60+, november 2018

Miks on isaks kergem saada kui isaks jääda?

Rahutud jalad sebivad ka puhkeseisundis.

Kui lähedane sureb välismaal. Kes maksab surnukeha kojutoomise eest?

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 11/2018 (74) NOVEMBER

ISSN 2228-1592

Mõned võimlemisharjutused võivad isegi kahjulikud olla.

Kuremari. Vikerkaar toidulaual.

kaja teema

November 2018 4

Hirmutav, aga vajalik

„T

ere! Kas see on Liina kodu?”

Ukselävel seisab kaks politseinikku. „Kas Liinaga on midagi juhtunud? Ta sõitis ju sõpradega puhkusereisile,” on vanaema ärevil.

Esimest korda elus on korrakaitsjad tema ukse taga. Kõrvus kohiseb. Elukogenud naine ei tea, kas tal on vererõhk laes või hoopis allpool igasugust normi. „Kahjuks sattus teie lapselaps Horvaatia mägedes liiklusõnnetusse ...”

Edasist Maimu enam ei kuule.

Kahjuks sureb välismaal aastas sadakond eestlast. Tänases ajakirjas kirjutame, et sel aastal on Eesti konsuleil tulnud tegeleda oktoobri alguse seisuga juba 63 juhtumiga, kus eestlane on välisriigis viibides surnud. Aasta varem oli neid 92. Välisministeeriumi andmed sisaldavad ainult juhtumeid, millest on neile teada antud.

Kas see on midagi erakordset? Ühelt poolt on iga surm, eelkõige noore inimese surm mõistetamatu ja ebaloomulik.

Aga aina enam eestlasi töötab ja õpib kodust kaugel ning reisib üha rohkem.

Kõik, kes reisile läinud, teavad reisikihku ja usku, et midagi ei saagi juhtuda. Need, kes järele lehvitavad, on tundnud ärevust ja hirmu ning jällenägemise lootust. On selge, et reisilgi olles juhtub.

Järjest rohkem on inimesi, kes teavad kedagi, kelle lähedasega on nii läinud.

Õ

nnetusi ja haigusi päriselt välistada pole võimalik isegi siis, kui olla hoolikas ja ettevaatlik. Tänases ajakirjas kirjutame seni väga vähe, kui mitte üldse kirjutatud teemal. Tegemist on väga valusa, hirmutava, ent vajaliku looga.

Sest kui peaks juhtuma, on muresid topelt. Leina süvendab asjaajamisega seonduv stress, kuna see toimub võõras keeles, võõra maa kommete järgi, mõnikord suisa teises ajavööndis. Kaasneb peataolek. Kuidas edasi toimida? Kelle poole pöörduda? Kes maksab surnukeha koju toomise eest?

Välisministeerium ja Eesti saatkonnad välismaal ei jaga rahalist toetust, vaid saavad anda nõu, mida lähedased peaksid edasi tegema: kuidas toimub konkreetses riigis surmatunnistuse väljastamine, mil viisil saab korraldada

surnukeha tagasitoomise ja matmise Eestisse, ka suhtlust surnu lähedaste ja välisriigi ametiasutuste vahel saab aidata konsul vahendada.

Kõike selles keerulises ja delikaatses teemas lahti kirjutada ei ole võimalik, sest riigiti on reeglid ja tavad erinevad, palju sõltub kohalikust kultuurist. Kui üldjuhul toimub surnukeha lahkamine vaid siis, kui on põhjust kahtlustada vägivaldset surma, siis näiteks Tai Kuningriigis ja Soomes on vaja teha lahkamine kõikidele välisriigi kodanikest surnutele.

Oot-oot! Mida siis teha? Kodus istuda ja surma oodata?

Muidugi mitte! Sellepärast ei jää ükski puhkus pidamata. Pidevalt kartes ja hirmu tundes kutsumegi endale kurja kaela. Igal pool võib juhtuda, ka paarsada sammu koduuksest eemal.

K

uidas see lugu mind aitama peaks?

Teema on delikaatne, kuid oluline on riske maandada.

Sõltumata reisi kestusest või sihtkohast on reisikindlustus igal juhul vajalik. Välisministeerium paneb südamele, et ka siis, kui minnakse lühikesele sõidule naaberriiki Lätti, Soome, Rootsi või Venemaale. Kui peaks juhtuma halvim, on kindlustusfirma see, kes kulud kannab ja asjaajamisega tegeleda aitab.

Sellega säästate oma pereliikmeid suurtest lisakuludest ja välismaal asjaajamise koormast.

On hingedeaeg. Läheme esivanemate kalmule ja süütame nende mälestuseks küünla. Et me oleme olemas tänu neile, kes on meie eel käinud. Hingedekuul ka mõtleme kadunud lähedastele tavapärasest enam. Tuletame meelde, mida papa meile õpetas ja vanaema südamele pani.

Et pea oleks selge ja süda soe, et mööduvale päevale tagasi mõeldes ei peaks südant valutama, sest keegi sai haiget. Aga selle keskel ei tohiks unustada, et tähtis on olla ennekõike koos elavatega. Olla kohal, lähedastega nii nende kõrval kui ka mõtetes.

Helget hingedeaega!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Eesti Meedia, 2018. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@eestimeedia.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@eestimeedia.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@eestimeedia.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@eestimeedia.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 8. detsembril.

CareMate’i veebiplatvormi eesmärk on vahendada hooldusteenuseid hooleandjatelt vanemaealistele ja erivajadustega inimestele.

FOTO: KUVATÕMMIS

Omaalgatus loodab lähedast hooldava inimese muret leevendada

E

uroopa omastehooldajate ühenduse EuroCarers hinnangul on ligi 80 protsenti hoolduskoormusest ELis omaste ehk abikaasade, sugulaste ja sõprade kanda ning see töö on harilikult tasustamata.

Eesti pikaajalise hoolduse korralduse puuduseks on avaliku sektori vähene roll teenuste ja toetuste rahastamisel, arendamisel ja kättesaadavaks tegemisel, mistõttu lasub hoolduskoormus suuresti pereliikmetel. Hooldekodu pole eakatele aga mingi unistuste lahendus. „Selline olukord ei taga hoolt vajava inimese võimalikult iseseisvat toimetulekut ega abivajaja ja tema pereliikmete inimväärset elu. Alles lugesime uudist, et omastehooldajate jaoks lõppeb pidevas meeleheites elamine teinekord ka enesetapuga. On terve ühiskonna huvides, et me selliseid olukordi ennetada suudaksime,” ütles hooldusplatvormi CareMate kommunikatsioonijuht Brit Kerbo. „Väärikas vananemine peaks olema sisulise arutelu teema valimisdebatis ja ulatuma kaugemale ühest valimistsüklist. Küsimus ei pea seisnema ainult selles, kas pension on paaril järgmisel aastal kümme eurot suurem või väiksem.

Peame üheskoos leidma kestlikke lahendusi,” kirjutab Postimees. „Et katta seda riigi/omavalitsuste nii-öelda tegemata tööde lõiku,

olemegi loonud eraalgatusena inimeste abistamiseks hooldusplatvormi CareMate. Nii saab lähedane tellida abi vajavale pereliikmele abi ka siis, kui ta ise teises Eesti otsas või sootuks välismaal elab.

Ei ole omastehooldaja õlgadel nõnda suur koormus ja eakas inimene ei pea üksinda toimetulekuga pusima ja end näiteks koduste kukkumistega veel enam ohtu panema,” selgitas Kerbo.

• CareMate’i veebiplatvormi eesmärk on vahendada kodu- ja isikuhooldusteenuseid professionaalsetelt hooleandjatelt vanemaealistele ja erivajadustega inimestele.

• Eesti sotsiaaluuringu (ESU) 2016. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest. 16aastaseid ja vanemaid (tööealine elanikkond), kes abistasid või hooldasid mõnda oma leibkonna liiget, kes oli 65aastane või vanem, oli 36 700, ametliku hooldajana oli uuringu andmetel registreeritud 6800 inimest.

• Hooldekodude elanike hulk suureneb. 2010. aastal oli hooldekodudes 5485 inimest, siis 2017. aastal juba 7866. Hooldekodu võiks olla valik juhul, kui teisiti tõesti ei saa – näiteks väga raske dementsuse korral, kui haige vajab ööpäevaringset järelevalvet, on Sotsiaalministeeriumi seisukoht.

60+

Hooldaja hüved ja sotsiaalsed garantiid

K

ohalik omavalitsus – vald või linn – maksab määratud hooldajale hooldajatoetust. Toetuse suurus sõltub üldjuhul hooldusvajaduse raskusest ning omavalitsuse prioriteetidest ja võimalustest.

Muu hulgas tasub kohalik omavalitsus sotsiaalmaksu nende hooldajatoetust saavate hooldajate eest, kes ei tööta ega ole riikliku pensioni saajad või osalise või puuduva töövõimega inimesed. Sotsiaalmaksu tasumine tagab hooldajale ravikindlustuse.

Samuti täidetakse hooldajana aktiivsusnõue – osalise töövõimega inimesel, kes ei tööta, on töövõimetoetuse saamiseks kohustus olla aktiivne. See tähendab, et inime-

sel on õigus töötukassast saada rahalist toetust ja tööle saamiseks abi, kuid ta peab ka ise otsima tööd ja kasutama talle pakutavaid teenuseid, et soodustada võimetekohase töö leidmist ja seal püsimist.

Lisaks töötamisele ja töö otsimisele saab inimene täita aktiivsusnõude ka puudega inimese hooldamisega. Hooldajana loetakse aktiivsusnõue täidetuks juhul, kui kohalik omavalitsus on vähenenud töövõimega inimese määranud täisealise inimese hooldajaks ja maksab selle eest toetust. Samas ei ole pikaajaline hooldus eesmärk omaette, kuna see võtab hooldajalt võimaluse töötada.

60+

elu FOTO: SHUTTERSTOCK

November 2018 10

Oma juurtega ei pea rahu tegema.

Neid peab kasutama!

Kadri Suurmägi kadri.suurmagi@eestimeedia.ee

P

sühhoterapeut Andres Sild, mida on vaja, et luua usalduslik suhe? Mis võib lapsevanema ja lapse suhte rikkuda? Siia maailma sündides on väikesed lapsed oma vanemate suurimad fännid, kui nii võib väljendada.

Fännid on vähe öeldud – inimlaps ei suuda ellu jääda ilma vanemateta, ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Füüsiline turvalisus on lihtsamini mõistetav, aga emotsionaalselt püsiva ja turvalise kasvukeskkonna olemasolu on vähemalt sama oluline.

Tänapäeval räägime lapse ja lapsevanema suhet kirjeldades John Bowlby kiindumussuhte teooriast. Selle aluseks on arusaam, et inimesel on instinktiivne vajadus kiinduda teisesse inimesesse. Parim suhe on turvaline, aga esineb ka näiteks vältivat või ambivalentset suhet.

Kiindumisviisid säilivad ja jätkuvad täiskasvanu elus, näiteks paarisuhte loomisel. Siit ka tarkus – kõige olulisem lapse arengus on suhe vanemaga, parimal juhul turvaline, stabiilne, soe suhe.

Suhte toimimiseks ei piisa lapsevanema füüsilisest kohalolust, terve suhe eeldab ka asjakohast suhtlemist, mitte näiteks sagedast nutiseadmes olemist.

Usaldus ja turvalisus põhineb järjepidevusel. Ei ole võimalik kasvada turvalises keskkonnas, kui vanemad on täna kohal, aga homme ei tule koju või on kodus kas joobes või päevast päeva arvutis.

Kui pole usaldust lapseeas, kas siis on eluks puudu nn tööriistakohver ehk oskuste pagas, kuidas ise suhtes olles või lapsevanemaks saades toime tulla? Kas usaldusliku suhte puudumine isaga mõjub tütardele ja poegadele erinevalt?

Turvalise suhte puudumisel lapsepõlves on tõepoolest täiskasvanuna raskem ise turvalisi suhteid luua. Esiteks on raskusi iseenda usaldamisel, tunda sisemist rahu ja turvatunnet. Sealt kandub ebakindlus teistesse inimsuhetesse.

Kui ma pole ise saanud piisavalt soojust, usaldust ja toetust, on lapsevanemana seda ka raske välja anda. Need ei ole mitte tehnilised oskused, vaid pikaajalise turvalise lähedussuhte kogemine. Elu jooksul on küll võimalik õppida ja saada seda, millest lapsepõlves ilma jäime. See kõik on vahel pikk ja vaevaline protsess, palju lihtsam oleks seda pakkuda lapsepõlves.

Kui me pole lapsena saanud kasvada turvalises kodus, püüame puudujääke korvata täiskasvanuna, oma uutes peresuhetes.

Parem oleks siiski enne täiskasvanusuhete alustamist saada ise emotsionaalselt täiskasvanuks – õppida ise enda emotsionaalsete vajaduste eest vastutama.

Kipume suhetes otsima seda, millest lapsena ilma jäime. Paraku tekitavad sellised ebarealistlikud ootused lisapinget ja pettumust, üksindustunde ja valu kordumist.

See ei tähenda, et kes lapsena millestki ilma jäi, selle suhted ei saagi õnnestuda. Tuleb vaid osata eristada lapsepõlve igatsusi ja täiskasvanute suhtesügavusi. Võime täiskasvanute suhetes kogeda suurt lähedust ja toetust, peame vaid aru saama, et see ei ole sama, mis lapse ja vanema suhtes.

Kas see on müüt, et isal on pojaga keerulisem suhe kui isal tütrega?

Kolm aastat tagasi avaldatud küsitluse järgi arvasid eesti ja Eestis elavad vene rahvusest lapsed, et isaga on nende suhe keerulisem kui teiste pere liikmetega.

Samas toodi välja, et suhted on varasemaga võrreldes paranenud.

Iga lapsega on suhe eriline ja ainulaadne. Mõjutab mitu faktorit, näiteks meie enda elusituatsioon, psühholoogia, lapse isiksus, aga ka sünnijärjekord, sugu jne. Mis puutub soorollilisse eeskujusse, siis kindlasti on seegi kaalukas mõjur. Õpime meheks või naiseks olemist samasooliselt vanemalt ja vastassoo eripärasid vastassoost vanemalt.

Ei tasu unustada, et suhete kohta õpivad lapsed vanemate paarisuhtest. Seega on väga tähtis ema ja isa omavaheline suhe. Parimal juhul tekib lapsel hea kontakt ja mõistmine mõlemaga. See on edasiste suhete õnnestumise eeskuju ja lootust andev kogemus.

Kuidas ja kellelt ma õpin naiseks või meheks olemist? Kuidas ja kellelt õpin meeste ja naiste suhteid? Muidugi näeme ja kogeme maailmas ka teisi mehi ja naisi ja suhteid, samas on just esmased kogemused määravad ja loovad parimal juhul usalduse ja usu turvalistesse suhetesse.

Kas kärgperes, niinimetatud kaugisade või lahutuse korral sõltub see, kuidas lapsed isa näevad, palju emast?

Lahutus ja lahus elamine on lapsele alati raske, sageli traumaatiline elumuutus. Muutub nii palju nende seni turvalises süsteemis, juhul kui see ikka oli turvaline.

Uue olukorraga kohanemisel on tähtis, et säiliksid head ja tihedad suhted mõlema vanemaga. Märksõnad: regulaarsus, kokkulepetest kinnipidamine, ettearvatavus, minimaalsed muutused, turvalisus, eriti väikelaste puhul.

Siia kuulub muidugi ka reegel, et teisest vanemast ei räägita halba. Isiklik solvumine ja armukadedus jäägu tagaplaanile, kui kaalul on lapse turvaline kasvukeskkond pärast lahutust. Lapsel peab jääma võimalus kohtuda mõlema bioloogilise vanemaga,

uued suhted ei asenda bioloogilist vanemat.

Kui suure tõenäosusega kordame me ise lapsevanemana isa kasvatusmeetodeid, käitumismustreid, olgu need positiivsed või negatiivsed? Meenub ühe meestuttava mõte: tahaks kordki isaga saunas õlle juures maha istuda ja tõsiselt rääkida isast ja tema elust. Ehk saaks lõpuks ka ise endast aru.

Jah, jutuajamised ja arupärimised vanematega tuleks küll enne ära teha, kui nad siitilmast lahkuvad. Hiljem jääb üle vaid oletada.

Vahel tundub ema või isaga tõsistest asjadest rääkimine ületamatult raske. Arvame, et teame neid läbi ja lõhki: „sealt ei tule midagi uut” või „tal on ikka needsamad kivinenud seisukohad”. Kas sama võiks meie endi kohta öelda?

Et vanematega tõsiselt rääkida, peame olema valmis ka ise muutuma, vaatama asju teisest vaatepunktist, olema avatud ja uudishimulikud asjades, mida arvame olevat tuhandeid kordi kuulnud.

Jah, mingil moel kipume kindlasti kordama vanemate suhtumisi, kasvatusmeetodeid ja palju muudki. Üle võetud mallid pole ju kõik halvad. Vahel püüame teha just risti vastupidi vanematele ja siis avastame, et ikka oleme sarnased. Tuleb leida oma tee, oma identiteet, üle võtta see, mis on hea või toimib, ja kõrvale jätta kahjustav. Lihtne öelda ... Vast alles siis, kui oleme oma laste kasvatamises samasuguste vigade ees, saame vanematest paremini aru ja suudame nende vigadesse leebemalt suhtuda.

Milliseid ootusi seab praegune ühiskond isale? Näiteks mu abikaasa käib palju lastega väljas ja pidi kord uudishimutsejale vastama, kas lapse emaga on midagi lahti või on too koguni ära läinud, et isa lapsega väljas on. Meil on ikka vaidlus, mis on mehelik, mis on mehe asi teha.

Kas mehe ja isa rollid on vastandlikud ja tekitavad mehes/ isas konflikti? Ühiskonna ootused on üha segasem ja laialivalguvam teema – tundub, et ootusi on seinast seina, gruppe, vastandumist ja vastakaid ootusi on niivõrd palju, et paradoksaalsel moel vabastab see meid mingitest üldistest ootustest ja annab vabaduse luua ja elada iseenda väärtussüsteemi järgi. Seda enam on vaja saada teadlikuks oma kaasavarast, eelmiste põlvkondade väärtustest ja normidest ning kujundada koos partneriga uued ühised normid ja piirid. Kui jätame selle tegemata, on tulemuseks kaos ja vähemalt laste jaoks on kaoses kasvamine kahjustav.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

matus

November 2018 20

Sadakond eestlast aastas sureb välismaal.

Kes maksab surnukeha kojutoomise eest? „On sul vaja nii kaugele minna?” küsib vanaema lapselapselt murelikult. „On küll. Ja Türgi pole üldse kaugel,” lausub ülikooliealine tüdruk rõõmsalt.

Lohutavalt. „Vaata, et sa siis elusa ja tervena tagasi tuled!” manitseb veel vanaema. „Mis minuga seal ikka juhtuda saab?

Lähen ju ainult nädalaks,” rahustab tüdruk.

Vanaema ei ütle enam midagi, aga näha on, et murekoorem pole raasugi kahanenud.

Birgit Itse 60pluss@eestimeedia.ee

S

ee mullusuvine stseen Tallinna Lennujaamast on küllap paljudele tuttav – nii mahajääja reisiärevus kui ka reisile mineja ootuselevus. Ning usk – mis minuga ikka juhtuda saab?

Mõistagi võib juhtuda, et pidevalt kartes, hirmu tundes kutsume endale kurja kaela, aga selge on ka see, et reisil, kodust kaugel võib igasuguseid asju juhtuda. Ja juhtubki. Enamasti teistega, aga üha enam jõuab vestlusringidesse lugusid, kus keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellega on juhtunud.

pöördutud, nemad kahjuks aidata ei saa, vaid soovitab abi küsida Välisministeeriumilt. „Vajadusel oleme abiks surmateate toimetamisel perele, kui Eesti välisesindus sellist abi vajab. Kui inimene on surnud kuriteo tagajärjel, uurib seda kuritegu ja korraldab menetlustoimingud (sh kohtuarstliku lahangu) asukohariik,” lisab Virk.

Välisministeerium ja Eesti saatkonnad välismaal tegelevad surmajuhtumitega, mille asjus on keegi lähedane või muu isik (näiteks surnu tööandja) nende poole pöördunud.

Sel juhul saab saatkond anda nõu, mida lähedased peaksid edasi tegema: kuidas toimub konkreetses riigis surmatunnistuse väljastamine, mil viisil saab korraldada surnukeha tagasitoomise ja matmise Eestisse, ka suhtlust surnu lähedaste ja välisriigi ametiasutuste vahel saab aidata konsul vahendada.

Esimese asjana pärast pereliikme surmateate saamist soovitab Püvi lähedastel kokku leppida, kes hakkab asjaga edasi tegelema. „See aitab vältida segadust ja asjatut lisamuret lähedaste jaoks niigi raskel leinaajal. On väga keeruline anda nõu ja juhiseid, kui pereliikmed eraldi saatkonna või Välisministeeriumi poole pöörduvad ning üksteisega ei räägi,” selgitab ta.

Sel aastal 63 juhtumit

Surmateate viib politseinik isiklikult

Välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor Peeter Püvi ütleb, et sel aastal on Eesti konsuleil tulnud tegeleda juba 63 juhtumiga (oktoobri alguse seisuga – toim), kus eestlane on välisriigis viibides surnud. Eelmisel aastal oli selliseid juhtumeid 64, aasta varem 92. „Välisministeeriumi andmed sisaldavad ainult juhtumeid, millest on meile teada antud,” täpsustab Püvi.

Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja Kerly Virk sõnab, et kuigi Politsei- ja Piirivalveameti poole on sellises olukorras

Välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor Peeter Püvi lisab, et üldjuhul tuvastab isiku ja annab surmast teada politsei.

Perekonnaliikmed ei pea tuvastamiseks välisriiki kohale minema. Mõnikord on siiski vaja tõestada sugulust. „Seda saab vajadusel teha perekonnaseisudokumentide (sünnija abielutunnistus) abil või rahvastikuregistri väljavõtte kaudu, kuhu saab korraga peale võtta kolm põlvkonda isikuga seotud lähedasi – näiteks isiku vanemad, isik ise ja isiku lapsed,” juhendab Püvi.

Kui kontaktisik on kokku lepitud, olenevad järgmised sammud sellest, kas surnul oli tehtud reisikindlustus. Kui oli, tuleb ühendust võtta kindlustusfirmaga, kelle kaudu kindlustus tehtud oli. Üldjuhul katab kindlustusfirma surnukeha transpordi ja dokumentide vormistamisega seotud kulu ja tegeleb asjaajamisega välisriigis, kuid surnu lähedastel tuleb otsustada, kas surnukeha tuua Eestisse kirstuga või urniga ja millisesse surnuaeda surnu maetakse.

Gjensidige isikukindlustuse tootejuhi Terje Rabe sõnul ongi üks aeganõudvam toiming selle juures riikidevaheliste dokumentide allkirjastamine ja toimingute tegemine riikide vahel. Seda ajamahukat protsessi kindlustusfirma kiirendada ei saa. Mida kindlustusettevõte saab ja peabki Rabe ütlust mööda tegema, on lahkunu lähedasi sündmuste käiguga kursis hoida ja nendega kontaktis olla, isegi selleks, et teatada – muutusi pole.

Samal ajal valib kindlustaja koostöös lähedastega sobivaima matusekorraldaja, et siis, kui välisriigis on kogu asjaajamine tehtud, saaks lahkunu lähedastele sobivaimasse surnukuuri viia. „Need kulutused katab kindlustus,” märgib Rabe. „Välismaal alaliselt elanud pereliikme puhul, keda soovitakse siiski matta Eestisse, tuleb mängu kohalik sotsiaal- või tervisekindlustus või muu antud riigis vastav kaitse,” lisab Püvi.

Kui surnul reisikindlustus puudus, tuleb lähedastel ise tasuda surnukeha transpordi ja surma vormistamise dokumentide eest.

Summa sõltub sellest, kui kaugel Eestist isik suri – näiteks Euroopas on surnukeha kirstuga transportimine umbes 3000–4000 eurot ja urniga umbes kolmandiku kuni poole võrra odavam, kuid siiski suurusjärgus 1500–2000 eurot. „Mida kaugemal Eestist surnukeha asub, seda kallim on transport Eestisse,” sõnab Püvi.

Rabe teada jääb keskmine põrmu tagasitoomise kulu 6000–7000 euro piiresse, kuid olenevalt asjaoludest ja asukohast võivad kulud ületada ka 10 000 euro piiri.

See on sadu kordi suurem summa kui reisikindlustus.

Kui kindlustust siiski ei olnud või pole see lähedastele teada, soovitab Rabe esimesena pöörduda Eesti saatkonna poole välisriigis – nemad nõustavad ja abistavad kadunu lähedasi põrmu Eestisse toomisel. „Kõik kulud tuleb aga kanda kadunu lähedastel. Eesti saatkond ega Välisministeerium neid kulutusi ei korva,” sõnab ta.

Peeter Püvi täiendab, et kindlustuse puudumisel langeb lähedastele suurem koormus ka asjaajamisel: näiteks küsida hinnapakkumisi rahvusvahelist tegevusluba omavatelt matusebüroo-

delt ja uurida, kas konkreetses riigis on Eesti matusebürool mõni partnerfirma, kelle kaudu saab kokku leppida surnukeha transpordi ja kohapealse dokumentide vormistamise.

Veidi keerulisem on, kui Eesti firmal partnerit välisriigis ei ole, sest siis peab pere otsustama, millise kohapealse matusebüroo kaudu edasi asju ajada. Valiku tegemisel saab välisriigis olev Eesti saatkond või aukonsul aidata – neilt võib küsida nimekirja kohalikest rahvusvahelist tegevusluba omavatest matusebüroodest. „Saatkond ega aukonsul ei saa konkreetset firmat pere eest välja valida, vaid selle otsuse peab tegema pere ise, näiteks hinnapakkumiste järgi,” rõhutab Püvi.

Oluline on ka matusebürooga kokku leppida, et surmatunnistus oleks vajalikul viisil kinnitatud (legaliseeritud või apostilliga kinnitatud) ja et see oleks välja antud inglise või vene keeles või tehtud tõlge inglise või vene keelde. „Kui see jääb tegemata, võib surnukeha Eestisse jõudmisel olla suuri probleeme isiku surma kandmisega Eesti rahvastikuregistrisse, raskusi matmise ja muude küsimustega, nagu surnu vara pärimine, tema nimel olevate telefoni ja teiste lepingute lõpetamine,” hoiatab Püvi.

Reeglid ja tavad riigiti erinevad Ühtseid käitumisjuhiseid siin anda ei saa, sest riigiti reeglid ja tavad erinevad, palju sõltub kohalikust kultuurist. Kui üldjuhul toimub surnukeha lahkamine vaid siis, kui on põhjust kahtlustada vägivaldset surma, siis võrdlusena toob Püvi eestlaste seas populaarsed sihtkohad Tai ja Soome, kus seaduse kohaselt on vaja teha lahkamine kõikidele välisriigi kodanikest surnutele. „See tähendab, et surnukeha kättesaamine võib aega võtta 2–3 nädalat,” lausub Püvi. Aega mõjutab ka kohalike kohtuarstide koormus ja võimuorganitelt saadud juhised.

Eesti suursaatkond Soomes selgitab, et Soome seaduste kohaselt tehakse esmalt lahkamine ja seejärel väljastatakse omastele matmisluba (lupa hautamiseen). „Matmisluba tuleb lähimas magistraadis kinnitada apostilliga (apostill on tunnistus, millega kinnitatakse dokumendile alla kirjutanud isiku pädevus) ja esitada saatkonna konsulaartalitusele või Eestis elukohajärgsele rahvastikuregistri osakonnale surmakande tegemiseks Eesti rahvastikuregistrisse. Lõpliku surmatunnistuse valmimine võtab aega kuni kuus kuud,” seisab saatkonna koduleheküljel.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

November 2018 24

Rahutute jalgade sündroom põhjustab unehäireid Rahutute jalgade sündroom on täiskasvanute, enamasti naiste seas esinev unehäire. Rahutute jalgade sündroomi iseloomustab eelkõige möödapääsmatu vajadus puhkeseisundis olles jalgu liigutada.

Sagedase liigutamise või isegi öösel ringikäimise vajadus võib omakorda põhjustada liiga lühikest öist und ja teisigi unehäireid.

Kaire Kenk 60pluss@eestimeedia.ee

S

ee tervisehäda võib alata igas vanuses ja ligi pooled patsiendid tunnevad esimesi sümptomeid juba noorukieas.

Arvatakse, et Euroopas põeb sündroomi koguni kuni kümme protsenti elanikest, kuid vaid paaril protsendil on tegemist raskekujulise probleemiga. „Enamasti on see naiste tervisehäda. Igal kolmandal naisel võib see esineda, meestel vähem,” ütleb Hea Une Keskuse unenõustaja Kene Vernik. Üle 65aastastest on selle tervisemurega kimpus lausa pooled.

Kas mul on rahutud jalad?

Millal võib kahtlustada rahutute jalgade sündroomi (inglise keeles RLS ehk restless legs syndrome)?

Siis, kui toolil või diivanil istudes tekivad seletamatud ebameeldivad aistingud jalgades, harva ka kätes – torkimine, põletus- või kuumatunne, surisemine.

Tekib vastupandamatu vajadus käsi-jalgu liigutada, et ebameeldivaist aistinguist vabaneda.

Vaevused süvenevad eriti õhtul ja enne uinumist. Une saabumist tuleb oodata vahel tunde, sügav uni saabub sageli alles vastu hommikut. Ebameeldivad aistingud võivad tekkida ka päeval, kui tuleb pikalt ühe koha peal istuda, näiteks koosolekul, loengul, teatris, autoroolis või lennureisil. „Tegelikult jaguneb rahutute jalgade sündroom omakorda kaheks. Rahutud jalad on rohkem päevane sümptom. Öösel tekkivat tervisehäda nimetatakse hoopis perioodiliste jäsemeliigutuste sündroomiks, kus jalg rütmis liigub, sügava une ajal – ja see langetab unekvaliteeti. Teisisõnu on kaks diagnoosi: RLS – rahutute

Rahutute jalgadega patsiendid vaevlevad õiget abi leidmata teinekord aastaid. Seda kiputakse pidama närvilisuse tundemärgiks ja mööduvaks nähtuseks. See tõbi väsitab inimest väga, mistõttu tema jõudlus väheneb tööl ja igapäevaelus. Sageli ei aita taastuda enam uinutidki.

FOTO: SHUTTERSTOCK

jalgade sündroom, mida inimene tajub päeval, ning PLMS – perioodiliste jäsemeliigutuste sündroom, mis vaevab öösel,” selgitab Vernik.

Mis põhjustab rahutuid jalgu?

Rahutute jalgade haigus kuulub unehäirete alla seepärast, et peale kõige muu raskendab see uinumist ja magamist. Kuna haigusega kaasneb jalgade tahtmatu liigutamine une ajal, võib inimene öösel mitu korda üles ärgata. Või ei suuda uinuda, see viib lõpuks kroonilise väsimuseni, sest halvendab une kvaliteeti.

Ehkki sündroomi täpseid tekkepõhjuseid ei teata tänini, arvab rõhuv enamik asjatundjaid, et peamisi tegureid on kaks.

Esimene on dopamiini ainevahetuse häire, teiseks liiga madal ferritiini tase organismis. Just rauavaegusest on tingitud rasedusaegsed rahutud jalad. Dopamiini ainevahetuse häireist tingitud sündroomi on raske ka vere-

analüüsiga diagnoosida, sest veretestis võib hemoglobiin olla igati normis.

Ebapiisavast raua- ja magneesiumisisaldusest tingitud rahutute jalgade sündroomi saabki ravida toidulisanditega. Eriti kasulik on magneesiumi toidulisand, sest see stimuleerib kehas ka rauatootmist. Kasuks tuleb C-vitamiini-rikas igapäevamenüü, sest C-vitamiin soodustab toiduga saadava raua imendumist organismis.

Peamiselt põhjustabki seda tervisehäiret magneesiumi ja raua puudus. „Täpsemini asjaolu, et aju ei suuda neid aineid piisavas koguses lihastesse viia,” ütleb Vernik. Ka siis, kui veres on pikka aega olnud ferritiini normist vähem.

Miks rahutute jalgade haigus tekib, pole täpselt teada. Teada on, et põhjused peituvad lisaks raua ja dopamiini ainevahetuse häiretele ka kesknärvisüsteemi

valutundlikkuses, liigutuste regulatsioonis. Sama häire võib kimbutada ka reumatoidartriiti, perifeerset neuropaatiat, neeruja südamepuudulikkust põdevaid inimesi. Tihti raskendavad sümptomeid tarvitatavad ravimid.

Rahutute jalgadega patsiendid vaevlevad õiget abi leidmata teinekord aastaid. Seda kiputakse pidama närvilisuse tundemärgiks ja mööduvaks nähtuseks. Tegelikult on see uneapnoe ja psühhofüsioloogilise insomnia ehk unetuse järel sageduselt kolmas unehäire. See tõbi väsitab inimest väga, mistõttu tema jõudlus väheneb tööl ja igapäevaelus. Sageli ei aita taastuda enam uinutidki.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

liikumine

27 November 2018

Tegutsema kutsuvad hüüdlaused, nagu „Liikumine on terviseks!” ja sellest edasi veidi konkreetsemad „Võimle terviseks!”, „Jookse terviseks!” ja muu taoline tagaksid justkui nende tõsimeelsetele järgijatele alati ihaldatud tervise ehk terve olemise nii kehale kui ka vaimule. On see aga alati nii?

Et liigutamine lisaks tervist ehk Teravdatud pilguga mõnest harjutusest

Reet Pool tervisevõimlemise treener ja psühholoog

P

araku mitte. Iga alaga tegelemine nõuab teatud kompetentsi. Nii on ka enese liigutamisega tervist edendaval eesmärgil, sportimisega, treenimisega. Kui nooremal inimesel parandab möödalaskmisi noorus ja aeg, siis eakamal napib neid mõlemaid.

Tutvugem mõningate laiemalt levinud harjutustega, mis, rääkimata sellest, et need tervist ei too, võivad tegijale isegi kahjulikud olla. Kui tavainimene, kes pole erialainimene, nende toimet ei tea, siis paraku erialainimesed, juhendajad, treenerid oleksid kohustatud teadma. Sportlaskarjääri tippu jõuavad üksikud. Tee sinna on karm ja eeldab ülivõimeid nii kehalt kui ka psüühikalt. Seda, mis väljaselekteerituile on võimetekohane, ei tohiks kergekäeliselt rakendada kõigile ülejäänuile.

Mõtisklegem koos. Laskem mõttelennul liuelda selles suunas, kuidas konkreetne harjutus selle tegemisel iseenesele mõjus. Oli seda lihtne teha? Millise hinde selle eest koolis sain? Kas pärast, hiljem, tundis mu keha end paremini, tervemini?

Harjutuste maailm on väga lai ja mitmekesine. Kõike loomulikult korraga hõlmata ei jõua. Olen teema lahtiseletamise jaganud kolme osasse. Alustagem harjutustega, mis koolipõlvest igale meist tuttavad ja nõuavad painduvust – sild, spagaat. Lõpetagem sellise kehalise tegevuse analüüsimisega, mis enam levinud meie seas praegu, mil kuldsed aastad turjal – jooksmine, kõnd. Vahepeal aga andkem enestele voli teha harjutust, mille tegemist on põhjendamatult peetud mittesoovitavaks – pearingid.

Sissejuhatuseks painduvusest Hea painduvus tähendab liikuvaid liigeseid. Nagu teame, aitab painduvusele kaasa venitamine.

Venitamine on konkreetse liigesepiirkonna koormamine seda ümbritsevate lihaste kaasabil.

Kasutusel on mitu tehnikat, nagu passiivne, dünaamiline, staatili-

Selliselt sooritatud sild on väga hea. Painduvust on piisavalt. Pole vaja käsi-jalgu omavahel kokku viia ning sellega selga ülemääraselt looka murda.

FOTO: REET POOL

ne ja muud. Kõik pole siin nii lihtne, nagu esialgu võiks paista. Viimasel aastakümnel on tehtud sellel teemal palju uuringuid ja avaldatud seisukohti alates sellest, et venitamised on väga vajalikud ja kasulikud, kuni selleni, et neid ei tohiks mingil juhul teha, kuna on kahjulikud. Tõendusmaterjali on nii ühel kui teisel poolel. Üldteada on, et painduvust nõuavad mitmed spordialad, nagu võimlemine, iluuisutamine, akrobaatika, maadlus. Ka kaugusja kõrgushüpe eeldavad, et puusast oleks jalg liikuv. Leiaks veel mitmeidki alasid, kus teatud liigesepiirkond on tähelepanu all ja sellele on vajalik lisapingutus.

Milline seisukoht võtta aga tavainimese jaoks suhtumises liigeste ülemäärasesse painutamisse, venitamisse? Lihtsalt äraseletatult me ju tõlgendame venitamist nii, et kui sooviks on saada „tulemus”, siis tähendab see panna konkreetne liiges painduma rohkem, kui Looja antud inimesele seda võimet on andnud.

Kes vastasid, et see polekski vajalik, neil on õigus. Tervel inimesel liigeseid looduse poolt ette nähtud ulatusest tunduvalt enam painduma sundida on hoopis kahjustav, mitte tervist lisav tegevus.

(Rõhutan, et räägime terve inimese liigeskonnast. Iseasi on, kui liiges on mõne haiguse või arenguvea tõttu tegevust takistavalt liigselt kinnine või hoopis liikumatu.)

Looja on tark ja teinud meid sedamoodi, et keha ehitus, selle toimimise võimalused on kooskõlas eesmärkidega, tegutsemistega, millega peaksime toime tulema.

Teame koolipõlvest peale, mis on sild. See on asend, mille võtmiseks tuleb painutada taha, nii et käed ulatuksid ja toetuksid kindlalt maha. Mida lähemale käed-jalad teineteisele suudetakse asetada ning mida sirgemaks jalad suruda, või ka üks jalg seejuures veel üles tõsta, seda parem.

Selgitamiseks mingem näitega loomariiki, oma lähimate sugulaste ahvide juurde. Kõik teavad, et nad on äärmiselt liikuvad, osavad, lausa akrobaadid. Aga kas oled näinud kunagi ühtki ahvi silda tegemas? Ei ole! Kui oled selle väite suhtes skeptik, siis hakka ahve jälgima. Tee seda loomaaias, loodusfilme vaadates või võimalusel vahetult ise ahvide keskel olles. Veendud, et ei suured, maas kõndivad ega pisikesed, puude latvades hõljuvad esivanemad selga tugevalt õõnsaks ei lase ehk silda ei tee! Nad teevad oma kehaga igasuguseid keerulisi liikumiskombinatsioone, kuid aluse selleks annavad hästi painduvad liigesed jalgades, õlgades ning kaelas. Loomulikult kasutava ahvid ka saba. Mitte kunagi aga ei painuta nad selga tugevalt õõnsaks!

Miks peaks inimene, kes ahvist tulnud, kuid liikumisosavuses temast kaugelt tagapool, silda tegema? Vastus: ei peagi, loodus pole seda ette näinud! Mille jaoks oleks vaja inimesel kui liigil end tagurpidi väänata? Ei olnud seda vaja puu otsast alla tulles, metsikutel laiadel niitudel või metsas elades, veel vähem aga tänapäeval. Miks me siis nõuame lastelt kooli võimlemistunnis armutult silla tegemist? Veel enam, mõni eakaski demonstreerib oma tree-

ningurühma kaaslastele uhkustades: näe, olen suuteline silda ülalt laskuma või maast üles suruma.

Sild on olemuselt selgroo lülide, vaheketaste, ligamentide, neid ümbritseva sidekoe sundimine asendisse, mida need võtma pole konstrueeritud. Ette ja kõrvale painutama küll, kuid mitte ülitugevalt seljataha. Aga võimlejad ju teevad, väidab lugeja vastu.

Jah, teevad. Eriti tippsportlased.

Ja tsirkuseakrobaadid panevad käed-jalatallad kokku või keeravad endid koguni sõlme. On teinud seda rahva lõbustamiseks või eneste esile upitamiseks sajandeid. Ja pärast valutanud selga või ka õla- ja puusaliigeseid, kuna needki on sillas ebaloomulikku asendisse väänatud.

Kui paljud 60+ vanuses endised tippvõimlejad, akrobaadid, maadlejad või tõstjad saavad kinnitada, et nende selg ei valuta? Ei tunne ühtki. Naiivne oleks loota, et järeltuleva põlvkonnaga saab olema teistmoodi. Valutab teatavasti haige, vigastatud koht, mitte terve.

Tõsi, on olemas inimesi, kelle liigesesüsteem on äärmiselt liikuv. Nad suudavad end igapidi painutada, käsi ja sõrmi väänata.

Kuid see on erand! Sellega nad teistest eristuvad ja silma paistavadki. Kasutades meditsiinilist terminoloogiat: ülipainduvus on patoloogia, mitte norm.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

FOTO: SHUTTERSTOCK

November 2018 32

Insuldi korral on iga sekund arvel Insult on Eestis nagu mujalgi Euroopas kolme peamise surmapõhjuse seas, invaliidsuse põhjustajana on see suisa esikohal.

Siim Schneider Põhja-Eesti Regionaalhaigla neuroloog-vanemarst

E

estis haigestub insulti igal aastal ligi 4500 inimest, neist veerand on alla 50aastased, enamik mehed. Seega insult ei küsi vanust: haigestuda võivad ka lapsed ja noored, kuigi lastel on insuldi põhjused ja tunnused täiskasvanutest erinevad. Aasta-aastalt on eakaid hakanud haigestuma vähem, rohkem aga on haigus hakanud kimbutama just noori inimesi.

Insult tekib siis, kui peaaju ve-

revarustus on häiritud, ilma verest saadava hapniku ja toitaineteta ajurakud hukkuvad. Sõltuvalt sellest, millises peaaju osas verevarustus katkeb ja kui ulatuslik see kahjustus on, võib insuldi tunnusena käsi või jalg muutuda nõrgaks või tundetuks, inimene võib kaotada tasakaalu, sest jalg ei kanna, või tunda, nagu jäse poleks enam enda oma.

Kuna insult tekib enamasti hommikuti, võib juhtuda, et inimene ei jõua ootamatult tõsta kohvitassi või hoida kahvlit. Veel on üks sagedane tunnus kõnehäire – insulti haigestunu ei suuda enam sõnu selgelt välja öelda ja kõne muutub pudistavaks. Äkitselt võib tekkida ka mälu- või nägemishäire või väga tugev peavalu.

Millal kutsuda kiirabi?

Kui näete lähedasel või tajute endal mõnd insuldi tunnust, siis tuleks kindlasti otsekohe kutsuda

kiirabi – seda isegi juhul, kui insult on kerge ning tundub, et suudate ise EMOsse sõita. Kiirabi teavitab haiglat insuldipatsiendi saabumisest ja nii saab raviga võimalikult kiiresti alustada.

Insuldi korral on iga sekund arvel, sest paranemine on sageli seotud haiglasse jõudmise ajaga – mida kauem on aju hapniku ja toitaineteta, seda rohkem ajurakke hävib ja taastumine raskeneb.

Kui insult on põhjustatud veresoone sulgumisest (ajuinfarkt), on esimestel tundidel võimalik tromb kas lahustada – seda protseduuri nimetatakse trombolüüsiks – või trombektoomia käigus mehaaniliselt veresoonest välja tõmmata.

Hiljaks jäänud raviga võivad algsed insuldi sümptomid, nagu halvatus või kõnehäire, püsima jääda. Inimese diktsioon võib jäädagi ebaselgeks või tal võib kuluda rohkem aega teiste jutust arusaamiseks. Võrreldes eakatega on lastel ja noortel insuldist

taastumise võimekus märksa parem.

Insult on seotud elustiiliga Eesti tööealistel isikutel esineb insulti sagedamini kui paljudes teistes Euroopa riikides. Suuresti on see tingitud elustiiliga seotud valikutest. Tuleb meeles pidada, et üheksal juhul kümnest on insult välditav.

Tähtsaim, mida ise insuldi vältimiseks saab teha, on ravida kõrget vererõhku. Kõrgvererõhktõvega patsiendid moodustavad koguni 24 protsenti kõigist Eestis kindlustatud isikutest. Hinnanguliselt enam kui 60 protsendil seenioridest on liiga kõrge vererõhk. Seetõttu tuleks vererõhku regulaarselt mõõta ja käia perearsti juures südant kontrollimas.

Lisaks saavad täiskasvanud insuldi ärahoidmiseks loobuda suitsetamisest, rohkem liikuda, tervislikult toituda ja hoida meel rahulikuna.

köök

November 2018 36

Vikerkaar köögis aitab kaamost peletada Tooge oma toitu värvi ja lusti, mis aitab sügisese pimeduse vastu.

Sirje Rekkor 60pluss@eestimeedia.ee

P

raegusele sünkjale sügistalvisele ajale on rahva seas levinud nimetus – kaamos. See sõna tähendab mõnede põhjarahvaste keeli polaarööd. Sõna olevat pärit saamidelt ja norra keele kaudu tulnud sõnast skam, mis tähendab lühike. Viimasel ajal kasutatakse kaamost ka praegusel pimedal ajal paljudele peale tükkiva rusuva seisundi kirjeldamiseks, mis on saanud nimetuse kaamosmasendus.

Kõrvad vatti täis Kusagilt lugesin, et kaamos on selline seisund, kus keegi oleks justkui inimese kõrvad vatti täis toppinud ja silmad rulli löönud.

Tõepoolest, meie päev on novembris-detsembris lühike, novembri keskel näiteks veidi üle seitsme tunni pikk. Ja lüheneb veel tervelt kuu aega kuni detsembrikuise pööripäevani, mil päikese tõusu ja loojumise vahel vaid kuus tundi ja 14 minutit. Kui seda tihtipeale üldse päevaks nimetada saabki, sest päikest ei pruugi me pilvisest taevast kuigi sageli näha ja pilved laskuvad mõnel päeval nii madalale, et kipud küüru selga tõmbama, et mitte pead pilvelae vastu ära lüüa.

Siis ongi päev üks hall ja suruv, üsna pisut valgem aeg kui päris sügav ööpimedus. Tõepoolest masendav, kas pole!

Ainus lootus on lumeootus ja jõulud. Kodus saame sel süngel ajal veidi valgusteraapiat teha, kui kasutame intensiivsemat valgust (ise kasutan juba mitmendat aastat elutoas laevalgustit, milles saab korraga põlema panna tervelt kaheksa pirni), veidi on abiks küünalde süütamine. Jõulumeeleolu levitab muidugi helgust, detsembri algul akendele ilmuvad advendiküünlad ja jõuluvalguse-

ga ehitud linnaruum aitavad meeleolu tõsta. Aga sinnamaani tuleb novembripimeduses vastu pidada.

Jagatakse ka nippe kaamose vastu, antakse soovitusi näiteks raamatuid lugeda, tantsida või muul moel oma keha liigutada või proovida midagi enda jaoks täiesti uut – näiteks joonistada või maalida.

Päike toidulauale!

Olen veendunud, et värvide toomine igapäevaellu, kas siis värviküllaseid pilte luues, värvikalt riietudes, või värviliste toitude valimine toidulauale aitab pimedal ajal meeleolu tõsta. Vast on ka pisut rohkem aega köögis toiduloomingule pühenduda. Mõelge vaid, kui palju eri värvi toiduaineid meil kasutada on! Soovite päikest toidulauale, palun väga – valige toidu tegemiseks kollaseid toiduaineid. Valikus on kollane paprika, kollane tomat, kollane suvikõrvits, kartul, kollane õun, kollane aeduba, kollane kõrvits, juustud, munakollane, kollased

rosinad, kollast värvust andvad vürtsid, näiteks safran, kurkum.

Rohelisi toone toovad toitudesse mitmesugused salatid, värske kurk, roheline paprika, roheline suvikõrvits, peakapsas, spargelkapsas, spinat, herned, roheline aeduba, roheline oliiv, roheline õun, maitseroheline, ürdid, kõrvitsaseemned.

Toidu särama lööva punase värvi saamiseks võime kasutada punast tomatit, porgandit, punast paprikat, jõhvikaid, pohli, külmutatud marju. Oranži värvi saame, kasutades apelsine, mandariine, oranže tomateid või paprikaid, oranži viljalihaga kõrvitsat. Lillad toonid lisavad peet, punane sibul, punane kapsas, lillad aedoad, lollo rosso salat, lillad oliivid, mustjad toonid aga tume tomat, baklažaan, tume riis, tume oliiv, külmutatud marjad – mustikas, must sõstar ja põldmari.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!