Maa Elu 24. märts 2016

MARGUS PÕLD: HEADE IDUDE KASVATAMINE EI KÄI NIISAMA LIHTSALT, SEE ON VÄGA TEADLIK MÄNG TEMPERATUURI JA NIISKUSEGA.

AEG MÕELDA KARTULILE

HEA KARTULISAAGI EELDUS ON MUGULATE KORRALIK EEL- EHK ETTEIDANDAMINE. ILMA EELIDANDAMISETA POLEGI VÕIMALIK VARAKULT KARTULEID SAADA.

SAUN JA SAUNATEE

NAGU PALJUD HEAD MÕTTED, SÜNDIS KA SAUNATEE IDEE SAUNALAVAL. PRAEGUSEKS ON SAUNATEEGA ÜHINENUD 23 MAATURISMI ETTEVÕTET.

24. MÄRTS 2016 • NR 15 (43)

Iga elaniku kohta

151 muna 2015. aastal munesid Eesti kanad iga meie elaniku kohta ligi 151 muna aastas. Kui võtta aluseks kogu munatoodang ja kanade keskmine munevus, siis statistiliselt nägi selleks vaeva veidi enam kui 725 000 munevat kana.

Munatoodang Eestis 2010–2015

274

2015

198,71

265

2014

199,39

265

2013

189,92

260

2012

179,45

268

2011

183,83

261

2010

181,86

0

50

100

150

200

250

300

Kogutoodang (miljonit tk) Keskmine toodang kana kohta (tk)

Foto: eLMo RiiG / SAkALA

2 || VÄIkeSaDam || maa elu

24. märts 2016

Arne Taggo:

Pärnumaa kalasadamates on rauda ja betooni vähe investeeritud tooMaS ŠaLda

maaelu@ajaleht.ee

ärnumaal on 14 kalasadamat. Olgu sadam suurem või väiksem, igal juhul valmistutakse seal praegu rannakaluri jaoks ülioluliseks räimepüügihooajaks. Maa Elu käis Liu sadamas uurimas, mis teeb rõõmu, mis muret.

Liu sadamas võtab Maa Elu vastu Arne Taggo, keda jagub nii ettevõtlusse kui ka kolmandasse sektorisse. Ise peab ta end ennekõike kaluriks ja samuti tähtsal, aga siiski teisel kohal on Liivi Lahe Kalanduskogu MTÜ, mille juhatuse esimees ta on.

SADAMATE EHITUS ON KALLIS Liu sadama seisukorra kohta ütleb Taggo, et ega seda kodusadamaks pidavad kalurid olemasolevaga rahul pole,

aga tööd kannatab teha. „Kuni 2005. aastani läksid erasadamate asjad isevooluteed, mingeid toetusi polnud võimalik saada, nii nagu NSVLi ajast jäi, nii see vananes. 2005. aastal algas meie jaoks uus ajaarvamine, sest siis sai hakata vähemalt mõtlema Euroopa Kalandusfondist kalasadamatele toetuste küsimise peale. Lius otsustasime panustada kala väärindamisse, et paraneks kala vastuvõtt – sellest tekib reaalne raha. Kui neid asju ette valmistasime, otsustasime panustada püütud toorme kvaliteedi tagamisse ning sadamas olev raud ja betoon jäid esialgu tagaplaanile,” meenutab Taggo ja lisab, et kui võtta kogu Pärnumaa, siis ehitusse ja renoveerimisse panustati kai jooksvaid meetreid arvestades enim Kihnu ja Häädemeeste sadamates.

Seal, kus püük oli ja on kõige aktiivsem – Pärnu, Lindi, Võiste –, olid investeeringud rauda ja betooni tagasihoidlikumad, kuid panustati kala kvaliteeti.

Liu sadam on eraomand, tulundusühistus on 18 liiget, sadam on antud kolmele MTÜle 50 aastaks haldamiseks ja rendile. „Kõige keerulisem on kaas-

finantseerimine. Sadamate ehitamine ning renoveerimine on kallis tegevus ja tavaliste inimeste jaoks raske. Nii ongi Liu sadama kai olnud nagu on ja isegi slippi, millelt aluseid vette või välja vintsida, ei ole jõudnud teha. Kalurid tulevad kokku ja kui üksmeelt ei leita, et see raha käiakse välja, siis nii jääbki.”

Kohti, kuhu Lius raha paigutada, Taggo sõnul jagub: „Eelmise aasta kõrge veetase uuristas kaialuse ära, suur osa killustikust on sadama akvatooriumis laiali. Aga et töömahtu üldse hinnata, peaks kai lahti võtma. See maksab omajagu ja samal ajal tööd teha ei saaks.

Teine murekoht on tõstepoom ehk sadamakraana. Praegu vaatad, et toimib, aga kes teab, kui kaua veel. Finantsotsuse peavad tegema need, kes maksavad omaosaluse ja kes on koondunud MTÜdesse. Oleme erinevaid kalkulatsioone teinud, aga omafinantseeringute osas pole otsuseni jõudnud. Selles ELi taotlusvoorus on omaosaluse protsent eelmisest kõrgem, peaaegu pool, nii et inimesed mõtlevad põhjalikult järele, enne kui täiendavaid kohustusi võtavad. Osa kalureid

Arne Taggo sõnul Liu sadamas kohti, kuhu raha paigutada, jagub.

Foto: tooMAS ŠALdA

eelistaks kergkai varianti: ostad tuhande euro eest monoliitbetoonist ujuvkai mooduli ja rahuldad ühe-kahe mehe vajadused ära. Praegu on väga palju lahtist, aga tuleb minna konkreetsemaks, lõputult ei saa otsuseid edasi lükata. Kui taotlusvoorude tähtajad lähenevad, tuleb üsna kiiresti ära otsustada.”

KALUREID ON RIIGIL VAJA Tänaseks teoks saanud investeeringutest on Taggo hinnangul kõige olulisem, et suudeti hankida Pärnumaa sadamate faarvaatrite ja sadamabasseinide puhastamiseks mõeldud ujuvekskavaator, mis on küll registreeritud Liu sadamasse, aga teenindab kõiki Pärnumaa sadamaid:

maa elu || VÄIkeSaDam || 3

24. märts 2016

_ VÄIKESADAMAD EDENEVAD _ JA PEAVAD PLAANE Argo Mengel (Võiste sadam) Võtsime aktiivselt osa viimasest Euroopa Liidu rahastuse programmperioodist (2008–2013). Viimased parendused valmisid 2015. aasta juunis. Edaspidi on plaanis kindlustada sadamaakvatooriumi kaldad, panustada sadama turvalisusse ja keskkonnanõuete täitmisse. Toetustega sai korda vana jäähoidla, millest sai laohoone koos väikese jahutuskambriga, vanast puukaist sai korralik betoonkai, täies pikkuses sai uue kaitsekihi vana betoonkai koos paatide veeskamise slipiga, renoveeriti täielikult püüniste hoone ja kalurite olmehoone, soetati kala pumpamise ja lossimise seadmed. Sadama seisukorda hindan üle keskmise heaks, kuigi osa asju tahab veel tegemist.

Merle Looring (Jaagupi sadam) Jaagupi sadama ehitamisega tehti algust 1990. aastatel. Sadam on planeeritud polüfunktsionaalseks, kus sadamat kasutavad kalurid, riigikaitse ja päästealused ning lõbusõidulaevad. 2013. aastal said Euroopa Kalandusfondi toetuste abil rekonstrueeritud Liu, Lindi ja Võiste igal aastal, teised vastavalt vajadusele. Tänu süvendustehnikale on pääs merele tagatud.

Niisama tähtis on kalurile alus, millega püüdmas käia. Väikelaevade ja paatide uuendamisele on ELi toetust palju saadud.

Nüüd tahetakse Liu sadamasse hankida paatide varjualused.

Kaluri ja kalurite esindajana tunneb Taggo heameelt selle üle, et kui 2000–2005 arvati, et rannakalandus hääbub, siis nüüd on pilt märksa rõõmsam. „Kui riik leidis fondid ja vahendid, kuidas kalureid toetada, oli see suur asi, sest leidis kinnitust, et meid on vaja. Tekkis võimalus investee-

NÄHTI, ET RANNAKALURI TÖÖL ON TULEVIKKU.

rida töövahenditesse – väikelaevadesse, paatidesse. Kuna toetusi sai küsida erinevate asjade jaoks, andis see eriti just noortele inimestele motivatsiooni. Nähti, et rannakaluri tööl on tulevikku. Statistikagi kinnitab, et rannakalurite keskmine vanus on sealtmaalt märksa langenud. Abi oli ka turumeetmetest, kala hind on muutunud selliseks, et teatud investeeringuid suudab kalur juba ise teha. Aja kasutamine on efektiivistunud. Räimepüüdjad on kontsentreerunud. Kui vanasti oli brigaadis 8–14 inimest, siis täna on ühes paadis üks kuni viis-kuus meest. Inimeste arv on vähenenud, see tähendab, et sama töö eest saab rohkem raha. Väga tähtis on, et kalur suudaks ühe tööga end aasta ringi ära elatada, mis vahepeal oli sisuliselt võimatu.”

Jaagupi sadama kalurite kai, rajatud sadama juurdepääsutee, puhastatud sadama kaiesine ala ja faarvaater. Rekonstrueeritud on ainult osa sadamast. Jaagupi sadamat on kavas edasi arendada jahi- ja kalasadamana. Edaspidi on kavas jahisadama ja väikelaevade sadamaosa väljaehitamine, ujuvkaide ja navigatsioonimärgistuse paigaldamine. Kalasadama osa rekonstrueerimine toimub etappidena. Esmalt tuleb rajada sadama toimimiseks vajalikud kommunikatsioonid (vesi, elekter). Tarvilik on ka teiste sadamarajatiste ehitamine, sh territooriumi piiramine (piirdeaed) ning olmehoone ja paadikuuride ehitamine. Sadamat haldab operaator.

Aare Jürgenson (Lindi sadam) Eelmisel aastal lõpetasime elektri- ja valvesüsteemitööd ning pindamise. Muuli tuleks pikemaks teha, kaid pikendada ning mõningaid seadmeid soetada, eks ikka PRIA toel. PRIA toetustega ongi Lindi sadam selline, nagu ta on: uus kraana, korralik kai, uued kuurid. Alati saab paremini, aga ise oleme rahul.

Eelnevat kokku võttes tõdeb mees, et kõigest, mis kalurite tööd mõjutab, ongi kõige kehvemas seisus sadamarajatised, sest nendesse investeerimisest otseselt raha tagasi ei saa. „Kui töövahendid ja töötingimused on parendatud, siis ehk nüüd jääb jaksu ka muu jaoks.”

Peagi algab räimepüügihooaeg, mis mõnel kaluril on aasta peamine sissetulekuallikas. „Kalurid jagunevad räime-, võrgu- ja mõrrapüüdjateks. Osa mehi teevad kõiki kolme, osa mitte. Kui ainult räimepüüki viljeleda, siis hästi hoolikalt raha lugedes on võimalik aasta isegi üle elada, aga investeeringuteks muidugi ei jätku,” selgitab Taggo.

Praeguste räimepüügikvootide üle oleks Taggo sõnul patt nuriseda, kuigi püüdja tahaks muidugi enamat. „2008. aas-

tal püüdsime ligi 12 000 tonni, 2013. aastal ainult 5200, tänavu on kvoot 7000 tonni räime Pärnu lahe peale. 2015. aastal kasutusele võetud osakupõhine püük on märgatavalt vähendanud depressiooni ja agressiivsust, on igati mõistlik, et igale mehele on oma ports ette antud ega pole vaja võidelda.”

KALA KVALITEET TULEB GARANTEERIDA Liu sadama tegemisi täiendab sadama territooriumil asuv kala esmavastuvõtu ja -ladustamise hoone, kus on loodud umbes 20 töökohta. „Plaan oli hoone valmis saada 2011, aga vahetasime peatöövõtjat, tööle saime erinevate segaduste tõttu alles 2014. aastal.”

Tulevikuplaanide kohta ütleb Taggo, et Liu sadama pakutavate teenuste valikut tuleks mitmekesistada. „Püüame tulevikus huvialuste osakaalu suurendada, mis mõistagi vajab taas investeeringuid. Oleme arhitektidega nõu pidanud, aga mis sest plaanist lõpuks saab, on vara öelda.” Kohalikele on tee Liu sadamasse praegugi tuttav: kevadel ja sügisel saab siit värsket kala, paljud käivad fileed ostmas.

Selle nädala esmaspäeval oli koos Liivi Lahe Kalanduskogu, et kinnitada järgmise kalandusperioodi strateegia. „Selle dokumendi järgi kujuneb rannakalurite lähitulevik. Oleme kaardistanud praeguse olukorra, investeeringuvajadused jms. Kõige tähtsam on garanteerida kala kvaliteet, et kala sorteerimine ja jahutamine oleks kohapeal korraldatud, aga selleks on vaja näiteks jäämasinaid, mida meie kalasadamates on vähe. Aeg on nii palju edasi läinud, et ükski tööstus ei soovi vastu võtta sorteerimata kala. Viies-kuues suuremas sadamas peaks toimuma sorteerimine, aga jääseadmed peaksid igas sadamas olema. Veel mõtleme väga tõsiselt ja teeme ministeeriumile ettepanekud, kuidas mitmekesistada kalurite hooajavälise tegevuse võimalusi: olgu see siis turismi-, metsa- või loomamajandus, et ka kohalikul kaluril oleks võimalik saada täiendavat sissetulekut.”

JUHtkiRi

peeteR RaidLa

peatoimetaja

TALUD AVANEVAD

T

änavu 24. juulil toimub taas avatud talude päev. Üle-eestiliselt juba teist korda. Kui aasta tagasi avas külalistele oma värava või ukse 147 talu ja põllumajandustootmist, siis selle nädala alguseks oli avaldanud soovi külastajaid vastu võtta sadakond talu. Aga registreerimine algas alles hiljuti ning võib arvata, et tänavune avatud talude päev eelmisele mitte millegagi alla ei jää.

Linnainimesele on avatud talude päev hea võimalus näha, kuidas maal tegelikult elatakse, ja paljudel juhtudel osa saada ka maaettevõtjate toodangust. Mõistagi tasub mõnda talu või põllumajandustootmist külastades alati lapsed kaasa võtta, sest uudistamist jagub neile ilmselt rohkemgi kui täiskasvanutele. Oma neljajalgsed lemmikud tuleks siiski koju jätta, sest mine tea, kuidas üks vaid linnaelu kogenud koer võib kodulinde või seda enam, endast suuremaid koduloomi nähes reageerida.

Tundub, et korraldajad jäid mulluse avatud talude päevaga igati rahule. Taludesse ja põllumajanditesse tehti ühe päeva jooksul ligi 45 000 külastust. Päevade korraldamist veavad küll maaeluministeerium, maamajanduse infokeskus, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit, kuid päeva põhiline raskuskese lasub ikkagi neil, kes on otsustanud oma uksed külastajaile valla lasta.

Avatud talude päeva idee pole sugugi Eestile ainuomane. Samalaadseid talupäevi on korraldatud üle maailma eri riikides. Näiteks Soomes ja Rootsi, Itaalias ja Portugalis, Suurbritannias, Austraalias, USAs ja Kanadas.

Neil, kes alles kaaluvad oma talu või põllumajandi avamist külastajaile, tasub kindlasti väisata järgmise nädala teisipäeval ehk siis 29. märtsil Jänedal toimuvat avatud talude päeva infoüritust. Lähemalt saab selle kohta lugeda maamajanduse infokeskuse kodulehelt. Samas saab ülevaate ka neist taludest ja majanditest, kes on end avatud talude päevale juba registreerinud.

Maa Elu vaid lubab, et iga külastaja suudab endale kindlasti midagi huvipakkuvat leida. Ja kinnitab, et kogu pakutav valik võtab silme ees kirjuks ja ulatub seinast seina: alates juustuteost kuni emamesilasteni, roosidest kultuurpohladeni, käsitööküünaldest ökoseepideni, puidust mänguasjadest mööblini, hoidistest ürtideni. Piimakarjast, kitsedest ja lammastest rääkimata. Igaühele oma.

Kohtumiseni avatud talude päeval.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee, telefon 739 0390 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || kaSemaHl || maa elu

24. märts 2016

Kasemahlatootjad soovivad mahla inimeste igapäevaellu tagasi tuua Eesti ornitoloogiaühing kutsub linnusõpru tänavu linde märkama Foto: eLMo RiiG / SAkALA 26. ja 27. märtsil.

OSALEGEM LIHAVÕTTELINNULOENDUSEL ! oLaV Renno

Ornitoloogiaühingu auliige

J

uba alates 1998. aastast pööravad meie linnuhuvilised lihavõttepühade aegu lindudele enam tähelepanu kui muidu. Püütakse määrata, loendada ja kirja panna kõik nähtud sulelised, olgu kodu juures või kaugemal, jalutades või autoga sõites. Vaatlused toimuvad laupäeval ja pühapäeval.

Kuna igal aastal vaadeldakse eri ajal, on nähtud lindude hulk ja liikide arv erinev. Märtsikuusse jäävatel munapühadel on neid loomulikult vähem kui aprillis, näiteks 2013. aastal pandi kahel märtsikuu lõpu päeval kirja kokku ainult umbes 23 000 lindu 95 liigist või 26.–27. märtsil 2005. aastal 21 000 isendit, aga 114 liiki. Eri aastail on vaatlejaid olnud 230 ja 500 vahel, kelle saadetud nimekirjades on olnud kokku kuni 200 linnuliiki (2000. aastal) ja kogusummas kuni 304 000 isendit (2012. aastal).

Tänavu kutsub Eesti ornitoloogiaühing linnusõpru linde märkama 26. ja 27. märtsil. Pole oluline, kas teete oma vaatlusi vaid koduaknast või pikemal matkal, jalgsikäigul või autosõidul.

Et hiljem koostatud kokkuvõte oleks võimalikult täielik, peaks kõik nähtud linnud

ja nende arvu (ka need, mille liik jäi määramata) kohe märkmikus või tahvelarvutis kirja panema. Vaatluspäevadeks EOÜ kodulehel www. eoy.ee avatava veebiankeedi lõpus on ruumi ka tundmatuks jäänud lindudele. Üldkokkuvõtte tegemiseks palutakse kõik nähtud linnuliigid ja lindude arv kirja panna ning kas veebilehe kaudu või posti teel (Veski 4, 51005 Tartu) hiljemalt 31. märtsiks ära saata.

Nende linnuvaatluspäevade raames toimub 27. märtsil ajaliselt piiratuna – kella 5.00 ja 13.00 vahel ka linnadevaheline linnuvaatlus. Sellest osa võtvad linnusõbrad peaksid sel ajavahemikul mõne linna piires üles leidma võimalikult palju linnuliike. Nähtud-kuuldud liikide nimekiri tuleb esitada juba samal päeval enne kella 16 kas e-aadressil tarvo. valker@gmail.com või telefonil 5393 2684. Selle mõneti võistlusliku linnuvaatluse kaudu selgitatakse Eesti kõige mitmekesisema varakevadise linnueluga linn.

Linnade linnuvõistluse tulemused tehakse teatavaks juba pühapäeva õhtul kella seitsme paiku. Lihavõtte-linnuvaatluse esialgsed tulemused avalikustatakse 28. märtsil ja lõplik kokkuvõte 5. aprillil.

Head vaatluslusti kõigile!

HeLeRi aLL

maaelu@ajaleht.ee

K

asemahl ei ole enam ammu lihtsalt kodune janukustutus – mitmed ettevõtjad on selle ürgse loodusvara tulu teenima pannud. Õige pea jõuab kätte aeg, kus kasest hakkab jälle mahla jooksma ja paljudel on mahla oma koduõue puust võimalik ise janu kustutamiseks koguda. Ettevõtlikud inimesed on aga viimasel ajal üha rohkem kasemahla tootma ja turustama hakanud. Nende koondamiseks on loodud isegi ühendus – Eesti Kasemahlaliit. Üks tuntumaid ettevõtteid, kes Eesti kasemahla seni välismaale, eriti Itaaliasse eksportinud, on usaldusühing Kloostrimetsa Fideikomiss.

Eelmisel hooajal ilmusid Kloostrimetsa kaubamärgiga kasemahlapudelid ka Eestis poeletile. Peretütar Sandra Marie Eelmaa ütleb, et kui välismaal on kasemahlast saanud väga hinnatud toidulisand, siis meil Eestis on see turul oma kohta alles leidmas. „Huvi võiks kindlasti suurem olla, kuid arvatavasti on probleemiks hoopis kasemahla kättesaadavus ning inimeste vähene teadlikkus olemasolevast tootest. Teeme praegu koostööd mitme restoraniga, kes kliendile toidu kõrvale hooajalist mahla pakuvad ning inimesed on positiivselt üllatunud, kui sellisest tootest kuulevad,” räägib Eelmaa.

KASEMAHLAJOOGID Kui Kloostrimetsa toodete näol on tegemist puhtal kujul pudelisse pandud kasemahlaga, siis Nopri talu tegeleb aktiivselt tootearendusega ja on välja töötanud kasemahlast limonaadid, mis varsti turule jõuavad. Nopri talu noorperemees Karl Niilo loodab, et juba lähiajal saab Eestis aasta ringi osta vähemalt viit kasemahlajooki.

Praegu on välja töötatud kolm kasemahlalimonaadi: õuna-, mustasõstra- ja jõhvikamahlaga. Karl Niilo sõnul saab kasemahlast valmistada väga mitmesuguseid tooteid, valik on lai. Põhimõtteliselt oleks võimalik kasemahlast toota näiteks siidrit või šampust.

Karl Niilo meelest on kasemahl kasutamata võimalus. „Külavahel ettevõtjana toimetamiseks pole põhjusi väga palju. Kohalik ressurss on üks olulisemaid tegureid. Kõike, mida mets, põld, vesi ja maapõu annab, on ju võimalik pakkuda ka teistele,” seletab ta. Nopri talu eesmärk on Niilo sõnul traditsioone taastada ning kasemahl taas Eesti turule tuua, nüüd aga uute toodetena. „Suund on teadliku tarbija tervisetoodete poole,” lisab ta.

le,” ütleb Nopri noorperemees Karl Niilo. Tema sõnul kavatseb Nopri talu koguda sel hooajal umbes sada tonni kasemahla.

mahl on suurepärane abimees kevadväsimuse vastu. „Kui loodus on alles talvest tärkamas, on meil siin võimalus nautida kodumaist värsket toormahla, mis pärast pikka talve on kindlasti hea turgutaja,” sõnab neiu.

Kasemahl aga ei jookse teatavasti kogu aasta, vaid ainult lühikese aja jooksul kevadel.

See kajastub loomulikult ka äritegevuses. Tootjad peavad olema valmis sisuliselt kuu ajaga koguma, töötlema ja ladustama suure koguse kasemahla, et seda siis ülejäänud aasta vältel turustada. „Vastasel korral tuleb loovutada kasemahl „ümarpalgina” – müüa pärast kogumist edasitö ö t l e ja -

HOOAJALINE TURGUTAJA Karl Niilo nimetab kasemahla ürgseks eluveeks. „See sisaldab ksülitooli, rauda, tsinki, kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi, rauda, fosforit ja aminohappeid. Kusjuures tsinki on märkimisväärselt – 5,4 mg liitris,” loetleb Nopri noorperemees. Ka Sandra Marie Eelmaa Kloostrimetsa Fideikomissi usaldusühingust leiab, et kase-

LOODUS MÄÄRAB SAAGI Sandra Marie Eelmaa sõnab, et kasemahla kogumisel on suurim mõjutaja siiski loodus ning inimesel on raske ise midagi ära teha. „Ükski aasta ei tea ette, kuidas talv mõjub ning kui hästi mahl jookseb.” Eelmaa lausub, et mida suurem on puu, seda rohkem mahla võiks see anda, kuid mahlakogumise kuldreeglid puuduvad. Ta kirjeldab, et üldjuhul tuleks puu sisse, maapinnast umbes 30 sentimeetri kõrgusele puurida sõrmesuurune auk ning asetada sinna voolik, kust mahl otse anumasse voolab. „Lisaks tuleks lihtsalt loota heale hooajale,” räägib peretütar.

Kodustes tingimustes soovitab Eelmaa kasemahla säilitada sügavkülmikus. See võimaldab kasemahla juua lausa aasta läbi. „Sügavkülmutamisel mahla maitse ei muutu, seega saab vabalt ka kuumal suvepäeval värskendavat puumahla nautida,” lubab ta.

Nopri noorperemees Karl Niilo soovitab kasemahla võttes kindlasti meeles pidada, et mahl tuleb kiiresti ja värskena metsast ära tuua.

Kui jätta kasemahl pikalt metsa, võib see sooja päikese käes käärima minna. Veel tuletab ta meelde vanarahva tarkust: kaske tuleks tikata päikese poole ja liiga vara pole mõtet seda teha – pidi ruttu jooksmise ära lõpetama.

Foto: eRAkoGU

PEUGEOT TARBESÕIDUKID. PROFFIDE VALIK! j madalad hoolduskulud j funktsionaalsus j ökonoomsus j töökindlus

BOXER

Erihind al. 18 900 € Kuumakse al. 199 € Hinnavõit kuni 4 600

EXPERT

Erihind al. 15 900 € Kuumakse al. 168 € Hinnavõit kuni 3 000

€

PARTNER

Erihind al. 10 900 € Kuumakse al. 115 € Hinnavõit kuni 3 500 €

€

Kandevõime

Kaubaruumi maht

Kütusekulu al.

CO2 heitekogus al.

Kandevõime

Kaubaruumi maht

Kütusekulu al.

CO2 heitekogus al.

Kandevõime

Kaubaruumi maht

Kütusekulu al.

CO2 heitekogus al.

980-1330 kg

8-17 m3

6,8 l/100 km

180 g/km

881-1086 kg

5-7 m3

6,4 l/100 km

168 g/km

470 kg

3-3,3 m3

4,5 l/100 km

118 g/km

www.peugeot.ee

Peugeot Liising kasutusrendi tüüpi autoliisingu järgmistel näidistingimustel: vara hind 10 900 € käibemaksuga, sissemakse 16%, jääkväärtus 25%, aastane intressimäär 1,9 % + 3 kuu EURIBOR, periood 60 kuud, lepingutasu 199 €. Arvutamisel ei ole arvestatud võimalikke vara registreerimiskulusid, riigilõive, hindamisakti tasu ning liiklus- ja kaskokindlustuse aastamaksete suurust. Pakkumine kehtib kuni sõidukeid jätkub. Tegemist on finantsteenusega, Peugeot Liisingu pakkuja on AS SEB Liising. Tutvu tingimustega www.seb.ee ning vajadusel konsulteeri asjatundjaga. Fotod on illustratiivsed.

maa elu || taImekaSVatuS || 5

24. märts 2016

NOORED AEDNIKUD VÕTAVAD MAAMESSIL MÕÕTU

M

Kui Andre alustas püsilillede kasvatamist umbes kümnelt ruutmeetrilt, siis nüüd on kogu vaba ruum Foto: MARiANNe LooReNtS / ViRUMAA teAtAJA aias ära kasutatud.

Õied võitsid noormehe südame katRin UUSpÕLd

katrin.uuspold@ajaleht.ee

T

õenäoliselt on 21aastane Andre Talu üks noorematest Eesti aiandusettevõtjatest – tema ettevõttel Plantest Grupp algas neljas ärikevad. Noormees pakub enda kasvatatud taimi nii koduaiandist kui ka e-poe kaudu üle Eesti.

Andre lapsepõlv oli tihedalt seotud taimedega. Iga kevad tõi endaga kaasa taimedest lookas aknalauad. Seda peaasjalikult tänu vanaisale, kes on kasvatanud oma tarbeks tomatit ja kurki. „Söödava kasvuhoonekraami kasvatamisesse on suhtutud meil väga loominguliselt: ei ole olnud kindlaid sorte, vaid igal aastal kasvab tomateid, mille seemned on pärit nii poest kui ka ise võetud seemnetest,” ütleb Andre.

ALGUS MAITSETAIMEDEST „Mul on vedanud – keegi ei ole mind sundinud aiandusega tegelema. Olen saanud ise oma tahte järgi toimetada,” lausub Andre, kes pani otsustavalt käe mulda 14aastaselt. Tema taimekasvatus sai alguse erinevate maitsetaimede seemnete külvamisest, mis pärast tärkamist ei läinud kasvama mitte kasvuhoonesse ega rõdukasti, vaid said istutatud pottidesse ja pai-

gutatud õue. Noormees tunnistab tagantjärele, et selline potimajandus oli tema jaoks hoopis huvitavam kui taimede peenral kasvatamine.

Peagi hakkasid huvi pakkuma ka lilled. „Esimestest lilledest mäletan võõrasemasid.

Külvasin need liiga hilja, arvatavasti seepärast ongi meelde jäänud, kuna õitsema puhkesid taimed alles augusti lõpus,” räägib Andre.

Katse ja eksituse meetodil tulid ka kogemused ning see innustas kätt proovima juba püsililledega. „Võtsin suure kööginoa, lõikasin hostapõõsa pooleks ja mõlemad pooled läksid kasvama – see innustas väga,” meenutab Andre, kellel tänaseks on pakkuda juba üle saja hostasordi ning hulgaliselt teisigi püsikuid.

Olgu märgitud, et kui mõnes suures aiandusäris peaks talle silma jääma üksik äbarik taim, siis sageli ta ostab selle ära, toob koju ja turgutab elule. Taim on tänulik ning Andre tema visadust ja elujanu nähes rõõmus.

INSPIREERIV KIRVELÖÖK Pärast esimese kasvuhoone püstisaamist hakkas kõik tasapisi laienema. Tegevus tekitas peagi ka naabrites huvi, sest pimedast hoovist hakkas vaikselt saama avar valge aed, kus pee-

narde asemel laius musta kattega plats, millel kasvasid pottides taimed. „Eks see võis algul naabritele imelik tunduda, kuna Rakveres ei tegutsenud ühtegi sellist istikuäri, kus taimed ei oleks asetatud laudadele,” tõdeb ettevõtja, kelle eesmärk ei ole taga ajada massi, vaid hoopis laia valikut.

KLIENDID HINDAVAD VÄGA SEDA, ET TAIMED ON SIINSETES OLUDES KASVANUD NING TALVITUNUD. Plantest Grupp sai asutatud alles viis aastat pärast tõsisemat taimekasvatuse algust – päev pärast 18aastaseks saamist registreeris ta oma ettevõtte. „Selleks ajaks oli mul selge, et tahan oma hobiga tegeleda ning seda pidevalt laiendada,” selgitab Andre. Küsimusele, miks just selline nimi, vastab ettevõtte omanik, et ühel päeval, kui ta parajasti puid lõhkus, sähvatas see täiesti ootamatult pähe. Tema jaoks sümboliseerib Plantest taimemajandust ning taimede Eestis kasvatamist. Noormees rõhutab, et eesmärk on siiski taimede kasvatamine kohapeal, mitte nende sissetoomine ja edasimüümine.

Üsna pea pärast ettevõtte loomist sai tehtud ka epood. „E-pood on hea lahendus nii kliendile kui ka mulle. Nii saab taimi tellida aasta läbi. Hea meel on selle üle, et üha enam kliente võtab sellise taimede ostmise viisi omaks,” nendib ta. Lisaks taimevalikule leiab kodulehelt seemneid, mida aednik isegi kasutab taimede kasvatamiseks. Kõik tellitu saadab Andre postiga üle Eesti laiali.

VÄIKESEST AINA SUUREMAKS Kui Andre alustas püsilillede kasvatamist umbes kümnelt ruutmeetrilt, siis nüüd on kogu vaba ruum aias ära kasutatud. Naljatades lausub ta, et praegu on veel võib-olla kümme ruutmeetrit vaba pinda jäänud. Samuti on laienenud kasvatatavate taimede valik ning eelmisest aastast kannab toodang „Kasvatatud Eestis” märki. „Seitse aastat tagasi poleks ma uskunud, et asi võtab nii suured mõõtmed,” märgib Andre.

Noore aedniku sõnul hindavad kliendid väga seda, et taimed on siinsetes oludes kasvanud ning talvitunud. „Arvatavasti on üks pluss see, et taimed kasvavad siin kohapeal aasta ringi ning klient saab tulla taimi ostma pidevalt, mitte siis, kui need on aianduskes-

kusesse müügile saabunud,” jutustab ta.

Kuhugi pole kadunud ka suvelilled. „Suvelillede valik muutub pea igal aastal, sest nende kasvatamisel lähtun klientide soovidest: igal aastal teen suve lõpus järgmise aasta plaanid, milliseid suvelilli kasvatada ja milliseid mitte. Olen üritanud sortimenti võtta erinevaid vähetuntud suvelilli, kuid siinne klient pole neid veel omaks võtnud,” selgitab Andre. Samuti toob ta välja, et kliendid, kes suvelilli ostma tulevad, on justkui kolmeks jagunenud: ühed tahavad lilli kodu kaunistamiseks, teised surnuaeda ning kolmandad ihkavad pidevalt midagi uut.

Lisaks lilledele on viimastel aastatel valikusse lisandunud ilupõõsad, okaspuud ja -põõsad ning marjapõõsad. „Umbes kolm aastat tagasi tekkis mõte proovida, kas elupuu pistik võtab juured alla. Aega võttis ning ükskord olidki pistikutel juured all, mis andiski tõuke puukooli loomiseks,” räägib Andre. Nüüd on puukoolis mitmeid kasvandikke, teiste seas on sirgumas ka näiteks taralõngad ehk goji-marjad.

Kõiki töid alates seemne muldapanekust, kasvuhoonete ehitamisest kuni müügiküpse taime kliendile pakkumiseni teeb Andre üksi, töölisi pole ta endale võtnud.

aamessil võtavad raiemeeste kõrval tänav u omavahel mõõtu ka aianduskoolide õpilased – toimub võistlus „Noor aednik 2016”.

Sihtasutus Innove korraldab koostöös Räpina Aianduskooliga kutsemeistrivõistlust „Noor aednik 2016”, mis toimub Maamessi esimesel päeval, 21. aprillil. „Noor aednik 2016” on meeskondlik võistlus kuni 26aastastele kutseõppeasutuste õpilastele. Võistlusest võtavad osa kaheliikmelised meeskonnad Räpina Aianduskoolist, Luua Metsanduskoolist, Hiiumaa Ametikoolist, Tallinna Kopli Ametikoolist, samuti võistkonnad Lätist ja Saksamaalt.

Räpina Aianduskooli õppemajandi juhataja Tõnis Soopere sõnul võistlevad meeskonnad viiel alal – taimede tundmises, pookimises, kastmissüsteemi ehitamises, trimmerile jõhvi kerimises ning täidetakse ka kompleksülesanne, mille käigus on vaja ehitada lilletorn, lahendada arvutusülesanne ning teha istutamised. „Kutsume kõiki aiandushuvilisi noortele aednikele kaasa elama, sest võistlus on põnev ning kindlasti ka hariv – võistlejaid on võimalik lähedalt jälgida ning jagatakse ka õpetusi. Kel rohkem huvi, saab pärast võistlusi lähemalt uurida ning nõu küsida,” rääkis Soopere.

SA Innove rahvusvaheliste kutsemeistrivõistluste valdkonnajuht Maret Kuub tõi esile, et võistluse eesmärk on võimaldada aedniku eriala õpilastel näidata oma kutseoskusi, selgitada välja parimad nooraednikud ning propageerida aedniku eriala. Võistluspäev on tema sõnul tihe: algab kell 9.30 ning kestab 15.15ni.

Täpne aja k ava on Maamessi kodulehel.

Kõik Maamessi külalised on oodatud noortele aednikele kaasa elama ning uusi teadmisi hankima!

Kohtumiseni Maamessil 21.–23. aprillil! www.maamess.ee

aS taRtU näitUSed

6 || SauN || maa elu

24. märts 2016

SAUNATRADITSIOONID. Saunas sünniti ja sauna mindi surema. Saunas valmisid ellujäämiseks ülioluline suitsuliha ja -kala. Kui saunad oskaksid, oleks neil lugusid rääkida küll ja küll.

Kui kuldnokad välja ilmuvad, siis on kindel, et kevad on käes.

Foto: oVe MAidLA / poStiMeeS

KULDNOKKI PEAB VEEL OOTAMA OLAV RENNO linnuteadja

K

uldnokki loetakse meil põhilisteks kevadekuulutajateks. Nende saabumine oleneb ilmast ja lume kadumisest. Päevatemperatuur peab kerkima viie kraadini ja paksem lumevaip andma maad suurematele mustadele laikudele.

Kevadel ilmuvad esimesed kuldnokad meie läänesaartele ja Lääne-Eestisse isegi paar nädalat varem kui Kesk- ja Ida-Eestisse. Tänavune järeltalv pani nende tulekule tõsise tõkke – Sõrves nähti esimesi kuldnokki küll juba jaanuari keskel, aga edasirühkijaid oli vähe. Eelmisel nädalal olid nad vähesel arvul kohal Saaremaal, Pärnu ja Haapsalu kandis. Aga keskmiseks Eestisse saabumise ajaks oligi eelmise sajandi linnuvaatlejate andmete põhjal rehkendatud 22. märts, viimasel paarikümnel aastal on see pisut varasemaks nihkunud.

Esimestena jõuavad salkadena kohale isaslinnud ja hõivavad aprilli alul pesakastid või sobivad puuõõnsused.

Konkurentide eemalhoidmiseks lauldakse peaaegu kogu päev, aga leitakse aega ka vana pesaainese väljapildumiseks. Kuna kuldnokad hangivad oma toidu pesast kaugemalt, siis mingit territooriumikaitset nad ei harrasta, aga mõnikord tuleb endale valitud pesakasti pärast hiljem saabunutega kakelda. Emased saabuvad hiljem ja valivad endale kaasa – pole kindel, kas just mulluse.

Eesti ornitoloogiaühingu hinnangul pesitseb Eestis 150 000 – 250 000 kuldnokapaari. 70 aasta eest oli see arv suuremgi, kuid siis leidis siiani päriselt selgitamata põh-

justel aset asurkonna drastiline allakäik, nii et haudepaaride hulk kahanes isegi alla poolesaja tuhande. Kindlasti oli selles oma osa tol ajal alanud põllumajanduse kemiseerimisel: leiti massiliselt pesi, kus pojad olid surnud, ilmselt DDTga mürgistunud toidu söömisest. Aiapidajadmarjakasvatajad võisid isegi rõõmustuda, sest sõstrapõõsaid rüüstati silmanähtavalt vähem ... Tõele au andes on meil enamik kuldnokki juulis-augustis pärit põhja ja kirde poolt, meie omad aga on jõudnud Poolasse.

Viimastel aastakümnetel on pesitsevate kuldnokkade arv jälle kosunud ja hoolimata pesakastide tagasihoidlikumast ülesseadmisest pole – tänu rohketele eterniitkatustele – pesakohtade nappust. Mõnikord sokutab võõras emaslind käo kombel oma muna või paargi võõrasse pessa. Tavaliselt 4–6munalist kurna haub emalind ja kahe nädala pärast tunnistavad pesast välja kantud helesinised munakoored, et pesas on pojad. Nad saavad lennuvõimelisteks paarikümne päevaga ja juunis õpetatakse nad iseseisvaiks, kuid jäävad parvedesse. Ööbitakse tihedates põõsastikes või roostikes, tuhandeid linde üheskoos. Kunagi loendasin Matsalu roostikku igal augustiõhtul öömajale lendavaid kuldnokki vähemalt 180 000, aga Põhja-Saksamaal on ühisööbijaid nähtud korraga üle poole miljoni.

Mõnel kevadel on kuldnokkade saabumist mitu nädalat riivistanud Skandinaaviast Slovakkiani küündiv külm kõrgrõhkkond ja nii jõudsid nad 1954. aastal meile alles aprilli lõpupoole. Loodetavasti kulgeb tänavune kevad neile soodsamalt.

Saunatee

ootab elamustejahile andReS pULVeR

Virumaa Teataja

S

aunad ise rääkida ei oska, kuid seda saavad teha saunamehed ja saunanaised.

Just veidi sedasorti mõtted käisid ringi Lammasmäe puhkekeskuse peremehe Meelis Parijõgi peas, kui ta kaks aastat tagasi, 13. märtsil 2014. aastal Viljandimaal Männiku metsatalus maaturismi ettevõtjate saunakoolitusel käis välja mõtte Saunatee loomisest. „Nagu paljud head mõtted, sündis ka see saunalaval,” räägib Meelis Parijõgi.

Peipsi ääres oli juba Sibulatee, Lääne-Eestis Romantiline Rannatee, lisaks üle Eesti kulgev Rukkitee. Nii et – miks mitte ka Saunatee.

MISSIOONIKS SAUNAKULTUURI EDENDAMINE Esimese hooga oli ideest kinni haarajaid viis, praeguseks on Saunateega ühinenud 23 maaturismiga tegelevat ettevõtet. „Ega meie eesmärk olegi, et saunu pundis võimalikult palju oleks, pigem tahame, et need oleksid omanäolised,” ütleb Meelis Parijõgi.

Saunatee kõige erilisemat sauna ei taha Parijõgi oma tagasihoidlikkuses välja tuua. „Igal saunal on oma lugu ja oma hing,” sõnab ta. Väga omanäoliseks peab ta aga Lammasmäe mätaskatusega

suitsusauna – seda nii arhailise väljanägemise kui ka omapärase lavapaigutuse poolest.

Saunatee missioon on Parijõe sõnul eesti saunakultuuri edendamine ja hoidmine nii, et ka järeltulevad põlved oskaksid hinnata sauna ja väärtustada saunatavasid.

Saunatee ei ole n-ö saunade kogum, vaid Saunatee ettevõtted pakuvad lisaväärtusega saunateenust. Olgu selleks väärtuseks siis näiteks saunamees/saunanaine, jutuvestmine koos saunakommete ja leilivõtmise tutvustamisega, vihtade tegemine.

SAUNATEE MISSIOON ON MEELIS PARIJÕE SÕNUL EESTI SAUNAKULTUURI EDENDAMINE JA HOIDMINE. „Tahame saunalistele kaasa anda sauna loo ja olla võimalusel ka saunatajatega kaasas, et pakkuda võimalikult head kogemust,” kõneleb Meelis Parijõgi.

Nii ongi, et pelgalt sauna omamine ja saunateenuse pakkumine veel Saunatee seltskonnale ligipääsu ei anna. Asjal peab mingi lisaväärtus olema. Ja ikka saunaga seonduv.

IGAL SAUNAL OMA NÄGU Pärnumaal Maria talus pakutakse Talurahva Spaas näiteks saunamehe teenust ja saunateraapiat. Saunameheks on professionaalne massöör, kes täiendanud ennast saunateraapia alal.

Iru saun on 1969. aastal endise Tallinna Linnuvabriku ehitatud luksussaun, kus omal ajal käisid koos nii kommunistliku partei kui ka sotsialistliku majanduse funktsionäärid, aga ka sellesama valitsuse kukutamise ja IME plaane olevat peetud just selles saunas.

Värava talus Saaremaal saab õppida kütma indiaani sauna, jagatakse ka vihtade tegemise juhiseid ning räägitakse eri vihtade toimest.

Võrumaa Moosk a talu kolm suitsusauna on aga lausa pereliikmed, kellel oma iseloom ja elulugu. Suitsusaunad asuvad tiigi ääres, saunades pole elektrit ega veevärki.

Harjumaal Raudsilla puhkekompleksis viib saunavana külalised kümne tuhande aasta tagusesse saunakultuuri ja iidsete hügieenitavade valda. Õpetatakse õigesti vihtlema, saunamett ja -savi kasutama. Enne rituaalsauna minemist tuleb ise kõik toniseerivad joogid ja pealemätsitavad segud ka valmis meisterdada.

Huvi korral saab õppida näiteks vihtade tegemist.

www.optitrans.ee MÄRTSIKUU PAKKUMINE KLEBER TRAKER 420/85R28 KLEBER FITKER 480/70R28 MICHELIN MULTIBIB 540/65R30

€/tk 525.645.1095.-

MICHELIN MULTIBIB 600/65R34 KLEBER TRAKER 520/85R38 KLEBER FITKER 580/70R38 KLEBER GRIPKER 650/65R42

1490.1190.1455.2020.-

Kas asfaldiaugud teevad muret?

Bornit Baltic OÜ aitab sind!

· Pakume erinevaid külmalt paigaldatavaid asfaltsegusid. · Asfalt on külmalt töödeldav, kasutusvalmis, paigaldusega saab hakkama ilma suuremate tööriistade ja seadmeteta.

· Kiiresti tarduv ja koormusi taluv. · Kasutamine võimalik kuni 10 külmakraadi juures.

Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 31.03.2016 Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt.

Tel 515 3763 e-post info@optitrans.ee

Lisainfo: www.bornitbaltic.ee / info@bornitbaltic.ee / tel +372 526 5087.

maa elu || SauN || 7

24. märts 2016

KOSMONAUDI JAHILKÄIK – KÕVA LEIL JA SAAK LIHAKOMBINAADIST

N

Meelis Parijõgi Lammasmäe juba 1973. aastal ehitatud saunamaja ees.

PASSIGA SAUNA Saunatee ei ole tegelikult marsruut, vaid sõna „tee” on siin ülekantud tähenduses. „Ideed ellu kutsudes me ei eeldanud, et külastaja võtab ette kaardi ja käib järjepanu kõik saunad läbi,” lausub Parijõgi. Pigem on tegemist mõttelise teega, kus tõeline saunafänn saab häid elamusi.

Põnevuse lisamiseks on olema ka Saunatee pass, mis mõeldud Saunateele kuuluvatest et-

tevõtetest templite kogumiseks ja saunateemaliste auhindade saamiseks. „Kui viis templit passis, siis kuuendas kohas antakse külastuse puhul auhind,” lubab Meelis Parijõgi.

Enamikus Saunateega liitunud ettevõtetes on rohkem kui üks saun. Lammasmäel näiteks on nelja tüüpi saunu: tavalised leilisaunad, aroomi-aurusaun, suitsusaun ja kappkerisega saun, lisaks sise- ja välisbassein. Ja loomulikult Kun-

ii mõnelgi korral Eestit väisanud m a a i l m a k uu lu s Vene kosmonaut Georgi Gretško tegi koostööd Tõravere observatooriumiga ja leidis end ka 1978. aasta südatalvel rongis Moskvast Tallinna poole sõitmas.

Ent Tallinnasse mees sel korral ei jõudnudki. Parajasti oli Moskvast tagasiteel koju ka Kunda lähistel elav jahimees Enno Hussar, kes kosmonaudiga rongi restoranvagunis jutule sai.

Kuulnud Põhja-Eesti oivalisest jahipiirkonnast, avaldas Gretško soovi ka ise püss palge seada.

Nõnda võttiski kosmonaut nõuks hoopistükkis Eesti meestega jahile minna. Selle juurde kuulus muidugi saunaskäik Lammasmäel.

Mõeldud-tehtud. Jahimaja seati valmis ja saun pandi küdema. „Aga tollel talvel oli väga külm, ligi kolmkümmend miinuskraadi,” meenutab Enno Hussar, kel turjal juba üle kaheksakümne eluaasta. Ka jahipäeva hommikul näitas kraadiklaas 26 külmapügalat ning käik tuli ära jätta.

Ent kaetud lauda ja sooja sauna ei saadud lasta raisku minna. „Istusime laua taga, kuulasime Gretško lugusid kosmosest, sõime, jõime. Pidu kestis poolteist päeva,” räägib Hussar. Ent siis tekkis probleem – kuidas saab kuulus kosmonaut jahilt koju minna nõnda, et tal saaki ette näidata ei ole.

Seepeale võtsid leidlikud mehed jahimaja seinalt vana seanaha, tegid sellele kuupäevaga märke ja andsid kosmonaudile tõestuseks kaasa. „Ja lõpuks oli ju liha ka vaja. Siis panime kokku paki Rakvere

lihakombinaadi kraamiga ja saatsime selle Moskvasse,” jutustab Enno Hussar.

Veel hiljuti ei teadnud paljud, nende seas ka Lammasmäe puhkekeskuse omanik Meelis Parijõgi, et kuulus kosmonaut päriselt jahile ei jõudnudki, vaid piirdus jahimajas pralletamise ja saunatamisega. Eestist ühes võetud seanahk ja järele saadetud vorstitooted ei tekitanud ka Gretško kamraadides mingeid kahtlusi – nende arvates oli sõber tõepoolest Eestist korraliku jahisaagi saanud.

Kosmonaut saatis hiljem Lammasmäele tänukirja ning kuulsa mehe seal käimist meenutavad ka pildid jahimaja seinal.

rookatusega saunamaja ehk jahimaja sai valmis 1973. aastal ehk on peremehega täpselt sama vana. Lookleva Kunda jõe kaisus asuva maatükiga seob teda aga lisaks mudilaspõlve mälestustele seegi, et siinsed maad kuulusid Meelis Parijõe vanaisale.

Omaaegne rookatus pidas kaua vastu, kuid nüüd on majal värskem kate ning erinevalt esimesest on see immutatud vahendiga, mis lisab tulekindlust. Pidevalt suitsevate saunade korstnate kõrval on tuleohutus väga oluline ning sellele on siinne pere ehitustöid te-

hes kogu aeg mõelnud.

Lammasmäe on populaarne paik kokkutulekute pidamiseks, eriti armastavad seda jahimehed, keda suvistel kokkusaamistel Lammasmäele tuhandeid kokku vurab. „Selle asemel et normaalses kliimas elada, teevad nad ühe toa soojaks,” naerab lõunamaa turist telesõus videoklipis, mida saunateelised oma Facebooki lehel jagavad. Kuna normaalset kliimat meil kusagilt võtta ei ole, siis seda enam tasub nautida selle sooja toa poolt pakutavat. Mistahes Eestimaa otsas.

Maailmakuulsat külalist jäi meenutama tänukiri. Kirjal seisab: Punase-Kunda tehase jahikollektiivile. Mälestuseks soojast vastuvõtust (hoolimata 26kraadisest külmast), soovides edu jahil, elus, töös ja tervises, nagu kosmonaudid ütlevad – lennuni! 17.12.78

Foto: MARiANNe LooReNtS / ViRUMAA teAtAJA

da jõgi, kuhu nii suvel kui ka talvel hea saunalavalt karata.

Et sauna on väga mõnus minna pärast füüsilist liigutamist, käivad saunahuvilised üsna sageli kanuumatkal. Kunda jõel leidub nii kärestikke kui ka uhkeid liivakivipaljandeid.

Kes ei taha kanuuga vee peale minna, võib sõita trossiga üle vee või köite abil lihtsalt üle jõe kõndida.

MITTE AINULT SAUN „Veel võib enne saunaõhtut läbida loodusraja või käia uudistamas kuulsat keskmisest kivi-

Profitööriistad metsa istutamiseks

ajast pärit Lammasmäe asulakohta,” pakub Parijõgi. Suuremate looduse- või ajaloohuviliste jaoks saab kohale kutsuda ka põhjaliku jutuga giidi.

Meelis Parijõgi räägib, et suitsusaun ja kappkerisega saun pakuvad vanemale generatsioonile palju äratundmisrõõmu, noorematele on aga täiesti tundmatud. Virumaalt on suitsusaunad pea viimseni kadunud ning nii ei ole ka Lammasmäe suitsusaunad kohalikud, vaid toodud Põhja-Eestisse Luhamaalt ja Obinitsast.

Lammasmäe kõige suurem,

SAUNAPOOD

Viher OÜ pakub metsaistutuseks kvaliteetseid Kanada päritolu tooteid. Canada istutamisvarustusega jõuab üks inimene ära teha kahe inimese töö.

75 € Kui Sul ihu pärast hool, otsi üles Saunapood.

Siit saad kibu, kulbi, lauad seina – hüva nõu võid ikka leida!

144 € Istutuskott Canada

Istutuslabidas Canada

TELLI JUST SULLE SOBIV SAUNAUKS, LAVA VÕI KOGU SAUN! PÄRNUS Papiniidu 5, tel 443 4276

Telefon 5557 0798, e-post info@viher.ee

TARTUS Tehase 16, tel 730 8410

www.saunapood.com

8 || Ilma- Ja taImetark || maa elu

24. märts 2016

iLMataRk

RAVIMTAIMED JA LAPS • Lapsele ohutud ja kasulikud ravimtaimed: kummel, köömned, nõmm-liivatee, kassinaeri õied ja lehed, pärnaõied, pune, monarda, meliss, põdrakanep, ristik, kibuvitsamarjad, altee õied, lehed ja juured, Islandi samblik, õun- ja rohemünt, mustasõstralehed, teeleht.

• Väikeses koguses lubatud: pohla- ja leesikalehed põiepõletiku korral, aedsalvei, männipungad ja -kasvud, paiseleht ja iisop külmetushaiguste korral.

• Väga ettevaatlik tasub olla järgmiste taimedega: vereurmarohi, kalmus, sookail ja soolikarohi.

• Liialdada ei tohiks kõrvenõgese, raudrohu ja naadiga – seda ka smuutides. Kõike tuleb tarbida mõõdukalt.

• Ravimtaimi peab tundma ega tohi neid segi ajada mürgiste taimedega. (Näiteks on karulaugu asemel korjatud piibelehti.)

JÜRi kaMenik

ilmatark

MILLINE TULEB KEVAD JA SUVI?

E

elmises ilmajutus arutlesin, et Eesti ilmastikku kujundab tsirkulatsioon ja selle kaasatoodud õhumassid – kohapeal küpsenud ilma on harva, aga vahel juhtub sedagi, näiteks kui mõni kohaliku tekkega tsüklon põhjustab suure saju või kui tekib siinsamas antitsüklon. Viimati pärast naistepäeva, mil lõunatsükloni rünnaku järel tekkis kõrgrõhkkond Läti kohal.

Aja jooksul on pandud tähele, et on olemas teatud tsirkulatsioonitüübid või tüüpolukorrad (ilmamustrid). Neid on püütud klassifitseerida, kusjuures seda on enamasti tehtud asukohapõhiselt, näiteks Suurbritannia-, Kesk-Euroopavõi Venemaa-keskselt. Eesti jaoks ei ole päris eraldi vastavat klassifikatsiooni välja töötatud, kuid siiski on selgunud, et Eesti puhul sobib üsna hästi näiteks Wangenheim-Girsi klassifikatsioon, mis on nime saanud alusepanijatest. Sellest on meil juttu juba olnud.

Seega, kui õnnestuks tabada mingi seaduspära nende ilmamustrites (kui kaua need kestavad, kas on mingeid seaduspärasusi järgnevuses jne), siis saaks koostada ilmaprognoosi nädalate ja isegi kuude kohta. Nüüdisaegne praktika on siiski selline, et pikaajaliste ennustuste tegemisel kasutatakse rõhuväljade kaarte (Eestis teeb vastavaid prognoose näiteks M. Kaasik), aga vahel ikka veel ka analoogaastate meetodit. Viimane tähendab käesoleva aastaga võimalikult sarnase temperatuurikäiguga aastate väljaotsimist ja nende analüüsi, kuid praeguses „kliimamuutuste perioodil” ei soovitata analoogaastaid kasutada (seda on näiteks uurinud Sven-Erik Enno, vt http:// web.zone.ee/funnelcloud/projekt1.htm).

Võib-olla on rohkem mõtet ennustada suve talve järgi kui talve suve järgi, sest ilmastiku järjepidevus kipub katkema suvel (täpsemalt augustis), aga meeles peab pidama, et igasugused variandid on võimalikud. Teine pudelikaela koht on üleminekuaastaajad, sest siis korraldub tsirkulatsioon põhjalikumalt ümber ja nii võib tulla ootamatusi. Seetõttu saame rääkida hooajaprognooside puhul vaid ikkagi mingist tendentsist või võimalusest, et nii võib minna. Nii et eks mingi seos on olemas, aga liiga tõsiselt ei maksa oma plaane selle järgi seada, vaid olukorral võiks lihtsalt silma peal hoida, sest tsirkulatsioon sõltub ju tegelikult väga paljudest asjaoludest.

NOAA hooajaprognoos näitab soojapoolset kevadet, kuid tavalist suve; Marko Kaasik oma 5. märtsil uuendatud hooajaprognoosis lubab soojapoolset kevadet ja suve (antitsüklonite ülekaal Põhja-Euroopas. Praegu võime selle vaid teadmiseks võtta, sest miski ei garanteeri, et läheb täpselt nii, nagu lubatud.

Küll aga paistab, et pikaleveninud kevadtalv saab viimaks läbi – külma ja lume toonud põhjatsüklon on hääbunud ja seetõttu pääseb mõjule ookean. Ookeanilt jõuab soe õhumass kohale ilmselt märkimisväärse vihma- ja lörtsisaju saatel (24., 25. märtsil). Pärast 26. märtsi võib Assooride lähedalt saabunud troopilises õhumassis sooja tulla üle 10 kraadi.

Kummelitee on ka väikelapsele kasulik ja ohutu.

Foto: eLMo RiiG

Millised ravimtaimed sobivad lapsele katRin LUke

Karepa Ravimtaimeaia perenaine

N

ohu, köha, kurguvalu, külmetuse ja mitmete teiste tervisehädade korral võib laps saada palju abi taimedest – õigesti valitud teesegudest, ninasalvidest ja tinktuuridest. Samas tuleb täpselt teada, milliseid taimi ja mis koguses võib lapsele anda, sest alles arenev organism ei talu kõiki taimi samamoodi nagu täiskasvanu.

Väikesele lapsele antav annus peab olema kindlasti väiksem kui täiskasvanul. Imikut mõjutab juba seegi, milliseid teesid ja ravimtaimi ema tarbib.

Näiteks kui ema joob köömneteed, aitab ta sellega leevendada ka lapse gaasivalusid. Väikelastel algavad ravitee annused lusikatäiest või lonksust ja suurematel lastel poolest tassist. Samas tuleb arvestada, et iga taim on eri kangusega ja selle järgi tuleb kogus valida.

Näiteks pohlalehe- ja leesikateed antakse lapsele supilusikatäis 3–5 korda päevas ja mitte kauem kui 7–10 päeva neeru- ja põiepõletiku korral. Pärast ravikuuri võib kasutada organismi toetamiseks veel kuldvitsa, raudrohu, peterselli ja teisi teesid.

Nõges on jällegi taim, mis sobib ennekõike pimedasse aega. Eriti hästi mõjub see diabeetikutele, kelle pankreas ei tööta normaalselt. Suvisel ajal võiks aga nõgest tarvitada üsna mõõdukalt ja vältida pikki ravikuure, samas kui novembrist alates on nõges suurepärane toidulisand.

Kui kõhklete, milliseid taimi ja kogust lapsele anda, küsige nõu proviisorilt või fütoterapeudilt, kel olemas vastav kutsetunnistus. Kindlasti ei tohiks lapse peal katsetada rahvameditsiini ega kuulata nurgataguste posijate nõuandeid.

OHUTUD TAIMED Mitmed taimeteed on sellised, mida laps võib juua lihtsalt toidu kõrvale, ilma ravikuuri tegemata. Näiteks sobivad lapsele

joogiks melissi-, pune-, nõmmliivatee-, sidrun-liivatee-, monarda-, kibuvitsa- ja vaarikatee.

Neid naturaalseid teesid tasuks igal juhul eelistada meil levinud importteedele, nagu Lipton ja teised aroomiteed. Laps ei saa neist midagi kasulikku.

Paljud emad eelistavad eestimaist mahetoodangut ja see on väga õige. Lapse taimeteed, kreemid, salvid ja toit peavad olema naturaalsed. Tavatootmises kasutatakse liiga palju aineid, mis tekitavad haigusi ja allergiaid ning parem on oma last nende eest hoida. Üks kuldne soovitus – usalda oma lapse isusid. Üldjuhul väikelaps ei söö ega joo rohkem, kui ta vajab, kui tegu pole just toiduga, kuhu on pandud lisaaineid, nagu maitsetugevdaja vms. Taimedes neid lisaaineid pole ja laste sisetunne toimib hästi. Tuleb vaid last kuulata. Kui laps ei taha mõnda ravimtaime, siis on selleks enamasti põhjus. Näiteks pärnaõietee vedeldab verd ja inimesed, kel on ninaverejooksud, ei tahagi pärnaõieteed juua. Organism ise tunnetab, milliseid aineid vajab, ja väikesel lapsel on see tunnetus veel üsna rikkumata.

Kõige levinumad ja lastele sagedamini pakutavad teed ongi pärnaõietee ja kummelitee.

Täiskasvanute teevalikus väga sageli esinevat piparmünti (tugeva lõhna ja tumeda varrega) ei tohiks aga alla kolmeaastastele lastele anda. Samuti ei sobi lapsele mentooli sisaldavad kommid ja joogid.

MIDA VÄLTIDA? Inimese maks areneb välja 15. eluaastaks. Seega lastele ei tohiks isegi mitte ravi eesmärgil anda mürgiseid või alkaloide sisaldavaid taimi. Erandjuhud peavad olema väga põhjendatud ja siis tuleb olla äärmiselt ettevaatlik.

Lastele ei sobi ka näiteks vereurmarohi, eriti lahjendamata kujul. Kui üldse, siis võib seda kasutada salvis või väga palju kordi lahjendatuna. Erandiks on ainult soolatüükad, mida võib tupsutada vereurmarohu mahlaga. Osa lapseva-

nemaid on vereurmarohtu määrinud lapse sügelevatele sääsehammustustele, kuid seda ei tohiks mingil juhul teha!

Vereurmarohi on valus ja kahjustab nahka. Putukahammustustele mõjuvad paremini kuusevaigusalv, saialilleõied, teelehed ja raudrohi. Samuti ei tohi kasutada lapse nahal lahjendamata teepuuõli, kuigi paljud soovitavad seda nahaprobleemide korral. Mina soovitan kasutada meie oma kuusevaiku, kasetõrva-, papli- või haavapungasalvi. Väga hästi sobib lapse nahale määrimiseks saialillesalv lavendliõliga, mida on lihtne emal endal kodus valmistada. Ka mesi ja taruvaik on väga tõhusad abilised.

Saialill on lisaks ilusale välimusele ka maitsev ja Foto: peeteR LANGoVitS / poStiMeeS kasulik.

MAITSEHARJUMUSI SAAB HARJUTADA VARAKULT Üldiselt kõik reeglid, mis kehtivad täiskasvanule ravimtaimede mõju kohta, peavad paika ka lapse puhul. Taimedel võib olla kõrvalmõjusid, kuid kindlasti ei ole need nii suured kui ravimitel. Näiteks korvõielised taimed, nagu saialill, kummel, purpur-siilikübar, puju ja koirohi, võivad põhjustada allergiat neil, kes korvõielisi ei talu.

LAPSE MAITSEHARJUMUSI TULEKS HAKATA KUJUNDAMA JUBA VARAKULT NING ÕPETADA TEDA VÄIKESEST PEALE JOOMA TAIMETEESID. Lapse maitseharjumusi tuleks hakata kujundama juba varakult ning õpetada teda väikesest peale kasutama taimeteesid ja -salve. Maitsestage toitu Eesti taimedega. Näiteks kadakamari, jahvatatud kuuseokkad, pune, tüümian, nõmm-liivatee ja basiilik annavad taimeja lihatoitudele põneva ja hea maitse, nii et polegi vaja kasutada eksootilisi ja võõrastes tingimustes kasvanud maitsetaimi. Saia või koogi sisse pange julgelt maapirni, päevalille kroonlehti ja saialilli – lisaks

ilusale välimusele on need ka maitsvad ja kasulikud. Suhkru asemel eelistage toidus mett ja naturaalset roosuhkrut. Kui laps harjub selliste toitudega juba varakult, sööb ta edaspidigi hea meelega kodumaiseid kasulikke taimi ja joob taimeteed.

Kui aga lapsel on juba varasemast ebameeldiv kogemus mõne apteegisalviga, siis on teda mõnevõrra raskem loodusravi juurde tuua. Apteegis müüdavad ninaaerosoolid ja -tilgad kuivatavad limaskesta, Vietnami salv tekitab lausa põletava tunde, nii et laps saab neist ainult negatiivse mulje. Paljud suurtootmise salvid ei aita lapsi ja tekitavad neis vastumeelsust.

Kogetu jääb lapsele hästi meelde. Kui looduslik ninasalv on nohus last aidanud, siis järgmine kord küsib ta seda juba ise ega tahagi midagi muud. Sama on teedega. Kui need aitavad vaigistada köhahoogusid ja leevendavad kurguvalu, siis tahab laps teine kordki neid juua.

Selliste kogemuste kaudu kasvab lapsest taimeusku ja taimeteadmistega inimene, kes ei jookse iga pisiasja pärast arsti juurde ravimeid küsima, vaid otsib abi ka loodustoodetest.

Minu enda lähedaste seas on palju selliseid lapsi. Näiteks ravisin õepoja haiget kurku kunagi kibuvitsateega ja nüüd, kui ta on juba 23aastane, on kibuvitsatee ja kibuvitsamoos tänaseni tema suured lemmikud.

Soovitan igal juhul eelistada kodumaist. Eestimaa karge ja puhas loodus pakub rikkalikult puhtaid taimi ja tervist ning neid väärtusi peaks maast madalast lastele õpetama.

maa elu || aIamÖÖBel || 9

24. märts 2016

Eesti käsitöömeistrid valmistavad ürgset aiamööblit taaVi aLaS

UDO AAS SOOVITAB:

L

oodust ja omaette olekut nautiva eestlase aeda ei sobi suurtes aianduskeskustes pakutav pitsilise mustriga peen aiamööbel, vaid tõeliselt eestipärase aiamööbli tegijate – meistrite Kalle Talvi ja Udo Aasa käsitöö.

Kümme aastat tagasi ostsin omapärased taburetid ja ühe lillepuu karuselt suure habemega Harjumaa mehelt Udo Aasalt, kes sobiks Valdur Mikita raamatute metsas elava eesti mehe prototüübiks.

Nende aastatega ei ole Udo Aasa valmistatud rustikaalne mööbel päevagi vananenud, ei ole ka katki läinud ega kulunud, vaid näeb aja möödudes isegi parem välja. Paremat ostu poleks osanud tahtagi, ka märkavad mu külalised tema erilist mööblit ja uurivad, kust see pärit on.

PUIDU HING JA ÜRGNE MÕJU Hiidlane Kalle Talvi teeb mitut tööd, pakub majutust oma ürgses saun-tarekeses, aga valmistab ka erilist aiamööblit, mis sobib tõelistele loodusefännidele, kes tahavad, et mööbel oleks osa aiast, loodusest ja Eesti ajaloost. „Mööbel, mida valmistan, ei ole vaid aiamööbel, vaid „ka aiamööbel”. See tähendab, et sobib nii aeda, avatud suvekööki kui ka majja. Sõltub vaid sellest, millega seda pärast valmimist töödelda,” räägib farmer Talvi.

Mõlemad mehed oskavad aiamööblit tehes jätta alles puidu hinge ja ürgse mõju, ükski nende toode pole päris teisega äravahetamiseni sarnane, vaid igale mööbliks vormitavale puutükile jääb alles selle ainukordsus. Kalle Talvi kutsubki oma osavat käsitööd ürgmööbliks. Milline see välja näeb, saab näha tema talu kodulehelt www.farmerkalle.com.

Udo Aas selgitab, et ta teeb mööbli just sellisest jändrikust, nagu see seal metsas kasvab, mitte ei sae puud mööbli jaoks neljakandiliseks. „Kokku panen mööbli puust tappide ja punnidega, mitte metallist kruvide või poltidega. Viimistlemisel jätan puu mustri paistma, mitte ei kata seda värviga. Teen mööbli täielikult puust.”

Aas teeb mööbli harilikust lepast, mis on üks pehmemaid puuliike. Pehmel puidul on soe istuda ja mööbli tapid passivad hästi kokku, ehkki seda puuliiki ei peeta Aasa sõnul eriti väärtuslikuks kuskil. „Tõesti, masstoodangu jaoks polegi sel väärtust. See ei kasva jämedaks, et saaks massiliselt saematerjali saagida. Lepp on pehme, sellest ei saa graatsilist mööblit. See on mädanikule natuke vastuvõtlikum kui teised puuliigid.”

Aasa jaoks sobib harilik lepp aga lausa ideaalselt ning ostjad üllatuvad, et lepast saab tõelist kvaliteetmööblit. „Kõi-

Uudo Aas teeb mööbli harilikust lepast, mis on üks pehmemaid puuliike. Pehmel puidul on soe istuda ja mööbli tapid passivad hästi kokku.

Fotod: eRAkoGU

ge olulisem – puuliik on oma vormilt kõige huvitavam. Selles on lopsakaid kurve ja vallatuid väändeid. Nii on lõpptulemuses täidlast jässakust, kuid kuna puit on kerge, ei ole mööbel üle jõu käivalt raske.

Puu pehmus on tuntav pikemaajalisel istumisel. Mida kõvem materjal, seda ebamugavam ju istuda,” teab Aas.

HOOLIV PEREMEES TÕSTAB AIAMÖÖBLI TALVEKS VARJU ALLA NING VAATAB IGAL KEVADEL JA SÜGISEL MÖÖBLI ÜLE NING HOOLDAB SEDA. Kuna Aas teeb mööbli ühendustapid kiiludega, lubab pehmem puu tapil paremini sobituda, mis tagab, et mööbel ei hakka logisema ka aastate möödumisel.

Puidu vastupidavus ei vea samuti alt, sest puumädaniku vastu on Aasa sõnul tänapäeval päris häid vahendeid.

KUTSUB ISTUMA Tänavu saab Udo Aasal kakskümmend aastat, kui ta oma esimese lepakaigastest tooli tegi. „Kukkus see esimene küll tehniliselt üsna niru välja, kuid idee tundus lähemal vaatlemisel hea ja sobis minu olemusega. Nüüd siis olen kakskümmend aastat seda tehnikat lihvinud. Silmailu ehk disaini samuti. Kuigi see ei ole disain klassikalises mõttes. On ju vorm looduse poolt juba loodud. Minule jääb nende vormide harmooniliseks tervikuks ühendamine. See polegi nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib,” jutustab Aas.

Esmapilgul võib nii Aasa kui ka Talvi mööblit vaadates mõelda, et see on lihtne mööbel. Aas märgib, et see tundub isegi nii lihtne, et laadal oma mööblit kaubaks pakkudes tuleb tal pidevalt ette, et tullakse ja lihtsalt istutakse jalgu puhkama. „Kui lähenen ja küsin, kas nad soovivad seda osta, ollakse tihtipeale imestunud: oi, kas see on müügiks, ma ei märganudki,” räägib Aas. Kui neljakandiliseks saetud puidust mööblile ei istuta, sest see tundub kaubana, siis tema mööblile istutakse. Aas tunnistab, et alguses oli ta solvunud, et kuidas siis ei märgata tema hoole ja vaevaga tehtud tööd, kuid nüüd ta mõistab, et see on tegelikult kiitus. „Olen teinud oma tööd hästi. Nii hästi, et see tundub loomulik, lausa märkamatu. Nii on minu klientideks inimesed, kes seda loomulikku ilu näha oskavad ja väärtuslikuks peavad.”

MÖÖBLI TELLIJA ÜTLEB „OO”!

Kalle Talvi on märganud, et tema aiamööblit tellivad inimesed, kellel on kas päriskodu või suvekodu juurde kuuluv aed. Tema mööbel sobib eeskätt keskkonda, kus on juba midagi looduslikku – palksein, palkpostid, looduslik ki-

Kalle Talvi mööbel sobib eeskätt keskkonda, kus on juba midagi looduslikku – palksein, palkpostid, looduslik kivi jne.

vi jne. „Minu mööbel on otse loodusest. Valmistamiseks vajalikud jupid on oksad, servamata plangud ja palgid. Kõik need muudan ma omavahel kokku sobitades ergonoomiliseks mööbliks. Iga ese on ainulaadne, kahte identset mööblieset pole olemas.

Kes ostab Kalle Talvi mööblit, peab teadma, et ta ei osta lihtsalt mööblit, vaid ühtlasi ka emotsiooni. „Tellitut nähes peab ta laskma kuuldavale häälitsuse – oo! Just see emotsiooni näol kaasa antav lisaväärtus tõstabki mööbli hinna kõrgemaks massmööblist,” rõhutab Talvi. Kui emotsiooni ja ainulaadsust osatakse Talvi sõnul hinnata, siis see tõstabki käsitöömööbli pingereas ettepoole masstoodangust. „Tahaks veel rõhutada, et hooliv peremees tõstab aiamööbli talveks varju alla.”

Aas usub, et lihtsuse ilu ei sõltu moevooludest. „Kas minu mööblit ostetakse vähem või rohkem, sõltub majanduslikust olukorrast. Olen märganud, osta soovijaid on märk-

sa enam, kui majanduslik seis seda teha laseb.” Aas on kuulnud öeldavat: oi kui ilus mööbel, see sobiks kuhugi talumajja, looduse rüppe. „Ega see vale pole, nii et noogutan kaasa. Kuid vahel vaidlen vastu, just oma neljakandilistesse tubadesse neljakandiliste kappide keskele oleks vaja midagi, mis ei laseks lihtsuse ilu lõplikult unustada,” arvab ta. „Ja nii ongi. Minu mööblit on ostetud nii palkmaja verandale kui ka moodsasse korterisse tasakaalustamaks geomeetrilist sisekujundust.

Seega pole reeglit, kes või kuhu sellist mööblit ostab, lõppude lõpuks sõltub kõik inimesest endast. Üks reegel, mida Talvi ja Aas kõigile aiamööbli omanikele soovitavad – hooliv peremees tõstab aiamööbli talveks varju alla ning vaatab igal kevadel ja sügisel mööbli üle ning hooldab seda. Kuid Udo Aas märgib, et puust mööblit ei tohiks talvel hoida liikumatu õhuga niiskes ruumis, sest see kahjustab puitu. Sel juhul las mööbel olla parem talvel õues lumehanges kui kilega kaetult keldris.

Aiamööbel – millisest materjalist on parim valik?

Plastmööbel on konkurentsitu hinnas ja hooldusvaba, kuid ei tasuks loota pikaealisust.

Metallmööbel on pikaealine, kuid ebamugav istuda.

Palkmööbel on pikaealine ja tugev, kuid väga paikne.

On aiamööblit, mis on kombinatsioon metallist ja plastist, mis minu meelest on päris heal positsioonil hinna, tugevuse ja vastupidavuse poolest ning on ka hooldusvaba. Kuid puust mööbel on muidugi parim.

Tiigipuust või tammest mööbel on väga vastupidavast puust, kuid peaks vaatama, kas puidutapid ja konstruktsioon annavad lootust pikaealisusele.

Värvitud puit on välistingimuste eest kõige kindlamalt kaitstud, kuid kaob puidu muster. Õlitatud mööbel jätab mustri paistma, kuid kui mööbel on loodusjõudude meelevallas, peab sellist mööblit iga paari aasta tagant üle õlitama.

Kui puitmööbel on kokkupandav vaid mõne metallpoldi või kruviga, kipuvad puu ja metalli ühenduskohad esmalt järele andma. Otse murul pikaajaliselt seisva puitmööbli jalaotsad lähevad kõdunema. Võiks midagi alla panna, näiteks kivi või liimida paraja suurusega plasti.

Kuidas mööblit ostes mitte alt minna Aiamööblit valides tasub silmas pidada mõnda lihtsat reeglit. Kui mööbel on masstoodangu odavuse nimel väga õblukesest materjalist, siis see ilmselt kaua vastu ei pea.

Metallmööbel on välimuselt väga ilus, kuid proovige ikka istuda ka. Eriti kui istuda soojal suvepäeval supelriietes, võib efekt olla üsna šokeeriv. Tugevuse ja vastupidavuse hindamiseks peaks olema natuke teadmisi ja kogemusi tugevusõpetuse vallas. Kuid lihtmeetodil võiks mööblil istudes end hoogsalt erinevates suundades kõigutada. Tagumikutundel on selles küsimuses nii mõndagi öelda.

Mööbli hind ei ole kahjuks küll mingi garantii. Rusikareegli järgi head asja siiski odavalt ei saa.

Mööbel on tehtud käsitööna või masstoodanguna, plusse ja miinuseid on nii ühel kui ka teisel pool. Sõltub, kas mööbel on tehtud väärtust või raha silmas pidades. Masstoodangul on eeliseid tehnoloogia vallas. Käsitöös on individuaalsust, mis masstoodangus täielikult puudub. Ja hinge ka muidugi. Käsitöös on hinge. Pealegi on masstootmine tavaliselt ikka raha teenimiseks organiseeritud, käsitööline on oma loodavaga aga lähedasemas suhtes ja tahes-tahtmata muutub nii väärtus oluliseks. Aga seegi on vaid suundumus, mitte reegel. www.uudopuu.ee

10 || kartul || maa elu

24. märts 2016

Varajase kartuli nimel tuleb juba tegutsema hakata Säde Lepik

V

ärske kartul on nii maitsev, et sellest mõeldes unustad ära kõik kartulikasvatusega kaasneda võivad hädad.

Meie jätsime kartulikasvatuse katki siis, kui kartulimaad kimbutasid ühel aastal järjepanu kartulimardikad, lehemädanik ja metssead. Ei läinud kümmet aastatki, kui kartul hakkas natukehaaval aeda tagasi tulema. Lehemädaniku vastu me kartulit aias pritsida ei taha, pisut varast kartulit võiks aga ikka olla, sest varastelt sortidelt jõuab tavaliselt enne saaki saada, kui lehemädanik vm tõbi võimust võtab.

KARTULIT SAAB KASVATADA MITUT MOODI Nii mõtlevad küllap teisedki, sest kartuli kasvatamiseks on nutikad inimesed leiutanud igasugu võtteid. Varajasi sorte kasvatavad tõelised kartuligurmaanid isegi rõdul suures kotis või ämbris, katteviljeluse ja permakultuuri fännid aga kasvatavad maitsvaid mugulaid näiteks põhus või rohuhakke all.

Kui soovite juunis omakasvatatud kartuleid süüa, tuleb nüüd igatahes alustada ettevalmistustega. Kõigil oma seemnekartuleid keldris hoiul pole ja sel juhul on need vaja osta. Kui teid aia- või ehituspoodide sordivalik ei rahulda, siis müüvad sertifitseeritud kartuliseemet ka mitmed kartulikasvatajad, Eesti Taimekasvatuse Instituut Jõgeval ja instituudi taimebiotehnoloogia osakond EVIKA Sakus (vt www.etki.ee). Kartuleid ainult mõneks suviseks pidusöögiks kasvatades tasub seemet hoolega vali-

da ja eelistada parima maitsega sorte. Ei ole ju mõtet jännata kartuliga, mis eriti ei maitsegi. Varajaste sortide kasvuaeg on 75–90 päeva.

Eri sortide maitseid olen võrrelda saanud näiteks EVIKA kartulipäevadel. Kuid oma lemmiku saate tuleviku tarbeks ka sedasi kindlaks teha, kui ostate turult usaldusväärsetelt müüjatelt mõne mugula näiteks viiest eri sordist ja keedate või valmistate mõnel muul meelepärasel viisil kartuleid just proovimiseks ja võrdlemiseks.

Minule meeldivad muredad kartulid ja seepärast maitsevad mulle eriti ‘Maret’ ja ‘Adretta’, kuigi need on natuke pikema kasvuajaga (üle 85 päeva) keskvarased sordid. Jõgeval aretatud kiire arenguga ‘Maretil’ on ümarad punase koore, kollase sisu ja keskmise silmasügavusega kartulid, eelidandatult annab sort hea saagi. Õied on punakasvioletsed. Et ‘Mareti’ idud ei ole väga pindmised, ei murdu need eelidandatud kartuleid maha pannes eriti kergesti. Võrreldes teiste varasepoolsete sortidega on ‘Maret’ ka hea lehemädanikukindlusega ja päris vastupidav teistelegi haigustele. Saksamaal aretatud ‘Adretta’ oli vahepeal nagu unustatud, väga hea maitse pärast kasvatatakse seda jälle. Kergema lõimisega liivmullas annab see sort soojal ja parajalt niiskel suvel ilusa saagi. Kartulid on ümarad või ovaalsed, helekollase sisuga. Eelidandades ei tohi selle sordi idudel lasta pikaks kasvada, sest need on väga haprad ja murduvad kergesti, pikkade idudega närbunud mugulad annavad ka väiksema saagi. Sort tabandub tihti lehemädanikust.

Paljud on väga rahul ka näi-

Pruugitud rehvid kaitsesid meil ühel aastal saaki metssigade eest päris hästi. Mõned sügisel mulda jäänud ja kevadel kasvama hakanud mugulad juhatasid metssead aga järgmisel suvel kartulite jälile ja nad õppisid kohe selgeks: autorehv = maitsvad kartulid. Nüüd tuleb katsetada vist tünnimeetodit või loota, et suure õnnetuse – sigade Aafrika katkuga kaasneb ka midagi head: loomi on vähem ja nad püsivad metsas.

Foto: Säde Lepik

teks Läti sordiga ‘Varajane kollane’, mille kollase sisu ja madalate silmadega mugulad tunneb tavaliselt ära justkui võrgulise koore järgi. Meie kartuliuurijad soovitavad seda eriti dia­ beetikutele, sest selle maitsva sordi kartulid sisaldavad vähe tärklist.

Hea väga varajane sort on ‘Berber’, mida saab kasvatada nii savi- kui ka liivmuldadel, see sort on aga vastuvõtlik lehemädanikule. Sordil ‘Latona’ on õhuke koor, kuid ka silmi on vähe ja seetõttu moodustub vähem varsi, mugulad on suured. Väga varajased või varaja-

sed sordid on veel näiteks ‘Solist’, ‘Anuscka’, ‘Arielle’, ‘Belana’, ‘Campina’, ‘Elfe’, ‘Finka’, ‘Flavia’, ‘Leyla’, ‘Princess’, ‘Vineta’ jt.

MILLAL ISTUTADA Eestis pannakse kartul maha toomingate õitseajal, siis on mullas 8–10º sooja. Varajase kartuli kohta aga öeldakse, et maha tuleb see panna nii ruttu, kui saab ja mõni kogenud kasvataja ongi mugulad mõnel aastal mulda saanud juba aprilli alguses. Soome eeskujul on meilgi hakatud väikest kartulimaad märtsis lumest puhtaks lükkama ja musta kilega katma,

sest see tõstab pinnase temperatuuri. Osa turukauba tootjaid kasvatab kartuleid musta kilega kaetud maal ja katteloori all, teiste varajane saak tuleb kasvuhoonest.

Täpselt samal kohal ärge kartuleid üle kahe aasta kasvatage. Kui panete eelidandatud kartuli avamaale maha aprilli lõpul või mai algul, siis tuleb vaod kindlasti katta kattelooriga. 3–4 öökülmakraadi kannatavad kartulid selle all ära, kui lehed on juba vastu loori, siis leheotsi külm siiski näpistab. Katteloor laseb valguse läbi, muld püsib õhulisem, loo-

ri all on mitu kraadi soojem ja temperatuur ühtlasem. Katteloori ei või muidugi kartulitele unustada, kui taimed on umbes poole sääre kõrgused, siis võtke see ära. Kui sooja on liiga palju, siis kasvavad kartulivarred jõudsamalt kui mugulad, loori all on hea kasvada ka umbrohtudel. Hiliste öökülmade pärast hoidke katteloor siiski käepärast.

Soovitusi varajase kartuli kasvatamiseks leiate Viive Roosenbergi praktilisest aiavihikust „Kartul koduaias” ja Luule Tartlaane „Maalehe kartuliraamatust”.

Mulla soojusega pole eriti muret siis, kui tahate kasvatada ainult mõne pesa lemmiksorti. Seda saab teha ka suhkru- vm kottides, auguliste põhjadega ämbrites või näiteks suurtes plasttünnides. Neid saate sättida võimalikult päikeselistesse paikadesse ja anumaid on külmaohu korral lihtne kuhugi ümber tõsta või kattelooriga kaitsta.

Ka ühes tünnis võib kasvatada korraliku saagi. Siis kavaldatakse kartul nii-öelda üle. Uues raamatus „Peenramaa spikker”, kuhu on kogutud koduse köögiviljakasvatuse põhitõed, kirjeldab Kaja Kurg seda nii: „Kartulitaime sunnitakse kasvatama võimalikult pikki mullasiseseid varsi, mille külgharude ehk stoolonite tippu moodustuvad mugulad. Mida rohkem on külgharusid, seda suurem on saak.

Anumaks sobib /.../ 50–80 cm kõrgune nõu, mille põhjas on augud kastmisvee äravooluks.

Pange anuma põhja 10–15 cm paksune kiht niisket ja kohevat aiamullaga segatud kasvuturvast. Laduge mugulad 20 cm vahedega kasvuturbale (kolm taime mahub 50 cm läbimõõduga anumasse), katke 5 cm paksuselt mullaga ja kastke korralikult. Kui pealsed on kasvanud umbes 5 cm üle mullapinna, lisage mulda, kuni kartulitaime ülemiste lehtedeni. Ja nii aina uuesti ja uuesti, kuni anum on mulda täis. Alles siis laske pealsetel suureks kasvada. Kastke nii, et muld oleks pidevalt niiske.”

KARTULI EEL- EHK ETTEIDANDAMINE Säde Lepik Riina Martinson

www.ert.ee

TÜ EHA Metalli- ja Puidutooted Väike-Laatsi 2, 68205 Valga tel 5348 8772, e-post info@ert.ee

Haagis E16 kõrgendusega

Palliplatvorm hüdrokülgedega, kandevõime 16 t

Vahetuskastid erinevate mõõtmetega

Veoauto kallurkastid

Toodame: karjääri-, viljaveo-, silo- ja ATV haagiseid veoauto kallurkaste vahetuskaste

H

ea saagi eeldus on mugulate korralik eel- ehk etteidandamine. Ilma eelidandamiseta varakult kartuleid ei saagi. „See võimaldab saaki varem saada, loob tingimused tugevama taimiku kasvuks ja suurendab taimehaigustele vastupidavust,” loetleb kartulispetsialist Viive Rosenberg eel­idandamise eeliseid.

Eelidandatult on areng kiirem ja kartuleid saate umbes kaks nädalat varem sööma. Kui kartulid on säilinud nii, et idu pole veel liikuma hakanud, tuleb arvestada pikema idanemisperioodiga. Kui idud on juba liikuma hakanud, tuleb anda valgust, sest pimedas kasvavad pikad valged ja kergesti murduvad idud, mis kurnavad seemnemugulaid ning vähendavad saaki.

Esmalt sorteerige kartulid: seemnekartulid olgu terved ja enam-vähem ühesuurused. Varast saaki lootes sobivad seemnekartuliteks mugulad, mille läbimõõt on 4–6 cm. Väiksemais mugulais pole piisavat toitainevaru. Siis leidke eelidandamiseks valge jahe ruum, kus on 10–13 kraadi sooja ja kus po-

le liiga kuiv, paras õhuniiskus on 70–80%. Sellised tingimused on märtsikuus ehk verandal, talveaias, kasvuhoones, mõnes kõrvalhoones vm. Eelidandamine kestab neli–viis nädalat. Selle pikkus sõltub sordist, aga eelkõige sellest, millal läheb muld nii soojaks (kindlasti üle 6º), et saaks eelidandatud mugulad maha panna.

Kogenud varajase kartuli kasvatajad juba teavad või oskavad hinnata, millist temperatuuriga mängimist üks������������������������ või teine�������������� sort eelidandamise ajal tahab. Kui tegu on pika puhkeperioodiga sordiga, siis äratatakse teinekord kartulid paaripäevase soojalaksuga (umbes 20º) ja siis lastakse idudel kasvada jahedamas (10–12º) valges ruumis. Teised jälle lõpetavad eel­ idandamise paaripäevase hoidmisega kõrgema temperatuuri (kuni 25º) juures, et kiirendada kartuli tärkamist. Algajal ei tasu kohe trikitama hakata, sest siis võib juhtuda, et panete soojas olnud mugulad liiga külma mulda, kartulid vastavad sellele tärkamise asemel hoopis arenguseisakuga ja nähtud vaev läheb tühja. Seega sobib mõõdukus: kuni idude kasvu alguseni võiks ruumis sooja olla kuni 15º ja seejärel 12–10º.

Jahedas ruumis kasvavad elujõulised idud ja pole tavaliselt karta, et need närbuvad liigse kuivuse tõttu. Kui idud on mugulail juba näha, siis vajavad need valgust.

Valgusidandite saamiseks ei pea seemnemugulaid kogu ööpäeva valges hoidma, piisab kaheksastüheksast tunnist poolvalges kohas. Sobib isegi üle päeva valgustamine. Jälgima peab, et mugulakihi paksus lubaks valguse juurdepääsu igale mugulale.

Kui ruumis pole päevavalgust, siis piisab ka sellest, kui kunstvalgust on umbes üheksa tundi päevas.

Idude paras pikkus on sordist olenevalt 1–2–5 cm. Ülekasvanud idud murduvad kergesti. Kui näiteks tundub, et kartulipanek jääb hilisemaks, kui lootsite, siis saate jahedama temperatuuriga idude arengut aeglustada.

Normaalsed valgusidandid on sordile tüüpilise värvusega ega murdu käsitlemisel. „Valgusidandite kuju ja värvus on igale sordile nii iseloomulikud, et on võimalik võõra sordi mugulad eraldada ja nii parandada sordipuhtust,” sõnab Rosenberg.

Tarvis on ka kaste, mille põhja laotage õhuke (3–5 cm) ja kergelt niiske turbakiht. Sellele laduge ühe kihina hõredalt kartulid. Sät-

tige mugulad nii, et silmakohad jääksid ülespoole. Maha lähevad kartulid koos väikese turbapalliga.

Eelidandamiseks sobivad ka paberkotid (läbimõõt umbes 12 cm) ja näiteks ajalehest keeratud torbikud, mille täidate turbaga ja kuhu panete ükshaaval kartulid. Sellisest ümbrisest on hea kartuleid maha panna, ilma et kasvanud idud ja juured viga saaksid.

Eelidandamise ruum ei tohi olla liiga kuiv, siis võivad idutipud kärbuda ja muutuda mustaks. Sobiv niiskus ruumis on 75–80 protsenti. Kui idanemist on vaja kiirendada, võib mugulad soojemasse, umbes 15–16kraadisesse ruumi panna, kui aga vaja aeglustada, siis madalamal temperatuuril hoida. Tugevam valgus pidurdab idude pikaks kasvamist.

Varajase kartuli eelidandatud mugulaid võib enne mahapanemist hoida üks-kaks ööpäeva kõrge, kuni 25kraadise temperatuuri juures. See kiirendab tunduvalt tärkamist ja nii saab saaki varem. „Siin peab aga ettevaatlik olema, et selliselt töödeldud mugulad ei satuks külma mulda,” hoiatab Rosenberg, „siis võib hoopis vastupidi minna: seemnemugulad saavad külmašoki ega tärka enne jaanipäeva. Sellest tuleb hoiduda.”

maa elu || kartul || 11

24. märts 2016

Kartuliuurija soovitab Riina MaRtinSon

tuleb ette soojendada,” õpetab ta. „Talvekartuli mahapanemise aeg on ikka siis, kui toomingad põllu lähedal õitsevad.”

Sellist rohelist kartulit ei tohi kindlasti süüa.

K

õik me oleme kokku puutunud roheliste või idudega mugulatega ja söögilaua ääres ehmatusega avastanud, et taldrikule tõstetud keedukartulid hoopis magusad on. Mida sääraste mugulatega peale hakata, räägib Eesti tuntuim kartulispetsialist, põllumajandusteadlane Viive Rosenberg.

ROHELISED MUGULAD Poelettidele on jõudnud värske lõunamaine kartul ja ehkki see pole nii maitsev kui eestimaine varajane kartul, tahaks vanadele mugulatele vahelduseks kasvõi sedagi proovida. Paraku on üpris tavaline, et juba poes on nende seas palju rohekaks tõmbunuid. „Mida noorem on mugul, seda õhem on koor ja seda kiiremini värvub mugul valguses roheliseks. Selliseid kartuleid ei tohiks küll süüa,” räägib Rosenberg.

Teatavasti muutub valguse käes hoitud kartul roheliseks ja mürgiseks, kuna sisaldab glükoalkaloidi solaniin. Sellist kartulit ei soovitata süüa, sest maitse on kibe ja olenevalt solaniini hulgast võib põhjustada tugevat kõhulahtisust, iiveldust ja halba enesetunnet. Ehk peitubki siin põhjus, miks mõnikord justkui põhjuseta kõhuvalu tekib?

Suurtes annustes võib solaniin põhjustada lisaks seedetrakti haigussümptomitele hallutsinatsioone, halvatust ja koguni surma. „Sellist kogust muidugi rohelise kartuli söömisega ei saa,” rahustab Rosenberg. Üldiselt soovitatakse osaliselt roheliseks tõmbunud mugul ära visata ja enamik meist on sellest korduvalt kuulnud. Paraku ei suuda praktilise meelega eestlane toitu minema visata ja lihtsalt lõikab tugevalt rohelise poole ära ja pistab ülejäänu potti.

Rosenberg nendib, et kui mugulal on ainult pisike osa roheline, võib selle ära lõigata, nii et ülejäänud kartuli sisul ei oleks

Hästi värvunud ja elujõulised idud. Nende mahapanemisel jälgige, et idutipud jääksid ülespidi ja kindlasti mulla alla, pikemate idudega Fotod: eRAkoGU mugulad võib pikali panna.

tes tingimustes varem idanema, sel juhul on sort lühikese puhkeperioodiga. Soojas ja kuivas hoiukohas hakkavad aga kõik sordid varem idanema ja närbuma.

Kui kartuli hoiukohas on märgata mugulatel valgeid idusid, tuleks need ära murda, sest kasvades kulutavad idud mugula toitained ning selle väärtus ja maitse halvenevad.

Rääkides kartulite magusaks muutumisest, siis siingi oleneb palju sordist. Mõnele sordile võib mõjuda juba nullilähedane või isegi mõne plusskraadi juures temperatuur, aga enamasti muutuvad mugulad magusaks siiski miinuskraadide juures. Kui mugul jahtub tervenisti kriitilise temperatuurini, läheb see üsna kiiresti magusaks.

Madala temperatuuri juures muutub mugulas tärklis suhkruks ja see põhjustabki magusa maitse. Selline magus kartul sobib süüa küll, ehkki maitse ei pruugi paljudele vastuvõetav olla. „Neile võib keetmisel pisut rohkem soola või söömisel kastmeid ja maitseaineid lisada,” soovitab Rosenberg. „Lääne-Euroopas aretatud sordid võivadki olla pisut magusa maitsega, sest nende suhkrusisaldus on suurem.”

rohelist värvust üldse märgata.

Kui aga teete süüa veel nõrga organismiga lastele, siis tasub roheline mugul siiski minema vista. Kellele seda võimalikku kõhuvalu ikka vaja on.

VALGED VÕI VÄRVILISED IDUD Idanema läinud kartuliga tasub samuti tähelepanelik olla ja siin tuleb jälgida idude värvi. „Kui idude tekkimise ajal on kartul pimedas ja idud on värvumata valged, ei ole ohtu. Idud võib lihtsalt ära murda ja kartulit julgesti süüa,” lubab Rosenberg.

Kui aga idanemisel on kartul olnud valges või hämaras kohas ja on tekkinud tugevad värvunud idud, siis säärane kartul söömiseks ei kõlba, küll aga mahapanemiseks. Nimelt on värvunud idude korral mugulas solaniini, mis teeb kartuli maitse kibedaks ja põhjustab seedehäireid. „Võttes arvesse eeltoodut, siis kartuli hoiukoht ei tohi üldse valge olla,” rõhutab Rosenberg. „Valguse ja pimeduse vaheldumine, näiteks kui lülitada hoiukohas valgust nii, et kartulid ei ole valguse eest varjatud, stimuleerib varasemat idanemist.”

Kui ruttu kartul idanema läheb, oleneb suurel määral sordist. Osa sorte hakkab sarnas-

VARAJANE KARTUL Kui teil on soov saada oma aiast või põllult väga varajast kartulit, mida kutsutakse ka värskeks kartuliks, tasub ettevalmistuste-

VARAJASE KARTULI KASVATAMINE • Väga varajase saagi saamiseks võiks mugulaid märtsi lõpust ette- või eelidandama hakata.

• Kui iduotsad väljas, kulub mugulate etteidandamiseks neli kuni viis nädalat.

• Idudega mugul vajab valgust.

• Idanemise kiirendamiseks võib mugulad tuua 15–16kraadisesse ruumi.

päeva pärastlõunal.

• Jälgige, et idud ei murduks.

• Kattelooriga katmine soodustab tärkamist ja kaitseb taimi öökülma eest.

• Varajase saagi saamiseks kulub umbes 60 päeva.

• Varajased sordid on näiteks ‘Solist’, ‘Finka’, ‘Maret’, ‘Arielle’, ‘Vineta’, ‘Salome’ ja ‘Gala’.

• Väga varajane kartul tuleb mulda panna aprilli lõpus või mai alguses.

• Sooja mugulat ei tohi külma mulda panna.

• Soojendage muld ette: ajage vaod mõni päev enne sisse ja katke kattelooriga.

• Toasoojad mugulad tuleks panna maha päikesepaistelise

kÜLVikaLendeR MäRtS–apRiLL 2016

05.58 18.5

VI

Ne i

Leht, alates kl 09.46 vili

U

JU

Leht, üleminek suveajale

ur Amb

28. E

R

Leht LI

27. P

Jäär

i ts

Õis, alates kl 20.09 leht

Sõnn

26. L

kits

vi Lõ

25. R

ISTUTUSAEG

ju Kal

MAA

TULI

VESI

ÕHK

V

Vili

30. K

Vili, alates kl 20.45 juur

K

29. T

1. R

18.17

S

31. N

K

Juur Juur ALLikAS: MäRkMik-kALeNdeR „AAStA AiAS 2016” kiRJAStUSeLt VARRAk

V

ga alustada juba praegu. Kõigepealt peab valima varajase sordi. Hästi sobivad näiteks ‘Solist’, ‘Finka’, ‘Maret’, ‘Arielle’, ‘Vineta’, ‘Salome’ ja ‘Gala’. „‘Solist’ on praegu populaarseim, maitseb hästi ja seemet peaks ka saada olema,” lisab Rosenberg.

Väga tähtis on samuti kasvukoht ja muld. Varast kartulit tasub kasvatada mõnes soojemas öökülmade eest varjatud ja kergema mullaga paigas. Enamasti kulub pärast mugulate muldapanekut varajase saagi saamiseks umbes 60 päeva ja väga varajase saagi peaks saama 40 päeva jooksul. Rosenberg ütleb, et tema on saanud isegi 36 päeva pärast. „Varajane kartul tuleb maha panna nii vara kui võimalik, vastavalt kevade edenemisele kas aprilli lõpus või mai algul ja muld

KATTELOORI ALLA Mulda on võimalik ette soojendada, kui ajada kartulivaod mõni päev enne sisse ja katta need kattelooriga. Soojendatud mugulad tuleks panna maha päikesepaistelise päeva pärastlõunal, kui muld on hästi soojenenud.

Varajaseks saagiks pange mulda hästi värvunud ja elujõuliste idudega mugulad ning mahapanemisel jälgige, et idutipud jääksid ülespidi ja kindlasti mulla alla, pikemate idude korral võib need pikali panna. Kui idud murduvad, kaotavad mugulad palju elujõudu ja võtab aega, kui uued kasvavad, siis ei tasu varajast saaki enam loota.

Kattelooriga vagude katmine on väga mõjus, see soodustab tärkamist ja kaitseb taimi öökülma eest. „Olen Lõuna-Eestist pärit ja mu isal oli lausa auküsimus, et jaanipäevaks värske kartul laual oleks. Tollel ajal ei olnud kilet ega katteloori, aga ikka leiti võimalusi värsket kartulit kasvatada,” jutustab Rosenberg. „Tookord oli levinud roosa koore ja valge sisuga sort, mida kutsuti meerika kartuliks, see võis olla ‘Ameerika Roosa’ või ‘Early Rose’ või nende abil saadud kohalik variant. Meile maitses ülihästi. Tol ajal ei olnud ju muud värsket köögi- ega puuvilja nagu tänapäeval.”

Sakus on Rosenberg kõige varajasema saagi saanud 10.

juunil ja seda aias, mitte kasvuhoones. „Kasutasin erilist etteidandamise nippi ja õnneks ei esinenud öökülma,” meenutab ta. „Ühel korral õitsesid kartulid minu aias mai lõpul, aga siis tuli miinus kaheksa kraadi, katteloor päästis küll osa pealsetest, kuid põdema jäid siiski. Need pealsed, mis katteloori all ei olnud, külmusid mulla pinnani ja nendest enam asja ei saanud. Kasutasin sorti ‘Berber’, mida pean üheks parimaks ja meile sobivaks varajaseks sordiks, kuid kahjuks selle seemnekartulit meile ei tooda.”

MAITSE MUUTUB Pole vist inimest, kes ei armastaks suvel süüa kodumaist varajast kartulit, mis on talviste mugulatega võrreldes palju maitsvam. Maitse vahe tuleb sellest, et värske kartul on teistsuguse koostisega kui vana kartul, seda peamiselt tärklise, kiudainete ja suhkrute koostise, samuti vitamiinisisalduse poolest. „Ei maksa arvata, et praegu poodi jõudnud uus kartul on sama, mida teatakse meil värske kartulina,” lausub Rosenberg. „See kartul tuuakse Marokost, Hispaaniast või mõnest teisest riigist, kus ei ole talve ja kasvatatakse kolm saaki aastas. See kartul on uus saak ja ligikaudu selline nagu meie augusti lõpu ja septembri kartul. Kahtlemata saab palju vintsutada pika teekonna jooksul.”

Kartulimugula omadused muutuvad kogu säilitusperioodi jooksul. Mugul on ju elus hingav organism, kus toimuvad biokeemilised protsessid. Kõrgemal temperatuuril on need aktiivsemad ja mugula omadused halvenevad kiiremini. Toidukartuli parim säilitustemperatuur on nelja kuni kuue kraadi juures.

12 || IDukaSVatuS || maa elu

24. märts 2016

RETSEPTID Salat mungoa idudega Lehtjääsalat (frillis), 2 suurt või 6 kirsstomatit, avokaado, punane sibul, karp Idu Mixi segu, sidrunit, oliiviõli ja maitse järgi soola-pipart.

Rebi salat väiksemateks tükkideks, lõika tomatid neljaks ja sibul sektoriteks, viiluta avokaado ning lisa Idu Mixi segu. Pigista peale sidrunimahla ja lisa õli või tahhiini baasil valmistatud salatikastet. Maitse järgi ka soola ja pipart.

Toitev tatraidusalat Karp tatraidusid, teelusikatäis sinivetikapulbrit, pool teelusikatäit kurkumit, veidike Cayenne’i pipart, pehmeid päikesekuivatatud tomateid, kooritud pistaatsiapähkleid, küüslauku (poolik või üks terve küüs), kanepiseemneõli, Himaalaja soola.

Haki päikesekuivatatud tomatid ja sega need kõigi üleIdutootja Margus Põld sööb ka ise idusid peaaegu iga päev.

Lämminakas –

idufirma selle sõna otseses tähenduses kRiStiina kRUUSe

maaelu@ajaleht.ee

L

ämminakas alustas selle omaniku ja tegevjuhi Margus Põllu sõnul idude klassikast – mungoa idudest, mis on kogu maailmas kõige paremini tuntud idud. Esialgu oli plaanis tugineda üksnes restoranide tellimustele, kuid piir tuli üsna ruttu ette. „Kui restoran kasutab kuus 4–6 kilo idusid, siis ta ei hakka järsku mitusada kilo neid tellima,” selgitab ettevõtja, miks ta pööras pilgu peagi ka jaepoodide suunas ja hakkas idusid pakendama väiksematesse karpidesse. See otsus tõi vajaliku kasvu, et algusaja kahjumist välja tulla ja toota kasumlikult.

Mungoa idude kasvatamisele järgnesid tatra ja lutserni idud. Tatra idud on Margus Põllu sõnul Rimi näitel praegu kõige nõutumad. „Üks põhjus on ilmselt nende ma-

EESKUJU HIINAST Idude kasvatamise tehnoloogia osas otsis Margus Põld esialgu eeskuju Hiinast, mis on mungoa idude toodangult maailmas number üks. Seal kasutatakse mungoa idandite kiireks kasvatamiseks etüleengaasil põhinevat tehnoloogiat. „Etüleen on loodus-

Smuuti (2–3 inimesele) Karp tatraidusid, 2 banaani, mustikaid või muid marju, 200 ml kitsepiimajogurtit, veidi (allika)vett, mett.

Pane kõik koostisosad kannmikserisse, peale pigista veidi sidrunimahla, soovi korral ka mett ja kaneeli ning töötle ühtlaseks seguks. Kui segu tundub liiga paks, lisa vett ja töötle veel mikseris.

Kalla smuuti klaasidesse ning raputa kaunistuseks ja maitseks peale kanepiseemneid.

Fotod: kRiStiiNA kRUUSe

ERILINE IDUFIRMA. Kaubamärgi Lämminakas all tegutsev idutootja OÜ Greenesthouse on paari aastaga kasvatanud idude tootmismahtu kuue kilo pealt ligi tuhande kiloni kuus, müües idusid peamiselt poekettidele ja restoranidele, aga ka koolidele.

gus maitse,” oletab ta. Samas leiab Lämminakase tootevalikust ka selliseid idusid, mida enamik inimesi ei ole arvatavasti proovinudki – näiteks lambaläätse, maalähedase maitsega Beluga läätse või siis mõrkjad redise idandid, mis liiga suure ampsu korral meelitavad silmast vee välja.

Neid erilisemaid idusid Lämminakas jaepoodidele eraldi karpides ei paku, sest need on Margus Põllu sõnul pigem nišitoode. Selle asemel on ta pannud kuus idusorti ühte segusse ja müüb neid uudistootena Idu Mixi nime all. „Üldjuhul ei sööda redise idusid mitu kahvlitäit, aga kui need on segamini teiste idudega, on maitsed tasakaalus ja neid süüakse hea meelega,” teab idutootja.

jäänud koostisosadega. Riivi juurde küüslauku ja lisa heldelt kanepiseemneõli. Sega kõik veel kord läbi ja kaunista rediseidudega. Väga toitev, rohelusest pakatav ja vitamiinirikas salat.

Alguses müüs Margus Põld idusid üksnes restoranidele, kuid peagi tegi ta jaepoodidele mõeldes ka väiksemad tootepakendid ja lõi oma kaubamärgi Lämminakas.

lik gaas, mida taimed toodavad ja mis aitab viljadel küpseda,” selgitab ta. Maheidude valmistamiseks selline tehnoloogia aga ei sobinud.

Lõpuks töötas Margus Põld katse ja eksituse meetodil välja oma tehnoloogia. „Idude kasvatamisel on abiks arvuti, mis reguleerib nende optimaalset kasvukeskkonda,” kirjeldab ta. Põhiline kunst on idutootja sõnul tootmises täp-

selt paika saada temperatuur ja niiskus. Näiteks mungoaidu kvaliteeti näitab mitte pea, vaid selle jäme ja mahlane saba. Sellise idu saamiseks jõudis Margus Põld enne kastide viisi idusid hobustele söödaks viia, kuni ta jäi tulemusega lõplikult rahule. „Heade idude kasvatamine ei käi niisama lihtsalt, see on väga teadlik mäng temperatuuri ja niiskusega,” rõhutab ta.

See aga ei tähenda Margus Põllu sõnul, et kodus ei võiks ise seemneid idandada. „Kodus saab väga edukalt idusid kasvatada. Lihtsalt sellist tulemust ei ole võimalik saavutada nagu siis, kui kasvutingimusi reguleeritakse päevas kuus korda,” selgitab idutootja.

TEADLIK TOITUMINE Margus Põllu huvi idumaailma vastu sai alguse isiklikust huvist toitumisteemade vastu. Ta sõnab, et inimesed teavad hästi näiteks suitsetamisest või alkoholist tingitud ohte, kuid palju vähem mõeldakse sellele, millist mõju avaldab toit. „Enamik meist ei ole ahelsuitsetajad ega alkohoolikud, kuid haigusi on ikka palju. Samas me sööme vähemalt kolm korda päevas – see paneb küsima, mis on tänapäeva toidus sellist, mis meie tervise vastu töötab,” arutleb ta.

Idud on Margus Põllu sõnul hea näide äärmisest toitainerikkusest. „Ühes grammis idudes on kümneid kordi rohkem toitaineid kui ühes grammis täiskasvanud taimes,” lausub ta ja selgitab, et idanemisel tekib idus vitamiine ja ensüüme, mida kuivas seemnes ei ole. „Noor võrse suudab vajadusel tungida läbi kõva pinnase ja seda vaid seemnes leiduvate tagavarade jõul,” selgitab ta.

Lisaks restoranidele ja poodidele (Rimi, Prisma, Mahemarket, Biomarket ja talupoed) müüb Lämminakas idusid ka koolidele ja seda tavapärasest soodsama hinnaga. „Kausitäis idusid kaob koolis laualt hetkega. Lapsed söövad neid hea meelega,” kõneleb idutootja.

PEREETTEVÕTE Kuna tootmine on automatiseeritud, saab Lämminakas hakkama väga vähese tööjõuga. Peale Margus Põllu, kes täidab korraga nii tootmis-, turundus-, müügi- kui ka finantsjuhi rolli, on ettevõt-

tes abiks pereliikmed, kes aitavad tooteid pakendada ning klientideni viia. „Perekeskselt on äri hea ajada, sest säilivad usaldus ja kindlus, et väljaõpetatud tööjõud ei kao,” lausub ettevõtte juht.

Varem on Margus Põld tootnud ka tofut ja tempet, kuid toona sai ärile saatuslikuks just suur töötajate vajadus. „Idudega alustamisel oli suur eelis see, et paljud tööd on võimalik automatiseerida ja ma ei sõltu nii väga tööjõust.”

HEADE IDUDE KASVATAMINE EI KÄI NIISAMA LIHTSALT, SEE ON VÄGA TEADLIK MÄNG TEMPERATUURI JA NIISKUSEGA, ÜTLEB MARGUS PÕLD. Ettevõtte lähemad sihid on Margus Põllu sõnul seotud uute toodete katsetamise ja turule toomisega. Ta nendib, et idude maailm on sedavõrd rikkalik ja peaaegu kõiki seemneid saab idandada alates pähklitest ning lõpetades tšiiaseemnetega. Idutootja sportlik huvi on aga välja selgitada, millised neist pakuvad ka maitseelamust ja võiksid meeldida laiemale tarbijaskonnale. Teine eesmärk on teha juurde erinevaid idusegusid. „Mulle tundub, et inimesed eelistavad valmistoodet, kus kõik maitsed on juba paigas ega pea hakkama idusid ise kokku segama, piisab vaid lemmikkastme või õli lisamisest,” arvab ta.

Kust tuli aga ettevõtte kaubamärgi nimetus Lämminakas? Inspiratsiooni andis Margus Põllu Võru vanaisa, kes lõunapauside ajal tegi lesol väikse uinaku, aga kuna ahi oli kuum, siis ütles unest virgudes tihtilugu: „Lämmi nakas.”