Maa Elu, 20. juuli 2017

ISSN 2504-5865

9

772504

586014

ENNU TŠERNJAVSKI: MUL ON TÄNA OKAS HINGES RIIGIMETSA VASTU. RMK VÄHEMPAKKUMISTEL TAHETAKSE KORRAGA KÄTTE SAADA MADALAIM HIND JA TOHUTU EFEKTIIVSUS.

20. JUULI 2017 • NR 28 (110) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

PÄRNUS. MESSINI ON JÄÄNUD 1 NÄDAL

Jahe kevad pani

sõstrasaagile põntsu TAAVi ALAS Maa Elu

A

iapidajate ja mar­ jakasvatajate ko­ gemus, kes kasva­ tavad musta ja pu­ nast sõstart, näitab, et tänavu­ ne aasta ei tule sõstrasaagi poo­ lest eriti hea või tuleb natuke kehvem kui eelmised.

Just vanemates aedades on tihti rohkesti sõstrapõõsaid ja paljud aiaomanikud ei korjagi kõiki marju ära, kuna neid hu­ vitavad suuremad ja magusa­ mad marjad. Siiski võib sel aas­ tal sõstarde nõudlus aktiivsem tulla: mida on vähe, seda tahe­ takse rohkem.

Maa Elu uuris Eesti sõstra­ kasvatajatelt ja Polli aiandus­ uuringute keskuse teadlastelt, millist saaki on sel aastal ooda­ ta ning kas kevadel pikalt kest­ nud tormid ja öökülmad jõud­ sid õitsemise ajal sõstraid nõr­ gestada või on mõnes kohas ka paremat sõstrasaaki oodata.

Mitu tuttavat väikeaiapi­

dajat Tallinna lähistelt Rae ja Kiili vallast teatas eelmi­ sel nädalal, et nende kodu­ aias on põõsas­ tel üsna vähe musti sõst­ raid, kuigi õitsemise ajal tundus, tu­ leb paras saak, sest põõsad olid õisi täis. Ka punaseid sõst­ raid ei ole nii palju kui eelmisel aastal, marjakobarad on lühikesed ja hõ­ redad. Kui maasi­ kad on jäänud koha­ ti kolm nädalat hiljemaks, siis ilmast tingitult hilineb ka sõs­ tarde valmimine sel suvel pea­ aegu sama palju vähemalt kül­ memates Eesti nurkades. Lõu­ na­Eestis asuvad või eriti hool­ sad marjakasvatajad võivad pa­ remas olukorras olla. karukäPa talu ootab korJaJaid Juuli lÕPus Pärnumaa tuntud mustasõstra­

Hea saagi saamiseks on tähtis ka sõstrapõõsaste oskuslik lõikus, väetamine ja hooldamine.

FotoD: PUBLiCDoMainPiCtUrEs.nEt

kasvataja, Karukäpa talu pere­ naine Reet Karukäpp ütleb, et kindlasti on musta sõstra saak palju väiksem kui möödunud aastal. „Meil, võib öelda, on lau­ sa ikaldus. Põhjuseks pean ja­ hedat (+2...4 kraadi) ilma ja vä­ ga tugevaid tuuli õitsemise ajal.

Karta on, et marjad enne juuli lõppu ei valmi,” tunnistab Reet Karukäpp.

Päris sõstardeta suuremad kasvatajad siiski ei jää, seal­ hulgas Karukäpa talu, sest il­ ma kõrval sõltub saak hoolda­ misest, väetamisest ja marja­ sortidest. Kus nähakse suurt hoolt ja vaeva, on mõningane saak ikka tulemas.

Kellel endal musti sõstraid ei tule või soovib endale osta või korjata, on oodatud ühen­

• kulumaterjalid • varuosad• loomakasvatustarvikud

www.pmkaubamaja.ee SE TEHNIKAKESKUS OÜ • Tel 5668 7957, 5687 7399

dust võtma Karukäpa taluga. „Nii palju, kui endale korjata soovijad tahavad, ikka leiab.

Huvilistel tasub Karukäpa ta­ lule teada anda,” kutsub pere­ naine. saak tuleb keskPärane Ja sÕltub asukoHast Eesti Maaülikooli Polli aian­ dusuuringute keskuse vanem­

teadur Asta­Virve Libek ütleb, et tema hinnangul tuleb täna­ vune sõstrasaak keskpärane. „Paikkonniti võib saak üsna erinev olla, olid ju õitsemisaeg­ sed ilmad eri kohtades isesugu­ sed. Pollis ei olnud sõstra õitse­ mise ajal küll öökülmi, kuid ilm oli jahedavõitu, see ei soosinud sõstra tolmeldajate lendlust ja mõjutas kindlasti õite viljastu­ mist,” lisab ta.

Millest sõstrasaak sõl­ tub? Asta­Virve Libek rõ­ hutab, et hea sõstrasaa­ gi eeldus on õigete sortide valik. „Sor­ tide saagipotentsiaal ja vastupidavus eba­ soodsatele ilmasti­ kuoludele on mit­ mesugune. Sõstra saagikust mõjutab kõige rohkem õit­ semisaegne il­ mastik.” saaki mÕJutab ka eelneV aasta Samas sõltub saagikus teadla­ se sõnul veel paljudest teguri­ test. „Saagikujunemine algab saagile eelneva aasta juulis­au­ gustis õiealgmete diferentsee­ rumisega. Õiealgmete arenguks on väga tarvilikud talvised mii­ nustemperatuurid. Soojad tal­ ved võivad pärssida õiealgme­ te arengut. Tänavu on sõstra­ kobarad lühemad kui eelmisel aastal, mille üks põhjus võib ol­ la eelmine suhteliselt soe talv.

Hea saagi saamiseks on tähtis ka sõstrapõõsaste oskuslik lõi­ kus, väetamine ja hooldamine.”

2 || metS || maa elu

20. juuli 2017

metsa mah

Avatud talude päeval osalevate taludega saab tutvuda veebikaardi vahendusel, millele juhatab veebileht www.avatudtalud.ee.

nii harvester kui ka

275 TALU KUTSUB PÜHAPÄEVAL KÜLLA MAA ELU

S

el pühapäeval ehk 23. juulil toimuvale üle­eestilisele ava­ tud talude päevale on registreerunud rekordi­ liselt 275 talu ja põllumajan­ dustootmist. Osalevate ta­ ludega saab tutvuda veebi­ kaardi vahendusel, millele juhatab veebileht www.ava­ tudtalud.ee Ilmselt on Maa Elu veebi­ lehe lugeja märganud, et ole­ me seal kirjutanud mitmest avatud talude päeva osali­ sest. Mõnele neist juhime siingi tähelepanu. kimalase talust saab tumedat metsmett Lossikülas Kimalase talus majutab mesilasi Rein Män­ niste. Sangaste rukkiküla koostöövõrgustikku kuuluv Valgamaa kuplite ja viljapõl­ dude vahel asuv peretalu on mesindusega tegelenud ju­ ba mitu põlve. Lähiümbruse metsataimedelt (pajud, mets­ vaarikas, põdrakanep jne) kogutud mesi on aromaatse lõhna ja keskmisest tumeda­ ma värvusega.

Sangaste Mesi OÜ on küll alles lapsekingades 2012. aastal loodud firma, kuid traditsioon ulatub ta­ gasi aega, kui talupereme­ he Rein Männiste vanema­ test said 1966. aastal Sangas­ te metskonna mesinikud, ise on Rein mesindusega seotud aastast 1987. Põlvest põl­ ve antud amet sai praegu­ sel peremehel juba lapseeas selgeks õpitud ning 20aas­ taselt töötas ta mesinduses juba professionaalina. Pikk kogemus on teinud praeguse tootevaliku laiaks ja mitme­ kesiseks – erinevatest mee­ segudest kuni puidust taru­ inventarini. Samuti valmis­ tatakse talus mesilasvahast kärjepõhjasid ning kogutak­ se suira ja taruvaiku.

Avatud talude päeval näi­ datakse külastajatele kärje­ põhjamasinaid, tootmisruu­ me ja seadmeid ning seleta­ takse praktiliste näidete va­ ral huvilistele, kuidas mesi tarust purki jõuab. enno talust leiab üllataVaid sÕnaJalGu Märjamaa vallas Laukna külas asub Enno talu, kus kasvatatakse külmakind­ laid sõnajalgu ja püsikuid.

Talus kasvab kokku ligi 60 e sõnajalasorti, võrdluseks kasvab Eestis pärismaisena 47 sõnajalgtaime liiki. Tai­ mekasvatajatele ja aiandus­ huvilistele jätkub 23. juulil Enno talus tegevust terveks päevaks.

Enno talu perenaine Mer­ le Kaljuste ütleb, et sõnajal­ gade vormis ning ilus esineb rohkesti variatsioone, mis ainult süvenejatele ilmsiks saavad. Samas soovibki Kal­ juste, et eestlased pööraksid hetkeks pilgud kõigelt sil­ mailuga meelitavalt õitsvalt ning pööraksid tähelepanu majesteetlikus tagasihoidlik­ kuses kasvavale sõnajalale.

Armastuse sõnajalgtai­ mede vastu päris talu pe­ remees Aivar Kaljuste oma emalt, kelle sõnajalakollekt­ sioon tuli 1990. aastatel Jaa­ pani näituselt tagasi hõbe­ medaliga. Niisiis, kui 2004. aastaks oli Tallinnas Rand­ veres asuvas majas sõnaja­ lakollektsioon üle pea kasva­ nud, otsustati kolida Märja­ maale ja alustada Eestis ha­ ruldase tegevusega. Nüüd­ seks on tööd juba nii pal­ ju, et aasta jooksul jõutakse käia ainult Türi laadal. kuusiku katsekeskus on taluPidaJale kasulik Ja VaJalik Raplamaal asuv Põllumajan­ dusuuringute Keskuse Kuu­ siku katsekeskus on Viljan­ di keskuse kõrval unikaal­ ne oma põllumajanduspar­ gi poolest. Pargis olev põllu­ kultuuride sektsioon kujutab endast lappideks jaotatud – ligi 5 hektari suurust – maa­ ala, kus igal sordil ja liigil on oma teabetahvel taimeinfo ja ajalooga.

2004. aastast alates on põllupargi missiooniks ol­ nud põllumajanduse ja maa­ elu propageerimine valdkon­ navälistele inimestele, seal­ juures on eriti tähtis siht­ grupp lapsed, kelles loode­ takse juba varakult loodus­ lembust esile kutsuda.

Kuusiku katsekeskus te­ geleb põllumajanduslike kat­ setega, mille eesmärgiks on välja selgitada, millised vil­ ja­ ja rapsisordid on eesti tin­ gimustes parimad – sellest tulenevalt koostatakse ka soovituslik sordileht. Kuusi­ ku keskuse valdkond on te­ ravilja­, köögivilja­, puuvilja­ ja marjakasvatus ning ilu­ aiandus.

Katsekeskuse juhataja Viktor Lepiku sõnul regist­ reeriti end avatud talude päe­ vale tutvustamaks otseselt põllumajandusega mitte seo­ tud inimestele, et peale ta­ lunike on olemas ka teadus­ asutused ja katsekeskused, kellel on tavakodanikule pal­ ju kasulikku pakkuda (mulla­ uuringud, kemikaalide ana­ lüüsid, pestitsiidid jne). Nii pakubki katsekeskus näiteks erafirmadele analüüse sorti­ de või preparaatide kohta.

Suure kopli märadest igaühe kohta on Tšernjavskil midagi ütelda – käib tõuaretustöö, mis nüüdseks sealmaal, et mõned loomad on müügis.

ViiO AiTSAM Maa Elu

ahemaal esivanemate põlistalus raskeveohobuseid kasvatav En­ nu Tšernjavski on metsavaru­ misettevõtte omanik, kus kogu töö käib harvesteridega.

Lä heme E n nu Tšernjavskile Aaviku tallu külla ootamatult, ei vali päeva selle jär­ gi, et saaks harveste­ ri või hobusega metsa­ tööd näha. See­eest vaatame ho­ buseid ja isevalmistatud riista­ sid, mille abil loom metsast pal­ gi välja toob. Siin talus on olnud õppepäevasid ja seminare, kus on arutatud, kuidas asju korral­ dada, et hobusega metsatöö po­ leks mitte ainult hobi, vaid ta­ suks end ka ära, näiteks väike­ sel metsakinnistul või kaitsealu­ ses metsas.

Ennu Tšernjavski, tallimehe lapselaps, silmanähtavalt hoolib oma viieteistkümnest raskeveo­ hobusest. Võimsad, ligi tonni kaaluvad rahulikud loo­ mad saavad nimepidi kõnetatud ja kop­ lisse kaasavõe­ tud porgandit.

Samas ei vas­ tanda ta, na­ gu nii pühen­ dunud ho­ busekasva­ tajalt võiks eeldada,

mitte ühtegi korda metsamasi­ nat ja hobust: „Põhitöö jääb ma­ sinatele, seda ütlen alati kõigile.”

Küsin mehelt, kes eramet­ sanduses osaline nii metsaoma­ nikuna, ülestöötamisfirma oma­ nikuna kui ka mahemetsanduse propageerijana, kuidas ta Eesti erametsandust iseloomustaks, kui asjast kaugel olija seda teada

tahaks. Tema räägib vastuseks loo, et talus käis hiljuti ettevõt­ ja, kes Aasiasse mustikaid eks­ pordib. Nägi kogu metsa musti­ katest lähtuvalt ja kõik see, mis jäi kõrgemale, ei huvitanud. Ehk teiste sõnadega: kõik sõltub vaa­ tepunktist.

Ennu Tšernjavski ütleb, et tegelikult ei saa metsandust talu igapäevaelust eraldi välja lõigata: „See on talu kui terviku üks osa.”

VaatePunkt 1: metsandus Ja HusQVarna saaG Jõuame Aaviku talu külalis­ te vastuvõtu tuppa, kus Ennu Tšernjavski kohvitassi taga ju­ tustab, kuidas temast metsa­ omanik ja ettevõtja sai. Kui tek­ kis talu taastamise mõte, töö­ tas ta veel EPTs. Kui Loksa kol­ hoosi juhatus 1987. aastal tegi otsuse talle esimene maatükk eraldada, teadis silotornidest rohkem kui metsandusest. Ta­ lu hoonete ehituse pärast läks ta autojuhiks, kuna ehitusma­ terjal oli defitsiit ja midagi sai vaid siis, kui autoga tootja hoo­ vile kohale sõitsid. Ennu Tšern­ javski ütleb, et tegutses tihedas­ ti koos sõbra ja samuti talu taas­ taja Tõnu Reinvaldiga, kes met­ samehe haridusega.

Kui 1980. aastate lõpus oli kolhoosil võimalus kolme­ meetrise palgi eest piiri ta­ gant Husqvarna saagisid saada, olid tolleaegse ATK ukse taga ka Tšernjavski ja Reinvald. „Tulemus oli see, et saime kumbki oma 19 tihumeetrit ka lae­ va peale. Saime samuti

maa elu || metS || 3

20. juuli 2017

hub

kütus ära keelati ja tuli haka­ ta kütuse täishinda maksma, ei juhtunud RMK hinnaga mitte midagi. Kõik tabelid jäid samaks ja keegi hinda ei tõstnud.”

Erametsas kehtib kulupõhi­ ne hind. Varem, kui RMK­l olid oma harvesterid, oli see enam­ vähem nii ka riigimetsas – vä­ hempakkumiste pakkumised kõikusid võrreldes väljatöötatud hinnaga 5 protsenti. Nüüd pa­ kutakse alla kuni 25 protsenti. „Tervelt 25 protsenti! See ei ole väga võimalik. Kui keegi õien­ dab, kuuleb, et ise te seda paku­ te. RMK kasutab ära oma domi­ neerivat positsiooni.”

Lahemaa rahvuspargis te­ gutsedes on Ennu Tšernjavs­ ki selle poolt, et vähemalt kait­ sealal ei tohiks hinnasurve nii määrav olla. „Praegu näeb lii­ ga palju, kuidas firmad, kes siia peale lendavad, raiuvad lubatu piiril ja pigem veidi üle selle.”

hobune

FotoD: Viio aitsaM

Husqvarnad ja eks sealt see mu metsapool kerima hakkas.”

Koos Tõnu Reinvaldiga asu­ tati 1992. aastal Põhja­Kõrvemaa metsaühistu, mis oli teadaole­ valt Eesti esimene, tegeles met­ sa­ ja saematerjali müügiga. „Ka­ he aasta pärast siiski lõpetasi­ me ära. Ühistu oli oma ajast lii­ ga ees. Juriidilises mõttes met­ saomanikke ju veel polnudki ja rahvuspargis kehtisid piiran­ gud. Mingeid harvendusi sai te­ ha, aga arenguvõimalusi ei näi­ nud,” ütleb Tšernjavski.

Ta ise läks 1994. aastal töö­ le tolleaegse Sylvesteri Valgejõe osakonda. Kui 1998. aastal osa­ kond omaette metsavarumiset­ tevõttena tegutsema hakkas, oli Ennu Tšernjavski osalus ette­ võttes juba 25 protsenti.

Nüüdseks on Aaviku talu peremees koos vanema pojaga Sylvester Kuusalu ASi omanik. „Meil on paar harvesteriketti ja üks võsalõikuskett. Jõudumöö­ da investeerime, vahetame ma­ sinaid. Partneriks on Stora En­ so, kes tellib meilt ülestöötamis­ teenust kuni vahelaoni.”

VaatePunkt 2: metsandus Ja HarVester Me jutt jätkub sellega, et kui käib kole nurisemine harves­ teritöö pärast, siis enamasti on asi selles, kes masina peal töö­ tab. „Tähtis on, mis jälje endast metsa jätad,” teab Tšernjavski.

Saab teha nii, et harvester teeb

ette korraliku oksapadja ehk ra­ ja, mida kasutatakse ka kokku­ veoteena. Ei vigastata kasvama jäävaid puid jne. Teine variant on püüda viimsedki jupid rabis­ tades metsast kätte saada nii, et järele jäävad poolemeetrised rööpad ja lagas raiesmik. „Mul on täna okas hinges riigimetsa vastu. RMK vähem­ pakkumistel tahetakse korra­ ga kätte saada madalaim hind ja tohutu efektiivsus. Selle an­ navad suured ja võimsad masi­ nad. Mis jälg neist metsa jääb, pole justkui tähtis,” räägib En­ nu Tšernjavski.

HObUseGa teGUtsejaid ON väHe, kUiGi HUviliste HUlk kOGU aeG sUUreNeb. Riigimetsa ülestöötamise al­ la kistud hind on hakanud mõ­ jutama ka muud turgu, ka tei­ sed ülestöötajad ei saa normaal­ set hinda küsida. Tellija ütleb, et miks peaks 10–12 eurot tihust maksma, kui riigimetsas tehak­ se 7,5 euroga, metsa jääv jälg on tagaplaanil. „Alustasime kõik ühelt tasemelt. Esimene proh­ makas oli 2008, kui RMK lõikas oma hinna 10 protsenti väikse­ maks. Vaatas, et seda on vähe, ja lõikas veel 10 ... Kusjuures näi­ teks siis, kui metsas sinine eri­

VaatePunkt 3: metsandus Ja looduskaitse Oma metsamaa täpset pindala mees ei ütle, selgitab, et osa met­ sadest kuulub talle kui eraisiku­ le, talule, osa on firma oma. Ena­ mik ta metsamaast jääb Lahe­ maa rahvusparki, kus majanda­ mistöödele kehtivad piirangud.

Kohalik eripära on pinge kaitseala valitseja ja metsatöid teha tahtvate metsaomanike va­ hel – oli aeg, mil mis tahes te­ gutsemissoovi peale tuli keelav vastus. „Sul polnud mingeid õi­ gusi, sa ei tohtinud oma maale teha mingeid rajatisi, aga kait­ seala võis su maal luba küsima­ ta teha, mida tahtis.”

Kui Lahemaal hakati 2005. aastal tegema uut kaitse­ees­ kirja, hakkas kohalik kogukond vastu, polnud nõus vaid täien­ davaid piiranguid toova loodus­ kaitsega, vaid soovis teada, mis maaomaniku õigused on. Tek­ kis dialoog ja valmis ka omani­ ke huve rohkem arvestav kaitse­ korralduskava, mis praegu pole küll veel täielikult rakendunud.

1971. aastal sündinud Lahe­ maa rahvuspargis on tekkinud omalaadne olukord, kus tegut­ semispiirangute tõttu on talude vanad heina­ ja karjamaad met­ sastunud ja vanad metsad sei­ sus, kus risti­rästi mahakukku­ nud ja sinnapaika jäetud puud ning oksaräga. „Meil pole hingamisruu­ mi enam, pole ruumi, kus olla ja areneda. Lahemaal on kus­ kil 8000 hektarit endisi talu­ de heina­ ja karjamaid ning ise­ gi põldusid, mis nüüd on metsa all. Näiteks Valgejõe ürgorg, mi­ da vanasti loomapidajad hoidsid oma kontrolli all, on nüüdseks niimoodi toominga­ ja lepavõ­ sasse kasvanud, et mitte mida­ gi pole enam näha.”

Oma metsi majandades puu­ tub Ennu Tšernjavski pidevalt kokku juurepessu teemaga, mis on endistele rohumaadele kas­ vanud metsade häda. Tal on ilusaid uuendatud kuusikuid ja kaasikuid.

Samas on ta Lahemaa uute reeglite järgi endale ka „hinga­ misruumi” teinud: võsastunud rohumaadel on poollooduslike kooslustena taastatud hobuse­ koplid. „Vaid paar väikest heina­ maalappi olid sel alal veel näh­ tavad. Nüüd hoiavad hobused ise kopleid korras ja korra aas­ tas niidan need üle, et taimed, mida hobused ei söö, ka taastu­ da saaksid.”

VaatePunkt 4: metsandus Ja Hobused Ennu Tšernjavski näitab seinal olevat raamitud fotot: tallime­ hest vanaisa koos kahe hobu­

sega. Laual on rootslastest ho­ busekasvatajate ajakirjad – seal on hobusega tegutsejate ühen­ duses 900 liiget ja neid, kes iga päev hobustega töötavad – täi­ davad tellimusi kusagil asulalä­ hedases metsas või hoopis niida­ vad muruplatse, on 120. Tšern­ javski rõhutab, et rootslastel on tava käia igal aastal külas Sak­ samaal, kus samasugune hobu­ tööliikumine olemas.

Ta ise oli poisikesena vana­ isa peamine abimees. Kui talul oli küttepuud vaja, mindi metsa, võeti puud sulle­mulle­käsisaega maha ja veeti hobusega metsast välja. Umbes sama tegevus, mi­ da tänapäeval ta sõnul tehak­ se metsataludes, kus hobune on olemas. „Usun, et neid, kes üle Eesti hobusega metsas tegutse­ vad, on rohkem kui kümne. Nad ei reklaami ennast, aga kui loom on olemas, tehakse temaga kõik tööd ära.”

Aavikul oli vahepeal loo­ madega vahe sees, kui vana­ isa enam ei jaksanud neid pi­ dada. 2005. aastal otsustas En­ nu Tšernjavski hobusepidamise talus taastada ja nüüdseks on ta nõupidamiste ja seminaride­ ga liikuma lükanud mõtte tuua vähemalt rahvuspargis hobu­ sed metsatöödele tagasi. Seni­ ne seis on, et pärandkultuuri, püsimetsanduse ja kaitsealade­ ga seotult on hobutöö teemadel kaasamõtlejaid juba päris palju.

Ettevõtmist toetab oma Rakve­ re metsaühistu, ka Eesti Metsa­ selts, kontakti on võtnud Ees­ timaa Looduse Fond, kes näeb võimalust koos püsimetsandust arendada.

Parasjagu käivad arutelud mitmes liinis. Näiteks trans­ port – kes need väikesed ma­ hud kokku veaks; tasuvus – kas oleks võimalik mingi kompen­ satsioonisüsteem ellu kutsuda, et hobutöö suhtes suurem huvi oleks; tegijad – hobusega tegut­ sejaid on vähe, kuigi huviliste hulk kogu aeg suureneb.

Ennu Tšernjavski kujutab et­ te, et Aaviku talust, kus praegu on põhiline Eesti ardenni tõu­ aretus, võiks tulevikus kujune­ da hobumajanduse kompetent­ sikeskus, mis võiks olla ka prak­ tikabaasiks hobumajanduse õp­ pijaile. Kui õnnestuksid läbirää­ kimised RMKga ja oleks võima­ lik endised Kõnnu valla metsad muuta kogukonnametsadeks, võiks sinnagi sisse kirjutada pü­ simetsanduse ning metsatööd väiketehnika ja hobustega ... „Kui mõtelda konkurentsi­ põhiselt, siis see on muidugi na­ tuke naljakas, aga kui mõtelda laiemalt, siis oleks see väikse­ matel metsatöödel võimalus kõi­ gi jaoks.”

VaatePunkt 5: metsandus Ja emotsioon „Kui küsite, mis tulu ma oma hobusekasvatusest saan, siis se­ da välja tuua pole võimalik, sest emotsionaalse tulu osa on vä­ ga suur,” ütleb Ennu Tšernjavs­ ki. Ta lisab, et täpselt sama lugu on tegelikult erametsandusega.

Küsimise peale, kas üle riigi kajanud süüdistused metsaraiu­ jate aadressil teda puudutanud on, ütleb mees, et ei ole: kui me­ hed teevad harvesteriroolis oma tööd hästi, pole eetilist problee­ mi, mille pärast häbeneda.

Metsaomaniku tähelepanu on ta jutu järgi aga hoopis mu­ jal kui linnarahva naaksumised. „Seal on tähtis, mis otsuseid sa teed. Kui otsustad valesti, saad karistada ja mitte kusagilt väl­ jastpoolt. Näiteks raiud metsa liiga hõredaks ja tuleb torm, mis murrab kõik maha – 50 aastat oled ilma metsata.”

JUHTKiri

PEETEr rAiDLA

peatoimetaja

EUROOPA VÕIB-OLLA, EESTI KINDLASTI

T

änase Maa Elu keskmistel külgedel ütleb maaeluminis­ ter Tarmo Tamm: „Kui kee­ gi arvab, et eesistumise ajal on meil võimalik midagi enda huvides läbi suruda, siis ta küll eksib. Eesistu­ ja on eelkõige lepitaja ja ühisosa otsija.

On aga selge, et eesistumise ajal loodud kontaktid kanduvad üle ka järgnevasse perioodi ja see on hästi positiivne. Kui palju kogu Euroopa põllumajandus selle ajaga võidab, ei oska ma öelda, aga Ees­ ti põllumehe konkurentsivõime kindlas­ ti paraneb.”

Laias laastus on see nii ka teistes valdkondades, mida meie eesistumise ajal Eesti ministrid juhatavad. Ehk siis lihtsustatult öeldes: eesistumine ei too iseenesest meile midagi konkreetset, kui au ja kuulsus või vahel ka oskamatusest tingitud häbitunne ja piinlikkusehetked välja arvata.

Aeg­ajalt paneb mind mõneti imesta­ ma see entusiasm, millega siinsed võimu­ kandjad Euroopa asju ajada püüavad. See ei puuduta üksnes praegust eesistumist, vaid Euroopast tulevaid signaale üldiselt.

Vahel ka ülipüüdlikkust Euroopa suunis­ te täitmisel, samal ajal kui mitmed meist oluliselt kogenumad liikmesriigid neis­ se vaid nii ja naa suhtuvad. Olgu selleks siis nõue hoida riigi laenukoormus teatud tasemel või miski muu. Oleme küll selle eest kiitagi saanud, aga leiba lauale see kiitus kellelegi ei too.

Samalaadset entusiasmi ma Eesti siseasjade ajamisel siiani täheldanud ei ole. Vahet pole, millise valdkonna­ ga tegu, maaelu ja põllumajandus teis­ te seas.

Kui jutt käib Euroopast, siis ei kuule võimukandjate suust kunagi, et meil pole selleks raha. Kui aga jutt läheb Eesti oma vajadustele, siis hakkab äraütlemise põh­ jendusi kohe siit ja sealt lendama. Ja mit­ te üksnes suurtes, vaid ka väikestes asja­ des. Näiteks kindlasti on igaüks märga­ nud haiglate juurde loodud fondide appi­ hüüdeid: annetage raha, siis saame osta mõne seadme, mis on inimeste elu pääst­ miseks hädavajalik. Kusjuures tegu po­ le miljonite eurodega, vaid pelgalt küm­ nete tuhandetega. Kas meie riik on tões­ ti nii vaene, et me ei suuda ise hädavaja­ likku muretseda?

Nii ei tasugi unustada, et Eesti asja keegi teine meie eest ajama ei tule.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || etteVõtJa || maa elu

20. juuli 2017 tahetakse kõige rohkem sina­ kashallikates toonides kulu­ misefektiga vaipu. Just Tence­ list tehtud vintage’it nõutakse väga palju,” avaldab Juhken­ tal. „Anname kõikidele klien­ tidele garantii, et kellelegi tei­ sele me täpselt samasugust toodet ei tee. Meie enda di­ saini ja lõnga kvaliteete on va­ rastatud küll ja veel, aga selle vastu oleme üsna võimetud. Ei kopeeri ainult hiinlased, vaid märksa lähemadki tegijad. Aga vähemalt ei ole ma kohanud seda, et keegi teeks vaiba val­ mis ja müüks seda meie oma pähe.”

Aadu Juhkental (vasakul) ja Valley esindus tänavusel Domotexi messil Hannoveris.

Foto: EraKoGU

Vändras valmivad

tippklassi käsitöövaibad TOOMAS ŠALDA Maa Elu

L

aiatarbekaubaga po­ leks me kaugele jõud­ nud, selles vallas on kogu Euroopas viima­ sel kümnel aastal tagasikäik va­ litsenud,” on Vändras käsitöö­ vaipu tootva osaühingu Valley omanik ja juht Aadu Juhkental veendunud. „Meie põhitöö on rahvusvaheliselt tunnustatud disainerite loomingu teostami­ ne.” Praeguseks ehivad Valley vaibad teiste selle ilma rikaste ja vägevate seas mitme kuninga­ koja ja presidendi residentsi, pal­ jude maailma nooblite hotellide ja villade põrandaid. „Kui auto­ dega võrrelda, siis meil valmivad vaibamaailma Porsched ja Fer­ rarid,” tõdeb Juhkental õigusta­ tud uhkusega. Rahvusvahelisel turul edu saavutamiseks peab väikeriigi ettevõte tema veen­ dumuse kohaselt leidma oma ni­ ši. Suure koguse ja odava hinna­ ga muutub läbilöök järjest ras­ kemaks. Valley tunnuslause on „Ainult üle minu vaiba!”.

„

kValiteet maksab Üheksakümnendate alguses asutatud Valley OÜ tegut­ ses esimestel aastatel hoo­ pis Husqvarna mootorsaagi­ de esindusena. Kui ettevõtte­ ga liitus varem Wendre Taf­ tingus müügitööd vedanud

Juhkental, võeti suund vaipa­ de hulgimüügile. „Aastase tegutsemise järel oli selge, et Eesti­suuruses rii­ gis vaipade hulgimüügiga kau­ gele ei purjeta. Aga siis nägin Hannoveri vaibamessil kudu­ mispüstolit ja see andis tõuke käsitöövaipade tootmise alus­ tamiseks,” meenutab Juhken­ tal. Mujal toodetud vaipade hulgimüügiga jätkatakse küll tänaseni, aga see on taandu­ nud ettevõtte lisategevuseks. „Tootmisega nullist alusta­ mine ei saagi lihtne olla. Alus­ tasime ühe püstoliga. Poolteist aastat katsetasime ja vaatasi­ me, kas oleme üldse suutelised korraliku tootega turule tule­ ma. Oli neidki, kes arvasid, et tegeleme täiesti lootusetu asja­ ga. Sellise pessimismi peamine põhjus oli meie toodangu hind, tuhat krooni ruutmeetri eest näis utoopiana. Kes oli harju­ nud maksma ruutmeetri eest maksimaalselt 50–60 krooni, ei vaadanudki meie poole. Oli selge, et toode peab olema suu­ natud Skandinaavia või Euroo­ pa turule laiemalt. Olin Wendre Taftingus töötades palju kok­ ku puutunud Vene, Ukraina ja Balti turgudega ning teadsin, miks ja kuidas vältida peaga vastu seina jooksmist. Tagant­ järele võttes on see olnud üks meie edu alus. Teine on see, et kasutame algusest peale ainult naturaalseid materjale. Meie trump ongi maksimaalselt hea kvaliteediga naturaalsete ma­ terjalide väärindamine käsitöö­ ga. Oleme praeguseks üsna au­

tomatiseerinud, aga meie kaup jääb ikkagi käsitööks. Viis aas­ tat tagasi oli selge, et peame midagi ennekõike tehnoloogi­ liselt muutma, ja siis tõime ro­ botid mängu. Ilma automatisee­ rimiseta kõrbeksime, sest oma­ hind läheks lubamatult lakke.

Paari nädala pärast jõuab te­ hasesse kohale maailma kõige uuem ja täiuslikum kudumis­ robot,” kirjeldab Juhkental et­ tevõtte argipäeva. „Kui 2007.–2008. aastal oli käsitaftingus väga hea käive ja siin töötas 85 inimest, siis nüüd pärast automatiseerimist on töötajaid 58. Eelmisel aas­ tal kasvas maht 2008. aasta­ ga võrreldes samale taseme­ le ja seda palju väiksema ini­ meste arvuga. Nii oleme saa­ nud palku tõsta. Kunagi alus­ tades mõtlesin, et kui suuda­ me tootmise kasvatada tuhan­ de ruutmeetrini kuus, on minu elutöö tehtud, aga 2008. aastal tegime mõnes kuus isegi 3000 ruutmeetrit. Siis hakkasime end tugevamalt tundma. Sel­ lele eelnenud kümme aastat ai­ nult pingutasime ja arenesime, puhkusele polnud aega mõel­ dagi, laiendasime tootmisruu­ me, vanast tarbijate kooperatii­ vi taaralaost on saanud korra­ lik tootmishoone koos konto­ ri ja vaibakauplusega.” eesti Päritolu Hinnatakse Vändras valminud vaipu eks­ porditakse 19 riiki, kohe lisan­ duvad USA ja Rumeenia. Val­ ley vaiba ruutmeetri hind võib

ulatuda 70st kuni 700 euro­ ni. Eestisse jääb 3–5 protsen­ ti toodangust, aga siinsed di­ sainifirmad ja inimeste ostu­ jõud kosuvad ning Juhkentali sõnul kasvab kodumaalgi huvi nende toodangu vastu. „Disainiga seotud ringkon­ nad, kes tegelevad sellise kal­ li nišitootega, juba enamasti tunnevad meid. Kõige rohkem müüme Prantsusmaale, järg­ neb Itaalia. Väga hinnatakse seda, et toodame Eestis, see lisab kindlust. Meiesuguseid vaibatootjaid on Euroopas kä­ putäis, lihtsam ja odavam on toota Indias, Hiinas või Pakistanis ja siin ainult müüa. Oleme valinud teise tee. Käsitafting on küll Pärsia aladelt pärit, kuid nüüd julgen väita, et meie kvaliteet on pa­ rem. Kõik teavad, et oleme oma kvaliteedi tõstnud nii kõrgele, et raske on veel mi­ dagi tahta. Kuigi teisiti oleks odavam, kasutame villas­ te vaipade puhul ainult Uus­ Meremaa lammaste villa, meie pakutav värvigamma on sisu­ liselt piiramatu, lõngavärvimi­ se tehnoloogia on tavapära­ sest palju mitmeetapilisem ja keerukam, ülitähtsad on lõn­ ga fikseerimine ja hilisem vii­ mistlus. Kõik see maksab, aga teisiti ei saa. Kui klient ei koo­ nerda, ei saa meiegi seda en­ dale lubada. Eestis ja teistes­ ki Balti riikides on käsitaftin­ gut proovinud veel mitu fir­ mat, aga püsima pole suude­ tud jääda,” selgitab Juhkental.

Lattu ei toodeta Valleys midagi, iga vaip läheb töösse alles pärast tellimuse kinnita­ mist. Kui parasjagu on rahuli­ kum aeg, eksperimenteeritak­ se uute disainide ja kvaliteeti­ dega. „Üle­eelmisel aastal töö­ tasime välja villaste vaipade kvaliteedi Naturelle, neid vai­ pu ei värvitagi, mustri moo­ dustavad eri värvi lammaste villast kombineeritud lõngad.

Poolteist aastat nägime tõsist vaeva kvaliteedi Tencel välja­ töötamisega, see on eukalüp­ ti viskoosist. Selle kaubamär­ gi kasutamiseks on meil lit­ sents Austria firmalt Lenzing,” toob Juh­ kental näiteid.

lattU ei tOOdeta valleYs midaGi, iGa vaiP läHeb tÖÖsse alles Pärast tellimUse kiNNitamist.

Valleys on ametis kolm di­ sainerit. „Disainerite arvu me suurendama ei pea, sest pal­ jud kliendid saadavad meile oma disaini, mida meie siis tootmiskõlblikuks kohen­ dame. Sageli saadetakse siia midagi maalilaadset, autor on vahepeal pintsli vee sisse kastnud ja nõnda tooni muut­ nud. Meie disainer viib selle etapi lõpuni.”

Vaibamoed muutuvad pi­ devalt. „Kui mõnda aega ta­ gasi oli hitiks 3D, siis praegu

müüa tuleb aktiiVselt Aktiivse müügiga tegeleb et­ tevõtte juht peamiselt ise.

Sõitmist ja suhtlemist on pal­ ju, kodust ära tuleb olla mi­ tu korda kuus. Mõni päev en­ ne Maa Eluga kohtumist on ta naasnud Prantsusmaalt. „Seal­ ne vaibapealinn on Abusson, kus on aastasadu valmista­ tud gobelääne ja kui sealsel tehasel on tarvis käsitaftin­ gut, tellitakse see meilt. Pal­ ju on suhtlemist ka Prantsu­ se jt riikide disainibüroodega.”

Vaibatootjatele tähtsad mes­ sid leiavad peamiselt aset Sak­ samaal. Hannoveris toimuval Domotexil on Juhkental käi­ nud alates 1996. aastast. „Val­ leyga oleme osalenud kuuel korral, nüüd valmistume järg­ mise aasta jaanuaris toimu­ vaks Domotexiks. Meie vaipu on mitmed firmad seal ekspo­ neerinud juba 15 aastat. Ener­ giat ja vahendeid kulub mes­ sidele palju, aga ilma ei saa, peab pidevalt pildil olema ja uusi kontakte otsima. Mas­ taabid on suured ja mõne po­ tentsiaalselt väga sobiliku äri­ partneriga võid alles kuuendal korral kokku saada. Sel aas­ tal avastas meid näiteks üks suur Prantsuse firma, kes ei taha Indias toota ja kellele so­ bib meie tarnekiirus.”

Tänu messidel konkuren­ tidega suhtlemisele teab Juh­ kental sedagi, kuidas näiteks Portugalis või Hispaanias vai­ batootjaid uute seadmete han­ kimisel riiklikult toetatakse. „Minu teada ei ole ükski Ees­ ti vaibavabrik ühegi seadme ostmiseks toetust saanud, aga kui võtta Baltikumi ja Skan­ dinaavia riigid, siis on aktiiv­ sem vaibatootmine just Ees­ tis, peale meie teevad siin kõva tööd Narma Lihulas ja Mistra­Autex Raasikul. Paljud Belgia vabrikud lõpetavad või liituvad, et ellu jääda, Türgi jt tulevad agressiivselt peale, aga Eesti vaibatootmine pü­ sib. EAS ei paku meiesugus­ tele ettevõtetele enam midagi, kohati tunduvad avatud meet­ med mõttetud või ebaprofes­ sionaalsed, minu arust tu­ leks riigil see struktuur põh­ jalikult ümber korraldada või laiali saata.”

Peale kohalike vaibatehas­ te juhtide ja omanike peab Juhkentali hinnangul lehe­ loos kindlasti kiitma nende töökollektiivi, sest ilma päde­ vate ja pühendunud inimeste­ ta ei toimuks midagi. Ju siis on huvitav töö ja tingimused vastuvõetavad. „Meil on töö­ tajaid, kes on tähistanud viie­ teistkümne ja isegi kaheküm­ nenda tööaasta täitumist. Vai­ batootmist õpetame kohapeal, seda kuskil õppida pole või­ malik. Mulle pakub hommikul tööle tulles kõige suuremat ra­ huldust, kui näen, mida saaks veel paremini teha, kuidas ja kuhu edasi areneda.”

maa elu || uuDiSeD || 5

20. juuli 2017

Avatud taludes näeb

ETTEVÕTJAD SOOVIVAD PÕLLUMAJANDUSTOODETE TÖÖTLEMISE TOETUSTEKS 4,8 MILJONIT EUROT

teraviljapeenraid P

RIAs on lõpule jõudnud meetme „Mikro­ ja väike­ ettevõtjate põllu­ majandustoodete töötlemise ning turustamise investee­ ringutoetus” kolmas taotlus­ voor. Laekus 32 taotlust, mil­ lega taotletakse toetusteks 4 748 495 eurot.

Tänavuses taotlusvoorus on võimalus toetusi määra­ ta 3 650 000 euro ulatuses, maaelu arengukava prog­ rammperioodil 2014–2020 kokku 25 miljonit eurot. Toe­ tust võivad saada registreeri­ tud ettevõtjad. Investeerin­ gu sisuks võib olla nii põllu­ majandustoodete töötlemi­

HEiNO LAiAPEA Maa Elu

A

vatud talude päe­ val võivad külasta­ jad oma teekonnal kõigis maakonda­ des leida kevadel rajatud tera­ viljapeenraid. Kergem on neid märgata, kui peenrad on tähis­ tatud viidaga.

Avatud talude nimekir­ jas on üheksa peenrarajajat.

Need on OÜ Halinga Halinga vallas, Sillaotsa talumuuseum Märjamaa vallas, Eesti Rahva Muuseum Tartus, Luke Far­ mimeierei Nõo vallas, MTÜ Piiri Köök Vastseliina vallas, Urvaste Külade Selts (peenar on Pokumaa teemapargis Põl­ vamaal), Eesti Põllumajandus­ muuseum Ülenurmel, Kubja Ürditalu Järva­Jaani vallas ja Puhta Vee Teemapark Tam­ salu vallas. Algatuse „100 te­ raviljapeenart” eesmärk on tutvustada kodumaiseid te­ ra­ ja kaunviljasorte ning õp­ pida neid eristama. Selleks tegi 100 vabatahtlikku koos abilistega kevadel erineva ku­ ju ja suurusega viie teravil­ ja ja kolme kaunviljasordiga peenart. Ühe sordi külvipind on kuni üks ruutmeeter. Sor­

seks kui ka töötlemiseks ja turustamiseks vajalike sead­ mete soetamine ja ehitiste ehitamine. Meetme eesmärk on põllumajandustoodetele lisandväärtuse andmine, ai­ dates esmatootjatel oma too­ dangut ise töödelda ja turus­ tada. Toetus aitab suurenda­ da ettevõtjate konkurentsi­ võimet.

Kuna taotletud summa on suurem kui toetusteks eraldatud eelarve, määrab PRIA abikõlblikele projekti­ dele toetused hindamiskri­ teeriumide põhjal koostata­ va paremusjärjestuse alusel.

Otsused valmivad hiljemalt 17. novembriks. (ME)

SEAKATK ON KODUSIGADELE JÄTKUVALT SUUREKS OHUKS

A Teraviljapeenar Viljandi vallas.

did valisid ja pakendasid Ees­ ti Taimekasvatuse Instituudi sordiaretajad.

Külvid on tehtud alates ap­ rillist kuni juuni esimeste nä­ dalateni. Enamik teravilju on pea loonud. Põldhernel ja ­oal on moodustunud esimesed kaunad.

Foto: HEino LaiaPEa

Külve kahjustasid ke­ vadel linnud ja seetõttu on osal peenardel taimik hõ­ re. Pilte peenardest võib näha w w w.facebook.com/ 100teraviljapeenart.

100 teraviljapeenra rajajate seas on 13 lasteaeda, 13 kooli, 6 muuseumi, mitu ettevõtet ja

paljud pered. Kõik on lubanud suvel oma headele külalistele peenraid näidata.

Agronoom Heino Laiapea, Eesti Taimekasvatuse Instituu­ di ja Äripäeva Põllumajandus. ee koostöös tehtud algatus on kantud EV100 kingituste nime­ kirja.

afrika seakatk on metssigadel jätku­ valt väga levinud ega näita taandu­ mise märke. Maaeluminister Tarmo Tamm rõhutas, et su­ vi on taudi leviku kõrghoo­ aeg ning seakasvatajatel tu­ leb erilise täpsusega täita kõi­ ki kehtestatud bioohutusnõu­ deid. Väga oluline on koostöös jahimeeste­ ga kärpida metssiga­ de arvukust, et vä­ hendada metsas vii­ ruskoormust.

Eestis avasta­ tud katkujuhtu­ mite kaart on ala­ tes 2014. aasta sü­

gisest pidevalt täienenud uu­ te nakatunud metssigade juh­ tumitega ning seni on viiru­ sest puutumata vaid Hiiu­ maa ja Muhumaa. Kuu aega tagasi diagnoositi Aafrika sea­ katk Pärnumaal Kihlepas ligi 3400 seaga farmis ning hil­ juti ka Saaremaal Orissaa­ re vallas asuvas farmis, kus läinud nädala­ vahetusel jõudis lõpule ligi 3200 sea hukkamine.

Mõlemad juhtumid on pärit paigust, kus metssigade nakatumine on keskmisest suurem.

(ME)

6 || miNiSteR || maa elu

20. juuli 2017

maaeluminister

et Eesti põllumehe elu SirJE NiiTrA Postimees

aaeluminister Tarmo Tamm ütleb, et valu­ tab nüüd, Ees­ ti Euroopa Liidu Nõukogu eesistu­ mise ajal, südant mitte ainult Ees­ ti, vaid kogu Euroopa põllu­ meeste pärast.

Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine on küll tore sündmus, sest võimaldab meil kõvema häälega välja öelda oma soove ja luua kontakte vajalike inimestega, aga Eesti põllumees tahaks teada, mis see talle konkreetselt annab.

Kui keegi arvab, et eesistumi­ se ajal on meil võimalik mida­ gi enda huvides läbi suruda, siis ta küll eksib. Eesistuja on eel­ kõige lepitaja ja ühisosa otsi­ ja. On aga selge, et eesistumi­ se ajal loodud kontaktid kan­ duvad üle ka järgnevasse pe­ rioodi ja see on hästi positiivne.

Kui palju kogu Euroopa põllu­ majandus selle ajaga võidab, ei oska ma öelda, aga Eesti põllumehe konkurentsivõime kindlasti paraneb.

Eesistumine on küll riigile kulukas, kuid samas jõuab arvestatav osa ku­ lutatud rahast rin­ giga tagasi Eesti majandusesse. Eestis­ se saabuvad külalised panustavad nii turis­ mi­ kui ka toitlustus­ sektorisse. Saame tut­ vustada oma maad ja kultuuri väliskülalis­ tele, sealhulgas Ees­ ti toitu ja põlluma­ jandust. Samuti ai­ tab eesistumine luua meie poliiti­ kutel ja ametni­ kel olulisi kon­ takte kõrgei­ mal tasemel ja annab ko­ gemuse, mis on edaspi­ di vajalik Eesti hu­ vide kait­ seks.

Arves­ tades maa­ ilmas kas­ vavat toidu­ vajadust, res­ sursside pii­ ratust ja eri­ nevatest te­ guritest tule­ nevat survet kesk kon n a­ le, on kestlik­ ku toidutoot­ Tarmo Tamm usub, et kui õnnestub rohkem raha Eestisse jätta, on lootust, et maaelu siin säilib ja areneb. mist võimal­ Foto: MarKo saarM / saKaLa

dav põllumajandus ja rannapiir­ kondade arengu jaoks keskse tähtsusega kalandus jätkuvalt ühed Euroopa Liidu majandu­ se ja poliitika nurgakivid.

Käisite eelmine nädal Euroopa Parlamendis Eesti eesistumise prioriteete tutvustamas.

Mida seal rääkisite ehk mis need eelistused siis on ja mis on kavas nende selgitamiseks edaspidi teha? Läbiv teema on vist ikka ühine põllumajanduspoliitika ehk ÜPP, mis hakkab kehtima aastal 2020?

Euroopa põllumees on väga ak­ tiivne. Kui seitse aastat tagasi tehti ühise põllumajanduspo­ liitika muutmiseks alla 10 000 ettepaneku, siis nüüd oli neid 322 000. Loodan, et Euroopa Komisjoni põllumajandusvoli­ nik toob ÜPP avaliku konsul­ tatsiooni tulemuste kokkuvõt­ te meie eesistumise ajal nõuko­ gusse, siis saame selle teemaga edasi liikuda. Eesti põllumehed on olnud ettepanekute esitami­ sel küll mõnevõrra tagasihoid­ likumad, kuid siiski teinud 132 ettepanekut. Kõik on aru saa­ nud, et ÜPP on ajale jalgu jää­ nud. Uus poliitika peab muu­ tuma lihtsamaks, mis tähen­ dab vähem administreerimist ja kontrolle. Kõige rohkem on vaidlustatud rohestamise tee­ mat, mis praegusel kujul ei täi­ da oma eesmärki. Kindlasti saab üheks teemaks võrdne kohtle­ mine, et liikmesriigid en­ nast ühtmoodi tunnek­ sid.

eesistUmise ajal lOOdUd kONtaktid kaNdUvad Üle ka järGNevasse PeriOOdi ja see ON Hästi POsitiivNe. Eesti jätkab eelnevate eesis­ tujate alustatud tööd ÜPP tule­ viku arutamisel, mida on muu hulgas plaanis käsitleda mit­ teametlikul põllumajandusmi­ nistrite kohtumisel Tallinnas.

Eesistujana pöörame suurt tä­ helepanu ÜPP lihtsustamisele.

Eesti soovib eesistujana, et Eu­ roopa Liidu põllumajandussek­ tor oleks jätkusuutlik ja konku­ rentsivõimeline. Viimastel aas­ tatel on põllumajandusturgu­ del esinenud suuri kõikumisi ja kriise, seda nii piima, puu­ ja köögivilja kui ka sealiha sek­ torites. Eesistujana oleme val­ mis turuolukorra muutustele arutelude kaudu kiiresti rea­ geerima, samuti peame oluli­ seks tootjate positsiooni tugev­ damist tarneahelas. Eesti ees­ istumise ajal korraldame kõr­ getasemelise konverentsi, mil­ le eesmärk on juhtida enam tä­ helepanu muldade jätkusuutli­ kule kasutamisele.

See võrdse kohtlemise teema on Eesti põllumehe jaoks üks tõsisemaid. Isegi on välja käi-

dud mõte, et kui eurotoetused üldse ära kaotada, oleks konkurentsi olukord märksa parem. Jagate seda seisukohta?

Eesti põllumees võiks sellise olukorra üle tõesti rõõmus ol­ la, aga iseküsimus on, kas selle üle rõõmustaks ka tarbija. Ku­ hu need hinnad siis tõuseksid ja kas oleksime seejärel maailmas konkurentsivõimelised? Väljas­ pool Euroopa Liitu subsideeri­ takse ju põllumajandust päris kõvasti ja eksporditoetused on suured. Praegu on Euroopa Liit avamas uusi turge ja loodetavas­ ti saame peagi oma toodangut edukalt kolmandatesse riikides­ segi saata. Juba sel aastal on Eu­ roopa Liidu põllumajandustoo­ dangu eksport kasvanud 10–20 protsenti ja kasv jätkub. Samm edasi on näiteks see, et neli aas­ tat ette valmistatud Euroopa­ Jaapani vabakaubandusleping saab lähemal ajal allkirjasta­ tud. See on Euroopa Liidu põl­ lumeestele hästi hea uudis, sest loob neile täiesti uued võimalu­ sed oma tooteid eksportida.

Tuletame meelde, mis need ülejäänud prioriteedid on?

Eesti peab tähtsaks võitlust üleilmselt kasvava antimikroo­ bikumiresistentsusega. Panus­ tame nii inimeste, loomade kui ka keskkonna tervist hõlmava poliitika elluviimisse, võimalda­ des eri tasanditel diskussioone ja kogemuste vahetamist. Jät­ kame eelnevate eesistujate pin­ gutusi veterinaarravimite ja ra­ vimsöötade määruse eelnõude menetlemisel.

Eesti eesistumise üks kesk­ ne prioriteet on digitaalne Eu­ roopa. Eesistujana toetame aru­ telusid tänapäevaseid digitaal­ seid võimalusi arvestavate tõhu­ sate kontrollimeetmete raken­ damise üle. Toetame uusi e­la­ hendusi, muu hulgas plaanime koostöös Euroopa Komisjoniga konverentsi, arutamaks integ­ reeritud teabehaldussüsteemi.

Et edukalt kohaldada uusi tai­ metervise reegleid, peab eesistu­ ja tähtsaks kriisiplaanide välja­ töötamist taimetervise valdkon­ nas, et tagada kriisivalmidus.

Aafrika seakatku teema on vist endiselt päevakorral. Kas selles osas mingit edasiminekut ka on?

Jah, see teema pole päevakor­ rast maas. Ega siin head lahen­ dust ole. Tuleb tugevdada bio­ ohutusnõudeid ja samas mär­ kimisväärselt vähendada mets­ sigade arvu. Tuhande jahimaa hektari kohta võiks olla keskmi­ selt 1,5 metssiga. Näiteks Pärnu­ maal ja Saaremaal leitud Aafri­ ka seakatku juhtumi puhul on selles piirkonnas metssigade ar­ vukus väga suur. Aafrika sea­ katku teema ei ole ainult Euroo­ pa Liidu mure. Katk ei tunne rii­ gipiire ja seetõttu loodame ühi­ ses võitluses seakatku vastu vä­ ga heale koostööle ka Venemaa ja Valgevenega.

Euroopa Liidu tervishoiu

maa elu || miNiSteR || 7

20. juuli 2017

usub,

paraneb ja toiduohutuse volinik oli vä­ ga hämmastunud, kui Tšehhist esimene katkujuhtum leiti. Aaf­ rika seakatkuga on väga raske võidelda, sest vaktsiini pole se­ ni leitud, ehkki selle teemaga tegeletakse intensiivselt.

Olete nüüd vist kogu aeg lennus – üks kohtumine ajab teist taga?

Vastab tõele. Eelmisel nädalal pidin kaks korda Brüsselisse lendama ja sel nädalal on esi­ mene meie juhatada põlluma­ jandusministrite nõukogu is­ tung. Aga saame hakkama. Sel­ le poole aasta jooksul toimub mul väga palju kohtumisi, isik­ likud kontaktid on rahvusva­ helises suhtluses hästi oluli­ sed. Loodetavasti leiame poo­ lehoidjaid ja toetajaid kõvasti juurde ja sellest tööst sünnib kõigile kasu.

Olete maaeluminister. Kuidas selle valdkonna ministreid mujal nimetatakse ja kas need valdkonnad, mida juhtida, kattuvad?

Valdavalt on ikka põllumajan­ dusministrid. Minu Läti ja Soo­ me kolleeg tegelevad nii maa kui ka metsaga. Minu arvates võiksid Eestiski maa ja mets ühe ministeeriumi vastutus­ alasse kuuluda.

Ehkki põllumeestel on kogu aeg, mille üle kurta, olgu need siis halb ilm või rumalad ametnikud, siis tundub, et viimasel ajal on maainimestel tekkinud usk paremasse tulevikku.

Jah, riik on pööranud lõpuks näo ka põllumeeste poole. Üle mitme aasta on valitsus otsus­ tanud taas otsetoetusi maks­ ta ja seakasvatajad saavad tõu­ aretuse toetust. Eelmisel kol­ mel aastal jäi Eesti põllume­ hel saamata ligi 70 miljonit eu­ rot, mis tekitas põllumehe ra­ hakotti suure augu ja pani ini­ mesed nurisema. Arvan ise ka, et põllumees võiks praegu op­ timistlik olla. Kui välja arvata mesilaste suremus ja seakat­ ku juhtumid, on viimasel ajal tulnud põllumajandusest ai­ nult positiivsed uudised. Nen­ de hulka kuulub kindlasti ka­ he põllumajandusorganisat­ siooni liitumine, aga ka firma­ de koondumine ühistutesse.

Hea, et Tere piimatööstuse kü­ simus on nüüd lahenemas, mis annab lootust, et varsti ei pea enam toorpiima Eestist välja vedama ja raha jääb siia. Toot­ jad mõtlevad selle peale, kui­ das toodangule lisandväärtust anda, sest muidu konkurentsis ei püsi. Seda kavandavad ka te­ raviljakasvatajad. Kui õnnes­ tub rohkem raha Eestisse jät­ ta, on lootust, et maaelu siin säilib ja areneb. Üks võtmesõnu on vist innovatsioon. Eestimaal ringi sõites kohtab väga nüüdisaegseid tootmisi, kus kasutusel

uusim tehnoloogia ja ümbruskondki korda tehtud.

Mul on heameel, et enamik põllumehi ei mõtle ainult sel­ lele, kuidas rohkem toota, vaid kuidas ka teistel maal hea ela­ da oleks. Et lagunenud hooned oleks korda tehtud ja külas ka midagi toimuks, et seal huvi­ tav elada oleks. Positiivseid näiteid, kus põllumees laiemalt mõtleb, on hästi palju. Palju­ dest põllumajandustootjaist on lausa küla hing saanud. Sellis­ tes kohtades pole ka raske töö­ tajaid leida ja kes tulnud, jääb pikemaks paika. Maal on to­ hutult võimalusi, millest suur osa veel kasutamata. Palju on juba saavutatud – Eesti on pii­ matoodangult lehma kohta Eu­ roopas esimese kolme hulgas ja teraviljatoodang järjest kasvab.

Aga meil on ka valdkondi, kus oleme muust Euroopast maha jäänud ja mis vajaksid arenda­ mist. Näiteks hobumajandus, veiseliha ja lambaliha tootmi­ ne, katmikalad, juurviljakas­ vatus, mesindus jt. Võrreldes Lõuna­Euroopaga, kus põud saaki hävitab, on Eesti kliima põllumajanduse jaoks soodne.

Vili kasvab tänavu siin väga hästi, loodame, et sügis väga vihmane ei tule ja saagi ikka kätte saab.

Me pole rääkinud kalandusest, mis praegu samuti teie ministeeriumi haldusalasse kuulub. Siingi on ju palju edasiminekut.

Meie kalandussektor on hea näide koondumisest: traali­ püüdjad on moodustanud häs­ ti toimivaid ühistuid, kel oma külmhooned ja laevastik. Nad ostavad praegu ära juba suure osa naaberriikide kalakvooti­ dest ja on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Ühes­ koos ehitatakse väheväärtusli­ ku kala töötlemiseks kalakom­ ponentide tehast. Väga inno­ vaatiline on kalapüügipäeviku nutirakendus, mida mujal veel ei ole. Kiire areng on toonud rohkem noori kalapüügi juur­ de ja see kiirendab edasimine­ kut veelgi.

Milline on praegu teie enda side maaga ja maaeluga? Ega suur töökoormus vist väga palju aega kodus Põlvamaal veeta luba?

Minu praeguse ameti kõige suurem puudus ongi see, et saan liiga vähe kodus olla. Tal­ linnast kolm tundi koju ja sa­ mapalju tagasi sõita – ega seda enam nii tihti saa lubada kui varem. Möödunud nädalavahe­ tusel õnnestus siiski poolteist päeva kodus olla. Oma aiast saan maasikat, kurki, tomatit ja rohelist kraami. Mul on mar­ ja­ ja õunaaed, kaks koera, kass ja kilpkonn. Mu kodu ümbritse­ vad hoolitsetud põllud ja olen maal toimuvaga hästi kursis.

Elu maal ma mingil juhul lin­ na oma vastu ei vahetaks või kui, siis ainult ajutiselt.

HINNATI TOITU LISATAVATE LÕHNAJA MAITSETUGEVDAJATE OHUTUST

E

uroopa Toiduohutus­ amet (EFSA) kehtes­ tas toitu lisatavate lõhna­ ja maitsetu­ gevdajate (glutamiinhappe ja glutamaatide) ohutu tar­ bimise koguse ja soovitab üle vaadata mainitud lisa­ ainete maksimaalselt luba­ tud kogused teatud toidu­ gruppides, kirjutab Maaelu­ ministeeriumi toiduohutu­ se osakonna toidu üldnõue­ te büroo peaspetsialist An­ nika Leis.

Pärast järjekordset hinda­ mist jõudis amet järeldusele, et toidust saadavad glutamaa­ did võivad ületada kehtesta­ tud ohutut kogust ning või­ vad teatud juhtudel põhjus­ tada tervisele kahjulikku mõ­

ju. Seda ennekõike inimestele, kes on teatud lisaainete suh­ tes ülitundlikud või tarbivad rohkelt lisaaineid sisaldavaid toite. Selle alusel soovitavad EFSA eksperdid üle vaada­ ta mainitud lisaainete mak­ simaalsed lubatud kogused teatud toidugruppides, nagu näiteks valikpagaritooted (nt pirukad, saiakesed, pitsa), su­ pid, puljongid, kastmed, liha­ tooted, maitseainesegud ja toidulisandid.

Glutamiinhape on inim­ organismi toodetav amino­ hape, mida esineb ka loodus­ likus toidus, näiteks tomati­ tes, seentes, hernestes, pii­ mas, teraviljades, sojakast­ mes ja juustus. Glutamaa­ did (E 620–625) on toidu li­

saained, millel on kasutuslu­ ba Euroopa Liidus.

Glutamaate lisatakse toi­ tudesse lõhna ja maitse tu­ gevdamise eesmärgil. Nen­ dega saab anda lihapuljon­ git meenutavat niinimetatud umamimaitset. Tihti kasuta­ takse lisaainete asemel glu­ tamaadirikkaid looduslikke koostisosi, nagu hüdrolüüsi­ tud taimne valk või pärmi­ ekstrakt, mille toime toidu­ le on sama, kui kasutada li­ saaineid.

Nimetuse glutamaadid alla kuulub grupp lisaaineid: glutamiinhape ja glutamiin­ happe soolad. Glutamaati­ de grupist tuntuim on E 621, naatriumvesinikglutamaat (inglise keeles monosodium-

glutamate, lühend MSG), kuid sinna gruppi kuuluvad ka E 620 (glutamiinhape), E 622 (kaltsiumvesinikglutamaat), E 623 (kaltsiumdiglutamaat), E 624 (ammoniumvesinikglu­ tamaat), E 625 (magneesium­ diglutamaat).

12. juulil 2017 avaldatud EFSA glutamaatide ohutuse hindamise arvamuses keh­ testati glutamaatide grupile (E 620–625) ühine ohutu ko­ gus ADI 30 mg/kg kehakaa­ lu kohta päevas. ADI väärtus näitab aine kogust, mida võib ööpäevas kogu eluea jooksul ohutult tarbida, arvestatuna kehakaalu kilogrammi koh­ ta. Seni polnud glutamaatide tarbimisele piirkogust kehtes­ tatud. (ME)

8 || liND || maa elu

20. juuli 2017

turteltuvisid

on harvemaks jäänud OLAV RENNO linnuteadja

M

eie tänavusteks aasta lindudeks on valitud terve linnuperekond: kaks liiki turteltuvisid.

Eri turteltuviliike on üle 15, kõik levinud Vanas Maa­ ilmas. Nende hulgas on kõige laiema levikuga tava-turteltuvi, pesitsedes alates Marokost, Ibeeriast ja Inglismaast piki leht­ ja segametsade ning lähis­ troopilist vööndit Mongoolia ja Loode­Hiinani. Eestis nähti ük­ sikuid turteltuvisid alates 1850. aastast, leiti üks pesagi, ent siis oli mõnekümneaastane vahe­ aeg. 1930ndatel vaadeldi teda mõned korrad. 1960.–1970. aas­ tail muutus turteltuvi meil üha sagedasemaks ja tavali­ semaks ning eelmi­ se sajandi lõpuküm­ nendil jõudis nen­ de arv Eestis isegi 10 000 paarini. Eu­ roopas pesitseb um­ bes 2 miljonit paari, Türgis on ta ülisage – kokku 5 miljonit paari.

Vahemere maadel kü­ titakse teda läbirände ajal armutult, hoolimata

Euroopa Liidu linnudirektiivi sätetest.

Turteltuvi on kodutuvist märksa väiksem sale tuvi, kes on oma nime saanud häälitsuse järgi. Tema kudrutamine on pi­ sut nurruv turrr, turrr, turrr ... , mis tõmbab tähelepanu ka end näiteks hekis varjavale linnule.

Liialt arg ta ei ole, vaid laseb traadil või väljaulatuval puuok­ sal istudes oma kena välimust imetleda. Ta mustaotsalised tii­ vad on helepruuni­mustamust­ rilised, külgkaelal musta­valge­ vöödiline laik (isaslindudel eriti lai ja selge) ja ülapool soo­ musmustriliselt hal­ likasruuge kerge roosaka var­ jundiga.

Rind on veiniroosa, kõhualune valge. Lendu minnes näitab ta oma musta ja valge tipuvöödi­ ga saba (päristuvidel on saba­ ots must).

Kevadel lendab liik oma talvitusalalt Kesk­Aafrika sa­ vannides Euroopasse parvede­ na üle Vahemere, eriti tihedalt üle Malta – päevas üle 20 000 isendi – ja jõuab Eestisse mai hakul. Meil pesitseb nüüdis­

Kaelus-turteltuvi ehitab pesa oksaraagudest.

Foto: WiKiPEDia

aastail 1000 kuni 3000 paa­ ri turteltuvisid ja seegi arv ki­ pub kahanema. Ka mujal Eu­ roopas on turteltuvisid palju vähemaks jäänud, koguni üle 60 protsendi võrra. Põhjuseks peetakse põlluharimistavade muutumist ja tuvidele toiduks seemneid pakkuvate umbroh­ tude vähenemist. Meie esimese linnuatlase järgi pesitses tur­ teltuvi enam kui 80 protsen­ dis ruutudest, käesoleva sajan­ di esimesel kümnendil kogu­ tud andmeil aga ainult 19 prot­ sendis.

Turteltuvipaaridel on kindel territoorium, mida liigikaaslas­ te eest kaitstakse. Peamiseks omandist märguandmise vii­ siks on omapärane mängulend: isatuvi lendab üsna järsu nur­ ga all ja mõne tiivaplaksatu­ se saatel kuni 20 meetri kõr­ gusele, jääb „apogees” mõneks hetkeks otsekui rippuma ja laugleb siis keereldes alla, saba lehvikuna laiu­ tatud.

Pesa ehitatak­ se harili­ kult heki sisse poo­ le kuni 4 meetri kõrgusele.

See on peentest okstest lame õhuke platvorm, mõnikord nii hõre, et alt vaadates munad – neid on kaks lumivalget – pais­ tavad. Hauvad mõlemad vane­ mad ja 13–15 päeva pärast koo­ ruvad pojad, kes on alul paljad ja kinnisilmsed. Poegi toidavad nad alul tuvipiimaga nagu ko­ dutuvid ja teised tuvidki.

Pojad lennuvõimestuvad 18päevastena, ent võivad pe­ sast lahkuda ja naaberokstel uidata juba paar­kolm päeva enne seda. Teist kurna turtel­ tuvid ei soeta, vaid veedavad aega kodumail kuni septemb­ rini.

Kaelus-turteltuvi on ta­ va­turteltuvist suurem, peaae­ gu kodutuvi kasvu, kuid sale­ dam. Ta sulestik on kahvatu­ tooniline pruunikashall, hoo­ suled mustjad. Külgkaelal kit­ sas must vööt, sabatipp laialt valge. Noorlinnud on üsna he­ leda sulestikuga ja ilma kaela­ vöödita.

Liik oli algselt levinud Tür­ gist kuni Jaapanini, ka India poolsaarel. Muide, Jaapanis on ta Saitana prefektuuri vapilind.

Eelmise sajandi hakul hak­ kas liik seletamatul põhjusel Euroopas levima loode suu­ nas. Balkanimaade asustami­ se järel 1928. aastaks jõudis liik 1945. aastal Saksamaale, 1948 Taani, 1949 Rootsi, 1950 Prantsusmaale ja Norrasse, 1953 Inglismaale, 1957 Eestis­ se, 1959 Iirimaale, 1962 Islan­ dile. Ekspansiooni keskmine kiirus oli 45 km aastas – lau­ sa unikaalne lindude hulgas.

Neljakümne aastaga hõivati 2,5 miljonit ruutkilomeetrit – veerand Euroopast. Enamikus keeltes on ta liiginimetus aina türgi turteltuvi.

1974. aastal pages USAs poolsada isendit ühest Baha­ ma linnuaiast, taasmetsistunud linnud levisid kaks korda kii­ remini kui Euroopas ja kipu­ vad Kariibi saartel välja tõrju­ ma kohalikku händ­ruugetuvi.

Eestis suutis liik hajusalt asustada 1960.–1970. aasta­ tel enamiku Eestist, meie lin­ nuatlasesse võidi teda pesit­ sejana märkida pooltele ruu­ tudele. Ta on tüüpiline inim­ kaasleja, elutsedes parkides, aedlinnades ja maa­asulate puistutes. Loodusmaastikku ta väldib. Meil pesitsejatest jääb osa talvitama.

Tänapäeval hinnatakse Eu­ roopa asurkondi 4–15 miljoni paari suuruseks. Eestis lei­ dub praegusajal 100–200 hau­ depaari, mis tähendab võrrel­ des 30–40 aasta taguse seisu­ ga viiekordset tagasiminekut.

Kaelus­turteltuvi „laul” on iseloomulikult pisut oigav kukuu-ku, palju kõrgem­heledam kui kodutuvi häälitsemine; se­ da korratakse järjest kuni pool tosinat korda kõrgel oksal, ka katusel, korstnal või antennil.

Mängulend on üsna sarnane ta­ va­turteltuvi omaga.

Pesa rajatakse enamasti lehtpuu oksale, kõrgemale kui tava­turteltuvil ja see on nii­ sama kasinast materjalist la­ mend. Munemise, haudumise ja poegade kasvatamise üksik­ asjad on nagu sugulasliigil, ent tal võib suve kestel olla enam kui üks pesakond. Ta suudab kohaneda ka linnaoludega ja võib pesa rajada mõnele müü­ rieendilegi.

Turteltuvid on Euroopas ar­ vatud ohustatud lindude loen­ disse – nõnda et nende küttimi­ ne või häirimine on väärtegu.

maa elu || PeiPSimaa || 9

20. juuli 2017

Kohaliku kultuuri hoidja TiiT EfErT

PEIPSI TOIDUSUVENIIRI KONKURSS

Maa Elu

P

eipsimaa maitsete aasta toob esile kõik tublid tegijad, kes väärtustavad koha­ likku kultuuri, traditsioone ja toitu. Üks selliseid on Lohusuus tegutsev külaselts Logovest.

Logovesti nimi tuleneb sel­ lest, et niimoodi kutsuti Lohu­ suud vene keeles. Peipsi­äärne ala on Eestis üks eriline piir­ kond. Siin on elanud ortodoks­ sest kirikust eraldunud inime­ sed, keda nimetatakse tänapäe­ val vanausulisteks. Nende järel­ tulijaid elab Peipsi järve kaldal praegugi.

Lohusuu on põline kaluri­ küla, mida esmamainiti juba 1599. aastal. Küla lõikab kaheks Avijõgi, mis suubub siin Peipsi järve. 18. sajandil vene kalurite poolt asustatud Avijõe idakal­ dale rajatud küla nimetatakse Vene­Lohusuuks ehk Venekü­ laks. Läänekaldale jäävat kü­ la kutsutakse aga Eesti­Lohu­ suuks.

Säilinud kirjalike andme­ te järgi elas 1811. aastal Vene­ külas seitse peret vanausuli­ si ja kümme peret õigeusklik­ ke. 1941. aasta suvel, kui saks­ lased pommitasid intensiivselt Mustveed, sattus mõni pomm ka 15 kilomeetri kaugusel asu­ vasse Venekülla. Puhkenud tu­ lekahju hävitas 90 protsenti ti­ hedalt täisehitatud külast. Aga kuna usk ei lubanud samasse kohta uuesti maja ehitada, raja­ ti uus küla pisut kõrvale. Lohu­ suu alevikuga liideti Veneküla 1975. aastal. 2011. aasta rahva­ loenduse andmetel elas Lohu­ suus 317 inimest, kellest pisut alla poole olid eestlased.

Venekülas külas elab prae­ gusel ajal aasta läbi 60 inimest.

Suvel kasvab elanike arv poole võrra. Siiapoole Peipsit tullak­ se suvitama suisa Peterburist. kolm kirikut Lohusuu alevikku läbib hiljuti tublisti kohendatud Jõhvi–Tar­ tu–Valga maantee, mis on üks Eesti põhimaanteid. Tee äärde jääb viide Lohusuu kirikule. Siit viibki tee Venekülla ja Peipsi järve äärde.

Lohusuu Issanda Ristimi­ se kirik on õigeusu kirik. Ki­ rikuhoone ja selle juures paik­ nev kinnistu kuuluvad Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Ki­ riku Lohusuu Jumalailmumise kogudusele.

Historitsistlikus stiilis ki­ rik ehitati aastail 1897–1898 ar­ hitekt Vladimir Lunski projek­ ti järgi. Kirik pühitseti 29. novembril 1898. Hoonet iseloomustab spetsia­ listide sõnul „valevate krohvipindade kooskõ­ la maaliliste maakivist ja punasest tellisest müüri­ osadega”.

Koos väravaehitisega on ki­ rik 1998. aastast arhitektuuri­ mälestisena riikliku kaitse all.

Selles asuvad Päästja, Jumala­ ema, püha Nikolause ja suur­ märter Georgiuse ikoonid.

Kokku on Lohusuus aga suisa kolm kirikut. Eesti kü­ las on koos kalmistuga lute­ ri kirik. Venekülas on kalmis­ tul väga vana kirik, mida täna­ päeval enam ei kasutata. Tege­ mist on kunagi olnud jaanipäe­ vakirikuga. Lohusuu õigeuskli­

K

Natalja Tumanova maalib puidule ja õmbleb rahvarõivaid.

kud tähistavad tänapäeval mõ­ lema kirikuga seotud pühasid.

Kristuse ristimise päeval, 19. jaanuaril tehakse Peipsi järve jäässe auk ja kastetakse ennast.

Veneküla kalmistu on mui­ de Peipsi ääres üks väheseid, kuhu on maetud korraga nii va­ nausulisi kui ka õigeusklikke. kultuuri kants Kogu seda kohalikku ajalugu ja kultuuri talletab ja hoiab elus Logovesti nime kandev kultuu­ riselts. Selle juht ja ellukutsuja on kohalik energiline naine Na­ talja Tumanova. Naine kutsus 2000. aastal kohalikud laulu­ ja tantsuhuvilised enda juur­ de koju ja sellest kujunes tra­ ditsioon.

Kokku oli huvilisi 12, kellest kaheksa laulsid ja kuus tantsi­ sid. Osalejaid oli igas vanuses.

Kaasati ka lapsed, kes alguses tulid lihtsalt vanematega kaa­ sa. Nii käidi koos neli aastat, kuni otsustati, et kui nii pal­ ju harjutatakse, siis tahetak­ se ka esineda. Esinema haka­ ti Lohusuu kultuurimajas, aga see lagunes ja seda polnud või­ malik enam kasutada. Peale­ gi oli tegevus muutunud järjest intensiivsemaks. Lisandus uu­ si tantse ja laule. Hakati eten­ dama näidendeid. Seda kõike polnud võimalik enam Natal­ ja elutoas teha. Sellest suurest trallist väsisid lõpuks ka Natal­ ja abikaasa ja kolm last.

Seltsile ulatas abikäe koha­ lik kalaettevõtte juht Paul Kär­ berg. Talle kuulub Venekülas Järve tee 14 kiriku vastas üks kunagine kirikule kuulunud maja, nõukogude ajal kuulus see kolhoosile. Majas oli tegut­ senud õmblustsehh, kus Natalja töötas. Kokku oli ametis 75 naist.

täNavU talvel taaselUstati tammisPääl vaNa traditsiOON, kUi keset PeiPsi järve eHitati kalUrikÜla.

Lahke ettevõtja andis 2005. aastal maja rendile. Samal aas­ tal registreeriti kultuuriselts Logovest. See andis kõvasti in­ du juurde, sest tekkis võimalus hakata kirjutama projekte.

Nüüdseks on majast saa­ nud kohaliku kultuuri kants.

See on korraga nii väike kul­ tuurimaja, muuseum kui ka kä­ sitöökauplus.

Käsitöö, mida siin näha võib, on imeline. Suures osas on see Natalja tehtud, koos abi­ kaasaga harrastavad nad rist­ pistet. Natalja maalib puidule ja õmbleb rahvarõivaid. Väga põnevad ja erilised on kalaluu­ dest tehtud pildid. Natalja ko­ gub kohalike käest siia kokku ajaloolise tähtsusega pilte ja do­ kumente. Seal on tema endagi perekonna pildid.

Natalja on rahvuselt poo­ leldi eestlane, aga küüditami­ ne lõhkus perekonna ja tema sündis Siberis. Kodukeeleks on tal vene keel, külaseltsi asjaaja­ mist eesti keeles aitab korralda­ da Marika Oolberg.

VÕib külla tulla Logovesti maja uksed on kü­ lalistele avatud, aga tulekust on soovitatav enne teada an­ da. Siin käivad ka välismaiste turistide grupid, kellele on väl­ ja mõeldud ekskursioon.

Turism on muutunud siin piirkonnas väga oluliseks ja sellega tegelejaid on palju. Näi­ teks 7. juulil maabus Venekü­ las Peipsi regatt. Sel puhul oli püsti pandud väike kohalik turg, kus kohalikud tõid oma aia saadusi, suitsukala ja käsi­ tööd müüki.

Tänavu talvel taaselustati Tammispääl vana traditsioon, kui keset Peipsi järve ehitati kaluriküla.

Ent kalamehi on Lohusuus jäänud järjest vähemaks. Kui nõukogude ajal oli siin 13 kalu­ rite brigaadi, kuhu igasse kuu­ lus kuus meest, siis praegu käib väljas kuus paati, kus peal vaid paar­kolm meest. „Küla oli suur,” ohkab Natal­ ja. Enamik elanikest on pensio­ närid. Kohalikud tööandjad on näiteks kauplus ja koolimaja.

Tööl käiakse ka 15 kilomeetri kaugusel Avinurmes.

Natalja ise on ringijuhi­ na Lohusuu valla palgal. Rin­ gid toimuvad neli korda näda­ las. Natalja õpetab kõike, mida ta oskab: laulmist, maalimist, tantsimist, käsitööd ja toidu­ valmistamiskunsti. Näiteringi­ ga käiakse esinemas lasteaeda­ des ja lastekodudes. Tantsurin­ giga antakse kontserte üle Ees­ ti. Logovesti maja on kõige roh­ kem korraga võõrustanud 80 inimest. Kõike tehakse koha­ liku kultuuri ja traditsioonide

onkursile oodati tooteid, mida võiks Peipsimaa maitsete aastal turistidele kaasa müüa ja mis hiljem meenutaksid neile seda toredat ja maitsvat väljasõitu. Toidusuveniir peab olema toodetud Peipsi ääres kasvavast või kättesaadavast toorainest ja võiks sisaldada hulganisti ohhooefekti. Logovest saatis konkursile põdrakanepitee ehk ivantee, mis saavutas

kolmanda koha Tamme-Kopra talu poolt toodetud kaneeli ja koriandriga meeprääniku ja Uugi talu kasesiirupi järel.

Kõigil neil toodetel kiitis žürii toote pakendit, kogu lahenduse terviklikkust ja läbimõeldust ning unikaalset maitset. Žürii eripreemia said Peipsi Kalatööstuse kuivatatud tint ja soolarääbis marinaadis.

Rahvahääletusel osutus parimaks hoopis Räpina Loomemaja pihlakavein „Peipsimaa pihlakas”.

ti kalasupist kuni ivan­tšai ja Peipsi keedetud suhkruni. Kui retseptivihik sai valmis, siis sai selgeks, et tegelikult jäi palju toredaid retsepte välja. Mis ise­ loomustab Lohusuu kandi toi­ tu?

Naine selgitab, et toitudes palju liha ei kasutatud, sest loo­ mi piirkonnas ei kasvatatud.

Kuigi Peipsiga seostub eeskätt sibul, siis üllatuslikult ei puu­ duta see Lohusuu piirkonda. „Pered elasid sisuliselt kalda peal, siin on vähe musta mul­ da ja sibul ei taha liiva sees kas­ vada,” räägib Natalja. Küll aga

oli siin väga levinud siguri kas­ vatamine. Veel tänini leiab kü­ last siguri kuivatamise ahjusid.

Loomulikult on suur roll kalal.

9. juulil peeti siin kalurite päeva, mille raames korraldati juba 15 aastat järjest kohalike perenaiste vahel kalasupi val­ mistamise konkurssi.

Mõeldes Eesti Vabariigi 100. aastapäevale, anti tänavu kalu­ rite päevaks välja juba paksem 106leheküljeline kogumik Lo­ husuu ajaloost ja retseptidest.

See teos on samuti kolmekeel­ ne ja Logovesti majast saab se­ da endale soetada.

FotoD: Kristina EFErt

võtmes. „Jätkuks vaid Nataljal jõudu ja tervist,” soovib Mari­ ka Oolberg. koHaliku toidu ProPaGeeriJa Läinud aasta lõpus andis Lo­ govest välja kolmekeelse Peip­ si köögi retseptivihiku. Vanasti korraldati Venekülas perenais­ tele kokanduskursusi. See tra­ ditsioon lõppes aga juba 80 aas­ tat tagasi. Nataljal tekkis mõte vana traditsioon taaselustada ja ta hakkas vanu retsepte kok­ ku koguma.

Kirja sai 27 põnevat retsep­

10 || ilma- Ja taimetaRk || maa elu

20. juuli 2017 on pealt limased ja kleepuvad kergesti inimese jalgade kül­ ge. Nii kasvabki teeleht kõik­ jal, kuhu inimese jalg astub.

Sellest ka teelehe nimi.

iLMATArK

JÜri KAMENiK ilmatark

KUIDAS AIMATA HOOVIHMA JA ÄIKESE TULEKUT

V

Teelehe mahla ja seemneid kasutatakse mao- ja soolehaavandite ravimisel.

Foto: EriK ProZEs

teelehe mahl

aitab haaval paraneda RETSEPTID

A

astasadu on haava­ le verejooksu pea­ tamiseks pandud suure teelehe leh­ ti. Raviefekti saamiseks peab haava pääsema teelehe mahl.

Selleks tuleb kas mahl välja pressida või panna haavale purustatud leht.

Peale verejooksu sulgemise saab seda mujalgi edukalt ka­ sutada. Muljutud lehte, mah­ la või viimasest valmistatud ekstrakti võib panna põleta­ tud, muljutud, hõõrutud või haudunud kohtadesse.

Nii teelehe mahla kui ka seemneid kasutatakse mao­ ja soolehaavandite ravimisel.

Teelehega võib hõõruda sääs­ kede ja mesilaste pistekohti.

Toimeainetest on teelehtedes rikkalikult parkaineid, palju glükosiide (aukubiin), räni­ happesooli, orgaanilisi hap­

teeleheborš 1 liiter lihapuljongit, 200 g valget peakapsast, 200 g teelehe lehti, 150 g punapeeti, 100–150 g kartuleid, 50 g hapukoort, 1 keskmine porgand, 1 keskmine sibul, 2 sl õli, ¼ klaasi punast veiniäädikat, 1 tl peenestatud kuivatatud raudrohuõisi, 1 tl kuivatatud aedpiparrohtu, maitseks soola ja suhkrut. Pane puljong keema, lisa jämedalt riivitud peet ja peenteks ri-

peid, C­vitamiini ja mineraal­ sooli. See on hea ravimtaim ka kuivatatult.

Teeleht (Plantago) on pik­ like tihedate õisikute (tähka­ de) ja enamasti juurmiste ko­ darikuna asetsevate lehtede­ ga madalate rohttaimede pe­ rekond, mis on esindatud pea­ aegu 270 liigiga. Eestis on le­ vinum põlluserval, teeveerel ja taluõuel kasvav suur teeleht

badeks lõigutud peakapsas ja tükeldatud kartulid. Riivi porgand jämedalt ja prae see koos tükeldatud sibulaga pannil läbi, lisa peenteks ribadeks lõigutud teelehed ja hauta veel 5 minutit. Lisa hautis supile, maitsesta soola ja suhkruga ning keeda veel mõni minut. Võta pott tulelt, sega juurde maitseürdid ja äädikas, lase kaane all 5–10 minutit seista ja serveeri koos hapukoorega.

ju Kal

KÜLViKALENDEr: JUULi

Leht, alates kl 11.34 vili

24. E

04.48 22.06

Vili Vili, alates kl 13.32 juur, aiatöödeks sobimatu päev

26. K

Juur

27. N

Juur, alates kl 18.37 õis

28. R

Õis aLLiKas: MÄrKMiK-KaLEnDEr „aasta aias 2017” KirJastUsELt VarraK

VI

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

25. T

R

K

12.46

LI

23. P

Ne i

Leht

i ts

Sõnn

22. L

Jäär

ur Amb

Õis, alates kl 11.10 leht

kits

vi Lõ

21. R

eksootilisemad teeleHed Vahemere maadest Indiani le­ vinud üheaastane liik pihkane teeleht (P. afra) annab ravitoi­ mega seemneid. Lisaks pihka­ se teelehe seemnetele on meie tervisepoodides müügil kõrbe­ teelehe (P. ovata) ja liiv­teele­ he (P. arenaria) seemned. Vees limastuvaid seemneid kasu­ tatakse lahtistina, seemneja­ hu aga loodusliku tardainena tarretiste, kastmete ja suppi­ de paksendamiseks, küpsetis­ te sisu ja struktuuri paranda­ jana. Tarretise valmistamiseks piisab 1,5% jahu lisamisest tarretuvale massile. Teelehe paisunud seemned tekitavad täiskõhutunde pikaks ajaks, aga üleliia ei maksaks neid manustada, sest veega kokku puutudes suureneb seemnete mass peaaegu 20 korda.

(P. major), niidul on tavalised asukad keskmine (P. media) ja süstlehine teeleht (P. lanceolata). Mererannal kohtame sage­ li randteelehte (P. maritima).

Suur teeleht kasvab pea­ miselt inimese lähedal: teera­ jal, õues, muru sees. Selle tun­ neb ära kimbuna maapinnalt algavate peaaegu paljaste mu­ nakujuliste lehtede järgi. Le­ vib inimese abiga – seemned

U

Räpina aianduskooli õpetaja

lihtne teeleheaedviljasalat Võta paar peotäit nooremaid teelehelehti, pese, nõruta ja lõigu need peenteks ribadeks. Riivi jämedalt paar porgandit ja lõigu peenteks ribadeks keskmine lavakurk. Sega kõik komponendid omavahel läbi, lisa 2 sl õli, veidi suhkrut, soola ja valget veiniäädikat (1–2 sl). Tõsta valmis salat tunniks külmikusse.

JU

TOiVO NiiBErG

V

arasemalt on olnud juttu ko­ halike tunnuste järgi ilma en­ nustamisest, ehkki üldiselt, li­ saks kirjutasin viimati peami­ selt laussaju tekkimisest. Kuna sajuseid il­ masid jagub ja pole ka pikne välistatud, siis võib saju teemadel jätkata, kuid seekord keskendun konkreetsetele tunnustele, mis viitavad peatsele hoovihmale ja äikesele. Äike võib tekkida nii palava kui ka külma ilmaga, nii nõrga kui ka tugeva tuule korral. Selle põhjal, et ilm on lämbe, ei maksa äikest ennustada, esmajoones tuleks vaadata taevasse, et määrata kindlaks pilvede tüüp, nende hulk ja liikumine ning lõpuks jälgida, millised on täheldatavad muutused. Äike seostub alati rünksajupilvedega (välke võib küll olla ka lumetormides, kus pole rünksajupilvi), seega tuleks otsida rünkpilvi. Labiilse õhumassi korral on rünkpilved kiiresti muutuvad, sageli kõrge torni või mäe taolised. Kui ülemised tipud hakkavad laienema, on kaetud looritaolise moodustisega või jäätuvad (tekib kiudpilvede omaga sarnane struktuur), on hoovihm väga tõenäoline.

Jälgida tuleb sel juhul muidugi pilvede hulka ja liikumise suunda, et teada, kas sademeid on oodata või mitte.

Läheneva äikese tunnus on veel see, et pilved asuvad väga mitmel kõrgusel ja õhukihiti on pilvede liikumissuund eri­ nev. See kehtib eeskätt saartel ja ranni­ kul. Sisemaal võib selle tunnusega nii ja naa olla. Kui säärase ilma korral on mär­ gata rünkpilvede suurenemist või tekki­ mist, on äike üsna tõenäoline. Öist äikesevõimalust näitab sageli rünk­ või suurte kihtrünkpilvede püsimine õhtul (ilusa ilma korral need kaoksid öö saabudes). Samuti tekivad vahel enne öist äikest silmapiirile suured rünkpilved või isegi rünksajupilved.

Tähelepanelik vaatleja saab äikest ennustada veel spetsiifiliste tornjas­sak­ meliste kõrgrünkpilvede abil (Altocumulus castellanus). Need on kõrgel asuvate rünkpilvede read, mis tekivad sageli enne järsku või suurt ilmamuutust, kuid sooja õhumassi sees. Kui neid on vähe ja hom­ mikul, ei pruugi nende olemasolu mida­ gi kindlat viidata. Kui neid on palju, need muutuvad kiiresti ja on iseäranis lopsa­ kad, siis on ilmamuutus tõenäolisem.

Hoovihmadega on veel sageli seotud kiudpilved. Kui kihtpilved kaovad ja neid asendavad lehvikutaoliselt silmapiirilt il­ muvad kiudpilved, siis on äike ja hoovih­ mad tõenäolised. Seda nimetatakse sel­ ginemisefektiks: päev võib olla alguses pilvine, aga ühel hetkel madalad pilved kaovad, jäävad järele kiudpilved või ee­ mal moodustuvad rünkpilved, mis hak­ kavad suurenema ja lähenema. Ka enne madalrõhkkonna (tsükloni) lähenemist on tihti võimalik jälgida madalate pilve­ de kadumist või rebenemist, nii et alles jäävad ülemise ja keskmise kihi pilved.

Seda nähtust võib selgitada muutunud õhuvooludega, mistõttu inversioonikiht laguneb. Tunnuste kirjeldamisega jätkan järgmises ilmaloos.

Nädala algusest alates on ilm parane­ nud: sagedased sajuhood ja kohatine äike on asendunud üha rohkema päikesepais­ tega. Sooja siiski üle 20 kraadi peaaegu ei ole olnud. Läänemere kohal tugevneb kõrgrõhuvöönd, mis veidi ida poole nih­ kub: lõpuks on ilm sajuta (või peaaegu, sest hoovihma võimalus on kuni 50%).

keeruline kuiVatada Lehti võib korjata kogu suve jooksul enne taime õitsemist.

Kuivatamine pole aga sugugi lihtne, sest teelehe lehed on li­ hakad, kuivavad aeglaselt ja ti­ kuvad mustaks minema. Kõi­ ge parem on teelehti kuivata­ da õhukese kihina ja kiiresti, kusjuures temperatuur ei tohi tõusta üle 35 kraadi. Sellegi­ poolest soovitatakse neid kui­ vamise ajal mitte teisipidi pöö­ rata, eriti kuivatamise alguses.

Juba korjamise ajal tuleb leh­ tedega ettevaatlikult ümber käia, sest liigsel muljumisel muutuvad lehed mustaks.

Ilusasti roheliseks kuiva­ nud lehed aitavad teena või keedisena kopsukatarri kor­ ral röga lahtistava vahendi­ na. Selleks tuleb võtta 1 sl kuivatatud lehepuru klaasi keeva vee kohta, lasta 15 mi­ nutit seista. Tarvitada kolm korda päevas üks supilusika­ täis korraga, enne söömist. Li­ saks ränihapetest tulenevale röga lahtistavale toimele aitab teeleht suurendada maomah­ la eritumist ja soodustab see­ detegevust üldse. Teest saab abi kõhulahtisuse ja põiepõle­ tiku korral.

Süstlehise teelehe lehed sisaldavad parkaineid, lima­ aineid ja ränihappeid. Rahva­ meditsiin kasutab leotist sees­ pidiselt ülemiste hingamistee­ de vaevuste korral. Kogu tai­ mest pigistatud mahla mee­ ga keetes saame köharavimi.

Välispidiselt tarvitatakse lehti verejooksu sulgurina, mahl so­ bib haudunud kohtadele. Värs­ ke lehepuder ravib haavu.

K V

maa elu || kODu Ja aeD || 11

20. juuli 2017

Sügisesest väetamisest ENELi KÄGEr aianduskonsultant

V

äetamisest rääki­ des tundub, et ikka ja jälle tuleb minna tagasi ajaloo juurde.

Mineraalse väetamise ajalugu on tegelikult lühike ja tormiline. Va­ rem ei olnud ajaliselt ja tehnili­ selt võimalik kõiki väetamisi ke­ vadel koos külviga teha. 30–40 aastat tagasi olid olemas lihtväe­ tised (sisaldavad ainult üht kol­ mest põhitoiteelemendist (läm­ mastik, fosfor, kaalium) või üht mikroelementi), liitväetised (si­ saldavad vähemalt kahte põhi­ toiteelementi või mikroelemen­ ti) ja mõningad täisväetised (si­ saldavad kõiki kolme põhitoite­ elementi ja/või mikroelemente).

Viimased olid kalli hinna tõttu kasutusel peamiselt kasvuhoo­ nekultuuride väetamisel. Palju­ sid lihtväetisi polnud isegi põl­ luservas võimalik kokku sega­ da, sest need hakkasid sulama või oli nende suurus ja raskus nii erinev, et väetamise tulemus jäi ebaühtlane. Seega polnudki põl­ dude väetamisel muud võimalust kui jaotada tööd ajaliselt laiali.

Kevadel kõige kiiremal maa­ harimis­ ja külviajal jõuti tava­ liselt taimi vaid kasvu kiirust ergutava lämmastikuga varus­ tada. Sügisel, kui aega oli roh­ kem, anti mulda selles paremi­ ni püsivaid fosfor­ ja kaalium­ väetisi. Muidugi tuli arvestada, et kaaliumväetis sisaldas suu­ res koguses kloori, mida paljud taimed ei talu. Õnneks ei püsi kloor hästi mullas ja allub ker­ gesti väljauhtumisele. Seda oma­ dust kasutati, et sügisesed vih­ mad ja lumesulamisvesi viik­ sid mittevajaliku kloori taime­ de juurteulatusest välja. Para­ ku lahkub koos klooriga ka kalt­ siumi, magneesiumi, kaaliumi ja naatriumi. Kuigi taim vajab kogu kasvuajal fosforit ja kaa­ liumi, rõhutakse veel praegugi, aastal 2017 liiga tihti sügisväe­ tamise vajadust.

Praegu sõltub sügisväetami­ se vajadus eelkõige sellest, mil­ liseid väetisi olete eelnevalt ka­

Sügisväetise järele tekib kindel vajadus, kui olete kasutanud rohke lämmastikusisaldusega väetisi.

Foto: PEEtEr KÜMMEL

sutanud. Väetiste tootmine on edasi arenenud ja kaupluses on müügil täisväetised, mida ka­ sutatakse 1–2 korda aastas (näi­ teks Osmocote, Compo jt). Seal on kõik vajalikud toiteelemen­ did sees ja pole vaja kasutada eraldi sügisväetist. Samas on võimalik osta väetisi, mis eel­ davad aastaaegadest kinnipida­ mist ja korduvat väetamist: ke­ vad + suvi + mikroelemendid + sügis. Eriti tublidele pakutakse jätkuvalt lihtväetisi (kaalium­ kloriid, superfosfaat, karbamiid jt) ja võimalust kõik ise kokku segada. Sügisväetise järele tekib kindel vajadus, kui olete kasuta­ nud rohke lämmastikusisalduse­ ga väetisi, mille nimes sõna „ke­ vad”, kanasõnnikut jne. Siis on ilmselgelt vaja juurde anda fos­ fori ja kaaliumi ehk sügisväetist.

Mitte et taimed siis kohe puitu­ ma või järgmiseks aastaks ki­ bekiiresti õiealgmeid moodus­ tama hakkaksid, sest sõltuvalt mulla niiskusest on välja paku­ tud, et vähemasti 2–3 nädalat kulub väetisegraanulitel lahus­ tumiseks ja taime jõudmiseks.

Seega kerkib üles pisut kee­ rulisem küsimus – mis ajal an­

23. juulil kl 12 Palmse mõisas

ROOSIPÄEV

• Erinevad töötoad.

• Lasteteatri etendus " Okasroosike".

• Roosiistikute müük.

• Peaesineja Anne Veski.

Info www.palmse.ee

da „sügisväetist”. Lugedes 20–30 aastat vanu aiandusraamatuid on kõik lihtne: sügisene väeta­ mine fosfor­ ja kaaliumväeti­ sega tehakse viljapuudel suve teisel poolel, maasikad, vaari­ kad, sõstrad said oma jao pärast saagi koristamist. Taimed pidid hakkama ju pärast seda, kui ini­ mene seemned „röövis”, mõtle­ ma uuele õitsemisele. Köögivilja­ maal kaevati fosfor­, kaalium­ ja orgaaniline väetis sügisel mulda.

Kui umbes 15 aastat tagasi ilmu­ sid müügile kevad­, suve­ ja sü­ gisväetised, tundus, et õige aeg väetada oli siis, kui väetis müü­ gile jõudis. Tegelikult on taime­ del ükskõik, millal me neile va­ jalikud toitained mulda viime, sest tähtis on, et need oleksid õigel ajal võtta.

Millal peab olema väetis omastataval kujul mullas? Te­ gelikult taime vajaduste järgi ja kogu aeg.

Maasikad. Pärast saagi koristamist ja vanade lehtede lõikamist ning enne uute lehtede kasvu. Juuli lõpp ja augusti algus. Soovitatav mitte jääda ootama, et taim suunaks vanadest lehtedest toidu

noortesse lehtedesse, sest selle ajaga liiguvad neile ka haigused ja kahjurid.

Vaarikad. Pärast saagi kandmist. Soovitatav mitte jääda ootama, et taim suunaks vanadest vartest toidu noortesse vartesse, sest selle ajaga liiguvad neile ka haigused.

Sõstrad, karusmari. Hilje­ malt pärast saagi koristamist ja kindlasti koos maa kaevamise­ ga, et hävitada mulda talvituma läinud kahjureid. Õunapuud. Juunis­juulis, kui lehed on täis kasvanud ja algab nn viljade juunikuine va­ risemine (nälja ja kuiva tõttu) ja vesivõsud alustavad puitumist.

Püsililled. Juuli lõpp.

Roosid ja dekoratiivsed lehtpuud ja -põõsad. Hiljemalt juuli lõpp või augusti algus.

Okaspuud. Noorte võrsete kasvu ajal.

Nüüd sellest, miks viimas­ tel aastatel on nii palju külmast võetud lehtpuude ja põõsaste oksi ning okaspuudel (peami­ selt kadakad, aga ka elupuud) pruunistunud okste tippe. Kind­ lasti võib ajada selle lämmasti­ kuga üleväetamise ning fosfori­

ja kaaliumipuuduse kaela, kuid minu meelest on süüdi pigem see, et ihaldame aeda üha uusi ja eksootilisemaid taimi. Paraku on nendel taimedel tunduvalt pikem kasvuperiood kui meie põlistel puudel­põõsastel ja neil puudub kinnistunud teadmine, et tali ei jää taeva. Pikk, vihma­ ne ja soe sügis soodustab taime­ de kasvu, sest vihmaga saabub mulda tubli kogus nitraatläm­ mastikku. Taimede kasv ei pi­ durdunud, võrsed olid rohtsed ja vett täis ning pruunistumine külma tõttu paratamatu. Kah­ juks tundub, et kõige targem te­ gevus ei ole ka fosfori ja kaaliu­ miga üleväetades taimi puituma sundida, sest ühe toiteelemendi liig tingib teise puuduse. Taime­ de tervist silmas pidades tuleks pigem külmast kahjustatud ok­ sad ja võrsetipud õigel ajal ee­ maldada, et neil ei pääseks vo­ hama haigused, või loobuda töö­ mahukuse tõttu selliste taimede kasvatamisest.

Sügisesel väetamisel ei to­ hi kindlasti unustada, et nüüd on õige aeg viia mulda lubiväe­ tised, muidugi ikka vastavalt va­ jadusele.

Lämmastik (N) soodustab vegetatiivset kasvu, eeskätt leh­ tede ja võrsete moodustumist.

Puudusel on üldmulje taimest kahvatu, kasv nõrk, võrsed pee­ ned, lehed pisikesed. Õitsemi­ ne ja viljade valmimine algab tavalisest varem ja need on pi­ sikesed. Taime juurestik on tu­ gevasti arenenud, et leida kusa­ gilt süüa. Lämmastikupuudusel hakkavad varakult kolletuma eelkõige vanemad lehed/okkad.

Liigväetamise korral jääb juu­ restik nõrgaks ega suuda põua korral taime veega varustada.

Maapealne osa on aga suur ja lo­ dev. Varred on pehmed, taimed lamanduvad, lehed on suured ja tumerohelised, rakukestad on õhukesed ning taim muu­ tub vastuvõtlikuks kahjuritele ja haigustele. Pikeneb taimede kasvuperiood – taimed ei lõpe­ ta õigel ajal kasvu ja muutuvad külmahellaks, viljad ei valmi või valmivad ebaühtlaselt.

Fosfor (P) on vajalik õite ja viljade arenguks. Puudus aval­ dub esmalt vanematel lehtedel.

Lehed jäävad väikeseks ja on lillaka varjundiga, leheroodude juurde ilmuvad nekrootilised, tu­ medad kuni mustad laigud. Tai­ me areng on aeglane, varred pee­ nikesed, juurestiku kasv nõrk.

Kasvuperiood lüheneb, õitsemi­ ne hilineb ja on kiire, mille tõt­ tu viljastumine võib jääda puu­ dulikuks. Liigse väetamise kor­ ral halveneb raua, magneesiumi ja tsingi omastamine, mis aval­ dub ülemiste lehtede kloroosina.

Fosforväetistega väetades ei ole leostumisohtu, kuna fosfor hoi­ takse mullas tugevalt kinni tä­ nu keemilisele neeldumisele. Sel­ le tõttu saame fosforväetisi anda 2–3 aasta varuna.

Kaalium (K) suurendab tai­ mede seisu­, külma­, põua­ ja haiguskindlust ning parandab saagikvaliteeti, soodustab õie­ nuppude teket. Puudus ilmneb esmalt vanemate lehtede servas klorootiliste laikudena, seejärel leheroodude vahel. Varred on pehmed ja lamanduvad. Õiepun­ gad peened, nõrgalt värvunud õied säilivad halvasti. Kaltsiu­ mi ja magneesiumi puudusnä­ hud võivad olla tingitud liigsest kaaliumist. Üleväetamisel taim närbub, sest on takistatud vee omastamine. Lehed kahvatud pruunikate laikudega. Kaaliu­ mi hoitakse mullas tugevalt kin­ ni ja selle väljaleostumise oht on väike, välja arvatud kergetel liiv­ ja saviliivmuldadel. Kaaliumväe­ tisi võib anda 2–3 aasta varuga.

Kaltsium (Ca) on eelkõige toitekeskkonna reguleerija, soo­ dustades mikroorganismide te­ gevust ja juurekarvakeste aren­ gut. Puudus avaldub happelis­ tel muldadel ning suure kaaliu­ mi­ ja magneesiumisisalduse ta­ gajärjel. Puuduse tunnused on noorte leheservade muutumi­ ne heledaks, uued lehed jäävad väikeseks, on deformeerunud ja allapoole keerdunud serva­ ga. Lehed nekrootilised, soon­ tevaheline kloroos, lehed kärbu­ vad. Õienupu vars sureb. Juures­ tik on nõrgalt arenenud, juured pruunistuvad, kattuvad limase või korkja kihiga. Üleväetami­ ne esineb ainult värskelt lubja­ tud muldadel ja siis ei saa taim kätte rauda ja boori.

Magneesiumi (Mg) puudu­ sel hakkab eelkõige vanemate lehtede leheroodude vahelt ja le­ he servast kaduma roheline vär­ vus. Lehed värvuvad kollakaks, oranžiks või punakasvioletseks, välja arvatud leheroodude ümb­ rus. Õitsemine hilineb, õite värv on kahvatu. Liigväetamist esi­ nes veel mõned aastad tagasi vähe, kuid nüüd mõrusoolaga liialdamise tõttu päris tihti. Liia korral on takistatud kaaliumi ja kaltsiumi omastamine.

Väävli (S) puudustunnu­ sed langevad kokku lämmasti­ ku puudustunnustega, kuid ilm­ nevad esmalt noortel lehtedel. Üleväetamise tulemusel on ta­ kistatud vee sisenemine taime ja päikesepaisteliste ilmadega need närbuvad.

Raua (Fe) puudusel algab kloroos noortest lehtedest. Üle­ väetamist esineb harva, kuid liia korral on takistatud fosfori, va­ se ja tsingi omastamine.

LUUNJA MÕISAPÄEVAD 2017 28. juulil kogukonnapäev

28.–30. JUULI

16.00 Eduard Viiralti raamatuillustratsioonide näituse „ Enne põrgut“ avamine vallamajas 17.00 Jalutuskäik Aili Karindiga Luunja mõisa radadel (koguneme vallamaja ees) 18.00 National Geographicu kollase akna avamine jõesadamas 19.00 Kogukonna kärajad Kapteni Keldri terrassil, musitseerib ansambel Sinine Saar

29. juulil liikumispäev 12.00 Luunja triatlon 2017 jõesadamas 20.00 Simman Kapteni Keldri terrassil. Tantsuks ansambel Umbes Kombes

30. juulil laadapäev roosiaias 10.00 Laada avamine Päeva juhivad Mafalda ja Loreida Info 5309 3670 | Laadainfo 522 7457 www.luunja.ee/kultuur/luunja-moisapaevad-2017

12 || Väikeettevõte || maa elu

20. juuli 2017 aastal reserveerida terve kas­ vuhoone. „Eestis on tšillikasvatami­ ne veel lapsekingades, loodeta­ vasti suudame ise piisavalt kas­ vatada, et saaks oma vajadused kaetud,” sõnab Priit. Kastmete ja salatite valmistamisel peab kasutama ühte ja sama sorti, ainult nii saab hoida ühesugust maitset ja vürtsikust.

Perepoeg Patrick on juba väiksest peast vürtsikate kastmete ja salatitega harjunud. Priidu ja Railika toodetega saab ennast kursis hoida PIPFoodsi Facebooki lehel.

Foto: Kristina Efert

Noor pere vaaritab

vürtsikaid salateid ja kastmeid Tiit Efert Maa Elu

I

su vürtsikate salatite ja kastmete järele sundis ko­ kaametit pidanud Priit Lõhmuse ja tema elukaas­ lase Railika Toimi ise neid valmis­ tama asuma, sest kaubandusest nad sobivaid tooteid ei leidnud.

Priit on pärit Tartust, aga tema juured ulatuvad Mulgi­ maale Karksi-Nuia väikelinna.

Seal ta nüüd Kalda teel Railika ja kahe lapsega vanavanemate­ le kuulunud majas elabki. Siin viib ta edasi pere traditsioone.

Tema vanaema valmistas hoidi­ seid, mille jaoks kasvatas kahes kasvuhoones toorainet. Maja all asuva keldri riiulitelt leidis Priit alati hõrgutisi.

Vürtsilembusest sai tootmine Priit tunnistab, et polnud koo­ lipõlves kuigi usin õppur, see­

tõttu jäi kokakool pooleli. Huvi kokanduse vastu siiski säilis ja pärast koolist lahkumist töötas ta neli aastat Tartus ühes Itaa­ lia restoranis, kus omandas hea toiduvalmistamisoskuse.

Priit on maast madalast ol­ nud vürtsikate toitude huviline.

Kui tal oli sünnipäev, siis vane­ mad lasid valida, kuhu võiks söö­ ma minna, ja Priit valis ikka Hii­ na restorani. Kodustele toitude­ le lisas ta alati Cayenne’i pipart.

Nii otsiski mees kaubandu­ sest tooteid, mis tema põhimõ­ tete ja maitsemeelega sobiksid. „Kas oli liiga palju lisaaineid või polnud piisavalt vürtsikust ja maitset,” selgitab Priit. „Pani­ me head-paremad köögivil­ jad purki ja otsustasime luua pereettevõtte.”

Priit korjas kodu­ aiast kokku kõikvõi­ malikku kraami, sellest sai esimene toode nime­ ga „Suvesalat”. See on ma­

VILI KUIVAKS

MURETULT

!

― kvaliteetne viljakuivatite kütus ― gaasist soodsam ― garanteeritud töökindlus ― rikkeabi 1 h jooksul ― paindlik maksegraafik ― usaldusväärne partner Küsi pakkumist 447 7862 info@swenergia.ee www.swenergia.ee

gus ja kergelt vürtsikas salat, mis koosneb äädikamarinaa­ dis kapsast, kurgist, paprikast, porgandist, sibulast ja tšillist.

Mees oli pärast restorani ka Norras töötanud. Sealne teenis­ tus andis võimaluse rahulikult ettevõtluse alustamiseks val­ mistuda. Läinud talvel vormis­ tati dokumendid ja saadi luba koduköögis toota. Asuti uusi tooteid välja mõtlema. Ettevõt­ te nimi on Pipsik ja kaubamärk on PIP, see tuleb laste ja pereisa (Patrick, Isabella ja Priit) nime­ de esitähtedest. „Tooted on praegu paigas,” sõnab Priit. Need on „Tomatitšillikaste”, „Rabarberikaste”, „Maasika üllatus”, „Suve­ salat”, „Magushapu kas­ te”. Viimati lisandusid

Priit valmistab kõik salatid ja kastmed käsitsi.

tšillikurgid, neid tehti läinud aastalgi, ent selle aasta tulemus on äkilisem, mõeldud tõelisele tšillisõbrale. Kastmed ja salatid sobivad pastatoitudele, kartuli­ tele, liha kõrvale söömiseks ja marineerimiseks. Läinud sügi­ sel valmistati ka kõrvitsasalatit ja brokoli-basiilikupestot, neid praegu sortimendis ei ole.

Tooteid on müüdud laata­ del, aga püsivalt on need saa­ daval Pirital ja Viljandis asuva­ tes Jaani lihapoodides, Talutoi­ du aidas Viljandis ja Männiku talupoes Elvas. Aga neid võib igaüks üle Eesti Omniva paki­ automaadi kaudu tellida. Priit tunnistab, et töö müügikanali­ te leidmisel seisab alles ees. Se­ ni oli rõhk tootearendusel.

Hoiab hinnad all Laatade juures hindab ta seda, et inimesed annavad tagasisi­ det. Mõnes kohas küsivad laa­ dakorraldajad müügikoha eest

hingehinda ja sellistest laata­ dest hoiab Priit eemale. Õnneks korraldatakse laatasid tänapäe­ val palju ja külastajad on meel­ sasti nõus uusi maitseid proo­ vima.

Priit valmistab kõik sala­ tid ja kastmed käsitsi. Ta ei li­ sa neisse tärklist, paksendajaid ega säilitusaineid. „Oma toode­ tes proovime kasutada võima­ likult palju värsket, eestimaist ja puhtalt kasvatatud toorainet, et tagada hea maitse, vitamii­ nid ja tervislikkus,” sõnab ta.

Aga kodumaine ja kvaliteetne tooraine on kallis, see tõstab toodete omahinda. „Minu ees­ märk on müüa palju, seetõttu hoian hinnad nii all kui võima­ lik,” lubab Priit.

Tema plaan on jätkata va­ naema traditsioone ja kasva­ tada võimalikult palju toorai­ net oma aias. Tema lemmik­ tšilli on ‘Carolina Reaper’. Sel­ le tarbeks plaanib ta järgmisel

Lemmikoht on köök Priit tunnistab, et lemmikkoht on köök, sinna võib ta ennast unustada. Päris üksi ta siiski ei tegutse, lapsepuhkusel elukaas­ lane Railika on abiks. „100 pur­ ki päevas teha pole probleem,” tunnistab Priit. Ühe kuu kesk­ mine tootmisvõimsus võiks ol­ la 2500 purki.

Mida rohkem loodus saaki annab, seda hoogsamalt saab tooteid valmistada ja ideid rea­ liseerida. „Üle tee on sibulapõld, varsti katsetame sibulamoosi,” lubab Priit. Mõtteid ja ideid on palju, kui palju neist teoks saab, näitab aeg.

Eestimaa kliima sunnib näi­ teks kogu aastase maasikako­ guse korraga ära ostma, sest hooaeg võib kesta vaid paar nädalat. Need pannakse sügav­ külma nagu rabarbergi. „Kumb­ ki ei kaota külmutamise tõttu väärtusest midagi,” lisab Priit.

Plaan on hakata tegema pu­ nase sõstra želeed. Siin on va­ ja marjad ära osta mitte päris küpselt. Nipp on selles, et siis ei pea tarrendumiseks kasuta­ ma želatiini. Veel on plaanis õu­ namoos. „Ootame saagi valmi­ mist,” ütleb Priit.

Väikelinna kolimist ei kahetse Terve elu Tartus elanud Priit tunnistab, et Karksi-Nuias ela­ mine on talle hästi meelepära­ ne. Tal on rahul, et lapsed näe­ vad, kus ja kuidas kasvavad kurgid-tomatid ja saavad neid oma käega võtta ja maitsta.

Karksi-Nuia näitab üles suurt huvi, et noored pered sinna ela­ ma koliksid, panustatud on las­ teaeda. „Elukoha valik on ikka seotud sellega, kus on hea lapsi kasvatada,” märgib Priit. Väike­ linnaelu võttis kohe omaks sa­ muti Tartust pärit Railika, kes ametilt meditsiiniõde.

Oma toodetele lisab Priit rõõmuga sildi „Valmistatud Mulgimaal”. Mulgimaa päritolu tekitab inimestes huvi ja aitab kliente leida. „Samuti on koha­ likud väga toetavad,” lisab Priit.

Ta teab täpselt, kuhu on viie aasta pärast oma ettevõttega jõudnud. Siis plaanib ta kodu­ köögist välja kolida ja tootmi­ se rajada.

PETKUS VILJAKÄITLUSSEADMED • sorteerid • triöörid • vibrolaud • konveierid • mahutid • kuivatid • puhtimisseadmed www.petkus.fi info@petkus.fi, tel 5303 4211 Pärnu mnt 11, 71012 Viljandi