Maa Elu, 1. juuni 2017

sirJe POtisePP: KIITKE IKKA OMA TOODET, ÄRGE HALVUSTAGE TEISI! MEIL ON ÜKS KATUSBRÄND, MILLE NIMI ON EESTI TOIT.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

PiimatOOtJad On LOOtusrikkad

PIIMATOOTJAD ON MUUTUNUD LOOTUSRIKKAMAKS. PIIMA KESKMINE KOKKUOSTUHIND ON AASTA ALGUSEST OLNUD UMBES 32 SENTI/KG.

saaGirikas HiirmeLOn

MEHHIKO PISIKURGI EHK HIIRMELONI VILJAD KASVAVAD NELJA SENTIMEETRI PIKKUSEKS JA NENDE LÄBIMÕÕT ON KAKS SENTIMEETRIT.

1. juuni 2017 • nr 22 (104) • Hind 1 €

ajaleHt

ettevõtliKule

maainimesele

Kes rajab piimatööstuse,

pole sugugi veel selge toetuse määramiseni on veel tükk tööd.

RiiNa maRtiNSoN Maa Elu

e

ga see otsus meile rõõmu teinud,” nendib uue piimatööstuse rajamiseks rahasaajat valinud komisjoni ees selgitusi jaganud, kuid valituks mitteosutunud ASi MilkEst nõukogu esimees Märt Riisenberg.

Mis edasi saab ja kas nad plaanivad vastaspoole lõplikult võitjaks kuulutamise järel otsuse vaidlustada, Riisenberg veel öelda ei tihka. „Seis on nii uus, MilkEsti aktsionärid pole veel teemat arutanud, aga arvan, et ootame ikka PRIA peadirektori lõpliku otsuse ära. Kuni PRIA ametlikku otsust pole, võib kõik muutuda,” sõnab mees.

Nagu juba läinud neljapäeva õhtust teada, otsustas PRIA poolt valitud ekspertidest hindamiskomisjon oma otsusega toetada kahest rahataotlejast mitte MilkEsti, vaid E-Piima Tootmise projekti.

Nüüd algab paberitöö, mille käigus PRIA kontrollib, kas EPiimal on kõik dokumendid õigesti täidetud ja kas need vastavad tingimustele. Kui kõik korras, siis PRIA peadirektor kinnitab E-Piima võidu. See peaks juhtuma hiljemalt 29. juuniks.

Samas rõhutab PRIA, et otsus pole sugugi veel tehtud – praegu on alles toimunud esimene samm piimatööstuse arendaja leidmise suunas ja

„

miKS – ei tea Riisenberg tõdeb, et nad seisid kolmekesi kolmveerand tundi komisjoni ees ja suurema osa ajast vastasid küsimustele.

Meeldiv vestlus oli, aga miks selline valik tuli, tema ei tea. „Isegi arvata ei oska praegu midagi,” sõnab mees.

Kui Maa Elu uuris PRIA-lt ja hindamiskomisjoni liikmetelt, millised olid võitja plussid ja miks just selline ettepanek tehti, selgus, et avalikkusele lähemaid selgitusi ei jagata, sest tegu juurdepääsupiiranguga infoga. Nimelt ei luba hindamiskomisjoni töökord taotlustega seotud arutelude sisu komisjoni liikmetel kolmandatele osapooltele avaldada.

Ka maaeluminister Tarmo Tamm, kes pressiteates avaldas rahulolu, et komisjon oma otsuse tegi, ei anna isegi täpsustava päringu peale eraldi hinnangut otsuse enda kohta.

Kes tugeva pangandustaustaga Indrek Neivelti juhitud komisjoni kuuluvad, näete selle loo kõrvalt tabelist.

Eesti lehmadelt lüpstud toorpiimast kolmandik ehk päevas kuni 600 tonni viiakse praegu Lätti ja Leetu, kus siis lõunanaabrid piimale lisandväärtust andes sellelt suuremat raha teenivad.

Uus piimatööstus peaks osa sellest rahast eestlastele jätma.

Foto: Urmas LUiK

„Ma ei julge väga kõva häälega välja öelda, et need komisjoni liikmed piimandust läbi ja lõhki tunneksid, aga nende töökohti ja tiitleid arvestades peaksid nad ümbritsevat hoomama küll,” märgib Riisenberg ega kipu komisjoni tööd kritiseerima.

PRIA peadirektori asetäitja Jaanus Hämmal selgitab, et hindamiskomisjoni liikmete valikul lähtuti nende suurest kompetentsist erinevates valdkondades ja sellest, et komisjon oleks pädev andma hinnangu kõigile meetme määruses kehtestatud hindamiskriteeriumidele. Jälgiti, et liikmed oleksid sõltumatud ja erapooletud.

Hindamiskomisjoni koosolek toimus küll läinud neljapäeval, kuid taotlustega tutvumine algas juba mitu nädalat varem. „Suur roll on individuaalsel tööl. Hindamiskomisjoni liikmed on töötanud läbi kõik dokumendid, mida nad kokku tulles arutasid ja hindasid,” kinnitab Hämmal.

Küsimusele, miks komisjonis arutatut avalikustada ei tohi, vastas Hämmal, et komisjon arutab detailselt ettevõtjate taotluste sisu ja äriplaane

ning selline info on ärisaladus, mille avalikustamist piiravad nii Eesti kui ka Euroopa seadused. „Usun, et ka ettevõtjatele ei meeldiks, kui PRIA nende ideid ja plaane avalikult lahti harutama hakkab,” sõnab ta.

Küll aga avaldab PRIA koos vormistatud otsusega oma kodulehel taotlustele antud hindepunktid kõigi kriteeriumide osas. Lisaks saadetakse taotlejatele eraldi detailsem ülevaade, kus on välja toodud saadud punktide põhjendused.

Pärast koosolekut ütles komisjoni esimees Indrek Neivelt, et mõlemad projektid olid väga hästi läbi mõeldud ja komisjoni valik E-Piima Tootmise ASi projekti kasuks oli üksmeelne. „Toetuse eesmärk on peatada toorpiima eksport ja saavutada kõrgem ja stabiilsem toorpiima kokkuostu hind. E-Piima projekti puhul nägime, et tänu uuele tootmisele on Eesti piimatootjal võimalus saada aastas praegusest vähemalt 15 miljoni euro võrra suuremat tulu,” sõnas Neivelt. miS edaSi? Kui PRIA peadirektor võitja kinnitab, ei tähenda see, et ehitus kohe pihta hakkab. Pärast võitja kinnitamist peab toetuse saaja 18 kuu jooksul esitama määruses nõutud lisaandmed ja -dokumendid. Kui toetuse saaja ei esita lisadokumente täht-

KOmmentaar maaeluminister tarmo tamm: „Eestist eksporditakse päevas hinnanguliselt 500 tonni toorpiima. Rajatav piimatootjate ühistegevuslik tööstus võimaldab ligi poolele Eestis toodetavast piimast anda kohapeal suuremat lisandväärtust, toorpiima ümbertöötlemi-

sel saada märksa paremat hinda ja olla eksportturul konkurentsivõimelisem.

Investeeringu tulemusena valmib uus ja nüüdisaegne piimatööstus, mis aitab kaasa sellele, et meie piimasektor suudaks tulevikus paremini vastu pidada turu kõikumistele ja tagab piimatootjatele stabiilsema sissetuleku.”

nemad valisid Piimatööstuse rajamiseks 15 miljoni euro saaja valiku hindamiskomisjoni kuuluvad: • Esimees: Indrek Neivelt, ettevõtja, pangandustegelane • aseesimees: taavi Kand, Maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja • annemari Polikarpus, Eesti Maaülikooli toiduteaduste ja toiduainete tehnoloogia osakonna lektor

• ants-Hannes viira, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor • marje josing, Konjunktuuriinstituudi direktor • Kaupo sempelson, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna ekspert • toomas Paalme, Tallinna Tehnikaülikooli toidutehnoloogia osakonna professor • urmas varblane, Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor.

ajaks või selgub, et esitatud lisadokumendid või toetatav tegevus ei vasta nõuetele, tunnistab PRIA taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks.

Kaotaja saab esitada vaide 30 päeva jooksul pärast otsuse saamist. Kui kaua selle lahendamine siis aega võtaks, sõltub vaide sisust.

Hiljemalt kolmanda aasta lõpuks arvates PRIA rahastamisotsuse tegemisest peab olema kavandatavast investeeringust tehtud osa, mille maksumus moodustab vähemalt 50

protsenti kogu investeeringu abikõlblikust maksumusest.

Uus piimatööstus peaks tööle hakkama viie aasta pärast, sest toetuse saajal on kohustus võtta investeeringuobjekt kasutusse viie aasta jooksul arvates otsuse tegemisest. Ta peab investeeringuobjekti sihipäraselt kasutama vähemalt kümne aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest.

Sama aja jooksul peavad suurprojektis osalevad piimatootjad turustama lehmatoorpiima kas koos või eraldi kokku vähemalt samas koguses kui taotluse esitamise kuule eelnenud 12 kuu jooksul.

Uue piimatööstuse rajamist toetatakse 15 miljoni euroga, millest Euroopa Liit katab 85 protsenti ja Eesti riigi kaasfinantseering on 15 protsenti.

2 || PeRSOON || maa elu

Sõmeru Lambafestival.

1. juuni 2017

Foto: marianne Loorents

maaeLufestiVaL ÕPetaB JäneseL Ja LamBaL VaHet teGema KatRiN uuSPõLD

r Maa Elu

iikliku Regionaalmaasika auhinna saanud Maaelufestival tuleb sel laupäeval Lääne-Virumaal Sõmerul veel suurema ja sisukamana kui varem.

Tegemist on erandliku festivaliga, mille eesmärk ei ole plussi jõuda, vaid pakkuda võimalust veeta kogu perega üks tore päev, luues ühtlasi vallale positiivset kuvandit. „Oleme arvestanud väljaminekuga, see ettevõtmine väärib seda ja tasub ära,” kinnitab Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev viiendat aastat toimuva festivali eel, mis on jätkuvalt prii sissepääsuga ning alkoholivaba. „Tasub ära” tähendab vallavanema jaoks eelkõige seda, kui tasuks on laste siiras rõõm, kes on saanud loomi silitada ja traktoriga sõita, ja positiivne tagasiside kauplejatelt. Ka külastajate arv on järjest kasvanud, olles mullu 3000 ringis.

Palju tehakse ära oma vallavalitsuse meeskonna ja vabatahtlike abiga, valla eelarvesse on planeeritud festivali jaoks eraldi rida ja tänavu saadakse toetust ka Leaderi programmist, Kultuurkapitalilt, Rakvere vallalt ja LääneViru Põllumeeste Liidult. „Maaelufestival on suunatud meie tulevikule, lastele. Seepärast peame seda alati lastekaitsepäevale 1. juunile võimalikult lähedasel laupäeval. Tahame lastele näidata, milline on maaelu, kuidas käsitööd tehti varem ja kuidas nüüd, millised on loomad – et lapsed saaksid oma silmaga näha ja käega katsuda,” selgitab Sõmeru vallavanem.

Festivali esialgne idee sündis koostöös lambakasvatajatest Rägavere Mõisa omanikega, seetõttu on lambaid alati festivalil olnud ja alati ka pealtvaatajate silme all pügatud saanud. Lambafestival kasvas maaelufestivaliks, sest korraldajad tahtsid näidata kõike, mis puudutab elu maal. „Kuigi meil on igal aastal erinev arv lambad olnud, on just lambad olnud festivali ühed tähtsad „esinejad” ja tähelepanu keskpunktis,” räägib Vassiljev.

Festivalid on alati avatud meeleoluka paraadiga – kõige esimesel aastal marssisid tänavatel viissada Rägavere Mõisa lammast. Järgnevatel aastatel on end lustakalt paraadile rivistanud Sõmeru valla ettevõtete, asutuste ja taidlejate kollektiivid. Nii on see ka tänavu. Tõsi, lisaks Sõmeru ettevõtetele on nüüd kohal ka naabervalla Rakvere esindajad, sest peagi panevad Sõmeru ja Rakvere vallad leivad ühte kappi. Nõn-

da on rongkäigus praegu veel naaberalale jääva Põhjakeskuse esindus ning ülelennu teeb OG Elektra helikopter, mida huvilised hiljem lähemalt uudistada saavad. „Ettevõtjate paraadi mõte on anda võimalus kohalikel ettevõtetel välja tulla – et rahvas näeks neid ja nemad rahvast. Kui küsida inimestelt, millised ettevõtted vallas on, nimetatakse ehk esimesed kolm ja siis tuleb mõttepaus – rohkem ei teatagi. Teisalt on selge, et kui maal ei ole ettevõtlust, siis ei ole maal ka elu,” räägib maaelufestivali korraldaja, Sõmeru valla keskkonnaspetsialist Maia Simkin.

Simkini sõnul on kogu ettevõtmise üks eesmärk pakkuda väiketootjatele ja põllumeestele võimalust oma toodangut müüa, tänavu on end registreerinud üle saja kaupleja. „Oleme lubanud tulla ainult eestimaise käsitöö, talutoidu tootjatel ja taimekasvatajatel. Ka on tulemas näiteks üks massöör, kes samuti töötab maapiirkonnas.”

Pärnumaal Kihnu maalambaid kasvatav Kristel Kuusik on oma loomade ja toodetega olnud kohal igal lambaja maaelufestivalil ning tuleb ka tänavu. „Maaelufestival on väga hea õhkkonnaga festival. See on hoopis midagi muud kui sellised laadad, kus on eesmärgiks ainult ostlemine. On tore, kui on ka midagi teha ja vaadata,” kiidab Kuusik ja lisab, et üks väga oluline kaugelt kohale tulemise põhjus on väga hea korralduslik pool. „Kõik on ette valmistanud, ma ei pea muretsema, kuhu täpselt ma oma lammastega lähen, kust saan aedikud, kõik see on juba korraldatud,” märgib Kristel Kuusik ja kiidab Maaelufestivali kõrval ka Uulu lambavesti, Põhja-Liivimaa festivali ja Luige maaelu näituslaata, kus ta samuti on kogenud alati head õhkkonda.

Seda, et maaelu on muutnud võrdlemisi steriilseks, leiab ka korraldaja Maia Simkin. „Enam ei ole seda, et memm läheb lehmaga läbi küla karjamaale. Maal elav laps peale koerte-kasside koduloomi eriti ei näe ega ka ei tunne,” nendib Simkin.

Küll on maaelufestivalil võimalus nendega lähemalt tutvust teha, sest peale mitmesaja lamba, keda kohapeal ka pügatakse, tuleb kohale mitut tõugu lambaid-kitsi ja muid pudulojuseid, samuti eksootilisemad alpakad ja Rannarantšo lastesõbralikud pisiloomad.

Lisaks uudistamisele, ostlemisele, töötubadele ei puudu maaelufestivalilt terve päeva vältav kultuuriprogramm, kus tänavu on peaesinejad Lüü-Türr ja Väikeste Lõõtspillide Ühing.

Sirje Potisepal on võitleja hing, talle ei meeldi, kui inimestest üle sõidetakse.

toiduliidu ju

mul on tugev enesemot SiRJe NiitRa Postimees

irje Potisepp on nii Remediat kui ka Põhja-Tallinna linnaosa ja nüüd juba üksteist aastat Eesti Toiduliitu juhtides tihti kogenud suurt rõõmu õnnestunud projektidest, kuid viimasel ajal üha enam ka peaga vastu seina jooksmise tunnet.

Küsimusele, kuidas temast on juht saanud, vastab Potisepp, et ta on lihtsalt sattunud sellistesse ametitesse, kus on kas protsesse või teisi inimesi juhtida tarvis olnud. Tal on elus olnud ainult kolm töökohta ja kõigist neist räägib ta suure vaimustusega. „Olen selline töösse sukelduja tüüp, ei suuda ühtki tööd rahulikult võtta, tahan kõike võimalikult hästi teha ja suudan ennast alati ise motiveerida,” lausub ta. Ja see paistab ka välja.

On siis tegu raadio- või telesaate, koosoleku või seminariga – kui Potisepp silmade särades esineb, saab teda kogu ruum täis. Mis peamine, tema

®

jutt mõjub veenvalt, sest põhineb alati faktidel.

Naine teeb enne iga esinemist teema endale üksipulgi selgeks. Näiteks uuris ta, selleks et magusamaksu vastu argumenteeritult sõna võtta, enne hambatohtritelt järele, mis kahjustab inimeste hambaid kõige rohkem, ja jõudis järeldusele, et selleks ei ole mitte niivõrd limonaad või mõni muu magus jook, kuivõrd puudulikud hügieeni-

harjumused. Ta teab nüüd sedagi, et Eestis kulutab inimene aastas ära keskmiselt 1,6 hambaharja, mida on kaks korda vähem kui paljudes teistes riikides. Serveerida uut maksu tervisemaksuna ja arvata, et selle rakendumisel kasvavad inimestele kahe aastaga uued hambad suhu, on tema hinnangul lihtsalt rahva lollitamine.

Kuusalu kolhoosi abiettevõttesse Bioestron, millest

maa elu || PeRSOON || 3

1. juuni 2017

Foto: toni LÄÄnsaLU / postimees

uht:

tivatsioon hiljem kasvas välja joogifirma Remedia, sattus (Sirje ütlebki, et on igale poole sattunud – S. N.) koos abikaasa Velloga pärast ülikooli lõpetamist, sest seal pakuti korterit. Siis ei osanud naine veel arvata, et Remediast saab 16 aastaks tema suur kirg. „See oli ju meie oma ettevõte, mille Indrek Kirsi juhtimisel meeskonnaga sisuliselt nullist üles ehitasime. Remedia oli seest suurem kui väljast ja meie tegime ta selliseks,” möönab ta.

Rabatud sai hommikust õhtuni ilma suurema puhkuseta. Sirje Potisepp oli nii kommertsdirektor, mis tol ajal kõlas uhkelt, kui ka kõneisik ja ettevõtte nägu.

Küsimusele, miks ta Remediast ära tuli, vastab naine, et ta pole kunagi tahtnud sealt ära tulla, aga tehtud pakkumine oli lihtsalt nii ahvatlev. Riigitööle kutsujaks oli Sven Sester, kellega ta praegu erineva-

te maksude pärast sõdib. „Õnneks oli Kirss sellal, kui pidin vastuse andma, mägedes ronimas, muidu oleks ta mu kindlasti ümber veennud,” usub Potisepp tagantjärele. Kuna Remedia vahetas mõni aeg hiljem omanikku, müüs ka tema oma aktsiad. Ettevõte toimib praegugi, ehkki seoses uue aktsiisipoliitikaga on neil üsna raske, nagu kõigil alkotootjail, tõdeb toiduliidu juht. Alkoholitööstus on ju see koht, kust kogu aeg hea raha võtta, lisab ta.

Pärast vahepeatust PõhjaTallinna linnaosa juhi ametikohal, mida ta peab hindamatuks kontaktide loomise ja laiema pildi kujunemise mõttes, kutsuti Potisepp Eesti Toiduliitu juhtima. Ta hindab seda, et tegu on täiesti sõltumatu tootjate ühendusega, mis oma tegevuseks riigilt raha ei saa. Nõnda võib ta julgelt välja öelda seda, mida peab õigeks ja mis parasjagu vajalik. Ettevõtted toetavad teda ja nii on seda rasket koormat lihtsam vedada.

Eks põhjuseks võib olla seegi, et ettevõttest tulnuna on tal nüüd kergem ettevõtjaid mõista. „Mulle on tehtud väga ahvatlevaid pakkumisi, aga ma ei ole tahtnud siit veel kuhugi liikuda, sest mulle läheb ka tegelikult Eesti toit ja tootjad korda,” lausub ta, rõhutades sõna „tegelikult”.

Sirje Potisepp on õppinud keemiat Tartu Ülikoolis ja toiduainete tehnoloogiat Tallinna Tehnikaülikoolis, kuhu ta suures armuvalus dokumendid ümber tõstis, kui oli üliõpilasmalevas Vello Potisepaga tuttavaks saanud. „Oli lihtsalt nii ilus lokkis peaga poiss, et ma kohe pidin temaga pärast aastast tutvust abielluma,” lausub ta tagantjärele. Ju oli toonane valik õige, sest kokku nad ongi jäänud.

Nii Sirje kui ka Vello on sündinud Kilingi-Nõmme haiglas, ehkki kokku said 19 aastat hiljem hoopis Vana-Kuuste malevarühmas. Lapsepõlv möödus Sirjel Pärnumaal Tali külas, kus ta kolmanda klassini õppis ja kus õde peab poodniku ametit siiani. Hiljem on naisele südame külge kasvanud ka väikelinn Sindi, kus ema praegugi elab. Seega teab naine suurepäraselt, millist elu väljaspool Tallinna elatakse.

Potisepad on üles kasvatanud kaks last – poeg Erki (30) on teedeprojekteerija ja tütar Piret (33) toidutehnoloog, töötab kaubandus-tööstuskojas teenuste osakonna juhatajana.

Tema on teinud ema ka juba toreda Isabel-Briti õnnelikuks vanaemaks. Trafaretsele küsimu-

SERVEERIDA UUT MAKSU TERVISEMAKSUNA JA ARVATA, ET SELLE RAKENDUMISEL KASVAVAD INIMESTELE UUED HAMBAD SUHU, ON LIHTSALT RAHVA LOLLITAMINE.

sele, kuidas on õnnestunud nii kaua sama mehega koos elada, vastab Sirje talle omase huumoriga, et eks see üks valu ja vaev on olnud. Iseloomult on kaasad üsna erinevad, kuid ühised huvid ja väärtushinnangud on neid sidunud. Nad on koos ehitanud ka maja, mille hiljaaegu vahetasid uue ja suurema vastu.

Sirje Potisepal on võitleja hing, talle ei meeldi, kui inimestest üle sõidetakse. Salmistus, kus oli tema pere esimene kodu, võitles ta omal ajal südikalt uusarenduse vastu. Kuna vald ei aidanud, ostsid lõpuks naabrid ühiselt ühe külje metsast ära, et kohe nende ukse alla elamud ei tuleks. Ta tunnistab ka ise, et ei oska rahulikult elada ja tõmbab sageli ise endale ülesandeid kaela. Samas tuleb praeguses töös osata ka kompromisse teha ja hea diplomaat olla.

Sellist põrgut, mis on toimunud viimased poolteist aastat, pole Potisepp enda sõnul varem kogenud. Ta on näinud, kuidas kaks ministrit on pannud suure ametnike armee oma poliitilisi käske täitma ja ettevõtjaist sõidetakse kui teerulliga üle. Veelgi enam, kaasatud on lugupeetud tohtreid, kes räägivad just seda, mida parasjagu vaja. Ka see pole tema sõnul okei, kui alkoholimüügist laekub aktsiis Lätile, aga kahjud tulevad Eestisse. Ta käis ise aprillis kohapeal vaatamas ja oli jahmunud, mis seal toimub. „Liitri viina saab kätte 10 euroga ja selle pealt meie jaoks kaduma minevat maksuraha hakkame nüüd kümne sendi kaupa jookidelt kokku korjama. Mis hakkab toimuma juulist, kui õlle aktsiis tõuseb 65 protsenti, sellele ei taha mõeldagi. Kui see ei ole populism, siis öelge mulle, mis see on?” küsib ta, lisades, et riik ei peaks nii jõhkralt äritegevusse sekkuma.

Olukord on ettearvamatu ja see puudutab kogu Eesti majandust. Potisepp ei tea näiteks, mida öelda siirupitootjaile, kes peavad uut maksu hakkama ju kordi rohkem tasuma. Tegelikult valitseb praegu suur segadus, millised tooted üldse magusamaksu alla minema hakkavad. Praegu oleme jõudnud kõige sellega niikaugele, et oleme oma riigi kaevanud Euroopa Komisjoni keelatud riigiabi pärast, sest ka näiteks piimajoogid sisaldavad suhkrut.

Eraldi küsimuse all on loodusliku suhkru maksustamine, mida näiteks naturaalsed mahlad sisaldavad. Kas ja kuidas hakkame suhkrut nüüd täismahladest välja võtma? Hoopis rohkem tuleks rääkida sellest, et mahl ei ole janu kustutamiseks, vaid see on toit. Palju meelepaha tekitab ka pakendiaktsiisi lisamine ettevõtetele, kes juba praegu seda maksavad. Kogu toidukaup, eriti joogid, on paratamatult pakendatud. „Kas mul on võimalik näiteks vett poest peoga koju tuua?” küsib ta. Ka pudel saab olla ainult nii õhuke, et see tootmisest inimese kodu-

ni vastu peaks. Samas on kolmandik pakendeist deklareerimata ehk salaturg ja sellega ei tegele mitte keegi. Ka gaasi aktsiisi juba tõsteti kolmel aastal järjest iga kord 20 protsenti ja see tõuseb veelgi järgmised kolm aastat igal aastal 25 protsenti, aga tööstuses kulub seda palju. Samas räägib valitsus keskkonnahoidlikkusest ja ettevõtete aitamisest.

Inimestele tuleks selgitada, kust näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks mõeldud raha tuleb, miks muutub Eestis elu inimeste jaoks kallimaks. Valetamist ja vassimist on väga palju. Lisaks ei pea ta õigeks, et toitumisel minnakse kaasa moevooludega, nagu gluteeni- ja laktoositalumatus. Kui arst pole neist kumbagi diagnoosinud, on toiduainete välistamine toidusedelist organismile ohtlik.

Veel häirib Potiseppa see, et viimasel ajal vastandatakse Eestis tootjaid ja töötlejaid omavahel. „Toiduliidu juhina olen kogu aeg rääkinud, et mikro- ja väikeettevõtteid on meil tarvis, sest need rikastavad meie toidulauda. Paraku püüavad mõned väikeettevõtjad oma tooteid kiita, halvustades seejuures kõigi teiste kaupa. Olen ka ise selliste ettevõtjatega ühendust võtnud, kui asi on ikka päris üle piiri läinud, kuid olen saanud seejuures väga ebameeldiva kogemuse ja lausa vasturünnakute osaliseks. Ma ei pea sellist klassiviha külvamist õigeks, aga sekkumine pole mulle sõpru toonud. Kiitke ikka oma toodet, ärge halvustage teisi! Meil on üks katusbränd, mille nimi on Eesti Toit. Sellesse panustavad kõik võrdselt ja kõrvuti – kasvatajad, töötlejad, kokad, toitlustajad ja pole vahet, kui suur on konkreetsel juhul ettevõte.

Kui Eesti toit ei ole see, mida Eestis toodetakse, siis mis üldse on Eesti toit?”

On veel üks asi, millest Sirje Potisepast kirjutades mööda ei saa – see on autoralli, mida ta aastaid väga edukalt harrastanud ja mis tänini ta südame põksuma paneb. Paraku on sellega nüüd kõik. Paradoksaalsel kombel tõid talle õnnetuse kaela needsamad sajad karikad, mis ta erinevatel võistlustel saanud. Nimelt juhtus auhinnakastide uude majja kolimisel kaks aastat tagasi nii, et ta vigastas väga tõsiselt oma selga. Mõtles, et kas jääbki nüüd ratastooli. Tänu arstide soovitustele neelas 18 valuvaigistit päevas, hakkas, pisarad silmis, võimlema ja tõstiski ennast kahe ja poole kuuga täiesti jalgele. Kui palju tahtejõudu see kõik nõudis, teab ainult ta ise. Nüüd teeb naine kepikõndi, käib trennides edasi ja mõtleb sellele, et ostaks lohutuseks mõne päris vana auto – kas Volga või tuntud maanteemuhu, millega vahel mõnusalt kulgeda. Kahjuks ei ole ta pere kuigi entusiastlik selle mõtte teostamisel ning on võtnud veidi järelemõtlemise aega.

JuHtKiRi

PeeteR RaiDLa

peatoimetaja

LiiGa maGus eLu?

s

el esmaspäeval esitas kaksteist riigikogulast rahandusminister Sven Sesterile arupärimise magustatud jookide maksustamise kohta. „Kas elu on tõesti liiga magusaks läinud, et asuda riigikassat rahva magusalembuse arvelt rahastama?” küsis arupärijate nimel Urve Tiidus.

Suhkru võimalikust kasulikkusest on aastasadu kõneldud. Viimastel aastakümnetel on vastukaaluks hakatud rääkima suhkru kahjulikkust. Selle üle, kas suhkur on kasulik või kahjulik, võibki ilmselt vaidlema jääda. Küsimus on pigem tarbitava suhkru koguses. Mis tahes toiduainega liialdamine on kurjast, olgu see siis peekon või suhkur.

Sester püüdis jätta rahvaasemikele muljet, et nn suhkrumaks lähtuvat eeskätt soovist inimese tervist paremas konditsioonis hoida. Vaatamata tema viidetele, mis kinnitavad suhkru suurtes kogustes tarbimise kahjulikkust inimese tervisele, jäi minu jaoks siiski kumama valitsuse soov suhkrumaksuga eelarve auke lappida. Ja Sester tegelikult ise ka tunnistas seda.

Kuhu edasi? Kas suhkrumaksule järgneb kommimaks ja moosimaks? Aga miks mitte saiamaks ja kartulimaks? Paljud toitumise asjatundjad on ju väitnud, et just sai ja kartul olevat need, mis inimese paksuks teevad. Tõsi, on ka vastupidine seisukoht. Või hoopis soolamaks?

Arvata võib, et ka soola liigne tarbimine inimese tervisele kuigi hästi ei sobi. Või viinamarjamaks? Sest diabeetik peaks viinamarjade söömisest hoiduma.

Igatsen taga aega, kui Eestis valitses kaine mõistus. Minu mäletamist mööda oli selline aeg 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Mis sest, et tähtsat rolli etendasid siis emotsioonid. Võimukandjad tegelesid neil aegadel iseseisva riigi taasloomise ja ülesehitamisega. Ehk siis tõeliste, mitte pseudoprobleemidega. Aastatuhande vahetumise järel on rõhud oluliselt muutunud ning nn libaprobleemidele pööratakse aina suuremat tähelepanu.

Kusjuures neid libaprobleeme saab alati juurde tekitada. Tunnistan ausalt, et sellist Eestit mina küll ei tahtnud.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || FaRmiSeaDmeD || maa elu

1. juuni 2017

Farmidisainer

kavandab tervikut toomaS ŠaLDa Maa Elu

t

änapäevase lehmavõi seafarmi pidamise peamised märksõnad on automaatika, arvutiprogrammid, lihtsustamine ja efektiivsus. Maa Elu käis Järvamaal Mäos külas osaühingul Linery, mis alates 2009. aastast pakub terviklahendusi lehma- ja seafarmidele ning viimastel aastatel ka seadmeid hakkepuidu tootmiseks ja küttelahendusteks. „Meie tugevus on kvaliteetsed ja maailmas tuntud kaubamärgid Lely, Welger, Pellon, Bauer, BMsilo, Heizomat jt, mis on pälvinud usalduse paljudes maailma riikides. Kõigi seadmetega käib meie poolt kaasas konsultatsioon, projekteerimine, seadmete paigaldus, hooldus,” ütleb Linery juhatuse liige ja tegevjuht Toomas Rüütel, mees, keda võib ameti poolest nimetada farmidisaineriks. muStmilJon oluliSt PiSiaSJa „Nii uue farmi kavandamisel kui ka juba tegutseva uuendamisel peab arvesse võtma kõiki kindla loomaga seotud aspekte tema sünnist surmani välja.

Näiteks sõltuvad looma tõust asemete, bokside või sulgude suurused. Et oskaks kõike arvesse võtta, peab aastaid järjekindlalt õppima ja kogemusi omandama. Tulemus peab olema nii kompaktne ja mõnus, et inimesel on lihtne töövaeva kokku hoides farmiasjadega hakkama saada. Kõige töömahukamad tegevused tuleb tuua tegijale võimalikult lähedale ja vastupidi. Sõnnikusüsteem tuleb väga täpselt läbi mõelda. Mina kui farmidisainer ei alusta mõtlemist maksumusest, vaid tulemuse kvaliteedist looma ja inimest aluseks võttes,” kirjeldab Toomas Rüütel sissejuhatuseks oma tööd.

®

Iga kavandamisfaasis tehtud viga maksab palju raha ja võib olla pöördumatu. „Kui mina olen maksimumi teinud ja hakkame koos kliendiga plaanidele maksumust lisama, selgub sageli, et asi läheb liiga kalliks ning algab kompromisside otsing. Nüüd peab disainer üles leidma „veealused miinid”, mille otsa klient võib kokkuhoidu otsides komistada. Talle tuleb selgitada, et kui muudame ühe asja nii, siis teises farmi otsas võib samuti midagi muutuda.

Tähtis on tervik.”

Tosin aastat on Rüütel koostööpartneritele rõhutanud, et robotlaudas tuleks eelistada pilupõrandaid. „Lehmadel peavad sõrad kuivad olema. Kui on kuiv, on ka puhas ja loom ei käi lägalompidest läbi. Tulemuseks on terve loom ja suurem toodang. Aga pilupõrand on kallim, sest tuleb ehitada eraldi lägakanalid ja laudas ei tohi olla miinuskraade. See omakorda tähendab kallimat ventilatsioonisüsteemi ja korralikku katusematerjali. Kui sellel kulureal seisvat summat kahandada, ongi pilupõrandate asemel kas lihtsalt betoon või kummikattega betoonpõrandad ja skreeperid. Siis on tulemus esialgu küll odavam, aga mõne aja pärast võib juhtuda, et sõrahaigus hakkab tõsist muret tekitama ja kliendi kurvastuseks selgub, et pikas perspektiivis makstakse mitu korda rohkem.”

Farmide kavandamine ja nendesse tehnika müümine tähendab pidevat õppimist, sest tehnika areneb jooksusammul. „Sellest ajast, kui Lely esimene lüpsirobot 1992. aastal liinilt tuli, on palju muutunud. Lüpsirobot küll oli ja on nagu söödakiosk, kuhu lehm sööma läheb ja keegi tarkpea mõtles välja käe, mis ta samal ajal ära lüpsab, aga juurde on tulnud näiteks piima kvaliteedi analüsaatorid (rasvad, valgud, laktoos, veresisaldus, mastiit jms) ja aurupesu. Sama raami külge saab panna üha uusi võimalusi pakkuvaid lisasid. Eesti klient ei ole rumal ja tahab kõige paremat toodet. Meie pakutavatel

Lely seadmetel on õnneks sageli nii, et võtad ühe asja küljest ära ja paned uue külge ja masin on taas tänapäevane,” kiidab Rüütel.

Lisandub ka täiesti uusi tooteid. „Väga heaks ja suure tulevikuga masinaks pean uut sõnnikukäikude puhastajat, mis tagab betoonpõranda puhtuse. Tavaliselt seostatakse betoonpõrandaid skreeperite ja lägaloikudega, aga see masin sööb sõnniku justkui ära.

Selle „mao” suurus on 340 liitrit, aparaat imeb läga enda sisse ja sülgab ettenähtud kohas välja. Nii kaovad ära sügavad lägakanalid ja pilupõrandad, mida isegi seni kõrgelt hindan. Tänu tehnika arengule saab ehitada odavamalt ja ikkagi tagada lehma sõrgade kuivuse ja puhtuse.”

teab, mida rÄÄGib Lautade ja loomadega sidus Toomas Rüütel end üheksakümnendate keskel Rootsis ühes sealses talus töötades. „Sukeldusin pea ees s… sisse, sain kõva kooli,” naerab mees täna. „Töö meeldis ja õppisin palju. Sain teada, kuidas lägasüsteeme ehitada, mismoodi läga käitub, kuidas on vaja seda segada jne. Rootsis oli minu õpetajaks mees, kes sai hiljem eeskujuliku talupidamise ja piimatootmise eest Rootsi kuningalt aumärgi. Eestisse naastes pidasin ise loomi, aga sellest jäi väheks, mõistlik oli teadmisi ja teotahet jagada. Töötasin farmitehnikafirmas, aga see pankrotistus masu ajal. 2009. aastal asutasimegi osaühingu Linery, et omal käel edasi minna. Õnneks mind usaldati ja uude firmasse tuli suur osa vanast meeskonnast. 2011. aasta oli meie jaoks murdepunkt, sest müüsime piisava hulga roboteid. Tegime sammu edasi, eriti just suurte lautade robotiseerimisel. Meie rõhk on piimafarmidel, ehkki pakume ka seafarmide sisustust. Kõik ju teavad, mis seakasvatuses on toimunud. Paljud sigalad lõpetasid üldse tegevuse. Koostööpartnereid ehk seadmetootjaid oleme

otsinud selle järgi, kas meie enda farmidisainimise visioonid kattuvad seadmetootja omadega. Meie müüdud tehnikaga on nüüdseks sisustatud umbes 20 farmi, üksikuid masinaid oleme müünud mõistagi mitu korda rohkem. Teoorias on hea, kui farm on sisustatud ühe tootja tehnikaga, aga reaalsuses on nii ja naa. Sellist lauta, kust leiab ainult ühe firma seadmeid, tõenäoliselt ei eksisteerigi.”

Peale lehma- ja seafarmi terviklahenduste ning masinate pakub Linery seadmeid hakkepuidu tootmiseks ja küttelahendusteks, samuti heinatehnikat. Heizomati küttesüsteemide väärt omadustest võib firmajuht väga pikalt ja veenvalt kõnelda.

Toomas Rüütel ei salga, et koos klientidega on läbi mindud paksust ja vedelast. „Piimahindade madalseis ja seakatk mõjutasid tugevalt meidki. Koostöös klientidega oleme suutnud raskustest välja tulla, sest istume ühes paadis. Praegu on piima kokkuostuhinnad jälle talutavad, piimatootjad vaikselt kosuvad, tulevad uued nooremad tootjad, kes tahavad investeerida ja ümberkorraldusi teha, see ainult rõõmustab meid.”

Kui piima kokkuostuhind on 32–34 senti liitri eest, on mehe hinnangul täiesti võima-

Linery OÜ tegevjuht ja juhatuse liige Toomas Rüütel kinnitab, et automatiseerimisest farmides ei pääse, aga inimest on ikka vaja.

Foto: toomas ŠaLda

lik juba investeerimise peale mõelda. inimeSeta maSin ei KeSta Põllumajandustootmise automatiseerimine on vältimatu. „Tavalüpsilahenduste kasutamine meenutab saja aasta taguseid aegu, kui hobusemehed raiusid, et autot ei hakka keegi kunagi kasutama,” on Rüütel veendunud. Ent kõike ei saa ega olegi mõtet automatiseerida. „Masin ei saa ilma inimeseta hakkama. Masin teeb suure osa tööst ära, aga ei arvesta ebastandardsete olukordadega, seal on paratamatult inimmõistust tarvis. Otsuseid teeb inimene, seaded paneb paika inimene, masina tervise eest hoolitseb inimene. Loomade vaat-

lus, veterinaarne töö – no ei saa ilma inimeseta. See jääb.” Kõiki töid ei olegi praegust piimahinda aluseks võttes tarvis automatiseerida, kallis tehnika ei õigustaks end rahaliselt ära.

Just selle tõttu, et masinad ei suuda ootamatutele olukordadele lahendusi leida, töötavad Linery hooldusmehed igas Eesti piirkonnas ja sisse on seatud ööpäevane valvetelefon. Firmas on tööl kümme inimest ja enamik neist teebki hooldust. „Õhtusel ja öisel ajal on meil tavaliselt 3–4 väljasõitu nädalas, pooled on seotud elektri kadumise või kõikumisega.”

Muret teeb Rüütlile asjaolu, et paljud lüpsiroboti või mõne muu keerulise masina ostjad arvavad, et sellega on üks protsess lõppenud. „Ei, see on alles algus. Edasine tähendab ka piimatootja jaoks tööd ja õppimist, sest nüüdisaegsel tehnikal on võimalusi rohkem, kui olemuselt konservatiivsed inimesed neist välja võtavad. Pakume nõustamisi ja koolitusi, milles osalemine teenib nende eest makstava raha kiiresti tagasi. Tähtis on eesmärkide püstitamine: rohkem toodangut, vähem udarahaigusi, vähem sõrahaigusi. Seda kõike on tänapäevase tehnikaga võimalik saavutada.”

maa elu || uuDiSeD || 5

1. juuni 2017

maksuametnikele

teeb muret osaline ümbrikupalk SiRJe NiitRa Postimees

O Tänavu aprillis avatud ühistu Eesti Lihatööstus tootmine.

Foto: marGUs ansU / tartU postimees

LiHatÖÖstuse tÖÖViLJakus kasVaB keeruLisest turuOLukOrrast HOOLimata

L

ihatööstuse efektiivsus on investeeringute tulemusena viimasel kolmel aastal oluliselt tõusnud ning 2016. aasta tööviljakus suurenes vaatamata keerulisele turuolukorrale lihasektoris 3,8 protsenti, selgub maaeluministeeriumis koostatud Eesti lihatöötlemise sektori 2016. aasta ülevaatest. „Sarnaselt piimasektoriga on Eesti lihasektoris olnud keeruline turuolukord, aga lihatööstuse majandusnäitajad on eelneva aastaga võrreldes veidi paranenud. Kui piimatööstuses on raske turuolukord viinud langusesse ka tööviljakuse näitajad, siis lihatööstus on suutnud efektiivsust mõnevõrra kasvatada”, sõnas Maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand.

Lihatööstus investeeris 2016. aastal materiaalsesse põhivarasse 17,9 miljonit eurot, mis oli 54,3 protsenti rohkem kui eelneval aastal. Sektori müügitulu kasvas 1,3 protsendi võrra.

Võrreldes 2015. aastaga vähenes lihatöötlemisettevõtetes töödeldud veiseliha kogus 191 tonni (2%) ja sealiha kogus 406 tonni võrra (1%). Lamba- ja kit-

seliha kogus suurenes 15,5 tonni võrra (18%).

Lihatöötlemise sektori müügitulu oli 310,1 miljonit eurot, mis oli 1,4 protsenti rohkem võrreldes aasta varasemaga.

Liha- ja lihatoodete ekspordikäive oli 80,6 miljonit eurot, mis aasta varasemaga võrreldes vähenes 1,5 protsenti. Samas kasvas imporditava liha ja lihatoodete käive 9,4 protsenti, ulatudes 129,6 miljoni euroni. Eesti päritolu lihatoodete kolm peamist sihtturgu olid jätkuvalt lähinaabrid Läti, Soome ja Leedu. 2014. aastal alanud Venemaa lihatoodete ekspordipiirangute järel on Rootsi tõusnud sihtriikide arvestuses olulisuselt neljandale positsioonile.

Eestlaste lihatoodete tarbimist suunavad järjest enam eelküpsetatud ja kiiresti valmistatavad lihatooted (sh grilltooted).

Kohaliku lihatööstuse andmetel on klassikaliste lihatoodete (sardellid, viinerid ja keeduvorstid) tarbimine vähenemas, kasvanud on grillvorstide, marineeritud liha ja jahutatud hakkliha nõudlus.

Lihatöötlemise sektori moodustavad Eestis keskeltläbi 50 töötlemisettevõtet ja väikemajapidamist, millest viis suuremat tööstust annavad üle 90 protsendi kogu lihatööstuse müügitulust. (ME)

saline ümbrikupalk, mis loob seda maksvatele ettevõtjatele põhjendamatult konkurentsieeliseid ja seab töötajad halvemasse olukorda, on endiselt probleem paljudel elualadel, sealhulgas põllumajanduses ja metsanduses. Seda näitavad nii konjunktuuriinstituudi kui ka ettevõtjate küsitlustulemused.

Osaline ümbrikupalk tähendab, et töötaja on ametlikult tööle vormistatud, kuid saab osa kokkulepitud tasust sularahas, mille pealt jäävad ettenähtud maksud tasumata.

Maksu- ja tolliameti kontrolliosakonna talitusejuhataja Airi Lepassar ütleb, et amet on ettevõtjatega ühel meelel, et osalist ümbrikupalga maksmist ainult kontrolli suurendamisega ei lahenda ja vaja on rohkem selgitada.

„Ümbrikupalk on kogu ühiskonna ja sealhulgas ettevõtjate ühine mure, mida saame lahendada vaid koostöös.

Oluline on nii inimeste harimine ehk näitamine, mida maksude maksmise eest riik inimesele vastu annab, kui ka teadlikumate tarbimisotsuste tegemine. Näiteks ei osta, kui on kahtlus, et töötajaile makstakse ümbrikupalka. Tähtis on ka ettevõtjate käitumine, kes ei tohiks võimaldada mustalt töötada isegi siis, kui inimene ise seda soovib ja ümbrikupalka küsib,” räägib Lepassar. Ümbrikupalga kohta saab infot, jälgides maksu- ja tolliameti kodulehel igas kvartalis avalikustatavaid tasutud maksusummasid, millele on kaubandus-tööstuskoja ettepanekul lisatud töötajate koguarv töötamise registri andmetel ja ettevõtte käibe suurus. Lisaks on plaanis uues emaksuametis/e-tollis tulevi-

kus võimaldada ettevõtjatel endil oma andmeid jagada ja sellega äri läbipaistvust suurendada.

Amet on välja arvutanud osalise hinnangulise ümbrikupalga neile esitatud deklaratsioonide andmetele tuginedes. Neist selgub, et metsanduses oli 2016. aastal sellest tulenev arvutuslik kahju 835 000 eurot. Metsasektor tervikuna on Lepassare sõnul aga paranemas: pettusekahtlusega tehinguid on aastatega vähemaks jäänud ja maksukahju sektoris väheneb. „Tänu heale koostööle RMK, metsaja puiduliidu ning erametsakeskusega kuuleme sealsetest muredest ning saame operatiivselt aidata neid lahendada,” nendib ametnik.

Põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi arvutuslik maksukahju oli mullu 1,9 miljonit eurot, mis on umbes 3,5 protsenti kogu ümbrikupalga kahjust. Põllumajandu-

ses on maksuamet siiani teinud rohkem koostööd viljakasvatuses, kus teravik on suunatud käibemaksupettuste vältimisele. Ka siin on ettevõtjad ise aktiivsemaks muutunud, et ebaausat konkurentsi vähendada.

Paljudel tööandjatel on kiusatus maksta ümbrikupalka hooajaks tööle võetavatele inimestele. Lepassar tunnistab, et hooajatöölised on maksuameti jaoks tõesti üks suuremaid murekohti ja seda hoolimata sektorist. „Oleme saavutanud häid tulemusi teavitusega, näiteks suuremate suveürituste puhul, aga ka siin on oluline hea koostöö ettevõtjate endiga. Üle ega ümber ei saa töötamise registreerimise kontrollimisest,” selgitab ta.

Kogu Eesti ettevõtete maksukahjust 21 protsenti pärineb hulgi- ja jaekaubandussektori ettevõtetest, 16 protsenti nii töötleva tööstuse kui ka ehitussektori ettevõtetest ning 11 protsenti veondus- ja laondussektorist. Kõikide ülejäänud sektorite osakaal ümbrikupalga kahjust moodustab 36 protsenti. Aastases võrdluses on õnneks kõikides nimetatud suurima kahjuga sektorites kahju vähenenud.

MAKITALT SUURIM VALIK AIATÖÖRIISTU. Akutoitega, bensiinimootoriga või juhtmega abilised aeda!

kOHa LOOdusLikuks taastOOtmiseks PaiGutati Pärnu LaHte kunstkOeLmud

tab kaasa populatsiooni taastumisele. „Pärnu lahe uhkus ehk koha on teravdatud tähelepanu all olnud juba mõnda aega ning tema kaitseks palju ka ette võetud. Koha alammõõdu tõstmisest on räägitud omajagu, kunstkoelmutest aga teenimatult vähe. Kui inimeste võimuses on luua midagi sellist, millega anname loodusele tagasi kord sellelt võetu, siis tuleb seda ka kasutada. Loodan, et mitte väga kauges tulevikus saame rääkida Pärnu lahe kohast jube nois arvudes, mille teadlased on välja arvutanud,” ütles keskkonnaminister Marko Pomerants.

Möödunud aasta kevadel kontrolliti Pärnu lahes kokku ca 1000 koha kunstkoelmut.

Kõrgeim marja esinemise osakaal oli koelmutel, mille substraadiks must tüll (22,7%), järgnes roheline tüll (12,5%) ning linapundar (11,4%). (ME)

Makita innovatsioon on tähistatud erinevate tähistega millest igaüks kannab ainulaadset tehnilist lahendust.

Makita 4-taktiline mootor.

Madal heitkogus.

Madalad kasutuskulud.

Madal müratase.

Ei vaja õli ja kütuse segamist.

Harjadeta hooldusvaba mootor.

Väiksem energiakulu, 50% pikem tööaeg.

Harjadeta mootor tagab pikema aku kasutusea.

Kuni 50% pikem tööaeg ja pikem mootoriiga.

Makita kiirlaetavad LXT akud.

Maailma suurim 18 V Li-ion akusüsteem.

Kiirlaadiaga kuni kolm korda kiirem laadimisaeg.

Mugav ja kompaktne liugtüüpi akusüsteem.

Rohkem jõudu, pikem tööaeg.

2 x 18 V akusid saab kasutada koos, tulemuseks 36 V.

www.makita.ee

k

oha on Pärnu lahe üheks tähtsaimaks tööndus- ja harrastuspüügi kalaks, kuid looduslikud kudetingimused on seal piiratud. Selle toetamiseks paigutati ka sel aastal Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi abiga Pärnu lahte kunstkoelmud ja jälgitakse nende kasutamise efektiivsust. Aktsioon leidis aset eelmisel nädalal.

Pärnu laht on koha sigimiseks sobiv, sest see on kevadel kiiresti soojenev ning vesi on hägus ja eutrofeerunud. Paraku on seoses põhja mudastumisega koha looduslikuks kudemiseks sobivad alasid vähe, sest koha ei koe mudaga kaetud põhjale. Seetõttu kasutab koha kudemiseks vette paigutatud kunstkoelmuid, mis paiknevad põhja kohal ja ei mudastu kergesti. Kunstkoelmute kasutamine soodustab kohavaru taastootmist ja ai-

6 || Piim || maa elu

1. juuni 2017

Piimatootja vaatab tu KRiStiNa tRaKS Maa Elu

iimatoodete hinnad maailmaturul näitavad juba mõnda aega tõususuunda ja see tähendab, et ka Eesti põllumeeste jaoks on mõni aasta kestnud madalseis läbi. „Mõnede toodete hind on jõudnud lausa selle aasta kõrgeimale tasemele ning usume, et suvehinnad ei lange,” ütleb ASi Metsaküla Piim juhataja Jaan Metsamaa.

Jutt ei käi muidugi piimapaki hinnast Prismas või Selveris, vaid hindadest, millega piimatooteid kaubeldakse maailma turgudel ehk eri oksjonitel.

Seal toimuv puudutab aga meie põllumehi otseselt. Metsamaa sõnul oli piima keskmine kokkuostuhind aastatel 2015–2016 ilma käibemaksuta 230 eurot tonn, kuid selle aasta keskmise hinna prognoos on juba 300 eurot tonnilt. „Meie väikesele ettevõttele tähendab see hinnatõus 350 000 eurot lisaraha, mis on küllalt palju, et olla optimistlik,” lisab Metsamaa.

Ta selgitab, et sellise hinna juures on juba võimalik investeerida. Seda on ettevõttes kogu aeg tehtud, sest teisiti lihtsalt ei saa – ikka on vaja osta masinaid või midagi ehitada.

Praegugi käib silohoidlate ehitus ja edaspidi ehitatakse juurde üks laut, et laiendada veisekasvatust. „Muutmine ja laiendame on meie elu osa. Oleme igal aastal midagi ehitanud ja praegu ei ole küll näha, et ettevõte valmis võiks saada. Senini oleme tegelenud küll piimakarjakasvatuse ja teraviljatootmisega, aga on mõte võtta juurde lihaveisekasvatus – meil on palju luhaheinamaid, kus kasvav hein pole kõige sobilikum piimaveistele, küll aga sobiks lihaloomadele,” räägib Metsamaa.

Ehitusprojektide finantseerimine käib pangalaenude toel. „PRIA investeeringutoetustele on meie ettevõttel keeruli-

ASi Metsaküla Piim juhataja Jaan Metsamaa sõnul annab piimatootmine kaks kolmandikku ettevõtte käibest.

ne kvalifitseeruda. Pank saab meie toimetamistest hästi aru ja koostöö on hea. Kui majandusnäitajad on korras, siis saab ka projektidele rahastust,” ütleb Metsamaa.

Piimanduskriisi üleelami-

EESTIS ON PIIMATOOTJAD ENNAST VÄGA HÄSTI VÄLJA ARENDANUD, KUID TÖÖSTUS JÄÄNUD TAGAPLAANILE.

seks kasutasid ettevõtted erinevaid viise. Metsaküla Piima tee oli hoida tootmist samas mahus. Metsamaa sõnul oli kõige tähtsam hoida kriitilist rahavoogu, sellepärast ei tulnud kõne allagi loomade arvu vähendamine või osa tootmise kinnipanek. „Õppisime neist aegadest seda, mida ennegi teadsime – headel aegadel ei maksa liisingute ja laenudega liialt mägedesse minna, vaid luua kogu aeg varusid arvestusega, et hin-

nad käivad ikka üles-alla ja ajad vahelduvad.” neli Korda VÄiKSem Harjumaal Keila lähedal asuvas Metsaküla Piimas on loomi 1100, piimakari on 550pealine. „Me ise ennast suureks ettevõtteks ei pea, sest Eesti kõige suurematest piimatootjatest oleme neli korda väiksemad,” hindab Metsamaa. Piimatootmine annab kaks kolmandikku ettevõtte käibest, ülejäänu

moodustab teraviljakasvatus ja muu.

Töötajaid on ettevõttes 24, neist mitmed võtmetöötajad noored haritud spetsialistid. „Tegevjuht lõpetas magistriõppe neli aastat tagasi, veterinaararst kolm aastat tagasi, loomakasvatusspetsialist lõpetab magistri sel aastal. Tahame, et firma areneks kiiresti ja sellepärast on vaja noori inimesi, kes on haritud ja ettevõtlikud.

Olen alati olnud seda meelt, et

PIIMA KIIRTEST

antibiootikumijääkide määramiseks Lihtne ja usaldusväärne test piimatootjale ja kokkuostjale

Proovi ei pea kuumutama. Tulemus 6 minutiga.

Tootja: IDEXX Laboratories

Lisainfo ja tellimine: tartu@estdoma.ee, tel 736 2716 (E–R kell 9–17) Rohkem infot meie kodulehel www.domagroup.eu

ja tuletame meelde, et piim ei tule poest!

maa elu || Piim || 7

1. juuni 2017

tulevikku lootusrikkalt Keerulised ajad sundisid efektiivsust tõstma Roomet Sõrmus Eesti PõllumajandusKaubanduskoja juhatuse esimees

V

iimase Eesti piimaturukriisi haavad on sügavad ja nendest taastumine kestab kaua. Samas sundisid rasked ajad piimatootjaid otsima võimalusi, kuidas toota efektiivsemalt.

Selle aasta esimese kvartali lõpus oli Eestis peetavate piimalehmade arv Statistikaameti andmetel 86 200. Võrreldes 2014. aasta kriisieelse ajaga on lehmade arv vähenenud 13 300 võrra. Piimaturg on alates möödunud aasta sügisest stabiliseerunud ja lehmade arvu vähenemine viimase poole aasta jooksul pidurdunud – alates septembri lõpust on lehmi siiski 400 võrra vähem, sest lõpetamise otsused olid kriisi ajal juba tehtud. Ma ei tea, kas Euroopa Liidus oli mõnda teist riiki, kes viimases kriisis nii rängalt pihta sai, meie lehmade arv on kolme aastaga vähenenud üle 13 protsendi. Need haavad väga kiiresti paraneda ei saagi.

Jõudluskontrolli andmetel ulatus eelmisel aastal Eesti keskmine piimatoodang lehma kohta juba 9294 kilogrammini, mis kasvas aastaga lehma kohta 443 kg võrra. Tänu produktiivsuse kasvule pole Eesti piimatoodang kokku kuigi palju langenud. Statistikaameti andme-

tel toodeti Eestis 2016. aastal 781 399 tonni piima, 2014. aastal ulatus Eesti piimatoodang 805 165 tonnini – kogutoodang on seega vähenenud umbes kolm protsenti. Kindlasti näitab see, et tugevamad ja konkurentsivõimelisemad tootjad on ellu jäänud, mille arvelt on paranenud ka keskmised näitajad.

kõige paranenud tänu turuolukorra paranemisele, kuid kahtlemata on muutunud ka valitsuse suhtumine põllumajandusse. Kindlasti on paljudele piimatootjatele leevenduseks ja julgustuseks, et valitsus on otsustanud taastada üleminekutoetuste maksmise ning kavatseb piimatootmist siseriiklikest vahenditest toetada kuni 2019. aastani.

Teated investeeringutest Usun, et piimatootjad on muutunud lootusrikkamaks.

Piima keskmine kokkuostuhind on aasta algusest olnud umbes 32 senti/kg. Kui selline hinnatase püsiks pikema aja jooksul, siis suudaksid meie piimatootjad ilusti toime tulla ja mõtleksid taas rohkem ka investeerimise peale. Mõnedest suurtest investeeringutest piimatootmisesse on juba teada antud: näiteks põllumeeste liidu president Tõnu Post on andnud teada uue lauda ehitamisest. Uusi lautu on kavandatud teisigi. Loodan, et see julgustab teisigi piimatootmisesse panustama. Maaeluminister on otsustanud pikendada maaelu arengukava toetuse abil tehtavate investeeringute elluviimise tähtaega, mis loodetavasti annab võimaluse oma plaanid ellu viia ka nendel, kes kriisi tõttu olid sunnitud investeeringud peatama.

Piimatootjate olukord on eel-

Kuidas muudaks seisu uus tehas?

Uue tehase rajamine võtab veel kindlasti mitu aastat, seetõttu on võimalikest muutustest piimaturul veel suhteliselt vara rääkida. Positiivne on aga see, et piimatootjad on uue võimaliku piimatööstuse rajamise valguses hakanud tihedamat koostööd tegema. Kindlasti on vaja, et piimatööstuste areng käiks ajaga kaasas ja suudaksime oma piima efektiivsemalt ümber töödelda, vastasel korral võib esmatootmine olla Eestis küll väga efektiivne, aga töötlemine jääks ikkagi kogu sektori konkurentsivõimet negatiivselt mõjutavaks pudelikaelaks.

Möödunud aastal osteti Eesti põllumajandustootjatelt kokku keskmiselt 1965 tonni piima päevas, millest 565 tonni piima viidi töötlemata kujul Leedu ja Läti piimatööstustesse. Kui suudaksime selle piima Eesti piimatööstustes ära väärindada, siis võidaks sellest kogu Eesti majandus.

diks minevaid tooteid, ja nii lõpeks toorpiima vedu lähiriikidesse. Üks toetuse küsijatest on Eesti piimaühistute ühisettevõte MilkEst, teine aga ühistu E-Piim. Otsus toetuse kohta peaks tulema juuni lõpus.

Uus tehas kerkiks logistiliselt mõistlikku kohta ehk Kesk-Eestisse. See peaks esimese toodangu andma 2020. aastal ja selle võimsus olema kuni 1000 tonni toorpiima päevas. „Kindlasti parandab selle tehase raja-

mine Eesti põllumehe olukorda, siin ei olegi vahet, kumb ettevõtjate grupp tehase teeb.

Kui toore töödeldakse ümber Eestis, jääb lisandväärtus siia.

Muidugi peab uus tehas olema efektiivne ja selle toodang maailmaturul konkurentsivõimeline,” selgitab Metsamaa. „Kuni meil kohapeal sellist tootmisvõimsust pole, tuleb pidevalt turgudel ringi vaadata ja ohte märgata. Ei tahaks enam olukorda, kui mõnest ettevõttest jääb raha saamata.”

Foto: Kristina Traks

noortesse ja haridusse peab panustama,” sõnab Metsamaa.

Piima müüb Metsaküla Piim tulundusühistu Epiko kaudu. Epiko on piimatootjate loodud ühistu, kes ostab piima kokku ja müüb edasi. Nii tekib mastaabiefekt ja põllumehed on piima hinna läbirääkimistel tugevamas positsioonis. Epiko kaudu müüakse keskmiselt 230 tonni piima päevas.

Palju on räägitud Eesti toorpiima müügist Lätti ja Leetu, eelkõige selles võtmes, et tege-

mist on ajutise hädavariandiga. Metsamaa selgitab, et Epiko müüb piima kahele Läti ja ühele Leedu tööstusele ning paarile Eesti ettevõttele. „Peab riske hajutama ja müük Lätti-Leetu on praegu üks selline võimalus. Tere tööstusest on ka Epikol hulk raha saamata ja kuigi me pole veel lootust kaotanud seda kätte saada, siis Tere ümber toimuv on põllumeest vägagi mõjutanud,” räägib Metsamaa. „Lätti-Leetu lähebki piim eelkõige sellepärast, et Eestis

puudub tootmisvõimsus sellise koguse ümbertöötlemiseks.

Iga päev sõidab sinna 500–600 tonni toorpiima, mille võiks tegelikult väärindada Eestis. Nii jääks rohkem raha siia. Meil Eestis on piimatootjad ennast väga hästi välja arendanud, kuid tööstus jäänud tagaplaanile. Lätis-Leedus on vastupidi – seal on tipptasemel suured tööstused, seevastu piimatootjad on väikesed ja killustunud. Kuna meil ei ole tööstuse pool ajaga kaasas käinud, pär-

Termomeetrid ja termologerid toidutootjatele ja käitlejatele nõudlikule suur- ja koduköögile lattu, poodi, kvaliteedikontrolli Info: tartu@estdoma.ee Tel 736 2716 (tööpäevadel kell 9–17) www.domagroup.eu

Standardid: EN 12830, EN 13485, EN 13486, HACCP

sib see põllumeeste arengut – kuidas laiendada tootmist, kui puudub väljund tootmise näol?”

Suured lootused uuel tööstusel Just seetõttu ongi lootus uue rajatava piimatööstuse peal.

Uue tööstuse rajamine on praegu plaani tasemel ja nii kaugel, et PRIAle on esitatud kaks taotlust 15 miljoni eurose riigi toetusraha saamiseks. Idee on rajada põllumeestele kuuluv tööstus, mis valmistaks ekspor-

ALTERNATIIVVARUOSAD CASE, NEW HOLLANDi tehnikale HOOLDUS ja REMONT

ENTRA GRUPP OÜ Magasini 31 Tallinn Tel 644 3345 e-post entra@entra.ee

8 || Piim || maa elu

1. juuni 2017

Kriis tekitas seisaku ja andis SiLvia PaLuoJa

Pärnu Postimees

elja osaühing alustab sel nädalal silo tegemist, kuigi vinduv kevad hoiab rohukasvu kinni. Aga 560pealine suuretoodanguline kari vajab talvevaru ja osaühingu juhataja Ahti Kukk kinnitab oma põhimõtet: kui jääd esimese niitega hiljaks, siis jääd juba teise niitega hiljaks ja pole selge, kas kolmandat üldse saadki.

Tegelikult peab Ahti Kukk vaatama Selja piiridest välja, sest ta juhib ka OÜ Piistaoja Katsetalu, kus on 400 piimaandjat. Mai keskpaigani oli mõlema osaühingu omanik TÜ Vooremaa Piim, kuni tulundusühistu ostis osaühing Eesti Juustu Eksport ning 1. juunist hakkab nende põllumajandusettevõtete tuhandepealise lüpsikarja piim sõitma Leedu asemel Rannu juustutööstusesse.

Omanikuvahetusest hoolimata keerleb Pärnumaa mõlema tugeva osaühingu elu piimatootmise ümber ning juhataja jutu järgi suudeti paar vahepealset kriisiaastat karja vähendamata vastu pidada.

Kui aastatel 2011–2013 maksid varujad tootjale keskmiselt 30 senti kilost ja 2014. aasta märtsis lausa 40 senti kilost, siis sama aasta teises pooles andis tunda üldine hinnalangus ja seejärel Venemaa kehtestatud kaubanduspiirang ning 2015. aastal veeretati kilo toorpiima eest vastu keskmiselt 24 senti. Veel aastapäevad tagasigi maksid kokkuostjad keskmiselt 23,7 senti kilost, suvel veelgi vähem ja jõulukuuks kerkis keskmine hind 32 sendini. „Kaks aastat oli keskmine piimahind Seljal 22 senti liiter, nii et investeeringud olid sisuliselt null, hädavajalikud asjad said tehtud, aga ülejäänu oli suur seisak,” möönab Kukk. „Ma ei ole optimist, aga pakun, et tänavu tuleb keskmine piima hind vast 30 senti liitrist ja võrreldes kahe viimase aastaga on see ikka üsna okei.”

Selle hinnaga saab piimatootja vabamalt hingata pärast seda, kui kriisiaastatel viidi toorme omahind nii madalale, nagu saadi, loobuti energiat andvatest lisasöötadest, jäeti vaid mineraalid ja rapsikook, kusjuures piimatoodang jäi samale tasemele.

Möödunud aasta keskmine oli lehma kohta 10 700 kilo ja natuke pealegi. Karjale vajaliku söödavilja kasvatavad Selja ja Piistaoja Katsetalu oma põldudel.

Selja osaühingu Muraka lüpsikarjalaudas peatas laudamehaanik Lembit Kilk korraks traktori, et vahetada paar sõna osaühingu

maa elu || Piim || 9

1. juuni 2017

võimaluse Poola talupidajatele

juhataja Ahti Kukega.

Foto: Urmas Luik

„Kaks aastat olime põhimõtteliselt täiesti investeeringuteta, ostsime vaid paar hädavajalikku asja, aga sel kevadel täiendasime masinaparki, liisisime Seljale suure Fendti traktori ja Piistaojale Volvo kopa silo tallamiseks,” seletab juhataja. „Teeme Seljal ja Piistaojal silo ning teisedki põllumajandustööd ühiselt. Investeeringuid vaatame ka üleüldiselt ja selle järgi, kuidas meil on võimekust midagi osta, kuid masinapargi uuendamine on möödapääsmatu.”

Omajagu tuge andis piimanduse kriisiaastatele vastu seista seegi, et osaühingute karjafarmid on suhteliselt uued. Piistaojal valmis Pärnu maakonna esimene vabapidamisega lüpsi- ja noorkarjalaut 2005. aastal. Seljal viidi Muraka suurfarmi loomad sisse 2008. aastal. „Kui me poleks omal ajal neid farme teinud, siis ilmselt me ei toodaks nii palju ja meil poleks lüpsjaid võtta. Varem oli meil Seljal kahes vanas laudas 12 lüpsjat, nüüd on kolm korda vähem,” arutleb Kukk, kelle laubale toob murekortse tootmiseks vajaliku heina- ja põllumaa nappus. „Vabu maid meie kandis ei ole, maad on kõik ära jagatud ja see on suurtootmise kitsaskoht. Kui osa maid, mida omanikelt rendime, tulevad müüki, peame need turuhinnaga ostma ning see on kulu, kuigi

pangad tulevad maaostul põllumehele vastu.”

Uue söödavarumisaja alguses on Seljal üks mullu täidetud silohoidla veel puutumata nagu Piistaojalgi. Juhataja jutu järgi oli eelmine kevad tänavusega võrreldes väga hea ja mullune tagavara annab kindlust, et kui sellel aastal jääb söödavaru vähemaks, siis tagavara on olemas.

Kari suvel väljas ei käi, lehmad nuusutavad võilillelõhna läbi laudaakende. Muraka laudast lastakse karjamaale jalutama vaid kinnislehmad ja mullikad.

Kauaaegne põllumajandusjuht, kõrgharitud zootehnik Ahti Kukk on veendunud, et kriisist aitasid neid üle juhtkonna mõistlikud otsused, aga ka madalad kütusehinnad ja head vilja-aastad.

Vastu Läti piiri jäävas Massiaru Põllumajandusliku Osaühingu farmis on vaikne, siinne piimakari rändas Poola ja maatõugu lehmad Harjumaale Ants Aamani talusse. Pärnumaal esimese osaühinguna robotlüpsile läinud ning maakarja tipptõufarmiga põllumajandusettevõttele andis kabelimatsu kriitilise piirini kukkunud piima kokkuostuhind. Jäänud on vaid maatõugu mullikas ja mõnikümmend lihaveist. Põhiliselt herefordi, aberdiin-anguse ja aktiveeni heleda tõu ristandid, keda Massiarus peeti lüpsikarja

kõrval senini nagu hobi korras ning tasapisi on lihatõugu lehmade arv suurenenud. „Jah, piimatootmise lõpetamise põhjus oligi odav piimahind, saime keskmiselt 18 senti piimaliitrist ja sellega enam ära ei majanda. See kestis nii pikalt, ligemale kaks aastat,” nendib Massiaru Põllumajandusliku OÜ loomakasvatusjuht Piret Alfhtan.

Enamik 260pealisest eesti holsteini ja eesti punast tõugu piimaandjatest on nüüd Poola taludes. Sealsed talumehed käisid ise Massiarus endale karja täiendust valimas. „Jah, oli kahju neid loomi ära anda, aga selle üle on mul hea meel, et tean, et neist enamik on veel elus, nad töötavad küll teises riigis, aga nad läksid eluloomadeks,” kriibib pealesunnitud tegu veel maainimese hinge.

Otsustavaks sai läinud aasta aprill, mil Massiaru juhid otsustasid, et suve jooksul likvideerivad nad oma piimakarja. Kuni selle ajani arvati, et olukord leeveneb, et piima varumishind ei saa jääda nii nigelaks, et kriis läheb üle. Piima varus Eesti piimatootjate ühistu, mille vahendusel jõudis toore Leetu töötlemisele, kuid hinnalatt jäi ikkagi alla tootmise omahinna. „Kuna teised ka likvideerisid oma piimakarja, siis oli see nagu arusaadav, et tuleb pikalt ette mõelda, ei saa ju nii, et tä-

na ütlen, et homsest ma enam lehmi ei pea,” mainib Alfhtan.

Kogenud loomakasvatusjuht välistab piimakarja juurde tagasipöördumise. Massiaru lauda neljast lüpsirobotist kolm on müüdud Soome talupidajatele nagu ka piimajahuti.

Aga siis, kui piima kokkuostuhind oli veel tootja töö vääriline, plaanis osaühing uueaegse robotlauda ehitamist. „Päris palju häid inimesi jäi ilma tööta, see on väga suur ja valus teema tervel Eestimaal, meil oli osaühingus 16 töötajat, jäänud on viis. Enne, kui oli piimakari, oli vaja sööta rohkem teha ja lautagi oli vaja rohkem inimesi, kes hoolitsesid lehmade eest,” laiendab Alfthan muret, mis tabas paljusid väikesi külakohti, kui seal lõpetasid või tõmbasid tegevuse kokku põllumajanduslikud osaühingud kui piirkonna suurimad tööandjad.

Piret Alfhtani jutu järgi on loomakasvatajad, olgu siis piima- või lihaveiste pidajad, jätkuvalt ebamäärases olukorras. „Terves Euroopa Liidus peaks olema ühtne hinnapoliitika, toetused võiks kaotada ja siis teab põllumajandustootja, kui palju ta oma tööga teenib. Me oleme küll ühtses Euroopa Liidus, aga ikkagi makstakse piima- ja lihakilo eest eri riikides erinevalt,” arutleb ta ühte võimalust, kuidas kodumaisele toidutootjalegi kindel pind jalge alla anda.

. . . i s a a l k a m i i p t l a a m u h o R

See on rohkem kui liht salt pii m

Sinu võimalus valida ...

Küsi lisainfot: Toomas Rüütel, tel 52 16 455 innovators in agriculture

Lely Center Estonia • Linery OÜ, Mäo, 72751 Paide vald, Järvamaa • www.linery.ee • www.lely.com

10 || piim || maa elu

Piim

toob organismile kasu, aga vahel teeb halba Liis Orav Maa Elu

O

leme kõik üles kasvanud teadmisega, et piim on tähtis toiduaine, mis on möödapääsmatult vajalik nii lapsele kui ka täiskasvanule. Ennekõike toonitatakse piima väärtust just seoses suure kaltsiumikogusega, mis loob eelduse tugevate hammaste ja luude tekkimiseks.

Lastele on loodud riiklikud piimaprogrammid ja piimatarbimise vajalikkust toonitatakse ka vanemas eas, mil kummitab hõrenevate luude oht.

Töötlemata toorpiima on nimetatud iseennast seedivaks toiduks – see sisaldab hulgaliselt ensüüme, kasulikke rasvu ja mineraale, mis piima omastamise kergeks teevad. Töötlemisega kaotab piim aga kahjuks palju oma väärtusest, ennekõike hääbuvad ensüümid,

mis kuumutamist ei talu. Vähendatud rasvaprotsendiga piimas kuivavad kokku ka rasvlahustuvate toitainete ja vitamiinide varud, nii näiteks on piimas sisalduv rasvlahustuv Avitamiin ülioluline kaltsiumi heaks imendumiseks.

Moodne piim Tänapäeval me poest enam koorekihiga kaetud piima pudeleid ei leia, kasutusele on võetud piimarasvade homogeniseerimine, kus rasv pihustatakse imepisikesteks piimas hõljuvateks osakesteks. Nii mõnigi teadusuuring on seostanud homogeniseeritud piimatooteid südame- ja veresoonkonnahaiguste (näiteks südame pärgarteritõve) riski suurenemisega – looduslike struktuuride muutmine ei pruugi tervisele alati kasuks tulla.

Piimatoodete tarbimise ja luude seose kohta on aga leida hoopis üllatavat statisti-

kat: suure piimatarbimisega riikides (USA, Kanada ja põhjamaad, nagu Norra ja Rootsi) on puusa­luumurdude esinemissagedus kümneid kordi kõrgem kui Aafrika riikides ja Uus- Guineas, kus piimatarbimine on väga väike.

Niisiis tundub, et pelgalt piimajoomisest jääb tugevate luude kasvatamiseks väheks: organismile tuleb tagada ka kümned teised luudele tarvilikud toitained, ennekõike magneesium, boor ning D- ja K2- vitamiin. Vähem tähtis pole aktiivne elustiil.

Tänapäeval ollakse järjest sagedamini hädas piimasuhkru- ehk laktoositalumatusega, mis võib avalduda gaaside, kõhuvalu ja -lahtisuse ja muude ebameeldivate sümptomitena.

Probleemi seostatakse reeglina vaid piimasuhkrut lõhustava ensüümi laktaasi vähesuse-

1. juuni 2017 ga, samas viitab see aga reeglina tõsistele muutustele seedetrakti mikroflooras. Soolestikus elutsevad bakterid aitavad tõhusalt kaasa laktoosi lõhustamisele. Kui mitmesuguste keskkondlike stressorite või antibiootikumiravi järel tasakaal seedetraktis kannatada saab, võib see kaasa tuua laktoositalumatuse. Juba ammu on Eesti piimatoodete riiulitele jõudnud kirev valik laktoosivabadest piimatoodetest. Laktoositalumatuse määra saab vähendada sihikindlalt soolefloora tasakaalu taastades, tarvitades selleks hapendatud toite ja tõhusaid probiootilisi lisandeid.

Suureks abiks seedevaevuste leevendamisel on kvaliteetsed ensüümikompleksid.

Tiibeti piimaseen Hapendatud toodetest rääkides ei saa üle ega ümber Tiibeti piimaseenest – vaimustavast probiootilisest organismist, mis teeb tavalisest piimast loetud tundidega suure toiteväärtusega keefiri. Tiibeti piimaseen

teeb bakteriaalse eelseedimise käigus piima organismile paremini omastatavaks ja külvab sellesse kümneid probiootilisi tüvesid, mis mõjuvad hästi immuunsusele ja ainevahetusele.

NB! Kui laktoositalumatus on väga suur, ei pruugi Tiibeti piimaseen siiski sobida, niisamuti ei sobi see neile, kel probleeme kaseiini ehk piimavalgu talumisega.

Piimatooteid valides soovitan eriti panustada maitsestamata probiootilistele toodetele, olgu nendeks siis bakterilisandiga keefir või jogurt. Suhkrusse uputatud kohupiima ja jogurtit tervisetoiduks pidada ei saa. Sellesse kurba kategooriasse kuuluvad ka nelja- või kuuekaupa müüdavad pisikesed 100 g pudelikesed, mis peaksid reklaami põhjal aitama soole­ floorat tasakaalustada. Etiketilt võib lugeda, et 100 g kohta võib toode sisaldada umbes 14 g suhkrut (3,5 tl). Selline suhkrukogus ei tule kasuks ühegi tervisprobleemi korral ja on hea toit patogeensetele

soolebakteritele ja pärmseenele, kes end suhkru najal järjest paremini tundma hakkavad. Üks võimas piima boonus on selle suur trüptofaanisisaldus. Tegu on asendamatu aminohappega, millest keha toodab heaolutundeks asendamatut serotoniini ja sealt edasi unehormoon melatoniini. Usutavasti toimibki soe piim nii rahustavalt ja turvatunnet tekitavalt just sel põhjusel. Kui soovite une eel joodavale soojale piimale väärtust juurde anda, soovitan sinna lisada pisut kvaliteetset orgaanilist Tseiloni kaneeli nagu Lähis-Idas kombeks.

Tänapäeval ollakse järjest sagedamini hädas piima­ suhkru- ehk laktoositalumatusega.

Foto: publicdomainpictures.net

Piimafarmid avavad täna oma uksed

E

esti PõllumajandusKaubanduskoda korraldab täna taas koos põllumajandusettevõtetega avatud piimafarmide päeva. 28 piimafarmi üle Eesti võtavad 1. juunil vastu rohkem kui 2000 põhikooli õpilast, et neile tänapäevast piimatootmist tutvustada. „Piimatootmine on üks Eesti tähtsamaid põllumajandusharusid. Piimatootjate olukord on võrreldes eelmise aasta sama ajaga läinud paremaks, kuid seda enam vajame piimandusele uusi sõpru nii noorte kui vanade tarbijate hulgas, kes mõistaksid paremini, kui raske ja sihikindla tööga piim meie kõigi toidulauale jõuab. Piimatootmine on väärtus, mida peame hoolikalt hoidma,” ütles põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus. „Pakume koolilastele üle Eesti võimalust külastada põllumehi, kes kuuluvad Eesti parimate piimatootjate hulka. Need on põllumehed, kes hoolivad loomadest ja leiavad, et see töö tasub tegemist. Neid võlub töötamine looduse keskel ning see, et sellest tööst on kasu kogu ühiskonnale,” lisas Sõrmus. „Loom pole farmis pelgalt tootmisvahend, vaid väärtuse looja. Ta toodab inimestele toitu,“ sõnas Tartumaal asuva Andre talu perenaine Erika Pääbus. Andre Farmi pere soovib pakkuda inimesele üht olulist toiduainet – piima. Pere soov ja eesmärk on seda teha väga heal tasemel, koheldes hästi loomi ning majandades keskkonnahoidlikult. Oma tegevusega soovitakse jätkata ja

Avatud piimafarmide päev kuulub 30. maist kuni 5. juunini toimuva Foto: Dmitri Kotjuh Euroopa säästva arengu nädala programmi.

hoida elus esivanemate pärandit ja talu.

Avatud piimafarmide päev kuulub 30. maist kuni 5. juunini toimuva Euroopa säästva arengu nädala programmi.

Avatud piimafarmide päev on üks osa Eesti PõllumajandusKaubanduskoja kolmeaastasest programmist „Piim – päeva pärl!”. Piimaprogrammi rahastavad Euroopa Komisjon, Maaeluministeerium ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda.

Avatud piimafarmide päeval osalevad Saidafarm ja Pakar AS Harjumaalt, Hiiumaa Agro, Jõgevamaalt Torma Põllumajanduse OÜ, Sada-

la Piim ja Pajusi ABF, Järvamaalt Kopli suurfarm, Takkasaare talu ja Väätsa Agro, Läänemaalt Nigula Piim, LääneVirumaalt Roela suurtalu ja Voore mõis, Põlvamaalt Kaska Luiga talu ja Peri Põllumajanduslik OÜ, Pärnumaalt Männituka farm ja Kaisma OÜ, Raplamaalt Kaiu LT ja Orgita Põld, Saaremaalt Kõljala Põllumajanduslik OÜ ja Kärla Põllumajandusühistu, Tartumaalt Tartu Agro ja Andre farm, Valgamaalt Kesa-Agro OÜ, Viljandimaalt Mangeni PM ja Parduse talu, Võrumaalt Võhandu Põllumajanduse OÜ, Nopri talu ja Metsavenna talu. (ME)

maa elu || KaRuPuTK || 11

1. juuni 2017

Üks karuputke taim

võib anda 100 000 seemet ne – ja kindlasti pooldame seda, et maaomanik ise tõrjub,” kinnitab Vunk. „Viimasel juhul praegu riik veel toetust ei paku. Paneme aga südamele, et kui maaomanik keeldub riiklikust tõrjest, peab ta ise tõrjuma.”

Tõrjujad üle Eesti leitakse riigihanke käigus. Need on enamasti ettevõtted, kes on selle tööga tegelenud juba aastaid ja tõrjutakse glüfosaadil põhinevate herbitsiididega käsitsi pritsides, kuid taimekaitsevahendite ohtlikkuse ja mahealade suurenemise tõttu rakendatakse järjest enam taimede väljakaevamist. Kui kaevamine ja mürgitamine ei ole võimalik, lõigatakse taimede õisikud, mis maetakse või põletatakse.

Tulemusliku ja võimalikult ohutu tõrje tegemise juhised leiab Keskkonnaameti kodulehelt, sealt on kättesaadav ka teadaolevate karuputkekolooniate asukohainfo. Karuputke uutest leiukohtadest ja putkega seotud muredest saab teada anda Keskkonnaameti spetsialistidele.

RiiNa maRtiNSoN Maa Elu

e

hkki karuputke on Eestis riiklikult tõrjutud juba pea tosin aastat, ei ole see ohtlik võõrliik sugugi kadumas.

Hoopis vastupidi – iga aastaga ollakse sunnitud tõrjuma järjest suuremal alal.

Kui veel seitse aastat tagasi oli tõrjes 1200 hektarit putkekolooniaid, siis nüüdseks on pindala kahekordistunud, tänavu tehakse Sosnovski ja hiid-karuputke tõrjet juba 2297 hektaril.

Tõrjeala suurenemine ei tähenda, et taim oma levikut laiendab, vaid inimesed leiavad seni teadmata kasvukohti ja annavad neist aktiivsemalt teada. „Uusi kolooniad leitakse kohtadest, kuhu tavainimene ei satu või lihtsalt ei vaata: võsavahed, võsatagused ja prahipaigad,” selgitab Keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist Eike Vunk. „Kui tõrjujad liiguvad järjest rohkem niisugustes varjatumates piirkondades, avastavad nad töö käigus uusi kasvukohti.” leVib SeemneteGa Karuputk levib seemnetega ja üks heas kasvukohas jõuline taim võib toota isegi kuni 100 000 seemet. Võimalusi, kuidas seemned kasvukohast kaugemale levivad, on mitmeid. Näiteks võivad neid levitada inimesed ja loomad, kui seemned riietele või karvadesse pudenevad ja sealt kaugemale kanduvad.

Kui seemnealgetega või roheliste seemnetega õisikud maha lõigatakse ja kuhugi kraavi või võsa vahele vede-

Karuputke tõrjet rahastab ja korraldab riik ning maaomanikule ei maksa riigi tehtav tõrje sentigi.

Fotod: siLje annUK ja arVo meeKs

lema visatakse, siis seemned järelvalmivad ja levivad uude kohta.

Levimist on soodustanud teeservade niitmine, kui suve teises pooles madalakasvuliste karuputketaimede valminud seemneid niidukiga laiali puistatakse. Samuti on taime levitanud pinnasetööd, kui kooritud pinnast viiakse koos taimede ja seemnetega mujale. Üsna suur levitaja on põllumajandus, kus viljapõldudel kasvavate karuputkede seemned satuvad vilja sisse ja sealt edasi kas uutele põldudele või metsloomade lisasöödaplatsidele.

Karuputke kasvukoha hävitamine võib võtta isegi kuni kümme aastat. Praeguseks on Eestis hävitatud 100, kohekohe hävimas 155 hektarit kolooniaid ja üksikute putketaimedega alasid on 180 hektari ulatuses.

Vunk räägib, et karuputke võõrliigid õitsevad tavaliselt kolmandal aastal, aga kehvades tingimustes märksa hiljem.

Seni koguvad need oma peajuurde toitaineid. Seega on tegu mitmeaastase taimega, mille seemned püsivad mullas idanemisvõimelisena isegi kümme aastat. „Kui tõrjet tehakse kas liiga lahja herbitsiidi lahusega või ei kaevata korralikult välja kogu jämedat juure-

osa, kasvab sama taim järgmisel aastal edasi,” sõnab Vunk. „Igal juhul tärkavad järgmisel aastal pärast tõrjet samal alal uued taimed, mis on seni oodanud idanemisvõimalust.

Tõrjet tuleb seega teha seni, kuni seemnepank mullas on ammendunud.”

Isegi kui kasvukohal ei ole ühel aastal mitte ühtegi taime, tuleb kohta veel mitmel aastal jälgida, kas tärkab veel uusi taimi. On korduvalt ette tulnud, et teadaole-

KARUPUTKE KASVUKOHA HÄVITAMINE VÕIB VÕTTA ISEGI KUNI KÜMME AASTAT.

valt hävinud koloonias on tärganud uued taimed.

KuidaS tÕrJutaKSe Mais alanud tõrje kestab augustini, vajadusel septembrini. Tõrjesse on hõlmatud kõik Eestis teadaolevad kolooniad.

15 hektaril teeb tõrjet kas maaomanik või kohalik omavalitsus, ülejäänud osas rahastab tõrjet SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja korraldab Keskkonnaamet. Maaomanikule ei maksa riigi korraldatav tõrje midagi.

On mahetootjaid, kes eelistavad omal maal ise tõrjuda, et olla kindlad tõrjemeetodis. „Keskkonnaamet püüab arvestada maaomanike soovidega tõrjemeetodi suhtes – kas mürgitamine või kaevami-

ilutaimena aiaS Aastate eest tõid inimesed dekoratiivset karuputke oma aeda ja veel 2010. aastal müüsid aianduspoed Pärsia karuputke istikuid, mis on sama invasiivne kui hiid-karuputk ja Sosnovski karuputk. Need taimed eemaldati müügilt. „Meile on teada inimesi, kes siiski tahavad karuputke oma aias hoida,” tõdeb Vunk. „Enamasti on tegu mesinikega, kes hoiavad mee tarbeks.

Sellisel juhul oleme kokku leppinud, et õitsemise lõppedes ja enne seemnete tekkimist peavad nad õisiku põletama või sügavale maha matma. Üksiku taime ühest Tartu lillepeenrast eemaldasid kolleegid alles 2015. aastal. Kindlasti leidub veel karuputke võõrliikide dekoratiivsuse hindajaid, eriti Kirde-Eestis, kus teadlikkus neist on väiksem.”

12 || HOiDiSeD || maa elu

1. juuni 2017

Kai Põldvee-mÜrK sOOvitaB

Karulauguhummus – lihtne valmistada ja maitseb imeliselt.

Karulauk kasvab tuntud hoidiseraamatu autoril Kai Põldvee-Mürkil nii linnakodus kui ka suvila aianurgas ja mõlemas kohas tunneb see ennast Fotod: Kai pÕLdVee-mÜrK, eraKoGU väga hästi.

Paneme purki

karulauku ja rabarberit taavi aLaS Maa Elu

t

untud hoidiseraamatu autor Kai Põldvee-Mürk ütleb, et kuna tänavune kevad on eelmiste aastatega võrreldes mitu nädalat maas, pole veel hilja teha karulaugust ja rabarberist hoidiseid, mida on hea talvel tervise turgutamiseks võtta.

Kevade hilinemist näeb Kai eriti hästi oma Facebooki „Koduste hoidiste” lehekülje postitustest. „Näiteks eelmise aasta 17. mail olin teinud juba võilillesiirupit, aga sel aastal samal ajal näitasid soojemates ja varjulisemates kohtades nägu alles esimesed kollased õienupud. Õnneks saabusid lõpuks suviselt soojad ilmad, mis on aidanud loodusel teha suure hüppe ja nüüdseks laiuvad kõikjal juba kollased võililleväljad. Rabarberiga on sama lugu. Kui eelmisel aastal samal ajal sai katsetatud juba rabarberi vürtsmoose, siis sel aastal samal ajal polnud ma peenramaalt saanud isegi esimese rabarberikoogi materjali. Nüüdseks on olukord õnneks muutunud ja päiksepoolsetes aedades on rabarberivarred juba päris kobedad,” räägib ta. Karulauk kasvab Kail nii linnakodus kui ka suvila aianurgas ja mõlemas kohas tunneb see ennast väga hästi. Tänu sellele, et linnakodus on karulaugu kasvukoht veidi valgema koha peal ja esimesed lehekesed ilmuvad välja varem, saab Kai korjata karulauku pikema aja jooksul, alustades lin-

nast ja lõpetades suvilas, kus taimede kasvukoht on päris varjus.

Kolm ViiSi KarulauKu SÄilitada „Varakevadel, kui karulaugulehed alles nina mullast välja pistavad, käin peenra peal luuramas, millal esimesed lehed on piisavalt suured, et raatsiksin need ära korjata ja põske pista. Esimesed on tõesti kõige erilisemad. Nendel hetkedel on kohe selline tunne, et siit saan oma kevadise jõutagavara pärast pikka ja pimedat talve,” räägib Kai. Hiljem, kui lehed juba suuremad, on hea neid lisada värskete salatite hulka, segada hapukoore ja kodujuustuga, teha maitsevõid, pestot, hummust, kuivatada, hapendada, lisada suppidesse, ahjuroogadesse.

KARULAUGU KÕRVAL ON TEENIMATULT VÄHE TÄHELEPANU SAANUD KEVADINE NAAT. Karulauk on kõige kasulikum enne õitsemist, sest siis on kogu vägi lehtedes. „Õite ilmumisel läheb vägi sinna ja lehed kaotavad osa kasulikest omadustest. Seetõttu soovitatakse lehti tarvitada eelkõige enne õitsemist. Minu käest on küsitud, et kui karulaugupesto säilib külmkapis ainult mõne nädala, siis kuidas saaks seda pikemat aega säilitada.”

Võimalusi on mitu. Kai

soovitab kolme. „Üks variant on kuivatada, seejärel pulbriks teha ja toitudesse lisada. Teine viis on hapendada ja tarvitada lisandina liha- ja kalaroogade juurde. Kolmas ja minu arust kõige toredam variant on karulaugupesto sügavkülmutamine. Võtad talvel sügavkülmast välja just paraja koguse pestot, millega maitsestad kas pastakastmeid, suppe vm toite.”

Kai tuletab meelde, et karulaugu kõrval on teenimatult vähe tähelepanu saanud kevadine naat, mis on tema ja teiste aiapidajate jaoks suur nuhtlus, kuid tegelikult üks väge täis taim. „Olen igal kevadel teinud mõned purgid pestot koos karulaugu ja naadiga. Selleks korjan aiast ainult beebimõõtu naate, mis on alles mullast nina välja pistnud ja näevad välja nagu kokkuvolditud.” rabarber PaSSib maaSiKaGa Rabarber on Eestis levinud taim, seda leidub peaaegu iga pere aiamaal ja see on esimene asi, mida kevadel peenralt võtta saab. „Mul on silme ees pildid lapsepõlvest, kui olime vennaga vanaema juures maal ja polnud paremat asja kui värske kooritud rabarber, mida sai otsapidi suhkrutoosi torgata ja niisama söödud,” meenutab Kai. Praegu ta rabarberit küll enam niimoodi ei naudi, sest suure oblikhappe sisalduse tõttu see talle suures koguses söömiseks ei sobi, aga üks ütlemata väärt kraam on rabarber sellegipoolest. „Rabarber kasvab mu enda aiamaal suvilas, ema juures maakodus, ämma juures maal ja kui saa-

bub tippaeg, kui seda on vaja hakata hoidistama, siis on seda korraga käes ikka väga-väga palju.”

Rabarber sobib väga hästi kokku maasikaga: üks annab massi ja teine annab maitset.

Kokku saab maitsva pannkoogimoosi, mis sobib väga hästi ka jäätise kõrvale. „Meie peres tavalisel rabarberimoosil väga head minekut ei ole. Küll on aga sõbrad-tuttavad kiitnud heaks rabarberi vürtsmoosi, mis täiendab hästi suviseid grillroogasid.” rabarberiSt maHla, SiiruPit, PÜreed, KomPotti, marmelaadi Kõige lihtsam on teha rabarberist mahla ja siirupit. „Kes armastab hapumat, kes magusamat, see on juba igaühe enda valik. Suviste kuumade ilmadega pole midagi paremat kui jahutav rabarberimorss, mida võib segada teiste magusamate marjade mahladega või lisada karboniseeritud vett, et jook oleks rohkem limonaadi moodi ja mull oleks ka sees,” soovitab Kai. Rabarberi kasutusalad on Kai sõnul aga märksa laiemad kui ainult mahlategu. „Rabarberist saab valmistada moose, kompotte, püreesid, marmelaade. Praegu on paljudes peredes olemas dehüdraator ehk toidukuivati, sellega saab rabarberit edukalt kuivatada ning teha erinevate koostisosadega marjanahkasid. Muidugi ei saa üle ega ümber rabarberikoogist, mis on meie elu lahutamatu osa. Jah, hoidistada seda ei saa, aga rabarberikook koos koorese vaniljejäätisega on kevadine maitseelamus omaette.”

Karulauguhummus Internet kubiseb karulaugupesto retseptidest. Kai jagab oma eelmisel aastal katsetatud karulauguhummuse retsepti (vt pilti): • 2 peotäit karulauku • 1 purk (400 g konservkikerherneid) • 8 sl oliiviõli • 2 tl sidrunimahla • maitsestamiseks roosat Himaalaja soola Pane köögikombaini põhja väiksemaks tükeldatud karulaugud, lisa eelnevalt veega üle loputatud kikerherned, õli, sidrunimahl ja sool. Püreeri kõik koostisained ühtlaseks massiks ja ongi valmis. Suurepärane saia-leivakate, mida soovitan soojalt kõigile hummusesõpradele.

Rabarberi vürtsmoos • 500 g rabarberivarsi • 2 keskmise suurusega sibulat • 1 tšillipipar (krehvtisema moosi saamiseks võib panna ka 2) • 500 g suhkrut • jahvatatud musta terapipart • 1 tl jahvatatud kaneeli • 0,5 tl jahvatatud nelki • 0,5 tl soola • 2 sl veiniäädikat • 0,5 dl vett Poti põhja vala veidi vett, et tükeldatud rabarberid ja sibulad sinna kinni ei hakkaks. Lisa suhkur ja peeneks tükeldatud tšillid ning hauta segu tasasel tulel seni, kuni kõik koostisained on pehmed. Seejärel lisa ülejäänud maitseained ja veiniäädikas. Aeg-ajalt segades hauta vürtsmoosi edasi, et vedelikku vähemaks auraks.

Kui segu on parajalt paks, tõsta see purkidesse ja kaaneta kohe. Säilitamiseks sobib jahe koht (vt pilti).

Rabarberi vürtsmoos.

Karulauk igas kohas ei kasva Kai Põldvee-Mürk: „Olen jaganud seda väärt taime sõpradele-sugulastele, aga elu näitab, et kahjuks ei kodune karulauk sugugi mitte igas aias. Sellele meeldib kasvukohana pigem varjuline ja niiske huumusrikas pinnas. Liivasel ja päikesepaistelisel kohal jääb see kiduma või läheb üldse välja. Paljuneb taim kahel moel: risoomide paljunemise teel ja seemnete külvamise kaudu. Kuna karulaugutaim pidi väidetavalt igal aastal juurde kasvatama ainult ühe uue maa-aluse sibula, siis näen, et seemnetega paljundada on kindlasti tõhusam.

Sellepärast jätangi õied purki panemata ja lasen neil täita pigem külvamise funktsiooni. Kui olen labidatäie taimi jagamiseks välja kaevanud, siis järgmisel aastal ilmuvad sama koha peale juba uued väiksed noortaimed. Elujõulised ja korralikud suured taimed kasvavad neist küll alles ülejärgmisel aastal. Seega seemnetest uute täisealiste taimede saamiseks kulub kaks aastat ja õitsema hakkavad need alles kolmandal aastal. Hoolimata sellest, et karulauk kasvab mu enda aias, käin vahel ka metsas, kus on suured ja rohelised karulauguväljad. Naudin seal küüslauku meenutavat aroomi ja kui mõelda kogu väe peale, mis seal metsa all kasvab, siis see on ikka võimas. Värske karulauk sisaldab teadaolevalt kümneid kordi rohkem C-vitamiini kui sidrun, väävliühendeid, eeterlikke õlisid ja hulgaliselt klorofülli ning sobib mitme haiguse raviks. Kuna karulauk on III kaitsekategooriasse kuuluv looduskaitsealune taim, siis seda on loodusest lubatud korjata ainult kimbuke oma pere tarbeks.”

maa elu || VaRia || 13

1. juuni 2017

Pajupill

las kõlada!

KRiSteL viLBaSte loodusenaine

s

elle aasta kevadsoe jäi natuke hiljaks ja nii kostsid esimesed kõuekärgatused enamikus Eestis alles eelmisel nädalal.

Vanarahvas ütles esimese kõue kohta, et on aeg pajupilli tegema hakata, nüüd on pajul koor lahti.

Eks vanarahvatarkustes on alati tõde. Esimene äiksehoog tekib esimese suure sooja ja veel talvise külma õhu kokkupõrkel. Äikesepilvest ei tule mitte ainult piksenooli, vaid ka suurt ja sooja vihma, nii et kogu loodus hakkab lokkama. Puude koor „läheb lahti”, pungade puhkemiseks toob see suurel hulgal vett maa seest ja sel ajal saab paljudel lehtpuudel koort pikkade lahmakatena maha tõmmata.

See on ka pajupilli tegemise aeg. Ütlen kohe, et pajupilli saab teha ka teiste puude koorest, näiteks pihlakast, kuid tähtis on, et sõrmejämedustel eelmise aasta võrsetel oleks pungade vahe piisavalt pikk, et oleks pajupilli jagu ühtlast siledat koort. Seetõttu on kõige parem puu pilli tegemiseks ikkagi paju, millel leiab koguni 15 cm pikkusi pillipulki.

PaJuPilli PuHumiSe aeG KeStab JaKobiPÄeVani Pajupilli ei saa teha lõputult, tavaliselt umbes kuu aega, siis läheb puukoor jälle „kinni”. Vanarahvas on sellest pajatanud ühe õpetliku loo.

Ennevanasti olnud pajupuul koor alati lahti, nõnda et karjalapsed ikka ja aina tema koort kiskusid ja sellest endale jalavarje punusid. Ükspäev läks paju Vanataadile kaebama, et nii tema sugu sootuks otsa võib saada. Vanataat tahtis küll inimlastele hea olla, kuid oli tal kahju ka puulastest. Tegi pajukoorest pilli ja kinkis selle Piksepojale: „Kevadel, kui esimest korda seda vilet puhud, läheb pajupuul koor lahti, sellest ajast peavad karjalapsed kõik oma jalavarjud punutud saama. Kui jakobipäeval (29. juuni) taas pilli puhud, läheb koor kinni ja põõsad saavad sirguda.” Sest ajast teevad ka karjapoisid pajupille ja kuulutavad kõigile, et nüüd on viisupunumise aeg.

Pajupillist häält kätte saada polegi nii lihtne, vahel aitab kannatlikkus, vahel harjutamine ja ikka ja uuesti proovimine. Aga pajupilli tegemisel on ka oma loitsusõnad. Et pill hea häälega kõlaks, tuleb pajupillile korki peale pannes niisugused sõnad lausuda: mets heledast, hääl ilusast, minu pill laulma!

Talvitamise ajal mõõna oodata on pisut igavgi.

Foto: WiKipedia

meie suurim kaHLaJa OLAV RENNO linnuteadja

i

gavavõitu soomaastikke ja lagedaid heinamaid aitavad kevaditi elavamaks muuta mitmed kurvitsalised-kahlajad. Nende seas on kõige kogukam ja märgatavam suurkoovitaja. Oma nime on ta endale saanud kõlavast kuoovit-hüüdest, mida on kuulda kohe kevadise saabumise järel aprilli algusest peale.

Oma territooriumist teavitamiseks ja emalindude peibutamiseks esitavad isaskoovitajad toredat mängulendu ja -laulu: värelevail tiivul peaaegu püstloodis ülespoole lennates alustatakse pikka trillerdamist, mis aegamisi kiireneb, ja allapoole laskudes, mil rõhtsalt hoitud tiivad on peaaegu liikumatud, läheb üle juubeldava tooniga flöötimiseks.

Suurkoovitaja on pikajalgne, peaaegu rongasuuruse kerega lind. Sulestik on tal enamjaolt hallikaspruun, tumedate tähnide ja triipudega, kõhu- ja sabaalune ning tagaselg on valge, saba peenevöödiline. Emaslinnud on isastest kolmandiku võrra raskemad, kaaludes kuni 1,3 kilogrammi isaste ühe kilo vastu. Ka nokk on emastel pikem, kuni

15sentimeetrine. Alaspidi kõvera otsaga nokk on sobiv nii maapinnal kui ka pehmes pinnases elavate selgrootute kinninabimiseks. Varvaste vahel olevad lühikesed lestad soodustavad tümal pinnasel kulgemist, vajadusel ujumistki.

Alanoka tipul on sadu imetillukesi silindrikujulisi kompimiselundeid – niinimetatud Herbsti kehakesi, mille abil koovitaja tunnetab oma saagi pisemaidki liikumisi. Need on omased enamikule kurvitsalistele ja ka hanedele-partidele.

Nokaluu välisotsal paiknevad nad õnarates, mida linnu skeletil on hästi märgata. Kui lind mudasse pistetud nokka käänab, lisab kõver nokaots pinnases toiduotsingule ruumilisust, nii et mõne teise pikanokalisega võrreldes on koovitaja saagijaht edukam.

Suurkoovitaja elupaigaks on avarad niisked ja märjad lagealad: rohtsood ja lagerabad, rannaniidud ja -karjamaad, märjemate laikudega loopealsed ja nõmmed. Pikad nõtkete liigestega jalad lubavad tal elutseda ka kõrgema rohu või kuluga paikades, mis ei sobi näiteks kiivitajale, kes oma jalgu ei saa kuigi kõrgele tõsta. Pesitsemiseks valib koovitajapaar mõne laiema mätta, millel olev või ise

TraktoriRaskused

tter

IMAVERES TRAKTORIRASKUSTE MÜÜK JA VALMISTAMINE/ERITELLIMUS.

Tel +372 5648 5989 | info@traktoriraskused.eu

Kuidas PajuPilli teHa? 1. Lõika 10 cm pikkune sõrmejämedune oksajupp.

2. Ühel otsal lõika alumine pool sentimeetripikkuselt kaarjalt ära.

3. Lõika sellest ülespoole 2 cm auk.

4. Poole pulga peale tee koorde ringlõige.

5. Klopi koor lahti ja keera huulikupoolne ots ära.

6. Lõika huulikupoolne ots risti läbi ja selle ülapinnalt pikisuunas ära laast, sellest tekib õhukanal.

7. Pane pajupilli kork koore sisse tagasi.

8. Sulge koore lahtine ots, pannes pulga paar millimeetrit

voolitud lohk mõlema paarilise osalusel vooderdatakse mulluste kõrtega. Ühe-kahepäevaste vahedega muneb emane tavaliselt 4 muna, mis on kahlajatele omaselt ühest otsast teravad, et võtaksid pesas kokku vähem ruumi, ja head varjevärvust: kahkjasrohelise tausta ja pruunikate laikudega. Haudumine algab pärast viimase muna munemist, nii et 27–29 päeva pärast kooruvad pojad päris ühtaegu ja hülgavad pesa peatselt pärast oma mustalaigulise kreemika põhitooniga udusulestiku kuivamist. Esialgu pakuvad-osutavad neile toitu vanemad, paari nädala pärast suudavad ise oma järjest pikemaks kasvava nokaga mudast ja mullast ussikesi ja tigusid hankida. Sellal aga jäävad pojad üksnes isalinnu hoolde.

Seegi lahkub nädal enne poegade lennuvõimestumist (40 päeva vanuselt).

Suurkoovitaja levila laiub Euraasia metsa- ja stepivööndis Iirimaast Kaug-Idani. Aasias ei küündi see okasmetsade vahel olevatele sooaladele, Euroopa alamliik aga ei pelga pesitseda Põhja-Norras ega Kirde-Venemaal. Viimase veerand sajandi kestel on asurkonnad kõikjal kahanenud, Iirimaal koguni 90 protsendi

Foto: tairo LU

KuSt leida PilliPuud?

Tuleb otsida heledamate okstega pajuliike ja lõigata just selliseid harunemata ja sihvakaid sõrmejämedusi oksi. Kui kavatsete pilli teha kodus, siis võtke kohe suurem hulk oksi, peenemad ladvad võite maha jätta. Meeles tasub pidada, et oksi lõigatagu nii, et pärast poleks järgmisele möödujale näha katkutud puud, eramaalt oksi võttes küsige ikka omanikult luba ning parkidest ja haljasaladelt jätke pajupillipuu toomata. Meil on piisavalt veekogude kaldaid, kraave ja elektriliinide aluseid, kust pillipuud saab.

Pajupilli tegemisega saab hakkama ka päris pisike laps.

Hea on pajupilli teha näiteks algklassilastega koolilõpu aiapeol pärast tunnistuste kätteandmist.

võrra. Eestisse on jäänud pesitsema kunagise 10 000 kuni 12 000 paari asemel vaid mõni tuhat, sest röövloomade press on suur ja põlluharimine lindudele hukatuslikult intensiivne. Kasari luhaniitudel pesitses läinud sajandi keskpaiku ruutkilomeetril kuni 7–8 koovitajapaari, nüüd aga peaaegu kümme korda kasinamalt.

Nii sealsete kui ka Sise-Eesti looduslike heinamaade niiterežiim soodustab niitude võsastumist ja pinnakatte vildistumist – viimane takistab toidu ligi pääsemist.

Talvitama ei rännata kaugele, vaid piirdutakse LääneEuroopa ja Vahemere-äärsete rannikualadega, kus nauditakse mõõna ajal paljanduvate mudaväljade toiduohtrust.

Rändeajal võib koovitajaid näha suurte salkadena, isegi sadu linde lähestikku. Briti saartel elutseb liik aasta ringi. Tihe sulestik ja üha soojemad talved lubavad suurkoovitajaid nüüd Läänemere lõunaosa rannikuvööndiski talvitada.

Suurkoovitaja oli 1997. aastal valitud meie aasta linnuks.

Ta on arvatud kaitsealuste liikide III kategooriasse, seega ohustatud lindude hulka. Teda on Eestis viimasel ajal küll jälgitud ja uuritud, selgitatud tema ökoloogiat ja pesitsustulemusi pärssivaid asjaolusid, ka lindudele kinnitatud raadiosaatjate abil. Ent nende kenade lindude halb käekäik jätkub ja kaudsete kaitsemeetmete rakendamine põllumajanduses, näiteks osa heinapõldude niitmisaegade nihutamine juulisse ja eluvaenulike taimekaitsemeetodite piiramine viljapõldudel, samuti kiskjate ülemäärase hulga otsusekindel vähendamine ei ole siiani tõsisemat arutamistki leidnud. Kuigi suurkoovitaja eluiga ulatub 30 aastani, saab populatsiooni ressurss praeguste olude jätkudes millalgi paratamatult otsa ja siis olemegi ühest oma põlisest asukast ilma ning peame piirduma vähemkultuuristatud tagamaadel pesitsevate läbirändajatega ...

Eesti Piimandusmuuseumi pargis Oma tooteid pakuvad suured ja väikesed piimatoodete tootjad üle Eesti.

Või, sõira ja karaski töötoad.

Reino Bürkland õpetab mozzarellat valmistama.

• PLASTIKSINDEL • MAKROLON • ÜLDEHITUS

Meeleolukas kultuuriprogramm - orkester Türi, meesansambel AVAJA, rahvatantsijad, Miku-Manni lasteteater ja palju muud! www.plastkatus.ee

Kindelaed.ee

koore sisse tagasi.

9. Vaata, kas saad pillist hääle kätte.

• BETOONAED • HOONED • MÜRATÕKE

info@traktoriraskused.eu info@plastkatus.ee info@kindelaed.ee Tel +372 5648 5989

Kohal Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja projekt „Piim – päeva pärl”, Eesti Politseimuuseumi väliprogramm, lastetelk, viburada, lehm, poni ning teised väikeloomad jpm.

Meisterkoka Show – Andris Avamere Parima noore koka ja piimatoote valimine Filmiprogramm “Piim dokumentaalfimides” Päeva toetavad: Maaeluministeerium, Eesti Piimandusmuuseum, Eesti Piimandusmuuseumi Sõprade Selts, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Kultuurkapital

14 || ilma- Ja TaimeTaRK || maa elu

Foto: bio-botanica.com

põdrakanepivõrseid ja kasutada neid toiduks.

See on tõeliselt hõrk maiuspala.

Neid võib kasutada nagu sparglit, hautades neid õrnalt võis või teha salatit. Samuti võib võrseid hapendada nagu kapsast. Nii saad endale pikaks ajaks suurepärase suupiste, mis mõjub väga hästi seedimisele ning puhastab ja kaitseb hästi soolestikku.

Põdrakanepit annab ka fermenteerida. Selleks pane korjatud lehed ööseks sügavkülma, hommikul aga võta välja ja pane kokkusurutuna pütti.

Hoia nii kolm päeva toasoojuses, kuni hakkab tulema hapukat lõhna. Siis võta välja ja laota kuivama. Kuivades lähevad lehed pruunikaks ja aromaatseks. Selline tee on mõnusalt hapuka maitsega ja sarnaneb maitselt ja mõjult rohelise teega. Toimib väga hästi seedimisele ja immuunsüsteemile.

Kui sul on kõht lahti või valutab, tee põdrakanepiteed: pane 1 tl põdrakanepi õisi ja lehti ühe tassi kuuma vee sisse. Hoia 10 minutit ja joo.

Kui sul on kurk haige või angiin, kurista põdrakanepitõmmisega kurku: pane 1 spl põdrakanepit tassi kuuma vee sisse. Hoia 15 minutit, kurna ja kurista päeva jooksul mitu korda.

Joo põdrakanepiteed, kui sul on krooniline peavalu, mis on tulnud pingelangusest.

Mehed saavad kasutada põdrakanepit eesnäärmevaevuste vastu ja potentsi hoidmiseks. Räägitakse, et ka isased põdrad söövad hea meelega põdrakanepit.

Venelased kutsuvad seda taime ivaniteeks. Siberis valmistatakse teed nii: põdrakanepilehed korjatakse siis, kui esimene külm on neist üle käinud.

Need kuivatatakse ja tehakse pulbriks. Seda pulbrit keedetakse piima sees.

iRJe KaRJuS

fütoterapeut

P

raegu on leheaeg, mil roheline vägi meie ümber on kõige võimsam. See roheline energia kosutab kõige paremini meie südant ja hinge. Seepärast tunnemegi ennast pärast jalutuskäiku metsas või niidul puhanuna ja kergelt.

Looduse roheline energia oleks justkui pununud meie ümber kaitsva võrgu ja tasakaalustanud meie mässavad tunded. Muutume rahulikumaks ja tunneme ennast laetuna. Rohelistes taimelehtedes olev klorofüll ehk „roheline veri” toidab aga keha ja võtab maha pinged.

KaSK aitab Kask oma valgete helgete tüvedega ja lõhnavate ereroheliste lehtedega muudab inimesed tundlikuks. See vabastab hirmust ja kõhklusest, muretsemisest, peletab minema õudusunenäod.

Kask ravimtaimena on põletikuvastane, higile ajav, valu vaigistav, verd puhastav ja antibakteriaalne.

Kogu kase pungi, noori lehti, mahla ja käsna. Laota õhukese kihina kuiva hämarasse kohta kuivama. Mahla tasub juua värskelt ja säilitada/hapendada säilitusnõus, lisades näiteks kolmeliitrisele purgile kümmekond rosinat.

On vaimustav varasuvel korjata kaselehti. Juba korjamine ise on tervendav, sest kase eeterlikud õlid mõjuvad meie hingamisteedele ja teevad meeled tundlikuks. Kaski tuuakse tuppa suvistepühadeks, kus see puhastab ruumi raskest energiast ja laeb selle uuesti värskete aroomidega.

Kui sul on palavik, tee kaselehe ja -pungade teed: pane 1 tl pungi ja lehti 1 tassi kuuma

Põdrakanep mõjub rahustavalt ja uinutavalt.

vee sisse, hoia 15 minutit ja joo.

Naha tervendamiseks joo kasepungateed: pane 1 tl pungi ja lehti 1 tassi kuuma vee sisse, hoia 15 min ja joo.

Kasepungatee aitab samuti palavikku langetada. Korja värsked kaselehed pange ja hoia tunnike. Pista jalad pange lehtede vahele, tunned, et need on kuumaks läinud. Tee selliseid „vanne” lihasevalude korral.

Saunas vihtle kasevihaga, see mõjub nahale ja hingamisteedele väga hästi.

Foto: eLmo riiG

PÕdraKaneP raHuStab Põdrakanep on roosade õitega mitmeaastane rohttaim, mis õitseb juunist augustini. See taim kasvab raiesmikel, hõredas metsas, varemetes ja põlendikel, metsaservas. Korjata tuleks enne õitsemist võrseid ning õitsemise ajal lehti ja õisi.

Põdrakanep on põletikuvastane, krambivastane, uinutav, rahustav. Sisaldab tanniine, flavonoide ja peaaegu kogu komplekti inimesele vajalikke vitamiine ja mineraalaineid.

Kevadisel ajal saab korjata

ju Kal

KÜLviKaLeNDeR: JuuNi 3. L

Juur, alates kl 03.04 õis

5. E

04.11 22.30

Õis, alates kl 13.46 leht Leht Leht

8. N

Leht, alates kl 01.59 vili

9. R

16.10

VI

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

7. K

R

V

6. T

Õis

K

1. nelipüha

LI

4. P

i ts

K

Vili aLLiKas: mÄrKmiK-KaLender „aasta aias 2017” KirjastUseLt VarraK

ur Amb

Juur

Jäär

vi Lõ

2. R

kits

U

V

algete ööde ajal on küll kehvad lood virmaliste nägemisega, kuid selle asemel võib näha üht teist imelist loodusnähtust – helkivaid ööpilvi ehk polaarmesosfääripilvi. Või nagu huvilised hellitlevalt ütlevad, polaarmesokateks (või lihtsalt mesokateks) kutsutud sädelevaid pilvi. Euroopas nähti hooaja esimesi helkivaid ööpilvi 26. mai öösel Taanis, ja Eestis juba 27. mai öösel. Praeguseks ongi alanud nende imeliste pilvede hooaeg – seetõttu tutvustan neid.

Helkivad ööpilved on hõbedased või elektriliselt sinakad (väga harva ka kollakad, kui need on sumestatud õhumassis silmapiiri lähedal) omapärase struktuuriga kiudpilvi meenutavad pilved. Seevastu „tõelised” kiudpilved on põhjataevas nende taustal väga tumedad, isegi mustad, sest jäävad troposfääris Maa varju.

Helkivad ööpilved on kõrgeimad Maa atmosfääris tekkivad pilved: nende tavaline tekke- ja asukoht on 75–90 km Maa pinnast, keskmiselt aga 80 km kõrgusel.

Helkivad ööpilved said nimetuse selle järgi, et neid saab jälgida siis, kui päikeseketas on 6...12°, teatud juhtudel kuni 18° allpool horisonti. Need on tumeda taeva taustal hõbedased või sinakasvalged helendavad triibud ja kogumid; helkivate ööpilvede sinakus tuleneb pilvi moodustavate jääkristallide väiksusest, mistõttu tooni annab juba molekulaarne hajumine. Pilvede äärmise hõreduse tõttu paistavad heledamad tähed neist läbi.

Helkivate ööpilvede vaatlemiseks soodsad tingimused on laiustel, kus on valged ööd, mis tähendab, et atmosfääri alumine osa on Maa varjus, kuid selle kõrgemasse ossa, sealhulgas mesosfääri ülemisse ossa, jõuab otsene päikesekiirgus, mis hajub jääkristallidel ja osa valgusest peegeldub tagasi. Seetõttu ongi pilved võrdlemisi eredad ja öisel ajal hästi nähtavad. Seetõttu on parimad võimalused polaarmesosfääripilvi näha valgete ööde perioodil ehk Eestis maist augustini.

Kõige paremini tulevad pilved esile umbes 60. (põhja)laiuskraadil.

Kahjuks ei saa helkivaid ööpilvi kuigi suure kindlusega prognoosida, sest selleks tuleks koostada prognoos mesosfääri kohta, kuid viimase kohta on sellise ülesande lahendamiseks vajalikke andmeid liiga vähe. Vaatlused näitavad siiski, et suurema tõenäosusega võib helkivaid ööpilvi näha siis, kui jäädakse polaarfrondi tagalasse, kus on soodsad tingimused polaarse õhumassi sissetungiks. Tõepoolest, võimsaimad vaatemängud ongi just jaheda või keskmiselt sooja, mitte aga kuuma õhumassi korral, sest siis jäädakse polaarfrondi tagalasse, mis üldiselt vastab Rossby ehk planetaarsete lainete jahtumisfaasile.

Alates 19. maist on vähemalt mõnes ilmajaamas ööpäeva keskmine õhutemperatuur vastanud kokkuleppelisele suve kriteeriumile ehk püsinud enamikel päevadel 13 °C või sellest kõrgem. Klimaatilist suve algust siiski ilmselt veel „välja kuulutada” ei saa, sest juuni algab külma ilmaga: õhutemperatuur ei pruugi isegi päikeselise ilmaga tõusta 15 kraadini, selge öö korral on suur öökülmaoht. Selline jahe või isegi külm, aeg-ajalt sajuhoogudega ilm võib püsida isegi nädal aega.

Hea uudis on see, et mai lõpu vihmasajud on tuleohu Eesti metsades enam-vähem kustutanud.

kaselehti

JU

taas On käes HeLkiVate ÖÖPiLVede HOOaeG

Kaselehed alandavad palavikku ja leevendavad lihasevalu.

Ne i

ilmatark

Sõnn

JÜRi KameNiK

Varasuvel korja

ISTUTUSAEG

iLmataRK

1. juuni 2017

V

maa elu || KODu Ja aeD || 15

1. juuni 2017

retsePtid Hiirmelonisalat ploomtomatitega 150–200 g ploomtomateid, 150–200 g hiirmelonit, 3–4 lehtsalatilehte, 1 kuhjas sl värskelt peenestatud tilli, 1 sl veiniäädikat, 1–2 sl külmpressitud taimeõli, 1 tl suhkrut ja maitseks veidi soola. Pese melonid ja tomatid, lõika need risti pooleks. Lõigu või rebi salatilehed väiksemaks.

Sega kõik komponendid kergelt läbi ja tõsta valmis salat pooleks tunniks külmkappi.

Hiirmelonisalat lillkapsaga Üks keskmine lillkapsas, 200 g hiirmelonit, 2 kuhjas sl värsket tilli, 1/2 klaasi hapukoort või maitsestamata jogurtit, 1 sl õli, maitseks veidi suhkrut ja soola.

Puhasta lillkapsas ja jaga väiksemateks mõnesentimeetrise läbimõõduga õisikuteks. Järelejäänud õisikukonts lõigu peeneks ribaks või riivi jämedalt.

Pese hiirmelonid puhtaks ja lõigu pikuti või põigiti pooleks.

Nüüd sega kõik komponendid kokku ja tõsta salat tunniks külmkappi. Seejärel sega veel kord korralikult läbi ja serveeri.

Mehhiko pisikurk lisab oma väiksuse ja kauniduse tõttu kõikidele salatitele üllatusmomendi.

Hiirmeloni-kiivisalat Võta 2 klaasi hiirmeloneid, 3–4 kiivit, 1/2 mugulfenkolit, 1 laim, 2 sl suhkrut ja 1 sl külmpressitud taimeõli. Pese ja lõigu hiirmelonid pikuti pooleks. Koori kiivid, lõika pikuti pooleks ja seejärel peeneks viiluks. Lõigu mugulfenkol peeneks ribaks, loputa kergelt üle ning nõruta. Taimeõli hulka sega laimimahl ja suhkur. Nüüd sega kõik komponendid läbi ja tõsta salat pooleks tunniks külmkappi.

Fotod: pUbLicdomainpictUres.net

Hiirmelon kasvatab saaki maa sees ja peal toivo NiiBeRG Räpina aianduskooli õpetaja

m

ehhiko pisikurk (Melothria scabra) pärineb Mehhikost ja KeskAmeerikast. Kuulub see nagu meile tuttav kurkki kõrvitsaliste sugukonda. Huvitavaks teeb selle taime, et see annab võrsetel kurgilaadseid vilju ja maa sees kasvatab bataadisarnaseid mugulaid.

Arvatakse, et tegemist on indiaanlaste vana kultuurtaimega, mida kohalikus kõnepruugis kutsutakse ka väikeseks arbuusiks – sandita. Tõepoolest, nimetus on igati õigustud. Sisu on värvuselt küll sarnane kurgiga, aga maitselt meeldivalt hapukas.

Inglise keeles tuntakse Mehhiko pisikurki hiirmelonina – mouse melon. Pisikurke leidub looduses eri andmetel 35 (80) liigi ümber, mis on levinud üle maakera kõikidel troopilistel aladel. Üheaastane taim on hea ronija ja katab kiiresti kuni kolme meetri kõrguse aiavõre, pakkudes meeldivat varju ja üllatuslikke vilju, seda eriti lastele. Lehed sarnanevad paljus hariliku kurgi lehtedega, olles nendest ainult väiksemad ja paiknevad tiheda-

malt. Lehed on vormilt kolmnurksed, terava tipuga, kergelt karedad. Õied väikesed, lehtritaolised, emasõied asetsevad ühekaupa ja isasõied kobaras lehekaenlas.

Mehhiko pisikurgi ehk hiirmeloni viljad kasvavad nelja sentimeetri pikkuseks ja nende läbimõõt on kaks sentimeetrit. Taim on väga saagikas ja igas lehekaenlas võib leida väikese kurgikese. Viljad on kaetud õhukese meeldivalt krõmpsuva koorega. Vilja sisu on valkjasroheline, meeldivalt hapuka maitsega. Viljad on maitsvamad noorena.

Köitraod haakuvad kergesti erinevate tugede külge.

Peale selle moodustab taim palju külgharusid ja annab juurevõsu. Taime ereroheline värvus püsib sügiseste öökülmade saabumiseni. Kuid peale viljade kasvatavad hiirmelonid septembriks-oktoobriks mulda kartulist väiksemad söödavad mugulad, mis maitselt meenutavad segu redisest ja kurgist, olles sobiv toorsalatimaterjal. Mugulad tulebki kiiresti toiduks tarvitada, sest nende säilivus ei ole

HIIRMELONEID VÕIB KASUTADA TOITUDES JA SALATITES SAMAMOODI NAGU KURKI.

pikk. Ühelt taimelt võib saada kuni viis kilo vilju ja kilo maitsvaid mugulaid, mis kujult meenutavad maguskartulit ehk bataati.

KaSVatamine Agrotehnika sarnaneb meie tingimustes avamaakurgi omaga. Seemned külvata katmikalale kolme-neljakaupa 8–10sentimeetrise läbimõõduga ja kasvusubstraadiga täidetud pottidesse, hiljem jätta kasvama kaks tugevamat taime. Ettekülv teha 4–6 nädalat enne kasvukohale istutamist.

Kuna seemned on hästi väikesed, siis vajutada need kergelt pinnasesse ja katta vermikuliidiga. 25–27 kraadi juures idanevad seemned juba 3–4 päevaga. 3–4 lehe faasis anda täiendavalt kompleksväetist.

Kasvukohale istutada pärast öökülmade möödumist või siis kasutada algul katteks katteloori. Avamaale teha külv pärast külmasid.

Sobivam mullahappesus on 6,5–7,5 ja kasvutemperatuur 16–21 kraadi. Avamaal eelistab kerget ja viljakat mulda, aga ei talu hästi pinnase liigset kobestamist, sest juurestik on küllalt pindmine. Seega oleks soovitatav kasvukoha ümbrus multšida.

Meeldib soe ja päikeseline kasvukoht ning rohke kastmine. Kiiresti hakkab kasvama juba nädal pärast kasvukohale istutamist. Lopsaka lehestiku saavutamiseks kasta esimeste õite moodus-

tamise ajal lahjendatud virtsa või kääritatud lahjendatud kõrvenõgeseleotisega ja anda täiendavalt veidi kaalium-fosforväetist.

Lisaks vertikaalhaljastusele sobivad need hästi konteineritesse ja amplitesse, aga ka kaldpindade katteks, sest tihe lehestik ei lase umbrohtudel võimust võtta. Üks eeliseid teiste kõrvitsaliste ees on vastupidavus haigustele ja kahjuritele.

Hiirmelon toiduS Hiirmeloneid võib kasutada toitudes ja salatites samamoo-

di nagu kurki. Samas on see kurgist toitvam ja üsna valgurikas. Oma väiksuse ja kauniduse tõttu lisab kõikidele salatitele üllatusmomendi. Sobib nii soolastesse kui ka magusatesse salatitesse. Salatitele võib need panna pikuti või põigiti pooleks lõigatuna, nii säilitavad melonid oma peibutava olemuse ja pole midagi, kui mõni pisem tegelane ka tervelt salatisse poetada.

Marineeritult on sobivamad maitseained koriander ja sinepiseemned. Hiirmeloneid võib hapendada, eriti koos väikeste tomatitega.

marineeritud hiirmelonid Võta neli pooleliitrist hermeetilise kaanega suletavat purki ja täida need hiirmelonitega. Vala nüüd hiirmelonid väiksemasse ämbrisse, sega need peeneks uhmerdatud lauasoolaga läbi (3–4 kuhjas sl) ja aseta 24 tunniks jahedamasse ruumi seisma. Seejärel pese kurgid üle ja lao purkidesse. Igasse purki riputa kurkide vahele 1 kuhjas sl sinepiseemneid ja 1 sl koriandriseemneid. Peale vala jahutatud marinaad ja sulge purgid õhukindlalt. Marinaadi valmistamiseks aja 0,6 liitrit vett keema, lisa 2 kuhjas sl suhkrut, lase jahtuda toatemperatuurini ja sega juurde 2 klaasi valget veiniäädikat. Tõsta hoidis jahedasse. Nädala pärast on hoidis söömiseks valmis.

16 || KulTuuR Ja eTTeVÕTluS || maa elu

1. juuni 2017

Kultuuriüritused toovad külalisi ja sissetulekut aNNeLa LaaNeotS Maa Elu

e

rilistes kultuuripiirkondades, näiteks Setomaal, on kultuuriürituste korraldamine suure hoo sisse saanud. See on nüüd väikeettevõtluse viis, mis pakub külalistele ainulaadseid kultuurielamusi ning tööd ja teenimisvõimalust kohalikele üritusekorraldajatele, toitlustajatele, majutajatele, giididele. „Kui piirkonnas tuleb kultuuriüritus, tunnevad selle virgutavat mõju teisedki ümberkaudsed ettevõjad,” tõdeb Obinitsas seto sööki pakkuva Taarka Tarõ perenaine Rieka Hõrn. Üritusest saavad kasu ettevõtjad umbes neljakümne kilomeetri raadiuses. Nii ongi Rieka rõõmuks tema söögikoht festivalide-etenduste ajal rahvast tulvil, Setomaa külalised soovivad kogeda ehtsat seto kultuuriruumi ja -kööki ning seda Rieka pakubki. Eriti tõstab Rieka esile iga-aastaseid Seto Kuningriigi päevi, mis tänavu peetakse 5. augustil Luhamaal, Vanemuise etendust „Obinitsa”, mida mängiti kahel suvel Rieka söögikohast otse üle tee, ning sel aastal seitsmendat korda tulevat Ostrova festivali.

Setomaa teises otsas, Värska kandis, mõistetakse samuti, et Setomaa tee võtavad külalised jalge alla just eheda kultuuripärandi pärast. Kuulub ju seto leelo UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Värska on kuulus Seto leelopäevade poolest, ent leelopäevad ei toimu igal aastal ja Seto Kuningriik, mis liigub mööda Setomaad ringi, jõuab Värskasse vaid iga nelja aasta tagant. Kohalik omavalitsus leidis lahenduse: suviti on Värska suurim tõmbenumber Seto Folk, mis põimib kokku unikaalse Setomaa looduse ja kultuuri ning esinejad kohapealt ja kaugemalt. „Pakume parimat ja kutsume erilisi esinejaid juurdegi,” ütleb Seto Folgi peakorraldaja Marija Jurtin. Seto Folki on hinnatud erilaadse festivalitunde pärast, mida mujal

Curly Strings eelmisel Seto Folgil.

ei kohta. Setomaal on elus ainulaadne kohalik peopidamisehk kirmasekultuur, mida saabki ehedalt nautida ainult Setomaal. Festivali korraldajad keeravad erilisusele vunki juurde: sel aastal on folgi teema „Metsa poole”, eelmisel korral folgiti Setomaa kanda olnud soome-ugri kultuuripealinna tiitli auks tunnuslause „Näitame keelt” all, tunamullu oli reklaamlause „Üle piiri”.

Seto Folgi esinemispaigad on ühelt poolt traditsioonilised, teisalt ebaharilikud ja lavakultuuri avardavad, räägib Seto Folgi peakorraldaja Marija Jurtin. Üks lava asub otse Värska vana laululava kõrval, teine Seto Talumuuseumi karjakoplis. Osa tegevust toimub sellesama traditsioonilise seto kindlustalu hoovis ja hooneis. Kolmas lava asub päris metsa sees.

Atmosfäär on see, mis loeb, ja Värskas leidub mõnusaid paiku küllaga.

Et asukoht on tähtis, seda

Foto: seto FoLK

on teadnud siitsamast Värskast pärit ja üle Eesti tuntud (Zetod, Trad. Attack!, Curly Strings) muusik Jalmar Vabarna. Aasta eest avas ta Treski külas kontserdipaiga Treski Küün, mille esimene kontserdihooaeg tuleb just sel suvel. „Meile meeldib inimestele ägedaid emotsioone pakkuda,” põhjendab Jalmar. „Emotsioon ja energialaeng, mille festivalilt saame, on kirjeldamatu! Hea meel on näha õnnelikke ja rõõmsaid külalisi Ostrovas. Mulle väga meeldib, et kohalikud elanikud ja ka Meremäelt lahkunud inimesed tulevad siia ja saavad taas kokku!

See on pidupäev kõigile,” toob Evelin Tulp välja põhjuse, miks ta Ostrava festivali korraldab.

KooStöö Viib ÕnneStunud ÜrituSeni Setomaa kultuuriürituste korraldajad hindavad kohalike ettevõtete koostööd. Jalmar Vabarna võtab Seto Folgi ajal (16.–18. juunini) oma küü-

ni ka paar Seto Folgi kontserti ja küünis toimuvatel üritustel toitlustab kohalik ettevõte Toomemäe talu kodukohvik Maagõkõnõ. „Nendega oleme kokku leppinud terveks hooajaks. Vahepeal käivad müümas ka väiksemad ettevõtjad Treskist ja Värskast,” ütleb Jalmar Vabarna.

Ostrova festivali korraldusse on kaasatud kõik kohalikud ettevõtted. „Lähiümbruses on turismitalud juba pool aastat enne pidu välja müüdud,” tõdeb Evelin Tulp, kelle pere oma kodu õuel Setomaal Ostrova külas Ostrova festivali korraldab. „Festivali ajal töötavad alati kohalikud kodukohvikud, kes maitsvaid roogi valmistavad ja end külalistele tutvustada saavad. Samuti on meil alati käsitöölaat ja käsitöö õpitoad, kuhu on eelkõige oodatud Setomaa käsitöölised.”

Ostrova festivali jaoks on väga vahva ka Rikka Ivvani Pil-

lilaagri traditsioon. Pillilaager korraldatakse alati enne festivali ja laagrilaste lõppkontsert toimub Ostrova festivali suurel laval. Nii saavad lapsed põneva kogemuse ja hiljem festivalimelu nautida.

Seto Folgi toitlustajate valikul eelistatakse tervisliku ja mitmekülgse menüüga toitlustajaid, kohalikke toitlustajaid ja seto toidu pakkujaid. „Korravalvurite ja meditsiinitöötajatega on sama lugu, võetakse lähemaid teenusepakkujaid, kelle puhul saab olla kindel, et teenus on kvaliteetne ja piirkonda tuntakse,” kinnitab Marija Jurtin.

Seto Folki võib julgelt nimetada kogu-

SETO FOLKI ON HINNATUD ERILAADSE FESTIVALITUNDE PÄRAST, MIDA MUJAL EI KOHTA.

kondlikuks festivaliks: korraldamisel löövad peale kohaliku omavalitsuse kaasa peaaegu kõik Värska asutused, kohaliku kogukonna aktiivsed liikmed, õla panevad alla kohalikud ettevõtted, näiteks Värska Sanatoorium ja Veekeskus, Värska Vesi, Seto Line Reisid jt.

VÄiKe riSK KÄib aSJa Juurde Evelin Tulp tõdeb, et Ostrova Festivali saab nende pere korraldada vaid tänu toetajate abile. „Kulud püüame hoida võimalikult tagasihoidlikud, teeme kõik ettevalmistused ise, samas kvaliteedi osas ei saa järeleandmisi teha. Tahame, et meie festival oleks selline, mida külalised tõeliselt naudivad ja kust positiivse laengu saavad,” räägib Evelin Tulp. „Tavalisse Eesti suvepäeva mahub tihti mitu aastaaega. Arvan, et ka kaugemalt tulijad arvestavad sellega ning võtavad kaasa kummikud ja vihmakeebid. Isegi vihmaga on välikontserdid vahvad!” kinnitab Tulp. „Ilm võib mõjutada piletiostu kohapeal, kuid seda vähesel määral. Üle poole piletitest on meil alati ostetud eelmüügist. Vihma vastu saame korraldajatena põhjalikult valmistuda. Ostrovas oleme alati üles seadnud suuremad telgid, mis on vaatega otse lavale.” „Vaatame eelarvet kogu hooaja kontekstis: isegi kui üks üritus läheb aia taha, aitab ehk järgmine jälle välja,” selgitab Jalmar Vabarna. „Meil on nii istuva kui ka seisva publikuga üritusi.

Istuma mahub hulga vähem inimesi kui seisma. Meid vihm ei heiduta, kuna kõik kontserdid toimuvad katuse all. Aga mitte vihm pole ainuke takistav tegur, need võivad olla ka ümbruskonnas toimuvad muud ettevõtmised jms.”

Seto Folk on mitmepäevane professionaalne ja rahvusvaheline muusikafestival, millele muu hulgas seab omad nõudmised Põlvamaa mainesündmuste hulka kuulumine. „Festival saab teoks tänu väga paljude toetajate nii rahalisele kui ka mitterahalisele panusele,” ütleb Marija Jurtin.

Siiski annavad Seto Folgi korraldajad endale hästi aru, et tegemist on Eesti muusikafestivalide hulgas üsna uue festivaliga, et ilm võib olla ettearvamatu, et Värska võib paljudele inimestele tunduda kaugema kandina, ega sea endale seetõttu publiku osas ebarealistlikke ootusi. Seto Folgi eesmärk ongi olla pigem väike ja mõnus festival.