Maa Elu, 27. juuli 2017

MAIT JANSON: MÕNI SIGA ON ISEGI ELUMAJA ÕUE LÄINUD JA SEAL ÄRA SURNUD. KES TEAB, MIS LOOMA PEAS TOIMUB, ET TA INIMESTE JUURDE SUREMA LÄHEB.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

27. Juuli 2017 • nr 29 (111) • Hind 1 €

aJaleHt

etteVÕtliKule

MaainiMesele

PÄRNUS. MESSINI ON JÄÄNUD 1 PÄEV

jahi- ja kalandusmessil

võib loomi lasta ja lanti heita TeeT ROOSaaR Maa Elu

H

omme ja ülehomme toimub Pärnu lennuvälja lähedale rajatud kalurikülas Eesti esimene jahi- ja kalandusmess, kuhu on oodatud kõik looduses puhkamist nautivad inimesed. „Mere- ja matkamess on siseruumides. Jahi- ja kalameestel on igasuguseid üritusi, aga messi pole. Tahtsin teha messi, kus oleks kõik koos ning kus saaks vabas õhus kõike katsuda ja järele proovida,” selgitab messi peakorraldaja Jakob Kose.

Reede keskpäeval algavale messile jõudmiseks tuleb Pärnus Tallinna maantee ja Ehitajate tee ristmikult keerata Audru poole ja sõita teiselt ringristmikult lennujaama suunas. Kaluriküla asub Sauga jõe kaldal veidi enne lennujaama peahoonet ja kannab aadressi Uus-Sauga 62.

Autoga tulijaid ootab ees kolm parklat, millest kaks on tasulised ja üks tasuta. Linnabussid nr 5, 6 ja 12 viivad Laeva peatusesse, kust tuleb kilomeeter mööda Uus-Sauga tänavat läbi Sauga mõisapargi messialani kõndida.

Messialale lubatakse tasuta.

Piirkond on jaotatud käsitöö-, laste- ja toitlustusalaks, kus laupäeva õhtuni tegevust leiab.

Tundke ulukeid Jahimeestele pakub kindlasti huvi Janno Langi topiste kogu, mille hundikollektsioon on üks Euroopa suurimaid. Messile lubas Lang tuua karu, mõne hundi, rebase, Ameerika piisoni, Aafrika suurkudu, kopra, mägra, nugise, tuhkru ja teiste loomade topised.

Veel võtab Lang kaasa nahatükkide kollektsiooni, et lapsed saaksid eri loomade nahka katsuda ja ära arvata, kellega tegu. Samuti on tal 16 metslooma kipsist jalajäljendid, mille

Jahi- ja kalandusmessi peakorraldaja Jakob Kose.

juures teadmisi proovile panna.

MTÜ Pärnumaa Vibujaht pakub võimalust lasta plokkvibu, ammu ja Inglise pikkvibuga paarikümne meetri kaugusel asuvat loomakuju, millel on tähistatud kehaosad, mille tabamine looma surmaks.

Esitletakse Laporte Archery kettaheitemasinat, millega saab märklaudu taevasse lennutada. „Messil taevasse lennutatavaid märklaudu lasta ei saa, sest selleks pole piisavalt ruumi. Küll aga on meil kavas kettaheitemasin kalurikülla muretseda,” täpsustab Kose.

MTÜ Eesti Viikingid õpetab sõjakirvest heitma. Mõne tunni jooksul selgub, kui-

das lihtsatest vahenditest kanuu valmib.

Laupäeval peab Viljandimaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Priit Vahtramäe loengu teemal „Loenda ulukit”, mis on ühtlasi tänavuse jahiaasta peateema. Järgnevas diskussioonis arutlevad Pärnumaa jahimeeste liidu tegevjuht Eero Nõmm, Sauga jahiseltsi juhatuse esimees Urmas Salmu jt, milliste vahenditega ulukite arvukust kindlaks teha ja seeläbi küttimislimiite reguleerida. heiTke lanTi Kalameeste tähtsamateks sündmusteks on terve laupäevase päeva kestev kalapüügivõistlus „Pärnu lahe koha” ja sama päeva õhtul aset leidev

Foto: gertrud aLatare

Lucky Johni täpsusviskevõistlus.

Teist aastat toimuva kalapüügivõistluse eesmärk on välja selgitada Pärnu lahe suvise kohapüügi tugevaim paatkond.

Selleks veavad kaks kuni neli inimest paadi järel lanti, võitja selgitatakse kohade kaalu ja pikkuse põhjal jagatavate punktide järgi. „Kui ilm peaks alt vedama, on võistlus Pärnu jõel. Püüame haugi,” lisab Kose.

Kalapüügiks on vaja oma paati ja varustust, kalurikülast võib neid ka laenutada.

Trollinguvõistlusele oodatakse üle saja osaleja.

Kel oma spinningut pole, peab ära ootama täpsusviskevõistluse. Parima täiskasva-

nu ja kuni 16aastase noore auhindadeks on Lucky Johni ritv koos rulliga.

Võistlusel on kaks märklaualehte, kuhu võistlejad eri kaugustelt täpsust viskavad.

Visata tuleb parema ja vasaku käe poolt, üle pea, pendelviset ja üht asendit omal valikul.

Kaugusi on viis meetriste vahemaadega.

messialale lubaTakse TasuTa. piirkond on jaoTaTud käsiTöö-, lasTe- ja ToiTlusTusalaks, kus laupäeva õHTuni TegevusT leiab.

Täpsusviskevõistluse korraldab Salmo Eesti, kes ühtlasi õpetab lastele õngitsemist. „Õngitsemisel on sissesöötmine hästi oluline. Tutvustatakse, kuidas õngitsemiskohta ette valmistada ning millega ja kuidas püüda,” räägib Kose. lapsed meisTerdavad, asjaTundjad aruTavad Lastele ja täiskasvanutele on mõeldud üheksa õpituba ja seminari. Õpitakse külmkapimagneteid valmistama, kalu ja metsloomi savist voolima, lante meisterdama, õngitsema, sõlmi tegema ja nakkevõrke kasutama, arutletakse Pärnu lahe tuleviku ja selle kohavarude üle. „Ühelt poolt toimuvad töötoad, kus peamised osalised lapsed ja noored. Teiselt poolt toimuvad seminarid, mille tulemusi saab kasutada riiklike meetmete väljatöötamisel,” kõneleb Kose.

Ligi 60 ettevõtet tutvustab ja müüb jahi-, kalapüügi- ja matkavarustust ning muid looduses vaba aja veetmisega seotud esemeid. Kohal on Eesti parimad kaatrite ja veesõidukite müüjad, kellega võib proovisõidu aja eelnevalt kokku leppida.

Toitlustusalal pakutakse kodumaist kala ja ulukit. „Kalurid toovad messihommikutel värske kala sadamasse, mida me siis suitsutame ja lõkkel kalasuppi keedame. Avatud on forellipüük, kus püütud kala kohe valmis küpsetatakse,” lausub Kose.

Reedese messipäeva lõpetab ansambel Meremees. Kalurikülas on võimalik telkida, mugavamad ööbimisvõimalused on juba broneeritud. Ka laupäeva õhtul võib jääda muusika saatel päeva lõpetama ja ööbima, messi lõppedes jätkab kaluriküla igapäevast tegevust.

Kolmandat suve tegutsev Pärnu kaluriküla on avatud aprillist oktoobri keskpaigani.

Paadilaenutusega alustanud puhkekülast on paari aastaga kasvanud üks Pärnumaa suurimaid väikelaevade sadamaid, mis pakub majutust, süüa, kalastusretki, kalapüügivarustust ja paljusid teisi harrastuskalapüügiga seotud teenuseid. „Inimesed sõidavad siia, püüavad kala ja naudivad värskes õhus viibimist. Kõike saab kohapeal laenutada, olen isegi välismaal turistina selliseid kohti külastanud,” räägib Kose.

2 || selts || maa elu

27. juuli 2017

Elise Aed tõmbas rahvast kui magnetiga ja kohale tuldi piiri Foto: SiLVi LukJanoV tagantki.

AVATUD TALUDE LILLED JA ... KOERAD SiLvi LUkJaNOv Järva Teataja

P

eaaegu kõikidel av at ud t a lude päevadel osalenud Elise Aed tõmbab rahvast kui magnetiga ja kohale tullakse piiri tagantki.

Saabuvad teadlikud aiahuvilised ja need, kes tahavad lihtsalt koertele pai teha.

Avatud talude päeval andis Türi valla Retla külas asuvast Elise Aia asukohast märku viimasel kilomeetril kruusateel sõitmisest tekkiv ja kaugele paistev tolmujutt. „Külalisi on terve päeva olnud meeldivalt palju. Meil saab teeäärtesse hästi parkida ja autorivi on tänavugi muljetavaldavalt pikk,” imestas osaühingu Elise Aed juht Reelika Marrandi. „Esimesed külalised saabusid juba hommikul ja kohe sedavõrd kaugelt nagu Leedust ja Iirimaalt.”

13liikmelisele meeskonnale algas tööpäev vene ja inglise keelt rääkides, päeva peale prooviti ka soome keelt. Palju oli saabujate seas tõsiseid aiandushuvilisi. Marrandi käest päevaliiliate kohta täpsemalt uurima tulnud Raivo Sillandi: „Tuleme Viljandi lähedalt ja kohe teadlikult siia aiandisse. Siin on valikut rohkem ja mind huvitavate päevaliiliate uuemaid sorte, suurema ja topelt õiegagi. Tulime Viljandi aiandusseltsiga ja kohe suure bussiga.”

Soovitud taime sai Sillandi kaasa. Taimekotikesi oli käe otsas paljudel ja kohe mitme kaupa. Seegi pole Marrandi sõnutsi aastatega muutunud, sest nad pakuvad ainult sel päeval arvestatavat allahindlust. Ostetakse hästi ja Marrandi meelest mitte allahindluse tõttu, vaid sellepärast, et aias on näha taime oma loomulikus ilus. Selleni on jõutud nelja-aastase tööga.

Peenraid rajatakse juurde igal aastal. „Potis ei saa taime kunagi nii ilusaks kui peenras. Meilt soovitakse osta just selle lille taime, mis peenras kasvab,” selgitas ta.

Eriti hea näide on kukekannused. Potis ei kasva need iial nii efektseks nagu aiandis. Nii võeti selgi korral hulgaliselt Elise Aia visiitkaarte, et kukekannuseid varakevadel või hilissügisel

tellida. Elise Aiast ostetakse ka hostasid, sest neid perenaise ühtesid lemmiklilli on aiandis tõesti suures valikus. Selle aasta külaliste lemmikud olid hostad, leeklilled ehk floksid ja päevaliiliad.

Elise Aias oli vaadata muudki kui lillerohkust. „Meie saabusime Albu vallast ja nimelt koerte pärast, lapselapsed Soomest tahtsid neid paitama tulla,” kõneles Eve Kreisberg. Koos õega avatud talude päeval osalev Kreisberg kinnitas, et tegemist on suurepärase ettevõtmisega. Nemad olid juba neljandas talus ja kõikjal oli põhjust imestada kaaseestlaste tubliduse üle. „Kõike ei pea ise järele tegema, ilu nautijaid peab ka olema,” lausus naine ja toetus mugavalt aiatoolile istuma.

Kelgukoeratõug haskid on Marrandite pere lemmik. „Meil on kaks haskit, ostsime nad Paasiku koertekasvatusest, sealne pererahvas ongi meil siin oma haskidega lastele koertejooksusid korraldamas,” kõneles ta. „Haskid on lastesõbralikud ja neile meeldib, kui neid paitatakse.”

Aias koertega ringi liikuvaid lapsi oligi rohkem kui neid, kes koertejooksul võistelda soovisid. Ju ei tahtnud lapsed joosta sooja ilma tõttu ja paksu karvaga koerad tundsid selle üle vaid heameelt. Kõndimisest vabad kutsadki varjusid päikese eest laudade alla.

Varjualuseid laudu ja istumiskohti külalistele oli Elise aias küllaga. Ümber laua sai end sättida kahevõi neljakaupa, aga ka suurema seltskonnaga. Suupoolist pakkus Türis peagi uksed avav Vaksali kohvik. „Kohvikupidajad teevad meil esimese proovipäeva ja järjekorra järgi vaadates läheb neil täitsa hästi,” oli Marrandi rahul.

Nii ongi Reelika Marrandi roll olla külaliste jaoks olemas ja suhelda nendega, kes soovivad põhjalikumaid vastuseid. „Kolmandat korda oleme avatud üle-eestilisel avatud talude päeval ja miks mitte jätkata, kui inimestel on huvi meile külla tulla. Kuid selle otsustame siiski hiljem,” lausus ta. Eelmisel aastal külastas Elise Aeda üle 500 inimese, tänavu üle 530.

märjamaa

on jahi- ja kalameh koondunud ühte se TOOMaS ŠaLda Maa Elu

eljakümne liikmega Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsi jahipiirkonna pindala on 12 770 hektarit ja sellesse kuulub peale Märjamaa piirkonna jahindusja kalandushuviliste omajagu tallinlasigi. Seltsi luues leidsid eestvedajad, et see peaks ühendama nii jahi-

kui ka kalamehi. „Tuleb tunnistada, et kuna Märjamaa kandis just ülemäära palju veekogusid ei ole – peamine on Kasari jõgi, Vigala jõgi on külmavõitu ja allikarikas −, siis jahimehi on kalapüügile pühendunutest meie seas hulga rohkem,” muigab seltsi juhatuse liige Toomas Lõhmus. Samas võtavad paljud jahimehedki aeg-ajalt meelsasti õnge kätte, teiste hulgas Lõhmus ise. „ Meie inimesed käivad ka merel võrgupüüki tegemas, kaugematel jõgedel-järvedel kala püüdmas ja kalapüügiretked on meid viinud koos Soome jahikaaslastega Lapimaale.” mõnel pole relvagi „Meie seltsi kuuluvate meeste ja ühe daami motivatsioo-

nid on väga erinevad, siin on väga aktiivseid jahile keskendujaid, on selliseid, kes aktiviseeruvad mõnel konkreetsel perioodil, näiteks põdra-, linnuvõi koprajahi ajal, ja on neidki, kel pole isegi relva. Mitte et nad ei jaksaks seda osta või ei oskaks lasta, nad tahavadki lihtsalt meie sekka kuuluda ja naudivad seltsielu. Ütlevad, et neile piisab metsas viibimisest, ajujahil enda tühjaks karjumisest, järgnevast mõnusast koosviibimisest, saunast ja rituaalidest, kirjeldab Lõhmus seltsi liikmeskonda. Neljakümneni kasvanud liikmete arvu peab ta parajaks, sest väga suures seltskonnas võib tekkida konkurents jahipidamisvõimaluste üle ja see tekitaks pingeid.

maa elu || selts || 3

27. juuli 2017 tagasi sõlmisime Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsi asutamislepingu, võtsime vastu põhikirja ja tegutseme mittetulundusühingu vormis.”

Seltsi lähimineviku suursündmuseks tuleb pidada Paeküla rahva heakskiidul ja toetusel Kasari jõe lähedusse ehitatud ja suures osas PRIA külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuste meetmest rahastatud jahi- ja seltsimaja valmimist kuus aastat tagasi. „Vaatasime oma jahipiirkonnas vanu hooneid ja otsisime sobivaid krunte, aga lõpuks läksime seda teed, et nüüd on meil ilus ja parajalt suur maja, kus koos käia, ja ka Paeküla inimestel on võimalus siin üritusi korraldada. Kolm aastat ehitasime ja oleme väga rahul. Kaugemalt tulnud jahimehed saavad siia ööseks jääda ja seltsielu muutus maja valmimise järel märgatavalt aktiivsemaks. Ruume saab kasutada ka naaberküla rahvas,” on Lõhmus rahul.

al

hed seltsi Tavapärasesse jahimeheellu lisab vürtsi suhtlemine teiste Eesti jahiseltside ja välismaalastega. „Meil on käinud soomlasi, lätlasi, austerlasi, ameeriklasi, hiinlasi jt, aga jahiturismi teenust me ei paku. Selleks pole otsest vajadust, me ei taha oma vaba aega tööks pöörata. Mõnede plaanide finantseerimise eesmärgil oleme neid mõtteid küll mõlgutanud, aga seni ilma selleta hästi hakkama saanud. Kui mõne seltsi liikme isiklike kontaktide kaudu tahetakse meile külla tulla, uurime hakatuseks, et kas vastu ka kutsutakse. Väga vahva on uutes kohtades jahil käia – näha kolleegide kombeid, küttida teisi loomi. Näiteks Soome kaljude ja järvede vahel on huvitav

jahti pidada, sealne jahikorraldus on veidi teistsugune. Olgu ilm või jahi seis milline iganes, alati võetakse ühel hetkel hoog maha, tehakse lõke üles, küpsetatakse vorsti, süüakse oma eine ära ja siis jätkatakse. Samas ei istu nemad pärast jahti pikalt koos ega valmista saagist ühist õhtusööki. Meie külalised on öelnud, et väga põnev on jälgida just seda, mis meil pärast jahti toimub − õuel on umbes 30 meest, kes on lasknud paarkolm põtra, on näha, et ees ootab suur hulk tööd, aga keegi mingeid käske või korraldusi kellelegi ei jaga ja igaüks teeb midagi − kes võtab nahka maha, kes lõikab maja ees maksa, kes paneb sauna kütte, kes teeb pliidi alla tule jne. Aastatega on meie liikmetel välja kujunenud mõnus üksteisemõistmine, kus igaüks teab, mida on tarvis teha. Mida paremat tahta, kui jaht läheb korda ja järgneb koosviibimine vahvate kaaslaste, heade söökide, sauna ja mõnikord ka lauluga?” maja koosTöös kohalikega Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts alustas iseseisva mittetulundusühinguna tegevust 2006. aastal, enne seda allusid siinsed jahimehed Raplamaa Jahiseltsile, mis Lõhmuse hinnangul oli oma aja kuhjaga ära elanud organisatsioon. „See oli üks kohmakas ja mittetoimiv moodustis. Paljud liikmed lahkusid, meie ja veel neli paikkondlikku jahindusklubi suutsime lõpuks selgitada, et mõistlikum on sellisel kujul lõpetada ja jätkata iseseisvate juriidiliste isikutena. Seega, üksteist aastat

Märjamaa Jahija Kalameeste Selts alustas iseseisva mittetulundusühinguna tegevust 2006. aastal.

Foto: erakogu

ei ole põhiTöö Nagu kõigil jahimeeste seltsidel, on Märjamaa seltsil oma tegevuses vaja lähtuda keskkonnaameti välja antud jahimaade rendilepingust, kus kõik kohustused ja õigused täpselt kirjas. Ulukite populatsioon tuleb hoida kontrolli all, et nad ei tekitaks maa- ja metsaomanikele ülemääraseid kahjustusi jms. „Viimastel aastatel on meie tegevused ja ülesanded järsult muutunud. Kui tunamullu soovisime lasta 35 siga, siis seoses Aafrika seakatkuga kasvas nende küttimise kohustus kõigepealt 60le ning peagi lisandus 20. Lõpuks lasime 123 siga ja kui lõpetasime, olid metsad veel sigu täis. Ka paljud teised jahimehed täheldasid, et katku lähenedes tõusis sigade arv korraks tavalisest suuremaks. Eelmisel aastal olid aga metsad sigadest juba peaaegu tühjad, praegu on veel üksikud laigud, kus neid võib kohata. Sel suvel oleme lasknud ainult kaks siga ja mõlemad olid nakatunud.”

Paljuski just seoses katkuga on jahimeestel Lõhmuse kinnitusel siiani väike okas hinges. „Kui riigil on midagi vaja, saadab ta jahimehe, sest on tarvis võidelda katkuga, matta sigu, loendada loomi, kellegi teadustöö huvides lõualuid koguda ja mao sisusid uurida, kokku tuhat asja. Ja ega jahimehel muud üle jää, kui käske täita. Kui katk tuli, hakkas tunduma, et kõrgemal pool arvatakse, et jahimeheks olemine on meie põhitöö, aga ei ole ju, see on hobi. Kohustuste hulk kasvas ebamõistlikult suureks.

Nüüd on jälle rahulikum, sigu lihtsalt ei ole.”

Kui veel kriitika lainel jätkata, siis jahimeestes on teatud nõutust tekitanud seaduste muudatused, mille kohaselt ei ole neile enam ette antud maksimaalne küttida lubatud loomade arv, vaid minimaalne kohustus. „See käib kõikide ulukite, välja arvatud suurkiskjate kohta. Limiite määravad jahindusnõukogud, kuhu kuuluvad maaomanikud, metsaoma-

kui enamik eesTlasi leiab päevas väHemalT korra põHjuse kiruda vileTsaT suve, siis jaHimeHe jäTab ilmaküsimus külmaks − õiged riided selga ja meTsa.

nikud, jahimehed ja keskkonnaameti esindajad. Mina väidan selle kohta, et nad teevad ära ainult pool tööd, sest maksimumlimiit jääb kokku leppimata. Maksimum on uluki asurkonna kaitse seisukohast tähtsamgi, et ei tekiks olukorda, kus metsa- või maaomaniku surve jahimeestele on nii tugev, hirm kahjunõuete ees kasvab liiga suureks ja lihtsama vastupanu teed minnes kütitakse rohkem loomi, kui ulukite asurkonnale hea on. Seda peab jälgima keskkonnaamet, aga nemad sekkuvad alles siis, kui kahju on juba tekitatud.”

Loomade loendamise kohta ütleb Lõhmus, et see on jälle üks segane teema. „Eestis kasutatav metoodika ei ole kõige pädevam. Võetakse mingi etteantud maa-ala, kus loomad võivad käia edasi-tagasi ning kus lund vahel on ja siis jälle mitte.

Seal kindlal ajavahemikul jälgede kokkulugemine ei näita suurt midagi. Loomad võivad olla hoopis määratud maa-ala läheduses ja loenduse ajal ei ole see maatükk nende jaoks lihtsalt huvipakkuv. Loomad ju liiguvad. Mulle meeldib Viljandimaa Jahimeeste Liidu juhatuse esimehe Priit Vahtramäe kasutatav põtrade loendusmetoodika, mille tulemused on ametlikest väga erinevad. Nad on oma piirkonna katnud ühtlaselt soolakutega ja suve alguses alustatakse seal kaameratega seiret. Selleks ajaks, kui jahihooaeg käes, osatakse üsna täpselt öelda, kus on vasikad, kus mullikad, kus pullid, kui palju neid on, milliseid on õige lasta, milliseid mitte jne. Tegu on pikaajalise süsteemse vaatlusega, mille tulemused on palju täpsemad.”

Kaamerad on soolakute juurde üles pannud ka Märjamaa jahimehed. Viimase nädala jooksul on Lõhmuse soolaku juures käinud vähemalt seitse põtra: lehm kahe vasikaga, lehm ühe vasikaga, noor mullikas, noor pull. „Kaameratest on abi küll,” näitab Lõhmus telefonist põtrade fotosid.

Märjamaa jahimeestel pole loomade vähesuse üle põhjust kurta, on põtru, metskitse populatsioon on tänu soojadele talvedele taastunud, kopraid jagub. Punahirved on üksikud läbikäijad, neid kohtab harva. Šaakaleid tõenäoliselt veidi esineb, aga kütitud neid siinkandis pole, kaamerate vaatevälja on kahtlased olendid siiski jäänud ja vahel võib kuulda kummalisi häälitsusi. „Suuremate maaomanikega on meil hea koostöö. Kui sigu veel palju oli, andsid maaomanikud nende liikumise kohta operatiivselt infot. Kobraste tegevusest teavitatakse meid samuti kenasti. Me kaitseme ju maaomanike huve ning õigust oma maadel jaht keelata reeglina ei kasutata,” kommenteerib Lõhmus.

Kui enamik eestlasi leiab päevas vähemalt korra põhjuse kiruda viletsat suve, siis jahimehe jätab ilmaküsimus külmaks − õiged riided selga ja metsa. Jahimees ei jää koju ka pakasega. „Aga suvi on meil muidugi rahulikum, sokujaht on praegu ainus ajaviide, millega tegeleda. Tõsisemaks jahiks läheb augustis-septembris. Seakatk tegi jahimehe elu märksa igavamaks. Kui sigu oli, pidasime neile jahti veebruari lõpuni, aga nüüd, kui detsembri keskel põdrajaht lõpeb, siis pärast seda enam ajujahti pidada põhjust pole. Ju siis tuleb rohkem seltsielu elada,” võtab Lõhmus jutuotsad kokku.

JUHTkiRi

peeTeR RaidLa

peatoimetaja

KALASTAJAD EI SAA VEDAMA

E

esti harrastuskalapüüdjad on jahimeestega võrreldes olnud juba pikki aastaid vaeslapse osas.

Kui 1967. aastal moodustatud Eesti jahimeeste selts tegutseb agaralt siiani, ühendades enamikku Eesti jahimeestest, siis kalastajatel selline ühisorganisatsioon sisuliselt puudub. Ehkki katseid selle loomiseks on tehtud.

Näiteks 2003. aastal moodustati just selliste suurte plaanidega Eesti kalaspordi liit. Paraku edutult. Viimane esitatud aruanne kajastab 2011. aasta tegevust (pigem küll tegevusetust) ning selles tõdetakse, et liit on oma eesmärgi täitnud ja kuulub likvideerimisele. Märtsis 2016 kustutatigi liit mittetulundusühingute registrist.

Samal 2003. aastal moodustati Eesti kalastajate klubi Kalur, mis ei suutnud aga ühtegi aruannet esitada ja kustutati mais 2012. Veebruaris 2007 Saaremaal loodud Eesti kalapüüdjate ühing on küll aruanded esitanud, kuid tegevust ei toimu ja on likvideerimisel.

Mõnevõrra lootust on andnud 2014. aasta alguses Tallinnas 24 huvilise asutatud Eesti kalastajate selts, mis kasvatas aastaga oma liikmete arvu sajani ja pälvis 2015. aastal lõheliste kudejõgede kaitsmise eest koguni keskkonnateo auhinna. Ent seltsi kodulehel avaldatud teadete põhjal pole nende tegevus kuigi atraktiivne.

Päris lootusetu seis siiski ei ole. Näiteks märtsis 2005 loodud Lõuna-Eesti kalastajate klubi kodulehelt saab hea ülevaate nii juba toimunud kui ka eesseisvatest kalapüügivõistlustest kogu Eesti ulatuses.

Lisaks pakutakse teavet kalastamislubade, veekogude ja kohalike kalaliikide kohta. Tõsi, klubi ülevaated omaenda tegevusest lõpevad 2008. aastaga.

Juba mainitutega võrreldes on aga kõige vanem klubi Kalastaja, millest sai alguse 1996. aastal ilmuma hakanud ajakiri Kalastaja, kirjastajaks osaühing Zero Gravity. Kalastaja on siiani harrastuskalapüüdjate hulgas üsna nõutud ajakiri. 2013. aasta suvel ilmus Kalastaja kõrvale teinegi ajakiri, millel nimeks Kalale! ja mis ilmub Ajakirjade Kirjastuse alt. Kuid nagu ajakirjade puhul ikka, lähtuvad nad eeskätt kommertshuvist ega suuda asendada harrastuskalastajate seltsilist tegevust.

Oma keskse seltsi puudumine ei tähenda sugugi seda, et Eestis kalastajaid vähe oleks. Pigem vastupidi. Organiseeritud seltsilise tegevuse asemel harrastatakse kalapüüki peamiselt seltskonniti.

Minu endagi heade tuttavate seas on sõpruskond, kes korraldab mitu korda aastas ühiseid kalalkäike. Ja on neidki, kes käivad merel üksindust nautimas. Kivi kotti!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || seakatk || maa elu

27. juuli 2017

Juunis jõudis seakatk Pärnumaal asuvasse 3400 seaga Kihlepa farmi, hiljem leiti farmist kõigest 80 meetri kaugusel metssigade tuhnimise jälgi.

Foto: urMaS Luik / pärnu poStiMeeS

lõhn juhatab

katku surnud seani RiiNa MaRTiNSON Maa Elu

M

etsa marjule või seenele minejad p eav ad ole m a valmis, et kohtavad oma teel mõnd katku surnud metssiga. Tõsi, Lõuna- ja Kesk-Eestis on see võimalus juba üsna tilluke, küll aga leitakse iga nädal surnud metssigu Lääne-Eestis ja Saaremaal, kuhu seakatku lainehari nüüdseks jõudnud.

Nii rääkisid mitmed Tõstamaa ja Varbla kandi inimesed, et sel tuulisel suvel on liigagi tavaline, et kuskil metsa- või põlluveerel tungib ninna laguneva looma lõhn. „Hea, kui leiame looma 24

tunni jooksul, aga kui 48 või 60 tundi hiljem, on asi nii hull, et ilma oksendamata seal juures suurt toimetada ei kannata,” ohkab Jaanus Kuusik Kihlepa-Lindi jahiseltsist.

Surnud looma leides teavitavad jahimehed sellest veterinaarametnikke, korjusest võetakse proovid ning kui seda ei kannata transportida, maetakse kohapeal maha. Kui aga kannatab, peavad jahimehed oma leidlikkuse appi võtma ja korjuse metsast välja tooma ning vastavasse konteinerisse sulgema, kust siis AS Vireen selle Väike-Maarjasse toimetab.

Kuusik ütleb, et nende piirkonnast hakkab katk õnneks juba kaduma, aga seis on muutunud teravaks naabrite juures Tõstamaal ja peagi ilmselt Koonga kandiski. iga nädal mõni leid Tõstamaa jahiseltsi vanem

iGa KüMnes HaiGe

J

uuni lõpu seisuga on Eestis uuritud 6519 metssiga, kellest 556 olid Aafrika seakatku suhtes positiivsed.

Saaremaal on selle aasta esimese kuue kuuga uuritud 1974 metssiga, kellest 203 olid Aafrika seakatkus. Seega on Saaremaal kõi-

gist kütitud ja metsast surnult leitud sigadest 10,3 protsenti Aafrika seakatku nakatunud, samas kui ülejäänud Eestis on see protsent keskmiselt 7,8.

Teavet taudikahtlusega loomadest saab jätta VTA infotelefonile 605 4750.

Allikas: VTA

Mait Janson räägib, et jaanieelsest ajast alates on nende piirkonnas igal nädalal leitud surnud metssigu, läinud nädala keskpaigaks oli kogunenud juba peaaegu paarkümmend korjust.

Enamasti pole leidjaks sugugi mitte jahimehed, vaid hoopis põllupidajad ja metsatöölised. „Mõni siga on isegi elumaja õue läinud ja seal ära surnud,” sõnab Janson. „Kes teab, mis

looma peas toimub, et ta inimeste juurde surema läheb.”

Reeglina leitakse seakorjused lõhna järgi. Kui keegi tunneb raipehaisu, siis teatatakse jahimeestele ja hakatakse ümbruskonnas ringi vaatama. „Kõiki sigu ei leia sügavast metsast praegu kindlasti üles, eks seenelised-marjulised neid leidma hakkavad,” tõdeb Janson.

Nagu öeldud, on lõpnud sigade koristamine pandud jahi-

meeste õlule. Janson nendib, et see töö on teinekord tegijaile päris ränk. „Mina olen päästeametis tööl ja aja jooksul igasugust näinud, mind mulksuma ei võta, aga lõhna vastu ei saa midagi teha. Kole on, aga ära teha tuleb,” tunnistab ta.

Janson on rääkinud jahimeestega, kelle maalt on katk juba üle käinud. Nood teavad, et suurem puhang kestab piirkonnas üldjuhul paar kuud ja siis on oodata rahunemist. „Oleme praegu põldude juurest sigade radasid otsinud, aga peab ütlema, et tühjus, sead on hakanud juba ära kaduma,” lisab ta.

Tõstamaa naabervalda Koongasse on katk alles jõudmas. Kohalik jahimees Ants Veltmann räägib, et nende piirkonnas on seni tuvastatud katk kümmekonnal metsseal. „Leidnud oleme veel vähe ja ega kõiki nagunii ei leiakski, sest rebased ja kährikud teevad metsas oma töö, nagu see eluseadus käib,” sõnab mees.

Veltmanni sõnutsi on lõpnud loomadega toimetamine isegi kogenud jahimehele kole töö, eriti suvel. „Mets on tihe ja iga kord ei saa käru või ATVga juurde, kilekotid on nõrgad, need lähevad katki. Raske on neid seljas välja tassida,” kirjeldab ta.

Kuusikule teeb muret, et Eestis ei suudeta seakatku korralikult ohjata. „Mina arvan, et oma osa on siin metsameestel, kes masinaid ei desinfitseeri,” ütleb ta. „Katk on kolm aastat Eestis, aga ma pole veel kuulnud, et mõni metsamees masinaid ühest piirkonnast teise sõites desinfitseeriks. Mina usun, et katk levib nii laialt inimese tegevuse tõttu. Või tegemata jätmiste tõttu. Inimene on meil suurim faktor, kes katku laiali levitab.”

Inimestele seakatk ohtu ei kujuta, küll aga võivad nad viirust edasi kanda. Sellesse, et katk nii jõudsalt ei leviks, saab iga metsaskäija oma panuse anda, kui metsast tulles jalanõusid ja riideid hoolikalt puhastab. Loomulikult ei minda metsariietega külla neile vähestele, kes veel sigu peavad. suvel kiireneb Kui kevadel tuli uudiseid uute katkuleidude kohta napilt, siis suve saabudes olukord muutus.

VTA loomatervishoiu osakonna juhataja Harles Kaup seletab, et suvel levib katkuviirus kiiremini, sest emised lähevad põrsastega liikvele, algab uute karjade moodustumine ja sagenevad kontaktid eri rühmade vahel.

Suvel ristuvad ka inimese ja

Teraskatused otse tootjalt!

• • • • • • • •

terasest katuseprofiilid terasest seinaprofiilid terasest kandvad profiilid vihmaveesüsteemid turvaelemendid (lumetõkked, sillad, redelid jpm) lisatarvikud liistprofiilid (vastavalt kliendi esitatud spetsifikatsioonile) katuseaknad

www.karukatus.ee

TALLINN Kopli 72, Tallinn 10412 Telefon: 644 6258 GSM: 52 38 965 E-post: karukatus@karukatus.ee

TARTU Ringtee 25, Tartu 50105 Telefon/faks: 7 349 300 GSM: 55 629 613 E-post: tartu@karukatus.ee

RAKVERE Rägavere tee 44, Rakvere 44312 Telefon/faks: 32 42 298 GSM: 58 191 711 E-post: rakvere@karukatus.ee

metssigade teed tihedamini kui talvel: tehakse silo ja heina, lõigatakse vilja ja metssead käivad põldudel kõhtu täitmas. Sigalaid teenindav transport ja inimesed liiguvad sageli samadel teedel, kus põllumasinad. Samuti on suvel liikvel rohkem marjulisi ja teisi metsas käijaid, kes võivad samuti viirust edasi kanda.

Nii ongi taud metssigadel endiselt laialt levinud ega näita hääbumise märke. Maaülikooli teadlaste hinnangul on katku levikul kaks lainet: üks juunist augustini ja teine novembrist jaanuari lõpuni. Sügistalvist leviku kiirenemist seostavad teadlased eelkõige intensiivse küttimisega, mille tulemusena satub nakatunud loomade verd keskkonda ja saastunud paik jääb mitmeks kuuks nakkuse allikaks.

Sel aastal on Aafrika seakatk jõudnud Eestis kahte farmi: juunis Pärnumaale Audru valda ning juulis Saaremaale Orissaare valda. Kokku oli nendes farmides 6647 siga, kes hukati. „Mõlemad sigalad paiknevad piirkonnas, kus haigus levib intensiivselt metssea populatsioonis. Teated positiivsetest leidudest saame sealt igal nädalal,” rõhutab Kaup. „Epidemioloogilise uuringu käigus leiti Audru farmist 80 meetri kaugusel asuvas metsatukas metssigade tuhnimise jälgi. See viitab, et viiruse kontsentratsioon keskkonnas sigala vahetus ümbruses võis olla väga suur. Sellises olukorras piisabki väga väikesest eksimusest, et katk jõuaks väliskeskkonnast lauta.”

VTA ametnikud kontrollivad kõiki seafarme vähemalt kaks korda aastas. Märtsis kontrollisid ametnikud 143 sigalat, nendest 64 farmis peeti kuni 99 siga (kokku 1225 siga), mis on 0,4 protsenti Eestis peetavate sigade koguarvust. Mitmel pool peeti ühte-kahte siga, seega on ka väikeseapidamine alles. „Veterinaar- ja Toiduamet kontrollib eranditult kõiki seafarme sõltumata seal peetavate sigade arvust,” rõhutab Kaup. „Märtsis kontrolliti muu hulgas neid kohti, kus meile teadaolevalt on varem sigu peetud, kuid praeguseks seapidamine lõpetatud. Üheski endises seapidamiskohas ei olnud seapidamisega uuesti alustatud.”

Rääkides linnugripist, siis selle suurim riskiaeg on praegu möödas, kuid VTA soovitab endiselt linde hoida sisetingimustes või aia ja võrguga piiratud alal. Linnugripi Eestisse jõudmise tõenäosus suureneb sügisel, kui rändlinnud alustavad rännet.

maa elu || suveturism || 5

27. juuli 2017

külastajale kehva talutoitu pakkudes võid pillid kotti panna RiiNa MaRTiNSON Maa Elu

M

ööda maakohti ringi sõites tahavad turistid imetleda kaunist loodust, uudistada kultuuriväärtusi ja loomulikult maitsta kohalikku toitu. „Talutoidul ei ole alati juures mahetoidu silti, aga kohalik kogukond on rangem kontroll kui ükski labor. Naabrinaisele ja teistele kohalikele ei saa pakkuda kehva toitu, siis ta rohkem ei tule ja kõneleb teistele edasi ka,” räägib MTÜ Pärnu Lahe Partnerluskogu tegevjuht Mercedes Merimaa. „Väikeses toidukohas ei saa perenaine lihtsalt riskida sellega, et tõstab lauale kohe halvaks mineva roa, siis müüks ta kogu oma firma maha.”

Et kohalikku talutoitu veelgi enam ausse tõsta, on Pärnumaal Liivi lahe äärseid turismiobjekte koondava Romantilise Rannatee eestvedajad sõitmas mööda rannajoont, et kokku panna kokaraamat maaturismiettevõtjate retseptidest. Eriti suur soov on leida sääraseid, mida selles piirkonnas põlvest põlve edasi kantud.

Merimaa selgitab, et turistid tulevad meie juurde küll vaatamisväärsusi nautima, aga kõik tahavad ka süüa ja enamasti otsitakse muud kui seda, millega linnas harjutud. „Me ise läheme samuti võõrale maale sooviga kohalikku toitu süüa.

Prantsusmaal tahame crème brûlée´d maitsta, aga mida meie neile pakkuda saame? Seda valikut polegi nii lihtne teha,” tõdeb Merimaa. „Turist tahab kohalikku ja väga tihti küsib perenaise käest, kust on taldrikul olevad kartulid ja liha pärit.

See on tänapäeval väga iseloomulik, et järjest enam tahavad sööjad toidu tausta teada ja toitlustajad peavad üha enam pead murdma, mida piirkonnale omast nad pakkuda saaksid.” kohalikud friikad Maria talu perenaine Riina Rand kinnitab, et turistid küsivad tõesti just kohaliku toidu järele. Talu ostab juurikad ümbruskonna kasvatajatelt ning leiva ja saia teeb ise. Hitt-tooteks ongi klientide seas kujunenud talu köögis küpsetatud leib. „Kui see lauale tuleb, on inimesed valmis ainult sellest endal kõhu täis sööma. Teine säärane toode on meie kõrvitsasai,” räägib perenaine.

Veel üks paikkonnale iseloomulik toit on kartuli kõrvale pakutav munapuder, mis on eriti hea kooslus värske kartuliga, mis suvel tuleb.

Ikka tuleb ette, et turismitallu sisse põiganud

klient küsib friikartuleid. „Meie pakume siis välja, et jah, friikartulit saab, aga meie omad näevad pisut teistmoodi välja, meie friikartulid on praekartulid,” muheleb Rand. pärimusToiT Toidupärimusest on Eestis seni väga vähe räägitud, aga see väärib Merimaa hinnangul uurimist. Mööda turismiettevõtteid sõites küsibki ta alati, kust retsept pärit. Nii saab

lisaks retseptile raamatusse kirja iga toidu lugu.

Näiteks alles hiljuti Pootsi jahimajas oma toidukoha „Amps ja lonks” avanud Susanna Kuusik rääkis vanaema pashat pakkudes, et tema peres on seda rooga tehtud nii kaua, kui ta lapsepõlvest mäletab. Kuna Pootsi piirkonnas on õigeusk ja sellega seotud traditsioonid läbi sajandite aus olnud, oligi seal pashavalmistamise tava. „Meie peres pole lihavõtted kunagi ilma pashata mõeldavad olnud, sellist varianti polegi,” kinnitab Kuusik.

Raamatu koostajate seltskonna silma lööb aga eriliselt

särama Varbla puhkekülas pakutav adru ja merikapsa salat.

Mitte et see teistest roogadest ahvatlevam välja näeks, vaid keegi ei tea kedagi, kes neid taimi söönud oleks. Seda salatit ei panda küll iga prae lisandiks, aga kes külastajatest soovib, sellele antakse proovida. Seegi toit on inspiratsiooni saanud ühe mere ääres sirgunud koka suguvõsas põlves põlve edasi antud teadmistest.

Nii erilist rooga ei saanud ka loo autor proovimata jätta ja kui esialgu arvasin, et lusikatäie suudan ikka alla neelata, siis alustuseks üksainus taldrikule tõstetud lusikatäis sai kohe lisa. See krõmp-

suv salat on tõeliselt maitsev. Hakka või ise mere kaldal kasvavaid taimi tundma õppima, et koduski salatitegu korrata. Ehk innustab see salat teisigi külastajaid vanaemade retsepte uurima.

Puhkeküla perenaine Marika Sabiin räägib, et kohalike ja välismaiste turistide seas on neil lemmikuks kujunenud naturaalpihv, mis on algusest lõpuni siin tehtud − isegi lihaveised kasvatab puhkeküla peremees ise. „Üritamegi võimalikult palju toorainet kohapealt hankida: kala tuleb merest, kartuli ostan koka käest, kel on mahetalu, sedasi üritamegi läbi saada,” jutustab ta.

turisMitalu PidaJad JÄlGiVad PinGsalt ilMateadet „Suure südamevärinaga jälgin ilmateateid, eriti kui suured grupid tulemas,” tunnistab otse mere kaldal asuva Varbla puhkeküla perenaine Marika Sabiin.

Tänavune ülinigel suvitusilm ei ole olnud just lahke kohalike turismitalude pidajate suhtes ja üpris tavaline on, et kehva ilmaennustuse eel tühistavad pered oma broneeringud.

Audru-Tõstamaa tee ääres tegutsevasse Maria tallu mahuvad puhkama nii pered kui ka suured firmad oma semina-

re pidama. Talu perenaine Riina Rand tõdeb, et mingi liikumine küll toimub, aga varasemate aastatega võrreldes on üldpilt siiski kummaliselt vaikne. „Lahjem on pilt nii suvepäevade kui ka üksikisikute poolest,” sõnab ta.

Kindlasti mängib siin rolli ilm, mis maale aega veetma ei meelita. „Tänavu hakati juba varakult meedias rääkima, et juuli tuleb halva ilmaga ja ilmselt seepärast on meile tehtud rohkem broneeringuid augustisse, aga juuli omi on ära öeldud,” räägib Rand.

Lisaks ilmale võib teine põhjus olla esmapilgul üllatav – laulupidu. Nimelt on Rand teistelt turismiettevõtjatelt kuulnud, et laulupeoaastatel kipubki siseriiklikke turiste pisut vähem olema.

Võtab ju perega Tallinnas peol käik arvestatava osa puhkuseks planeeritud eelarvest ja ajast, mis muudel aastatel kulub mööda Eestit reisides.

Varbla puhkekülas on nädalavahetused

Varbla puhkeküla perenaine Marika Sabiin räägib, et külastajatele pakutava vetikatest ja adrust salati valmimisel saadi inspiratsiooni ühe koka suguvõsas Foto: indrek aiJa põlvest põlve pärandatud retseptist.

riina martinson

Kadaka tee 84a, Tallinn

SUZUKI PAADIMOOTORITE MÜÜK, HOOLDUS, DIAGNOSTIKA JA VARUOSAD

Tel 677 9440 E-post info@kvaliteettehnika.ee www.kvaliteettehnika.ee

PAAT KIMPLE ADVENTURE 450 SC

MOOTOR SUZUKI DF20 ATL

• kere materjal alumiinium • kere paksus 2,0 mm • veesõiduki kategooria C • paadi pikkus 4,45 m • paadi laius 1,73 m • ahtripeegli kõrgus 51 cm • kere kaal (ilma mootorita) 140 kg • kandevõime 4 inimest • maksimaalne mootori võimsus 30 hj

• võimsus 20 hj • kaal 55 kg • kaugjuhitav, elektristarter • elektriline kallutus • kütusepaagi maht 12 liitrit Komplektpakkumine sisaldab paadi ja mootori komplekteerimist.

Väikelaeva juhiloa omamine ei ole kohustuslik kuni 30 hobujõulise mootori puhul.

Komplekti hind on 9900 € koos käibemaksuga.

enamasti pulmade või suuremate firmaürituste tarbeks broneeritud ja nädala sees käib rohkem eraisikuid. „Kui ilm on kehv, siis eraisikud sageli tühistavad oma broneeringud. Selle vastu ei saa me kuidagi, kurvaks teeb,” sõnab perenaine. „Sel suvel on nii, et kui nädalavahetuseks on broneeritud kohad 120 inimesele, aga kohale tuleb 75, oleme ka õnnelikud.” Üritustele inimesed kehva ilma tõttu siiski tulemata ei jäta. „Samas ilm mõjutab arvamust meist,” ütleb Sabiin. „Kui inimene tuleb ja on halb ilm, siis on tal tuju paha ja vaatab kõike pisut altkulmu. Aga kui on ilus ilm, kõik särab, loob see hoopis teise emotsiooni meie juures veedetud ajast. Jah, hirmus hoolikalt jälgin iga päev ilmateadet.”

Ehkki ilmakaart lubab üle Eesti alatasa vihma, on Varbla säärane kant, kus vihma kallab muude kohtadega võrreldes vähem. „Mõne koha peal on hull ilm, aga meil samal ajal päike paistab,” kinnitab Sabiin. „Vanasti räägiti siin, et ei tea, kas vanajumal nuhtleb meid, et vihma ei anna, aga puhkemajanduse seisukohalt on muidugi hea, kui vihma harvem kallab.”

€ 0 0 9 9

6 || troFeed || maa elu

27. juuli 2017

Peeter Hussar näitab Hiiumaa ja Saaremaa jahimeeste 15aastase töö vilju: järgu võrra suuremaid punahirve trofeesarvi.

Fotod: peep Linno

Trofeenäitusel koos eksperdiga peep LiNNO Virumaa Teataja

agadi mõisa metsamuuseumis saab alates juunist näha viimase kahe aasta hinnatuimaid jahitrofeesid. Palusime loodusesõbral ja näituse ülespanijalt Peeter Hussaril kirjeldada, mida näitusekülaline seal näeb või oskuslikuma vaatamise korral näha võiks.

„Trofeenäitus on selline huvitav koht, mida võiks vaadata töötlemata ja maailma avastava pilguga, siis on siin huvitav ja põnev,” räägib Hussar. „Mõned on võtnud seisukoha, et küttimine on kurjast, aga meie ökoloogiline taust on selline, et ilma küttimata me ei saa. Küttimine on ulukite arvukuse reguleerimine.” Trofeede kogumine ja näitus annab Hussari sõnul jahimeestele ulukite arvukuse reguleerimisel lisaväärtuse.

Näitus erineb varasematest selle poolest, et välja on pandud ainult kuldmedalit väärt suured trofeed. „Tekib omamoodi efekt, kus silm harjub ära, et need trofeed peavadki nii suured olema.” Vaataja enam ei taju, et enamikul metsloomadel on palju väiksemad sarved, selgitab Hussar.

Kui varem pandi välja eri suuruses trofeesid, siis nüüd eksponeeritakse vaid umbes neljandikku parimatest.

Peeter Hussar hindab tro-

autosuvilarent.ee

feesid aktiivselt alates 1980. aastatest ja viimased kaks aastat on ta üks kuuest rahvusvahelise jahindusühingu CIC vanemeksperdist Eestis. Ta kirjeldab näituse vaatamise ja mõistmise parandamiseks, mida ekspert trofeed hinnates teeb ja millele tähelepanu pöörab.

jaHiTroFeede näiTusi on korraldaTud alaTes 1968. aasTasT.

Trofee hindamisel tuleb lisaks üksikute parameetrite mõõtmisele hinnata ja võrrelda trofee võimsust. Oluline on see, et kui trofeel on suurem punktide arv, see ka näiks suurem, selgitab Hussar.

Põdrasarvede mõõtmine on eksperdil rutiinne töö ja selleks kulub umbes pool tundi. Tabelisse pannakse tüviku ümbermõõdud, sarvedevaheline kaugus, mõlema sarve pikkus ja laius (ainuke mõõt, mis on ühekordne). Siis mõõdetakse kühvli laius (kui on kühvelsarv) ja iga millimeeter on tähtis.

Ku i baa smõõdud on mõõdetud, m õ õ d e t a kse kõikide harude pikkused ja ümbermõõdud ning võetakse keskmine pikkus ja keskmine ümbermõõt. Pärast pooletunnist mõõtmist ja arvutamist koguneb punktisumma ja sellele lisab ekspert kuni kolm punkti visuaalse väljanägemise eest. Selleks peab sarv olema proportsioonis ja sel ei tohi olla nähtavat kõrvalekallet.

Soku- ja hirvesarvede hindamisel tehakse samuti, aga lisaks veel kaalutakse. Soku sarve kaalutakse vees ja kuival ning baaspunktid tulevad mahu järgi. Sarved uputatakse vette ja saadakse teada sarve kogumaht. Siis hakatakse hindama visuaalset: kibunapärga, kibunalisust, sarve värvi ja tippude proportsiooni. Rohkem hinnatakse tumedaid tippe − see märgib elujõudu.

Tänavusel näitusel on väljas seakihvad, mis punktide poolest on neljakümne aasta rekord. Seatrofee hindamisel mõõdetakse alumise kihva pikkus, laius ja ülemise kihva ümbermõõt. Lisaks läheb arvesse see, kui uhkelt need kaardus on. Võrdlemiseks on eksperdil abiks šabloon ja kihvad saavad ilusa kaardumise korral ühe punkti juurde.

Ilvese, hundi, karu ja kopra koljude hindamine on eksperdi jaoks lihtsam, vaja on mõõta laius ja pikkus. Arvesse ei lähe, kas kolju on sile või mingi haiguse tõttu krobeliseks muutunud. Sarnakaared mõõdetakse kõige laiemast kohast ja pikkus kõige pikemast kohast 0,1 mm täpsusega ja siis võrreldakse.

Hussar toonitab, et näitust külastades peaks eraldi tähelepanu pöörama Hiiumaa ja Saaremaa hirvesarvedele. „Seal lõpetati väga jõuliste võtetega ära kuue- ja seitsmeaastaste hirvepullide jaht,” räägib ta. „Nüüd on asi arenenud −

Müüme erinevaid kalamaime kohalike veekogude asustamiseks

Transport Eesti piires.

Telefon +372 503 7164

Tel 564 76767, www.onnekalake.ee

maa elu || troFeed || 7

27. juuli 2017 kui eelmisel kümnel aastal hinnati kuldmedali vääriliseks kolmed kuni viied sarved, siis nüüd on neid juba üheksa.”

Viieteistkümne aasta väga sihikindla töö tulemusena on Saaremaal ja Hiiumaal punahirve trofeesarv suurusjärgu võrra suuremaks läinud.

Seal sõlmiti jahimeeste vahel aumehelik kokkulepe, et kuue- ja seitsmeaastastel hirvedel lastakse veel mõned aastad edasi elada. Selle vastu eksinule määrati trahv ja enne selle tasumist püssiga metsa ei lubatud. Hirvede arvukuse reguleerimine käib Hussari sõnul märksa nooremas eas ehk paari-kolmeaastaseid loomi jahtides.

Samamoodi peaks tegema põdrajahiga, arvab Hussar. „Eesti põdrajaht on natuke kaootiline. Kui põder ajujahis välja jookseb, ei jõua tema vanust hinnata.” Hussari sõnul ei paista ajujahis ettejooksnud põdra vanus hästi välja ning ta tuleks väiksemagi kahtluse korral jätta laskmata. Hirve ja metskitse vanust on jahimehel visuaalselt kergem hinnata.

Kõik kullale tulnud põdratrofeed on näitusel kaheksa-aastased loomad. Hirved aga 10−12aastased. „Kui saaksime põdraga samamoodi teha, äkki oleks sama efekt kui hirvel,” oletab Hussar.

Näitusel ek sponeer itavate seakihvade trofeede hulka ja väärtust ei ole Aafrika seakatk mõjutanud. „Katku mõju tuleb tõenäoliselt alles järgmisel näitusel,” pakub Hussar. „Sigade küttimissurve oli nii suur, et ette on jäänud ka need, kes on varem osanud ennast varjul hoida.” See on selle näituse rekordkihvade ilmne põhjus.

Hindaja mõistes peetakse klassikaliseks trofeeks lisaks sokusarvele, hirvesarvele ja põdrasarvele veel hundi, ilvese ja karu koljusid ning nahku. Lisaks määrati kümmekond aastat tagasi eestlaste ja soomlaste ettepanekul hindamisskaala kopra koljule ja na-

hale. Hussari sõnul ainult selleks, et ulukile lisaväärtust anda. „Muidu küttisime kopraid nagu kahjureid, aga see ei ole jahiuluki suhtes kõige lugupidavam,” toob ta välja.

Seitse-kaheksa aastat tagasi hakati trofeedena hindama ka väikekiskjaid, nagu mäger, kährik ja rebane. Alguses oli neid palju, aga praeguseks on uudsuse õhin üle läinud.

See-eest on Eestis uus hinnatav trofee – šaakal. „Täielik müstika, uus jahiliik Eestis,” ütleb Hussar. „Seletamatu, kust ta tuli ja kuidas tuli, selle tõsiasja vastu pole midagi teha.” Lähim šaakali asurkond on Eestist tuhande kilomeetri kaugusel ja Hussari hinnangul ei ole võimalik, et ta ise looduslikult siia sattus. „Temaga peame tõsiselt tegelema, et looduslik tasakaal käest ei läheks.”

Soku sarvel hinnatakse lisaks suurusele kibunapärga, kibunalisust, sarve värvi ja tippude proportsiooni.

VILI KUIVAKS

MURETULT

!

― kvaliteetne viljakuivatite kütus ― gaasist soodsam ― garanteeritud töökindlus ― rikkeabi 1 h jooksul ― paindlik maksegraafik ― usaldusväärne partner Küsi pakkumist 447 7862 info@swenergia.ee www.swenergia.ee

Näitusel hakkavad hästi silma suured karunahad.

Eesti karu on Hussari sõnul suur ja nende arvukus võrreldes näiteks Lätiga hea – hinnanguliselt elab Eestis umbes 600 karu.

Aga Eesti ilvestega on kehvasti. „Meil on olnud hinnatavate ilvesenahkade virn põlvini, aga nüüd on neid kümmekond.”

Ilvese nahal hinnatakse kõrvatutte, põskhabet ja vurre ning karva ühtlust ja tihedust. Ilvese naha hindamisel saab see 10 protsenti punkte juurde, kui nahal on tugevad mustad ja selged täpid.

Hundi nahal täppe ei ole, seega vaatavad hindajad karva tihedust, ühtlust, pikkust ja lakka. Hinnatud lakk teeb kaela visuaalselt võimsaks.

Lisaks on näitusele välja pandud rida väikesi sarvi ja katkine kolju. Nende puhul ei ole tegu väärarenguga. „Sarv võib olla tavapärasest veidi erinev, siin on kõrvalekaldeid, aga ei ole väärarengut,” selgitab Hussar.

Väikesi sarvi on looduses tegelikult rohkem kui suuri ja looduses juhtub imelugusid luumurdude ja mädanevate pealuude väljapõdemisega.

Jahitrofeede näitusi on korraldatud alates 1968. aastast. Tänavu saab näitust vaadata juba 12. korda. Väljapanekus on põdra-, metskitse- ja punahirvesarvi; metsseakihvasid; ilvese-, hundi- ja karunahku; hundi-, karu-, ilvese-, kopra-, mägra-, rebase-, šaakali- ning kährikukoljusid. Välismaistest liikidest on lisaks mufloni, mägikitse, dagestani tuura, muntjaki, impala, muskusveise, izjubri ja valgesaba-gnuu sarvi; hiina vesihirvekihvasid ning pruuni tähnikhüääni kolju.

Toidupoolist leiab vihitaja otse veepiirilt.

Foto: Wikipeedia

vihitaja

OLav ReNNO linnuteadja

L

agedamal liivaselkruusasel jõe- või järvekaldal ja mere ääreski võib näha lindu, kes oma peatuspaigal kivi otsas või puurondil seistes tagakehaga koogutab. Lendu minnes kulgeb see kuldnokasuurune hallikaspruuni selja (kevadel roheka helgiga) ja kitsa valge tiivatriibuga kahlaja enamikule lindudest tavapärase kõrgemale pürgimise asemel madalalt üle veepinna ning laskub jälle üsna nähtavale kohale, vahel harva puuoksalegi. Ta tiivalöögid on kiired, aga jäigavõitu ja üsna väikese üles-alla amplituudiga. Lennates laseb ta kuulda peenikest hidididiihhüüdu, mille järgi ta võib-olla on saanudki oma eestikeelse nime: vihitaja. Varemalt kasutati tema kohta ka jõetildri nimetust. Tildritega ta ongi lähisugulane, kuid lühemate jalgade ja pikema sabaga.

See liik on levinud Euraasias Portugalist, Briti saartest ja Skandinaaviast Kamtšatka ja Jaapanini, küündides põhja suunas tundravööndini ning lõunasse Vahemere, Kesk-Aasia ja Koreani. Euroopas arvatakse asurkonna suuruseks kuni miljon, Eestis 5000 kuni 10 000 paari. Jõemaastike kultuuristamise ning järve-

de ja mere ääres üha kasvava puhkajate surve tõttu on Kesk- ja Lääne-Euroopas vihitaja levikupilt mosaiikseks muutunud. Pisut rahulikum on mägijärvede ja -ojade ääres ning tänu kliima soojenemisele asuvad vihitajad mäestikes aina kõrgemale – Euroopas juba ligi 2000 ja Aasias kuni 4000 meetrit üle merepinna.

Oma talvitusaladelt Aafrikas, kus vihitajaid nähakse sageli jõehobude ja krokodillide turjal putukaid noppimas, jõutakse koju aprilli keskpaiku. Jõgede ääres pole vihitajapaaride vahemaa naljalt alla kilomeetri. Mai lõpuni võib kuulda, vahel ööpäev läbi, heledakõlalist mängulaulu titihiidi-tititi-hiidi-..., mida esitatakse ka kõrgemal lennateslaueldes, nii et paistavad musta-valge joonisega tiivaalused ja lubivalge kõhualune. Pesa rajatakse kõrgema rohukulu või põõsa varju, enamasti veest mitukümmend meetrit eemale. Üsna sügava pesalohu voolivad-kaabivad paarilised vaheldumisi ja vooderdavad selle kuivade rohulibledega. Kaasast pisut suurem emane muneb 4 pirnjat, kollakasvalkja koorega ja pruunilt kirjatud muna, mida hauvad mõlemad vanemad. 21 päeva pärast kooruvad pojad lahkuvad pesast järgmiseks päevaks ja 15päevaselt suudavad juba pisut lennata. Kui alul

www.apmets.ee

võivad vanemad poegi ohu puhul oma turjal ühe-kahekaupa kaugemale lennutada, siis hiljem jääb hooldus „lahjemaks”, kuna ema jätab kahenädalased pojad vaid isase hoolde nagu paljudel teistelgi kahlajatel. Poegi hukkub rohkesti ja pesakonnast kasvab üles tihti vaid üksainus noorlind. Ellujäänud võivad elada keskmiselt 12 aasta vanuseks.

Vihitajad on üsna seltsimatud linnud, tegutsedes kas paarikaupa või lausa üksikult. Alles rände ajal võib neid mõnekesi koos näha – võib-olla on tegemist pesakondadega. Need parajalt pikkade kollakasroheliste (suve lõpul hallide) jalgade ja keskmiselt pika tumepruuni nokaga linnud otsivad toitu veepiiri läheduses vetruvate sammudega kõndides, ka kõhuni vees sumbates ning mõnikord ujudes ja harva sukeldudeski. Nokapooliseks on neil mitmesugused selgrootud: putukad, ussikesed ja limused, aga nad püüavad ka pisikesi konni ja kalamaime. Osa toitu leitakse ka kaldapinnases nokaga koukides. Suuremad palad tükeldatakse enne allaneelamist.

Vihitaja on päris inimusaldav lind ja vahel lubab oma toiminguid kasvõi pool tundi kaeda-jälgida, kui loodusehuvilisel on kannatlikkust vaikselt paigal püsida.

8 || metsakahjurid || maa elu

27. juuli 2017

liblikaröövik sõi Kõrk viiO aiTSaM Maa Elu

aaremaal metsa kahjustanud käsnalainelane ei ole esimene ega ka mitte viimane putukas, kes metsaomanikku võib üllatada.

Juuli 2017 läheb Eesti metsakaitselukku sellega, et Saaremaal registreeriti esimene käsnalainelase ulatuslik, rohkem kui 10 hektarile ulatuv kahjustus. Käsnalainelane on liblikas, kes muneb lehtpuudele ja kelle vastsed ehk röövikud suudavad massilise leviku korral puud raagu süüa. Kui see kordub mitu aastat järjest ja eriti kui lisanduvad põuad, võivad stressis puud lõpuks otsa saada.

Käsnalainelasega kui puude kahjustajaga ollakse hädas meist lõuna pool. Nagu paljude teiste invasiivsete ehk sissetungivate liikide puhul, kehtib ka tema kohta see, et ta liigub tasapisi põhja poole. Esialgu märgatakse üksikuid isendeid ja ei juhtu midagi. Ühel hetkel, sobivate tingimuste kokkulangemisel, võib tekkida ootamatu paljunemine ja siis märkavad ka inimesed, milleks väike putukas võimeline on.

Saaremaal sõid röövikud näiteks ühes aias raagu kõik

puud, üks metsaomanik sai üsna lehtedeta lepiku. Kahjustatud ala läbib siiludena mitme omaniku metsad ja ulatub välja soo peale, kus kahju täpse suuruse selgitamine on pehme pinnase tõttu peaaegu võimatu.

TõenäoliselT oli olemas „Tõenäoliselt oli see liblikas Kõrkkülas juba varem olemas, aga väikese arvukuse tõttu teda ei märgatud,” ütleb keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap, kes käis Saaremaal kahjustust hindamas. Ta lisab, et põhimõtteliselt võib see liik jõuda kohale ka nii, et saabub suurel hulgal korraga, kui nende lendluse ajal on soodsad soojad lõuna- ja kagutuuled. Tuulega levivad hästi ka noored röövikud, kes on kerged ja karvased. Analoogselt ämblikega laseb röövik õhku võrgendiniidikese ja tõuseb selle küljes rippudes paraja tuulega lendu. „Ka nii võis see liik meile sattuda, aga juba varem,” arvab Õunap.

Nüüdse kambakesi tuleku välistab see, et juhul, kui tulid emasliblikad (nad pidanuks saabuma eelmisel aastal) või röövikud (sel kevadel), olnuks kahjustust näha hoopis laiemal alal.

Liblika kasuks on Kõrkkülas see, et ta on liikunud peamiselt soistes kaasikutes, ka pajustikes, sanglepikutes, ku-

hu inimesel väga tihti asja pole.

Mõõdukas kahjustus võis olemas olla juba mullu. „Käsnalainelase arvukus võib samas ka ühe aastaga väga palju tõusta,” räägib Heino Õunap. „Kirjanduse andmetel muneb üks liblikas keskmiselt 350–400 muna, vahel aga kuni 1200 muna.”

Samamoodi juhuslikult avastati näiteks 2004. aastal Hiiumaal ühe teise liblika, hele-villkäpa kahjustus sookaasikus alles siis, kui kahjustusala pindala oli juba 86 hektarit, millest täiesti raagu oli söödud 47. suure hädaga võTab ka okasT Kõige rohkem on röövikud Kõrkkülas söönud pajusid ja kaski, hästi on maitsenud ka tamme, vahtra ja sanglepa lehed. Kahjustatud on õunapuud, viirpuud, toomingat ja kuuske, söödud on pilliroogu, hundinuia ja angervaksa. Toiduks ei ole kõlvanud saar, kirsipuu, türnpuu, kontpuu, kadakas ja paakspuu.

Heino Õunapi sõnul on okaspuud Euroopas käsnalainelase röövikute toidutaimena teisejärgulised ja see on näha ka Saaremaal: kuuse- ja männiokkaid on näritud vaid seal, kus lehtpuud olid juba raagu söödud. Märgatavat kahjustust Kõrkküla männikutes ei ole ja kuuske kasvab seal üldse vähe.

Samas Ameerikas, kuhu käsnalainelane jõudis kord inimese tõttu, on ta tähtsamate toidutaimede hulgas ka ebatsuuga ja läänetsuuga. saaremaa kui kaTselava Käsnalainelane ei ole esimene putukas, kes just Saaremaal on metsaomanikke üllatanud. Näiteks 2007. aastal avastati saarel Eesti esimene nõmme-võrgendivaablase kahjustus, mis pole siiani vaibunud – mändide võrad olid õige hõredaks söödud mitmesajal hektaril.

Nõmme-võrgendivaablane ei ole meil haruldane liik, aga polnud varem kahju teinud.

Küll olid selleks ajaks teada suured kahjustused Lätis, Leedus ja edasi lõuna poole, samuti Kesk-Venemaal. „Aasta enne meie juhtumit registreeriti ta esimene ulatuslik kahjustus Soome edelaosas,” märgib Heino Õunap, kes seletab, et seega on nõmme-võrgendivaablase kahjustus ilmselt seotud ilmaolude muutumisega. Saaremaa on aga putukatele soodne koht, kuna seal on talved soojemad kui Mandri-Eestis.

2012. aastal avastati Saaremaal meil üsna tavalise liblika okkalainelase kahjustus – männi-kuuse segametsas olid kuused ligi 9 hektaril okastest paljad. See võis Heino Õunapi sõnul olla juhus, sest samal ajal oli kahjustus Lätis. Eelmine, üle

Kahjustatud kased Saaremaal. Paremal käsnalainelase röövi

KÄsnalainelane • Käsnalainelase emasliblika valkjate tumedate triipudega tiibade siruulatus on kuni 75 mm, isasliblika pruunikatel tiibadel kuni 45 mm. Tumeda karvase 40–80 mm pikkuse rööviku seljapoole eesosal on viis paari siniseid ja tagaosal kuus paari punaseid täppe.

• Käsnalainelane on levinud peaaegu kogu Euroopas, välja arvatud põhjapoolsed alad, samuti suures osas Aasiast ja Põhja-Aafrikas. Inimese abiga on ta suutnud vallutada suure osa Põhja-Ameerikast.

Eestis püüti esimene käsna-

lainelane 1967. aastal Kohtla-Järvel. Alates 2009. aastast on seda liblikat püütud Tartu lähedalt ja Sõrvest.

• Käsnalainelase röövikud on polüfaagid, keda teatakse toituvat rohkem kui 600 taimeliigist ligi 100 sugukonnast.

Põhjamaades on eelistatumad toidutaimed kased ja pajud.

• Suuremal osal levialast on käsnalainelase arvukus enamikul aastatel väike, ajuti aga väga suur ja siis söövad röövikud peremeespuud täiesti raagu. Mõju puudele seos-

tub eelkõige lehekaost põhjustatud füsioloogilise stressiga, eriti kui kahjustus kordub mitmel aastal järjest või esineb samal ajal põuaga. Korduva lehekao tõttu nõrgestatud puud võivad hukkuda ka tüvekahjurite või patogeensete seente, eriti külmaseene tõttu. Äärmuslikel juhtudel hukkuvad suurtel aladel kõik puud. Kahjustuspuhang kestab 1–5 aastat, vaibub toidupuuduse ja haiguste, eelkõige viirushaiguse tõttu.

Allikas: Heino Õunap

Käsnalainelase emasliblikas.

Foto: peSt and diSeaSeS iMage LiBrarY, BugWood.org

Käsnalainelase isasliblikas.

Foto: MiLan ZuBrik, ForeSt reSearCH inStitute − SLoVakia, BugWood.org

Käsnalainelase munakogumikud puutüvel.

Foto: MiLan ZuBrik, ForeSt reSearCH inStitute − SLoVakia, BugWood.org

Käsnalainelase röövik ristiku lehel.

Foto: Heino Õunap

maa elu || Metsakahjurid || 9

27. juuli 2017

kkülas metsa raagu ... maal Moskvas ja on sealt liikunud laiali piki raudteid,” ütleb Heino Õunap. „Oletasin ta Eestisse jõudmist tegelikult ka enne käsnalainelase kahjustust.”

kud kase tüvel.

Fotod: Heino Õunap

150 aasta tagune juhtum haaras laialt ka Eesti mandriosa.

Ent käsnalainelase nüüdne puhang on taas seostatav ilmaolude muutusega. Liblikate leiud on sagenenud, Lätis oli esimene suur kahjustus aastal 2008. „Jälle mere ääres, kus on ilmselt soojem,” nendib Heino Õunap.

Kes märkide järgi võiks olla järgmine tulija? „Mina „ootan” järgmisena saare-salehundlast, kes on levinud Vene-

Tasub silmad lahti hoida Invasiivsete liikidega on nii, et metsaomanikul peaaegu pole võimalusi oma metsa nende eest kaitsta. Siiski tasub silmad lahti hoida, et märgata uutmoodi kahjustusi. Käsnalainelase asjus soovitab Heino Õunap igal pool, aga eriti Saaremaal ja Lääne-Eestis, hoida silma peal eriti kaasikutel ja pajustikel. Eestis ja Lätis eelistavad röövikud eelkõige kaselehti.

Sellest, mis võib juhtuda järgmisel aastal Saaremaal Kõrkkülas, peaks Õunapi sõnul saama mõningast aimu alates augusti teisest poolest või lõpust, kui liblikad on munenud ja saab selle järgi nende viljakust hinnata.

Käsnalainelane muneb kõik oma munad korraga ühe kogumikuna ja katab oma tagakeha alakülje karvadega nii, et munakogumik meenutab beežikat või kollakat sõrmeotsasuurust või suurematki vilditükki. Reeglina munetakse puude tüvedele – põhjapoolsematel aladel tüve ala-

osale. Eelmisel aastal märgati Kõrkkülas küll puudel kollakaid laike, kuid ei osatud nendest mingit ohtu karta. Neid laigukesi oli ka tüvedel kõrgemal. Kui liblika arvukus on väga suur, munetakse Õunapi sõnul ka postidele, kividele, ehitistele ja muudele objektidele.

Kõrkküla aiapidajaile soovitas Heino Õunap tekkivad munakogumikud tüvedelt lihtsalt maha kraapida. Metsas ei ole selline tõrjeviis eriti mõeldav. Ka insektitsiidide pritsimine on metsas pigem teoreetiline võimalus, kuna seadused, tehnilised võimalused ja omanike erinevus seda piirab. Peaaegu ainus asi, millele loota saab, on putukate populatsioonis olevad enesereguleerimisviisid. „Käsnalainelase kohta on uurijad märkinud, et tema populatsioonis on olemas röövikute hukkumist põhjustav viirus. Viiruse mõju avaldub, kui röövikud on üleasustuse ja toidupuuduse tõttu tugevas stressis,” räägib Õunap. Ta lisab, et Kõrkkülas käies tundus, nagu oleks see aeg sealseil käsnalainelastel käes. „Väikesi loide ja surnud röövikuid oli näha kõikjal. Kahjustus võib seega ka äkki lõppeda, nagu lõppes hele-villkäpa kahjustus 2005. aastal ja okkalainelase kahjustus 2013. aastal.”

10 || ilma- ja taimetark || maa elu

27. juuli 2017

iLMaTaRk

JÜRi kaMeNik ilmatark

KUIDAS AIMATA HOOVIHMA JA ÄIKESE TULEKUT, 2

V

Rahvameditsiinis on angervaks looduslik aspiriin.

Foto: tairo Lutter / poStiMeeS

angervaks

ne pudelisse panekut veel korra keemiseni kuumutada. Ise kurnan ja hoian sügavkülmas. Kui on ruumi, panen sügavkülma angervaksaõisi, et talvel gruppidele ja endale siirupit teha.

Sügavkülmas tuleks säilitada soonkinnisega kottides või vaakumpakendis.

Angervaksatee valmistamiseks võtke 0,5−1 sl peenestatud õisikuid ja valage üle kuuma veega, laske tõmmata umbes 10 minutit.

Inglismaal on kasutatud tee ja tõmmise valmistamiseks ka lehti, neil on põletikuvastane toime. Samuti sobivad juured, mida kogutakse sügisel ja varakevadel.

Rahvameditsiinis on õitest valmistatud nohu raviks salvi.

Selleks sulatatakse rasvaine − kookosrasv, palmirasv vm − ja lisatakse 200 ml rasvale pihutäis angervaksaõisi, lastakse haududa 90 kraadi juures kaane all kaks tundi ja kurnatakse.

Välispidiselt on angervaksa lehtedest ja õitest valmistatud tõmmisega tehtud mähiseid troofiliste haavade, põletuste, reuma, podagra ja ekseemide korral, surveloputust valgevooluse korral.

Igal juhul on tegemist väärt taimega ja oma korjatu on parim! Tänapäeval on tähtis seegi, et ravimtaim oleks korjatud puhtast kohast, kus pole põllumajandusmürke ega kemikaale.

aitab liigeseid ja puhastab organismi

J

uulikuus õitseb niisketel rannaniitudel, jõeja järvekallastel, loduheinamaadel ning teeja metsaservadel valgete õitega angervaks. Taim on mitmeaastane, 60−200 cm kõrge.

Rahvameditsiinis on angervaks looduslik aspiriin. Just praegu on õige aeg selle õisi koguda.

Korjake õisikud koos varrega, soovitatavalt õhku läbilaskvasse korvi, sest õisikud kipuvad ummuksis suhteliselt ruttu kuumaks minema ja need tuleb kohe kuivama panna õhukese kihina. Hea oleks, kui on raam, mille põhjas on võrk. Aga taimehuvilistel on ka kuivatid, mis väga hästi sobivad. Võib ka teha toorestest õisikutest sii-

angervaksasiirup Valage 25 õisikut üle kuuma siirupiga, mis on valmistatud 1 kg suhkrust ja 1 l veest. Lisage kahe sidruni mahl, võib ka alõtšat, rabarberimahla, õunamahla või muud haput mahla.

Laske seista 1−5 päeva jahedas, siis kurnake ja valmistage jook. Pikemaks säilitamiseks tuleks kurnatud siirup en-

jusT praegu on õige aeg angervaksaõisi koguda.

ju Kal

kÜLvikaLeNdeR: JUULi/aUGUST

31. E

05.03 21.50

Õis, alates kl 03.23 leht

2. K

Vili

3. N

Vili

4. R

Vili, alates kl 03.37 juur aLLikaS: MärkMik-kaLender „aaSta aiaS 2017” kirJaStuSeLt Varrak

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

Leht, alates kl 15.02 vili

VI

Ne i

Leht

1. T

R

K

18.23

LI

30. P

Sõnn

Õis

ISTUTUSAEG

29. L

i ts

ur Amb

Õis

Jäär

vi Lõ

28. R

kits

U

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

la pikkuste kuuridena. Vahepeal sobivad reumahaigele teeks mustasõstralehed, põldosi, metskuldvits, mida saab samuti praegu koguda. Punased sõstradki aitavad soolasid eemaldada, isegi kui on kuumtöödeldud. Kui soovite angervaksateele põnevamat maitset, siis sobib maitset andma sidrunilõik, ebaküdooniasiirup või mahl, mustad või punased sõstrad.

JU

kaTRiN LUke

rupit, mis sobib eriti suvel joogiks ja limonaadi valmistamiseks või jäätise peale. Skandinaavias segati lõhnavaid õisi mõdu hulka. Noori lehti on kasutatud suppide maitsestamiseks.

Angervaksaõites on saponiine, eeterlikke õlisid, rutiini, fenoolühendeid, parkaineid, steroide, flavonoide, C-vitamiini.

Angervaksal on verd vedeldav, palavikku alandav, higistama ajav, sapieritust soodustav, puhastav toime. Aitab maksal eemaldada ja kahjutuks teha ainevahetuses tekkinud mürgiseid aineid, soodustab uriinieritust, alandab vererõhku, on kasutatud närvitegevushäirete ja epilepsia korral. Eemaldab organismist soolasid – ja sobib eriti reuma- ja radikuliidihaigetele igapäevaseks joogiteeks.

Paljud, kel peavalu, on abi saanud angervaksatee joomisest kuuride kaupa.

Ka liigesepõletiku, podagra ja reuma korral tuleks angervaksateed juua 2−3 näda-

V

iimati oli juttu kohalike tunnuste järgi ilma ennustamisest, täpsemalt konkreetsetest tunnustest, mis viitavad peatsele hoovihmale ja äikesele. Kuna nädal on üsna soe ja mõnel päeval on isegi äikeseoht, siis jätkan, kusjuures keskendun mõnele spetsiifilisele tunnusele.

Niisiis, selginemisefekt, kuid: vahel tekib äike ka eelneva selginemiseta. Siis on äikest keerukam lihtsalt vaatluse järgi aimata, sest pilved on maskeeritud ja võiks uurida viimaseid välgudetektorite ja radarite andmeid. Siiski, leidub ka kohalikke märke.

Esimene ja kõige tajutavam märk on see, et väljas on suhteliselt vaikne ja soe (pilves ja vihmase ilma korral tähendab Eestis see suvel üle 16 °C). Kui äike on lähedal, muutub laussadu katkendlikuks või lõpeb. Tõusvatele õhuvooludele viitavad ka jämedad vihmapiisad, mis tekitavad vette kukkudes vähemalt mulle. Üks kindlamaid äikese tunnuseid pilves taevaga on madalate pilvede märgatav hajumine. Vihmase ilma korral on tavaline, et taevas on palju madalaid pilvi, aga äikese korral on see pigem ebatüüpiline, nii et järele jäävad kõrgemad ja pealtnäha ühtlasemad kihtpilved, mille taustal võivad olla veel mõned hatakpilved (Stratus fractus, Fractonimbus). Samuti näitavad äikese (suvel laussaju) lähedust pilvede erinev liikumissuund ja kaare- või lainekujulised pilved.

Tugevat äikest, tuult ja tormi (pagi) saab sageli ette aimata vaid 1–2 tundi varem, seda muidugi juhul, kui pole detektorite jms andmeid käepärast. Selle tunnuseks on kõrge õhutemperatuur ja selle taustal lääne- või edelataevasse ilmuv rünksajupilvede rida. Hiljem muutub see alt tumedaks, tekib kaaretaoline moodustis, mille serv võib olla väga tume, narmaline ja kiiresti liikuv/muutuv. Selline pilvekogum liigub enamasti teatud nurga all tuule suhtes või isegi „vastutuult”.

Tormipuhanguid võib oodata ka väga madala aluse ja kõrgele küündivate tippudega rünksajupilvede korral.

Võtame äikese lähenemise tunnused punktidena kokku: 1) rünkpilvede kiire areng, eelkõige vertikaalsuunas; 2) hommikul võib olla palju lopsakaid kõrgrünkpilvi; 3) pärast äikest on endiselt rohkesti konvektsioonipilvi või temperatuur püsib; 4) pilved liiguvad eri suundades (kehtib eriti saarte piirkonnas); 5) laussaju korral on ilm soe ja vaikne; hatakpilved kaovad; sajab jämedat vihma või laussadu muutub katkendlikuks; 6) eemalt lähenev pilvemüür liigub tuule suhtes nurga all; 7) õhtusel ajal tekivad või püsivad rünkvõi kihtrünkpilved; 8) taevasse ilmuvad kaaretaoliselt kiudpilved; 9) hommikune udu tõuseb üles ja muutub rünkpilvedeks, mis hakkavad vertikaalsuunas arenema.

Nädala algusest alates on ilm paranenud: sagedased sajuhood ja kohatine äike (peamiselt Virumaal) on asendunud üha rohkema päikesepaistega. Samuti on sooja üle 20 kraadi olnud, vähemalt päikesepaiste toel. Ilm on muutunud üha soojemaks (pole välistatud üle 25 kraadi). Samas on teatav hoovihma- ja äikeseoht.

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

27. juuli 2017

Efektne lill. Armas taluaialill tokkroos võib väga hästi sobida ka linnamaja juurde.

Tokk roosiõite koorma all Säde Lepik Maa Elu

O

ma esimese meeldejääva tokkroosielamuse sain aastate eest, jalutades Hollandi Amersfoorti linnakese vanemas osas, kus väikeste punastest tellistest või siis heledaks krohvitud majade ees kasvasid kõrgusse püüdvad tokkroosid. Ühel taimel võib järjest puhkeda rohkem kui 100 õit. Niisugust pilti nägi seal teisteski paikades ja ikka terve tänava ulatuses. Küllap hakkas kellegi kaunis leid ka naabritele meeldima ja nõnda seda üha korratigi. Võib-olla sai hollandlaste tokkroosilembus alguse sellest, et pole vist teist taime, mis annaks nii kitsastes tingimustes kasvades samasuguse efekti. Eesaedade jaoks kitsukeste tänavate ääres ruumi ei olnud, räästani ulatuvad tokkroosid kasvasid uste kõrval umbes suure taskuräti mõõtu maalapikestel, mis jäid tänavasillutise ja maja vundamendi vahele.

Muld pidi seal kindlasti olema hea ja rammus. Tokkroosid armastavad soojust ja päikest. Viljakas muld peab olema ka parajalt niiske ja vett hästi läbi laskma. Liigniiskuses lähevad tokkrooside juured kergesti mädanema. Liiga kuivas kohas tokkroos hästi ei edene, põuaga tuleb neid tublisti joota. Kui kasvupinnas on lahjem, siis võiks taimi multšida kompostmullaga.

Sobib kõrgeks pilgupüüdjaks Tokkroosi seemned on üsna suured ja neid saab seega ka nõnda mulda pista, et taimi ei olegi alati hiljem vaja ümber istutada. Esmalt kasvatasin tokkroosidest oma ilu- ja tarbeaia vahele varjava hekijupi. Kuna tokkroosid andsid seal väga hästi isekülvi, siis lasin neil sealt vabalt laieneda vanade maasikapeenarde kohale. Ka nii sündinud õitsev tokkroosidžungel oli tore, kuid algul ehk liigagi külluslik ja värvikas, mõjulepääsuks piisab ju väga hästi ka ühest ilusast taimest. Hiljem olen sobitanud tokkroose püsilillepeenra tagaservale kõrgusmõõdet lisama.

Kõrgemad hariliku tokkroosi sordid viskavad pikkust 2,5 meetrit ja rohkemgi. Need on väga kenad tuge pakkuva piirdeaia või seina ääres kasvades ning neid annab hästi sobitada ka hekkide või põõsarühmade taustale. Kuigi tokkrooside varred on üsna toekad, tahavad need peenras kasvades kindlasti tuge. Tuulest räsitud ja murtud tokkroosid on kurb vaatepilt. Tuulises kohas võiks pigem katsetada madalamate sortidega (60 cm – 1 m), sest nende toestus paistab vähem välja.

H a r i l i k k u e h k ae dtokkroosi (Alcea rosea) on üsna lihtne kasvatada. Kõige rohkem küsimusi tekitab see, millal taim õitsema hakkab ja millal ikkagi külvata.

Tokkroosi ei leia püsikuteega suvelilleraamatuist, sest

Tokkroos ulatub räästani ja kõrgemalegi. Topeltõiega sordid on talveõrnemad (paremal).

Fotod: Säde Lepik

need ongi midagi vahepealset.

Valdavalt on tokkroos kaheaastane taim: esimesel aastal moodustub lehekodarik, teisel aastal tulevad õied. Kuid on ka sorte, mis õitsevad juba esimesel aastal. Osa taimi võivad meeldivas kasvukohas käituda ka lühiealise püsikuna, pidades vastu kolmneli aastat. Pealegi külvavad tokkroosid ennast ise ja kui teil on neid aias juba rohkem, siis ei pruugigi iga taime puhul enam hästi mäletada, kui vana see täpselt on.

Taimemüüjad kinnitavad, et kõige rikkalikumalt õitsevad tokkroosid ikka teisel aastal, hiljem on taimede kasv nirum ning värvitoonid segunenud ja nõrgemad. Taimede eluiga aitavat pikendada see, kui varred pärast õite närbumist maha lõigata ja lasta uutel võrsetel kasvada. Talveks võite lehe­ kodariku katta kuuseokstega.

Seina äärses vm soojas kasvu-

kohas peaksid tokkroosid paremini talvituma kui lagedal peenral. Väidetavalt on topeltõielised sordid õrnemad kui lihtõielised.

Sorte valgest mustjani Aeg-ajalt tuleb tokkroose ikka uuendada ja pealegi on nii palju sorte, mida tahaks oma aiaski näha.

Kui külvate seemne kevadel kütteta kasvuhoonesse, siis saate taimed suvel soovitud kasvukohale istutada, nii et need jõuavad seal talveks ilusti juurduda. Jätke ümber istutades mullapall võimalikult suur, sest tokkroosi sügavale tungivat juurt on kerge vigastada. Kindlam on taimi ette kasvatada kompostmullaga täidetud pottides, igasse potti pange üks seeme. Taimede vahekaugus võiks istutades olla 30–60 cm. Kuid järgmisel aastal õitseva tokkroosi seem-

ned võib ka juunis otse soovitud kasvukohale külvata. Augustis ei ole hea külvata, siis lähevad talvele vastu liiga nõrgad taimehakatised.

Kui tokkroosimõte tekib alles suvel, siis külvake näiteks septembri lõpus või oktoobris, nii et seeme tärkaks kevadel. Või siis hankige esimesel aastal õitseva sordi seemet, kiiresti hakkavad õitsema näiteks kõrgekasvuline valge ühekordse õiega ‘Polar­ star’ ja punane ‘Mars Magic’ jt. Selliste sortide seeme külvake

Tokkroosid on pärit Hiinast, kus neid hinnatakse ilu-, ravim- ja toidutaimena, söödavad on nii taime õied, lehed kui ka juured.

juba veebruaris-märtsis, taimed istutage välja pärast öökülmaohu möödumist.

Tokkroosi umbes 50 liigiga perekond (Alcea) kuulub kassinaeriliste (Malvaceae) sugukonda, tokkroosi kuulsad sugulased on seal näiteks puuvillataim ja hibiskid, toataimedena on tuttavamad rooshibisk ja süüria hibisk.

Lisaks harilikule tokkroosile kohtab meie aedades mõnikord ka sügavalt lõhestunud viiehõlmaliste lehtedega kurd-tokkroosi (A. Rugosa) ning viigilehte meenutavate lehtede ja kollaste õitega kuni 1,5 m kõrgust siberi tokkroosi (A. ficifolia).

Poest saab tavaliselt osta tokkroosi hübriidsortide seemnesegusid, kust võib tulla valgeid, kollaseid, ere- ja mustjaspunaseid, violetseid, roosasid, lõhe- ja virsikukarva ja ka

kahevärvilisi õisi. Kataloogidest tellides leiate oma aeda ka kindla õietooni ja sobiva kasvukõrgusega liht-, pooltäidisvõi täidisõielisi sorte. Paljudes toonides täidisõielisi tokkroose on näiteks sordirühmas Chater’s Double, nende kõrgus on 2–2,5 m. Ilusaid poolvõi täidisõielisi sorte on madalakasvulises (u 60 cm) sarjas Spring Celebrities. Halo-seeria sortide õite südamikus on teist värvi laik, sordi ‘Halo Red’ punaseid õisi täiendab nt kollane laik. Violetjaspunaste täidisõitega ‘Blackberry’ kasvab kuni 2 m kõrguseks, 150 cm kõrguse sordi ‘Creme de Cassis’ õis on südamikust tumevioletne, äärtelt heledam. Ilus kollane ‘Sunshine’ on lühiealine püsik ja õitseb juba esimesel kasvuaastal.

Tuntud ja armastatud on ka hästi tumedate mustjaspunaste lihtõitega kõrged sordid ‘Nigra’ (ka ‘Black Knight’) ja ‘Black Watchman’ (‘El Sereno’). See pole uus aretussaavutus. Mitmed internetiallikad väidavad mõlema kohta, et just seda sorti kasvatas oma Virginias asuvas Monticcelo mõisas Thomas Jefferson (1743−1826), kes oli USA presidentidest küllap kõige andunum aednik. Tema valduse aiad on taastatud ja sealsest poest võib mälestuseks kaasa osta ka peaaegu musta tokkroosi seemet, seemnepakil nimetatakse seda aga lihtsalt ammuseks pärandsordiks.

Jefferson pidas aiapäevikut ja sinna on ta nt 1782. aastal kirjutanud, et tokkroosid puhkesid 10. juunil ja õitsesid juuli lõpuni.

Tokkroosid on pärit Hiinast, kus neid hinnatakse ilu-, ravim- ja toidutaimena, söödavad on nii taime õied, lehed kui ka juured. Maheda maitsega õisi võib näiteks segada salatisse, õietee leevendab kurgu- ja kõhuvalu. Juurtest võib teed teha köha korral, lehemähis ravivat paiseid. Jaapanis Kyotos peetakse 15. mail tokkroosi festivali aoi matsuri, selle loodusõnnetuste eest kaitset paluva tava juured ulatuvad 8. sajandisse.

Hiinast jõudis kasulik ja kaunis taim Lähis-Itta. Arvatakse, et Euroopasse ja ka Inglismaale tõid tokkroosi pühalt maalt ristisõdijad. Tudorite ajal parandati tumedate tokkroosiõitega näiteks veini värvi. Kuninganna Victoria ajastul kasvas tokkroos kindlasti igas Inglise maa-aias ja tokkroosimustrid ehtisid Wedgewoodi portselani. Taime menukust hakkas kahandama roostehaigus. Kui see tõbi peaks ka teie tokkrooside alumistel lehtedel heledate täppide ja laikudena välja lööma, siis murdke sellised lehed ära ja pärast õitsemist hävitage kogu taim. Paar aastat ärge siis tokkroose samal kohal kasvatage.

12 || Lillekasvatus || maa elu

27. juuli 2017

Karla küla neli aiandustalu

Suur Lilleralli on kogu pere üritus, kus pere nooremadki liikmed saavad aiandushuvi tekitada ja arendada.

suur Lilleralli Maa Elu

K

arla küla neli aiandustalu panevad seljad kokku ja korraldavad sel suvel taas Lilleralli, kus huvilised saavad tutvuda talude ja nende lillekollektsioonidega, kuulata asjatundjate konsultatsioone ja osta lilli.

Harjumaal Kose vallas, mitte kaugel Tallinna-Tartu maanteest asub Karla küla, kus tegutseb neli aiandustalu: Roog­ oja, Roosoja, Sadevälja ja Pearnahansu talu ehk Tõnise Puukool. Nad kõik ootavad 5. augustil huvilisi endale külla, et panna käima Lilleralli 2017.

Juba nõukogude ajal oli

Karla küla tuntud aianduspiirkonnana – külas asus kolhoosi aiand, mis oli sel ajal suur tööandja. Aiand korraldas igal suvel lillepäevi, kus sai nautida lilleilu, võtta osa koolitustest, aianduslikest võistlusmängudest, aga peeti ka kõnesid ja omandati uusi oskusi.

Üle poole sajandi lillepäevi Roosoja talu konsultant Christi Unt (www.roos.ee) ütleb Maa Elule, et Lilleralli traditsioon saigi alguse juba 1958. aastal, mil hakati korraldama iga-aastaseid Lilledepäevi Karla külas Roogoja talus, mis juba tol ajal oli tuntud kui huvitavaid taimi ja uudseid lahendusi otsiv aiandustalu. „Kui mõned aastad hil-

jem hakati talu maadele peremees Uno Kivistiku eestvedamisel ehitama Johannes Lauristini nimelise kolhoosi aiandit, siis muutus Lilledepäev juba aiandi ja Roogoja talu ühisürituseks, kuhu tulid aiandushuvilised lähedalt ja kaugelt,” jutustab Unt. Pärast kolhoosi lagunemist jätkati Lilledepäeva traditsiooni jällegi Roogoja talus, kuhu oli selleks ajaks rajatud liigija sordirohke elulõnga­aed ja viinapuukollektsioon. „Alates aastast 2013 ühinesid Lilledepäevaga teised Karla küla aiandustalud: Roos­ oja talu, Sadevälja talu ja Tõnise Puukool. Nüüdsest on Lilleralli juba kogu küla tutvus-

ga Jana Proosi ja tema abikaasa Margusega, kuidas rajada nii imelist aeda.

Sadevälja Aiandustalu on ära teinud suure töö esivanemate talukoha taastamisel, vaatamisväärsus on nii taluhäärber kui ka aed. Lilleralli ajal saab konsulteerida aedniku ja maastikukujundaja hariduse-

Roosoja Aiandustalu on noor roosiaed, kus kollektsioneeritakse eelkõige tugevamaid ja meie oludesse sobivamaid roosisorte. Siin kenasti arenevad sordid on igati sobilikud mujalgi Eestis kasvatamiseks.

Pearnahansu Aiandustalus ehk Tõnise Puukoolis tegeleti aiandusega juba sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal. Talu hing on Tõnis Tenso, kes on kirglik taimehuviline. Talus tutvustatakse põhjalikult enelaid, maranaid, kuslapuid, kontpuid, hortensiaid, põnevat ubapõõsast jpt.

Foto: erakogu

Harjumaa taludes tuleb jälle Taavi Alas

Roogoja Aiandustalu tõmbenumber on suur elulõngakollektsioon, mis augusti alguses on uhkeimas õieehtes. Igal aastal külastavad elulõngaaeda Eesti ja välisturistid, väga tuntud on aiandustalu just viimaste seas. Peamiselt tullakse Soomest, Rootsist, Norrast, Venemaalt, Lätist, aga ka USAst, Kanadast, Austraaliast, Jaapanist.

Talus eksponeeritakse 23 elulõnga looduslikku liiki ja üle 270 sordi ja hübriidi.

tav projekt. Igal aastal on üritus natuke omamoodi, aga üldreegel on see, et päeva jooksul toimuvad koolitused, mängud ja õpitoad on seotud aianduse, taimede või lilledega,” selgitab Christi Unt. Tehtud on lilleseadeid, joonistatud ja pildistatud lilli, rajatud kiviktaimlat, püsilillepeenraid, oja, is-

Lilleralli traditsioon sai alguse juba 1958. aastal, mil hakati korraldama iga-aastaseid Lilledepäevi Karla külas Roogoja talus.

tutatud taimi, peetud aiandusvõistlusi jne.

Rodoaed, söödavad lilled, põõsaste lõikamine „Sel aastal lõikame vanu õunapuid, rajame mustika- ja rodoaeda, kokkame söödavate lilledega, lõikame ilupõõsaid ja teeme palju-palju muud. Igal aastal on ekskursioonid iluaedades ja võimalik osta samu istikuid, mida näete kohapeal kasvamas,” lisab Christi Unt. Kel huvi saada teadmisi aianduse, eelkõige just lillekasvatuse kohta, saab konsulteerida oma ala ekspertidega. Samuti korraldavad talud ekskursioone. „Tegemist on ikka kogu pere üritusega, kus pere nooremadki liikmed saavad aiandushuvi tekitada ja arendada.”

Eestlase iluaiandushuvi kasvab Christi Unt tõdeb, et huvi iluaianduse vastu on Eestis aastaaastalt suurenenud. „See on otseselt seotud elanikkonna ostuvõimega. Eks kõigepealt peab kõhu täis saama ja seejärel on rohkem aega ja võimalust ilu peale mõelda. Viimastel aastatel on

üha enam ostma hakatud huvitavamaid ja kallimaid istikuid − okaspuid, püsililli jt,” loetleb ta.

Tema sõnul on suurenenud inimeste teadlikkus taimedest ja aiakujundusest. „Eks sellele on kaasa aidanud meie ametikoolid, paljud on omandanud aianduse lisahariduse või osalenud puukoolide ja aianduskeskuste teabepäevadel ja koolitustel. Ka meie koos teiste Karla aiandustaludega oleme püüdnud aiasõpradele Lilleralli kaudu uusi teadmisi anda.”

Tullakse Saaremaalt ja Lõuna-Eestist Kuna Lilleralli on sõbralik aianduskogemuste vahetamise üritus, oodatakse kõiki vähema või rohkema ettevalmistusega aiahuvilisi. „Pädevad koolitajad ning liigi- ja sordirohked iluaiad on meelitanud aiasõpru kohale isegi Saaremaalt ja LõunaEestist. Samas on oodatud kõik need, kelle meelest on tore looduskauneid kohti ja lilleõisi nautida ning kodukohvikuis väike koogiamps võtta. Meid on lihtne leida, Karla küla asub Tallinnast 40 km Tartu suunas.” Väljas on sildid ja viidad, nii et 5. augustil peaksid kõik lillesõbrad lilleralli üles leidma.

www.kalaretk.ee 502 9783 koit@kalaretk.ee

Ostame hakkimiseks Tartu Mill AS ostab

TERAVILJA NISU, RUKIS, KAER JA MAHE KAER

ja pakub kuivatusteenust.

Püsikliendile tõenäoliselt Eesti parimate hindadega!

Hakkimine ja tasumine kiire. www.reinpaul.ee

Vajadusel meie transport.

Info Rauno Viljas, tel 50 740 50, rauno@tartumill.ee

Püügiretked Paadid Paadimootorid Elektrimootorid Kajaloodid Päästevarustus

andrus@reinpaul.ee, tel 528 5800