Maa Elu, 29. detsember 2016

JAAN KERS: ARVAN, ET LÄHEMA KÜMNE AASTA JOOKSUL JUHTUB SIIN EESTIS SEE, ET KEEGI TULEB BIORAFINEERIMISTEHASE MÕTTEGA VÄLJA. ISEASI, KAS SEE ON KEEGI EESTIST VÕI VÄLJASTPOOLT.

TALVINE TROOPIKA

PÕHJA-IIRIMAALT PÄRIT HUGH CARTMILL ON RAJANUD KOSE VALDA MAJAPIDAMISE, KUS TEHISLIKULT LOODUD TROOPILISES KLIIMAS VALMIVAD SALATID JA ÜRDID.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

KOLME ÕE OMA PÕRSAS

ÜHE PERE KOLME ÕDE ÜHENDAB LISAKS TUGEVALE VERESIDEMELE KA ÜHINE TÖÖ: KIRKE, LOORE JA MARVI AJAVAD KOOS LIHAÄRI ÜHISNIMETUSE ALL OMA PÕRSAS.

29. deTseMBer 2016 • nr 54 (82) • HInd 1 €

aJaleHT

eTTeVÕTlIKule

MaaInIMesele

EELISTATUIM

TÖÖTULI

EESTIS JA SOOMES

www.bullboy.fi/et/ ww www w.bullllb w.b boy oy. y.fi fi/e /ettt//

Bullboyy edasimüüjad: Tallinn: V.H.B. Varuosad, Motonet Tallinn, Flexoil Maardu, Tartu: Veoautoring, Agriland, Texas Service, Saaremaa: Saare Agrovaru, ML Veoauto- ja Värvikeskus, Hiiumaa: Relle Autokaubad, Pärnu: Ü&A, Viljandi: Viljandi Kapri, Põlva: Periko Tehnik, Sale, Paide: Colosal, Heko Kaubandus, Narva: Carsemauto, Jõhvi: Sventli, Polvenauto, Rakvere: Agroparts, Varsta

2 || lIHa || maa elu

29. detseMber 2016 Kummaline, kuid lihamüük oleneb muu hulgas ka ilmast.

Kirke teab rääkida, et niipea kui väljas miinuskraadid, läbimüük kohe suureneb ja selleks tuleb siis valmis olla. Ta ei oska seda millegagi seletada, nii lihtsalt on: külmaga ostavad inimesed liha rohkem ja poodidesse tekivad järjekorrad.

Praegu on lihamüüjatel teadagi kiire aeg, mis algas tasahilju juba oktoobris ja kulmineerub detsembris. Kõige minevam kaup on nüüd süldikoot ja jalad. „Vahel tahaks küll, et seal oleks vähemalt kuus jalga all,” märgib Kirke.

Lisaks tavaklientidele tellivad värsket, just nende jaoks lõigatud liha ka restoranid. Õdede hommik algab varakult üksteisele helistades, sest seda, mida vaja kokku leppida ja koordineerida, on palju. Kauplustes peab kõike olema varuga, näiteks ei tohi kätepaber kunagi otsa saada, pisiasju, millel silm peal hoida, on sadu. Lahendada tuleb ka personaliprobleeme, sest heast lihameistrist ja müüjast sõltub palju, on õed aru saanud. On olnud juhuseid, kus ostjad lihameistri teise kohta minekul talle sinna järele lähevad.

Ettevõtjatest õed Kirke (vasakul) ja Loore Laht Tabasalu lihapoes Oma Põrsas.

Foto: miHKEL mARiPUU / PostimEEs

Kuidas kolm õde koos lihaäri ajavad SIRJE NIITRA Postimees

S

eda juhtub harva, et ühe pere kolme õde lisaks tugevale veresidemele ka ühine töö ühendab, aga just nii see Kirke, Loore ja Marviga on, kes ajavad koos lihaäri ühisnimetuse all Oma Põrsas. „Poes leti ääres seistes valdas mind sageli tunne, et sellist liha, mis ostma kutsuks, ei ole. Sama kurtsid mõned tuttavad. Nii tekkiski mõte hakata ise puuduvat pakkuma,” räägib Oma Põrsa idee sünnist selle hing Kirke Laht (31), õdedest vanim. Tühjalt kohalt idee siiski ei sündinud. On ju õed kasvanud tuntud seakasvataja Urmas Lahti peres ja näinud, kuidas enne pühi ei jaksanud isa enam tellimusi heale kodusele sealihale vastu võtta. Ta oli lahkesti nõus osa ärist krapsakatele tütardele üle andma.

Nüüd on Oma Põrsal oma farm koos väikese tapamaja ja hulga poodidega. Kogu ahel on kontrollitud, liha ei seisa vaheladudes ja seda ei külmutata, vaid läheb värskelt otse poodi müüki. Nõnda teab tarbija täpselt, kust liha tuleb ja saab ol-

la kindel selle kvaliteedis. Suurest poeketist ostes ei tea ju kunagi, mis päritolu liha on, sest vähemalt 35 protsenti sealihast tuuakse sisse. Vahel on sildile märgitud lihtsalt Eesti või siis mõne kombinaadi nimi, kust aga kombinaat liha saab, jääb sageli selgusetuks.

seaKatK on nuHtluseKs „Üks õnnistus ja samas karistus on meil see kolmas tsoon, kus meie farm Aafrika seakatku tõttu juba teist aastat asub. Hea on see, et veterinaarid käivad kogu aeg kontrollimas, halb see, et me ei tohi välismaale müüa ja mujale tapale viia. Õnneks on meil oma tapamaja, mille äsja ümber ehitasime. Nii on kolmanda tsooni liha kõige kontrollitum, tarbija saab selle headuses täiesti kindel olla,” räägib Kirke.

Seakatk mõjutas Lahtede tootmist palju. Ilma päris oma lihapoodideta, mida hakati 2013. aastal asutama, poleks seda üle elatudki. „Teistele lihatööstustele oleks tulnud liha kõvasti alla omahinna ära anda. See, et kogu ahel on enda kontrolli all, hoiab meid vee peal tänaseni, sest saame olla hästi paindlikud ja kliendile kõiges vastu tulla,” sekkub jutusse Loore (27), kelle kanda on ühise lihaäri raamatupidamine ja turundus.

KOMMenTaar urmas laht (61):

O

len oma tütarde üle väga uhke. Neil on olnud hea idee ja nad on ära kasutanud olukorra, kus kodumaist sealiha jääb iga päevaga vähemaks. See lihaäri pisik on neil päris kõvasti sees. Ja mis saabki olla tähtsam, kui pakkuda Eesti inimestele kvaliteetset tervislikku toitu.

Suuremad ehk põhimõttelised otsused arutame koos läbi. Minul on elukogemust ja neil nooruse särtsakust – vaja on mõlemaid. Lähtuvalt eri põlvkondadest näeme mõningaid asju ise-

Oma Põrsa poodide eelis on see, et lihameister on kohapeal ja kui klient letist sobivat tükki ei leia, saab selle sealsamas lõigata. Kui mõni soovib, et liha-

suurEst poEKEtist ostEs Ei tEa Kunagi, mis päritolu liha on, sEst VähEmalt 35 protsEnti sEalihast tuuaKsE sissE.

moodi. Näiteks nemad rõhuvad reklaamis sotsiaalmeediale, kus suhtlevad rohkem nooremad inimesed, kes sealt oma lastele kvaliteetset toitu otsivad, mina eelistan paberil reklaami. Vaidleme ja lõpuks otsustame kasutada nii Facebooki kui ka ajalehte.

Olen andnud nõu mõelda rohkem noorele perenaisele, kuidas tema elu kergemaks teha ja tütred on seda kuulda võtnud, pakkudes oma poodides ka poolvalmis maitsestatud lihasid, mis on hästi vastu võetud.

Mind ennast on vanemad lapsest peale õpetanud, et peab palju tööd tegema, et asi oleks

hea või väga hea. Olen oma nõudlikkusega tütarde suhtes seetõttu ehk vahel ka veidi liiale läinud.

Juba ammu tekkis mul idee teha koos teiste seakasvatajatega ühine lihatööstus. Juhuste kokkusattumisel nüüd see võimalus tekkis, kui Atria müüki pandi. Oleme koos Marvi ja veel kaheksa farmeriga oma firmade kaudu Vastse-Kuuste lihatööstuse värsked omanikud. Ehkki praegu pole olukord kiita, peaks 2018. aasta seakasvatajaile rõõmsam tulema ja selleks ajaks tahaks ka oma tööstuse korralikult toimima saada.

tükk oleks täpselt 30 cm pikk ja 20 cm lai, siis ta ka saab selle. Või tahab, et hakkliha oleks täpselt sellisest tükist tehtud, mis ta välja valinud.

Tarbija hindab sellist personaalset lähenemist ja nõnda käib seda kaubamärki kandvates poodides rahvast lähedalt ja kaugemaltki. Näiteks käivad mõned kliendid Võrust Tallinnas veerandit siga ostmas, mis on müügil hinnaga 2,5 eurot kilo ja millest jagub perele pikemaks ajaks. Ostjad hindavad seda, et liha on alati värske ehk samal päeval lõigatud.

HaKKliHal on MineKut Kõige paremini läheb hakkliha ja kampaanialiha: mida sel päeval vähem ostetakse, hinnatakse alla ja müüakse soodsamalt.

Palju ostetakse ka konte ehk raguud, mis lihalõikusest järele jäävad. Seahakkliha on kaht sorti, kusjuures delikatessi nime kandev on tehtud puhtast tailihast. Kõõluseid ja muid lihatööstuses tavalisi jääke hulka ei segata. Lääne-Virumaa väiketalunikelt ostetakse lisaks vasika- ja lambaliha, millest samuti hakkliha saab. Ilma paberiteta kraami müüki ei võeta, sest vastutus lasub ju müüjal.

KoostÖÖ toiMiB ladusalt Õdede vahel valitseb kindel tööjaotus: kõik teevad oma firma nime all oma asja, kuid vajadusel asendatakse üksteist.

Kui näiteks Kirkel laps haige, teeb hädavajaliku tema eest ära Loore. Hommikul lepitakse ka kokku, kes millisest poest läbi sõidab. Oma Põrsas on tegelikult Kirke firma, farmi peab ja tapamaja asju ajab Marvi, Loore kanda on raamatupidamine. Kuid õdede tegemistel hoiab kindlasti silma peal ka isa Urmas Laht, kes ise ajab nüüd koos teiste seakasvatajatega rohkem ühistu Eesti Lihatööstus asju.

Marvi (30) hoole all on seafarm 800 loomaga Vajangul ja samas hiljuti PRIA abiga uuendatud täiesti nüüdisaegne tapamaja. „Eks mina pean hoolitsema selle eest, et kindlal ajal kindel kogus liha olemas oleks.

Vahel, eriti aasta lõpul, tuleb täita ka klientide erisoove.

Tööd ikka jagub, sest pidevalt tuleb jälgida nii kvaliteeti kui ka üha rangemaid hügieeninõudeid,” jutustab naine. Farmis on tööl 8–10 inimest ja tapamajaga seotud veel kolm. Tööle käiakse sinna Rakverest, Vinnist ja Tamsalustki. Õdede koostöö toimib Marvi sõnul ladusalt ja alati on tore ka silmast silma kohtuda.

Lahtide pere ongi hästi kokkuhoidev. Kõik tähtsad otsused arutatakse omavahel läbi, aga viimase sõna õigus on tavaliselt Kirkel, kes vastutab OÜ Oma Põrsas kaubamärgi eest „oma naha ja kõrvadega”, nagu ta ise ütleb. Et veelgi paremini selle alaga kursis olla, käib ta praegu ennast lihatöötleja erialal täiendamas Tartu Kutsehariduskeskuses. Hea on see, et sellises pereäris valitseb usaldus ja igaüks annab ühise eesmärgi nimel endast maksimumi.

Jõululaupäeva veedavad õed alati koos isaga. Tänavu kogunevad nad Kuusalus elava Loore juurde. Mis on pidulaual aukohal? „Korralik ahjupraad sealihast, kus on ka omajagu pekki, koos kartuli, kapsa, isevalmistatud pasteeti ja süldiga,” vastavad kõik kolm õde nagu ühest suust.

maa elu || aIaNDus || 3

29. detseMber 2016 takse väikestesse turbaga täidetud pottidesse, märgistatakse ja pannakse idanema. Kui taimed on umbes kahenädalased, tõstetakse need koos potiga spetsiaalsetesse rennidesse, kus need kasvavad kuni pakendamiseni. Läbi renni jookseb kastmisvesi. Kokku võtab taimede kasvamine aega keskeltläbi kuus nädalat, enne kui need poeletile jõuavad.

Põhja-Iirimaalt pärit Oru Farmi peremees Hugh Cartmill kasvatab Eestis salateid ja ürte.

FotoD: tiit EFERt

salat kasvab talvises troopikas TIIT EFERT Maa Elu

E

t kasvatada keset külma ja pimedat talve värskeid salateid ja ürte, on vaja troopilist kliimat. Tallinna lähedal Kose vallas asuv Oru Farm on sellised tingimused loonud. Siit saab rohelist ka pühadelauale ja seda sõltumata ilmaoludest.

Põhja-Iirimaalt pärit peremees Hugh Cartmill võtab meid vastu kaubikut remontides. Sellega viib ta kolm korda nädalas klientidele kaupa, ostjateks kauplused, hulgilaod, restoranid. „Enamasti viin ise kauba kohale, paar klienti käib ise järel,” selgitab Oru Farmi peremees. roosid ja Ürdid Hugh juhatab suurde 1000ruutmeetrisesse kasvuhoonesse, kus on silmipimestavalt valge ka kõige pimedamal talvepäeval ja õhutemperatuur meenutab suvist leitsakut. Kolm usinat töötajat pakivad parasjagu tooteid kokku. „Täna on meil pakkimispäev,” teatab Hugh.

Hugh on pärit Põhja-Iirimaalt. Eestisse tõi ta abikaasa Tuuli, kellega Hugh kohtus Rootsis rootsi keele kursustel.

Kui paar otsustas kümme aastat tagasi Eestisse kolida, soetati endale Tallinnast 35 kilomeetri kaugusel Kose vallas Oru külas majapidamine, kus oli kasvatatud roose ja kus oli kena õunaaed. Salatite ja ürti-

de peale ei osanud siis veel keegi mõelda, sest selles vallas polnud kummalgi mingit kogemust.

Hugh mainib, et kasvuhooneid oli ta siiski oma elus näinud, sest tema lapsepõlvekodu naabrid kasvatasid kurke. Esialgu mõeldigi roosikasvatamisega jätkata ja seda käidi uurimas kolleegide juures põhjamaades. Ükskord jõudis kohale teadmine, et rooside kasvatamine ei tasu Eestis ära ja pilgud pöörati hoopis ürditalude poole. On ju neidki edulugusid põhjamaades olemas. Loodi kaubamärk Hansa Herbs, mis tänavu Eesti Patendiametis registreeriti.

Moodne KasVuHoone Alustati vanas kilekasvuhoones, mida köeti kütteõliga.

Küttearved paisusid väga suureks, mees ehitas uue katlamaja ning kütab kasvuhoonet nüüd biomassiga. „See oli õige otsus,” kinnitab Hugh.

Mees tunnistab, et ega Eestimaa talv ürtide-salatite kasvatamiseks väga soodne pole.

Puudu jääb nii valgusest kui ka soojusest. Kummast rohkem? „Võib-olla päikesest, aga soojus on ka väga tarvilik. Ei saa öelda, et üks on tähtsam kui teine,” sõnab Hugh.

2013. aastaks oli vana kasvuhoone oma aja ära elanud.

Hugh otsis lahendust, kuidas küttekulusid veelgi kokku hoida ja ehitas uue kasvuhoone. Selle klaasist seinad lasevad päikesevalgust paremini

läbi kui vana kasvuhoone kile ning uues kasvuhoones on laes kardinad, mis avanevad automaatselt, kui päike välja tuleb. Aga kuna talvel on enamasti külm ja pime, siis on nende eesmärk hoida soojust.

Inseneriharidusega Hugh on kuldsete kätega mees.

Kogu salati- ja ürdikasvatuse on ta automatiseerinud, vaid valmistoodete pakendamiseks ongi töötajaid vaja.

Põhimõtteliselt võib salatite ja ürtide kasvatamist jälgida ka palmi alt. Hugh naerab selle mõtte peale ja lisab, et kuigi kõik toimib automaatselt, peab siiski jälgima, et asjad oleksid korras. Kui midagi peaks juhtuma, võib kahju väga suur olla. „Aeg-ajalt võib midagi ikka tõrkuda,” märgib ta.

Seemneid ostetakse Eestist ja Soomest. Need külva-

Kuigi KasVuhoonE on KEnasti Valgustatud Ja soE, KasVaVad taimEd siisKi talVisEl aJal nädala VÕrra KauEm.

PuHtad tooted Keemilisi taimekaitsevahendeid Oru Farmis ei kasutata.

Kahjurite vältimiseks hoitakse kasvuhoonet nii puhtana kui võimalik. Kui siiski on vaja tõrjet teha, siis kasutatakse naturaalseid tooteid ning bioloogilisi tõrjevahendeid, milleks on nii-öelda head putukad, kes tulevad ja söövad pahad ära.

Kuigi kasvuhoone on kenasti valgustatud ja soe, kasvavad taimed siiski talvisel ajal nädala võrra kauem. Kas suvised ja talvised taimed maitsevad pisut erinevalt, ei oska Hugh hinnata. „Seda peab kokkade käest küsima,” sõnab mees.

Kuigi suvel on taimi kasvatada lihtsam ja odavam, siis kahaneb ka nõudlus. „Kuskil 20 protsenti,” teatab Hugh. Siis kasvatavad inimesed oma aialapikesel neid ise ja turulgi on pakkujaid rohkem. Aasta läbi kasvatajaid on Eestis väga vähe.

Tuntuim neist on muidugi Tartu külje all Luunjas asuv Grüne Fee, aga Oru Farm eristub märksa suurema tootevalikuga. Ürte on nende sortimendis üle kahekümne ja salateid kümmekond. Lisaks mikroürdid. „Kasvatame seda, mille järgi on nõudlus,” kinnitab Hugh.

Hansa Herbsi tooteid saab osta Rimist, Kaubamajast, Stockmannist, Solarise toidupoest jm. Tervet sortimenti kahjuks ei leia, sest poed on teinud oma valiku. Populaarsemad tooted on salatid ja maitsetaimedest piparmünt, basiilik, tüümian ja rosmariin.

Nii vana kui ka uus kasvuhoone on ühesuurused ning Hugh sõnul tuhandest ruutmeetrist Eesti nõudluse rahuldamiseks piisab. Ta on mõelnud ka ekspordi peale, aga taimede transport on kallis ja esialgu on see plaaniks jäänudki. Aga kas Oru Farm võiks hakata näiteks Eestis esimesena aasta ringi tomateid kasvatama? Hugh tunnistab, et pole sellele mõelnud, aga päris võimatu see pole. Salatite ja maitsetaimedega alustaminegi oli tema jaoks ootamatu elumuutus. „Mul võib olla palju plaane, eks paistab,” sõnab Hugh.

Teguderohket ja edukat 2017. aastat!

Avantil on palju mudeleid ja üle saja töövahendi igale mudelile

JUHTKIRI

PEETER RAIDLA

peatoimetaja

VALITSUSE VAHETUS EI MUUDA TAEVAST PILVITUKS

S

ee, et Toompeal puhuvad pärast uue koalitsiooni loomist ja valitsuse vahetumist värskemad tuuled, on igati tervitatav. Tõsi, sellest vahetusest on möödas vaid veidi enam kui kuu, nii et kaugeleulatuvaid järeldusi ei tasu kellelgi teha ja mingit otsest põhjust rõõmutantsu lüüa ju veel pole. Seda enam, et pole teada, kuidas tegelikult hakkab meie elu mõjutama sellesama uue valitsuse koostatud maksupakett.

Vähemasti esiotsa tundub, et maaelu edendajate ja põllumeeste arvamust võetakse enam kuulda. Paraku ei tähenda valitsuse vahetus veel seda, et taevas põllumeeste pea kohal pilvituks muutub ja kõik mured hoobilt kaovad.

Probleeme, mille lahendamise kallal vaeva tuleb näha, jagub küllaga. Eeskätt on need seotud põllumajandustoodangu ekspordi hädavajaliku suurendamise ja uute turgude leidmisega. See omakorda eeldab põldudel ja farmides kasvatatu väärindamist toiduainetööstuses, mille seadmed ja tootlikkus samuti uuendamist vajavad.

Ei maksa unustada sedagi, et nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses on esmatähtsal positsioonil ikkagi inimene koos oma teadmiste ja kogemustega.

Ma ei taha küll korrata kurikuulsa punadiktaatori sõnu „Kaadrid otsustavad kõik!”, kuid ilmselt oleks aeg-ajalt mõistlik kriitilise pilguga peeglisse vaadata ja küsida: kas need teadmised ja kogemused on edasiminekuks piisavad? Kas oleme oma tegemistes arvestanud teadlaste pakutud uute lahendustega või oleme ses osas nii mõneski valdkonnas jäänud pidama eilsesse päeva?

Ka Maa Elu püüab uuel aastal oma tegemistes selgemat ja läbimõeldumat joont hoida. Ehkki Maa Elu on nüüd pisut kauem kui aasta hoidnud kindlalt enda käes Eesti kõige suurema iganädalase trükiarvuga väljaande tiitlit, tuleb meilgi endale aru anda, et enesega rahulolu edasi ei vii.

Maa Elu soovib kõigile oma lugejaile mõnusat aastalõppu ja veelgi tegusamat uut aastat!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

SAMI MASINAKESKUS OÜ Saue, Tule 20 • Tel 670 9621,528 2732, 521 8462 Valga, Petseri 40 • Tel 524 1759 www.sami.ee

4 || PuIt || maa elu

29. detseMber 2016

ERAKORRALISE KOHANDAMISTOETUSE EELNÕU LÄKS KOOSKÕLASTUSRINGILE

M

aaeluministeerium saatis kooskõlastusringile erakorralise kohandamistoetuse määruse eelnõu. Raskustes piima- ja sealihatootjatele makstakse 2017. aastal erakorralise kohandamistoetusena kokku 16,2 miljonit eurot kriisiabi. „Kriisiabi eesmärk on toetada raskustes piimatootmissektorit ja sealihasektorit ning aidata seeläbi turgu stabiliseerida. Euroopa Ko-

Maaeluminister Tarmo Tamme sõnul pingutavad nad selle nimel, et kriisiabi saaks tuleva aasta alguses võimalikult kiiresti välja makstud.

misjon on eraldanud selleks Eestile kokku 8,08 miljonit eurot ja uus valitsuskoalitsioon on otsustanud Eesti riigi poolt sellele samas mahus lisaks maksta,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm. „Pingutame selle nimel, et kriisiabi saaks tuleva aasta alguses võimalikult kiiresti välja makstud, et anda põllumeestele kindlust põllumajandustootmisega jätkata.”

Toetust saab taotleda piimatõugu lehma kohta, keda piimatootja pidas 2016. aasta 1. detsembri seisuga või sea kohta, keda sealihatootja pidas 2016. aasta 1. mai seisuga.

(ME) Foto: Liis tREimANN / PostimEEs

UUEST AASTAST MUUTUB KALAPÜÜGIANDMETE ESITAMISE KORD

V

alitsus kiitis enne jõule heaks kalapüügiandmete esitamise uue korra, mis kohustab suuremaid kalalaevu kasutavaid kutselisi rannakalureid esitama püügi- ja lossimisandmeid uuel vormil. Uus kord jõustub 1. jaanuaril 2017.

Uue korra alusel peavad kalurid, kes kasutavad Läänemerel enam kui kümnemeetrist kalalaeva, püüavad kala kastmõrra või põhjanoodaga, hakkama täitma Euroopa Liidu püügipäeviku või lossimisdeklaratsiooni vormil põhinevaid püügipäevikulehti. „Võrreldes seni täidetud püügipäevikulehega on uuel vormil andmevälju rohkem, näiteks püügivahendi nõudmise aeg ja täpsed püügikoordinaadid. Täiesti uue

nõudena tuleb hakata esitama infot alamõõdulise kala kaaspüügi kohta,” ütles maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna juhataja Ain Soome. „Lisaks on uue korraga määratud püügiandmete esitamise nõuded juhuks, kui püütud kala ei tooda pärast püüdmist kohe maale, vaid asetatakse enne maaletoomist mõneks ajaks veekogus kala püügijärgseks hoidmiseks mõeldud sumpa.”

Kümme meetrit või pikemaid Läänemere rannapüügil kasutavaid laevu on Eesti riiklikus kalalaevaregistris 82. Kalurid, kes püüavad kala kastmõrra või põhjanoodaga, on pidanud esitama püügiandmeid Euroopa Liidu nõuetele vastaval vormil ka seni kehtinud korra alusel. (ME)

MAAÜLIKOOL MUUDAB STRUKTUURI

E

esti Maaülikool läheb järgmisel aastal üle vastutusvaldkondadel põhinevale uuele akadeemilisele struktuurile, et kinnistada maaülikooli rolli biomajanduse eestvedajana. Seniste osakondade baasil luuakse 22 õppetooli, mis vastutavad õppe ja teaduse kvaliteedi eest.

Maaülikooli rektor Mait

Klaassen selgitas, et maaülikool on Eesti biomajanduse arengu suunajana vastutav põllumajanduse, keskkonna, metsanduse, toidu ja tervise, tehnika ja tehnoloogia ning maamajanduse valdkondade eest. „Et seda vastutust ühiskonnas edukalt täita, tundsime vajadust oma akadeemilist struktuuri värskendada,” sõnas Klaassen. (ME)

TEGEVUSETUSE KORRAL OOTAB RAHATRAHV

K

eskkonnainspektsioon lubas hakata rakendama sunnimeetmeid ettevõtete suhtes, kes ei ole pärast MTÜ Eesti Rehviliit tootjavastutusorganisatsioonina tegevuse lõpetamist liitunud toimiva tootjavastutusorganisatsiooniga või hakanud ise tootjavastutuse nõudeid täitma. „Meie andmetel on taolisi ettevõtteid 40–50, enamik rehviliiduga liitunud tootjatest on liitunud praeguseks ainsa Eestis tegutse-

va tootjavastutusorganisatsiooniga ehk MTÜga Rehviringlus,” ütles keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseosakonna peainspektor Rene Rajasalu.

MTÜ Eesti Rehviliit teatas oma tegevuse lõpetamisest tootjavastutusorganisatsioonina juba käesoleva aasta oktoobris. Eelmisel nädalal kustutati MTÜ Eesti Rehviliit probleemtooteregistrist, mis tähendab, et ettevõtte tegevus tootjavastutusorganisatsioonina on nüüd ka ametlikult lõppenud. (ME)

Hento saeveski Sigastes saeb ainult okaspuitu TOOMAS ŠALDA Maa Elu

P

ärnumaal KilingiNõmme külje all Sigastes asuv Hento OÜ saeveski tegutseb praeguse nime all umbes viis aastat, kuid ettevõttele aluse pannud Heno Ats pühendas puidule juba palju aastaid tagasi. „Isa tegeles peamiselt saagimisega. Kui kolhoosid-sovhoosid lagunesid, ostis ta siia Sigastesse endise lauda, uuendas seda ja hankis tarvilikku tehnikat. See oli küll üks uuemaid laudahooneid, aga räämas ikkagi, aknad ja uksed puruks, põrandad vajasid ümbertegemist,” meenutab poeg Toomas Ats (33), kes enne isa töö ülevõtmist ja saeveski Hentoks nimetamist jõudis pärast sõjaväge kuus aastat Tartus autosõiduõpetajana leiba teenida. „Kuigi praegu on mu kodu Pärnus, olen ikkagi eluaegne maapoiss ja hing ihkas tagasi,” selgitab ta.

Saeveski tegemistest päris kõrvale pole isa tänagi jäänud, kogenud ja targema mehe nõuandeid läheb Toomasel sageli tarvis. Ühtlasi said isa klientidest poja kliendid. reHKendaMist on Palju Hento OÜ tunneb end Toomase sõnul üsna kindlalt, aga edasiminekuks on ruumi rohkem kui küll. Hea meel on mehel selle üle, et puidu ümbertöötlemiseks tarvilikud hooned ja seadmed on nüüd juba kõik olemas. „Kuivati oli viimane, mille järele kibedasti puudust tundsime, tegime suurema investeeringu ja suvel sai see valmis. Saeveskiäris ellujäämiseks on investeerimine möödapääsmatu. Puitu peab väärtustama. Kui me ainult saeksime, oleks hoopis keerulisem hakkama saada.” Mõningase uhkusenoodiga hääles loetleb Toomas, et ettevõttel on olemas ketassaeraam, höövlid ja muud töövahendid. Ruumid ja ümbruski on järjest värskema ilme saanud. „Kui klient näeb, et asi on hoolega majandatud, tekitab see usaldust.” Negatiivse poole pealt tõstab ta esile ümbruskonna viletsas seisus teed. „Kui märgid ette pannakse, ei saa palki tuua ega valmis materjali välja saata. See seab teatud piirangud.”

Ettevõtte arendamine eeldab raha olemasolu. „Olen mõningast toetust saanud EASilt ja vallalt, aga põhiosas peab ikkagi ise hakkama saama. Ruume oleme järjest korrastanud, katuseid vahetanud, varjualuseid ehitanud, ostnud seadmeid. Rehkendamist ja kaalumist, kui palju raha ja kuhu paigutada, on palju. Tooret peab ostma, kahe töötaja palgad õigel ajal ära maksma ning endal ka hinge sees hoidma. Kuigi läheb normaalselt, siis päris uue tehnika hankimine käib meil ikkagi üle jõu, oleme ostnud üsna mitu kasutatud masinat.

Näiteks kuivatiseadmed saime ühest siinsamas lähedal tege-

Hento juht Toomas Ats ja puiduettevõtte süda ehk ketassaeraam.

vuse lõpetanud saeveskist. Tuli putitada, aga pole hullu, töö saab tehtud.” Kevadel on ettevõttel plaanis osta uus höövelpink. Praegune, mis sai muretsetud EASi toetuse abil, teeb tema sõnul küll ilusat tööd, aga tahab liiga palju parandamist.

Järgmiseks suuremaks Hento investeeringuks saab suure tõenäosusega värvimisliini ehitamine. „Järjest enam küsitakse krunditud ja värvitud materjali. Kus see inimene seal linnas ikka värvib? Mugavus maksab,” selgitab peremees. saeB ainult oKasPuud Saeveskeid on Pärnumaal ja isegi Saarde vallas omajagu, aga Toomase sõnul on neist enamik leidnud oma niši. „Vähemalt meie kandis on igal saekaatril oma rida, mida ajada.

Meie oleme näiteks ainsad, kes tegelevad ainult okaspuuga, teised saevad rohkem lehtpuud.

Teeme kõike, mis ehituses vaja läheb: põrandad, välis- ja sisevoodrid, karkassid. Kõige rohkem lähebki kaubaks ehituslik saematerjal puitkarkassmajade jaoks. Voodrid on nõutud kaup.

Veel teeme näiteks aedu, ei ole küll nendele spetsialiseerunud, aga kui tellitakse, siis miks mitte. Immutamist ostame vajadusel sisse. Valmistame ka terrassilauda, aga müüme seda naturaalselt. Minu hinnangul on küsitav, kummast on rohkem kasu, kas ise laua pintsli ja immutusvahendiga üle tõmbamisest või tööstuslikust immutamisest. Hinnavahe on korralik.

Klient otsustab.”

Hento OÜ tootmine on aastast aastasse kasvanud. „Sel aastal saagisime ligikaudu tuhat tihumeetrit.

Reklaami me endale eriti teinud ei ole, oleme tootnud nii, nagu tellitakse, rahule jäänud klient räägib sõbrale edasi ja tööd on õnneks jagunud. Klientide leidmisel on abi kodulehest, suve jook-

sul tuli sealtkaudu neli-viis suuremat tellimust. Mahtu saaks kasvatada, aga oleneb, mille arvelt. Teatud toodete tegemiseks peab puit kuivama ja kuivati ei ole kummist. Kui ainult saagida, jõuaks paarsada tihu palki kuus läbi lasta.”

Maal on odaVaM „Kundesid on meil Tallinnast, Tartust, Viljandist, kõige kaugemale on materjali läinud isegi Tenerifele, aga peamine on mõistagi Pärnu. Kui muidu ulatuvad hinnad äärmusest äärmusesse, siis meie küsime enamvähem stabiilset hinda. Tean, et kusagilt, tõenäoliselt Venemaalt, tuuakse siia ka imeodavat materjali, mis kõvasti turgu solgib.

Eestis ei saaks praeguste palgihindade juures sellise raha eest kuidagi toota. Mina olen hinda hoidnud, üritan müüa kvaliteeti, mitte odavust.”

Nii võibki klient Toomase sõnul sama kauba kätte saada üsnagi erineva hinna eest. Linnas müüjate hinnad on reeglina hulga kõrgemad kui maal. „Mina siin Sigastes lihtsalt ei saa linna poega võrreldes sama palju küsida. Kui linnas ulatub märja kuuemeetrise 50 x 200 prussi hind tihumeetri eest tavaliselt paarikümne euro jagu üle kahesaja, siis meie küsime 185–190 eurot. Kui on suurem kogus, tekib märgatav hinnavahe ning kopsakama koguse korral on kliendil alati võimalus tingida. Väiksemal majal kulub puitkarkassiks viisteistkakskümmend tihumeetrit materjali, igaüks võib nii kokkuhoiu ise välja rehkendada. Kui klient tahab, viime kauba soovitud paika ko-

Kui KliEnt näEb, Et asi on hoolEga maJandatud, tEKitab sEE usaldust.

Foto: toomAs ŠALDA

hale, kui tahab ise ära viia, siis palun.”

Kuigi Hento OÜ on varem seda teinud, siis praegu oma toodangut kauplustesse müüki ei viida. „Isegi võetaks, aga mulle jääks letihinnast nii väike osa, et praegu ei näe vajadust end sinna pressida. Las see materjal siis natuke seisab parem, küll ma sellele ostja leian,” selgitab Toomas.

Tõsiselt võetava ekspordi jaoks on Hento maht liiga väike, las see jääb esialgu suurte saeveskite pärusmaaks. „Mina saan nii aru, et suured saeveskid toodavadki peamiselt ekspordiks ja mis üle jääb, pannakse siin odava raha eest müüki. Hinna ja kvaliteedi suhe on seetõttu nihkes. Ise üritame teha nii, et hind ja kvaliteet oleksid tasakaalus.”

Paar asja on mehel veel hingel. „On kliente, kes kurdavad, et osa tootjaid pressivad suurtes pakkides materjali kõverused sirgeks ja isegi mäda läheb sisse. Kui nurised, öeldakse, et kui tahad, too tagasi. Aga kui elad kaugel, siis hävid edasi-tagasi sõites ju veel rohkem. Kalli saematerjaliga ahju kütta ei tahaks vist keegi.” Teine mure on tööjõud. „Otsisin pikka aega ühte meest juurde. Väikestes maakohtades on ikka tõsine tööjõupuudus.”

Hento OÜ uksel on suvest saati tunnustussilt „Eesti usaldusväärne ettevõte 2016”. Usaldusväärsus ongi Toomase arvates üks suuremaid kapitale tema äris. Just sel põhjusel läheb ta jaanuaris järjekordsele koolitusele, et seekord saada oma ettevõttele tugevussorteerimise litsents. „Mina suurt vahet ei näe, aga kuna päris paljud firmad nõuavad, teen selle käigu ära,” selgitab mees.

Lõpetuseks palub Toomas Ats rõhutada, et maal on küll võimalik hakkama saada, aga selleks tuleb kõvasti vaeva näha.

6 || mets || maa elu

29. detseMber 2016 seal varasematel aegadel kasutatud tootmisprotsessis ära paberimasinatel vahu kustutamisel.

Estonian Celli tehnoloogia on teine ja kõrvalprodukte puidumassist ei eraldata.

Mis asi on tallõli?

Tselluloosi keetmise protsessis toimub puidu vaikhapete seebistumine ja tekib nn sulfaatseep, mille happelisel töötlusel saadakse tallõli. See võib olla seebi tooraineks ja sellest saab kampolit, emulgaatoreid toiduainetööstuse jaoks ja paljusid muid tooteid.

Tärpentini saadakse nii, et keeduprotsessis kondenseeritakse aurufaasist välja puiduvaigust lenduvad terpeenid, millest tärpentin valmistatakse.

Jaan Kers näitamas nanotselluloosi, mis näeb välja kui valge veidi sültjas aine. Kersi teises käes on tükike kuivatatud aerogeeli.

Foto: Viio Aitsam

Puidutööstuse kasutamata võimalus seisab Eesti ukse taga VIIO AITSAM ksest sisse ast u m i ne on teadlaste* sõnul lähima kümne aasta küsimus, kuid teada pole, kas uue tehase taga on siis eestlased või keegi Skandinaaviast.

Selle kirjutise ajend oli uudishimu: kus tahes meie puidutööstuse tulevikust kõneldakse, mainitakse ikka ka puidukeemiatooteid, bioetanooli, biometanooli, nn nanopuitu (see on tegelikult nanotselluloos) jne, kuid keegi seda lahti ei seleta. Kuna Eesti on metsariik, oleks puidukeemia areng loogiline. Aga mida see sisuliselt tähendab?

Kas võiksime selles vallas olla millegi esmaavastajad või oleme juba ammu rongist maas?

Tallinna tehnikaülikooli professor, puidutöötlemise õppetooli juhataja Jaan Kers, kus me oma puidukeemiaga oleme?

Eestis on tselluloosi ja paberi tootmine olnud pikka aega olemas. Puidukeemias ongi just tselluloosi tootmine tähtis, sest nii tselluloos ise kui ka tootmise kõrvalsaadused (nt tall­õli) ja paljud tselluloosist saadavad tooted (nt viskooskiud) on puidukeemia saadused.

Kehras toodab Horizon Tselluloosi ja Paberi AS ka tänapäeval tselluloosi, kasutades sulfaatkeedu tehnoloogiat ja okaspuitu. Teine tootmine on Kundas, kus Estonian Cell toodab keemilis-mehaanilist haavapuitmassi.

Kas seda on vähe või palju?

Meil on puidukeemia osas üsna vähe võimekust.

Saepalgi väärindame hööveldatud ja ka viimistletud materjaliks, ümarpalki enam välja ei müü. Müüme seda hoopis profileeritud ja tehases viimistletud materjalina, liimpuitmaterjalina jne, mida saab kasutada ehituses, tehasemajade tootmises ja mööblitööstuses – see kõik on Eestis väga hästi arenenud. Kogu meie metsatööstussektori efektiivsus ületab naaberriikide ettevõtete oma.

Puidukeemiatööstuses selle kõrval oleme jäänud oma tootmismahuga väga väikeseks. Mujal maailmas oli 2000. aastatel tselluloositootmise plahvatuslik kasv. Meil pärast taasiseseisvumist leidus palju nutikaid tubli-

Puidukeemiatööstuse sisu

Kuna Eesti on metsariik, oleks puidukeemia areng loogiline. Aga mida see sisuliselt tähendab?

sid inimesi, kes suutsid metsapuidutööstuse korralikult käima panna, aga tselluloosi-paberitööstusesse ei suutnud me piisavalt investeerida, selles olid meist palju efektiivsemad näiteks Skandinaavia maad. Meil tselluloosi ja paberi tootmine hoopis kahanes. Kahjuks ongi jäänud vaid üks okaspuidust tselluloosi keetev tehas, mida on viimasel aastakümnel tublisti uuendatud, aga tehas pole praeguse maailma tehnoloogia kõige viimane sõna.

2015. aastal oli Eestis raiemaht 10 miljonit tihumeetrit ja umbes üks miljon läks mainitud

tehastele. Samas ligi kaks miljonit tihumeetrit paberipuitu läks eksporti. See on meie ressurss, mis võiks siia jääda. See kaks miljonit võiks kuluda ära Eesti uues biorafineerimistehases tselluloosi tootmiseks ja selleks, et toota tselluloosi kõrval ka teisi puidukeemiatooteid.

Kas meie praegustes tootmistes ei kasutata kõrvalprodukti uuteks toodeteks?

Kehra vabrik toodab oma tselluloosist jõupaberit. Kõrval­ produktid on seal olnud tall­õli ja tärpentin. Ma ei ole kursis, kuidas on praegu. Tärpentini on

Mida veel võiksime toota?

Kui vaadata laiemalt, olenevad puidukeemiatootmise võimalused sellest, kui puhas tselluloos on. Traditsioonilises protsessis saab tselluloosi 40–45 protsendi puidust ja see sisaldab lisanditena hemitselluloosi ja ligniini. Kui kasutada spetsiaalset puhta tselluloosi tootmise tehnoloogiat, saab sellest toota näiteks atsetaatkiudu ja viskooskiudu, mis on tuntud kiud tekstiilitööstuse jaoks, ja nitrotselluloosi, mis sobib lõhkeainete ja väetiste tootmiseks. Järgmine samm on eriti puhas nanokristalliseeritud tselluloos. Sellest saab juba hakata valmistama igasuguseid gaasibarjäärkihte, aerogeele, pinnakihi tugevdamiseks saab seda lisada viimistlusmaterjalidele, värvidele, lakkidele.

Ehitusmaterjalides parandab nanotselluloos näiteks vastupanu auru läbilaskvusele. See on tänapäeval nähtavasti kõige väärtuslikum suundumus tselluloosikeemias.

Järgmine võimalus on seotud ligniini eraldamisega sulfaatkeedu mustast leelisest.

Ligniinist saab valmistada mootorikütuseid, süsinikkiudu, liimvaiku ja kemikaale.

Veel on võimalik tselluloositootmise musta leelist hoopis gaasistada või gaasistada otse puitu süngaasiks, millest saab katalüsaatorite abil toota metanooli ja etanooli ning nendest väga paljusid keemiatooteid. Näiteks praegu kõikjal me ümber olevatest tarbeplastidest 90–95 protsenti on toodetud maagaasist ja naftast, mida saaks hakata ise hoopis loodusliku tooraine põhjal valmistama.

Peale muu on veel nii-öelda suhkru platvorm, mis tähendab tselluloosi keedulahuse monosahhariidide kääritamist etanooliks koos kõigi etanoolil baseeruvate võimaluste kasutamisega.

Päris võimas!

See on kõik see, mida meil veel pole, aga mida mujal arendatakse. Lipulaevad on naabrid Soome ja Rootsi, samuti Saksamaa.

Kas neil käivad pigem katsetused või käib tootmine?

On kõike. Näiteks UPM Kymmenen OY oma Lapenrantaa biorafineerimistehases toodab puidutööstuse jäätmetest biodiislit, investeering oli 179 miljonit eurot. Rootsis Örnsköldsviki on rajatud biomajanduse klaster, mille südameks on tselluloositehased, eelkõige just viskoostselluloosi tehased. Viskoostselluloosikiud sööb praegu juba turul puuvilla osa väiksemaks, sest tootmisprotsess

maa elu || mets || 7

29. detseMber 2016 on odavam ja juba ka keskkonnasäästlikum.

Kas põhimõtteliselt on siis nii, et puust saab mööbli tuppa, riided selga, ahju küdema, autosse kütuse, toidulauale juua ja süüa?

Joodavat alkoholi puust ei saa.

Ja toitu ka ei saa, neid lignotselluloosseid aineid inimese organism ei omasta, kui just kedagi vahepeal pole. Kui näiteks puidust toituvad putukad kuivatada ja jahvatada, saaksime hea proteiinirikka toidu.

•

Tegelikult on meil ju ka oma tõrvatootjad olemas.

Jah, on väikesed tõrvatootmisettevõtted ja toodetakse ka grillsütt puidu pürolüüsil hapniku juurdepääsuta. Kodumajapidamistes saab veel põllumajandusjäätmed panna mahutisse käärima, lisades anaeroobset bakterit, et saada biomuda. Saadava biometaani peaks muidugi veel väävlist puhastama, enne kui kütteseadmesse panna, aga nii saaks soojust. Mõõdukas koguses on võimalik lisada mahutisse ka saepuru.

Puiduga on nii, et kui tahame sellest puidukeemiatooteid valmistada, peame selle igal juhul ära peenestama. Selleks on aga lisaenergiat vaja.

uurInG

Kas tselluloositootmise mustast leelisest kättesaadav vaik on seesama, mida vanasti vaigutamisega kasvavatelt mändidelt võeti?

Jah, vaigu komponendid on samad, kuid keemiliselt veidi modifitseeritud.

Mul on miskipärast tunne, et kui meil mõeldakse, mida toota, siis esimene mõte läheks ikka kütuste peale. Biodiisel ja kütteõlid.

See on siiski vaid üks võimalus.

Aga mootorikütuste tootmine bioloogilisest toormest võib osutuda muude võimalustega võrreldes majanduslikult atraktiivseks küll, kui nafta hinnatase on suhteliselt kõrge.

Oletagem, et ilmub investor ja soovib Eestis rajada moodsa

TALVEKÜLMA TROTSIJAD

puIdu KeeMIlIsed KOOsTIsOsad:

• • •

tselluloos – osakaal puuliigiti erinev, laias laastus 40–44%; ligniin – okaspuidus rohkem, lehtpuidus vähem, keskmiselt 27–28%; hemitselluloosid – lehtpuidus rohkem, näiteks kases 30%, okaspuidus 25% või vähem mitmesugused ekstraktiivained – 5%.

E

esti puidukeemia madalseisu on märkinud ka sihtasutuses Kutsekoda valminud metsanduse ja puidutööstuse tööjõuvajaduse ja oskuste vajaduse uuringu koostajad. Hoolimata bioja rohemajanduse suurest rõhu-

tamisest poliitilises plaanis pole meil puidukeemia valdkonnas uuringuid tellitud ja kvalifitseeritud tööjõust on suur puudus. See pärsib tugevasti selle perspektiivika valdkonna arendamist.

tehase, et hakata looduslikku plasti tootma. Kas tehnoloogiat ja tööjõudu oleks võtta?

Tehnoloogia ja seadmed on olemas, need saab põhjanaabritelt sisse osta. Aga puidukeemia spetsialiste koolitati tehnikaülikoolis viimati 1990. aastatel, mõneti jätkus see aine veel 2000. aastate alguses. Praegu ei ole puidukeemiat ühegi Eesti ülikooli õppekavas.

See on ka mõistetav. Kui oleks ka viis üliõpilast kursusel, kuidas neile öelda, et võibolla ainult üks teist saaks Eestis tööd, sest rohkem töökohti pole. Peab olema valmis tippspetsialiste väljast ostma.

sialisti spetsialiseerumise tekitama mõne teise, näiteks puidu õppekava juurde väikese osana, tegema väikese mooduli. Mul on see plaanis. Kui inimesed hakkavad seda valima ja on näha, et see tõesti pakub huvi, siis tuleb ilmselt ettevõtetega koostöös leida välispartner, et magistriõppeks oleks võimalik tudeng saata Soome või Rootsi. Rootsis on ülikool, kus ka puidukeemia katsetootmise labor ja võimalus tegeleda piloottootmisega, kus toodangumahtu suurendatakse järk-järgult. Sealt edasi saab õnnestumise korral fondide ja investorite abil päris tootmisele mõtelda.

Arvan, et lähema kümne aasta jooksul juhtub see, et keegi tuleb biorafineerimistehase mõttega siin Eestis välja. Iseasi, kas see on keegi Eestist või väljastpoolt.

Kas seni pole lihtsalt olnud nii-öelda huvitatud osapoolt, et kursust pidada?

Kogu meie metsa-puidusektor, kaasa arvatud puidukeemiasektor, vajaks rohket ja tõhusat reklaami noorte seas, et nad näeksid ja teaksid, mis võimalused veel on peale keskkonnatehnoloogia, toiduainete tehnoloogia ja muu, mis praegu on väga populaarsed.

Peame puidukeemia spet-

olav renno linnuteadja

Paberi tootmisel võivad tehnilises tselluloosis või puitmassis jääda hemitselluloosid ja ligniinijäägid tselluloosi hulka, kuid paljude toodete saamiseks keedetakse tselluloosi nii, et ligniin ja kõik muud lisandid eralduksid, laguneksid või lahustuksid. Seda võimaldavad moodsad tehnoloogiad.

Allikas: Jaan Kers

M

eie okasmetsades leiavad eluaset ja toitu kaks vintlaste sugukonda kuuluvat omapärase eluviisiga linnuliiki. Meil tavalisest metsvindist on nad mõneti suuremad ja neil on eriskummaline nokk: üla- ja alanoka tipp on teineteisest ristamisi üle kõverdunud. Need on käbilinnud, kes on rahvasuus saanud ka ristnoka nime. Nad tegutsevad salkadena puuvõrades ja annavad endast märku häälitsusega, eelkõige puult puule või üle metsa lennates. Pisut kehakama männikäbilinnu tavaheli on sügavmetalne tüpp-tüpp-tüpp, saledamal kuuse-käbilinnul heledam glipp-glipp-glipp. Jaanuaris võib kuulda nende laulugi: trillerite, sädistamise ja lühivilede segu. Nad on suhteliselt inimusaldavad ja lasevad end binokli abil hõlpsasti jälgida.

Isas- ja emaslindudel on erinevat värvust sulgrüü: isane on enamjaolt tellispunane, emane rohekaskollane, tiivad ja saba tume-hallikaspruunid.

Noorlindude sulestik on põhiliselt hall, tihedate tumedate triipudega. Mõnikord harva võib Eestis näha kolmandatki liiki, vööt-käbilindu, kelle tiibadel on kaks valget vööti – ta pärineb Kirde-Euroopa ja Siberi lehisepuistutest, aga meil on lehiseid vähe ja siin jääksid nad ju nälga! Peale eelloetletud kolme on veel neljaski liik – šoti käbilind, kes on üpris vähearvuline paigalind (ainult paar tuhat isendit) Põhja-Šotimaa männikutes. Pärast sealkandis lehiseistandike rajamist on ta leidnud ka need olevat talle sobiva elupaiga. 90 aastat tagasi uurisid Eesti ornitoloogid, kas Saaremaal elutsevad männikäbilinnud pole ehk „šotlastega” samast rassist, kuid hilisemad uuringud seda oletust ei kinnitanud.

Kõik kolm liiki on tõeli-

Allikas: SA Kutsekoda

*Jutu alguses on mainitud tead-

lasi. See viitab sellele, et me juturingis käis ka tehnikateadlane Rein Reiska, kes on põlvkonnast, kes Eesti puidukeemia paremaid aegu teab.

sed hulgulinnud, pesitsedes seal, kus parajasti on rohke käbisaak. Eestiski muutub käbilindude arvukus eri aastatel üsna tublisti. Männi-käbilinnu asurkonda hinnatakse tuhandele kuni 3000 haudepaarile, aga mõnel ohtral käbiaastal võib meie männikutes viibida isegi paarkümmend tuhat selle liigi esindajat. Kuuse-käbilind on palju arvukam ja teda võib pesitseda isegi 75 000 paari, nii et varakevadeks pakuvad meie kuusikud eluaset enam kui 300 000 isendile. Mõnel suvel, kui käbisaak idapoolsetes kuusikutes on kasinaks jäämas, käbilinnud otsekui aimavad talvise toidu nappust ja võtavad ette irdrändeid. Sellised invasiooniparved ilmuvad meie metsadesse tavaliselt juulikuul, aga kui ka siin pole head seemnesaaki loota, uitavad edasi edela poole.

Käbilinnud pesitsevad lausa talveharjal, sest ka oma poegi toidavad nad okaspuukäbidest välja kougitud seemnetega. Paksuseinalise pesa punuvad kuuse-käbilinnu paarid kõrgele kuusevõrasse oksatipu lähedale, mõnikord hargnemiskoha („oksakahvli”) vahel rippuvana. Peaaegu alati varjab pesa ülalpool kasvav oksalaba. Ka männi-käbilinnud võivad oma pesapuuks võtta kuuse, enamasti aga ikka tiheda männi.

Pesa väliskiht koosneb oksaraokestega põimitud samblast ja samblikust, sisekihis on ohtralt karvu ja sulgi. Kurnas on 3–5 valkjat, hõretähnilist muna. Emalind hakkab hauduma kohe esimese munemise

järel, sest muidu võiksid munad ju pakase käes lõhki külmuda. Kaasa toidab teda kogu 15päevase haudeaja kestel ja veel kümmekond päeva kogu pesakonda, enne kui poegade sulestik küllalt paks on, et pideva soojendamiseta toime tulla. 25 päevaga saavad nad lennuvõimeliseks. Iga poeg sööb pesaperioodil vähemalt 30 000 seemet, nii et vanemate töökoormus on kujuteldamatu – enne poegade pesast lahkumist peab kumbki vanalind päevas hankima kuni kümme tuhat seemet, milleks tuleb lahti murda vähemalt 75 kuusekäbi kattesoomused.

Vastupidi enamikule vintlastele ei hoia-kaitse käbilinnud pesa ümbruses territooriumi. Mõne kuuse otsas leidub mitugi pesa. Paraku avastatakse-nähakse neid alles puu langetamise järel ... Veebruaris-märtsis hukutab metsaraie kuusikutes nende huvitava eluviisiga lindude munakurne ja pesakondi arvamatul hulgal.

Kevadel ja suvel söövad käbilinnud lehe- ja õiepungi, putukaid, eriti liblikaröövikuid ja lehetäisid, samuti ämblikke, sügise poole ka marju, mida nopivad maapinnaltki.

Tihti hangivad nad putu k avastseid lehepahkadest, millest nemad oma nokaga hõlpsasti jagu saavad.

Kuuse-käbilinde võib Eestis pesitseda isegi 75 000 paari, nii et varakevadeks pakuvad meie kuusikud eluaset enam kui 300 000 isendile.

Foto: WiKiPEDiA

VILVO AUTO - TEILE PARIM! TÄNAME KLIENTE JA KOOSTÖÖPARTNEREID! Soovime teile edu ja õnnestumisi 2O17. aastal.

VARUOSADE KAUPLUS REINU TEE 31, VILJANDI Tel 435 4222, 505 6057

OJA TEE 5B, VILJANDI Avatud E–R 8–17

Soovime teile tujuküllast aastavahetust ja kohtumiseni uuel aastal!

müük hooldus varuosad

8 || lIHa || maa elu

29. detseMber 2016

istutatud puu VIIO AITSAM

Ulukiliha gurmaanid teavad, et suurima valiku metsloomade värsket jahutatud liha leiab keset Eestimaad Foto: WiKiPEDiA Adaveres tegutsevas Chef Foodsi kaupluses.

Peolauale saab tõsta nii karuliha kui ka maisitibu RIINA MARTINSON Maa Elu

M

illal veel, kui mitte aasta viimasel õhtul tuua peolauale midagi erilist ja tavapärasest kallimat. Nii ongi hulk inimesi lähipäevil otsimas põnevaid praetükke. Ja valikut jätkub – võib leida Eesti metsadest kütitud hirve- ja karuliha, samuti Argentinast toodud delikatesslõike.

Ulukiliha gurmaanid teavad, et suurima valiku metsloomade värsket jahutatud liha leiab keset Eestimaad Adaveres tegutsevas Chef Foodsi kaupluses. Praegu võib osta põdra, metskitse, metssea ja hirve jahutatud liha. „Põdrajahi hooaeg on küll lõppenud, aga tükke on veel saada,” kinnitab Chef Foodsi tehnoloog Urmas Sinimeri.

Ulukiliha pole sugugi odav, kuid on juba palju inimesi, kes hindavad puhast toitu ja kogu elu metsas jooksnud looma lihast mahedamat ja stressivabamat on raske ettegi kujutada.

Kõige kallimad on sise- ja välisfileetükid, samas praeks sobiliku tüki saaks osta umbes 20eurose kilohinnaga.

Praegu, mil üle Eesti on katk metssigade seas rasket laastamistööd teinud, võib mõni küll peljata nende liha suhu pista, kuid Sinimeri jutu järgi ostetakse metssealiha endiselt hästi. „Müügil olev metssealiha on kontrollitud ja midagi hullu pole. Kodus tuleb liha valmistades seda nagu ikka korralikult töödelda,” rõhutab ta. „Pigem mõjutab meid piirang, et seda liha ei saa väljapoole Eestit turustada.”

Köögis nõuab ulukiliha pisut teistmoodi lähenemist kui näiteks rasvane kodusea liha. Sinimeri sõnutsi sarnaneb ulukiliha valmistamine veise omaga. Nii võibki valmistamisideid otsida veiseliharetseptide seast. „Ulukiliha sobib hästi kaua hautatud pajarooga, ahjus võiks liha olla vähemalt kaks-kolm tundi,” soovitab ta.

Esmakordselt ulukiliha tehes võikski valida mõne praetüki, näiteks tagaosa või abatüki ja valmistada seda pikalt hautades.

Filee valmistamine nõuab rohkem oskusi, sest üle küpsetades võib selle kergelt rikkuda. „Liha peab jääma seest pooltooreks,” õpetab Sinimeri. „Fileest võiks lõigata kahe-kolmesentimeetrised lõigud ja neid paar minutit mõlemalt poolt kõrgel kuumusel praadida ja siis fooliumis või lihtsalt panniga 170–180kraadisesse ahju viiekskuueks minutiks järelküpsema tõsta.”

Mõne aasta eest müüs Adavere pood märksa eksootilisemat liha, näiteks krokodilli ja püütonit, aga praegu enam mitte. „See liha oli küll menukas ja huvi pärast prooviti, aga praeguseks on nõudlus rahunenud: kes tahtis, on juba järele proovinud,” selgitab Sinimeri.

KÄnguru ja Karu ei osteta Tallinna Solarise Delice toidupoes on kõige eksootilisem liha olnud Austraaliast pärit känguruliha, kõige kallimad aga põdra- ja metsseatükid. „Kahjuks ei tundnud tarbija nende vastu kuigi elavat huvi ja praegu meie kauplustes need tooted sortimendist puuduvad,” ütleb ABC Supermarketsi kommunikatsioonispetsialist Stella Sadrak.

Praegu on saadaval muu hulgas jänese-, pardi-, hane-, kalkuni- ja lambaliha ning uudisena Liivimaa lihaveise osad.

Mõne aasta eest tekitas meedias elevust uudis, et Selveris on 600kroonise kilohinnaga müügil jahutatud krokodillifileed. Paraku enam mitte. Põhjuseks ikka eestimaalaste kasin ostuhuvi säärase kalli eksootika suhtes.

Praegu on kõige kallim müügil olev liha veise sisefilee, mille kilohind on 35,90 eurot ja kõige haruldasemaks võib pidada üksnes suurimates poodides müüdavat eestimaist karuliha. „Selver müüb tõesti külmutatud karu- ja põdraliha. Tegemist on nišitootega, mille müük on marginaalne,” täpsustab poeketi kommunikatsioonispetsialist Karl-Villiam Vaserik. „Üldiselt Eesti inimene ei osta haruldasi ja kallimaid li-

hasid, seda kinnitavad tagasihoidlikud müüginumbrid. Linnade vahel on märgata kerget erinevust: Tallinnas ja Tartus on veiseliha müük suurem kui teistes linnades.”

Vaserik kinnitab, et üldiselt on jõulud ja uusaasta tõesti millegi erilisema otsimise aeg. Viimastel aastatel ostetakse jõuludeks väga palju pardi- ja haneliha, aastavahetuseks rohkem klassikalist seapraadi ja seakaelakarbonaadi. restoranitoit Kodus Kel isu lambaliha järele, võib seda Rimisse otsima minna. „Rimi valikus on mitmesuguseid tooteid veise- ja lambalihast. On näiteks laagerdunud veisesteike – tuntumatest lõigetest olemas nii välisfilee kui ka antrekoot. Pakume oma kauplustes veel jahutatud veisetükke, lambaliha ja maisitibu,” loetleb sisekommunikatsiooni spetsialist Monika Kaljusaar. „Mitmed tükid on pärit Eestist, kuid on ka Prantsusmaalt, Iirimaalt, Argentinast ja mujalt pärit tooteid, mis pakuvad huvi ostjale, kes otsib restoranikvaliteediga tükke, mida saaks ise kodus valmistada.”

Kaljusaar kinnitab, et igale tootele on olemas oma klient. „Kuna sortiment on täienenud väga paljude erilisemate tükkidega, siis on huvigi järjest kasvanud ning inimesed julgevad rohkem katsetada,” sõnab ta. „Kindlasti on ostujõud Tallinnas suurem, aga oleme näiteks lisanud ka kvaliteetse Iiri veiseliha Säästumarketi kauplustesse ja väiksemategi kohtade tarbija on toote väga hästi vastu võtnud. Võib väita, et toitumisharjumused on aastast aastasse järjest tervislikumaks muutunud ning traditsioonilise seaprae ja hapukapsa kõrvale on lisandunud palju pearoa alternatiive: erinevad kalad, part, hani, veise- ja lambaliha.

Kes soovib osta kodumaist pardi-, hane-, küüliku- või lambaliha, siis hea koht müüjate kontaktide hankimiseks on elavtoit.com.

Statistikaameti andmetel on imporditud Eestisse muu hulgas veel hobuse-, põhjapõdra- mao- ja vaalaliha ning konnakoibi.

as inimestatud mets vähendab või suurendab võhiklikkust? See küsimus tekkis, lugedes Peter Wohllebeni raamatut puude salapärasest elust.

Mis praegu saksa keelest tõlgituna lööb laineid me raamatulettidel. Saabus „Puude salapärane elu” ja puu-usku eestlane on rabatud. Ühelt poolt väga hea, sest peajoontes käib autor läbi kõik metsakooslusega seotud tahud elurikkusest alates ning lõpetades metsa veerežiimiga ja süsiniku sidumise võimega. Loodustarkust ja teadmist, kuidas kõik kõigega seotud on, annab raamat juurde kindlasti. Mõne nipi ka, näiteks kuidas metsvindi laulu järgi vihma tulekut ette teada.

Kuid puude „paarumine”, „armuelu” ja perekondlikud suhted tekitasid küsimust, jätsid natuke mulje kõrvalekaldest, mille tekkimise kiiret võimalikkust on märkinud raamatus tsiteeritud Austraalia teadlane Monica Gagliani: kui süveneda puude tunnetusvõimesse, tuleb ruttu kiusatus omistada neile kõik inimliigile omased eluavaldused. Või kasutas au-

tor raamatus näitlikku inimestamist, et ka võhikuid metsast mõtlema meelitada? uus suund teadusesKi On hea, kui jutud saab panna õigesse konteksti. Peter Wohllebeni kontekst on metsamehe diplom ja üle 20 aasta riigiametniku tööd. Selles ametis olles jõudis ta lõpuks ressurssi tähtsustavas tavametsanduses pettuda ja taandus vanade pöögimetsade vahele, kus peab kogukonnametsa metsniku ametit ja on välja nõutanud omad reeglid: lageraiele ei ja metsatööd ainult hobusega, vana pöögimets kaitse alla. See ongi uute vaadete ja tema metsaraamatute põhi. „Vähemalt kümme protsenti metsadest peab olema looduskaitse all,” on üks Peter Wohllebeni veendumusi, mis muide ju langeb kokku Eesti riigi tegelikkusega.

Kõige selle juures on üks huvitav märk, millele viitab üks teade Wohllebeni kodulehel internetis – mõne kuu pärast esineb ta koos loomateadlasega avalikkuse ees õhtul, mille nimeks „Tunnetavad puud ja mõtlevad loomad”. Juba mainitud Monica Gagliani kuulub tinglikult samasse seltskonda ehk esindab samuti maailmas aina levinumat suunda: keskendumine looduse teiste liikide mõtlemis-suhtlemisvõimele. Gagliani jaoks

Vähemalt üks metsamees on Eestis, kes metsavarumisfirma tööst loobus, sest puudest hakkas kahju.

Foto: mARKo sAARm

maa elu || mets || 9

29. detseMber 2016

u nagu emata laps puude salapärane elu

Uue metsaraamatu järgi on pildil esiplaanil kellegi ema, isa, tädi või onu ...

Peter Wohlleben Puude salapärane elu Kirjastus Tänapäev, 2016 on see suunaks ka teadustöös.

Seejuures pole ta ainuke. Meie ajalehtedeski ilmuvad teated üle ilma, kuidas teadlased teevad avastusi, mis viitavad näiteks taimede intellektile.

Vana looduseusu metsahaldjad ja looduse hingestamine on justkui uuel rajal, aga vist mitte neis loomulikes sidemetes, kus inimene metsa minnes

„haldjatele” selgeks pidi tegema, miks puud vaja on, enne kui sae kätte võttis, vaid nüüd on teistmoodi. Ütleks, et asjale on lisandunud inimese kui liigi patukahetsuslik emotsioon.

Puulapsed meie erametsas Tegelikult kuuleb puulapsejuttu meie metsas ka, aga taust

on teine. Näiteks metsaomanikud, kes on uut metsa istutanud ja kultuurihooldust teevad ehk istutatud puukeste ümbert paar korda aastas rohtu niidavad, on võrrelnud oma metsakultuure lastega, kes vajavad hoolt ja kellel peab esimesed viis aastat silma peal hoidma.

Vähemalt üks metsaomanik on rääkinud, kuidas ootab metsa-

kultuuri kõrval kasvava küpse metsa raiega, et istutatud puudel oleks, kellest kasvuks eeskuju võtta. Need jutud käivad siiski rohkem inimese ja metsa suhete kohta ega kipu metsakooslust liigitama emadeks, isadeks, tädideks ja lasteks, nagu võib leida Saksa metsamehe raamatust.

Kui proovisin paari inimest

meelitada kõnelema puuema ja puulapse suhetest, ei olnud neist kaasatulijat. Puude väljadest ja metsa meeleoludest ning sellest, et inimene võib saada puu olemisest aru, kas kasvukoht sobib, kuuleb juttusid küll, kuid puude perekondlikesse süsteemidesse panemise mäng ei lähe mitte. Ka jääb tihtipeale mulje, et suhted puudega on eestlaste jaoks nii palju isiklikud, et neist ei soovita avalikult rääkida.

Vähemalt üks metsamees on Eestis, kes metsavarumisfirma tööst loobus, sest puudest hakkas kahju. Silme ette tuleb ka pensionieas metsaomanik, kes ütleb, et enam raiega tegeleda ei taha. Aga temal on nii palju uuendatud metsa ja metsastatud heinamaid, et olekski vast aeg oma töö vilju rabelemiseta nautida seal enda istutatud ja nüüdseks juba kaugelt üle pea pikemaks kasvanud noore metsa vahel.

Pole juhust olnud temalt küsida, kuidas ta suhtuks Peter Wohllebeni juttu, et puujuurte kärpimisega lõigatakse ära puu ajulaadsed struktuurid. Teatavasti paljasjuursete puutaimede pikki juuri enne istutamist lõigatakse.

Meelega joonistatud pildid Raamatu autori soovitust jätta vähemalt kümme protsenti metsast puutumata, looduslikult kasvama võiks muidugi võtta ka nii, et igas majandatavas erametsas võiks niisugune metsaosa olla. See on hea soovitus.

Aga kui võtta selle järgi, et me rohkem kui 100 000 metsaomanikust näiteks 2014. aastal

esitas raie metsateatisi 9,4% (ja osa raie metsateatistest jääb tavaliselt realiseerimata), on meil raiest puutumata erametsasid olemas omajagu.

Puud kahtlemata mõjutavad inimesi ja tundub nii, et metsaomanikel, kes tihedasti oma metsas käivad ja ses mõjuväljas viibivad, on ka suhted puudega sageli paigas. Puude salapärase elu raamatutki saab siis vastu võtta oma kogemuse najal. Teine asi on, kui elatakse nii, et nii-öelda püsisuhteid puudega pole ja metsas käiakse pigem juhuslikult.

Autori kujundlikud pildid armastavatest puudest, valust karjuvatest puudest, teiste puude eest hoolitsevatest puudest, teiste puude hoolitsuse najal liugu laskvatest muretutest puudest jne on ilmselt suunatud mõlemale poolele mõtlemiseks. Mis tundeid need inimestes tekitavad? Kas see, kellel metsaga juba oma suhe välja kujunenud, võtab vastu sellist uut lihtsustatud vaadet?

Ja lõpuks – kas puuvõõram inimene jõuab nende piltide kaudu metsale lähemale?

Tahaks loota, et jah, sest metsakooslus ongi lõputa rikkus, millest alati rohkem teada tasub ja mida tasub tunnetada, sest inimene saab sellest paremaks.

Aga kahtlus jääb, et toimib ka teistsugune efekt. Kui isiklikku varasemat kogemust tagavaraks pole, võib uus teadmine muutuda postulaadiks, mille kõrvale midagi muud ja teistsugust vaatevälja enam ei mahu. Sellelt pinnalt sünnib kergesti sallimatus kõigi suhtes, kes mõtlevad ja käituvad teisiti.

ERIPAKKUMINE! 99 900 € KOMATSU EKSKAVAATOR + MENSE NIIDUK

e

.b ww

a

w

.e m e t l

kuumakse 1350 €

KOMATSU EKSKAVAATOR PC80MR-3 Mootor 45 kW/61,2 hj Täismass 8 tonni KOMTRAX® satelliitjälgimissüsteem Komplektis hüdrauliliselt kallutav kopp laiusega 1500 mm Roadliner 450 mm kummiroomikud Sahk Töötuled 5 tk Hüdrauliline kiirliide S45 Hüdrosüsteemi lisaliin

MENSE VÕSA- JA OKSANIIDUK RP6L Lõikab kuni 10 cm läbimõõduga võsa Võimaldab niita vee all Töölaius 1500 mm Kahepoolne lõiketera (Hardox)

COSME FINANTSEERIMINE Ekskavaator + niiduk: hind koos käibemaksuga 99 900 €.

Kapitalirent, periood kuni 60 kuud. Omafinantseering kuni 9% ehk 7500 €.

Täpsem info finantseerimistingimuste kohta www.baltem.ee/finantseerimine.html

Lisaseadmed ja varuosad: +372 5647 2635, Heiki Link +372 5553 0497, Ivo Kropatšjov

KOMATSU rasketehnika: +372 5192 5029, Marek Saage +372 565 1934, Uno Villberg

10 || Ilma- Ja taImetaRK || maa elu

KuusK Kuusk on jõu ja tugevuse sümbol. Kuuse läheduses viibides kaovad nukrus, pelglikkus, pessimism ja ihnus. Kui viibid palju kuuse läheduses, pöördub kogu elu paremuse poole.

Kuuse osadest tehtud taimerohud on väga kasulikud tervisele: kuusk on C-vitamiini allikas, põletikuvastane, valu vaigistav ja hea naharohi.

Kui on peavalu, võta peotäis kuuseokkaid, tambi need uhmris peeneks, pane linase riide sisse ja aseta pea peale.

Pane veekannu kuusepuu oksake sidruni asemel. Söö talvel külmutatud kuusekasve vitamiini saamiseks ja organismi tugevdamiseks. Jahvata kuivanud kuuseokkad jahuks ning kasuta küpsise- ja karaskitaina sees.

Kui kurk on haige või köha kallal, tee kuuseoksaauru: keeda liiter vett ja pane sinna sisse paar kuuseoksa, tõmba rätik üle pea ja hinga auru sisse. Nahavigastuste peale pane kuusevaiku.

IRJE KARJUS

fütoterapeut

E

estlane on alat i pid a nud puid vägevateks olenditeks. Puudele viidi oma haigus, uskudes, et puu aitab terveneda. Seda tehti kas kahe puu vahelt läbi ronides või haige inimese riideeset puu külge sidudes. Puudel arvati olevat kaitsehaldjad, kellega inimene läbirääkimisi võis pidada.

Puude osi – koort, lehti, säsi, õisi, viljasid, oksi, pungi, puitu, urbasid ning ka puidu tuhka, tõrva ja süsi on eestlane rahvaravis läbi aegade kasutanud. Puu-usk tuleb terviseks ja vahel piisab sellestki, kui puud lihtsalt kallistada või tema läheduses viibida.

KasK Kasele tuleb läheneda armastusega. Kask on leebe ja hoolitsev, lohutav. Ta vabastab hirmust ja kõhklusest, muretsemisest ja toob rahuliku une.

Kasest valmistatud taimerohud on põletikuvastase, higile ajava, valu vaigistava, verd puhastava toimega. Kui on palavik, tee kaselehe ja pungade teed: pane 1 tl pungi ja lehti tassi kuuma vee sisse, hoia 15 minutit ja joo.

Naha puhastamiseks joo kasepungateed: pane 1 tl pungi ja lehti tassi kuuma vee sisse, hoia 15 min ja joo.

Kaseleotisega on hea loputada juukseid pärast peapesu, see annab juustele kena läike.

Kaselehed koos männikasvudega teeks tehtuna on rahustava ja uinutava toimega. Saunas vihtle kasevihaga, see mõjub nahale ja hingamisteedele väga hästi.

MÄnd M ä n d annab jõudu ja suudab ravida häiritud aurat. Mänd rahustab mässavat vaimu ja tunded muutuvad selgeks. Suvisest männimetsast peaksid hoiduma südamehaiged inimesed, kuid seal võiks jalutada, kui on probleeme hingamisteedega. See puu vaigistab ärritust ja leevendab pettumust. Kui kodu lähedal mänd kiratseb, on võimalik, et ta aitab puhastada meespere energeetikat. Mänd toob meestele jõudu ja aitab neil võita armastust.

Männi osadest tehtud taimerohtudel on valu vaigistav, põletikuvastane, jõudu andev toime.

Kui on nõrkus või oled närviline ja rahutu, tee männikasvuteed: pane 1 tl purustatud männikasve tassi kuuma vee sisse, hoia 10 minutit ja joo.

Kui kurk on haige või kö-

Männi osadest tehtud taimerohtudel on valu vaigistav, põletikuvastane, jõudu andev toime.

hid, tee männioksaauru: keeda liiter vett, pane sinna sisse paar männioksa, sea rätik üle pea ja hinga auru sisse. Kui on tegemist astmahooga, tee kiireks leevenduseks männioksaauru.

Halvaks läinud nahavigastustele ja haavadele pane peale männivaiku. Saunas tee männikasvu leilivett: korja männikasve, tambi neid natuke pudrunuiaga ja vala peale kuum vesi. Tilguta seda vett saunas

Foto: PEEtER KÜmmEL

puu-usK tulEb tErVisEKs Ja VahEl piisab sEllEstKi, Kui puud lihtsalt Kallistada VÕi tEma lähEdusEs Viibida.

ju Kal

KÜLVIKALENDER: DETSEMBER 2016–JAANUAR 2017 31. L

Juur, alates kl 03.29 õis, head uut külviaastat

09.18 15.33

Õis, alates kl 11.57 leht Leht, aiatöödeks sobimatu päev Leht

4. K

Leht, alates kl 18.20 vili

6. R

21.47

Vili

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

5. N

VI

V

3. T

R

i ts

LI

2. E

Uusaasta

Jäär

K

Vili, alates kl 22.18 juur ALLiKAs: mÄRKmiK-KALENDER „AAstA AiAs 2017” KiRJAstUsELt VARRAK

ur Amb

Juur

kits

vi Lõ

30. R

1. P

MetsaMoori eliKsiir Männi- ja kuusekasvudest ning kase noortest lehtedest saab teha eliksiiri. Hiljuti jõudiski minu ja Kochi koostöös müügile Eesti esimene rahvameditsiini järgiv jook „Metsamoori Eliksiir”. See sobib pingete maandamiseks, lõõgastumiseks, õhtuseks rahustuseks, kurgu-, närvi- ja peavalu leevendamiseks.

Seda võib sõrmkübaratäie sisse võtta, lisada vannivette või hõõruda valutavatele kohtadele lihase- ja närvipinge mahavõtmiseks.

Kes soovib sarnast eliksiiri aga ise teha, siis valagu ühele kolmandikule taimeosadele kaks kolmandikku puhast viina, lasku kuu aega tõmmata ning see ongi valmis kasutamiseks. Kasutamisel võib eliksiirile veidi mett lisada.

K

K

uigi talvest on saanud kauge mälestus, tuleb aeg-ajalt ette kargemaid päevi, näiteks kui mõni torm puhastab taeva pilvedest, mistõttu õhk saab jahtuda – nii võime avastada mõnel hommikul, et öö jooksul on „õitsele puhkenud” jäälilled.

Mis need on ja kuidas need tekivad?

Autoklaasidele ja ootepaviljonidele tekivad jäälilled seetõttu, et need pinnad jahtuvad tugevalt ja sinna „jääb õhuniiskus jäälilledena kinni” ehk veemolekulid moodustavad külma pinnaga kokku puutudes huvitavaid mustreid. Natuke keerulisem on asi akendel. Tänapäevastele hermeetilistele akendele ei teki eriti jäälilli, kuid vanaaegsetele akendele küll. Miks nii? Vaja on küllalt tugevat soojusvahetust siseruumi ja välisõhu vahel, mis on tagatud just vanaaegsete akende puhul.

Kindlasti on inimesed tähele pannud, et vanade trollibusside ja Ikaruse busside (viimased on küll ajalugu, aga küllap on veel paljudelgi meeles) aknad on olnud külma ilmaga enamasti paksult jääs.

Põhjuseks ikka see, et akende soojusisolatsioon on nõrk – aken jahtub väga külma ilmaga välisõhu toimel tugevasti, samal ajal hingavad inimesed veeauru ja see tõstab õhu niiskussisaldust, nii et see soodustab taas jäälillede teket akende sisekülgedele.

Aga mis siis täpselt toimub nendel pindadel jäälillede tekkimise ajal? Igasugune kondenseerumisprotsess vajab toimumiseks jahtumist, veeauru ja mingit laadi mustust (tolm, bakterid jms), viimased annavad kondenseerumiseks vajaliku pinna. Seega on protsess sarnane sademe (lume) tekkega pilvedes: veemolekulid hakkavad jahtumisel „kleepuma” kristallvõredena tolmukübemetele ja bakteritele – moodustuvad lumehelbed, kui jätkub niiskust ja on aega. Sama on ka aknaklaasidel jäälillede tekkimisega: klaas on välisõhu mõjul tugevasti jahtunud, õhus (kas akendevahelises ruumis või siseruumis) leidub niiskust ja klaasipind ei ole täiesti puhas, vaid seal on tolmukübemeid, baktereid, mikropragusid, mille ümber hakkavad veemolekulid esimesena kristallvõresid moodustama. Kui niiskele ja külmale (jäälillede tekkeks valmisolevale) klaasile langeb jääkübemeid, siis hakkavad kristallid tekkima nende ümber. Kristallvõre ei levi ühtlaselt igas suunas, vaid on mingi eelissuund – põhjus, miks jäälilled meenutavad sulgi või sõnajalalehti. Selliste kujude tekkimise ja liikumissuuna põhjuseks on see, et siis kulub kristallide tekkeks kõige vähem energiat – need on kõige stabiilsemas olekus ja stabiilsuse poole püüdleb loodus alati. Ammendavat selgitust ilmselt sellele pakkuda ei oska ka teadlased, miks juba mõnekraadine temperatuurimuutus võib tekitada täiesti erinevaid jääkristallide kujusid, eriti kehtib see lumehelveste kohta.

Nii pühad kui ka uusaasta mööduvad tormiste ja soojade ilmadega. Üks soojahari sattus 26. detsembrile, kui sooja oli kohati üle 8 kraadi, ja teine 30. detsembrile, kui pole välistatud mõne päevarekordi teke. Ilm siiski muutub pärast aastavahetust: paistab, et Põhja-Venemaale jääb ankrusse ulatuslik tsüklon, mille servas asendub soe läänekaartevool põhjavooluga ja arktiline külm ühes lumesadudega jõuab Eestisse.

puudelt

U

JÄÄLILLEDE „ÕITSEMINE”

JU

ilmatark

kuumale kerisele ja hinga auru sisse. See on rahustav ja hingamiselunditele kasulik.

Pärast väsitavat päeva tee männikasvu jalavanni. Pane kaussi männikasve, vala peale 10 liitrit kuuma vett, lase veidi tõmmata ja lisa vajadusel sooja vett. Jalgu vannis hoides tekib hea ja rahulik tunne.

Ne i

JÜRI KAMENIK

Talvel otsi abi

Sõnn

ILMATARK

29. detseMber 2016

V

maa elu || KODu Ja aeD || 11

29. detseMber 2016

Pastinaak Botaaniliselt on pastinaak porgandi ja peterselli sugulane ning sarnaneb nendega välimuselt ja maitselt.

Foto: mARKo sAARm

on porgandist väärtuslikum köögivili TOIVO NIIBERG Räpina aianduskooli õpetaja

V

älimuselt porgandit meenutav pastinaak on meie tervisele märksa kasulikum ja sobib kenasti porgandi asendamiseks roogades. Meie aedades hästi kasvavat pastinaaki võib külvata kohe pärast lume sulamist.

Pastinaak ehk aed-moorputk on iidne kultuurtaim, mida kasutasid laialdaselt juba vanad kreeklased ja roomlased. Botaaniliselt on pastinaak porgandi ja peterselli sugulane ning sarnaneb nendega välimuselt ja maitselt.

Eelmise sajandi alguses oli pastinaak Eesti mõisaaedades üsna levinud juurvili,

leides tunnustust ka kohaliku rahva seas ning avaldatavates toiduretseptides ja kokaraamatutes, seda eelkõige moorputke nime all.

Millegipärast kaotas pastinaak oma populaarsuse nõukogude ajal. Tänapäeval on pastinaaki üha rohkem ja rohkem näha poe- ja turuletil. Kindlasti on siin suur osa köögiviljakasvatusfirmal Sagro, kes just Tallinna elanike seas on selle unustatud juurvilja taas populaarseks teinud.

Pastinaak kasvab suuremas osas Euroopas metsikult, keskajal oli pastinaak Euroopas sama hinnatud kui tänapäeval kartul, põhjamaades on seda kasvatatud juba 16. sajandist.

Eesti kliima on pas-

pastinaaK on nii raVim-, maitsE- Kui Ka KÖÖgiVilJataim.

MALBERG ARENDUSE OÜ Tel 525 4732 e-post metsadkorda@gmail.com

tinaagi kasvatamiseks täiesti soodne. Nii võib meil raudteede ääres ja teepervedel sageli kohata metsikult kasvavat harilikku pastinaaki. terVisele Hea Pastinaak on nii ravim-, maitse- kui ka köögiviljataim. Ravimina kasutatakse peamiselt seemneid, kuid ka lehti ja juurt. Seemnetest toodetakse pärgartereid laiendavaid ja naha pigmentatsioonihäirete korral kasutatavaid preparaate.

Juurvili mõjub söögiisu ja seedimist soodustavalt, diureetikumina, meeste potentsi tõstvalt, valuvaigistavalt neeru- ja põieliiva ning neerukivide korral. Tänu väävlivabade eeterlike õlide sisaldusele mõjub väga soodsalt kogu närvisüsteemi talitlusele.

Maitseainena kasutatakse pastinaagijuurt nagu juursellerit, lisades seda konservitööstuses lihakonservidele.

Pastinaak on veidi vänge

TEGUSAT UUT AASTAT!

maitse ja lõhnaga, kuid samas meenutab pähklit, on väga suhkru- ja tärkliserikas juurvili. Leidub mitmeid sorte: pikad ja poolpikad, ümmargused ja lamedad. Kõige enam tuntud on just pikad vormid, mis on 20–30 sentimeetrit pikad ja millel on 5–8 sentimeetri jämedused juured.

Olenevalt sordist ja kasvutingimustest võib ühe juurvilja kaal kõikuda väga suures ulatuses (100–1500 g), seda peab arvestama reavahe valikul ja harvendusel.

Kujult meenutab porgandit, viljaliha aga naerist, lehed sarnanevad selleri lehtedega. Toiteväärtuselt ületab pastinaak porgandit peaaegu 2,5 korda.

KÜlVa VaraKeVadel Pastinaaki on õige külvata koduaias hilissügisel või varakevadel pärast lume sulamist peenrale reavahega 30–40 sentimeetrit ja harvendada hiljem 10–15sentimeetrise vahe-

ga. Huumusevaese mulla korral andke täiendavalt kõdusõnnikut või komposti. Seemnete idanevus säilib üks-kaks aastat. Seeme tärkab 14–21 päevaga. Külvake kahe-kolme sentimeetri sügavusele. Vajab väga sügavalt haritud pinnast.

Et külviread oleksid paremini märgatavad, soovitatakse pastinaaki külvata varakevadel koos redise, liivsinepi või hariliku lehtsalatiga.

Pastinaagi lehed eritavad kuival ja kuumal ajal eeterlikke õlisid, mis võivad higisele nahale sattudes tekitada põletikku ja ville analoogiliselt Sosnovski karuputkega. Seega on pastinaaki õigem kasvatada koduaias kohas, kus lapsed paljaste jalgadega mänguhoos läbi ei lippaks. Ka hooldada tuleks pastinaaki pigem pilvise ja jaheda ilmaga. Samas võib lehekodariku sisemisi nooremaid lehti kasutada julgelt toorsalatites ja toortoitudes nagu lehtsellerit või peterselli, kartmata mingeid tüsistusi.

Pastinaaki koristage hilissügisel enne maa külmumist.

Koduaias on õigem pastinaaki säilitada kasvukohal, kuhjates sellele püsikülmade saabudes põhku.

Nii võib seda väärtuslikku köögivilja tarbida varakevadeni. Kerge külmanäpistus muudab pastinaagi juure isegi magusamaks.

Pastinaaki puhastage ja koorige nagu porgandit. Juurikat võib keeta koos koorega, sest õhuke koor eemaldub kergesti pärast keetmist või küpsetamist. Eriti soovitatav on keeta vana juurt, kuid koorega keetmisel on veel see pluss, et maitse säilib paremini.

Pastinaaki võib kasutada samamoodi nagu porgandit, sellepärast sobib retseptides, kus on porgand või naeris, asendada see pastinaagiga täiesti või poole koguse ulatuses. Keetke umbes sama kaua kui porgandit.

Sobib kasutada pajaroogade, suppide ja puljongite maitsestamiseks nagu petersellijuurt. Riivituna sobib toorsalatitesse, aga on maitsev ka keedetult ja hautatult koos teiste köögiviljadega, eriti hästi sobib köögiviljakotlettidesse. Pastinaagi täielik maitsebukett ilmneb praadimisel ja grillimisel.

Piima või toidukoore lisamine neutraliseerib sellele omase vürtsika maitse. 100 grammi

pastinaaki annab 64 kcal energiat, olles seega juurviljade seas juhtpositsioonil.

PÄHKline PastinaagiPorgandisalat Üks suurem pastinaak, kaks suuremat porgandit, 1/3 klaasi jämedalt purustatud ja kergelt röstitud sarapuupähkleid, 2–3 sl külmpressi-taimeõli või Kreeka pähkli õli, 1–2 sl palsamiäädikat, 1–2 sl mett, 1–2 kuhjaga sl peeneks hakitud rohelist peterselli või koriandrit ja maitseks veidi soola.

Riivige porgand ja pastinaak jämedalt ning asetage salatikaussi. Puistake peale röstitud pähklid ja segage kergelt läbi. Õlist, meest, äädikast ja soolast segage kokku salatikaste.

Valage kaste riivitud massile, puistake peale maitseroheline, segage läbi ning tõstke salat üheks tunniks harilikku külmikusse. Segage veel kord kergelt läbi ja serveerige. liHtne PastinaagisuPP 0,5 liitrit aedvilja- või kanapuljongit, 3 pastinaaki, 1 keskmine porgand, 1 porru, 2–3 kuhjaga sl võid ja üks kuhjaga sl mingit vorstirohtu või nende segu värskelt või kuivatatult (tüümian, majoraan, pune ehk oregano, iisop, piparrohi).

Puhastage porgand ja pastinaak ning riivige jämedalt. Lõigake porru koos ilusama rohelisema osaga õhukesteks viiludeks. Asetage pada tulele, lisage või, seejärel peenestatud porgand ja porru. Hautage pidevalt segades viis minutit. Segage juurde pastinaak, valage peale kuum puljong ja hautage tasasel tulel 15–20 minutit.

Tõstke pada tulelt, lisage maitseaine, püreestage ja serveerige koos röstsaiaga.

PastinaagiHautis 4–5 pastinaaki, 2–3 kuhjaga sl võid, 1/4 klaasi toidukoort, 150 g riivjuustu, 1–2 kuhjaga sl värsket maitserohelist või nende segu (petersell, murulauk, till, vürtsbasiilik, tüümian), maitse järgi soola ja pipart. Puhastage pastinaak ja lõigake parajateks kangideks.

Asetage tükeldatud pastinaak väiksemasse võiga määritud ahjuvormi, maitsestage pipra ja soolaga, valage peale toidukoor, asetage peale kaas ja hautage 200kraadises ahjus 15–20 minutit. Puistake hautisele peale riivjuust ja hautage veel mõni minut. Serveerimisel puistake peale peenestatud värske maitseroheline ja kõrvale pakkuge sõmeralt keedetud riisi või tatart.

Soovime teile meeleolukat aastavahetust ja palju edu edaspidiseks!

12 || INteRVJuu || maa elu

29. detseMber 2016

tarMo taMM: „Eesti põllumees on võimeline tootma rohkem, kui meie inimesed jõuavad tarbida. Peame leidma sellele toodangule turu väljaspool Eestit, seejuures ise toorainet maksimaalselt väärindades.”

Maaeluminister lubab, et järgmine aasta tuleb põllumehele palju parem RIINA MARTINSON Maa Elu

A

asta lõpul antud intervjuus kinnitas paari nädala eest ametisse astunud maaeluminister Tarmo Tamm, et kõik uue valitsuse poolt põllumeestele lubatud toetused makstakse kindlasti välja, lisaks on plaanis maainimese elu lihtsustada, näiteks tasuta ühistranspordi abil.

Lõppeval aastal sai väga palju räägitud põllumeeste probleemidest. Kas uus aasta toob ka midagi head?

See aasta oli põllumehele tõepoolest väga keeruline: kadus 12 000 lüpsilehma ja sealihatootmine ei suuda enam katta Eesti siseturu vajadust, ka teraviljakasvatajatele oli raske aasta.

Siiski näen ma valguskiirt ja järgmine aasta tuleb märksa parem.

Selleks annab mulle usku asjaolu, et põllumajandustoodete kokkuostuhinnad on tõusnud, nii piima, liha kui ka kala hind. Tootjaid see rõõmustab, tarbijaid paraku mitte. Siiski tuleb mõista, et pi-

kaajaliselt ei ole võimalik toota, kui hind pole konkurentsivõimeline.

Põllumehele peaks optimismi lisama, et on välja makstud kõik pindalatoetused ja uue aasta esimeses kvartalis jõuab raskustes piima- ja sealihatootjatele erakorralise kriisiabina kokku 16,2 miljonit eurot. Pingutame, et kriisiabi saaks juba aasta alguses võimalikult kiiresti välja makstud. Üle kolme aasta on järgmisel aastal riigi eelarves taas üleminekutoetused. Valitsuses on üksmeel selleski, et seakasvatuse jaluleaitamiseks eraldatakse tõuaretuseks kaks miljonit eurot.

Kui kõik need paketid kokku panna, siis usun, et põllumehel peaks tekkima lootus, et suudame kriisist välja tulla ja tõusule minna. Esimesi positiivseid märke juba on.

Veel jagub inimesi, kellel on säilinud usk põllumajandusse.

Põllumees saab aru, et aastad pole vennad ja valitsused ühesugused. Usun, et tõuseb ka loomade arv

ÜKsKi riiK Ei tohiKs nii Käituda, Et toEtab sEKtorit Ja sEE sEKtor Viib toorainEt VälJa.

ja inimeste lahkumine maalt peatub.

Mida ütleksite neile, kes tegevuse lõpetanud põllumajandusettevõtetes töötasid ja praegu töötuna uut aastat vastu võtavad?

Inimlikult on mul kahju ja kurb, et selline seis on. Kui loomade arv vähenes, suleti farme ja sajad töötajad kaotasid töö. Sooviksin, et inimesed pole kaotanud lootust, et maalgi saab elada ega pea linna kolima. Kui säilib lootus ja ettevõtlikkus ning riik loob võrdsed konkurentsitingimused, siis säilib elu maal.

Kui meie põllumees ei ole võrdsetes tingimustes oma naabritega, siis ükskõik kui tubli ta on, ei suuda ta pikas perspektiivis konkurentsis püsida ja ellu jääda. Ettevõtlik inimene ja riigi tugi, nii peavadki asjad käima.

Olete öelnud, et riik peab aitama põllumajandustooteid eksportida. Kuidas seda praktikas teha saab?

Mõnes valdkonnas me toodame üle. Kui piimatootmises lähtuksime vaid siseturust, ei saaks nii suurt piimakarja pidada. Ometi on just meil väga head piimakarja pidamise traditsioonid, klimaatilised tingimused ja tõuaretus.

Eesti põllumees on võimeline tootma rohkem, kui meie inimesed jõuavad tarbida. Peame leidma sellele toodangule turu väljaspool Eestit, seejuures ise toorainet maksimaalselt väärindades. Riigi ülesanne on aidata turge avada nii ametkondlikke barjääre kõrvaldades kui ka Eesti toitu sihtriikides tutvustades.

Me peame välisturule läbi murdma ja esimesed sammud on juba tehtud: uue aasta algul läheb juust Hiina ja Jaapani turule. Aasta algul kohtun Hiina suursaadikuga, et rääkida kalatoodete ekspordist Hiina turule. Ka Vietnami turg on meile osaliselt avatud.

Teine tähtis asi on, et me ei viiks toorainet riigist välja. Eriti puudutab see toorpiima: 600 tonni toorpiima iga päev välja viia on ilmselgelt liiga palju. Ükski riik ei tohiks nii käituda, et toetab sektorit ja see sektor viib toorainet välja. Piima ümbertöötlemise raha peab jääma Eestisse. Selles vallas on aasta esimeses pooles olulisi otsuseid oodata.

Peame mõtlema, kuidas oma riiki omamaiste toiduainetega varustada. Selleks on väga palju võimalusi, näiteks kasvatada juurvilja ja punast kala.

Kas see on ikka nii tähtis, et eestlased just eestimaist toitu sööksid?

Absoluutselt. Miks me ise ei suuda toota? Miks teised riigid suudavad, aga meie mitte? Me pole ju kehvemad. See on tõsine mõtlemiskoht, kui peame porgandit, kapsast ja kartulit sisse tooma.

Ministeerium saab kaasa aidata poliitika kujundamisel,

Maaeluminister Tarmo Tamm rõhutab, et Eesti peab maksma põllumeestele toetust ja kinni pidama samadest reeglitest, mis muudes euroliidu riikides, sest me ei saa panna oma tootjaid kehvematesse tingimustesse.

Foto: Liis tREimANN / PostimEEs

et siseturu saaks Eestis kasvatatud toodanguga katta, see omakorda looks uusi töökohti. Kõik on omavahel seotud.

Me peame käituma samamoodi, nagu käitub ülejäänud Euroopa. Oleme Euroopas täiesti erandlik riik: teised toetavad oma põllumehi, Eesti on ainuke, kes üleminekutoetusi ei maksnud. Põllumajandus on erandlik valdkond ja ilma toetusteta ei saa. Peame kinni pidama samadest reeglitest, mis teistes riikides, sest me ei saa panna oma tootjaid kehvematesse tingimustesse.

Kas te tunnete oma töös, et suudate tõepoolest Eesti põllumeeste olukorda paremaks muuta?

Kui ma ei oleks selles väga-väga kindel, poleks seda ametit vastu võtnud. Ma usun, et suudan.

Uus valitsus vaatab maaelu ja põllumajanduspoliitikat hoopis teise pilguga kui eelmine valitsus. See, et kogu valitsus on selja taga, annab

kindlust. Lisaks juba räägitule on veel asju, mida maainimese elu parandamiseks teha plaanime, näiteks tasuta ühistransport. See oleks maal elavatele inimestele suur abi.

Omavalitsustele on ette nähtud päris suured toetused.

Toetame ka maagümnaasiume.

Näen, et uus valitsus on tõepoolest päris palju mõelnud sellele, et maal elu säiliks.

Kas noored võiksid mõelda põllumajanduserialade õppimisele? Kas ka need, kes tahaksid tulevikus oma peret heal majanduslikul järjel näha?

Maaelul on kindlasti perspektiivi. Vanem põlvkond hakkab varsti lõpetama ja on uusi tegijaid tarvis. Noortaluniku toetuste taotlejate suur arv näitab, et noortel on praegu usku maaelusse ja põllumajandusse. See sisendab optimismi.

Jah, korraga rikkaks ei saa, aga kui väga tahta ja oma tee leida, on see võimalik.