Maa Elu, 15. detsember 2016

ISSN 2504-5865

lÜHiaJaliNE NõuNiK

MAAELUMINISTRI NÕUNIKUKS KUTSUTUD JUHAN SÄRGAVA ARVATES ASETSEVAD PRAEGUSE VALITSUSE KOKKULEPPEKLOTSID KÜLL NII, ET PÕLLUMAJANDUSE SAHTEL ON NÄHTAVAL KOHAL.

9

772504

586014

JaaK OJaNDu: TRAKTORIDETAILIDE JA HAAKERIISTADE TOOTMISEL KAVANDATAKSE JUBA TULEVAL AASTAL 30PROTSENDILIST KASVU.

ÜliODava sEaliHa aEg sai läbi

EESTIS ON SIGU JUBA NII VÄHE, ET ISEGI PARIMA TAHTMISE KORRAL EI SUUDETA KOGU SIINSET VAJADUST RAHULDADA.

15. DETSEMBER 2016 • NR 52 (80) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

sigade arv ja põrsaste sünd Eestis on järsult kahanenud KODusigaDE arv EEstis 30. sEptEmbri sEisuga 450 000

põrsastE sÜND KOlmaNDas Kvartalis 250 000

147 000

192 900

2012

202 900

2011

191 400

2009

199 900

186 500

2008

202 800

186 900

2007

195 000

183 400

200 000

150 000 272 800

250 000

200 000 334 800

378 500

375 800

387 500

383 800

383 800

383 400

300 000

379 500

350 000

385 000

400 000

100 000

150 000 100 000

50 000

50 000 0

0 2007

2008

2009

2010

2011

2012

2013

2014

2015

2016

2010

2013

2014

2015

2016

Allikas: statistikaamet

www.pmkaubamaja.ee i! t s e E e l ü i t n ie l k t a 12 000 rahulolev Tellimiskeskus: +372 5668 7957, +372 5687 7399. Tehniline konsultatsioon: +372 5697 0060. E-post: info@pmkaubamaja.ee. SE Tehnikakeskus OÜ Selja tee, Sauga vald, Pärnumaa

2 || sealiHa || maa elu

15. detseMber 2016

Üliodava seal riiNA MArTiNsON Maa Elu

Portaali www.elavtoit.com avaleht.

Elava tOiDu pOrtaal viib taluNiKuD tarbiJaga KOKKu sirJe NiiTrA Postimees

O

lukorras, kus puhas kodumaine toit üha hinda läheb, pakub internetilehekülg www.elavtoit.com ühe lisavõimaluse talunikele ja tarbijatele sõbralike, tasakaalus olevate otsesidemete loomiseks.

Portaali kasutamine on registreerimata kasutajale tasuta, registreerunud kasutajale on kolm esimest kuud samuti tasuta, kuid edaspidi tuleb iga aasta eest maksta 6,4 eurot. Saidil on interaktiivne kaart põllumajandustootjatest, kes on oma kauba müügist huvitatud. Alates 2011. aasta jaanuarist on kõik www.elavtoit.com talunike pakkumised üleval ka Soovi kuulutuslehel. Põhiturunduskanal on aga Facebook, kus sellel on 12 486 fänni.

Keskmiselt külastab elava toidu lehekülge 150 inimest päevas. Suvekuudel on külastatavus 200–350 päevas. Sel aastal on külastusi olnud juba 32 215. Talunikke on süsteemist läbi käinud 1200 ringis. Aktiivseid ehk neid, kelle kuulutused praegu üleval, on poole tuhande ringis.

Portaali www.elavtoit.com omanik on osaühing Softpro.

Selle looja Argo Vilberg levi-

tab selle kaudu ka oma filosoofiat, mille järgi on kodumaine toit seepärast paremini vastuvõetav, et selle energeetika järgib kohalikku kultuuriruumi. „Meie kehal pole vaja vaeva näha toidust selliste välismaiste energiabukettide eemaldamisega, mis on tema jaoks võõrad või isegi vaenulikud. Kui inimene tunneb pärast toidu söömist väsimust, siis on see märk sellest, et ta keha suunas oma jõuvarud toidus olevate mürkide neutraliseerimiseks. See on parim toidu kvaliteedi katsetamise moodus,” selgitab ta.

Küsimusele, kuidas tekkis tal idee säärane rakendus teha, vastab Vilberg: „Küsisin enda käest, kas mul on eesti rahvale anda midagi sellist, mis huvitaks paljusid, ja nii see sündiski. Mida rohkem inimesi avastab, et paljud terviseprobleemid on seotud sellega, mida nad söövad, seda populaarsemaks muutub kohalik toidulava. Head tervislikku toitu tahavad ju kõik.”

Ta lisab: „Usun, et varem või hiljem avastab ametnik, et poest ostetud toidul pole seda väärtust, mis maalt otse hangitud toidul. Mis näoga ta läheb taluniku juurde toitu hankima, kui ta eelnevalt sedasama talunikku on aastaid kõikvõimalike seadustega ruineerinud?”

tOitumistEabE EsitamiNE tOiDupaKENDil ON NÜÜD KOHustusliK

a

lates 13. detsembrist muutus Euroopas kohustuslikuks toitumisteabe esitamine toidupakendil. Toiduvalmistajad peavad hakkama esitama tarbijale infot toidu energiasisalduse ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse kohta. „Toitumisteabe eesmärk on aidata tarbijal teha teadlikku toiduvalikut, suunates neid lugema ja võrdlema toitude pakenditel olevat toitumisteavet. Seetõttu on see oluline teave tarbijale,” ütles veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitja Olev Kalda.

Toiduvalmistaja või tootja võib toitumisteavet esitada analüüside põhjal või arvutada üldiselt heakskiidetud andmete järgi, milleks on näiteks NutriData toidu koostise andmebaas www.nutridata.ee. „Toidumärgistuse nõuded on aasta-aastalt muutunud aina täpsemaks, et anda tarbijatele rohkem infot targemate valikute tegemiseks toidu-

poes. 2011. aastal Euroopas vastu võetud uus toidumärgistamise määrus tõi kaasa näiteks kohustuse allergeenide sisalduse selgemaks esitamiseks ja töötlemata liha päritolu märgistamiseks,” ütles maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Martin Minjajev. „Viieaastase üleminekuajaga jõustub nõue toitumisteabe esitamiseks pakenditel. Tervisliku ja tasakaalustatud toitumise seisukohalt on väga oluline, et tarbijad pööraksid enam tähelepanu nii toidu koostisele kui ka toitumisteabele.”

Toitumisteave on info toidu energiasisalduse või toitainete – valkude, süsivesikute, rasvade, kiudainete, vitamiinide, mineraalainete kohta.

Toitumisteavet ei pea esitama näiteks tee, maitsetaimede ja töötlemata toodete, nagu värske liha, kala, aedvili, mesi, jahu ja pähklid, samuti toidu puhul, mida valmistatakse väikeses koguses otse tarbijale või mida müüakse kohalikule jaemüüjale, kes varustab tarbijaid. (ME)

Poes on soodsaim sealiha suvega võrreldes vähemalt poole euro võrra kallim, sest Euroopa Liidu seakasvatajatele avanesid Hiina turu väravad ja nad ei pea liha euroliidu sees odavalt müüki paiskama. Teisalt on Eestis sigu juba nii vähe, et isegi parima tahtmise korral ei suudeta siinset vajadust rahuldada.

Kui katkueelsel ajal piisanuks eestlaste söögilaua katmiseks kohalikest sigadest ja jäi ülegi, siis nüüdseks on isevarustatuse tase langenud 80 protsendile ja langus jätkub.

Eesti ei suuda enam oma inimesi sealihaga varustada ja on sunnitud seda importima.

Siiski tunnistavad Eesti suurimad sealihakasvatajad, et on tasapisi taastumas šokist, mille põhjustas seakatku kõrval Vene turu kadumine ja mullu kogu Euroopas valitsenud sealiha ulatuslik ületootmine, mis viiski hinnad vahepeal erakordselt madalale. „Mu sisetunne ütleb, et Eesti sealihakasvatajad, kes on suutnud praeguseks ellu jääda ja nüüd on riigi tuge juurde saamas, on suhteliselt heas seisus,” ütleb HKScan Estonia äridirektor Margus Venelaine. „Sealiha hind on tõusnud rahuldavasse seisu ning kui seakatk raugeks ja riskid jääksid väiksemaks, julgeksid kasvatajad karja taastama hakata.”

Sigade arv on statistikaameti andmeil viimase kahe aastaga langenud üle 20 protsendi ja langus jätkub, see aga omakorda tähendab, et lihatööstustel pole piisavalt kodumaist toorainet võtta. „Mure on, et vabalt turult pole sigu palju võtta,” sõnab Venelaine. „Et Eesti farmer julgeks seakarja taastada, peavad katkupiirangud kaduma.”

kui kAtkueelsel AjAl piisAnuks eestlAste sÖÖgilAuA kAtmiseks koHAlikest sigADest jA jÄi Ülegi, siis nÜÜDseks on isevARustAtuse tAse lAngenuD 80 pRotsenDile.

HKScan Estonia on Eesti suurim sealiha kasvataja ja töötleja, mille üks osa on Rakvere lihakombinaat ja tütarettevõte Rakvere Farmid AS, mille poolesajas farmis kasvab 40 protsenti kõigist Eesti sigadest. Kasvatatud liha läheb enamjaolt oma kontserni sees töötlemisse, kuid lisaks eksporditakse ja imporditakse liha sõltuvalt kuust 10–15 protsenti. „See on suurtööstuse eripära, et me ei saa võtta siga ja seda viimse jupini ära ka-

sutada. Seetõttu olemegi sunnitud osa lihast eksportima ja osa importima,” seletab Venelaine. „Vorstitooraine on osaliselt sisse toodud ja välja läheb subprodukte. Samuti ei tarbi Eesti inimesed ära nii palju väärt tükke, kui tekib.”

Kui seakatku tõttu mullu tsoneeringud kehtestati, siis Rakvere Farmid vähendas kümne protsendi jagu oma emisekarja, mistõttu hakkab põrsaid vähem sündima. „Meie õnneks kadus novembrist ära punane tsoon Lõuna-Eestis. Nüüd on seis kergem,” märgib Venelaine. „Umbes kümnendik meie nuumikutest kasvab veel punases tsoonis ja neile laienevad ranged piirangud, mis teevad seakasvatuse raskeks.”

Kolmanda tsooni piirang tähendab muu hulgas seda, et seal kasvanud liha ei tohi eksportida või kui soovitakse seda teha, peab liha läbima kuumtöötluse vähemalt 80 kraadi juures, aga paljud tooterühmad ei kannata säärast töötlust.

Lisaks on piiratud subproduktide eksport. „Kuna Eestis on ümbertöötlejate turg piiratud, läheb palju sellest praegu kondijahuks ja tehniliseks rasvaks, mis tunduvalt langetab hinda. Eriti valus on see seajalgade puhul, mis on korralik eksporttoode,” seletab Venelaine.

Eesti suuruselt teise sealihakasvataja Atria farmid asuvad suures osas Lõuna-Eestis.

Kuna enamik kasvatatud sealihast kasutatakse ära oma töötlemises, ei mõjuta kolmanda tsooni piirangud nii hullusti. „Meil on siiani suurim farm kolmandas tsoonis, aga esimene ehmatus on möödas,” räägib Atria lihatööstuse juht Olle Horm. „Meie tegevusel on piirangud ja tugev järelevalve, aga ühtegi farmi sulgema pole pidanud.”

Läinud nädala lõpul põhjamaade toiduliitude koosolekul osalenud Eesti toiduainetööstuste liidu juht Sirje Potisepp räägib, et Taani on suur sealiha tootja ja eksportija nii Aasiasse kui ka Aafrikasse ning nende esindajad olid ülimalt mures, et seakatk neile ei jõuaks, sest see hävitaks nende ekspordivõimalused ja oleks rahaliselt tohutult valus löök. „Eesti tootjad peavad kõigega rinda pistma ja ikka ellu jääma.

Loodan, et meie seakasvatajad suudavad sellegi katsumuse üle elada,” sõnab ta. liha sÜÜaKse rohKem Suur osa Eesti seakasvatusi asub Lõuna- ja Kesk-Eestis, kus laiutab või veel hiljuti oli ekspordikeeluga kolmas riskitsoon. Tänavu esimesel poolaastal oli Eestis liha ja lihatoodete ekspordi käive 40,6 miljonit eurot, mis on pea poole vähem aasta varasemaga võrreldes.

Kolmandas tsoonis asuvate kasvatuste liha hind on piirangute tõttu nii odav, et seda müües kasumit ei teeni, lisaks tuli rinda pista Euroopa Liidus ületoodetud sealihaga, mis turgu otsis. Liha ülepakkumine oli mullu väga massi-

Kui jahutatud sealiha alla kolme euro maksis, osteti seda palju ja viinerid-sardellid jõudsid harvem poekärusse. Nüüdsete lihahindadega saadab müügiedu taas viinerid.

Foto: MaiLiis oLLino

line ja odava sealiha kampaaniad seetõttu poes palju.

Soodne hind meelitas inimesi tavapärasest enam liha sööma ja vastavad arvud tegid korraliku hüppe. Rakvere ja Atria sealiha pakuti vahepeal poodides koguni hinnaga 2.79 eurot kilo eest. „Ostjana võis mul olla hea meel odava hinna üle, aga teisalt tilkus süda verd, sest sain aru, et sellise hinnaga müües tootja ära ei ela,” räägib Potisepp. „Nüüdseks on sealiha ületootmine möödas ja tooraine hinnad tõusus. Suund on selgelt ülespoole.”

Ostja oli rahul, aga mida tundis tootja? „Mis tootjal teha, oli rõõmus, et sellegi hinna eest maha müüa õnnestus,” sõnab Venelaine.

Eesti sealiha võistleb poelettidel põhiliselt Hispaania, Taani, Saksamaa ja Poola lihaga. „Suurim probleem seakasvatuses on tohutu ebavõrdsus riikide vahel: teised riigid toetavad oma seakasvatust, aga meil see nii ei ole,” rõhutab Horm.

Eestis sealihasektoril siseriiklikku toetust napib ja tootjad peavad valdavalt ise hakkama saama. Saksamaa, Poola ja teiste euroliidu riikide seakasvatajad saavad nii odavalt liha pakkuda, kuna neis riikides toetatakse seakasvatajaid ja sealsed farmid on mitu korda suuremad Eesti omadest. „Neil ikka tekivad aeg-ajalt liha ülejäägid, millele siis kiiret ja odavat turgu otsitakse. Liha valgub sinnapoole, kus on tühjus,” räägib Potisepp. „Eesti kasvatajad pole võimelised nii suuri sooduspakkumisi tegema, sest meie tootmismaht on väiksem ja toetusi pole. Meie hinnatase on alati kõrgem.”

Rimi pressiesindaja Katrin Bats seletab, et poes müüdava liha päritolu oleneb suuresti

maa elu || sealiHa || 3

15. detseMber 2016

aliha aeg sai läbi

JUHTKiri

SEALIHA HIND

s

ealiha kokkuostuhind on langenud 2013. aasta septembrist. Siis oli keskmine kokkuostuhind 1804 eurot tonni eest ja 2014. aastal 1706 eurot tonn.

2015. aasta detsembriks oli sealiha hind kukkunud 1412 eurole tonnilt ja aasta keskmiseks hinnaks kujunes 1491. Seega langes hind 2010. aasta tasemele.

Rahaliselt on lihatööstuste käibes tänavu siiski väike kasv, sest inimesed ostavad kallimaid asju ja mugavustooted. Vähem ostetakse keeduvorste, grillvorste ja viinereid.

Sealiha osteti Eestis tänavu oktoobris kokku 2487 tonni ja kilo eest maksti keskmiselt 1,63 eurot. Sealiha kokkuostuhind on aastatagusega võrreldes kerkinud 12 protsenti ehk 17 senti. sealihaturgu mõjutanud sündmused 2012 – Venemaa keelustas Aafrika seakatku tõttu elussigade impordi Euroopa Liidust.

2014 – Venemaa keelustas sealiha impordi EList.

2014 – Venemaa kehtestas impordikeelu ELi sealihale ja lihatoodetele.

2014. aasta septembris diagnoositi Eestis esimene Aafrika seakatku juhtum metsseal.

2015. aasta juulis diagnoositi Eestis esimene Aafrika seakatku juhtum koduseal ja osas piirkondades kehtestati III tsoon, millega kaasnesid kitsendused sigade ekspordile ning töötlemiskitsendused lihasaaduste valmistamisel.

Allikas: maaeluministeerium, statistikaamet

sellest, milline hankija saab soovitud kogust tarnida. „Loomulikult eelistame kohalikku toodangut, aga kodumaise liha pakkumisele seab tihti piirangud suur kogus, mida pole hankijal korraga anda,” nendib ta. „Seoses seakasvatajate vähenemisega muutub olukord ilmselt järjest raskemaks.”

Horm tõdeb, et Eestis on tekkinud kummaline olukord, kus 2015. aasta kohta näitab statistikaamet, et lihasöömine on kasvanud, mis pole hinda vaadates sugugi üllatav. „Samal ajal Nielseni uuring, mis mõõdab lihamüüki jaekaubanduses, kasvu ei näita. Lihamüügi kasv on tulnud väljastpoolt klassikalist kaubandust ehk müüakse turul ja käest kätte,” räägib ta. Üks selline mitteametliku lihaäri näide on suvel LõunaEestis seisma pandud Läti sealiha müünud auto. See oli juba kaks aastat tegutsenud kaubaauto, mis võttis ära meie ametlike väikepoodide käibe, müüs Läti kolmandast tsoonist pärit liha, mille eksport oli tegelikult keelatud.

Kuna eksportida on keeruline, siis osa Eesti seakasvatajaid hakkab ise liha töötlema, kas vorsti või suitsuliha tegema ning nii tekib väiksemaid lihatööstusi praegu üha juurde.

päästev eKsport HKScan Estonia ekspordib Aafrikasse seapäid ja konte ning Aasiasse seajalgu ja -magusid. „Seajalad on tegelikult kallis ekspordiartikkel ja Aasias on väga nõutud nii esi- kui ka tagajalad,” ütleb Venelaine.

Kevadel saadeti lihatoodete proovikonteiner Uus-Meremaale ja nüüd novembris läks taas üks konteiner sinna. „UusMeremaa turg meile sobib,” sõnab Venelaine. „See on suhteliselt liberaalne turg ja nad vaatavad Euroopa Liitu ühtse piirkonnana, mis meile sobib.

Lisaks on tarbimisstruktuur meiega sarnane, sinna lähevad need tooted, mida eestlasedki söövad. Kui tootmine on suunatud siseturule, pole võimalik investeerida. Kui suudame eksportida, tagab see ka koduturul stabiilsuse.”

Kõrvuti eestimaise liha kallinemisega on tõusnud ka importliha hind, hinnakasvu taga on suurenenud nõudlus Aasias, eeskätt Hiinas, kuhu paljud Euroopa tootjad oma liha nüüd müüvad. „Kurb on, et Eesti on rongist maas, sest meil ei ole nii palju liha ja puudub riiklik tunnustus. Ühelgi Eesti ettevõttel pole lootust lihaga Hiina turule minna,” tõdeb Horm.

Potisepp selgitab, et Hiina on euroliiduväline ehk kolmas riik ja sinna eksporti-

miseks on vaja Hiina veterinaarsertifikaati, mida Eestil veel pole. „Ootame seda, aga paraku on see seotud tohutu bürokraatiaga,” lisab ta. Eestil on olemas sertifikaat kalatoodetele ja peagi oodatakse Hiina turu avanemist piimatoodetele. jõuluaeg paisutaB mÜÜKi Kohe on saabumas jõulud, mis on üks magusaim lihatoodete müügiaeg. „Suvine grillihooaeg on pikem, kuid jõuluajal söövad inimesed tõesti palju liha,” sõnab Venelaine. „Jõulud ei kesta kaua ja on väga tähtis õigel ajal reageerida, et tooted poodides oleksid. Samuti kestab hea lihamüük uusaasta ja Vene jõulude ajal.”

Inimeste maitse on erinev: ühed tahavad mugavust, et toode oleks valmis: võtad karbist eelküpsetatud toote,

suvisel gRilliHooAjAl kipuB olemA nii, et suve Alguses otsiB jA ostAB tARBijA uute mAitsetegA tooteiD, AgA teises pooles minnAkse tRADitsiooniliste mAitsete juuRDe tAgAsi.

paned karbiga ahju ja 40 minuti pärast võid sööma asuda. Teised tahavad teha kõik algusest peale ise ja kolmandad ei viitsi kodus midagi teha ning valivad suupisteid ja näkse.

Horm nõustub, et jõuluajal küll müüakse palju liha, kuid suvega ei anna seda siiski võrrelda. „Suvel on igal nädalavahetusel jõulud,” muigab ta. „Eestis müüdavast verivorstist müüakse 50 protsenti ühe nädala jooksul.”

Suurem müük algab 20. detsembri paiku ja seega läheb just käimasoleval nädalal suurem vorstitegu lahti. Lisajõudu Atria selleks ajaks ei palka, küll aga tehakse kõvasti ületunde. „Mõistus hakkab varsti otsa lõppema, aga ikka peab igal aastal millegi uuega jõuludeks välja tulema,” räägib Horm. „Meie selle aasta suurimat tähelendu ootame Toidumessil parimaks verivorstiks valitud kanepiseemnetega verivorstile.”

Suvisel grillihooajal kipub olema nii, et suve alguses otsib ja ostab tarbija uute maitsetega tooteid, aga teises pooles minnakse traditsiooniliste maitsete juurde tagasi. „Jõuluajal läheb müügiks kõik: mõni otsib uut ja põnevat, aga teised tahavad kindla peale välja minna,” ütleb Horm.

PeeTer rAiDlA

peatoimetaja

Kas riiK ON saarEmaa ÜHiNEmisEKs valmis?

D

etsembri alguses kirjutas Saaremaa üksteist omavalitsust alla ühinemislepingule. Praegustest omavalitsustest ei ühinenud lepinguga vaid Pöide vald ning omaette saarel asuvad Muhu ja Ruhnu.

Võib arvata, et ka Pöide soostub lõpuks lepinguga liituma, olgu siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Kui ühinemine tõepoolest sellisel kujul aset leiab, siis seisab riik tõsise probleemi ees, milleks ta minu meelest pole valmis.

Jutt on Saare maakonna edasise eksisteerimise mõttekusest. Haldusreformi seadus näeb küll ette 500 000 euro suuruse lisatoetuse maksmise juhul, kui moodustub maakonna suurune kohalik omavalitsus, ent selle kohta, kas maakond kui selline oma maavanema ja maavalitsusega alles jääb, pole seal sõnagi kirjas.

Kas haldusreformi kavandajad ja elluviijad on tõesti arvestanud sellega, et kogu maakonda hõlmava omavalitsuse kõrval jääb edasi toimima ka maavalitsus? Kui jääb, siis mis ülesandeid ta täitma hakkab? Aga kui maakond ühes maavanema ja maavalitsusega ära kaotada, siis mis saab teistest maakondadest? Kas Eesti riik hakkab siis jagunema neljateistkümneks maakonnaks ja üheks suurvallaks? Või kui ka Hiiumaa otsustab üheks vallaks ühineda, siis kolmeteistkümneks maakonnaks ja kaheks suurvallaks?

Neid küsimusi on tegelikult rohkemgi. Ehkki haldusreformi seaduses on viidatud maakondade piiride muutmise võimalusele ja ette nähtud selleks vajalikud protseduurid, siis kas see kõik on ikka kooskõlas meie muude seadustega. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse kohaselt on valla või linna maakondliku kuuluvuse muutmisel otsustusõigus valitsusel, maakondade haldusterritoriaalse korralduse muutmisel on otsustav sõna aga Riigikogul. Mulle tundub, et siingi on oma vastuolu peidus. Või ma eksin?

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

www.omaporsas.ee

Oma Põrsas pakub eestimaist sealiha Vajangu perefarmist!

Jõuludeks võimalus tellida suitsupõrsas!

Ootame teid Tallinnas Nõmme, Mustamäe ja Lasnamäe turul, Tabasalus Klooga mnt 5a UUS! Vaala keskuses Rakveres AVAMISHINNAD

4 || väetis || maa elu

15. detseMber 2016

Põllumeestel on peensusteni välja arvestatud, kui palju mingile kultuurile väetist doseeritakse, ülekatteid välditakse ja aasta-aastalt läheb väetamine täpsemaks ja optimeeritumaks.

väetiseostul loetakse raha hoo KrisTiNA TrAKs Maa Elu

üllap on paljud näinud viljahoidlate juures kõrguvaid väetisekotte ja mõelnud: kas tõesti pannakse see kõik põllule ning kas ikka peab nii palju väetama. Põllumees aga mõtleb pigem sellele, kuidas toime tulla võimalikult vähese väetamisega, sest odav lõbu pole põllu rammutamine teps mitte.

Just praegu varuvad põllumehed kevadeks väetisi ja väetisemüük käib täistuuridel.

Scandagra Eesti ASi väetiste ja seemnete tootejuhi Mikk Ta-

geli sõnul on rusikareegel, et sügisel on väetised veidi odavamad ja varakult kevadel vajamineva ette ostmise kasuks räägib ka logistika – tähtis on, et õigel ajal oleks väetis juba võtta.

Tavainimese jaoks võib tunduda, et põldudele pannakse väetisi tohututes kogustes, kuid Tageli sõnul selgub toitainete bilansist, et see on hoopiski negatiivne – mullale antakse vähem tagasi, kui sealt ära viiakse. „Rääkimata sellest, et keegi väeta oma põldu umbropsu, sest see on kallis. Väetamine on sisuliselt suur täppistöö,” teab Tagel. „Põllumeestel on peensusteni välja arvestatud, kui palju mingile kultuurile väetist doseeritakse, ülekatteid välditakse ja aasta-aastalt läheb väetamine täpsemaks ja optimeeritumaks.”

Kui kolhoosiaeg läbi sai, siis mõnda aega oli põllumajandu-

ses nii vähe raha, et väetisi sisuliselt ei kasutatudki. Seetõttu on mullad üsnagi ära kurnatud ning on käes aeg, kus mineraalaineid on vaja tagasi anda. „Suur probleem on ka mõnede piirkondade muldade happesus, see pärsib toitainete omastamist. Liiga happelises mullas võib isegi olla fosforit, kuid taimed ei saa seda kätte. Siis on vajalik muldasid lubjata ning sedagi on hakatud taas tegema,” räägib Tagel. „Kui pH on alla viie, võid väetist küll panna, kuid üldjuhul ei saa suurt saaki, sest sellises keskkonnas omastavad taimed toitaineid kehvemini.” Üleväetamine pole praegu Üldse mureKs Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas ütleb, et kindlasti toimus põldude üleväetamist paarkümmend aastat tagasi, 1970–1980. aastatel.

„Tol ajal kasvas mineraalväetiste kasutamine nn kemiseerimise programmi alusel tunduvalt, kuid põldudel kasvatatud saagid samas mahus ei suurenenud. Seega küllaltki palju väetiste taimetoitainetest kas seoti mullas või uhuti välja. Üheksakümnendate alguses vähenes väetiste kasutamine mõne aasta jooksul kaksteist korda (mitte protsenti!) ja saake saadi peamiselt mullavarude arvel,” räägib Ameerikas.

kui kolHoosiAeg lÄBi sAi, siis mõnDA AegA oli põllumAjAnDuses nii vÄHe RAHA, et vÄetisi sisuliselt ei kAsutAtuDki. „Järgnevad kakskümmend viis aastat on väetiste kasutamine tasapisi kasvanud, kuid ei ole veel jõutud sellele tase-

mele, et taimetoitainete bilanss põldudel oleks tasakaalus. Senimaani viime Eestis veel saakidega ära enam toitaineid, kui väetistega muldadesse tagasi anname. Eelkõige fosfor ja kaalium on need elemendid ning nende defitsiidi käes kannatavate põldude hulk kasvab.

Väetiste kasutamise kogused on meil praegu sarnased 1960. aastate alguse tasemega. Samas eesmärk peaks olema see, et toitained, mis saakidega põllult ära viiakse, saaksid väetistega mulda tagastatud. Nii ei tooda me mitte mullavarude arvelt, vaid säilitame mullaviljakuse ka tulevastele põlvkondadele.”

Muldade happesus on Ameerikase sõnul probleem eelkõige Põlvamaal, Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal. Kui nõukogude ajal toimus muldade lupjamine ehk nende happelise mulla reaktsiooni

www.niles.ee VÄETISED AEDA JA PÕLLULE VÄETISED MAHETOOTJALE TAIMEKAITSEVAHENDID SOOL LOOMADELE KIVISÜSI JA KÜTTEPUUD

Info telefonidel 387 4215, 5341 5210, 5341 1148 E-post info@niles.ee Asume Vilita küla, Türi vald AVATUD 8–17

Eesti herned on hinnatud ka Norras.

Foto: WiKiPeDia

JaapaNissE viiaKsE KalaFilEED Ja NOrrassE HErNEiD

E

hkki Eestis toodetud ja töödeldud põllumajanduskaupade eksport saavutas septembris aasta kõrgeima taseme, viidi riigist välja veerandi võrra vähem kaupa kui mullu samal ajal.

Maaeluministeeriumis koostatud põllumajanduskaupade ekspordi septembri ülevaatest selgub, et põllumajandussaadusi eksporditi septembris kokku 100,8 miljoni euro väärtuses.

Maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand selgitas, et hoolimata nisu ekspordi vähenemisest 13,9 miljoni euro võrra aastases võrdluses, oli see septembris ikka peami-

ne ekspordiartikkel.

Riik ide lõikes suurenes eksport enim Saksamaale (+2,9 miljonit eurot), Norrasse (+784 000) ja Jaapanisse (+652 000). Jaapanisse viidi suuremas mahus kalafileesid, Saksamaale nisu ja Norrasse kuivatatud herneid. Kaupadest kasvas enim just kuivatatud kaunviljade väljavedu.

Euroliidust väljapoole ehk kolmandatesse riikidesse viiakse Eestist valdavalt väikse lisaväärtusega ja töötlemata tooteid. Kõige enam kaupu läks Saudi Araabiasse, Norrasse ja Ukrainasse. Saudi Araabiasse viidi teravilja ja võid, Norrasse ja Ukrainasse kala ja kalatooteid ning jooke. (ME)

maa elu || väetis || 5

15. detseMber 2016

Foto: Marianne Loorents / Virumaa teataja

oolega reguleerimine riigi kulul, siis praegu on see põllumeeste oma mure. Rasketes majandusoludes peab aga pidevalt hindama, mille arvel saaks kokku hoida, ning kahjuks kipub mullareaktsiooni reguleerimine alati selleks olema, mis esimesena tegemata jääb. „Sellega kaasneb aga automaatselt väetiste efektiivsuse vähenemine, suurem surve loodusele, kesisem saak ja väiksem tulukus,” nendib Ameerikas.

Kõige enam antakse lämmastikku PRIA on ette näinud, et iga viie aasta tagant võetakse mullaproove. Tänu sellele saab aru, milline on mullastiku seis kaaliumi ja fosfori koha pealt. Kui selgub, et fosforit on vähevõitu, tuleb seda arvestada mulla väetamisel.

Kui vaadata erinevate väetiste osakaalu Eesti turul, siis aastaid tagasi oli Tageli sõnul lämmastikväetiste ja NPK- ehk kompleksväetiste suhe umbes 50:50. Täna on suhe 60:40 ning lämmastikväetised moodustavad suurema osa väetiseturu kogumahust. Peamine põhjus on kasvanud taliviljade külvipind ning põllumeeste teadlikkus väetiste kasutamisel – osatakse kasutada suuremaid külvinorme efektiivsemalt, saa-

maks paremaid ja rentaablimaid saake.

ASi Oilseeds Trade väetiste ostujuht Marina Belavina sõnab, et tarbimisstruktuuris on lämmastikväetiste osakaal umbes 60 protsenti, fosforväetistel 25 ning kaaliumväetistel 15 protsenti.

Margus Ameerikas märgib, et tavaliselt katab teravilja tootmiskulud saagikus 3 t/ ha, kuid tulusaks tootmiseks oleks vaja vähemalt 4 t/ha. See nõuab aga 100 kg/ha lämmastikku. „Igasuguse saagi moodustamiseks on taimedele vaja teatud hulgas ja vahekorras toiteelemente, sest millestki tuleb ju saak üles ehitada.

Vähema väetisega saab kindlasti ka hakkama, kuid mingi saagitase on taoline, kus tootmine on kõige efektiivsem ehk kasutatud väetise koguse kohta saadakse kõige suurem saak ja hektari tulukus,” lisab ta. „Väetised on kindlasti põllumehele arvestatav väljaminek ja kogu tootmiskuludest võib see moodustada kümmekond protsenti. Samas on see väga mõttekas kulutus, sest kõiki taimekasvatuse reegleid järgides on võimalik ühe väetistesse suunatud rahaühikuga teenida saagi juurdekasvu arvel tagasi viis kuni kümme rahaühikut.”

Katsetatakse ka vedelväetistega Uudsena nimetab Tagel muldaviidavaid vedelväetisi. Tõsi, nende kasutamine pole veel kuigi levinud, sest eeldab põllumehelt veidi teistsugust tehnoloogiat ning hoiustamis-ladustamistingimusi. „Seda toodet alles proovitakse ja katsetatakse. Täielik arusaamine vedelväetise eeliste ja puuduste osas võrreldes järeleproovitud granuleeritud väetisega võtab veel natukene aega. Seda saab põllule panna ka tavalise taimekaitsepritsiga, millel on vastavad pihustid. Puuduseks on hoiustamine ja ladustamine, mis toimub mahutites,” selgitab ta.

Margus Ameerikas sõnab, et spetsiifiliste täiendväetiste vastu tuntakse huvi. „Tavaliselt on need mikroelementide segud, mida kasutatakse lehtede kaudu pritsimiseks koos taimekaitsevahenditega. Valmistatud just taolise koostisega, millist elementi mingi kultuur teatud kasvufaasis kõige enam vajab,” selgitab ta. „Üha enam võidavad populaarsust ka biostimulaatoreid sisaldavad segud, kuhu on lisatud taimedele vajalikke amino­

happeid, et aidata neil üle saada mitmesugustest stressiolukordadest. Mõnda mikroelementi vajab taim väga väikeses koguses ning taoliselt juurevälise annustamisega suurendatakse traditsiooniliste väetiste efektiivsust ehk saadaksegi vähemaga enam.”

Marina Belavina nimetab väetiseturu suundumusena tendentsi, et turg on suunatud NPK valemitele, mida pakutakse põllumeestele, arvestades just nende põldude spetsiifilisi vajadusi. „Levimas on väävlit sisaldavate lämmastikväetiste kasutamine – see on vajalik toitaine kõigi põllukultuuride jaoks, kuna sisaldub mõningates taimede poolt sünteesitavates asendamatutes aminohapetes,” lisab ta.

Mahepõllule on samuti rammu vaja Levinud arvamus on, et väetamise teema puudutab vaid intensiivset põllumajandust ning mahedal kasvatajal pole sellega kokkupuudet. Tegelikult aga Mikk Tageli sõnul päris nii ei saa, et aina võtad mullast toitaineid välja ja midagi asemele ei anna. „Mahetootjate põhiline väetis on sõnnik, mida on saada ka granuleeritud kujul. Seal on samuti sees lämmastik, fosfor ja kaalium. Ka mahetootmises on konkurents ning mahetootjad on samuti muutumas intensiivsemaks.

Seega peavad nad ka midagi mullale tagasi andma, et säiliks selle viljakus. Variante on siin mitmeid – kas kasutada orgaanilist väetist või kasvatada vahekultuure.”

Margus Ameerikas ütleb samuti, et mahepõllultki ei saa saaki lõpmatult ning võib küll teatud aja jooksul ära kasutada mullastikku aastasadade ja -tuhandetega ladestunut, kuid siiski on selline tegevus vaid võtmine ilma vastu andmata. „Et mahepõllud lootusetult ei vaesustuks, on olemas väetised, mida seal lubatud kasutada. Eelkõige orgaanilised väetised, kuid ka mineraalväetised, mida ei ole keemiliselt rikastatud/töödeldud. Üks tuntumatest on näiteks ka tavatootmises kasutatav kaaliumväetis kaaliumkloriid. Maheväetiste nimekiri on Baltic Agros pikk, saab anda kõiki makroja mikroelemente, kas tahkelt mulda või vedelalt pritsimislahustega,” räägib ta ja lisab, et paraku kasutatakse mahepõldudel neid väetisi veel vähe, kuigi nendega saaks mahetootmise tulukust tunduvalt suurendada.

TAURUSE LAO TÜHJENDUSMÜÜK

Eesti põllumees väetab targalt Heleri All

E

esti Maaülikooli emeriitprofessori Hugo Roostalu sõnul on jutt väetamise kahjulikkusest müüt. Vastupidi – et meie muld ka mõnekümne aasta pärast vilja kannaks, on väetamine lausa hädavajalik.

Emeriitprofessori kodulaual lebab pakkide viisi tabeleid, graafikuid ja teksti, mis kõik räägivad väetamisest. Nimelt koostab teadlane praegu õpikut, kus väetamisel on väga tähtis koht. Roostalu sõnul on tänapäeval üha leviv uskumus, et väetis on mürk ja õige tootmine on mahe, ekslik. Tegelikult on väetamine väga tarvilik. Roostalu ütlemise järgi algas niinimetatud väetamishullus Euroopas pärast teist maailmasõda. „Esimese vabariigi ajal oli Eestis sisuliselt mahetootmine,” sõnab ta.

Mõnel maal mindi aga väetamisega isegi liiale ja tekkis ületootmine. Roostalu toob näiteks Taani. Tänapäeval on Taani aga üks õitsvamaid mahetoodanguriike.

Teadlane tõmbab siin paralleeli ajalooga. „Sellepärast nii ongi, sest nende muld on sellest ajast rikas ja toitaineid täis.” Samuti toob Roostalu välja, et Taanis kasutatakse maad tõesti mahetootmiseks, mitte söödakultuuride ja rohu kasvatamiseks. Kuna Eestis makstakse toetusi pindala järgi, on siin tihti maa söödakultuuride all ja toidutootmine jääbki tagaplaanile. Eestis tookord väetamisega sedavõrd liiale ei mindud ja seepärast on praegu meie mahetootmise saagikus väike.

Tõepoolest, Roostalu leiab laualt paberipakkide hulgast tabeli, mis näitab, et mõne kultuuri osas on tava- ja maheviljelusest saadava saagi vahe lausa mitmekordne. Näiteks kartulil. Roostalu rõhutab, et ta ei ole mahetootmise vastu. „See, et taimekaitsevahendeid ei kasutata, on absoluutselt õige,” märgib ta. Tema sõnul on nende kasutamine Euroopas väga rangelt reguleeritud, kuid kaup, mis jõuab meie lettidele väljastpoolt Euroopat, võib tõesti ohtlikuks osutuda. „Iga kord, kui näen, et ema ostab lapsele mingisuguseid Maroko maasikaid, siis mõtlen, et kas ta teab ka, mida teeb,” hoiatab Roostalu. Sa-

ma täpselt on Euroopas reguleeritud väetamine ja seepärast leiabki Roostalu, et väetiste kasutamist ei tasu kindlasti karta.

Sõnnik pole kuld Roostalu märgib, et tänapäeval on maad ühe inimese kohta kaks korda vähem kui viiskümmend aastat tagasi. Süüa tahavad aga kõik ja seetõttu on saagikuse suurendamine väetise abil sisuliselt vältimatu. „Väetiste mürgiks nimetamine on väga häbematu ja harimatu tegu,” kinnitab Roostalu.

Taim omastab toitaineid ikkagi sama seaduspära alusel, seda nii sõnnikust kui ka mineraalväetisest. Roostalu kirjeldab, et näiteks lämmastikväetist omastab taim ioonina, mis vees lahustub ja mille taim niimoodi kätte saab. Sõnnikust omastab taim lämmastiku täpselt samamoodi – ioonina. Ent sõnniku orgaaniline aine peab enne bakterite mõjul ioonideks lagunema ja seetõttu läheb taimel sealt lämmastiku omastamiseks hulga rohkem aega. „Seega rääkida, et sõnnik on kuld ja mineraalväetis mürk, on kohatu,” sõnab Roostalu.

Ta nendib, et väetistes on olenevalt sellest, millest neid toodetakse, ka mürgiseid aineid. „Näiteks elavhõbedat, pliid – õudsed asjad, kui inimese seisukohalt vaadata.”

Kuid samad elemendid on ka mullas ja sõnnikus, seega karta pole mõtet. Lisaks märgib Roostalu, et sõnnik ei ole tegelikult lisandaine. „Kui järele mõelda, siis sõnnik koosneb ju tegelikult nendestsamadest, erinevatelt põldudelt kogunenud taimedest, mis laudast läbi käib ja siis tagasi põllule veetakse.” Seega paiknevad toite­ elemendid ümbruskonna põllumuldadel lihtsalt ümber ja midagi juurde ei toodeta. Ära aga võetakse mullast küll. Iga saagiga koos viiakse mullast osa toitaineid minema. Sellepärast ongi tarvis väetiste abil mulda ikkagi elus hoida ja selles piisaval hulgal toitaineid säilitada.

Taim on kõige tähtsam Inimene peab teadma, mida ta kasvatab ja kuidas. Taimest lähtumine on väetamise juures kõige tähtsam. Roostalu ütleb, et ühes taimes võib olla isegi kuni seitsekümmend elementi.

Iga taimesort vajab eri elemente ja erisuguses koguses. „Tavalise aiapidaja aias ei pruugi pal-

* MÜÜK * REMONT * VARUOSAD * NÕUSTAMINE Tel 515 3763, 5814 7377, info@optitrans.ee

Igale taimele eraldi Roostalu tabelite hulgas leidub ka selline, kus need vahekorrad väga täpselt kirjas on. Näiteks aedherne jaoks on kõige tähtsam lämmastik. Pirnikujuline kurk on selge märk kaaliumi puudusest mullas, mustad laigud tomatil viitavad aga kaltsiumi puudusele. Kaalikas, lehtsalat ja baklažaan tahavad kaaliumi, lillkapsale on mõlemad peaaegu võrdselt tähtsad.

Rohi peaks aga olema fosforirikas, sest siis annavad lehmad ka piima. „Kui lehm sööb rohtu, kus fosforit napib, siis ta lihtsalt lüpsab oma luud fosforist tühjaks ja polegi muud teha, kui ta tapamajja viia,” ütleb Roostalu.

Tähtis aspekt on seegi, et põllumees mõtleks majanduslikult. „Ei tohiks keskenduda koguselt kõige suurema saagi saamisele, vaid majanduslikult kõige suurema võidu saamisele,” soovitab ta. Kultuuri võib küll kõvasti väetada ja väga head saaki saada, kuid kui turgu jätkub ainult osale saagist, ei ole sellest kasu. Emeriitprofessori sõnul on Eesti põllumees üldiselt väga tark ja kindlasti ei pea kartma, et ta oma mulla ära rikub või et Eesti toit oleks väetistest rikutud. Väetamisel on kõige tähtsam tunda taime ja oma mulda.

PETKUS VILJAKÄITLUSSEADMED

Kiirematel suurem valik – küsi pakkumist!

Pakkumine kehtib 2016 detsembri lõpuni või kuni kaupa jätkub!

juräägitud lämmastik sugugi olla kõige vajalikum element,” märgib Roostalu. Omastatakse elemendid ikka ainult veest, õhust ja mullast.

Roostalu sõnutsi on enamikul aiakultuuridel tähtis, kas kaaliumi on mullas piisavalt ja milline on kaaliumi, kaltsiumi ja magneesiumi suhe. Iga element on oluline ja sõltub ennekõike kasvatatavast kultuurist. Roostalu on ka ise hobitalunik ja toob näite oma aiast. Tema aias on sellised mullad, kus mõni kultuur kasvab väga hästi ilma igasuguse väetiseta. „Näiteks must sõstar, põõsad on üle pea,” seletab Roostalu. Ent aeduba, isegi kui seda tavaliselt väetada, samadel muldadel kasvada ei taha. „Mullas on väävlipuudus,” põhjendab Roostalu, „niipea kui natukenegi väävliga väetist anda, on nädalaga oataimel hoopis teine nägu.” Seega on Roostalu sõnul esmatähtis teada, mida ja millises vahekorras konkreetne taim vajab. Sellest tuleb põllumehel lähtuda.

www.petkus.fi info@petkus.fi, tel 5303 4211 Pärnu mnt 11, 71012 Viljandi

6 || PÕllumaJaNDus || maa elu

15. detseMber 2016

815 milJONi EurO EEst põllumaJaNDustOODaNgut

p

õllumajanduse kui majandusharu toodangu väärtuseks 2016. aastal kujuneb esialgsel hinnangul ligikaudu 815 miljonit eurot, mis on 120 miljoni euro võrra ehk ligi 13 protsenti vähem kui 2015. aastal. Loomakasvatustoodangu väärtus jääb 2015. aasta tasemele, selgus maaeluministeeriumi ja statistikaameti koostöös valminud 2016. aasta sektori majandustulemuste esialgsest hinnangust. „Põllumajandustoodangu väärtuse vähenemine on tingitud eelkõige taimekasvatustoodangu väärtuse langusest. Loomakasvatustoodangu väärtus jääb l i g i k au d selt 2015.

aasta tasemele,” ütles maaeluministeeriumi põllumajandusja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban. „Nii piimatootmis- kui ka seakasvatussektoris on olukord endiselt keeruline, samas on esimesi paranemise märke. Kokkuostuhinnad on raskustes loomakasvatussektorites hakanud tõusma, kuid aasta majandustulemustes see veel ei kajastu.”

Taimekasvatuse kogutoodangu väärtus jääb 2016. aasta esialgseil hinnanguil 2011. aasta tasemele. Võrreldes teraviljakasvatuse rekordaastaga 2015. aastal vähenes taimekasvatuse kogutoodangu väärtus 2016. aastal neljandiku võrra. Vähenemist mõjutas eelkõi-

ge saagikuse langus ja madal kokkuostuhind.

Põllumajandussektori lisandväärtus väheneb 2016. aastal ligikaudu veerandi võrra. Riigi ja Euroopa Liidu toetus moodustab kogutoodangu väärtuses ühe protsendi.

Majandusarvestuses arvesse võetud toetus kogusummana 162 miljonit eurot moodustab loodud lisandväärtusest 71 protsenti, mis on kaheksa protsenti enam kui aasta varem.

Esialgse hinnangu kohaselt vähenevad kogukulud vähem kui toodangu väärtus, mistõttu tootmistegurite kasutamise efektiivsus langeb 24 protsenti ja lisandväärtust toodetakse ligikaudu 72 miljonit eurot vähem kui 2015. aastal. (ME)

särgav

läbivaesunud p tekkis lõpuks l

liHatÖÖstusE KõrvalsaaDusi vääriNDav tEHNOlOOgia

t

äna tuleb maaülikoolis kaitsmisele Urmas Sanniku doktoritöö, mille raames patendini jõudnud tehnoloogia tõhustab liha tooteahelat, aitab loomseid jäätmeid enam väärindada ning parandada lihatööstuse majandustulemusi.

Maaülikooli doktorant Urmas Sannik rääkis, et teadustöö eesmärk oli leida viis, kuidas loomset toorainet Eesti lihatööstustes tõhusamalt töödelda ning kõrvalprodukte se-

nisest enam väärindada. „Liha tooteahelas tekib hulgaliselt edasiseks kasutamiseks kõlblikke jäätmeid ja kõrvalsaadusi, mida tuleks käidelda kui toorainet, sest need sisaldavad valke ja teisi väärtuslikke komponente. Eestis kasutatakse neid jäätmeid suhteliselt tagasihoidlikult, sest üldlevinud töötlemistehnoloogiad ei võimalda toidukõlbulike kõrvalsaaduste kasutamist ning nende kasutamiseks puudub terviklik käsitlus.”

Praegu suunatakse töötle-

misel tekkivad jäägid tehniliseks otstarbeks – lastakse kanalisatsiooni või tuhastatakse.

Teaduskatsete tulemused näitavad, et liha tootmise ja töötlemise kõrvalsaadusi tuleb käidelda kui toorainet, mitte nagu jäätmeid, kuna need sisaldavad valke ja teisi väärtuslikke komponente, nt olulisi bioaktiivseid ühendeid. „Saadud tooted on aga lisaks tehnilistele eesmärkidele kasutatavad toidulisanditena, looma- või kalasöötadena,” sõnas Sannik. (ME)

Lely Astronaut A4

robotlüpsisüsteem – innovators in agriculture

www.linery.ee

kõige usaldusväärsem töötaja, keda ette võib kujutada.

JUHAN SÄRGAVA

Investeerides Lely Astronauti lüpsirobotite süsteemi, saate endale täielikult koolitatud robottöötaja, kes lüpsab lehmi ööpäeva jooksul: valmistab loomad lüpsiks ette, kinnitab ja pärast eemaldab nisakannud (vajaduse korral oskab ka uuesti kinnitada) ja hooldab lehmi pärast lüpsi.

Küsi pakkumist: Toomas Rüütel, tel 521 6455

• Sündinud 1954. aastal.

• Lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia insener-mehaanikuna.

• Töötanud Kostivere sovhoosis aastatel 1976–1979, • Ravila sovhoosis peainsenerina 1980–1986, • Saida sovhoosi majandijuhina 1986–1994, • Põllumajandusministeeriumi maamajandusosakonnas 1994–1996.

• Alates 1992 Saidafarmi asutaja, juht ja tuumikomanik.

• Selle aasta 5. detsember – maaeluministri nõunik.

• Eesti Biodünaamika Ühingu esimees aastatel 1992–1997, • Harju Taluliidu juhatuse liige aastast 2004.

• Eesti Põllumeeste Keskliidu president 2010–2016.

• Nissi vallavolikogu esimees ja Harju omavalitsusliidu juhatuse liige 1999–2009.

Foto: ants LiiGus / PÄrnu PostiMees

maa elu || PÕllumaJaNDus || 7

15. detseMber 2016

ava:

d põllumeestel s lootus sirJe NiiTrA Postimees

E

esti üks tuntumaid talunikke ja kauaaegseid põllumajandusjuhte Juhan Särgava usub, et see valdkond on nüüd lõpuks Eestis esile tõstetud ja saab uue hingamise, sest eeldused selleks on loodud.

Vestleme Juhan Särgavaga Eesti põllumajanduse olevikust ja tulevikust maaeluministeeriumi ruumes ajal, mil ta on teist päeva ministri nõuniku ametis. Ehkki temast sõltumatute asjaolude tõttu jäi aeg selles ametis napiks, ei vähenda see elukogenud põllumehe väljaöeldud mõtete olulisust.

Teil on töö ja amet olemas.

Miks üldse võtsite vastu ministri kutse tulla maaeluministeeriumisse nõunikuks?

Jagan heal meelel seda oskust ja praktilist kogemust, mis mul olemas, vajagu siis seda kes tahes. Oleks tore, kui sellest olemasolevatele ja uutele ettevõtjatele mingi kasu sünniks. Mul on pikaajaline mahetootmise kogemus. Olen ka varem ministeeriumis töötanud, olin koguni esimese mahepõllumajanduse seaduse sünni juures ja käisin koos toonase ministri Andres Varikuga seda riigikogus kaitsmas.

Siiani ei ole põllumeeste häält väga kuulda võetud. Kas usute ja loodate, et nüüd asi muutub?

Mulle tundub, et selle valitsuse kokkuleppeklotsid asetsevad küll nii, et põllumajanduse sahtel on nähtaval kohal. See oli enne ka olemas, aga lihtsalt tagapool. Meil on suur hulk lootusi seoses toetuspoliitika muutumisega. Maaeluministeeriumi ja statistikaameti koostöös valminud esialgsest hinnangust selgus äsja, et põllumajanduse majandusharu toodangu väärtuseks kujuneb 2016. aastal esialgsel hinnangul ligikaudu 815 miljonit eurot, mis on 120 miljoni euro võrra vähem kui 2015. aastal, langus on 13 protsenti.

Loomakasvatustoodangu väärtus jääb 2015. aasta tasemele ja taimekasvatuse oma 2011. aasta tasemele. Need on muret tekitavad arvud! See häving ei tohi enam niimoodi edasi kesta.

Seetõttu haarati ja haaratakse

Martin Repinski lõi küll Juhan Särgavaga käed, kutsudes teeneka põllumehe endale nõunikuks, kuid Repinski enda ministrikarjäär jäi Foto: eraKoGu üürikeseks.

kinni igast õllekõrrest, mis veel vähegi lootust annab. Isegi pisut ulmelised lootused sobiksid unistusteks.

Eesti põllumees on väga hullult vaesunud. Paljud farmid on pidanud lõpetama ja karja maha müüma. Kahju on ka robotfarmidest ja lüpsirobotitest, mis on samuti tulnud müüki panna. Igas majandusharus on edukamaid ja vähem edukaid. Põllumajanduses sõltub palju maast ja asukohast, aga ka kohapealsest kompetentsist. Kui edukad ettevõtted suudavad need loomad ja maad, mis ebaõnnestunud ettevõtjast jäänud, ära osta või rendile võtta, siis tootmine tervikuna ei kannata. Aga kui nad seda ei jaksa, läheb majanduslik tasakaal paigast ära.

Nüüd on valikute küsimus, mida ja kuidas päästa. Seda, mis jäädavalt läinud, näiteks tühjaks jäänud lautu, enam päästa ei saa.

See oleks kallis ega viiks kuhugi. Mis veel alles, neile tuleb luua tingimused tootmiseks ja ekspordiks. Eksporditurgu on meie riigil hädasti tarvis. Meil on kõik olemas: rohi kasvab, ilmataat annab vihma ja lund, on suur hulk inimesi, kes oskavad tööd teha, isegi maavärinaid ei ole. Ideed, kuidas midagi eksportida, pole vaja kaugelt otsida: põllumajandus on olemas, seda on vaja ainult elustada. Häda on selles, et kui teised maad pikale veninud kriisi ajal panustasid hoolega põllumajandusse, siis meil seda ei tehtud. Nüüd on vaja aidata põllumeestel vahepeal tekkinud suurt käibevahendite puudujääki veidikenegi vähendada, et saaks edasi elada ja tekiksid uued lootused.

Teie Saidafarmist on nii pal-

ju räägitud, et tundute suure tootjana, aga tegelikult neid lüpsilehmi vist väga palju polegi?

Tegelikult oleme 30 töötajaga väiketootja Harjumaal. Meil on 200 lüpsilehma, neist annab piima korraga 160–170. Kahe lauda vahel on väike piimatööstus, kus oleme saanud kogu oma piima ka töödelda ja maha müüa.

Teeme kohupiimatooteid, juustu ja muud, kokku 27 nimetust.

Käive on suhteliselt kiire, mis tähendab, et raha tuleb ruttu koju tagasi ja selle saab uuesti investeerida. Tegu on täistsüklilise farmiga, sest kasvatame loomade jaoks ka ise vilja, teeme heina ja silo.

nÜÜD on vAjA AiDAtA põllumeestel vAHepeAl tekkinuD suuRt kÄiBevAHenDite puuDujÄÄki veiDikenegi vÄHenDADA. Praegu tundub selline süsteem jätkusuutlik olevat. See polegi midagi muud kui omaaegse talu mudel. Ainult töökäsi on rohkem. Ehkki ka Pärnumaal olevas endises Särgava talus oli 20 suud laua ääres.

Olete ka väiketalumeiereide ühingu liige. Mis selle mõte on?

Meid on seal 20 ringis. Ühingu liikmetele korraldame paar korda aastas koolitusi. Niisamuti oleme käinud eri maades väikemeiereidega tutvumas, et arenguga kursis olla. Suurtootmise kõrval omandavad väiketootjad üha suuremat kaalu. Nad toodavad hulgi uusi sorte ja maitseid

erinevatele klientidele. Näiteks Prantsusmaalt käis meid mitmel korral koolitamas Michel Lepage. Seal riigis on väiketegijaid mitukümmend tuhat ja kõigile jagub tööd. Väikemeiereiks loetakse ettevõte, kus pole piimatootmist klassikalises mõttes, need on tavaliselt väikesed tööstused farmide juures. Väikese eelis suure ees: tema on paindlikum ja saab oma toodangut vajadusel kiiresti muuta, katsetades näiteks uute maitsetega. Tavaliselt müüakse kodust, käiakse laatadel ja turgudel, osal on ka oma väikepoed. Kel on rohkem tooteid, saab turustada neid marketites.

Miks meie Tere piimatööstusega läks nagu läks, mis sellest loost arvate?

Eks siin ole objektiivsed ja subjektiivsed põhjused läbi põimunud. Ma ütleks nii, et see tooteperekond, mida Tere teeb, on igati söödav-joodav ja silmale nauditav. Mulle isiklikult tundub, et Tere on võtnud aegade jooksul majandusriske, mis pole ennast õigustanud. Minul põllumehena on raske ennustada Tere tulevikku. See on nüüd juba puhtalt juristide pärusmaa.

Seakasvatus on meil samuti madalseisus. Kuidas tuleks seda valdkonda järele aidata?

Osa sellest on kindlasti jäädavalt kadunud ja paljude inimeste elutöö õhku haihtunud. Haavade paranemine võtab aega. Praegu on veel arutusel, kuidas seda piskut toetust, mida on võimalik anda, õiglaselt jagada. Katk on enneolematult raskeid tagajärgi tekitanud.

Mis suunas Eesti põllumajandus üldse praegu minema peaks? Üks arengusuund on kindlasti rohestamine ja mahepõllumajandus sealhulgas. Eesmärgiks on tervislik toit ja väiksem koormus keskkonnale.

Milline oleks mõistlik tempo, on täna veel raske öelda. Ka tarbija huvi liigub kõikjal selles suunas, Skandinaavias näiteks on puhas toit inimestele hästi oluline. Mahemeestele on ette heidetud, et neid on vähe näha võrreldavalt pindalaga.

Arenguloogika saabki kulgeda vaid nõnda, et esmalt ikka toorainebaas ja alles siis tekib töötlemise arendamiseks väljavaade. Skandinaavia maid vaadeldes teeb pisut kadedaks, kuis riiklike programmidega on tagant tõugatud maheteadust, töötlemisi, turundust. Seda peaksime meiegi tegema.

Juba praegu on meil olemas 1600 tootjat, kes oma mahetood a ng ut ek spord iv ad kokku ligi 20 miljoni euro eest aastas. Põhiliselt on see vili ja mitmesugused marjad, aga on palju muudki. Ka Euroopa Liit toetab seda.

Praegu on Eesti Euroopa Liidu mahepõllumajanduse toetuse saajate hulgas järjekorra lõpus – jagame viimast kohta Bulgaariaga. Eesti riik on mahetootmist seni üsna vähe toetanud. Hoolimata raskustest tuleb meilgi praegu mahetootjaid rohkem juurde kui välja langeb.

Eesti on piirkonnas tuntud oma kvaliteetse piima ja liha poolest. Meie toodang on kõrgelt hinnatud lõunapoolseteski riikides. Tänane suur unistus seisneb kõrge väärindustasemega piimatööstuse rajamises Eestisse, et vähem tooret välja müüa.

8 || teHNiKa || maa elu

15. detseMber 2016

Norcar-BSB Eesti ASi juhataja Jaak Ojandu sõnul on ettevõtte üks peaeesmärk tootmise kasvatamine uute tehnoloogiate abil.

FotoD: tooMas ŠaLDa

norcar-BsB eesti as

peab ainulahenduseks robotiseerimist TOOMAs ŠAlDA Maa Elu

r

apl a m a a l Koh ila vallas Prillimäe alevikus tegutsev Norcar-BSB Eesti AS on Soomes asuva kontserni Norcar-BSB Oy tütarfirma. Siinsest toodangust läheb 80 protsenti Eestist välja. Tegevust alustati 1994. aastal Kiiul nelja inimesega ja nüüdseks on kasvatud üle 4000ruutmeetrise tootmispinnaga ettevõtteks, kus sõltuvalt perioodi edukusest teenib leiba kuni 60 töötajat.

Ettevõtte peamine toodang on traktori koostamiseks vajalikud detailid ja haakeriistad. Siin valmistatud detailidest koostatakse emaettevõttes väikelaadureid Norcar ja söödatraktoreid Minkomatic.

Samuti valmib siin suur hulk masinaehitusdetaile ja sõlmesid: silindrid, õlimahutid, sulgurluugid jne.

metallitsehh Karusloo­ maKasvanduse asemele Eesti tütarettevõtte asutasid kolm soomlasest ärimeest, vennad Lindenid. „Paarkümmend aastat tagasi polnud Soome majanduses just parimad ajad. Hakati otsima võimalust toota odavamalt,” teab tänaseks 19 aastat Norcar-BSB Eesti ASis töötanud juhataja Jaak Ojandu. Peagi osteti Keila vallas Karjakülas asuv AS Balti Karusnahk. Ostuga kaasnes maatükk Kohila külje all Prillimäel, kus nõukogude ajal oli karusloomakasvandus olnud ja kuhu nüüd oli mõistlik rajada metallitsehh. „Norcar-BSB Eesti AS puutub praegu karusloomakasvatusega kokku vaid niivõrd, et peale kõige muu toodame karusloomade söötmisel kasutatavaid seadmeid, näiteks Minkomaticu traktorite osasid, traktorite söödapumpasid ja spetsiaalset joogitoru, mida ise nimetame selle värvi tõttu kollaseks toruks. Karusloomanahaturg on paraku väga ebastabiilne, vahel toodetakse maailmas nahka liiga palju ja seda müüakse mitu aastat hil-

jemgi. Tulemuseks on mõõn, mis ulatub paraku meienigi.

Kui turul nõudlus kasvab, läheb kogu protsess taas täistuuridel algusest peale käima. Niinimetatud kollase toru tootmise ajal kerkivad meie töömaht ja käive 30 protsendi võrra. Joogitoru teeme siis kilomeetrite kaupa. Kui äri elavneb, läheb meie toodangust karusloomakasvandustesse ligi pool ja et tellimustega hakkama saada, võtame päris palju inimesi täiendavalt tööle. Praegu on karusloomanahkade turg madalseisus ja palgal on vähe, vaid veidi üle 40 töötaja,” kirjeldab juhataja ettevõtte praegust seisu.

Ojandu möönab, et NorcarBSB Eesti ressurss ei ole praegu piisavalt koormatud ja nii pole ka käive just hiilgav. „Parimatel aastatel on käive ulatunud üle viie miljoni euro, keskmiselt on kolme ja viie vahel, sel aastal jääb kolme kanti.” Samas usub mees, kuigi tegu pole populaarse teemaga, et nõudlus karusnahkade ja vastavate seadmete järele ei kao lähitulevikus kuhugi, Hiina ja Venemaa on selleks liiga suured. Viima-

sega neist on praegu seis siiski kehv. „Kui varem läks Venemaale 20–30 protsenti maailma karusnahkadest, siis pärast idanaabri ja läänemaailma suhete sassiminekut vähenes sealne nõudlus märgatavalt.” põhitegevusalaKs traKtoridetailide tootmine Norcar-BSB Eesti praegune argipäev on Ojandu kinnitusel seega traktoriraamide (Norcari väikelaadurid, Mincomaticu söödatraktorid) ja haakeriistade tootmine: kopad, sahad, haaratsid. „Norcari traktor on liigendtraktor, valmistame keredetailid, värvime ära, saadame Soome, seal toimub traktorite lõplik koostamine. Mincomaticu söödatraktoreid võib leida kõikjalt maailmast. Kõikidest karusloomakasvandustes kasutatavatest söödatraktoritest kannavad seda kaubamärki umbes pooled. Seega on tegemist oma niši edukaima tootjaga. Sageli küsitakse, miks koostamist Eestisse ei tooda, aga siis tuleks siia teine samasugune te-

has juurde ehitada ja Soome tehas kinni panna. Ikka on veel nii, et kui kauba lõpptootja on Soome, usaldatakse rohkem, paljuski just selle abil oma toodet reklaamitakse. Kuigi tooted on veidi kallimad kui konkurentidel, peamiselt Aasia tootjatel, siis vastupidavus ja eluiga on põhjamaisel masinal ikkagi hulga pikem, kasvõi juba seetõttu, et plastmassi ei kasutata,” konstateerib Ojandu. Tema teada Eestis Norcari kaubamärgiga traktoreid palju pole, vast kümmekond, aga vanim neist toodi siia kuusteist aastat tagasi ja töötab tänini.

Emaettevõtte tellimused toovad Norcar-BSB Eesti ASile umbes 70 protsenti käibest, 30 protsenti tuleb teiste firmade tellimustest. Eesti ja Soome ettevõtetele toodetakse silindreid, hüdropaake, varuosasid tööstustele, luuke. Selleks on palju investeeritud. „Nägime, et asi liigub pöördumatult sinna, et tehnoloogia teeb enamiku tööst ära, seetõttu ostsime 2008. aastal EASi abiga esimesena Eestis keevitusroboti. Investeering võimaldas juurutada täiesti uusi tooteliike. Teeme mehaanilist töötlust, lehtmaterjali plasmalõikust, painutust, hambalõikust, keevitust, värvimist. Kõige rohkem soovitakse värvimist. Meil on uued painutus-, trei-, plasmapingid, tehnikat oleme pidevalt täiendanud. Järgmine soov on hakata välja vahetama keevitusseadmeid. Uued seadmed võimaldavad parandada keevituse kvaliteeti ja vähendada tööle kuluvat aega,” kinnitab Ojandu.

Ettevõtte üks peaeesmärk ongi tootmise kasvatamine uute tehnoloogiate abil. „Teeme tihedat koostööd TTÜ ja teiste tehnoloogia arenduskeskustega. IMECCis oleme ise osanikud. Arendame aktiivselt projekte, mis on seotud robotkeevituse ja laosüsteemidega.

Praegu töötame välja tarka ladu. Tulevikus paneme ideaalis piltlikult tarvilikud osad ühest otsast sisse ja teisest otsast saame toote kätte. Robotlahendustega tegeleb pühendunult ka emafirma Soomes: pakkimine, laomajandus. Kogu maailma tootmises valitseb ten-

eesti tÖÖstus AReneB jA pÜsiB konkuRentsis Ainult siis, kui suuDAme RoBotiseeRiDA.

dents, et üha vähem toodetakse lattu, tootmine algab alles siis, kui tellimus laekub. Mis liinilt tuleb, läheb otse pakkimisse ja viiakse kohe kliendile kätte, ei ole mingit võimalikku ostjat ootavat tohutut kogust valmistooteid. Tehakse täpselt seda, mida tellitakse. Tootmisja tarneprotsess on väga operatiivseks läinud. Tootesarjad on jäänud väiksemaks, aga on suurem arv eri tooteid. Laod on kahanenud hulga väiksemaks. Püüame selle kõigega kaasa minna.” tuleviK roBotite päralt IMECCil on täiustamisel uurimus, kuidas aidata ettevõttel õige robot valida. „Turg on lai, müüakse kõikvõimalikke roboteid. Kui ettevõtjal on tootenäidis vms olemas, siis aidatakse tal leida kõige lühem tee selle tootmiseni. IMECCis on inimesed, kelle poole saab oma sooviga pöörduda ja nemad aitavad õiget robotlahendust leida.

Saab selgeks teha, missugune peaks olema tootmiseks vajalik optimaalne robot. Manipulaatorite valik on samuti suur, neistki tuleb leida sobivaim. Tahame, et laovalikute tegemiselgi aitaksid robotid inimestel töö raskema osa ära teha.

Jätkuvalt otsime oma tootmise ja lao jaoks parimaid lahendusi. Eesti tööstus areneb ja püsib konkurentsis ainult siis, kui suudame robotiseerida. See ei tähenda aga, et inimesi tulevikus üldse vaja poleks. Meil endalgi ei tähenda robotkeevitus seda, et inimene töös üldse ei osale, aktiivselt jälgima ja kontrollima peab ikka. Enne keevitust peab näiteks hoolikalt üle vaatama, et miski valesti ei läheks, kuigi asjad pannakse rakises kokku. Noortele tahan öelda, et moodsa tehnoloogiaga on väga huvitav töötada.”

Norcar Eesti tulevikuplaanide kohta avaldab Ojandu, et traktoridetailide ja haakeriistade tootmisel kavandatakse juba tuleval aastal 30protsendilist kasvu. Tütarettevõttena tegutsemisest rääkides ütleb Ojandu, et see lisab küll stabiilsust, aga seda vaid kindlatel tingimustel. „Omanikud on meile andnud piisavalt vabad käed ega ole kunagi jõuliselt siinsetesse tegemistesse sekkunud. Kuigi oleme tütarettevõte, peame ikkagi turul aktiivselt konkureerima. Oleme isegi tütarettevõttena vabas konkurentsis. Kui keegi pakub näiteks Soomes analoogilisi tooteid, tuleb olla neist parem ja paindlikum. Aga hinnaga hingatakse vahel kuklasse küll.”

maa elu || tOit || 9

15. detseMber 2016

verivorstimeister TiiT eFerT Maa Elu

N

ovembrist jõuludeni kasvab Eesti tarbija verivorstiisu niivõrd suureks, et vorstimeister Janika Kull valmistab vorste hommikust õhtuni ja esmaspäevast reedeni.

Huvilised saavad neid laupäeviti Viimsi taluturult osta.

Verivorstitegu läheb lahti juba oktoobri lõpus, sest ostjad teavad juba eelnevate aastate kogemuse põhjal, et novembri esimesel laupäeval tasub turule minna. Verivorste saab kuni jõuludeni. Tänavu on jõululaupäev tegelikult ka laupäeval.

Ka siis läheb Janika veel turule ja on seal niikaua, kuni kliente jagub. „Lõunani kindlasti,” arvab ta. igale maitsele ja vajadusele Janika sortimendis on kolme sorti verivorste: tatravorstid, suitsulihaga ja klassikalised.

Viimased on kõige populaarsemad, tehtud vanade traditsioonide kohaselt. Maitsestamiseks kasutab ta punet.

Varem ka majoraani, kuid on sellest loobunud. „Kõige tähtsam on soola ja liha tasakaal,” selgitab vorstimeister.

Verivorstid tatraga on pisut h a r ju mu späratud, aga vahelduseks põnevad. Tatravorstide vastu tunnevad huvi need, kes ei soovi süüa gluteeni, samuti gluteenitalumatuse käes vaevlejad, aga nemadki soovivad jõulude ajal verivorsti süüa. „Olen gluteenitalumatutele saatnud vorste postiga näiteks Tartusse ja Narva,” räägib Janika rõõmuga, et on saanud neile sobivat toodet pakkuda. Janika valmistab

ka verevaba tanguvorsti, mis on samuti väga menukas.

Varem tegi ta tüümianimaitselisi verivorste. Aga puht füüsiliselt ei jõua teha nii suurt valikut vorste. Jõulueelne periood ongi kõige kiirem. „Hommikust õhtuni teen.”

Pärast jõule võtab Janika paar nädalat puhkust.

Aga kui kellelgi tuleb lausa keset suurt suve idee korra ldada jõuluteemaline stii l ipidu , siis verivorstide puudumise taha asi pidama ei jää. Janika ongi teinud korra

terve partii verivorste jaanipäevaks. „Kui tellitakse, siis miks mitte,” on ta valmis aitama. viimsilastele meeldiB Tegelikult on Janika kaubasortiment palju laiem kui ainult verivorstid. Ta pakub ka grill-liha, supipõhjasid, tavalisi toorvorste, pelmeene, hoidiseid jm. Kõik on valmistatud kvaliteetsest toorainest ja selles osas Janika allahindlust ei tee.

Varem asus Jüri keskuses Ehituse tänaval Kullide pood, kus sai ka Janika toodangut osta. Nüüd kasutab ta

ruume vaid tootmiseks, sest poes ei käinud piisavalt kliente. „Kohalikud eelistavad pigem Konsumis käia,” sõnab Janika. „Nad pole aru saanud, et see on hoopis teine toode.”

Kui algul oli tal pood lahti iga päev, edasi kolm korda nädalas ja lõpuks proovis ta ka kahe päevaga, enne kui otsustas, et kauplust enam ei pea, sest sellega paneb ta oma aja kinni. „Kes tahab, leiab mind ikka üles,” sõnab Janika.

Ta ärkab igal laupäeval varakult, laeb kaubabussi kaupa täis ning sõidab Jürist Viimsi vabaõhumuuseumisse taluturule. Viimsi taluturg toimub aasta ringi igal laupäeval ja suvehooajal ka pühapäeval Viimsi vabaõhumuuseumi turuplatsil. Taluturul kaubeldakse vaid kodumaise toidukauba ja käsitööga. Viimsilaste seas on turg populaarne. „Õnneks Viimsis on inimesi, kes hindavad head toitu,” räägib Janika.

Kunagi käis Janika palju laatadel, kuhu teda siiani kutsutakse, nagu ka suvistele grilliüritustele. Aga ta on loobunud, sest ega ta rohkem enam toota ei jõua.

Veel käib tal Jüris kliente ning ta viib tellijatele kaupa ka Tallinnas koju kätte. „Kui ma niikuinii seal käin, siis mul pole raske plaanides mõnikord muutusi teha,” on Janika paindlik.

Kuidas KõiK algas?

Janika töötas üle kümne aasta panganduses.

Siis oli ta aga kahe

Vorstimeistri Janika Kulli sõnul läheb verivorstitegu lahti juba Foto: tiit eFert oktoobri lõpus.

lapsega järjest kodune ega läinud enam panka tagasi. Janika räägib, et elus on liikumapanevad jõud armastus ja viha. „Mina vihastasin,” sõnab Janika. Ta vihastas, kui ostis poest toorvorste ja pidi need kõik minema viskama. „Vorst oli roosat värvi ka pärast grillimist. Tegelikult liha pole selline, sinna on pandud ei tea mida,” on ta pahane. Pärast paari ebameeldivat kogemust küsis ta endalt, miks ta poest peab ostma ja kas saaks ise toidu valmistamisega hakkama. See oli umbes seitse aastat tagasi.

HeA tooRAine, ei lisA mAitset, AgA AnnAB mAHlAsust ning muuDAB voRsti teRvislikumAks. Enda sõnul on talle kogu aeg meeldinud köögis toimetada. Algatuseks tegi ta müügiks hoidiseid. „Ilmselt üks esimesi oli letšo,” meenutab Janika. Siis tulid kõrvitsasalatid ja kartulivorst, mida oli tema peres teinud vanaema. „Mäletan, et lapsena see ei meeldinud,” räägib ta. Kõikide toodete retseptid on ta ise katse ja eksituse meetodil loonud. Eks alguses läks asju ka aia taha ning apsakaid juhtub ikka. „Näiteks teen valmis kümnekilogrammise partii vorste ja lõpus tuleb meelde, et sool ununes lisada.” Siis polegi midagi muud, kui soolikad lõhki lõigata, segu maitsestada ja uuesti soolikatesse toppida.

Vorstidel ongi Jaanika sortimendis suur osa. Näiteks on ta teinud peediga vorste. Praegu on tema lemmik suvikõrvits, mida ta vorstisegusse lisab. „Hea tooraine, ei lisa maitset, aga annab mahlasust ning muudab vorsti tervislikumaks, sest panen seda rasva asemel,” selgitab Janika. Suvikõrvitsat pakub ta ka hapendatuna ilma suhkru ja äädikata, nagu paprikat ja baklažaanigi. Ka pelmeene teeb ta vähemalt viit sorti.

hindaB puhast toitu Janika hindab väga toorainet, millest toitu valmistab. Ta on oma tarnijate juures kohal käinud ja vaadanud, kuidas nad tööd teevad. Päris talunike käest kahjuks kaupa osta ei saa, kui neil pole vajalikke dokumente ette näidata. Aga õnneks on veidi suuremaid tootjaid, kes suudavad kvaliteetset kaupa pakkuda. Piimatooted ostab ta näiteks Esko talust ja kana suisa Soomest. „Heade tarnijate leidmiseks tuleb vaeva näha, aga nad on olemas,” teab Janika.

Tulevikus on tal plaan hakata kasutama enda toodetud toorainet, sest siis kontrollib ta ise, mis ja kuidas kasvab. Selleks on perel isegi ostetud talukoht 14 hektari maaga. „Vundamendiauk on kaevatud,” täpsustab Janika.

Poekaubast käib ta aga suure kaarega mööda. „Vaatasin kord, millest koosneb suurtootmise hakkliha. Seal oli palju igasugu koostisained.

Tegelikult peaks hakkliha tähendama ainult hakitud liha, ilma igasuguste lisaaineteta,” räägib Janika. Teinekord ostis ta apelsini marinaadis sea kaelakarbonaadi. „Olen liha niipalju lõiganud ja tean, milline kaelakarbonaad on. Seal oli ainult kaks riba kaelakarbonaadist,” sõnab ta. Poepelmeenide peale ei taha ta mõeldagi. „Ei näe ju, mis pelmeeni sisse on pandud. See on lihtne viis varjata halva kvaliteediga tootmisjääke,” hoiatab Janika. „Mina teen oma tooteid hinge ja puhta südametunnistusega.” Näiteks veisepuljongit keedab ta kuni 36 tundi, et see saaks võimalikult maitserikas. Klientide kiitus inspireerib.

Kui Janika tööst väsib, läheb ta oma hobusega kihutama. Sõna otseses mõttes kihutama, sest Janikale meeldib temaga mööda põlde tuhatnelja ratsutada. Rekord on 43,23 km tunnis. „See on võimas tunne, kui istud ligi tonnise looma seljas. Sel hetkel ei mõtle millelegi muule, ainult ratsutamisele, ja pärast on nii hea tunne. See laeb väga hästi.”

Hobusesõnnikuga väetab ta aga suvikõrvitsaid.

Toiduakadeemia ja Selveri

korraldatud konkursil „OTSIME UUT EESTI RAHVUSTOITU“

on eelvoorudesse jõudnud juba 15 kodukokkade rooga.

Verikäki-suvikõrvitsapirukas

Kilupätsid

Talutütre sushi

Täidetud ahjukaalikad

Kadakane forell sügiseses kastmes

Hautatud lambaliha ja kõrvitsatamp odrakruupidega

• Vürtsikas kilusalat • LA-HE (lammas ja heeringas) • Kohev kõrvitsarull suitsusingiga • Tatrakotletid kõrvitsaga • Koorene küülik ja puravikuorsoto • Rukakesed • Õuna-beseekook rukkisel põhjal.

Kõik need retseptid ilmuvad ka 2018. aastal kokaraamatus.

Kamavaht metspähklibesee ja marjadega

Rukkileivakoogike Vana Tallinna kreemiga

Kui sul on mõni originaalne retsept, siis saada see veel sel aastal konkursile.

Jaanuari alguses valib žürii järgmised viis rooga, mis asuvad võistlustulle.

Täpsem info www.toiduakadeemia.ee/retseptivoistlus.

10 || ilma- Ja taimetaRK || maa elu

15. detseMber 2016 husad mürkide kehast väljutajad ja vähirakkude kasvu pärssijad. Sajas grammis hapukapsas on 20 mg C-vitamiini, kuid keetmisel jääb seda alles 10 mg.

Valge peakapsa hapnemisel moodustub koliin, mis toimib organismis närvisüsteemi tähtsa mediaatorina (vahendajana).

USA ja Suurbritannia haiglates on üha sagedamini hakatud patsientide menüüsse lisama hapukapsatoite, mis aitab verekaotuse ja veresiirdamise järel tõsta vere koliinisisaldust.

Hapendamine eeldab, et kogu hapendusvedelik lähtuks kapsast enesest, seega on väikseim mõeldav värske kapsa kogus 11–12 kilo, millest saame 10 kilo valmis hapukapsast. Sobivam hapendusnõu on 15liitrine väiksema läbimõõduga emailpott või toiduplastist anum.

Kapsas tuleb riivida ja panna soolaga kihiti puhtasse nõusse, aeg-ajalt massi kurikaga ühtlaselt kinni vajutades, et kapsamahl peale tuleks. 11–12 kilo värske kapsa kohta võtta 150 grammi jämedat kivisoola.

Nõu põhja asetada mõned keevas vees kergelt hautatud suuremad kapsalehed. Lõpuks asetada peale vajutis. Ise olen raskuseks kasutanud puhta veega täidetud liitrist plastkaanega suletud klaaspurki. 10 kilo riivmassi kohta piisab kilosest raskusest.

Kui vedelikku on vähe, võib juurde valada keedetud veest valmistatud 1–2protsendilist soolalahust või vadakut. Soovitatav oleks ka kapsamassi peale asetada mõned suuremad keevas vees kergelt hautatud kapsalehed, nendele puust rest ja restile vajutus.

Kapsast tuleb hapendada kaks-kolm päeva soojas ruumis (25–30 kraadi). Hapnemise käigus tekivad gaasid, need tuleb hapendusnõu põhjani ulatuva vardaga kapsakihist välja lasta, muidu saab kapsas kibedam ja mõrkjam.

Peakäärimise lõppemise tunnus on gaaside ja vahu eraldumise lakkamine, vedelik muutub selgeks ja vajub kapsastesse tagasi, kapsad on valkjad või kollakad, meeldiva lõhna ja maitsega.

Järelkäärimine 2–4 nädalat temperatuuril 5–10 kraadi on vajalik maitse ja aroomi parandamiseks.

Siis happesus langeb ja hapendusvedeliku pinnale tekib kelme, mis tuleb samuti kohe eemaldada. Kapsas on söömiseks valmis kahe-kolme nädalaga.

Hapendatud toiduained säilivad kõige paremini temperatuuril 0–5 kraadi, hapukapsas säilib hästi ka sügavkülmutatult.

Hapendatud kapsast kasutada võimalikult palju toorsalatina, segades serveerimisel juurde veidi külmpressitud taimeõli ja soovi korral veidi suhkrut või mett.

ilMATArK

JÜri KAMeNiK ilmatark

miDa mE tEamE lumEst?

K

Võimalusel tuleks hapukapsast süüa toorelt, sest kuumutades kaotab see osa kasulikke omadusi.

Foto: MarGus ansu

hapendatud toidud parandavad seedimist HAPUKAPSAS

v

iimasel ajal on tõusnud taas huvi looduslähedasema ja mahedama hoidistamise vastu ning hapendamine on üks vanim looduslähedane toiduainete säilitamise võimalus. Ajalooliselt hakati esmalt hapendama viinamarjalehti ja alles hiljem kapsast.

Lehtsete köögiviljade hapendus oli levinud nii vanas Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas ja seda juba pea 6000 aastat tagasi. Eesti perenaised hakkasid kapsast tünnides hapendama laialdasemalt alles 19. sajandil.

Teaduslikult on tõestatud, et hapendatud toidud aitavad parandada seedetegevust. Kääritatud toidud sisaldavad palju probiootikume ja ensüüme, mis aitavad seedeelundkonnas tasakaalu hoida ning tugevdavad organismi vastupanuvõimet. Hapendatud toidud on tõ-

hapukapsas eestipäraselt 10 kg kapsalaastu, 150 g soola, 0,5 kg porgandilaastu, 1 kg veeranditeks lõigatud hapusid õunu, 2 klaasi jõhvikaid või pohli, 4–5 teelusikatäit köömneid. hapukapsas venepäraselt 10 kg kapsalaastu, 250 g keedusoola, 250 g porgandilaastu, 800 g lõigutud õunu, 2,5 g peeneks hõõrutud loorberit, 5 g köömneid. hapukapsas poolapäraselt 10 kg kapsalaastu, 200–250 g keedusoola, 25 g köömneid või tilliseemneid.

Kapsaste hapendusnõuks sobib hästi 15liitrine Foto: Priit siMson emailpott või toiduplastist anum.

hapukapsas ukrainapäraselt 10 kg kapsalaastu, 150– 180 g keedusoola, 1–1,5 kg riivitud toorest punapeeti, 2–3 puhastatud ja poolitatud küüslauguküünt. õuntega hapendatud kapsas 10 kg kapsalaastu, 100 g keedusoola, 2–3 kg poolitatud või veeranditeks lõi-

gutud hapumaid õunu (antoonovka), 2–3 supilusikatäit kadaka- või sidrunväändikumarju. jõhvikatega (pohladega) hapendatud kapsas 10 kg kapsalaastu, 200–250 g keedusoola, 200 g jõhvikaid (100 g pohli), 100 g jämedalt riivitud porgandit, 25 g tilliseemneid või köömneid.

ju Kal

KÜlviKAleNDer – DeTseMBer 2016

09.17 15.20

20. T 21. K

03.56 Talve algus 12.44

Juur Juur

VI

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Juur, alates kl 04.40 õis Õis

23. R

Õis, alates kl 16.33 leht aLLiKas: MÄrKMiK-KaLenDer „aasta aias 2016” KirjastuseLt VarraK

S

22. N

K

19. E

R

Ne i

Vili, alates kl 19.52 juur

Sõnn

18. P ISTUTUSAEG

Vili

ur Amb

17. L

i ts

vi Lõ

Leht, alates kl 15.15 vili

Jäär

LI

16. R

kits

U

Räpina aianduskooli õpetaja

Klassikaline hapukapsas 10 kg kapsalaastu, 100–150 g keedusoola, 10 g köömneid.

JU

TOivO NiiBerG

V

uigi ilmad on muutlikud ja lund enam kuigi sageli näinud pole, võib ikka talve alanuks lugeda. Ka Ain Kallis kirjutas 8. detsembri Maalehes: püsivam, kohati 11 cm paksune valge vaip sai maha ööl vastu hingedepäeva, isegi Viljandimaal. Seda daatumit võiks pidada klimaatilise talve alguseks (ligi kaks kuud varem kui eelmisel aastal!).

Muide, klimaatiline sügis – aeg, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur jääb püsivalt alla 13 kraadi – saabus tänavu Eesti keskmisena 13. septembril (mullu nädal hiljem).

Eks need niruvõitu talved ongi sellised, et lumi ja külm muudkui tuleb ja läheb, harvem on soe periood vihmade ja tugevate tuultega püsivam. Aeg on teha pisike, kuid huvitav ülevaade lumest, mida peetakse talve põhiliseks tunnuseks.

Lumi on tavaline jää, kuid jää on mineraal nagu teemant või soolgi ehk siis vesi tahkes kristalses olekus. Looduses kohtame jääd, mis on veest kergem ja seda nimetatakse jää modifikatsiooniks Ih. Jäämodifikatsioone ehk erineva struktuuriga jääliike on palju – neid on teada vähemalt 15, millele lisandub amorfne jää.

Kuna looduses oleva jääga puututi kõige varem kokku, siis sellest ka tähistus I ja h tähendab, et jää on heksagonaalse (kuusnurkse) süngooniaga, mida lihtsustatult võib ette kujutada nii, et jääkristallides paiknevad vee molekulid kuuekaupa kuusnurkadena. Viimasest asjaolust tuleneb ka paljude lumehelveste sümmeetria, ent kõige tavalisemad on ebakorrapärased lumekristallid, mis meenutavad suhteliselt inetuid kämbukesi.

Jõudsimegi lume kui sademete juurde.

Küsime nüüd: mis on lumi? Lauslumi on tahked sademed, mis langevad maapinnale lumekristallidena või räitsakatena, kui õhutemperatuur on alla 0 °C. Tavaliselt sajab kihtsajupilvedest, aga ka kõrgkiht-, kihtrünk- või kihtpilvedest. Üks teine lumesaju liike on hooglumi – see on jääkristallidena esinevad tahked sademed (lumesadu), mis algab ja lõpeb tavaliselt järsku, ka intensiivsus muutub järsult. Hooglund sajab rünk- ja rünksajupilvedest. Pilvede hulk on muutlik. Õhutemperatuur on alla 0 °C. Lumega sarnaneb veel või on lähedases suguluses teralumi, udulumi, jääkristallid (teemanttolm) ja lumekruubid.

Millal sajab lund ja kuidas see tekib? Üks peamisi korraliku lumesaju tingimusi on soodne veepiisakeste ja jääkristallide suhe pilvedes ehk 1:1000 – 1:1000000, sobivaim umbes 1:100000 ehk kui ühe jääkristalli kohta tuleb pilves ligikaudu tuhat kuni miljon veepiisakest. Seega peab lumepilv sisaldama tohutus koguses korraga nii vedelat kui ka tahket vett. Need tingimused on täidetud kõige sagedamini kihtsajupilvede (Nimbostratus) puhul – tegu on mitme kilomeetri paksuse kihilise ehitusega pilvedega, mis annavad lõviosa aastasest lumest.

Kas lähema aja ilm soosib lumesadusid? Mitte eriti, sest praegu määrab ilma antitsüklon, milles on sademete tõenäosus väike, pärast seda tuleb läänest soe õhumass, mis võib tuua mõne vihmasaju. Võib-olla uuel nädalal on lumesadude tõenäosus suurem, ent erilist ilma jahenemist ega suuri sadusid ees ei paista.

Ilmselt on enamiku ajast õhutemperatuur üle 0 °C ja vähestes kohtades olev lumikate võib sulada.

K V

maa elu || KODu Ja aeD || 11

15. detseMber 2016

Jõulumeeleolu

too metsast KADri KUKK

metsaomanikust hobiflorist

p

ühade eel soovivad paljud tuua koju ehtsat jõuluhõngu roheliste okste ja looduse lõhnaga. Seda kõike saab teha oma kätega. Võtke alustuseks ette koos perega jalutuskäik metsa ning tooge sealt kaasa oksi, käbisid, sammalt ja kõike muud huvitavat, mida mets pakub.

Kodus saab varutud materjalist meisterdada omanäolise jõulupärja. Pärja tegemisel saavad abiks olla juba päris pisikesed põnnid, peaasi et nad ei kardaks kuuseokkaid ega metsast kaasa toodud käbidest soojaga välja tulevaid putukaid.

Vanades kultuurides sümboliseeris pärg päikest ja elu pidevat jätkumist. alustuseKs rõngas Pärjad koosnevad pärjarõngast ja pärjaavast. Pärja vorm on tasakaalus, kui pärjaava läbimõõt on umbes 1,6 korda pärjarõnga laius.

Pärja aluse võib teha ise traadist, vitstest, õlest, heinast või ajalehtedest, aga soovi korral võib osta kaubandusest valmis aluse. Vitstest aluse valmistamiseks on parimad üheaastased harunemata paju või kontpuu vitsad. Talvel lõi-

Jõulupärga võib kaunistada käbide, õunte, kuivatatud lillede või muu Foto: MiHKeL MariPuu kodus leiduvaga.

gatud vitsad laske enne toasoojas seista. Ühe vitstest pärjaaluse tegemiseks koguge 15–20 ühepikkust vitsa, mille pikkus võiks olla kaks pärja ümbermõõtu.

Okaspuu okstega kaetava pärja tegemiseks võib vitsad ettevaatlikult painutada ja siduda traadi või nööriga rõngaks.

Rohelist materjali on metsast või aiast koju tuua kergem suuremate okstena ning alles kodus toasoojas lõigata paraja pikkusega oksakesteks.

Arvestage, et mida lühem on taimmaterjal, seda ühtlasem

tuleb pärja vorm, ja vastupidi, mida pikemad taimeoksakesed pärga seote, seda rahutum jääb vorm.

Väiksemat pärga tehes (läbimõõt 30–40 sentimeetrit) lõigake oksad 8–10 sentimeetri pikkuseks, suurema pärja oksad (läbimõõt 50–70) 15–20sentimeetriseks.

Lõigatud materjal sorteerige pikkuse ja välimuse järgi: lühemaid oksi saab kasutada pärja siseküljel, pikemaid välisküljel ja kehvema välimusega oksakesi pärja tagaküljel. Ühe keskmise pärja tegemiseks kulub köö-

Kuidas väänroose talveks katta? riiNA MArTiNsON

D

etsembri keskpaigas on õige aeg väänroosid talvekatte alla sättida. Rosmakori roosiaia peremees Mart Ojasalu jagab nõu, mida selle tegevuse juures silmas pidada.

Meie sügis on väga pikk ja enne püsivaid talveilmu ei tohi väänroose sisse pakkida. Kuni 15 kraadi külma ei tee väänroosidele midagi halba.

Praeguseks on mitu öökülma juba üle käinud ja roosidel lehed maha kukkunud või pudenevad kerge raputuse peale.

Lehed peab peenralt kindlasti ära koristada, muidu on need üks haiguste kolle.

Enne katmist tuleb roosid maha painutada. Seda tööd ei

Väänroosid on kaetud õhku ja vett läbilaskva aiatekstiilist maasikaFotoD: eraKoGu kangaga ning otstesse on jäetud õhutusavad.

või ette võtta miinuskraadide juures. Ühe päevaga väänroosi ma-

ha painutada ei saa, algul tuleb need poole peale painutada ja ühe-kahe päeva pärast veel

gilauatäis sorteeritud rohelist materjali.

Sorteeritud materjal jagage kimbukesteks ja siduge nööri või pehme traadiga alusele nii, et oksad kulgeksid päripäeva. Pärg peab olema nii jäik, et see kätte võtmisel oma kuju ei kaotaks.

Rohelise materjalina sobivad kasutamiseks kuusk, mänd, kadakas, pohl, erinevad okaspuu kultuursordid aiast.

Rohelist taimmaterjali aitab kauem värskena hoida regulaarne veega piserdamine.

Jõuluajal kasutame pärgi peamiselt laua ja ukse kaunistusena või laest rippuva pärjana. Olenevalt kasutuskohast tuleb valida ka teostus. Laua- ja uksepärjad tuleb teha lameda aluspõhjaga, rippuv laepärg täisümara profiiliga.

KäBist piprani Pärgade kaunistusvõimalusi on lõputult. Kes soovib looduslikku materjali kasutada, siis mõned võimalused: käbid, tammetõrud, kuivatatud apelsinikoor, kaneelikoor, piprakaunad, kuivatatud õuna-, apelsini-, sidruniviilud, samuti samblast, heinast, õlest või vitstest pallikesed, kuivatatud lilled ja kõrred, puukoor, vilditud kujundid ja kõik muu, mis tegijale meelepärane.

Kaunistuste kinnitamiseks võib kasutada traati, klambreid, liimi, hambaorke, grillitikke, ilunõelu, nööri, teipi – peaasi et kaunistus püsib kogu kasutusaja.

Pärga küünaldega kaunistades tuleb arvestada, et need ei põletaks pärja materjali ega tilguks. Küünlad tuleb kindlasti asetada tulekindlale alusele ja jälgida, et leek ei ulatuks küünla lühemaks põledes mingil juhul pärja materjalini.

madalamale painutada. Muidu roos lihtsalt murduks.

Väänrooside talvitumine erineb peenrarooside omast selle poolest, et need tuleb võimalikult pikkade võrsetega talvituma panna. Et pikad võrsed tervetena kevadeni püsiksid, tuleks neid enne katmist pritsida 0,5protsendilise vasksulfaadi lahusega. Selleks tuleb 10 grammi vasksulfaati segada liitri veega. See lahus on parim kaitse seenhaiguste vastu. Praegu pole väänroosidel mingeid seenhaiguste tundemärke, aga need võivad tulla, kui taim on katte all.

Katta võib mahapainutatud roose nii kuuseokste kui ka õhku ja vett läbilaskva kangaga.

Tasub teada sedagi, et kui roos on katte all, siis kipuvad sinna hiired varju tulema. Et hiired roosivõrseid paljaks ei näriks, tuleb katte alla mürgikuubikuid panna.

Kevadel ei tohi katte äravõtmisel liialt kiirustada, muidu võib taim saada päikesepõletuse või ootamatu öökülm kahju teha.

mEiE KõigE tibatillEmaD OLAV RENNO linnuteadja

K

uusikus kõndides võib näha okstel salgana askeldavaid pisikesi rohekashalli üldtooniga linnukesi. Ligemal silmitsemisel, soovitatavalt binokli abil, näeme, et neil pöidlapikkustel sulelistel on lagipeal mustaga ääristatud heleoranž või kollane triip. Alapool on hele ja tiival kitsas valge vööt.

Okaste vahelt endale toitu, sealhulgas meie silmale vaevunähtavaid putukaid noppides lasevad nad pidevalt kuulda väga peenikesi, ülikõrgeid kutsehüüde sii-sii-sii.

Neid häälitsusi vanema inimese kõrv enam ei kuule ja juba 45aastaselt võidakse seda oma muudegi vananemistunnuste hulgas täheldada.

Need kuuskede, vahel ka mändide okastikku revideerivad linnud on pöialpoisid, kes suuruselt on tõesti pöidlaga võrreldavad. Nende kaal on 4,5 kuni 7 grammi – nii väikesi linde pole teisi terves Euroopaski. Ehkki neid võib meie okasmetsades kohata aasta ringi, on osa neist rändsed ning rühivad sügisel, septembri teisel poolel ja oktoobri alguses hajusate parvedena edela poole. Kabli linnujaamas on nad kõige sagedasem liik, keda on seal 45 aasta jooksul rõngastatud 175 000. Nad rändavad intensiivsemalt öösel, mil on jahedam ja õhk tundub hõredamgi. Ka tuul on öösel nõrgem ja veekadu väiksem. Kuigi Läänemere ääres on üles seatud kümmekond suurt linnumõrda, on rõngastatud pöialpoiste taasleide kasinalt – vaevu üks iga 925 rõnga saanud linnu kohta. Mõnel aastal on seni seletamata põhjustel invasioone ehk irdrändeid ja siis algab läbiränne juba augustis.

Rändamisel kulub väga palju energiat ja selleks rasvavaru kogumiseks tuleb terve valge päev hoolsalt toitu otsida. On kaalutud mõnda üle Läänemere lennanud pöialpoissi ja tõdetud, et idakaldal oli kaalu poolteist kuni kaks grammi enam kui läänekaldale jõudes. Edasine teekond Kesk- ja Lääne-Euroopasse enam sellist pingutust ja energiakulu ei nõua ning Rootsist edasi kulgetakse pikkamööda. Eestisse jääb talveks kuni 600 000 pöia lpoissi, aga kadu on suur ja novembris mõneteistlinnulised salgad kahanevad märtsis kolme-nelja isendi peale.

Märtsis tulevad pehmemas kliimas talve veetnud pöial-

poisid tagasi ning aprilli keskpaigaks on pesapaigad naasnute ja talve üsna suurte kaotustega siinviibinute vahel jagatud. Iga paar vajab enese ja poegade toitmiseks kuni kakskümmend kuuske, nii et metsahektarile ei mahu rohkem kui viis paari, nooremates ja segametsades vähemgi. Eestis hinnatakse pöialpoiste arvukust 300 kuni 400 tuhandele haudepaarile, Euroopas on neid 20 kuni 35 miljonit paari, neist enamus Venemaa taigas.

Peaaegu kerakujuline pesa ehitatakse isalinnu algatusel kuuseoksa tipu lähedale ämblikuheidega (eeskätt mulluste munakookonitega) põimitud samblast ja samblikust. 20 päevaga valmis ehitatud pesal on suhteliselt paksud seinad ja õige väike sissepääsuava, nii et emalind võib oma 8–12 muna sisaldavalt kurnalt kuni pooleks tunniks lahkuda, ilma et munad liialt jahtuksid. Munad on vaid 0,8 grammi raskused, aga nende kogumass ületab emalinnu oma poolteisekordselt! Haudumine vältab 15–17 päeva, pojad jäävad pessa kolmeks nädalaks. Viimase nädala toidab neid isalind üksi, kuna emalind on ametis uue pesa ehitamisega ja sinna munemisega. Juulis saavad ka teise pesakonna pojad lennuvõimeliseks ja siis on metsas pöialpoisse mõnda aega üpris tihedalt.

Talvel peavad pöialpoisid ellujäämiseks kogu valge aja sööma-sööma-sööma. Põhiliseks kõhutäiteks on pisikesed lülijalgsed, nii putukad kui ka ämblikulaadsed, nii valmikud kui ka munad, vastsed ja nukud. Päevane toiduvajadus on sama suur nagu linnukese kehakaal, nii et nad aina hüplevad toitu otsides mööda oksi ning vaatavad läbi kõik okkavahed ja oksalahkmed. Oma peenikese nokaga saavad nad jaole igasse sopikesse. Varakevadel pole neil mahti laulmisekski eraldi aega võtta – lauldakse lausa toiduneelamise vahele. Tihti lendlevad nad oksatipu ees ühel kohal – see paigallend sarnaneb koolibrite omaga. Talvine põhiroog on hooghännalised, kes tegutsevad ju ka nullkraadise temperatuuri juures, ja suvel lehetäid, liblikamunad ja -vastsed.

Pöialpoiss on valitud Luksemburgi rahvuslinnuks – tore kooskõla selle linnukese ja väikeriigi suuruse vahel!

Eestis hinnatakse pöialpoiste arvukust 300 kuni 400 tuhandele haudepaarile.

Foto: WiKiPeDia

12 || valgus || maa elu

15. detseMber 2016

Ideid aia valgustamiseks

pimedal ajal Taavi Alas Maa Elu

E

estis kestab pime aeg kaua. Kui jõulud peaksid taas mustad tulema või kui lund pole piisavalt, võiks oma aeda õhtupimeduse leevendamiseks ja meeleolu tõstmiseks valgustite-tulede abil kaunimaks muuta. Kauplusest leiab ka tulesid, mis sobivad valgustama lumist aeda.

Aia valgustamiseks on palju võimalusi. Kes saab ja tahab raha kulutada, leiab valgustipoest või aianduskeskusest palju spetsiaalseid valgusteid. Valgusallikad võivad olla paigutatud kas ajutiselt või pikemaks ajaks, neid saab kasutada ka suveöödel või sügisõhtutel.

Ent aeda saab pimedal ajal valguse ja valgusefektide abil ilusamaks muuta ka väiksema kulutusega või isegi tasuta, kuid selleks on vaja fantaasiat ja väikest meisterdamistööd.

1. Valgusallikad eri kõrgusel Spetsialisti kujundatud aias on disainer või planeerija peale teede, puude, põõsaste ja peenarde valgustuse näinud ette

sellised valgusallikad aedades väga populaarsed. Maagilised täpid on maapinnal olevad lambid, mis valgustavad maapinnalt üles kas põõsast, puutüve või muud, muutes aia müstiliseks ja kauniks.

Rootsis leiab talvine külastaja eest lumiseid aedu, kus terve põõsarea ulatuses on maa seest välja suunatud valgusvihk või on lume peal valgustäpid nagu jõuluvana jalajäljed. Sellise valgustuse jaoks tuleb aga sammud poodi seada.

3. Jõulutuled ja värvi­ lised peotuled aeda Eesti aedades on juba novembri lõpust alates riputatud puude või aia külge jõulupuude elektritulesid. Neid võib aga kasutada mujalgi. Kui teete pühadeajaks kaunistusi (korve, vankrirattaid, kuusepärgi), siis võite need panna võimalusel õue, näiteks kõrvalhoonete uste või räästa külge, maasse taotud puulati külge, trepi kohale, värava külge või mujalegi. Lisage elektrilised jõulu- või peotuled ka nende esemete külge. Tulukestega koerakuut, käbisid täis korv, kuuseokstest pärg või vana vankriratas on hämaras aias ilus vaatepilt.

Aiavalgusti külmunud veega kilekotist – toimib miinuskraadidega.

ka aia valgustuse. Eriti hubaseks muudab pimeda aia, kui paigutada valgusallikad eri kõrgusele. Lisaks masti otsas olevatele kõrgematele valgustitele või laternatele võiksid sirada ka mõned madalamad tuled, mis valgustavad peenraid või põõsaid või aiateede ääri.

Kui teil on lihtsam taluaed ja te ei soovi poest ostetud valgusallikaid, võib saavutada sama efekti, kui riputate puuokste külge laternaid või asetate aias olevatele kividele või väravapostide otsa või mujale klaasnõud, mille sees põlevad küünlad. Pehmet või salapärast val-

Foto: Taavi Alas

gust annab ka see, kui panna tee- või surnuaiaküünlad toonitud klaasvaasi või savinõusse. Sel juhul paistab nõrka valgust vaid nõu avast, küünal ise jääb märkamatuks.

2. Maagilised täpid Euroopas ja mujal maailmas on

Lemmikloomad raadios Elmar!

12.-16. detsembrini on raadios Elmar lemmikloomade nädal.

Rohkelt kasulikke nõuandeid PetCity spetsialistidelt, palju lemmikutele vajalikke kingitusi ning loomulikult päevad täis heatujulist muusikat! www.elmar.ee

4. Jääst valgustid Praegu ei ole lund, aga kui temperatuur on püsivamalt miinuses, võib teha ise jääst valgusti. Selleks valage vesi sellistesse kaussidesse-nõudesse, mis ei külmu katki. Pange põhja kivi vm ese. Kui vesi on külmunud, raputage või taguge tekkinud jääkamakas nõust välja.

Kui eemaldate jääkamakast ki-

vi, saate sinna tuulevarju panna põlema küünla. Teine võimalus on sulatada pärast jääkamakasse sisse auk, kuhu saab panna küünla.

Põlev jäälatern aias pälvib nii sõprade kui ka naabrite tähelepanu.

5. Laternad ja tuled terrassile või tee äärde Ostke laternad või meisterdage tulehoidjad ja pange need üksteise kõrvale, meetriste vahedega järjestikku terrassi või aiatee äärde (äärekivide või spetsiaalsete tugede või puulattide otsa). Jõuluajal lisab see pidulikkust ja nii on pimedal õhtul ka mõnusam aias jalutada.

Aia valgustamiseks on palju võimalusi.

Kui olete aias mõne puu maha võtnud või on lihtsalt suuri puupakke, siis saab oma äranägemise järgi kujundada valgusallika kännuga või panna laterna või muu valgustuse kännu sisse.

6. Valgust kiirgav kasvuhoone Kui teil on aias kasvuhoone, mis pimedas seisab nagu tühi ja kõle must karp, siis muudate aia palju elavamaks, kui paigutate sinnagi valgusallika.

See võib olla rippuv latern, roheline klaasist nõu, mille sees on küünal või lamp. Kasvuhoonesse sisse või ümber võib paigutada ka jõulupuutuled, mis annavad rõõmsat värvilist valgust.