60+, november 2019

NR 11/2019 (86) NOVEMBER

ISSN 2228-1592

Maire Aunaste – relvitult aus iseenda vastu.

Kuidas pikas abielus värskust säilitada?

Mida tähendab „paks veri”?

Maailma matusekultuur on kirju nagu Aafrika.

Pihlakobarad sisaldavad palju kasulikku.

Hernetoidud.

teema

November 2019 4

T

änasest ajakirjast ei leia rubriiki nimega „Elulust”.

Lugejale üllatuseks oleme need leheküljed markeerinud sõnadega „Relvitult aus”.

Kui paljud avaliku elu tegelased, teleekraanilt tuntud inimesed, lauljad, näitlejad ja saatejuhid peavad oma südamevalule vatiteki peale tõmbama, enne kui valgusvihku astuvad? Need, kelle nägu naerab, samal ajal kui süda nutab. Kui paljud neist on oma hinge tagamaadest avalikult rääkinud? Mõelge, kui suurt julgust, iseenda vastu aus olemist see nõuab? Mitte kõik meist pole nii tugevad. Iseäranis pisikeses Eestis. „Arvatavasti mitte keegi meist ei sünni siia ilma selleks, et olla tavaline. Me ei unista tavalisest tööst koos tavalise palgaga, me ei kavatsegi armuda tavalisse mehesse või naisesse, meil ei ole kindlasti tavalised lapsed ning üldse pole meile määratud elada kõige tavalisemat elu. Eriline on see sõna, mis paneb ninasõõrmed värisema ning teeb ainult mõttedki tulevikust mõnusalt erutavaks.”

Need on read Maire Aunaste 22 aastat tagasi ilmunud raamatust „Iseennast kuulates”.

T

änase ajakirja veergudel ilmub Eesti tuntud telesaatejuhi Maire Aunaste usutlus kõige lähedasema inimesega: iseendaga! Nii aus ja otsekohene, et kirjapandult on raske silmi ära saada. Kes olekski talle sedavõrd teravaid ja sarkastilisi küsimusi esitada söandanud peale tema enda.

Muuseas küsib ta endalt: on ta elu siis eriline olnud?

Muidugi on Maire Aunaste elu eriline olnud! Kui palju huvitavaid inimesi tema ümber!

Kui palju erilisi hetki! Näidake, kes teisiti arvab!

Tema aga vaatab üle õla tagasi ja tunnistab tehtud vigu. Valesid valikuid ja tahtmatust oma vigadest õppida. Nii ausalt, et

seda lugedes tunned ise ka valu.

Nii on meie kõigiga: kirjutamine iseendast ausalt tähendab vanade haavade lahtikiskumist.

See on veelgi valusam seetõttu, et tead, et enam pole võimalik parandada midagi. Nii ta ütleb.

Tänast usutletavat tundes võin väita, et Maire Aunaste ongi otsekohene ja aus. Kõige vähem sallib ta valelikke inimesi.

Vaid ta ise teab, mida see otseütlemine talle kaasa on toonud.

N

ojah, mis ühele viga, see teisele võit. Mis ühele tundub tühiasi või lausa totrus, võib teisele inimesele olla nii suur kannatus, et võtab eluisu ära. Seega ei saa keegi kõrvalseisjaist näpuga näidata ja teise muresid pisendada.

Kas peab pidevalt olema kõige-kõige, igas asjas ja alati? Maire Aunastele tundub, et pidev võrdlemine, võistlemine, inimestele ja nende eludele punktide andmine rikub elamise rõõmu. Ühiskonna ja meedia peale surutud sund olla iga hinna eest parim on arvatavasti paljude inimeste und ja elu rikkunud. Üks on kindel. Selle usutlusega võime nentida, et eestilik tava hoida sisevõitlused turvaliselt hingeuste taga on murenenud. Et tunnistada: viinamarjad ongi vahel hapud. Ja julgeda ka nägu krimpsutada.

Kas Maire Aunastet midagi elus ka rõõmsaks teeb? Muidugi teeb! Lugege ise.

Elus on kõik võimalik! Olla relvitult aus ja oma elu täielikult muuta.

Olla iseendaga puntras, aga siiski edasi liikuda.

Eve Rohtla

peatoimetaja

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2019. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@postimeesgrupp.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@postimeesgrupp.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@postimeesgrupp.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@postimeesgrupp.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@ postimeesgrupp.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 14. detsembril.

MIHKEL MARIPUU / POSTIMEES

Nägu naerab, süda nutab Treener ja toitumisnõustaja Katrin Pärt.

Üheksa nõuannet treenerilt: kõrge vererõhk pole paratamatu

I

gal neljandal Eesti inimesel on stabiilselt liiga kõrge vererõhk. See omakorda kasvatab hüppeliselt insuldi ja infarkti riski. Arsti väljakirjutatud ravimeid tuleb kindlasti võtta, aga üle tasub vaadata ka elustiil.

Nõuandeid, kuidas igaüks saab oma vererõhku ise arsti saatekirjata juhtida, annab treener ja toitumisnõustaja Katrin Pärt.

• Iga kilogramm loeb Iga teine Eesti inimene on ülekaaluline. Kehakaal on tavaliselt esimene asi, millele arstid tähelepanu juhivad, kui vererõhk hakkab pärmitainana kerkima. Kui ülekaalu on palju, aitab tavaliselt juba väikegi kaalu alanemine vererõhku langetada.

• Mõõdulint appi Kehakaalu kõrval on tähtis aeg-ajalt vööümbermõõtu kontrollida. Soovituslikult võiks see jääda naistel 88 sentimeetri ja meestel ühe meetri piiresse.

• Pool tundi kõndimist ei tee kellelegi liiga Järjepidev füüsiline aktiivsus aitab vererõhu langetamisele kaasa. Soovitus, et kõrge vererõhuga ei peaks trenni tegema, ei pea paika.

Loomulikult peab suure ülekaalu või kõrge vererõhu korral olema liikumine mõõduka koormusega, küll aga regulaarne.

Pigem võiks alustada kümnest minutist päevas ja jõuda igapäevaselt poole tunnini, mitte kista ennast üks kord nädalas intensiivse treeninguga pooleks. Kui tervis on juba kehv, võiks enne treenimisega alustamist pidada nõu arsti ja treeneriga, aga üldiselt sobivad kõndimine, rattasõit, ujumine, tantsimine või mõõdukas jõusaalitreening peaaegu kõigile inimestele.

• Suutäied kirja Tasakaalustatud toidulauast on palju räägitud, aga kui hakata iga päev toidukordi, valikuid ja portsjoneid kirja panema, selgub enamasti tõsiasi, et tasakaalust on asi kaugel. Menüüsse peavad mahtuma täisteratooted, puu- ja köögiviljad, pähklid ja seemned, kala, liha ja mõõdukas koguses piimatooted. Toitumispäevik aitab adekvaatselt enda toiduvalikuid analüüsida, ühtlasi motiveerib see kreemikooki ja poepihvi vältima. Kuna valmistoit on enamasti liiga soolane ja rasvane, võiks kodust väljas süües eelistada salateid ja suppi.

• Ära liialda soolaga Nii nagu suhkruga, armastab Eesti inimene liialdada ka soolaga. Sööme keskmiselt kolm korda rohkem soola, kui vaja oleks. Isegi väike muutus soola tarbimisel võib alandada vererõhku ja parandada südame tervist. Soola vähendamiseks enda toidulaual võiks vältida soolast pakatavaid poolfabrikaate, näiteks õllesigareid, friikartuleid, viinereid ja pihve, ning valmistada võimalikult sageli ise süüa. Toitu ise tehes saab soola asendada vürtside ja maitsetaimedega, kusjuures soola võiks lisada iga kord natuke vähem, et organismil oleks lihtsam vähesoolase toiduga harjuda.

• Muretsemine muretsemise pärast on mõttetu Krooniline stress ja pidev muretsemine võivad vererõhku tõsta, eriti kui stressisituatsioonis haaratakse rämpstoidu, alkoholi või sigareti järele. Kui pidev muresolek on omane, tasub põhjuseid analüüsida ning stressi ennetamise ja maandamisega teadlikult tegeleda.

Esmalt tasub vältida liiga paljude kohustuste võtmist ja

õppida „ei” ütlema. Stressi ei tekita tavaliselt ebamugav olukord, vaid meie reaktsioon sellele olukorrale. Teiseks ei tohi stressi tekitava teema eest päevast päeva põgeneda, vaid proovida see ära lahendada, olgu siis tegu töökonflikti või ebakõlaga kodus.

Kolmandaks võiks reastada tühised stressi tekitavad olukorrad ja neid edaspidi vältida. Näiteks tipptunni ajal ummikus viibimise asemel võib minna hommikul jalgsi tööle. Lisaks on tähtis võtta aega lõõgastumiseks ja puhkuseks, olgu selleks vaikuses istumine, metsas jalutamine, vannis raamatu lugemine või lemmikroa valmistamine.

• Alkoholiga pea piiri Alkoholi tarbimine pole kunagi täiesti ohutu, kuid risk on väiksem, kui nädalas on vähemalt kolm alkoholivaba päeva ning meesterahvas ei tarbi rohkem kui neli ja naine rohkem kui kaks alkoholiühikut päevas. Alkoholiühikuks loetakse kümmet grammi puhast alkoholi. Sellest suuremad kogused kergitavad vererõhku ja võivad vähendada vererõhuravimite toimet.

• Ei suitsule Suitsetamine tõstab vererõhku ja kasvatab tõsiste haiguste riski. Suitsetamisest loobumine on üks lihtsamaid valikuid, mida inimene saab oma südame tervise heaks teha.

• Usalda, aga kontrolli Liikumine ja toitumine aitavad enesetunnet tuntavalt parandada, aga sellest hoolimata tuleks vererõhku regulaarselt mõõta ja tulemused päevikusse kirja panna. Nii saab hiljem ise või koostöös arstiga analüüsida, kuidas üks või teine meede tervisele mõjub.

9 November 2019

66. sünnipäeva juures on vähemalt arv ilus!

PEETER LANGOVITS

relvitult aus

Maire Aunaste usutlus kõige lähedasema inimesega: iseendaga! » lk 10

relvitult aus

November 2019 10

2

× ER

OG AK

U

Tallinna Televisiooni 16 saadet jäid mu teletöö viimasteks.

Siin koos kunstnik Jaak Visnapiga.

elulooraamatut ei kirjuta. Ta vastas, et ei taha uuesti halbu asju läbi elada. Nii on meie kõigiga: kirjutamine iseendast ausalt tähendab vanade haavade lahtikiskumist. See on veelgi valusam seetõttu, et tead, et enam pole võimalik parandada midagi.

Kui oleksid saanud õigel ajal midagi parandada, siis mida?

Ma ei oleks pidanud uuesti abielluma. Ma ei oleks tohtinud karta üksi jääda. Mul oli ju tütar, ma poleks kunagi enam päris üksi olnud. Aga soov olla armastatud vist tuhmistab mõistust.

Mida need purunenud suhted sulle õpetasid?

Et inimene peab lootma eelkõige iseenda peale.

Isegi noored ja ilusad naised tunnevad aeg-ajalt valu. Kuigi nad arvatavasti on rajanud oma elu teadmisele, et nendesuguseid ei peteta ega jäeta maha kunagi.

Jäetakse küll. Ja kui naist on aastaid hoitud nagu lille, kes argielu muredest midagi ei tea, võib üksi keset reaalsust jäämine olla hingeline katastroof.

Räägid endast või?

Ei, ma rääkisin ju ilusatest naistest. Kuna mina pole kunagi nende hulka kuulunud, siis olin ootamatuteks hoopideks paremini ette valmistatud.

Kui aastaring tähistaks kogu elu, siis oktoober võiks olla kellaosutina täpselt 60–70 aasta vahel.

Väliselt ka üsna ühtemoodi: puud poolraagus nagu hõredaid juukseid varjata püüdva naise pea, õhk niiske ja tilkuv nagu vanainimese vesised silmad, hallid, ilma päikseta päevad nagu näod, kust ei maksa enam otsida värve, sära ega ilu...

Maire Aunaste 60pluss@postimeesgrupp.ee

Kui sa kohe ei lõpeta, siis varsti jõuame põiepidamatuse ja proteeside juurde!

Miks mitte? See ongi looduse ringkäik. Inimese loomulik areng surma suunas.

Ega sul ometi illusioone pole, et mõned meist ei saagi vanaks?

tulevikust mõnusalt erutavaks.” On siis olnud või?

Olnud mis?

Eks ikka saavad, aga teed, mis vanaduseni viivad, võivad olla erinevad. Mõni inimene valib juba noorena kõige lühema ja otsema tee, teine peab kauem plaani ega karda minna tundmatut, keerulist, aga see-eest põnevamat rada.

Valivad tee või raja kuhu?

Iseendani eelkõige.

22 aastat tagasi ilmus sinu näopildiga kaanel raamat, mille pealkiri on „Iseennast kuulates”. Seal on selline lõik: „Arvatavasti mitte keegi meist ei sünni siia ilma selleks, et olla tavaline. Me ei unista tavalisest tööst koos tavalise palgaga, me ei kavatsegi armuda tavalisse mehesse või naisesse, meil ei ole kindlasti tavalised lapsed ning üldse pole meile määratud elada kõige tavalisemat elu. Eriline on see sõna, mis paneb ninasõõrmed värisema ning teeb ainult mõttedki

Su elu eriline… Teistega võrreldes.

Miks ma pean ennast kellegagi võrdlema? Iga inimese elu on eriline… Sel kevadel saatis üks ajakirjanik mulle küsimuse: kuidas te ennast nüüd tunnete, kui Reet Linna on valitud parimaks saatejuhiks? Mulle tundub, et see pidev võrdlemine, võistlemine, inimestele ja nende eludele punktide andmine rikub elamise rõõmu. Iga inimene vajab tunnustust – see on teine asi. Aga ühiskonna ja meedia poolt peale surutud sund olla iga hinna eest parim on arvatavasti paljude inimeste und ja elu rikkunud.

Sinul ka?

Tuju on rikkunud, elu mitte.

Valus tõde on, et enamasti me rikume oma elu ise – valede valikute ja tahtmatusega oma vigadest õppida.

Kas sa tahad sellest rääkida?

Vigadest, ma mõtlen.

Kahjuks mitte. Hiljuti küsisin Jüri Lina käest, miks ta endast

Ah, mida sa valetad…

Hea küll – ette valmistada ennast uuteks hoopideks vist tõesti ei saa, aga ma olin võimeline alati edasi minema. Püüdsin valu unustada. Mis siis, et vana valu tuimastamiseks pidi laskma teha endale uuesti haiget.

Kas selliseid inimesi ei nimetata mitte rumalateks?

Võib ju nimetada, aga taolisi rumalaid naisi on maailmas miljoneid. Isegi need, kes noorena kujutavad ette, et teevad oma elust erilise kunstiteose, kaotavad oma „erilisuse” hetkel, mil neile tundub, et mingi mees on tähtsam kui muu maailm kokku. Haiget tegevast suhtest kinnihoidmine on suurim viga.

Kas nüüdseks oled lahti lasknud?

Jah, juba mõni aasta tagasi.

Kuigi pidin selleks muutma täielikult oma elu.

Mis see tähendab? Vahetasid sugu? Või hakkasid täiskarsklaseks?

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

hingeelu

November 2019 16

Vanemaealiste inimeste lahutuste arv üha kasvab SHUTTERSTOCK

Igal aastal kasvab Eestis 50aastaste ja vanemate paaride arv, kes otsustavad oma abielu lahutada.

Kuigi vanemaealiste lahutuste hulk moodustas 2017. aastal vaid veidi üle veerandi kõigist abielulahutustest, näitavad Statistikaameti arvud, et see on aastate jooksul suurenenud ja kasvab veelgi.

Kaire Kenk 60pluss@postimeesgrupp.ee

„V

anemate inimeste lahutused on viimastel aastatel aktuaalne teema kogu maailmas. Näiteks USAs on tehtud uuringuid vanemaealiste lahutuste (gray divorce, tõlkes – hallipäiste lahutus) kohta. Ikka seoses sellega, et beebibuumi ajal sündinud kunagised lapsed on jõudnud vanemasse ikka. Ehk põhimõtteliselt: kui sealsete beebibuumi ajal sündinute, praegu lahutavate inimeste kogu elukäik on olnud üks sex, drugs and rockn-roll (tõlkes – seks, narkootikumid ja rokkmuusika), siis pole mingit põhjust, miks ka vanemas eas tuleks lahutusest hoiduda,” nendib sotsioloogiadoktor Kadri Rootalu (pildil), kes on põhjalikult uurinud Eesti abielulahutusi.

Kauaaegsed kooselud lõpevad „Eestis on järjest rohkem pikaajalise abielu lahutajaid. Võrreldes 2000. aastaga on vanemaealiste lahutajate arv kahekordistunud. Osaliselt on see põhjustatud asjaolust, et praegused pikka aega koos elanud inimesed abiellusid nõukogude aja lõpus või 1990. aastate alguses, mil abielude arv oligi umbkaudu kaks korda suurem kui praegu. Nii et kui proportsioone arvestada, siis peabki ka üle 50aastaste abielulahutajate seas neid rohkem olema.

Kõige esinduslikum pereuuring Euroopas on praegu Eestis alles tegemisel. Umbes aas-

ta pärast on meil olemas kõige värskemad andmed,” lisab Kadri Rootalu. „Uuringuid, mis käsitleksid vanemaealiste abielulahutusi, pole väga palju ja vaatluse all olid pigem väikesed valimid.

Samas leiti ühes uuringus, et Ameerika 50aastaste ja vanemate inimeste seas oli 2010. aastal lahutanute arv võrreldes 1990. aastaga kolmekordistunud. Kuigi vanemaealiste abielulahutused sagenevad, on nende arv üldkogumis siiski veel suhteliselt väike ja seetõttu on uuringud raskendatud,” nendib magistritöös vanemate lahutatud inimeste toimetulekut uurinud Margit Kaljulaid.

Juba 2000. aastal, kui vanemaealiste lahutuste arv oli märkimisväärne, ennustati, et beebibuumi ajal sündinute vanemas-

se ikka jõudmise järel ehk aastaks 2010 kasvab selle rühma osatähtsus veelgi.

Miks vanemaealiste lahutused ühiskonnas kasvavad? „Beebibuumi põlvkond sündis ajal, mil tekkis uus abielufilosoofia. Kahekümnenda sajandi alguses levis pühendumisele tuginev abielumudel: lahutada võib vaid äärmuslikel juhtudel, näiteks pidev tülitsemine raha, laste ja teiste teemade pärast, abielurikkumine, kommunikatsiooniprobleemid, sõltuvused ja kuritarvitamised. Beebibuumi (1946–1964) ajal sündinud inimesed elasid siis, kui Ameerika abielulahutuste arv oli väga suur. Samuti hakkas levima vabaabielu, kus inimesed ei olnud seaduslikult enam seotud ja lapsedki saadi abieluväliselt,” toob Margit Kaljulaid (pil-

dil) välja. Selline ühiskonna käitumine kujundas tema sõnul beebibuumi ajal sündinud inimesed põlvkonnaks, kus pöörati rohkem rõhku inimesele kui isiksusele või indiviidile. „Hakkas levima ekspressiivselt individualistlik abielumudel. Oluliseks muutus pühendumine indiviidi enda arengule. Kooselu tähendas siis teineteise toetamist üksikindiviidi isiklike eesmärkide saavutamisel. Abielu oli edukas, kui indiviidid suutsid kooselus oma isiklikke eesmärke saavutada, kuid kui see polnud võimalik, oli lahutus sotsiaalselt vastuvõetav,” selgitab Margit Kaljulaid.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

JAANA TOOMIK

21 November 2019

Ida-Tallinna Keskhaigla sisekliiniku juhataja Kai Sukles rõhutab, et veenitromboos on sisehaigus ja veresoontekirurg selle diagnoosi korral aidata ei saa – vaja on kiiresti pöörduda erakorralise meditsiini osakonda.

Kolesteroolisisalduse ja veenitromboosi vahel seos puudub Tõenduspõhise meditsiini uuringute järgi on suur kolesteroolisisaldus pigem arteriaalse, mitte venoosse tromboosi riskitegur, selgitab IdaTallinna Keskhaigla sisekliiniku juhataja dr Kai Sukles.

tekib tromb, siis tähendab see, et aktiveerub vere hüübimissüsteem,” lükkab Kai Sukles ümber rahva seas levinud arusaama, mille kohaselt on trombi põhjuseks must või paks veri.

Silja Joon

Ikkagi, kas veri saab minna paksuks?

Kui inimesed teevad tavalise vereanalüüsi ja vaatavad hemoglobiini vastust, siis öeldakse – oi, mu veri on paks, nüüd midagi juhtub. Või vaadatakse trombotsüüte – oi, mul on veri paks! Kui keegi arstidest ütleb tavalise vereanalüüsi põhjal, et patsiendi veri on paks, siis pole see õige.

60pluss@postimeesgrupp.ee

„K

ui me meditsiinilises mõttes räägime tromboosist, et veresoones

Sellist väljendit, et veri läheb paksuks või on õhuke veri või nõrk veri, pole akadeemilises meditsiinis olemas. See on rohkem rahvajutt, millel pole mingit alust. Kui räägime tromboosist, tuleb aru saada, et tegemist on kas arteriaalse või venoosse tromboosiga. Veresoontekirurgid räägivad arteriaalsest tromboosist, siis käib jutt veresoontest, mis on joonistel märgitud alati punasega. Sisehaiguste arstid tegelevad vee-

Sellist väljendit, et veri läheb paksuks või on õhuke veri või nõrk veri, pole akadeemilises meditsiinis olemas.

nidega – piltidel on joonistatud veenid alati sinisega.

Miks on trombid ohtlikud?

Arvesse võttes anatoomiat, füsioloogiat ja veenitromboosi, siis 90 protsendil patsientidest tekib see alajäsemete veresoontes ja reeglina ühes jalas.

Kui tükk trombist rebeneb ja läheb lahti ning liigub veenide kaudu läbi südame ning läheb edasi kopsu veresoontesse, siis öeldakse, et tekkis kopsuarteri trombemboolia. Siin ei tohi segi ajada – kopsuarteris on venoosne veri. Kopsuarter on joonistel sinine. Sinine on küll rahvalik väljend, aga räägime selleks, et näitlikustada. Kui jalgadel on pindmised laienenud veresooned, mida on hästi palju naistel pärast 40. eluaastat, siis see ei ole veenitromboos.

See on veenitromboosi soodustav tegur, aga mitte tromboos.

Aga kolesterool, kas see võib kaasneda „paksu” verega?

Jällegi, see ei ole seotud paksu verega. Kolesterool on aine, mis ladestub veresoonte seina sisekihi alla ja teeb nii, et veresoone sein ei ole mitte sile, vaid köbruline. Köbrukeste vahele ladestuvad ja jäävad kinni vere vormielemendid – punased ja valged verelibled.

Kolesterooli tõusu loetakse arteriaalse tromboosi riskiteguriks. Veenitromboosi korral kolesterooli riskiteguriks ei loeta. Kuigi viimasel ajal on ilmunud palju artikleid selle kohta, et kolesteroolisisalduse kahanedes veenitromboosi oht väheneb, siis klassikaliselt kolesterooli ja veenitromboosi vahele võrdusmärki panna ei saa.

Mida võiks teada veenitromboosist?

Tuleks teada, kes kuuluvad riskigruppi. Samuti seda, milline on selle haiguse kliiniline pilt, et ei jäädaks ootama.

Veenitromboosi esimene riskitegur on vanus. Oht hakkab tõusma, kui inimene on üle 45 aasta vana, ja suureneb, kui vanus on üle 75 ja 80 aasta. Riski tõstab ülekaal: mida raskem inimene, seda suurem tromboosivõimalus. Kaasuvad haigused on südamepuudulikkus ja krooniline kopsuhaigus. Väga oluline tromboosirisk on pahaloomuline kasvaja või kasvajavastane keemiaravi.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

maailm

FOT

OD

: DI

RK

POE

R SC

HM

AN

N

25 November 2019

Saksamaa linnas Kasselis asuv Museum für Sepulkralkultur tutvustab erinevaid matmistavasid, tavapäraste elegantsete mustade tõldade ja urnide asemel näidati seekord värvikaid erikujulisi kirste.

Thea Karin 60pluss@postimeesgrupp.ee

1

6. sajandil hakati kalmistuid linnakeskustest väljapoole rajama ja 18. sajandil asendusid hauatähistest ristid suurejooneliste ja moodsate mälestuskividega ehk püramiidide ja obeliskide, sarkofaagide ja urnidega.

Museum für Sepulkralkultur, Kassel.

Enamik kirstudest pärineb kirstukunstnik Paa Joe töökojast.

Piibel.

Liinibussiga teispoolsusesse – Ghana fantastilised kirstud

Eriline hingedekultuur „See on meie elu üks oluline teema,” ütleb muuseumi direktor Dirk Pöschmann. „Me ei mõtle heameelega sellele, et elu on lõplik. Aga tähtis on ennast ette valmistada. Siis kaotame ka hirmu paratamatu lõplikkuse ees. Siin on väljas lõplikkusekultuur, sest elu saab nautida õieti siis, kui teadvustame, et see on ainult üks ajalõik, mis ei ulatu lõpmatusse.”

Kasseli muuseumis korraldatakse sageli erinäitusi, mis võimaldavad sisevaadet tavatutesse sepulkraalkultuuri teemadesse. 2015. aastal toimus näitus „Post Mortem und Hinter den Kulissen der Rechtsmedizin” (tõlkes – „Lahkamine ja pilk õigusmeditsiini kulisside taha”), 2016. aastal näitus „Matusekaubamaja: osta praegu, maksa hiljem”. Teemaks oli omapärane suundumus, kus ühest küljest enamikule tekitab surmateema kõhedust, teisalt kaunistavad paljud end just surmateemaliste sõnumitega T-särgil, kleidil, vööl, isegi aluspesul. Näitus arutleski, miks on surmamotiivid viimastel aastatel nii moekad.

Kõik ei ole aga alati surmtõsine ka selles muuseumis. Mitu korda on koostöös Kasseli tuntud karikatuurimuuseumiga korraldatud näitusi elu ja surmaga seotud karikatuuridest. Kuna ajad on seoses migratsiooniga Saksamaal muutumas, siis alates 2014. aastast on püsinäitusele lisatud uus teema: migrantide matmistavad.

Kasseli matusekultuuri muuseumisse saabus 2011. aastal

jõulukingitusena 28 meeleolukat kirstu. Tegemist oli suurte kirjude lakitud puusärkidega, mille kinkis muuseumile ühe Madalamaade kunstiärimehe lesk, need saabusid Kasselisse kahe suure veokiga. Nende tutvustamine Facebookis andis tõuke jätta ära pikalt kavandatud näitus ja asendada see 20 Aafrikast Ghanast pärit kirstuga.

Näitus tutvustab matmistavasid Ghanas. Välja joonistub Euroopa ja Aafrika suur erinevus mõtteviisis, suhtumises ja matusetraditsioonis. Euroopas nimelt sai end kirikus matta lasta ainult see, kes oli jõudnud küllalt kõrgele ametipostile või kuulus aadelkonda. Seda näitavad ka paekiviplaadid Tallinna Toomkirikus, mille seast võib leida nii lihunike kui kingseppade gildi plaate, rääkimata aadliperede vappidest. Üle Euroopa leiame kuningate ja keisrite hauamonumente, ühed erilisemad ka Jelgava krüptis Lätimaal.

Mis puudutab aga rahvast Ghanas, inimesi Accra linnas rannikul, siis neile kehtib ühtne matmistava. Fantaasial ei ole siin piire. Ghanas on võimalikud kõiksugused kirstuvormid, mida iganes keegi suudab välja mõelda: veokist lennukini, tšillikaunast kanakuju ja lausa spordijalatsini välja.

Hauaplaadile pole vaja midagi kirja panna, sest kirstu kuju räägib ise enda eest, millega lahkunu eluajal tegeles ja kuidas sissetuleku teenis. Kes soovib, saab endale teha raamatukujulise kirstu, mida kaunistab rist ja graveering „Püha Piibel”. Euroopa kultuuris, kus puusärk on enamasti puidust kast, mis on kandiline, pruun, must või valge, väheste kaunistustega ning sameti ja siidiga polsterdatud, on väga raske looma- või taimekujulisi kirjusid lakitud kirste ette kujutada.

Kuigi enamik Ghana rahvast on kristlased, on neil suurel määral säilinud esivanemate kultus. See tähendab, et nende matusepidustustel osaleb mitusada külalist ja selle eesmärk on, et surnu oleks elavate suhtes hästi meelestatud.

Usutakse nimelt, et lahkunul on ka teispoolsuses rikkalikult võimalusi maa peal toimuvas kaasa rääkida. Ja korralik pidu on siis juba kindlalt omal kohal.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

tervislik toitumine

29 November 2019

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Pihlapuu ja närimiskumm

Sellesügisene pihlakasaak on rikkalik.

Erkpunased pihlakobarad püüavad pilku ja lisavad loodusele erksaid värve ka pärast kuldse sügise lõppu.

Mihkel Zilmer meditsiinidoktor ja meditsiinilise biokeemia professor

Anne Lill ajakirjanik

T

avaliselt oleme harjunud pihlavilju ikka marjadeks nimetama, kuigi botaaniliselt täpne väljend on hoopis õunvili. Muidugi on alla sentimeetrise läbimõõduga vilja ras-

ke õunviljaks pidada ja kuna inimloomus on teadagi praktiline, siis huvitab küllap paljusid, mida pihlakatest peale silmailu ja linnusöögi veel saab.

Eestis kasvab kolm kodumaist pihlakaliiki: harilik pihlakas, pooppuu ja tuhkpihlakas. Maailmas kasvab kokku üle saja pihlakaliigi.

Pihlamarjadest peeti lugu juba antiikajal Tänapäeva mõistes olid pihlakasöömise eesmärgid neil iidsetel aegadel üsna omapärased. Nimelt arvati, et pihelgas teeb mehed tugevaks, naised vastupidavaks ja soodustab laste kasvu. Ka ammune rahvameditsiin hindas pihlakat. Keskajal aga hakati pihlakat vaat et pelgama, sest puule omistati üleloomulikke võimeid. Usuti, et pihl pakub kaitset nõiduse, luupainajate ja äikese eest.

Pihlakat on läbi aegade ümbritsenud teatud saladusloor (pihlakast nõiavits jne.) Sarnased

uskumused elavad rahva hulgas tänaseni. Kas pihlakas koduaias just pereliikmete tervist ja maja tuleõnnetuse eest hoiab, aga lisakindlustunne tuleb igal juhul kasuks.

Pihlakamarjade toiduks kasutamine elavnes uuesti umbes sada aastat tagasi, kui aretati välja pihlaka mahedamaitselised sordid.

Mida huvitavat pihlad sisaldavad?

Põhjus peitub huvitavas ja mitmekesises biokeemilises koostises. Pihlakas (ladina keeles Sorbus) on tinglikult ristiisa kahele biokeemilisele ühendile – sorbitoolile ja sorbiinhappele. Sorbitool on suhkuralkohol, mis imendub meie seedekulglast suhteliselt aeglaselt, ei mõjuta veresuhkrut ja on seega vastuvõetav ka suhkruhaigele.

Tänapäeval on sorbitool (E420) laialt kasutatav suhkruasemik, näiteks sahha-

roosivabades närimiskummides ja kompvekkides. Võrreldes sahharoosiga on sorbitooli magusus poole väiksem. Järelikult et kindlustada toote samaväärset magusust, tuleb sorbitooli võrreldes sahharoosiga lisada kahekordne kogus. See aga tähendab topelt kaloreid tarbija organismile. Sorbitooli tarbimise häirivam kõrvalmõju on eelsoodumus kõhulahtisuseks.

Niinimetatud E-ainena on sorbitoolil palju ülesandeid.

Sorbitooli kasutatakse tehismagusaine, niiskusesäilitaja, emulgaatori ja metalliioonide siduja rollis. Lisagem sedagi, et sorbitool pole kehavõõras ja mehe sugurakkudes muutub veresuhkur just sorbitooli kaudu spermide „põhikütuseks” fruktoosiks.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

köök

November 2019 36

Hernes on tänuväärne köögivili

Toitumisteadlased soovitavad meil vähem liha ja rohkem köögivilja süüa ning taimse toidu austajate hulk aina kasvab. See on valgurikkad herned ja oad moetoiduks tõstnud.

Varem vaadati neile kui odavatele toiduainetele, mida vaesem rahvas liha nappides sõi, praegu pole suhtumine neisse väikestesse vägilastesse enam sugugi nii üleolev.

Sirje Rekkor 60pluss@postimeesgrupp.ee

T

õepoolest, kaunviljad – herned, kikerherned, aedoad, põldoad, mungoad, läätsed – on hea taimse valgu allikad. Toitumisasjatundjate soovitusel peaks inimene sööma aastas keskmiselt 13 kg kaunviljatooteid, millest 3 kg peaks olema hernes. Soovituste järgi tuleks herneid süüa

2 korda nädalas. Hernes on tõesti üks tänuväärne köögivili, mida on suvel hea värskelt suhu pista või salatitesse, suupistetesse, suppidesse, pajaroogadesse ja muudesse toitudesse panna. Talveks paneme herne kuivama, sügavkülmikusse või purki ja saame nii kuni järgmise suve saagini väga erinevates toitudes kasutada.

Hernes on üks vanimaid „kodustatud” köögivilju Hernes kuulub kõige vanemate kultuurtaimede hulka, mida tunti juba muistsel ajal. Esimesi teateid herneste kasutamisest toiduks on juba nooremast kiviajast Lähis-Idast, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma, nüüdse Süüria, ka Jordaania ja Türgi aladelt. Juba väga-väga ammu, 5. aastatuhandel eKr levis hernes Vahemere-äärsesse Niiluse deltasse ja sealt mööda Niiluse jõge aina ülespoole, praegustele Egiptuse aladele.

Ka ida poolt, praeguselt Gruusia alalt on ajaloolased leidnud märke herneste toiduks tarvi-

tamisest juba 5. aastatuhandest eKr. Afganistani jõudis hernes umbes 2000 eKr ja levis Pakistani kaudu kogu Indias 1. aastatuhandeks eKr. Herneid söödi kuni 16. sajandini vaid kuivatatud seemnete kujul, kuni Itaalia aednikud aretasid sorte, mis olid mõeldud toorelt söömiseks. Herned olid Prantsusmaa kuningas Louis XVI lemmikud ja tema käskis neid kasvatada Versailles’ aedades, nii jõudis hernes 18. sajandi keskpaiku Prantsusmaale.

Ajaloost on teada teisigi tuntud inimesi, kelle lemmikuks hernes. Näiteks oli see president Thomas Jeffersoni lemmikköögivili. Igal aastal korraldas president võistluse: kes saab kõige varajasema hernesaagi. Võitja kutsus kõik teised osavõtjad kohale teadaandega, et herned on nüüd söömiseks valmis. Hernes on ka teaduses ilma teinud – just tänu hernestele avastas geneetika isaks nimetatud Gregor Johann Mendel 19. sajandil geneetika seaduspärasused. Kes meist ei mäletaks bioloogiatundidest „rohe-

liste ja kollaste herneste seadust”.

Eestis on herneid söödud sajandeid Eestis on herneid kasvatatud aastasadu, kuid rohkem hakati neid sööma talude kujunemise aegu. Meie esivanemad valmistasid hernestest mitut toitu, enim ehk herneleent, -tampi, -putru ja -käkke. Hernes oli üks Mulgi kamajahu koostisosa.

Herned on siinmail kuulunud tavanditoitude hulka, näiteks oli levinud komme süüa soolaga keedetud herneid surnuvalves. Samuti pakuti hernestest tehtud roogi peielaual. Mõistagi polnud herneste söömine seotud ainult kurbade tavadega. Näiteks Saare- ja Hiiumaal kuulusid hernetoidud hoopis peolauale, samuti söödi neid mitmel pool vastlate puhul.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!