60+, september 2018

Miks kustub armastus?

Huumoritaju ja vanus.

Kuidas taas elurõõm üles leida?

Mida teevad seeniorid nutitelefonis?

Mis eristab termaal-, allika- ja mineraalvett?

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE

Vaarikas. Seljavalu. Seenehoidised.

NR 9/2018 (72) SEPTEMBER

Abi päikesest räsitud nahale.

ISSN 2228-1592

kaja teema

September 2018 4

Kuidas taas elurõõm üles leida?

„P

alun kirjutage, kuidas üksindusega toime tulla! Üksi on väga raske.” Sedalaadi kirju saab 60+ igal kuul, vähemalt ühe, kui mitte rohkem. Mis teha, see on vanus, mil üksindus kõige valusamalt lööb. „Olen üsna lühikest aega lesk,” kirjutab teine. „Nii mõnelgi hetkel olen kokku puutunud teadmatusega. Kas peaksin hoiduma rõõmsatest üritustest, kas leina kustutamine on üldse mõeldav, kas peaksin rohkem suhtlema või hoopis omaette olles meie 49 aasta pikkusele abielule mõtlema, seda meelde tuletama? Selliseid küsimusi pole ma varem endale esitanud, aga nüüd äkki on need minu jaoks olulised.” Üksindusest ja sellega kaasnevast üksildusest oleme varemgi kirjutanud. Aga üksindus ja lein, nagu ka matusetavad on teemad, millest inimene vaatab mööda siis, kui seda vaja pole, ja otsib abi siis, kui see parasjagu hinge kraabib.

Elu väärikas etapis üksinda jääda võib olla kohutavam löök kui raske haigus, millega mõni saab paremini hakkama kui teine. Millest see sõltub?

T

änases ajakirjas jutustavad oma loo üks mees ja kolm naist. Nad avavad oma hingesopi ja räägivad, kuidas ja kas nad üldse on selle masendava tundega hakkama saanud ning milline oli esimene abistav samm.

Tean mitut terve elu ühe inimesega koos elanud ja siis oma kaaslase haigusele kaotanud naist, kes aga ei tahagi valust lahti lasta. „Igal hommikul tõusen ja mõtlen, kuidas see päev küll õhtusse saada,” kurdab hiljuti mehe matnud naine. „Siis lähen elutuppa, vaatan tema pilti ja nutan ning nutan.” Kui soovitasin pildi ära panna, sain vastuseks, et seda ta küll ei tee. Tal on seda tunnet vaja.

Teinegi 60+ lugeja on tunnistanud, et alles kümme aastat hiljem on valu kaduma hakanud. Ja tal on sellest kahju! „Nüüd, kui seda hingematvat tunnet enam pole, oleksin oma kalli inimese justkui reetnud.

Kui keegi mulle varem seda valu keelas, siis ma kohe vihastasin. See on minu valu!

Las ta olla!” pihib ta.

Oleme ju kuulnud ütlemist, et inimene ongi üksildane hunt. Et sünnime siia ilma üksi ja surres oleme ka üksi. Vanaemad hoiatavad järeltulevat naissugu, et siia ilma tuleb sünnitada täpselt nii palju lapsi,

kui jõuad üksi üles kasvatada. Loota saab vaid iseendale, peab ise toime tulema.

Aga tegelikult me ju vajame lähedast inimest enda kõrvale. Eriti raskematel hetkedel, aga muidu ka. Siis, kui oleme kogenud midagi suursugust ja erakorralist, tahaks seda ju kõige olulisema inimesega jagada.

Juba ajalooliselt on ellujäämine olenenud sellest, kas meie seljataga on keegi, kes meid kaitseb. Kui teda enam ei ole, on hirm tuleviku ees ja teadmatus need, mis ei lase edasi elada.

P

sühholoog Maie Kotka kirjutab, et kui inimene jääb talle omakspeetust ilma, on see suur muutus. Igasuguse muutusega on raske leppida. Esialgu eitatakse („see ei saa olla võimalik!”), siis ollakse vihased kogu maailma peale, edasi hellitatakse lootust, et ehk muutub kõik veel endiseks. Tegelikult ei muutu, ja langetakse masendusse. Siis algab kogu ring otsast peale. Mida kauem selles ringis olla, seda raskem on välja tulla.

See on juba iga inimese oma valik, kas jääda seiklema mälestustemaale ja aina meelde tuletada, mis oli see liim, mis kaht inimest sedavõrd tugevalt kinni hoidis, või sellest vähehaaval lahti laskma hakata. Tore, kui on kellelegi helistada, veel parem, kui ta telefonile vastab ja su ära kuulab.

Aga vahel ka külla tuleb ja sinu õunakooki kiidab, mis ongi ju väga hea!

Psühholoogi sõnul on tähtis endalt küsida, mida ma tahan. Kui see soov on teada, on lihtsam ka edasi liikuda. Maie Kotka on vastuvõtule tulnutelt otse küsinud, mida nad on võitnud, kui on jäänud üksi. Nii mõnigi on esialgu selle peale pahameelt väljendanud, et kuidas saab nii üldse küsida.

Aga pikema mõtlemise peale võib päris palju plusse välja kooruda. Neile tasubki psühholoogi sõnul mõelda. Üksindus tabab niikuinii, tähtis on sellega hakkama saada. Niikaua, kui leppimist pole, ei saa ka edasi elama hakata. Kui olnusse kinni jääda, ei saa kunagi vabaks.

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Eesti Meedia, 2018. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@eestimeedia.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@eestimeedia.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@eestimeedia.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@eestimeedia.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 6. oktoobril.

60+ festival ootab kandidaate eakate elu edendajate konkursile

60+

festivali raames üheksandat korda toimuv konkurss „Aastad täis sära ja väärikust” ootab eakate inimestega seotud säravaid algatusi ja ideid, et tunnustada neid vääriliste auhindadega. Ettepanekute laekumise tähtaeg on 17. september.

Konkursi eesmärk on ergutada ja tunnustada inimesi või ettevõtmisi, kes on muutnud eakate elu paremaks. Parimad teod ja algatused pärjatakse 60+ festivalil Tallinnas Salme kultuurikeskuses laupäeval, 6. oktoobril.

Konkursil tunnustatakse tegusid, mis tehtud eakatele mõeldes või eakalt endilt kogukonnale, kuid on teenimatult märkamata ja tähelepanuta jäänud.

Konkursi kategooriad: 1) eakalt kogukonnale 2) eakalt järeltulijale 3) eakad kui kultuurikandjad 4) tegu eakale 5) elutööauhind.

Ajakirja 60+ ja mittetulundusühingu Eakate Festival korraldatav festival kannab tänavu motot „Eesti 100”.

Ajakirja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla sõnul on inimese jõudmine saja-aastase verstapostini kahtlemata suur saavutus, aga ükskõik mis eas tehtud väärikas tegu on tunnustust väärt. „Vahel mõtleme, kuidas küll inimest tehtu eest tänada. Justkui aitäh-sõnast jääks vajaka. 60+ festivalil märkame neid säravaid inimesi, elukogenud inimeste kõrval ka noori, kelle idee või te-

gu on seenioride elu paremaks muutnud. Täname neid siis pidulikult,” ütles ta.

Konkursi korraldaja julgustab saatma ettepanekuid ka siis, kui mõne tubli inimese algatus ühegi konkursi kategooria alla justkui ei sobiks – pange ettevõtmine või heategu igal juhul kirja.

Konkursil osalemiseks tuleb saata kirjeldus e-aadressil: info@60plussfestival.ee või postiaadressile Ajakiri 60+, Tartu tn 8, 71020 Viljandi.

Kirjelduse pikkus on maksimaalselt üks lehekülg.

Juurde võib lisada 1–3 fotot.

Saatja kontaktandmed: nimi, aadress, telefon, e-post.

Arvesse lähevad 2017.–2018. aasta jooksul tehtud teod.

Konkursitööde saatmise tähtaeg on 17. september 2018.

Festival toimub oktoobri esimesel nädalalõpul, 5.–6. oktoobrini 2018, üritust korraldavad ajakiri 60+ ja MTÜ Eakate festival.

Vaata lähemalt: www.60plussfestival.ee Kontakt: info@60plussfestival. ee 60+

Kust saab 60+ festivali pileteid?

5

.–6. oktoobrini toimuva 60+ festivali eriprogrammi piletid on müügil alates 3. septembrist Eesti Meedia klienditeenidustes: Tallinnas Maakri 23a, Tartus Ülikooli 2a, Pärnus Rüütli 14, Viljandis Tartu 8, Rakveres Pikk 8, Paides Väike-Aia 5 ja Valgas Vabaduse 38.

Pilet maksab 2 eurot.

Festivali alale on sissepääs kõigile tasuta. Piletit on vaja vaid eriprogrammi nautimiseks.

Kui sa ei soovi eriprogrammis osaleda, saad alla laadida tasuta kutse, kui liitud 60+ uudiskirjaga.

60+ uudiskiri ilmub üks kord kuus, tuues värskeid nippe ja soovitusi tervise-, ilu- ja toiduteemadel, aga ka uudiseid muudel elulistel teemadel otse sinu e-postile.

Liitumiseks sisesta e-posti aadress, kuhu soovid uudiskirja saada.

Pärast liitumist avaneb leht, kus tuleb klõpsata nupul „laadin alla pileti”. Pileti saab välja printida või telefonist näidata.

Festivalile pääseb ka tasuta kutseta.

60+

Täpsustus

A

jakirja 60+ augustikuu numbris ilmunud artiklis „Kuidas turses nahka hooldada?” soovitas füsioterapeut Reio Vilipuu, et naha kreemitamiseks võiks kasutada uureat sisaldavat kreemi, näiteks kümneprotsendilist Xerolus+ kreemi, mida saab osta Haigekassa 90protsendilise soodustusega.

Reio Vilipuu kinnitusel on tekkinud arusaamatus ja antud

punkti on täpsustatud. Eesti Haigekassa meditsiiniseadmete loetellu kantud meditsiiniseadme eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korra paragrahvis 78 nahahooldusvahendite alajaotuses kehtib soodustus vaid rasket ihtüoosi (RHK 10 diagnoosikood Q80) põdevale kindlustatud isikule vastavas koguses.

60+

hingeelu

9 September 2018

Kas vana arm roostetab?

FOTO: SHUTTERSTOCK

Paarisuhe mõjutab peale vaimse tervise väga suurel määral meie üldist füüsilist heaolu, nendib soome psühholoog Jouni Luukkala. Õnnelik ja rahuldust pakkuv kooselu soodustab tema hinnangul isegi rasketest haigustest taastumist. Kuidas aga elada ühe ja sama inimesega üheskoos ja õnnelikult kõrge vanuseni ja veel voodirõõmegi nautida?

Kaire Kenk 60pluss@eestimeedia.ee

„Armastus ja rahulolu eluga on palju rohkem kui üksnes suguelu.

Kui pensionäril on aktiivne suguelu ja ta on sellega rahul, on väga hästi. Kui tal ei ole aktiivset suguelu ja ta on sellega rahul, on samamoodi väga hästi. Kui aga on aktiivne suguelu ja muud ei olegi, pole nii hästi. Üksteise hoidmist ja hoolimist ei asenda miski,” rõhutab geriaater Kai Saks.

Sama meelt on kliiniline psühholoog-paariterapeut Aita Keerberg. „Eakate seksuaalsust pole meil Eestis küll uuritud, kuid selge on seos: partneritel, kes muidu heas suhtes, on suurema tõenäosusega olemas ka seksuaalelu,” ütleb ta. „Heas suhtes inimesed, kes on teineteisega heatahtlikud, hoolitsevad, arvestavad, saavad igasugustest probleemidest kergemini jagu, sealhulgas seksi ta-

kistavatest või häirivatest asjadest,” nendib Aita Keerberg. „Tekib ju väga paljudel inimestel vanusega seoses mitmesuguseid tõsiseid probleeme, nii tervisehädasid kui ka vananemisega üldiselt kaasnevaid muutusi.”

Miks kaob lähedus? „Paljud iseendaga hädas olevad inimesed ei tule ka suhtes keeruliste olukordadega toime, sealhulgas seksuaalsuhtes. Iseendaga hädas olijal on seksisfäär tundlikum ses mõttes, et iga väiksemgi konflikt võib kaasa tuua soovi teisest eemale hoida, tekitab umbusku teise motiivide suhtes, võib viia kibestumiseni,” kirjeldab psühholoog.

Muidugi sooviksid kõik pikaajalises kooselus olijad suhet hoida, oma kehale seksuaalseid naudinguid pakkuda. „Kuid vahel lihtsalt ei teata, kuidas intiimse poole peal uuesti otsast alata, kui mingite probleemide tõttu on pikem vahe sisse tulnud. Vanemad inimesed ei söanda tulla seksuoloogi juurde, et leida teineteisele lähenemiseks uusi tarkusi. Paljud asjad, mis varem toimisid, kümme aastat hiljem enam ei toimi, sest keha on muutunud. Keha võib vajada seksuaalse energia tekkimiseks ja selle hoidmiseks teisi tegureid. Erutus ei tarvitse tekkida nii kiiresti, olla nii tugev ja kestev, orgasmid jäävad vanemas eas pigem nõrgemaks,” kõneleb Aita Keerberg.

Paljud inimesed ei taha tema sõnul eriti seksi ka noores eas. „Kui nad tahavad peret ja kelle-

gagi koos elada, siis nad üritavad sellega ikka hakkama saada. Ühel heal päeval lihtsalt ei jõuta enam pingutada. Siis ei ole selles paarisuhtes lihtsalt enam seksi,” ohkab psühholoog.

Kuid seksuaalelu hääbumine võib olla hoopis vastastikuse mõistmise märgiks. „Kui üks partneritest kohe kuidagi seksida enam ei soovi (eelkõige käib see naise kohta) ja teine temast hoolib, siis seksi puudumine võib olla pigem hoolimise ja hoidmise märk. Umbes nii, et ma ei taha sind sundida tegema seda, mis sulle vastumeelne on,” kirjeldab psühholoog.

Inimesed, kes mõne haiguse või probleemi tõttu on mõneks ajaks seksist loobunud, võiksid tervistudes jälle teineteist üles otsida. „Siin kehtib ikka sama reegel, mis nooremate inimeste kohta – kes rohkem tahab, see üritab teist ära võrgutada. Teha teisele selgeks, kui hea seks on, kui armas on teineteisega seksuaalsust jagada, kuidas armastuse tunne muutub tugevamaks, kui kogetakse, et teine tahab naudingut pakkuda,” ütleb Aita Keerberg.

Kuidas taas teineteiseni jõuda? „Igas paarisuhtes tuleks lähedus siiski säilitada. Seda uuesti luua aitab koosolemine-tegemine, kuulamine ja rääkimine. Oma hoolimise ja armastuse väljanäitamine, kallistused,” nendib ka seksuaalterapeut Mare Pruks. „Kuid iseenesest ei tule midagi tagasi. Läheduse taasloomise

säilitamise nimel tuleb tööd teha.

Eakad paarid, kelle suhted jahenema kipuvad, võiksidki alustada kasvõi igahommikusest hüvastijätusuudlusest, kui üks partneritest lahkub kodust teisest varem.

Või hakata taas üheskoos jalutama minnes teineteisel käest kinni hoidma,” soovitab ta. „Igasugused tegevused, mis koos ette võetakse, kõik head mõtted teisele rõõmu teha ja nende mõtete teokstegemine, kokkuvõttes see, mis kaaslase paneb ennast õnnelikuna ja väärtuslikuna tundma, aitab hoida hingelist lähedust. Ning lubab end teise kaissu usaldada ka siis, kui seksis kõik nii hästi välja ei tule nagu kunagi nooruses,” räägib Aita Keerberg. „Tuntud Ameerika seksuoloog D. Schnarch on väitnud, et inimese tegelik seksuaalne potentsiaal, seksuaalne jõulisus sõltub pigem emotsionaalsest küpsusest kui kehalisest reaktiivsusest või erutumisvõimest,” lisab ta. „Et paljud ei saagi teada, kui võimas võib seks olla, ja enne 50.–60. eluaastat selle teadmiseni ei jõutagi,” nendib Aita Keerberg. „Siin on tegemist ühe aspektiga inimese arengu elukestvast protsessist.

See tähendab, et kuigi aastad ei anna kehale noorust juurde, saavad need vaimule anda kindlust, jõudu, suutlikkust pühenduda, mis seksis väga olulised!”

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

elu

September 2018 12

Huumorit tuleb hoida terve elu Huumor on meditsiin, mis maksab vähe, aitab aga kõige kindlamini.

Saksa vanasõna

Thea Karin 60pluss@eestimeedia.ee

N

aljategemise oskus on omadus, mida me kõik hindame. Kui kellelegi öeldakse, et tal pole huumorisoont, siis mõjub see solvanguna.

Huumori kohta on palju legende ja müüte, nii väidetakse, et laps naerab päevas 40 korda, täiskasvanu 20. Segi aetakse aga sageli naer ja huumor: kui naerdakse, ei tähenda see sugugi alati huumorit. Hulk nalju, mille üle naerame, baseeruvad häbitundel, kellegi teise alandusel.

Nii ütleb filosoof Nietzche, et mitte viha, vaid naer on see, mis tapab.

Huumorit ja selle mõju on hakatud viimastel aastakümnetel hoogsamalt uurima, tulemusi avaldab ajakiri Humor: „Eksisteerivad suvekoolid ja kord aastas leiab aset isegi huumorikongress.”

KARIKATUURID: EDUARD TÜÜR

Huumor soodustab head elu Positiivne psühholoogia, mis tegeleb mõistega „hea elu”, näeb huumoris üht 24 iseloomutugevusest, mis soodustavad head elu.

Teadlased uurivad, millist rolli mängib huumor vanemas eas.

Sellised uurimused on toonud võrdluses nooremate inimestega välja tõiga, et 60. eluaasta künnise ületanud inimestel on huumoritunnetus parem kui noorematel. Peale selle eksisteerib veel võimalus vanemas eas oma huumorisoont arendada, sest huumoril on omandus ühendada.

Segab hirm väljanaermise ees On inimesi, kellel on gelotofoobia.

Tegemist on hirmuga väljanaermise ees. Sellega kaasneb, et naeru ja naermist interpreteeritakse valesti. Just vanemas eas võib gelotofoobiast saada probleem.

Aga inimestele, kes põevad depressiooni, on huumor grupipsühhoteraapias erilise tähendusega.

Kes ei teaks kloune! Milline on aga selle pajatsi tähendus? Kloun on tervise edendaja. Nimetusega geri clowns leiab neid haiglatest, nende head mõju rakendatakse

hooldekodudes. Klounidel õnnestub saada kontakt isegi dementsete haigetega. Jäädes tervete inimeste sekka, aitavad klounid parendada töökliimat ja leida keerulistes olukordades loomingulisi lahendusi.

Huumor on vanaduses eriti tähtis, sest huumor mõjutab mitut eluvaldkonda.

Teadlased on kindlaks teinud, et huumor muutub koos vanusega. Nali, mille üle nooremaealine naerab, toob vanaduses kaasa ainult pearaputuse. Ja mitte ainult.

Mingi nalja juures ei suuda üks naeru lõpetada, teine aga kehitab arusaamatuses õlgu. Kindel on aga, et ühtede ja samade asjade üle naermine teeb kooselu palju kergemaks.

Ajakiri Psychology and Aging avaldas uuringu, mille järgi huumor vastavalt vanusegrupile muu-

tub. Nooremad naeravad seega sageli agressiivsete naljade üle ja nende naljade üle, mis on tehtud kellegi teise kulul. Vanemaid inimesi need naljad naerma ei aja.

Seeniorid naeravad parema meelega naljade üle, mis ühendavad.

Näiteks kui seriaalis „Golden Girls” („Kuldsed tüdrukud”) lähevad vanemad daamid ühiselt kondoome ostma, siis tahaksid nad häbitundest kollektiivselt maa alla vajuda.

Huumoritunnetuse muutumise põhjuseks elu vältel on see, et elu jooksul tuleb ette emotsionaalseid tagasilööke. Sellele lisandub keha väsimine. Ühendav huumor aitab siinjuures paremini hakkama saada. Võib-olla mängib veidike rolli see, et praegused noored naeravad lihtsalt teistsuguste asjade üle kui noored 1960ndate, 1970ndate või veel kaugema

aja ehk 1940. aastate noored inimesed.

Huumor on sild alateadvusesse Hea meetod huumoriga sõbruneda on karikatuurid. Karikaturistid toovad välja nõudmise ja tegelikkuse vastandlikkuse, tõstatavad küsimusi positiivsete vanadusepiltide kohta, mida poliitika ja meedia hea meelega näitavad. Karikatuurides on need pildid tumedama koloriidiga, teemaks kortsud ja põienõrkus, hammaste väljalangemine ja Alzheimeri tõbi. Huumor on nagu sild alateadvusesse.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

hingeelu

15 September 2018

Üksindus tabab niikuinii, tähtis on sellega hakkama saada Elu väärikas etapis üksinda jääda võib olla kohutavam löök kui raske haigus, millega mõni saab paremini hakkama kui teine. Millest see sõltub?

Silvi Lukjanov 60pluss@eestimeedia.ee

P

aides kortermajas elav Tiiu Saarist prahvatab küsimusele, kuidas ta üksindusega hakkama saab, et talle ei jõua üksindus peale tullagi. Eriti siis, kui käia ise tihti rahva hulgas. Tiiu usub, et kartus tõelise üksinduse ees võibki teda pidevalt rahva hulka ajada. Ta teab, et vahel on ta sealgi tegelikult üksi, kuid näiliselt ikkagi rahva sees. „Suhtlen rahva hulgas ju teistega ja kui koju naasen, siis tunnen lausa naudingut vaikusest enda ümber,” kinnitab ta.

Petank on hea võimalus peletada üksindust Kui üle 30 aasta abielus olnud Maimu Kõiv ühel päeval leseks jäi, ei osanud ta esimestel kuudel eluga kohe midagi peale hakata.

Kõik tundus kui halva unenäona, millest oli vaid tahtmine ärgata.

Kuid ärkamiseks tuli endal uue olukorraga hakkama saada.

Kuigi abikaasa suri pärast aastast tema insuldijärgset hooldust, polnud Maimu kordagi mõelnud, et võibki päris üksi maamajja jääda. Nii võttis kohanemine aega ja kõige suuremasse musta auku langemisest päästsid teda lapsed. „Lapsed ei tahtnud mind üksi maale jätta,” kõneleb ta. Tagantjärele on Maimu mõelnud, et nemad nägid selles kohe suuremat ohtu, kui tema sel ajal tajuda oskaski. „Oleksin sinna üksindusse võib-olla tõesti hääbunudki, kuid lapsed ei jätnud mulle selleks aega. Kord kutsus üks, kord teine lapselapsi hoidma,” meenutab 74aastane naine nüüdseks juba üle kümne aasta tagust aega.

Tagantjärelegi mõistab ta sedagi, et hoidmisvajadus oli mitmelgi korral rohkem otsitud põhjustel, et teda tegutsema saada. Neil kordadel see teda aitaski.

Petank on hea ajaviitemäng Nooruspõlves petanki heal sportlikul tasemel mänginud Kalev Lillemäe pöördus vanaduspõlves mängu juurde tagasi, sest selle juures pole takistuseks miski, ei käte kangus ega ratastoolgi.

Kalev Lillemäe Väätsalt on veendunud, et petanki võib mängida igaüks vanusest sõltumata.

Tema haakus selle mõnusa seltskondliku tegevusega 1990. aastatel, sel ajal oli 1949. aastal sündinud mees 41aastane.

maakohas elava Elsa sedavõrd häbelikuks, et pärast abikaasa surma tundub poodi minekki aina suurema katsumusena. Ta ei kujuta ette, kuidas nüüd järsku kuhugi vanainimeste huviringi minna.

Maakohas üksinda elama harjunud üle 70aastane naine on vestluseks valmis vaid juhul, kui võib selles eksisteerida Elsana. „Vaja veel mulle, et nad hakkavad mind siia kutsuma tulema. Ega ma ju sellepärast räägi,” rehmab ta majatrepil istudes käega. Rääkida ta aga tahab, sest ilusat tilulilujuttu võib igalt poolt lugeda ja 60+ on tema arust ajakiri, mis ajab täitsa mõistlikku asja.

Ta tahabki teada anda, et kõik pole nii hakkajad ühtigi, et muudkui tulevad, avavad uksed ja hüüavad: „Mina ka nüüd siin!”

Kuidas teha esimene samm üksindusest välja?

Aastaid pereelu elades ja viimased aastad vaid mehe eest hoolitsedes veedetud päevad on teinud

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

Kuigi 71aastane Tiiu Saarist elab üksinda enda valikul, tuleb üksindustunne peale tallegi. Selle peletamiseks sõidab ta suvisel ajal rattaga, aitab ka suvilas toimetamine.

FOTO: SILVI LUKJANOV

September 2018 20

FOT O D:

SH U

T TE

RST OCK

tehnika

Kas nutikas on parem kui nupukas?

Kui Karl Gustav Adamsoo vanemad endale neli aastat tagasi nutitelefonid hankisid, ei osanud keegi arvata, et tekkivatest küsimustest ja tagasilöökidest saab piisavalt ainest ülikooli bakalaureusetööks.

Maio Vaniko 60pluss@eestimeedia.ee

Kuidas teie vanemad telefoni vahetamiseni jõudsid?

Usun, et nad said inspiratsiooni nii minust kui ka oma töökaaslastest. Nad ju nägid, kui suure osa päevast ma nutitelefonis veetsin, ja kuulsid, mida kasulikku sellega teha saab.

Bakalaureusetöös uurisite, millest sõltub vanemaealiste inimeste huvi nutitelefoni vastu ja millega neid õpetades arvestada.

Vestlesite ja tegite ühesõppe kümne 67–81aastase inimesega.

Mis teie arvates seeniore kõige rohkem nutitelefoni ostmisel takistab?

Minu suureks üllatuseks ei ole vanematel inimestel nutitelefoni kasutama hakkamisel takistuseks mitte nende vanus ja nad

ise, vaid just noored – nende lapsed ja lapselapsed – kes alguses soovitavad nutitelefoni, vajadusel selle ka neile soetavad, aga aja jooksul kaob järeltulijatel kannatus eri funktsioone õpetada. Teatud määral on takistuseks nutitelefoni võimaluste rohkus võrreldes nuputelefoniga.

Tundmatu hirmutab ja tekibki hoiak: mul ei lähe seda niikuinii vaja.

Mulle tundub, et vanemaealised hoiavad vanadest asjadest rohkem kinni kui noored. Kui vana telefon töötab, ei hakata enamasti uut muretsema. Kas teie küsitletud olid ka pigem konservatiivse hoiakuga?

Jah, need pensionärid, kes olid oma vanale telefonile truuks jäänud, ütlesid, et niisama ei näe nad põhjust telefoni välja vahetada. Siiski tuleb rõhutada, et nad olid seda öeldes nutitelefoni suhtes positiivselt meelestatud. Kui neil peaks vana telefon katki minema, võtaksid nad järgmisena hea meelega kasutusele just mõne lihtsama nutitelefoni.

Kas enne lõputöö valmimist aimasite neid põhjusi, mida küsitletud esile tõid?

Mulle oli kõige suurem üllatus, et pensionärid ei ole tegelikult nutitelefoni kasutamise suhtes negatiivselt häälestatud, pigem

Mõnel on, mõnel mitte. Kui vanemaealiseks lugeda inimesi alates 65. eluaastast, siis nutitelefonid on pigem noorematel. Kuigi intervjueeritud pensionäridest pooltel oli isiklik nutitelefon, julgen arvata, et tegelikult on nende seas nutitelefoni omajaid vähem.

Mida nad kõige rohkem nutitelefonis teevad?

Peamiselt kasutatakse nutitelefoni ikka selleks, milleks kasutati enda eelmist mobiiltelefoni – helistamiseks ja sõnumite saatmiseks. Paljud loevad ka uudiseid, kuigi süda kuulub rohkem trükimeediale. Mõned aktiivsemad suhtlevad iga päev sotsiaalmeedias oma lastega.

Karl Gustav Adamsoo

FOTO: KRISTINA MASEN

tunnevad nad lihtsalt puudust inspireerijatest ja koolitajatest, kes ülemineku eilse ja tänase vahel võimalikult mugavaks teeksid.

Küsitletud mäletavad aega, mil nad said koju lauatelefoni. Mina mäletan, kui saadi esimesed hirmkallid mobiiltelefonid. Teie jääte nutiseadmete aega. Mis te arvate, kui pajudel Eesti vanemaealistel on nutitelefon või mõni teine nutiseade?

Mida nad tahaksid osata?

Tööst selgus, et kõige suurem soov ongi suhtlemine tuttavate inimestega sotsiaalvõrgustikes.

Selle kohta sooviks nii mõnigi manuaali ehk kasutamisõpetust saada.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

25 September 2018

Hoolitsetud väljanägemine toob esile inimese omapära

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Rasune ja kombineeritud näonahk vananevad aeglasemalt kui kuiv ja normaalne näonahk, tõdeb kosmeetik ja kosmeetikute kutseõpetaja Ruth Ilves.

Silja Joon 60pluss@eestimeedia.ee

K

osmeetik ja kosmeetikute õpetaja Ruth Ilves selgitab, et rasuse ja kombineeritud naha rasunäärmed töötavad intensiivsemalt, tänu sellele on naha rasuvajadus paremini kaetud ja välistegurite eest rohkem kaitstud. „Veel mõjutavad naha vananemisilminguid inimese elustiil, läbielamised ja haigused,” lisab ta.

Ruth Ilves ütleb, et näonaha tüüp on geneetiliselt määratud ega muutu kunagi. Kuid vananedes muutub naha seisukord, millega tuleb kindlasti arvestada.

Ajaga muutub nahk õhemaks, õrnemaks ja tundlikumaks, reageerides sisemistele organismis toimuvatele muutustele ja välisärritajatele, näiteks kliimamuutustele. Väga tähtis on naha väljanägemise seisukohalt söömine, liikumine ja üldine ainevahetus. Nahk on meie sisemise ja välimise elu peegeldus!

„Ajahamba vastu me ei saa ja selle vastu ka mitte, mis sünniga kaasa on antud. Kuid väga suures osas oleme siiski iseenda looming. See, mida suhu pistame või selga paneme, kuidas endaga ümber käime, mida enesele lubame, mida keelame,” pakub asjatundja.

Massaaž annab näole elujõu Mida teha, et vanemas eas vaataks peeglist vastu kena ja särav nägu?

Kõige väärtuslikum osa näohooldusest on massaaž. Nii nagu me käime regulaarselt trennis ja anname koormust kehalihastele, vajavad regulaarset koormust ehk trenni ka meie näo-, kaela- ja dekolteepiirkonna lihased. Ruth Ilves soovitab leida sobiv kosmeetik ja usaldada tema professionaalsust. Hästi ja õigesti tehtud massaaž aktiveerib näolihaseid tööle, ergutab naha aluskudet, parandab vere- ja lümfiringet, puhastab nahka. Selle kõige tulemusena hakkab nahk mõnusalt õhetama ja särama. Massaaž annab nahale elujõu ja värskuse!

Peale selle on massaažil kogu psüühikat lõõgastav toime, võtab maha pinged ja tekitab meeldivaid emotsioone.

Aeg endaga leppida Millised näohooldusvahendid võiksid olla kodus kasutamiseks?

Mehe näonahk püsib kauem noorena Silja Joon 60pluss@eestimeedia.ee

T

änapäeval pole mehed ilusalongis enam harv nähtus, tõdeb kosmeetik Ruth Ilves. „Minu soovitus teile, mehed: hoidke oma looduse antud head nahka, mitte ainult selleks, et noor ja kena välja näha, vaid kindlasti ka hea enesetunde pärast,” ütleb ta.

Kuna meeste nahk erineb suuresti naiste nahast, siis on mõistlik kasutada ikkagi just meestele mõeldud tooteid. Õnneks toodab järjest rohkem kosmeetikafirmasid spetsiaalselt meestele mõeldud hooldustooteid, mille kasutamispõhimõtted on samad, mis naiste toodetelgi.

Kosmeetiku hinnangul on meeste nahk paksem ja karedam, selles on rohkem rasunäärmeid ja need töötavad aktiivsemalt. Seega on nende nahk välismõjutuste eest paremini kaitstud, püsib kauem noorena ja vananemisilmingud ei ole nii sel-

gelt näha võrreldes samaealiste naistega.

Kuid sageli mõjuvad meeste nahale laastavalt nende eluviisid: tubakas, alkohol, liigne UVK, stress, ebatervislik toit jne.

Kui nahal esineb mõni tõsisem probleem, tasub otsida abi spetsialistilt apteegis või kosmeetikakabinetist.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

köök

September 2018 36

Mine õige seenele!

Sirje Rekkor 60pluss@eestimeedia.ee

P

eamiselt jätkavad seenelkäigu traditsiooni ikka väärikamas eas inimesed, peamiselt naised. Tean siiski ka mõnd kirglikku eakat härrasmeest, kes igal sügisel korvi ja noa haarab ning väsimatult abikaasale koju seeni toob. Sel puhul (nagu kirglike kalameestegi puhul) on küsitav, kas ka abikaasa seente puhastamisest, kupatamisest, soolamisest-hapendamisest-marineerimisest sama suurt naudingut tunneb kui korjaja.

Paljudele on ju metsas seente korjamine just see kõige toredam osa, eriti sügisel, kui päikselise ilmaga metsas tohutu värvide ja lõhnade paraad tervitamas ja loo-

duses liikumine enesega rahulolemise mõnusat tunnet pakkumas.

Neil, kes ise metsa minna ei saa, on võimalik turult kukeseeni osta või poest šampinjone, austerservikuid. Saada on ka moodsaid seeni, nagu portobello, enoki või shiitake-seened. Saab ka koduaeda või suvemaja juurde seenepaku kasvama panna.

Eesti metsades on 300 liiki söögiseeni Eesti metsades on umbes 300 liiki söödavaid seeni, umbes 100 liiki neist vääriks hea maitse ja laialdase leviku tõttu igati kohta meie toidulaual. Seenesõbral on niisiis valida üsna paljude seeneliikide vahel, millest maitsvaid toite valmistada.

Tegelikult korjame erinevaid seeni, sest paljudele on juba lapsepõlves vanavanemad seenetundmise algõpetust jaganud, paljudel ka oma lemmikud kuju-

nenud. Meie seenekorjajad tunnevad tavaliselt umbes paarikümmet söögiseene liiki ja jätavad seetõttu palju häid seeni metsa.

Peamine, et korjaksime vaid neid seeni, mida kindlalt tunneme. Siin on põhimõte „parem karta kui kahetseda” küll oma kohal.

Tänapäeval on aga uudishimulikele uute lemmikute avastamisel heaks abiliseks eesti keeles ilmunud seeneraamatud (neid on sel sajandil koguni kaugelt üle paarikümne trükivalgust näinud) ja seeneäpid, mis nutika telefoni abil metsas alati käepärast.

Seenelisele abiks mõeldud taskuväljaanded sisaldavad umbes 70 seeneliiki, neist kümmekond mittesöödavat (mõned maitseomaduste, mõned mürgisuse tõttu). Kadunud tuntud mükoloog, seenevanaks kutsutud Erast Parmasto oli seisukohal, et tänapäevaste detailsete digifotode järgi on seeni tunduvalt raskem ära tunda, sest ka ühe liigi seente

värvus ja üldine välimus võib suuresti varieeruda. Tema arvates ei saa ühe pildi peal nii suurt varieeruvust üldistada, nagu seda oskasid vanal hallil ajal paleti ja pintsli abil seenekunstnikud.

Seened sarnanevad köögiviljadega Seened on toitainete koostiselt kõige lähedasemad köögiviljadele, kuid sisaldavad märksa rohkem valke. Kõige valgurikkam on noorte seente kübaraalune kiht, kõige valguvaesem seenejalg.

Seenevalkude omastatavus sõltub sellest, kuidas me seentega toimetame. Kõige paremini on seenevalgud omastatavad kuivatatud seentest tehtud seenepulbrist valmistatud toitudes.

Meie metsades kasvavatest söögiseentest loetakse näiteks väga headeks suurt sirmikut, kitsemamplit, kuuseriisikat ja hobuheinikut. Headeks söögiseenteks loetakse mitmeid puravikke, harilikku põdramokka, võitatikut, pilvikuid, kännumamplit, külmaseent. Ainult kupatatult sobib süüa kase-, männi- või tõmmuriisikat ja haavariisikat.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Seenesõbrad on selle aasta esimesed seenelkäigud kindlasti ära teinud.

Kahjuks jääb neid, kes ise metsa seente järele minna tahavad ja viitsivad või tervise tõttu saavad, aina vähemaks.