Maa Elu 25. august 2016

OLGA POLJAKOVA: ÕNNEKS ON NÕUDED MÕISTLIKUMAKS LÄINUD, SUHTUMINEGI ON INIMLIKUM, EI PEA ENAM KONTROLLI EES VÄRISEMA NAGU SIIS.

PARIMAD METSAMAJANDAJAD

ERAMETSALIIT KUULUTAS EELMISEL LAUPÄEVAL OMA KOKKUTULEKUL VÄLJA TÄNAVUSE METSAMAJANDAJATE KONKURSI VÕITJAD.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

REBANE KANAJAHIL

TIHTI TULEVAD REBASED KODUAEDADESSE JA JÄÄVADKI SINNA KÄIMA. KUI NAD KANA KÄTTE EI SAA, SOBIB KA KOERATOIT.

25. AUGUST 2016 • NR 36 (64) • HIND 1 €

Ilm keerab põllumeestele käru –

sööta ei saa varuda ja vilja ei saa kätte kristina traks

maaelu@ajaleht.ee

H

eitlik ja sajuhoogudega suvi seab hulga põllumehi väga keerulisse olukorda – loomadele pole saanud piisavalt talvesööta varuda, vilja ei saa tümalt põllult kätte ja tagatipuks ähvardab niitmistähtaegadega jänni jäänuid ka toetustest ilma jäämine.

Eestimaa Talupidajate Kesk liidu juhatuse aseesimees Leho Verk ütleb, et liigsete vihmadega on probleemid piirkondlikud ja Eesti kohta tervikuna ei saa tõepoolest öelda, et sel suvel oleks taevast eriti uputanud. „Samas on piirkondi, kus igapäevase vihma tõttu on tõesti loomadele sööt varumata. Näiteks osal Harjumaal, Viljandimaal, Valgamaal, Võrumaal, Kesk-Eestis. Samal ajal Saaremaal on mõnes kohas jällegi kõik täiesti hästi. Meie ilma iseloomustab see, et mikrokliimasid on palju – vabalt võib olla nii, et ühes kohas sajab, aga kilomeeter eemal on täiesti kuiv,” räägib Verk.

Tema hinnangul ei oleks midagi päästnud heinaniitmise tähtaja paarinädalane pikendamine, sest sisulist söödavarumise probleemi ei oleks see lahendanud. „Täna näeme, et sajuhoogudega ilmad aina jätkuvad ja ega augusti lõpus tehtud hein ole oma toiteväärtuselt õiget heina mõõtu. Praeguseks ajaks peaks olema hein tehtud ja sööt loomadele varutud. Kellel pole, tuleb nüüd mõelda, kuidas edasi toimetada,” sõnab Verk. Ta lisab, et ega heina eriti kuskilt ostagi ole, sest enne sajuperioodi oli pikk põud, kui hein ei kasvanud, ning paljud põllumehed lükkasid seetõttu heinategu edasi.

Viljakoristusega on Vergi sõnade järgi juba samuti probleemid, sest vihm ei lase seda koristada. „Kõik ettevõtted, kes toodavad piima, kasvatavad ka vilja. Viimastel aastatel on nad just viljakasvatuse arvelt katnud piimatootmisest tulevaid kahjumeid. Paraku paistab, et sel aastal ei mängi selline süsteem enam välja,” ütleb Verk. „Jutte karjade hävitamisest veel väga palju pole ja ma loodan, et neid on vähe, kellele nüüd see ilmajama on viimaseks piisaks karikas ja kes tootmise lõpetada otsustavad.”

KARJAMAAST SAI JÄRV Jõgevamaal lihaveiseid kasvatav Airi Külvet, kes on veiseliha turustamisega tegeleva Liivimaa Lihaveise juhatuse liige, ütleb, et mingil määral on Liivimaa Lihaveise liikmed oma loomadele sööta saanud varuda, kuid on neidki, kellel jääb sööta veel puudu. „Mul vedas sellega, et otsustasin juba kevadel tellida teenusena silotegemise.

Nii sai mitu heinamaad, mis algselt oli plaanis heinaks teha, silorullideks tehtud. Aga sellelt maalt, mille jätsin heinamaaks, pole saanud mitte ühtegi heakvaliteedilist rulli heina. Just selle tõttu, et juuni algusest kuni siiani on iga päev sadanud,” räägib Külvet.

Möödunud nädala suured sajud muutsid tema Pedja jõe ääres asuvad karja- ja heinamaad järvedeks, sest Pedja jõgi tõusis üle kallaste. „Elektrikarjused ei toimi, sest traadid on vees. Hoian hinge kinni, et loomad aru ei saaks, et karjustes pole voolu, ja üle kallaste tõusnud jõgi elektrikarjuse poste minema ei viiks,” kirjeldab ta olukorda.

Külvet ütleb, et koos heinaga on tal umbes sajale veisele talveks varutud 900 rulli, kuid oleks vaja teha veel 200 rulli silo ja allapanu. „Kakskolm kuiva päeva oleks va-

ja, siis saaks omadega mäele. Allapanu aga tuleb ilmselt osta. Tegelikult peaks praeguseks ajaks kõik need tööd juba tehtud olema,” lausub ta. „Kõige selle valguses tundub eriti ebaõiglane lugeda arvamusi, nagu oleksid farmerid süüdi, et nad heina pole teinud. On üritatud, on tehtud kulutusi, aga vihm on heina ära rikkunud. Ja ametnik ütleb, et vihma pole olnudki …”

Vana-tori hobuseid kasvatav Ute Wohlrab ütleb, et temal on oma hobustele hein ostetud, kuid üldiselt on heinaprobleem katastroofiline: kuna heina pole paljudes kohtades saadud varuda, on hobusehinnad juba langenud ja hobuseid on palju müügil. „Hein on tänavu kallim kui möödunud aastal, samuti pole pakkumisi kuigi palju,” räägib Wohlrab. „Eks siit tuleb õppida seda, et heina tuleb teha kohe, kui ilm on ilus, ja mitte loota, et las kasvab veel, saame rohkem.”

Wohlrab ütleb, et heinakasv on koplites olnud hea ja sellepärast pole ta pidanud oma hobustele kuiva heina lisaks andma. „Praegugi saab hobustele väga hästi heina teha, sest nende jaoks ei ole

nii oluline heinas leiduv proteiin,” lisab ta.

TÄHTAEG ON VÕI SEDA POLE? Viimastel nädalatel on palju pahameelt tekitanud PRIA niitmistähtajad, mille järgi pidid rohumaad olema hooldatud 10. augustiks ja looduskaitselised maad 20. augustiks. Eesti Põllumeeste Keskliit taotles tähtaegade edasilükkamist, kuid taotlust ei rahuldatud. 10. augustiks saabus PRIAsse põllumeestelt 17 teavituskirja selle kohta, et ilmaolude tõttu on tööd jäänud õigeks ajaks tegemata.

Maaeluministeeriumi taimekasvatussaaduste büroo juhataja Erkki Miller selgitab, et kindlasti peab karjatamiseks või harimiseks sobivas seisukorras hoitav ehk hooldatav põllumajandusmaa olema nõuetekohaselt hooldatud taotlusaasta 10. või 20. augusti seisuga. „Tootmiseks kasutataval põllumajandusmaal otseselt neid tähtpäevi jälgima ei pea, kuid et tagada nõuete kontrollitavust, siis võiks soovituslikult sama tähtpäeva seisuga olla samuti

võimalik tootmistegevust (nt piisava loomkoormusega karjatamine, sööda tootmine jne) visuaalselt tuvastada,” ütleb Miller. „Kui hilisema kontrollimise käigus selgub, et maad tegelikult tootmiseks ei kasutatud, siis hinnatakse selle maa toetusõiguslikkust põllumajandusmaa karjatamiseks või harimiseks sobivas seisukorras hoidmise nõuete järgi ning kui ka need nõuded ei olnud tähtaegselt täidetud, ei ole maa toetusõiguslik.”

Miller ütleb, et Eestis on piirkondi, kus sademete hulk on olnud keskmisest suurem ja võib olla tekkinud probleeme hooldataval põllumajandusmaal niite kokkukogumisega. Sestap kutsub ta üles põllumajandustootjaid teavitama sellest PRIAt. „Iga niisugust juhtumit vaadeldakse eraldi ja kui nõuete tähtaegne täitmine ei ole erakorraliste asjaolude tõttu olnud võimalik ja see on ka tõendatud, siis on võimalik toetuse maksmine ka tähtajaks hooldamata aladele,” lisab ta.

Neid juhtumeid, kus viljapõllul kinni jäänud kombain tuleb väevõimuga välja sikutada, on tänavu päris palju olnud.

FOTO: SILLE ANNUK / POSTIMEES

2 || meTs || maa elu

25. august 2016

Lühilugude kogumikust leiab nostalgilisi mõtisklusi, aga ka külaelusündmuste jahmatavaid pöördeid, meie rikkalikust ajaloopärandist tingitud juhtumisi ning värvikaid tegelasi.

Müügil raamatupoodides üle Eesti, Postimehe toimetuses Tallinnas ja Tartus ning Pärnu Postimehe, Virumaa Teataja, Sakala, Valgamaalase ja Järva Teataja toimetuses. Hind toimetuses 12 eurot.

August on parim metsamajandaja viio aitsam

AVAD OVAALSED? PUKSIPESAD KULUNUD? MEIL ON SULLE LAHENDUS!

TAASTAME KULUNUD AVAD!

- Töid võimalik teostada nii kohapeal kui ka meie töökodades - Taastame avasid läbimõõdus 25-400 mm - Töö tunnitariifi alusel Nõuded kliendi juures töötamiseks: - Tööstusvool 16 A - Valgusvool

17997

E

rametsaliit kuulutas eelmisel laupäeval oma kokkutulekul välja tänavuse metsamajandajate konkursi võitjad.

PARIM METSAMAJANDAJA 2016 – RAIN AJAOTS Tänavune konkursivõitja on traditsiooniline metsamajandaja selles mõttes, et tegeleb metsaga nii, nagu vanastigi taludes kombeks oli: suvel põllu- ja talvel metsatööd. Koos pojaga peetavas talus Harjumaal Nissi valla Lehetu külas on põhitegevuseks teraviljakasvatus. Põllumaad on ligemale 700, metsamaad üle 100 hektari. Põllumajanduse poolel on talu ka tööandja kohalikele inimestele, kellele hooajati leitakse rakendust metsas. Talul on oma halumasin, millega kevaditi-talviti teenust osutatakse.

Konkursižürii hindas metsa majandamise terviklikkust, metsauuendust, noore metsa hooldamist, tõi eraldi välja, kuidas talus on metsa majandades tähtsustatud pärandihoidu. Näiteks ei ole metsa rajatud tänapäevaseid sirgeid kraave, vaid on taastatud endisaegne käsitsi kaevatud kraavivõrk.

Rain Ajaots ise räägib, et mäletab veel oma vanaisa metsasse suhtumist. Nõukogude võim, 1967. aasta torm ja taasiseseisvunud Eesti maareformieelne segaduste aeg tegid oma töö. „Kui tagastamispaberid korda saime, võtsin pähe, et kas või jonni pärast teen metsa korda,” ütleb Ajaots. Ta on Vardi Erametsaseltsi liige ja peale

TUNNUSTATI PARIMAID METSAMAJANDAJAID Paremate metsamajandajate tunnustamine leidis aset metsamajandajate kokkutulekul, mida tänavu peeti Valgamaal Taheva vallas. Majandajate kokkutulekud on Eesti Erametsaliidu 1994. aastast korraldatava konkursiga (pikka aega nimetati talumetsamajandajate konkursiks) tihedasti seotud. Aastaks 2000 oli kogunenud juba nii palju konkursivõitjaid, et otsustati sisse seada tava: iga aasta augustis kogunetakse eelmise aasta parima metsamajandaja metsa üle vaatama.

Kokkutulekust on kujunenud traditsioon ja see on õieti ainus ettevõtmine, kus metsaomanikud üle Eesti nii suurel hulgal kohtuvad. Konkursi võitjad kuulutati varem välja Jäne-

da talupäevadel, kus tunnustatakse tublisid põllumehigi, kuid 2014. aastast on metsamajandajate tunnustamise tseremoonia üle toodud kokkutulekute päevakavasse.

Kehtib tava, et peale auhindade (peavõitjale tavakohaselt Stihli mootorsaag) saab võitja parima metsamajandaja majamärgi.

Kui ekstra otsida, leiaks üle Eesti 23 sellise märgiga kodu. Tunnustuse saajaid on igal aastal aga rohkem kui üks – kokku nii palju, et saab rääkida Eesti erametsanduse tugevast eliidist. Žürii liikmed õhutasid mitmest suust metsaomanikke märkama tublisid tegutsejaid enda kõrval, et konkursil oleks järgmisel aastal rohkem osalejaid. Tihti on metsakasvatajad tagasihoidli-

kud ja väldivad avalikkuse tähelepanu, kuid teisalt on konkurss üks abinõu, kuidas ühiskonnale mitmepalgelise erametsanduse tegelikkusest teada anda. Väga paljud Eesti metsaomanikud majandavad oma metsi suure hoole ja armastusega.

Nüüdsel kokkutulekul tutvuti 2015. aasta parima metsamajandaja Tõnu Mändla metsadega. Mitte igas Eesti piirkonnas ei kasva nii võimsaid puid! Paraku jääb Karula vald naabervalla Taheva ja ümbruskonnaga piirkonda, kus metsad 3. juuli tormis rängalt kahju said.

Kokkutuleku päevakavas oli seega ka ringkäik kahjustatud metsadesse, kus tutvuti hetkeseisuga. Ülevaade sellest saadi riigimetsaski.

muu kasutab kevaditi võimalust metsataimed ühistu kaudu hankida.

käsitseb metsaomanik hästi näiteks ka mootorsaagi. „Kui metsas ringi käisime, kuulsime aina, et see ja see on tehtud koos tütardega,” ütleb žürii liige Aira Toss, kes arutleb, et tänapäeval pakuvad metsaühistud oma metsaomanikest liikmetele võtmed-kätte-teenustki –

kõike raiest kuni istutamise ja noore metsa hoolduseni –, kuid Merit Kvatši metsas nägi ise tegemise tulusust mitmes mõttes.

Rõhutuses on just koos lastega tegutsemine.

Toss märgib ka Ühinenud Metsaomanike metsakonsulenti Tiit Kosenkraniust, kelle nõuandeid ja asjatundlikkust Kvatš samuti kiidab. „Laiemaltki võttes pole ma ühegi metsakonsulendi kohta nii palju kiidusõnu kuulnud kui Kosenkraniuse kohta,” ütleb Toss.

TUBLI TULEVIKKU VAATAJA – MERIT KVATŠ Pärnumaal Tõstamaa valla Alu külas oma ligikaudu 32hektarises metsas tegutsev Merit Kvatš ütleb pärast tunnustuse saamist, et tahab tänada oma vanavanemaid, kellelt mõne aasta eest koos tütardega metsa üle võttis. Suuremad tööd tehakse MTÜ Ühinenud Metsaomanikud abil, kuid kõike muud ise. Alustati nullist ehk sellest, et tehti endale selgeks, mida mets endast üldse kujutab ja mis töid seal on vaja ette võtta. Nüüdseks

ERAMETSALIIT ÜHENDAB METSAÜHISTUTE KAUDU KA METSAETTEVÕTTEID NING VIIMASTE AASTATE KONKURSSIDEL ON NEMADKI OSALENUD.

TUBLI TALUKULTUURI HOIDJA – HELI VAHING Heli Vahingu mets paikneb samuti Pärnumaal – Varbla valla Kidise külas. Metsamaad on üle 11 hektari, kuid

Kauplejad naaberriikidest pakuv heleri all

maaelu@ajaleht.ee

E

esti laadakauplejaid paneb muretsema naaberriikidest pärit kauplejate üha suurem tung Eesti laatadele. Korraldajad leiavad, et müügiedu sõltub kauplejast.

Alles umbes kuu aega tagasi muretsesid Soome farmerid selle üle, et Baltimaade ja eriti Eesti piim tungib nende turgudele ja solgib odavama hinnaga turgu. Eesti toorpiimatootjad aga lükkasid toona selle väite ümber ja ütlesid, et Soome tarbija on kaitsev ja ostab ainult kodumaist toodangut, nii et Eesti piimal ei oleks seal lootustki. Umbes samasugune olukord valitseb praegu Eesti laadakauplejate seas. Nad on murelikud, sest üha rohkem

on nende laadalaudade kõrvale end üles seadnud Läti ja Leedu kauplejad. Ja balti vennasrahvad pakuvad kõva konkurentsi, sest Eesti tarbija on ühtemoodi huvitatud nii Eesti kui võõrast toodangust. „Järjest raskemaks läheb jah,” kurdab Eino, kes tegeleb kalapüügiga ja siis oma saaki laatadel müümas käib. Tema sõnul on laadad väiketootjate jaoks niikuinii üks väheseid kohti, kus oma toodangut üldse pakkuda ja sealgi muutub kauplemine üha tiheneva konkurentsi tõttu järjest raskemaks. „Aga kui mina lähen Siguldasse või kuhugi laadale, siis lätlane minu kaupa ei taha,” kirjeldab Eino olukorda. „Ükskõik, kui palju sa ka ei pakuks, tema ostab ikka oma kaupa,” märgib mees.

Sama kinnitab Katre, kes peamiselt seepe müüb. Ta ütleb, et kui tema on välismaal laatadel käinud, siis on seal tõesti oma kaupa keerulisem müüa kui Eestis. „Nemad

hoiavad ikka rohkem omasid,” räägib ta. Eesti tarbija tema sõnul nii patriootlik ei ole ja ostab vabalt ka Lätis, Leedus ja Soomes toodetud asju. „Isegi kui hind enam-vähem samasse kanti jääb,” täiendab laadakaupleja Eino.

EESTLASED LÄTIS JA LEEDUS Marko Põldsam, kes on juba aastaid viinud Eesti kauplejaid Läti ja Leedu laatadele müüma, lükkab selle väite ümber. „Lätis ja Leedus on väga head laadad ja seal on väga hea müüa,” ütleb Põldsam. Tema sõnul oleneb kõik laadast.

Eestiski võib leida laatu, kus kaubitsemine müüjale ei sobi ja kus ei leidu tema kaubale sobivat tarbijat. Põldsam lisab, et regulaarselt sõidavad Lätti ja Leetu laatadele umbes kuus kuni kümme eestlast, kellele seal väga meeldib ja kelle kaupa väga hästi vastu võetakse. „Seal võib kohati isegi odavam tulla kauplemine kui siin,” ütleb Põldsam. Tema sõnul on

Konkurentsist võidab eelkõige laadaline, Mida rohkem on müüjaid, seda rohkem

maa elu || meTs || 3

25. august 2016

mate

Parim metsamajandaja Rain Ajaots koos abikaasa Anne Ajaotsaga jäi pildile kokkutuleku ringsõidul, kui oli väike peatus ühel Karula rahvuspargi FOTOD: VIIO AITSAM puhkeplatsil.

te kuu metsaomanik ise ütleb, et ta vaatab oma maaomandit ikkagi tervikuna, koos põllumaaga, mida suures osas niidab. Vanavanematelt saadud maa on talle tähendusrikas mitmes mõttes ja talletatud on kogu metsalugu. „Mind väga liigutab see tunnustus ja tahan tänada oma ühistut, Tallinna Metsaomanike Seltsi, kust olen palju häid teadmisi saanud,” ütleb Heli Vahing. Žürii liige Taavi Ehrpais märgib eraldi, et lauljanna oma tegutsemisega näitab, kuidas kõik on võimalik ka siis, kui metsaomaniku amet jääb metsandusest kaugele. Ta toob näitena tunnustavalt välja, kuidas Vahing leidis ise üles võimaluse saada Erametsakeskuse kaudu metsaparandustöödeks toetust.

Seda ta metsakraavide taastamiseks ka kasutas. Taastatud metsateid hooldatakse igal aastal, et need uuesti võssa ei kasvaks.

Heli Vahingu maadel on võimas vääriselupaik vanade tammede ja haabadega. Tema unistus on täies ulatuses taastada puisniit, mille oma maadele ulatuvat osa ta hooldab.

KOGUKONDA HOIDEV METSAOMANIK – AGU TAKIS Agu Takis, keda tuntakse ka tema raamatute järgi (nt mälestusteraamat „Härrana sündinud”), on metsaomanik Hiiumaal Hiiu valla Nõmme külas.

Metsamaad on tal 50 hektari ringis ja selle puhul pole esmatähtis tulu saamine, vaid see, et mets oleks hooldatud ja korras. Tähtsal kohal on noore metsa hooldus, valgustusja harvendusraied. Muu hul-

peeter raidla

peatoimetaja

gas on tema metsast saanud puitu kohalik kogukond, olgu tegu küttepuude, palgi või lauaga. Veel mõni aasta tagasi oli eaka metsaomaniku maadel laudade saagimise plats, kust soovijad said osta ta oma metsa palkidest saetud laudu.

Takis on eluaeg olnud kirglik jahimees ja ta mets on sellegi poolest kuulus, et seal oli pikka aega punahirvede söötmise plats, kus hirvesid said jälgida ka teised huvilised. Tema metsas on isegi Hiiumaa ametikooli õpilased oma kutseeksamit sooritanud.

Nagu kõik tänavused tunnustuse saajad, on Takiski metsaühistuga liitunud: ta on Hiiumaa Metsaseltsi kauaaegne liige.

KES RÄÄGIB TÕTT?

Merit Kvatš autasustamistseremoonia järel, kui kõik tunnustuse saajad niiöelda üle pildistati.

TUBLI METSAKASVATAJA – KARO METS Erametsaliit ühendab metsaühistute kaudu ka metsaettevõtteid ning viimaste aastate konkurssidel on nemadki osalenud. Tänavune tunnustuse saaja Karo Mets on tegutsenud juba 22 aastat. Metsamaad on ettevõttel veidi üle 1600 hektari. Nüüdseks on liitutud Graanul Investi grupiga, kuid põhitegevus on endiselt metsamajandus. Peale oma metsa kasvatamise pakub Karo Mets oma masinapargiga väljapoole teenust. Žürii tunnustas metsaettevõtte vastutustundlikku majandamist ja selles mõttes avatust, et ettevõte osaleb aktiivselt Vändra Metsaühingu tegevuses. Metsauuendus käib firmas muuseas talgute korras.

K Heli Vahing Nakatu turismitalus, kus kokku tulnud metsamajandajad lõpetasid oma kokkutulekupäeva koosviibimisega.

Agu Takis ei saanud Valgamaale tulla. Pilt on tehtud tema kodus Hiiumaal, kus sai kuulda põnevaid juttusid punahirvede elust.

Karo Metsa juhatuse liige Runo Ruubel.

ad Eesti laatadel tihedat konkurentsi

kes tuli ostma kvaliteetset hinnale vastavat kaupa. peavad kõik pingutama, ütleb laadakorraldaja Piret Kukk.

FOTO: LIIS TREIMANN

juhtkiri

küll mõned laadad, kus platsimaks on välismaisele kaubitsejale kallim kui kohalikule, aga neid on pigem vähe. „Kes tahab, saab väga hästi seal hakkama,” märgib Põldsam.

Eesti laadakorraldajad ütlevad, et kuigi teistest rahvustest kauplejaid on tõesti viimasel ajal rohkem ja laadamajandus üha kasvab, siis mingit meeletut konkurentsi tõusu nemad ei näe. Näiteks Valgas korraldatavatele laatadele on korraldaja Ülle Juhi sõnul lätlased väga oodatud ja see on seal pigem traditsioon.

Läti müüjaid võetakse rõõmuga vastu ja aidatakse siin hakkama saada.

Pärnu Taimelaada korraldajad Piret Kukk ja Kati Niibo ütlevad, et ei ole õige teha vahet, kas müüja on eestlane või lätlane. „Laadal müüb see, kes suudab enda kaupa hästi eksponeerida, kellel on korralik ja huvitav kaup ja kes tegeleb müügiga, mitte ei istu nurgas,” ütleb Kukk. Ta nendib, et lät-

lastel on see töö tõesti paremini käpas. „Lätlased on tõeline laadarahvas ja teavad, kuidas müüa. Isegi vaatamata keelebarjäärile,” ütleb Niibo. Eestis aga vajab see kultuur veel veidi arendamist. Samas nendivad nii Kukk kui Niibo, et ka eestlaste kauplemiskultuur on üha arenenud. „Tõeliselt kauplevaid eestlasi on igal aastal järjest rohkem. Ei tea, kas nad on seda õppinud lätlastelt või ise kuidagi,” kõneleb Niibo.

SÕLTUB KAUBAST Konkurentsi tihedus sõltub kauba sordistki. Niibo ja Kuke hinnangul on tihedat konkurentsi näha eelkõige püsilillede, ilupuude ja -põõsaste valdkonnas. Samal ajal aga köögija puuviljandus on pea konkurentsitult eestlaste pärusmaa ja selle kauba turg on siin väga tihe. Kaupleja Eino toob välja veel igasugused punutised – korvid ja muud anumad, mida lätlased väga edukalt ja palju toodavad ning kuhu Eesti

tootjal on raske konkurentsi pakkuma minna. Eino arvab sedagi, et kauplemiskultuurist müük nii palju ei sõltu. „Eesti inimene ei ole selline, et ta tahaks, et talle midagi hirmsasti pakutakse,” räägib ta. Lätlased ja leedulased on aga teistsugused ja nendega tulebki kasutada teistsuguseid müügitehnikaid.

Laadakorraldajad aga leiavad, et konkurents on tegelikult hea ja seda võiks rohkemgi olla. „Sellisest konkurentsist võidab eelkõige laadaline, kes tuli ostma kvaliteetset hinnale vastavat kaupa. Mida rohkem on müüjaid, seda rohkem peavad kõik pingutama,” ütleb Kukk. Nii Kuke kui Niibo meelest võiksid Eesti laadakauplejad lätlastelt õppida ka seda, kuidas teha omavahel tugevat koostööd. „Kuidas panna seljad kokku ja kaitsta enda turgu,” ütleb Niibo. Korraldajate sõnul on müügi edukus lõpuks ikkagi täielikult müüja enda kätes.

ui otsida andmeid töötute arvu kohta Eestis, siis ei ole pealkirjas esitatud küsimus sugugi pelgas sõnakõlks. Eks otsustage ise. Töötukassa andmeil oli meil tänavu juuni lõpu seisuga 27 209 töötut, kellest 18 261 elas linnas ja 8948 maal. Statistikaameti andmeil oli meil sama juuni lõpu seisuga töötuid 45 300.

Neist vähem kui kuus kuud olid olnud tööta 26 400, 6–11 kuud 6500, enam kui aasta 10 700 ja üle kahe aasta 4500 inimest. Siit ka küsimus: kes räägib tõtt?

Paraku pole see sugugi ainus valdkond, kus võib selliseid vastuolusid leida.

Ilmselt on kõik meist kuulnud, et riiklik pensionisüsteem kukub peagi kokku, sest elanikkond vananeb ja pensionäride arv järjest suureneb. Vaadakem taas statistikat: kui 1991. aastal oli Eestis vanaduspensionäre 293 367, siis käesoleva aasta alguses 300 884. Ehk siis muutus on viimase kahekümne viie aastaga olnud marginaalne, vaid umbes 7500. Tõsi, pensionäride koguarv on sama perioodi kestel märksa kiiremini kasvanud: kui 1991. aastal oli meil kõikvõimalikke pensionäre 367 851, siis tänavu on neid 415 097. Olulisima panuse pensionäride arvu kasvu on seejuures andnud töövõimetuse pensioni saajad, kelle hulka oli näiteks 2001. aastal arvatud 43 394 inimest ja 2016. aastal juba koguni 97 459 inimest. Ilmselt hoopis siit tuleks otsida põhjust, mis võib meie riiklikule pensionisüsteemile saatuslikuks saada.

Või vaatame meie elanikkonna suurust. Kui statistikaameti andmeil oli selle aasta 1. jaanuari seisuga meie rahvaarv 1 316 944, siis siseministeeriumi hallatava rahvastikuregistri kinnitusel elas 1. jaanuaril 2016 Eestis 1 350 999 inimest.

Kes räägib tõtt?

Ent võtame järgmise valdkonna, Eesti keskmise palga. Kui statistikaameti andmeil oli 2015. aasta keskmine palk 1065 eurot kuus, siis maksu- ja tolliameti kinnitusel moodustas maksudeklaratsiooni esitanute keskmine tulu 1014 euroni kuus, kusjuures selle hulka on lisaks palgale arvatud ka muud tulud. Nii et taas küsimus: kes räägib tõtt?

Usun, et sarnaseid näiteid on võimalik leida veel kümneid ning asi on pigem otsimisvaevas. Tundub, et Eesti tohutult suur ametnike armee ei suuda omavahel ühist keelt leida. Pole vist tarbetu öelda, et juuni keskel Toompea tolmu jalgelt pühkinud ja sel nädalal korraks kogunevatele riigikogulastele makstakse palka ikka selle statistikaameti keskmise alusel.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Lyyli Virkus, Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimees.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || aiandus || maa elu

25. august 2016

Polli puuvilja- ja marjasordid toomas šalda

maaelu@ajaleht.ee

Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur Ave Kikas (vasakul), teadur Kersti Kahu ja „Talvenauding”.

Aleksander Siimani aretatud sort oli paarkümmend aastat tagasi Eesti üks populaarsemaid ja hakkab nüüd taas hinda tõusma, sest on väga hea siidriõun.

FOTOD: TOOMAS ŠALDA

ui lähtuda sobivusest Eesti tingimustesse, on üks selge: Eesti Maaülikooli Põllumajandusja Keskkonnainstituudi Polli Aiandusuuringute Keskuses aretatud sordid seda on.

Pikkade aiandustraditsioonidega ning puuviljandusele mullastikult ja kliima poolest soodsas Lõuna-Eesti Karksi vallas Polli külas asub 282 hektaril ligemale 30 töötajaga keskus, kus käib aktiivne õuna-, pirni-, ploomi-, maguskirsipuu, musta sõstra ja vaarika sordiaretus. Varasematel aastatel aretati siin ka hapukirsipuu, punase sõstra, valge sõstra, maasika ja karusmarjasorte. Eesti päritolu 255 marjaja puuviljasordist on 104 aretatud just siin.

Aga sellega keskuse ülesanded ei piirdu, lisaks tegeletakse siin puuvilja- ja marjakultuuride kasvatustehnoloogiate, taimekaitse ja maheviljeluse alase teadustööga, uute sortide sissetoomise ja katsetamisega nende perspektiivsuse selgitamiseks Eesti oludes, uute puuvil-

ja- ja marjakultuuride katsetamisega, viljapuude vegetatiivaluste aretamise ja uurimise ning Eestis aretatud puuvilja- ja marjasortide geenivaramu säilitamise, uurimise ja kasutamisega aretuses. Tootearetuskeskus teeb tihedat koostööd ettevõtjatega, teadmistepõhiste tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskuses PlantValor, mille rajamisel oli abiks Euroopa Regionaalarengu Fond, väärindatakse meie aiasaadusi kõrgtehnoloogiliste meetodite abil.

Keskuse vanemteadur, teaduskoostöö projektide ja uuringute juht Ave Kikas selgitab Maa Elule, millised on tähtsamad sordiomadused, millega Pollis aretustööd tehes arvestatakse: „Meie kliimas on üks olulisemaid näitajaid vastupidavus talvedele, haigustele ja kahjuritele, aga kindlasti ka hea saagikus. Näiteks vaarikal on olemas suureviljalised, uhke marjaga sordid, mis aga ei pea hästi meie talvedele vastu. Pollis aretatud vaarikatega on see risk palju väiksem. Mustal sõstral on määravaks magusus. Näeme laste pealt, et meie sorte söövad nad isuga, aga mõni välimuselt ahvatlevam, kuid maitselt hapu marjaga Poola või Šoti sort võib neil aastateks musta sõstra isu ära võtta. Must sõstar on väga väärtuslik mari ja kuna teda saab nüüd juba ka koristuskombainiga korjata, töötame sellelgi suunal, et Eesti et-

tevõtjatel oleks võimalik kasvatada sorte, mis oleks ühtaegu magusad, saagikad ja hästi korjatavad. Õun on meie jaoks olnud läbi aegade oluline kultuur. Poola sordid jäävad siin kasvades rohelise muru maitsega, sest siinne päeva pikkus ja vegetatsiooniperiood on lühemad, viljad lihtsalt ei saa valmis. Viimastel aastakümnetel on üha olulisemaks tõusnud aretatavate sortide kvalitatiivsed omadused: viljade atraktiivsus, käitlemiskindlus, väärtuslike toitainete suurem sisaldus. Selleks, et saada uusi ja turu vajadustele üha paremini vastavaid sorte, Pollis pidevat aretustööd teemegi. Tähtis on seegi, et kasvatajatel oleks nii varavalmivaid kui ka hilisemapoolseid sorte, mida mahekasvatajadki saaks kasvatada.”

SOOVITUSNIMEKIRJAS VAID PARIMAD SORDID Parimad sordid valitakse kasvatamiseks soovitatavate sortide nimistusse, aiandushuvilised leiavad kõik sordikirjeldused ja palju olulist teavet Pollis aretatud sortide kohta Maaülikooli sordivaramu internetilehelt sordivaramu.emu.ee. Kes veel täpsemat infot vajab, võib Polli spetsialistidega alati ühendust võtta. Eestis kasvatamiseks soovitatavate sortide valiku otsustab puuviljanduskomisjon, kuhu kuuluvad Pollis sordiaretuse ja uuringutega tegelevad inimesed, Maaülikooli

Lp korteriühistud!

Kas tänavu talvel olid teie toad külmad?

Kui jah, siis KÜSIGE MEILT

KATELDE PAKKUMIST –

ja saabuval talvel on teie majades mõnusalt soe

PINNASE ETTEVALMISTUSMASINAD

Pakume

www.laumetris.eu

TÄISAUTOMAATSET HEIZOMATi KATLASÜSTEEMI Mugav ja tõhus Saksa kvaliteet See on ISEPUHASTUV KATLASÜSTEEM, kuhu kuuluvad biomassi ahjud, puiduhakkeseadmed, konveierid ja puhurseadmed. Mugava küttesüsteemi kulud on madalad ning kasutegur samas maksimaalselt tõhus. Ahjusid saab kütta hakkepuidu, laastude, pelletite, puitbriketi ja paljugi muuga.

KULTIVAATORID – 4–10 m

Heizohacki puiduhakkeseadmetega saab muuta jääkmaterjalid – puutüved, oksad ja puidujäägid – väärtuslikuks kütuseks.

JÄRELVEETAVAD VEEMAHUTID – 6, 10, 12 m³

Heizoschnecki konveierid on transpordiseade küttematerjali söötehoidla ja ahju vahel.

Kõrgemate küttematerjalihoidlate puhul on tõhus abivahend Heizotransi puhurseade.

Esimese kahe katlaostja trepikojad hoiame aasta lõpuni oma kulul puhtad.

Lisainfo tel +372 521 6455

KALLURHAAGISED – 10–30 t

Ala Talutehnika Tel 504 3918, August Paju www.alatalutehnika.ee

SÜGAVKOBESTID – 3–6 m

maa elu || aiandus || 5

25. august 2016

on aretatud Eesti oludesse aianduse osakonna ja Eesti Aiandusliidu esindajad ning tootjad. Alates 2013. aastast on Pollis aretatud sortidest soovitusnimistus uued õunasordid „Krista” ja „Liivika”, pirnisortidest „Kadi”, maguskirsisortidest „Anu”, „Elle”, „Kaspar”, „Mupi” ja „Polli murel”, vaarikasortidest „Aita”, „Alvi”, „Helkal” ja „Tomo”, valge sõstra sortidest „Hele” ning musta sõstra sortidest „Karri” ja „Varmas”. „Enne istikute ostmist tasuks ikka läbi mõelda, milliste omadustega sorte vajatakse. Ettevõtjad ostavad küll odavuse tõttu istikuid massiliselt Poolast, aga paraku tullakse ringiga meie juurde tagasi, sest on mõistetud, et iga sealne sort ei sobi siin kasvatamiseks. Kui on näiteks soov marju turul müüa, siis ostjad tahavad saada maitseelamust, mille annab ikkagi just meie olusid arvestades aretatud sort. See, et sort on Pollist pärit, annab garantii, et tulemuse taga on mahukas ja aeganõudev töö. Meist lõuna pool on istiku kasvatamise tingimused muidugi soodsamad, mistõttu meie nii odavalt müüa ei saa,” selgitab Kikas.

POLLI NIMI JÄTKUVALT HINNATUD Samal ajal on tal hea meel, et Polli nimi on aiapidajate seas jätkuvalt tuntud ja hinnatud: „Palju on neljakümnendates aastates inimesi, kes aianduse ja sealhulgas meie sortide vas-

tu suurt huvi tunnevad. Väikeaiapidajad katsetavad meie uusi sorte hoolega. Uus põlvkond on uute sortide suhtes teadlikum, teatakse, et oleme välja aretanud väga palju mitmes mõttes suurepäraseid puuvilja- ja marjasorte nii tootmis- kui kodu­ aedade jaoks.”

Pollis aretatud sordid koguvad vaikselt populaarsust ka piiri taga. „Kalju Kase aretatud pirn „Pepi” on näiteks hästi tuntud soomlaste seas, sealsed puukoolid kasvatavad ning müüvad seda palju. Õunasordid on hinnatud Lätis, näiteks tugeva viljaliha ja ilusa värviga maitselt kuldrenetti meenutav „Krista”.”

Peale sordiaretustöö ja kvaliteetse istikute paljundamise on puu- ja marjakultuuride kasvatamisel vaja säilitada geneetiline ressurss, mille riik on usaldanud just Polli keskusele. Sellegi töö maht on aukartustäratav: Polli aiandusuuringute keskuse kollektsioonistandikes on kokku 1101 säilikut, sealhulgas 386 õunapuu, 97 pirnipuu, 89 ploomipuu, 70 maguskirsipuu, 15 hapukirsipuu, 56 maasika, 60 vaarika, neli pampli, üks tayberry (vampel, pampli ja vaarika ristand), 116 musta sõstra, 27 punase sõstra, 13 valge sõstra, 33 karusmarja, 56 söödava kuslapuu, 16 astelpaju, 26 pihlaka, 14 toompihlaka sorti ja aretist ning 24 õunapuu pookealust. Neist Eestis aretatud sorte on 136.

Kui puuvilja- ja marjakultuuride aretusega on Pollis tegeletud juba 1945. aastast, siis nüüd on mitmes mõttes jõutud uuele tasemele. „Tooraine olemasolu, kuid väiketööstusliku tootmise vajakajäämised viisid mõtteni hakata tõsiselt tegelema marjade ja puuviljade töötlemistehnoloogiate uurimise ja tootearendusega,” selgitab Kikas. 2009. aasta mais käivitati Eesti-Läti programmi „Good­ fruit” ja Maaülikooli toel tootearenduskeskus, mis on ühtlasi Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi õppe-, katse- ja arendustöö laboratoorium. Tootearenduskeskuse ülesanded on aiandussaaduste töötlemise ja tootearenduse edendamine Eestis ja Lätis, saaduste koristusjärgsete kadude vähendamine, valdkonna õppe-, teadus-, nõuandeja arendustegevuse edendamine ning koostöö tugevdamine ettevõtjatega.

VÕIMALUS ISE KATSETADA Väikeettevõtjatele pakutakse siin võimalust kasutada tootearenduskeskust ja katsekööki, teenuste nimekirjas on näiteks ensüümitud ja klaaritatud marjamahlade, klaaritamata marjamahlade, moosi ja hoidiste, seemneõlide valmistamine jpm. Pooltööstusliku mahuga katsetöötlemist saab teha tellija retsepti järgi ja tellija toorainest või töötada retsept välja koostöös kohalike spetsia-

Kalju Kase aretatud hilissuvine „Els”.

PlantValori ektraheerimisruumis asub superktiitilise CO2 põhimõttel töötav ekstraktor, millega on võimalik eksraheerida õli ja muid kasulikke ühendeid. Ekstraktor on Baltikumi suurima anumaga ja kogu kasutatav tehnika Baltikumis kõige nüüdisaegsem. Peale ettevõtjate on siin sagedasteks külalisteks tudengid. Pildil tehnik Hans Neppo.

listidega ning kasutada Polli katseaedades valminud toorainet. Kontrollitud atmosfääriga puuviljahoidlas pakutakse väiketalupidajatele võimalust säilitada oma toodangut. „Kümmekonna nüüdisaegse seadmega varustatud tootearenduskeskuse on omaks võtnud nii Eesti kui Läti väikeettevõtjad, meil on ligikaudu poolsada püsiklienti ja nõustanud oleme enam kui 80 ettevõtet,” kinnitab Pollis toorainete ja säilitustehnoloogiatega tegelev teadur Kersti Kahu.

Kõige uuem Pollis tegutsev üksus on 2014. aastal tegevust alustanud teadmistepõhiste tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskus PlantValor, mille eesmärk on taim-

se materjali täielikum ärakasutamine toidulistes ja mittetoidulistes toodetes, tõstes nende kvaliteeti, funktsionaalsust ja säilivust. Keskusse rajatud ekstraheerimis-, destillatsiooni-, keemiatehnoloogia, kuivatustehnoloogia ja biokeemia laborites väärindatakse tänapäevaste kõrgtehnoloogiliste meetodite abil taimset toorainet, et saadud tulemust rakendada tervise- ja loodustoodete tehnoloogia- ja tootearenduses. See tähendab eelkõige aianduslikust toorainest saadavate bioaktiivsete ühendite kasutamist funktsionaalsete jookide ja toiduainete, toidulisandite, kodukeemia ja looduskosmeetika ning looduslike taimekaitsevahendite toote-

arenduses. „Meie superkriitilise CO2 põhimõttel töötav ekstraktor, millega saame ekstraheerida õli ja muid kasulikke ühendeid, on Baltimaade suurima anumaga ja kõige nüüdisaegsem. Peale ettevõtjate, kes saavad siit infot oma toodete arenduseks, on meie sagedasteks külalisteks Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli ja Tehnikaülikooli tudengid,” tutvustab tehnik Hans Neppo uhkusenoodiga hääles keskuse tegevust. „Septembris tuleb Pollisse külla delegatsioon Hiinast. Tasuks mõelda, millist meie taime võiks ekstraktiks teha ja sinna saatma hakata.

Meie loodus on nendega võrreldes ülipuhas,” ütleb lõpetuseks Ave Kikas.

6 || VÄiKeeTTeVÕTJa || maa elu

25. august 2016

Isevärki Peipsive

üks vald, kolm alevikku, kaks küla ja neli er vilja kohler Tartu Postimees

inlasele harjumatult krõbedad hinnad, tihe konkurents, vähe ostjaid, aga kümmekonna kilomeetri peal neli erapoodi – Tartumaal Peipsiääre vallas on kõik, sealhulgas kaubandus, pisut teisiti kui mujal Eestis.

Va lla keskuses Kolkjas on kolm erapoodi, kaks toidukauplust ja ehituspood. On ka kalafirma kiosk, kust saab Peipsist püütut soetada. Kolkjast seitsme kilomeetri kaugusel Varnjas kaupleb samuti erapood. Kuidas see võimalik on, mujal Eestis tuleb maakohtades ju väikseid erapoode otsida tikutulega, karmid nõuded ja suured ketipoed on need kohad enamasti välja suretanud?

TÖÖGA RIKKAKS EI SAA „Kõik imestavad, et töötame veel, ise ka imestame,” kostab naerdes Olga Poljakova, kes koos abikaasa Nikolai Poljakoviga on viimased paarkümmend aastat pidanud Varnja servas poodi. Aina naerdes ja naeratades räägib perenaine, et tema ja ta abikaasa on kasvanud Tartus, kuid nende mõlema juured on Peipsiääre vallas Varnjas ja Kolkjas, sinna nad ka jäävad, abikaasadel on Varnja suurel vanausuliste kalmistul endale platski valmis vaadatud.

Pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) lõpetamist said zootehnik Olgast ja insener-mehhanisaator Nikolaist Varnja sovhoosi töötajad. Kui sovhoosid 1990. aastate keskel „laiali aeti” ning sigalat pidanud Nikolai Poljakovi ja ta sõprade aktsiaselts pankrotti läks, mõtlesid kaasad linna tagasi minna. Mõtteks see jäigi. „Kus ja kellele meid, kõrgharidusega põllumajandusspetsialiste, seal vaja oleks olnud,” põhjendab Olga Poljakova otsust.

Poljakovide päästerõngaks sai ETKVL, mis oma poed Peipsi ääres kinni pani. „Kooperatiiv pakkus meile Varnjas poo-

di, see meid hädast välja aitaski,” ütleb perenaine. „Tööga me rikkaks pole saanud, ei saa ka, ma ei tunnegi ühtegi tööga rikkaks saanud inimest. Aga kurta ei tasu, elame.”

Ta ei kurda ka poodnikele kehtestatud nõuete üle, kuigi riik ja ametnikud käituvad tema hinnagul oma inimestega stiilis „keelan, käsen, poon ja lasen”. „Selle sajandi alguses kehtestas riik väikepoodnikele väga karmid nõuded,” räägib Poljakova. „Kedagi ei huvitanud, kas sul oli selleks raha või ei, oh, kui palju väikseid erapoode nende nõuete pärast kinni läks. Pidime oma poodi panema seitse kraanikaussi, pingutasime, saime kuidagi hakkama. Ja teate – nüüd neid kraanikausse enam ei nõuta! Õnneks on nõuded mõistlikumaks läinud, suhtuminegi on inimlikum, ei pea enam kontrolli ees värisema nagu siis.”

Varnja pood on avatud iga päev 10–20, ainult üks päev aastas, 1. jaanuaril, on kauplus suletud, lootuses, et „vast kõik magavad sel päeval”. Poljakovide palgal on kaks müüjat. „Rahvast jääb aina vähemaks, vanad kaovad, noored lähevad kaugemale tööd otsima, me ei jõudnud enam neljale müüjale miinimumpalka maksta ja riigile nende sotsiaalmaksu tampida,” selgitab perenaine. „Abikaasa ütleb ikka naljaga pooleks, et meie kandis töötavatele inimestele peaks riik siin elu hoidmise eest lisa maksma.

Midagi sellist, nagu nõukogude ajal oli niinimetatud Põhja koefitsient. Siin ju tööandjaid eriti pole, suurem jagu tööealistest, ka meie, oleme füüsilisest isikust ettevõtjad.”

VÕLARAAMAT EI KAO Aga „Põhja koefitsenti” ei ole ega tule ning jutukas Poljakova pajatab kohalikust elust nii, nagu see on. Näiteks on nii, et Varnja poes on võlaraamat. „Mis teha, omad inimesed ju,” ütleb perenaine lihtsalt. „Mõni teeb pattu ka, ei maksagi võlga ära. Kes pattu teeb, seda pean tükk aega meeles, aga siis unus-

tan, vanus mul ju selline juba, lugesin lehest, et 60aastased ja vanemad on eakad,” naerab väljanägemiselt kõige rohkem 45-, passi järgi aga 61aastane Olga Poljakova.

Enamasti aga võlga ei unustata, sest poele ei jääda võlgu üle võimete elamise pärast. „Meie inimesed, korralikud naised, käivad siinkandis ametlikult tööl, aga firma ei maksa neile paar-kolm kuud palka,” räägib poodnik kohaliku elu varjuküljest. „Mis teha? Midagi ei ole teha – riigil ei ole seadust, millega sellist firmat karistada. Ja mis kasu siin kaebamisest oleks? Üks kirjutas Facebookis õigesti: eile otsisime töökohal õiglust, täna otsime uut tööd. Meie naised tööl õiglust ei otsi.”

Mis Varnja poe elus hoiab?

Sigaretid ei tule kõne allagi, muidu naerune Olga Poljakova põrutab otse, et ta on riigi suitsupoliitika peale väga vihane. „Viinale võin kas või sada protsenti juurde panna, suitsudele mitte, aga miks, vaat ei mõista,” kurjustab ta. „Suitsude pealt jätab riik mulle ainult viis protsenti. Kui suitsude eest makstakse kaardiga, läheb sellest viiest protsendist kaks pangale, mulle jääb ainult kolm protsenti, seegi seisab tükk aega pangas kinni.”

Viin ja õlu? Nii ja naa. Suvel lähevad hästi kaubaks väiksema kraadiga napsud, viina eriti ei osteta. „Talvel seisab viin aga meil nagu mööbel, pühi ainult tolmu,” ütles Poljakova. „Meie poe on alles hoidnud pudi-padi, tööstuskaup, näiteks väetised, turvas, supipotid. Inimene ei sõida ju iga väikse asja pärast linna.”

KALA POEST EI SAA Suvel on abiks Peipsi ääres liikuvad turistid, talvel Läti kalamehed. Aga kolm viimast talve on olnud viletsad – polnud jääd, polnud ka Läti kalamehi. Aga miks ei müü Peipsi ääres asuv Varnja pood kala? „Abikaasa püüab kala, müüb kokkuostjale, sest siin se-

TEADLIK INVESTEERING SAAGIKUSE TÕUSU

da müüa ei tohi, kalamüügi nõuded on eriti karmid,” vastab Poljakova. „Ega siin kala suurt olegi, meil ei saa inimesed enam järvelegi, suurem osa aastast on keeluaeg. Ja riik eeldab, et iga kalur on varas. Sel aastal pani riik paatidele GPSid, inimesed naeravad, et varsti paneb riik kaluritele jalavõrud nagu vangidele.”

Ta lisab, et järvel käimine pole naljaasi. Kalur peab enne järvele minekut helistama, et läheb sinna, tund enne järvelt tulekut peab ta jälle helistama ning teatama saagi suuruse kümne kilo täpsusega ja tellima endale sadamasse inspektori vastu. Siis peab ta kella pealt sadamas olema, ei tohi varem tulla ega hiljaks jääda.

tavad kuurides kuivavaid suuri sibulamägesid. Elamiste ees on letid väljas, ostjaid ootavad sibulad, sibulavanikud, tomatid, kõrvitsad.

Ostjaid ootab ka Kolkja peatänava ääres toidupoodi pidav Larissa Dubina. Varem töötas ta sealsamas müüjana, aga aasta tagasi pani eelmine omanik poe müüki ja noor naine ostis selle ära. Kuid ta ei jäänud Kolkja ainsaks toidupoodnikuks, nagu see seni aastaid oli olnud – eelmine omanik rentis veidi eemal asuvast kohalikust ehituspoest ruumid ja tegi sinna veel ühe toidupoe. „Seni oleme ellu jäänud, aga väga raske on,” ei tee Dubina oma äri käekäigust saladust. „Elame tasakesi, ilma rahata, kõik raha on kauba all. Võlaraamatut meil ei ole, ei saa seda lubada, olen ise võlgu. Ootan iga ostjat.”

Sel suvel neid õnneks on olnud. „Turiste on tänavu palju,” räägib Dubina. „Euroopas on ärev aeg, inimesed otsivad turvalisi kohti ja siin, Eestis, on veel turvaline. Lisaks on meil palju üritusi, mis siia rahvast toob.”

Talvel on Kolkjas poodi pidada väga raske, pole enam olnud jääd ja seega ka Läti kalamehi, lisab müüja Tatjana Krjohhova. „Nende lätlaste peale ei saagi loota,” ütleb Dubina. „Neil on siia tulles oma viinakott kaasas, Lätis on alkohol ju palju odavam kui meil.”

Kuigi Dubina konkurent, uus Sadamapood, asub Kolkja peatänavast veidi eemal, pole seegi pärastlõunal ostjatest tühi. Nagu tellimise peale tuleb poodi millegi vajaliku järele ka selle omanik Pjotr Kuznetsov. Omaniku sõnul tänavune aasta uuele poele nii hea pole kui mullune, siis olevat rahvast rohkem käinud.

Kas Kolkja kannatab kaks toidupoodi välja – ehk miks Pjotr Kuznetsov ühe poe ära müüs ja teise asemele tegi? „Tegin kompanjoniga puhkeküla, võtsime laenu, raha oli

VÄGA TAHAN, ET MEHED TULEKSID JÄRVELT JÄLLE LAULUGA, ET MEIE ELU JA TÖÖ OLEKS INIMLIKUM JA MÕISTLIKUM KUI PRAEGU. „Vanasti tulid kalurid järvelt lauluga, paadid olid saaki täis, meestel meel hea, sadamas said kasti kala viinapudeli eest. Oh, kui palju toredaid mehi end sellepärast siin surnuks jõi,” räägib Poljakova. „Ma ei taha nõukogude aega tagasi, ei taha, et toredad mehed end surnuks jooksid. Aga väga tahan, et mehed tuleksid järvelt jälle lauluga, et meie elu ja töö oleks inimlikum ja mõistlikum kui praegu.”

Juttu jätkuks kauemaks, sest maapoe pidaja on kursis nii kohalike uudiste kui kohaliku elu hiilguse ja viletsusega. Aga töö ootab, uus kaup on vaja välja panna. „Külastage meid jälle, siis inimesed teavad, et Peipsi ääres on elu endiselt alles,” ütleb Olga Poljakova meie lahkudes rõõmsalt.

LÄTLASTELE EI SAA LOOTA Varnjast Kolkjasse sõites on näha, et elu käib, inimesed puhas-

www.optitrans.ee AUGUSTI PAKKUMINE €/tk

MICHELIN MICHELIN MICHELIN MICHELIN MICHELIN MICHELIN MICHELIN MICHELIN

PÕLDUDE LUPJAMINE LUBJA- JA /VÕI DOLOKIVIJAHUGA

VÕIB KASUTADA MAHEPÕLLUNDUSES

Power CL 340/80-18 Bibload 400/70R20 Power CL 400/70-20 Power CL 400/70-24 Bibload 460/70R24 XMCL 460/70R24 Bibload 440/80R28 Power CL 440/80-28

Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 31.08.2016 Kontakt Meelis Mooses: 5340 7334 Vaata meie lupjamise videot siit!

Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt

www.nordkalk.ee Member of Rettig Group

Tel 515 3763, 5814 7377 e-post info@optitrans.ee

315.595.439.475.680.650.980.660.-

maa elu || VÄiKeeTTeVÕTJa || 7

25. august 2016

eer:

rapoodi vaja ja müüsin poe Larissale ära,” vastab Kuznetsov. „Aga puhkekülas oli vaikne, no mõtlesingi, et teen õige poe ka.”

NIIDID, TORUD, TSEMENT Aeg näitab, kas Kolkja rahvas ja nende külalised suudavad mõlemad poed elus hoida.

Uue toidupoega ühe katuse all olevat Tartus tegutsevale ettevõtjale kuuluvat ehituspoodi ei kaota sealt aga vist püssiega ussirohi. Ehituspoe juhataja-müüja-koristaja-kojamees Tatjana Kuzmina varustab koduvalla ja kaugema kandi rahvastki kõige vajalikuga kümnendat aastat. „Meil on kõike,” kinnitab Kuzmina. „Tahate õnge, palun!

On niiti, õhupüssi laskemoona, tsementi, telliseid, jalgratta kumme, hädavajalikke rotilõkse, torusid, sanitaartehnikat, kalamehevintskeid. Küsige ainult, ma kohe toon.”

Peipsiää re k auba nduse tutvmistuuri, 10. augusti lõunaks on Tatjana Kuzmina müünud kaheksa kotti tsementi, kastekannu, puidukaitsevahendit, lüliti, pistikupesa suure hulga kruvisid ja meetrite kaupa trimmerijõhvi. „Inimesed peavad siit saama kõike, mida vaja läheb,” kordab Kuzmina. „Ehitatakse ahje, soojustatakse maju, tehakse veevärke – no miks peaksid inimesed materjali järele linna sõitma.”

Kõige vajaliku pakkumine kodu lähedal on kindlasti üks põhjus, miks Peipsiääre valla neli erapoodi nüüdki avatud on. Aga see pole ainus põhjus.

Läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja sõites paistab sibulatega müügilettidelt kaugele selle kandi rahva kange kaupmeheveri.

Seegi seletab Peipsiääre valla erakaubanduse fenomeni. Ja kindlasti ei ole sealsetel inimestel kahju oma raha omakandi inimese poodi viia, sest muidu oleks Kolkjas ja Varnjas poed ammu kinni, nagu see on juhtunud Eesti paljudes külades-alevites.

Kõrgharidusega zootehnik Olga Poljakova on koos abikaasa Nikolaiga Peipsiääre vallas Varnjas oma erapoodi pidanud ligemale paarkümmend aastat.

Kolkja uusima erakaupluse, Sadamapoe müüja Marina Artjuhhina (leti taga paremal, vasakul tema tütar Anastasija) sõnul käib rahvast poes põhiliselt suvel, talved on Peipsiääre vallas vaiksed.

Kolkjas seni kõige kauem töötanud erapood asub aleviku keskel, peatänava ääres.

FOTOD: MARGUS ANSU / TARTU POSTIMEES

PEIPSIÄÄRE VALD TARTUMAAL • Peipsiääre vald asub Tartu maakonna idaosas Peipsi järve rannikul, Tartust ligikaudu 40 kilomeetri kaugusel. Valla pindala on 30,95 ruutkilomeetrit, keskus Kolkja. Pindalalt on Peipsiääre Mandri-

Eesti väikseim vald, kus vene vanausuliste tänavtüüpi asustus on koondunud Peipsi rannikule.

• Selle aasta 1. jaanuaril elas Peipsiääre vallas 660 inimest.

• Omavalitsuses on kaks küla

Uuenenud „342“ veelgi tõhusam ja efektiivsem!

(Savka, Sipelga) ja Peipsi kaldal tee ääres reas kolm alevikku (Varnja, Kasepää, Kolkja).

• Kolkjas asuvad vallamaja, vene vanausuliste muuseum, raamatukogu, kultuurima-

ja, kala- ja sibularestoran ning uuest õppeaastast liidetud põhikool ja lasteaed. Eelmisel õppeaastal käis vene õppekeelega Kolkja koolis ligi 40 õpilast, lasteaias alla paarikümne mudilase.

• Varnjas on vanausuliste muuseumi filiaal, raamatukogu, Varnja kordon. Varnjas, Kasepääl, Suure- ja Väike-Kolkjas on vanausuliste palvelad.

Allikad: Vikipeedia, Tartu Postimees

Uue metsapõlve hüvanguks SYSTEMSEPARATION LTD pakub erinevaid kvaliteetseid

• Parandatud maitseomadustega mürksööt närilistele • Turboimpregneeritud nisutera (toimeaine on viidud otse tera sisemusse) • Tolmuvaba • Efektiivne toime pärast esimest manustamist!

• Ei idane • Sisaldab Bitrexi mõruainet • Säilivusaeg 45 kuud Toimeaine: Bromodialoon 0,05 g/kg Pakend: 200 g Kasutage biotsiidi ohutult! Enne kasutamist lugege lisatud teave alati läbi!

Saadaval kõikides hästi varustatud tööstuskaupade kauplustes ja apteekides üle Eesti.

METSATAIMI

Kuusk, hübriidlehis, kask, must lepp, mänd ning Eesti tingimustes end juba tõestanud taimekaitsevahendeid, efektiivne ulukitõrjevahend TRICO ja taimejuurestiku töötlemiseks mõeldud HÜDROGEEL. Tel 5552 6619; 5822 2000; info@systemseparation.ee www.systemseparation.ee

Kanal 2 ja Postimees

Täna kell 21.00 Kanal 2s Tulised teemad ∙ Karmid küsimused ∙ Ootamatud olukorrad Kommenteeri ja jälgi saadet ka Postimehe veebis www.postimees.ee

maa elu || VÄiKeeTTeVÕTJa || 9

25. august 2016

INSPEKTSIOON ALUSTAS ESIMESEL POOLAASTAL 670 MENETLUST

K

Õllesaali sisustuse on püüdnud pererahvas ikka samasuguseks jätta, nagu see oli aastakümnete eest.

Võib-olla on ainult kaubavalik leti taga veidi priskem.

FOTO: SIGRID KOOREP

Lemmikpannkoogid

valmivad suviti Lemme nostalgias sigrid koorep Sakala

K

ui sularaha parasjagu rannapükste taskus pole ja üle leti teenindaja pärast esimest luhtaläinud kaardimaksekatset, terminal käes, õue tõttab ja sellega taeva poole viipab, on ta juba öelnud, et proovib sedakaudu makse sooritamiseks paremat internetilevi kätte saada.

See tähendab, et Pärnumaal Läti poole kulgeval rannaribal saabki puhata ja internetti alati ei tabagi.

Siiski polnud too päev see hea levi päev ja sõpradelt tuli hommikupannkookide raha kokku laenata. Ega see mõni euro südasuviselt sooja suvealguse ajal rannaseltskonnale suuremat korda läinudki. Juuli lõpus Lemme õllesaali külastades on kaardimaksega juba sootuks parem olukord. „Nüüd see töötab,” teatab teenindaja, kui enne kaardi ulatamist saab hakatud punaseid sente hunnikusse lugema.

Lemme puhkeala kõrval tee ääres paiknev õllekas on koht, mille Lenini pildiga külalisraamatusse on kiitvaid sõnu kirjutatud rohkem kui küllaga. „Seda loe kui juturaamatut,” lausub Tiina Saar, sel suvel pärast taasavamist juba kuuendat hooaega avatud õllesaali perenaine.

Võib-olla see, mis telkivat või matkaautos ööbivat rannalist köidab, ongi just õlleka lihtsus. Oma väljanägemiselt ja sisustuselt on see koopia sellest, mida oma noorusajast mäletavad praegu juba kuuekümnendaid eluaastaid käivad inimesed. „Kuus aastat tagasi tegime selle uuesti lahti,” tähendab perenaine. Enne seda oli õllesaal te-

ma sõnul lahti juba ilmatu kaua – vististi juba 1960ndatel. „Midagi sealkandis võis olla, ma ise ka täpselt ei tea, põhilised meenutajad on inimesed, kes ümberkaudsetes suvilates olid,” lausub ta. Saar jutustab, et suvilate inimesed ongi ajaloost kõige rohkem rääkinud: „Kõigest, mis seal oli ja kui pisike keegi oli sel ajal, kui maja veel töötas – kes siis käis kohvikupoolel jäätist ja liivarõngast või Moskva saia söömas, samal ajal kui mehed siis teises maja pooles olid õllekas.”

AVATUD KAKS KUUD AASTAS Külalisraamatu avas õllesaali rahvas taastöötamise viiendal, juubelihooajal ja kuigi enamik sissekannetest kõneleb seal tõesti kõigest toredast, on Saare sõnade järgi olnud nurisejaidki, kellele ei meeldi pikk ooteaeg, kui kuumal suvepäeval on söögikoht tõepoolest rahvast pungil. Nii kipubki see olema just hea rannailmaga, siis tuleb seal endale istumiskoha leidmiseks vaeva näha, aga kehva suveilma korral haigutab tühjus. Augusti viimasest nädalavahetusest on sellekski korraks õllesaali hooaeg läbi. Pererahvas hoiab seda suviti lahti umbes kaks kuud, alates jaanipäevast. „Minu arust see aasta oli üldse imelik,” tähendab Saar ja räägib, et nii kui august algas, oli rahvas rannast kadunud. „Kui ilma ei ole, on meilgi nutune, sest kõik põhineb siin ju sellel. Kuid mõne korra saime ka seda puupüsti varianti täitsa nautida sel hooajal.”

Ooteaeg kipub aga rahvarohketel päevadel pikaks venima, kuna hea asi tahabki ootamist. „Ma ei tee ju mikrolaineahjus süüa. Praen panni peal selle kartuli ja šnitsli, aga pliidil on ju ikka neli auku,” ütleb Saar, kes vahepeal toimetab köögis, siis jälle leti taga. „Kui mina olen letis, siis abi-

kaasa on tagatoas ja mul on tütar ka abiks, nii et see on rohkem perevärk.”

Sel aastal lisasid nad kööki teise pliidi, ent kui seitse inimest on juba näiteks pannkookide järjekorras, mis on kindla peale üks õllesaali hittroogi, siis ikkagi aega läheb ja teisiti ei saa.

„SEE AASTA OLI ÜLDSE IMELIK, NII KUI AUGUST ALGAS, OLI RAHVAS RANNAST KADUNUD.” TIINA SAAR Hittide hulka kuulub perenaise sõnul kindlasti veel seljanka. Pikaks pole nad menüüd meelega ajanud. „Ikka küsitakse, miks teil pruuni suhkrut ei ole, aga meie maja ongi see veneaegne nii menüü kui ka nõude ja asjade poolest,” ütleb Saar.

Ta lisab, et kõik sai alguse sellest, et juba õlleka avamisega oli aastal 2010 nii kiire, et lihtsalt ei jõudnud osta kõiki uusi nõusid ja nii see läks. Pealegi sobivad aastakümnete tagused taldrikud ja noad-kahvlid ideaalselt praeguse õllesaali väljanägemisega. „Kõik, mis kodus oli võtta, selle võtsime – oma kodu tassisime avamiseks peaaegu tühjaks –, kõik need pannid ja potid ja makk, kust muusika tuleb, on sealt,” märgib Saar, kinnitades, et nad tahavadki, et oleks vanaaegne. „Seda peent lugu on mujal nii palju, et siin mere ääres lööngi pigem lihtsusega.”

ISE RANDA EI PÄÄSE Rannaelu maitset on Tiina Saar ise juba lapsest saati tundnud.

Sündinud on ta Kabli külas, aga kooli ajaks kolis mujale. Abielludes jõudis ta taas rannariba äärde tagasi ja nüüd on siia jäänud. Küsimuse peale, kas tal en-

dal jääb üldse aega nautida seda suurepärast elukohta, kus meri aknast paistab, arvab õllesaali perenaine, et ega sooja ilmaga küll randa pääse. „Nüüd ma kahel aastal olen jõudnud selgusele, et hommikul, enne Lemme minekut peab rannas ära käima ja nii olen teinud seda maikuust alates,” jutustab ta. Väljaspool õllesaali hooaega on perenaine Häädemeestel lasteaia kokk ja juba siis saab pool seitse hommikul mere äärest läbi lipatud. „Aga suvehooajal ju lasteaiatööd ei ole ja mulle see tõesti sobib. Siis on aega, mida saan Lemmes õllekas veeta,” lausub ta ja märgib, et puhkus see küll pole, aga talle just meeldivadki sügis ning talv. „Selline pime aeg – siis ma puhkan.”

Lemme Ranna õllesaali ehk siis nüüdse Lemme õlleka sai Saare perekond rendile aastal 2010. Perenaine meenutab, et sel kevadtalvel juhtus temaga palju pahasid asju. Abikaasa siis ütles, et nüüd hakkame midagi tegema ja mingi mõte oli temas vahepeal küpsenud. Koos mindi kõigepealt Kilingi-Nõmmesse õllesaali ruume rendile küsima. „See kuulus KilingiNõmme majandusühistule nagu enamik maju siin, näiteks Jaagupi pood, ja Kablis ka,” seletab Tiina Saar. Linnast saadi positiivne vastus ja remont võis alata – ühistult oli jah-sõna ja rentnike poolt korrastamine. Pool Saarte suguseltsi tuli appi. „Enne ei olnud seal ju põrandat ega katust ega klaase seinte peal. Rabasime siis, et kõik korda teha, ja saime veterinaarametilt load kätte,” jutustab Saar. Ühe kuuga sai asi tehtud ja esimeseks hooajaks võis uksed avada.

Tänavu märtsis sai teoks mõte õllesaal endale päriseks osta. „Hindaja käis vaatas üle meie töö ja pani asjad paika, ostsime ära,” lausub perenaine, lisades, et nüüd on juba tunda, et saab teha enda asja – seni oli ikkagi rentnik oldud.

eskkonnainspektsioon andis hiljuti teada, et tänavu esimesel poolaastal registreeriti keskkonnaalaste õigusrikkumistega seoses 654 väärteo- ja 16 kriminaalmenetlust. Keskkonnanõuete täitmise kontrollimiseks tehti ühtekokku enam kui 4000 kontrollkäiku.

Sarnaselt eelmiste aastatega registreeriti enim väärteojuhtumeid kalapüügi- ja jäätmevaldkonnas, vastavalt 204 ja 135 juhtumit. Jahiseaduse rikkumiste alusel algatati 75, looduskaitseseaduse alusel 71 ja metsaseaduse alusel 60 väärteoasja. Ülejäänud 109 väärteoasja jagunevad kaheksa seaduse vahel.

Lisaks eemaldasid inspektorid 578 korral veekogudest selguseta kuuluvusega püügivahendeid. Taolistel puhkudel menetlust reeglina ei järgne, sest nende omanikke ei õnnestu välja selgitada,

kuid ebaseaduslike püünistega seotud toimingud nõuavad siiski palju aega. Püügivahendid tuleb püügilt eemaldada, hoiustada ning pärast ettenähtud aja möödumist viia hävitamisele.

Jäätmevaldkonnas on endist viisi üks suurem mure jäätmete ladestamine selleks mitte ettenähtud kohta, enamasti metsa alla või mujale loodusesse.

Keskkonnaalaste väärtegude eest määrati esimesel poolaastal 570 trahvi kogusummas üle 165 000 euro.

Mainitud 16 kriminaalasjast 10 olid seotud metsaõigusnormide rikkumisega ja neli kalapüügiga. Üks kriminaalmenetlus algatati jäätmeseaduse ja üks menetlus jahiseaduse nõuete rikkumise alusel.

Teisel poolaastal on inspektsiooni töömahukamaks ülesandeks kontrolli tagamine vähipüügil ja lõheliste kudeajal. (ME)

EKSPERDID: SEAKATKU TÕRJUMISEKS TULEB TÕHUSTADA JÄRELEVALVET

E

elmisel nädalal viibisid Eestis missioonil Euroopa Komisjoni veterinaareksperdid, kes analüüsisid seakatku tõrjumiseks rakendatud meetmete tõhusust.

Ekspertide hinnangul tuleb senisest veelgi enam pöörata tähelepanu bioohutusnõuete järgimisele jahipidamisel ja nakkusohtliku materjali kõrvaldamisel loodusest ning tõhustada selle üle tehtavat järelevalvet. „Meetmete tõhususe paremaks hindamiseks rõhutasid eksperdid ennekõike vajadust keskkonnaasutuste ja veterinaarteenistuse kogutavate andmete koondamiseks ja ühtlustamiseks. Samas on ekspertide hinnangul seakatku tõrjumisel kriitilise tähtsusega kõik see, mis toimub metsas – see hõlmab senisest veelgi põhjalikumat järelevalvet jahipraktikate ja bioohu-

tusmeetmete rakendamise üle nakkusohtliku materjaliga ümberkäimisel,” ütles Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja Olev Kalda. „Oluline on, et kõik riskipiirkondades kütitud metssead saaksid uuritud seakatku välistamiseks ja positiivse uurimistulemuse korral nõuetekohaselt kahjutustatud. See on ainus võimalus jälgida viiruse dünaamikat metsas ning ühtlasi vähendada selle looduslikku kontsentratsiooni.”

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lampi sõnul saadi ekspertidelt kinnitust, et seni rakendatud jahinduslikud meetmed on olnud eesmärgipärased. Eestis seatud metssigade arvukuse lõppeesmärk 1,5 isendit 1000 hektari jahimaa kohta on isegi ambitsioonikam kui Euroopa Komisjoni heakskiidetud tõrjestrateegia ette näeb. (ME)

MAAMAJANDUSE MITMEKESISTAMISE INVESTEERINGUTOETUSE TAOTLUSVOOR

M

ikroettevõtjad saavad 22.–29. augustil PRIA vahendusel taotleda maapiirkonna majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetust.

Tegemist on maaelu arengukava 2014–2020 (MAK) meetme „Põllumajandusettevõtete ja ettevõtluse areng” alameetmega 6.4, mille eesmärk on soodustada ja mitmekesistada maaettevõtlust eelkõige keskustest eemale jäävates piirkondades, toetades seal püsiva majandusliku baasi ning sobivate ja atraktiivsete töökohtade loomist. Üks taotleja võib MAKi rahastusperioodil saada toetuseks kuni 150 000 eurot.

Tulevane investeeringuobjekt on toetatav siis, kui seda ei kavandata otseselt põllumajandustootmiseks, vaid muud liiki ettevõtluseks.

Nõuded taotlejale ja toetuse määr sõltuvad sellest, kas ta on põllumajandustootja või mittepõllumajandusliku ettevõtlusega tegelev mikroettevõtja. Ka taotlusvooru eelarve on planeeritud eraldi: põllumajandusettevõtjatele 3,6 miljonit, mittepõllumajandusettevõtjatele 8,4 miljonit eurot. Toetuse piirmäär neile on vastavalt 50 ja 40 protsenti investeeringu abikõlblikust kulust.

Meede pakub võimalusi väga erineva sisuga projektide rahastamiseks: ehitamine ja hoone parendamine, masinate ja seadmete ostmine ja paigaldamine, rändkaupluse ja selle sisseseade ostmine; toetatav on ka investeering päikese-, vee- ja tuuleenergia tootmisse ning bioenergia (elektri, soojuse, vedelkütuse või gaasi) tootmisse. (ME)

10 || ilma- Ja TaimeTaRK || maa elu

25. august 2016

ilmatark

jüri kamenik

ilmatark

KAS KERAVÄLGU MÕISTATUS ON LAHENDATUD?

L

Humalakäbidel on võrratu lõhn, sest humala eeterlikus õlis on üle saja komponendi.

FOTOD: ERAKOGU

Milliseid taimi korjata augustis? (2. osa)

A

ugusti keskpaigast septembri esimeste päevadeni saab korjata humalakäbisid. Looduses kasvab humal saviste pindadega jõekallastel ja mere ääres, kus on jõe või oja suue. Seda võib tuua ka aeda kasvama. Humal on hea ronitaim, mis hakkab mööda aeda ja seinu ronima. Käbidel on võrratu lõhn, sest humala eeterlikus õlis on üle saja komponendi.

Humalakäbidest valmistatud tee on kesknärvisüsteemi rahustava ja uneaega pikendava toimega. Uneteedes soovitatakse kasutada humalakäbisid koos teiste rahustavate taimedega, nagu palderjan, veistesüdamerohi või meliss. Välispidiselt on kasutatud humalakäbidest valmistatud tõmmist nahakahjustuste, ekseemide ning juuste väljalangemise korral.

KIBUVITSAMARJAD Augusti lõpus on paras aeg korjata ka kibuvitsamarju. Tavaliselt mere ääres kasvava suure kurdlehise kibuvitsa marjadest saab keeta siirupit, moosi ja kompotti ning väiksemad marjad sobivad kuivatamiseks, et neist talvel teed teha.

Kibuvitsamarjad on talvel hea C-vitamiini allikas ning tu-

ju Kal

06.11 20.31

30. T 31. K

2. R

VI

Ne i

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Vili, alates kl 18.22 juur 12.03

Juur, aiatöödeks sobimatu päev

S

1. N

Leht, alates kl 11.12 vili Vili

R

K

29. E

Sõnn

Leht ISTUTUSAEG

28. P

i ts

ur Amb

Õis, alates kl 06.06 leht

Jäär

vi Lõ

27. L

kits

LI

Õis

KANARBIK Metsaservades, raiesmikel ja rabades õitseb augusti lõpu poole kanarbik, mis on hea meetaim. Mesinikud viivad oma tarud metsa, kus kasvab kanarbik, et saada väärtuslikku mett.

Ravimtaimena kasutatakse kanarbikku tee valmistamiseks. Kanarbikutee on rahustava toimega ning on külma ilmaga hea soojendaja. Samuti neutraliseerib kanarbikutee maohapet ja aitab refluksi korral. Kuivatatud kanarbik annab igale teesegule kauni välimuse.

HUMALAKÄBIDEST VALMISTATUD TEE ON KESKNÄRVISÜSTEEMI RAHUSTAVA JA UNEAEGA PIKENDAVA TOIMEGA.

külvikalender – august–september 2016 26. R

Kibuvitsamarjad sisaldavad vitamiine, karoteene, pektiini, sahhariide, tanniine, flavonoide ja mineraale (nagu raud, kaalium, magneesium, räni, tsink jm). Ettevaatlik tasuks olla kibuvitsamarjade tarvitamisega trombiohu korral.

Kibuvitsamarjad on talvel hea Cvitamiini allikas ning tugevdavad organismi viirus- ja külmetushaiguste ajal.

U

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

gevdavad organismi viirus- ja külmetushaiguste ajal. Marjades sisalduvad karoteenid aitavad tugevdada limaskesti, soodustavad sapi ja maomahla teket ning aitavad kaasa seedimisele. Kibuvitsamarju võib lisada raviteedesse neeru- ja põiepõletiku korral ning marjad on väga kasulikud reuma ja artriidi toetusravis.

Eriti tõhus on kibuvitsamarjatee koos Islandi samblikuga köha ja bronhiidi korral.

Selleks võtke üks peotäis kibuvitsamarju, teist sama palju Islandi samblikku ja kaks liitrit vett. Keetke segu 30 minutit, laske 10–20 minutit jahtuda, lisage mett ja jooge. Selline tee aitab ka palaviku vastu.

Kui inimene on haige, suureneb organismi C-vitamiini vajadus mitu korda ja siis on kibuvitsamari üks kindel abiline.

JU

katrin luke

Vanasti tehti humalaõisikutest pulbrit. Seda pulbrit kasutati rahustava ainena tablettides ja pulbrites ning antibiootilise ainena salvides ja haavade loputamiseks. Humalat on kasutatud õlle valmistamiseks, sest taim parandab õlle säilimist ja humalavaik soodustab vahu püsimist.

Humalakäbisid ei tohiks üle annustada. Päevane annus on 1–2 grammi droogi. Liigne tarbimine võib põhjustada unisust, uimasust ja peapööritust. Östrogeenisisalduse tõttu kardetakse, et humal võib suurtes kogustes ja pikaajalisel tarvitamisel põhjustada rinnavähki (ka liigsel õlletarbimisel). Raseduse ajal ei tohiks humalat kasutada.

V

õpuks olen jõudnud tänapäevaste seisukohtade ja teooriateni, mis kirjeldavad keravälgu tekkimise põhjusi ja käitumise iseärasusi.

Tänapäevaste teooriate kohaselt tekib keravälk välgulöögi ja mitme aine koosmõjul. Ühe huvitava teooria esitasid Uus-Meremaa teadlased John Abrahamson ja James Dinniss. Nad uurisid välgulöögi mõju pinnasele ja jõudsid järeldusele, et tähtsat osa keravälgu tekkes etendab räni ja selle aurustumine välgu toimel. Pärast aurustumist jahtub räni ülikiiresti ja tekitab nanokette, mis peaksid tugevasti helendama, sest toimub kiire oksüdatsioon. See teooria või mudel seletab samuti enamikku keravälguga seotut, sest selline reaktsioon on võimalik ja sellega kaasneb iseloomulik helendus, nanokettide kergus võimaldab keravälgul hõljuda, räniosakeste kattumine oksiidikihiga takistab kiiret lõpuni põlemist ja seega püsiks selline pall suhteliselt kaua stabiilne jne. Eksperimendi käigus saadigi iseloomulikke ränist nanokette, kuid mudelit tervikuna pole veel lõplikult tõestatud.

Ka Brasiilia teadlased püüdsid seda teooriat kinnitada; väidetavalt saadi kuni pingpongipalli suurusi kerakesi, mille eluiga oli kuni 8 sekundit ja mille käitumine sarnanes keravälgu omaga.

Leidub veel üks huvitav loodusnähtus, millel on teatav sarnasus keravälguga – kettehk helmesvälk. On arvatud, et tegemist on joonvälgult keravälgule ülemineku vormiga.

See nähtus on üliharuldane: üks välgu-uurija nägi seda 21 aasta jooksul vaid ühe korra mägedes – senini ongi nähtud peamiselt mägedes. Kuigi selle nähtuse täpsed põhjused pole teada, arvatakse tänapäeval enamasti, et tegu on tavalise joonvälguga, mille mõned osad on kas vaatleja eest varjatud või on välk väga ebaühtlase jämedusega, mistõttu ühed osad jahtuvad kiiremini kui teised, luues mulje kettvälgust.

Niisiis ei ole tänapäevalgi keravälgu tekkimise ja olemuse kohta ühtset teooriat, kuid võib arvata, et tegemist on mitme protsessi koosmõjuga: välgulöökide suur kuumus, reaktsioonid, elektromagnetväljad ja plasma tekkimine. Ka laborites ei ole tekitatud tõestatult reaalsusele hästi vastavat keravälku. *** Eelmises ilmajutus oli ilma arengus kaks stsenaariumi: kuiv ja südasuviselt palav antitsüklon ja jahedamat ilma pakkuv idatsüklon. Mõlemad variandid osutusid õigeks, sest idatsüklon triivis tasapisi Karjala kohalt üle Eesti edelasse, hoides ilma jaheda ja sajuse.

Seejärel pääses mõjule väga soe õhumass, nii et 21. augustil oli sooja mitmel pool üle 25 kraadi. 22. ja 23. augustil jahenes ilm taas.

Nädala vältel tugevnes Kesk-Euroopa kohal kuum antitsüklon, mille põhjaserv laotus lõpuks ka Eesti kohale, kuid ilmategijatena ütlevad oma sõna ka madalrõhulohud ja osatsükonid. Suurem osa nädalast on mõõduka suvesoojaga (kohati ka üle 20 kraadi).

Nädala lõpus ehk alates 26. augustist on ilmaprotsessid väga intensiivsed: üksteise järel on oodata lääne- või isegi põhjatsüklonite tormamist üle Skandinaavia, nende lõunaserva saabub antitsükloni äärt pidi troopiline õhumass. Tõenäolised on järsud ilmamuutused, mis toovad tugevat tuult, sajuhooge ja pikset, sekka rahulikumaid hetki.

Sooja on selgema ilmaga üle 25 kraadi, pilvede ja saju all 20 kraadi. Ööd püsivad soojad, st üle 10 kraadi.

K

Juur ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2016” KIRJASTUSELT VARRAK

V

maa elu || KOdu Ja aed || 11

25. august 2016

Kõrrelised kui asendamatu aiakujunduse element Harilik sinihelmikas „Moorhexe” (Molinia caerulea).

ülli-riina sildnik Helga Taimeaed

T

uleb ausalt tunnistada, et ma pole alati kõrrelistesse nii soojalt suhtunud kui praegu. Pigem tundusid nad mulle nagu ilma loata istutusalasse pugenud ja umbrohuna käituv muru.

Soovides rajada tõeliselt ilusat muru, oli see nagu raketiteadus, peenras aga suutsid murutaimed korraldada ikka ja jälle peavalu. Aegapidi on kõrrelistest saanud minu jaoks asendamatud kujunduselemendid – seda nii loodusliku ilmega kui ka geomeetrilise aiakujunduse elemendina.

Esimesena tulid, et jääda, minu juurde teravaõiese kastiku (Calamagrostis x acutiflora) sordid „Karl Foerster” ja „Overdam”. Esimene võlus mind oma ebahariliku püsti pandud pintsli kujuga. Oma nime sai see taim maailmakuulsa Saksa botaaniku ja aedniku järgi, kes kord rongiga sõites aknast ebahariliku kujuga taime märkas ja seepeale hädapidurit tõmbas. Meest karistati tookord küll rahatrahviga, kuid maailm on rikkam ühe väga tänuväärse haljastustaime poolest.

Samuti on tõeline pilgupüüdja imeilusa puhasrohelise lehestiku ja priskete õiepähikutega lühikarvane kastik (Calamagrostis brachytricha).

Roog- ja hariliku sinihelmika (Molinia arundinacea, M. cae-

Karvane piiphein „Igel” (Luzula pilosa).

rulea) hulgast leiab üsna eri ilmega sorte. Kõrgust on neil 60– 250 sentimeetrit. Tänu tugevatele kõrtele püsivad nad hästi püsti tuuliseski kasvukohas ja rõõmustavad kaua silma talvises aias.

MEEST KARISTATI TOOKORD KÜLL RAHATRAHVIGA, KUID MAAILM ON RIKKAM ÜHE VÄGA TÄNUVÄÄRSE HALJASTUSTAIME POOLEST.

Kõrgete tugevate kõrtega ja samas õhuliste ja habraste õiepööristega roog-sinihelmikas „Transparent” on raskesti pildile püütav. Tema tõeline võlu ilmneb pärast paariaastast kosumist oma kasvukohal. Hariliku sinihelmika sordid „Variegata”, „Igel”, „Edith Dudszus” ja „Moorhexe” on hea valik kitsamatesse tingimustesse või siis hoopis lausistutusse.

PIIPHEIN Madalate mätaste seas leidub kõrrelisi nii varju kui ka kehva, aga hea drenaažiga pinnasesse päikese käes. Karvane piiphein

FOTOD: ÜLLI-RIINA SILDNIK

(Luzula pilosa) „Igel” on eriti tore mätas, kes eelistab kasvada parasniiskes kasvukohas poolvarjus. Põhiliigina on ta Eesti looduses üsna tavaline ja mättaid ei moodusta, küll aga levib hästi seemnetega. Sordi „Igel” pooligihaljas üsna laiade lehekestega mättake moodustab ümara, 15–25 sentimeetri kõrguse poolkera ja õisikuid peaaegu ei ole – seega ei muutu ta ka umbrohuks.

Minu üsna mitmeaastasel kogemusel on „Igel” siiani väga hästi talvitunud ka potitaimena, taludes üllatavalt hästi kevadtalvist päikest. Kuiva

hea drenaažiga kasvukohta kiviktaimlas või kruusaaias sobib nõelteravate lehekestega vaiparuhein „Pic Carlit” (Festuca gautieri), mis laieneb aeglaselt ja püsib ilusa ümara mättana. Õisikuid moodustab ta vähe.

PREERIA PILLAHEIN Eestis üsna vähe kasutatav hea haljastustaim preeria pillahein (Sporobolus heterolepsis) on peeneleheline ja väga õhuliste pööristega. Kuigi ta pole nii graatsiline kui jõhv-stepirohi (Stipa tenuissima), on ta täiesti külmakindel ja vastupidav meie heitlikes liigniisketes talveolu-

Palmilehine tarn (Carex muskingumensis).

des, peale selle veel väga ilusa sügisvärviga. Üheks minu lemmikuks on palmilehine tarn (Carex muskingumensis) ja tema mitmed huvitavad sordid. Välja näevad nad siin põhjamaa kliimas pisut eksootilised ja õrnakesed, olles samal ajal väga vastupidavad ja külmakindlad. Kuigi liigina on enamik tarnadest tuntud oma niiskuslembuse poolest, talub palmilehine tarn hästi tavalist aiamulda ja põuaperioodigi elab hästi juurdununa üle probleemideta. Pigem sobib ta siiski avarasse loodusliku ilmega kujundusse.

Kõverkael-kured olav renno, linnuteadja

S

uvel näeme järve või jõe kalda ääres madalas vees liikumatult seismas mõnd suurt halli pikajalgset lindu. Aegajalt teeb ta kaelaga välkkiire liigutuse, et haarata oma kollase noka vahele väike kala või mingi teine veeloom, näiteks konn või ujur, kelle sealsamas tervelt alla neelab. Ta on üsna inimpelglik ja tõuseb läheneja eest lendu vähemasti paarikümne meetri kauguselt. Tiivad on tal tublisti kumeramad kui sookurel või toonekurel, kael aga lennul S-kujuliselt kõverasse tõmmatud, nii et üks tema rahvapäraseid nimetusi on „käkrus kaelaga kurg”.

See meetrikõrgune kalakütt on hallhaigur. Praegusajal on ta levinud peaaegu kogu Euraasias lõuna pool 60. laiuskraadi ja Kagu-Aafrikas, Euroo-

pas hinnatakse ta arvukust kuni 300 tuhandele haudepaarile; Vanas Maailmas arvatakse elavat kolm ja pool miljonit hallhaigrut. Eestisse asus liik pesitsema 19. sajandi lõpul ja tema asurkonda hinnatakse tänapäeval 2500 paarile. Kevadel on nad kohal juba enne jäälagunemist ja sügisel lahkuvad üsna aegamööda – enamasti novembriks, aga pehmetel talvedel võib mõni neist jääda külmumata allika- või muude vete äärde, kogu Eestis isegi paarsada lindu.

Hallhaigru toidusedelis on esikohal kuni kümne sentimeetri pikkused kalad, sealhulgas enamjaolt ahvenad (kuni 60 protsenti). Konnad on juhuslikum saak. Tabatu neelatakse kohe alla, kuid suuremad kalad tehakse enne noka abil tükkideks. Sügisel ja talvitusaladel jalutavad haigrud sageli mööda põlde ja niite ning rabavad seal nokka uruhiiri ja teisi pisinärilisi.

Saaki jahtides hoiduvad need linnud eraldi ja koguni kaitsevad oma püügiterritooriumi, kuid pesitsevad üsna tihedasti koos – kusagil veekogust eemal metsasalus puude latva rohmakalt okstest ehitatud pesades. Maikuus muneb emalind ülepäeviti kokku 3–5 helesinise koorega kanamunasuurust muna ja jääb vaheldumisi isalinnuga hauduma kohe pärast esimese munemist, nii et pojad kooruvad paaripäevaste vahedega. 26päevase haudumise järel paljaste ja pimedatena ilmale tulnud pojad vajavad paar nädalat pidevat soojendamist. Umbes neljanädalaselt hakkavad nad juba pesaümbruse okstel turnima, kuna pesas jääb kitsaks, eriti lennuharjutuste jaoks, mil kerkitakse tiibu vehkides paari-kolme meetri kõrgusele. Pesast lennatakse välja seitsme nädala vanuselt, aga naastakse sinna veel paarikümneks ööks.

Enamasti on koloonias kuni poolsada pesa, suurimas Eestis täheldatus aga isegi ligemale 300. Haudeasundites kihab elu kogu kevade ja pool suve, alates haigrute saabumisest märtsi lõpul. Mitmesugused häälitsused, enamasti krääksumine ja poegade ruigamine, kostavad isegi kilomeetri kaugusele. Leidub ka eraldi pesitsevaid paare.

Kogu valge aja vältel lendab haigruid kalavee poole ja sealt saagiga pesadele tagasi. Enamjaolt hangitakse toit pesapaigast päris kaugelt, isegi veerandsaja kilomeetri tagant. Poegadele tuuakse söödavat ikka alla neelatult ja öögatatakse pesal oma noka vahele, kust pojad selle välja kougivad. Suuremate poegade jaoks väljutatakse toit pesalamendile ja sealt rabavad tugevamad endale rohkem, nii et paar nooremat jääb tihtipeale kängu ja võib nälgagi surra. Üldse on haigrukoloonia üsna ropp

Vanas Maailmas arvatakse elavat kolm ja pool miljonit hallhaigrut.

FOTO: WIKIPEDIA

paik: pesade all vedeleb saagijätteid ja surnud poegi, vastikult lehkav haigruroe katab maapinda ja puid. Puistu ei kannata tihtipeale seda kraami välja ja vanemates kolooniates leidub palju kuivanud puid.

Eestis ja mujalgi pole hallhaigur kaitse all. Teda kütitakse kalakasvatuste ümbruses, meil kokku kuni sadakond lind aastas. Kuna haigur on niisama söödav nagu kormoran või kajakas (soovitatakse nülitult keeta kolmes vees, lõpuks vesi ära valada, linnukere pärast maitsmist koerale anda ja pott minema visata), siis see lind erilist survet jahimeeste ja gurmaanide poolt ei tunneta ning võib edaspidigi meie looduspilti

mitmekesistada nii vee ääres kui ülelendudel.

Viimase poolesaja aasta jooksul on meie linnufaunasse lisandunud veel kolm haigruliiki: lumivalge hõbehaigur, keda viimase 40 aasta kestel on meie rannaja järveroostikes näha üha sagedamini ning kes pesitseb ligi kahekümne paarina, suvilinnuna kohatav punapruun purpurhaigur ja neist pisem, seni veel haruldane valgesuline siidhaigur.

12 || ReBane || maa elu

25. august 2016

FOTOD: WWW.FREE-PHOTOS.BIZ

Ülbed rebased tungivad taludesse

Mida teha, et rebane ei tuleks kanu murdma? taavi alas

T

alud, kus kasvatatakse kanu, on Eestis suures hädas nii rebaste kui kullidega. Tihti tulevad rebased koduaedadesse ja jäävadki sinna käima. Kui nad kana kätte ei saa, sobib ka koeratoit. Mis on parim lahendus rebaste ja teistegi metsloomade humaanseks tõrjumiseks?

Kui linnainimene või välismaalane jääb autoga sõites rebast nähes seda vaimustusega vahtima ja teeb pilti, siis Eesti talunikel teeb reinuvader tihti tuju pahaks. Eriti nendel, kes kasvatavad kanu, parte, kalkuneid või küülikuid. Teiseks vaenlaseks, kelle üle talupidajad head meelt ei tunne, on õhus tiirutavad kullid.

Raplamaa Märjamaa valla Sillaotsa talu perenaine Viire Martma ütleb Maa Elule, et kullid ja rebased on neil igasuvine nuhtlus, kes teevad ikka väga palju pahandust. „Kanade jalutusala on küll võrguga ümbritsetud, kuid sel aastal see rebast kinni ei pidanud – kes kaapis aia alt augu, kes ronis üle aia. Ja kuna jalutusala on oma paari hektari suurune, siis ei tule kõne alla ka selle pealt võrguga katmine,” selgitab Viive Martma. Nii käivad kullidki kanadega maiustamas, vahel on nad Martma sõnutsi isegi igapäevased külalised. „Iga suvi läheb meil kullide ja rebaste nahka 30 linnu ringis. Oma koer küll hoiatab ja jookseb hädakisa peale kohale, kuid vahel

on juba liiga hilja. Kanade vabaltpidamine on küll tore, aga need pahalased teevad kohati meele väga mõruks,” ütleb ta.

REBANE TEEB USKUMATUID TRIKKE Läänemaa Kullamaa valla Koka talu perenaine Lii Toht teab väga hästi, mida tähendab metsast tulev kutsumata külaline. „Jah, rebased on üritanud tungida ja on tunginud. Varakevadel said saagiks umbes 15 kana, osa murdsid, osa suri saadud vigastustesse. Viimaste hulka kuulub ka isane kalkun,” ütleb ta.

Pisikahjurite arv on Tohti kinnitusel viimastel aastatel kordades kasvanud ja teistelt kasvatajatelt tulevat peaaegu iga päev teateid, kuidas rebane, kull vm on kahju teinud. „Kui kullide vastu aitab veel aedikute pealt võrguga katmine, siis rebast nn linnuvõrk (peenike traat, kuusnurkne silm) ei pea, samuti kaevab ta aia alt ning suudab ronida üle aia. Meie puhul hukkus osa linde just seetõttu, et rebane tegi metallvõrgu sisse augu, mille kaudu sisse puges ja kanalasse pääsemiseks ronis üle 1,5meetrise traataia. Kui ma ise tema väljumist poleks näinud, ei usuks,” märgib Toht.

Ebameeldivaks teeb olukorra seegi, et enamik ringiliikuvaid rebaseid on kärntõves, mis nakkab

„IGA SUVI LÄHEB MEIL KULLIDE JA REBASTE NAHKA 30 LINNU RINGIS.” VIIRE MARTMA

väga hästi koertele ehk siis nendegi kasutamine kodulindude kaitseks on problemaatiline. Koerte hilisem ravi on aga kallis. „Peale rebaste on palju liikvel teisi pisikiskjaid, nagu kährik, tuhkur jt. Mis aitaks, on keeruline öelda,” arutleb Lii Toht. Inimlikku tõrjumist tema eriti tulemuslikuks ei pea: „Rebaste puhul aitaks arvukuse piiramine. Meie puhul kaitseks rohkem turvata on keeruline. Kanaaia võrk on juba ehitamisel umbes 30 sentimeetrit maasse kaevatud, aed ise 1,5 meetrit kõrge, pärast kevadist rünnakut on kõik linnud ööseks ka kinni pandud.

Kuni sinnani oli neil võimalus ise reguleerida, kas nad tahtsid olla sees või väljas, luuk oli 24/7 avatud.” Asi on selles Läänemaa piirkonnas isegi selleni jõudnud, et Toht kaalub linnukasvatuse lõpetamist.

REBASEPROUA VIIS POEGADELE 30 KANA Pärnumaal asuva Sepa mahetalu perenaine Nele Tamm ütleb, et neil on olnud rebastega suuri probleeme seepärast, et nende lähedal on suur kanala, mille „jäägid” suurendasid rebaste populatsiooni. „Üle-eelmisel aastal vedas üks rebaseproua 30 kana ringis oma poegadele söödaks. „Sai asjast koeraga tõsiselt räägitud ja paar aastat pole enam probleemi olnud. Austraalia karjakoer Berry vastutab kanade eest ja on murdnud vähemalt kaks rebast, aga tõenäoliselt rohkemgi.

Sügiseti on muret olnud noorte hiireviudega, aga see ei ole väga ulatuslik olnud ja möö-

dub ise. Murravad paar-kolm kana ja siis jätavad rahule.

Kanala on ka rottidele ahvatlev. Meid vabastas sellestki murest koer – murdis nii palju rotte, et järele jäänud kolisid välja. Igaks juhuks ei uuri, kuhu,” seletab Tamm.

MÕNES KOHAS ON LINNUKASVATAJATEL SIISKI ÕNNE Ida-Virumaa Aseri valla Männituka talu perenaine Kristel Allikmäe tunnistab aga, et neil on küll ümberringi näha olnud rebaseid ja kährikuid ja suurte männipuude otsas pesitsevad ka kullid, aga mingil põhjusel pole nad lindudele viga teinud. „Me oleme kohe eos ennetanud neid probleeme, kanad on oma aias ja peale on tõmmatud maasikavõrk, pealegi jookseb meil aias lahtiselt ringi hundikoer, kes ei seedi üldse suuri linde ja annab haukumisega teada aeda tulnud võõrastest loomadest,” avaldab Allikmäe tõhusad vahendid rebaste jt ründajate vastu.

MIS AITAB REBASTE VASTU? Väga vastupidav ja kõrge aed.

Tõeliselt tugevad materjalid, millest rebane läbi ei pääse või ei suuda närida, lõhkuda.

Väga hea, julge ja kõva haukumisega koer, eelistatult karjakoer.

Kõikvõimalike ahvatluste vähendamine, ei tohi olla laokil toidujääke, koera-kassitoitu jne.

Tehnoloogia – osta rebasetõrjuja, neid on internetipoodides müügil mitmesuguseid, see on patareide peal töötav seade, mis edastab rebase jaoks ebasobivaid hääli, lõhnu vm.

Proovi veel: hernehirmutisi, lindi pealt tulevad häälitsusi.

KOMMENTAAR Liivi Plumer TÜ zooloogia osakonna doktorant Mis aitab kõige paremini rebaste jt teiste metsloomade vastu, et nad kanakarja ja teised koduloomad-linnud rahule jätaks?

Loomad tegelevad suure osa oma ajast toiduotsingutega ning kui kusagil on toit kergelt kättesaadav, siis on selge, miks koduloomade murdmisi aina jälle ette tuleb. Metsloomale ei saa pahaks panna tema tavapärast käitumist, toitu vajavad kõik. Enamasti on inimene see, kes rikkaliku toidulaua katab: lambad karjamaal, mida piirab vaid põlvekõrgune

tara; kanad, kes majapidamise ümbruses vabalt siblivad. Hoopis loomapidaja on see, kes peab vastutama, et tema lemmikud poleks metsloomadele ligipääsetavad. Parim viis vältida üllatuslikke külaskäike kanaaedikutesse ja teistegi koduloomade juurde on ehitada korralik aed. Aed, mis hoiab eemal potentsiaalsed murdjad, mitte vaid koduloomad paigal. Kaks riba okastraati ei hoia hunte lammastest eemal, poolemeetrine võrk ei hoia rebaseid kanadest eemal. Ainus toimiv meetod on eraldada koduloomad muust faunast ja peagi kaotavad murdjad huvi. Korraliku aia tagant saagi vaatamine kõhtu ei täida ja metsloomade külaskäigud lõpevad.

KOMMENTAAR Mati Kivistik Võrumaa Jahimeeste Selts Esiteks, ega rebase vastu peale arvukuse piiramise mingit imerohtu pole. Kahjuks on karusnahaturg taas kord madalseisus ja seetõttu jahimeeste huvi rebasejahi suhtes leigevõitu. Kuna uue jahiseaduse järgi on aga väikeulukite arvukuse reguleerimine maaomanikele usaldatud, ei jäägi mittejahi-

meestest linnupidajatel muud üle, kui oma murega mõne tuttava jahimehe poole pöörduda. Rebase vastu annab kodulinde kaitsta ka aedikuga, aga arvestada tuleb sellega, et rebane on küllalt hea ronija. Miks aga rebased elamise lähedusse tulevad, on seotud ennekõike toidu otsinguga, s.t kui maaomanik kusagile elamise lähedusse loomseid (taimseid) jäätmeid poetab, siis on loodud juba kõik eeldused selleks, et rebasest krundil sage külaline saaks.