60+ nr 3/2016

Kuidas teha vahet ravitseja ja rahamaia petise vahel?

Mis roll on sinul oma elus?

Psoriaas pole nakkushaigus.

Pensionär ja tuludeklaratsioon.

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 3/2016 (42) MÄRTS

ISSN 2228-1592

Vette sulistama! Hüva nõu.

Supid meie toidulaual.

ISSN 2228-1592

HIND 2.50 €

teema

Märts 2016 2

Teadjanaised ja arstid T

allinna Raekoja platsi äärses omaaegse Hoiukassa suures saalis lammutati 1980. aastate alguses vana ahju. Mina kandsin sel ajal oma esimest last. Mäletan, et võitlesin endaga kõvasti, sest tahe võtta sealtsamast hunnikust üks ahjutükk ja seda sööma hakata oli sedavõrd suur. Hiljem selgus, et mul oli organismis suur kaltsiumipuudus.

Hiina meditsiini asjatundja, aga samas ka klassikalist arstiteadust õppinud Rene Bürkland nendib tänases ajakirjas, et meie keha annab märku, et midagi on korrast ära, ammu enne seda, kui tekib haigus. Kui oskame neid märguandeid lugeda, siis saame haigust ravida enne, kui see tekib. Bürklandi sõnul on märgid väga lihtsad – keha ütleb meile, mida on vaja süüa ja juua.

Huvi alternatiivravi, eneseabi ja sisemise enesearengu teemade vastu on paljude eestlaste seas uuel aastatuhandel tiivad saanud. Miks? Kas mõned meist on kaotanud usu klassikalisse meditsiini, on kõige targemate arstide uksed ära kulutanud, aga abi pole siiski saanud? Siis tekib otsus, et surm inimese plaanidega ei sobi.

See, kes on halvaloomulise agressiivse kasvaja diagnoosi saanud, tunneb end justkui halvatuna. Kõik jääb seisma. Siis tuleb hirm. Hirmumoment on inimesele kui loomsele olendile sisse kodeeritud. Kui tegemist on inimese närvisüsteemiga, siis seal on ruumi kõvasti. Võimalusi jääb ka alternatiivraviks.

Kogu selle müstilisuse juures on selge vaid üks asi – mitte ühelegi asjale pole ühtainsat selget vastust. Me ei tea kõike, ka arstid mitte. Müstiline pool jääb alati alles.

Ja inimene püüab end päästa. Kahju ainult, et kindlate haiguste puhul minnakse metsa. Kui sul on tuberkuloosidiagnoos, siis paraku jääb nii mudaravist kui ka massaažist väheks. Selle haigusega peab rinda pistma ikka klassikaline meditsiin.

M

õned põlvkonnad tagasi oli õppinud arste väga vähe, kuid igas külas oli oma teadjanaine ja mõni neist oli tunnustatud ka kaugema maa tagant. Meditsiiniteaduste doktor Mari Järvelaid lisab, et nagu nimigi ütleb, oli tegemist inimesega, kel oli võime teisi inimesi ja nende olukordi tavalisest enam mõista, millele lisandus omakorda ümbritseva keskkonna ja taimede tundmine.

On selge, et põhimõtteliselt pole olemas imeravi ega imeravitsejaid. On inimesi, kel on oskus näha pisiasju ja neid ümbritsevaga seostada. Vaimse tervenemise aluseks on ikka inimese enda tahe.

Raske haigusega võitlev Vahur Kersna on oma raamatus „Ei jäta elamata” küsimusele, kui oluline koht on tavameditsiini kõrval alternatiivsetel ravimeetoditel, põhjaliku vastuse andnud. Teleajakirjaniku kogemus kinnitab, et kindlasti ei tohiks loobuda ametlikust arstiabist, aga ka alternatiivseid ravimeetodeid ei pea kartma.

Ametlikku ja alternatiivravi ei ole vaja vastandada, sest üks toetab teist. Haiguse vastu võideldakse nagu kahel rindel.

Kuidas teha vahet ravitseja ja rahamaia petise vahel? Teadjanaine oleks Mari Järvelaiu arvates sellele küsimusele vastanud lühidalt ja lihtsalt: õige ravitseja ei küsi raha ega reklaami ennast. Praegune maailm on aga sedavõrd rahamaias ja anonüümne, et nii lihtsat vastust ilmselgelt pole.

Avalikkust raputas hiljuti lugu, kus ajukasvajasse haigestunud lapse ema keeldus arstiabist ja pöördus abi saamiseks end teenäitajaks-terapeudiks kutsunud mehe poole. Ajakirjanik Tuuli Jõesaar sai hinnatud Bonnieri preemia loo eest, mis rääkis MMSist ehk sellest, kuidas vanemad mürgist kloordioksiidi oma laste peal kasutasid. Ajakirjanikel ja arstidelgi on veel palju teha, et taastada usk meditsiini.

Arukat teed salapärase ja müstilise ning Eve Rohtla konkreetse vahel! peatoimetaja

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2016. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Küljendus: Liina Valt, e-post liina.valt@ajaleht.ee Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Reklaamipindade müük: Estelle Kants, tel 514 9578, e-post estelle.kants@ajaleht.ee Iris Öpik, tel 5303 6499, e-post iris.opik@ajaleht.ee Kaja Kuris, tel 5308 0250, e-post kaja.kuris@ajaleht.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 9. aprillil.

Esikaanel Ave Nahkuri maal.

Tartu maratoni eelõhtul avati Tartus Küüni ja Poe tänava nurgal näitus „Abelid – 100“ ja ilmutati ka teemakohane „Abelid – 100” postkaart.

Legendaarsetel suusaõpetajatel täitub 100. sünniaastapäev Mullu suvel, kui kohtusin legendaarsete suusaõpetajate Erna ja Herbert Abeli õpingu- ja treeningukaaslastega, keeras jutt kiiresti tõdemuseni, et suusaõpetajate sünnist möödub 100 aastat.

19. detsembril 2015 täitus 100 aastat Erna sünnist ja 2016. aasta maikuu 13. päeval lööb ette ka Herbi (Herberti üldtuntud nimi) sama suur sünniaastapäev.

Napib juubeliväärilist suusatamisvõimalust Vastu möödunud sügist sündis kenasid hetki, kokkusaamisi ja meenutusi tekitanud ettevõtmiste sari koondnimetusega „Abelid – 100”. Algatuseks peeti Erna Abeli sünnipäeval erialatund Tartu Ülikoolis. Vabas suusaveebis www.suusatades.weebly. com nägid trükivalgust esimesed endiste õpilaste kirjutatud meenutuslood. Just Tartu maratoni eelõhtul avati Tartus näitus ja ilmutati ka teemakohane „Abelid – 100” postkaart.

Tõsi, kõige vähem on tänavune talv kahjuks just seda korralikku juubeliväärilist suusatamisvõimalust pakkunud, nii et tagatipuks jäi sõitmata isegi 44.

Tartu maraton, mille üheks omaaegseks ellukutsujaks oli ka Herbert Abel.

Tuleb tunnistada, et nagu paljude oma õpetajate puhul tavaks, ei läbe me ju vahetu kokkupuutumise ajal eriti nende tausta uurida. Aga eks siis hiljem, nagu nüüd Erna ja Herbert Abeligi puhul, hakkad erinevaid fakte teada saades aduma, mis ikkagi oli kõik see, mis neist nii väljapaistvad õpetajad ja treenerid tegi.

Kui Abeli suusakoolkonna

erinevate põlvkondade meenutusi kuulata ja neist ühiseid põhimõtteid leida, siis tulevad ette ikka ühed ja samad märksõnad. Sportimises võiks ju ette kujutada, et nende suusatrennides käis päevast päeva ainult üks suusatamine ja veel kord suusatamine. Paljud kasvandikud lisavad, et ilma võimlemise, jooksu, pallimängude, orienteerumise, sõudmise ja pikkade matkade ning peitusemängudeta poleks neist nii häid suusatajaid saanud. Ka mäesuusatamise oskus, mis on praegugi äärmiselt kiiretel radadel mõne tipptegija kirstunaelaks saanud, tuli omaaegsetes Abelite trennis kätte saada. Ühisest metsatööst, radade niitmisest, ehitamisest, tavalistest oma Ruusa suusabaasis „igapäevanokitsemistest” rääkimata. Kõik tuli ju ise luua. Lisaks veel sauna kütta, süüa teha ning korda ja puhtust hoida.

Kasvandikes istub „tükike Abelitest” Meile kõigile oli olenemata õpitavast erialast Abelite juures ikka uks lahti. Mõni jõudis otsaga suurde sporti ka, aga kõigile jäi külge just peamine – sportimise innustus ja suusaarmastus. Kõigist kasvandikest on saanud eelkõige tublid ja oma ala tunnustatud inimesed, kelles istub hinges „tükike Abelitest”.

Kui äkki on kellelgi lugejatest meenutusi Abelitest, mõni foto, haruldane dokumentki, siis oleksin tänulik, kui nendega tutvuda saaksin, et need „Abelid – 100” meenutuste ritta lisada.

(Kaarel Zilmer, suusaõpetaja, Abelite õpilane aastast 1964)

hingeelu

8 Märts 2016

Elu kui film Epp Veski arst ja psühhoterapeut

K

a mina naeratasin. Kui aga hiljem mõtlema hakkasin, taipasin, et peategelane mängib tavaliselt nii, nagu režissöör ette kujutab, näeb välja, nagu grimeerija-juuksur-kostüümikunstnik on teda kujundanud, räägib stsenaristi kirjutatud teksti, vahel laulab helilooja viisi järgi. Sageli mängib näitleja oma olemusest väga erinevat rolli, et teiste soove täita ja nende tahe vaatajani tuua. Oma mängus ei ole ta tavaliselt kuigi vaba.

Mõni näitleja saab režissööriga rohkem arutada ja oma arusaama järgi mängida, teisel juhul täidab ta peamiselt korraldusi.

Vahel stsenarist kirjutab rolli ja režissöör lavastab filmi just konkreetset näitlejat silmas pidades või isegi tema jaoks.

Tõsi, on ka mono- ja autorifilme, kus teed kõik ise, kuid need on pigem lõigud või „lühifilmid” ja kas need ka terviku moodustavad, et ise rahule jääd, on iseküsimus.

Ka oma elus ei ole keegi lõpuni vaba.

Kuigi sa mängid oma elus peaosa, siis tasub mõelda, kelle sõnu sa räägid, kelle unistusi teostad, kelle soove täidad. Kes on sinu elu režissöör, kunstnik, grimeerija, helilooja?

Ka sinul on vajadused Mulle tuli meelde lugu ühelt kahepäevaselt koolituselt. Teise päeva hommikul tegime visualisatsiooni, et teadvustada eri eluvaldkondade kaupa, mida mina

Hiljuti küsis keegi auditooriumi ees: „Mis rolli mängid sina oma filmis pealkirjaga „Minu elu”?” Üks kuulajatest vastas: „Muidugi peaosa.” Teised naeratasid tunnustavalt: „Tubli, õige vastus.”

tegelikult tahan, mida vajan, et oma eluga rahul ja õnnelik olla. Pärast harjutust jagasid osalejad oma muljeid. Kui järjekord jõudis ühe suure haigla staažika ülemõeni, ei saanud ta tükk aega sõna suust. Pärast mõningast enese kogumist hakkas ta rääkima. See arusaamine, et tema ise ka midagi tahta võib, oli olnud talle täielik šokk. Ta rääkis, et algul tegi ta seda, mida ema ja isa tahtsid, siis käitus nii, nagu õpetajad, vahel ka sõbrad soovisid. Pärast kooli lõppu läks tööle ja seal tuli täita arsti korraldusi ning haigete soove. Siis tulid mees ja lapsed, kellele ta oli alati olemas ning ta püüdis igati nende meele järele olla. Naisest sai haigla ülemõde, millega lisandus arstile ja patsientidele veel kolmaski grupp – haigla õed. Nii ta tegutses selles kolmurgas, et kõigi soove täita ja oli iseenda täiesti ära kaotanud. Nüüd sai ta aru, et tema on ka olemas, et ka temal on oma soovid ja vajadused. Seda oli naisele nii palju, et rohkem ta sel päeval enam ei rääkinud. Ta võttis sõna vaid lõpuringis, kus ta pisarsilmi tänas selle eest, et end üles leidis.

Kas tuleb midagi tuttavat ette? Vast mitte nii drastiliselt, sest ülemõe kutse mängis siin ka olulist rolli, kuid siiski.

Psühhoterapeut kuuleb üpris sageli (ja mitte ainult mina!) vastust küsimusele, miks naine vastuvõtule tuli: „Ma ei saa ega taha enam samamoodi jätkata. Olen eluaeg teinud seda, mida vanemad, mees, lapsed ja ülemus on tahtnud. Nüüd lõpuks tahan teha seda, mida ise teha tahan. Öelge teie, mida ma tegema pean!”

Kui ma vastan, et tehke seda, mida tahate, vaatab ta mulle arusaamatult või isegi etteheitvalt otsa ja küsib: „Aga mida siis?” Ma selgitan, et näen teda esimest korda, ainult mõni minut ja kuidas mina peaksin teadma, mida ta tahab. Küsin:

FOTO: MARY EVANS / SCANPIX

„Aga mida te siis tahate?” Sageli kuulen selle peale juttu sellest, mida ta ei taha ja mis talle ei meeldi. Küsin siis uuesti: „Aga mida te tahate?” Vastuseks kõlab: „Ma ju just rääkisin!” Mina ütlen: „Ei, te ei kõnelenud sellest mitte poole sõnagagi. Te rääkisite, mida te ei taha ja mis teile ei meeldi, kuid te ei rääkinud sellest, mida soovite.”

Sageli toon näite: „Kujutage ette, et pea iga päev, kui te koju jõuate, istub mees tugitoolis, loeb lehte ja joob õlut. Te teete märkuse, et teile ei meeldi, kui ta igal õhtul tugitoolis istub, lehti loeb ja õlut joob. Järgmisel päeval tulete koju ja ... mees on diivanil pikali, loeb ajakirja ja viinapudel on laual. Kõik kolm punkti, mis teile ei meeldinud, on täidetud. Kas olete rahul?”

Mõni jääb tõsiseks, mõni hakkab naerma, aga on ka lausa solvumist ette tulnud. „Kas nüüd saate aru, mis vahe on sellel, kui teate ja ütlete, mida ei taha, ja sellel, mida tahate. Mida teie tahate?”

Peale mõningast pausi kuulen: „Ma ei tea ju.”

Leia oma soovid üles Sellest algabki teraapia – kõigepealt on vaja üles leida ja aru saada, mida mina ise tahan, mis on mulle oluline, mis on minu tähtsamad väärtused. Elus ei saa alati kõike, aga teades, mis on mulle oluline, saan selles suunas liikuda. Sujuvalt, aegajalt kontrollides, kas see, mille poole liigun, on ikka see, mida ma tegelikult tahan.

Ja kui selgub, et ei ole, siis tuleks seisatada, täpsustada, mida ja kuhu tahan jõuda, ja alles siis uuesti liikuma hakata.

Ei ole mõtet pingutada ja vales suunas edasi rühkida.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervis

Märts 2016 12

Kogu alternatiivravi ei tasu ühte patta panna Silja Joon silja.joon@parnupostimees.ee

H

iina, Tiibeti ja India tervise taastamise ja haiguste ennetamise süsteemid on iidsed. Nende kõrval on inimkond tundnud aastasadu näiteks kaaniravi ja refleksoloogiat.

Samuti soola- ja mudaravi, mida peab tõenduspõhiseks ja toetab Eesti Haigekassagi.

Kuigi mitmed tänapäevased alternatiivravi meetodid on arstide endi loodud, puuduvad iidsetel loodusravisüsteemidel nende loojate nimed, sest need on sündinud tervete põlvkondade arstide sünergias.

Keha ei valeta Tallinnas tegutseva Hiina meditsiini keskuse looja ja arst Rene Bürkland on väljaõppinud tohter. Ta on lääne meditsiini õppinud Tartu Ülikoolis, Hiina ravitarkusi tudeerinud Hiinas, lisaks õppinud Tallinnas psühholoogiat. „Mul oli Hiina meditsiini huvi juba enne seda, kui läksin arstiteadust õppima. Töös patsienti-

Alternatiivmeditsiini võimalusterohkes valikus võib erinevaid käsitlusi ja meetodeid hinnata selle järgi, kui kaua on need ajas vastu pidanud.

dega on mõlemad väga tähtsad. Kui tahta, leiab alati, kuidas neid koos kasutada. Igapäevast lääne meditsiini ma nii palju ravis ei kasuta, aga vähemalt tean ära need piirid, mil inimene on mõttekas saata arsti juurde ja mil saab paremini aidata Hiina meditsiiniga,” tõdeb Rene Bürkland.

Hiina meditsiinis on palju lihtsam ravida sellist haigust, mis pole veel välja kujunenud. Kui on haigus, mis lääne meditsiini järgi on diagnoositav, siis Hiina meditsiini kohaselt oleks seda probleemi saanud juba palju-palju varem diagnoosida. Meie keha annab märku, et midagi on korrast ära, ammu enne seda, kui tekib haigus. Kui oskame neid märguandeid lugeda, siis saame haigust ravida enne, kui see tekib. Bürkland nendib, et märgid on väga lihtsad – keha ütleb meile, mida on vaja süüa ja juua.

Osa neist tahtmistest on õpitud, aga selle tunneb ära: kui meil on isu millegi järele, siis tuleks peatuda ja tunnetada, kas kehal on seda vaja või on see ego tahtmine. „Hiina meditsiin on hästi palju iseenda kuulamine ja endaga suhtlemine.

Paratamatult on meie elutempo läinud nii kiireks, et ainus, kellega me suhelda ei jõua, oleme me ise. Kõigile teistele me leiame aega,” sedastab asjatundja.

Miks tullakse Hiina meditsiini kliinikusse? Kõige rohkem huvitab inimesi toi-

tumise teema, see, kuidas ennast toetada, kuidas haigusi vältida ja ravida, märgib Hiina meditsiini asjatundja. Bürklandil on patsiendile 30–40 minutit aega. Vastuvõtule saab kaasa võtta tehtud analüüside ja uuringute vastused. „Näen, et inimesele on ülitähtis, et ta saaks aru, miks ta on haigeks jäänud, ja saaks teada, mida teha, et mitte uuesti haigeks jääda. Meie kliinikusse jõuab üha rohkem inimesi, kes on teadlikumad ja motiveeritumad. Nad tahavad midagi teha, et terveks saada. Nad ei tule arsti juurde, ei anna oma tervist arsti kätte, et tee korda, vaid tahetakse teada saada, mida teha. Küsitakse, kuidas toituda, kuidas eluviisi muuta,” jutustab Rene Bürkland.

Me pole ju hiinlased, ei söö Hiina toitu? Loomulikult tuleb arvestada seda, et meil on teine kultuur, teised käitumistavad, oleme harjunud teatud asju teistmoodi tegema või sööma, tunnistab Bürkland. Samal ajal tasub teada, et Hiina meditsiin põhineb taoismil, mis on loodusfilosoofia. Loodusseadused on aga üle maailma ühed ja samad. „Me ei saa sada protsenti Hiina meditsiini siia üle tuua, aga me saame seda kohendada Eesti inimeste jaoks,” on ta kindel.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervis

15 Märts 2016

Unistamisvõimeta oleksime välja surnud Mari Järvelaid meditsiiniteaduste doktor

I

ga inimene on isiksusena unikaalne ja ainukordne, teisalt oleme kõik omavahel vägagi sarnased, ühe ema lapsed.

Meist igal on unikaalne elukogemuste pagas. Sellel on mõju nii emotsioonidele kui ka käitumisele. Kuid meil kõigil on ka närvirakud, mida nimetatakse peegelneuroniteks, loodud selleks, et jäljendada nähtut.

Inimene on olemuselt nn karjaloom m ja vajab tunnet, et kuulub karja. Teda tununnustatakse selles karjas ja ta saab suhelda lda endasarnastega. See seletab inimese käitumist, et üksi olles käitutakse ühtmoodi odi pis ja teiste pilgu all olles sageli aga hoopis teisiti. Sinna kuuluvad ka olukorrad, mida ida nimetatakse massipsühhoosiks.

Seega, kui televiisoris näidatakse, se, lehes kirjutatakse, naabrid-tuttavad räääägivad, siis sellega kujundatakse alati meie eie suhtumist ja käitumist. Võime seda nimemetada reklaamiks, mis mõjutab meie alalateadvuses tehtavaid valikuid. öMe kõik teame, et ilma energiata tööult tava igiliikuri ehitamine pole tegelikult lu võimalik, samuti nagu pole võimalik elu ja ilma söömata-joomata ehk eluks on vaja n energia juurdevoolu. Kuid inimesele on antud unistamisvõime. Ikka ja jälle võime me kohata inimesi, kes usuvad, et just nemad d on välja valitud ja viivad ellu selle, millleks teised pole võimelised, nad võidavad d loodusseadused ja ehitavad igiliikuri. Või õi räägivad teistele, et nad ei söö ega ole e kunagi söönud, vaid tarbivad hoopis päi-kesepaistet, saades sealt kõik vajaliku.. a Mingist hetkest võib see juba olla ka e vaimse tervise häire, kuid unistamise võime, mis kujuneb välja lapsena, ka ilmvõimatutest asjadest, nagu on

Mõtleme, milliseks on inimene e evolutsioonis nis välja kujunenud ja mida oleme ellujäämiseks äämiseks vajanud. Siis mõistame paremini, ni, miks me just niiii käitume me või mõtleme.

reaalsuse müstifitseerimine, on loodus meile kaasa andnud ja järelikult on sellel oma eesmärk. Kui me pole eesm millegagi rahul, hakkame unistama paremast. Öeldakse isegi, et kogu inimkonna areng põhineb meie unistamise võimel, ilma selleta oleksime ammu välja surnud.

Mõned põlvkonnad tagasi oli õppinud arste väga vähe, kuid igas külas oli oma teadjanaine ja mõni neist oli tunnustatud ka kaugema maa tagant. Nagu nimigi ütleb, oli tegemist inimesega, kel oli võime teisi inimesi ja nende olukordi tavalisest enam mõista, millele lisandus omakorda ümbritseva keskkonna ja taimede tundmine.

Inimene on kujunenud selleks, kes ta on, teda ümbritseva eluslooduse keskel. Algmaterjal on kogu elusloodusel üks ja seesama. Meie arengutee lahknes inimese lähimast sugulasest bonobo-ahvist ehk kääbusšimpansist kuskil kuus miljonit aastat tagasi. Muuseas, ka bonobod unistavad ja

nende käitumises on väga palju meiega m sarnast. Kuid taimedki suhtlevad omavahel. Seda on kinn nitanud mitte ainult teadjanaikinnitanud v sed, vaid ka teadlaste uuringud. Nagu nim migi ütleb, on teadjanaised oma nimigi oskusi elu jooksul arendanud.

Nad on oma tegevuse käigus õppinud, kuidas inimesi i i i ja loomi tabanud hädasid mõista ning neid siis aidanud.

Kui teadjanaine sai oma oskused ja teadmised reegl lina igapäevatoimetuste kõrvalt kelleltki lähedaselt pereliikmelt ja arekelleltk nes ise neid oskusi ja teadmisi omakorda ar arendades, siis praegune arstiks õppinu o on vähemalt kuus aastat kindla õppekava järgi teadmisi omandanud. Seejjärel toimub enesetäiendamine valitud erialal, mis kestab veel aastaid. Ka näiteks Hiina meditsiinis toimub analoogne ravimisoskuste omandamine. Selleks kulub vähemalt kümne aasta ringis. Need teadmised ja oskused on reeglina universaalsed, raamatutesse kirja pandud ja juhistega reguleeritud.

Suur erinevus on selles, et ükski teadjanaine ei saa inimest käsitleda mehhanistlikult ehk ravides vaid haiget kohta ja jättes kõrvale inimese kui tervikliku isiksuse. Kaua õppinud arsti töö on mõjutatud kulu-tulususe nõudest. Näiteks Hollandis on ühe patsiendi vastuvõtuks arstile arvestatud 10 minutit, kuid sageli antakse tohtrile seda aega veel vähem.

Arstil on ilmselgelt liiga vähe aega, et süüvida patsiendi isiksusse ja selle isiksuse individuaalsetesse vajadustesse. Eriti juhul, kui kohtutakse esimest korda.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervis

Märts 2016 18

Psoriaas on päritav, mitte nakkav haigus Birgit Itse birgit.itse@ajaleht.ee

I

nimene võib elada aastakümneid, ilma et psoriaas avalduks. Tartu Ülikooli Nahakliiniku juhataja dr Külli Kingo sõnul pole siiani täpselt teada, mis psoriaasi vallandab, kuid tema peab üsna tähtsaks faktoriks stressi. „Olemuselt on psoriaas immuunpõletikuline nahahaigus ning muutused on täheldatavad ka nahas, mida nimetatakse niinimetatud terveks nahaks,” selgitab Kingo.

Tegemist on kroonilise haigusega, mida sagedamini põevad põhjaeurooplased ja põhjaameeriklased. Miks Ameerika indiaanlastel ja eskimotel psoriaasi pole, ei oska teadlased selgitada. Ühe variandina on toodud välja välised tegurid, aga tugeva argumendina on laual ka teistsugune geenikombinatsioon.

Suur roll on pärilikkusel Suurt rolli haiguse avaldumisel mängib pärilikkus: 91 protsendil haigetest on vähemalt üks psoriaatikust lähisugulane ja 56 protsendil psoriaatikutest on vähemalt ühel vanemal psoriaas. Kui aga psoriaasi põevad mõlemad vanemad, haigestub samasse haigusesse 65 protsenti lastest.

Sümptomite esilekutsumiseks on lisaks pärilikule eelsoodumusele vaja rohkemat, on kirjas veebilehel psoriaas. ee. Piisavaks võib osutuda stress, naha päikesepõletus, lõikehaav või psoriaasihaigele mittesobiv ravim, näiteks tetratsükliin, vanemas eas erinevad kõrgvererõhuravimid, beetablokaatorid.

Eestis pole küll psoriaasi kohta epide-

Kõik ketendavad laigud kehal pole psoriaas.

Erinevalt nahamolluskitest, soolatüügastest, ohatisest või sügelistest psoriaas ei nakka.

FOTO: PANTHERMEDIA / SCANPIX

mioloogilist uuringut tehtud, kuid arstide hinnangul haigestub Põhja-Ameerika ja Põhja-Euroopaga võrreldavalt ehk kakskolm protsenti elanikkonnast. Dr Kingo teada arvatakse Eestis olevat ligikaudu 42 000 psoriaatikut, neist 30 protsendil on mõõdukas või raske haigusvorm. „Meestel ja naistel esineb psoriaasi võrdselt, see võib avalduda igas eas, aga sagedamini vanuses 15–25 ja 57–60 eluaastat,” teab ta.

Dr Kingo ütlust mööda aitab haiguse avaldumise aeg ennustada ka selle võimalikku kulgu. „Kui haigus on avaldunud enne 40. eluaastat, esineb patsientidel ulatuslikum nahalööve ning liigeste- ja küüntekahjustusi. Vara avaldunud psoriaasi vorm on perekondlik ehk päritav,” kinnitab dr Kingo. „10–30 protsendil psoriaasi põdevatel haigetel esineb kaasuvana psoriaatiline küüntekahjustus ja 5–42 protsendil haigetel psoriaatiline liigesepõletik,” kirjeldab dr Kingo psoriaasiga kaasuvaid haigusi.

Ka on psoriaasihaigel sagedamini probleemiks rasvumine, suhkruhaigus ning kõrgvererõhktõbi, mis omakorda tingib suurenenud riski haigestuda müokardiinfarkti. „Kolmandik psoriaasihaigetest on ülekaalulised, kuid rasvumine tõstab psoriaasi avaldumise riski kaks korda,” räägib dr Kingo. Ta lisab, et psoriaasi ravi tõstab ka suhkruhaiguse avaldumise riski, sest raviks kasutatavad hormoon-

preparaadid ehk glükokortikosteroidid tõstavad insuliini resistentsuse riski. „Suhkruhaigus tõstab jällegi psoriaasi avaldumise riski,” märgib ta.

Dr Kingo toob välja ka, et psoriaasihaigel on tihemini pahaloomulisi kasvajaid. „Kuna kaasuvad haigused avalduvad psoriaasi põdeval inimesel väga varases eas, siis mõjutab psoriaas haige eluiga.

Psoriaas mõjutab inimesi eri viisil. Lisaks füüsilistele kaasuvatele haigustele on psoriaas tõbi, mis toob endaga kaasa psühhosotsiaalseid probleeme, mistõttu psoriaasihaigel on suurem risk haigestuda psühhiaatrilistesse haigustesse, eriti depressiooni ja ärevushäiretesse,” sõnab professor. Ta toob näiteks, et ligikaudu 60 protsenti psoriaasihaigetest puudub haiguse ägenemise tõttu töölt ja vajab haiglaravi, 34 protsenti vastanuist peab aga oma töötuse otseseks põhjuseks psoriaasi. „Depressiooni põeb 32 protsenti psoriaatikutest,” teab dr Kingo öelda ja lisab, et kahjuks on psoriaas haigus, millest patsient terveks ei saa. „Arsti eesmärk psoriaasihaige ravistrateegia koostamisel on saavutada ja säilitada haiguse lööbevabad perioodid, diagnoosida tõbi varakult ja ravida psoriaasiga kaasuvaid haigusi ning parandada patsiendi elukvaliteeti,” kirjeldab dr Kingo.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

raha

29 Märts 2016

Pensionäril võib olla kasulik tulusid deklareerida Tuludeklaratsiooni peavad esitama pensionärid, kelle tulu oli eelmisel aastal üle 4488 euro ja kellelt aasta jooksul pole tulumaksu õigesti kinni peetud. Neile, kellel on lootust tulumaksu tagasi saada, on tulude deklareerimine kasulik, samuti võiks kaaluda abikaasaga ühisdeklaratsiooni esitamist.

Teet Roosaar teet.roosaar@parnupostimees.ee

M

aksu- ja Tolliameti pressiesindaja Mailin Aasmäe sõnul oli iga inimese maksuvaba tulu mullu 1848 eurot aastas ehk 154 eurot kuus. Lisaks oli pensionäril õigus pensioni osas täiendavale maksuvabale tulule ehk 2640 eurole aastas, mis teeb 220 eurot kuus. Kokku tegi see 4488 eurot aastas ehk 374 eurot kuus, ent asja muudab keerulisemaks maksuvaba tulu arvestamine nii töötasult kui ka pensionilt.

Eakad, kes pensionipõlves töötavad, võivad valida, kas teha maksuvaba tulu avaldus tööandjale või pensioniametile.

Maksu- ja Tolliameti teenindusosakonna peaspetsialist Kaja Orgla soovitab endale kasulikuma otsuse langetamiseks mõlemad variandid läbi rehkendada.

Võtame näiteks olukorra, kus igakuine pension oli 250 ja töötasu 200 eurot. Kui maksuvabastuse avaldus oli tehtud töö-

andjale, siis tööandja arvestab 46 eurolt (200 miinus 154) tulumaksuks 9,20 eurot (2015. aastal oli tulumaksu määr 20%).

Pensioniamet arvestab 30 eurolt (250 miinus 220) tulumaksuks kuus eurot.

Kokku võeti sel juhul iga kuu tulumaksu 15,20 eurot.

Kui maksuvaba tulu avaldus oli esitatud pensioniametile, jäi pension tulumaksuvabaks, kuid tööandja 154eurost maksuvabastust ei arvestanud ja võttis tulumaksu kogu töötasult. 200 eurolt oli tulumaks 40 eurot. Seega kaotas inimene rohkem võrreldes olukorraga, kui ta oleks pensioniametile avalduse tegemata jätnud.

Mõlemasse kohta üheaegselt maksuvabastuse avaldust esitada ei tohi. Kui see on juhtunud, siis nõuab maksuamet hiljem raha tagasi. „Sageli läheb inimestel meelest, kuhu ta avalduse on esitanud,” tõdeb Orgla.

Millal ja kellele avaldus esitada?

Kuidas oleks siis õigem talitada? Kui inimene hakkab saama pensioni, kuid jätkab töötamist, ei pea ta Orgla jutu kohaselt pensioniametile maksuvaba tulu avaldust esitama. Tööandja arvestab maksuvaba

tulu ületavalt summalt iga kuu tulumaksu ja pensioni täiendav maksuvaba tulu rakendub ilma avalduseta.

Töötuks jäädes tuleks pensioniametile esitada maksuvaba tulu avaldus. Kui töötu pensionär taas tööd leiab, võiks ta välja arvutada, kas kasulikum on teha maksuvaba tulu avaldus tööandjale või jätta kuni 374eurone pension tulumaksuvabaks ja lasta kogu töötasult tulumaksu võtta. Avaldusest tööandjale tuleks sel juhul ka pensioniametit informeerida.

Pensionäridest abikaasadel tasub kaaluda ühise tuludeklaratsiooni esitamist. „Kui ühel abikaasadest on pension 300 eurot ja teisel 400 eurot kuus, teeb see kokku 700 eurot. Maksuvaba on aga kaks korda 374 eurot ehk 748 eurot. Üksi deklareerides maksaks 400eurose pensioniga inimene tulumaksu, ühiselt tuludeklaratsiooni esitades saab ta aga raha tagasi,” selgitab Orgla.

Maksuvaba tulu ei sõltu sellest, kas raha saadi pensioni või töötasuna. Ka kaks 300eurost pensioni ja sajaeurone töötasu on väiksem kui 748 eurot.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

köök

Märts 2016 36

Selge leemega maitsva supi nimel tuleb vaeva näha Sirje Rekkor 60pluss@ajaleht.ee

U

sun, et lapsena oli enamikul meist mõni lemmiksupp, mida olime alati nõus sööma ja mõni selline, mida väga „pika hambaga” sõime.

Mulle tulevad supinäited kohe nii enda, oma laste kui ka lapselaste puhul meelde.

Ja kust me ise lapsena või meie järeltulijad võtavad, et just näiteks riis või pasta või hoopis köögiviljad on piimasupi sees parimad või miks mõni neist on täiesti välistatud? Miks mõni inimene väga armastab ja teine ei söö üldse püreesuppi? Või miks mõni laps ja ka täiskasvanu ei vali kunagi suppi, kui see vähegi võimalik, sest neile ei meeldi üldse supp?

Mine võta kinni.

Igal juhul oleme elanud teadmisega, et supp on kasulik, selle armastamine on teine teema. Toitumisteadlaste arvates väärib supp igati kohta nii igapäevasel kui ka pidulaual, igal aasta- ja kellajal ning lisan ise juurde, et ka iga ilmaga.

Supi kasuks räägib esmalt ehk see, et meil soovitatakse süüa umbes 400 grammi köögivilja päevas, ühe tugeva köögiviljasupi portsjoniga saame üle poole sellest kogusest kenasti kätte. Teiseks on köögiviljasupp tänu suurele vedelikusisaldusele kergesti seeditav ja annab tagasihoidlikult kaloreid. Kolmandaks on köögiviljasupp rahakotile siiski suhteliselt sõbralik.

Supimaailm on ääretult rikkalik ja avar. Paljude

Mõnedki meist mäletavad lapsepõlvest ema, vanaema või lasteaiakasvataja manitsusi, et suppi peab sööma, supp on tervislik, toitev, kosutav ning aitab lapsel terveks ja tugevaks kasvada.

rahvaste köökides on supp väga laialt levinud ja aukohal, meiegi sööme heameelega teistelt rahvastelt pärit seljankat, borši, minestroonet, moodsamal ajal ka idamaadest pärit suppe. Ka meie esivanemate toidulaual on supp traditsiooniliselt olnud, isegi mitu korda nädalas. Ajaloolased on kirjeldanud näiteks, et üle-eelmisel sajandil oli taluperes traditsioon, et päeva tugevaimaks toidukorraks keedeti kas suppi või putru. Lihaga suppe (hapukapsasupp, klimbi-, kartuli-, herne- ja

oasuppi) keedeti tavaliselt neljapäeva ja pühapäeva õhtul, esmaspäeval, teisipäeval ja reedel söödi piimasuppi või körti.

Nii et supi söömise traditsioon on meil väga pikk ning tänagi valmistab iga endast lugu pidav perenaine suppi paar korda nädalas ja jälgib hoolega, et taldrikud tühjaks saaksid söödud. Ise olen väga suur supisõber ja see supiteemaline kirjatükk ei jää kindlasti viimaseks.

Pikemalt loe ajakirjast 60+