60+ nr7/2015

Kuidas andeks anda?

Otsin sulast või majapidajannat.

Pilt ekraanil aitab diagnoosi panna.

Kui palju peaks seenior vett jooma?

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 7/2015 (34) JUULI

ISSN 2228-1592

Suvine reisiapteek. Kõhutäis kartulist.

Hüva nõu. Doktor Haldja lood.

ISSN 2228-1592

HIND 2.50 €

teema

Juuli 2015 2

Kuidas andeks anda?

A

jakirjale 60+ kirjutas 55aastane mees Tallinnast, kes oli oma mõtetega elu teelahkmele jõudnud. „Olen ikka kehv andeksandja olnud. Ma lihtsalt ei talu reetmist. Mulle hingevalu teinud inimesega teen lõpparve, ilma pikemalt mõtlemata. Kui nooruses juhtus, et ilusasti andekspaluja sai veel teise võimaluse, siis elu on näidanud, et see ei vii mitte kuhugi. Nüüd, vanemana, olen mitu kraadi kangemaks läinud. Tunnen ise ka, et asjad kisuvad viltu ja see kõik hakkab mu tervisele käima. Seda enam, et probleemid on minu, laste ja lastelaste vahel. Tegelikult ma ei taha ju neid kaotada.”

Mees tahab teada, kuidas saaks andeks anda.

Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Aleksandr Solženitsõn on küsinud: „Oh oleks see vaid nii, et kusagil on kurjad inimesed, kes teevad salajas kurje tegusid.

Paraku läheb hea ja kurja piir läbi iga inimese südamest. Ja kes oleks valmis hävitama kasvõi tükikest omaenese südant?” Nii arutles mees, kes julges ühes erakirjas Stalinit kritiseerida ja sai selle eest kaheksa aastat sunnitöölaagrit.

Reetmist ja valu on väga raske andeks anda. Oleme ilmselt kõik elu jooksul mitmeid kordi kuulnud kedagi ütlevat, et ta ei andesta seda teisele inimesele mitte kunagi! Kerge on minna lihtsama vastupanu teed, silm silma, hammas hamba vastu. Ma tean, millest ma kirjutan, sest olen neid tundeid ise ka tundnud.

T

änases ajakirjas harutab psühhoterapeut Alexander Kotchubei andeksandmise pika ja keerulise hingeprotsessi ükshaaval lahti. Ta teab, et kuigi üks osa meist on nõus reetmisele enam mitte mõtlema, siis teine pool vaidleb vastu: „Sind tehti ju maatasa, sulle näidati koht kätte, sind kasutati ära!” Lisandub omakorda taust: „Mina olin ju tema vastu nii hea, nii lahke ja vastutulelik, ma pingutasin tema pärast ja ohverdasin tema nimel oma väärtusliku aega.”

Kõige tulemusena on psüühika enesesüüdistustest

Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@ajaleht.ee Liina Valt, e-post liina.valt@ajaleht.ee Kelli Kuusemets, e-post kelli.kuusemets@ajaleht.ee Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Reklaamipindade müük: valdkonnaspetsialist Estelle Kants, tel 514 9578, e-post estelle.kants@ajaleht.ee valdkonnaspetsialist Iris Öpik, tel 526 3578, e-post iris.opik@ajaleht.ee Ajakirja 60+ toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

tulvil. Just see andeksandmist takistabki, muudab keeruliseks ja vahest ületamatukski probleemiks.

Tema meelest pole niisugustes vastuolulistes mõtetes midagi erilist ega ennekuulmatut. On väga inimlik vastuolulisi tundeid tunda, toimunu üle korduvalt mõelda ning andeksandmise raskust kogeda.

Kellele me tegelikult andestame? Kas andestame ikka teisele inimesele? Ausalt öeldes andestame mingis mõttes ju iseendale.

A

ndestamine on tegelikult kahepoolne protsess.

Alustama peaks sellest, et andestad iseendale.

Selle, et lasid endale haiget teha. Kui suudad endale andestada, siis suudad ka teistele andestada. See võtab aega. Ja nõuab eneseanalüüsi, ka teise inimese mõistmist. Andeksandmine ei tule kergelt ja iseenesest, aga seda on võimalik õppida. Kõik algab südamehoiakust – tahtmisest ja valmisolekust.

Paljud arvavad, et kurja saab ainult kurjaga võita.

Kui on raskusi endale andestamisega, siis tuleb iseendale või inimesele, kes on sulle haiget teinud, kiri kirjutada. Pane detailselt kirja, mida tunned ja miks sul on ikka veel raske sellest üle saada. Seejärel tuleks kiri kõrvale panna. Kirja saab parandada ja täiendada. Tõenäoliselt ei tekigi vajadust seda kirja ära saata, sest kirjapanek ise on piisavalt teraapiline. Selle läbi saavad paljud asjad selgemaks ja mõistetavamaks.

Tähtis on, et sellele, kes andeks palub, ka andeks antakse. Andeks paluda on raske, ka andestamine pole kergete killast.

Häid sõnu ei tohi alavääristada, pilgata ega tagasi lükata. Andestamine on kindlasti tugevuse märk.

Südameheadust!

Eve Rohtla peatoimetaja

Väljaandja AS Ühinenud Ajalehed Tartu tn 8, 71020 Viljandi, tel 433 0040, 447 7087, 433 0045 Trükk AS Kroonpress Autoriõigused, AS Ühinenud Ajalehed, 2015 ISSN 2228-1592 Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 8. augustil.

Esikaanel Ave Nahkuri maal.

Tunnustagem eakate elu edendajaid Kuuendat korda toimuv konkurss „Aastad täis sära ja väärikust” ootab eakate inimestega seotud säravaid algatusi ja ideid, et tunnustada neid vääriliste auhindadega. Ettepanekute laekumise tähtaeg on 14. september 2015.

MTÜ Inkotuba ja ajakirja 60+ korraldatava konkursi eesmärk on ergutada ja tunnustada erinevaid ettevõtmisi, mis on muutnud eakate elu paremaks. Parimad teod ja algatused pärjatakse auhindadega Eakate festivali avamisel, 30. septembril Tallinnas Salme kultuurikeskuses.

Tänavune eakate festival toimub egiidi all „Hoiame kokku”, seetõttu tõstetakse erilise tähelepanu alla eri valdkondade kokkuhoiuteemalised teod ja üritused. „Otsime inimlikke tegusid eakalt kogukonnale või tegu eakatele, aga miks mitte ka säästunippe igapäevaelu praktiliste asjade kokkuhoidlikumaks korraldamiseks. Kahtlemata on kokku hoidmise teema kogukondlik, ka põlvkondade aktiivne sotsiaalne suhtlus ja lugupidamine,” rääkis festivali üks korraldaja, MTÜ Inkotuba juht Eha Topolev. „See igati avatud konkurss on hea võimalus kohalikele omavalitsustele, organisatsioonidele ning ühendustele tõsta esile oma aktiivseid inimesi, tunnustada parimaid ja tegusamaid,” lisas ajakirja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla. Ka rahvusvaheline Euroopa aasta rõhutab just säästva arengu vajalikkust.

Kategooriad: eakalt kogukonnale, tegu eakale, eakad kui kultuurikandjad, eakad ja keskkond, eakad ja maailm, elutööauhind.

Konkursil osalemiseks tuleb registreerida särav ettevõtmine või tegu Eakate festivali kodulehel http://www.eakatefestival.ee/osale/ konkurss/ või saata fotoga kuni ühe lehekülje pikkune kirjeldus e-aadressil: eakad@inkotuba.ee või postiaadressil Hariduse 6, 10119 Tallinn.

Lisada tuleb saatja kontaktandmed: nimi, aadress, telefon, e-post. Tähtaeg on 14. september 2015.

REKLAAM

Ajakiri on Aj on kõigile Pärnu Pä Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele TASUTA!

TELLIDES 1 number 2 € 12 numbrit 17 €

NÜÜD KA E-ARVE PÜSIMAKSELEPINGUGA 1 number 1.70 €

617 7717

www.60pluss.ee

hingeelu

6 Juuli 2015

Tahan leppida, aga ei oska andeks anda.

Kuidas seda teha?

Alexander Kotchubei psühhoterapeut ja arst

P

idevalt kerib peas küsimus: „Miks?”

Kuid vastust ei ole. Olen väsinud juurdlemast, mis juhtus, aga lahti sellest ka ei saa. Tema haletsemine ja sõnad „Palun andesta!” keeravad mind veel rohkem üles.

Esmapilgul tundub, et küsimusele, kuidas sind reetnud inimesele andestada, on lihtne vastata – keera uus lehekülg ja liigu edasi. Kogemusest teame hästi, et mõnikord toimub andeksandmine iseenesest ja märkamatult, vahel aga hoiab psüühika juhtunut justkui meie silme ees, pisiasjade ja viimse sõnani välja.

Kuigi üks osa meist on nõus reetmisele enam mitte mõtlema, siis teine pool vaidleb vastu: „Sind tehti ju maatasa, sulle näidati koht kätte, sind kasutati ära!” Lisandub omakorda taust: „Mina olin ju tema vastu nii hea, nii lahke ja vastutulelik, ma pingutasin tema pärast ja ohverdasin tema nimel oma väärtusliku aega.”

Kõige tulemusena on psüühika enesesüüdistustest tulvil: „Miks olin nii kergeusklik, miks just mind selliselt koheldi?”

Just see andeksandmist takistabki, muudab keeruliseks ja vahest ületamatukski probleemiks.

Niisugustes vastuolulistes mõtetes pole midagi erilist ega ennekuulmatut. On

Lähedane inimene reetis, tegi mulle kohutavalt haiget. Mina, meenutades juhtunut, ei suuda enam mõtteid koondada.

Kellele me tegelikult andestame? Kas me andestame ikka teisele inimesele või iseendale?

FOTO: SHUTTERSTOCK.COM

väga inimlik vastuolulisi tundeid tunda, toimunu üle korduvalt mõelda ning andeksandmise raskust kogeda.

Kellele me andestame?

Kellele me tegelikult andestame? Kas andestame ikka teisele inimesele? Ausalt öeldes andestame mingis mõttes ju iseendale või õigemini vabastame end mõtetest teise inimese ja toimunu üle. Andeksandmise käigus lubame endale enam mitte muretseda, teise ja juhtunuga seoses mitte halbu mõtteid mõelda ega kerida peas korduvaid vastuseta jäävaid küsimusi „Miks ja mille eest?”. Varem või hiljem väsitab see enesepiinamine ja hingeline valu meid nii ära, et hakkab omaenda kehast kahju, sest keha peab kannatama mõistuse pärast, mis ei oska rahu leida. Seejärel sünnibki tervem mõttelaad, mis viib järelduseni: „Ma ei kavatse enam juhtunule mõelda, pigem mõtlen millelegi muule.” Sellega end koormavatest mõtetest vabastamegi.

Toon näiteks ühe tüüpilise loo: „Läksime emaks saanud tütrega lapse kasvatamise asjus riidu … Kerisin kaua peas üht ja sama küsimust: „Miks ta mulle nii inetult ütles?” Viisakamas väljenduses ütles tütar mulle, et ma ei topiks oma nina asjadesse, mis minusse ei puutu. Ma ei leidnud konfliktile ühtki seletust ja rääkida sellest polnud ka võimalik. Söögiisu kadus ära, eluvärvid ei paistnud enam välja, kõik hakkas halliks muutuma ja see mürgitas mind suure hooga. Ükskord mõistsin, et tegelikult teen ise oma elu põrguks. Olin omadega juba niikaugele jõudnud, et bussis küsis

kõrvalistuja: „Kas teil on halb olla?”

Lõppkokkuvõttes sain aru, et nii enam jätkuda ei saa …”

Mida kommentaariks öelda, kuidas edasi minna? Kui olete jõudnud andeksandmise teekonna ristmikule, siis on valida kahe suuna vahel. Esimesel juhul taastub kõik tasapisi esialgse seisuni.

Jõuame tagasi suhete algseisu nii, nagu need varem olid. Selleni jõudmiseks püüame juhtunu oma peast pühkida ning arutame teise poolega, millistel tingimustel ära lepime. Näiteks kui teine lubab, et ta mitte kunagi enam meiega nii ei tee.

Seletame, kuivõrd haiget oleme saanud, laseme teisel poolel mõista, et tema „pisitegu” pani meie suhted proovile.

Sel moel pole omavaheliste suhete taastamine alati lihtne ja nõuab mõlema poole valmisolekut. Vahel tulebki siiralt üle huulte, et on küll soov andestada, aga pole selleks veel valmis. Meil pole veel kõik sõnad ja mõtted valmis mõeldud. See ehk juhtub millalgi, aga ei tea, millal.

Teine võimalus on mitu korda karmim.

Hakkame endas kõike, mis on teise poolega seotud, ümber vaatama ja teisiti hindama. Lihtsamini öeldes hakkame suhteid lõplikult muutma. Seega me ei pöördugi enam varasemasse seisu tagasi ning suhted muutuvad täielikult. Sel juhul tähendab andestamine vaid seda, et rahunetakse maha ja leitakse endas juhtunu kohta enam-vähem viisakad seletused.

Kuid algseisu tagasipöördumist ei järgne.

See on omanäoline kriis, mille elame läbi oma mõtetes ning tuleme sellest millalgi targemana välja.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

töö

Juuli 2015 10

KOMMENTAAR MERGIT INNO, SOL Baltics Baltikumi müügija turundusdirektor Eraisikud tellivad meilt tavaliselt töid, mida on koduste vahenditega keeruline või ebamugav teha: suurte vaipade pesu, pehme mööbli puhastus, akende pesu ning näiteks remondijärgne või õnnetusjärgne suurpuhastus. Samuti tellitakse kodude hoolduskoristust, muru niitmist, haljastustöid ja talvel lumelükkamist. Kuna firma SOL tegeleb ka tehnohooldusega, siis käime eramajades ja korterites tegemas sanitaartehnilisi töid, elektri- ja pisemaid remonditöid.

Peamiselt teeme kinnisvarahooldustöid ettevõtetele, kuid eraisikute tellimuste osakaal kasvab pidevalt.

Kui kodune hoolas perenaine saab igapäevatoimetustega ise hakkama, siis tööd, mis nõuavad erivahendeid ja oskusi, saab tellida meilt. Soovitame suve esimeseks töömahukaks muruniitmiseks meilt abi otsida. Eriti kui eakal inimesel on suur majapidamine.

Iganädalane muruhooldus on eakale meeldiv sport või liikumisvõimalus, aga kui muru on juba heinaks kasvanud, võib see üle jõu käia. Meie aitame hea meelega.

Kuhu kadusid sulased ja koduabilised?

Tiit Reinberg tiit.reinberg@jt.ee

T

öötukassa avalike suhete juht Erko Vanatalu tunnistab, et koduabilise otsimisel neilt suurt abi loota pole.

Kui jutt käib sulasest, kes peaks põllumajandustööga hakkama saama, siis on lootust Töötukassa vahendusel sobilik inimene leida.

Vanatalu selgitab, et maatööd oskavaid inimesi otsitakse sageli suvekuudeks, kui taludes ja põllumajandusühistutes on tavapärasest rohkem tegemist ja iga kätepaar kulub marjaks ära.

Internetist aitajat otsides on tulemus natukene parem. Lihtsam on koduabilist leida Tallinnas või mõnes teises suuremas linnas. Helistades numbritele, kus pakutakse koduabilise teenust, selgub kiiresti, miks Töötukassa kui riigiasutuse kaudu keegi seda tööd ei otsi. Keegi ei soovi ennast ametlikult tööle registreerida ja jutt käib üksnes ümbrikupalgast. Seetõttu

Kui kodused majapidamistööd hakkavad üle jõu käima ning sugulastetuttavate seast pole abi loota, on üks väljapääs abiline palgata.

Isegi kui teil leidub selleks raha, siis selgub, et tegemist pole lihtsa ülesandega.

ei soovi koduabilise tööd teinud inimesed oma nime avalikustada, sest kardavad probleeme maksuametiga. Üks pensionärist naine, kes on seda tööd mitu aastat teinud, selgitab, et temal poleks ametliku tasu vastu midagi, kuid kuna koduabilisi palkavad inimesed, mitte firmad, siis käibki raha käest kätte.

Naise jutu järgi ei teegi ta tööd üksnes rahavajadusest, sest elaks ka pensionist ära, kuid kuna ta elab üksinda ja korteris, siis aitab töö ka vaba aega sisustada.

Naine käib abistamas kahte perekonda. „Mulle on sama tööd pakkunud veel mitu perekonda, kuid rohkem ma ei jõua,” räägib ta. „Kummagi pere juures olen nädalas ühe päeva.”

Tema kohustus on koristada elamine ja triikida pesu, milleks kulub keskmiselt viis või kuus tundi. Peremees on naljatledes pakkunud, et koristajaproua võiks lisa teenida ka muruniitmisega.

Et mõlemad pered on naise tööga rahul, siis ongi talle lisatööd pakkunud nende peretuttavad.

Lisaks töökusele peab pere kodu korrashoidja selle ameti juures oluliseks just diskreetsust. „Ma pean endale aru andma, et see pole minu kodu, vaid olen seal tööl,” jutustab ta.

Ta kinnitab, et pole kordagi piilunud ühtegi kappi ega sahtlisse, kuhu tal koristamise tõttu asja pole.

Pererahvaga kohtub abiline harva, sest läheb koristama siis, kui nad on tööle läinud ja õhtuks on abiline lahkunud.

Korra kuus jäetakse palk lauale. Selle suurusest ei taha ta rääkida, kuid lisab, et üks pere maksab teisest tunduvalt rohkem. „Ma ise ei küsinudki, aga nad pärisid, et kas olen nõus, kui maksavad nii palju.”

Kuna koduabiline tuleb leida kodukoha ligidusest, siis soovitab ta selle töö soovijatel ja teenuse vajajatel panna kohalikku lehte kuulutus. Naise enda kogemus näitab, et tähtis on leida üks pere. Kui teed oma tööd korralikult, siis tulevad uued pakkumised ise.

Koristusteenust pakuvad ka paljud firmad, kuid neid tellides tuleb arvestada, et töötunni hind algab enamasti paarikümnest eurost.

Kui lisaks tubastele töödele on vaja abi loomade talitamisel või põllutöödel, on palju abi asendustalunikest, kelle tegevust toetab ka riik.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervis

12 Juuli 2015

Ekraanile ilmuv pilt aitab diagnoosi panna Kristi Ehrlich kristi.ehrlich@ajaleht.ee

U

ltraheliuuringut ehk sonograafiat kasutatakse kõige sagedamini siseelundite, veresoonte, kilpnäärme ning pehmete kudede uurimiseks. Uuringuga saab vaadelda ja mõõta siseorganite kuju, suurust ja ehitust, samuti võimaldab ultraheliaparaat hinnata verevoolu suunda ja kiirust, näiteks kaela ja jäsemete veresoontes. Seevastu kopsu, magu, soolestikku ja luustikku ultraheliuuringuga vaadelda ei saa.

Ultraheliuuring põhineb helilainetel, mis liiguvad inimese kudedes. Aparaat töötleb tagasipeegelduvaid võnkeid ja arvutiekraanile tekib uuritavast kehaosast kujutis.

Inimkehas toimuva visualiseerimiseks kasutab tänapäeva meditsiin kompuuteruuringuid.

Tervist tuleb säästa ja seetõttu arst patsienti iga aparaadi alla kergekäeliselt ei saada.

Uuringu ajal lamab patsient voodil, tema nahale pannakse geeli, millega saavutatakse kontakt nahapinna ja ultrahelianduri vahel. Uuringu tegemiseks asetab arst anduri kehale ja libistab andurit mööda uuritavat pinda. Mõnikord on vaja sellega mõnele kehapiirkonnale kergelt suruda, see võib põhjustada lühiajalist ebamugavustunnet. „Üldiselt on ultraheliuuring siiski valutu,” kirjeldab Rakvere haigla radioloog Katre Samolberg-Pariis uuringu käiku.

Rektaalse ultraheliuuringu käigus viiakse spetsiaalne andur patsiendi pärasoolde. Anduri pärakusse sisestamiseks kasutatakse libestavat ja tuimastavat geeli ning harilikult pole seegi protseduur valulik.

Ultraheliuuringule soovitab Samolberg-Pariis tulla tühja kõhuga, sest täis magu varjab osaliselt teisi kõhuõõne organeid, pärast söömist sapipõis tühjeneb ja söömise järel on soolestikus tavaliselt rohkelt gaasi, mis samuti uuringu tegemist segab. Ravimeid võib võtta tavalise režiimi alusel.

Siseelundite uurimiseks asetab arst patsiendi kõhule ultrahelianduri.

Kusepõie, väikevaagna piirkonna ja neerude uurimiseks peab põis täis olema, sest tühi kusepõis ei ole sonograafiliselt uuritav. Enne uuringut peab patsient uuritavast piirkonnast riided ära võtma, uuritaval ei tohi olla sidemega seotud kohti ega ehteid.

Ultraheliuuringule vastunäidustusi ei ole, uuringut saab ka rasedale ohutult teha.

10–25 minutit kestvale ultraheliuuringule saadab patsiendi perearst või raviarst, kes kirjutab saatekirja. Ravikindlustuseta inimene saab ultraheliuuringule registreeruda ka ilma saatekirjata, kuid siis tuleb eelnevalt uuringu eest tasuda.

Näiteks kõhuõõne ultraheliuuringu eest peab patsient Eesti Haigekassa hinnakirja alusel maksma 19,68 eurot. Samuti tuleb uuringuks aeg kinni panna.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

Ekraanile tekib helilainete analüüsi tulemusena kujutis.

FOTO: OLIVER MATKUR/POSTIMEES

FOTO: TOOMAS HUIK/POSTIMEES

tervislik toitumine

Juuli 2015 21

Vesi kui elueliksiir Mai Maser toitumisteadlane, emeriitdotsent

V

esi on möödapääsmatult vajalik, sest on keha peamine koostisosa.

Veel on asendamatu roll kõigi organite toimimisel, toidu seedimisel, toitainete imendumisel, normaalse kehatemperatuuri hoidmisel ja rakkudes rõhu hoidmisel.

Kuigi saame päevas toiduga 1–1,5 liitrit vett, võib see kogus sõltuvalt söödavast toidust erineda. Näiteks on pähklites ainult 5 protsenti vett, juustus umbes 20 ning puu- ja juurviljades kuni 90 protsenti. Veevajadust reguleerib janutunne, kuid paljud eakad seda ei tunneta. Aga sellele vaatamata vajab organism igal juhul vedelikku. Seega tuleks toidule lisaks veel 1,5 liitrit vett juua.

Teadusuuringutes tuuakse välja ligikaudseid arve, kuid et veevajadus sõltub väga mitmest asjaolust, vajab see selgitust.

Sõltuvalt kehakaalust vee osakaal organismis varieerub. Vastsündinul on vett umbes 75 protsenti ja eakal umbes 50 protsenti. Naisel on vee osakaal väiksem kui mehel. Ligikaudu kaks kolmandikku kogu keha veest on rakkudes ning üks kolmandik ringleb rakkude ümber. Sellest umbes kolmveerand asub soolestikus ja veerand on veres.

Joogivee ja teiste vedelikega omastab inimene vett erineval hulgal. Teiste toitainete, nagu rasva, süsivesikute ja valgu ainevahetusest toodab organism ka ise

Oleme väga õnnelikud inimesed, sest selles maailmanurgas, kus elame, on piisavalt puhast vett. Maailmas haigestub igal aastal saastatud vee tõttu 2,5 miljonit last.

Neile lisandub veel miljoneid igas vanuses inimesi, kes on veest mõne nakkushaiguse saanud.

300–350 ml vett päevas. Vedelikku kaotame uriiniga, roojaga ning aurustumisel naha ja kopsude kaudu. Terve täiskasvanu päevane uriini hulk on normaalselt 1–2,5 liitri vahel. Roojas on vett tavaliselt vähe, umbes 100–200 ml päevas. Kõhulahtisuse korral kogus suureneb tunduvalt.

Et väikelapse kehas on vett rohkem, siis nemad on kõhulahtisusele ka palju tundlikumad. Ka need eakad, kes väga vähe joovad, taluvad kõhulahtisusega kaasnevaid seedehäireid halvasti.

Seega on üldine kogu päevas saadud vee hulk 2000–3500 ml, mis moodustab kogu kehas olevast veest ligikaudu 10 protsenti.

Kui palju on piisavalt?

Vee hulk ja vahekord on tihedalt seotud mineraalainete ja elektrolüütide tasakaaluga. Pole tähtis, millise happesusega toitu sööme, vaid tähtsad on hormoonid, mis reguleerivad neerudest vee väljaviimist ja elektrolüütide hulka ning tasakaalu.

Kui kehas on vett liiga palju, on uriin lahjem, veepuuduse korral on see aga kontsentreeritum, tumedamat värvi ja eritub väiksemas koguses. Tegemist on väga võimsa keha regulatsioonimehhanismiga.

Kui elektrolüütide kontsentratsioon keha

FOTO: PANTHERMEDIA / SCANPIX

vedelikes liiga kõrgeks muutub, saab aju janukeskus impulsi, mille järel tekib janutunne ning neerudes vähendatakse vee väljaviimist. Need mehhanismid töötavad häireteta ja tagavad elu.

Meie kliimas kaotab keha ühe ruutmeetri pinna kohta aurustumisega keskmiselt 300–500 ml vett päevas. Higistamisega me tavaliselt väga palju vedelikku ei kaotagi. Kuid kuuma ja niiske ilmaga või mõõdukas temperatuuris tugeva koormusega kas sportides või rasket kehalist tööd tehes võib vedelikukaotus tõusta mitme liitrini päevas.

Inimese päevane veevajadus on erinev. Vajalikuks loetakse keskmiselt iga kehakaalu kilogrammi kohta 30 ml. Seega 75 kilo kaaluv terve inimene, kes elab mõõdukas temperatuurikeskkonnas ja on mõõdukalt aktiivne, peaks saama 2250 ml vett. Peame meeles, et selle vee saame koos toidu ja joogiga.

Juua tuleb siis, kui on janu. Kui aga mingil põhjusel ei saa piisavalt juua, siis muutub nahk kuivaks, suus on kuivustunne, sülge ei teki ning ka söömine on raskendatud.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

28 Juuli 2015

Kõhutäis kartulist Sille Varblane 60pluss@ajaleht.ee

K

õige sagedamini me arvatavasti keedame ja praeme kartuleid, võtame kastmete ja lihatoitude kõrvaseks, kasutame supis või teeme putru. Üks meeldiv kartulite valmistamise viis on neid ahjus küpsetada.

Ahjukartuleid on võimalik teha mitmel moel. Juba kasvõi tükelduskujuga saab anda erinevat ilmet – kas küpsetada kartulit ahjus tervelt, poolitatult, sektoriteks lõigatult, kangidena või viiludena.

Ahjukartuleid võib teha nii lihaviilude, sibula kui ka lihtsalt õli või võiga. Ka küpsetuskotis saab kartuleid küpsetada.

Selleks sega kooritud kartulid soola ja kartulimaitseainega. Neid võib väheses õlis segada, kuid saab ka ilma. Küpsetuskott sule sulguriga, torka hambatikuga koti sisse paar auku ja küpseta 200kraadise ahju alumises osas, kuni kartulid on pruunid. Jälgi, et küpsetuskott suureks paisudes vastu ahju laes olevaid küttekehi ei puutuks.

köök

Kartul ul on eestlase lase põhitoit itoit ja kindlasti dlasti on tuntud ntud mugulad paljude ljude lugejate igapäevane apäevane söök. öök. Iga päev üht ht ja sama süües kuluks aga ära mõni idee, kuidas kartuli ühetaolisele näole uusi ilmeid anda.

Mitut moodi ahjukartulid Kartuleid saab ahjus küpsetada nii toorelt kui ka keedetult, aga ka koorimata, nii säilib kartulis rohkem kasulikku.

Toorelt küpsetatud kartulite puudus on see, et need kipuvad kõvaks jääma.

Mina soovitan ahjukartuleid teha eelnevalt poolpehmeks keedetud kartulitest.

Selleks keeda kooritud kartulid peaaegu pehmeks, kurna, vala õlisele ahjupannile ja sega nii, et kartulid oleksid igalt poolt õlised. Kartulid pista 225–250kraadise ahju alumisesse ossa. Küpsemise ajal keera mugulaid aeg-ajalt, et need igalt poolt ühtlaselt pruunistuksid. Poolkeedetud kartulitest valmistatu jääb ilus pruun, aga need pole kõvad. Pehme on ka kartulit kattev pruun koorik.

Ahjukartulitele sobivad lisandiks toorsalatid, aga ka peedisalat, marineeritud kurk ja peet või toores hapukapsas.

Omamoodi ahjukartulid on Hasselbacki kartulid. Nende tegemiseks lõika toored kartulid pikemat külge pidi õhukesteks viiludeks nii, et alt jäävad viilud kokku. Kartulid aseta avad ülespoole tuli-

sele rasvainega määritud või küpsetuspaberiga kaetud tud ahjuplaadile. Kartuleid uta neile veidi määri pealt õliga ja raputa soola peale.

Küpseta 200–250kraadises ahjus küp-

seks ja õrnalt pruuniks, lõpus võid soovi korral riivitud juustu peale riputada.

Pikemalt loe ajakirjast 60+