60+ nr 6/2015

Kuidas endale ise suitsuahju teha?

Seeniorina reisile – rõõmud ja riskid.

Mida teha, kui vaevab üksildus?

Elu enne ja pärast liigeseoperatsiooni.

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 6/2015 (33) JUUNI

ISSN 2228-1592

Atoopiline dermatiit. Salatite maailm.

Hüva nõu. Doktor Haldja lood.

ISSN 2228-1592

HIND 2.50 €

teema

Juuni 2015 2

Kaaslane, kes toanurgas silma teeb

„K

as ma enam „Naabriplikat” ei näegi?” küsis üks tuttav vanadaam murelikult pärast seda, kui levis uudis, et ka Kanal 2 oma sisu enam vabalt ei levita.

Plaanide järgi kaob alates 1. juulist TV3 vabalevist.

See tähendab, et 86 000 Eesti pildikasti omajat seda kanalit enam ei näe. Kanal 2 andis küll veidi hingetõmbeaega, aga on selge, et varem või hiljem lahkub seegi telekanal vabalevist ning lemmiksaadete ja -seriaalide vaatamiseks tuleb raha välja käia.

Televiisor toanurgas on üksikule või end üksi tundvale seeniorile justkui heatahtlik kaaslane, kes päeval toimuva edasi räägib, kes mitte kunagi vastu ei vaidle ega pane pahaks, kui oled viis kilo juurde võtnud.

Seda, kui suureks mureks võib ühe telekanali vabalevist ärajäämine vanemaealisele osutuda, võib vaid ette kujutada. Koeru valla sotsiaaltöötaja Annika Aava muretses „Järva Teatajas”, et inimestele, kes on tervise tõttu kodu külge aheldatud, ongi televiisor tihti ainuke meelelahutus ja maailmaga suhestumise võimalus. Paljudele üksikutele seenioridele on teler ülioluline: tehnikavidin, mis on kaaslase, kui mitte lapsehoidja eest.

Tänase ajakirja veergudelt saab lugeda, mida teha, kui seni toanurgas seisev pildikast kitsiks muutub. Milliseid telerivaatamise võimalusi pakutakse ja kui palju selle eest raha maksma peab, et üksildustunne maad ei võtaks.

Seda, mis on üksildus, on ilmselt paljud tundnud.

Psühholoogi selgitusel tunneme sel juhul, et oleme ümbritsevatest inimestest unustatud, mittemõistetud, väheväärtuslikud ja mitte kellelegi vajalikud. Üksildusega kaasnevad kurbus ja mahajäetustunne.

Tänases ajakirjas võrdleb psühholoog Maria Teiverlaur üksindust ja üksildust, mis ei ole üks ja seesama tunne. Psühholoogid on üksildustunnet uurinud ja leidnud, et väga tähtis on, kas inimesel üldse on hingeliselt lähedast, kellele ta saab vabalt rääkida kõigest, mis ta

Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Küljendajad Ain Kivilaan ja Kelli Kuusemets Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Reklaamipindade müük: valdkonnaspetsialist Monika Schults, tel 5349 5762, e-post monika.schults@ajaleht.ee valdkonnaspetsialist Estelle Kants, tel 514 9578, e-post estelle.kants@ajaleht.ee valdkonnaspetsialist Iris Öpik, tel 526 3578, e-post iris.opik@ajaleht.ee Ajakirja 60+ toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

mõtetes ringleb. Hingeline lähedus muudab vestluse huvitavaks ja jutuajamine kipub venima, sest teisega on nii hea rääkida. Hingesugulased tahavad ikka ja jälle kohtuda. „Üksi elades ja üksildust tunnetades on väga tähtis, et leitaks sõpru, kellega suhelda. See pole vanemas eas lihtne, sest paljud eakad arvavad, et sõpra on väga raske leida või pole see üldse võimalik,” kirjutab psühholoog.

P

sühholoogid on leidnud, et üksildusega kaasneb hulk mõtteid, mis tulevad pähe tahtmatult ja millest on raske vabaneda. Kui teame, millised need on, siis esimese sammuna peaksime hakkama nende vastu võitlema, et rusuvast tundest vabaneda.

Tänases ajakirjas on suur hulk neist automaatmõtetest kirja pandud. Kõrvale on toodud väited, mis pähe tikkuvaid üksildust soodustavaid mõtteid eemale peletavad.

Teeme siis kõik, et äkki saabunud tehnikamuutuse järel üksildus hinge ei poeks. Selles ei kahtle küll keegi, et meie sõbrad ja kaaslased kass ja koer üksi olemise raskust vähendavad. Ka taimedega suhtlemisest võib abi olla. Minu ema näiteks rääkis nii maasikate kui ka lilledega. Ning ema peenral punavad maasikad olid suured ja magusad.

Seni, kui teler nurgas nii tihti silma ei pilguta, peame hoopis lilledega dialoogi. Jaanipäevaks kogub rohi juba kõrgust. Vanarahva ütluse järgi peab jaaniööl vähemalt korra tulle vaatama, siis ei tule haigused kimbutama.

Ilusat jaaniaega!

Eve Rohtla peatoimetaja

Väljaandja AS Ühinenud Ajalehed Tartu tn 8, 71020 Viljandi, tel 433 0040, 447 7087, 433 0045 Trükk AS Kroonpress Autoriõigused, AS Ühinenud Ajalehed, 2015 ISSN 2228-1592 Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 11. juulil.

Esikaanel Ave Nahkuri maal.

Kuidas kurba tuleõnnetust ennetada?

Eakad inimesed on kahjuks tulekahju ohvriks sattunud. Näiteks selle aasta märtsis hukkus Kuusalu vallas tulekahju tagajärjel 1935. aastal sündinud liikumispuudega naine, kellel läksid ahju küttes riided põlema.

Kulupõletamine on Eestis aasta ringi seadusega keelatud, ometi hukkus selle aasta märtsis Konguta vallas selle tagajärjel 1936. aastal sündinud mees. Eelmise aasta lõpus juhtus just vanemate inimestega mitu traagilist tulekahju, mis said alguse põlevast küünlast.

Tuleohutusjärelevalve ala Põhja päästekeskuse juhi asetäitja Ants Aguraiuja sõnul on küpsesse ikka jõudnud inimesed elukogenud ja tublid. „Näiteks tuleohutuse seisukohalt on terve elu toimetatud mõistlikult ning pigem noortele nõu antud.

Siiski tasub mõned elu jooksul kogunenud käitumisharjumused kriitilise pilguga üle vaadata,” usub ta.

Ants Aguraiuja annab mõned soovitused. Ta tuletab meelde, et kuuma tuhka ei tohi hoida kergesti süttivas anumas, tuhk tuleb paigutada metallnõusse ja viia majast väljapoole jahtuma.

Küünalt põletades ei tohi seda järelevalveta jätta. Põlev küünal tuleb paigutada kindlale alusele ning võimalikult kaugele esemetest, mis võivad leegi tõttu süttida.

Kulupõletamine on Eestis keelatud ja karistatav tegevus. Ka lõket tohib teha ainult tuulevaikuses või vaikse tuulega, käepärast tuleb hoida esmased kustutusvahendid.

Lõkke ohutu kaugus hoonetest on vähemalt 15 meetrit ja metsast 20 meetrit.

Kindlasti tuleb hoida korras küttekehad ja korstnad. Infot korstnapühkijate kohta saab küsida ka näiteks päästeala infotelefonilt 1524.

Kodus peab olema lakke paigaldatud täis patareiga suitsuandur.

Kui lae all oleva suitsuanduri töökorras oleku kontrollimine enam erilist rõõmu ei valmista, jätke see julgelt mõne noorema teha.

REKLAAM

Ajakiri on Aj on kõigile Pärnu Pä Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele TASUTA!

TELLIDES 1 number 2 € 12 numbrit 17 €

NÜÜD KA E-ARVE PÜSIMAKSELEPINGUGA 1 number 1.70 €

617 7717

www.60pluss.ee

kodu

5 Juuni 2015

FOTO: SILLE ANNUK/POSTIMEES

Korraliku suitsuahju saab valmis ka sentigi kulutamata

Tiit Reinberg tiit.reinberg@jt.ee

K

ui teil on soov oma aiaga mõnda koduajakirja pääseda, siis hoiatab Kaido Veski, et tema suitsuahjust ei tasu eeskuju võtta. Kui soovite aga odavalt või sootuks tasuta suitsuahju aianurka püsti lüüa, siis lugege edasi.

Peaaegu olematu eelarvega lõi mees suitsuahju püsti juba neli aastat tagasi.

Kui palju toidukraami sealt läbi on käinud, pole keegi kokku lugenud.

Säästu-suitsuahju ehitus algab kaeve-

Kui teil vedeleb kuurinurgas hunnik telliseid ja lakapealsel on mõned lauajupid, siis võite kahe päevaga kokku klopsida suitsuahju, kus saab aastaid delikatesse valmistada.

töödest. Vundament peab olema vähemalt kümmekond sentimeetrit sügav, kuid soovitatavalt võib labidaga ka natuke rohkem vaeva näha. Auku valage liiva või killustikku.

Järgmisena tuleb teha segu. Selleks on vaja liiva ja tsementi. Kellel raha rohkem ja viitsimist vähem, võib poest osta spetsiaalse segu, millele tuleb üksnes vett lisada.

Edasi on vaja hunnikut telliskive. Hunniku suurus sõltub sellest, kui suure ahju kavatsete püsti lüüa. Laias laastus võib arvestada poolesaja kiviga.

Oma päris esimese suitsuahju ehitas Kaido Veski täiesti tavalistest punastest telliskividest, mis pole aga mõeldud otseseks kokkupuuteks vihma ja lumega.

Viimased hävitasidki tellised mõne aastaga.

Seega, kui teie ei taha mõne aasta pärast taas kellut kätte võtta, siis läheb vaja šamottkive.

Müürsepatööde tarvis läheb vaja kellut, loodi ja haamrit, millega kive pooleks lüüa. Kõigepealt tuleb laduda kividest ahjule põhi ja siis rida-realt seinad.

Et ahjul oleks ka koht, kust puud sisse panna, tuleb ühe seina sisse müürida pliidiuks.

Veski soovitab kasutada mõnd vana plekist pliidiust, sest neid vedeleb kusagil vanarauahunnikus üsna tihti. Kui teil sellist väärtuslikku vanarauahunnikut pole, ei tasu kohe poodi tormata, sest palju odavamalt võib vajaliku detaili leida mõnest internetiportaalist või laadalt.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

vaba aeg FOTO: CARO/SCANPIX

11 Juuni 2015

Seeniorina reisile – rõõmud ja riskid Kellele ei meeldiks maailma avastada?

Mis rumal küsimus, eks ole. Kõik reisiksid, kel tervis ja rahakott lubaks! Kuid milliseid reisimise viise tänased seeniorid eelistavad ja millised on nende eripärad?

AUTORIST

Riina Luik psühholoog ja reisijuht

V

iimased neli aastat olen oma põhitöö ehk kultuuri- ja reisiajakirjaniku töö kõrvalt pidanud ka giidija reisijuhiametit. Seetõttu olen kokku puutunud igas eas sadade reisihuvilistega, aga ka nende erinevate huvide ja võimalustega.

Enam kui kakskümmend aastat tagasi lõpuks avanenud riigipiirid on toitnud eestlase reisikirge ja uudishimu ning inimesed kasutavad iga võimalust, et teha tasa nõukogudeaegne „raudse kardina” taga elamine. Eestlane armastab reisida ning on valmis pingutama, et kaua südames kantud unistusi teoks teha. Seenioridel pole oma nooruses olnud võimalust turistina maailma näha, võõrsil õppida või töölähetustes käia. Nüüd on aeg see kõik tasa teha.

Paljudel minu gruppides reisinud inimestel on rääkida lõbusaid ja põnevaid

Riina Luik on lõpetanud Tartu Ülikooli psühholoogia ja Tallinna Ülikooli spordipedagoogika eriala, lõpetanud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli meditsiiniõena ning õppinud Amsterdami Ülikoolis hollandi keelt ja kultuuri. Töötab enam kui 15 aastat kultuuri- ja reisiajakirjanikuna ning psühholoogina. Viimased neli aastat on teinud giidi-reisijuhi tööd erinevatele Eesti reisikorraldajatele. 2015. aasta aprillis asutas ta reisikorraldusfirma Elamusreisid OÜ, on selle tegevjuht ja giid.

lugusid sellest, kuidas nägid välja nende esimesed reisid. Kui bussiga sõideti isegi Aafrikasse(!), magati bussis, toit võeti kodust kaasa ja iga korraliku reisija kotis oli keedunõu ja -spiraal ning hambaid pesti bensiinijaama tualetis.

Olid ikka ajad! Nüüd on aeg muutunud, ootused ja nõudmised samuti. Paraku on inimesele ka aastaid juurde tulnud ja mis kakskümmend aastat tagasi tundus tehtav ja lihtne, pole seda enam teps mitte.

Kuni selle kevadeni oli minu grupi vanim reisija üks 82aastane vapper vanahärra. Sel kevadel põrmustas vanuserekordi 89aastane söakas daam. Iga ei takistanud teda ühestki programmis ette nähtud tegevusest osa saamast, ka mitte kaamelisõidust. Meeldiv oli, et kogu grupp koondus vaprat daami toetama, selle asemel et poriseda kõnnitempo kohatise languse või giidi õpetus- ja juhatussõnade kordamise pärast.

Muidugi tähendab kõrges eas seenioride grupp giidile-rühmajuhile pidevat kõrgendatud valmisolekut. Alati pole teised reisilised erivajaduste ja eakate suhtes ühtviisi positiivselt häälestatud. Olen aina rohkem veendunud, et seeniorid peaksid reisima koos omaealistega ning just nende huve ja jaksu enam arvestava

reisiprogrammiga, nagu see on mujal maailmas juba aastakümneid olnud, kuid mis Eestis on väga visa juurduma.

Mulle näib, et reisi valikul kipuvad ka seenioridel sageli domineerima unistused ja emotsioonid, mitte kaine arvestus: kas suudan, kas pean vastu, kuidas toime tulen? Mõistan seda, sest kaua südames kantud soov ootab elluviimist. Samas ei pruugi vahemaad ja viis, kuidas oma unistuseni jõuda, kõrges vanuses enam jõukohased olla. Sageli selgub alles reisil, et internetist või voldikust loetud ülirikkalik programm tähendabki 10–12tunniseid „tööpäevi”, millest suur osa tuleb olla jalgadel. Isegi linnamaastik on konarlik ja võib tasasest kulgemisest petliku mulje jätta. Vanalinnades on palju treppe, tõuse ja laskumisi, tänavad on kitsad ja rahvast palju – see kõik nõuab füüsilist vormi ja suutlikkust, et samaaegselt keskenduda ja paljude asjade suhtes tähelepanelik olla. Üks põhilisi hoiatusi, mida annan, kõlab: palun ärge pildistage kõndimise pealt! Ent soov teistest mitte maha jääda paneb reisija seda soovitust eirama ning piisab vaid väikesest tähelepanematusest, kui jalg vääratab.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

hingeelu FOTO: CARO/SCANPIX

15 Juuni 2015

Kui vaevab üksildus Maria Teiverlaurr psühholoog, Tartu Ülikooli õppejõud

Ü

ksildustunne ei ole sama mis üksindus. Üksindus ei võrdu üksildusega. Üksindus tähendab, et oleme teistest füüsiliselt eraldatud, teistest eemal või kaugel. Pikaajaline üksiolek võib kindlasti ka üksildustunde arengut soosida, kuid ennekõike on üksildustunde tekkes oluline hingelise läheduse puudumine.

On inimesi, kes peavadki üksinda elama, olgu siis linnas või maal, kuid nad ei tunneta seejuures piinavat üksildustunnet. Nad ei mõtle, nagu oleksid nad vähem väärtuslikud kui need, kes elavad koos perega või keda sugulased ja sõbrad sagedasti külastavad. Samuti ei taju nad, et oleksid teistest hüljatud ja teised neist ei hooli.

Üksildust on tunnetanud paljud. Sel juhul tunneme, et oleme ümbritsevatest inimestest unustatud, mittemõistetud, väheväärtuslikud ja mitte kellelegi vajalikud. Üksildusega kaasneb kurbus ja mahajäetustunne.

Psühholoogid on üksildustunnet uurinud ja leidnud, et väga tähtis on, kas inimesel üldse on hingeliselt lähedast või lähedasi, kellele ta saab vabalt rääkida kõigest, mis ta mõtetes ringleb. Tavaliselt on lähedastel ka suhteliselt sarnased elueesmärgid ja väärtused. See võimaldab omakorda teineteisemõistmist. Hingeline lähedus muudab vestluse huvitavaks ja jutuajamine kipub meeldivuse tõttu venima. Hingesugulastel tekib ikka ja jälle soov kohtuda.

Kui kellelgi on palju tuttavaid ja sugulasi, aga ta ei tunneta nendega hingelist lähedust, siis vaevab teda üksildustunne, mis võib väga kurnavaks osutuda. Vahel võib juhtuda, et isegi oma sünnipäevapeol, kus oleme rõõmsatest peolistest ümbritsetud, tunnetame end mahajäetuna, üksildasena, kuna arvame, et nagunii keegi ei mõista meid.

Hingelisel lähedusel on suur jõud. See ei lase üksildustundel areneda ka siis, kui tuleb ajuti täiesti üksi olla, sest teame, et meil on tugi ehk sõber, kes meid mõistab.

Enesetunne muutub halvemaks ja psüühiline pinge suuremaks, kui tegemist ei ole ainuüksi üksildustundega, vaid dep-

ressiooniga. Uuringud näitavad, et depressiooni ja üksilduse vahel on positiivne seos: üksildustunde intensiivistumise korral süveneb ka depressioon ja vastupidi.

Samas tuleb rõhutada, et üksildustunne ja depressioon erinevad oma olemuselt.

Depressioon on üldisem ja globaalsem üleelamine kui üksildus. Depressioon on seotud suurema rahulolematuse ja negatiivsusega. Depressiooni korral valdab meid negatiivne vaade nii iseendale, ümbritsevale kui ka tulevikule. Leides meeldiva ja hingelist lähedust pakkuva partneri, võib inimene suhteliselt kergesti üksildustundest vabaneda. Depressiooni korral ei pruugi see nii olla. Tõelise masenduse all kannataja ei tunne isegi hingesugulasest rõõmu ega rahulolu. Depressiooni korral jääb ka üksildustunne püsima. Kui ise oma mõtteid ja tundmusi korrigeerida ei suuda, võib abi loota psühhiaatrilt ja psühholoogilt.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervis

Juuni 2015 18

Inimese toob liigeseoperatsioonile valu Liigesevahetusoperatsioone tehakse kuues Eesti suuremas haiglas, kus iga päev võetakse ette 4–5 liigesevahetuslõikust. „See on ortopeedias üks enam levinud lõikusi. Operatsioon on suhteliselt turvaline, mis tähendab, et tulemus on ettenähtav,” tõdeb tippkirurg ortopeed Andres Kööp.

Silja Joon silja.joon@parnupostimees.ee

A

ndres Kööp juhib juba 20 aastat Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeedia osakonda. Tema pere meespool on meditsiinis juba kolm põlve tegev olnud: Andrese isa Arne-Lembit Kööp oli nõukogude ajal aastaid samas haiglas traumaosakonna juhataja, Andrese vanaonu oli Tallinnas tuntud kõrva-nina-kurguarst.

Ida-Tallinna Keskhaiglas tehakse aas-

tas üle 600 kunstliigese operatsiooni. Kui aastaid tagasi endoproteesiti nelja puusaliigese kohta üks põlveliiges, siis praegu vahetatakse põlveliigeseid isegi rohkem.

Miks? Kööp oletab, et inimesed püüdsid oma haige põlvega kuidagi ise hakkama saada. Nüüd on elukvaliteet tõusnud, tahetakse aktiivseks jääda – inimeste nõudlikkus on suurenenud. Nii on kogu maailmas.

Andres Kööp on veendunud, et liigesehaigus on geneetiline. Lõikust nõudvatest patoloogiatest põhiline on liigeseartroos ehk liigeste kulumine.

Arvatakse, et selle all kannatab kuni 20 protsenti täiskasvanud elanikkonnast.

Artroos pole ainult vanemaealiste inimeste probleem, haigestuda võivad ka nooremad. Artroos ei kahjusta ainult liigesekõhre, vaid haarab liigest tervikuna.

Põletik hõlmab kõiki liigese struktuure – liigesekapslit, liigeseõõnt seest katvat sünoviaalkesta ning liigesesidemeid, kõhre. Luude liigestuvaid pindasid kattev kõhr kulub ja õheneb ning kõhrealune luu kahjustub ja pakseneb.

Artroos on sagedasti kahepoolne: palju on patsiente, kel on välja vahetatud mitmeid liigeseid – põlved, puusad, õlad.

Väike grupp ortopeediaosakonna patsientidest vajab kirurgilist sekkumist liigesepõletiku tõttu, mis on tingitud reumast, tuberkuloosist või podagrast. Liige-

sevahetusoperatsioonile satutakse vahel ka trauma tagajärjel.

Liigesepõletiku tekkimise põhjused ei ole selged – tegemist on samuti geneetilise probleemiga, kuid arvatakse, et ka klimaatilised põhjused võivad siin oma rolli mängida. Arvatakse, et see haigus peegeldab elukvaliteeti – toitumistavasid, niiskeid kortereid. Siinjuures pole tegu pelgalt külma ja niiske Eesti eripäraga: populatsiooni hulk, kel samad probleemid, on maailmas sarnane.

Liigesevahetus muutub aktuaalseks 60. eluaastates, lõikuste ülemine vanusepiir pikeneb. Naispatsiente on rohkem, sest naised elavad kauem.

Geneetiliselt on naistel ka puusaliigese kaasasündinud patoloogiaid rohkem.

Puusaproteesiga inimesed on õnnelikumad kui põlveproteesiga, sest puusa on põlvest kergem „tööle saada”, teab tippkirurg. Põlvefunktsiooni taastamine on raskem ja inimese ootused on kõrgemad.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

köök

27 Juuni 2015

Kirju salatite maailm

Salatitest rääkides tuleb eelkõige meelde kartulisalat, mis on aastast aastasse olnud justkui meie peolaua kohustuslik pearoog, salatite võimalusterohke maailm on aga palju-palju laiem.

Sille Varblane 60pluss@ajaleht.ee

Pikemalt loe ajakirjast 60+

FOTO: ELMO RIIG/SAKALA

S

alat on väga tänuväärne roog, sest hoolimata sellest, et salati valmistamiseks tuleb üksjagu vaeva näha tükeldamisega, õnnestub see igal juhul, ei vaja kindlate koguste järgimist ja selle saab varem valmis teha.

Salateid võib nii kokku segada kui ka kihtide kaupa serveerida. Segatud salatite põhja koostisaineteks sobivad makaronid, riis, kartul, kruubid, tatar.

Makaronitoodetena võib kasutada riisikujulisi makarone, väikesi sarvekesi, nuudleid, lintnuudleid, tükeldatud spagette, väiksemaid spiraalmakarone.

Köögiviljadest sobivad keedetud porgand, värske kurk, marineeritud kurk, konservherned, konservoad, konservmais, paprika, tomat, peet, kaalikas. Kaalikas kõlbab hästi kruubisalatisse koos singi ja marineeritud kurgiga.

Puuviljadest võib salatisse õuna lisada. Toorsalatisse sobivad ka konservananass, pirn, apelsin, mandariin.

Proteiiniallikatest võiks salatisse lisada sinki, vorsti, liha, küpsetatud, grillitud või suitsutatud kana või kalkunit, suitsukala või küpsetatud kala, kalakonservi, soolaheeringat, juustu. Veel saab kasutada krabipulki, krevette, keedetud mune, kodujuustu. Kõige traditsioonilisemale hapukoore-majoneesikastmele vahelduseks võib segada hapukoore tomatipastaga, mõnele salatile sobib ka õli, näiteks riisi-, tatra- või kruubisalatile. Õliga segatavate salatite variantidest on head näiteks need kolm: riis, tuunikala, keedetud muna, paprika, sibul, oliiviõli; Hiina kapsas, sink, kurk, paprika, oliiviõli; kruubid, keedetud peet, keedetud porgand, marineeritud kurk, oliiviõli.