Maa Elu, 8. juuni 2017 by AS Eesti Meedia

aino aasPõllu: EESTI DENDROLOOGIA SELTS SOOVITAB ISTIKUID OSTA SEALT, KUST ME ISE OSTAME – KOHALIKEST PUUKOOLIDEST.

Mahe kurk ja ToMaT KUIDAS KEEMIAT KASUTAMATA HEAD SAAKI SAADA.

MaailMa kõrgeiMa Männi järglased

772504

586014

ISSN 2504-5865

EESTLASED KASVATAVAD TULEVIKUMETSA TARBEKS VÕIMSAMAID PUID.

8. JUUNI 2017 • NR 23 (105) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

laste uudishimu rõõmustas piimatootjat SiLVi LUkJANOV Maa Elu

üri valla Takkasaare piimatootmistalu peremehel oli Käru põhikooli laste küsimustele vastamisega pisut peamurdmist ja ta oli üsna rõõmus, kui perenaine nad lõpuks laudast piima jooma meelitas. Käru põhikooli esimese klassi õpilased ja eelkoolilapsed saabusid Türi valla Takkasaare piimatootmistallu bussiga. Algul olid nad üsna tagasihoidlikud ja kuulasid vaiksel häälel kõnelevat talumees Arvo Kuutokit, kes rääkis talust ja sealsetest töödest. näppudega nIna kInnI „Kas lähme vaatame siis lauta ka?” küsimusele vastasid mitmed juba üsna innukad hääled jaa. Laudale lähenedes hakkas aga laste seast kostuma, et siin on paha lõhn, ja aina rohkemad käed hakkasid nina kinni hoidma. Täiskasvanud rahustasid, et see on tavaline lauda lõhn, ja lapsed sisenesid arglikult lauta. Peremees võttis laste käitumist rahulikult ja selgitas, et siin lõhnab vaid loomade elu järele, mis on segu silost ja väljaheidetest. Loomad elavad ju ühes ruumis, neil pole WC

ja kööki eraldi. Selgitus lastele sobis ja nina kinni hoidnud käed hakkasid vasikatele pai tegema ja neile ees olevat sööta pakkuma. Aina julgemaks muutunud lapsed uurisid, mis see on, mida lehmad söövad, palju piima annavad, kaua magavad ja kas nad õues ka käivad. Saadi teada, et söövad silo ja veel jahu ning suvel ka värsket rohtu, et nad lüpsavad kaks korda päevas ja annavad keskeltläbi 30 liitrit piima, et magavad kaheksa tundi ja täitsa vabatahtlikult. Samuti söövad kaheksa tundi ja mäluvad toitu ka kaheksa tundi. Ja teevad seda siis, kui neile enam meeldib, nii laudas kui ka õues, kuid tänavu pole lehmad veel õue saanud. „Neil pole seal midagi teha, rohtu ju pole veel piisavalt, kuid varsti laseme,” lubas peremees. Kui need laste küsimused olid Arvo Kuutokile kerged vastata, siis keerulisem oli näiteks selgitada, kust see piim lehmal ikka tuleb. „Selgitad küll, et udarast, kuid tänapäeva lehmad ju laudas nii ligi ei lase, et lähed ja lüpsad tassi natuke piima. Piima saad kätte ainult platsil,” lausus peremees. Küsimustele, millest piim koosneb ja miks see on valge, vastas peremees loovust appi võttes ja neljakordse vanaisana lastele arusaadavalt. Nii said

Takkasaare talu perenaine Aivi Kuutok lastele piima ja kama valamas.

lapsed teada, et piim koosneb sellest, mis lehm sööb ja joob, ning valge on sellepärast, et nii on see just kõige kasulikum. pIIma ja kama Et lapsed muutusid aina julgemaks ja uudishimulikumaks, oli peremees üsna rahulolev,

Foto: SilVi lukJaNoV

AVATUD PIIMAFARMIDE PÄEV

astekaitsepäeval, 1. juunil korraldas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda põhikooliõpilastele üle Eesti avatud piimafar-

mide päeva. Igas maakonnas võtsid põllumehed koolilapsi vastu oma piimafarmides, kus näidati, kuidas toimub nüüdisaegne piimatootmine.

Kodu kindlustamine Ifi e-büroos on

LIHTSAM, KUI SA ARVATAGI OSKAD!

kui lapsed lõpuks perenaise Aivi Kuutoki kutse peale seda head valget piima või hoopis kama jooma läksid. Lastele jooke jagav Aivi kallas ühest kannust piima ja teisest kama. Tahtjaid jagus mõlemale. Mõni võttis lausa paar topsitäit ja siis enam lapsi lehmad ei huvitanud. Hoopis taluõuel asuvad kiiged ja batuut. Käru põhikooli esimese klassi õpetaja Anneli Kirspuu teada olid kõik lapsed rõõmuga nõus tulema ja vaatama, kuidas see päris elu maal käib. Liitusid ka mitmed lapsevanemad. Lapsevanem Aivi Palling tuli kaasa esimeses klassis õppiva tütre Mariaga. Eramus elaval perel on kodus vaid kass, kuid loomi on palju ringi sõitev pere näinud. „Sellist talupere korda oli küll rõõm näha. Kolhoosiaegsed laudad olid midagi muud, nüüd siin näeme, et saab ka viisakalt loomi kasvatada. Siin on kõigele ja kõigile mõeldud ning see on väga hubane,” tunnustas ta. Takkasaare pererahvas on valmis järgmistelgi aastatel koolilapsi võõrustama. „Mul pole laste vastu midagi, see on ju hea, kui tahetakse maaeluga tutvust teha,” lausus ta. „Ka piima ja kama jagub meil kõigile,” lisas perenaine Aivi Kuutok.

2 || TanKlaKeTT || maa elu

8. juuni 2017

küTuSemüük. Tanklakettide maiuspala on riigihanked, paraku on väikestel seal väga raske jalga ukse vahele saada.

Angelica Udeküll loodab, et tänavu tuleb võistlusele rohkem uusi tooteid liha- ja piimasaaduste grupis. Foto: MiHkel Maripuu /poStiMeeS

algas konkurss PariMa MaheTooTja ja -TooTe leidMiseks

esti Mahepõllumajanduse Sihtasutus ootab kandidaate 2017. aasta parima mahetootja ja -toote konkursile „Parim mahetootja 2017”. Restorani Wicca peakokk Angelica Udeküll sõnas, et aastatega on tooted läinud järjest põnevamaks, pakendid atraktiivsemaks ja valik laiemaks. „Kindlasti ootame uusi tulijaid. Kui siiani on kõige laiemas valikus esindatud maiustuste, näkside ja jookide tootjad, siis eriti loodaks uusi tooteid just

liha- ja piimasaaduste grupis,” lisas ta. Airi Vetemaa mahepõllumajanduse sihtasutusest rääkis, et meie maheettevõtted on üsnagi eriilmelised ja varasematel aastatel on konkursil osalenud eri tootmistüüpi ja suurusega ettevõtted, kuid need kõik on näidanud tõsist pühendumust ja häid tulemusi. Vetemaa sõnul on iga aastaga kasvanud mahetöötlejate arv ja mahetoodangu maht. „Mahetöötlejad on valdavalt küll väikeettevõtted, kuid loodame, et ka suuremad toidu-

töötlejad leiavad enam võimalusi oma tooteportfelli rikastamiseks mahetoodetega. Kuigi praegu on kaubanduses valdav imporditud mahetoodang, usume, et see hakkab lähiaastatel muutuma,” rääkis ta. Konkursile „Parim mahetootja 2017” saavad kandidaate esitada nii organisatsioonid kui ka üksikisikud, sealhulgas kandideerijad ise. Konkursile esitavad oma ettevõttes valmistatud tooteid ettevõtted ise. Võitjad kuulutatakse välja 17. septembril. (ME)

avaMere kalakasvaTus võiB saada Üksnes ajuTise loa

irma Ösel Offshore kavandab kolme avamere kalakasvatuse rajamist, paraku võib ta saada üksnes lühiajalise hoonestusloa. Kuna valitsus algatas 25. mail mereala planeeringu koostamise kogu Eesti merealale, ei saa tehnilise järelevalve amet veeseadusest tulenevalt hoonestusloa menetlust algatada, kirjutasid rahandusminister Sven Sester ja riigihalduse minister Mih-

hail Korb tehnilise järelevalve ametile (TJA). Seadusest tuleneva erandi kohaselt saab aga menetluse algatada ja anda hoonestusluba kehtivusega üks aasta pärast planeeringu kehtestamist. Kui ettevõte peaks selle tähtajaga nõus olema, siis teevad ministrid ametile ettepaneku algatada hoonestusloa menetlus paralleelselt mereala planeeringu koostamisega ja käsitleda hoonestusloa eset kui üht huvi Eesti merealal.

Ösel Offshore OÜ kavandab kolme kalakasvatuskompleksi rajamist territoriaalmeres Saaremaast läände, Hiiumaast põhja ja Vormsist põhja poole jäävas piirkonnas. Sumpade maksimaalne kõrgus on ligikaudu 85 meetrit, sellest 70 meetrit vee all ja 15 meetrit vee peal. Kalakasvatuse aastane kogutoodang võiks idee teostumise korral olla kuni 15 000 tonni kala. (BNS)

PõlluMajandusaMeT: eesTis ei ole viljaPuu-BakTerPõleTikku

õllumajandusamet teavitas toimetust, et 25. mail Maa Elus ilmunud artiklis „Hapukapsakuninga magus elu” on järgmine eksitavat infot sisaldav tsitaat: „„Mul on üks väheseid puukoole, kus ei ole viljapuude bakterpõletikku,” toob Orgmets välja. See viirushaigus on õuna- ja pirnipuudel, juba ka mõnedel ploomisortidel.” Põllumajandusamet selgitab: • Eestis ei ole viljapuu-bakterpõletikku, Eesti on selle haiguse suhtes kaitstav piirkond. • Viljapuu-bakterpõletik ei ole viirushaigus, tegemist on bakterhaigusega. • Viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimed ei ole ploomid.

Põllumajandusamet rõhutab, et Eesti on ohtliku taimekahjustaja viljapuu-bakterpõletiku (Erwinia amylovora) suhtes vaba ja kaitstav piirkond. See tähendab, et seda ohtlikku bakterhaigust Eestis ei esine. Kõikide viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimede – õunapuu (Malus), pirnipuu (Pyrus), viirpuu (Crataegus), pihlaka (Sorbus), tuhkpuu (Cotoneaster), ebaküdoonia (Chaenomeles), küdoonia (Cydonia), toompihlaka (Amelanchier), astelpihlaka (Mespilus), Davidi fotiinia (Photinia davidiana), tuliastla (Pyracantha) ja villpöörise (Eriobotrya) – turustamine Eestis on lubatud ainult taimepassiga, millel lisaks muudele kohustuslikele andmetele peab olema märge ZP-b2 või ZP-EE. See kinnitab, et taimed on kontrollitud nimetatud ohtliku tai-

mekahjustaja suhtes. Teistest liikmesriikidest võib Eestisse toimetada viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimi ainult puhvertsoonidest, mis on vabad nimetatud taimekahjustajast. Kui viljapuu-bakterpõletiku peremeestaime turustamisel ei ole taim varustatud taimepassiga või taimepassil puudub märge ZP-b2 või ZP-EE, tunnistatakse taimed saastumiskahtlaseks ning hävitatakse või saadetakse tagasi tarnijale. Taimepass on Euroopa Liidu sisesel taimede ja taimsete saaduste liikumisel kasutatav taimetervisenõuete kohasust tõendav dokument või ametlik märgistus. Taimepass tõendab, et taimed on kontrollitud ja vabad ohtlikest taimekahjustajatest. Rohkem infot www.pma. agri.ee, taimetervise valdkond.

Krooning on üks viimastest mohikaanlastest, kes müüb tanklates ka põllumeestele nii vajalikku eridiislikütust.

väike tank

üksinda toi SiRJE NiiTRA Postimees

ktsiaseltsi Krooning rohelist värvi automaattanklaid on Eesti eri paigus kokku 14, kuid neid väiketanklaid, kus selle firma kliendikaart kehtib, on viis korda rohkem, sest ilma heade partneriteta Eesti kapitalil põhinev väike kodumaine tanklakett suures konkurentsis vastu ei peaks. Krooning tähistab selles kuus 25. aastapäeva. 1992. rahareformi aastal sai firma nimeks Krooning. Paljudele maainimestele, aga ka osale linnainimestele on need rohelist värvi tanklad selle ajaga oma-

seks saanud, sest pakuvad oma klientidele alati head hinda. Kontrollisime järele. Mai viimase päeva hommikul, mil Krooningi Tutermaal asuvas kontoris seda lugu tegemas käisime, maksis liiter 95 bensiini nende Keila külje all olevas tanklas 1,159 ja diislikütus 1,119 eurot, teistes selle piirkonna tanklates aga vastavalt 1,219 ja 1,179 eurot. Vahe ongi enamasti 3–6 senti liitri pealt. Igal aaSTal uuS Tankla Firma müügijuht Risto Liinat räägib, et Krooning sai alguse sealsamas Tutermaal asunud EPT tanklast, mille kõrval väikeses saja ruutmeetri suuruses nõukogudeaegse välimusega

hÄsti tÖÖtaB klientide lojaalsusprogramm, mis pakuB olenevalt tarBitud kÜtuse kogusest soodustusi nii enda kui ka partnerite tanklates.

maa elu || TanKlaKeTT || 3

8. juuni 2017

Foto: MapS.google.CoM

nklakett

ime ei tule hoones kontor siiani asub. Ruumid on seest siiski ilusasti korda tehtud ja kõik vajalik olemas. Ja miks peakski üks väike ettevõte suure moodsa kontoriga uhkeldama? Teenitud raha on ju mõistlikum panna uute tanklate rajamisse ja vanade renoveerimisse, mida ongi siiani tehtud. Nimelt on tanklaketti igal aastal üks uus tankla lisandunud. Kuhu järgmine tuleb, jätab müügijuht igaks juhuks saladuseks, kuid nõnda palju ütleb, et see hakkab soovijaid teenindama veel sel aastal.

Välismaiste kütusehiidude tulekuga Eesti turule otsustas Krooning 1996. aastal alustada koostööd teiste Eesti tanklakettidega, et ühiselt suurtele tegijatele vastu seista. Eesmärk oli, et partnerite makse- ja sooduskaardid kehtivad Krooningi tanklates ja vastupidi. Saadi aru, et koos ollakse tugevamad. Nüüd on Eesti enam-vähem kaetud – Harjumaa rohkem ja IdaVirumaa esialgu vähem. Tanklakettide maiuspala on riigihanked. Paraku on väikestel seal väga raske jalga ukse vahele saada. Liinat kir-

jeldab üht käimasolevat juhtu, kus hankes nõutud tanklate arv klappis ja isegi kolme miljoni euro suurune aastakäive oli mitmekordselt ületatud, kuid seda tuli tõendada kõigi osaliste kinnitusega, kes selle käibe tagavad. Kuna Krooningi ja selle partnerite kliendid on enamasti väikesed ettevõtted, siis oleks tulnud läbi käia 300–400 klienti, et nendelt kinnitused võtta. Liinat vaidleb siiani vastu, sest ei mõista, miks sellised tarbetud nõudmised, kui ettevõtte aastaaruannetes on kõik vajalikud andmed olemas. Kuidas asi lõpeb, pole praegu veel teada. Ega suurtele väikeste toimetamine väga ei meeldi. Siia sobib tuua näide, mis kuulub pigem valdkonda „elevandi võitlus sääsega”. Nimelt vormistas Statoili juhtivtöötaja 2015. aastal ennast Krooningi kliendiks ja tankis seejärel mõned korrad Krooningi ja tema partnerite juures. Hiljem tegi ta taotluse konkurentsiametile haldusmenetluse algatamiseks võimaliku konkurentsiseaduse rikkumise tuvastamiseks. Statoili töötaja eesmärk oli seada ühe firma kaardiga teise juures tankimise võimaldamine kahtluse alla. Amet lõpetas 2016. aastal järelevalvemenetluse ega leidnud sellises firmade koostöös midagi keelatut. Firma omanikust juhataja Riho Rõuk lisab omalt poolt, et pisitasa tuleb Krooningile kliente juurde ja iga aastaga on mootorikütuste müük kasvanud ligemale 6–7 protsenti, mis teeb aastaseks kasvuks umbes miljon liitrit. Turuosa Eestis oli eelmisel aastal 1,3 protsenti, selle juurde võitmiseks tehakse iga päev kõvasti tööd. „Neste järel oli Krooning teine kütusefirma, mis tõi turule eraisiku krediitkaardi. Koos kütuse emeriitprofessori Levi Mölderiga otsustasime 2000. aastal hakata bensiinile ja diislikütusele lisama parimat kütuselisandit. Kõrgtehnoloogilise kütuselisandi järjekindel kasutamine ongi olnud meie edu pant,” selgitab ta. Hästi töötab ka klientide lojaalsusprogramm, mis pakub olenevalt tarbitud kütuse kogusest soodustusi nii enda kui ka partnerite tanklates. Näiteks tankides mõnisada liitrit kuus, võib saada soodustust kuni 2,6 senti kütuseliitri pealt. Mitme tuhande liitri tankijale on soodustus muidugi palju suurem. Sääraseid soodustusi pakuvad oma püsiklientidele muidugi kõik kütusefirmad. Siiski on Kroonin-

kuna meil on rõhuasetus kÜtusel, aga mitte kohvil ja kaBanossil, siis parim vahend klientide meelitamiseks on kÜtusehind.

gil veel üks lisaboonus, millega kliente rõõmustada. Nimelt saab osas tanklates soodustust 1,6 senti liitri pealt ka päris tavalist pangakaarti kasutades. Kuna Krooning ja selle partnerid on esindatud paljudes maapiirkondades, siis on klientide seas ka palju eraisikust põllumehi ning väikese ja keskmise suurusega maaettevõtjaid. „Oleme veel üks viimastest mohikaanlastest, kes müüb tanklates ka põllumeestele nii vajalikku eridiislikütust,” märgib Liinat. Müügijuht peab oma firma lisaväärtuseks sedagi, et kütused sisaldavad mootorit ja keskkonda säästvat kütuselisandit, mida kõik ei paku. Paljud Lõuna-Eesti tanklad kannatavad tema sõnul praegu alkopoodidega sarnaselt piiriülese kaubanduse pärast, sest see, kes Lätti viina järele sõidab, kasutab seal tavaliselt ka võimalust pisut soodsamalt tankida. Krooningil õnneks päris piiri lähedal tanklaid ei ole. hInnaga eI mängI Ehkki kütusehinda turul tuleb jälgida, siis kõigi suurte tanklakettide dikteeritud hinnatõusude ja -langustega Krooning kaasa ei lähe, sest klient hindab lisaks hinnale ka stabiilsust. Näiteks Neste müüb peaaegu igas kuus ühel päeval kütust hulgihinnaga ja reklaamib seda suurelt. Sellega lähevad kaasa ka kõik teised suuremad ketid. „Mulle jääb see arusaamatuks, sest firmad ei teeni selle pealt midagi ja suurt konkurentsieelist see ka neile ju ei anna,” kommenteerib Liinat. Ta lisab, et Krooning üritab hoida pigem iga päev „posti” hinna madalamana kui kord kuus kampaaniat teha. „Kuna meil on rõhuasetus kütusel, aga mitte kohvil ja kabanossil, siis parim vahend klientide meelitamiseks on kütusehind,” lausub müügijuht. Teenindusjaamad koos kauplusega on Krooningil ainult Linnamäel, Kernus, Rakkes, Ristil ja Põltsamaal. Et Krooningi kliendid saaksid oma tööreisidel ka lähivälismaal sõidukit tankida, kuulub tulevikuplaanidesse lähiturgude hõivamine. Esialgu on plaanis Lätti minna, aga koostööplaane arutatakse juba ka Venemaa ettevõtjatega. AS Krooning kuulub puhtalt Eesti kapitalile. Osanikud on eraisikud Tiivi Kass ja Riho Rõuk ning 20 protsendiga kütusefirma Olerex. Kui varem oli Olerex Krooningi partner, mis tähendas, et kliendid said samadel tingimustel tankida mõlema tanklates, siis pärast seda, kui Olerex omandas Lukoili, see enam nii ei ole ja sellest on Krooningi omanikel teadagi kahju. Aga muutused kütuseturul on paratamatud ja neid tuleb ilmselt lähiaastail veel.

JUHTkiRi

RiiNA MARTiNSON toimetaja

Palkaks MaavanaeMa

uba õige mitu aastat olen suvise koolivaheaja hakul märganud perefoorumites teemasid, kus mõni linnapere otsib lastele maavanaema. Kohta, kus lapsed näeksid õue peal kana sibamas ja saaksid oma käega sõstrapõõsast marju suhu noppida. Valdavalt saavad need postitused kaela suure kriitikatulva. Küll süüdistatakse neid abitute memmede ärakasutamise soovis, küll plaanis vanainimese maja pärijatelt endale kahmata. Minulegi tundus veel mõned aastad tagasi see maavanaema otsimise mõte kohutav. No kuidas on see võimalik? Kuhu edasi? Algul palkad endale kodukoristaja ja siis suveks võõra inimese lastele vanaema mängima. Aga nüüd koolivaheaja algul mõlgutan mõtteid oma lastele suveplaane tehes ja kurb on, et neil puudub võimalus koos loomadega maal vabalt ringi kulgeda. Jah, lastel on rikkaliku marjaaiaga vanaema ja endalgi kodus muruplats ning maasika- ja hernepeenar, mets on kah koduaknast ligemal kui kiviviske kaugusel, aga pole kanu, kelle mune hommikul otsimas käia, küülikuid, kellele võilillelehti korjata, ega lehma, keda karjamaalt koju lasta. Mis kõige kurvem – puudub võimalus pärast vihma kruusasel külateel rattaga sügavatest vihmaveelompidest läbi kihutada ja kui jalad nagunii märjad, plätud varba otsast visata ja naeru lagistades lompides hüpata. Tänapäeva vanaemad elavad linnas ja kui ka maal, siis korteris ja isegi kui oma majas, siis kanu ja küülikuid on väga vähestel, lammastest ja lehmast ei hakka rääkimagi. Ma ei arva enam, et mõne maal elava vanamemmega tutvust sobitada sooviv linnapere oleks rikutud mõttelaadiga. Hoopis oma lastest väga hoolivad tunduvad nad. Kindel on, et mida vähem meil elusaid juuri maale jääb, seda vaesemaks me elu muutub. Hoidkem oma juuri ja nautigem suvist maaelu nii palju, kui ilm ja töö lubavad!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

www.omaporsas.ee

Oma Põrsas pakub eestimaist sealiha Vajangu perefarmist! Uus lihapood Balti jaama turul! Ootame teid Tallinnas Nõmme, Mustamäe ja Lasnamäe turul, Tabasalus Klooga mnt 5a Rakveres Vaala keskuses ja Pikk 11

4 || OKaSPuuD || maa elu

8. juuni 2017

Pirnipuu näsarooste sabiina kadakal.

Need elupuud hukkusid, kuna ﬁrma istutas puud peaaegu olematute juurtega. Säärane pettus on viimasel ajal üle Eesti levimas!

See kollaseokkaliseks muutunud korea nulu vorm ‘Green Carpet’ vaevleb kuivas peenras magneesiumipuuduse käes.

Tänavused okaspuude kahjust AiNO AASpÕLLU dendroloog

uhtlesin enne artikli kirjutamist suuremate okaspuukollektsioonide omanikega, kohalike puukoolidega, tuntud eraaedade omanikega, et uurida, kuidas sel kevadel näevad välja nende okaspuud ja kuidas saaks sellest halvast seisukorrast välja tulla. Nõu jagas ka parim spetsialist sel alal Eneli Käger. Kõikjal, peale üksikute erandite, on saanud kannatada kadakad. Esiteks – kadakate võõrliikide võrsete tipud on külma saanud ja kuivanud, sest need ei jõudnud sel aastal õigel ajal puituda. Järjekordselt tuleb need välja lõigata või oodata, kuni need ise maha kukuvad. Süüdi oleme ise. Arvestada tuleb, kust need liigid pärit on. Minu kaljukadaka nimi ütleb ise, et mägedest ja kasvab neis kitsastes tingimustes aeglaselt, puit on tihe ja võrsed puituvad kohalikke ilmastikuolusid arvestades õigeaegselt. Need taluvad seal külma tunduvalt rohkem, kui meil on. Aga meie istutame selle peenrasse viljakasse mulda, väetame, kastame hoolega ja hellitame ära. Need taimed on õrnemad ja haigestuvad kergesti, sest on

vales kasvukohas ja vastuvõtlikud seenhaigustele. Sel aastal on eriti selgelt näha, kes minu kadakaid on aastaid kurnanud, nii et nende peenemad oksad on ära kuivanud. See on säravalt oranžide eoslaagritega pirni-näsarooste. See ei välista, et seenhaiguseid on ka teisi, mis kadakatel parasiteerivad. Et neid kadakaid praegu päästa, soovitab Eesti suurima puukooli ja okaspuukollektsiooni omanik Rudolf Pehter pritsimiseks teha segu kolmest eri toimeainetega taimemürkidest, näiteks Score, Infinito, Aliette ja Previcuri lahusega, üks neist selles segus kindlasti aitab. Pritsima peab vaikse varjulise ilmaga hästi läbi kastetud taimi. Seenhaiguste tõrje preparaatidega tuleks tutvuda Põllumajandusameti kodulehel. Saate teada, mida võib kasutada eraaia omanik, mida tohib kasutada litsentsi omav aiahooldusfirma, puukool. Kui teil puudub võimalus ja soov pidevalt aias mürgipritsiga ringi käia, tuleb haiged kadakad välja kaevata ja ära põletada. Jääda neid järjest juurde tulevaid kuivavaid oksi tükkhaaval välja lõikama ja põletama pole mõtet. Istutage asemele mõni uus okaspuu, mis on praegu ilus ja haiguskindel. On ka tarku aiaomanike, kes on kadakaid istutades mõelnud, kust need taimed pärit on. Selle kevade näitel on ilma kahjustusteta talvitunud kadakad kuivadel tuulistel ja päiksepaistelistel kiviklibustel

nõlvadel, kus ümbruses puudub niiske turbase multšiga pinnas. Need taimed pole kunagi väetist saanud. Neist on pidevalt välja puhastatud vanu okkaid. Mägedes teevad seda tugevad tuuled. Proovige järele, kui on võimalust ja tahtmist. Nii saab meil kadakaid aias edasi kasvatada, muidu oleks otstarbekas need teiste okaspuuliikide vastu välja vahetada.

magneeSIum appI Teine selle kevade mure, mis aiapidajaid tabas, oli nulgude ja Serbia kuuskede viimase aasta võrsete kollaseks muutumine. Eneli Käger rahustas meid maha, tegu ei ole uue haigusega. Okaste kollakas värvus näitab, et puudel on suur magneesiumipuudus. Viimaste aastate põud on kohati selle põhjuseks. Parim vahend on mõrusool, õige nimega magneesiumsulfaat, mis on tahke kiiretoimeline vees lahustuv magneesium- ja väävelväetis juurte ja lehtede/okaste kaudu väetamiseks. Magneesium on taimes klorofülli koostises ja mõjutab taime lehtede ja okaste rohelist värvust. Taimi tuleb kasta ja veel kord kasta, enne väetamist kasta ja pärast väetamist kasta. Et teil oleks hiljem vähem probleeme või üldse mitte, tuleb juba ostes teha õige valik, et pärast kahetsema ei peaks. Pakun välja valiku okaspuuliike, mis on enam-vähem haiguskindlad ja kasvavad normaalselt ka Eesti mandriosas. Saarlased ja hiidlased on paremas seisus ja nende valik on alati laiem.

Harilik kuusk kasvab suureks ja laiaks puuks ja koduaeda seda ei mahuta. Aga harilikul kuusel on palju ilusaid vorme, mis mahuvad ära ka kõige väiksemasse koduaeda. Jõulukuuseks soovitaksin vormi ’Cupressina’. Kuuse vormid on külmakindlad, neil ei esine peaaegu üldse aiakahjureid. Ka mullastiku suhtes pole need eriti kapriissed, taluvad ka niiskemaid muldasid, ainult kuivadel liivmuldadel jäävad kiratsema. Kuuse vormid taluvad ka poolvarju. Kanada kuusk on suhteliselt vähenõudlik mulla suhtes, kasvab ka vähem viljakatel liivmuldadel mereäärsetel aladel. Vormid kasvavad eelistatult poolvarjus. Koduaedades on kasvatatud selle vormi ‘Conica’, mis vajab tavaliselt talvekatet päiksepõletuste eest, sest selle okkad on eriti peened ja õrnad, samuti ei soovita kapriisset kollaseokkalist vormi ’Daisy’s White’. Uuemad koonusekujulised vormid on palju vastupidavamad ja mina pole oma aias kunagi katnud sorte ‘Zuckerhut’, ‘Sander’s Blue’, ‘Blue Wonder’, eriti hästi on sel aastal talvitunud ‘Anerson’s Blue Variegatet’, kõrgus kuni 1,5 meetrit ja laius 90 sentimeetrit. Serbia kuusk on kitsavõraline, tumeroheliste, lapikute, alt hõbedaste okastega ja talub väga edukalt linna saastunud õhku. Sel on hästi arenenud juurestik ja see on vähenõudlik mullastiku suhtes, leppides ka kiviste muldadega. Serbia kuusk eelistab päikese-

KUST OSTA ISTIKUID?

esti Dendroloogia Selts soovitab istikuid osta sealt, kust me ise ostame – kohalikest puukoolidest: Nurga Puukool, Sadevälja Aiandustalu puukool, Tartu Puukool, Järvselja Puukool, Ignase puukool jt. Enamikul neist on väga head koduleheküljed, parim on Nurga Puukoolil. Väga populaarseks on osutunud dendroloogiaseltsi igakevadised õppereisid Lätti koos dendroloogidega istikuid ostma, lemmikpuukoolideks on kujunenud Baltezere ja Kalsnava. Eesti Dendroloogia Selts ei soovita osta istikuid ehituspoodidest, sest neil puuduvad spetsialistid nii istikute valikul kui ka hooldusel, ehitusmaterjale ei kasteta ja nii unustatakse ka istikud kastmata. Aga väga paljud liigid, nagu elupuud, ei andesta isegi korraks läbikuivamist. Nii ilmuvad tänavapilti „rebased”, ära kuivanud elupuuhekid. Suurtes aianduskeskustes müüakse vahel Hollandist toodud üleväetatud taimi, mis on küll väga ilusad ja lopsakad, aga on kahjuks ajutised. Rõõm odavalt saadud istikust on alati üürike.

lisemaid kasvukohti, kuid lepib ka poolvarjulise kasvukohaga. Vormid eelistavad kõik päikselisi kasvukohti. Puu kõrgus on meil 15–17 (20)meetrit, võra laius 2–3 meetrit. Sobib ka väiksemasse aeda jõulupuuks, eriti väiksesse aeda sobiks serbia kuuse vorm ‘Nana’. Torkav kuusk, tuntud hõbekuusena, talub linna saastunud õhku, on täiesti külmakindel, aga väga nõudlik valguse suhtes. Kui vähegi on sur-

okaste kollakas vÄrvus nÄitaB, et puudel on suur magneesiumipuudus.

maa elu || OKASPUUD || 5

8. juuni 2017

Maailma kõrgeima männi järglased said kasvukohale

Fotod: erakogu

used aias vet, siis võra muutub ühepoolseks, oksad kuivavad. Ka eelistab see viljakamat parasniisket mulda. Väiksemasse aeda soovitan ‘Iseli Fastigiatat’, kümneaastasena on see kaks meetrit kõrge ja vaevalt meeter lai. Võra on tihe ja oksad püstised. Sobib aktsentpuuks murusse, kus puudub vari. Harilik elupuu on kõige levinum liik meie aedades, sest on täiesti külmakindel ja sel puuduvad praegu arvestatavad kahjurid. Pole eriti nõudlik mulla viljakuse suhtes, kasvab ka kuivematel liivmuldadel, aga liigniiskust ei talu. Aedvormid vajavad oma dekoratiivsuse säilitamiseks viljakamat mulda. Kasvab nii päikese käes kui ka poolvarjus, täisvarjus jääb võra liiga hõredaks. Seda peetakse parimaks hekitaimeks linnaaedades. Populaarsemad vormid on praegu ‘Smaragd’ ja ‘Brabant’, vähem kasutatakse vorme ‘Semperaurea’, ‘Holmstrup’, ‘Columna’, mis samuti on dekoratiivsed ja vääriks vahelduseks kasutada vabakujuliste hekkide rajamisel. Neid püramiidseid vorme saab aeda istutada ka üksikult ja või väiksemates gruppides, lisades mõne kollaseokkalise püramiidi, parim neist on ‘Europe Gold’. Hiibapuu sarnaneb elupuule, aeglasekasvuline, kasvab nii poolvarjus kui ka varjus, eelistab kergemat, viljakat parasniisket mulda. Aeda soovitan selle külmakindlat kääbusvormi ‘Nana’, millel pole olnud mingeid kahjustusi. Jugapuud on kõige varju

taluvamad okaspuud. Mandril on puu kohati külmaõrn ja sellest pöetud hekki teha on küllaltki riskantne. Minu aias on selle eri vorme, ka kuldsete okastega, ligi kümme, üksikutel talvedel on mõned oksad saanud lume piiril kahjustusi, mis on ammu taastunud. Männid pole praegu eriti perspektiivsed puuliigid meie haljastuses, alates harilikust männist on need kahjustatud seenhaigustest. Kõige populaarsem liik haljastuses on aastaid olnud mägimänd, mida veel mõni aasta tagasi sai soovitatud kõikjale, aga nüüd on paljudes kohtades näha haigeid pruunide okastega eksemplare. Soovitus – istutada mitteviljakale mullale täispäiksesse ja tuule kätte. Erandlik liik minu aias on kääbus-seedermänd, mis on väga hästi vastu pidanud ka sellele ebatüüpilisele talvele. Nulud eelistavad viljakamaid muldi, kasvavad edukalt poolvarjus. Aedades levinuim on külmakindel ja aeglasekasvuline korea nulg. Linnahaljastusse sobib hall nulg, mis talub ka väheviljakaid muldi ja linnade saastunud õhku, kuid on valguslembene. Parem, kui väikeste okaspuude alune oleks kaetud graniitkillustiku, paekivikillustiku või kergkruusaga. Lehised on kiirekasvulised valgusnõudlikud puud ega talu kõrget põhjavett, liigniiskeid alasid, seda peab neid istutades teadma. Aeda soovitaks mõnda väiksekasvulist vormi – näiteks jaapani lehist ‘Blue Rabbit’, ‘Pendula’.

el nädalal said Põlvamaal Nohipalos mulda männiistikud, millest osa on kasvatatud maailma teadaolevalt kõrgeima männi seemnetest. Tegu on RMK ja Eesti Maaülikooli (EMÜ) hariliku männi selektsiooniprogrammiga, mille eesmärk on valida parimate kasvuomadustega männipuud. Ikka selleks, et tulevikus saaksid meie metsaomanikud panna kasvama võimalikult väärt puud, mis neile veel kaugemas tulevikus palju kasu tooksid. „Istutasime eriti vägevate mändide järglasi, et saada tulevikus senisest produktiivsemad metsad,” ütles EMÜ metsaselektsiooni teadur Tiit Maaten. Lisaks juba nimetatud Ootsipalu oru hiiglase seemnetele said Nohipalos mulda ka näiteks ligi 400aastase ja 3,4meetrise ümbermõõduga Järvselja Kuningamänni seemnetest kasvatatud istikud. Kokku on programmi raames seitsme aasta jooksul nelja Eesti paika istutatud ligi 50 000 mändi, mille seast valitakse järgnevatel aastatel parimad kloonid hariliku männi seemlate rajamiseks. Eesmärk on teada saada, millised hariliku männi järglastest kannavad kõige selgemalt edasi parimaid kasvuomadusi. Katsekultuuride tulemuste alusel tehakse uus valik ja parimate puude järglastest rajatakse uued seemlad. Plusspuud valiti keskealistes ja valmivates männipuistutes ning need puud eristusid teistest kõrgema kasvu, ühtlasema võra, peente okste ja hea tüvevormi poolest. Plusspuude otsa ronisid kogenud arboristid, kes siis sealt käbisid ja pookoksi varusid. Selliselt rajatud tulevikumetsale pannakse ootus, et puistud on 10–15 protsenti tootlikumad kui praegused hariliku männi puistud. Kas supermännid annavad ka superjärglasi, saab hinnata 15 aasta pärast. (ME)

Põlvamaal Veriora vallas Ootsipalu orus kasvav Eesti kõrgeim mänd on teadaolevalt kõrgeim hariliku Foto: Madle Timm männi ehk Pinus sylvestris’e esindaja kogu maailmas.

6 || PeReFiRma || maa elu

8. juuni 2017

ahiküte ei kao ku TOOMAS ŠALdA Maa Elu

ärnumaal Soometsas, kunagises kolhoosi vilja- ja heinaseemnekuivatis tegutseb juba enam kui kaks aastakümmet osaühing Ahjupotitööstus – perefirma, millele puhusid 1995. aastal hinge sisse vennad Rein ja Raigo Kangruojad. Peamiselt kahekesi teevad nad ahjupotte tänaseni, Raigo abikaasa Kersti-Mary ajab asju ja korraldab ettevõtte raamatupidamist. Maa Eluga juttu ajama usaldasid mehed just perenaise. „Toodame kindla mõõduga liht- ja glasuurpotte. Me ei ole nii suur firma, et sortimenti laiaks ajada. Kui tahetakse uhkemaid ornamentidega kive, siis meie ei saa aidata. Liht- ja glasuurpotte teeme erinevast savist. Lihtpottide tootmiseks tarvilikku savi ostame lähedal asuvast Arumetsa karjäärist, glasuurpottide savi tuleb piiri tagant hankida.

Lihtpott jääb poorsem ja seda glasuurida ei saagi, tulemus oleks ebaühtlane. Glasuurimisele mineva poti pind peab olema täiesti sile. Kasutame ainult valget glasuuri, sest iga värv nõuab omaette ruumi, värvitolm ei tohi seguneda. Teeme ka sokliga, ümarnurkadega jt kujundusdetailidega potte. Kaunistusena saame glasuuri sisse sulatada laias valikus pilte, ise me ei joonista, tellime soovitud pildid Inglismaalt. Kõige populaarsemad on sinistes toonides klassikalised lillede ja inglite motiivid. Kuna ahi kestab mitu põlve ja pilti vahetada ei saa, ei ole mõistlik sellele midagi päevakajalist kujundada. Vahel tahavad kliendid enda perekonnanimega seonduvaid pilte,” kirjeldab Kersti-Mary.

poTTSepp oTSuSTab Ahjupotitööstuse OÜ lugu algab sellest, et pottseppadena töötanud Rein ja Raigo Kangruojal polnud endal kuskilt võtta ahjupotte. Või kui oli, siis niru kvaliteediga. Tootmise lõpetanud Häädemeeste potimajalt osteti seadmed ja ühelt Tallinna firmalt esimene elektriahi. Alustati Raigo ja KerstiMary kodukeldris glasuurimisega, aga peagi leiti Soomet-

sas sobivam hoone, mida on renoveeritud ja laiendatud. Seadmeid on juurde hangitud, nii vanemaid kui ka uuemaid. Täna huugavad siin neli elektri- ja üks puuküttega ahi. Osa kasutatavatest seadmetest on valminud vendade enda kätetööna. „Eestis esimestena hakkasime mõõtu lõigatud servadega potte tegema, mehed ise mõtlesid selleks vajalikud masinad välja, ise tegid valmis. Seni raius pottsepp ahjupotid kohapeal kirkaga parajaks, meie eelnevalt mõõtu lõigatutega on hulga lihtsam töötada. Potilõikamise masin ongi üks väheseid asju, mis siin muutunud on, praegu teeb tööd juba selle kolmas variant. Arvutid ei juhi meie valdkonnas midagi. Kõik on algusest lõpuni inimese töö,” selgitab perenaine. Üheksakümnendate teises pooles sai Ahjupotitööstuse OÜ äri sisse kena hoo, nõudlus üha kasvas. „Buumiaastatel oli meil järjekord pool aastat ja pidime mingil ajal isegi tellimuste vastuvõtmise ajutiselt peatama. Paaril viimasel hooajal on nõudlus pisut kahanenud, oleme veidi koomale tõmmanud ja töötajate arvu vähendanud. Praegu saamegi enamasti oma jõududega hak-

Vennad Rein ja Raigo Kangruojad valmistavad ahjupotte juba aastast 1995. Firma raamatupidamist

kama. Tööd on just nii palju, kui teha suudame. Sügisest kevadeni toodame peamiselt lattu, mais müüme kõik tühjaks ja siis on sügiseni nii, et kohe,

kui uus laadung valmis, viiakse see minema. Meie õnneks kogenud pottsepad, kes klientidega suhtlevad, ikka soovitavad pottahju.

NORCAR BSB EESTI AS MÜÜK, HOOLDUS ja vajalikud HAAKERIISTAD a6020 a7236

755xc

a7545 4T

www.norcar.com

Rebase 16, Prillimäe, Rapla maakond • tel 526 7524 • info@norcar.ee • www.norcar.ee

maa elu || PeReFiRma || 7

8. juuni 2017

uhugi

pottsepa ja temaga koostöös juba tellib potid. Konkurentsi tegelikult on: ahjupotte toodetakse Tallinnas ja Tartus, mitmel pool mujal on väiksemaid tegijaid, kindlasti tuuakse Eestisse ka odavamalt toodetud välismaist kraami, aga meil puudub sellest ülevaade,” tunnistab KerstiMary ja lisab, et kui varem osteti liht- ja glasuurpotti võrdselt, siis nüüd nõutakse valdavalt glasuurpotte.

korraldab Raigo abikaasa Kersti-Mary. Foto: tooMaS Šalda

Meie ise ahjude tellijaid ei näegi, sest kogu müük käib pottseppade kaudu. Kive peab ostma spetsialist, mitte see, kes ahju tahab. Klient otsib

ahjud jäävad Kuigi kõikvõimalikke kütteseadmeid tuleb üha juurde, ei usu Kangruojad, et ahjud ja pliidid kuhugi kaoks. Sageli ongi kodudes nii õhksoojuspump kui ka ahi või pliit. „See on omaette väärtus. Teed külmal ja kõledal sügis- või talvehommikul tule alla, soe õhk valgub majas laiali ja on mõnus olla. Puupliidil tehtud söök on parema maitsega. Kui ahjul või pliidil on klaasuks, näed elusat tuld nagu kaminalgi, aga pottahjul on ka soojussalvestus hea, see on järgmise päevani soe,” jutustab perenaine. „Ja tellistest laotud kiviahjudega võrreldes on pottahjud märksa nägusamad. Tellisahjud on minu arvates suured ja robustsed, pottahjus on elegantsi.”

Pool sajandit peab pottahi kindlasti vastu, seejärel on ehk mõistlik seda seest parandada, sest sisemised kivid võivad pudedaks muutuda. Spetsialist võtab ahju lahti, teeb seest korda ja paneb pottkivid jälle tagasi. Ahjupotitööstuse toodangust on valminud mitu ahju Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis, Vääna ja Räpina mõisates, Kuremäe kloostris, Lottemaa jänestemajas ning telepildis võib näha Õnne 13 juustutalu ahju. Pottahju hind võib KerstiMary sõnul sõltuvalt asjaoludest olla väga erinev. „Ahi võib olla ehitatud läbi mitme toa, ühes toas on glasuur-, teises lihtpotid jne. Klient saab valida, kas ahi on sirge või karniiside, soklite ja muude viguritega või kas kividel on pildid. Lisaks pottsepatööle tuleb arvestada, et glasuurpoti eest tuleb välja käia keskeltläbi kuus ja pool ning lihtpoti eest kolm ja pool eurot.” Negatiivse poole pealt toob perenaine välja, et pottseppasid kipub vähemaks jääma. „Kui tegevust alustasime, oli kümmekond pottseppa, kes meie pottidest ahjusid ehitasid, sellest täitsa piisas. Osa nendest ikka veel tegutseb ja teeb väga head tööd, aga noori võiks rohkem peale tulla. Pärnus, Tartus ja Vana-Võidus saab küll seda ametit õppida, aga kõik ei jää selle juurde pidama. Mõni läbib kursused ainult selleks, et endale koju ahi ehitada. Kes on südamega asja juures, need lähevad ikkagi õpipoisteks vanade tegijate juurde, ilma selleta keerulist pottahju ei tee.”

Kassikakud pesitsevad maapinnal, enamasti valgusküllastes vanades männimetsades. Foto: Mati koSe / looduS.ee

kassikaku kaiTseks MoodusTaTi kaheksa PÜsieluPaika

eskkonnaministeerium võttis kaitse alla kuus uut kassikaku püsielupaika ja muutis kahe elupaiga kaitsekorda. Kassikakk on esimese kategooria kaitsealune linnuliik, kelle arvukus on viimase veerandsaja aasta jooksul tunduvalt vähenenud. Neid pesitseb Eestis veel ligikaudu 50 paari.

Harju-, Lääne-, Pärnu- ja Saaremaale moodustatud uute püsielupaikade suurus on 382 hektarit ja need asuvad valdavalt riigimaal. Kassikakud on levinud peamiselt Eesti rannikualadel. Nad pesitsevad maapinnal, enamasti valgusküllastes vanades männimetsades. Kassikakk on paigalind, kes kasutab samu elupaiku aastakümneid.

Tegemist on Eesti ja ka Euroopa suurima kakuga, kelle massiivne keha, suured oranžid silmad, iseloomulikud sulgkõrvatutid ja aeglane lend teevad temast ühe meie majesteetlikuma linnu. Kassikaku territooriumihüüde võib soodsa ilmaga kostuda mitme kilomeetri kaugusele, linnud võivad looduses elada ligi kolmekümne aasta vanuseks. (BNS)

alPakanahaFirMa PlaaniB easi Toel kliendiBaasi laiendada

a Raikküla(Lubja) paekarjäär Potsepa liivakarjäär

Eivere paekarjäär

Anelema paekarjäär Rõstla paekarjäär Selja II kruusakarjäär Aardlapalu liivakarjäär

Väikevedude tellimused +372 5303 9898 Projektimüük ja lepingud +372 517 6087 info@eestikillustik.ee | www.eestikillustik.ee

lpakanahast ja -villast sisustustooteid ja aksessuaare valmistav ettevõte Decoreter OÜ plaanib Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) toel kliendibaasi laiendada. „Oleme väike ettevõte, välisturgudele minna või seal tegutseda on ressursimahukas,” ütles firma juht Peeter Pappel. EASi toetusega on plaanis põhiturgudel kaubamärgi maine kujundus. Ettevõttel on edasimüüjaid 30 riigis. Tootesortimendis on vaibad, voodikatted, dekoratiivpadjad, pleedid ja tekid. Euroopa Liidu olulisemad turud on Eesti, Saksamaa, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa. Väljaspool Euroopa Liitu Jaapan, Araabia Ühendemiraadid ja Ameerika Ühendriigid. „Kõikidel nendel turgudel oleme juba tegutsemas, pigem on plaanis kollektsioonide pakkumine, näitamine,” ütles Pappel.

Alpakanahast ja -villast sisustustooteid ja aksessuaare valmistaval ettevõttel Decoreter OÜ on edasimüüjaid 30 riigis. Foto: Wikipedia

Ettevõtte eesmärk on tekitada mõnel suurel kaubamajal või edasimüüjal huvi ja julgust nende tooteid osta. 2015. aas-

tal oli ettevõtte käive umbes 583 000 eurot, millest müük Euroopa Liidu riikidele moodustas 390 000 eurot. (BNS)

8 || linnud || maa elu

8. juuni 2017

Tiirud –

Jõgitiiru-isa viib noka vahele haaratud kala hauduvale kaasale või poegadele. Foto: Wikipeedia

graatsilised lennumeistrid OLAV RENNO linnuteadja

ii mere ääres kui sisevete kohal võib aprilli lõpust septembrini näha vilka lennuga pikatiivalisi tubli rästa suurusi sihvakaid linde, kes valju kriiskava tooniga häält teevad ja end aeg-ajalt vette kastavad. Need on tiirud – jõgitiir ja randtiir. Linnusüstemaatikas kuuluvad tiirud kajaklaste sugukonna tiirlaste alamsugukonda, mille 45 liigist Eestis pesitseb seitse: peale jõgi- ja randtiiru veel tutt-tiir, räusk- ehk röövtiir, väiketiir, must- ja valgetiib-viires. Jõgi- ja randtiir on välimuselt üsna sarnased. Mõlemal on pikk harkis saba, must lagipea, helehall selg ja helehallid tiivad, hoosulgede tipud tumehallid, nokk ja jalad punased. Varvaste vahel on ujulestad, mistõttu on tiirud ka head ujujad. Jõgitiiru nokatipp on mustjas. Hea eristustunnus on häälitsus: hoiatushüüd on jõgitiirul kahesil-

biline venitatud langeva lõpuga krii-äär, randtiirul ühekõrgune kriiää. Jõgitiir on pesitsejana levinud põhjapoolkeral, peamiselt parasvöötmes kuni põhjapolaarjooneni. Eestis pesitseb kuni 9000 paari jõgitiire. Kui randtiirud Eestis elutsevad peamiselt rannavetel ja pesitsevad vaid meresaarekestel, siis jõgitiirudest on umbes kümnendik seotud siseveekogudega. Jõgitiire leidub meil pisut vähem kui randtiire. Jõgitiirud pesitsevad peamiselt meresaartel, tihtipeale kõrvuti randtiirudega, aga erinevalt neist ka lahesoppide ja sisemaajärvede saarekestel ning isegi mõne järve või merelahe lähise asula hoonete rõhtsal lamekatusel. Nii et kui esmapilgul pesitsusvõimalusteta järve või jõekäänu kohal iga päev lendavaid tiire pingsalt jälgida, võib näha, et nad lendavad saagiga mingis kindlas suunas, isegi mitme kilomeetri kaugusel oleva asula või suure hoone, näiteks loomafarmi poole. Jõgitiirud on seltsingulised

linnud ja pesitsevad kuni veerand tuhande paari suuruste kolooniatena. Tiirupaarid on reeglina aastaid truud teineteisele ja valitud pesapaigale. Pesapaigale saabumise järel võib näha omapärast mängu, mille ajal isalind pakub oma väljavalitule noka vahelt kala – kui see vastu võetakse, on kooselusoov kinnituse saanud ja emalinnule tuuakse järjest uusi kalu, mis tagab tal parema munemisvõime. Isatiirud sööstavad rõhtlennul järjest üle koloonia ja teevad sekka mõne küünallennu saja või enamagi meetri kõrgusele. Tiirupaar rajab oma pesa kas lohukesse madalrohusel paigal või adruviirul, ka lihtsalt rannaklibule või -liivale. Enamasti on jõgitiiru pesa väheste kõrtega vooderdatud. Mai teisel poolel on selles tavaliselt kolm muna, mille varjevärvuse põhitoon oleneb pesaümbrusest. Enamjaolt haub emalind, teineteist pesal vahetakse harva; poegade koorumiseni kulub umbes kolm nädalat. Paljud munakurnad ja pojadki hukkuvad neljajalgsete ja tiivuliste

kiskjate, veetõusude ja puruks tallamise tõttu (jah, linnusaartele korraldatakse ekskursioonegi ...) ning siis muneb emalind järelkurna, mõnikord kolmandagi. Seetõttu on tiirukoloonias üsna mitmes vanuses poegi, kes ohu korral katsuvad end peita rohu sisse või kivide vahele. Vanalinnud kaitsevad pesi ja poegi väga südilt, pikeerides soovimatu külastaja suunas ja teda nokahoobiga kostitada püüdes, seni kui segaja lahkub. Alul kollakas-beežika põhivärvuse ja mustjate või pruunide tähnidega udusulestik asendub valkja-hallikirjuga. Pojad saavad lennuvõimeliseks nelja nädalaga ja segamata oludes viibivad kogu aeg pesas või sel-

le kõrval. Esialgu hangib toitu isalind, hiljem tuuakse seda ka kordamööda. Oma poegi eristatakse võõrastest hääle järgi ja sugulased aetakse armutult eemale. Lennuvõime omandanud pojad saavad vanematelt toitu veel kuni nädala ja jäetakse siis omapead. Tiirude toiduks on pisikesed, keskmiselt 5–10 cm pikkused kalad, näiteks ogalikud, keda püüavad sööstsukeldudes kuni poole meetri sügavuselt. Harvem võetakse õnneks suuremaid, kuni paarikümnesentimeetriseid kalu, aga nende neelamine on tülikas ja pojad ei saa sellistega üldse hakka-

Selgete grupijuhtide registreerimine toimub alljärgnevates linnades: 05. juuni 06. juuni 07. juuni 08. juuni 09. juuni 12. juuni

– – – – – –

Paide (Paide Maksimarket, Ringtee 2) Rakvere (Rakvere Maksimarket, Vaala keskus, Lõõtspilli 2) Haapsalu (Uuemõisa Konsum, Tallinna mnt. 84) Kärdla (Tormi Konsum, Heltermaa mnt. 14) Kuressaare (Kaubaait A ja O, Tehnika 5) Rapla (Rapla Konsum, Tallinna mnt. 16)

13. juuni 14. juuni 15. juuni 16. juuni 19. juuni 20. juuni

– – – – – –

Jõgeva (Pae Konsum, Aia 33) Tartu (Eedeni Keskus, Kalda tee 1c) Viljandi (Viljandi Maksimarket, Lääne 2) Pärnu (Pärnu Maksimarket, Haapsalu mnt. 43) Kiviõli (Kiviõli Konsum, Keskpuiestee 31) Tallinn (Laagri Maksimarket, Pärnu mnt. 558a)

Registreerimine kõikides linnades kell 12.00 – 18.00

Lisainfo Kuku raadiost ja kodulehelt www.kuku.ee

ma. Saaki peilides lendab tiir aeglaste tiivalöökidega, veepinnast ühe kuni kuue meetri kõrgusel, teeb aegajalt paigallendu – rapleb – ja sööstab siis peaaegu püstloodis vette. Vee alla jääb lind mitte kauem kui sekundiks ja võtab siis jälle tuule tiibadesse, kala noka vahel. Poegadele viiakse korraga kaks-kolm kalakest. Kalatoidu kõrval tarbitakse ka putukaid, keda püütakse õhust või nopitakse maapinnalt, ja veeloomakesi: limuseid, vesikakandeid ja teisi koorikloomi. Seedumata kalaluud ning vähilaadsete ja putukate kestad öögatatakse räppetompudena välja. Tiirud võivad juua merevett ja väljutavad liigse soola ninasõõrmetes olevate näärmete kaudu. Pojad ei joo enne lendama hakkamist üldse, saades vajaliku vedeliku toidust. Talvitama rändavad jõgitiirud lõunapoolkerale, Euroopa linnud enamjaolt Atlandi ookeani kaguossa Aafrika-lähedasele ulgumerele, kuid ka India ookeani lõunaossa, üksikud on jõudnud koguni Uus-Meremaa lõunatipu lähistele.

maa elu || maHeKaSVaTuS || 9

8. juuni 2017

se nõudeid, siis kurkki annab head saaki ilma tõsisemate haigusteta ja kahjuriprobleemideta,” selgitab Bender. Kui aga avastate kurki kasvatades ja keemiat vältides nii palju kasvuhoonekarilasi või ripslasi, et need kahjustavad vilju, aitab kahjurite arvukust vähendada kollane (karilaste jaoks) või sinine (ripslaste jaoks) liimpüünis. „Aitab ka pritsimine soolikarohutõmmise või maheviljeluses lubatud looduslike preparaatidega Neem Azal või Neko,” lisab Bender.

Kui tomatiga samas kasvuhoones kasvatada kurgitaimi ja jälgida tomatikasvatamise nõudeid, siis saab kurgiltki head saaki ilma tõsisemate haiguste ja kahjuriteta. Foto: SHutterStoCk

Tomatid-kurgid

sirguvad ka mahedalt TAAVi ALAS Maa Elu

namasti avastavad need, kes tahavad aias keemiat vältida, et saak ei tule kuigi suur ja viljad jäävad väikeseks. Samuti kimbutavad taimi haigused ja kahjurid. Tõeline mahepõllumajandus nõuab suurt pühendumist ja kulusid, mis käib paljudele üle jõu. Maa Elu uuris mahepõllunduse ekspertidelt, kas Eesti kliimas on aiandushuvilisel võimalik keemiat kasutamata tomateid-kurke ja teisigi köögivilju kasvatada ja head saaki saada, ilma et peaks suuri kulutusi tegema. hea Saak on võImalIk Ingrid Bender, kes töötab Eesti Taimekasvatuse Instituudi Jõgeva Sordiaretuse osakonna teadurina, kinnitab, et Eesti kliimas on tomatit-kurki võimalik kasvatada mahedalt ja saada head saaki. Mahekasvatuses on kõige tähtsam, et taimed oleksid piisavalt väetatud ja kastetud ehk igale kultuurile tuleb luua

soodsad kasvutingimused. Selleks peab olema sobiv kasvukoht (näiteks soojalembelistel kultuuridel päikesepaisteline ja külmade tuulte eest varjatud), pinnas (substraat) ja hooldus, siis haigestuvad taimed vähe või üldse mitte (sõltub palju ilmastikutingimustest), loetleb Bender tähtsamad tingimused. Mahetomatit on Benderi sõnul kõige lihtsam kasvatada mullal kütteta kasvuhoones. „Mulla väetamiseks on väga hea kõdunenud veise- või hobusesõnnik,” ütleb ta. Sama head on nende sõnnikute sisaldusega kvaliteetsed kompostid. Need väetised tagavad juurehaiguste allasurumise. Lehtede ja viljade haigusi aitab soojal suvel vältida või vähendada kasvuhoone ööpäevaringne tuulutamine, nii saab kasvuhoones hoida õhuniiskuse võimalikult väikese ja taimed on pidevalt kuivad. „Kahjurid ei ole taimede õige hoolduse korral kütteta kasvuhoones probleemiks. Kui tomatiga samas kasvuhoones kasvatada ka mõnd kurgitaime ja jälgida tomatikasvatami-

INGRID BENDER SOOVITAB

uidas võidelda kahjurite ja haigustega sünteetilisi taimekaitsevahendeid kasutamata? Millised lahendused on tänapäeval olemas, ilma et läheks liiga kalliks? Üks kindel võimalus on segaviljelus, kus palju eri liike väikestel pindadel koos kasvab. Aias võiks kasvatada peale köögiviljade maitse- ja ilutaimi, need kõik aitavad peletada kahjureid ja vähendada haiguste levikut. Näiteks pune, seller, lavendel, münt, lõhnav neitsikummel ehk püreeter, peiulill, küüslauk, estragon ja leeskputk. Kapsaste kahjureid

meelitavad enda peale nende vahele istutatud peiulilled. Aeduba külvatuna porgandi vahele peletab eemale porgandikärbest. Sibul ja porgand naaberkultuuridena peletavad vastastikku porgandi- ja sibulakärbest. Katteloor kaitseb redise, kapsa, mustrõika ja kaalika külve maakirbu eest. Katteloori on soovitatav kasutada ka aedoa kaitseks hernekärsaka eest, loori hoida taime-

de peal kuni pärislehtede ilmumiseni. Katteloor aitab eemal hoida porgandi-lehekirpu ja porgandikärbest. Nende kahjurite eest kaitseks peab katteloori hoidma porgandi peal augusti alguseni. Tilliridade külvamine porgandiridadega vaheldumisi takistab porgandikärbse levikut. Kõige kvaliteetsema maheda redise-, kapsa-, mustrõika- ja kaalikasaagi saame spetsiaalse putukavõrgu all taimi kasvatades.

STaTISTIka kInnITab edu Põllumajandusameti mahepõllumajanduse büroojuhataja Virve Järvsoo ütleb, et eelmisel aastal kasvatati mahepõllumajanduslikult katmikkultuure 3,8 hektaril ja mahepõllumajandusliku avamaa köögivilja 82 hektaril. Toodud hektaritel kasvatatakse köögiviljade hulgas tomatit ja kurki. Kahjuks liigiti täpsemat statistikat ei ole, kuna tegemist on enamasti väikestel pindadel kasvatamisega. Kuid see näitab, et kurgi ja tomati kasvatamine mahepõllumajanduses on võimalik, märgib Järvsoo. Saagikuse tõstmiseks on Järvsoo sõnul selles majandamisviisis omad võimalused olemas, näiteks mulla üldise seisundi parandamiseks või toitainete kättesaadavuse suurendamiseks mullas võib kasutada mikroorganisme sisaldavaid preparaate. Samuti on olemas pikk väetamiseks lubatud toodete nimekiri, mille leiab määruse EÜ 889/2008 I lisast. Lisa on igale huvilisele leitav siit: eurlex.europa.eu/legal-content/ ET/TXT/?uri=CELEX:0200 8R0889-20170507 TuTvu uurInguTega Järvsoo rõhutab, et kahjurite ja haiguste vältimiseks tuleb eelkõige läbi vaadata ja kasutusele võtta võimalikud ennetusabinõud: kasvatamiseks valida sordid, mis on haigustele vähem vastuvõtlikud, kasutada sobivaid agrotehnilisi võtteid. Ta lisab, et Põllumajandusamet nõustamisega ei tegele, kuid iga huviline saab mahepõllumajandusliku taimekasvatuse valdkonnas tehtud uuringutega ise tutvuda („Mahepõllumajandus Eestis 2016”). Eesti Taimekasvatuse Instituut algatas 2016. aastal neli Maaeluministeeriumi tellitud rakendusuuringu projekti, millest Järvsoo soovitab uurida eelkõige kahte. Üks on „Ülevaade alternatiivsete mullaparandusainete kasutusvõimalustest ja tehnoloogiatest mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses”, kus jätkati mereadru ja järvemuda kasutusvõimaluste uurimist mullaviljakuse parandamisel. Teine projekt on „Mahepõllumajanduses Eestis kasutamiseks sobivamad sordid”, kus alustati teraviljade ja tomati sordivõrdluskatseid, hinnatakse laiarealise külvi, vahekultuuride ja biostimulaatorite efektiivsust mahetootmises. Priit Põldma on uurinud maheköögiviljade kasvatamist kasvuhoones, sellegi leiab maheklubi.ee lehelt üles. Veel on Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus välja andnud trükise „Looduslikud vahendid mahepõllumajanduslikus taimekaitses”, kus antakse näpunäiteid taimeleotiste valmistamiseks, selle leiab iga huviline üles maheklubi.ee kodulehelt.

10 || ilma- ja TaimeTaRK || maa elu

8. juuni 2017 nud õli, võib lisada mesilasvaha umbes 10 protsenti kurnatud õli mahust ehk 100 ml kohta 10 ml sulatatud vaha. Selline loodusravitoode võiks seista külmkapis. Kui on kiire, võib keeta pliidi peal võimalikult tasasel tulel 30 min kuni tund aega. Ent siis haihtub suur osa eeterlikest õlidest, mis ongi mikroobide tapjad. Kui hambaaugus on põletik, siis panna salvi selle sisse ja igeme ümber. Kuusevaiku on kasutatud Soomes jm rahvaravis hambajuure põletiku vastu. Veel on head C-vitamiini sisaldavad teed, kibuvitsamarjad on üks paremaid valikuid. Aga need peavad olema kvaliteetsed. Kvaliteetne, õigesti kuivatatud mari on kirka punase värviga. Kui sellist marja pole, siis tasub juua astelpaju- või apelsinimahla, ka musta sõstart nii smuuti kui ka joogina. Samuti sobivad sügavkülmutatud marjad. C-vitamiinil on tähtis roll põletikega võitlemisel, tänu C-vitamiinile aktiveerub immuunsüsteem. Põletiku vastu sobivad ka salvei, kummel, saialill teena ja suu loputamiseks. Võtta sl taimepuru, valada üle kuuma veega, lasta tõmmata 10 min ja siis juua. Põletiku ajal võib keeta tammekooreteed. Võtta 1 sl tammekoort või peenestatud noori oksi ja keeta 300 ml 10 min. Kurnata ja juua. Tammekoorele võib lisada 1–2 sl kibuvitsamarju. Kibuvitsamarjades olev karotiin aitab tugevdada limaskesti ja sisaldab C-vitamiini, mis isegi keetes osaliselt säilib. Abi on saadud kibuvitsamarjateest: keeta 30 min, lasta jahtuda ja juua 2–5 tassi päevas. Ise olen teinud endale ja teistele abivajajatele teed naistepunast, tammekoorest, kibuvitsamarjadest ja saialillest. See on hästi aidanud. Vanasti nõukogude ajal nii kergelt arstile ei pääsenud ja telefonegi polnud. Vahel oli hommikuks paistes hammas terveks saanud ja elu läks edasi. Hamba väljatõmbamise järel võib suud loputada kortslehetõmmisega. Valmistamiseks võtta 1 sl peenestatud taimepuru, valada üle kuuma veega ja lasta tõmmata 15–20 min. Loputada suud leige tõmmisega. Kortslehel on verejooksu peatav ja põletikku ärahoidev toime. Samuti on hea kummelitõmmis, mille valmistamiseks võtta 1 tl kummeliõisi, lasta tõmmata 5–10 min ja loputada. Kes soovib, võib ka juua. Kummel on valuvaigistav ja põletikuvastane. Teedele ja tõmmistele, mida kasutate hambajuure põletiku ajal, ärge suhkrut ega mett lisage!

iLMATARk

JÜRi kAMENik ilmatark

eesTis on lund sadanud juuniski

Põletiku korral võib kummeliteega suud loputada.

Foto: elMo riig

Taimed, mis aitavad

hambavalu leevendada l

ihtne on öelda, et minge arsti juurde, aga tihti pole see võimalik, kui oled maal või parajasti pole raha. Pealegi on tugeva põletikuga hamba väljatõmbamine või puurimine valus. Ravimtaimedega saab leevendada valu ja põletikku seniks, kuni arstile jõuate. Kui õigel ajal teed juua või määrida, siis võib suurem põletik tulemata jääda. Kui tunnete, et hammas hakkab pakitsema või muutub tundlikuks, siis tasub kohe teha naistepunateed või purpursiilkübara teed. Purpur-siilkübarat saab kasutada ka tinktuuri-

Kui tunnete, et hammas hakkab pakitsema või muutub tundlikuks, siis tasub kohe teha naistepunateed. Foto: puBliCdoMaiNpiCtureS.Net

ju Kal

11. P

Juur 04.05 22.38

Ne i

Juur Juur, alates kl 02.45 õis

14. K

Õis

15. N

Õis, alates kl 13.18 leht, aiatöödeks sobimatu päev

16. R

Leht allikaS: MärkMik-kaleNder „aaSta aiaS 2017” kirJaStuSelt Varrak

MAA

TULI

VESI

ÕHK

13. T

12. E

ur Amb

Vili, alates kl 14.36 juur

10. L

Jäär

i ts

Vili

Sõnn

16.10

kits

vi Lõ

9. R

Istutusaeg

kÜLVikALENdER: JUUNi

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

kATRiN LUkE

na. Tee valmistamiseks võtta 1 sl peenestatud droogi, valada üle kuuma veega, lasta seista 10 min ja juua. Kellel on, võib kasutada taruvaigupiiritust või -õli. Ka nelgiõlil ja -teel on tugev antibakteriaalne toime. Nelki tuleb leotada 30 min või keeta 5 min vees või õlis ning sellega seejärel suud ja iget loputada. Võib panna ka hambaauku, kas tilgutades või marlitampooniga. Veel on hea vahend kuusevaigusalv, aga see peab olema kange: kuusevaik ja rasvaine pooleks. Valmistamiseks panna kuusevaik roostevabasse nõusse, valada üle sulatatud rasva või õliga ja hoida kuumas ahjus 90 kraadi juures kaane all 8 tundi. Seejärel kurnata. Kui olete kasuta-

iimaste kuude ilmastik on pakkunud palju kõneainet, kuid kindlasti pole see olnud päris pretsedenditu. Erilist huvi pakuvad lumesajud juunis. Kuna ka sel korral oli juuni alguses siin-seal märja lume sadusid, on huvipakkuv uurida, milles asi. Põhjusi tuleb otsida ikka tsirkulatsioonist. Wangenheimi-Girsi klassifikatsioonis on Euroopale iseloomulikud kolm tsirkulatsioonivormi: vorm W – tsonaalne tsirkulatsioon, õhuvool läänest; vorm E – poolmeridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool idast, kagust ja lõunast; vorm C – meridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool põhjast. See, milline tsirkulatsioonivorm parasjagu ülekaalus on, sõltub Rossby lainetest ja polaarpöörise tugevusest. Kui viimane on nõrk, siis saavad areneda suure amplituudiga Rossby lained, mistõttu tavapärane läänevool (tsirkulatsiooni W-vorm) asendub näiteks põhja- või kaguvooluga (vorm E) ja see tähendab suuri anomaaliaid. Seega pidi juuni alguses olema tegu C-tüübiga kirjeldatud klassifikatsiooni järgi ja ilmselt oli polaarpööris suhteliselt nõrk, et selline olukord sai tekkida. Alustuseks meenutagem 2014. a kui kõige ekstreemsemat lähiajaloost. Arktilise hinguse tõi Eestisse 14.–15. juunil 2014 Põhja-Jäämerel tekkinud tsüklonite seeria, mille lääneservas oli tugev külma õhumassi advektsioon kuni 80. laiustelt (Arktikast). See intensiivne külmalaine tipnes 17. juuniga, kui kohati sadas lund ja lörtsi, lisaks oli äikest. Saju vaheajal oli sooja kuni 10 kraadi, aga külma vihma ja eriti valge saju ehk lörtsi-lume ajal langes keskpäeval isegi 0 °C lähedale: näiteks Viljandis 1,1 ja Väike-Maarjas 0,3 kraadini. Küllaltki paljud inimesed on märkinud seda, et nad mäletavad varasemast vähemalt sama suurt, kui mitte suuremat lumesadu just juunis. Tõsi, 10.06.1982 sadas ka lund, aga mitte niipalju. See, mida inimesed mäletavad, juhtus tegelikult 1975. a mais, kui pikalt kestnud suviseid, et mitte öelda kuumi ilmu läks 22. mai paiku järsult külmemaks ja kuu lõpus sadas maha mõnel pool lausa paks lumi, mis sulas lõplikult alles juuni algul. Sellest kirjutati 1976. a Eesti Looduses üsna põhjalikult, kusjuures keskenduti erinevate inimeste mälestustele. Sünoptilist ülevaadet ei antud. Ka alanud juuni alguses oli tahkeid sademeid (kohati märga lund, Moskvasse ja Helsinkisse tugeva lumesaju) toonud õhumass pärit Gröönimaa lähedalt 80. laiuselt, kuid see sattus esialgu Teravmägedele, seejärel Novaja Zemlja lähistele ja alles siis Loode-Venemaal kanda kinnitanud tsükloni lääneservas lõuna poole. Nii oli selle mõjul 1. ja 2. juuni ilm tormine ja sajuhoogudega: sadas nii vihma kui ka lörtsi, kohati tuli sekka jääkruupe ja rahet, üksikutes kohtades oli äikest (Virumaal), sajuhoogudega esines tugevaid pagisid. Näib, et juuni on mõneks ajaks ilmakapriisid unustanud ja pööranud soojema palge ette. Nii tõusis 7. juunil õhutemperatuur mitmel pool üle 20 kraadi, samuti on aidanud vihm suurt tuleohtu leevendada. Praeguseks on ilm uuesti mõnevõrra jahenenud ja sajuvõimalus püsib suur, kuid öökülmaohtu enam ei paista olevat ja soojagi võib pikema päikesepaiste korral tulla siiski kuni 20 kraadi.

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

8. juuni 2017

Ilu pärast istutatud viljapuud Säde Lepik Maa Elu

üüd, mil valges ja roosas õievahus koduaiad on veel värskelt silme ees, tasub mõelda, kas ka oma aeda annaks sobitada ühe ilu pärast kasvatatava kirsi- või õunapuu. Jahe kevad venitas ilusa õitseaja pikaks ja mina kogesin, et väike Eesti on klimaatiliselt väga erinev: igas kandis õilmitsesid aiad natuke isemoodi ja üsnagi suure ajanihkega. Tallinnas märkasin esimesi ilukirsse õitsemas mai alguses. Läänerannikul asuvas koduaias olid kirsipuud täies õies alles kuu lõpus ja siis hakkasid avanema ka esimesed õunapuuõied. Küllap oleme kõik sisimas nõus rahvaliku lauluga „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad ja nende roosakad õied mu juukseid ehivad …” Just see ongi ju aeg, mida sai terve pika talve nii väga oodatud. Olen seda meelt, et õitsedes on imekaunid kõik viljapuud. Erilisi ilukirsse mul polegi, teistele õunapuudele pakub aga seltsi purpursete lehtede ja õitega dekoratiivsort ‘Royalty’. Jaapanis on õitsvate viljapuude imetlemine omaette rituaal. Sakura ja ilukirsid meil Jaapanis saavad kasvada külmakindluse 5. ja 6. tsooni taimed, meie peame leppima 4. ja 5. tsooni omadega. Eesti-Jaapani sõprusühing algatas 1999. aastal sakura projekti, mille tulemusel istutati nii Tallinna kui ka Tartusse 2004. aastal (vahepeal kosusid Jaapanist saadetud istikud Tallinna Botaanikaaias ja mitmes puukoolis) hulk sahhalini kirsipuid (Prunus sargentii Rehder). Näiteks Tallinnas Harjumäe pargis Jaapani suursaatkonna kõrval õitsesid toona istutatud roosaõielised puud tänavu kaunilt 10. mai paiku. Avalikele haljasaladele on ilukirsse istutatud hiljemgi. Tänavu langes Türi lillelaa-

Paljudel iluõunapuudel on kevadel ka purpurpunased lehed.

da ajale kirsside õitseng Türi tehisjärve ääres, sinna istututati ilukirsipuud 2006. aastal. Seal kasutatud ‘Accolade’ on (tuginedes Karukäpa puukooli kodulehele) sahhalini kirsipuu ja lühiharjaselise kirsipuu (P. x subhirtella) hübriid. Sordil on kaunid roosad pooltäidisõied, mis puhkevad enne puukese lehtimist, puu kasvab umbes 3,5 m kõrguseks. Keilas on kenasti õitsenud 2009. aastal istutatud ‘Accolade’

allee. Sama sorti näeb nüüd ka Nõmmel Vääna tänavaga paralleelselt kulgeva kergliiklustee ääres, kuhu on rühmiti istutatud ilukirsse ja -õunapuid. Kirsiliikidest-sortidest on seal veel esindatud sahhalini kirsipuu ja magusa kirsipuu (P. avium) valgete täidisõitega sort ‘Plena’, mis kasvab üsna suureks puuks. Vilju ‘Accolade’ ja ‘Plena’ ei kanna – kõike head ei saa korraga tahta. Sügisel rõõmustavad mitmed ilukirsid see-eest silma oma värvika lehestikuga. Väga kaunite õitega sorte on peensaagjal kirsipuul ja näärmelisel kirsipuul (P. glandulosa), kuid need on meie oludes liiga õrnukesed. Eks teisedki ilukirsid tikuvad olema kül-

maõrnad ja seepärast leidke neile aias hästi soe, päikeseline ja tuulevaikne koht. Multšige puudealune pind sügisel koorepuru või kompostiga, et kaitsta juuri pakase eest. Iluõunapuud Iluõunapuude alal on meil ette näidata väga tore tumeroosade õitega Eesti sort ‘Professor August Vaga’. Kui olete selle sordi puud näiteks Tartu Botaanikaaia tiigisaarel õitsemas näinud, siis see imeline pilt enam meelest ei lähe. Sordi aretas Luual Alfred Ilves ja meie oludes on see iluviljapuudest küllap kõige kindlam valik. Suur puu (kõrgus kuni 6 m) eeldab maakodu aeda või mõnd muud kasvupaika, kus on päikest ja avarust. Sobivates tingimustes õitseb igal aastal rikkalikult. Sordi lehed on puhkedes punased, suve jooksul muutuvad need punase varjundiga tumerohelisteks. Jõhvikasuu-

rused viljad on väljast ja seest punased ning paraku üpris puise maitsega. Maailmas on aretatud sadu iluõunapuusorte, sest leidub ju inimesi, kellele saak pole kõige tähtsam ja kes tahavad nautida just õunapuude õitsemist. Eestis pakub heas valikus iluõunapuid näiteks Karukäpa puukool, mis tegutseb Jõgevamaal Luual. Kuna Jõgeva on meie külmapealinn, peaks sealne sortiment meie talvedele päris hästi vastu pidama. Kaunis sügavpunaste pungade ja roosade õitega sort on näiteks ‘Profusion’. Kevadel on 6–8 m kõrguseks kasvava puu lehed purpursed, sügiseks muutuvad need pronksjasroheliseks. Lillakasroosad õied ja tillukesed kollakasoranžid viljad on natuke väiksema kasvuga (kõrgus 4–5 m) sordil ‘Rudolph’. Roosakaspunaste õitega sordi ‘Liset’ lehestik hoiab üsna kaua oma purpurset too-

Fotod: Säde Lepik

ni. Suurte roosakasvalgete õitega on ‘Evereste’ ja rippoksaline ‘Red Jade’, tumepunaste lehtede ja roosade õitega on ‘Royalty’. Iluõunapuudele valige päikeseline kasvukoht, sest siis õitsevad need külluslikumalt. Need eelistavad savikamat parasniisket ja kergelt happelist pinnast, kuid peaksid hakkama saama ka tavalises aiamullas. Iluõunapuud on toredad ka sügisel, kandes punaseid, rohelisi, oranže või kollaseid vilju, nende suurus ulatub hernetera läbimõõdust 3–4 sentimeetrini. Väikesed viljad võivad puul püsida uue kevadeni. Osa vilju sobivad aga isegi hoidistamiseks. Tuntuim väikeste heade viljade kandja on paradiisõunasort ‘Dolgo’, mille erk- või purpurpunased viljad on 3 cm läbimõõduga ja kaaluvad umbes 10 g. Kollaste viljadega (läbimõõt 2,5 cm) on püramiidja võrakujuga ‘Golden Hornet’, oranže õunakesi kannab ‘John Downie’.

MUTILÕKS

MUTILÕKSE KÜSI HÄSTIVARUSTATUD JAHINDUS- JA AIANDUSKAUPLUSTEST LÕKSE TURUSTAB BH TRADING OÜ TALLINNA 24, VILJANDI, 71008 tel. 4343262 order@bhtrading.ee www.bhtrading.ee

12 || ARVAMUSPLATS || maa elu

8. juuni 2017

Selline vaatepilt on eestlased praegu kahte kasti jaganud – ühed mustad, teised valged.

Kui mets ajab kaklema VIIO AITSAM Maa Elu

ppelehe Sinu Mets rubriigis „Algajale metsahuvilisele” on seletatud, et Eestis mets otsa ei saa, kuna Eesti paikneb Maa põhjapoolkera metsavööndis. Siin ei saa tekkida steppi. Kui inimene metsas ei toimetaks,

kataks loodus ise kõik metsaga. Nimetuse poolest me metsade abistamiseks ellu kutsutud liikumine võimendab seda oma Facebooki lehel. Sealt loen: „Algaja metsahuviline, ära usu ...” Kas ei tohi uskuda, et Eesti paikneb metsavööndis? Just ilmus sama õppelehe järgmine number, kus algajate rubriigis on seletatud, et met-

saraie ei aja metsloomi metsast välja, vaid tekitab mitmele neist soodsaid elupaiku. Zooloog Tiit Randveer kirjutab sellest ka põhjalikumalt: raiesmik on põdrale, punahirvele ja metskitsele nagu kaetud toidulaud. Intensiivsem lageraie toob kaasa nende loomade arvukuse kasvu, nii et kaudselt on lageraiest kasu ka suurkiskjatel, kes nendest sõralistest toituvad.

VAATA LISA: WWW.STIHL.EE

Kas jälle kostab, et ära usu? See on lihtsalt üks leebe näide, kogemata ütlus, mille mina olen kontekstist välja tirinud, sest see tundus veider. Tegelikult tahtsin kirjutada kastitamisest. Nüüd on see juhtunud! Oletan, et tänapäeval loetakse Valdur Mikitat rohkem kui Uku Masingut, kuigi tean seltskondi, kus ka Masing on au sees. Minu põlvkonna „vana tark” oli just Uku Masing, kelle tekstid käisid paljundatud käsikirjadena käest kätte. Trükki jõudsid need alles siis, kui kirjastus Ilmamaa pärast Eesti taasiseseisvumist hakkas neid kogumikena välja andma. Masing tuleb tihti meelde, kui jälgin metsa pärast peetavaid kaklusi. Tahaks ütelda nii: nüüd see ongi siis juhtunud. Ühtpidi on see seotud Valdur Mikita juttudega läänemeresoomlastest (Masingul soome-ugrilased, õieti väljend sugrilased), kes Euroopa mudeli järgi ehitatavas riigis kitsikusse on jäänud. Masing meenub, kuna kitsikus tundub olevat suurem – piir ei jookse „lihtsa inimese” ja riigiametniku vahelt ega ka mitte „lihtsa inimese” ja kapitalisti, metsaettevõtja või metsaomaniku vahelt. Piir on hoopis igaühe enda peas ja võib end meele-keele kaudu tunda anda. Igaüks võib end avastada kohati või päriselt ka teiselt poolt piiri – nii-öelda Euroopa poolelt. Kui tagasi tulla metsavaidluste juurde: tigedus ja inimeste kastitamine headeks ja halbadeks, valgeteks ja mustadeks ei näita minu meelest meeleheidet (läänemeresoomlase karjet, nagu kirjutas Mikita), vaid meelesegadust. Mis põhimõtteliselt samamoodi saab olla valdava euroopaliku ja meie soomeugriliku meelelaadi kokkusaamise ja mittekokkuklappimise tulemus. Rabade vahel Pärnumaal, rabade vahel on mul üks sõber, kellega on võimatu Eesti igapäevaelust rääkida, sest ta jutu järgi on kõik

sulid ja kaabakad. Ka metsast rääkides ei anna ta ühelegi poolele armu, vaid sarjab ühtviisi nii metsaametnikke, metsas töötajaid, metsaomanikke, metsakaitsjaid kui tagatipuks ka jahimehi. Mees ise elab oma talus rõhutatult ja päriselt nii, et saab ise omadega hakkama. Kasvatab loomi, tegeleb ettevõtlusega. Käib oma metsas raiet ka tegemas, kujundab tammikut. Kui vaja, tapab lamba, kui vaja, raiub palki.

raiesmik on põdrale, punahirvele ja metskitsele nagu kaetud toidulaud. Mu silmis koos oma kombega kõiki hurjutada on ta üks ehedamaid tänapäeva soomeugrilasi. Sest esiteks ei lähe ta oma rabade vahelt kunagi üle Eesti kuulutama, kuidas teised elama peaksid, ja teiseks – kui see on arusaadav – on ta jutud nii ruumilised, et ei mõju laia lauaga andmisena. Kui ta ütleb halb, paha ja kahtlane, saab ridade vahelt lugeda, et tegelikult mõtleb ta midagi muud. Ehk ta maailm ei ole must-valge, vaid värviline, ja annab ruumi hingata. Selle mehe meel on terve. Keelest ja meelest Masing seob meele ja keele, kirjutab keelepsühholoogiast – keel mõjutab meelt määravalt. Kui lihtsustatult see tänapäeva konteksti tirida, hakkab meelelaadi mõjutama ka see, kui lugeda iga päev uudiseid, mis kirjutatud lohakas ja vigases eesti keeles. Ent põhiline, et meie soomeugrilik keeleruum ja Euroopa valdavalt indogermaanlik keeleruum (indogermaani keelte hulka kuuluvad inglise, saksa, prantsuse ja paljud teised keeled) on oma aluste poolest täiesti erinevad. Nii erinevad, et tegelikult need ei klapigi kokku. Ei hakka kõike ümber jutustama, kuid toon Uku Ma-

FOTO: ANTS LIIGUS / PÄRNU POSTIMEES

singult lihtsustatult märksõnu, mis kõige kontrastsemad: indogermaanlane on juba loomu poolest liigitaja, see kastitaja. Nii nagu nendes keeltes on sõnad jaotatud mees-, naisja kesksoosse, millel erinevad väärtused. Eesti keeles ei ole sugusid ehk soomeugrilasel pole vajadust ega loomuomadust oma maailma ära lahterdada. Hierarhia, edukultus, võitlus paremate positsioonide pärast – jälle see, mida soomeugrilane indogermaanlaselt üle võtta saab, kuid kui hakkab seda kõike sobitama oma maailma, võib tekkida segadus, arusaamatus, sest see ei ole loomuomane. Kui Masingule lisada veel Oskar Looritsa jutud soomeugrilasest kui ürgdemokraadist, kelle jaoks siin ilmas on kõik võrdsed – loom, puu, putukas, esivanemate hinged ja teised inimesed, pole muust rääkidagi kui meelesegadusest. Globaliseerunud ilm ei sobi soomeugriliku meelelaadiga – ela ise ja lase teistel elada – kokku. Rätikuga naine Valdur Mikita kirjutab Lõuna-Eesti vanast naisest, kes läks harvesterile ette ja ütles, et mets, mida raiuda taheti, on veel viimane, kellega ta oma elus rääkida saab. Mina tean üht teist naist, kes Kesk-Eestis läks keset päeva õitsvale põllule sõitva mürgipritsi ette. Ei lasknud põldu mürgitada ajal, kui õied mesilasi täis – ta lihtsalt heitis end masinale ette. Seesama naine on jätnud hiide minemata, kui seal käimisest on tehtud ehtne indogermaanlik teenistus, kus osalejaile on ette üteldud, mida selga panna ja kuidas täpselt hiies peab käituma. Püüd kõike lahterdada, reeglistada, normeerida on jõudnud meil elu kõige sügavamatesse ja tähtsamatesse soppidesse. Kas selles on süüdi riigivalitsejad, kes vägisi soomeugrilast indogermaanlaseks sunnivad? Ütlemine „nüüd on see juhtunud” käib selle kohta, et me loomuomane soomeugrilikkus, vähemalt need mõned jooned, mida meist igaühel on võimalik endast leida, on kuidagi nagu lettidele jõudnud. See tunne tekib, kui läheme soomeugrilasele tähtsa asja kallale (olgu see mets, muu loodus vms) indogermaanlase meelega ja välja tuleb miski, mis pole loomulik, on ebaloomulik, läheb metsa. Mis teha? Aitaks peegel.