Maa Elu 17. märts 2016

KATRIN REBANE: KUI TÖÖSTUSLIKULT VÕIB SAADA KILOST LIHAST TÄNU LISAAINETELE ÜLE 1,3 KILO TOODET, SIIS MEIE SAAME KILOST ALLA 750 GRAMMI SUITSULIHA.

TAIMED VEEBIPOEST

KÕIGE KANNATAMATUMAD AIAOMANIKUD ON TÄNAVU OMA ESIMESED TAIMEOSTUD JUBA ÄRA TEINUD. HEAD VÕIMALUST SELLEKS PAKUVAD EESTI AIANDITE JA PUUKOOLIDE VEEBIPOED.

TASUTA ÕPPIMISE VÕIMALUSED

EESTIS SAAB TASUTA KOOLITUST, KUI TAHATE ÕPPIDA AIANDUST, MARJAKASVATUST, PUUTÖÖD, METSAHALDUST VÕI MUID MAAETTEVÕTLUSEKS OLULISI OSKUSI.

17. MÄRTS 2016 • NR 14 (42)

Kodusigade ja piimalehmade arv kahanes 2015. aastal oluliselt.

Kui sigade arvu vähenemise peapõhjus on sigade Aafrika katk ja selle tagajärjed, siis piimalehmade arvu on enim mõjutanud piima kokkuostuhinna langus.

(31. detsembri seisuga) 96 500

2010

371 700

96 200

2011

365 700

96 800

2012

375 100

97 900

2013

358 700

95 600

2014

357 900

90 500

2015

307 100 0

100 000 200 000 300 000 400 000 Piimalehmad

Kodusead

Allikas: Statistikaamet

Kodusigade ja piimalehmade arv kahaneb

Kodusigade ja piimalehmade arv Eestis

Foto: REiN sÄiNAs / VALGAmAALANE

2 || VÄIKeetteVÕte || maa elu

17. märts 2016

KOHALIKUD OMAVALITSUSED VAJAVAD JÄÄTMEHOOLDUSEKS LISARAHA

K

eskkonnaministeerium saatis kooskõlastusringile jäätmeseaduse ja keskkonnatasude seaduse muudatuse, millega antakse kohalikele omavalitsustele võimalus saada jäätmehoolduse arendamiseks lisatoetust. „Kui seni said kohalikud omavalitsused jäätmehoolduse korraldamiseks raha muu hulgas ka olmejäätmete ladestamisel makstavatest saastetasudest, siis tänaseks selline süsteem enam ei toimi, kuna olmejäätmeid Eestis enam peaaegu ei ladestata. See aga tähendab, et omavalitsustel pole piisavalt ra-

ha olmejäätmete käitluse parandamiseks, ent ringlussevõtu sihtarvude täitmiseks on see hädavajalik,” selgitas keskkonnaminister Marko Pomerants.

Eelnõu kohaselt peaks kohalik omavalitsus riigieelarvest saama toetust vähemalt neli eurot majapidamise kohta aastas, kokku teeb see alla 3 miljoni euro aastas. Toetus on sihtotstarbeline ehk seda saab kasutada ainult jäätmehoolduse arendamiseks ning selle saamiseks peab kohalik omavalitsus täitma nelja tingimust: koha-

liku omavalitsuse territooriumil peab töötama jäätmejaam või on kehtiv leping jäätmejaama teenuse osutamiseks, peab toimuma korraldatud jäätmevedu, on olemas kehtiv jäätmekava ja jäätmehoolduseeskiri ning on asutatud jäätmevaldajate register. Tingimuste täitmist kontrollib Keskkonnaamet. (ME)

Foto: PEEtER LANGoVits / PostimEEs

Rebased lihaarma KRISTINA TRAKS

maaelu@ajaleht.ee

K Elad maal või linnas, Nopri talu keskkonnasõbralikult valmistatud traditsioonilised ja maitsvad talupiimatooted teevad kõigil tuju heaks ja toovad naeratuse näole.

atrin ja Marek Rebase loodud pereettevõte on ehe näide sellest, kuidas kasvatada hobist ettevõtmine, millega tegeleb kogu pere.

Rebaseonu.ee kaubamärgi all valmistavad Katrin ja Marek juba ligi 10 aastat traditsioonilisel viisil suitsuliha ning nagu nad ise ütlevad – nõudlus on suur ja pigem jääb head kraami puudu. Alguse sai kõik aga üsna juhuslikult ja ilma suurema pingutuseta. „Ikka oli vaja sõpradega istuda ja maailma asju arutada. No mis sa ikka niisama istud, sai ka liha suitsu pandud.

Kui välja tuli, siis kõik kiitsid, mõni tahtis koju kaasagi saada.

Edasi levisid jutud meie suitsulihast juba sõprade tutvusringkonda ja üha kaugemalt tuldi liha küsima,” räägib Marek, hüüdnimega Rebaseonu. „Ühel hetkel kasvas ettevõtmine nii suureks, et hakkasime kodutootjaks. Võime öelda küll, et meie äri kasvas välja puhtalt hobist.”

Katrin räägib esimesest müügikogemusest: Vääna külas oli tulemas kevadlaat ja teda kutsuti ka, et tule ja müü midagi. „Ma veel mõtlesin, et no mida ma seal müün – kas oma vanu riideid? Esimese hooga ei tulnud selle pealegi, et võiks ju suitsuliha müüa. Aga panime lihad suitsu, järgmisel hommikul kell 11 algas laat. Rabasin veel soojad lihad kaasa ning läksin. Kahe tunni pärast oli kõik viimseni müüdud,” kirjeldab Katrin. „Siis vaatasimegi esimest korda, et asjal on jumet ja peaks riskima suuremalt ette võtta ja pühendusimegi mõlemad Marekiga liha suitsutamisele.” Õige pea jäi kitsaks esimene suitsuahi ning ehitati uus ja suurem. Põhimõtteliselt on see nagu väike puidust suitsusaun, kuhu mahuks kahekesi ka leili võtma.

Nõudluse suurenedes kasvasid ka ambitsioonid ning

Laatadel oma tooteid müümas Marek ja Katrin eriti ei käi. Nad ise ütlevad, et pole erilised jutu- ja müügiinimesed.

Fotod: KRistiNA tRAKs

üsna pea sai selgeks, et kasvamiseks tuleb areneda. Sõprade, PRIA ja Leader-grupi abiga parandati käitlemistingimusi ning nüüd on ettevõte Eesti esimene tunnustatud kodune lihatoodete valmistaja. Ka Euroopa Liidu mõistes haruldane, sest Rebaseonu.ee on esimene kodus lihatoodete tootja, kes võib müüa tooteid ka teistele käitlejatele ehk poodidele. Tavapäraselt on kodutegijal muidu võimalus turustada otse tarbijale, näiteks müüa oma kaupa turul või toiduvõrgustike kaudu.

Katrin räägib, et tunnustust saada polnud nii lihtne: olgugi koduköök – nõuded ja tingimused on samad nagu lihatööstusel. „Aga nii peabki olema, sest vastutus tarbija ees on meeletu. Puhtus ja kord on elementaarne.”

TOODE KOOSNEB AINULT KAHEST KOMPONENDIST Poes lihatooteid valides võtab meele mõruks pikk nimekiri ainetest, mida sink veel peale liha sisaldab. Stabilisaatorid, lõhna- ja maitseained, maitsetugevdaja, naatriumnitrit – mõnikord on nimekiri nii pikk, et lugemisega lõppu jõudes on lihaisu juba kadunud. Seda enam, kui toote lihasisaldus

ALGUSE SAI KÕIK AGA ÜSNA JUHUSLIKULT JA ILMA SUUREMA PINGUTUSETA.

on palju väiksem kui sada protsenti.

Rebaseonu suitsuliha koosneb täpselt kahest koostisosast: soolast ja lihast. Et siia pole lisatud lihale värvi andvat naatriumnitritit, on liha naturaalse värviga. „See on tekitanud küsimusi, et miks meie lihad roosad ei ole. Aga miks ma peaksin seda roosaks värvima?

Liha on tegelikult just sellist tagasihoidlikumat värvi ja naturaalne suits toimib säilitusainena,” teab Marek.

Liha soolavad Rebased ainult soolaga. Tükid pannakse tünnidesse soolduma ja seal veedavad need sõltuvalt liha liigist kuni kümme päeva. Siis võetakse liha välja, pestakse sool maha ja lähebki ahju, kus lepasuits selle valmis küpsetab. „Me ei pritsi lihasse vett, et see raskem oleks ja kiiremini soolduks. Samas saan aru, et ühelgi suurel tööstusel ei ole aega nädal aega oodata

maa elu || VÄIKeetteVÕte || 3

17. märts 2016

kasvatasid astuse äriks LIGI TUHANDES KODUKÖÖGIS VALMISTATAKSE TOIDUKRAAMI MÜÜGIKS

Ettevõtlike koduköökide arv kasvab Eestis jõudsalt.

S

elle aasta alguse seisuga on Eestis ligi tuhat kodukööki esitanud Veterinaar- ja Toiduametile majandustegevusteate ning saanud loa valmistada kodustes tingimustes toidukraami müügiks. See arv on aasta-aastalt väga jõudsalt kasvanud: näiteks kuus aastat tagasi oli ettevõtlikke kodukööke vaid 178.

Veterinaar- ja Toiduameti loomse toidu büroo juhataja Tiina Hiis selgitab, et veterinaarametit tuleb teavitada, enne kui alustatakse toidu käitlemist. Enne majandustegevusteate esitamist peavad toidu käitlejal olema täidetud kõik nõuded, mis puudutavad eraelamus toidu käitlemist.

Alles pärast seda, kui käitlejal on selge valmisolek nõudeid täita, saab ta esitada teavitamise avalduse. Kui eraelamus valmistatud loomset päritolu toitu soovitakse turustada ka teisele käitlejale (nt kauplusele, kohvikule), siis kuulub selline tegevus tunnustamisele: enne tegevuse alustamist peab käitleja saama selleks Veterinaar- ja Toiduametilt tegevusloa.

Neli viiendikku eraelamus toidu käitlejatest tegelevad kas toidu valmistamise ja serveerimisega, puu-, köögivilja ja marjatoodete,

kondiitritoodete, liht- ja valikpagaritoodete käitlemisega. Loomset toitu käitlevad umbes 18% (6% liha, 10% kala ja 3% piim), sushi’t üks protsent käitlejatest. „Nõuded, mis kehtivad eraelamus toidu käitlemisele, olgu siis tegu kas loomse või mitteloomse toidu käitlemisega, on põhimõtteliselt samad – toidu ohutus peab olema igal juhul tagatud. Kuna loomse toidu käitlemine kätkeb enim riske ja loomne toit rikneb kiiresti, siis tuleb suurt tähelepanu pöörata sisseostetud tooraine kvaliteedile ja päritolule, külmaahela tagamisele, ristsaastumise vältimisele, hoiustamistemperatuurile ja säilivusajale,” selgitab Hiis.

ja sellepärast tehaksegi lihale kiirsoolamist. Vesi on vajalik selleks, et sooldumine toimuks kiiremini, lisaained omakorda selleks, et vedelikku siduda. Nii saab liha vast päevaga valmis, meie tootmistsükkel on aga üksteist päeva,” selgitab Katrin. „Kui tööstuslikult võib saada kilost lihast tänu lisaainetele üle 1,3 kilo toodet, siis meie saame kilost alla 750 grammi suitsuliha.”

Tooraine ostab Rebaseonu kohalikelt kasvatajatelt ning ses suhtes on võetud range poliitika – kõik, mis on kohalik saada, peab olema rangelt eestimaine. Pardilihaga on keerulisem, sest seda keegi Eestis ei tooda ja tuleb tuua väljast. Samas on suitsutatud pardifilee üks hinnatumaid tooteartikleid.

Mareki ja Katrini sõnul on neil plaanis ka mahetunnustamine. „Tootmine on meil ju iseenesest mahe, lisaaineid me ei kasuta ja töö käib puhtalt käsitsi. Miks siis mitte kasutada ka mahetoorainet. Näiteks maheveise ja -lambaliha kasutame juba praegu, tuleks ainult paberid vormistada,” a r utlevad nad. Maheda seasingi va l m istamine aga oleks veidi keerulisem, sest Eestis on täpipealt üks maheseali-

hatootja ning tema maht oleks Rebaseonu suitsuahju vajaduste jaoks natuke liiga väike.

MÜÜA VÕIKS ROHKEMGI Rebaseonu suitsulihad on müügil nende oma müügikohtades Tallinnas Kristiine keskuses ja Tabasalus Rimi majas asuvas talupoes ning kümmekonnas müügipaigas, sh Kaubamajas, Stockmannis, Rimi „Talu toidab” osakondades, Sadama turul, talupoodides ning kasutuses mitmes restoranis. Jaksu jätkuks ehk rohkemakski, kuid natuke on Katrin ja Marek peljanud vastutust, mis kaasneb ketipoe lepinguga. „Nad kaitsevad end väga karmide lepingutega.

Jõuad kaubaga valel ajal kohale, maksad trahvi, pole õiget kogust anda, maksad jälle. Lisaks pead suutma kõike ise finantseerida, sest ketid ei maksa varem kui 60–90 päeva jooksul.

Väiketootjale on see ehk kõige raskem, kui peab hakkama kaubandusketile kolmeks kuuks krediiti andma. Ja kui võtan vahele faktooringu, siis see paneb jälle tootele hinda otsa,” arutleb Katrin. „Kaubandusketid on ka ise meie poole pöördunud, aga asi on jäänud meie julguse puudumise taha. Õnneks kaubandusvõrgu teadlikkus väiketootja olemusest järjest tõuseb ja kaupmehe-väiketootja dialoog on avatud juba vähemalt aasta. Just väiketootjad rikastavad oma toodanguga inimeste toidulauda. Aga jah, terve keti varustamine käib meil üle jõu, kolme-nelja poega lisaks praegustele saaksime ilusti hakkama.”

Laatadel müümas Marek ja Katrin eriti ei käi. Nad ise ütlevad, et pole erilised jutu- ja müügiinimesed. Marek selgitab, et tavaliselt on laada kohatasu nii suur, et plussi jäämiseks tuleks väga palju müüa.

Samas on seal tihe konkurents ja konkurentideks on väikesed lihatööstused või on hoopiski sikku tehtud: tööstuslikule singile natuke tahma peale lastud ja suitsusaunaliha nimeks pandud. „Meie ei suuda selliste müüjatega konkureerida,” tunnistab Katrin.

Eraelamus toidu käitlemise kohtadeks loetakse ehitisi/rajatisi/ruume, mida kasutatakse peamiselt eraelamuna (nt eramaja köök ja selle juurde kuuluv kelder, abiköök, suve- ja väliköök). Kui ruumid on toidu käitlemiseks spetsiaalselt kohaldatud, siis ei ole see enam toidu käitlemine eraelamus, sel juhul on tegemist juba käitlemisettevõttega, mis kuulub kas teavitamisele või tunnustamisele teiste nõuete alusel.

JUHTKIRI

PEETER RAIDLA

peatoimetaja

HALDUSREFORM JÕUDIS RIIGIKOKKU

S

el esmaspäeval andis peaminister Taavi Rõivas Riigikogule üle haldusreformi seaduse eelnõu, mille valitsus oli eelnevalt 10. märtsil heaks kiitnud. Rõivas serveeris eelnõu kui valitsuskoalitsiooni kolme erakonna üksmeelset pakkumist ja tegi seda pealegi suure paatosega: „Enam ei saa keegi öelda, et haldusreformist on saanud refrään Eesti riigi tegematajätmiste laulus.”

Maa Elu kahtleb sügavalt, et tegu oleks erilise meistriteosega. Ja loodab, et Riigikogu suhtub oma ülesandesse eelnõu menetlemisel täie tõsidusega. Ikka selleks, et kavandatav reform tooks pigem kasu kui kahju.

Nädalakirjana ilmuv Maa Elu on püüdnud anda reformi edenemisse oma jõukohase panuse, pakkudes võimalust avaldada erinevaid arvamusi. Üks murekohti on kohalike omavalitsuste minek veelgi suurema erakondliku mõju alla. Juba praegu on paljude omavalitsuste eesotsas erakonnastunud tegelased, kes teatud puhkudel ei lähtu mitte südametunnistusest ja kohalike elanike vajadustest, vaid partei peakorterist tulnud suunistest. Näiteks on suutnud Keskerakond oma piirkonnaorganisatsioonide koosolekud muuta täielikuks palaganiks, kus soovimatute tegelaste mõjutamiseks on moodustatud parteisõdurite rändkolonn, kes vastavalt vajadusele kuuluvad kord ühe, kord teise piirkonna liikmeskonda. Meenutades pigem kodutuid, kui oma kodukoha heaolu eest seisjaid.

Siiani on väikestes omavalitsustes suutnud erakondlikule diktaadile vastu seista kohalikud valimisliidud. Suurtes omavalitsustes on selliste liitude moodustamine märksa keerulisem. Riigikogu liige Andres Ammas juhtiski esmaspäeval tähelepanu asjaolule, et eelnõu ei anna vastust küsimusele, kuidas kohalikku kogukonda tugevdada. Ilma tugeva kohaliku kogukonnata sureb aga elu maal lihtsalt välja.

Olen igati nõus sellega, et väikestel omavalitsustel ei ole tulevikku. Olen korduvalt toonitanud, et pooldan isiklikult üldse praeguste vallavalitsuste kaotamist.

Kuid selle peamiseks eeltingimuseks on suund külakesksete kogukondade tugevdamisele. Ehk nagu ütlevad laulusõnad: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka.”

Praegune reformikava pole seda hädatarvidust kuigivõrd arvestanud, meenutades pigem järjekordset kampaaniat justkui millegi suure nimel, mis paraku ühe väikese küla probleemidest suure kaarega hoopis mööda vaatab.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee, telefon 739 0390 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || taImeDe mÜÜK || maa elu

17. märts 2016

Veebipoest RIINA MARTINSON

POSTIMEES JA MAA ELU ON MAAMESSI AMETLIKUD MEEDIAPARTNERID

A

lates möödunud aasta septembrist on Postimehe Maa Elu lehenumbrites kajastatud Maamessi uudiseid.

Edaspidi keskendume põhjalikumalt Maamessi korralduslikumale poolele. 14. aprilli Maa Elus on messiplaan, ajakava, osalejate nimekiri ja kõige värskemad messiuudised.

21. aprilli Maa Elu ilmub erakordselt suure tiraažiga – 95 000. Lisaks tellijatele jõuab see kõigi Maamessi osalejateni.

Seoses partnerlusega on Postimees esindatud ka Maamessil – välialal pannakse püsti suur Postimehe värvides telk, mis pakub kõigi kolme messipäeva vältel külastajatele meelelahutust ning kus jagatakse ka tasuta ajalehti.

Eraldi messiboksiga on kohal Maa Elu, kus lahutatakse külastajate meelt, jagatakse tasuta ajalehti ning pakutakse võimalust leht soodsalt ka endale koju tellida.

Samuti viib Maa Elu läbi „Maamehe mitmevõistluse”, millest võivad osa võtta kõik soovijad. Ülesanded on läbi huumori prisma – näiteks viiakse läbi „Pulleritsu matšotest”, kus võistleja peab sirgetel kätel ajalehte käes hoidma. See, kes kauem vastu peab, on ala võitja ning pälvib häid auhindu. Messi lõpuks selgitatakse välja Maa Elu „Maamehe” tiitli vääriline osaleja.

Maamessi värskeid uudised saab lugeda ka Maamessi kodulehelt www.maamess.ee!

Head messil osalejad!

Messiuudistest andke palun varakult teada margus@ tartunaitused.ee.

Kohtumiseni Maamessil 21.–23. aprillil!

õige kannatamatumad aiaomanikud on tänavu oma esimesed taimeostud juba ära teinud. Head võimalust selleks pakuvad Eesti aiandite ja puukoolide veebipoed. „Mõni rohenäpp on kohe nii kärsitu, et tegi oma tellimused juba detsembris ja jaanuaris ära,” ütleb OÜ Aiasõber juhatuse liige Lembit Kaarna.

Suurimaid postimüügi vahendusel istikute pakkujaid Eestis on Aiasõbra kõrval Juhani puukool, neilt saab tellida nii püsililli, marjataimi kui ka vilja- ja ilupuid.

Väiksemate aiandite ja talude valik pole küll nii lai, kuid see-eest erilisem. Näiteks pakub Roogoja talu võimalust tellida postiga koju oma kuulsate elulõngade, samuti viinapuu ja sidrunväändiku sorte.

Erinevaid marjataimi saab postiga tellida Rõngu Aiast ja viinapuu pistoksi ning eksootilisi arbuusi ja meloni seemneid Saare-Tõrvaaugu talust. Ülisuure valiku pojengisorte, lisaks muid ilutaimi leiab Aavikuemanda e-poest. Võimalust postiga kaupa tellida pakuvad ka mitmed kollektsiooniaiad.

Kui seemneid saab juba praegu koju tellida, siis istikute tellimuse võib ära teha, aga kaupa hakatakse postiga laiali saatma istutusajal, mõnede taimede

puhul märtsi lõpust, kuid enamasti 20. aprilli paiku.

Paljudel aianditel ja puukoolidel on kodulehel üleval tänavune taimevalik koos piltide, sordikirjelduste ja hindadega ning ehkki nad kaupa postiga laiali ei saada, võtavad kaupmehed meeleldi meilitsi või telefonitsi tellimusi vastu, et need siis üle Eesti eri paigus toimuvatele laatadele kaasa tuua.

TUHANDED PÜSILILLED Tartumaal tegutsev Aiasõber keskendub püsilillede kasvatamisele ja seepärast pakutakse nende kodulehel erakordselt suurt valikut püsilillede istikuid, lisaks pisut marjakultuure ning vilja- ja ilupuid.

Osa taimi pannakse postiga teele paljasjuursetena, kuid enamik siiski pisikesse potti istutatuna. „Paljasjuurseid saaks küll väga edukalt postiga saata, kuid paljud pelgavad, et need ei lähe kasvama,” tõdeb Kaarna. „Seepärast istutame taimed pottidesse ja inimesel on kohe kindlam tunne, kui saab kasvava taime.”

Kaarna sõnutsi kannatavad taimed päeva või kaks teel olekut suurepäraselt. „Tavaliselt me jälgime pakke välja saates, et need ei jääks nädalavahetuse peale. Enamasti on posti pandud taim järgmisel päeval tellijal juba käes,” räägib Kaarna.

Tänavu leiab Aiasõbra veebipoest paarsada nimetust taimi, mida nad varasematel aastatel ei ole müünud. Näiteks pakutakse suuremas valikus aedkannasid, ligemale 50 sorti. „Kui ini-

Saare-Tõrvaaugu aiandi aednik Harri Poom ütleb, et veebipoes müügis olevad viinapuu pistoksad

mene näeb nii suurt valikut, siis see tekitab huvi ja ostusoovi, aga see tähendab ka, et järgmisel aastal me nii palju aedkannasid enam ei müü, sest paljud on need endale juba soetanud,” selgitab Kaarna.

ROOSID JA OKASTETA TIKKER Juhani puukooli postimüügis olevate taimede valikuga saab tutvuda nende veebilehel ja paberkataloogis. „Paberkataloogi saadame koju püsiklientidele ja alati on võimalus see endale helistades tellida,” seletab puukooli turundusjuht Tiina Rehema.

Puukool on taimede tellimusi vastu võtnud juba jaanuarist. „See annab inimesele justkui kindlustunde, et õigel istutusajal on tema jaoks soovitud taimed olemas ja kohe-

AS TARTU NÄITUSED

kohe kulleriga koju jõudmas,” räägib Rehema.

Suurim valik on veebipoes roosidel, mis on kõik puukoolis kohapeal poogitud. Uudistoodetena toob turundusjuht välja näiteks okasteta tikri ja mitu uut sammasõunapuu sorti. „Juba mõni aasta on sammasõunapuud väga populaarsed olnud ja tundub, et tänavu nende vastu huvi aina kasvab,” toob ta välja.

Ka Juhani puukool postitab paljasjuurseid taimi suhteliselt vähe, sest juurdunud taimede korral on kasvamaminek lihtsam.

ARBUUS JA VIINAPUU Saare-Tõrvaaugu aiandi kodulehel oleva e-poe valik on praegu veel üsna piiratud, kuid see-eest teistest täiesti erinev. Nimelt saab sealt tellida Põhja-Ameerika ja Aasia päritolu arbuusi ja meloni seemneid ning viinapuude pistoksi.

Kõiki pakkumisel olevaid arbuusi- ja melonisorte

VEEBIPOED Valik taime- ja seemnemüüjaid, kes kaupa ka posti teel tellijaile saadavad.

Fotomeenutus 2015. aasta Maamessilt.

Foto: KRistJAN tEEdEmA / PostimEEs

Eelkõige elulõngade aretamise ja kasvatamisega tuntuks saanud Roogoja talu on posti vahendusel oma taimi müünud 1972. aastast.

Foto: ERAKoGU

• Aiasober.ee püsililled, 50 aedkanna sorti • E-aiand.net arbuusi ja meloni seemned • Plantpost.ee roosid ja muud taimed • Ronguaed.ee valik marjataimi

• Roogoja.ee 70 elulõnga sorti, viinapuud • Aavikuemand.ee pojengid ja muud ilutaimed • Seemnemaailm.ee seemned, ka Venemaalt • Aiamaailm.ee palju seemneid • Hortes.ee seemned ja aiatarbed • ht.ee seemned ja aiatarbed

maa elu || taImeDe mÜÜK || 5

17. märts 2016

leiab erilisi taimi remaid vilju, lisab Poom kauba iseloomustamiseks.

Müügiks pakutavad viinapuude pistoksad pärinevad aga aiandis kasvavate taimede küljest. Tõsi, osta saab neid veel loetud päevad, sest peagi on käes viimane aeg oksad mulda juurduma pista.

Poomi sõnutsi on viinapuid suhteliselt lihtne pistoksast kasvatada, sellest neil ka julgus oksi müügiks pakkuda.

Aiandi kodulehelt leiab väga põhjaliku õpetuse, kuidas oksakesest taim kasvatada.

Istutushooaja algul lisatakse e-poodi vilja- ja viinapuu istikud. Neid postiga ei saadeta, küll aga võivad huvilised tellimuse ära teha ja ostule kas aiandisse või mõnele laadale järele tulla.

Poom pakub, et suurem huvi on ostjail tänavu viinapuude vastu. Iga aastaga on juurde tulnud inimesi, kes oma koduaias viinamarju kasvatada soovivad ja avamaale sobilikke sorte pole sugugi vähe. „Kui Lõuna-Eestis võib neid olla isegi sadakond, siis Põhja-Eestis kuni paarkümmend, ka meil siin Kesk-Eestis on sordivalikus avamaale pakkuda 20 sorti ja kasvuhoonesse 40.”

d on pärit oma aiandi taimede küljest.

on aiand oma põllul või kasvuhoones varasematel aastatel juba kasvatanud ning tunnistanud need Eesti kliimasse sobilikeks. Nüüd vahendatakse huvilistele kaugelt tellitud seemneid. „Tegu on varajaste ja ultravarajaste sortidega, mida peaks saama meil avamaal

Foto: ANts LiiGUs / PÄRNU PostimEEs

kasvatada. Melonite seas on mõni, mida peab kasvuhoones kasvatama,” lausub Saare-Tõrvaaugu aednik Harri Poom.

Kui Hiina arbuusikasvatajad on läinud seda teed, et aretavad varajasi väiksema vilja ja õhema koorega sorte, siis ameeriklased pigem suu-

70 ELULÕNGASORTI Eelkõige elulõngade aretamise ja kasvatamisega tuntuks saanud Roogoja talu on posti vahendusel oma taimi müünud 1972. aastast. Kui nõukogude ajal saatsid nad rooside ja elulõngade istikuid üle terve Venemaa, siis nüüdseks on istikuid saadetud Euroopa riikidesse, USAsse ja Kanadasse ning isegi Jaapanisse.

Talu peremees Taavi Kivistik räägib, et taimed lähevad

teele paljasjuursetena ning Eesti ja Euroopa Liidu piires peavad nad probleemideta selle reisi vastu.

Kivistiku jutu järgi on praegu tellimine veel tagasihoidlik, põhiline ostmine läheb lahti istutusajal. „Sobivaim tellimise aeg on märtsi lõpus ja aprilli alguses,” tähendab ta ja lisab, et sortide valik on just postimüügis kõige suurem, näiteks elulõngu on 70.

E-POEST TELLIDES ON 14PÄEVANE TAGANEMISÕIGUS SEETÕTTU, ET TARBIJAL OLEKS VÕIMALIK TOOTEGA TUTVUDA NII, NAGU TA SAAKS SEDA TEHA TAVAKAUPLUSES. „Meil on kodulehel pildigalerii üleval, inimene saab rahulikult vaadata ja endale meelepärased välja valida. Tellimuse võib praegu juba ära teha, aga kauba saadame välja istutusajal, Põhja-Soome hiljem, lõuna poole varem,” lubab Kivistik.

INTERNETITELLIJA ÕIGUSED Iga aastaga muutub taimede müük interneti vahendusel järjest populaarsemaks ja vastav reklaam hüppab juba ette nii internetis kui ka postkastist. Hinnavahe sarnaste kaupade eest võib otse kasvatajalt ja vahendajalt tellides olla mitmekordne ning kvaliteetki kõikuv.

Seepärast tasub end kurssi viia internetist tellimise reeglitega. Teatavasti on veebist tellitud kauba korral igal tarbijal õigus tagastada toode põhjendusi toomata 14 päeva

jooksul. Sama kehtib taimede kohta.

Tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert Pille Kalda rõhutab, et 14päevase taganemisõiguse puhul tuleb tagastada kasutamata kaup. „Kauba väärtuse vähenemise eest vastutab tarbija ning kindlasti ei ole mõeldav, et tarbija enne proovib, kas taim hakkab kasvama või mitte,” täpsustab ta.

E-poest tellides on 14päevane taganemisõigus seetõttu, et tarbijal oleks võimalik tootega tutvuda nii, nagu ta saaks seda teha tavakaupluses.

Kindlasti tuleb enne tellimist tutvuda makse- ja tellimistingimustega. Sageli maksab toote tagastamisega seotud postikulud kaupleja, samas võib kaupleja panna selle kohustuse tarbijale, kuid siis peab see olema selgelt tellimistingimustes kirjas.

Kui saadud kaup ei vasta lubatule, näiteks ostetud taim osutub mõne muu sordi taimeks, on tarbijal õigus esitada kauplejale pretensioon.

Enne taimede ostmist tasub küsida müüjalt nõuandeid kasvatamise kohta. „Praktikas võib olla raske tõendada, et tegemist on praaktootega, mitte kasvutingimuste rikkumisega tarbija poolt,” selgitab Kalda. „Kui ekspertiis tuvastab, et tegemist on praaktootega, on tarbijal õigus saada asemele uus kvaliteetne toode või kui asendada pole võimalik, siis on õigus raha tagasi saada.”

Tarbijakaitseametil on võimekus vaadata tehingu õiguslikku poolt. Taimede ja seemnete kvaliteedi üle teeb järelevalvet põllumajandusamet.

6 || KIVItÖÖstus || maa elu

HALDUSREFORMI TEISEST OTSAST RAIK-HIIO MIKELSAAR Tartu Ülikooli emeriitprofessor

H

aldusreformi eesmärk on tõsta haldamist teostavate institutsioonide võimekust. Üksmeelse arvamuse kohaselt toimivad senised valla- ja linnajuhtkonnad suhteliselt isoleeritult, mistõttu puudub neil piisav võimekus efektiivseks haldusjuhtimiseks. Alates 1993. aastast on juba kuuel korral ebaõnnestunult haldusreformi teha püütud. Käeoleval, seitsmendal korral on riigihalduse ministri Arto Aasa juhitava reformi põhisuund väikevaldade ühendamine vähemalt 5000 elanikku hõlmavateks valdadeks ja valdade liitmine linnadega, kusjuures mõnes piirkonnas võib moodustada nn osavaldu ja linnaosi. Algul korraldatakse vabatahtlikku ühendamist, siis korraldatakse liitmist sunniviisiliselt kuni nelja piirkondliku nõuandva komisjoni vahendusel. Seejuures on kavas ära kuulata ühendatavate haldusalade elanike arvamus. Eelmise aasta 18. detsembril avaldati 17leheküljeline haldusreformi seaduse eelnõu 75leheküljelise seletuskirjaga, mille pikkus kasvas selle aasta 25. veebruariks 103 lehekülje pikkuseks. Ühtlasi läbis see eelnõu ka kooskõlastusringi ministeeriumis, Riigikontrollis, õiguskantsleri juures ja paljudes haldusinstitutsioonides. 167leheküljelisest kooskõlastustabelist selgub, et märkusi ja ettepanekuid oli väga palju, kuid neist enamikku ei arvestatud (s.o kooskõlastust tegelikult ei toimunud).

On põhjust arvata, et ülalkirjeldatud viisil haldusreformi läbi viia ei õnnestu, seega ka seitsmes reformimiskatse kukub läbi. Ebaõnnestumise põhjused seisnevad järgmises. Seniste valdade liitmine 5000 või isegi 11 000 elanikuga ühendvaldadeks ei anna piisava regionaalvõimekusega uusi haldusüksusi, kuid hävitab paljude lokaalselt edukate väikevaldade kohalikku identiteeti ning suurendab ääremaastumist. Piisava suuruse ja efektiivsusega maakondlike haldusüksuste loomist takistab praeguste tarbetuteks tunnistatud riigi-maavalitsuste likvideerimise määramatuks ajaks edasilükkamine. Hajaasustusega valdade liitmine tiheasustusega linnadega tekitab seniolematu haldusterritoriaalse kaose. Liitumis- ja ühinemistasude maksmine on ebaeetiline, kulukas ja reformi sisulisi aspekte eirav. Olulise kaalu andmine haldusüksuste vägivaldsele liitmisele muudab mõttetuks seadusse plaanitud elanike arvamuse väljaselgitamise (ekspertkomisjoni liikme Märt Molli arvates mõjub see lausa mõnitamisena). Kuna piirkonnakomisjonidesse on kavas lülitada peamiselt vaid finantsministeeriumi tegelasi, siis ei saa kohalike elanike kaasamata jätmise tõttu reformi asjatundlikult läbi viia. Hästi toimivate väikevaldade sundliitmine vähem edukate naabritega algatab lugematul hulgal kohtuprotsesse, mis kaotavad võimaluse haldusreformi realiseerimistähtaegu realistlikult planeerida.

Vales suunas tegutsemine on

kutsunud esile valitsuskoalitsiooni partnerite erimeelsusi, opositsioonierakondade vastuseisu ja avalikkuse (eeskätt Tööandjate Liidu ja Praxise) rahulolematust haldusreformi käigu suhtes, kuid alternatiivseid lahendusi pole välja pakutud.

Omalt poolt soovitan kiiresti lõpetada praegune „vilgas, kuid viljatu tegutsemine” ja alustada haldusreformi teisest otsast.

Senised haldusüksused – vallad ja linnad – tuleks esialgu üldjoontes rahule jätta. Riigi-maavalitsustele on vaja anda korraldus oma ressursid üle anda tulevasele piisava võimekusega maakondlikule haldusüksusele.

Igas maakonnas on valla- ja linnaelanike hulgas tarvis korraldada referendum, mille põhjal selgitatakse väl- ja, milliste naabritega soovivad haldusüksused teha koostööd ja moodustada uut ühendmaakonda. Kohalikel valimistel valitud vallakogude ja linnakogude esimehed moodustavad kohalike valitsuste kõrval maakonnakogud, kus nad hakkavad kohakaasluse alusel lisaks senistele lokaalülesannetele ühiselt täitma ka regionaalülesandeid. Uus efektiivne (ühend)maakonnakeskus – maakonnakogu ja uut tüüpi maakonnavalitsus saaksid endale praeguste maavalitsuste ruumid ja küllap ka senistelt ametikohtadelt vabanenud spetsialiste. Alles siis, kui maakonna halduskeskus edukalt tegutsema hakkab, saab kohalike elanike ja riiginõunike abiga välja selgitada, milliseid esmatasandi üksusi tasub ühendada või mitte, ning otsustada, milliseid spetsialiste/ ametnikke on vaja jätta tööle kohapeale ja kellele anda tööd keskustes. „Teisest otsast” alustataval reformivariandil on praegu juurutatavaga võrreldes suuri eeliseid. Esiteks kiirus: maakondlikke referendumeid saaks kohe korraldama hakata, sest just nüüdsama on Eestis hoogsalt esile kerkinud üldrahvalik otsedemokraatia-aktiivsus (meenutatagu näiteks 27. veebruaril Rahvusraamatukogus toimunud konverentsi!). Teiseks efektiivsus: alles (ühend)maakondlikud halduskeskused ühendaksid vajalikul hulgal inimesi ja vahendeid, et saavutada piisavat haldusvõimekust. Kolmandaks integratsioon: valdade ja linnade lõimimine (ühend)maakondlikku halduskeskusse võimaldaks vältida kohaliku identiteedi kadumist ja loob seninägematud perspektiivid lokaalteenuste ja regionaalteenuste üheaegseks edukaks tagamiseks. Neljandaks kokkuhoid: ära jääksid suured liitumistasud, maavalitsustest vabaneb rohkesti lisaressursse, uut suurt halduskeskust on ökonoomne majandada. Viiendaks vabatahtlikkus: vallad ja linnad liituksid meeleldi ja kohe uute (ühend)maakondade piiride väljaselgitamiseks ja ühishaldamiseks, ei mingit kunstlikku präänikut ja piitsa! Eks mõnel juhtival tegelasel ole raske vigu tunnistada ja senistelt rööbastelt uutele siirduda, aga midagi pole teha – riik ja rahvas on isiklikust autoriteedist mõõtmatult tähtsamad!

17. märts 2016

Eesti kivitasapind tegutsevad tänu likult kindlamalt tundma, läks aega seitse-kaheksa aastat.”

TOOMAS ŠALDA

maaelu@ajaleht.ee

E

lumaja keldris 2004. aastal alustanud perefirmal OÜ Edelstein on nüüd tänapäeva nõuetele vastav tehas, kus töötavad tipptasemel meistrid, kelle käsutuses on moodsad seadmed. 95 protsenti ettevõtte toodangust läheb ekspordiks. Järjest kasvab suurte projektipõhiste eritellimuste osakaal.

Pärnust kümneminutilise autosõidu kaugusel Jõõpres Siimu suurtalus kivitasapindu tootva OÜ Edelsteini lugu sai alguse sellest, et pereisa Margus Kivimäe läks aastal 2000 tööle Rootsi. „Olime perele maja ostnud ja raha oli hädasti vaja, kohaliku palgaga polnud võimalik maja remontida. Mind kutsuti ühte Rootsi kivitööstusse kivitööliseks. Alguses polnud mul mingit ettekujutust, kuidas töödelda graniiti või marmorit, aga ajapikku sai kõik selgeks. Nii et juhus. Olen õppinud hoopis puidutööd, aga üsna korralik ühisosa on siin olemas.

Mingil hetkel sain aru, et välismaal makstakse küll rohkem, aga kaugsuhe ei ole minu jaoks. Kui praegu Soomes tööl käijad nurisevad, et on neli päeva kodunt ära, siis mina pidin tollal perest eemal olema neli kuud. Ühtlasi soovisin olla iseenda peremees. Inimesed on erinevad, ühele sobib üks, teisele teine. Tekkis rahutus, et tahaks ise ettevõtjana proovida. Palgatöölisena oleks kindlasti lihtsam olnud ja oleks kohati ka praegu, sest vastutus on väiksem. Alguses oli majanduslikult väga raske. Esimesel ettevõtlusaastal ei saanud perele teha mitte ühtegi jõulukingitust, sest raha lihtsalt ei olnud. Need on ettevõtja „rõõmud”. Et hakata end majandus-

SIHIKUL ROOTSI TURG Nii otsustatigi 2004. aastal luua perefirma, mille osanikeks Margus Kivimäe ja Merle Laidro, eesmärgiks toota kivitasapindu Rootsi turule. Neist esimesed valmisid elumaja keldris. Tänu nõudluse suurenemisele hakati otsima tootmiseks sobilikumaid ruume. Pärast mitmekordset kolimist jõuti praegusesse asukohta Jõõpres.

Siimu suurtalu kunagises sigalahoones alustati tootmist 2008. jaanuaris. Tootmine suurenes, vana maja jäi kitsaks ning otsustati ehitada päris uus tehasehoone, mis valmis 2014. „Nüüd oleme saanud keskenduda toodangu kvaliteedi täiustamisele ning uute klientide leidmisele. Laienenud on materjalivalik, lisaks looduslikule materjalile on valikus kunstkivid ning kõrget temperatuuri taluvad keraamilised materjalid,” kirjeldab ettevõtte tänast päeva Edelsteini perenaine ja koos Margus Kivimäega viit last kasvatav Merle Laidro.

Tehases on moodne arvutipõhine CNC-saag ja ülitäpne digitaalne mõõtmismasin, aga Margus ja Merle rõhutavad, et kõige tähtsamad on ikkagi meistrid, kelle töö tulemusena järjest keerulisemad ja mahukamad projektid teoks saavad. „Ettevõtte edukus sõltub paljuski just töömeestest. Eestis kivitöötlejaks õppida ei saa, aga kõike saab omandada, kui on tahet. Kõik meie töötajad on väljaõppe saanud siin. Oleme enda juurde suutnud koondada mehed, kes teevad tööd isuga ja tegelikult me olemegi pigem sõpruskond, mille liikmed üksteist alt ei vea. Sõprus pole tööd segama hakanud,” kommenteerib Margus. Merle lisab, et uue töötaja võtmine on nende alal keeruline ja kulukas protsess, sest õpipoisiaeg on pikk ning materjal kallis. Nii et igas mõttes on parem häid tegijaid hoida. Meeste seas on välja kujunenud ka

OÜ Edelstein pealik Margus Kivimäe (paremal) ja kivimeister Aleksandr Lafitski

teatud spetsialiseerumine, kus igaühel on mingi töölõik, milles tema on parim.

ROLLID ON JAGATUD Omavahel on Merle ja Margus rollid jaganud nii, et naise vastutusel on müük, sisseost ja paberimajandus, mehe vedada tootmine ja paigaldus. Edelstein pakub täisteenust – mõõtmine, tootmine ja paigaldus nii Eestis kui ka Soomes ja seoses sellega on Margus tihti välismaal, aga need pole enam mitmekuised või -nädalased äraolekud. „Tootmises ma päris kõigega enam ise hakkama ei saakski, enne peaksin mõne kuu õppima, eriti mis puudutab arvutipõhiseid CNC-pinke,” ei tee mees saladust. Aga igapäevane tööprotsessis osalemine on mehe jaoks kindel valik. „Eks olen ka delegeerinud, aga soovin kindlasti ise rakkes olla. Mida ma siis tegema peaksin?”

Materjalid ostab Edelstein sisse peamiselt Itaaliast, aga ka Soomest, Rootsist, Hispaaniast ja Saksamaalt. Itaalia on keskturg, kus on kogu kivivalik olemas ja nii käiaksegi mitu korda aastas kohapeal. „Usaldus itaallastega on tegelikult nii suureks kasvanud, et nemad teavad meie nõudmisi ja tavaliselt ei pea me materjale eraldi valimas käima. Aga on ka erandeid, mil tuleb ikkagi sõita: värvilistel kivimitel on teatud toonid, mis on väga olulised – kui puhas mingi värv on või vastupidi, et toon just ei oleks puhas. On väga palju erinevaid kive ja neist igal on omadused, mille järgi nende väärtus kujuneb.”

Kivipindade tootjaid on Eestisse tekkinud palju. Suurem osa Eesti kivitoodangust läheb ekspordiks, peale Skandinaavia ka mujale. „Üksinda Eesti turule tootmisel poleks mõtet. Eesti klient on küll järjest maksu-

maa elu || KIVItÖÖstus || 7

17. märts 2016

ade tootjad välisturule KIVIST SAAB TOOTA - KA ÜMARAID VORME Kivi ei saa painutada, aga Edelsteinis toodetakse ka massiivsete sise- ja välisraadiustega kivitasapindu. Merle Laidro sõnul on firma töötajad ja tehnika jõudnud sellisele tasemele, et kui klient või arhitekt tahab, et ka kivitasapinna siseraadius oleks massiivne, siis saadakse hakkama nii, et tulemus on perfektne. Välisraadiust on lihtsam teha. „Toodete kõik detailid on alati lõpuni viimistletud. Neid tootjaid, kes sellisel kvaliteeditasemel töid pakuvad, on maailmas vähe,” kinnitab Merle Laidro.

kivipindade tootmiseks tarviliku tänapäevase tehnika taustal. Fotod: toomAs ŠALdA

jõulisem, kuid siinsed 1,3 miljonit inimest pole piisav, et kõigile kivitööstustele töö tagada. Üksinda Stockholmis koos eeslinnadega on kaks-kolm korda rohkem elanikke kui Eestis. Enamik kivifirmadest ongi oma eesmärgiks seadnud ekspordi. Aga kui kohalik klient tuleb, on meil tema üle ikkagi hea meel,” selgitab Margus Kivimäe ja lisab, et on küll ka kohalikke mööbliettevõtteid, kellele Edelstein toodab, aga lõpuks jõuab kaup ikkagi piiri taha.

Nii jääbki nende toodangust kodumaale umbes viis protsenti. Kõige rohkem eksporditakse Soome ja Rootsi, tavapärased sihtkohad on ka Norra ja Venemaa, kuid siin valminud kivipindu on saadetud isegi Jaapanisse.

Merle Laidro kinnitusel suureneb järjest projektipõhiste tööde osakaal: laevad, kontorid, hotellid, restoranid. Hiljuti valmisid siin Helsingis asuva Hiltoni hotelli kivitasapinnad. Eestis võib Edelsteini pindu koha-

ta näiteks Skype’i kontoris, hotellis Palace ja hotelli Foorum Monaco restoranis. Laidro sõnul on järjest rohkem kodumaiseid disainereid ja kliente avastamas, et kivist saab teha palju põnevat – luua kaldeid, nurki, välis- ja siseraadiustega massiivpindu.

KIVI EI OLE KALLIS Tootmise eest vastutav Margus Kivimäe leiab, et disainerite nägemuse teostamine on sageli paras väljakutse: „Nende töö-

de puhul on hea meel siis, kui valmis saab. Vahepealne protsess võib vägagi pingeline olla.

Tihtilugu tuleb töö käigus mingeid asju leiutada ja kontrollida, kas ikka saime disainerist õigesti aru. Seni oleme kõigega hakkama saanud. Mõistagi on teretulnud ka tavapärasemad tellimused.”

Sageli hirmutab Eesti inimest arvamus, et kivi on hirmkallis. Isegi hinda ei küsita. Odavama graniidi ruutmeeter maksab alla saja euro. Materjali hind sõltub päritolumaast ja sellest, kui keeruline on kivi kätte saada ja kui haruldane see on. Kivimäe julgustab kohalikku klienti vähemalt kivitootjatelt hinnapakkumist küsima.

Kivipindade eeliste kohta ütleb ta, et põhilised on ikkagi kestvus ja praktilisus: niiskusega paisumisohtu ei ole ja looduslik kivimuster on silmale kena vaadata. Kivi on ka seetõttu tänuväärne materjal, et valamu saab paigaldada tasapinna alla. Selline kinnitusviis muudab töötasapinna koristamise lihtsaks ja kiireks. „Peale tööpindade teeme teisigi kivist tooted, välja arvatud hauakivid. Samuti on algaval aiahooajal hea meelde tuletada, et kõik lillepotid, õuelauad jm aeda sobivad tooted peaks juba nüüd ära tellima.”

Kuigi perefirma areng on olnud stabiilne, leiavad nii Merle kui ka Margus, et edasiminekuks on palju ruumi, praegu on ressursist kasutatud 50–60 protsenti. „Mahtu saaks kasvatada, aga tonnide lugemine pole meie eesmärk.

Me pole masstootjad, meie nišš on eritellimused ja detailide viimistlemine. Kindlasti teeme veel investeeringuid masinaparki. Meie töö juures pole väikseid investeeringuid olemas. Kaksteist aastat tagasi ei osanud ma unistadagi, et aastal 2016 oleme siin, kus me oleme.

Isegi neli aastat tagasi mitte,” on peremees rahul nii meeste kui ka masinatega. Edu peamiseks põhjuseks peab ta pühendumist ja keskendumist. „Ei saa teha viit asja korraga.”

Perekond Kivimäe-Laidro.

Foto: PEEtER LANGoVits / PostimEEs

AASTA SUURPERE 2012 Eesti Lasterikaste Perede Liidu koduleht: „Žürii otsus langes perekond Kivimäe-Laidro kasuks seetõttu, et tegemist on ühtehoidva ja tegusa perekonnaga, kes paistab silma aktiivse elustiili ja positiivse ellusuhtumise poolest,” ütles Eesti Lasterikaste Perede Liidu president Aage Õunap. Pere viis last on tublid nii koolis kui ka väljaspool. Pereema Merle ja pereisa Margus tegelevad pereäriga, mille kõrvalt käiakse koos reisimas, matkamas ning tehakse koos sporti. „Meie pere armastab seiklusi ning uusi kohti avastada.

Koos perega oleme käinud räätsamatkal, kalal, suusatamas ja ka Lapimaal põhjapõtru vaatamas,” rääkis pereema Merle Laidro. Merle sõnul on nende pere aktiivne ja rõõmsameelne ning neil on alati koos midagi ette võtta. „Meie kodu on nagu Pipi maja, kus toimub pidevalt midagi põnevat ning kus igav ei hakka kellelgi,” lisas ta.

Margus Kivimäe: „Selle tunnustuse üle oli ikka vä-

ga hea meel. Kui suurperede maine on paraku meil selline, et käsi on pikalt ees, siis meie olime näide, et saab ka teistmoodi. Meie tutvusringkonnas on palju peresid, kelle peres on kolm-neli last ja nad saavad kenasti hakkama. Ei ole nii, et kui on palju lapsi, siis saab hakkama ainult toetustega. Olen lugenud kommentaare, mis järgnevad mõnest suurperest kirjutatud loole: väga palju on halvustajaid, et järjekordsed toetuseküsijad jne, et saage ise hakkama ja alles siis hakake lapsi sünnitama. Meil on lapsed kasvanud koos ettevõttega. Nii kõige vanem tütar MarieMädli, kes õpib tehnikaülikoolis, kui ka Markus Madis, kes õpib keskkoolis, on juba mitmel suvel abiks olnud. Ikkagi perefirma! Leian tegevust ka kümneaastasele. Aga ega meie pere ainult tööd tee. Selgi aastal käisime seitsmekesi Norras. Suusatamine on meie talvine harrastus, aga ka suvepuhkuse veedame koos perega. Üldse veedame päris palju aega koos lastega, aega lihtsalt tuleb võtta.”

Katame sõna otseses mõttes kõike!

PVC-hallid • raamkatted • laokardinad kardin-uksed • kokkupandavad katted koormakatted • võrkkatted terrassikatted • varjualused vaheseinad • välisseinad markiisid jpm

Tel 323 2222 511 4012

info@elektrikontroll.eu

Tel +372 502 9056 E-post info@pvckatted.ee Kaubasadama tee 18–23/24 Avatud E–R 8–17 www.pvckatted.ee

8 || ÕPIlasFIRma || maa elu

17. märts 2016

Kolm noort toodab kitsep HELERI ALL

maaelu@ajaleht.ee

äätist meeldib süüa kõigile lastele ja noortele. Kolm Harjumaa noort aga otsustasid ise jäätist tegema hakata. Ja sugugi mitte tavalist jäätist.

Kitsepiimajäätist. Õpilasfirmasid on Eestis palju. Mõned toodavad puust käekellasid, teised korraldavad spordiüritusi. Ka Viimsist pärit Katarina Kaleininkas ning Saku lähedal elavad kaksikud Benedikte ja Henri Petrutis otsustasid möödunud aastal oma firma rajada. Praegu 11. klassis õppivate noorte sõnutsi tahtsid nad õpilasfirmana teha midagi huvitavat ja erilist, aga samas pingutust nõudvat. Midagi sellist, et firmakogemusest ka tulevikus kasu oleks.

Idee, mis päriselt toimiks, ei tulnud noortel alguses sugugi kergelt. Esialgu oli neil plaan hakata valmistama soolast ökojäätist. „Mõtlesime juba väga ebatavalisi maitseid välja. Näiteks must leib ja kuusk,” kirjeldab Benedikte esimesi ideid. Siis aga tuli noortel veel parem mõte. Kuna Petrutiste pere kasvatab kitsi, arvasid noored, et ko-

dust saadavast toorainest oleks jäätist veel vahvam teha. Juba müügil olevaid tooteid uurides avastasid nad, et Eesti turul puudub kitsepiimast tehtud jäätis pea täielikult. „Siis otsustasimegi hakata jäätisega tegelema, teadmata, kui raske see tegelikult on. Aga kuna oleme ise suured jäätisefännid, tundus see meile ainuõige valik,” sõnab Katarina.

NIMI TULI KITSEDELT Kui idee olemas, tuleb järgmise sammuna kaubamärk leida. Õigemini – jäätisele nimi panna. Noorte tehtav kitsepiimajäätis sai nime loomulikult kitse järgi. „Meil on kaks paksu valget kitse, kes on kaksikud, ja isa kutsus neid jässakuse tõttu Jätsudeks,” seletab Henri firma nimesaamislugu. „Et kaksikutest kitsedel vahet teha, nimetas isa ühe Suureks Jätsuks ja teise, veidi väiksema, Väikseks Jätsuks,” lisab noormees. Kuna nimi Jätsu oli sarnane sõnaga „jäätis” otsustasidki noored jäätisemeistrid jäätiselegi sama nime panna.

Firma lõplikul logol on kujutatud roosal taustal musta kitsesiluetti. Selleks poseeris noorte sõnutsi Suur Jätsu. Miks just tema ja mitte Väike Jätsu? „Aga sellepärast,” seletab Benedikte, „et tema on isa lemmikkits. Ta on suur ja paks, teda on mõnus patsutada ja kallistada. Samuti annab ta kõige rohkem piima ja

on meie kitsekarja juht. Ta väärib sellist tunnustust!” Noored on hiljem veel mõelnud, et selline nimesaamislugu iseloomustab ka nende jäätist. „Kui nüüd natuke arutada, siis meie jäätis tähendab pikas vormis jässakas jäätis,” naerab Katarina.

KUIDAS JÄÄTIST TEHAKSE? Nagu alguses mainitud, ei olnud jäätisetegemine sugugi nii lihtne, kui noored arvasid. Õnneks ei pidanud nad kohe kõigega ise hakkama saama. Selleks, et õpilasfirma Jätsu korralikult tööd alustada saaks, aitasid neid mentor Hannes Mootse Maaülikoolist ja juhendaja Epp Vodja ühendusest Junior Achievement Eesti.

ÕNNEKS EI OLE TÖÖ ÕPILASFIRMAS PRAEGU NOORTE HINDEID MÕJUTANUD JA LOODETAVASTI SEE NII KA JÄÄB. Noored on mõlemale väga tänulikud. „Meie mentor on väga tore ja alati toetav ning kui meil kerkib mõni ületamatu probleem, siis tema abiga leiame alati lahenduse,” kiidab Benedikte. Just koos mentor Hannes Mootsega alustas Jätsu Maaülikooli keldris jäätisetegemist ning Hannes aitas neil retsepti välja töötada ja seda täiusta-

da. Noored ei kohtu mentoriga küll kuigi tihti, kuna Maaülikool asub Tartus, aga noored ettevõtjad käivad veel Tallinnas koolis.

Ka mõned jäätise tegemiseks vajalikud koostisosad saab Jätsu oma mentori käest. Just neid spetsiifilisemaid, näiteks lõssipulbrit. Noorte sõnutsi on nende toodetav kogus piisavalt väike, et ei tekiks tarvidust seda hulgi osta. „Kasutame oma talu piima, aga vahel jääb sellest väheks ja siis ostame juurde,” kirjeldavad Petrutised. Lisaks piimale kasutavad noored praegu jäätises vahukoort. Jäätisele maitse andmiseks vajalikud mahlad ja mesi on samuti mahetoodang Eestimaa taludest. „Soovime toetada Eesti tootjaid nii palju, kui suudame ja teame, et kõik koostisained on kvaliteetsed,” kinnitab Benedikte.

Et teha head jäätist, on noorte juttu mööda vaja läbi teha päris mitu etappi. Kõik algab kitsepiimast. Koostisosad segatakse ja kuumutatakse. Segu jahtub ning järgmisel päeval saab juba päriselt jäätist teha. Kõige olulisem on lõpuks kõik korralikult külmutada. Hea oleks teha seda vähemalt –30 kraadi juures. See aga teeb jäätise tegemise veelgi keerulisemaks, sest kodused sügavkülmikud nii madalat temperatuuri ei saavuta. Jätsu teeb aga koostööd suurfirmaga

REKLAAM

Automaatne lüps, mis sobib kõigile piimafarmidele Lely muutis lüpsiroboti Astronaut A4 valikut, et toetada farmihaldureid nende farmi juhtimise otsuste tegemisel veelgi paremini. Hollandi tootja keskendub nüüd piimakarjakasvataja individuaalsetele eesmärkidele ja pakub individuaalselt konfigureeritavaid lüpsiroboteid.

Piimakarjakasvatajad saavad nüüd lüpsiroboti ostmisel valida, millist farmihaldustoimingut nad täiustada soovivad ning saavad oma Lely Astronauti vastavalt konfigureerida. Peale lehmade lüpsmise võimaluse pakub Lely Astronaut A4 ka lahendusi tõhususe ja lehmade tervise jälgimise parandamiseks. Põllumajandustootjad saavad ostmisel või ka hiljem oma valikuid kombineerida või lisada lüpsirobotile lisavarustust. Sellise lähenemise kaudu pakub Lely põllumajandustootjate praegustele vajadustele vastavaid lahendusi ja valmistab ette tulevastele vajadustele vastavaid lahendusi.

Tänu tarkvara, andurite, farmijuhtimistoe ja muude võimalustega seotud uutele valikutele saavad piimakarjakasvatajad keskenduda konkreetselt oma isiklike ärieesmärkide täitmisele.

Lüpsiroboti individuaalne konfiguratsioon on loodud piimakarjakasvataja ärialaste teadmiste ning Lely põhjalike teadmiste ja suurte kogemuste põhjal automaatse lüpsi vallas.

Lely on neid teadmisi ja kogemusi kogunud peaaegu kahekümne viie aasta jooksul tuhandetest farmidest kogu maailmas. Piimakarjakasvatajate ja Lely teadmiste kombineerimine võimaldab luua ning pakkuda iga farmi jaoks individuaalseid tooteid ja parimaid võimalikke tulemusi.

Lely Astronauti uus tootevalik on saadaval alates 2016. aasta 1. märtsist riikides, kus see toode on kaubanduslikult kättesaadav.

Lisateavet leiate eesti keeles aadressilt myastronaut.lely.com Teave Lely Groupi kohta 1948. aastal asutatud Lely suunab kõik oma jõupingutused klientidele põllumajanduse jätkusuutliku, tulusa ja nauditava tuleviku loomiseks. Lely on ainus ettevõte maailmas, mis pakub põllumajandussektoris täielikku toodete ja teenuste valikut alates söödakoristustehnikast kuni automaatsete söödasüsteemide, lauda koristusseadmete ja lüpsirobotiteni. Lely töötab välja ka ärikontseptsiooni energiasäästliku tegevuse pakkumiseks piimasektoris. Lely on olnud aastaid automaatsete lüpsisüsteemide tootjate hulgas juhtival kohal. Tänu rohkem kui 65 aasta jooksul kogutud teadmistele põllumajandustsükli kohta hoiab ettevõte kindlat positsiooni söödakoristustoodete vallas.

Lely Group tegutseb rohkem kui 60 riigis ja annab tööd ligikaudu 2000 inimesele.

Lisateave: www.lely.com, Linery OÜ.

Henri, Benedikte ja Katarina pingutavad aktiivselt selle nimel, et kitsepiimajäätis, mille karbil poseerib kits nimega Jätsu, varsti ka poelettidele jõuaks.

Foto: HELERi ALL

PUUKÜTTEGA AHI TOOB TUPPA TÕELISE KODUSOOJUSE KINDEL KODUMAINE

KVALITEET IGASSE EESTI KODUSSE

Võimalusi, kuidas maja soojaks saada, on praegusel ajal palju. Ometi ei ole uudsemad võimalused traditsioonilist ahjuga kütmist kõrvale tõrjunud.

Pigem vastupidi, kuna elektri hind pidevalt tõuseb, pole ilmselt paljud, kes aastate eest oma maja elektriküttele ümber seadsid, praegu olukorraga enam rahul ja mõlgutavad, kas poleks ehk parem puuküttele tagasi pöörduda. „Neil, kes valivad majja elektrikütte või maasoojus/õhksoojuspumba, on põhiline energiaallikas elekter. Aga kui majja suur ahi juurde ehitada ja seda iga päev kütta, võib elektrienergia arvelt palju kokku hoida,” räägib Ahja Moodulahi OÜ juhataja Marko Kurits oma kogemustest – just selline kombinatsioon ehk maaküte ja maja keskel suur ahi on kasutusel ka tema enda kodus.

Kaminad hakkavad ahjudega võrreldes tema hinnangul isegi vaikselt tagaplaanile jääma. „Muidugi on põlevat tuld ilus vaadata, kuid kaminad ei salvesta soojust,” lisab ta. Tavaline kamin kiirgab küll tulesoojust ja on suurepärane ventilatsiooniseade, kuid ei küta tuba.

Ahi aga annab sooja välja pikka aega, kuni 24 tundi.

ODAVAIM KÜTTELIIK

„Puuküte oli, on ja jääb kõige odavamaks kütteliigiks,” kinnitab Kurits. Ei tasu unustada sedagi nüanssi, et kui elektrit mingil põhjusel pole, ei saa ka maasoojus- või õhksoojuspump, keskküttekatel ega muu elektrit kasutav kütteseade üldse töötada.

Muide, lõõridega ahju hakati kasutama juba Peeter I aegadel. Ahjud ehitati savitellistest ja viimistleti selliseks, nagu

REKLAAM

seda lubas tellija rahakott. Aegade jooksul on välja töötatud väga erinevaid lõõristikke, ikka selleks, et ahi soojeneks paremini ja eraldaks kauem sooja.

Lisaks sellele, et tavaline toaahi on soojuse tekitaja ja salvestaja, on nüüdisajal ahju juures väga tähtsa rolli omandanud küttekulude sääst ning ahju nägemine ruumi disainielemendina.

HOIDU SOSS-SEPPADEST

Ahjutüüpide vallas on valikuvõimalusi rohkelt: plekkahjud, tellisahjud, klaasuksega kaminahjud… „Valik käib rahakoti järgi, see on esimene kriteerium,” märgib Ahja Moodulahju juht. Muidugi võib oskaja mees ahju ka ise ehitada või siis kasutada pottsepa teenuseid. Tööd tellides peab aga väga ette vaatama, et seda ei asuks tegema mõni soss-sepp. „Tulekolde ehituse peaks tellima kutsetunnistusega spetsialistilt,” soovitab ta. Aga samuti tasub usaldada tehases valmistatud moodulitest kokku pandud ahje. Näiteks ei saa tehases ahju koostanud asjatundjad endale lubada seda, et ahi ei tõmba hästi. Tõmme on ahju juures üks tähtsamaid omadusi ning selleks, et ahi korralikult tõmbaks, peavad ahju kolle ja lõõrid kindla valemi järgi proportsioonis olema.

Aga nagu kõigi asjadega peab ka ahjude juures meeles pidama seda, et nende õige kasutamine ja õige hooldamine on väga olulised – nõnda on pikem ka ahju eluiga. Palju probleeme võib alguse saada sellest, et pererahvas ei küta ega hoolda ahju korralikult.

Ada Maltseva

maa elu || ÕPIlasFIRma || 9

17. märts 2016

iimast jässakat jäätist Premia ja nõnda saab mure murtud. Oma jäätisemasinat Jätsul praegu veel ei ole, kuid varsti plaanivad nad selle soetada. „Kokkuvõttes teame praegu jäätise tegemisest rohkem, kui eales oleks osanud arvata,” nendib Katarina.

ÕPIVAD VIGADEST Nüüd on noored jäätist juba mõnda aega teinud ja loodud hulganisti eri maitseid. Praegu on valikus aroonia-õuna-, vanilli- ja õunamaitseline kitsepiimajäätis. Jäätisemeistrid plaanivad varsti valmis saada ka jõhvika-, vaarika- ja mustasõstramaitselised jäätised. Maitsete valikul on noorte eesmärk olla eestimaine ja eriline. Seetõttu valivad nad maitseid, mille tooraine on Eestis kasvanud. Samuti on neile tähtis, et valitud maitset ei oleks Eesti jäätisetööstuses siiani väga palju kasutatud.

Samas on noored selles vallas kogenud ka mõningaid ebaõnnestumisi. „Jätsu proovib alatasa uusi maitseid oma valikusse lisada, aga ükskord kiirustasime,” räägib Henri. „Olime nii kindlad oma võimetes, et tegime esimesel katsel suurema koguse mustasõstra-, jõhvika-, vaarika- ja tikrijäätist, mis kõik olid mingil määral pettumused,” meenutab ta. Suurim kahju oli tema sõnul raisatud materjal, aga samas õppisid noored sellest palju ja on nüüd targe-

mad. Taas tuli neile appi mentor, kes aitas leida lahenduse, ja juba lähitulevikus loodavad noored oma klientidele uusi maitseid pakkuda.

JÄÄTIS NÕUAB OHVREID Firma tegemise kõrvalt tuleb noortel aga ka kool ära lõpetada. Gümnaasiumi eelviimane klass pole sugugi lihtne. „Õpilasfirma ülalpidamine ei võta tegelikult kuigi palju aega, kuid meie puhul on aeganõudev jäätisetegu, mis võtab kooli kõrvalt peaaegu igal nädalal kaks päeva,” räägib Katarina. Nädalavahetusel käib Jätsu vahel laatadel, mis jälle koolitöö arvelt aega nõuab. „Kerge see ei ole,” tunnistavad noored. Kooli ja Jätsu kõrvalt ei jää neil palju vaba aega, veelgi enam: tihti on ka öötunnid jäätisesegude tegemisele läinud. „Päris mitmed õhtud on möödunud kodutöid ja jäätist tehes, ilma et aega üle jääks,” ütleb Benedikte. Õnneks ei ole töö õpilasfirmas praegu noorte hindeid mõjutanud ja loodetavasti see nii ka jääb.

Kõigi noorte perekonnad on firma suhtes väga toetavad. „Minu pere algselt kahtles, kas jõuame reaalse tulemuseni, sest kõik tundus liiga keeruline ja ajamahukas,” tõdeb Katarina. Kuid hiljem, kui esimesed jäätiseportsud valmis said, olid lisaks noortele endile ka nende pered vaimustuses, kuidas lühikese ajaga nii hea jäätisega hakkama saadi.

Ka Henri ja Benedikte sõnul on pere olnud firmale väga suureks toeks. „Eriti toetab meie tegemisi ema, kes aitab leida toorainet ning masinaid. Ta on isegi avaldanud soovi hakata meie esimeseks töötajaks, kui me päris firmana jätkame,” on kaksikud uhked. Ka Petrutiste kolmeaastane õde on nende suur fänn. „Iga kord, kui tegeleme kodus jäätisega, tema muudkui hõiskab: kui mina suureks saan, siis hakkan ka jäätist sööma,” naerab Benedikte.

VIIE AASTAGA EESTLASTE SÜDAMESSE Praegu pingutavad noored aktiivselt selle nimel, et kitsepiimajäätis varsti poeletile jõuaks.

Praegu saab jäätist osta ainult nende endi käest. Õpilasfirmana saab Jätsu tegutseda kuni juuni alguseni, kui lõppeb käesolev õppeaasta. Õpilasfirmana proovivad nad ära käia veel Soome laadal ning aprillis hea õnne korral ka Maamessil ja Vanamõisa käsitöölaadal, kus soovivad end tutvustada võimalikult paljudele. Samuti tahaksid nad enne suve välja anda vähemalt ühe laktoosivaba jäätise. „Õpilasfirma lõpuks tahame jätkata päris firmana, praeguste plaanide järgi osaühinguna,” räägib Katarina tulevikuplaanidest. „Loodame, et viie aasta pärast oleme kõigis Eesti suuremates poodides müügil ja iga eestlane armastab kitsepiimajäätist,” on noored lootusrikkad.

www.ruukki.ee/3000 Täida veebis ankeet, osale kampaanias ning võida 3000 € väärtuses katusepaigaldus!

Osaleda saab kuni 17. aprillini 2016.

Kampaaniareeglitega tutvu veebilehel. Lisainfo telefonil 1914.

Lisaks pakume kampaaniaperioodil katusemeistri hindamiskülastusi täiesti tasuta. Leia lähim asjatundja:

www.ruukkikatus.ee/katusemeister

10 || mets || maa elu

17. märts 2016

Paljud Eesti väikemetsaomanikud tegelevad oma metsaga hobi korras ja katsetavad seal asju, mida suuremad majandajad ei saa endale lubada. Näiteks puidu väljavedu hobusega, mida pildil näitab Vello Tamm.

Suurem osa M metsaomanikest metsa ei majanda

VIIO AITSAM etsauuringud on kasulikud, sest aitavad kummutada müüte. Kuni 2011. aastani ei teadnud suurt keegi, kui palju Eestis üldse metsaomanikke on. Siis tellis keskkonnaministeerium uuringu firmalt ForInfo, kes selgitas välja kõik kuni tillukeste metsatukkade omanikeni välja. Selgus, et 2010. aastal oli erametsaomanikke 97 272, kellest juriidilisest isikust omanikke oli 4001. Nüüd uuringut korrati ja saab juba võrrelda, mis muudatused

www.optitrans.ee MÄRTSIKUU PAKKUMINE KLEBER TRAKER 420/85R28 KLEBER FITKER 480/70R28 MICHELIN MULTIBIB 540/65R30 MICHELIN MULTIBIB 600/65R34 KLEBER TRAKER 520/85R38 KLEBER FITKER 580/70R38 KLEBER GRIPKER 650/65R42 Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 31.03.2016 Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt.

Tel 515 3763 e-post info@optitrans.ee

€/tk 525.645.1095.1490.1190.1455.2020.-

metsaomanike seas on toimunud.

Mõneti võimaldavad sellised tööd kas nüüd või edaspidi, kui andmeid rohkem koguneb, ümber lükata muljete põhjal tekkinud arvamisi ja müüte.

METSAOMANIKKE ON ROHKEM Arvamus, et mets koondub tasapisi üha rohkem metsafirmade kätte, on tõsi. Firmade mõju suurenemist erametsanduses on ka prognoositud. See ei käi ainult sedakaudu, et inimestelt ostetakse mets ära, vaid seda on juurde ostetud ka maa-ameti oksjonitelt. Lisaks intensiivsem

maa elu || mets || 11

17. märts 2016

Eesti aktiivseimad metsaomanikud peavad igal suvel kokkutulekut.

Pilt on tehtud mullusest kokkutulekust Lääne-Virumaal.

Fotod: Viio AitsAm

majandamine. Firmade kõrval on omandit suurendamas need vähesed eraisikutest suuromanikud, kelle põhisiht on samuti metsi majandada.

Kuigi firmade mõju suureneb, moodustavad erametsaomanikest põhilise osa jätkuvalt eraisikud, kelle arv on hoopis kasvanud. See pole ka väga ime, kuna erametsa-uuring arvestab metsaomanikuks kõiki, kellel on metsamaad vähemalt 0,1 hektarit.

Eestis on metsaomanikke niisiis nüüd 112 922 (juriidilisest isikust omanikke 5752). Neid on rohkem nii eraisikute kui ka firmade seas, kuid metsa-

maa pindalast kuulub võrreldes 2011. aastaga eraisikutele vähem (74% asemel 65%) ja juriidilistele isikutele rohkem (26% asemel 35%). Uurijad pakuvad, et eraisikute metsa pindala on vähenenud vahest ka seoses sellega, et kui mets firmale maha müüakse, jäetakse maja ümber kasvav metsatukk endale alles.

Kokku on Eestis erametsamaad 1 065 993 ha.

Seegi arv on nelja aasta taguse ajaga võrreldes suurem, lisandunud on 55 205 ha. Eraisikute metsamaa keskmine suurus on kahanenud 6,4 hektarile ja juriidilistel isikutel on see endiselt 65,7 ha. Suuruste vahe on väga suur, kuid siit ei saa teha järeldust, nagu oleksid kõikidel firmadel suured metsad – 40% neist on metsaomanikud, kellel metsa alla kahe hektari.

PÄRIJAD ON KÕIGE ALTIMAD METSAMÜÜJAD Uuringust saab teada, et Eesti metsaomanikest veidi alla poole on naised. Neid on 2011. aastaga võrreldes natuke rohkem, kuid samas on naistele kuuluva metsamaa pindala keskmiselt väiksem kui meestel.

Vanuse järgi on ligi neljandik erametsamaast 51–60aastaste käes ja omanike seas on rohkem ka 41–50aastaseid ja 61–70aastaseid inimesi. Metsa-

omanike vanus on nelja aastaga pisut kasvanud, mis on loomulik, aga uurijad märgivad ka tendentsi, et kõige altimad metsamaa müüjad on need, kes on metsa saanud päranduseks.

Kõige rohkem on kahanenud 31–40aastaste metsaomanike hulk.

Elukoha järgi on kõige rohkem metsaomanikke Harju- ja Tartumaal, kus seda on mõjutamas linnades elavate metsaomanike arv. Kõige vähem on metsaomanikke Hiiuja Järvamaal.

Väljaspool Eestit elab suurim arv meie metsaomanikke Soomes. Välismaal elavate metsaomanike hulk on nelja aastaga kasvanud ja seda saab ilmselt seostada eestlaste kolimisega mujale elama. Üldse kokku elab välismaal 2980 metsaomanikku: Soomes 2082, Rootsis 263, Suurbritannias 97, Saksamaal 94, Ameerika Ühendriikides 77, Kanadas 63 jne.

ÜTLEMINE, ET VÄLISMAALASED OSTAVAD EESTI METSA ÄRA, EI OLE VÄHEMALT ERAISIKUTE OSAS TÕSI. Ütlemine, et välismaalased ostavad Eesti metsa ära, ei ole vähemalt eraisikute osas tõsi. Suurem osa (94,5%) Eesti metsaomanikest on eestlased, kelle oma on enamik füüsilistele isikutele kuuluvast metsamaast. Välisriikide kodakondsusega on 1215 metsaomanikku, kellele kuulub 0,9% metsamaast. (Uurijad jätavad üles 4715 metsaomanikku, kelle oma on 4,6% erametsamaast – nende Eesti või muu riigi kodakondsust ei õnnestunud neil selgitada.)

Eestis metsaomanikest elab maal 47 401, linnas 34 510 ja alevis 14 225. Metsast kuu-

lub maainimestele 53, linnainimestele 30, aleviinimestele 13,6 ja välismaal elavatele inimestele 2,1%.

Valdavalt väikeste metsaomanike kõrval on 71, kellele kuulub üle 100 katastriüksuse. Rohkem kui sada kinnistut on 55 metsaomanikul. Rohkem kui sajas omavalitsuses on metsamaad üheksal metsaomanikul ja kaheksa omaniku metsamaa paikneb kõigis Eesti maakondades.

EI RAIU EESTIT LAGEDAKS Pea kogu taasiseseisvusaja kõlanud tuntud lause, nagu raiutaks Eesti kohe lagedaks, ei ole tõsi. Metsaomanike hulk on küll suur, kuid majandajaid erametsas nii palju kaugeltki ei ole. Üks põhjus: suure hulga omanike mets on nii väike, et seda pole võimalik tavapäraselt majandada.

Uuringu järgi esitasid metsaomanikud 2014. aastal raieks metsateatisi pindala kohta, mis on 7,6% erametsade kogupindalast. Raieid plaanis 10 668 erametsaomanikku ehk umbes kümnendik kõikidest.

Kõige aktiivsemad majandajad on eraisikutest metsaomanike seas need, kellele kuulub 10–50 ha metsamaad ja juriidilistest isikutest metsaomanike seas need, kelle metsaomand on üle 500 ha suur.

Seoses majandustegevusega uuriti ka metsatoetuste kasutamist. Toetust saanud metsaomanikud, keda oli 5,7% kõikidest erametsaomanikest, on teistest aktiivsemad majandajad.

Metsaühistutesse kuulus 2015. aastal 8099 metsaomanikku. Võrreldes 2010. aastaga on ühistute liikmete arv kasvanud 3,1 korda ja nende metsamaa pindala on viie aastaga kahekordistunud. Uurijad on välja arvestanud, et metsaühistute liikmed on raieplaanide järgi võttes 2,4 korda aktiivsemad kui need metsaomanikud, kes ühistutesse ei kuulu.

Kõige paiksemad metsaomanikud on Rapla-, Hiiu-, Jõgeva- ja Põlvamaal. Kõige rohkem oma metsast kaugel elavaid inimesi on Harju-, Tartuja Pärnumaal.

Allikas: uuring „Eesti erametsaomandi struktuur ja kasutamine 2015. aastal”

ALGAS KESKKONNAKÄPA KONKURSS

K

eskkonn a m inisteer iu m i eestvõtmisel algas sel nädalal kandideerimine Keskkonnakäpa konkursile. Konkursi eesmärk on esile tõsta kõiki neid, kes on panustanud mõne keskkonnateadliku tegevusega keskkonnasõbraliku haridustegevuse edendamisse.

Kokku on konkursil viis kandideerimise rühma: lasteaed, õpilasrühm/klass, õpetaja, kool ja keskkonnaharidust

pakkuv organisatsioon. Kandideerida saab kategooriates „Tubli tegutseja”, „Tark tarbija”, „Õnnelik õpe”, „Kogukonna kaasamine” ja „Innukas innovaator”.

Välja antakse kuni 26 auhinda. Rahvas valib oma lemmiku igas kandideerimise rühmas.

Kandidaate saab esitada 17. aprilli südaööni. Võitjad selguvad Keskkonnakäpa auhinnaüritusel juunikuu alguses. (ME)

PÕLLUMAJANDUSTOOTJAD OTSIVAD LAHENDUSI SÕNNIKU KESKKONNAHOIDLIKUKS KASUTAMISEKS

E

esti Põllumajandus-Kaubanduskoda kutsus jaanuaris põllumajandustootjaid osalema veekaitsele suunatud Eesti ja Läti koostööprojekti GreenAgri pilootprogrammis, mille raames pakutakse põllumeestele oskusteavet keskkonnasõbralike praktikate rakendamiseks orgaaniliste väetiste kasutamisel. Pilootprogrammi valiti 11 ettevõtet. „Ekspertkomisjonile laekus 21 sooviavaldust erineva suurusega ettevõtjatelt, väikseim kasutab maad 68 hektari, suurim aga 4000 hektari ulatuses. Taotlejad olid piimatootmise, teravilja-, lihaveise-, sea- ja lambakasvatuse valdkondadest,” tutvustas osalejaid Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja keskkonnavaldkonna juht Ann Riisenberg.

Pilootprogrammis osalemiseks valis ekspertkomisjon välja 11 ettevõtet: Kassariotsa OÜ, Adoranna OÜ Ranna talu, Kritanto OÜ, FIE Airi Külvet Puutsa talu, Väätsa Agro AS, Adavere Agro AS, Kehtna Mõisa OÜ, FIE Kaupo Kutsar Eestimaa Lihaveis OÜ, Vao Agro OÜ, Arkna Karjatalu OÜ ja FIE Ermo Sepp Sepa talu.

Ettevõtted pidid programmis osalemiseks kirjeldama oma ettevõtte kitsaskohti sõnnikumajanduses, samuti peavad nad valmis olema programmi käigus

panustama sõnnikumajanduse ja loomade karjatamistingimuste parendamisse.

Pilootprogrammi valitud ettevõtete seas on neid, kes toodavad põllumajandussaadusi nitraaditundlikul alal, samuti on esindatud mahetootjad. Ettevõtjate huviks on leida vastused küsimusele, kuidas veeseaduse karmistuvaid nõudeid täites säilitada ettevõtte konkurentsivõime ja tootlikkus. Näiteks lihaveisekasvatajad on mures loomade karjatamise piirangute pärast veekogude ääres, taotlejate sõnul on piirang pannud küsimärgi alla kogu sektori jätkusuutlikkuse.

Piimatootmise ja taimekasvatusega tegelevad ettevõtted tõid probleemina välja märgatavalt lühenenud sõnnikulaotamisaja. Uute reeglite täitmine nõuab eelkõige ettevõtetes sõnnikumajanduse ümberkorraldamist ja investeeringuid.

Pilootprogrammis osalevad ettevõtted saavad kogenud keskkonna- ja põllumajandusekspertidelt väärtuslikke nõuandeid ettevõtte keskkonnaküsimuste lahendamiseks ja veeseaduse karmistuvate nõuete täitmiseks. Neile tutvustatakse keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid ja praktikaid orgaaniliste väetiste kasutamisel.

Koostöös ekspertidega koostatakse iga osaleva ettevõtte jaoks individuaalne tegevuskava. (ME)

• Meie ettevõtte põhitegevusalaks on metsaülestöötamisteenuse osutamine.

Omame veerandsaja aasta pikkust kogemust.

• Osutame raie- ja kokkuveoteenust kaasaegsete masinatega alates harvendusraietest kuni lõppraieteni.

• Puhastame võsast põlde ja kraave giljotiiniga.

• Ostame kasvava metsa raieõigust parima hinnaga ja aitame metsaomanikku raiete planeerimisel ning puidu turustamisel.

Meie abil saate oma metsast suuremat tulu. www.diksoonia.ee

tel 503 9356, 518 7942

12 || HaRIDus || maa elu

17. märts 2016

Kõrgkoolidest pakub häid ja üsna mõistliku hinnaga täiendkoolitusi Maaülikool.

Foto: KRistJAN tEEdEmA / PostimEEs

Soovin õppida põllumeheks!

Tasuta TAAVI ALAS

a a l v ä r skes õhus tahaksid elada paljud, kui vaid osataks seal toime tulla. Teadm isek s neile, kes pole kuulnud, et appi tuleb riik ja pakub tasuta koolitust, kui tahate õppida kas aiandust, marjakasvatust, puutööd, metsahaldust või muid maaettevõtluseks olulisi oskusi.

Olen väikest viisi aiandushuviline, aga erilisi oskusi mul selles valdkonnas pole. Puutöö on mulle alati üsna võõras olnud, aga kodu ja aeda korras hoida meeldib küll.

Linnas elab palju inimesi, kes tahaksid ära maale, ise kasvatada omale aedvilja, mõelda välja mõni tegevusala, mis maal olles annaks sissetulekut. Popid on aiandus, turism, teatud põllukultuuride kasvatamine, metsaomanikuks olek, puutöö.

Mitmed tuttavad olid äärmiselt üllatunud, kui said teada, et nii palju maal ettevõtluse alustamiseks või põllumajandustegevuseks vajalikke oskusi on võimalik riigi kulul tasuta õppida. Pealegi saab õppida üle Eesti, mitte ainult suuremates keskustes. Mõned kursused on lühikesed, ühe-kahepäevased, aga on ka päris pikaajalisi, kus saab arvatavalt päris head kutseoskused kätte.

Võtsin kõrgkoolide ja kutseõppeasutuste täiendkoolituste leheküljed lahti – mida kõike

saab tänapäeval tasuta õppida või oma teadmisi-oskusi täiendada. Koolituste valik võtab silme ees kirjuks. Leidsin sellised avalikud kursused, mis peaksid maaeluhuvilisel kohe käed sügelema võtma: hekkide hooldamine, puitrajatiste ehitamine, ilupuude ja põõsaste tundmine, aiakujunduskursused, päikeseelektrijaama planeerimine, maarjakase kasvatamine, mesindus, kultuurmarjade kasvatus, metsade uuendamine ja hooldamine, kivimüüride ehitamine, pottsepakursused, loodussõbralik väikeaiandus, väikelaevajuhi koolitus, saematerjalide kuivatamine, loodusturismitoote väljatöötamine, lilleseadja kursused jpt.

Tasuta õppida saab isegi lambakasvatust ja hobuste aretust.

POPID ON AIANDUS, TURISM, TEATUD PÕLLUKULTUURIDE KASVATAMINE, METSAOMANIKUKS OLEK, PUUTÖÖ.

Suur valik maaeluks või maaettevõtluseks tähtsaid kursusi on Räpina Aianduskoolis, Luua Metsanduskoolis, Järvamaa Kutsehariduskeskuses, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis, Võrumaa Kutsehariduskeskuses ja Hiiumaa Ametikoolis.

Kõrgkoolidest pakub häid ja üsna mõistliku hinnaga täiendkoolitusi Maaülikool. Kohe aprillis võiks minna Tartusse Maaülikooli päevaks-paariks õppima kultuurmustika ja -jõhvika kasvatust. Program-

mi kuulub ka marjakasvatustalude külastamine, mis oleks väga kasulik just algajatele marjakasvatajatele või neile, kes alles plaani peavad.

Kuna tasuta lõunaid ei ole, siis tekib õigustatud küsimus, kellele need lühemad ja pikemad tasuta kursused eelkõige mõeldud on ja kas on ka osalemispiiranguid – hõivatuse, eriala, vanuse, elukoha vm alusel. Esialgu on raske uskuda, et tänapäeval saab midagi tasuta õppida. ÕPPIMA OODATAKSE TÖÖTAVAID TÄISKASVANUID Haridus- ja Teadusministeeriumi programmijuht Kairi Solmann ütleb Maa Elule, et ministeerium rahastab täienduskoolituskursusi, lähtudes sellest, et täienduskoolitusele oleks ligipääs ka neil, kes tavapäraselt koolitustest eemale jäävad, nagu madalama haridustasemega, madalama kvalifikatsiooniga töötajad või vanemaealised inimesed. „Kõnealune koolitustellimus on mõeldud täiskasvanutele, kellel ei ole varasemalt erialast ettevalmistust, kelle haridustee on varakult pooleli jäänud või kelle oskused vajavad tänapäevastamist.

Kursustele on Kairi Solmanni sõnul oodatud eelkõige töötavad täiskasvanud, kuid osaleda võivad ka inimesed, kes praegu

ei tööta, kuid vajavad koolitust. „Täiendavaid piiranguid vanuse või elukoha osas ei ole, kursuse võib valida nii kodu lähedalt kui ka kaugemalt.

Lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumi rahastatavatele kursustele pakuvad kutseõppeasutused koolitusi, kus on võimalik osaleda, tasudes selle eest ise või tellib koolituse tööandja, Töötukassa, PRIA vm asutus.”

Oma erialal tippu jõudnud inimesed ütlevad, et lühikese ajaga ei saa ühtki ametit selgeks, vaid meisterlikkuse saavutamiseks kulub aastaid. Nii võib tekkida küsimus, kas need tasuta koolitused annavad ka kutseoskuse või on need üldharivad koolitused, et teaks, kuidas asjad enam-vähem käivad.

Kairi Solmann märgib, et ministeeriumi rahastatavad kursused on tööalased kursused, üldharivaid või hobikoolitusi ei pakuta. „Suurem osa kursusi annab spetsiifilisi kutseoskusi nii kitsamalt (näiteks kursus fassaadide soojustamisest tsementkiudplaatidega) kui ka laiemalt (näiteks hooldustöötaja täienduskoolitus).

On ka kursusi, mis puudutavad läbivaid oskusi ehk võtmepädevusi, näiteks suhtlemisoskuse ja keeleoskuse arendamine.

Ka need kursused on suunatud tööalase toimetuleku parandamiseks. Näiteks võib tuua teenindusalase inglise keele kursuse toitlustusettevõtte töötajale või Exceli baaskursuse väikeettevõtjatele.” Kuna tegemist on lühikursustega, siis ei saa Solmanni sõnul nende kaudu omandada terviklikku kvalifikatsiooni, eriti kui varasemad kutseoskused puuduvad, mõned kursused on suunatud kutseeksamiks ettevalmistamisele.

Vastuseks küsimusele, kuidas tasuta programme üldse koostatakse, kes otsustab, milliseid koolitusi on vaja ning kas on oodata ka tasuta uute koolituste lisandumist, selgub, et tasuta kursuste nimekiri koostatakse koolide ettepanekute alusel.

Kursused on Solmanni sõnul välja valitud, arvestades nii valdkondlikku kui ka piirkondlikku koolitusvajadust. „Kutseõppeasutused hindavad valdkonna koolitusvajadust ning räägivad läbi oma piirkonna ettevõtetega. Koostöös valmistatakse õppekavad, mis aitavad eeltoodud sihtrühmal paremini tööl hakkama saada. Näiteks on Hiiumaa Ametikool kavandanud piirkonna vajadusest lähtuvalt mahepõllumajandusliku lambakasvatuse kooli-

Hiiumaa Ametikooli täiendusõppe juhi Jane Üksiku sõnul pakuvad nad väga mitmekülgseid koolitusvõimalusi alates floristist kuni väikesadama spetsialistini.

Foto: ERAKoGU

tust või Luua Metsanduskool kursust „Loodusturismitoodete väljatöötamine” aga hoopis IdaVirumaal,” selgitab Solmann.

Haridusministeeriumi sõnul tellitakse tasuta kursuseid kaks korda aastas ning igal korral vaadatakse üle, millised on vajalikud ja nõutud kursused. See nimekiri, mida saab õppida sügisel, koostatakse juuniks 2016. ÜKS VÕIMALUSI – HIIUMAA AMETIKOOL Hiiumaa Ametikool paistab silma mitmete huvitavate koolituste poolest. Siin saab õppida aiandust, ehitust, kalandust, metsandust, põllumajandust ja loomakasvatust, majutust ja toitlustust, seega kõike, mida on ühel maal tegutseval või maale elama minna soovival inimesel vaja.

Jane Üksik, Hiiumaa Ametikooli täiendusõppe juht, millised lühikesed avalikud koolitused on teil kõige populaarsemad?

Hiiumaa Ametikool pakub väga mitmekülgseid koolitusvõimalusi. Täienduskoolitused lähtuvad meie kooli põhierialadest, nagu florist, maastikuehitaja, väikesadama spetsialist, puit- ja kiviehitiste restauraator jt, aga ka kogukonna ja tööandjate vajadustest. Toimub nii tasulisi kui ka tasuta kursuseid.

Tasuta kursuste korral on reeglina tegu mõne riikliku rahastusprogrammi või koolipoolse projektitaotlusega. Praegu on avatud registreerimine näiteks 7.–8. aprillil algavale teeninduskoolitusele ning samuti aprillis algavale rannikualade turismi ja sihtkoha arendamise koolitusele. Lisainfot leiab kooli kodulehelt www.hak.edu.ee.

Kellele need täiendkursused eelkõige mõeldud on ja millest sõltub koolituse hind, sest mõned kursused on ka tasulised?

Tasuliste koolituste hind sõltub väga paljudest üksikasjadest: õppevahenditest, koolitaja tasust, ettevalmistuse perioodist, ruumidest jpm. Tänapäeval ei ole vanus kutsekoolides õppimisel enam määrav, kõrvuti õpivad nii 17- kui 70aastased. Just lühikursused võivad vanemaealistele anda julguse ja tõuke õppida uut eriala, millest võib kujuneda kas uus hobi või lausa täiesti uus amet.

Milline on olnud kõige eksootilisem või erilisem kursus, mida olete korraldanud, ja milliste koolituste järele on kõige suurem nõudlus?

Hiiumaa Ametikoolis on läbi aastate olnud populaarsemad nii aianduse kui ka restaureerimise kursused, nt stukkdekoori, savikrohvi, rookatuste ehitamise kursused, ka mahetootjatele mõeldud koolitused. Ettevõtjatele pakume igal aastal töökeskkonnaspetsialisti täienduskoolitusi. Hiiumaa ametikool korraldab juba mitmendat aastat ka väikelaevajuhi väljaõpet, koostöös Eesti Kalurite Liiduga viime sellest aastast alates taas läbi rannakalurite kutseeksamiks ettevalmistavaid kursuseid.

Kõikidel erialakoolitustel säilib ka edaspidi füüsilise isiku tulumaksutagastuse võimalus.

Hiiumaa Ametikooli kursustele on õppima oodatud kõik huvilised üle Eesti! Soodne õpilaskodu ja ajalooline Suuremõisa mõisakompleks teevad siin õppimise veelgi meeldivamaks ja meeldejäävaks.