Maa Elu, 9. märts 2017 by AS Eesti Meedia

ISSN 25045865

772504

586014

MARGUS SIILIK: MEIE TOOTEID ON NIMETATUD KA MOODSAKS KUNSTIKS, SEST SUUR HULK RAAMITUD MÄNNIOKKAID NÄEB VÄGA DEKORATIIVNE VÄLJA.

LEIBA SÜÜAKSE JÄRJEST VÄHEM

EHKKI LEIB ON TOIDUAINE, MIDA ÜLE POOLE EESTIMAALASTEST IGA PÄEV SÖÖB, ON VIIMASE KÜMNE AASTA JOOKSUL SELLE TARBIMINE SELGELT LANGENUD.

METSALANGETAJAT PÄÄSTAB TÖÖ PIIRI TAGA

JÄRGMISEL AASTAL KAHEKÜMNENDAT SÜNNIPÄEVA TÄHISTAV OÜ LAANETAGUNE PÜSIB OMANIKU SÕNUL PALJUSKI TÄNU VÄLISMAAL TÖÖTAMISELE.

9. mäRts 2017 • nR 10 (92) • hind 1 €

ajaleht

ettevÕtliKule

maainimesele

Liha eksport jääb impordile tublisti alla

iha eksporti ja importi võrreldes võib välja tuua üsna selge tendentsi. Liha eksport on kahanenud ning Eesti oma liha osakaal selles samuti, liha import on aga püsinud stabiil-

sena või pigem kasvanud. Põhilised ekspordiriigid on traditsiooniliselt meie lähinaabrid. Näiteks 2016. aastal müüdi Lätti 14,94, Soome 10,84, Leetu 6,59 ja Rootsi 5,6 miljoni euro eest liha. Järgne-

sid Taani 1,62, Saksamaa 1,55 ja Hongkong 1,33 miljoni euroga. Eksport Venemaale seisis nullis, eksport Hiina moodustas aga 290 eurot. Suuremad liha importijad on Poola ja Leedu vastavalt 16,83 ja 15,77

miljoni euroga. Järgnevad Saksamaa 11,32, Soome 12,19 ja Läti 9,06 miljoni euroga. Tugevad importijad on veel Holland, Belgia, Hispaania ja Ungari, kelle liha import jääb 2,8 ja 5,4 miljoni euro vahele. (ME)

LIHA EKSPORT JA IMPORT (miljonites eurodes) 120 105.12

100,12

100

93,95

91,26

80 60.31

46,15

49,34

47,18

31,58

28,86

40 35.98

31,05

Märkus: liha all on mõeldud nii liha kui ka toidukõlblikke subprodukte

0 2013

2014 Liha import

Liha eksport

2015 sh Eesti oma liha eksport

2016 Allikas: statistikaamet

Kodu kindlustamine Ifi e-büroos on

LIHTSAM, KUI SA ARVATAGI OSKAD!

2 || maamess || maa elu

9. märts 2017

eestlased söö riiNa MarTiNsON Maa Elu

Et külastajad paremini teavet kätte saaksid, ehitavad korraldajad keset messiplatsi kolmekorruselise infotorni.

Fotod: MaaMess

MAAMESSIL TEHAKSE TEID LAIEMAKS JA PLATSI KESKELE KERKIB INFOTORN Eili arUla Postimees

änavu 25. korda peetav Maamess sai alguse 1993. aasta 16. septembril, mil Tartu Näituste messikeskuses avati Agro Tartu nimeline põllumajandusnäitus. Toonane põllumajandusminister Jaan Leetsar ütles esimese messi avamisel prohvetlikult, et loodetavasti kasvab sellest välja üleriigiline ja rahvusvaheline põllumajandusnäitus. Praegu räägivad faktid selget keelt, et Maamess on vaieldamatult kõige populaarsem endasuguste seas kogu Baltikumis, külastajate arv aasta-aastalt muudkui kasvab. Paar aastat tagasi olid Maamessi korraldajad fakti ees, et territoorium seab messi laienemisele piirid. Samas ei tähenda see, et mess ei saaks senisel maa-alal areneda ja edeneda. teed on laiemad Ka sel aastal on messi korraldusmeeskond mõelnud, kuidas teha nii, et messil osalemine oleks nii eksponentidele kui ka külastajale meelepärasem. Kui tavaliselt saavad eksponendid messiplatse üles panema hakata messi toimumise nädala alguses, siis sel aastal nihutasid korraldajad messi väljapaneku aega mõne päeva võrra varasemaks. Tänavu võivad osalejad messiplatsi sisustada juba 14. aprillil, Maamess algab 20. aprillil.

Teine märkimisväärne muudatus on kolme suurema messiplatsi teede laienemine. Laiemaks läksid Kesktee, Galerii tee ja osaliselt Ringtee. Kui varem on need olnud nelja meetri laiused, siis tänavu kuus meetrit. Tänu sellele on suurtel masinatel montaaži- ja demontaažiperioodil mugavam manööverdada. Samuti on külastajatel messiplatsil mugavam liikuda,” sõnab Maamessi kommunikatsioonijuht Henrik Urbel. kolmekorruseline inFotorn Et külastajad paremini teavet kätte saaksid, ehitavad korraldajad keset messiplatsi kolmekorruselise infotorni. Alumisel korrusel jagatakse infot, teisele korrusele tuleb pressikeskus ja neljateistkümne meetri kõrguse torni otsas on vaateplatvorm. Paraku saavad tavakülastajad ligi vaid infotorni alumisele korrusele. Teise korruse pressikeskus on mõeldud vaid meediaväljaannetele ja vaateplatvormis hakatakse tegema messiülekandeid. „Ka fotograafid ja kaameramehed saavad vaateplatvormi tarvitada, et messialalt paremat ülevaadet saada. Varasematel aastatel on kaameramehi ja fotograafe taeva alla tõstnud messil osalejad, kel vajalik tehnika siin väljas,” lisab Urbel. Veel on infotorni küljes neli suurt LED-ekraani, kus näidatakse külastusinfot ja

eksponendid saavad võimaluse end seal reklaamida. Ekraanid paigutatakse ka toitlustuskohtadesse ja messi peaväravasse. toiduHall kolib õue Varasemad messid on näidanud, et üheks populaarsemaks väljapanekuks on alati toiduhall. Varem asus see väikeses B-hallis, Näituste messikeskuse keskel. Et toiduhallile paremini ligi pääseks, kolisid korraldajad toiduteemalise väljapaneku õue D-halli, kus varem olid aianduse ja koolitusega seotud eksponendid. „Ka tegime D-halli suuremaks. See on tänavu varasemast kümme meetrit laiem,” lisab messi kommunikatsioonijuht. Mugavaks uuenduseks tänavusel messil on konteinerkäimlad, kus olemas veega tualettpotid ja kraanikausid. „Eelmisel aastal oli neid mõned kohapeal olemas. Sel korral on tavapäraseid plastist kuivkäimlaid vaid mõned üksikud. Enamik käimlatest on vee, soojenduse ja muusikaga varustatud konteinerkäimlad,” selgitab Henrik Urbel. Olgugi et 25. Maamessini on aega veel poolteist kuud, on messipinnad juba kuu aega tagasi lõplikult välja müüdud. Käesoleva aasta juubelimess laiub üle 60 000ruutmeetrisel pinnal, osalejaid on hinnanguliselt ligi viissada. Veerandsajas Maamess peetakse Tartus 20. aprillist 22. aprillini.

maamess läbi aeGade • 1993. aasta septembris peeti Tartu Näituste messikeskuses esimene põllumajandusnäitus Agro Tartu. Üritusest võttis osa 46 firmat. • 1997. aastal nihkus mess aprillikuusse, üritus sai EURASCO* liikmeks, messiga liitus metsandusmess. • 1998. aastal osales messil üle 150 ettevõtte. • 1999. aastal liitus toidumess. • 2000. aastal liitus mess Aias ja Õues ning üritusest sai Eesti suurim maateemaline mess. • 2001. aastal ületas üritus 21 000 külastaja piiri. • 2002. aastal sai messi nimeks Maamess. • 2004. aastal külastas messi üle 25 000 inimese.

Fotomeenutus 1993. aasta Agro Tartu põllumajandusnäituselt.

• 2007. aastal osales messil üle 250 ettevõtte. • 2009. aastal sai messist tunnustatuim maateemaline mess Baltimaades. • 2010. aastal osales messil üle 250 ettevõtte. • 2011. aastal ületas külastajate arv 30 000 piiri. • 2012. aastal osales üle 300

ettevõtte. • 2013. aastal võttis Maamess enda alla 50 000 ruutmeetrit. Esmakordselt laienes mess Tartu südalinna. Raekoja platsil toimus Maafest. • 2014. aastal osales üle 400 ettevõtte. • 2015. aastal ületas messikülastajate arv 40 000 piiri ning Maamessist sai ametlikult suurim Eesti mess. • 2016. aastal osales messil üle 450 ettevõtte, külastajaid oli 44 260. * Euroopa põllumajanduslike messide ja väljanäituste liit. Allikas: Maamessi korraldusmeeskond

hkki leib on toiduaine, mida üle poole eestimaalastest iga päev sööb, on viimase kümne aasta jooksul selle tarbimine selgelt langenud. „Arvan, et leivatarbimine on selle aja jooksul vähenenud veerandi võrra,” ütleb Leiburi tegevjuht Asso Lankots. Kui traditsiooniliselt on leiba ja saia enam-vähem samapalju söödud, siis nüüd on leiva osakaal vähenenud, kuid heledamate toodete seast valitakse siiski järjest enam täisterast ja seemnetega saiu-sepikuid. Tooteid, mis ei pruugigi valgest saiast väga erineda, kuid mida tajutakse tervislikuna. Põhjusena, miks leiba-saia vähem sööma on hakatud, toob Lankots välja, et lihtne leiva- ja saiapäts on vaesemal ajal soodne toode, mis hästi kõhtu täidab, aga nüüd inimeste ostujõud paraneb ja valitakse söögiks rohkem muid tooteid. Päris suure osa leiva-saia ostmise vähenemisse on andnud klassikaline valge saiapäts. „Seda küll süüakse endiselt palju, kuid varasemast vähem ja just see kadu on leiva-saia vähem tarvitamisse märgatava osa andnud,” lisab mees. ASi Eesti Pagar turundusjuht Maria Martin kinnitab, et nendegi müük näitab, et varasemast veidi vähem tarbitakse traditsioonilist leiba ja saia, selle asemel on suurenemas pagaritoodete valik ja müük.

mullu oli viimaste aastate Kõige viletsam viljasaaK, Kuid sel põhjusel pagaritoodete hinnarallit oodata ei ole. Eesti Leivatööstuse tegevjuht Mai Linnas tõdeb, et leivatoodete tarbimine väheneb ja sellest tulenevalt ka tootmine. Põhjuseks on ühelt poolt elanikkonna vähenemine, teisalt on meie toidulaud mitmekesistunud ja tarbimisharjumused muutunud – eriti mis puudutab klassikalist pätsileiba. Pätsis on viilud erineva suurusega, aga inimestele on hakanud meeldima konkreetse kujuga tooted, näiteks röstleivad ja näkileivad. Lisaks otsib tarbija võimalikult lihtsat toodet, kus etiketil vähe koostisosi. Kasvamas on väikepakendis toote eelistamine: kiloseid suuri leivapätse ostetakse järjest vähem, see aga toob kaasa leivatoodete mahu vähenemise. valitsevad suured Pagaritööstuses tegutseb statistikaameti andmetel 130–140 ettevõtet. Tööga hõivatute järgi on kõige enam alla kümne töötajaga mikroettevõtteid, mis moodustavad peaaegu 70 protsenti ettevõtete koguarvust. Hoolimata pagaritööstuste arvukusest annavad pea kolmveerandi tööstuse müügitulust ikkagi ne-

li-viis suuremat ettevõtet. Eesti Toiduliidu juhi Sirje Potisepa andmeil oli mullu kolme suurima tootja käes 84 protsenti lihtpagaritoodete turust. „Ettevõtete rohkus muudab turu väga konkurentsi- ja hinnatihedaks ning konkurentsis püsimiseks peavad ettevõtted kas suuremaks saama ühinemiste või ülesostmiste teel või siis keskenduma nišitootmisele,” räägib Potisepp. „Näiteks otsustas Fazer oma tegevuse Eestis lõpetada ning koondas tootmise Läti ja Leedu tehastesse. Märk leivaturu ühinemistest on seegi, et mullu oktoobris allkirjastasid Eesti Leivatööstuse ja Hagari omanikud lepingu, mille kohaselt ostis Eesti Leivatööstus 100 protsenti Hagari aktsiatest.” Linnas tõdeb, et väiketootjad küll rikastavad siinsete inimeste toidulauda, kuid ta ei tunne endale kui suurtootjale neist kanget konkurenti. „Nende turuosa on ja tõenäoliselt jääb väga väikeseks,” usub ta. „Võrdleksin neid käsitööõlle tootjatega – neil on küll kirglikke austajaid, kuid suurem hulk tarbijaid valib ikkagi tuntud tootjate toodangu. Küll aga panevad väiketootjad ka meid rohkem tootearendusse panustama.” Samas on Linnase sõnul leiva-saiatoodete turul tihe konkurents suurtootjate vahel, mistõttu tullakse pidevalt välja uudsete toodetega ning kliente meelitatakse soodushinnaga. „Inimeste võimalused on erinevad: saia osas on tarbija hinnatundlikum, leiva osas mitte nii väga,” ütleb Linnas. „Küll aga ostetakse kauplustest pea pool kõigist toodetest kampaaniahinnaga – see kehtib ka leivasaia puhul.” kas Hind tõuseb? Mullu oli viimaste aastate kõige viletsam viljasaak, kuid sel põhjusel pagaritoodete hinnarallit oodata ei ole. „Jahu hind ei mõjuta nii väga, pigem näen hinnatõusu ohtu selles, et suhkur läheb kallimaks, samuti energia ja tööjõukulu,” sõnab Lankots. Potisepa jutu järgi ennustavad leivatootjad, et lähiajal hakkavad pagaritoodete hinnad kerkima tootjate investeeringute ja

Ühest poest leiab isegi üle 20 tootja leiba saia. Tarbija katsetab mee leldi uute mait setega, aga kõige enam ostetakse siiski odavamaid tooteid. Foto: urMas Luik

maa elu || leiB || 3

9. märts 2017

övad järjest vähem leiba

JUHTKiri

mida naabRimees sÖÖb?

hkki inimestele meeldib uusi maitseid katsetada, on tooteid, mis isegi paar aastakümmet juba meie poeletil püsinud ja ikka müügiedu naudivad. Et teada, mida naabrimees kõige sagedamini ostab, uurisime pagaritööstustelt ja kaupmeestelt, milliseid tooteid müügiedu kõige enam saadab. asi leibur tegevjuht asso lankots: „Leiburi toodangust on selline hitt-toode, mis juba paar aastakümmet müügil, Tallinna peenleib. Meie jaoks on see klassika suure algustähega. Teine uuem, aga samuti hästi minev on Rukkipala, mida ekspordime ka Rootsi.” asi eesti leivatööstus tegevjuht mai linnas: „Loomulikult on meil tooteid, mille koostise muutmine ei tuleks kõne allagi. Kui rääkida leivatoodetest, siis on selline kindlasti meie nisujahuvaba, ilma li-

tooraine hinnatõusu tõttu, aga oma osa annavad tarbijate kasvanud ootused pagaritoodete maitse ja tervislikkuse osas. „Pagaritoodete hinnad kerkivad käsikäes vilja hinnaga, kuid kindlasti peaks lähiaastatel leiva ja saia hind tõusma juba seetõttu, et suhtumine pagaritoodetesse peab muutuma – on vaja lahti saada mõttemallist, et leib ja sai maksab mõnikümmend senti ning olgu alati letil kollase kampaaniahinnaga,” selgitab Potisepp. „Pagaritoodete väärtusahel on tohutu pikk ja kvaliteetse leiva valmistamiseks tehakse tööd terve aasta – alates künnist sügisel kuni lõikuseni järgmise aasta hilissuvel. Selleks, et põllumees, veskimees, logistik ja pagaritööstuse töötaja saaksid väärilist tasu, peaks pagaritoodete hind peegeldama palju rohkem selle valmimiseks vajalikku panust.” Linnas räägib, et toidukaupade hinda ei ole väga lihtne muuta ja tavaliselt võtab sisendhinna tõusust tingitud toote omahinna muutuse enda kanda tootja. Tarbijale jääb hinnatõus olemata või on see suhteliselt väiksem, kui oleks tooraine hinna tõusu arvestades õigustatud. tervislikkuse iHalus Viimasel ajal räägitakse palju allergiatest ja erinevate toiduainete talumatusest ning nisupelgusest. Pagaritootjad võtavad neid suundumusi arvesse ja arendavad uusi tooteid, mis meelitavad gluteenipelgureid ja teisi pagaritoodetest eemaldunud tarbijaid tagasi leiva-saia juurde. Aina enam pööratakse tähelepanu toodete koostisele ja eelistatud on E-aine-

test vabad, väiksema soolaja suhkrusisalduse, aga suurema kiudainesisaldusega ja täisterajahust tooted. Leibadest eelistatakse juuretisega valmistatuid, samuti otsitakse ilma nisujahu või nisugluteenita rukkileibasid ning väheneb peenleiva tarbimine. Linnas räägib, et leivatootjad keskenduvad tootearenduses rohkem tervislikumatele ja ilma nisujahuta toodetele. „Jälgime pidevalt turul toimuvaid muutusi ja inimeste eksperimenteerimisjulgust,” kinnitab ta. „Tarbijad on valmis uusi asju proovima ja seetõttu toimub meil pidev tootearendus. Iga nädal on meil hindamiseks laual mõni uus sai, leib, kook või tort.” Kõik tööstused on pildil püsimise nimel sunnitud aktiivselt tootearendusega tegelema. „Fookuses on tervislikkus ja pagaritoodetesse lisatakse seemneid ja köögivilju, näiteks Fazer asendas oma uusimates Juurikaleivakestes üle kolmandiku jahust köögiviljadega. See on üha rohkem leviv suundumus, mis hakkab pagaritoodete tarbijate hulka lähiaastatel taas kasvatama,” selgitab Potisepp. „Siinkohal tuleb tunnustada väiketootjaid, kes oma nišitoodetega vaheldust toovad. Nende leivadsaiad on küll leti keskmisest mitu korda kallimad, kuid julgustavad tarbijaid oma harjumusi murdma ja rohkem uusi tooteid proovima.”

leivatootjad KesKenduvad tootearenduses rohKem tervisliKumatele ja ilma nisujahuta toodetele.

Martin räägib, et kuna ostjad muutuvad terviseteadlikumaks, peavad tootjad nendega sammu pidama. Nii tõid nad uute tarbijate püüdmiseks turule näiteks peedi-porgandi-pastinaagi-pihlakapehmiku ja kanepiseemne-tatrapehmiku. sepik asendab saia Ehkki palju räägitakse, mis tervisele kasulik, ja leivatööstused pingutavad selle nimel, ei kajastu tervisliku toidu ihalus tegelikult müügis. „Uute suundade osakaal müügis on alati väiksem, kui arvatakse,” ütleb Selveri kõneisik Karl-Villiam Vaserik. „Näiteks gluteenivabade toodete müük on tegelikult leivast ja saiast alla kahe protsendi. Ilmselt on paljud tsöliaakiahaiged ja gluteenivaba toidu tarbijad loobunud leivast ja saiast või leidnud sellele alternatiivi, näiteks riisivahvlid.” Rimi kommunikatsioonijuht Katrin Bats räägib, et ilma gluteenita tooteid on kindlasti praegu rohkem valikus kui mõned aastad tagasi ja neil on oma ostjaskond olemas, aga hüppelist kasvavat ostuhuvi poes siiski näha ei ole. Bats tõdeb sarnaselt leivatootjatele, et leiba-saia ostetakse varasemate aastatega võrreldes pigem vähem ja veidi populaarsemaks on muutunud sepikud. „Müügiandmete põhjal võib öelda, et eelistatakse pigem odavamaid leiva-saiatooteid. Mõistagi on populaarsed ka need, millel kehtib parajasti kampaaniahind,” lisab ta. Rimi kauplustes on müügil leiva- ja saiatooteid kahekümnelt hankijalt, neist 80 protsenti on eestimaised. „Osaliselt on väiketootjategi kaup meie

satud suhkru ja pärmita traditsioonilisel viisil valmistatud juuretisega Pärnu rukkileib ja Eesti Leivatööstuse peenleib.” asi eesti pagar turundusjuht maria martin: „Meil on tooteid, millel on suur rahva poolehoid ja mis on müügil juba aastaid, näiteks Rehe rukkileib, mis on oma kategoorias müüduim. Nimekirja võib lisada Perenaise saia, Jassi seemneleiva ja Musta leiva.

PEETEr raiDla

peatoimetaja

EESTI BRÄND JA MINISTER PALO

lettidele jõudnud, aga valiku teeme peamiselt siiski toote põhjal. Tootja suurus pole niivõrd oluline, aga mõistagi peab tal olema võimekus toota meie jaoks olulisi koguseid,” selgitab Bats. Selveri müügiarvud näitavad, et ostjad eelistavad rohkem lisanditega – seemned ja köögivili – leiba ja saia, samuti on suur huvi täisteratoodete vastu. „Kampaaniamüükide osakaal leiva ja saia kategoorias on võrreldes teistega keskmisest tagasihoidlikum. Leibadest ostetakse pigem väiksemaid pakendeid, mille ühikuhind on kõrgem ehk siis ostetakse endale meelepärast toodet, mis jõutakse enne aegumist ära tarbida,” toob välja Vaserik. „Meie sortimendis on päris paljude väiketootjate tooteid, kuna huvi nende vastu on suur, proovime alati võimalikult operatiivselt tooted sortimendi võtta. Tootjaid on meil kokku umbes 30.”

el esmaspäeval jagas Riigikogu ees selgitusi minister Urve Palo, teemaks Eesti uus bränd. Kui aasta alguses pakkus Palo kõneainet peamiselt oma kananahaga, mis tal uue brändiga tutvudes erutusest ihule tekkis, siis nüüd jagas minister oma ametialaseid teadmisi. Huvilised kuulsid, et Eesti uue brändi visuaalne identiteet ja kirjatüüp peaksid kestma vähemalt 15–20 aastat. Nende kasutajatena on silmas on peetud viit kaalukat sihtgruppi: eksportöörid, välisinvesteeringuid kaasavad ettevõtted, turismifirmad, avalik sektor ning Eesti väravad, lennujaam ja sadamad sealhulgas. Kui ministrit uskuda, siis nüüd on meil olemas „tsentraalne Eesti lugu”, mida toetab „mustmiljon tööriista”. See pole aga kindlasti Eesti bränd, lisas ta. „Eesti brändi polegi olemas, seda ei otsitudki,” kinnitas Palo. Minister selgitas, et Eesti ühtse brändi otsimisest loobuti eelmise aasta keskel ning et just siis langes liisk tööriistakasti kasuks. Rahnude laialisaatmine tänavu jaanuari keskel ja nende serveerimine Eesti brändi pähe oli Palo sõnul „ilmselgelt PRi aps”. Kohe-kohe, ilmselt märtsi lõpus lisandub seni vaid ingliskeelsele tööriistakastile ka eestikeelne ja aprilli lõpus venekeelnegi. „Või oli see vastupidi?” hakkas minister oma sõnades kahtlema. Niisugust puterdamist võis Urve Palo suust sel esmaspäeval korduvalt kuulda. Kes ei usu, vaadaku ise järele. Kui Eesti brändi järel jutt Hiinale kandus, muutus Palo jutt veelgi segasemaks: „Minu teada EAS just hiljuti avas Hiinas uue esinduse ja ka uus inimene seal töötab. Ma võin jääda vastuse võlgu, kas see oli Shanghai või muu linn, aga ma mäletan, et hiljuti oli pressiteade selle kohta.” Meenutan, et tegu on ministriga, kelle vastutusalas EAS otseselt tegutseb.

eksport läHiriikidesse Kuna Leibur on osa suurest kontsernist Lantmännen, siis pool nende valmistud toodetest eksporditakse Lätti, Leetu, Rootsi, Soome ja Norrasse. Valdavalt lähevad piiri taha röstsaiad, aga näiteks Rootsi viiakse ka Rukkipala, mis valmistatakse sealse turu maitse järgi pisut tumedam ja magusam. Eesti Leivatööstus ekspordib minimaalselt. „Meie tooteid võib leida Helsingi ja selle lähiümbruse Eesti poodidest,” ütleb Linnas. „Kui valmib kevadel ehitama hakatav tootmise laiendus külmalao näol, suuname kindlasti pilgud Eestist välja.” Eesti Pagar ekspordib lähiriikidesse peamiselt rukkileiba.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@postimeesgrupp.ee väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2017

rimi pressiesindaja katrin bats: „Meie poodides on kõige ostetumad leivad-saiad Rukkipala leib, Rukkileib Rehe, Perenaise sai ja Mitmevilja Röst. selveri kommunikatsioonispetsialist karl-villiam vaserik: „Leibadest on kõige populaarsem Leiburi Rukkipala ja saiadest Leiburi Mitmevilja Röst.”

4 || kasvuhoone || maa elu

9. märts 2017

Kasvuhoonest

on saanud puhke- ja pelgupaik Taavi Alas Maa Elu

asvuhoone ostmise peale tasub mõtelda juba nüüd, enne tipphooaega, kui tahta vältida järjekorda ja pikka ülespaneku ooteaega. Kasvuhoone pole mitte ainult moes, vaid sellest on saanud nii mõnegi jaoks mõnus puhke- ja pelgupaik. Seepärast pole tänapäevased kasvuhooned enam päris sellised, nagu vanaemal aias seisid, vaid tõeliselt mugavad ja silmailu pakkuvad paigad. Üle Euroopa kasvuhooneid müüva Vitavia Eesti (vitavia.ee) juht Marge Laan ütleb Maa Elule, et kasvuhoonet ei osteta praegu mitte ainult köögiviljade kasvatamiseks, vaid seda on hakatud pidama kui harrastust. „Kasvuhoone on saanud kohaks, mis pakub väljapääsu igapäevasest argielust ja stressist. Seda on järjest rohkem hakatud kujundama talveaia või veranda stiilis. Tegevust kasvuhoones võetakse kui väga meeldivat hobi ja võimalust näha midagi ilusat ja lihtsat enda käe all kasvamas, samal ajal ise puhates ja lõõgastudes,” lisab Marge Laan. Kasvuhoonest on saanud puhke- ja pelgupaik, kus ka lihtsalt niisama ollakse või veedetakse aega koos sõpradega, ümberringi kaunis rohelus ja omakasvatatud taimed. Seetõttu tuntakse järjest enam huvi erisuguse kujuga mudelite vastu: soovitakse ümaraid, kuusnurkseid, kaheksanurkseid või sopilisi kasvuhooneid. Mõnikord tahetakse saada kaks-ühes-lahendust: kasvuhoone ja aiapaviljon või ajamaja üheskoos. Klassikalistes kasvuhoonetes saab Marge Laane sõnul valida uudseid siselahendusi: • Maha pannakse näiteks kivi- või puitplaadid, tekib mugav terrassipõrand, kuhu on hea laua ja toolidega puhkenurka sättida.

Kasvuhoonet ei osteta praegu mitte ainult köögiviljade kasvatamiseks, vaid seda on hakatud pidama kui harrastust.

Kasvuhoonete pakkujaid Eestis • www.kasvuhooned.com (OÜ Aia Ala) • www.vitavia.ee (Vitavia Eesti) • mwlconstruct.eu/ kasvuhoone • www.ecoslider.com • Peenarde osa ehitatakse kõrgem, sedasi saab püsti seistes taimede eest hoolitseda. • Loobutakse klassikalistest peenardest ja taimed istutatakse avaratesse pottidesse. • Taimede hoidmiseks tehakse lavatsid ja riiulid. • Kasutatakse huvitavat valgustust.

• kasvumaja.ee (Prime Line OÜ) • www.lounaeestihaljastus. weebly.com (Lõuna-Eesti Haljastus) • www.kasvuhooned.ee (Anu Poed OÜ) Kasvuhoone olgu tugev Kõige tähtsam on kasvuhooneid pakkuvate ettevõtete sõnul siiski hoone vastupidavus. Kasvuhooned.com (Aia Ala OÜ), kes müüb kvaliteetseid soodsa hinnaga kasvuhooneid, peab seda väga oluliseks. „Soovitame kasvuhooneid, mis koos kurgedega ära ei lenda, seega selliseid, mis on tugevasti maa külge kinnitatud. Samuti soovita-

me kasvuhoone ostjal enne ostu kontrollida, kas hinna sees on ka tugevdused ja tihendid,” ütleb ettevõtte esindaja Raivo Siimon. „Evolutsiooniliselt jõudsid kasvuhooned kõrgemasse eksistentsivormi seoses kihtplasti tulekuga. Kihtplast, mis asendab klaasi, muutis kasvuhooned soojemaks, turvalisemaks ja ilmastikule vastupidavamaks. Ka vanad raudkarkassil kasvuhooned saavad sageli uue kuue ja teenivad pererahvast veel 20 aastat,” lisab ta. Ettevõtte kogemus näitab, et uus suundumus on automaatavajatega katuseakende lisamine nii majakujulistele kui ka kaarjatele kasvuhoonetele. Nii püsib kasvuhoones õige temperatuur ja kui omanik peab vahepeal ära sõit-

Foto: erakogu

ma või on suvel pika päeva tööl, siis ei pea ta muretsema, et kasvuhoones liiga palavaks läheb. Hinnaskaala on lai Kasvuhoone hind sõltub kasutamise eesmärgist (kas on tegemist kallist materjalist sisekujundusega talveaiaga või lihtsa väikese kasvuhoonega), suurusest, materjalist, kasvuhoone päritolumaast, tootemargist, lisanduvatest detailidest (automaatselt

Kihtplast, mis asendab klaasi, muutis kasvuhooned soojemaks, turvalisemaks ja ilmastikule vastupidavamaks.

avanevad aknad, kastmissüsteem jne). Hinda mõjutab ka see, kas ostja paigaldab kasvuhoone ise või soovib paigaldusteenust. Kui osta kasvuhoone tavalisest ehituskauplusest, aianduskeskusest või aiatarvete e-poest, ei saa tavaliselt paigaldust tellida, kuid on ka erandeid. Enamik kasvuhooneid müüvatest ettevõtetest pakub ka paigaldust, sest ostja ei pruugi osata väga keerulist kasvuhoonet üldse ise üles panna, eriti kui on soetatud sisekujundusega või mitmesuguste tehnoloogiliste võimalustega aiamaja või talveaed. Kasvuhooned.com omanik Raivo Siimon ütleb, et rohenäpp saab korraliku tugeva 12 m² kasvuhoone umbes 400 euro eest. „Kes soovib juurde kogemustega paigaldaja teenust, peab natuke sügavamalt taskutes kaevama.” Aprillis-mais tekib järjekord Tipphooajal võib kasvuhoonehuvilist ebameeldivalt üllatada pikk tarne- ja paigaldusjärjekord. Selle tingib aktiivne nõudlus, millele tuleb kasvuhoone müüjatel kiiresti vastata. „Kasvuhooned on paljudel pakkujatel kindlasti kenasti laos valmis, aga paigaldamiseks läheb alles siis, kui maa ära sulab, mõnel aastal alles aprilli lõpus. Aprilli lõpus on tomatitaimed aknal nagu teismelised tüdrukud, kes õue kipuvad. Ka paaripäevane ooteaeg võib tunduda lõputult pikk. Meie ooteaeg on harva nädalast pikem, aga olen mujalt kuulnud, et hilise kevadega aastatel on oodatud ka lausa kuu aega. Sel juhul soovitame natuke turul ringi vaadata ja teisi ettevõtteid otsida,” soovitab Raivo Siimon. Vitavia Eesti juht Marge Laan lisab, et kasvuhoone tarneaeg ja paigalduskiirus sõltuvad mudelist ja hooajast. „Tipphooajal muutub laoseis kiiresti ja vahepeal võib mõni mudel Tallinnast otsa saada. Laoseis täieneb korra nädalas või iga kahe nädala tagant. Samuti on tipphooajal rohkem paigaldamise soovijaid ja seda teeme tellimise järjekorras. Kes aga ostu varakult plaanib, saab kindlasti omale pasliku paigaldusaja valida.” Marge Laane kogemus on näidanud, et kui valida hakatuseks pisem kasvuhoone, jääb see väga ruttu väikeseks. Parem on põhjalikumalt oma vajadused ja plaanid läbi mõelda. „Kindel on ka see, et head ja väga odavat ei ole. Siis on vaja osta kaks kasvuhoonet: üks odav ja teine hea.”

maa elu || mets || 5

9. märts 2017

oKaste noppimine mÕjub maaRja KÜla elaniKele lausa aRoomiteRaapiliselt

Osaühingu Okkastyle asutajale ja omanikule Margus Siilikule on loodus, mets ja männid alati hingelähedased olnud.

andsid töö ja leiva KrisTiNa TraKs Maa Elu

õuna-Eesti ettevõtja leiutas viisi, kuidas männiokastest valmistada lae- ja seinapaneele, mida saab kasutada ruumide akustika parandamiseks ja sisekujunduselemendina. Nüüd on Margus Siilik paari aasta vanuse ettevõtte arendamisega jõudnud nii kaugele, et plaan on põneva väljanägemisega männiokkapaneele ka eksportima hakata. Osaühingu Okkastyle asutajale ja omanikule Margus Siilikule on loodus, mets ja männid

Tartu Loomemajanduskeskusest. „Ajujahilt leidsin esimesed kliendid, tuli ka etapivõite, leidsin investori ja jõudsime viie parima hulka. Tol ajal toimetasin ettevõttes veel üksinda, aga ega niimoodi kaua ei jõua – väsid lihtsalt mitme inimese töö tegemisest ära. Nii liitusidki seltskonnaga Vahur Mäe ja Kaili Ojaperv. Praegu ajame ettevõtte asju kolmekesi, meil on kaks investorit (üks neist tuntud ettevõtja Kuldar Leis – toim), kes aitavad väga palju kaasa ettevõtte arengule oma teadmiste ja kontaktidega. Lisaks otsime ühte inimest tootmisesse,” selgitab Margus. kogu tootmine on käsitÖÖ Lae- ja seinapaneelid valmivad algusest lõpuni käsitsi. Okaste

abitööde tegemine. Põhjala Teetalul aitavad Maarja Küla noored teepakke sildistada ja tembeldada. See on just hea töö täpse silma ja käega elanikele. RMK Kiidjärve infopunkti majahoidjatöö on usaldatud samuti Maarja Küla noortele, kusjuures mõnda aega tagasi käis üks küla noormees ka Taevaskoja matkaradasid korras hoidmas. Rääkimata ümberkaudsete talunike juures tehtavatest hooajatöödest, nagu kivide, marjade, tomatite või kartulite korjamine, kasvuhoonete sügisene puhastamine jne. Mikheim ütleb, et Maarja Küla asukatele sobivad tööd, mille puhul pole kiirus tähtis. „Kvaliteeti me suudame tagada, kuid kui sellele lisandub tähtaeg, mis on liiga lühike, siis me kahjuks seda tööd vastu võtta ei saa. Käeliselt on meie küla elanikud päris osavad, puhtusest, korrast ja tööajast kinnipidamine on tagatud. Realistlikest tähtaegadest kinnipidamine samuti,” lisab ta.

valmistama Tartu lähedal Külitses. Käsitsitöö jääb aga kindlasti, sest nagu ütleb Margus, annab käsitöö toote disaini ja funktsionaalsuse juures lisaväärtuse ning on üks ettevõtte olemise mõte ja eriti välismaal ka müügiargument. Muidugi on plaan ettevõtet kasvatada ja töötajaid juurde palgata. Kuidas saab okastest seinapaneel? Okkad kogutakse Riigimetsa Majandamise Keskuse raielankidelt langetatud puudelt. Oksad viiakse Maarja Külla, kus sealsed elanikud nopivad käsitsi okstelt puhtaid okkaid ja kuivatavad need, seejärel transporditakse okkad tootmisse, immutatakse tulekindlaks ja kuivatatakse uuesti. Järgneb paneelide vormimine ja sobiva värviga värvimine. „Teeme palju eritellimusi. Välismaale aga tuleb teha standardmõõtudega paneele, seda me praegu välja töötamegi, peame nõu sise-

kujundajatega. Meie tooteid on nimetatud ka moodsaks kunstiks, sest suur hulk raamitud männiokkaid näeb väga dekoratiivne välja. Kliendid on meil olnud nii eraisikud kui ka ettevõtted, näiteks spaad, kuhu männiokas sobib suurepäraselt. Teeme tooteid tellija soovi järgi – valida saab nii paneeli suurust kui ka värvi,” räägib Margus. „Kuivas ruumis kestab paneel väga hästi, kui just keegi okkaid välja näppima ei hakka. Meie näeme oma toodet disainielemendina, millel on juures akustika funktsionaalsus. Meie partnerid on disainerid, sisekujundajad ja disainistuudiod.

Foto: kristina traks

männiokkad alati hingelähedased olnud ja juba aastaid enne okkapaneelidega turuletulemist otsis ta viisi, kuidas seda materjali rakendada võiks. Mitu aastat katsetas Margus okastega üksinda, siis aga kohtus akustik Linda Madalikuga, kes nõustas paneelide valmistamise akustikapoolt. Nimelt on männiokastest paneelid suurepärased akustikaparandajad: näiteks kui suures ja kõrges ruumis on kaja, mis häirib kõnelemist, siis piisab teatud kogusest paneelidest, kaja kaob ja ruumis saab vabalt suhelda. Tartu Loomemajandusekeskusest alguse saanud OÜ Okkastyle osales kaks aastat tagasi Ajujahil, mis Marguse sõnul ettevõtte arengut märgatavalt kiirendas. Konkursil soovitasid tal osaleda just toetajad

aarja Küla juhataja Ly Mikheim ütleb, et okkafirmaga tehakse koostööd 2015. aastast. „Töö on väga sobilik, sest seda saavad teha peaaegu kõik meie küla elanikud. See passib autistidele, kellele tuleb lihtsalt oma väike töönurgake sättida sel moel, et teiste tegemised nende nägemisväljas väga poleks. See on jõukohane ka ratastoolis noortele, sest võimaldab oma tempos ja istudes tööd teha. Selle töö võlu peitub lihtsates töövõtetes, need õpetatakse selgeks ning need ei unune. Kui lisada okstest tulev meeldiv männilõhn, siis on tegemist lausa töötamisega aroomiteraapia tingimustes,” räägib Mikheim. Alltöövõtulepinguid on Maarja Külal veelgi. Näiteks käivad küla noored hooajatöödel ASis Plantex ehk Juhani Puukoolis, kus nende töödeks pottide täitmine mullaga, pottide viimine kasvuhoonest õuealale, müügialale ja

noppimisel okste küljest on tõhusad abilised Maarja Küla elanikud, kellega osaühingul Okkastyle on mitmeaastane koostöö. „Pakume sealsetele noortele jõukohast ja mõtestatud tööd, mille eest nad saavad ausat tasu,” ütleb Margus. Tema teada pole maailmas teist sellist ettevõtet, kes männiokastest midagi sarnast teeks. Taanis on küll üks firma, kes teeb akustilisi seinapaneele puidukiududest ja nende tootmine on täisautomaatne. Praegu on osaühingul Okkastyle pooleli kolimine. Seni valmistati paneele Marguse sõbra Frants Seeri töökojas Otepää lähedal, kus Frantsi firma KHIS OÜ toodab puidust käsitöövanne. Edaspidi hakatakse männiokastest paneele

meie tooteid on nimetatud Ka moodsaKs KunstiKs, sest suur hulK raamitud männioKKaid näeb väga deKoratiivne välja.

järgmine samm on eksport Praegu valmistutakse osaühingus Okkastyle aktiivselt ekspordiks. Juba on käidud messidel ning oma tootega suurt huvi äratatud. „Materjal on üsna eksootiline ja eriti messidel on meil palju selgitamist: jah, need on päriselt männiokkad. On ka näpuga katsutud, kas ikka tõesti on päris okkad, mitte plastmass,” muigab Margus. Ekspordis sihitakse Saksamaad, kus Margus ise on varem töötanud, ja araabia maid, kus sellist puidumaterjali nagu männiokkad üldse pole ning kellele võiks toode seetõttu väga huvi pakkuda.

TÄPSUS JA USALDUS

JÄRVA-JAANI AUTO OÜ

PÕLLUMAJANDUSSAADUSTE (teravili, jõusööt, juurviljad jm)

VEDU JA MÜÜK ÜLE EESTI Kaalutud kogused, sertifikaadid.

Killustik Sõelmed Kruus

Põldude lupjamismaterjal Liiv Pinnas Hakkepuit

Tel 506 1606, 502 5839 | info@jja.ee Koeru tn 17 | Järva-Jaani, Järvamaa

Vestman Gruppi kuuluv Metsamaahalduse Aktsiaselts on erametskond, mille ülesandeks on grupi metsakinnistute (22 000 ha) majandamine ja metsakasvatamine.

Otsime

KOOSTÖÖPARTNERIT METSAKASVATUSE VALDKONNAS: istutus, kultuurihooldus, valgustusraie Hanketingimused ja info metsamaahaldus@vestman.ee Lisainfo: 433 3427. Hanke tähtaeg 26.03.2017

6 || mets || maa elu

9. märts 2017

eesti metsala TOOMas ŠalDa Maa Elu

Hõbekajakad on koloonialised linnud ja pesitsevad väikesaartel üsnagi lähestikku, üks pesa teisest paari FOTO: PEETER KÜMMEL / SAKALA kolme meetri kaugusel.

TÜLIKAVÕITU LINNATIKKUJA OLAV RENNO linnuteadja

uba paarkümmend aastat oleme harjunud nägema meie suuremates linnades majakatustel seismas ja taeva all lendamas suuri häälekaid kajakaid. Need on hõbekajakad, kelle meelitasid siia eelmise sajandi lõpuni linnalähedastelt prügipanilatelt priilt saadav toit. Nüüd on jäätmekäitlus küll tublisti vähem kajakasõbralik, aga olelusvõitluses sitkeid hõbekajakaid on linnapildis iga aastaga üha enam. Hõbekajakas on üsna suur lind: ta kaal võib küündida terve kiloni ja üle sellegi, tiivapikkus on oma 45 sentimeetrit ja tiibade siruulatus ligi poolteist meetrit. Vanalindude kere, pea ja saba on valge, tiivad ja selg (niinimetatud mantel) sinihall, tiivaotsad mustad. Noorlinnud on aga valge- ja pruunihallikirju sulestikuga ja musta sabatipuga. Alles kolmandal eluaastal, sulerüüd mitu korda vahetanud, muutuvad nad vanalindudega ühetaolisteks ning saavad sellal ka suguküpseks. See on meil pesitseva kuue kajakaliigi seas praegu kõige arvukam, keda praegu leidub, eeskätt väiksematel meresaartel vähemalt 25 000 haudepaari. Bioloogiliselt huvipakkuv oli hõbekajaka kolooniate tekkimine Eesti ja Läti suurte rabade laugastele eelmise sajandi algupoolel. Neid peeti koguni eraldi alamliigiks ja nende hulk jõudis 1960. aastaks üle poole tuhande paari, et seejärel aegamisi jälle kaduda. Neil tuli toidu järele lennata mitmekümne kilomeetri kaugusele – merele või Peipsile, sest rabalaukad on kajakate jaoks üsnagi toiduvaesed. Meresaartel aga oli hõbekajakas saja aasta eest väga vähearvuline pesitseja, kes asus näiteks Vaika saartele alles 1932. aastal. Nelikümmend aastat hiljem loendati Saaremaa ümber olevatel saarekestel kokku peaaegu tuhat hõbekajakapesa. Ka teistel Eesti meresaartel oli juurdekasv niisama

hoogne ja 1975. aastaks oli hõbekajakaid meil juba 3600 paari. Selline suur ja ablas asurkond hakkas juba mõjutama teiste lindude arvukust. Algas haha ja teiste sukelpartide arvukuse kahanemine. Tõmmukajaka populatsiooni peaaegu täieliku hääbumise – kunagiselt 700 paarilt nüüdse kümmekonnani – kirjutaksin ma samuti hõbekajaka arvele, kes on oma sihvakamast sugulasest poolteist korda raskem ja vastavalt tugevam. Tänaseks näib hõbekajaka demograafiline plahvatus mõneti möödas olevat ja tema arvukus, mis Eestis jõudis umbes 35 000 paarini, langeb tasapisi, ilmselt toidubaasi napimaks jäämise tõttu: lahtised prügilad on üsna harvaks jäänud. Talvitavate hõbekajakate arvu võib hinnata poolesajale tuhandele ja paljudes linnades ei vaibu nende valjud kjaoo-hüüded ka karmimate pakaste ajal. Põhilise toidu hangivad nad siiski merelt ja rannalt. Kevadrändel päevaajal merd ületavad väikelinnud langevad hulgaliselt hõbekajakate saagiks. Kajakas jälitab ohvriks valitud lindu, näiteks põldlõokest ja sööstab tema poole ülaltpoolt, pidevalt teda veepinna poole sundides, kuni kümne-viieteistkümne ataki järel ohver satub vette ja sealt kajaka nokka. Aeglasemat väikelindu jälitab hõbekajakas otselennul ja saab ta lõpuks oma laialt avali nokka, et hetkega näiteks metsvint või västrik alla kugistada. Olen sellist jahipidamist jälginud uurimislaeva Aju-Dag pardalt aprillis 1977. Hõbekajakad on koloonialised linnud ja pesitsevad väikesaartel üsnagi lähestikku, üks pesa teisest paari-kolme meetri kaugusel. Pesaks tuuakse-kuhjatakse mereheidist ja muud taimeprahti, sekka plastikaaditükke ja linnusulgi. Linnu-uurija Eve Mägi on täheldanud, et vooderduseks kasutatakse pardipesadest pärit udusulgi, kusjuures pardimunad nokapooliseks langevad. Pessa ilmub paaripäevaste vahedega kuni kolm muna, mida hakatakse kohe esimesest peale haudu-

ma – katmata muna võib muidu ju mõni naaberkajakas nahka pista. Haudeaeg on kuni 33 päeva, hauvad mõlemad vanemad. Pojad püsivad pesal, kuid hädaohu korral, näiteks inimese saarele tulekul püüavad nad peitu pugeda kivide vahele või taimede varju. Pesast lahkumine võib lõppeda fataalselt, sest võõrale pesaterritooriumile sattunud poega hakkavad naabrid kohe ründama ja ta võidakse koguni tükkideks nokkida, teise paari poegadele toiduks. Pesakonda valvab ja soojendab üks vanalind, kuna teine lendab toiduretkele, isegi mitmeteistkümne kilomeetri taha. Lõuna-Uhtju saare hõbekajaka koloonias imestasime, et pinnast kattis tihe mõne sentimeetri suuruste konditükikeste kiht. Toiduga poegade juurde naasvate vanalindude tulekusuunda peilides sai aimu, et nad tassivad poegadele Rakvere külje alt Tõrma karusloomakasvandusest hangitud söödapudemeid. Vana hõbekajaka alanoka tipul on punane tähn, niinimetatud nasaralaik. Toitu nõudev poeg nokib seda, mispeale vanalind öögatab oma makku talletatu tema ette. Pesa ja poegi kaitsevad hõbekajakad üliagaralt. Saarele sattunud rebane pekstakse ühiselt lausa vaeseomaks. Linnas ei lase katusele pesa teinud kajakapaar sinna tulnud inimest, näiteks korstnapühkijat kuigivõrd toimetada, katuselt alla tänavale sattunud poja kaitseks aga rünnatakse igat möödakäijat, nii et mõnel veri väljas. Kajakapesi ja -poegi hävitada ei luba seadus, nii et kajakaid tuleb katusele pesitsema asumast varakult takistada – eelkõige katuselt pesaehituseks sobiva prahi eemaldamisega. Elanikke häiriva häälitsemise kõrval on linnakajakad ka tülikad reostajad, kelle väljaheitelaigud rikuvad autode värvkatet ja tihtipeale jalakäijate rõivaidki. Loodusesõbrad aga loevad hõbekajakaid nagu teisigi linde linnapildi mitmekesistajateks – igal oma suhtumine.

etsalangetust ehk ülestöötamist pakkuva OÜ Laanetaguse omanik Meelik Saviste k i n n it a b Maa Elule, et konkurents sel alal läheb järjest tihedamaks, sest edu lootvaid ettevõtteid tuleb järjest juurde. Kasumit on tema sõnul järjest raskem teenida sellegi tõttu, et riik ajab eraettevõtjale vastu töötavat poliitikat – RMK suurendab riigieelarve täitmise eesmärgil raiemahtu, surub oma vähempakkumistega alla raieteenuse hinda, ei luba metsafirmadel erimärgistatud kütust kasutada ning tõstab kütuseaktsiise. Üks väljapääs on teha tööd väljaspool Eestit, aga nädalate kaupa kodunt ära olla tahetakse isegi meie mõistes väga korraliku palga eest järjest vähem. muresid jätkub Üheksakümnendatel ettevõtlusega alustanud Meelik Saviste asutas OÜ Laanetaguse 1998. aastal, kui nägi, et nõudlus metsa ülestöötamise järele kasvab. „Meie langetame ja veame välja, oma metsa on meil paraku vaid üksikud kinnistud,” räägib Saviste. Algust tehti ühe väljaveotraktoriga. Praegu on ettevõttel kasutada neli komplekti metsamasinaid (langetustraktor + väljaveotraktor), kolm teevad igapäevast tööd, neljas on varuks. Lisaks kaks treilerit, üks siin, teine Rootsis. Ettevõtte palgal on 15 töötajat, kellest kaks kolmandikku teenivad leiba Rootsis. Eestis käivad Laanetaguse töötajad metsa langetamas just seal, kuhu tellitakse. Kui kodu lähedal Viljandimaal on tööd parasjagu vähe, viiakse mehed ja masinad sinna, kus seda rohkem on. „Saaremaa, Ida-Virumaa – igal pool on käidud. Eestis teeme teenustööd peamiselt suurematele metsafirmadele, vähem, kogu töö-

mahust ligikaudu 5–10 protsenti, eraisikutele. Aasta tagasi täitsime pool aastat RMK tellimust, kuid kuna neil käib kõik vähempakkumiste kaudu, jäi meile sisuliselt ainult töörõõm. Kui nende vähempakkumise võidadki, tuleb sõlmida poole- kuni viieaastane leping. Kui ma paneksin kalli kahe-kolmeaastase masina viieks aastaks sinna kinni, siis võimalikku tasuvamat tööd enam vastu võtta ei saaks. Sõlmides RMK-ga pikaajalise lepingu, võib juhtuda, et oled sunnitud tegema selliseid lanke, kus tööle peab peale maksma – kulud on suuremad kui tehtud töö eest saadav tulu. Erafirmadel on

Laanetaguse osaühingu pal gal on 15 töö tajat, kellest kümmekond teenib leiba Rootsis. Foto: erakogu

ESTOMET OÜ | Tehnika 3b, Türi | 72213, Järvamaa, Eesti | info@estomet.ee

maa elu || mets || 7

9. märts 2017

ngetajat päästab töö piiri taga

paremad hinnakirjad ja see jätab ka meile midagi kätte,” on Saviste avameelne. Jutuajamisega põgusalt liitunud Laanetaguse tegevjuht Priit Paju täiendab, et kui teha erafirmale head tööd ja metsaomanik on rahul, materjal õiges mõõdus ning metsa pole jäänud maha sügavaid roopaid või õlirada, siis kutsutakse jälle. Laanetagusel sellega tema sõnul probleeme pole, pigem pälvitakse kiidusõnu. metsameHi pitsitab kallis kütuseHind Riigi suhtes kriitiline on Saviste selgi põhjusel, et metsatöödel kasutatav kütus on „tä-

nu” siin järjekindlalt tõstetavale aktsiisile kallim kui mujal. „Veel mõni aasta tagasi võis metsalangetaja nagu põllumeeski kasutada erimärgistatud kütust, aga nüüd teeme põldude ja laante taga sügaval metsas oma tööd tavalise diislikütusega ja maksame aktsiisi samamoodi kui need, kes kütust sõiduteedel kasutavad. Kogutud aktsiisiraha enamik on mõeldud sõiduteedesse investeerimiseks. Paljudes riikides on lubatud metsatöödel kasutada eriotstarbelist diislit, mille netohind on näiteks isegi Soomes 69 senti liiter. Eestis on liitri diislikütuse netohind praegu 1 euro. Rootsis on kü-

tus ostes küll meist veidi kallim, aga seal saab metsa ülestöötav ettevõte aktsiisiraha tagasi ja kokkuvõttes on sealgi kütusehind odavam kui siin. Nii polegi Eesti metsa ülestöötamisteenuse hinnad konkurentsis. Meie valame Eestis paaki sõiduautokütuse, aga traktor kulutab seda tunnis kuni kakskümmend liitrit ja pole raske aru saada, millises seisus oleme meie võrreldes teiste metsa ülestöötajatega maailmas. Peame hakkama saama sellega, et riik tõstab kütuse hinda, samal ajal surub RMK teenuse hinda alla ning eraomanikele kuuluvad lange-

tusfirmad on raskustes,” sõnab mees ja on veendunud, et valitsus peaks taastama olukorra, kus metsa ülestöötaja saaks kasutada eriotstarbelist diislikütust või andma ülestöötajale võimaluse saada tavakütusele maksusoodustust. Metsalangetajate elu ei tee lihtsamaks

Kui Kodu lähedal viljandimaal on tÖÖd parasjagu vähe, viiaKse mehed ja masinad sinna, Kus seda rohKem on.

piiritagune päästab Järgmisel aastal kahekümnendat sünnipäeva tähistav OÜ Laanetagune püsib omaniku sõnul paljuski tänu välismaal töötamisele. „Tegelikult saimegi suurema hoo sisse tänu Rootsis tuulemurru tagajärgede likvideerimisele 2005. ja 2007. aastal. Eestis oli tööd vähe, aga seal murdis tuul maha tohutu koguse metsa ning Eestist läks oma tehnika ja meestega sinna appi palju firmasid. Pärast seda tekkis meilgi võimalus masinaid juurde osta. 2009. aastal läksime juba Prantsusmaale tuulemurdu likvideerima. Uudiste kaudu saime teada, et seal on olnud kõva tuulemurd ja lendasime kohale. Kui muidu eeldavad prantslased, et nende aastane raiemaht on näiteks Aquitaine’is (piirkond, kus Prantsusmaal töötasime) 10 miljonit tihumeetrit, siis nüüd oli vaja hakkama saada 100 miljoniga. Loomulikult oli neil välist abi vaja, neil endal polnud sellise koguse jaoks piisavalt mehi ega masinaid. Et puit raisku ei läheks, ollakse ka nõus tavalisest rohkem maksma. See ongi meile parim teenimisvõimalus. Tegelikult

Võtame vastu

eelkobestite ja nende tööorganite tellimusi.

Aasta ringi võtame vastu põllumajandushaagiste tellimusi. Ferrel AS | kaupo@ferrel.ee Põllu 3a, Sõmeru | 44201 Lääne-Virumaa | tel 513 2419

Ostame

KASVAVAT METSA JA RAIELANKE Pakume raieteenust Tel 503 5462 kaido.leiten@amikor.ee

olen luurel käinud ka idanaabri juures, aga Venemaale on masinate sisseviimine kallite tollimaksude tõttu nii mõttetu, et tehing jäi katki. Õnneks tuli ka Rootsi tuulemurd peale ja sealt saime kindlamat leiba. Eks igaüks vaata asja oma mätta otsast ja nii jälgin ikka aeg-ajalt, et ega ilm kuskil metsa maha pole murdnud.” Pärast 2014. aastal Rootsi metsi taas räsinud tormi tagajärgede likvideerimist on OÜ Laanetagune rootslastega niiöelda püsisuhtes, teenust osutatakse ühele suurele sealsele metsafirmale. „Nende raiemaht on aastas sama suur kui kogu Eesti oma kokku. Meie teeme seal tööd ühe-kahe masinakomplektiga, aga langetusfirmasid töötab nende alluvuses mitukümmend. Mehed on kaks nädalat seal, ühe kodus, edasi-tagasi lendavad lennukiga, viisakad majutuskohad on langile võimalikult lähedal,” kirjeldab Saviste. „Rootsis raiume umbes 10 000 tihumeetrit kuus, Eestis 3000. Kokku lõikame seega ligi 150 000 tihumeetrit aastas. Lisaks on meil Rootsis üks masin võsa väljaveo peal. Rootsis võiks meie tegevust isegi suurendada, aga pole võtta mehi, kes seal mitme nädala kaupa tööd tahaksid teha. Ka teenuse hinnad on seal siinsetega võrreldavad, seega mitte just liiga ahvatlevad. Võit tuleb selle pealt, et sealsed metsad on ülestöötaja seisukohalt vaadates paremad ja mahtu on veidi kergem teha.” tuleviku peale mõeldes Ettevõtte tulevikust rääkides on Meelik Saviste veendunud, et peab rohkem oma metsa juurde hankima, sest teenusepakkumise turg aheneb. „Mõned kinnistud meil on, aga vaja oleks hulga rohkem. Tulevikus soovikski areneda nii, et oleks võimalus oma metsi majandada ajal, kui teenustööpakkumisi napib. Kui midagi saaks tagantjärele muuta, siis oleksime võinud olla maade tagastamise kõrgajal aktiivsemad. Palju oli neid, kes tegid metsa rahaks, aga kuna maamaksu maksta ei tahetud, kirjutati maad teiste nimele või anti sisuliselt tasuta käest ära. Maad juurde ei tule ja need, kes taipasid olukorda ära kasutada, on võidumehed.”

Amikor TR

ka järjest karmistuv konkurents. „Kui 1998. aastal alustasime, oli Eestis sadakond metsamasinat, praegu umbes tuhat. Teenusepakkujaid on ülemäära palju, aga kõik tahavad kuidagi ellu jääda. Tellimuste vähesus sunnib ettevõtjaid tegema alapakkumisi. Tagajärg – meie juurde tuleb eraklient ja teatab, et talle tuleb teha sama hinnaga, millega tehakse RMK-le. Aitäh, aga ettevõte ei saa ega tohigi kahjumiga töötada.” Samal lainel jätkates lisab ta, et kuigi Laanetagune metsamaterjali kokkuostu ja müügiga otseselt ei tegele, mõjutab puidu kokkuostuhind nendegi tööd. „Kui hinnad on all, ei tasu ju metsa lõigata, ka meie siinsetel tööandjatel mitte. Hindade kujundamisel mängib suurt rolli jälle RMK. Tean, et neil on kohustus riigieelarvesse kindel hulk raha viia ja kui metsamaterjali hinnad langevad, peavad nad sama summa teenimiseks rohkem lõikama. Turu mahud saavad kiiremini täis, nõudlus kaob ja teised on tööta.”

8 || tihemetsa || maa elu

9. märts 2017

PÜÜGIPIIRANGUD KEVADISEL KUDEAJAL

ev ad hooaja k s on kehtestatud mitmed ajutised püügik itsendused. Piirangud on seatud kalateadlaste ettepanekutele tuginedes meie kalavarude hoidmiseks ning nende vastu eksides ning seadust rikkudes on tagajärjeks trahv. Lisaks võib juhtuda, et hüvitada tuleb ka keskkonnale tekitatud kahju. Meeles tuleb pidada, et haugipüügikeeld meres kestab 1. märtsist 30. aprillini, Peipsis, Lämmijärves ja Pihkva järves 15. aprillist 15. maini, Võrtsjärves 15. märtsist 15. aprillini ning teistes siseveekogudes 15. märtsist 10. maini. Kohapüügikeeld Peipsis, Lämmijärves ja Pihkva järves kestab 5. maist 10. juunini, meres 15. maist 15. juulini, Võrtsjärves 15. maist 15. juunini ning teistes siseveekogudes 15. aprillist 15. juunini. Peipsis, Lämmijärves ja Pihkva järves on keelatud püüda rääbist 21. augustist 20.

juunini. Teistes siseveekogudes on keelatud püüda rääbist jäävabas vees – 1. maist 1. juulini ja 10. novembrist 30. detsembrini. Vimba ei või 10. maist 20. juunini püüda Kunda, Selja, Loobu, Valgejõe, Jägala, Pirita, Vääna, Keila, Vasalemma, Vihterpalu, Kasari (koos lisajõgedega), Paadremaa, Audru, Pärnu, Sauga ja Reiu jõest. Latikat ei või 5. maist 10. juunini püüda Peipsist, Lämmijärvest ja Pihkva järvest (välja arvatud püük lihtkäsiõngega ja käsiõngega) ning 1. maist 20. juunini teistes siseveekogudes, välja arvatud püügil lihtkäsiõnge, käsiõnge ja põhjaõngega. Võrtsjärves puudub latikapüügi piirang. Lesta ei tohi Soome lahel püüda 15. veebruarist 31. maini ning teistel merealadel 15. veebruarist 15. maini. Linaskipüük on keelatud (välja arvatud käsiõngega) Peipsis, Lämmijärves ja Pihkva järves 20. juunist 20. juuli-

ni, teistes siseveekogudes 20. juunist 20. juulini. Endla järves ja Sinijärves on linkaskipüük keelatud 1. aprillist 20. juulini kõikide püügivahenditega. Lõhet ja meriforelli ei ole lubatud püüda Soome lahes 15. juunist 30. septembrini, kui püügikoht asub baasjoonest kaugemal kui 4 meremiili. Teistes merepiirkondades ei tohi lõhet ja forelli püüda 1. juunist 15. septembrini (juhul kui püük toimub baasjoonest kaugemal kui 4 meremiili). Siseveekogudes on lõhet ja meriforelli keelatud püüda 1. septembrist 30. novembrini, välja arvatud Narva, Selja, Jägala, Pirita, Vääna, Purtse jões ja Valgejões kalastuskaardi alusel. Jõesilmu ei tohi jõgedest püüda 1. märtsist 30. juunini. Jõeforelli ei tohi püüda 15. septembrist 31. jaanuarini (välja arvatud Narva jõest). Kõikides veekogudes on keelatud püüda tuurlasi, harjust, tõugjat ja säga. (ME)

RIIGIMETSAS MOODUSTATAKSE VIIS UUT LOODUSKAITSEALA

eskkonnaminister Marko Pomerants algatas eelmisel nädalal riigimaadel salu- ja laanemetsade kaitseks viie uue looduskaitseala moodustamise, mis on üks metsaseaduse arutelude käigus kokkulepitud meetmetest, et tagada salu- ja laanemetsade range kaitse kokku 27 000 hektaril. Keskkonnaministri käsk-

kirja alusel algab Võru maakonnas Karisöödi, Viljandi maakonnas Kariste, Jõgeva maakonnas Kursi, Jõgeva ja Lääne-Viru maakondades Laekannu ja Pärnu maakonnas Massumetsa looduskaitsealade kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja menetlus. Kõik loodavad kait-

sealad asuvad riigimetsas. Edasise sammuna pak ub R i igi metsa Majandamise Keskus (RMK) välja täpsustatud kaitsealade piirid ja kaitsekorrad, misjärel Keskkonnaamet menetleb kaitse-eeskirja eelnõu. (ME)

OOTAME PÕNEVAID PILDIMÄLESTUSI MAAMESSILT LÄBI AASTATE. Huvitav väljapanek? Praktiline ost? Kaasahaarav programm? Või hoopis mõni lõbus seik, mille oled fotole püüdnud?

Otsi välja oma vanad pildialbumid ja pane oma foto teele! Peaauhinnaks on hinnaline mootorsaag ja perepääse Maamessile!

Tutvu tingimustega maaelu.postimees.ee/maamess25 Konkursi tähtaeg 19.03.2017

tihemetsa pä vaid häärberi silvia PalUOJa

Pärnu Postimees

lmselt ei kriibi ühegi teise kooli sulgemine nii valusalt tuhandete vilistlaste ja sadade kohalike südant nagu kriipsu allatõmbamine omaaegsele Eesti suurimale tehnikumile ning Tihemetsa alevi trööstitu väljanägemine uhke mõisahäärberi varjus. „Varemed häirivad ja riivavad silma ja on ohtlikud seiklushimulistele lastele,” tõdeb põliskohalik Saima Saar. „Eriti nutused on vilistlased, kes käivad siin ringi ja suviti peredega Tihemetsa vahel jalutavad. Neile on pilt troostitu, aga siin ise iga päev olles ja elades olen harjunud selle pildiga.” aeg on seisma jäänud Tontlana põrnitsevad möödujat kunagised ühiselamud, küljes hoiatav silt „Varinguoht”. Keskalevis on sissevarisenud katustega hooneid, aja seismajäämist põllumajandusreformi eelsesse aega kinnitavad majade külge jäänud numbrid „Tihemetsa ST. 720” ja nii edasi. Saarde vald on pannud avalikule kirjalikule enampakkumisele muinasjutuliselt ilusa lasteaiamaja. Teiste hoonete peale valla hammas ei hakka, sest nendega toimetab Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS), mis on rajatistele pikkamööda ka ostjaid leidnud, kuid alevi nägu pole sellest silenenud. Aeg on seisma jäänud ka Valga-Uulu maantee ääres, kus on euroühtsuse lipuga ja logoga „Eesti regionaalarengu heaks” silmahakkav tahvel „Pärnumaa kutsehariduskeskus, Tihemetsa õppekoht”. PKHK Volveti koolituskeskuse viimane juhataja Piret Koorep töötab Mulgimaa arenduskeskuse meetmenõustajana. Tema üle kuueaastane panus Tihemetsa ja mõisahäärberi arendamisse lõppes mullu 30. septembril. Majandusjuhataja Mati Jassik jäi mõisavaimuks selle aasta jaanuari lõpuni. „Pärnumaa kutsehariduskeskus sai mõisakooli nimetuse just Tihemetsa ehk Voltveti mõisa kaudu,” mainib Koorep. „Ega üks mõis pole ainult hooned. Nii tekkis mõisakoolide suviste külastuspäevade korraldamisel, seejärel teistegi ühissündmuste tegemisel tugev side kooli töötajate ja kohaliku kogukonna sädeinimeste vahel. Mõisapäevadel tehti miskit koos ja toimus ka teistpidist: see, mis koolis algatatud, sai kogukonnale üle antud ja üle võetud, nagu näiteks Tihemetsa seenenäitused, mida algul korraldati õpetaja Marje Kase ettevalmistamisel koos metskonna töötajatega ja millest on kujunenud uus formaat – Tihemetsa seenefestival.” Viimast korda pääsesid see-

nefestivali korraldajad veel lõpuni tühjaks kolimata koolihoonesse mullu septembris. Pärnumaa kõige luksuslikuma kaunistusega mõisasaalis istusid viimast korda stiilselt kaetud laudade taha kelleviieteel osalejad, et kuulata kirjaja loodusemeest Hendrik Relvet ja nautida fantaasiapillide meistri Silver Sepa esinemist. MTÜ Veelikse Retked korraldatud sariüritusel „Kellaviietee Voltveti mõisas” on joon all, aastaid kutsuti sinna kohtumisõhtutele Saarde vallaga seotud tuntud inimesi. Seenekultuuri tutvustav seenefestival elab edasi, septembris toimub mitmepäevane üritus taas, korraldajad MTÜ Külaselts Iiris ja Saarde vald. Aeg on seisma jäänud ka sildile „Keldrikohvik”, mis hakkab silma häärberi parklapoolses otsas. Parkla on rajatud 1968. aastal valminud 400kohalise aula asemele.

Voltveti mõisa häärber reno veeriti ajal, mil majas töötas Pärnumaa kutsehari duskeskuse õppekoht. Nüüd haldab häärberit Riigi Kinnisvara AS, kel plaanis kinnistu müüki panna. Foto: ants Liigus

tihemetsa ja Kool on läbi ajaloo olnud sÜnonÜÜmid ja Kool Koos metsKonnaga on olnud valla inimestele väga oluline tÖÖandja. „Veel augusti alguses oli kindel jutt, et kool jääb aastaks alles, aga septembris pidime kohviku uksed kinni panema ja kaks töötajat koondama, otsus tehti nii äkki,” tõdeb söögikohta pidanud OÜ Vilensa juhatuse liige Aivar Saar. Osaühingu kokad-kondiitrid pakkusid tööpäeviti sooja toitu, katsid vajadusel ballisaalis tähtpäevade lauda ning olid piirkonna ainus toitlustuskoht Abja-Paluojast Kilingi-Nõmmeni.

maa elu || tihemetsa || 9

9. märts 2017

äästab halvatusest ettevõtlik omanik

Tihemetsa läbi aja • Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskus suleti 1. septembrist 2016. 1. novembrist haldab Volveti mõisa Riigi Kinnisvara AS. • Voltveti metsakool asutati 1925. aastal, mil seal hakati noore vabariigi jaoks metsnikke koolitama. • Tihemetsa metsatehnilise tehnikumi metsaosakonna varad viidi 1959. aastal Luuale. Tihemetsa toodi üle Vaeküla põllumajandustehnikum

ja metsaharidus asendus põllumajanduslikuga. • Asutuse nimi ja erialad muutusid aja jooksul, kuid õppetöö toimus Tihemetsas järjepidevalt 91 aastat. • Tihemetsas on kutsetunnistuse saanud üle 9000 inimese. • Mineviku väärtustamiseks ja tuleviku toetuseks moodustati MTÜ Tihemetsa Vilistlane, mis kanti 3. märtsil 2010 äriregistrisse. Andmed: Maa Elu

KOMMENTAAR Riina Müürsepp

ärnumaa kutsehariduskeskuse nõukogu tegi 30. augustil 2016 protokollilise otsuse struktuurimuudatuste kohta, mis puudutasid Voltveti koolituskeskust kui kutsehariduskeskuse struktuuriüksust. Otsuses on viis punkti, kus räägitakse ametikohtade ja erialade üleviimisest teistesse struktuuriüksustesse ja vastava struktuuriüksuse likvideerimisest alates 1. oktoobrist 2016. Otsus sündis seetõttu, et riigi rahastatavate õppekohtadega ei olnud enam võimalik seda struktuuriüksust majandada. Kahel järjestikusel aastal ei olnud metsamajanduse erialale

õppima asuda soovijaid ja grupid jäid avamata. Otsuse poolt hääletasid nõukogu kõik üheksa liiget. Metsanduse, arboristide ja aianduse õpe on korraldatud õppekava järgi. Metsanduse ja arboristide õpe toimub tehnikaõppe osakonnas ja aianduse õpe täiskasvanute koolituse osakonnas töökohapõhiselt. Õppeks on olemas tööruumid ja õpperuumid, tekkinud on hea koostöö Pärnu linnaga, et teha praktilisi töid parkides ja haljasaladel. Äsja alustasid tööd uued õppegrupid arboristide ja aianduse erialadel, mõlemad õppegrupid on täitunud. Sügisel püüame veel kord avada põhikoolijärgset metsamajanduse õppegruppi ja valmistame ette vastuvõttu.

„Pingutasime erinevate projektidega, ütlen tagantjärelegi aitäh neile, kes meisse uskusid, eelkõige aga heasoovlikele metseenidele, kes ikka Tihemetsa ja kooli eest kostsid,” märgib Koorep. „Need investeeringud pole tuulde läinud. Kuigi praegu pole selle hoone ega pargi sisuks enam õppetegevus, on need siiski heas korras ja loodetavasti ka edaspidi hoitud. Minu lootus on, et Riigi Kinnisvara häärberile tegusa omaniku leiab, et elu jätkuks.” Kohalike huulil on sama küsimus: mis saab häärberist, mille trepil on kuldsed lõvid kevadeni kastidesse varjule pakitud ning kus sammaste vahel päikesevalguses säravad ennistatud klaasvitraažid. Nagu ühest suust ütlevad nad, et loodavad, et uus omanik käitub majaga heaperemehelikult ja arvestab kohalikega, kes sooviksid kunagi

häärberisse jälle sisse saada ja selle ilusaid ruume imetleda. Keegi ei ihka enesekeskset eraomanikku, kuigi ükski müügitehing seda välistada ei saa. „Ääremaastumine on üle riigi, aga mis ääremaa meie oleme?” küsib Saima Saar. „Üleüldine on see, et inimesed lahkuvad maalt, noored lähevad välismaale tööle, ega Tihemetsa ole ainukene selline koht. Sellest on kahju, sest kunagi oli siin võimsaim tehnikum üle riigi, aga põllumajandus ei ole enam populaarne ja metsandusele pani põõna Luua metsanduskool.” Aga tihemetsalased on rõõmsad – neile on jäänud veel pood, raamatukogu, spordihoone ja saun, kus igal laupäeval kohalikud leili võtavad ja kiidavad vallaettevõtet OÜ Saarde Kommunaal, mis maarahva saunakultuuri püsimist toetab.

Pärnumaa kutseharidus keskuse direktor

õppetegevus lõppes Haridus- ja teadusministeeriumi vastust vahendab Tarmu Kurm kommunikatsiooniosakonnast. Kuna Tihemetsa õppekohas õppurite arv pidevalt vähenes, võeti see eraldi arutlusteemaks PKHK arengukava koostamisel 2015/2016. õppeaastal. Sügisel 2016 laekus metsuri erialale vaid viis sooviavaldust. „Sellest tulenevalt algatas Pärnumaa kutsehariduskeskuse direktor Tihemetsa õppekoha tegevuse lõpetamise ja seadis eesmärgiks, et senised õppijad, sealhulgas töökohapõhises õppes õppijad, jätkaksid Pärnus ning töötajate ja koolipere informeerimine otsusest sai koolijuhiga läbi räägitud,” vahendab Kurm. PKHK Tihemetsa metskonna tuleviku kohta pole ministeeriumis Kurmi sõnade kohaselt lõplikke otsuseid veel tehtud, vajadusel sõlmitakse praktikakohtade jaoks eraldi kokkulepped. Teadaolevalt on algatatud koolimetskonna üleandmine riigimetsa majandamise keskusele. Tihemetsa metskonnal on 5449 hektarit maad ja kontor Voltveti mõisa karjamõisa peahoones Kärsu külas. Metskonna üle otsustamine käib, nagu riigil kombeks, üle töötajate peade, ebaselgus püsib. PKHK Tihemetsa õppekoha sulgemise järel koondati kolm töötajat, kolm jäid tööle vara üleandmiseni või RKASi otsuseni. Viiest kutseõpetajast neli annavad metsanduse ja aianduse tunde Pärnus. Üks neist, kelle elu õppekoha sulgemine otseselt mõjutas, on metsanduse eriala kutseõpetaja Marje Kask. „Kooli tööle minek on 50 kilomeetrit pikem kui enne, nii et 100 kilomeetrit päevas, aga minul on selles mõttes lihtsam,

et linnas on mul ka ööbimisvõimalus,” nendib Kask. Metsanduse eriala jätkab Pärnus kolmas kursus, 11 õpilast, linnas korraldatakse ka metsakasvatuse, arboristide ja nooremaednike sesoonõpet. Võrreldes Tihemetsa võimalustega on Kase jutu järgi metsanduse eriala õpetamisega nuputamist rohkem ja praktilise töö kohta leida keeruline. „Linnas on ümberringi mets kaitse all ja igat õppeasja seal teha ei saa, vajadusel sõidame Tihemetsa kooli metskonda, aga see ühe otsa sõitmine võtab aega ligemale tunni,” räägib Kask. Tihemetsa ja kool on sünonüümid Tihemetsast Pärnusse tööl käivad õpetajad nii nagu ka teistest Pärnumaa omavalitsustest tööl käivad töötajad ei saa tööandjalt sõiduhüvitist. Saarde vallavolikogu esimees Väino Lill tõdeb, et vallale tuli Voltveti koolituskeskuse sulgemine väga valusa otsusena, sest Tihemetsa alev kogu oma taristuga on 90 aasta jooksul tekkinud kooli juurde ja olnud kooliga väga tihedalt seotud. „Tihemetsa ja kool on läbi ajaloo olnud sünonüümid ja kool koos metskonnaga on olnud valla inimestele väga oluline tööandja. Ent kahjuks on Eesti tugevalt linnastuv ühiskond,” nendib Lill. Põlvkondade vaimset ja ajaloolist sidet hoiab 2010. aastal moodustatud MTÜ Tihemetsa Vilistlane, mille juhatus pidas häärberi üleandmise järel RKASile kodutuks jäänuna koosoleku Kilingi-Nõmmes. „Kindlasti tegutseme edasi, meil on palju asju pooleli, me hoiame koos seda ideed, mis kunagi ammu kasvas Tihemetsast välja. Loodame edaspidigi

korraldada lõpetanute kokkusaamisi, aga me ei tea veel, kus meil seda lubatakse teha, kellega ja mis tasandil tuleb kokkuleppele jõuda,” nendib MTÜ Tihemetsa Vilistlane juhatuse liige Andrus Aruaas. Aruaasa jutu järgi on käsil pildi-, video- ja muu materjali ülevaatamine ning ühing otsib kohapeal ruumi, kuhu sisustada ajalootuba. Asukoha poolest oleks võimalikest parim Saarde vallale üle antud spordihoone, kuhu vald tõi üle Allikukivi raamatukogu. Rohkem kui mõttes on mälestuskivi või plaadi paigaldamine, meenutamaks 1925.–2016. aastani Voltveti mõisas antud haridust. „Tol ajal, kui mina Tihemetsa sovhoostehnikumis õppisin, kestis õppeaeg kolm aasta ja kümme kuud, Tihemetsast läbi käies on nostalgialaks suur, loomulikult teevad meele kurvaks lagunenud hooned, trööstitu on näha omagi kunagisi ühiselamuid varemeis, aga õnn on see, et häärber ja park on nii hästi säilinud ning hoitud,” räägib Aruaas. Mis saab häärberist? Haridus- ja teadusministeerium tegi juba mullu augustis RKASile ettepaneku võtta üle Voltveti mõisahoone. RKASi kommunikatsioonijuht Madis Idnurm kinnitab, et haldaja hoiab häärberit heaperemehelikult ja on sõlminud lepingud kinnistu välikoristustöödeks, pargi hoolduseks, hoone tehnosüsteemide hoolduseks ning maja on köetud ja turvatud. „RKASi omandisse jõuab kinnistu eeldatavasti märtsis, pärast seda saab hakata tegema edasisi plaane. Mõisatiivas asuvaid kortereid oleme pakkunud elanikele müügiks, müümata on veel üks korter,” selgitab Idnurm.

RKAS on oma varandust kahandanud aastapäevad tagasi, müües Asuvere tee 4 ja Lasteaia tee 1. Seega siis varemeid meenutavad ühiselamute rivid ei kuulu enam riigile, vaid eraomanikele. Tihemetsa päästmiseks moodustati Pärnu maavalitsuses mullu septembris algatusrühm, mõtted sumbusid, sest õhinapõhiselt imesid ei tee ning valitsus on nõuks võtnud ka maavalitsused ajaloo prügikasti saata. PKHK Tihemetsa õppekoha arendamisse ja Voltveti mõisahäärberi välisilme ennistamisse on 13 aastaga paigutatud miljoneid eurosid. Näiteks avati üheksa aastat tagasi pidulikult endises õppetiivas 48toaline 120 majutuskohaga ning omaette sanitaarsõlme, köögi ja puhkekohtadega õpilaskodu. Alumisel korrusel sisustati aianduse ja metsanduse õppeklassid.

• metsa- ja põllumaa ost • kasvava metsa ost-müük • metsamaterjali transport • metsa ülestöötamine • võsaraie ja kokkuvedu • kallurveod, kopateenus • metsatehnika treilerveod Järvamaa, Türi, Tehnika 14a tel 503 5585 • www.kolmestar.ee kolmestar@kolmestar.ee

10 || ilma- Ja taimetaRk || maa elu

9. märts 2017

ilMaTarK

JÜri KaMENiK ilmatark

pealt korjatuna jagub sealt naturaalseid säilitusaineid ja vita-

VEEL KORD AASTAAEGADE MÄÄRATLEMISEST

miine. Kõige esimene taim, mida saab kevadel korjata, on sulanud lume alt välja tulevad pohlalehed. Neid on just nüüd õige aeg otsima minna. Kui korjata neid sügisel, siis värvuvad need kuivades mustaks. Pohlalehti madalas kuumuses hautades saab suurepärase tõmmise organismi ladestunud soolade väljutamiseks ja organismi talvešlakkidest puhastamiseks. Teelusikatäis tilliseemneid hautage nõrgas kuumuses klaasitäies vees ühe minuti ja jooge seda keedust keha puhastamiseks ja toonuse tõstmiseks kaks klaasi päevas nädala aja jooksul. See mõjub hästi naiste ja meeste suguelunditele, seedimisele, tõstab toonust ja annab juurde nooruslikkust.

Musta sõstra pungad on mõnusa maitsega ja sisaldavad palju vitamiine.

FOTOD: URMAS LUIK / PÄRNU POSTIMEES

Kevadel sööge

sõstrapungi fütoterapeut

ui kevadväsimus kimbutamas, võib minna aeda ja lõigata sõstrapõõsast mõned oksad, tuua need tuppa vaasi. Kui rohelised leheotsad ninad välja pistavad, saab neist vitamiinirikka ampsu. Kevadtalvisel üleminekuajal on põhjamaa inimese energiavaru otsakorral ning keha võimekus säilitada ja hoida tervist on langemas. Kui sellesse teadlikult suhtuda ja kasutada märtsis energiat ergutavaid taimerohtusid, peame kevadise rohelisuseni ilusti vastu. Tooge tuppa musta sõstra ja tikri oksi ning pange vaasi punguma. Arenevad lehe- ja õiepungad on imemaitsev ener-

seemned ja päHklid Energia saamiseks närige seemneid ja pähkleid. Pistke taskusse seemnekotike, kus on päevalilleseemned, tilliseemned, köömned, seesamiseemned, kikkaputkeseemned, kuldne tatrakruup või metspähkel. Kui tunnete väsimust, närige ja mäluge seemneid aeglaselt, tunnetades nende maitset. Need annavad pikaks ajaks hea energialaengu. Kindlasti tasub praegu seemneid idandada. Just seemned on abiks uue jõu kasvatamisel, sest seemnetes ja juurtes on kontsentreerunud energia. Seemned on kevadise energiakriisi ajaks just sobivad turgutajad.

mullused jõHvikad Kui lumi hakkab sulama, otsige sulanud lume alt mulluseid jõhvikaid. Jõhvikas on võimeline säilima ületalve ja mätta

Kõige esimene taim, mida saab Kevadel Korjata, on sulanud lume alt välja tulevad pohlalehed.

ju Kal

KÜlviKalENDEr: MÄrTs

06.43 18.19

14. T

Juur, alates kl 07.28 õis Õis Õis, alates kl 17.11 leht

16. N

Leht

17. R

Leht ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2017” KIRJASTUSELT VARRAK

MAA

TULI

VESI

ÕHK

15. K

13. E

Juur ISTUTUSAEG

16.54

12. P

Ne i

Vili, alates kl 00.07 juur, aiatöödeks sobimatu päev

Sõnn

11. L

i ts

ur Amb

Vili

Jäär

vi Lõ

10. R

kits

irJE KarJUs

Söögiks võib idandada kõike, mida kevadel plaanis mulda panna: redised, salatitaimed, päevalilleseemned, basiilikud, teraviljad, lutsern, oad, läätsed, herned, spinat. Idandusnõus kasvavad neile kiiresti külge ilusad idud, mida saab niisama nokkida või salatisse ja smuutisse panna. Lisaks istutage aknale vähesesse mulda küüslauku ja sibulaid roheliste võrsete jaoks. Nendega võib kaunistada kogu aknalaua ja boonuseks on tervendav rohevaip.

giatoit. Neid võib näksida niisama või lisada salatitesse ja smuutidesse. Musta sõstra pungad on mõnusa maitsega ja sisaldavad palju vitamiine, võib ka teisi pungi kasutada.

võilillega akne vastu Varakevadel saab võilillejuuri maa seest kaevata ja kuivatada. Kui teete jooki kuivatatud võilillejuurest, saab mõrkja tee. Kui teha jooki kuivatatud ja röstitud võilillejuurest, saab kohvi. Võilillejuur puhastab maksa ja seetõttu ka nahka. Nii et kui murdeealistel on probleeme aknega, tuleks kevadel kohe võilillekuuriga alustada. Viimane aeg on teha lõpp oma õietolmu varudele. Paremini säilib see külmkapis. Kuna õietolm kaotab ajas oma toiteväärtust, siis kevade alguseks olekski hea see ära kasutada. Sööge dessertlusikatäis koos meega või niisama hoolikalt ja pikalt mäludes. See on tõeline jõuallikas ja universaalne vitamiinide ja mineraalainete kompleks, mis hoiab eemal haigused ja annab kehale vajaliku energiavaru. Kui taimi oli talveks rohkem kogutud, võib nüüd varud üle vaadata ja kui neid on piisavalt, kasutage taimetõmmiseid pärast duši all käimist loputusveena, jättes selle kuivades kehale toimima. Parimad taimed loputustõmmiste tegemiseks on põldosi, liivatee, mündid, meliss, pune, saialill ja monarda.

lmateenistus avaldas märtsi alguses talvekuude ülevaate, sest meteoroloogiline talv hõlmab alati kolme kuud, milleks on detsember, jaanuar ja veebruar, seevastu klimaatiline talv määratlekse ilmaelementide ja lumikatte järgi ehk teistel alustel ja igal aastal on sellega isemoodi. See aga tõstatas taas elava arutelu selle üle, millal siis algab õieti talv ja kevad või üldse, kuidas aastaaegu määratakse. Algatuseks üks ammune, kuid markantne näide. Nimelt ühes veebiuudises väideti, et meteoroloogiline talv algab siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur langeb –10 °C-st madalamale. See aga ei vasta tõele, sest esiteks jutt on tegelikult sel juhul klimaatilisest talvest ja teiseks algab see siis, kui moodustub lumikate või hakkavad domineerima külmapäevad ehk ööpäeva keskmine temperatuur on 0 °C-st madalam. Veel on olemas meteoroloogiline talv, mis vähemalt Eestis tähendab perioodi 1. detsembrist kuni märtsini, seega kolm kuud. Selline määratlus on puhtpraktiline (raamatupidamisvõte), et oleks parem teha aastaaegadest kokkuvõtteid. Aga kui vaadata ingliskeelset kirjandust, siis mõeldakse seal meteoroloogilise aastaaja all pigem seda, mida Eestis klimaatilise aastaaja all. Samuti on aastaaegade määratlused kultuuriti ja riigiti erinevad. Igal juhul Postimehe artiklis oli mõeldud ikkagi klimaatilist talve, kuid kriteeriumina esitati ebaõige ööpäeva keskmine temperatuur. Kokkuvõtteks: meteoroloogilisi aastaaegu määratletakse kolme kalendrikuu kaupa, et oleks lihtsam arvestusi pidada. Neil pole mingit otsest seost loodusega, vaid see määratlus on puhtpraktiline. Veel on olemas fenoloogiline aastaaeg, mis määratletakse (elus)looduses toimuvate sesoonsete muutuste ja protsesside järgi. Kuna neid on väga palju, siis saab sel viisil määratleda aastaaegu väga mitmeti, nagu veekogude jääkatte, mingite taimede õitsemise, põõsaste-puude lehtimise, loomade elutegevuse iseloomu jne järgi. Näiteks on fenoloogilise talve alguseks peetud seda, kui tiikidele ja väikestele järvedele tekib püsiv jää. Inglise keeles on fenoloogiline aastaaeg ecological season. Lisaks fenoloogilisele aastaajale on olemas sünoptilised aastaajad ja astronoomilised aastaajad. Kuna talvekuud on olnud üldiselt väga soojad, siis üha enam võib märgata kevadmärke. Püüangi järgmises ilmajutus tutvustada fenoloogilist talve lõppu ja kevade algust – milliste loodusmärkide järgi aru saada, et tõepoolest on kevad ukse ees ja mis edasi võib looduses toimuda. Kui 28. veebruar tõi kuni 8 kraadi sooja ja kevadist hoovihmagi, siis 5. märtsi paiku muutus ilm talvisemaks – see kajastus eeskätt õhutemperatuuris, mis langes alla 0 °C, sest Skandinaavias tugevnes külma ja kuiva õhumassiga antitsüklon, mis erilist lumelisa ei soosinud. Lõunapoolsed madalrõhkkonnad on antitsüklonist võitu saanud ja nii muutus ilm tuisuseks, seejärel aga soojemaks. Praegune sombune ja üsna soe ilm jääb esialgu püsima ehk et ei ole ette näha erilist pööret talve, aga ka mitte kevade poole. Seega eeltalvine, kuid mõneti kevadehõnguline ilm püsib.

K V

maa elu || kodu Ja aed || 11

9. märts 2017

linnupipar –

aknalaua kaunitar TOivO NiiBErG Räpina aiandus kooli õpetaja

auapiprana tuntud linnupipar on muutunud lillepoodides üha tavalisemaks potitaimeks ja seda värvikirevat taime kohtab üha sagedamini meie kodudes köögi aknalaual. Linnupipar (Capsicum minimum) ehk lauapipar ehk Aafrika pipar on 2–2,5 sentimeetri pikkuste helepunaste mõõdukalt terava maitsega viljadega. Taim pärineb Sansibarist, kus levis esmalt Kreekasse ja Indiasse. Linnupipart on kultiveeritud juba ammustest aegadest Indias, Mehhikos ja Jaapanis. Capsicum’id (perekond paprika) kuuluvad maavitsaliste sugukonda nagu ka tomatid ja tubakad. Seega on kaugelt omavahel suguluses nii meile hästi tuntud kartul kui ka jalopeno või Cayenne’i pipar. Euroopas võeti linnupipar esimesena kasutusele Inglismaal 1548. aastal. Linnupipart lisatakse sageli valmis toidule, millest ka vahel nimetus „lauapipar”. Linnupipraks nimetatakse sellepärast, et seda antakse lindudele jõusööda koostises, suurendamaks munatoodangut. Samuti aitab linnupipar parandada sulestiku kasvu ja korrastatust. Iseloomuliku terava vürtsika maitse tagab alkaloid kapsaitsiin, värvuse aga porgandilegi omane karoteen, iseloomulikud kapsorubiin ning kapsantiin. linnupipar toataimena Linnupipar kasvab 15–30 sentimeetri kõrguseks ja 40–50sentimeetrise läbimõõduga väikeseks põõsaks. Olenevalt sordist on viljad (botaaniliselt mari ja rahvakeeles piprakaun) ümmargused kuni teravkoonus-

Linnupipar kasvab 15–30 sentimeetri kõrguseks põõsaks, mis tahab väga hoolast peremeest – vale agrotehnika korral muutub kiiresti inetuks. Foto: sHutterstoCk

jad, olles valminult värvuselt helekollased kuni korallpunased. Vilja keskmine mass on 1–6 grammi ja neid võib ühel põõsal olla korraga 150–750 tükki, mille rohkusest tulenebki linnupipra dekoratiivsus. Viljade maksimaalse valmimise ajal (september-oktoober) võib põõsal näha nii valgeid õisi kui ka vilju, mis on nii hele- kui ka tumerohelised, hele- kui ka tumekollased ja hele- kui ka tumepunased. Linnupipar on tundlik valguse, temperatuuri kõikumise ja mullakooriku, aga ka mulla kuivuse või liigniiskuse suhtes. Väiksemgi agrotehnika eiramine toob kaasa õite ja viljade massilise varisemise, lehtede kolletumise ning kogu taime inetuks muutumise ja hävimise.

Linnupipart paljundatakse seemnetega. Substraat olgu kergem, võtta kaks osa lehemulda ja üks osa kõdusõnnikut. Külv teha veebruari lõpus või märtsi alguses, külvisügavus 0,6–1,2 sentimeetrit. Soovitatav oleks seemned külvata kohe väiksemasse potti, sest linnupipar ei talu juurt vigastavat pikeerimist. Sellepärast tuleks ühte potti külvata 3–4 seemet, millest hea idanemise korral kehvemad idandid ära näpistada. Ühte potti võib vabalt ka kaks taime kasvama jääda, nii tuleb kaharam ja kompaktsem põõsas. Idanemiseks vajalik mullatemperatuur peaks olema püsivalt 25–28 kraadi, madalama ja kõikuva temperatuuri korral võib idanemine kesta kuid. Optimaalse temperatuuri juures idanevad seemned 7–10 päeva-

majoneesikaste tomatipüreega Kastme valmistamiseks lisa 1 purgile (500 g) valmis majoneesikastmele 1–2 sl tomatipüreed (pastat), soola ja veidi punast jahvatatud vürtspaprikat.

pipranaps Väike pipranaps on ammu tuntud kõhurohi, mis parandab seedetegevust ja tõstab söögiisu ning hävitab halvad mikroobid. NB! Samas kõhunäärme põletiku ehk pankreatiidi korral võib selline ravi lõppeda kindla haiglatee, kui mitte hullemaga ... Pipranapsu valmistamiseks lisa 0,5 liitrile viinale 50–60 g suhkrut ja 2–3 täiesti valminud värsket linnupiprakauna. Pudel tõsta kaheks nädalaks toasooja pimedasse kohta.

Retseptid terav õlikaste Kastme valmistamiseks sega omavahel poole sidruni mahl, 3 sl ketšupit, 2 sl punast veini, 2 sl vedelat mett, 1/2 klaasi toiduõli, 1/2 tl soola, 1 sl sinepit, noaotsatäis jahvatatud vürtspaprikat ja soovi korral ka pressitud küüslauku. Klopi kõik ained ja lase mõni tund külmas seista. õlikaste tomatiga Kastme valmistamiseks klopi 1/2 kl söögiõli segi ¼ – ½ tl soola, ¼ – ½ tl suhkru, 1 tl tomatipasta või 1 – 1 ½ sl tomatimahlaga ja 1–2 noaotsatäie vürtspaprikaga. Lisa 1–2 sl veiniäädikat ja maitsesta ühe keskmise riivitud sibulaga.

terav keefirikaste Kastme valmistamiseks sega 1 klaasi keefiri hulka 1 sidruni mahl, veiniäädikat või veidi sidrunhapet, 1 sl riivitud mädarõigast või sama palju peenestatud mungalilleseemneid, 1/2 tl soola, 1/2 tl jahvatatud vürtspaprikat, 1 tl suhkrut ja lõpuks sega hulka 2 sl peenestatud petersellilehti või tilli.

teRvise heaKs • Gripi peletamiseks aseta tassi tükike kaneelikoort ja üks kuhjas noaotsatäis jahvatatud linnupiprapulbrit. Vala peale klaas keeva vett, lase kaane all jahtuda joodava temperatuurini, magusta meega ja joo väikeste lonksudena korraga ära. • Kurgu kuristamiseks võta üks kuhjas sl kuivatatud

ga. Mullaniiskus peaks olema püsivalt 70–75 protsenti. Külvist esimeste õite moodustumiseni kulub 150–160 päeva. Kasvuks optimaalne temperatuur on päeval 20–28 ja öösel 15–20 kraadi. Üle 35 kraadi korral al-

linnupiprapulbrit, 8 g kuivatatud petersellilehti, 8 g kuivatatud aedsalveid, 10 tera nelki ja 500 g õunaäädikat. Segu hoia kaks nädalat toasoojas pimedas kohas, kurna ja vala puhtasse pudelisse. Hoia külmikus. Kurgu kuristamiseks võta 1 tl tõmmist tassi sooja vee kohta.

gab massiline õite ja viljaalgmete varisemine. Esimest korda väetada täisväetise lahusega esimeste pärislehtede ilmumise faasis ja teist korda kaks nädalat hiljem ning edasi iga kahe nädala tagant.

Kasvu ajal vajab linnupipar pidevat mitmekülgset väetamist. Kõige parem oleks anda verejahu ja kasta lahjendatud virtsa, linnusõnniku, munakooreleotise või lahjendatud kääritatud kõrvenõgese leotisega. Mullakooriku tekkimise vastu katta lillepoti pealmine kiht jämeda kruusa, perliidi või peenestatud männikoore puruga. Suured täiskasvanud taimed vajavad pärast esimest saagikandvust alates veebruarist märtsi lõpuni jahedamat (15 kraadi) valgusküllasemat kasvukohta ja mõõdukat kastmist (hoida mullapalli läbi kuivamast). Sel perioodil lehed kolletuvad ja langevad ning põõsas kaotab oma dekoratiivsuse. Aprillist tuleb taimed taas tuua sooja, väetada ja hakata normaalselt kastma. Selline tsükkel kordub iga kahe-kolme aasta tagant. Sortidest võiks välja pakkuda „Medusa F1”, mis on huvitav peenikeste erivärviliste viljadega sort. Võib kasvatada kasvuhoones, toas aknalaual, rõdul või lillepeenras ilutaimena. Toas kasvatamiseks sobib ka Cayenne’i pipar (Capsicum frutescens), mille viljad on 1,5 sentimeetri pikkused ja küpsenult kollast-oranži värvi. Lähedane liik on tšillipipar (C. fastigiatum) ehk Brasiilia pipar. Nimetatud liikide viljad korjatakse, kuivatatakse ja jahvatatakse koos seemnetega pulbriks, saades linnupiprast veelgi krehvtisema vürtsi. Cayenne’i pulber on meile tuntud ja apteegis müügil oleva radikuliiti leevendava pipraplaastri põhikomponent. Agrotehnika ja hooldamine on sama mis linnupipral. linnupipar ravimina Väikeses koguses on linnupipar hea seedetrakti tugevdaja ja puhastaja, samuti parandab vereloomet. Uurimused on näidanud, et linnupipra bioaktiivsed ained hävitavad ja pärsivad eriti hästi jämesooles paiknevat patogeenset mikrofloorat. Vast ongi see põhjuseks, miks soojadel maadel seda ohtrasti toitude vürtsitamiseks kasutatakse, vältimaks nii kõhunakkusi. Profülaktiliseks ravimidoosiks on 0,1–0,5 grammi jahvatatud pulbrit toidukorras. Vastunäidustatud on linnupipar haavandtõve, gastriidi, enteriidi, seedeelundkonna põletikuliste protsesside ja kõhunäärme haiguste korral. Suuremas annuses võib põhjustada südamekloppimist ja veelgi suuremas annuses mõistuse hägunemist ja koomat.

12 || loomaaed || maa elu

9. märts 2017

Nõiakaevu kõrval tegutseb loomaaed Tiit Efert

H Maa Elu

arjumaal Tuhalas kevaditi uputav nõiakaev on andnud tõuke rajada üle tee asuvasse Polli tallu loomaaed. Rahvapärimuse järgi hakkab nõiakaev keema, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad. Tegelikkus on muidugi märksa lihtsam: suurvee ajal tõuseb Tuhala karstiala läbiv maa-alune jõgi kaevu kaudu maapinnale. Tuhala nõiakaevus väljamullitav maa-alune jõgi jookseb läbi ka Polli talu hoovist. Kui kaev uputab, siis on vesi taluhoovis. „Vahel mõtlen, et ärkan hommikul üles ja auto on jõkke vajunud,” muigab talu perenaine Tiia Sieberk. Nõikaevu tõmbav mõju Märtsis on loomaaias veel rahulik ja kestab talvine lahtiolekuaeg reedest pühapäevani. Aga juba aprilli algusest on loomaaed lahti iga päev. Tiia toimetab siin koos 14aastase pojaga ning elab ise kõrvalmajas. Kui teda või poega parasjagu pileteid müümas pole, tuleb helistada uksel märgitud telefoninumbril. Samas võivad loomaaia külastajad teda ka loomade vahel askeldamas näha. „See loomaaed on minu pensionisammas,” kinnitab Tiia. Praegu kulub siiski suurem osa sissetulekust pangalaenu tasumiseks. Kui see saab makstud, paistab tulevik Tiia jaoks helgem. Alguse sai kõik hobustest, sest Tiia on üheksa aastat tegelenud takistussõiduga. Polli talu ostis ta koos kadunud abikaasaga 2001. aastal. Tal oli tol ajal seitse hobust, kes elasid rendipinnal. Aga see muutus järjest kulukamaks ja ta otsustas otsida koha, kus neid ise pidada. Tiia oli kogu aeg tundnud huvi Tuhala nõiakaevu vastu, teadmata, kus Eestimaa nurgas see täpselt asub. Pigem arvas ta, et see asub kuskil Viljandi kandis. Aga kui ta sattus Tuhalasse, siis leiti nõiakaevu juurest üks vana ja põlenud maja. Eakas perenaine, kes siin elas, oli leidnud peavarju vanas saunas. Kokkuleppel perenaise järeltulijatega osteti talu ära ja ehitati hobustele tall, kus aga asuti hoopis lambaid pidama. Juba järgmisel aastal oli lambaid juba 200. Nõiakaev on piirkonda järjepidevalt turiste toonud. Osa neist hakkas üle maantee tulema ja lammaste vastu huvi tundma. Külalised ise hakkasid pakkuma, et tahaksid raha maksta ja tulla ekskursioonile. Tiia abikaasa ei võtnud kohe vedu. Läks kolm aastat enne, kui ta otsustas, et teeb loomaaia ära. Müüs lambad maha ja hakkas järgemööda muid loomi ostma. Ühed esimesed olid mõhnjalaliste hulka kuuluvad guanakod. Edasi tulid emud ja jaanalinnud. Polli loomaaia käekõik sõltub paljuski nõiakaevust. Neil nädalavahetustel, kui nõiakaev uputab, on ka Pollil külalised

Polli talu perenaise Tiia Siebergi sõnul on loomaaed tema pensionisammas.

olemas. Suviti käiakse seal piknikke ja laste sünnipäevi pidamas. Hobused ja ponisõit Hobustel on talus siiani suur roll. Eemal koplis on 16 hobust, kokku on Tiial hobuseid 21. Polli talul on maad 24 hektarit, aga koppel on isegi suurem, 30 hektarit. Neli hobust on parajasti Kurtna tallis, kus nendega toimuvad treeningud. Polli talus treeninguteks sobivat pinnast pole. Aga kui mätas juba kuivem, tulevad kõik hobused koju. Veel korraldab Tiia lastele ponisõite, mis on talule samuti tähtis sissetulekuallikas treeningute ja piletitulu kõrval. Teeme loomaaias väikese ringkäigu. Esimesena võtavad tulija sissekäigu juures vastu põhjapõdrad. Neid on aias kolm. Perenaine seletab, et isane on just sarved maha lasknud ja on nüüd hästi arglik. Veel hiljuti, kui sarved olid peas, käitus ta palju enesekindlamalt. Kui emased toimetavad eemal omaette ja külalistest välja ei tee, siis isane käitub nagu paitamist anuv koer. Ajab pea aialippide vahelt välja ja vaatab alandlikult otsa. Põdrad elavad aasta läbi õues. Kuigi meie aladelt on nad juba tuhandeid aastaid tagasi põhja poole taandunud, saavad nad hakkama. Perenaise sõnul on meie kliima nende jaoks siiski pisut soe. Kuidas loomad siia on jõudnud? „Selleks on spetsiaalsed teenusepakkujad, kes maailmast loomad üles otsivad ja kohale toovad,” räägib Tiia. Tegemist on loomulikult juba kodustatud ja inimestega harjunud loomadega, mitte metsast kinni püü-

tud isenditega, kes vägisi loomaaeda veetakse. Kõrvalpuuris elavad koos kolm nutriat ja tuluusi hani. „Saavad koos hakkama,” sõnab Tiia. Tegelikult elab loomaaias neli nutriat, aga üks on omandanud oskuse üle aia ronida ega püsi seetõttu aias. Teda kohtame hiljem hoovis mõnusalt ringi jalutamas. Ta on endale heinaküüni alla uru teinud. Kui perenaine käib küünist heina võtmas, siis nutria vaatab talle küüni põranda alla tehtud pesast vastu. Nunnud nutriad Tiia tunnistab, et nutriad on tema lemmikud. Nad on lihtsalt nii armsad. „Kui annad porgandit, siis söövad nii kenasti käppade vahelt,” kirjeldab Tiia. Nutria on justkui hamstri suurem variant. Nutria on väga uudishimulik. Kui minna fotoaparaadiga aia äärde, tuleb ta vastu ja ronib aia äärde püsti, paljastades oma suured tumekollased hambad. Siseneme väiksesse endisesse puukuuri, mis on loomade jaoks seest täiesti ringi ehitatud. Siin on samuti aedikud lindudele-loomadele. Siin elavad paabulinnud, pärlkanad, eri sorti tuvid ja faasanid. Üks isane tuvi on endast märku andes eriti häälekas. Aedikus nosivad jänesed. Vanemate vastutusel võivad lapsed siin jäneseaedikusse siseneda ja nendega mängida.

Tuhala nõiakaevus väljamullitav maa-alune jõgi jookseb läbi ka Polli talu hoovist.

Fotod: Kristina Efert

Hoonest väljudes kohtume ühes puuris elavate paabusaba-tuvi ja kuldfaasaniga. Eemal aedikus näeme kolme lammast. Keset hoovi suures aedikus paistab kaugele guanako, loomaaia üks eksootilisem loom ja tõmbenumber. Tiia otsis küll alguses laamasid, aga sai guanakod, kellest on järele jäänud üks. Tulevikus asuvad sellesse puuri võib-olla elama alpakad. Üle hoovi jalutades näeme suurel aedikul uhket silti „Metssiga”. Kahjuks seda looma seal enam pole, sest katkuajal ei tohi neid pidada. Küll aga prääksuvad aedikus ringi joostes India jooksupardid. Tegemist on tõeliselt lõbusate ja naljakate lindudega. Värvigammalt ei erine nad meie looduses levinud sinikaelpartidest, aga nad on hoopis pikema kaelaga. Kahjuks ei ole näha pesukaru, kes on oma majja magama pugenud. Kõrvalpuurist piilub, uhke talvekasukas seljas, vastu kuldrebane. Küll aga vaatab kõrgelt ülevalt alla Muhumaalt pärit jaanalind. Tegemist on järjekordse hoonega, kus elavad peale jaanalinnu tavaline koduhani, küülikud ja papagoid. Viimastele on ehitatud spetsiaalne põrandaküttega ruum, et neil meie külmade ilmadega soe oleks. Samas ruumis on ka soojalembeste tšintšiljade ja deegude kodu. Erilisi laienemisplaane Tiial ei ole. „Oravad võiksid olla,” sõnab ta. Samas on Tiia õnnelik, et tema töö on talle hobiks. Ta saab loomade eest hoolitseda, neid teistele näidata ja selle eest endale leiva lauale.