Ajakiri 60+, juuli 2018

Kas saatus on olemas või mitte?

Purutunne ja pisarad viitavad kuiva silma sündroomile.

Pensionid Eestis: 190 eurost kuni 4200 euroni kuus.

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 7/2018 (70) JUULI

ISSN 2228-1592

Labidaga saab nii kaevata kui võimelda.

Puder. Aeduba. Hüva nõu.

teema

Juuli 2018 4

On siis saatus olemas või mitte?

L V õikuselt tulnud kirurg ohkab maski eest võttes ja käsi pestes ning mõtleb endamisi, et see haige läheb küll ära.

Valve üle võtnud tohter saab info, et mehel ilmselt elulootust pole. Et vaatame veel mõne päeva, jälgime, hindame.

Siis, kolmandal päeval, teeb infarktist toibuv patsient ühtäkki silmad lahti. Ta vedas ennast välja ja hakkab tasapisi toibuma. Järsku on toimunud mingi pööre. On see biokeemiline protsess või midagi müstilisemat? Lendas ehk kaitseingel tema padjale ja puhus hingeõhu sisse? Ühtäkki saab mehe elu uuesti hoo sisse.

60+ hea kaasautor, kogemustega kardioloog Rein Vahisalu kirjeldab oma viimases raamatus „Sinule, kullast süda” üht patsienti, kes arterite šunteerimise käigus käib justkui „teispoolsuses” ära. Doktor Vahisalu tunnistas Vikerraadios Kaja Kärnerile, et operatsioonilt tulnud inimese elutähtsaid parameetreid jälgitakse erilise tähelepanuga, aga inimene ei ole ju masin, ikkagi võib tekkida komplikatsioone. Viis protsenti elumusest on ei tea, kelle käes. Jumala? Suure looduse? Juhuste kokkusattumise?

M

e ei tea, mis on elu jõud, kust see alguse saab ja kas või kuidas seda on võimalik mõjutada. Ja siis tulebki teaduslikule objektiivsusele müstika maik juurde.

Nimetagem seda teispoolsuseks või milleks iganes, aga on asju, mida ei saa loogika või loodusseadustega seletada.

On siis saatus olemas või mitte? Selle üle on ikka tuliselt vaieldud. On neid,

TUTVUMINE Leskmees Avinurmest (79 a) otsib kaaslast. Tel 503 5872.

kes arvavad, et kõike siin elus juhib saatus, ükskõik, mida sa ka ette ei võta. Nad ütlevad iga ebaõnnestumise peale, et ju siis nii pidigi minema. Et sõltumata sellest, mida teed, läheb nii, nagu peab. Et igal meist on elupäevade arv ette nähtud.

Teised on kindlad, et inimene kujundab otsuseid ja valikuid tehes oma elu ise. Et saatusega vabandatakse tavaliselt iseenda võimetust või ilmselgeid valesid otsuseid välja.

Kuidas siis selgitada vedamist ehk õnnestumist, mida keegi loogilisel kombel lahti rääkida ei oska? Mulle meenub aastakümnetetagune juhtum, kui sissemaganud seltskond Estonia laevale kiirustades sadamasse jõudes vaid laeva tagatulesid nägi. Ahastus oli suur. Aga just sel moel pääsesid nad laevahukust eluga.

T

änases ajakirjas kirjutab arst ja psühhoterapeut Alexander Kotchubei, et igaühel on elu jooksul seletamatuid asju ette tulnud. Psüühika söödab meile saatusesõrme sageli ette siis, kui on juhtunud midagi erakorralist. Näiteks õnnetusjuhtum, millest keegi imekombel pääses, või kui „mingil seletamatul põhjusel” jäi sõlmimata esmapilgul ahvatlev äritehing, mis hiljem halvamaiguliseks osutus. Või teadmata põhjusel ei istutud autosse, mis hiljem avariisse sattus, ei ostetud viimasel hetkel maja, mis äikese tõttu tuleroaks sai. Selleks, et hakata mõtlema saatusele kui teejuhile, peab inimene olema millestki või mitmest olukorrast üle noatera pääsenud ja sellel vedamisel puu-

dub parem seletus, kui et see lihtsalt juhtus. ahel veab viltu ka. Vahel kohe mitu korda järjest. Mõtled, et enam halvemaks minna ei saa, aga tuleb välja, et saab küll. Miks me siis peeglisse vaatamise asemel eelistame saatust süüdistada?

Sest oleme inimesed. Oleme nõrgad ja eksime. Alexander Kotchubei arvates tuleb mis tahes raskusega silmitsi seistes loota ja toetuda vaid iseendale. Aga mõttelaad, et saatust ei ole olemas, on tema meelest kas tugevate inimeste või elu suhtes küünikute pärusmaa. Tavalisele inimesele on seda natuke palju. Oma koorma õlgadelt maha võtmiseks võiks ju kas või korraks saatusele kui teejuhile mõelda.

Arvan, et saatus on olemas, aga igaüks on siiski ise oma õnne sepp ehk saatus ei ole lõplikult ette määratud. Sina ise ju otsustasid istuda autosse, mida juhib purjus inimene. Keda siis süüdistada? Elu jooksul tuleb ette palju valikuid – valiku teeb inimene ise, seda ei määra keegi teine.

Vastavalt valikule kujuneb edaspidine.

Nagu ütleb rahvatarkus: „Kordad tegu, saad harjumuse. Kordad harjumust, saad iseloomu. Kordad iseloomu, saad saatuse.”

Elutarku otsuseid!

Autoriõigused, AS Eesti Meedia, 2018.

ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@eestimeedia.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@eestimeedia.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@eestimeedia.ee Veste Roosaar Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@eestimeedia.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 11. augustil.

Eve Rohtla peatoimetaja

Eakate festival tuleb sellelgi sügisel

V

anemaealiste hinnatud festival leiab taas aset sellel sügisel. Aasta-aastalt üha enam populaarsust kogunud „60+ festival” toimub 5.–6. oktoobril Tallinnas Salme Kultuurikeskuses.

Ajakirja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla ütles, et lugejatele on festival tuttav ja väga oodatud kohtumispaik. „Festivaliga teeb tihedat koostööd juba mitmendat aastat ajakiri 60+ ja seega leiab vahetult enne sündmust meie veebilehelt palju sündmusega seotud infot.”

Salme Kultuurikeskuses pakutakse vanemaealistele kahel päeval meeleolukat ja harivat koosviibimist ning tunnustatakse seenioride elu huvitavamaks ja paremaks muutvaid ettevõtmisi. 2017. aastal külastas festivali ligemale

„60+ festival” toimub 5.–6. oktoobril Tallinnas Salme Kultuurikeskuses.

FOTO: TONI LÄÄNSALU / POSTIMEES

5000 inimest. Festival on kujunenud elukogenud inimestele hinnatud sündmuseks: tulla kodust välja, kohtuda sõprade ja eakaaslastega, kuulata temaatilisi loenguid ja nautida taidluskollektiivide

ning tuntud artistide pakutavat meelelahutust.

Festivali ametlik koduleht on www.60plussfestival.ee Küsi lisateavet info@60plussfestival.ee 60+

hingeelu

Juuli 2018

Miks mul alati veab?

On üks tuntud ütlus: „Me kasutame kõiki oma jõuvarusid, et mäetippu jõuda, kuid tegelikult otsustab vaid mägi, kas jõuame tippu või mitte.”

Alexander Kotchubei arst ja psühhoterapeut

M

illest tekib usk saatusesse? Lühidalt ja kokkuvõtvalt seletades juhtub see esimesel korral pärast niinimetatud õnnemängu – kui jõuame ühtäkki mõttele, et „keegi on minuga juhtunut justkui omatahtsi juhtinud” ja see kõik „ei olnud lihtsalt niisama”. Siis tekibki kiusatus ikka ja jälle mõtiskleda, kes selle õnneloosi nii hästi korraldas. Ehk esitame isegi „tellimuse”, et ta meie elu järgnevaidki sündmusi korraldaks.

Kiusatus on suur ja sellele on raske vastu seista. Saavutada edu vähese pingutuse ja kellegi garanteeritud hea tulemusega – see on suure osa inimeste unelm.

Sellest saavad alguse kõiksugu jutud saatusest, elu ettemääratusest ja inimeste igavene usk sellesse.

Kas saatus või elutarkus?

Kust jookseb piir saatuse ja elutarkuse vahel? Mille poolest erineb usk saatusesse usust iseendasse, oma elutarkusesse ja võimetesse?

Piir jookseb just sealt, kus hakkab lõppema jaks vastutuskoormat kanda. Seda tunnet ei kogegi me nii harva, nagu esmapilgul tundub. Kui küsime näiteks lähedastelt, naabritelt või headelt tuttavatelt nõu, võime hiljem ennast õigustada: tema arvas nii! See tugevdab omakorda meie veendumust just sel moel toimida. Või vastupidi, hakkame kahtlema, kui üks või teine inimene meie suurepärased mõtted maha laidab.

Vastutuse jagamine on igapäevaelu lahutamatu osa, me lihtsalt ei märka seda – vahest ei tahagi märgata. Arvame, et seisame kahe jalaga maa peal ja oleme oma elu peremehed.

Imekombel see teine nõuandja võib olla kes iganes. Siin mängib saatus kindlalt oma rolli. Tei-

sisõnu: kui küsime sõbralt nõu või usaldame end saatuse hooleks, jagame temaga oma valikute vastutust, mööndes seejuures, et tulgu, mis tuleb.

Kui asjad laabuvad, siis kiitleme: „Saatus hoiab mind!” Üks vestluskaaslane kirjeldas mulle, kuidas ta oma asjade korraldamisse suhtub. „Kõiki suuremaid tegevusi oma elus olen harjunud ise planeerima.

Sageli olen pidanud oma visiooni teistele selgitama. On olnud palju olukordi, kui olen lihtsalt teadnud, et nii on õige. Kas see on saatus? Ei, seda ma ei arva.

Kui midagi ei lähe nii, nagu peab, siis kellele ma arve esitan, kellelt aru pärin? Kas saatuselt? Hädaldamine ei sobi mulle. Kui kaebaksin oma saatuse üle, jäänuks paljud asjad tegemata.”

Tegelikult omistame oma otsuste ja valikute vastutuse kas iseendale või saatusele ehk sellele, kes on meist targem, nutikam, kes näeb meie tulevikku ette ja teab erinevalt meist õigeid vastuseid kõikides elus ette tulevates olukordades, kus me ise end ebakindlalt tunneme. Aeg-ajalt – kes sagedamini, kes harvem – pöördume justkui saatuse poole. Nii juhtub meie elu keerulisematel perioodidel. Üks eakas inimene rääkis, et talle ei ole jäänud palju inimesi, kellega oma muresid jagada. „Iseendaga liigne suhtlemine viitab nagu mitte päris tervele olekule, sellepärast käin kirikus, ” jutustas ta. „Tunnen pärast pühakojas käimist kergendust, sest keegi on mu ära kuulanud, mõtted lähevad palju selgemaks, tean, mida ja kuidas teha. Vahel ei tahagi midagi otse ja konkreetset küsida, kuid tean, et vajadusel saan selge juhise …”

Miks me siis pöördume oma mõtetes saatuse poole? Sest see teeb meie elu kergemaks. Teame ju oma kogemusest, et kui keegi meiega otsustamise raskust jagab, õlgadelt liigse koorma võtab ja meie tegusid kiidab, annab see jõudu ja eneseusku.

Vastutus tegude ja oma elu üle – see ongi piirjoon, mille ühel pool on saatus ja teisel pool meie oma tarkusega.

FOTO: SHUTTERSTOCK

Kas selle taga on saatuse käsi või minu otsused?

Kuidas vaid mina õnnetusest pääsesin?

Kuidas aga selgitada vedamist ehk õnnestumist, mida keegi loogilisel kombel lahti rääkida ei oska?

Jagan ühe vestluskaaslase mõtteid. „Mina usun saatusesse,” jutustas ta. „Miks? Sellepärast, et minu elus on tulnud ette seletamatuid juhuseid. Ma ei oska neid kuidagi teisiti mõtestada kui vaid saatuse sekkumisega.”

Peab tõdema, et igaühel meist on elu jooksul selliseid seletamatuid asju ette tulnud. Need asjad „lihtsalt juhtusid” ja me ei oska juhtunut loogiliselt seletada.

Psüühika söödab meile saatusesõrme sageli ette siis, kui on juhtunud midagi erakorralist.

Näiteks sündmus, kus teised kõrval said vigastada, aga minul ainsana ei olnud ühtki kriimustust.

Nii räägivad inimesed pärast õnnetusjuhtumit, millest nad imekombel pääsesid, või kui „mingil seletamatul põhjusel” jäi sõlmimata esmapilgul ahvatlev äritehing, mis hiljem halvamaiguliseks osutus. Või teadmata põhjusel ei istutud autosse, mis hiljem avariisse sattus; ei investeeritud

raha fondi, mis põhja läks; ei ostetud viimasel hetkel maja, mis äikese tõttu tuleroaks sai. Selleks, et hakata mõtlema saatusele kui teejuhile, peab inimene olema millestki või mitmest olukorrast üle noatera pääsenud ja sellel vedamisel puudub parem seletus, kui et see lihtsalt juhtus.

Kui planeerime oma tulevikku, siis see-lihtsalt-juhtus-nii seletus meile hästi ei sobi. Miks? Sest psühholoogiliselt kõlab „saatus” tunduvalt paremini kui „juhuse mäng”. Saatus „mõtleb ja planeerib seal, kus meie enda võimed jäävad napiks”. Kui saatus on mind juba korra päästnud, järelikult teeb ta seda edaspidigi. Ja kuigi jääb kahtlusepisik, kas ma olen ikka alati saatuse soosik ja milles täpselt, tean, et saatus ei vea mind alt. Kui miski ebaõnnestub, siis pidigi nii minema – sellega tuleb elus ikka arvestada. See aga muudab meid võimalike tulevaste sarnaste olukordade suhtes kaitsetuks, sest meie meelest teeb lõpliku otsuse ju saatus.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

Juuli 2018

Purutunne silmas ja pisaraid on ülearu niisutamine jääb kesiseks ja sarvKeskküttega kortermajas elav kesta pind võib muutuda uduseks.

Eve veedab iga päev hulga tunde „Õues olles kuivavad silmad tuuarvuti taga internetis surfates, le käes veelgi ja tekib iseeneslik televiisori ees lemmiksaateid pisaravool,” selgitab dr Tein. vaadates ja värskes õhus kepikõndi Kuiva silma teket harrastades. Paari aasta eest soosib mitu asja pöördus ta arsti poole, sest Kuiva silma sündroom tekib siis, tundis üha tihedamini silmades purutunnet ja täheldas, et suurema kui pisarate hulk ja koostis või pisaranäärme funktsioon pole piituule käes jalutades ei taha pisaratel sav ning pisarakile silma pinnal lõppu tulla. Oma suureks üllatuseks muutub ebastabiilseks.

Pille Teini sõnul katab silma sai ta arstilt teada, et tal on kuiva kolmest komponendist koosnev silma sündroom.

Eveliis Eek 60pluss@eestimeedia.ee

A

rvutiekraani külge klammerdumine, kliimaseadme või keskküttega toas viibimine ja kliimasüsteemiga autos sõitmine – kõik loovad kuiva silma sündroomi tekkeks soodsa pinnase. Tuulise ilmaga vesistavad silmadki on paradoksaalsel kombel hoopis vihje, et tegemist võib olla kuiva silmaga.

Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliiniku silmaarsti Pille Teini sõnul ekraani jälgimisel silmade pilgutamine väheneb, silmade

pisarakile: silmale kõige lähemal on limakiht, mis täidab määrdefunktsiooni. Seejärel tuleb vesivedelik ja kõige pindmine kiht on lipiid ehk õlikiht, mis takistab pisarakihi aurustumist. „Kui pisarakile mõni komponent ei ole täisväärtuslik või pisarate tootmine on puudulik, ei ole silma pind piisavalt niisutatud ja inimesel tekivadki kuiva silma sümptomid,” selgitab silmaarst.

Kuiva silma korral tekib häire pisaranäärmetes, silmapinnas, laugudes ja närvilõpmetest koosnevas süsteemis. Selle üksuse kõik komponendid on tähtsad, et tagada õige pisarate koostis ja funktsioon. „Pisarad peavad niisutama ja toitma silma pinda, pakkuma mikroobidevastast kaitset, säilitama sarvkesta läbipaistvuse ja tagama võrkkestale kvali-

teetse kujutise tekkimise,” räägib Pille Tein.

Kuiv silm võib olla tingitud ka silmalaugude rasunäärmete häirest või lauservade põletikust.

nevad vihmaste ilmadega, sest suurema õhuniiskuse tõttu silmade kuivus leevendub.

Kaebused võivad olla individuaalsed

Kuiva silma haigetel esineb tihedamini silmapõletikku, nägemisteravus võib kõikuda või esineda udusust silme ees, mis pilgutades võib kaduda. „Pisarakile komponentide nihete korral väheneb selle stabiilsus ja pisarakile ei suuda täita oma funktsiooni. Selle tulemusena võib kujuneda silma pinnale kerge põletik,” selgitab Pille Tein.

Alguses võib põletikulise ärrituse tagajärjeks olla reflektoorselt suurenenud pisaravool. „Sel hetkel kaebavad patsiendid, et silmad jooksevad pidevalt vett ja kipitavad. Et põhjuseks on kuiv silm, on paljudele raskesti mõistetav ning silmaarsti ja apteekri soovitus kasutada silmapinna niisutajaid tekitab tuska ja vastumeelsust – justkui tuleks silma vett lisada,” räägib silmaarst Pille Tein.

Tegelikkuses aitavad silmapinna niisutajad dr Teini sõnul põletikuahelat murda ja suuremat silmapõletikku vältida.

Silmalaseri optometristi Gustav Keskküla jutu järgi on silmade kuivuse kaebused individuaalsed ja annavad aimu haiguse tõsidusest. Üle 50aastastel inimestel põhjustavad kuiva silma sageli pisaravedeliku vähene tootmine, laugude näärmete düsfunktsioon ja silmaoperatsioonijärgsed sarvkesta muutused.

Postmenopausaalsed naised kuuluvad riskigruppi, sest neil kaob kuiva silma eest kaitsev östrogeenide toime.

Gustav Keskküla sõnul on rohkem kui 75 protsendil 65aastastel ja vanematel inimestel teatud määral kuivad silmad. „Kuiva silma sümptomiteks on silmades karedus-, võõrkeha-, väsimus- ja valutunne, silmade sügelus, ärritus, põletustunne. Probleemile võivad viidata hägune nägemine, mida leevendavad pilgutamine ja kunstpisar, silmade vesitsemine (eriti tuule käes), silmade punetus, sage pilgutamine, valgustundlikkus ja peavalud,” loetleb optometrist.

Kuiva silma sümptomid vähe-

Probleem tekitab probleemi

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

liikumine

Juuli 2018

Labidatöö ei ole mõnus, kui teha seda, selg kõver, liialt ette paindunud, kael pinges.

Mõnus labidatöö Kas labidaga töötamine saaks mõnus olla, nii et mõne aja pärast poleks kõik kohad valu täis?

Reet Pool tervisevõimlemise treener ja psühholoog

L

abidatöö ei ole mõnus, kui teha seda, selg kõver, liialt ette paindunud, kael pinges, nagu näha ülemisel vasakpoolsel fotol.

Parempoolsel on sama kühmus asend, kuid lisandub pööre küljele. Selge, et selliselt kaevates on mõne aja pärast kõik kohad valu täis. Mõnutundest on asi kaugel.

Eks õige tehnika oleks hoida selg sirgem, jalad põlvest veidi kõverdatud. Kehapöördeid painutatud asendis peaks vältima. Tõstekoormus tuleks jagada selja ja käte ning õlavöötme vahel.

Kuid meil kõigil, kes on aias igal kevadel-suvel-sügisel pidanud maad kaevama või talvel lund kühveldama, on aastate jooksul välja kujunenud oma stiil.

Seda on raske õpetussõnadega muuta. Seepärast jätkakem rahuliku südamega enesele käepärases stiilis, kuid süvenegem järgnevatesse harjutustesse, mis aitavad ülepingeid ennetada ja seega neid ka vältida, kindlasti aga hilisemat valu vähendada. Need on lihtsasti tehtavad liigutused, ei eelda töökohast eemaldumist ega isegi labida käest panemist. Vastupidi – labidas käes teeb harjutused tõhusamaks. Läbi saavad võimeldud selgroog, mis teatavasti annab end painutada üles-alla, mõlemale küljele, ette-taha ning pöördesse, ja seda toetavad lihased. Lõõgastust-venitust on käte ja jalgade liigestele.

Vaata harjutusi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

Võimlemist kaevamisega vaheldumisi

Harjutus nr 1.

Kumer selg Tõmban end nii kumeraks, kui saan. Pööran tähelepanu igale seljalülile, et see painduks. Kael järgib üldist kumerust, lõug läheb alla, suunaga vastu rinda. Käed toetuvad kindlalt labidale – nii väldime tasakaalu kaotust. Asendi võtmine on rahulik, sujuv. Püsin asendis, lugedes 6ni, 10ni, vastavalt oma enesetundele. Naudin seljalihaste venitust.

FOTOD: REET POOL

tervislik toitumine FOTO: SHUTTERSTOCK

Juuli 2018

Puder: austa oma seedetrakti!

Endast lugupidamine on normaalne.

Sellega üle pingutada muidugi ei maksa, muidu võib lugupidamisest tasapisi tekkida lugupidamatus.

Aga lugupidamatus võib süvenedes muutuda pidamatuseks ja pidamatus pole probleemne ainult põie puhul.

Sedapuhku käib jutt siiski seedetraktist.

Mihkel Zilmer meditsiinidoktor ja meditsiinilise biokeemia professor

Anne Lill ajakirjanik

I

ga normaalne inimene peab oma seedetraktist lugu. Mõistlik oleks seda austust avaldama hakata juba hommikul. Kuidas seda siis teha?

Väga lihtne. Appi tuleb tuhandeid aastaid vana kõhutäide – puder. See lihtne, pehme, mõnus, toitev ja üldtervislik hommikusöök paitab teie söögitoru, silitab magu ja pakub sõbralikkust ning sõbralikke aineid peensoolelegi.

Pealegi on puder selge rõõm teie jämesoole mikrofloorale, mis ei jäta sel puhul tegemata tervislikke vastuteeneid nii jämesoolele kui kogu organismile. Ja pange tähele: seda kõike saadab korda üks lihtne toit nimega puder.

Pudruliike on palju Pudruliike on suur hulk: manna-, kaera-, riisi-, tatra-, maisi-, hirsi-, rukki-, mulgipuder (kartuli-tangupuder) jne. Need pudrud on head, kuid mõni jääb siiski natuke üheülbaliseks ja on seetõttu tagasihoidlikum tegija, see tähendab ei kata väga hästi kõiki neid häid külgi, mida esile tõime.

Seetõttu on loomulik, et pudru arengulugu pole lõppenud, sest on võimalik jõuda selliste koostisteni, mille puhul lihtsusele, pehmusele, mõnususele, toitvusele ja üldtervislikkusele lisan-

dub mineraalainete, vitamiinide ja toiteliste kiudainete kaudu uusi ja täpsemaid tervislikke mõjutusi kogu organismi ainevahetusele.

On tervitatav, et Eesti toidutootjad on siin osutunud teenäitajateks ja -rajajateks.

Pudrule saab lisada maitseid Putrude täiendav maitsestamine jäägu iga inimese enda loovtegevuseks, sest mida te oma maitse rahuldamiseks pudrupatta või -taldrikule ka ei lisaks, ei pruugi see teistele samavõrd meele järele olla. Küll ei riku teie lisandused sisuka koostisega pudrumaterjali tõelist toimeväärtust, pigem ikka rikastavad ja seepärast ei tasu putru tehes fantaasiat ohjes hoida.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

raha

Juuli 2018

Pensionid Eestis:

190 eurost kuni 4200 euroni kuus Need vähemalt viis aastat Eestis elanud pensionieas inimesed, kellel pole nõutavat, vähemalt 15aastast tööstaaži, saavad rahvapensioni ehk 189,31 eurot kuus. Eestis on praeguste andmete kohaselt 1965 rahvapensionäri.

Eve Rohtla eve.rohtla@eestimeedia.ee

S

otsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist Mare Jõeorg (pildil), kui palju Eestis elavast ligemale 400 000 pensionärist saab rahvapensioni, kui paljud saavad 200, 300, 400 eurot kuus kätte?

Kui inimesel ei ole vanaduspensioni taotlemiseks nõutavat vähemalt 15aastast pensionistaaži, on tal õigus rahvapensionile. Rahvapension määratakse, kui inimene on vanaduspensionieas ja tal ei ole vanaduspensioni taotlemiseks vajalikku pensionistaaži ning ta on elanud enne pensioni taotlemist vähemalt viis aastat Eestis. Täpsustuseks: pensioniiga on praegu 63 aastat ja kuus kuud.

Pensioniiga suureneb igal aastal kolme kuu võrra. 2018. aasta 1. jaanuaril oli Eestis vanuse alusel 1965 rahvapensionäri.

Edasised andmed ei ole kättesaadava, vaid määratud pensioni kohta. Kõik inimese tulud, sh pension, arvutatakse kokku ja väljamakstav summa sõltub sellest, kas isik saab veel mingit tulumaksuga maksustatud tulu ja kuidas on korraldatud maksuvaba miinimumi kinnipidamine (kas avaldus on tehtud tööandjale või sotsiaalkindlustusametile).

Välislepingu puhul saab isik Eestist ainult osa pensionist, mistõttu Eesti pension on väiksem.

Välislepingu puhul saab Eestist näiteks kuni 200eurost pensioni 4704 isikut.

Kui suur või väike on Eestis makstav minimaalne rahvapension?

Rahvapensioni makstakse kindlas suuruses, mida iga aasta aprillis indekseeritakse. Rahvapensioni suurus vanuse korral on praegu 189 eurot.

PENSIONID Välislepinguteta pensionisaajad seisuga 01.05.2018 Brutopensioni suuruse vahemik, €

Isikud

kuni 200

40

201–300

%

Keskmine määratud summa

0,01

188,12

5371

1,9

280,77

301–400

55 830

19,4

364,46

401–500

166 626

57,9

450,43

501 ja +

59 799

20,8

593,38

Kokku

287 666

Kui suur on maksimaalne pension – väidetavalt 5500 eurot?

5500eurost pensioni sotsiaalkindlustuse infosüsteem ei näidanud.

Kõige suuremad on juhtide (peadirektor, riigikohtu esimees, riigikontrolör, õiguskantsler, kaitseväe juhataja) eripensionid. Need jäävad vahemikku 3200–4200 eurot.

Eripension on kõige suurem neil, kelle pensioniks on kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusega (KRAPS) kehtestatud 75 protsenti palgast (president ja riigikohtu esimees, vt allpool).

Nende pension on 4196 eurot. Eripension arvutatakse palga alusel, edasi üldjuhul indekseeritakse.

Kes üldse saavad Eestis eripensioni, milliste ametite esindajad?

Eripensione on pidevalt reformitud. Viimane eelnõu võeti riigikogus vastu 2018. aasta 14. juunil, nii jääb endisel kujul ainult presidendi pension. Teistele eripensionidele pärast muudatust teenistusse asuvatel isikutel enam õigust ei ole. Eripensioni saavad need, kellel see õigus on välja teenitud või kellele seda makstakse.

Täpsemalt pensionidest.

Parlamendiliikme pension on Eesti Vabariigi ülemnõukogu XII koosseisul ning riigikogu VII, VIII ja IX koosseisul. Õigus sellele on riigikogu liikmel, kes on jõudnud vanaduspensioniikka või kui tal riigikogu liikme volituste lõppemise ajaks puudub sellest kuni kaks aastat – tingimusel, et tal on vähemalt 25aastane pensionistaaž ja ta on olnud riigikogu liige ühes või enamas riigikogu koosseisus kokku vähemalt kolm aastat. See tähendab, et pensioni makstakse neile, kes on olnud riigikogus enne 2003. aasta valimisi. Pärast seda riigikogus olnul õigust pensionile ei ole, välja arvatud juhul, kui ta oli liige ka enne 2003. aastat ja tingimused

100

460,26

on täidetud. Kui riigikogu liikme volitused olid peatatud tema nimetamise tõttu valitsuse liikmeks, võrdsustatakse tema töötamise aeg peaministri või ministrina riigikogu liikmena töötamise ajaga.

Parlamendiliikme vanaduspensioni suurus on riigikogu liikmel, kes on töötanud riigikogu liikmena vähemalt kolm aastat, 40 protsenti riigikogu liikme ametipalgast; vähemalt kuus aastat – 60 protsenti riigikogu liikme ametipalgast; vähemalt üheksa aastat – 75 protsenti riigikogu liikme ametipalgast. Pension arvutatakse riigikogu lihtliikme ametipalgast, mitte sellest, mida isik reaalselt sai, olles näiteks mõne komisjoni või fraktsiooni esimees.

Parlamendiliikme vanaduspensioni ei maksta töötamise ajal riigikogu liikme, presidendi, valitsuse liikme, riigikohtu esimehe või liikmena, kohtuniku, kaitseväe juhataja, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi või Euroopa Parlamendi liikmena. Samuti ei maksta pensioni aja eest, mille ulatuses riigikogu liikmele tema volituste lõppemisel makstakse ühekordset hüvitist.

Parlamendipensioni saab praegu 172 inimest, keskmine pension oli 2017. aasta lõpus 2424 eurot.

2018. aasta andmete alusel on pension sõltuvalt staažist 1455– 2728 eurot.

Riigikontrolli ja õiguskantsleri pension. Õigus pensionile on vanaduspensionieas riigikontrolöril ja õiguskantsleril, kel olid enne 1. jaanuari 2013 pensioni saamiseks nõuded täidetud või kes olid 1. jaanuaril 2013 sel ametikohal. Praegusel riigikontrolöril ja õiguskantsleril pensioniõigust ei ole. Õigus pensionile on vanaduspensionieas riigikontrolli peakontrolöril ja õiguskantsleri asetäitjal-nõunikul, kellel olid 1. jaa-

nuariks 2013 nõuded täidetud või kes oli 1. jaanuaril 2013 sel ametikohal ning oli selleks ajaks omandanud pool vajalikust staažist (pensionieaks peab olema täis kogu staaž). Õigus riigikontrolli ametniku vanaduspensionile on vanaduspensionieas ametnikul, kellel oli 2002. aastaks omandatud vähemalt 70 protsenti staažist.

Kohtuniku pension. Õigus pensionile on kohtunikel, kellel oli 1. juuliks 2016 staaž omandatud, samuti neil, kes olid sel ajal kohtunikuametis ja omavad vajalikku staaži. Õigus kohtuniku pensionile vanaduspensionieas on 15aastase kohtunikustaaži puhul ja sõltumata vanusest 30aastase kohtunikustaaži puhul. Inimestel, kes asusid/asuvad kohtunikuametisse pärast 1. juulit 2016, nendele pensionidele õigust ei ole.

Politseiametniku, kaitseväelase, prokuröri pension. Seadusemuudatus võeti vastu selle aasta 14. juunil. Selle kohaselt pärast 1. jaanuari 2020 teenistusse asuvatel politseiametnikel, kaitseväelastel ja prokuröridel õigust eripensionile ei ole.

Kui palju saavad pensioni kaitseväelased, politseinikud, kohtunikud?

Kaitseväelased ja politseinikud saavad sõltuvalt teenistusstaažist (20–30 aastat) pensioni 50–75 protsenti viimase ametikoha ametipalgast / palgaastmestiku keskmisest (KVTS) või viimase viie aasta hulgast soodsamast palgast, mida teenisid vähemalt 12 kuud.

Varem teenistuses olnutel on mõnel juhul õigus pensionile 13- (või 12,5-)aastase staaži puhul, pension on siis 30 protsenti palgast.

2017. aasta lõpus oli politseiametniku keskmine pension 753 ja kaitseväelasel 728 eurot.

Kohtuniku pension on 75 protsenti tema viimasele ametikohale vastavast ametipalgast. Keskmine kohtuniku pension oli 2017. aasta lõpus 2943 eurot. Sõltuvalt ametikohast on kohtuniku pension praegu 4196–2728 eurot.

Prokuröri pension on 65 protsenti ametipalgast. Praegu on prokuröri pensioni suurus vahemikus 3091–1854 eurot.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

köök

Juuli 2018

Aeduba on üks otsata tänuväärt köögivili Aeduba ehk Türgi uba on üks otsata tänuväärt köögivili söögivalmistamisel, kodusel moel säilitamiseks ja toiduainetööstuses.

Sirje Rekkor 60pluss@eestimeedia.ee

A

eduba sobib väga paljudesse toitudesse: võileivakatetesse, salatitesse, suppidesse ja ühepajatoitudesse, hautistesse ja vormitoitudesse, see kõlbab lihaga hautamiseks ja kastmete tegemiseks, lisandite valmistamiseks näiteks riisi- või pastaroogade juurde. Pirukatäidisesse ja pitsale on aeduba samuti hea panna.

Aedoakaunu võib ajada läbi hakklihamasina ja segada hakkmassi hulka pikkpoisi või kotlettide valmistamiseks. Samas võib aedubadest teha kotlette hoopis ilma lihata, näiteks koos kartuliga.

Eriti hea maitsekombinatsiooni annab aeduba suitsulihaga.

Aedubade maitse tuleb toitudes hästi esile, kui piserdada neile pisut värsket sidrunimahla. Eripäraste maitsete saamiseks kombineeritakse aedube vürtside, näiteks tšilli, kardemoni, muskaadi, aniisi või maitsetaimedega: tüümiani, rosmariini, sinepiseemnete, majoraaniga.

Aeduba on populaarne kogu maailmas Aeduba, meil ka Türgi oaks nimetatud köögivili pärineb LõunaAmeerika keskosast ja seda hakati seal kasvatama juba ligikaudu seitse tuhat aastat tagasi. Maisi kõrval oli aeduba muistsete as-

teekide ja inkade põhitoidus, kuid see oli nende kultuuris ühtlasi püha taim. Hinnati taime nõtkeid kasvuvorme, omalaadseid õisi ja toitvaid seemneidki.

Nüüdisaegse Mehhiko ja Peruu aladelt levisid oaseemned mõlemale Ameerika mandrile ning 16. sajandil jõudsid aedoad hispaanlastest meresõitjate vahendusel Euroopasse, kus see köögivili esialgu vaid valitsejate pidulaudu rikastas. Portugali ja Hispaania kaubitsejate vahendusel levis aeduba 17. sajandil Euroopa eri piirkondadesse, Araabiasse ja Aafrikasse. Eestisse jõudes kandis aeduba Türgi oa nimetust, mis ilmselt tulenes taime meieni jõudmise rännuteest.

Aedoad on kogu maailmas populaarsed valgurikkuse tõttu, pealegi on kuivatatud oaseemneid lihtne säilitada ja transportida ning pikemaks ajaks varuda.

Oluline on ehk seegi, et nagu teised kaunviljalised, rikastab aeduba kasvades maapinda lämmastikuühenditega.

Aedoasorte on tuhatkond Tänapäeval tuntakse pea tuhatkonda aedoasorti, mis võivad üksteisest erineda kõrguse, seemnete värvuse ja kuju, kauna kuju ning kasvuaja poolest. Populaarsemad on meie aedades sordid, mille kaunas pole kiude, sest

need aedoad sobivad toidulauale koos loodusliku pakendi ehk kaunaga. Ja muidugi saab poest osta kõikvõimalikes värvitoonides kuivatatud aedube – valgeid, kollakaid, musti, pruune, kirjusid – ja eri moel konserveeritud aedube.

Toiduks tarvitatakse aedoa nii poolvalminud kaunu ja seemneid kui ka valminud seemneid.

Toiteväärtuselt on aeduba võrreldav hernega Toiteväärtuselt on aeduba üsna sarnane aedhernega. Aedubade toitaine- ja energiasisaldus oleneb suuresti sellest, kas need on toored, konserveeritud või kuivatatud. Näiteks poolvalminud kaunades ja terades on valke 6–10 protsenti, valminud terades kuni 20 protsenti.

Kuigi kaunviljadest räägitakse tavaliselt kui taimse valgu allikast, võib aeduba pidada eelkõige süsivesikute allikaks, mida on Eesti toidu koostise andmebaasi NutriData andmetele toetudes näiteks 100 grammis keedetud aedoakaunades 3,5 grammi, sealhulgas suhkruid 2,47 grammi.

Valku on aedoaportsjonis 1,75 grammi ja energiat saame sellest 28 kcal. Küll aga on aedoavalgud meie organismile soodsa aminohappelise koostisega. Aedoavalku peetakse lihavalgust isegi

väärtuslikumaks ja seda omandab inimorganism hästi.

Aedoa koostises on rohkesti nii vees lahustuvaid kui vees lahustumatuid kiudaineid, seega pole regulaarselt aedubasid toiduks tarvitajal vaja kõhukinnisust karta, samuti aitavad kiudained vähendada kolesterooli imendumist. Aedoakauntes on arvestatavas koguses peaaegu kõiki B-rühma vitamiine, sealhulgas foolhapet, neis leidub C-vitamiini (keskmiselt 20 mg%), karoteene (mis meie organismis võib muutuda A-vitamiiniks) ja K-vitamiini. Tumeda värvusega seemned sisaldavad antioksüdante.

Tänu soodsas vahekorras sisalduvatele mineraalainetele avaldab aedubade söömine tervendavat toimet mitmesuguste tervisehäirete puhul. Mineraalainetest saame aedoakaunast ja seemnetest heas vahekorras kaaliumi ja naatriumi, mis kiirendab vere eraldumist kudedest. Seetõttu on aedubade söömine kasulik südame- ja veresoonkonnahaiguste korral. Samas konserveeritud ubade kohta see ei kehti neile lisatud soola tõttu. Aedubades on arvestataval määral magneesiumi- ja fosforiühendeid. Mikroelementide sisaldus sõltub suuresti taime kasvuoludest, kuid leidub rauda, tsinki, vaske, mangaani ja molübdeeni. Aedubade söömine mõjub hästi suhkurtõve, mao-, maksa-, neeru- ja põiehaiguste puhul.

Kehakaalu jälgijad hindavad aedube nende kõrge kiudaine- ja valgusisalduse ning madala rasvasisalduse tõttu, eri taimetoitluse vormide harrastajad aga eelkõige kui valguallikat.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!