Maa Elu 21. jaanuar 2016

JÜRI HENDRIKSON: MEID ON ÜLES LEIDNUD HELSINGI SUURED EHITUSFIRMAD, SEST OLEME VALMIS PAKKUMA KA VÄIKESEID PARTIISID.

PÜHENDUNUD MASINATELE

„MÕNE MASINA OLEN KINGITUSEKS SAANUD, KUID ENAMIKU EEST ON TULNUD RAHA VÄLJA KÄIA VÕI SIIS TÖÖGA VÕLG TASUDA,” SÕNAB HEINO PROST.

EUROOPA HINDAB EESTI METSAMASINAID

„PÄRIS SUURE LOMBI TAHA POLE VEEL JÕUDNUD, AGA PLAAN ON KA SEAL PROOVIDA,” KINNITAB LISAKO JUHT AIVO SAAR.

21. JAANUAR 2016 • NR 6 (34)

Tel 504 3918

Kvaliteedi ja hinna suhe paigas!

www.alat l t h ika www.alatalutehnika.ee

2 || TeHNika || maa elu

21. jaanuar 2016

Foto: ANtS LIIGUS

ODAVNENUD TOORPIIM MÕJUTAS PIIMATÖÖSTUSTE MAJANDUSTULEMUSI

P

iimatööstuste poolt kok k uostetav a toorpiima hind langes 2015. aasta kolme kvartaliga 32% võrra, mis on Euroopa Liidus üks suurimaid langusi, selgub maaeluministeeriumis koostatud Eesti piimatöötlemise sektori 2015. aasta üheksa kuu ülevaatest. „Piimatööstuste majandustulemusi on mõjutanud oluliselt langenud toorpiima kokkuostuhind,” ütles ministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand.

Piimatööstuste toodang püsis eelnenud aastaga samal tasemel, kuid toodangu rahaline väärtus on vähenenud.

Piimatööstused tootsid mullu kolme kvartaliga esialgsetel andmetel 227,9 miljoni euro väärtuses piimatooteid, mida oli 15,2% vähem kui aasta varem samal perioodil.

„See näitab väljamüügihindade langust. Viimane selline suurem langus toimus 2009. aasta kriisi ajal, kui toodangu rahaline väärtus langes ligi 20%,” selgitas Kand.

Piima ja piimatoodete ekspordi rahaline väärtus vähenes võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 34,9% võrra 102,0 miljoni euroni. „Varasemast enam suunati toodangut ekspordi vähenemise arvelt siseturule, mille nõudlus piimatoodete osas on püsinud tugev,” selgitas Kand.

9 kuu kokkuvõttes vähenes piimatööstuste müügitulu 16,6% ning sektori kogukulu 19,2%, seda peamiselt tooraine madala hinna ja sektori enda kärbete tulemusena.

Piimatöötlemise sektori moodustavad Eestis Statistikaameti andmetel ligikaudu 25 töötlemisettevõtet ja talu, millest suurtööstuse (tööga hõivatud 100 või rohkem inimest) osakaal on 20%. ME

PÄEVAS ANALÜÜSITAKSE SADU SEAKATKU PROOVE

V

eterinaar- ja toidulaboratoorium on jaanuarikuu jooksul analüüsinud seakatku välistamiseks juba 1563 jahimeeste abiga kogutud metssigade proovi, 144 neist on olnud positiivsed. Läinud nädala teisipäeval uuriti kokku 360 proovi, mis on senini suurim ühe päeva jooksul analüüsitud proovide arv. „Veterinaar- ja toidulaboratoorium tõstis intensiivsema küttimisperioodi ajaks laborivõimekust, et kõik laborisse jõudnud proovid saaksid võimalikult kiiresti analüüsitud. Mahasadanud lumega on jahimeeste abiga laborisse toimetatud proovide kogus viimastel nädalatel oluliselt suurenenud,“ ütles labori direktori asetäitja loomahaiguste alal Imbi Nurmoja.

Kui surnuna leitud loomade puhul on sigade Aaf-

rika katku suhtes positiivsete leidude hulk olnud püsivalt kõrge, siis Nurmoja sõnul teeb muret, et pidevalt tõuseb positiivsete proovide osakaal kütitud loomadelt kogutud proovidest. „Positiivsete proovide suur osakaal näitab, et haigustekitaja kontsentratsioon metsas on endiselt väga kõrge,” selgitas Nurmoja.

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts paneb jahimeestele südamele, et kõik seakatku riskipiirkondades kütitud metssead saaksid seakatku välistamiseks uuritud ning positiivse uurimistulemuse korral ka nõuetekohaselt kahjutustatud. „Laborisse jõudnud proovide suur arv on märk sellest, et jahimehed võtavad seakatku tõkestamiseks seatud küttimismahtude täitmist tõsiselt ning koostöö laboriga toimib,” ütles Korts. ME

KIVIAIA TAASTAMISE TOETUSE INFOPÄEVAD

V

eeruaris toimuvad kiviaia taastamise toetuse taotlemiseks tasuta infopäevad, kuhu on ooodatud eeskätt põllumajandustoodete tootmise ja töötlemise, põllumajandusmaa hooldamise, põllumajandustoodetest mittepõllumajandustoodete töötlemise või metsa majandamisega tegelejad, aga ka mitte-

põllumajanduslike mikroettevõtete esindajad.

Infopäevad toimuvad 3. veebruaril Kuressaares, 4. veebruaril Haapsalus, 8. veebruaril Pärnus ja 9. veebruaril Sakus. Lektoriteks on Timo Anis maaeluministeeriumist, Eve Tammet PRIAst ning Ly Renter ja Armin Rudi muinsuskaitseametist. ME

EESTI MASINAD ON HINNAS. Kaks aastat tagasi tuli Rakvere külje all Arknal metsamasinaid tootev osaühing Lisako turule oma kaubamärgiga ning on jõudnud tänaseks juba 11 välisriigi turule.

Eesti metsamasi on Euroopas hin andrEs pUlVEr

Virumaa Teataja

E

ttevõtte juhataja Aivo Saar räägib, et konkurents on tihe, kuid Eesti masinad on Euroopas juba hästi tuntud. „Siitkandi Palmsi tehnika on selle tee sillutanud ja tänu neile on meil juba lihtsam,” kiidab Saar konkurente.

Rakvere lähedal Arknal tegutsev Lisako valmistab kaubamärgi BMF ehk Baltic Machine Factory all põllumajandusmasinatele mõeldud metsaveohaagiseid ja kraanasid.

Osaühing Lisako loodi 2001. aastal. Arknal üles kasvanud Saarel õnnestus vana katlamaja ruumid rendile võtta ning ta otsustas kodukohas

tegutsema hakata. „Katelde ja mahutite väljalõhkumine oli ikka päris ränk töö,” meenutab ta.

FIRMA LAIENEB Praeguseks on katlamaja kõrvale kerkinud hulga uusehitusi, kus tehnika valmib. „Alates 2009. aastast ehitasime igal aastal ühe uue halli,” räägib Saar. Praeguseks on halle viis, mis kõik omavahel ühendatud.

Kui esmalt tehti teistele allhanketöid, siis mullu müüdi oma kaubamärgi all juba pool toodangust. „Vaatasime, et oleme töö piisavalt selgeks saanud ja turul ruumi oli,” põhjendab ta oma kaubamärgi kasutuselevõttu, mida kaaluti tegelikult päris pikka aega.

Kõige kaugem koht, kuhu praegu BMFi masinaid müüakse, on Prantsusmaa. „Päris suure lombi taha pole veel jõud-

nud, aga plaan on ka seal proovida,” sõnab Saar.

Allhankestki on praegu osa juba Lisako enda masinad, mida vaid teise kaubamärgi all müüakse.

Igal maa turul, kuhu on jõutud, on aga oma eripärad, millega masinat ehitades tuleb arvestada. Põhiline, mis riigist sõltuvalt muutmist vajab, on pidurisüsteem, sest nõudmised piduritele erinevad riigiti päris palju.

Konkurents on aga väga tihe juba Eestis. Lisako projektijuht Margus Kerm räägib, et Eestis teeb traktoritele metsaveokärusid neli suurt ja hulk väiksemaid firmasid, ATVdele sobilikke väikeseid kärusid aga kolm-neli ettevõtet. „Meie eelis on väga lai tootespekter, teised nii palju ei paku,” ütleb Kerm. Lisako valmistab haagiseid kandejõuga 1,5 kuni 16 tonni ning kraana-

sid noole pikkusega 3,25 kuni 8,5 meetrit.

TUTVUSTAMISEGA ALLES ALUSTATI Kuigi 40 töötajaga ettevõte tegutseb päris Rakvere külje all, ei teata taolisest firmast suurt midagi. „Ka paljud meile helistanud kliendid on arvanud, et oleme maaletoojad, ning on väga üllatunud, kui kuulevad, et teeme masinad siin ise valmis,” pajatab Margus Kerm.

Ja kui juba kohale uudistama tullakse, siis enamasti tühjade kätega ei lahkuta.

Enda laiema tutvustamisega tegi Lisako algust alles mullu Maamessil. „Seal läks meil väga hästi,” nendib Aivo Saar. Omal käel käidi eelmisel aastal messil ka Rootsis. „Nii hästi ei läinud, aga programm sai täidetud ja edasimüüja leitud.”

Margus Kermi sõnul on li-

maa elu || TeHNika || 3

21. jaanuar 2016 Metsamasinate ehitamine on suhteliselt hooajaline töö ning kui suvel tehakse neid rohkem lattu, siis talvel tuleb päris kõvasti rabada.

JUHtKiri

FotoD: MEELIS MEILBAUM / VIRUMAA tEAtAjA

pEEtEr raidla

peatoimetaja

HAKKAME KÕIK HOMME PIHTA

Suures osas tehakse masinad ja nende jaoks vajalikud detailid Lisakos ise.

K

ui majandus- ja taristuminister Kristen Michal käis nädal tagasi Riigikogus järelepärimisele vastamas, siis tunnistas ta otsesõnu, et midagi äkilist tal majanduse languse peatamiseks pakkuda ei ole.

Edasi järgnes juba tavakohane jutuvada väitmaks, et Eesti astub õiges suunas ja et meie majanduskeskkond on igati edumeelne. Muu hulgas tuli jutuks aruandluse vähendamine ettevõtluses ja lihtsamate võimaluste loomine ettevõtlusega tegelemiseks. Michal tõdes, et ettevõtlusorganisatsioonide vahendusel on selleks laekunud juba üle 250 ettepaneku. „Veebruaris hakkame neid vaatama,” kinnitas minister.

See jutt meenutas mulle kohe Kuldse Trio igihalja laulu sõnu:

Praegu on arendustegevuse põhiaur kraana haaratsite paremaks muutmisel.

Tööd ei karda me, juhhei, ametid on kõigil meil.

Seame sammud ühte ritta, hakkame kõik homme pihta.

Tervitan sind jälle, töö, kes ei tööta, see ei söö. Ülemustelt saame kiita, hõissassaa!

sinad nnas saks messidel osalemisele tähtis ka edasimüüjate otsimine kasvõi interneti vahendusel ning nendega otse suhtlemine. „Sobilike edasimüüjate leidmine on olnud huvitav protsess.

Sama taktika ei pruugi teistel turgudel sobida ja on ka turge, kus seni veel edasimüüjat pole leitud,” selgitab Kerm.

PÕHIKLIENDIKS PÕLLUMEES Metsamasinate ehitamine on suhteliselt hooajaline töö ning kui suvel tehakse neid rohkem lattu, siis talvel tuleb päris kõvasti rabada. „Väga spetsiifilisi asju ei kannata lattu teha, sest need võivadki seisma jääda, aga põhikaupa küll,” teab Aivo Saar.

On ju Lisako põhiklient põllumees, kes suvel põllul rügab, talvel saab aga oma traktorit metsatöödeks kasutada. Päris profiharvesterid ja väljaveomasinad kuuluvad natuke teise

l i iga s se ning nende tootjatega Lisako BMFi masinad ei konkureerigi.

Suures osas tehakse masinad ja nende jaoks vajalikud detailid ise.

Sisse ostetakse survevoolikud, silindrid ja rattad. Seda peaasjalikult ikka Eestist, nii et tegelikult annab Lisako kaudselt tööd veel hulgale inimestele.

Masinad mitte ainult ei valmi Arknal, vaid need ka projekteeritakse ning disainitakse sealsamas. Et disainerite-projekteerijatena on ametis võrkpallisõpradele hästi tuntud vennad Pomerantsid,

LISAKO EELIS PALJUDE KONKURENTIDE EES ON OMA PROJEKTEERIJAD, KES ON VALMIS KLIENDI SOOVI JÄRGI TOODET KOHENDAMA. ei ole imekspandav, et Lisako on ka üks Rakvere Võrkpalliklubi toetajatest.

Hästi saadakse läbi ka Arkna küla rahvaga. „Kui kellelgi abi vaja on, püüame ikka vastu tulla, üleaedsete ehk Arkna Karjatalu käest aga käime ise traktorit oma tehnika katsetamiseks laenamas,” pajatab Aivo Saar.

Päris kohalikke mehi on

ettevõttes tööl vaid kaks, kuid Arkna on ka päris pisike küla. Ülejäänud rahvas on pärit Rakverest või mujalt lähiümbrusest. Tööjõuga Lisakol Saare sõnul probleeme pole ning kaadri voolavus on väga väike. „Palgad on päris kõrged ja töötingimusedki ilmselt keskmisest paremad,” lausub Margus Kerm. Avarad ruumid on tõepoolest puhtad ja soojad.

Rakvere vallaga, mille territooriumil Lisako tegutseb, on ettevõtte juhtide sõnul suhted head. „Kui midagi vaja on, saame ikka abi,” ütleb Margus Kerm.

Vallavanem Aivar Aruja ei ole vastukiitusega kitsi. „Noored ja asjalikud mehed on tasahilju oma asja ajanud, korraliku niši leidnud ja hoogsalt laienenud,” sõnab ta.

Aruja ütleb, et Lisako peaks OG Elektra ja vallavalitsuse järel olema Rakvere valla suuruselt kolmas tööandja, seega on tegemist valla jaoks igati olulise ettevõttega.

TÄHTIS ON PIDEV ARENG Erinevalt paljudest ettevõtjatest ei taha Lisako rahvas kedagi kiruda. Ka riiki ja valitsust mitte. Ja ei kurda ka. „Et ainult tellimusi rohkem oleks, aga see on ikka pigem meie enda kätes,” kõneleb Aivo Saar.

Pinnal püsimiseks on ülitähtis pidev areng. „Kui tahad turul olla, siis teisiti ei saagi,” kinnitab Kerm.

Praegu on arendustegevuse põhiaur kraana haaratsite paremaks muutmisel. „Põhiline on tugevuse ja vastupidavuse arendamine ning haaratsite kaalu vähendami-

ne,” räägib Aivo Saar ülesannetest.

Haaratsid on ka kraanade ja haagiste kõrval kolmas toodanguartikkel, mida eraldi turustatakse. Mullu valmis Lisakos umbes poolt tuhat kraanat, sama palju haagiseid ning 2000 haaratsit.

Toodangust läks üle 95% raja taha. Eestis on ettevõte seni ise tasapisi müügitööga tegelenud, aga alates sellest nädalast müüb BMFi märgiga tehnikat Baltic Agro Machinery. „Püüame ka Eestis rohkem pildile saada,” lausub Saar.

Detsembris korraldas Lisako selleks Arknal ka kliendipäeva, millega ettevõtte juhataja väga rahule jäi. „Protsent kohaletulnutest, kellega kaubale saime, oli päris hea,” meenutab ta.

Klientide jaoks on oluline hinna ja kvaliteedi suhe ning pakutavat kaupa uuritakse päris hoolega. Lisako eelis paljude konkurentide ees on oma projekteerijad, kes on valmis kliendi soovi järgi toodet kohendama. Nii näiteks tehti kaks erilahendusega kraanat Stora Enso saeveskite jaoks. „Kõike saab kliendiga arutatud ja kui vähegi võimalik, siis teeme ära,” lubab Margus Kerm.

Kindlasti tahab osaühing Lisako laieneda, kuid teha seda toodangumahu suurendamise, mitte aga mingi uue tooterühma arvelt. „Me ei ürita kõiki maailma töid teha, tahame ajada oma asja ja teha seda hästi,” kinnitab Aivo Saar.

Ja kindlasti on ettevõttel kavas ka 11 ekspordiriigile lisa leida. Töö selle nimel käib kogu aeg.

Mul puudub küll hetkel ülevaade kõigist nendest 250 ettepanekust aruandluse vähendamiseks ettevõtluses, kuid loodan, et need puudutavad ka näiteks palgaaruannete esitamist statistikaametile.

Panin juba 1990. aastate lõpus tähele, et maksu- ja tolliameti ning statistikaameti andmed keskmise palga kohta mitte kuidagi omavahel ei klapi. Põhjus on üsna lihtne: statistikaamet kogub andmeid oma teatud valiku põhjal, maksu- ja tolliameti käsutuses on aga kõigi meie palgaandmed. Kusjuures maksu- ja tolliameti andmeil on Eesti keskmine sissetulek märksa väiksem kui statistikaameti andmeil. Riigiisad eelistavad paraku statistikaameti andmeid, sest nende enda palk on ju sellest otseses sõltuvuses.

Siit tekibki küsimus: miks peavad tuhanded ettevõtted iga kuu esitama oma andmeid statistikaametile, kui absoluutselt täielikud andmed on maksu- ja tolliametil olemas. Ehkki maksu- ja tolliamet praegu ise otseselt keskmise palga statistikat vähemalt avalikkuse jaoks ei koosta, peaks see olema suhteliselt kerge vaevaga arvutatav. Usun isegi, et vajalik programm selleks on maksu- ja tolliametil olemas. Ja kui pole, siis on võimalik see koostada.

Tulemus peaks meid kõiki rõõmustama: ettevõttelt nõutavate aruannete maht kahaneb ja riik saab tõele vastava ülevaate meie tegelikust palgast ja muudest sissetulekutest. Selle peale võiks hakata mõtlema juba täna, mitte homme.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee, telefon 739 0390 Müügijuht Jane Barbo jane.barbo@ajaleht.ee, telefon 526 3578 Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || lOOmasÖÖT || maa elu

21. jaanuar 2016

Kuidas on veiste ja sigade ninaesine ajaga muutunud?

HElEri all ehnik a pidev areng ning põllumajanduse intensiivistumine on toonud kaasa muudatusi ka veiste ja sigade söödas.

Loomade toidulaualt ei kao lähiajal veel kindlasti vana hea hein, juurvili ja silo, kuid söötadest võib praegu leida mitmeid koostisosi, mis veel mõne aasta eest sealt puudusid. Eesti suurima söödatootja aktsiaseltsi Scandagra Eesti söödatehnoloog Marge Malbe sõnul esitab küllalt raske majandusolukord veise- ja seakasvatuses järjest suuremaid nõudeid ka söödatööstusele. Malbe räägib, et söödad peavad olema ühelt poolt võimalikult odavad ning teisalt sellised, mis kataksid loomade organismi vajadused, tagaksid maksimaalse juurdekasvu või piimatoodangu ning loomade hea tervise.

Seepärast pannakse söötadesse järjest enam näiteks rukist. „Kaks-kolm aastat tagasi oli rukki kasutus söötades ümmargune null,” ütleb Scandagra Eesti tootmisdirektor Rivo Pent. Praegu on aga rukki tarvitamine Pendi juttu mööda tõusmas ja rukis sisaldub juba päris mitmes veiste täiendsöödas. Nii Pent kui ka Malbe usuvad, et rukki osakaal söötades suureneb edaspidi veelgi.

Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmise osakonna juhataja professor Meelis Ots märgib, et rukist on hakatud kasutama veiste täisratsioonilistes segasööta-

des isegi ainsa teraviljana. Ta täpsustab, et seda tohib teha vaid tingimusel, et loomad rukist segasöödast välja ei saaks sorteerida.

KUST SAADA PROTEIINI? Kuna hullulehmatõve aegadel lõpetati liha-kondijahu kasutamine söötades täielikult, on muutunud keerulisemaks loomade proteiinivajaduse rahuldamine. Scandagra Eesti tootmisdirektor Rivo Pent sõnab, et taimsete proteiiniallikate, nagu näiteks soja ja rapsi kasutus on seetõttu suurenenud. Teisalt on need tema sõnutsi suhteliselt kallid toormaterjalid ning mõjutavad märkimisväärselt sööda hinda. „Seetõttu pööratakse palju tähelepanu uute võimalike proteiinisöötade leidmisele ja kasutusele,” räägib Pent. Ühe proteiinirikka toidu võimaliku variandina toob ta välja vetikad. „Tulevikus nende kasutusvõimalused söödalisandina ilmselt laienevad, arvestades seda, et neid võib käsitleda näiteks proteiinisöödana või siis mikroelementide ja vitamiinide allikana,” nimetab Pent. Ta usub, et Scandagra Eesti oleks valmis säärast uut toorainet ka söödatootmises rakendama, kui selle positiivne mõju toodangule ja loomade tervisele oleks teaduslikult tõestatud.

Maaülikooli professor Meelis Ots tähendab, et vetikate kasutamine loomasöödana oli Eestis aktuaalne ka 1970ndatel, kuna tegu on tõepoolest proteiini- ja mineraalirikka taimega. Vetikate kasutuselevõtt aga sõltub eelkõige nende hinnast võrreldes teiste proteiiniallikatega, sõnab Ots. Professor jutustab, et viimastel aastatel on üha rohkem hakatud kasvatama ka põlduba ja -hernest, seda eelkõige lib-

Loomasöödatootmises arvestatakse järjest enam iga farmi individuaalseid vajadusi ja valmistatakse söödasegu spetsiaalselt neile, räägib Scandagra Eesti tootmisdirektor Rivo Pent.

likõieliste kultuurina teravilja külvikordades. Uba ja hernest söödetakse valgusöödana Eestis seni põhiliselt veistele. Nendega saab katta märkimisväärse osa lüpsilehmade proteiinitarbest, räägib ta.

Veel tõdeb Meelis Ots, et tulevikus üha rangemad keskkonnatingimused dikteerivad ilmselt liblikõieliste kultuuride üha laialdasema kasutamise loomasöödana.

Meelis Otsa sõnul on veelgi suurem muutus maisi kultiveerimine ja siloks koristamine. „Maisisilo on jõudnud paljude suure toodanguga karjade söödaratsiooni,” nimetab ta. Otsa sõnutsi suureneb maisi kasvupind Eestis aasta-aastalt, möödunud aastal ulatus see juba 7400 hektarini. Maisisilo eelised rohusilo ees on suurem energiasisaldus ning parem fermentatsiooni ehk käärimise kvaliteet.

SÖÖTADE OHUTUS Söödatootmise tehnoloogilisest poolest rääkides on Scandagra Eesti tootmisdirektori Rivo

Pendi sõnul praegu kõige tähtsam söötade ohutus. Seda just sigade Aafrika katkuga seoses. Ohutus saavutatakse eelkõige söötasid kuumtöödeldes.

Kuumtöötlemine aitab muuta toitained söötades loomadele paremini omastatavaks.

Veel mainib Pent, et söödatootmine muutub üha „täpsemaks”. See tähendab, et järjest rohkem küsivad loomaomanikud söödatootjatelt söötasid, mis arvestaksid võimalikult täpselt konkreetse farmi söötmis- ja pidamistingimusi. Nii on oluliselt suurenenud ühe konkreetse farmi tarvis välja töötatud individuaalsete söödaretseptide arv, teab Pent. „Samuti soovivad omanikud näi-

KAKS-KOLM AASTAT TAGASI OLI RUKKI KASUTUS SÖÖTADES ÜMMARGUNE NULL. PRAEGU ON AGA RUKKI TARVITAMINE TÕUSUTRENDIS, ÜTLEB RIVO PENT.

teks veiste jaoks meilt järjest rohkem täislahendusi.” Seega ei osteta eraldi mineraale ja jõusööta, vaid toodetakse selline täiendsööt, kus on juba kokku pandud nii jõusööt kui ka mineraalid farmi vajaduste järgi.

Tulevikuperspektiividest rääkides arvab Rivo Pent, et kindlasti muutub söödatootmine edaspidi veelgi individuaalsemaks. Töötatakse välja uued tehnoloogiad, mis tootmise ökonoomsemaks muudavad.

Maaülikooli professor Meelis Ots aga lausub, et tulevikus määrab söötade kasutamist loomasöödana üha enam kättesaadav energia, seda nii farmi kui ka globaalse majanduse tasemel. „Enne nafta hinna suurt langust näis, et üha enam hakkame kasutama loomakasvatuses biokütuste tootmise kõrvalsaadusi, nagu teraviljapraak, glütserool, mitmesuguste õlikultuuride ekstraktsioonijahud, õlikoogid ja nii edasi,” loetleb Ots. Ta lisab, et praegu on küll biokütuste tootmine madalseisus, kuid võib arvata, et pikemas perspektiivis see nii ei jää.

Veiste menüü on muutunud aja jooksul mitmekesisemaks ning söötadesse on lisandunud uusi koostisosi.

FotoD: ELMo RIIG

maa elu || uudised || 5

21. jaanuar 2016

ÜRITUS KOGU PERELE. Kui Rägavere Mõis ning Sõmeru Vallavalitsus otsustasid ühiselt neli aastat tagasi LääneVirumaal lambafestivali korraldada, ei osanud nad aimatagi, et ettevõtmist nii suur edu saadab ning ühekordseks mõeldud üritusele sõna otseses mõttes rahva tungival soovil järg tuleb.

Elu maal:

PRIA kolib Tähe 4 hoonesse.

lammastest traktoriteni – E tasuta ja alkoholivabalt

Foto: MARGUS ANSU / TARTU POSTIMEES

PRIA UUS KODU

Katrin Uuspõld

elmisel nädalal jõudis lõpule Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti ehk PRIA keskuse ning Tartumaa teenindusbüroo kolimine uude asukohta Tartus Tähe 4.

Tähe tänaval värskelt renoveeritud hoones on ametis

M

TOIDUHINNAD LANGESID MAAILMAS NELJANDAT AASTAT JÄRJEST

katrin.uuspold@ajaleht.ee

ullu tippis paraadil 1500 lammast ning kõikvõimalikke lambast tulenevaid tegevusi jagus hommikust õhtuni. „Kuna maal ei ole ainult lambad, vaid palju muud põnevat ning viimatine festival oli lammaste koha pealt nii suurejooneline, et sealt edasi minna oleks raske, otsustasime tänavu korraldada maaelufestivali,” räägib ettevõtmise eestvedaja, Sõmeru valla keskkonnaspetsialist Maia Simkin.

SUUREPÄRANE ASUKOHT Festivali pidamiseks on Sõmeru keskusehoone (mida muide 2010. aastal kultuurkapitali arhitektuuri peapreemiaga tunnustati ja on väärt ekstra uudistamist) ümbrus soodne – Rakverest kiviga visata ja väike sissepõige sellele, kes sõidab Tallinna-Narva suunal.

Maaelule sobilikult on keskusehoone ümber piisavalt vabu välju, kuhu pudulojuseid, põllumajandustehnikat, pillimehi, toitlustajaid, kaupmehi ja külastajaid kutsuda.

Maaelufestival algab 28. mail uhke paraadiga, kus tänavu ei marsi enam lambad, vaid on esindatud Sõmeru valla asutuste ja ettevõtete töötajad, taidlejad, pasunakoor ja kõikvõimalikud põllumajandusmasinad.

Nimelt on ettevõtmisega liitunud ka Virumaa Põllumeeste Liit, kes tehnikat kohapeal tutvustab ning näitab nii kariloomi kui ka põllumajanduslikke filme, mis võiksid inspireerida noori maale tööle tulema. „Meie eesmärk on, et inimesed saaksid näha masinaid ning loomi, kohalike põllumeeste töödest ja farmidest paneme kokku videomaterjali, mida näitame, ning olemas on ka inimesed, kes oskavad maaelust ja töökohtadest rääkida,” ütleb Virumaa Põllumeeste Liidu tegevjuht Asso Einberg.

LAMMASTELE LISAKS KA PALJU MUUD Samuti tehakse väike takistusrada, kus traktori roolis oma oskusi proovile panna ning lastel on võimalik kaa-

L

äinud nädalal avaldatud maailma toidu hinnaindek s näitas detsembris eelmise kuuga võrreldes väikest langust, jäädes 154,1 punkti juurde, mis on ühe protsendi võrra novembrikuust vähem. Aasta kokkuvõttes oli aga tegemist neljanda järjestikuse aastaga, mil toiduhinnad maailmaturul langesid.

Hinnalangust põhjustavad suured toiduvarud ning madalavõitu nõudlus, samuti USA dollari tugevnemine.

Kõige rohkem (3,5 punkti ehk 2,2 protsenti) vähenes liha – eriti veise-, lamba- ja sealiha – hind. USA nõudlus veiseliha järele langes ning see kasvatas konkurentsi teistel turgudel. Euroopa Liidus kerkis sealiha pakku-

253 PRIA töötajat. „Uus asukoht võimaldab lõpuks kokku tuua kõik keskuse üksused, mis varem töötasid Tartus kolmes erinevas paigas,” ütles PRIA peadirektori asetäitja Jaanus Hämmal. „Kliendi jaoks on PRIA endiselt kättesaadav ka Tartu kesklinnas.” ME

mine hüppeliselt ning seetõttu langesid nii siseturu kui ka eksporditava sealiha hinnad. 2015. aasta kokkuvõttes oli lihahinna keskmine indeks 168,4 punkti, mis on aasta varasemast 15 protsenti madalam.

Samuti langesid detsembris pisut teravilja- ja piimahinnad (vastavalt 1,3 ja 1 protsenti). Ainsana kasvas õlide ja suhkru hind.

Suhkruhinna indeks tõusis tagasihoidlikud 0,6 protsenti ning õlihinna indeks 2,1 protsenti. Õlihinna tõusu põhjus oli peamiselt sojaõli hinna kasv viimase poolaasta kõrgeimale tasemele tänu püsivale nõudlusele ning jätkuvale ebakindlusele Brasiilia sojasaagi osas, mis mõjutab kogu maailma sojaõli nõudlust. ME

Mullu Sõmerul peetud lambafestivali ajal vallutasid neljajalgsed villakandjad kogu aleviku.

Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

sa sõita. Põllumehed on võtnud ka nõuks enda kasvatatud toorainest toidud valmis vaaritada ja rahvale kehakinnituseks pakkuda.

KA TÄNAVU NÄEB KOHAPEAL LAMBAPÜGAMIST JA PEETAKSE TRADITSIOONIKS SAANUD LAMBAOKSJON. Kuigi Lambafestivali nimi jääb ajalukku, tulevad lambad ka tänavu – Maaelufestivalile. Rägavere Mõisas praegu 3000 lammast kasvatav Pille Žuravljov ütleb, et nende lambad tulevad kindlasti, aga väiksemas koosseisus kui varem. „Eelmised aastad on andnud väga palju po-

sitiivset tagasisidet. Usun, et põhjus on suuresti see, et ettevõtmine on mõeldud kogu perele, see on tasuta, seal ei müüda alkoholi ning kultuuriprogramm on väga rikkalik,” leiab ta.

Ka tänavu näeb kohapeal lambapügamist ja peetakse traditsiooniks saanud lambaoksjon. Sõltuvalt müüja soovist, kes oma lambukese oksjonile paneb, läheb saadud tulu kas täies mahus või osaliselt Sõmeru vallale heategevuseks. Maia Simkin märgib, et seni kogutud ligi 800 eurot on annetatud sihtotstarbeliselt Uhtna pasunakoori järjepidevuse hoidmiseks. „Käsitöö- ja taimemüük, miniloomaaed, töötoad väikestele ja suurtele, talutooted, kogu päeva vältav kultuuriprogramm, põnevad toitlustajad ja palju muud, mis maa-

eluga seotud, tulevad kindlasti,” lubab Simkin.

TOIMUVAD EELÜRITUSED Festivalil on Sõmeru vallas esmakordselt ka eelüritused – esimene neist peeti jaanuari keskel, kus kõneldi käsitöö ja meelelahutuse kui ettevõtlusharu võimalikkusest maal ning ühtlasi avati Jaanioja Käsitöötalu vilditud lillemantlite näitus. Märtsis on tulekul veel aiapidajate ja maastikuehitajate päev ning mai algul maakonna laste folklooripäev. „Kuna festivali moto on elu võimalikkusest maal, siis on asjakohane mõnest maaelu tahust rääkida põhjalikumalt, kui seda jõuaks teha festivali päeval,” põhjendab Maia Simkin eelürituste ellukutsumist.

Maaelufestivalile oodatakse aga kõiki, mudilastest vanaemade-vanaisadeni 28. mail.

Tel 323 2222 511 4012

info@elektrikontroll.eu

6 || liHaTÖÖsTus || maa elu

21. jaanuar 2016

Kostivere lihatööstus pole lootust kaotanud pEEtEr raidla

H

arjumaal Jõelähtme vallas Kostiveres osaliselt PRIA toel 2014. aasta lõpuks renoveeritud lihatööstus seisab juba üle aasta konserveeritult ja ootab paremaid aegu. „Kõik soetatud uued seadmed ja ka hoone on heas korras,” kinnitab osaühingu Kostivere Lihatööstus juhatuse liige Marco Pärtel. „Oleme kütet sees hoidnud. Kuid see kulu on marginaalne ning omanikul kütte eest tasumisega probleeme ei ole.”

Pärtel on ettevõtte eesotsas seisnud 2009. aastast, mil vana päevinäinud tööstushoone maha tõmmati ja selle asemele uut ehitama hakati. 1,5 miljoni euroga renoveeritud lihatööstus, mille juurde käib ka tänapäeva nõuetele vastav tapamaja, on mõeldud 20 tonni liha töötlemiseks kuus. Kui Eesti kolm suurt lihatööstust Rakveres, Valgas ja Saaremaal kõrvale jätta, siis järgmise grupi moodustavad nii-öelda keskmised tööstused, mille hulka ka Kostivere kuulub. Ja seda kõige moodsama varustusega.

Põhjuseid, miks Kostivere tehas ja tapamaja pärast reno-

Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu seisavad Kostivere lihatööstuse tehas ja tapamaja jõude.

veerimist jõude seisab, on Pärteli sõnul mitu. Esiteks Eestit tabanud seakatk, teiseks lihatööstuse üldine madalseis tulenevalt Venemaa kehtestatud impordikeelust ning kolmandaks langenud turunõudlus kodumaise jahutatud seaja veiseliha järele.

Päris käed rüpes ei ole Kostivere Lihatööstuse juht ja omanikud siiski istunud. On ju tegu Tallinnale kõige lähema lihatööstusega, mis suudaks varustada pealinna toidukohti lähimast punktist. Kostivere mõõdukas maht muu-

dab tootmise paindlikuks ning võiks huvi pakkuda just väiksematele karjakasvatajatele ning lihaühistutele oma toodangu väärindamiseks. Paraku ollakse ikka veel olukorras, kus lihatööstuse juht ja omanikud tegelevad pidevalt võimalike ärisuundade otsimisega ja hindamisega. Ettevõttel on olnud küll mitmeid kosilasi nii Eestist kui ka kaugemalt, kes näinud Kostiveres potentsiaali Eesti toiduainetööstuse turule sisenemiseks või oma praeguse tegevuse laiendamiseks, kuid asjaks pole siiani läinud.

Kaalumisel on mitu uut varianti. Üks neist eeldaks keskendumist veiste rituaalsele tapmisele, mille nimeks on halal ning mis tõotaks turgu näiteks Türgis ja muudes moslemimaades. Lihtsalt seletatult tähendab halal loomal ilma eeltuimastuseta kõri läbilõikamist, et veel tuksuv süda kogu vere välja pumpaks.

Eestis reguleerib põllumajanduslooma tapmist religioossel eesmärgil loomakaitseseaduse paragrahv 17 ja selle alusel kehtestatud põllumajandusministri määrus, mis sätestab

Foto: ERAKoGU

tapmise korra ja nõuded. Mainitud regulatsioon on suhteliselt värske ja seadusemuudatus jõustus 2012. aasta detsembris. Sellele eelnes ka mõningane avalik arutelu, kuid suuremat elevust teema meedias ei tekitanud.

Euroopa tasemel reguleerib valdkonda vastav Euroopa riikide konventsioon, mis nõuab loomade hukkamiseelset uimastamist, kuid jätab siiski liikmesriikidele võimaluse sellest nõudest kõrvale kalduda religioossetel kaalutlustel. Olgu öeldud, et näiteks

Poolas ja Leedus kehtibki liberaalsem regulatsioon.

Kostivere Lihatööstuse esindajad on halal’i asjus mitteametlikult suhelnud vastavate ametnikega, kelle sõnul saavutati paari aasta eest seadusandluses kompromiss − võimaldati Eesti tarbeks religioossel eesmärgil loomade tapmist, kuid suuremaks koguseks (eelkõige siis ekspordiks) vastutulekut toona ei olnud. Põhilised oponendid olid loomakaitsjad ning nende leebumist ei ole täheldatud. Seepärast pole ka riigiasutused varmad teemat uuesti avama ning Kostivere Lihatööstusel pole põhjust sellele vähemalt lähitulevikus eriti panustada.

Teine võimalus on oma vorstitööstuse sisseseadmine, milleks Kostiveres on vajalikud eeldused ja pind olemas.

Praegused seadmed võimaldavad Kostiveres pakkuda tooteid alates jahutatud rümpadest kuni tükeldatud ja pakendatud lihatoodeteni. Ehk siis oma kuumtöötluse tsehhi rajamine võib lõpuks ka Kostivere tööstusele elu sisse puhuda. See tundub kõrvalseisjalegi palju kiirem ja tulemuslikum variant.

Marco Pärtel tõdeb, et lihatööstuse käivitamisele kuluks kuu või poolteist. Ei enamat. Ka tööjõu palkamisega ei tohiks Pärteli väitel probleeme tekkida.

Tundub, et usk ja lootus pole Kostiverest kadunud. Küsimusele, millal ikkagi võiks oodata teadet lihatööstuse alustamisest, annab Pärtel siiski põikleva vastuse: võib-olla juba paari kuu pärast, võib-olla sügisel.

maa elu || maasTikusÕiduk || 7

21. jaanuar 2016

RALLITAMINE TEEB KAHJU. Kuigi mootorsaanijuhid arvavad, et paksu lumekihi korral ei riku põllul saaniga sõitmine seal talvituvat vilja, on põllupidajad teist meelt, öeldes, et kinni tallatud lume all pääseb külm viljale hõlpsamalt ligi ning vähendab saagikust.

Mootorsaanide kahju taliviljale on keeruline mõõta

Eili arUla

maaelu@ajaleht.ee

O Enne kui saaninina põllule keerata, tuleks seal sõitmine ka maaomanikuga kooskõlastada.

Foto: MARGUS ANSU / PoStIMEES

MAASTIKUSÕIDUKITE LIIKLEMISE EESKIRI Maastikusõiduki juhtimise õigus Maastikusõidukit võib juhtida isik, kellel on mis tahes kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus.

Maastikusõidukiga liiklemine Maastikul võib maastikusõidukiga sõita või seda parkida üksnes maavaldaja loal.

Juhi märguanded Juht, kelle maastikusõiduki ehituses pole suuna- või stopptulesid ette nähtud, peab teiste sõidukitega üheaegsel liiklemisel andma märku käega järgmiselt: paremsuunamärguandeks tõstma õla kõrgusele kõrvale sirge parema käe või kõverdama samasse tõstetud vasaku käe küünarnukist täisnurgi ülespoole, vasaksuunamärguandeks tõstma õla kõr-

gusele kõrvale sirge vasaku käe või kõverdama samasse tõstetud parema käe küünarnukist täisnurgi ülespoole. Pidurdamismärguandeks liigutama kõrvale tõstetud sirget kätt üles-alla.

Maastikusõidukiga liiklemise keeld Maastikusõidukiga ei või sõita teel, välja arvatud jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav.

Teed võib ületada tingimustel, et tee on mõlemale poole piisavalt nähtav, sellega ei tekitata ohtu teel liiklejatele ja sõidutee ületatakse kõige lühemat teed mööda. Teel sõites peab maastikusõiduki juht andma teed teistele liiklejatele.

Allikas: Riigi Teataja

tepääl mootorsaanimatku korraldava Palle Kõlari sõnul võib mootorkelguga sõita oma maal ja väljaspool avalikke teid. „Erandina võib teedel liigelda juhul, kui need on autodele läbimatud ehk lumi on lükkamata. Lisaks võib loomulikult sõita kõigil neil maadel, mille omanikega on kokkulepe,” selgitab Kõlar.

Saanisafari instruktor on veendunud, et mootorsaan ei tee taliviljale liiga, kui sõita vaid paksul lumel. „Saanide mõju taliviljale oli varasematel aastatel päris tõsine teema, kuna arvati ekslikult, et mootorkelk sõidab paljal maal. Sel juhul tekitab see sõit tõesti taliviljale kahju,” nendib Palle Kõlar. Tegelikult aga mootorsaan Kõlari sõnul lumeta maal ei sõida. „Mootorsaan pole tank ja sellega sõidetakse vaid lumel. Need kelgutajad, kes sellest aru ei saa, maksavad kallist hinda oma sõiduki hooldamisel, sest ilma lumeta sõidul saavad alus ja suusarauad tõsiselt kahjustatud.”

LUMI ON SOE TEKK Siiski pole põllupidajad saanisafari korraldajaga sama meelt.

Paksu lumikattega põllul sõitmisel ei puutu tõepoolest saani jalused ja lint vastu talvituva vilja orast, kuid kahju teeb see viljale sellest hoolimata. Saaniga põllul sõitmine vajutab lumikatte kinni ning külm saab viljale paremini ligi.

Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur Reine Koppel selgitab, et lumi on taimedele justkui soe tekk. „Kui õhutemperatuur langeb kolmekümne miinuskraadini, võib paksu ja koheva lume all taimel päris soe ja mõnus olla ning see võib kevadel oma elu jätkata ilma suuremate kahjustusteta. Värske kohev lumi on halva soojusjuhtivusega, sest see koosneb 90– 95% ulatuses õhust ja seetõttu on lume all soe,” räägib Koppel. Mida suurem on aga lume tihedus ja niiskus, seda paremini juhib see teaduri sõnul sooja ja külma ning väline temperatuur hakkab taime olukorda rohkem mõjutama. „Sel aastal jõudis pinnas enne lume tulemist parajalt ära külmuda ja lumikate oli väga teretulnud enne külmade saabumist,” lisab ETKI teadur.

JÄLJED NÄHA KA JUUNIS ASi Perevara agronoom Kalle Kivirüüt räägib, et kui põllul on saanidega julmalt edasi-tagasi kihutatud, on kevadel tärkava vilja ja isegi rohumaa peal kollaste ribadena näha, kus talvel on saanid sõitnud.

Kivirüüt meenutab, et kaheksakümnendate aastate alguses käskisid parteitegelased ühel talvel kolhooside taliviljapõldudel paksu lumekihi kinni tallata, et külm viljale ligi ei pääseks. Agronoom teadis, mis selle tegevuse tulemus on, kuid tegi ikkagi parteikomiteele heameelt ning lasi näidisena kahe hektari suurusel põllul lume kinni tallata. „Kevadeks oli saak hävinenud,” toob ilmeka näite Perevara agronoom.

Tema arvamust toetab ka teadur Reine Koppel, lisades, et talvel taimekasvatuse instituudi katselappidel kihutavad saanid võivad nende töö hoopis rikkuda. „Paar aastat tagasi, kui oli sõidetud üle talinisukatsepõllu, olid taimed lumesaani talviste jälgede kohal palju kehvemad kuni loomisfaasini ehk juunikuuni välja,” meenutab Koppel. Seda, kuidas talvine saaniga põllul kihutamine saagikust mõjutas, on teaduri sõnul keeruline välja arvutada, aga statistilise andmetöötluse käigus võib sellise katse piirdiferents tulla erakordselt suur.

SAAN ON NII RASKE, ET VAJUTAB LUME TIHEDAKS NII VÕI TEISITI. „Kui suurel põllul sõitmine kahjustab põldu üksikute ribadena, siis üle väikese katselapi sõites võib kahjustus olla 10–50% olenevalt katselapi suurusest,” lausub Reine Koppel, kelle sõnul lumekihi paksusest lumesaani tekitatud kahjustused eriti ei olene. Saan on nii raske, et vajutab lume tihedaks nii või teisiti. „Mida paksem lumekiht, seda paksem saab muidugi ka kinnipressitud kiht ja seda kauem võib kevadel võtta selle jälje sulamine.”

Agronoom Kalle Kivirüüdi sõnutsi on eriti tundlik taliraps, mille saagikus kinni tallatud lume korral märgatavalt

langeb. Kivirüüt ei pane pahaks, kui taliviljapõllult üks saanirada üle läheb, kuid pidev talvituva viljaga põllul saanidega rallimine teeb viljale kõvasti kahju ning agronoom soovitab saanijuhtidel sügisel omale talviseks saanisõiduks välja vaadata need põllud, kuhu talivilja ei külvata.

SÕITA VÕIB MAAOMANIKU LOAL Isegi kui maalapil vili ei talvitu, ei tohi saanijuht oma sõidukiga sinna omanikult luba küsimata sõitma minna. „Maaomanik, kelle maa peal saanijuht luba küsimata oma sõiduvahendeid katsetab ja talvemõnusid naudib, peaks sellise tegevuse tõkestamiseks kindlasti teatama politseisse,” soovitab Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja Maria Gonjak. Kogemus näitab, et kui taolistest juhtumitest politseile aegsasti teada ei anta, võib saanijuhtide meelevaldne sõit teiste eramaadel hoogu juurde saada. „Et seadusele vilistavaid saanijuhte vastutusele võtta saaks, tuleb eramaal sõitvast, varalist kahju või muud ebamugavust tekitavast saanist politseile kiiresti teatada,” rõhutab ta.

Kärmelt reageerides on võimalik rikkuja tabada juba kohapeal. Suur abi rikkuja tuvastamisel on seegi, kui pealtnägija jätab meelde mootorsaani registreerimisnumbri ja tundemärgid. „Kui arvatav saanijuht on teada, piisab probleemi lahendamiseks tavaliselt tema tähelepanu suunamisest toimepandud rikkumisele,” lisab Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja Maria Gonjak.

Perevara agronoom Kalle Kivirüüt meenutab, et mõnel varasemalgi aastal on saanijuhid käinud tema ettevõtte põldudel lõbutsemas, kuid siis pole ta pidanud vajalikuks politseid teavitada. Tema arvates saab palju parema tulemuse, kui ise saanijuhid üles otsida ning nendele selgeks teha, miks selle põllu peal saanidega sõita ei tohiks.

MOOTORSAANIJUHI MEELESPEA

K

õlari Safarikeskuse instruktor Palle Kõlar selgitab, et mootorsaaniga sõites peaks juht endale selgeks tegema, et tegu on kiire ja võimsa sõidukiga. „Sportsaanid kiirendavad 0–100 km/h umbes kolme sekundiga ja lõppkiirus küündib üle 200 km/h,” täpsustab ta.

Kõlar soovitab saanisõitu alusta-

da mõne rahulikuma mudeliga ja sealt edasi tasapisi oskusi arendada. „Selleks on meil (Kõlari Safarikeskuses) valikus kõige erinevamaid mudeleid, sealhulgas ka kahekohalisi.”

Veel sõnab safarikeskuse instruktor, et saaniomanikuna tuleb alati mõelda selle peale, kas ja kellele oma sõidukit proovida an-

da. „Ilma ettevalmistuseta on see tegevus ohtlik. Alkoholijoobes mootorkelgutamine peaks olema täielikult välistatud. Turvavarustuse osas on kiiver kohustuslik. Sportlikul sõidul on soovitatav kasutada teisi motospordiks mõeldud kaitsmeid (tugevad saapad, põlve-, rindkere- ja kaelakaitsmed jms).”

8 || PuiduTÖÖsTus || maa elu

21. jaanuar 2016

Pakkpuit OÜ panustab saunamaterjalile ja valmistoodetele tOOMas Šalda

maaelu@ajaleht.ee

ärnumaal Sauga vallas Urge külas tegutsev Pakkpuit OÜ on keskendunud saunamaterjalide, valmis lavamoodulite komplektide ja saunatarvikute tootmisele. 99% nende toodangust läheb ekspordiks.

Nagu rõivastelgi on saunaehituses moes kord üks, kord teine ja nii palju kui on saunasõpru, on ka arvamusi, missugune üks õige saun olema peab.

Jüri Hendrikson on Viljandimaa poiss, kellele lapsena meeldis metsas aega veeta. Keskkooli järel otsustas ta minna EPAsse metsandust õppima, aga tollase haridussüsteemi eripära järgi saadeti sissesaanud noored esimesteks kursusteks teadmisi ja kogemusi omandama Luua tehnikumi, kust Hendrikson sai metsatehniku paberid.

Edasine haridustee jätkus tal hoopis kolm ja pool aastat Soomes puidukaubandust õppides, millest tagantjärele hinnates on saanud korralik alus, et enda ettevõttega hakkama saada. „Pakuti ka sinnajäämist, aga kodumaaigatsus jäi peale.

Tulin Eestisse ja saatsin viiekümnesse firmasse CVd , neist kolm võtsid ühendust.

Palgatöölise elu viis mind Tartusse, Tallinnasse, Pärnusse, siis jälle Tartusse ja veel kord Pärnusse, kuni avati Paikuse saeveski, kuhu mind kutsuti müügiassistendiks,” meenutab Hendrikson üheksakümnendate teist poolt. Aasta hiljem läksid tema ja Paikuse saeveski teed lahku ning Hendrikson mäletab selgelt päeva, mil ta istus Pärnus Rüütli platsil ning nuputas, mida nüüd edasi teha. „Tagataskus olid viimased kümme tuhat krooni ning takkapihta istusin värskelt värvitud pingile maandudes ka püksid värviseks. Nii ma oma elukest analüüsides avastasin, et Pärnus pole puitmaterjali müügikohta, kõik käisid kuskil saeveskites endale vajalikku kauplemas.

KÕIK ALGAS KAARHALLIST Rentisin Decora kõrval asuva kaarhalli, käisin kõikvõimaliku puitmaterjali tootjad läbi ning panin asja käima. Teadmisi ja kogemusi õnneks oli. Varsti panime sealsamas kesklinnas höövli püsti ja hakkasime Saksamaale höövelmaterjali toot-

ma. Maht oli viisakas, aga see on ikkagi odav töö. Nii meeletud meie kogused ei olnud, et kasumiga saanuks rahule jääda. Siis saime rendipinna Sauga endise seafarmi juurde, aga otsisin ümber Pärnu ikka edasi. Läks kolm kuud ja siis leidsin Urge.”

Urgel tegutsetakse tänaseni. Rajati saeveski ja tehti muid investeeringuid, aga peagi taipas Hendrikson, et mahul baseeruv äri pole tema ettevõtte jaoks kõige perspektiivikam suund, pigem peaks spetsialiseeruma millelegi hinnalisemale ja erioskusi nõudvamale. „Samm-sammult jõudsin saunateema juurde, osalt tänu Soomes õppimisele ja sealse keele valdamisele. Alates 2003. aastast olemegi saunamaterjali tegijad. Kuna hoiame hinna ja kvaliteedi suhte paigas, oleme elus ja tegutseme optimistlikult edasi.”

Pakkpuidu tootevalik on järjest laienenud. Kõike, mis saunas on puidust, saab siit: voodri- ja lavalauad, liistud ning valmistooted, nagu moodullavad, pingid, istumisalused jms on siin olemas.

Kasutatakse kahte liiki puitu: musta leppa ja haaba. Mõlemast tehakse voodrilaudu, mida on kümme profiili, kõiki neid saab nii naturaalsena kui ka termotöödelduna, valikus on eri laiused.

Ka lavamaterjal valmib mustast lepast ja haavast, nii naturaalse kui ka termotöödelduna ning valida saab kaheksa profiili vahel.

On kliendi otsustada, kas ta tahab lihtsalt materjali või lavamooduleid, mille paigaldamisega saab asjalik pereisa jooniste abil ise hõlpsalt hakkama. Võrreldes poekaubaga on erinevus see, et lattu siin sisuliselt ei toodeta, töötatakse tellimuste järgi, kuna saunade mõõdud on nii erinevad. „Valmistame täpsete mõõtude järgi, et klient ei peaks enam lava ümber tegema hakkama, vaid saab kohe paigaldada.

Kõige kaugemalt tuli valmis lavakomplekti tellimus eraisikult Londonist. Kõik sujus hästi ja vigu ei tekkinud.

Tegime enda juures valmis,

saatsime ära ja nemad seal paigaldasid. Igas kuus tuleb selliseid tellimusi Soomest, Rootsist ja Eestist. Tähtajad on lühikesed. Konkreetse soovi korral tuleb aadressilt www.pakkpuit. ee kontaktid võtta ja oma soovidest teada anda.” Hendrikson selgitab kliendile hea meelega, kuidas ja mida teha. „Arvuti ja telefoni abil saab väga hästi vajalikud andmed kätte. Seni pole valesti läinud, sest hakkame tootma alles siis, kui oleme veendunud, et asjad klapivad.”

SUUR OSA PAKKPUIDUST LÄHEB EKSPORDIKS Kõige rohkem valmib Pakkpuidus voodri- ja lavalauda, 60% naturaalsel, 40% termotöödeldud kujul. Valmistooteid läheb kaubaks märksa vähem, kuigi just nende osakaalu kasvatamist peab ettevõtte juht tähtsaks. 99% Pakkpuidu toodangust läheb

ekspordiks, peamine turg on Soome, väike osa jõuab Norra, Rootsi ning Poola. 90% Soome saadetavast kaubast on höövelmaterjal, kümnendik valmis lavakomplektid.

EESTLASELE ON KÕIGE OLULISEM KVALITEEDI JA HINNA SUHE NING TA ON NÕUS OMA SAUNAS NÄGEMA KA OKSAGA MATERJALI. Tellijaiks on peamiselt saunadele spetsialiseerunud kauplused või saunade ehitajad. „Meid on üles leidnud Helsingi suured ehitusfirmad, sest oleme valmis pakkuma ka väikeseid partiisid. Mi-

tu korda suuremad konkurendid peavad neid tülikateks.

Komplekteerimist on rohkem, aga oleme nõus seda tegema,” kommenteerib Hendrikson.

Soomlaste saunamaitse muutub nagu mood. „Mingil perioodil tahetakse heledamaid toone ehk haaba, viimasel ajal on jälle hästi nõutud tume puit.

Erinevalt eestlasest tahavad soomlased ka haaba termotöödelduna ja seda mitte vaid istumise alla, vaid ka seinamaterjalina.” Eestis on Hendriksoni sõnul just vanema generatsiooni seas saunamaterjalina jätkuvalt au sees haab, mis võtab lepaga võrreldes veidi vähem sooja sisse, aga see on tegelikult minimaalne. „Eestlasele on kõige olulisem kvaliteedi ja hinna suhe ning ta on nõus oma saunas nägema ka oksaga materjali. Ekspordis, eriti Norras, tahetakse täiesti oksavaba lauda, mis kohati jätab plastmassi mulje.” Hendriksoni enda kodusaun, kus ta kaks-kolm korda nädalas käib, on tehtud nii tiheda oksaga materjalist, et tavaliselt oleks see praagiks arvatud.

TOORAINE TULEB BALTIKUMIST Kuna oksavaba puit on kallim, siis valmistatakse kolme kvaliteedi- ja hinnaklassiga voodri- ja lavalauda, nii et valida saab rahakoti paksuse järgi.

maa elu || PuiduTÖÖsTus || 9

21. jaanuar 2016 „Teen pakkumised kõigi kolme kvaliteediga materjalile. Tegelikult on ka keskmine kvaliteet väga hea, aga hind 40% odavam. Kõige odavam on lausa üle poole soodsam kui oksavaba materjal.”

Tootmiseks vajaliku tooriku ostab Pakkpuit Balti riikidest: mõni aasta rohkem Eestist, teisel Lätist, kolmandal Leedust. Lepp tuleb peamiselt Leedust, haab ja lepp Lätist, Eestist ostetakse samuti mõlemat. Varem toodi puitu ka Valgevenest, aga see lõpetati 2007. „Meil oli Saksamaalt hangitud uus saeliin, mis eeldas hästi jämedat palki. Tõime seda Valgevenest, sest Eestis kasvab lepp tavaliselt küttepuu jämeduseks. Kuni kaubavagunid Valgevenest veel siia jõudsid, tasus see ära, aga siis liigutati Tallinnas ühte monumenti ja rongid enam ei tulnud. Saeliini mõttekus kadus ja müüsime selle ära. Keskendusime hööveldamisele ja valmistoodete tegemisele.”

Nagu kõige muugi puhul, on saunaehitajatest igaühel oma maitse. „Just praegu täidame ühe soomlase tellimust, kus kallis oksavaba värvimuutusega puit valitakse välja ja siis peitsitakse tumedaks, et jääks suitsusauna mulje.

Jüri Hendrikson tõdeb, et head kaupa toota on isegi lihtsam kui turustada ning palju sõltub majanduse hetkeseisust.

Foto: tooMAS ŠALDA

Tegelikult ei valminud vanasti vist ühegi suitsusauna seinad oksavabast materjalist,” toob Hendrikson näite, mille mõistlikkusest on tal pisut raske aru saada. „Vahel hoian kliendi erisoove kuulates peast kinni. Kunagi täitsin kliendi soovid ilma oma kommentaarideta, aga nüüd olen hakanud inimesi vaikselt suunama, sest sageli saab odavamalt sama tulemuse kui kõige kallimat võimalust kasutades.

Arhitektid mõtlevad vahel välja materjalide variante, mida ei ole mõistlik järgida. Saunavoodrilaud ei pea olema sama paks kui välisvoodrilaud. Me võime kõike teha, aga see läheb kalliks ega ole mõistlik.

Standardmater jalide kasutamine on ala-

ti odavam ja neid on piisavalt palju. Milleks üle pingutada?”

Küsimusele, et mida saunaehitamisel kõige sagedamini valesti tehakse, vastab ta, et pigem on probleem hooldusega.

ARHITEKTID MÕTLEVAD VAHEL VÄLJA MATERJALIDE VARIANTE, MIDA EI OLE MÕISTLIK JÄRGIDA. „Sõltuvalt sellest, kui tihti sauna kasutatakse, tuleb puitu kaitsevahendiga töödelda. Pärast paigaldust tehakse seda eeskujulikult, aga hiljem mitte. Kord aastas on miinimum ja see pole ju kuigi suur vaev. Töödelda tuleb ka termopuitu.”

Palju kallima termopuidu kasutamiseelistest on mehel oma arvamus. „Termopuit mängib küll vähem, aga kas see hinnavahe end õigustab, pole ala-

ti kindel. Kes tahab saunas naturaalse puidu välimust, siis on naturaalne etem, sest termotöötlemine teeb kõik ühtlaselt pruuniks.”

Hendrikson tõdeb, et head kaupa toota on isegi lihtsam kui turustada ning palju sõltub majanduse hetkeseisust.

TOOTEVALIK LAIENEB „Praegu ei ole ehitusbuumi kuskilt võtta ei siin ega Soomes. Kõrgajal oli meil 18 töötajat, praegu viis. Hööveldasime kahes vahetuses, praegu ühes ja ikkagi jääb pause sisse. Meie ressurss pole kaugeltki täiel määral ära kasutatud. Eks siis teeme muid töid, me ei taha iga hinna eest toota, me ei tee mahukaupa. Püüame välja nuputada ja teha asju, kus on vaja rohkem vaeva näha.

Eestis saame enamiku töid ehitusfirmade kaudu, kellel on turul pakutavast parem ülevaade kui erakliendil. Pakume ka väga operatiivset kohalevedu kullerfirmadega. Poodide osas on soov muidugi rohkematesse pääseda, Eestis leiab meie toodangut Espaki Viljandi ja Kuressaare kauplustes ning Pärnu Puuhallis Lao tänaval.

Koduleht on tänapäeval väga tähtis. Ise ma sellega tegelen ja üks põhimõte on lihtsus.

Alati on kõik oodatud meie tehasesse Urgele. Erakliendid on meid tasapisi hakanud üles leidma, aga on neidki, kes üllatuvad, kui meie olemasolust teada saavad. Kümmekond kilomeetrit Pärnust ei tohiks takistus olla.”

Kuna ehitust on vähe, plaanib Pakkpuit juba lähitulevikus tootevalikut laiendada. „Tuleme saunast veidi välja ja hakkame tootma ka täispuidust suveköökide mööblit, mille märksõnad on kvaliteet, vastupidavus ja mõistlik hind.

Plaan on oluliselt suurendada laopinda ja mahtu kasvatada, et täiendada voodrilaua valikut. Kes on meilt ostnud saunamaterjali, on hea kogemuse saanud ja küsib nüüd ka teistsugust lauda, näiteks okaspuust valmistatud välisvoodrilauda.

Kui on nõudlust, ei saa pirtsutada ja öelda, et see pole saun. Oleme voodrilauda oma firma algusajal teinud ja oskus on olemas. Valmistame kliendi soovitud profiilide ja mõõtudega väiksemaid partiisid. Põhjamaades kasutatakse suurematel objektidel saunaehitusel harvaoksalist kuusevoodrilauda. Eestis seda toorikut ei ole, tuleb sisse tuua, aga plaanime sedagi tootma hakata. Tahaksime aastakäibe tõsta vähemalt 350 000 euro peale, viimasel ajal oleme jõudnud umbes 200 000ni,” näeb Hendrikson kasvuvõimalusi.

PAKKPUIT OÜ Osaühing Pakkpuit asutati 2000. aastal. Firma põhitegevusala on hööveldatud saunamaterjali tootmine ja müük. Peamisteks puuliikideks on must lepp (Alnus glutinosa) ja haab (Populus tremula). Mõlemaid puuliike pakutakse nii naturaalsena kui ka termotöödelduna. Valikus on palju erinevaid voodri-, lavalaua ja liistu profiile. Samuti on tootevalikus valmiskujul lavamoodulite komplektid, mida on kerge lõpptarbijal endal paigaldada. Tootmisprotsessis sorteeritakse ja hinnatakse iga laud eraldi, mis tagab toodangu kõrge ning stabiilse kvaliteedi.

Lisaks pakub firma kvaliteetset kasesaematerjali tisleritele ja mööbli valmistajatele.

KinnisVaralEidE

M

aa Elu jätkab soov.ee vahendusel huvitavamate kinnisvarapakkumiste väljanoppimist. Valiku tegi Peeter Raidla.

Põlvast 10 km kaugusel Kiidjärvel, kus Ahja jõeni jääb vaid 300 meetrit, on 57 000 euro eest pakkumisel ehitusjärgus hoone. Seinad ja katus on korralikud, sees on ehitustööd pooleli jäänud. Hoone juurde käib 2,7 hektarit maad, millest 1,3 hektarit on metsa all. Pooleli jäänud hoone kõrval on vanast talust jäänud heas seisus ait, kelder ja väike suvemaja. Ka suure elumaja pro-

jekt on olemas. Tamme- ja pärnaallee on alles veel vanast ajast.

Kellele meeldivad väikesed ehitised, peaks pilgu heitma Padise valda Harjumaal, kus eelmisel aastal on valminud romantiline suvemaja ja eraldiseisev saun.

Majakeses on pinda vaid 25 ruutmeetrit, aga mansardkorrusele saab magala välja ehitada. Saunamajja on mahtunud leiliruum ja eesruum. Otse sauna kõrval on tiik, ka ikka väike. Mererand jääb läbi metsa viiva jalutuskäigu kaugusele. Maad on 0,7 hektarit. Kõige selle eest küsitakse 45 000 eurot.

www.ert.ee

TÜ EHA Metalli- ja Puidutooted Väike-Laatsi 2, 68205 Valga tel 5348 8772, e-post info@ert.ee

Haagis E16 kõrgendusega

Palliplatvorm hüdrokülgedega, kandevõime 16 t

Vahetuskastid erinevate mõõtmetega

Veoauto kallurkastid

Toodame: karjääri-, viljaveo-, silo- ja ATV haagiseid veoauto kallurkaste vahetuskaste

10 || reklaam || maa elu

21. jaanuar 2016

LOE KÕIKI MAAELU KAJASTAVAID UUDISEID KA VEEBIST!

MAAELU.POSTIMEES.EE

maa elu || Varia || 11

21. jaanuar 2016

Kuuldused Eesti maaelu allakäigust on tugevasti liialdatud UrMas HÄnnilE

maaelu@ajaleht.ee

M

uusik Ergo väidab, et Eesti maaelu pole ühti nii alla käinud, nagu paljud ahastavad. Liiati on aeg toonud taunimisväärse kõvale kiiduväärsetki. „Selleks, et näha poe nuka taga kärakapanijaid, ei pea maale minema, sama pilt on linnaski,” tõdeb pillimees. „See on põhjendamata üldistamine, et maal juuakse. Juuakse jah ja joovad need, kellel pole tööd, aga sama on linnas – ma ei näe, et see oleks vaid maainimeste probleem.” Öeldus pole alust kahelda, sest viimase tosina aasta jooksul esinemiste tarvis kodumaa kümneid kordi risti ja põiki läbi sõitnud Ergo Korp räägib üksnes sellest, mida ta oma silm on tunnistanud.

TIPPU VIIS OMALOOMING „Kõrtsis hakkasin mängima, kui olin 18, siis hakati juba juubelitele kutsuma ja nii see hakkas minema,” meenutab veel koolipoisina Pärnu lastemuusikakoolis kitarrimängu õppides tõsist muusikalistki haridust saanud nüüd elukutseline

pilli- ja laulumees aega, mis ta tänase töö juurde tõi. „Mul oli algusest peale see eelis, et tegin oma lugusid, teiste omadega ma vaevalt oleksin nii kiiresti silma jäänud.”

Kuid teadagi on pidulistel omad soovid ning sedasi on Ergo repertuaaris lisaks originaalloomingule hulk maailma ja eesti muusika erinevate aegade menulugusid.

Ikka tantsutrallide tarvis, sest tavaline ülesastumine maaklubis tähendab nelja 40 minuti pikkust esinemist. Kui mõni kohalik Soomest kodumaile käima tulnud kröösus ei maksa seda laval mängimist ja laulmist lisalugude tellimisega pikemaks.

SELLEKS, ET NÄHA POE NUKA TAGA KÄRAKAPANIJAID, EI PEA MAALE MINEMA, SAMA PILT ON LINNASKI. Mainitud juhtumeid on nüüd märgatavalt vähem.

Rahaga laiutamise kõrgpunkt jäi siiski aastatesse 2001–2007 ehk buumiaega, mil kõik olid, nagu Ergo muigamisi märgib, kas kinnisvaramaaklerid või väga hästi makstud ehitajad. „Kümme aastat tagasi käis

maal pidu ikka nii, et rahanumbrit ei vaadanud keegi,” meenutab Ergo. „Uurisin mõne päeva eest huvi pärast vanu pabereid ja need näitasid, et detsembris 2007 oli mu kuuteenistus 94 000 krooni. Aga selleni jõudmiseks tegin ikka ränka tööd.”

Ergo: „Kui mõni ütleb, et kus sul on alles töö: neli tundi laulad, plõnnid pilli ja kõik, siis päris nii see ei ole. Hommikused bussid sõidavad ammu, kui ma esinemiselt koju jõuan.”

Foto: ERAKoGU

KES LÄINUD, EI SEE ENAM TULE Ses suhtes on toonaseid ja praeguseid pidusid raske võrrelda. Eriti kui pidada silmas, et jutuks koosolemisi on kümmekonna aasta tagusest ajast hulga vähem. Neistki suurem osa saab Ergo tähelepanekute kohaselt teoks vaid tänu kultuuri- või rahvamaja jõudu ja võimalusi mööda aitavale kohalikule omavalitsusele.

Kui selleks on vallad veel suutelised, siis teisal jäävad nende käed ka parima tahtmise korral lühikeseks. „Olin läinud jõulude ajal Viljandimaal ühes linnas ja seal tuli meelde, et kui olin samas kultuurimajas kas 2009 või 2010, oli maja paksult rahvast täis, nii et kõik ei mahtunud äragi,” selgitab Ergo ees-

pool lühikeste käte kohta toodud väidet. „Seekord oli inimesi silmanähtavalt vähem ning kultuurimaja juhataja ütles, et on vaid need, kes veel seal elavad. Need aga, kes on läinud, ja neid on palju, need ei tule enam jõuludekski tagasi: nad tunnevad, et nende kodu on juba seal mujal.” Õnnetuseks puudutab see üle-eestiline probleem muusikuidki: mida vähemaks jääb maal suitse, seda kasinamalt on seal ka pillimehega pidusid.

EUROOPAT TULEB TÄNADA Ometi pole maaelu summa nii trööstitu, et sealt peaks ummisjalu põgenema.

Kui muidugi inimesele kõige olulisemat ehk leiba lauale ja riiet selga toovat töökohta siin mitte jutuks võtta. „Maateed on läinud kõvasti paremaks,” kiidab Ergo. „Teedele, mis varem olid auklikud ja tolmasid kuumade ilmadega mis kole, on paljudes kohtades midagi, mis pole küll asfalt, peale pandud, nii et selles osas on palju ära tehtud.”

Ent paigus, kus Ergo sõnul on aastatetaguse ajaga võrreldes peaaegu kõikjal sootuks parem heakord, rõõmustab silma muugi. Kohaliku rahva jaoks eelkõige see, et klubidel on hoopis tänapäevasem väljanägemine. „Ükskõik kui s... see Euroopa Liit mõne arvates ka on, aga ainult tänu Euroopa Liidu rahale on paljud maakultuurimajad saanud nii seest kui väljast uue näo,” väidab Ergo.

Toodud tõdemus on tallegi meele järgi, sest mida enam on taolisi kordatehtud rahvamajasid, seda rohkem on pillimeestelgi tööd.

Mille puudust vähemasti praegu pole põhjust kurta. „Kaks-kolm järgmist kuud on juba kindlalt paigas, maisjuunis on mõned augud, neid ma järjest täidan,” nendib Ergo. „Kui teen kuus 13–14 mängu, siis järelikult huvi minu vastu on, muidu ju ei tellitaks.”

Väike, aga tubli – see iseloomustab Usewood Forest Master väikeharvesteri kõige paremini Usewood on Soome harvesteritootja, mille esindaja Eestis on Ökopesa OÜ. Usewood Forest Masteriga saab teha nii valgustus- , võsa- kui ka kultuurraiet. See 8rattaline väikeharvester on mõeldud just esimese ja teise harvenduse jaoks.

Lõikepäid pakutakse mitmeid: saepea, giljotiin ning võsaketastepea.

Saepeaga saab lõigata kuni 22 cm ja giljotiiniga kuni 18 cm paksust palki. Võsaketastega tehakse Soomes ja Rootsis noorendikuhooldust ning elektriliinide alt võsa lõikust.

8 ratta vedu annab harvesterile hea pidamise ka väga pehmetes oludes ning linte kasutades on läbivusvõime veel parem. Vedu on hüdroauliline ning seetõttu väga sujuv. Tänu oma kergele kaalule on masinat „ära uputada“ omajagu keeruline, kuid kindlasti mitte võimatu. Masina kõige suurem eelis on see, et ta ei lõhu pinnast, lindid annavad võimaluse ka väga pehmetes oludes liikuda. Üldse on pinnase kahjustus võrreldes suurte harvesteridega minimaalne, sest masina 2300 kilogrammine raskus on jagatud 8 rehvi vahel. Vaja pole ka muretseda istikute ja väikeste taimede lõhkumise pärast, sest üle nende sõites jäävad need ellu ning saavad edasi kasvada.

Inseneride jaoks oli tähtis teha masin võimalikult kitsas, et metsas puude vahel oleks kerge manööverdada ning 1,5 meetri laiusena seda just saab teha. Lisaks suudeti antud laiuse kõrval säilitada masina stabiilsus ning seetõttu ei pea muretsema ümberminemise pärast.

Kraana pikkus on 3,8 meetrit, alusmetsa lõikamisel 5 meetrit ning tõstevõimsus on 350 kg, millest noorendikus töötamiseks on enam kui küll. Mootoriruumi on paigutatud Kubota 23,5 hobujõuline diiselmootor, mis on töökindel ja väga laialt levinud. Tänu sellise mootori kasutuselevõtuga on saavutaud kütusekulu 16–20 liitrit 8 tunni jooksul ehk 2–2,5 liitrit tunnis, mis on tunduvalt vähem kui suurtel harvesteridel.

TEHNILINE INFO • Kaal 2100 kg • Laius 1,5 m • Pikkus 3,8 m • Kliirens 0,4 m • Kraana tõstevõime 350 kg • Kraana pikkus 3,8 m (alusmetsa lõikamisel 5 m) • Maksimaalne rõhk 200 bar • Rexroth hüdraulika, 0–100 l/min, LUDV klapid • 24 V Bosch-Rexroth juhtsüsteem • Hüdrauliline ülekanne • Liigendpööramine • Vankrid, 8 ratta vedu • Kubota D902 18 kW (23,5 hj) • Kütusekulu 15–20 l / 8 h • Turvakabiin • LED-töötuled • RECS-juhtsüsteem keskkonna jälgimiseks ja reageerimiseks • Eraldi seadistused igale juhile Forest Masteri töövõime sõltub küll metsast, kuid keskmiselt on lõikemaht umbes 2–3 tihumeetrit tunnis ning see on nii väikese masina kohta väga hea tulemus. Loomulikult oleneb ka tulemus ka konkreetsest metsast ja materjalist, mida lõigatakse.

Mõõtmetelt on masin küll väike, kuid ära ei ole ka unustatud mugavust. Masinal on olemas kabiinisoojendus, raadio, kompuuter.

Lisana võib saepeale panna pikkuse ja mahu andurid, tänu millele saab hoida töömahtu kontrolli all.

Ökopesa OÜ

Otepää Tel +372 5818 8617 info@okopesa.ee

www.okopesa.ee

REKLAAM

12 || muuseum || maa elu

21. jaanuar 2016

Variku talu hoov on täis ehedat ajalugu.

Masinatele pühendatud elu sirJE lEMMiK

sirje.lemmik@ajaleht.ee

uba üle 60 aasta tegeleb Tartumaa mees Heino Prost vana põllumajandustehnika kogumisega. Kogu oma vaba aja ja säästud on kevadel 83. sünnipäeva tähistav mees kasutanud oma muuseumi arendamiseks.

Kuigi olin Elva külje all Nõo vallas Vissi külas Variku talus asuvast põllutöömasinate muuseumist kuulnud, ei olnud ma varem seda külastanud. Aasta alguses, ühel pakaselisel jaanuaripäeval sõitsime koos fotograafiga Valgast Tartu suunas Heino Prosti elutööd kaema.

Avanev vaatepilt oli vapustav: kõrvalhooned ja kogu taluhoov oli täis masinaid ja agregaate. Variku talu näitusesaalis võtsid meid vastu energiline Heino Prost ja tema abikaasa Tiiu-Reet Kõnnussaar,

kes meile omaküpsetatud kooki ja kuuma alkoholivaba glögi pakkus.

MULJETAVALDAV FOTOKOGU „Kevadel algasid näituseruumis renoveerimistööd ja avamine oli vana aasta lõpus. Lisaks sõpradele ja tuttavatele panustas sellesse kohaliku omaalgatuse programm, kust sain sisetööde tegemiseks üle kahe tuhande euro toetust,” ütles Prost näituseruumi tutvustades. Näitusele on välja pandud hulgaliselt vanu fotosid masinatest, sündmustest ja inimestest. „Igal pildil on oma lugu. Mul on väga suur fotokogu, lausa mitu tuhat fotot.

Praegu on fotonäitused üleval veel Viljandimaal Olustveres ja Lääne-Virumaal,” rääkis Prost.

Lisaks leivalabidale, käsipuurile ja kartuliriivile köitis muuseumiruumis tähelepanu inimjõul töötav paarsada aastat vana viljapeksumasin. Mees tundis heameelt, et

näituse avamisele tulnud Palupera põhikooli õppurid vanavara vastu suurt huvi tundsid ning näitustki uudistasid ja talle hulga asjalikke küsimusi esitasid. „See on ehe ajalugu, mida lapsed siin näevad. Ega ma ainult enda pärast ega ka kasusaamise eesmärgil pole seda kogumistööd terve elu teinud. Ikka sellepärast, et noortele näidata, missuguste masinate ja agregaatidega on aastate vältel nende isad ja vanaisad maatööd teinud,” ütles Prost.

Tartumaal Tähtvere vallas neljalapselises taluperes sündinud mees on tehnikahuviline juba lapsepõlvest peale ning kogu oma elu masinate keskel veetnud. „Kaasõpilased meenutavad ikka, kuidas minu vihikud ja raamatud olid täis joonistatud traktorite ja rehepeksumasinate pilte.”

Puutöö õpetas mehele selgeks tema isa. Juba 15aastasena läks ta õpipoisina tööle iseliikuvale aurukatlale, hiljem

töötas masinisti abina Tähtvere masinaühistus. 1954. aastal lõpetas ta Tartus mehhaniseerimiskooli ja töötas mehhanisaatorina.

KAASÕPILASED MEENUTAVAD IKKA, KUIDAS MINU VIHIKUD JA RAAMATUD OLID TÄIS JOONISTATUD TRAKTORITE JA REHEPEKSUMASINATE PILTE. NII SEE KÕIK ALGAS ...

1954. aasta kevad oli noormehe elus murranguline. Nähes ühel päeval koolist koju minnes traktorile tõstetud aurukatelt, mida utiili viidi, tundis tollal 21aastane mees valusat torget südames. „See oli hetk, kui mul rinnus pitsitas ja kurk kuivas. Andsin endale lubaduse hakata põllutöömasinaid koguma ja neid tulevaste-

FotoD: ARVo MEEKS / VALGAMAALANE

le põlvedele säilitama,” meenutas Prost.

Mees sõnast, härga sarvest!

Juba 1954. aastal sai ta kultuuriministeeriumist loa vana põllumajandustehnika kogumiseks ja 1957. aastal ka õiguse eksponeerida. Esimene Prosti muuseum alustas tegutsemist Tartu lähistel Suitsu talus.

Kaugõppes lõpetas Prost Vaeküla põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikumi, seejärel asus leiba teenima peamehaanikuna Viljandi rajooni L. Koidula nimelisse kolhoosi.

Tervislikel põhjustel tuli ametist loobuda, töömehetee jätkus Tartu lennuväljal valvurina, kus ta töötas 21 aastat.

Kogu oma vaba aja ja põhilise osa sissetulekutest on mees kulutanud põllutöömasinate ostmisele, kogumisele ja restaureerimisele. „Mõne masina olen ka kingituseks saanud, kuid enamiku eest on tulnud raha välja käia või siis tööga võlg tasuda. Suurema osa neist olen saanud enda kätte täielike vrakkidena. Kõik masinad olen oma kätega töökorda sättinud,” rääkis ta, uhkusenoot hääles.

Kuigi tema tegevus tundub hindamatu, austust ja tähelepanu vääriv, ei ole muuseumil libedalt läinud. 1968. aastal asutati Prosti muuseumi lähedusse Ülenurmele Eesti Põllumajandusmuuseum, mille juhtkond nägi temas konkurenti, kelle tegevusele tuleb lõpp peale teha.

1980. aastate alguses läks asi isegi niikaugele, et näitusele viimise ettekäändel viidi muuseumist minema Prosti kodust äraolekul 18 väärtuslikku eksponaati, nende hulgas seitse

maa elu || muuseum || 13

21. jaanuar 2016

HEINO PROST Sündinud 17.05.1933 Tartumaal Tähtvere vallas talunike neljalapselises peres.

Haridustee: Rahinge kuueklassiline kool, Tõravere puidutööstus, Tartu mehhaniseerimiskool, Vaeküla põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikum.

Töökohad: karjapoiss, õpipoiss iseliikuval aurukatlal, masinisti abi Tähtvere masinaühistus, peamehaanik Viljandi rajooni L. Koidula nimelises kolhoosis, tuletõrjevalvur Tartu lennujaamas, instruktor põllumajandusministeeriumis.

JÄRVAKANDI KLAASIMUUSEUM JAHIB PÄRGAMENTI

K Heino Prosti muuseumi on külastanud mitusada tuhat inimest Eestist ja välismaalt.

Eriti uhke on Heino Prost oma pea saja-aastase Deering-tüüpi traktori üle.

traktorit, neli rehepeksumasinat ja kolm aurukatelt, mida hoolimata protestidest ja asjaajamistest ei ole ta tagasi saanudki. Mees sunniti isegi Suitsu talust lahkuma.

RASKUSED MEEST EI MURDNUD Taoline asi aga mehe indu ei murdnud ning teist korda rajas Prost muuseumi oma allesjäänud vanavaraga Nõo valda Variku tallu, mis on tema manala teele läinud esimese abikaasa vanematekodu. Ega sellega mured veel otsa saanud. 1990. aastatel tuli Prostil 10 aastat kestnud kohtuprotsessi käigus kaitsta muuseumieksponaatide omandiõigust. Õiglus pääses lõpuks võidule. „Puutusin sel perioodil kokku kõrgetel ametikohtadel olevate inimestega, kel polnud au- ega õiglustunnet, rääkimata südametunnistusest,” tõdes Prost. „Õnneks on nüüdseks minu muuseumi tegevus rahva, omavalitsusametnike

kui ka põllumajandusega seotud ametiasutuste, sealhulgas ka põllumajandusmuuseumi poolt heakskiidu leidnud. Vägikaikavedu on lõppenud ning olen leidnud oma tegevusele toetajaidki. Saan rahulikult oma muuseumi arendamisega tegeleda.” Äramärkimist väärib, et lisaks vanavara kogumisele on Prost terve elu olnud ka suur laulu- ja pillimees, kes paljudel pulmapidudel ja üritustel oma lauluhäälel ja pillihelidel on kõlada lasknud.

Praegu on Heino Prosti muuseumis üle 400 eksponaadi, mille hulgas paarkümmend traktorit, 30 rehepeksumasinat, lisaks hulk kombaine ja järelveetavaid aurukatlaid. „Ma ei oskagi öelda, mis on kõige väärtuslikumad, kõik kogutu on minu silmis hinnaline. Vanim ja kõige haruldasem on võib-olla 1756. aastast ehk siis mõisaajast pärinev viljapeksumasin, mille küljelaagrid puust tehtud.”

Eriti uhke on mees oma pea saja-aastase Deering-tüüpi traktori üle. Samuti on põhjust uhkust tunda 1938. aastast pärineva rehepeksumasina üle, millega ta on käinud 164 korral näitustel, koolitustel ja ettevõtmistel üle Eesti tutvustamas tuhandetele huvilistele rehepeksu.

Suurt abi on Prost osutanud ka meie filmitööstusele.

Tema nõu ja tehnikat on kasutatud filmide „Ajaarvamine ei alga meist”, „Tants aurukatla ümber”, „Künnimehe väsimus” ja „Puhastus” tegemisel.

Muuseumi on külastanud nende aastate jooksul mitusada tuhat inimest Eestist ja välismaalt. „Eelmisel aastal külastas muuseumi ligi kuus tuhat inimest, kõige enam on aastas käinud 38 000 külastajat. Uudistajaid on kohale tulnud lausa 19 välisriigist,” rääkis Prost numbritest.

Prosti sulest on ilmunud tema tegemisi kajastav raamatki. „Tahan veel ühe raamatu valmis kirjutada,” lisas tegus mees.

Muuseumi külastamine on kõigile tasuta. Inimestel, kel vähegi huvi vana põllumajandustehnika vastu, tasub Prosti muuseumis ära käia. Lisaks põnevate eksponaatide uudistamisele saab seal nautida Heino Prosti asjatundlikku ja humoorikat juttu, mille saatel ta oma vara tutvustab.

Juba selle aasta mai lõpus korraldab Variku talu rahvas taluõuel talu- ja vanavaralaada, kus tööle pannakse ka vanatehnika. Pidamata ei jää simmangi.

õik see toimus enam kui 421 aastat tagasi. Oli aasta 1594. Mõisnikud Eesti eri paigust lasid saduldada hobuse või istusid kaarikusse ning võtsid ette mitmepäevase reisi, et jõuda 6. septembriks Revalisse.

Nõupidamisele saabusid tänase Raplamaa aladelt Alust lesknaine Wrangell, Raikkülast Fabian Fersenn, Päärdust Wilhelm Yxkull, Haimrest Dittrich Varensbegk, Tollilt Meuritz Wrangell, Inglistelt Reinolt Ahnrep, Veliselt Reinholt Yxkull ja Claus Yxkull ning maanõunik Eilhart von Tysenhusen Järvakandist. Lisaks olid koosviibimisel esindatud Saksi ja Imastu mõisad Virumaalt ning Saku mõis Harjumaalt. Arutlusele võeti Alu mõisa lesknaise kokkulepped seoses temale kuuluva mõisaga (täpsemalt lese omandiõigusest Alu mõisale). Kokkulepete kirjeldamiseks koostati vasikanahast valmistatud pärgamendile dokument, mille õigsust kinnitasid neli kohalviibijat omakäelise allkirjaga ja isikliku pitserijäljendiga.

Nüüd on asunud seda pär-

gamendist ürikut jahtima Järvakandi klaasimuuseum, alustades korjandust, et pärgamendi ostmiseks tarvilikud 1100 eurot kokku saada.

Miks see pärgament klaasimuuseumile nii tähtis on?

Muuseumi juhataja Allan Kima selgitas, et esiteks köidab neid ammuse sündmuse osalejate mastaapsus – neid on Läänemaalt, Harjumaalt ja Rapla kihelkonnast, samuti Virumaalt. Seetõttu on dokumendil maakondlik mõõde tänase Raplamaa mõistes. Teiseks on oluline mõista toonast ajajärku, kus sõjad Poola-Rootsi ja Venemaa vägede vahel olid lõppjärgus, maa laastatud ning rahulepingud sõlmitud 1582. ja 1595. aastal. Linnuste aeg hakkas ümber saama, saabus rahulikum Rootsi aeg ja mõisnikud asusid häärbereid ehitama, nagu me neid möödunud sajandi mõistes tunneme. Vana-Liivimaa jäi kuni Põhjasõjani Rootsi riigi rüppe.

Eriti köitvaks muudab muuseumi jaoks dokumendi asjaolu, et sellel on Järvakandi mõisniku, aastail 1594–1597 maanõunikuna tegutsenud ja 1601 Paide asehalduriks saa-

nud Eilhart von Tysenhuseni (ehk Elert von Tiesenhauseni) kui kokkulepete tunnistaja omakäeline allkiri ja pitsat. Viimane on ainus teadaolev Tysenhuseni sõrmusepitseri jäljend. See on säilinud ja terve.

Algselt hoiti dokumenti Seli mõisa kirjakogus. 19. sajandil võttis selle sealt teiste hulgas tõlkimiseks vanast saksa keelest uuemasse keeleversiooni parun von Toll.

Raamat, mis koondab aastatel 1561–1650 koostatud dokumentide sisu, ilmus 1861. aastal ja sisaldab meil kõne all oleva üriku tervikteksti tänasel päeval arusaadavas saksa keeles.

Juhtus aga nii, et paljusid dokumente von Toll pärast nende tõlkimist mingil põhjusel ei tagastanud. Alles nüüd, XXI sajandil, tuli see dokument Rootsi riigis päevavalgele ja jõudis nii ka Järvakandi muuseumi huviorbiiti.

Kel dokumendi ja selle soetamise asjaolude vastu suurem huvi, sel tasub ühendust võtta Järvakandi klaasimuuseumiga, teavet saab ka nende kodulehelt www.klaasimuuseum.ee. ME

mets.ee

Teeni oma metsast tulu mob 508 9402 tel 766 8056

14 || ilma- Ja lOOdusTark || maa elu

ilMatarK

JÜri KaMEniK

ilmatark

MEREEFEKT

K

ui vaadata lumeolusid, torkab silma, et eriti paks on lumi mere lähedal ja saartel (vt www.ilmateenistus.ee/ilm/ ilmavaatlused/sademed). Põhjuseks on mereefekt (lake-effect snow), mille tutvustamist alustan veidi kaugemalt.

Omast kogemusest võime ilmselt tõdeda, et kõige suuremad lumesajud ja tuisud on tavaliselt 0 °C lähedase temperatuuri juures. Pilvedes on muidugi külmem, kuid siiski küllap mitte palju madalam kui –10 °C. Asi on selles, et mida külmem on õhk, seda väiksem on selle niiskusesisaldus (külm õhk on kuiv, isegi kui suhteline niiskus on kõrge, nt 90%) ja seega jätkub vähem veeauru sademeteks. Sellega on seletatav, miks suuremad lumesajud on iseloomulikud just pehme talveilma või sulaga seoses. Ometigi sajab mõnikord laia ja tugevat lund ka päris külma ilmaga. Sel juhul on õhuvooludega kandunud kuskilt kohale suurem kogus niiskust ja ilm läheb väga tõenäoliselt tunduvalt soojemaks või on tegu mereefekti lumega.

Mis on mereefekt? Mereefekt tähendab pilvede ja sademete moodustumist veekogude kohal, kust need võivad liikuda rannikualadele, tuues kaasa peamiselt lume või isegi lumepagidena väga rikkalikult sademeid. Eestis on mereefekt tihti seotud Soome lahega, mistõttu võiksime siin seda nimetada ka ainult laheefektiks. Maailmas peetakse klassikaliselt nähtuse esinemiskohaks PõhjaAmeerika järvistut, millest nimetus lake-effect (otsetõlkes järveefekt).

Eestis tekib talvel (detsembrist märtsini) mereefekt eelkõige siis, kui õhuvoolu suund on kirdest edelasse ja Soome laht on jäävaba, kuid selle kohal umbes 1,5 km kõrgusel on temperatuur vähemalt –15 °C (kui õhumass on labiilne, tegu tsüklonaalse või frontaalse mõjutusega, võib temperatuur mereefekti ilmnemiseks olla –10 °C lähedal). Sügisel, kui vesi on veel väga soe (+10 °C ja rohkem), võib see tekkida juba õhutemperatuuri langemisel alla 0 °C (umbes 1,5 km kõrgusel), vahel lisandub äike (septembris, oktoobris).

Milline on ilm nädala jooksul? Eestisse saabus loodest soe ja niiske õhumass. Selle mõjul mõõdeti kohati rannikualadel koguni plusskraade, aga sisemaal püsis õhutemperatuur kindlalt alla 0 °C. See õhumass jahtub tasapisi ja seetõttu läheb uuesti külmemaks. Pilves ja sajuse ilmaga (lumesadude võimalus püsib endiselt suur) on enamasti –5...–10 °C, ent selge ilmaga on sellest külmem.

Nädala lõpuks peaks ülekaalu saavutama antitsüklon või Kesk-Euroopast lähtuv kõrgrõhuhari, kuid selle käitumine on praegu veel ebaselge – kui see liigub Eesti kohalt itta, võib õhutemperatuur oluliselt tõusta (pärast 24. jaanuari). Kui mitte, siis püsib alla 0 °C – viimase eeldus on, et Venemaal tekib külma õhumassiga tsüklon, mis ei lase antitsüklonil/kõrgrõhuharjal itta liikuda.

Veel on variant, et Venemaal ei teki olulist tsüklonit, aga Põhja-Jäämerelt/Loode-Venemaalt ulatub külma õhumassiga antitsüklon Läänemereni, hoides ilma sel juhul samuti külmana. Kokkuvõttes: 24. jaanuarini püsib talviselt külm ja lumine ilm, kuid edaspidise osas näitab aeg, mis saama hakkab.

21. jaanuar 2016

Ka lumega saab metsast ravimtaimi korjata Katrin lUKE

Karepa Ravimtaimeaed

M

ul on alati olnud tunne, et kui 15. jaanuar on läbi, siis läheb päev pikemaks ja valgemaks. Siis tuleb ka isu pikemate jalutuskäikude järele metsas või looduses ning võib üht-teist loodusest kaasa võtta kas siis mõne ravitoimega salvi valmistamiseks või hoopis lihapotti panemiseks.

Lepakäbisid leiab talvel nii kraaviservast kui ka mere äärest.

Tihti on torm suuremaid-väiksemaid oksi koos käbidega puult maha murdnud. Siis on hea oksad puu alt kaasa võtta ja kodus käbid puhtale paberile või taimerestile toasooja kuivama jätta.

Lepakäbid on hea abiline kõhulahtisuse korral. Kui tegemist on viirusliku kõhugripiga, siis võib lepakäbidest tõmmist valmistades lisada segule ka nelki või koirohtu. Selleks tuleks taimed üle valada keeva veega ja lasta tõmmata kuni 30 minutit. Lepakäbidest on samuti abi soolepõletike ravis, ka siis, kui põletik on põhjustatud tsöliaakiast.

Kui lepakäbisid pole, aitavad kõhulahtisuse korral näiteks lepakoor ja tammekoor. Mõlemat saab koorida noortelt okstelt.

Parimad on 3–5 cm läbimõõduga okstelt saadud koored. Kogutud koor tuleb omakorda tükeldada ja jätta toasooja kuivama, näiteks kapi otsa või ahju peale.

Koortest tee valmistamiseks tuleb kooretükke keeta 5–10 minutit ja lasta pliidi serval kaane all tõmmata 10–30 minutit.

SOOKAIL Nohu ja köha vastu hästi aitavat sookailu leiab talvel soisest ja niiskemast männimetsast.

Lume alt paistavad ainult ladvad. Võib korjata peotäie, panna sulatatud rasva sisse ja hautada kaane all. Lisada võib ka männipungi või -vaiku. Segu tuleks hautada soojas 5–8 tundi kas pliidiserval või ahjus. Seejärel on segu valmis kurnamiseks ja purkipanekuks.

Segu on hea kasutada nohu korral ninna või köha korral rinna peale ja selja piirkonda määrimiseks. Rasvaks sobivad pea kõik rasvad alates palmirasvast, searasvast ja hanerasvast ning lõpetades karu- või hülgerasvaga, mida maapiirkonnas võib jahimeestel leiduda. Kes tahab, võib ninasalvile lisada ka piparmündi ja eukalüpti eeterlikku õli umbes 3%.

Sookailust tehtud salviga on ravitud ka hemorroide. Venemaal on see vana ja tuntud rahvameditsiinisalv nimega Ledum. Salvi on kasutatud ka lii-

gestepõletiku ja putukahammustuste korral.

Samuti võib sookailust teha teed, valades võrsed üle kuuma veega ja lastes tõmmata 30 minutit. Teed juuakse lusika- või lonksukaupa. Sookail on mürgine! Seepärast ei tasu seda eluruumides kuivatada, sest taim paneb pea valutama ja põhjustab iiveldust. Metsast värskelt korjatud sookailu tuues võib neist ka tinktuuri teha. Taim tuleb valada üle viinaga ja jätta segu pimedasse kohta seisma. Vanasti kasutati sookailu ka hiirte ja putukate tõrjeks.

Lumisest metsast võib leida pohlalehti, mis kuuskede all lumest välja paistavad. Kui on pehmem talveilm, saab pohlalehti tuppa tuua, kuivatada ja teed teha. Teed võib teha värskelt metsast korjatud pohlavartest ja -lehtedest, pannes 5–6 lehtedega vart poole liitri vee sisse 30 minutiks keema ja lasta umbes tund aega pliidiserval tõmmata. Selline tee on hea põie- ja neerupõletike raviks ning sobib hästi organismi puhastamiseks sooladest. Liialdada siiski ei tasu: kuuri kestus olgu 7–10 päeva ja koguseks tass teed lonkshaaval päeva jooksul.

MUSTIKA- JA VAARIKAVARRED Ka mustikavarsi saab talvel lumega metsast korjata ning neist teha teed, mis on diabeetikutele väga kasulik. Uuringud on näidanud, et mustikas aitab diabeetikul vähendada suhkrusisaldust veres, häirimata insuliini tootmist kõhunäärmes. Mustikavartes on lehtedega võrreldes rohkem toimeaineid (flavonoide), mis aitavad diabeetikul veresuhkru taset alandada. Tee valmistamiseks on paras ports võtta mõned varred, keeta need läbi ja jätta segu pliidile tõmbama. Mustikavarreteed võib juua pikka aega, ilma et oleks karta kõrvaltoimeid.

Samuti on vaarikavarred olnud läbi aegade maarahvale hea teematerjal. Pott kuuma veega seisab alati pliidiserval ja sinna pannakse tükeldatud vaarikavarred keema, misjärel jäetakse teesegu potis pliidiservale tõmbama. Niimoodi saab punapruunika varjundiga tee, mida on hea külma ilma ajal meega juua.

Talvist tee- ja joogimaterjali pakuvad veel kuused. Kuuseokastest saab hea mineraali- ja klorofüllirikka joogi, kui lasta kuuseokkad koos vähese veega kannmikserist läbi, segu kurnata, lisada vett ning soovi korral mett või suhkrut. Kuuseokastest võib pliidil valmistada ka kuumi jooke ja siirupit. Samuti on väga hea maitsesool, mis sobib suurepäraselt liharoogadele mekki andma. Selleks jahvatan kuu-

seokkad koos soola, pune ja pihlakamarjadega kannmikseris ära ning kasutan saadud soola koos meega ahjuprae maitsestamiseks.

Ei tasu unustada, et just kuuse- ja männiokkateed juues jäid Siberisse küüditatud eestlased ellu, hoolimata kesisest toidust, sest nad said sealt mineraale ja vitamiine. Kes on mikseris valmistatud kuuseokkajoogiga kuure teinud, kinnitab, et see annab tohutult energiat. Kuigi inimesed on harjunud kevadel kuusevõrseid kasutama, võib ka talvistest okastest vabalt jooke ja muud teha. Lätis valmistatakse okastest näiteks tõmmist HoFi, mida soovitatakse väga raskete haiguste (kasvajad, kehvveresus, sclerosis multiplex, Parkinsoni ja Alzeimeri tõbi) toetusraviks. Soomes on tehas, mis toodab männikoorest külmtõmmist organismi tugevdamiseks.

Meil on männid ja kuused käeulatuses – miks mitte neid kasutada.

Siberi metsamehed on teinud pässikust ehk kasekäsnast jooki, mida tarvitasid kohvi asemel, sest pässikutee tõstab toonust ning suurendab organismi vastupanuvõimet vabade radikaalide vastu.

FotoD: ARVEt MÄGI

Lepakäbid on hea abiline kõhulahtisuse ja soolepõletiku korral.

EESTIMAA LOODUSEST VÕI AIAST PÄRIT TAIMED JA VILJAD ON IGAL JUHUL MITU KORDA VÄEKAMAD KUI KUSKILT KAUGELT TOODUD IMERAVIMID VÕI LOODUSTOOTED. Meie ravimtaimeaias käinud ja koolitustel osalenud inimestele on kuuseokkajook väga maitsenud ja see on ka meie toitude suurim üllataja. Toores joogis säilivad ka ensüümid ning rohkem vitamiine ja eeterlikke õlisid. Tuberkuloosi ja kopsuhaiguste raviks kasutati Siberis ka väikseid kuusekäbisid tee valmistamiseks ja need inimesed jäid ellu.

TOONUST TÕSTEV JOOK Metsas jalutavale taimesõbrale võib silma jääda ka kase küljes kasvav must pässik (rahvas nimetab ka kasekäsnaks), mis tasub kase küljest lahti lüüa või kangutada. Kodus tuleks

must pässik puhastada välimisest lahtisest korbast (toimeaine on pässiku keskosal), tükeldada ja kuivatada toatemperatuuril. Kasekäsn sisaldab bioaktiivseid aineid ja seda kasutatakse rahvameditsiinis kasvajate (mao-, soole- ja kopsuvähi) korral. Must pässik võib aidata vähendada kasvaja mõõtmeid, parandab enesetunnet, vähendab higistamist ja südamekloppimist. Pässikutee sobib ka maohaavandi ja gastriidi korral.

Pässikutee on kasulik ka diabeetikutele, sest vähendab veresuhkru taset. Siberi metsamehed on teinud pässikust jooki, mida nad on tarvitanud kohvi asemel, sest pässikutee tõstab toonust ning suurendab organismi vastupanuvõimet vabade radikaalide vastu.

Metsas tasub igal juhul käia ka talvisel ajal ning eelistada alati oma korjatut. Eestimaa loodusest või aiast pärit taimed ja viljad on igal juhul mitu korda väekamad kui kuskilt kaugelt toodud imeravimid või loodustooted, mida suurelt reklaamitakse, kuid mille kohta ei tea kunagi, kus ja kuidas neid on kasvatatud või kui palju neis on organismi saastavaid värvja ballastaineid. Kurb on ka see, et enamik siirupeid, mida tööstuslikult toodetakse, sisaldavad peamiselt suhkrut ja sidrunhapet. Nii et soovin kõigile uuel aastal isekorjamise ja isevalmistamise rõõmu!

Rohkem ideid ja retsepte leiab Karepa Ravimtaimeaia veebiküljelt www.ravimtaimeaed.ee ja meie Facebooki lehelt.

maa elu || kOdu Ja aed || 15

21. jaanuar 2016

Taimedele on alanud külmakindluse proov Ülli-riina sildniK Helga Taimeaed

L

datud taimedele just neile sobiva kasvukeskkonna luua.

SOOVITUSI AEDNIKULE • • • •

Talla lumi noorte viljapuude ümber ära, et vältida hiirekahjustusi.

Okste murdumise ärahoidmiseks raputa ettevaatlikult raske lumi okstelt maha.

Tee talikülvid.

Vaata üle toataimed: pühi tolm, lõika ära vigastatud

juba võiks ette võtta külmemast piirkonnast pärit ja külmatöötlust vajavate seemnete külvi lume alla. Soojematest piirkondadest taimede külvidega võiks veel oodata.

Suurte seemnefirmade pakutavad seemned on vajadusel juba läbinud külmatöötluse. Kuna aga interneti teel on võimalik maailma eri paigust ka kollektsionääride pakutavaid seemneid soetada, siis peaks uurima iga konkreetse liigi idandamiseks vajalikke tingimusi. Uurige eel-

• •

ja koltunud lehed ning probleemide korral võta ümberistutamine ette pigem vara kui hilja.

Tõsta ajatamiseks valmis pandud potid sooja.

Pane kirja istutustööde kava, mis on plaanis kevadel aias teha.

nevalt võimalikult palju huvipakkuva taime loodusliku päritolu ja kasvutingimuste kohta.

Uusi seemneid soetades peaks silmas pidama ka oma aia võimalusi ja kasvutingimusi. Nii saate luua loodusega käsikäes võimalikult lihtsalt hooldatava aia. Samuti mõjuvad samadesse tingimustesse sobituvad taimed istutuses loomulikumalt. See aga ei ole range reegel, kui teile meeldivad väljakutsed ja oskate ihal-

ÕNNEKS SAABUS KAUAOODATUD KOHEV LUMEVAIP JUST VAHETULT ENNE KÕIGE KARMIMAID KÜLMAKRAADE. KAS SELLEST PIISAB, SELGUB KEVADEL.

ju Kal

KÜlViKalEndEr

26. T

Vili

Ne i

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Vili, alates kl 05.46 juur Juur

28. N

Juur, alates kl 16.59 õis, aiatöödeks sobimatu päev

29. R

Õis ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AAStA AIAS 2016” KIRjAStUSELt VARRAK

PUUKORISTAJA – OMAMOODI AKROBAAT OLAV RENNO

ornitoloogiaühingu auliige

T

alviti ka aedlinnadesse ja talumajade juurde ilmuv puukoristaja on meie värblindude hulgas ainulaadne ronimismeister, kes suudab puutüvel kulgeda pea alaspidi. Sinihalli selja ja valge alapoolega umbes varblasesuurune lind on eksimatult äratuntav. Isas- ja emaslindudel saab vahet teha sellest, et isaste sabaalune on tumedam punapruun, emastel roostjasbeež˛. Puukoristaja pistodajalt teravat nokka pelgab isegi rohevint, alles mõne rähni saabumine võtab temalt linnutoitla ülemvalitseja seisuse. Selline tugev nokk ei ole muidugi pelgalt ründerelv, vaid see lubab lahti raiuda sügisel koorepragudesse ja oksaaukudesse toiduvaruks talletatud sarapuupähkleidki.

Aasta ringi söövad puukoristajad tüvedel ja jämedatel okstel leiduvaid putukaid ja ämblikke. Tüve mööda alla ronimine annab neile eelise sambliku ja kooremustri varju peitunud ohvreid silmata erinevast vaatevinklist, võrreldes pelgalt ülespidi liikuvate tihaste, rähnide ja porridega. Muidugi ei põlga puukoristaja ära toidumajakesse pandud päevalilleseemneid ja meeliskleb arahhistega.

Kevade poole võtab iga puukoristajapaar suurte puudega hõrendikus või pargis aegsasti sisse oma territooriumi, mille piiril võib puhkeda ägedaid võitlusi naabritega. Pesa rajamiseks leitakse tüveõõnsus, kas mõni varasem rähni raiutud või kõdunenud oksakoht, mida paarike võib ise laiemaks-sügavamaks peiteldada. Kui lennuava on ülearu suur, siis kahandatakse see savi abil parajaks. Pesalohk ei jää paljaks, nagu rähnidel või kakkudel, vaid see kaetakse männi või kase kooreebemetega.

Pesa viimistleb emalind vähemalt paar nädalat, kuna isane on ametis kodukaitse ning üsna valju vileja trillerihelilise lauluga. Ka 6–8 muna haudumine ja pisipere soojendamine on mamma hooleks, papa aga tassib üksinda pessa toitu oma neli nädalat ja kahekesi toidetakse poegi vaid paar nädalat.

Pärast pesast lahkumist jäävad pojad veel 10 päevaks vanemate juurde ja siis annab nende toidumangumisvirin pesakonnast selgelt märku.

Eestis hinnatakse liigi arvukust kuni sajale tuhandele haudepaarile ja talvitama jääb paarsada tuhat isendit.

Saaremaal on ta harv pesitseja, Soomes ja Iirimaal ei pesitse, küll aga Kirde-Venemaal ja kõikjal Aasia metsavööndis. Nii et ka leviku poolest huvitav linnuliik.

Eestis hinnatakse puukoristaja arvukust kuni sajale tuhandele haudepaarile.

S

27. K

K

08.48 16.19

Vili ISTUTUSAEG

25. E

VI

V

03.46

Sõnn

Leht, alates kl 21.21 vili

R

ur Amb

23. L

Jäär

vi Lõ

Leht

kits

LI

22. R

TUPPA SOOJA Sügisel ajatamiseks valmis pandud potid lillesibulate või risoomidega on nüüd paras aeg tuppa sooja tuua. Kuigi viljapuude lõikamiseks on praegu ilmad veel liiga külmad, võib vaasis ajatamiseks mõne oksa ikka tuppa tuua. Üsna kiiresti saab õitsema meelitada ka mustika, forsüütia ja viirpuu oksad.

Hoolimata looduses valitsevast mõnusast rahust ja puhkusest, on paras aeg oma toalilled kriitilise pilguga üle vaadata. Kõige hullem pimedus on selleks korraks jälle möödas ja päevade pikenedes alustavad mõned toataimed üsna varakult uut kasvuperioodi.

Hoolitsege selle eest, et taimelehtedelt oleks tolm pühitud ning lõigake ära vigastatud ja koltunud lehed. Stressis taimi kimbutavad kahjurid sagedamini. Hankige aegsasti valmis muld ja potid ümberistutamist vajavatele taimedele. Probleemide korral on istutamine mõistlik ette võtta pigem varem kui liiga hilja.

i ts

JAANUAR 2016

24. P

Foto: ELMo RIIG / SAKALA

Foto: ÜLLI-RIINA SILDNIK

U

VAADAKE VARUD ÜLE Seniks aga on hea aeg üle vaadata oma seemnevarud, sest

Detsembris alanud ja järk-järgult külmemaks muutunud ilm paneb proovile nii mõnegi taimeliigi.

JU

õpuks see saabus – imeline vaikus ja valgus koos päästva lumevaibaga. Viimaste soojade talvedega uinutatud valvsus uute taimede sobivuse ja külmakindluse suhtes toob kindlasti sel talvel aednikud ja aiapidajad jälle kahe jalaga maa peale tagasi.

Detsembris alanud ja järkjärgult külmemaks muutunud ilm paneb proovile nii mõnedki taimeliigid, mis on jõudnud meie aedadesse „piiripealsete” taimedena ja on siiani võib-olla ka üsna edukalt talvitunud. Eriti ohtlikuks teeb taimede olukorra see, et üsna pikalt kimbutas karm külm lumeta maad.

Tõenäoliselt ei tule kasuks ka liigne korraarmastus ehk sügisel oleks võinud jätta peenramaa piinlikult puhtaks kraapimata puulehtedest ja kuivanud rohttaimede pealsetest. Need pakuvad lumevaesel talvel juurtele hädavajalikku kaitset.

Siiski õnneks saabus kauaoodatud kohev lumevaip just vahetult enne kõige karmimaid külmakraade. Kas sellest piisab, selgub kevadel.

Sealjuures tasub kevadel kannatust varuda vähemalt jaanipäevani ning hoida tagasi soovi mullas väljakaevamisi ja uurimistöid korraldada. Vastasel juhul võib mullas peidus olevaid kasvupungi vigastada ja taimest ikkagi ilma jääda. Ebaõnnestumistest ei tasu siiski heituda – olete saanud kogemuse võrra rikkamaks ja tänu tekkinud ruumile võimaluse katsetada midagi uut ja põnevat. Pealegi pole halba ilma heata: korralike talvede puuduse tõttu kontrolli alt väljunud kahjurite read saavad selleks korraks jälle vast harvendatud.

K V Foto: KUNNAR RÜSÜLAINEN / VALGAMAALANE

16 || HuNT || maa elu

Hunt –

kõige õnnetum metsloom Mattias tUrOVsKi keskkonnaeetik

H

allhundil (Canis lupus) on eesti ja teiste Euroopa rahvaste kultuuris kõigist metsloomadest kõige halvem maine. Juba keskajast ja varemgi on hunti müütides ja rahvajuttudes kujutatud ohtliku, kurja ja kõigiti inimesele kahjuliku loomana. Paraku ei ole meie kultuuripildis arusaam hundi iseloomust aja jooksul kuigivõrd muutunud, olgugi et hundiuurijad teavad huntidest praegu palju rohkem ning oskaksid hõlpsasti enamiku hundile omistatud halbadest omadustest kummutada. On ju tegemist väga seltsingulise, ustava ja truu loomaga, kes on inimese parima sõbra koera arhetüüp.

Ilmselt seisneb hundi ebapopulaarsuse peapõhjus selles, et ajalooliselt on hunt olnud inimesele alati konkurent. Olles oma ökosüsteemis tippastme kiskja, kütib hunt küllalt palju ulukeid. Olenevalt piirkonnast, aastaajast ning saagi arvukusest eelistab ta peamiselt kitsi ja metssigu, aga võimalusel ka suuremaid ulukeid, nagu põder, või väiksemaid, nagu jänes või metslinnud.

Hundid söövad palju ja reguleerivad seeläbi oma ökosüsteemi saakloomade arvukust otseselt ja üsna mõjukalt. Jahindusele on hunt niisiis otsene konkurent. Teine ja vast valusamgi valdkond, kus hunt inimtegevust mõjutab, on karjakasvatus, peamiselt lambakasvatus. Hunti on ikka ja alati nähtud tülitekitajana piirkondades, kus kasvatatakse lambaid.

Esimene probleemi lahendamise ettepanek on tavaliselt huntide küttimine tasemeni, kus nende karjakasvatajatele tehtav majanduslik kahju oleks marginaalne. Hundi etoloogiat ja ökoloogiat ning teisi majanduslikke ja sotsiaalseid alternatiive sellise otsuseni jõudmisel sageli ei arvestata.

Mõistmaks, miks huntide popu-

Juba keskajast ja varemgi on hunti müütides ja rahvajuttudes kujutatud ohtliku, kurja ja kõigiti inimesele kahjuliku loomana.

latsiooni viimine ökoloogiliselt kriitilise tasemeni ei ole parim lahendus ning võib pikas perspektiivis tuua karjakasvatajale hoopis suurema kahju, tuleb hundi eluviisi ja olemust natuke lähemalt seletada.

HUNT ON KARJALOOM Ökoloogiliselt hea tervise juures olev kari moodustub tavaliselt täiskasvanud isasest ja emasest loomast, nende täiskasvanud kolmest kuni kuuest järeltulijast ning keskmiselt ühest kuni kolmest noorloomast (Heptner, Naumov, 1998). Lisaks on täheldatud, et kui keskkond, see tähendab elupaiga suurus ning saagi rohkus seda võimaldab, võivad hundid moodustada ka nii-öelda kärgperesid, kus ühes karjas on kaks või kolm säärast perekonda (Paquet, Carbyn, 2003). Kuna tegemist on väga territoriaalse loomaga, kaitseb hunt oma territooriumi, mis jällegi olenevalt keskkonna võimalustest võib olla suurusjärgus 35–6200 ruutkilomeetrit (Heptner, Naumov, 1998). Hundi territoorium on reeglina püsiv paik, kust ära liigutakse suuremat sorti saaginappuse korral või kui mõni liige karjast lahkub. Hundi suur territoriaalsus tähendab sedagi, et naabruses olevaid karju välditakse ning naaberkarja hunt murtakse võimalusel alati maha. Üks peamisi hundi surma põhjuseid looduses on karjade konfliktid. Ühes 2003. aasta uurimuses (Mech, 2003) leiti, et Minnesota ja Denali rahvuspargi hundipopulatsioonide kõikidest surmadest moodustasid hinnanguliselt koguni kuni 65% huntide omavahelised kokkupõrked. See tähendab, et hea tervisega ökosüsteemis on hundi populatsioon suuresti isereguleeruv.

TOIDULAUD Hundi eelistatud toidulaua moodustab, nagu juba mainitud, keskmises suuruses uluk – metskits või -siga, võimaluse piirides kütitakse ka suure-

maid (põdrad) ning väiksemaid (väikeulukid ning uluklinnud) loomi. Jahti peavad hundid eelistatult karjas, kuid olenevalt saagi tüübist ja olukorrast ka üksi või kahekesi. Üldjuhul valib hunt saakloomaks kõige halvema tervisega ja seega kõige lihtsamini kättesaadava looma, täites seeläbi metsasanitari rolli. Samuti kütivad hundid loomalapsi, aga ka see on osa saaklooma populatsiooni arvukuse kontrollimisest ja tihti on saakloomadel kompensatoorsed mehhanismid, näiteks järgmisel aastal sünnivad põdral suurema tõenäosusega kaksikud. Lisaks sellele reguleerivad hundid väiksemate kiskjate arvukust oma ökosüsteemis (Heptner, Naumov, 1998).

Hea tervisega hundikari ei lahku võimalusel jahipidamiseks

oma territooriumilt, kuna suureneb tõenäosus kokku puutuda konkureeriva karjaga. Selline kari väldib ka inimest ja inimtegevust (Linnell, 2002).

Tartu Ülikoolis zoosemiootika alal magistriõppe läbinud ning praeguseks kolm aastat maailma tipp-hundispetsialistide käe all õppinud hundiuurija Laura Kiiroja räägib, et hunt väldib alati kokkupuudet inimesega, kui vähegi saab. Inimesele mureks võib hunt saada pigem siis, kui metsas on toidulaud jäänud napiks või kui hundikari on olude sunnil muutunud nii väikeseks, et suurtele metsloomadele on raske jahti pidada.

KAHELDAVAD LOOD Õudsed lood ja müüdid sellest, kuidas hundid vanal ajal inimesi murdsid, on meie kollektiivmällu sügava jälje jätnud, hoolimata sellest, et enamiku nende juttude tõepärasus on teadlaste silmis kaheldav (Busch, 2007; Linnell, 2002). Kiiroja räägib, et kuigi Euroopas ja ka Eestis on hundid minevikus harva inimesi rünnanud, ei kuulu inimene hundi saakloomade hulka ja tegelikult võib hunti kirjeldada kui põhjamaise looduse kõige aremat looma. „Võimalus sattuda hundi rünnaku ohvriks on kaduvväike. Kui võrrelda hunti teiste suurte kiskjatega, tuleb välja, et hunt on üks ohutumaid liike. Tänapäeval Eestis ja mujal Euroopas on inimestel pigem probleem lambakarja kallal käivate huntidega, mis ei ole märk mitte sellest, et hunte on liiga palju, vaid sellest, et

21. jaanuar 2016 lambakarjad pole korralikult kaitstud ja liiga jõuline huntide arvu reguleerimine inimese poolt ei lase tekkida tugevatel ja korralikult funktsioneerivatel karjadel.”

Tõsi, Keskkonnaagentuuri (KAUR) küttimisettepanekust ning suurkiskjate kaitse ja ohjamise korraldamise töörühma otsusest lähtudes peaks näiteks Saaremaale ja Hiiumaale jääma tänavu pärast küttimislubade realiseerimist 2–3 hunti kummagi saare kohta (Saarte Hääl, 2015). KAURi ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil on öelnud, et Eestis on kokku umbes 200 hunti. Arvestades, et 2014. aastal kütiti Eestis 38 looma, 2013. aastal 78 looma ning tänavu on hundi jahihooaja esimeses voorus väljastatud juba 74 hundi küttimise luba (Hiiu Leht, 2015), ollakse Eestis huntide arvukust piirates situatsioonis, kus igal aastal kütitakse kuni 40% kogu riigi hundipopulatsioonist. Nii ei olegi võimalik jätkusuutlike ning täie tervise juures olevate karjade moodustumine, kuna vastselt täiskasvanuks saanud loomad kütitakse lihtsalt ära ning kari pole võimeline loomuomaselt jahti pidama.

KUI VÕRRELDA HUNTI TEISTE SUURTE KISKJATEGA, TULEB VÄLJA, ET HUNT ON ÜKS OHUTUMAID LIIKE. Kui Hiiumaa näitel peaks kogu saare peale jääma alles vaid 2–3 looma, pole neil võimalik karja moodustada, rääkimata selle poolisoleeritud koosluse probleemidest hundi geneetilise mitmekesisusega. „Esiteks pole niivõrd minimaalsel hundipopulatsioonil ökosüsteemis tippkiskjana õieti mingit väärtust. Teiseks, selline otsus on minu arvates justkui retsept probleemsete huntide tekitamiseks, sest oht, et nad nüüd lambakarja kallale lähevad, on tunduvalt suurem kui arvukama hundikarja korral. Samuti suureneb tõenäosus, et nad hakkavad liigikaaslaste puudumisel paaritumishooajal hoopis koerte seast partnereid otsima,” sõnab Kiiroja.

Laura Kiiroja on läbinud kolmekuulise praktika Wolf Parkis Indiana osariigis Ameerika Ühendriikides, praegu töötab ta Saksamaal loomapargis huntide sotsialiseerimisprojektis ning plaanib peatselt alustada doktorantuuri huntide käitumise alal. Tal on olnud suurepärane võimalus olla huntidega otseses kontaktis. „Sotsialiseerides loomaaias elavaid hunte nende heaolu parandamise nimel, olen ma mitme hundiga soojadesse sõprussuhetesse astunud. Olen õppinud, et hunt

Foto: toM toWNSEND

on äärmiselt sotsiaalne ja intelligentne loom, kelle suhtlemisoskus on hämmastavalt hea. Nii nagu inimeselegi on huntide jaoks kõige tähtsam pere (teised hundid tema karjas): iga karjaliige on tähtis, karjaliikmete sidemed on ülimalt tugevad ning igaüht leinatakse kaotuse korral. Hundil on ökosüsteemis olulisem roll, kui me seni arvanud oleme. On tähtis teha avalikkuse hulgas teavitustööd, et tolerantsus hundi suhtes kasvaks ja kooseksisteerimine oleks konfliktivaba.”

KUIDAS REGULEERIDA HUNTIDE ARVUKUST Huntide arvukust ja käekäiku Eesti metsades võiks reguleerida hoopis mõistlikumalt, vältides olukordi, kus populatsioonid muutuvad nii väikeseks ja tükeldatuks, et loomadel pole võimalik oma eelistatud looduslikes tingimustes elada ning toitu tuleb hankida kust ja kuidas iganes. Üks probleem küttimise kõrval on metsade tükeldatus ning asjaolu, et loomad on pidevalt inimtegevuse mõju all.

Ideaalis on mets suuresti isereguleeruv kooslus ja vähemasti siinkirjutaja meelest poleks nii raske ette kujutada, et mingilgi määral praegusega võrreldes võiks Eesti metsahaldus liikuda selle põhimõtte suunas. Oleme ju siiski metsariik. Samuti võiks karjakasvatajaid koolitada ning neile kättesaadavaks teha modernsemaid ja nutikamaid viise oma karjamaade võsavillemite eest kaitsmiseks. Kiskjate repellendid, elektrikarjused või vilkuvate LED-tuledega spetsiaalsed aiapostid on head näited viimastel aastatel kasutusele võetud tehnikast, mis on selle inimkartliku uluki peletamisel reeglina väga efektiivsed.

Samuti on jätkuvalt hea viis lambakarja hundi eest kaitsta hankida paar karjakoera (Busch, 2007). Karjakoerad kasvatatakse varajasest kutsikapõlvest lambakarjaga ühes üles, lastes neil lammastega vermida, see tähendab karjakoer peab lambaid oma pereks ja kaitseb neid kõikvõimalike ohtude eest.

Põhimureks jääb siiski asjaolu, et kui hundikari ei funktsioneeri normaalselt ega saa elada rahus oma metsas ja pidada jahti seal elavatele saakloomadele, on paratamatu, et hundid on sunnitud vaatama kõhutäitmise eesmärgil inimasustusele lähemate huviobjektide suunas – lambakarjade poole.

Allikad • Busch, R. H. 2007. The Wolf Almanac: A Celebration of Wolves and Their World. Guilford: The Lyons Press.

• Heptner, V. G., Naumov, N. P. 1998. Mammals of the Soviet Union Vol. II Part 1a, SIRENIA AND CARNIVORA. Science Publishers, Inc. USA, lk 164– 270.

• Linnell, J. D. C. et al. 2002. The fear of wolves: A review of wolf attacks on humans. NINA. • Mech, L. D., Boitani, L. 2003.

Wolves: Behaviour, Ecology and Conservation. Univ. Of Chicago Press. USA. Lk 19–26.

• Paquet, P., Carbyn, L. W. 2003. „Gray wolf” Canis lupus and allies”, in Wild Mammals of North America: Biology, Management, and Conservation (Feldhamer, G. A. et al eds) JHU Press, lk 482–510.