60+, mai 2019

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 5/2019 (80) MAI

ISSN 2228-1592

Kuidas sada aastat tagasi seltskonnas flirditi?

Pensionäriseisuses tudeng õpib koos verinoortega.

Mida süüa ja kui palju liikuda vähiravi ajal?

Toidukoidest tuleb lahti saada.

Mille vastu aitavad esimesed kevadised tärkajad?

Hapukoor on väärt toiduaine.

teema

Mai 2019 4

Millest me räägime, kas rahast või õnnest?

T

artu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar analüüsis saates „Uudishimu tippkeskus” Euroopa Sotsiaaluuringu andmeid, et saada teada, mis mõjutavad seeniori enesetunnet. Õnnetuks teeb see, kui pole tervist, sissetulek ei võimalda äraelamist, riigis pole asjad nii, nagu tahaks ning pole ka lähisuhteid, näiteks lapsi või sõpru, kellega aega veeta ja rääkida.

Aga millised tegurid toetavad vanemate inimeste puhul rõõmsat ellusuhtumist, mis meid õnnelikuks teeb? Ikka kindlustunne majandusliku toimetuleku pärast, hea tervis, usaldus riigi vastu ja head suhted.

Keegi ütles: „Õnn on see, mida meil justkui pole, aga millest ilmajäämine meid valusalt puudutab.”

Tabav, kas pole!

Mõtleme siis parem sellest, mis meil on. Ja seda polegi ju vähe! Minu mamma imetles alati päikeseloojangut. Tema toonitas, et sellest värvidemängust lihtsalt peab osa saama, sest seda juba raha eest ei telli.

T

aani rikkaima mehe Anders Holch Povlseni perekond oli Sri Lankal lihavõttepühi tähistamas, kui tema neljast lapsest kolm terrorirünnakus hukkusid. Ameerika äriajakiri Forbes hindab Povlseni vara väärtust 50 miljardile Taani kroonile ehk 6,7 miljardile eurole, mis teeb ligi poole Eesti riigieelarvest. Povlsen on Šotimaa suurim maaomanik ning tuntud rõivabrändide Vero Moda, Only, Jack & Jones ja Pieces omanik. Aga usun, et miljardär annaks oma hinge tagant kõik, peaasi et tema lapsed elus oleksid.

Seos maiste hüvede ja õnnetunde vahel pole ühene. Ei, raha eest ei saa kõike. Me teame, et parimad asjad siin elus on tasuta. Raha annab vaid võimalusi, aga sellega ei saa muuseas osta andekust ega iseloomu, aega ega rahulolu. Raha ei taga avatud ja sõbralikke silmi, mis näevad rõõmsaid pisiasju. Raha eest ei saa osta armastust, vaid sooja keha ja külma südame.

Millest me siis õigupoolest räägime, kas rahast või õnnest? Üht saab kokku lugeda, teist mitte.

Mina arvasin kaua aega, et isegi kui raha napib ja elu ei kulge just plaanide kohaselt, siis unistada ei keela keegi. Ja et unistama peab lausa suurelt, siis lähevad mõtted teoks. Harvardi Ülikooli psühholoogide korraldatud uurimus näitas, et ennekõike teeb meid õnnetuks just minevikust ja tulevikust mõtle-

O

mine. Aga sellest hoolimata kulutavad inimesed unistamisele peaaegu poole oma ärkveloleku ajast.

Ikka ja jälle tahame unistades seda, mida meil pole, aga ei oska hinnata seda, mis meil on.

FOTO: ELMO RIIG / SAKALA

K

asvasin peres, kus raha jagus parasjagu. Seda polnud ülearu, aga mina lapsena ei tundnud ka sellest suurt puudust. Rasket tööd tegev isa tagas rikkaliku söögilaua, sest tema sõnul pidi liha ikka laual olema. Ka kinnominekuks leidis ta alati võimaluse.

Ma ei mäleta, et meie peres oleks kunagi rahast räägitud. Ei selle olemasolust ega puudusest. Raha polnud jututeema, vähemalt laste juuresolekul. Ma ei tea, kas see oli õige või vale. Aga lapsepõlvekodust olen ilmselt saanud suhtumise, et kui raha on, siis võib seda kulutada, kui pole, siis tuleb seda teenida. On suur vahe, kuidas rahast mõelda. See ei tohiks esikohal olla.

Nüüd on teisiti. Juba lasteaias vaatavad mõned tüdrukud viltu neile lastele, kellel pole moenukku, jututeemaks on see, millise autoga isa sõidab. Koolis on mõõdupuuks kallid nutitelefonid ja trendikad jalanõud. Ikka hinnalipiku järgi, mida rohkem maksab, seda uhkem.

Kas raha teeb meid õnnelikuks? Või vastupidi.

Kas rahapuudus teeb õnnetuks?

On inimesi, kes suure suuga kuulutavad, et raha pole üldse oluline ja elus on rahast tähtsamatki. Kas nad on silmakirjateenrid? Elus püsimiseks on ju maksevahendeid ka vaja.

Neid, kes raha kõige tähtsamaks peavad, on palju vähem. Rahast pole ilus rääkida. Kui sellega kiitled, vaadatakse viltu, kui rahapuudust kurdad, oled vinguja ja allaandja. „Õnn ei peitu rahas, kui seda on,” tavatseb üks mu hea tuttav ikka öelda. Selles on oma iva. Raha teeb vabaks ja vabadus on väga oluline. Raha lubab tegutseda ja unistusi ellu viia, ilma pidevalt kokkuhoiule mõtlemata.

Alates suvest saavad õed abivahenditõendi väljastamisel abiks olla

Psühholoogide sõnul on õnnelikkuse juures määravaks oma maailmas peremeheks olemine tunne.

Vaatan toimetuseaknast Viljandi kesklinna köndistatud pärnapuid. Okstest puhtaks laasitud puuladva ühele tüükale on varesepere kõigest hoolimata pesale jäänud. Vareseproua Veera istub uhkelt oma munadel, vaid aeg-ajalt nokaga kõhualust kohendades. Vaat see on elujõud! Kõleduse, vihmavee ning tormituulte trotsides päikesetõusu ja uue päeva poole!

Elu võib meid muuta, aga alustame perest ja lõpetame alati perega. Mehhiko vanasõna ütleb, et maja ei hoia püsti maa, vaid ema.

Südamlikku emadepäeva!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2019. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@postimeesgrupp.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@postimeesgrupp.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ postimeesgrupp.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@ postimeesgrupp.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@ postimeesgrupp.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 8. juunil.

otamatu trauma või aastate lisandumisega nõrgenenud tervis paneb paljud silmitsi uue küsimusega – kuidas leida sobilikke abivahendeid? Kui seni said abivahendi määramisel olla abiks vaid pere- ja eriarstid, siis alates käesoleva aasta juulist saavad patsiente nendes küsimustes aidata ka õed.

Hooldus-, põetus- ja liikumisabivahenditele spetsialiseerunud abivahendikeskuse Invaru klienditeeninduse valdkonna juhi Kadri Tiido sõnul külastab abivahendikeskusi igal kuul rohkem kui 10 000 inimest, kes endale sobivaid lahendusi otsivad.

Kui seni said abivajajatele vajaliku vahendi jaoks tõendi kirjutada vaid perearstid või eriarstid, siis alates juulist laieneb see võimalus ka õdedele. „Suvine uuendus aitab kindlasti abivajajatel oma muresid edaspidi kiiremini lahendada, sest paljude abivahendite soetamiseks vajaliku riikliku soodustuse jaoks pole enam tarvis pere- või eriarsti poole pöörduda ning neis küsimustes saab ka õde abiks olla,” selgitas Tiido.

Kuigi õdede õigused ei rakendu kõigile abivahenditele, saavad õed edaspidi olla abiks näiteks käimisabivahendite, mähkmete, tualetitoolide, ratastoolide istmepatjade ja muude lamatiste vältimiseks mõeldud abivahendite määramisel.

Abivahendite jaoks vajaliku tõendi, mille alusel saab abivahendeid soodushinnaga, saavad alates 1. juulist väljastada kõik õed, kes on läbinud Sotsiaalkindlustusameti ja Eesti Õdede Liidu abivahendialase täiendkoolituse.

Saadud tõendiga saab patsient või tema lähedane pöörduda abivahendite pakkuja poole. „Selleks, et sobiva abivahendi määramise protsessis nii arsti, õe kui ka patsiendi aega kokku hoida ja vältida patsiendi mitmekordseid asjatuid visiite, oleks kind-

FOTO: ARVO MEEKS / LÕUNA-EESTI POSTIMEES

lasti mõistlik koos patsiendiga kohe välja selgitada, kas vaja läheb ühte või mitut abivahendit, ning sõnastada need tõendile võimalikult täpselt ehk märkida ära vajaliku abivahendi nimetus, kirjeldus või ISO kood,” soovitab Tiido.

Paraku puutub abivahendikeskus tema sõnul tihti kokku olukorraga, kus patsiendil tuleb täiendava vahendi hankimiseks uuesti arsti poole pöörduda või kus tõendil kirjas olev abivahend pole see, mida tegelikult vajatakse. „Julgustan ka pereliikmeid oma lähedastele abiks olema, olgu tegu arstivisiidi või abivahendi soetamisega,” rääkis Tiido ja lisas, et aja kokkuhoiuks ja asjatute sõitude vältimiseks oleks hea koos läbi arutada ka see, millises keskkonnas abivahendit kasutatakse või kas oleks vaja arvestada sellega, et patsiendi tervislik seisund on muutlik. „Näiteks poes käimiseks võib vaja minna rulaatorit, samas kui toas on parem liikuda hoopis harkkepiga,” tõi ta näite.

Kuigi õe või arsti väljastatud täpne tõend vajalike abivahendite kohta aitab patsiendil kasutada riiklikku soodustust, ei tohiks unustada ka teisi vajalikke dokumente, mida on tarvis abivahendi soetamiseks soodustingimustel.

Abivahendikeskusesse pöördudes on abivajajal vaja võtta kaasa lisaks talle väljastatud tõendile või rehabilitatsiooni plaanile ka oma isikut tõendav dokument, isikliku abivahendi kaart, puuet või töövõime kaotust tõendav dokument (nt otsus, puudekaart, töövõimekaart vm) selle olemasolul ning 18–26aastase õppiva noore puhul ka tema koolitõend.

60+

vaba aeg

9 Mai 2019

Kas sada aastat tagasi emotikone polnudki? Oli küll!

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Kui sind internetis ei ole, pole sind olemaski, kõlab tänapäevase elutarkuse loosung. Tõsi, olen seda oma internetivabal katseperioodil ise kogenud: lapsed ei saanud õnne soovida, klubid ei saanud kutseid saata. Isegi vald ei saanud oma üritustest teavitada, kuigi meil pole veel ühegi seadusega tehtud kohustuslikuks arvuti, telefoni, interneti või meiliaadressi omamist.

Elukoht ja koos sellega postiaadress on kohustuslik, kuid virtuaalse info jälgimine mitte.

Tõnu Ots psühholoog

P

raegu, Eesti 100. sünnipäeva tähistamise ajal tunduvad mõistetavad laste või lap-

selaste küsimused: kuidas teie üldse elada saite, kui polnud ei raadiot, telerit, nutitelefoni, Facebooki ega internetti? Kuidas teie suhtlesite?

Midagi sarnast olen minagi kunagi nooruses küsinud. Kui olin vast kümnene, küsisin vanaemalt, kes oli sündinud ja elanud paarkümmend aastat ka 19. sajandil, kuidas tema noorena lõbutses.

Siis jutustas ta mulle asju, mille päris mitmekümneks aastaks unustasin, kuid nüüd ise „ürgvanakese” staatuses oma lastelaste küsimustele vastates meenutama hakkasin.

Muidugi olid ka minu vanaema nooruses 100–120 aastat tagasi teater, kontserdid, tantsuõhtud ja seltsielu sagedaste noortepidudega. Aga siis oli ka midagi, mis oma eesmärkidelt praeguse virtuaalsuhtlemise sarnane oli. See oli salongides räägitud salakeel.

Tõsieluline seltskonnakeel – lilleflirt Salongiüritustest teame ehk ku-

nagist elu kajastavate filmide kaudu. Koguneti mõne rikkama või tuntuma inimese saali või võõrastetuppa ja lauldi, loeti luuletusi, klatšiti, tantsiti. Kaugeltki mitte kõik kogunenutest polnud omavahel tuttavad. Neile oli suhtlemise hõlbustamiseks meie veebisuhtlemise eesmärgiga sarnane tõsieluline seltskonnakeel – lilleflirt.

Meil on praegu eesti keele aasta, kuid meie armsat emakeelt on hakatud peaaegu normaalsusena rikastama arvutiklaviatuuri sümbolitega – emotikonidega.

Midagi taolist oli ka väga ammu.

See oli suhtlemine lillede keeles.

Umbes 1800. aasta paiku see keel tekkis ja hakkas seltskonnas levima. Ei olnud kombeks kõiki oma mõtteid ja arvamusi kohe laiali laotada ja siis leiutati võimalus need lillede keelde šifreerida. Sõnumid, mida lilled tookord kandsid, on püsinud mingil määral tänaseni, kuigi nende tähendus pole enam kaugeltki nii oluline kui tookord

seltskonna- ja salongisuhtlemises.

Lillede keele aabits Igal üksikul õiel oli kinkimisel kindel tähendus.

Valge suur õis tähendas puhtust, süütust ja ka leina. Kui daam tuli seltskonda, valge õis juustes, tähendas see, et tema süda on vaba. Sama tähendas valge õis ka härrasmehe pintsaku revääri nööpaugus. (Sealt tekkinud kombe kohaselt on praegugi klassikalise ülikonna pintsaku revääris tarbetuna näiv nööpauk.)

Tulipunane õis (eriti nelk) daami juustes rääkis salaarmastusest, selle otsimisest või armumise valmidusest. See sümbol kehtib ka tänapäeval – kire ja armumise sümbol on tulipunane nelgiõis.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

elu

FOTO: SHUTTERSTOCK

Mai 2019 12

Julgemad võtavad enne pensionipõlve ette uue kooliringi Et pensionile mineku iga on kerkinud, ei pea kuldses keskeas inimesed paljuks uue hariduse või elukutse nimel koos verinoorte õppuritega ühistel loengutel või koolitustel käia.

Silja Joon 60pluss@postimeesgrupp.ee

Õ

ppeasutuste õppeprogrammidki pakuvad kirjut valikut taseme-, täiendvõi avatud õpet, mis sobib uuele karjääriringile liikujale vanuses 45+, ent hea tahtmise korral leiab sobivaid tasuta õpivõimalusi isegi pensioniealisele enesetäiendajale.

Oma koht päikese all 52aastane Maanus Muru on Tallinna mees, kelle tööks on aastaid olnud sõidukite korrashoiuga seotu – töökoja juhtimine ja masinate kindlustamine. Tehnilise kõrghariduse omandamine on mehel kahel korral jäänud pooleli, sest töökohustused on osutunud tähtsamaks.

Järvamaale on teda viimastel

aastatel toonud päranduseks saadud vana talumaja, mis vajab kõpitsemist. Taluhoone remonti vajavat pliiti silmitsedes tekkis mehel mõte kuulata maad pottsepa erialal pakutava täiendõppe kohta. „Mul on lahtised käed,” nendib ta.

Järvamaa Kutsehariduskeskuses soovitati Maanusel kutseõppesse astuda. Õpe kestab kuus kuud ja pärast praktika läbimist on võimalus saada pottsepp-selli kolmanda kategooria kutsetunnistus. Maanus Muru on seda meelt, et kõik, mida saab elus uut õppida, on huvitav. „Õpingute aega tuleb efektiivselt kasutada,” usub mees.

Ta pakub, et kui tahab pottsepana meistriks saada, siis kogemuste ja kliendibaasi kogumiseks kulub aastaid, aga enda tarbeks kulub see oskus ära küll. Kõige raskem on leida praktikakohta, praktikat on vaja teha erialaõppes kokku 208 tundi. Lõppude lõpuks on tuli ohtlik asi, sellega pole nalja. Teadupärast tegijad pottsepad töödele selli appi eriti ei telli, sest see ju tulevase konkurendi koolitamine. Pealegi asutakse ahjusid-pliite ehitama alles soojal ajal. Õppur räägib, et kutseõpingute tulemus sõltub hästi palju juhendajast. Kui ikka saab hästi palju kätt harjutada, on tulemust ka.

Järvamaa Kutsehariduskeskuse

võimalustega on mees rahule jäänud ja kiidab ka kaasõppijaid.

Järgmiseks on tal plaanis asuda plaatimist õppima.

Elu tegi sellise käigu, et õppima asumise ajal oli Maanusel veel töökoht, aga vahepeal ta koondati. Ta usub, tööta ta ei jää, aga jutt vananenud haridusest ei pea mehe arvates paika. „Reaalteaduste osas küll mitte. Ega füüsikaseadused ju ei vanane,” pakub ta.

54aastane Margit lõpetas veebruaris Pärnumaa Kutsehariduskeskuse juuksuri eriala. „Olen elus igasuguseid asju teinud. Õppisin ülikoolis kehakultuuri, siis tegutsesin pikemalt raamatupidajana. Kui paar aastat tagasi töökoht kadus, mõtlesin, et mis ma ikka niisama passin,” seletab Margit.

Poolteist aastat kestva statsionaarse õppe sisseastumiskatsetel kandideeris ta nagu kord ja kohus, esitas komisjonile oma lõputunnistuse ja tegi katseid loovuses ja loogikas. Õpinguid alustades olid kursusel õppurid 20. ja 30. eluaastates, aga oli ka Margitist mõni aasta noorem naine. Nii ei tundunudki kursusekaaslastega vanusevahe eriti suur.

Koolipäevad algasid kell 8.30 ja kestsid kolme-neljani pärastlõunal. Õppekeskkond oli tänapäevane. Õppeaineid oli alates majandusest ja juuste keemiast kuni ju-

mestuseni. Margit lõpetas kooli kiitusega ja käis mullu õpirände raames isegi Iirimaal. „Elu on just nii huvitav, kui huvitavaks ise selle endale teed. Õpilase staatuses on tore olla. Õppeprotsess on huvitav. Kui vähegi koolis kuulata, kohal käia ja kaasa teha, siis pole õppimisega probleeme,” arvab naine.

Juuksuri eriala meeldib talle ka selle poolest, et see on käeline tegevus ja kohe on võimalik näha tulemust. Raamatupidamist tehes jääb inimestega suhtlemise pool tagaplaanile. Margit tunnistab, et õppimine sai võimalikuks tänu isiklikele säästudele ja pere toetusele. Kool maksab heade õppetulemuste eest stipendiumi ja vajadusel ka toimetulekutoetust.

Mõned kutseõppurid käisid äraelamiseks osaajaga tööl.

Nüüd, kui 4. kategooria juuksuri kutsetunnistus käes, on Margitil võimalus alustada juuksurina tööd salongis. Oma kliendibaasi kujundamine võtab aega, lisab ta.

Samas on tegu oskusega, mida saab kasutada kõrge vanuseni – kuni püsti jaksad seista ja käärid peos seisavad.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

17 Mai 2019

FOTO: SHUTTERSTOCK

Mida süüa ja kui palju liikuda vähiravi ajal? Õige toiduvalik enne ja pärast keemiaravi ning ravi ajal aitab patsiendil end paremini tunda ja aktiivsena püsida. „Õige toit võib aidata kaasa nii kasvajast tervenemisele kui ka vähendada kasvaja taastekke võimalust,” ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloog Lea Vahter.

Kaire Kenk 60pluss@postimeesgrupp.ee

I

da-Tallinna Keskhaigla onkoloog Lea Vahter räägib, et paljudel juhtudel raskendavad vähi ja vähiraviga seotud kõrvaltoimed õiget toitumist. Söömist enim mõjutavad sümptomid on isutus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus, suuhaavandid, neelamisraskus ja valu. Ravimid võivad vähendada söögiisu, toitainete imendumist ja tarbitava toidu hulka ning muuta maitse- ja lõhnataju. „Niiviisi võib tekkida alatoitumus ehk põhitoitainete puudus, mis põhjustab nõrkust ja väsimust, langetab vastupanuvõimet infektsioonidele ning mõjutab haige enesetunnet vähiravi kestel. Kindlasti tuleb ravi ajal süüa mitmekülgset kvaliteetset toitu ja sundida end sööma, sest muidu ei pea organism vastu,” lausub ta.

Oluline on onkoloogi sõnul meeles pidada, milline söök on soovitatav ja milline mitte. Näiteks maovähihaigete toitumissoo-

vitused põhinevad eelkõige teadmisel, kui suur osa seedekulglast on haigusest hõivatud või kirurgiliselt eemaldatud. Sel juhul peaks vältima toite, kus on palju kontsentreeritud magusat, nagu suhkur, mesi, keedised ja karastusjoogid. „Operatsiooni järel tekib paljudel vähihaigetel rasva- ja piimatalumatus, neil tuleb laktoosivabadele piimatoodetele üle minna.

Söögitoruvähihaigetel on soovitatav kasutada suure valgu-, väikese rasva- ja väikese süsivesikusisaldusega toitu. Vältima peaks šokolaadi, alkoholi, kohvi, küüslauku ja sibulat, ka apelsinimahl võib magu ärritada,” kirjeldab arst. Pea- ja kaelapiirkonna kasvajad põhjustavad onkoloogi sõnul sageli raskusi hammustamisel, mälumisel ja neelamisel, mistõttu muudatused on vajalikud eelkõige toidu tekstuuri, temperatuuri, konsistentsi ja toitumise sageduse osas.

Trepist üles jalgsi, mitte liftiga „Patsiendid küsivad tihti, kui palju tuleks liikuda, kui vähidiagnoos saadud. Tasakaalustatud toitumine ja mõõdukas liikumine koos joogaga aitavad igal juhul kaasa sisemise tasakaalu saavutamisele ja seeläbi keha tervenemisele. Liikumises on tervis. See on nii igas vanuses. See tugevdab ka immuunsüsteemi,” ütleb dr Lea Vahter. „Vähihaige pole teistsugune kui mõni teine inimene, tuleb lihtsalt jälgida, kuidas ja kui palju ta liikuda suudab. Lihaste tree-

nimine on äärmiselt tarvilik. Juba paar nädalat voodirežiimi kõhetab inimese lihaseid, seega haiglavoodis pikalt lebamine meie füüsisele kasuks kindlasti ei tule,” hoiatab dr Vahter. „Olen soovitanud koju muretseda väikesed hantlid, isegi voodihaige saab nendega harjutusi teha, vältimaks lihaste atroofiat.”

2017. aastal Austraalia ja USA teadlaste koostöös valminud murrangulise uuringu tulemuste järgi on treening efektiivne täiendav abivahend, mis võitleb vähiravi kahjulike mõjudega, vähendab vähki suremise riski ja haiguse kordumise võimalust ning parandab patsientide üleüldist heaolu.

Meditsiiniteadlased lahkasid sadat uurimust üle maailma, millest järeldus, et võrreldes patsientidega, kes ei treeninud, langes sporti harrastavate patsientide suremus kuni 44 protsenti. Lisaks suremuse vähendamisele langes risk uuesti vähki haigestuda kuni 35 protsenti. Füüsiline aktiivsus vähendas ka keemiaravi ja muude vähiteraapiate kõrvalmõjusid. Uuringust selgus, et treeningu tüüp ei ole oluline ja igasugusel treeningul oli positiivne mõju. Siiski soovitavad uurijad kõige rohkem tempokat kõndi ja raskuste tõstmist.

Ka vähiravi ajal tuleks päevas liikuda 10 000 sammu. Treeningu sagedus ja koormus on määrav, sest vähki suremise risk oli märgatavalt väiksem neil, kes treenisid rohkem, võrreldes nendega, kes polnud füüsiliselt nii aktiivsed. Liikumise põhiline funktsioon on lümfi- ja vereringe aktiveerimine, hapniku transport ku-

dedesse, ainevahetuse kiirendamine, et keha saaks jääkaineid kiiremini väljutada. „Mõõdukas treening arendab lihastes neid tüüpi lihaskiude, mis on väsimuse suhtes vastupidavamad. Tuleks teha venitusi, painutusi, jõuharjutusi. Soovitatakse koormus nädala peale ühtlaselt jaotada, näiteks iga päev pool tundi. Liikumine langetab lisaks veresuhkrut, parandab mälu, tõstab teatud hormoonide taset. Euroopa vähihaigete ülevaatest on aga selgunud, et umbes 20 protsenti vähihaigetest ei liigu piisavalt. Oleks hea liikuda viiel päeval nädalas kuni tund aega keskmise või suure intensiivsusega (vastavalt võimekusele). Suur intensiivsus on siis, kui tekib hingeldus ja südamekloppimine.

Keskmise intensiivsuse korral saab veel hingeldamata juttu ajada,” selgitab dr Lea Vahter. „Keemiaravi kahjustab veresooni, mistõttu ateroskleroosi areng võib olla riskitegurite (suur kolesteroolisisaldus, diabeet, kõrgvererõhktõbi vm) esinemisel kiirem. Kui alguses ei jaksa inimene palju liikuda, on hea alustada kümnest minutist ja liikumisele kuluvat aega iga korraga lisada. Liikumise alla võib arvestada ka aiatöö ja isegi treppidest kõndimise. Treppe tasuks alati liftile eelistada,” soovitab onkoloog.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

kodu

Mai 2019 24

Taasiseseisvumine tõi kodudesse toidukoi Toidukoisid muudkui lendles toas ja tuli iga päev juurde. Koiliblikast lahtisaamiseks polnud kasu ka riidekoide tõrjumiseks mõeldud nippidest. Vanaema uuris läbi kõik kohad, kuni lõpuks leidis kapi otsa lapselaste eest peidetud pähklikoti, kus koiröövikud end mugavalt sisse olid seadnud.

Kadri Suurmägi kadri.suurmagi@postimeesgrupp.ee

S

ee on üks lugu, mis on jõudnud Tartu Ülikooli zoosüstemaatika peaspetsialisti Mati Martinini.

Nõu küsitakse tema käest nn toidukoi kohta aga väga tihti. „Sageli tuuakse pakk, näiteks tatrakruupidega, ja küsitakse, kuidas saab olla, et pakk on liblikaid täis,” toob ta näiteks.

Teadlane ütleb, et nn toidukoi taga võib end peita 6–7 liiki jahus elavaid saleleediklaste hulka kuuluvaid liblikaid, kuid enamas-

ti on tegu lõuna-aidaleedikuga.

Kui välja jätta asjaolu, et nad on tüütud ja rikuvad toitu, on tegu lihtsalt ühe ohutu liblikaliigiga. „Ta armastab kuiva orgaanikat ja kui tal see võimalus avaneb, hakkab ta seda kasutama,” sõnab Mati Martin.

Kapp toidust tühjaks Ka 73aastane Lõuna-Eestis elav Maie (täisnimi toimetusele teada) märkas eelmisel kevadel oma elamises tuhme hallitiivalisi liblikalisi, kes katsudes pudenesid – kui neid vastu seina kärbselapatsiga lõi, jäi seinale pude plekk. Esialgu ei osanud ta midagi arvata, kuid kui koos tütrega asja uuris, leidis tatart sisaldavast kotist ussikesed ja ämblikuvõrgulaadsed niidistikupusad.

Kui tütar internetist infot otsis, veendusid nad, et tegu on putukaga, keda nimetatakse rahvasuus toidukoiks.

Maiel pole aimugi, kust koi võis elamisse saada. „Ostan kuivaineid ikka ainult jaokaupa ja arvan, et kõigil oli parim enne ka veel korras.” Samuti on proua kodukoristamises enda sõnul väga hoolas.

Lõuna-aidaleedik on meie kodudes tülikas ja rikub toitu, aga tervisele nad kuidagi kahjulikud ei ole.

Tütre pealekäimisel viskasid nad ära kõik kuivaineid ja isegi teepakid ning puhastasid äädikalahusega kapid. „Kahju oli asju ära visata, aga mõtlesin, et kui lahti ei saa, pole midagi teha.”

Ehituspoest tõi ta koju lavendliplaadid, mis riidekoi vastu pidavat aitama, kuid kõrvalmõju oli see, et neid toiduainetega ühte kappi pannes jäi kuivainetele juurde kummaline mekk. Samuti pani Maie kappidesse apelsinikoori, et need oma lõhnaga koid peletaksid.

Koiliblikaid nägi Maie aegajalt veel paari kuu jooksul, kuid üksikuid. Ta hoidis kuivainetel silma peal. Kuigi ta eeldas, et villastele esemetele toidukoi liiga ei tee, tegi tõrjet ka riidekapis.

Pärast avastamist teavitas ta tütre nõuandel ühistu esimeest, kes uuris, kas ka teistel on muresid, kuid toona nad teistelt tagasisidet ei saanud.

Piirid lahti, putukad sisse Mati Martini sõnul hakkas lõuna-aidaleedik meil levima 1990. aastate algusest. „Kui Eesti taasiseseisvus, hakkas neid korraga palju esinema,” sõnab ta. Põhju-

FOTO: MARGUS ANSU / TARTU POSTIMEES

seks asjaolu, et piiride avanemisega muutus kaubavalik rikkalikumaks ja sisse toodi kuivaineid, kuivatatud puuvilju ja pähkleid – just nende sees aidaleedik end peita võibki.

Kui kaup tuuakse meile siia suurtes pakkides ja pakendatakse ümber, siis ei pruugi kahjurit veel märgata, kuigi munad võivad juba pakendamise ajal kauba sees olla. „Pakendis hakkavad nad tegutsema ja niimoodi nad kodudesse levivadki.”

Mati Martin lisab, et ei tasu näpuga maaletoojate ja pakendajate suunas näidata, sest mune ei pruugi tõesti märgata. „Kui seal on juba röövikud sees, on neid lihtsam märgata, siis nad teevad sinna tavaliselt võrgendi,” kirjeldab ta. Samuti ei maksa süüdistada müüjat, kui poest mõnda aega tagasi ostetud tootes äkki liblikaid leidub.

Lisaks tangainetele tunneb lõuna-aidaleedik end mõnusalt kõiksugu kuivatatud puuviljade seas, eriti pähklites. „Võib-olla must ploom on selline, kus ta ei taha olla,” lisab ta.

Lõuna-aidaleedik on meie kodudes tülikas ja rikub toitu, aga tervisele nad kuidagi kahjulikud ei ole, kinnitab Mati Martin.

Kuidas toidukoist lahti saada?

Riidekoi tõrjumisnipid tuleb toidukoide puhul unustada. „Temaga pole muud teha, kui tuleb üles otsida pakend, kus nad sees on, ja lihtsalt kogu toit ära visata,” on Mati Martin resoluutne.

Muret ei pea tundma, et lõuna-aidaleedik õues prügikastis levima hakkab – Mati Martin kinnitab, et õues on neil liiga jahe ja nad ei levi.

Teadlase sõnul on proovitud neid tõrjuda feromoonpüünistega, kuid see on lihtsalt lisavõimalus juhul, kui neid on väga palju. Esmatähtis on leida üles pakk, mis probleeme tekitab, enamasti on see manna-, jahu- või puuviljapakk.

Samuti ei peaks tang- ja kuivaineid väga pikalt kodus hoidma. „Väike varu võib olla, aga mitte nii, et jahukott seisab kasutuseta nurgas, aga tarbimiseks toon poest juurde. Siis võib juhtuda, et kui lõpuks võtma minna, on keegi selle koti juba okupeerinud,” lisab ta muiates.

Hoiustamisel soovitab ta kasutada keeratavaid metallkaanega hoiupurke, mil ka kummitihend olemas. „Kui seal ka ongi keegi, ei pääse ta vähemalt välja.”

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

ravimtaimed

Mai 2019 28

Taimetark hindab paisuvaid pungasid ja noori võrseid Uuskaubi ravimtaimetalu perenaine Sirje Aiaots räägib, et kevadel sobivad ravimtaimena korjamiseks mitmed noored taimelehed, pungad ja kasvud, aga ka näiteks paju ja tamme noorte puuokste koor.

Silja Joon 60pluss@postimeesgrupp.ee

T

aimetark rõhutab, et nii mõnelgi tuntud ravimtaimel on kõrvaltoimed, mida tasub arvesse võtta.

Sirje Aiaotsa sõnade kohaselt saab koguda kasepungi pungade paisumise ajal. Pungad korjatakse koos oksaga, need kuivatatakse ja seejärel roobitsetakse kuivanud pungad oksalt maha.

Kasepungatee head ja ohud Kasepungatee avaldab eritusorganitele antibakteriaalset ja põletikuvastast mõju, soodustades uriini-, higi- ja sapieritust. Alkoholitõmmist võetakse

veega lahjendatult samadel näidustustel või kasutatakse kompressina põletiku või halvasti paranevate haavade ravis. Tasub meeles pidada, et kasepungad võivad ärritada neerukudet ja neeruvalu tekkides tuleb pungade seespidine tarvitamine kohe lõpetada.

Kasepungatee valmistamiseks võtta klaasi vee kohta teelusikatäis pungasid. Alkoholitõmmise tegemiseks on vaja üks osa pungi, viis osa 70protsendilist alkoholi, jätta segu seitsmeks päevaks pimedasse seisma seda aeg-ajalt loksutades.

Leebema toimega kaselehed Kasepungadest leebema toimega on kaselehed. Neid tuleks koguda ja kuivatada enne jaanipäeva.

Reuma-, liigese-, lihase- ja närvivalu vastu võib teha kaselehetõmmisega vanne. „Tervislik on kevadel juua kasemahla, valu vaigistamiseks võib lehtedest teha

Männikasvud

mähiseid, saunaviht teeb saunaprotseduurid veelgi tervislikumaks,” loetleb Sirje Aiaots kasepuu kasusid. Seega kask aitab inimest mitmel moel. Isegi haigestunud või vigastatud kasel võib areneda kasekäsn, kasel parisiteeriv seen, millest on abi vähihaiguste ravis ja organismi tugevdamiseks.

Kaseleheteeks võetakse üks supilusikatäis kuivatatud lehti ühe klaasi keeva vee kohta. Teed kasutatakse reuma, kivitõve, külmetushaiguste, neeru- ja põiepõletike korral.

Männi- ja kuusekasvud Kevadel hakkavad arenema männikasvud. Sirje Aiaots soovitab koguda neid maikuus, kui kasvud on 3–4 cm pikad, pruunid ja kaetud ketendavate soomustega.

Männikasvuteed juuakse ülemiste hingamisteede katarri, köha ja bronhiiti põdedes. Kuna seespidisel tarvitamisel võivad ärrituda nii magu kui ka neerud, võiks teha hoopis männikasvuauru, lisades peotäiele männikasvudele liitri keeva vett ja alustades mõne minuti pärast auru sissehingamist.

Tuntud on männikasvuvannid liigese-, lihase- ja

närvivalu, aga ka unehäirete leevendajana. Vanni ei tohiks võtta, kui on südamepuudulikkus või kõrge vererõhk.

Sirje Aiaots tõdeb, et viimasel ajal on järjest populaarsemad kuusekasvud. Nende kogumiseks on õige aeg taas maikuus, kui kasvud on helerohelised, pehmete okastega ja kergelt hapuka vaiguse maitsega. Kuusekasvusid võib toorelt närida, kuid pikemaks säilitamiseks tuleks neid kuivatada.

Kuusekasvuteed juuakse ülemiste hingamisteede põletike, külmetushaiguste, köha ja bronhiidi, suu- ja kurgupõletiku korral. Välispidiselt võib vesitõmmist kasutada lihase-, närvi-, reumavalu ja podagra vastu. Kuusekasvud ja -okkad sisaldavad tähelepanuväärselt suurel hulgal C-vitamiini.

Teadupärast oleneb ravimtaime väärtus toimeainete hulgast.

Need ained tekivad ja kogunevad sedamööda, kuidas taim areneb.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

Nõgeselehed

Mustasõstralehed

FOTOD: SHUTTERSTOCK, MARGUS ANSU / TARTU POSTIMEES

Kasepungad ja -lehed

Kuusekasvud

köök

Mai 2019 36

Hõbehäälsed daamid jagavad lahkesti lemmikretsepte Ansambli Meelespea 12 noorusliku daami ühiselt kaetud laual on külluslikult head ja paremat.

Sünnipäevadel katab laua küllakutsuja, muudel koosviibimistel võtab iga ansambli liige midagi meelepärast kaasa ja lauake katab end ise.

Sirje Rekkor 60pluss@postimeesgrupp.ee

S

ügaval nõukogude ajal, 1959. aastal loodi tolleaegses Jaan Tombi nimelises Kultuuripalees, praeguses Salme Kultuurikeskuses pisut vanematest daamidest koosnev naisansambel,

mis sai nimeks Revolutsioonilise Liikumise Tööveteranide Naisansambel. Sellise nime all esineti kolm aastakümmet. Laulva revolutsiooni aegu võttis ansambel endale imekauni nime Meelespea ja tegutseb selle nimega tänaseni.

Juubilaransamblis laulab 12 nooruslikku 60+ daami, kellest vanimal käidud 91 ja noorimal 68 eluaastat. Ansambli staažikaim liige on noore neiuna ansamblit juhtima asunud Reet Poom, kel

on jätkunud juba 35 aastat igal nädalal tahtmist ja jõudu laule selgeks õpetada ja ansambli kontserttegevust korraldada. Sopran Karin on ansamblis laulnud tervelt poole selle elueast, 30 aastat.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

Ansambel Meelespea nooruslikud daamid. Esimene rida vasakult paremale: Mare Silber, Urve Ots, Juta Lepisto, Naima Ringmäe, Karin Oja, Malvi Hallik, Leili Brandt, Valju Kasuk (akordion, viiul). Teine rida vasakult paremale: Hele Leemet, Maie Koldits (klaver), Silvia Ije, Reet Poom (juhendaja), Õie Roomets, Tiiu Taim, Vaike Aasa.

FOTO: PRIIT ILMOJA