Maa Elu, 12. jaanuar 2017

ISSN 2504-5865

kolMe Mehega tuhat hektarit põldu

KOLM AASTAT TAGASI VÕTTIS MARTIN KABIN SUUNA SELLELE, ET OLEMASOLEVAD PÕLLUMAAD OLEKS VÕIMALIK KOLME INIMESEGA ÄRA TEHA.

9

772504

586014

tõnu roslender: SUURTE FARMIDE TÖÖTAJAD KÄIVAD MEILT LIHA OSTMAS.

elekter tuleB pÄikeselt ILMSELT KÕIGE TAVALISEM KÜSIMUS, MIDA VALLOLT JA ENELT ON KÜSITUD SEOSES ELEKTRIGA: KAS TÕESTI ON VÕIMALIK EESTI OLUDES PÄIKESEENERGIAGA TOIME TULLA.

12. JaanUar 2017 • nr 2 (84) • Hind 1 €

aJaLeHt

etteVÕtLiKULe

maainimeSeLe

aastaga 724 traktorit 2016. aastal läbis Eestis esmase registreerimise kokku 724 traktorit (neist 619 uut) ja 260 traktorihaagist (neist 233 uut). eestis 2016. aastal esMase registreeriMise lÄBinud traktorid 100

94

90

91

87

84

85

80 78

60

54

51

50

50 40

44

47 40

50

46

35

30 20

79

76

70

32 19

20

18

19

10

18

39

49 41 30

34 25

24

märts

aprill

mai

juuni

32

8

32

13

7

0 veebruar

31

42

14

11 8

jaanuar

39

26

24

21

17

38

juuli

Traktorid

Traktorihaagised

sh uued

sh uued

august

Kodu kindlustamine Ifi e-büroos on

LIHTSAM, KUI SA ARVATAGI OSKAD!

september

oktoober

november

7 7 detsember

Allikas: maanteeamet

2 || ettevõtlus || maa elu

12. jaanuar 2017

Tuhat hekt Uue tehase rajamise üks eestvedajaid Margus Kohava.

Foto: Marko Saarm / Sakala

Metsatöösturid kavandavad hiigelinvesteeringut

E

esti metsatööstuses pikka aega tegutsenud investorite grupp tutvustas teisipäeval oma kavatsust rajada Eestisse puidurafineerimistehas. Investeering võib ulatuda kuni ühe miljardi euroni.

Metsatöösturid asutasid selleks 2016. aasta oktoobris osaühingu Est-For Invest, mille omanike hulgas on läbi oma valdusfirmade kunagise metsatööstuskontserni Sylvester omanikud, nende seas Mati Polli, Margus Kohava, Kaido Jõeleht ja Peeter Mänd, ning aktsiaselts Lemeks, mille suuromanik on Jüri Külvik.

Margus Kohava sõnul on tegu läbi aegade suurima tööstusinvesteeringuga, rajamaks Eestisse suur puidurafineerimistehas. „Neid on viimastel aegadel tehtud nii Soomes kui ka Rootsis. Sellises tehases saab teha tooteid, mida kasutada keemianing tekstiilitööstustes,” lausus Kohava. Tema sõnul hakkab tehas plaanide kohaselt tootma kuni 700 000 tonni tselluloosi aastas. Tehase mõjul kasvaks Eestis 34–45% rohelise energia tootmine.

Kohava sõnul sai idee alguse asjaolust, et Eesti on endiselt peamiselt tooraine eksportija, mis siinsete metsa-

töösturite hinge kriibib.

Tehase täpne suurus ja kontseptsioon pole veel siiski selge, kuid Kohava väitel kasvaks selle tulemusena eksport 250–350 miljonit eurot aastas ning SKP tõuseks 1,1–1,4 protsenti. Kavas on luua 700–900 uut töökohta, seda nii tehases endas kui seda teenindavas sektoris. Suurema osa töötajatest loodavad tehase asutajad kohapeal välja koolitada, kuid pole välistatud tippspetsialistide sisseostmine. Tehase tarbimisvõimsus on umbes kolm miljonit tihumeetrit puitu aastas. Vajadusel on võimalik puitu Eestisse ka sisse tuua.

Kohava lisas, et tehase töö tulemusena tekib kaks jääki, puidutuhk ja biomuda, mille omavahelisel segamisel saab väetise, mis kõlbab nii põllu- kui ka metsamaade väetamiseks.

Kohava sõnul kestab tehase rajamise protsess kolm aastat. Esialgse prognoosi kohaselt alustaks tehas tootmist 2022. aastal. „Meil pole veel valitud väga täpseid tehnoloogiaid ega tooteid, pole veel ka selge mõju keskkonnale, majandusele ja ühiskonnale. Kutsume kõiki huvirühmasid ja teadusasutusi selles protsessis osalema,” lausus Kohava. (ME)

peaks haritud saam ärnumaal Tori vallas tegutsevate osaühingute Alta Mets ning Kabin ja Pojad omanik ja juht Martin Kabin (39) lepib sellega, et jutuajamist alustame tema isast Jaan Kabinist, mehest, kes oli Tiit Vähi esimese valitsuse ehitusminister ja kes üheksakümnendatel paistis silma vägagi eduka investorina.

dunud, et kui masin mingi aja seisab, pole hullu, aga inimene peab piisavalt tööd ja leiba saama. Kui tal on liiga palju vaba aega, võivad rumalad mõtted pähe tulla ja motivatsioon kipub kaduma. Kolm aastat tagasi võtsin suuna, et olemasolevad põllumaad oleks võimalik kolme inimesega ära teha, üks neist mina ise. Tänu heale tehnilisele võimekusele on see eesmärk peaaegu täitunud.

Milline oli isa roll teie ettevõtjateekonna alguses?

Isal polnud põllumajandusega mingeid otseseid seoseid. Olustverre läksin põllumajandust õppima puhtalt enda initsiatiivil, sest maaelu pakkus huvi. Aga oli maade tagastamise aeg ja isal oli võimalus tema perekonnalt kunagi õigusvastaselt võõrandatud maad tagasi saada. Eks ta siis küsis, kas mina haaraksin härjal sarvist. Sealt see pihta hakkas. Isalt tuli maa ja ühtlasi sain temalt ettevõtluse käimatõmbamiseks laenu, tänaseks on see tagasi makstud. Teisi laene on veel mingil määral üleval. Päris üksipäini poleks ma kindlasti nii kiiresti leidnud kohta, kuhu maanduda. Suure tõenäosusega oleksin siiski varem või hiljem põllumajandusettevõtluse juurde jõudnud, aga samas ei saa välistada, et elu oleks hoopis teisiti läinud. 1995. aastal registreerisin esimese ettevõtte, aga ettevalmistused algasid mitu aastat varem.

Kumb on tulusam, kas põlluharimine või hakkepuidu tootmine? Miks pidasite vajalikuks asutada teise firma?

Sõltub aastast, 2016. oli põllu poolel kindel miinus, see-eest eelmised kaks aastat jätsid normaalse kasumi. Mullune kahjum kustutab üle-eelmisel aastal teenitu. Alta Mets on samal ajal olnud stabiilselt plussis, seal on tagasilööke vähem.

2008. aastal Alta Mets asutada oli üldse mu senise elu üks õigemaid otsuseid.

Metsaga tegelesin varemgi, sest osaühingule Kabin ja Pojad kuulus omajagu metsa ja seda tuli majandada. Metsa niisama müüa ei tahtnud, eelistasin ise raiuda, mitte teenust sisse osta. Tasapisi tekkisid esimesed sidemed, soetasin esimese metsamasina ja kõik hakkas vaikselt kasvama.

Hakkepuiduga hakkasin tõsisemalt tegelema siis, kui saabus masu, kõik katsusid oma ärisid ja vara müüa või koomale tõmmata, aga mina ujusin vastuvoolu ja hoopis laiendasin tegevust. Kümmekond aastat tagasi oli Eestis hakke tootjaid kolm-neli, väga kiiresti tekkis kolm-nelikümmend juurde.

Tagantjärele hinnates olekski võinud hakkepuitu palju varem tootma hakata, aga jõudsime siiski ühena viimastest rongi peale. Praegu oleks väga keeruline pääseda ettevõtete ringi, kellelt haket ostetakse – hangetel seatavad tingimused sisuliselt välistavad uued tulijad. Aga ega neilgi, kes selles ringis on, pole kindlat midagi. Kui alustasime, oli kasumil jumet, asi oli atraktiivne, tegime innuga.

Praegu ehitatakse küll üle Eesti katlamaju juurde, haket viiakse välja, vajadus justkui kasvaks, aga hind järjest langeb ja nii juba viis aastat järjest. Mitu viimast hooaega olen arvanud, et nüüd on langusel lõpp, aga ei.

Väga see hind enam siiski kahaneda ei saa.

Meie jaoks on langenud mahtki. Tegelikult suudame teha 200 000 kuupmeetrit hak-

Kabin ja Pojad kasvatab teravilja, õlikultuure ja kaunvilju, Alta Mets toodab hakkepuitu.

Mis neid ühendab?

Peamiselt omanik ehk mina ja baas, mis asub Tori vallas Jõesuus. Kui ühel ettevõttel on raskem aeg, saab teine toetada. Osa Alta Metsa masinaid ja tööjõudu saame rakendada põldude või teisele firmale kuuluvate metsadega seotud töödel.

Endal kulub mul aega ja tööd kummalegi ettevõttele võrdselt.

Suvel läheb põhirõhk põllufirmale, Alta Mets jälle nõuab pühendumist rohkem talvel. Alta Mets majandab neidki maid ja metsi, mis on osaühingu Kabin ja Pojad nimel.

Põllumaad on 900 hektari kandis, lisaks sadakond hektarit rendimaid, metsamaid majandame 300 hektaril. Kokku on seega majandada 1300 hektarit. Töötajaid on kaheksa inimest koos minuga. Varem oli palgal stabiilselt 12–13 inimest, aga oleme kõrvalisi asju ära jätnud, näiteks Alta Mets ei raiu ega vea enam ise tooret kokku, sest sel pole mõtet, turg on maha käinud, kasumit sellega ei teeni.

Oleme töötajate arvu vähendanud. Autojuhid on küll alles, veavad haket, aga kuna seda tööd terveks kuuks ei jätku, teevad nad muul ajal tööd teiste masinatega. Olen veen-

Tuhandehektarise maakasutuse juures võtavad hernepõllud osaühingu Kabin ja Pojad maadest enda alla 150 hektarit.

Foto: KASPER MÄE

Tagantjärele hinnates olekski võinud hakkepuitu palju varem tootma hakata, aga jõudsime siiski ühena viimastest rongi peale.

kepuitu aastas. 2010–2011 nii tootsimegi, müüsime peale Fortum Eesti Pärnu jaama teistelegi, aga nüüd viime haket ainult sinna ja aastaseks mahuks on kujunenud 60 000 kuni 70 000 kuupmeetrit. Selle koguse tegemiseks kulub Alta Metsal kõigest 12 päeva kuus, ülejäänud aja teevad samad inimesed siis muid töid: kes on metsatraktoril, kes garaažis.

Olete õppinud agronoom.

Mille põhjal otsustate, mida ja kui palju tasub kasvatada?

Eks tutvusringkonnas ikka arutame ja peame nõu, aga otsin, leian, otsustan ja vastutan ikka ise. Kuna saagi müük käib suurte kokkuostjate kaudu, tuleb nendega aktiivselt suhelda.

Otseselt nad midagi soovitada ei taha, sest siis võiks neilt vastutust eeldada, aga oma isikliku arvamuse võivad nad ju ikka välja öelda. Täie kindlusega ei tea siiski keegi, mis poole aasta pärast täpselt saab, sest kõik sõltub väga paljudest asjaoludest.

Viimased viis aastat on tõusvas joones läinud näiteks hernekasvatus. Oleme maha pannud 150 hektarit hernest, see on optimaalne maht. Uus tulija on uba, mullu oli meil seda kümnel hektaril, tänavu plaanin uba maha panna juba kaheksakümnele hektarile. Tuhandehektarilise maakasutuse juures on oa mõistlik maht saja

maa elu || ettevõtlus || 3

12. jaanuar 2017

tarit põldu

JUHTKiri

ma kolme mehega

PEETEr rAiDLA

peatoimetaja

Ligi 16 aastat tagasi, märtsis 2001 soostus Martin Kabin fotoreporterile poseerima.

See on teadaolevalt ainus kord, kus mees selleks oma nõusoleku andis.

Foto: HENN SooDlA

Omaaegse Eesti Kolhoosiehituse üks juhte Jaan Kabin on nüüd juba veerandsada aastat tegutsenud eduka investorina, panustades ka metsa- ja põllumajandusärisse, mis poeg Martini eestvõtmisel on tublisti arenenud.

Foto: PEEtER lANGoVitS

hektari juures. Teraviljadele oleme viimasel ajal vähem rõhku pannud. Enne kasvatasime päris palju õlleotra, aga Vene turg läks kinni ja sel polnud enam mõtet. Söödateraviljale on samuti keeruline turgu leida.

Kuidas oma ettevõtteid juhite? Kui palju on administreerimist, kui palju higiseid tunkesid?

Alta Metsa toimimine on nii korraldatud, et asjaajamine ja paberimäärimine võtab üsna vähe aega. Ühe kuu organisatoorse poole suudan teoreetiliselt ära teha kahe päevaga. Muidugi lisandub masinate korrashoiu ja laomajanduse korraldamine jne, juhtimist on kuhjaga. Kuid rohkem naudin siiski otsest ja sageli füüsilist tööd. Kui kedagi on vaja asendada, saan kõigega hakkama. Olen üsna tihti terve päeva hakkuriga ametis või kombainiga põllul.

Kui ma ise mõnd tööd ei oskaks, oleks väga keeruline nõuda teistelt head tulemust. Samas tuleb mõista, et juhtimine on palgatööga võrreldes hulga raskem. Kui tahad ettevõtet arendada, siis on vaja teenida teatud ports raha. Selleks on vaja maid ja masinaid. See nõuab pühendumist ja energiat. Kui põllufirmat vaadata, siis periood, millest selle edukus sõltub, on

nii lühike, et kevadel ja sügisel pole üldse mõtet kella vaadata. Kui oled veidigi taastunud, asud jälle töö kallale. Isegi magama jääd nii, et planeerid homset päeva.

Kuidas teil tööjõuga on?

Maal jääb inimesi järjest vähemaks.

Maaelu laiemalt vaadates ei saa unistada, et tagasi tuleksid eelmise sajandi kaheksakümnendad, mil põllumajanduses töötajate protsentuaalne osakaal eestimaalastest oli praegusest kümme korda suurem. Tootmine on läinud tohutult palju efektiivsemaks. Käte jõudu on küll vähem vaja, aga samal ajal on spetsialistidest ikka puudus – just laiapõhjaliste teadmistega väljaõppinud spetsialistidest.

Tänapäeva masinamehele ei piisa traktori mehhanismide tundmisest, ta võiks teada võimalikult palju mullaharimisest, taimekaitsest, ITst jne, selles kõiges on rohkem teadust kui füüsilist tööd. Ise täiendan end kogu aeg, paljuski on abiks internet. Õpin järjest juurde sedagi, kuidas anda töötajatele ülesandeid nii, et nad saaksid kõigest maksimaalselt täpselt aru, et viia eksimisvõimalus miinimumi.

Näiteks peab selgitama sedagi, miks seda või teist tööd ei saa teha kiiremini, lihtsamalt või muul ajal, kui kõige

õigem on. Mul oli tööl mees, kes püüdis järjekindlalt oma koguse taimekaitsevahendit ruttu hommikul põllule ära pritsida. Aga siis on kaste maas ja preparaadid lähevad suures osas raisku. Lihtsalt on töid, mida tuleb teha õhtul. Hommikul ei saa taimekaitsevahendeid pritsida juba seetõttu, et mesilastel on siis aktiivse tegutsemise aeg. Õhtul on mesilane tarus tagasi.

Aga töömees tahab ka õhtul kodus olla. Paraku ei saa põllumajanduses töötav inimene võtta aluseks isiklikke huve.

kui oled veidigi TaasTunud, asud jälle TÖÖ kallale. isegi magama jääd nii, eT planeerid homseT päeva. Ütlesite, et teie firma põllutehnika võimekus on väga hea …

Pean tehnika elueaks kümmet aastat, aga me ei müü seda selle vanuse täitudes maha, sest teame, et oleme oma masinaid ja seadmeid väga hästi hoidnud.

Ostame uusi masinaid juurde, vanad jäävad alles ja see tagab suure võimekuse. Traktoreid on neli, kombaine kaks, haakeriistu palju. Eelmisel aastal hankisime Eestis seni ainulaadse taimekaitsepritsi, mis on kõi-

gist võimalikest kindlasti üks tootlikumaid.

Teie isa on olnud minister.

Millised on teie suhted poliitikaga? Andke praegustele riigijuhtidele nõu, kuidas maaelu paremini toimima saada!

Eks ma ikka mõtlen nendele asjadele, aga mingeid kindlaid soovitusi ma otsuste tegijatele praegu ei annaks. Samuti pole ma traktoriga Toompeal käinud, see ei oleks minu moodi.

Samas keegi peab ju vajadusel häält tõstma ja põllumehe huve esindama.

Vaja oleks tarka ja mõjuvõimsat põllumeeste eestkõnelejat, keda ka kuulda võetakse. Üle ega ümber ei saa sellest, et Eesti põllumees on Euroopa Liidu vanade riikide ametikaaslastega võrreldes halvemas seisus. Kliima on siin kehvem, aga toetused väiksemad. Kui eestlane saaks samade asjade eest sama palju toetust kui prantslane, oleks elu väga ilus.

Mida saate avaldada tulevikuplaanide kohta?

Kui midagi väga atraktiivset ette ei jää, siis praeguste tingimustega maad juurde ei plaani osta.

Maad on peamiselt spekulantide poolt liiga kalliks aetud, kuigi nende reaalne kasutaja saab olla ju ikkagi ainult põllumees.

Nii et peamine lähituleviku eesmärk on hoida nii, nagu on.

Ükskord prahvataB viMM ...

l

ugedes sel teisipäeval meie kohalike metsatöösturite kavatsusest rajada Eestisse miljard eurot maksev puidurafineerimistehas, meenus mulle esimese asjana PaulEerik Rummo ja Uno Naissoo laul menufilmist „Viimne reliikvia”. Sealt ka need read: „Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja ...” Miljardiprojekti üks eestvedajaid Margus Kohava tunnistas otse ja ausalt, et töötlemata puidu eksport kriibib kogenud metsameeste hinge.

Omaaegne Sylvester, millega julgelt üle poolte uue projekti investoritest seotud on olnud, rajati 1990. aastal paljuski tühjale kohale. 2002. aastal, mil Sylvesterist oli saanud Eesti suurim metsanduskontsern, otsustasid mehed oma vaevaga üles ehitatud lapse soomlastele maha müüa. Hinnaks kujunes väidetavalt veidi alla kolme miljardi Eesti krooni, mis eurodesse ümberarvestatult jääb 180 miljoni euro kanti. Ehk siis üle viie korra vähem, kui nüüd investeerida kavatsetakse.

Sylvesteri mehed ei ole aastaid tagasi teenitud raha niisama sukasääres hoidnud, vaid seda edukalt investeerinud. Samamoodi edukad on olnud nende omaaegsed konkurendid ja nüüdsed partnerid Lemeksist, mille üks rajajaid Enn Külvik küll kümme päeva tagasi taevastele radadele suundus. Lemeksi ohje ongi tegelikult algusest peale hoidnud poeg Jüri Külvik.

Metsameestele on põlvkondade järjepidevus tegelikult üsna omane. Nii kuulub tehast kavandava osaühingu Est-For Invest juhatusse Margus Kohava kõrval veel Aadu Polli, Sylvesteri käilakujuna tuntud Mati Polli poeg. Ehkki Mati ise peab paberite järgi juba teist aastat pensionipõlve, on ta oma tegususega siiani noorematele eeskujuks.

Mine tea, ehkki ongi see uus projekt omamoodi lunastus. Selle eest, et Sylvester omal ajal soomlastele müüdi. Ma ei ole küll kuulnud, et Sylvesteri mehed omaaegset tehingut oleksid kunagi avalikult kahetsenud. Erinevalt Hansapanga asutajatest, kellest nii mõnigi on panga müüki rootslastele eksisammuks pidanud. Paralleele tuues võiks ju ka praegust LHV Panka omaaegse Hansapanga asutajate lunastuseks pidada.

Nii nagu pangahärradel, on ka Sylvesteri meestel tee peal ees nende endi kunagised ostupartnerid. Kavatsevad ju soomlasedki Eesti metsatööstusse teha üsna tõsiseid investeeringuid. Tõsi, nende uus huvi on vineer. Mets, kust tuleb puit nii vineeri kui ka tselluloosi jaoks, on aga ikka ju seesama.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || perefirma || maa elu

12. jaanuar 2017

Kommentaarid Karula lihatööstuse juhataja Annely Ritson: Meil on ammune koostöö. Nendega on rõõm koos töötada, kõik on sujunud hästi. Vabal ajal mängime Tõnu ja Merikesega tennist ja varem sai koos rannatennist harrastatud.

Nad on väga toredad ja sportlikud inimesed.

OÜ Muhu Pagarid juhataja Martin Sepping: Oleme väga rahul Jaani lihapoega, kellega Pirital maja jagame.

Jaani lihapood on kõigiti korralik euronõuetele vastav pood ja müüb kvaliteetset toodangut. Meie oleme oma poe käibega rahul.

Arenguruumi veel on, sest Telliskivis asuv pood on edukam, aga teame, mida on vaja teha, ja see võtab aega. Aga aega meil on.

Tõnu Roslenderi eesmärk on, et tema kaupluste tootevalik oleks võimalikult lai ja igale maitsele.

Foto: Tiit Efert

Viljandi perekond

laiendas lihaäri Tallinnasse uba üle kahe kümnendi kodulinnas kanda kinnitanud ja populaarne lihamüüja Viljandi Render OÜ tegi mullu üllatava sammu ja laienes kahe poega Tallinnasse, et siingi oma klientuur leida.

Pereettevõtte omanikud on Merike ja Tõnu Roslender ja nende poed kannavad Jaani lihapoe nime. Jaan on Roslenderite suguvõsas levinud nimi, mida on kantud põlvest põlve.

Nii Tõnu isa kui ka poja nimi on Jaan. Seetõttu polnud poe nimevalikus kahtlust. Lihatehnoloogiks õppinud poeg Jaan on koos õdede Birgiti ja Brigitaga vanematele abiks ettevõtte vedamisel. Peres on viis last, Jaan on ainuke meessoo esindaja.

Viljandi Renderi nimi on tuletatud perekonnanimest. Üht- või teistpidi on ettevõte olnud pidevalt seotud sigadega.

Algul neid kasvatati ja nüüd on põhirõhk sealiha müügil. Vahepeale on jäänud ka teised etapid.

Nüüd aga kerkis küsimus, kus neid müüa. Oli nõukogude aja lõpp ja idapiir oli veel lahti. Kuna kodukandis nõudlus puudus, otsustas mees proovida õnne Pihkva oblasti lõunaosas asuva Velikije Luki turul.

Mees käis seal kaks aastat järjest kaks korda kuus. Oli murranguline aeg. Kui Eesti ja Venemaa vahel seati sisse majanduspiir, siis see Tõnu ei takistanud. Isegi ametlik riigipiir polnud veel probleem, takistuseks sai lõpuks Eesti krooni kasutuselevõtt, sest Venemaal teenitud rubladega polnud kodus enam midagi peale hakata.

Kui Venemaal kauplemisest ja ka pahandusest on räägitud palju, siis Tõnul sujus kõik kenasti. Peale liha võttis ta alati kaasa maiustusi ja sigarette.

Kohalikud lapsed juba teadsid, kui Tõnu tuleb ja olid turupäeval hommikuks kohal. Tõnu jagas neile küpsiseid ja komme, et lapsed kaupa seni valvaksid, kuni tema veterinaararsti juurest tõendi toob, et võib oma liha turul müüa. Poisid valvasid hoolikalt ja ühtegi sekeldust ei tulnud.

Vambola kolhoos ja Velikije Luki turg Viljandist pärit pereisa Tõnu on õppinud Tihemetsa sovhoostehnikumis hoopis tehnikat, mis otseselt seakasvatamisega ei seostu. Küll aga viis teda elu maale, kui ta ostis endise Vambola kolhoosi maadele Vene sõjaväe lennubaasi naabrusse talumaja. Praegu jääb see Tarvastu valda. Enne teist maailmasõda oli talukompleksi kuulunud ka laut, kus kolhoos pidas küülikufarmi. Ettevõtlik Tõnu soetas farmi endale ja hakkas seal sigu pidama.

Juba kaks kümnendit Kui Venemaa turg kadus, pidi Tõnu leidma müügikoha kodumaal. Nii suundus ta Viljandi turule. Ükskord sai selgeks, et turg jääb tema ambitsioone arvestades liiga kitsaks. Soov oli klientidele pakkuda midagi enamat.

Nii asutati 1995. aastal OÜ Viljandi Render. Kui Tõnu paar aastat tagasi Äripäeva lehitses, nägi ta seal rubriiki, kus õnnitleti kakskümmend aastat tegutsenud ettevõtteid. Mees asus seda uurima, et äkki leiab mõne tuttava nime … Kuni lei-

Tiit Efert Maa Elu

J

diski enda ettevõtte. Pere oli kakskümmend aastat kõvasti tööd teinud ja aastaid polnud keegi lugenud. „Ei saanudki aru, et niipalju aastaid on mööda läinud,” imestab Tõnu.

Viljandi Renderi asutamise järel avati Viljandis esimene Jaani pood. Ettevõte hakkas tasapisi kanda kinnitama ja kasvama. Lisandus uusi poode, Viljandisse ehitati lihalõikuskoda ja 2002. aastal avati Saarepeedi vallas Karulas teenustapamaja.

Pere pidas juba mitmes laudas 400 siga, kuid neid käidelda oli raske, sest Valga lihakombinaat sundis Renderi sigu paarikuisele ooteajale ja teisi tapamaju ähvardas tunnustamatuse tõttu sulgemisoht.

Kohta, kuhu tapamaja asutada, otsis mees mõnda aega, kuni sai Karulas pool talu osta. Moodne tapamaja oli veel möödunud kevadel talu laut koos söödaruumi ja garaažiga. Projekti tegi mees ise. See, mille järgi ta ehitama hakkas, oli juba üheksas kavand.

Tapamaja rajamisele aitas palju kaasa OÜ Nukike. Selle juht Jaan Pärl andis sigu, mida Tõnu sai turustada ja saadud tulu tapamajja investeerida. „See oli suureks abiks. Kui tapamaja käima läks, siis sain oma võla tema ees klaaritud,” meenutab Tõnu.

Tapamaja andis hoogu juurde Kuna seakasvatajaid oli tol ajal palju ja väiketapamajad ähvardati kinni panna, siis oli Tõnul euronõuetele vastavat tapamaja hädasti vaja. Ta sai tapamajas teistelegi teenust pakkuda ega sõltunud enam kellestki.

Tapamaja andis ettevõtte tublisti hoogu juurde. „Saime sigu tappa niipalju, kui tahtsime. Meil oli alati jaanipäevaks ja jõuludeks liha olemas,” räägib Tõnu. Saadi aru, et tapamaja pidada on kasulikum kui sigu kasvatada ning Tõnu otsustas sigalad maha müüa.

Tapamaja kõrval jätkas aga ettevõte Jaani lihapoodide pidamist. Kõige rohkem on poode korraga olnud Viljandis, suisa kuus tükki. „Igas linnaosas oli pood,” räägib Tõnu. Tänaseks on Viljandis kaks poodi. Eks siin on rolli mänginud suurenenud konkurents ja poodide asukohad. Näiteks Maxima juures asunud pood ei läinud kunagi käima.

Kliendidki saavad oma soove esitada ja võimaluse korral neid täidetakse.

Vähem poode pole ettevõtte tähtsust-tuntust Viljandis kahandanud. Viljandi Render varustab lihaga kõiki linna lasteaia- ja koolisööklaid.

Veel ostavad neilt liha paljud Viljandi toidukohad. Pagarikoda Kivi Pagar oli üks esimesi suurkliente, kes on ostnud paarkümmend kilogrammi liha päevas juba kakskümmend aastat järjest.

Tõnu kirjeldab innustunult, kuidas enne jaanipäeva on tema Viljandi poe mõlemas kassas pikk järjekord, mis ulatub õue. „Hea tunne on seda vaadata,” tunnistab ta.

Edu taga on soov pakkuda kliendile parimat toodangut. Tõnu ostab sead väikefar-

midest, kus sigu ei kasvatata üles hormoonide toel ja loomi ei pressita kitsastesse lahtritesse. „Suurte farmide töötajad käivad meilt liha ostmas,” lisab Tõnu kommentaariks.

Kindlasti ei müü Tõnu kunagi praaksiga ehk haigestunud looma, kes hädatapetakse ja kelle liha poole hinnaga maha müüakse. „Turud on selliseid täis,” sõnab Tõnu.

Samamoodi ei müüda seakatkutsooni liha. Piirkonnad on jagatud eri tasemega ohutsoonideks, mis mõjutab sealiha hinda. „Meie müüme ainult tsoonivälist liha,” kinnitab Tõnu.

Väga suur kvaliteedivahe tekib näiteks hakklihal, mida tema teeb ainult noore sea lihast, lisamata ühtegi lisaainet.

Aga mõni klient on rääkinud, et on ostnud kuskilt hakkliha, mis kadus küpsetamise käigus pannilt ära. „See on avalik saladus, et külmutatud kanapugu segatakse hakkliha hulka, mis praadimise käigus annab vee välja,” räägib Tõnu. Üldiselt on nii, et mida peenemalt on hakkliha hakitud, seda lihtsam on sinna midagi sisse peita.

Mehe sõnul on Viljandi väike kogukond tema poed omaks võtnud. „Ise elad linnas, lapsed elavad seal. Kõik tunnevad kõiki ja teavad täpselt, mida sa teed ja pakud,” ütleb Tõnu. Tegelikult on tema tuntus kasvanud, sest on kliente, kes on teel Tallinnast Pärnusse või Tartusse Viljandist läbi põiganud, et Jaani lihapoodi külastada. See on innustanud Tõnu Viljandist kaugemale vaatama ning poolteist aastat tagasi sündiski otsus Tallinnas pood avada.

Teekond Tallinna Tallinnas Pirital soetati kuna-

gise postkontori ruumid 2015. aasta sügisel. Sobivate ruumide leidmine võttis aega. Tõnu jaoks on tähtis, et saaks autoga poele võimalikult lähedale ja et ei peaks mööda pikki koridore lihakehi vedama. Lisaks vaatas Tõnu Tallinna kaarti ja mõistis, et Pirita sild on koht, mida mööda sõidab koju ja tööle tohutu hulk rahvast. „Meie olemegi esimene hoone kesklinna poolt tulles pärast Pirita silda,” täpsustab Tõnu. Hoonet jagatakse Muhu Pagaritega.

Kuigi nendes ruumides oli mitu ettevõtet enne kiiresti tegevuse lõpetanud, oli Tõnu otsuses kindel. Ta müüs tapamaja maha ja investeeris saadud raha Pirita poodi. Pärast kolm kuud kestnud põhjalikke ehitustöid avati pood 2016. aasta veebruaris.

Tulemus on uhke. Peale poeruumi, kus pikk lett on täis liha ja muud kaupa, ehitati välja tagaruumid, mis vastavad lihatsehhi tingimustele. „Kui teen, siis ikka nii, et jääda,” kinnitab Tõnu.

Nüüd juba ligi aasta avatud poele pole tormi päris joostud.

Alguses oli palju uudistajaid.

Paljudest said püsikliendid ja nende arv kasvab. Suvel külastasid poodi Soome turistid, kes olid tulnud jahiga Pirita sadamasse ja ostsid siit kümneid kilogramme liha kaasa. „Üldiselt olen rahul, aga tahaks näha järjekordi,” sõnab Tõnu, kes loodab, et ümberkaudne kogukond võtab tema poe omaks.

Klientide leidmine sunnib katsetama Kui suvine grillihooaeg läbi sai, siis oli Tõnul mure, kuidas müüki üleval hoida. Ta leidis, et peaks hakkama vorsti tegema. Nii ongi letil ürdi- ja tšillimaitselised vorstid. Aasta lõpus katsetati ka verivorstitegu, see osutus menukaks. „See oli üks vanast ajast pärit retsept. Kolm ööd tegime vorste ja saime kiidusõnu, see ainult innustab,” on Tõnu rahul. Pirita poes on ka kulinaariakaup: Jaani köögi tehtud salatid ja sült. Need kõik on justkui kodus tehtud ja neis pole maitsetugevdajaid ega säilitusaineid. Varsti on plaan hakata lihapirukaid tegema. Uudistooteid võib lisanduda veelgi, sest mehel on tagaruumis grillahi. „Siin on hea katsetada, saab kohe kliendile välja pakkuda,” sõnab Tõnu. Kliendidki saavad oma soove esitada ja võimaluse korral neid täidetakse.

Mehe eesmärk on, et valik oleks võimalikult lai ja igale maitsele. Nii leiab siit lisaks sealihale kodumaist veist, vasikat, lammast, küülikut, aga ka kaugelt toodud laagerdatud ja marmorjat veiseliha. „Valdavalt ostetakse siga, edasi tuleb veis, vasikas, lammas,” loetleb Tõnu.

Pirita poes müüakse veel Karula lihatööstuse ja Karjamõisa OÜ tooteid, Pajumäe piimatooteid ning Kitsevälja talust pärit mahedaid kanamune ja Madise mett Suure-Jaanist. „Müün võimalikult palju Viljandi kandist pärit tooteid,” lisab Tõnu.

Teine, väiksem kauplus avati läinud suvel Pirita linnaosas Lilleoru keskuses. Pood pole kahjuks õiget hoogu veel sisse saanud. „Usun, et kaubanduse koondumine suurte kettide kätte mõjub meile hästi, sest niimoodi eristuvad meie väiksed poed paremini,” loodab Tõnu.

maa elu || uuDiseD || 5

12. jaanuar 2017

Toidurukis

ettevõtJad Ja MaaÜlikool arutasid praktikaalast koostööd

e

smaspäeval toimus Tartus põllumajandus-kaubanduskoja ja maaülikooli esindajate ümarlaud, millel arutati üliõpilaste praktilise väljaõppe edasiarendamist. Põllumajandus-kaubanduskoja esindajate hinnangul on ettevõtjate ja ülikooli koostöö võtmetähtsusega, et parandada tööandjate ootustele vastava tööjõu kättesaadavust. „Tulemusliku praktika korraldamiseks on vajalik ettevõtjate ja ülikooli tihe koostöö nii üliõpilaste praktika kavandamisel kui ka läbiviimisel. Ettevõtjatele pakub tõhus praktikasüsteem võimalusi panustada tulevaste töötajate oskuste arendamisse ning luua püsivad kontaktid ettevõtjate ja üliõpilaste kui tulevaste töövõtjate vahel,” ütles põllumajandus-kaubanduskoja põllumajanduse grupi esimees Tõnu Post. „Leppisime kohtumisel kokku, et koda aitab kaardis-

liigub Eestist välja Pärnu sadama kaudu ANU ViLLmANN Pärnu Postimees

e

esti suurim kodumaisel kapitalil põhinev teraviljaeksportija, aktsiaselts Oliseeds Trade veab aastas Eestist välja 5000 kuni 10 000 tonni toidurukist.

Toidurukki ekspordiks kasutab ettevõte põhiliselt Pärnu kaubasadamat.

Oilseeds Trade’i müügijuht Meelis Finki sõnul on neil mugav teraviljaveoks Pärnu mereväravat kasutada, kuna Oilseeds Trade’il on Pärnu külje all Saugas oma elevaator, kus ladustatakse üle Eesti kokku ostetud vilja. „Me oleme Pärnu sadamas laadinud laeva peaaegu kõiki Eestis kasvatavaid teraviljakultuure. Viimasel ajal pole ainult otra Pärnu sadama kaudu välja viinud, kuna oder laaditakse suurtele laevadele, mida saab praegu Eestis laadida ainult Muuga sadamas,” räägib Fink.

Lisaks elevaatorile Saugas kuulub Oilseeds Trade’ile Pärnumaal veel teinegi viljaladu, mis asub Halinga vallas Vahenurmes. Seal on olemas ka viljakuivati ja -sorteer.

Nagu põllumehel, on ka vilja kokkuostja ja väljavedaja aasta kiireim tööaeg koristusajal, kui põllult koristatud saak tuleb kärmelt lattu ja sealt edasi terminali saada.

Oilseeds Trade’i toidurukki ekspordimaht sõltub viljakasvatajate käekäigust: parematel aastatel veab ettevõte Eestist välja 10 000 tonni rukist, kehvemal aastal jääb laeks 5000 tonni.

Rukkisaagi kõikumine sõl-

tada praktikavõimaluse pakkumisest huvitatud ettevõtted. Eesmärgiks on luua piirkondlikud ja valdkondlikud nimekirjad ettevõtetest, kes on valmis pakkuma üliõpilastele võimalust praktika sooritamiseks. Samuti on kavas lähiajal korraldada valdkondlikud ümarlauad, millel osalevad ettevõtjad ja valdkonnaga seotud praktikajuhendajad ülikooli instituutidest,” lisas põllumajandus-kaubanduskoja maamajanduse grupi juhatuse esinaine Anu Hellenurme.

Maaülikooli õppeosakonna peaspetsialisti Eda Aitseni sõnul töötab ülikool selle nimel, et praktikasüsteemi edasi arendada. Lähiaja prioriteetideks on ülikooli praktikavõrgustiku laiendamine ning praktikute kaasamine õppetöösse, et tagada üliõpilastele teaduspõhiste teadmiste kõrvale ka ettevõtlusmeelne suhtumine ning tööturu ootustele vastavad praktilised oskused. (ME)

põlluMaJandus-kauBanduskoJa toiMkonnad said uued Juhid

e Oilseeds Trade saadab Pärnu sadamast toidurukist enamasti Soome või Saksamaale.

tub nii külvipinna suurusest kui ka saagikusest.

Finki sõnutsi ei ole päris paljud teraviljakasvatajad enam viimastel aastatel rukist külvanud, tuues põhjuseks selle põllukultuuri vähese tulususe.

Ent leidub ka teistsuguseid arvamusi. „Osa teraviljakasvatajaid leiab, et rukis oli 2016. aastal üks tulusamaid põllukultuure üldse,” toob Fink välja.

Mis puudutab 2016. aasta teravilja saagikust üldiselt – nii sööda- kui ka toiduvilja oma –, siis läinud aasta näitajad jäävad tunamullustele kindlalt alla.

2015. aastal toetas hea saagikus Eesti teravilja ekspordi hüppelist kasvu. Võrreldes 2014. aastaga kasvas 2015. aastal teravilja eksport (+64 protsenti) samas tempos väljaveo mahu suurenemisega (+62 protsenti).

Talvine haagiste soodusmüük Pimedaks talveajaks oleme langetanud kõikide haagisemudelite hindasid.

Lisaks valik erihinnaga haagisekomplekte koos lisavarustusega.

Võta ühendust meie lähima müügikohaga!

NB! Pakkumised kehtivad üle Eesti!

Eesti teraviljaekspordi tähtsamad sihtturud olid siis Alžeeria, Saudi Araabia ja Iraan.

Finki sõnul tõi äsja lõppenud 2016. aasta meie teraviljakasvatajatele päris suure kukkumise. „Lõppenud aastal jaotusid sademed Eestis väga ebaühtlaselt ja kohati oli viljasaak väga kasin. Kui aastale üldistavat hinnangut anda, siis 2016. aasta oli meie teraviljakasvatajatele päris keeruline. Statistikat ei ole veel avaldatud, aga minu hinnangul võis aastane viljakogusaak jääda 2016. aastal väiksemaks kui 2014. aastal,” märgib Fink.

Kuigi viimane hooaeg oli raske, peab ta seda pigem erandlikult kehva aasta süüks. „Üldiselt on meie targalt toimetavad teraviljakasvatajad päris hästi hakkama saanud,” kiidab Fink.

Foto: MAiliiS olliNo

Kuigi Eesti teraviljaekspordis on esikohal nisu ja oder, hinnatakse meie põldudel kasvanud rukistki kõrgelt. Fink ütleb, et Eestis on rukist kasvatama jäänud need, kel on kogemust ja väga head oskused.

Ka Oilseeds Trade’i eksporditav toidurukis pärineb ainult kohalikelt tootjatelt. Ettevõtte suuremad rukkitarnijad on Oilseeds Trade’i Viljandimaal tegutsev tütarettevõte Savikoti Agro OÜ, Põhara Agro OÜ Pärnumaalt ning P.R Maaviljeluse OÜ ja Oilseeds Agro Vigala OÜ Raplamaalt.

Oilseeds Trade saadab Pärnust toidurukist enamasti Soome või Saksamaale. Kaugeim punkt, kuhu ettevõte on viimase aasta jooksul Pärnust laeva teele saatnud, on Egiptus. Sinna veab Oilseeds Trade söödauba.

Kasti mõõtmed 2,5 x 1,25 x 0,4 m

1299 €

BREN-325H Kasti mõõtmed 3,25 x 1,5 x 0,4 m

Hinnad sisaldavad käibemaksu.

te tihedas koostöös suudame kujundada soodsa ettevõtluskeskkonna Eesti põllumajandustootjate, põllumajandussaaduste töötlejate, metsa- ja maamajandusettevõtjate stabiilseks arenguks ning seista maamajandussektori ettevõtete huvide eest. Hea meel on tõdeda, et koja toimkondadesse on koondunud sektoris tunnustatud praktikud,” selgitas põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus. „Vajame pikaajalist ja terviklikku vaadet kogu piimandussektorile. Toimkonna tegevuse raames loodame jõuda ühise arusaamani Eesti piimandussektori võimalustest ja töötame seatud eesmärkideni jõudmiseks. Väga oluline on neli aastat tagasi väljatöötatud Eesti piimandusstrateegia kaasajastamine ja selle elluviimise jätkamine,” rõhutas piimatoimkonna vastne esimees Pilleriin Puskar.

Piimandussektoris on eeloleval perioodil olulised piimandussektori konkurentsivõime ja ekpordisuutlikkuse tagamine, et meie suurim põllumajandusharu suudaks pakkuda Eesti piimatooteid nii siseja Euroopa Liidu turule kui ka kolmandate maade tarbijatele. (ME)

Tallinn:

Brentex OÜ | Kadaka tee 70a | tel 5340 6178 Tööriistamarket | Pärnu mnt 238 | tel 600 3432 E-Autoline | Mäepealse 21a | tel 5660 7900 Gokart AS | Peterburi tee 111 | tel 5620 6959

Tartu:

Tööriistamarket | Ringtee 78 | tel 508 1775

Pärnu:

Taunex Auto OÜ | Lille 2a | tel 5567 0646

Narva:

Tööriistamarket | Tallinna mnt 30b | tel 5841 5300

Haapsalu:

Tradilo OÜ | Tallinna mnt 73 | tel 520 7898

Põlva:

Raudnagel OÜ | Kuuse 5 | tel 503 9140

Paide:

Tööriistamarket | Tööstuse 26 | tel 528 0247

Rakvere:

Tööriistamarket | Lõõtspilli 2 | tel 515 7613

Jõgeva:

Valmeco AS | Tallinna mnt 2a | tel 5302 3677

BREN-250H + plastkate

990 € WWW.BRENTEX.EE

elmisel nädalal tulid esimest korda kokku põllumajandus-kaubanduskoja uuenenud toimkonnad. 5. jaanuaril toimusid koja keskkonna- ja teraviljatoimkondade koosolekud ning 6. jaanuaril kohtusid uuendatud koosseisus piima- ja lihatoimkonnad. Kõik toimkonnad valisid järgmiseks kolmeks aastaks endale ka uued esimehed.

Põllumajandus-kaubanduskoja keskkonnatoimkonna tööd hakkab järgmise kolme aasta jooksul juhtima Järvamaa põllumeeste liidu juht Mae Alviste. Teraviljatoimkonna esimeheks valiti Hellemaa talu peremees Ivo Eenpalu, kes tegeleb igapäevaselt viljakasvatusega Harjumaal. Lihatoimkonna esinaiseks valisid toimkonna liikmed osaühingu Anu Ait juhi Anu Hellenurme ning piimatoimkonna esinaiseks valiti ASi Alltech Eesti juht Pilleriin Puskar. „Koja toimkondade töö eesmärgiks on korraldada sektoripõhiseid arutelusid ja erinevate osapooltega otsida lahendusi esilekerkinud probleemidele. Kindlasti aitab toimkondade töö kaasa ka tervet sektorit hõlmavale koostööle.

Vaid sektori erinevate osapool-

Viljandimaa: Ants Viljandi OÜ | Riia mnt 54L | tel 434 5630 Flint Kaubandus OÜ | Kõo küla | 4355111 Saaremaa:

Autofrend OÜ | Talli 2, Kuressaare | tel 453 1212 Träx OÜ | Kuivastu mnt 3b, Orissaare | tel 503 5458

Kärdla:

Faasion OÜ | Põllu 32 | tel 5660 6213

Raplamaa:

Brentex OÜ | Kasti küla | tel 5340 6178 Jarex Invest | Metsa-Antsu 2, Kuusiku | tel 5887 7330

6 || mets ja puit || maa elu

12. jaanuar 2017

Viis vaad

puidutö Viio Aitsam Maa Elu

ee lugu on kirjutatud täispuidust laua taga ja ilmub puidust valmistatud ajalehepaberil.

Turul on oma seaduspärad, mis võivad panna paljusid ettevõtteid samalaadselt tegutsema. Eesti puidutööstused on märkimisväärsel hulgal korraga tõusnud 2015. ja 2016. aastaga uute investeeringute laineharjale. Laine tekitajad on olnud laias laastus „odav” raha, surve palkade tõstmiseks ja see, et senised võimalikud tootmismahud olid peaaegu lae saavutanud. „Hoolimata üldisest madalast majanduskasvust on sihtturgudel tarbimine siiski kasvamas ja suures plaanis toetab suundumusi ka keskkonnasäästlike toodete populaarsuse kasv,” ütleb metsa- ja puidutööstusliidu tegevjuht Henrik Välja.

Juba 2015. aastal, aga eriti märgatavalt just lõppenud aastal avati järjest uusi tootmisliine ja -hooneid. Sellega kaasnes maapiirkondades mitusada uut töökohta. Üle 80% Eesti puidutööstusettevõtetest paikneb väljaspool Tallinna ja Harjumaad.

Mets on aidanud eestlasi ka nii, et pärast taasiseseisvumist oleks sellest peaaegu saanud krooni kattevara (tegelikult ei kasutatud).

Vahetult pärast Eesti Vabariigi sündi, kui metsad katsid mitte pool, vaid ainult viiendiku me maismaast, oli see aga otseselt üks riigi jaluleaitajaist – metsasaadused moodustasid 64% noore riigi koguekspordist.

Foto: Viio Aitsam

1. vaade: investeeringute harjal Põlvamaal tegutsev Arcwood (investeering 10 mln eurot, 20 uut töökohta) laiendas olemasolevat liimpuidutootmist, moodne sisseseade võimaldab toota liimpuitu ja ristkiht-liimpuitu ning suurendada tootmismahtu kuni kolm korda.

Võrumaal tegutsev Toftan (32 mln ja 40 töökohta) rajas olemasolevale lisaks uue saeveski, mis võimaldab saagida peenpalki. Toormeks on okaspuu peenpalk ja paberipuit, mida seni kodumaiste kasutusvõimaluste nappuse tõttu on eksporditud. Uus tootmine tähendab ümarpuiduna eksporditud paberipuidukoguse vähenemist ja kohapeal väärindamist. Kui otsiti töötajaid esimesele 20 uuele töökohale, laekus 215 avaldust.

Viljandimaal tegutsev Viiratsi Saeveski (10 mln, kolme aasta investeering ulatub ka 2017. aastasse) rajab uut jämepalgi saagimise kompleksi. Tartumaal tegutsev Vara saeveski (5,5 mln) avas saeliini laienduse.

Järvamaal uuendas Combimill Reopalu (5 mln, 15 töökohta) saetööstuse tootmisliini, mis võimaldab tootmist kahekordistada. Tegu on saeveskiga, mille Combimill ostis Soome Metsä Groupilt. Samas on Metsä Groupi kontserni kuuluv Metsä Wood investeerimas Eestisse 50 miljonit eurot, et

rajada vineeritehas, mis annaks tööd kuni 200 inimesele.

Valgamaal tegutsev UPMKymmene (40 mln ja 40 töökohta) avas vineeritehase laienduse, Raplamaal tegutsev Kohila Vineer (60 mln, 200 töökohta, emafirma Latvijas Finieris) uue vineeritehase.

Euroopa suurimaks puidugraanulitootjaks tõusnud Graanul Invest (kontsernis 11 suurt nüüdisaegset graanulitehast Eestis, Lätis ja Leedus, viis koostootmisjaama, kolm metsa ülestöötamisega tegelevat ettevõtet) on Eestisse investeerinud kolme viimase aastaga kokku 70 mln eurot ja ostis Belgias elektrijaama, mis ehitatakse ümber puidugraanuliküttele.

Tartumaal ja tehaste kaudu ka mujal tegutsev OÜ Purutuli (5 mln, 15 töökohta) laiendas Pärnumaal Saugas puidu­ graanulitehast, kasvatades tootmisvõimsust kolmandiku võrra.

Peale selle on investeeringuid teinud Rait AS (4 mln), Viljandimaa puitkilbitootja Textuur (7 mln), Tartumaal tegutsev, nüüd Hollandi omanikele kuuluv puitmajatootja Lasita Maja (investeeringu suurust pole avalikustatud, 50 töökohta) jne.

2. vaade: majanduse lipulaev Metsa- ja puidutööstus on üks meie majanduse lipulaevasid ja väliskaubandusbilansi tasakaalustaja. Just selles sektoris on ettevõtteid, kes paistavad silma ka mujal maailmas.

Näiteks puitmajatoodanguga on Eesti Euroopa suurim eksportöör.

Just see eripära, et kohalik ressurss väärindatakse kohapeal, kuid tooted suures osas eksporditakse, võimaldas puidutööstustel uusi eksporditurgusid otsides masuajast toibuda märgatavalt kiiremini, kui suutsid teised majandusharud.

Seda sektorit loetakse Eesti üheks kiiremini areneva lisandväärtuse kasvuga majandusharuks. Näiteks 2015. aastal oli puidu-, paberi- ja mööblitööstuse osakaal töötleva tööstuse kogu lisandväärtusest 26%.

2016. aasta I poolaasta näitas, et võrreldes 2015. aasta I poolaastaga kasvas lisandväärtus 5,9%. Suurema lisandväärtusega toodeteks loetakse ehituskomponente, tehasemaju, saeja höövelmaterjali, puitmööblit ja selle osi. Viimastel aastatel on märgatavalt kasvanud puidugraanulite eksport ja vähenenud on töötlemata ümarpuidu eksport.

2016. aasta keskel moodustas Eesti puidupõhiste toodete ekspordis suurima osa saeja höövelmaterjal (20,4%), järgnesid puidust ehitusdetailid

maa elu || mets ja puit || 7

12. jaanuar 2017

adet Eesti

Selgusid piimalehma kasvatamise otsetoetuse tingimused

tööstusele PUIDU PÄRITOLU (m³) 0,25 mln Puit väljastpoolt metsamaad

METSA- JA PUIDUTÖÖSTUS 3,59 mln saetööstusele 0,51 mln plaaditööstusele

10,6 mln Metsaraie

0,08 mln mööblitööstusele 1,06 mln tselluloosi- ja paberitööstusele

0,06 mln Korduvkasutuspuit

4,49 mln energeetikale (sh halud, ka töötlejate oma energiatarbeks minev puit jms)

2,97 mln Importpuit (sellest 1,08 mln saematerjal, muu hulgas puittooted)

0,6 mln muuks tarbeks (nt tisleritooted, puitmajad) 3,56 mln töötlemata eksporti

Eesti metsaraie ja puidu kasutamine 2015. aasta näitel. ALLIKAS: PUIDUBILANSS 2015, EESTI METSA- JA PUIDUTÖÖSTUSE LIIT

(14,5%), puitmööbel ja selle osad (14,4%). Puidust kokkupandavate ehitiste osakaal oli 13,9% ja puidugraanulitel 10,5%.

Metsa- ja puidutööstusliidu tegevjuht Henrik Välja lisas üldistele näitajatele, et sektoris töötab 38 000 inimest ja kaudsemalt on transpordi, logistika jms kaudu seotud veel 15 000.

3. vaade: seoste hoomamine Paraku näitab elu, et tänapäeva inimesed ei pruugi enam hoomata ei maamajanduse toimimist ega puidukasutuse ringi, kus metsaraiega saadud puit ei jää kusagile kraavipervele, vaid liigub edasi töötlejaile, kes seda väärindavad. Poliitikudki otsivad riigieelarve pärast muretsedes pigem võimalusi kehtestada uusi maksusid või tõsta olemasolevaid, selle asemel et kasutada teist riigi tulubaasi kindlustamise viisi, majanduselu elavdamist.

Erametsakeskuse mullu tellitud uuring metsatööstuse li­ sandväärtuse kohta (pole arvestatud mööblitööstust, kus puidu osakaal umbes 50%) tõi välja, et iga metsast raiutud tihumeeter toob väärtusahelast riigile otseselt üle 70 euro maksutulu.

Iga miljoni tihumeetri raie-

mahu kohta tuleb üle 3000 hõivatu. Koos kaudsete mõjudega (vahe- ja lõpptarbimisega) on see arv suurem. Metsasektoriga on hinnangute järgi otseselt või kaudselt seotud ligikaudu 67 000 töökohta, mis moodustab üle 10% Eesti hõivatute arvust.

Kui Eesti avalikus ruumis käivad taas vaidlused metsaraie pärast ja kõlavad jutud „ahnetest töösturitest” või „ainult raha tähtsaks pidavatest metsaomanikest”, on metsaspetsialistide ringides nuputatud, kuidas kõige lihtsamini ühiskonnas seoseid selgitada. Maksutulu või töökohad on üks võimalus, kuid tuntuim katse on inimestele meelde tuletada, mis nende kodus juhtuks, kui kõik puidust toodetud tooted kaoksid. Puitu on kõrvutatud isegi seaga: et vorsti või sinki saada, tuleb siga tappa; et tualettpaberit või puitmaja saada, tuleb metsa raiuda.

Jutt ei käi praegu raiemahu suurusest, mis on kokkuleppe küsimus, vaid sisulistest seostest.

4. vaade: metsaomanikud ja ressurss Pool Eestist on metsa all ja sellest omakorda umbes pool

kuulub rohkem kui 100 000 eraomanikule. Puidutöötlejate poolt vaadates on just nemad ressursi valdajad. Nagu ka RMK, kes tegutseb teises pooles, riigimetsas. Põhitegutsemine käib majandusmetsades – üle neljandiku Eesti metsamaast moodustavad kaitsealad. „Eesti metsaomanikul läheb täpselt nii hästi, kui hästi läheb metsatööstusel, sest kui ta raiet teeb ja puitu müüa tahab, peab keegi tahtma seda ka osta,” iseloomustab suhteid metsaomanik, Hiiumaa metsaseltsi juht Aira Toss. Koos rõhutamisega, et metsatööstuse partner on erametsaomanik siiski vaid siis, kui seda ise tahab. Era­ metsas ei tehta raieotsust paljalt seepärast, et tööstus puitu vajab, vaid käivitajaks on enda rahavajadus või näiteks metsa halb seisukord, mis raiet nõuab. „Ega tänapäeval ei ole enam 1990. aastad, kui olime vaesemad ja tihti tuligi raha saamiseks raiuda. Nüüd pigem hoitakse metsa nii-öelda mustemateks päevadeks,” räägib Aira Toss. Üldine pilt Eesti metsaomanikest on äärmiselt mitmekesine, ulatudes metsas olemise nautijatest järjepidevate metsamajandajateni, kes tihti met-

sandusharidusega profid. Seas on ka neid, kellele oma metsa majandamine on elatusallikaks.

Arvuliselt tegeleb raietega kogu metsaomanikkonnast siiski väike osa.

Samas on just metsaomanikud koos RMK ja metsa- või puidutööstuse töötajatega ilmselt ühiskonna sellel poolel, kus puidukasutuse loogikat paremini mõistetakse. „Ehk tasub meil omavahel rohkem koostööd teha,” arvab Aira Toss.

5. vaade: globaalsed suundumused Globaalsed trendid metsameeste tahtmisi ei küsi, need mõjutavad Eestit nagunii. SA Kutsekojas eelmisel aastal valminud uuringus, mis selgitas metsanduse ja puidutööstuse tööjõuvajadust, on märgitud linnastumise mõju, mis vähendab oskustööjõudu maapiirkondades asuvates metsa- ja puidutööstuse ettevõtetes. Üldisema loodusest ja maaelust võõrdumise taustal on eraldi välja toodud meedia mõju. Hästi kajastatud kampaaniad à la „aheldan ennast puu külge” või „kõik tööstused töötavad metsa hävitamise nimel” on nuripidiselt mõjutamas just nooremat põlvkonda, kes on me ettevõtete potentsiaalsed tulevikutöötajad.

Katse korras saab iga eestimaalane metsa- ja puidutööstuse edu valguses kontrollida, kas suudab kaasa elada kaasmaalaste saavutustele mitte ainult spordis ja Eurovisioonil, vaid ka majanduse vallas. Tuleb meelde Soome näide, kus sealne peaminister väikesest perefirmast alguse saanud ja nüüd maailmamainega metsamasinatootmise rajajat firma aastapäeval avalikult ja siiralt tänamas käis ning see kajas tunnustavalt ka meedias. Kui samamoodi loomulik see Eestis on?

M

aaeluminister Tarmo Tamm allkirjastas eelmise nädala lõpus piimalehma kasvatamise otsetoetuse määruse, millega said paika toetuse tingimused järgnevateks aastateks. Olulisema muudatusena hakkavad alates 2017. aastast saama toetust kuni 400 piimalehmaga farmid.

Kui siiani maksti piimalehma kasvatamise otsetoetust kuni 100 piimalehmaga farmidele, siis järgnevateks aastateks on toetuse sihtgruppi laiendatud kuni 400pealiste karjadega farmidele. „Maapiirkondade jätkusuutliku arengu tagamiseks on üldise tootmise kontsentreerumise kontekstis oluline säilitada põllumajanduse mitmekesist struktuuri. Seepärast toetame väikese ja keskmise suurusega piimafarme, mis aitab säilitada väikeettevõtlust, töökohti ja asustust maapiirkondades,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm.

Alates 2017. aastast makstakse piimalehma kasvatamise otsetoetust kahe ühikumääraga: kuni 100 piimalehmaga karjades on hinnanguline ühikumäär 200 eurot ning 101–400 piimalehmaga karjades 100 eurot.

Täpsed ühikumäärad arvutab PRIA koos teiste otsetoetustega aasta lõpus. Kõik muud toetuse andmise tingimused on samad nagu aastatel 2015–2016.

Olgu lisatud, et näiteks 2015. aasta lõpu seisuga oli PRIA põllumajandusloomade registri järgi Eestis kokku 2067 piimalehmapidajat, kellel oli 90 539 piimalehma.

Kuni 100 piimalehmaga karjasid oli 1883 piimalehmapidajal (kokku 16 820 looma) ning 101–400 piimalehmaga karjasid oli 111 piimalehmapidajal (kokku 22 336 looma).

Toetust makstakse toetuse taotlemise hetkel karjas olevate loomade arvu järgi. Toetus puudutab 96% Eesti piimakarjadest. (ME)

Laenuvõimalused kalandusettevõtetele

V

alitsus andis läinud nädalal maaeluministeeriumile nõusoleku Maaelu Edendamise Sihtasutusega halduslepingu sõlmimiseks, mille järgi hakkab sihtasutus kalandussektori ettevõtjatele väljastama laene Euroopa Merendusja Kalandusfondi (EMKF) 2014–2020 vahenditest.

Halduslepinguga volitatakse sihtasutust Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi 2014–2020 vahenditest välja andma laene kala- ja vesiviljelustoodete tootmise ja töötlemisega tegelevatele ettevõtjatele. „Rahastamisvahendi toel paraneb kalandussektori ettevõtjate juurdepääs kapitalile. See võimaldab teha vajalikke investeeringuid, mille rahastamiseks on seni olnud raske turult vahendeid leida näiteks alustaval ettevõtjal, kellel puudub piisav müügitulu, et pangast laenu saada. Aga ka juhul, kui ettevõtjal puudub varasem laenukogemus või on laenude tagasimakseperiood olnud liiga lühike,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm. „Rahastamisvahendi raames on esial-

gu plaanis avada kaks laenutoodet kala töötlemisega tegelevatele ettevõtjatele, millest üks on mikro- ja väikeettevõtete kasvulaen ning teine kuni keskmise suurusega ettevõtjatele suunatud pikaajaline investeerimislaen.”

Maaelu Edendamise SA-l on kavas alustada finantsinstrumendist laenude andmisega 2017. jaanuaris. Esimeses järjekorras on kavas avada kaks laenuskeemi.

Jutt on kala töötlemisega alustavatele või tegelevatele mikro- ja väikeettevõtetele mõeldud kasvulaenust (laenu suurus ühele taotlejale 10 000 kuni 100 000 eurot, laenuperioodi pikkus kuni viis aastat) ning pikaajalisest investeerimislaenust kalatöötlemise ettevõtetele (laenu suurus ühele taotlejale 100 000 – 500 000 eurot, laenuperioodi pikkus kuni 15 aastat).

Kala töötlemisega seotud ettevõtjatele suunatud rahastamisvahendi mahuks on kavandatud esialgu 7,2 miljonit eurot ning kogu EMKFi 2014–2020 rahastamisvahendi maht on kavandatud 15 miljonit eurot, sh EMKFi 2014–2020 osalus 75% ja riigieelarve osalus 25%. (ME)

Ilmus veterinaarhistoloogia õpik

E 16 700

24 200

33 000

estikeelsete kõrgkooliõpikute koostamise ja väljaandmise riikliku programmi toel ilmus maaülikooli professori Marina Aunapuu koostatud kõrgkooliõpik „Veterinaarhistoloogia.” Õpik käsitleb kodu- ja lemmikloomade organismi ehitust mikroskoopilisel tasandil. Kui eesti keeles varem ilmunud koduloomade histoloogia kõrgkooliõpikutes käsitleti ainult erihistoloogia osa, siis käesolevas õpikus on kompaktselt koos nii tsütoloogia, üldhistoloogia kui ka erihistoloogia osad. Samuti, kui varasemates kodulooma-

de histoloogia õpikutes käsitleti ka inimese histoloogiat, siis käesolevas õpikus keskendutakse ainult koduloomade histoloogiale. Õpik on rikkalikult illustreeritud autori valmistatud ja pildistatud histoloogiliste preparaatidega. Iga peatükk lõpeb sünopsisega, milles võetakse lühidalt kokku olulisim informatsioon konkreetse koe või organsüsteemi kohta. Sünopsisele järgnevad testküsimused, mis võimaldavad üliõpilastel kontrollida omandatud teadmisi. (ME)

8 || talv || maa elu

12. jaanuar 2017

linnud talvistel vetel OLAV RENNO linnuteadja

s

eekordne talv ei tahtnud kuidagi tulla. Jõulueelne sula päästis kõik jõed vahepeal tekkinud jääkattest valla ja ainult järvedel võis näiteks vares mööda jääd jalutada, tükati poole sääreni vees. Eelmise nädala krõbedavõitu lõpp kaanetas korralikult järved ja ka aeglasema vooluga jõed.

See külm oli linnu-uurijatelegi meelepärane, sest sundis meie sisevetele talvitama jäänud veelinde ujumiskõlblikuks jäänud oja- ja jõelõikudele asuma – muidu otsi neid taga nagu Joosep Toots rosinaid saia seest. Nimelt loendatakse jaanuari keskel kahel nädalal talvitavaid veelinde lausa rahvusvahelise üritusena. Eesti linnuhuvilised osalevad neil loendustel juba 51. korda, 1967. aastast alates. Igal talvel on linnumatku teinud kuni kakssada inimest, kes on saanud kirja kuni 126 000 veelindu.

Viimastel aastatel on Eesti Ornitoloogiaühing koostöös maaülikooli zooloogia osakonnaga talvitavate veelindude loendusi tunduvalt laiendanud just rannikuvetel ja avamerel ning saanud ka lennukite pardalt vaatlusi tehes uudseid andmeid. Sisevetel on igatalviseid seireloendusi tehtud 42 paigas ja ebaregulaarseid vaatlusi paarisajal jõe- või kraavilõigul ja allikajärvel. Mere äärest on järjest kaugemale näha võimaldava optika abil saadud vaatlusandmeid enamiku meie rannikumere kohta.

Avioloendusi on tehtud Liivi lahe ja Irbe väina, samuti Väinamere ja Soome lahe kohal. Kesktalviste veelinnuloenduste andmed on viimase 30 aasta jooksul kokku võtnud kogenud ornitoloog Leho Luigujõe.

Veekogude ja märgaladega seotud linde on Eestis talvitajatena kohatud 44 liigist. Meie tuttavaim talvine veelind on sinikaelpart, keda on jaanuari keskel loendatud kuni 17 750 isendit.

Enamus neist on kirja pandud sisemaal ja ainult 2012. aastal oli neist pilt vastupidine, mereranniku kasuks.

Järjest rohkem jääb talveks siia emaseid, aga päris võrdselt sugupooled veel esindatud pole: isapardid on tavaliselt viiendiku võrra ülekaalus. Kahtlemata on üks partide talvitama jäämise ajendeid nende toitmine linnades, kus nad on tükati tülikakski muutunud: näiteks Elvas trügivad nad mõnda toidupoodi.

Vähesel hulgal talvitab siseveekogudel kühmnokkja laululuiki, kumbagi kokku saja ümber, aga rannikumerele jääb esimesi tuhandetena, teisi sadadena. Pehmematel talvedel on kühmnokkade koguarv isegi üle kümne tuhande. Karmimal talvel, kui jääpiir

nihkub rannas nii kaugele, et avavesi sügavneb üle luikede küünitamisulatuse, jäävad nad nälga ja on osalt sunnitud koguni lõuna poole rändama. Saaremaa ümbruses on mõnel eriti karmil talvel luiki jäävangi jäänud ja siis rebaste ohvriks langenud.

Eesti rannikulähedased meremadalikud on Arktikas pesitsevate sukelpartide üliolulised talvised turgutuspaigad, kus aulid, sõtkad, vardid ja vaerad sukelduvad kuni 30 meetri sügavusel olevate limuste ja teiste merepõhjal elutsevate loomakeste järele.

Aul ongi meie arvukaim talvitaja, keda loendatakse kuni poolsada tuhat lindu, ent kelle tõenäone hulk võib olla kümme korda enam. Sõtkas, keda vähesel määral (kümnetena) jääb ka sisevetele, on meie mereavarustel arvukuselt teine talvitaja, keda ülemöödunud jaanuaris nähti kokku üle 20 000 ja kelle arvukus näib järjest tõusvat.

Eesti rannikumere tõstavad rahvusvaheliselt tähtsale kohale kirjuhahad, kelle KirdeEuroopa populatsioonist koguni kümnendik (kuni 1200) talvitab meie lahtedel. Tavalist hahka on aga ka meie talvisel merel õige väheks jäänud. Jääkosklaid, kes näitavad end vähehaaval jõgedelgi, leidub meie randade lähedal mõnel talvel kuni 10 000 ja alles hiljuti haruldaseks peetud väikekosklaid kuni kaks ja pool tuhat isendit. Meil talvitab kolmaski kosklaliik – rohukoskel, keda loendatakse kuni poolteist tuhat lindu. Õige arvukaks muutunud kormoranide asurkonnast jäävad talveks siia üsna vähesed, alla paarisaja. Nemad hoiduvad kalda ligidusse, sest peavad oma sulestikku pärast kalaretke kuivaks tuulutama. Tuttpütte silmatakse mõnevõrra kaugemal ja nende talvine arv küünib samuti paarisaja ringi. Sisevetel on viimasel kahekümnel aastal sagenenud ümmarguse kerega rästasuuruse väikepüti kohtamisjuhud. Kaugemal avamerel talvitab tuhandeid põhjamaise päritoluga järve- ja punakurk-kaure, kellest aga rannalt vaadeldes satub silma vaid murdosa. Sama kehtib alkide kohta, kuna aga krüüslid end kergemini „näole annavad”.

Kahtlemata satuvad paljud meie loodusehuvilisedlinnutundjad nüüd kesktalvel veelinde nägema. Ornitoloogiaühing palub nendest teatada (kuupäev, koht, lindude liik ja arv) aadressil eoy@eoy.ee. Pangem kirja ka teised veeäärsed tiivulised – merikotkast vesipapi ja jäälinnuni. Loenduse kesksed päevad on tänavu 14. ja 15. jaanuar, aga ood at ud on teated ka eelnenud ja järgnevast nädalast.

Meie tuttavaim talvine veelind on sinikaelpart, keda on jaanuari keskel loendatud kuni 17 750 isendit.

Foto: WiKiPEDiA

Ilmad, kus sula vaheldub pakasega, pole taimedele sugugi head.

Foto: SillE ANNUK / PoStiMEES

mis juhtub aias,

kui soojale talvele järgneb pakane? aedniKU aaSta

Liisi KoNT

Räpina Aianduskooli puuviljanduse õpetaja

l

äinud aasta viimased kuud olid kui halb unenägu: temperatuur püsis nulli ümber, kord veidi tõustes, siis jälle langedes, kord oli lund, siis jälle polnud.

Taolise temperatuuri kõikumise tõttu maapind vahel külmub, seejärel sulab. See omakorda toob kaasa külmakerked ehk väiksemad põõsad, puud ja püsililled surutakse mullast välja. Eriti ohustab see talvele eelnenud sügisel istutatud ja mitte korralikult juurduda jõudnud taimi. Maapinnale paljastunud juured saavad külmast kahjustada. Taim tuleb proovida tagasi mulda lükata, kui see aga külmunud maapinna tõttu ei õnnestu, katta juured turba, saepuru või mõne muu materjaliga, mis hoiaks juured soojas. Kevadel, kui maa on sulanud, võtke ette tagasiistutus.

Kui sulale maale sajab paks lumevaip, ei ole see taimedele üldse hea. Pehme maa lumevaiba all loob hiirtele head tingimused toimetamiseks, samuti mõjub lumi maapinnale tekina ja hoiab sooja kinni. Taimedel on lume all väga niiske ja soe. Selline keskkond on suurepärane seenhaiguste levikuks.

Kevadel võib esimesena märgata haudumiskahjustusi murul, mis on muutunud laiguliseks.

Korralikult korgistumata oksaosades leidub vett, mis järsu pakase tulekul külmub, rakud lõhkevad ja taimed saavad kahjustada või hullemal juhul lausa hukkuvad. Et õrnemaid taimi tugeva külma eest kaitsta, tuleb välja otsida katteja pakasekangad. Eelkõige tuleb tähelepanu pöörata juurtele, sest juured on taimede nõrgim koht. Näiteks viinapuujuured taluvad ilma lumeta talvel kuni miinus viis kraadi külma,

t

šehhi kirjanik Karel Čapek kirjeldab raamatus „Aedniku aasta” aedniku jaanuarikuud nii: „Isegi jaanuar ei lase aednikul käed rüpes istuda. See on tõepoolest nii, sest jaanuarikuus on aedniku peamine tegevus ilma eest hoolitsemine. Ilmaga on nimelt iseäralik lugu. Ilmaga on ilmast ilma midagi korrast ära. Ilm kaldub ühtelugu küll ühte, küll teise äärmusse. Temperatuur ei vasta iialgi saja aasta keskmisele: ikka on see kas viis pügalat madalam või siis viis pügalat kõrgem. Kui ei ole liiga kuiv, siis on kindlasti liiga märg.

Kui isegi need inimesed, kellel muidu ilmaga mingit pistmist pole, leiavad nii palju põhjusi selle üle nuriseda, mis siis veel aednikust rääkida! Kui lund on vähe, toriseb aednik täie õigusega, et seda peaks rohkem

olema; kui lund on palju, avaldab ta tõsist kartust, et see murrab ära okaspuude ja alpi rooside oksad. Kui lund üldse pole, ahastab ta, et paljaskülm võib hukatust tuua; kui läheb sulale, neab ta sellega kaasnevaid hulle tuuli, mis oma jultunud kombel tuhlavad kuuseoksad ja muu kattematerjali mööda aeda laiali ning murravad viimati veel – tont võtaks! – mõne puu katki.

Kõige hullem on aednikule paljas külm. Siis muutub maapind kuivaks ja kõvaks nagu luu, iga päev ja iga öö külmetab aina sügavamalt. Aednik mõtleb juurekestele, mis külmetavad surnud ja kivikaledas mullas, üdini tungiva vinge ja jäise tuule käes värisevatele oksakestele ning lõdisevatele pungakestele, millesse taim sügisel kogu oma varanatukese pakkis.”

tugevama külma korral tekivad juba kahjustused.

Taimedele on parim külmunud maa, millele on langenud vähemalt kümme sentimeetrit pehmet kohevat lund. Ebasobivaim on sulailmaga alguse saanud lumesadu. Temperatuuri langedes külmub lumi okste külge ja painutab oksad alla, halvemal juhul isegi murrab neid.

Nagu mainitud, on lumi taimedele hea külmakaitse, kuid liiga paks lumi tuleks okstelt maha raputada. Puutumata tuleks jätta aga külmunud oksad, muidu tekivad mikropraod või murrame oksad sootuks. Lumeraskus on eriti saatuslik vormi lõigatud (okas)puudele, põõsastele, nendelt tuleks samuti raske paks lumi maha lükata või vajadusel taimed katta.

ses mainitud, kas see vajab näiteks paljaskülma korral katet.

Paljaskülm on eriti kahjulik kevadisel ajal, kui päike hakkab intensiivsemalt paistma. Eriti tunnetavad seda näiteks okaspuud ja igihaljad rododendronid, nende lehtedest hakkab vesi aurustuma, kuid kuna maapind on veel külmunud, ei saa taimed ise mullast niiskust juurde võtta ja lihtsalt kuivavad ära. Seda nimetatakse füsioloogiliseks kuivamiseks ja selle iseloomulik pilt on kollaseks muutunud taimed.

Tihti ei saagi taimedele saatuslikuks madal temperatuur, vaid muud ebasoodsad ilmastikuolud, näiteks niiskus, tugev tuul ja temperatuuri kõikumine. Koduaeda sorte valides tuleks meelde jätta, et külmakindlad sordid peavad küll vastu kibedale külmale, kuid sellest tähtsam talvekindlus näitab taime vastupidavust ebasoodsatele ilmastikuoludele.

Pärast kehva talve ei maksa kevadel taimede väljakaevami-

paljasKülma Talumine Et aidata taimedel välistingimustega hakkama saada, on kasu aias kasvavate sortide tundmisest. Tihti on puukooli või aiandi kodulehel sordi tutvustu-

sega väga kiirustada, neile tuleb anda aega taastuda. Kui aga jaanipäevaks tõesti pole ükski pung puhkenud ja taimel elumärgid puuduvad, tuleb küll raske südamega, aga siiski oma silmarõõmust loobuda ja aias mõnele uuele lemmikule ruumi teha. Võib juhtuda, et terve põõsa peale jääb ellu ainult paar punga maapinna lähedalt, nendest on võimalik endale uus taim kasvatada.

Taime aasTaring Taimede aastaringset arengut uurivat teadust nimetatakse fenoloogiaks. Pärast kasvuperioodi järgneb puhkeperiood, mida võib jagada kaheks: sügavpuhkus ja sundpuhkus. Sügavpuhkus algab juba suve lõpul, kui taimede pungadesse hakkavad kogunema ained, mis ei lase neil puhkeda. Igal taimeliigil on sügavpuhkuse algus ja kestus erinev.

Novembris-detsembris saab sügavpuhkus läbi ja teoreetiliselt oleksid taimed võimelised uut kasvu alustama, aga väljas valitsevad miinuskraadid ei luba sel juhtuda. Taimed on sunnitud edasi puhkama ehk läbima sundpuhkuse.

Kasvu saavad taimed lõpuks alustada, kui temperatuur tõuseb üle pluss viie kraadi. Päris looduses ei käi asjad aga kunagi nii nagu raamatus.

Seetõttu on mitmeidki tabanud üllatus, kui sügisel mõni taim järsku õide puhkeb. Seletus on väga lihtne – taim ise või mõni oks taimest on sügavpuhkuse kiiremini läbinud ja kui novembris-detsembris veel üle viie kraadi sooja on, siis arvabki taim, et käes on kevad ja hakkab õitsema. Öised miinuskraadid lõpetavad varajase õitsengu ning samast pungast enam kevadel õit oodata ei ole.

Sibullilled on samuti agarad lehetippe mulla seest välja ajama. Neid võib külmakaitseks turbaga katta, kuid üldjuhul, kui need päris õitsema pole hakanud, elavad need talve kenasti üle ja rõõmustavad meid kevadel, nagu ette on nähtud.

maa elu || tOiDuaiNetÖÖstus || 9

12. jaanuar 2017

Külmkuivatatud toidud

sobivad paljudele sirJE NiiTrA Postimees

l

ääne-Virumaa Simuna alevikus 2013. aasta kevadel tööd alustanud osaühing Freezedry, kes külmkuivatab kõikvõimalikke maitsetaimi, marju, õunu, seeni ja muid toiduaineid, laiendab pidevalt haaret – nüüd on sihiks võetud sõjavägi ja eakad.

Ehkki osaühingul Freezedry läheb hästi ja aastakäive ulatub juba poole miljoni euroni, ei lepi selle ainuomanik ja juht Mermi Kangur saavutatuga, vaid mõtleb oma seitsmeliikmelise meeskonnaga pidevalt midagi uut välja. Tootearenduses teeb ta koostööd ka mitme Eesti teadusasutusega.

Lisaks tavapärasele toidukaubale on Freezedry külmkuivatanud näiteks ternespiima loomadele toidulisandiks ja külmkuivatanud juuretist pagaritele. Uudisena on nüüd valminud katsepartii valmistoitudest, mille hulgast võib leida nii kartuliputru, pastat, seljankat, risotot, omletti kui ka herkuloputru.

Pikema sihina on Kanguril silme ees vanad inimesed, kes ise enam toitu teha ei jaksa või ei näe sel mõtet olevat, sest ei oska nii väikest kogust teha, et see halvaks ei läheks. „Pikka aega ei taha ju ka sama toitu süüa. Aga kui ühel päeval on seljanka- ja teisel hoopis makaroniisu, siis näiteks tervet purki korraga ära ei kasuta. Meie supisegu ei kaalu suurt midagi ja sellele tuleb ainult kuuma vett peale valada,” selgitab Kangur.

Tema meelest võiks sotsiaaltöötaja eakatele kohe suurema valiku selliseid valmistoite koju viia ja söögimure olekski lahendatud. Põhimõtteliselt saab külmkuivatada igasuguseid valmistoite.

Lisaks hirmkallile üle tonni mahutavale külmkuivatile tahab Kangur panna samas püsti ka ühe pool tonni mahutava tavakuivati. Protsessi efektiivsemaks muutmiseks on kavas ära kasutada külmutamisel tekkiv lisasoojus ehk lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Põhjus, miks külmkuivatatud tooted nii kallid on, peitubki ühelt poolt sisendite (seadmed, külmkambrid) kõrges maksumuses, aga ka tootmise suures energiamahukuses. Investeering ulatub miljonitesse eurodesse. Näitena on ühes külmkuivatis sees 1,3 km külmatoru, lisaenergia saami-

miS on KÜLmKUiVatamine?

• NASA väljatöötatud tehnoloogia • Toiduaine kiirkülmutatakse, seejärel eemaldatakse vaakumis aeglaselt soojendades külmumisel tekkinud jääkristallid.

• Toiduained säilitavad kõik peamised omadused: värvuse, kuju, suuruse, maitse, tekstuuri ja toitained, kaasa arvatud vitamiinid.

• Kuivatatud aine kaal väheneb 70–94%.

• Kogu kuivatusprotsessi jooksul on toodangu temperatuurid –40 ja +40 kraadi vahel.

• Suuremate kogemustega välismaised tootjad annavad külmkuivatatud toodetele niiskuskindlas keskkonnas säilivusajaks kuni 25 aastat.

Foto: ERAKoGU

seks on aga kasutusel kütteplaadid, töötab seitse vaakumpumpa.

Ilma tootmist pidevalt täiustamata pole Kanguri sõnul võimalik oma toodanguga konkurentsis püsida. Tooraine hinnad sõltuvad turust ja ilmastikust ning selles osas pole võimalik tema sõnul eriti kokku hoida.

Esimene eelistus toorme hankimisel on alati Eesti ja kõik, mida siit on võimalik kätte saada, on kodumaist päritolu. Kui aga meie oma maasikas, astelpaju

2016: 1560 katkusiga Metsas Ja 6821 FarMides

e

elmise aasta andmed seakatku leviku kohta Eestis näitavad selgelt, et katkuoht pole kuhugi kadunud. Kodusigade katkukoldeid avastati mullu kuues paigas. Hakatuseks kol-

mes Jõgevamaa ja ühes Järvamaa väikemajapidamises, kus läks hukkamisele kokku küll vaid 21 kodusiga. Ent 20. juulil Lääne-Virumaal Kadrinas ja 23. augustil Saaremaal Valjalas tabas seakatk juba suurfar-

või mahe must sõstar otsas, tuleb seda mujalt sisse osta. „Kui saan tellimuse, siis küsin alati kliendilt, kas talle on päritolu oluline. Vahel tahab Soome klient näiteks ainult oma kohalikku marja saada,” selgitab naine. Samas on ta külmutanud Soome tofutööstusele suurtes kogustes meie mahedat punapeeti.

Isegi männikasvusid on kokku ostetud. Viimati võeti kasutusele must torbikseen, mida vaese mehe trühvliks kut-

sutakse. Põhimõtteliselt saab külmkuivatada kõike. Praegu otsib Freezedry tikutulega eestimaise piparmündi, nisuorase ja spinati kasvatajat, sest sooviks on koos smuutikuninganna Eliq Maranikuga tulla turule smuutidega. Esiteks on transpordikulu siitsamast lähedalt tuues väiksem ja teiseks on samas piirkonnas kasvanud ja kiiresti kohale jõudnud kaup alati kvaliteetsem ja tervislikum.

Freezedry osutab külmkuivatusteenust teistelegi firmade-

le ja sedakaudu on Simunas valmistatud tooted jõudnud mitmele poole maailmas. Kangur hindab ekspordi osakaaluks koguni 80 protsenti. Kaudselt annab selline firma tööd väga paljudele Eestimaa inimestele – nii neile, kes tooret kasvatavad, kui neile, kes kuivatatud marju ja köögivilju oma toodetes edasi kasutavad. Näiteks võib Simunas töödeldud toiduaineid leida paljudes maiustustes, teepulbrites, meesegudes ja koguni kosmeetikatoodetes.

Lely Astronaut A4

me ning seal läks hukkamisele vastavalt 4091 ja 2700 kodusiga.

Jahimehed lisasid eelmisel aastal katkuohvrite nimekirja 1560 metssiga, kes kütiti või leitud juba surnuna. (ME)

Siin toodud andmed on jagatud kuudeks tinglikult, sest katkusigade üle peetakse arvet nädalate kaupa.

250 247

214

213

robotlüpsisüsteem – kõige usaldusväärsem töötaja, keda ette võib kujutada.

innovators in agriculture

www.linery.ee

seakatku leiud Metssigadel eestis 2016. aastal

200

Üks Freezedry menukamaid tooteid on mustikajahu, mis läheb Aasiasse, kus seda müüakse apteekides kõrge hinnaga.

171 150 140 118 Allikas: veterinaar- ja toiduamet

100 92

50

75

desember

november

august

juuli

juuni

mai

aprill

märts

veebruar

54

jaanuar

0

72

oktoober

83

september

81

Investeerides Lely Astronauti lüpsirobotite süsteemi, saate endale täielikult koolitatud robottöötaja, kes lüpsab lehmi ööpäeva jooksul: valmistab loomad lüpsiks ette, kinnitab ja pärast eemaldab nisakannud (vajaduse korral oskab ka uuesti kinnitada) ja hooldab lehmi pärast lüpsi.

Küsi pakkumist: Toomas Rüütel, tel 521 6455

10 || ilma- ja taimetarK || maa elu

ToiVo NiiBErG Räpina aianduskooli õpetaja

s

uur mungalill (Tropaeolum majus), mida rahvapäraselt ka kressiks kutsutakse, kuulub mungalilleliste sugukonda ja pärineb Lõuna-Ameerikast Boliiviast ja Kolumbiast. Vähem kasvatatakse väikest mungalille (T. minus) ja lõhislehist mungalille (T. peregrinum).

Arvatavasti levis mungalill Euroopas ja sattus ka Eestisse munkade vahendusel, kes seda kloostriaedades kasvatasid kui lillekultuuri, ravitoimelist salatitaime ja viinamäetigude söödataime.

Suur mungalill on üheaastane rohttaim, mis moodustab 40–60 sentimeetri kõrguse laiuva puhmiku. Lamavad või ronivad varred võivad kasvada 2–4 meetri pikkusteks. Õitsema hakkab taim varakult, juba kuu aega pärast tärkamist ja õitseb kuni sügiseste öökülmade saabumiseni. Õis on kas kollase, punase või oranži põhivärvusega. Seemned on herneterasuurused ja kortsulise pinnaga.

Noored seemned on rohelised ja mahlased, küpsed seemned värvuvad kollaseks ja varisevad kergesti. Tänapäeval kasvatatakse meil Eestis suurt mungalille peamiselt ilutaimena. Vähem teatakse aga, et see on ka suurepärane köögivili ja ravimtaim. Söödavad ja raviomadustega on lehed, noored kasvud, õienupud ja nii toored kui ka valminud seemned.

Oma kodumaal Lõuna-Ameerikas ning nüüd ka juba Vahemere maades ja Ungaris on see hinnatud köögivili.

Köögiviljakultuurina on soovitatav mungalille kasvatada kergema lõimisega eelmisel aastal rohkesti orgaanilist väetist saanud mullal. Kasvukoht olgu päikesepaisteline. Istikutest kasvatamisel tehke külv aprillis sooja kasvuhoonesse kahe-kolme seemne kaupa pottidesse. Vahetult kasvukohale tuleks lill külvata mai lõpul.

Mungalill on hea abiline kõrge vererõhuga kimpus olijale.

Foto: SillE ANNUK

mungalill raVimina Lehtedes, eriti õites on rohkesti flavonoide, mis mõjuvad soodsalt hüpertooniatõve (kõrge vererõhk), maksa ja seedekulgla haiguste, ateroskleroosi ja teiste haiguste profülaktikas ja ravis. Hinnatud on mungalille gripiviirust ja kolibakterite elutegevust pärssiv toime.

Kõik mungalilleosad sisaldavad mitmesuguseid raviva toimega glükosiide ja eeterlikke õlisid. Glükosiididest tähtsaim on tropeoliin, mis koos eeterlike õlidega annabki mungalillele omase mädarõika ja sinepi vahepealse maitse- ja lõhnabuketi. mungalill Toidus Mungalille lehed ja seemned asendavad aedviljade hapendamisel nii mädarõigast kui ka sinepiseemneid. Suure mungalille lehed ja valmimata rohelised seemned sisaldavad rohkesti C-vitamiini (võrdselt sidruniga) ja märkimisväärsel hulgal karotiini. Rohelistes valmimata seemnetes on ka E-vitamiini. Kõikides rohelistes osades, eriti aga valmimata seemnetes leidub K-vitamiini (füllokinooni).

Mungalille värvilisi kroon-

lehti võib segada suvalises koguses kohupiima ja kodujuustu hulka. Õisi ja lehti saab tarvitada võileivakatteks ja toitude kaunistamiseks pidulaual. Eriti dekoratiivse ja isuäratava salati saame, kui segame ühepalju kurgirohu- ja mungalilleõisi (viimased tuleb näppude vahel tükeldada), lisame veidi toiduõli, soola ja veiniäädikat.

marineeritUd KreSSiSeemned Kilo kressiseemneid 0,5 l vett ½ klaasi valget veiniäädikat 1 sl soola 1–2 sl suhkrut

arvaTavasTi levis mungalill euroopas ja saTTus ka eesTisse munkade vahendusel, kes seda kloosTriaedades kasvaTasid.

Mungalille- ja aedpeedisalati valmistamiseks peenestage üks osa mungalillelehti, segage kahe osa keedetud ja riivitud aedpeediga (kõige parem on toores keskmise jämedusega peedilaast), lisage maitse järgi purustatud küüslauku ja soola ning peale valage keefiri või hapukoort Maitsva salatikastme (majoneesi) saame, lisades 100 grammile hapukoorele, maitsestama-

ta jogurtile või kefiirile teelusikatäie kuivatatud mungalilleseemne pulbrit ja supilusikatäie taimeõli. Kaste sobib väga hästi praetud või keedetud pelmeenidele, praetud kalale ja kalapulkadele ning liha- või kalafrikadellidele.

ju Kal

KÜLViKALENDEr: JAANUAr Vili

15. P

Vili, alates kl 05.52 juur, aiatöödeks sobimatu päev Juur Juur, alates kl 13.16 õis Õis

19. N

Õis

20. R

00.13

TULI

VESI

ÕHK

S

18. K

MAA

V

17. T

VI

K

09.03 16.00

R

i ts

K

Õis, alates kl 00.09 leht AlliKAS: MÄRKMiK-KAlENDER „AAStA AiAS 2017” KiRJAStUSElt VARRAK

ur Amb

14. L

Jäär

vi Lõ

Leht, alates kl 02.08 vili

kits

LI

13. R

16. E

Tarbimisküpsed (väline kest sõrmeküünega kriimustatav), kuid mitte liiga valmis kressiseemned korjata kuiva ilmaga, pesta hoolikalt, panna sõelale, kuumutada paar minutit keevas vees, seejärel külma jooksva vee all maha jahutada. Valada üle keedetud kuuma marinaadiga ja pastöriseerida pooleliitriseid purke 10–15 minutit 80kraadises veevannis. Hoidist sobib pakkuda kõigi grillitud liharoogade kõrvale.

U

k

ui on piisavalt lund ja külma, siis tekib majade katuseräästastesse jääpurikaid. Käesoleval talvel ei ole soojade ilmade tõttu eriti jääpurikaid tekkinud, viimati oli neid rohkem ja need olid võimsamad novembri keskpaigas, enne kui nn esimene talv hakkas lõppema. Aga nüüd on jälle lund sadanud, samuti jagub soojuslekkega maju, nii et jääpurikad moodustuvad jälle. Kuidas jääpurikad tekivad ja arenevad?

Jääpurikate tekkeks on vaja soojusallikat ja 0 °C-st madalamat välisõhu temperatuuri. Enamasti on soojaallikaks hoonete sisesoojus, mis väljalekkimise korral sulatab katusel olevat lund. Seega võivad jääpurikad aidata avastada soojalekkeid.

Paks lumi aitab kaasa veel sellega, et kuna lumi on väga halb soojusjuht, siis ei haju lekkiv soojus kohe ära, vaid jääb lume juurde lõksu, mistõttu sulab rohkem lund ja jääd. Muidugi tähendab paks lumi ka rohkem toormaterjali jääpurikatele. Jääpurikad kasvavad niisiis ka pilviste ilmade ja öö korral väga hästi, sest päikese mõju jääpurikate tekitamisele vähemalt sügisel ja talve esimesel poolel on üldiselt väike või puudub üldse.

Tavaliselt tekivad päikese mõjul jääpurikad hilistalvel ja varakevadel, mil päikesekiirte soojendav mõju on piisav lume sulatamiseks, täpsemalt: katuseservad jms tumedad pinnad neelavad kiirgust, soojenevad ja hakkavad lund sulatama.

Puhas valge lumi peegeldab pea kogu lühilainelise kiirguse ega hakka ise päikesekiirte toimel naljalt sulama. Päikese toel tekkinud purikad ei ole tavaliselt siiski väga suured, vaid paari kuni mõnekümne sentimeetri pikkused. Seevastu soojalekete tõttu tekkivad purikad võivad kasvada paljude (kuue kuni kaheksa) meetrite pikkuseks ja selliseid leiab tavaliselt vanematelt hoonetelt, rongitöökodade katuseservadest jt ehitistelt.

Vesi külmub katuselt alla liikudes just jääpurikateks, aga mitte näiteks jääplaadiks seetõttu, et veel on pindpinevus, mis püüab muuta vett kerakujuliseks. Seetõttu tekivad servadele veetilgad, mis külmuvad osaliselt või täielikult jääks ja edasi areneb vee juurdevoolu korral jämedalt võttes koonusekujuline jäämoodustis, mida nimetame jääpurikaks. Selle kasvuks on vaja pidevat vee juurdevoolu.

Kui jääpurikas kasvab aktiivselt, siis on selle tipp niiske või veetilgaga. Sealjuures ei ole tipupiirkonna sisemine osa tihedalt täis jäätunud, vaid tavaliselt urbne ja osaliselt jäätunud. Jääpurikatel on enamasti kasvustaadiumis näha ka ringitaolisi moodustisi, nagu aastaringid. Need tavaliselt vähenevad või kaovad, kui jääpurikas enam ei kasva, sest toimub auramine ja jääpinnalt väljaulatuvad osad taanduvad.

Pärast lühikest ja üsna karmi külmalainet muutus ilm uuesti soojaks, nädala alguses isegi sulaks. Sellele järgnes ilma külmenemine alates lõunast (LõunaEuroopa külm õhumass liikus mööda antitsükloni lääneserva tagasi põhja).

Praegu oleme ühe sügava tsükloni mõjutada, mis tõstis tuule tormiseks ja muutis ilma tuisuseks. Tsükloni täitudes rahuneb tasapisi tuul ja ilm külmeneb jälle. Järgmise nädala algus (16. jaanuar) võib osutuda päris külmaks, kuid tõenäoliselt ei jää seegi kuigi kauaks püsima.

JU

talvine JÄÄpurikas palJastaB sooJalekkeid

aitab gripiviirusest jagu saada

Ne i

ilmatark

Sõnn

JÜri KAmENiK

mungalill

ISTUTUSAEG

iLmATArK

12. jaanuar 2017

V

maa elu || KODu ja aeD || 11

12. jaanuar 2017

Sidruniseemnest kasvab puu UrmAs LAANsoo

Tallinna botaanikaaia metoodik

t

alv on tsitruseliste söömise aeg ja kui viljast mõni seeme näpu vahele jääb, võib selle mulda pista. Kodus siseruumides tasub proovida külvata ja kasvatada kõiki tsitruselisi.

Tsitruseliste seemneid võib külvata aasta läbi, kuid paremini sobivad selleks kevad ja suvi, sest valgemal ajal idanenud seemnetest kasvavad tugevamad taimed.

Seemnete külviks ei sobi liigselt väetatud või liiga rammusad mullad. Parim külvimuld on puhas lehemuld, mille hulka on segatud viiendiku kuni neljandiku osa puhast pestud ehitusliiva. Kui sellist käepärast pole, sobib ka külvija pikeerimismuld. Väetistega rikastatud spetsiaalne tsitruseliste erimuld võib idandi õrna ja habrast idujuurt põletada, kuid sobib suurepäraselt hiljem noortaimede pikeerimiseks või ümberistutamiseks. seemned mulda Viljast leitud seemned tuleb esmalt leige veega üleliigsetest viljajäänustest pesta, et vältida roiskumist. Seejärel seemned kuivatatakse vett imava paberiga ja külvatakse kuni kolmekordse seemne läbimõõdu sügavusele 8–10sentimeetrise läbimõõduga potti. Ühte potti on parem külvata üht liiki seemneid, sest apelsini, sidruni ja mandariini seemneid läbisegi külvates idanevad need ebaühtlaselt ja noori taimi on esialgu üksteisest keerukas eristada. Liiga sügavale külvatud seemned ei pruugi idaneda või iduvars ei jaksa valguse kätte kasvada ning kängub. Kauem toas seisnud või läbikuivanud seemneid tuleks enne külvi toaleiges vees üks ööpäev leotada. Pinnale tõusnud kõlujad seemned külviks ei sobi.

Pärast külvamist ja mullaga katmist kastetakse külvi leige veega, nii et kogu potimuld märguks. Edaspidi kastetakse vaid siis, kui muld hakkab kuivama või heledamaks tõmbuma. Pidevalt liigniiske külv võib põhjustada seemnete nakatumist patogeenidega.

Külvist idanemiseni kulub enamasti kolm kuni neli nädalat. Mida soojem on idanemispaik, seda kiiremini seemned idanevad. Tsitruselistele on iseloomulik polüembrüoonia ehk rohkelootelisus. See on nähtus, kus ühest seemnealgmest kujuneb mitu loodet. Ei maksa ehmuda, kui ühe mandariiniseemne idanedes saame kolm taime. Kui külvasime ühte potti rohkem seemneid, siis tuleks idandid ehk tõusmed sõrmepikkustena pikeerida ühevõi mõnekaupa väiksematesse pottidesse. Istanduste taimi paljundatakse enamasti pookimise teel nagu õunapuid. Seemnest kasvatades kulub tsitruselisel idanemisest õitsemiseni 8–10 aastat, vahel kauem. Õitsemise algust mõjutavad võra kujundamine ja kasvutingimu-

Seemnest taime kasvatades näete vilju kõige varem kaheksa aasta pärast, aga poest leiab ka potti istutatud tsitruselisi, mis viljadest kirjud.

Palmse mõisa palmimajas kasvav sidrunipuu.

sed. Õied ei moodustu mitte tüvele ega võraharule, vaid alles peenemale mitmenda järgu oksale. Harunemist soodustab varte kevadine tagasilõikus veebruaris või märtsi alguses. Õitsev sidruni-, apelsinivõi greibipuu on imeilusate valgete, magusalt lõhnavate tähtjate õitega. Poogitud või pistikutega paljundatud sidruni- ja kalamondiinipuud on meil müügil juba õitsevana või viljuvana. jahe ja ValgusKüllane KohT Tsitruselised tahavad talvel pisut jahedamat kasvukohta, kus sooja alla 20 kraadi.

Novembrist kuni veebruarini vajavad kõige jahedamat ruumi (8–16 kraadi) mandariini- ja sidrunipuud. Seevastu apelsini-, greibi- ja laimipuu kasvavad hästi ka pisut soojemas ruumis, kuid mitte tulise küttekeha läheduses. Igihaljaste tsitruseliste talvise lehtede massilise varisemise vältimiseks võib neid fütolambiga lisavalgustada 10–12 tundi ööpäevas (näiteks kell 8–20).

Kui kasvatada tsitruselisi talveaias või avaras valgusküllases nurgaaknaga toas, pole lisavalgustamine hädavajalik.

Oluline on jälgida kastmisvee ja väetiselahuse happesust. Kõige paremini kasvavad tsitruselised

TsiTruselised Tahavad Talvel pisuT jahedamaT kasvukohTa, kus sooja alla 20 kraadi.

substraadis, mille pH on 6–7 (nõrgalt happeline kuni neutraalne). Vältima peaks lubjarikkaid aluselisi ja liiga happelisi turbasubstraate. Kodust kraanivett saab kastmiseks sobilikumaks muuta, lisades veele natuke oksaal- või sidrunhapet, sidrunimahla või kasta veega, milles on leotatud sidrunikesti. Hästi sobib kastmiseks vihmavesi. Väetamiseks sobib hapulembestele taimedele sobiliku väetiselahusega väetamine kasvuperioodil märtsist septembrini kaks-kolm korda kuus. Noort taime istutatakse ümber igal kevadel, vanemaid harvem.

Kui puu ei vilju, võib teed teha ka lehtedest.

TsiTruselisTe pereKond Tsitruse (Citrus) perekonda kuulub 20–25 liiki puid ja põõsaid. Enamik neist on igihaljad terveservaliste lihtlehtedega taimed, vaid Kesk- ja PõhjaHiinast pärit pontsirus (Poncirus trifoliata) on heitlehine astlaline kolmetiste liitlehtedega põõsas. Tsitrused kuuluvad suurde, 158 perekonnaga 1900liigilisse ruudiliste (Rutaceae) sugukonda.

Eestis looduslikult ruudilisi ei kasva, kuid ilutaimedena kasvatatakse avamaal Leedu rahvustaime aedruuti (Ruta graveolens), piiblitaime valget moosesepõõsast (Dictamnus albus), korgipuud (Phellodendron), humalapuud (Ptelea), Jaapanist ja Lõuna-Korest pärit kuni kolme meetri kõrgust heitlehist põõsast oriksat (Orixa). Ruudilistest kasvatatakse potitaimena Eestis punaste viljadega Jaapani skimmiat (Skimmia japonica) ja tumeroheliste nahkjate lehtede-

Foto: MARiANNE looRENtS

ga pöörismaraiat (Murraya paniculata). mandariinipuud ja Teised Potita imedena müüa k se tsitruselistest Eestis kõige sagedamini miniatuurset mandariini meenutavate viljadega kalamondiinipuud (Citrofortunella microcarpa), sidrunipuu sorte, harvem apelsinipuid (Citrus sinensis) ja huvitavate sõrmi meenutavate viljadega buda-näsasidrunipuud (Citrus medica var. sarcodactylis). Kollektsionäärid kasvatavad ka greibipuid (Citrus xparadisi) ja selle punaste viljadega sorti „Ruby Red”, Austraaliast pärit sõrm-pisilaimipuud (Microcitrus australasica) ja teisi. Toidukaupluse puuviljaletil mandariinide, sidrunite,

greipide, hapulaimide ja apelsinide kõrval näeb vahel ka sviitisid, kinkaneid, pomeleid, veriapelsine ja uglisid.

Hariliku mandariinipuu sortidest on tuttavamad klementiinid ja satsumad. Karastusjookides kasutatakse tangeriinipuu (Citrus reticulata var. deliciosa) sordi „de Chios” mahla. Bergamotiõli saadakse bergamotipuu (Citrus bergamia) viljakestast ja seda kasutatakse parfümeerias, Earl Grey tee aromatiseerimiseks, kompvekkides, marmelaadis ja nuusktubakas.

Klementiin on saadud mandariinipuu ja apelsinipuu vabatolmlemisel ja leitud 1902. aastal Alžeerias Clement Rodieri aias, mille järgi sort ongi nime saanud. Klementiin on seemneteta magusa väikese viljaga

Foto: PEEtER KÜMMEl

ja tumeoranžikaspunase läikiva kestaga mandariinipuu sort.

Kõige tavalisemad jõulude ajal müüdavad mandariinid on lamekeraja magusa pehme viljaga ja õhukese, kergesti eraldatava kestaga satsumad, mille vili on seemneteta või harva mõne üksiku seemnega. Satsuma puud on söödava viljaga tsitruselistest kõige külmataluvamad: isegi miinus üheksa kraadi või lühiajaliselt kuni 11 külmakraadi ei kahjusta puid oluliselt.

Istandustes kulub seemnete külvist kuni puu viljumiseni kaheksa aastat, aga tsitruselisi paljundatakse ka pookimise teel ja pistikutega. Klementiine paljundatakse eelkõige vegetatiivselt, sest seemnetega paljundamisel ei pärandu sordile iseloomulikud tunnused edasi.

12 || pÄiKeseeNerGia || maa elu

12. jaanuar 2017

Metsatalu elekter

tuleb päikeselt KrisTiNA TrAKs Maa Elu

p

õhja-Kõrvemaa metsade vahel, kilomeetrite kaugusel suurtest teedest elab nii mõnigi pere „omatehtud” elektriga. See ei tähenda sugugi poolpimedas kobamist, vaid saab täiesti edukalt pidada ka väikest puhkekeskust – enamasti ei saa Leppoja puhkekeskuse külalised arugi, et selle maja vool tuleb mitte traati pidi, vaid päikeselt.

Tõsi, jõuluajal, kui päevad on nii sombused ja lühikesed, et näib, nagu ei lähekski kunagi enam valgeks, ei suuda ka päikesepaneelid voolu olematust päikesevalgusest välja võluda.

Selline olukord on Leppoja talu peremehe Vallo Valdmanni sõnul talvel üsna tavaline ning siis tulevad appi generaator ja akupank. „Pimeduses ja elektrita ei istu me kunagi, isegi mitte kõige pimedamal ajal,” kinnitab ta.

Kui Leppoja perenaise Ene isa Tõnu kakskümmend aastat tagasi talu ehitama hakkas, oli kohe selge, et siia kaugele metsa elektriliini ei vea, see maksab korraliku varanduse. Kümme aastat tagasi sai talu valmis, siis küsisid Ene ja Vallo Eesti Energiast liini toomise maksumust. Hind oli kolme miljoni krooni kanti ning energiafirmast imestati, kas noored on saanud Ameerikast päranduse, et nad sellist hinnapakkumist üldse küsivad.

Niisiis jäi ainsaks võimaluseks elada generaatoriga. Ene meenutab, et elu oli üsna närvesööv: kogu aeg pidi jälgima, et generaatoril oleks kütust, et akud oleksid piisavalt laetud ning pidevalt kuulata, mis häält teeb generaator. „Oli harjumus

Leppoja talu omanike Ene ja Vallo Valdmanni sõnul on Eesti oludes päikeseenergiaga võimalik toime tulla küll, lihtsalt peab natuke oma tarbiFoto: KRiStiNA tRAKS mist ja ilmaolusid jälgima.

öösel teatud aja tagant ärgata ja kuulatada, mis generaator teeb. Ajapikku muutus see niivõrd tüütuks, et mõtlesime isegi ärakolimise peale,” tunnistab ta. Väikeste sammude haaval on talu elektrimajandust aina paremaks muudetud. Juba siis, kui vahetatud sai veepump, mis tohutult voolu võttis, näis perele, et toimunud on suur hüpe. Viis aastat tagasi aga võeti kasutusele päikesepaneelid, siis muutus kõik kardinaalselt palju mugavamaks. Isegi nii, et suure osa aastast ei ole vaja elektriasjandusele enam mõeldagi, sest kööginurgast kostab mõnusat mühinat ehk päikesepaneelidest elektri tulemise häält.

Paneelide ostuks sai talu PRIAlt ettevõtlustoetust, kogu projekt läks maksma 50 000 eurot (PRIA osa 30 000 eurot – toim.) Summa tundub väga suur, ometi on see on siiski mitu korda odavam, kui lasta

Eesti Energial kõrvalisse kohta elektriliin vedada. Selle raha eest muretseti päikesepaneelid, akupank ja uuendati maja elektrisüsteem, nüüd on kõik leedlampide peal. eleKTriKannu KÄima ei KlÕpsa Ilmselt kõige tavalisem küsimus, mida Vallolt ja Enelt on küsitud seoses elektriga: kas tõesti on võimalik Eesti oludes päikeseenergiaga toime tulla.

Vallo vastab, et põhimõtteliselt on küll, lihtsalt peab natuke oma tarbimist ja ilmaolusid jälgima. „Päikeseta päevadel tuleb vool nii-öelda kasti seest.

Inverteritest on näha, et praegu ei toimu midagi ja terve päeva jooksul pole midagi tulnud,” selgitab ta eriti hallil detsembripäeval. „Me ei põleta jõulutulesid ja jälgime ikka, et väga voolu ei raiskaks. Ilmaga tuleb arvestada – kui suvel on väga

sompus ilm ja elektrit tuleb vähe, siis ei pea ju tingimata sel päeval pesumasinat käima panema või suurt elektrit nõudvaid töid ette võtma.”

Ene lisab, et kogu majapidamises on niipalju kui võimalik kasutusel puuküte ja gaas.

Näiteks pimedal ajal ei kasuta pere elektripliiti ega keeda elektrikannuga kohvivett, vett soojendatakse siis puuküttega.

Seevastu suvel kütab päike majas vee soojaks ja tuba pole vaja puudega saunaks kütta. „Päikeseenergiale üleminek oli väga suur samm edasi, sest kogu meie majapidamine ongi ju algusest peale ehitatud üles ideega, et traadielektrit siia ei tule.

Samas nendele, kellel on tavavool ja kes tahavad hakata kasutama päikeseenergiat, võib see olla ka samm tagasi,” räägib Ene. Elektriröövliteks nimetavad Vallo ja Ene kõiki seadmeid,

mis kiiresti kuumenevad: föön, radiaator, tolmuimeja, veekeedukann, soojapuhur jne. Naljalt neid ei kasutata. Seevastu on oma elektriga elamisel üks väga suur pluss – kui maapiirkondades on tormi tõttu tekkinud elektrikatkestused üsna tavalised, siis siin talus vool ära ei lähe. „Meie poeg ei olegi teistmoodi elanud ja tema jaoks on kummaline, kui näiteks vanaema-vanaisa juures tormi ajal vool ära läks. Ta küsis kohe, et miks te siis nüüd generaatorit käima ei pane,” muigab Ene. Kui palju maksab elu oma elektriga? „Kindel on see, et kui siia tuleks kaabel, siis ei mõtleks sellele, mis elekter maksab. Seega kui duširuumis on külm, siis huugaks seal kindlasti põrandaküte,” arvab Vallo. „Kui aga võrrelda päikeseenergiat generaatorisüsteemiga, siis on päikeseenergia kindlasti odavam, samas hulga mu-

elektrilevi katsetaB saMuti pÄikeseenergiaga

e

lektriliinide vedamine üksikusse metsatallu võib olla nii kallis, et mõistlikum on panna sinna püsti päikeseenergiajaam.

Umbes aasta on Elektrilevi katsetanud mõnes majapidamises just sellist lahendust. Elektrilevi hajaenergeetika juht Ott Antsmaa räägib, et esimese taolise pilootjaama pani energiafirma püsti juba aasta tagasi ning selle kogemuse pinnalt nähti vajadust luua veel kolm täiendavat pilootobjekti. Nimelt sõltub uue lahenduse otstarbekus väga palju just selle konkreetse pere energiatarbimise mahust ja iseloomust. „Rajasime sel sügisel veel kolm pilootjaama erineva profiiliga. Üks objekt on potentsiaalselt kõige tüüpilisem juhtmevaba lahenduse kasutus-

koht – aasta ringi väike elektritarbimine ning majani viib pikk ja amortiseerunud õhuliin. Teine objekt on hooajalise tarbimisega ehk suvila ja kolmas võetud suurema tarbimisega juhtum, et katsetada lahenduse tasuvuse võimalikku ülempiiri,” selgitab Antsmaa.

Neid kolme objekte jälgitakse kolme aasta jooksul. Selle aja jooksul peaks selgeks saama lahenduse tehniline toimimine, töökindlus, rikete arv, kulutused ja see, kui palju erineb tegelik tarbimine prognoositust.

Selle info pinnalt saab otsustada, kui tasuvaks millistes oludes uued lahendused osutuvad. „Näiteks sõltuvad kulud päris palju sellest, kui palju vajab majapidamine kütust tarbivat generaatorit – kui selles osas osu-

tub tegelikkus prognoositust kaks korda suuremaks, mõjutab see kulusid ja projekti tasuvust,” ütleb Antsmaa.

Ta sõnab, et ühe pilootjaamaga on olnud mõned väiksemad tehnilised probleemid, mis on nüüd juba lahendatud. Samuti ilmnes ühel objektil detsembris generaatori liiga sage töö. „Detsember ongi Eestis kõige päikesevaesem ehk võrguvabade lahenduste kasutamiseks kõige keerulisem kuu aastas. Siis saab jaama töö lahendada nii, et ümber seadistades töötaks see rohkem aku peal ja kasutaks vähem generaatorit. Samas see lühendab jälle aku eluiga. Siin tulebki leida optimaalne tasakaal ja selles osas annavad need projektid väga väärtuslikku infot, mi-

da me teisiti kui katsetades ei saaks,” räägib Antsmaa.

Esialgu katsetatavad tehnilised lahendused sobivad pigem väiksemale arvule majapidamistele, mida on võrgus 150–200, kuid samas võivad need tähendada mitutsada kilomeetrit väheotstarbekat elektriliini. „Kui katsetused edukaks osutuvad, saame tulevikus selle pinnalt välja töötada mitmekesisemaid ja juba laialdasemalt kasutatavaid kombineeritud lahendusi, samuti odavneb tehnoloogia kiiresti ning tasuvuspunktid võivad muutuda. Otstarbekuse hindamisel ongi aluseks võrdlus, kui palju odavamaks kujuneb uut tüüpi lahendus liinide uuendamisega võrreldes,

gavam. Meil kulus varem aasta ringi 60 liitrit bensiini nädalas generaatorile, praegu kulub talve jooksul 400–500 liitrit kütust. Praegu hakkab alates vabariigi aastapäevast, kui päevad juba pikemad ja päikeselisemad, rohkem elektrit tulema. Aastas on neli kuud, kus on vaja juurde generaatorivoolu, ülejäänud aja katab enamasti päike. Et paneelidest voolu tuleks, ei pea päike sugugi lõõskama. Lumisel päikesepaistelisel talvepäeval mühiseb kööginurk üldiselt kenasti. Talvel tuleb paneelid muidugi lumest puhtad hoida, muidu need ei tööta.”

See on enam-vähem kogu hooldus, mida paneelid ja süsteem vajavad. „Määrimist vajavaid komponente siin ei ole ja pererahvas ei pea olema energeetikuharidusega. Vaid akusid tuleb jälgida, et nende veetase oleks normis ja neid liiga tühjaks ei lase. Siis kestavad need kaua,” selgitab Vallo.

Leppojal käivad külalised aasta läbi, keskmiselt võõrustab talu nädalas ühte gruppi.

Paljud ei saa arugi, et elektriga on selles talus kuidagi teistmoodi. „Ega me ei ütle ka. Muidugi, kui inimestel huvi on, siis ikka räägime. Gruppidele, kes on siin pikemalt, olen natuke selgitanud põhimõtteid elektriga, et tuled peaks toast lahkudes kustutama,” ütleb Vallo. „Üldiselt on siin maanurgas aga mitmeid talusid, kus elatakse oma elektriga, kas generaatoriga või päikesepaneelidega.” analüüsi oma VooluTarbimisT Kui keegi tahab panna oma majapidamisse päikesepaneele, siis esimese asjana tuleks analüüsida oma voolutarbimist. Siis saab teada, kui palju energiat üldse vajatakse. Tavalisel kodul pole kindlasti vaja tervet katusetäit paneele. Ene selgitab, et Leppojal on paneele hulgaliselt, kuna võõrustatakse inimesi ning teatav varu peab kogu aeg olema. „Meil ei tohi seda juhtuda, et lambid ei põle. Seega – ei ole mõtet panna katusele liiga vähe paneele.

Aga uhkuse pärast tervet katust täis laduda on samuti mõttetu.”

Kindlasti pole päikesepaneele katusele panna mõtet ilma akupangata, eriti siis, kui muud voolu pole, rõhutab Ene. Sel juhul saab voolu vaid siis, kui päike paistab. „Tulesid on aga vaja ju põletada just siis, kui päike ei paista, seega on vaja kindlasti akusid energia salvestamiseks,” rõhutab ta.

Elektrilevi testib päikeseenergialahendusi.

Foto: ERAKoGU

arvestades ka pidevaid hoolduskulusid. Viimaste osas annavad piloodid meile väärtuslikku infot,” selgitab Antsmaa. „Järgmisel sügisel oleme juba palju targemad, sest siis on jaamad neljas erinevate tingimustega tarbimiskohas olnud jälgimisel üle aasta.”

Mis puudutab kliendi ku-

lu, siis kui võrguettevõte pakub sellist lahendust võrguteenuse osutamiseks, seega kasutab oma funktsiooni täitmiseks ehk elektri kohaletoomiseks lihtsalt teistsugust tehnilist lahendust, siis kliendile mingit täiendavat kulu ei kaasne. Tema tasub endiselt võrgutasu, nii nagu juhul, kui elekter talle mööda tavalisi liine kohale tuuakse.