Maa Elu 18. veebruar 2016

RAILI MENGEL: PRAEGU ON MAATURISMI ARENGUS MURDEPUNKT, KUS AASTAKÜMNEID TURISMIETTEVÕTJANA TEGUTSENUD MÕTLEVAD LÕPETAMISELE.

TŠINTŠILJAKASVATUS

TŠINTŠILJANAHKADE JÄRELE ON MAAILMAS NÕUDLUS SUUREM KUI PAKKUMINE, NENDE KASVATAMIST SAAB ALUSTADA MÕISTLIKU STARDIKAPITALIGA, SEE SOBIB NII NOORTELE KUI KA VANEMATELE MAAINIMESTELE.

HALUKAARIK

DISAINER LAURI SEMEVSKY EHITAS HALUKAARIKU, MIS EI JÄTA PEREMEEST HÄTTA EBATASASEL TALUHOOVIL, EI RIKU TOAS PARKETTPÕRANDAT NING SEDA SAAB HÕLPSALT KOOS TÄISLASTIGA TREPPIDEST ÜLES VEDADA.

18. VEEBRUAR 2016 • NR 10 (38)

Ida-Virumaa aastal 2060 K ümmekond päeva tagasi andis statistikaamet välja Ida-Virumaa teemalise kogumiku, mille sissejuhatuses heidab maavanem Andres Noormägi mõttelise pilgu Ida-Virumaale aastal 2060. Maavanema unistustes ja lootustes näeb Ida-Virumaa 44 aasta pärast välja selline: ■ elanikel on kasutada puhas vesi; ■ inetu nõukogudeaegne arhitektuur on muudetud kauniks elukeskkonnaks;

■ elanike arv kasvab; ■ inimesed leiavad tööd ja eneseteostusvõimalusi; ■ palgatase ületab Eesti keskmist; ■ elukeskkond on suurepärane – tööstus ei sega elu ja puhkust ning elu- ja puhkepiirkonnad tööstust; ■ transpordivõimalused on mitmekesised – peale maanteetranspordi toimivad lennu- ja rongiliiklus ning reisiliiklus merel; ■ inimesed on aktiivsed, kohanemis- ja konkurentsivõimelised;

■ inimesed on õnnelikud; ■ kohapeal omandatud kutse- ja kõrgharidus annab karjäärivõimaluse maakonnast lahkumata; ■ majandus on mitmekesine ega püsi ainult põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel; ■ Peipsi ranniku arengupotentsiaal on edukalt kasutusse võetud.

Eesti Vabariigi 98. aastapäeva eel on kena soovida, et maavanema unistused täituksid.

Maa Elu soovib lisaks parimat neilegi maaelu edendajaile, kes lähipäevil presidendilt teenetemärgi saavad. Nende seas on näiteks osaühingu Raikküla Farmer juht Tõnu Rahula,, aktsiaseltsi Pajusi ABF juhataja Lembit Paal,, ühistu Ühinenud Metsaomanikud juhatuse esimees Kadri-Aija Viik, Eesti maakarja kasvatajate seltsi tegevjuht Käde Kalamees,, Värska Sanatooriumi juhatuse esimees

Vello Saar Saar, aktsiaseltsi UPM Kymmene Otepää tegevjuht Ando Jukk Jukk, metsateadlane Eino-Endel Laas Laas, Läänemere kalapopulatsiooni uurija Toomas Saat, Saat käsitöötraditsioonide uurija Vaike Reemann,, Valgamaa veterinaararst Urve Laidvee Laidvee, Tartu maanaiste liidu esinaine Urve Kaasik, Maarja rahvamaja Kaasik juhataja Tiia Pärtelpoeg ja Raplamaa külaliikumise üks algatajaid Ester Kulagina. Palju õnne! (Maa Elu) gina

foto: eero vabamägi / postimees

2 || KARUSLOOMAKASVATUS || MAA ELU

18. VEEBRUAR 2016

Aado Oherd:

Tšintšiljakasvatus võiks paljudele tööd ja sissetulekut anda toomas šalda

maaelu@ajaleht.ee

ärvamaal Albu vallas Kaalepi külas asuva Kurna OÜ tšintšiljafarmi peremehe ja perenaise Aado ja Malle Oherdi seisukohtadega võib nõustuda või mitte, aga loogikat ja talupojatarkust on nendes piisavalt, et vähemalt järele mõelda. Tšintšiljanahkade järele on maailmas nõudlus suurem kui pakkumine, nende kasvatamist saab alustada mõistliku stardikapitaliga, see sobib nii noortele kui ka vanematele maainimestele.

TŠINTŠILJAKASVATAJAID VÕIKS ROHKEM OLLA Samal ajal jääb meil maaelanikke järjest vähemaks ja loomakaitsjad on paljud potentsiaalsed alustajad ära hirmutanud. Eestis, nii nagu mitmes teises riigis, on käivitunud karusloomafarmide keelustamise protsess. „Loomakaitsjad küsisid inimestelt, kas nad on nõus metsloomade puuris pidamisega. See oli suunatud ja eksitav küsimus. Selle tulemusena esitati 2014. aasta lõpus riigikogule kollektiivne pöördumine koos 10 000 allkirja ning ettepanekuga keelustada karusloomakasvandused kümneaastase üleminekuajaga,” kirjeldab Aado Oherd hetkeseisu.

Rebase- ja mingikasvandusi on Eestis neli, tšintšiljakasvandusi 35 ringis, küülikukasvatajate hulka on keeruline kokku lugeda, sest palju on ühe-kahe looma pidajaid. Aado ja Malle Oherdi hinnangul oleks vähemalt tšintšiljakasvatajaid meil oluliselt rohkem, kui ei oleks hirmu, et karusloomade kasvatamine nahkade müümise eesmärgil Eestis keelatakse. „Kasvatajad on stressis, sest loomapidamine ei ole lühiajaline projekt. See on eksitav väide, et me peame puuris metsloomi, need on samasugused aretatud koduloomad nagu siga, veis või kana. Üle saja viiekümne aasta on karusloomi aretatud, nad ei saaks looduses ise hakkama, eriti veel meie looduses. Soomes on „nende eest võitlejad” karusloomi ka farmidest lahti lasknud, aga sellega nad sisuliselt tapsid need loomad. Kõige kõvemat häält teevad need, kes teemat ei valda – linnalapsed, kes ei tea maaelust midagi.

Kõige aktiivsemad neist on pidevalt ajakirjanduses pildil, see on uudistetegijatele lihtne ning müüv materjal ja samuti on see valimistelgi erakondade jaoks mugav häältekoguja. Süvenemise ja analüüsini ei jõuta, ei saada aru, et see on tavaline loomakasvatus, üks inimestele tööd andev võimalus,” on Aado Oherd nördinud.

RIIK VÕIDAKS „Pidevalt on häda, et eksport kahaneb, aga karusloomakasvatajate toodang läheb ju 100 protsenti ekspordiks. Pealegi

ei küsi karusloomakasvataja kellegi käest toetust, saab ise hakkama. Taanis on karusloomakasvatus põllumajandusharudest kolmandal kohal ja igati soodustatud. Soomes, Lätis, Leedus ja teistes ELi maadeski on karusloomad soositud.”

Aado ja Malle on mõlemad neli aastakümmet töötanud loomaarstina. Proua veel praktiseerib, aga peremees otsustas pensionile jääda. Kurna OÜ tegeleb küll ka mesindusega, Aado on isegi Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige, aga sellest poleks piisanud ei pensionisambaks ega päevade tegevusega täitmiseks. „Mõtlesin kaua, millele pühenduda, olnuks liiga ränk tegevuseta konutama jääda. Vanemate inimestena ei tahtnud me suuri loomi võtta ja nii tuli idee hakata kasvatama tšintšiljasid: rahulik ja tore loom ega nõua ülearu palju füüsilist tööd. Uurisime asja, õppisime, pidasime plaani, võtsime laenu ja ehitasime farmihoone valmis.”

Alustati 2013. aastal 72 tšintšiljaemaga. Praegu on Kurna OÜ farmis 623 looma, neist 172 ema ja iga kuue ema kohta üks isa. „Tegelikult saab alustada tagasihoidlikumalt vanades hoonetes ja väiksema emaste arvuga, aga meie otsustasime, et ehitame kõik valmis ja alles siis võtame loomad sisse,“ meenutab Malle Oherd.

Tehnika on farmis nüüdisaegne. Kuna ettevõtmine vajab palju energiat, kae-

ti kõrval asuva hoone katus päikesepaneelidega, mille maksimaalne koguvõimsus on 21 kilovatti. „Saame praktiliselt oma perega hakkama, suuri põllumajandusmasinaid pole vaja, suurema osa vajaminevast heinast oleme ise teinud. Vanematele inimestele on see väga sobiv tegevus,” jätkab perenaine.

Põhikarjaloomad osteti kolmest farmist, edasi on ise paljundatud ja sigivus on tšintšiljadel hea. Emase tiinus kestab 111 päeva ja paarituvad nad sisuliselt kohe pärast poegimist. Tavaline on viis pesakonda kahe aasta kohta.

Poeg on ema juures 49 päeva, siis ta võõrutatakse. Ema on siis juba jälle tiine. Nahastusküpsuseni läheb üheksa kuud. Emade eluiga on kuni viisteist aastat. „Kui looduses toob tšintšilja 46 protsendil poegimistest ilmale ühe poja, siis meil on ühe pojaga sünde väga vähe.

Kõige rohkem on olnud viis

Malle Oherdi sõnul on maailmas tšintšiljanahkade järele nõudlus suurem kui pakkumine. foto: toomas šalda

PIDEVALT ON HÄDA, ET EKSPORT KAHANEB, AGA KARUSLOOMAKASVATAJATE TOODANG LÄHEB JU 100 PROTSENTI EKSPORDIKS.

poega korraga. Kui looma peetaks talle mittesobivates tingimustes, siis kõigepealt kaoks tal sigivus, nii on loodus seadnud,” rõhutab peremees. Ühes Kurna OÜ farmi ruumis on puurid emade, isade ja hiljuti sündinud poegade jaoks; teises loomadele, keda kasvatatakse üheksa kuu vanuseks ja seejärel nahastatakse. Nahad kuivatatakse ja saadetakse Taani Kopenhaageni karusnahaoksjonile.

TŠINTŠILJA ON NÕUDLIK KLIENT Emade-isade-poegade ruumi optimaalne temperatuur on 18 kraadi, noorloomadel 16 kraadi. Suvel, kui palavust on üle 27 kraadi, võivad loomad ilma jahutustehnikata hukkuda. Automaatika talvel kütab, suvel jahutab – elektrit kulub omajagu, selleks ka päikesepaneelid.

Heina teevad Oherdid peamiselt ise, jõusööta ostetakse. „Tšintšilja tahab kõrrelist ja noort, hea kvaliteediga heina,” selgitab perenaine Malle. „Ta võtab ühe kõrre ühte käppa, teise teise, hammustab, viskab minema, nii ka järgmisega, sest äkki ülejärgmine on veel maitsvam. Söödaga on samuti raiskamist omajagu.

Igas puuris on kindlasti ka Aeroci plokikivi tükk, millega loom saab oma hambaid korras hoida. Puuseibide peale paneme neile meelehead, neil on oma lemmikmaiused. Loomal

MAA ELU || KARUSLOOMAKASVATUS || 3

18. VEEBRUAR 2016

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

KORRUPTSIOON ON, AGA LAEVAD TULEVAD

S

Aado Oherdi arvates ei julge noored karusloomakasvatusega alustada, sest kardetakse, et see keelatakse ära.

TŠINTŠILJA EHK VILLAKHIIR • Tšintšiljad ehk villakhiired on pärit Lõuna-Ameerikast Andide mäestikualadelt. Seal elasid nad kaljulõhedes, asustades suuri alasid 900–4500 meetri kõrgusel merepinnast.

• Välimuselt sarnanevad tšintsiljad pigem orava või jänesega kui hiire või rotiga. Nad erinevad teistest närilistest selle poolest, et neil on umbes 10–20 sentimeetri pikkune suur karvane saba nagu oraval. Villakhiire keha keskmine pikkus on 30 sentimeetrit ja loom kaalub 470–900 grammi. Emasloomad on tavaliselt suuremad kui isased.

• Tšintšiljad on kõige tihedama karvkattega imetajad – ühest

karvanääpsust kasvab välja kuni 60 alus- ja pealiskarva. Seepärast on neid juba 16. sajandist kasutatud karusloomadena. Pidev küttimine viis loomakesed aga 19. sajandi lõpuks peaaegu väljasuremiseni. Tänapäeval kasvatatakse neid paljudes karusloomakasvandustes. Tihe karv on loomadele vajalik, et kaitsta end külma, kuuma ja parasiitide eest.

• Eestisse jõudsid esimesed 50 tšintšiljat 1990. aastal Ameerikast ühe toetusprogrammi raames, et edendada Eesti põllumajandust.

on ruumi, kus ta saab joosta ja liikuda. Toimetamist nendega on, aga mitte üleliia palju.

Hommikupoolikul kulub viiskuus tundi: puuride puhastamine, heina- ja söödapanek, lisaks maius (igal hommikul kaerahelbed ja linaseeme; kui on pojad, siis ka piimapulber ja rosinad), pojad tuleb üle vaadata. Õhtupoolikul saab asjad tunniga aetud.”

(seitse kuni kaheksa miljonit). Ühe kolmandiku on tavaliselt ostnud venelased, aga nende huvi on nüüd majanduslikel põhjustel kahanenud. Hiinlased on samuti ostumahtusid vähendanud. Palju nahku läheb jätkuvalt Prantsusmaale ja Itaaliasse. Kuigi hind on veidi langenud, pole ükski kvaliteetne nahk müümata jäänud.

Aado Oherd arutleb: „Meie loomade nahku on müüdud nii veidi alla kui üle neljakümne euro ühe naha eest. Kasumlikkusega on laias laastus nii, et kolm nahka läheb kuludeks ja üks kasumiks. Miks seda mitte soosida? Eesti maapiirkon-

KVALITEETNE NAHK MÜÜMATA EI JÄÄ Taani oksjonil müüakse Oherdite andmetel aastas kokku umbes 15 000 tšintšiljanahka. Nii et näiteks minkidega võrreldes neid palju pole

Allikas: Eestimaa Loomakaitse Liit (www.loomakaitse.eu)

dades põleb õhtuti tuli järjest vähemates akendes ja siis tulevad nn loomakaitsjad ja osa noorpoliitikutest ning hakkavad keelama, kaasakarjujaid leidub alati.”

Oma arvamus on tal ka karusloomakasvatuse ja maal valitseva puuduliku majandusliku mõtlemise kohta laiemalt: „Tapamajade jäätmed veetakse Väike-Maarjasse, seal tehakse sellest lihakondijahu, mis läheb põletamisele. Vedamine maksab, lihakondijahu valmistamine vajab õli, mis samuti maksab, ja siis põletame, samal ajal võiks nende jäätmetega toita rebaseid ja minke ning toota eksporti.

Eelmainitud Taani oksjoni aastane käive on umbes 1,5 kuni 2 miljardit eurot, selles vallas liiguvad suured rahad, millele Eesti kipub selga pöörama.

Raadios just rääkis, et 35 000 tonni räime ootab külmhoonetes realiseerimist – jälle ideaalne sööt rebasele ja mingile.

Inimestel oleks tööd ja leiba, riigil sissetulekut, aga plekktrummitagujad on tähtsamad. Kurb, kui inimestel jääb tööd üha vähemaks. Lõpuks on kõik linnas, aga vaevalt et õnnelikud, sealgi suletakse juba ju üks tehas teise järel.

ARENDAKS MAAELU Noored inimesed on meie juures asja uurimas käinud, aga ei julge alustada, sest mis saab, kui ära keelatakse? Pigem võiks seda tegevust soodustada, toetada laenusaamist, kor-

foto: anette parksepp / postimees

raldada õppepäevi ja täita tühjaks jäänud sigalad ja veisefarmid karusloomadega. Hääbuvale maaelule ja põllumajandusele oleks see väga heaks alternatiiviks ning elu külades saaks veidigi uut motivatsiooni.”

Oherdite kinnitusel tegelevad tšintšiljakasvatusega väga erineva taustaga inimesed: „Meie oleme loomaarstid, aga tean pensionipõlve pidavat proviisoriprouat, muusikut ja paljude teiste erialade esindajaid, kes neid loomi on kasvatanud või praegugi kasvatavad.”

Muidugi peavad loomadel Oherdite veendumuse kohaselt olema head kasvutingimused, aga ei saa unustada, et loomapidamine ja ka loomanahkade kasutamine on inimkonnale läbi aegade olnud niisama omane kui liha söömine. „Loomakaitsjad soovivad, et inimkond kasutaks üha enam kunstkiust toodetud riietust, mille tooraine nafta on taastumatu maavara, ning need tooted ei ole biolagunevad.

Maailmas väga tunnustatud mereteadlane akadeemik Tarmo Soomere on ennustanud, et paarikümne aasta pärast on meredes plastiosakesi suurusega mõnest mikromeetrist millimeetrini rohkem kui mereelanike mass. Mereloomad haigestuvad, känguvad, tekivad pöördumatud muutused keskkonnas. Kas me seda loomakaitsjate abil soovimegi?” võtab peremees jutu kokku.

el esmaspäeval oli riigikogu liikmete küsimusterahe all majandus- ja taristuminister Kristen Michal, kes pidi vastama rahvaasemike arupärimisele, mis puudutas mandri ja meie suursaarte vahel toimuva parvlaevaliikluse teenuse osutamist.

Ajal, mil uute parvlaevade ehitamiseks lepingud sõlminud Tallinna Sadama endised juhid on korrputsioonikahtlusega uurimise all, kinnitas majandusja taristuminister Kristen Michal, et tellitud laevad jõuavad Eestisse õigeks ajaks.

Türgis peaks esimene laev valmis saama selle aasta 1. juulil ja teine 15. augustil. Poolast tellitud laevadest esimene valmib 1. augustil ja teine 1. septembril. Michal kinnitas, et laevade ehitamisel ollakse graafikust isegi ees. Lisades, et isegi kui laevad õigeks ajaks Eestisse ei jõua, on Tallinna Sadama tütarfirmal ka selleks juhuks olemas varuplaan. „Mina usun jumalasse, aga see on igaühe isiklik valik. Olen ka laevade osas täiesti veendunud, et need saavad õigeks ajaks valmis,” selgitas minister enda veendumuse tagamaid, kinnitades, et praegu on iga päev ühe uue laeva ehitamisega ametis üle saja inimesi. Ehk siis nelja laeva peale kokku 400–500.

Olgu lisatud, et nii Türgis kui Poolas valmivate laevade ehituse üle teostab järelevalvet Eesti oma laevaehitaja, Saaremaal tegutsev Baltic Workboats, kus valmis ka eelmise aasta sügisel Kihnu vahet sõitma hakanud parvlaev Kihnu Virve.

Ehkki minister oli praegu mandri ja saarte vahel laevaliiklust korraldava Väinamere Liinide suhtes vähemasti oma alatoonis kriitiline, oli ta sunnitud tõdema, et kõigele vaatamata reisijate arv eelmisel aastal isegi kasvas võrreldes 2014. aastaga: Virtsu ja Kuivastu liinil 3 ning Heltermaa ja Rohuküla liinil ligi 5 protsenti.

Küsiti sedagi, kas uute laevade tulekuga tõuseb ka piletihind. Michal kinnitas, et 2017. aastaks ei ole piletihindade tõusu planeeritud, küll tõusid need arupärimise esitamise ja sellele vastamise ajal.

Kui Väinamere Liinidele heideti pidevalt ette aina suurema riigiabi küsimist, siis vähemalt mulle on jäänud mulje, et selles vallas mingit revolutsiooni ei toimu.

Ehk siis dotatsioon, mida siiani on makstud Väinamere Liinidele, hakkab pärast senise lepingu lõppemist 30. septembril 2016 laekuma Tallinna Sadama tütarfirmade TS Laevad ja TS Shipping kaukasse.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee, telefon 739 0390 Müügijuht Jane Barbo jane.barbo@ajaleht.ee, telefon 526 3578 Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || KARTUL || MAA ELU

18. VEEBRUAR 2016

Jaanuarikuu jooksul kütiti kokku 830 metsseaemist. foto: ove maidla / postimees

METSSEAEMISTE KÜTTIMINE AITAB PEATADA SEAKATKU LEVIKUT

J

ahiseltsid on veterinaar- ja toiduametile (VTA) esitanud taotlusi 620 jaanuaris kütitud metsseaemise eest kompensatsiooni saamiseks.

Jaanuarist rakendunud emiste küttimise kompenseerimise meede on kütitud emiste osakaalu küttimisstruktuuris oluliselt tõstnud. Emiste küttimine on vajalik seakatku leviku peatamiseks. „Eestis seakasvatuse kui majandusharu säilitamiseks tuleb peatada seakatku levik metsas,“ ütles VTA peadirektori asetäitja Olev Kalda. „Emiste küttimine on selleks üks tõhusamaid meetmeid.”

Sigade Aafrika katku leviku tõkestamiseks metssigade populatsioonis hakkas

VTA alates jaanuarist maksma jahimeestele kompensatsiooni emiste küttimise eest kuni 100 eurot kütitud looma kohta. Emiste küttimise kompenseerimine on osa Baltimaade ja Poola ühisest seakatku tõrjekavast, mille kulud katab 75% ulatuses Euroopa Komisjon. Jaanuarikuu jooksul kütiti kokku 830 metsseaemist, mis on üle kahe korra rohkem kui möödunud detsembris (361), kompensatsiooni taotleti 620 metsseaemise küttimise eest.

Keskkonnaameti andmetel on jahimehed metsas leviva sigade Aafrika katku tõkestamiseks küttinud 1. veebruari seisuga 27 293 metssiga, mis on 92 protsenti määratud küttimismahust. (ME)

MAAILMA TOIDUHINNAD LANGESID JÄTKUVALT

L

äinud nädalal avaldatud maailma toiduhinnaindeks näitas jaanuaris taas kord langust, kukkudes 150,4 punktini, mis on kuu varasemast 3 punkti ehk 1,9 protsenti väiksem ning aastatagusega võrreldes 29 punkti ehk 16 protsenti madalam.

Toiduhinnad langesid kõigi põhiliste kaupade arvestuses, nende seas enim kukkusid suhkru ja piimatoodangu hinnad.

Piimahind langes jaanuaris 4,4 punkti (3%) kuu va-

rasemaga võrreldes. Languse põhjuseks oli suur talvine tootlikkus Euroopa Liidus ja samuti oodatust suurem piimapakkumine Okeaaniast.

Teravilja ja taimeõlide hinnaindeksid langesid mõlemad 1,7%. Kõige vähem (1,1%) kahanes lihahinna indeks, mis jäi jaanuaris 148,3 punkti juurde. Enim langes aga suhkruhind, mille indeks kukkus 8,4 punkti ehk 4,1 protsenti. Põhjuseks on maailma suurima suhkrutootja Brasiilia oodatust parem saagi olukord. (ME)

Maheviljeluse kartulisaak võib moodustada kuni 80% tavaviljeluse saagist.

foto: marko saarm

TEADUSUURING. Maaülikoolis kaitstud doktoritöös uuriti viljelussüsteemide mõju kartuli mugulasaagile ja kvaliteedile. Selgeks sai ka see, kuidas mõjutab viljelussüsteem kartuli vastuvõtlikkust haigustele.

Parima kartulisaagi saab mahe- ja tavaviljelussüsteeme kombineerides heleri all

maaelu@ajaleht.ee

K

ui varasemates uuringutes on keskendutud eraldi kas mahe- või tavaviljelussüsteemide uurimisele, siis maaülikooli doktori Berit Teini sõnutsi on väga tähtis neid kahte süsteemi samal ajal, ühesugustes külvikordades testida ning siis näitajaid omavahel võrrelda. Seda ta oma doktoritöös ka tegi.

Teini katses oli kokku kuus viljelussüsteemi: neli tavaviljeluses ja kaks maheviljeluses. Tavaviljelussüsteemidest ühel väetisi ei kasutatud ning kolm ülejäänut erinesid kasutatud lämmastikväetise koguse poolest. Maheviljelussüsteemide erinevus oli aga see, et ühele külvati pärast kartulisaagi koristust vahekultuurid, nagu rairaps, taliraps ja talirukis. Teisele aga vahekultuure ei külvatud ning kartuleid väetati täielikult komposteerunud veisesõnnikuga.

Katse viis huvitavate tulemusteni. Näiteks sai kinnitust teadmine, et tavaviljeluses kasvatatud kartulisaak on maheviljeluses kasvatatust suurem.

Maheviljeluse saak moodustab tavaviljeluses kasvatatust vaid veidi üle poole. Tein leiab, et

selle põhjus on lämmastikku sisaldavate mineraalväetiste kasutamine.

Oma töös toob ta välja, et mineraalsete väetiste kasutamisel on taimel toitainete omastamine lihtsam ja nende mõju taimes kiirem kui orgaaniliste väetiste kasutamisel.

Maheviljeluses oli madalam ka kaubanduslik saak. Kaubanduslikuks saagiks loetakse mugulaid, mille diameeter on suurem kui 35 millimeetrit. Teini doktoritööst tuleb välja, et üldiselt võib maheviljeluse kartulisaak moodustada kuni 80% tavaviljeluse saagist.

ERINEB MUGULATE KVALITEET Viljelussüsteemid mõjusid mõneti erinevalt ka mugulate kvaliteedele. Viljelussüsteem ei mõjuta küll kartulite kaltsiumi, kaaliumi, tärklise ja kuivaine sisaldust, kuid mõne aine puhul on mugulate kvaliteet viljelussüsteemiga siiski seotud. Näiteks oli maheviljeluse kartulite üldfosfori sisaldus tavaviljelusega võrreldes suurem. Suur fosforisisaldus aga vähendab kaubandusliku saagi suurust.

Rohkem üldlämmastikku ja nitraate sisaldasid need mugulad, mis olid tavaviljelussüsteemides saanud palju lämmastikväetisi. Lämmastik suurendab kartulisaaki, kuid samas tõs-

tab kartulite vastuvõtlikkust haigustele.

Nii saab järeldada, et suurem lämmastikväetiste kasutamine tõi kaasa kartulitaimede suurema hõbekärnaga nakatumise. Tein märgib oma töös, et maheviljeluse kartulitel võis hõbekärna nakatumist vähendada vahekultuurina kasvatatud taliraps. See taim sisaldab glükosinolaate ja on lagunemisel bakteritele ja seentele surmava toimega.

MAHEVILJELUSES KASVATATUD SAAK MOODUSTAB TAVAVILJELUSES KASVATATUST VAID VEIDI ÜLE POOLE. Veel märkas Tein katse käigus, et taliraps aitab kontrolli all hoida ka hariliku kärna levikut. Seevastu veisesõnnikuga väetamine suurendas nii harilikku kärna nakatumist kui ka haiguse tõsidust. Madal oli harilikku kärna nakatumine tavaviljelussüsteemides, kuna varasemaltki on leitud, et ammooniumipõhistel väetistel on haigust vähendav efekt.

Sarnane on lugu kuivmädanikku nakatumisega: taliraps aitas maheviljelussüsteemis seda kontrolli all hoida. Tavaviljelussüsteemis oli kuivmä-

danikku vähe kõrge lämmastikusisalduse tõttu.

PARIM SAAK KAHT KOKKU PANNES Berit Teini üllatas kõige rohkem see, et tegelikult on tavaja mahesüsteemid mitmes asjas sarnased. „Ei saa kindlalt väita, et tava- või mahetootmine täielikult kvaliteetsema saagi annaks,” sõnab ta. Tein märgib, et tegelikult on mõlemal viljelussüsteemil head ja halvad küljed ning parima saagi annaks kahe süsteemi kombineerimine.

Ta kirjutab, et suure ja kvaliteetse saagi huvides on soovitatav kasutada veisesõnnikut, mis annab mulda orgaanilise aine; vahekultuure, et tagada toitainete ringlus, ning manustada mineraalset väetist.

See peaks tema sõnul tagama hästi toimiva kartulikasvatuse süsteemi. Tein rõhutab, et kuigi praegu vahekultuure tavaviljeluses ei kasutata, oleks seda nii kulude vähendamiseks kui ka mitmekesisuse suurendamiseks väga soovitatav teha.

Veel sõnab Tein, et viljelussüsteemide kõrval on väga tähtis tegur ilm. Ilmast sõltub paljuski see, mida taim manustatavate toitainetega peale suudab hakata ning kuidas kahjulikele organismidele vastu paneb. „Stressis taim annab väikese ja tõenäoliselt mitte nii hea kvaliteediga saagi,” teab Tein.

MAA ELU || KINNISVARA || 5

18. VEEBRUAR 2016

Roopakkidest tasakaalukodu peeter raidla

T

allinnast 50 kilomeetri kaugusel Kolgas on asutud rajama ridaelamuid, mis valmivad sõna otseses mõttes roopakkidest. Esimene ridaelamu on juba valmis. „Tasakaalukodu sobib ideaalselt elamispaigaks nüüdisaegsele inimesele, kes hindab rahu ja vaikust ning tasakaalu tekitavat ja seda hoidvat elukeskkonda,” seisab projekti tutvustuses.

Väliselt ei saa arugi, et ridaelamu ehitamisel oleks kasutatud mingit erilist materjali.

Seda enam, et olemas on kõik vajalik alates vannitoast ja lõpetades köögiga nagu igas „normaalses” majas. Kasutusel on maaküte, mis tagab aasta ringi madalad küttekulud. Veevarustus ja kanalisatsioon vastavad tänapäeva nõuetele. Viilkatuski on nagu päris majal – see on kaetud katusekividega.

Ettevõtmise taga on põhitöövõtjana osaühing Paoman, müügiga tegeleb Skanton Kinnisvara. Projekti eesotsas seisab Andres Paomees, kelle poole Maa Elu oma küsimustega pöörduski.

Millal valmis esimene ridamaja? „Esimene ridamaja koos näidiskorteriga valmis mõni nädal enne jõule ja kava kohaselt valmib selliseid ridaelamuid veel kolm. Kokku siis ne-

me ei ilmnenud. Nii et minul kui arendajal on täielik kindlustunne, et see maja on edaspidigi Eesti kliimas täielikult probleemivaba.”

li maja, et tekiks omaette pisike kommuun.”

Kust tuli idee just roost ja savist ehitama hakata? „Idee oli turule tulla millegi täiesti omanäolisega ja samas ökoloogilisega. Roost-põhust ja savist on varemgi ehitatud, kuid seni vaid eramuid ja igaüks vaid endale. Idee oli pakkuda võimalust inimesele, kes soovib sellist maja, kuid kel ei ole pealehakkamist seda ise ehitada, ning kes soovib elada just korteris või ridaelamus.”

Kas ehituseks sobib iga pilliroog ja iga savi? „Pillirool vahet ei ole, sest see pakitakse roopakkideks kokku.

Roog ei tohi vaid märg olla. Savil ei ole samuti vahet. Pigem on vahe, mida sellega edasi tehakse. Näiteks meie maja puhul läks savi sisse ohtralt põhukiudu, mis armeerib lõpptulemuse.

Tasakaalukodu maja savi ja liiv on kõik pärit Eestist.”

Kas roost ja savist ehitusplokid valmistati sealsamas Kolgal või need toodi mujalt? „Roopakid valmistati suuremalt jaolt Hiiumaal ja hiljem muist Saaremaal. Maja ehitataksegi vaid roopakkidest, savi kasutatakse hiljem seinte kaitsmiseks ja viimistlemiseks.”

Kas roopakkidest ehitamisel tuleb arvestada mingeid iseärasusi? Kuidas on nende kandevõimega?

Esimene ridamaja koos näidiskorteriga valmis mõni nädal enne jõule ja kava kohaselt valmib selliseid FOTO: TASAKAALUARENDUS.EE ridaelamuid veel kolm.

„Ehitatakse ka ilma puitkarkassita pisikesi maju, kuid meie maja on ehitatud puitkarkassile ja roopakid ise ei pea kandma mingisugust raskust. Ainuke asi, millega peab arvestama, on see, et roopakkide paigaldus ja hiljem lõikamine on puhas käsitöö ja väga aeganõudev.”

Kuidas majakarpi viimistletakse?

„Esimese korruse välisseinad viimistletakse voodrilauaga ja teise korruse välissein ja siseseinad viimistletakse kolmenelja sentimeetri paksuse savikrohviga.”

Milline on roost ja savist plokkide vastupidavus? Kuidas sellised majad Eesti ilmastikuga kokku sobivad? „Savi kasutust näeme Eestis va-

nade majade puhulgi ja vastupidavus on sel nagu igal teisel puitkarkassmajal. Tuleb vaid kindlalt jälgida, et katus ei hakkaks lekkima, sest voolavat vett krohvitud sein ei kannata. Ka kivimajades.

Kuni voolavat vett otse seinale ei jookse, ei juhtu midagi. Meie maja on nüüd esimese talve koos vihma, lörtsi ja lumega üle elanud ning problee-

Kuidas on lood soojapidavusega? „Seina paksus on pea pool meetrit ja see koosneb poorsest pilliroost. Pealegi on just õhk see, mis sooja hoiab, nii et soojapidavus on väga hea. Näiteks kulus ühetoalise korteri siseviimistluseks tonn savi ja liiva. Kui need omakorda soojaks kütta, siis seinad hoiavad juba ise mõnusat temperatuuri. Ehk siis roopakkidest majas on talvel soe ja suvel palavaga mõnusalt jahe.

Põhiküsimus, mis inimestel tekib, on majade tulekindlus.

Siin on hea tuua näide raamatuga. Iga paberileht põleb hästi, ent kui raamat on tugevalt kinni ja lehtede vahel hapnikku ei ole, siis tulle visates selline raamat ei põle.

Samamoodi on roopakkidega. Kui roopakk tõmmata põrandale laiali, põleb ta hästi, aga kui ta on pressitud pakkideks ja need omakorda on pressitud karkassi vahele, siis tuld ta ei võta. Pealegi on seinad kaetud savikrohviga, tänu millele leek ei jõuagi roopakkideni.

Parema ja täpsema ülevaate võrdlustest erinevate majadega saab suveks, kui Tallinna Tehnikakõrgkoolis valmib meie maja näitel lõputöö, milles seda võrreldakse muude ehitusstiilidega.”

6 || MAATURISM || MAA ELU

18. VEEBRUAR 2016

Turist tahab maal kogeda seiklusi ja põnevust esti siseturismi ettevõtetel läheb erinevalt ja üldiselt kehtib põhimõte „igaüks on oma õnne sepp”. Eduvalemisse lisandub kindlasti ka koostööaspekt – turismiettevõtte pidaja peab tegema koostööd piirkonnas tegutseva matkakorraldajaga ja vastupidi, ütleb MTÜ Eesti Maaturism tegevjuht Raili Mengel.

Eesti Maaturismi ühing on maaturismi teenusepakkujate katusorganisatsioon, mis tegutseb juba 2000. aastast ja millel praegu on liikmeid 276.

Eesmärgiks on esindada liikmete huve ja arendada maaturismi mitmesuguste projektide ja ühistegevuste kaudu. Raili Mengel räägib intervjuus Maa Elule, milline seis Eesti siseturismi vallas valitseb.

Kuidas maaturismiettevõtjatel praegu läheb?

Olukord on erinev. Ei saa üheselt välja tuua, et seis on hea või halb, sest see sõltub hetkeolukorrast majanduses ning kindlasti ettevõttest ja ettevõtjast endast. Oluline on, et ettevõtja on ettevõtlik, arendab nii ennast kui oma ettevõtet eesmärgiga säilitada ettevõtte värskus ning külastajatele pakkuda uusi tooteid-teenuseid. Hästi tähtis on eristuda.

Turule on tulnud uusi tegijaid, kes toovad turismiärisse kaasa värskeid tuuli. Nende tegutsemine ettevõtlusmaastikul on strateegiliselt läbi mõeldud, nad analüüsivad hoolega turgu ning positsioneerivad enda ettevõtet ja ettevõtmist väga täpselt.

Praegu on maaturismialal murdepunkt, kus aastakümneid turismiettevõtjana tegutsenud mõtlevad lõpetamisele.

Nad on paarkümmend aastat olnud tegevad ja tunnevad, et on õige aeg kas teatepulk üle anda noorematele või lausa lõpetada. Noored tulevad uute mõtetega ja hoopis teise lähenemisega. Tihtipeale on nad

käinud palju välismaal ringi ja rakendavad nähtut oma ettevõtte arendamisel. See on väga kasulik meie turismisektori arengule.

Kokkuvõttes julgen väita, et sektoril läheb tegusalt, ent sektori käekäigule ei saa ühest hinnangut anda – on neid, kellel läheb väga hästi, ja neidki, kes pole rahul olemasoleva külastajate arvuga. Samal hooajal võib olla nii neid, kellel on kõigi aegade halvimad majandustulemused, kui ka neid, kes tunnistavad, et just lõppes kõigi aegade parim turismihooaeg.

Milline see ala seestpoolt paistab? Sellest vist ei piisa, et mul on ilus talu ja pakun seal ööbimisvõimalust.

Olen ka ise olnud kaheksa aastat sellel alal ettevõtjana tegev ja aus tagasivaade nendele aastatele näitab, et tegu on nn rätsepatööga. Maaturismi alaga tegeledes tuleb olla loominguline ja igale külastajale läheneda personaalselt. Külastaja suhtes peab olema hea sisetunne, et aimata tema soove ja ootusi, peab suutma ennast külastajaga ühele lainele häälestada, et saaks pakkuda terviklikku külastuselamust.

Juba ammu ei meelita inimesi maale lihtsalt võimalusega seal magada, vaid külastajad otsivad emotsioone, kogemusi, seiklusi, uusi oskusi.

Kui oluline on ettevõtjate vaheline koostöö?

Ilma selleta ei saa ja omavaheline võrgustumine on ülioluline.

Ettevõtjad on sellest aru saanud ja mul on hea meel siinkohal tõdeda, et me mitte ainult ei räägi koostööst, vaid reaalselt teeme seda. Kui ühel ettevõtjal on näiteks puhkemaja ja teine korraldab matkasid, siis on mõtet jõud ühendada ja mitte pidada teineteist konkurentideks, vaid headeks koostööpartneriteks.

Kes käivad maal puhkamas?

Valdavalt ikka meie oma ees-

EESTIMAAL TEGUTSEVATEL ETTEVÕTETEL ON PALJU PAKKUDA, KUID TIHTIPEALE JÄÄB ASI SELLE TAHA, ET ME EI JÕUA OMA SUUREPÄRASTE PAKKUMISTEGA ÕIGETE INIMESTENI. Vastasel juhul võib olla nii, et soovitud elamus jääb kogemata. Näiteks Kihnu saarele lihtsalt kohale minnes võid avastada, et ega seal kõik ei käigi triibuliste seelikutega ega sõida külgkorviga mootorrattaga. Sul on vaja kohalikku teejuhti, kes viib sind õigetesse kohtadesse.

Mõnikord võib kuulda nurinat, et Eestis puhkamine on kallim kui välismaal. Mida te selle kohta ütlete?

Nii see võib olla küll ja ega meie hinnad ole tõepoolest madalad.

Põhjus on selles, et meie ettevõtted on väga väikesed ja külastajaidki ei ole neil nii palju ning teenus, mida pakutakse, on personaalne. Oluline on teenuse hinna ja kvaliteedi tasakaal, et külastaja ei lahkuks tundega, nagu oleks ta teenuse eest liiga palju maksnud.

Majandus ei kasva praegu kuigi kiiresti ja räägitakse masu lähenemisest. Kui heas

www.optitrans.ee VEEBRUARI PAKKUMINE MICHELIN BIBLOAD 340/80R18 MICHELIN POWER CL 340/80-18 MICHELIN BIBLOAD 400/70R20 MICHELIN POWER CL 400/70-20 MICHELIN BIBLOAD 480/80R26 MICHELIN POWER CL 480/80-26 MICHELIN BIBLOAD 440/80R28 MICHELIN POWER CL 440/80-28 Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 29.02.2016 Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt.

Tel 515 3763 e-post info@optitrans.ee

finantsilises seisus meie maaturismi ettevõtjad on – kas nad elavad kehvemad ajad üle?

Maaturismiga tegelemine on pigem elustiil. Neid ettevõtjaid, kes ainult sellest elatuvad, ei ole väga palju. Ja neid, kellel on korralikud reservid, on ilmselt veelgi vähem.

timaalased käivad Eestit avastamas ja viimastel aastatel aina aktiivsemalt. Maapiirkonda on väga oodatud väliskülastajadki, ent seni on nende osakaal olnud tagasihoidlik.

Eestimaal tegutsevatel ettevõtetel on palju pakkuda, kuid tihtipeale jääb asi selle taha, et me ei jõua oma suurepäraste pakkumistega õigete inimesteni. Siit tuleneb minu soovitus enne mööda Eestit rändama minekut teha kindlasti natuke eeltööd, et leida üles õiged inimesed ja teenusepakkujad.

€/tk 455.315.595.439.999.675.965.636.-

Järgmisest aastast peaks tõusma majutusettevõtete käibemaks. Mis see teie liikmetele kaasa toob?

See on väga keeruline teema.

Tahaksin kutsuda mõne otsustaja mikroettevõtja elu maale proovima. Siis saadaks ehk aru, et on vaja enne otsuste vastuvõtmist natuke põhjalikumalt mõelda ja analüüsida ning otsuste tagajärgi ennetada.

Mõtleme käibemaksu tõusu kontekstis selle peale, et teenuse hind on meil juba praegu selline, et ega väga seda tõsta ei kannata. Seega käibemaksu tõusuga seonduva peab ettevõtja maksma oma tulude arvelt.

Loomulikult jääb siis vähem vahendeid investeerimiseks.

Minu arvates on käibemaksu muudatus lühiajalise efektiga, sest ettevõtlusele on selle mõju pigem negatiivne. Me kogu aeg toonitame oma riigi innovaatilisust, aga kui vaadata ettevõtluskeskkonna poole pealt, siis paraku näeme teiste riikide tagatulesid. Kui tahame riigina konkurent-

sis püsida, on seda võimalik teha ainult läbi atraktiivse ja jätkusuutliku ettevõtluskeskkonna ning selle kaudu, et meil säilib elu ka maal.

Palju kiidetakse ja tõstetakse esile neid, kes on teistele loonud töökohti, kuid seejuures unustatakse hoopiski tähtsam – eelkõige peab inimene looma töökoha iseendale. Need inimesed, kes maal elades suudavad luua endale ja oma pere liikmetele töökoha, on tunnustust väärt.

Milliste teemadega te veel Eesti Maaturismis praegu tegelete?

Meie ühingu jaoks olulisim on seista on liikmete huvide ja hea käekäigu eest.

Hetkel on aktuaalne vee süvaanalüüsi teema. Nimelt sätestab veeseadus, et kohe, kui sa kasutad puurkaevuvett avalikus teenuses, oled sa veekäitleja. Ehk maal tegutsev majutusettevõte on veekäitleja ja seetõttu peab ta korra kümne aasta jooksul tegema oma kasutatavale veele süvaanalüüsi. See ei ole aga sugugi odav lõbu ja selle otstarbekuski sellisel kujul on üsna küsitav. Näiteks peab viie voodikohaga talu, mis aastas kol m

Raili Mengeli arvates on käibemaksu muudatus lühiajalise efektiga, sest ettevõtlusele on selle mõju pigem negatiivne. foto urmas luik / pärnu postimees

Kas osa viljasaagist läks kaduma?

Hoidu sellest tulevikus, kasuta Kongskilde Webstechtehnoloogiat!

Pilt Trading OÜ Tel +372 5689 2496 • ivika@pilttrading.ee • www.pilttrading.ee

Moving agriculture ahead

MAA ELU || MAATURISM || 7

18. VEEBRUAR 2016 kuud majutusteenust pakub, tegema analüüsi, mis maksab 1080 eurot. Ettevõtjad on igati nõus iga-aastase tavaanalüüsi nõudega, ent kas peab mikro- ja väikeettevõte vett uurima samadel alustel suurte veekäitlejatega, on küsimus. Meie eesmärk on, et antud teema kontekstis vaadataks üle seadustes kehtivad sõnastused.

Veel tegeleb ühing koostöös maaeluministeeriumiga üle-eestilise Toidutee arendamisega, mille eesmärk on tulevikus olla loodava Läänemere Toidutee (Baltic Sea Culinary Routes) väärikas osa.

Alates selle aasta algusest on ühingul õigus välja anda üle-euroopalist kohaliku toidupärandi märgist Culinary Heritage. Märk oli seni kasutuses kaheteistkümnes Euroopa riigis, Eestist sai 13. riik.

Maaturismi ühingu jaoks on oluline kvaliteediteema.

Eesti Maaturismi ühingul on õigus välja anda EHE-märgist.

EHE (Ehtne ja Huvitav Eesti) on ökoturismi kvaliteedimärgis, millega tunnustatakse loodussõbralikke ja keskkonnasäästlikke turismitooteid-teenuseid. EHE märgist annab välja Eesti Maaturismi Ühing koostöös EASi turismiarenduskeskusega.

Praeguseks on EHE-märgisega tunnustatud 28 ettevõtte 37 väga erinevat toodet-teenust alates põnevatest matkadest kuni isemoodi spaakogemuseni välja.

Meie üks suur tegevuseesmärk on veel see, et majutusettevõtete järgusüsteem Rukkilill

saaks integreeritud uude riigi loodavasse kvaliteedisüsteemi.

Alanud on ettevalmistused juba kolmandat aastat 1. mail toimuva avatud uste päeva korraldamiseks. Päevale on kutsutud osalema mitte ainult ühingu liikmed, vaid kõik turismiasjalised, -ettevõtted ja organisatsioonid. 1. mai turundustegevustele aitavad sel aastal kaasa EASi turismiarenduskeskus ja maaeluministeerium.

Tooge välja mõni enda hiljutine isiklik hea maaturismikogemus?

Kõige äsjasem kogemus pärineb jaanuaris Hiiumaal peetud toiduseminarilt ja Partsi veskis toimunud temaatilisest õhtusöögist Hiiumaa meremehe Herman Sergo auks. Emotsioon kestab siiani, sest see ei olnud lihtsalt hea söök, vaid terviklik ja täiuslik elamus. Väga ilusti olid kombineeritud Sergo lugu, maitseelamused, hea teenindus, sobiv olustik.

Sellised elamused jäävad meelde ja nendest räägitakse teistelegi inimestele. Inimeselt inimesele turundus toimib turismialal vägagi, olles kõige soodsam ja efektiivsem turunduskanal.

SISETURISTE ROHKEM, VÄLISKÜLALISI VÄHEM Statistikaameti andmete järgi suurenes eelmisel aastal Eesti majutusasutustes peatunud siseturistide arv võrreldes 2014. aastaga seitse protsenti.

Samal ajal aga vähenes välisturistide Eestis ööbimiste arv kolme protsendi võrra.

Vändra OÜ

SALAPÄRASED HUIKLEJAD olav renno linnuteadja

V

maid” paikkondi kui kodukakk.

Mõlemal kakul on põhiliselt hall sulestik, händkakul õige pisut heledam. Peale suuruse eristuvad nad saba pikkuse (kodukaku saba on üsna tönts) ja näojoonise poolest (händkakul on näoketas ühtlaselt helehall). Emaslinnud on kõigil kakkudel suuremad kui isaslinnud. Isase händkaku kevadhäälitsus on seitsmesilbiline nagu kodukakulgi, ent tumedam vuhuu vuhuh u-vuhu, millele emane vastab lühidalt: kruäv. Ka händkakk on suluspesitseja, kasutades kord valitud puuõõnsust või pesakasti kuni selle „amortiseerumiseni”. Mõni händka-

kupaar pesitseb ka murdunud puu tüükal.

Märtsi lõpul või aprilli alul muneb emalind vooderduseta pesapõhjale kolm kuni neli muna, mida ta kohe esimesest alates hauduma jääb.

Seetõttu on nelja nädala pärast koorunud pojad erineva suurusega. Toidu eest hoolitseb isakakk, emane toidab poegi pessa poetatud saagi küljest rebitud lihatükikestega, ise aga hakkab jahil käima umbes kolmenädalaste poegade juurest. Kui on hiirevaene aasta, võivad suuremad pojad pista nahka oma kõige pisema õe või venna.

Pesast lahkutakse viie nädala vanusena ja esialgu ukerdatakse pesa lähedal mööda oksi, oodates järjekordset toidunoosi. Päeval jäädakse küll oksale külg külje kõrval paika, vanalinnud pisut eemal valvamas.

Kui kodukakkude saagiks on hiired, rotid, kuni varblasesuurused linnud ja maapinnalt nopitud vihmaussid, siis händkakud saavad jagu ka jänestest ning varestest ja metsakanalistest, hädakorral toituvad raipestki. Oma saaki seiravad nad puuoksalt ja tabavad selle hämmastava täpsusega, orienteerudes ka kuulmise abil.

eebruari lõpupoole ja märtsis kostab õhtuti, juba tund pärast päikeseloojangut lehtpuistutest ning vanade puudega linnaparkidest ja kalmistutelt õõnsakõlalisi huikeid, ikka huu-o hu-huhu huuh. Aeg-ajalt kuuldub ka flöötjat kju-itt. Niiviisi „vestlevad” kodukaku isaja emalind, kes on päeva veetnud mõnes puuõõnes või tihedas puuvõras. Kodukakk on üks meie tavalisemaid öökulle, kes on üsna paigatruu ega rända talveks lõuna poole.

Kodukakupaare pesitseb Eestis tuhat kuni poolteist, eelmisel sajandil märksa rohkem.

Umbes varesesuuruse kodukaku konkurent ja koguni vaenlane on ta sugulane händkakk, kes on kogukam – peaaegu ronga suurune – ja hoopis ägedama loomuga. Tema pesa lähedusse juhtunud inimene võib sattuda otsese ründe alla, aga pesapuu otsa ronida üritanule jäävad mälestuseks nõelteravate küünistega kistud haavaarmid. Viimase 75 aasta kestel on händkaku arvukus meil tublisti kasvanud, tänaseks jõudnud kuni 1500 paarini. Elupaiga valiku poolest sarnasele kodukakule on händkaku naabriks sattumine hukatuslik – varem või hiljem langeb ta händkaku ohvriks. Õnneks eelistab Kodukakk Nigula loomade taastuskeskuses. händkakk mõneti „metsikufoto: urmas luik / pärnu postimees

8 || TEHNIKA || MAA ELU

18. VEEBRUAR 2016

2015. aastal registreeriti 517 uut traktorit

peeter raidla

T

änavu jaanuaris läbis Eestis esmase registreerimise 47 tuttuut traktorit. Seda on tervelt 25 traktorit enam kui 2015. aasta jaanuaris. See annab lootust, et 2016. aasta kujuneb põllu- ja metsatehnikamüüjatele paremaks kui mullune.

Jutt on täiesti uutest traktoritest. Näiteks 2015. aastal läbis esmase registreerimise kokku 650 traktor, millest 517 olid tuttuued, ja 2014. aastal koguni 704 traktorit, neist 543 olid uued.

Esmaselt registreeritud traktorid ei leia küll kõik kasutamist Eestis ning osa neist rändab siit edasi naaberriikidesse. Ka Eestis endas on traktorite järelturg üsna aktiivne.

Näiteks mullu novembris vahetas omanikku 193 traktorit ja traktorihaagist, kusjuures nende väljalaskeaasta ulatus sisuliselt servast serva – alates 1977.

Sven Ivanov proovib, kuidas esimene päris oma õlletegu välja on marianne loorents / virumaa teataja tulnud.

MOEL HAKATI ÕLUT PRUULIMA

V

ahetult enne vabariigi aastapäeva jõuab müügile esimene partii Moel pruulitud Muddise käsitööõlut. Ettevõtmise taga on osaühing Moe Õllevabrik, mille omanikud osaliselt kattuvad Rakvere Piiritusetehase omanikeringiga.

Moe Õllevabriku ühe osaniku Sven Ivanovi sõnul on Muddise käsitööõlut saanud osta juba üle aasta, kuid siiani tehti seda niiöelda mustlaspruulina teiste tootjate juures. „Meil tekkis plaan taastada õlletootmine sellisel kujul, nagu siin oli olnud enne teist maailmasõda. Renoveerisime toonase hoone ehk siis Moe, endise nimega Muddise, õllevabriku ja uuendasime täielikult pruuliseadmed. Kuni 2014. aasta detsembrini pruulisime oma õlut justkui mustlased teiste juures, võttes kaasa Moelt ka vajaliku vee. Nüüd jätkame oma ruumides ja oma sisseseadega, mille tellisime Hollandist ja Itaaliast eriprojektina meie tarbeks.

Kogu õllevabriku investeering oli ligi 690 000 eurot,” selgitas Ivanov.

Moe Õllevabrik jääb sõltumatuks väiketootjaks, mis tähendab kuni 300 000 liitri kesvamärjukese tegemist aastas. Moe Õllevabriku pruulmeistri Marius Va-

huri sõnul on eesmärk teha stiilipuhtaid õllesid, küll väikese nüansiga. „Praegu on meil näiteks käimas bock-tüüpi õlu November ja Shoti kanarbikuõlu. Viimase õlle puhul saame kasutada ka kodumaist toorainet, kanarbiku saame Kubja ürditalust ja rukkilinnased Sangastest. Lähiajal lisandub kolmele olemasolevale õllele veel neli uut õlut,” ütles Vahur.

Sven Ivanov, kes on ka üks Moe viinavabriku osanikke, rääkis, et kui piiritust ja viina toodetakse kohalikust teraviljast ja tulemus läheb suures osas ekspordiks, siis õlle puhul on vastupidi. Tooraine, välja arvatud vesi, tuleb mujalt ja toodang jääb koduturule.

Moe Peenviinavabrik ja Moe Õllevabrik avavad koos Moel kõrtsi Muddis Krog oma jookide tutvustamiseks nii Moe Piiritusmuuseumi külastajatele kui ka muudele huvilistele.

Moe Õllevabriku esimeseks pruuliks oli Eesti ühe parema restorani Noa majaõlu, mis valmis koostöös restorani peakoka Tõnis Siiguriga. Muddise õlled on pruulitud Pandivere veekaitseala karstiveest, mis on eriti hea pinnakääritusõllede pruulimiseks.

Suurem osa käsitööõlut on pruulitud just sellel meetodil. (ME)

Traktor Kubota M9960 + laadur Kubota LA1354

foto: elmo riig / sakala

aastast ja lõpetades 2015. aastaga.

Lisaks traktoritele läbis eelmisel aastal esmase registreerimise 255 traktorihaagist (neist 229 olid uued) ning 2014. aastal 303 traktorihaagist (271 olid uued). 2016. aas-

120

Allikas: maanteeamet

2013 Kokku 739 100

2014 Kokku 543 80

2015 Kokku 517 60

40

20

0

5

jaanuar

veebruar

GARANTII

AASTAT

märts

aprill

mai

juuni

juuli

august

**

september

Traktor Kubota M135GX-II

*

449€ +km/kuus

oktoober

november detsember

5

GARANTII

AASTAT

*

AdBlue vaba 6,1 liitrine 4-silindriline 140 hj Kubota diiselmootor Powershift 24/24 käigukast 4 paari tagumisi hüdroväljavõtteid Hüdrosüsteemi tootlikkus 143 l/min Vedav esisild vedrustusega koos Bi-speed funktsiooniga (põlluotsa kiirroolimisfunktsioon) Tagumise rippsüsteemi tõstevõime 6100 kg.

579€ +km/kuus

**

Kain Kivissaar - 5118 555 Ida- ja Lääne-Virumaa, Jõgevamaa;

Maiko Teller - 5170965 Harju- ja Raplamaa, Läänemaa, Saare- ja Hiiumaa;

* Garantii 5 aastat või 3000 tt. ** Sissemakse 15%. Jääkväärtus 30%. Liisingperiood 60 kuud. Käibemaksu suurune osamakse 3. kuul. Küsi täpsemalt oma piirkonna müügispetsialistilt.

www.stokkeragri.ee

ta jaanuar pakkus ka haagiste osas rõõmustava sõnumi: esmase registreerimise läbis 19 traktorihaagist (18 uued), samas kui 2015. ja 2014. aasta jaanuaris olid need numbrid vastavalt 16 (15) ja 18 (18).

Pelgalt ühe kuu põhjal ei saa

UUTE TRAKTORITE REGISTREERIMINE EESTIS

AdBlue vaba 3,8 liitrine 4-silindriline 100 hj Kubota diiselmootor, Käigukast 36/36 koos Hi/Lo funktsiooniga, 3 tagumist hüdroväljavõttepaari, Hüdrosüsteemi tootlikkus 89,5 l/min Tagumise rippsüsteemi tõstevõime 5000 kg.

Premium varustusega laadur - vedrustus, 3 funktsiooni, hüdrauliline paralleelsuse hoidmise süsteem, maksimaalne tõstejõud 948 kg.

Andres Oja - 55624067 Põlva-, Tartu-, Valga- ja Võrumaa;

Eestis pakutavad traktorid on tavakohaselt kõik väljas maamessil, kus avanev pilt põllumajandustehnikale võtab silme eest kirjuks.

mõistagi kuigi tõsiselt võetavaid järeldusi teha, kuid mingi märk on see ometi.

Muide, käesoleva aasta 31. jaanuari seisuga oli maanteeameti andmeil Eestis kokku 28 408 traktorit. Tõsi, sinna on arvatud ka need traktorid, mille registrikanne on peatatud.

Kaugeltki mitte kõik registrisse kantud traktorid ei ole rakendatud põllumajanduses või maaelu edandamises. Võib arvata, et umbes kolmandik tarktoritest on leidnud rakenduse muudes valdkondades. Aluse selliseks järelduseks võib leida statistikaameti andmebaasist. Nimelt on statistikaamet aeg-ajalt (siiani näiteks aastal 2001, 2003, 2005 ja 2013) korraldanud küsitlusi, et selgitada välja põllumajanduslikuks otstarbeks kasutatavate traktorite ja muu põllumajandustehnika arvu. Viimase, 1. septembril 2013 tehtud küsitluse andmeil oli selliseid traktoreid 19 901.

Priit Piirsalu - 59182990 Järva-, Pärnu- ja Viljandimaa

MAA ELU || METS JA PUU || 9

18. VEEBRUAR 2016

PUUDEVEDU LIHTSAMAKS. Disainer Lauri Semevsky välja mõeldud halukaarik kaunistab kodu ning ühtlasi vähendab ahjukütmisega kaasnevat vaeva.

Halukaariku abil puud tuppa ja maakodu stiilseks eili arula

maaelu@ajaleht.ee

N

ende jaoks, kes elavad puuküttega majas või korteris, pole ahju- ja pliidipuude tuppa tassimine võõras.

Kel selg raskust ei pelga, laob halud sülle ning viib need sel viisil tuleasemeni. Teised tassivad puid korvi või käruga, talvel sobivate lumeolude korral isegi kelguga. Disainer Lauri Semevsky arvates võiks puuvedu olla eelmainitud variantidest hõlpsam, seetõttu võttiski mees asja tõsiselt käsile ning ehitas valmis halukaariku.

Halukaarik sündis disaineri enda pere vajadusest. „Elame Võrumaal Rõuge vallas. Omal ajal vana talumaja renoveerides otsustasime, et selles keskkonnas ja sellise ajalooga hoones võiksid mõned „arhailised

ebamugavused” säilida ning ahiküte oli üks neist, mis jäi. Siiski oleme aastate jooksul katsetanud võimalusi, kuidas need kuus külma kuud aastas võimalikult meeldivaks teha ja viimane tase selles ongi halukaarik,” jutustab ta. „Kuivõrd minu igapäevatöö hõlmab suuresti disainimist ja prototüüpimist, siis see ongi olnud paralleelselt tootearendusprojekt, millel on ka ärilootust,” lisab ta.

SOBIB ÕUE JA TUPPA Toote teeb eriliseks asjaolu, et seda saab kasutada nii toas kui väljas. Hea manööverdamisvõimega kaarik ei jää hätta ebatasasel taluhoovil, ei riku toas parkettpõrandat ning seda saab hõlp-

Halukaarik on abiks küttepuude õuest tuppa toimetamisel ning täidab ka sisustuselemendi rolli.

Disainer Lauri Semevsky koos enda loodud halukaariku ning selle miniversiooniga.

salt koos täislastiga treppidest üles vedada.

Samas on tegemist üsna lihtsa leiutisega. „Halukaariku funktsioonis ei ole midagi uuenduslikku. See on levinud abivahend siin ja mujal maailmas. Siiski olen loomisel sihtinud kahte aspekti: esiteks, et disain, kasutatud materjalid ja viimistlus oleksid nii head, et halukaarik pigem kaunistaks tuba kui seal inetu võõrkehana mõjuks. Teiseks peaks seda saama kasutada nii toas kui ka väljas,” iseloomustab Semevsky

oma leiutist. Nii on küttepuude toomine maksimaalselt lihtne: riidast puud kaarikusse ja sellega ahju või kamina kõrvale.

Saadaval on kaks mudelit. Lisaks tavalisele halukaarikule, kuhu mahub 3–5 ahjutäit kuni 60 sentimeetri pikkuseid puuhalgusid, on olemas ka väiksem versioon, mini-halukaarik. Sinna mahuvad 25–40 sentimeetri pikkused halud.

HIND DISAINTOOTELE KOHANE Kuigi puude vedamise abimees tundub esmapilgul veatu, on sel siiski üks oluline miinus, mida ei salga ka disainer ise. Nimelt on halukaarik valmistatud vineerist, mis niiskuse käes kipub lagunema. „Vineer materjalina on tugev ja elastne, kuid kardab niiskust. See tähendab, et kahekordselt lakitud halukaarikut pikalt õues hoida ei ole soovitatav,” hoiatab Semevsky.

Keskmise Eesti maainime-

Katame sõna otseses mõttes kõike! www.alatalutehnika.ee

PVC-hallid • raamkatted • laokardinad kardin-uksed • kokkupandavad katted koormakatted • võrkkatted

TavaT Ta vaa- ja libliksahad 1,8–3 m

Randaalid 2,5–6 m

Heinatehnika, Hein ehnik ruloonpressid ul essid – võrk- ja nöörsidumine, nii tava- kui rootoriga ja nugadega variandid

Kallurhaagised 10–30 tonni

terrassikatted • varjualused vaheseinad • välisseinad markiisid jpm

Dexwal väetisekülvikud 200-2000kg

Rootor- ja liblikniidukid töölaiusega 2,4–9 m

Tel +372 502 9056 E-post info@pvckatted.ee Kaubasadama tee 18–23/24 Avatud E–R 8–17

KÕIK TEHNIKA OTSE MAALETOOJALT

+372 504 3918 +372 5695 1182 alatalutehnika@gmail.com www.alatalutehnika.ee

se jaoks on üsna ehmatav halukaariku hind. Disaini- ja kodusisustustoodete e-kaubamajas Furgner küsitakse halukaariku eest 395 eurot ja miniversioon maksab 275 eurot.

TOOTEARENDUSE KÄIGUS VÕETI DISAINERI SELGITUSEL EESMÄRGIKS SOBITUDA EELKÕIGE SKANDINAAVIA HINNATASEMEGA NING RAKENDADA IGAL POOL SARNAST LÕPPHINDA. Disainer selgitab, et peaaegu kõik potentsiaalsed ostjad on väljaspool Eestit ning seetõttu ongi siht toodet eksportida. „Praegu käivad läbirääkimised edasimüüjatega Soomes ja Hollandis. Üks Eesti mööblitootja on pakkunud end agendiks, et katsetada halukaariku-

Fotod: erakogu

te müüki nende müügivõrgustiku kaudu Baltikumis ja Skandinaavias,” räägib Lauri Semevsky.

Tootearenduse käigus võeti disaineri selgitusel eesmärgiks sobituda eelkõige Skandinaavia hinnatasemega ning rakendada igal pool sarnast lõpphinda. Planeeritud lõpphinna sisse on arvestatud ka edasimüüja marginaal. „Seis on aga selline, et meie oma inimestel on väga suur huvi halukaariku vastu, kuid hind selgelt liiga krõbe. Seetõttu müüme otse meiega kontakti võtnud inimestele halukaarikuid üksjagu mõistlikuma hinnaga: suur halukaarik 250 eurot ja minihalukaarik 180 eurot,” märgib ta. „Lähitulevikus võtame uuesti „pulkadeks” tootearendusprotsessi, eesmärgiga alandada märkimisväärselt toote omahinda,” lubab disainer. Siiski on selge, et just hinna tõttu ei saa halukaarikust meie maapiirkondades müügihitti, sest selle kena sisustuselemendi hind on disaintootele vastav ja kaugeltki mitte kõigile taskukohane.

10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

virgo mihkelsoo, teadlasest mahetalunik

T

aruvaiku kasutasid juba antiikaja kreeklased paljude haiguste raviks. Teiste seas oli taruvaigu tervendavates omadustes veendunud Avicenna, kelle ravipraktikas oli taruvaik sage abiline.

Taruvaiku on palju kiidetud ja põhjusega. Taruvaigus on väga palju makro- ja mikroelemente, antioksüdante, peaaegu kõiki vitamiine ja asendamatuid aminohappeid. Selles leidub rohkelt ka antibakteriaalsete omadustega orgaanilisi happeid, looduslikke antibiootikume, põletikuvastaseid aineid ja biostimulaatoreid.

Taruvaigu toime on paljudel juhtudel tugevam kui sünteetilistel antibiootikumidel ning see mõjub enam kui 100 liigile bakterile, viirusele ja seenele surmavalt.

Oma valuvaigistava toime poolest on taruvaik mitu korda tugevam kui tuntud valuvaigistid (näiteks 52 korda tugevam kui novokaiin). Taruvaik peatab valuliste protsesside arengut ja leevendab valu 5–10 minutiga.

TARUVAIGU VALMISTAMINE Põhilised komponendid, millest mesilased taruvaiku valmistavad, on vaigulised ja palsamitaolised eeterlikud ained, mida mesilased korjavad kase, haava ja papli pungadelt, teistelt neid aineid eraldavatelt taimedelt ning mida saab

mesilane ka õietolmu terakeste ümbertöötlemisel. Mesilased mäluvad tarus neid aineid, lisades juurde mett, suira, vaha, sülge ja muid näärmete eritisi seni, kuni tekib vajalik koostis ja konsistents.

Tööstuslikult ei osata veel taruvaiku sünteesida, nii et selles saab loota vaid mesilaste abile.

Valmis taruvaik on tahke, spetsiifilise terava lõhnaga ning maitselt mõru, natuke lõikava ja kõrvetava mekiga. Kui taruvaigus on fermenteerimine ja biokeemilised protsessid lõppenud, hakkavad mesilased taruvaiku kasutama. Valmis taruvaigu kleebivad mesilased ülevalpool pesa raamide äärtele, katavad sellega tarus kõik pinnad ja poleerivad sellega ka kärjekanne.

Sellise tegevusega steriliseerivad mesilased taru, tekitavad tarus bakteritsiidse õhu ehk tõrjuvad seeni, baktereid ja viiruseid ning takistavad nende arengut. Taruvaiguga panevad mesilased kinni kõik pilud taru seintes ja katavad sisenemise ava, et steriliseerida väljast sisse tulevaid mesilasi ja ka õhku.

ORGANISMILE KASULIK Taruvaiku peetakse inimese üheks parimaks organismi biostimulaatoriks. See tähendab, et taruvaik aktiveerib rakkude arengut (samas ka takistab patogeensete, sealhulgas vähirakkude arengut), stimuleerib kudede kasvu, regenereerimisprotsesse, vereloomet ja käivitab organismi kaitsejõu. Tervel inimesel aitab taruvaik võitu saada väsimusest, suurendada töövõimet ning parandada

Taruvaik on tahke, spetsiifilise terava lõhnaga ning maitselt mõru, natuke lõikava ja kõrvetava mekiga. foto: elmo riig / sakala

ja aktiviseerida ainevahetust.

Taruvaik sobib väga hästi kasutamiseks koos ravimitega, suurendades nende ravitoimet ja maandades kõrvalefekte. Eakale inimesele on vaik erakordselt vajalik.

Taruvaiku kasutatakse näiteks tõmmiste, tinktuuride, veelahuste, pastade, kreemide, salvide, võide valmistamiseks

TARUVAIGUS ON VÄGA PALJU MAKRO- JA MIKROELEMENTE, ANTIOKSÜDANTE, PEAAEGU KÕIKI VITAMIINE JA ASENDAMATUID AMINOHAPPEID.

ju Kal

külvikalender

Jäär

R

VI

vi Lõ

20. L

Leht, alates kl 04.17 vili

21. P

Vili

MAA

TULI

VESI

ÕHK

V

Vili, alates kl 13.24 juur

ur Amb

Leht

Juur Juur, aiatöödeks sobimatu päev

25. N

Juur, alates kl 00.42 õis

26. R

Õis ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2016” KIRJASTUSELT VARRAK

S

24. K

K

23. T

kits

LI

19. R

07.40 17.31 20.20

Autorist: artikli kirjutanud Virgo Mihkelsoo on terviseteemaliste raamatute ja RemedyWay loodusraviblogi kirjutiste autor.

i ts

VEEBRUAR 2016

22. E

ja veel paljuks muuks. Taruvaigu võib kohviveskis ära peenestada. Värsket taruvaiku peaks eelnevalt külmkapis hoidma.

Pulbristatud taruvaiku tarvitatakse päevas profülaktiliselt 2–5 grammi, tervendamise eesmärgil 5–10 grammi.

Kindlasti tuleks pulbrit segada mee ja/või suiraga, et organism omastaks paremini kasulikke aineid ja toime oleks tõhusam.

Seda võiks tarvitada kolm korda päevas mitte hiljem kui 20 minutit enne põhilisi söögikordi. Suuremal kogusel on eriti tugev bakteritsiidne toime.

U

K

alendri järgi on asi lihtne, sest kevad algab alles enam kui kuu aja pärast – seega talv. Ilmastiku järgi (klimatoloogiliselt) on asi aga palju keerukam ja põnevam. See talv sarnaneb näiteks 2014. aasta talvega, kui selgelt talvine ilm kestis kuu aega (jaanuaris), aga pärast seda algas sagedaste sulailmadega ebamääraste ilmadega periood. See vastab hilis-kevadtalvele või varakevadele, mida iseloomustab püsiva lumikatte lõplik lagunemine.

Mis on kõige selle taust? Klimaatilised aastaajad võeti Eestis kasutusele 1960. aastate alguses. Need olid toodud Eesti NSV agrometeoroloogilises teatmikus (1962) Evald Maanvere ja Ants Raigu poolt (Raik, A. 1963. Klimaatilised aastaajad Eestis. TRÜ toimetised, 144. Geograafiaalaseid töid III, lk. 33–44). See polnud ilmselt nende autorite idee, vaid selle olid juba varem välja käinud tollase Nõukogude Liidu uurijad.

Klimaatiline aastaaeg pole meteoroloogiline, vaid klimaatiline mõiste. See võeti kasutusele, et täpsemalt kirjeldada ilmastiku sesoonseid iseärasusi. Sügise, talve ja kevade vahel on mitmesuguse ilmastikuga perioode, mida võib jagada omaette klimaatilisteks aastaaegadeks. See jaotus on puhtalt subjektiivne ja igaüks võib kindlate kriteeriumide väljapakkumisega esitada alternatiivseid jaotusi. See sarnaneb mis tahes teadusliku klassifikatsiooniga, mis võib meeldida või mitte ega ole kellelegi kohustuslikuks kasutamiseks. Eriti need üleminekuaastaajad on paljus kokkuleppelised, kusjuures mõnes riigis nende eraldamisele suurt tähelepanu ei pöörata, kuid mõnes on neid veel rohkem.

Eestis on siiski nõustutud kaheksa klimaatilise aastaajaga ehk peale astronoomiliste aastaaegade (talv, kevad, suvi, sügis) on neli üleminekuaastaaega: kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv. Eeltalv on ebapüsiva ilmastikuga periood enne talve ehk püsiva lumikattega perioodi algust. Kevadtalv on aga lumikatte sulamise ajavahemik jne. Üksikutel aastatel on neid tegelikult raskesti eristada, sest meie ilmastik väga muutlik, mis põhjustab klimaatiliste aastaaegade järjestuses segadust. Selline aastaaegade klassifikatsioon töötab paremini kontinentaalsema kliimaga aladel ja halvasti näiteks Eesti läänerannikul, kus püsiva lumikattega perioodi ehk talve kitsamas tähenduses sageli üldse ei esine, vaid eeltalv läheb sujuvalt üle kevadtalveks. Alternatiiviks oleks kõik need kolm aastaaega (eeltalv, talv ja kevadtalv) defineerida kui talve.

Praegugi on mõneti raske öelda, millega on tegu, kuigi mulle tundub, et tegu on kevadtalvega. (Kevadtalv on lumesulamise aeg. Selle alguseks loetakse päeva, millele järgnevad valitsevalt sulailmad ja lumikate kahaneb jõudsalt. Kevadtalve hulka arvestatakse ka hilisemad kevadised talve tagasitulekud, s.o ajutise lumikattega ajad pärast talvise lume sulamist – praegune vastab sellele.) Kuid näiteks akadeemilised pead ülikoolis lükkasid kevadtalve-oletuse tagasi. Elame-näeme, kas vahepealne suur talvine sula vaid meenutas kevadet või oligi kevade avaakordiks.

M

esilased varuvad talvitumiseks oma tarru mett, suira ja taruvaiku ligikaudu vahekorras 10 : 1,6 : 0,5. Sellises vahekorras mesindussaadused on mesilastele täisväärtuslik toidusegu, mille abil nad ravivad ennast ja elavad talve üle, kasvatades sealjuures noori mesilasi.

Mesilaste väetoit on ka inimesele lausa „superapteek” tänu õiges vahekorras mikroelementidele, vitamiinidele, aminohapetele, rasvadele, antibiootikumidele, hormoonidele, antioksüdantidele ja teistele bioaktiivsetele ainetele.

See on suurepärane epigeneetilise toimega produkt, mille tarbimine võimaldab kas aktiveerida või blokeerida vajalikke geene tervenemise, ravimise eesmärgil.

Eriti tähtis on see, et mesilaste supertoit on võimeline takistama ka geneetiliste ja autoimmuunsete haiguste kujunemist ja arengut.

hävitab baktereid ja turgutab organismi

JU

MILLINE AASTAAEG PRAEGU VALITSEB?

MESILASTE TOIDUSEGU ON KA INIMESELE VÄETOIT

Ne i

ilmatark

Sõnn

jüri kamenik

Taruvaik vaigistab valu,

ISTUTUSAEG

ilmatark

18. VEEBRUAR 2016

K V

MAA ELU || KODU JA AED || 11

18. VEEBRUAR 2016

Käes on okaspuude

varjutamise aeg maarja otsa

maaelu@ajaleht.ee

Varjutuskangas tuleb mässida mitmekordselt puu ümber ning siduda kinni nööriga.

I

gal aastal, kui päike jälle kõrgemalt käima hakkab, jõuab kätte okaspuude varjutamise aeg. Kellel varjutuskangaste laotamine veel tegemata on, siis veebruar on selleks just sobiv aeg.

Hansaplanti õuetaimede tootegrupijuhi Jane Pärnalaasi sõnul lükkab varjutuskangas puu kasvuperioodi algust edasi seni, kuni maa on juba sulanud ja juured saavad maast vett kätte. Kasvuga viivitamine on tähtis, sest juba esimeste päikesepaisteliste ilmadega soojendab päike okkaid ja lehti ning vesi hakkab nende pinnalt auruma.

Kiirgust võimendab erevalge lumi, kust kiired tagasi peegelduvad. „Samal ajal on aga maa veel külmunud ja juured ei saa vett kätte, mistõttu päike põletab ja kuivatab okkaid ning lehti. Võrasse võivad jääda isegi mitmeks aastaks koledad pruunid laigud,” selgitab Pärnalaas.

Kindlasti vajavad Jane Pärnalaasi sõnul okaspuud varjutamist paaril istutusjärgsel aastal, sest noorte puude juurestik on pinnapealne ja külmub kergesti läbi. „Esimesel kahel kevadel pärast istutamist tuleb elupuuhekk kindlasti varjutuskangaga katta, kuid soovitatav on varjutada ka vanemat hekki, kui talv on olnud pikk ja väga külm,” paneb ta aednikele südamele ja hoiatab, et varjutamata noor elupuuhekk võib hukkuda.

Hansaplanti esindaja kinnitusel tuleks okaspuudest igal aastal kindlasti varjutada ebaküpressid, kadakad, jugapuud, kanada kuused „Conica” ja „Alberta Globe”, katta ei ole vaja aga meie harilikku kuuske

KEVADPÄIKESE EEST VAJAVAD KAITSET • • • • • • • • •

Kindlasti vajavad okaspuud varjutamist paaril istutusjärgsel aastal, sest noorte puude juurestik on pinnapealne ja külmub kergesti läbi.

ja mändi. „Varjutuskangaga tuleks katta ka igihaljad rododendronid, pukspuud ja mõned kiviktaimla taimed, nagu kivirik, ibeeris ja liivatee,” loetleb Jane Pärnalaas.

MATERJALID Varjutamiseks on soovitatav kasutada spetsiaalset varjutusja tuulekaitsekangast. „See on tugev, polüpropüleenist kootud eri tihedusastmega võrk, mis on tavaliselt rohelist või musta värvi,” kirjeldab Pärnalaas ja toonitab korduvalt, et kindlasti ei tohi puid katta katteloori või kilega.

Sama meelt on ka Kärner ja Ko esindaja Tiina Niiberg: „Katteloori ei tohi mingil juhul kasutada varjutamiseks, kuna see tekitab vastupidise efekti. Kat-

teloor loob taime ümber mõnusa sooja keskkonna, ergutades nii taime mahlade liikumist okastes või lehtedes. Tulemuseks on jällegi füsioloogiline põud – lehed või okkad kuivavad vee puuduses,” hoiatab ta.

Peale selle, et varjutuskangas hoiab taime päikesepõletusest, kaitseb võrkjas kude ka tuule eest. „Nii nagu inimesel on ka taimel väga külm, kui puhub vali tuul,” põhjendab Jane Pärnalaas ja selgitab, et varjutuskangas tuleb mässida mitmekordselt puu ümber ning siduda kinni nööriga.

Tiina Niiberg toob välja ka ühe odavama lahenduse ja soovitab madalamaid taimi varjutada kuuseokstega, lükates oksad otsapidi maasse (lumme) ja sidudes ülevalt ladva juurest

kokku. „Jälgige, et kõik võrse otsad ja noored kasvud saaksid kaetud,” rõhutab ta.

LUMEROHKE TALV Varjutuskangad või oksad eemaldatakse kevadel alles siis, kui maapind on täiesti sulanud. Olenevalt aastast võib see juhtuda aprilli esimeses pooles või isegi alles mai algul.

Jane Pärnalaasi sõnul võib raske lumi murda kõiki igihaljaid taimi, aga ka tihedate okstega heitlehiseid põõsaid. „Okaspuudest murduvad lume raskuse all kergemini männid ja kadakad, samas kõige vastupidavam on painduvate okstega jugapuu,” nendib ta.

Pärast suuremat lumesadu soovitab Pärnalaas aias kõikidelt

okaspuudelt lume maha raputada, et neid suuremast raskusest säästa. „Isegi kui taime oksad otseselt ei murdu, võib lumi okaspuude võra laiali vajutada, nii et taime võrakuju hiljem ei taastu,” märgib ta.

Suuremat tähelepanu tasub Jane Pärnalaasi soovitusel pöörata ka taimedele, mis asuvad maja räästa all, sest pärast esimest sula mattuvad kõik taimed lum-

KATTELOORI VÕI KILET EI TOHI MINGIL JUHUL KASUTADA VARJUTAMISEKS, KUNA SEE TEKITAB VASTUPIDISE EFEKTI.

REKLAAM TASUB AHJUST EEMAL HOIDA riina martinson

Ü

le-eelmises Maa Elus ilmunud loos „Puutuhast saab aias palju kasu” kirjutasime, et kui ahjus põletada vaid puuhalge ja tavalist paberit, sobib puutuhk hästi taimedele väetiseks. Lugejais tekitas aga küsimusi paber, mida tohib põletada. Üks lugejaist koguni leidis, et paekivist valmistatud kriitpaberi põlemisel tekkiv tuhk olevat tavalisest puutuhast väetisena väärtuslikum.

Paraku on nii, et meie postkastidesse jõuab kriitpaber värvikirevate reklaamidena ja paberi reklaamiks töötlemisel kasutatud keemia jääb tuha sisse.

Pärimisele, kui ohtlik on kriitpaberile trükitud reklaami

kõik okaspuud ja elupuuhekid esimesel paaril istutusjärgsel aastal väga külma ja pika talve korral ka vanemad elupuuhekid ebaküpress kadakas jugapuu Kanada kuused „Conica” ja „Alberta Globe” igihaljad rododendronid pukspuu kiviktaimla taimed, nagu kivirik, ibeeris ja liivatee

põletamine ahjus, tõdes keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Berit-Helena Lamp, et palju sõltub sellest, milline on paberi koostis ja millega on paberi peale trükitud. „Kriitpaberile lisatakse peale tselluloosikiudude kriiti, kaoliinsavi, baariumi soolasid või muud mineraalset täiteainet, mis ei põle ära, vaid satub tuha sisse. Kui kriit ja savi ohtu ei kujuta, siis baariumi ja selle ühendeid peetakse enamasti saasteaineteks,” selgitas ta.

Trükitud paberi puhul sõltub ohtlikkus sellestki, milliseid trükivärve on kasutatud, näiteks kas on metalle sisaldavad trükivärvid, samuti sellest, kui korralikult on paber ära põlenud. Küllap on iga ahjuomanik aga kogenud, et just kriit-

paber ei taha sugugi hästi põleda. „Trükivärvid sisaldavad eri orgaanilisi ühendeid, mille mittetäielikul põlemisel võib neid alles jääda ja see võib omakorda tekkida toksilisi ühendeid,” hoiatas Lamp.

Keskkonnakaitsjad rõhutavad ikka, et ahju tohib panna vaid töötlemata puitu, kiletamata paberit ja pappi. Muude asjade põletamisel tekib kahjulikke osakesi, mis mõjuvad halvasti inimeste ja loomade tervisele ning ümbritsevale keskkonnale.

Seega ei tasu värvikirevaid ja läikivaid pabereid ahju pista. Kui teile aga tundub nende põlemisest teie pere tervisele või ahjule tekkida võiv kahju tühisena, siis jätke reklaamituhk vähemalt taimede toidulaualt eemale.

kauplusest

TEHNIKA

Valga, J. Kuperjanovi 44 E–R 8.30–17, L 8.30–13 tel 764 3391 kauplustehnika@hotmail.com OÜ Valga Kodutehnika

me ja võivad saada tugevaid kahjustusi. „Esimesel võimalusel tuleks taimed ettevaatlikult lume alt välja kaevata.”

Peale taimede varjutamise tuleks Kärner ja Ko esindaja Tiina Niibergi sõnul kaitsta talvel viljapuid ka näriliste ja metsloomade eest. Selleks võiks viljapuude tüve ümbert lume kõvasti kinni tallata, et hiired ei pääseks lume alla puu koort närima. Seda muidugi siis, kui lund jagub. Tüvede kaitsmiseks sobib aga hästi tugevam paber, mis ei lase jäneseid koorele ligi. „Läbi aegade on kasutatud ka rohelist seepi, millega on viljapuude tüved kokku määritud, ja lupjamist, mis aitab samuti päikesepõletuse vastu,” jagab ta veel soovitusi.

12 || KOER JA AED || MAA ELU

18. VEEBRUAR 2016

Kuidas planeerida koduaeda,

kui peres on koer? taavi alas

vabakutseline ajakirjanik

inu koduaias Nõmmel ei ole eriti palju peenraid ega lilli, sest koer jookseb need kõik segi. Just s e l le s a m a mu re pärast tahavad koerapidajad teada, milline on lahendus, kui soov on pidada nii koera kui ka aeda. Kas see on päris võimatu unelm? Kevade lähenedes on see teema taas aktuaalne.

Meie suguvõsa on Nõmmel elanud ligi sada aastat, minu vanavanaisa tuli Lõuna-Eestist Tallinna elama ja pärast lühikest aega Kalamajas hakkas ta Nõmme liivase metsa alla maja ehitama. Praeguseks on ühest suurest maa-alast saanud neli krunti ning majasid on rohkem kui veel 50 aastat tagasi. Minu lapsepõlves oli aed täis ploomija õunapuid, tikri- ja sõstrapõõsaid, kuid meie naabrimees pidas veel 1978. aastal isegi siga ja keegi natuke kaugemal kitse.

Iluaedu Nõmmel varemalt eriti polnud. Iluaiad läksid moodi alles uuel ajastul, s.t üheksakümnendatel, kui meie tänaval loobusid pea kõik aiamaast või marjapõõsastest ning asemele tulid ilusad muruplatsid, hekid ja iluaiandus.

Eramajades on raske koerata elada, kui oled kogu elu temaga harjunud, ning turvalisem on see ka. Kui aga aed on väike ja samas ei taha koera ainult ketis hoida, peaks olema mingisugune kesktee mõlema saavutamiseks.

Eesti Maaülikooli professor, puuvilja- ja marjakultuuride uurija ning suur koerasõber Kadri Karp märgib, et varasemal ajal oli iluaiandus puu- ja köögiviljandusest eraldi. „Käesoleval ajal on aga levinud ilu- ja tarbeaia ühendamine. Näiteks maitsetaimed on dekoratiivsed, lõhnavad hästi, mitmed meelitavad tolmeldajaid putukaid jne. Puuviljakultuuride osas on levima hakanud erinevad lõikusviisid ja uued vormid, nagu sammasõunapuud või siis tüvega karusmarjad. Enam ei eraldata iluaeda puu- ja köögiviljaaiast,” räägib Karp. Tema sõnul on koeraomanikul vajalik arvestada sellega, et nii nagu lastele, tuleb koertelegi õpetada käitumist. „Käitumise õpetamisel on väga oluline teada tõu omadusi. Näiteks taks tahab kaevata, aga dogi seda ei viitsi, kuid tahab olla koduvalvur. Samal ajal käivad sellisel suurelgi koeral ülemeelikuse jooksutuurid, milleks peab valmis olema.”

MIDA SOOVITAVAD SPETSIALISTID? Aed. Kui on koer ja soovitakse aeda, pakuvad koeraomanikud üheks lahenduseks teha kaks aeda või jagada aed

mitmeks osaks. Üks on ametlik i lu aed ja teine natuke vabam, kus pole nii ranged reeglid ja kus koer saab vabalt ringi joosta. Kui on aed ja seal jookseb koer, pea k s aed olema paraja tugevusekõrgusega ehk vähemalt 1,2 meetrit kõrge.

Kui on suur atleetlik koer, kes armastab hüpata, soovitatakse ehitada aed isegi 1,8 meetrit kõrge. Aia või plangu rajamisel ei tohi teha vahesid, sest see võib muutuda ohtlikuks, kui koer näeb aia taga kedagi või midagi, millele ta järele tahab joosta. Samuti võivad aia vahest või alt sisse ronida jänesed või teised loomad, keda koeraomanik kindlasti oma aeda ei taha.

Professor Karp aga märgib, et aia mitmeks osaks jagamine on õigustatud ainult kurja koera korral. „Kuid igal muul juhul ei ole see õige, sest aed on ju kõigi pereliikmete puhkekoht ja seega kõigile vaba.”

Jalgteed aias. Koerad lähevad vabalt aias olles kuhu nad aga tahavad. Kui koer jätab enda järel murule porise või musta raja, on arukas teha aeda kividest laotud jalgteed, sest kruusased või multšiga kaetud teed kaevab koer üles ja neid on raske taastada. Paigast lükatud kive või plaate on mängiva koera järel lihtsam paika panna.

Kadri Karp rõhutab seda soovitust kommenteerides, et porine tee võib tekkida ainult aia äärde, kui koer armastab läbi aia möödaminejaid haukuda. „Sellisest harjumusest on aga nii või teisiti vajalik võõrutada. Eelkõige ei tasu istutada hekki aia äärde nii, et tekiks jooksmise koridor.

Samuti on võimalik kasutada spetsiaalseid kaelarihmu, et seda kommet ära harjutada.”

ei tüki lemmikloomad (koer ja kass) seda kaevama. Neile meeldib kuiva mulda rohkem kaevata. Tomatid on tavaliselt kasvuhoones, aga kui istutate üksikuid taimi peenrale, kasutage nende vahel põhku. Kindlam on siiski köögiviljataimede ümber rajada väike kaitseaed, et loomad sealt läbi ei käiks ja midagi katki ei talluks. Rootsis ja mujalgi, kus aiapind pole väga suur või ei taheta seda üles kaevata, kasvatatakse taimi üha rohkem ka suurtes pottides või kastides.

Kadri Karp ütleb, et köögiviljad kõrgemal peenral sobivad koeraaeda kõige paremini. „Kõrget peenart on endalgi mugavam hooldada. Viimastel aastatel on müügil mitmesuguseid kõrge peenra jaoks mõeldud spetsiaalseid kaste või ümbriseid, mis on ilmastikutingimustele vastupidavad.”

Taimede valik. Taimede kohta soovitatakse, et koera olemasolul tuleks aed rajada nii, et seal oleksid suuremamõõtmelised põõsad, puud ja lilletaimed. Väikesed taimedpuud, mis on kui üksikud väikesed püstised kepid, mõjuvad koerale mängu- või närimisasjana või kaevab ta need üldse üles. Kui on õrnu taimi, võiks need koondada eraldatud alale, kuhu koer ligi ei pääse. Asetage taimedele ümber kas võrk või istutage hekk või ehitage aiakujunduslikult sobiv aed, mis jätaks mulje, et tegemist on suure aia ühe osaga. Kui aias on suured põõsapuhmad või dekoratiivsed kõrrelised, siis koerad ei lähe reeglina sealt läbi, vaid ümber nende.

Muld ja pinnas. Koera- ja kassiomanikel, kel loomad aias vabalt ringi jooksevad, ei

soovitata jätta nähtavale vaba mullapinda, mis ajab loomi kaevama ja auke kaevama. Selle vältimiseks tuleks kujundada aed nii, et taimed oleksid istutatud lähestikku ja suuremate tugevamate taimede vahel võiks maapinnase katmiseks kasutada näiteks tüümiani, tuhkpuud, lõhnav madarat, ilutaimena sobib ka igihali. Orgaanilise multši asemel on soovitav kasutada kiviklibu, kui see sobib. Kui plaanis on uus muruplats, on rabelevate ja mängivate koerte olemasolu puhul targem rajada see mätastena, mitte kasvatada seemnest.

foto: taavi alas

Köögiviljade kasvatamine.

Kui koer on aias, võib mõnikord köögiviljade kasvatamine olla keeruline. Kui olete seemned mulda pannud, hoidke peenart niiskena, sest siis

KUI KOER ON AIAS, VÕIB MÕNIKORD KÖÖGIVILJADE KASVATAMINE OLLA KEERULINE.

KOERALE ISIKLIK POST Kui koer ikkagi tahab kaevata, siis soovitatakse talle teha kuhugi sobivasse nurka, mis aia imetlejale välja ei paista, eraldi koht, kus koer võib kaevata, palju tahab. Koerauriin teeb samuti paljudele aiaomanikele peavalu. See hävitab taimi ja madalad okaspuuvormid lähevad selle tagajärjel pruuniks või kuivavad sootuks. On üks lahendus: rajage aeda koerale oma isiklik „post”, mille vastu ta võib siristada, ning kassile kindlasse kohta aias oma liivakast.

Paljud loomad on selles mõttes väga targad, et pissivad siis ainult sinna.

Kadri Karp lisab: „Kuigi vahepeal olidki aias moes ja domineerivad igihaljad oksapuuvormid, ei tasuks ka praegu neist loobuda, sest sügisel ja talvel on aeda samuti vaheldust vaja. Üks võimalus on okaspuuvormid või rododendronid istutada kõrgemale turbapeenrale. Peenra kõrgus sõltub eelkõige koera suurusest, peenra serva materjal aga aiastiilist. Selline peenar sobib eelkõige Nõmme piirkonda, kus viljakat mulda on vähe ja tihti jäävad aiad mändide varju. Teine võimalus on aga okaspuude torkamine mulda, millega saame kujundada uue „talvehaljastuse” ja uriini probleeme ei tekigi. Samuti ei tasu jõulukuuske kohe ära põletada, vaid aeda torgata ja alles kevadel päriselt likvideerida.”