Maa Elu 17. detsember 2015

INDREK PALU: MULLE ENDALE MAITSEVAD KAALIKAKRÕPSUD, NEED ONGI ROHKEM MEESTE LEMMIKUD.

AUDRU PUIDUMEISTER TAHAB TÄIUSLIKKUST ÄRI LÄKS KÄIMA TÄNU ROOTSLASELE, KES ESITAS TELLIMUSE SUVENIIRIST ÕNNEKELKUDELE.

AASTAVAHETUSEKS OMA ÕLU

ÕLLETEGU ON JUSTKUI KÜPSETAMINE, KUS TÄPSELT RETSEPTI JÄRGIDES POLE VÕIMALIK EKSIDA.

17. DETSEMBER 2015 • NR 2 (30)

2 || SEAKASVATUS || MAA ELU

kinnisvaraleide

PÕNEV KINNISVARA

M

aa Elu jätkab portaalist soov. ee huvitavamate kinnisvaraleidude väljanoppimist. Valiku tegi Peeter Raidla. (ME)

Kohtla-Järve Sompa linnaosas on kinnisvarahinnad sedavõrd põhjas, et pelgalt 5500 euroga on võimalik endale soetada pool maja ehk kaks kahetoalist korterit, mis asuvad kahekorruselise maja ühes tiivas teineteise peal. Kokku ligi 120 ruutmeetrit, mis teeb ühe ruutmeetri hinnaks 45–46 eurot. Muide, ühes korteritest on uus kamin-ahi. Ja kaupluski asub üle tee.

Seda, et ka maal on võimalik täiuslikku luksust nautida, kinnitab Harjumaal Kiili vallas asuv 2007. aastal valminud kahekorruseline maja. Hind on küll üsna krõbe, 190 000 eurot. Maja juurde kuulub abihoone, mille katuse all on ka garaaž. Elamut ümbritsevad viljapuud ja marjapõõsad ning hooldatud iluaed.

Soovi korral saab uus omanik ka kogu praeguse sisustuse endale.

Sisuliselt sama hinnaga, täpsemalt 170 000 euro eest on võimalik endale Valgamaal Karula vallas soetada palkmaja koos rehealuse, lauda, sauna ja töötoaga. Tõsi, hinna sisse mahub ka 48,9 hektari suurune maalahmakas, milles 22 hektarit on metsa ja 20 hektarit põllumaad. Müügikuulutuses lisatakse, et kinnistul asub järvega piirnev osaline rannarajoon.

Kel rohkem ruumi vaja, sellele peaks sobima 1932. aastal Märjamaa vallas valminud koolimaja, mis on võimalik kohandada vastavalt vajadusele hooldekoduks või puhkekeskuseks. Kahekorruselises kivihoones on pinda 240 ruutmeetrit. Hind 130 000 eurot, kuid selle üle annab tingida.

Veidi väiksema maja, kus pinda 180 ruutmeetri, saab tervelt seitse korda odavamalt ehk 18 000 euroga Viljandimaal Mõisakülas. Maja on saanud uue katuse, ka puitaknad on restaureeritud, mõnes toas on jõutud panna uus tapeet ja põrand korda teha.

Tualettruumi viimistlemisel renoveerija jõud paraku rauges.

17. DETSEMBER 2015

Seakasvatajad astuvad ministri vastu peeter raidla maaelu@ajaleht.ee

E

esti suurimate seakasvatusettevõtete juhid, ASi Rakvere Farmid juhatuse esimees Teet Soorm ja Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees Urmas Laht taunivad maaeluministri Urmas Kruuse tegevust.

Olgu lisatud, et Soorm on ühtlasi suurima lihatootja ASi HKScan Estonia juhatuse esimees. Ja et Aretusühistu koondab enda alla ligi 40 protsenti Eesti seakasvatusest.

Laht leiab, et minister püüab seakasvatajaid ja lihatootjaid omavahel tülli ajada.

Soorm esitas aga maaeluministeeriumile taotluse algatada juurdlus tõestamaks, et Urmas Kruuse on oma sõnavõttudes vassinud. Viidates seejuures eelmises Maa Elus ilmunud Kruuse intervjuule, kus minister väitis, et sealihakonservide hankes olevat HKScan Estonia sealihakonservide valmistamisel kasutanud Soomest imporditud sealiha. Sisuliselt palus Soorm alustada juurdlust iseenda tegevuse üle.

Kui ilmneb, et ministri väited ei vasta tõele, peaks Kruuse Urmas Lahe meelest ametist lahkuma, samamoodi nagu lahkusid pärast usalduse kaotust ametist Vireeni juht Rait Persidski ning veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel.

Teet Soorm nõustuks ka pelgalt ametliku vabandamisega.

Vastakaid arvamusi tekitanud konservihankes, mida nii Soorm kui ka Laht peavad paljuski mõttetuks, on lubatud kasutada üksnes Eesti niinimetatud kolmanda tsooni sigu. Selgituseks olgu öeldud, et seoses sigade Aafrika katku levikuga on kogu Eesti jagatud kolme tsooni.

Kolmandasse tsooni on arvatud need alad, kus kodusigadel on diagnoositud sigade Aafrika katk. Selles tsoonis asuvad seafarmid, kus küll katku ei ole diagnoositud, ei tohi elussigu ega sealiha eksportida ning kogu nende sigadest valmistatud toodangut tohib müüa üksnes Eestis. Olgu öeldud, et kolmandasse tsooni jääb ligi veerand või enamgi Eestis kasvatatavatest kodusigadest.

Teise tsooni on arvatud alad, kus sigade Aafrika katk on diagnoositud metssigadel.

Ka teise tsooni elussigu ei tohi eksportida, ent kui sead saata Eesti tunnustatud tapamajja, siis tohib eksportida rümpasid ehk siis sealiha. Esimeses ehk niinimetatud puhvertsoonis asuvate farmide sigu tohib ka elusast peast eksportida, mõistagi ka sealiha. „Tõ ep o ole st , HKScan Estonia importis kolmandas kvartalis 4000 nuum-

siga, see on umbes 1,2% kogu Eestisse aastas imporditava sealiha mahust,” selgitab Soorm. „Siinkohal tuleks aga välja tuua, et Eesti importis 2014. aastal 28 miljonit kilogrammi sealiha ja kui praegust seakasvatuse olukorda vaadata, siis see kogus ilmselt suureneb. Pöörde tooks protsessi ainult kolmanda tsooni piirangute lõppemine Eestis. Teatavasti tegutseb meie ettevõte üle Baltikumi ja müüme 50% oma toodetud lihatoodetest Eestist välja.”

Teet Soorm lisab, et HKScan Estonia peab eksporti jätkama. „Tuleb ükskord aru saada, et kolmandast tsoonist pärit sigade liha on välja müüa keelatud ja selleks oli meie jaoks ajutiseks lahenduseks elussigade import Soomest. Kui sattuski mõni Soome sigadest lõigatud lihatükk Eesti turule, siis mis kahju meie Eesti seakasvatus ja Eesti liha-

URMAS LAHT JA TEET SOORM ON KINDLALT SEDA MEELT, ET TAASTADA TULEKS EMISETOETUS, MIDA EESTIS MAKSTI VIIMATI 1999. AASTAL.

tööstus sellest said? Pealegi on kogu Eesti turg täis importsealiha ja importsealihast toodetud valmistooteid, mida müüakse pääsukesemärgi, Eesti lipumärgi ja kõiksugu muude kvaliteedimärkide all.”

Nii Soorm kui ka Laht tõdevad, et Eesti juhid ei ole seakasvatuse tegelikest probleemidest siiani aru saanud, ehkki seakasvatajad on käinud nii ministri kui ka peaministri jutul. „Näiteks kuulutas PRIA seakasvatajatele välja investeeringutoetuse summas 12,6 miljonit eurot, mis kujunes aga enamasti seakasvatussektorist väljumise toetuseks,” sõnab Laht.

Eesti 800 väiketootjast esitas taotluse toetuse saamiseks vaid 15, kellest kvalifitseerus seitse kogusummaga 120 000 eurot, loetleb Urmas Laht kogutud andmeid. Suurematest tootjatest osutus abikõlblikuks 31 farmerit, kellele anti 3,47 miljonit eurot. Toetuse määr oli seejuures 40 protsenti projekti maksumusest.

Ehk siis ühtekokku eraldati projektikõlblikeks toetusteks 27,6 protsenti 12,6 miljonist eurost, mis algselt välja lubati. 9 miljonit eurot jäi lihtsalt kasutamata, ehkki seakasvatus vajaks seda hädasti, kuid muuks otstarbeks.

Laht võtab jutuks nõndanimetatud tootmisemiste ehk põrsaste sünnitamisele spetsialiseerunud emistega seotud probleemistiku. Kui veel eelmisel aastal oli Eestis 33 000 tootmisemist, siis 2016. aastaks võib neist alles olla veidi üle poole. Näiteks Eesti Tõusigade Aretusühistu alla koondunud farmides oli 2013. aastal 14 500 tootmisemist, 2014. aastal 11 900 ja oktoobriks 2015 vaid 7800 emist.

Urmas Laht ja Teet Soorm on kindlalt seda meelt, et taastada tuleks emisetoetus, mida Eestis maksti viimati 1999. aastal. Kui Aretusühistul on alles veel 7800 emist, siis näiteks Rakvere Farmidel 8350 (oli 10 500 emist).

Laht nimetab ka vajaliku toetussumma – 500 eurot emise kohta aastas. Ja vaja oleks seda maksta vähemalt kaks aastat järjest, et seakasvatus Eestis päriselt ei känguks. Muide, see 9 miljonit eurot, millest eespool juttu oli, mis kasutamata jäi ja mis oli mõeldud sigade heaolu parandamiseks, kataks suures osas emisetoetusteks vajamineva aastasumma.

Seejuures ei maksa unustada, et sigade taastootmine on pikk protsess. Alates emise paaritumisest kulub põrsa sirgumisele tapakõlblikuks nuumseaks 280 päeva.

Teet Soorm, AS HKScan Estonia foto: elmo riig/sakala juhatuse esimees.

MAA ELU || TEHNIKA || 3

17. DETSEMBER 2015

JAAPANI TRAKTORID ON HINNAS. Stokker Agri Paide esinduses näidatud Kubota traktorid on Jaapani tehnika tippkvaliteet. 1890. aastal asutatud suurkorporatsiooni plaan on võimas: paari aasta pärast võiks iga kümnes maailmas müüdud põllutöömasin olla Kubota toodetud. Seda rõhutas ka Mecro Grupi juhatuse esimees Priit Prints.

Oranž revolutsioon: Jaapani tehnika murrab Eesti traktoriturule kuido saarpuu

maaelu@ajaleht.ee

A

utosid pungil täis Paide äärelinna tänavad, rohkem kui 200 huvilist ülesrivistatud uhiuute traktorite ja kommunaaltehnikaga tutvumas – Kubota esitlemine potentsiaalsetele ostjatele oli kõike muud kui tagasihoidlik.

SUUREMAD HAAKERIISTAD VAJAVAD VÕIMSAMAT VEDAJAT Mecro Gruppi kuuluv Stokker Agri OÜ on Baltikumis Kubota edasimüüja alates hilissügisest. „Stokker Agrit tuntakse üldiselt kui John Deere’i edasimüüjat, kuid liisk langes nüüd ühehäälselt Kubotale, sest tegemist on maailmas väga tuntud tootjaga,” selgitas Stokker Agri juhataja Kristo Busch. „Näiteks Ameerika Ühendriikides on Kubota alla 120hobujõuliste traktorite segmendis turuliider. Nad on maailmas ühed suuremad diiselmootorite tootjad.”

Eesti traktorimüügiturul on valik päris lai. Avakõnes Stokker Agri eesmärgist – teha Kubotast kümne aastaga ka siinmail teatud ja hinnatud kaubamärk – rääkinud Busch ei teinud ühtegi teist tootjat maha, kuid kinnitas uuesti, et Kubota oranži värvi traktorite näol on tegemist kvaliteetse Jaapani tootega, mis suudab ka madalamas hinnaklassis pakkuda ostjale väga häid valikuid. „Stokker Agri eelis on tugev müügivõrgustik. Tunneme oma kliente ning meie kogenud hooldemehed suudavad hooldada nii vana rohelist (John Deere) kui ka kollast (JCB) või uut oranži (Kubota) tehnikat.” Üks Kubota traktorite uudistajaid oli Eesti aasta põllumees 2005, Türi vallas asuva Takkasaare talu peremees Arvo Kuutok. Esimesena asjana tuli kogenud põllumehele uusi traktoreid uurides üllatusena tootja poolt lubatud suur liikumiskiirus, mis küündivat ka suurematel neljarattalistel kuni 75 km/h. „See on traktori jaoks ikka päris suur number,” sõnas ta.

Kuutok peab traktori valimisel tähtsaks mitut asja. „Muidugi on oluline hind, kuid ka teeninduse lähedus talule. Loomulikult peab tee-

foto: dmitri kotjuh

nindus töötama kvaliteetselt ja kiiresti,” selgitas ta. „Traktoritel hindan ennekõike töökindlust ja võimsust. Pakun, et Kubota 170 hj jääb meile väikseks. Olemasolevad traktorid on meil 190 hj ning sellestki võimsusest kipub mõnes töölõigus väheseks jääma: haakeriistad ja kõik muu lähevad ju üha suuremaks ning vajavad rohkem jõudu. Samas eks nii tõuseb ka tootlikkus.”

KUBOTAL ON HEA JÄRELTURUVÄÄRTUS, KA KASUTATUD MASINAD ON VÄGA HINNATUD. VALIKUT JAGUB Stokker Agri Kubota tootejuht Robin Aringo kinnitas, et kommunaalettevõtete, põllu-

KUBOTA Kubota tütarettevõtted toodavad ja/või turustavad tooteid rohkem kui 130 riigis. Kubota Corporationi konsolideeritud käive 2015. aasta 31. märtsi seisuga oli 14,7 miljardit dollarit. Kubota tootmis- ja turustusettevõtetes töötab kokku 35 487 töötajat.

Toodetakse nii tööstuslikke kui ka traktoritele ja muudele masinatele mõeldud diisel- ja bensiinimootoreid, kombaine, traktoreid, põlluharimisseadmeid, ehitustehnikat, torustikke, müügiautomaate jpm.

Allikas: www.stokkeragri.ee

meeste ja võimalike kodukasutajate huvi Kubota traktorite vastu on elav. „Kubotal on hea järelturuväärtus, ka kasutatud masinad on väga hinnatud,” kiitis ta. „Need masinad on multifunktsionaalsed, näiteks Kubota kuni 60 hj kommunaaltraktoritele saab „kõhu” alla panna ka niiduseadme, mis paljudel teistel tootjatel on vaid väga väikestel mudelitel. Nutikalt on konstrueeritud ka eesmisele ja tagumisele rippsüsteemile sobivate lisaseadmete kasutamiseks vajalikud liidesed.”

Hinnanäitena tõi Aringo välja väiksemale hobitalunikule sobiva ja frontaalkopaga varustatud B-seeria Kubota traktori B1820. Sellise, 20 hj traktori hind on umbes 12 000 eurot (lisandub käibemaks).

Müüdavatele traktoritele pakutakse kuni viieaastast tehasegarantiid.

Takkasaare talu on seni eelistanud Valtra traktoreid. Teenindus asub koduvallas Türil ning mängus on ka aastatega välja kujunenud isiklikud tutvused.

Mis peaks juhtuma, et Takkassaare pöörduks Kubota usku? „Peaksin lotoga võitma mõned miljonid,” oli Arvo Kuutokil vastus valmis. „Otsest vajadust ega ka raha, et vanad traktorid jätta ja uued asemele võtta, ei ole.”

Viimane Paides esitletud traktoritest jõudis Eestisse alles detsembri alguses. Tege-

KOMMENTAAR andrus lund OÜ Estonia juhatuse liige

Kõik uued tulijad, eriti kui tegemist on mootoriturul väga tuntud Kubotaga, on siinsele traktoriturule oodatud. Loodan, et masinate müügihinnad tulevad head ja müüjate konkurents kasvab.

Olen nende traktorit Hannoveris Saksamaal oma silmaga ka varem näinud ning mulje oli positiivne. Tegemist on korraliku traktoriga, kuid pigem huvitab mind just hind. Kui see on paigas, on nad turul tugevad tegijad.

Seda, et OÜ Estonia tulevikus vaid ühe kindla tootemargi peale üle läheks, ei saa kunagi väita. Praegu kuulub meie masinaparki eri tootjate traktoreid, nagu Fendt, John Deere, New Holland ja Valtra. Töötavad ka mõned Belarusid.

mist oli M7-seeria traktoriga, mida toodetakse erinevalt teistest seeriatest Jaapani asemel Prantsusmaal.

Stokker Argi keskused asuvad Paides, Tallinnas ja Tartus ning Kubota tehnikat esitletakse 2016. aastal Eestis kindlasti mujalgi.

Eelnevalt esindas Kubota kaubamärki Eestis Konekesko.

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

KES LEVITAB KUULUJUTTE?

A

eg-ajalt võib Eesti võimukandjate suust kuulda väiteid, mis panevad esimese hooga pead raputama. Kusjuures nii mõnigi kord on hiljem selgunud, et ühel või teisel väitel polegi alust.

Tänavu novembris, kui Romet Rässa 2015. aasta põllumehe tiitliga pärjati ja sel puhul pidulikku galat peeti, ütles president Toomas Hendrik Ilves muu hulgas: „Riik korraldabki kodumaise liha kokkuostu konservide valmistamiseks, mis on õige ja hea. Kuid samal ajal olen kuulnud, et Eestisse imporditakse sealiha juurde. Põllumajandusorganisatsioonid, mis teie sellest arvate?”

Samas on üldtuntud tõsiasi, et liha import on juba aastaid olnud palju suurem kui meie enda liha eksport. Statistikaameti andmeil veeti näiteks 2014. aastal liha ja lihatooteid Eestisse sisse 94,2 miljoni euro ja Eestist välja 46,2 miljoni euro eest.

Käesoleval aastal ei ole tendents muutunud: esimese kümne kuuga oli liha ja lihatoodete eksport 40,9 ja import 77,7 miljonit eurot. Ja selles pole midagi uut. Seni ei ole see meie presidenti ärritanud.

Eelmises Maa Elu numbris võimendas maaeluminister Urmas Kruuse sisuliselt sama väidet veelgi, öeldes ajakirjaniku küsimusele vastates: „Riik tegi sealihakonservide tellimuse, aga esimene partii konserve valmis Soomes kasvatatud sigadest. Mulle ei jäänud kuidagi kõrvu, et Eesti oma seakasvatajad selle vastu väga ägedalt protestinud oleksid.”

Maaeluministeeriumi valitsemisalas tegutseva veterinaar- ja toiduameti üks ülesandeid on korraldada ja teostada järelevalvet toidu, toidu töötlemise ja turustamise üle, samuti ettevõtete üle, kus käideldakse toitu. Ehk siis ameti otsene kohustus on välja selgitada, kas sealihakonservide valmistamisel tõepoolest hanke tingimusi rikuti. Minu teada ei ole veterinaarja toiduamet midagi sellist tuvastanud.

Probleem on tegelikult märksa laiem.

Mitte et selles midagi taunimisväärset oleks, kuid on ju teada, et mitmed Eesti lihatööstused kasutavad toorainena üksnes importliha. Kui heita pilk meie poelettidele, siis on sealgi müügil paljuski importliha. Iseasi, kas selle kohta ostja informeerimiseks alati ka viide on pandud, mida Eestis kehtestatud reeglid nõuavad.

Kahtlen selles tõsiselt. Eks seegi on omamoodi kuulujutt: pood müüb justkui Eesti liha, mis tegelikult polegi Eestist pärit.

Nii tekibki küsimus: kes levitab Eestis kuulujutte? Ja kes vastutab siis, kui need kuulujutud tõele ei vasta?

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee, telefon 739 0390 Müügijuht Jane Barbo jane.barbo@ajaleht.ee, telefon 526 3578 Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2015

4 || JUUST || MAA ELU

17. DETSEMBER 2015

Kodumaised käsitööjuustud valmivad Misso korterelamus

OÜ Juustupoisid juuste saab praegu osta peamiselt laatadelt ja messidelt, sest koduköögis valmistatud toodangut tohib müüa vaid ise otse tarbijatele. Uuel aastal kolivad nad aga juustuvalmistamise uude fotod: erakogu tootmishoonesse.

Misso juustumeistrid Kaido Piiri (vasakul) ja Mirek Sulu.

maarja otsa

maaelu@ajaleht.ee

Ü

hes Eesti kaugeimas nurgas Misso külas Võrumaal valmistavad kaks tegusat noormeest – Mirek Sulu ja Kaido Piiri – kodumaiseid maitselisanditega käsitööjuustusid. Seni on tootmine käinud koduköögis, uuel aastal valmib aga uus tootmishoone.

Tänavu jaanuaris asutatud osaühingul Juustupoisid on seljataga tegus aasta. Alles möödunud aasta alguses tegid Mirek Sulu ja Kaido Piiri esimesed katsed juustu valmistada.

Praegu tuleb koduköögist iga kuu vähemalt 150 kilogrammi juustu ning uue aasta esimesel poolel kolitakse tootmine üle uude tootmishoonesse.

Lisanditega maitsejuustude tootmine, nagu paljud uued asjad ikka, sai alguse enda vajadusest. Mirek Sulu ja Kaido Piiri meenutavad, kuidas nad taht-

sid kaugelt tulnud külalisi võõrustada hea eestimaise söögiga, kuid avastasid poes, et peaaegu kõik maitselisanditega juustud on välismaised. „Kuna Mirek õpib Eesti Maaülikoolis toiduainetehnoloogiat ja mina täiendan ennast ärijuhtimise valdkonnas, siis tekkiski mõte hakata üheskoos tegema eestimaiseid maitselisanditega juustusid,” kõneleb Kaido Piiri ettevõtte sünniloost.

JUUST POHLADEGA OÜ Juustupoisid tootevalikusse kuuluvad naturaalne talujuust ning veel üheteistkümne eri maitselisandiga juustud. „Varem oli kõige populaarsem köömnejuust, kuid enne pühasid lä-

Enim populaarsust on kogunud Juustupoiste köömnetega juust, kuid enne jõule on väga nõutuks osutunud ka juust pohladega.

heb väga hästi müügiks ka jõuluhõnguline juust pohladega,” lausub Kaido Piiri.

VARASEMALT TEADSIN JUUSTUTEGEMISEST AINULT SEDA, ET JUUSTU TEHAKSE PIIMAST, KUID NÜÜD SAAN ISESEISVALT KOGU PROTSESSIGA HAKKAMA, ÜTLEB KAIDO PIIRI. Enamik maitseid on juustumeistrite selgitusel sündinud klientide tagasiside põhjal, nii et noored ettevõtjad kuulavad kliente väga tähelepanelikult. Selleks on nad koostanud ideepanga, kuhu koguvad kõik mõtted-soovitused oma järge ootama selle järgi, kuidas neid täita jõuab.

Kõik nende juustud on valmistatud Eesti toorpiimast ning seetõttu kõrge rasvasisa ldusega. Omanäoliseks muudab tooted seegi, et päris sa-

masugust Juustupoiste juustu mitu korda osta ei saa. „Tootmiskogused on väikesed ja iga partii on varasemaga võrreldes pisut teistsugune,” räägib Kaido Piiri.

UUS TOOTMISHOONE AVAB POEUKSED Siiani on Missos valmistatud käsitööjuuste müüdud laatadel ning välja on kujunenud oma püsiklientuur.

Kuna koduköögis toidu käitleja võib oma toodangut müüa ainult otse kliendile, siis on kõikide poodide uksed juustumüügiks veel suletud. Uue aasta alguses on aga plaan avada Vastseliinas oma tootmishoone, et kaup jõuaks laiema tarbijaskonnani. „Kahe poega on räägitud ning meie tooteid soovitakse müüki võtta,” märgib Kaido Piiri ja lisab, et reaalseid kokkuleppeid saab hakata sõlmima loodetavasti niipea, kui uus tootmishoone valmis.

Alustav ettevõte on saanud EASilt starditoetust juustu valmistamiseks vajalike seadmete ostuks. Väikese tootmishoone ostu ja renoveerimise kulud kaetakse aga peamiselt seni juustumüügist saadud tulust.

JUUSTUPALLIDE RETSEPT • • •

Pärmilehttainas, 500 g Juustupoiste köömnejuust riivitult, 300 g Rulli lehttainas 500 x 400 mm suuruseks, puista peale riivitud köömnejuust ja keera tainas rulli. Lõika tainast 2,5–3 cm jupid ja rulli käte vahel palliks.

Jäta 30 minutiks kerkima ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 20 minutit. Saad krõbeda koorikuga pallid, mille keskel on mõnus sulajuust.

JUUSTU VAHATAMINE Senini on Kaido Piiri ja Mirek Sulu omal jõul kõigi töödega hakkama saanud, kuid uude tootmishoonesse võetakse töökäsi appi. „Kuna vahatame kõik juustukerad käsitsi ja tarbija soovil valmistame kõige rohkem 250–300grammiseid kerasid, siis see on koht, kus vajame abi,” sõnab Kaido Piiri.

Noored ettevõtjad nendivad, et seljataha on jäänud tormilise arenguga aasta. „Varasemalt teadsin juustutegemisest ainult seda, et juustu tehakse piimast, kuid nüüd saan iseseisvalt kogu protsessiga hakkama,” kinnitab OÜ Juustupoisid üks eestvedajaid Kaido Piiri.

MAA ELU || UUDISED || 5

17. DETSEMBER 2015

SILMUPÜÜDJATE ÕIGUSKUULEKUS JÄTAB ENDISELT SOOVIDA

D

Hoidistekonkurss 2015.

foto: marianne loorents / virumaa teataja

Hoidistekonkurss on kirju kui paabulinnu saba anu viita-neuhaus Virumaa Teataja

V

iis aastat järjepanu on Virumaal asuv Käänu talu ja Kaarli rahvamaja võtnud südameasjaks vedada kohalikku lehte kaasates maitsvat ja omanäolist konkurssi. Iga vilgas ja tubli peremees või -naine toob sügiseti oma keedused auväärsele žüriile maitsta ja hinnata. Viimastel aastatel on lauad lookas: 100 soolast ja magusat imemaitsvat hoidist tuuakse sahvrist välja teistelegi mekutada.

Konjaki, mustika ja tumeda õlle sinepid olid need, mille sedakorda tõi konkursile legendaarne osaleja Marika Pedanik (61). Tema head-paremad siirupid, liköörid, moosid, marinaadid ja salatid on trooninud konkursi esiviisikus kõik aastad. Esimesel korral, 2011. aastal oli ta võistlustules kuue hoidisega. Kohe saabus ka edu: Eesti kapparite ehk marineeritud kressiseemnetega viis ta koju uuenduslikkuse tiitli. Žürii esimees, Georg Ots Spa Hoteli peakokk Toomas Leedu nentis tookord, et sooviks seda erilist hoidist pakkuda ka oma restoranis. Praegu seda Saaremaa spaast ei saa, kuid tunnustus pani naise edasi katsetama. Järgmisel aastal tõi ta Amsterdami sibulatega võidukarika koju.

Teine kohtki kuulus nobedale naisele – meeste moosi eest.

Kuid aasta hiljem tema moose konkursil ei olnud.

EI JÕUDNUD KONKURSILE „Hoidised olid valmis pandud, aga viimasel päeval, kui neid sai viia, oli mul tööpäev, nii ei jõudnudki kohale,” räägib Pedanik, kes on viimastel aastatel taas võistlustules. „Ikkagi huvitav, kas löön teised üle,” muigab naine, kelle sõnul teeb ühe osaleja murakamoos ta mõnusalt kadedaks. „Südamega, puhta maitsega ja hästi tehtud,” kiidab proua, kes ise valmistab keeduseid samamoodi. Hoidiste spetsia-

list nendib, et tema kätetöö aluseks on retseptid. Õigemini nende algus ja lõpp. „Varieerin, teen kõigepealt paar purki valmis, maitsen ja siis hakkan timmima. Annan teistele maitsta. Sel aastal tegin võistluseks paprika õlle ja meega, seal oli õunaäädikas sees, panin vähe, aga vend ütles ikka, et liiga palju, tapab teised maitsed ära. Jäigi viimata,” kinnitab naine.

Inspiratsioonist rääkides tunnistab ta, et mõte töötab kogu aeg. „Mul olid hostad, söödavad lilled, õitsesid ära ja mõtlesin, kas neid saab ka purki panna, äkki annab pestot teha,” räägib Pedanik, kes talitas samamoodi ka oma kuulsat kressiseemnesalatit tehes. „Seda tegin juba ammu, see polnud mingi uudis. Kressidest saab suurepärast salatit. Mis siis seda marineerida,” imestab katsetaja, kes usub, et aias on kõik söödav.

IGA VILGAS JA TUBLI PEREMEES VÕI -NAINE TOOB SÜGISETI OMA KEEDUSED AUVÄÄRSELE ŽÜRIILE MAITSTA JA HINNATA. Ühe konkursi lõppedes on Pedanikul juba uued ideed ootel. „Tahaksin proovida midagi teravamat – selle ma teen.

Magusast piprast valmib samuti kindlasti midagi. Seemneid pole nagunii saada, seda võib öelda küll,” muigab Pedanik, kel soov valmistada pihlakamoosi valgetest ja kollastest marjadest ning leedripuumarjadžemmi. „Aga neid saab ainult saarelt, peaks organiseerima,” ütleb aktiivne naine, kes püüab teha sellist kraami, mille lapselapsed heaks kiidavad.

SOOLANE PLOOM JA MAGUS SIBUL Vanavanavanaema, küll üks teine, hüüdnimega Paabu, oli tegelikult inimene, kelle austu-

seks ja tänuks selline konkurss sündis. Idee autor Viljar Liiva ütleb, et tema südantsoojendavad toiduga seotud mälestused on pärit just lapsepõlvest. „Unustamatud olid nädalavahetused Paabu metsatalus toidulaua ümber. Paabu ise naljatas, et nädal aega küpsetab ja ootab reede õhtut, mil lapsed taas rikkaliku hõrgutistega kaetud laua ümber kogunevad,” meenutab Liiva, kes tähtsustab konkursi kaudu iga (vanavana)ema, perenaist ja -meest. Neid, kelle sahvririiul on sügisvärvilistest hoidistest kirju nagu paabulinnu saba. Kes julgevad peale traditsiooniliste hoidiste katsetada uuenduslike ideedega. Nii juhtuski sel aastal, et ploomist sai võitja soolaste kategoorias ja magusa võidumehe põhikomponent oli hoopiski sibul.

KÕRVITSAST JA ÕUNTEST SAAB IKKA HOIDIST Üllatuslikult märgib aga Liiva, et midagi väga erilist pole tema jaoks nende aastate jooksul veel olnudki. Esimesel aastal olnud ta lausa pettunud, et nii igavaid asju tehakse. „Tegelikult on inimesed lihtsalt tagasihoidlikud, ei too oma parimaid asju konkursile,” arvab ta ja kiidab viimaste aastate tšillist keeduseid. Eriskummalisest ja erilisest unistades loodab korraldaja, et põrutav toode lõpuks konkursile jõuab. „Näiteks leedrimarjad, neid polnud kunagi söönud. Meil on aedades ka uusi marju, needki pole meieni jõudnud,” imestab Liiva, kelle sõnul polegi hapukurgid ja seened need, mida hoidistajad konkursile toovad. „On olnud aastaid, kus neid polegi. Tundub, et kõrvitsaga katsetatakse üsna tihti,” pakub Liiva, kelle sõnul annab ka praegu, keset jõulukuud selle köögiviljaga eksperimenteerida. „Ega palju valikut pole, kuid kõrvitsast ja õuntest saab ikka hoidist,” kinnitab proff, kes ise läheb oma uhkesse sahvrisse, kus on valikut küll ja veel, ning vaatab, mille järele just parajasti isutab.

etsembri alguses Narva jõel tehtud reidil avastasid inspektorid taas üle poolesaja märgistamata silmutorbiku ja mitu statsionaarset silmupüünist. „Ehkki selle sügise suurematest reididest ei ole palju aega möödas, leidsime seegi kord mitu märgistamata silmutorbikute jada kokku 561 silmutorbikuga,” ütles keskkonnainspektsiooni Ida-Virumaa büroo juhataja Aivar Lainjärv.

Lisaks sellele likvideerisid inspektorid kaheksa kividest ja laudadest ehitatud statsionaarset silmupüünist, mis paiknesid Narva promenaadi vahetus läheduses ja mis tundusid olevat ehitatud üsna hiljuti. Seekordse reidi tulemusena alustati ka kaks väärteomenetlust.

Eelmine suurem reid toimus Narva jõel novembri al-

Silmud.

foto: marianne loorents / virumaa teataja

guses ja siis avastasid inspektorid 3888 nõuetekohaselt tähistamata silmutorbikut. Samuti eemaldasid inspektorid püügilt neli jada põhjusel, et kalapüügiloaga lubatud 78 silmutorbiku asemel oli püügile seatud 271 torbikut. Juhtumiga seoses alustati väärteo-

menetlus, mis on praegu veel pooleli.

Oktoobri alguses toimunud reidi käigus eemaldati jõest 1980 tähistamata silmutorbikut, millest suur osa oli korkideta ja väljanägemise järgi juba pikemat aega vees olnud. „Sel sügisel korraldatud reidide põhjal võib öelda, et silmupüügil on olukord on paranenud, aga kuna õiguskuulekuses on endiselt vajakajäämisi, ei saa me kontrolli mahtu vähendada,” märkis Lainjärv.

Jõesilmusid saavad püüda vaid kalapüügiluba omavad kutselised kalurid teatud arvu silmutorbikutega. Lubatud silmutorbikute arv on märgitud püügiloale. Harrastuspüügiks silmupüügilube ei väljastata.

Kõiki eelnimetatud Narva jõe silmupüügireide on rahaliselt toetanud Keskkonnainvesteeringute Keskus. (ME)

VIIRATSI SAEVESKI INVESTEERIB 10 MILJONIT EUROT

A

S Viiratsi Saeveski investeerib 10 miljonit eurot saematerjali tootmise suurendamisse. Investeeringu tulemusena on Viiratsi Saeveskis võimalik töödelda senisest suurema läbimõõduga palke.

Tootmisvõimsus kahekordistub, mis lubab töödelda kuni 200 000 kuupmeetrit saematerjali aastas. Tooraine

piiratud kättesaadavust arvestades on lähiaastate planeeritav toodangumaht 160 000 kuupmeetrit aastas.

Esimeses etapis 2015. aastal investeeriti palkide sorteerimisliini ja laoplatsidesse. Investeeringu teises etapis 2016. aastal toimub saematerjali sorteerimisliini ümberehitus ning 2017. aastal valmivad jämepalgi saagimisliin ja täiendavad saematerjali kuivatid.

Viiratsi Saeveski kasutab Nordwoodi kaubamärki, seda koos samasse kontserni kuuluvate aktsiaseltsidega Aegviidu Puit ja Viru-Nigula Saeveski, ühine kaubamärk. Toodangumahult on Nordwood Eesti suuruselt teine saematerjali tootja. Toodetud saematerjal leiab kasutamist Eestis ja ka eksportturgudel nii ehituses kui ka toorainena puidutööstustes. (ME)

6 || VARIA || MAA ELU

17. DETSEMBER 2015

„Kõike sellist on võimalik korda teha, see pole probleem,” hindavad Pärnu pehme mööbli taastuskoja meistrid Tiit Kalbus (esiplaanil) ja Jevgeni Labunski pildil näha diivanirisu. „Nädal ühe inimese tööd – see on ikkagi ainult käsitöö – ja diivan on toas.”

põllumajandus

PIIMATOOTMISE SEISUST EESTIS JA MUJAL EUROOPAS

M

aaeluministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakond avaldas detsembri alguses põllumajandussektori 2015. aasta kolmanda kvartali ülevaate. Vaatleme siinkohal pikemalt ülevaate ühte osa, mis puudutas piimatootmist. Kogu ülevaatega on võimalik tutvuda maaeluministeeriumi kodulehel.

Statistikaameti esialgsetel andmetel toodeti 2015. aasta üheksa kuuga 582 500 tonni piima, mis on 26 100 tonni võrra ehk 4,3% vähem kui eelmise aasta sama ajaga. Kuigi eelmise aastaga võrreldes on piimatootmine veidi vähenenud, siis viimase viie aasta võrdluses ületas 2015. aasta üheksa kuu piimatoodang aastate keskmist ligi 3%.

Piima kokkuostuhind oli 2015. aasta üheksa kuu keskmisena vaid 237 eurot tonni kohta, mis võrreldes eelmise aasta sama perioodiga oli 32% madalam. Viimati oli piima keskmine kokkuostuhind nii madalal tasemel 2009. aasta turukriisi ajal. Vaatamata piima madalale kokkuostuhinnale on piimalehmade produktiivsus veidi suurenenud. Piima keskmine toodang lehma kohta oli üheksa kuuga 6243 kg, mis ületab eelmise aasta sama perioodi 13 kg võrra ning on kõrgeim tase kui kunagi varem Eestis nimetatud perioodil.

Kokkuostjatele realiseeriti 2015. aasta jaanuarist septembrini 542 700 tonni 4protsendilise rasva- ja 3,4protsendilise valgusisaldusega piima, mis on võrreldes eelmise aasta sama ajaga 30 200 tonni ehk 5,3% vähem. Töötlemiseks või edasimüümiseks kokku ostetud piima osatähtsus kogu piimatoodangust küündis 93 protsendini.

Kvaliteedinäitajatelt oli kokkuostetud piim kõrge kvaliteediga: 99,5% piimast kuulus eliit- või kõrgemasse sorti (sealhulgas 62,2% eliitsorti ja 37,3% kõrgemasse sorti).

PILK EUROOPASSE Samas on antud ülevaade ka piima ja piimatoodete turuolukorrast kogu Euroopa Liidus. 2015. aasta üheksa esimese kuuga tarniti ELs tööstustele piima eelmise aasta sama ajaga võrreldes 1,5% rohkem. I kvartali toodangu vä henem ine (kehtis veel piimakvoot) asendus II kvartalis piimatootmise kasvuga ning III kvartalis kasv jätkus ning septembris ületasid ELi kogutarned eelmise aasta taset samas võrdluses 2,4%.

Kolme esimese kvartali kokkuvõttes suurenes toode-

tav piimakogus 16 liikmesriigis, enim Iirimaal (9,89%), Luksemburgis (6,7%), Belgias ja Ungaris (mõlemas 5,4%).

Vähenemine võrreldes eelmise aasta sama perioodiga toimus aga 11 liikmesriigis, sealhulgas enim Rumeenias (9%), Küprosel (4,5%) ja Kreekas (3,1%).

Euroopa Liidu piima keskmise kokkuostuhinna langus III kvartali lõpus peatus ning tõusis septembris võrreldes augustiga 0,6% tasemele 29,9 eurot 100 kg kohta. Septembris tootjale makstud hind jäi aga eelmise aasta sama kuu hinnast 18% madalamaks.

Euroliidu madalaimat piima hinda maksti ka III kvartalis Balti riikide tootjaile.

Eestis langes keskmine piima kokkuostuhind III kvartalis võrreldes II kvartaliga 2,8%, tasemele 22,6 eurot 100 kg kohta, Läti ja Leedu hinnatasemed küündisid kvartali lõpus napilt üle 20 euro 100 kg kohta (Lätis oli piima keskmine kokkuostuhind III kvartali lõpus 4,6% eelmise kvartali lõpust madalam ning Leedus 2,8% madalam). Septembris maksti tootjale Eestis piima eest 10% ning Lätis ja Leedus vastavalt 12% ja 13% vähem kui eelmisel aastal samal ajal.

Soomes tõusis keskmine piima kokkuostuhind III kvartalis võrreldes eelnenud kvartaliga 1,3%, jõudes tasemele 37,52 eurot 100 kg kohta (eelmise aasta sama ajaga võrreldes oli aga 14% langus).

PIIMATOODETEST Peamiste piimatoodete hinnad 2015. aasta III kvartalis võrreldes II kvartaliga langesid, kuid languse tempo aeglustus ning septembris pöördusid või ja pulbrite hinnad vähehaaval tõusule ning juustude hinnad stabiliseerusid. Kvartaliga langes enim Cheddari juustu hind (6,6%), kukkudes 296 euroni 100 kg kohta. Või hind vähenes 4,3% ehk 289 euroni 100 kg kohta, pulbrite hinnad 3,8% (lõssipulbri hind oli 175 eurot ja täispiimapulbri hind 227 eurot 100 kg kohta) ning Edami juustu hind 3,2% (100 kg maksis 242 eurot). Lõssipulbri hinnalangus tähendas kukkumist sekkumishinna tasemele ning juuli keskel hakati mõnes liikmesriigis pulbrit sekkumislattu müüma.

Või hind ületas kvartali lõpu seisuga sekkumishinda 30 protsendipunkti võrra.

Eelmise aasta III kvartali lõpuga võrreldes oli Edami juustu hind selle aasta III kvartali lõpus 23,2% madalam, lõssipulbri hind 19,7%, Cheddari juustu hind 16,1%, piimapulbri hind 7,7% ning või hind 5,9% madalam.

(ME)

foto: urmas hännile

Hakkajatel meistritel tööd jagub urmas hännile

maaelu@ajaleht.ee

K

oos Jevgeni Labu n s k iga P ä rnus pehme mööbli taastuskoda pidav Tiit Kalbus leiab, et eraettevõtlust ei maksa kellelgi peljata. „Mina julgen seda soovitada küll, kuigi see on teatud mõttes õnnemäng,” tõdeb Kalbus. „Samas kui ei proovi, siis ka ei tea, kas võidad või tõmbad tühja loosi.”

Edu peamine alus on võtta ajada asja, millest teadmised-oskused üle käivad. Teiseks ei tohi kunagi üleliia hoogu minna.

Taastuskoja mehed on mõlemat juhatust mööda käinud.

Esmalt on praegune töö neile läbinisti tuttav, teiseks ei ole peetud lugu laenurahast. „Kasvasime välja Viisnurga pehmest mööblist, tegime seal nurgadiivaneid,” meenutab meister. „Eks vanemad mehed seal meid õpetasid, kuskil koolis pole me käinud, oleme kõik teistelt õppinud.”

Peale praktiliste tarkuste on meestel olnust veel teadmine, et pole võimatut tööd, esmapilgul teostamatuga toimesaamiseks on tarvis vaid pea tööle panna.

„Nõukogude aeg oli hea kool,” täiendab kolleegi Labunski. „Mitte midagi ei olnud saada, aga nuputasid, kuidas ikkagi valmis saada, ja kõik tehti ära.”

Ettevõtluseks tarviliku algkapitali muretsemiselgi oldi arukad ning peeti silmas tarkust õppida teiste, mitte enda vigadest. „See ei olnud märkimisväärne summa, sest kui väikselt teha, nagu ma siin olen, sisuliselt käsitööline, siis ega vajalik algkapital nii suur olegi,” nendib Kalbus. „Muidugi oli vaja riistu ja masinaid, aga need ei maksnud miljoneid.”

KUUPIKKUNE TÖÖJÄRG Mõistliku alustamise ja ontliku töö tulemus on, et praegu on taastuskoja ahtad ruumid ennistamist ootavaid toole-diivaneid täis ning need ei pärine üksnes Pärnust ja selle lähiümbrusest. „Kõik need aastad on olnud tööjärg ees: ise naljatan, et meilgi tuleb aeg nagu arstile minekuks kinni panna,” muheleb Kalbus. „Tööd tuuakse Tallinnast, kuid Skandinaaviastki. Eks Tallinna ametivendade töö on kallim, nii et kellel on siiapoole asja ja odav transport omast käest, siis tasub see sõidutamine ära.”

Toodut arvestades pole karta, et meestel töö lõpeks. Liiati ei pea rahvas mööbligi soetamisel eriti manitsusest, et kee-

gi pole nii rikas, et võiks odavat asja osta.

Näikse, et ikka ollakse küll.

Rikkad. Igasugust odavat ostma.

See poolmuidu käes masstoodang ongi aga paraku mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks.

Viimast erinevalt vanast mööblist, mis hoolikalt kvaliteetsetest materjalidest valmistatuna paneb ajahambale vastu aastakümneid ja mille uuendamiseks piisab enamjaolt juba kangavahetusestki. „Eks vanem mööbel kestab muidugi kauem, ent vanal asjal on väärtus isegi siis, kui see on katki,” hindab Kalbus. „Lisaks on diivanil või toolil mõne mälestuse näol sageli veel omaette väärtus, nii et seda taastatakse ka emotsiooni pärast.”

TASUB HINNATA VANA Ennistatakse seda enam, et tänapäeval on kõike selleks vajalikku saada. Ehkki see maksab üksjagu, sest vana ja väärika mööblitüki taastamine eeldab ka omaaegseid materjale, kasvõi hobusesabajõhve või mererohtu täiteks, ning puhast käsitööd. „Mõni tahab vana tigudiivanit soodsalt korda teha, et ta saaks seal istuda. Aga seda ei ole võimalik teha odavalt, sest kõik on käsitöö: vedrud siduda, uued kotiriided, värsked meriheinad, uued polstrid – kõik käsitsi, kõik see on aeg,”

tõdeb Kalbus. „Ma ei saa sellist asja endale lubada, et näiteks topin vanale asjale porolooni sisse, see ei tule kõne allagi. Vaat see on koht, kus ütlen, et kui räägime rahast, siis teatud piirist allapoole minna ei saa.”

Pehme mööbli ostmiseks meistrimehed nõu anda ei tihka. Asjalikku juhatust on neil jagada seda raskem, et kui nad mööblikauplusse trehvavadki, siis üksnes kangaid uudistama, diivanit või tooli pole nad poest elu sees ostnud.

Pole siiani ostnud ega kavatse edaspidigi osta, sest iial ei tea, millist tööd katteriie varjab. „Pealt on kompvek, aga kuu aja pärast hüppavad plastkinnitusega vedrud lahti ... Mööblit ostad ikka pikemaks ajaks,” nendib Kalbus.

Tasemel mööbli muretsemiseks on kaks mõttekat teed.

Esimene, kallis, on lasta vajalik mööblitükk meistrimehel täpselt oma soovide järgi valmistada.

Teine, odavam, uudishimutseda uuesti müüki toodut. „Kõikidel pole kalliks kvaliteetseks mööbliks raha, aga taaskasutusest saab väikese raha eest vägeva diivani,” märgib Kalbus. „Sellele uus katteriie peale ja ongi nagu uus – kui see on 50 aastat kestnud, kestab teist sama palju veel, neil on tugev raam.”

MAA ELU || KARTUL || 7

17. DETSEMBER 2015

Kartulikasvatus eeldab enamat kahest kummardusest aastas eili arula

maaelu@ajaleht.ee

V

õiks ju arvata, et pole lihtsamat põllumajanduslikku tegevust, kui seda on kartulikasvatus: paned aga kevadel mugula vakku ja võtad sügisel pesakonna üles.

Siiski nõuab kartulikasvatus sageli rohkem tööd kui mõne teise põllukultuuri kasvatamine.

Kuuskümmend aastat tagasi kasvatati Eesti territooriumil kartulit umbes 100 000 hektaril. Praeguseks laiuvad Eestimaal kartulipõllud ligi 6000 hektaril. Kartulimaade vähendamise põhjus on tarbimise märgatav langus. Aastakümneid tuli Eesti kartuliga toita osaliselt ka Nõukogude Liitu ning kartulit söödeti loomadele. Tänapäeval tuleb Eesti kartulikasvatajal toita vaid oma rahvast ning söödakartulit enam ei kasvatata.

Hoolimata sellest, et kartulikasvatus on Eestis vähenenud, on kartulisaak hektari kohta kasvanud ning kartuli kvaliteetki on varasemaga võrreldes mitu korda parem. Selleks näevad kasvatajad loomulikult igal aastal kurja vaeva.

HOOAEG ALGAB MÄRTSIS Võhikule võibki tunduda, et kartuli kasvatamisega pole muud muret kui kevadel õigel ajal maha panna ja sügisel saak üles võtta. Päris nii lihtne see eestlase põhilise toiduaine kasvatamine siiski pole. Kartulikasvataja jaoks algab aasta reeglina märtsis, mil alustatakse eelidandamisega. MTÜ Eesti Kartul juhatusse kuuluv kartulikasvataja Kalle Hamburg eelidandab näiteks kartulit spetsiaalsetes kinnise silmaga võrkkottides. Meetod on end kartulikasvataja sõnul igati õigustanud.

Eesti Maaviljeluse Instituudi teaduri Luule Tartlani selgi-

tusel võidab Kalle Hamburg sellise nipiga kasvuperioodile hinnanguliselt kaks nädalat juurde. Kartulil jääb seetõttu ka varem koor kinni ning saak on kvaliteetsem, väheneb mugulate nakatumine kartulitõusmepõletikku.

KARTUL ON JÄRJEST PAREM Kartulikasvatuse spetsialistid tunnistavad, et aasta-aastalt on Eestis kartuli kvaliteet paranenud. Tulundusühistu Talukartul müügijuht Priit Siimon selgitab, et toodangu pesemise ja pakendamise käigus praagitakse välja vaid kümnendik kartulitest, mis ilmestabki hästi kartulikvaliteedi tõusu.

Põllumajandusuuringute Keskuse taimetervise sektori juhataja Jelena Bukštunovitš toob välja, et 2010. aastal esines kõikidest testitud kartulitest Y-viirust lausa 60 protsendi ulatuses, käesoleval aastal oli Yviiruse avastamise protsent alla kolmekümne.

Taimetervise sektori juhataja kinnitab, et üheski Eestis kasvatatud kartulis, mis keskusesse testimiseks saadeti, polnud taimekaitsejääke üle lubatud normi. „Seitsmekümnel protsendil polnud taimekaitsejääke üldse ning kolmekümnel protsendil esines neid lubatud normi piires,” märgib Bukštunovitš.

NIPPE KARTULI SÄILITAMISEKS JA VALMISTAMISEKS PANE KARTUL KÜLMKAPPI Kartul on värske saadus, mida peab säilitama valguse eest varjatult, et vältida selle rohekaks tõmbumist.

Kartul säilib hästi jahedas ja kuivas kohas (sobivaim temperatuur on 6–8 kraadi, näiteks külmiku juurviljasahtlis).

Eesti kartuli saagikus ja kvaliteet on aastatega märgatavalt paranenud.

HOOLIMATA SELLEST, ET KARTULIKASVATUS ON EESTIS VÄHENENUD, ON KARTULISAAK HEKTARI KOHTA KASVANUD NING KVALITEET VARASEMAGA VÕRRELDES PARANENUD.

foto: dmitri kotjuh

Kartulikasvataja ja MTÜ Eesti Kartul juhatuse liige Kalle Hamburg teab omast käest, et kartulikasvatusega on tööd palju enam, kui pealtnäha tihtilugu tundub. foto: liis treimann

KEERUKAS HOIUSTAMINE Selleks, et kartul säiliks, tuleb seda õigesti hoiustada.

Jällegi on kartuli hoiustamine teravilja hoidmisest keerukam. Nimelt on ideaalne kartulihoidla temperatuur kolme ja kuue plusskraadi vahel.

Et temperatuur ja niiskus ei kõiguks, on moodsatel kartulihoidlatel automaatsed süs-

teemid. „Peab olema ülevaade, mis olud hoidlas on, ükskõik, kas olen kodus või soojal maal,” märgib Kalle Hamburg, kelle kartulihoidla on sedavõrd automatiseeritud, et seda on võimalik ka distantsilt juhtida.

Tulundusühistu Talukartul hoidlas Roosna-Allikul ladus-

tatakse esmalt müüki paisatav saak, 4000 tonni kartulit, puistekuhilates. Ühistu kartulist säilitatakse pikema aja jooksul 2000 tonni kartulit, mis paigutatakse puitkastidesse, seal säilib saak müügikõlbulikuna kuni kümme kuud.

ÄRA KOORI KARTULIT Kartuleid ei tasu koorida, kui selleks pole otsest vajadust.

Kartulis sisalduvad vitamiinid ja mineraalained asuvad eelkõige koorealuses osas, seega tuleks võimalusel kartuleid hoopis väga hoolikalt pesta, valmistada ning süüa koos koorega.

Kui kartulid vajavad koorimist, tuleks koorida võimalikult õhukeselt ning vahetult enne keevasse vette asetamist. Kooritud kartulite keetmisel tasub ka keeduvesi hiljem toidu valmistamisel (nt kastmes) ära kasutada, nii jõuab osa mugulaist kadunud C-vitamiini ikkagi toidulauale.

Puhastatud ja kooritud kartulid ei tohi kuivana õhu käes seista, sest hapnik oksüdeerib vitamiinid ja kartul pruunistub. Riivitud kartulist roogade valmistamisel kaetakse riivmass kohe märja marliga ja riivimine peaks toimuma vahetult enne roale lisamist.

KARTULI KEETMISEL KASUTA VÄHE VETT Kartuleid keetes ei täideta kunagi potti ääreni veega, mugulad peaksid saama vaevalt veega kaetud, et jätta ruumi ka aurule. Keetmise ajal viiakse temperatuur miinimumi (vesi hakkab „laulma”).

Allikas: MTÜ Eesti Kartul

8 || INTERVJUU || MAA ELU

17. DETSEMBER 2015

MIKS ÜLISTATAKSE VÄLISMAISEID VILJU? Tallinna Tehnikaülikooli toiduaineinstituudi juhataja professor Raivo Vokk sõnab, et Eesti küüslauk võiks poeletil olla vähemalt poole kallim välismaa omast, sest see sisaldab mitu korda rohkem kasulikke aineid. Samamoodi on paljude teiste viljadega, mis Eesti keerulises ilmastikus kasvades toodavad keskmisest rohkem antioksüdante.

Raivo Vokk: Eesti põldudel ja metsas on kõik supertoidud olemas paania küüslaugust, nagu meie uuringud on näidanud.

kristiina kruuse

maaelu@ajaleht.ee

rofessor R a ivo Vokk sõnab, et on kohati tüdinud eestlaste püüdest otsida niinimetatud supertoite välismaistest marjadest ja viljadest. „Goji-marjad, acai, noni mahl,” loetleb ta kõlava nimega tooteid ja sõnab, et tegelikult kasvab Eestis palju väekamaid taimi. „Mind tüütas ära see välismaiste superfood’ide ülistamine ning võtsin kätte ja määrasin ära acai, goji-marjade, astelpaju, punase veini ja valge veini antioksüdantsuse,” jutustab professor Raivo Vokk. „Ja mis selgus?” küsib ta retooriliselt. Ilmnes, et astelpajumahl sisaldas pisut rohkem antioksüdante kui punane vein, mis on teada-tuntud oma kõrge antioksüdantide sisalduse poolest. Valgest veinist ja acai-mahlast sisaldas astelpajumahl aga tervelt kümme korda rohkem kasulikke aineid.

Antioksüdandid on tähtsad, kuna pidurdavad vabade radikaalide teket, aidates seeläbi aeglustada vananemist ning vähendada mitmete haiguste tekke riski.

Kirjeldanud oma katsete tulemusi, imestab Raivo Vokk, miks kiputakse välismaiseid vilju sedavõrd ülistama, kui meie oma põldudel ja metsas leiduv on palju väärtuslikum.

Mis on Eestis sellist, et siin kasvanud taim sisaldab kasulikke aineid rohkem kui samasugune lõuna pool kasvanud taim?

Ilmselt meie kliima on üks põhjus. Kõik, mida sööme, on taim ju enda jaoks tootnud. Rasked ilmastikuolud panevad taime valmistama rohkem neid aineid, mida taimel vaja läheb ja mis on ühtlasi inimesele väga kasulikud.

Näiteks Eestis kasvatatud porgandis on tihti beetakarotiini sisaldus kõrgem kui tavaliselt. Eesti must sõstar on äärmiselt C-vitamiini-rikas.

Tean, et soomlased lasid lausa üle kontrollida ühe Eesti mustsõstramahla kontsentraadi Cvitamiini sisalduse, sest neile tundus nii kõrge vitamiinihulk võimatu.

Tihti küsitakse, miks Eesti küüslauk on nii kallis. Mina ütlen, et see peabki kallis olema, sest selle antioksüdantide hulk on palju kõrgem Hiina või His-

Milliseid taimi võiks nimetada Eesti oma supertoitudeks?

Neid on palju: jõhvikas, pohl, mustsõstar, tikrid, vaarikad, astelpaju … Mulle tundub, et eestlastel on vaja, et keegi tuleks välismaalt ja ütleks, et see taim on väga hea. Astelpaju on äärmiselt rikas antioksüdantide poolest, kuid paljud välismaalased ei teagi seda põhjamaa taime.

Praegu on aeg, mil värskeid marju korjata ei saa ja käiku lähevad sügavkülmavarud. Kui palju taime kasulikke omadusi hävib sügavkülmutamise käigus?

Külmutatud marjad ja köögiviljad on väga hea variant. Uuringud on näidanud, et külmutamisel säilib umbes 80% C-vitamiinist, see on väga hea tulemus. Teine külmutatud viljade eelis: need on sügavkülmutatud siis, kui viljad on maksimaalselt küpsed. Neid ei ole ära korjatud toorelt ega jäetud lattu järelküpsema. Kolmas aspekt: külmutatud viljad on kasvatatud seal, kus neid on kõige odavam toota.

Mida arvate soovitusest, et toit peaks tulema võimalikult kodukoha lähedalt?

Mina seda uskumust ei jaga.

Miks peaksin sööma kevadeks juba närbunud kaalikat lihtsalt selle pärast, et see on minu aiast? No ja siis? Kaalikas ei ole C-vitamiini enam kevadel.

Tahan kaalika maitset ja mõnusat struktuuri. Kevadel ostan hea meelega näiteks Itaalia porgandit, mis on värske ja krõmpsuv. Kui mul on valida Eesti köögivili, mis on kevadeks juba närbunud, või mujalt toodud värske kaup, siis valin toidu ennekõike välimuse, mitte päritolu järgi.

Millise hinnangu te annate Eesti põllumajandustoodangu kvaliteedile?

Kohaliku tooraine kvaliteet on päris hea. Mina usaldan Eesti tootjaid ja arvan, et Eesti põllumajanduses valitseb mõistlik tasakaal. On selge, et kui tahad, et putukad saaki ära ei sööks, siis tuleb herbitsiide kasutada, ja samuti mõtleb igaüks, kuidas saagikust parandada, aga Eestis ei saa need asjad nii hulluks minna. Kui väiketootja tahab kasumit teenida, siis ta kasutab väetist täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja, sest väetised on ka ju kõik kulu.

Kui palju peaks tarbija muretsema toidus sisalduvate taimekaitsevahendite jääkide pärast?

Mina küsiksin vastu, et kui

Üks Eesti oma nii-öelda supertoite on professor Raivo Vokki sõnul astelpaju, mis sisaldab rohkem antioksüdante kui punane vein, acai-mahl või goji-marjad.

RAIVO VOKK • • • • •

Sündinud 13.10.1949 Muhus Töö: Tallinna Tehnikaülikooli toiduaineinstituudi juhataja ja professor Haridus: Moskva Riiklik Ülikool, doktorikraad Uurimishuvid: toitumisuuringud, toidu ohutuse küsimused, taimsed bioaktiivsed komponendid Muu: EASi ekspert, Eesti Toitumisteaduse Seltsi juhatuse liige, Eesti Toiduliidu juhatuse liige

mures on inimesed Tallinna kesklinna minnes selle pärast, kui palju saastet seal õhus on.

Kindlasti apelsine pritsitakse, aga kui palju te neid koos koorega sööte? Samas saastatud õhu tõmbate otse kopsude alveoolidesse, kust imendub osa mürkidest ka verre. Arvan, et saastatud õhu pärast tuleks isegi rohkem muretseda kui taimekaitsevahendite jääkide pärast puu- ja köögiviljades.

MULLE TUNDUB, ET EESTLASTEL ON VAJA, ET KEEGI TULEKS VÄLISMAALT JA ÜTLEKS, ET SEE TAIM ON VÄGA HEA. Kui palju te näete müüte toidu- ja toitumisteemadel?

Väga palju. Mõnikord ajab lollus lihtsalt hulluks. Inimesed korjavad ajakirjandusest ja tuttavatelt üles üksikuid infokilde, mis on tihtilugu eksitavad. Nad

arvavad, et teavad tõde, kuigi tegelikult teavad vaid pooltõde.

Näiteks üks asi, millest ma aru ei saa, on nisu süüdistamine kõiksugu tervisehädades.

Imestan, kui palju on tekkinud Eestis äkki tsökliaakiahaigeid.

Aastaid tagasi oli Rootsis üks inimene 300 hulgast ja Soomes üks inimene tuhandest tsöliaakiahaige, samal ajal kui Eestis oli vastav näitaja üks inimene 30 000 kohta. Inimesed ütlevad, et nende enesetunne on parem, kui nad nisu ei söö. Mina arvan, et põhjuseks pole nisu, vaid see, et inimene hakkas üleüldse jälgima, mida ta sööb.

Alles hiljuti rääkis sõbra naine mulle, et praegu on moes süüa kiivit koorega, sest kiivi koor puhastab soolestikku nagu WC-hari. Ma ei tea, kust inimesed võtavad selliseid asju.

Kas on ka suundumusi, mis on lausa ohtlikud?

Jah, kindlasti. Siin alles oli see MMSi teema. Igasugu äärmused on ohtlikud. Meil toimub TTÜs kolmanda nooruse ülikool ja seal küsis üks vanem daam minult, mis ma arvan dieedist süüa iga päev 17 muna. Talle oli keegi seda soovitanud.

Sellised asjad võivad tõepoolest tervisele hakata.

Samuti võime lapse organismi kahjustada, kui anname talle ainult taimset toitu. Taimetoitla-

foto: marko saarm

sed kasutavad D-vitamiini, klorellat, pähkleid jne, aga kasvava organismi jaoks ei ole see päris see. Loomset päritolu toidus on mikrotoitaineid, mida me taimsest toidust ei saa ja mida laps vajab.

MAA ELU || INTERVJUU || 9

17. DETSEMBER 2015 Kas toidulisandeid ja vitamiine on vaja lisaks tarbida?

Mina arvan, et sportlased võiksid tarbida, aga teised peaksid toidust kõik oma vitamiinid kätte saama.

Mis on läinud toitumises ja toidutootmises nii viltu, et arenenud riikides on ülekaalulisus järjest suurem probleem?

Numbrid näitavad, et näiteks Saksamaal oli kunagi toidu päevasest energiast 37% rasvade baasil, nüüd on 40%. Rasva osakaal on tõusnud. Teine asi on liigne suhkur. Mida on teinud toiduainetööstused? Nad on vähendanud nii-öelda tervislikes toodedes rasvade hulka, kuid pannud asemele rohkem suhkrut ja magustajaid.

Selliseid tooteid süües tõuseb veresuhkru tase kiiresti ning insuliin surub selle alla. Ülejääv in-

suliin aga aitab talletada varurasva, sest kunagi ju loodus teadis, et varusid tuleb hoida.

Niimoodi me kasvatame endale lõpuks sellise rasvakihi, mis ei ole veresoontega varustatud ja mida me ei saa enam nii lihtsalt kätte.

LÕUNASÖÖGIS VÕIKS RASVADE JA SÜSIVESIKUTE OSAKAAL OLLA ENAM-VÄHEM VÕRDNE NING ÕHTUSÖÖK VÕIKS OLLA KERGEM. Veel üks ülekaalulise põhjus on kindlasti vähene liikumine.

Tänapäeval on parim autojuht see, kes kõige lähemale pargib.

Kaalu normi piires hoidmiseks on vaja kindlasti ka füüsiliselt liikuda.

Millise pilguga te ise toidupoes ringi käite?

Mul on välja kujunenud kindlad lemmiktooted, aga kui on aega, siis vaatan, mida uut on müügile tulnud. Ükskord lugesin Stockmannis ära, kui palju seal on eri piimatooteid.

S a i n kok ku 124 toodet! Seda on ikka väga rikkalikult.

Kusjuures juustud jäid arvestusest välja, sest need olid eraldi lettidel.

Tegelikult kiikan päris palju ka teiste inimeste ostukorve ja imestan, miks nad küll mõnda asja ostavad: kartulikrõpsud, magusad pulgakommid lastele …

Millised on normaalse söömise kuldreeglid?

Tasakaalustatus, mitmekülgsus ja regulaarsus on kolm tähtsat märksõna. Hommikusöök peaks olema tasakaalustatud selliselt, et süsivesikuid on rohkem kui rasvu. Lõunasöögis võiks rasvade ja süsivesikute osakaal olla enam-vähem võrdne ning õhtusöök võiks olla kergem. Seedeelundkond ei saa õhtul öelda, et töötab homme edasi. Seepärast ei tasu õhtul liiga rasket praadi süüa. Hea valik õhtuks on puu- ja köögiviljad.

Toitukordi võiks päevas olla viis kuni kuus, nende hulka lähevad ka vahepalad, nagu näiteks üks õun. Minul on iga päev oma aia õunu tööl kaasas. Regulaarsus on tähtis selleks, et hoida veresuhkru tase stabiilne.

Te kolisite peaaegu aasta tagasi Tallinna kesklinnast Märjamaale. Millega maaelu teid üllatanud ja võlunud on? Üllatada on mind raske, sest olen Muhus kasvanud ja maaeluga harjunud. Minult on küsitud, et kuidas ma jõuan nii palju sõita. Selle aasta jooksul on olnud umbes 14 päeva, mil ma pole pidanud Tallinnas käima, kuid mind ei häiri see vahemaa.

Maal on väga mõnus elada. Hommikul põldude tagant tõusev paike on kirjeldamatult ilus, kõik on puhas ja vaikne.

Maale kolimine oli väga õige otsus.

Raivo Vokk nendib, et nagu teadlastel ikka, on uute uuringute ideid palju, kuid aega kipub nappima ja tuleb valikuid teha.

KAHE NÄDALAGA LISANDUS 93 TAUDISIGA

D

etsembri kahe esimese nädalaga diagnoositi sigade Aafrika katk kokku 93 metsseal, kes kütiti või leiti juba lõpnuna.

Ajavahemikul 8.–14. detsembrini tuvastati katkutunnused 37 metsseal ja seda üheksas maakonnas: Pärnumaal, Viljandi-

maal, Ida-Virumaal, Põlvamaal, Järvamaal, Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Võrumaal ja Tartumaal.

Detsembri esimesel nädalal, 1.–7. detsembrini diagnoositi sigade Aafrika katk 56 metsseal ja seda kümnes maakonnas.

Eespool juba loetletud üheksale maakonnale veel ka Valgamaal. (ME)

VEEL VAJA KÜTTIDA 9751 METSSIGA

K

e s k k on n a a me t i andmeil oli 1. detsembri seisuga vaja veel sel jahihooajal küttida 9751 metssiga. Kui jahimeeste ette seatud kohustus on tabada 29 608 metssiga, siis sellest oli kuu alguseks lastud 18 665 metssiga, kellele tuleb lisada 1185 surnuna leitud ja 7 hukatud metssiga.

Enim oli metssigu kütitud

Saaremaal, kus jahimehed on suutnud lasta juba 3442 metssiga, ületades sellega esimesena ka maakonnale pandud kohustuse (3401). Saaremaa jahimeestele järgnevad Läänemaa ja Raplamaa jahimehed vastavalt 1714 ja 1580 kütitud metsseaga ning neile omakorda Lääne-Virumaa ja Pärnumaa jahimehed vastavalt 1569 ja 1516 metsseaga. (ME)

HARILIK MÄND UURIMISE ALL

E

esti Maaülikooli teadlased koostöös Brasiilia, Iraani ja Šveitsi kolleegidega uurisid hariliku männi geneetilist varieeruvust ja populatsioonistruktuuri üksteisest eemal asuvates rabades. Uuringu tulemusena selgus, et männi puhul oli varieeruvus populatsiooni sees suurem kui populatsioonide vahel.

Teadustöös uuriti hariliku männi (Pinus sylvestris) geneetilist varieeruvust ja populatsioonistruktuuri üksteisest eemal asuvates rabades, kus loodusliku külviga hariliku männi populatsioon asub antud liigi jaoks toitainetega varustatuse piirioludes. „Teadlased oletasid, et liigi jaoks vajalike toitainete miinimumi korral esineb autbriiding ja seega kõrge geneetili-

ne varieeruvus,” selgitas Eesti Maaülikooli taimefüsioloogia osakonna juhataja Ülo Niinemets. „Samuti eeldati, et geneetilises suguluses esineb ruumiline gradient, millele viitab suur puude struktuurne ja füsioloogiline varieeruvus (fenotüüpne plastilisus) mulla toitainete kättesaadavuse gradiendis.”

Uuring on oluline üldise geneetilise varieeruvuse ja alampopulatsioonide eristumise selgitamiseks toitainevaestel aladel. Harilik mänd on ainus männi liik Põhja-Euroopas ning ka enam levinud puuliik Baltimaades. Eestis moodustab harilik mänd 38% metsa koosseisust ja on seega domineeriv liik, eriti piiratud toitainetega aladel, sh Eestile iseloomulikes, erakordselt toitainevaestes rabades.

(ME)

foto: kristiina kruuse

Hea klient ja koostööpartner,

Ilusat jõuluaega ja edukat uut aastat!

Baltic Vianco

10 || PUIDUTÖÖKODA || MAA ELU

17. DETSEMBER 2015

ILMAR MÄNDMETS

( 3 0 . 0 4 . 19 4 4 – 0 6 . 1 2 . 2 0 1 5 )

L

aupäeval saadeti Viljandis viimsele teekonnale endine majandijuht, põllumajandusminister ja Eesti alaline esindaja FAOs Ilmar Mändmets.

Ilmar Mändmets sündis 30. aprillil 1944 Mõisakülas.

Lõpetas 1962 Mõisaküla Keskkooli, 1970 Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomina ja 1992 Tartu Ülikooli majandusteaduskonna välissuhete erialal.

1979–1972 Olustvere sovhoostehnikumi peaagronoom, 1972–1974 samas parteiorganisatsiooni sekretär. 1974–1976 EPA aianduse kateedri õppejõud.

1976–1977 Viljandi näidissovhoosi Puiatu osakonna juhataja, 1977–1981 Lembitu kolhoosi esimees, 1981–1990 Viljandi näidissovhoosi direktor, 1990–1992 Heimtali kolhoosi esimees.

1992 valiti Riigikogu VII koosseisu ja 1995 Riigikogu VIII koosseisu liikmeks.

Aprillist novembrini 1995 oli

foto: elmo riig / sakala

Tiit Vähi teise valitsuse ja novembrist 1995 märtsini 1997 Tiit Vähi kolmanda valitsuse põllumajandusminister.

1993–1995 Eesti delegatsiooni asendusliige Euroopa Nõukogus ja Euroopa Nõukogu majanduse ja arengu komitees. Euroopa Nõukogu põllumajanduse ja maaelu arengu komitee liige.

2000–2007 Eesti alaline esindaja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) juures Roomas.

Ilmar Mändmets pidas Viljandimaal Peetrimõisas Uue-Rõudna talu, tegeledes muruseemne kasvatamise ja müügiga. Oli Eesti Seemneliidu liige.

PRIA AVAS TULEMUSLIKKUSE TOETUSE TAOTLUSVOORU

P

õllumajanduse registrite ja informatsiooni amet (PRIA) avas esmaspäeval 22. detsembri hilisõhtuni kestva taotlusvooru põllumajandusettevõtetele tulemuslikkuse parandamiseks toetuse saamiseks; esmakordselt võetakse taotlusi vastu ja menetletakse e-PRIAs. Paberil taotlusi esitada ei saa. „Uute lahenduste kasutamine võimaldab taotluste menetlemist kiirendada – varasema 120 tööpäeva asemel teeb PRIA otsused 90 tööpäeva jooksul, 27. aprilliks,” ütles PRIA arendusbüroo juhataja Rauno Aun pressiteates.

Toetust võib üks taotle-

ja programmperioodi jooksul saada kuni 500 000 eurot ning toetus saab abikõlblikust kulust moodustada kuni 40 protsenti. Toetuse piirmäär sõltub kavandatavast investeeringust.

Maaelu a rengu k ava 2014–2020 käesoleva meetme taotlusvoor on tänavu kolmas ja 422 kliendile on juba määratud ligi 50,7 miljoni euro ulatuses toetusi. 2014–2020 programmperioodiks kavandatud eelarve meetmele „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks” on 146 miljonit eurot, käimasolevaks taotlusvooruks on eraldatud 24 miljonit eurot. (ME)

Lapsest saadik ehituse ja puutööga tegelenud Kuido Sipp on õnnelik inimene: tema töö on ühtlasi ka tema hobi. Kadestamisfoto: ants liigus / pärnu postimees väärne on seegi, et mees ei pea vastu võtma iga tööd, vaid ainult neid, mis teda kõnetavad.

Audru puidumeister ajab täiuslikkust taga anu villmann Pärnu Postimees

www.ert.ee

TÜ EHA Metalli- ja Puidutooted Väike-Laatsi 2, 68205 Valga tel 5348 8772, e-post info@ert.ee

Haagis E16 kõrgendusega

Palliplatvorm hüdrokülgedega, kandevõime 16 t

Vahetuskastid erinevate mõõtmetega

Veoauto kallurkastid

Toodame: karjääri-, viljaveo-, silo- ja ATV haagiseid veoauto kallurkaste vahetuskaste

ä h e on ettevõtteid, mis õigustaksid ambitsioonikat ja kõrgelennulist ärinime nii tabavalt nagu osaühing Ainulaadsed Puutööd.

Audru alevi servas sovhoosiaegses kaarhallis toimetav puutöökoda eesotsas omanikust puumeistri Kuido Sipiga on igati oma nõudliku nime vääriline.

Poola suursaadiku residentsi trepp, maanteemuuseumi tellitud 19. sajandi postitõlla koopia, sõjakilp Balti kaitsekolledžile, Eesti vabariigi ametlik paraadvapp, taastatud esimese ilmasõja aegne Willys Overland ning kamaluga teisi tavatuid puutöid ja -ehitusi on põgus loetelu selle omanäolise puiduettevõtte ammendamatust ampluaast.

Unikaalsete ja keeruliste tööde peale maias Sipp ütleb, et tal on varasest noorusest küljes kaks parandamatut tõbe – ehitamine ja puu-

töö –, millest pole enam lootustki vabaneda.

Esimese ehituse tegi kunstnikuhingega Sipp 14aastaselt, rajades puukuuri pööningule tüdrukute võõrustamiseks toa. Puutööga sai mees lahutamatuks sõbraks 5. klassis, kui veetis iga vaba hetke kooli puidutöökoja treipingi taga.

KELKUDEST TÕLLANI Treipink ja peitel on elu jooksul eri ameteid proovinud Sipiga alati kaasas käinud.

Tööriistad olid tal ligi ka siis, kui leiva tõi lauale palgatöö või kauplemine kasutatud autodega.

Mõne aasta isegi suure lombi taga Chicagos restauraatoriametit pidanud Sipp lõi oma esimese puutöökoja 2001. aastal Virtsus.

MIDA AINULAADSED PUUTÖÖD ON TEINUD? Uued asjad Trepid, ujuvsaunad, tõld maanteemuuseumile, karniisid, balustraadid, piilarid, mängu- ja elumajad, terrassid, piirded, hoonete puitdetailid, sillad, vapp, kilp, valgustid, põrandad.

Taastamised Saanid, puitornamentika, ait, hobusetall, raudteejaama hoone, mõis, mööbel, paadid, hoonete uksed-aknad, põrandad.

PUUTÖÖGA SAI MEES LAHUTAMATUKS SÕBRAKS 5. KLASSIS, KUI VEETIS IGA VABA HETKE KOOLI PUIDUTÖÖKOJA TREIPINGI TAGA. Äri läks jooksma tänu rootslasele, kes esitas tellimuse suveniirist õnnekelkudele.

Miniatuurseid kokkukäivaid 38sentimeetriste metalljalastega Soome kelgu koopiaid soo-

Andmed: OÜ Ainulaadsed Puutööd

viti saada hiigelpartii: 10 000 tükki.

Sipp ehitas poolteist kuud masinaid, et saaks tootmisega alata. Kui seadmed ja esimesed 200 kelku olid valmis, kuivas tellimus kokku. „Tuli välja, et kelke tahtis keegi igavlev advokaadiproua, kes arvas, et kelgud on jube hea suveniir. Alguses räägitud 10 000 ega 5000 kelgust ei tulnud midagi. Lõpuks tegime valmis 200 kelku,” naerab Sipp puidufirma algusaegadele mõeldes.

Kelgutehingust küll edulugu ei puhkenud, kuid rootslane oli aus partner ning maksis nii kelkude kui ka seadmete valmistamise kulud kinni.

2004. aastal kolis Sipp töökoja Virtsust Audrusse pankrotivarast üles ostetud kaarhalli,

MAA ELU || PUIDUTÖÖKODA || 11

17. DETSEMBER 2015

fo

ees

u postim

ik / pärn

as lu tod: urm

See must saan on pärit 19. sajandist. Piltidel on näha, milline nägi see välja Kuido Sipi töökotta jõudes ja milline kaunitar sai saanist taastatud kujul.

19. sajandist pärineva kupeetõlla restaureerist peab Sipp üheks elutööks. „Ma ei ole ühtegi teist tööd nii nautinud nagu selle tõlla taastamist. Õnneks on selle omanik minusugune perfektsionist, vahetasime temaga tohutul hulgal kirju, et tõld saaks ennistatud nii, nagu vaja,” lausub Sipp. Pealt paistab tõld nagu endisaegne sõiduriist, ent tegelikult on see täis moodsat tehnikat, mis on nutikalt ära peidetud. Tõllas töötab diislikütusel 2,2kilovatine soojendussüsteem, seal on USB-port, hüdropidurid, audiosüsteemid, 300 leedvalgustit.

Tehnikat juhib sõitjate ruumi esipaneeli sisse peidetud keskus. Enesestki mõista kuuluvad ontliku härrasmehe tõlla varustusse piknikukorv, šampanjaküüler ja hõbepeekrid koos kandikuga, rääkimata silinderkübarast, mille värv näitab ära, kas pukis istub tõlla omanik või kutsar.

asutas uue osaühingu ja taotles Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt 160 000 krooni starditoetust, mille saamise eest on tänini tänulik. „Alguses tundus kaarhall tohutu suur, aga nüüd jääb meil siin ruumi puudugi.

Olen halli kõrvale teise töökoja jaoks maadki soetanud, aga siiani ei ole teise töökoja ehitamine tegelikkuseks osutunud,” seletab loometööd ettevõtte paisutamisele eelistav Sipp.

Perfektsionisti ja pedandina ei tee omanikust tegevjuht enesele ega oma kolmele alluvale allahindlust: juhindutakse põhimõttest, et alati tuleb parimat püüelda ja et iga Ainulaadsete Puutööde taies olgu (vähemalt!) kullaprooviga.

Ennistamisele toodud tsaariaegsest kupeetõllast või saanist võivad olla riismed järel, aga sellega ei või leppida: asi peab saama otsast lõpuni kui uhiuus.

KESKEALISENA KOOLIPINKI Et eluülikoolis kogutud teadmistearsenali täiendada ja toomaks firmasse värsket oskusteavet, läks Sipp pealt 50aastasena Soome Jurva kodumajanduskooli puidunikerdamist õppima. „Kuigi olin aastaid puiduja metallitööd teinud ja praktikapõhi tugev all, tundsin, et tahaksin täita lünki teoreetilistes teadmistes,” põhjendab mees kümne aasta tagust üle lahe minekut.

Ehkki Soome kutsekool oli omas vallas tema hinnangul Põhjamaade tugevaim ja selle tehnikapark suisa maailmatasemel, pakuti seal eestlasele seda, mida ta juba niigi hästi valdas – loovat praktikat.

Kasuks tulid Soome kooli-

aastad aga ikka. Kasvõi klientuuri leidmisel. Näiteks pakkusid põhjanaabrid kuldsete kätega mehele, et hakaku too elektritšellosid ja -viiuleid valmistama. „Kui minu juurde pillijutuga tuldi, siis ütlesin esimese hooga ära, kuna mul pole absoluutselt muusikalist kuulmist. Seepeale näidati mulle üht Ungaris tehtud tšellokäkerdist ja ma vaatasin, et sellest pillist teen igal juhul etema,” jutustab Sipp.

EKS ANDEKAID PUUSEPPI JA TISLEREID OLE JU TEISIGI, ENT SIPP PEAB ENDA TRUMBIKS LUKSUST VIHTUDA TÖÖD MÕNU, MITTE RAHA PÄRAST. Kaup koos, meisterdas eestlane mõnda aega partiide kaupa elektritšellosid ja -viiuleid. Ajapikku instrumendiäri hangus, kuna pillide elektroonika oli kehvake ja korralikuma soetamiseks ei raatsinud soomlased investeerida.

Soomest siginenud kontaktid toovad uusi kliente aga tänini ja nõnda pole Pärnumaa mikroettevõtjal teenistuse leidmisega muret. „Tööpakkumisi on meil rohkem, kui ära teha jõuame. Mul on õnn valida vaid neid töid, mis meeldivad. Ja kui juba valida, siis eelistan alati keerulisemaid väljakutseid,” lausub Sipp.

Siit ka firma nimi Ainulaadsed Puutööd, mis ei tooda, vaid teeb kordumatuid puutöid. Eks andekaid puuseppi ja tislereid ole ju teisi-

gi, ent Sipp peab enda trumbiks luksust vihtuda tööd mõnu, mitte raha pärast.

Pilkupüüdev ja kõrgel tasemel töö on efektsest kodulehest ja klantsreklaamist tõhusam mainekujundaja, usub ta. Sestap ei olegi firmal tänini oma veebilehte, rääkimata muudest afiššidest.

Rahulolevad kunded soovitavad nõudlikku puidumeistrit järgmistele ja nõnda see lumepall veereb.

Sipp naljatab vahel, et tema klientuur on nagu poolkinnine klubi, kuhu pääseb vaid mõne asjasse pühendatu soovitusel.

Lõviosa puu- ja ehitustööde tellijaist moodustavad soomlased ja rootslased. Eesti kliente on vähem, sest meie inimestel pole jaksu eksklusiivsuse eest maksta. „Eestis leiab küll väga huvitavaid töid, aga paraku on meie maksevõime, nagu ta on: naha hoiab toore ja firma vee peal, aga ei enamat,” tõdeb Sipp.

Ainulaadsete Puutööde töökojas sündinud esemete nimistus kohtab kõige sagedamini treppe. Neid on kümnete kaupa, ent mitte ühegi trepi astmerida ega piire sarnane teistega. Iga trepp on kordumatu ja oma sünnilooga.

Kõikvõimalike puidust pannoode, vappide ja mööbli, Gustav Ernesaksa majamuuseumi lühtrite ja muude inimmõõtmeliste puitesemete kõrval moodustavad omaette grupi suured tööd – nii majade ehitamine nullist kui ka hoonete taastamine.

Materjalina on kogenud meistri käe alt läbi käinud kõik kohalikud puiduliigid ja soliidne galerii eksootilisemaid isendeid, nagu Jaapani kirss ja erinevad mahagonisordid.

SIPP PANI PÜSTI PÄRNU ESIMESE ERAJÄÄTISEÄRI

P See maja on vundamendist katuseni Audru puu- ja ehitusmeistri kätetöö.

1918. aasta Willys Overlandile tegi Sipp kõik puuosad: kaared, astmelauad, põhja ja isegi rattad.

Originaalrattad olid nii halvas olukorras, et neilt oli raske isegi mõõtmeid võtta.

Treppe on Ainulaadsed Puutööd valmistanud kõige rohkem. Et Sipp standardlahendusi ei tunnista, on iga tema käe alt tulnud trepp isesugune.

erestroika muutuste tuules tööta jäänud Kuido Sipp asutas suvepealinnas jäätiseäri, mis oli üks esimesi Pärnu erafirmasid. „See oli sogases vees kala püüdmise aeg, kus igaüks, kes vähegi viitsis, proovis äritsemisega õnne. Minu jäätiseäril läks hästi: kui olin kolm kuud jäätist müünud, siis võisin juba Taškenti uue auto järele minna,” naerab tulest ja veest käinud Sipp.

Jäätisefirma algus oli märksa proosalisem. Piltlikult öeldes oli mehel taskus kümme rubla ja kodus pere toita.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii pani Sipp oma viimase raha poole kilo plombiiri alla. Tervet kilo ei saanud, sest see maksis 20 rubla.

Lusikas oli omal olemas ja vahvlid võttis mees tuttava käest võlgu. Toppis siin tänavale üles seatud leti taga plombiiri vahvlisse ja müüs maiustused minutitega maha.

Saadud raha läks kohe käiku juba kilo plombiiri soetamiseks. Vahvlid võttis Sipp endiselt võlgu. „Kolmanda korraga ostsin jäätist rohkem, klaarisin eelmiste kordade vahvlivõla ja ostsin juba ka järgmise laari vahvleid välja. Kuus korda käisin see päev vahvleid toomas,” meenutab Sipp.

Defitsiit lükkas toiduäri tagant ja Sipi jäätisemüük kasvas.

Ta hankis seadmed ja hakkas m a iu st ise valmistama ning seda isiklikus kohvikus ja kioskis müüma.

Jäätiseäri õitsengu lõpetas omaniku A meerik a Ühendriikidesse minek ja Pingviini jäätise pealetung.

12 || ÕLLETEGU || MAA ELU

17. DETSEMBER 2015

TEEME ISE MAITSVA ÕLLE. Jõulupühad ja aastavahetus kingivad sel korral tööinimesele kaks pikka nädalavahetust. Hobi korras õlle valmistamisega tegelev Alar Mihhailov nanoPruulist jagab nippe, kuidas muuta pühadeperiood maitseküllaseks enese valmistatud koduõllega. Kui tahta õlut veel selle aasta sees mekkida, tuleks õlleteoga alustada juba täna. fotod: erakogu

Täna käima pandud õlu valmib aastavahetuseks eili arula

maaelu@ajaleht.ee

A

lar Mihhailov selgitab, et õlletegu on justkui küpsetamine, kus täpselt retsepti järgides eksimisvõimalus peaaegu puudub. Õlleteoks sobivaid vahendeid ja toorainet müüakse suuremates linnades spetsiaalsetes poodides (näiteks Pruulimine.ee Tallinnas, Pruulikeskus Tartus, Kodupruul Pärnus). Samuti müüakse vajalikke vahendeid veebipoodides. Õlle valmistamisel on esmatähtis anumate, vahendite ja vee puhtus. Kui vesi on ebakvaliteetne ning pole piisavalt puhas, võib kogu laar hukka minna. Ka maitseainete lisamisel tuleks lähtuda põhimõttest: pigem vähem kui rohkem.

Esmapilgul huvitavate maitseainete ühte retsepti kuhjamisel võib tulemus maitsemeelte erutamise asemel hoopis neid ärritada.

Kodustes tingimustes linnastest õlle valmistamiseks on vaja potti (vähemalt 30liitrist), pliiti, gaasipõletit või muud

küttekeha, millega potis olevat vedelikku kuumutada saab, pika varrega kuumakindlast plastist või roostevabast terasest lusikat, kurnamiskotti linnaste leotamiseks, et pärast linnaste leotamist (meskimist) saaks vedeliku ja linnased eraldada, hermeetilist kääritusnõud koos õhulukuga, desinfitseerimisvahendit (näiteks Chemipro Oxi), termomeetrit, eelistatult digitaalset ning veekindlat, sõela või resti linnaste loputamiseks, pudeleid või ankrut õlle villimiseks. Loomulikult kulub ka ära piisavalt vaba aega ja kannatlikkust.

Järgmiseks on vaja kogu õlle pruulimisel kasutatav varustus ära puhastada (mustus ja jääkained maha pesta) ning seejärel sobiva vahendiga desinfitseerida. Puhastamata seadmed võivad rikkuda valminud õlle maitset, lõhna ning halvemal juhul läheb õlu hoopis hapuks. Kui meskimisel kasutatakse kurnamiskotti, tuleks see enne vee lisamist poti sisse tõsta ning koti suu ümber poti asetada. Õlle valmistamise võib jagada mitmeks etapiks ning sõltuvalt pruulimisvarustusest kulub õlle keetmiseks 4–6 tundi, pärast seda algab pikem käärimisprotsess (kuni kaks nädalat).

JÕULUÕLLE RETSEPT Kangus umbes 6,4%, kogus 20 liitrit • 6 kg linnaseid Pale Ale • 0,5 kg karamell-linnaseid (näiteks Caramunich II) • 0,1 kg šokolaadilinnaseid (näiteks Chocolate Wheat) • 80 g Centenniali humalaid (poes müüakse 100 g pakikestes) • 1 pk (11,5 g) US-05 kuivpärmi • Vanillikaun ja/või kaneelipulk ja/või ühe apelsini riivitud koor (soovi järgi)

MESKIMINE EHK LINNASTE LEOTAMINE Kõigepealt on vaja kokku koguda retseptis ettenähtud koostisosad. Poest linnaseid ostes tasuks need lasta sealsamas ka ära jahvatada.

Kui kõik on pruulimiseks valmis, saab alustada virde valmistamisega, mida nimetatakse meskimiseks. Seda jõuluõlut tehes tuleb 20 liitrit puhast vett kuumutada 69 kraadini. Kui on saavutatud õige temperatuur, võib hakata kuuma vette ettevaatlikult ja pidevalt segades jahvatatud linnaseid lisama. Kui linnaseid lisada liiga

kiiresti või segada vähe, võivad tekkida linnaste klombid, need tuleb segamislusikaga katki vajutada.

Pärast linnaste lisamist peab vedeliku temperatuur olema langenud 67 kraadini.

Nüüd tuleb hoida linnaste ja vee segu antud temperatuuril võimalikult ühtlasena tund aega. Selle aja jooksul toimuvad potis keemilised protsessid, mille käigus linnastes olev tärklis muutub suhkruks. Vedeliku värv hakkab tasapisi kollakaspruuniks tõmbuma.

Meskimise ajaks võib poti ümber asetada tekid, et ühtlane temperatuur püsiks. Vajadusel tuleb potti vaikselt kuumutada.

Kui linnased on tund aega potis ligunenud, tuleb linnased ja vedelik üksteisest eraldada.

Kurnamiskotiga meskimisel saab koti koos linnastega lihtsalt potist välja tõsta ning asetada sõela või resti peale, mis omakorda asetseb poti peal.

Et linnastest viimanegi suhkur kätte saada, võib poti kohal ning kotis asetsevaid linnaseid kuuma veega (umbes 80 kraadi) loputada, kuniks potis on kokku 25 liitrit virret.

KEETMINE Pärast meskimist alustatakse virde keetmist, mis kestab tavaliselt ühe tunni. Selle käigus ladestuvad virdes olevad valgud poti põhja. Lisaks hävinevad keedu ajal kõik bakterid. Õlle maitse osas on keetmisel kõige tähtsamad humalad. Neid lisatakse retsepti järgi keedu algvõi lõppfaasis. Keetmise alguses lisatud humalad annavad õllele mõrkjust. Keedu lõpus lisatud humalad lisavad pigem aroomi ja värsket maitset.

Jõuluõlle retsept näeb ette kohe keedu alguses 30 grammi Centenniali humalate lisamist, need tagavad õlle parajalt mõrkja maitse. Kui virre on 55 minutit keenud, tuleb lisada teine osa, 50 grammi Centenniali humalaid värske aroomi ja maitse jaoks. Koos maitse- ja aroomihumalatega võib keedupotti soovi järgi maitseaineid lisada.

Kui virre on kokku keenud 60 minutit, võib poti kuumu-

Meskimine.

Keetmine.

Humalad.

Virre kääritustünnis.

tamise lõpetada. Keemise ajal väheneb virde kogus tavaliselt 2–3 liitri võrra.

ne toimub esimese 3–5 päeva jooksul, pärast jäävad mulksatused õhulukus harvemaks.

Kui õhulukk on juba 1–2 päeva vaiksena püsinud ning vedelikutase õhuluku kahes kambris peaaegu ühtlustunud, on paras aeg õlu ankrusse või pudelitesse villida.

JAHUTAMINE Pärast keetmist tuleks virre võimalikult kiiresti maha jahutada, et saavutada pärmile sobilik temperatuur (17–22 kraadi). Selleks kasutatakse spetsiaalseid jahuteid või kui jahutit pole, siis võib poti asetada külma jääkuubikutega vette.

Talvel võib ka lumehanges virret jahutada. Jahtumise ajal sadestuvad proteiiniühendid poti põhja. Äärmisel juhul võib jätta kinnise poti lihtsalt jahtuma.

Järgmise etapi ajaks peaks potis oleva virde temperatuur olema maksimaalselt 25, ideaaljuhul 20 kraadi.

KÄÄRITAMISE ALGUS Pärast virde jahutamist tuleb see kallata puhastatud ning desinfitseeritud kääritusnõusse.

Selles etapis on hea virret ka õhutada (pärm vajab hapnikku efektiivsemaks elutegevuseks), seega võib kallata üpris julgelt ja sorinaga.

Kääritusnõus lisatakse virdele pärm. Kindlasti tuleb enne pärmi lisamist kontrollida, et virde temperatuur oleks pärmile sobilikus temperatuurivahemikus, muidu võivad pärmirakud hävineda ning virre ei lähe käima. Kui pärm on virde peale puistatud, tuleb korra veel lusikaga segada. Kõige lõpuks lisatakse kääritusnõule õhulukk, mis takistab õhu sattumist kääritusnõusse ning samas laseb käärimise ajal tekkival süsihappegaasil väljuda.

KÄÄRIMINE Reeglina hakkab õhulukk mulksuma umbes ööpäeva jooksul. Aktiivne käärimi-

VILLIMINE Eduka villimise võtmesõna on puhtus. Kõik villimiseks kasutatavad anumad peavad olema puhtad ja desinfitseeritud. Pärast käärimist on kääritusnõus juba peaaegu valmis ilma gaasita õlu. Kõige lihtsam variant õlut karboniseerida on kasutada suhkrut, mida lisatakse igasse pudelisse või ankrusse umbes kuus grammi ühe liitri õlle kohta. Kui suhkur on lisatud, täidetakse pudelid kääritusnõu külje peal oleva kraani kaudu.

Kraani puudumisel võib kasutada sifooni.

Kui pudelid on täidetud ning korgid peal, tuleks pudeleid korralikult raputada, et kogu lisatud suhkur lahustuks.

KARBONISEERUMINE JA LAAGERDUMINE Pärast villimist tuleks hoida pudeleid 1–2 nädalat toasoojas.

Aeg-ajalt võib mõne pudeli avada, et testida karboniseerituse taset. Kui õlu tundub piisavalt gaasine, tuleks kõik pudelid viia jahedasse (keldrisse, külmkappi). Nüüd on õlu valmis ja seda võib nautima hakata.

Jahedas muutub õlle maitse veelgi tasakaalustatumaks ning pärast kuuajast jahedas seismist on õlu oma parimas vormis. Kuna tegemist on elusa ning filtreerimata õllega, siis sadestub pudeli põhja kerge settekiht. Et õlu klaasis parem välja näeks, võib sette jätta pudelist välja valamata.

MAA ELU || EESTI MAITSE || 13

17. DETSEMBER 2015

TUNNUSTATUD EESTI MAITSE. Kevadel täitub KarksiNuia mehe Indrek Palu ja tartlase Ronni Neissaare ettevõttel Mulgi Krõpsud teine tegutsemisaasta. Detsembri algul sai näksitegu ka märgi külge, kui punapeedikrõpsudele omistati päritolu- ja kvaliteedimärk „Tunnustatud Eesti maitse”.

Punapeedikrõpsud pälvisid krõbisevate juurikate seast esimesena pääsukesemärgi sigrid koorep Sakala

P

ääsukesemärk on Palu sõnul alles algus. „Mulle endale maitsevad kõige rohkem kaalikakrõpsud ja need ongi rohkem meeste lemmikud.

Järgmisel aastal esitaks vahest need märgi saamiseks,” arvab ta.

Praegu on aga müük näidanud, et rahvale maitseb kõige enam ikka toosama frititud punapeet.

EDU LASI OODATA Kuigi kartulikrõpse on poeriiulil ridamisi, ei tekitanud juurviljakrõpsudega Eesti turule väljatulek meestes mingeid kahtlusi. „Uskusime algusest peale, et teeme head asja ja nüüd ongi pääsukesemärk tõestus, et krõpsud maitsevad ka teistele, mitte ainult meie ei arva, et teeme õiget asja,” lausub Indrek Palu ja lisab, et kui oktoobris sai märgi taotlemiseks kõik dokumendid toote eestimaise päritolu, tehase ja tehnoloogia kohta ära saadetud, oli tarvis lisada veel soovitus, kuidas toodet tarbida. Nii andsid nad Neissaarega teada, et punapeedikrõpse on kõige parem koos eestimaise värske juustuga krõbistada.

Turule tulla oli Palu sõnul selles mõttes kerge, et nad olid Neissaarega ainukesed, kes Eestis niisugust toodet tegid.

Praegu on Mulgi Krõpsude sortimendis punase ja kollase peedi krõpsud, kartuli-, porgandi- ja kaalikakrõpsud, samuti alustati tervislike hapukapsakrõpsude tootmist. Keegi teine Eestis Palu sõnul taolisi juurviljakrõpse ei tee. „Vähemalt pole ma guugeldades veel kedagi teist leidnud,” täpsustab ta.

Küll on kaupluses müügil ka välismaised krõpsud.

Ettevõtjad räägivad, et on poes näinud Saksamaa päritolu juurviljakõpse ning olid ka Rootsi omad Stockmanis, kuid seal vahetati nood Mulgi krõpsude vastu välja.

Palu meenutab, et eriti tore oli see, kui nad pärast Eesti Televisiooni „Meie” saadet, kus ta oma ettevõtjaks saamise loo rääkis, Stockmanis-

Kui pooleteise aasta eest sai Mulgi krõpse peamiselt laadalt või taluturult, siis nüüd on mustad pakendid müügil Coopi poodides üle Eesti. Peagi on krõpsutootjatelt oodata sarnastes pakkides kiirsuppe. foto: elmo riig

se promopäevale läksid. „Olime Mulgi kuubedes ja kaabudega ning pakkusime inimestele näkse proovida. Poes oli eelnevast tellimusest ka laojääki, meie võtsime samuti pakid kaasa. Kõik müüsime maha,” on ta rahul.

Ometi, kui Indrek Palu ja Ronni Neissaare käest küsida, kas nad uskusid, et krõpsude edu nii kiiresti tuleb, siis arvavad mõlemad vastupidist.

Palule tundub, et kõik on läinud pigem aeglaselt, kuigi peab ju arvestama, et iga asi omal ajal. Neissaar aga kostab, et eduks on seda veel vara nimetada, kuid positiivne on, et neist, kellele krõpsud müügile läinud, on vaid paar tükki loobunud. Kõik ülejäänud on Mulgi Krõpsude kliendiks jäänud.

VARSTI SAAB SUPPI Kui Indrek Paju ja Ronni Neissaar osaühingu Mulgi Krõpsud tehase poolteist aastat tagasi Viljandisse Vaksali tänavale sisse seadsid, siis müüdi näkse laatadel ja Tartu taluturul. Nüüd on meestel leping Eesti Tarbijate Kooperatiiviga, kelle uus nimi on Coop. „Enne olime ainult Viljandi Tarbijate Ühistus ja Saaremaa omas sees, aga nüüd juba üle Eesti – Sillamäest kuni Hiiumaa tipuni välja,” sõnab Palu. Olerexi tanklates ja suuremates Premium 7 tanklates on krõpsud samuti saadaval.

NÕNDASAMUTI NAGU MULGI KRÕPSUDE PAKID ON EESTIS LAIEMALT LEVIMA HAKANUD, ON KA TOOTMINE KÕVASTI TUURE KOGUNUD. „Sattusime Mulgi märgiga eelmise aasta lõpus „Aktuaalsesse kaamerasse” ja selle kaudu tulid kohe kaubamajad nii Tartust kui ka Tallinnast, kes on praegu väga head partnerid,” kiidab Palu.

Nõndasamuti nagu Mulgi krõpsude pakid on Eestis laiemalt levima hakanud, on ka tootmine kõvasti tuure kogunud. Kui pikka aega käis köögiviljade lõikumine ja frittimine suuresti käsitsi ning pereliikmete abiga, siis möödunud suve lõpus jõudis tehasesse poolautomaatne tootmis-

Kui Ronni Neissaar (vasakul) ja Indrek Palu poolteist aastat tagasi Viljandisse Vaksali tänavale krõpsutehase sisse seadsid, foto: elmo riig / sakala tehti suur osa tööst veel käsitsi.

liin, mille fritter mahutab 500 liitrit päevalilleõli.

Seega võib senise 1500 kilo asemel kuus köögivilju lõikuda suisa kümme korda enam. „Eks teiste tootjate krõpsud on meile ikka konkurendid, sest teeme samuti kartulikrõpse, aga need on eestimaist päritolu ja päris kartulist,” kinnitab Palu ning lisab, et tagasiside on olnud positiivne. „Isegi jõulutellimusi on, Viljandi ettevõtted on krõpse kingipakkidesse tahtnud. Rõõmu teeb, et just kohalik inimene on tooted hästi omaks võtnud.”

Lisaks frititud krõpsudele hakkas osaühing Mulgi Krõpsud tootma hapukapsast tervisekrõpse, mis õliga üldse kokku ei puutu. Neid toodetakse aga praegu vähem kui teisi krõpse.

Ettevõttel on mõistagi plaanis edasi areneda. „Erlis Schönberg, Tallinna Vana Villemi pubi peakokk, on kunagine Karksi-Nuia poiss, temaga koostöös plaanime uue aasta alguses välja tulla kiirsuppidega,” annab Palu teada.

Pakisupid seetõttu, et krõpsuteost jääb üle palju pudi, mida krõpsupakki ei panda, kuid see on samuti juba maitseainetega segunenud ja päris hea mekkida. „Peet, kaalikas ja

Indrek Palu sõnul aitab uus fritter toota viilutatud köögiviljadest senisest mitu korda rohkem krõpse. foto: elmo riig / sakala

Mulgi krõpsud said märgi külge. Frititud punapeedile omistati detsembri algul pääsukesemärk ehk „Tunnustatud Eesti maitse” päritolu- ja kvaliteedimärk. foto: toomas huik / postimees

porgand on ka superhead maitseained ja punase peediga on hea teha kala – peet teeb kala hästi ilusaks,” jutustab Palu ja lisab, et tema elukaaslase Maarja Vildo juhatatavas söögikohas Tantsivad Mulgid teeb kokk näiteks kasuka punase peedi krõpsudega. „Peet saab pehmuse tagasi, kui hapukoore sisse imab. Värv tuleb samuti tagasi.”

Esimesed kiirsupid tulevad meeste sõnul välja ilmselt aasta esimestel kuudel. „Hakkame tegema nelja sorti suppi ja 30grammistes pakkides. Nagu ikka – valad kuuma vee peale, lased paar minutit seista ja ongi valmis,” räägib Palu ning märgib, et kindlasti saab suppide seas olema punase peedi borš, kus üks koostisaine on hapukapsas.

Nii ongi Mulgi Krõpsud pooleteise aastaga kahe mehe igapäevatööks saanud. „Muudkui sõidan hommikul Tartust Viljandisse ja õhtul tagasi. Indrek sõidab täpselt samamoodi tehase vahet,” tõdeb Ronni Neissaar, kuid lisab, et selle kõige kõrval on hea saada positiivset tagasisidet, mis tõendab veel kord, et ollakse õigel teel.

14 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

virgo mihkelsoo, tatrakasvataja, mitme terviseraamatu autor

A

rvatakse, et just tänu idandatud teraviljade kasutamisele ei olnud muistsetel küttidel ja korilastel liigesevalusid ning võitluses saadud haavad kasvasid ruttu ja hästi kinni. Naistel oli suurepärane nahk ja paksud juuksed.

Tatravalk sisaldab 18 aminohapet (sealhulgas kõiki asendamatuid) ning tatras on võrreldes teiste teraviljadega mitu korda rohkem vitamiine (B1, B2, B3, B6, B8, B9, E, A, P, C, K) ja mikroelemente (raud, vask, kaalium, kaltsium, magneesium, fosfor, liitium, jood, seleen, tsink, räni).

KASU MITMEKORDISTUB Miks on vaja aga juba niigi kasulikku tatart idandada? Kui tatart tarvitada idandamata, siis inimene omastab ainult osa tatras sisalduvaist kasulikest ainetest (omastamata jääb näiteks osa kaltsiumist, magneesiumist ja tsingist) ning tervendamise potentsiaalist.

Idanemise tulemusena saab tatar juurde ootamatult palju suurepäraseid omadusi. Idu kasvamiseks sünteesitakse ja kogutakse tatras palju vitamiine, antibiootikume, vähivastaseid aineid, ensüüme, fütohormoone ja teisi bioaktiivseid ühendeid.

Näiteks tekivad kasvuhormoonid giberrelliin ja auksiin, mis aitavad käivitada ja organiseerida tähtsate füsioloogiliste programmide tööd ning koordineerida rakkude, kudede ja organite koostööd, eriti lapse- ja noorukieas. Tatras olev antioksüdantide hulk suureneb enam kui kaks korda, sealjuures nende aktiivsus kasvab kümneid kordi. C-vitamiini hulk suureneb kuni 20 korda, E-vitamii-

fotod: arvo meeks

ni ja B-grupi vitamiinide hulk kuni 10 korda.

Idanemisel töötab tatar nagu ehtne farmakoloogiline tehas. Nimetatud ainetest (põhiliselt ensüümid ja vitamiinid) saab inimene suurema osa kätte ainult tänu seemnete ja teraviljade idandamisele.

IDANEMISE TULEMUSENA SAAB TATAR JUURDE OOTAMATULT PALJU SUUREPÄRASEID OMADUSI. PUHASTAV JA TUGEVDAV TOIME Idanemisel tekkinud ained on vajalikud organismi puhastamiseks ja soolestiku mikrofloora normaliseerimiseks; need pa-

randavad seedimist, ainevahetust ja vereloomet; tugevdavad immuunsüsteemi; aitavad tasakaalustada organismi happealuse vahekorda; stimuleerivad seksuaalset aktiivsust; takistavad enneaegset vananemist.

Organism kasutab ensüüme ära mitte ainult toidu ümbertöötlemiseks, vaid ka paljude teiste protsesside käivitamiseks ja läbiviimiseks.

Tatra idandamise käigus paljuneb ka inimese organismile äärmiselt kasulik heinabakter (Bacillus subtilis), mis peab vastu maohappe ründele ja hakkab peen- ja jämesoolestikus aktiivselt paljunema.

Bakter hakkab tootma aineid, mis hävitavad teisi anaeroobseid, enamjaolt inimese jaoks patogeenseid baktereid (näiteks stafülokokk, salmonella ja pärmseen).

ju Kal

külvikalender

20. P

Vili

Talve algus 06.48

24. N 13.11

VESI

ÕHK

Juur Juur, alates kl 04.31 õis

S

23. K

25. R

Vili, alates kl 02.13 juur

TULI

K

22. T

09.18 15.21

MAA

V

21. E

ur Amb

Vili

VI

LI

19. L

R

vi Lõ

Aiatöödeks sobimatu päev Leht, alates kl 23.26 vili

17.14

Jäär

i ts

DETSEMBER 2015 18. R

kits

U

M

ul oli võimalus reisida 5.–14. detsembril Suurbritannias, täpsemalt Londonis ja Devoni krahvkonnas – niisiis maa lõunaosas. Ilm ja haljastuses kasutatav taimestik (palmid, tääkliiliad, bambus, eukalüptid) meenutasid Eestist tulnule isegi troopikat, oli seal ju 15–16 kraadi sooja, rohkem päikest jne. Kui uurisin kohalike käest, millal nad viimati lund nägid, ei suudetud enamasti midagi meenutada, ainult üks vanem naisterahvas ütles, et vist kuus aastat tagasi. Ka Eestis on viimasel paaril aastal lumega kitsas olnud, välja arvatud mõned üksikud kohad ja perioodid.

Aga mis on lumi? Alustan jääst, sest lumi koosneb jääst. Jää on mineraal nagu teemant või soolgi ehk siis vesi tahkes kristalses olekus. Looduses kohtame jääd, mis on veest kergem ning mida nimetatakse jää modifikatsiooniks Ih. Jäämodifikatsioone ehk eri struktuuriga jääliike on palju – neid on teada vähemalt 15 ja lisaks amorfne jää. Kuna looduses oleva jääga puututi kõige varem kokku, siis sellest ka tähistus I ning h tähendab, et jää on heksagonaalse (kuusnurkse) süngooniaga ehk lihtsustatult võib seda ette kujutada nii, et jääkristallides paiknevad vee molekulid kuue kaupa kuusnurkadena.

Viimasest asjaolust tuleneb ka paljude lumehelveste sümmeetria, kuid olgu öeldud, et kõige tavalisemad on ebakorrapärased lumekristallid, mis meenutavad suhteliselt inetuid kämbukesi. Ilusaid suuri korrapäraseid jääkristalle sajab tavaliselt väga külma õhumassiga näiteks veekogude ääres.

Jõudsimegi lume kui sademete juurde.

Küsime uuesti, mis on lumi. Lauslumi on tahked sademed, mis langevad maapinnale lumekristallidena või räitsakatena, kui õhutemperatuur on alla nulli. Tavaliselt sajab kihtsajupilvedest, aga ka kõrgkiht-, kihtrünk- või kihtpilvedest. Üks teine lumesaju liike on hooglumi: see on jääkristallidena esinevad tahked sademed (lumesadu), mis algavad ja lõpevad tavaliselt äkki, ka intensiivsus muutub järsult.

Hooglund sajab rünk- ja rünksajupilvedest. Pilvede hulk on muutlik. Õhutemperatuur on alla nulli.

Lumele sarnaneb veel või on lähedases suguluses teralumi, udulumi, jääkristallid (teemanttolm) ja lumekruubid. Nendest kui samuti talvistest sademeliikidest on plaanis juttu teha järgmine kord.

Millal sajab lund ja kuidas see tekib? Üks peamisi korraliku lumesaju tingimusi on soodne veepiisakeste ja jääkristallide suhe pilvedes ehk 1 : 1000 kuni 1 : 1 000 000, sobivaim umbes 1 : 100 000 ehk kui ühe jääkristalli kohta tuleb pilves ligikaudu tuhat kuni miljon veepiisakest. Seega peab lumepilv sisaldama tohutus koguses korraga nii vedelat kui ka tahket vett. Need tingimused on täidetud kõige sagedamini kihtsajupilvede (Nimbostratus) puhul: tegu on mitme kilomeetri paksuse kihilise ehitusega pilvedega, mis annavad lõviosa aastasest lumest.

Kas lähema aja ilm soosib lumesadusid? Esialgu mingil määral, sest parajasti on tsüklonite seeria vaheaeg, nii et ülekaalus on kargema õhuga antitsüklon.

See ei soosi ulatuslikke ja suuri lumesadusid, aga kerget lund ja lörtsi siin-seal võib siiski sadada. Nädala lõpuks toovad ookeanilt saabuvad tsüklonid sooja ja vesise ilma, nii et lumeootajate kurvastuseks ei ole põhjust eelmisel korral antud prognoosi muuta.

JU

LUMI

I

dandada saab ainult toortatart ning tatar peab olema mahe, sest ainult siis on selle pinnal kasulik heinabakter Bacillus subtilis. Alati on soovitatav toortatart ise idandada, sest siis saab kogu protsessi jälgida, kinni pidada puhtusnõudest, et idanemisel ei hakkaks koos heinabakteriga kasvama juhuslikud patogeensed bakterid. Samuti on idud nii alati värsked.

Tatra idandamiseks pese vajalik kogus toortatart külmas vees ja pane soodaveega pestud emaileeritud nõusse, vala peale külm vesi, et see kataks terad ja jäta ligunema 1–2 tunniks.

Seejärel tõsta ligunenud tatar idandamisseadmesse või taldrikule, asetades tatrale puhta linase riide ning peale veel teise taldriku. Tuleb jälgida, et terad on piisavalt märjad (alumine kiht oleks vee sees) ja et vett jätkuks 1,5–2 päevaks 2–3millimeetriste idude tekkimiseks.

Kui kõik on idanemiseks valmis, tuleb idandamisseade või taldrik jätta pimedasse sooja kohta seisma (soovitatav temperatuur 25–26 kraadi). Idandamine madalal temperatuuril pikendab kõvasti idanemise aega ja idandatud tatar võib muutuda kõvaks ja mõrkjaks. Kui idud on kasvanud kahe millimeetri pikkuseks, tuleks neid kohe tarvitama hakata või panna need külmkappi idanemisprotsessi aeglustamiseks.

Kui tatar on liiga kaua aega vees, siis selle ümber tekib liigne lima. Kõige kasulikum on idandatud tatar, mille idud on kahe millimeetri pikkused.

Ne i

ilmatark

KUIDAS TATART IDANDADA

Miks tasub niigi kasulikku toortatart veel idandada?

Sõnn

jüri kamenik

KASULIK TATAR. Idandatud tatart kasutasid inimesed juba tuhandeid aastaid tagasi nii toidu kui ka ravimina selle laialdaselt kasulike omaduste tõttu.

ISTUTUSAEG

ilmatark

17. DETSEMBER 2015

Õis Õis, alates kl 07.27 leht

allikas: märkmik-kalender „aasta aias 2015” kirjastuselt varrak

K V

MAA ELU || KODU & AED || 15

17. DETSEMBER 2015

TALVINE HINGETÕMBEAEG. November ja detsember on aeg, kus aednik naudib mõnuga väljateenitud puhkust.

Minult on tihti küsitud, millega ma ometi talvel tegelen.

Vastan täiesti siiralt: „Kui sellist hingetõmbeaega talvel ei oleks, siis ei jaksakski uut hooaega rõõmuga alustada ...”

ANDRE FARMIS ON LOOMADELGI OMA JÕULUPUUD kristiina kruuse

maaelu@ajaleht.ee

Tore ja rahustav on vaadata pärast kirevat suve peenrasse allesjäetud kõrreliste ja püsikute erinevat struktuuri ning võrsete ja seemnekodade pruuni värvi.

fotod: ülli-riina sildnik

Aedniku puhkus ülli-riina sildnik Helga Taimeaed

K

erin end süümepiinata kamina ette diivanile ja sirvin mõnuga suvel lugemata jäänud ajakirjade virna, otsin internetist uusi põnevaid ideid ja taimi. Aga kui tuju on, naudin aias ja looduses ringijalutamist ning imetlen lehtedeta puude oksagraafikat. Tore ja rahustav on vaadata pärast kirevat suve peenrasse allesjäetud kõrreliste ja püsikute erinevat struktuuri ning võrsete ja seemnekodade pruuni värvi. Eriti imelise varjundi saavad need külmal päikselisel hommikul härmatisega kaetult. Õppige armastama pruuni – pruun on värv!

Teen uueks hooajaks plaane. Sel aastal sai plaanipidamisele lisaks ideed kohe teoks teha: pisut pikemaks on kasvanud kiviaed, jupike uuenenud teerada, juba ammu ümberkorraldusi oodanud püsikupeenardes on ettevalmistustöid tehtud. Kuidas saabki puhata, kui siinseal näitavad end üksikud õied ja nendega koos on salakavalad umbrohud jõudnud ootamatult uue ringi seemneteni. Seega on multšitud aladel vaja koorepurukihti täiendada, et kõplamise ja kaevamise asemel lasta vihmaussidel töö teha. Kangema iseloomuga naatide ja orasheina tõrjumiseks tuleb siis küll ajalehekiht enne alla panna. Selleks ajaks, kui leht kõduneb, on alla andnud ka tülikad juured.

Nüüd detsembris juhtub paraku nii, et just hoo sisse saanud toimetamine lõpeb kiirelt

pimeduse saabudes. Siis pole muud, kui aed ise salapärase (küünla)valgusega täita. Tore on riputada küünlalühtrid kiviaiale või puude okstele nii, et toaaknast saab romantilist val-

KUIDAS SAABKI PUHATA, KUI SIINSEAL NÄITAVAD END ÜKSIKUD ÕIED JA NENDEGA KOOS ON SALAKAVALAD UMBROHUD JÕUDNUD OOTAMATULT UUE RINGI SEEMNETENI. gust nautida. Ettevalmistused jääst küünlaümbriste tegemiseks on samuti tehtud, aga kas loodus need ka valmis aitab teha, jääb esialgu teadmata.

MURUNIIDUK VÄLJA Ajal, kui ootad, et valge tekk maale laotub ja hooaja võiks päriselt lõppenuks lugeda, vaatan hoopis murelikult liiga pikaks veninud muru ja mõtlen, et ilmselt peab veel kord muruniiduki talvekorterist välja tirima, et muru kontrolli alla saada. Samuti peaks varuma komposti või kuuseoksi külmaõrnade juurte kaitseks, kui pakane peaks üllatama lumeta maad.

Mõned õrnemad alpiaia taimed tahtnuks juba ammu väikestki katust pea kohale lõputu vihma eest. Sula maaga on vaja veel toed maha vajutada, et siis ereda kevadpäikese saabudes mõnd hellikut päikesepõletuse eest varjutuskangaga kaitsta.

Praegu sellise sooja ja liigniiske ilmaga taimi kinni mässides sünnib sellest rohkem kahju kui kasu. Halvimal juhul lähevad need katte sees hoopis hauduma.

Ilusat pühadeaega!

T

artumaal Kambja vallas asuva OÜ Andre Farmi perenaine Erika Pääbus usub, et ka loomad peavad jõulumeeleolust osa saama ning seepärast tuuakse nende farmis iga mõne päeva tagant loomadele oma jõulupuud.

Loomade reaktsioon kuuskedele on Erika Pääbuse sõnul vahetu ja siiras nagu lastel ning jõulupuud pakuvad uudistamist tükiks ajaks. „Esimeste kuuskede saabumispäeval oli huvitav jälgida loomade käitumist ja reaktsiooni. Karjas hierarhias kõrgemal astmel olevad lehmad on esimesed, kes hakkavad sissetoodut uudistama. Teised lehmad käivad mööda või teevad näo: „Tänan, ma pole huvitatud,” jutustab Erika Pääbus.

Kuuse nuusutamisest järgmine samm on perenaise sõnul maitsmine. Kui kuusk tundub maitsev, püüab lehm pehmeid oksi ettevaatlikult tükkhaaval kätte saada. Kui aga maitse ei meeldi, mängitakse kuusega niisama, näidatakse, kes on majas peremees, või sügatakse sarvekohti, kuni puu püsti püsib. „Kui karja tähtsamad tegelased on kuusega ametis, annab see signaali ka teiste-

le lehmadele, et võib läheneda ja kuusk on ohutu. Nii ongi ühel hetkel kuuse ümbrus lehmi täis ja igaüks püüab oma emotsiooni kätte saada,” räägib Erika Pääbus.

Andre Farmis on 360 looma, neist lüpsilehmi 180. Varem müüs farm toorpiima maha, kuid sel sügisel said nad valmis oma meierei ning hakkasid piimast ise rammusat Gouda-tüüpi juustu valmistama.

Kuigi Andre Farmi perenaine Erika Pääbus on ka muul ajal harjunud oma loomi poputama, neid kallistama, paitama ja nendega juttu ajama, siis jõulude ajal saavad loomad tavapärasest veel rohkem tähelepanu. „Meie jaoks on pühad aeg, mil on võimalik rohkem ja kauem suhelda loomadega ning kõigile loomadele, kes huvi näitavad, saab iga päev teha kalli ja sosistada kõrvu tunnustust,” kõneles talu perenaine, kes kutsub oma loomi hellitavalt Mummudeks.

Lisaks saavad loomad jõuluajal tavapärasest rohkem maiustada näiteks leiva ja saiaga, mida jagub kõigile tahtjatele iga päev mitu tükki. Talu perenaine sõnab, et kui keegi tahab loomi söötma tulla, siis Andre Farmi on huvilised lahkelt oodatud. „Kellel ei ole oma looma, kuid ta soovib jagada jõululeiba, siis võib tulla meie Mummukestega jõulupüha veetma. Emotsioon on mõlemapoolne,” lausub ta.

MIDA VEEL AIAS ÄRA TEHA? • • • •

• • •

Niida muru enne lume tulekut viie sentimeetri peale.

Enne külmi pane vajadusel paika varjutuskanga tugikepid.

Viimane aeg on kappi ununenud lillesibulad maha panna.

Paras aeg on tuua hellikutele külma kaitseks peale turvast, komposti või kuuseoksi.

Varu vahendid seemnete talikülviks.

Hoolitse linnukeste toidulaua eest.

Too aeda küünaldega salapärast valgust ja pühade meeleolu.

Andre Farmi perenaine Erika Pääbus on veendunud, et mida paremini tunnevad ennast loomad, seda maitsvamat juustu saab valmistada ka nende piimast. Tänavu jõuludel saab Andre Farmis maitsta esimest korda päris oma valmistatud juustu, mis on fotod: erika pääbus jõudnud nüüdseks mõned kuud seista.

16 || METSSIGA || MAA ELU

17. DETSEMBER 2015

TARK JA PUHTUST ARMASTAV METSSIGA. Metssea valitsemisaeg tänavuse aasta loomana saab kohekohe ümber. Loodusmuuseumis on sel puhul üles pandud näitus „Metsanotsu – tõeline siga”, mis on avatud kuni järgmise aasta 21. veebruarini ning tutvustab huvilistele metssea eluviisi ja käitumist meie metsades.

Mida võiks metssea kohta teada peeter raidla

maaelu@ajaleht.ee

K

uus aastat tagasi tabas meie maakodu esimest korda metssigade jõhker rünnak. Kogu elumaja esine oli kuni eemal seisva saunani üles songitud, samuti kogu maja juurde viiv sissesõidutee.

Vaid põõsatutid ja lillepeenrad olid jäänud puutumata. Kartulit ja muid söödavaid juurikaid me ei ole ise kasvatanud, sest kergem on naabri käest osta.

Ehk siis kogu õueala oli muru all. Oli ...

Midagi sellist polnud ma varem näinud, ehkki olime oma maakodu selleks ajaks juba kümmekond aastat pidanud. Sigade sügisese laastamistöö jälgede kõrvaldamine varakevadel oli vaevaline, aga asja sai ja suvel kattis majaesist taas kena muruvaip. Kuni sügiseni. Ja nii neli aastat järjest, kuni mul iga-aastasest taastustööst villand sai ja ma õueala võrkaiaga sisse piirasin. Eks hiljemgi on sead käinud meie muru piidlemas, korra püüdnud isegi võrkaiast läbi murda, aga sisse pole nad enam saanud.

Küll on jätkuvalt sigade meelevallas majatagune väike metsatukk, mida ma ei ole jõudnud aiaga ümbritseda.

Metssigade kaevatud augud äratavad oma sügavusega aukartust. Nii palju kui mina olen aru saanud, otsivad nad põhiliselt juurikaid. Tammetõrud, mida meie kolm iidset tamme külluses maha poetavad, on jät-

nud meie metsanotsud millegipärast suhteliselt ükskõikseks.

Olen selle põhjal järeldanud, et metssigade meelisroaks on võilillejuured ja vihmaussid, mida meie maakodul on rikkalikult pakkuda.

Võib arvata, et minu arvamus metssigadest ei ole just kõige parem. Uskuda võib, et minusuguseid on tuhandeid.

Head võimalust suhtumist muuta pakub loodusmuuseumis avatud näitus „Metsanotsu – tõeline siga”. Metssea kohta on levinud mitmeid eksiarvamusi, paljud näevad temas vaid rumalat põllusonkijat ja räpast kommeteta looma. Lähemalt vaadates näitab aga nii mõnigi sea tegu, et tegemist on targa, puhtust armastava ja suisa eeskujuliku loomaga. Allolevad seigad metssea elust ongi nopitud näituse stendidelt.

•

•

Metssiga oli juba Ürg-Eestis oluline jahiloom. Kliima jahenemise, tammemetsade raiumise ning huntide ja küttimise survel hakkas aga metssigade asurkond vähenema, kuni nad 17. sajandil niinimetatud väikese jääaja tõttu Eestist kadusid. 1920. aastatel hakkasid Eestis taas levima jutud imelikust olendist, kes metsas uitas ja kummalisi hääli tegi. Metssiga oli sellega taas Eesti aladele jõudnud.

Metssiga on pigem soojalembene loom, kes on oma suguseltslastest kõige kaugemale põhja jõudnud. Kuid tedagi piirab külm kliima ja paks lumekoorik, milles on raske liikuda ja toitu leida. Seetõttu on Eesti metssea leviku põhjapiiriks, Soomes leidub

•

•

•

•

2009. aasta sügisel avanenud pilt metssigade rüüsteretkest oli masendav.

metssigu vaid paiguti soojematel aladel.

Metssiga kuulub koos metskitse, punahirve ja põdraga Eesti sõraliste hulka. Metssea sõral on pikenenud kolmas ja neljas varvas. Teine ja viies varvas on lühemad ja esimene varvas puudub sootuks.

Kärss on sea üks iseloomulikumaid kehaosi, mis eristab teda äratuntavalt teistest imetajatest. Metssea kärss lõpeb kõhrelise kettaga, mida seestpoolt toetab pisikene luu. Selline kärsa ehitus annab seale väikese buldooseri võimed, mis teeb toidu kättesaamise maa seest hõlpsaks. Isegi talvel, kui maa on külmunud, pääseb metssiga oma tugeva kärsaga juurikatele ligi.

Maad tuhnides leiabki metssiga enamiku oma toidust.

Kuigi siga on kõigesööja, eelistab ta siiski rohkem taimetoitu. Selle hulka kuuluvad heinputke, angervaksa, pilliroo ja hundinuia maa-alused osad. Kuid sead käivad ka põllul kartulite ja maisiga maiustamas. Metssea meelispalaks on tammetõrud ja võililled. Loomne toit koosneb peamiselt putukatest, tigudest, vihmaussidest ja kahepaiksetest. Vahel võib metssiga ka mõne pisema ja nõrgema jänese või kitsetalle maha murda.

Poegima minnes lahkub emis karjast ning jätab kesikud (ühe- ja kaheaastased noored metssead) selleks ajaks omapead. Umbes kahe nädala pärast saab pere jälle kokku. Taaskohtumisrõõm on suur: poeginud emised

foto: ants liigus / pärnu postimees

•

• •

• •

•

•

tutvustavad kiledate põrsaruiete saatel karjale uusi nägusid.

Metssiga on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui suurim imetaja, kes poegimiseks pesa ehitab. Tiine emis tassib kokku pisikesi oksaraage, pilliroogu ja muud alustaimestikus leiduvat ning sätib need ükshaaval seest õõnsaks kuhilaks. Poegimispaiga ehitab emis tavaliselt kuuse- või pilliroopadrikusse.

Emise tiinus kestab keskmiselt kolm kuud, kolm nädalat ja kolm päeva.

Pesaelu ajal on emis kaitsepositsioonis ja võib olla ohtlik, kui inimene talle ligidale satub. Sama kehtib emise kohta, kes on põrsastega juba poegimispesast välja kolinud. Muul ajal on Eesti metssead rahumeelsed ja hoiavad eemale, kui inimest haistavad.

Metssea poegade triibud kaovad kolmandal või neljandal elukuul.

Kuldid on erakud. Kesikkuldid lahkuvad ema juurest pooleteiseaastaselt.

Kui emis pole kesikkulte innaajaks karjast ära saatnud, siis sunnivad täiskasvanud kuldid noori konkurente karjast lahkuma. Nii välditakse suguluspaaritumist. Kult tuleb karja juurde vaid paaritumisajaks.

Kult kasutab kihvasid vastasega võisteldes ja territooriumi märgistades, aga ka kaitseks huntide vastu ja maa sonkimisel. Emisel on kihvad väiksemad ja neid on raskem märgata, sama kehtib isaste kesikute kohta.

Sea lõhnanäärmed asuvad randme, saba, kihvade ja

•

silmade piirkonnas, kuldil ka eesnaha siselestmes.

Lõhnasignaalidega märgistab metssiga territooriumi ja suhtleb liigikaaslastega.

Näiteks antakse lõhnaga teada ohust või paaritumise soovist.

Kuldil tekib keha esikülgedele naha alla sidekoeline kilp, mis kaitseb vastase kihvade eest. Kultidel on kombeks territooriumi ja emiste pärast võidelda, lüües teineteist kihvadega külje peale.

•

•

SABAGA VÄLJENDAB METSSIGA EMOTSIOONE JA SUHTLEB LIIGIKAASLASTEGA. •

•

•

•

Metssea nahk on üldiselt väga paks ja kaitseb teda putukate ning isegi rästiku hammustuse eest. Naha all asub rasvakiht, mis on kodusea omast tunduvalt õhem. Paks nahk kaitseb metssiga ka kriimustuste eest padrikutest läbi rühkimisel.

Kuldile moodustub kõhu alla karvadest tuust, mida kutsutakse pintsliks, tänu pintslile tunneb isase metssea juba kaugelt ära.

Sabaga väljendab metssiga emotsioone ja suhtleb liigikaaslastega. Näiteks raputab metssiga oma saba siis, kui ta on närviline. Mõnuga süües lööb ta aga sabaga rahulikult rütmi. Metssiga ei hoia saba kunagi rõngas nagu kodusiga.

Metssigade karvastiku värvus võib varieeruda mus-

•

•

tast kuni hõbehallini. Eesti sead on peamiselt pruunikates toonides.

Metssea kasukat katavad pikad läikivad karvad ning paks alusvill lisab veelgi rohkem kohevust. Suveks ajab metssiga talvekarva maha.

Metsikus looduses elavad sead kuni kümneaastaseks, harvem ka vanemaks. Tehistingimustes võivad metssead elada kuni 25 aastat.

Aafrika seakatk on äärmiselt nakkav ja ägedalt kulgev haigus. Haigust tekitav viirus on eripärane, olles ainuke DNAst koosnev viirus, mida võivad edasi kanda putukad. Viirus stimuleerib antikehade teket äärmiselt halvasti, lisaks on viirusel 22 erinevat liini, mis omakorda varieeruvad. See teeb vaktsiini väljatöötamise pea võimatuks.

Eestis on levinud seakatku genotüüp, mis on pärit Madagaskari saarelt. Tõenäoliselt sattus viirus Euroopasse laevaga, mis tuli Madagaskarilt Gruusiasse ning kandus koos toidujäätmetega kohalikele sigadele ja sealt edasi juba Euroopasse.

Peale metssea, kodusea ja pekaaride ei ole teada teisi liike, keda Aafrika seakatku viirus ohustaks.

Siga on üks vähestest loomadest, kes suudab mõista peegelduse olemust. Teaduslikus katses asetati toidukauss nurga taha nii, et seda oli peeglist näha. Vaid mõni üksik siga läks kaussi peegli tagant otsima, enamik suundus otsejoones nurga taga asuva kausi juurde.

foto: peeter raidla