60+, juuni 2018

Miks armastab eestlane tulle vaadata?

Lisa oma riietusse värvi!

Mis vahe on natuke mõtlemisel ja laiemal vaatel?

Kramp lööb jalga. Veenilaiendid.

NR 6/2018 (69) JUUNI

ISSN 2228-1592

Hauakambrite minilinnast külakalmistuni.

Kama. Päikesekaitse. Piknikule!

FOTOD: EESTI AJALOOMUUSEUM

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE

kaja teema

Juuni 2018

Maist ja taevast, vana ja praegust ühendades S I urm ja kalmistu on asjad, millest noor inimene ei taha teadagi ega mõtle enne, kui järsku keegi talle tähtis temaealine sureb. Siis on surm kuidagi väga lähedale tulnud ja seda on võimatu eirata. Tundmine, et ka noor inimene võib jäädavalt kaduda, annab elule olulisema tähenduse. Siis loeb ka noor inimene kohalikust ajalehest „vanainimese moodi” surmakuulutusi ja viskab edaspidigi sellele leheküljele pilgu peale. Sest mine tea ...

Jaaniajal tähistatakse igal pool üle Eesti kalmistupäevi. Selleks ajaks on ka kaugema kandi rahvas jõudnud külakalmistule maetud sugulaste hauad talveprahist puhtaks riisuda, sinna värsked begooniad istutada ja küünla süüdata. Vanematele järeltulijatele räägitakse kunagisest rikkast vanaonust, kes kaotas Tallinna pommitamise ajal kolm maja ja restorani, nii et õmblusnõelagi ei jäänud alles. Püsimatutele põngerjatele loetakse sõnad peale, et surnuaias ei joosta ega hõiguta, siin peab olema tasakesi, sest surnud vajavad rahu.

Olen pannud tähele, et üha enam käib kalmistul noori inimesi. Vanaisa kalmule küünal süüdatud, võetakse rahupaika kui omalaadset parki, kus võid ringi jalutades ootamatult sattuda hauani, millel plaat inimese nimega, keda sa kunagi väga hästi teadsid. Või naeratada noore oravapoja koeruste peale. Lapselaps kuuleb seal oma esimest käokukkumist ja näeb esimest korda ennastunustavalt toksivat rähni.

T

änases ajakirjas oma mõtted kirja pannud noor laulja Hedvig Hanson leidis just sel moel juhuslikult Viljandi Metsakalmistul jalutades oma isaema, varalahkunud omaaegse Vanemuise teatri esinäitlejanna Ellen Kaarma rahupaiga. Keegi justkui juhatas ta müstilisel moel tema hauani.

Armastatud teleseriaali „ENSV” üks stsenariste, hiljuti Oskar Lutsu huumoripreemiaga pärjatud Gert Kiiler avab tänases ajakirjas end hoopis uuest küljest – talle meeldib välisreisidel alati kohalikke surnuaedu külastada. Ta näitab lugejalegi pilte oma fotokogust ja kirjutab, mida ta võõraste maade viimsetel puhkepaikadel teistsugust on tähele pannud.

Ka kalmistu on kultuuri üks osa. Pariisis on hauakambrite minilinn koos oma tänavatega, Santorini saarel lumivalge rahupaik, kus võib sokkide väel käia. Seal on kombeks panna lisaks lahkunu pildile hauale midagi sellist, mis iseloomustab lahkunut, tema ametit või hobisid: kui näed pilti rahvalikke rõivaid kandvast viiuliga mehest, siis on tegemist külamuusikuga, on klaasitagusesse vitriini jäetud suitsud ja tikud – papi oli kõva suitsumees. Üks Jõgevamaa naine palus tütrelt, et see istutaks tema hauaplatsile kodutalu kaseistiku ja et küngast kataks sammal. Ei mingit iganädalast liivakraapi-

mist ega lillede kastmist. „Sul tegemist niigi. Kui tuled, süüta küünal, sellest piisab,” arvas aastakümneid oma kodutalu igatsenud naine. Ema soov sai täidetud.

lmunud 60+ on iseäralik. Tänasel ajakirjal on kaks esikülge. Sel moel loob 60+ teatud pretsedendi. Miks?

Pealmisel esiküljel on reklaam. Reklaam annab infot toote, teenuse või ideede kohta ning sotsiaalreklaam võib muuta inimeste suhtumist, teadlikkust ja tarbimisharjumusi. Enamik ajakirjas 60+ ilmunud reklaame sisaldavad lugejale olulist infot.

60+ on üks vähestest väljaannetest, kus reklaam on sedavõrd otseselt sisuga seotud ja lugeja sihtrühma arvestav.

Ei saa salata, et reklaam on tähtis ka sellepärast, et see aitab väljaande odavamalt tellijani toimetada. Kui näiteks meie ajakirjas poleks reklaami, oleks selle kaanehind märksa kallim ja seega paljudele kättesaamatu. Elukogenud inimene saab aru ja mõistab.

Alates juunikuust on ajakirjal 60+ uut moodi esikaas, millel kujutatud Eesti Ajaloomuuseumist pärit eestlastele tuttavad vanad, väärikad ja praeguseks väga hinnalised tarbeasjad. Iga esikaane juurde kirjutab kultuuriloolane Anne Ruussaar seda pilti selgitava ja hariva teksti.

M

iks seda teist esikaant siis vaja on? Oleme pikemat aega esiküljefoto ja selle juurde käiva looga meie riigi saja aasta juubeli tähistamiseks valmistunud ega taha sünnipäeva algust edasi lükata.

Tänasel teisel esiküljel on meened, mida ikka puhkusereisilt kaasa tuuakse. Puhkamine muutus Eesti kuurortides populaarseks 1930. aastatel, mil jõukam rahvas suurlinnatolmust end värske õhu kätte tuulutama sõitis. Hoogustus ka reisimine üldiselt ja nii külastas Eestit aina enam välisturiste.

Just selliste väikeste mälestusesemetega ujutas suvitushooaegadel siinne portselanivabrikant Nikolai Langebraun poeletid üle. See on Langebrauni lugu.

Mis saab Ave Nahkuri joonistustest? Tema küla eided lähevad mõneks ajaks Kanaari saartele puhkama.

60+ ei puhka ja jõuab lugejani ka suvel. Ikka iga kuu teisel laupäeval.

Püüame päikest vabadel hetkedel!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Eesti Meedia, 2018. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@eestimeedia.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@eestimeedia.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@eestimeedia.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@eestimeedia.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 14. juulil.

Väärikate ülikool

FOTO: URMAS LUIK / PÄRNU POSTIMEES

Õpihimulised seeniorid lõpetasid ülikooli

E

estis sai 2017/2018. õppeaastal Väärikate Ülikoolist osa ligi 2300 õppijat. Tartu vanim õppur oli näiteks 94aastane.

Väärikate Ülikooli loengud toimuvad Tartus, Tallinnas, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Narvas, Türil, Valgas ja Keilas. Tallinnas ja Narvas pakutakse loenguid ka vene keeles. Väärikate Ülikooli projektijuht Laura Roop tõdes, et loengud ja seminarid on leidnud Eestis head vastukaja ja sooja suhtumist. „Mul on hea meel, et osalejate ja programmi lõpetanute arv on iga aastaga suurenenud. Usun, et tuleb juurde uusi kohti, kus korraldada Väärikate Ülikooli programme, sest mitme suure valla esindajad on pöördunud meie poole sooviga teha koostööd,” rõõmustas Roop.

Väärikate Ülikool asutati 2009/2010. õppeaastal elukestva õppe põhimõtetest lähtudes, et reageerida paindlikult ühiskonna muutustele ja vajadustele ning pakkuda õppimisvõimalusi eri sihtrühmadele.

Loengute ja seminaride teemad on valitud nii, et avardada üle 50aastaste teadmishimuliste kuulajate silmaringi. Pikemat aega on kõige populaarsemad loengud olnud tervise- ja kultuurivaldkonnast. Mitmes piirkonnas korraldatakse peale loengute veel keelekursusi, õpitubasid ja väljasõite. Programmi edukaks läbimiseks ja täiendusõppe tõendi saamiseks oli vaja osaleda 75 protsendil loengutest.

Sten Torpan

Südame tervis ja vanadusnõtrus on otseselt seotud

M

ahukast uuringust selgub, et südame tervis ja vanadusele iseloomulikud tunnused, näiteks dementsus, on omavahel otseselt seotud.

Mida haigem süda, seda tõenäolisemalt kannatas uurimisalune ka muude hädade all.

Ajakirjas Journal of Gerontilogy avaldatud uurimus seob omavahel südame tervise ja üldise heaolu vähenemise vanuse lisandudes. Terve südamega inimestel esines tunduvalt vähem dementsuse tunnuseid ja kroonilist valu.

Kümme aastat väldanud uurimuses vaadeldi üle 421 000 inimese tervist ja nähti otsest seost südametervise ja muude kõrgele eale iseloomulike tervisenäitajate vahel. Nõrgema südamega inimestel olid ka muud näitajad murettekitavad, nende mälu oli muutunud töntsimaks ja nad kannatasid tõenäolisemalt ka kroonilise valu all. Üks töö autoreid George Kuchel kirjeldas, et patsiendid, kelle südamehaigus jäi ravimata või oli kroonilist laadi, vananesid tunduvalt kiiremini ja neil esines rohkem nõndanimetatud haprust ehk vanadusele iseloomulike hädasid. Vanaduse uurimine selliste teadustööde abil on vajalik, et mõista meid kõiki ühel hetkel tabava pöördumatu protsessi täpset iseloomu. Tervena elatud aastad võiksid olla kõigile tähtsad. Et aru saada, kuidas neid võimalikult palju ära elada, peavad teadlased säärase mahuga uuringuid tegema.

Hans Alla

hingeelu

Lõkketuli teeb hingele pai ja annab ihule sooja

FOTO: MARKO SAARM / SAKALA

Juuni 2018

tal eKr Aleksander Suur Persepolise vallutamise ja põletamise käigus, kui hävis suur Iraani kuningate raamatukogu (asus kuningalossis). Avesta on zoroastristide püha raamat, mille vanimad osad, Gatha hümnid, olevat Zarathustra kirjutatud.

Avesta on õpetus, mis aitab õppida igaühel suhtlema oma jumaliku olemuse ja tegeliku minaga, aitab igal inimesel teha igapäevast valikut hea ja kurja, valguse ja pimeduse jõudude vahel, andes sel moel tõuke, et saavutada igaühe kõrgeim eesmärk – õppida arengu kaudu tundma oma hingeelu.

Kui viikingitel oli hea tava surnud põletada, siis avesta õpetuse järgi loetakse surnute põletamist üheks suuremaks patuteoks. Nii juba on nende uskude ja uskumustega, et alati leidub mingi suur lahknevus, mis omakorda viib suurte arusaamatuste ja ususõdadeni.

Tuli on looja ja hävitaja

Paljud loodusrahvad on olnud loomult tulekummardajad. See käib ka meie kaugete esivanemate kohta. Volbrituli, jaanituli, iga matka juurde kuuluv lõkketuli. Tuli midagi sümboliseerimas, midagi meenutamas, kuivatamas ja sooja andmas. Tuli lihtsalt selleks, et sellesse vaadata ning mõtiskleda.

Oluliste või vähem oluliste asjade üle.

Toivo Niiberg psühholoog

E

estlaste uskumustes on jaanitulele omistatud puhastavat ja tõrjemaagilist toimet, sellepärast tehti ka võimsad lõkked – tulevalguse ja suitsu mõju

pidi ulatuma kaugele. Tule maagiline toime oli ka põhjus, miks öeldi, et jaanitulele ei tohi mingil juhul minemata jätta.

Erilise tähtsuse omandas tulekummardamine iidses avesta traditsioonis. Avesta on zoroastrismi ehk idamaa tulekummardajate alustekst, mis pärineb 6.–4. sajandist eKr. Zoroastrismi käsitluse järgi on inimene ja keskkond üks tervik.

Usundi eesmärk on, et inimesest areneks terviklik isiksus.

Maise elu vältel on inimesel vaba tahe ja ta võib toetada nii head kui ka kurja jõudu, mille mõlemad pooled on ju tuleleekide olemuses ja tekkes võrdselt esindatud. Sõna avesta tähendus pole teada. Avesta keel on üks muistsemaid säilinud kirjalikest iraani keeltest, mis on lähedalt suguluses sanskriti keelega. Esimese avesta versiooni hävitas 330. aas-

Ka tulel on hing ja hingus, nagu taimedel, loomadel, veel, maal jne. Arheoloogiliste uuringute põhjal võttis inimene tule teadlikult kasutusele ehk taltsutas selle ligi miljon aastat tagasi. Seega inimese suhe elava tulega on kestnud väga kaua.

See teadmine peaks saatma meid ka ahju või kaminat küttes.

Nende toimingute juures võiks inimene enim tulega suhelda. Tulest toodetav energia on õhulisem ega kuivata õhku ruumis liigselt.

Teadaolevalt toodab elav tulekolle ruumi vähem ioniseeritud õhumolekule kui elektriline või maaküttel põhinev soojusallikas.

Tuli on looja ja hävitaja, kontrollimatu ja metsik. Tuli muudab kõik materiaalse ja vähegi põleva soojuseks, valguseks, tuhaks ja suitsuks. Tule iseloom on reiki õpetuse järgi puhastav, valusalt põletav, hävitav, kiirelt muundav, jõudu andev, seksuaalne ja maskuliinne. Inimorganismis esindavad tuld nägemismeel, kehasoojus, närvisüsteem ja immuunsüsteem. Tuleenergia annab inimesele vaprust, tugevat tahet, väge, kaitset, autoriteeti ja seksuaalsust. Astroloogia järgi on tulemärgid Jäär, Lõvi ja Ambur.

Õpiti alet tegema, mis soodustas paikseks jäämist ja taimekasvatust.

Arvata, et just elava tule paistel tekkisid lugulaulud ja saagad, sündisid muinasjutud, arenes kirja- ja lugemisoskus.

Pole kahtlust, et tule ümber sündis esimene klassituba, kus lastele hakati edastama esivanemate teadmisi, seda esmalt jutustuste kaudu.

Kuid tule abil sai maha põletada ja vallutada ka vaenlase elamuid ja kindlustusi.

Tulest sai nii looduse kui ka inimese hävitaja.

Tule mõju uuriti Tule mõju on ka teaduslikult uuritud. Teadlased eesotsas antropoloog Christopher Lynniga tegid katse, kus osales 226 täiskasvanut, kellele näidati videot kaminatulest. Vaatlusalustel mõõdeti vererõhku enne ja pärast video vaatamist. Teisalt paluti katsealustel jagada oma kogemusi elusa tule vaatlemisest.

Teadlased leidsid, et mida kauem katsealused tuld vaatlesid, seda rahulikumaks nad jäid.

Kontrollrühmale anti kuulata ainult tule tekitatud helisid ja täheldati vastupidist efekti – katsealustel tõusis ärevus ja vererõhk.

Arvata, et tule ürgne mõju on mingil määral kinnistunud meie pärilikkuse koodis – tuli rahustas, süvendas suhteid, soojendas ihu ja hinge, tagas turvalisuse ning ärgitas positiivset mõttelendu.

Niisiis samamoodi nagu värvid mõjutab meid valgus või selle puudumine. Vaieldamatult on parimad loodusliku valguse allikad Päike ja elav tuli. Meid ümbritseb kõikjal elektromagnetväli. Elektromagnetväli levib elektromagnetlainena, mida lainepikkuse järgi nimetatakse kas vahelduvvoolu väljaks, raadiolaineteks, optiliseks kiirguseks, röntgenikiirguseks, gammakiirguseks, kosmiliseks gammakiirguseks.

Optilise kiirguse ehk laiemas mõttes valguse alla kuulub peale nähtava valguse ultraviolett- ja infrapunane kiirgus. Inimesele on eluks vajalik optimaalne elektromagnetvälja mõju, vastasel korral tekivad häired kogu organismis.

Mis tuli inimeses muutis?

Suurendas turvatunnet ja kaitses koopasolijaid röövloomade eest.

Pikendas ärkveloleku aega ja võimaldas rohkem tegutseda, arendades käelist ja mõttetegevust.

Tuli andis sooja, selle ümber oli mõnus juttu ajada, suhelda ja uusi plaane seada.

Kuid tule paistel oli ka üksi hea istuda ja mõtteid korrastada ehk mediteerida.

Hiljem avastati ka, et tulel küpsetatud toit oli maitsvam.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

elustiil

Juuni 2018

Vanemad mehed ei pelga enam värvilist kanda Kauaaegne värvikas pedagoog Ester Lokotar on märganud, et mehed kannavad roosasid ja mustritega särke, julgelt ka punaseid ja kollaseid pükse, aga naised kahjuks sellele veel järele ei jõua.

Thea Karin 60pluss@eestimeedia.ee

K

es värvi kannab, elab kauem.

Nii vähemalt väidab Ester Lokotar. Küll tema juba teab, sest on terve elu riietuses erksaid värve armastanud, nii siis, kui ta oli õpetaja, kui ka siis, kui tegi Eesti iseseisvumise alguses tõlgitööd. Õpetaja värvikust mäletavad tema õpilased siiani. Värvid teevad tuju heaks ja tõstavad enesetunnet, ütleb Ester. Teadlasedki kinnitavad sama.

Värvipsühholoogid teavad, et alateadvuses mängivad värvid väga suurt rolli. Valge näiteks on noor värv, seda eelistavad kanda aga sageli just vanemad inimesed, kes teavad, et see noorendab.

Paljud noored see-eest kannavad musta, et mõjuda tõsiseltvõetavamalt või väljendada protesti konservatiivsuse ja traditsioonide vastu.

Aga miks siis räägitakse pensionäri beežist? See on justkui kirjutamata reegel, et kes jõuab pensioniikka, hakkab beeži värvi riideid kandma. Ükskõik, kas tegemist on mehe või naisega.

Riietus muutub valikuliselt kas pruunikaks või võtab ookritooni.

Mehed eelistavad liivakarva pük-

Karikaturist Eduard Tüür torkab oma jalutuskäikudel Kadriorus silma nagu kunagi Palmse mõisa värvilistes riietes neiud rohelistel pargiteedel.

FOTO: THEA KARIN

se, jakid muutuvad rohekasbeežiks.

Vanadus toob värviarguse Vanemaks saades kaotavad paljud julguse kanda erksaid värve.

Aga see, kes beeži kasutab, tõmbab end isiksusena tagaplaanile.

Paljud vanemad inimesed teevadki nii. Nad on arvamusel, et neil ei sobi enam värvi kanda, sest sellega oleksid nad liialt silmatorkavad. Eriti puudutab see Euroopas just sõjajärgset põlvkonda, kes on saanud lausa nime „beežipõlvkond”.

Inimkond aga vananeb ja see, kes tahab nooreks jääda, valib värvi. Sest mitte iga daam, kes on jõudnud pensioniikka, ei taha mõjuda „luitunult” ning mitte iga härrasmees ei taha end veel vanaks tunnistada.

Oma südamekaunistusega peakatte valis tuntud karikaturist Eduard Tüür seetõttu, et see sobib iga värvi juurde. Ainult nööpidega üleriideid ta enam ei armasta, seetõttu kannab parema meelega erksavärvilisi T-särke.

Karikaturistina ta naerab, et kui ta sel aastal veel mõtleb, et kas ta on 78aastane või 87aastane, siis arst oli naeratades lohutanud, et järgmisel eluaastal mees mõtleb, kas ta on 88 või 88. „Kui sa oled vana, siis hall teeb su veel vanemaks,” ütleb Eduard Tüür, kes ise tõmbab hea meelega jalga heledad püksid ja värvilaiguna lisab välimusele punased päikeseprillid.

Värvil on psühholoogiline mõju Hall ülikond või kostüüm on täiesti neutraalne. Kes seda kannab, saab pühenduda tööle, ilma et põrkuks eelarvamustega. Halli kandes mõjutakse soliidselt, samas muututakse hallina nähtamatuks, sest kust muidu tuleb ütlus „hall nagu hiireke”.

Hallil on ka positiivne külg – hall toetab karjääri.

Valge on läänes pidulikkuse, puhtuse, pulmade värv. Jaapanis tähendab valge vastupidi surma ja kurbust.

Sinine väljendab usalduslikkust. Kindlasti olete tähele pannud, et telestuudiod kasutavad ekraanitaustana sinist värvi. Sinine on ka truuduse ja usalduse värv. Kes läheb panka laenu saama, see teeb targalt, kui valib kostüümivärviks sinise.

Sinine sümboliseerib aga ka

Ester Lokotar hoiab koos abikaasaga stiilset joont ja on ka kõrgemas vanuses avatud värvidele.

FOTO: ERAKOGU

Eakate osatähtsus tõuseb

Liikumine toob hea tuju ja värvi riietesse, leiavad ka kepikõndijad Kadriorus.

FOTO: THEA KARIN

külma ja autoritaarsust, igavikku ja on poisslaste traditsiooniline värv titevankrites.

Kollane on päikeseline, elurõõmus, psühholoogiliselt helendav värv. Kollakalt toonitud prilliklaase soovitatakse just vanematele inimestele, sest nii näeb ka öösel hästi.

Punane on aktiivne, agressiivne, erootiline värv. Selle värviga ollakse keskpunktis, see on pilkupüüdev märk. Uurimused aga näitavad, et punane värv on samas ka hoiatav – 90 protsenti meestest ei julge punast kandvale naisele läheneda. Naine punases ei esita endale kindlasti küsimust, miks mind ei märgata, sest see, et teda märgatakse, on värviga kindlustatud.

Hiinas on punane õnne, tähtpäevade, kinkide ja pulmade värv. Indias sümboliseerib punane puhtust.

Roheline tähendab lääne ühiskonnas puhast südametunnistust ja looduslähedust. Sarnaselt beeži ja maavärviga vahendab see vastutustundlikkust. Tundub, et vanemate inimeste eelistus maavärvide suunas on lausa euroopalik fenomen. Moslemid näevad rohelises islami värvi ja iirlased ühendavad seda püha Patriku päevaga.

Värvivalikus mängib rolli ka sugude erinevus, millele avaldab tugevat mõju kultuuripõhine kasvatus. Kui laps valib instinktiivselt lemmikvärvi, siis edasises elus hakkavad sümbolid tema elus rolli mängima.

Teadlased on teinud selgeks, et vanemas eas värvitunnetus muutub. Mida täiskasvanumaks inimesed saavad, seda enam eelistavad nad jahedaid värve, lapsepõlve soe punane ja kollane on jäänud seljataha. Vanemas eas naastakse osaliselt soojade värvide juurde, seda põhjendavad teadlased ka evolutsiooni arenguga.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

Juuni 2018

Väike jalutuskäik iga päev säästab valusast jalakrambist Jalalaba- ja säärekrambid võivad ebameeldiva üllatusena esineda east olenemata, kuid mõnevõrra rohkem on nendega kimpus seeniorid – kolmandik üle 60aastastest kogevad jalalabas või -sääres valulikku lihaste kokkutõmmet.

diureetikume, kui mingil põhjusel on neerutalitlus häiritud. Diureetikumidega viiakse aga organismist kaalium välja, tekivad elektrolüütide häired ja öösiti võivad kohe tekkida jalakrambid,” toob Lende Liivaste välja ravimite tarvitamise ja jalakrampide seose.

Valulike krampide leevendamiseks soovitab ta esmalt abi ostida magneesiumist – apteegis müüakse magneesiumisoola, millega saab teha jalavanni. Diabeetikutele, kelle jalgadel haavandid, seda siiski ei soovitata, nagu ka magneesiumi sisaldavaid pihustatavaid õlisid või määritavaid geele, mis kõik läbi naha imenduvad ja vaevusi vähendavad. „Diabeetikud võivad jalavanni tegemise asemel käia duši all, et natuke lihaseid lõdvestada, nii vähenevad ka jalakrambid,” pakub Katrin Indus diabeetikutele võimaliku alternatiivi. Toidulisandina magneesiumi sissesöömine peaks jääma meedikute sõnul juhuks, kui organismist on veega elektrolüüdid välja viidud.

Kristi Ehrlich kristi.ehrlich@virumaateataja.ee

R

akvere Haigla jalaravikabineti õe Lende Liivaste sõnul kardavad meie seeniorid organismile vajalikus koguses vedelikku tarbida, sest peljatakse turseid ja sagedast vajadust tualetis käia. Vedelikupuudus võib olla üks öösiti esinevate krampide põhjustaja. Selle vältimiseks peaks inimene tarbima 1,5 kuni 2 liitrit vedelikku ööpäevas. Kohvi soovitab õde vanemas eas vähem tarvitada ja pigem hommikupoole. Seevastu õhtusest teejoomisest võiks saada meeldiv harjumus. Öiste jalakrampide teise levinud põhjusena toob jalaravikabineti õde Lende Liivaste välja vähese liikumise, mistõttu soovitatakse selle murega jalaravikabinetti pöörduvale patsiendile kõigepealt suurendada füüsilist aktiivsust.

Tervislikud eluviisid ikka head Et jalakrambid edaspidi ei tuleks või neid esineks võimalikult harva, rõhutab Lende Liivaste lisaks füüsilisele aktiivsusele tervislikke eluviise – kindlasti mitte suitsetada – ja tasakaalustatud toitumist, mis hoiab magneesiumisisalduse veres korras. Regulaarselt peaks sööma tumeroheliste lehtedega köögivilju, näiteks brokolit, samuti kõrvitsaseemneid, jogurtit, banaani, tumedat šokolaadi. Õde Lende Liivaste märgib, et inimesed oskavad jalakrampe magneesiumi puudusega seostada küll, aga ei teata, et jälgida tuleb ka D-vitamiini. Seda on kõigil eestimaalastel sageli vähe, eriti vähe aga üle 60aastastel.

Alustada tuleks tasa ja targu Jalaravikabineti õde, diabeediõde ja siseosakonna õde Katrin Indus lisab, et istuva eluviisiga inimene peab alustama tasa ja targu. Muidu tekivad krambid just ülekoormusest. „Sageli võetakse ette pikk vahemaa, aga tegelikult peaks alustama lühemate otsadega ja neid siis järk-järgult pikendama,” rõhutab Katrin Indus. „Mõni vanem inimene ei taha talvel liikuda, sest kardab näiteks libedust. Kevadel aga kiputakse kohe aias maad kaevama ja siis on oht krambid saada. See on sama, mis ilma eelneva treeninguta jooksma minna,” toob ta näite. Ühest reeglit, kui palju peaks vanemaealine päeva jooksul liikuma, õde öelda ei saa. See on väga individuaalne ja oleneb sellest, milline on seeniori enesetunne ja millised tervisehädad teda kimbutavad. „Ei saa anda soo-

Öiste jalakrampide üks põhjusi võib olla vähene liikumine, mistõttu tuleks kõigepealt suurendada füüsilist aktiivsust.

FOTO: SHUTTERSTOCK

vitust jalutada viis kilomeetrit päevas, kui ta seda teha ei jaksa.

Mõnikord piisab alustuseks ka sajast meetrist. Kõik oleneb inimesest,” kõneleb Katrin Indus.

Jalakrambid võivad haigustega kaasneda Üpris sageli on jalakrambid tingitud eaga kaasnevatest haigustest.

Kolesterooli ladestumisel muutuvad arterite seinad paksemaks, võivad tekkida lubjastunud kolded või verehüübed. Veri peab suurema jõuga soontest läbi pressima, mis tekitab valu. Samuti kipuvad krambid kimbutama diabeetilise neuropaatia korral.

Ohustatud on ka need, kellel on soodumus veenilaiendite tekkeks. „Vanemad inimesed võtavad

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

Juuni 2018

Uudne lõikus vabastab veenilaienditest kiirelt ja valutult Kaire Kenk 60pluss@eestimeedia.ee

V

eenilaiendid ehk varikoos on levinud probleem, mida esineb ligi 40 protsendil naistest ja 30 protsendil meestest. Aasta-aastalt suureneb registreeritud haigusjuhtumite arv. Võib öelda, et veenilaiendite käes kannatab tänapäeval juba iga neljas inimene maailmas. Kuna probleem laieneb, sagenevad ka küsimused: kuidas ikkagi varikoosist hoiduda, mis seda põhjustab ja kuidas ravida? „Selliste terviseprobleemide ravi on aastate jooksul väga palju muutunud ja tänapäeval kasutatavad protseduurid tekitavad minimaalselt valu ja ebamugavust,” ütleb kliiniku Estmedica kirurg-peaarst Aleksandr Detotšenko. Tema sõnul algab varikoosi ravi patsiendi ultraheliuuringuga. Selle põhjal kaardista-

takse patsiendi haiguse staadium, mille järgi valitakse sobivaim ravimeetod.

Miks veenilaiendid tekivad?

Kõige enam mõjutab veenilaiendite teket geneetiline eelsoodumus, mistõttu võib veenilaiendeid esineda terves suguvõsas. Samuti soodustavad varikoosi teket kaalutõus ja liiga istuv, aga ka seisev töö ning üleüldine vähene liikumine.

Erilist hoolt ja tähelepanu tuleks jalgadele pöörata raseduse ajal, mil venoosse vere äravool on raskendatud ning suureneb veenilaiendite tekke oht. Veresoonte lõtvumist mõjutab ka keha hormonaalne kõikumine, mistõttu on olnud juhtumeid, kus varikoos on tekkinud juba teismeeas. „Tuleb meeles pidada, et efektiivne ja toimiv ravi on invasiivne. Kõikvõimalikud meedias reklaamitavad kreemid, tabletid ja sukad ei lahenda probleemi, vaid heal juhul pidurdavad haiguse arengut.

Kokkuvõttes võib tänapäevast veenilaiendite ravi võrrelda hammaste parandamisega: kohalik tuimestus, kiire taastumine ja vähe tüsistusi,” selgitab dr Aleksandr Detotšenko.

Veenilaienditega jalg

Valulikkuse, pakitsuse, jalakrampide, veenide nähtava laienemise, liigesetursete või jalahaavandite korral tuleb kindlasti pöörduda arsti poole, kes määrab sobiva ravimeetodi. Veenilaiendite diagnostika kuldstandardiks on ultraheliuuring, mis võimaldab arstil hinnata veenide seisukorda ja vereliikuvust ning määrata seega õige ravimeetodi.

Paljudele võib tunduda veenilaiendite eemaldamine üpris hirmuäratav ja valulik, kuid tegelikult leidub praegu moodsaid ning üsna valutuid viise. Patsient ei vaja üldnarkoosi ja võib pärast protseduuri kohe omal jalal lahkuda. „Võib-olla olete kuulnud tuttavatelt lugusid veenilaiendite ravist ja arvanud, et operatsioon on tunduvalt ebameeldivam kui probleem ise, kuid muretsemiseks pole tänapäeval enam põhjust,” rahustab doktor Detotšenko. „Ajad on muutunud ja käelise läbivaatuse asemel kasutavad arstid jalgade venoosse süsteemi uurimiseks Dupleks-ultraheli diagnostikat. See võimaldab probleemi täpsemalt hinnata ja selle ulatust määrata, mis omakorda annab võimaluse valida iga konkreetse juhtumi puhul maksimaalselt efektiivse ravimeetodi.”

Dr Aleksandr Detotšenko sõnul kasutati varikoosi raviks varem veeni väljatõmbamist läbi avatud haava. „Pindmiste veenide kadumisega võtsid verevoolu üle jalas asuvad sügavamad veenid ja probleem lahenes. Maailma arenenud riikides sellist veenide eemaldamise meetodit ehk stripping’ut aga ei soovitata, kuna sellega kaasneb suur traumaoht ja pikk taastumisaeg. Paraku tehakse Eestis siiani enamik operatsioone väljatõmbamisega.”

Uutmoodi ravimeetodid Hoopis ajakohasem meetod on endoablatsioon, mille käigus viiakse peenike kateeter kahjustatud veeni ja kuumutatakse veeni sisemist valendikku raadiolainete või laseri abil. See viib veeni seintes leiduva kollageeni kokkutõmbumiseni, veen kollabeerub ja kaob.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

Normaalsete veenidega jalg

JOONIS: SHUTTERSTOCK

Varikoos ehk veenilaiendid on tõeline nuhtlus. Mida teha? Milline ravimeetod valida, et taastumine oleks kiire ja valutu?

tervislik toitumine

FOTO: JAANUS LENSMENT / POSTIMEES

Juuni 2018

Kama – näide lihtsuse võlust Kama on väga väärtuslik toit.

Mitmekesise koostise tõttu on kama üks paremaid taimseid toiduaineid.

Mihkel Zilmer meditsiinidoktor ja meditsiinilise biokeemia professor

Anne Lill ajakirjanik

L

isaks on kamajahu sedavõrd peenestatud, et selle söömine ei tekita „mälumisaparatuurile” lisapingutust ja seepärast võiksid kama süüa nii päris pisikesed kui ka kõrges eas inimesed. Ning mitte ainult palaval suvepäeval, vaid aasta ringi.

Kama on tegelikult iidne jahu-

toit, mida tunti Venemaal, Soomes, Rootsis, Lätis ja loomulikult meilgi. Eestis oli kama eelkäijaks teraroog, mida valmistati mitme vilja terade ja seemnete segitampimisel. Eesti algne kamajahuretsept sisaldas rohkesti otra. Nimelt seda teravilja kasvatati meil muinasajal kõige rohkem. Hiljem hakati kamajahusse segama teraviljadest kaera, rukist ja nisu ning kaunviljadest hernest ja uba.

Endisaegadel söödi kama eriti palju heinaajal. Tõsi, heinalistele pakuti kama kõrvale toekama suutäiena ka soolasilku, et neil oleks jaksu rasket tööd teha ja ka seetõttu, et palaval ajal tuleb kehas hästi tagada ioonide tasakaalu. Soolane kama koos soolasilguga taastas hästi higistamisel kaotatud soolavarud. Rohkesti söödi vanasti ka kamakäkke.

Need olid hapukoorega segatud kamajahust pätsitud umbes kanamunasuurused pallikesed, mida söödi kas rõõsa või hapupiimaga.

Valik on lai Tänapäeval on poes enamasti segukamajahud. Tavalise kamajahu koostises on rukis, nisu, oder, hernes ja sool. Kakaokama sisaldab rukist, nisu, hernest ja kakaopulbrit. Röstitud puuviljalisanditega kamajahu koostisse kuuluvad, hernes, nisu, oder, rukis ja lisandid – näiteks rosinad, kuivatatud banaanid jm. Igasuguste lisandite mõte on selle toidukraami mitmekesistamine. Lisandeid võib kamajahusse või valmis segatud kamasse oma maitse järgi segada ka igaüks ise.

Kama edu peitub juba selle valmistamise lihtsuses ja kiiruses.

Tuleb üksnes segada kamajahu piima või mõne hapendatud piimajoogiga, lisada pisut suhkrut või soola, värskeid marju, hakitud maitserohelist vms ning maitsev toidupoolis ongi valmis. Tuleb vaid jälgida, et jahu vedelikuga ühtlaselt seguneks ega jääks tükki. Valmissegatud kama tasub kohe ära süüa, sest selle maitse muutub kiiresti. Kamakördi val-

mistamiseks võib jahu segada rõõsa koore, hapukoore, kalja, kisselli või isegi veega. Kamajahu säilitaminegi on lihtne: vaja on kuiva ja jahedat hoiupaika. Ehkki kamajahu on toode, milles näiliselt riknemisprotsesse ei toimu, tuleb igal juhul jälgida kasutamiseks ettenähtud tähtaega.

Sisukas kama Kama on väärtuslik mitmel põhjusel. Tegemist on mitmekordselt kombineeritud segatoiduga, milles teraviljade ja kaunviljade mitmekesisust täiendavad väärtuslikud piimavalgud.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

köök

Juuni 2018

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Värskes õhus söömine on tore vaheldus Suvel, kui päikesekaar kõrge ja valget aega kõige enam, saab pikki ja väga pikki looduskäike ja retki ette võtta. Kui aga läheme sõprade või lähedastega pikemalt loodusesse, on vahepeal vaja ka jalgu puhata ja keha kinnitada. Ja seda teab ometi igaüks, et värskes õhus maitseb kõik hoopis teistmoodi ja paremini kui toas süües.

Sirje Rekkor 60pluss@eestimeedia.ee

V

ärskes õhus söömise poolt räägib, et see on tore vaheldus tubasele söömisele, pakkudes meie igapäevarutiini midagi erilist. Vahel, näiteks matkates või autoga pikemal avastusretkel olles või koguni sõpruskonna ja bussiga väljasõite tehes või kaunis kõrvalises mererannas puhkepäeva veetes on see lihtsalt vajalik. Värskes õhus ja kauni loodusega paigas söömine pakub hulgaliselt positiivseid elamusi.

Igal perel oma piknikutraditsioon Nii mõnelgi perel on selliseid traditsioone, mille juurde kuulub kindlasti piknik. Meil on peres näiteks tava, et sõidame igal aastal suve hakul, tegelikult isegi kevadel, sest juuni esimes-

tel päevadel pole ju veel ametlik kalendrisuvi, Ida-Virumaale surnuaedadesse, kus puhkavad meie nelja põlve lahkunud.

Teeme vajalikud tegemised ära, seejärel otsime alati mõne kena koha kas mererannal või mujal ja peame ühe mõnusa pikniku.

Meie peres on suvel ka mitu sünnipäeva ja nii mõnelgi aastal oleme neid tähistanud väljasõiduga mõnda kaunisse paika.

Kindlasti peab väljasõidupaik olema mere ääres ja sellises kohas, kust päikeseloojangut näha on. Selliseid paiku on Eesti põhjarannikul õnneks mitmeid. Muidugi valime sellise ilma, et pilved kaunist vaatepilti ei varjutaks. Ja siis peame sünnipäevalapse auks õhtust päikeseloojangupiknikku.

Piknikupidamises oleme juba kogenud ja vastav varustuski enamjaolt olemas. Ühe eriti meeldejääva pikniku pidasime noorpere ümmarguse pulma-aastapäeva tähistamiseks Ontika paekaldal.

Meelde jäi see piknik seetõttu, et kui olime ennast kenasti sisse seadnud, piknikulaua katnud ja isegi juba natuke suupisteid nautida jõudnud, saabus ei tea kust müstiline must äikesepilv. See oli täiesti sürrealistlik olukord, keset imekaunist kesksuvepäeva tõmbus taevas äkki mustaks. Õnneks oli läheduses üks varjualune, kuhu saime tormituule esimeste minutite jooksul oma

pikniku üle kolida ja suisa äikesevihma kätte ei jäänud. Pidasime mõnusalt piknikku edasi ja nautisime marulist vihma.

Lapselapsed natuke muidugi kartsid äikesemürtsatusi, aga samas oli neil ja muidugi ka meil, täiskasvanutel, tohutult põnev. Ja meelde jäi see piknik nii meie perele kui ka kõigile külalistele kohe kindlasti.

Lapselapsed on pikniku järele hullud Nagu ilmselt enamik lapsi, on ka minu lapselapsed suisa hullud piknike järele. Olen neid lapselastele korraldanud eri paigus – kodu lähistel või kaugemal mererannas, metsas lilli korjates, Kadrioru pargis, loomaaias. Isegi terrassil või rõdul, kui ilm õue ei luba. Kõige väiksema lapselapsega oli eelmisel suvel (ta oli siis kahene) lausa igapäevane traditsioon, et kui läksime mere äärde jalutama ning väikesed jalakesed ära väsisid, pidi vanaema kas liivale või murule teki maha laotama ning söögi- ja joogipoolise välja otsima. Nii et piknik, eriti piknik põnnidega, on samuti eriti tore traditsioon.

Piknikke võib loomulikult pidada ka kevadel, sügisel ja talvel, kõik on kinni vaid meie seiklushimus ja loovuses. Sügisel võib korraldada näiteks kuldse sügise piknikke, talvel metsa- või suusaretke- või kelgumäepiknikke. Või isegi uusaasta vastuvõtmise piknikke. Kevadel jälle on

tore pidada lihtsalt looduse või päikesevalguse nautimise või näiteks nurmenukupiknikke. Samuti ei piira pikniku pidamist kellaaeg, isegi öösel on teinekord väga põnev piknikku pidada.

Meie pere üks piknik toimus näiteks öise matka järel kõrgel merekaldal.

Piknik jõudis meile prantslastelt Pikniku pidamise komme on meieni jõudnud prantslaste kaudu ja sõna piknik on samuti prantsuse päritolu. Algupäraselt on piknik tähendanud lõbureisi mõnda kaunisse paika metsas, mere või järve või jõe ääres. Pikniku eesmärk on looduses muretult ja lõbusalt aega veeta ja kindlasti ka einet võtta.

Aja jooksul on piknikukultuur levinud kogu maailmas ning igal rahvusel on omad traditsioonid.

Näiteks prantslaste piknikukorvi kohustuslikud toidud on olnud juust, linnupraad, võileivad, külmad lihalõigud ja pasteedid, keeksid, magusad saiakesed ning puuviljad. Vene piknikul pakuti kindlasti teed.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!