60+, september 2019

NR 9/2019 (84) SEPTEMBER

ISSN 2228-1592

Tants mängis Eesti vanima tegevmeesnäitleja Peeter Jürgensi elus põhirolli.

Miks tasub vanemas eas tantsida?

Millal tuleks minna perearsti juurde, millal aga pöörduda erakorralise arstiabi poole?

Mida tervislikku on peidus mustika tõmmu kesta all?

Liha tuleb targalt osta ja käsitleda.

FOTOD: TALLINNA LINNAMUUSEUM, VÕRUMAA MUUSEUM, AIGRETTE ANTIIK, TARBEKUNSTIMUUSEUM, IDLA ANTIIK

teema

September 2019 4

O

n sume õhtu, vihmase ja kõledavõitu suve suur kingitus.

Antsla staadionil laulab Anne Veski, kes noored ja vanad, mehed ja naised sõrmenipsust kaasa tõmbab.

Mina aga vaatan üksisilmi, kuidas mitte just esimeses nooruses naine lava ees tantsib – plastiliselt, ennastunustavalt, tundeist tulvil. Ilus!

Mitte ainult vanemad, vaid ka paljud praegused viiekümneaastased ning nooremad naised on kindlad, et tantsida tohib ainult siis, kui mees tuleb ja tantsule viib. Üksi tantsima minna – jätke nüüd! Iga liigutus peab olema viimistletud. Komistused ja koperdamised on lubamatud.

Tundub, et mehed on veelgi enesekriitilisemad. Hirm tekib juba mõttest, mida teised minust arvavad: mul ei ole rütmitunnet, ma olen liiga vana või liiga paks, tantsimine ei ole minu jaoks.

T

egelikult aga jätame nii suure osa oma keha kogemusest tähelepanuta. Tants aitab ju tunda end rõõmsamalt ja enesekindlamalt.

Vaadake vaid inimest, kes pärast poognate võtmist tantsupõrandalt tuleb – punaste põskedega, väsinud, aga lõbus ja õnnelik.

Kes end vähegi muusika rütmis liigutanud on, kasvõi salaja üksi kodus olles ja peegli ees, teab, et tantsimine annab võimaluse läbi elada erinevaid tundeid, näiteks viha, meeleheidet, kaotusvalu, mida võib sõnadega olla liiga keeruline edasi anda.

Miks me siis kardame tantsupõrandale minna? Miks me muusikas liikumist pelgame? Kas tõesti kaalub hirm teiste naeruvääristavate pilkude ees meie enda sisemise ilu ja tunnetuse ning siira olemise üles?

Vähe sellest! Tantsuterapeudid usuvad, et tantsimine aitab viia iseendaga leppimiseni. Tantsuline liikumine näitab teed sisemise arukuse juurde, õpetades seda, milleni me ei ole ulatunud. Pane igasse tantsu sisse tükike endast ja tants hakkab elama. Sinu tantsu kõrvalt vaatajad annavad sulle andeks tehnilised apsud, kui nad näevad, et naudid seda, mida teed – tantsid südamest ning hingest.

K

as tantsimine vanas eas enam sobib? Teadusajakirjas Frontiers in Human Neuroscience avaldati uuring, mis tõestab, et inimesed, kes teevad vanemas eas füüsilist trenni, suudavad pidurdada aju vananemist. Kõige paremini mõjuvat uuringu kohaselt ennekõike tantsimine. Ka tantsimises on oma rutiin, aga sellele lisandub ülesanne tantsusammud kiiresti selgeks saada. Just selle tõttu mõjub tantsimine ajule paremini: kogu aeg on vaja mõelda ja millegi uuega ümber harjuda.

On inimesi, kes mitte kunagi ja mitte mingi hinna eest tantsupõrandale ei lähe. Psühhoterapeut Eha Rüütel rõhutab, et tantsuga on võimalik see, mida keha ei suuda teha, teha uhkuseks selle üle, mida ta suudab. Loova liikumise kaudu hakkame lõpuks enesega leppima ning ennast väärtustama.

Tantsupisik on kindlasti meis kõigis olemas. Millal see nakkus just külge hakkab, on juba omaette küsimus. Puudutamata see meid ei jäta.

Vaja on ainult püsti tõusta ja minna.

Aga läheme siis!

P

sühholoog Toivo Niiberg vahendab tänases ajakirjas tantsuterapeutide usku, et vaimsed ja emotsionaalsed probleemid ongi lihasepinge ja piiratud liikumismustrite vormis kehas tallel. Meie keha jutustab rohkem kui väljaöeldud mõtted. Iga tants on inimese sisemusest tulenev kordumatu ja ainulaadne tunnetus, mis ei allu kriitikale.

Pilt on illustratiivne.

Poolteist aastat koduta olnud naine sai lõpuks enda kodu tagasi

P

ikk saaga on leidnud lahenduse, ebaseaduslikud elanikud on välja tõstetud ja omanik kodus tagasi. Eesti Õigusbüroo tänab inimesi, kes koduta jäänud naisele abi pakkusid.

Eesti Õigusbüroo poole pöördus möödunud aasta septembris inimene, kes 2018. aasta maikuus enda kodust tuttavate poolt välja tõsteti. Kuigi korter on tema nimel ja sissetungijatel korteriga mingisugust seost ei ole, ei saanud ka politsei olukorda lahendada, kuna korteris viibijad väitsid, et neil on suusõnaline üürileping. Tänaseks on pikk saaga leidnud lahenduse, ebaseaduslikud elanikud on välja tõstetud ning omanik kodus tagasi.

Kogu sündmuste ahel sai alguse eelmise aasta kevadel, kui korteri omanikule tulid külla tema kunagised tuttavad mees ja naine, kes omaniku külalislahkust kuritarvitades keeldusid korterist lahkumast. Möödunud aasta 1. mail hõivas paarike omavoliliselt kogu korteri, vahetades omaniku poeskäigu ajal ära ukse koos ukselukuga.

Korteri omanik pöördus avaldusega politsei poole, kuid kuna korteris viibijad rääkisid politseile suusõnalisest üürilepingust, ei saanud ka politsei abistada ning soovitas kohtusse pöörduda. Sügisel pöörduski kodutuks jäänud naine Eesti Õigusbüroo poole ja 18. oktoobril esitati hagiavaldus kohtusse. Lõpliku otsuse langetas kohus alles tänavu 6. juunil, millega rahuldati korteriomandi

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise hagi ja otsust tuli täitma saata kohtutäitur, kuna kohtuotsusest hoolimata ei olnud ebaseaduslikud valdajad nõus korterit vabastama.

Eeskätt venis kohtuprotsess pikale seetõttu, et korteris viibijad ei olnud huvitatud kohtus käimisest ja korteri vabastamisest, mistõttu kõik dokumendid tuli nendele kättetoimetamiseks avaldada ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid see protsess on üsna aeganõudev.

Eesti Õigusbüroo juristi Merike Roosilehe sõnul peaks see juhtum olema hoiatuseks kõigile koduomanikele, sest sellisesse olukorda võivad lahked ja heatahtlikud inimesed sattuda väga ootamatult. „Külalislahkus on kena asi ja abivajajaid tulebki võimalusel aidata, kuid see kaasus näitab ilmekalt, kui rumalasse olukorda võib inimene sattuda teisi abistades ja neile peavarju pakkudes. Tõenäoliselt oligi selline stsenaarium korteri hõivanud inimeste plaan, kuna neil ei olnud kusagil mujal elada ja raha nappis samuti. Ilmselt olid nad teadlikud ka sellest, et kui politseile väita suulise üürilepingu olemasolu, siis on see piisav politsei protsessist eemaldamiseks ja tuleb kohtu poole pöörduda, kuid see protsess on teadupärast aeganõudev. Teisisõnu tähendas see korteris viibijate jaoks ajapikendust ning seda nad ka said,” lisas Roosileht.

60+

Parandus

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2019. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@postimeesgrupp.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@postimeesgrupp.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@postimeesgrupp.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@postimeesgrupp.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@ postimeesgrupp.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 12. oktoobril.

MIHKEL MARIPUU / POSTIMEES

Tantsi minuga ometi!

D

ementsuse info- ja usaldusliin on Dementsuse Kompetentsikeskuse pakutav teenus, kust saavad nõu nii dementsussündroomiga inimesed, nende lähedased kui ka spetsialistid ning tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajad. Infoliini õige number on 644 6440. Infoliin pakub võimalust jääda anonüümseks, aitab pärast diagnoosi uues olukorras orienteeruda ning leida kõige parema olemasoleva abi ja nõu võimalikult kodukoha lähedal. Infoliin aitab aru saada nii haiguse olemusest kui ka annab nõu kriisis.

Dementsuse usaldus- ja infoliin on avatud igal tööpäeval neli tundi ja infoliini nõustajad on dementsuse valdkonna eksperdid: arstid, tegevusterapeudid, sotsiaaltöötajad, õppejõud ja dementsu-

sega inimeste kogenud lähedased. Kui telefoni teel jääb mõni probleem lahendamata, siis pöörduja loal tegeletakse ja nõustatakse teda edasi juhtumipõhiselt, kaasates vajadusel muid spetsialiste.

Infoliin on avatud esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel kella 12–16 ning kolmapäeval kella 16–20. Helistaja tasub kõne eest telefonioperaatori hinnakirja alusel.

Ajal, mil infoliin ei tööta, võib küsimused saata meiliaadressile info@eludementsusega.ee, küsimustele vastavad oma ala eksperdid.

Dementsuse infoliinilt sai esimese nelja kuuga abi üle 200 inimese.

60+

elulust

9 September 2019

Abikaasa Liina on oma meest ikka kutsunud, et lähme, täna on penskaritel peoõhtu. Aga peotantsuõpetajanagi töötanud Peeter Jürgens on olnud kriitiline ja kahtlev. Fotograafi mahitusel haarab mees naise pihast ja viskab villast: „No paneme siis kaks paksu kõhtu vastamisi!”

ELMO RIIG / SAKALA

Liisi Seil 60pluss@postimeesgrupp.ee

U

gala näitleja Peeter Jürgens (80) on juba mitu päeva enne intervjuud ärevil. Eesti vanim meestegevnäitleja pelgab avalikke esinemisi, kuigi näitelaval tunneb end kui kala vees. Ent intervjuu on proovikivi ja talle meeldib end proovile panna. „Lihtne on öelda kohe „ei”!

Aga mina mõtlen alati, et ülesanne võib mulle pakkuda ka

midagi meeldivat. Kui suudan end ületada ja keerulise asjaga toime tulla, siis olen õnnelik.

See on üks võimalus, kuidas endas rõõmu tekitada ja elusana tunda,” ütleb ta.

Peeter Jürgens hoiatab, et ta on „nii halb filosofeerija, et hirmus kohe”. Sellest hoolimata jätkub meil juttu mitmeks tunniks.

Tänavu märtsis täitus teil 80 eluaastat. Juubel tõi palju tähelepanu ja intervjuude andmist. On see olnud meeldiv või väsitav?

Tähelepanu on tõesti palju olnud. Olen ladranud nii palju, et inimesed on minust kindlasti tüdinenud.

Peeter Jürgens: Tahan oma saja aasta juubeli ka ära pidada!

Aga väike äramärkimine on ikka meeldiv. Hiljuti kutsus naine mind teleri ette, sest „Eesti mängus” esitati minu kohta küsimus. Jõudsin liiga hilja, ei näinud. Öösel tuli kordussaade ja siis ajas naine mind õigel hetkel üles. Küsitigi: „Millises teatris töötab Eesti kõige vanem meestegevnäitleja Peeter Jürgens?” Vastaja pakkus õige variandi – Ugala.

Seda vaadates läks mul uni ära ja hea rõõmus tunne tuli sisse. See vist ongi elurõõm – väike asi, mis tuleb ootamatult ja teeb elu toredaks. Selliseid asju on oi kui palju!

Aga see juubelivärk pani mind ikka omajagu proovile.

Mis sünnipäeva puhul rasket oli?

Lootsin, et pääsen suurest tähelepanust, kuigi teadsin, et teater niikuinii tähistab minu juubelit. Aga olin valmis teiseks päevaks – 15. märtsil oli mul teatris etendus ja arvasin, et tähistamine toimub sel ajal.

Sünnipäeval, 10. märtsil helistas järsku Ugala korraldusjuht Heigo Teder ja ütles, et TV3 tahab teha intervjuu just õigel päeval. Vastasin, et olgu, teeme siis ära. Läksin kohale ja mõtlesin ärevusega, et mida küll räägin. Kurtsin Heigole, et kui neil on küsimusi, siis ehk oskan midagi vastata, aga muidu jään hätta.

» lk 10

elulust

Selle maali tegi 22aastasest Peeter Jürgensist kunstnik Ilmar Andra 1961. aastal, kui nad mõlemad töötasid Viljandi Kultuurimajas.

Kunstnik lahkus kultuurimajast ja modell ei näinudki valmis maali. Aastakümneid hiljem, kui kunstnik suri, jäid tema teosed tütre kätte. Ühel hetkel sai Peeter Jürgens naiselt kõne, et leitud on temast tehtud portree. Nii jõudiski pilt pool sajandit hiljem, 2010. aastal, modelli valdusesse. Peeter lasi selle raamida ja riputas seinale.

September 2019 10

„Kohe kuulame, mis nad tahavad,” ütles Heigo ja tõmbas kammersaali uksed lahti. Ahh! Seal ootas mind kogu teatri rahvas!

Vaat see lõi mind rivist välja.

Pidin tükk aega ennast koguma, enne kui suu lahti sain teha. Hiljem selgus, et mu naine teadis sellest juba neli päeva ette. Nad kõik mängisid kokku!

Tagantjärele mõeldes on see muidugi väga tore üllatus.

Kui avalik esinemine on teile raske, siis kuidas suudate saalitäie rahva ees tundide kaupa laval mängida?

Oi, see on hoopis teine asi!

Publik on see, kelle pärast ma arvatavasti üldse eksisteerin. Eriti veel siis, kui suudan niimoodi osasse sisse pugeda, et tekib kontakt saaliga.

Kuidas te seda kontakti tunnetate? Kas tekib mingi energeetiline side?

Tunnen seda saali õhustikust.

Kui kontakti ei ole, siis on publiku hulgast kuulda niginat-naginat. See näitab, et ma pole suutnud vaatajaid niimoodi köita, et nad vaataksid etendust hinge kinni pidades. Ühtlasi pole ma suutnud ka ise nii korralikult oma tegelase sisse pugeda, et ümbritseva unustaksin.

Teatrilaval ei ole vaja mängida, laval peab elama. See on minu vana tõde. Pean tegelase endas sügavalt läbi kogema, siis tuleb ka saal järele. Tekib

vastastikune sünergia – mina annan saalile ja saal toetab mind. Üks viimane tükk, mis mind väga puudutas, oli „Lovesong. Ühe armastuse lugu”. Püha taevas, kuidas see hinge kratsis!

Pärast etendust, kui olin rollist välja tulnud, viskasin nalja: „Täna oleks vaja päästeamet kohale kutsuda, et see saalist vee välja tõmbaks!” Kõik vesistasid...

See on niivõrd tore, kui saal iga sinu hingeliigutust kaasa elab. See annabki minu elule mõtte.

Olete sündinud 1939. aastal Tallinnas. Kuidas juhtis elu teid väikelinna Viljandisse?

Olin nõrga tervisega poiss. Läksin Nõmme keskkooli esimesse klassi, kuid pärast poolt aastat jäid mul kopsud raskesti haigeks. Arstid ütlesid emale, et Tallinna õhk sellele poisile ei sobi.

Kolisime siis Viljandisse, kus elasid meie sugulased. Olime ema ja õega kolmekesi. Isa oli võetud 1941. aastal Punaarmeesse, aga tegelikult viidi hoopis Siberisse metsatööle ja hukati. Detsembris tuli surmateade.

Viljandis läksin uuesti esimesse klassi. Käisin viis aastat punases koolimajas, mis oli toonane Viljandi 2. Keskkool. Hiljem viidi mind üle Tombi platsil olevasse kooli, mis asus veetorni kõrval. Seal käisin üheksanda klassini. Olin igavene

laisk ja ludri, ei viitsinud õppida.

Kas koolipõlvest on meeles ka mõni ere noorpõlvearmastus?

Oi, noorena olin suur armuja!

Punases koolimajas õppides oli mul klassijuhataja Pärtel, keda kutsusime Pärtli-mutiks.

Olin temasse kõrvuni armunud, ta oli mu iluideaal.

Kord rikkusin jälle klassis korda ja ajalooõpetaja ütles: „Peeter, nüüd lähed karistuseks õpetajate tuppa ukse kõrvale seisma!” Läksingi, lonta-lonta. Ise mõtlesin, et nüüd tuleb vahetund ja mu armastatu näeb mind seal häbipostis.

Tuligi õpetaja Pärtel, jäi mu ette seisma ja ütles: „Peeter, mida sa nüüd tegid?!” Pani käed ümber mu kaela ja hakkas nutma. Pärast seda olin tükk aega luks-õpilane, sest ei tahtnud oma armastatule muret teha.

Peotantsuõpetaja sai minust ka armumise pärast. Olin arg poiss. Kuni 17 aastani polnud ma ühtegi tüdrukut puutunud ega nendega tantsinud. Siis aga saadeti mind haigete kopsude pärast Taagepera sanatooriumisse. Sealne raviarst oli väga ilus, protseduuridel ja uuringutel käes alati imetlesin tema suuri silmi.

Tantsuõhtutel seisin häbelikult sanatooriumi saali ukse kõrval ja vaatasin, kuidas kõik tantsivad. Ükskord tuli seesama arst mind tantsule paluma.

Jäin täiesti kangeks, ütlesin

„Ei, ei!” ja jooksin uksest välja.

Sa püha taevas, mul oli nii häbi selle käitumise pärast! Pärast pidu ootasin maja ees ja vabandasin tema ees.

Kui koju tagasi jõudsin, läksin kohe peotantsukursustele.

Kuu aja pärast olin juba võistlusgrupis. Olin ilmselt hea tantsija.

Hiljem käisin Viljandi ümbruskonnas ise tantsukursusi andmas. Sel ajal tantsiti ikka tangot, fokstrotti ja valssi, klassikalises tantsuvõttes. Kõige uuem tants oli lipsi. Ladina-Ameerika tantsud tulid alles hiljem.

Punases koolimajas õppides oli mul klassijuhataja Pärtel, keda kutsusime Pärtli-mutiks.

Olin temasse kõrvuni armunud, ta oli mu iluideaal.

Kui palju teil praegu tantsimist ette tuleb?

Praegu ei käi ma üldse tantsimas. Naine ikka kutsub, et lähme, täna on penskaritel peoõhtu. Aga ütlen, et kujuta nüüd ette, kuidas kaks paksu vanainimest panevad kõhud vastamisi ja kukuvad edasi-tagasi kõõluma. No mis asi see on?!

Ei, enam ma ei tantsi. Igal asjal on oma aeg.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

hingeelu

15 September 2019

Loov ja impulssidest kantud tants õpetab taasavastama ürgset kehakeelt Tantsuterapeudid usuvad, et vaimsed ja emotsionaalsed probleemid on kehas tallel lihasepinge ja piiratud liikumismustrite vormis. Meie keha räägib rohkem kui väljaöeldud mõtted.

Minna muusika sisse ja elada seal – need on hetked, mil tantsija tõuseb kõigest ümbritsevast ja maisest kõrgemale. Neil hetkedel ei tunne tantsija valu, väsimust, kurbust ega tea argimuredest midagi. See aeg on midagi ülevat ja jumalikku. Tantsiv naine olevat jumalanna.

Toivo Niiberg psühholoog

RS TO CK

Tants on aastatuhandeid olnud inimrassi saatja. Algselt kuulus see maagiliste kombetalituste juurde, hiljem sai sellest seltskondlik ajaviide ja alles 20. sajandil hakati märkama, et tantsul näikse olevat üsnagi tõhus hingeravi toime.

Tantsul on tihe seos rütmiriistade, muusika, laulu, pantomiimi ja teatriga. Vanimad tantsud matkivad loomi, tööl, jahil või sõjakäigul tehtavaid liigutusi. Tants ei teki tühjale kohale, selle tekkeks läheb vaja ae-

TE

Iga spontaanne liigutus ja asend kujutab endast oma keha ja meele loovat väljendust.

UT

Tantsu aluseks on inimkeha rütmiline liikumine. Arheoloogilised tõendid viitavad, et tantsimine oli tuntud juba aastal 3300 eKr. Arvatakse, et enne kirjaliku keele loomist mängis tants suurt rolli, jutustades lugusid järgmisele põlvkonnale.

Samuti kasutati tantsimist ekstaatilistes meeleoludes ja näiteks tervendamisel ja tseremooniatel.

SH

P

ole võimalik eristada tantsijat tantsust.

Iiri luuletaja William Butler Yeats (1865–1939)

ga, ruumi, keha; liikumist ja rütmi.

Tantsuteraapia tinglikuks alguseks võiks lugeda 1930. aastaid ja – kummaline küll – see hingeravi meetod kerkis tähelepanu alla seoses psühhoanalüüsi levikuga. Nimelt nähti tantsus „alateadvuse verbalisatsiooni”. 1940. aastatel rakendati tantsuteraapiat põhiliselt vaid psühhiaatriahaiglates, järgmisel aastakümnendil aga hakkas selles liikumisteraapias tekkima tantsu loomulik lõimumine eneseväljendusega.

Tantsuteraapia üks rajajaid oli USA tantsupedagoog Marian Chace (1896–1970), kes õppis nüüdisaegset tantsu ja koreograafiat Denishawni tantsukoolis. Psühhoteraapias mõjutasid teda Carl Jungi tööd.

Tantsuteraapia ise tugineb oma olemuselt moderntantsule ehk ekspressiivsele tantsule, mille looja on teatavasti Isadora Duncan (1878–1927). Selles ei ole kindlat vormi, siin kasutatakse väga erinevaid liikumisviise lapsikust karglemisest ja võimlemisharjutustest klassikalise balleti ja võistlustantsu elementideni, ja kõigi mainitute kombinatsioone. Teraapias ei taotleta mingite figuuride paljude kordamistega selgeks õppimist – iga spontaanne liigutus ja asend kujutab endast oma keha ja meele loovat väljendust. Iga tants on inimese sisemusest tulenev kordumatu ja ainulaadne loomeimpulss, mis ei allu kriitikale.

Tants aitab iseendaga ära leppida Tantsuteraapia eesmärk on aidata inimesel saavutada suurem eneseteadvus ja positiivne tunnetus heaolust. Idee põhineb sellel, et oma kehast lähtuva liikumise kaudu saab igaüks ennast väljendada ja saavutada kontakti oma isiksuse alateadvuslike ning teadvuslike osade vahel. See aitab viia iseendaga leppimiseni. Tantsuteraapia soovib inimese tuua tunnete tasandile ja muuta ta oma keha suhtes tähelepanelikumaks. On ju inimesi, kellele ei meeldi end mitmesugustel

psühholoogilistel põhjustel üldse liigutada. Neil tekib hirm juba mõttest, mida teised neist arvavad. („Mul ei ole rütmitunnet”, „Ma olen liiga paks”, „Tantsimine ei ole minu jaoks”.)

Nii jätame suure osa oma keha kogemusest ja tarkusest tähelepanuta.

Ometi näitab nimelt tantsuline liikumine teed sisemise arukuse juurde, õpetades kuulama, kogema ja vastu võtma seda, mis kogu aeg on olnud olemas, aga milleni me ei ole ulatunud. Pane igasse tantsu tüki-

ke endast ja tants hakkab elama. Publik annab andeks väikesed tehnilised ebatäpsused, kui näeb, et naudid seda, mida teed – tantsid südamest ja hingest. Tantsuteraapia eesmärk ongi õppida julgema end väljendada ja lõõgastuda. Kes ei oska oma keha kuulata, sel ilmnevad kergemini igasugused somaatilised vaevused.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

liikumine

September 2019 20

Tervisesport teeb head ka krooniliste haiguste korral Igapäevane liikumine tuleb kasuks ka krooniliste tõbede põdejatele. Füüsiline aktiivsus parandab vererasvade tasakaalu ja avaldab soodsat toimet südameveresoonkonnale. Samas on iga inimene indiviid ja enne treeningutega taasalustamist või pärast diagnoosi saamist tuleb kindlasti nõu pidada oma raviarsti või füsioterapeudiga ning alustada hästi kergetest ja mõõduka koormusega treeningutest – nii soovitab jalgpalliklubi JK Kalev füsioterapeut Maali Pruul.

ILLUSTRATSIOONID: SHUTTERSTOCK

Kaire Kenk 60pluss@postimeesgrupp.ee

O

n teada, et regulaarne kehaline koormus vähendab üldkolesterooli hulka, langetab vererõhku, vähendab trombide tekkimise võimalust, parandab ja soodustab veresoonte ahenemise korral uute veresoonte moodustumist, vähendab südamehaiguste tekkimise riski ja parandab enesetunnet. „Samas on teadmine, et liikumine on vajalik, ja teadmine, kuidas täpselt oma tervisliku seisundi juures liikuda, kaks ise asja,” hoiatab Maali Pruul (pildil). „Kel teadmisi vähevõitu, peaks kindlasti enne hooga spordiklubisse või terviserajale minekut konsulteerima oma raviarsti, füsio-

terapeudi või personaaltreeneriga. Nemad aitavad paika panna treeninguplaani, lähtudes inimese tervislikust seisundist ja hetke füüsilisest vormist,” soovitab füsioterapeut.

Treeningud jagunevad suures plaani kolme alarühma: vastupidavustreeningud ning jõu- ja liikuvustreeningud. „Enamiku krooniliste haiguste korral ei ole ükski neist treeningute liikidest absoluutselt keelatud. Mõistlik on harrastada kõiki kolme, lihtsalt leida endale kõige sobivam viis ja tasakaal treeningstiilide vahel,” selgitab Maali Pruul. „Igapäevane liikumine, kasvõi pikemad jalutuskäigud on soovitatavad absoluutselt kõikide krooniliste haiguste puhul,” ütles ajalehele Iltalehti Ida-Soome Ülikooli tervise ja liikumisteaduste professor Heikki Tikkanen. Sageli aga pelgavad inimesed mõnd sportlikku hobi oma päevakavasse võtta, eriti südamehaiged, diabeetikud.

Igapäevast liikumist vähendab ka liigeste kulumine ja reumatoidatriiti haigestumine.

Jyväskylä Ülikoolis tehtud uuringus Mobiletwin vaadeldi tervisespordi mõju seitsmekümnendates krooniliselt haigete kaksikute tervisele. Selgus, et iganädalased mõõduka intensiivsusega treeningud mõjuvad südamehaigetele väga hästi. Liikudes paraneb hapnikuvahetus lihastes. Vererõhku langetab liikumisjärgne puhkeolek pareminigi kui ravimid. „Paraku selgus uuringust, et inimesed hakkavad enese liigutamist vältima. Mida rohkem krooniliste haiguste diagnoose, seda tubasemaks inimese eluviis muutus,” nendib uuringut juhtinud Jyväskylä Ülikooli professor Urho Kujala. „Veel paarkümmend aastat tagasi soovitati südamehaigetele vaid jalutamist. Tänapäeval ollakse veendunud, et südame-veresoonkonna töövõimet

taastab kõige paremini regulaarne aeroobne suuri lihasegruppe haarav treening ning neile soovitatakse isegi sörkjooksu,” tutvustab professor Urho Kujala. Ühtlase koormusega tegevused, nagu kõnd, matkamine, kepikõnd, jooks, jalgrattasõit, tantsimine, sõudmine, ujumine, vesiaeroobika, suusatamine, uisutamine ja rulluisutamine on PERHi juhtiva kardioloogi Margus Viigimaa sõnul südame tervena hoidmiseks kõige paremad. „Kõndige, suusatage või ujuge iga päev vähemalt 30 minutit,” soovitab ta. Igapäevane liikumine on Kujula ütlust mööda ravimite tarvitamise ja toidusedeli muutmise kõrval südamehaiguste kontrolli all hoidmise kolmas tähtis meetod.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

tervis

25 September 2019

Ootamatult tekkiva tervisehäire korral tekib küsimus, kust saada kiiresti abi. Esmast abi saab igaüks oma perearstilt või pereõelt. Haiglate erakorralise meditsiini osakonnas ehk EMOs aga pakutakse meditsiiniabi, mille osutamise edasilükkamine või osutamata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.

Kaire Kenk 60pluss@postimeesgrupp.ee

V

õrreldes EMOga, kus ise pöördujate keskmine ooteaeg võib ületada nelja tundi, saab visiidi aega perearsti ja pereõe juurde planeerida. Samuti on visiidi ajal perearstikeskuses võimalik saada rohkem teavet oma haiguse olemuse ja profülaktika kohta.

EMOs on fookuses raskes seisundis patsiendi kiirdiagnostika ja ravi alustamine. „EMOsse pöördumise peamine ajend on sageli kiirus. Samas tasuks kõigepealt hoopis helistada oma perearstikeskuse pereõele, kes aitab inimesel otsustada, kas üldse on vaja erakor-

KONSTANTIN SEDNEV / POSTIMEES

Millal minna perearsti juurde, millal pöörduda erakorralisse vastuvõttu?

Perearstide seltsi juhatuse liige Karmen Joller arvab, et EMOsse pöördumise peamine ajend on sageli kiirus. „Samas tasuks kõigepealt hoopis helistada oma perearstikeskuse pereõele, kes aitab inimesel otsustada, kas üldse on vaja erakorralise abi saamiseks EMOsse pöörduda või mitte.”

ralise abi saamiseks EMOsse pöörduda või mitte,” ütleb perearstide seltsi juhatuse liige Karmen Joller. EMOsse pöördumist põhjendatakse ka sooviga pääseda kiiresti eriarstide juurde ja analüüsidele. EMO võimalused on tegelikult piiratud – seal saab teha vaid uuringuid, mis aitavad diagnoosida eluohtlikke seisundeid.

Riigikontrolli auditist selgus oktoobris, et mullu pöörduti haiglate erakorralise meditsiini osakondadesse 462 000 korda. Vaid viie protsendi EMOsse

tulnute seisund oli eluohtlik, samal ajal kui enamik, 57 protsenti, ei vajanud üldse vältimatut abi. Nende 57 protsendi hulka kuuluvad juhtumid, kus EMOsse pöördutakse luksumise, lukkuläinud kõrva, higistamise või näiteks sissekasvanud küüne pärast. Teinekord soovitakse pikendada retsepti, teha rasedustesti või põhjendatakse pöördumist sooviga perearsti mitte tülitada. Just selliste visiitide tõttu ei jõutud möödunud aastal ligi viiendiku inimeste seisundi ohtlikkust õigel

ajal määrata ja patsient ei pääsenud ettenähtud aja jooksul arsti juurde.

EMOs teenindatakse patsiente tervisliku seisundi raskuse järgi, mitte osakonda saabumise järjekorras. Abivajamise kiiruse määramist tervisliku seisundi alusel nimetatakse triaažiks.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

tervislik toitumine

September 2019 30

Mustikas – tervislik vägi tõmmu kesta all Taoline kiitus kehtib mitme kodumaise marja kohta, kuid sedapuhku räägime mustikast. Hoolimata kultuurmustika edust Eestis ja sellegi väärt sisust tasub rohkem hinnata metsas kasvavat marja.

Mihkel Zilmer meditsiinidoktor ja meditsiinilise biokeemia professor

Anne Lill ajakirjanik

H

arilik mustikas on kääbuspõõsas. Mustika teadusnimetus Vaccinium myrtillus on kahe tähendusega.

Ladinakeelne vaccinium tähendab tõlkes marja. Lisaks mustikale on sellise nimetusega mitu teist metsamarja, näiteks pohl ja sinikas. Sõna myrtillus tähendab aga väikest põõsasmirti. Ju siis lõunapoolsete alade elanikud nägid sarnasust mustika ja mirdi vahel ning jäädvustasid selle kõnepruuki, nii et nimetus ka bioloogilisse süsteemi kinnistus.

Tunduvalt rohkem on mustikal eestikeelseid rahvapäraseid nimetusi: heinsinikad, kukesilmad, leeskemarjad, sinimarjad, sitikad, tervakad, varres marjad.

Mustikas on suvehaljas Suvehaljas olek säästab taime pärjapunujate aastaringsest ründest. Samas on mustika lehed kaitsetud kombainiga mõõdutundetult ja rahmivalt marju kokkuroobitseva korilase eest. Küllap on kõik trehvanud nägema kurba vaatepilti – maalapil on mustikatest alles jäänud vaid lehetud varred. Mustikas on visa hingega ja sageli suudavad kahjustatud mustikapõõsad ellu jääda, kuid head saaki ei anna need niipea.

Mustikas õitseb mai lõpus ja juuni alguses. Tagasihoidlikud õied on roosakad või rohekasvalged ja tavaline metsas liikuja ei pruugi neid tähelegi panna. Et mustikad õitsevad ajal, kui on veel öökülma, siis sõltub marjasaak paljuski õitsemisaja ilmadest.

Hästi teatakse aga põõsa vilju, milleks on marjad. Kujult on marjad ümmargused, harvem piklikud, läbimõõt on 6–8 mm, keskmine mass piirdub poole grammiga. Marja pealispinda katab imeõhuke kaitsev vahakiht. Marjas on rohkesti tibatillukesi seemneid, kuid need ei sega söömist. Mustikmarja nii-öelda firmamärk on marjade tumedaks värvunud viljaliha, mis ühtviisi hästi värvib korjaja käsi ja suud, toiduaineid ja riideid.

Marjade tumedast värvist on sugenenud rida maagilisi uskumusi. Näiteks usuti, et laste käte ja jalgade värvimine mustikatega kaitseb neid üleloomulike jõudude eest. Teise uskumuse kohaselt tuli mustikaid poetada maja esiukse jalamati alla, see hoidvat eemal kutsumata külalised. Tegelikult on mustikate tume värvus tingitud vees lahustuvatest looduslikest antioksüdantse toimega värvainetest, mille koondnimetus on antotsüaanid. Mustikates on need pigmendid esindatud mitme ühendiga. Peale pigmentide on mustikates veidi an-

tioksüdantseid karotenoidseid ühendeid.

Miks mustikaid hinnatakse?

Eks ikka väärtuslike ühendite pärast ja neid pole sugugi vähe.

Sajagrammine klaasitäis täisküpseid metsmustikaid sisaldab piisavalt (kuni 6,5 g) suhkruid, kasinamalt leidub valke (kuni 0,5 g) ja nendest veel vähem rasvu. Viimased on koondunud peamiselt seemnetesse.

Mustikate suhkrud põhinevad peamiselt glükoosil ja fruktoosil. Neid ühendeid leidub marjades oluliselt rohkem, kui võrrelda sahharoosiga. Sellest lähtub ka mustikate suhteliselt napp energeetiline saagis – sada grammi marju annab sööjale vaid 20–30 kcal energiat. Samas on mustikasöömise pluss see, et marjade kasutamisel pole kadusid. Lisaks on mustikates esindatud orgaanilised happed ja parkaineid. Ehkki koguseliselt pole orgaanilisi happeid kuigi palju (veidi alla 1,5 protsendi), on need ühendid tähtsad marja maitseomaduste kujundajad.

Seevastu parkainetel, eriti nende hulka kuuluvatel tanniinidel, mida värsketes marjades on samuti ligikaudu 1 protsent, on lisaks maitse andmisele teinegi tähtis ülesanne – just nemad kindlustavad mustikate tuntuse kõhuhädade ravis.

Mustikate koostisest rääkides peab mainima kiudaineid.

Valminud marjade kiudainesisaldus pole suur, 2,5–3,5 protsenti. Mustikates leidub rohkem vees lahustumatuid kiudaineid, eeskätt tselluloosi, sellest neli-viis korda vähem on vees lahustuvat pektiini.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

köök

37 September 2019

Kvaliteetne liha vajab laagerdamist 5 × SHUTTERSTOCK

Oleme kõik kuulnud, et sööme liiga palju liha ning et liha tarbimise vähendamine on kasulik nii meie tervisele kui ka elukeskkonnale.

Samas on liha meie organismile väga väärtuslik valgu, rasvas lahustuvate vitamiinide ja mineraalainete allikas.

Seega peaksime rohkem keskenduma kvaliteedile ja sööma vähem või harvemini, kuid see-eest väga kvaliteetset liha.

Sirje Rekkor 60pluss@postimeesgrupp.ee

T

änapäeval saab poest ja turult kõiksuguseid lihade jaotustükke ja valmis lõigatud pooltooteid, mis kergendab toiduvalmistamist oluliselt. Samas võib aga liha kvaliteet olla erinev ja sõltuda päris mitmest asjast.

Esmalt muidugi sellest, kuidas tootja on looma ja lihaga enne poe- või turuletile müügiks väljapanemist ümber käinud, näiteks kuidas on liha laagerdanud. Väärikas eas inimesed vast mäletavad, et kui kodus siga tapeti, siis tehti tavaliselt kohe mõnd lihatoitu, kuid seejärel lasti lihakehadel päris mitme päeva jagu rippuda ja lihal laagerduda. Sest sellest ei saanud head toitu, liha oli tuim ja maitsetu. Esivanemad ilmselt küll ei teadnud, mis liha sees sel ajal toimus, kuid järgisid talupojatarkust ja ootasid ära, millal liha „valmis” saab.

Pärast praadimist, küpsetamist või grillimist on õigesti laagerdunud liha tekstuur ja mahlakus, maitse ja lõhn hoopis parem.

Ka tänapäeval peavad lihatootjad laagerdamist lõpptulemuse seisukohast väga tähtsaks etapiks. Kohe tuleb öelda, et see on terve teadus ja nõuab häid teadmisi biokeemiast ja loomulikult ka kogemusi. Laagerdamine tähendab lihakeha või jaotustükkide hoidmist kontrollitud tingimustes kindla aja vältel. Kui liha laagerdada valedes tingimustes, võib

Laagerdamine tähendab lihakeha või jaotustükkide hoidmist kontrollitud tingimustes kindla aja vältel. Sel moel muutub liha pehmemaks ja õrnemaks.

see paremaks muutumise asemel hoopis rikneda. Temperatuur, aeg ja laagerdamise viis sõltub lihaliigist, looma vanusest, kasvutingimustest ja mitmest muust tegurist ning tugevama sturktuuriga liha, näiteks veise- või ulukiliha, vajab pikemat laagerdamisaega.

Laagerdamisel toimuvad liha sees protsessid, mis tingivad liha maitse- ja lõhnaomaduste muutumise. Lihas olevad ensüümid „töötlevad” lihasekiude ja lagundavad sidekudet, pehmendades selle tulemusel liha ja muutes selle elastsemaks. Liha muutub pehmemaks ja õrnemaks. Veiseliha võib laagerdada jaotustükkidena kas rippasendis või vaakumpakendis 0–2 kraadi juures 2–6 nädalat.

Väiksemates kogustes laa-

gerdavad kõrgetasemelised restoranid liha ka erilistes kuivlaagerduskappides. Pärast praadimist, küpsetamist või grillimist on õigesti laagerdunud liha tekstuur ja mahlakus, maitse ja lõhn hoopis parem.

Väga suur vahe on vintskel ja raskesti näritaval veiselihal ja õrnal, lausa suus sulaval, vaid paar minutit kummaltki poolt praetud veisefileelõigul. Poeletil näeme väga laias valikus märglaagerdunud (marineeritud) lihasid. Asjatundjad soovitavad marineeritud liha osta säilivusaja lõpupäevil, sest siis on liha hästi maitsestunud, pehme ja küpseb kiiremini.

Liha tuleb targalt osta ja käsitleda Teine oluline asi toidu kvalitee-

dile mõeldes on see, milline liha ostes valida. Maitse üle muidugi ei vaielda, osale meist maitseb paremini sea-, osale veise- või vasikaliha, mõnele aga hoopis lambaliha. Paljud väärikas eas inimesed ütlevad, et veiseliha maitseb küll, aga hammas ei hakka enam peale.

Ilmselt on asi pigem selles, kuidas seda liha on laagerdatud, eeltöödeldud – lõigatud, maitsestatud, marineeritud, kobestatud, või kuidas kuumtöödeldud – aurutatud, keedetud, küpsetatud, praetud, grillitud või röstitud.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!