60+, mai 2018 by AS Eesti Meedia

Uued ajad ja kombed beebimajanduses. Kuidas nutitelefoni hooldada ja värskendada? Kass on sõber ja üksinduse leevendaja. Kas oled oma priskuses alati ise süüdi? AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 5/2018 (68) MAI

ISSN 2228-1592

Milline on meditsiinikirjanduse mõju? Kartul. Kalatoidud.

teema

Mai 2018 2

Inimesed meie ümber

attusin hiljuti vereanalüüsi kabineti ukse taga juhtumisi kõrvalt kuulma kahe vana hea sõbra vestlust. Ühel meestest oli rohkem vedanud. Tema tasakaalu ei toetanud kepp ja ilmselt on ta tervis sõbra omast parem. Ta oli tulnud teist lihtsalt toetama. Vereproovi andma läinud vana mees unistas soojemast ilmast ja Otepääle sõidust. Ta kurtis, et kehv tervis ja külge poogitud torud ei anna talle enam võimalustki ühiskondlikuks läbikäimiseks. „Vaid üks meelelahutus on jäänud: võtan oma ridva ja istun vee ääres,” lisas ta. „Vaata, et sa vette ei kuku,” muretses teine. „Kus sa seda! Mul on ikka päästevest ka seljas.” Sellest hoolimata, et meest ootas ees käik onkoloogi juurde, püüdis ta hoopis teiste tuju üleval hoida. Õele saatekirja ulatades lausus patsient kelmikalt: „Mul on teile kiri.” Igatahes oli sõbralik ja usalduslik suhe loodud. Ukse taga protseduuri lõppu oodanud sõbrast oli mehel ilmselge rõõm. Juttu aina voolas. Vereproov antud, polnud kepist enam asja. See anti sõbra hoida. Kes seda teab, kuhu kahe mehe tee viis.

ilvi Tartumaalt kirjutas ajakirjale 60+, et ta ei kuulu küll ühtegi ühingusse, aga külastab sageli inimesi, kes on talle elu jooksul palju tähendanud ja kes tervislikel põhjustel ise enam eriti ringi ei liigu. Nad tahavad väga suhelda ja neil on sellest palju rõõmu, kui keegi neid meeles peab. Selge see, et keegi ei lähe külla tühjade kätega, aga külakost ei peagi olema kallis. Tähtis on hoolimine, mitte hind. Milvi teeb alati oma lihtsat kooki. Sobib Milvile, sobib ka sõpradele. Sõiduraha ikka niipalju leiab, et teisest inimesest hoolida ja vaatama sõita. Milvi kirjutab ajakirjale, et nii tema kui ka tuttavad tulevad kõik pensioniga kenasti toime. Suhtlemiseks on hea abiline telefon. Alles hiljuti

helistas Milvile klassiõde ja ütles, et tahtis vaid tema häält kuulda. „See oli nii armas,” ei jätnud Milvi oma rõõmu jagamata. Ta teab, et iga hea sõna, mida teisele ütled, tuleb mitmekordselt tagasi, ja see on suur rõõm. „Üks suurimaid varandusi siin elus on inimesed meie ümber. Seda ei kaalu üles isegi terve maailma kuld.” Me ei saa loota, et pereliikmed on alati meie ümber. Lapsed võivad ju õnne leida teiselt mandrilt. Mõned lähedased käivad hoopis taevaseid radu. Sellepärast tuleb olemasolevaid sugulasi ja sõpru hoida kui silmatera.

ristoteles arvas, et sõprus on üks hing kahes kehas. Ometi lagunevad mõnedki sõprussuhted, ka need, mis olid kindlamad kui iga-aastane pensionitõus aprillikuus. On minulgi lapsepõlvesõpru, kes on mulle kahjuks võõraks jäänud. Samas on neid, kellega pole küll aastaid suhelnud, aga kohtudes on tunne, nagu oleksid alles eile pikalt koos istunud. Nagu ei oleks midagi muutunud. Keegi tark mees on öelnud, et sõprus on nagu õrn taim, mis ei vaja õhku, vett, päikest ega mulda, vaid usaldust, mis on samuti õrn. Noorena võib ju sõpru võtta ja jätta. Tulevad uued ja huvitavamad. Vanemas eas ei lähe enam liivakasti ega ütle, et hakkame sõpradeks. Sellepärast saad just vanemana kõige paremini aru, kes on sõber ja kes libasõber. Miks ma räägin sõprusest? Täna pole ju sõbrapäev. Homme on hoopis emadepäev. Ka ema ja tema laps on hingesugulased, kus kahes kehas on üks hing. Austame. Hoiame. Hoolime.

erviseamet tuletab seoses soojade ilmade saabumisega meelde, et nii mõnigi aias või metsas tärkav taim võib söömisel olla tervisele kahjulik ning põhjustada raske tervisehäda. Igal kevadel saab mürgistuse infoliin 16662 mitmeid kõnesid mürgiseid taimi söönud inimestelt või nende lähedastelt. Kuigi näiteks rabarberi noored varred on söögikõlblikud ning taime lehti võib väikeses koguses kasutada supi maitsestamiseks, ei tohiks tulenevalt rabarberilehtede maksatoksilistest omadustest neid kasutada ei smuuti ega pesto valmistamiseks. Kindlasti tuleb ettevaatlik olla ka maa sees leiduvate juurikate toiduks tarvitamisel – näiteks võilillejuurika asemel on toitu valmistatud mürgisest karumustika juurest. Samuti on inimesed karulaugu asemel söönud piibelehe ja mürgise sügislille lehti. Enne taimede korjamist ja nende söö-

Karulauk

FOTO: LIIS TREIMANN / POSTIMEES

mist tuleb kindlasti täpsemalt uurida nende välimust ja toimeid. Mürgistuskahtluse korral tuleks helistada terviseameti mürgistusteabekeskuse infoliinile 16662. 60+

Südame-veresoonkonnahaigused on gripi riskitegurid

ooaja algusest on gripi tõttu haiglasse sattunud 1837 inimest, neist 71 on lisandunud viimaste aprillinädalate jooksul. Üle 75 protsendi hospitaliseerimist vajanud patsientidest olid täiskasvanud ja vanemaealised patsiendid. Nende kolme nädala jooksul oli märkimisväärselt vähenenud ka laboratoorselt kinnitatud gripijuhtude arv. Viimasel nädalal said laboratoorse kinnituse 58 gripiviirust, neist 47 olid A- ja 11 B-gripiviirused. Gripihooaja algusest alates on gripi tõttu intensiivravi vajanud 208 inimest. Registreeritud on 93 gripist tingitud surmajuhtu, surnute mediaanvanus on 81 eluaastat. Haiglaravi kestus oli keskmiselt 7,5 päeva (1–37 päeva). Kõik intensiivravi vajanud kuulusid gripi riskirühma vanuse ja kaasuvate

haiguste tõttu. Üks inimene oli väidetavalt terve, informatsioon kaasuvate haiguste kohta puudus 13 inimesel, neist 9 surid. Ülejäänud 194 inimesel olid kaasuvad haigused. Põhilised riskitegurid on olnud südame-veresoonkonnahaigused, neist puhtalt südamega seotud probleemid olid 45 patsiendil, teistel patsientidel lisandus üks või kaks muud patoloogiat. Muudest patoloogiatest domineerisid dementsus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, onkoloogiline haigus, neerupuudulikkus ja diabeet. Intensiivravi vajanud gripijuhtude ülevaade põhineb Ida-Tallinna Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Viljandi, Narva ja Pärnu Haigla andmetel. 60+

Toetus Tšornobõli avarii likvideerijatele

S Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Eesti Meedia, 2018. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@eestimeedia.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@eestimeedia.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@eestimeedia.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@eestimeedia.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 9. juunil. Esikaanel on Ave Nahkuri maal.

Ettevaatust rabarberi ja karulaugu söömisel

otsiaalkindlustusamet maksis esimest korda välja Tšornobõli aatomielektrijaama avarii likvideerijatele mõeldud uue sotsiaaltoetuse. Toetust maksti kokku 396 inimesele, teatas amet. Toetus on mõeldud neile, kes saadeti sunniviisiliselt likvideerima Tšornobõli tuumakatastroofi avarii tagajärgi. Toetuse määramise eeldus on, et inimene elas enne Tšornobõli katastroofi ja elab ka praegu Eestis. Tuumakatastroofi tagajärgi likvideerima võis inimene olla saadetud ka teisest riigist. Toetust makstakse üks kord aastas ning toetuse suurus on 230 eurot. Edaspidi hakkab sotsiaalkindlustusamet toetust välja maksma jaanuaris. „Oluline on aga tähele panna, et neile, kellele juba makstakse samalaadset toetust mõnest teisest riigist või Eestist okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse alusel, uut toetust täiendavalt ei maksta,” selgitas Sotsiaalkindlustusameti hüvitiste osakonna nõunik Katrin Välling. Aprillis maksti toetus välja kõigile toe-

Tšornobõli aatomielektrijaam. FOTO: RAIGO PAJULA / POSTIMEES

tuse saamise tingimustele vastavatele klientidele, kes olid selleks ajaks enda andmed ametile esitanud. „Kes ei ole veel jõudnud andmeid esitada, saavad seda teha kuni aasta lõpuni, ja neile, kes vastavad toetuse saamise tingimustele, makstakse ka toetus tagantjärele välja,” lisas Välling. Sten Torpan

Tänapäeva beebid – uued ajad, uued kombed Ehkki anatoomilises plaanis pole lapse sünnis aastatuhandete jooksul midagi muutunud, on toimunud väga suur muutus praeguste emade ja nende emade või vanaemade raseduses, sünnitamises ning beebide hoolduses.

Kiira Udu 60pluss@eestimeedia.ee

ika kogemusega emad ja vanaemad tahavad ikka värskele emale nõu anda, kuid alati tasub enne mõelda, kui noorele emale soovitustega peale tormata, sest osa imikuga toimetamise nippidest on ajaga oma kasuliku mõju kaotanud või hoopis ohtlikud. Igapäevaelu, meditsiin ja teadus on viimase 30 aasta jooksul teinud meeletu arenguhüppe, mistõttu jääb muutustega vähem kursis oleval inimesel uuematest võimalustest ja teadmistest vajaka.

Rase ärgu tõstku käsi üle pea Paljud noored emad ütlevad, et on tihti saanud vanematelt või vanavanematelt õpetusi, mis tänases päevas tunduvad isegi koomilised.

MILLIST ABI VAJAB NOOR PERE? • Paku vaimset tuge ja teadmist, et sulle võib loota. Kuula noort lapsevanemat, ära kiirusta õpetusi jagama. • Kui vanemad pole valmis suhtlema või külalisi vastu võtma, ära solvu, vaid oota, mil nad on olukorraga kohanenud ja val-

32aastane Maris räägib, kuidas tema ümber kogunes pärast tema esimest rasedust ja lapse sündi palju õpetajaid, kes kõik teadsid paremini, kuidas tuleb last kasvatada. „Minu ja mehe vanemad olid üsna mõistlikud ning hoidsid õpetuste jagamisel pigem distantsi. Küll aga on meil sugulaste hulgas üks tädi, kes nõuannetega sugugi kitsi polnud. Näiteks teadis tema, et raseduse ajal ei tohi ma kohvi juua, muidu sünnib mul hüperaktiivne laps. Veel oli keeld juukseid värvida ja näiteks trenni teha,” tutvustab noor ema iganenud õpetussõnu. Ka 25aastane Kairi, kes sai möödunud aastal emaks, tähendab, et rasedusest vanemaid teavitades sattus ta kohe nõuandelaviini alla. „Ema ei lubanud pesu kuivama panna ega kardinaid vahetada, sest rase ei tohtivat käsi pea kohale tõsta, muidu võib lapsel nabanöör ümber kaela keerduda,” naerab naine praegu selle soovituse peale. „Veel tekkis hulk

mis oma rõõmu teistega jagama. • Anna värsketele vanematele teada, et oled valmis pakkuma seltsi või abi beebi hoidmisel – hingetõmbeaeg on väärtuslikem, mida neile pakkuda saad.

inimesi, kes arvasid, et rasedana pean ma sööma kahe eest,” esitleb ta ekslikke soovitusi. Pärnu Haigla ülemämmaemand Jelena Laanemets (pildil) lükkab laialt levinud eksiarvamused ümber. „Naine võib julgelt raseduse ajal käsi üle pea tõsta. Sel müüdil puudub igasugune tõenduspõhisus.” Sageli magavad rasedad naised, käed üle pea, sest nii on mugavam. „Arvatakse, et kardinate ülesriputamisega võib juhtuda, et lapsel keerdub nabanöör ümber kaela. Sellel aga pole käte ülestõstmisega mingit pistmist,” kinnitab ämmaemand. Jelena Laanemetsa sõnul võib nabanööri ümber loote kaela keerdumisel olla mitu teist põhjust, näiteks liigne lootevesi, väga pikk nabanöör, väga aktiivne loode. Rasedusaegsest toitumisest üks levinumaid arvamusi on vajadus kahe eest süüa. „Tegelikult suureneb naise päevane energiavajadus raseduse 1. trimestril 130

FOTOD: SHUTTERSTOCK

elu

Mai 2018

kcal, 2. trimestril 330 kcal ja 3. trimestril 540 kcal võrra, mis on keskmiselt ühe väikese võileiva kuni mõne puuviljani päevas,” lükkab ämmaemand selle müüdi ümber. Rase peab jälgima raseduseelset kaalu ja kehamassiindeksit, millest lähtuvalt võivad toitumissoovitused olla väga erinevad. „Kõige paremini oskab nõu anda naise enda ämmaemand või toitumisnõustaja, kelle juurde rase vajadusel suunatakse,” täiendab Jelena Laanemets. Seisukoht, et lapseootel naine peab füüsilist aktiivsust drastiliselt muutma, ei vasta samuti tõele. Ämmaemand kinnitab, et normaalselt kulgeva raseduse korral võib naine jätkata tavapärast elu, samuti teha sporti. „Kuna iga naine ja rasedus on erinev, siis on väga oluline, et teemat arutatakse raseduse alguses ämmaemanda või arstiga. Piisav füüsiline aktiivsus raseduse ajal on väga vajalik nii beebile kui ka naisele,” rõhutab Pärnu Haigla ülemämmaemand.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

hingeelu

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Mai 2018 10

Kass on sõber, pereterapeut ja üksinduse leevendaja Kass on terane ümbruse jälgija, hea strateeg jahikäigul saaki püüdes ning meie meeleolude ja tunnete peaaegu et silmapilkne tõlgendaja. Häda sellele, kes teda ebaõiglaselt kohtleb – kass ei unusta ülekohut ja maksab selle tegijale varem või hiljem kätte.

Toivo Niiberg psühholoog

aljud loomapsühholoogid leiavad, et kassi on huvitav uurida, sest tema aju peetakse struktuurilt ja funktsionaalsuselt kõige enam inimaju sarnaseks. Laborikatsetel, mis on spetsiaalselt mõeldud kasside intelligentsuse mõõtmiseks, on kassid järjekindlalt hästi esinenud ja demonstreerinud suurepärast võimet arutleda ja õppida. Nad on vilunud olukorra analüüsijad, keskkonnaga kohanejad ja võimelised eksimustest õppima. Varsti on neile selge, kuidas uksi avada, valgust välja ja sisse lülitada, akna peale koputada, WCs käia. Kassi võib julgelt nimetada esimeseks kodustatud lemmikloomaks. Inimese ja kassi kooselu sai arheoloogide arvates alguse juba peaaegu 10 000 aastat tagasi. Kodukassi eellaseks peetakse

eelkõige Kirde-Aafrikas levinud Liibüa ookerkassi ja võsa-ookerkassi. Seega looduses me metsikut kodukassi ei kohta. Arvatakse, et kodukass kui liik tekkis 3500 aastat tagasi. Kassi peeti Egiptuses pooljumalaks, kellel näiteks tulekahju korral ilmnes omadus inimest hoiatada ja teda hullemast päästa. Kassitapjat karistati rängalt – surmanuhtlusega. Koer liigina kodustati umbes 7000 aastat enne Kristust, aga mitte kui lemmikloom, vaid tööloom – tema ülesanne oli valvata ja jahti pidada. Maailma suurimad kassiarmastajad on austraallased – iga kümne elaniku kohta tuleb 9 kodukassi. Lemmikloomana on kass kõige ebapopulaarsem Lõuna-Ameerikas (Peruu) ja Lõuna-Aafrikas (Gabon), kus kass on peaaegu tundmatu.

Igal kassil on oma nägu ja tegu Erinevad liidud tunnistavad kokku ligikaudu 60 kassitõugu. Nendele tõugudele kehtivad standardid kirjeldavad iga tõu ajalugu, füüsilist välimust ja iseloomu. Väike või suur, sale või tugeva kondiga – kassid jaotatakse kehakuju järgi kolme klassi, millest igaühel on võimalikud ka vahepealsed variandid. Siinkohal kerkib esile üsna üldine, ent siiski tihti täheldatud tendents: mida

saledama kehatüübiga kass, seda aktiivsem ta on; mida suurem ja jässakam, seda rahulikum ja vaoshoitum kass. Kuigi sellele nähtusele pole ühtki teaduslikku seletust, on sageli märgatud, et nii lühi- kui ka pikakarvalisi teisendeid omavate tõugude raames on pikakarvalised rahulikumad kui lühikarvalised. Igal kassil on oma nägu ja tegu nagu inimeselgi. Iga kassi ninamuster on sama unikaalne nagu inimese sõrmejälg. Kaelkirjak, kaamel ja kass on ainsad loomad maailmas, kes tõstavad kõndides mõlemat paremat ja mõlemat vasakut jalga korraga. Selline liikumismeetod tagab kiired vaiksed sammud.

Kass võtab inimese tuju üle Sinu kass armastab sind ja saab aru, millises tujus sa oled. Kui oled kurb või stressis, võid märgata ka muutust kassi käitumises. Kass sõtkub käppadega siis, kui ta on õnnelik. Kass peaaegu mitte kunagi ei „näu” teise kassi peale. See häälitsus on reserveeritud inimesele. Kass saab oma turvatunde sinu häälest. Räägi oma kassiga! Ole hoolikas valima õiget tooni. Kass saab aru, kui sa tema peale karjud (kuigi ta võib sellest mitte välja teha). Mida rohkem sa kassiga räägid, seda rohkem räägib tema sinuga. Kass suudab teha üle saja eri häälitsuse, koer vaevalt üle kümne.

Nurrumine on alati positiivne. Urisemine on alati negatiivne, kui ei ole tegu mänguga. Kähisemine on alati väga negatiivne, isegi mängu puhul võib näidata liialdamist. Nurrumine väljendab rahulolu mõnusa keskkonnaga, rahulolu määra näitab nurrumise intensiivsus. Mis tujus su kass praegu on? Tema silmad, kõrvad ja vurrud ütlevad sulle. Õpi mõistma märguandeid, mida ta sulle annab. Kui kass on sinu läheduses ja ta saba väriseb, siis see on suurim armastusavaldus kassi poolt üldse. Kui ta aga hakkab sabaga vehkima, siis on ta tuju muutunud – parem hoia distantsi. Ohu korral ajavad kassid turja küüru, see väljendab hoiatust. Kõrvade lidusseajamine on hoiatus. Peremehe jalgade nühkimine või ise sülle ronimine väljendab alati positiivset suhtumist. Üldiselt arvab enamik kasse siiski, et maailm tiirleb ümber nende, ja ka sellega peaks arvestama. Vägisi ei anna teda sülle võtta ega ka temaga mängida. Kass on kõige rohkem magav imetaja. Ta magab keskmiselt 16 tundi ööpäevas.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tehnika FOTOD: SHUTTERSTOCK

Mai 2018 14

Nutitelefon nõuab hoolsat peremeest Kas hooldada ise või minna

Hoia nutitelefoni

või väiksem töökoda või poeke on enamikus linnades, kus telefoniprobleemidega aidatakse. Tark kaupmees annab kindlasti ka tasuta nõu enne seda, kui telefon juba remonti vajab, ehk siis nõuandeid heaperemehelikuks kasutamiseks. Et mõista, kuidas nutitelefoni nutikas omanik olla, tuleb esiteks aru saada, mida see endast kujutab. Sisuliselt on tegu väikese arvutiga. Selle sees on tegelikult kõik sarnased osad nagu tavalisel lauaarvutilgi. Erinevus on selles, et kui lauaarvuti on suur ja seal on kõikide komponentide tarvis ruumi laialt, siis nutitelefonis on kõik ära mahutatud väga pisikesse, taskusse mahtuvasse kesta. Teiseks on nutitelefon kaasaskantav arvuti. Tavalist arvutit me turule, metsa, randa või külla minnes kaasa ei võta, rääkimata seal kasutamisest. Kolmandaks on nutitelefoni küljes veel selliseid osi, mida tavalisest arvutist ei pruugi leidagi: need on sensorid, nagu kaamera, mikrofon, alati ka kõlarid.

aeg-ajalt tolmu pühkida, nutitelefoni peab selle liikuva eluviisi tõttu hoolikamalt kaitsma. Peamise ohuna tuleks arvestada umbes meetrikõrgust kukkumist kõvale pinnale: me hoiame telefoni üldjuhul käes, taskus, laual või käekotis, mis kõik on umbes inimese vöökõrgusel. Selliselt kõrguselt kukkudes on suur tõenäosus kas osaliseks või täielikuks purunemiseks. Isegi kui kukkumine on õnnelik ja põhjustab ainult mõne kosmeetilise kriimu, võib sellel olla üks teine halb tagajärg. Kui hiljem esineb võib-olla hoopis teisel põhjusel telefonis mõni muu tõrge ja see tuleb viia müüja juurde garantiiremonti, võivad välised kriimud või kukkumisjäljed anda teenindajale hea ettekäände garantii tühistada. Abi võib saada ainult tarbijakaitsest. Telefoni füüsiliseks kaitsmiseks on mitu taset. Eestpoolt, seal, kus on puutetundlik ekraan, on mõttekas telefoni kaitsta „ekraanikilega”. Tegelikult pole tänapäeval enam tegu kilega, vaid rabeda plastiga, mis kleebitakse telefoni ekraanile.

Nutitelefon on praktiline tehnikaseade spetsialisti juurde? kukkumise eest nagu paljudes peredes sõiduauto. Aga Enne seda, kui õpite oma telefo- Telefoni eest hoolt kandes tuleb kahe praktilise asja võrdlemine näitab, ni ise hooldama, soovitan ikkagi alustada juba selle füüsilisest et neil palju ühist polegi. telefonihooldusi. Mõni suurem poolest. Tavaliselt arvutilt tuleb

Hans Lõugas tehnikaalase veebiväljaande geenius.ee peatoimetaja

uto eest hoolitsemine on üldjoontes selge: tuleb hoida kütus paagis, rehvid-kojamehed töökorras ja järgida autotootja juhiseid selle kohta, millal hoolduses käia. Usun, et enamik autojuhte viib auto hoolduseks kas ametlikku või mitteametlikku esindusse, vähemalt mõne tuttava automehaaniku juurde. Kuidas nutitelefoni eest hoolt kanda? Telefoniga tundub kõik olevat vastupidi. Mingeid silmaga nähtavaid kuluvaid osi sel ju polegi. Telefoni ostes ei saa kaasa mingit selgelt hooldusjuhist, mis ütleks, et näete, kuue kuu pärast peate tegema selle. Lõpuks jääb kõiksugu murede lahendamine ja hooldamine üldjuhul telefonikasutaja enda tööks.

Miks rabe? Sest kui telefon ettepoole löögi saab, peab kaitsekile ise purunema – kui see löögi päris ekraanile edasi annab, pole tast ju kasu. Muudest külgedest kaitseb telefoni sobiva paksusega kest, ümbris või korpus. Need algavad ülimalt õhukestest kummi- või plastümbristest, mis ei tee telefoni paksemaks ega raskemaks, küll aga kaitsevad kriimude eest. Valiku lõpus on aga hästi tugevdatud kaitsekorpused. Olen ajakirjandusliku eksperimendi käigus ise ühe õrna telefoni sellise korpuse sisse pannud ja sellest autoga üle sõitnud – telefoniga ei juhtunud midagi. On ka ümbriseid, mis vett kartva telefoni veekindlaks teevad, mida on kasulik kanuumatkal või muidu vee ääres kasutada. Kel aga töö või hobi tõttu iga päev ohtlikus keskkonnas vaja käia, näiteks ehitusel, tasuks vaadata eraldi tugevdatud telefonimudeleid, ka selliseid müüakse.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

ILLUSTRATSIOONID: SHUTTERSTOCK

Mai 2018 18

Oled liialt priske – ise süüdi!? Reet Pool psühholoog ja tervisevõimlemise treener

ui paljud meist on seda väljaütlemist taluma pidanud! Järgnevad autoritaarsed õpetused: „Söö vähem! Liiguta ennast! Mine jõusaali! Ära sõida autoga! Unusta lift – jookse trepist üles! Toitu tervislikult!” Ja kui nõuandjale näib, et nõu kuulda ei võeta, järgnevad soovitused minna kursustele, nagu „Kuidas vähendada vöö ümbermõõtu”, „Nippe toitumise parandamiseks”, „Võtan kaalust alla”, „Ülekaalust ja kaalu dieetidest”, „Rasva põletamine”, „Muuda oma toitumist, muudad elu!”. Ja priske inimene teeb heas usus kõike soovitatut. Ta on pidevalt närvis, ei maga, süüdistab ennast, varjub koduseinte vahele, palub arstilt depressioonirohtusid, talub kaaskodanike halvustavat suhtumist ja solvavaid märkuseid tänaval. Nii päevast päeva ... Aastakümnetepikkusest kogemusest tean, et suhteliselt väike osa paksudest inimestest mugib

järjekindlalt kreemikooke, kugistab päevade kaupa pekiliha, jalgsi üldse ei käi, spordib tugitoolis. Väga paljud neist teevad, nagu oravad rattal, just ülal toodud nõuannete kohaselt, lootes heausklikult ikka ja jälle, et kilod kaovad. Rahakott tühjeneb – jõusaalid, koolitused, konsultatsioonid, toidulisandid, rasvavabad ning suhkruasendajatega dieettooted ju maksavad, ja mitte vähe! Aeg kulub. Närvid kah kuluvad ...

Maailm pakseneb Mitte kunagi varem pole ülekaalulisusele pühendatud nii palju tähelepanu, energiat. Ja mitte kunagi pole sellele teemale keskendujad teeninud nii suurt kasumit! Mitte kunagi varem pole maailmas olnud ka ülekaalulisi endid! Maailm pakseneb. Statistika kohaselt olevat pakse juba 2 miljardit. Arv kahekordistuvat iga seitsme aasta järel. Eestis olevat neid erinevate uuringute põhjal kolmandik täiskasvanud elanikest (muide, mehi veidi rohkem, naisi vähem), lastest aga viiendik. Nii et: lugupeetud prisked inimesed – te pole sugugi üksinda! Milles siis asi? Kas kõik on laisad õgardid? Kas televiisoris näidatud paksude peeneks treenimise

saates osalenud ülitüse nõuandeid jagav arst oma laua taga ei tea, kuidas oleks tervislikult vaja elada, et peenike olla?

Hingepiinad, enesesüüdistused On inimesi, kes on oma välimuse ja kehakaaluga rahul. Teame neid ütlemisi: „Iga kilo minus on saadud suure vaevaga ja maksnud palju!” Vanaemade tarkus on „Paks laps on ilus laps!”. Kas taoline käibetõdede kordamine on ülekaalu probleemi teadvusest alateadvusesse peletamine, pea liiva alla peitmine? Mine seda tea. Vanavanemate noorusajal oli sõda ja sõjajärgsed nälja-aastad. Siis tõesti näitas rasvakiht kehal head tervist. Aga praegu? Mõnedel rahvastel on tüsedus iluideaaliks. Nii võib see olla ka konkreetse inimese puhul. Kui aga tahaks elada siin ja praegu, minna kaasa maailma sale-olemise moevooluga ja võtta arvesse tänapäeva meditsiini nõuandeid tervisele? Siis tahaks olla sale! Tervisevõimlemise treeneri pikaaegsed kogemused on näidanud, et on inimesi, kelle puhul tugevgi treenimine ja dieedid soovitud ning kestvat saledust ei too. Siit hingepiinad: „Ma ei oska

trenni teha! Söön valesti! Olen paks ja vastik!” jmt. Elukvaliteet negatiivne. Pidevad ja kestvad süüdistused teistelt ning peamine – iseendalt! Hingeabistajana küsin: mis aitaks inimesel enesesüüdistuse koormast vabaneda või vähemalt olulisel määral seda kergendada? Pakun välja: jagagem koormat! Teame, et jagatud koorem on alati kergem koorem! Näidakem, et konkreetne inimene ise pole kõigis negatiivsetes asjades vastutav ehk süüdi. Kas aga kehakaal, antud loo teema kohaselt ülekaal, on üks selliseid asju, mille puhul saaks vastutust veidigi veeretada eneselt mujale? Õnneks on küll! Alljärgnevalt tutvumegi nende teguritega. Aga neid tundma õppides ärgem siiski unustagem, et tervisele toob kasu, kui saame koormat jagada, kuid siiski mitte täielikult seda teiste kanda andes, vaid võttes koorma kandmises ka enesevastutuse osa.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervislik toitumine

Mai 2018 28

Kartul – kultuslik ja legendaarne Inimtoiduks sai kartul kusagil esimesel aastatuhandel enne Kristust. Indiaanlaste rituaalses mitme tuhande aasta vanuses kultuuripärandis leidub viiteid isegi kartulikultusele. Esimesed eurooplased, kes selle taimega tutvust tegid, olid usutavasti LõunaAmeerika vallutanud hispaanlased, kes nägid põlisrahvaid söömas neile tundmatu taime mugulaid.

Mihkel Zilmer meditsiinidoktor ja meditsiinilise biokeemia professor

Anne Lill ajakirjanik

uroopasse jõudsid need eksootilised mugulad arvatavasti 16. sajandi keskel, kus neid ei oodanud sugugi palav vastuvõtt. Põhjus oli selles, et toidutaimed, mille söödav osa arenes täielikult mullas, olid tolleaegses Euroopas üsna tundmatud ja nii peetigi kartulit tõsimeeli mingiks kuradiõunaks, mis muudab isegi kasvumaa roojaseks. Et taim nägi aga tore välja, pälvis see esmalt iluaednike tähelepanu – hinnati nii kartuliõisi kui ka dekoratiivse välimusega mugulaid. Nii et esimesed sada aastat pärast Euroopasse jõudmist kasvas kartul Euroopas pigem lillepeenras kui põllul. Kartulite kasvatamine ja söö-

mine kohtas niivõrd tugevat vastuseisu, et seda tuli murda kas kavaluse, sihikindla soovitamise või suisa vägivallaga. Venemaal ja Saksamaal juurutati kartuli kasvatamist koguni sõjaväe abiga ning sellest keelduvaid talupoegi karistati ihunuhtluse või vangilaagriga. Eestisse saabusid esimesed kartulimugulad 18. sajandi veerandkünnisel, kuid laialdasemalt hakkas kartulikasvatus meil levima alles sama sajandi lõpupoole ja sedagi eeskätt mõisates. Taiplikud mõisnikud ja talupojad jagasid varsti ära, et tegu on saagika ja toiduks mitmel viisil kõlbliku põllukultuuriga ning kartulikasvatus muudkui arenes. Uudset põllukultuuri nimetati Eestis algul mitmeti, põnevamad nimetused olid ma-uwwin (maaubin) ja ma-oun (maaõun), mõnes kohas kutsuti kartulit muldõunaks. Veidi hiljem hakati kasutama sõna kartuhwlid. Kuna kartuhwel oli pikk ja keeruline, siis kõnepruugis kasutas maarahvas lühemaid vorme tuhvlid ja tuhlid, mis hiljem aegade jooksul muutus nüüdisaegseks kartuliks. Eelmisel sajandil hoogustus kartulikasvatus meil sedavõrd, et Eestit hakati kutsuma koguni

kartulivabariigiks, kuigi kartul pärineb hoopis kauge Lõuna-Ameerika Andide mäestike kõrgaladelt. Ja kui saadi aru, et kartul sobib nii inimese toiduks, loomasöödaks kui ka viinavalmistamiseks, saavutas kartul täieliku lugupidamise. See on siiani lugupidamist vääriv toiduaine, mida süüakse meelsasti ja küllalt palju. Eestimaal on kartulit nimetatud ka teiseks leivaks. Tabav nimetus, sest kartul ongi meile olulisemaid liitsüsivesikute (tärklise) allikaid, nagu leibki.

Milles seisneb kartuli sisukus? Kartul on väga tähtis liitsüsivesikute (umbes 15 protsenti) allikas. Kartul on rikkalik kaaliumiallikas, märkimisväärne mangaanija magneesiumiallikas. Kartulis on väga palju B3- ja C-vitamiini ning märkimisväärselt B1- ja B6-vitamiini ning foolhapet. Kartul pole küll rikkaim C-vitamiini poolest, kuid kuna kartulit tarbitakse üpris palju, siis on värske kartul üks väga tubli C-vitamiini allikas. Vitamiinid ja mineraalained paiknevad peamiselt koorealuses osas. Kartul on valguvaene, kuid sel-

le valkude koostis toetab organismi vajadusi. Kartulivalgu biokvaliteet inimorganismi jaoks jääb küll alla loomsete valkude omale, kuid see on siiski meie põhiliste taimsete toiduainete seas valkude poolest üks parimaid. Kartulis on umbes 75–80 protsenti vett ja 100 g kartuleid annab umbes 70–90 kcal toiduenergiat. Nii et hea, tervislik ja lahe toidukraam, kui tarbida seda õiges koguses ja normaalsel kujul.

Toorest kartulit ja sellest saadud mahla peetakse heaks dieettoiduks südame ja veresoonkonna, samuti mao ja seedetrakti haiguste ning põiepõletiku korral. Kõik kirjeldatu kehtib sajaprotsendiliselt värske kartuli kohta. Ka hästi hoitud vana kartul on söömise mõttes heal tasemel, kuigi just vitamiinide poolest jääb see mõnevõrra nigelamaks.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

köök

Mai 2018 34

Kuidas terve kalaga köögis toimetada? Kala kui väärt toiduaine kogub populaarsust. Need kalaliigid, mida enamasti toidulaualt leiame, pole päris samad, mida väärikas eas inimesed oma nooruspõlvest mäletavad. Samas paljud ei mäletagi ehk enam, kuidas meie enda vete luts või latikas maitseb või kui hea on kiisapuljongil keedetud kalasupp.

Sirje Rekkor 60pluss@eestimeedia.ee

ärske kala söömise hooaeg on ikka olnud kevad ja suvi. Seepärast on praegu ehk õige aeg meelde tuletada, kui laiad on meie vetest püütud kala kasutamisvõimalused ja kuidas kalaga köögis toimetada. Mul ei ole kasutada täpset statistikat, kuid kaldun arvama, et kõige enam sööme räime ja kilu, lõhet (küll enamasti kaugetest kalakasvandustest toodut) ja forelli. Vähemalt suuremates linnades ja paremini varustatud kauplustest saame osta ka koha, ahvenat, haugi, lesta, ümarmudilat. Harv külaline on poeletil värske siig, angerjas, silm. Vähem süüakse värskelt lutsu, latikat, säinast, tinti, rääbist. Põhjusi võib olla mitu – kas ei ole need kalad suu järgi, pole neid lihtsalt saada või ei osata neist kaladest enam toitu teha. Eriti meie tervisele kasulikke keedetud ja aurutatud kalatoite. Või ei tunne me enam mitmeid kalu ega tea, mida nendest valmistada. Tundub, et sageli ei oskagi me enam suure terve kalaga midagi peale hakata või tundub see nii suure jändamisena, et jätame kala pigem ostmata. Kui on kindel plaan kala süüa ja eri liiki kaladest maitsvaid ja tervisele pai tegevaid toite teha, kuluvad järgnevad nõuanded ehk marjaks ära.

Veendu, et kala on värske Veendu, et kala on kvaliteetne ja seda käsitletakse poes või turul õigesti. Turule või kauplusesse värsket

kala ostma minnes võiks neile heita esimese hindava pilgu. Mõnd asja on soovitatav natuke terasemalt uurida. Vaadata, kas kala on terve ning muljumata, kas selle lõpused on helepunased (jääs säilitatud kala lõpused on hallikalt punetavad), kas nahk on läikiv ja limane ning limakiht ühtlane, kala silmad selged ja veidi väljaulatuvad. Paisunud, tuhm ja ebaühtlane limakiht on märk kala langenud kvaliteedist. Kui võimalik, tasub kala kindlasti nuusutada, kas lõhn on värske. Võimalusel ka katsuda, kas kala liha on elastne, nõtke (kui kala muljuda sõrmedega, siis värskele kalale lohku ei jää). Veendu, kas kala liha on selgroo küljes kõvasti kinni ja küljeluud lihas kinni. Vähemalt nii teevad asjatundlikud peakokad, et oma külastajatele võimalikult hea kvaliteediga kala valida. Samuti ütlevad peakokad, et suuremaid kalu ja kalafileesid tuleks lasta pakkida sirgelt ja paberisse, mitte puseriti kilekotti nätsutada. Kokkukeeramine või muljumine kahjustab kala lihaskude ja võimalus maitsvat ja hõrku kalarooga valmistada väheneb oluliselt.

Valmista kala õigesti ette Kui oleme kala koju viinud, seisab ees selle ettevalmistamine kas keetmiseks, praadimiseks, küpsetamiseks, grillimiseks või hoopis soolamiseks või suitsutamiseks. Kalaga toimetamisel on head abivahendid muidugi kalariiv ja õhukese teraga kalanuga, käärid ja kalalaud. Kalalaud peab olema piisavalt suur (sobib mõõtmetega

60×22 cm), tugev, tihedast puust või plastist. Ära kulub ka teravaotsaline kahvel kala kinnitamiseks lauale ja kalapintsetid peenikeste luude eemaldamiseks. Kala puhastamisel peaks tundma tema siseelundeid. Lõpused ja soolestik on kala kõige bakteririkkamad osad. Neerud ei ole samasugused nagu toiduks kasutatavatel loomadel, need on kõhuõõnes vastu selgroogu ja meenutavad välimuselt pigem tumepunast hüübinud verd. Kala säilitamise seisukohalt on tähtis neerude hoolikas eemaldamine. Sapipõis on kala eeltöötlemisel kerge lõhkema, sellest vabanev sapivedelik rikub kala maitse. Kui kalas on mari, kasutage see kindlasti toiduks, paljude kalade mari (näiteks lõhe, forelli, haugi, rääbise, siia, kilu, lutsu) on toidunautlejate unelm. Kõige hinna-

tum on muidugi tuuraliste (neid kasvatatakse meil Narvas) mari. Kalamaks on toiteväärtuselt kala hinnalisim osa. Nii väherasvase kui ka rasvase kala maks sisaldab rohkelt vitamiine.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!