Maa Elu, 4. mai 2017

MATI VETEVOOL: PANGE METSJÄNES PUURI JA VAADAKE, KUI KAUA TA SEAL VASTU PEAB. KUI MINA PEAKS TÖÖ JÄTMA, OLEKS MUL SAMASUGUNE TUNNE. MA PEAN TUNDMA, ET TEEN MIDAGI KASULIKKU JA OLEN KELLELEGI VAJALIK.

AIAMAJADEST JÄÄB SIIA VAID PISKU

EHKKI JÄRJEST ENAM EESTLASI OSTAB ENDALE VALMIS AIAMAJA, SAUNA VÕI SUVILA, MOODUSTAB SEE ÜLIVÄIKESE OSA SELLEST, KUI PALJU SIIN ERIILMELISI AIAMAJU TEGELIKULT TOODETAKSE.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

RAMMSTEIN HOIAB TULES MITU RAUDA

MEIE TRAKTORIOMANIKELE POLE VEEL KOHALE JÕUDNUD, ET ISTE ON TÄPSELT SAMASUGUNE KULUVAHEND NAGU NÄITEKS ÕLIFILTER, MILLEL ON OMA KINDEL KESTVUS.

4. MAI 2017 • NR 18 (100) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Veiseliha kokkuost on püsinud stabiilsena

V

iimase paari aasta näitajaid võrreldes võib tõdeda, et veiseliha kokkuost on püsinud stabiilsena. Tegelikult on selline tendents püsi-

nud oluliselt kauemgi. Näiteks kui 2005. aastal osteti veiseliha kokku 9271 tonni, siis 2016. aastal 9061 tonni.

Ka veiseliha kokkuostuhind on püsinud viimastel aastatel

suhteliselt stabiilsena, tonni veiseliha eest on kokkuostus makstud laias laastus 1900–2100 eurot. Kui aga vaadata pikemat ajavahemikku, siis on selgelt näha, et veiseliha on läinud rohkem

hinda. Praeguse hinnatasemeni jõuti alles 2012. aastal. Näiteks 2004. aastal maksid kokkuostjad tonni veiseliha eest keskmiselt vaid 1200 eurot, 2006. aastal 1526 eurot, 2008. aastal 1612 ja

2010. aastal 1689 eurot. On rõõm tõdeda, et käesoleva aasta esimesel kolmel kuul on kokkuostjad maksnud veiseliha eest mõnevõrra paremat hinda kui eelnevate aastate alguses. (ME)

VEISELIHA KOKKUOST (tonnides) Kokkuost

2100

2015

2016

märts

720

608 veebruar

715 jaanuar

710 detsember

890 november

878 oktoober

880 september

760 august

647 juuli

660 juuni

794 mai

726 aprill

778 märts

veebruar

jaanuar

detsember

november

oktoober

september

august

juuli

juuni

mai

aprill

märts

veebruar

0

655

1750

683

100

745

1800 777

200 839

1850

821

300

678

1900

699

400

628

1950

675

500

713

2000

702

600

671

2050

710

700

jaanuar

kokkuost (t)

800

2150

Keskmine hind

keskmine hind (eurot/t)

900

1700

2017 Allikas: statistikaamet

Kodu kindlustamine Ifi e-büroos on

LIHTSAM, KUI SA ARVATAGI OSKAD!

2 || ETTEVÕTJA || MAA ELU

4. MAI 2017

OÜ Rammstein h toomas šalda Maa Elu

Anne-Liis Theisen ettevõtte uudistoodanguga mullu Tallinna fotod: erakogu merepäevadel.

KOLM ÕDE JA VEND VIIVAD EESTI KASEMAHLA MAAILMA sirje niitra Postimees

K

aks väliseestlastest õde ja nende kodumaal elavad õde ja vend ehk ühe pere neli liiget on võtnud nõuks hakata eesti tervislikku kasemahla müüma firma ÖselBirch sildi all mitmes välisriigis kuni Lõuna-Korea ja Lõuna-Aafrikani välja. „Meie arvame, et janu saab kustutada ja enesetunnet parandada tervislikult ja maitsvalt, ilma et peaks tarbima meeletus koguses suhkrut ja kaloreid,” sõnastab Saksamaal Kölnis elav Anne-Liis Theisen uue äri aluseks oleva põhimõtte. Tema vastutab osaühingus Öselstuff brändi, disaini ja turunduse eest.

Ettevõttes on osalised kolm tegusat õde ja nende vanem vend. Kaks nooremat õde on juba mitmendat aastat Euroopa eri linnades kogemusi ja tarkusi ammutamas, kuid hoiavad Eestit oma südames ning veedavad Saaremaal vanaema juures kõik oma suvised puhkused.

Mirjam Kaerma elab teist aastat Walesis ja lisaks muusikaõpingutele tutvustab sealsetele kohalikele eestimaist kasemahla, korraldades degusteerimisi ja pidades blogi. Kõige vanem õde Katri Kaerma käis küll ka ookeani taga maailma avastamas, kuid tuli tagasi, et õppida Eesti õigust, ning on nüüd nõustaja kõikvõimalike lepingute, reglementite ja seaduste alal. Äriidee looja, käivitaja ja tegevjuht on aga hoopis vend Ardon Kaerma, kelle elu- ja töökoht on Tallinnas. Mõte sellist asja teha sündis tema peas juba 15aastasena, siis kui jälgis, kuidas vanaema kasest mahla võttis.

Vahepeal tulid muud ärid peale, aga mõte tutvustada seda suurepärast jooki laiemale tarbijaskonnale tiksus kusagil peasopis edasi.

Esimest korda käidi Tallinnas Meremessil oma hapendatud kasemahlaga eel-

misel aastal ja see sai väga hea tagasiside. Öselstuffi põhiline toode ongi klassikaline, naturaalselt hapendatud kasemahl, mis on täiesti ilma suhkruta ja veidi hapuka maitsega. Kaerma sõnul sobib see hästi hommikuse sidrunivee asemele või ka toonikveena kokteilide sisse segamiseks. Veel on välja töötatud mitu põnevat ja põhjamaist maitsekombinatsiooni: Mojito, ingver-pohl ning aroonia ja astelpaju. Tegu on elava joogiga, millest suhkur välja käärinud. Pudel 0,3liitrist hapendatud kasemahla peaks poes maksma 2,5 euro ringis.

Praegu ei tule mahl Saaremaalt, vaid hoopis Lõuna-Eestist, kuna saarelt pole veel ühtki mahesertifikaadiga mahlakogujat leitud. Lootus pole siiski veel kadunud. Kasemahla korjeala ei pea üldse suur olema, piisab 4–5 hektarist. Maitsvam mahl tuleb kõrgemal kasvavatelt kaskedelt. Selle aasta saak jäi hilise kevade tõttu mullusele kõvasti alla, kuid Öselstuffile esialgu piisab. Tänavune toodang jääb 20 000 liitri piiresse.

Tulevaks aastaks tahetakse aga kogujaid kindlasti juurde leida, et mahtu kasvatada. Konkurentidest on seni teada vaid Nopri talu.

Ehkki mõned eksklusiivsemad söögikohad on nende kasemahla vastu huvi tundnud, ei näe Öselstuff oma turgu Eestis, nende tegevus on suunatud väljapoole. Hiljuti alustati Kickstarteri kampaaniaga, millega kogutakse projektile toetajaid nii Eestist kui ka Saksamaalt, Rootsist, Šveitsist, Lõuna-Koreast, USAst, Inglismaalt ja LõunaAafrikast. Kõik võiv ad si n na jõudumööda panustada, vastu saab mitmesuguseid auhindu . Mu ide, Lõuna-Aafrika esindajaga on jõutud juba nii kaugele, et ta tegeleb kohaliku turundusega ning plaan on järgmiseks suvehooajaks eesti kasemahlaga seal turule tulla.

erefirma Rammstein OÜ peremees Olev Umsar on läbi elu otsinud uusi võimalusi, et väikeses maakohas tegutsev ettevõte edeneks. Lihtne see pole, aga alla ei ole antud. Muret teeb mehele asjaolu, et linnadest kaugel asuv kinnisvara kaotab väärtust.

KRAANADEST KERAAMIKANI Viljandimaal Suure-Jaani vallas Sürgaveres Reisi talus tegutsev Rammstein OÜ sündis tänu sellele, et varem suurfirmas terase hulgimüügiga tegelenud Olev Umsar otsustas ülemustelt palka juurde küsida. „Vastati, et saad raha juurde küll, aga siis pead oma ettevõtte asutama ja selle alt sama tööd edasi tegema. Teed, vastutad ja võtad ise riskid. Bürool, kust 2003. aastal valmisfirma ostsin, oli terve ports ansamblite nimedega osaühinguid ja nii ma Rammsteini juurde pidama jäin. Jääb vähemalt hästi meelde. Black Sabbathiga oleks ehk veelgi rohkem seletamist olnud,” muigab Umsar.

Mõnda aega läks kõik kindlat rada pidi, aga siis otsustas mehe varasem tööandja firma maha müüa ja Rammsteini kindlad otsad kadusid. „2005. aastal hakkasin tõsteseadmeid müüma, mida vahelduva eduga praegugi teen. See on hoopis keerulisem ja väga konkurentsitihe ala. Alguses olid mul palgal ka hooldemehed, aga kuna hinnasurve on tõsine ja määravaks näitajaks ikkagi hind, siis praegu küll tegelen kraanade pakkumise ja hooldusega, aga varasemast väiksemas mahus.”

Paralleelselt kraanadega on Olev Umsar põllumeestele müünud Saksa firma Grammer AG traktoriistmeid. „Heal aastal müüsin 30–40 istet aastas, aga kui põllumajandust tabasid tagasilöögid, siis ainult kümmekond. Meie traktoriomanikele pole veel kohale jõudnud, et iste on täpselt samasugune kuluvahend nagu näiteks õlifilter, millel on oma kindel kestvus, keskmisel traktoriistmel on see umbes 5000 töötundi, seejärel tuleks iste välja vahetada. Kui mingid vedrud ei toimi enam nii, nagu ette nähtud, tekib oht tervisele. See ei olegi nii väga investeering traktorisse, vaid iseenda tervisesse. Aga istme hinnad koos käibemaksuga algavad 790 eurost ja kõrgema klassi istmed võivad maksta isegi kolm ja pool tuhat eurot. Paljud tunnistavadki, et neil on seda istet vaja, aga raha lihtsalt ei ole. Istmeid tutvustame messidel ja kodulehel.”

Iga uus asi on kuidagi eelnevaga seotud ja istmete tarnija kaudu tekkis Rammsteinil võimalus teha algust naha ja nahatoodete äriga. „Soome partneri kaudu hangime Šotimaalt kõikvõimalike kõvade sertifikaatidega nahka, millest õmbleme väikeste partii-

Rammstein OÜ peremehe Olev Umsari sõnul on nahatöös esmatähtis, kui edukalt suudad oma tooteid väljaspool Eestit müüa. foto: toomas šalda

de kaupa traktoritele nahast istmekatteid. Istmed on tehastes kaetud kangaga, aga nõudlikumad ostjad nõuavad nahka.

Nii saadetaksegi näiteks Saksamaalt meie juurde väike partii istmeid ja meie valmistame täiskomplekti nahkkatteid, mille kangale peale tõmbame. Rakendust saavad nii tütred kui ka abikaasa, minu hooleks on tehniline pool ja naha pressimine. Enda kauba kvaliteedi tõstmiseks oleme täiendanud seadmeparki ja täiendanud ennastki spetsialistide ja interneti abil. Selleks, et tellimusi saada,

olen pidanud ise väga palju tehaste uste taga käima ja näidiseid esitlema. Kuna meie käsutuses on väga kvaliteetne nahk, plaanime seda pakkuma hakata ka teistele Eesti käsitöölistele. Koos nahamüügiga võiksime teha allhanketööd, seda muidugi juhul, kui on olemas vajalikud oskused ja huvi.”

Eel nev aga osaü h ingu Rammstein ja Olev Umsari perekonna tegevus ei piirdu. „Tosin aastat lastega kodus veetnud abikaasa hakkas vaatama, kuidas tööturule naasta ja mida juurde õppida. Olustveres

MAA ELU || ETTEVÕTJA || 3

4. MAI 2017

hoiab tules mitu rauda kui edukalt suudad oma tooteid müüa väljaspool Eestit, keraamikal aga kodumaiste inimeste ostujõud.” Üheski ettevõtte tegevuses pole mehel vähemalt esialgu plaanis mahtu väga suureks ajada, sest see eeldaks töötajate palkamist, mis poleks mõistlik.

Uutest võimalustest kinnihaaramine on Olev Umsarit saatnud läbi kogu elu, aga praegu kulub tema energia olemasolevate suundade arendamisele, mitte uute otsimisele. „Vanusega hakkad tajuma, et kuskil tuleb piir ette. Noori tuleb järjest peale ja igaüks otsib oma kohta. Lõpuks oled nagu puu metsas pikali ja uued taimed kasvavad peale. Tahaks anda mingi baasi oma lastele ellu kaasa ja sellele keskenduda.”

hakati õpetama keraamikat ja teda see huvitas. Läks nii, et sisse sain hoopis mina. Oleme hankinud vajalikud seadmed ja täidame eritellimusi, teeme firmadele meeneid jms. Masstoodanguga me konkureerida ei suuda ega tahagi. Mida sa võistled kruusiga, mille omahind on kaks eurot? Laadakaupa me ka ei tee. Käsitöökruusi ei tahaks jälle vähem kui 15 euroga müüa. Keraamikaga leiva teenimisel ongi takistus, et paratamatult peavad inimesed kõigepealt hoolt kandma selle eest, et lastel üldse süüa oleks, mitte selle eest, mille seest nad söövad.” Kunstnikeks Umsarid end ei pea, aga headeks käsitöölisteks küll.

KASUTAB KÕIKI VÕIMALUSI Oma ettevõtte tegevusalade mitmekesisuse kohta kostab Umsar, et väikeses riigis maal elades ja tegutsedes peab ära kasutama kõik väikesedki võimalused midagi toota, ei saa oodata mingeid suurtellimusi.

„Väikepartiid, mida tuleb teha kiiresti, mis on ainulaadsed, kus on tarvis käeosavust, on meie jaoks tänuväärne väljund. Selliste tellimuste täitmiseks ei pea investeerima miljoneid, vaid enda oskusi pidevalt täiendama. Muidugi peab olema valmis tegema väga intensiivset tööd vajadusel ööd läbi.

MAAL ELAMINE JA SIINSESSE KINNISVARASSE JA VÄIKETOOTMISSE INVESTEERIMINE TUGINEB LOOTUSEL, ET LAPSED JÄTKAVAD VANEMATE TEGEVUST. Kui hakkama ei saa, siis keegi teine kuskil mujal saab. Meie firma oleks rahul, kui saaks nahatööde kuukäibeks 10 000 kuni 15 000 eurot, praegu veel nii ei ole, aga püüdleme selle poole. Nahatöös on esmatähtis,

MAAL ELAMINE TOOB LISAKULU Tuginedes oma ettevõtjakogemusele, on Olev Umsar sunnitud tõdema, et maal tegutsemisel on paraku rohkem miinuseid kui plusse. „Maal on ainus ressurss see, mida linnas ei ole – maa, kus saab midagi või kedagi kasvatada, või eraldatus, et puhkuseteenust pakkuda. Üks variant on veel kaugtöö, mis aga eeldab väga head internetiühendust, samuti peab olema oma alal kõva tegija. Kui tahad midagi sellist toota, mis ei ole otseselt põllumajandus, läheb raskeks, sest maal toimetades tuleb kanda lisakulusid, mis söövad suures osas tulu ära. Privileeg elada maal maksab palju.

Et omada mingit jõudu, peab näiteks olema piisav hulk vajalike oskustega töötajaid.

Teine variant oleks rahvast kaugemalt tööle vedada, nagu mitu suuremat meie kandi ettevõtet ka teevad, aga kaasnevad kulud on suured. Kui töötajaid võtta ei ole, pead hakkama saama enda perekonna jõul.”

Juba ainuüksi maal elamine tähendab lisakulu. „Tütar käis tennisetrennis, sõitsime trennipäeval 80 kilomeetrit maha.

Kümme päeva teeb 800 km, 20 päeva 1600 km. Ühes kuus kogunes kilometraažiks kolm Moskva otsa. Kui nii sõita mitu aastat, siis ainuüksi kütust kulub tsisternide kaupa, liidame siia auto kulumise ja lapsevanemate aja. Kui nii võtta, siis ainuke maal elamise eelis ongi see, et saad nautida privaatsust ja ilusa ilma korral loodust ja vaikseid õhtuid nautida,” ei tee Umsar saladust.

Kõige valusam väikeste maakohtade probleem on tema hinnangul see, et kui teed maal oma kodu elamisväärseks ja sellesse investeerid, pead arvestama, et seda raha sa enam mitte kuidagi tagasi ei saa. „Mõlema jala küljes on kinnisvarapomm. Kui elus tekib vajadus muudatuste järele ja oled

sunnitud elukohta vahetama, siis kõikidest kinnisvarasse paigutatud vahenditest saad tagasi haletsusväärse osa. Viimase kinnisvarakrahhi tõttu on ka pangad aru saanud, et paljudes maapiirkondades asuvad maad ja hooned ei maksa sisuliselt mitte midagi. Mul võib oma ettevõtte arenguks olla vaja uut seadet, aga tegelikult pole mul mõtet minna pangaametnikku tüütama. Tema lähtub rahast ja turuhindadest. Meie kandis pakutakse talusid 20 000 euro eest ja ikka ei osteta, Sürgavere keskuses on mitu maja 30 000 eest müügis, täielik vaikus. Et teada saada, kus ma oma kinnisvaralise kapitaliga asun, olengi oma talu aastaid müügis hoidnud. Nii tajun ära, millise hinna eest on huvi ja millal see kaob. Tuleb noor lastega pere, kõik meeldib, saab vabalt hingata ja puha, aga siis uuritakse, et kuidas kooliga on … ja jutt saabki otsa. Tean, millise hinnaga ma saaksin oma talukompleksi müüdud, ja tean ka, millise hinna eest olen tegelikult nõus müüma, kuid need kaks arvu on üksteisest paraku kaugel. Ei maksa unistada: mul on suur talukompleks, saan selle eest vajadusel õiglase hinna.

Kui see asuks Tallinna või Tartu servas, siis äkki saakski, aga siin sel reaalset hinda ei ole. On müüdud imelisi talukomplekse, kus on olemas sisuliselt kõik alates maaküttest basseinini ja omanikud pole sadat tuhandetki kätte saanud. Suur osa praegustest maal elavatest inimestest elabki siin peamiselt tänu sellele, et ei julgeta või suudeta teha oma elus muudatusi.”

Umsar kinnitab, et maal elamine ja siinsesse kinnisvarasse ja väiketootmisse investeerimine tugineb lootusel, et lapsed jätkavad vanemate tegevust. „Väga kurb oleks vanaks saades lastelt kuulda, et olen loll olnud. Kui laps tahab maal vaevanägemise asemel hoopis Austraalias elada, siis võib juhtuda, et ta heidab mulle otsesõnu ette, et ma nii rumalalt raha olen paigutanud: tal on küll võimalus elada suures majas ja siin endale elatist teenida, aga lennukipiletiks raha napib. Paraku ei saa meist keegi lastele ette kirjutada, mida nad oma eluga peale hakkavad. Nii ongi maal elamine ja ettevõtlusega tegelemine paras risk. Ei ole nii, et kui minule miski meeldib, siis lapsele on see samuti kindlasti südamelähedane. Ja kui teda paelub miski muu, on tõde karm: suur osa tööst ja investeeringutest on raisku läinud. Muidugi on võimalik kolida suurde linna, aga mulle pakub justkui naudingut teadmine, et saame oma perega siin hakkama. Kui siin saame, siis linnas oleks hoopis lihtne. See võimalus jääb alati.”

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

MAAVALITSUSTE KAOTAMISEST, MUREGA

R

iigi eelarvestrateegia järgi tõstetakse kohalike omavalitsuste tulubaasi ning nende võimekus osutada avalikke teenuseid kasvab oluliselt,” raporteeris rahandusministeerium eelmise nädala lõpul optimistlikult.

Lisades, et omavalitsused saavad 2018–2021. aastal juurde 185 miljonit eurot, millele lisanduvad erinevad riiklikud toetused.

Ja siis järgnes selline infokild: „Tuleval aastal kasvab kohalike omavalitsuste tulumaksu laekumine ligi 57 miljonit eurot. Lisaks sellele antakse järgmisel aastal omavalitsustele tulubaasi üldiseks suurendamiseks 30 miljonit eurot, 2019. aastal lisaks 15 miljonit ja 2020. aastal veel lisaks 10 miljonit eurot.”

Just need viimati tsiteeritud laused mind murelikuks muutsidki. Nimelt kui 2018. aastal maavalitsused kaovad ja nende ülesanded valdavalt omavalitsustele üle antakse, siis riik kompenseerib seda vaid 30 miljoni euroga, järgnevatel aastatel aga veelgi vähem. Sest see 57 miljonit eurot oleks ju 2018. aastal tulumaksu suurema laekumise korral omavalitsustele niikuinii üle kantud, ka siis, kui maavalitsused alles jääksid.

Uurisin põgusalt Eesti paari viimase aasta riigieelarvet, et kindlaks teha, kui suurte summadega maavalitsused praegu opereerivad. Aga võta näpust. Meie riigieelarve on koostatud sellise täpsusega, et maavalitsustele eraldatavat raha seal eraldi kirjas polegi. Muudest allikatest tegin kindlaks, et näiteks 2016. aastal moodustasid ainuüksi kahe suurema maakonna, Pärnumaa ja Harjumaa tegevustulud kokku üle 20 miljoni euro. Võib arvata, et kõigi viieteistkümne maakonna tegevustulud ulatuvad kogusummas kaugelt üle 30 miljoni euro.

Siit ka küsimus: kuhu siis see raha kaob ja kus on riigihalduse ministri lubatud finantshüpe? Ja kas omavalitsuste finantsvõimekus 2018. aastast ikkagi kasvab?

Omavalitsused on ennegi liitunud ja ses osas mingeid ootamatusi ilmselt ei teki. Küll võivad need kaasneda maavalitsuste kadumisega. Või ma eksin?

„

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || VÄIKESADAMAD || MAA ELU

4. MAI 2017 datud aga 1,1 kilomeetrit ujuvkaisid,” selgitab Ots.

Lao kalasadam jääb küll suuruselt kõrval asuva Munalaiu sadama varju, kuid on toonud Räimewestiga igal aastal kokku sadu külastajaid. Tänavu 13. mail toimuv foto: urmas luik / pärnu postimees Räimewest on juba seitsmes.

Sadam muudab

piirkonna atraktiivseks sirje niitra Postimees

H

ooaja lühidusest tingitult on sadamapidamine Balti mere põhjaosas kokkuvõttes kulukam kui Vahemerel või Kariibi merel, kus hooaeg kestab aasta ringi, samas elavdab sadam alati kohalikku elu ja tõstab piirkonna atraktiivsust.

Eesti väikesadamate arenduskeskuse juhatuse liikme Jaano Martin Otsa väitel on aga koos kõrtsi, hotelli, jalgratta- ja paadirendi, veesõidukite talvehoiu ja -teeninduse, kalatöötlemise, festivalide korraldamise ning muude sidustegevustega siiski võimalik sadamapiirkond tervikuna plussi majandada. Nagu on se-

da suudetud näiteks Dirhamis.

Seda, et sadam väärtustab piirkonda laiemalt, võib näha näiteks Kärdlas, Kuressaares, Pärnus, Haapsalus ja Tallinnaski.

Otsa sõnul tõstab see koguni õlle ja kinnisvara hinda sadama lähistel.

Kalasadamad ja hobimeresõiduks mõeldud väikesadamad, nagu näiteks jahisadamad ja külalissadamad, on mõnevõrra erineva ajaloo ja taustaga. Kogu Eesti merendus on laiali vähemalt 8–9 ministeeriumi haldusalades, nii on kalandus olnud meil traditsiooniliselt hoopis põllumajanduse haru ning kalasadamaid seetõttu finantseeritud PRIA kaudu Euroopa Liidu kalandusfondist.

Jahisadamad aga liigitati (erinevalt reisi- ja kaubasadamatest) mitte infrastruktuuri osaks nagu muud sadamad, vaid hoopis turismiatraktsioonideks. Seetõttu tegeleb nendega majandusministeeriumi haldusalasse kuuluv EAS.

PIIRANGUD LEEBUMAS Erinevad finantseerimisallikad tingisid pikka aega sadamate monofunktsionaalsuse. Seega PRIA raha eest renoveeritud sadamas ei tohtinud vastu võtta lõbusõidualuseid ja vastupidi.

Kuid nüüdseks on need ranged piirangud hakanud leebuma ja järjest enam räägitakse multifunktsionaalsetest rekreatsioonisadamatest ehk kalapüük ja muu hobimeresõit koos. Ka selliseid näiteid on Eestis juba olemas (Dirhami, Mõntu). Kuid enamik jahi- ja külalissadamatest alles liigub sinnapoole.

Otsa sõnul valiti Eesti väikesadamate lootsiraamatusse välja 48 väikesadamat, mida julgeb välismaa mereturistidele soovitada, sealhulgas on nii ainult jahisadamad kui ka kombineeritud mitmefunktsioonilised sadamad. Lähiaastatel rekonstrueeritakse külalissadamaks kõlblikuks veel vast 5–6 sadamat, aga vajadus oleks hulga suurem. Praegu teadaoleva-

EESTIS ÜLE 200 SADAMA: • Paadiga veelemineku kohti on Eesti rannikul ja saartel tuhandeid.

• Kalurite poolt kala maale toomise kohtadena kirja pandud lautrikohti, randumiskohti, paadisildu ja väikesadamaid on üle 900.

• Sadamaehitisega (paadisild, kai vms) väikesadamaid on test investeeringuplaanidest on täiesti välja jäänud näiteks Hiiumaa lääneosa, investeeringuid vajavad ka mitmed teised Eesti ranniku mereturismisadamad. Ehkki väikesadamad said viimase toetusmeetmega kokku viis miljonit eurot, jagub sellest vaid olemasolevate kordategemiseks ja ühtegi uut sadamat selle eest rajada ei saa. „Oleks enneaegne rõõmustada, et nüüd on hobimeresõitjate mured lahenenud ja kõik

loendatud üle 300.

• Sadamaregistris kokku 207 sadamat, • neist 179 väikelaevade teenindamiseks.

• Kalasadamaid on kokku 97.

• Pärnu lahe alal on 10 sadamat.

• Külalissadamaid 50, • neist Pärnu lahes 4. sadamad saavad kohe korda.

Praeguse toetusmeetme kogumaht terve Eesti peale on 5 miljonit. Seda on pisut vähem, kui läks maksma kolme aasta eest käiku antud Kärdla uue jahisadama ehitus. Ühe taotleja kohta antakse praegusest meetmest toetust maksimaalselt 200 000 eurot, mis on ligikaudu 200 meetri ujuvkai maksumus. Praegu erainvestorite rahaga ehituse lõppjärku jõudnud Kakumäe sadamasse on paigal-

TÖÖ EI LÕPE KUNAGI Seega ühtki uut jahisadamat tema sõnul praeguse toetusmeetme abil ei ehita, kuid olemasolevates saab asja parandada küll. Näiteks süvendada sissesõidukanalit, kui meri on selle setteid täis kandnud, või uuendada navigatsioonimärke ja valgustust, mis on meresõiduohutuse seisukohalt oluline. „Nagu ei lõpe töö laevas, ei saa kunagi valmis ka ühe arvestatava pikkusega rannajoont omava riigi sadamavõrgustik. Muutuvad meresõitjate ootused ja arenevad tehnilised võimalused, teisest otsast murendavad vanemaid vesiehitisi lained, hoovused, jää ja muu,” lausub ta.

2015. aastal läks sama meetme alusel EASi kaudu jagamisele pisut üle 3 miljoni ning tookord parandati olukorda 19 Eesti väikesadamas. Tänaseks on kohendamist ja kaasajastamist vajavaid kohti juba ka tookordsete toetuse saajate sadamates ja tõenäoliselt on selgi korral tahtjaid rohkem kui raha.

Eestis on praegu 180 väikesadamat, neist võiks külalissadama kriteeriumidele vastata umbes 50. Päris uusi või täiesti valmis sadamaid on nende hulgas vähem kui ühel käel sõrmi, enamik vajab rohkem või vähem kõpitsemist. „Siiski on juba täna võimalik Eesti rannajoon piirist piirini läbi seilata ja leida iga päevateekonna järel kas viisakas sildumiskoht või mõni sadamalaadne toode. Nii et transiitmarsruudid Riia-Helsingi või Gotland-Peterburi on avatud. Mõnikord võivad päevateekonnad ilmast sõltuvalt üsna pikaks venida ning kõikides Eesti rannajoonel leiduvates sadamates pole suuremate jahtide jaoks piisavalt sügavat vett.

Aga kõige pikem sadamatega katmata rannikulõik on praegu hoopis Hiiumaa läänerannik, Ristna/Kalana vajaks hädasti kohta, kuhu Rootsi poolt tulles otsad kinnitada,” selgitab Ots olukorda.

Jahisadam ei ole tema sõnul pelgalt turismiatraktsioon. Kohaliku ettevõtluse mootori ning piirkonda väärtustava maamärgina täidab merevärav korraga mitut rolli. Jahisadam on ka esmase merehariduse baas nii noorpurjetajatele kui ka täiskasvanud väikelaevajuhtidele, hoiu- ja veeskamiskoht hobikalastajate ja kutseliste kalurite paatidele, reageerimispunkt jõu- ja päästeametkondadele ja palju muudki.

MAA ELU || MAA || 5

4. MAI 2017

Haritava maa hind kasvab Maa Elu

V

iimase viie aastaga on haritava maa hind teinud korraliku hüppe üles, kõige rohkem raha tuleb põllumaad ostes välja käia KeskEestis ja odavaim on põlluhektar saartel.

Maa-ameti kogutud andmed näitavad, et haritava maaga tehti mullu 1404 tehingut, mis on küll vaid kolm protsenti aasta varasemast enam, kuid tehingute koguväärtus kasvas samal ajal üle 30 protsendi. Viimase viie aastaga on haritava maa hektari mediaanhind tõusnud aga koguni üle 85 protsendi.

Kõige rohkem tehinguid tehti mullu Lääne-Virumaal (141), järgnesid Viljandi (118) ja Järva (118) maakond. Kalleim oli maa Jõgevamaal, odavaim Saare- ja Hiiumaal. Maa hinda mõjutab muude tegurite seas pindala – suurema põllu hektari hind on kallim. „Viimastel aastatel on huvi Eesti põllumaa vastu üha kasvanud, sellele viitab asjaolu, et viie aastaga on haritava maa hektari hind tõusnud koguni 85,3 protsenti,” ütleb maa-ameti peadirektor Tambet Tiits.

SUUREM ON KALLIM Maa-ameti andmed näitavad, et rohkem peab raha välja käima Eesti keskosas asuvate põllumaade eest. Seal asub rohkem suurema pindalaga põlde ning neid on kompaktsuse tõttu lihtsam ja odavam harida.

Paraku on suuri põlde Eestis vähe ja mullu oli haritava maaga tehtud tehingute mediaanpindala 7,4 hektarit ning 2015. aastal 6,6 hektarit.

Post selgitab, et lisaks põllu pindalale mängib tähtsat rolli maa viljakus. „Vaatan iga kuu kord-paar maa-ameti hinnastatistikat ja sealt on selgelt näha, et Tartu-, Järva- ja Jõgevamaal on hind igal juhul kõrgem kui meil Saaremaal. Pole midagi teha, Saaremaa maad on viljakuselt lahjemad kui Kesk-Eestis.”

Kõikjal peale Viljandimaa põllumaa hind kerkis ja mediaanhind oli mullu 2700 eurot hektari eest, olles kaheksa protsenti kallim kui aasta varem.

Maakondadest oli kõige kõrgem mediaanhind Jõgeva maakonnas (3172 €/ha). Järgnevad Lääne-Virumaa (3147 €/ ha) ning Järva, Tartu ja Võru maakond (3000 €/ha). Madalaima mediaanhinnaga on Hiiu ja Saare maakond, kus hektari hind oli täpselt 2000 eurot.

Rääkides eraldi omavalitsustest, siis kõrgeim haritava maa mediaanhind oli Viljandi vallas (3817 €/ha), järgnesid Väike-Maarja (3671 €/ha), Haljala (3623 €/ha) ning Rakke vald (3525 €/ha). Kõige tagasihoid liku m hinnatase oli Karksi vallas (1500 €/ha) ja Hiiumaal Pühalepa vallas (1650 €/ha).

KASVURUUMI JAGUB Eesti põllumeeste keskliidu president, Saaremaa põllumees Tõnu Post tõdeb, et hinnatõus on igati mõistetav, sest Eestis oli põllumaa hind suhteliselt odav võrreldes muu Euroopaga. „Hinnal oligi kõvasti kasvuruumi,” sõnab ta. „Teisalt on põllumajandus stabiilne ja kindel äri ning kui põllumehel läheb paremini, maa hind kerkibki. Üks põhjus on kindlasti seegi, et uut maad juurde ei teki. Traktori võid uue osta, aga maad juurde ei tule.”

Post ütleb end uskuvat, et põllumaa hind jätkab kerkimist, kuid kindlasti ei jõua see Euroopa hindadest ette. „Arvan, et hind küll tõuseb, kuid tormiline tõus on nüüd läbi,” nendib ta.

Maad ostavad tegevpõllumehed, aga ka kinnisvarafirmad näitavad huvi üles. „Müüjad on sageli inimesed, kes said maa omandireformi käigus või päranduseks. Nad ise ei ela kohapeal ja põlluharimine on neile kauge ja võõras ning seepärast müüaksegi,” selgitab Post. „Kui keegi minu käest küsiks, kas müüksin mõne tüki ära, siis loomulikult ma ei müü, aga kui inimene ei ole huvitatud maa harimisest, on müük igati loomulik.”

Ehkki ajalehtede kuulutusveerud on täis metsa- ja põllumaa ostusooTänavu põllumajandussektori aasta ve, siis põllumaa järgi setippjuhiks valitud Kõljala põllumadavõrd aktiivset nõudlust jandusliku osaühingu juht Tõnu Post Post ei tea olevat kui metarvab, et põllumaa hind jätkab veel sa järele. „Raiumata mettõusu, kuid tormiliseks hüppeks enam samaa on kindlasti huruumi pole. vitavam praegu, aga kui foto: marko saarm

HARITAVA MAA TEHINGUTE ARV JA HEKTARI MEDIAANHIND AASTATEL 2012–2016

Mida suurem on põld, seda kallimat hektarihinda küsitakse.

foto: arvo meeks

MAKITALT SUURIM VALIK AIATÖÖRIISTU. Akutoitega, bensiinimootoriga või juhtmega abilised aeda!

Makita innovatsioon on tähistatud erinevate tähistega millest igaüks kannab ainulaadset tehnilist lahendust.

Makita 4-taktiline mootor.

Madal heitkogus.

Madalad kasutuskulud.

Madal müratase.

Ei vaja õli ja kütuse segamist.

Harjadeta hooldusvaba mootor.

Väiksem energiakulu, 50% pikem tööaeg.

Harjadeta mootor tagab pikema aku kasutusea.

Kuni 50% pikem tööaeg ja pikem mootoriiga.

Makita kiirlaetavad LXT akud.

Maailma suurim 18 V Li-ion akusüsteem.

Kiirlaadiaga kuni kolm korda kiirem laadimisaeg.

Mugav ja kompaktne liugtüüpi akusüsteem.

Rohkem jõudu, pikem tööaeg.

2 x 18 V akusid saab kasutada koos, tulemuseks 36 V.

www.makita.ee

riina martinson

mõni põllumaa tükk müüki tuleb, siis enamasti see ka ostja leiab,” ütleb ta.

Mullu kasvas tehingute arv, kus müüjaks oli juriidiline isik. Sääraseid tehinguid oli 41 protsenti, mis on alates 1997. aastast suurim näitaja. Ka ostjate poole pealt on juriidilised isikud suurendanud oma osatähtsust rekordilise 79 protsendini.

6 || KALATÖÖSTUS || MAA ELU

4. MAI 2017

Kõrveküla kalatööstus rõh tiit efert Maa Elu

uigi tooraine tuleb olude sunnil kaugest ookeanist, rõhutab Kõrveküla kalatööstus oma toodangu eestimaist päritolu. Kalatööstus suitsutab, soolab, marineerib ja kuivatab kalu.

Kõrveküla Kalatööstus on asutatud juba 1996. aastal, kui sõbrad Juri Nikitin ja Ervin Veiman asusid Tartu turul värsket kala müüma. Edasi tekkis mõte toodangut suitsutades väärindama hakata. Garaažikompleksi ehitati algne suitsutsehh vana Vene tüüpi ahjuga, pakendusruum ja ladu. Kui toiduainetööstusele esitatavad nõuded karmistusid, ostsid Veiman ja Nikitin 1997. aastal Kõrveküla endise kauplussöökla hoone ja panid seal kaks aastat hiljem tööle juba suurema kalatööstuse.

A&O kauplus tegutseb majas edasi aga senini, jagades kalatööstuse ruumid kahte ossa. „Ideaalne oleks, kui kaupluseruumid kuuluksid ka meile,” sõnab Kõrveküla Kalatööstuse kvaliteedijuht Are Laurand. Esialgu renoveeris firma hoonest ühe poole, 2000. aastate keskel teise poole. 2011. aastal ehitati juurde külmhoone, mis mahutab 1000 tonni

kala. See on arvestatud varuga, sest praegu on kõige rohkem külmladustatud olnud 650 tonni kala, mis on tegelikult hiigelkogus. Kokku käitleb ettevõte aastas 1200 tonni kala, mis teeb ühes kuus 100 tonni.

Pool aasta toorainest ostetakse sisse aasta esimestel kuudel, sest siis püütakse kala kõige rohkem ja hind on kõige soodsam. Ettevõtte jaoks on see finantsiliselt suur koormus: hulga raha pannakse kinni, aga tulu tuleb oodata terve aasta jooksul. Teisalt võimaldab see hoida müügihinda stabiilsena, sest ei sõltuta hooajalistest kõikumistest. Mitmeid kalu püütaksegi aastas vaid sel ajal.

Enamik kala tuleb Norrast, sest seal on hinna ja kvaliteedi suhe kõige parem. Aga näiteks särg ja latikas tulevad Peipsist.

Räim tuleb küll Soome lahest, aga Soome kalurid püüavad.

Are sõnul ei paku Eesti kalurid kvaliteetselt sorteeritud kala ja müüvad oma kauba hoopis Ukrainasse, kus sorteerimata kala nõudlus on piisav. Küll on aga olemas Soome firmad, kes vajaliku töö ära teevad.

Kalatööstus töötab seitse päeva nädalas ja 12–13 tundi ööpäevas. Suitsutamine käib kahes vahetuses. Iga päev võetakse sulama 3000 kuni 4000 kilo kala. Ettevõttes on ligemale poolsada töötajat. Neid on Kõrvekülast, aga ka viie kilomeet-

ri kaugusel asuvast Tartust. Suvel, kui tööd rohkem, kasvab ka töökäte vajadus. Are tunnistab, et iga töökoha täitmine on tänapäeval keeruline. Avaldusi tuleb küll palju, aga sobivat töötajat nende hulgas olema ei kipu. Loobutakse ka transpordiraskuste tõttu Kõrvekülla, kuigi bussiühendus linnaga on hea.

TELLIMUSED ON TÄITMISEKS Are sõnul peab kalatööstuse juht olema lausa selgeltnägija võimetega. Kaubanduskettidelt saabub tellimus enamasti lõuna ajal ja kaup peab olema järgmisel hommikul Tallinnas.

Aga kalatoodete valmistamine võtab aega kolm päeva ja neil on lühike, seitsmepäevane säilivusaeg, seega ei saa pikalt ette toota. Nii tulebki pidevalt ennustada, kui palju võidakse igal järgneval korral tellida. See, kui palju aga poest kala ostetakse, võib sõltuda tuhandest asjast.

Kui aga tellimust ei täida, tuleb maksta trahvi.

Lõuna-Eesti kaubaringil käib auto Kõrvekülast kord nädalas, aga Tallinnasse lausa viiel päeval. Üks suuremad edasimüüjaid on Coop Eesti.

Ettevõttel on Tartu turuhoones kaks oma kalaletti.

Miks kaks? „Nii on ajalooliselt kujunenud. Letid täiendavad teineteist, sest ühe müüja juures käivad ühed kliendid, teise juures teised,” sõnab Are.

Minitraktori 2tonnise kandevõimega kallurkäru võitjaks osutus

Kristjan Karja OÜ Eha Rauatööd, tel 5557 4438.

Need müügiletid lähevad aga turuhoone remondi tõttu ajutiselt kinni. Kuna turuhoonesse tuleb täiesti uus ja moodne sisustus, siis jäävad olemasolevad letid ja külmkapid kasutuseta.

Suure tõenäosusega avatakse uus lett Tartus Sadamaturul ja uuritakse müügikoha avamise võimalusi Tallinnas. Laatadel käimisest on loobutud. „Proovisime, ei olnud müük nii hea,” sõnab Are. EKSPORT KÄIKS PRAEGU ÜLE JÕU Uuritud on ekspordivõima lusi ja nõudlust isegi oleks, kuid soovitud kogused on väga suured. Kõrvekülast peaks iga nädal saatma välja näiteks autotäie skumbriat, mis teeb aastas üle 10 000 tonni. See eeldaks tootm ismahu kasvatamist ja suuri investeeringuid. Praegu puudub

Kõrveküla Kalatööstuse kvaliteedijuhi Are Laurandi sõnul tuleb enamik kala sisse Norrast, sest seal on hinna ja kvaliteedi suhe kõige parem. fotod: kristina efert

MAA ELU || KALATÖÖSTUS || 7

4. MAI 2017

hub kodumaisele toodangule

Kuumsuitsutamine toimub kuni 120 kraadi juures ja sõltuvalt kalast võib kesta paar tundi.

www.agro.basf.ee

selleks veel valmisolek. Pisut müüakse lõhetooteid Lätti ning rääbist ja heiki Soome. „Kui ei ole suurt tootmist ja mahtu taga, siis ei julge,” sõnab Are. Ettevõte on valmis ka teenust pakkuma ja huvilisi on olnud. Aga kui jutt läheb konkreetsemaks, siis millegipärast huvilised kaovad. Tihtilugu nõuab teenusepakkumine ettevõttelt seadmetesse investeerimist. Näiteks lubas üks ettevõtja valmistada iga kuu oma toorainega 10 000 tonni külmsuitsufileed. See eeldab kalatööstuselt investeeringut seadmetesse, aga kui pikaks ajaks seda tellimust jagub? Hoolimata sellest, et kalatööstus pakkus välja võimaluse osta seadmed koos ja tegi ettepaneku, et hiljem võetakse koostööpartneri osa teenuse hinnast maha, ei saanud tehingust asja.

Teise juhtumina meenub Arele, kui keegi lubas iga kuu keetmiseks tuua viis tonni krabi. Kalatöösturid kujundasid juba uuele tootele etiketi ja valmistusid ostma keedukatlaid, kui pärast ühe tonni keetmist selgus, et toorainet rohkem ei saa.

Ka oma tootearendusega on kalatööstus ettevaatlik. Ideid on Are sõnul kogu aeg palju ja aasta jooksul katsetatakse kümmekon-

na eri tootega, millest müüki jõuab üks-kaks.

Iga toodet tuleb teatav kogus valmis toota. See on suur kulu, kui hiljem peab selle maha kandma või 50protsendilise soodustusega maha müüma. Näiteks prooviti müüa kuivatatud tuulehaugi. „Kui ei lähe, siis ei ole mõtet pressida,” arvab Are. Väga edukas toode oli näiteks vinnutatud lõhefilee ribad. Siis tõusis aga lõhe hind 30 protsenti, mis tähendab lõpptootele veelgi suuremat hinnatõusu, ja selle toote nõudlus kadus.

KALATÖÖSTUS TÖÖTAB SEITSE PÄEVA NÄDALAS JA 12–13 TUNDI ÖÖPÄEVAS. Lõhega on Are sõnul üldse parasjagu keerulised lood. Hind on kerkinud väga kõrgele ja püsinud seal kaua. Eks ükskord tuleb langus, aga praegu seda ei paista. Are loodab, et see paneb inimesi sööma teisi kalu, aga müük seda veel ei kinnita.

Kõige edukam toode on kuumsuitsu lõheribi ja suitsuheik. Jõudsalt on kasvanud räime müük. Populaarsemaks on muutunud soolaheeringafilee, mis näitab, et inimesed on muutunud mugavamaks ega viitsi enam ise kala puhastada.

„Standardsed tooted müüvad paremini, kuigi oleme katsetanud ka igasuguste maitseainetega,” räägib Are. Tehnoloogiliselt oleks hulga lihtsam tegeleda näiteks ainult krevettide külmutamisega. „Aga kui krevettidega tekib mingi probleem, siis peaksime kohe uksed kinni panema,” põhjendab Are. Kokku on kalatööstuse ostunimekirjas 30 kalasorti, millest valmistatakse 65 toodet. „Eesti turg on väike, me oleme hoidnud laia sortimenti. Täna läheb üks, homme teine toode, üks toetab teist,” lisab ta. Hiljuti tehti tööstusesse kulinaarianurk, kus valmib lõhe tarrendis. See on hästi vastu võetud, sest retsept näeb ette palju kala ja vähe tarrendit.

Keskeltläbi on poodides saadaval 25 kuni 30 tootenimetust.

Vaid Maxima ketiga ei tehta koostööd.

TARGAD AHJUD Kuumsuitsutamine toimub kuni 120 kraadi juures ja sõltuvalt kalast võib kesta paar tundi, kuni sisetemperatuurini 72 kraadi. Külmsuitsutamine seevastu on pikk protsess, mis kestab terve päeva.

Paari aasta vanused ahjud on tehnoloogia viimane sõna.

Nende küljes on puutetundlikud ekraanid, millega saab ahjusid juhtida, aga mis talletavad mällu ka kogu varasema tegevuse. Suitsu annavad ahju-

des küll vanad head lepalaastud, mida viskab ahju töötaja, aga ahjude temperatuuri juhib ja hoiab arvuti, piserdades laastudele vett, kui temperatuur läheb liiga kõrgeks.

Kõrveküla Kalatööstus pakendab tooted vaakumpakendisse ja ümmargustesse karpidesse, mis on mugavad, sest neid saab taas sulgeda. Kõigile toodetele on suurelt kirjutatud „Eesti toode”. Are sõnul ei tee Kõrveküla Kalatööstus kunagi nii, et ostab kusagilt toote sisse ja kleebib peale oma etiketid. Ent ometigi nii tehakse. „Meie toodete kõrvalt leiab palju ilusate eesti nimedega tooteid, aga kui hakkad pakendilt uurima, kus need tegelikult on tehtud, siis selgub tõde,” räägib Are. Kõrveküla Kalatööstuse sortimendis puuduvad konservid. Paar aastat tagasi katsetati lõhefileega omas mahlas. „Katse õnnestus, tegime ära ja paiskasime müüki,” räägib Are. Aga siis toodi kaubandusse massiliselt Lätist ja Leedust konserve, mis olid kaks korda odavamad. Kui hakati uurima, millest need tehtud on, siis selgus, et kõhuäärsetest rasvaribadest, mis polnud sugugi meeldivad süüa. Aga konkurentide odavam hind sai otsustavaks. Kõrveküla Kalatööstus müüs oma partii omahinnaga maha. „Nüüd on ka nood teised tooted lettidelt kadunud,” imestab Are.

8 || ETTEVÕTJA || MAA ELU

4. MAI 2017

Mati Vetevool juhib ühtviisi hästi nii sirje niitra Postimees

alafirma M.V.Wool 71aastane juhataja Mati Vetevool võiks päeva pealt ettevõtte juhtimise pereliikmetele üle anda, sest teab, et nad saaksid hakkama, aga praegu ei näe ta siiski ühtki põhjust, miks oma elutöö pooleli peaks jätma. „Kui kohtusid vundu ja angersäga, sündis klaarsäga,” pommitab Mati Vetevool mind kohe pärast tervitamist värske uudisega oma firma M.V.Wool tootevalikust. Ta selgitab, et tegu on erakordselt hõrgu ja puhta kalaga, mille filee on täiesti ilma luudeta ja sobib seetõttu hästi lastesöögiks. Ning on palju parema maitsega kui juba kõigile tuntud angersäga.

Pean talle siinkohal tunnistama, et mulle see angersäga ei maitsenudki. „Aga kas ikka oli meie oma?” küsib mees vastu.

Nimelt solgiti see kala tema sõnul siinsel turul lõpuks ära.

Selle vältimiseks taotles Vetevool nüüd endale klaarsäga ostuks ainuõiguse, nii et keegi teine seda töödelda ei saa.

M.V.Wooli tarbeks kasvatab seda oma Võrumaal asuvas kalafarmis endine tuntud mootorrattur Avo Leok ja kala on väga puhta maitsega. Sama kala saaks Poolast ja Leedust poole odavamalt, kuid siis võib sellel olla ka muda- või mõni muu kõrvalmaitse, kusjuures hind pole sugugi samavõrra odavam, selgitab Vetevool.

Küsin mullu aasta ettevõtja konkursil saadud elutööpreemia kohta. Et kas tegi uhkeks ja pani mõtlema, et nüüd ongi kogu elutöö tehtud. „Kui mulle jõululaupäeval helistati ja teatati, et olen sellise autasu saanud, küsisin esmalt, kas võin ka lemmiklaulu paluda, pidades seda mõne raadiojaama tüngakõneks. Ma tõesti ei uskunud, et kõigi nende suurettevõtjate kõrval on ka minusugust väikest tegijat märgatud. Austamisgala meie vanas elektrijaamas oli aga väga uhke ja läks lausa hinge,”

Esimeses reas vasakult Lisanna (isa kasupoja Jüri ja Kadri-Liisi tütar), kaksikud Keity ja Maribel (poja Meelise ja Keiu tütred) ja nende kõrval isa elukaaslane Maire. Tagumises reas väimeespoeg Indrek, tema ees kasupoeg Jüri ja tema elukaaslane Kadri-Liis, poeg Meelis abikaasa Keiuga, isa Mati ja tema ees pojapoeg fotod: erakogu Matthias, pikk poiss on tütrepoeg Hendrik koos oma pruudi Mari-Anniga ja rivi lõpetab tütar Moonika. Jõuluvana nimi on Jõuluvana.

räägib Vetevool. Edasi jätkab ta oma humoorikal moel: „Ju need teiste kalafirmade omanikud olid seda sepitsenud, lootes, et niiviisi must lahti saavad ja neil turul lahedam olema saab.”

KOGU PEREKOND PEREPEA FIRMAS AMETIS Mati Vetevool on firmas väga palju asju lähisugulastele üle andnud ja ta ei kahtle, et nad juhtimisega täiesti iseseisvalt hakkama saaksid. Tütar Moonika Vetevool, tütre mees Indrek Rajangu ja poeg Meelis Vetevool on ettevõtte nõukogus, kasupoeg Jüri Katšanov, keda ta peab enda pojaks, juhib Vihterpalu tehast. Elukaaslase tütar Kadri Ülevärva on samas kvaliteedijuht. Aga juba on abiks ka järgmine põlvkond: tütrepoeg Hendrik Rajangu teeb M.V.Woolis müügi-

juhi tööd. Nii palju pole vist firma juhtimises pereliikmeid tegevuses küll üheski teises Eesti ettevõttes. Nii et tagala on Mati Vetevoolul tugev hoolimata sellest, et kaotas juba 1980. aastal abikaasa ja jäi pikaks ajaks üksinda lapsi kasvatama.

Kuidas mees kalaärisse sattus? Muidugi ei olnud see tema esmane unistus. Kui Mati lõpetas Vasalemma kooli, oli temalgi mure, kelleks õppida. Esimene valik oli advokaat, sest meeldis, kuidas nad ilusasti rääkida oskasid. Isa oli vastu, sest juristid ei teeninud toona kuigi palju. Järgmine valik oli kaupmees. Isa töötas Keila Tarbijate Kooperatiivis rätsepana ja seal oli raamatupidajaks Albert Kanepi, tennisekuulsuse Kaia Kanepi vanaisa, kes ütles: „Lähed kusagile maapoodi, kus vanad sitikad teevad puudu-

jäägi külge, ja oledki siinsamas Rummu vanglas.” Nimelt elasid Vetevoolud vangla lähedal.

Kolmas variant oli merekool ja laevakapteni paberid. Isalt tuli aga nüüd juba konkreetne ei. „Ta ütles, et võin saada vaid Võrtsjärve või Peipsi järve peale kalalaeva kapteniks, sest suurele merele mind ei lasta, kuna tema oli Saksa sõjaväes rätsep, kes võitles niidi ja nõelaga Nõukogude Liidu vastu.

Sellest sain ma aru ja loobusin, sest süsteem vastu polnud mõtet minna,” meenutab Vetevool toonaseid jutuajamisi. Ta läks hoopis polütehnikumi elektri-

EELMISE AASTA VIIMASES KVARTALIS MAKSIS M.V.WOOL RIIGILE MAKSUDENA ÜLE 600 000 EURO.

kuks õppima ja töötas hiljem Harju Elektris eri ametikohtadel 16 aastat.

JÕUD JA ENERGIA TULEB VETEVOOLUL VEEST Oma jõu ammutab Vetevool nimele sobilikult loodusest ja vee peal olemisest. Ta on suur hobikalamees – käib kas võrkude või spinninguga väljas korra-kaks nädalas ja kui saaki palju tuleb, siis viib ülejäägi Mati kalapoodi müüki. „Kui merelt tulen, olen väge täis – siis ma mõtlen ja teen ja rassin,” räägib ta. Ka kodus Vihterpalus meeldib talle istuda oma töölaua taga kolmandal korrusel ja merele vaadata. Piisab poolest tunnist, et ennast täis laadida ja taas värskena tunda. Kõik see annab jõudu ja tahtmist edasi rabeleda ja peletab töö jätmise mõtted kaugele. „Pange metsjänes puuri ja vaadake, kui kaua ta seal

OÜ PREISOR

Meesegaja/sulataja 200 L/400 V 1970 €

Meevurr

4 kassetti, täisautomaat 1340 €

• Meevurr 8 kassetti, täisautomaat 2060 € • Radiaalmeevurr, 56 raami, täisautomaat 1890 € • Meepump 1,5 kW/230 V 1380 € • Meedosaator 1450 € • Meesegaja/sulataja 100 L/400 V 1500 €

Meepump

0,37 kW/230 V 1180 €

JA PALJU MUUD!

Kauplus Rakveres Laada 17 • info@mesinduspood.ee • tel 5363 5082 ROHKEM INFOT JA PILTE TEHTUD TÖÖDEST preisor.veehool.ee | Tel 505 4410

MAA ELU || ETTEVÕTJA || 9

4. MAI 2017

firmat kui ka perekonda kul koos vanema vennaga kodust välja ja tuli tagasi, kui viieliitrine korv täis sai. Siis söödi kodus kõht täis ja sõideti rattaga mitme kilomeetri kaugusele Ämari lennuväljale, kus vene lendurite naised nagu viuhti kõik marjad ära ostsid. Mees mäletab, et teenis nii kaks korda rohkem kui isa oma rätsepatööga. Teenitu eest osteti fotoaparaate ja muud meelepärast, aga ka riideid. Kolm rubla pani Mati iga kuu auto ostmiseks kõrvale ja 23aastaselt oli raha koos, kuna aga autot polnud saada, sai ta esimese sõiduki siiski alles 27 aasta vanuselt.

Mati Vetevool koos tänavu märtsis toimunud aasta ettevõtja galal pälvitud elutööpreemiaga.

vastu peab. Kui mina peaks töö jätma, oleks mul samasugune tunne. Ma pean tundma, et teen midagi kasulikku ja olen kellelegi vajalik,” lausub ta.

Nõnda polegi imeks panna, et mees elektritöö kõrval endale väikese kalafirma asutas, millest tänaseks üks Eesti oma ala suuremaid ja tuntumaid ettevõtteid välja kasvanud. Ta annab tööd 150 inimesele, kellest pooled elavad maal ja kelle palka ta igal aastal vastavalt panusele tõstab. Eelmise aasta viimases kvartalis maksis M.V.Wool riigile maksudena üle 600 000 euro, mis pole sugugi väike summa. Mullune käive jäi õige veidi alla 20 miljoni euro ja kasum moodustas sellest ühe protsendi.

Vetevool ütleb, et raha poolest ta rikas ei ole, kuid tal on teised rikkused – lisaks oma lastele veel seitse lapselast ja

KOMMENTAAR Tütar Moonika Vetevool: Isa armastab elu ja inimesi ja elu armastab teda vastu.

Eks tal on elu jooksul ette tulnud ka raskemaid päevi, kuid oma meeletu energia, elutahte ja usuga, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja et iga asi on millekski hea, on ta kõigist katsumustest tugevama ja kogemuse võrra rikkamana välja tulnud. Ta on tohutult töökas. Ta armastab merd ja looduses olla. Kalapüük on tema kirg. Ütleb, et kalapüügipäevad lisatakse elupäevadele juurde.

Ka toidulaual on kala puuviljade ees ta esimene valik. Isana on ta olnud alati toetav ja aktsepteerinud meie valikuid.

Usaldanud, aga nõudnud ka vastutust tegude eest. Ta on seadnud meie, laste ja lastelaste, soovid ja tahtmised alati enda omadest ettepoole. Pere on talle väga oluline. Ta usub headusesse ja hea sõna võimu.

Elu on lihtne, kui tead, et sul on selline kindel ja tugev seljatagune isa näol alati olemas.

Olen õnnelik ja tänulik, et mul on selline isa.

kaheksas tulemas. Talle meeldib lastega rääkida ja nendega koos näiteks metsas maasikal käia, et siis saagist talveks maitsvat toormoosi teha. Maa-

sikatega on tänasel kalaärimehel eriline suhe. Nimelt hakkas ta juba 11aastase poisikesena endale nendega raha tegema. Läks pool seitse hommi-

PÄTTIDEGA ÜHTE PARTEISSE EI ASTUNUD Parteisse astumine oli Vetevoolul Harju KEKis töötamise ajal mitu korda kõne all, aga see tükk jäi tegemata. Partorg pressis hirmsasti peale, et kirjutagu avaldus. „Korra oli mul partorgiga lõunalauas järjekordne tõsine jutuajamine. Ütlesin, et jah, ma tulen, aga mul on oma tingimused. Et see autojuht, kes elab minu majas ja üle päeva oma naist peksab ja on juba viis korda kainestusmajas olnud, tuleb enne parteist välja visata. Ja see teine mees, kes iga päev joomasena tööle tuleb, saab täispalka, aga midagi ei tee, mis sest et on Nõukogude Liidu kangelane, see tuleb ka välja visata.

Sest parteis peavad olema head ja ausad inimesed. Ja rohkem mind enam ei kutsutudki,” räägib Vetevool. Nüüdki on edukat ettevõtjat ühte ja teise erakonda kutsutud, kuid ta on veendunud, et on praeguses ametis Eesti ühiskonnale märksa kasulikum kui mõnes parteikontoris.

Ta leiab, et kõik need mehed ja naised, kes on tänu parteile sooja koha saanud, peaksid mõtlema, et see on neile antud avansina ja nad peaksid nüüd kõvasti pingutama ja Eesti rahva eest täiega seisma.

Lõpuks räägib mees veel, kuidas ta on uhke väikese 11aastase Kaspari üle, kes on elukaaslase pojapoeg. Poiss teab juba praegu, et ta läheb õppima toiduainetehnoloogiat ja tuleb kunagi M.V.Wooli tehnoloogiks. Vanaisal on temaga leping tehtud, et kui õpib viitele ja lõpetab kooli hästi, siis on toetus õpinguteks ja sportimiseks olemas, samuti kõrgepalgaline koht perefirmas ootamas.

SÖÖSTKALASTAJA olav renno

M linnuteadja

õne järve ääres linde vaadeldes tasub silmas pidada ka taevaalust. Sinna võib ilmuda keskmist suurust, mõneti üle pooleteisemeetrise sirulaiusega kulliline, kes aegajalt vette sööstes pakub huvitavaid vaateelamusi. Tal on tumepruun üla- ja valge alapool, binoklisse püütult paistab pugualal pruunidest tähnidest vööt, pea on paari musta triibuga, kuklal valge lame tutt, tiivanuki all tume laik; üldiselt aga jätab lind endast üsna heleda üldmulje. See on kalakotkas – omapärase eluviisiga röövlind.

Kalakotkaid elutseb kõigil mandritel, välja arvatud Antarktises. Euroopas on 8500 kuni 12 500 haudepaari, kogu maailma asurkonda hinnatakse poole miljoni linnuni. Eestis käis kalakotkaste käsi eelmisel sajandil halvasti: „kalandusele kahjulikku röövlindu” jälitati igati. Viiekümne aasta eest hakkas meil veel säilinud veerandsadat kalakotkapaari kummitama uus häda: toiteahela kaudu jõudsid nende organismi kloororgaanilised pestitsiidid, mis häirivad kaltsiumi-ainevahetust. Hauduva linnu raskuse all kippusid liigõhukese koorega munad purunema ja asurkonna juurdekasvu peaaegu polnudki, nii et 1970. aasta paiku pesitses meil vaid kümmekond kalakotkapaari. Siis aga, ilmselt DDT kasutamise keelustamise järel hakkas meiegi kalakotkaste iive paranema ja sajandivahetuseks jõudis asustatud pesade arv 45ni.

Praegu pesitseb neid Eestis 80–90 paari ja nende hulk suureneb aasta-aastalt.

Kalakotka kehaehituses on sedavõrd palju iseärasusi, et see liik on arvatud koguni omaette sugukonda. Et kalapüügil vette süüvides hoiduda vee sissehingamisest, saab ta sõõrmed sulgeda. Jalad on kalakotkal suhteliselt pikad ja pikkade nõelteravate küünistega. Välimine varvas on tahapoole pööratav, nii et saaki haarates saab kaks varvast ette- ja kaks tahapoole käänata. Varvaste alapoolel olevad millimeetripikkused ogad aitavad libedat kala kindlamalt haardes hoida. Sulestik on tihedam kui teistel kotkastel ja veidi rasune, mis tagab, et vesi sulestikku ei märga.

Saaki seirates lendab kalakotkas aeglaste tiivalöökidega veekogu kohal 30 kuni 70 meetri kõrgusel. Sobivat kala märgates pidurdab ta lendu, rapleb pisut, st teeb paigallendu, et ohvrit paremini peilida, laskub veidi allapoole, rapleb veel paar hetke, tõmbab siis tiivad keha ligi ja sööstab alla. Paar-kolm meetrit enne veepinda kergitab ta tiivad üles, sirutab jalad ettepoole, sumatab vette ning rabab saagi küüniste vahele, isegi kui see ujub kuni meetri sügavusel. Siis viibutab kotkas paari jõulise tiivalöögiga end pinnale ja tõuseb ägedas-

ti tiibu vehkides lendu. Püütavad kalad on enamasti 300 kuni 1250 grammi raskused (isased kalakotkad kaaluvad mitte üle 1,7 kilogrammi ja emased kuni 2 kg). Pesa poole lennates sätib kotkas küüniste vahel oleva kala lennusuunas otseks peaga ettepoole – ilmselt õhutakistuse vähendamiseks. Vahel aga saab kotkale alles pärast küünte kala turja surumist selgeks, et saak käib üle jõu ja veab küti vee alla. Enamasti päästab ta siis küünised valla ja saab tublisti tiibu pingutades kuni 10 sekundit kestnud veealuse sundsupluse järel jälle õhuvalda.

Pesa on „avalikum” kui teistel kotkastel. See on tavaliselt rajatud kõrge murdunud või kuivanud ladvaga männi, vahel ka haava otsa ja on kuni kahe meetri laiune (enamasti siiski kitsam). Igal kevadel täiendatakse pesalamendit uute jämedate okste, lausa roigastega. Üsna sügav pesalohk on vooderdatud rohukulu või samblaga. KeskEuroopas pesitseb kalakotkas ka elektriliinide metallmastidel, mäestikes ka kaljunukkidel.

Esimesena saabub aprilli alul tagasi isalind-pesaomanik. Emalind jõuab pärale hiljem, aga vahepeal võib pesa hoidvale isasele silma heita mõni teinegi emane. Tegelikult pole kalakotkastel kuigi kindlat paarisuhet, enamasti ollakse koos vaid ühe suve. Kui „õige” perenaine saabub, puhkeb äge tüli. Võitja viib koos isalinnuga pesa kohendamise lõpule ja muneb sinna 2–3, harva ühe või neli muna. Need on umbes kanamuna suurused, kollakaskreemika tausta ning pruunide laikude ja tähnidega.

Haudeaeg on 38 kuni 41 päeva, kuid et emalind jääb hauduma kohe esimese muna järel, siis on pojad eri suurust.

Neid toidab emalind, esmalt rebides isase püütud ja lennult pessa pillatud kaladest tükikesi ning neid poegadele nokka pistes. Kümnepäevased pojad saavad söömisega juba ise hakkama, aga kui emalind juhtub enne seda otsa saama, surevad pojad isase poolt pesale toodud kalade keskel nälga, sest isalind ei oska poegi toita ... Noored lennuvõimestuvad 50–55 päevaga, lõpuks vaid isalinnu hoole all. Augusti lõpul ja septembris võetakse tiibade alla rändetee, mis viib meie kalakotkad Lääneja Kesk-Aafrikasse.

Teiste looduskaamerate hulgas on tänavu meie kotkaentusiastid üles pannud kaamera kahe kalakotkapesa juurde. Neid pääseb uudistama aadressil www. looduskalender.ee.

Näiteks Tartumaa pesal võis 26. aprilli õhtul kell pool 8 jälgida pesapaari armumängu.

Kalakotkapapa toob oma saagi pesas olevale perele mõnikord kümne kilomeetri kauguselt. foto: wikipedia

10 || AIAMAJAD || MAA ELU

4. MAI 2017

Eestis valminud aiamajadest riina martinson Maa Elu

hkki järjest enam eestlasi ostab end a le ko du ho o vi valmis aiamaja ja sauna või soetab oma maatükile tehases valminud suvila, moodustab see üliväikese osa sellest, kui palju siin eriilmelisi aiamaju toodetakse.

Eesti on suurimaid puitmajade eksportijaid Euroopas. Tõsi, tootmismahu poolest on meist suuremaid tegijaid, aga nende eksport jääb kesisemaks. Kui eramud ja kortermajad lähevad valdavalt Skandinaaviasse, siis aiamajad Kesk- ja Lääne-Euroopa riikidesse.

Viimasel ajal on hakatud rääkima meie puitmajatootjate plaanidest Aasia turul kindlamalt kanda kinnitada, kuid aiamajade valmistajatel sinna ilmselt suurt asja poleks. „Tõsi on, et tootjad vaatavad uute turgude poole, aga Hiina ja mujale Aasia turule läheks pigem elementmaja, sest lihtsamaid aia- ja suvemaju on hiinlased juba ise tootma hakanud,” selgitab Eesti puitmajaliidu esimees, puitmaju tootva Saare Ereki tegevjuht Kaarel Väer.

Kõikvõimalike aia-, grilli-, laste- ja suvemajade tootjaid on Eestis kümneid ning enamik toodangust, nagu mainitud, läheb piiri taha, Eestisse müüdava protsendiks nimetavad tootjad valdavalt kuni viis. Üks Eesti suurimaid aiamajade tootjaid on Palmako. „Oma ligi 50 000 puitmajaga aastas kuulume kindlasti Euroopa suuremate tootjate hulka,” sõnab ettevõtte turundusjuht Ingrid Lamp. „Ekspordime 95 protsenti toodangust ja läbi aastate on riikide arv püsinud stabiilselt kolmekümne ümber.”

Suurimas mahus läheb Palmako maju Saksamaale, Suurbritanniasse, Prantsusmaale ja Skandinaaviasse. „Nimekirjas on enamik Euroopa riike, meretagustest riikidest on meie tooted jõudnud Ameeri-

Kes tahab jaanipäevaks oma koduhoovis aiamaja näha, peaks tellimuse peagi ära tegema, sest olenevalt tootjast ja mudelist võtab maja kohaletoomine nädala kuni kuu.

ka Ühendriikidesse, Uus-Meremaale ja Islandile,” loetleb Lamp.

Teine Euroopagi mõistes suurtegija on Tartumaal tegutsev Lasita Maja, kus aastas valmivast umbes 40 000 ehitisest läheb samuti enamik piiri taha.

KUI ERAMUD JA KORTERMAJAD LÄHEVAD VALDAVALT SKANDINAAVIASSE, SIIS AIAMAJAD KESKJA LÄÄNE-EUROOPA RIIKIDESSE. Viljandimaal puidust aiamaju tootev Soledor valmistab aastas ligikaudu 2000 aiamaja, millest valdav osa läheb Suurbritanniasse ja Eestisse jääb kolm protsenti.

Olenevalt riigist tuleb teha pisut erinevaid maju. Soledori juhataja Urmas Kirsch toob välja, et Suurbritannia jaoks toodavad nad muu Euroopaga võrreldes madalamaid ja väiksemaid maju. „Kuna maa on seal väga kallis, siis on majad väikesed – kolm korda kolm meetrit.

Sealsed aiad on nii väikesed, et suuremad majad ei mahuks ära,” märgib ta.

Lamp toob näiteks, et prantslased soovivad, et majadel ei oleks põrandat. „Meie jaoks on see harjumatu, aga nemad kasutavad looduslikku kivi,” seletab ta. „Sakslased hoiavad pigem klassikalist ja konservatiivset joont. Üldjuhul aga soovivad kõik lõpptarbijad, et toode lahendaks mingi nende mure, näiteks kuhu paigutada aiatööriistad ja -masinad, kuhu panna magama külalised, kuidas piirata

krunti või kus lapsed mängida saaksid.”

EESTI HUVI KASVAB Eestis peamiselt Lasita Maja aiamaju müüva Baltichouse Production OÜ juhatuse liige Gert Kiilaspä sõnutsi ostavad eestlased ajamaju agaralt aprillist augustini, varasematel aastatel on nad müünud siinsel turul aastas 500–600 aiamaja. Rohkem ostetakse tema sõnul just soodsamaid maju, mille hinnad jäävad vahemikku 1000–1500 eurot. Kõige tüüpilisem Eestimaa koduhoovis seisev aiamaja on neli korda neli meetrit.

Tõusev suundumus on valmissaunad, nende hinnad jäävad enamasti 5500 kuni 10 000 euro vahele. Tehases valminud saunu on viimastel aastatel müüdud iga aastaga kaks korda aasta varasemast enam.

PARIM HINNA JA KVALITEEDI SUHE

SISEVIIMISTLUSLAUAD alates 4 €/m²

EHITUSPRUSSID, -LAUAD, VOODRILAUAD TERRASSILAUAD (pruun immutus)

Kohaleveo võimalus.

Paide, Prääma • Info 503 0452, 510 5565 • OÜ INVESTER

„Kui veel mõne aasta eest tundusid paljudele suvemajade hinnad üle 10 000 euro üle mõistuse kallid, siis nüüd inimeste palgad kasvad ja ostetakse järjest enam ka kallima hinnaklassi maju,” lisab Kiilaspä.

Kõige enam leiab aiamaja kasutust suvise ööbimiskohana, näiteks külaliste majutamiseks. Lisaks on need ka omamoodi majad enne päris maja ehitamist. Ehk kui inimesed on ostnud maatüki, kuhu plaanivad kodu või suvekodu ehitada, siis alustuseks ostetakse aiamaja, kus saab aeg-ajalt ööbimas käia, kuni majaehitus käib. „Nii saab kohe oma krundi olemasolu nautima hakata,” sõnas Kiilaspä. Üle 30ruutmeetriseid maju ostetakse suvilateks. Kõige enam ostavad maju Tallinna ja muu Harjumaa elanikud, aga ka Läänemaa mereäärsetesse

MAA ELU || AIAMAJAD || 11

4. MAI 2017

jääb siia vaid pisku M

PEIPSIMAA KUULUTATI 2017.

AASTA TOIDUPIIRKONNAKS aaeluminister Tarmo Tamm andis 1. mail Alatskivi lossis Peipsimaale üle 1,5 meetri pikkuse rändkahvli, millega kuulutati avatuks Peipsimaa maitsete aasta. „Kohalikud toitumistavad ning toidukultuur on ka Ees-

ti eri piirkondades mõnevõrra erinevad ning Peipsimaa maitsete aasta pakub hea võimaluse 2017. aastal just Peipsi toidukultuuriga paremini tuttavaks saada,” ütles MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök projektijuht Triinu Akkermann.

Toidukultuuri mitmekesisuse tutvustamiseks valitakse alates 2016. aastast Eestis toidupiirk ond , m i lle kohalikule toidule ja toidukultuurile pööratakse aasta jooksul suuremat tähelepanu.

Mullu kandis seda tiitlit Hiiumaa. (ME)

foto: arvo meeks

VALITSUS KIITIS HEAKS TOIDUSEKTORI EKSPORDI EDENDAMISE TEGEVUSKAVA KOOSTAMISE

L

äinud neljapäeval kiitis valitsus heaks maaeluministeeriumi ettepaneku käivitada toidusektori ekspordi edendamise tegevuskava koostamine aastateks 2018–2020.

Tegevuskava eesmärk on muuta Eesti tooraineid eksportivast riigist väärindatud tooteid eksportivaks riigiks.

fotod: erakogu

piirkondadesse on tellitud suhteliselt palju, samuti Pärnumaale.

MAJA ASEMEL Lamp tõdeb, et Eesti ostjad ei erine tegelikult palju muu Euroopa riikide tarbijaist ja järjest enam vajavad siinsed inimesed seoses linnastumisega tooteid, mida saaks kasutada kas väikesel maalapil või suurema terrassi korral. Suvemaja ju ridaelamu või pisikese linnakrundi hoovi eriti lahedalt ei mahu.

Nii töötati Palmakos välja aiamaja asendajana puidust moodulaed, mis laseb ka pisikesel krundil elaval inimesel lahedamalt õueelu nautida. „Sarja kuuluvatest paneelidest saab ehitada piirdeaia ja paneelide vahele meelepäraseid mooduleid lisades muutub kahemõõtmeline aed kolmemõõtmeliseks. Võimalik on kokku panna nii tervikkomp-

Neile, kel aiamaja pisikesele kinnistule ära ei mahuks, töötas Palmako välja uue moodulaia süsteemi, kus saab kõik vajaliku omamoodi kappidesse peita.

EESTI PUITMAJADE SIHTTURUD 2016. AASTAL • • • • • •

Norra 36% Saksamaa 19% Rootsi 18% Suurbritannia 6% Prantsusmaa 6% Holland 6%

lekte kui ka tellida eraldiseisvatena ainult piirdeaeda või mooduleid,” selgitab Lamp.

TÖÖTAJATE OTSINGUL „Puitmaja sektoris kasvab iga aastaga müügimaht, mis tähendab, et ettevõtetel läheb hästi ja nad saavad investeerida ja töötajatele palka maksta,” räägib Väer. „Tihtipeale tegutsevad puitmaja tootjad maapiirkondades ja sellest lähtuvalt on väga-väga olulised tööandjad kohalikele inimestele. Pole sugugi vähetähtis, et

• • • • •

Soome 5% Tšehhi 1% Itaalia 1% Hispaania 1% Taani 1% Allikas: Eesti puitmajade liit

palgatase on neis ettevõtetes maapiirkondade kohta üle turu keskmise.”

Kuna peaaegu kogu toodang läheb ekspordiks, sõltub ettevõtte edu palju müügimeestest. „Kui on hea müügimees, siis ei tohiks eksportturu leidmine väga raske olla, sest eestlastesse suhtutakse hästi,” kinnitab Väer. „Euroopas juba teatakse, et eestlane peab sõna ja toodab kvaliteetset maja. Ei ole kuigi raske müüa ja viimastel aastatel on EAS väga palju toetanud eks-

KÄIMLAST ELUMAJANI. PALKEHITISED. E-post info@heapoiss.ee | Tel 513 9661

porti. Eestlane on eluaeg palju tootnud, aga nüüd suudab ka müüa.”

Lamp räägib, et Lemeks Grupi kaks tütarettevõtet Palmako ja Imprest on ühinemas ja seega valmib nende toodang neljas tootmiskompleksis: Kavastus Tartumaal, Laekveres ja Kundas Lääne-Virumaal ning Põltsamaal. „Töötajate otsimine on viimasel aastal olnud meil igapäevane tegevus, kuna ettevõte on kasvamas ja korraga täpselt sobivate oskuste ja ettevalmistusega inimeste leidmine, eriti kui neid vahel vajatakse rohkem kui kolm-viis töötajat korraga, võtab aega,” tõdeb Lamp. „Siiani oleme sellega hakkama saanud. Tublid inimesed tootmistes, ladudes, müügis ja kõikides valdkondades on väga olulised ja alati kandideerima oodatud. Praegugi on käimas mitu konkurssi eri tehastes.”

„Toidukaupade ekspordi edendamine on uue valitsuskoalitsiooni üks prioriteetidest. Eesti põllumehed on tublid ja võimelised tootma rohkem, kui Eesti inimesed tarbivad, seepärast peame sellele toodangule leidma turu väljaspool Eestit,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm. (ME)

LOODUSKAITSEALUSED MAAD RIIGI OMANDISSE

J

ärgmise nelja aasta (2018–2021) riigi eelarvestrateegias on looduskaitsealuste eramaade riigile omandamiseks ette nähtud 13 miljonit eurot, mis võimaldab ebanormaalselt pikaks veninud avalduste järjekorra normaliseerida ja edaspidi lahendada esitatud ettepanekuid jooks-

valt, teatas keskkonnaministeerium.

Looduskaitseliste piirangutega maade riigile omandamiseks on tänavu rahalisi vahendeid ette nähtud kolm miljonit eurot ning uuel eelarveperioodil aastatel 2018–2020 neli miljonit eurot aastas ning 2021. aastal miljon eurot. (ME)

TÄNAVU TOHIB KÜTTIDA 45 HALLHÜLJEST

K

eskkonnaamet on lubanud 15. aprillil alanud jahihooajal küttida 45 hallhüljest, mis on 1% eelmisel aastal loendatud hallhülge asurkonna suurusest Eestis.

Kogu Läänemeres elab ligikaudu 30 000 hallhüljest, neist Eesti vetes 2016. aas-

ta andmetel ca 4500 looma.

Soomes ja Rootsis on hallhülgele jahti peetud juba aastaid.

Hülgekvoot on Eestis jaotatud kolme piirkonna vahel: Liivi laht 25, Saarte põhja- ja läänerannik 8 ning Soome laht 12 looma. Hallhülgeid ei ole lubatud küttida kaitsealadel, mille üks eesmärke on kaitsta hallhüljest. (ME)

12 || LOOMAKASVATUS || MAA ELU

4. MAI 2017

Väikese nudipea kasvatajad usuvad oma eesti maatõusse EESTI MAAKARI JA SELLE PIDAJAD silvia paluoja

Pärnu Postimees

P

õlist eesti maatõugu veiseid peavad missioonitundega inimesed, kelle hulgas on riigi suurima, 55pealise maatõufarmi omanik Sirje Treumuth. Tema Metsapere laudas andsid lehmad aasta keskmisena ligemale tuhat kilo rohkem piima, kui oli maatõu tõufarmide keskmine 5073 kilo.

Metsapere farm on väikeses Kaansoo külas Pärnu- ja Viljandimaa piiril. Sirje Treumuthi huvi nudipäise beežikasvalge karvastikuga maatõu vastu tekkis Päriveres, kuhu ta noorena tööle tuli. „Loomad meeldisid mulle juba enne, aga just Päriveres tuli maakarja huvi, lausa fanaatiline huvi ja sealt sain oma karja seemne, kümmekond maatõugu lehma,” räägib Treumuth, kes peab esmatähtsaks maatõu kui pärandi säilitamist ning järje hoidmist veiste põlvnemisel. Ta usub, et kui lehmad korralikult süüa saavad ja nendega ilusti ümber käiakse, annavad nad tänuks hästi piimagi.

KARJAD ON VÄIKESED Loomakasvatusteadlane Olev Saveli möönis Ares maakarja kasvatajate seltsi kokkusaamise järel, et maatõugu veiste pidamine on nagu usu küsimus ja selle levitamisega tegelevad entusiastid. „See on usu küsimus, sest maatõug on nudi, ilusa värvusega, sõbraga sõber ja vaenlasega vaenlane ja kui mõni suurema tõu esindaja juures on, siis ta paneb oma õigused maksma,” iseloomustab Saveli põlistõugu, keda on jäänud pooleteise tuhande ringis. „Kui maatõu kasvatajate lapsed on ka sama usku, siis kari edeneb ja seda peetakse edasi. Aga väikeste karjade puhul on tihti nii, et lapsed on orienteeritud hoopis teistele tegevustele, neil on muu haridus ja see on probleem, sest lõikab vahelt jätku ära, tuleb veised müüa, aga kõige hullem on, kui nad tapamajja saadetakse.”

Eesti maakarja kasvatajate seltsi nimetab Saveli vapraks, sest tegemist on ohustatud tõuga, mille puhul ei saa kommertstegevust rakendada, vaid tuleb oma aretusmaterjali sorteerida, leida sealt omadustelt parimad, viia õige pull ja õige lehm kokku. „Probleem on muidugi see, et karjad on väikesed, pulle enamasti saadakse suurematest karjadest, kes on jõudluskontrolli all, aga ka väike kari soovib pulli kasutada, kuigi võimalus on kasutada ka kunstlikku seemendust,” nendib Saveli.

Eesti maakarja kasvatajate seltsil on 172 liiget. Seltsi tõuraamatupidaja, tegevjuht Käde Kalamees kinnitab, et tõuaretuse eesmärk on loomaomanike kasumi suurendamine ning see saab teoks ainult juhul, kui

Sirje Treumuthi Metsapere farm, mis oma 55 lehmaga on suurim maatõufarm Eestis.

looma kohta on võimalikult palju teada. Selle teadmise tagab jõudluskontroll, see tähendab igas kuus võetav piimaproov ja andmed, mis saadetakse Tartusse aktsiaseltsi Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontroll. „Nii saame teada looma põlvnemise, toodanguandmed, tervisenäitajad ja seega valida parimaid pulle aretustöö tõhustamiseks, isegi nii väikese tõu nagu eesti maatõug puhul on tõuaretustöö tulemused väga head,” märgib Kalamees.

Kalamehe sõnade kohaselt ongi seltsi peaülesanne liikmeskonna suurendamine ja jõudluskontrolli propageerimine, sest mida rohkem on tõuraamatu loomi, seda paremaid tulemusi annab ka tõuaretustöö.

Tõuraamat on tõu aretamise ja säilitamise tähtsaim dokument, sest selles on kõik andmed looma kohta ja eesti maatõul järjepidevalt 102 aastat. „Julgen väita, et heades söötmis- ja pidamistingimustes realiseerub maatõu geneetiline võimekus, mis on vähemalt 5000 kuni 9000 kilo piima aastas. Tipplehm oli Pipi, kelle neljanda laktatsiooni toodang 2013. aasta 305 päevaga oli 12 700 kilo piima,” toob Kalamees näite.

Kahe kevade vahelise aastaga on suurenenud maatõugu lehmade arv, nagu ka tõuraamatu põhiosa loomade arv, samuti kasvas keskmine piimatoodang.

MÄÄRUS EI ARVESTA TEGELIKKU ELU Ent omajagu segadust tõi seltsi liikmetele aasta lõpp ning taas kord tõdeti, et ametnike koostatud määrus ei arvesta tegelikku elu. Maaeluministeerium läkitas vahetult enne jõule, 20. detsembril nagu „kingitusena” bürokraatliku ja mõistetamatu määruse, mida aretusorganisatsioonid üle riigi pidid kohe täitma hakkama ehk juba 31. detsembriks küsima kõikide loomaomanike käest luba, kas vastavad organisatsioonid tohivad nende loomadega aretustööd teha. „See oli loomaomanikele se-

gadust ja küsitavusi tekitav olukord ja seda enam pingeline, et määruse täitmist nõuti kohe aasta lõpuks, meie selts pidi välja saatma 188 kirja ja lootma, et loomaomanikud vastaksid kiiresti,” möönab Kalamees. „Minule isiklikult tundus see määrus väga eluvõõras, sest kõik tõuraamatu loomaomanikud tahavadki, et nende loomadega tehakse aretustööd, miks seda veel nende käest üle küsida. Kui tehakse jõudluskontrolli ja antakse andmed ka PRIAsse, siis see eeldabki, et loomaomanik soovib, et tema loomadega tegeletakse, varutakse aretustööks spermat, aidatakse pulle valida, võetakse loomi tõuraamatusse.”

PARIMAID VÄÄRTUSTATAKSE Parimate tulemuste eest väärtustab maakarja kasvatajate seltsi juhatus liikmeid rändhõbekarikaga. Seda hoidis aasta aega Pahkla Camphilli Küla Farmi OÜ ning selle andis Reet Loorits edasi osaühingule Karukämmal ja selle tegevjuhile Ants Aamanile, kes on jõudsalt suurendanud oma karja, mille keskmine piimatoodang ulatub 6000 kiloni aastas.

Aamani sõnade kohaselt hakkas ta maakarjaga tegelema 10 aastat tagasi, kui tõi esimesed lehmad Oisust talust, kus perenaisel polnud enam tahtmist selle tõuga tegeleda. „Minul on niisugune ürgtahe, et talu ja Eesti säiliks, sest me nii väga globaliseerume ja nii kiiresti muutume maailmakodanikeks, aga Eesti maakarja lehmas on midagi niisugust ürgset ja ta on omamoodi loom, pealt vaadates ehk natukene tagasihoidlik, kuid piimas on tal väga palju valku ja rasva,” selgitab Aaman, miks teda just see põlistõug innustas.

MAATÕUGU VEISTE PIDAMINE ON NAGU USU KÜSIMUS JA SELLE LEVITAMISEGA TEGELEVAD ENTUSIASTID.

foto: ants liigus

Kodukohas on Aamani pere kohandanud loomapidamiseks hoone, kuhu suuremat kasvu lehmad ei mahukski asemetel olema. Kari suurenes aastaga 26pealiseks, sest Aaman ostis ära Massiaru Põllumajandusliku osaühingu maatõugu lehmad ja lehmikud, kui ettevõte lõpetas piimakarjakasvatuse ja hakkas tegelema lihaveistega. Veel 2014. aastal maakarja kasvatajate seltsi rändava peaauhinna pälvinud Massiaru Põllumajandusliku OÜ lauta on praeguseks jäänud vaid üks nii-öelda kohustuslik maakarja lehm. „Tagasilöök on väga heade karjade likvideerimine, nagu Massiarus, aga minu kari selle võrra paranes tublisti,” seletab Aaman. „Olen toonud ka üksikuid loomi, kohtadest, kus ei peeta jõudluskontrolli, see on väga suur tume maa: omanik räägib ühte, tegelikult on selle looma väärtus hoopis teine.

See on olnud mulle raske kooliraha, aga minu arvates on maakarja lehm keskmisena võimeline lüpsma 6000 kilo piima ja rohkemgi aastas.”

Rändava auhinna, hõbekarika, lubab Ants Aaman sättida kodus silmapaistvale aukohale.

Enne teda on sellele graveeritud neli nime. Need on TÜ Mereranna Põllumajandusühistu, Saare Maakari OÜ, Massiaru Põllumajanduslik OÜ, Pahkla Camphilli Küla Farmi OÜ.

Eesti maakarja kasvatajate selts astus tõuloomakasvatajate ühistu liikmeks. Ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko väitel on mõlemal ühised eesmärgid ja koostöö on väga vajalik aretusmaterjali säilitamise, tõuaretustoetuste ja muudeski valdkondades. Ta tunnustab hõberändkarika vastset hoidjat ja tema tegevust maatõu väärtustamisel. „Praegust kasumit tagaajavat maailma silmas pidades on jätkuvalt eesti maatõu säilimine entusiastide ja missioonitundega fanaatikute kanda,” möönab Käde Kalamees, kes on just selle karja säilimise eest seisnud Ain-Ilmar Leesmendi tütar ning tõumonograafia „Eesti maakarja arengulugu” autor.

• Kanti 1993. aastal ÜRO toiduja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ohustatud tõugude raamatusse.

• Eesti maatõugu lehmi ja lehmikuid on 1458 (1.01.2017).

• Tunnustatud tõufarme on 18, neis on 287 lehma ja noorkari.

• Tõufarmide keskmine toodang lehma kohta oli 5073 kilo piima, milles 4,56 protsenti rasva ja 3,43 protsenti valku ehk 405 kilo rasva ja valku.

• Parimad tõufarmid ehk eliitklass: • Saaremaa: Mereranna Põllumajandusühistu TÜ, 28 lehma, keskmine piimatoodang 6331 kilo; Saare Maakari OÜ, Liia Sooäär, 19 lehma.

• Harjumaa: Karukämmal OÜ, Ants Aaman, 26 lehma; Aedevahe talu, Ilse Goshovski, 44 lehma.

• Tartumaa: Eerika Farm OÜ, 5 lehma.

• Raplamaa: Pahkla Camphilli Küla Farmi OÜ, 12 lehma.

• Pärnumaa: Metsapere farm, Sirje Treumuth, 55 lehma, suurim maatõufarm riigis.

• Eesti maakarja kasvatajate selts loodi 20. aprillil 1920, likvideeriti 1947 ja taasasutati 14. oktoobril 1989 Lanksaare talu peremehe, okupatsiooniajal põlualuse natsionalistliku tõu säilitaja Ain-Ilmar Leesmendi algatusel.

Andmed: Eesti maakarja kasvatajate selts

Eesti maakarja kasvatajate seltsi rändava hõbekarika pälvinud Ants Aaman nädal tagasi auhinda vastu võtmas. foto: urmas luik / pärnu postimees

LUIGE MAAELU NÄITUSLAAT 12. mail 12-19

13. mail 9-17

14. mail 9-16

KODUAIA- JA KÄSITÖÖLAAT

KODU- JA EKSOOTILISTE LOOMADE, LINDUDE JA KALADE NÄITUS TORE PÄEV

www.luigelaat.ee

MAA ELU || KALASADAMAD || 13

4. MAI 2017

Avatud kalasadamate päev Leppneeme sadamas.

foto: erik prozes / postimees

Kalasadamate avamine

pani suu vett jooksma rahvuskalast roogade järele silvia paluoja Maa Elu

E

sialgsed arvud esimesest üleriigilisest avatud kalasadamate päevast kinnitavad, et uudistajaid oli üle 6000 ja kõige rohkem ehk üle 1500 oli neid Pärnus AS Japsi kail ning veidi vähem Harjumaal Leppneeme sadamas.

Aga tujutsevat jürikuu ilma trotsivate külastajate arvu rekordist olulisem on see, et rannakalanduse kui traditsioonilise, põlvest põlve edasi antud ja kestva elustiili vastu on suur huvi ning isu värske, oma merest püütud värske kala järele pole haihtunud supermarketite kalalettide küllusesse.

„Väga tore üritus, inimesed saavad rohkem tutvuda sadamatega ja osta otse merest toodud värsket kala,” ütles Pärnu jõe ääres Japsi kail Anu Teppo, kelle kõrval kalakastides olid räim, tint, luts, vimb. „Paat läks järgmise räimelasti järele, see on põhiline, mida ostetakse, ja kogus hakkab otsa saama.”

Kui rahvuskala lastiga paat kai äärde jõudis, hakkas arvukate räimenõudlejate pangesidkotte täitma endine vutiäss, kutseline kalur Raio Piiroja ise.

Mida räimega peale hakata, seda õpetasid kohe samas kalakokad, sealhulgas ajakirja Kalastaja väljaandja Hanno Kask. „Räimepraadimisel on kaks nippi: peab olema hommikune räim ilusti ära fileeritud ja pa-

neeritud kas riivsaias, riivleivas või kamajahus, praeme õlis ja soola paneme pärast,” jagas Hanno Kask huvilistele tarkust ning kiikas suitsuahju, kus räimed juba jumet võtsid.

Merebioloog Jüri Tenson oli kalanäidiste laua taga valmis rääkima kõigist Eesti vete 80 kalaliigist, mida polevatki keeruline endale selgeks teha. Ta alustas meretindist ja lõpetas nolgusega, kes olevat kõige perekondlikum kala, valvab mitu kuud oma marjahunniku juures ning oskab „sõimata” liiga lähedale tulijaid, öeldes eripäraselt häälitsedes „tõmba lesta!”. Rannarahvas nimetab nolgust merikuradiks ja merihärjaks, sest tal on suur pea, uimed nagu tiivad ning hirmuäratav välimus.

„Minule selline päev väga meeldib, on asjalik, ilmast me ei räägi, ilm on, nagu jumal on andnud, aga inimesed tulevad ja saavad ikka kaladest midagi teada, me anname väikesed retseptid ka kaasa,” seletas Jüri Tenson. „Kui lähed poes lihtsalt leti äärde ja näitad, et mulle seda kaks tükki, siis see on midagi muud, jätab kalanduse kui teema kaugeks, aga siin saab sellest rääkida ja just lastele.”

Lõuna pool Pärnut Võiste kalasadamas oli lastele õngeõppe andja Taavi Salumetsal tegemist, sest kaldapealses kõvas tuules tahtsid tulevased kalastajad oma püügiõnne proovida. „Ma püüdsin väga palju kalu, suuremaid ja väiksemaid, vihmaussi panin õnge otsa, onu

käest sain,” näitas Pärnu poiss Joosep oma saaki. Ema Siiri jagas poja õhinat ja arvas, et paar suuremat ahvenat saab kodus praadida ja väiksematega kassi kostitada.

Kohalikud kalurid möönsid, et tuul on halvast suunast ja liiga vali, et merele minna räime juurde püüdma, sest eelmisel õhtul püütud ja jäässe pandud merehõbe vähenes silmanähtavalt. „Külastatavus on minu ootustest üle, on lähemalt ja kaugemalt tulnuid halva ilma kiuste saabunud sadamat uudistama ja kala ostma,” tõdes kohalik kutseline kalur Argo Mengel. „Laupäevane tuul ja vihm teadvustasid, et värske kala püük ja sadamates toimetamine sõltub suuresti ilmastikuoludest, ja seetõttu jäi mõnigi hilisem kalavastaline ka Japsi kail tühja pangega,” nentis Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi kalanduse teabekeskuse koolitusspetsialist Ave Menets.

Kalanduse teabekeskuse juhataja Toomas Armuliku jutu järgi lähtuti sadamate valikul põhimõttest, et igast kalanduspiirkonnast oleks esindatud vähemalt üks sadam ja just piirkonna inimesed ise said konkreetsed sadamad välja pakkuda. „Kuna on räimehooaeg ja Pärnu laht on meie rannakalanduses põhiline räimepüügi piirkond, siis siin oli ka veidi rohkem sadamaid. Kuna Tallinnas on jälle „veidi” rohkem inimesi, siis seal ka üks sadam mõlemale poole linna,” mainis Toomas Armulik.

Armuliku sõnade kohaselt koostati programm selliselt, et ürituse keskmes oleks sadam, kalurid ja kala. Igas sadamas oli kalakokk ja õngeõpe lastele, paljudes sadamates kalateadlased ja mitmesugused õpitoad, vabatahtlikud merepäästjad, politseija piirivalveameti töötajad, kes oma tegemistest rääkisid. Rõhk pandi üritustele, mis huvitaksid eelkõige nooremaid külastajaid ja lastega peresid. „Lastele püüame näidata, et kala ei „tehta” supermarketite külmlettides, vaid kalurid on need, kes seda merest püüa-

vad ja sadamates lossivad,” möönis Toomas Armulik. „Loodame, et sadamaid külastavad inimesed julgevad ka hiljem kalurite poole pöörduda ja neilt kala osta, sest enam värskemat kala pole kuskilt võimalik saada kui otse paadist ja ehk mõni kohviku või söögikoha pidaja, kes üritust külastas, sõlmib kaluritega kokkuleppe hüva tooraine tarnimiseks.”

Toomas Armuliku arvates on praegugi laevad puust ja mehed rauast ning ta loodab, et avatud kalasadamate päevast kujuneb tava. „Avatud kalasadamate päev on inspireeritud edukast avatud talude päevast, mistõttu tundus kalanduse propageerimine sellisel viisil väga õige ja annab hea võimaluse tutvuda kalandusega,” mainis maaeluminister Tarmo Tamm enne esmakordset üritust Maa Elule. „Saame inimestele näidata kalasadamate igapäevaelu ja seda, kuidas kala meie toidulauale jõuab ning kuidas puhtast kodumaisest toorainest maitsvaid toite teha.”

Maaeluminister nentis, et Eesti on kalariik, aga võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on kala tarbimine siin põhjendamatult väike ning kodumaist toitu väärtustav kalasadamate päev annab hea võimaluse saada värsket kohalikku kala otse kalurilt ja tutvustada külastajatele kalandust meeleolukal päeval.

Harjumaal olid avatud Leppneeme ja Tilgu sadam, Pärnumaalt AS Japsi, Võiste ja Lindi sadam, Saaremaalt Nasva sadam, Hiiumaalt Suursadam, Ida-Virumaalt Toila, Läänemaalt Virtsu, Viljandimaalt Oiu ja Tartumaalt Kolkja sadam.

Esimese avatud kalasadamate päeva korraldasid maaeluministeerium ja kalanduse teabekeskus koostöös sadamatega, toetas Euroopa Liidu merendus- ja kalandusfond. „See päev oli väga vahva, tõi inimesed lähemale nii tähtsale toiduainele, nagu seda on meie oma rannast püütav kala, kevadel praegusel ajal siis räimele,” mainis kalateadlane, ihtüoloog Heli Špilev.

14 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

4. MAI 2017

ilmatark

jüri kamenik ilmatark

ÖÖKÜLM

P

Aju meenutava välimusega Kreeka pähkel sisaldab aju tõhusalt toitvaid oomega-3-rasvhappeid.

foto: publicdomainpictures.net

Vesi, Kreeka pähklid ja nõges

MÄLULE HEAD

turgutavad mälu K H

ea mälu, terav taip ja kiire reageerimisvõime on olulised igal elualal.

Nüüd, kus kevad käes ja paljudel eksamid ees, tõuseb aju turgutamise teema veelgi aktuaalsemalt päevakorda.

Niisiis, mida süüa ja mida juua, et pea hästi võtaks ja mälu ka pingelistel hetkedel alt ei veaks?

Jooge rohkelt värsket vett!

Inimene on elektriline olend – kõik meie kehas toimib hüdroelektrienergia baasil. Nii on see ka ajus, kus on vett lausa 80 protsenti. Piisava veejoomisega loome ärksaks ajutööks hea pinnase. Uuringutes on selgunud, et dehüdratsiooni vältimine ja sage veejoomine võib mäluprobleeme tõhusalt vähendada.

ROHELINE TEE SIDRUNIGA Nautige rohelist teed! Roheline tee sisaldab looduslikku antioksüdanti nimega epigallokatehhiin-3-gallaat (EGCG), mis

C-vitamiini-rohkemad kui väsinud apelsinid.

Sööge kiivit ja paprikat! Eriti innukad võiksid kasutusele võtta ka camu camu (kamujabotipuu) pulbri – tegu on maailma suurima C-vitamiinisisaldusega marjaga.

foto: liis treimann

ROHKELT HEAD RASVA Sööge rohkelt häid rasvu. Rasvad moodustavad aju kuivmassist ligi 60 protsenti ja neljandik sellest on omakorda rääsumisele eriti vastuvõtlikud oomega-3-rasvhapped. Tarbige rasvaseid külmaveekalasid, näiteks heeringat ja turska, ja kasutage salatites tšiia-, lina-

ju Kal

külvikalender: mai

8. E

05.04 21.33

9. T

Euroopa päev

10. K

12. R

VI

MAA

TULI

VESI

ÕHK

00.42

Leht, alates kl 20.00 vili

K

Leht

S

11. N

Õis Õis, alates kl 08.01 leht

R

Ne i

Õis

Sõnn

7. P ISTUTUSAEG

Juur, alates kl 21.20 õis

i ts

ur Amb

6. L

Jäär

vi Lõ

Õis

kits

LI

5. R

ja kanepiseemneid, mis sisaldavad peale heade rasvade ka rasvhappeid rääsumise eest kaitsvat E-vitamiini.

Sööge maksa ja muna. Piisava letsitiini olemasolu menüüs annab ajule tugevalt väge juurde! Apteegist letsitiini ostes kontrollige kindlasti, et tegu oleks ilma GMOta tootega. Ärge maiustage liialt.

Suhkrurikkad eined panevad aluse veresuhkru korratustele, mis põhjustavad mäluprobleemide kõrval ka kehakaalu tõusu. Järjest paisuva vööümbermõõduga kaasneb aga omakorda heaks mäluks tähtsa ajuosa – hippokampuse kahanemine.

Võimalusi oma mälu turgutada on palju ja oma äsja ilmunud raamatus „Toida oma tervist” teen muude teemade kõrval pikalt juttu ka aju toetamisest.

Kiivis on ohtralt C-vitamiini, mille kõrgem tase veres on otseselt seotud kõrgema IQ-ga.

U

terviseterapeuttoitumisnõustaja

• vett • pähkleid, eriti Kreeka pähkleid • rohelist teed sidruniga • astelpaju ja teisi marju • nõgest • peterselli • kiivit • paprikat • heeringat • apteegist letsitiini

JU

liis orav

parandab nii kognitiivseid funktsioone kui ka mälu. Kolm tassi orgaanilist rohelist teed päevas on suurepärane võimalus mälu ergutada.

Rohelise tee kasutegur tõuseb aga taevasse, kui kombineerite jooki laimi või sidruniga.

Krõbistage pähkleid. Aju toetava toidu puhul pole loodus fantaasiale just palju ruumi jätnud – Kreeka pähkel sarnaneb ajule nagu kaks tilka vett. Olemas on mõlemad ajupoolkerad, nii suuraju kui ka väikeaju ja isegi kurrud ajukoores. Ootuspäraselt sisaldab „ajupähkel” aju tõhusalt toitvaid oomega-3-rasvhappeid. Sööge iga päev peotäis ajupähkleid – teie pea tänab teid!

Turgutage aju C-vitamiiniga. C-vitamiini kõrgem tase veres on otseselt seotud kõrgema IQ-ga. Kaasake oma igapäevastesse smuutidesse ohtralt C-vitamiini sisaldavat astelpaju ja teisi eestimaised marju. Sinnasamasse tasuks lisada suur peotäis värskeid nõgese- või petersellilehti, mis on tunduvalt

el käsil eksamiteks valmistumine, võiksid parema mälu nimel rohkem tarbida:

V

raegustel sageli selgetel öödel on öökülm lausa igapäevaseks nähtuseks ja sellega kaasneb halla teke. Seepärast tutvustan lühidalt seda aktuaalset teemat. Öökülmadest räägitakse pigem soojal poolaastal, kuigi tinglikult võiks seda nähtust esineda mistahes ajal olenevalt definitsiooni kokkuleppest. Täpsemalt on öökülm määratletud agrometeoroloogiliselt: põlluja aiakultuuride kasvuperioodil õhu, maapinna või taimede vahetu ümbruse temperatuuri langus alla 0 °C – see tähendab, et öökülmast võib selles kontekstis rääkida maist oktoobrini, varase kevade puhul ehk ka juba aprillis. Praeguse kevadega on siiski mõneti iselugu, sest klimaatilise (ilma ja ilmastiku järgi) aastaaja määratluse järgi oli kuni praeguse ajani tegu ikka veel kevadtalvega või paremal juhul varakevadega, mistõttu taimede vegetatsioonist õieti rääkida ei saa (vegetatsiooniperioodil peaks ööpäevane keskmine temperatuur ületama 5 °C, kuid püsis senimaani sellest madalam). Siiski näib, et selle nädalaga olukord muutus, kuid eks paistab.

Niisiis piisab öökülma olemasoluks miinuskraadidest (temperatuur alla 0 °C) üksnes maapinnal või sellest 2 cm kõrgusel, kusjuures õhk 2 m kõrgusel võib-olla suhteliselt soe, isegi üle +5 °C. Öökülmad jagunevad advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Advektiivne öökülm on tavaliselt seotud külma (arktilise) õhumassi sissetungiga. Aprillis, mais ja sügise hakul (septembris, oktoobris) on tüüpiliseks saabumise ilmakaareks põhi ja kirre, aga juunis pigem loe. Säärase öökülmaga võib olla ilm tuuline, vahel isegi pilvine, ja selline öökülm haarab suure territooriumi. Võib sadada lund ja lörtsi ning tekkida ajutine lumikate. Öökülm võib esineda mitu ööd järjest. Sagedamini tuleb seda ette kevade algupoolel, kui polaaralad on veel külmad, ja sügisel.

Radiatsiooniline ehk kiirguslik öökülm on seotud vaikse ja selge ilmaga: sel juhul on õhu jahtumine öösel soodustatud, sest soojuskiirgus lahkub ilmaruumi – nii võib maapinnal ja selle lähedal langeda õhutemperatuur miinuspoolele. Jahtumiseks eriti soodne on väga kuiv õhumass, mida iseloomustab madal kastepunkt: juba madalama kui 5 °C kastepunkti korral on selge ja vaikse ilmaga öökülma võimalus olemas. Radiatsiooniline öökülm on sageli laigutine ja oleneb tugevasti pinnamoest (eelistatult/kergemini tekkiv soistel aladel, nõgudes, orgudes). Öökülma liigid võivad liituda – sel juhul räägitakse advektiiv-radiatsioonilisest öökülmast: algul tuleb kohale külm ja kuiv õhumass, seejärel algab soodsatel oludel tugev jahtumine.

Neid tegureid, mis öökülma mõjutavad, on palju, nagu pinnase niiskusaste, lõimis (mulla, setete mehaaniline koostis), veekogude lähedus jne, kuid eriti oluline tegur radiatsioonilise öökülma puhul on pilvisus: kui ilm on pilves (madalad pilved), siis pilvekiht kaitseb maapinnalähedast õhku jahtumise eest.

Lähem aeg on öökülmadeks soodne, eriti kui öö on selge. Seepärast külmaõrnu taimi veel välja viia või õues kasvatada ei saa.

Mai algas mitmel pool selge ilmaga, mistõttu päikese mõjul oli päeval enamasti üle 10 kraadi sooja. 5. mai võib tulla eelnenud paarist päevast taas pisut soojem, ent pärast seda on oodata olulist külmenemist, eriti 7. mail. Kas see ka lund toob, ei ole veel teada.

K

Vili ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2017” KIRJASTUSELT VARRAK

V

MAA ELU || KODU JA AED || 15

4. MAI 2017

Lobauba – söödav võrsetipust mugulateni toivo niiberg

sed, 7,5–15 cm pikad ja paiknevad varrel vahelduvalt.

Kaunad on väga kaunid, violetsed, umbes 6 cm pikkused ja sisaldavad kaks kuni neli seemet. Võrreldes aedoaga on kaunad laiemad, lamedamad ja lühemad. Seeme on olenevalt sordist kas valge, pruun, punane või must ja ühe sentimeetri pikkune.

Räpina aianduskooli õpetaja

L

obauba ehk lablab on meile jõudnud uus liblikõieline köögivili, mis paelub kasvatajat oma kauni välimusega.

Praegu on lobaoa seeme müügil pea kõikides seemnekauplustes ja suuremates marketites.

Seda kutsutakse ka Egiptuse aedoaks, Austraalia herneks, Tonga oaks või hüatsintoaks, aga ka punaoaks (kirjanduses üle 26 nimetuse). Enim on lobauba levinud Aafrikas, aga seda võib kohata kogu troopilises vööndis eelkõige kui toidutaime. Esimesed kirjalikud andmed lobaoa kasutamisest ja kasvatamisest toidutaimena pärinevad Aafrikast aastatest 1600–1500 eKr. Lobauba on oma taimeperekonna (Lablab) ainus esindaja.

Hiinas ja Jaapanis hakati lobauba laialdasemalt kasvatama 15.–16. sajandil, ja seda algselt kloostriaedades kui ravimtaime. Tegemist on mitmeaastase liblikõielisega, mida meie kliimas kasvatatakse üheaastase taimena. Meil võib see suve jooksul kasvada kuni 2,5–3 m pikkuseks liaaniks, aga oma kodumaal kuni kuue meetri pikkuseks.

Lobauba on asutud põhjalikumalt uurima, Aafrikas ja subtroopikas loetakse seda üheks perspektiivikamaks toidu- ja silokultuuriks ning mullastiku parandajaks, mille kasvupindala peaks mitu korda suurendama. Õied on roosakaslillad, suuremad kui lilloal, ja koondunud kobaratesse, kuid esineb ka valgeõielist vormi. Üks õis õitseb keskmiselt kolm päeva, kogu kobar aga mitu nädalat. Katmikalal ettekasvatatud ja seejärel kasvukohale istutatud taimed õitsevad meil juba juunis-juulis kuni esimeste külmade saabumiseni.

Lehed on suured, rohelised, violetsete leheroodudega, kolmeti-

Lobaoa õied on roosakaslillad, suuremad kui lilloal ja õitsevad keskmiselt kolm päeva.

Lobaoa kaunad on väga kaunid, violetsed, umbes 6 cm pikkused ja sisaldavad kaks kuni neli seemet. fotod: erakogu

TOITE LOBAOAST Hautatud lobaoavõrsed 2,5 klaasi vett, 500 g noori lobaoa võrseid, 1 kuhjas sl soola, 1 kuhjas sl suhkrut. Kastme valmistamiseks 2–3 kuhjas sl taluvõid, 2–3 kuhjas sl jämedalt purustatud Kreeka pähkleid või seesamiseemneid, 2–3 sl sidrunimahla ja maitseks veidi soola. Pese võrsed ja lõigu 4–5 cm juppideks. Vala peale vesi, lisa sool ja suhkur ning kupata tasasel tulel 10 minutit. Nõruta ja tõsta vaagnale. Sulata pannil või, lisa jämedalt purustatud pähklid või seesamiseemned, kuumuta neid pidevalt segades, kuni need muudavad veidi värvi, aga ära lase kõrbema minna, sega juurde sidrunimahl ja vala kuum kaste enam-vähem ühtlaselt hautisele peale. Serveeri koos röstsaia või keedetud sõmera riisiga.

Lobaoa vokiroog kanaga 2 klaasi vett, 300 g noori lobaoa kaunu, 2 rohelist papri-

kat, 2–3 kanafileed, 3–4 sl õli, 2–3 küünt küüslauku, 1 kuhjas sl värskelt riivitud ingverit, 2–3 kuhjas sl kergelt röstitud seesami- või seedriseemneid ja maitseks veidi soola. Kastme valmistamiseks: 2–3 sl sojakastet, 2–3 tl vedelat mett ja 2–3 tl palsamiäädikat. Aseta oakaunad keedupotti ja keeda soolaga maitsestatud vees 10 minutit ning nõruta. Haki puhastatud küüslauguküüned peeneks. Pese paprika ja lõigu see pikuti peenteks ribadeks.

Lõika kanafileed ribadeks. Lisa vokkpannile 2 sl õli ja pruunista pidevalt segades kanafileed. Lisa küüslauk ja ingver, kuumuta pidevalt segades üks minut. Eemalda hautis pannilt teise anumasse. Lisa ülejäänud õli ja kuumuta selles paprikaribad pidevalt segades kergelt läbi (2–3 minutit), lisa hautatud aedoad, sega korralikult läbi ja lase kaane all mõni minut haududa.

Seni sega kokku kastmekom-

ponendid. Nüüd lisa juurde pruunistatud kanafileed, sega läbi ja vala peale kaste. Sega kiirelt läbi, puista peale röstitud seemned ja serveeri kohe.

Kõrvale paku sõmeralt keedetud riisi.

Avokaado ja lobaoa püree 250 g kuivatatud lobaube, 4 küpsemat avokaadot, 1 suurem sidrun, 2 kuhjas sl värsket koriandrit, 1 kuhjas sl värsket tilli, maitseks veidi soola ja musta terapipart. Pane oad 8–12 tunniks likku, vala vesi ära ja kupata oad pehmeks, nagu eespool õpetatud. Lõika avokaadod pikuti pooleks, eemalda seeme ja seejärel terava lusika abil avokaado sisu. Aseta avokaado sisu kannmikserisse, lisa kupatatud oad, sidrunimahl, maitseained ja maitseroheline. Mikserda kõik ühtlaseks püreeks. Serveeri püreed röstsaia, soolaste pannkookide või sõrnikute kõrvale.

KASVATAMINE Lobauba on väga soojalembene taim. Seega avamaale tuleb katmikalal ettekasvatatud taimed istutada alles pärast öökülmaohu täielikku kadumist.

Seega võib jaheda suve korral kasvuaeg jääda üsna lühikeseks ja taimed kiduraks. Meie tingimustes sobib hästi ronitaimeks päikesepaistelisele rõdule ja lõunapoolsete tuulte eest varjatud seinte katteks. Eelistab viljakat lubjarikast parasniisket ja vett läbilaskvat pinnast, ei talu seisvat vett. Kasta mõõdukalt. Meie tingimustes tuleb taimed ette kasvatada. Seemned idanevad hästi temperatuuril 18–20 kraadi katmikalal 1–2 ja avamaal 3–4 nädalaga. Seemned idanevad kiiremini, kui neid enne külvi soojas vees leotada. Ühes grammis on 5–10 seemet. Seemnete idanevus säilib 3–4 aastat.

Seemned soovitatakse külvata 8 cm läbimõõduga külvipottidesse 2–3 kaupa 4–6 nädalat enne püsivale kasvukohale istutamist, soovitatavalt aprilli keskel või mai algul.

Kasvukohale istutada mitmest taimest koosnevad juurepallikesed 50–60 cm vahedega.

Kui külvata seeme otse kasvukohale, siis teha seda mai lõpus ja öökülmade ajal katta taimi kattelooriga. Hargnemise soodustamiseks soovitatakse taimi veidi kärpida neljanda lehe pealt. Nagu kõik liblikõielised, parandavad ka lobaoad kasvukoha pinnast, rikastades seda lämmastikuga. Mingeid kahjustajaid lobaoal meie tingimustes ei esine.

TEEME OTSUSTAMISE LIHTSAKS!

Cub Cadet murutraktorite järelmaks 6 kuud intressivaba Kehtib ka ettevõtetele!

KOOLITUSKESKUS

LOBAUBA TOIDUTAIMENA Lehti võib lisada lõigutult toorsalatitesse. Võrseid kasutada suppides ja hautistes nagu spinatit. Hautatud lobaoa võrsed on eriti hinnatud toit Malaisia köögis. Lehed ja noored võrsed sisaldavad küllaldaselt valku (kuivkaalus isegi kuni 28%).

Noored kaunad on söödavad ja maitsvad nagu aedoakaunad, aga vajavad kupatamist, mille tulemusena kaotavad oma lilla värvuse, vahetades selle rohelise vastu. Noored küpsemata kaunad sisaldavad 3,2% valkaineid, 5,4% süsivesikuid, 1,2–1,4 % toorkiudu, 0,8% rasva ja 0,81% mineraalaineid. Mineraalainetest enim on esindatud fosfor, kaltsium ja magneesium, mikroelementidest väävel, raud (100 g lehtedes 155 mg), vask, tsink, mangaan ja seleen. Maitselt on need paremad kui aedoad, neil on pähkline kõrvalmaik.

Valminud oaseemned on toiduks kõlblikud pärast kahekordset kupatamist. 100 g lobaoa seemneid annab umbes 150 kcal energiat. Sügiseks on lobauba kasvatanud alla tärkliserikkad juuremugulad, mida võib toiduks valmistada nagu kartulit. Värvikaid õisi võib lisada toorsalatitele värskelt või panna neid salatitele ja võileibadele kaunistuseks. Seega on söödav kogu taim – võrsetipust õite ja mugulateni.

Tooreid lobaoa kaunu kupatada nõrgalt soolaga maitsestatud vees 10 minutit, nõrutada ja siis kasutada toitudes nagu spinatit. Kuivatatud seemneid leotada 8–10 tundi, seejärel valada leovesi ära. Leotatud lobaoad asetada keedunõusse, valada peale külm vesi, lasta tasasel tulel keema tõusta, keeta 10–15 minutit ning nõrutada. Seejärel valada peale kuum vesi ja kupatada uuesti tasasel tulel 10 minutit ning nõrutada. Nii saame pehmed oad, mida kasutatakse toidus pastade, kastmete, suppide ja hautiste lisandina.

0% intress

16 || LÕUNAMAISED VILJAD || MAA ELU

4. MAI 2017

APRIKOOSI- JA VIRSIKUSORTE EESTI AIANDUSKESKUSTES JA PUUKOOLIDES Aprikoosipuu „Daiga” Lätis aretatud sort, mis vajab tolmlemiseks teist sorti lähedusse. Suured oranžid punaka põsega viljad valmivad augustis. Eelistab sooja päikselist kasvukohta.

Aprikoosipuu „Krasnošjoki” Iseviljuv, viljad valmivad augustis.

Talub kuni 35 kraadi külma. Viljade saamiseks tuleb külmal talvel kogu puu talvekattelooriga katta.

Paremaks viljumiseks vajab tuulevaikset ja sooja kasvukohta. Varase õitsemisaja tõttu tuleks puu öökülmade ajal samuti kattelooriga katta. Vilja hakkab kandma juba teisel-kolmandal aastal.

Harilik aprikoosipuu „Moskovski Krupnõi” Iseviljuv, viljad valmivad juulis.

Vili 50–60 g, viljaliha tihe ja väga maitsev. Öökülmade ajal on soovitatav puu kattelooriga katta.

Veel aprikoosisorte: „Kaunas”, „Early Orange”.

Virsikupuu „Maira” Isetolmleja, viljad valmivad juuli lõpus või augusti algul. Kuna õitseb varakevadel enne mureViljandimaal Harri Poomi talus kasvavad lõunamaised viljad.

Eesti kliimas Maa Elu

E

esti aianduskauplustes ja puukoolides on saadaval virsiku- ja aprikoosiistikud, samuti arbuusi- ja meloniseemned. Kas Eesti kliimas saab neid kasvatada?

Saare-Tõrvaaugu aiandi kaasomanik ja aednik Harri Poom ütleb Maa Elule, et aprikoose ja virsikuid Eestis kasvatada pole lihtne, aga see on siiski võimalik. Rohkem edu on loota saartel ja rannikul, kus kliima pehmem. „Sisemaal oleks mõistlik need mõne omajuurse ploomi või kreegi võrasse pookida, siis on talvekindlus märksa parem.

Mõeldav on kasvatada aprikoose ja virsikuid ka potis – aga siis suures, vähemalt 50liitrises. Ka kõrge kasvuhoone tuleb kõne alla,” soovitab Poom. Tema sõnul saab arbuuse ja meloneid Eestis kasvatada isegi avamaal, kuid sel juhul tuleks valida väga varased sordid, mida seemnepoest on kahjuks keeruline leida. „Kõige kättesaadavamad on arbuusi Sugar Baby seemned, ent see pole sugugi kõige varasem sort. Hilisemad arbuusi- ja melonisordid peaks kindlasti katmikalale istutama. Taimed tuleb mõistagi ette kasvatada, seemne võib tegelikult juba praegu potti pista,” selgitab ta.

Aednikul tuleb end taime

Virsikupuu „Reliance” Viljad valmivad augusti teises pooles. Keskmise külmakindlusega, eelistab tuulevaikset ja sooja kasvukohta. Tuleb kaitsta varakevadise päikese ja talvekülma eest.

Veel virsikusorte: „Leedu kohalik”, „Dneprovski”, „Inka”, „Royalvee”, „Sotšnõi”, „Viktors”, „Vulcan”.

Aprikoos sisaldab karotiini, isegi rohkem kui porgand, mistõttu peetakse seda tervistavaks puuviljaks. Veel sisaldab aprikoos Brühma vitamiine, C-vitamiini ja kaaliumi, salitsüülhapet, see toimib antibakteriaalselt ja võitleb soolestikus kahjulike bakteritega.

Virsik sisaldab palju A- ja C-vitamiini, rauda, kaaliumi ja kiudaineid.

foto: elmo riig

Virsikud, aprikoosid ja arbuusid taavi alas

leid, on soovitatav öökülmade ajal katta kattelooriga.

Puu tuleks hoida kompaktne, eelistatavalt kausikujuline, lõigata kaks korda aastas pärast saagi koristamist ning õitsemise ja lehtede ilmumise vahel. Valida soe kasvukoht.

kasvunõuete ja sortidega hästi kurssi viia. Kirjandust ja infot leiab internetist ja headest aiandusõpikutest. Läbi tuleks mõelda oma võimalused ja leida kõige vastupidavamate ja varasemate sortide allikas. „Samuti peab arvestama, et edu võib tulla – aga ei tarvitse,” toonitab Harri Poom.

SETOMAAL KASVAVAD ARBUUSID HÄSTI Kommunikatsiooniõppejõud ja setode endine ülemsootska Annela Laaneots ütleb, et tema Setomaal elavad talunikest vanemad kasvatavad juba aastaid arbuuse, ja väga edukalt. „Tundub, et Setomaa soe kliima sobib arbuusidele. Need valmivad maitsvad ja mahla-

sed, sama head, nagu sööks mujalt Eestisse toodud arbuusi. Omakasvatatud arbuuside puhul me muidugi teame, et need on täiesti puhtad,” kiidab Annela.

Annela ema, elupõline agronoom ja talunik Ene Laaneots räägib, et alguse sai nen-

Setomaal kasvanud arbuusid on maitsvad ja mahlased.

foto: erakogu

de eksootiliste viljade kasvatus soovist proovida lastele arbuuse kasvatada. „Juba siis, kui lapsed olid väikesed, umbes 30 aastat tagasi, proovisid nad kasvuhoones arbuusidega õnne. Siis polnud head seemet saada, võtsime müügil olnud arbuuside seest, aga arbuusid suureks ei kasvanudki.

Siis polnud katteloore ja musta kilet, mis praegu on abiks,” meenutab Ene Laaneots hobi algust.

Ajapikku on võimalused, sobivate seemnete valik ja kasvatamistingimused märgatavalt paranenud, lisandunud on teadmisi ja kogemusi.

Ene Laaneotsa sõnul tuleb arbuusitaimed kindlasti ette kasvatada. „Ise kasvatan seemnest, see on vägaväga lihtne.”

Tema sõnul saavad taimed siis, kui need on kasvatatud toas või kasvuhoones, sh k ilek asv uhoones, õue is-

tutamiseks kõlblikuks juba kolme nädalaga. „Istutada tuleb kindlasti peenravaibale või mustale kilele. Peenravaip laseb vihmavett läbi, musta kile puhul peab kastma. Arbuusi juur tahab sooja, sestap on vaja musta kilet või peenravaipa. Oleme istutanud ka tavalise mulla peale, aga neist taimedest pole asja saanud,” jutustab Ene Laaneots.

Pärast istutamist tuleb taimed katta kattelooriga, loor tuleb panna kaarte peale. „Taimele ei meeldi, kui katteloor tal otse peal lamab,” hoiatab Ene Laaneots. „Arbuus tahab alul ka palju kastmist, kui taim on suur, siis me enam ei kasta. Taimed saab istutada välja, kui öökülmaoht on lõplikult möödas.

Valmis saab varajane sort juba augusti keskel. Valmimine oleneb ilmadest, sest arbuus tahab sooja.”

Kuna arbuuse kasvatatakse Eestis avamaal, pole see Annela ja Ene Laaneotsa arvates tänapäeval enam üldse mingi eriline kunsttükk. „Kui on enamvähem soe aasta, siis saab arbuusisaaki. Kõik oleneb ilmast.”

Setomaal on soojust alati enam kui Põhja-Eestis.