60+, oktoober 2018

Kuidas tülitseda ja leppida?

Nipid meditsiinisüsteemis toimetulekuks.

Miks tasub seenioril lemmikuks võtta täiskasvanud kass?

Kuidas peaks käituma pärast silmaoperatsiooni?

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 10/2018 (73) OKTOOBER

ISSN 2228-1592

Meisterdame sibulavanikut.

Tervislik pohl. Peeditoidud.

FOTOD: EESTI RAHVA MUUSEUM, TALLINNA LINNAMUUSEUM

kaja teema

Oktoober 2018 4

haiguste vastu. Teadlaste sõnul toetab see hormoon kõige muu kõrval immuunsüsteemi. Kallistamine pidi isegi magusaisu ära võtma.

Inimese lähedusvajadus on erinev.

Kuidas hoida armastatud inimest nii, et ta tunneks, kui väga sa temast hoolid, samas nii, et teda ei lämmataks? Teist peab tundma.

Suve lõpus esitleti Berliinis Euroopa suurimal tehnoloogiamessil uut nutiseadet. Tegemist on suurt uba meenutava pehme unepadjaga, mis hingab inimese unerütmis ja mida saab kaissu võtta.

See olevat lahendus neile, kes on üksikud, või neile, kelle kõrval magav inimene ei soovi, et teda haardes hoitakse.

Uneroboti eesmärk olevat stressi vähendada ja uinuda aidata.

Oh õudust, kuulen ohet. Nagu nutitelefonidest ja arvutitest veel vähe oleks!

Tehissuhted on niigi ülekäte läinud. Kas tehnoloogia saab siis kõike asendada?

M

uidugi ei asenda päris suhteid mitte miski. Olulise inimese kallistamine on käepigistus, aga justkui südamega. Kallistamine nahk naha vastu mõjub eriti hästi just südamele, see soojendab südant. Kümme sekundit kallistust võib lausa vererõhku alandada.

Kallistamine näitab, et sa hoolid ja et sinust hoolitakse. Kallistamine rahustab ja tervendab, aitab unetuse korral ja annab jõudu.

Kallistame siis! Vahet ei ole, keda või mida sa kallistad. Kas tammepuud, kassi või patja. Aga kallistamisel ja kallistamisel on vahe.

Kui eestlane kedagi kallistab, siis see juba on midagi! Vaid valitud inimese laseme intiimsesse ruumi, kus on lihtne üksteist puudutada, sosinal rääkida, kehasoojust ja isegi lõhna tunda. Ainult siis, kui selleks on põhjust: kiindumuse jagamiseks.

Sooja sügist!

L

ähedusel ja kallistamisel on tähtis roll. Kallistamine tõstab heaolu hormooni nimega oksütotsiin. Tuleb välja, et see on väga võimas hormoon.

Kallistamine annab energiat ja emotsionaalse heaolu tunde. Kallistamine olevat kõige universaalsem ravi kõikide

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Eesti Meedia, 2018. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@eestimeedia.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@eestimeedia.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@eestimeedia.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@eestimeedia.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 10. novembril.

Eesti naine elab tervena viis aastat kauem kui mees

M

ehed elavad tervena 74 protsenti elust ehk 54,5 aastat, naised 72 protsenti ehk 59 aastat, selgus äsja avaldatud Statistikaameti andmetest.

Eelmise aasta statistikaga võrreldes elavad eestimaalased keskmiselt kolm ja pool kuud tervemana kui aasta varem. Samas elavad Eesti inimesed palju aastaid pikaajaliste tervisest tingitud tegevuspiirangutega – mehed oma keskmisest elueast 19,2 aastat, naised koguni 23,3 aastat.

Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on Eesti naiste tervena elatud elu 5,5 aastat lühem, meestel aga koguni üle üheksa aasta lühem. 2016. aasta andmetel oli meeste tervena elatud eluaastate poolest Eesti ELi 28 riigist eelviimasel kohal, madalaim oli see Lätis. Naiste osas on Eesti positsioon parem – olime 18. kohal.

Eelmisel nädalal avaldas Sta-

tistikaamet sünnimomendil oodatava keskmise eluea statistika: see oli eelmisel aastal Eestis 78,2 aastat. Seejuures meestel oli see märksa väiksem kui naistel – vaid 73,7 aastat. Naiste keskmine eluiga oli 82,3 aastat. ELi keskmise oodatava elueaga võrreldes elavad Eesti elanikud keskmiselt kolm aastat vähem.

Keskmine eluiga ja tervena elatud eluaastad on statistilised näitajad, mida tuleb vaadata pigem suundumusena, mitte ühe aasta näitajate põhjal, kuna rahvastikuprotsessid võtavad aega.

Tegemist ei ole ennustusega, mis ütleb, kui kaua kellelgi täpselt veel elada jääb ja kui kaua elatakse tervena. Näitaja tervena elatud aastad sünnihetkel mõõdab keskmist aastate arvu, mille jooksul inimene elab hea tervise juures.

Postimees

Ülalpidamiskohustus tähendab pereliikme rahalist toetamist

Ü

lalpidamiskohustus tähendab ennekõike abivajava pereliikme rahalist toetamist, kui tal puudub enda toimetuleku tagamiseks raha. Näiteks kui pereliige vajab ööpäevaringset hooldust, mille maksumus on 800 eurot kuus ja tal pole võimalik ise seda katta, peavad ülalpidamiskohustusega pereliikmed toetama teda teenuse eest tasumisel.

Samal ajal ei tohiks abivajavale pereliikmele elatise maksmine kahjustada ülalpidajate tavapärast elulaadi. Kui ülalpidajatel puudub võimalus abivajavat pereliiget rahaliselt teenuse eest tasumisel toetada, abistab inimest teenuse eest tasumisel kohalik omavalitsus, kes peab iga juhtumit hindama eraldi.

Sotsiaalkaitse põhieesmärk on toetada ja suurendada inimese iseseisvat toimetulekut, ennetada töötust ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. See tähendab, et pakutav abi peab soodustama inimese iseseisvat toimetulekut ja hoolduskoormusega inimeste ühiskonnaelus osalemist.

FOTO: SHUTTERSTOCK

M

a ei mäleta oma vanavanemaid kallistamas. Ka ema-isa kallistamist pole ma pealt näinud.

Taasiseseisvuse tuultes hakkasid muidu tundeleigena tuntud eestlased ühtäkki üksteist kallistama. Terekäsi asendus sooja kallistusega. Siis, kui üksteist kohati, ja siis, kui hüvasti jäeti.

Praegu pole kallistamine enam sugugi haruldane. „Mulle see võõraste inimeste keset tänavat embamise asi ei istu,” kirjutas toimetusele üks vanaproua Jõgevalt. „Kuidas küll viisakalt teisele inimesele märku anda, et mul ei ole tema vastu kõige vähematki, aga temaga kaelakuti ka minna ei soovi?” küsib ta.

Meil kõigil on oma isiklik ruum. Vahemaa, kui kaugele või lähedale teise inimese lubame, sõltub paljudest asjadest, näiteks päritolust, kultuurist ja kasvatusest. Üksteist umbusaldavas ühiskonnas ei tule ju võõra inimese kallistamine pähegi.

Isiklikku vööndit on lihtne testida poejärjekorras seistes. Kindlasti olete tunnetanud, kui keegi selja taga teile kannule trügib, vahel tajute isegi võõra inimese hingamist kuklas. Siis astute sammu edasi, teine tuleb järele. Lõpuks pole enam kuhugi minna, sest ka ees seisab keegi. Kas kannatan lõpuni või ütlen midagi? Kui arve makstud, olete justkui piinapingist pääsenud.

Teadlased on seda isegi uurinud. Näiteks elektrilöögi kaudu. Uuriti, mis juhtub naisega, kelle käest hoiab elektrilöögi ajal kinni oma mees, kellega tal on tugev side, või abikaasa, keda ta ei usalda, või ei hoia uuritava naise käest keegi kinni. Selgus, et turvalises ja tugevas suhtes mehe toetusel katsealune ei tajunudki elektrilööki, sest tema ajupilt näitas puhkeolekut. Konfliktse suhte korral naise aju helendas, mis tähendab, et elektrilöök oli väga valus, nagu ka siis, kui naine tajus elektrilööki üksi olles.

FOTO: SHUTTERSTOCK

Kallista mind ometi!

Kohalik omavalitsus peab pakkuma inimesele iseseisvat toimetulekut soodustavaid lahendusi.

Seega pole kohalikul omavalitsusel õigust hoolduse seadmisest ja hooldaja määramisest keelduda pelgalt seadusjärgsete ülalpidajate olemasolu tõttu.

Seaduse mõistes lasub otsene hoolduskohustus lapsevanemal ainult alaealise lapse suhtes – alaealisele lapsele üldjuhul hooldajat ei määrata. Kui täiskasvanud inimesel on põhjendatud vajadus hooldaja määramiseks, peab omavalitsus selle igal juhul korraldama.

60+

hingeelu

Oktoober 2018 10

Kui pikalt viha ja vimma kanda?

Ma ei saa talle andestada!

K

Kui hing valutab, siis olenemata põhjusest on põhiküsimus, millal vimm maha matta. Paljud, kellega olen rääkinud, seostavad ühel või teisel moel hingevalu kestust selle esile kustunud põhjuse või põhjustajaga. „Ma ei saa talle andestada, sest see, mida ta tegi, oli liiga ränk ja ootamatu!” See on tüüpvastus.

Ent siiski, kui ränk ja ootamatu peab see põhjus olema, et sellega ei suudeta leppida?

Vahel tundub, justkui mõnel inimesel oleks taskus salatabel, kus on kirjas, kui kaua peaks ühe või teise konflikti korral vimma pidama ja kui pikalt hinge valutama.

Kui hingevalu pole mõõtu täis

TOC O FOT

N

äitena kirjeldas naine olukorda, kui teine pool lubas õhtul temaga välja minna, seejärel helistas ja ütles, et jääb täna töölt koju tulemisega hiljemaks. Väitele, et nad ju leppisid kokku, et lähevad täna õhtul kontserdile, vastas mees süüdimatult: „Ah jah, mul läks see meelest ära. Ja ma juba lubasin, et lõpetan õhtul ühe töö...”

Proua jätkas: „Mees naasis hilisõhtul koju, näol rahulolev pilk, et sai kellegi probleemi jälle lahendatud. Seejuures ei tundnud ta sugugi, et mina olen selles olukorras täielik idioot, kes planeerib ühist väljaskäimist, ootab, tühistab reserveeringu ja istub kodus. Siis taas plaanib, ootab, kuulab „totakaid” selgitusi, ütleb ära ja taas istub kodus. Ja nii lõpmatuseni.”

Kuidas teisele poolele seda kõike, mida too oma tegevusega teisele teeb, selgeks teha, oli tema põhiküsimus.

Selles kirjelduses on selgelt näha, et teine pool elab endale sobivat elu ja teeb valikuid, mis on talle endale arusaadavad ja mugavad. Kas ta teeb midagi valesti? Tema enda arvates mitte. Kas see on piisav põhjus, et tema peale solvuda ja talle kätte maksta, temaga mitte rääkida ja üksi välja minna? Üksteisest sõltuv elu on alati raske olnud just kohanemise seisukohalt – tuleb tegevusi ühtlustada, ühel ajal süüa, ühesugune unerütm saavutada (kui mina tahan magada, siis teine ei sega mind eriti põnevaid lugusid jutustades), sarnaste huvidega olema, isegi väsima peab ühel ajal, samas peab mõlemal olema privaatsussfäär.

Mõnel paaril õnnestub ühise leidmine kiiremini, teistel ei õnnestu see üleüldse. Kolmandad ongi need, kes aeg-ajalt asju ja ühistegevusi planeerides läbi kukuvad.

Kujutage ette situatsiooni: turumüüja kiidab enda ees letil lebavaid ilusa välimusega, kuid

saanud, tulebki põdemist jätkata.

Aga kust me tegelikult teame, et just „see solvumine” on pikemat aega väärt, teine aga möödub paari sügava hingetõmbega? Kui tõsine peab olema põhjus, et oleksime nõus sellele oma elust kulutama näiteks täispika päeva, ise mossitades ja lähedase inimesega mitte rääkides?

Kui näiteks palume teisel kuuri korda teha ja selle tulemusena sealt enam ühtegi asja üles ei leia? Kas see „korralagedus” on piisav põhjus, et pool tundi teisega krillida? Süüdistamiseks ja ukse paugutamiseks on tegu liiga lahja, solvumiseks ja turtsumiseks-mossitamiseks aga küll.

Mossitamine näitab tegelikult teisele, et meie sees pesitseb seesama hingevalu. Kui teine tahab ja saab sellest aru ning võtab süü omaks, siis inimlikul kombel püüab ta meid sellest välja tuua.

Kui võtame tema „ülestunnistuse” vastu, siis hingevalu läheb ära, kui mitte, siis riskime üksi jääda. Teine arvab, et on moraalse kohustuste täitnud, ja nii jääbki.

Hingevalu kestust ehk seda, kui kaua mossitame, saab tõlgendada ka sõnumina teisele – ära enam kunagi nii tee! Siit tuleneb solvumise pikkus: mossitan niikaua, kuni teine ükskord minust aru saab. Eeldame, et mida pikemalt turtsume ja teisele ebamugavusi tekitame, seda rohkem teine pingutab ja järgmisel korral on targem. Ehk mossitades tegeleme sellega, et tulevikus oleks „rahu majas”, korraldame nii justkui oma edaspidist elu. Psühholoogilises keeles loome endale emotsionaalselt turvalist pesa (kodu), kus emotsioonide tormid ja kanged tuuled ei ole just sagedased külalised. Kas see on hea? Ühelt poolt on rahulik kodu alati hea, kuid teisalt kaotame samas mingil määral andestamisoskuse, sest igapäevaelus hakkab seda vajadust aina vähemaks jääma. Muutume emotsionaalselt vähem karastatuks ja liigselt tundlikuks, kuni ükskord saabub järgmine pauk ja emotsioonid plahvatavad.

ER S

arst ja psühhoterapeut

häirivad meid väga, see omakorda hoiab üleval tugeva soovi neist eemale hoida. Miks mõnel inimesel õnnestub hingevaluga paremini hakkama saada ja sellest kergemini välja tulla kui teisel?

Kas ta teeb oma emotsioonide seljakoti suu rohkem lahti ja laseb tunded kiiremini välja?

Nii mõtleme vaid siis, kui end teistega võrdleme. Kui märkame, et üks tuleb õige ruttu probleemidest välja, seevastu teine jääbki tülisse kinni ja hoiab hingevalu pikalt enda sees. Siis küsime – kes olen mina, kas kannataja ehk märter, või jahtun äkki liiga kiiresti?

UT T

Alexander Kotchubei

maitsetuid puuvilju (millest me veel ei ole teadlikud). Ta lubab neid maitsta, aga me keeldume sellest hügieenilistel kaalutlustel. Kodus avastame, et müüja magus jutt ei vastanud oodatule – puuviljad ei ole sugugi magusad. Tunneme end põhjusega petetuna ja ärakasutatuna.

Nüüd on vaja otsustada, kas ja kui kaua seda tunnet enda sees hoida. Kas võtame vastu otsuse, et enam kunagi selle müüja käest midagi ei osta, ja keerame emotsioonide ukse lukku ning unustame juhtunu või ostame ka järgmisel päeval temalt midagi, nii ennast kui ka müüja magusat juttu taas usaldades. Või läheme tema leti taha ja ütleme magusa jutu peale: „See, mis te mulle eile müüsite, oli viimane saast!”

See, et kanname läbi elu seljas emotsioonide seljakotti, pole vast kellelegi uudis. Me ei pruugi seda argielus märgata, kuid valmisolek kott taas avada ja samu tundeid läbi elada on üpris suur ning vaevalt ükski päev või nädal ilma selleta möödubki.

Iseasi, et emotsioone on raske planeerida – millised neist tundeskaalal järgmisel korral lahvatavad ja kui pikalt oleme tunnete meelevallas – see on tihtipeale endalegi arusaamatu ja tundmatu.

Negatiivsed emotsioonid, eriti lähedaste inimeste tundepursked

H D: S

Üks hingetohtri vastuvõtule tulnud proua kurtis, et ei suuda leppida sellega, et teine pool ei taha teda mõista ja teeb oma käitumisega talle pidevalt haiget.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

Oktoober 2018 14

Arstiga suhtlemine seab kaalule „vaid” tervise Kuuekümnendatesse jõudnud teavad, mida tähendab valu. Ka tohtrid kinnitavad üksmeelselt, et valu on peamine põhjus, miks abi otsitakse – mõnikord paneb see inimesi tegutsema, teinekord murrab maha. Ühine soov on aga kõigil – vabaneda tülikast kaaslasest võimalikult kiiresti ja võimalikult pikaks ajaks.

Kadri Tammepuu Eesti Patsientide Liidu tegevjuht

M

äletan veel aega, kui mu pensionieelikust ema tööpäevad muutusid arvuti taga igapäevaseks rutiiniks. Üsna pea tekkisid sellest ebamäärased vaevused, tasapisi sagenesid seljakangus ja -valu. Kõige krooniks sai see, kui ühe suhteliselt süütu trauma tagajärjel ema väljakannatamatu valu pärast tükk aega liikumatult lebas.

Kes midagi sarnast elus kogenud, teab, et äge faas hakkab tasapisi järele andma mõne päeva pärast. Tihti pole aga seljavalu esimene atakk veel piisav selleks, et endaga suuremat muutust ette võtta.

Krooniline seljakahjustus kestis nii valu kui selle vahel rahulikumate perioodidega pikalt, enne kui emale päriselt kohale jõudis, et ainult arsti juures käimisest ja ravimitest ei piisa.

Valuvabama elu nimel alustas ta lõpuks aastaid pärast noorpõlve taas aktiivsemat liigutamist.

Proovis erinevaid võimlemisstiile ja -õpetajaid, otsides seda õiget.

Alguses tulid „treeningutesse” sisse ka pausid, aga kui me sel kevadel reisil olles koos ühes toas ööbisime, siis nägin, et võimlemisest oli viisteist aastat hiljem saanud emale igapäevane harjumus. „Kui mul mõned hommikud võimlemata, siis juba tunnen, kuidas siit-sealt valutama hakkab,” poetas ema justkui vabanduseks.

Teiste edu julgustab

Väga paljude ametitega kaasnev sundasend võib viia väljakannatamatu valuni. Tegelikult peaks enne esimest atakki endaga suurema muutuse ette võtma.

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Miks ma seda lugu meenutan?

Kohtan aeg-ajalt patsientide liidus inimesi, kes peavad tänapäeva meditsiini kõikvõimsaks, mis aitab kiiresti ebamugavast olukorrast välja rabeleda. Mõne haiguse korral võib nii ka juhtuda, aga vanuse kasvades hakkavad lisanduma tõved, mis saadavad inimest elu lõpuni. Aastatega keha kulub ja imesid juhtub üha harvem.

Raske diagnoos võib esmalt jalad alt lüüa. Mõne aja pärast hakkab uus olukord kohale jõudma ja järele mõeldes püütakse abi otsida. Julgustavalt mõjuvad teiste

edulood, mis näitavad, et ka kroonilise haigusega saab oma elu talutavaks muuta. Kui juba tundub, et ei oska kusagilt alustada, siis viib üks küsimus tasapisi teiseni, esimene tegevus järgmiseni ja sihikindlus lõpuks parema elukvaliteedini.

nägija. Kui jätta talle rääkimata oluline terviseprobleem, võib õige ravi asemel kergesti valega pihta hakata. Kuid peaaegu alati kannatab mõttetu visiidi järel patsient.

Inimene ei tunne meditsiini kitsaskohti

Suhtlemisprobleeme ei reguleeri ükski seadus ega komisjon.

Seepärast tasuks alustada sellest, et enne visiiti tasub läbi mõelda, mida tahetakse teada saada.

Oma haiguse tundmaõppimisel võib takistuseks saada suhtlemisoskus. Ka statistika ütleb, et rahulolematust meedikutega esineb kõige sagedamini just suhtlusprobleemide tõttu. Teadmatus süsteemi kitsaskohtadest võimendab arusaamatusi veelgi.

Keegi kurdab, et arstiga ei tekigi kontakti, sest too vahib vaid arvutiekraani. Teisele ei jõua arsti jutt kohale – on see siis liiga keerukas, paljusõnaline või inimene lihtsalt ei kuule, mida tohter räägib.

Kolmas pole rahul, et arstid iga kord vahetuvad ja järgmine uus ei tea jälle tema lugu.

Visiidiaeg kulub vanade probleemide ülekordamisele ja tohter pakub välja neidsamu võimalusi, mis ei sobinud ka varem. Neljas on õnnetu, et arst on järsk ja ebaviisakas, kellelt ei julgegi midagi küsida.

Ega patsientki alati inglina käitu. Mäletan üht telefonikõnet, kui inimene tõemeeli küsis nõu, mida teha – nimelt oli ta hiljuti oma arsti läbi sõimanud, kuid nüüd vajas taas sama meediku abi. Piinlik lugu – soovitatud sai vaid vabandamist.

Teine patsient jättis visiidile minemata, sest samal päeval oli üle pika aja ilus ilm ja peenrad tahtsid rohimist.

Tohter ootas tühjas kabinetis asjatult.

Kui ta järgmisel korral patsiendilt tulemata jäämise põhjuse kohta küsis, tuli viimasel punastades käigu pealt hädavale välja mõelda.

Arst pole kahjuks ka selgelt-

Suhtlemine on kunst

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

lemmik

17 Oktoober 2018

Kass sobib igaühele, kel südames ruumi Selles artiklis räägime vaid hüljatud ja tänavakassidest, keda on kassitubades, hoiu- ja varjupaikades kodu ootamas tuhandeid. Eriti sügise saabudes, kui paljud kevadel võetud kassipojad suureks kasvanud ja enam nii nunnud pole, või kui suvilasse võetud kass järsku linna tagasi kolides tülinaks osutub.

Kiira Udu 60pluss@eestimeedia.ee

K

õik kassid väärivad armastavat kodu ja uut võimalust.

Antoine de Saint-Exupéry „Väikeses printsis” ütleb Rebane Printsile: sa vastutad selle eest, mille sa oled taltsutanud. Niisamuti on lemmiklooma võtmisega.

Kui oleme nad juba koju toonud, tuleb nende eest hoolt kanda. Vahel juhtub, et peremehe või perenaise maine teekond lõpeb varem kui tema kassil ja liiga sageli jäävad need pisikesed saatuse hoolde.

Keegi lähedastest ei soovi ootamatult sülle kukkunud looma endale võtta ja loom satub varjupaika või veel hullem, tänavale. Olen veendunud, et kassi omanikki valutab südant, mis saab lemmikust pärast tema surma. Et muret leevendada, saab mõned sammud ette mõelda ja kokku leppida.

Kui peremees lahkub enne kassi Vabatahtliku organisatsiooni Kasside Turvakodu tegevusaja jooksul on sageli nende hoole alla sattunud kasse, kes on omaniku surma järel üksi jäänud. Turvakodu vabatahtliku Külli Mathieseni sõnutsi pöörduvad nende poole lahkunu lähedased, kuid palveid on tulnud ka sotsiaaltöötajatelt, kes lahkunu kassile peavarju otsivad.

Oma kodus elanud kassile on varjupaika sattumine väga stressirohke, seepärast püütakse sinnaminekut vältida. Omaniku kaotuse üle elanud kassile proovitakse kiiresti leida tema iseloomule sobiv uus kodu, et lemmikloom saaks endisest kodust otse uude koju minna ega peaks vahepeal turvakodus elama. Sellises olukorras on aga väga vaja, et kassil on hooldaja, kes on nõus turvakoduga koostööd tegema.

Kuna uue kodu otsimine võtab tavaliselt aega, siis on hea, kui kiisu saab seni hoolitsust oma kodus. „Omaniku kaotus on kassile niigi valus, seega soovime, et koduvahetus oleks loomale nii mugav kui selles olukorras võimalik.

Kui kodupakkujat kohe ei leidu, otsitakse kiisule ajutine kodu ehk hoiukodu, kus ta saab kodusemas keskkonnas oma päriskodu oodata,” selgitab turvakodu vabatahtlik.

Vabatahtliku organisatsiooni Pesaleidja postkasti saabub paar korda kuu-kahe jooksul kirju, kus juttu kassist, kelle omanik on meie seast lahkunud. Pesaleidja aitab kassile uut kodu leida. Neil on olnud paar juhtumit, kui kass on pidanud nende kassituppa ehk teisisõnu varjupaika kolima, see on kiisule väga raske.

Tihti võib loom suurest stressist haigestuda, näiteks tabab teda nohu või silmapõletik.

Võib juhtuda, et kass loobub toidust, sellega kaasnevad juba raskemad tagajärjed, näiteks maksa- või neeruprobleemid. Seega püüavad vabatahtlikud sellise õnnetu saatusega kassile leida hoiukodu, kus tavaliselt harjutakse uue inimese ja keskkonnaga kiiresti.

Omaniku lahkumise üle elanud kasside

lood lähevad alati paljudele hinge ja nende käpakäigule elatakse sügavalt kaasa. Mõned kiisud leiavad päriskodu mõne päevaga, teised ootavad pikemalt. Kasside Turvakodu ühtegi looma ei hukka ning kasside eest hoolitsetakse seni, kuni kiisudele leitakse päriskodud.

Lumivalge Täpsi kaotas omaniku, kui viimase tervis halvenes sedavõrd, et ta viidi hooldushaiglasse. Täpsi elas pikalt üksinda korteris ja nuttis lohutamatult oma inimest taga. Teda käidi küll toitmas, aga sellest ei piisanud kassile, kes väga armastas inimese lähedust.

Täpsi lugu levis internetis kulutulena ja läks paljudele südamesse, talle tuli kiiresti lausa mitukümmend kodupakkumist. Õige pea koliski Täpsi pealinnast Tartusse ja elab nüüd seal sarnast elu kui varem – oma perenaise ainsa südamekassina. Täpsi hooldekodus viibiv endine omanik on kassikese uue elu üle ääretult õnnelik.

Kassile koht testamendis Et kass ei jääks pärast omaniku lahkumist saatuse hoolde, on võimalik juba eluajal asja nii korraldada ja kokku leppida, et endalegi jääks südamerahu. Esmalt tasub rääkida lähedastega, kas keegi on valmis loomale uut kodu pakkuma.

Pesaleidja infojuht ja vabatahtlik Reelika Tuum rõhutab, et eutanaasia ei ole kunagi ainuke lahendus. „Mitmes kliinikus on uue kodu ootel mõni kassike, kelle omaniku lähedased tõid looma eutaneerimiseks, aga ükski inimlik veterinaar ei tee tervele ja elujõulisele loomale surmasüsti,” kirjeldab vabatahtlik ekstreemsemaid näiteid. Ta julgustab võtma ühendust mõne vabatahtliku organisatsiooniga juba enne, kui tuleb mõte üleliigseks osutunud kiisu süstiga teise ilma saata.

Lähedasi maksab informeerida vabatahtlikest organisatsioonidest, kes aitavad üksi jäänud kassidele uut kodu leida. Koostöös leitakse kindlasti kassile parim lahendus.

Tasub võtta täiskasvanud kass Sageli kardetakse vanemas eas lemmikut võtta just seepärast, et loom võib jääda koduta. Samas pakub kass võrratut seltskonda, lohutust ja omapärast kassiarmastust, millest näiteks üksi elav inimene enim puudust tunneb.

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Kodutute kasside eest hoolitsevad vabatahtlikud soovitavad kõrgemas eas võtta endale täiskasvanud kass. Kassipojad on aktiivsed ja energilised ning nõuavad palju tähelepanu ja tegelemist. Nii võib nendega sammu pidamine keeruliseks osutuda. Ühtlasi pole teada, milliseks kujuneb kassipoja iseloom. Täiskasvanud kassiga jääb see mure ära: on teada, mis talle meeldib ja mis mitte, millised on tema iseloom ja käitumisharjumused.

Vanemad kassid on tavaliselt rahulikud ja eelistavad magada nii päeval kui ka öösel, samuti otsivad nad rohkem lähedust. Täiskasvanud kassil on alati selged elementaarsed kombed – näiteks oskavad nad käia liivakastis, kasutada kraapimispuud, ajada taga mängupalli. Nad teavad sedagi, et kardinad pole mõeldud nende küljes rippumiseks.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

Oktoober 2018 22

Kunstläätsega kohanemine võtab terve kuu Paljud, kel diagnoositakse hallkae ja kes tulevad operatsioonile ning pole teemasse süvenenud, on üllatunud, et kaeoperatsioon tähendab silmaläätse eemaldamist ja kunstläätse siirdamist. „Miks te vahetate läätse, miks te kaed ära ei võta?” imestatakse.

Silja Joon 60pluss@eestimeedia.ee

K

ataraktikirurgia tähendab tänapäeval läätsevahetust, rõhutab silmaarst Harras Mölder, kes on oma arstipraksise jooksul olnud arstiteaduse murrangulise arengu tunnistaja oftalmoloogias. Katarakt ehk hallkae on silmaläätse hägustumine.

Katarakt ehk hallkae on silmaläätse hägustumine. Kataraktikirurgia tähendab tänapäeval läätsevahetust. FOTO: SHUTTERSTOCK

Kümneminutiline lõikus 1970. aastatel ja enne seda, kui kunstläätsi veel ei paigaldatud, käidi peale katarakti eemaldamist ringi tõeliste nn pudelipõhjaprillidega, mis muutsid silmad suureks, meenutab silmaarst ja lisab, et taolisi prillikandjaid võib näha veel vaid filmides, sest inimesed, kes taolisi prille kandsid, on väheste eranditega meie hulgast lahkunud.

Enam kui 20 000 silmaoperatsiooni teinud Harras Mölder nendib, et silmadesse kunstläätsede paigaldamist alustati Eestis 1980. aastatel. Siis oli see operatsioonimeetod alles lapsekingades ja patsiendi jaoks küllaltki traumaatiline kogemus – selleks, et läätse paigaldada, tuli lõigata pool silma lahti ja hiljem kinni õmmelda. Haava suuruse ja õmbluste tõttu oli nägemise stabiliseerumine üliaeglane – see võttis aega ligemale kolm kuud. Samuti oli see meetod optilise tulemuse suhtes halvasti prognoositav.

Seetõttu oli oftalmoloogide ehk silmaarstide jaoks 1990ndatel toimunud nihe nii mujal maailmas kui ka Eestis väga suur: kasutusele tulid uue põlvkonna volditavad implantaadid-kunstläätsed ja lõikuseid hakati tegema ultraheliaparaadi abil. Kunstläätse pai-

galdamiseks silma tehtava lõike suurus on keskmiselt kaks millimeetrit.

Katarakti operatsiooni tehniline meetod on jäänud tänaseni samaks, tõdeb dr Harras Mölder. Ligemale kümme minutit vältava lõikuse käigus eemaldatakse fakoemoltsifikaatori abil läätse sisu. Alles jääb läätse kapsel, kuhu paigaldatakse volditav kunstlääts. Sellise lõikuse korral on sarvkesta kuju muutus minimaalne ja silmanägemise taastumine väga kiire. Õmblusi ei kasutata.

Uuel aastatuhandel on täiustunud üksnes aparatuur. Toodetakse järjest moodsamaid ultrahelija laseraparaate, suure arengu on läbi teinud implantaadid.

Ultraheli või laser Ultraheli asemel kasutatakse mujal maailmas kataraktilõikusteks viimasel ajal ka laserit, ent doktor Harras Möldri hinnangul pole meie patsientidel mõtet muretseda, et kumb lõikusvahend on parem. „Laseri korral tuleks sama asja eest tunduvalt suurem rahasumma välja käia. Minu arvates on see rohkem suurfirmade pealesuru-

MIS ON MIS? • Katarakt ehk hallkae on silmaläätse hägustumine.

• Lääts asetseb silmas vikerkesta ja pupilli taga.

• Katarakt võib põhjustada nägemisteravuse langust, samuti kujutiste moondumist.

• Ainus tunnustatud ja tõhus ravi siiani on katarakti operatsioon.

• Katarakt on tänapäeval kõige levinum silmahaigus ja katarakti operatsioon kõige sagedasem operatsioon silmakirurgias, mille õnnestumise tõenäosus on suur.

tud marketing, et kataraktilõikust peaks tegema laseriga,” selgitab silmaarst.

Dr Harras Mölder oletab, et laseraparaat sobib paremini algajale kirurgile ja arstile, kel igapäevane kogemus kataraktioperatsioonide osas tagasihoidlikum.

Kogenud kirurg töötab väga hästi ultraheliaparaadiga ja ka operatsiooni maksumus on kliendile taskukohane.

Tasub teada, et võrreldes ultraheliaparatuuriga, mis on laialt

kasutusel, maksab laserimasin 400 000 eurot rohkem, selle hooldamisele kulub aastas ligemale 40 000 eurot. Laseroperatsiooni eest tuleks kliendil välja käia ligi 400 eurot enam kui sama tulemust andva ultrahelilõikuse eest.

Silmakirurgias kasutatakse laserit mitmeti, aga tasub teada, et igaks lõikuseks kasutatakse spetsiaalset laseraparaati. „Eesti ei ole enam ammu vaene riik, palju on inimesi, kes on valmis välja käima üle 400 euro enam, et saada kõige ajakohasem kataraktilõikus,” nendib tippkirurg.

Kui mõistlik on osta Eestisse 400 000 eurot maksev aparaat käputäie maksejõuliste isikute pärast? Möldri teatel ostis üks Riia erasilmakliinik sellise, ent loobus mõne aja pärast. „Ma ei näe, et läätsevahetus läheks Eestis laseri peale ja et inimesed peaksid laserlõikuse pärast viimase raha välja käima. Tulemusel vahet ei ole,” võtab silmaarst teema kokku.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

25 Oktoober 2018

Juured sisaldavad kasulikke toimeaineid FOTOD: SHUTTERSTOCK

Uuskaubi ravimtaimetalu perenaine Sirje Aiaots ütleb, et sügiskuud kulgevad talus viljade ja juurte kogumise ja kuivatamise tähe all.

Silja Joon 60pluss@eestimeedia.ee

S

irje ja Hillar Aiaots kasvatavad ravimtaimi ja varuvad neid ka loodusest. Kuna talu asub eemal linnadest, maanteedest ja muudest reostuskolletest ja ka looduslike taimede korjealad on Taimetoodangu Inspektsiooni kontrollitud ja kaardistatud, on kogu väiketalu toodang mahe.

Teadupärast oleneb ravimtaime väärtus toimeainete hulgast.

Need ained tekivad ja kogune-

vad sedamööda, kuidas taim areneb.

Mida sügiskuudel varuda?

Ravimtaimetalu perenaine Sirje Aiaots räägib, et sügiskuudel sobivad ravimtaimena korjamiseks kibuvitsamarjad, mis on üldtugevdava ja toniseeriva toimega, samuti astelpajumarjad, mis toetavad immuunsüsteemi, vähendavad põletikuriski ja soodustavad kudede paranemist.

Kasulik taim, mida saab sügisel rabaveerel või metsa all koguda, on kanarbik. See on põierohi, soodustab ainevahetust ja on rasvumise vastu.

Paras aeg on korjata viirpuu vilju ja pihlakamarju. Rahvameditsiinis on kuivatatud viirpuu viljadest valmistatud teega ravitud südamehaigusi ja südamepekslemist, närvilisust, unetust, tuuletõmbusest tingitud peavalu ja kõrgenenud vererõhku.

Pihlakamarju saab kuivatada, pihlakamarjateed soovitatakse juua hingamisteede ägeda põletiku korral, samuti reumavalu ägenemisel. Pärast esimest öökülma pole pihlakad enam kibedad ja sobivad sügavkülmikus hoida.

Sügis on viljade ja juurte aeg Õige aeg on veel koguda võilillejuurt, mis soodustab maksa ainevahetust, mõjutab seedesüsteemi ja veresuhkrut.

Uuekaubi ravimtaimetalus pestakse võilillejuuri pärast korjamist mitu korda. Juurikaid koorida pole vaja, kõige kasulikumad ained on koores.

Sirje Aiaots seletab, et võilillejuurt võib tarvitada nii ja teisiti.

Lusikaga saab sisse võtta võilillejuure pulbrit. Või jahvatad juured, keedad ja lased tõmmata. „Neid on koduse kohvimasinaga raske jahvatada, mina põleta-

sin mitu väikest jahvatajat läbi, enne kui tugevama masina soetasin,” räägib Sirje Aiaots.

Uue lainena kogub populaarsust takjajuur, mis on üldtugevdava toimega. Kalmusejuur aitab seedesüsteemil paremini toime tulla kõhugaasidega.

Varemerohu juur on mürgine ja seda on rahvameditsiinis kasutatud välispidiselt, sellest saab teha tinktuuri. „Kui hoida juurt nädal aega toatemperatuuril viina sees, muutub segu tumedaks,” õpetab perenaine. Segu on mõeldud pealemäärimiseks liigese-, lihase- ja närvivalu korral. Sirje Aiaots teab, et paljud loodusravi austajad eelistavad kasutada tinktuure, sest nii on lihtsam. Tee keetmist peetakse suuremaks jändamiseks.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

köök

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Oktoober 2018 36

Värvikas ja maitsev punapeet on kodumaine väetoit Terviseteadlik inimene teab, et iga päev on kasulik süüa viis portsjonit (viis korda 100 g) puu- ja köögivilju.

Teisalt soovitatakse süüa ühe toidukorraga viit värvi toiduaineid.

Seda arvesse võttes võiks värvikas ja maitsev punapeet iga väärikas eas nii enda kui ka pere tervise eest seisja toidualual sage külaline olla. Seda enam, et peeti peetakse koguni kodumaiseks väetoiduks ja rõhutatakse selle kasulikku toimet meie kehale.

Sirje Rekkor 60pluss@eestimeedia.ee

T

oitumisasjatundjad soovitavad punapeeti regulaarselt süüa kõigil, eriti aga soliidses eas naistel. Peeti on ikka pakutud neile, kel kehvad verenäitajad, kuna peet soodustab vereloomet ja ravib kehvveresust.

Peet aitab tänu selles sisalduvale pektiinile (4,8–7,2 protsenti) organismil puhastuda, soodustab mürkainete väljumist organismist, tugevdab veresooni, alandab vere kolesteroolisisaldust ja aitab veresoonte lupjumise vastu.

Peet toetab tänu suurele kaaliumi- ja magneesiumisisalduse-

le kõrgvererõhktõve korral ja normaliseerib südamerütmi. Samuti tugevdab peet neerude, sapipõie ja maksa tööd ning soolte tegevust, leevendades kõhukinnisust. Peet aitab põletike, allergia ja astma vastu ja suure joodisisalduse tõttu kilpnäärme alatalituse korral.

Veel omistatakse peedile tänu raua ja looduslike suhkrute sisaldusele mälu ja keskendumisvõimet parandavat ning kogu organismi ja immuunsüsteemi tugevdavat toimet. Niisiis on peet meie organismile mitmeti kasulik.

Tõepoolest, peedis on märkimisväärsel hulgal mineraalaineid – kaaliumi, magneesiumi, fosforit, joodi ja rauda, tsinki jt.

Saame ka vitamiine – A, B1, B2, P, PP- ja C. Peet on hinnatud punaste värvainete flavonoidide poolest, mis tugevate antioksüdantidena kaitsevad keharakke. Peedi magus maitse tuleb selle üsna suurest suhkrute sisaldusest (8–12 protsenti), samas aga annab see kasulik juurikas üsna vähe toiduenergiat, 100 g peeti vaid 40–50 kilokalorit.

Kõige tugevam on toore peedi toime Kõige tugevam organismist mürgiseid aineid välja viiv toime on toorel peedil. Peedimahl on looduslik kõhulahtisti. Peedimahlale, mida kasutasid ravimiseks juba Vana-Kreeka arstid, on omistatud muidki ravitoimeid, näiteks

soodustab see vere punaliblede teket ja tugevdab immuunsüsteemi, ravitoime tõttu on peedimahla kasutatud veresoonte lupjumise, rasvumise, kõrge vererõhu, sapipõie-, neeru- ja maksahaiguste käes vaevlejate dieedis.

Värsket peedimahla soovitatakse juua päevas 2–4 dl, jaotada kogus 2–4 korra peale ja juua enne sööki. Raskete tervisehäiretega on näidustatud veelgi suurem mahlakogus. Kehvveresuse korral võib peedimahla tarvitada pikema aja (mitu kuud) vältel 1–2 supilusikatäit enne sööki.

Toore peedi ja peedimahla söömisega, eriti suuremas koguses, tuleb siiski olla ettevaatlik, sest ärritavate ainete tõttu võib see mõnel inimesel iiveldust või seedehäireid esile kutsuda. Seetõttu soovitatakse näiteks peedimahla enne tarvitamist isegi kuni neli tundi jahedas hoida, et ärritavad ained lenduksid.

Punapeeti teatakse aastatuhandeid Punapeeti, mis pärit Vahemere maadest ja söögiks kasvatatud juba mitu sajandit eKr, süüakse toorelt, keedetuna, aurutatuna, küp-

Toore peedi ja peedimahla söömisega, eriti suuremas koguses, tuleb siiski olla ettevaatlik, sest ärritavate ainete tõttu võib see mõnel inimesel iiveldust või seedehäireid esile kutsuda.

setatuna, röstituna, ka kuivatatult, marineeritult, hapendatult ja muul moel konserveeritult.

Kõige paremate maitseomadustega on keskmise suurusega, läbimõõdult mitte üle 10 cm juurikad, kuna need sisaldavad vähem kiudainet, rohkem suhkrut ja mineraalaineid. Peeti saab kasutada külmade ja soojade salatite, võileivakatete ja suppide, kastmete, samuti ühepajatoitude, vormitoitude, köögiviljakotlettide ja -šnitslite ning lisandite valmistamiseks nii köögivilja-, liha kui ka kalatoitude juurde.

Peedil on mitu nippi Peedist toitu valmistades on kasulik üht-teist arvesse võtta. Näiteks on peeti kasulik keeta, aurutada või küpsetada tervelt ja koos koorega. Ka pannakse peet erinevalt teistest köögiviljadest keema külma veega ja keeduvette ei lisata soola. Seda kõike selleks, et säiliks peedi kaunis värvus ja kasulikud ained.

Peeti ei tohiks „üle keeta”, parajas suuruse peetide keeduaeg võiks olla 20–30 minutit. Liiga kaua keetes kaotab peet peaaegu täiesti värvi (peedi punased värvained on vees lahustuvad) ja olulise osa kasulikest ainetest ja maitsest.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!