Maa Elu 28. jaanuar 2016

KRISTJAN VEERIS: MINA METSANDUSINIMESENA OLEN VÄLJA MÕELNUD, KUIDAS METSAMEHE ELU LIHTSAMAKS TEHA.

SOOJA LEIBA

TUBLIT PAGARIT ISELOOMUSTAVAD HEA SÜDA, TUGEVAD KÄED JA TÄPNE SILMAMÕÕT.

MASINAMÜÜK MADALSEISUS

KÕIGE VÄHEM TUNNEVAD UUTE MASINATE VASTU HUVI PIIMATOOTJAD JA SEAKASVATAJAD, KES TEEVAD PRAEGU VAID KÕIGE HÄDAVAJALIKUMAID INVESTEERINGUID.

28. JAANUAR 2016 • NR 7 (35)

Talvehooaja raieõiguste enampakkumised numbrites

Timber.ee keskkonnas on raieõiguste enampakkumistel ostja leidnud Seda mahtu lõikaksid kolme kuu vältel, igapäevaselt tööd tehes 40 saemeest

Timber.ee abil on metsaomanike taskusse jõudnud

Metsamajandamiskava tellimisest parima hinna saavutamiseni ning raha laekumiseni on keskmiselt läinud 58 päeva

Timber.ee keskkonnas saavad enampakkumistel osaleda 120 Eesti parimat ja usaldusväärseimat metsafirmat, kelleni info raieõiguste müükidest jõuab

Müüdud raieõiguste keskmiseks tihumeetri hinnaks on Timber.ee abil kujunenud

kasvavat metsa

See on ~835 metsaveoauto täit ümarmaterjali.

Kui need veoautod rivistada üksteise järel maanteele, saaks 16km pikkuse autorongi

Kui ka Sina soovid enda kasvava metsa raieõigusele parimat hinda ning Timber AS garantiid tööde teostamisele, siis võta meiega ühendust!

Timber.ee-ga liitunud metsafirmad on esindatud kõigis Eesti maakondades

Timber AS-i abil saavad tööd 1500 metsaga otseselt või kaudselt seotud inimest

www.timber.ee Estonia pst 9, 10143 Tallinn

2 || meTSaNDuS || maa elu

foto: erakogu

28. jaanuar 2016

Päikesepaneelide kasutamine aitab kulusid kokku hoida.

SAAREMAA VÄIKETALU VESKI JAHVATAB PÄIKESEENERGIAGA

S

aaremaa Koplimäe talu investeeris 18 046 eurot päikesepaneelidesse, mille eeldatav aastane elektritoodang on 11,23 MWh ehk 46% talu vajadusest. Investeeringut toetas PRIA 5872 euroga. Roheline energia on abiks talu kiviveskile, kus jahvatatakse nii oma kui ka teistel saare mahepõldudel kasvatatud nisu-, rukki-, spelta- ja tatratooteid. „Oleme juba aastaid otsinud mooduseid, kuidas energiat vähem tarbida ning kulusid kokku hoida – päikesepaneelide kasutamine on hea variant nii kulude kokkuhoidmiseks kui ka ökoloogi-

lise jalajälje vähendamiseks,” ütles Koplimäe talu peremees Olev Müür.

Koplimäe talu on Saaremaal tegutsev isemajandav pereettevõte, kus tegeldakse mahepõllumajandusega alates tooraine kasvatamisest kuni valmistoodanguni. Ökoloogilisest kiviveskist saab traditsioonilist tervislikku jahu, mannat ja kliid. Talul on põllumaa, viljapuu- ja marjaaed, mis pakub piisavalt rõõmu turnimiseks ning õunu talvisteks naudinguteks. Talukohvikus pakutakse gruppidele toitlustamist ja õpitubade korraldamise võimalust. (ME)

METSA- JA PUIDUTÖÖSTUSE LIIDUL ON UUS JUHT

U

ue aasta alguses asus metsa- ja puidutööstuse liidu tegevjuhiks Henrik Välja, kes vahetas selles ametis välja Ott Otsmanni.

Tegevjuhi ametis peab Välja tähtsaks metsa- ja puidusektori väljapaistvuse suurendamist. „Metsa- ja puidusektor on üks olulisemaid majandusharusid Eestis, millel on suur potentsiaal nii sisemajanduse kui ka ekspordi arendamisel, andes üle 5 protsendi Eesti SKTst ning pakkudes tööd enam kui 35 000 inimesele. Paraku on nii metsanduse kui tööstuse puhul tegemist valdkondadega, mis linnastumise tõttu

meie igapäevasest elust aina kaugenevad. Sellest tulenevalt tekib nende kohta tihti eksiarvamusi,” ütles Välja ametisse astumisel. „Ometigi on puidutööstus viimasel ajal teinud suuri investeeringuid ja tulevikule vaadatakse positiivse pilguga. Tegemist on väga stabiilse tööstusharuga, millel on Eestis pikad traditsioonid ja millel on kindlasti ka tuleviku majanduses oluline roll,” kirjeldas Välja. „Noorte seas on vaja teadlikkust valdkonnast tõsta, et enam andekaid noori leiaks oma väljakutseid just metsa- ja puidutööstusest.” (ME)

Metsamajandajast pärnakas Kristjan Veeris teab omast käest, kui palju on metsamehel kesk laasi kasu spetsiaalse foto: urmas luik / pärnu postimees metsandustarkvaraga varustatud nutivahendist.

Moodne metsa majandab me tarkvara abil anu villmann Pärnu Postimees

I

ga korilane teab, et metsa minnes on tark mobiiltelefon igaks juhuks kaasa võtta.

Laante vahele on nutivahendiga aina rohkem asja metsameestelgi, kuna metsandustarkvaraga nutiseade on kujunemas neile asendamatuks tööriistaks.

Pärnakas Kristjan Veerise ettevõte OÜ ForestSoft arendab iOS-telefonile ja tahvelarvutile metsanduslikku tarkvara, mille abil saab kasvõi keset paksu põlismetsa vaadata ja edastada metsa andmeid ning neid jooksvalt muuta.

Kui internet kaob, ja seda

juhtub metsas tihti, siis ei jää töö seisma, kuna rakendus eMets hoiab andmed ka leviaugus peos nähtaval.

HALDAB JA SALVESTAB Metsandustarkvara on Kristjan koos venna Martin Veerisega arendanud hobi korras juba üle tosina aasta, ForestSoftiga on vennad turul kolmandat aastat.

Esimese, ainult lauaarvutile mõeldud programmiga võrreldes on süsteem kõvasti edasi arenenud, sest aja jooksul on ju muutunud tehnoloogiagi ning suur osa andmetöötlusest kolinud laualt pihku.

Keskset lauaarvutile mõeldud programmi toetavad tänaseks mobiilsetele seadmetele mõeldud tooted. „Mina metsandusala ini-

mesena olen välja mõelnud, kuidas metsamehe elu lihtsamaks teha ja koos Martiniga oleme nuputanud ja pannud tööle sobivad tehnilised lahendused,” räägib Kristjan.

LAANTE VAHELE ON NUTIVAHENDIGA AINA ROHKEM ASJA METSAMEESTELGI, KUNA METSANDUSTARKVARAGA NUTISEADE ON KUJUNEMAS NEILE ASENDAMATUKS TÖÖRIISTAKS. Luua metsanduskooli ja Eesti Maaülikooli metsamajanduse erialal lõpetanuna teab Kristjan omast käest, kui palju ajalist võitu nuti-

vahendirakendus reaalselt annab. „Metsanduses tuleb meeletus koguses andmeid hallata – alates puu kõrgusest ja vanusest kuni planeeritavate tegevusteni välja. Meie eesmärk mobiilset rakendust luues oligi see, et andmete sisestamine ja muutmine metsas saaks tehtud ühe korraga ning et muudetud andmeid oleks võimalik kohe kontorilaua taga kasutada,” seletab ta.

Kui varem läks metsamees metsa, võttis ta kaasa paberil ortofoto ja takseerkirjelduse ning kontorisse jõudes hakkas paberilt numbreid arvutisse sisestama.

Praeguses nutirakenduses e-Mets saab valida lisaks ortofotole veel paljusid muid kaardikihte ning hallata oma metsaandmeid vaadatuna otse neilt.

Paberit pole enam vaja,

maa elu || meTSaNDuS || 3

28. jaanuar 2016

METSANDUSÄPP NORDIC FOREST

V

ahetult enne jõule paiskasid pärnakad AppStore’i müüki metsandushuvilistele mõeldud äpi Nordic Forest.

Rakenduse ühe autori Martin Veerise sõnutsi on tegemist lihtsa äpiga, mida kannatab kasutada üle maailma. „Kasutaja saab rakenduses joonistada oma kinnistule või huvipakkuvale alale kaar-

di. Igale maatükile joonistatakse oma piirid, millele arvutatakse automaatselt pindala. Metsatükkidele saab lisada puude kirjeldused ja arvu-

tada nende ligikaudse tagavara. Sisestatud andmeid on võimalik vaadata koondis ja lihtsalt saata edasi näiteks e-posti teel või välja printida,” kirjeldab Kristjan Veeris.

Tema sõnul ei ole ühtegi teist nii kasutajasõbralikku ja mugavat rakendust, mis võimaldaks näiteks kiiresti välja arvutada heinamaa pindala või metsatuka tihumeetrid.

KOMMENTAARID

mees tsa peaasi on hoida seadmetel aku laetuna.

ForestSoftil on kliente üle Eesti, nende seast leiab eraisikutest metsaomanikke ja ka suuremaid metsandusettevõtteid. „Üldjoontes pakume kõigile tarkvaralahendusi ja tugiteenuseid, ent metsaomanike ootused ei ole alati ühesugused: kes tahab lihtsalt metsa hallata, kes seda kasvata-

METSANDUSÕPILASTELE HARJUTAMISEKS Luua metsanduskool ja ForestSofti vahel mullu sõlmitud koostöölepe näeb ette metsandustarkvara kasutamist õppetöös.

Peame oluliseks pakkuda õpilastele alternatiivseid tarkvaralahendusi, et õppida turvalises keskkonnas metsade majandamist, raietööde korraldamist ja autovedude organiseerimist. Õpilased, kes ForestSofti loodud tarkvara õppetöös kasutavad, on tulevased metsanduse spetsialistid, kes pärast kooli lõpetamist saavad tööd metsakorraldajate, praakerite ja metsameistritena.

Tenek Mäekivi Luua metsanduskooli metsanduse kutseõpetaja

ABIKS IGAPÄEVATÖÖS Toftani Metsandus tegi ForestSofti algupärase metsandustarkvara versiooniga tutvust neli aastat tagasi, ent siis see meil veel praktilist kasutamist ei leidnud.

Tõsisem töö algas tarkvara kallal pooleteise aasta eest, kui hakkasime koos arendajaga välja mõtlema konkreetselt Toftani Metsandusele igapäevatööks tarvilikku lahendust. Arendustöö hõlmas raportite süsteemi ja metsade aastase juurdekasvu arvutamise funktsionaalsuse täiendamist.

Oleme tahtnud jõuda ka selleni, et saaksime programmi kaudu jälgida reaalajas laoseise tööobjektidel, raielangil ja tee ääres. Siin on abiks Androidil töötav rakendus, mis võimaldab

harvesteril ja väljavedajal saata andmeid lattu, kust transportija need siis omakorda maha kannab. Praegu on veel pooleli süsteemi liidestamine e-veoselehega.

Andmete kiireks ja sujuvaks muutmiseks andmebaasis on suureks abiks iOSis toimiv eMets. Selle rakenduse abil saab looduses olles telefonis või tahvelarvutis vaadata ja muuta mugavalt eraldiste piire või kõikvõimalikke takseerandmeid endale meelepärasel taustal, olgu selleks siis ortofoto või põhikaart, ning lisada seirepunkte või salvestada enda liikumisteekonda.

da ja analüüsida, milline võiks see olla viie või kümne aasta pärast. Paljudel on kasutusel mitu tarkvara ning siis tuleb süsteeme seadistada koos töötama ja programme tuleb ka ajaga kaasaskäimiseks jooksvalt arendada,” selgitab Martin.

saab metsaandmeid või eraldiste piire metsas olles jooksvalt parandada ning kõik uuendused on hetkega kättesaadavad sellele, kes istub kümnete kilomeetrite kaugusel kontoris.

See tähendab, et mitmepäevase välitöö ajal ei pea metsasolijalt värskeid andmeid päevi ootama, vaid ülevaade on kontoritöötajal kohe olemas.

meid. Seda toetavad metsaandmete haldamise äpp eMets ja laomooduli äpp, mille kaudu saab ülevaate tööde seisukorrast metsas. „Usun, et mobiilne pool on meil samuti üsna konkurentsivõimeline,” märgib Kristjan.

Martin, kes on aastate jooksul olnud osaline ka mitmete muude äppide loomises, ütleb, et teiste valdkondadega võrreldes on metsandus kindlasti üks keerulisemaid.

Põhjuseks on tõik, et tegemist on äärmiselt riigispetsiifilise alaga. Nii geograafiline asukoht kui ka seadused defineerivad metsa kasvamise ja arvutuste loogika väga täpselt. Naabritel on küll sarnast metsa, ent kui detailseks minna, on metsad ikkagi piisavalt erinevad.

See tähendab paraku, et Eestis toimiv metsamajandusja haldustarkvara ei sobi otseseks kasutamiseks Lätis ja Soomes, kõnelemata kaugematest kohtadest. „Kuna oleme oma programmi ajanud piisavalt peeneks ja asukohapõhiseks, oleme sellega lõiganud endal eksporditagalat kõvasti ära,” möönab Kristjan. „Aga selle eest saab Eestis kõik ära teha,” muigab Martin.

MÕELDUD EESTI METSALE Osa ForestSofti metsanduslikust andmetöötlusprogrammist FIS (Forest Information System), mis on töövahendiks metsade haldamisel ja korraldamisel, on töötatud välja maaülikooli abiga.

Programm lubab koostada paari klõpsuga paljusid eri aruandeid, nagu näiteks metsamajandamiskava või metsateatist, ning pidada kinnistul toimuvatest töödest laoarvestust.

FISis saab hoida nii palju kinnistuid, kui omanikul on.

Iga kinnistu taha talletatakse programmis hulk andmeid: mis konkreetselt sel metsalapil kasvab, kaardid ja kirjeldused ja kõik muu tarvilik, mis võimaldab metsaomanikul või korraldajal majandustegevust planeerida.

Kristjani kirjeldust mööda

KUI VAREM LÄKS METSAMEES METSA, VÕTTIS TA KAASA PABERIL ORTOFOTO JA TAKSEERKIRJELDUSE NING KONTORISSE JÕUDES HAKKAS PABERILT NUMBREID ARVUTISSE SISESTAMA. ForestSoft pole küll ainuke kodumaist päritolu metsandustarkvara pakkuja Eesti turul, ent teistest taolistest eristab ForestSofti see, et firma pakub ühte kompaktseimat lahendust: ühes lauaarvuti programmis saab muuta nii kaardi- kui ka numbriand-

Kristjan Kund Toftani Metsanduse OÜ metsandusjuht

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

RÕHK PÕLLUMAJANDUSELE

J

aanuarist juunini 2018. aastal on Eesti kord olla Euroopa Liidu eesistujariik, kes vastutab Euroopa Liidu Nõukogu töö korraldamise eest. Eesti jaoks on see esimene sellelaadne katsumus.

Kel huvi Eesti seniste ettevalmistuste ja plaanide vastu eesistumiseks, tasub minna riigikantselei kodulehele. Kaks ametiaega Euroopa Komisjoni asepresidendina tegutsenud Siim Kallas on juba jõudnud Eesti ettevalmistusi kritiseerida, öeldes, et sisulist programmi meil eesistumiseks polegi. Kallas pakkus omalt poolt välja üleeuroopalise maksudebati algatamise, et kaotada sarnaselt Eestiga ka mujal ettevõtte tulumaks.

Aga juba on ka Kallasele tekkinud oponendid, kelle arvates pole üleeuroopalise maksudebati algatamine kuigi perspektiivikas. Olen ise sama meelt. Põhjus on lihtne: maksuerisuste kaotamine ei sõltu mitte niivõrd Euroopa Liidust, kuivõrd riikide enda tahtest.

Maa Elu teeb Eesti valitsusele ettepaneku keskenduda eesistumisel hoopis põllumeestele. Võtta eesmärgiks kaotada Euroopa Liidu erinev suhtumine eri riikide põllumeeste toetamisse, et lõpuks ometi ka Eesti põllumees oleks näiteks Prantsusmaa või Saksamaa põllumehega võrreldes võrdses seisus. Turg, kus tegutsetakse, on ju üks. Aga turuosaliste võimalused sellel turul tegutseda erinevad.

Ja mis peamine: sellise võrdsuse kehtestamine on otseselt Euroopa Liidu pärusmaa ega sõltu üksikute riikide tahtest.

Muide, just seda käisid Eesti põllumehed septembris Toompeal nõudmas.

Eesti on juba kaksteist aastat kuulunud Euroopa Liitu, aga Euroopas suhtutakse meisse vähemalt põllumajanduse vallas ikka veel kui üleminekumaasse.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov Küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee, telefon 739 0390 Müügijuht Jane Barbo jane.barbo@ajaleht.ee, telefon 526 3578 Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || kalur || maa elu

28. jaanuar 2016

Urmas Margus – kutseline kalur, võrgumeister ja ausambapüstitaja toomas šalda

maaelu@ajaleht.ee

ärnus Raekülas Kalevi puiesteel võrgupoodi pidav Urmas Margus on tegus mees: tänaseks pool sajandit on ta olnud professionaalne kalur, tema tehtud mõrrad ja võrgud on hinnas nii Eestis kui kaugemalgi, tema eestvõttel on valminud mitu ausammast, neist tuntuim Vallikääru viidikate massi lise suremisega seoses püstitatu.

Kalapüügipisik nakatas väikese Urmase poisikesepõlves, mil onu ta merele kaasa võttis. „Aerud olid mitu korda pikemad kui mina ja hirmrasked, peopesad olid peagi villis,” meenutab ta. Aga mõningatest ebameeldivustest hoolimata kasvas temast mees, kelle kogu elu on olnud nii või teisiti seotud kalapüügiga.

1966. aastal läks Margus kalamajandisse kaluriks, vahele tuli Nõukogude armee, mis viis meie loo peategelase Egiptusesse, aga eluga ja tervelt koju naastes jätkas ta rahumeelset kaluritööd. „Palka maksti ikka püütud koguse pealt. Nõukogude võimu ajal küll aeti tööle, aga muret oli vähem – said kala, said raha.

HIND MUUTUB TUNDIDEGA Praegu on kutseline kalur iseenda peremees, aga töö ei piirdu vaid püügiga: lisanduvad realiseerimine, materjalide hankimine, sajale ametkonnale aruandmine. Hind oli kindel – püüad palju püüad, saad kilost ikka sama hinna.

PRAEGU ON MERELE MINNES ÜKS HIND, TULED TAGASI, HOOPIS TEINE JA REEGLINA VÄIKSEM. Praegu on merele minnes üks hind, tuled tagasi, hoopis teine ja reeglina väiksem.

Kui kala on vähe, on hind normaalne, kui tuleb rohkem, ütleb kokkuostja, et hind on selline, müü või jäta omale. Ja

kokkuostjad pakuvad millegipärast kõik ühte ja sama hinda …

Möödunud kevadel oli korralik ahvenasaak, püüdsin koos paarimeestega 30 tonni, aga arvestatavat tasu ei saanud, sest mida rohkem kaupa, seda odavam hind, tekkis ülepakkumine. Tavaline oli 1,50 kuni kolm eurot, siis langetati kokkuostuhind 30 sendile. Mina teen tööd, kannan kulusid, kalavaru kahaneb ja siis saan 30 senti kilost. Sügisel oli vimmaga sama lugu. Pean sama summa eest mitu korda rohkem rügama,” kirjeldab Urmas Margus kutselise kaluri argipäeva.

Seda varia nti, et kala püüdja lt o tse ta rbijale müüa, enam sisuliselt ei eksisteeri. „Otsemüüki jääb järjest vähemaks. Kai ääres käivad ainu l t v a n a k e s e d . Tu leb, ühes käes kepp, teises sendid, ja ütleb mulle, eakale mehele, et kuule, poja, anna mulle paar särge või nurgu.

Panen kalakasti kai peale ja lasen tal tasuta valida nii palju, kui ise soovib. Ostujõulisel rahval on lihtsam tuua marketist forelli- või lõhefileed. See hakkab küll paljusid ära tüütama, aga kai äärde ostma tulla ja pärast ise kala puhastama hakata ei viitsita. Kevadel veel esimest jääräime tahetakse.

Seda ei tohi inimese söögikalana müüa, aga loomatoiduna võib,” ütleb Margus, teeb silmad suureks ja vaikib kõnekalt.

Kutselistel kaluritel on palju teemasid, milles neil on ametnike omast teistsugune arusaam. „Kõik ametnikud räägivad, et koha ja ahven on punase laterna tsoonis ehk et varud on viletsas seisus, püüki tuleb piirata. Kehtestati kudemisaegne kohapüügikeeld.

Urmas Margus tõdeb, et kutselistel kaluritel on palju teemasid, milles neil on ametnike omast teistsugune arusaam. foto: toomas šalda

maa elu || kalur || 5

28. jaanuar 2016 Ühelt poolt õige, aga mõrrameestel on see põhiline kohapüügi aeg.

Pä rast kudem ist koha mõrda ei lähe. Korralikku saaki saavad landimehed, mitte kutselised kalurid. Ja kui kohavarud tänu kudemisaegsele püügikeelule kasvavad, läheb hind ka alla, ülepakkumisega pole jälle mõtet püüda. Ise ma seda eriti ei poolda, aga üks variant oleks kohapüüki limiteerida nagu räime puhul. Näiteks pool tonni koha mõrra kohta,” üritab Margus kirikut keset küla nihutada.

SURVE KALAVARUDELE KASVAB Kõik teavad, et kutseliste kalurite ja harrastuspüüdjate huvid on sageli vastandlikud ja Urmas Margus on siinkohal avameelne: „Riik on kuri oma kalavarude peale. Pärnu lahes on kutselistele kaluritele väljastatud 244 püügiluba, harrastuspüüdjaid on kogu Eestis umbes 300 000, kellest enamus käib ka siin püüdmas. Kes nüüd rohkem kahju teeb?

Sea ljuures harrastajate arv ja surve kalavarudele kasvab. Harrastuspüüdjaid kontrolli alla saada ei suudeta, aga kurjategijad oleme meie, piirangud tehakse meile. Samas on landiga püüdmine kalale palju hullem. Landil on kolm kolmeharulist konksu. Kala läheb lanti ründama ja kui konksud talle ka suhu kinni ei hakka, kahjustavad need teda kõhu alt, küljelt või seljalt.

Kui alamõõduline kala visataksegi tagasi, siis ega temast õiget elulooma enam pole.

Olen teinud ettepaneku, et võiks lubada kasutada ühe konksuga ilma kidata lanti, nii ei lõhuks kalal vähemalt lõuga ära. Ja ega neid alamõõdulisi kalu tegelikkuses just palju tagasi ei visata. Kalakaitse mehed on ise rääkinud, et kui neid nähakse, on korraga

meri hulpivaid alamõõdulisi kalu täis ja keegi ei tea, kelle omad need on.

Paraku ei ole meil populaarne püüda nii, nagu välismaal paljud teevad: püüavad ja lasevad lahti. See oleks õige harrastamine.” Ise on Margus viis aastakümmet nii hakkama saanud, et inspektoritega pole tal tõsisemaid probleeme olnud – see on omaette saavutus.

LÄTTI MÜÜDUD KALA EI LÄHE KIRJA Harrastuspüüdjad kala kokkuostjale müüa ei tohi, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. „Moodustatakse näiteks kümnemeheline punt, kellest ühe nimel ostetakse kümne võrgu püügiluba ja püütu realiseeritakse selle ühe kaudu. Ma usun, et keskkonnainspektsioon teab väga hästi, kes harrastajate püütud kala realiseerimisega tegelevad, aga käed jäävad lühikeseks.

LANDIL ON KOLM KOLMEHARULIST KONKSU. KALA LÄHEB LANTI RÜNDAMA JA KUI KONKSUD TALLE KA SUHU KINNI EI HAKKA, KAHJUSTAVAD NEED TEDA KÕHU ALT, KÜLJELT VÕI SELJALT. Lõunanaabrid rendivad mingi talu, elavad seal jäätulekust kuni -minekuni, püüavad ahvenat ja kui paras ports käes, sõidab üks mees Lätti realiseerima ja tuleb tagasi uue koorma järgi. See ei lähe kuhugi kirja.”

Urmas Margus ise võõrandas oma võrgupüügiõigused hiljuti, alles on 18 mõrra püügiõigus, mida on tema sõnul rohkem, kui ühele mehele vaja. „Las nooremad mehed tegelevad jääaluse võrgupüügiga, olen ise külmetanud piisavalt,” kostab ta, „mõnel on ainult kümne võrgu luba ja imestan, kuidas nad sellega ära elavad. Kui tahad ära elada, peab olema 20–30 võrku, vähemaga lihtsalt pead seadusi rikkuma.”

Kui kutselisi kalureid on ikkagi suhteliselt palju, siis hoopis haruldasem on Urmas Marguse teine leivateenimise viis: tal on Pärnus Kalevi puies-

teel võrgupood ja töökoda.

Poes pakub ta võrgumaterjali ja kutselistele kaluritele mõeldud tarvikuid.

Tellimise peale teeb ta ise mõrdasid ja võrke. „Poisikesena tasapisi õppisin vanemate meeste kõrvalt. Nõukogude ajal tegin enda jaoks, aga riigikorra muutudes lisandus hulk uusi kalureid, kes oskasid ainult mõrrast kalu välja võtta. Siis hakkasin müügiks ka tegema, nii mõrdu kui ka võrkusid.

KOGEMUSED ON TÄHTSAD Olen teinud Peipsile, Võrtsjärvele, Venemaale, isegi Kasahstani on viis mõrda läinud. Mul on oma nipid, mis jäävad ärisaladuseks. On püütud järele teha, aga ei õnnestu – välja näeb sarnane, aga ei püüa.”

Kõik nõuab teadmisi ja kogemusi: mõrra lina, nöörid, tinanöörid, raamid, alla valatud raskused, ankrud – materjalist oleneb väga palju. Käsitsi mõrdade ja võrkude tegemist käib ta Salatsis lõunanaabritelegi õpetamas.

Parimatel aastatel on Margusel kaubaks läinud üle kahekümne mõrra. Üks mõrd maksab umbes 5000 eurot ja selle tegemine võtab hea jupi aega. „Mul on kaluri uni: kolme-nelja paiku ärkan, siis nokitsen vaikselt.” Põhimõtteliselt teeb ta ainult lõpuni valmis mõrdu, sest nii saab ta ka vastutada. „Hakkan tegema siis, kui tellimus tuleb ja ainult lepinguga. Muidu teen valmis ja siis ei tahagi.” Võrke on mees teinud igat sorti ja neidki enamasti tellimuse peale. Lattu varuks teeb ta ainult kindla peale minevat kaupa.

Niinimetatud Hiina võrkude kohta ütleb Margus konkreetselt, et need on salapüüdjate kraam, mille omanikul pole kahju, kui kalakaitse need tihedasilmalised võrgud püügilt eemaldab ja konfiskeerib. „Ise pole nendega püüdnud. Kahjuks kasutavad neid ka mõned kutselised kalurid, kõik ei ole päris ausad mehed. Ühel saarel on näiteks täitsa oma kalapüügiseadused ...”

Võrgupoe ärilise poole kohta ütleb omanik, et nälga ei sure ega rikkaks ei saa, aga vähemalt on tegevust. „Kogu Eestist käiakse – põhjarannikult, Peipsi äärest, Soomest palju, Lätist. Masinaga toodetud võrgud ei ole käsitsi tehtutega kvaliteedilt võrreldavad, kutselised neid eriti ei kasuta.”

Urmas Marguse koduaias asub tema enda kätetööna valminud skulptuur „Kalamaffia ministrinna”. foto: mailiis ollino / pärnu postimees

URMAS MARGUS KALAVAENAJA TIITLIST JA SKULPTUURIDEST

U

rmas Margus tegi aasta kalavaenulikema teo väljaselgitamisega algust 2011. aastal. Esimese sellekohase tiitli omistas ta Pärnu linnavalitsusele ning Vallikääru ja -kraavi uuendajatele.

Tiitliga käib kaasas suureformaadiline raamitud foto puitskulptuurist, mis kujutab ahingu otsa torgatud kalaskeletti. Marguse selgituse järgi annab ta tiitli üksikisikule, isikute grupile, organisatsioonile või institutsioonile, kes kõnealusel aastal paistis silma teoga või tegematajätmisega, mis põhjustas või soodustas kalade, nende elukeskkonna või kalavaru olukorra halvenemist. Linnavalitsus ei pidanud tiitli saamist õigustatuks. „Kalavaenaja 2015 tiit-

li saab keskkonnaministeerium Pärnu sadama laevatee süvendamisloa andmise eest, süvenemata süvendamise tagajärgedesse. Tekkinud heljum kahjustab oluliselt koha, ahvena ja räime kudemisalasid ja teisi merepõhjas elavaid elusolendeid ja taimi,” põhjendab Urmas Margus otsust.

2010. aastal, pärast seda, kui Pärnu vallikraavis olid hukkunud tuhanded viidikad, kinkis ta linnale dolomiidist tahutud kalapea, mille autor on Rait Pärg ja mis vallikraavi lähedusse paigaldatuna sai nimeks „Vallikraavivaht”.

2013. aastal püstitas Margus, nüüd juba koduhoovi, tammepuust enam kui kahemeetrise kaheosalise skulptuuri, mis kujutab ahvenat ja rotti ning mis aitab mä-

letada Raeküla rannakalureid. Sellegi kuju autor on Rait Pärg.

Marguse koduhoovi kaunistab ka puidust tool, mis meenutab Pärnu endiste linnapeade Mart Viisitamme ja Toomas Kivimägi toolilugu ehk seda, et Kivimägi ei soovinud istuda toolil, mida pruukis Viisitamm, ja tõstis selle ukse taha.

Marguse koduaias on veel skulptuur „Kalamaffia ministrinna”. „Üks naissoost keskkonnaminister pitsitas isuga kutselisi kalureid, et teha ruumi harrastajatele, need on ju potentsiaalsed valijad, neid on palju. Nii selle kui ka Kivimägi tooli tegin valmis oma kätega, et keegi ei saaks skulptoritele midagi ette heita ja oma aeda võin panna, mida tahan,” selgitab Margus.

6 || JÄÄTmemaJaNDuS || maa elu

28. jaanuar 2016

Meretagune Kihnu võttis jäätmemajanduses oma kursi silvia paluoja Pärnu Postimees

uigi Kihnut katab lumekaardi järgi kõige paksem valge vaip, on teed hoolikalt lahti lükatud, sest see kohustus on kohalikul Kihnu Majanduse osaühingul, mis korraldab ligi 16 ruutkilomeetri suurusel saarel ka jäätmemajandust.

Jäätmemajanduse korraldamine on Kihnu Majanduse OÜ üks kohustusi, ülejäänud on loomade pidamine maahoolduse eesmärgil, kohalikele traktoriteenuste osutamine heina- ja põllutöödel, teede hooldamine, ehitamine, autoremont, saeves-

ki haldamine ja Alexela tankla kohapealseks abi- ja kontaktisikuks olemine.

Jäätmejaam jääb saare idaserva Lemsi külla ja täidab konteineritega õue omaaegse Pärnu Kaluri kolhoosi karjalaudast ja meiereist ümber ehitatatud tehnokeskuses. Üks suurt kilekotti tariv mees avab taara vastuvõtu ukse, selle taga on automaat, mis otsustab, kas triipkood on loetav ja keskkonnateadlikule kodanikule on võimalik 10 senti tükist välja arvestada.

SUVEL LÄHEB PALAVAKS „See on meil siin väga hea võimalus tühjad pudelid ära tuua ja sularaha saab kontorist kohe ka tšeki vastu, ega meil peale postkontori kadumist muud võimalust raha saada tulevast kuust siin polegi,” teatab taaratagastaja tuima masinat „söötes”.

Taaraautomaadi küljes ripub teibiga kinnitatud A4 mõõdus paber, millele on suurte tähtedega sinise pliiatsiga kirjutatud palve lugupeetud klientidele, et nad viiksid tühjad kilekotid, pappkastid, maksumärgita pudelid õue konteinerisse.

Kihnu Majanduse OÜ jäätmejaama operaator Leili Saare laob kontoritoas taaratagastajale automaadi trükitud tšeki järgi eurod peo peale ja räägib, et temal läheb seda tööd tehes 14. aasta ja osaühingus 11. aasta. Taaraautomaat saadi peaaegu samal ajal ja see ongi ainus koht, kus 700 elanikuga saarel klaas-, plastja muud taarat vastu võetakse, sest ükski pood Kihnus sellega ei tegele. „Talvel on meil rahulik, aga suvel läheb palavaks, taaraga on siis nii, et siin on järjekorrad, 4000–5000 ühikut purki-

pudelit tuleb ikka päevas ära, õlu on põhiline, mida juuakse,” teab Leili Saare oma kogemusest, mis turismihooajaga kaasneb.

TALVEL ON MEIL RAHULIK, AGA SUVEL LÄHEB PALAVAKS, TAARAGA ON SIIS NII, ET SIIN ON JÄRJEKORRAD. „Suvel on prügi kõvasti, aga peab ütlema, et need Kihnu maessakad, kes suvel siia tulevad, on väga teadlikud, nendel on kõik sorteeritud juba, need on kuskilt õppust saanud,” kiidab ta mandriinimesi, kelle kohta kihnu keeles maessakad öeldakse.

Klaastaara sõidab talvel ja suvel saarelt Pärnusse, Kihnu

Majanduse OÜ viib selle Pärnusse, kuhu Munalaiu sadama kaudu ja mereteed juurde mõõtes on ligi 100 kilomeetrit.

LOGISTILINE ERIPÄRA Seda, et suvel suureneb pakendijäätmete hulk talvega võrreldes saarel mitu korda, kinnitab ka Kihnu Majanduse OÜ tegevjuht Paal Põlluste. Panditaaraga on aga nii, et osaühing peab tooma Pärnust tühje kaste juurde, et taara vastuvõtuga tegeleda. Kohalikelt ettevõtjatelt, kes toovad kaupa kastidega, ostab osaühing samuti taarakastid ära, sordib neisse Saku ja A. le Coqi taara ning veab Pärnusse nende joogitootjate lattu. „Taara on selline mure, et suvekuudel tuleb seda iga nädal viia Pärnusse, sest turistid toovad jooke endaga suures kogu-

maa elu || JÄÄTmemaJaNDuS || 7

28. jaanuar 2016 „Selline logistiline eripära on segaolmejäätmetega, kuigi vahel saame kasutada autot selleks, et tühisõidu tegemise asemel saab sellega tuua Kihnu mõnda muud kaupa,” täpsustab Põlluste.

VÕIMALUS KODUUKSE ALL Kihnu valla jäätmehoolduseeskirja sõnastuses on eesmärk säilitada puhas ja tervislik elukeskkond, vähendada jäätmete kogust ning soodustada nende taaskasutust. Selle eesmärgi nimel on jäätmejaama paigaldatud presskonteiner segaolmejäätmete kogumiseks, mahutid ja seadmed taaskasutatavate jäätmete kogumiseks ja nende mahu vähendamiseks ning kompostimisväljak aia- ja haljastusjäätmete kompostimiseks. Kogumispunkti saab

tuua ohtlikud jäätmed, probleemtooted ja suurjäätmed, mille veab ära spetsiaalne Tallinnast saabuv auto paar korda aastas. Ainus, mida tehnokeskuse juurde jäätmejaama tuua ei saa, on eterniit. Meretagune elu sõltub navigatsioonist, tõsi, uue jääklassiga praamlaeva liinile tuleku järel pole „jääaeg” nii pikk nagu varem, sest alus murrab ennast Kihnu väinas läbi ka 40sentimeetrisest jääst. „Kihnus sellisel klassikalisel viisil korraldatud jäätmevedu ei läinud käima, nagu mandri peal on, et igaüks peab prügiveofirmaga lepingu tegema ja kord kuus käib auto konteinereid tühjendamas, sellepärast oleme asja natukene leebemalt võtnud,” selgitab Põlluste merelise saarvalla eripära.

Eripära on seegi, et kuigi teenuste hinnakirjas on ka segaolmejäätmete ja pakendite vastuvõtmine koos äraveoga kliendi kodust, eelistavad kihnlased isetoomise varianti. „Jäätmemajanduse korraldamise, teede hooldamise, ehitamise, põlluharimise ja karjakasvatusega tegelemine on üks äraelamise vorm saare peal,” nendib Paal Põlluste, ettevõtja ja Kihnu vallavolikogu esimees, rääkides osaühingust, mis annab aasta läbi mitmekesist tööd keskmiselt seitsmele kohalikule.

KIHNU MAJANDUSE OÜ • • •

• • • • • •

•

Asutati 17. jaanuaril 2006 Kihnu valla ettevõttena.

Laiendati osakapitali kohalike elanike abil. Täna osanikke 50 isikut.

Korraldab saarel jäätmete käitlemist ja mandrile vedu, teeb ehitus- ja remonditöid, harib omi ja eraisikute põlde, hooldab riigi- ja vallateid, kasvatab lihaveiseid ja lambaid kui rannamaastike traditsioonilisi korrashoidjaid.

Hooldatava maa hulk 380 hektarit.

Hooldab Kihnu sadamas Alexela automaattanklat.

Osaühingu tegevjuht on Paal Põlluste.

Töötajaid on aasta läbi keskmiselt seitse.

Kihnu valla osalus on 16,67 protsenti.

Osanike ringis on tuntumatest inimestest näiteks Annely Akkermann, Andres Pree, Runo Ruubel, Mare Mätas, Arvo Saare.

Tehnokeskus ja jäätmejaam asuvad Lemsi külas, tegevuseks vajalikud hooned on ümber ehitatud kolhoosi karjalaudast ja meiereist.

Andmed: Maa Elu

Kihnlased saavad tuua segaolme- ja muud jäätmed Lemsi külla jäätmejaama, mille tööd korraldab Kihnu Majanduse OÜ, mille juhataja Paal Põlluste peab nõu jäätmejaama operaatori Leili Saarega.

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

foto: elmo riig / sakala

ses ka mandrilt kaasa,” möönab Põlluste.

Muude jäätmete vedu toimub harvemini, korda kakskolm aasta sees. Paber ja pappkastid pressitakse pakkideks, segaolmejäätmed surutakse samuti konteinerisse nii kokku, et seda mahub sinna päris hulga ja jäätmekäitlusfirma Keskkonnateenused logoga autot näevad kihnlased mõne korra aasta sees. Siis, kui auto tuleb tühjalt saarele, võtab sealt presskonteineri peale, teeb selle Paikre prügilas tühjaks ja sõidutab tagasi.

1000 HEKTARI KOHTA 1,5 METSSIGA

R

iiklik loomatauditõrje komisjon otsustas eelmisel nädalal toetada keskkonnaameti ettepanekut viia taudi leviku peatamiseks metssigade asutustihedus üle Eesti 2018. jahiaasta lõpuks 1,5 isendini 1000 hektari kohta. „Keskkonnaagentuuri hinnangul peaks sellise asustustiheduse puhul metsseakarjade omavahelised kontaktid sedavõrd vähenema, et taudi levik metssigade populatsioonis peatub või pidurdub oluliselt. Senini on metssea asustustihedust Eestis keskmiselt hin-

natud kuuele isendile 1000 hektari kohta,” ütles veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitja Olev Kalda. „Madalat metssea asustustihedust tuleks hoida, kuni Eesti on kuulutatud seakatkust vabaks.”

Keskkonnaministeerium ja keskkonnaamet on teinud metsas leviva sigade Aafrika katku peatamiseks jahimeestele ülesandeks küttida käesoleval jahihooajal metssigade arvukuse vähendamiseks vähemalt 29 608 metssiga. 1. jaanuari seisuga oli keskkonnaameti andmeil sellest mahust täidetud 77% (22 946 siga). (ME)

11,3% KODUSIGU VÄHEM

S

tatistikaameti andmetel peeti 2015. aasta septembri lõpu seisuga Eestis 334 800 kodusiga, aastaga on sigade arv vähenenud 43 700 ehk 11,3% võrra. Sigade arv langes järsult pärast sigade Aafrika katku jõudmist farmidesse. „Kuigi seakasvatuse peamised probleemid ja väljakutsed on seotud sigade Aafrika katku jõudmisega Eesti metsadesse ja farmidesse ning sellega seoses muutunud turuolukorra ja kauplemispiirangutega, siis Eesti sealihaturgu on oluliselt mõjutanud ka 2012. aasta alguses Venemaa kehtestatud elussigade sisseveokeeld, meie sealiha impordi keelustamine 2014. aasta alguses ning sama aasta augustis kehtestatud embargo Euroopa Liidu põllu-

majandustoodetele,” selgitas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus.

HKScan Estonia juhatuse esimehe Teet Soormi hinnangul vähendasid Eesti seakasvatajad mullu põhikarja emiste arvu keskmiselt kolmandiku võrra, mistõttu on vähenenud ka põrsaste sündivus. Käesoleva aasta esimese poolaasta lõpuks langeb seetõttu sigade arv Eestis umbes 250 000 seani, mida on 100 000 sea võrra vähem Eesti jaoks normaalsest jätkusuutlikust tasemest. Tema sõnul jäi mullu sealiha tootmine tarbimisele 5% alla, kuid see on alles languse algus ning käesolevaks aastaks prognoosib Soorm sealihaga isevarustatust juba 85% tasemel. (ME)

8 || meTS || maa elu

28. jaanuar 2016

METSATÖÖDEGA KANNATAB OODATA. Öeldakse, et mets on vaese mehe kasukas ja rikka mehe rahakott. Kasukas võib küll tuult pidada, aga rahakott kipub väga õhukeseks jääma, sest kel metsaomanikest praegu vähegi kannatab, see lükkab raietöid parema hinna ootuses edasi.

Puidu olematu hind seab metsamehe keerulisse olukorda kristina traks

maaelu@ajaleht.ee

ä e -Me e r itse talu Raplamaal ei ole küll väga suur, kuid mitmekülgne – siin on üle 100 mesilaspere, peetakse lihaveiseid ning tegeletakse metsamajandamisega. Just metsajuttu seekord talu noorperemehe Margo Pärnaga ajamegi.

Mäe-Meeritse on põline talu, Pärna esivanemad tulid siia juba 1850. aastal. Praegused metsad on talu endised metsa kasvanud karjamaad. Metsalaadseid alasid on 60 hektari ringis, sellest ligi 10 hektarit on puisniitusid ning teist sama palju puiskarjamaid.

Puisniidu ja puiskarjamaa vahe on see, et karjamaal karjatatakse loomi, niidul aga niidetakse heina. „Metsa on talul niipalju, et ainuüksi sellest ära ei ela, kuid kui ise tööle pihta anda, on see päris oluline tuluallikas küll,” selgitab Pärn.

Kõige lihtsam moodus oma metsa majandada on tema sõnul metsaühistu liikmeks astumine ning kõigi tööde nende käest tellimine. See on eriti sobilik metsaomanikule, kes elab

Kõige lihtsam moodus oma metsa majandada on Margo Pärna sõnul metsaühistu liikmeks astumine ning kõigi tööde nende käest tellimine.

oma metsadest kaugemal. Metsa hooldust saab osta nii-öelda võtmed-kätte-meetodil ning seda metsaühistu kaudu tehes ei pea Pärna sõnul kartma pettust, sest ühistutel on välja kujunenud usaldusväärsed koostööpartnerid.

Pärn ise on Vardi metsaühistu liige ja selles ühistus toimib süsteem, et metsatüki saab panna oksjonile, mille kaudu leitakse ülestöötaja. Ühistu garanteerib, et oksjonil osalevad korralikud firmad, mets saab ilusti majandatud ja juriidiliselt on kõik korrektne.

On siis tüssata saamine metsanduses endiselt suur

risk? „Kindlasti on asi läinud paremaks, aga alati tuleb olla ettevaatlik. Nii nagu igas äris on sulisid, on metsanduseski neid, kes otsivad kergeusklikke.

ISE KÄED KÜLGE Kui tahad töid tellida, siis kindlasti tuleb uurida firma tausta. Usaldusväärsete ja pikemalt tegutsenud firmade kohta näitab Google päris hästi, kellega on tegu ning nemad juba ei saa lubada endale ülejala laskmist,” sõnab ta. „Ei maksa kergesti jääda uskuma juttu suurest rahasummast, mida mõni kokkuostja alguses lubab.

mets.ee

Teeni oma metsast tulu mob 508 9402 tel 766 8056

fotod: elmo riig / sakala

Algselt pakutust võivad maha minna mitmesugused varjatud kulud ning lõpuks selguda, et ostja arvates on mets hoopiski nii mäda, et ta ikka lubatut maksta ei saa.

NII NAGU IGAS ÄRIS ON SULISID, ON METSANDUSESKI NEID, KES OTSIVAD KERGEUSKLIKKE. Nõnda võib lõpuks lausa miinusesse jääda. Seega tausta uurimine on ülioluline.” On ka kolmas variant: võtad sae ja

teed oma metsas kogu töö ise. „Mina teen just niimoodi, käingi ise, saag näpus, metsas ja vaatan, mis vaja teha.

Aega kipub küll väheks jääma ja võib juhtuda, et on küll plaan, kuid loodus ei lase seda teostada. Näiteks eelmisel talvel püüdsin metsa korrastada, kuid ei saanud materjali välja vedada, sest maa oli külmumata. Lõpuks lõime käega, sest traktori pidev väljavintsimine ei tasunud ennast ära. Ootasime suve, aga suvel oli sama seis. Alles nüüd sain materjali metsast välja vedada,” jutustab Pärn.

Väga suur mure on tema sõnul hakkpuidu odav hind. „Mul on just ees ebamugavad langid, kust tuleks palju puiduhaket ning on ka pikem vedu. Kuna mul endal metsa väljaveotehnikat pole, peaksin teenuse sisse ostma. Praegune hakkpuidu hind on aga nii madal, et mul tuleks peaaegu peale maksta selle äraveo eest,” kurdab Pärn. „Riik võiks rohkem soosida kaugküttekatlamajade hakkpuidule üleminekut. Siis saaksid Eestis metsad korda, inimesed saaksid tööd ning puiduküte on ju tegelikult odav. Seda enam, et puiduhaket ja küttepuid tuleb meie metsadest sisuliselt lõputult.”

AEGA ON! Kui viljakasvatajal on hulk töid, mis tuleb ära teha kiiresti, siis metsaga on asi mõneti rahulikum, töid annab jao-

maa elu || meTS || 9

28. jaanuar 2016 tada mitme aasta peale. Tõeliselt kiire asjana toob Pärn välja vaid noorendiku hoolduse, mida ei maksa edasi lükata. Värskelt istutatud mets vajab sõltuvalt kasvukohast ja tüübist esimestel aastatel trimmerimehe abi, et ümbritsevad kiirekasvulised taimed puuhakatisi ära ei lämmataks. Kui metsataimed jäävad omapäi ja hooldamata, siis kasvavad sarapuu, paju ja lepp neist peagi üle.

Siit aga kerkib kohe järgmine probleem: põdrad näikse ootavatki, et saaks kenale hästi hooldatud noorendikule sööma minna. Noorendiku hooldust on vaja tavaliselt teha paar korda ja edasi

Margo Pärna sõnul on praegune hakkpuidu hind aga nii madal, et selle äraveo eest tuleks peaaegu peale maksta.

saavad noored puud juba ise hakkama.

Järgnevad harvendustööd, need olenevad sellest, kas puistu on tekkinud looduslikult või istutatud. Ka harvendusraiet tehakse tavaliselt paar korda, kuid nende vahele võib jääda aastaid. See ei tähenda muidugi, et vahepeal üldse metsa asja ei ole – hoolas metsaomanik hoiab ikka oma varal silma peal ja märkab seal toimuvat.

KÜPS METS EI SEISA IGAVESTI Raieküpseks saanud mets on silmale kõige ilusam vaadata ning selle mahavõtmine võib olla emotsionaalselt väga raske otsus. „Paraku on jah nii, et kui mets on küps, siis on mõttekas see maha saagida, sest

edaspidi juurdekasv väheneb ning mets võib hakata mädanema,” selgitab Pärn. Muidugi ei juhtu see kiiresti ning üleöö. „See pole kindlasti nii, et nüüd sai mets küpseks ja järgmisel aastal selle väärtus juba väheneb. Mul on ka siin üks kuusik, mis juba kümme aastat tagasi oli valmis. Aga seal ei ole praegu midagi hullu juhtunud, näiteks torm pole üle käinud. Kuna kasutan kuusepalki ise palju kodustel ehitustöödel, siis ei tahaks seda korraga maha saagida, sest on hea teada, et mul on kuusepalgivaru kogu aeg olemas.”

Kui aga raieküpsele metsale on juba mädanik sisse tulnud, siis tuleb emotsioonid maha suruda ja puud maha võtta. „Siis ei maksa oodata, sest metsa väärtus väheneb iga aastaga.

Sama lugu on üraskikahjustusega – kui see juba levib, ei kannata enam oodata,” hoiatab ta.

Sel ja järgmisel aastal on Pärnal plaanis puiskarjamaad nõuetele vastavaks teha, et nende jaoks toetust saada. Kogu aeg vajab hooldust otse taluõue kõrval asuv suur ja liigirikas puisniit, mida ümbritsevad kiviaiad. Kui vahepeal puisniitu ei kasutatud, siis nüüd juba aastaid makstakse selle hooldamise eest toetust ning sellelt niidetakse ja koristatakse heina.

Erametsades vähenes raiemaht eelmisel aastal 15–25 protsenti.

foto: elmo riig / sakala

SEISAK ERAMETSANDUSES ON KESTNUD JUBA KAKS AASTAT

E

esti Erametsaliidu juhatuse esimees Ants Erik ütleb, et erametsanduses on praegu samasugune kriis nagu põllumajanduses. „Probleem on selles, et paberi- ja küttepuu hind on väga madal ning õigupoolest ei leidu isegi olematu hinnaga sellele materjalile ostjaid,” tõdeb ta.

Valitsuse otsus hakata taas Narva elektrijaamades väheväärtuslikku puitu põletama aitab kriisi vähemasti lokaalselt leevendada. „Narva elektrijaamades puidu põletamine ei ole mingi erametsanduse päästerõngas, kuid leevendab veidi olukorda küll, eriti Ida-Virumaal,” ütleb Erik. Põletamiseks sobivat haket on mõtet kohale vedada 30–40 kilomeetri kauguselt ja praegu kasutuseta seisvat kütte- ja paberipuud lisaks ka kaugemalt.

Kriis puudutab just era metsasid

seetõttu, et need on olnud aastakümneid majandamata. „Suurem osa meie erametsadest on isetekkelised puistud.

See on möödunud riigikorra pärand, sest kolhoosides jäid puistute kujundamiseks vajalikud metsakasvatustööd tegemata. Tagantjärele neid töid teha ei saagi,” teab Erik.

Erametsades on paberivõi küttepuu osakaal üle poole kogu sortimendist. „Kuna sellisele puidule nõudlust pole, lükkab enamik metsaomanikke raiet määramata ajaks edasi. Seisak on kestnud juba ligi kaks aastat, kuid lõputult ei saa metsatöid edasi lükata.”

MAAINIMESED TAHAVAD TÖÖD JA PALKA Kui mets veel ootab, siis saemehed ei oota – nemad tahavad tööd ja palka. Enne majanduslangust oli väga raske leida meest, kes võtaks sae kätte ja teeks harvesterile tee ette, sest kõige populaarsem ja tulusam amet oli ehitaja.

Masu tulles õppisid paljud ehitajad ümber metsameesteks ning tänaseks on neil arvestatav töökogemus. „Neljaviie aasta jooksul on tekkinud hulk professionaalsed töötegijaid ning neid tuleb hoida.

Kui neil piiri taha minna lasta, siis tagasi Eestisse on neid juba keerulisem saada,” sõnab Erik.

Töökohad, mida mets loob, ei ole sugugi seotud ainult puude saagimisega ja väljaveoga, vaid mõjutavad maainimesi laiemalt. „Töö hakkab pihta sellest, kui metsaomanik alustab raie planeerimist metsas. Kui raie saab tehtud, saavad juba järgmised inimesed tööd: vaja on metsa uuendada, hooldada, teha valgustusraiet, harvendust. See on pikk ahel inimesi, kelle tegevus on metsaga seotud,” kirjeldab Erik.

Eriku sõnul vähenes

raiemaht eelmisel aastal erametsades 15–25 protsenti ning sellega seoses kadus 2000–3000 töökohta. Riigil jäid saamata nii omanikutulu kui ka töökohtade pealt tulevad maksud. „Iga miljon tihumeetrit kasutusele võetud puitu loob ligikaudu 2400 töökohta just maapiirkonnas, kus tööhõive on eriti suur probleem. Metsanduse arengukava täites saab juurde luua 12 000 kuni 15 000 töökohta,” räägib ta. „Iga tihumeeter, mida kasutab kohalik tööstus, toob riigile tänuväärt tulu.”

Eesti aastane raiemaht on praegu alla 10 miljoni tihumeetri, kuigi metsanduse arengukava näeb aastase mahuna stabiilselt ette 12–15 miljonit.

Umbes 300 000 hektarit on meil raieküpse metsa all, seega sellest metsast jääb juurdekasv tulemata. „Kui jätame üleküpsenud puistud seisma, siis sama kogus CO2 eraldub neist nii või naa, kuid nii puidust tooted kui ka toasoe jäävad saamata.

Kuna maa on mõistlikust kasutusest väljas, jääb ka uus mets peale kasvamata. Igal aastal kaotame 1,5 miljonit tihumeetrit puitu, mis ainuüksi niinimetatud kännurahasse ümber arvutatuna on 25 miljonit eurot. Sisuliselt on see rikkus, mis jääb meil saamata, kui jätame metsa õigel ajal raiumata,” nendib Erik. „Meil on kodumaine taastuv ressurss olemas ja kui me seda ei kasuta, siis on see vastutustundetu. Jätame parem oma taastumatu ressursi, põlevkivi tulevastele põlvedele, kes leiavad sellele praegusest kindlasti palju mõistlikuma kasutuse.”

Erik rõhutab, et metsanduse arengukavas ettenähtud mahu järgi majandamine tähendab tasakaalustatud lähenemist: metsi kasutatakse otstarbekalt ja samas loodussäästlikult. Seenemetsad aga ei kao kuhugi, sest metsa kasvab kogu aeg juurde.

LOE KÕIKI MAAELU KAJASTAVAID UUDISEID KA VEEBIST!

MAAELU.EE

10 || leIB || maa elu

28. jaanuar 2016

Tublit pagarit iseloomustavad hea süda, tugevad käed ja täpne silmamõõt heleri all olm aastat tagasi Muhu saarel alustanud leivakoda on tänaseks laienenud Tallinnasse ja Tartusse. Kui pealinlased on kodulinnas küpsetatud Muhu leiba nautida saanud juba möödunud aasta veebruarist, siis Tartu leivakoda on jõudnud tegutseda vaevalt kolm kuud. Maa Elu käis uurimas, kuidas Tartu pagaritel läheb.

Linn on veel hämar ja kell alles kaheksa hommikul, kuid Tartus vanas aparaaditehases asuvas pagarikojas käib töö juba täie hooga. Eelmisest õhtust järelejäänud leivad on letile laotud, raadio mängib vaikselt ja esimene laar värsket tainast on juba valmis. Aparaaditehas asub Tartu südalinnast 15minutilise jalutuskäigu kaugusel ja piirkond on sammhaaval arenemas loomelinnakuks.

Ruum, kus töötavad Muhu pagarid, on avar ja valgusküllane, seinad helekollased ja müügiletti ümbritsevad spetsiaalselt Tartus asuva Muhu pagarikoja tarbeks disainitud mustriga seinad. Tartu pagarikoja juhataja Anu Oll räägib, et enne,

kui pagarikoda seal tööle hakkas, olid seinad tumerohelised ja üsna kõledad. Nüüd aga näeb koht juba üsna kodune välja: näiteks ripub akna ees leivakottidest meisterdatud lumehelves. Olli sõnul oli sellise ettevõtmise jaoks ruumide leidmine päris paras pähkel, aga aparaaditehase ja selle tulevikuplaanidega sobivad Muhu Pagarid hästi. „Ainult parkimiskohti võiks rohkem olla,” naerab Anu Oll. SOOJA LEIBA Tegelikult algab pagarite tööpäev juba varem. Korraga askeldab avaras ruumis kolm pagarit. „Me ei alusta väga vara hommikul, sest tahame, et selleks ajaks, kui inimesed tulevad, oleks leib ikka soe, mitte juba jahtunud,” räägib Anu Oll.

KUI PAGARIKOJA AVAMISAEG ON KELL ÜHEKSA, SIIS SAIATAINAST HAKATAKSE KOKKU SEGAMA JUBA KELL SEITSE. Kui pagarikoja avamisaeg on kell üheksa, siis saiatainast hakatakse kokku segama juba kell seitse. Pagarikoja juhataja sõnul tehakse sai esimesena valmis sellepärast, et saia ja leiba korraga teha ei ole võimalik

ja pagarikoja lipulaevaks on ikkagi leib. Seega tehaksegi saia päevas vaid üks kogus ja seda kohe hommikul.

Neli ahju ja kolm kerkekappi võimaldaksid toota kuni kuussada leivapätsi päevas, kuid esialgu piirduvad Tartu pagarid umbes kolmesaja pätsi suuruse päevakogusega. „Õnneks ostetakse tavaliselt peaaegu kõik ära,” on Anu Oll rahul. Pagaritöökoda pakub kahte sorti saia: vormisaia ja pikka saia ning kahte sorti leiba: Muhu leiba seemnetega ja kolmapäeviti ka rosinaleiba. Viimast nimetavad pagarid ise ka pühadeleivaks. Rosinaleivas on peale rosinate, kroov- ja püülijahu veel šokolaadilinnased, mis leiva tavalisest tumedamaks muudavad. Juuretis aga on sama, mis traditsioonilises Muhu leivas.

Juuretis on leivakojas pagarite kõrval teine tähtis elusolend. „Ta on meil praegu hästi erk ja virk,” kiidab Anu Oll. Helepruun juuretis vahutab suures 20kilogrammises anumas ja pagari sõnutsi tähendab see, et juuretis käib. Juuretis on leivataina tähtis komponent. Anu Oll kirjeldab, et juuretise valmistamiseks kasutatakse rukkikroovjahu. Leivatainaks segatakse kokku juuretis, rukkiökotäisterajahu ja rukkipüülijahu. Seejärel lisatakse linnased, kanepi-, päevalille- ja linaseemned ning maitseained.

Masin segab taina valmis ning

Otse ahjust tulnud soe, krõbeda koorikuga tume Muhu leib on kujunenud ettevõtte firmamärgiks, nendib Tartu pagarikoja juhataja Anu Oll. foto: heleri all

Eesti metsadesse on tagasi jõudmas Piisonid – seekord Rootsi päritolu.

Kranman on Rootsi metsa väljaveo väiketehnika tootja, kes valmistab nii Bison väljaveotraktoreid kui T-seeria väljaveotreilereid. Kranmani esindab Eestis Ökopesa OÜ aastast 2015.

Esimese asjana näeb Kranmani tehnikat vaadates selle tugevust ja võimekust.

Kere tootmisel on kasutatud paksu terast, et masin oleks võimalikult tugev erinevate füüsiliste kahjustuste suhtes ning eriti kuluvad osad on galvaniseeritud, et roostega probleeme ei tekiks. Bison väljaveotraktorid on 6 ratta veoga väikeväljaveotraktorid, mis on mõeldud just harvendusraie kohtades manööverdamiseks. Tänu hüdrostaatilisele veosüsteemile on edasi-tagasi liikumine vaid nupulülituse kaugusel. Bisonite laius ulatab 1,3 meetrist kuni 1,5 meetrini ja sobib seetõttu puude vahel liikumiseks ideaalselt. Masinale on lisana pakkuda esiratastele ketid ning tagaratastele lindid ka kõige raskemates oludes toimetamiseks. Kerge kaalu tõttu on ka pinnase kahjustus minimaalne.

Mootorid on erinevatel Bisoni masinatel diiselajamiga või bensiinimootoriga, kuid kütuse kulu on siiski väike tänu masinate suurustele. Võimsamad Bisonid on ainult diiselmootriga ja võtavad kuni 2,5 liitrit kütust tunnis või 20 liitrit 8 tunni jooksul. Jõudu on masinatel oma suuruse kohta piisavalt.

Tavaline liikumiskiirus metsas on kuni 7 km/h ja lisavarustuses oleva transpordikäiguga on võimalik kiirendada kuni 14 km/h. Tänu istme 180kraadisele pöörderaadiusele on võimalik ka mugavalt tagurpidi sõita.

Standardvarustuses on Bisonid varustatud Kranmani enda toodetud noolega K330, millel on 3,3 meetrine ulatus ja 350 kg tõstejõud. Lisavarustuses on võimsamaid kraanasid, kuni 4,6 meetri pikkuse noolega, mille tõstejõud on 780 kg. Kandevõime erineb mudeliti, kuid arvestada saab suurema mudeli puhul kuni 2500 kg. Kandurpostide asemele saab lisavarustusest panna näiteks liivaveokasti, mida saab kallutada, või siis tavalise siledapõhjalise kärukasti, mida ka saab kallutada nii küljele kui taha.

TEHNILINE INFO

(Bison 10000)

Mootor: • Kubota Diesel 24 hp • Maksimumpöörded 2800 p/min • Ülekanne: hüdrostaatiline • Pidurisüsteem: ees - hüdrauliline ketaspidur taga - hüdrauliline

Elektrisüsteem: • Pinge: 12 V • Aku: 45 Ah • Generaator: 40 A • Valgustus: 4X15 W LED-pirnid, võimalik 12X15 W LED-pirnid

Ökopesa OÜ

Otepää Tel +372 5818 8617 info@okopesa.ee

www.okopesa.ee

Tehnilisi andmeid: • Tippkiirus transpordiasendis 14 km/h • Töökiirus kuni 7 km/h • Maksimumkoorem 2500 kg • Esirattad: 400/55–22,5’’ • Tagarattad: 12,5/80–15,3’’ • Kütusepaak: 20 l • Kaal: 1520 kg • Mõõdud: 6100×1550×2300

maa elu || leIB || 11

28. jaanuar 2016 seejärel panevad pagarid selle leivavormidesse. Tainas silutakse vormides ühtlaseks ja juba lähevadki leivad spetsiaalsesse umbes 40kraadisesse kappi kerkima. Anu Oll seletab, et kerkimist peavad pagarid hoolega jälgima. Siin on väga tähtis täpne silmamõõt, kuna liiga palju üle vormi ääre leival kerkida lasta ei tohi.

EI TAHA KAOTADA FIRMAMÄRKI Anu Oll möönab, et tegelikult saaks Muhu leiva tootmist ka automatiseerida ja nii-öelda liinitööks muuta, aga siis kaoks sooja leiva ostmise võimalus, mis on üks Muhu pagarite tähtsamaid soove. Olli sõnutsi oli pagaritöökoja laienemise mõte eelkõige selles, et klient saaks osta värsket sooja leiba otse ahjust. „Mitte nii, et meie küpsetame Muhus ja sõidutame mööda Eestit laiali,” kõneleb ta. „Leiba tuleb inimese juures teha ja nii see toimibki.” Anu Oll rõhutab, et

Muhu leib on ikkagi käsitöö ja tegemist on väikeettevõttega. Sidet kliendiga luuakse ka nii, et leiba müüvad pagarid ise, mitte palgatud müüjad. „See oleks täiesti sobimatu, kui kõik peaksid ainult Muhusse leiva järele sõitma,” arvab Anu Oll laienemise kohta.

Kui pagari-

koja avamisest on möödunud vaid minut, astub sisse esimene klient. Värsked leivad ootavad alles ahju jõudmist ja seetõttu võtab ta kaasa leiva eelmisest õhtust. Kui leivad on kapis piisavalt kerkinud, peab ahi juba kuum olema. Taas rõhutab Anu Oll pagaritöö juures vajalikku omadust – täpsust. Teise tähtsa asjana toob ta välja järjepidevuse. „See on pagaritöö juures kõige raskem.” Pagar ei tohi eksida ei kellaaja ega temperatuuriga. „Sul ei ole valikut, kindlal ajal pead tegema kindlat asja, muidu on tulemus rikutud,” hoiatab ta.

Väga palju sõltub ka eelmisel päeval tehtud ettevalmistustest.

Näiteks juuretis tuleb õhtul kindlasti valmis panna. „Ega see, et me pool neli hommikul tööle ei tule, ei tähenda, et me oma elu mugavamaks teeme,” sõnab

Oll. Juuretis käib 12 tundi ja selle valmispanek on õhtul eraldi töö. „Jälle jõuame järjepidevuse juurde,” tõdeb ta, „ei saa nii, et juuretist valmis ei tee. Ilma selleta järgmisel päeval leiba ei saa.”

Esimesed värsked

kata, aga praegu keskendutakse siiski leivale. Sellegagi annab katsetada. Tallinna pagarikojas küpsetatakse näiteks pähklitega Terviseleiba. Tartu pagarid on proovinud leivast üliõhukesi, pitsi meenutavaid viile lõigata ning neid siis küpsetada. Erinevaid võimalusi jagub ja tootearenduseks on mõtteid küllalt, lausub ta.

VAHEL, KUI KÜSITAKSE, KAS TEIL SOOJA LEIBA ON, VASTAME, ET EI OLE. AINULT KUUMA ON, RÄÄGIB ANU OLL.

PÜSIKLIENDID JA JUHUSLIKUD UUDISTAJAD Anu Oll märgib, et Muhu pagaritel on Tartus juba ka püsikliendid. Mõned sõidavad kohale väljastpoolt Tartut. Pagar Raina meenutab toredat tagasisidet jõuluajast: „Üks ema, kes leiba ostis, rääkis, et kui varem küsisid lapsed, kas ema kommi ka tõi, siis nüüd küsivad, kas ema leiba tõi.” Veel on Rainal meeles ühe kliendi küsimus, et kas pagarid panevad leiva sisse mingit ainet, et see nii sõltuvust tekitav on.

Pagarikoja juhataja Anu Oll ütleb, et palju on ka niisama möödaminejaid, kes juhuslikult sisse astuvad ja uudistavad, mis uues kohas toimub. „Tihti tulevad inimesed, ostavad ühe leiva, söövad selle kohe ära ja siis tulevad tagasi ja võtavad koju ka kaasa,” kirjeldab ta. Kõik pagarid on ühel nõul, et tore klient teeb alati tuju heaks. „Väga hea tunne on siis, kui klient tuleb ja sooja leiba ikka jätkub,” mainib pagar Raina. Detsembrikuus, jõulueelsel ajal oli järjekord leivakojas ootamatult pikk ja müügikogus tavapärasest hulga suurem. Kohati oli nõudlus lausa nii suur, et mõni ostja jäi leivast ilma. „Siis saime kõik oma masinad ja seadmed proovile panna,” meenutab pagarikoja juhataja.

Tainas saab segaja-masinast otsa lõuna paiku. Viimased leivad aga tulevad ahjust õhtul kella viie ajal. Oll selgitab: et need, kes pärast tööd leiba tahavad, saaksid ikka ka sooja leiva. Praegu ootavad Muhu pagarid elevusega uusi leivaümbriseid, mida parasjagu spetsiaalselt nende tarvis disainitakse. „Siis saame oma leiba poodi ka viia,” sõnab ta.

leivad tulevad ahjust veidi pärast kella kümmet. Juba enne, kui leivad vormidest kasti saavad laotud, tõttavad kas leivalõhna peale või juba vanast harjumusest sisse kliendid. „Vahel, kui küsitakse, kas meil sooja leiba on, ütleme, et ei ole. Ainult kuuma on,” naljatab Anu Oll. Tegelikult tahab leib tema jutu järgi pärast ahjust väljavõtmist veel seista ja järelküpseda, enne kui sööma hakata. „Nagu ahjuliha,” toob leivameister tabava näite. Leiva sisetemperatuur ahjust võttes on 97 kraadi ja see pole söömiseks veel sobiv.

Enne leibasid on valmis saanud pikad saiad. „Et ikka valikut oleks,” räägib Anu Oll. Tema juttu mööda on neilt tihti küsitud, miks nad näiteks saiakesi ei küpseta. Jõulude ajal tundsid kliendid huvi ka piparkookide vastu. „Meie ettevõte on siin praegu ikkagi leiva pärast ja leib on meie täht!” sõnab ta vastuseks. Ta ei välista, et kunagi tulevikus võiks midagi sellist tegema ha-

UUS PEUGEOT PARTNER SUPERHINNAGA ALATES 10 900 € PARTNER Kandevõime 470 kg Kaubaruumi maht: 3-3,3 m3 Kütusekulu al: 4,5 l/100 km CO2 heitekogus al: 118 g/km

KUUMAKSE AL:

HINNAVÕIT KUNI

118 € 3 500 €

Küsi oma personaalset pakkumist lähimast Peugeot esindusest Peugeot Partner soetamiseks kasutusrendi tüüpi autoliisinguga on kuumakse 117,55 € järgmistel näidistingimustel (seisuga 11.01.2016): vara hind 10 900 € käibemaksuga, sissemakse 15%, jääkväärtus 25%, aastane intressimäär 1,9% + 3 kuu EURIBOR (12.01.2016 oli 3 kuu EURIBOR’i määr -0,1430%), periood 60 kuud, lepingutasu 199 €. Arvutamisel ei ole arvestatud võimalikke vara registreerimiskulusid, riigilõive, hindamisakti tasu ning kasko- ega liiklus-kindlustuse maksete suurust. Pakkumine kehtib kuni sõidukeid jätkub. Tegemist on finantsteenusega, SEB ja KW Bruun koostöös pakutava Peugeot’ liisingu puhul rahastab sõidukite ostu SEB Liising. Tutvu tingimustega aadressil www.peugeot.ee/liising. Lisakonsultatsiooni saad lähimast Peugeot’ esindusest.

www.peugeot.ee

12 || reklaam || maa elu

28. jaanuar 2016

Ehituslikud konstruktsioonid

EHA Metalli- ja Puidutooted TÜ oma traditsioonilises kvaliteedis Hobitalunikust kuni suurtalunikuni: • soodsad sõbrahinnad kuni 1. maini • mittestandardsed lahendused • järelhaagised 1–20 tonni kandevõimega • eriotstarbelised multilift-konteinerid Võtke ühendust, ka Teie erisoovid täidetakse!

Multilift-konteiner

Järelhaagis E16

www.ert.ee

Järelhaagis E20

Järelhaagis E20 kõrgendusega

TÜ EHA Metalli- ja Puidutooted • Väike-Laatsi 2, 68205 Valga • tel 5348 8772 • info@ert.ee

Pallilava hüdrokülgedega 18 t

maa elu || TeHNIka || 13

28. jaanuar 2016

MASINAMÜÜK ON MADALSEISUS. Keeruline seis põllumajanduses ning varasemaga võrreldes palju piiratumad investeerimistoetused on andnud märgatava tagasilöögi tehnikamüügile, ent siiski jõuab Eesti põldudele uuel hooajal ka masinaid, mis on maailmas praegu tehnoloogia viimane sõna.

kinnisvaraleide

PÕNEV KINNISVARA

Raskustest hoolimata M õnnestub müüa ka uusimat tehnikat ter Raidla.

aa Elu jätkab kinnisvaraportaalide vahendusel huvitavamate kinnisvarapakkumiste väljanoppimist. Valiku tegi Pee-

Rakvere lähedal Viru-Jaagupis on 14 000 euroga müügis väike palkmajake, mis pressitud suuremate ehitiste vahele. Samas on majakeses kõik vajalik mõnusaks äraolemiseks: kamin, dušinurk, kööginurk ja isegi väike saun. Selle juurde veel ka 5 x 6 meetri suurune garaaž, mis pildi järgi otsustades tundub majakesest mahukamgi. Kogu 650 ruutmeetri suurune kinnistu on piiratud plankaiaga.

kristiina kruuse

maaelu@ajaleht.ee

P

õllutehnika maaletoojate sõnul peegeldavad uueks hooajaks tehtud tellimused hästi tootjate erinevat seisu. Kõige vähem tunnevad uute masinate vastu huvi piimatootjad ja seakasvatajad, kes teevad praegu vaid kõige hädavajalikumaid investeeringuid. Rohkem on tellimusi sisse andnud teraviljakasvatajad, kes on aidanud üleüldist tehnikamüügi langust mõnevõrra tasakaalustada. „Jaheda majanduskeskkonna mõju on väga suur, vaadates masinamüügi koguturu kukkumist. See mõjutab tugevalt ka masinamüüjate sissetulekuid,” nendib Konekesko Eesti ASi põllumajandusosakonna juhataja Tiit Kihulane.

PIKEM SEISAK ASi Dotnuvos Projektai juhataja Toomas Kulu sõnul said tootjad viimased suuremad investeeringud tehnikasse teha 2013. aastal, mil liha-, piima- ja teraviljahinnad olid head. „Keerulised ajad on pidurdanud mitte ainult kalli ja moodsa, vaid üleüldse tehnika müüki Eestis. Seni, kuni toodangu müügihind on madal – piimatootmises isegi alla omahinna –, on loomulikult väga raske uut tänapäevast tehnikat soetada,” selgitab ta.

Toomas Kulu märgib, et olukorda on raskendanud ka tehnika ostuks sobilike toetusvõimaluste kahanemine. „Võib öelda, et 2014 ja 2015 ei olnud Eestis sisuliselt investeeringutoetusi. Veebruaris 2015 avanenud toetusvooru taotlusi menetleti 10 kuud, vastused tulid alles oktoobri lõpus,” viitab ta veel ühele põhjusele, mis on müüki pidurdanud. Isegi kui esitatud taotlus sai positiivse vastuse, pole valdaval osal põllumeestest Toomas Kulu sõnul võimalik praegu endale uusi kohustusi võtta ning plaanitud investeering jääb ära või lükkub edasi.

Stokker Agri müügijuhi Andres Suitso sõnul lükkab põllumees nappide võimaluste korral pigem ostu edasi, kui valib tehnoloogiliselt vanema lahenduse. „Eesti põllumees on kindlasti keskmisest uuendusmeelsem: enne lükatakse võimalusel investeering tulevik-

Oluliselt suurema pinnaga (ligi 180 ruutmeetrit) maja koos oma basseiniga on pakkumisel Keila vallas Laulasmaal. Lisaks veel meri 500 meetri kaugusel. Maja serveeritakse kui 1990. aastatel valminud suvilat, kus on olemas kõik vajalik alates magamistubadest ja lõpetades saunaga.

Tõsi, hind on üsna krõbe, 129 000 eurot.

Põllutehnoloogia viimast sõna esitleti novembrikuus Hannoveris maailma suurimal põllutehnika messil Agritechnica. foto: dlg

ku, kui ostetakse päevinäinud tehnikat,” märgib ta.

ASi Konekesko Eesti esindaja Tiit Kihulase tähelepanekul on põllumajandusettevõtted valmis praegu investeerima ennekõike tehnikasse, mis aitab efektiivsust suurendada ning seeläbi oma toodangu hinda langetada.

TOOTMISKULUD VÄIKSEMAKS Just töövõimsuse kasv, suurem automaatsus ja nutikus on märksõnad, mis iseloomustavad uusimat põllutehnikat, mida Eestis praegu müüakse.

KUNI TOODANGU MÜÜGIHIND ON MADAL – PIIMATOOTMISES ISEGI ALLA OMAHINNA –, ON LOOMULIKULT VÄGA RASKE UUT TÄNAPÄEVAST TEHNIKAT SOETADA, ÜTLEB TOOMAS KULU. „Aastaid tagasi näitustel väljas olnud lahendused on tulnud igapäevasesse kasutusse. Näiteks automaatroolimine, järjestikuste tööoperatsioonide salvestamine, koormustundlik hüdraulika või ISOBUS-ühendus traktori ja töömasina vahel,” toob ASi

Taure juhatuse liige Toomas Jürgen näiteid.

Moodsaid põllutöömasinaid on OÜ Jatiina juhatuse liikme Imre Vildi sõnul pandud sisuliselt juhtima arvuti ning operaatori ülesanne on osata arvutit käsitseda. „Väga paljud moodsad masinad ühilduvad omavahel, oskavad suhelda ning saavad teineteisest aru. Maakeeli tähendab see, et x-värvi traktor tunneb enda külge ühendatud x-toote ära ning nendega töötamiseks piisab vaid ühest juhtpuldist,” piltlikustab Imre Vilt.

Baltic Agro Machinery tegevjuhi Eiko Nõgolsi sõnul on tehnoloogiauuenduste kõrval vähemalt sama oluline ka see, et kliendid oskaksid masinat kasutada. Seepärast pannakse järjest rohkem rõhku sellele, et õpetada põllumehi oma tehnikat haldama ja selle kõiki võimalusi ära kasutama.

AGRITECHNICA MESS Põllutehnoloogia viimast sõna esitleti novembrikuus Hannoveris maailma suurimal põllutehnika messil Agritechnica.

Nii mõnedki esmakordselt seal näidatud mudelid jõuavad sel aastal ka Eesti põldudele. „Näiteks praegu on tellitud juba kaks kõige suuremat Lexion 780 Terra Traci kombaini, millel on küljes kõige laiemad Vario 1230 heederid,” märgib ASi

Konekesko Eesti esindaja Tiit Kihulane. Sellise masina hind ulatub poole miljoni euro lähedale.

Teisteltki maaletoojatelt on tellitud masinaid, mis püüdsid pilke ja auhindu Hannoveri messil. Nende hulgas näiteks Valtra traktori uus mudel N4, nutiader Kverneland, traktor Case IH Magnum 380 CVX Rowtrack, millel on tagarataste asemel roomikud, uus ja innovaatiline John Deere’i 8000 seeria hekseldi, Fendti võimsad 1000 seeria traktorid, esmakordselt Eestisse jõudev JCB frontaallaadur 435S või siis Case IH kõige uuem ja suurem mudel Axial-Flow 9240, mille hinnad jäävad mõnesaja tuhande ja ligi poole miljoni euro vahele.

Maaletoojad võiksid kokku panna veel väga pika nimekirja kõige uuenduslikumast põllutehnikast – sellest puudust ei tule. Küll aga püsib küsimus, kellele kõik need uued tipptehnoloogilised masinad müüa, kui tootjatel on niigi raskusi ja võimalus investeerida väga napp.

Mihkel Timmermann OÜst Agriland nendib, et tehnikamüük taastub vaid koos põllumajandusega. „Kõigepealt on vaja turg stabiliseerida. Siis on põllumees nõus investeerima alati uusimasse tehnoloogiasse,” usub ta.

Hiiumaal Tahkunas on 34 900 euro eest saadavalt ümarpalkidest ja rookatusega heas seisus maja. Sealgi on meri üsna lähedal, vaid 800 meetrit. Ilmselt tuleb aga arvestada sellega, et samas kõrval on veel teisigi samasuguseid maju. Tegu ju arenduskülaga. Pinda on kolm aastat tagasi valminud palktares ligi 109 ruutmeetrit.

Veelgi uhkem, koguni kolmekorruseline palkmaja on müüa Pärnu lähedal Tammistes.

Majas on pinda ligi 388 ruutmeetrit, aga ka hind on tohutu – 210 000 eurot.

Oluliselt taskukohasem peaks olema Valgamaal Hummuli vallas väikese künka otsas asuv palkmaja, mis vajab renoveerimist ja kus pinda on 118 ruutmeetrit. Seeeest võib künkast alla joostes otse purde pealt järve hüpata. Kinnistu juurde kuuluv rannajoon on tervelt 200 meetrit pikk.

Hind 31 000 eurot.

14 || Ilma- Ja TaImeTark || maa elu

K

uigi pungadega seostub enamikule kevadine aeg, siis saab ka talvel oksi tuppa tuua, lasta pungadel soojas paisuda ning valmistada neist raviteesid, salve ja tõmmiseid.

Pungade kogumiseks korjatakse oksi, mida on parem võtta metsa valgemast servast, sest seal on pungad suuremad.

Oksad tuuakse tuppa ja pungadel lastakse kaks kuni kolm nädalat paisuda, misjärel need nopitakse okste küljest ära. Kui tahate säilitada, võib pungi toasoojas ka kuivatada, kuid salvide, teede ja tinktuuride valmistamiseks sobivad ka värsked pungad. Kui aga abi saamisega on kiire, siis võib loomulikult ka paisutamata-kuivatamata pungi kasutada.

Kasepungadest valmistatud salv aitab hästi nahalöövete, sealhulgas bakteritest tekkinud löövete ja ekseemide korral. Samuti saab kasepungadest teha teed ja tinktuuri, kuid liialdada ei tasu. Kuur kestku 7–10 päeva, sest kasepungades olevad tõrvad võivad ärritada neerukude. Neerupuudulikkusega või muude neeruhaigustega inimesed peaksid kasepungade seespidisest kasutamisest loobuma ja tarvitama kaselehti.

Kasepungadest tee valmistamiseks võetakse üks teelusikatäis pungi 200 ml vee kohta, keedetakse 10 minutit ja lastakse tõmmata 30 minutit.

Kasepungade teed tarvitatakse üks supilusikatäis korraga kolm korda päevas organismi puhastamiseks. Seda teed ei tohi juua tassikaupa!

Veel võib kasepungi lisada tõmmisena vannivette. Selleks tuleks kasepungi keeta umbes 30 minutit ja lasta segul seista veel teist 30 minutit. Samuti võib lisada kasepungaekstrakti ehk tugevat tõmmist seebile.

Kel rohkem oskusi, saab teha veepõhiseid kreeme ehk emulsioone. Sel juhul peab vesitõmmise, õli ja vaha kiiresti mikserdama, et tekiks emulsioon. Samas võib ka lihtsalt vesitõmmisega teha mähiseid

Rohkem ideid ja retsepte leiab Karepa Ravimtaimeaia veebiküljelt www.ravimtaimeaed.ee ja meie Facebooki lehelt.

latakse üle sulatatud rasvaga, eelistades mahepõllundusest saadud rasvainet, näiteks kookosrasva, sheavõid või palmirasva. Sobib ka searasv. Segul peaks laskma 80–90 kraadi juures haududa 4–6 tundi. Sama toimega, ent natuke nõrgem on haavapungadest salv.

Määrige salvi sügelevale kohale 1–2 korda päevas ning jooge lisaks puhastavaid teesid.

Parimad taimed lümfisüsteemi puhastamiseks on kolmisruse ja teeleht, aga aitavad ka angervaks, hobumadar, raudrohi, kaselehed, kassinaeris, altee juured ja seller. Taimedest võib teha teesegu ja juua 1–3 tassi päevas.

Männipungadest saab valmistada nii teed, salvi kui ka näiteks vannitinktuuri. foto: arvet mägi

ekseemide raviks, sest iga nahahäda korral ei sobigi rasvane salv kasutamiseks.

SALVI JA TEED Ka papli- ja haavapungadest saab valmistada salvi, mis aitab väga hästi sügelevate nahalöövete korral, mis on tekkinud toiduallergiast või kemikaalidest, mida leidub toidus või näiteks ehetes, mis naha vastu puutuvad. Mul endal oli selline allergia kümmekond aastat tagasi. Arstid nimetasid seda dermatiidiks, kuid rohud ja apteegikreemid ei aidanud.

Keha oli üleni mädaseid pun-

ne täis ja nahaarst oli parasjagu jõulupuhkusel. Seepärast katsetasin segu, millesse peenestasin paplipungi koos võiga, ja see aitas kolme päevaga, samas kui arstirohtudest polnud ma leevendust saanud rohkem kui kuu aega.

Salvi valmistamiseks pannakse pungad anumasse ja va-

PAPLI- JA HAAVAPUNGADEST SAAB TEHA SALVI, MIS AITAB VÄGA HÄSTI SÜGELEVA NAHALÖÖBE KORRAL.

ju Kal

külvikalender

31.01 P

Õis, alates kl 05.50 leht Leht

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Leht, alates kl 17.50 vili Vili

04.02 N

Vili, Kaduneljapäev

05.02 R

Vili, alates kl 02.44 juur allikas: märkmik-kalender „aasta aias 2016” kirjastuselt varrak

S

03.02 K

K

02.02 T

08.33 16.36 05.28

VI

V

01.02 E

R

ur Amb

Õis

vi Lõ

30.01 L

LI

Õis

Jäär

i ts

JAANUAR–VEEBRUAR 2016 29.01 R

MÄNNIPUNGADEGA KÖHA VASTU Talvises metsas jalutades saab koguda männipungi, mida võib lisada köhateele (3–5 punga tassi kohta). Talvised pungad on hästi vaigused ning neid saab kasutada inhalatsiooniks ülemiste hingamisteede põletike korral või siis valmistada neist salvi.

Koos varemerohu ja soopihlaga sobib männipungade salv hästi ka liigestele määrimiseks.

Kui varemerohtu ja soopihla pole, võib kasutada ka ainult männipungadest valmistatud salvi. Salviks kulub peotäiele pungadele umbes 200 grammi rasva või õli. Kõige parem on kasutada viinamarjaseemneõli. Männipungadest ja osatippudest võib teha ka vanniekstrakti, keetes neid umbes 30 minutit ja valades tõmmise vannivette.

Pungadelt ja noortelt puulehtedelt korjatud vaigust teevad taruvaiku ka mesilased – see on erinevate puuvaikude segu – ja taruvaigu tervendavat toimet teavad ju kõik!

Ilusat talve ja terviseabi loodusest!

kits

U

A

tlandi ookeanil on aktiveerunud tsüklonaalne tegevus ja nii jõuavad Põhja-Euroopasse järjestikku läänetsüklonid. Need tekivad sageli seeriana. Mida see tähendab?

Tsüklonite seeriad, mis tekivad sagedamini ja on selgemalt väljendunud sügisel ja (soojal) talvel, on väga huvitav nähtus parasvöötmes ja võimaldavad muu hulgas prognoosida ilma. See nähtus kujuneb polaarfrondil, kus on suur barokliinne labiilsus, see tähendab erinevate õhumasside vastasseis, ja kujutab endast üksteisele järgnevaid tsükloneid. Väljakujunenud seeria korral on korraga näha igas arengustaadiumis tsükloneid, näiteks läänepoolseim on alles tekkiv, aga kõige idapoolsem on juba hääbunud. Iga järgnev tsüklon liigub (põhjapoolkeral) eelmisest tavaliselt veidi lõunapoolsemat trajektoori mööda.

Seeria koosneb tavaliselt 5–7 tsüklonist ja kestab umbes nädal aega.

Tsüklonite seeriad on iseloomulikud just sügisele ning pehmetele ja soojadele talvedele, kusjuures tsüklonid liiguvad siis Eestist tavaliselt põhjapoolsemaid teid pidi – Arktika on külm, aga keskmistel laiustel soe, mis tähendab seeria tekkeks soodsaid barokliinseid tingimusi. Samal ajal Põhja-Ameerika poolel on pikaajalisest keskmisest märksa külmem ilmastik (meenutagem äsjast lumetormi USA idarannikul).

Tsüklonite seeriate seaduspärasustega saab seletada ka seda, miks on pehmetel või soojadel talvedel tavaliselt mõni nädala või kahe pikkune talvise ilma periood. Nagu öeldud, siis seeria iga järgmine tsüklon liigub tavaliselt rohkem või vähem lõunapoolsemat trajektoori mööda kui eelmine.

Seeria võib lõppeda kolme stsenaariumiga, mis on järgmised: a) seeria viimane tsüklon liigub üle Eesti või isegi lõunapoolsemalt, tuues oma tagalas talvisema ilma, b) vana seeria lõppeb, aga uus veel ei alga või pole jõudnud siinset ilmastikku mõjutama hakata, mistõttu seeriate vaheajal pääseb suurematelt laiustelt jahedam õhumass ka Läänemere regiooni, muutes ilma jahedamaks, c) külmas õhumassis areneb antitsüklon, mis tähendab talvekuudel (november–märts) samuti karget ilma, sest jahtumine on ülekaalus.

Kui suudetakse ära tabada tsüklonite seeria algus, siis see võimaldab suhteliselt suurele regioonile koostada üsnagi usaldusväärse ilmaprognoosi. Näitena sobib praegune ilmastik. Jaanuari lõpp tuleb väga soe, sajune ja tuuline ehk ägedate tsüklonaalsete rünnakutega ehk ilma kujundab läänetsüklonite seeria. Nädal algas veel talviselt, kuid 26. jaanuaril see olukord muutus: kohale jõudis madalrõhulohk sooja õhumassi ja sadudega (alguses lumi ja lörts, kuid hiljem juba vihm), kõikjal tõusis õhutemperatuur üle 0 °C. Soe, sajune ja tuuline või isegi tormine ilm peaks püsima veebruarini. Enamasti sajab vihma, aga aeg-ajalt on võimalik ka lörts, kui tsüklonite või nende lohkude vahele kiilub veidi jahedam õhumass.

Nagu öeldud, siis seeria iga tsüklon liigub põhjapoolkeral eelnevast lõunapoolsemat trajektoori mööda – seega mingil ajal, antud juhul veebruari algul, saabub hetk, kui tsüklonid liiguvad üle Eesti või isegi lõunapoolsemaid teid pidi. See tähendab ilma mõningast jahenemist ja vihma asendumist lörtsi või isegi lumega.

LISAINFO

Karepa Ravimtaimeaed

JU

TSÜKLONITE SEERIAD

katrin luke

Ne i

ilmatark

Sõnn

jüri kamenik

Mida kasulikku saab talvel valmistada pungadest?

ISTUTUSAEG

ilmatark

28. jaanuar 2016

K V

maa elu || kODu Ja aeD || 15

28. jaanuar 2016

Võsast võib saada mõnusa jalutuskoha säde lepik

T

alv on hea aeg nii metsatööks kui ka plaanide pidamiseks.

Enne võsa raiumist tulebki mõelda, mida loodate saavutada. Muidu võib raiega noorendatud võsa hakata hoopis senisest lopsakamalt vohama.

Oma maakodu juures on minu lemmikpaik üks liivase pinnasega metsalagendik, mis valendab varasuvel maasika- ja muulukaõitest ning kus saavad kokku nii mere kui ka metsa hääled ja lõhnad. Kuumal juulipäeval lõhnavad seal korraga männid, kadakad ja liivatee ning kui seda endasse ahmid, saad kätte tunde: see ongi suvi ...

Lemmiklagendikult võib keerata kivisesse randa või jätkata jalutuskäiku. Siin saab liikuda, sest rägu on aastatega vähemaks võetud ning puude ja põõsastike vahel on kunagise keskmist mõõtu talu maadel radu ja väikeseid lagendikke. On kuivemaid ja niiskemaid, viljakamaid ja vaesemaid soppe. Sirgete tüvedega mustikamänniku asemel on meil jändrikud rannamännid. On ka ammustele karjamaadele tekkinud salumetsa, kus kasvab tammesid, vahtraid, veidi kuuski, kaski, haabasid, halli leppa, niiskemates kohtades ka sangleppa. On pihlakaid, toomingaid ja sarapuid, pajusid, lodjapuid, viirpuid, kibuvitsu ja kukerpuid. On metsülaste ja sinilillede, nurmenukkude ja piibelehtede, karukellade ja põldmarjade kasvukohad.

Oma mitmekesisuses on selline koduümbrus looduse imeline kingitus. Põimealad, kus kohtuvad erinevad maastikutüübid, ongi liigirikkamad.

Teisalt on taolist kooslust muidugi kujundanud inimeste töö ja ka selle plaanimatud katkestused. Tööta oleks siin läbipääsmatu padrik. Siin on kunagi olnud lahjad kivised põllusiilud ja hoolega kasutatud heinaja karjamaad. Kuid kõik jäi aastakümneteks katki ja kasvas umbe. Siis sai rannast jälle mõneks ajaks karjamaa ja metsast veeti hobusega välja langetamisküps puit. Sellise pärandiga pole

meil veel eriti palju tööd olnud: vanemate loomapidamine tegi meie eest maastikul palju ära.

Oleme jõudumööda koristanud tuulemurdu, teinud pisut küttepuid ja hooldusraiet ning suve lõpu poole teeradu ja lagendikke niidukiga üle käinud. Selline hooldamine tähendab pigem rõõmu kui rassimist. Kevadel ma lausa ootan pühapäeva, mille saan oma lagendikul üksi veeta. Korjan raieprahti ja talvega murdunud oksi ning rehitsen natuke kulu kokku, sest tahan seal peenel rohul paljajalu käia. Et see nii kestaks, tuleb järjepidevalt toimetada, loomi enam abiks pole ja võsa hakkaks muidu ruttu peale tungima. Meie puhkemets pole kaugeltki ideaalses korras, kuid seal on mõnus olla ja tasapisi tegutseda.

Samasugust rõõmu oma kodu liigirikkast ümbrusest võivad Eestis tunda väga paljud maaomanikud. Neil on ju lisaks aiale ka pisut oma metsa ning metsa ja aia vahel ehk natuke hektareid, kus enam põldu ei peeta ega heina ei tehta. Kasutamata ja hooldamata maad võsastuvad. Teame küll, mis on võsa, kuid kuna iga võsa on isemoodi, on seda mõistet siiski raske piiritleda. Ühe määratluse järgi on võsa näiteks kiirekasvuliste väheväärtuslike lehtpuude ja -põõsaste kogum, teise järgi valesse kohta kasvanud noor puittaimestik.

Iga väljakujunenud kooslus on unikaalne, nii on ainulaadsed ka kõik koduümbruste võsastikud. Enne raiumist tasuks seal kindlasti targa metsamehe või maastikuhooldajaga nõu pidada. Siia lisatud kõige üldisemad soovitused on ehk abiks neile, kes said koos päritud või ostetud maakoduga kaasa aiataguse võsa, kust paistab ka suuremaid puid, millel tahaks lasta kasvada ja mõjule pääseda.

• Katsuge välja uurida, kas võssa on kasvanud kunagine põld, karjamaa-mets, puisniit vm ehk mis siin enne oli. Muutused saavad lähtuda olemasolevast.

• Talvel on lehtpõõsaste ja -puudegi liike raske ära tun-

•

Ka kadastikud kasvavad liiga tihedaks, seal võivad võimust võtta kased, männid jm.

da. Oma koduümbrust tasub seepärast uurida igal aastaajal. Talvel joonistuvad näiteks eriti hästi välja puude võrad. Näeb, kus võrad on kokku kasvanud, kus noored puud jäävad vanade varju või kasvavad liiga tihedalt.

ENNE RAIUMIST TASUKS KINDLASTI TARGA METSAMEHE VÕI MAASTIKUHOOLDAJAGA NÕU PIDADA. •

•

Kui eesmärgiks pole just võsast jälle põldu teha, siis ärge võtke üksikute suuremate puude alust päris lagedaks. Mõelge enne raiumist maastikuarhitekt Sulev Nurme ütlemise peale, mille kirjutasin märkmikku ühel pargihoolduse õppepäeval: „Hambaorgid perfektsel murul ei ole mingi park. Võsa tuleb raiuda nii, et elu ja ilu säiliksid.”

Tulevane puhkemets oleks alusmetsarinde ja põõsasti-

•

•

•

keta väga igav ja ebaloomulik koht.

Põõsastikke on vaja kasvõi lindude pesitsuskohtadeks.

Põõsastest krae kaitseb noori puuhakatisi metskitse või põdra hammaste eest. Allesjäetud põõsastikega saab tekitada suletud ja avatud alade vaheldumist.

Tihedalt koos kasvanud puud venivad valgusepuuduses välja, kui need padrikust päästa, ei pruugi kõik puud eraldi võetult kuigi ilusad olla. Iga raie mõjutab ka kasvama jäävaid puid ja põõsaid. Suured puud, mis ootamatult lagedale jäid, murduvad tormiga kergesti. Kui valgustingimused äkki muutuvad ja raiutud puude kõdunevatest juurtest vabaneb korraga hulk toitaineid, siis lähevad juure- ja kännuvõsudest ruttu vohama valgusnõudlikud liigid.

Ka looduslik uuendus ei tärka alati valesse kohta, kindlasti on niinimetatud võsas ka liike, mida tasub säilitada ja neile kasvuruumi anda. Valikraiet tehes jätke kasvama endale meeldivaid ja haruldasemaid liike, hea

•

•

•

foto: säde lepik

oleks, kui alles jääksid ka sama liigi eri vanuses esindajaid, sest ühevanuse puistu elujõud võib korraga raugeda. Toimiv puistu on eri vanuses, liigirikas ja mitmerindeline. Säilitage noori tammesid, viirpuid, vahtraid, sangleppi, pihlakaid, mõnda kohta sobiks hästi toomingas jne. Natuke suuremaid sarapuid vm põõsastikke võiks kasvama jääda ka selleks, et ala poleks noorte puude sirgumisajal liiga lage või avatud.

Tööhoos ei pane kõiki noori puid ja põõsaid tähele. Märkige need puud-põõsad, mille tahate alles jätta või hoopis kindlasti maha võtta, juba enne lehtede langemist ära.

Enne raiega alustamist tuleb esitada Keskkonnaametile metsateatis. Ilma seda tegemata tohib metsaomanik raiuda kolm tihumeetrit puitu ühe metsamaa hektari kohta, kuid mitte üle 20 tihumeetri kinnisasja kohta aastas.

Häid nõuandeid kinnikasvanud puisniidu, puiskarjamaa, rannaniidu jpm taastamise ja hooldamisvõima-

•

•

luste kohta leiate maastikuarhitekt Kristiina Hellströmi kirjutatud õpikust „Maastikuhooldus”. Sealt saate ka teada, millised puistutüübid tuleks üldse puutumata jätta.

Võsaraie peatükis kinnitab väärt õpik järgmist: „Raietöödeks sobiv periood kestab sügisest varakevadeni. Kevadel ja suvel valitsegu raierahu, et säästa nii linde, loomi kui ka rohttaimestikku. Tuleohtlikul ajal oksi põletada nagunii ei tohi. Tuleohtlik aeg algab kevadel pärast lume sulamist ja lõpeb sügisel vihmaste ilmade saabudes. Okaspuid ja kadakaid on kõige parem raiuda talvel või kevadel, kui maa on külmunud, aga lumevaba. Sel ajal on hea ka oksi põletada ja puitu välja vedada – pinnas jääb kahjustamata.

Paksu lumega raiudes jäävad kõrged kännud ja tüükad. Lehtpuude ja põõsaste raieks on parim aeg augustis-septembris. /.../ Puud on sel ajal veel täies lehes ning raie nõrgestab siis kõige enam nende kasvujõudu.

Lisaks jäävad sügisel kasvanud võsud talvekülma meelevalda. Massiline lehtpõõsaste raie ilma piisava järelhoolduseta (karjatamise või niitmiseta) annab tulemuseks ainult põõsaste noorenemise ja veelgi lopsakama kasvu!

Tülikate juure- ja kännuvõsude vähendamiseks on kasulik suuremaid puid (haab, lepp, saar) enne raiumist „rõngastada” (eemaldada tüvelt koor 5–10 cm ribana).

See põhjustab juurte suremist ja puu kuivamist /.../ mõne aastaga. Kui puu on surnud, võib selle maha võtta.”

Padrikust ei ole võimalik puhkemetsa teha paari talvise nädalavahetusega. Alustuseks piisab ehk sellestki, kui raiute sel talvel sisse mõned looklevad rajad, et pääseda sedasi oma varandust avastama. Raietööd jätkub kindlasti mitmeks aastaks, hooldamist aga igavesti.

Vesipapp – külma trotsiv talisupleja olav renno

ornitoloogiaühingu auliige

K

ui mälumängijailt küsida, kas meie värvuliste-laululindude hulgas on ka veelinde, ei oska mõnedki vastata jaatavalt, et seda on vesipapp.

Tõepoolest elutseb ta vee ääres, sukeldub ja ujub hästi ning oma toidu hangib vähemasti talvel veest. Vesipappi võime kohata kiirevooluliste jõekeste ääres, nii et ta jagab elupaika näiteks forelli ja lõhega. Elupaiga sobivu-

sest tingitult on liigi levila katkeline ja enamjaolt seotud Euraasia mäestikega.

See on peaaegu kuldnokasuurune saledajalgne ja lühikese sabaga pisut jässakas lind.

Ta selg ja tiivad on pruunikasmustad, kurgualune ja puguala valge, pea ja ülakael tumepruun.

Kirikuhärraliku valge maniski tõttu ongi ta saanud selle „papi” nimetuse. Kaldal on ta meelispaigaks mõni veest välja küündiv rahn või jääserv, kust ta aegajalt sulpsab, laugemal kohal isegi lihtsalt kõnnib vette, sest seda

lubavad ta tugevate küünistega varbad, millega ta veealustest kivikestest kinni haarab.

Talveoludega tuleb ta hoopis paremini toime kui jäälind: ta sulestik on tihedam ja

Vesipapp võib vee alla jääda kuni veerand minutiks. foto: wikipedia

päranipunäärme rasuga hoolsalt võitud, nii et tuleb veest lausa kuivana välja. Ta võib vee alla jääda kuni veerand minutiks, liikudes vastuvoolu nii põhja mööda kõndides kui ka tiibade abil ujudes. Veest väljudes on tal nokas mingi toidupala: putukavastne, kalake, vähilaadne või tigu. Saak neelata k se kaldal alla, kuid näi-

teks puruvanakesi (endale varje kokku liiminud ühepäevikuvastseid) ja tigusid peab enne ärasöömist pisut rookima. Lõhede ja forellide kudealal sööb ta marjateri, mida kougib kruusaklibu vahelt ja samas alla neelab.

Eesti lahtiste vooluvete ääres võib talvitada paar- kuni kolmsada vesipappi, kellest lõviosa pärineb Soome ja Karjala asurkondadest. Reeglina tegutsevad nad üksinda, vähemalt sajameetrise vahemaaga. Alles veebruari lõpus tegutsetakse paarikaupa.

Siis kuuleb peale sirtsuvate ta-

vahäälitsuste ka laulu: tasaste trillerduste ja tasaste vilistustega sädinat, mida esitavad nii isased kui ka emased. Meile jääb pesitsema 5–10 paari, kes rajavad kuhugi kaldaõnarusse kaunis koguka poolkeraja pesa: väliskiht sammaldest ning sisemus kuivadest rohulibledest ja puulehtedest. Pesaehitamine algab juba märtsis ja maikuul saavad pojad iseseisvaks, nii et vanalinnud võivad suvel veel teisegi pesakonna soetada.

Vesipapp on valitud Norra rahvuslinnuks.

16 || VarIa || maa elu

28. jaanuar 2016

Ilu on väikelinnades hinnas ja eriti kuu alguses sigrid koorep Sakala

K

ui ühel reedesel keskpäeval Tarvastu valda Mustla juuksurile Reelika Pihlile helistan, siis sirvib ta kiiresti oma märkmikku, et leida aega mõni minut vestelda. „Tänane päev on nii tihe ka, et ei teagi, mis aeg teile öelda, ehk proovite veidi enne kella ühte,” on ta pisut kõhklev.

Paar minutit enne tunni täistiksumist saan aga juuksuri kenasti telefonitoru otsa. „Lihtsalt kliente on täna väga palju, muidu on vaikus,” tõdeb ta ja räägib, et praegu on selline jupiti töölkäimine. „On aasta algus ja külm aeg. Kuu alguses teeme rohkem, näiteks praegu ja nii hakkavadki kliendid alates lõunast tulema, kui kool ja töö on läbi,” sõnab Pihl ja täpsustab, et oleneb muidugi päevast, aga hommikust õhtuni ajad tal Mustlas täis ei saa.

Kuu alguses on aga palgapäevad need, mis rahva juuksurisse toovad. „Kuu lõpus on lihtsalt raha juba otsas ja siis ei käida,” selgitab juuksur ja lisab, et välja on koorunud huvitav muster: just noored käivad kuu algul, kui palk on kätte saadud, eakamad aga vaatavad, millal hakkab uus pensionipäev kätte jõudma, ja kui siis on piisavalt raha järel, külastatakse ka salongi.

MEESSUGU ON JULGEKS LÄINUD Põnevaid töid tuleb maakohas Pihli sõnul küll vähem teha kui suurtes linnades, kuid noortele on neidki töid veidi jagunud. „Noor inimene käiks ja teeks küll, aga temal endal pole alati raha,” nimetab Pihl, kes on Mustlas frisööriks olnud juba 13 aastat. Selle ajaga on ta märganud, et värvimisi on aasta-aastalt üha vähemaks jäänud. „Eks inimestel läheb elu maal vist raskemaks ja värvitakse rohkem kodus.”

Seevastu Abja-Paluojal oma kolmandat juuksuriaastat käiv Kerli Voodla kinnitab, et ilutoas tööd jätkub ja tõeks ei osutunud ka esialgne kartus, et inimesed tahavad lihtsaid ja ühesuguseid päid. „Päris palju saab ikka katsetada ja ka meessugu on julgeks läinud. Mehedki värvivad juukseid ja ostavad salongitooteid, kuigi naistest vähem.”

Voodla õppiski juuksuriks eesmärgiga hakata seda tööd tegema väikelinnas Abja-Paluojal. „Algul proovisin töötukassa kaudu, aga seal nad ei pakkunud mulle koolitust ja siis läksingi Pärnu kutsekooli päevaõppesse,” meenutab ta ja on rahul, et nüüd tööd igatahes jagub. „Meil on Abjas kaks juuksurit ja tundub, et mõlemal on käed-jalad tegemist

Ratastel tööriistariiul on juuksuril alati lähedal.

Ühe tööpäeva jooksul läheb käiku kuhi rätikuid.

Abja-Paluojal peagi kolm aastat tegutsenud juuksuri Kerli Voodla sõnul maakohas töötamist peljata ei maksa. Ka ei osutunud tõeks tema kartus, et teha tuleb palju ühesuguseid ja tavalisi asju.

Katsetamist jätkub küllaga ja kliente on alates beebidest kuni väga kõrge eaga inimesteni. fotod: sigrid koorep / sakala

täis, nii et tühje päevi ei ole.

Pigem on rohkem tööd.”

Kliente jagub väikelinna juuksurisse kaugemaltki kui oma vallast. Seda, et hinnad on odavamad kui linnas, kinnitavad nii Voodla kui ka Reelika Pihl. Näiteks saab Mustlas naistelõikuse tehtud seitsme euroga. „Poisipea värvimine on kokku 20 eurot ja pikemate juuste korral rohkem,” sõnab Pihl. Abja-Paluojal on naiste lõikuse alghind euro võrra kallim kui Mustlas ning juuste värvimine algab 16 eurost. Viljandi linnas on need teenused 4–5 eurot kallimad.

SOOMEST MAALE JUUKSURISSE Mõlema väikelinna juuksurid jutustavad, et peale kohaliku rahva on neil päris palju kliente ka mujalt. Peaasjalikult

need, kes nädalavahetusel perele või sõpradele väikelinna külla sõidavad. „Siis nad panevad ka juuksuri juurde aja,” ütleb Reelika Pihl.

Kerli Voodla lisab, et palju tuleb inimesi Tallinnast, Tartust ja Pärnust. „Kõige kaugemalt käijad on Hiiumaalt ja Narvast ning muidugi Soomest.

Kes seal töötavad, tulevad Eestisse juuksurisse,” teab ta. Samuti käib ümberkaudset rahvast Karksi vallast, kus juuksuritel samuti käed tööd täis, Mõisakülast, Hallistest ja Kilingi-Nõmmest. „Viljandist tullakse ka ekstra kohale. Nemad leidsid mu üles tänu Abja ujulale. Vaatasid, et siin on juuksur ka, ühe korra käisid ning siis läks jutt edasi,” seletab Voodla.

Kuna veidi üle 2000 elani-

kuga Abja vallas pole iga iluteenuse jaoks eraldi inimest ega tea, kas see end ka ära tasuks, omandas Kerli Voodla juuksuritööle lisaks hiljuti ka kosmeetikutunnistuse. Samuti teeb ilusalongis nimega Kerli Ilutuba maniküüri ja pediküüri Voodla õde.

KLIENTE JAGUB VÄIKELINNA JUUKSURISSE KAUGEMALTKI KUI OMA VALLAST.

nevad ühe või kaks aega ette ära. Värvitööd täituvadki kiiresti ja siis saab lõikuseid igale poole vahele susata,” selgitab ta ja räägib, et kui pidustuste ajal kliendid juuksuris käisid, oli juttu, et võiks juba ka jumestus olla. „Kõik ühest kohast, et poleks vaja käia ühes kohas ja teises kohas seletamas, mis soeng ja mis kleit.”

Jumestusega oli ta omal käel juba aastaid tegelenud. „Õppisin ise, aga nüüd tegin paberid ka ära, et saaks meikimisteenust pakkuda,” räägib Voodla.

Nii läkski Kerli Ilutoaga sedaviisi, et juuksuritööga alustati ja jõuti ilusalongini, sest nõudlust oli. „Järgmine laupäev on ka juba täis ja ajad pannaksegi päris pikalt ette kinni. Eriti igakuised värvijad – nemad pa-

KUI KÜLAS PEETAKSE JUUBELIT Aastalõpp on juuksuritel ikka kiire tööaeg. „Enne jõule on tööd niipalju, et ei jõua ära teha ja pärast jõule on vaikus.

Siis ei ole, kellele teha,” nen-

dib Reelika Pihl. Ikka tulevad kliendid kobaras ning tahavad nüüd ja kohe. „Maakohas on aru saada, kui külas on suurem juubel tulemas. Siis on rohkem tööd ja kohe näha, kes uhkele peole lähevad,” märgib ta.

Kerli Voodla jutu järgi on peale koolilõpu ja aastalõpu kolmas tihe tööperiood augustikuu. „Siis tulevad kooliminejad, õpetajad ja lapsevanemad salongi.” Voodla sõnul jätkub Abja-Paluojal tööd aasta ringi. „Ei ole vahet, kas on suvi või talv. Ühtlase jutina läheb ning talvelgi pole tarvis käed rüpes istuda. Olin isegi üllatunud, sest esimesel talvel kartsin, et järgmisel aastal on vähe kliente. Aga praegu küll pole märgata, et inimestel on müts peas ja tööd seetõttu vähem.”