Maa Elu 19. mai 2016

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

KATI MÄEKALLAS: SEE KÕIK TULI EESTI TURU JAOKS LIIGA VARA. INIMESED POLNUD GLUTEENIST VEEL ERITI MIDAGI KUULNUD. OLIN AJAST EES JA PIDIN ISE HAKKAMA TARBIJAID HARIMA.

EESTI OMA VIINAMARJAKASVATAJAD POLE ÜLLATUS, ET EESTIS KASVAB VIINAMARI JA VIINAMARJAKASVATAJAID ON AINA ENAM. ÜLLATUS ON PALJUDELE AGA SEE, ET EESTI VIINAMARI TEEB MITMES MÕTTES LÕUNAEUROOPA MARJADELE SILMAD ETTE.

PUUVISIOON

ETTEVÕTE NIMEGA PUUVISIOON MÕELDI VÄLJA SISULISELT PAARI TUNNIGA, VÄHEM KUI NÄDALAGA VALMIS VÄRSKE IDEE PÕHJAL JUBA KAKS NÄIDISPROJEKTI.

19. MAI 2016 • NR 23 (51) • HIND 1 €

Iga-aastane kasv 40 protsenti

Valga Puu on viimasel ajal investeerinud metsandusse 7–8 miljonit eurot aastas.

Loe lk 2 ja 3

2 || meTS || maa elu

19. mai 2016

Valga Puu

metsade tootl

Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsleri Toomas Kevvai sõnul jõuti kõiki osapooli rahuldava lahendini.

Foto: MiHKel MaRiPuu / PostiMees

TOOMas Šalda

RAKVERE LABOR KORRALDATAKSE ÜMBER

E

elmisel nädalal Lääne-Viru maavalits u s e s toi mu nu d maavane ma, seotud ametkondade ning kohalike toidukäitlemisettevõtete esindajate kohtumisel otsustati, et alates 1. juunist jätkab veterinaar- ja toidulaboratooriumi Rakvere labor tegevust optimeeritud kujul. Laboris jätkatakse toidu, sööda ja vee mikrobioloogiliste analüüside ning bakter- ja parasiithaiguste tekitajate proovide uurimist. „Jõudsime kohalike ettevõtjatega toimunud arutelude tulemusel kõiki osapooli rahuldanud lahendini Rakvere labori töö jätkamiseks senisest tõhusamalt,” ütles maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai. „Kuna töö maht laboris on viimastel aastatel oluliselt vähenenud, siis korraldame labori töö ümber selliselt, et

maaelu@ajaleht.ee

Ü Valga Puu on 1999. aastal asutatud metsamajandamisettevõte, mis kuulub bioenergeetika arendamise ja taastuvenergia tootmise kontserni AS Graanul Invest. Valga Puu varustab Valga-, Võru-, Järva- ja Lääne-Virumaal asuvaid Graanul Investi graanulitehaseid ümarpuidu ja puiduhakkega. Luua metsanduskoolis ja maaülikoolis õppimise ajal metsa lõikamist alustanud Andres Oleski juhitavast firmast on tänaseks saanud Eesti üks suuremaid metsamajandamisettevõtteid, mis teeb metsas kõik tööd metsa istutamisest lõppraieni ning teede ehitusest metsakuivendamiseni.

kohalike ettevõtjate jaoks olulised teenused jääksid Rakverre alles, kuid samas oleks tagatud olemasolevate ressursside võimalikult efektiivne kasutamine.”

Alates 1. juunist lõpetatakse Rakvere laboris toidu ning reoja heitvee keemiliste analüüside tegemine. Piirkonna ettevõtjate jaoks vajalikke veeuuringuid teeb veterinaar- ja toidulaboratooriumiga sõlmitud koostööleppe alusel edaspidi OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse Jõhvis asuv labor. Samuti lõpetatakse Rakvere laboratooriumis riikliku järelevalve käigus võetavate toiduproovide mikrobioloogiliste analüüside tegemine.

Kõiki proove võetakse Rakvere Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis endiselt vastu ning toimetatakse edasi Tallinna ja Tartu laboritesse. Proovide vastuvõtuaeg Rakvere laboris lüheneb. (ME)

EESTI JA HIINA ALLKIRJASTASID PIIMAPROTOKOLLI

M

aaeluminister Urmas Kruuse kohtus esmaspäeval Hiina järelevalveasutuse AQSIQ aseministri Mei Kebaoga, kellega allkirjastati toiduohutuse protokoll Eesti piimatoodete lubamiseks Hiina turule. Protokoll on konkreetsete ekspordist huvitatud ettevõtete registreerimise alus Hiina sertifitseerimisasutuses.

Maaeluminister Urmas Kruuse sõnul on piimaprotokolli allkirjastamine mitmeaastaste läbirääkimiste tulemus,

millega Hiina tunnustab nii Eesti riiklikku toidu- ja veterinaarjärelevalvesüsteemi kui ettevõtetes kohapeal tehtud inspekteerimiste põhjal meie piimatöötlemisettevõtete enesekontrollisüsteeme toiduohutuse tagamiseks. „Edaspidi on Hiina turul oma toodangule koha leidmisel kandev roll juba ettevõtjatel, kuid riik on kindlasti valmis jätkuvalt pakkuma ettevõtjatele igakülgset tuge ametkondlikus suhtlemises,” lisas Kruuse. (ME)

HEA METSAOMANIK! OSTAME kasvavat metsa • metsamaad palki ja paberipuitu • küttepuitu raidmeid Tel 622 1460 eesti@metsagroup.com Metsä Forest Eesti AS

Põlvamaa 508 3405 Pärnumaa 509 0200 Raplamaa 523 7944 Tartumaa 5342 4232 Valgamaa 517 2829 Viljandimaa 511 8671 509 0200 Võrumaa 5342 4232

Harjumaa 514 8238 Ida-Virumaa 557 9936 Jõgevamaa 505 8369 Järvamaa 503 8777 514 8238 Läänemaa 523 7944 Lääne-Virumaa 557 9936

www.metsaforest.com/ee

60 TÖÖTAJAT „Alustasime kümne saemehe ja ühe Belarusiga. Kuni 2010. aastani olime ise väiksed metsaomanikud, vähehaaval kasvas metsaomand, olime eelkõige teenusepakkujad, majandasime suuremate metsaomanike metsi. 2009. aasta kriisi ajal sai aga selgeks, et pelgalt teenusepakkujana on ellu jääda keeruline, sest nii sõltud teistest metsaomanikest. Kui puiduturul on madalseis ja omanik raiuda ei soovi, siis kõige rohkem kannatavad ülestöötamisteenuse pakkujad – ei tööd ega leiba.

2009 müüsime pool Valga Puust ASile Graanul Invest ja 2010 hakkasime Valga Puule kuuluvat metsaomandit suurendama. Kui võrrelda 2009. ja 2015. aastat, siis eelmisel aastal tegime septembri esimese kümne päevaga rohkem tööd kui 2009. aastal kokku.

Hea meel, et enamik metsaomanikke on meie klientideks edasi jäänud. Töötajaid on meil praegu 60 ringis,” kirjeldab OÜ Valga Puu juhatuse esimees Andres Olesk edukaid aastaid.

Kas enda rajatud ettevõttes ainuotsustamise õigusest loobuda kahju polnud? „Mõlemad pooled nägid sünergiat, meie saime rohkem kui poolele oma sortimendist stabiilse turu ning ettevõtte juhtimisse juurde hulga arukaid ning suurte kogemustega töötajaid.

Osula ja Helme graanulitehastesse viime igal kuul umbes 40 000 tihumeetrit puitu, lisaks Imavere ja Ebavere tehaste tarned. 40 000 tihumeetrit on 60 protsenti Valga Puu igakuisest müügist. Teine tähtis osa on tööstuspuu, mille müüme Eesti ja Läti saeveskitele. Ka selle maht on praegu stabiilne:

Andres Oleskile teeb muret, et riik ei usalda piisavalt metsaomanikke ning

igal kuul 20 000 kuni 30 000 tihumeetrit. Kui puu läbimõõt ületab kümme sentimeetrit, siis igal võimalusel realiseerime selle palgipuuna. Pelletiks ja graanuliks läheb küttepuu ja vanas mõistes paberipuu. Meil on Graanul Investiga pikaajaline hinnakokkulepe, paberipuu müügihind kõikus sadamates pidevalt ning hea, kui sellest üldse lahti saab,” arvab Olesk puiduäri tagamaid.

KASV 40 PROTSENTI Alates 2010. aastast on Valga Puu igal aastal kasvanud 40 protsenti. „Kõige olulisem on, et igal aastal investeerime seitse-kaheksa miljonit eurot.

Ostame maid eesmärgiga kasvatada järjest metsamaa tootlikkust ja väärtust. Praegu on meie metsade juurdekasv viie tihumeetri ringis hektari kohta aastas, aga 10–15 aasta perspektiivis tahaks selle näitaja viia umbes kümnele. Lisaks teistele kasvatusvõtetele varume alates sellest aastast seemne enda metsade parimatest puistutest.

Valime välja parimad puistud ja taotleme keskkonnaametilt luba sealt seemneid varuda. Kui see olemas, saame sealt seemnevarumise ajal seemne. Meil on kahe taimlaga taimede ettekasvatamise kokkulepe. Üks

võimalik arengusuund on Valga Puu oma taimla rajamine.

Siis pole meil enam juhuslikku päritolu istutusmaterjali ja teame kindlalt, mis päritolu taimedega metsi uuendame,” räägib Olesk.

Tänavu istutab Valga Puu enam kui neljasajale hektarile üle 800 000 taime. 70 protsenti sellest on kuusk, 15 mänd ja 15 kask. Metsade tootlust annab Oleski kinnitusel metsakasvatuslike võtetega märkimisväärselt tõsta.

Oma metsa on ettevõttel praegu veidi alla 9000 hektari. Aastaseks raiemahuks on planeeritud umbes 400 000 tihumeetrit. „Enda metsast raiume aastas umbes 250 000 tihumeetrit, 80 000 tihumeetrit raiume koostööpartnerite metsi ja ülejäänu ostame raieõiguste ja metsamaterjalina. Oleme kursil, et 3000 hektarit aastas ostame juurde. Metsade ostmisel on asukoht tähtis, reeglina oleme huvitatud oma tehastest saja kilomeetri raadiuses asuvatest kinnistutest, aga nii-öelda pakettide ostu korral tuleb ette erandeid. Metsamaa hind on praegu suhteliselt kallis, sest inimeste teadlikkus metsakinnistute ja maa väärtusest on kasvanud, see on äärmiselt teretulnud. Lisaks tõstab maa väärtust

maa elu || meTS || 3

19. mai 2016

panustab

JUHTkiri

luse parandamisse

metsa majandamine ning kasvatamine on selgelt ülereguleeritud.

järjest suurenev sisenõudlus puiduturul. Metsaäri murekoht on pigem ebaausad vahendajad, kellel puudub eetika ja moraal metsaomanikega suhtlemisel ning tegutsetakse ainult kopsaka omakasu eesmärgil, mille omanik oma metsa arvelt kinni maksab. Osula graanulitehase rajamisega tõusis Võrumaa ümbruskonna metsahektari hind 200–300 euro võrra, samuti kerkis müüdava sortimendi hind. Võrumaa metsaomanik võitis nii igale väheväärtusliku puidu tihumeetrile kolm-neli eurot juurde. Kui võrdleme 2014. ja 2016. aastat, siis sisemine puidutarbimine on Eestis kasvanud kaks miljonit tihumeetrit ja tehaseid tuleb juurde. Nii et energiasektori ümberorienteerumine taastuvenergiale on kohalikku majandust turgutanud küll,” leiab Olesk.

KLIENTIDEST PUUDUST EI OLE OÜ Valga Puu peamiseks tugevuseks peab ta metsauuendamise oskust ja kogemust. „Paljud kliendid müüvad meile raieõiguse tingimusel, et uus mets istutatakse peale. Kuna kevadel on meil tööd väga palju, siis tavaliselt lepime kokku, et meie valmistame maapinna ette ja müüme metsaomanikule taimed.”

Klientidest Valga Puul puudust pole. „Järjest enam saadakse aru, et küpse metsa hoidmine ei ole majanduslikult otstarbekas. Võrdlen seda ikka maasikapeenraga, kust pole tark hakata marju korjama alles siis, kui pooled viljad juba mädad,” toob Olesk näiteks.

Valga Puul on ka 20 töötajaga tütarettevõte AAB Ekskavaator OÜ, mis teeb maaparandust. „Ehitame uusi teid, rekonstrueerime kraave ja seda kõike selleks, et metsadele ligi pääseks. Kui Lõuna-Eesti metsad on päris hästi majandatud, siis infrastruktuur mitte. Rekonstrueerime isegi 90aastaseid käsitsi kaevatud kraave.

Nõukogudeaegne maaparandus oli keskendatud põllumaadele, aga metsade majandamise seisukohalt on veerežiimi korrasolek ääretult tähtis.

Kui see on paigas, lähevad puud kevadel kolm nädalat varem lehte ja kui võtta kogu vegetatsiooniperiood, siis saab aru, kui palju puude juurdekasv kannatab, kui veerežiim pole korras. Palju teeme töid oma metsades, ka teadlikud metsaomanikud on AAB Ekskavaatori leidnud, aga ikkagi tehakse metsades maaparandust vähem, kui tarvis oleks. Peaks rohkem tegema, seda enam,

Foto: tooMas Šalda

et metsaomanikul on võimalik toetusi saada.

Sageli heietatakse, kuidas vanasti oli, et piisab, kui talvel metsa pääseb. Aga miks tehti vanasti metsa talvel? Esiteks polnud siis muud teha.

Teiseks oli metsasusprotsent mitu korda väiksem, sest kus vähegi kasvas, püüti kasvatada vilja. Mets kasvas eelkõige kohtades, kus põldu ei saanud harida.

KAITSTAV PINDALA MUUDKUI KASVAB, AGA INIMENE JÄÄB TAGAPLAANILE. Praegu saab metsasektoris iga päev tööd 35 000 inimest, lisaks logistika. On selge, et peame metsa majandama ka siis, kui maa pole külmunud. Majandamiseks peab taristu olemas olema. Sageli on mets suvel majandatav, aga ligi ei saa, sest teed puuduvad.”

Veel teeb Andres Oleskile muret, et riik ei usalda piisavalt metsaomanikke ning metsa majandamine ning kasvatamine on selgelt ülereguleeritud. „Keegi ei kujuta ette, et põllupidajale öeldakse: siit põllult tohib saaki koristada vaid sellelt

osalt ja vaid sellel ajavahemikul või üldse mitte. Teadlike metsaomanikena sooviksime palju suuremat vabadust otsuste langetamisel. Aktiivsete metsauuendajatena peame aga arvestama, et keegi kuskilt kõrgemalt-kaugemalt reguleerib, kas ja millal võime enda istutatud metsa majandada.

Riiklik looduskaitse käitub justnagu õhinapõhiselt. Kaitstav pindala muudkui kasvab, aga inimene jääb tagaplaanile. Näiteks Karula rahvusparki jääva metsa omanik ei tohi oma taluhoonete remondiks isiklikust metsast ühtki puud võtta. Sealsetelt metsaomanikelt oleks vara nagu konfiskeeritud, jäetud kõik kohustused, aga õigused ära võetud. Kui oled sauna taga mustadeks päevadeks metsa hoidnud, aga juhtub, et ühel päeval maandub sinna kõvera nokaga lind, siis riik võtab omanikult ära igasuguse õiguse oma vara kasutada. Metsaomaniku puistusse panustatud aeg ja hool läheb tühja, seda ei kompenseerita vääriliselt.

Me „kaitseme loodust” kohati põhjendamatult ja eraomaniku arvelt. Sellise tegevusega soodustab riik maaelu hääbumist, sest maaomanikul pole kindlust homse päeva ees. Tuleb jälle üks looduskaitsepiirang ja maa kaotab poole väärtusest. Kui Viru Keemia Grupp koondas sadu inimesi, oli see pikalt tulipunktis, võeti riiklikud meetmed, aga kui lüüa kokku Lõuna-Eestis eri looduskaitsepiirangutest tulenevad kitsendused, siis iga aasta jääb majandamata umbes 200 000 kuni 300 000 tihumeetrit metsa. See on ligikaudu 1000 töökohta.

Loodust tuleb kaitsta, ka meie ettevõte lähtub sellest, aga kohati pingutatakse üle. Kaitseme loodust inimese eest, aga inimesi jääb väljaspool Tallinna järjest vähemaks. Kui arutati Otepää looduspargi kaitsekorralduskava, tegin ettepaneku võtta kaitse alla maal elav inimene, aga sain kirjaliku vastuse, et seda ei võeta menetlusse, sest see on nali. Aga paljude jaoks pole see nali. Laiemalt vaadates on õige plaan selgelt eristada looduskaitsemetsad ja majandusmetsad. Küsimus on selles, et kas iga metsa, kuhu kotkas maandub, peab ikka looduskaitse alla võtma. Homme maandub see kotkas kaks kilomeetrit eemale, siis on uus mets vaja kaitse alla võtta ning see mets, kust ta ära lendas, jääb samuti kaitse alla, sest on potentsiaalne kotka elupaik.”

Olesk leiab, et looduskaitse peaks olema omaniku- ja omandipõhine. Seega parim kaitsja on maaomanik ise. Ka looduskaitsealade majandamislahendused peaksid tema hinnangul sündima koos omanikuga ning vajadusel tuleb piirangud mõistlikul määral hüvitada.

peeTer raidla

peatoimetaja

LIBAKANGELASED TOOMPEALT

U

sun, et nii mõnigi riigikogu liige tundis end nädal tagasi Toompealt laskudes jälle kangelasena. Öö otsa sai ju ikkagi istungit peetud!

Olen ennegi öelnud, et riigikogu liikmeks saades toimub seni normaalsena käitunud inimestega otsekui ümbersünd.

Rahvaasemike keelekasutus muutub silmakirjalikuks ja loosunglikult tühisõnaliseks, kaela langenud külluslikud kuluhüvitised teevad ahneks ning pelgalt mõne nädalaga ununeb, kuidas Eestis tegelikult elatakse ja millised mured rahvast painavad. Ehk siis senised kangelased muutuvad kiiresti libakangelasteks.

Libakangelaste üks väljundeid on ka ööistungid. Normaalne inimene suudab sündmusi ette näha ja aega planeerida.

Vaimust vaesed seda paraku teha ei suuda. Ükski mõistusest lähtuv inimene ei planeeri ühele päevale üritusi, mis puht füüsiliselt ühte päeva ära mahu. Toompea libakangelased toimivad risti vastupidi. Kuis muidu seletada asjaolu, et enne ülimalt keerulise haldusreformi seaduse eelnõu teist lugemist lülitada oma päevakavva punktid, mis samuti täit tähelepanu nõuavad. Kooseluseaduse kehtetuks tunnistamine, riikliku matusetoetuse seaduse muutmine, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmine ning Euroopa ühtsele kriisilahendusnõukogule laenu andmise otsustamine pole ju sugugi kerged küsimused.

Nii alustaski Riigikogu läinud teisipäeval haldusreformi seaduse eelnõu teist lugemist alles 20.53 ja tegi seda hommikul kella 09.48ni. Et siis 10.03 taas haldusreformiga tegelema hakata, kuni 13.55 laiali minna. Ikka kangelastena.

Kes näinud teleuudistest lühiülevaateid riigikogus vastuvõetud olulisematest seadustest, see on ikka ja jälle imestanud, miks meie esinduskogu saal nõnda tühi on. Ja valdavalt tühi (kümnete vaheaegade ajal täiesti tühi) oli see ka ööistungi ajal (muudatusettepanekute poolt või vastu hääletas keskmiselt 35–45 inimest, ehk siis alla poolte riigikogulastest). Ärgem unustagem, et tegu on seaduseelnõuga, mis heakskiitmise korral muudab kogu Eesti senist halduskorraldust. Pole vist mõtet küsida, millega ülejäänud enam kui 50 protsenti riigikogulastest sel ajal tegeles. Kindlasti mitte oma ametiülesannete täitmisega. Ja paljud neist libakangelastest on kavandatavasse reformi üldse tõsiselt süvenenud?

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee, telefon 739 0390 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || PuiT || maa elu

19. mai 2016

Rododendronite istikutel avastati ohtlik taimekahjustaja.

Foto: KÜlliKe RooVäli / PostiMees

KAUPLUSEST AVASTATI OHTLIK TAIMEKAHJUSTAJA

O

htlik taimekahjustaja tamme-äkksurm avastati ASi Bauhof Group Tartu kaupluses müüdud rododendronite istikutel, saastunud taimed pärinevad Hollandist. Taimedel on küljes tootjanumbriga etikett-taimepass registreerimisnumbriga NL 22730. Nende turustamine on peatatud ja taimed on suunatud hävitamisele.

Põllumajandusamet (PMA) palub kõigil, kes on käesoleval kevadel Bauhofi Tartu kauplusest ostnud Hollandi päritolu rododendroneid sortidest „Pink”, „Red”, „Dreambed”, „Polachnacht” ja „Scintillatia” ning märkavad taimedel haigustunnuseid, võtta ühendust PMA maakondlike keskuste taimetervise peaspetsialistidega, kontaktid kodulehel www.pma.agri.ee, või PMA paljundusmaterjali bürooga taimetervis@pma. agri.ee, tel 671 2626.

Bauhof kompenseerib kõi-

kidele ostjatele antud sortide maksumuse kuni mai lõpuni. Kompensatsiooni saamiseks palutakse klientidel kaasa võtta ostu tõendav tšekk ja ostetud taim ning pöörduda Tartu kaupluse infokassasse.

Tamme-äkksurmale iseloomulikud haigustunnused on taimede võrsete närbumine, lehelaiksus, keerdunud lehed või pruunistunud õienupud. Haigusest nõrgestatud taimed on vastuvõtlikud ka teistele nakkustele ja putukkahjuritele, millele järgneb taimede hukkumine. Lisateavet ohtliku taimekahjustaja tamme-äkksurma kohta on võimalik leida Põllumajandusameti veebilehelt taimetervise valdkonna alt.

Kuna haigustunnused ei pruugi avalduda kohe, on soovitatav hoida taimi 2–3 nädalat enne püsivale kasvukohale istutamist eemal teistest taimedest ja jälgida kogu kasvuperioodi vältel. (ME)

Puuvisiooni meistrid Liivar Põldkivi (vasakul) ja Mihkel Kajanus ehitasid prooviplatsid Mihkli aeda valmis ühe päevaga.

Puuvisioon

teeb pakkudest aiarajatisi ning puidust disainmööblit

6 MILJONIT EUROT ÜHISTULISE KALATÖÖTLEMISTEHASE RAJAMISEKS

M

aaeluminister allkirjastas määruse, mille alusel toetatakse Eestisse ühistulise kalatöötlemistehase rajamist kuni 6 miljoni euroga. Uus tööstus peaks hakkama töötlema inimtoiduks mittesobivat kala ümber kalajahuks, -õliks või muuks kalatoormest valmistatud tooteks. „Ühistulise kalakomponentide tehase rajamine aitab vähendada kalandussektori tururiske ning kasutada ära ka inimtoiduks mittesobivat tooret. Räime ja kilu traalpüügil jääb kaluritele kätte palju väikesemõõdulist kala, mida inimtoiduks turustada ei saa,” ütles maaeluminister Urmas Kruuse. „Sellise tehase rajamine aitab meie kalandussektoril siseneda ka uutesse tootesegmentidesse ning vähendada

sellega turukõikumiste mõjusid.”

Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi 2014–2020 meetme „Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemise ühisinvesteeringute toetus” rakendamise aluseks on Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus 2015. aastal teinud uuringu „Võimalikud lahendused väheväärtusliku kalatoorme väärindamiseks Eestis”, mille raames kaardistati Eestis ja Eesti lähistel paiknev potentsiaalne toorainebaas ning töötlemisvõimalused rajatavale kalatöötlemisettevõttele.

Meetme taotlusvoor avatakse tänavu juunis ja selle raames saab toetust taotleda Eesti kilu- ja räimesektori tootjaorganisatsioonide liit. Investeeringu nõutav omafinantseering on 25 protsenti. (ME)

MILJON EUROT MAADE OSTUKS

V

alitsus eraldas Maa-ametile reservist 1 miljon eurot looduskaitseliste piirangutega maade riigile ostuks. Selle eest saab eeldatavalt osta 30 kaitsealust kinnistut kogupindalaga üle 230 hektari.

Looduskaitseliste piirangutega maa ostab riik vastavalt looduskaitseseadusele juhul, kui omaniku jaoks on maa kasutamine looduskaitse tõttu oluliselt piira-

tud. Riik ostab kinnisasja vastavalt selle turuväärtusele. Kinnisasja riigipoolne ost otsustatakse omanike esitatud avalduste laekumise järjekorra alusel.

Seisuga 1.05.2016 on omandamise järjekorras 184 avaldust kaitsealuse maa riigile omandamiseks kogumaksumusega ligi 15,3 miljonit eurot. Järjekorra alguses olevad kinnistud on menetluses juba 2007. aastast. (ME)

Foto: eili aRula

eili arUla

maaelu@ajaleht.ee

M

is saab, kui panna ühe laua taha kümme aastat Soomes maastikuehitusega tegelnud 35aastane mees ning metsanduskoolis maastikuehitust õppiv 18aastane noormees? Liivar Põldkivi ja Mihkel Kajanuse näitel selgus, et sisuliselt paari tunniga mõtlesid nad välja uue ettevõte nimega Puuvisioon ning vähem kui nädalaga ehitasid värske idee põhjal Mihkli aeda kaks näidisprojekti.

Puuvisiooni esimene toode kannab nime Pakuke ning see kujutab endast puupakkudest kõnniteid ja aiaplatse, mille Puuvisiooni meistrid tellimuse järgi valmis ehitavad. Maastikuehitusega tegelevad Liivar Põldkivi ja Mihkel Kajanus märgivad, et Eestis kasutatakse aia kujundamisel, platside ja teeradade tegemisel peamiselt ehitusmaterjalina kivi. Samas arvab Kajanus, et mõnes palkhoonetega talukompleksis mõjub kiviplats või jalgrada isegi võõrkehana.

LEHISELE TRUU Teisalt mõistavad mehed, et vastupidavuse koha pealt ei saa puit kivile vastu. „Me ei tahagi väita, et kivi on halb platsi- või teematerjal. Vastupidi, kivi ongi väga hea ja vastupidav. Tahame lihtsalt näidata, et on muidki lahendusi, kuidas aeda kujundada,” selgitab Liivar Põldkivi.

Et puidust teerada poleks

vaid ajutine aiasisustuselement, on mehed materjalidena välistanud sellised puuliigid, mis meie muutlikule ilmastikule vastu panna ei suuda. Praeguseks on nad jäänud truuks lehisele. „Muidugi tamm kestab sisuliselt igavesti, aga tamme kasutamine teeks meie toote liiga kalliks,” selgitab Mihkel Kajanus, kuid lisab, et soovi korral võivad nad ka tammest teeraja või platsi valmis teha, kui kliendi rahakott kannatab.

TEADUSTÖÖ PUIDU LAGUNEMISEST Ettevõtjad küsisid spetsialistidelt, kui kaua lehis pinnases vastu peab. Liivar Põldkivi pöördus Eesti Maaülikooli metsandusosakonda ning Mihkel Kajanus Luua kooli metsandusspetsialisti poole. Meeste imestuseks selgus, et andmeid mõne konkreetse puidu lagunemise kohta polegi kusagilt leida.

Luua kooli metsandusspetsialist julges enda vaatluste põhjal öelda, et ilma töötlemata kestab lehis tavalises pinnases umbes kakskümmend aastat. Kui puitu rõhu all immutada, siis kaks korda kauem.

Et siiski kindel olla, kuidas puitpakk eri tingimustes säilib, siis plaanib Mihkel Kajanus teha oma hoovi katseplatsid, kuhu paigutab mitme jämedusega pakud erinevatesse tingimustesse seisma. Nii saab ka klient enne teeraja või platsi tellimist näha, kuidas puit ajapikku pinnases muutub. „Neid tulemusi ei saa aastaga. Tuleb jälgida mitmeid aastaid,” lisab ta ning annab mõista, et sellest katsest võib välja kasvada isegi teaduslik uurimustöö.

Pakukese toomisel pritsivad mehed 15 sentimeetri pikkused pakud puidukaitsevahendiga üle ning kui klient soovib, lastakse need ka süvaimmutada. Siiski ei paigutata pakke tavalisse pinnasesse. Pinnas kaevatakse võimalikult sügavalt lahti, paigutatakse platsi põhja kangas, laotatakse peale peen killustik, siis liivapadi ja puupakud ning seejärel täidetakse vuugid killuga. Pinnase töötlevad ning pakud vajutavad kinni Puuvisiooni meistrid vibroplaadiga. Kui vaja, täidetakse vuugid liimliiva või mõne muu materjaliga. „Heledat värvi peen kild näeb hea välja ning aitab teel hästi säilida, sest vesi voolab killu vahelt läbi,” selgitab Liivar Põldkivi killustikuga vuugitäite eeliseid.

IDEEVARGUST EI PELGA Parajasti on Puuvisiooni-nimeline osaühing ning koduleht loomisjärgus. Oma tegevusest on alustavad ettevõtjad rahvast informeerinud Facebooki lehe kaudu. Juba on Puuvisioon sotsiaalmeedias käima lükanud fännimängu, mille auhind viis ruutmeetrit Pakukest. Lähiajal on meestel plaan teha teisaldatavad näidisplatsid ning minna neid suurematele laatadele tutvustama.

Seda Puuvisiooni meistrid ei karda, et laatadel käies ja oma toodet Facebookis reklaamides nende idee lihtsalt üle võetakse. „Mul on hea meel, kui keegi saab meie tööd vaada-

PALKSAUNA OLEKS IMELIK METALLIST VÕI PLASTIST RIIDENAGI RIPUTADA.

tes omale uusi ideid ning miks ei võiks keegi ise samas stiilis platsi valmis teha. Tänapäeval on ju tänavakivi vormid müügil ja igaüks saab ise kivid valada, kui tahab. Aga see kõik võtab palju-palju aega. Kes tahab ilusat korralikku aeda, kuid omal aega vähe, tellib ikka töö spetsialistidelt.” Liivar Põldkivi sõnutsi on Puuvisioonil lisaks materjalidele ja teadmistele olemas vastav tehnika. „Kivist maad ikka labidaga ei kaeva, selleks on vaja koppa, paigaldamiseks on jällegi tarvis vibroplaati. Ühe platsi ehitamiseks läheks kogu tehnika soetamine väga kulukaks,” märgib ta.

OSA TULUST HEATEGEVUSEKS Lisaks Pakukesele on meestel juba lähiajal plaanis Puuvisiooni sortimenti laiendada. Praegu on nad jõudnud järeldusele, et Eesti turul on puudus lihtsast, kuid pilkupüüdvast disainmööblist, mis sobiks talumajapidamisse. „Palksauna oleks imelik metallist või plastist riidenagi riputada. Tegime ühe näidisena peenikestest kasetüvedest nagiriiuli. Plaanis on veel sarnaseid mööblitükke tegema hakata, mis sobiksid just talumajapidamisse,” räägib Liivar Põldkivi.

Veel on mehed ühel nõul, et soovivad osa ettevõtte tulust anda heategevuseks. Nende arvates on iseenesestmõistetav, et kogu kasumit ei lükata oma tasku. „Meil on üks heategevuslik programm silmapiiril, mida mõlemad toetada soovime. Täpsemalt saab rääkida siis, kui lepingud sõlmitud, kuid heategevusse hakkame kindlasti panustama,” kinnitavad Puuvisiooni meistrid.

maa elu || meSilaSed || 5

19. mai 2016

Head homset J mesilaste päeva!

RIIGIKOGU MESILASTE TOETUSRÜHM aanuaris moodustati riigikogus mesilaste toetusrühm, kes on mures mesilaste arvukuse langemise pärast Euroopas, eriti just Eestis ja Põhja-Euroopas.

Toetusrühma esimees Peeter Ernits selgitab, et mesilaste elu on Eestis üha halvenemas: „On väga murettekitav, et veerand Eesti mesilindudest ei ela talve üle, samas kui Lätis on suremus palju väiksem. Eurodirektiivid nõuavad taastuvenergia osakaalu kasvu ja rapsipõldude pindala aina kasvab. Samal ajal mesilased surevad põldudel taimekaitsevahendite kasutamise tulemusel ja tolmeldajaid ei jätku, see puudutab ka näiteks kimalasi.”

TOOMas Šalda

maaelu@ajaleht.ee

M

ai on mesilaste ja mesinike tegemistes kõige töisem kuu. Tänu Sloveeniast tulnud initsiatiivile tähistatakse homme, 20. mail nüüd ka Eestis esimest korda üleilmset mesilaste päeva. Sloveenlaste üleskutsega mesilaste päeva tähistada on ühinenud Ungari, Austria, Küprose, Poola, Kreeka, Prantsusmaa, Suurbritannia ja paljude teiste riikide, sealhulgas Eestis aktiivsemad mesinikud.

Eesti Mesinike Liidu eestvedamisel lähevad neist mitmed homme mesilindude ja meega seonduvat tutvustama neisse lasteaedadesse ja lasteaiarühmadesse, mille nimi on kuidagi seotud mesilastega. Maa Eluga suhelnud Erki Naumanis jagab oma teadmisi Tallinna Vikerkaare lasteaia Mesimummi rühma lastega ja just Mesimumm on nimeks ka Pärnumaa Paikuse lasteaial, kuhu läheb Andres Lilleste.

Kui esimene mesilaste päeva tähistamine õnnestub, tahetakse tulevikus seda märksa mastaapsemalt teha. „Lihtsaks mesilaste päeva üleskutseks Maa Elu lugejale olgu, et kasvatage hästi palju õitsvaid lilli, nii on mesilaste toidulaud mitmekesisem,” ütleb Erki Naumanis.

IT­SPETSIALISTIST MESINIK Erki Naumanis teenib leiba ITspetsialistina, aga mesindus ja sellega seotud ühiskondlik tegevus võtab üha suurema osa tema ajast: peale Eesti Mesinike Liitu kuulumise juhib ta Tallinna Mesinike Seltsi, kus püüab koos mõttekaaslastega populariseerida kõike mesindusega seonduvat ning harida lapsi ja noori. „Tahame neile tutvustada mesilaste ja nende toodetu kasulikkust. Minu kogemus ütleb, et paljud lapsed usuvadki, et kogu toidukraam tuleb poest. Võtame homme kaasa ka vaatlustarud, mesiniku töövahendid ja teeme piltlikult selgeks, kuidas mesi loodusest purki jõuab.

Halba ei teeks seegi, kui mõnele lapsele juba praegu mesiniku amet meeldima hakkaks.”

Mesilaste pidamise varustuse on homseks valmis pannud ka Pärnumaal Jõõpre vallas asuva Teispere talu noorperemees, Pärnumaa Mesinduse Seltsi juhatuse esimees ja Eesti Mesinike Liidu liige Andres Lilleste. „Mesilane ei ole paha nõelav putukas, vaid asendamatu tolmeldaja, kelle tegevusest kasvab saagikus ning saame tarbida suurepärast toodet – mett.

Kindlasti tahame jõuda selleni, et laps oskaks kodus küsida just Eesti mett ning et saadaks aru: kui talunikult ostetud mee kilo on mõne euro võrra imporditust kallim, siis see on põhjendatud.

Pärnumaa Mesinduse Seltsi juhatuse esimees ja Eesti Mesinike Liidu liige Andres Lilleste kutsub Maa Elu Foto: tooMas Šalda lugejaid lilli kasvatama, et mesilaste toidulaud mitmekesisem oleks.

Meie mesinikud praegu erinevalt lähiriikidest toetust ei saa. Kallim hind tuleneb nii meie geograafilisest asukohast (lühike korjeaeg) kui ka tootmismahu väiksusest. Samas aga on meie mesi reeglina kontrollitava päritoluga ja tõepoolest mesi, mitte suhkrul põhinev ollus. Mesilaste hulk väheneb, sel talvel hukkus maailmas väidetavalt 44 protsenti mesilasperedest. Eesti ametlikke numbreid ma ei tea, aga kadu oli suur, oli mingi mürgistus või haigus. Mesilaste päevaga tahamegi juhtida tähelepanu sellele, et teatud mürkide kasutamine põldudel tapab paljud mesilased ära.”

MESINIKE ARV KAHANEB Üks, mis mõlemale mehele rõõmu teeb, on asjaolu, et mesindusse on tasapisi hakanud juurde tulema nooremaid mehi. „Üldiselt mesinike arv kahaneb. Peapõhjus on loomulik iive – tänane keskmine Eesti mesinik on vanuses 64+, aga uusi meiesuguseid tuleb ikka ka. Potentsiaalseid alustajaid hirmutab sageli mesilaste massiline hukkumine,” usub Lilleste.

PALJUD LAPSED USUVADKI, ET KOGU TOIDUKRAAM TULEB POEST. Naumanis täiendab lootusrikkalt: „Kui saame lasteaedadesse nii-öelda käpa sisse, tuleb vast noori juurde. Kui lapsed hakkavad kodus rääkima, et nii vahva, siis ehk nakatuvad mesilaste pidamise pisikusse ka vanemad.”

Ala tasuvuse kohta ütleb Naumanis, et kui see end ära ei tasuks, siis suurtootjaid po-

leks. „Meil on mesinikke, kes end mesilastega kenasti ära elatavad, omajagu. Hobina tegeledes maksad ikkagi peale. Ise võtan hoogu, et äratasuvuse nimel tööd hakata tegema, praegu naudin mesilaste pidamist rohkem vaimselt.”

Mesinduse juurde jõudis Naumanis suure kaarega: „Olin 2009. aastal masu ajal Uus-Meremaal, kus ringi liikudes puutusin mesilaste pidamisega kokku esimest korda. Eestisse naastes oli kinnisidee, et alustan ka ise. Tegin algust ühe taruga, praegu on mul neid kaksteist, aga sellises mahus on see ikkagi hobi. Mul on tarud nii Tallinnas garaaži katusel kui ka linnast väljas.

Tallinna Mesinike Seltsiga püüame aga vaadata ka nii-öelda tarust väljapoole ja tegeleda nendegi asjadega, mis pole seni mesindusorganisatsioonides tähelepanu pälvinud: apiteraapia, mesilasemade kasvatus, loodusfotograafia.

MESITARUD TALLINNA LINNAPILTI Tallinnas tahaksime tuua mesilasi rohkem linnapilti. Tallinn taotleb ju 2018. aastaks rohelise pealinna tiitlit ja meie leiame, et mesipuud oleksid linnapildis igati omal kohal: nõnda saaks linnarahvale näidata, kuidas mesinikud toimetavad. Selleks sobivad rahulikud mesilastõud on täiesti olemas. Tigedikke võiks muidugi samuti demonstreerida, aga seda siis inimestest kaugemal.

Oleme ka linnavalitsusele kirja saatnud, seni pole vastust saanud. Kui asja mõistlikult teha, oleks mesilaste pidamisel isegi linnades rohelisematel aladel perspektiivi. Viljapuudele ja -põõsastele oleks kaas-

nevast tolmeldamisest palju kasu, saagikus kasvaks märgatavalt. Mesinduse populariseerimise mõttes oleks suurepärane, et mesipuud ei oleks mitte ainult maapiirkonnas kõigi silma alt kaugel.”

Andres Lilleste rajas oma väikese kuue taruga mesila Teispere talu juurde selleks, et talu arvukad külastajad saaksid kõige muu kõrval näha, kuidas mesilasi peetakse. Talus on palju loomi ja linde, keda näiteks lasteaiarühmad meelsasti vaatamas käivad.

MESINIKUD ON KILLUSTATUD Peale põhitöö ja mesilaste pidamise on mõlemad mehed ühiskondlikult aktiivsed. Naumanis ütlebki, et tahaks aidata mesindussektori joone peale, siis saaks ka ise praegusest enam otseselt mesilaste pidamisele keskenduda.

M aa Elu küsis mesilaste toetusrühma vanimalt liikmelt Rein Rataselt, miks mesilaste toetusrühma tarvis on.

Riigikogu liikmed saavad koostöös teiste ametkondadega anda oma panuse, et Eesti ei läheneks hääletule kevadele ja ikaldunud sügisele. Üle 80 protsendi meie taimedest sõltuvad paljuski just putuktolmeldajatest. Kui võtame inimese toiduained, siis samuti umbes kolmveerand nendest on tolmeldajatega seotud. Töörühma loomise ajend oli mesinike pöördumine meie poole, sest nad on tõsises hädas taimekaitsevahendite mõjuga mesilastele. Rühma liikmed on esitanud arupärimisi maaeluministrile ja teemat päevakorras hoidnud. Just taimekaitsevahendite mõju on suur mure.

Nende mõju taimsetele toiduai-

Peale mesilasi hävitavate taimekaitsevahendite ning talvekadude teeb mõlemale mehele muret mesinike liigne killustatus. Tegutsevad Eesti Mesinike Liit, Eesti Kutseliste Mesinike Ühing, Eesti Meetootjate Ühendus, Eesti Tõuaretajate Selts, lisaks on pea igas maakonnas olemas piirkondlikud seltsid. Erki Naumanis veab peale kõige muu töögruppi, mis peaks oktoobriks välja töötama „Eesti mesinduse arengukava 2017–2021”. „Mesinike omavaheline suhtlemine võiks parem ja eesmärgistatum olla. Uue arengukava väljatöötamisega üritame koostööd parandada, selleks oleme oma töösse kaasanud võimalikult palju mesindusorganisatsioone,” selgitab Naumanis.

Lilleste lisab, et uue arengukava üks eesmärk on, et ka temasugused väike- ja hobimesi-

netele ja põhjaveele oli põhjalikult arutluse all ka keskkonnakomisjonis. Põhjavees on väga palju pestitsiidide jääke. Nende küsimuste juurde tuleme kindlasti sügisel tagasi. Üks asi, mis ilmselt teoks saab, on taimekaitsevahendite kasutamist reguleerivasse seadusesse ehk taimekaitseseadusse täpsustavate muudatuste sisseviimine. Küsimust tuleb vaadata pikemas perspektiivis ja mesinduse toetusrühm on üks sild tõsiste töötegijate ehk mesinike, keda muuseas võiks meil olla vähemalt kaks korda rohkem, ja seaduste vastuvõtjate vahel.

Hirmu- ja õudusjutud mesilaste massilisest väljasuremisest hoiavad mesindusest eemal paljusid, kes tegelikult tahaksid mesilasi pidada. Need jutud on sageli üle paisutatud, aga kasutatavad pestitsiidid, sealhulgas insektitsiidid ja defoliandid on kindlasti palju pahandust teinud. Nende pestitsiidide mõju on sageli pikaajaline. Nii et toetusrühma eesmärk on mesinikke aidata, aga ka hoida kogu loodust terviklikuna.

Kuidas te ise mesilastega seotud olete?

Minu kadunud metsavahist isa oli tubli mesilaste pidaja. Noorena aitasin teda palju. Praegu on peres lähim mesinik minu õemees. Ise ei ole veel jõudnud, aga loodan, et see aeg tuleb peagi. Pean seda vajalikuks iseendale, oma perele, loodusele.

nikud, kellel tarusid esialgu vähe, registreeriksid end PRIAs. See tagaks usaldusväärse statistika, millest omakorda sõltub, kui palju Eesti saab EList mesindusele toetusraha taotleda. „Kui ei suhtle PRIA, veterinaarameti ja maksuametiga, siis ongi kutseliste mesinike pahameel õigustatud.

Nõuetest tuleb kõigil kinni pidada. Ühised reeglid peaksid kehtima,” kommenteerib Lilleste.

Konjuktuuriinstituudi viimase mesindusuuringu kohaselt on meetoodang Eestis pärast 2008. aastat ühtlaselt kasvanud (2008 – 501 tonni, 2014 – 1155 tonni), impordi ja ekspordi bilanss oli 2014. aastal 683 000 euroga miinuses, 2013. aastal oli mesilasperedega majapidamisi Eestis 5469 ja 2012. aastal söödi 0,98 kg mett elaniku kohta.

Ostame mesilasvaha, vOimalus vahetada mesindusinventari vastu.

KAUPLUS Rakvere, Laada 17, T–R 10–17, L 10–15 E-POOD www.mesinduspood.ee, e-mail info@mesinduspood.ee, tel 5363 5082

6 || karuSloomakaSvaTuS || maa elu

19. mai 2016

VAJALIK TÖÖSTUSHARU. Maaülikooli teadlaste hiljutisest uuringust selgub, et Eesti karusloomakasvatajate osakaal põllumajandussektoris on teiste ettevõtjatega võrreldes äärmiselt väike. Maa Elu uuris, kuidas karusloomakasvatajatel läheb.

Karusloomakasvatused

tulevad toime ka raskemal ajal Heleri all

maaelu@ajaleht.ee

K

arusloomakasvatus Eestis sai alguse 1924. aastal, kui Harjumaal loodi esimene hõberebasefarm. Sellest ajast peale on Eesti karusloomakasvatus küll üha arenenud, kuid siiani on sellega tegelejaid pigem vähe. Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus on öelnud, et karusloomakasvatuse edendamine aitaks maapiirkonda töökohti luua ning majanduskasvuks vajalikku eksporti suurendada. Tema sõnul on Eesti karusloomakasvatajate töötasu keskmisest poolteist korda suurem. Samuti on Eestis selliseks ettevõtluseks sobiv kliima ning head tingimused. Teiselt poolt – riik karusloomakasvatajatele toetust ei maksa ning maaülikooli uuringus seisab lause: karusloomakasvatuse perspektiiv on järjest tugevneva loomakaitseorganisatsioonide surve tõttu kahtluse alla seatud.

Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse esimees Liia Taaler nendib, et karusloomakasvatajatel ei ole just kõige paremad ajad, kuid jagu on saadud hullemastki. „Näiteks 90ndate Venemaa majanduskriis, mis sisuliselt hävitas Eesti karusloomakasvatuse,” toob ta näite. Taaler ütleb, et tootjaid on Eestis tõesti vähe.

Põhjuseks arvab ta olevat selle, et kasvatajad ja investorid ootavad selget sõnumit riigilt, kuhu ja kuidas edasi minna. „Paljud buumiajal alustanud tšintšiljakasvatajad on tegevuse lõpetanud. Kõige esimesena lõpetavad kiiret rikastumist lootnud ettevõtjad.”

Paljud buumiajal alustanud tšintšiljakasvatajad on tegevuse lõpetanud.

Taaleri sõnul nõuab karusloomakasvatus hoolt ja pühendumust. Seepärast on praegu Eestis tegutsevad farmid eelkõige pereettevõtted. Suurettevõtet tuhandete tšintšiljadega oleks Taaleri hinnangul pea võimatu üleval pidada. Kas lähiajal kasvanduste arv suureneb või väheneb, on raske prognoosida. „Praegusel poliitiliselt ebakindlal ajal ei kipu keegi Eestis karusloomakasvatusse investeerima,” lisab ta.

SPETSIAALSED OKSJONIKESKUSED Samas tuleb Maaülikooli uuringust välja, et karusloomakasvatus on Eestis ääretult vajalik tööstusharu. Liha- ja ka-

latööstuse jäätmeid on Eestis rohkem, kui olemasolevad karusloomakasvatused neid ära tarbida suudavad. Karusloomakasvatusel on Eestis oma roll täita jäätmete ümbertöötlejana ja seega liha- ja kalatoodete lõpphinna kujundajana.

Oma toodangu müüvad Eesti karusloomakasvatajad maha Helsingi ja Taani oksjonitel. Seda eelkõige õiglase ja võimalikult hea hinna saamiseks. Karusnaha hinda mõjutab Taaleri sõnul mood, ilm, dollari kurss, nafta hind, maa ilmamajanduse käekäik ja riikide poliitika. Karusnaha müügiks on loodud spetsi-

aalsed oksjonikeskused, kuhu huvilised kohale sõidavad, et parimat kaupa soetada.

Liia Taaler räägib, et oksjonikeskused kontrollivad ja sertifitseerivad farme, kust neile nahku müügiks saadetakse, ning nõuetele vastavuse kinnituseks lubavad müüdavatel nahkadel kasutada oma kaubamärki – näiteks Saga Furs Hel-

OMA TOODANGU MÜÜVAD EESTI KARUSLOOMAKASVATAJAD MAHA HELSINGI JA TAANI OKSJONITEL.

singi oksjonikeskusel. Eestis sellist oksjonikeskust ei ole.

Siinne karusnahaäri käib niiöelda põlve otsas. Taaler ütleb, et nõudlus on üsna stabiilne ja selle rahuldavad kohalikud väiksemad köösneritöökojad, kes ostavad nahad kas otse siinsetest kasvandustest või hulgikaupmeeste kaudu. Üldiselt aga pärinevad siinsete kaupluste karusnahatooted siiski Türgist või Hiinast.

MAAILMATASEMEGA VÕRRELDAV Taaleri sõnul on Eesti karusloomakasvatajate tase välismaa ametivendadega täiesti võrreldav. „Juba esimese Eesti Vabariigi ajal tõid Eesti re-

Lp korteriühistud!

www.optitrans.ee MAIKUU PAKKUMINE €/tk TAURUS POINT 8 14,9R24

329.-

TAURUS POINT 70 360/70R24

299.-

TAURUS POINT 8 16,9R28

399.-

KLEBER FITKER 420/70R28

539.-

TAURUS POINT 70 480/70R38

729.-

KLEBER TRAKER 520/85R38 Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 31.05.2016 Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt.

Tel 515 3763, 5814 7377 e-post info@optitrans.ee

Foto: eesti KaRuslooMaKasVataJate aRetusÜHing

basekasvatajad rahvusvahelistelt näitustelt auhinnalisi kohti,” sõnab ta. Karusloomakasvatust saab õppida näiteks Järvamaa kutsehariduskeskuses.

Taaleri arvates on tegu aga elukestva õppega, sest karusloomakasvataja peab suutma turu nõudmisetele reageerida, et ettevõtlusest tulu teenida. „Kes vajalikke muutusi ellu viia ei suuda, peab leppima kahjumi ja pankrotiga,” hoiatab ta.

Siinse karusloomakasvatuse hea tase on veelgi hinnatavam, kuna riik neile ettevõtjatele toetust ei maksa. Taaler toob välja, et investeeringud pidamis- või keskkonnatingimuste parandamiseks, aretusloomade ostuks, aretustööks on tulnud kasvatajatel ise teha. „Iga investeering nõuab põhjalikku kaalumist ja summa on pigem tagasihoidlik, et vähendada riske,” kirjeldab ta.

Taaler märgib, et kui riik toetaks, oleks nii mõnedki hädavajalikud tööd varem tehtud saanud. Ainuüksi aretusloomade ostu toetamine aitaks märkimisväärselt edendada aretust ja konkurentsivõimet.

Taaler räägib, et naabritega võrreldes on Eestis karusloomakasvanduste rajamine päris keeruline, mis on üks väikese kasvanduste hulga põhjus. „Palju lihtsam on alustada rebaste või minkide kasvatamist naaberriikides, kus saab riigilt tuge kasvanduse loomiseks, aretusloomade ostuks, samuti on kasvanduse rajamise lubade taotlemine lihtsam, nõuded leebemad ja nii edasi,” kirjeldab ta. Just seetõttu on paljud eestlased selles vallas tööle asunud lahe taga. Taaler ütleb, et Soomes töötab praegu karusloomakasvandusega seotud valdkondades mõni tuhat eestlast. „Küllap töötaksid nad hea meelega kodumaal, kui siin oleks rohkem karuslooma kasvandusi.”

1159.-

Kas tänavu talvel olid teie toad külmad?

Kui jah, siis KÜSIGE MEILT KATELDE PAKKUMIST – ja tuleval talvel on teie majades mõnusalt soe

Pakume

TÄISAUTOMAATSET KATLASÜSTEEMI HEIZOMAT Mugav ja tõhus Saksa kvaliteet

Lisainfo tel +372 521 6455

maa elu || konSulenT || 7

19. mai 2016

ramm, mille käigus saavad toetatavat nõuannet anda ka kogemustega põllumehed ja maaettevõtjad.

Maaelu edendamiseks

on vaja rohkem konsulente

MESi juhatuse liikme Andres Vinni sõnul napib Eestis konsulente.

siGrid kOOrep Sakala

N

õuandeteenust on eri organisatsioonide kaudu pakutud juba kümneid aastaid, möödunud aasta suvest on nõuandeteenuse pakkuja Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES). Üle Eesti on põllumajanduskonsulente siin ja seal, kuid mõnes valdkonnas konsulente siiski napib. See ongi MESi juhatuse liikme Andres Vinni sõnul praegune probleem.

PÕLLUMEHE JAOKS MUGAVAM TOETUSSKEEM Muutus võrreldes varasema nõuandesüsteemi toetusskeemiga on see, et kui varem pidi põllumees nõuandeteenuse eest kohe tasuma ja seejärel ise Põllumajanduse Registrite ja Infor-

matsiooni Ametist (PRIA) nõuandetoetust taotlema ning toetuse menetlemine ja laekumine võttis aega neli kuud, siis nüüd maksab põllumees nõuandeteenuse eest vaid omaosaluse, mis olenevalt valdkonnast on kümme protsenti või 50 protsenti. „Omaosaluse peab põllumees ise maksma ja ülejäänud ajame meie PRIAga korda,” selgitab Andres Vinni. Leheküljelt www.pikk.ee või telefonilt 731 3650 leiab abivajaja infot konsulentide kohta. Samuti on igas maakonnas avatud kontaktpunkt, kus saab konsulentidelt otse nõu küsida. „Põllumehel rohkem muret ei olegi,” kinnitab Vinni. „Kõigepealt sõlmitakse konsulendi ja põllumehe leping ja toimub nõustamine, lõpus allkirjastavad mõlemad aruande. Seejärel esitatakse omaosaluse arve ja põllumees tasub selle. Kui kõik tingimused on täidetud, koondame kuu lõpus teenused kokku ja esitame PRIA-le nõuandetoetuse saamise taotluse. Nõuandetoetus ühe kliendi kohta on kuni

Foto: MaRKo saaRM / saKala

1500 eurot, kuid mitte rohkem kui 3000 eurot aastas.”

KONSULENTE NAPIB Kutsetunnistusega konsulente on Eestis praegu 160, kuid neist tegevaid pelgalt 50 ringis. „Tunnistus on paljudel vanast ajast alles, kuid nad ei pruugi enam töötada. Tegelikult on meil konsulentide puudus,” märgib Vinni. MESis töötab töölepinguga 23 ja käsunduslepinguga 28 konsulenti.

Käsunduslepinguga konsulendid teevad konsulenditööd osalise koormusega ning on hõivatud ka muudel aladel, seega oleneb teenuse pakkumise võimekus tipphooajal sellest, kui palju neil on aega abistada. „Oleme huvitatud uutest aktiivsetest ja haritud inimestest eriti siis, kui neil on oma maaettevõte, kus nad iga päev oma teadmisi praktiseerivad. Oma ettevõte ei takista sugugi konsulendiks saamist,” julgustab Vinni.

Põllumehed just seda hindavadki, et konsulent kui praktik tun-

neb asja. „Näiteks kui lihaveise kasvatuse konsulent kasvatab ise edukalt lihaveiseid, peetakse tema nõuannetest rohkem ja usutakse, et ta teab, kuidas päriselus asjad käivad,” kinnitab MESi juhatuse liige. Enamasti võtab põllumees sellise konsulendi, kes ei ole pelgalt teoreetik, kergemini omaks.

ENAMASTI VÕTAB PÕLLUMEES SELLISE KONSULENDI, KES EI OLE PELGALT TEOREETIK, KERGEMINI OMAKS. Tõsiasi on aga, et osas valdkondades lihtsalt pole häid ja pädevaid konsulente. Esiteks ei õpetata enam Eestis kõiki erialasid süvitsi, teiseks pole teadjad põllumehed lisaametist huvitatud, kuna oma ettevõte neelab kogu aja. Kui vaadata aktiivseid suuri maaharijaid, kes on oma ala professionaalid,

ega muidu nende saagid ja tulemused nii head poleks, siis nemad teisi ei õpeta. „Proovime konsulentide teadmiste tasemega jõuda oma ala spetsialistide kesktasemele,” ütleb Vinni ning tunnistab, et kui konsulendiks saaksid mõned oma eriala parimad praktikud, tõstaks see märgatavalt nõuandeteenuste taset. „Uutele konsulentidele pakume nii erialaseid kui ka nõustamiskoolitusi. Esimene grupp on nõustamiskoolituse juba läbinud ning saime juurde näiteks mesinduse konsulendi, selles valdkonnas meil varem konsulenti polnudki,” räägib Andres Vinni.

Et konsulendiks saada, peab olema sobiv haridus ja kolmeaastane töökogemus põllumajanduses. Lisaks tuleb läbida nõustamismetoodika koolitus ja teha eksam, et saada konsulendi kutsetunnistus. „Toetatavat nõuandeteenust tohib anda vaid kehtiva kutsetunnistusega isik,” toonitab Vinni.

Praktikute kaasamiseks käivitati sel aastal mentorprog-

TOETUSE EESMÄRK ON MAJANDUSTULEMUSI PARANDADA Toetatavat nõuannet saavad kasutada põllumehed ja maaettevõtjad, kellel on vähemalt 0,3 hektarit maatulundusmaad, mis on kas metsamaa või on PRIAs põllumajandustoetuste registris. „Just põllumaa, mitte elamumaa – maa, kus saab midagi toota,” täpsustab Andres Vinni. Nõustamisele on oodatud nii need, kellel on maa, kuid puudub kogemus, kui ka kogenud maaharijad ja loomakasvatajad. Näiteks võib kogenud loomakasvatajal olla puudu teadmisi, et teha väetamisplaani või valida heinamaa rajamiseks seemet. Või on kogenud maaharija hakanud loomi kasvatama ning vajab nõu tõugude valikul ja aretustööl.

Kuigi toetatavat nõuannet on maamajanduses antud juba kümneid aastaid, ei tea Vinni sõnul seni siiski paljud, et nõuandetoetus olemas on. „Kuna eelmise aasta suvest hakkasime MESis toetatavat nõuannet pakkuma ning tuli struktuur nullist üles ehitada, pole me veel jõudnud seda palju reklaamida,” tunnistab ta. Nõuandetoetus on mõeldud selleks, et aidata põllumehel ja maaettevõtjal oma tegevust paremini korraldada ja majandustulemusi parandada. „Kõik tootjagrupid ütlevad, et konsulentidest on terav puudus.

Kahjuks on finantsnõuanne toetatav vaid 50 protsendi ulatuses, kuid toetus võiks olla suurem. Näiteks kui põllumees vaatab, et oli hea aasta ja ostab suurema kombaini, kui oma maale tegelikult vaja oleks, või on võetud toetuse saamise järgses eufoorias suurema võimsusega kuivati ning loodetakse, et küll kümme naabrimeest tuleb ka siia vilja kuivatama. Aga tuleb üks kuiv aasta, vili viiakse otse põllult ära, kõik sõidavad su kuivatist mööda ja põllumehel jääb liising maksmata ...” arutleb Vinni. Sellistes küsimustes püütaksegi abistada. „Põllumehel on vaja täpsemat finantsnõu ja viimasel ajal proovime konsulente saata sinna, kus on küsitavaid finantsotsuseid tehtud ning on lühikese rahaga pikki asju ostetud.” „Kuigi konsulente on vähe, on nad oma tööga hästi toime tulnud. Praegu on meie konsulendid abiks ka e-PRIA kasutamise juhendamisel,” ütleb Andres Vinni lõpetuseks.

Taimede müügiplats Türi, Jaama 4 | Puukool Rehe talu, Retla küla, Türi vald

Tel 551 1499 | www.eliseaed.ee | info@eliseaed.ee

8 || koer || maa elu

19. mai 2016

Koeratalus ku

koerte krisTina Traks

maaelu@ajaleht.ee

Monica ja Margus Merima peavad oma elustiiliks koertega tegelemist. Koguni elukoht Alliku külla sai valitud selle järgi, et Foto: KRistina tRaKs seal oleks koos koertega mõnus elada.

allinna külje all Alliku külas asub talu, mida kõik külaelanikud ja kohalik postiljon teavad kui „koeratalu”. Talu pererahva Monica ja Margus Merima elu keerlebki täielikult koerte ümber – nad elavad koos kümne labradoriga, aeg-ajalt leiavad nende MTÜs Koeratalu varju hüljatud loomad ning mõlema töö on loomulikult seotud koertega.

Seltskond koeri võtab külalise väravas vastu kõrvulukustava haukumisega. Aga see pole sugugi kuri haukumine, vaid pigem rõõm, et keegi tuli. Karja eakaim ja soliidseim liige on 15aastane Muff, Monica ja Marguse esimene labrador. Temast algaski suur koeravaimustus ja põhjalik elustiilimuutus.

Viisteist aastat tagasi ei teadnud meedia valdkonnas tegutsenud Merimad labradoridest suurt midagi, kuigi koeraarmastus pärines mõlemal lapsepõlvest. Monica ja Margus tahtsid koera, kes koos nendega jalutaks ja kellega oleks tore koos elada. Alguses uuriti kuldseid retriivereid, kuid siis avastasid nad endale sobivama tõuna hoopis labradorid. „Selgus, et imeliselt tore tõug – loomult sõbralikud ja leplikud, koostöövalmid ja kergesti õpetatavad, ei haugu ilmaasjata, karvahooldus on lihtne. Nii tuligi meile Muff. Olime siis tüüpilised inimesed, kelle teadmised koerapidamisest olid suhteliselt tagasihoidlikud, ja Muff hävitas meie elamist ikka korralikult,” meenutab Monica. „Muffiga koos hakkasime avastama koerandusmaail-

ma ja koos õppima, huvi süvenes. Kuigi vahvaid koeratõuge ja võrratuid koeri on maailmas palju, siis labradorid olid meid juba ära nõidunud.”

Aasta hiljem toodi Muffile lisaks veel teinegi, pruuni karva labrador Soomest. Nende kennelinimeks sai Elvendor. Edasi on Monica ja Marguse koerapere aina kasvanud, igast pesakonnast on nad endale jätnud kutsika või paar.

Samas on neil koeri, kel pole kunagi järglasi olnud ja kes elavad lemmikloomaelu. Näitustel on enamik käinud, samuti tõuomasteks katseteks treenitud ja osaga jahilgi käidud – on ju labrador ikkagi linnujahi koer.

Koertega tegelemist peavad Monica ja Margus oma elustiiliks. Koguni elukoht Alliku külla sai valitud selle järgi, et seal oleks koos koertega mõnus elada. Veelgi enam – neljajalgsetega on arvestatud lausa majaehitusel: kuna Merimade koerad elavad nendega koos majas, siis on näiteks allkorruse põrand kiviplaatidest just seetõttu, et puitpõrandat oleks tülikas puhastada ja see poleks ka muidu piisavalt vastupidav. „Enamikule on arusaamatu, kuidas saab sellise koerakarjaga koos majas elada. Aga see on võimalik ja sugugi mitte ebamugav!

Tõsi, koristamist jagub ja muidugi tuleb koeri õpetada normaalselt ja viisakalt käituma.

Aga näed ju ise – kui tervitustseremoonia läbi, siis pole koeri justkui nähagi,” räägib Monica. Tõsi ta on – pärast esialgse elevuse lahtumist on koerad ennast meie ümber magama sättinud ja eri nurkadest kostab mõnusat norinat või niutsumist, kui keegi und näeb.

TÖÖ ON SAMUTI KOERTEGA SEOTUD Selgub, et suurema osa päevast magavadki koerad maha.

Süüa saavad nad kaks korda päevas. Kui ilm võimaldab,

maa elu || koer || 9

19. mai 2016

ulgeb elu

taktis toimetavad kõik õues. Iga päev kõigi koertega Merimad jalutamas ei käi, loomad saavad liikuda avarates aedades ja aiaga piiratud metsatukas. „Sisuliselt on meil keegi kogu aeg kodus ja eks jooksvalt saab siis koertega tegeleda. Ka koristamist jagub. Koerte treenimine on igapäevane osa elust, käib nagu muuseas,” räägib Monica. „Koerad omavahel ei tülitse, rivaalitsemist inimese tähelepanu nimel tuleb ikka ette.

Kutsikate peale urisetakse, kui nad mõnikord vanemaid koeri tüütavad ja noored kutsutakse kenasti korrale,” selgitab Margus. Monica lisab, et igat koera on ülioluline sotsialiseerida ehk õpetada teda viisakalt käituma paljudes olukordades. „Hästi käituva koeraga on tore koos elada. Eks meilgi juhtub, et keegi noorloom mõne seinanurga ära närib, kui me ise õigel ajal sekkuda ei märka, kuid mingit hullu kaost pole koerad küll tekitanud,” sõnab ta.

Suure osa tööasju saavad Margus ja Monica ära ajada kodust ja muidugi on nende põhitöö ikka koertega seotud: Monica hoolitseb lemmikloomakaupu müüva hulgifirma ja oma poe SNOB Cat&Dog eest ning Margus on Soome suurim lemmikloomakaupade tootja ja hulgimüüja PrimaPet Premiumi esindaja Baltimaades. „Pood tekkis omal ajal sellest, et meil oli enda koertele igasugu funktsionaalseid asju tarvis ja kuna Eestis oli valik väike, siis leidsime mujalt ja asusime importima. Nii sai alguse hulgimüügifirma. Uusi too-

teid testime ikka esmalt oma koerte peal, ja kui need toimivad, siis on neid rõõm teistelegi koerainimestele pakkuda,” räägib Monica.

PrimaPet Premium on Soome suurim lemmikloomatoidu valmistaja ja müüja. Ettevõttel on tootmine ka Eestis VäikeMaarja lähedal, kus Pandivere lihatööstus toodab ainukese firmana Eestis koeratoitu.

Wauhi kaubamärgi all valmistatav toit tehakse Eesti lihatööstuste jääkidest ilma säilitus­ ainete ja maitseparandajatena. Margus Merima oli varem tehase juht ja nüüd pärast omanikevahetust nõukogu liige.

Keeruliseks läheb aga siis, kui Margusel ja Monical on vaja kodunt mitmeks päevaks ära käia või tahaks puhkusele sõita. „Muidugi kaasneb koertega vastutus ja spontaansed väljasõidud ei tule kõne alla. Ainuke lahendus, et keegi kolib meie äraoleku ajaks siia koeri kantseldama. Oma kodu ja lemmikloomad saab aga jätta vaid usaldusväärse inimese hoolde, kes koertega toime tuleb,” ütleb Monica. „Samas, kui esialgsest pelgusest suure koerakarja ees üle saadakse, siis selgub, et polegi midagi hullu – kui kodukorda tead, on seda karja tegelikult lihtne hallata.”

KOERAD ON PIGEM KULUARTIKKEL Võiks arvata, et tõukoerakutsikate müük on kindlasti kopsakas sissetulekuallikas, kuid Margus ja Monica lükkavad

selle täielikult ümber. Nimelt on nende põhimõte lasta pesakonnal tulla ainult siis, kui nad on leidnud mõne huvitava isase, kellega kombinatsioonis võiks saada koera, keda nad tahaksid ka endale. Seega tuleb pesakondi pigem harva ja sugugi mitte igal aastal. Igast pesakonnast on nad üks-kaks kutsikat endale jätnud. „Kui leidsime sobiliku isase ja sünnivadki kutsikad, siis ka veel ei tea, kas neist saavad ainult lemmikloomad või ka aretuskoerad. Koerte aretus on kaalutud riskide võtmine ja kasvatajale pigem kulu- kui tuluallikas,” teab Monica.

Kõige suurem püsiv kuluallikas nii suure koerakarja pidamisel on muidugi toit, kuid alahinnata ei maksa ka kulutusi loomade tervisele.

Tihti küsitakse, kas tänapäeval on koerad haigemad kui varem. See võib nii tunduda, kuid mõtleme, et koerad elavad praegu kauem ning enamik haigusi ilmneb just vanemas eas.

KOERTE ARETUS ON KAALUTUD RISKIDE VÕTMINE JA KASVATAJALE PIGEM KULU- KUI TULUALLIKAS. „Iga koeraomanik peab arvestama: kui loomaga midagigi tõsist juhtub, siis kulutused võivad väga kiiresti kerida üle tuhande euro. Haigekassat koertel pole ja kindlustust pakutakse vaid teatud vanuseni.

Aga haigestuda võib koer üleöö. Meie üks ekstreemsem juhtum oli see, kuid täiesti terve koer kaotas poole tunni jooksul võime püsti seista. Diagnoosi põhimõtteliselt ei saanudki, kuid tundus olevat midagi insulditaolist. Koer vajus järsku kokku ja enam jalule ei tõusnudki. Sedasi elas ta meil veel üheksa-kümme kuud, valusid polnud, oli endist viisi elurõõmus ja heatujuline, osa funktsioone taastus eri teraapiate tulemusena, kuid enam käima ta ei hakanudki. Tassi-

sime teda õue ja tuppa. Selliste olukordade suhtes oleme kokku leppinud, et kui asjaosalisel silm enam ei sära ega elujõudu pole, siis laseme sõbral minna,” räägib Margus.

PABERITETA TÕUKOERA POLE OLEMAS Mida soovitada inimesele, kes tahaks võtta koera? Alustuseks võiks kaaluda, kas üldse on piisavalt aega ja tahtmist koeraga tegeleda. Kui jah, siis tee kindlaks, milline koer sobiks sinu elustiili ja aktiivsusega.

Tuleks mõelda ka sellele, et koer oleks pidamiseks jõukohane. Omanik peab jõudma teda kinni hoida, suutma treenida, leidma koeraga tegelemiseks aega. Samuti tuleb arvestada, et suurema koera pidamine on kulukam – nii toitmine kui ka veterinaarprotseduurid on kallimad.

Marguse meelest on kõige arusaamatum variant, kui otsitakse mõne tõu moodi koer ehk nn paberiteta tõukoer. „Sellist asja nagu tõutunnistuseta tõukoer pole olemas. Kui keegi väidab, et on tõukoer, aga pabereid ei viitsinud teha, siis tõenäoliselt on midagi korrast ära. Tõutunnistuse väljastamine on lihtne protseduur ja kui seda pole tehtud, siis on näiteks üks vanematest hoopis teist tõugu või segavereline,” räägib Margus. „Igal tõukoeral on tõutunnistus, see on tema põlvnemise info. Tõutunnistus on garantii, et koeral on selle tõu omadused. See ei puuduta ainult välimust, vaid ka iseloomu.”

Kui oled meelepärase tõu välja valinud, otsi kontakti selle tõu kasvatajatega ning leia keegi, kes on oma tõu tõeline entusiast. Temast on abi terve koera elu jooksul, ta vastab telefonile ega kao kuskile ära, sest on huvitatud, et tema kasvandikel läheks hästi. „Kui võtad esimese koera, siis on päris hea, kui selline tugi on olemas. Seda enam, et paljud kasvatajad on aastakümneid sama tõuga tegelenud ja tunnevad seda läbi-lõhki,” lisab Margus.

Viimastel aastatel on Eestis registreerimisnimekirja eesotsas Foto: Raul Kask kuldne retriiver.

EESTIS TEHAKSE MAAILMATASEMEL ARETUSTÖÖD Maris Siilmann

Eesti Kennelliidu juhatuse liige

E

estis elavate tõukoerte täpset arvu ei tea tõenäoliselt keegi. Viimase kümne aasta jooksul, mida võib pidada koerte statistiliselt keskmiseks elueaks, on EKLi tõuraamatusse kantud ligi 48 300 koera. Osa neist on Eestist välja müüdud ning kindlasti on ka Eestis elavaid välismaalt toodud tõukoeri, keda EKLi tõuraamatusse kantud ei ole.

Tõugudest on viimastel aastatel registreerimisarvult nimekirja eesotsas olnud kuldne retriiver, labradori retriiver, saksa lambakoer, chihuahua ning Tiibeti mastif.

Eesti Kennelliidu katusorganisatsiooni Rahvusvaheline Künoloogilise Föde-

ratsiooni (FCI) kennelnimede registrisse kantud üle 1500 Eestis tegutseva (või tegutsenud) kennelit. Kennelnimi on kasvataja bränd ning kutsika nii-öelda perekonnanimi. Kui rääkida suurtest koerakasvatustest (kümned koerad aedikutes ja boksides), siis selliseid on Eestis üksikuid.

Keskmine Eesti koerakasvataja peab paari-kolme koera, kes elavad perelemmikuna.

Meie koerakasvatajate aretustöö on paljude tõugude osas maailma tipus. Seda on tõestanud kümned maailma ja Euroopa võitja tiitlid, rääkimata tuhandetest eri riikide võitja- ja tšempionitiitlitest. Eesti kasvatajate kutsikad rändavad eri maailmajagudes tegutsevatesse tippkennelitesse ning seegi on selge märk aretustöö kvaliteedist ja rahvusvahelisest tunnustusest.

Järvamaa laulu- ja tantsupidu 2016

27. mail kell 10 Peotule süütamine Vargamäel TULE TEEKONNA PEATUSED: 10:40 A.H. Tammsaare mälestusmärk Albus, 11:00 Järva-Madise, Vabadussõja mälestussammas, 11:10 Andres Nuiamäe haud, 11:20 Albu mõis, 11:45 Aravete kultuurimaja, 12:15 Järva-Jaani keskväljak, 12:40 Roosna-Alliku rahvamaja, 13:05 Kareda vallamaja, 13:30 Koeru, Aruküla mõis, 14:10 Sargvere mõis, 14:35 Koigi mõis, 15.00 Imavere rahvamaja, 15:30 Kabala mõis, 16:05 Türi kesklinna park,16:30 Väätsa rahvamaja, 16:55 Paide, Lembitu park

28. mail kell 16.30 Ühesminemine peoplatsile, algus Lembitu pargist Paides kell 17 Laulu- ja tantsupeo kontsert vallimäel LOE KÕIKI MAAELU KAJASTAVAID UUDISEID KA VEEBIST!

MAAELU.EE

Piletid: üks pilet 3€ perepilet (2 last+2 täiskasvanut) 7€.

Piletid eelmüügis Paide Kultuurikeskuses, Piletimaailmas.

Eelmüük lõppeb 27.05 õhtul.

Tund enne peo algust müügil piletid kohapeal (sularahas).

10 || arvamuSPlaTS || maa elu

19. mai 2016

Haldusreformi kummitempel – kus on väljapääs? raik-HiiO Mikelsaar

R Eestis võib pesitseda 30 000 kuni 50 000 peoleo paari, sobivamates elupaikades kuni 10 paari ruutkilomeetril.

Foto: WiKiPedia

PEOLEO – KULDSE KUUEGA FLÖÖTIJA OLAV RENNO linnuteadja

K

ui puud on jõudnud juba sedavõrd lehte minna, et varesepesad ei paista enam silma, siis on käes ilmade suhtes hellemate lindude saabumisaeg. Nende hulka kuulub ka peoleo, kelle päralejõudmist kuulutavad valjud flöödihelid – isaslindude kutsehüüded. Neid järele aimates on võimalik laulikut üsna ligidale peibutada ja siis näha tema ainulaadset ere-kuldkollast kere- ja peasulestikku ning kontrastselt musti tiibu ja saba. Tegelik laul aga on vaiksem, aga üsna pikk kriiksuvate ja sädistavate helide jada, mis lõpeb ikka valju vilistusega füodjüo või füü-delio. Hoiatusvõi ärevushüüd on kräunuv tšrää-ä, mille tõttu peoleod ka vihmakassiks kutsutakse.

Pisut hiljem saabuvad emaslinnud ei paista lehestikus oma tuhmroheka pea ja selja ning triibulise alapoolega kuigivõrd silma. Suhteliselt tugev nokk on mõlemal sugupoolel punakas.

Peoleo haudelevila hõlmab peaaegu kogu Euroopa kuni Lõuna-Soomeni ja Lääne-Siberi lehtmetsavööndi Obi jõeni. Meeliselupaigad on hõredad lehtmetsad ja puisniidud, ent talle sobivad ka valgusküllased segametsad ja männikud, suuremad pargidki. Eestis võib pesitseda 30 000 kuni 50 000 paari, sobivamates elupaikades kuni 10 paari ruutkilomeetril. Toitu hangitakse põhiliselt puuokstelt. Menüüsse kuuluvad putukavastsed, sealhulgas karvased liblikaröövikud, keda söövad üsna vähesed linnud. Süüakse ka kilplutikaid, mitut liiki mardikaid, suuri kärbseid, kiletiivalisi ja ämblikke. Juulikuul hakatakse üha enam metsamarju noppima, mustikatest toomemarjadeni.

Pesa meisterdatakse kõrgele puuvõrasse, tüvest või-

malikult eemale kahe peene rõhtsa oksaharu vahele servipidi ämblikuheide ja linnu enda kleepuva sülje abil oksaraagude külge kinnitatuna, harva ka niinekiududest ja pikkadest rohulibledest punutud köidikute küljes rippuvana. See sügava tassi kujuline häll on tehtud kasetohuribadest ja -ebemetest, rohukõrtest ja habesamblikest ning vooderdatud taimevilla ja muu pehme ainesega. Pesaehituseks kulub paar nädalat.

Täiskurnas on neli-viis valge või kreemika tausta ja tumedate tähnidega muna, mille haudumisel isalind osaleb minimaalselt.

Kuni 16 päeva pärast on pesas pojad, kellele vanemad tassivad toitu ühiselt, kokku paarsada korda päevas.

Poegadele tuuakse muidugi pisemaid ja pehmemaid oleseid, alul isegi vaid lehetäisid. Paar päeva enne tuule tiibadesse saamist hakkavad noored oksi mööda turnima.

Ehkki peoleod on agarad oma territooriumilt liigikaaslasi eemal hoidma, ilmutatakse üksmeelt mõne saagiahne nugise, haraka või pasknääri peletamisel.

Sel puhul lendab appi mitugi ümbruses pesitsevat paari ja nende kriunumine-kräunumine kostab poole kilomeetri peale.

Pesakond jääb kokku augustini, mil üsna vargsi lahkutakse, ilmselt mitte üheskoos. Osa peoleosid asub rändele juba juuli lõpul, aga hilisemaid võib kohata veel septembriski. Aafrika troopikapuistutesse talvitama lennatakse otsejoones üle mäestike, Vahemere ja Sahara.

Vähemalt 8000kilomeetrine kodutee kaetakse järklendudega kuu-pooleteise jooksul, sealjuures mõnevõrra läänepoolsemalt kui sügisrändel.

Linnuvaatlejad on täheldanud, et mõnigi kuldkuub ei anna saabumise järel endast mitu päeva märku, enne kui hakkab „peoleotama” ja „Tiitu teole” kutsuma.

iigikokku 6. aprillil jõudnud haldusreformi (HR) seaduseelnõule tehti 20. aprillil üle 200 muudatusettepaneku. 3. mail toimunud arutelul ei arvestanud valitsuskoalitsiooni erakonnad ühtegi Vabaerakonna muudatusettepanekut ning Keskerakonna ja EKRE ettepanekutest kiideti heaks vaid ligikaudu kümme protsenti. Kuigi opositsioon avaldas paranduste arvestamata jätmise üle protesti, pole sellest sisuliste uuenduste mõttes erilist kahju, sest kogu tants käib ainult ühetasandilise kohaliku haldussüsteemi ümber. Muuta soovitakse vaid haldusjaotuste suurust – elanike arv peab olema vähemalt 5000 või veel parem, 11000. Valdu omavahel ja linnadega liidetakse mitte sisulise koostöö vajadust järgides, vaid piitsa ja prääniku meetodil, mistõttu tekivad heterogeensed konglomeraadid, mis Jaak Alliku väljendi kohaselt hakkavad meenutama juustu. Kui mõni

vald liituda ei soovi, siis ta ühinemispreemiat ei saa ja kokku viiakse ka haldusüksused, millel omavaheline piir puudub. Mitmed uued liitmoodustised hakkavad ületama seniste maakondade piire.

Haldusreformi seaduseelnõu muudatusettepanekute tegemine ainult ühe haldustasandi piires on üllatav. Teatavasti on sotsiaaldemokraadid juba aastakümneid taotlenud kahetasandilise kohaliku haldussüsteemi loomist, kuid HRi seaduseelnõusse surusid nad sisse vaid ebamäärase ja ebaperspektiivika nn osavalla statuudi, mis kindlasti kahe haldussüsteemi moodustumist ei taga. Vabaerakonna programmis on kirjas lubadus: „Loome kahetasandilise omavalitsuse, lisaks esmatasandi volikogudele on maakonnavalitsuste ja suuremate linnade tasand – volikogud ja nende poolt moodustatud valitsus”, kuid mainitud tasandite sisseseadmise asemel piirduti väheperspektiivse osavalla statuudi „korrastamisega”. Ka Keskerakond ja EKRE, kes veel hilju-

ti häälekalt protestisid valitsuskoalitsiooni HRi suuna vastu, taotlesid riigikogus oma muudatusettepanekutega enamasti vaid eelnõu kosmeetilist remonti. Veelgi suurema üllatuse valmistas HRi peasuunaja Reformierakond. Teatavasti on jõutud üsna üksmeelsele arvamusele, et praegustel riigi-maavalitsustel ei ole erilist rolli haldusjuhtimise edendamisel ja need tuleks kaotada. Veel 29. septembril 2015 võis Sulev Valneri vahendusel levitatud rahandusministeeriumi haldusreformi infokirjas leida valitsuse tööplaani täiendust: „ ...luua igasse maakonda ühendasutus, et üle anda maavalitsuste ülesanded ja tugevdada omavalitsuste koostööd.” Nüüdses seaduseelnõus aga pole sõnagi riigi-maavalitsuste kaotamisest ja nende ülesannete üleandmisest maakondlikele halduskeskustele ning ei Reformierakond ega ükski teine erakond sellist ettepanekut ei teinud.

Seega on riigikogu haldusreformimise valdkon-

nas muutunud valitsuse kummitempliks. Kuna on alust pidada ühetasandilise haldussüsteemi süvendamist eksiteeks, siis võib praeguse HRi seadusnõu muutmine seaduseks põhjustada meie riigis tõsise halduskatastroofi, seda näitab samasuguse reformi ebaõnnestumine Lätis. Seetõttu on hädavajalik riigikogus põhjalikult arutada HRi radikaalset alternatiivi, mis seisneb ühendmaakondade loomises rahvaküsitluse põhjal, esmatasandi haldusüksuste – valdade ja linnade – säilitamises ning riigi-maavalitsuste asendamises teise, maakondliku tasandi haldusüksusega, mida hakkaksid juhtima valla- ja linnakogude ning -valitsuste moodustatud maakonnakogud ja -valitsused. Seda HRi alternatiivi on põhjalikult kirjeldatud Maa Elus avaldatud artiklites „Haldusreform: valdade lõimimine, mitte liitmine” (31.12.2015) ja „Haldusreformi teisest otsast” (17.03.2016). Kõnesolevat alternatiivset arusaama on näidatud ka kolmes arvamusavalduses, mis on ametlikult lisatud HRi seaduse muudatusettepanekute juurde. Seega on vaja vaid head

tahtmist ja missioonitunnet, et arutada visiooni ja argumente, mis juhiksid HRi isamaa tuleviku suhtes õigele teele.

HRi suuna üle otsustamisel on tarvis arvestada ka nende asjatundjatega, kes ei ole praegust reformi teostava rahandusministeeriumi palgal, ega muus sõltuvuses reformijate peibutustest. Nii näiteks väitis TÜ regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagma järgmist: „Piirkondliku konkurentsivõime kasvatamiseks ja võimu detsentraliseerimiseks oleks ainuõige maakondlik omavalitsus. Seda pressib IRL. Mingil müstilisel põhjusel pelgavad nad aga teist haldustasandit.” (Maa Elu, 7.04.2016).

Eesti Saarte Kogu (ESK) juhataja Leo Filippov: „Eilsel „Foorumil” ei saanud ma HRi osas midagi targemaks. Huvitav, kõik osalejad olid teadlikud ja informeeritud HRi alternatiivsest ettepanekust, aga

teemat üles ei võetud! See üllatas. Tundub, et käib HRi alternatiivi massiivne summutamine.” (e-kiri 5.05.2016). „Sündiv, arenev, töötav ja puhkav inimene peab olema haldusküsimustes käsituse keskuses. Need teemad on esimese haldustasandi vastutusel ... Praegu on väga oluline „päästa” ajaloolised identiteedivallad, et säilitada (maa)rahvale iseotsustamise õigus ja demokraatliku juhtimise kogemus. Kui kaovad väikevallad, siis muuhulgas kaob ... rahvajuhtide kasvulava. Teist hal-

dustasandit, maakondlikku tervikut on vaja siis, kui on üldse olemas toimivad esmatasandid ... ühendmaakond on eelkõige majanduslik huvi ja vajadus (ühine majandusruum) ...” (ekirjad 6.05.2016). Tuntud ornitoloog Olav Renno: „Kahetasandiline haldusskeem tundub olevat möödapääsmatu, kuna on ju raske kõiki seitsetkümmet valla suurust soovunelmalist moodustist Tallinnast ohjata. Maakondade volikogude (taas)loomine oleks igati demokraatiat toetav...” (e-kiri 5.05.2016).

Riigikogu kiindumus ühetasandilisse haldussüsteemi on tõepoolest uskumatu, sest siililegi on selge, et esmatasandi kohaliku haldussüsteemi ja üldriikliku juhtimistasandi vahele on demokraatia ja paindliku juhtimise tagamiseks vaja veel vähemalt ühte (teist) kohaliku haldamise tasandit. Mõnes eri-

pärases piirkonnas oleks otstarbekas lisada veel üks (kolmas) kohalik haldustasand. Nii näiteks võiks Eesti lääneosas olla kolmetasandiline haldussüsteem: 1) vallad ja linnad, 2) Hiiu, Saare, Lääne ja Pärnu maakonnad ja 3) kõiki eelnimetatuid lõimiv (mitte mehaaniliselt kokkuliitev) Läänemere ühendmaakond. Põlva- ja Võrumaast võiks saada ühendmaakond (PõlvaVõrumaa), milles esmatasandi valdadest-linnadest moodustuksid teist tasandit esindavad Vana-Võrumaa ja Setomaa.

Lisan lõppu meie pöördumise riigikogu esimehe poole.

PÖÖRDUMINE Lugupeetud riigikogu esimees Eiki Nestor Pöördume Teie poole soovitusega arutada riigikogus haldusreformi seaduse eelnõu meiepoolset radikaalset muudatusettepanekut. Valdade ja linnade prääniku ja piitsa meetodil kokkupanemise asemel tuleks neid esmatasandi haldusjaotusi hoopis demokraatlikult lõimida ja koostööle suunata. Praegused riigi-maavalitsused oleks otstarbekas asendada teise tasandi halduskeskustega – maakon-

nakogude ja maakonnavalitsustega, mille moodustaksid vallaja linnakogud ning -valitsused.

Esimene samm oleks korraldada kõigis haldusüksustes rahvaküsitlus, selgitamaks tulevaste ühendmaakondade piirid, milles 2017. aasta kohalike valimiste alusel rajataks tõeliselt efektiivne kahetasandiline kohalik haldussüsteem. Riik hakkaks selles süsteemis maakondlikule halduskeskusele eraldama lisaressursse regionaalteenuste paremaks osutamiseks.

maa elu || vakTSiin || 11

19. mai 2016

Kassid-koerad tuleb marutaudi vastu vaktsineerida riina MarTinsOn

J

uba kolme aasta eest kuulutati Eesti ametlikult marutaudivabaks riigiks ja ehkki võib tunduda täiesti ülearusena nüüd oma koeri ja kasse selle haiguse vastu süstida, ei kao vaktsineerimisvajadus tegelikult veel pikkade aastate jooksul.

Mais on üle Eesti vallalehed ja poe kuulutustahvlid täis teateid, millal ja kus saab lasta oma kassi ja koera tasuta marutaudi vastu vaktsineerida.

Kui aastate eest on inimesed seda võimalust aktiivselt kasutanud, siis viimasel ajal üha loiumalt.

Näiteks aastatel 2011–2014 vaktsineeriti aastas 37 000 kuni 46 000 lemmiklooma, siis mullu jäi riikliku statistika kohaselt kassidele-koertele tehtud vaktsiinisüstide arv alla 32 000.

Veterinaar- ja toiduameti projektijuht Enel Niin nimetab seda äärmiselt riskantseks käitumiseks. Jah, Eestis leiti viimati haige metsloom viis aastat

tagasi, kuid seoses meie asukohaga ei muutu marutaud Eestis ilmselt kunagi minevikuprobleemiks.

Kui Läti on nüüdseks samuti end marutaudivabaks kuulutanud, siis idanaabri juures on haigus väga levinud ja riik ei suuda haigusele piiri panna. „Isegi Kesk-Euroopa riigid ei saa olla täiesti kindlad, et haigus taas riiki ei tule, meil pole see lootus üldse reaalne,” tõdeb Niin.

Nii ongi kasside ja koerte regulaarne marutaudivastane vaktsineerimine endiselt kohustuslik.

KOGEMATA KAASA Üks asi on haigestunud metsloomade üle piiri tulek, aga haigust võivad inimesed ise kogemata siia tuua. „Lemmikloomade mitteõiguspärase liikumisega on vägagi võimalik haigus tagasi tuua,” rõhutab Niin.

Ilmselt on lugejad ja nende naabridki väga arukad inimesed, aga näiteks naaberkülast

pärit pere võib reisilt koju sõites näha tee ääres imearmast üksikut kassipoega, kes siis kaasa võetakse. Kodus jõuab loomake mängida oma pere ja naabrilastega ning teda käivad nuuskimas ümbruskonna kassid-koerad, kuni ühel päeval imelikult käituma hakkav loomake viiakse arsti juurde ja selgub, et ta on marutaudis.

Oluline on teada, et loom võib üldjuhul kuni kümme, vahel isegi kuni neliteist päeva haigustekitajat süljega juba levitada, enne kui haigussümptomid ilmnevad.

Kirjeldatu pole sugugi pelgalt teoreetiline võimalus, sarnase probleemiga on oldud kimpus näiteks Prantsusmaal, mille kodanikud armastavad puhkamas käia marutaudiohtlikus Marokos, kus siis tänavakoeri ja -kasse nunnutatakse ja mõned kaastundlikud inimesed on suutnud sealt loomakese ka endale koju kaasa tuua.

Kujutage ette, mis juhtub, kui nakatunud loom satub populatsiooni, mis pole vaktsineeritud. Näiteid, et marutaudiva-

baks kuulutatud riiki on taas haigus jõudnud, võib Euroopast tuua mitmeid. „Looma vaktsineerimata jätmine on ääretult rumal otsus,” märgib Niin, kes on marutaudiohuga isiklikult väga lähedalt kokku puutunud. Tudengina ning hiljem loomaarstina töötamise ajal oli ta kaks korda otsekontaktis marutaudis loomaga. Mõlemal juhul sai ta haigusest teada hiljem ja ehkki läks kiiresti arsti juurde ja lasi kaitsesüstid teha, oli järgnev ooteaeg piinav. „Väga õudne tunne on pärast süstimist oodata teadmatuses, kas süst jõudis õigel ajal mõjuma hakata,” meenutas ta.

Teatavasti lõppeb see haigus alati surmaga. Marutaud on väga vana haigus, mida teati juba enne Kristust ja igal aastal sureb maailmas sellesse kinnitatud andmetel vähemalt 60 000, aga hinnanguliselt isegi kuni 150 000 inimest, enamus neist Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. „Erialakonverentsidel räägivad Aasia ja Aafrika regiooni-

ga seotud spetsialistid, et tegelik arv võib olla kaks-kolm korda suurem, kuna rahapuudusel ei jõuta arsti juurde ning diagnoosi ei pandagi,” selgitab Niin.

RIIK MAKSAB Eestis diagnoositi viimane marutaudijuhtum 2011. aasta jaanuaris, kui leiti nakatunud kährikkoer Põlvamaal Värska vallas mõne kilomeetri kaugusel Eesti-Vene maismaapiirist.

Viimane laiaulatuslik taudipuhang sai alguse 1968. aastal, mil haigus levis üle riigi ja ligi neljakümne aasta jooksul suri marutaudi sadu kodu- ja metsloomi aastas. Raskeim oli olukord 2003. aastal, kui laboratoorselt tuvastati marutaud surma põhjustajana 813 loomal.

Alates teisest maailmasõjast on marutõppe Eestis surnud 27 inimest, neist viimane 1986. aastal. Marutaudile väga iseloomulikult langes ohvriks laps – 11aastane tüdruk.

Kuna marutaudioht ei kao kuhugi, ei kao ka kohustus oma loomi kaitsta. Et loomade marutaudivaktsineerimine on kohustuslik, eraldab riik vaktsiini, millega volitatud loomaarstid kasse-koeri vaktsineerivadki.

Kes lasi oma kodukohas vaktsineerimispäeva mööda või pole sellest kuulnudki, siis tasub uurida Veterinaar- ja Toiduameti kodulehelt, kes on teie piirkonna volitatud veterinaar ja uurida temalt, kuidas saab looma vaktsineerida. See võimalus on nii maa- kui ka linnainimestel. Muidugi võib alati loomakliinikusse pöörduda.

2009. aasta keskpaigani pidi lemmikut vaktsineerima igal aastal, praegu võib vaktsineerimiste vahe olla kuni 24 kuud.

12 || viinamari || maa elu

19. mai 2016

Eesti viinamarjakasvatajate lood. Pole üllatus, et Eesti kliimas kasvab viinamari ja viinamarjakasvatajaid on aina

Kas kasvatada Ee Taavi Alas

oon lugejateni kolmest Eesti piirkonnast – Saaremaalt, Tartumaalt ja Võrumaalt pärit viinamarjakasvataja lood ja kogemused.

Kas viinamarjast võiks saada Eesti põllumajanduse edulugu?

ILMATAAT TOETAB SAARLASTE VIINAMARJA­ KASVATUST „Saaremaa kliima soosib viinamarjakasvatust,” tunnistab Pöide vallas asuva viinamarjaistanduse omanik Kertu SillaKuut (www.viinamari.ee), kes usub, et meie viinamarjadele ja -veinile leidub turgu. Ka nende pere veinikatsetusi on kiidetud küllaga!

Perekond Kuut alustas Saaremaal viinamarjakasvatust aastaid tagasi – üks põhjus oli see, et Kertu abikaasa Uku Kuut soovis naasta oma juurte juurde Saaremaale, mis oli alati tema südames ja kus ta oli veetnud kõik lapsepõlvesuved. „Tänaseks on juba üksteist aastat möödunud sellest, kui siin Saaremaal esimesed viinapuud istutasime. Tookord olime Eestis esimesed, kes tuhande viinamarjataimega põllu rajasid. See tekitas inimestes nii imestust kui ka naerupahvakaid,” meenutab Kertu SillaKuut viinamarjakasvatuse algust. Kui viinamarjakasvatusega tehti algust koduaias, siis teadlikumad valikud tulid pärast osalemist rahvusvahelisel põhjamaade viinamarjakasvatajate konverentsil „VitiNord”.

Tähtis on kogemusi vahetada ja hoida tihedat kontakti teiste põhjalaiuskraadide – Ameerika, Kanada ja Skandinaavia viinamarjakasvatajate ja veinivalmistajatega. „Hiljem oleme kontakti hoidnud maaülikooli ja teiste eesti kasvatajatega,” lisab Kertu Silla-Kuut.

VIINAMARJAKASVATUS POLE SAAREL VÕÕRAS Viinamarjatalu rajamine ja kohaliku veini tootmine oli ennekõike abikaasa plaan, mida asuti ühiselt teostama. „Esimesed viinamarjakasvatuskogemused sai abikaasa koduaias katsetades.” Saarel pole Kertu Silla-Kuudi sõnul viinamarjaistanduse rajamise mõte kedagi imestama pannud, sest saare kliima, mis tähendab pehmet talve ja pikka sooja sügist, sobib ideaalselt viinamarjade kasvatamiseks. „Viinamarju on siin kasvatatud juba vähemalt sada aastat. On kaks vana sorti: „Alfa” ja Läänemere põhjakallaste ääres on enam levinud sort „Beta”. Sellest nn kohaliku „Alfa” marjadest tegi abikaasa ühe väga hea aastakäigu. Kõik katsetused on saanud sommeljeedelt kiidusõnu,” räägib Kertu SillaKuut. Nüüd, kus tema abikaasa vajab tervise tõttu ise rohkem tähelepanu kui viinamar-

jataimed põllul, jagab perekond Kuut kogemusi ja julgustab algajaid.

Eestimaise veini turustamine ei peaks Kertu Silla-Kuudi sõnul olema keeruline, sest see on käsitöötoode, Eesti toode, valmistatud ökoloogiliselt puhtast toorainest, käsitööna valminud väikepartiid jne. „Igal piirkonnal ja talul on oma lugu.

Sellel on oma tarbijaskond,” rõhutab ta. Väiketootjale on paras peavalu alkoholi tootmist reguleerivad õigusaktid, mis nõuavad käitlemistingimuste täitmiseks investeeringuid, samuti võtab liiga palju aega keeruline aruandlus. „Siin võtan mütsi maha kõikide viinamarjatootjate ja kohalike veinitootjate ees, kes on selle ette võtnud, seadustest-aruandlusest läbi murdnud ja oma kodutalus veini toodavad,” kiidab ta Eesti inimesi.

Kuigi viinamarjade avamaal kasvatamine meie laiuskraadil ei tohiks enam kedagi üllatada, on Kertu Silla-Kuudi sõnul vaja kindlasti teada: kuuekümnendal laiuskraadil ei kasvatata klassikalise Vitis vinifera (harilik ehk Euroopa viinapuu) viinamarjasorte, mida vanades Euroopa veinimaades on kasvatatud aastatuhandeid. „Põhjamaised viinamarjasordid on hoopis hübriidsordid-ristandid Kaug-Ida ja Ameerika viinamarja looduslike liikidega, näiteks Amuuri (Vitis amurensis) ja kallas-viinapuuga (Vitis riparia) jne. Sellistes hübriidsortides on saanud viinamarjad endale lisaks talvekindlusele ka lühema kasvuperioodi, mis tähendab, et taimed alustavad elutegevust mais, kui põhjamaine loodus tärkab. Õitsemine jääb mai lõppu või juuni algusesse, saak valmib sorditi ja piirkonniti isegi alates augusti keskpaigast,” selgitab ta. „Küpsenud saaki, kõigi veinivalmistamiseks vajalike suhkrute ja vajalike omadustega, saab koristada septembris ja oktoobri esimestel päevadel. See kõik toimub avamaal.

Kindlasti on hoopis turvalisem kasvatada viinamarjataimi sooja, tuulevarju pakkuva majaseina ääres või kasvuhoones. Väga huvitav avamaakasvatuse metoodika on kasutusele võetud maaülikoolis professor Kadri Karpi eestvedamisel.

Tasub mainida, et maaülikoolis tehakse ka arvestatava tasemega veini.”

EESTI VIINAMARJAL ON PALJU EELISEID Kertu Silla-Kuut rõhutab, et Eestimaa viinamarjadel on mitmeid meie tervisele väga-väga olulisi eeliseid Lõuna-Euroopa viinamarjade ees. „Esiteks on puhas toode, mille kasvatamisel meie kliimaoludes ei ole kahjureid. Teatavasti kasutatakse taimehaiguste ennetamiseks ja kahjurite tõrjeks pestitsiide. Lõuna-Euroopa viinamarjadel on aga äratuntavad pestitsiidide jäägid marjakoortel.

Edasi tulevad maitseoma-

Meelis Värniku sõnul nõuab viinapuude hooldamine suvel palju hoolt ja töötunde.

dused ja värskus. Lähitoit ja lühem transport tarbijani. Seni küll turustatakse lauamarju siiski vaid laatadel,” loetleb Kertu Silla-Kuut.

Tema sõnul on ka hübriidsortide hulgas lauaviinamarjade sorte, millel on ahvatlev välimus ja meeldivad maitsed.

PRANTSUSMAAL ABILISI KÜLLAGA, EESTIS NAPIB Itaalias, Prantsusmaal jm, kus viinamarjakasvatus on pikkade traditsioonidega, ei ole saagikoristusajal tööjõu leidmine kuigi raske. Välja on kujunenud kindel tutvus- või sõpruskond, kes igal aastal saagikoristusajaks appi tuleb ning võtab sellest ajast maksimumi. Pärast rasket päevatööd nauditakse õhtusel ajal pidusid, räägitakse juttu, süüakse head-paremat. Vahel on isegi vastupidi – tahtjaid on palju rohkem, kui vastu võetakse

VÄIKETOOTJALE ON PARAS PEAVALU ALKOHOLI TOOTMIST REGULEERIVAD ÕIGUSAKTID.

ning päris võõrad, kes pole seda tööd kunagi teinud, ei pääsegi löögile. Tööletahtja peab saama jala kuhugi ukse vahele, võitma kellegi heakskiidu või saama soovituse, enne kui huvilist tihatakse tööle lubada.

Küsimusele, kas Eestis on raske leida viinamarjakasvatajatel abitööjõudu, vastab Kertu Silla-Kuut, et see on tõsine mure. „Demograafiline olukord, väljaränne, mida kirjeldas juba A. H. Tammsaare, on maakohtadest viinud palju häid töökäsi. See puudutab maapiirkonnas kõiki ettevõtteid. Meie perekond praeguse elukorralduse juures veini ei tooda, aga loodame väga, et meie põllumajandust – kohaliku tootja toodangut ja Eestimaa põllumeest hakatakse enam hindama. Ajal, kui suurtootmised on raskustes ja maad napib ning selle väärtus suureneb, on väikeettevõtlus, sh viinamarjakasvatus üks alternatiiv, mis võimaldab ka väikest mahtu ja teistsugust maaharimisviisi. Kindlasti peab riik selliseid ettevõtmisi toetama,” paneb Kertu Silla-Kuut võimulolijatele südamele.

Tähtis on seegi, et eestimai-

Foto: Meelis Värnik

ses veinis on Eestimaa maitsed. „Nautige neid veine avatud meeltega, otsimata sealt sarnast vana Lääne-Euroopaga. Eestis kasvab vanu viinamarjasorte ja teisi marjakultuure, mis on meie kliimas ammu kohanenud. Nendes on peidus kohalikud maitsed, mis küpsevad põhjamaise heitliku kliimaga suve lühikestes valgetes öödes. Kõigile, kes viinamarjakasvatuse üle mõtteid mõlgutavad, soovin katsetamisjulgust ja ausust luua kohalikku, eestimaist maitset.”

MADE IN VÕRUMAA Võrumaa Sõmerpalu vallas tegutseval põllumehel Meelis Värnikul tekkis huvi viinamarjakasvatuse vastu üle kümme aasta tagasi, kui ta istutas paar viinapuud. Nüüd võib tema kasvatatud saaki leida Eesti suuremate kaupluste lettidelt.

Kui Meelis avastas, et tema oma viinamarjade maitse oli täiesti teine võrreldes poe importmarjadega, tekkiski mõte seda suurepärast maitseelamust teistelegi pakkuda. „Hakkasin tegema eeltööd, et kuidas ja mida pean tegema, et saaksin viinapuid suuremal

maa elu || viinamari || 13

19. mai 2016

enam. Üllatus on paljudele aga see, et Eesti viinamari teeb mitmes mõttes Lõuna-Euroopa marjadele silmad ette.

stis viinamarju?

KOMMENTAAR

EESTIL ON VÕIMALUS VIINAMARJAKASVATUST ISE REGULEERIDA Kadri Karp Eesti Maaülikooli professor

Viinamarjasort „Guna” Foto: MaRt oRaV

pinnal kasvatada. Planeerimine ja uurimine kestis mitu aastat. Kui plaan oli enam-vähem küps, rääkisin ideest naabritele – Väikemetsa talu pererahvale. Selgus, et neilgi oli sama mõte. Eestis oli sel ajal juba mitmeid kasvatajaid, aga keegi ei kasvatanud lauamarja. Tegeleti viinapuuistikute paljundamise ja müügiga. Lauamari tundus perspektiivitu tegevus,” räägib Meelis Värnik. Seepeale tekkiski naabritel idee, et hakkaks õige ise lauamarja kasvatama. Pärast arutelusid otsustati: teeme ära, ühendame jõud ja proovime lauamarja kasvatada. Kui nad rajasid istandused spetsiaalselt lauamarja kasvatamiseks, hakkasid ka teised kasvatajad lauamarju kasvatama.

PLUSSID JA MIINUSED Meelis Värnik rõhutab, et viinamarjakasvatamisel on nii hea kui ka halb pool. „Positiivne on see, et viinamarjakasvatus Eestis pole traditsiooniline tootmisviis. See on uus ja huvitav. Oleme kasvatanud suuremal pinnal alates 2009. aastast ja siiamaani käib õppimine. See ei olegi nii lihtne, kui algul paistab.”

Suur rõõm on aga maitseelamus, mida oma marjad sügisel vaevatasuks pakuvad, kusjuures eri sortidel on täiesti isesugune maitse. „Negatiivne on see, et väikesest istikust kandeealise viinapuu kasvatamine on pikk protsess. Ohtudeks on meie karm kliima, kus krõbe külm võib viinapuud kahjustada. Jahedal suvel ei taha saak korralikult valmida. Viinapuude hooldamine nõuab suvel palju hoolt ja töötunde. Kui võrreldagi viinamarjakasvatust maasikakasvatusega, siis viimane on hulga lihtsam tegevus,” jutustab Värnik.

Meelis Värniku viinamarjakasvatus on aga hästi toiminud. Saaki (lauamarja) turustavad nad mitmel pool. „Meie Võrumaa viinamarju (vt Facebook/ Võrumaa viinamarjad) võib leida hästi varustatud kauplustest Võrus, Tartus, Tallinnas, Pärnus.” Turustamine on aga keeruline protsess, sest sellel ajal, kui Eestis marjad valmivad, on mujal Euroopas samuti viinamarja kõrghooaeg ning siis on kaupluses välismaised marjad kõige soodsama hinnaga. „Kuna viinamarjakasvatus

pole Eesti kliimas just kõige lihtsam ja nõuab suuremat investeeringut juba kasvuhoone näol, siis see väljendub ka marjakilo hinnas. Mitte kuidagi ei suuda konkureerida importmarjade hinna ja marjade suurusega, küll aga suudame konkurentsi pakkuda marja maitses ja tervislikkuses. Kui Euroopas kasutatakse viinamarjakasvatuses palju keemilisi taimekaitsevahendeid, siis Eestis saab ilma nendeta veel hakkama,” selgitab ta.

Ka tööjõud ei ole esialgu takistus, kuna istandused on väikesed – seepärast saadakse üheskoos pereliikmetega hakkama. „Maal on üleüldse puudus pigem tööjõust kui töökohtadest. Marjakasvatuses/taimekasvatuses on nõrk koht ka sesoonsus: ühel hetkel on tööd palju ja talvekuudel väga vähe,” lisab Võrumaa tuntud viinamarjakasvataja.

TARTUMAA MEES ÜHENDAS MEELDIVA KASULIKUGA Tartumaa Kambja valla Koplimäe-Orava talu rajas viinapuude kollektsioonistanduse sajandivahetuse paiku ning seejärel

Kas Eestis on viinamarjakasvatamine mõttekas ettevõtmine ja kas eestlased võiksid viinamarju rohkem kasvatada kui praegu?

Viinapuud on meie koduaedades levinud. Kahjuks tihti ei teata, et meil on olemas veini- ja lauaviinamarja sordid. Eks süüa kõlbavad mõlemad, kuid veinisordid on väiksemad, suuremate ja rohkemate seemnetega.

Viimastel aastatel on üha rohkem rajatud ka tootmisistandikke ja valminud on kohalikud veinid. Sel aastal moodusta-

sid tootjad oma organisatsiooni ja edaspidi edendatakse viinamarjakasvatust ja veinitootmist üheskoos.

ühendati meeldiv kasulikuga.

Mida nad ette võtsid?

Koplimäe-Orava talu peremees Mart Orav (vt https://koplimaeoravatalu.wordpress.com/) meenutab, et viinamarjade kasvatamist alustasid nad kasvuhoones vanade traditsiooniliste sortidega, kuid läks natuke aega ning peagi olid kõik maja ja kõrvalhoonete ääred avamaasorte täis istutatud.

Kui peamiselt on nad valinud häid lauamarju andvaid sorte, siis viimasel ajal on nad istutanud päris avamaale ka potentsiaalselt veiniks sobivaid sorte. „Kuna viinamarjaistikute järele on nõudlus, siis sai ühendatud meeldiv kasulikuga ja viimastel aastatel pakume istikuid müügiks. Positsioneerime end istikuturul istiku kõrge kvaliteedi (kaheliitrises plastpotis, hästi arenenud juurestikuga, originaalfoto ja sordikirjeldusega) ja suure sordivalikuga, masstoodang pole eesmärk,” räägib Mart Orav.

dumaist mürgivaba viinamarja kasvatada on Eesti suur eelis traditsiooniliste viinamarjamaade ees,” mainib ta veel kord. Lisaks oskab kohalik tootja rääkida juurde juttu sordi omadustest ja meie kliimasse sobivusest.

MUUDAB EESTLASTE ARVAMUST Millegipärast kohtab Mart Orav ikka laatadel inimesi, kes väidavad, et Eestis viinamarjad ei kasva, või kui kasvavad, siis väikesed ja hapud. „Sügiseti on mul laatadel kaasas oma marjad ja siis on seda väidet muidugi väga kerge ümber lükata,” naerab ta.

Ehkki Lõuna-Eestis on talv erinevalt Saaremaast pigem külmem kui soojem, siis õnneks pole talvine külm Koplimäe-Orava viinamarjakasvatuses seni pahandust teinud, sest külmakindlate hübriidsortide valik on lai. Mart Orav on tänulik, et ameeriklased ja naabrid lätlased on usinalt aretustööd teinud ning ka tavalisi külmaõrnu Euroopa viinapuu sorte saab edukalt okste ja lehtede all üle talve pidada. „Hea on see, et meil Eestis ei ole viinapuu ohtlikke kahjustajaid, kellega Lääne-Euroopa soojemates maades võideldakse, ja loodame, et neid ei tooda importtaimedega sisse. „Eelistage eestimaist!” kehtib väga ka viinamarjaistikute kohta,” rõhutab Mart Orav. „Võimalus ko-

Mis Eestis viinamarjakasvatamist takistab? Mis on eelised?

Takistusi polegi, on ainult mõned probleemid. Meie ühiskonnas on reguleerimata valdkondi. Nimelt on viinamarjakasvatus ja viinamarjadest veini tegemine nagu iga teine aiandustootmine ning seda ei ole õige võrdsustada alkoholi tootmisega. Selgitustöö

Mart Orav tunnistab, et viinamarjade kasvatamisel on kõige suurem oht Eesti kevadised hilised öökülmad, mis vahel tulevad veel juuniski. „Kui lehti pole veel väljas, siis ei tee külm midagi, aga kui on, siis võib värsked võrsed ära võtta küll. Õnneks on viinapuul varupungad, millest tärkavad uued võrdsed – saak jääb tollel aastal küll väiksemaks, aga päris ilma ei jää ja taim jääb ellu. Majaseina ääres on külmakahju väiksem.”

MILLISEID SORTE EESTI KASVATAJAD EELISTAVAD? Kui mõnel Maa Elu lugejal tekib huvi viinamarjakasvatuse vastu, siis mida kogenud kasvataja soovitab? „Tean ühte Eesti viinamarjakasvatajat, kes ütles, et ta põhimõtteliselt keeldub vastamast ajakirjaniku küsimusele, millised on viis kõige paremat sorti – siis inimesed ainult neid sorte ostavadki. Ei ole olemas ühte või isegi viit sellist sorti, mida igaüks igal pool kasvatama peaks ja teisi kohe mingil juhul mitte.”

Mart Orav märgib, et Eestis kasvatatakse kõige rohkem peamiselt Lätis (näiteks „Zilga”, „Guna”, „Supaga”) ja USAs (näiteks „Somerset Seedless”, „Summersweet”, „Swenson Red”) aretatud hübriidseid viinamarjasorte, puhaste Euroopa viinapuu sortide osakaal on väiksem, kuna need on külmaõrnemad ja vastuvõtlikumad seenhaigustele.

Tasub meeles pidada, et head omadused ei pruugi olla ühes taimes kõik koos. Ühel on üks asi hea, teisel teine. „Näiteks sort, mis annab suuri hõrkude marjadega tarju (see tuleb sõnast „tari”), näiteks „Aljošenkin”, võib olla külmaõrn, ja sort, millel on suured ja maitsvad marjad, (näiteks „Guna”), võivad olla suured seemned, mis mõnele

selles vallas on ka üks tootjaorganisatsiooni eesmärk. Eesti eeliseks on aga see, et meil ei kehti viinamarjakasvatuses ELi kvoodid ja meie väikse aiandustootmise juures neid ka ei kehtestata. Seega on meil võimalus ise viinamarjakasvatust reguleerida.

Milliseid viinamarjasorte võiks Eestis kasvatada?

Meil on olemas sobilikud sordid lauamarjaks ja veiniks. Valiku laiendamiseks teeb EMÜ aianduse osakond koos tootjatega veel katseid.

ei meeldi. Või näiteks imemaitsvate roosade marjade ja hea külmakindlusega seemnetu sordi „Somerset Seedless” marjad on pisikesed nagu jõhvikad,” selgitab Mart Orav.

Teadmiseks ja vahemärkuseks – sõna „tari” on murdepäritolu sõna, mida kasutatakse viinapuu vilikonna kohta. Sõna „kobar”, mida kasutatakse, pole botaaniliselt päris õige. Kobarad on näiteks sõstral.

Inimeste maitse on Mart Orava sõnul samuti seinast seina: paljudele meeldib vähenõudlike hübriidsortide Ameerika-poolsest esivanemast põhja-viinapuust (Vitis labrusca) pärinev maasikat või karusmarja meenutav maitse, aga teised peavad õigeks viinamarjaks ainult puhta Euroopa viinapuu (Vitis vinifera) vilju ning on seetõttu nõus võtma õrnema taime ja tema eest rohkem hoolitsema. Ta usub siiski, et kes on kord eestimaiste viinamarjade maitsenüanssidega tutvunud, sellel transpordikindlaks aretatud puine poeviinamari „Red Globe” enam kurgust alla ei lähe – niimoodi just temaga oligi juhtunud. „Mõni importviinamari on päris hea, aga keskeltläbi on omad paremad.” Peale selle ka mürgivabad.

HÄÄDEMEESTE POLE TAMSALU Mart Orav paneb südamele, et veelgi tähtsam on jälgida kasvukoha ja sordi omavahelist sobivust. Eesti on selleks piisavalt suur maa, et siia jätkub eri kliimavöötmeid nii suveks kui ka talveks. „Sort, mis Häädemeeste kandis valmib lausa avamaal, ei pruugi Tamsalus hästi kilemajaski valmis saada. Sama hoone eri ilmakaartesse jäävate seinte ääres võib pilt olla vahel veelgi kirjum. Sellepärast soovitangi poest suvalise importistiku kaasarabamise asemel suhelda otse istikukasvatajaga, kes aitab konkreetsesse kohta kõige paremini sobivad sordid välja valida. Kui natukenegi viitsimist on kasvuhoonega mässata, siis mina soovitaksin mõned sordid ka sinna panna, nii saab värskete oma viinamarjade tarvitamise aega pikendada.”

14 || ilma- ja TaimeTark || maa elu

ilMaTark

JÜri kaMenik

19. mai 2016

Võilill, nõges ja naat –

tervislik umbrohi toidulaual

ilmatark

M

aikuus on metsad ja niidud täis tärkavaid taimi, mis pakuvad külluslikult vitamiine. Ka mitmed umbrohuks peetavad taimed, nagu naat, võilill ja nõges, on tegelikult väga kasulikud ja sobivad paljudesse toitudesse.

Noortest naadivõrsetest saab teha näiteks suppi. Selleks keeda riis või kruubid, lisa õlis praetud sibulad, küüslauk ja sellerijuur ning kõige lõpus hakitud naat. Võis või õlis hautatud naati lisatakse ka omletile. Samuti võib noortest naadilehtedest teha salatit koos jänesekapsaga, lisades kastmeks ja maitseks külmpressitud oliiviõli, suhkrut ja soola.

Kevadine naat sisaldab palju C-vitamiini, karotiini ja mineraalaineid. Sel on organismist vett ja soolasid väljutav toime ning naati kasutatakse reumaatiliste haiguste ja podagra korral. Kõhunäärme- ja sapipõiepõletiku korral ei tohiks naati tarvitada.

VÕILILL Võilille lehed on varakevadistele taimedele iseloomulikult vett väljutava toimega ja vitamiinirikkad. Lehti tuleks korjata ja tarvitada enne võilillede õitsemist. Talveks saab võilillelehti ka kuivatada 35–40 kraadi juures.

Mina teen võilille lehtedest salatit. Korjan lehti varjulisest kasvukohast – siis need pole nii kibedad. Peale teen magushapu kastme õlist, hapust mahlast või palsamiäädikast ja meest ning lisan riivitud parmesani või mõnd muud kõvemat juustu.

Siis, kui võililled hakkavad õitsema, saab teha õitest siirupit või võilillemett. Selleks korja värskelt õitsema hakanud õisi, vala üle keeva veega, nii et vesi oleks üle õite, lase seista üle öö ja kurna. Lisa sidrunhapet (või ebaküdoonia-, rabarberi- vm haput mahla) ning

Võilillelehti tuleks korjata ja tarvitada enne võilillede õitsemist.

RETSEPTID Naadi-munaroog Prae suur sibul koos peotäie hakitud naadiga, lisa viis lahtiklopitud muna ning kuumuta pannil, kuni muna hüübib. Seejärel hoia rooga kaane all veidi ja ongi kevadine lemmikroog valmis. Kaunista murulaugu või karulauguga.

Naadipirukas Naadist saab väga maitsva lahtise piruka. Selleks valmista põhjaks muretaigen, millele võib lisada riivitud porgandit, et oleks tervislikum. Täidiseks hakitud naat, 4–5 muna, rõõsk koor, juust ja väike paprika. Küpseta ahjus, kuni pirukas on kuldpruun. kuumuta keema. Lisa ka suhkur (liitri tõmmise kohta liiter suhkrut). Sidrunihappe asemel olen kasutanud ka hoopis mahesidruni viile – nii maitseb see samuti väga hästi. Mõnikord võib siirup jääda rohekat

KÕRVENÕGESE LEHED Kõrvenõgese lehed on nüüd suuremaks kasvanud, neid saab juba korjata kuivatamiseks.

Meie kuivatame kõrvenõgese lehed 40 kraadi juures krõpskuivaks ja hõõrume läbi sõela jahuks. Sõel võiks olla poolesentimeetriste avadega.

Pulbriks tehtud kõrvenõgest on talvel hea kasutada suppides, kotletitainas, toitudele lisatavas rohejahus, karaskis ja pannkoogiski. Iga sööja kohta tuleks panna supilusikatäis nõgesepulbrit.

Kõrvenõgest tuleks korjata metsaservalt ja raiesmikelt.

Kompostihunnikus ja lauda juures sisaldab kõrvenõges liiga palju lämmastikku ning pole enam tervisele kasulik (reageerib maohappega ja moodustub

ju Kal

kÜlvikalender

kits

Jäär

R

VI

Vili

23. E

04.30 22.07

Vili Vili, alates kl 08.34 juur

25. K

Juur

26. N

Juur, alates kl 17.27 õis

27. R

Õis alliKas: MäRKMiK-KalendeR „aasta aias 2016” KiRJastuselt VaRRaK

JU

VESI

ÕHK

S

24. T

TULI

K

00.14

MAA

V

22. P

ur Amb

Leht, alates kl 21.48 vili

U

Ne i

vi Lõ

Leht

LI

21. L

nitrit). Varakevadel võib koguda ja kuivatada ka kõrvenõgese juuri. Neid tuleks siis enne pesta ja tükeldada, et hiljem jahvatada.

Kõrvenõgest kasutatakse kehvveresuse, aneemia, väsimuse, põletike, liigesevaevuste ja reumaatiliste vaevuste, nahapõletike ning muude nahaprobleemide korral. Samuti tõstab võilill veresoonte toonust. Juuri kasutatakse eesnäärme suurenemise korral keedisena. Kui loputada lehetõmmisega juukseid, soodustab see juuksekasvu ja peatab juuste väljalangemist. Kõrvenõgese lehti on kasutatud ka lehmade piimaanni suurendamiseks ja kanade munemise soodustamiseks.

Ettevaatlik tuleks kõrvenõgese lehtede tarbimisega olla neeru- ja südamepuudulikkuse ning kõrgenenud verehüübimise korral.

i ts

MAI 2016 20. R

Foto: elMo Riig / saKala

värvi. Maitse ja värv sõltuvad ajast, mil võililled on korjatud.

Sõnn

V

arasemates lugudes on juttu olnud, et kevad on parim aeg halode nägemiseks, sest madalpilvisust on kõige vähem. Seekord tutvustan kiudkihtpilvi, sest kiudkihtpilvede tõttu tekivadki tihti halod.

Kiudkihtpilved (Cirrostratus) moodustavad tavaliselt valge, piimja või helehalli pilvekihi. Hommikul ja õhtul võib see olla kollane, oranž või kui päike valgustab kiudkihtpilvi alt, siis isegi intensiivselt punane. Kui päike paistab hommikul või õhtul pilvekihist läbi, võib see olla ka üsna tume.

Kiudkihtpilvedel on kaks põhilist vormi: tegu on kas selgelt kiulise ehitusega ( fibratus) või täiesti ühtlase, vahel isegi märkamatu pilvekihiga (nebulosus). Viimasel juhul näitavad pilvekihi olemasolu halonähted, mis on kiudkihtpilvedele väga iseloomulikud. Tüüpilised on väike, 22kraadine haloring ja ebapäikesed, kuid võivad tekkida ka märksa haruldasemad halovormid, nagu seniidikaar, rõhtring või 46kraadine ehk suur haloring.

Halod näitavad seda, et kiudkihtpilved koosnevad jääkristallidest, kus valgus murdub ja peegeldub. Mõnikord juhtub siiski, et kiudkihtpilvedega ei teki halosid. Selle põhjuseks on ilmselt optiliselt mittekvaliteetsed jääkristallid või nende kobarad ja tombud.

Kiudkihtpilvedest sajab harva, ja kui sajab, siis väga nõrka lund või vihma; mõnikord puistab pilv vaid üksikuid helbeid või vihmapiisku. Tegu on laussademetega: laussademete tugevus muutub ühtlaselt ja aeglaselt, sageli kestab selline sadu kaua. Laussademeid annavad tavaliselt kihilise ehitusega pilved, mis katavad väga suurt õhuala, nt kiudkiht-, kõrgkiht- ja kihtsajupilved. Vahel võib laussademeid tulla ka tohutute rünksajupilvede kogumite korral.

Tavaliselt tekivad kiudkihtpilved kiudpilvede tihenemise ja ühinemise tagajärjel.

See võib viidata järgnevusele: pilvede järgnevus kujutab endast pilveliikide vaheldumist, mis eelneb (harvemini järgneb) tsükloni või sooja frondi tulekule, kusjuures vaheldumise järjekord allub teatud reeglitele, sellest seaduspärasusest ükskord pikemalt. Järgnevus eelneb frontidele, on seotud tsükloniga ja toob endaga kaasa tavaliselt sajuse ilma. Seega on kiudkihtpilvedel prognostiline tähtsus olemas. Vahel võivad kiudkihtpilved taevasse ilmuda ka kiudpilvedeta, kuid sel juhul on need enamasti väga ühtlase välimusega ja esialgu tihti märkamatud. Vanarahvas tundis kiudkihtpilvi ka vingupilvede nimetuse all.

Põuaperiood lõppes kõikjal 16. mail. Ehkki tugevaid sademeid esines lõunatsükloni mõjul 14.–15. mail paljudes kohtades, jäi esialgu päris kuivaks Ida-Eesti, kus 15. mai seisuga oli olnud 17 kuiva päeva järjest, kuni lõpuks jõudis sadu sinnagi. Enne ilma sajule minekut saabus järsk jahenemine öökülmadega, aga prognoositud äikesepuhangut siiski ei tulnud: 16. mail oli Loode-Eestis kõigest üks välk (suuremad äikesed jäi Lätti ja Leetu, eriti aga Kaliningradi oblasti kanti).

Täituv lõunatsüklon pakkus kevadist jahedust ja hoovihmu veel mitu päeva. Nüüd, pärast tsükloni ilmakaardilt kadumist, on oodata lõunavoolu tugevnemist, mis tähendab ilma soojenemist: üleannetu termomeetri näit trügib taas 20 °C piirimaile. Näib, et uut põuaperioodi oodata siiski ei ole, sest aeg-ajalt tuleb ka vihma, suurem on tõenäosus päevasel ajal ja 22.–24. mai paiku.

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

ISTUTUSAEG

KIUDKIHTPILVED JA HALOD

kaTrin lUke

K V

maa elu || kodu ja aed || 15

19. mai 2016

Palm­kapsas sobib nii lillepeenrasse kui ka köögiviljaaeda.

Madala kasvuga lehtkapsasorte on kergem talveks kuuseokstega katta.

Fotod: erakogu

Hilissügisele mõeldes kasvatage lehtkapsast Säde Lepik

I

lusat lehtkapsast näeb meil lillepeenardes rohkem kui köögiviljaaias, kõige raskem on seda kapsateisendit leida aga toidupoest. Mõnikord saab seda turult, mahetoidumüüjalt ja vahel Stockmannist, pakitud lehtkapsatükke on müünud ka Rimi keti poed. Lehtkapsaga tegelevad mõned Eesti köögiviljatalud, kuid paugupealt, kui soovid, ei ole kapsast kusagilt osta.

Lehtkapsast tasub seega endal kasvatada, sest siis on värsket rohelist omast käest võtta ka hilissügisel, kui muud salatitaimed on ammu söödud.

MAITSEV JUBA ANTIIKAJAL Tegu pole mingi uue kultuuriga.

Vahemere äärest pärit lehtkapsas (Brassica oleracea var. acephala) on kindlasti üks esimesi kapsateisendeid, mis kultuuristati ning sarnaneb kõige rohkem metsiku kapsaga. Antiik­ ajal sõid lehtkapsast nii kreeklased kui ka roomlased ning viimased tõid uusi piirkondi allutades taime ka Kesk- ja Lääne-Euroopasse.

Millegipärast läks nii, et lehtkapsast hinnatakse väga Saksamaal (seal korraldatakse isegi lehtkapsafestivali ja restoranides lehtkapsatoitude nädalat), Portugalis, Itaalias, Suur­ britannias, Madalmaades ja Skandinaavia riikides. Rootsis hakati lehtkapsast kõigepealt kasvatama lossiaedades, 17. sajandil tekitas seal sensatsiooni käharate lehtedega lehtkapsas(B. oleracea var. scabellica). Lena Israelsson kirjutab raamatus „Gurmeeaed”, et tasahilju levis lehtkapsas sealt rahva kätte ja sai Rootsi aedade la-

hutamatuks osaks. „Pole ühtegi teist köögivilja, mis käituks nii eeskujulikult meie kliimas ja oleks nii täiuslikult loodud, et elab talve väljas üle suuremas osas Rootsist. Kähar lehtkapsas talub rohkem kui 20 miinuskraadi ja kerge külmanäpistus muudab kapsa isegi maitsvamaks.”

Mõne aasta eest oli tervislik ja toitev lehtkapsas vaat et menukaim köögivili ka Kanadas. Põhjuseks piisab sellest, et lehtkapsas on kapsastest kõige suurema toiteväärtusega (100 g / 137 kcal). Lehtkapsas on palju valku, mille teeb eriti väärtuslikuks lüsiini- ja trüptofaanisisaldus. Mineraalaineid on lehtkapsas aga peaaegu sama palju kui spinatis.

On kaaliumi, kaltsiumi, rauda, magneesiumi, fosforit jm, kiiduväärsel hulgal on ka kiudaineid, C- ja B-grupi vitamiine, karotiini jm. Lehtkapsast tuleks süüa diabeetikuil ja neil, kel kaal ja kolesteroolitase üle normi, lehtkapsas hoiab maksa terve ja selles taimes sisalduvail ühendeil on väidetavalt ka vähirakkude arengut pärssiv toime.

LIHTSAM KASVATADA Kibekas-mõrkjas kapsamaitse on sel teisendil aga vist tugevam kui teistel kapsastel. Kõigile see ei meeldi ja seetõttu polegi me harjunud lehtkapsast sööma. Harjumusi tasub muuta, sest lehtkapsas ei pelga tõesti miinuskraade ja õige lehtkapsa söömise aeg algab alles siis, kui teised köögiviljad on aiamaalt juba keldrisse kogutud.

Lehtkapsast on lihtsam kasvatada kui teisi kapsaid ja see teisend kasvab ka teistest kiiremini. Kui külvata seemned ap-

rilli keskel, siis saab juba kolme kuu pärast hakata esimesi lehti korjama.

Kevadel oli müügil mitme sordi seemet. Mina kasvatan tänavu madalakasvulist käharate lehtedega sorti „Dwarf Green Curled”. Madalaid sorte on kergem talveks kuuseokstega katta (seda tasub siiski igaks juhuks teha, kuuseoksad koguvad hästi lund) ja nii saab meilgi kapsalehti lume alt võtmas käia. Ettekasvatatud lehtkapsataimed istutatakse välja mai lõpul või juuni alguses, kui öökülmaohtu enam pole. Siis on taimel juba viis-kuus lehte.

Taimede vahekauguseks jätke 50–70 cm. Liiga vara ei soovitata lehtkapsast välja istutada, sest siis võib taim lehed sügisel vara maha visata.

Head eelviljad on kõigile kapsteisenditele kartulid ja kaunviljad, pärast ristõielisi neid aga kasvatada ei tohiks. Lehtkapsas lepib lahjema ja kergema mullaga kui teised kapsad. Piisab täiesti, kui mulda on sügisel segatud pisut komposti või kõdusõnnikut, lehtkapsale jätkub sellestki, kui kasvatada seda pärast orgaanilist väetist saanud kultuure. Suvel ei ole lisaväetamist tavaliselt vajagi, kollakaks tõmbuvad lehed võivad aga vihjata sellele, et lämmastikku on vajaka. Taimi võib kosutada lahjendatud nõgese- ja varemerohu leotisega. Kapsataimede ümbrus multšige kesksuvel viie sentimeetri paksuse muruhekslikihiga, mis lagunedes taimi ka toidab. Lehtkapsale meeldib niiske muld, kuival suvel ja sügisel tuleb neid kindlasti kasta, muidu jäävad taimed niruks ja lehtede maitse läheb kibedamaks.

Mõni lehtkapsakasvataja külvab seemne ka otse kasvukohale, mina ei ole seda proovinud. Praegu taimi ette kasvatama hakates ei saa neid muidugi enam juuni algul välja istutada, kuid kui istutate taimed juulis, siis ehk saategi hea hilissügisese saagi. Lehed kasvavad varre tipus ja piki vart. Neid ei või taimelt muidugi korraga ära võtta, saagikoristust alustades võtke igalt taimelt ükskaks lehte.

SORTE ON MITMEID Lehtkapsal on tugevad, justkui natuke nahkjad lehed. Kui peenramaalt on midagi pehmemat ja mahlasemat võtta, siis ei ole lehtkapsas just kapsaliblika röövikute ja tigude lemmiktoit.

Haisev nõgeseleotis, mida võib tempida veel koirohuga, peaks kapsaliblikad eemale ehmatama. Vajadusel saab taimi kaitsta kattelooriga, kuid siis tuleb valvata, et ükski kahjur juba selle all ei askeldaks.

Lehtkapsal on nii madalaid, poolkõrgeid kui ka kõrgekasvulisi sorte (meeter ja üle selle).

Lillepeenrasse on neid meil ja mujal sobitatud põnevate lehtede pärast, need võivad olla nii siledad kui ka käharad ja peenekurrulised, värvitoonid ulatuvad hallikas-, sinakas- ja kollakasrohelisest tumeroheliseni, punakasvioletsest sinakasvioletseni ja punakaspruunini.

Rootsis hinnatakse iidvana sorti „Halvhög krusig”, kõige külmakindlamaks peetakse seal aga sorti „Westland Winter”.

Punakad sordid on näiteks „Redbor”, „Scarlet”, rohelised „Kapita”, „Kapral”, „Reflex” F1, „Moosboor” F1. Punased sordid maitsevad samamoodi nagu rohelised, nende kaunis värv

tõmbub keevas vees aga tumeroheliseks. Värsked lehtedega saate kaunistada igasuguseid piduroogasid.

Ilutaimena on käharast lehtkapsasortidest veel tuntum palmkapsa (B. oleracea var. palmifolia) vana mustjasroheline sort „Nero di Toscana”, selle kasvukuju meenutab väikest palmi. Väga tume ja kena sort on ka „Black Tuscany”.

Itaalias on palmkapsas muidugi armastatud köögivili ja kindlasti pannakse palmkapsa lehti koos ubade, varsselleri, sibula jt kodus käepärast olevate köögiviljadega tummise talupojasupi ribollita sisse. „Gurmeeaiast” sain teada, et palmkapsa õrn seene- ja pähklimaitse tuleb õigesti välja alles siis, kui lehti esmalt natuke keeta ja siis koos küüslauguga kiiresti pannil võis või õlis kuumutada.

SUPIST KRÕPSUDENI Rootslased taltsutavad lehtkapsaste tugevat maitset sidrunimahlaga, lisavad köömneid ja pisut hapukoort. Väga hästi sobib lehtkapsaga kokku ka peekoni, singi või suitsuvorsti suitsune mekk, tšillihelbete, röstitud mandlite ja pähklite, parmesani jm maitse.

Koos jõulusingiga peab Rootsis kindlasti laual olema långkål. Seda valmistades keedetakse värsket või sügavkülmutatud lehtkapsast või palmkapsast esmalt köögiviljapuljongis ja kuumutatakse siis kiirelt pannil võis ja koores.

Noortest lehtedest saab hea salati, kui need väga peenteks ribadeks lõigata ja riivitud magusa õunaga kokku segada, kastmeks lisage sidrunimahla, oliiviõli ja natuke mett,

kaunistuseks pähkleid, kõrvitsaseemneid vm meelepärast.

Lehti võib mõne aja pehmendada sidrunimahlast ja õlist segatud ning soola ja pipraga maitsestatud marinaadis.

Ka külm teeb lehtede maitse mahedamaks, seega võib lehtkapsa enne toidu valmistamist natukeseks sügavkülma pista.

Kui lehed on kasvades juba jäigemaks muutunud, siis tasub neid aurutada või pistke hakitud lehed enne kokkamist ehmatuseks keevasse vette ja jahutage siis ruttu külma vee all maha. Enne toidu valmistamist lõigake varred ja leherootsud ära. Neid ei pruugi aga ära visata, kuid vintskem kraam tuleb söödavaks hautada.

Lehtkapsas sobib hästi suppide ja hautiste sisse või pirukatäidiseks. Kui lehtkapsas mõne aasta eest maailmas lausa moodi läks, tehti selle lehtedest ka efektseid rohelisi krõpse. Retsept on lihtne. Lõigake lehtkapsa lehed ribadeks või tükkideks ja pange kaussi. Niristage lehetükkidele oliiviõli ja segage, nii et kõik tükid saaksid õliseks. Laotage lehetükid ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja jahvatage peale helbesoola. Küpsetage lehtkapsatükke alumisel ahjusiinil 180–200 kraadi juures 7–10 minutit. Jälgige, et krõpsud üle ei küpseks, kõrbenud lehtkapsas on kibe. Õiged krõpsud on kerged, õhukesed, krõbedad ja rohelised, pruuniks ärge neid kõrvetage.

Krõpse süües võikski end harjutama hakata kasuliku lehtkapsa maitsega ja alustuseks piisab ehk sellestki, kui lillepeenras kasvavad nii ilu- kui ka toidutaimedena mõned kaunite lehtedega kapsad.

16 || vÄikeeTTevÕTja || maa elu

19. mai 2016

Good Mood Food kasvatab endale ise tarbijaskonda krisTiina krUUse

maaelu@ajaleht.ee

G

ood Mood Foodi toodangut on keeruline ühe sõnaga iseloomustada, sest tegemist on ise loodud turunišiga, nagu nendib Kati Mäekallas. Midagi sellist Eestis veel polnud, kui ta enam kui viie aasta eest koduköögis esimesed astelpaju-kõrvitsa seemnebatoonid valmis tegi ja kohalikku ökopoodi müügile viis. Vegan, pole lisatud suhkruid, gluteenivaba – need märksõnad tekitasid pigem pelgust, kui kutsusid ostma. „See kõik tuli Eesti turu jaoks liiga vara. Inimesed polnud gluteenist veel eriti midagi kuulnud. Olin ajast ees ja pidin ise hakkama tarbijaid harima. Käisin väga palju laatadel ja messidel,” meenutab Kati Mäekallas. „Nüüd on teadlikkus kindlasti suurem.”

TOORAINE VÄIKETALUNIKELT Good Mood Foodi seemnebatoonid on valmistatud seemnetest, pähklitest, puu- ja juurviljadest, mis on kuivatis 41 kraadi juures tihketeks viiludeks kuivatatud. Tooraine – peet, porgand, kõrvits jne – pärineb valdavalt Saaremaa väiketalunikelt. Kaugemalt peab sisse ostma vaid võõramaised viljadseemned ning pähklid. „Ostja arvab, et batoonide põhimassi moodustavad seemned, aga tegelikult on need köögiviljad ja puuviljad, kuid nende mass väheneb kuivatades ligi kolm korda,” selgitab Käti Mäekallas. Suure tooraine „kao” tõttu on ka lõpptoote hind kallivõitu, viis-kuus eurot 100grammise pakendi eest. Valikus on näiteks peedi-pohla, õuna-mustasõstra ja porgandi-pipra seemnebatoonid ning kirsi-banaani, musta ploomi ja Kreeka pähkli ning aprikoosi-goiji puuviljabatoonid. Lisaks mitmesugused küpsised.

Kati Mäekallas hakkas seemnebatoone esialgu oma tarbeks valmistama just seetõttu, et ei leidnud poeriiulilt vahepala, mis oleks tervislik. „Midagi, mis ei sisaldaks nisujahu, suhkrut ega piimatooteid – sellist näksi oli väga raske leida,” märgib ta.

Tänu suurele kiudainesisaldusele ja toitainerikkusele täidavad seemnebatoonid kõhu pikaks ajaks ning võivad Kati Mäekalda sõnul kiirel päeval või reisil edukalt toidukorda asen-

dada. Samuti on seemnebatoonid hea võimalus meelitada lapsi sööma köögivilju, mis neile muidu võib-olla ei maitse. Sellepärast on kõik tootepakendid värvilised ja mängulised. „Olles ise ema, tean väga hästi, et lapsed ei taha igavaid pakendeid,” selgitab ta.

Samas on väiketootjal Eestis oma pakendit luua Kati Mäekalda sõnul äärmiselt kulukas ja keeruline. „Kui tahan tellida oma logoga ilusa pakendi, siis pean pakendeid tellima kümne aasta koguse, aga iga pakend vananeb lõpuks moraalselt. Pärast kütaksin nendega lihtsalt ahju.

See ei tasu end väiketootjale kunagi ära,” kõneleb ta. Praegu on Good Mood Foodi tooted pakitud kilesse ning värvilised sildid käsitsi peale kleebitud. „See pole ideaalne lahendus, aga parim, mis olen leidnud,” nendib ettevõtja.

HEA TOIDU LABOR Esimesed aastad koduköögis tootnud firma tegutseb nüüd juba poolteist aastat Kuressaare kesklinnas tootmisruumides, mida perenaine kutsub ka hea toidu laboriks, sest peale tootmise korraldab ta seal toitumis- ja elustiilikoolitusi.

SEEMNEBATOONID ON HEA VÕIMALUS MEELITADA LAPSI SÖÖMA KÖÖGIVILJU, MIS NEILE MUIDU VÕIB-OLLA EI MAITSE. Kati Mäekallas on võtnud enda missiooniks jagada teadmisi toitumise mõjust emotsioonidele, tervisele ja heaolule. „Minu toodang on minu visiitkaart, üks vahend, mille kaudu oma sõnumit edastada, aga minu eesmärk ei ole kunagi olnud üksnes toidutootmine. Toitumisteema on tervik. Õige toitumine on kõige alus ja ma soovin, et rohkem inimesi selle äratundmiseni jõuaks,” selgitab Kati Mäekallas, miks ta lisaks tootmisele on algatanud harivate ürituste sarja. Näiteks mai alguses õpetas ta valmistama tervislikke hommikusööke. Juunis aga toimub Saaremaal mitmepäevane h e a o lu laager.

A lu s tavale väiketootjale on Kati Mäekaldal hulgaliselt soovitusi. Põhiline on kohe kusagilt alustada ning mitte jääda ootama õiget aega, sest

seda ei tule kunagi. „Kui kellelgi on idee, mille suhtes ta veel kõhkleb, kuidas seda ellu viia, siis minu soovitus: hakka lihtsalt pihta. Elu muutub pidevalt ja me ei saa kunagi kõiki asju ette näha ja läbi mõelda. Tuleb lihtsalt kuskilt alustada ja detailid selguvad tee peal,” julgustab ta.

Ka oma firmat juhtides hoidub Kati Mäekallas väga kindlaid plaane järgimast. „Mul ei ole Exceli tabelis eesmärke, vaid lähenen loovalt sellele, mis on teha vaja. Kui ennast sihtidega väga selgelt piiritlen, siis võib-olla ütlen hoopis väga headest uutest võimalustest ära, sest need polnud minu eesmärgid,” selgitab ta oma põhimõtteid.

EKSPORDIVÕIMALUSED Ettevõtte toodangumaht on olnud aastate jooksul kõikuv. Vahepeal oli tööl kaks inimest, kuid praegu saab Kati Mäekallas ühe abilisega hakkama. Alles hiljuti lõpetas saarlanna läbirääkimi-

sed aga ühe Belgia poeketiga, mis tähendanuks tootmismahu mitmekordamist.

Kaup jäi aga katki, sest Kati Mäekalda sõnul polnud belglaste hinnaootust võimalik täita. „Nad tahtsid toodet sisuliselt tooraine hinnaga. Ma ei näe mõtet tootmismahtu iga hinna eest suurendada, kui see tähendaks möönduste tegemisi tooraines või oma töötajatele sandikopikate maksmist. Sel ei ole mõtet ja see ei lähe minu väärtustega kokku,” kõneleb ta.

Samuti Soomes ja Rootsis ekspordivõimalusi uurimas käinud Kati Mäekallas on otsustanud praegu jääda kindlaks Eesti siseturule. „Kui toodad midagi, millele sa ise sisuliselt alles kasvatad turgu, siis tuleks läbimurre saavutada kõigepealt koduturul ja seejärel edasi vaadata.”

OMA KOHT Kuigi Eesti on väike, on Kati Mäekalda sõnul siingi näha, et inimesed eelistavad kodulähedasi tootjaid. „Kõige paremini müün oma tooteid Saaremaal,” ütleb ta. Siiski saab Good Mood Foodi toodangut osta poodi-

Saarlanna Kati Mäekallas hakkas seemnebatoone valmistama esialgu oma tarbeks. Nüüd on kokkamishobist välja kasvanud tootmisettevõte.

Fotod: KRistiina KRuuse

dest üle Eesti, näiteks Tallinna ja Tartu kaubamajast, Stockmannist ja Solarise toidupoest, Pärnu keskuse taluturult jne. Suur osa müügist käib e-poe vahendusel.

Varem oli toodang müügil veel Selverites, ent Kati Mäekalda sõnul oli suurpoeketis keeruline leida seemnebatoonidele sobivat asukohta. „Üks asi on see, et inimene meie tooteid teab, teine asi see, kas ta oskab need ka poest üles leida. Selveris olid need suhkrut täis hommikusöögihelveste juures, kuhu terviseteadlik inimene ei lähegi. Kui aga panna need diabeetikute toodete riiulisse, siis pole seegi õige koht. Kõige õigem oleks seemnete ja pähklite juures, kuid seal ei olnud ruumi,” kirjeldab Kati Mäekallas, kuidas nišitootele on suurpoes keeruline leida õiget kohta.

Viimastel aastatel on sarnaseid toorbatoonide valmistajaid Eestis juurde tulnud. Kati Mäekallas sõnab, et tarbijate harimise seisukohast on teretulnud, kui rohkem inimesi sama sõnumit levitavad. Samas paneb tihe konkurents niigi kitsas turunišis veelgi enam pingutama. „Ega meil kerge ei ole, ütlen ausalt. Olen tundnud väsimust, aga ei saa seda tööd ka jätta.

Jätkan igal juhul seda teed.”