60+ nr 4/2016

Vanad ja noored koos – kas pereidüll või tülide tallermaa?

Majesteetlik rippmaasikas.

Pett kuulub piimasaaduste tippude hulka.

Ohtlik kaalukaotus. Valus vöötohatis.

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 4/2016 (43) APRILL

ISSN 2228-1592

Mõnus rattasõit.

Idandid ja võrsed.

ISSN 2228-1592

HIND 2.50 €

teema

Aprill 2016 2

„Kas sa supi sisse soola ikka panid?”

M

inu lugu sarnaneb ilmselt paljude teiste noorte inimeste iseseisva elu algusega. Kui oma kodu ehitus oli pooleli, aga lapsed veel väikesed, tundus nii meie perele kui ka minu vanematele, et kõige mõistlikum oleks, kui me koliksime minu lapsepõlvekoju. Majas jätkus ruumi kõigile ja koos oli odavam elada.

Kooseluaastad tõid meie ellu nii pereidülli kui ka mõrusid hetki, nagu neid igas peres ette tuleb. Lõpuks võib potikaane pealt ära lüüa ka kõige tühisem küsimus: „Kas sa supi sisse soola ikka panid?”

On ju arusaadav, et see ja paljud teised nõuanded tulid ju ema murelikust, mitte õelast suust. Ema soovib oma lapsele parimat. Aga iga noor pere tahab kasvõi tülitsedagi nii, et see tuleb täiest hingest ja südamest, et siis pärast seda kirglikult leppida.

Teadmine, et kõrvaltoas on inimesed, kellele riid ei meeldi, lukustab pahameele ja probleem jääb hinge kripeldama.

40aastased ja vanemad mäletavad oma lapsepõlvest maa- ja linnavanaemasid, kelle hoida nad olid. Vanavanemad vaatasid lapsi, sest nende vanemad pidid tööl käima. Vanadega tekkis eriline side, sest nad olid lähedal ja käeulatuses, vastasid lapse küsimustele ega näidanud üles kärsitust. Neil oli alati aega.

A

ga juba minu vanemad tahtsid omaette elada. Nii katkeski vaid mõni inimpõlv tagasi veel au sees olnud elamisviis, kus kolm ja neligi põlvkonda ühe katuse all elasid. Kus igal liikmel oli perekonnas vastavalt oskustele, vanusele ja kogemustele oma roll. Ülesanne oli isegi vanavanaemal, kellel enam õieti silmanägemistki polnud ja laste järele vaadata ei saanud. Tema kooris perele lõunasöögiks kartuleid, sest aastakümnetega oli kujunenud oskus, mida sai teha ka kinnisilmi.

Vanemaealiste elu uurija, Tallinna Ülikooli Eesti Demograafiakeskuse nooremteadur Tiina Tambaum usub, et kui noored ja vanad ühe katuse all elavad, on see suurepärane arengukeskkond kõigile. Kahjuks näitavad uuringud, et pigem jäetakse põlvkonnalt põlvkonnale oskuste ja kogemuste edasiandmise võimalus kasutamata.

Jutt ei käi ainult sellest, et vanemad õpetavad nooremaid. Praegune e-ühiskond kihutab seenioridest ette ja lapselapse abi kulub marjaks ära.

Praegu elavad noored pered ja pensionäripaarid mõlemad omaette ja tulevad vaevu toime. Kui vanemaealistel on enamasti kõik eluks vajalik alates supikulbist kuni ukseesise jalamatini olemas, siis nii üks kui ka teine vanavanem tunneb muret just oma noore pere käekäigu pärast. Seal on lapsed, kes kasvavad välja nii riietest kui ka jalanõudest.

M

ajandustegelased hoiatavad praeguseid 20aastaseid, et neil tuleb arvatavasti riigipensionist suu puhtaks pühkida. Üha vananeva ja kahaneva elanikkonnaga väikeriik ei saa enam tulevikus pensioni maksmise luksust lubada. Kas arhailine peremudel „kolm põlve koos” sünnib taas, sest pensionisüsteem ei pea vastu?

Mitme põlvkonna koos elamine nõuab nii noortelt kui ka vanadelt tarkust, iseloomu taltsutamist, väärtuste ja seniste harjumuste ümberkujundamist ning oskust suhteprobleeme lahendada. Kõige alus on hoolimine ja üksteisega arvestamine.

Kõige traagilisem on üksindus ja mitte üksnes vanemas eas. Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudi vanemteadur Marju Kõivupuu möönab tänases ajakirjas, et lähedastega koos olemine on turvaline, saab panustada väiksel viisil omaste igapäevaellu ning osaleda järeltulijate rõõmudes ja muredeski. See teeb tervisele head. „Kui aga noored näevad vanavanemas ainult probleemi, pärandust, rahakotti või tasuta koduabilist, on muidugi pahasti.” Marju Kõivupuuga tuleb nõustuda. Ainult et öeldu kehtib ka teistpidises suunas.

Hoolimist ja iseloomu taltsutamist!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2016. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@ajaleht.ee Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Reklaamipindade müük: Estelle Kants, tel 514 9578, e-post estelle.kants@ajaleht.ee Iris Öpik, tel 5303 6499, e-post iris.opik@ajaleht.ee Kaja Kuris, tel 5308 0250, e-post kaja.kuris@ajaleht.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 14. mail.

Esikaanel Ave Nahkuri maal.

Aprillist kerkisid pensionid Eesti pensionid kerkisid aprillikuus 5,7 protsenti, mis tähendab, et näiteks elu jooksul 44 aastat töötanud inimese pension kerkis 21 euro võrra ehk 396 euroni.

Pensioni suurus on inimestel väga erinev, sest see sõltub tööstaažist ja teenitud palga suurusest. Kindel on vaid pensioni baasosa, mis aprillist kerkis 11 euro võrra ehk 153 euroni. Sealt edasi hakkab igakuise sissetuleku suurust määrama riiklik indeks.

Sotsiaalministeerium tõi näiteks, et 44aastase staažiga inimese keskmine pension tõusis aprillis seniselt 375 eurolt 396 euroni. Tulumaksuvaba miinimum on seejuures 365 eurot.

Riiklike pensionide maksmiseks kulub riigil aastas 1,66 miljardit eurot. 8,83 miljardi euro suurusest riigi kogueelarvest moodustab see 18 protsenti. Et pensioni makstakse praegu 415 097 inimesele, teeb see keskmise pensioni suuruseks 333 eurot.

Järgmisest aastast lisandub üksi elavatele pensionäridele veel 115 euro suurune toetus, mida makstakse üks kord aastas.

Eestis on 97 000 üksinda elavat pensionäri. Toetust makstakse neile, kelle pension on väiksem kui kahekordne elatusmiinimum ehk praegu alla 404 euro.

Pensione makstakse välja üldjuhul iga kuu viiendal päeval.

(60+)

Töövõimetuspensionärid otsivad üha enam tööd Töövõimereform on käivitunud ootuspäraselt ning on märgata töövõimetuspensionäride aktiivsuse kasvu, selgub sotsiaalministeeriumi neljapäeval valitsusele antud ülevaatest.

Praeguseks on käivitunud reformi esimene järk, kus pakutakse töövõimetuspensionäridele uutel alustel ja rikkalikumat valikut teenuseid, arvestades nende individuaalseid vajadusi. Abi igapäevaeluga toimetulekul pakub sotsiaalkindlustusamet ning töö otsimisel ja säilitamisel töötukassa, kelle kanda on edaspidi töövõimereformi rakendamise põhiroll. „Kuigi põhjalikumaid järeldusi teha on veel vara, võib märgata töövõimetuspensionäride huvi nii tööotsimise kui ka tööd ja igapäevalu toetavate teenuste vastu,” kommenteeris esimese kahe kuu tulemusi sotsiaalministeeriumi töövõimepoliitika juht Arne Kailas.

Jaanuaris oli töötukassas registreeritud töötuna 4634 vähenenud töövõimega inimest.

Tööturuteenuseid osutas töötukassa antud sihtrühmale samas ajavahemikus 427 korral.

Veebruaris olid vähenenud töövõimega tööotsijaid juba 4771 ning teenust hakati saama 715 korral. Kahe kuu peale oli alustamisi kokku 1142.

Sotsiaalkindlustusamet tuvastas aasta kahe esimese kuu jooksul 273 tööealise inimese sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse, suunas uudsele pikaajalise kaitstud töö teenusele 308 inimest ning 3540 tööealist inimest sai nende toel abivahendi.

Kokku on riigil valmidus osutada töötukassa ja sotsiaalkindlustusameti kaudu tänavu töövõimereformiga seotud teenu-

seid 13,8 miljoni euro eest.

Kailase sõnul on ka muudes aspektides reform käivitunud rahulikult ja ootuspäraselt. „Töövõimereformi käivitamiseks vajalikud seadused on olemas, rakendusaktide ettevalmistus vastab ajakavale, reformi tegevuste rakendamiseks vajalikud IT-arendused on ajagraafikus,” loetles töövõimepoliitika juht.

Töötukassa on korraldanud tervishoiuteenuse pakkujate seas hanked töövõime hindamise teenuse ostmiseks ning viimased teenuseosutajad leitakse aprilli- ja maikuu jooksul. Sotsiaalministeerium tegi hanke töövõime hindamise koolituste korraldamiseks. Partner on Tartu Ülikool, kellega koos koostatakse koolitusprogrammi.

Tänavu jaanuarist käivitunud töövõimereformi abil uuendatakse laiapõhjaliselt Eesti töövõimetussüsteemi. Reformi eesmärk on toetada praeguste töövõimetuspensionäride ning uute töövõimesüsteemi sisenejate täisväärtuslikku elu tööleidmise kaudu, arvestades nende isiklikku võimekust. See tähendab senise töövõimetuse asemel töövõime hindamist, uuendatud ja uusi teenuseid vähenenud töövõimega inimestele ning abi töö ja töötajate leidmisel.

Töövõimereform käivitub kolmes järgus ning lähtub põhimõttest „teenused enne, hindamine pärast”. Töötukassa ja sotsiaalkindlustusameti teenusevalik uuenes tänavu jaanuarist, 1. juulist hakkab töötukassa hindama nii-öelda uute hinnatavate töövõimet ning 2017. aastast laieneb hindamine töövõimetuspensionäridele ja teistele püsiva töövõimetusega inimestele.

(60+)

elu

Aprill 2016 8

FOTO: SHUTTERSTOCK.COM

Vanad ja noored koos – kas pereidüll või tülide tallermaa köögis toimetab ja nii edasi,” jutustab ta.

Teise probleemina nimetab naine seda, et ta võttis enda kanda ka oma vanemate elu korraldamise ja asjaajamise. „Eks ma esialgu olin ilmselt tänuvõla tõttu väga abivalmis. Kuid märkamatult langesid minu õlule kõik poes ja apteegis käimised, arvete tasumine, perearstikeskuse ja arsti vahet sõitmine ja nii edasi,” loetleb naine.

Marikat nörritab see, et vanemad võtsid seda iseenesestmõistetavana ning enamasti koges ta vastutasuks rahulolematust, kui asjad viibisid või poekotis ei leidunud meelepärast. „Võib-olla olen ma tänamatu ja ülekohtune, kuid ma hingasin kergendatult, kui perega oma uude koju kolisime ja oma elu taas oma käe järele sättisime. Nüüd ma saan aru ütlusest „Mida harvem tuled, seda armsam oled!”,” ütleb naine muigamisi.

Marika tunnistab samas, et see aasta kinkis talle midagi väga väärtuslikku.

Tema lapsed muutusid vanaema-vanaisaga väga lähedaseks. „Mu süda heldib, kui ma kuulen neid lugemas vanaema õpetatud liisusalme. Näen, millise õhinaga nad ootavad vanavanemate juurde minekut. Sellist sidet poleks nad ilmselt vaid nädalavahetustel kohtudes saavutanud.”

Eri põlvkondade vaated põrkuvad

Tea Raidsalu tea.raidsalu@ajaleht.ee

S

ellel, kui noored ja vanad kolivad ühe katuse alla, on Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudi vanemteaduri Marju Kõivupuu sõnul igal konkreetsel juhul eri põhjus. „Näiteks jätkub oma majas ruumi mitmele põlvkonnale ning koos elades on odavam. Teinekord on peres keegi, kes vajab keskmisest rohkem abi ja toetust ning omavahel koormust jagades on hõlpsam toime tulla. Samuti on noortel niimoodi mugavam – vanemad teevad eba-

Aastakümneid tagasi oli täiesti tavaline, kui üht eluaset jagas mitu peret ja põlvkonda. Päris ära kadunud see komme pole seniajani, kuid tihtilugu leiavad noored siiski, et omaette elamine hoiab suhted lähedastega korras.

meeldivamad asjatoimetused noorte eest ära. Sellisel kooselul on ka emotsionaalne külg. Pere ongi harjunud koos toimetama: neil on ühised huvid või hoopis pereettevõte,” loetleb Kõivupuu.

30aastane Marika kolis vanematekoju siis, kui lapsed olid väikesed ning oma kodu ehitus pooleli. Aasta kestnud kooselu näitas ilmekalt, et nende perele ei sobinud see sugugi. Noored elavad nüüd omaette ja õnneks on tekkinud arusaamatused ununenud ja suhted pole enam okkalised.

Marika on möödunut põhjalikult analüüsinud ja teab nüüd, kuidas oleks saanud elu paremini korraldada. „Kuna maja on väike, elasime seal pead-jalad koos ning omaette olemise ruumi polnud ei lastel ega vanaemal. Ja nii me kraaklesime laokil mänguasjade, pesemata kohvitassi või lõngakerade pärast.

Tegelikult oleksime pidanud kokku leppima, kus on mängutuba, millal keegi

Tallinna Ülikooli Eesti Demograafiakeskuse nooremteaduri ning SHARE Eesti projektijuhi Tiina Tambaumi sõnul on mitme põlvkonna kooselamise probleemid suures plaanis samad mis tavaliselgi perel. Nii võib juhtuda, et üksteise vajadusi ei märgata ja nendega ei arvestata ning inimest ei austata sellisena, nagu ta on.

Kui põlvkonnad on koos mingi välise sunni tõttu, näiteks vajab vanem inimene pidevat hoolt või pole eraldi elades võimalik ühel või mitmel perel materiaalselt toime tulla, siis on eluolusse pingeallikas sisse kodeeritud. Niikaua, kuni seda ei saa likvideerida, tuleb sellega teadlikult tegeleda. „Ma olen avastanud, et põhimõte, mida õpetatakse küll organisatsioonijuhtimises, töötab väga hästi mistahes inimeste grupis. Inimese õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus. Kui inimesel pole kohustusi, aga ta nõuab endale igas asjas õigusi, tekitab see rahulolematust.

Ja ka vastupidi – kui inimesele pole antud õigusi, ei saa talle peale panna kohustusi ja vastutust,” arutleb Tambaum.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

aed

13 Aprill 2016

Majesteetlik rippmaasikas on maitsvaid vilju pakkuv aiaehe Egon Valdaru egon.valdaru@sakalakirjastus.ee

E

t maasikad amplis hästi edeneksid, tuleb järgida mõningaid põhitõdesid. Juhani Puukooli viljakultuuride tootejuht Ülle Pekk ütleb, et ampelmaasikatel on kõige olulisem hoolas kastmine, õige väetamine ja rohimine.

Vesi on kõige alus „Kindlasti tuleb rippmaasikatel jälgida niiskust. Vahel kipuvad need kuivama, sest ampelmaasikad kasvavad väga intensiivselt, õitsevad aktiivselt ning samal ajal kasvatavad ka vilju ja tütartaimi.

Kõigeks selleks kasutavad taimed väga palju vett,” selgitab Ülle Pekk. „Kastma peaks ampelmaasikat vähemalt üks-kaks korda päevas. Väga kuuma ilmaga võiks taimi pisut piserdada, aga mitte otsese päikese käes. Soovitan kasutada ka altkastmissüsteemiga ampleid või rõdukaste.”

Osaühingu Elise Aed juhatuse liige, Türil tegutsev aiandusspetsialist Reelika Marrandi möönab, et ampelmaasikad vajavad rohkem vett kui maa sees kasvavad taimed. „Need kõiguvad rohkem tuule ja päikese käes kui peenrataimed, pealegi vihm anumasse sisse ei saja. Võib kasutada ka vett hoidva geeli graanuleid.

Need seovad niiskust kuigipalju varuks.

Kui taimel pole piisavalt vett, siis ei suuda see ka mahlaseid marju kasvatada. Loogiline, eks,” põhjendab Marrandi.

Väetamine on vajalik Ülle Pekk nendib, et valmis amplisse on tootja potti lisanud esmase väetise, mis soodustab taimede juurdumist ja jõudsat kasvu. Siiski peaks suve jooksul amplit ka lisaks väetama. Selleks sobivad spetsiaalselt maasikataimedele toodetud kastmisväetised, väetisepulgad ja graanulväetised. „Igal väetisel on oma väetamistihedus, mida tuleks lugeda õpetusest. Samuti võib kasutada looduslikke väetisi, nagu mereadru, kanakaka, sõnnik ja muudki, aga taas kord tasuks järgida õpetusi,” soovitab viljakultuuride tootejuht.

Reelika Marrandi arvates on juhul,

Suvisel ajal mõjuvad tänavatel ning eramute aedades pikalt õitsevad, allapoole rippuvate taimedega lillekorvid väga dekoratiivselt.

Tänapäeval aretatakse amplitesse ka spetsiaalseid maasikasorte, mis õitsevad ja kannavad vilju terve suve.

kui soovitakse ka maasikaid süüa, kõige kindlam ja tervislikum kasutada naturaalset väetist, näiteks müügil olevaid mitmesuguseid kanasõnniku graanuleid. Väetamise annuse ja tiheduse võib tema arvates ka tunde ja kogemuse järgi paika panna. „Kui taimelehed on lopsakad ja tumerohelised, kuid viljad väikesed, siis on taimed üleväetatud.”

Aina uued ja põnevamad sordid Ülle Pekk Juhani Puukoolist märgib, et ka ampelmaasikatel on mitmeid sorte. On suuremate ja väiksemate marjadega, samuti eri maitseomadustega sorte. „Igal aastal lisandub mõni uus sort, mis on eelmistest mingite omaduste poolest parem – saagikam, magusam, suuremate viljadega või haigustele vastupidavam.

Näiteks Juhani Puukool pakub tänavu palju auhindu võitnud uut sorti „Delizz”, mida on eelkõige tunnustatud just maitseomaduste poolest,” tutvustab tootejuht.

Väga hea ja saagikas sort on „Elan”, mis on taasviljuv maasikas ning kannab marju kogu hooaja vältel. Sel on erepunased suured ja maitsvad marjad. „Elan” sobib hästi konteinerisse ja amplisse. Ülle Peki kinnitusel on rippmaasikasorte, mis on lisaks headele viljadele ka väga dekoratiivsete ja kaunite õitega, nagu näiteks „Toscana”. Reelika Marrandi sõnutsi pakuvad nemadki „Toscanat,” mis on ilusate roosade õite ja maitsvate viljadega, väga dekoratiivne, kauaõitsev ning -viljuv sort. Ühelt taimelt võib noppida kuni kilogrammi jagu maasikaid. See sobib amplisse, potti, rõdukasti, peenrasse. Võib kasvatada ka suvelillena.

Juhani Puukooli viljakultuuride tootejuht Ülle Pekk märgib, et ampelmaasikataimi saab ka turult osta. Samuti sobivad need põhimõtteliselt kinkimiseks. „Taimi kinkides peaks alati mõtlema, kas kingisaajal on võimalust maasikaid kasvatada. Mina soovitan siiski osta taimed alati puukoolist või istikuärist, kuhu on võimalik tagasi minna, nõu küsida ning abi saada,” arvab ta.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervislik toitumine

Aprill 2016 16

Ärge unustage petti!

Ega neid maid väga palju olegi, kus piimasaaduste valik kauplustes on sama rikkalik kui meil. Aina uute ja uute toodete maitsmise kõrval ei maksaks aga unustada ka vanu ja tervislikke lemmikuid. Nagu näiteks petti! Pett kuulub kahtlemata piimasaaduste tippude hulka.

Mihkel Zilmer arstiteadlane

Anne Lill ajakirjanik

P

etti tuntakse ka võipiima nime all ning oma olemuselt ongi see juba ammustel aegadel Eesti talurahva hulgas kõrgelt hinnatud keelekaste või valmistamise kõrvalsaadus. Petti võib juua kas rõõsana või hapendatult.

Meil poes saada olev hapendatud pett saadakse rõõsa võipiima hapendamisel erinevatest piimhappebakteritest koosneva juuretisega.

Koostise parandamiseks lisatakse tootele enne hapendamist natuke piima või lõssi (kooritud piima).

Väärt ja tervislik Pett on kõrge bioväärtusega ja väga tervislik piimatoode. Hapendatud petis olevad elusad piimhappebakterid aitavad taastada soolestiku loomulikku mikrobiaalset seltskonda, soodustavad seedetegevust ning mitmete toitainete imendumist. Võipiima hapendamise käigus tekitavad spetsiaalse juuretise bakterid tootesse vähesel määral ka uusi tervistavaid ühendeid, nagu näiteks valuvaigistava, põletikuvastase ja ainevahetust ergutava toimega peptiide. Tingimata tuleks aga petti hoida jahedas.

Sooja käes hoogustub bakterite elutegevus, mille käigus muudavad need järjest enam piimasuhkrut ehk laktoosi piimhappeks. Tulemuseks on liiga hapu jooks, mis ei

pruugi enam olla maitsev ega ka seedimisele sobiv.

Pett on toitainerikas rüübe.

Kõige rohkem on petis vett, tervenisti 90–92 protsenti. Seetõttu sobib pett suurepäraselt nii keha veetasakaalu hoidmiseks kui ka kiireks janu peletamiseks. Peti eelis janukustutajana näiteks veega võrreldes on see, et selles olev vesi on seotud valkudega ja imendub soolestikust vajaliku aeglusega. 100 grammis petis on 4–4,5 grammi süsivesikuid ja lõviosa sellest moodustab piimasuhkur.

Peti üks häid omadusi on aga see, et piimhappebakterid on joogi hapnemise käigus osa laktoosist ära kulutanud või siis on bakterite eritatud ensüümid piimasuhkru lõhustanud. Seetõttu võivad petti muretult juua ka need mõned inimesed, kellele rõõsas piimas olev laktoos põhjustab seedeprobleeme. Iga petisõõmuga saab jooja ka kena koguse täisväärtuslikke piimavalke.

Peti valgusisaldus on 100 grammi kohta 2,5–3 grammi. Hapnemise käigus paraneb valkude seeditavus ning kaob nende võimalik allergeensus. Rasva on petis ülivähe, kõigest pool grammi 100 grammi kohta. Peti kalorsus on 30–35 kcal 100 grammi kohta, mis on kindlasti lisaboonus saleda joone järgijatele.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervis

29 Aprill 2016

Vöötohatis võib tuua paar aastat kestva valu Anu Bollverk 60pluss@ajaleht.ee

„M

a ei ütleks, et ma päris terve olen,” nendib 73aastane paidelanna Urve oma elutoas tugitooli istudes.

Vähemalt saab ta nüüd, kaks kuud pärast haigestumist, ilma valuta istuda. „Kusjuures ma ei ole üldse haige inimene, ma pole teab mis ajast arsti juures käinud, pole kordagi haiglas olnud, ainult sünnitamas käisin. Ma olen kogu elu olnud nii terve ja nüüd selline jama!”

Täpselt kaks kuud tagasi hakkas Urve ühel esmaspäevahommikul paremas küljes tundma torkivat valu. „Vöökohast läks kõik valusaks, katsudes oli valus ja kõige halvem oli istuda. Püsti polnud nagu vigagi, aga niipea kui istusin õhtul tugitooli telekat vaatama, hakkas sedavõrd valutama, et ei saanud olla. Selline torkiv ja tuim valu, hästi ebamugav,” meenutab ta.

Laupäeva hommikuks oli enesetunne nii kehv ja valu nii tugev, et Urve oli peaaegu kindel – nüüd on pimesoolelõikusele minek! Valu kiirgas paremast küljest ka diagonaalis alakõhtu. Ta helistas perearstile ja püüdis valu kirjeldada. Perearst julges selle põhjal väita, et pimesoolepõletikuga tegemist pole ja pakkus pigem närvivalu. Ta soovitas külge närvivalu leevendava salviga määrida ja palus Urvel esmaspäeval vastuvõtule tulla.

Valu ei lubanud magada „Nii kui perearst mu külge vaatas, ütles, et siin pole muud kui vöötohatis! Kõhu ja selja peale üle parema külje olid tekkinud punased laigud. Arst ütles, et selgroost algab närvikanal ja piki seda lõigi ohatise välja,” räägib Urve. „Järgmisel päeval oli see selja ja külje peal juba laiali, täpselt samasugune ohatis, nagu suunurka tekib.”

Kõht ja külg muutusid nii hellaks, et riie ei võinud vastu puutuda. Urve sai kanda vaid laia kittelkleiti või sünteetilisest libedast materjalist öösärki. „Ikka väga hell oli ja valutas. Öösel ei saanud hästi magada, sain ju ainult vasaku külje peal olla. Vahepeal tõusin üles, käisin ringi, lahendasin ristsõnu.”

Ohatiseville tuli tupsutada tsinki sisaldava ravimiga, mis neid kuivatas. Urve teada ei tohtinud villid vett saada. „Kolm nädalat läks, enne kui duši alla sain minna!” ütleb ta.

Kõige hullem oli aga valu, mis ei lasknud päeval toimetada ega öösel magada.

Selle vastu oli perearst välja kirjutanud

Kui noorel täiskasvanul paraneb vöötohatis tavaliselt mõne nädalaga, siis vanemale inimesele võib haigus osutuda raskeks ja kauakestvaks. Põhjuseks sagedane tüsistus – postherpeetiline neuralgia ehk vöötohatisejärgne närvivalu. tablette, mida kasutatakse peale neuropaatilise valu leevendamise ka epilepsia ja ärevushäirete raviks. Pärast apteegis käiku võttis Urve kohe kella kolme ajal ühe 150milligrammise tableti ja teise enne magamaminekut. Järgmisel hommikul ta voodist tõusta ei suutnudki ja pidi ammu kokku lepitud kohtumise ära ütlema. „Olin nii uimane, täitsa tuikusin!” meenutab ta. Tol päeval ja ka edaspidi ta üle ühe tableti võtta ei julgenudki. „Võtsin ainult hommikul, sain vähemalt päeval midagi teha,” ütleb Urve.

Kui oli aeg minna arstile näitama, kuidas villid on paranenud, kurtis Urve ka seda, et rohud teevad ta hirmus uimaseks.

Edaspidiseks sai ta poole lahjemad, 75milligrammised tabletid, ja võttis neid kaks korda päevas. „Muidu ei võinud üldse olla, niimoodi valutas! Terve selg, külg veel kõige hullemini.”

Pärast kuut nädalat tablettravi pidi Urve taas arsti juurde minema, et saada retsept uueks ravimikoguseks. Selle jättis ta aga tegemata. „Ma arvan, et see ravim on ikka nii mürgine, parem kannatan natuke,” arutleb ta. Ravim oli tal söögiisu ära võtnud ja samas kõhu punni ajanud, see kõrvaltoime oli ära märgitud ka infolehel. „Aga nagu öeldakse, et pole halba ilma heata – mul läks isu nii ära, et olen neli kilo alla võtnud!” lisab ta muiates.

Hiljem tekkis uus häda – nahk hakkas kohutavalt sügelema. „Terve selg ja kõht, ma olen ennast täitsa katki kraapinud, kärnad on peal,” tunnistab Urve. Sügelemine on teda vaevanud viimased paar nädalat. Natuke leiab ta leevendust ihupiimaga määrimisest. Seda hakkas ta

kasutama kohe pärast villide ärakuivamist, sest nahk oli kuiv ja pinges.

Enne haigestumist polnud Urve vöötohatisest midagi kuulnud. Hiljem on ta tuttavatega rääkides teada saanud, et õige mitmed neist on seda põdenud. „Kui käisin esimest ravimit ostmas, siis apteeker ütles, et see on nii jube haigus, et tema teab inimest, kellel see kestis pool aastat!” lausub Urve. „Ainult kahest asjast ma aru ei saa: miks arst küsis, kas ma olen lapsena põdenud tuulerõugeid, ja kustkohast ma selle vöötohatise ometi sain – arst ütles, et see on viirushaigus!”

Viirus jääb organismi tuulerõugetega Ida-Tallinna Keskhaigla dermatoveneroloog (naha- ja suguhaiguste arst) Ulvi Loite kinnitab, et vöötohatis ehk Herpes zoster on tõepoolest viirushaigus. „Seda tekitab Varicella zoster, sama viirus tekitab esmasel nakatumisel tuulerõugeid. Pärast nende läbipõdemist jääb viirus kuhugi närviganglioni ootama ja sobival hetkel, kui on immuunsüsteemi kerge nihe – see võib olla näiteks väga tugev füüsiline pingutus või väga tugev vaimne stress –, võib see vohama hakata. Ent siis ei teki enam üle keha tuulerõugetelaadset löövet, vaid ohatis vöötaoliselt ühe närvi innervatsioonialal,” selgitab ta.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

liikumine

Aprill 2016 32

Rattaga sõitmisel saab nii üksindust kui ka seltsi nautida Kaarel Zilmer Tallinna Ülikooli liikumisõpetaja

P

äeva pikkusestki jagub üha enam ja veel hilistel õhtutundidelgi näeb inimesi mõnusalt ringi väntamas.

Et rattasõitu oskavate inimeste protsent peaks meil kindla peale kuskil 90 ja 100 protsendi vahele jääma, siis on pedaalisõtkujate hulgas kõiki – innukatest kolmerattalisi tallavatest põnnidest kuni sümboolse tädi Maalini välja.

Muidugi paneb vanus rattasõitmisele kuskil piiri peale, sest kukkumise kartus saabub palju varem, kui kustuvad rattasõidu oskus ja lust. Oleneb muidugi sellest, kus sõidetakse. Kui miskit segavat ees pole, sõidutee teada ja isegi see on selge, kus kiiremini vändata saab ja kus tempot maha võtta tuleb, siis kestab rattasõit uskumatult kõrge eani välja.

Kui vähegi võimalust, siis enamik maakohtade ja väikelinnade seeniorrahvast ajab rattaga liikudes üsna suure osa oma igapäevaseid toiminguid. Kui oleks veelgi paremaid sõidutingimusi, just turvalisi kergliiklusteid, aga ka enam hoolivust teel sõitva ratturi suhtes, liigutaks

Peagi saabub taas rattasõidu tippaeg. Millal siis veel, kui mitte nüüd – teede tahenedes ja pikemalt juba suvise puhkuse ning maal olemise ajal.

kahel rattal veelgi rohkem. Nii et ratas kuulub meie tegemistesse justkui loomupäraselt ja meeldival moel.

Oma ratas ja tuttav sõidukant Kindlus neis kahes asjas on vaieldamatult rattasõidumõnu alus. Me kõik mäletame, kui selle kõige esimese oma kaherattalise saime. Oli ikka õhinat ja kihutamist! Edasi on ratas meie ellu kuulunud nii, kuidas võimalused ja vajadused lubanud on.

Mõnes kohas on rattaga liikumine lausa lust, teises paigas kujuneb rattasõit parajaks sekeldamiseks, sest pole normaalset liikumisvõimalust ning lõpuks ei saa ratast veel kuhugi jätta ka. Et see ikka korraks asju ajama minnes ja peatselt tagasi tulles ikka alles oleks. Sedasi jäävadki lõpuks paljud võimalikud sõidud sõitmata ja see nii hea ning igaühele sobiv koormus saamata.

Ei ole teist nii sobiva toimega kehalist tegevust, mis sujuvalt, lausa kerivalt käiks ning vahepeale ka head, vabakäigul veeremisega sõitu võimaldaks. Kui just ei pea kuskil pidevalt vastumäge punnima ega tihedas liikluses autode hingust kuklas tundma. Ka tolmusel ajal kuskil autode taga kruusasodis sõtkudes ei paku rattasõit just erilist naudingut. Seepärast ongi paljud endale sellise sõidutee valinud, kus seda kõike kogema ei peaks. Et saaks ringi sõites ikka kaeda, ilma nautida või hoopiski trotsida, ilma et sellest mingit häda ja katsumust sünniks.

Rattaga sõitmisel saab nii üksindust

kui ka seltsi nautida, sekka võib ka mõnusa jutupuhumise üles võtta. Ilma et see sõidurütmi segi ajaks või tähelepanu mujale viiks.

Kui tegutsemiseks sobiv ratas olemas, siis saab kõik kaasas olevad asjad kenasti juhtraua ette korvi, taha pakiraamile või häda korral isegi juhtraua külge riputada.

Peamine, et käed vabaks jääksid ja ratas juhitud saaks.

Ei pea sõitmiseks ka mingeid erilisi sõiduriideid olema, nii et igapäevaste asjatoimetuste tarbeks seljas olev väntamist kuidagi ei takistaks. Eks kõva tuul, külm ja vihmasagar panevad vahel kaaluma, kas täna minna sõitma või selle ilmaga siiski ei kannata. On ju suuremal liikumiskiirusel kõik need kolm ilmanähtust lausa mitmekordse mõjuga, nii et juba lühikese sõidumaa järel tunned, et oled kas päris läbi külmunud või lausa vettinud. Kui aga siiski pead just rattaga minema, siis ei jää muud üle, kui tuult ja vett pidav vammus või keep ülle tõmmata.

Oskuslikule ja suure kogemusega rattasõitjal on need asjad kõik läbi kogetud.

Tal ei jää küll midagi ei ilma ega olude taha kinni. Niisiis kohtabki rattaga liikujate hulgas ja iga ilmaga kõiksorti pedaalisõtkujaid, keda jälgides hoomad üsna peagi, kas talle sõit istub, kui oskuslikult ta ratast valitseb ning kas ta seda kõike ka tõeliselt naudib.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

köök

Aprill 2016 36

Kasvata mõne päevaga endale vitamiinipomm!

Sirje Rekkor 60pluss@ajaleht.ee

O

makasvatatud ja poes saada olevad aedviljad on kevadeks puiseks muutunud, keldris ületalve hoitud juurikad juba endale kasvud külge kasvatanud ning nii hea maitse kui ka kasulikud omadused sellele kulutanud.

Peenra pealt pole veel midagi võtta, aga hing ihkab värsket ja keha vajab turgutust. Erinevad idandid, võrsed ja orased on kevadisel ajal ideaalsed vitamiiniallikad. Neid on muidugi võimalik poest osta, tõsi küll, üsna piiratud sortimendis, kindla suurusega pakendites ja kohe äratarvitamiseks. Hind pole just ka tagasihoidlikuma toidueelarvega ostlejale kõige sobivam. Idandeid kodustes tingimustes kasvatades saame aga lähtuvalt oma maitsest ja sellest, kuidas neid kavatseme toiduvalmistamisel kasutada, valikut suurendada, idandamise aega ja kogust valida. Koduse idandamise poolt räägib kindlasti ka soodsam hind. Vaid mõne päevaga on võimalik endale ise kasvatada tõeline vitamiinipomm.

Päike käib juba üsna kõrgelt ja linnukeste lauluhääl on elujõust ja -rõõmust pakatamas. Inimeste energia on aga meie suurelt jaolt halli talve järel raugemas.

Mis on idand?

Idand on arenema hakanud idu, mis toitub seemne varudest.

Millised seemned idandamiseks sobivad? Idandamiseks sobivad mistahes seemned, mida me toiduks tarvitame.

Suvalisest seemnepakist võetu siiski ei sobi, sest seemned võivad olla säilivuse eesmärgil mitmesuguste meie organismile kahjulike ainetega töödeldud. Küll aga saab toiduks kasutada nendest seemnetest kasvatatud võrseid või orast.

Teraviljadest sobivad idandamiseks näiteks nisu, rukis, oder, kaer, tatar, riis, sorgo. Neid saame kas ökopoest või tuttavalt ökotalunikult. Poest saab osta ka ehk praegu enim kasutatud salatkressi, kikerherne ja mungoa seemneid. Idandamiseks sobib seemneid koguda ka oma aias kasvatatud kõrvitsatelt, kapsastelt (spargelkapsas ehk brokoli, punane peakapsas), peedilt, porrult, küüslaugult, rediselt, päevalilledelt, põld- ja aedhernelt, aedoalt, rebasheinalt, hanemaltsalt, salatitelt, basiilikult, rõikalt, põld-lambaläätselt.

Muidugi saab neidki seemneid osta kas suurematest kaubanduskeskustest või öko- ja tervisepoodidest. Idandamiseks sobivad veel sojauba, raps, harilik lutsern, nii pruunid, punased, kollased kui ka rohelised läätsed, punase ristiku, lina-,

”

Võib öelda, et idandid on tõeline tervisetoit, sest sisaldavad rikkalikult vitamiine, mineraalaineid ja ensüüme.

sinepi-, rukola, seesamiseemned. Poodidest leiame ka põnevaid seemnete segusid. Nii et valik on tohutu lai.

Miks peaksime idandeid sööma? Võib öelda, et idandid on tõeline tervisetoit, sest sisaldavad rikkalikult vitamiine, mineraalaineid ja ensüüme. Iga taime seemneke on endasse kogunud kogu väe uue taime kasvatamiseks. Võib öelda, et idandid pakuvad konkurentsi apteekides müüdavatele toidulisanditele tänu neis leiduvatele proteiinidele, mineraalainetele (kaltsium, kaalium, magneesium, naatrium, tsink, koobalt, raud jt), mikroelementidele (fosfor, väävel, räni), kiudainetele, looduslikele vitamiinidele (A-, Dja K-vitamiin). Kusjuures idandites leiduvad vitamiinid ning mineraalid on organismile hästi omastatavad. Ka on idandites peidus väärtuslike looduslike kiirendite – ensüümide tohutu energia,

mis stimuleerib vereringet ja noorenemisprotsesse organismis raku tasemel.

Idanemise esimeses faasis avalduvad taime kõik head omadused: juurde tekib asendamatuid aminohappeid, küllastamata rasvhappeid, suureneb E- ja C-vitamiini ning B-grupi vitamiinide sisaldus.

Näiteks vitamiini B2, mille vähesusest on tingitud muide ka inimese energiapuudus, tekib juurde lausa neli korda.

Pikemalt loe ajakirjast 60+