Maa Elu, 11. mai 2017 by AS Eesti Meedia

MARGUS KOHAVA: KUI VALITSUSE OTSUS ON TOETAV, KÄIKSID ASUKOHA VALIK JA KESKKONNAMÕJUDE HINDAMINE PARALLEELSELT. SEE ON ETAPP, MIL ALGAB TIHE KOOSTÖÖ AVALIKKUSEGA, KÕIGI HUVIRÜHMADE, TEADUSRINGKONDADE JA VÕIMALIKE KAASINVESTORITEGA.

TIIK KODUAIAS

JUBA ENNE TIIGI KAEVAMIST TULEKS MÕELDA, MILLISE NURGA ALT TAHAD HAKATA TIIGIVAADET NAUTIMA JA MILLIST PILTI SOOVID NÄHA.

772504

586014

ISSN 2504-5865

KIRVEGA METSA

KUI TALUMEES METSA LÄKS, VÕTTIS TA PUUDE MÄRGISTAMISEKS KAASA KIRVE JA NOA. HEA PUU VÕETI MAHA ALLES PAARI AASTA PÄRAST, KUI SEDA KINDLA ASJA TEGEMISEKS VAJA OLI.

11. MAI 2017 • NR 19 (101) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Eestimaa sai taas

puhtamaks K

gikotte, mis ootasid äravedamist. Maa Elu loodab, et tänaseks on kõik kokku korjatu kenasti prügilatesse toimetatud. Talgulistele tuleb jagada vaid tänusõnu. Kuid ehk olulisemgi on meil kõigil meeles pidada, et prügi tuleb panna prügikasti, mitte lõdva käega põõsa alla või tee äärde visata. (ME)

iVee

is siN

olla, kui ka pealinlased oleksid talgutel agaramalt kaasa löönud. Seda enam, et Tallinna rohealad suisa karjuvad koristajate järele. Talgute järel küll mõnevõrra vähem. Pühapäeva õhtul ja veel selle nädala alguseski võis maanteede ääres näha hulganisti pungil prü-

MAd

Nagu siinsamas allolevalt graafikult näha, võivad Saaremaa ja Läänemaa uhkust tunda selle üle, et seal osales talgutel iga kümnes maakonna elanik, mis on igati muljetavaldav. Üle Eesti osales talgutel iga saja elaniku kohta laias laastus neli inimest. Üleeestiline näitaja võinuks suurem

: Foto

ui laupäeva õhtul talgute „Teeme ära” korraldajad arvud kokku lõid, selgus, et esialgsetel andmetel oli talgulisi 50 358. Seda koos 47 Soome ja 25 Kanada talgulisega. Nii jõudis „Teeme ära” aastate järel taas üle 50 000 talgulise piiri, nagu see oli esimestel talgutel 2008. aastal.

TALGUD „TEEME ÄRA” AASTATEL 2016 JA 2017 500

13 116 (2,3%) Talguid

450

2016

400 350 300 250 200

4 114 (12,3%)

3 849 (2,6%)

150 100 50

Talgulisi (elanike %)

1 961 (6,4%) 826 (8,8%)

2 461 (4,1%)

3 401 (2,3%)

2 763 (3,3%)

1 745 (3,6%)

14 000

500

12 600

450

11 200

400

9 800

350

8 400

300

7 000

250

5 600

200

4 200

150

2 800

100

1 921 (5,7%) 1 400 0 aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa m m m m m m m m m m m m m m m i a a a a a e e u u u u u u u d r r r t v n n ir rj lv lg pl ev Hii jan Jär Võ -Vi Tar Põ Ha Va Ra Saa Pär Lää äne-V Jõg Vil Ida Lä 0

1 475 (4,7%)

2 083 (8,5%)

2 008 (5,9%)

962(3,4%)

1 613 (5,3%)

14 650 (2,5%) Talguid

3 861 (4,7%) 2 212 (7,2%)

810 (8,7%)

m rju

1 804 (5,8%)

2 556 (4,3%)

2 633 (10,7%) 1 098 (3,9%)

12 600

Talgulisi (elanike %)

2017

3 902 (2,7%)

14 000

9 800 8 400 7 000 5 600

4 194 (2,9%)

3 973 (11,9%) 2 299 (6,7%)

11 200

2 814 (8,3%) 1 672 (5,5%) 1 808 (3,8%)

aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa aa um rum gevam ärvam änem Virum õlvam ärnum aplam aarem artum algam andim õrum Hii ä j J V -Vi T l P V R S P i õ L a e J d n V I Lää

Kodu kindlustamine Ifi e-büroos on

LIHTSAM, KUI SA ARVATAGI OSKAD!

4 200 2 800 1 400 0

2 || tSellulOOSiteHaS || maa elu

MINA KIVIKUNINGAS! OLAV RENNO linnuteadja

prilli lõpupoole kohale jõudvate häälekamate kevade-edendajate kõrval hakkavad silma umbes varblasesuurused kivitäksid, kes tegutsevad üpris avalikult kiviaedade ja -hunnikutega põllumaastikul ja kivisel rannikul, aga ka külaservadel ja müürivaredel, harvem väiksemates linnadeski. Eriti soodsaid kuivema pinnasega asualasid leidub kivitäksidele Lääne- ja Põhja-Eestis, näiteks vanade lubjakivikaevandite või aherainepuistangute piirkondades. Esimesel pilgul toiduvaese tühermaana näivatel turbaväljadelgi leiab kivitäks elupaiga, tehes pesa varjulisse kohakesse mõnes turbapätside või puujuurikate hunnikus. Kivitäks on suhteliselt kontrastse sulgrüüga lind: isane mustade tiibade, valge alapoole ja kreemika rinnaesisega; selg ja pea on tuhkhall, nokk ja lai silmatriip must, musta tipuvöödiga saba aga laialt valge. Emaslinnu tiivad ja saba on tumepruunid, selg määrdunudhall ja silmatriipu pole. Kivitäksid ei hooli enda varjamisest ja neid võib näha seismas ikka kas kivi otsas või madalal postil. Nad on putuktoidulised ja hangivad oma saagi „seira-jookse-napsa” moodusel või püüavad selle õhust. Kivitäksi levila on ülilai ja hõlmab enamiku Euraasiast, ka arktilised alad, samuti Loode-Aafrika, LõunaGröönimaa, Alaska ja Põhja-Kanada. Ameerikas pesitsevad kivitäksid on rekordrändurid: Alaskast rännatakse talvitama Ida-Aafrika troopikasse läbi Siberi ja üle Kaspia, Ida-Kanadast aga alul kolme päevaga 3500 kilomeetrit üle Atlandi Šotimaale ja sealt Lääne-Aafrikasse. Väidetavasti oli kivitäksi kui liigi tekkepaik Ida-Aafrikas. Viimatisel jääajal Lõuna-Euroopasse surutud kivitäkside järjestikused põlvkonnad asusid mandrijää taandumist järgides pesitsema üha põhja ja kirde poole ning liigi areaal laienes sajand-sajandilt PõhjaAasia kaudu ida poole, piltlikult kiirusega 1 kilomeeter aastas. Alaska täkside rändetee on kuni 14 500 kilomeetri pikkune ja nad läbivad selle nii sügisel kui ka kevadel kolme kuuga, talikorteris viibivad samuti umbes kolm kuud nagu pesitsuspaikadeski. Eestist voorib kivitäkse läbi mai keskpaigani. Kogu maailma kivitäkside koguarvu on hinnatud kuni 500 miljonile isendile. Euroopas on viimasel poolsajandil looduskeskkonna eutrofeerumine liigi arvukust mõnevõrra kahandanud, aga kogu mandril jagub neid veel umbes 15 miljonit paari. Eestis on kivitäksi asurkond püsinud 20 000 ja 30 000

Kivitäksi-isa valvab oma pesaümbrust üpris hoolsasti. Foto: erAKoGu

paari vahel, Soomes on neid üle 250 000 paari. Pesapaiga valinud isane kivitäks on üsna väsimatu laulja – esiteks on vaja endast emaslindudele parim mulje anda ning siis järelpõlve soetamiseks sobivaim endaga köita ja pesa ehitamisele asuda. Laul harmoneerub kivise ümbruskonnaga: karedapoolne sädistamine, milles on pikka kuiva krigistamist ja täksimist ning valjusid ii või ii-ii häälikuid. Tavapärase kivi või posti otsas laulmise kõrval harrastab kivitäks sageli ka laululendu oma valduse kohal, tõustes hoogsalt tiivu lehvitades mitme meetri kõrgusele ja sealt aegamisi alla laueldes. Kui aga on vaja konkurenti peletada, siis püüab peremees end hoida vastasest kõrgemal, põigeldes selle kohal edasi-tagasi ja kerkib nõnda kümmekonna meetrini maapinnast. Ohtu aimates laseb nii ema- kui ka isalind kuulda tsäk-helisid, mis küllap ongi sellele liigile osa tema nimest andnud. Pesa paikneb kuni poole meetri kaugusel kivirauna pinnast seespool. Kividevahelisse urgu tuuakse rohukulu, sammalt ja muud pehmet kuiva materjali, laiemasse õõnsusesse tehakse kuni 25sentimeetrise läbimõõduga poolkera. Enamasti on pesaõõnsus ahtam ja sellele vastavalt ka pesa välismõõdud. Kuna isalind on hõivatud laulmisega, siis on pesamaterjali hankimine põhiliselt emalinnu hooleks. Mai esimesel poolel on pesas 5 kuni 6 valkjassinise koorega muna, millel võib olla väheseid tumedaid täpikesi. Isalind lakkab haudumise alul laulmast, kuid 14päevasest haudeajast on enamasti pesal ikka emalind. Poegi toidavad ühtmoodi hoolsalt küll mõlemad vanemad. Toiduks tuuakse mitmesuguseid selgrootuid, sääski, kärbseid, liblikaröövikuid, sipelgaid, pehmemaid-pisemaid mardikaid, ämblikke, kakandeid, isegi vihmausse. Lennuvõimeliseks saavad pojad 15 päeva vanuselt. Seejärel, juuni lõpupoole, liiguvad pesakonnad järjest lagedamatele aladele, meelsasti rannikule. Suve lõpul lisandub menüüsse ka marju. Augustis algab äraränne ja viimaseid kivitäkse nähakse meil septembri lõpul, harva oktoobris. Sõjajärgsetel aastatel leidsid kivitäksid soodsaid pesakohti linnades tekkinud varemeväljade müüriõnarates. Nüüdisajal asub mõni kivitäksipaar linnas pesitsema avaramate õuede ja lagedamate pargialade äärsetesse tellismüüridesse, isegi 7–8 meetri kõrgusele. Sellisel puhul peab isalind sobivaks laulupaigaks mõnd katuseharjagi. Üldse leidub maailmas üle 20 kivitäksiliigi, kellest Eestis on harukordsete eksikülalistena nähtud kolme meist kaugel ida või kagu pool levinud liiki: kõrbe-, nunn- ja liiv-kivitäksi.

11. mai 2017

uus tselluloosit viio aitsaM Maa Elu

aias laastus tähendab planeeritav puidurafineerimistehas ikkagi valikut: kas samm tulevikku või ei midagi. Eestisse plaanitav uus puidurafineerimistehas (nimetatud ka tselluloositehaseks), oli üks teema metsanduse visioonikonverentsil 20. aprillil. Konverents oli tulevikku vaatav, käsitles suundumusi, revolutsioonilist innovatsiooni, tehnoloogiaid, millel potentsiaal hüppeliselt kasvada. Näiteks droonid ja automaatne andmetöötlus on metsanduses juba kasutusel. Kas tulevad ka isesõitvad masinad, robotid jne? Ka praegu vaid paberil oleval puidurafineerimistehasel on omad tulevikuvõimalused. „Tehas ise on suhteliselt väike, kuid juurde saaks tuua kõikvõimalikku edasist töötlemist,” märkis ettevõtte planeerimist juhtiva haldusfirma Est-For Invest OÜ juhatuse liige Margus Kohava. Tehase moodne tehnoloogia võimaldab toota puhtamat tselluloosi kui traditsiooniline paberitselluloos. Eraldades puidust rohkem keemilisi koostisosi, tekivad võimalused valmistada laia spektrit uue põlvkonna puidutooteid alates biodiislikütusest ja lõpetades näiteks viskooskangaga või ravimitööstuse tootekomponentidega. Ehk teisisõnu: tehase arendajate plaani järgi toodetav tselluloos (puidukiud) eksporditakse, kuid tulevikus, kui tehnoloogiad veelgi täiustuvad, saaksid vastavad tehased koopereeruda ja koos tegutsedes puidukiudu edasi väärindada. Tehas võiks olla see, kes ühendaks tootmise ja teaduse ning võimaldaks lisaks puidu mehaanilisele töötlemisele, mis Eestis on heal järjel, üles ehitada ka puidukeemiale tugineva väärindamise. Kõige moodsam euroopas Uue rafineerimistehase rajamisel võib Eesti eripärast lähtudes olla sama efekt, mis puidu 1990. aastate keskpaigast alates arendatud mehaanilise töötlemise ettevõtetel, saeveskitel ja höövlivabrikutel – nõukogudeaegne vana tehnoloogia ei olnud enam ülesputitatav ja ettevõtjad olid sunnitud uue hankima. See tõi kaasa, et ehitati üles moodsam puidutööstus kui nn vanades metsariikides, kus sellist kõikemuutvat ühiskonnakorra vahetust nagu meil olnud ei ole. Eesti pika ajalooga tselluloositööstusest jättis ühiskonnakorra muutus alles peaaegu tühja platsi. Tallinna paberija tselluloosikombinaat suleti 1992, Kohila paberivabrik läks pankrotti, Räpina paberivabrik kahanes nišitootmiseks. Alles jäi Kehra tootmine, mis nüüd kuulub Singapuri päritolu Horizon Tselluloosi ja Paberi ASile, kes on tehast moderniseerinud, kuid tehnoloogia jääb n-ö vana põlvkon-

Vaade visioonikonverentsi saali, kus parasjagu Margus Kohava uue tehase rajamise plaani tutvu

na sekka. Kehra näitel teavad eestlased, et tselluloosi tootmine tähendab terves piirkonnas tuntavat haisu. Seda, et tänapäevane tehnoloogia võimaldab tootmist, mis ümbruskonnas levivat lõhna ei tekita, on kõikidesse puidukasutuse ettevõtmistesse kahtlustavalt suhtuval eestlasel raske uskuda ... Täiesti uus on austerlastele kuuluv 2006. aastast tegutsev Estonian Cell Kundas. Taastuvressurssi kasutav ja Eesti biomajandust ka laiemas mõttes edendav ettevõte on spetsialiseerunud haavapuidule ja valmistab puidumassi, mis tähendab, et puidu keemilisi komponente ei eraldata ja ambitsiooni Eesti puidukeemiat laiemalt arendada ettevõttega siduda ei saa. Est-For Investi planeeritavat puidurafineerimistehast on juttudes kord nimetatud Euroopa moodsaimaks, kord on võrreldud tehnoloogiat Soome Äänekoski tehasega, mille ehitus on praegu lõppjärgus. Soomlaste tehasest on meile planeeritav väiksem. Tehnoloogia saaks kujuneda moodsamaks, kuna võimalik ehitusaeg on hilisem. Soomlaste tehas hakkab umbes 6,5 mln m³ puidust tootma tselluloosi (1,3 mln t aastas), aga ka tallõli ja tärpentini ning elektrit. Eesti tehas kasutaks puitu 2,5–3,3 mln m³ ja aastane tootmisvõimsus oleks

kuni 0,7 mln tonni (okaspuuja lehtpuutselluloos pluss tallõli). Tehas töötaks omatoodetud rohelisel energial ja neljandik toodetud elektrist jääks üle ning müüdaks suurde elektrivõrku. Soomlased ütlevad, et Äänekoskile tuleb esimene uue põlvkonna biotoodete tehas maailmas. Eesti tehasel oleks võimalus end samasse ritta seada. mÄÄravad on KesKKonnamõjud Selle loo kirjutamise ajal polnud veel teada, kas valitsus annab Est-For Investile loa eriplaneeringuks, mis võimaldab tegutsema hakata. Lehe ilmumise ajal võib otsus teada olla. Kui see on jah, saab alustada tehase asukoha valikuga ja keskkonnamõjude hindamisega. Viimast peab Margus Kohava kogu ettevõtmise juures kõige määravamaks. „Kui valitsuse otsus on toetav, käiksid asukoha valik ja keskkonnamõjude hindamine paralleelselt. See on etapp, mil algab tihe koostöö avalikkusega, kõigi huvirühmade, teadusringkondade ja võimalike kaasinvestoritega,” räägib Kohava. Ta lisab, et tehase töötamiseks on vaja vett, toorainet ja kvalifitseeritud tööjõudu ning vajalikud on ka logistilised ühendused. „Me ise näeme, et parim võimalik asukoht tehasele on Suur-Emajõe piirkonnas, kus kõik need ressursid ja logistilised võimalused on kättesaadavad.” Eriplaneeringu luba oodates on Est-For Invest muide

Est-For Invest OÜ juhatuse liikme Margus Kohava sõnul võimaldab tehase moodne tehnoloogia toota puhtamat tselluloosi kui traditsiooniline paberitselluloos. Foto: erAKoGu

maa elu || tSellulOOSiteHaS || 3

11. mai 2017

tehas avaks uue raja

JUHtKiRi

MIS ON MIS? • Puitmassi tootmine on puidu mehaaniline töötlemine, kus puidu keemilisi komponente puidust ei eraldata. • Tselluloosi tootmine on puidu keemiline töötlemine, kus puidust eraldatakse rohkem või vähem keemilisi komponente. • Tselluloositootmise traditsioonilises protsessis jääb enamik hemitselluloosist ja väheses

ustab.

Foto: Viio AitsAM

teinud esimese sammu koostööks kõrgkoolidega, et saada teadusuuringuid ja võimalusi kvalifitseeritud tööjõudu palgata. „Tartu ülikooli, maaülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli rektorite kokkuleppel on loodud kõrgetasemeline ja sõltumatu Est-Fori akadeemiline nõukoda, kes annab soovitusi tehase rajamiseks vajalike teadusuuringute objekti ja meetodite formuleerimiseks ning aitab leida uurimistööde tegijaid, olgu kodumaalt või piiri tagant,” ütleb Kohava. Kogu ettevõtmise esialgne ajakava näeb ette, et keskkonnamõjude hindamine kestab üle kahe aasta. 2019. aasta kujuneks rahastuse kindlustamiseks, 2020. aastast algaks tehase ehitamine ja töötajate värbamine. 2021. aasta kuluks ehituse jätkamiseks, töötajate väljaõppeks ja turgude kindlustamiseks ning 2022. aastal algaks tootmine. Tehas pakuks tööd 200 oskustöötajale ja kaudsemalt saaks tänu tehasele tööd veel 500–700 inimest. Paberipuit saab neli-viis korda suurema lisandväärtuse. Kuna toodang eksporditakse, nähakse Eesti toodete eksportväärtuse kasvu 2–3% võrra. Positiivseid mõjusid oleks rohkem. Muu hulgas märgivad tehaseplaani algatajad juba prae-

gu, et toorainena hakatakse eelistama serditud puitu. Küsimuse peale, kas loodetakse, et puitkütuste tootjate survel on erametsad tehase valmimise ajaks enamasti sertifikaatidega kaetud, vastab Margus Kohava jaatavalt: „Ma väga loodan seda. Sertifikaat on märk kestlikult ja heaperemehelikult majandatud ressursist. Omalt poolt soovime samuti olla sel suunal eestvedajad, et sertifitseerimine saaks normiks. Tahame selleks erametsaomanikke üles kutsuda.” Kuidas nende tihumeetritega ...? Kaks aastat arutelusid on ees, kuid ajalehtedes ja sotsiaalmeedias arvestavad eestlased juba agaralt tihumeetreid kokku, et kust täpselt rafineerimistehas neid võtab ja kas riigi raiemaht seda ikkagi võimaldab. Tehase planeerimisega seotud info leiab Est-Fori kodulehelt (biorefinery.ee). Andmed vajaliku ressursi ja selle saamise võimaluste kohta on kirjas sealses „Puidurafineerimistehase sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsis”. Vajaminevast puidust kaks kolmandikku oleks ümarpuit (mänd, kuusk, kask) ja kolmandik saeveskite hakkpuit. (Tselluloositootmiseks vajalikku hakkpuitu ei tasu segi ajada kütteks mineva hakkpui-

või väga väheses koguses ligniini lisanditena tselluloosi koostisesse. Sellest tselluloosist toodetakse nt paberit. • Tänapäeva moodsad tehnoloogiad võimaldavad keemilisi komponente eraldada peaaegu täielikult ja toota puhtast tselluloosist laias valikus hinnalist lõpptoodangut, nagu näiteks viskooskiud,

Ettekujutus uuest tehasest.

duga – laastu pikkus on erinev.) Mõlemal juhul nähakse võimalust osa toormest hankida Põhja-Lätist. Impordiriikidena nähakse veel Leedut ja Valgevenet. Venemaa puidu kasutamist takistavad piiritollid. Arvestatud on muide ka olukorda, kus Eesti raiemaht suurelt kahaneb. Siis suureneks tehase imporditava toorme osa. Eesti puidubilanss 2015 (leitav metsa- ja puidutööstusliidu kodulehelt empl.ee) näitab, et okaspuu paberipuitu raiuti aastaga 1 221 000 tm ja lehtpuu paberipuitu 1 521 000 tm. Riigist müüdi välja okaspuu paberipuitu 1 041 000 ja lehtpuu paberipuitu 1 022 000 tm, kuna sellele puidule pole Eestis kasutajat. Just see on tooraine, millele pretendeerib uus rafineerimistehas. Sotsiaalmeedias on arvatud ka nii, et kui kasutajat pole, siis las see paberipuit kasvab metsas edasi. Kes metsatöödega rohkem kursis, teab, et paberipuitu annab näiteks ka metsakasvatuslikult vajalik harvendusraie ja lage-

tehas Pakuks tÖÖd 200 oskustÖÖtajale ja kaudsemalt saaks tänu tehasele tÖÖd veel 500–700 inimest.

süsinikkiud, nanotselluloos jne. • Traditsioonilise tootmisega tehast nimetatakse tselluloositehaseks. • Moodsa tehnoloogiaga tehast võib nimetada puidurafineerimistehaseks. • Sõna „rafineerima” tähendab ainele lisandväärtuse andmist. Allikas: Maa Elu ja Jaan Kers

ALLIKAS: EST-FOR INVEST

raiet ei ole võimalik nii teha, et ühe puidusordi võtad metsast ära, kuid muu jääb kasvama. Erametsakeskuses mullu tehtud uuring „Puidukasutuse prognoos aastani 2018” toob ära 1990.–2013. aasta raiemahu keskmise puidusortide jaotuse: palki 41,1, paberipuitu 19,6, küttepuitu 20,5 ja jäätmeid 18,8%. Tegelik lageraiel saadav sortide jaotus sõltub konkreetsest metsast. Vähemalt ühel grupil Eesti inimestest on põhjust uut tehast oodata – metsaomanikel ja metsaettevõtjail, kellele metsatööd annavad elatist või lisasissetulekut. Kui vaadata eespool toodud puidusortide jaotust, saab öelda, et korralik hind on ainult palgil. Küttepuidu hind turul pole pärast hakkpuidu kasutamise lõpetamist Narva elektrijaamades 2012. aastal enam „jalgu alla saanud” ja paberipuidu hind on olnud pigem kehv kui hea. Margus Kohava sõnul hakkab uus tehas tulevikus tooraine pärast konkureerima paberipuidu kokkuostjatega, kes selle Skandinaavia maadesse edasi müüvad. Metsas tegutsejad loodavad, et ses konkurentsis puiduhinnad tõusevad. Vt ka „Puidutööstuse kasutamata võimalus seisab Eesti ukse taga”, Maa Elu, 29. dets. 2016

PeeteR RaiDla

peatoimetaja

MAGE IGAL JUHUL

ind üllatab, kui leigelt on ajakirjandus suhtunud juhtumisse, mis leidis aset eelmisel kolmapäeval Brüsselis. Ehkki sel seigal pole maamajandusega otseselt mingit pistmist, puudutab see ometi meie valitsust, kelle otsustest sõltub kogu maaelu käekäik. Kõik algas sellest, et Eesti valitsus pidas 3. mail Brüsselis oma väljasõiduistungit. Kuivõrd sellise istungi pidamine Brüsselis otstarbekas oli, on iseküsimus. Tagasilend pidi toimuma samal õhtul kell 21.20. Paraku oli Nordica lennukil avastatud Tallinnas tehniline rike ja see lennuk Brüsselisse ei jõudnud. Et Euroopa pealinna lennujaamas oli ootel pool valitsuskabinetti koos teda saatva ametnike seltskonnaga, otsustas Nordic suunata Brüsselisse teise lennuki, mis tegelikult pidi toimetama Rootsi pealinnas Stockholmis oma väljalendu ootavad reisijad Tallinna. Nii jäeti Rootsis väljumist ootavad reisijad lihtlabaselt järgmist hommikut ootama. Brüsselis käinud võimukandjad jõudsid ööl vastu 4. maid kenasti Tallinna. Pole ilmselt ülearune mainida, et lennukireise tegeva aktsiaseltsi Nordic Aviaton Group ainuomanik on majandusja kommunikatsiooniministeerium, mille kaks perenaist, Urve Palo ja Kadri Simson samuti selle lennukiga õnnelikult koju saabusid. Kuigi Nordica esindaja Toomas Uibo, kes ministeeriumi poolt määratuna veel selle aasta jaanuarini ka Nordica nõukogusse kuulus, küll kinnitas, et otsuse Stockholmi lennuk Brüsselisse suunata langetas Nordic Aviation Group ise, ei jätnud tema jutt kuigi veenvat muljet. Rahvaasemik Igor Gräzin esitas sel esmaspäeval Riigikogus valitsusele arupärimise, et selgust saada, kas tegu võis olla võimu kuritarvitamisega. Keevavereline Gräzin ütles otse välja: „See, kuidas valitsus Katariina-aegse purjus mõisniku kombel endale tõlla kohale kamandas, on esteetiliselt mage. Aga kui arvata, et Nordic on riigi enda allasutus, siis ka võimu kuritarvitamine.” Raske öelda, kas valitsus võrdluse purjus mõisnikuga välja kannatab, aga mage juhtum on see igal juhul.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || pÕllumaJanduS || maa elu

11. mai 2017

Nii arutati Jänedal ühtse põllumajanduspoliitika üle.

Foto: MAAeLuMiNisteeriuM

Ühine põllumajanduspoliitika

vajab uuendamist siRJe NiitRa Postimees

esti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal saab üheks tähtsamaks aruteluobjektiks ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevik muutunud keskkonnas ja uute ülesannete valguses. Igale põllumehele on selge, et Euroopa vajab tugevat ja hästi rahastatud Euroopa Liidu ühist põllumajanduspoliitikat, mis oleks senisest palju lihtsamate reeglitega ja õiglasem, soodustaks keskkonnahoidlikku tootmist ning pakuks põllumajandustootjatele suuremat stabiilsust. „Muutuv keskkond ja uued probleemid eeldavad, et põllumajanduspoliitika peab suutma nende muutustega kaasas käia,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm Jänedal toimunud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku avalikul arutelul. Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsleri Toomas Kevvai sõnul on eesmärk tõsta põllumajanduse tootlikkust ja selle kaudu kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase. Selleks tuleb stabiliseerida turud ja tagada mõistlikud tarbijahinnad, pidades seejuures silmas keskkonda, ohutust ja loomade heaolu. ELi lepingud käsitlevad ÜPPd ühispoliitikana, mis kätkeb endas ühist eelarvet, ühisturgu ja ühenduse põllumajandustoodangu eelistamist. Eelarve on pingeline, kuna finantsperioodil 2007–2013 on lisandunud uusi probleeme, millega ei kaasnenud täiendavad eelarvevahendid ega ka tulu turult. Seetõttu seisavad uuel perioodil põllumajandussektori ees täiendavad uued ülesanded. Kevvai sõnul saab otsustavaks see, kas põllumajandusettevõtjad on võimelised organiseeruma tõstmaks oma turujõudu ja kas osa senistest ELi

turukorraldusmeetmetest saab anda üle põllumeestele. „Suhtumine, et põllumajandustootja on odava anonüümse tooraine tootja, on selgelt kahjulik. Edukus peitub eristumises ja tarbijalojaalsuse kasvatamises. Private label on ehk üks suuremaid nüüdisaegseid väljakutseid,” märkis ta oma sõnavõtus. Asekantsleri hinnangul tuleb kestliku põllumajandus- ja maaelupoliitika kujundamisel igapäevaste vajaduste kõrval teha ka pikaajalisi arenguprognoose kliimamuutuste, toiduga varustatuse ja bioloogilise mitmekesisuse kontekstis. Põllumajandust ja looduskeskkonda tuleb väärtustada aga võrdsel määral kõikjal Euroopas. Lisaks tuleb stimuleerida nii uute tehnoloogiate väljatöötamist kui ka kasutamist, arendada põllumajandusharidust ning soodustada keskkonnasäästlikku tootmist, põhjustamata sealjuures toiduga varustatuse halvenemist teatud maailma piirkondades. Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liige Kalle Liebert tõi välja, et Eesti ja teiste Balti riikide põllumajandustootjate otsetoetused jäävad ka selle perioodi lõpul tunduvalt väiksemaks ELi keskmisest. „Isegi kui vaadata esimese ja teise samba toetusi koos, siis ka selle näitaja poolest oleme Euroopa Liidu keskmisest väiksemate toetustega,” lausus ta. Sellest lähtuvalt pole tema sõnul õige arvestada toetuste suhet toodangu mahtu, sest liikmesriikide tootmise intensiivsus on väga erinev. Nii näiteks kuulub Eesti liikmesriikide hulka, kus mahepõllumajandusliku põllumajandusmaa osakaal on üks suuremaid, samuti oleme Natura toetuste suurimaid maksjaid. Hindade kõikumisel, kliimamuutustel ja poliitilistel otsustel on tõsised tagajärjed põllumajandusettevõtete sissetulekutele ja need põhjustavad üha suuremat ebakindlust. Seega vajame paremaid ja paindlikumaid riskijuhtimise meetmeid. Balti riikide põllumajandusorganisatsioonide ühisseisukohtades pakutakse välja riskijuhtimise fondi loomine, mil-

MIDA OLEKS ÜPP RAAMES VAJA TEHA: • Otsetoetused – ühtlustuva määraga; võimalik, et ajas vähenevad; suurem rohestamine. • Veelgi enam sihitud pikaajaliste lepingutega keskkonnatoetused. • Riskihaldusmeetmed – rakendamise eeldus on institutsioonide olemasolu ja turu toimimine (nt vastastikused kindlustusseltsid).

• Investeeringute toetamine – tootlikud investeeringud finantsinstrumendi abil, keskkonnanõuetega seotud investeeringud investeeringutoetuste abil. • Töötleva tööstuse arengu kiirendamine. • Lisandväärtuse kasvatamine – innovatsioon, toodete kvaliteet ja diferentseerimine, turundus.

• Vähem ebaausaid kauplemistavasid, läbipaistvam tarneahel ja turuinfo. • Uued turud ja tooted. • Sektori, kutse- ja kõrghariduse, teaduse, teadmussiirde, nõuande ja poliitikameetmete paralleelne arendamine.

lest kaetakse turukõikumiste, loodusõnnetuste ja poliitiliste otsuste tagajärjel tekkivad tootjate kahjud. Fondi kaudu saaks toetada kõige enam kannatanud riikide või sektorite tootjaid.

se tavade jagamine, et paraneks ressursside kasutamise tõhusus ja majanduslik tulusus iga põllumajandusettevõtte tasandil.

mini rakendada ning tegeleda tootearendusega, et luua välisturgudele sobivad tooted. Siseturu toimimise osas peeti vajalikuks suurendada turu läbipaistvust ja ühtlustada konkurentsireegleid.

töögruppide seisuKohad 1. töögrupp – tark põllumajandus (moderaator Maaeluministeeriumi teadus- ja arendusosakonna juhataja Külli Kaare). Arutelul osalenud rõhutasid Eesti maamajanduse mitmekesisust ja sellega kaasnevat komplekssust. Leiti, et teadustegevus, nõustamine ja põllumajandustootmine peavad toimima ühes rütmis, õppida tuleb üksteiselt. Siinkohal on tähtis roll koolitustel ja teadmussiirdel. Nenditi ka, et põllumehed ei kasuta piisavalt olemasolevaid rakendusi, mistõttu on vaja praktilist õpet ja juhendamist ettevõtetes kohapeal, samuti põllumeeste kohustust üksteist õpetada. Väga oluliseks peeti mitmesuguste praktiliste andmebaaside kasutamist ettevõtetes. Tõdeti, et innovatsioon algab teistmoodi mõtlemisest ja kõige parem innovaator on põllumees ise. Teine tähtis teema oli olemasolevate ressursside parem kasutamine ja väärindamine ehk biomajanduses ringmajanduse rakendamine, kusjuures tuleks mõelda ka erinevate jäätmete koosrakendustele. Tähtis on seda teha keskkonnahoidlikult. Lisaks on tähtis paremate põllumajandusettevõtte juhtimise ja intensiivistami-

2. töögrupp – kohanemisvõimeline põllumajandus (moderaator Maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand). Põllumajandusturgude toimimise peamiste raskustena toodi välja ELi siseturu probleeme, ennekõike tarneahela lülide suhete tasakaalustamatust, turujõudude ebavõrdsust, ebaausate kauplemistavade kasutamist. Probleemiks, aga teistpidi ka võimaluseks peeti mõnes liikmesriigis kasutatavat tooraine päritolu märgistamise reeglistikku. Teiseks käsitlesime ekspordi edendamise küsimusi, kus meie tootjad ja töötlejad on liigses sõltuvuses toorainekaubandusest. Toodi ka välja, et praegune praktika uuenduslike toodete arendamisel on teinud teatud „terviseväidetega” toodete turuletoomise äärmiselt keeruliseks. Lisaks jäi kõlama vajadus suurema paindlikkuse järele, mis aitaks ka uutel osalistel ÜPPst enam kasu saada. Võimalike instrumentidena, mis võiksid aidata nende ülesannetega hakkama saada, nimetati suurema tähelepanu pööramist põllumeeste ühistute koostööle ja tooraine ekspordi vähendamist. Ekspordi edendamise osas pöörati tähelepanu vajadusele toidujärelevalve süsteemi senisest pare-

Allikas: Eesti Maaülikooli majandusja sotsiaalinstituudi instituudi direktor Ants-Hannes Viira

3. töögrupp – keskkonnahoidlik põllumajandus (moderaator Maaeluministeeriumi maaelu arengu osakonna põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik). Keskkonnateemad on ühise põllumajanduspoliitika arenedes saanud pidevalt üha suuremat tähelepanu. Kindlasti on keskkonnahoid, ökosüsteemiteenuste pakkumine ja ressursside säästlik majandamine tähtis ka tulevikus. Arutelul leiti, et kõige enam tähelepanu vajavad keskkonnavaldkonnad põllumajanduspoliitikas on elurikkuse, vee- ja mullakeskkonna kaitse. Põllumajanduse peamine eemärk on toidutootmine, mistõttu tuleb loodusressursse kasutada mõistlikult. Kui vee- ja mullaressursi hoitakse ja kaitstakse, aitab see vähendada põllumajanduse mõju kliimale. Samas on järjest enam vaja kohalikku põllumajandust kliima-

Põllumajanduse Peamine eemärk on toidutootmine, mistõttu tuleb loodusressursse kasutada mõistlikult.

muutustega kohandada. Kaalukas lüli heaperemeheliku keskkonnakasutuse ahelas on teadus – teadusuuringute tulemusi võiks paremini integreerida ka ÜPP meetmetesse. Mitmekesisus kas siis maakasutuses või põllumajandustootjate hulgas on üks võimalus keskkonda hoida. Nii on mahepõllumajandusel tootmisviiside hulgas kindel koht. Rohkem teadmisi vajavad ka toidutarbijad. Ei tohi unustada, et põllumajandus pakub ka avalikke hüvesid, mille peale alati ei mõelda – näiteks avatud mosaiiksed maastikud või liigirikkad poollooduslikud kooslused saavad säilida vaid tänu põllumajanduslikule tegevusele. Keskkonnameetmed on sageli keerulised, kuid lihtsustada saaks toetuste kontrollireegleid, nõudeid, menetlustoiminguid. Pikem arutelu oli andmebaaside liitmise ja ristkasutuse teemal. 4. töögrupp – elav maamajandus (moderaator Maamajanduse Infokeskuse, maaelu- ja innovatsioonivõrgustiku osakonna juhataja Krista Kõiv). Tehti mitmeid konkreetseid ettepanekuid. Näiteks: tuleks anda rohkem võimalust kasutada ELi toetusi vähemalt iseendale töökoha loomiseks. Ka külakeskustes peaks saama oma ettevõtlust arendada, luues kaugtöökeskusi, ühisladusid, inkubatsioonikeskusi jms. „Vaja on teha rohkem koostööd, rohkem ühistulist mõtlemist. Kuid kust leida eestvedajaid? Võib-olla peaks see olema kohaliku omavalitsuse ettevõtlusspetsialisti roll koondada ettevõtlikumad inimesed,” arvas Priit Hinto Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidust. „Oluline on anda nõu, kuidas minimaalse rahaga, loovuse ja eri sektorite koostöö kaudu ääremaa ettevõtjat paremini turundada,” pakkus välja Signe Sarah Arro, kes esindab Eesti Maaturismi ja Pilguse mõisa. Te leidis, et maaettevõtjad peaksid julgemalt pakkuma noortele praktikakohti. Selleks võiks luua üldise maaelu praktikabaasi (ekeskkonna), kus saab praktikakohti pakkuda ja otsida. Jutuks oli ka bürokraatia – väikeettevõtjatele esitatavad nõuded on liiga ranged ja kulukad, sh järelevalve ja kontrollidega seotud analüüsid. Mida kaugemal linnast ettevõtja tegutseb, seda kallim kõik on. Rohkem võiks olla ettevõtjate ja ametiasutuste koostööd. Teine läbiv teema töögrupi aruteludes oli maaelu parem turundamine. Leiti, et ka riik ise võiks sellele kaasa aidata! Head näited senitehtust on avatud talude päeva korraldamine. Tähtis maapiirkonna toetamise meede on Leader-meede. Haldusreformi valguses on just Leaderi tegevusgrupid need, kes äärealadel veavad kogukonna algatust ja aitavad ettevõtjaid ühiselt turundada. Kus juttu maapiirkondade arengust, seal ei saa üle ega ümber internetist, teedest, maapoodidest, koolivõrgust ja paljust muust, millest moodustub meie igapäevaelu võrgustik. Teema võttis kokku Tiit Tammsaar Rapla valla külade ühendusest: „EIT peab olema elujõuline – E nagu elekter, I nagu internet ja T nagu taristu”. Töögrupist tuli ka ettepanek Riigikogule: seaduste muutmisel ja uute loomisel tuleks alati hinnata nende mõju maapiirkondade arengule.

maa elu || tuRiSmitalud || 5

11. mai 2017

turismitaludel tasus uksi lahti teha siRJe NiitRa Postimees

TÜ Eesti Maaturism jäi neljandat korda toimunud avatud uste päevaga igati rahule, sest ettevõtmise eesmärk, milleks on üheskoos propageerida puhkamist ja ürituste korraldamist Eesti maapiirkondades, kutsuda linlasi maale ning tõestada, et maalgi on elu, sai kuhjaga täidetud. MTÜ Eesti Maaturism tegevjuhi Raili Mengeli sõnul oli selle aasta turismitalude avatud uste päeva suurim sponsor 1. mail kevadiselt päikseline ilm. Ettevõtmise turundamisel oli tänavu abiks EASi turismiarenduskeskus. „Üheskoos siseturismihooajaga sai niiviisi ka maaturismi sektor enam nähtavamaks,” hindab ta. Ettevõtjad ise hindasid toimunut samuti kordaläinuks. Külalisi käis, tunti huvi nende tegevuste vastu, osaleti mitmesugustes mängudes. Lemmiktegevuseks osutus mõistagi kohaliku toidu ja joogi degusteerimine. „Loodame väga, et kõik külalised said osa maarahva külalislahkusest ja avastasid enda jaoks puhkusevõimalused meie kaunil Eestimaal,” lausub Mengel. Mitmed ettevõtjad kinnita-

sid, et kindlasti on avatud uste päevast oma koha tutvustamisel abi, sest inimesed tulevad hiljem ettevõttesse tagasi kas mõnd seminari või sünnipäeva pidama. Paljud pakkusid just 1. mail tehtud broneeringutele soodushinda. Hinnanguliselt külastas ligi sadat ettevõtet 10 000 külastajat. Nii mõnigi ettevõtja andis teada, et loobus külastajate loendamisest, kui oli jõudnud numbrini 120. Kõiki tublisid ettevõtjaid, kes 1. mail oma turismitalu uksed avasid, ei jõua siinkohal mainida, aga mõned näited tahaks tuua. Luhtre talu perenaine Marje Schmidt räägib: „Meil oli kohvik, kirbuturg, uksed valla muuseumis, suveniiripoes, tubadel ja saunades. Sai hobuseid näha ja sööta. Kell 14 oli Märjamaa muusikakooli I klassi õpilaste flöödi- ja viiulikontsert. Inimesi käis läbi veidi üle 200, nii et igati kordaläinud üritus. Aitäh algatajatele!” Mooska talu pere- ja saunanaine Eda Veeroja hindab avatud uste päeva, millel osales tänavu teist korda, samuti igati kordaläinuks. „Alati on ju tore, kui inimesed külla tulevad. Turismiteenused on muidu kallid, aga sel päeval hinnad soodsamad ja suuremale ringile jõukohased. Edaspidi tahame panna suuremat rõhku ka kohalikule kogukonnale, et nemadki meie tegemistele kaasa elaks.” Mooska talus Haanjamaal meelitasid kolm suitsusauna huvilisi tutvuma Vana-Võ-

Raikküla(Lubja) paekarjäär Potsepa liivakarjäär

rumaa saunapärandiga, mis on leidnud väärika koha UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas. Kolmest saunast kaks on saunaskäimiseks, kolmandas suitsutatakse liha. Talu külalised tutvusid saunade ehituse eripäradega, räägiti saunakütmisest, saunas käiguga kaasnevatest kommetest ja tavadest, lihasuitsutamise tarkustest ja paljust muust. Saunaskäik Mooska talu vinguvabas suitsusaunas koos külalislahke pererahvaga vajab aega vähemalt kolm tundi. Koos järgitakse saunakombeid ja -tavasid, ihu ja hing saavad puhtaks ning meeled klaariks. Kosutuseks taimetee ja tervendav allikavesi. Kogu see lõbu läks maksma 15 eurot, mis tuli ette ära tasuda, kuna kohtade arv saunades on piiratud. Nälja kustutuseks valmis lõkkel nõgesesupp, mille kõrvale mekiti saunas suitsutatud liha ja kodus küpsetatud leiba. Selle eest tuli välja käia viis eurot. Kaasa sai osta suitsuliha, talvõvõid, Pühajõe Pruulikoja käsitööõlut Suitsunõ Sannaline; Siidrikoja naturaalseid õunast valmistatud käsitöösiidreid Hipster ja Snoob, mulliga

Eivere paekarjäär

Anelema paekarjäär Rõstla paekarjäär Selja II kruusakarjäär Aardlapalu liivakarjäär

Väikevedude tellimused +372 5303 9898 Projektimüük ja lepingud +372 517 6087 info@eestikillustik.ee | www.eestikillustik.ee

Perenaine vihtleb külastajat. Foto: MoosKA tALu

õunamahla Äpu. Lisaks veel Hartsmäe talu rukkileiba, Kolotsi talu juustusid ja Metsavenna talu sõira. Allikukivi Veinimõisas käis samuti sadu inimesi. Romantilisel Rannateel asuv mõis toodab kunagises siidi- ja kalevivabriku direktori häärberis käsitööveine eestimaistest marjadest ja puuviljadest. Mõisa perenaise loomingut on läbi aastate tunnustatud Eesti veinikonkursi finaalikohtadega. Valgetest veinidest on aukohal rabarberivein, mida maitsjad on võrrelnud ka põneva valge viinamarjaveiniga. 1. mail leidis aset veinimõi-

sa külastus, suurel mõisarõdul degusteeriti väärt veine, kuulati mõisa lugu ja vaadati marjaistandust. Külastajate vastuvõtt ja degusteerimine oli sel päeval tasuta. Kõikide vahel, kes külastasid 1. mail vähemalt kolme Romantilise Rannatee ettevõtet, loositi välja väärikaid auhindu: seiklusi, romantilist puhkust, Romantilise Rannatee maitseid ja muidugi Allikukivi mõisa rabarberiveini. Väga palju külalisi oli ka Pärnumaal Halinga vallas asuvas Jaanihanso Siidrivabrikus, kus avas esimest korda uksed Ciderhouse. Pakuti süüa ja juua ning soovijatele ekskursioone tootmisesse. Avamisel pakkus süüa Põhjaka mõis. Lisaks sai head ja paremat kaasa osta. Halinga Automuuseum avas uksed, et huvilised saaksid vaadata vanasõidukeid sellistena, nagu neid nägid nende esimesed omanikud. Kollektsioonis on pandud suur rõhk Nõukogude Liidus toodetud autodele ja on sellega üks suurimaid

selles vallas kogu Euroopa Liidu territooriumil. Väljapanekus leidub ka terve rida huvitavaid mudeleid mujalt maailmast. Lisaks saab näha ehtsat Tšaikat, mida kasutas president Lennart Meri oma ameti algusaastail, samuti on välja pandud kuulsale maletajale Paul Keresele kuulunud sõiduauto, mille ta võitis Los Angelese maleturniirilt 1963. aastal. Kõik 1. mail pileti ostnud said sel päeval tasuta kaasa mudelauto. Alpakad, need uudishimulikud, kuid pisut pelglikud loomad annavad oma suurte silmade ja naeruse näoga palju head energiat ja teevad tuju rõõmsaks. Neid sai soodushinnaga imetleda Kännu talus Pärnumaal. Lisaks pakuti külastajaile tasuta teed ja kohvi, avatud oli talupood. Harjumaal Saue vallas asuva Metsanurme külakeskuse õuel käis ka kindlasti üle saja inimese ning leiti, et päev läks igati korda. Toimusid giidiga retked matkarajal, tutvustati koolitus- ja seminariruume ning ekskursioonipakette. Lastele pakkusid lustimisvõimalust suur külakiik ja mänguväljak. Avatud oli kohvik „Metsanurme maitsed”, kus muu hulgas pakuti degusteerimiseks Esko talu toodangut. Müügil oli ka Esko talu jogurtijäätis. Tutvustati veel Joosu ja Liisu leivatoa toodangut. Keskpäeval leidis aset rännak Rännaku tallu, kus näidati kiviheitemasina tööd, külastati tammesalu ja metsakuradit.

6 || tiiK || maa elu

11. mai 2017

tiigiga saa RiiNa MaRtiNsoN Maa Elu

Karpkalad võivad tiigis heades tingimustes 10–15kilosteks kasvada.

Fotod: urMAs LuiK

TIIGIS KALADE KASVATAMIST TASUB ALUSTADA KARPKALAST RiiNa MaRtiNsoN

Koid õpivad oma peremehe sammude järgi ära tundma ning lasevad tal end silitada ja isegi kätte võtta.

Maa Elu

õige lihtsam on kodutiigis kalakasvatamist alustada karpkalast. Kel aga huvi kalade vastu suurem, on rajanud tiike, kus elavad kirevad dekoratiivkarpkalad ehk koid, keda saaks paitada ja õpetada käest sööma. Eesti suurima kalakasvanduse, Härjanurme kalatalu omanik ja staažikas hüdrobioloog Aarne Liiv tõdeb, et inimeste huvi kodutiiki kalu soetada on väga elav. „Hobikasvatajatele müük moodustab meie käibest küll alla protsendi, aga huvi ja ostusoov on kevaditi tuntav,” märgib ta. Kodutiigis kasvatamiseks sobilike kalade nimekiri pole sugugi lühike. Liiv soovitab näiteks karpkala, valgeamuuri, pakslaupa, tuura ja forelli. Kõige enam ostetaksegi Härjanurmest karpkala ja taimetoidulist valgeamuuri, samuti tuura, forelli, säga ja koha. Forelli saab kasvatada vaid läbivooluga tiigis, kus vesi soojaks ei lähe, või siis vee kunstliku aereerimise abil. Rahva seas populaarne linask mitmel põhjusel kodutiiki ei sobi, samuti haugid. „Minu kindel soovitus – kui teete tiigi, siis ärge tooge sinna järvekalu, eriti kokresid. Nende probleem on suur sigivus. Kogred on küll vastupidavamad vee väikese hapnikusisalduse korral, kuid ülisuure sigivuse tõttu väljub asi kontrolli alt. Seal, kus kogred end hästi tunnevad, ei pruugi vastu pidada sobilikud röövkalad, nagu koha või säga, tekib üleasustus ja kääbuskasv,” selgitab Liiv. Liigse söötmise korral kogunevad tiiki rammusad jäägid ja kogu väike ökosüsteem läheb lootusetult tasakaalust välja. Kuni 100ruutmeetrisel tiigil on abi kunstlikest filtersüsteemidest, suuremate jaoks ei pruugi need tõhusad olla. „Kokrede ja teiste isepaljunevate kalade aktiivne söötmine pole lahendus, see on nagu ühekülgne toiduabi mõnda arenguriiki: mida suurem toiduabi, seda rohkem lapsi, ja nälg on ikkagi majas.” Liiv ütleb, et kui on aega ja huvi, võib peaaegu kõiki kalaliike peost sööma õpetada, aga ammu kodustatudaretatud kalad, näiteks karpkala, koid, valgeamuur ja vi-

kerforell, on usalduslikumad ja tiigis vastupidavamad kui nn metsikud kalad. sobiv elupaiK Karpkalad võivad tiigis heades tingimustes kasvada 10–15kilosteks ja valgeamuur isegi 35kiloseks. Palju suuremaks ja vanemaks võivad kasvada tuurad ja euroopa säga. Liiv räägib, et soojas vees kasvavad valgeamuurid hästi kiiresti. Oma kodumaal Hiinas toituvad nad suvel ka üleujutatud aladel maismaataimestikust. „Rohelise lõppemisel tiigis võib neid sööta niidetud muruga, samuti leiva-saiaga. Šokolaadikringlit ja peenemaid pagaritooteid siiski ei julge soovitada,” lisab ta. Kalatiik ei pea olema ülearu sügav. „Kuni kaks meetrit on piisav, sest sügavas ja väikeses tiigis toimub vee kihistumine, tuulgi ei suuda vett läbi segada, allpool on külm ja hapnikuvaene vesi, üleval liialt soe. Sügav põhjaosa jääb kasutamata,” selgitab Liiv. Tiigikalade müügikohti on juba üsna palju, isegi laatadel pakutakse neid. Liiv soovitab tunda huvi nii müüja kui ka kalade päritolu vastu. „Näiteks valgeamuuri müüakse tihti kotiga turul ja laadal, aga nende päritolu on üsna anonüümne. Mustalt riiki toodud kaladega võib kaasa saada kalahaigusi, millest kodutiigis on väga raske lahti saada,” nendib ta. „Mida lihtsamaks viimastel aastatel on kaubavahetus läinud, seda enam on haigustega probleeme.” Tunnustatud kalakasvandustel on veterinaarjärelevalve ja sealt kalu soetades võib kindlam olla, et haigused kodutiiki ei jõua. Sobivas tiigis võib koos kaladega edukalt ka vähki kasvatada, kuid siingi on haiguste risk. „Ise loodu-

sest või tundmatult pakkujalt võtta ei tohiks, sest suur osa looduslikest vähiasurkondadest on nakatunud ja kitsas kodutiigis lõpeb siis vähikasvatus peagi dramaatiliselt,” hoiatab Liiv. elavad juveelid OÜ Harjumaa Haljastus on kümmekond aastat Eestis dekoratiivkalu müünud ja ehitab nende pidamiseks sobilikke filtreerimissüsteemiga tiike. Ettevõtte projektijuht Timo Tasane räägib, et praegu on neil varutud uue kodu ootel pool tuhat erivärvilist kala. „Meie toome kalad Jaapanist, need on puhtaverelised. Tõsi, mõnes loomapoes müüakse küsitava kvaliteediga segaverelisi ka,” lisab ta. Dekoratiivkarpkala nishikigoi on ilu pärast peetavate kalade seas kõige populaarsem mageveekala maailmas. Rahvakeeli koid on väga värvikirevad, Jaapanis öeldakse nende kohta „looduse elavad juveelid”. Oma peremehe õpivad nad juba kaugelt sammude järgi ära tundma ja lasevad tal end silitada ja isegi kätte võtta. „Kalade käitumine oleneb sellest, kuidas nendega läbi käia. Kui nad lihtsalt tiiki lasta ja nendega mitte tegeleda, siis nad käest sööma ei tule, aga kui nendega suhelda ja harjutada, siis õpivad käest sööma nagu teisedki lemmikloomad,” seletab Tasane. Dekoratiivkalu saab kasvatada ka loodusliku põhjaga ja mitte väga selge veega tiikides, aga mõistlik oleks siiski filtreerimis- ja aereerimissüsteeme kasutada, sest nii tuleb kalade ilu paremini esile, lisaks on kalad puhtas ja hapnikurikkas vees aktiivsemad ja seltsivamad. Dekoratiivkalade tiik ei või olla liiga madal ja temperatuurikõikumine ei tohi olla suur. Kui tiik on üle meetri sügav, saaks kalad õue talvituma jätta. Madalama tiigi korral tuleb kalad siseruumi jahedasse vette talvituma tuua.

as soovite kodu juurde suuremat veesilma või tiiki? Unistuse elluviimist alustage mitte kopatöid tegevatest firmadest hindade uurimisega, vaid haarake kätte labidas ja hakake auku kaevama. Pikki aastakümneid veekogusid uurinud merebioloogil Jüri Tensonil on maakodus neli eri suuruses ja sügavusega tiiki. Ta tõdeb, et veesilma tahavad rajada paljud ja ta peab alatasa jagama nõuandeid, aga ka taimi ja kalu. „Mõni aasta tagasi oli huvi lausa pöörane, aga nüüd hakkab rahunema,” sõnab Tenson ja lisab, et tegelikult inimesed ei tea, mida tahavad. „Nad tahavad, et oleks hästi ilus, aga vaeva ei peaks sellega nägema.” Tiikide rajamisega tegeleva osaühingu Harjumaa Haljastus projektijuht Timo Tasane märgib küll inimeste huvi tiikide rajamise vastu, aga ülemäära suur see huvi pole. „Meil on keeruline kliimavöönd, kus tiigi rajamisse tehtud investeeringu suurus ning kasutusaeg ja -rõõm, mis tiigist saadakse, ei kipu tihti tasakaalus olema,” nendib ta ja tõdeb, et klientide soovid on seinast seina – pisikesest veesilmast maakodu sauna kõrvale kuni suure ujumistiigini. Kas vett on? Esimene küsimus, millele tiigirajaja mõtlema peab: kas soovitud kohas oleks piisavalt vett? Selge, et arukam on valida madal ja vesine koht ning künka peale pole mõtet teha. Tegelikult võib ka sinna, aga siis läheb asi kallimaks, kuna appi tuleb võtta igasugused abivahendid. „Kui on madal koht ja savine pinnas, saab augu maasse kaevata ja põhimõtteliselt oleks

tiik valmis, kui aga vesi loomulikult püsima ei jää või tahetakse väga selget puhast vett, tuleb geomembraan ja filtersüsteem appi võtta,” selgitab Tasane. Tiigi rajamine võib maksma minna paarist tuhandest paarikümne tuhande euroni, aga saab ka odavamalt või kallimalt. Veesoone asukohta on läbi aegade otsitud pendli ja vitsaga ning Tenson suhtub sellesse toetavalt. Nii saab tema kogemuse põhjal vee üles leida küll, aga ei saa öelda, kui palju vett on ja kas see kogu aeg püsib. Ta soovitab alustuseks kaevata auk sinna, kuhu plaan tiik rajada, seejärel jälgida veetaset. „Teed kahemeetrise augu ja vaatad, kui palju kevadel ja suvel seal vett on. Kui kuival ajal jääb vesi auku, on kindel, et ka tiigis on tulevikus vesi olemas,” õpetab ta. „Kõige kavalam on kasutada mõlemat võimalust korraga: lasta vitsaga veesoon üles leida ning siis sinna auk kaevata ja jälgida veetaset. Siis näeb ära, kas üldse tasub pingutamist.” nastiKud ja Konnad Juba enne tiigi kaevamist tuleks mõelda, millise nurga alt hakatakse tiigivaadet nautima ja millist pilti soovitakse näha. Igas veesilmas hakkab käima oma elu ja muu hulgas peab arvestama isegi sellega, et tõenäoliselt saad naabriks nastiku. „Vesi ja nastik käivad kokku,” kinnitab Tenson. Samuti konnad. „See, et konn tuleb, on hea, ja näitab, et vesi on puhas,” märgib merebioloog. „Kui juba hakkad tiigiga tegelema, pead hoolitsema nende eest, kes sinna elama tulevad.” Sääsedki käivad veesilmaga kaasas, aga selge veega tiigis on neid vähem ja kui kalad tiigis, siis need söövad sääsevastseid. Tensonil on suuremates tiikides kalad ja pisem on tema sõnul „lasteaed”, kus elavad konnad, kiilid ja muud putukad. Kuidas tiiki rajada ja mida seal kasvatada saaks, võib uurida raamatutest ja internetist, aga kõige parem on nõu küsida kelleltki, kel endal tiik olemas. „Isegi kui sõidad ringi ja näed kuskil ilusat tiiki, võib kinni pidada ja pererahvalt kogemusi uurima minna,” soovitab Tenson.

Merebioloog Jüri Tens

maa elu || tiiK || 7

11. mai 2017

ab sadu hoolealuseid KAS TIIGIKAEVAMISEKS ON LUBA VAJA? Keskkonnaministeeriumi maapõueosakonna nõunik Kairi otsiver:

smalt on vaja koos erialaspetsialistiga veenduda, kas piirkonda on tiigi rajamine maapõuehitust ja põhjaveetaset arvestades võimalik. Samuti on oluline, kas tiiki soovitakse rajada olemasoleva maardla piires või mitte. Kui tiiki kavandatakse maardlale, rakenduvad maapõueseaduse sätted ning materjali, mida tiigi rajamisel saadakse, tohib kasutada vaid keskkonnaameti nõusolekul. Riigile kuuluva maavara tarbimise korral (näiteks lubja- ja dolokivi) lisandub ka keskkonnatasu maksmise kohustus. Kui tiiki ei rajata maardlale, on reeglid lihtsamad. Keskkonnaametit tuleb tiigi rajamisest saadud materjalist teavitada vaid siis, kui materjal viiakse kinnisasjalt välja. Sõltuvalt planeeritava tiigi suurusest ja selle kasutamise eesmärgist võib olla vajalik taotleda ko-

on on tuttav sadadele Eesti lasteaia- ja koolilastele, kellele käib sageli rääkimas põnevast veemaailmast ja näitab oma kodutiikide juures tehtud pilte. Foto: urMAs LuiK

„Inimene on vaeva näinud tiigi kujundamisel ja ma küll ei kujuta ette, et ta uudistaja kuu peale saadaks, ikka hea meelega jagab oma teadmisi.” part toob Kala Väga paljud kasvatavad tiikides kalu. Neid võib osta kalakasvandustest, aga müüakse ka laadal. Kalad võivad tiiki elama sattuda isegi nii, et tiigiomanik ise selleks midagi ei tee. „Pardid toovad,” teab Tenson. „Näiteks on part kalamarja söönud, pole seda korralikult läbi seedinud ja see satub sinu tiigis vette.” Nii on Tensonil putukate „lasteaeda” sattunud linaskid, kes plaanis sealt välja püüda. Lisaks on tal tiikides kuldkoger, hõbekoger, ahven, kes taltsutab kokrede arvukust, siis veel rohularp ja mõni tuur. „Me ikka lapselaste ja tuttavatega õngitseme siin tiigi kaldal,” muheleb Tenson. „See on väga uhke vaatepilt. Lapsed tahavad nii kangesti õngitseda ja kujuta seda rõõmu, kui laps saab esimese kala ja see veel kuldne ka, kuldkoger ju.” Kalakasvatamisega alustada võikski Tensoni sõnutsi näiteks kuldkogrega, kes on hapniku suhtes kõige vähem tundlik. See, millised kalad ja kui palju ühte tiiki elama sobiksid, pole sugugi kerge mõttetöö. Isegi kogenud merebioloog nendib oma tiigile osutades: „Näed, mul ongi nad tiigi täiesti puhtaks söönud ja ma toon neile nagu lehmadele rohtu söögiks ja loobin tiiki.”

vesiroosid loodusest ja poest Tiigis ja selle kallastel kasvatamiseks sobilikke taimi on kümneid, aga ihaldusväärseimad on vesiroosid. Loodusest vesiroosi ära tuua ei tohi, kuid Tenson oskab siiski soovitada ühe võimaluse. Lähed kevadel mereranda, kuhu suubub mõni jõgi, mis jääminekul merre rohkelt vesiroosi ja -kupu risoome kannab ning kus meri need siis aegamööda rannaliivale uhub. „Korja need kokku ja pane kodus tiigipõhja kasvama, seda ei keela keegi,” sõnab mees. Olgu öeldud, et loo autor nägi nädal tagasi Valgerannas jalutades tõepoolest liival mitmeid vesiroosi või -kupu risoome. Tõsi, esiteks arvasin neid eksootilise välimusega juurikaid mõne sooja maa taime omadeks, aga internetiotsing näitas, et tegu on kodumaiste kaunitaridega, kes säärasesse kummalisse kohta eksinud. „Risoomide istutamise sobiv sügavus on 1–1,5 meetrit,” õpetab merebioloog. „Risoom tuleks oksast hargiga veekogu põhja suruda, aga selle võib pista ka vanasse kartulikorvi või kotiräbalasse koos mulla ja kividega ning siis vette visata.” Et risoom veepinnale ei tõuseks, tuleb sellele kivi külge siduda. Kui veesilm on nii madal, et külmub talvel läbi, võib risoomi istutada mudaga kasti, siis saab selle talveks jahedasse kohta varjule viia ja kevadel taas vette tuua. Kuna noor ve-

siroos ei taha sügaval kasvada, saab kasti iga aastaga sügavamale lükata. Tensoni tiikides kasvavad kümmekond aastat kõrvuti kodumaiste vesiroosidega poest soetatud välismaised eri tooni vesiroosid. „Kui inimesed tulevad siia, näevad neid, siis neid roosasid ainult tahavadki,” muigab ta. Vesiroosid on vastupidavad ja elavad edukalt ka tiigis, kus ujutakse, lisaks on vesiroosid head veepuhastajad. Väga levinud veekogude taime hundinuia võib kodutiigi juurde tuua loodusest, aga

Tenson soovitab kasutada pigem kitsalehelist hundinuia, mis jääb kenam ja on lihtsam hooldada. Just tiigi korrashoidmine on üks põhjus, mis paljusid veesilmast unistajaid hirmutab. Tenson nendib, et teadmised on vajalikud, aga isegi temal juhtub üllatusi. Näiteks tõi ta omale tiiki loodusest kenasti õitseva vesisulu, mis aga tiigis üllataval kombel laamendama ja teisi välja sööma hakkas. Nüüd on vaja midagi selle piiramiseks ette võtta. „Kunagi ei saa päris täpselt öelda, mis juh-

haliku omavalitsuse üksuselt ehitusluba. Millise veekogu rajamiseks on luba vaja, on loetletud ehitusseadustiku lisas 1. Kui tegemist on isiklikuks otstarbeks rajatava väikese veekoguga, ei pruugi luba vaja olla, kuid otsuse selle kohta teeb kohaliku omavalitsuse üksus. Loa vajaduse kaalumisel arvestatakse ehitise ohtlikkust, mõju avalikule ruumile ja isikute õigustele. Lisaks tuleb tiiki rajades arvestada keskkonnaministri määrusega „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu”. Selle järgi annab keskkonnaamet veekogu rajamise korral keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta eelhinnangu, kui veekogu veepeegli pindala on üks hektar või suurem või kui eemaldatava pinnase kogus on vähemalt 10 000 kuupmeetrit. Kui on alust arvestada, et tegevusel on oluline keskkonnamõju, algatab keskkonnaamet keskkonnamõju hindamise.

Kevadel võib merekaldalt leida sinna jõeveega kantud vesirooside ja Foto: erAKoGu -kuppude risoome.

tub, kui uue taime või kala tiiki tood. Võid ükskõik mida valmis mõelda ja planeerida, aga loodus kujundab ikka ise,” sõnab mees. „Kui raha on, siis on võimalusi tiigi eest hoolitseda muidugi palju.” Tasanegi rõhutab, et just korralik filtreerimissüsteem on see, mis välistab hilisema tiigiorjuse. lase elada Kui saate maaomanikuks, kus unarusse jäetud tiik, siis Tensoni soovitus: ärge esimese hooga seal kogu platsi puhtaks roo-

kima hakake, vaid alustuseks jälgige, mis tiigis toimub ja kes seal elavad. „Tiigis on tekkinud oma tasakaal ja suuremad puhastustööd võiks ette võtta kas varakevadel või sügisel, mitte aga keset suve, nii tapate konnad, teod, kiilid ja teised elusolendid,” hoiatab mees. „Kui meie niidame vett, siis lükkame taimemassi kalda äärde ja laseme seal paar päeva seista. Siis saavad need, kes tahavad, ära minna ja uue eluaseme otsida. Me ei hakka tapatalguid korraldama. Üritame teha nii vähe kahju, kui saab.”

Eesti suurim veepumba pakkuja Kvaliteetsed Itaalia tootjad DAB, PEDROLLO, SAER Uputatavad veeautomaadid alates

274 €

RAKVERES Niine 5

Tõelised purustajad!

alates

42 €

Maailma vaikseim veesüsteem sagedusmuunduriga E.Sybox Mini Tel 324 5311, 5302 7667

Tühjenduspumbad lõiketeraga

Tühjenduspumbad

alates

499 € 495 €

TARTUS Tähe 117a Tel 736 7143

Puurkaevupumbad 3'' ja 4''

alates

225 € VILJANDIS Leola 49

Tel 433 0002, 505 8394

PÄRNUS Riia mnt 106 Tel 443 0491, 529 7491

e-pood www.torujyri.ee Veesüsteemid 5 aastase garantiiga

alates

195 € Aiapumbad

77 € TALLINNAS Pärnu mnt 238 (Järve Keskuse hoovis) Tel 614 0334

8 || Sindi pais || maa elu

11. mai 2017

Sindi paisu lammutamist võib viivitada väliujula Kalev Vilgats Pärnu Postimees

asta tagasi Sindi forellikasvanduses toimunud Pärnu jõe ümarlaual olid meeleolud optimistlikumad: Sindi pais kaob ajalukku ning lõhedele avaneb tee ülesvoolu. Mainimisi oli juttu Sindi väliujulast, kuid keegi ei arvanud, et see võiks hakata takistama jõe avamist kaladele. Seekordsel ümarlaual Tori vallamaja aasal oli tunda elektri särtsumist. Meeli ei rahustanud isegi jõevulin ega hunnitu vaade Tori põrgule ja Eesti sõjameeste mälestuskirikule. Kompromiss kogukonnaga Ümarlaua kokku kutsunud algatusrühma „Sindi pais” vaimne isa ja juht Hans Soll väljendas kalarahva muret: „Sindi väliujulale täiendava keskkonnamõju hindamise (KMH) korraldamine venitab paisu lammutamise projektlahendust veel kahe aasta võrra.” „Pärnu jõestiku elupaikade taastamise 2015–2020” projektijuht keskkonnaagentuuris Külli Tammur ütles kohaletulnutele, et projekti kogumaksumus on 15 miljonit eurot, millest 85 protsenti tuleb Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondist ning 15 protsenti Eesti riigilt. Sindi paisule kulub selles kümme miljonit eurot ning projekt jaguneb kaheks: Sindi pais ja teised paisud. Aga väliujula? Tammuri jutust selguski asja iva. Sindi väliujula väljaehitamine on kompromiss Sindi kogukonnaga, kes selle tehinguga nõustus lubama Sindi paisu lammutamist. Kuulajate hulgast, kes rõhuvas enamuses paistsid olevat kalade vaba liikumise pooldajad, esitati küsimusi, kui palju inimesi Sindi väliujulat üldse kasutab. Sindi eelmine linnapea, praegu keskerakondlasest riigikogu liige Marko Šorin selgitas, et ilusatel suvepäevadel võib ujulast korraga leida oma sadakond kasutajat.

Teise olulise nüansina toodi välja sintlaste paisulembus, kuna see on osake linnakese identiteedist ja ajaloost. Šorin, kes on kogunud, uurinud ja publitseerinud Sindi ajalugu, pani inimestele südamele mitte suhtuda paisu ja sintlastesse üleolevalt, sest enamikul Sindi elanikest on paisuga seoses oma mälestused. Kohati üsna tuliseks läinud arutelu peale arvas projektijuht Tammur, et Sindi pais tulnuks maha tõmmata juba paarikümne aasta eest ning nüüd üritatakse asja ajada kõige otstarbekamal ja seadustega kooskõlas viisil. Üks ümarlaua korraldajatest, endine munitsipaalpoliitik Raul Sarandi ütles, et sintlased ei pea loobuma oma väliujulast, kuid olgu kaks ehitust, nagu algusest peale kavandati. „Kaks ühes” Riigiametnike soov on teha „kahte ühes” ehk käsitleda väliujula ehitamist ja paisu lammutamist ühise ehitusprojektina. Mille peale esitas Hans Soll õigustatud küsimuse: „Mis pistmist on paisul ligi kilomeeter eemal asuva väliujulaga?” Ammendavat vastust ei järgnenud, kuid ametnike mõte sai selgeks: ühe projekti puhul on vaja korraldada üks riigihange, saada üks ehitusluba ehk kõik tööd Pärnu jõel tuleb teha korraga. Tammur väljendas ennast väga selgelt: keskkonnaagentuur vastutab Euroopa Liidu toetuse eest ja soovib, et projekt oleks üks. Väliujulaga võib tulla palju jama. Kurval kombel asub see kõige madalamas jõeosas. Ujula tuleb kolida jõe keskossa ja tagada vee sügavus kaks meetrit. Välja tuleb tõsta peale setete umbes 45 000 kuupmeetrit pinnast. Asjatundjate sõnutsi on see päris suure paisjärve tegemine. „Muda eemaldamisega on kõik korras, aga kui minnakse juba moreeni, st kivimite kallale, siis ei oska keegi öelda, mis võib juhtuda. Lihkeoht on ju teada, nii võib näiteks pool

Ümarlaua kokku kutsunud algatusrühma „Sindi pais” vaimne isa ja juht Hans Soll.

kaldanõlva sisse vajuda,” arutles Sarandi. Pole võimatu, et keskkonnamõju hindamise tulemusena selgub, et soovitud väliujulat ei saa ehitada. Sauga eelmine vallavanem Priit Ruut viitas hiljutisele tõsisele maalihkele Saugas. Pärnu jõe kaldad on libisenud mujal ennegi. Mitte keegi ei tea, kuidas võiksid jõekaldad käituda, kui

jõest tõsta välja selline kogus pinnast. Ruut mainis, et kuigi jõeäärsed elanikud on soovinud ehitada oma kinnistuteni viivaid paadikanaleid, pole selleks lube antud, viidates tundlikule geoloogilisele olukorrale. Ajal, mil algatusrühm vaidleb riigiametnikega Sindi paisu ja väliujula üle, käivad muud

Foto: Ardi Truija

Pole võimatu, et keskkonnamõju hindamise tulemusena selgub, et soovitud väliujulat ei saa ehitada.

tööd. Näiteks tehti kindlaks nende majapidamiste arv, mille kaevud võivad Pärnu jões vee allalaskmise tulemusena kuivaks jääda. Veevarustuse tagamiseks ehitatakse elanikele 17 puurkaevu. Arusaadavalt on tähelepanu koondunud Sindi paisule kui kõige suuremale ja tuntumale. „Pärnu jõestiku elupaikade taastamine 2015–2020” hõlmab jõgikonnas veel 13 paisu, mis kuuluvad lammutamisele. Jändja ja Vihtra paisul võivad tööd alata veel sel aastal. Kui paisudega saadakse ühele poole, algab elupaikade ehk kudealade taastamine kogu Pärnu jõgikonna ulatuses. Kalad on ootel Elupõline koolmeister ja kalandusinimene Hans Soll näeb algatusrühma „Sindi pais” eesmärgina taastada Pärnu jõe lõherikkus. Esimesed noorkalad asustati jõkke 2013. aastal. 10 000 maimu lisandus veel tänavu mais. Kokku on kulutatud noorkaladele ligi 370 000 eurot, kuid ülesvett kala ikkagi ei pääse. Arvestades asustatud kalade kasvu, siis järgmisel aastal oleks neile oluline pääs kudealadele. Peaksime olema meie jõgede kalavarude taastumisest äärmiselt huvitatud veel seetõttu, et Lätist enam noorkalamaterjali ei saa, neil endalgi kitsas käes. Eestis on vaid Põlula kalakasvandus ainus kalavarude taastamisega tegelev riiklik asutus. Veteva na heata htliku hüüdnime pälvinud Hans Soll on õigustatult mures, et kui kala jõge mööda üles ei pääse, siis on oht, et kalaprojekt võib ebaõnnestuda. Niikuinii toob praeguse olukorra jätkumine Pärnu jõel kalamajandusele aastas 1,4–5,7 miljonit eurot kahju. Solli arvates oleks tänavuse vee madalseisu ajal kõige õigem Sindi pais maha võtta. Mis saab siis, kui selgub, et väliujulat ei saagi ehitada? Sindi paisu töödeks peab ehitusloa andma Sindi linnavalitsus, kas siis algab uus lehmakauplemine? Hans Soll ja Raul Sarandi olid koosoleku lõppedes seda meelt, et riigiametnike hoogu võtta väliujulat ja paisu ühe projektina praegu peatada ei õnnestu. Kõik sõltub ujula keskkonnamõju hindamisest. Kui hinnang ehitusele kujuneb eitav, siis tuleb edasi minna kahe eraldi ehitusprojektiga. Seni peavad lõhed kannatlikult oma aega ootama.

RAVIMIREKLAAM

A T E

Advantix® (imidaklopriid, permetriin) PELETAB ja HÄVITAB puugid juba enne, kui need jõuavad kinnituda.

imidaklopriid, permetriin

www.minulemmikule.ee Ära kasuta kassidel!

L.EE.AH.03.2015.0008

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendi infolehte. Kaebuste püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu oma loomaarstiga. Ainult veterinaarseks kasutamiseks.

s Kü

u ik il in ist ake e g m t oo p il a

v st

õi

maa elu || SipelGad || 9

11. mai 2017

et sipelgad ei tikuks tuppa taavi alas Maa Elu

ipelgaid looduses vaadates imetleme nende hämmastavat koostööd ja tublidust. Hoopis teine lugu on aga siis, kui need südikad putukad igal kevadel sinu tuppa kolivad ja su igapäevakaaslasteks saavad. Mõni aasta tagasi kevadel nägin toas laual kõndimas paari-kolme sipelgat. Ei hakanud neid kohe ära ajama, kuna arvasin, et nad sattusid juhuslikult lahtisest aknast tuppa. Sipelgas on ju tore ja töökas. Paari päevaga kogunes neid üha rohkem, siis sain aru, et nad on kevade saabudes otsustanud minu juurde elama tulla. Köök, kus leidub toitu ja muud head, on sipelgatele justkui kutse lõuna- ja õhtusöögile. Kui unustasin kohvitassi ja koogi taldrikuga lauale, olid väiksed tüütud sipelgad kohal, seejärel jäid nad innustunult tuppa ringi uitama, kutsudes teisedki kohale. Kui sipelgad kevadel juba ilmuvad, jäävad nad platsi kuni oktoobri lõpuni. Kuna väiksed mustad sipelgad vabatahtlikult oma looduslikku keskkonda tagasi ei lähe, siis tuleb midagi ette võtta. Olen proovinud mitmeid loodussäästlikke viise, mõni on aidanud, teine vähem. Küüslauk, mida tõrjumiseks soovitatakse, tulemusi ei andnud. Kuigi sipelgad tulevad kohale magusa peale, on nad minu kodus küüslaugugi tükkidena laiali kandnud, nagu oleks see komm või küpsis. Vast oli asi selles, et küüslauk polnud päris värske ja sel puudus terav lõhn. Natuke vähendab sipelgate aktiivsust toas seebipuru puistamine nende teeradadele, samuti nelgi ja pipra raputamine kohtadesse, kust nad välja ilmuvad. Võimalik, et teisedki tugevad vürtsid võiksid abiks olla. Väidetavalt aitab äädikalahus või äädika pi-

LOODUSSÄÄSTLIKKE VIISE SIPELGATE PELETAMISEKS 1. Lihtsaim meetod on hoida toad ning kõik akna- ja ukseavad puhtana. Ära jäta toas toitu ega toidujäätmeid vedelema, puhasta põrandaid sageli. Ennekõike tuleks jälgida, et toas ei seisaks lahtiselt midagi, mis sisaldab suhkrut, see levitab magusat lõhna. Põrandale kukkunud mahla- ja karastusjoogitilgad, jäätis ja koogipuru meelitavad sipelgaid hordidena kohale. Hoia maiustusi kinnistes karpides. 2. Püüa leida sipelgakoloonia allikas majas või maja vundamendi ääres, seejärel pane mett, mahla või siirupit majast kuhugi kaugemale, et si-

pelgad võtaksid suuna majast eemale. Teine võimalus on pesa välja kaevata ja see kaugemale viia. 3. Sipelgate majja- või tuppapääs tuleb teha raskeks. Tihenda ukse- ja aknaavasid, vaata, et torude ümbrus oleks isoleeritud. 4. Ära kasvata põõsaid majaseina ääres, sest seal tegutsevad lehetäid, mis meelitavad musti sipelgaid ligi. 5. Lemmikloomade toit ja vesi ei tohiks samuti seista ukse ees või välisukse juures koridoris ega ka terrassil, sest see meelitab ligi igasuguseid putukaid. 6. Sipelgapesa väljakaevamisel

serdamine. Ebameeldiv peaks sipelgatele olema sidrunilõhn, seepärast pigistage sidrunist värsket mahla nende liikumisradadele. Maja ümbrusse, vundamendi äärde ja sipelgaradadele soovitatakse puistata kohvipuru. Sipelgatele tuleks tähelepanu pöörata kohe, kui neid on veel vähe, sest kui probleemi eirata, siis koguneb neid varsti hoopis rohkem. Mustade sipelgate „kuningannad” peavad maja seina vahel terve talve vastu. Niipea kui kevadpäike tõuseb ja ilm soojeneb, ilmuvad sipelgapesakonnad välja ja koli-

vad tuppa. Pesa labidaga lahti kaevates tuleb jälgida, et „kuningannadki” saaksid välja kaevatud ja kaugemale eemale viidud. Kui sipelgaid pole palju ja nad ilmuvad elamisse esimest korda, siis võib kõigepealt kasutada kättesaadavaid vahendeid ja esialgu võimalikult looduslikke, et vältida väikeste laste ja lemmikloomade kokkupuutumist mürgiste ainetega. Ei tasu siiski unustada, et mus-

Sipelgatele tuleks tähelepanu pöörata kohe, kui neid on veel vähe. FOTO: PUBLICDOMAINPICTURES.NET

tuleks jälgida, et kogu pesa saaks korralikult eemaldatud. 7. Kui kõik katsed looduslike vahenditega sipelgaid eemale tõrjuda ebaõnnestuvad ja sipelgaid tuleb üha juurde, siis otsige abi poes müüdavatest vahenditest. Kui ka need ei aita, tasub pöörduda putukatõrjespetsialistide poole, kes teevad kiiret ja tõhusat tõrjet. Kui aga eelnimetatud soovitused järgimata jätta, on mõne aja pärast uued sipelgad platsis. Pidagem meeles, et looduses sipelgaid tappa ei tohi, sest tegemist on kasulike putukatega. tadel sipelgatel on tähtis roll looduse loomulikus tsüklis. Ohtlikud on nad aga teie maja vundamendile, sest õõnestavad seda seestpoolt.

NIPPE AIAS SIPELGATEST LAHTI SAAMISEKS RiiNa MaRtiNsoN

A Maa Elu

iapidajate igaa a sta ne võitlus sipelgatega on juba alanud. Kuna kõige mõistlikum on sipelgatõrje ette võtta kohe kevadel, tuletame meelde Eesti tuntuima sipelgauurija, mürmekoloogiadoktor Ants-Johannes Martini soovitusi, samuti jagame rahvasuus liikuvaid tarkuseteri. „Ärge laske sipelgatel üle pea kasvada,” rõhutab Martin. „Kui väike sipelgapesa on alles tekkinud, on seda imelihtne mujale teisaldada, kui aga pesal on lastud suureks minna, on seda hoopis raskem kaotada, tihti polegi see oma jõududega enam võimalik.” Eriti meeldib sipelgatele elada kõnniteeplaatide all. Mõni tünn või kummuli keeratud silmapesukauss on samuti hea ning kasvuhoone on lausa tõeline sipelgamagnet. „Minu käest on mustmiljon korda küsitud, mida teha sipelgatega kasvuhoones,” sõnab Martin. „Minu ainus vastus on: kohe, kui märkate esimeste sipelgate toimetamist, otsige nende pesa üles, võtke labidas ja kaevake pesa välja, pange musta prügikotti ja viige kodust vähemalt 500 meetri kaugusele.” Pinnas tuleks välja kaevata 20–30 sentimeetri sügavuselt ja panna pesamaterjal prügikotti. Kaevake ja vaadake, kas sipelgaid on veel mullas näha, kui on, kaevake edasi. Peletusvahenditest kiidab Martin kõige enam aianduspoes müüdavat tubakatolmu. Sellest tuleb õpetuse järgi teha tõmmis, millega siis pesakohta töödelda. Tubakatolmu tõmmisele võiks lisada Fairyt või rohelist seepi. See on nii vastik ja kleepuv segu, et sipelgad jätavad kindlasti koha maha. Poodides müüakse üsna suures valikus sipelgapeletuspulbreid ja -mürke, kuid inimesed teevad tihti selle vea, et raputavad pulbrit mulla peale või kõnni-

teeplaatide vahele ja nii ei jõua pulber pesa sisse emade ja varuisenditeni. Lihtsalt ei teata, et esmalt peab pesa lahti kaevama. Mullale pulbrit raputada pole suurt mõtet: see tapab vaid välistöölised, aga pesa keskele ja kuhila süvakambritesse ei jõua ning emad ja sisetöölised kolitakse uude kohta edasi. Rahvasuus levib palju soovitusi, mis on mõnda aiapidajat aidanud, aga teist mitte. Kindlasti aitab soola raputamine, kui sipelgad on näiteks lapse liivakasti või terrassile tulnud, aga soola ei tohi taimede ligidusse puistata. Taimede vahele võib raputada näiteks pipart või kaneeli. Martin nimetab parimaks kodukapis leiduvaks sipelgate peletusvahendiks Cayenne’i pipart. Samuti on levinud soovitus valada sipelgapesale keeva vett. Selle kohta tõdeb Martin, et vesi jahtub mullale jõudes ja pesas sees olevad isendid mõtlevad: näe, sooja vihma sajab. Kui keeva vett kasutada, tuleb pesa kohale auk kaevata ja sinna suur kausitäis vett valada. Venemaa aiandusportaalides käib samuti aktiivne arutelu sipelgate peletamise teemal ja seal jääb kõige sagedamini silma soovitus neid putukaid millegi halvalõhnalisega eemale ajada. Nimelt ei kannata sipelgad ebameeldivat lõhna. Hea oleks sipelgapessa pista mõni kalapea või valada sinna kalaloputusvett. Samuti võib pessa tühjendada tuhatoosi, eriti mõjus oleks kummutada tuhatoosist konid keeva vee sisse ja siis see segu kohe lahtikaevatud pessa valada. Toimivaks vahendiks kiidetakse ka viilutatud küüslauku ja jagatakse soovitusi pessa pissida – maksimaalselt kolm pissikorda peavad sipelgad vastu ja siis kolivat nad kindlasti minema. Soodagi pidi aitama ja üks aiapidaja sai sipelgatest lahti pessa toiduõli valades. Hea soovitus on ka käärima läinud nõgeseleotisega pesa üle valada, ühtlasi väetate nii kõrval kasvavaid taimi.

10 || ilma- Ja taimetaRK || maa elu

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

ui lumi sulanud, on karulauk kohe väljas ja siis algabki aasta parim aeg. Igal hommikul saab oma metsaservast hommikusöögikõrvase: karulaugusalat koos muna ja hapukoorega on minu arust parim salat maailmas! Aga suurema karulaugulehe sisse saab keerata ka suitsuliha või kalatüki ja seda nimetame me eesti sušiks. Veel saab karulaugust teha suppi, pestot, võiet ja kasutada ürdisoola või rohejahu valmistamisel. Ahjukartulite või prae serveerimisel saab karulaugulehte kasutada padjana. Seega saab karulaugust supi, prae ja magustoidu, nagu alati olen öelnud. Kindlasti tasub seda ka talveks varuda: lehti võiete ja supi valmistamiseks, varsi koos õienuppudega marineerimiseks ja hapendamiseks Vene kombe kohaselt, õisi salatitesse ja pesto valmistamiseks. Heal aastal kestab karulauguaeg juunini. Seejärel jääme uut kevadet ootama. KarulauK on KasuliK Karulauk sisaldab väävliühendeid, mis puhastavad soolestikku, samuti vitamiine ja klorofülli. Kevadises karulaugus on 15–20 korda rohkem C-vitamiini kui sidrunis. Karulaugul on mikroobe ja nugilisi hävitav toime, seda on kasutatud verepuhastajana, ka ateroskleroosi ja skorbuudi korral. Parandab soolte peristaltikat. Saksamaal kasutati sõja ajal antibiootikumina. Viikingid olevat karulauku mereäärsetele aladele istutanud, et kevaditi oleks võtta skorbuudi jm hädade ennetamiseks. Igal juhul on tegu esimese kevadise taimega, mis turgutab organismi ja pakub maitsenaudinguid. Kõik roheline mõjub hästi meie organismi pH-le,

Karulaugu Kasvatamine Karulauk armastab niisket lehtpuualust huumusrikast mulda, eriti savipõhjalist. Looduses kasvab lodumetsades, koduaias õunapuu, musta sõstra, lehtpõõsaste, haava ja lepa all, kraavikaldal ja allika lähedal. Kevadel, kui karulaugul on kasvuaeg, on puud raagus ja karulaugutaimed saavad kevadpäikesest osa. Kasvab hästi ka poolvarjulises kohas. Sibulad valmivad karulaugu õitsemise järel juuni lõpus ja jäävad siis rohus ja sügisel langevate lehtede all kevadet ootama. Kui ostate poest seemned, tulebki need maha panna juulis-augustis. Enne oleks hea seemneid leotada. Minu metsas on kuuski, leppi, mõni haab, toomingaid ja savine kraavikallas ning laukudele seal meeldib. KarulauK söögiKs Ikka ja jälle paneb imestama, miks nn staarkokkade karulauguretseptides ka küüslauk on. Karulauk ise on küüslaugumaitseline ega vaja lisaks küüslauku. Vürtsi on temas piisavalt, nii et tšillit ja ingverit, milleta mõni enam toitu teha ei oskagi, karulauk samuti ei vaja, ega ka sidrunimahla ja basiilikut. Karulauk on tugeva maitsega ja selle lisandiks sobivad just mahedamad toiduained: või, hapukoor, munapesto, seemned, õli, juust. Mida aeg edasi, seda rohkem karulauku kasvab ja siis saab juba toitu valmistada. Ka lihtsalt praekartuli ja ahjuprae alla lehti tükeldada, lisada muffinitesse, kotletitainasse, omletile. Karulaugupidu kestab aias üle kahe kuu. Karepa Ravimtaimeaias kestab karulauguaeg 20. aprillist 30. maini.

Foto: Liis treiMANN / PostiMees

RETSEPTID Karulaugusalat • Suur peotäis karulauku • 500 g hapukoort, soovi korral kodujuustu • 2–3 keedetud muna • 1 tl soola Puhasta ja haki karulauk ja munad. Lisa hapukoor või kodujuust, sool ja sega. Sobib võileiva peale, ahjuvõi keedukartuli kõrvale. Võid teha ka ilma munata ja süüa omleti kõrvale. Võid lisada redist, tomatit, kurki, kodujuustu jne. Karulaugupesto • 1–2 peotäit karulauku • peotäis kõrvitsaseemneid • peotäis päevalilleseemneid • 200 ml külmpressi oliiviõli vm head külmpressiõli • 100 g parmesani • soola Pane koostisosad köögikombaini ja peenesta. Söö võileivakattena, tortiljade täidisena, keedu- ja praemunaga, lisa pastaroogadele koos tomati ja juustuga. Karulaugusupp Valmistatakse nagu iga teist kevadist suppi. Taimetoitlastele sobib kruubi, porgandi ja kartuliga. Lisada võib hapukoort või rõõska koort, muna.

• 3–4 kartulit • 2–3 peotäit karulauku või 2–3 sl soolatud karulauku • 3 liitrit vett • soola • serveerimiseks hapukoort või rõõska koort, muna Prae hakkliha või suitsuliha kergelt läbi. Kui teed kondiga lihast, valmista puljong. Lisa vett ja pane sinna kruup keema, lisa porgand, kartul, karulauk. Maitsesta soolaga. Kui kasutad soolatud karulauku, ära soola lisa. Serveeri rõõsa koore või hapukoorega. Kui liha ei kasuta, saab lisada muna ja vahukoort või hapukoort. Suitsulihaga supile sobib ka rõõsk koor. Karulauguvõie ehk Karepa Ravimtaimeaia aia hitt • 1 peotäis karulaugulehti • 1 pakk Eesti võid • ½ tl soola • 50–100 g külmpressiõli (kanepi-, oliivi-, pähkliõli) Pane koostisosad köögikombaini ja sega läbi. Sobib rukkileiva ja munaga ideaalseks hommikusöögiks. Saad kiudaineid, vitamiini, mineraale, valku. Kuivatatud KarulauK Sobib ürdisooladesse, rohejahusse. Kuivatada on parem noori, kuni 10 cm pikkusi lehti, nii saad tugevama maitse ja parema värviga maitseaine. Suuremad lehed võivad kolla-

Karulaugusupp lihaga • 500 g veise- või seahakkliha, konte või suitsuribi • 2 dl leotatud kruupe • 3 riivitud porgandit

ju Kal

KÜlviKaleNDeR: Mai

Jäär

i ts

Vili Vili Vili, alates kl 08.38 juur

15. E

04.47 21.49

Juur

17. K

Õis

18. N

Õis 03.33

VESI

ÕHK

Juur, alates kl 20.50 õis

TULI

16. T

MAA

Emadepäev

14. P

19. R

soolatud KarulauK Sobib supi valmistamiseks, toidu maitsestamiseks. Soolata võib keskmise suurusega maikuist karulauku, tee seda kindlasti enne õitsemist. Haki karulaugud peeneks, pane soolamisnõusse kiht soola ja kiht karulauku ja tambi mahl välja. Seejärel pane jälle soolakiht, karulaugukiht ja tambi uuesti. Kui sool on sulanud, pane purkidesse ja säilita külmas keldris või külmkapis. Nii säilitati karulauku nõukogude ajal, kui suuri sügavkülmikuid polnud. Aga supp sai ikka maitsev.

Õis, alates kl 06.52 leht, aiatöödeks sobimatu päev ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2017” KIRJASTUSELT VARRAK

ur Amb

13. L

Karulaugusool Kuivatatud karulauk ja Himaalaja sool võrdsetes osades. Peenesta karulauk köögikombainis, lisa sool ja sega. Karulaugusoolaga maitsestan suppe, liha, kastmeid, aga roheline sool on ilus ka keedukartuli peal ning muudab kastmed kenaks ja maitsvaks.

vi Lõ

12. R

seks muutuda ja kuivamine on raskem. Kuivatamiseks sobivad väikesed toidukuivatid ja dehüdraatorid, mõnel ka saunalava või ahi. Kuivatatud ja peenestatud karulaugu võib segada soolaga, nii saab karulaugusoola, mis on hea dipikastmete maitsestamiseks. Kuivatatud karulaugu maitse on mahedam kui toorel, kuid on huvitav ja ikka laugu maitsega. Sobib ka toidu kaunistamiseks. Hoia pimedas!

kits

raegune kevad on hoidnud veekogude temperatuuri väga madala – sooja õhumassi saabumisel on see soodne inversiooni tekkimiseks. Samas päike kuumutab selge ilmaga tugevasti maad. Nende asjaolude tõttu võib näha mitmesuguseid miraaže – nii asfaldi kui ka mere kohal. Miraaž ehk terendus on optiline nähtus, mille esinemisel valgus saabub vaatlejani ebatavalisest kohast, sest valgus on keskkonna tiheduse muutlikkuse tõttu oma suunda muutnud (refraktsioon – valguse tee kõverdumine pidevalt muutuva tihedusega keskkonnas). Miraažil on kaks põhilist vormi: ülemine miraaž, mis tekib inversioonikihi korral – õhu tihedus väheneb kõrgusega väga järsult ja valguse tee kõverdub aluspinna poole, nii et objekt näib oma tegelikust asukohast olevat kõrgemal; alumine miraaž, mis tekib siis, kui maapinna kohal on väga kuuma õhu kiht, nii et kõrgusega õhu tihedus väheneb tavalisest aeglasemalt, valguse tee kõverdub ülespoole ja objekt näib olevat tegelikust asukohast madalamal ja ümberpööratud (näiteks sinine taevas võib peegelduda kuumalt asfaldilt). Siiski räägitakse veel ka külgmiraažist, mille puhul tekib pettekujutis tõelisest objektist paremale või vasakule (kõrvale). Alumine miraaž on tavaliselt lühiajaline ja ebapüsiv. Selle tekkeks on vaja päikeselist ja üsnagi tuulevaikset ilma. Klassikalisel kujul tekib kõrbetes, kuid meil Eestis eeskätt kuumenenud asfaldi kohal – eemalt näib, nagu oleks teepinnal vesi või lombid. Tegelikult on see sinakas taevas, mis teepinnalt peegeldub. Ülemine miraaž tekib eeskätt jääväljade ja külma vee kohal, st vaja on sooja õhku väga külma pinna kohal, et tekiks inversioonikiht (olukord, kui õhutemperatuur tõuseb atmosfääris kõrguse suurenedes vastupidi nn normaalsele olukorrale, mis tähendab temperatuuri langust kõrgemale tõustes, eriti troposfääris). Meil võib seda miraaživormi näha eeskätt kevadel ja suve algupoolel, kui veel külma vee kohal on suhteliselt soe õhumass. Tüüpilisem on see ilmselt Väinamerel ja Soome lahel, aga tegelikult ükskõik millise suurema veekogu kohal. Külgmiraaži tekkeks on vaja tugevasti kuumenenud kalju- või seinapinda. Eestis on sellised eeskätt mõnede suurte paneelmajade seinad, aga maailmas näiteks mägijärvede ääres, kus on järsud kaljuseinad. Mõnikord on maapinna lähedal mitmesuguseid erineva tihedusega õhukihte, mis liiguvad üksteise suhtes. See soodustab mitme miraaživormi samaaegset esinemist ja kujutab endast pidevalt muutuvate pettepiltide seeriat. Seda liitmiraaži nimetatakse ka fatamorgaanaks. Niisiis, praegusel ajal võib tegelikult näha kõiki kirjeldatud miraaživorme, tuleb vaid silmad lahti hoida!

KatRiN lUKe

lisaks saab vitamiine ja mineraale. Rahvasuu räägib, et karulaugusibulate tinktuur aitab vähendada kolesterooli ning sellest on abi ka naha- ja jalaseene vastu. Siiski tasub arvestada, et nahk on pärast seda tükk aega tumeroheline.

MAIS VÕIB NÄHA MITMESUGUSEID MIRAAŽE

esimene kevadtaim

Ne i

ilmatark

Sõnn

JÜRi KaMeNiK

Karulauk,

Istutusaeg

ilMataRK

11. mai 2017

maa elu || KOdu Ja aed || 11

11. mai 2017 anumast ongi neid kergem tarvitamiseks lõigata. Ja loomulikult võib teisigi salatilehti juba väikeselt tarbima hakata, siis külvakegi seeme tihedamalt ja harvendada pole tarvis.

Väidetavalt ründavad teod punaseid salatisorte vähem. Kui salat kipub üle kasvama, siis saate selle ära kasutada tervislikes rohelistes smuutides.

Foto: erAKoGu

Tulgu maitsev ja ilus

salatisuvi sÄDe lePiK Maa Elu

alatiisu on kõige suurem varakevadel, ka need, kes dieeti ei pea, tahavad siis väga midagi värsket. Kui isule järele anda, kasvatate küllap liiga palju salatit. Pigem tehke nii, et terveks suveks jätkuks midagi head. Mais on paras aeg seeme otse peenrale külvata, pange kõiki lemmikuid natuke kasvama ja kuu aja pärast söötegi oma salateid. Heale võib läheneda mitut pidi: kas kasvatate sorte, mis on alati maitsenud, või siis riskite ja külvate midagi teiste kiituse peale. mõni hea tuttav Alustame aedsalati teisenditest. Ruttu saab oma salatiisu rahuldama hakata muidugi kiirekas-

vuliste lehtsalatitega (Lactuca sativa var. crispa). Vanadest tuttavatest tahan kindlasti kasvatada lehtsalatit „Frillice”. See on nii hea ja krõmps, et näiteks ühte tuunikalaga salatit (sinna läheb veel värsket kurki ja kirsstomateid, keedetud mune ja paar kartulit, kastmeks paar lusikatäit pipra ja soolaga maitsestatud majoneesi) ei kujuta ma ilma selle krõmpsuvate lehtedeta ettegi ja talvel tuleb „Frillicet” poest otsida. Lehtsalati laiad lehed on hõredas kodarikus. Kui neid tarvitama hakkate, siis murdke lehti ükshaaval ja alati väljastpoolt, siis kasvatab taim südamikust lehti ilusti juurde. Kirjutatakse ka jääsalatist „Frillice”, jääsalat on peasalati (Latuca sativa var. capitata) vorm, mis moodustab tiheda tugevate ja rabedate lehtedega pea.

tigudele punane ei meeldi Ilu ja vahelduse pärast kasvatatakse lollo rosso (Itaalia punane käharlehtsalat) tüüpi lehtsalatisorte, millel on kaunid kähardunud lehtedega kodarikud. Kui olete aias hädas tigudega, siis soovitan kindlasti katsetada punaseleheliste sortidega, neid on nii heledamaid kui ka veinipunastes toonides. Aednikud on nimelt tähele pannud, et teod ründavad punaste lehtedega salateid vähem. Sellised on näiteks „Senorita”, „Rosella”, „Lollo Rossa”, „Lollo Rossa Liberty”, „Red Sails”, „Merlot” ja „Merlox”, tammelehesalat „Red Salad Bowl” jt. Tammelehesalatid on sügavalt lõhistunud leheservadega ja gurmaanide meelest natuke pähk-

lise maitsega. Tigusid on aga tõrjutud ka ümber taimede raputatud tuharibaga. Katsetan tänavu varast punast sorti „Ovired”, selle pakendil on märge baby leaf, mõni teine firma kasutab väljendit micro-leaf. Need mõlemad viited tähendavad seda, et sööma tuleb hakata tillukesi taimelehti. Väikesed lehed meeldivad lastele ja nendega saab toite kaunistada. Tillukesi salatilehti võib kasvatada kasvõi aknalaual lillepotis,

aedsalati sorte on tohutult ja häid salateid saab Paljudest teistestki lehtkÖÖgiviljadest.

rooma salat KesKsuveKs Krõmpsuvate mahlaste lehtede pärast olen kasvatama hakanud Rooma salati (Latuca sativa var. longifolia) sorti „Little Gem”. Rooma salat kuulub peasalatite hulka ning on aeglasema kasvuga, pead valmivad 70–90 päevaga, nii et neid saamegi süüa suve teisel poolel. Hea keskvarane sort on näiteks „Galander”, krõmpsuv ja hea värske maitsega on „Crisp Mint”. Soojad suveilmad sobivad sellele salatiteisendile paremini kui teistele, sest Rooma salat ei kipu kergesti putkuma. Rooma salati sortidel on tavaliselt pikad püstised lehed, mis koolduvad tipust natuke sissepoole. Õrnemad ja maitsvamad lehed on neil kodariku sees. Rooma salati suuri lehti võib toitudes kasutada ka nagu Hiina kapsast või spinatit. Taimed võiks kasvuhoones või lavas ette kasvatada, seda pole praegugi hilja teha. Välja saate istutada 3–4 pärislehega taimed, selleks kulub tärkamisest alates 20–25 päeva. „Little Gem” hakkas mulle meeldima seetõttu, et see sort on Rooma salatite seas üks väikesemaid ja varasemaid (kasvuaeg 50 päeva), seda ei pruugi ette kasvatada ja seemet jõuab suvel avamaale veel teistki korda külvata. „Little Gem” on vana sort, selle lehed hoiavad tipust natuke lahti. Seda sorti on kasutatud näiteks Caesari salatis. Lena Israelssoni toredast raamatust „Gurmeeaed. Kõige maitsvamad köögiviljad” leidsin soovituse, mis pärit itaalia aadlimehelt Gaiacomo Castelvetrolt: grillige salatipäid. Lõigage „Little Gem” neljaks võrdseks osaks. Pealmised paksemad lehed võtke ära. Kastke salatilohud siis oliiviõli sisse või pintseldage need õliga üle, maitsestage soola ja pipraga ning tõstke lohud grillile. Kastmeks sobib värskelt pressitud apelsinimahl. Proovige, minu meelest on see väga maitsev! Rooma salatit külvates võiks ridade vahe olla 20–25 cm ja taimede vahe pärast harvendamist 15–20 cm. Et elu oleks mugavam ja harvendamise saaks ära unustada, on seemnemüüjad ka salatiseemned nüüd paraja vahega paberist seemnelintidele ja -ketastele pannud. Tänavu ostsingi sorti „Little Gem” seemne-

lindil, pakendis on 4 meetrit linti. See tuleb sättida 1–2 cm sügavusele ja mullaga katta. Samuti peasalatite hulka kuuluvad võisalatid moodustavad pea, mõnel sordil on see kohevam, teisel tihedam, lehed on õhukesed ja pehmed ning väidetavalt tihedas peas veel kõige pehmemad. Kiirele kasvule viitavad sordinimed „Sprinter”, „Torpedo” ja „Speedway”. vürtsiKust vahemere ÄÄrest Põld-võõrkapsas (Eruca vesicaria) on meile tuttavam rukolana, sest see kaubanduslik nimetus on lihtsalt suupärasem. Vahemere äärest pärit taimel on nii fänne kui ka vastaseid. Kõigile ei meeldi rukolalehtede vürtsikas-sinepine maitse, mis natuke meenutab rediseid. Teised paneksid rukolat igale poole: üksi või koos teiste lehtköögiviljade ja tomatiga salatisse, võileivale, omleti sisse jne. Rukola seeme idaneb kiiresti, lehti saab noppida juba paarikümne päeva pärast. Rukolatki võib kasvatada kasvõi lillepotis. Nii aedsalat kui ka rukola vajavad kasvuks valgusküllast kohta ja mõnusalt niisket huumuserikast ja kobedat mulda. Niiskust aitab hoida see, kui multšite taimede ümbruse näiteks muruhakkega. Kuumaga ärge unustage ka soojemast kliimast pärit rukolat kuivale, muidu lähevad taimed ruttu õitsema. Parem külvake rukolat suvel mitu korda, siis on maitsvaid noori lehti kogu aeg võtta. Ka rukola on müügil seemnelindil. Nende ja teiste köögiviljade kasvusoovid on väga kasutajasõbralikult kirjas Kaja Kure raamatus „Peenramaa spikker. Köögiviljakasvatus koduaias”. vÄrsKendav roheline jooK Aedsalati sorte on tohutult ja häid salateid saab paljudest teistestki lehtköögiviljadest. Lehtedes on väga palju kasulikku. Kuid suvel võib ikka juhtuda, et kõike head on korraga liiga palju saanud ja taimed kipuvad üle kasvama. Juba viidatud „Gurmeeaia” raamat soovitab leheuputusest jagusaamiseks lehed ära juua ehk teha perele iga päev rohelisi värskendavaid smuutisid. Neis saab kasutada isegi õitsema läinud spinatit ja salatit. Püreestage kimp rohelist ja et maitse oleks mõnusam, lisage sinna alati natuke peterselli, pisut vett ja üks puuvili (nt banaan, avokaado, marjahooajal mustikaid, vaarikaid jm) ja mõned tilgad sidrunimahla.

MUTILÕKS

MUTILÕKSE KÜSI HÄSTIVARUSTATUD JAHINDUS- JA AIANDUSKAUPLUSTEST LÕKSE TURUSTAB BH TRADING OÜ TALLINNA 24, VILJANDI, 71008 tel. 4343262 order@bhtrading.ee www.bhtrading.ee

12 || Puutöö || maa elu

11. mai 2017

Hobusega kändu välja tõmbamas. Keskel Kalev Raudsepp, oranži jopega Meelis Kihulane.

Foto: Teet Roosaar

Kirvega minnakse metsa puude märgistamiseks Teet Roosaar Pärnu Postimees

ui talumees metsa läks, võttis ta puude märgistamiseks kaasa kirve ja noa. Hea puu võeti maha alles paari aasta pärast, kui seda kindla asja tegemiseks vaja oli. „Ma ei käi metsas nagu ehituslaos, 99 protsenti puudest on minu jaoks lihtsalt mets. Head kuuske võid otsida nädalaid,” kirjeldas rahvapärast puukäsitööd õpetav Meelis Kihulane.

Kihulane oli üks neist, kes koos Andres Rattasepa, Kalev Raudsepa ja Tiia Trollaga möödunud kuu lõpus Valgamaal Parmu ökokülas puukäsitöö mõttepäevad korraldas. Üle Eesti kogunenud huvilised tutvusid kohaliku tõrvaahju, metsataimede korjamise ja männijuurte käsitsi juurimisega, igaüks võis kasepakust eseme meisterdada ja koju kaasa natuke kasetökatit võtta. Tökat hoiab ja ravib Puidutõrva on Eestis muinasajast saadik aetud. Kasetohust

Järvamaa Kutsehariduskeskus

OSKUSTE PÄEV 2017 TÜRI LILLELAADAL 20. mail kl 10–16

VIP VIIEVÕISTLUS kl 11.30

Uku Suviste Taavi Libe Janek Vadi Klaudia Tiitsmaa Saskia Alusalu

Artjom Savitski Laura Kõrvits Kait Kall Rait Õunapuu Kätlin Piirimäe

Tule vaatama!

Tutvu lähemalt www.jkhk.ee

valmistatud tõrva nimetatakse tökatiks ja seda kasutatakse nii ravimiseks kui ka hobuserakmete, -vankrite ja nahksaabaste määrimiseks. Vanadest männikändudest kuumutatud tõrv on hea puidukaitsevahend. „Tökat on nagu Višnevski salv, sealgi on kasetökat üks koostisosadest. Seda kasutatakse putukate tõrjeks ja hammustuste ravimiseks, lõhenenud ja külmavõetud naha raviks ja väiksematele kriimustustele pealemäärimiseks,” rääkis Kihulane. Rattasepa jutu järgi hoiab tökat ka puugid eemale. Sellega määriti näiteks hobuseid, et putukad liiga ei teeks. 1958. aastal ehitati Parmu ökoküla lähedale Taheva karjamõisa tõrvavabrik, mille elueaks kujunes seitse aastat. Selle tarbeks käis eraldi brigaad metsas männikände juurimas, ahjust saadi tõrva, tärpentini ja äädikapulbrit. Kunagist ahju eeskujuks võttes ehitasid ökoküla eestvedajad 2011. aastal uue ahju ning tutvustasid puukäsitöö mõttepäevadele kogunenutele tõrva ja tökati valmistamist. Seekord oli eesmärgiks teha tõrvaaugus kasepuusütt. Kase põletamisel saadi tökatit ja metsast toodud männikännud said kütteks järgmise ahjutäie jaoks. „Algul tuleb vesi, siis kusi ja lõpuks tökat. Praegu tuleb veel vett,” rääkis Rattasepp laupäeva ennelõunal ahjust nirisevat vedelikku silmitsedes. Tema sõnul kasutavad tökatit tänapäeval kõige enam seebikeetjad ja salvide valmistajad ning ainult friigid oskavad selle väärtust hinnata. Raudsepp lisas, et tasapisi on tökatit taasavastamas hobusekasvatajad, kes suvel looma jalad, rinna, kubeme ja teised kohad kokku määrivad. „Sinna läheb ikka liitrite kaupa,” kirjeldas ta loomade kaitseks kasutatavaid koguseid. Samuti võib

tökatiga määrida kodulinde, et rebased neid murdma ei tuleks. Teel metsa männikände juurima näitas Pärnumaa puukäsitööline Joel Roos põdrasamblikku. „Kui seda sööd, siis metsas nälga ei jää. Kasvab igal aastaajal, ka lume alt võid otsida,” vahendas ta eelmisel õhtul Tiia Trollalt kuuldud teadmisi. Proovisin. Maitsel polnud vigagi. Kuna lõunaks olid kohalikest lihaveistest valmistatud kotletid, jätsin suurema osa väärt kraamist metsa. Teelised korjasid männivaiku suhu ja närisid seda nagu nätsu. Närimine eritab sülge, vaigu eeterlikud õlid parandavad igemeid. Algas inimeste, hobuse ja traktori abil männikändude juurimine, et välja selgitada iga meetodi head ja vead. „Tõrva ajamiseks ei kõlba igasugune känd, see peaks olema 30–40 aastat metsas vedelenud. Kui puu maha lõikad, elab känd veel mitu aastat ja hakkab vaiku koguma,” õpetas Raudsepp. Veendumaks, kas vaiku on kännus piisavalt, raiuti kirvega sellest tükike ja nuusutati. Värske känd ei lõhna. Ajal, mil mehed labidatega kände välja puhastasid, pajatas Raudsepp järjest tihenevas vihmasajus lõbusaid lugusid. „Vene ajal oli juurimise norm kaks kuupmeetrit päevas. Kännud tuli välja juurida, lõhkuda ja riita laduda. Eks palgatöölise pea ikka lõikas ja riidad laoti sellised, et viinapudel ikka läbi mahuks,” kõneles Raudsepp. Vanu lugusid oli teisigi. Läheb piirivalvur mööda ja näeb, et mees nüpeldab hobust, kes ei jõua koormat mäkke vedada. Kui ametnik seda talumehele ette heidab, tassib talumees koorma enda seljas mäkke ja küsib lõpuks: „Kas nüüd võib hobuse ette panna?” Selgus, et kõige efektiivse-

malt ja puhtamalt suudavad kände juurida inimesed. Paar vanal kännul sooja otsivat nastikut eemale tõstetud ja juured kirvega läbi raiutud, pandi kännu juurde väiksem palk ja tõsteti känd teist palki kangina kasutades lahti. Sõltuvalt kännu suurusest kulus juurimiseks viis kuni kümme minutit. Hobusega läks toekama kännu maast lahti tõmbamiseks tunduvalt kauem aega. Loom tegi järske tõmbeid ega viitsinud pikalt pingutada. Traktor oli efektiivsem, ent haaras korraga maast liiga suure tüki ja sedasi võib metsa aastateks inetu auk jääda. Hea töö võtab aega Pärastlõunal õpetas Kihulane käsitööesemeteks puitu valima ja rääkis esemete valmistamisest. Seekord valiti meisterdamiseks poole meetri pikkused kasepalgid, mis on õppematerjaliks head, aga liiga toored, et väärtuslikumaid asju teha. „Puu valimisel on oluline kasvukoht. Märjalt sooservalt saadav kask on parem kui heinamaakask. Parim aeg puu mahavõtmiseks on detsember või jaanuar, kui mahlad ei liigu ja looduslikku mahla on vähe,” kõneles Kihulane. Milline puu valida, sõltub esemest, mida meisterdama hakatakse. Kuna õppepäeva eesmärk oli valmistada vöönuga või vaalikurikas, raiuti palk neljaks, et säsi sisse ei jääks. Samuti tuli välja saada sissekasvanud oksad ja muud defektid.

Parim aeg puu mahavõtmiseks on detsember või jaanuar, kui mahlad ei liigu ja looduslikku mahla on vähe.

„Mardilaadal tullakse küsima, mida teete. Vastan, et toodame laaste, vahepeal tuleb mõni ese ka välja,” ütles Roos palgijuppi kirvega lõhestades. Üllatusi jätkus. Kelle palgijupp oli liialt keerdus, kellel oksakühmud sees. „Mida salmilisem ehk ristkiulisem on puu, seda paremini see esemete valmistamiseks sobib. Kiud hoiavad üksteist kinni,” selgitas Kihulane. Tahumine jätkus toas, sest katuse all oli soojem. Põhja-Eestis tuli sel päeval lumi maha, Läti piiri ääres asuvas ökokülas kallas päev otsa vihma. Pika laastu võtmisel oleneb väga palju kirvest. Hea kirves on selline, mis käe järgi sobib ja millega saab mitu tundi tööd teha. Käsitsi tehtud kirve-, labidaja vikativarred on hinnas. Roosi arvates ei oska laatadel puukäsitööd müüvad vanemad mehed oma oskusi hinnata. Tal on kindel plaan otsida üles üks Varbla kandi mees, kes puukulpe viie euroga müüs, kuulata tema nippe ja aidata kaupa müüa. „Kord leidis üks naine, et kümme eurot on puulusika eest liiga palju. Pakkusin, et istu kõrvale ja tee ise, õpetan sind viie euro eest. Lõpuks võttis naine teise viieka taskust, öeldes, et ta mõistab nüüd mind,” kõneles Roos. Oma tehtud ummiknõud, puulusikad, liuad, kausid, küübid (pinalit meenutavad lükandkaanega karbid), kulbid ja teised esemed on meistril alati kaasas. Kuusejuurtega õmmeldud õmblused kaunistavad painutatud koorega karpe, ummiknõud on erineva koorega, et lastel oleks huvitav puuliike õppida. Kihulase sõnul polnud eestlastel vanasti tarbeesemete kaunistamiseks ehk kirjamiseks aega ja kui juba vaeva nähti, kingiti õllekapp, loogad, tool või mõni muu uhkem ese pulmadeks. Enamik tänaseks säilinud esemeid on pärit 19. sajandist, mil neid väärtustama ja koguma hakati, varem pärandati oma oskusi lihtsalt isalt pojale. Vanad asjad on tumedad ja suitsused. Praegu tahetakse uusi asju kohe peitsida, et need vanemad välja näeksid, Kihulase jutu järgi aga eelistasid talupojad hoopis uusi ja heledaid. Haapsalus, Pärnus, Viljandis ja Tallinnas kaupluseketti „Ehe ja Ehtne käsitöö” pidav Raul Sas rääkis, et tema on oma puidu saanud Haapsalus elavalt tuttavalt, kes tahtis majavoodrit vahetada. Puitu põletada linnas ei tohi ja majaomanik oli õnnelik, kui Sas oli valmis vanad voodrilauad käruga ära viima. „Ilus muster oli sees, valmistasin sellest päris palju kenasid esemeid,” ütles ettevõtlik mees. Kuigi uut puitu on võimalik soodaga vanutada, hindavad käsitöölised vana ja ehtsat ning on valmis kasvõi maja seinast palgi välja kiskuma. Nende hinge riivab, kui kvaliteetpuidust graanuleid valmistatakse ja metsaga mõistlikult ringi käia ei osata. „Minu jaoks on tähtis omada esiisade oskusi ja siduda neid tänapäeva tehnoloogiatega. Talumees tegi oma asjad vastupidavana ja võttis maha ainult puid, mida vaja oli. Praegu pole enam vaja paljusid asju puidust teha,” kõneles Kihulane. Ka Roos pidas mõistlikuks mitte olla lihtsalt metsa poolt või vastu, vaid kasutada loodusvarasid arukalt. Kirvega võib ja peabki metsa minema, iseasi, mida sellega tehakse.