Maa Elu 7. jaanuar 2016

OTT SOOL: MINISTEERIUMI AMETNIKUD EI SAA ARU, ET EDUKAKS KALAKASVATAMISEKS ON TARVIS VAJALIK KOGUS KVALITEETSET ASUSTUSMATERJALI.

HALDUSREFORMIST NII- JA NAAPIDI

RIIGIHALDUSE MINISTER ARTO AAS ON SEDA MEELT, ET HALDUSREFORMI POLE VÕIMALIK TEHA ILMA SUNDLIITMISE VÕIMALUSETA.

EESTI PALGID HIINASSE

WESTWOOD GROUP ON JUBA KOLM AASTAT TEGELENUD PALKIDE EKSPORTIMISEGA HIINASSE, KUHU LÄHEB UMBES 50 000 TIHUMEETRIT AASTAS.

! e t o o t 0 0 0 0 2 e l ü s u k i l a V Teisipäeviti on üle 60 € ostude kohaletoimetamine

TASUTA! Tellimiskeskus: +372 5668 7957, +372 5687 7399 Tehniline konsultatsioon: +372 5697 0060 E-post: info@pmkaubamaja.ee SE Tehnikakeskus OÜ Selja tee, Sauga vald, Pärnumaa

www.pmkaubamaja.ee

7. JAANUAR 2016 • NR 1 (32)

2 || haldusreform || maa elu

7. jaanuar 2016

Arto Aas: 2017. aasta valimisteks on omavalitsused ühendatud anneli aMMas Postimees

Vaatasin teie CVd – te olete ju puhta Tallinna ja reaalkooli poiss. Mida te maast, küladest, linnadest väljaspool Tallinna teate?

Peab alustama sellest, et olen tehnikaülikoolis saanud haldusjuhtimise hariduse. Juba peaaegu 15 aastat tagasi sain ülikoolis esimesi loenguid haldusreformist. Nagu eestlased ikka, olen küll Tallinnas sündinud, aga poole kohaga maapoiss. Mu esivanemad on maalt pärit, Harjumaalt ja vanaema on pärit lausa Setumaalt. Lisaks olen suvesaarlane – viimase kümne aasta vaba aja olen veetnud Saaremaal.

Olete siis ikka külas käinud küll?

Jaa, loomulikult. Viimase 7–8 kuu jooksul olen Eesti ristipõiki läbi sõitnud. Väga paljud probleemid on sarnased, aga igal regioonil ja maakonnal on oma eripära. Seda peab arvestama ja seda oleme reformi ettevalmistamisel ka teinud.

Kasvõi saared.

Foto: EERo VABAMäGI / PoStIMEES

Kui vaadata kaarti, mis näitab, mis haldusreformiga seoses maakondades toimub, siis seal on väga selgelt aktiivsed Läänemaa, Saaremaa, natuke Ida-Virumaad, Tartumaad, Jõgeva-, Valga- ja Põlvamaad. Aga Eesti keskmine osa on kaardil puhta valge. Kui-

das seletada, miks on nii teravalt eristunud aktiivsed piirkonnad ja need, kus üldse midagi ei tehta?

Täna on vara kedagi hukka mõista. Aga miks on pilt nii erinev, on sellest, et mõnes maakonnas on olnud positiivseid kogemusi. Sõna on seal levinud. Saaremaa on hea näide: toimus ühinemine, on LääneSaare vald ja ühinemise läbiviijad näevad, et sellest on kasu ja tahavad nüüd astuda juba pikemat sammu. On ka kohti, kus 5–10 aastat tagasi läbirääkimisi peetud, mis mingil põhjusel raugesid, aga seal on varasem plaan olemas ja see on uuesti lauale võetud. Nüüd nähakse, et täna kuhugi taganeda pole ja valitsusel on väga selge plaan. Praegu on üle 20 ühinemisprojekti, millesse on kaasatud üle saja omavalitsuse.

Mõistetakse, et valitsus võtab sel korral asja tõsiselt ja aasta on veel aega ise kokkuleppeid sõlmida. 2017. aastal tekib valitsusel õigus omavalitsusi ühendada ning 2017. aasta oktoobriks, kohalike omavalitsuste valimisteks on protsess läbi.

Olen öelnud, et mida varem te ise kokku lepite, seda parem.

Sundliitmised ei ole kindlasti lihtsad, seepärast pidage ise läbirääkimisi, otsige õiget mudelit, leppige

oma ühinemislepingutes kokku, kuidas ühinemistoetust kasutate. On igal juhul positiivne, et esimese poole aasta jooksul on juba enamikus maakondades läbirääkimised käimas.

Kui veel vaadata praeguseid protsesse iseloomustavat kaarti, siis kui palju see langeb kokku teie ettekujutusega, kuidas lõpuks tegelikkuses see kaart võiks välja näha?

Mina veel kaarti joonistanud pole. Meie meeskond on lähenenud nii, et oleme välja selgitanud, millised saaksid olla ühinemiskriteeriumid. Oleme jõudnud koos ekspertidega arvamusele, et kõige õigem kriteerium on elanike arv. Oleme kaalunud, kuhu piir tõmmata, ja oleme jõudnud 5000 elaniku juurde. Kriteeriumid on teada, protsess on kirjeldatud haldusreformi raamseaduses.

Oleme kahekordistanud ühinemistoetusi, pakume nõustamisabi. Selle aasta alguses tahame rakendada neli piirkondlikku komisjoni, kuhu kuuluvad maavanemad, eksperdid, rahandusministeeriumi ametnikud. Ka vabatahtliku ühinemisvooru ajal saame konsulteerida omavalitsusi. Aastate jooksul on kogunenud palju kogemusi, kuidas protsessi läbi viia, millele tähelepanu pöörata, millised on olnud vead, milline peab olema õiguskeskkond – neid teadmisi saame kõigile pakkuda. Kaardi joonistamise juurde jõuame alles 2017. aasta kevadel.

Mingi ettekujutus pidi teil ju reformi alustades olema, milline Eestimaa olema saab, kui suured tükid kaardil olema hakkavad?

Kui vaatame, et praegu on omavalitsuste mediaankeskmine elanike arv 1900, ja tahame, et oleks vähemalt 5000, siis arvuliselt peaks olema 3–4 korda vähem omavalitsusi kui praegu. Vaadates kaardile, teame, millised on tõmbekeskused: mõnes maakonnas on neid 3–4, mõnes ainult üks.

Ideaalis võiks omavalitsusel olla keskus ja tagamaa. Me ei ole ette kirjutanud, kus piirid peaksid olema ega keela liituda ka teise maakonna koosseisu.

maa elu || haldusreform || 3

7. jaanuar 2016 See hakkab juba praegu välja paistma, et maakonnapiirid ei pruugi püsima jääda?

Nii see on. Oleme omaalgatuslikus voorus teinud asja hästi lihtsaks ja paindlikuks, on võimalik säilitada ka linnanime.

Kuidas siis saab? Kui näiteks Tõrva linn ühineb Helme vallaga?

Kui linnas elab vähemalt pool uue omavalitsuse elanikkonnast, siis saab alles jätta linna. Eelkõige on see kohaliku kokkuleppe küsimus. Ka praegu on võimalik, et on vallasisene linn, saab jätkuvalt kasutada linna tiitlit, kirjutada, et see on 700–800 aastat vana. Need on tegelikult väikesed probleemid, mis tänapäeval enam väga takistuseks ei ole.

Millised õigused on maakonnaülestel ühinemistel maakondadel? Või kaovad maakonnad üldse ära?

Praegu on veel vara öelda, aga ma ei usu, et maakonnad üldse ära kaovad. Võib-olla tõesti mõned piiriäärsed vallad ühinevad teise maakonna koosseisu. Maakonnapiirides ei pea kinni olema. Maavalitsuste ja maakondade tulevik on samuti plaanis läbi arutada, aga see on järgmine etapp.

Kõigepealt vaatate, mis 2017. aastaks välja tuli, ja siis – lammutame kõik laiali?

Saaremaa jääb ikka Saaremaaks ja Pärnumaa jääb Pärnumaaks. Maakondade täielikku ärakadumist täna näha pole.

Aga on ka omavalitsuste ühinemisel näha, et mitmel pool on mõte teha ühest maakonnast üks suur vald. Mis sel juhul on vald ja maakond?

Neid läbirääkimisi tõesti peetakse ja need pole kindlasti lihtsad, sest osapooli on hästi palju ja kõigiga läbi rääkida on keeruline. Vaatame, kas kellelgi õnnestub. Saaremaast on kindlasti Muhumaa eraldi, aga kas neil muus osas õnnestub kõigil liituda – lähikuud näitavad. Meie ei pane kätt ette.

Kui Saaremaad vaadata, siis suurem osa liigub liitumise suunas, aga kaks erinevas Saaremaa ääres asuvat väikest valda tahavad kõrvale jääda. Mis neist saab, kui ülejäänud lepivad 2016. aasta jooksul kokku?

Need, kes ei vasta kriteeriumitele, tuleb ühendada kas omavahel või nendega, kellega koos nad vastavad kriteeriumitele.

Ehk siis see jonn ei päästa, lisaks ei saa vabatahtlikust ühinemisest kõrvale jäänud vallad ka ühinemispreemiat?

Kes ühinevad vabatahtlikult, saavad ühinemispreemia – vähemalt 100 eurot elaniku kohta. Need, keda tuleb valitsusel ühendada, nende eest preemiat ei maksta. Makstakse küll kinni otsesed kulud. Kes vabatahtlikult on ühinenud, saavad oma ühinemispreemia kätte – need on päris suured summad, mida valitsus eraldab. Kokku on selleks 75 miljonit eurot. Ühinemislepingus saavad nad rahulikult kokku leppida, kuhu preemiaraha investeerida. Jonni pärast pole mõtet kõrvale jääda – see on oma elanike, oma valla huvide vastu.

Mis siis saab, kui mõnes maakonnas pole ühtegi vabatahtlikku ühinejat?

Ma ei usu seda ja enamik oma-

valitsusi on öelnud, et nad ootavad, et valitsus kinnitaks selle eelnõu ära ja seda tahame teha veebruaris.

Mis seal eelnõus kirjas peab olema?

See on esimene eelnõu, mis lükkab haldusreformi käima.

Selles kirjeldame kriteeriumid, toetused, ajakava.

See kõik on ju juba praegu avalik?

Jah. See puudutab ka sisemist demokraatiat, kirjeldame, kuidas saab luua osavalda. Näiteks osavalla kogu, mida praegu seaduses pole. Just selle jaoks, kui tekivad territoriaalselt ja rahvastiku mõttes suured omavalitsused ja et sisemist demokraatiat säilitada, teatud otsustusõigust kohapeale jätta. See on meil hästi ajakriitiline, tahame parlamendile veebruariks üle anda ja jaanipäevaks vastu võtta.

Siis jääb vaid veidi üle poole aasta aega vabatahtlikult ühineda?

Aga jõuab, kuid tunnustan neid, kes on juba pihta hakanud. Eelnõu on kõigile saadetud ja selle taha pugeda, et nad enne jaanipäeva midagi ei tea ega pole kuulnud, ei ole võimalik. Seda enam, et sel teemal on 20 aastat räägitud. Koalitsioon on kinnitanud põhimõtted ja neist peetakse kinni.

Miks te vabatahtliku ühinemise aja pool aastat ettepoole tõite? Algul oli ju kava seda kuni 2017. aasta suveni lubada?

Ega see väga tavapärane reformi puhul pole. Tavaliselt lükatakse aega pigem edasi.

Miks siis nüüd teisiti?

Väga kindlal põhjusel. Kui lepiks ainult sellega, et 2017. aasta kohalikeks valimisteks toimuksid vaid vabatahtlikud ühinemised, siis tähendaks see, et peaksime 2018. aastal korraldama üle Eesti erakorralised valimised. See tähendab suurt lisakulu, täiesti uute valimiste seadusesse kirjutamist.

Inimesed on ka valimistest tüdinenud, sest 2017 on valimised, 2018 oleksid siis teised kohalikud valimised ning 2019 juba parlamendivalimised. 2018. aasta on Eesti vabariigi juubeliaasta, oleme Euroopa Liidu eesistujamaa. Kõige tähtsam on see, et me teame 2017. aasta alguseks nagunii, kes liituvad omaalgatuslikult – kas on juba läbi rääkinud või alustavad läbirääkimisi. Siis tekib tobe olukord ja jääb enam kui aastapikkune tühi aeg, kus midagi ei toimu. See oleks mõttetu raiskamine ja ebastabiilsuse loomine ka nende jaoks, kes juba ühinevad, sest nad ei tea, kas neile pannakse 2018. aastal veel keegi juurde. Ka väikestes kohalikes omavalitsustes, kus poleks ühinemine toimunud, on 2017. aastal kohalikud valimised. Valitakse vallajuhid – mida nad seal pool aastat otsustavad, mis arengust saab juttu olla, kui on teada, et neid hakatakse ühendama.

See kõik on üsna valus ja võib tekkida küsimus, kui demokraatlik on valitsuse poolt sundliitmine?

Eesti põhiseadus näeb sellise võimaluse ette. Eesti siseriiklikud piirid ei ole nii pühad kui Eesti välispiir. Muidugi tekitab see palju emotsioone ja juba 80 aastat tagasi, Eesti iseseisvu-

se esimesel perioodil arutati täpselt samade küsimuste üle.

Konstantin Päts ütles, et ükski terve mõistusega inimene ei ole suutnud neid probleeme lahendada. Nüüd oleme juriidiliselt hästi ette valmistanud, on konkreetne ajakava, teame, kuidas lähiriikides on seda tehtud. 2017. aastal jätame omavalitsustele veel poole aasta jooksul võimaluse neid protsesse ise teha. Teeme valitsuse poolt ettepaneku, kellega neil tuleks liituda, ja siis jääb neil veel kolm kuud aega ise tegutseda. Kui nad ka siis valitsuse ettepanekuga ei nõustu, peab valitsus sekkuma ja nad ühendama.

Kas selle kolme kuu jooksul on veel võimalik preemiat taotleda?

Ei. See on siis juba maha magatud. Preemia peab selgelt motiveerima neid, kes on tublimad.

Kas vallal jääb sundliitmise korral midagi ka endale otsustada?

Tegelikult jääb volikogule võimalus teise omavalitsusega läbirääkimisi pidada. Nimeküsimus, teeninduspunktide küsimus, osavallad, investeeringud – need saab veel ise läbi rääkida. Aga mitte seda, kas ei või jah.

EELNÕU ON KÕIGILE SAADETUD JA SELLE TAHA PUGEDA, ET NAD ENNE JAANIPÄEVA MIDAGI EI TEA EGA POLE KUULNUD, EI OLE VÕIMALIK. Kujutame, et tekivad väga suured vallad, maakonnapõhised ning väikeste vürstiriikide asemele tekivad suured vürstiriigid, kes on valitsusele juba hulga jõulisemad partnerid. Kas olete selleks valmis, kuidas saab paika tasakaal riigi ja omavalitsuste vahel?

Seda ohtu pole veel keegi esile toonud, et tekivad liiga suured omavalitsused. Me ise tahame, et tekiksid suuremad, tugevamad, iseseisvamad omavalitsused.

See tähendab ka funktsioonide, ülesannete ümberjagamist riigi ja omavalitsuste vahel?

Kui omavalitsused ühinevad ja nende tase ühtlustub, siis tekivad selleks eeldused.

Haldusreformis on alati esimeste küsimustena kerkinud omavalitsuste ülesanded, kas sel korral te sellest nii detailides ei taha rääkida?

Oleme kirjeldanud kontseptsioonis, mis suunas liigume. Tahame, et omavalitsused oleksid suuremad ja tugevamad ning nende investeerimisvõimekus ja ametkondade professionaalsus on teisel tasemel. Siis saame neile anda seniseid riiklikke ülesandeid ja selleks vahendeid. Olgu see siis arengukavade koostamine, ettevõtluskeskkonna korraldamine, ühistranspordi areng.

Siit tekib edasi küsimus, mis saab olema maavalitsuste roll?

Igal juhul siis, kui omavalitsuste võimekus on olemas, saame ülesandeid neile või omavalitsuste liitudele üle anda.

Omavalitsused peaksid ka pä-

rast ühinemist tegema rohkem koostööd. On valdkondi, kus ka 5000 või 10 000 elanikku jääb väheseks – kasvõi prügimajandus või veemajandusprojektid. Samuti ühistransport, kas siis maakonna piires või tihtipeale üle maakonnapiiride. Praegu on omavalitsuste killustatus ja võimekus viinudki selleni, et riik on päris palju enda kätte võtnud. Tahame selle laeva teistpidi keerata ja minna skandinaavialikule mudelile, kus omavalitsuste roll on suurem. Ka omavalitsuste funktsioonide ja maavalitsuse rolli põhimõtted on täna juba ette valmistatud, aga selle juurde tuleme järgmises etapis, kui ühinemine on toimunud.

Kas võib minna nii, et maavalitsuste roll kaobki ära, ei olegi enam maakondi? Tekivad hoopis piirkonnad, nagu on erinevatel riigiasutustel?

Ajaloolises või kultuurilises mõttes jäävad maakonnad ikka alles, aga nõus, et maavalitsuste rolli ja töö vaatame üle. Üks suund on, et neile antakse funktsioone juurde.

Teine alternatiiv on, et maavalitsusi liidetakse ja alles jääb näiteks kuus regiooni.

Igal juhul on riiklikke funktsioone, mis jäävad alles. Neid täidetakse kas maavalitsustes või on regionaalsed riigimajad, kus on kõik ametiasutused koos. See idee tundub mulle väga sümpaatne.

Praegu on maakondades palju riigiasutusi, mis on laiali. See on ebamugav, kinnisvara ülalpidamine on kulukas. Igal juhul peame liikuma selles suunas, et teenused on ühes punktis kättesaadavad.

Aga üks funktsioon, mis jääb maavalitsustele või regioonikeskustele kindlasti alles, on järelevalve. Kui omavalitsused oleksidki maakonnasuurused, siis iseenda üle järelevalvet nad teha ei saaks.

Peab olema järelevalveorganisatsioon, kelle poole saab oma murega pöörduda, kui omavalitsus oma ülesandeid ei täida või mingeid regulatsioone rikub.

Mäletame, et Tarmo Looduse ajal jõudis haldusreform ka päris kaugele, palju oli analüüsitud, maavanemad kandsid ette, kuidas kusagil reform peaks minema. Siis kukkus see kokku, kuna teie enda erakond teatas, et teile haldusreform ei sobi. Miks siis 2001. aastal ei olnud võimalik laialt, ka teie oma inimesi ära rääkida ja nüüd on võimalik?

Ilma kindla veendumuseta, et vajadusel valitsus sundliidab omavalitsused, ei ole võimalik seda reformi teha. Lisaks on 15 aasta jooksul tulnud väga palju tarkust ja kogemust juurde nii riigi- kui ka omavalitsusjuhtide tasandil. Kõik varasemad reformiplaanid ja analüüsid on meile marjaks ära kulunud. Aga väga oluline argument on meie demograafiline protsess. 2000. aastate alguses võis ju veel loota, et rahvaarv kasvab ja inimesed suunduvad linnast maale. Reaalsus on teine: rahvastik väheneb, vananeb, jätkuvalt toimub linnastumine. Need on protsessid, mis toimuvad terves Lääne-Euroopas, siin pole Eesti mingi must lammas või midagi väga erilist.

Intervjuu jätkub järgmisel leheküljel ...

jUHtkiri

Peeter raidla

peatoimetaja

RASKE AASTA

E

elmine aasta oli Eesti põllumehele raske aasta. Piisab, kui mõelda katkusurmadest räsitud seakasvatusele, piimahinna madalseisu käes vaevlevatele farmidele ja meie toiduainetööstust aastaid köitnud Venemaa suurele, kuid nüüd Eesti jaoks suletud turule.

Midagi head ei tõota ka uus, 2016. aasta. Ja seda üldse mitte seakatku või madala piimahinna, vaid pigem kogu majanduse üldise madalseisu tõttu. Ma ei taha küll kelleski pessimismi tekitada, aga mulle isiklikult terendab silme ees aastail 2008–2009 Eestit tabanud majanduskriis.

Kinnisvarahinnad on saavutanud toonase kriisi eelse taseme ja selle osaliselt ületanudki. Keskmine palk purustab rekordeid, seda küll kahjuks valdavalt riigisektori priiskava eluviisi tõttu, mis omakorda ergutab riiki tänu suurematele maksulaekumistele veelgi rohkem kulutama. Eksport on impordiga võrreldes jätkuvalt miinuses, väliskapitali tõotatud sissevoolu siinse väidetavalt soodsa ettevõtluskeskkonna ärakasutamiseks pole kuskilt paista.

Niigi tumedaid väljavaateid ähmastab veelgi kogu Euroopat tabanud pagulaskriis, mis küll Eesti tänavapildis pole endast veel märku andnud, kuid tasub vaadata, mida meie naabrid teevad.

Näiteks Rootsi ja Taani on oma piiri juba kinni pannud.

Kas Eesti on valmis vastu minema meile terendavale tumedale tulevikule?

Kahtlen selles sügavalt. Ka 2016. aasta eelarve hiljutine vastuvõtmine Riigikogus vaatas sellest pigem mööda. Tänavune eelarve on ju koostatud tegelikult miinusmärgiga, mida küll serveeritakse vastupidiselt, struktuurse tasakaalu või koguni ülejäägiga.

Eks igal majanduselu pideval jälgijal on oma vaade tulevikule. Vana aasta viimasel päeval ilmunud Maa Elu kirjutas sellest, milliseid prognoose meie pangad 2016. aastaks põllumajandusele pakuvad. Üldine toon oli, et tänavu on oodata põllumajanduse mõõdukat taastumist. Ennustatakse, et Venemaa mõju Euroopa Liidu põllumajandusele väheneb ning et põllumajandussektori tulu hakkab tasapisi kasvama. Loodame, et see nii ka tegelikult läheb.

Head uut aastat kõigile Maa Elu lugejatele!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee, telefon 739 0390 Müügijuht Jane Barbo jane.barbo@ajaleht.ee, telefon 526 3578 Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || haldusreform || maa elu

7. jaanuar 2016 ... lk 2–3 intervjuu jätk.

E-Piima tehas särab seest ja väljast. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

LÄTI LEHMAKASVATAJA PANI LEIVAD E-PIIMAGA ÜHTE KAPPI Peeter Raidla maaelu@ajaleht.ee

P

aar päeva enne vana aasta lõppu võttis piimandusühistu E-Piim oma liikmeks Läti lehmakasvataja Aldis Klavinši ettevõtte Cerini z/s. Koostöö sai alguse mõni kuu varem septembris, millest alates on E-Piim toonud Lätist Klavinši farmist üle päeva 18 tonni piima. „E-Piim on läinud rahvusvaheliseks ja olnud sammu võrra meie presidendist ees,” sõnab piimandusühistu nõukogu aseesimees Ants Aaman, võrreldes Toomas Hendrik Ilvese kiiret naitumist lätlannaga E-Piima ja Klavinši kiirelt sujuma hakanud koostööga. „Meil kulus tutvusest abieluni vaid veidi üle kolme kuu.”

Lätist toodava piima kogus on ka pärast Cerini astumist E-Piima liikmeks jäänud samaks. „Rohkem tal lihtsalt piima ei ole,” selgitab Aaman ja viitab sellele, et Klavinši farmis on kuni 300 lüpsilehma. „Aga ta tahab laieneda ning näeb just koostöös EPiimaga selleks head võimalust. Klavinš otsiski ise meid üles ja esitas avalduse meie piimandusühistu liikmeks astumiseks.”

Läti oma piimatööstuses olevat Klavinš pettunud, seda põhjusel, et rahvuslik piimatööstus on sisuliselt kadunud ning suuremad tootmisüksused on läinud Vene kapitali mõju alla.

Cerini farm asub Eesti piiri ääres Rujiena kandis. Eestlased on harjunud selle koha kohta Ruhja ütlema. Aaman kiidab igati Cerini farmist tuleva piima kvaliteeti: „Klavinš on käinud Ameerikas piimakarja pidamise kogemusi omandamas ja võtnud sealt üle ka nende meetodid – näiteks kasutab ta põhu asemel loomadele al-

lapanuks liiva, mis hoiab ära udarahaiguste teket.”

E-Piim on viimastel aastatel tublisti arenenud. „Oleme seda meelt, et piimanduses kasu teenimiseks tuleb ise tublisti investeerida,” tõdeb Aaman.

Näiteks aastail 2011–2013 tegi E-Piima Järva-Jaani piimapulbritööstus läbi täieliku uuenduskuuri. 2013. aasta suvel käivitati samas kõige moodsam ja keskkonnasäästlikum pihustuskuivati, mille abil toodetakse nüüd vadaku-, lõssi- ja piimapulbrit, monoliit- ja väikepakendatud võid ning külmutatud koort. Aastas valmistatakse Järva-Jaanis 8000 tonni piimapulbreid ning lisaks 3000 tonni kvaliteetset 82protsendilist Eesti võid. E-Piima teises tehases, Põltsamaa meiereis valmib aastas ligi 10 000 tonni erinevat juustu. „Meie mõlemad tehased huugavad nii päeval kui öösel, ööpäevas kulub meil tootmiseks kuni 300 tonni toorpiima,“ märgib Aaman, lisades, et E-Piim maksab praegu kilo piima eest 23 senti, mis on keskmiselt sent enam, kui teised tootjad pakuvad.

Küsimusele, mis saab seoses Lätist piima ostmisega EPiima kaubamärgist „Tehtud Eesti piimast”, vastab Ants Aaman taas presidendiga paralleele tõmmates: „Kui Eesti presidendil võib olla Läti naine, siis võib ka Eesti piima hulgas olla veidi kvaliteetset Läti piima.”

Lisaks Läti piimale on EPiim alustanud uuest aastast toorpiima kokkuostu tulundusühistult Val-Piim, mille alla on koondunud kuusteist Valgamaa väiketalu. „Toome sealt üle päeva 8 tonni piima, pannes oma õla alla ka sealsete lehmakasvatajate abistamisele,” nendib Aaman. „Ehkki Valgamaa teed on piimaveoks äärmiselt kehvas seisus.”

TÕUSID LOODUSVARADE KASUTUSÕIGUSE TASUD

A

lates 1. jaanuarist 2016 kehtivad riigile kuuluva maavara kaevandamisõigusele ning pinna- ja põhjaveevõtule uued tasumäärad.

Keskkonna- ja ressursitasude eesmärk on tagada taastumatu ressursi kasutamise õiglane hind ja suunata ettevõtteid neid säästlikumalt kasutama, teatas keskkonnaministeerium. Taastumatu maavara kaevandamisõiguse tasumäärad kasvavad vahemikus 3–6%, keskmine kasv ehitus-

maavarade, turba ja tehnoloogilise kivi tasumääradele on 4%. Põlevkivi kaevandamisõiguse tasu kasvab 3%.

Tavapärasele pinna- ja põhjaveevõtule kehtestatud tasumäärad enamjaolt ei muutu. Tasumäärad kasvavad 1–2% nendele veevõtu viisidele, millel on suurem keskkonnamõju, näiteks vee väljapumpamine kaevandamisel, või kui vett võetakse sügavamatest põhjaveekihtidest, kus veevaru taastub väga aeglaselt ja tuleb vältida selle ebaotstarbekat kasutamist. (ME)

Omavalitsusjuhid näevad ka, et isegi kui majandus kasvab ja eelarve kasvab, on elanike arv 25–30% kahanenud ning plahvatuslikku kasvu ei paista kusagilt. See teadmine sunnib muutustele. Teine aspekt on see, et 15 aastaga on elu kardinaalselt muutunud ja nõuab omavalitsustelt professionaalsemat tööd. Lisaks võimalus asju ajada eemalt, interneti või telefoni teel. Vallavanem ei saa enam olla see mees, kes teeb ise kõik tööd ära: lükkab lund, kirjutab juriidilisi dokumente, ravib lapsi ja remondib koolikatust. Elu on nii palju edasi läinud, et on vaja inimesi, kes saavad spetsialiseeruda oma tööle, kes nõuavad konkurentsivõimelist palka ja kes tahavad, et neil oleks ka tegelikku rakendust.

Tõsi, vallamajja pole enam nii palju asja kui 15–20 aastat tagasi, aga külas elava inimese jaoks on oluline ka võimu läheduse tunne ja suures vallas võib kasvada võõrandumine võimust. Kuidas seda ära hoida?

On mitu lahendust. Esiteks saab alles jätta teeninduspunktid, kui on vaja füüsilist kohta, kus asju ajamas käia. Seda on ka kasutatud ja endistesse vallakeskustesse on teeninduspunktid alles jäetud. Kas seda on vaja pikaajaliselt või üleminekuperioodiks, selgub kohapeal. Teine, veel huvitavam ja positiivsem efekt on see, mida on meile öelnud kohalikud külaliikumise aktivistid. Ühinenud valdades on külaliikumine muutunud aktiivsemaks, küla kui kõige väiksem identiteedi ja kogukonnatunde kandja on muutunud palju aktiivsemaks. Võimekamates omavalitsustes on ka suutlikkus neid toetada palju süstemaatilisem. Külavanemad võiksid olla mõistlikul moel ka vallajuhtimisse kaasatud.

Kuidas teha valimissüsteemi nii ümber, et näiteks Läänemaal, kui seal peaks tekkima üks vald, ka Virtsust ja Kullamaalt keegi volikogusse pääseb?

Kogemus näitab, et valdade ühinemisel, kui ei tehta valimisringkondi, siis väikesed kohad saavad endale pigem parema esinduse volikogus. Seda muret pole, kui vallad ühinevad, et mõned regioonid jäävad vallavolikogus esindamata. Pluss loome osavallakogu või linnaosakogu esindusdemokraatia vormi.

See ei saa minna nii, et need võivad käia koos ja rääkida ning nõu anda, aga otsustamisel kaasa rääkida ikka ei saa?!

Arto Aas Lääne-Viru omavalitsuste liidu üldkoosolekul Lasila mõisas. Foto: MARIANNE LOORENTS / VIRUMAA TEATAJA

Detailides peaks selle korra kokku leppima kohaliku omavalitsuse sees ühinemislepinguga või siis detailsemas valla põhimääruses. Ühinemislepingud on näidanud, et neist ei peeta alati kinni! Üksikud negatiivsed näited on ja sellepärast oleme seadusse kirjutanud klausli, et ühinemislepingut saab muuta volikogus kahe kolmandiku häälteenamusega. Ehk siis ühinemislepingu muutmine on hiljem keeruline. Aga võimalus muuta peab jääma, sest elu muutub nii kiiresti. Osavalla puhul paneme põhiprintsiibid seadusesse kirja, aga suuresti tahame, et kohalik autonoomia, sisemine juhtimismudel oleks omavalitsuste endi otsustada.

Enne eelmisi kohalikke valimisi tegi Postimees kokkuvõtte, kui palju on Eestis omavalitsusjuhte, kes 10–15 või isegi rohkem aastat ametis olnud, ja neid oli umbes kolmandik!

Uuring näitab, et valimistel vahetub umbes kolmandik omavalitsusjuhte.

Enamik on pikka aega ametis, mis ei ole tingimata halb, aga eluterve konkurents peaks alati olema ning mõistliku suurusega omavalitsuse korral 5000 või 10 000 elanikuga on kriitiline mass tagatud, et võim ka vahetub või on koalitsioonivalitsus. See tähendab, et tuleb teha kompromisse ja mõistlikke kokkuleppeid.

Mis kujul identiteediküsimust valdades nähakse?

Viimasel ajal pole identiteediküsimust väga palju esile toodud. Võib-olla inimesed tänapäeval liiguvad ja reisivad rohkem ning nähakse end suure-

ma osana. Võib-olla need küsimused tekivad, kui läheb vallale nime panemiseks. See tekitab alati palju emotsioone. Küla jääb aga ikka alles ja öeldakse, et inimese esimese identiteedi sõõr on kaks kilomeetrit.

Kas Setu vald lõpuks tekib?

Kas setu valdadel tuleb vajalik 5000 elanikku kokku?

Neil oleks umbes 4000 elanikku, aga meil on seaduseelnõus kirjeldatud ka võimalikud erandid. Üks on, kui osapooli on juba vähemalt neli, mis oleks ka setude ühinemise korral. Sellisel juhul võib elanike arv olla 3500. Sama on, kui ühendvalla territoorium läheb väga suureks. Oleme tõmmanud selle piiri 900 ruutkilomeetri peale. Täna on Märjamaa vald kõige suurem – 872 ruutkilomeetrit. Selle erisuse nimi on hajaasustuse erand.

Aga erandid on alati erandid ja need vaatab valitsus eraldi läbi. Pluss saared.

ÜHINENUD VALDADES ON KÜLALIIKUMINE MUUTUNUD AKTIIVSEMAKS, KÜLA KUI KÕIGE VÄIKSEM IDENTITEEDI JA KOGUKONNATUNDE KANDJA ON MUUTUNUD PALJU AKTIIVSEMAKS. Teil on ka kirja pandud, et kui tuleb üle 10 000 elanikuga vald, siis saab lisaraha?

Kui arutasime ekspertidega, siis leidsime, et strateegilise juhtimise võimekus algab 11 000 elaniku pealt. Tahame, et vallad liiguksid selles suu-

nas, ei takerduks miinimummäärale ja seepärast motiveerime 11 000 elanikuga valda eraldi preemiaga – 250 000 eurot lisaks. Ka Hiiumaal on võimalik seda saada, kui nad teevad maakonna peale ühe valla, kuigi neil 11 000 elanikku pole.

Kas nüüd on sada protsenti kindel, et Reformierakond valitsuses haldusreformil alt ära ei hüppa nagu kõigil eelmistel kordadel?

Jah. Loodetavasti ei riputa Reformierakond haldusreformi lõpuks endale kuldraha kaela, pärast 15 aastat selle reformi takerdamist. See on pigem Reformierakonna auvõlg.

Ma ei tea, kas see on auvõlg, aga igal juhul õnnestub see siis, kui omavalitsusjuhid tulevad kaasa, mistahes erakonnast nad on. Minu arust on see nii kaua aega veeretatud, mõeldud ja oodatud asi, et tuleb nüüd ära teha. Ma pole naiivne, arvamaks, et see läheb lihtsalt ja libedalt. Opositsioonisaadikud ütlevad omavahel, et väga õige asi, see tuleb ära teha, aga kindel, et parlamendis tuleb veel kõva madin.

Alati leitakse mingi detail või nüanss, mille pealt lisapunkte teenida.

Aega ei ole kaua jäänud – kahe aasta pärast on omavalitsuste haldusreform juba minevik. Kas liiga kiire pole?

Kui teema on piisavalt oluline, siis leiad lahenduse, kui ei ole, siis leiad vabandusi. Praegu on piisavalt aega, kui leiad, et see on vajalik. Kui arvad, et pole vajalik, kas isiklikel või parteipoliitilistel põhjustel, siis hakkad vabandusi otsima.

kinnisvaraleide

M

aa Elu jätkab portaalist soov.ee huvitavamate kinnisvaraleidude väljanoppimist. Valiku tegi Peeter Raidla.

1. Viru-Nigula vallas on 13 500 euroga müüki pandud 4,5 hektari suurune kinnistu, millest 1,9 hektarit võtab enda alla kasvav mets. Kinnistul on ka hädasti põhjalikku taastamist vajav vana maja, kus pinda 170 ruutmeetrit. Osa hoone seinast on laotud massiivsetest maakividest, mis hea tahtmise ja tõsise vaeva kor-

1

2

ral tõotab uuele omanikule äärmiselt ilusat lõpptulemust.

remas korras kui suur maja. Kogu kinnistu suurus on veidi üle 6000 ruutmeetri, nii et maaviljelusele ei tasu rõhku panna. Ikka puhkusele, seda enam, et naabruses asub Otepää looduspark veelgi kaunimate vaadetega.

2. Valgamaal Puka lähedal Kibenas on 18 900 euro eest saadaval künkale rajatud vana maja, mis vajab samuti tubli remondimehe kätt. Maja akendest avaneb vaade alla tiigile ja selle kaldale ehitatud väikesele saunale, mis oluliselt pa-

3. Järvamaal Albu vallas võib 4500 euro eest osta endale vana

3

sepikoja, mille varustatuse kohta rauatööks vajalikuga ühtegi viidet pole tehtud. Hoone maakivist seinad on omaniku kinnitusel heas korras, katus vajab aga vahetamist. Kokku on sepikojas pinda 105 ruutmeetrit, millele lisandub lakapealne. Selle juurde kuuluv maalapp on küll imepisike, vaid 400 ruutmeetrit.

maa elu || PuiduTÖÖsTus || 5

7. jaanuar 2016

AMBITSIOONIKAD PLAANID. Osaühing Westwood Group, kes varem tegeles vaid palkide ja puidumaterjali ekspordiga, alustas eelmise aasta augustis saematerjali tootmisega. Ettevõtte plaanid on ambitsioonikad: juba selle aasta sügiseks tahetakse tootmismahtu kasvatada kuus korda.

15 AASTAGA 2,56 MILJARDI EEST TOETUSI

L Kuremaa puidutootja tahab aastaga kasvada kuus korda eili arUla

maaelu@ajaleht.ee

W

estwood Group osaühingu juhatuse liikmed Kalle Tinnuri ja Jaak Sarapuu on üle kolme aasta tegelenud palkide eksportimisega Hiinasse, mida vahendatakse aastas umbes 50 000 tihumeetrit. Lisaks palkidele vahendab Westwood Group Hiinasse aastas ka 10 000 tihumeetrit saematerjali. Siiski sai ettevõtte juhtidele üsna pea selgeks, et mõistlikum oleks saematerjali kokkuostmise asemel seda ise tootma hakata.

Idee sai küpseks möödunud aasta kevadel, mil ettevõtte juhid leidsid Jõgeva vallas Kuremaal tühjana seisnud tootmishoone ning ostsid selle ära. „Selle koha eelis on gaasi ja tööstusvoolu olemasolu,” põhjendab ettevõtte juht Jaak Sarapuu hoone valimist.

Ettevalmistused kestsid mõned kuud ning kasepalkidest saematerjali tootmine algas Kuremaal juba augustis. „Kiidusõnu peame ütlema Jõgeva vallale, sest kõik asjaajamised sujusid hästi ning bürokraatiarägastikku ei takerdunud,” lisab Sarapuu.

POOLETEISEMILJONILINE INVESTEERING Praegu töötab Kuremaal saematerjali tootmise tsehhis kuus inimest, kes kuu aja jooksul lasevad seimrist läbi ligi 500 tihumeetrit puitu. Samas käivad juba praegu puidutsehhi ümbruses ehitustööd. Ehitatakse kuivatit ja katlamaja, mis peaks valmima juba sel kevadel. Ka saematerjali tsehh kolitakse tulevikus praeguselt krundilt välja lähedal asuvale põllumaale, millest tükikese ostis puidufirma kohaliku põllumajandusettevõtte AS Perevara käest.

Praegusesse tootmishoonesse rajatakse siis hoopis höövlitsehh. „Märg materjal on kuivast umbes neljandiku võrra odavam.

Kuna praegu meil kuivati puudub, siis saame saematerjali müüa vaid siseturul.

Eksportida saab ikkagi kuiva materjali, sest merekonteinerites läheb märg materjal hukka. Last sõidab Hiinasse umbes kaks kuud,” selgitab Kalle Tinnuri, miks otsustati kuivati ehitada.

Et kuivatit tööle panna, on vaja katlamaja. Praegu ehitatav 2,5megavatise võimsusega katlamaja hakkab tööle hakkepuidu ja gaasiga. „Peamiselt rõhume ikkagi hakkepuidule,

sest seda jääb meil oma tootmisprotsessis üle. Proovime ikka kogu materjali ettevõttes maksimaalselt ära kasutada,” räägib Jaak Sarapuu. Kogu investeeringute hulk, mida Westwood Group OÜs arenduse tarvis praegu tehakse, küünib pooleteise miljoni euroni. Millal tehtud investeeringud kasumit tootma hakkavad, ettevõtte juhid ennustada ei oska. „No eks me ütleme, kui raha hakkab üle jääma,” lubab Jaak Sarapuu naljatledes.

TOOTMINE KASVAB KUUS KORDA Kui praegu toodetakse Kuremaa saetööstuses 500 tihumeetrit puitu ühes kuus, siis tulevaks sügiseks on tootmisprognoos lausa kuus korda suurem: loodetakse töödelda kuni 3000 tihumeetrit puitu ühe kuu jooksul. „Kuna oleme tegelenud ka saematerjali kokkuostmise ja ekspordiga, siis ühes kuus tuligi eksportida 2000 kuni 3000 tihumeetrit saematerjali. Nüüd lihtsalt tahame toota selle koguse ise,” märgib Sarapuu. Kuigi ettevõte toodab materjali praegu kindlatele kokkuostjatele ning tulevikus peamiselt ekspordiks, võib ka eraisik sealt vajaliku koguse saematerjali osta. „Kui keegi soovib meilt materjali osta, võib julgelt siit läbi tulla,” kinnitab Jaak Sarapuu.

Tootmismahu suurenedes on loomulikult töökäsi juurde vaja. „Hinnanguliselt võiks meie ettevõttes tootmismahu suurenemisel töötada kuni kakskümmend inimest,” arvab Kalle Tinnuri. Seni on ettevõtte kuus töötajat kohalikud inimesed, kes polnud varem töötud, vaid tulid Westwood Group OÜsse teiste tööandjate juurest. Peamiselt sai töökoha vahetusel määravaks asukoht ja palk. Ettevõtte juhtide sõnutsi saavad nende töötajad keskmiselt kuus kätte 800 eurot, mis jääb Eesti keskmisele küll alla, kuid on maapiirkonnas vägagi konkurentsivõimeline töötasu.

PROOVIME IKKA KOGU MATERJALI ETTEVÕTTES MAKSIMAALSELT ÄRA KASUTADA PRAKTIKAKOHT LUUA ÕPILASTELE Puidutööstuse rajamine Kuremaale tõi olulise elumuutuse kaasa ka ettevõtte ühele juhile, Kalle Tinnurile, kes otsustas Pärnust töökohale lähemale kolida ning soetas omale elamise Kuremaa alevikku. „Tundus loogiline kolida kohta, kuhu loome uut ettevõtet, ja Ku-

õppenud aastaga täitus PRIA-l 15. tegevusaasta. Selle aja jooksul on möödunud kolm suuremat toetuste ajajärku ja alguse saanud neljaski. Maaellu on toetuseid jõudnud läbi SAPARD-i programmi aastatel 2000–2004, riikliku arengukava ja esimese maaelu arengukava aastatel 2004–2006 ning teise maaelu arengukava aastatel 2007–2013. Samuti on PRIA eelnevatega paralleelselt administreerinud kalanduse- ja turukorraldusvaldkonna toetusi ning riiklikke toetusskeeme.

Kokku on PRIA aastate jooksul välja maksnud üle 2,56 miljardi euro toetusi maaelu, põllumajandustootmise ja kalandussektori edendamiseks ning arendamiseks. Alates 2001. aastast on toimunud kokku 912 erinevat taotlusvooru, mille raames on PRIA kliendid kokku esitanud 830 000 taotlust. (ME)

VTA PEADIREKTOR VABASTATI AMETIST

M

Ettevõtte juhid Kalle Tinnuri (vasakul) ja Jaak Sarapuu leidsid Kuremaa alevikus tühjana seisnud tootmishoone eelmisel kevadel ning vaid paari kuuga panid seal püsti saematerjali tootmise tsehhi.

remaa on elamiseks ju ideaalne. Siin on ilus park, terviseja suusarajad, järv koos kordatehtud liivarannaga, ujula koos spordikompleksiga. Alevik asub keset Eestit, kust on igale poole mugav sõita,” kiidab Tinnuri uut elu- ja töökohta.

Luua metsanduskooli vilistlasena ei välista ta ka võimalust, et tulevikus leiab soovi korral nii mõnigi selle kooli õpilane nende ettevõttes praktikakoha. „Kindlasti on hea meel kohata oma ettevõttes tulevasi spetsialiste ja jagada nendega oma kogemusi ning ka ise neilt midagi uut õppida. Kuna olen ise samuti Luua kooli puidukaubanduse eriala vilistlane, siis tean omast käest, kui vajalik on kogemuste hankimine õpingute ajal,” on Kalle Tinnuri kindel.

Praegu käib Westwood Group OÜ seimrist ühe kuu jooksul läbi 500 tihumeetrit puidumaterjali ning ettevõtte palgal on kuus inimest. Sügisel loodetakse tootmismahtu kuuekordistada ning FotoD: EILI ARULA juurde palgata kuni neliteist töötajat.

a a e lu m i n i s te r Urmas Kruuse allkirjastas vana aasta viimasel päeval käskkirja, millega vabastati uue aasta 1. jaanuarist ametist veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel. „Peadirektori tegevuse suhtes toimunud distsiplinaarmenetlus näitas, et peadirektor andis oma alluvale korralduse edastada avalikkusele valeinfot mobiilse põleti Hurikan 1000E kasutamise kohta Tartumaal asunud seakatkukolde likvideerimisel,” ütles Urmas Kruuse. „Distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolude valguses pole praeguse peadirektoriga võimalik jätkata usalduslikku teenistussuhet. Avaliku teenistuse tippjuht ei saa endale sellist käitumist lubada ja sellele tuleb anda selge hinnang,” lisas minister.

Maaeluministeerium algatas 21. septembril distsiplinaarmenetluse veterinaar- ja toiduameti peadirektori Ago Pärteli suhtes, et kontrollida võimalikku distsiplinaarsüütegu teenistuskohustuste täitmisel. Ühtaegu kõrvaldati siis Pärtel ajutiselt ametist. (ME)

Ago Pärtel.

Foto: LIIS tREIMANN

6 || kalakasVaTus || maa elu

7. jaanuar 2016

Pärnu Laht AS panustab tOOMas Šalda

maaelu@ajaleht.ee

ohtume Pärnu Laht ASi põhiomaniku ja juhi Ott Soolaga lõppenud aasta viimasel päeval ettevõtte tagasihoidlikus kontoris. Rääkida on paljust: kalandussektoris toimunud muutustest, mõni aasta tagasi ettevõtte rajatud Eesti esimesest ahvenamaimukasvandusest ja mõistagi tulevikust. Alustame siiski taustast ehk sellest, kuidas kehakultuurlase haridusega noor tegus mees üldse aastakümneid tagasi kalanduse juurde jõudis ja kuidas sinna püsima on jäänud.

TÕSTUKIJUHIST JUHATAJAKS „Tulin 1973. aastal Pärnu Kalurisse spordimetoodikuks. Viis aastat olin metoodik, minu eestvedamisel saime näiteks spordiklubile jalad alla. Siis aga valmis Pärnu Kaluri konservitehas Vana-Saugas ja mind kutsuti sinna,” meenutab Ott Sool.

Edasi pidas ta mitmeid vähem või rohkem kõlava nimetusega ameteid: kalakülmutaja, tõstukijuht, laohoidja, meister ja vanemmeister. „Kui 1986. aastal valmis uus külmhoone, pakuti selle juhataja kohta. Aga siis hakati juba kooperatiive lubama ja kuna raha oli tarvis, hakkasime tootma vürtsiräimefileed õlis. Tegime kolm aastat ühtainust toodet ja läks edukalt. Ise varustasime, tootsime, turustasime, seda kõike põhitöö kõrvalt. Kolme aasta pärast tuli lõpetada, sest teenisime liiga hästi ja olime oma äriga paljudele pinnuks silmas.”

Edasine plaan luua juba aktsiaselts venis, aga 1992. aasta jaanuaris sai Pärnu Laht AS registreeritud ja tegutseb tänini. Kõik külmhoone töötajad said aktsionärideks tulla, igaüks panustas vastavalt võimalustele. „Stardiks hädavajaliku summa saime kokku, aga kala-

Ott Sool leiab, et toetused peavad olema võrdselt kättesaadavad kõigile sektoris tegutsevatele ettevõtetele.

kastide ostmiseks võtsime pangast laenu. Tähtis oli sidemete olemasolu taanlastega, need tekkisid juba Pärnu Kaluri ajal.”

Alustati kala kokkuostust ja fileerimisest ning ega esialgu palju konkurente polnud. Mõne aja pärast suudeti juba Pärnu Kalur Holdingult külmhoone välja osta. „Kalurikolhoosi varasid erastati, külmhoone esialgne hind 20 miljonit krooni käis kõigile selgelt üle jõu ja kaks aastat olimegi lihtsalt rentnikud.

Lõpuks saime hinna ligi kaks korda odavamaks. Kolmandik rahast oli endal kogunenud, ülejäänu tuli laenata. Lisaks pidime ruumid meie tegevusele sobivaks ehitama.

Külmutasime, fileerisime, peamiselt ekspordiks. 1996. aastal ehitasime juurde uue tsehhi, sest veterinaarameti nõudmi-

sed läksid rangemaks, tsehhis sai tööd 35 inimest. Kõige rohkem oli meie palgalehel töötajaid kokku aastatuhande vahetuse paiku: veidi alla saja.

TALVISE PÜÜGI KAITSMINE ON MINU ARVATES ÜLDSE KÜSITAV, PIGEM PEAKS SEDA TEGEMA KEVADEL. Kõik toimis hästi kuni 2003.–2004. aastani, mil võeti vastu seadus, mille kohaselt ei tohtinud harrastajatelt enam õngega püütud kala kokku osta ja edasi müüa. Põhjendusena kõlas, et nii kaitstakse ressurssi.

Talvise püügi kaitsmine on minu arvates üldse küsitav, pi-

gem peaks seda tegema kevadel, kui kudemisajal tassitakse kala tuhandete tonnide kaupa merest ja järvedest välja.”

KALA MÜÜAKSE MUSTALT Mis veel valusam, Pärnu Lahe tüüpi firmadele oli kokkuost talvel alates võrgu- ja mõrrapüügi hooaja lõpust ainus võimalus värsket kala saada. Mis järgnes? „Need, kes seadusest kinni pidasid, olid nüüd alates novembrist viis kuud tooraineta. Püüdsime sügisel kala ette külmutada, mõne aja saime kuidagi hakkama, aga mitte kaua. Püsikliendid Šveitsist ei saanud kuidagi aru, et meil lihtsalt ei ole neile enam jahutatud värsket fileed müüa,” on Sool nördinud.

Nüüd on kaksteist aastat möödas, kuid talvel püütakse

Foto: tooMAS ŠALDA

jää pealt kala endiselt ja enamik sellest jõuab Ott Soola veendumuse kohaselt jätkuvalt ka eksporti. Kuidas? „Keskkonnainspektsioon ei suuda püüki kontrollida. Kui juba ainult Pärnu lahe jääl on mõnikord 3000 ja enamgi püüdjat ning parematel päevadel püütakse välja mitukümmend tonni, siis seda ei söö keegi ise ära.

Hakkajamad kalurid sõidavad mootorsaanidel võrkudega varustatult kalameeste vahel ringi, ostavad nende saagi kokku ja realiseerivad oma püügina. Teise variandina ostetakse siin kala mustalt kokku, viiakse Peipsi äärde ja näidatakse seal oma püügina.

Lisaks viiakse meie vetest püütud kala Poolasse, kus see fileeritakse ja müüakse Šveitsi edasi. Meie ei ole tahtnud seadu-

maa elu || kalakasVaTus || 7

7. jaanuar 2016

enda kasvatatud kalale

Värskelt püütud ahven.

serikkumise teed minna. Punnitasime nii kuni 2009. aastani, aga siis panime fileerimistsehhi kinni ja väljaõppinud personal jäi tööta, sest teisiti ei tulnud ettevõte ots otsaga kokku.

Rahaliselt olnuks õige see samm juba kaks aastat varem teha. Seoses sellega keskendusime räime ja kilu külmutamisele ning külmutatud filee tootmisele. Nüüd oleme jälle ise tasapisi fileerima hakanud, meil on seitse fileerijat, aga ostame seda teenust vajadusel ka sisse.”

Riikliku tasandi kalanduspoliitika lõpetas ära ka aktsiaseltsi Pärnu Laht kilu- ja räimeäri, sest jõuliselt hakati toetama tootjaorganisatsioone, kirjeldab Ott Sool uut situatsiooni. „2008 moodustati esimesed tootjaorganisatsioonid (edaspidi TOd), mille liikmetel pidi olema kindel kogus kvooti.

Meie oleme seda arutanud ja leiame jätkuvalt, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Meie töötleme ja ekspordime, me oskame seda, miks me peame püügiga tegelema? Räime ja kilu püügikvoot oli aastal 2007 Eesti peale kokku ligi 60 000 tonni. See kala püüti välja, töödeldi, tootmisvõimsus oli isegi siis suurem kui kvoot.

RESSURSID VÄHENESID Takkapihta hakkasid kvoodid vähenema, 2012. aastaks oli kilu ja räime kvoot vaid veidi üle 30 000 tonni. Samal ajal said TOd 75% ulatuses Euroopa Kalandusfondi vahendite eest valmis kolm tootmiskülmhoonet Audrus, Haapsalus ja Paldiskis. Juhtus see, et teistel firmadel polnud enam kala, mida töödelda. Ei saanudki olla, sest märgatavalt vähenenud ressursi jaoks oli nüüd üle ka-

Foto: hENN SooDLA / PäRNU PoStIMEES

he korra vajalikust enam tootmisvõimsust.

Pärnu Laht ASis kukkus räime ja kilu maht 3000 tonni pealt aastas 400 tonnile. TOde skeemi rakendamisega Eesti kalanduses löödi kümned Eesti ettevõtted kilu- ja räimeärist välja ehk ELi toetuste ja kalandusametnike aktiivsel toel jagati tooraineturg elegantselt püügikvootide omanike kasuks ringi. 2007–2013 kahanes kalanduses töötavate inimeste arv umbes 1200 võrra. Lisaks on ELil olemas niinimetatud turu reguleerimise vahendid, mida makstakse ainult TOdele, kui nad kinnitavad, et turul pole võimalik saada õiglast hinda.

2009. aastast kuni eelmise aastani maksti neile nii välja ligi 13 miljonit eurot. See raha maandus TOde liikmesfirmade kontodele, kelle käes on üle 90% räime- ja kilukvootidest.

Seega kümnete miljonite maksumaksja eurode eest ehitati valmis sisuliselt ebavajalikud tootmisüksused ja maksti niigi eelisseisus TOdele lisaks sekkumisrahasid.

Püüdjad ütlesid, et kala pole võimalik õiglase hinnaga müüa, aga samal ajal oli turg defitsiidis ja turuhinnad kuni kolm korda kõrgemad sekkumist võimaldavatest hindadest.

Mehed! Tulge maa peale!

Praegu on juba teada, et TOde toetused jäävad vähemalt lähitulevikus samaks.

Saan aru, kui kalureid toetatakse püügivahendite ostmisel, sadamahoonete kaasajastamisel jne. Aga see, kui ehitati EKFi 90%-lise toetusega Liu sadamasse külmhoone, et kalur ise püüaks, töötleks ja müüks, on ettevõtjale, kes on oma tootmise ja turustamise ise nullist

üles ehitanud, täiesti arusaamatu. Lius pole minu teada ühtegi kilo kala külmutatud, fileerimistsehh tehti hoopis sisse.”

SÜSTEEM PEAB MUUTUMA Et midagi muutuks, peaks Soola hinnangul vastavatesse ametitesse leidma inimesed, kes tunnevad turumajanduse põhimõtteid ja on võimelised läbi viima elementaarset majanduslikku analüüsi. „Ei saa hakata ühtses majandusruumis looma ühele seltskonnale eeliseid mingite tunnuste järgi ehk praegu siis kvoodi omamise järgi. Kalaliiduga üritame jätkuvalt ministeeriumile selgeks teha, et toetused peavad olema kõigile sektoris tegutsevatele ettevõtetele võrdselt kättesaadavad. On mitmeid riike, mis ei ole TOde eelistamise mudelit järginud, näiteks Soome.”

EI SAA HAKATA ÜHTSES MAJANDUSRUUMIS LOOMA ÜHELE SELTSKONNALE EELISEID MINGITE TUNNUSTE JÄRGI EHK PRAEGU SIIS KVOODI OMAMISE JÄRGI. Eelnev on põhjuseks, miks kolm aastat tagasi hakati Pärnu Laht ASis tegema ettevalmistusi endale ise endise fileerimistsehhi ruumides tooraine kasvatamiseks. Rajati ahvenamaimukasvandus. See jaguneb neljaks süsteemiks: maimukasvatussüsteem, kaks sugukalade süsteemi ja inkubatsioonisüsteem. „Jälle tuleb märkida, et kui muidu eraldatakse kalakasvatusele suurt raha, siis meie

pole saanud sentigi. Taotluse esitasime kahel korral,” pole Soolal rahuloluks põhjust. „Ministeeriumi määrused võimaldavad toetusi taotleda firmadel, mis kohustuvad kasvatama aastas 50, 100 või rohkem tonni kala. Nad ei saa aru, et edukaks kalakasvatamiseks on tarvis vajalik kogus kvaliteetset asustusmaterjali.

Hakkasime nullist peale ja teeme kõike ise, ise viljastame marja, ise inkubeerime, kasvatame maimu vajaliku suuruseni. Nüüd oleme kolme aastaga teinud seitse inkubatsiooni ja oleme õppinud tootma maimu meile vajalikul ajal ja koguses.

Praegune mure on hoopis see, et veebruaris algava inkubatsiooni maime pole kuskile panna. Kui kohta ei õnnestu leida, peame nad tõenäoliselt hävitama. Ülemöödunud aastal viisime oma maimud Võrtsjärve ääres asuvasse angerjafarmi, aga seal ei taha ahven kasvada, režiimid on erinevad. Mullu proovisime Varblas asuva tuurafarmiga, ei sobi seegi, vähemalt mitte enne farmi ümberehitamist. Meie oma sisebasseinides kasvavad kalad kuue kuuga 100- kuni 150-grammiseks, millest valmistatud fileed saab juba turustada, aga seal jäi 8–10 kuuga nende põhimass ikka 30 grammi kanti.”

Praegu maksab Pärnu Laht AS ahvenakasvandusele igal aastal 100 000 – 120 000 eurot

peale. Hakkamasaamiseks on tulnud laenu võtta, kuid nad ei virise, vaid töötavad edasise nimel. „Alustasime kasvufarmi projekteerimisega. Me ei kiirusta, projekteerime nii, et tulemus oleks hea ja saaks kasvatada 120–150 tonni kala aastas, peale ahvena ka teisi kalu: turusituatsioon võib muutuda, peame selleks valmis olema. Maad meil veel ei ole, aga oleme vaadanud, sobivaid maatükke on saada. Vaja on enam kui nelja hektarit, sest pisut kaugemas tulevikus rajame sinna ka tööstuse. Põhimõte on toorme maksimaalne väärindamine. Turg on defitsiidis nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas, aga Euroopas on hind soodsam. Nii ongi meil praegu suund Šveitsile, kus hind on parim. Seal on sadu aastaid ahven au sees olnud, aga oma järved üsna tühjad.”

Ahvenamaimude kasvatamisele lisaks tehakse Pärnu Lahes muudki tööd, mahult hulga tagasihoidlikumalt kui kõrgajal, aga siiski. „Detsembris ostsime näiteks üle 50 tonni ahvenat, külmutasime ära ja tasapisi teeme. Pakume teenust teistele Pärnu firmadele: külmutame kilu- ja räimefileed, pakendame külmutatud tooteid. Oleme kohanenud, tehnoloogia ja kvaliteet on hea. Nüüd tuntaksegi meid rohkem kui külmutatud toodete tegijaid, jahutatud fileed teeme nii palju, kui oma kasvandusest oleme ahvenat välja võtnud.”

8 || rukis || maa elu

7. jaanuar 2016

2015 OLI RUKKI AASTA. Aasta tagasi maiustasid sajad jõuluturulised Tallinnas Raekoja platsil värske rukkileivaga, kui seal rukkiaasta avanguna lõigati lahti paarimeetrine leivapäts.

Rukkiaastad lähevad, rukis jääb Ester Šank

K

Eesti Rukki Selts

uidas sündis ja arenes Eesti rukki aasta?

Juba aprillis 2014 kutsus Eesti Rukki Seltsi üldkogu põllumehi ja nende ühendusi, riigiasutusi ja kogu rahvast „tegusalt toetama rukkiga seotud rahvuslike traditsioonide alalhoidmist meie maaelus ja toitumises” ning kuulutama selle tõestuseks 2015. aasta Eestis rukkiaastaks.

Selts tegi niisuguse üleskutse veendumuses, et eestlastel on õigus pidada oma põlist leivavilja rukist sümboliks, mis on osake rahvuslikust identsusest. Ent mitte ainult seda. Rukis on ka tõestatult tähtis tervisliku toitumise koostisosa. Võõrsile sattunud eestlase igatsus musta leiva järele pole üksnes nostalgia, see on ka tema organismi nõue.

Võib isegi öelda, et paar kääru rukkileiba päästavad lisaks päevale ka südame.

RUKIS RIKKUST EI TOO Ilusate sõnade taga seisab aga karm reaalsus: rukki kasvatamine pole siinmail enam sugugi tulus tegevus. Õigupoolest pole seda juba aastakümneid, ning eriti pärast toidukülluse ja rohkete valikuvõimaluste saabumist koos vabaturu ja -kaubandusega. Hansa-aegadega pole võrdlus kindlasti enam kohane, aga huvitav on ehk siiski teada, et mõnisada aastat tagasi oli just rukis Eesti põhiline ekspordiartikkel ja tuluallikas. Paaril viimasel kümnendil on seda siinmail kasvatatud aga vaid napilt nii palju, kui kohaliku turu vajaduse rahuldamiseks kulub. Põhjus peitub ennekõike hinnas: isegi eliitrukis toob kasvatajale ligikaudu kolmandiku vähem sisse kui madalaimasse klassi hinnatud nisu.

Rukkiselts lähtus usust, et ajutinegi tähelepanu traditsioonilise maamajanduse ja toitumisviisi tähtsusele võib teha head. Tegelikult korrati juba 2005. aastal tehtut, kuulutades 2015nda taas rukkiaastaks. Kümne aasta taguse algatuse üks tulemus võis olla nüüdne soliidne partnerite ring: koos seltsiga seisid sügisel 2014 uue rukkiaasta kavandamise taga juba põllumajandusminis-

teerium, Eesti Taimekasvatuse Instituut, Olustvere Teenindusja Maamajanduskool, Eesti Põllumajandusmuuseum, Sangaste vald ja sealne rukkiküla.

Aasta 2015 polnud valitud juhuslikult: täitus 140 aastat Eestis aretatud ja seni viljeldaval maailma vanimal talirukkisordil ‘Sangaste’. Lisaks jäi 2015. aastasse ‘Sangaste’ aretaja ning paljude muude leiutiste autori krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi 170. sünniaastapäev. Just nende tähtpäevade meenutamiseks peeti „rukkikrahv” Bergi sünnipäeval 14. veebruaril tema kauases ja viimases kodus Sangaste lossis juubelikonverents, kuhu saabusid ka Bergi suure suguvõsa esindajad piiride tagant.

Selleks päevaks juba poolteist kuud kestnud rukkiaasta oli välja hüütud 2014. aasta lõpus kogumiku „Rõõm rukkist” esitlusel ning „lahti lõigatud” 4. jaanuaril Raekoja platsil. Ligi paarimeetrisest leivapätsist lõikasid pidulikult esimesed käärud Eesti Rukki Seltsi patroon juba alguspäevist president Arnold Rüütel ja põllumajandusminister Ivari Padar. Suurt rahvahulka ei suutnud nad aga imetegijana ühe leivaga ära toita. Õnneks oli Leiburil lisaks rekordleivale pakkuda veel hulgaliselt lisa. Ja ime küll – kõik see leib söödi ära!

ROHKED ÜRITUSED Rukkiaasta jätkus nii kõigile huvilistele kui ka kitsamale ringile suunatud sündmustega. Tavakohaselt tulevad rukkiseltsi liikmed – üle saja inimese ja paarikümne põllundusfirma – enne põllutööde algust kokku, et saada ülevaade uudistest rukkikasvatuses ja -kasutuses. Nii oli see ka aprillis 2015. Samuti andis selts traditsiooniliselt oma panuse augustikuise rukkimaarjapäeva kordaminekuks Ülenurmel, kus põllumajandusmuuseum pakub huvitavat tegevust terveks pikaks päevaks nii suurtele kui väikestele inimestele. Näha-kuulda saab seal ka rukkikuningat.

Kuningakrooni sai Eesti suurim rukkikasvataja Hans Kruusamägi kaheksa aastat tagasi. Rukkiaastal olid tal käedjalad tööd täis: oma „kuningriigi” juhtimise-arendamise kõr-

EXPO-l küpsetati leiba otse külastajate ja rukkikuninga Hans Kruusamägi silme all.

val tuli tavapärasest märksa enam esindada nii rukkiseltsi kui ka Eestit. Koduses VäikeMaarja vallas ehitas rukkikuningas nii-öelda tootlike rajatiste kõrvale leivatare. Seal pakutav ahjusoe leib ja oma tiigist püütud kala kuulub lahutamatult rukkisõprade suvise kokkusaamise juurde. Külaskäik rukkikuningriiki hõlmab tingimata ka õitsvate viljapõldude imetlemist. Paraku kipub rukis seal vähehaaval taanduma, sest ka kuningas on sunnitud maksma lõivu turureaalsusele, mis survestab rukki külvipinda teiste kultuuride kasuks vähendama.

Nii rukkikuninga kui ka terve rukkiaasta 2015 vastutusrikkaim ettevõtmine seostub maailmanäitusega Milanos. Krooni ja sauaga põllumehest sai kesksuvel EXPO-päevadel Eesti paviljoni tõmbenumber. Tavapäevist märksa rohkearvulisem maailmanäituse publik sai tema juhatusel nii teoorias kui ka praktikas pühendatud põhjamaise iidse leivavilja saladustesse. Otse näituseruumis kerkinud tainast küpsetati sealsamas leivapätsid, mis kohemaid ka külastajate kõhtu kadusid.

Kuningas Hans ise valas välja omatoodanguna valminud rukkiõlut ja -viina. „Toodete viimine maailmanäitusele ja sealsed tingimused nende pakkumiseks polnud just kõige lihtsamad, kuid kõik raskused tasus kuhjaga meie rukkitoodete menu Milanos,” rõõmustasid koos rukkikuningas Hans Kruusamägiga EXPO-l käinud põllumajandusmuuseumi ja Sangaste valla esindajad.

VÕÕRSILE SATTUNUD EESTLASE IGATSUS MUSTA LEIVA JÄRELE POLE ÜKSNES NOSTALGIA, SEE ON KA TEMA ORGANISMI NÕUE. Esimesel maailmanäitusel Pariisis 1889. aastal oli Bergi aretatud rukkisort ‘Sangaste’ pälvinud suure kuldmedali ning hõbedase järgmisel, 1893. aastal Chicagos olnud maailmanäitusel. Seekord sääraseid medaleid ei toodud, aga uhkustunnet oma leiva üle kinnitas EXPO küll.

KAHEPUUDANE KÜLVAJA Rukkikülvaja väljakuulutamine on mõeldud samuti uhkustunnet hoidma. Suurimate rukkikasvatajate seast pälvis 2015. aastal Rukkikülvaja-nimelise pronksskulptuuri koos samasuguse aunimetusega J. K. Otsa talu peremees Jaan Kiisk, kes on aastaid olnud ‘Sangaste’ rukki kasvatajate esirinnas. Rukkikülvaja kahepuudane autasu anti üle Endel Liebergi sünniaastapäeval 28. augustil Väätsal, kus seisab ka suurele põllumehele pühendatud skulptuuri üleelusuuruses originaal.

Rukkiaasta algusega sarnaselt tõmbasid teise poolaasta sündmused taas tähelepanu vanima kultuursordi sünnikodule Sangastele. Seal on nii vallavalitsus, MTÜ Sangaste Rukkiküla kui ka eraettevõte Sangaste Loss panustanud tublisti rukkikrahvi rikkaliku pärandi hoidmisse ja rukkikultuuri levitamisse. Kogupere rukkipäev temaatilise laada, võistlusmängude ja kodulooliste retkedega tõotab kujuneda piirkonna üheks tähtsündmuseks. Eriti siis, kui õnnestub teostada ambitsioonikas projekt ja kujundada mõisasüdamest rahvusvahelise haardega rukkikeskus.

Foto: Ester Šank

Tegelikult oli lõppenud rukkiaasta suunatud ajas ja ruumis sootuks kaugemale kui vaid 2015. aastale ja Eestimaale. Eks kinnita seda mõte vääristada krahv Bergi kunagist mitmekülgset sordiaretus- ja leiutustegevust tunnustusega nüüdisaja uudislahendusi otsivatele põllumeestele. Loodetavasti saame esimest Bergi-nimelise innovatsioonipreemia laureaati näha veel sel aastal.

Juba eelolev turismihooaeg meelitab loodetavasti rohkem huvilisi külastama Eesti rukkiteeks ühinenud objekte: Sangaste lossi ja rukkiküla, põllumajandusmuuseumi Ülenurmel, Olustvere maamajanduskooli, rukkikuningriiki Äntul, piiritusemuuseumi Moel jt.

Hiljaaegu sündis Eesti Rukki Seltsi mõttekojas idee tähistada meie riigi sajandat sünnipäeva üldrahvaliku ettevõtmisega, mida esialgu kavandame pealkirja all „Miljon juubelileiba sajalt rukkipõllult”. Mõtte teostumisel on tulevaks talveks külvatud vähemalt sajale põllule kuulus ‘Sangaste’ ning 2017. aasta sügisel koristatud saagist küpseb vabariigi aastapäeva eel miljon rukkileiba.

A os

maa elu || Varia || 9

7. jaanuar 2016

Tiiu Kimberi hooleks nii hinge- kui ka ihuilu Tiiu Kimber arvab, et tiitlivõitude loetelule pole põhjust veel joont alla tõmmata.

UrMas HÄnnile

maaelu@ajaleht.ee

Foto: URMAS häNNILE

P

ärnus Papiniidus jõusaali pidav Tiiu Kimber on musklite voolimise koha arendanud kunstigaleriiks, mille seinu kaunistavad sadakond taiest, peamiselt graafilised lehed ja fotod. „Vanasti öeldi, et terves kehas on terve vaim, nii et eks ma siin proovingi seda teha,” tõdeb saali perenaine. „Kui vaim on terve, on kergem ka keha terve hoida.”

Mõte hoolitseda jõusaalis harjutajate hingeilugi eest tekkis üksjagu aastaid tagasi. Siis, kui fotograafiaski endale nime teinud ja kümnetel personaalnäitustel akte ja loodusfotosid eksponeerinud piltnik riputas toona Pärnu linnasüdames asunud Kimberi klubi harjutuskoha kitsukesse trepikotta oma kunstülesvõtted.

Kui aga koliti uutesse avaratesse ruumidesse, kus lagedad seinad lausa kisendasid millegi asise järele, ei olnud saalipidajal enam kõhklusi ja ta otsustas

lisaks enda töödele panna vaatamiseks välja teistegi taieseid. „Kodus on pildid üksnes perekonna vaadata, siit aga käib läbi mitu põlvkonda ja võib-olla on see mõnele üldse esimene kokkupuude kunstiga,” selgitab jõusaali perenaine kunsti tavatusse paika toomise tausta. „Nii mõnigi küsib midagi piltidega seoses ja nii on minu elu samuti huvitavam, et ei jaura siin mitte ainult rauaga.”

Rauaga on Kimber aga jauranud kaua ja tulemuslikult.

TEGUSAD MUTIKESED Ehkki naiste vanusest pole sünnis rääkida, tuleb siinkohal selle kirjutamata reegli vastu patustada ning tõdeda, et jõudsalt 70. eluaastale läheneva rauaga mässaja spordivallas saavutatu äratab aukartust.

Tulemuste krooniks on muidugi 2009. aastal Tšehhis Ostravas võidetud veteranide jõutõstmise maailmameistri tiitel.

Suurvõit, teel milleni oli Kimber endale otsekui soojenduseks kaela teeninud 2006. ja

Rohevint saab talvel hästi toime Olav rennO

ornitoloogiaühingu auliige

T

alvel võib linnutoitlate juures näha paarikümmend liiki linde.

Külades ja aedlinnades on nende hulgas sageli umbes varblasesuurusi eredama või kahvatuma roheka sulgrüü ja üsna tugeva roosakashalli nokaga einestajaid. Tiivaserva kaunistavast erekollasest triibust tunneme ära rohevindi; lennus paistab tiibadel kollane laik. Kevade poole, kui hallikad suletipud ära kuluvad, muutub isaslindude alapool üsna oliivroheliseks, selg on rohekashall, emasel pruunika varjundiga.

Rohevindid pesitsevad enamjaos Euroopast, liigi levila küünib kirdes lausa metsavööndi põhjaosani.

Eestis elutseb rohevinte aasta ringi, kuid suur osa meiegi asurkonnast on rändlinnud, kes hilissügiseks jõuavad Madalmaa-

dele, kõledamatel talvedel isegi Edela-Prantsusmaani. Eestis pesitseb hinnanguliselt 80 kuni 120 tuhat paari. Talvel võib meil viibida isegi kuni 400 000 rohevinti, kelle hulgas on palju isendeid ka Soomest ja Põhja-Venemaalt, kuhu rohevindid talvitama ei jäägi.

Kuigi rohevindid külastavad meelsasti toiteplatse, kus nad tihtipeale pisemad „tarbijad” eemale ajavad, on nende enamik talvel seotud ikka umbrohtudega. Oma tugeva koonilise noka abil lüdivad nad seemneid mitmekümnelt taimeliigilt. Lisaks sellele põhitoidusele oskavad nad võistu siisikeste ja urvalindudega seemnetest tü hjendada ka lepaurbi ning

käivad ka kibuvitsamarju mälumas.

Märtsis on märgata muidu üsna flegmaatiliste rohevintide elavnemist – algab tagasiränne. Aprillis lagunevad salgad ja meie paarid asuvad pesapaikadele, nagu kuusenoorendikesse, kuuse- ja elupuuhekkidesse, kadastikesse, kalmistutele või metsistunud aedadesse. Isaslindude kuristav-sidistav laul, mida kuuleb vahel varemgi, meenutab pisut kanaarilinnu oma, kuid tunnuslik on sekka kõlav kutsehüüd srüüi.

On täheldatud, et aktiivsemate isastega kaasneb kaks-kolm emast, „poissmehed” aga hoiduvad lähikonda ja pärast poegade koorumist aitavad emalinnul neid toitagi.

Rohmakavõitu pesa tehakse peagu alati madala okaspuu otsa, 5–6munalist kurna haub emane üksi kaks nädalat. Poegade lennuvõimestumist ootamata asub ta mõnikord uuesti pesitsema, jättes pojad oma kaasa või „kavaleri” hoolde.

Kahkjashalle hõretriibulisi noorlinde toidetakse putukate ja pugus „hautatud” seemnetega.

Rohevindi tunneme ära tiivaserva kaunistavast erekollasest triibust.

Foto: MARGUS ANSU / PoStIMEES

2007. aasta Euroopa veteranide jõutõstmise meistri kuldmedalid.

Rääkimata arvukatest kohalikelt väiksematelt ja suurematelt mõõduvõttudelt koju kantud eri karva medaleist.

Kuid auga vanameistri nime vääriv jõunaine on vormis tänagi: 2015. aasta Euroopa veteranide jõutõstmismeistrivõistlustel võitis ta lamades surumises oma vanuseklassis ja kaalukategoorias esikoha. „Nii palju rahvast on liiku-

mas, minu eas mutikesed on Euroopas nii aktiivsed, muudkui tõstavad,” muigab Kimber oktoobris peetud võistlusi meenutades. „Mul vedas, et seekord ei olnud kangemaid, sest 80 kilo lamades on selline keskmine tulemus. Aga et olen nüüd paar aastat vahele jätnud, ei julgenud kõrgemale minna.”

Ehkki aastaid aina lisandub, on rääkija seda meelt, et tema tiitlivõitude loetelule pole põhjust veel joont alla tõmmata.

Kui ka veteranide järgmise aasta Euroopa meistrivõistlused lamades surumises tulevad Luksemburgis, kuhu sõit ja muud kaasnevad kulud tähendavad suurt väljaminekut, loodab Kimber võistlustel kohal ja heaks tulemuseks valmis olla. „Euroopas ära käia on kallis lõbu, aga kui meeles mõlkunud plaani reaalselt ära teed, on kohe teine tunne,” toob väsimatu väginaine esile selle, mis teda nii elus kui ka spordis ikka ja jälle kannustab.

PILDID RAHUSTAVAD Et esialgu pole Kimberil järgmisteks võistlusteks valmistumisega kiiret, on tal aega nii uusi jõumasinaid muretseda kui ka oma kollektsiooni täiendada.

Viimase juures on kogujale vaat et ainsaks mõõdupuuks, et pilt oleks talle meele järele. „Kõige tähtsam on, et see mulle meeldib, alles siis vaatan, kelle oma pilt on,” nendib Kimber. „Tunnen kohe, mis on hea, sest olen lapsest saati kunsti keskel olnud ning eks see on ka silma treeninud.”

Paraku on veel üks kriteerium, millega kunstikoguja peab arvestama. See on taiese hind, mis püstitab tagasihoidliku sissetulekuga inimese soovide teele konkreetse piiri, mille taha jäävast ta võib vaid unistada.

Või sunnib kirglik soov omandada võimaluste piiri taga terendavat kokkuhoiule ja kasinusele, kuni igatsetava ostmiseks vajalik summa sent sendi haaval kogudes kokku saab.

Nii võib Kimber rahuloluga tõdeda, et aja jooksul on ta oma jõusaali-galeriisse muretsenud nii Heli Tamburi, Vello Paluoja, Peeter Somelari, Marju Kallase, Anu Juuraku, Ilmar Torni, Õnneleid-Astrid Eelma, Reti Saksa, Silvi Väljali, Marju Üksise, Concordia Klari kui ka Mart Sanderi töid.

Kogu ehteks on kaheldamatult paari aasta eest omandatud Eduard Wiiralti 1921. aastaga dateeritud ofort „Tütarlaps kassiga”. Tõsi, taies on suisa mikroskoopiline, kuid on siis kunsti enne meetriga mõõdetud.

Mitte vähem uhke pole jõusaali perenaine oma kollektsioonis koha leidnud Evald Okase teoste üle. Neist viimane, jõusaali just sobiv Mahtra sõja teemaline ootab veel ülesriputamist. „Olen piisavalt vana elus veel uue ja huvitava leidmiseks ning nii on mulle suur nauding istuda ja pilte vaadata,” tõdeb jõusaali kunstnikuhingega perenaine. „Kuid mis väga huvitav: pildid mõjuvad teistelegi rahustavalt ja ma tahangi, et nii siin saalis kui ka elus üldse ei oleks närvilisust.”

10 || ilma- ja TaimeTark || maa elu

K

ääritamine-hapendamine ehk fermenteerimine on protsess, mil le käigus toimub teatud bakterite ning pärmseente ainevahetusprotsess: esialgu hapnikuvaeses keskkonnas ning seejärel hapniku osalusel, kus käärimisel vabanevat energiat kasutavad need organismid ära oma elutegevuseks.

Köögiviljade kääritamisel alustavad piimhappebakterid seda protsessi glükoosi lagundamisega, mis ajapikku kiireneb ning jõuab lõppfaasi paari nädala möödudes.

Selle kõige tulemusena säilib toit kauem ning sünteesi tagajärjel tekivad inimorganismile vajalikud seedeensüümid, B-grupi vitamiinid, oomega-3-rasvhapped ning mitmesugused probiootilised tüved. Need kasulikud ained aitavad ennetada soolevähki ja -põletikku ning leevendada laktoositalumatust.

TRADITSIOONILISTE TOIDUAINETE FERMENTEERIMINE Peamised aiasaadused, milles kasutatakse fermenteerimismeetodit, on kapsad ja kurgid. Kapsaste kääritamise eesmärk on säilitada neis leiduvate A- ja C-vitamiinide rohkus. Samuti on uuringutest selgunud, et neis leiduvad ained aitavad hoida kolesteroolitaset normis ning neil on põletiku- ja vähivastane toime. Hapukurkides tekkinud bakterid hoiavad seedeelundkonna mikrofloora tasakaalus ning moodustunud B-grupi vitamiinide ühendid tagavad normaalse makrotoitainete ainevahetuse.

Parimad fermenteeritud toidud on veel naturaalne maitses tamata biojogurt,

keefir ja muud Vene köögist hästi tuntud hapendatud köögiviljad. Hapendatud tervisejookide hulka kuulub ka Hiinast pärit kombucha (hapendatud seeneteejook), mis nõukogude ajast siiani Eestiski paljudel säilinud ja aktiivses kasutuses on.

TASAKAAL PAIKA Tänapäeva keskkonnas on enamikul inimestest probleeme soolestiku mikroflooraga.

Me saame pidevalt kas otseselt või kaudselt toiduga antibiootikume, suur hulk naisi võtab rasestumisvastaseid pille, mis kahjustavad mikrofloorat, ning toksilised ained ümbritsevad meid nii toitudes, jookides kui ka ümbritsevas keskkonnas.

Kahjustunud soole mikrofloora vähendab keha võimet mürke eemaldada ning need ladestuvad rasvkoes, ajus, seljaajus ja isegi luuüdis, kus need võivad olla vallandavad tegurid leukeemia, lümfoomi ja immuunsüsteemi probleemide tekkes.

Hapendatud toidud on väga tõhusad mürkide kehast väljaviijad. Nendes leiduvad kasulikud bakterid suudavad siduda paljusid toksiine ja raskemetalle, toetavad keha enda puhastumise mehhanisme ning selleks ei pea neid sööma tohutus koguses.

Pigem on oluline seda teha pidevalt pikema aja vältel.

HAPENDATUD TOIDUD ON VÄGA TÕHUSAD MÜRKIDE KEHAST VÄLJAVIIJAD. ROHKEM KUNST KUI TEADUS Fermenteerimine on veidi ennustamatu tulemusega protsess – rohkem kunst kui tea-

Hapendatud kurgid.

Foto: ELMo RIIG

dus – ning toiduainetööstused on välja arendanud tehnikad, mille abil hoida suurte koguste tootmisel ühtset standardit. Tehniliselt on kõik soolvees kääritatu fermenteeritud, kuid umbes sealmaal sarnasus koduse hapukapsa ja poes müüdava vahel ka lõpeb. Äädika lisamine, pastöriseerimine ja külmkapis hoidmine peatavad fermenteerumise protsessi, mistõttu kasutavad tööstused neid meetodeid selleks, et toit enne tarbijani jõudmist üle ei hapneks. Kuid need vähendavad lõpp-produkti väärtust. Poeletilt haaratav h a p e nd at u d toit v õib olla mugav, kuid kodus ise valmistatu on hoopis tervislikum.

Allikas: OÜ RemedyWay

5 PÕHJUST, MIKS HAPENDATUD TOIDUD MEIE TERVIST TOETAVAD • Aitab paremini seedida. Kääritatud toit sisaldab palju probiootikume ja ensüüme, mis aitavad seedeelundkonnas hoida tasakaalu ning tugevdavad organismi vastupanuvõimet.

• Suurendab vitamiinide hulka toidus. On leitud, et fermenteeritud piimatoodetes on võrreldes pastöriseeritud toodetega tunduvalt kõrgem foolhappe, pürodoksiini, B-grupi vitamiinide, riboflaviini ning biotiini tase.

• Soodustab toitainete tõhusamat imendumist. Tänu ensüümide rohkusele paraneb seedimine ja peensooles muutub tõhusamaks toitainete imendumine verre ning lümfi.

• Toiduainete säilivusaeg pikeneb. Käärimisprotsessis osalevad bakterid toodavad antimikroobseid ühendeid, mis takistavad toidu riknemist ja mikroobide juurdepääsu.

• Muudab maitse rikkalikumaks. Ained, mis fermenteerimise käigus tekivad, lisavad toidule intensiivsust ning muudavad selle maitse veelgi tugevamaks.

ju Kal

kÜlvikalender

kits

Jäär

R

VI

JAANUAR 2015

vi Lõ

i ts

09. L

Juur 03.30

Juur, alates kl 22.23 õis

11. E

09.11 15.48

Õis Õis

13. K

Õis, alates kl 01.54 leht

14. N

Leht, aiatöödeks sobimatu päev

15. R

Leht, alates kl 04.48 vili ALLIKAS: MäRKMIK-KALENDER „AAStA AIAS 2016” KIRJAStUSELt VARRAK

TULI

VESI

ÕHK

S

12. T

MAA

V

10. P

ur Amb

Vili, alates kl 17.07 juur

LI

08. R

K

D

etsembris tegin juttu tsüklonitest, sest need tõid sooja ja vihma, ajuti torme. Nüüdne eriti külm ilm sai alguse antitsüklonitest, mistõttu tutvustan neid.

Nii nagu tsüklonid, on ka antitsüklonid (lähedane mõiste on kõrgrõhkkond, praktikas kasutatakse neid sõnu läbisegi) keskmistel laiuskraadidel väga olulised ilmakujundajad, kuigi neid on märksa vähem. Aga mis see on?

Antitsüklon on kolmemõõtmeline suhteliselt suletud tsirkulatsiooniga õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva, selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige kõrgem. Ilmakaardil on antitsüklon piiratud vähemalt ühe isobaari (samarõhujoone) või isohüpsiga (samakõrgusjoonega, mis näitab, kui kõrgel asub mingi kindel isobaar- ehk rõhupind). Antitsükloni väljasopistunud osa nimetatakse harjaks ehk kõrgrõhuharjaks.

Antitsüklonid on tavaliselt suuremad kui tsüklonid, mistõttu nende läbimõõt on isegi kuni tuhandeid kilomeetreid ja liikumine aeglasem. Seetõttu paiknevad neis ka isobaarid hõredamalt ja nii on õhu horisontaalne liikumine ehk tuul nõrgem. Antitsükloni keskosas, aga ka harja teljel, kus baariline gradient on kõige väiksem, võib valitseda tuulevaikus. Nõrk tuul ei pruugi siiski alati olla: vahel satub antitsükloni või selle osaga (harjaga) vastasseisu tsüklon või selle lohk ja siis võib antitsükloniga olla ka tuuline, harva isegi tormine ilm.

Antitsüklonid tekivad tavaliselt siis, kui tropopausi lähedalt (s.o 10–12 km kõrguselt) hakkab õhk ulatuslikul alal laskuma.

See on tugevaim antitsükloni keskosas, kus maalähedane rõhk on kõige kõrgem.

Niisuguse õhu liikumisega on seotud laskumisinversioon, mis muudab õhu kuivemaks (suhteline niiskus väheneb) ja takistab pilvede teket. Erandiks on niinimetatud piirkihi pilved (peamiselt kiht- ja kihtrünkpilved, suvel ka madalad rünkpilved), mis on seotud aluspinnaga, see tähendab maalähedase õhukihi ja selles toimuvate protsessidega, olles antitsüklonites sagedased. Kuna sügisel ja talvel on keskmistel ja suurtel laiustel jahtumine ülekaalus, siis tekivad antitsüklonites sageli udud ja ilm on sombune – meenutagem kasvõi viimast üliudust novembrit. Ainult väga kuiva, tavaliselt kärekülma õhumassiga on selge ilm tagatud. Suvel on antitsüklonites ilm siiski enamasti selge või vähese pilvisusega, mitte sombune, sest päike soojendab maad küllalt palju, nii et jahtumine on takistatud – ei saa tekkida madalaid piirkihi pilvi.

Nädala ilma määrab esialgu idatsüklonite seeria, hiljem ebamäärane rõhuväli.

Seeria teine idatsüklon (tsüklon, mis liigub idast läände) toob kaasa eeskätt ebatavaliselt külma õhumassi. Kuigi sellel idatsüklonil on kaasas ka lumesajud, avaldub Eestis pigem mereefekt, seega sajab lund ilmselt vaid põhjarannikul ja mere kohal. Õhutemperatuur oleneb pilvisusest, sest tuul on arvatavasti nõrk: pilves ilmaga on õhutemperatuur enamasti –15...–20 °C, aga kui selgineb, siis võib langeda vaikse ilmaga kohati –30 °C-ni ja madalamalegi. Nädala lõpuks soojeneb saabunud ebatavaliselt külm õhumass ja ilm muutub siis soojemaks.

laUra sUviste

U

ANTITSÜKLON – KÜLMA TALVEILMA PÕHITEGIJA

JU

ilmatark

Mis kasu on organismil hapendatud toitudest?

Ne i

jÜri kaMenik

KASULIK KOMME. Toitude hapendamine on tuhandeid aastaid vana komme, mis on levinud üle terve maailma. Hapendatud toidud aitavad seedimist toetada ja kasulike soolebakterite hulka suurendada.

Sõnn

ilMatark

7. jaanuar 2016

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

7. jaanuar 2016

Toataimed vajavad sügistalvel teistmoodi hoolt E

2016. AASTA ORHIDEE ON TUMEPUNANE NEIUVAIP esti orhideekaitse klubi (EOKK) valis 2016. aasta orhi­ deeks tumepunase neiuvaiba (Epipactis atrorubens).

Tumepunane neiuvaip eelistab kuivi kasvukohti, tema tüüpiliseks elupaigaks on lubjarikastel muldadel kasvavad loometsad. Samuti võib seda leida lubjakiviklibustelt rannavallidelt, kus vaid vähesed taimed hakkama saavad.

Selle kauni kodumaise orhidee õitseaeg on juulist augusti keskpaigani.

Eestis asustab tumepunane neiuvaip tihedamalt läänesaari ja mandri lääne- ning põhjaosa kuni Ida-Virumaani, Kesk-Eestis on see harvaesinev, Lõuna-Eestis tuleb seda lugeda pigem haruldaste liikide hulka.

Kõik Eestis kasvavad orhideeliigid kuuluvad 1983. aastast riikliku looduskaitse alla. Tumepunane neiuvaip kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse.

Aasta orhidee valimise eesmärk on nimetatud liiki laiemalt tutvustada, selle elu lähemalt uurida, saada täpsemat pilti liigi levikust Eestis ja pöörata tähelepanu leiukohtade kaitsmisele.

Eesti Orhideekaitse Klubi kuulutas välja aasta orhidee

Maarja Otsa

T

alv on toataimede jaoks keeruline aeg, kuna valgust napib, temperatuur on jahedam ning õhk tunduvalt kuivem. Kahjuks ei ole need kõige paremad tingimused kasvamiseks, kuid õiged hooldusvõtted aitavad taimedel selle aja vastu pidada. „Talvel muutub eriti tähtsaks taimede kastmine, sest liigniiskus on kõige sagedasem toalillede surma põhjus, seega talvisel ajal kasta pigem vähem kui rohkem,” räägib Hortese vahetusevanem Siiri Lehtmets ja lisab, et õitsvaid taimi tuleb kasta hoolsamalt, sest nii läbikuivamine kui ka liigne kastmine võivad põhjustada õite või pungade kuivamist ja varisemist.

Tiina Niiberg ettevõttest Kärner ja Ko kõneleb, et talvel võib lasta enamiku taimede mullal ära kuivada enne uut kastmist. „Kastmiseks sobib nii toasoe vesi kui ka sulatatud ja toatemperatuurini soojendatud lumevesi,” sõnab ta ja täpsustab, et vähem tuleks kasta paksude lihakate juurtega ja paksude nahkjate lehtedega taimi ning kaktusi. „Kasta tuleks seni, kuni vesi hakkab poti põhjas asuvatest aukudest välja tulema ja kallata siis väljavalgunud vesi ära,” õpetab Tiina Niiberg ning hoiatab, et kui vesi hakkab kastes kohe läbi avade välja jooksma, on taim ilmselt täiesti läbi kuivanud ja vajab tõhusamat leotamist. Selleks tuleks taim asetada jooksva kraanivee alla ja hoida seda seal niikaua, kuni pott on muutunud raskeks ning muld üleni märjaks tõmbunud.

Siiri Lehtmetsa sõnul võiks talvel taimi ka õrnalt piserdada toasooja veega, sest kütteperioodil on toaõhk sageli liiga kuiv. „Kindlasti tuleks piserdamisel vältida vee sattumist õitsvate taimede õitele,” toonitab Tiina Niiberg.

ROHKEM VALGUST Kuna talvekuudel on loomulikku valgust vähem, siis soovitab Siiri Lehtmets paigutada toataimed võimalikult valgesse kohta ehk aknale lähemale, võimalusel tuua aknalauale. Tiina Niibergi sõnul ei ole talvine päike nii ere, et kõrvetaks taimede lehti, aga veebruarist-märtsist muutub päike jälle intensiivsemaks ja õrnemad taimed tuleb siis kindlasti otsese päikesevalguse käest ära tõsta.

Tiina Niiberg lisab, et aknalauale asetatud toataimedele võivad kahju teha ka radiaatorid, mis kuivatavad õhku ja ka mulda potis. Sellisel juhul aitab taimede paigutamine gruppidesse. „Soojas toas eritavad taimed ise veidi niiskust, tekitades nii enda ümber parema mikrokliima.”

Talvel tuleb vältida akende avamist nii, et jäine õhk aknalaual olevatele taimedele peale puhub. „Väga oluline on kaitsta taimi otsese külma õhu eest, seega talvel taimi poest ostes tuleks need kindlasti korralikult ära pakkida,” ütleb Siiri Lehtmets.

Tumepunane neiuvaip.

Foto: Arto-Randel Servet / EOKK

juba seitsmendat korda. Varasemalt on aasta orhidee tiitlit kandnud punane tolmpea (2010) ja tõmmu käpp (2011), kahelehine käokeel ja rohekas käokeel (2012), kõdukoralljuur (2013), hall käpp (2014) ja kärbesõis (2015). Ühtlasi kutsub EOKK üles loodushuvilisi teatama tumepunase neiuvaiba leiukohtadest Eestis. Leiukohtade andmeid saab igaüks sisestada loodusvaatluste andmebaasi (LVA) http://loodus. keskkonnainfo.ee/lva/ veebilehe või vastava nutirakenduse kaudu.

AEDNIKU MEELESPEA

Kuna talvel napib loomulikku valgust, siis paiguta toataimed võimalikult valgesse kohta, näiteks aknalauale.

VÄETAMINE Talvel peaks Siiri Lehtmetsa sõnul väetama ainult kiirekasvulisi ja/või õitsvaid toataimi ning ideaalis peaks talvine väetamine käima koos lisavalguse andmisega, sest väetamine soodustab taime kasvu ja väheses valguses kasvavad helerohelised ja nõrgad võrsed.

Hortese esindaja sõnul on väetamine eriti tarvilik õiepungade moodustamise ajal, sest täisõies lille väetamine võib põhjustada kiiremat äraõitsemist.

Tiina Niiberg ja Siiri Lehtmets räägivad, et enamasti soovitatakse talvisel ajal taimi mitte väetada, kuid Niibergi kogemusel tuleb kord nädalas vähene väetamine taimedele kasuks ka puhkeperioodil. „Väetist tuleks lisada kastmisveele pool väetise pakendil soovi-

tatud kogusest ja väga häid tulemusi annab Schultz’i tilkväetis, mida saab kastmisveele lisada spetsiaalse pipeti abil,” teab ta.

TALVEL PISERDADA TAIMI TOASOOJA VEEGA, SEST KÜTTEPERIOODIL ON TOAÕHK SAGELI TAIMEDE JAOKS LIIGA KUIV. Taimede ümberistutamise soovitab Tiina Niiberg jätta aga kevadesse, alates veebruarist on parim aeg istutada. „Erandkorras võib istutada, kui ümberistutamine tundub vältimatu ja on taime elu päästmiseks hädavajalik.”

HEA TEADA TOATAIMEDE HOOLDAMISEST • • • •

Reeglina vajavad toataimed talvel vähem kastmist ja väetamist.

Talvel peaks väetama ainult kiirekasvulisi ja/või õitsvaid toataimi.

Kütteperioodil on soovitatav taimi õrnalt piserdada toasooja veega.

Kastmiseks sobib ka sulatatud ja toatemperatuurini soojendatud lumevesi.

• Talvel aseta taimed võimalusel aknalauale.

• Taimede ümberistutamiseks on parim aeg alates veebruarist.

• Valgusepuudusest ja kuivast toaõhust tingituna on taimed talvel vastuvõtlikumad haigustele ja kahjuritele.

Foto: Maarja Otsa

PUHKEAEG Sageli arvatakse, et talvel toataimed puhkavad ja need ei vaja niipalju valgust, sooja ja k astmist nagu kevadsuvel. Siiri Lehtmetsa sõnul eelistab talvel puhata suur osa toataimi, aga mitte kõik, see oleneb ikkagi liigist ja ajatustsüklist. „Kui ostate a ia nduskeskusest õitsva taime, siis see ilmselgelt ei puhka parajasti, aga järgmisel aastal samal ajal võib sel olla puhkeperiood.” „Paljud taimed eelistavad jahedat puhkeperioodi, näiteks tsitruselised, loorberipuu, oliivipuu, suur osa kaktustest ja sukulentidest,” kõneleb Siiri Lehtmets ja soovitab, et kui on võimalik, siis võiks sellised taimed paigutada mõne plusskraadiga ruumi. Seal võivad need toalilled olla kastmata isegi kuni paar kuud.

Tiina Niibergi sõnul kasvab enamik toataimi hästi, kui temperatuur toas on vahemikus 15–21 kraadi.

Siiri Lehtmets juhib veel tähelepanu sellele, et talvisest valgusepuudusest ja kuivast toaõhust tingituna on taimed vastuvõtlikumad haigustele ja kahjuritele, seega tasub taimi regulaarselt kontrollida, et võimalikule kahjustajale algfaasis jaole saada.

Äsja maha sadunud paks lumi ja päeval kiiskav ere päike tuletavad aednikule meelde, et tasub aiaski sel puhul pisut ringi vaadata. Portaal aiandus. ee on oma jaanuarikuu soovitused pannud punktide kaupa ritta.

1. Kaitse noori õunapuid jäneste ja kitsede eest tüvekaitsmetega.

2. Kaitse igihaljaid põõsaid ja okaspuude kääbussorte ka keskpäevase päikese eest.

3. Raputa puudelt ja põõsas-

telt maha raske lumekord.

4. Hoolitse lindude toidulaua eest.

5. Kuhja kasvuhoone lavadesse paks kiht lund.

6. Hoia klaaskasvuhoone katus lumevaba.

7. Külva aknalaua külvikasti tomatite ja paprikate seemned.

8. Külva aknalaua külvikasti igapäevaseks tarbimiseks maitserohelist.

9. Keldris viska minema riknema hakkavad juurviljad.

Head uut aastat!

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

12 || Vihmaussid || maa elu

7. jaanuar 2016

Vihmaussid vajavad pullilaudas igapäevast hoolt silvia PalUOja Pärnu Postimees

K

ui vanaema talu taastama hakanud Veiko Alberg ostis kodu lähedalt kasutuseta pullilauda ja tõi sinna vihmaussid ning hakkas ümbruskonnast veisesõnnikut kokku ostma, pidasid ümberkaudsed teda pehmelt öeldes veidrikuks.

Vahepealsed aastad on tõendanud, et linnamehe mõtted ei pea äriajamisel käima maamehele harjunud rada.

Varbla valla 15 elanikuga Hõbesalu küla teavad seal toodetava vihmaussisõnniku ehk vermikomposti järgi aiapidajad ja lillekasvatajad üle riigi. OÜ Õkomuld on see kaubamärk, mille nad eksimatult ära tunnevad, võib-olla ka veidra nimekuju järgi, sest äriregistrisse kande tegija näpukat, ö asemel õ kirjutamist, märkas Veiko Alberg alles siis, kui läks panka asju ajama. Miks täppide asemel katusega täht tekkis, seda ei seletanud tagantjärele keegi.

Aga nagu nimi ei riku meest, ei riku üks arvutiklahvi vale vajutus vihmausside kasvatamisele ja biohuumuse tootmisele rajaneva osaühingu äriplaani. Selle alusel annab EesLauri talu peremees tööd 30 miljonile Starateli-tõugu abilisele. ÄRIJUHIST VIHMAUSSIKUNINGAKS Julgus, uudsus ja pealehakkamine viivad edasi. Nende sõnade kinnitus on linnatiiruga kodukanti naasnud Veiko Albergki. Tema isakodu jääb Hõbesalust kümmekonna kilomeetri kaugusele Tambale, külla, mille rannikul hõõruvad tuulest energiat hiiglaslikud tuulemootorid. Neliteist aastat töötas Veiko Alberg Tartus, kus juhatas rehvivahetuse ja autoremondiga tegelevat Kummikoda ja õppis ärijuhtimist. Siis tegi ta kannapöörde, veenis raamatupidajast naist ja kolme last, et maalgi on elu ja võimalus alustada uudse ettevõtmisega kohas, mida juba nõukogude ajal peeti selle kauguse ja hõreasustuse pärast Pärnumaa Siberiks. „Kohanemine läks üle ootuste hästi, eriti lastel, üks oli siis veel lasteaiaealine, ainult et naisel ei olnud erialast tööd, kuni ta linnas koha sai,” seletab pereisa.

Lastel on kodust Varblasse kooli 17 kilomeetrit, vallakeskusesse viib ja toob neid koolibuss. Ühistranspordile pole põhjust loota.

Veiko Alberg ei hüpanud tundmatus kohas vette, ta oli tööstusliku vihmaussikasvatamise kohta uurinud erialakirjandust ja surfanud internetis, käinud kiikamas Tartu lähedal Pupastveres, kuidas töötab Eesti esimene vihmaussifarm.

Ta valis venelaste aretatud Staratel-tõu, mille üks uss annab aastas 1500 järglast.

Esimesed 200 kilo sõnnikuusse nagu kaasavara pani Vei-

ko Alberg kasvama neli aastat tagasi ja äripartnerid kutsuvad teda ussikuningaks.

Esimene partii pakendatud vihmaussisõnnikut jõudis Hansaplanti poodidesse müüki 2012. aasta alguses, peal kiri, et toodetud Pärnumaal Varbla vallas Hõbesalu külas. Ideest teostuseni oli kulunud aastat kolm. Vallaametnikud ajasid üllatusest suu pärani ja vallavanem Sivar Tõnisson kinnitas tänukirja üle andes, et ettevõtliku noore pere maale kolimine ja uudse ettevõtmisega alustamine on piirkonnale väga suure tähtsusega.

UUENDUSLIK PÕLLUMAJANDUS Biohuumuse tootmise alustamiseks vanas pullilaudas vajas Veiko Alberg toetust. Laut oli vaja soojustada, sest töötegijatel peab olema 17–20 kraadi sooja „toas” ja tarvis oli muretseda vermikomposti pakendamise seadmed. Noor mees kirjutas projekti ja taotles raha maaelu arengukavast (MAK).

Ta on tänulik taimetargale ja mahetootmise entusiastile, MTÜ Pärnu Lahe Partnerluskogu tegevjuhile Mercedes Merimaale, kes nägi sära noore inimese silmis, uskus tema äriplaani ning toetas tööstuslikku vihmaussikasvandust kui uuendusliku põllumajanduse näidet, kaitstes projekti koostajat PRIA ees. Maapiirkondade konkurentsivõimet tugevdavast Leader-programmist eraldati OÜ Õkomullale ligi 22 000 eurot toetust. Sellest jagus, et valada lauda esimesele, tootmiskorrusele, uus põrand, soojustada seinad ja vahelagi. Järgmise toetusega sai parandatud tootmishoone katus.

Lõppenud aastal läks Hõbesalust pakendatuna kaubandusse ligi 50 tonni vermikomposti.

Sellise koguse tootmiseks kulus aastas mitusada tonni värsket veisesõnnikut, mida osaühing varub ümberkaudsetelt loomapidajatelt. Kui neil võhm otsa lõpeb, pole Veiko Albergil teist tagavaravarianti, kui hakata ise veiseid kasvatama, sest kord nädalas tuleb ussikasvandust kostitada ligi 300 kilo haisva söödaga. Vastu annavad pikka viinerit meenutavad „töölised” värske mulla lõhnaga sõmerja massi.

TÄISPAKETT KALAMEESTELE „Kui ei katseta, jäädk i, kott peas, istuma” kõlab Veiko Albergi üks põhimõtteid ja selle järgi talitab ta edasi, sest ainult biohuumuse tootmisega võib äriajamine ajale jalgu jääda. Leidub konkurente, kes arvavad, et vihmaussikasvatamine on lihtsa-

OÜ ÕKOMULD • Asutatud 30. juunil 2009.

• Põhitegevus on vihmausside kasvatamine ja biohuumuse tootmine.

• Põhikapital 2684 eurot.

• Tegutseb Varbla vallas Hõbesalu külas.

• Omanik Veiko Alberg.

• Toodab aastas 200 tonni vermikomposti.

• Turustab toodangut üle Eesti.

• Lisategevus on kalameestele püügihooajaks täispaketi koostamine: vihmaussid, kärbse- ja sääsevastsed.

• Annab aasta läbi tööd ühele, hooajal kahele inimesele.

• Kuulub MTÜsse Eesti Vihmaussi Kasvatajate & Biohuumuse Tootjate Liit.

Andmed: Maa Elu Veiko Alberg, OÜ Õkomuld juhataja.

mast lihtsam ning üksteisega arupidamise ja ühise vankri vedamise asemel ise oma vitsad tahavad kätte saada.

Aga Veiko Alberg pole usku koostöösse kaotanud. Ta on oma osaühinguga MTÜ Eesti Vihmaussi Kasvatajate & Biohuumuse Tootjate Liidu asutajaliikmeid. Liit moodustati 11. novembril 2013 Läänemaal Hanila vallas Kõmsi külas ja plaanid on ambitsioonikad, nagu selgub Lääne Elus (12. mai 2014) avaldatud artiklist. Vihmaussimulla tootmismahtu tuhandete tonnideni aastas suurendades on sihtturuks isegi naftašeigid.

ESIMESED 200 KILO SÕNNIKU-USSE NAGU KAASAVARA PANI VEIKO ALBERG KASVAMA NELI AASTAT TAGASI. Seniks aga, kuni helesinine unistus täitub, ajab Veiko Alberg nagu visa künnihärg oma vagu. Esialgse plaani viia vihmaussisõnniku tootmine ka lauda ülakorrusele on ta maha matnud, sest konstruktsioon ei tarvitse sellist massi vastu pidada. Selle asemel on mõttekas hakata seal kas midagi kuivatama või kasvatama, näiteks maitserohelist.

Praegu on ta õhinas kala-

meestele täispaketi koostamisest. Selles on kohalikud vihmaussid, Poolast hangitud kärbse- ja Leedust toodud sääsevastsed, nii et õngitsejal pole muud muret, kui õige sööt konksu otsas vette visata. „Kalamees tahab kogu sortimenti saada, oleme kogu valiku endale sisse võtnud, et nad saaksid meie käest nii-öelda külmkapi uksest külmkapi ukseni toote, kolm aastat tegeleme sellega, väga spetsiifiline ala,” räägib Veiko Alberg, kelle sõnul teemasse sisse minnes areneb see omasoodu, aina rohkem on vaja teada.

MÕTTED VIIVAD EDASI Looduse ringkäik annab mullale väe, teadis vanarahvas.

Veisesõnniku kõrval sobiks Veiko Albergi arvates biohuumust tootvatele vihmaussidele söödaks ka reoveemuda ja kui vaja, saavad nad jagu õlireostusestki.

Tootmine on korraldatud nii, et vihmaussid kasvatavad veisesõnnikuauna aastaga ligi 60 sentimeetri kõrguseks, nad liiguvad alt ülespoole, jättes maha oma heitmed, millest too-

FotoD: URMAS tAUL / PäRNU PoStIMEES

detud keemiavaba kompost kuivatatakse, sõelutakse ja pakendatakse. „Aianduse pool on rohkem kevade teema,” nendib Veiko Alberg.

Aasta läbi annab osaühing tööd ühele kohalikule, kes peab vaatama, et vihmaussidel oleks laud vajaduse järgi kaetud ja ruumid korras. Kevadhooajal on vaja juurde vähemalt ühte kätepaari. Albergi mõte on ära osta ja renoveerida omal ajal Hõbesallu farmikompleksi juurde lüpsjatele ehitatud kortermaja ja tuua linnast maale pere, kes saab siin tööd. Nii saaks osaühing tootmise laienedes ja tegevuse mitmekesistudes jagu töökäte nappusest. „Meil on kool, lasteaed, vald viib ja toob lapsed oma bussiga kohale, kauplus on viie minuti autosõidu kaugusel, kõik asjad on käe-jala juures ja meri on lähedal, nii et siin oled maal nagu paradiisis,” räägib Veiko Alberg, kellel oli koos perega julgust raputada ennast lahti Tartu linnaelust ja hakata elama ning tegutsema hääbunud külakohas.