ISSN 2504-5865
9 772504 586014
JOHANNA MARIPUU: PAKKUMISEL OLI ENDINE LIHATÖÖSTUS JA IDEE SATTUS VILJAKALE PINNASELE.
MÄTIKU TALU UUS LAUT
UUS KAHE DELAVALI LÜPSIROBOTIGA LAUT LÄKS MAKSMA 1,7 MILJONIT EUROT, MILLEST KOLMANDIK TULI PRIA TOETUSENA.
RAPSITEHAS KERKIB
7,8 MILJONI EURO EEST VALMIVA RAPSITEHASE MAASISESED TÖÖD ON LÕPETAMISEL JA EHITUS HAKKAB VÄLJA PAISTMA MÖÖDASÕITJATELEGI.
5. JUULI 2018 • NR 27 (160) • HIND 1 €
AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE
Mahemaasikas on nõutud kaup Tiit Efert Maa Elu
artumaal Voldi külas ajaloolise Äksi kiriku kõrval asuvas Korbi mahetalus kasvavad maasikad kõikide pahalaste kiuste. Perenaine võitleb nendega nii küüslaugu- kui ka kesalilletõmmisega. Tänavune maasikaaasta on mitmes mõt ted erakordne. Korbi mahetalu perenaine Liina Nugis pole ku nagi varem korjanud esimest maasikasaaki 7. juunil, aga ko he järgmisel ööl tuli hiliskeva de viimane öökülm, mis paljud marjad ära võttis. Üllatuslikult just marjad, sest enamasti puu dutab kevadiste viimaste öökül made kalk ja kuri sõrm tärga nud õisi, mitte marju. Külmalai ne puudutas kõrval olevat kurgi peenart ja aedubagi, näitab Lii na murelikult. MAASIKASAAK VÕINUKS VARASEMGI OLLA Liina ütleb, et kui ta kasvataks taimi musta kile all, valmiks saak nädal kuni kaks varem. Temal on aga peenarde vahel
lihtne saepuru. Taluhoones, kus elasid kunagi Äksi kirikumõisa rentnikud, on mahetalu peetud ammustest aegadest. Kui Tõra vere kandist pärit Liina sinna 20 aastat tagasi kolis, oli ma hemärk juba olemas. Liina korjab peenralt aas tas keskeltläbi 250 kilogrammi maasikaid. Üle päeva nopib ta enam kui 20 kilogrammi kor raga ja ühel hooajal on kümme korjet. „Ise korjan, oma kätega,” lisab ta. Korjamisel kasutab ta kahte ämbrit: ühte paneb suu remad, mis lähevad müügiks, ja teise väiksemad, millest teeb mahla. „Tänavu on palju väi kest marja,” lisab Liina. Selleaastane saak pole suu repärane põua ja öökülma tõt tu. Põuaga on Liina jõudumöö da võidelnud, ta on kastnud eeskätt idanevaid taimi. Siiski on mahedalt kasvata des Liina sõnul maasikate saa gikus oluliselt väiksem. Kui te ma korjab tunnis 2,5 kilogram mi marju, siis suurtes istandus tes suudetakse koguda tunnis isegi kuni 12 kilogrammi. Mar ju ei tohi liiga heledalt korja ta. „Peab ikka küps olema, mui du klientidele ei meeldi,” räägib Liina. Maasikasaak tuleb Liina hinnangul keskpärane. Vähese vihma tõttu on peenral palju kuivanud marju. Kokku leiab Korbi maheta lus maasikaid pisut alla 0,1 hek tari asuvalt peenramaalt. Sorte on peenardel kolm: 'Polka’, ‘So nata’ ja ‘Bounty’. Enda tarbeks kasvatab Liina ka ‘Zarja’-nime list sorti, mille mari on hapu kam ja mis valmib varem kui teised. KEEMIAT EI KASUTA Mahedalt kasvatamine tähen dab, et keemiat kasutada ei tohi, ent ohtlikke pahalasi on palju. Ühel aastal tulid maasi kapeenrale herilased ja tegid Liina sõnul puhta töö. „Nad tegid marjad seest õõnsaks,” täiendab ta. Õitsemise ajal on üks hull vaenlane veel õielõi kaja.
Pahalaste vastu on mahe kasvatajatel ainult looduslikud vahendid. Poes müüakse Indias kasvanud neemipuu ekstrak ti, mis on küll looduslik, aga et seda peab nii kaugelt transpor tima, ei pea Liina toodet ma hedaks. Pealegi on see kallis, ühe väikse vao pritsimiseks ku lub kolme euro eest ekstrakti. Kõige hullema vaenlase – les ta – vastu aitavad eestimaised küüslaugu- ja kesalilleekstrakt, mida valmistab Liina ise. Vastik tegelane on maasika lehe mardikas, kes sööb taime de lehed ära. Kuigi marju nad ei puuduta, mõjutab nende te gevus saagikust, sest taimed ei saa fotosünteesi teha ja see mõ jub viljadele. Hiljuti käis peenral 200pea line hallrästaste parv. Liina õn neks ja kellegi teise kahjuks läksid nad Liina arvates suure ma põllu peale. Kõik maasikad on kaitstud peene võrguga, mis hoiab eemale tigusidki. Mahedalt kasvatamise pu hul ei tohi taimi kunstlike väe tistega turgutada. Liina sõnul vajavad maasikataimed kaa liumi, lämmastikku ja fosforit. Mahedalt kasvatades pakub ta taimedele kaaliumi, viies pee nardele põletatud õunapuuoks te tuhka. Lämmastikku saa vad taimed talus kasvava ka he kitse sõnnikust. „Aga fos forist tunnevad taimed puu dust,” lisab Liina. Fosforiit on mittetaastuv loodusvara ja sel le kasutamine ei käi kokku jät kusuutliku majandamise põhi mõtetega. Taimed vahetatakse välja kahe aasta tagant. Ühes peen ras, kus Liina kasvatab maasi kaid endale, on tal kolmanda aasta taimed. „Vanemate taime de mari jääb väiksemaks,” selgi tab ta. Kõik vanad taimed juu rib Liina sügisel ükshaaval väl ja, sest nii ei jää mulda risoo mihaigusi. ÕUNAAED TOOB TULU Liina tunnistab, et marja pä rast maasikaid mahedalt kas
vatada ei tasu. „Mulle meeldib eeskätt taimi kasvatada,” ütleb ta. Samas mahemaasika järele on nõudlust. „Järgmise nädala lõpuni on kogu saak tellitud,” lisab Liina. „Mahemarja mait sega on kõik rahul.” Juuni lõpus oli maasika hooaja teise nädala lõpp. Hoo aja esimesed marjad on suure mad ja mahlasemad, aga hilise mad on väiksemad, ometi väga maitsvad ja magusad. Liina kasvatatud mahemaa sikate puhul klientide jaoks hinnavahet ei ole. Ta müüb sa ma hinnaga, kui turul maasi kaid pakutakse. Küll jagub te ma saagist vaid mõnele püsi kliendile, keda ta ikka on va rustanud. „Teistele kahjuks ei jagu,” lausub ta. Pärast kahte aastakümmet maasikate kasvatamist ütleb Liina, kes on kasvatanud ja müünud ka viljapuuistikuid, et põllumajandusega raha teeni miseks on lihtsamaid tegevusi kui maasikakasvatus. Maasikapeenarde kõr val kasvavad vaarikapõõsad. Kui maasikahooaeg saab läbi,
asub Liina vaarikaid korjama ja müüma. Pisut eemal on mit mel hektaril mustsõstrad. Ka hel hektaril kasvab tuhat õuna puud. Ploomipuidki on sada kond. Enamiku talu toodangust müüb Liina internetikeskkonna elavtoit.com vahendusel maha. „Maheda vastu tuntakse järjest rohkem huvi,” sõnab ta. Enda tarbeks kasvatab Lii na kartulit ja põlduba. Peenralt leiab veel punast kapsast. Ühe pere jaoks on Liinal maha pan dud kaalikad. Üldiselt ongi pee nardel endale ja müügiks mõel dud köögivili läbisegi. Talu ka he kitse piim jääb endale. Maad on kokku kaheksa hektarit. Kõige kasulikum on talule õunte kasvatamine, kuigi maasi kad on ostetuim kaup. Õuntest on aias esindatud kõik vanad traditsioonilised sordid: ‘Mart sipan’, ‘Valge klaarõun’, ‘Sõstra roosa’, ‘Sügisjoonik’, ‘Talvenau ding’, ‘Lobo’, ‘Karksi renett’, ‘Sid runkollane taliõun’. Umbes tu hat õunapuud annavad hooajal tublisti saaki, mida Liina ise Tartu turul müümas käib.
Korbi mahetalu perenaine Liina Nugis pole kunagi varem korjanud esimest maasikasaaki 7. juunil, aga kohe järgmisel ööl tuli hiliskevade viimane öökülm, mis paljud marjad ära võttis. Foto: Tiit Efert
2 || Rapsitehas || maa elu
5. juuli 2018
7,8miljoniline rapsitehas hakkab juba välja paistma Oled oodatud 19. juulil 2018. a Maaelu Edendamise Sihtasutuse 25. sünnipäeva tähistamisega seotud konverentsile „MES 25 ja Eesti võimalused globaliseeruvas maailmas“ Toimumiskoht: Strand SPA & Konverentsikeskus (A. H. Tammsaare puiestee 35, Pärnu)
Konverentsi moderaator Toomas Kevvai, Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Päevakava 12.30–13.00 osalejate registreerimine,
tervituskohv 13.00–13.15 konverentsi avamine 13.15–13.25 ministri tervitus Tarmo Tamm, maaeluminister 13.25–14.15 „Eesti väljakutsed ja riigi võimalused“ Veiko Tali, Rahandusministeeriumi kantsler 14.15–14.45 „Eesti majanduse võimalused ja väljakutsed muutuvas maailmas“ Ülo Kaasik, Eesti Panga asepresident 14.45–15.00 kohvipaus 15.00–15.45 "Kuidas riigina rahvusvahelises konkurentsis edukas olla?" Indrek Saul, kasvustrateegia coach 15.45–16.10 „MES plaanid maaettevõtluse toetamiseks tulevikus“ Raul Rosenberg, Maaelu Edendamise Sihtasutuse juhatuse esimees 16.10–16.20 päeva kokkuvõte 16.20–17.00 MES juhatuse vastuvõtt Registreerimine kuni 09.07.2018 e-posti teel: mes@mes.ee või helista 648 4064 *Korraldaja jätab endale õiguse teha vajadusel programmis muudatusi.
Silvi lukjanov Maa Elu
V
eebruaris panid põl lumehed Imaveres nurgakivi 7,8miljo nilisele õlikultuuri de töötlemise tehasele ja juu ni lõpust sellelt paistev umbes seitsmekorruselise maja kõr gune torn annab kindlust, et 1. augustist on tehas valmis vastu võtma rapsiseemet. Tulundusühistu Farm In ja Farm In Productions OÜ juha tuse liige Urmas Pallon rõõmus tas 2. veebruaril Imaveres Farm In Productions OÜ õlikultuuri de töötlemise tehasele nurgaki vi panekul, et Eesti piimatoot jate ühisprojekt saab teoks. See rõõm on tema sõnades ka juu ni lõpus. „Tehase ehituses sujub kõik plaanipäraselt. Maasisesed tööd on ühele poole saamas ja kerkima hakkab juba kuivati. Täna (neljapäeval, 28. juunil – SL) tõstetakse peale šahtid ja käib mahutite montaaž,” selgi tab ta. Võib öelda, et Tallinna-Tar tu maantee äärde Paia ristmiku lähedale jääva 7,8 miljoni eest valmiva rapsitehase maasisesed tööd on lõpetamisel ja ehitus hakkab välja paistma mööda sõitjatelegi. Mitte lihtsalt paist ma, vaid torkab kaugelt silma. Kuidas teisiti, kui koos mahu tipealsete käiguteedega tuleb tehase kõrgeim koht maapin nast 21–22 meetrit. See on pea seitsmekorruselise maja kõrgu ne ehitis. Pallon lisab, et ehitusgraa fiku järgi algab 28. juulil vastu võtusõlme ja kuivati häälestus ning 1. augustiks on tehas nii kaugel, et ollakse valmis pak kuma kuivatusteenust. Loode tavasti on selles suvekuumuses õlikultuuridel saaki, mida pea gi valmivasse kuivatisse tuua. Pallon teab, et suvirapsile on kuumus liiga teinud ja põllu
meeste ülevaadetes on loode tud saagist kadunud kolman dik kuni pool. „Olukord on kee ruline, kuid taliraps annab siis ki lootust ja loodame, et tehase esimese liini käivitamise ajaks järgmise aasta jaanuaris-veeb ruaris on meile vajaminev ko gus oma tootjatelt olemas,” lau sub ta. Tulundusühistu Farm In ja Farm In Productions OÜ õli kultuuride tehase ehitusse pa nustavad asutajaliikmetena in vesteeringutega Eestimaa Pii matootjate Ühistu, piimandus ühistu E-Piim, Saaremaa Pii maühistu, Rakvere Piimaühis tu ja AS Metsaküla Piim. Töös tuse projekti on osakapitali in vesteerinud veel 11 põllumajan dustootjat. Rajatava õlikultuu ride töötlemise tehase põhite gevus on rapsiseemnetest rap sitoorõli ja rapsikoogi tootmi ne mahus, mis katab eelkõige ühistu liikmete vajadused. OÜ Farm In Production si omanikel on lautades üle 26 000 lüpsilehma, enamik neist Eesti piimatootjate tip pu kuuluvates farmides. Nen de vajadus on ligikaudu 2000 tonni rapsikooki kuus ja nii palju on arvestatud ka tehase tootluseks. „Meie lihtsustame oma rajatava tööstusega üks nes oma ühistu liikmete elu,” selgitab Pallon. Selleks on lubatud 11 inime sest kaks laborisse tööle võe tud, nad alustasid 2. juulist tööd koolitusega. Kuu lõpus li sandub kaks kuivati operaato rit. Samal ajal käib kooskõlas tus veterinaar- ja toiduameti ga, et kuivatisse toodava rapsi seemne analüüsimiseks oleks kogu dokumentatsioon korras. Pallon kinnitab, et tehase põhitöö jääb järgmisesse aas
tasse, mil 42 000 tonni rapsi seemet aastas töödelda suutev tehas töötab täismahus. Vali tud pressimistehnoloogiaga an nab töödelda teisigi Eestis kas vatatavaid õlikultuure, nagu li na, kanep ja sojauba. Rakvere piimaühistu juha taja Priit Putko rõõmustab, et Imaveresse rajatav rapsitehas kerkib, nagu plaanid ette näe vad. Ühe tehasesse investee rinud asutajaliikmena ootab ta väga, et Rakverest 110 ki lomeetri kaugusel asuv tehas õigel ajal valmis saaks. „Teha sega loome Eesti põllumeeste toodangule lisandväärtust. Põl lumees peab saama osa nii põl lul kasvava õlikultuuri mõistli kust hinnast kui ka sööta loo madele just tema soovide jär gi oma tehases valmivat õlikul tuuri,” väidab ta. Eesti põllumees 2017, Tri gon Dairy Farming Estonia ASi juht Margus Muld ütleb, et rap siseemne ostjaid on Eestis mi tu. Nii pole seemne müümisel maailmaturuga seotud õiglase hinnaga probleemi. Seetõttu ei näe Muld vajadust liituda Ima veres valmiva rapsitehase ühis
7,8 miljoni eest valmiva rapsitehase maasisesed tööd on lõpetamisel ja ehitus hakkab välja paistma möödasõitjatelegi. Foto: Farm In
tulise tegevusega ja tehase ehi tusse raha panustada. Muld ostab rapsikookigi oma loomadele eri tarnijatelt, ühena neist Imaveresse rajata va rapsitehase eestvedaja Ur mas Palloni ettevõttest Farm In. „Rapsikoogi pakkujaid on omajagu, olen nende seast se lekteerinud paar-kolm, kelle pa kutavas kvaliteedis saan kin del olla,” lausub ta. Selle juu res pole esmane päritolumaa, vaid ostu määrab raha. „Ostan suurt mahtu ja iga euro tonni pealt, mis ma võidan või kao tan, on väga suur raha. Tähtsad on kvaliteetne kaup ja selle eest küsitav hind,” selgitab Muld. Nii söövad Raplamaal, Jär vamaal ja Saaremaal piima tootjana tegutseva põllumehe loomad proteiinisöötasid Ve nemaalt, Ukrainast, Kasahs tanist, Lätist ja Leedust. „Kui nüüd Imaveres valmib rapsite has ja nad soovivad osta meilt rapsiseemet mõistliku hinna ga, olen kindlasti valmis neile gi müüma. Samuti olen valmis ostma neilt rapsikooki. Ma ei välista kedagi ei üht- ega teist pidi,” kinnitab Margus Muld.
maa elu || Piimandus || 3
5. juuli 2018
juhtkiri
Peeter Raidla
peatoimetaja
KESKMISE PALGA VANGID
N Mätiku mahefarm valmis tänu pere üksmeelele Toomas Šalda Maa Elu
O
ma esimese mullika said Aivar ja Helga Pikkmets vanema telt pulmakingiks 1979. aastal. Praegusse Mätiku tallu Pärnumaal Lääneranna vallas Oidremal tulid nad kol me lehmaga kaks aastat hiljem. Nagu ikka on talus olnud pa remaid ja halvemaid päevi, aga nüüd sai siin valmis Eesti esi mene spetsiaalselt mahetoot miseks projekteeritud ja ehi tatud robotlaut, mis oma 300 loomakohaga on mahefarmide seas maakonna suurim. Osa ühing Mätiku Talu, millele pa ni aluse kaks aastat tagasi meie seast ebaõiglaselt vara lahku nud Aivar Pikkmets, on tuge val järjel, ennekõike tänu töö kale ja kokkuhoidvale perele. TUGEV PEREKOND 2015. aastal presidendilt Val getähe V klassi teenetemärgi pälvinud Aivar Pikkmetsal ja Helgal on kuus last, kõik moel või teisel kodutalu tegemiste ga seotud, ja 17 lapselast. Pre sident tunnustas perepead kui Eesti üht kõige eesrindlikumat mahetootjat. Mees ise pidas au tasu tunnustuseks ennekõike oma perele ja kodukülale. „Kui Aivarit ära saatsin, lu basin, et viin tema pooleli jää nud plaanid ellu, ja nüüd hak kan sellega valmis saama,” on mehe surma järel talus ohjad üle võtnud Helga Pikkmets õigustatult uhke. „Mitte kunagi ei teki meie peres küsimust, kas keegi isa alustatut edasi tahab veda da,” kinnitab uue lauda avami sel poeg Mikk Pikkmets, kel le kanda on küll suur osa et tevõtte asjaajamisest, aga kel le põhitööks on olla Lääne ranna vallavanem. Kaks ven da, Siim ja Kaarel, on Mätiku talus tööl ja vastutavad vane ma venna sõnul otseselt selle eest, et „piim ikka torust välja tuleks ja kombinaati jõuaks”. Neljas vend Hardi on põlluma jandusmasinate müügimees, vanem tütar Mirjam peab Mä tiku talumeiereid ja pesamu na Karmen on küll alles kooli laps, aga tööd ei pelga temagi. „Kunagi oli meil kolmekümne kohaline puitlaut, siis ehitasi me lauda 55 lehmale, aga juba praegu oli seal 78 looma. Sinna ju roboteid ei pane,” kirjeldab Helga. „Kui ma olen seni pida nud lüpsjale iga nelja või viie tööpäeva järel andma kaks va
ba päeva ja ise selle töö ära te gema, siis nüüd enam mitte. Vanus on sealmaal, et tahaks rahulikumalt võtta. Võin küll ettevõtet juhtida ja raamatut pidada, aga kaks korda päe vas tõsine lüpsiring teha on ju ba natuke raske. Saan rohkem vanaema ametile pühenduda.” KOLMEKORDNE KASV Mätiku uue lauda ehitas Nor decon Betoon, mille projekti juht Reino Mälk toob välja, et tellija ja ehitaja vahel valitses harvaesinevalt hea klapp. „Tel lija oli asjalik ja nõudlik, aga sa mas heatahtlik. Kui tekkis kü simusi, istusime maha ja leid sime lahenduse. Ehituse poo lelt on mahelauda rajamine üld joontes sarnane intensiivtoot misfarmi püsti panemisega, vaid loomade liikumine on pi sut teistmoodi korraldatud,” iseloomustab ta. Uus kahe DeLavali lüpsi robotiga laut läks maksma 1,7 miljonit eurot, millest kolmandik tuli PRIA toetusena. Ülejäänut aitas rahastada Lu minor. „Tagatiseks on meie en da maad ja seesama laudahoo ne, poole laenusumma ulatu ses garanteerib laenu Maa elu Edendamise Sihtasutus. PRIA-lt küsisime maksimumi ja saime, Maaelu Edendamise Sihtasutuse garantiita seda lauta samuti poleks, sest laias laastus iga euro, mis siia investeerid, kaotab pankade sil mis oma väärtusest pool.
Enne kui loomad uude lauta lasti, said seal lapsed mõnusalt ringi joosta. foto: Urmas Luik
MAHEPIIMA TOOTMINE ON PARATAMATULT KULUKAM, AGA SELLE EEST MAKSAVAD KOKKUOSTJAD LISATASU. Täname Luminori, mis oli mõistlik ja isegi vastutu lelik,” pole Mikk Pikk mets heade sõnadega kitsi. „Laudas on kohti 299 loomale, neist 150 on lüpsilehmad. Vasi kad annavad vähem loomühikuid, nii et neid mahub sama le pinnale veidi roh kem kui lüpsilehmi. 150 on kahe robo ti jaoks optimaalne arv,” leiab perenaine. Lauda avamisüritu sel peetud kõnedes rõhutasid nii pere liikmed kui külali sed, et Aivar Pikk metsa 2001. aastal
tehtud otsus pühenduda ma hetootmisele oli ainuõige. „Tol lal ei olnud maheda teema nii aktuaalne kui praegu. Esialgu oli isa juttu mõnikord isegi ras ke uskuda, näiteks et mahedalt on võimalik lehma kohta saada Eesti keskmist toodangumah tu,” meenutab Mikk. „Mahepiima tootmine tä hendab ju, et loomale sööde tav toit peab olema mahe, sel le kasvatuseks ei tohi kasutada taimekaitsevahendeid, mürke ega kõrretugevdajat,” täiendab Helga. Ainus väetis on sõnnik. Muidugi ei ole söödakultuuri de kasv niisama kiire kui inten siivkasvatuses, aga mahetoode tel on kindel ja kasvav tarbijas kond. Mahetooteid hakkavad paljud väärtustama alles siis, kui endal või mõnel lähedasel tervisehäda käes, näiteks noo red emad, kelle lastel mingi al lergia välja lööb.” Eelnevat arvesse võttes on arusaadav, et mahepiima toot mine on paratamatult kulukam, aga sel le eest maksavad kokkuostjad lisata su. Kui varem jõu dis Mätikul lüpstud piim ühistu kaudu Leetu, siis juba teist kuud viiak se see perenaise kinnitusel Saa remaale. “Neil on kümnetonni ne mahejuustu katel, mille täit misega oli rasku si,” räägib Helga. Nad tulid kosja ja saime kauba le. Maksavad ki lo eest neli senti
rohkem kui tavapiimatootjale. Olen rahul. Aga nagu tavapiima puhul, võib hind kõikuda, liht salt neli senti saame rohkem.” Väiksem osa siin lüpstavast piimast läheb vahetus lähedu ses asuvasse Mätiku talumeie reisse, kus tütar Mirjam ma hetoodangut valmistab. Saare maale läks mais 50 ja peretüt rele viis-kuus tonni. IKKA EDASI! Kuigi just sai avatud Mätiku talu uus robotfarm, on Pikk metsade mõtted juba järgmis te arenduste juures. „See laut peab täistuuri del tööle hakkama ja siis saab edasi minna,” avab Mikk Pikk mets ettevõtliku perekonna tu levikuplaane. „Sama lauda otsa saab peegelpildis ehitada teise samasuguse, aga kõige suurem takistus on meie jaoks maa de fitsiit ehk see, kust saada sööt.” Pikkmetsad kasvatavad enamiku söödast ise, veidi ostavad sisse teravilja, sest sel le kasvatuseks sobivat maad napib. Kokku on toetusalust maad nende kasutuses üle viie saja hektari, aga head teravilja maad on vähe, on silo- ja hei namaad. „Kui saame maad juurde osta või rentida, on teise lau da ehitamine viie aasta küsi mus,” ütleb Mikk. „Peame või malike maade müüjate või ren tijatega läbi rääkima. Me ei saa rahapakiga lajatada, aga meie eelis on, et toodame mahedalt. Osa maid olemegi enda kasutusse saanud tänu sellele, et müüja või rentija on tingimu seks seadnud mahetootmise. Õe talumeierei on samuti kavas far miga ühte hoonesse tuua.”
eli korda aastas, kui statisti kaamet annab iga kvartali jä rel teada Eesti keskmise pal ga (täpsemalt brutokuupalga) suurusest, on väljaspool Harjumaad, ise äranis aga väljaspool Tallinna töötavad inimesed sunnitud enamasti oma pilgu häbelikult maha lööma. Sest igal pool mu jal Maarjamaal jääb keskmine palk tun tavalt alla Eesti keskmise. Eks otsustage ise. Tänavu esimeses kvartalis oli Eesti keskmine kuupalk 1242 eurot, Tallinnas aga 1406 eurot (ko gu Harjumaal 1386 eurot). Tartumaa on oma 1210 euroga piiripeal, kõik ülejäänud maakonnad jäävad neile aga oluliselt al la. Ida-Virumaal, Järvamaal, Läänemaal, Pärnumaal, Raplamaal ja Viljandimaal oli keskmine kuupalk vaid veidi üle tuhande euro, Jõgevamaal, Lääne-Virumaal, Põlva maal, Saaremaal, Valgamaal ja Võrumaal 950 euro kandis, Hiiumaal ainsana alla 900 euro (täpsemalt 896). Kusjuures po le mingi saladus, et nii mõnigi maakond, näiteks Raplamaa (1074 eurot, olles sel lega Harjumaa ja Tartumaa järel koguni kolmas), on saavutanud oma kõrge posit siooni vaid tänu sellele, et paljud sealsed elanikud tegelikult Tallinnas tööl käivad. Kui vaadata keskmist kuupalka elu alade lõikes, siis jääb mulje, et Eestil läheb veelgi paremini. Vaid majutus ja toitlustus (809 eurot) ja muud teenindavad tegevused (885 eurot) jäävad alla tuhande euro piiri. Tipus troonivad aga finants- ja kindlus tustegevus (2196 eurot), energeetika (2101 eurot) ning info ja side (2067 eurot), mille le järgnevad mäetööstus (1547 eurot) ning avalik haldus ja riigikaitse (1517 eurot). Ülejäänutest küünib üle Eesti keskmise veel vaid veevarustus, kanalisatsioon ja jäätmekäitlus 1288 euroga. Kõigi muude elualade palk jääb Eesti keskmisele al la. Olgu lisatud, et paljuräägitud haridus (1131 eurot) ning põllumajandus, metsan dus ja kalandus (1133 eurot) on sisuliselt ühel pulgal. Miks ma pean väljaspool pealinna ela vat Eesti inimest keskmise palga van giks? Asi on selles, et vanaduse eest pole kellelgi pääsu ja paratamatult seisab meil kõigil ees pensionipõli. Riikliku ehk esi mese pensionisamba osakute arvutamisel etendab aga juba ligikaudu 20 aastat olu list rolli just igaühe keskmine palk. Kui keskmine palk on kolmandiku võrra Eesti keskmisest väiksem, on osaku arvutami se aluseks olev kordaja täpselt sama palju väiksem. Ehk siis keskmine hiidlane on keskmise tallinlasega võrreldes oma pen sioniootustes märksa kehvemas seisus. Muide, Eesti keskmine pension oli täna vu esimeses kvartalis 387,3 eurot, kesk mine vanaduspension 417,4 eurot.
Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018
4 || Lihatööstus || maa elu
5. juuli 2018
Kehtna lihatööstuses toimetab Frank Kutter
S
aaremaalt pärit sea kasvataja Raul Ma ripuu ostis kaks aas tat tagasi ära Kehtnas asuvad endise Rey lihatööstu se ruumid ja seadmed koos sea kasvatuskompleksiga ning asus seal tegutsema Frank Kutteri li hatööstuse nime all. Mida tähendab Frank Kut ter? Kutter tähendab saksa kee les liha tükeldamist. Kuterda mist võib tõlgendada ka kui vorstimassi segamist, sest igas lihatööstuses on selle tarbeks kutter. „Seda on meie käest pal ju küsitud, miks nii saksapära ne,” selgitab Frank Kutteri te gevjuht Marek Mettas. Ta põh jendab, et ettevõtte nime vali kul sai mõeldud rahvusvahe listele turgudele. Aga enne kui mõelda kaugematele turgude le, on ettevõte alustanud kanna kinnitamist kodukandis. KODUMAIST SEALIHA TULEB VÄÄRINDADA Frank Kutteri lihatööstu se omanikule Raul Maripuule kuulub Saaremaal Valjala piir konnas seitse sigalat, kus kas vab kokku üle 30 000 sea. Ees ti kapitalil tegutsevatest sea farmidest on see kõige suu rem. Oma kasvatatud sigade liha müüakse enamikule Ees ti suurematele lihatööstustele. Peale selle kuulub Maripuule AS Valjala Söödatehas, kus val mistatakse kodumaisest tera viljast seasööta. Kui Raul Maripuu nägi või malust ise midagi sealihast tootma hakata, haaras ta sel lest kinni. „Pakkumisel oli en dine lihatööstus ja idee sattus viljakale pinnasele,” sõnab Rau li tütar Johanna Maripuu, kel le ema on pärit Raplast. Ka siit võib Johanna sõnul leida seo se, miks Saaremaal tegutseva le ärimehele pakkus huvi ke
set Mandri-Eestit lihatööstust pidama hakata. Johanna õpib Tallinnas Teh nikakõrgkoolis tootmisjuhiks ja tal on plaan õppida juurde veel äriprotsesside juhtimist. Kuid praegugi on ta ettevõt tes oma nõu ja jõuga abiks. Jo hanna sõnul liikus mõte, kui das oma sealiha väärindada, ju ba varem. Peamine põhjus oli sõltuvus sealiha kokkuostuhin dadest, mis teeb seakasvatuse haavatavaks. MILJON EUROT INVESTEERINGUID Kehtna on Rapla maakonna lõunaosas asuv vald, mis moo dustati 2017. aastal senise Keht na ja Järvakandi valla ühinemi sel. Kehtnas asuv lihatööstus asub aga valla keskusest mõ ne kilomeetri jagu väljas endi se Kehtna näidissovhoostehni kumi sigalakompleksi kõrval. Siin tegutsenud Rey lihatöös tus lõpetas kolm aastat taga si tegevuse ja kahe aasta eest omandaski kompleksi Maripuu. Pärast aasta otsa kestnud renoveerimist, millele kulus üle miljoni euro, alustas ettevõte läinud suvel juulikuus tootmist. Ettevõtte sisustus jäi suures osas samaks, küll putitati va nad masinad üles ja soetati hul galiselt uusi. Esialgu olid vaid värske liha tooted, alates kaelakarbonaa
Eesmärk on kasutada seast kõike, mis võimalik. Ehk Fotod: Kristina Efert põhimõttel ninast kuni sabani.
Frank Kutteri tegevjuht Marek Mettas ja Johanna Maripuu kinnitavad, et mõte, kuidas oma sealiha väärindada, liikus juba enne Rey tootmise ostmist.
dist kuni peekoni ja seasaba ni. Sügisel loodi termiline osa kond, misjärel asuti pakkuma singitooteid – nii külm- kui ka kuumsuitsutooteid – ja vorsti tooteid sardellidest, viineritest, grillvorstidest kuni poolsuitsu vorstini välja. Esimesed vorsti tooted said valmis mullu det sembris. Suitsutamisel kasutatakse klassikalist meetodit, kus suit su tekitab naturaalne lepalaast. TOOTMISE TÄISTSÜKKEL Marek Mettase sõnul on ettevõtte suur eelis, et kõik sead on enda kasva tatud ning tooraine saa davus ja kvaliteet oma kontrolli all, sest sigade toitki valmistatakse ise. Kehtna kompleksis asuvates sigalates kasvab ette võttel ligikaudu 4000 siga, mis tähendab, et lihatööstuse tar beks siia Saaremaalt sigu too ma ei pea. Küll aga tuleb sigade sööt Kehtnasse Saaremaalt. Sa muti tulevad üle mere põrsad. „Pigem läheb siit välja teistes se tapamajadesse,” ütleb Met tas. Frank Kutteri tapama
ja võtab praegu vastu 30–40 siga, maksimaalne suutlikkus oleks aga vastu võtta kuni 70 siga päevas. Mettase jutu järgi on võe tud eesmärgiks kasutada seast kõike, mis võimalik. „Põhimõ te on kasutada ta ära ninast kuni sabani,” räägib ta. Talve perioodil läheb käiku ka veri, millest valmistatakse eestlase le tuttavaid veretooteid. Eral di toodetena on müügil tapa saadused, mille hulka kuuluvad neer, kõrv, pea, ploomirasv, rää kimata maksast ja jalga dest, millest saab näi teks sülti keeta.
FRANK KUTTERI LIHATÖÖSTUSE OMANIKULE RAUL MARIPUULE KUULUB SAAREMAAL VALJALA PIIRKONNAS SEITSE SIGALAT, KUS KASVAB KOKKU ÜLE 30 000 SEA. Mettase ütlust mööda on tehase võimekus toota ligemale 100 000 kilogrammi lihatooteid kuus. Täismahu saavutamisel ollakse poolel teel, aga kümne kuulise tegutsemisaja jooksul on see tema arvates normaal ne tulemust.
Müügiläbirääkimisi peetak se kõigi suuremate kaubandus kettidega ja selles osas on tule mas häid uudiseid. KODUPIIRKOND ON KÄES Kodupiirkonnas on suurim partner Raplamaa Tarbijate Ühistu, kelle kauplustes on too ted müügil möödunud aasta no vembrist. Samuti on Frank Kut teri klientideks enamik Rapla maa hotelle, restorane ja muid toitlustusasutusi, nende hul gas koolid ja lasteaiad. „Rapla maa teab ja usaldab meid,” üt leb Mettas. Vaikselt on Harjumaalgi kanda kinnitatud. Näiteks on tooted müügil Viimsis Lavend li kaupluses, Tallinnas Kauba maja ja Stockmanni toiduosa konnas. „Eesmärk on jõuda suurtesse kaubanduskettides se. Uudsus müüb, selleks saigi loodud uus kaubamärk,” selgi tab Mettas. Frank Kutteri toodete eripä raks on värskus ja puhtus. „Rõ hutame, et meil on puhas ees timaine sealiha ning lihatooted on naturaalsed ja liha täis,” tut vustab Mettas. See ei ole pel galt sõnakõlks. „Retseptuuris järgime, et tooted oleksid liha rikkad ja puuduksid igasugu sed maitsetugevdajad ning lisa ained oleksid looduslikud,” väi dab Mettas. Ühe eripärana märgib Met tas seda, et Frank Kutteri liha tööstuses puudub võimalus li
ha külmutada, mis suuremates lihatööstustes on tavaline. Näi teks kui grilliajal reklaamitakse, et šašlõkk on käsitsi lõigatud, on tõenäoline, et seda ei jõuta teha nüüd, kui nõudlus on suur. „See on lõigatud varakevadel ja pan dud sügavkülma grillihooaega ootama,” teab Mettas. Frank Kutteri valikus on valdavalt klassikalised liha tooted ja neid üritatakse teha nii hästi kui võimalik. Näiteks sardellis ja viineris on lihasisal dus 70 protsenti. „See on opti maalne, et toode säilitaks head maitseomadused ja oleks ham ba all meeldiv,” selgitab Mettas. Pakutakse nii sea- kui ka kodust hakkliha, mille tar beks veiseliha varutakse Mär jamaa lihatööstusest. „Hakkli ha on palju kiita saanud – ees kätt pealinna toitlustajatelt –, sest see on taine ja väga kvali teetne,” mainib Mettas. IGA ALGUS ON RASKE Mettas tunnistab, et uue liha tööstuse käivitamine on olnud väljakutseid nõudev ettevõtmi ne. Korraga tuleb tegelda pal jude teemadega, nagu tootmi ne, turundus, tootearendus, hügieen jne. Omaette teema on personali leidmine ja tööl hoidmine. „Tööjõu probleem on suur,” tõdeb Mettas. „Isegi kui leiame inimese, on pidama jää da raske, kuna töökeskkond on külm. Abiks on kutsumus töö tada toiduainetega.” Just otsitakse lihalõikajat, kelle ameti omandamine võib võtta kuni aasta. Lihalõikaja saab palka lõigatud liha kogu se pealt, seega on tähtis kiirus, aga samas peab säilima väga hea kvaliteet. „Otsime noori tu gevaid mehi, kes taluvad rutii ni ja külma keskkonda,” lisab Mettas. Praegu on ettevõttes 16 töötajat. Jätkuvad renoveerimis tööd. Kui esimesena panusta ti tootmise poolele ja ruumi de puhtusele, siis seafarmid on veel uuendamata. Peagi jõua vad omanikud nendeni. „Nii pea, kui lihatööstus saab lõpli kult valmis, lähme nende kal lale,” lubab Mettas.
maa elu || Seebitegu || 5
5. juuli 2018
Nuustaku seebimeister: seepi tuleb teha armastusega Maarius Suviste Lõuna-Eesti Postimees
O
tepää külje all Nüpli külas tegutsev see bimeister Anne Sep ma ütleb, et seebi tegu on tema jaoks looming ja seda tuleb teha armastusega. „Ilma armastuseta seepi teha ei saa,” on ta kindel. Nuustaku Seebikoja pere naine Anne Sepma tegi esime se külmprotsessi meetodil see bi otsast lõpuni valmis kahek sa aastat tagasi sõbrapäevaks. Esimene oli pärnaõieseep, mil le retsepti ta koostas ise. Toona elas Sepma Otepää linnas ja esimene seebitegu on tal tänini hästi meeles. „See oli natuke koomiline,” meenutab Sepma. „Tegin seepi oma kor teri rõdul. Algul kartsin väga seebikivi, sest see tundus oht lik. Läksin rõdule, panin suu red pikad kindad kätte ja poja lumelauduriprillid ette – igaks juhuks, sest mine tea, äkki pritsib midagi, tuleb auru või muud sellist. Läksin nagu sõt ta. Mul oli suur pikk varras, sellega ma kaugelt segasin. Alguses lõi pahvakaid auru ja ehmatas ära. Jooksin tuppa, mõtlesin, et ei, sellega ma küll te gelema ei hakka.” Aga hakkas tegele ma. „Õnneks midagi hal ba ei juhtunud,” ütleb ta, kuid muigab kohe samas: „Olin oma arust tark ja üsna kärsitu. Ma ei jõudnud ära oodata, millal lahus jahtub. Ent lahus tuleb ära jahutada, see peab külm olema, enne kui seebikivi la husesse valada.” SEEBITEGEMINE KUI LOOMING Esimesed katsetused selja ta ga – tegelikult kukkusid need hästi välja –, hakkas Sepma oma teadmisi seebiteost täien dama. Ja nii see pihta hakkas. „Seebitegu hakkas mulle meel dima. Tundsin, et see on minu ala,” tunnistab ta. „Algul kasu tasid seepe oma pere ja sõbrad. Kõik tuli kohe esimese korra ga välja.” Turustamine algas nii, et Sepma ei pidanud ukselt uk sele käima ega paluma: palun tulge ostke seepi. Kõik laienes kuidagi iseeneslikult ja tekki sidki esimesed ostjad. „Oli veel krooniaeg ja isa ütles mulle: Anne, siin on 500 krooni, hakka seepidega tegele ma,” on tal siiani meeles isa öel dud sõnad. „Isa oli see, kes mind innustas, ja muidugi lapsed ka.” Isa antud raha eest ostis ta alus tuseks kaalu, poti ja saumikseri. Ainult abikaasa laitis see bitegemise mõtte algul maha – tema vaatas kohe selle pealt, kas on tulus, sest ettevõtmine peab tulus olema. „Mees küll ütles, et see ei tasu ära, ei ole vist mõtet teha,” muigab Sep ma. Aga on mõtet teha, sai ta
juba mõne aja pärast kogeda. „Olin lastega kaua kodus ol nud. Mõtlesin, et teeksin mi dagi sellist, mis meeldib enda le ja teistele. Nii jäingi käsitöö seepide juurde. Hakkasin see bitegu edasi arendama.” Anne Sepma on enda sõnul vaba hing, kellele ei meeldi käia hommikust õh tuni kindlatel kellaaegadel tööl. „Tahaksin teha loomin gulist tööd. Ja seebitegemine on minu jaoks looming. Teen seda siis, kui inspiratsioon pea le tuleb,” ütleb ta. „Olen loominguline inime ne ja soovin ennast teosta da. Seebid on eneseteostus ja mulle meeldib see, mida teen. Raha ei ole selle juures kõi ge tähtsam, aga muidugi raha peab olema, et toodangut pa remaks teha.” KITSEPIIMA- JA PÄRNAÕIESEEP Seepe teeb Sepma kodu juures eraldi ruumis. Nagu ta ise üt leb – seebiköögis. Seebitegu võtab aega um bes kolmveerand tundi. Ta teeb partiide kaupa: üks päev üks kindel seep, teine päev teine seep jne. „Protsess ise ei ole pikk. Kõige rohkem võtab aega see, kui seebikivilahus jahtub,” kirjeldab Sepma, kes teeb Nuustaku seepe va nal heal traditsioonili sel meetodil.
ANNE SEPMA ON ENDA SÕNUL VABA HING, KELLELE EI MEELDI KÄIA HOMMIKUST ÕHTUNI KINDLATEL KELLAAEGADEL TÖÖL. „Rasvad ja õlid tuleb panna reageerima seebikivilahusega ja pärast lisada sinna lõhnaained. Panen seebi pikka puidust vor mi. See on vooderdatud küp setuspaberiga, sest muidu jääb seep vormi külge kinni,” selgi tab ta. „Teen otsast lõpuni kõik ise. Ma ei tooda seepe, teen neid armastusega,” märgib Sepma. „Kui mul oleks sõna otseses mõttes tootmine, peaksin as ja väga suureks ajama ja tööta ja või töötajad palkama. Mina seda ei taha, sest siis ei oleks need enam minu seebid – ma ei saa lubada, et keegi teine teeb minu seepe. See on minu loo ming ja tean ise kõige paremi ni, mida seebi sisse panen ja kuidas teen.” Anne Sepma tahab, et tema Nuustaku seebid oleksid võima likult looduslikud ja nahasõb ralikud, ja on ka. Kunstlikke aineid tema loomingus ei ole. Kõik retseptid on ta ise välja töötanud. Vaid mõni näide pa kutavast: meresoolaseep, pär naõieseep, naturaalne kitsepii maseep. Muide, ühele seebile on lisatud kaerahelbeid. „Kui endale meeldib, on kliendiltki hea tagasiside,” teab ta omast kogemusest.
Nuustaku seebimeister Anne Sepma käib oma Foto: Maarius Suviste seepidega laatadelgi.
maa elu || Mesindus || 7
5. juuli 2018
Metsamesinikel on tänavu üllatus üllatuse otsa Viio Aitsam Maa Elu
P
ikk soe kevad muutis erakordseks nii meetaimede õitsemise kui ka mesilatööde järjekorra. „Niisugust kevadist mesilas te pillerkaari nagu tänavu po le mina varem näinud,” ütleb Raplamaa mesinik Eha Metsal lik, kes on mesilasi jälginud üle 40 aasta. „Mulle on tundunud iga aasta kordumatu. Tänavune jääb meelde kevadise suure korjega,” märgib raplalane Pe ter Pihl, kellel mesinikustaaži ligikaudu kümme aastat. Metsallik on neist kahest rohkem oma tarudega metsas ja rabas, kuhu kuiva aja mõjud on vähem ulatunud. Pihl üt leb üldisemalt, et tema jälgib eelkõige keskkonna puhtust. Kui taimekooslustest rääkida, meeldivad talle piirialad, kus üks kooslus läheb üle teiseks, sest taimede mitmekesisus on seal suur. Üks niisugustest piiriala dest on metsas raiesmik. „Siin on sarapuu, mis annab varake vadel hädavajalikku õietolmu, siin on esimesed nektariand jad pajud. Siia tuleb ka põdra kanep, teisel-kolmandal aastal metsvaarikas. Siin on kõik me silastele head taimed,” räägib Pihl. Ta lisab, et piirkonniti on metsaalade meeand üsna eri nev. Ka siis, kui taimekooslus on justkui sarnane. ISEVÄRKI KEVAD „Kevad venis ja venis, ei olnud nagu päevagi, mil mesilased puhastuslendu oleksid saanud teha. Kuid siis, aprilli alguses, leidsin ootamatult, et juba ena mik peredest on soojad. Millal nad puhastuslennul ära käi sid, ei saanudki aru,” jutustab Metsallik. „Siis ilm keeras ja ko he oligi suvi käes. Kõik õitses ja kõik, mis õitses, andis hästi nektarit. See on tähtis, sest mõ nel aastal on nektariand hoopis väiksem.”
Paju, mis metsamajanduses tähtsal kohal pole, on varakevadel tähtis esimene nektariandja.
Termotöödeldud puidust tarud ühel Raplamaa raiesmikul.
NÄITEID MEETAIMEDE NEKTARIANNIST • Paju. Eestis looduslikult 20 liiki. Esimene nektariandja kevadel. Eri liigid õitsevad ise ajal. Mee produktiivsus on kuni 250 kg/ha. • Harilik paakspuu, 50–150 kg/ha. • Vaher, kuni 200 kg/ha. • Mustikas, soodsates oludes kuni 50 kg/ha. • Harilik pärn. Kõige enam nektarit eritaPeter Pihl uurib oma raiesmikule toodud tarude juures meesaaki.
fotod: Viio Aitsam
Nektariand näitas, et me silased käisid kõikidel õitel nii metsas kui ka aias. Ent kui ta valiselt õitseb taim kuus-seit se päeva, siis nüüd neli või viis. Sedasama nendib Pihl: „Tai med õitsevad kuivaga lühemat aega ja õitsema hakkavad va rem. Tavapäraseid jaanipäeva aegseid õisi nägi juba juuni al guses ja juuli õitsejad tulid jaa nipäevaks.” „Olime kevadel kõik päevad mesilas. Raame enam ei jätku nud ja tuli vara vurritama ha kata – tähtis oli, et mesilased jõuaksid selle erakordse õite aja ära kasutada,” räägib Eha. „Sel line tunne oli, et tänavuaastase kevadega koos saabus eelmisel aastal tulemata jäänud suvi. Nii juhtub mõnikord näiteks seen tega: kui sügis jääb vahele, vis kab järgmisel aastal äkki seeni täiesti „valel ajal”.” Metsallik ütleb, et temalt küsitakse laatadel sageli mai kuumett, millel erilised ra viomadused. Tavaliselt pole se da anda olnud. Vaid mõnel ük sikul heal remmelgatelt/paju delt korje aastal – neid tuleb ette paarikümneaastase vahe ga – saab midagi maikuus. Tä navu sai esimesel vurritamisel just seda eriti hinnatud mai
võimas marja-aasta.” Taimede ootamatult varajase õitsemise näiteks toob ta sookailu, mille õite ajal enne jaanipäeva tava liselt terve raba värvidest hõõ gub, justnagu põleb. Tänavu oli sookail selleks ajaks ära õitsenud ja nii, et seda ei märganudki.
kuumett, tugevad suured pe red suutsid koguda suuri ko guseid nektarit ja sellest val mistada-kaanetada mett isegi 10–20 kilo. Pihl lisab, et kuiva aja mees on niiskust vähe. Mee kva liteet on pigem parem, kuid mesinikul on prob leem: kärjest saab mett kehvemini kätte ja sel le selitamine on raskem, kuna mees olevad tahked osakesed (vaha jms) ei tõu se pinnale. MARJA-AASTA JA VARAJANE PÕDRAKANEP Peter Pihl näitab oma raiesmi kule toodud tarude juures pris keid metsmaasikaid, mida pune tab rohus igal pool. „Mesilased on kevadel tublilt tolmeldanud. Nii suuri tavaliselt ei leia,” tä hendab ta. Metsvaarikate prae gu veel rohelisi marjugi näeb palju, kuid metsatee ääres päi kese käes on need kuivusest kahjustada saanud. Raiesmiku teises servas on vaarikad see vastu terved ja lopsakad. Eha Metsallik räägib, et metsvaarikad andsid tänavu te ma mesilas suure nektarikogu se. „Mustikasaak tuleb samu ti hea ja üleüldse on sel aastal
TÄNAVU SAI ESIMESEL VURRITAMISEL JUST ERITI HINNATUD MAIKUUMETT, TUGEVAD SUURED PERED SUUTSID KOGUDA SUURI KOGUSEID NEKTARIT JA SELLEST VALMISTADAKAANETADA METT ISEGI 10–20 KILO. Paralleel koduaiast on õunapuud. Eha suures peres on mai lõpus mitmel lapsel sünni päev, mida tavaliselt on peetud õunapuude õievahus. Sel aas tal olid õunapuud sünnipäeva de ajaks juba õitsenud. „Aprillikuu looduse areng oli nädal-paar tavapärasest maas, kuid mai lõpp ja juuni esimene pool olid juba mitu nä dalat ees,” iseloomustab Mets allik kevadet. Nüüd üllatab mesinikke põdrakanep, mis hakkas õit sema pea kolm nädalat varem: tavaliselt õitseb juulis, kuid nüüd olid enne jaani esimesed õied lahti. Pärnadki, mis tava liselt õitsevad juulis, jõudsid oma esimesed õied enne jaani päeva avada.
vad 50–200aastased puud, kuni 1000 kg/ha. • Ahtalehine põdrakanep. Oluline peakorje meetaim, 120–350 kg/ha. • Harilik vaarikas, 70–100 kg/ha. • Kanarbik, kuni 200 kg/ha. Heal aastal võib saada ühelt perelt kanarbikumett kuni 40 kg.
„Põdrakanep on indikaator taim, mis võib anda mesilaspe redele kuu aega korjet,” räägib Metsallik. „Kui kanarbikuväl jasid lähedal ei ole, on nii, et põdrakanep lõpetab viimase õie avanemisega korje ja me sinikel algab talvepesade tege mine, järgmiseks hooajaks val mistumine. Tänavu võib juh tuda, et see aeg on juuli kes kel käes.” „Kui mesi ära võtta ja kor jet enam pole, võib see mesilas tele nälga tähendada. Kui loo duses midagi ei ole, tuleb va rem söötma hakata ja teha se da kauem. Või rännata sinna, kus põllukultuure on. Aga osa põldudestki on varem õitsenud. Näiteks põlduba hakkas õitse ma enne, kui tavapärase pikku se saavutas. Kui taim on lühi ke, on õisi vähem ja mesilastel vähem nektarit,” selgitab Pihl. Ta lisab, et pole tänavu siia ni mesilasperesid paljundanud, et küllusliku õitsemise ajal kor je ei takerduks. „Kui nüüd suur õitsemine varem lõpeb, on mul piisavalt aega paljundamisega tegelda,” lausub Pihl. Mesilas te tõuaretuse ja perede laien damisega õigel ajal on ta oma mesilas sealmaal, et sülemlemi ne pole probleem. ET MEETAIMI JÄTKUKS Keset raiesmiku õierikkust kü sin Peter Pihlilt, kas kärjelt an nab täpselt välja lugeda, mis taimedelt põhiline korje käib. „Mingil määral. Äratuntavad on võilillemesi, kanarbik, ta tar, aga üldisemalt ja siin – kui kõik õitseb, on eristada raske,” räägib ta. Ühest tarust võetud kärjelt võtab ta korje seisu üle vaadates näpuga mett ja mait seb: „Siin tundub olevat võilil lemett sees. Lehemettki on ko gutud.”
Allikas: mesindus.ee
Lehemett saavad mesila sed paljude puuliikide lehte delt või okastelt ja see kujutab endast putukate magusaid eri tisi. „Eile käisime lastega Kurg jal ja seal tammelehed olid le hemeest rasked,” ütleb Pihl ja naerab, et „mesiniku lapsed on need, kes lakuvad puulehti”. Ta lisab, et Eesti mee suurim trump on mitmekesisus – mesi on nii külluslik. Üritame selle mitmekesi suse hetkeseisu vaadata taru lennulaua kohale taruseinale maandunud mesilaste jalga del oleva õietolmu värvi järgi. „Siin on noorem ema sees ja õietolmu tuuakse palju,” mär gib Pihl ühe taru juures. „Ar van, et praegu ollakse põhili selt ikkagi põdrakanepi peal ja selle õietolm on hele. Aga siin näeb sekka tumedamat õietol mu ja mõnel mesilasel on see sinine.” Eha Metsallik rõhutab, et metsades toimib looduse pi dev meekonveier – see tähen dab, et alati on midagi võtta, kui seal on liigirikkust, puis tud eri vanusega ja alusmetsa rohkelt. Ta paneb metsamees tele ja – omanikele taas kord südamele, et sellele mõeldaks. „Kuslapuud, kukerpuud, türn puud, paakspuud, sõstrad, lod japuud,” loetleb ta mõningaid liike neist, mille väljaraie ma jandusmetsast mesinikke kur vastab. Mesinikel on huvi ka nende puuliikide vastu, mis varakevadel mesilastele täht sat õietolmu annavad, näiteks hall lepp ja sarapuu. Intensiivne põllumajandus suunab mesinikke aina rohkem oma tarusid raiesmikele, met salagendikele, üleüldse metsale lähemale viima. Näib, et tänavu andis see plusse juurde sellega, et mets hoiab niiskust.
8 || Varia || maa elu
5. juuli 2018
Üht korralikku põuda ei või lasta raisku minna Margus Ameerika Baltic Agro
Ö
eldakse, et üht kor ralikku majandus kriisi ei või raisku lasta minna – just siis on õige aeg muudatusi te ha ja vigadest õppida. Analoog ne seis on põllumeestel põuaga. Pikalt kestnud kevadine kuivus lasi mõnel pool poolteist kuud vihma oodata ja juba hakati ajakirjanduses kahjude kom penseerimise üle diskuteerima. Kas see olukord ei olegi mitte niinimetatud uus reaal sus? Elame kliimamuutuses, see väljendub eelkõige ilmas tiku ekstreemsuste süvenemi ses ja pikenemises. Eelmisel aas tal oli eriti jahe ja märg kevad, nüüd kuum ja kuiv. Tõenäoliselt tuleb selliseid kõikumisi järjest enam ja selleks peab valmis ole ma. Tavapärane on öelda, et mi nust sõltub väga vähe, peaakt sionär ehk ilm paneb kõik pai ka. On see ikka nii või leitakse nõnda arvates vabandus hoo pis oma tegemata töödele? Elu näitab: kes ise piisavalt panus tab, sõltub ilmastikust vähem. Optimaalsete kasvutingimus te juures saab igaüks korraliku saagi, oskuslikud taimekasvata jad paistavad aga silma stabiilse saagiga ebasoodsatelgi aastatel. Igast halvast asjast peaks oskama leida midagi head. Nii on sellekevadine pikk põud hea õppetund. Millega me siis ilmastikumõjusid vähendada saaksime? Võimalusi on palju: eelkõige kultuuride valik, kül vikord, taliviljade kõrge osa tähtsus, mullaniiskust sääst vad tehnoloogiad, minimaalne mullaharimine, täiendväetised, biostimulaatorid jne.
Linnuveerg OLAV RENNO linnuteadja
M
aa Elu linnuvee rus varem tut vustatud nelja väi kest kasvu kureli se, laugu, taida, ruiga ja ruk kiräägu kõrval elutseb Ees tis veel kaks nende sugulas liiki: täpikhuik ja väikehuik. Nad mõlemad püüavad viibi da tiheda taimestiku varjus, aga ei karda end reeta valju de häälitsustega. Varemalt ni
Riskide hajutamiseks on vaja eelkõige eri kultuure. Ole me viimasel ajal kasutusele võtnud kultuure, mida varem meie põldudel ei kasvatatud: talioder, taliraps, mais, põld uba. Taliotra on tänavu Ees tis juba üle seitsme tuhande hektari ja väga kiire kevadise arenguga kasutab see hästi ära talvise mulla veevaru. Kindlas ti on see üks parimaid eelvil ju talirapsile, et olla kindel ta lirapsi õiges külviajas. Taliraps kui üks tulukamaid kultuure on tootmispõldudele jõudnud viimase viieteistkümne aasta ga. Kahjuks ei jõutud seda eel misel aastal piisavalt külvata ja kasvupind koos talirüpsiga on vaid veidi üle 27 000 hekta ri. Loodetavasti tuleb seda sel aastal vähemalt topelt rohkem. Maisi kasvupind on iga aas taga tuhatkond hektarit suure nenud. Nüüdseks pole ka enam nii palju metssigu, kes selle kas vatamise raskeks tegid. Mais
ILMA MÕJU VÄHENDAMISEKS ON VÕIMALUSI PALJU: KULTUURIDE VALIK, KÜLVIKORD, TALIVILJADE KÕRGE OSATÄHTSUS, MULLANIISKUST SÄÄSTVAD TEHNOLOOGIAD. oma geneetilise iseärasusega talub põuaseid tingimusi teis test kultuuridest paremini ja silo valmistame nüüd sarna selt Lõuna-Euroopaga: kevadel rohusilo talvise niiskuse arvel ja sügisel maisisilo. Tänavu on maisi Eestis juba üle 10 000 hektari ja see ei lähe üksnes
haljasmassiks – tervikkorista tud taimik vahaküpsete tera dega on odavaim energiasööt piimakarjale. Rohumaade puhul saadak se märjal aastal häid saake va nadest kamaratestki. Suur va he ilmneb just niisuguse keva dega, nagu oli nüüd. Uued värs kelt rajatud rohumaad annavad rasketes tingimustes tunduvalt kõrgemaid haljasmassi saake, mille tõttu on nende järjepidev uuendamine väga oluline. Talirukis on meil üks tuge vama juurestikuga kultuure, mistõttu kannatab põuda teis test paremini. Võib uskuda, et rukkist saadakse selle aasta pa rimad teraviljasaagid või vähe malt on see madalaima oma hinnaga vili nii toiduks kui söö daks. Käesoleval aastal on ru kist vaid 11 000 hektaril, kuigi
võiks olla tunduvalt rohkem, eelkõige põuakartlikel kerge lõimisega liivmuldadel. Mullaharimisel tuleb arves tada tõsiasjaga: mida rohkem mulda liigutame, seda enam sealt niiskust kaob. Selle tõt tu peame hakkama arvestama niisuguste mullaharimise reeg litega, nagu on lõunapoolsema tes maades, kus eesmärgiks on talvise niiskuse maksimaalne kogumine ja säilitamine mul las. Minimeeritud mullaharimi ne ja otsekülv on need võtted, mille puhul sõltuvus kevadisest põuast on oluliselt väiksem kui künnipõhisel viljelemisel. Va hekultuuride laialdasem kasu tuselevõtt sügis-talv-kevad pe rioodiks on samuti üks mulla niiskust säilitav võte. Põuaga ei ilmne taimedel esmalt mitte veepuudus, vaid
Põua käes kannatada saanud viljapõld LääneVirumaal. foto: KASPER MÄE / VIRUMAA TEATAJA
kõigepealt saab piiratud mõne toiteelemendi kättesaadavus. Esmases faasis nimetatakse seda varjatud puuduseks, sest taimede välimuses nähtavaid sümptomeid ei ole, kuid ne gatiivset mõju saagikusele ja kvaliteedile on see juba avalda nud. Sellise kahju vältimiseks on palju eri koostisega täiend väetisi, mida antakse taimede le lehtede kaudu koos taime kaitsetöödega. Kui likvideeri da mõne mikroelemendi väga väikeses koguses puudus, võib taastada taimede normaalse toitumise madala mullaniis kuse puhulgi. Viimastel aasta kümnetel on tulnud kasutusse veel täiendavad biostimulaato rid, kus koos eri mikroelemen tidega antakse taimedele va jalikke aminohappeid ja teisi kasvu soodustavaid ühendeid. Taimede kasvuks vajalike temperatuuride summa on sel aastal küllaltki kõrge ja usuta vasti on juuli keskpaiku kom bainid põllul. Head saagid või vad tulla taliviljadest ning su viviljade varajastest ja hilis test külvidest. Optimaalsel ajal mai alguses tehtud külvid või sid põuast kõige rohkem kah justatud saada. Heaks uudiseks võib pidada seda, et tavalisest varasema koristusaja alguse ga jõutakse piisavalt talivilja kesasid ette valmistada ja õige aegselt talirapsi külve teha, et järgmise aasta saagile korralik vundament luua. Loodame, et järgmine hooaeg tuleb suurima taliviljade osatähtsusega aas ta ja talirapsi – miks mitte ka talirukki – pind on läbi aega de suurim. Kui ise optimaalselt pa nustada, on ilmastiku mõju väiksem.
Kes on huigud? metati neid justkui kanalistele viitavate nimedega, vastavalt täpik- ja väike-vesivutt, seda küllap täpikhuigu häälitsuse järgi. Teisi ruiklasi kutsuti „ka nadeks”: lauk kandis vesikana, tait tiigikana ja ruik rookana nime, mis olid saksa keelest otse laenatud. Et kanalistega pole neil kuigivõrd ühist, pa ni linnuprofessor Eerik Kuma ri ette võtta kasutusele rah vasuust pärit nimed, nagu ju ba varem oli see rukkiräägul.
Isane väikehuik on paraja pala nokka saanud. FOTO: WIKIPEDIA
Kui juhtume vesistes pai kades, näiteks hõredas roosti kus või kaislastikus jõelammi de või järvekallaste tarnaniitu del maist juulini, enamasti va rahommikul või õhtutundidel kuulma monotoonset heleda kõlalist sekundipikkuste vahe dega üitt-üitt ... helirida, siis an nabki endast märku täpikhuik. Liigi arvukus Eestis on kõikuv, eri aastatel tuhande ja kümne tuhande haudepaari vahel. Nä ha saab seda rästasuurust tu mepruuni valgetäpilise rüüga lindu üliharva. Mullusest tai meprahist pesa teeb huigupaar mättale ja mai lõpuks on selles kuni 12 kreemikakoorelist pu napruunilt kirjatud muna, mida põhiliselt isaslind haub 20 päe va. Pojad on alul süsimustad, neid hooldavad mõlemad va nemad ja toovad nad esimesel kümnel elupäeval pesale ööbi ma. Kuue nädalaga saavad nad lennuvõimeliseks, aga pool sel lest ajast askeldavad omapead, kuna vanemad soetavad veel
teisegi pesakonna. Sügisränne on septembris, lennatakse öö siti ja väikeste salkadena ning talvitutakse Ida- ja Lõuna-Aaf rikas (Lääne-Siberi asurkond Indias). Hoopis haruldasem on tä pikhuigu pisem sugulane väi kehuik, kelle arvukust Eestis hinnatakse 20–100 haudepaa rile. Ka väikehuik on rohkem videvikulind, aga tema elupaik on hoopis veelaikudega vahel duv tüma roostik või hundi nuiatihnik. Ta on rästast väik sem, mustade triipudega pruu ni ülapoole, rohekaskollase no ka ja pikkade rohekate jalga dega. Ülipikad varbad aitavad kõndida mööda ujuvaid veetai mi. Isaslindude pea ja alapool on sinkjashall, emastel on sama karva pea ja kreemikas alapool. Väikehuigu „laul” algab he ledahäälse haugatusega, millele järgneb üha kiirenev madalduv vali klõbin, emaslinnud vasta vad sellele kõrgetooniliselt kui kuik-värrr. Tihti kuuldub hele
Täpikhuik sumab toitu otsides madalas vees.
dat uiit- või kiuk-hüüdu, aga ka teisi, häälikutega raskesti edasi antavaid hüüatusi. Pesaks kannab väikehuigu paar kokku vaksakõrguse tai mejäänuste kuhila. Kuni ka heksat tumeoliivja koore ja ti heda tumeda täpistusega mu na hauvad kordamööda mõle mad vanemad ja umbes kolme nädala järel kooruvad süsimus tas udusulis pojad. Neid toide takse esimesel elunädalal pe sas, siis uitab pesakond lähi konnas. Augusti lõpupoole asu takse rändele, et talvitada Lää ne-Euroopas ja Vahemere maa del, osalt Ida-Aafrikas.
FOTO: WIKIPEDIA
Enamjaolt kasutavad meie mõlemad huiguliigid loomset toitu, nagu ussikesi, putukaid ja nende vastseid, limuseid ja kalamaime, harvem vetikaid ja taimeseemneid. Täpikhuik võib mõnikord sibada mööda tarna latvu ja sealt nokaga seemneid lahti pudistada, et neid siis maa pinnalt noppida ja süüa. Toitu des sumatakse ka kuni kõhu ni ulatuvas vees, ujutakse aga harva, eelistades sügavamatest veelahvandustest üle lennata. Sukeldutakse vaid hädakorral. Mõlemad huiguliigid on Eestis kaitse all, väikehuik ko guni teises kaitsekategoorias.
Jahimehi on tihti nimetatud metsa silmadeks ja kõrvadeks. Mida see tähendab?
ila-Orul. a kokku To pererd o k t s e im saadi es kütti koos Aastal 1968 i 6000 jahimeest–nais t. s u k le tu u g esest kokk ogunevad li õtmed. aastat esim umaale. 6.–8. juulil k 0 5 li mõ ) JS (E e ja juba festiva Seltsil d Pärn u d n u te d s tn u e õ e jõ v side erialan l im n lt a h o e rr g is Ja o h k in ti l ja n s e e a s l: E g a l täitub d ning on iga aasta lmel samb Sellel aasta igub mööda kodumaa alejate arv suureneb rajaneb ko k le tu u k k s li o lt sama. K Kokkutulek pradega Pärlseljale. O e pareud sisulise õ ln s o ja t a te a e älja seltsid lerex. v rm m e fo s liik k e s ta u a it m d ün selg ha O lekust on s lahutus. idetakse ja östus ja kolmanda ko li tu d u a k k m o k m u t s eele eses est saadud amäe lihatö Alates esim duvõtt, koolitused ja m nktialade e abrik, teise koha Linn u P . on umbes s õ k õ e d m k la imess, kus est kuni te W eks a s k sportli in u li m s d a u k a v li s h s a u ra d ih L kusõidukit v ehk jahin tialadeks ja a Liivimaa kaubatäna kõike alates maasti essi rolli. See on nevad punk aneb peaauhinna välj n u o g a ja s o d e u s k u b le tal p Võistl lek ka jahim ja kokkutu kojad, ja sealt leia s. Sellel aas atraktsioon seotud jahindusega ed, siis täidab kokkutu ütid, erinevad käsitöö e n li musjärjestu lu O . s s erad, vibuk anekud on sündmusek liialt pisike nenud pere oolitused. Kõik väljap rraldamiseks oleme kult ei puudu ka jahiko ju uv on u k n o k tule ohapeal toim u k essi ko k k ja Kokkutule ti ning toimuvad k im o h K fo . ja in a i e ig ld s ja era en a sihtgrup u sündmu 80 ekspon i. Kuna Eesti on väike lipoiss. Kog vahetult om d re a O v g tu n in h n te o s k rs a e d. jahirõiv tootjad jt rpillid, Smil okkutuleku elle aasta aupmehed, sma & Kuke ulehel www.ejs.ee/k a a H s eest. EJSi s st kesks koht, kus k aalmaailm jne. Ju im h d rd ja o o k k 0 e v 0 e a 0 it tu ds ist lahendu ku ligi 16 lasteala, vir eelelahutust pakuva st (101,2 MHz) ning jälg stis on kok nutikat ning ökoloogil e E m . io t d s ti s a li e a a E ir ik h s st ja Muu itse osa ja tsioone üle spetsiaalse usorganisa ui praktilise looduska d in h kuulatav ka ja b a mis ühend jahindust k nisatsioon, aitse“, mis tutvustab a rg o s u d in ajakirja Eesti Jahimees, esindab Eestit Euroopa n loodusk EJS on es „Jahindus o damisel. n o s k ja maailma katusorganisatsioonis, arendab eesti jahindust ja a m e n te e leemide lah praktilist loodushoidu. konnaprob Jahimehed aitavad koguda uurimismaterjali
Seda iseloomustab ilmekalt kolumnist Toivo Valgu sõnum 11. aprilli Saarte Hääles, kes ütles, et jahimehed on just sageli need, kelle kaudu jõuab teave looduse saastajatest keskkonnainspektorite kõrvu. Toivo omab ka sellist kogemust, kus jahimehe teada antud prügisokutaja päevavalgust kartev tegu jõudis menetluseni ja kellelgi tuli sellest aru anda. Siinkohal kutsun sarnaselt Toivoga jahimehi sellist infot alati jagama. Põhiliselt tegelevad jahimehed siis metsloomade populatsioonide majandamise ja nende eest hoolitsemisega. See, mis on sihipärane ja töömahukas tegevus. Aasta ringi vaadeldakse loomi ja täidetakse vaatluskaarte metskitse, põdra, punahirve, metssea, hundi, ilvese ja karu kohta. Vaatluskaardid esitatakse ulukiuurijatele, kes selle alusel teevad teadust ja annavad jahimeestele enne jahihooaega küttimissoovitusi.
Jahimehed teavad kõige täpsemini, kes metsas
elavad
Iga aasta 1. aprillil esitavad jahimehed riigile jahistatistilise aruande, kus on kirjas metsloomade arv ja küttimisettepanek ning eelmisel hooajal kütitud isendite arv soolises lõikes. Väikeulukite (rebane, kährikkoer, nugis, šaakal jt) kohta antakse aruandes hinnang arvukuse muutuste kohta. Seakatku tõttu esitavad jahimehed iga kuu 10. kuupäevaks keskkonnaametile aruande küttimise kohta. Igal kevadel korraldatakse ruutloendusi aladel, mis on riigi poolt kindlaks määratud, aruanne esitatakse kümme päeva pärast loendust keskkonnaametile. Ulukite loendamine ja andmete kogumine on oluline mitte ainult riigile, vaid eelkõige jahiseltsidele. Nende alusel saab teha õigeid otsuseid ulukite hoidmisel ja majandamisel. Jahimehed kasutavad moodsaid rajakaameraid, mille abil on võimalik loomade arvukust väga täpselt teada saada. Mõnes hoolsamas seltsis on kaameravaatluspaiku üle kogu territooriumi. Kuna korralikud kaamerad on kallid, siis paigutatakse neid igal nädalal regulaarselt erinevatesse kohtadesse. Nii on võimalik ulukite arv väga täpselt määrata.
Üks osa jahimeeste tegevusest on teadusmaterjali kogumine. Aktiivselt osaletakse marutaudi järelkontrolli uuringutes ja kogutakse rebaste ja kährikute biomaterjali, igal aastal mitu tuhat proovi. Eelmisel aastal võtsid külalisjahtide korraldajad 200 proovi kütitud lindudelt linnugripi uuringute tarbeks. Tuhandeid proove kogutakse kütitud ja surnuna metsast leitud metssigadelt sigade Aafrika katku uurimiseks. Sellel aastal käivitus veterinaar- ja toiduametiga projekt, mille käigus kogutakse proove teedel hukkunud põtradelt, hirvedelt ja metskitsedelt, et uurida põhja poolt liginevat hirvlaste kurtumushaigust.
Kui loom on hädas Ehkki metsloomad on kohanenud eluks metsas, satuvad nemadki hätta. Vahel juhtub see inimeste süül või metsa jäetud prügi tõttu. Nii näiteks päästis jahimees mõnda aega tagasi kährikkoera, kellel oli klaaspurgiserv ümber kaela. Pärnumaa jahimehed vabastasid aastaid tagasi noore kogenematu põdrapulli, kes oli Soomaal Kuresoos laukasse vajunud ega saanud enam omal jõul välja. Viljandimaal päästsid möödunud talvel jahimehed jõge ületanud metssead uppumissurmast. Mitmed linnavalitsused kasutavad jahimeeste oskusi, et linna sattunud metsloomi tagasi oma keskkonda toimetada.
Jahimehed on koondunud seltsidesse
EJSi liikmed on kõik need seltsid, kes väärtustavad koostegemist ja mõistavad, et jõud ühendades ollakse tugevad nii vaimult kui ka võimult. Jahimehed on seisukohal, et ulukid ei ole ainult ressurss, vaid ka suur loodusväärtus. Seda on kõige parem ja läbipaistvam hoida, kaitsta ja kasutada läbi kolmanda sektori organisatsioonide. See tagab laialdase ja toimiva ühiskondliku kontrolli ja hoiab vaos inimliku ahnuse ja omakasu, mis võiks metsloomi ohustada. EJSi kõige kõrgema organi, volikogu poolt on vastu võetud Eesti jahinduse hea tava. Selle järgi on oluline jätta järeltulevatele põlvedele võimalus jahti pidada ning lubada loomade järeltulijatel elada.
Kes on need metsa silmad ja kõrvad?
Eestis on ligi 330 jahipiirkonda, mille keskmine suurus on 10 000–12 000 ha. Neid majandavad valdavas osas mittetulundusühingud, kes on koondunud Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS). EJS kaitseb oma liikmete huvisid, annab välja üht suuremat loodus-
Me oleme täiesti tavalised inimesed. Oleme läbilõige ühiskonnast. Paljud meist tegutsevad põllul ja metsas, samuti büroodes ja tehastes, koolides ja kauplustes. Mõned meist on Riigikogus, paljud on sportlased, on näitlejaid ja kirjanikke, kunstnikke ja autojuhte. Oleme mehed ja naised, isad ja pojad, emad ja tütred. Aga üks on meil ühine: armastus looduse vastu ja soov selle hoidmiseks, kestmiseks ning mitmekesisuse tagamiseks midagi praktilist ära teha. Tunneme loodust ja loomi, oskame seda väärtust kaitsta ja kasutada. Nimetasime 2018. aasta teemaks „Jahindus on looduskaitse“. Meile on parim viis loodust kaitsta seda säästlikult kasutades. Looduse kaitse on meie jaoks praktiline tegevus, mitte tegevusetus. Oleme jahimehed metsa silmad ja kõrvad. Tõnis Korts EJSi tegevjuht
10 || ilma- ja taimetark || maa elu
Jüri Kamenik
ilmatark
Õied toidulauale aiast ja metsaservast
ÄIKESE ARENG
E
elmises ilmajutus tutvustasin ja selgitasin äikese olemust. Ehkki käesolev suvi tundub olevat vä ga äikesevaene, on ometi saabu nud niiskem periood, kui äikeseoht ula tub isegi kuni 50%-ni olenevalt päevast. Niisiis, kuidas äike areneb? Tavaliselt tekib äike siis, kui moodus tuvad piisavalt suure vertikaalse ulatu sega konvektsioonipilved. Nende aren gut saab kõige paremini jälgida termilise äikese korral, mis areneb õhumassi sees aluspinna soojenemise tõttu. Konvekt sioon on tugev just siis, kui õhumass on niiske (kastepunkt vähemalt 14–16 °C), temperatuur on kõrgemal tunduvalt ma dalam (langeb vähemalt 7–8 °C kilomeetri kohta) ja aluspind on võrdlemisi soe. Sel juhul soodustavad olud õhu vertikaalset liikumist ning võivad areneda intensiiv sed tõusvad õhuvoolud. Termiline äike on klassikaline suvi ne äike. See algab sageli selgel hommi kul või kõrgrünkpilvedega, mis on mõni kord arenenud märkimisväärselt kõrgeks. Need on tornjas-sakmelised kõrgrünkpil ved (Altocumulus castellanus), mis ilmu vad tavapäraselt mõni tund enne äikese teket, seega hommikul. Harilikult need päevaajaks kaovad. Ilmudes aga päeva jooksul, jääb pikne tõenäoliselt õhtuse le ajale või ööseks. Mida lopsakamad on tornjad kõrgrünkpilved, seda tõenäoli sem on äike. Kui alumised õhukihid on küllaldaselt soojenenud, hakkavad soojemad õhutas kud ehk termikud kerkima. Aegamööda tõuseb neid järjest enam ja üha kõrgema le, kuni ühel hetkel jõuavad õhutaskud kondensatsioonipiirini. Seejärel hakka vad ilmuma esialgu madalad, siis aga vä he või keskmiselt arenenud rünkpilved, mille kõrgus on väiksem kui aluse laius või võrdne sellega. Nende pilvede sees on tõusvate õhu voolude kiirus 1–6 m/s ja pilvetipud ula tuvad kuni kolme kilomeetri kõrguse le. Pilvede ümbruses ja vahel võivad ol la nõrgad laskuvad õhuvoolud. Tuulise il maga on rünkpilved räbaldunud. Olene valt õhumassi tasakaalust, aga ka muu dest teguritest, võibki pilvede areng sel lega piirduda. Sel juhul lamenevad tekki nud rünkpilved ja omandavad kihtrünk pilvedega sarnased tunnused. Siis nime tatakse neid ka hea ilma ehk lamedateks rünkpilvedeks. Kui pilvede tipud on jõudnud kuueseitsme kilomeetri kõrgusele, hakkavad need jäätuma, sest temperatuur on sel kõrgusel ka kõige soojemal suvepäeval –20…–30 °C. Veetilgad pilves ei jäätu aga kohe, kuigi temperatuur langeb õhu ker kides nullist kraadist madalamale: vee piiskadel ja kapillaarveel on omadus jää da vedelaks ka allajahtunud olekus. Ise gi veel –35 °C korral võib leida pilvedest veetilku. Veel 1. juulil oli Jõgevamaal tuleohuin deks üle 10 000 ühiku. Kuigi sügishõngu liste ilmadega tuleoht vähenes, see siiski ei kadunud – igale poole ei sattunud pii savalt sademeid. Selline tsirkulatsiooni tüüp, et Läänemere idakallas jääb madal rõhuala lääneserva, jääb ilmselt pikemaks ajaks püsima. Sel juhul tulevad madalrõ hulohud ja osatsüklonid põhjast või loo dest ja sademeid võib sisemaal olla väga palju (peamiselt hoovihmad). Õhumass on aastaajale vastava soojusega, aga selline tsirkulatsioonitüüp ei soosi üle 24kraa dist õhutemperatuuri.
Katrin Luke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed
J
uuli on õite aeg ja ku na tänavune loodus on tänu maikuu kuuma le paar-kolm nädalat tavapärasest ees, õitsevad korraga nii tavalisel ajal kui ka õiget aega õitsejad taimed. Õisi on tarvitatud ikka peamiselt teeks, samuti siiru piks, tinktuuriks ja eeterlike õlide valmistamiseks. Siirupit saab kasutada toidu maitses tamiseks. Õite ravi- ja tervist tugevdavad omadused säilivad toiduski. Õites on vitamiine, mineraale, antioksüdante, fla vonoide, eeterlikke õlisid ja ka rotinoidide pigmente, mis kõik meie organismi ja immuunsüs teemi tugevdavad. Õiesalatiks sobivad kõik õr na tekstuuriga õied. Ise kasu tan keelõisi, millest eraldan sü damikud. Herne ja läänekollaka õied eraldan varrest. Salatisse sobivad saialille, päevalille, sep tembris õitseva maapirni, mun galille, valge iminõgese, kurgi rohu, rand-seaherne, lillherne, läänekollaka, kassinaeri, kanni kese, võõrasema, hapuka mait sega begoonia, peiulille, aasku rereha, rukkilille (ilma südami kuta), üheksavägise ja aedvaa gu õie kroonlehed. Õiesalati kasteks kasutada võrdsetes kogustes hea maitse ga õli, sidruni- vm hapukamat mahla, mett või agaavisiirupit. Ained korralikult läbi segada ja õitele valada. Kes tahab pi kantsemat maitset, võib lisada murulaugu, küüslaugu ja tali sibula õisi. Koogi-, keeksi- ja saiataig nasse, ka ürdipirukasse ja pit sasse sobivad saialille, päeva lille, maapirni, põdrakanepi, mungalille, peiulille õied, tera va ohaka keelõied. Kurgirohu õied sobivad sa latitesse, võileiva ja võileivator di kaunistamiseks, kohupiimajm magustoitude garneerin guks. Lehti võib paneerida, kas tes need taignasse. Olen teinud soolast pannkoogitainast, mil lesse lisanud pipart või pipar
rohtu, mis samuti praegu aias olemas. Ravimtaimena väljutab kurgirohi vedelikku, parandab neerude tööd, eemaldab jääk aineid ja tselluliiti, aitab dep ressiooni vastu. Ravimtaimena kasutada seda mõõdukalt (seit se kuni kümme päeva), sest si saldab alkaloide. Põdrakanepi õied sobivad salatisse, õiepungad ja õied on ilusad muffinites ja keeksis, miks mitte karaskis, pannkoo gitaignas või saia seeski. Kurdlehelise kibuvitsa ja roosi õied on paslikud laua kaunistamiseks, siirupi, roosiõli ja roosivee valmistamiseks. Sii rupi valmistamiseks tuleb õitel kannad ära lõigata, et siirup ki be ei jääks. Siis keeta 15−30 mi nutit, lisada sidrunimahl ja kur nata. Kui tahate juustu kõrva le või kasutada moosina, võib lisada moosi- või marmelaadi suhkrut. Roosivett saab teha alko holitõmmisest ja seda hiljem lahjendada. Roosivett kasuta sid tippkokad vanasti kukli te ja saiakeste valmistamisel. Õied panna purki ja kallata üle 40kraadise alkoholiga. Lasta kolm nädalat pimedas seista, kurnata ja panna säilituspude lisse. Võib valmistada teena: lasta termoses tõmmata 20−30 mi nutit, kurnata ja säilitada kül mutatud kuubikutena. Suhk rustatud (suhkrusiirupisse kas tetud ja kuivatatud) roosi- ja kibuvitsaõitega kaunistatakse torte ja magustoitusid.
Kurgirohu õied sobivad salatitesse, võileiva ja võileivatordi kaunistamiseks, kohupiima Foto: SILLE ANNUK / postimees jm magustoitude garneeringuks.
ÕISI ON TARVITATUD IKKA PEAMISELT TEEKS, SAMUTI SIIRUPIKS, TINKTUURIKS JA EETERLIKE ÕLIDE VALMISTAMISEKS. Võilille õied sobivad sala tisse, kevadel, kui neid on pal ju, tasub neist teha siirupit ja veini. Neid lisatakse taignasse ja smuutidesse, paneeritakse. Võilille nuppe võib marineeri da, maitsestades marinaadi tšil li, küüslaugu või tilliõisikutega. Angervaksa õitest valmis tatakse siirupit, millest saab teha morssi ja limonaadi ning sellega võib maitsestada jäätist. Eriti kasulik on angervaksa sii
rup reuma- ja radikuliidihaige tele, sest see ajab organismist välja soolasid ja ravib põletikke. Angervaksa siirupit tehakse õisikutest: umbes 25 suurt õisi kut valada üle siirupiga, mis on valmistatud ühest kilogram mist suhkrust ja liitrist veest. Õisikutele lisada sidrunivii lud (kui koorega, peaks võtma ökosidruni) või hapukat mah la, sobivad ebaküdoonia, kuker puumari, tikker, rabarber, alõt ša. Lasta seista kaks kuni viis päeva, siis kurnata, kuumuta da ja panna purki. Mina hak kan seda juba esimesel päeval jooma. Kui suvel pole aega, võib angervaksa õisi sügavkülma panna ja talvel või sügisel siirupit jaokaupa valmistada. Olen keetnud siirupit isegi kui vatatud angervaksast ja ikka on hea tulnud. Leedriõied sobivad siirupi valmistamiseks, mida kasuta takse nii jäätise maitsestami seks kui joogina külmetuse ja palaviku korral. Rahvamedit
siinis on leeder üks tugevamaid palavikualandajaid. Kõrvitsa ja kabatšoki õied sobivad praadimiseks, isas õied, millel vilja pole, võib kas ta taignasse ja õlis frittida või praadida. Täidiseks võib õie sis se lisada juustu. Mungalille õied sobivad salatisse, võileivale, marinaa didesse. Marinaadi ja lihatoi tu võib kappari asemel panna mungalille seemneid. Seemne te närimine on aidanud kurgu ja suu limaskesta põletike pu hul. Nii lehed kui õied on kasu likud südamele ja veresoonkon nale ning aitavad köha ja bron hiidi vastu. Kui õisi korjata söögiks, peaksid taimed olema enda kasvatatud. Poest ostetud tai med võivad olla väetisi ja tai memürke täis. Metsataimi ko gudes peaks vaatama maan tee äärest kaugemale. Kasutage ainult neid taimi, mida kindlas ti tunnete. Kui kahtlete, küsige asjatundjatelt.
külvikalender: 06.–13.07.2018 10.51
06. R
Vili
07. L
Vili, alates kl 15.51 juur
08. P
Juur
09. E
04.19 22.32
Juur, alates kl 19.58 õis
10. T
Õis
11. K 12. N 13. R
05.48
Istutusaeg
Ilmatark
5. juuli 2018
Õis, alates kl 20.59 leht Leht Leht, alates kl 20.31 vili Kuukalendri koostaja Signe Siim, 2018
MAA
TULI
VESI
ÕHK
maa elu || Aed ja kodu || 11
5. juuli 2018
Jalutuskäik piduehtes Kadrioru pargis Säde Lepik Maa Elu
T
allinna Kadrioru park tähistab 22. juulil oma 300. sün nipäeva, sest just 22. juulil 1718. aastal märgiti siin tsaar Peeter I ja itaallasest pea arhitekti Niccolò Michetti juht nööride järgi maha lossi ja seda ümbritseva aia tulevane asu koht. Juubelipuhuseid üritusi ja sündmusi on pargis olnud eel misest sügisest peale, peoaas tale tõmbab uhkelt joone alla festival „Valgus kõnnib Kad riorus”. Tänavu on see kavan datud 19. ja 20. septembrile – ühest õhtust jäigi juba mitmel aastal väheks, sest park ei ma hutanud kõiki valgusemängu huvilisi enam ära. Suviste kont sertide ja muude ürituste kõrg punkt on muidugi juulis, kava leiate aadressilt http://www. kadriorupark.ee/sundmused/ kadriorg-300.
SUUR ROOSINÄITUS Kadriorg on meie kõige tuntum ja mitmekülgsem park, sest seal on eriilmelisi osi kõigist pargi arengu- ja rekonstrueerimisjär kudest: looduslikust tammesa lust baroki, Jaapani aia ja täna päevani välja. Ühekorraga satud seal mit messe ajastusse ja kui eelmi sest jalutuskäigust on tükk aega möödas, näed kindlas ti midagi uut. Tänavu kas või seda, et 1937. aastal president Konstantin Pätsi soovil Alatski vi mõisapargist Kadriorgu too dud Belvedere Apollo kuju on nüüd punaste lehtedega pöögi taustal ilus hele ja ilma nõuko gude ajal siivsuse pärast lisatud viigileheta. Ise ei märka aga paljutki ja kui pargihuvi on suurem, tasub osaleda pargimuuseumi kuraa tori Elle Pendi juhitud jalutus käikudel, kus kuuleb nii pargi ajaloost kui tulevikuplaanidest. Sellised jalutuskäigud on sel su vel veel 18. juulil, 8. ja 22. augus til ning 5. septembril. Kunsti muuseumis avatav lossi ja par ki tutvustav näitus „Kadriorg 300” jääb aga vaadata 25. no vembrini. Kontserdiväljaku ees olid Roosimäe nõlvad kuuma ke vadsuve tõttu juba enne jaa nipäeva õisi täis. Meie tuntui ma roosikasvataja Rein Joos ti – just tema on sinna vastu pidavad sordid valinud – ku reeritud näitus „100 Eesti roo si” on aga alles ees. See ava takse kavandatust natuke va rem, 12. juulil kell 13, ja jääb avatuks 23. juulini. Peale Roo simäel kasvava rohkem kui 30 sordi pannakse siis Rein Joos ti sõnul välja just nii palju eri sorti ilusaid roose, kui neid sel ajal Eestis õitseb. Roosinäituse avamisel tut vustatakse huvitavat lillade õitega roosi, mille klump püüab alates sellest suvest pilku Lui getiigi kaldal Kreutzwaldi kuju juures. Kadriorus pole see Rosa antifolia muscosa pungamutat sioonina sündinud roos sugugi juhuslikult. Sellist roosi on ar
vatavalt kujutatud lossi peasaa li laeplafoonil. Kui sai uuritud, millega võiks tegu olla, otsiti see soovitud vana roos ühest Hollandi erakollektsioonist üles. RAHVUSLIK VÖÖKIRJAPEENAR Eesti suure sünnipäeva aastal tasub Kadriorus jalutades üle vaadata vöökirjapeenar, mis asub Luigetiigi Lydia Koidula tä nava poolses otsas kahel pool päikesekella. See rahvusroman tiline ajastumärk meenutab par gi suurt rekonstrueerimist aas tail 1935–1940, mil rahvapargis püüti siduda moodsat aiakuns ti meie rahvusliku omapäraga. Ajakirja Loodushoid ja Tu rism 1939. aasta teises numbris on vöökirjapeenra idee ja seal kasutatud taimed hästi jääd vustatud. Sellest kirjutab ar tiklis „Eesti vöökiri ja orna ment musterpeenardesse” Sak samaal Späthi firma puukoolis praktiseerinud aednik, aiaarhi tekt ja kunstnik Albert Undris te (1909–1958). Undriste leiab, et paljudes maades, kus aiakunst on hoo pis kõrgemal järjel, on moodne aiandus pöetavad vaippeenrad hüljanud, kuna parajasti hinna takse hoopis suurt joont, liht sust ja looduspärasust. Meil võiks aga vöökirja kasutami ne mõjuda algupärase võttena ja niisuguseid lillepeenraid on gi Kadriorus juba mitmel aas tal tehtud. „Meil Eestis leidub ilusat vaba loodust külluses, sel lepärast peaksime maa-alasid, mis asuvad linna või aleviku pii rides, rikastama mõne arhitek tuurilise teosega ilupargi või väl jaku näol.
MUSTRI, MIS EI OLE PEENRA JAOKS LIIGA KEERULINE VÕI TIHE, VALIVAD KADRIORU AEDNIKUD JUBA TALVEL JA SIIS OTSUSTATAKSE, MILLISED TAIMELIIGID KIRJA PAREMINI VÄLJA ANNAVAD. Sarnasesse arhitektuurilisse parki sobivadki vöökirjapeen rad,” kirjutab Undriste. Sellist peenart ei tohiks aga teha vaba ma ilmega pargi ossa, loodusli ke põõsarühmade ja looklevate teede äärde, sest /…/ „seal tun dub ta täiesti võõrkehana. /…/ Eesti vöökirjapeenra loomisel peab esiteks rajama erilise arhi tektoonilise väljaku, leidma vas tavalt väärika koha. Et vöökir japeenar oleks kaugemale näh tav, on hea, kui teda saaks ra jada kuhugi tasasele kallakule, näiteks kahele poole mäkke vii vaid treppe, mõne ametiasutise terrassi küljele”. Tasasele maa le tehtud vöökirjapeenar ei või tee äärest aga olla kaugemal kui meeter, „sest muidu ei jää mus ter küllalt selgelt paistma”. Päikesekella väljak tehti 1936. aastal maha lammutatud trammidepoo asemele. „Eesti aianduse biograafilise leksikoni” andmeil istutati 1937. aastal vöö kirjaline ilupeenar Albert Und riste kavandi järgi. Tema kavan
datud võis ilmselt olla ka 1938. aasta peenar, sest juba osunda tud ajakirjanumbris selgitab ta vaippeenra rajamise põhimõt teid ja taimede istutusjärjekor da keskelt äärte suunas just sel le peenra jooniste ja fotode näi tel. Kummagi peenra pikkus oli 20 ja laius kaks meetrit. „/…/ ruudu kujutamiseks on tarvis vähemalt neli taime, risti kujutamiseks viis jne. /…/ Eesti vöökirja mustri kujutami seks peab peenar olema vähe malt kaks meetrit lai, s. o. sel korral, kui suurem hulk taimi on vaiptaimed. Kui aga tahame vaippeenart moodustada õits vatest lilledest, siis peab peenra laius küll olema 3–4 meetrit, ole
nedes taimede suurusest. Võib ju teatud mustreid kombineeri da ka kitsamale peenrale, kuid siis peavad need olema äärmi selt lihtsad, kas ainult sakid või ruudud, sest muidu jääb kuju tatav muster liiga segaseks ega tõuse selgelt esile. Musterpee nart ei ole ka soovitav koosta da ainult vaiptaimedest, sest siis on peenar niiütelda „liiga nudi” ega paku esteetiliselt seda mõnu, kui säärane peenar, kus kasvab ka õitsvaid lilli. Vaiptaimedest moodustatakse mustri peene mad osad /…/, õitsvaid lilli võib kasutada ka mustri keskosaks või kandiks – siis muudavad nad peenra palju efektsemaks ja ela vamaks.”
Kadrioru tänavuses vöökirjapeenras moodustavad kolm lainet valgete, roosade ja lillade õitega kivikilbikud. Foto: Säde Lepik
TOALILL ÜLLATAS PERENAIST ÕIEGA
Õ
e käest pea 15 aas tat tagasi saadud 20sentimeetrisest tutt-paksjalast on sirgunud ligemale 170senti meetrine taim, mis tagatipuks tänavu õitsema hakkas. Türi vallas eramajas elav Signe Ruugla pani kingitu sena saadud kaktuse kasva ma aknalauale, nagu kasva vad tal teisedki lilled. Üsna kiirelt mõistis ta, et tutt-paks jalg on väga tujukas ja näitab kohe välja, kui talle midagi ei meeldi. Selle tõestuseks on lille alumisel osal näha üsna mitu ranti ajast, mil perenaine tal le aknalaudadel meeldivat pai ka otsis. „Ju leidsin talle kasvuks õige koha, sest sirgus teine aina pikkusesse. Imestasin, kuidas minu tutt-paksjalg poe
gade ajamise asemel vaid pik kust viskab,” jutustab Ruugla. Ühel hetkel ei mahtunud lill enam aknalauale. Sellest ki aknalaualt maha tõstmi sest on paksjala jämedal varrel umbes 80 sentimeetri kõrgu sel tugev rant. Kuid siis hak kas rahvapärase nimega Ma dagaskari palmile uus olu se davõrd meeldima, et viskas jõudsalt kasvu. Nii sai sel kevadel julgelt enam kui poolteisemeetriseks sirgunud tutt-paksjalg üle pi ka aja uue poti. Perenaine oli taas mures, kuidas ümbrus konna suhtes kapriisne lilleke selle uuendusega kohaneb. Kui ta märkas lille uhkes tutis veel imelikku moodustist, pidas se da esmalt mõneks haiguseks, kuid lootis, et küllap lilleke po tivahetuse üle elab. Kuna kõigi
nende aastate jooksul polnud pere näinud paksjalga õitse mas, ei osanud nad seda pun gaks pidada. Kui aga moodustis aina suuremaks muutus, uuris Ruugla internetist ja sai teada, et tutt-paksjalg võib tõesti õit sele puhkeda. Nii hakkas pere huviga õie avanemist ootama. Enne jaanipäeva see juhtuski. „Muidugi oli üllatus suur, olime väga rõõmsad. Peaaegu minu kasvu, on ta nüüd meil nagu vaatamisväärsus kohe,” räägib ligemale 170 sentimeet ri pikkune naine. Tutt-paksjalg õitseb juba kolmandat nädalat. Erilist lõhna õiel pole. Kui teised rõõmustavad avalikult öökuninganna õite üle, näitab Ruugla, millise õie võib luua üks muidu vaid te ravate okastega silma paistev tutt-paksjalg. Silvi Lukjanov
1938. aasta peenras kasva sid madalad mätasharjad, süstverilehikud, harilikud santo liinid, kassiurvad ja kõlupead, peenra kant oli lobeeliatest ja alati õitsvatest begooniatest. Mis mustri need kokku andsid, artiklist kahjuks ei selgu. Palju aastaid hiljem on peen ras imetleda saanud aga näiteks Maarja-Magdaleena kihelkonna naise rahvariiete põllevöömust rit ja Väike-Maarja kihelkonna leinavöö oma. Mustri, mis ei ole peenra jaoks liiga keeruline või tihe, valivad Kadrioru aednikud juba talvel ja siis otsustatakse, millised taimeliigid kirja paremi ni välja annavad. Juunis, kui öö külmade oht on möödas, mär gitakse muster nööridega maha ja istutatakse taimed. Taimede valikul on tähtsad õite värvus, õitseaeg ja kestus, kasvukõrgus, peenranaabrite omavaheline so bivus jpm. Taimed peavad end vormida laskma, sest mustrist välja kasvavaid taimi pügatakse iga paari nädala tagant. Taimede kasvu turgutatakse tihedalt kas tes ja lämmastikväetisega, mõ ni taim tuleb vahel siiski välja vahetada. Vaippeenra kirjas on väga head näiteks santoliinid ja verilehikud, neid kasutatakse seal aastast aastasse. Kui uurin, millise kihelkon na mustrit juubeliaastal peen ras näeme, selgitab Kadrioru meisteraednik Aili Kirsel, et tä navu on peenras veidi lihtsus tatult kasutatud mitme must ri motiive. „Mul tekkis korraga soov tuua peenrasse kolm eri värvi lainet ja selleks sai kasu tada ka juba 1937. aastal peen ras olnud taimeliike. Juubeliaas tal annavad just need eriti hea tunde. Üks peenar on 40 ruut meetri suurune ja kahes peen ras kokku kasvab 5874 taime. Seal on 1568 valgete, 1016 lillade ja 1088 roosade õitega kivikilbi kut (Lobularia maritima), 66 si niste õitega ibeeriselehist tuka lille (Brachyscome x multifida), 890 süst-verilehikut (Iresiine lindenii) ja halli tooni annavad 1076 harilikku santoliini (Santolina chamaecyparissus).”
12 || Restaureerimine || maa elu
5. juuli 2018
Lalsi õigeusu kiriku nelitis restaureeriti kogukonnaprojektina Triin Reidla
muinsuskaitseameti restaureerimisja arendusosakonna nõunik
V
iljandimaal Lalsi külas juuni algul toimunud katuse konstru ktsiooni restaureerimise töötoas sai viie päevaga korda Lalsi õigeusu kiriku peakuppel. Korraldatu on üks väheseid jätkusuutlikke restaureerimislaagreid-talguid, millega on ära tehtud erakord selt palju tööd. Et 2018 on kul tuuripärandi aasta, seda enam on põhjust rääkida ühest meie pärandi säilitamise loost. LALSI TÖÖTOA ARGIPÄEV Kolmas päev Lalsil. Äratus kell 6.30. Kiiresti sööma, et kell 8 objektil olla. Viimased unimüt sid ärkavad poolt tundi enne töö algust, ent siiski on kõik õigel ajal kohal. Pärast koos olekut, kus räägitakse läbi päeva ülesanded ja probleemid, minnakse kirikusse tööriistade järele. Eesmärk on maapin nal valmis saada viimased ka tusekonstruktsiooni palki de koopiad ja need üles katu se tellingutele vinnata. Aken de grupp kitib ja värvib akna(lenge). Õhus on pin get ja põnevust, vaikuses lülitatakse end töölainele. Tööd tehes lendab aeg kiiresti. Tellingute alumisel korrusel tegutse jad kõõluvad aknaavade ümber, käed kitised, ülemisel korrusel on aga jõutud olulise hetkeni: ees ootab katusekonstrukt siooni palkide ülesvinnamine ja paika panemine. Kostuvad inglis- ja eestikeelsed hõiked, tehakse nalja ja raske jalaga as tutakse tellingutele. Mõne aja pärast tekib soov pilk peale visata, mis seal te hakse. Keegi kogukonnaliikme test on toonud kohvinurka koo ki, see näpus, turnin ülemisele korrusele. Kook söödud, aitan kuplipealset rukkikõrtest soo justust prügikonteinerisse tas sida, et saaks uue konstrukt siooni paika panna. Pärastlõunal värvin kiri kuruumidesse tekkinud töö
koja nurgas aknaid. Aknagru pi kaaslane ütleb, et enne ta ei lõpeta, kui kirik on valmis. Kõik naeratavad ja noogutavad entusiastlikult. Vabast tahtest midagi sedavõrd suurt uuele elule äratada on ikka võimas tegu. Kell lööb kuuendat õhtu tundi, aga keegi pole seda nägu, nagu tahaks lõpetada. Võtab aega, enne kui tööriistad käest pannakse. Päeva lõpu sisustavad hea seltskond, saun ja agressiivse te sääseparvede peletamine. Uni on hea, sest ühte päeva on mahtunud kümme korda roh kem kui tavaliselt. LAGUNEV KIRIK Kolga-Jaani ehk Lalsi õigeusu kirik asub Viljandimaal Võrts järve ülemise otsa soiste alade piirimail kunagise kuulsa Me leski klaasi – ja peeglivabriku külje all. Nii Lalsi kirik kui ka sealne terviklikult säilinud iko nostaas on riikliku kaitse all. Mõni aasta tagasi oli kiriku sei sukord trööstitu: katuse läbi jooksude tõttu olid võlvid vari semisohtlikud, ruume kroonis veekahjustustega ja pu denev ikonostaas.
HEADE IDEEDE ELLUVIIMISEKS JÄÄB PELGALT ENTUSIASMIST VÄHESEKS, KOGUKONNA SEEST JA VÄLJASTPOOLT TULEB LEIDA AKTIIVSEID INIMESI, KES ETTEVÕTMISELE ÕLA ALLA PANEKSID. Enam-vähem samal ajal ot sustasid kohaliku kogukonna liikmed selle korda teha. Nii sai alguse üks erakordne restau reerimisprojekt – võiks öelda, et restaureerimisime.
Nii nägi välja akende restaureerimise töönurk.
Vaade Lalsi kirikule ajal, kui seda korda tehti.
Heade ideede elluviimi seks jääb pelgalt entusiasmist väheseks, kogukonna seest ja väljastpoolt tuleb leida aktiiv seid inimesi, kes ettevõtmisele õla alla paneksid. Seetõttu on viimasel kahel aastal – 2017 res taureeriti kellatorn ja 2018 neli tis – projekti toetanud eri ins titutsioonid ja ettevõtted, pea mise eestvedajana MTÜ Vana ajamaja ning kohalikud. RESTAUREERIMISPROJEKT KOGUKONNAALGATUSENA Kogukonnaalgatusena restau reerimise praktika on Eestis juba tuttav, erinevused seisne vad tööde mahus. Projekti ula tuse ja pidevuse järgi võib nii sugused restaureerimised jaga da kahte rühma, kusjuures mõ lemal on pärandi säilimise sei sukohast tänuväärne roll. Suu remahuliste projektide näiteks võib tuua Tallinnas Kalamajas asuva Säästva Renoveerimise Infokeskuse maja restaureeri mise (samasuguse ettevõtmise ga alustati eelmisel aastal Tar
tus). Kogukonna ettevõtmise na on korda saanud aga Salla seltsimaja Lääne-Virumaal, kui gi hoone ei ole mälestis. Lalsi õigeusu kiriku restaureerimis talgud kuuluvad pigem esimes se rühma, sest on silma paist
Fotod: Triin Reidla
nud suure töömahu ja järjepide vuse poolest. Loodetavasti jät kub projekt järgmistel aastatel. Koolitusi ja töötube korral davad (kutse)koolid, ülikoolid ja teised asutused, mille puhul paistab silma tendents, et eel
kõige valitakse tööde tegemi seks mõni hävimisohus pärand objekt või muu kogukonna le oluline hoone. Üldjuhul kes kendutakse neis ühele problee mile või töövõttele, mis tehakse päeva-paari või nädala jooksul põhjalikult selgeks. Kirikute restaureerimine ja korrastamine on tänu muinsus kaitseameti pühakodade res taureerimise programmile ning teistele toetustele pidevalt ak tuaalne teema. Eelkõige hoo litsevad sakraalse funktsioo niga hoonete eest nende oma nikud või kogudus. Seda enam on ebatavaline Lalsi talgute ob jekti valik olukorras, kus suur hulk osalejaid ei ole seotud ko ha, sealse koguduse ega kon fessiooniga. Pigem kannustas osalejaid soov saada huvitavat praktilist kogemust. Pealegi pa kub vabatahtlik töö suurt ra huldust ja loob ühtekuuluvus tunnet. Kuidas Lalsi õigeusu kiriku talgute praktikat edaspidigi ra kendada? Eelkõige peab moti vatsioon tulema kogukonnalt, et leida osav projektikirjutaja ja – juht. Sama kehtib hoone va likul. Loodetavasti inspireerib Lalsi õigeusu kiriku restauree rimise viis kogukondi üle Eesti panustama oma kodukandi või maakoha pärandi säilimisse.