Maa Elu, 3. august 2017

aNdres haLL: MEIL KORRALDATAKSE ÜRITUST NIMEGA „MANNERGUTE MÕÕDUVÕTT”, KUS VÕISTLEMA PÄÄSEVAD MAKSIMAALSELT 700EUROSED AUTOD. SEE ÜRITUS TÕI RAHVALE TEADMISE, ET RINGRAJAL VÕIVAD KÕIK KÄTT PROOVIDA, SEE ON PÕNEV JA ARENDAV.

kartuLikahjurid

KUI ESIMESED KARTULIMARDIKAD TÄNAVU ALLES RONIVAD MULLAST VÄLJA, SIIS NIISKUSE TÕTTU KIMBUTAB JUBA PRAEGU VÄIKEKASVATAJATE KARTULEID LEHEMÄDANIK.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

kiiNdumusest kasvas tÖÖ

MAIE VRIDOLIN KUJUNDAS OMA KODU ÜMBRUSE LOPSAKAKS ILUAIAKS, LÄKS SEEJÄREL RÄPINASSE AIANDUST ÕPPIMA JA LOOGILISE JÄTKUNA TEGI OMA OSAÜHINGU MAIE AED.

3. AUGUST 2017 • NR 30 (112) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

28. ja 29. juulil toimus Pärnus

jahi- ja kalandusmess

FOTOD: MESSI TOIMKOND

2 || Eestlane Soomes || maa elu

Nõuded reoveesette kasutamiseks

K

eskkonnaminister Siim Kiisler kinnitas eelmise nädala lõpus määruse, millega tekib nii veeettevõtjatele kui ka jäätmekäitlejatele võimalus toota ja müüa reoveesettest valmistatud toodet ehk komposti.

Reoveesete tekib reovee puhastuse tulemusena ja see sisaldab toitaineid ning sageli ka ohtlikke aineid. Kuna reoveesete sisaldab toitaineid palju, oleks see heaks orgaaniliseks väetiseks, kuid saasteainete, näiteks raskmetallide, ravimijääkide ja haigust tekitavate mikroorganismide tõttu on see ohuks nii keskkonnale kui ka inimtervisele.

Mullu valminud uuringu

järgi tekib kogu Eestis aasta jooksul ligikaudu 167 000 kuupmeetrit töödeldud reoveesetet. Selle kasutamine on aga olnud problemaatiline, kuna kardetakse, et see on ohtlik. „Hirmude maandamiseks töötasime õigusaktide, uuringute ja keskkonnakaitseliste organisatsioonide ettepanekute alusel välja kriteeriumid selle kohta, millal reoveesete ei ole enam jääde ning on kasutamiseks ohutu. Loomulikult jäävad komposti kasutamisel kehtima piirangud, kuid loodetavasti julgustab analüüsitud ja uuritud toode seda rohkem kasutama,” selgitas keskkonnaminister Siim Kiisler. (ME)

Otsetoetuste rohesta­ mise reegleid ootavad ees muudatused

M

aaeluministeerium on arvestanud Eesti PõllumajandusKaubanduskoja ettepanekuga lisada sojauba otsetoetuste rohestamise kava raames abikõlbliku kultuuri hulka. Järgmisest aastast pole ökoaladel lubatud kasutada ka taimekaitsevahendeid ning võivad toimuda muudatused seoses metsasuse erisusega.

Maaeluministeerium kin-

nitas läinud nädalal, et ministeerium esitab 1. augustil Euroopa Komisjonile vastavasisulise teavituse, millega nimetatakse sojauba kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade (rohestamise) toetuse raames lämmastikku siduvate kultuuride nimekirja. Loodetavasti saab Eesti sellele ka heakskiidu, mis teeks võimalikuks alates 2018. aastast määrata sojaoa põld ökoalaks. (ME)

Euroopa Liidu maaelu­ direktorid kohtusid Tartus

E

uroopa Liidu Nõu kog u eesistu m ise raa mes leidis 26.–28. juulil Tartus aset Euroopa Liidu maaeludirektorite mitteametlik kohtumine, mille teemaks oli e-põllumajandus ja innovaatilised lähenemised. „Digitaalne Euroopa on üks meie eesistumise prioriteetidest. Digitaliseerimine ja e-lahenduste kasutamine on üks võimalusi põlluma-

jandussektori ja maapiirkondade jaoks täiendavate kasvuvõimaluste loomiseks,” sõnas maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban.

Kohtumisel keskenduti sellele, kuidas uued tehnoloogiad ja digilahendused saavad kaasa aidata Euroopa põllumajandussektori konkurentsivõimelisemaks ja jätkusuutlikumaks muutmisele. (ME)

Seakatk on Poolas jõudnud 40 seafarmi

N

ädal tagasi tuvastati Poolas juba nende selle aasta neljakümnes Aafrika seakatku juhtum kodusigadel. Kui valdavalt levib viirus Poola väikefarmides, siis eelmisel nädalal jõudis taud ka ühte 2000 seaga farmi.

Lätis on tänavu olnud kolm seakatku puhangut ning Leedus on sel aastal taud jõudnud kümnesse far-

mi. Eestis on sel aastal olnud kaks Aafrika seakatku puhangut kodusigadel.

Juunil lõpul jõudis seakatk ka Tšehhisse, kui viirus tuvastati ühel metsseal. Nädalataguse seisuga on viirus diagnoositud juba 66 Tšehhi metsseal. Eestis oli 23. juuli seisuga sel aastal uuritud 6853 metssiga, kellest 532 on olnud seakatkule positiivsed. (ME)

100 jahipüssi ja Lääne­ maa meeste jahitrofeed

H

aapsalu raekojas on eksponeeritud 100 jahirelva Eesti Ajaloomuuseumi ja Sihtasutuse Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid kogudest. Välja on pandud 17. sajandist kuni 20. sajandi lõpuni valmistatud jahivahendid alates eestlaetavatest ränilukuga püssidest kuni mood-

sate masstoodetud relvadeni, mis pärit nii Euroopast, Aasiast kui ka Ameerikast.

Läänemaa jahimehed on toonud näitusele oma parimad, Eesti Jahimeeste Seltsi medaleid ja ka rahvusvahelist tunnustust pälvinud jahitrofeed. Näitus jääb avatuks 2017. aasta detsembrini. (ME)

3. august 2017

Soomlaste tšilli annab eestlas silmad ette Tiit Efert Maa Elu

Soomlaste tšillitarbimine on sedavõrd suur, et seal tasub pidada suurt tšillifarmi, mille toodang kodumaal ka ära süüakse. Aga soomlaste ostujõud on samuti suurem. Kilogramm maailma ühte kangeimat tšillit ‘Carolina Reaper’ maksab suisa 100 eurot.

Tšilli on vägagi levinud tooraine kuumade maade köökides, ent seal on levinud vaid kindlad sordid. Näiteks Tais kasutatakse enamasti vaid Tai tšillit. Seevastu põhjamaades kasvatatakse eri tšillisorte rohkem kui kuskil mujal.

Eestlaste huvi tšillide vastu on leige ja õiget tarbimiskultuuri siin välja kujunenud pole.

Seevastu põhjanaabrite soomlaste juures on tšilli kiiresti populaarsust kogunud. 18. augustil algab Tamperes tänavune tšillifestival, kus armastatud ja vihatud vilja süüakse korraga suuremas koguses kui enamik eestlastest seda terve elu jooksul teeb. Sinna on oodata 30 000 külalist ning muu hulgas peetakse maailma ühe tulisema tšillisordi ‘Naga Morichi’ söömisvõistlused.

Võistlust varustab tšilliga Salo linnas asuv Heinän Puutarha perefarm, mille perenaine on Tartust pärit Ly Verret ja peremees Pentti Heinä.

Eestlaste huvi tšillide vastu on leige ja õiget tarbimiskultuuri siin välja kujunenud pole.

Salo linn asub Helsingi ja Turu vahel. Kiirteelt maha keerates tuleb läbida veel kümmekond kilomeetrit. Salos tegutses Nokia vabrik, kus tipp­ ajal töötas 5000 inimest, nende hulgas palju eestlasi. Linnas asus suisa eesti pood.

Kui meie elame Eestis haldusreformi keskel, siis Salos toimusid suured muudatused 2009. aastal. Soome presidendi Sauli Niinistö kodulinn oli kuni 2009. aasta jaanuarini 25 000 elanikuga kaunis tihedalt asustatud väikelinn. Siis aga liideti linnaga üheksa ümberkaudset valda ning linna pindala kasvas 15 korda, elanike arv umbes poole võrra. Tšillifarmi jõudmiseks tuleb läbida linnakeskus ja seejärel külateid. Oleme küll põldude vahel, aga ametlikult siiski linnas.

Ly tuli siia tšillifarmi 24 aastat tagasi tööle ning jäi päriseks. Tal on küll Eestis sugulasi, kellel ta käib vahel külas ja kes käivad Soomes, ent side kodumaaga väga tihe pole. Vahel satuvad taluhoovi HelsingiTuru kiirteelt maha keeranud eestlased. Ly igapäevane suhtluskeel on soome keel.

Tomatitest kõrini Kui Pentti oli väike poiss, kasvatati talus maasikaid. Kui ta 1989. aastal talu üle võttis, kasvasid seal kurgid ja tomatid, hiljem lisandus paprika. 1999. aastal hakkas ta tšillidega tegelema, et otsida tomatile asendust, tomatist ei taha Pentti enam midagi kuulda. Tšilli kasvab suhteliselt aegamööda ja on kerge vili, mis ei koorma taime. Paar päeva võib täitsa puutumata olla, ainult kastma peab. Tomatiga aga peab tegelema kogu aeg. Kui üks päev vahele jätta, siis järgmisel on tööd topelt.

Tšillikasvatus sai alguse sellest, et seesama müüja, kes talle paprikaseemneid tarnis, pakkus ükskord, et proovigu tšillit kasvatada. Kui Pentti esimest tšillisaaki kokkuostu viima läks, siis öeldi: ärge seda jama rohkem tooge, keegi niikuinii ei taha. Aga taheti küll ja kuidas veel on tahtma hakatud! Juba küsitakse rohkem, kui farm jõuab kasvada. Kasvuhoonepind, millel tšilli kasvab, on aastatega suurenenud üle kümne korra.

Talus on seitse suurt kasvuhoonet kogupindalaga 3600 ruutmeetrit, tšillid kasvavad 2000 ruutmeetril. Ülejäänu on paprika all. Tšillisorte on tänavu kasvamas 40 ja taimi 10 000 kandis. Hobikasvatajaid on Soomes palju, aga nii suurt kasvatust ja nii paljude sortidega ei ole.

Seemned tellib Pentti kasvatajatelt üle Euroopa. Need on farmid, kus tšillisid kasvatatakse ainult seemnete jaoks. Pidevalt käib aretus, et taimed üha rohkem saaki annaksid. Penttil on seemntetega ka halbu kogemusi olnud. „Kui seemne maha paned, ei tea tegelikult kunagi, mis sealt üles tuleb,” räägib ta. Kord ei idanenud 300 seemnest ükski. Kui keegi sellist praaki pakub, siis Pentti sealt enam kunagi midagi ei osta. Mees üritas soetada värskelt aretatud maailma kõige tulisema tšilli ‘Dragon Breath’ seemneid, ent edutult. „Võib-olla järgmisel aastal õnnestub,” avaldab ta lootust.

Kuna Pentti kasvuhooneid ei küta, siis laseb ta seemnetest taimed teistel üles kasva-

tada ning toob need oma farmi alles märtsis, kui ilmad kannatavad. Mõned tulisemad sordid tuleb külvata juba detsembris ja viljad hakkavad valmima alles juunis-juulis.

Tänavune külm kevad on tšillidele oma jälje jätnud. Taimed on kiduramad, mis otseselt saagikust ei mõjuta. Küll aga hakkasid taimed vilja kandma kaks nädalat hiljem, see aeg lähebki kaduma, sest sügisene pimedus lõpetab hooaja ära nagunii.

Soomlased söövad kõik ära Farmis valmib ühel hooajal tuhandeid kilogramme tšillikaunu, mis jõuavad soomlaste toidulauale. „Soomlane on hull, tahab kõike proovida,” räägib Pentti. „Soome on praeguseks suurem tšillisööja kui mõni muu Lõuna-Euroopa riik.”

Ostjaskond on iga aastaga laienenud, sest info levib. „Facebook on kõva sõna,” lausub Pentti. Tema tooted on müügil suurte kaubanduskettide poodides Turus, Helsingis ja Tamperes märgi Salo Food all. See on Salo kandi tootjate ühine kaubamärk.

Tänavu on hästi nõutud tšillisort ‘Jalapeno’, millest on pidevalt puudus. Paar aastat varem oli pidevalt puudu ‘Habanerost’. „Pead istutades justkui ennustaja olema, mida sel aastal osta tahetakse,” sõnab Ly ja Pentti täiendab: „Kui ma oleksin hea ennustaja, siis ma ei rügaks siin kasvuhoonetes tööd teha.”

Soomlaste tšillihulluses käib Pentti sõnul pendel ühest servast teise. Kui alguses alustati leebemate viljadega, siis ühel hetkel tahtsid kõik tulisemaid, sest see näitas justkui, kui kõva tšillisööja sa oled.

Nüüd hinnatakse pigem maitseid.

Pentti kasvatab tšillit igale maitsele. Mahedatest kuni eriti tulisteni. Ta näitab mahedamaitselist ‘Padroni’ tšillit.

Kui meie kaubanduses on need väiksed ja rohelised, siis tema kasvuhoones suured ja punased. Vaatame ‘Jalapenot’. Pentti selgitab, et poodides müügil olevad ‘Jalapenod’ pole tegelikult valmis. Küpsed on need siis, kui pinnale tekib marmorjas muster, justkui hakkaksid praod sisse tulema. ‘Jalapenot’ on mõnus hallitusjuustuga täita, peekonisse mähkida ja grillida. ‘Rocoto Montufar’ sobib hästi lihatoitude juurde. Kollane ‘Lemon Drop’ sobib sidrunimaitse tõttu kenasti kalasupi

maa Elu || EEstlanE soomEs || 3

3. august 2017

iisu stele

JUHTKiri

PEETEr rAiDLA

peatoimetaja

kohaLike vaLimiste tähtsusest

t

Ly Verreti ja Pentti Heinä kasvatatud tšillit saab osta ka eestlaste ostumeka Itäkeskuse juures olevast Prismast.

sisse, aga sellega võib maitsestada ka hapukapsast. ‘Chocolate Habanero’ on saanud nime šokolaadise värvi järgi. See on tulisem kui tavaline ‘Habanero’ ja mõnusa puuviljase järelmaitsega.

Tšillide maailm on kirju nagu korralik pusle. Pentti näitab tšillit nimega ‘Genghis Khan Brain’. „See on hästi kange ja halva maitsega tšilli,” sõnab ta.

Aga miks ta seda siis kasvatab? „Hull mees kasvatab teistele hulludele,” põhjendab ta muiates. Hilisema maitsmise käigus selgub, et asi polegi nii hull.

Ly sõnul on mees väga hea müüja. Kui Pentti ise kuskil müüb, siis läheb äri hästi. Pentti sõnul on vaja rääkida tšillisöömisega seonduvaid lugusid, siis tulevad inimesed uudistama ja kus on uudistajaid, siis sinna tuleb neid veelgi juurde.

Lugusid Penttil jagub.

Kord oli isaga farmi külastanud teismeline poiss näpanud ja ära söönud terve ‘Naga Morichi’ kauna. Poiss oli seepeale pool tundi taluhoovis muda sees väänelnud. Küll pakuti talle piima ja jogurtit, aga see ei aidanud.

Teine lugu juhtus degusteerimisel Turu linnas. Üks papi kõndis korduvalt ümber Pentti leti ja pistis kogu aeg tšillit suhu. Hiljem tõid turvamehed õhetava ja südamekloppimisega hädas oleva härra Pentti juurde ja pärisid aru, mis ta on teinud, et teine ennast nii halvasti tunneb. Samal üritusel näppasid koolipoisid Pentti seljatagant kangeid tšillisid.

Ühel hetkel hakkasid poistel silmad-ninad vett jooksma ja otsaette tulid higipiisad. Tšilliste sõrmedega silmade hõõrumine tegi asja ainult hullemaks. Kõik Pentti jutustatud lood õpetavad, et tšillit tuleb süüa mõistlikult.

TŠillide TUliSUS kõiGUB Tšillisid käib Pentti tutvustamas kauplustes. „Kui pood müüb hästi, siis ma ei saa ju ära öelda.” Messidel käimisest on ta loobunud. Esiteks on kohamaks väga kallis ja enamik inimesi käib seal pigem niisama uudistamas, mitte ostmas.

Küll on ta aga kindlalt kohal Tampere festivalil. Sealgi tuleb maksta 2000 eurot, ent see tasub ära. Selle kolme päeva jooksul, mis ta seal hommikust õhtuni tegutseb, lookleb tema leti taga alati saba. Oma varud müüb ta sealt kõik maha. See on üritus, kuhu kogunevad kõige suuremad tšillisõbrad. Populaarseks muudab selle ka tasuta sissepääs. „Kui oleks kasvõi mõneeurone pilet, oleks pilt hoopis teine. Inimestel oleks tõrge seda maksta,” arvab Pentti. Kes soovib, võib festivalil proovida, kui palju ta kanget kraami kannatab.

Läinud aastal sõi võitja 100 grammi ‘Naga Morichit’. Sellele eelneval võistlusel 200 grammi. Pentti ütleb selle sordi kohta, et kui tükike võtta, siis oled 20 minutit vait, sest hingata ei saa.

Aga võitja kahekordne koguse vahe on ilmselt sellest, et tšillide tulisus tegelikult kõigub. Seda on kogenud iga tar-

bija, sest kord on poest ostetud tšillid tulisemad, teinekord mitte nii väga.

Maitse sõltub sellestki, kui palju taim vett ja päikest saab. „Kui taim saab vähe vett, siis hakkab ta seda enda kaunast võtma, mis teeb vilja tulisemaks,” teab Pentti.

Päikese osas ei saa kasvataja midagi ette võtta. Niimoodi võib viljade maitse varieeruda isegi ühe taime küljes. Viljad, mis on rohkem lehtede sees varjus, on ilmselt tulisemad. Üldiselt on nagu Eestis nii ka Soomes kaubanduse tšillivalik vilets. Neid tellitakse Hollandist, kus on küll aasta läbi hea tarnekindlus, aga valik ahtake. Kõige levinumad tšillid, mida müüakse, on tegelikult maitselt kõige kehvemad.

kui taim saab vähE vEtt, siis hakkab ta sEda Enda kaunast võtma, mis tEEb vilja tulisEmaks.

Hollandi tšillikasvatuse kohta ei ütle Pentti midagi halba. Ta on käinud seal tšilli ja paprika kasvatamist uudistamas. Hispaania toodangu osas tekib Penttil aga küsimus, millega neid kastetud on. See ei puuduta ainult tšillit, vaid ka maasikaid, tomateid ja kõiki teisi vilju, mida seal kasvatatakse. „Nad kastavad seal igasuguse veega, mida kätte saavad.

Puhast vett seal ju napib,” räägib Pentti. „Mis maitsega kastmisvesi on, sama maitsega on

FOTOD: KRISTINA EFERT

ka saak.” Tema kastab taimi sama veega, mida ise joogiks tarbib. Klientide tagasiside kinnitab, et see kajastub ka tšillide heas maitses.

Tööd aaSTa läBi Tšillifarm hoiab peremeest rakkes tegelikult aasta läbi. Kui oktoobris tehakse kasvuhooned tühjaks, siis asutakse neid puhastama ja desinfitseerima ning tuuakse sisse uued mullakotid. See töö lõpeb enamasti jõuluks. Samal ajal tegeldakse juba järgmise hooaja seemnetega. Pidevalt on tööd tšillitoodete valmistamisega.

Mees paneb tšillisid purki, marineerib neid koos kurkidega, teeb tšillimoose, kuivatab, suitsutab, teeb maitseainesegusid ja tšillisoola. Omapärane toode on ‘Naga’ tšilliga maitsestatud sinep. Tegemist on soomlastele omase magusa sinepiga, mille järelmaitse on mõnusalt tšilline. Tampere festivali jaoks on mees lasknud teha oma tšillidega jäätist.

Tšillisid suitsutab mees lepa- ja õunapuulaastudega suitsuahjus, mille ta valmistas vanast külmkapist. Kõik tooted on Pentti enda välja mõeldud. Tema farmi toodangust on Lappeenrantas toodetud ka ‘Naga’ viina.

Värskelt on purki pandud ‘Carolina Reaperiga’ maitsestatud kurgid. Tulemust veel ei tea, need peavad paar nädalat seisma. Mees laseb ühes vorstivabrikus toota grillvorste. „Kui poest ostad grillvorste tšilliga, siis alati mõtled, kus see tšilli siin on,” sõnab Pentti. Oma retsepti järgi toodetud kraamis ta pettuma ei pea.

änavu 15. oktoobril toimuvatel kohalike volikogude valimistel on seekord seoses paralleelselt kulgeva haldusreformiga erakordne tähendus. Tsiteerin selle kinnituseks vaid üht haldusreformi seaduse sätet: „Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muudatus ning sellest tulenev haldusüksuste nimistu muudatus valdade ja linnade kohta jõustub 2017. aastal kohaliku omavalitsuse volikogu korraliste valimiste tulemuste väljakuulutamise päeval.”

Teisipäeval saabus esimene valimistega seotud tähtaeg. Nimelt fikseeriti siis valijate nimekirjad: kandideerimisõigus on hääleõiguslikul Eesti ja Euroopa Liidu kodanikul, kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil selles vallas või linnas.

Sel nädalal saabub teinegi oluline tähtaeg: siseministeerium peab 70 päeva enne valimisi ehk siis pühapäevaks korraldama teatise koostamise ja saatmise Euroopa Liidu kodanikule, kellel on õigus hääletamisest osa võtta.

Vabariigi valimiskomisjoni kodulehel väljapandud valimistoimingute ajagraafikus seda küll miskipärast ei mainita, kuid vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusele on hääletamisõigus ka välismaalasel, kes elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Nagu mitmel eelmiselgi valimisel, etendab see äärmiselt olulist rolli just Tallinnas, kus juba alanud jant võimalike valimisnimekirjade ümber on juba piisavalt kirgi kütnud.

Kindlasti ei maksa unustada veel üht üliolulist muudatust eelolevatel valimistel: jaanuaris 2016 tehtud seadusemuudatuse kohaselt on nüüd esmakordselt valimisõigus ka 16- ja 17aastastel. See, milline mõju on noorte valijate osalemisel valimistulemusele, selgub alles valimispäeval.

Mõnest kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste tähtajast veel. Üsna peatselt, juba 16. augustil algab kandidaatide esitamine registreerimiseks. Seda saab teha kuni 5. septembrini. Valimiskomisjonid peavad oma otsuse kandidaatide nõuetekohase registreerimise kohta tegema hiljemalt 10. septembril ning järgmisest päevast algabki juba nn aktiivse valimisagitatsiooni aeg, mille jooksul poliitiline välireklaam on keelatud.

Valijate lõplikud nimekirjad koostatakse 15. septembriks, mille järel saadetakse kõigile valijatele hiljemalt 25. septembriks valijakaart. Eelhääletus ja elektrooniline hääletamine toimub 5.−11. oktoobrini ning nagu öeldud, valimispäev on 15. oktoobril.

Ja veel: minge kõik kindlasti valima.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || RInGRaDa || maa Elu

3. august 2017 lekud jagunevad kolme gruppi. „Neist esimese moodustavad meie enda kõnepruugis „valged päevad”, mis tähendab, et meil ei ole sees ühtegi kinnist üritust ja igaüks saab tulla oma auto või mootorrattaga sõitma või laenutada selleks auto meilt.

Teine on kliendiürituste korraldamine, mis muutub meie rõõmuks järjest populaarsemaks, ja kolmas võistlused. Võistlused jagunevad meie mätta otsast vaadatuna kaheks, esimesi korraldame ise, teistel oleme teenusepakkujad.”

Auto24ringi juht Andres Hall ja A2 Racingu viimane suurem ost Porsche 911.

auto24ring

FOTO: TOOMAS ŠALDA

tuleviku pärast ei värise TOOMAS ŠALDA Maa Elu

m

ulle on räägitud, et juba eelmise sajandi kolmekümnendatel peeti enamvähem meie praeguses asukohas võidusõite. Viiekümnendate kohta on juba täpsem info.

Ise mäletan, kuidas kaheksakümnendatel käisin poisikesena võistlustele kaasa elamas, siis oli Sauga kolmnurk kõva sõna,” avab Balti- ja põhjamaade kõige kõrgetasemelisema ringraja peremees Andres Hall Auto24ringi eellugu. „Mina hakkasin siin toimetama 2009, enne seda oli rada viimati uuendatud 1991. aastal ja paljud püüdnud siin ka pärast seda miskit ette võtta, aga ei tulnud kuidagi välja. „Kui alustasin, juhtus mõnikord, et eelmiste majandajate võlgasid üritati mulle kaela määrida.”

Andres Halli loodud A2 Racing MTÜ võitis Audru valla korraldatud enampakkumise hoonestusõiguse seadmiseks viiekümneks aastaks. „Lisaks 1,3 miljonile vallale makstud kroonile pidi mul olema välja töötatud tõsiseltvõetav visioon

„

ringraja arendamisest ja majandamisest ning pidin suutma tõestada, et saan oma lubaduste täitmisega hakkama. Allkirjad saanud leping pani meile kohustuse rekonstrueerida kolme aasta jooksul vana rajakate ja ehitada seitsme aastaga valmis uus hoonekompleks. Kui me poleks neid tingimusi täitnud, olnuks vallal õigus meid välja visata. Õnneks tulid mõned asjalikud inimesed appi ja oli ka õnne, aga saime kohustused täidetud. Meie hoones on sein, kus ripuvad tänutahvlid paljude meeste nimedega, tänu kellele oli projektiga üldse võimalik alustada. Aitäh aitajatele! 2013. kevadel avasime uue kompleksi.

On küsitud, miks meil ei ole tribüüne. Aga selle pärast, et meil oli valida, kas teha ringrada ilma tribüünideta või vastupidi.

Taiplikumad on aru saanud, et ilma ringrajata poleks tribüünidega midagi peale hakata. Ja teisaldatavate tribüünide paigaldamine pole tänapäeval mingi kunst.” Suurematel võistlustel on siin publiku arv ulatunud ligi kuue tuhandeni ja ringraja pealtvaatajate ala lubab võõrustada sellest veel märksa suurematki hulka külastajaid. kinniSTUle UUS omanik?

Mõned nädalad tagasi kirjutas Pärnu Postimees, et Audru vald

müüb kinnistu, kus Auto24ring tegutseb. Alghinnaks 260 000 eurot ehk 20 aasta hoonestusõiguse tasu. Halli kinnitusel pandi kinnistu müüki põhjusel, et tema tegi avalduse, et tahab seda osta. Valla seisukohalt oli kõige läbipaistvam lahendus korraldada enampakkumine. „Minu positsioon ja ükskõik millise teise ostja positsioon Audru ringraja kinnistu ostmisel on kardinaalselt erinevad. Oleme juba investeerinud kuus miljonit eurot ja kavatseme veel palju investeerida. A2 Racingule kuulub järgneva neljakümne viie aasta jooksul siinne hoonestusõigus.

Kui A2 Racing ostab kinnistu, saab ta majandada täiesti teistel alustel kui keegi teine. Meie jaoks muutub omanikuvahetuse korral ainult see, et kui praegu maksame hoonestusõiguse tasu 13 000 eurot aastas vallale, siis uue kinnistu omaniku puhul hakkame seda raha maksma talle. Kõige suurema pakkumise (521 000 eurot) teinud Inkasso24 OÜ esindaja advokaat Jüri Sirel kommenteeris ajakirjandusele, et plaanivad igasuguseid arendusi teha, kõike ajakohastada jne, aga nad ei saa siin ilma meie nõusolekuta teha mitte midagi. Ja me ei teagi, kes on tegelikult selle firma taga. Kui nüüd veidi nalja-

ga öelda, siis ehk seisneb nende äriidee selles, et ootavadki 45 aastat ja hakkavad siis ajakohastama. Siis on kindlasti juba paras aeg ajakohastada ja arendada. A2 Racingul on küll ostueesõigus, aga praegu on veel vara öelda, kas seda kasutame või mitte. Meie igapäevast majandustegevust kinnistu võõrandamine ei mõjuta, suudame maksta pangalaenu ja ettevõtmist jõudumööda arendada, oleme igal aastal saja kuni kahesaja, mõnel aastal enamagi tuhande euro jagu investeerinud,” on Hall avameelne. aSi ToimiB Ja TeeniB Kui tavakodanik mõtleb ringraja peale, tulevad talle silme ette võimsad, ülikiired ja glamuursed autod, mida meedia isukalt afišeerib. Tegelikult pole Auto24ringi argipäev sugugi nii seksikas. Igapäevaselt ägedate autode keskel olemine on Andres Halli ja tema meeskonda nende suhtes mitme kraadi võrra jahutanud. „Meil on klientidele sõiduelamuste pakkumiseks Lamborghini Gallardo ja nüüd ka Porsche 911, aga meie kollektiivil need enam pulssi eriti ei tõsta, masinapargi hooldamine on meie igapäevane töö. Lisaks Lamborghinile

ja Porschele on klientide käsutuses viis rajaautot Toyota GT 86, mille rooli saavad huvilised ise istuda. Toyotad on klientide istumise all rajal olnud kokku 120 000 kilomeetrit ja nendega on juhtunud vaid paar väiksemat intsidenti, inimesed pole viga saanud. Autodegi kahjustused on olnud minimaalsed, mis tõestab ilmekalt, et rada on küll kiire ja tehniline, aga samal ajal üsna ohutu. Turvalisus on siin prioriteet number üks. Kõige mahukam igapäevane ülesanne on meie jaoks hoopis kogu territooriumi korras hoidmine, näiteks niidetavat ala on siin 20 hektarit. Isegi kolme meetri laiuse niidukiga on sellega paras jändamine, tiiru saab peale kümne tunniga, aga arvestama peab, et niita saab ainult hommikul kella kümneni ja õhtul alates kaheksast. Köögipoole mustema osa hulka kuulub meil veel näiteks rajapiirete parandamine, sest võistluste käigus tuleb ikka eksimusi ette.”

Auto24ringi sissetu-

suurEmatEl võistlustEl on siin publiku arv ulatunud ligi kuuE tuhandEni.

Hind Ja kilovaTid ei loe Hall rõhutab, et ringrajal sõitmiseks ei pea istumise all olema hirmvõimas ja -kallis sõiduriist. „Juhil peab olema juhiluba, auto peab olema tehniliselt korras ja selle hind või hobujõud unustage ära. Suurtel kiirustel õpite oma autot palju paremini tunnetama ja olete liikluses targem ja osavam. Väga hea, kui proovite sõita vihmaga, siis mõistate, kui erinevalt käitub auto kuival ja libedaga.

Mõnikord tõusevad meil siin ihukarvad püsti, kui näeme, kui valesid sõiduvõtteid kasutatakse, isegi istme asend võib teile pärisliikluses saatuslikuks saada. Meie instruktorid annavad teile nõu, et sõidaksite ohutult. Kõige hullemad on autojuhid, kes arvavad, et nad on jube ässad.” Õnneks on märgata, et suhtumine hakkab muutuma. „Meil korraldatakse üritust nimega „Mannergute mõõduvõtt”, kus võistlema pääsevad maksimaalselt 700eurosed autod. See üritus tõi rahvale teadmise, et ringrajal võivad kõik kätt proovida, see on põnev ja arendav ja ringrajal sõitmine ei ole poosetamise värk.

Isegi need sõitjad, kes oskavad võimsate sõiduriistadega ümber käia, naudivad nõrgemate autodega „kihutamist”, sest see on hoopis midagi muud, teen seda ka ise naudinguga.”

Hall rõõmustab sellegi üle, et ringraja võlud on taasavastanud paljud mootorratturid. „Tuntud võistlevatest motosportlastest, näiteks Hannes Soomerist ma ei räägigi, nendel polegi Eestis peale meie muud võimalust korralikku trenni teha, osa neist elabki siin, aga palju käib meie juures ka selliseid, kellest võib loota, et nad saavad oma adrenaliinilaksu ringrajal kätte ja on tänaval rahulikumad.”

Kuna Auto24ring on universaalne ja sõitmiseks sobiv isegi F1 masinatele, siis 27.−29. augustil on juba mitmendat aastat huvilistel võimalus Audru ringrajal nendega sõitmist proovida, toimub „F1 Driving Experience”. Ei ole odav lõbu − koolitus, tagasihoidlikumate vormelitega harjutamine ja F1 autoga sõitmine maksab kokku umbes kaks tuhat eurot, aga huvilisi jätkub. „Palju neid variante F1 rooli istuda inimesel üldse elus on? Kes sõitmisest ei hooli või kalliks peab, neid ootame lihtsalt vaatama ja seda täiesti tasuta.

Sel aastal tuuakse siia Williamsi 2007. aasta autod. Juba nende hääl annab elamuse.”

9.−10. septembril tulevad Audru ringrajal mootorrataste meistrivõistlused, kus on taas supertulemusi ja pinget oodata, 16. septembril on kõik oodatud järjekordsele „Mannergute mõõduvõtule” ja septembri kolmandasse nädalavahetusse jäävad autode 1000 kilomeetri sõit ning autode Balti meistrivõistlused ringrajasõidus.

maa Elu || looDus || 5

3. august 2017

vaaTlUSkamPaania. Laps tahab koolivaheaega nutiseadmes veeta, vanem teda õue saata, kompromissiks võib siin olla loodusvaatluste andmebaasi täiendamisel osalemine – saab loomi-taimi uurida, nutikat näppida ja looduskaitsesse oma panuse anda.

Löö kaasa loodusvaatluste

andmebaasi loomisel PANE TÄHELE Tänavused vaatluskampaania liigid: imetajad: metskits linnud: suitsupääsuke Taimed: rukkilill, harilik muguljuur, käopäkk, harilik lõokannus, vahelmine lõokannus, harilik kuldvits ja kanada kuldvits liblikad: sini-paelöölane, koerliblikas, valgetähn-pajuliblikas ja kollatähn-pajuliblikas Seened: harilik kukeseen, kahvatu kukeseen, lilla kukeseen, lehter-kukeseen, kollakas kukeseen Samblikud: saare-rihmsamblik, männi-rebasesamblik, harilik rabasamblik ja harilik varjusamblik.

riiNA MArTiNSON Maa Elu

t

änavune loodusvaatluste kampaania algas küll juba mõne aja eest, kuid kuna suvi on tavapärasest hilisema kuluga, ei ole veel sugugi hilja kaasa lüüa ja suviseid liike vaatlema asuda.

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Reigo Roasto ütleb, et praegu ootavad nad eriti rukkilille, sini-paelöölase, valgetähn- ja kollatähn-pajuliblika ning kukeseente vaatlusi.

FOTOD: PUBLICDOMAINPICTURES.NET

Osalemiseks tuleb tehtud liigivaatlus sisestada loodusvaatluste andmebaasi (lva.eelis.ee), li-

saks veebilehele saab vaatlusi sisestada spetsiaalse nutirakendusega.

Vabariigi läheneva suure juubeli tõttu valiti kampaanias osalema Eestile sümbool-

sed liigid suitsupääsuke ja rukkilill, samuti 2017. aasta imetaja, liblikas, orhidee ja seen ning liigid, mis on eelmistega mingi tunnuse poolest sarnased.

Roasto ütleb, et kohe-kohe

saab sisestatud 7500 vaatlust. „Kõige enam sisestatakse kergesti nähtavaid ja kergesti äratuntavaid liike, nagu valge-toonekurg, metskits, rebane, sookurg ja orav,” räägib ta.

Loodusvaatluste andmebaasi kasutajad on väga erineva taustaga. „Kuna me ei palu kasutajatel enda vanust ega tegevusala teada anda, siis statistikat meil ei ole, kuid isiklike kontaktide põhjal võin öelda, et enamik kasutajaid on pigem nooremapoolsed, kuid mitte väga noored ja nad kõik on loodusest väga huvitatud.

Samas ei ole kasutajad ainult need, kes oma igapäevatöös looduse kaitsmise või uurimisega tegelevad,” iseloomustab Roasto.

Loodusvaatluste andmebaasi üks eesmärk on aidata kaasa liikide paremale tundmisele. „Alustades nende liikide vaatlemisega, keda juba tunned, hakkad mõne aja pärast märkama liike, keda veel ei tunne, kuid siis on tekkinud huvi, et kes see või teine selline ikkagi on ja kuidas tal meie looduses läheb. Nii õpidki uusi liike tundma,” selgitab Roasto.

Teiseks on loodusvaatluste andmebaasi sisestatud vaatlused allikaks Eesti liikide leviku kaardistamisel. Need on lisainfo looduskaitsjatele. Kaitsealuste liikide vaatluskohad võivad jõuda riiklikusse keskkonnaregistrisse. Loodusvaatluste andmebaas on ka üks teavituskanal, mille kaudu saab iga Eesti inimene anda teada Euroopa Liidu võõrliikide määruse nimekirja kantud võõrliikide kohtamisest meie looduses. Lisaks osaleb loodusvaatluste andmebaas Berni ülikooli tehtavas admiralliblikate rände uuringus.

Loodusvaatluste kampaania korraldajad on keskkonnaagentuur ja keskkonnaministeerium.

6 || aED || maa Elu

3. august 2017

Kiindumuses iluaianduse va

kasvas t riiNA MArTiNSON Maa Elu

Naerukajakas on osav lendaja.

FOTO: WIKIPEDIA

Naerukajakas kipuB kaduma OLAV rENNO linnuteadja

m

inu tudengipõlves, aastat kuuskümmend viis tagasi, oli Tartus üks olulisi looduse arengumärke naerukajakas. Juba Emajõe jääkaane kadumise eel ilmusid jõe äärde häälekad hakisuurused pruunitanulised linnud, peatusid kaldapiiretel nii hulgaliselt, et kahe linnu vahet oli vaevalt meeter, paarilised muidugi rohkem lähestikku. Toitu hangiti jõest, kuhu reovesi tollal jõudis eelneva puhastuseta. Aprilli lõpupoole kajakaread hõrenesid järjest – linnud siirdusid pesapaikadele. Jaanipäeva eel hakkas linnas jälle neid tiivulisi rohkem nägema – naasid ebaõnnestunult pesitsenud. Juulis olid Emajõe kaldad jälle kajakaist tulvil, aga nüüd oli pool seltskonda hoopis halli-pruunikirjud ja musta sabatipuga – koos vanadega tulid ka tuule tiibadesse saanud noored. Augusti alul võttis maad uus rüüvahetus: kena pruun pea muutus alul laiguliseks ja lõpuks päris valgeks, ainult kõrva taha jäi tume poolkuujas laik.

Aga vana- ja noorlindudel vahet teha oli ikka hõlpus, sest vanade kael ja alapool jäid üha valgeks. Vana naerukajaka selg ja tiivad on helehallid, tiivaotsad mustad, nokk ja jalad on kevadel tume-, sügisel helepunased, noorte jalad aga kollakasroosad.

Naerukajakas oli toona meie tavalisemaid kajakaid.

Liigi arvukus kasvas Eestis kuni 1980. aastateni, et sestpeale järjest kahaneda. „Tipptunnil” hinnati Eesti asurkonda kuni 100 000 haudepaarile. Suuremaid kolooniaid täheldati Matsalu lahe roostikes ja Kuressaare ligidal Linnulahel, Tartu külje all Aardla järvel ja Emajõe suudmealal küündisid haudeasundid mitme tuhande paarini. Endla järvel loendas Aivar Leito veel 1991. aastal 8000 naerukajakapaari, ent kümne aasta pärast pesitses neid seal vaid mõni.

Soodsa toiduallika läheduses võis leida samuti tuhandete paarideni paisunud pesitsus-

seltsinguid, näiteks Virumaal Tõrma karusloomakasvanduse lähedal, kus asuti koguni kajakate sigimist piirama munade ärakorjamise teel.

Arvukuse allakäik tuli järsult, üleüldiselt ja seletamatult. Matsalu roostikes oli küll 1960. aasta paiku täheldatud kajakapoegade massilist suremist ühe parasitaarhaiguse tagajärjel, ent sellest sai kajakarahvas siiski üle. 2005. aasta paiku pesitses Eestis veel 30 000 kuni 50 000 naerukajakapaari, viis aastat hiljem poole vähem ja praegu on liigi arvukus meil veelgi väiksem. Samamoodi on naerukajakaid jäänud vähemaks mujalgi Euroopas. Nii kahanes Põhja-Saksamaal nende hulk eelmise sajandi lõpukümnendil sajakordselt ja nüüd on see lind seal üliharuldane. Taanigi 50 aasta eest 400 000 paarist on järel vaid mõnisada ja liik on range kaitse alla võetud.

Ka laialdasel levialal Islandis ja Iirimaast üle metsa- ja stepivööndi Jaapani ja Kamtšatkani on liigi asustuspilt katkeliseks muutunud.

Meie naerukajakad, kes talvitavad Lääne-Euroopas ja Vahemere ümbruses, pehmetel talvedel ka Läänemere lõunaosas, jõuavad koduvetele tagasi märtsi lõpul, olles enamjaolt juba paarilise leidnud. Mai alul käib kolooniates hoogne pesarajamine: kas kuhjatakse vesisele pinnale poolemeetrine pilliroo- ja kaislatükkide lasu, mille keskel olev lohk vooderdatakse peenemate taimelehtedega, või tehakse õhemapoolne pesa vees oleva mätta keskele või saarekese kõvemale pinnale. Koloonias käib lakkamatu „puude ja maade” jagamine – ikka kõva käratsemise saatel, mis eriti paisub mõne ronga, varese või muu röövlinnu ilmudes. Varesel pole pikka asu, ronk aga võib ründeid taluda ja mõne muna või kajakapoja saagiks saada. Igatahes annab imestada, et nende valjude kärisevatooniliste helide tekitajaid mitmes keeles naerukajakateks nimetatakse; iseasi on rahulikus olukorras kuulda lastav heledam kekekek-helirodu.

Mai keskpaigaks on pesas kaks-kolm kahkjas-lillakaspruunilt kirjatud rohekakoorelist muna, mida ema ja isa asuvad hauduma teineteist vahetades, nii et umbkaudu kolmandik linde saab kolooniast ära olla toitu otsimas, enamasti mõne kilomeetri kaugusel lagedal maal, meelsasti haritavatel põldudel, aga ka niitudel ja orasepõldudel, noppides putukaid ja vihmausse. Putukate masslennu korral võivad naerukajakad neid osavasti veigeldes õhust püüda. Veestki saavad nad toitu, ujudes kalade kudemispaikades või saates kalureid nende püügiretkedel.

22–23päevase haudumise järel koorunud pojad jäävad reeglina pessa, kus vanalinnud neile oma maost toitu esialgu otse noka vahele pistavad, hiljem aga pesamuldrile poetavad. Häire korral pagevad pojad pesast ümbruse rohu varju või sulpsavad ujuma. Pikema segamise korral võivad pojad pesast kaugemale hälbida ja ega teised vanalinnud neid kuigi leebelt kohtle – mõni poeg võib tõrjehoopidest otsagi leida. Nelja nädalaga saavad pojad lennuvõimeliseks ja vanemad toidavad neid veel nädalakese. Siis asutakse parvedena laialdaselt ringi uitama ja oktoobris rännatakse talvituspaikadesse. Mõnel talvel jääb neid Eesti randadele kokku tuhat või paar.

Vanalindude hoolsalt kaitstud naerukajakakoloonias leiavad turvalisema pesapaiga paljud veelinnud, isegi kuni paarkümmend liiki.

Partidel-vartidel on küll pisut keerukas oma poegi sealt „segasummasuvilast” kolooniaomanike kadalipu vahelt vabasse vette juhtida, aga pesitsemine on siiski mitu korda tõhusam kui väljaspool kolooniaid. On juba täheldatud, et naerukajakakolooniate hääbumine kahandab mõnegi veelinnuliigi sigimistulemusi.

Esialgu jäävad selle huvitava linnu kadumisohtu sattumise põhjused selguseta, aga seda tuleb pidada üheks hoiatusmärgiks üldise loodusseisundi suhtes.

ümne aasta eest hakkas Maie Vridolin kodumaja ümber juurikamaad püsililledega asustama ja iluaianduse pisik osutus sedavõrd tugevaks, et nüüd võtab naine aias vastu ekskursioonigruppe ning palgatööl käimise asemel tuleb teenistus oma taimede paljundamisest ja müügist.

Pärnumaal Paikusel elavate Vridolinide kodu ümbritsev 1200ruutmeetrine iluaed on paari aastaga „aiahullude” seas populaarseks uudistamisobjektiks muutunud. Viimati juulis toimunud avatud aia päevadel võttis perenaine vastu üle saja külastaja ning tuhanded inimesed jälgivad tema tegemisi näoraamatus.

Aia väravast sisenevat ajakirjanikku ja fotograafi tuleb mõõdukal sammul üle nuusutama suur Saksa lambakoer.

Perenaine kiirustab ütlema, et Seebal on turjal juba 13 aastat ja ta on väga rahumeelne. On kogu aeg olnud. Isegi noore ja mänguhimulisena suhtus koer pererahva tehtusse sellise austusega, et kui ta pall peenrasse veeres, ootas ilusti kõrval, kuni keegi selle tagasi andis. Perenaine arvab, et oma rolli mängib see, et koera isa oli politsei-

koer – ju on arukus ja inimesega arvestamise oskus tal geenides. „Temaga pole üldse pidanud kurjustama ja aiale kahju ta teinud pole,” kiidab perenaine. Üksteisega arvestamine on vastastikune. Aias käies viivad mururajad justkui erinevatesse rohelistesse tubadesse, aga mõni lõppeb vastu naabri aeda. „Need on meie koera ja naabri endise kassi suhtlemiskohad.

Naabri vanale kassile meeldis meie koera ees eputada, algul ühe koha peal ja siis jooksis teise raja juurde,” muheleb naine.

meTSviinaPUU kraaviS Esimene ohoo-efekt tabab aia külastajaid tegelikult juba värava juures. Nimelt on aia ja sõidutee vahel väga sügav kraav, mille teepoolne külg on metsviinapuuga kaetud. Perenaine meenutab, et kuna järsul kraavikaldal on raske korralikku muru kasvatada, siis ühe kalda katmiseks kasvatas ta murumättad aias valmis, kui järg teise kalda kätte jõudis, turgatas pähe mõte proovida seal metsviinapuud kasvatada.

Kui muidu kasvavad need ülespoole ronides, siis seal laskuvad mööda kallast allapoole ja lämmatavad samal ajal umbrohu. „Vähe hooldust vajav ja sügisel läheb kenasti punaseks ka,” on perenaine lahendusega rahul.

kui aEd vEEl „tÖÖs” oli, Ei tahtnud pErEnainE sEda Eriti võõrastElE näidata, kuid praEgu võtab oma aias hEa mEElEga inimEsi vastu.

PÕLDUDE LUPJAMINE ERINEVATE AGROLUPJADEGA ENEFIX

PUIDUTUHK

KIVIJAHUD

UUDIS: sõelmete ja tuha segu:

lubjakivi 37,5% • dolokivi 37,5% • puidutuhk või Enefix 25%

Küsi lisaks: info@preesi.ee, tel 510 7691

maa Elu || aED || 7

3. august 2017

st astu

töö

Siin-seal aias ja kasvuhoones kasvavad ka nn päris viinapuud, millel kesksuvel rohkelt pisikeste marjadega kobaraid küljes. Veelkordne tõestus, et saab küll Eestis edukalt viinamarju õueski kasvatada. „Korjasime sellelt „Zilgalt” ühel aastal kümme ämbritäit marju,” osutab Maie maja taga veranda servas kasvavale lopsakale liaanile. õiTeilU lUmeST lUmeni Aias looklevad püsikute peenrad nii, et ühe koha peal seistes ei näe kogu õueala, vaid jalutad peenarde vahel mööda siledat muruvaipa justkui ühest rohelisest toast teise. Õuetubasid uudistades tundub krunt hoopis suurem, kui too tegelikult on. Taimed on perenaine valinud nii, et midagi õitseks seal lume sulamisest uue lume tulekuni hilissügisel. „Olen vaadanud püsikuid aeda selle järgi, et need õitseksid võimalikult kaua ja et lehestik jääks ka pärast seda kena vaadata,” seletab ta.

Näiteks on tulbid teiste püsilillede vahel nii sätitud, et kui nood ära õitsevad, on püsikud juba sedavõrd sirgunud, et varjavad närbuvad tulbilehed. Tulbisibulaid ei võeta selles aias sugugi mitte igal aastal üles. Õierikkas lopsakas aias jalutajale torkab silma, et roose näeb vaid maja ees, lilleampleid pole ühtegi ja suvelilligi ei haara silm, vähemalt mitte laialt tuntuid suvikuid. Puu- ja põõsaalused on erinevate taimedega haljastatud ning vaba mullapinda silmab vähe. Kõik tundub olevat sätitud nii, et kogu aeg mõni õis silma rõõmustaks ja tööd peenardega oleks võimalikult napilt.

Perenaine tõdeb, et nii on-

Maie Vridolin kujundas oma kodu ümbruse lopsakaks iluaiaks, läks seejärel Räpinasse aiandust õppima ja loogilise jätkuna tegi oma osaühingu Maie Aed.

MAIE AIA KOGEMUS • Peenrad aitab umbrohuvabana hoida paraja tihedusega istutus ja pinnakattetaimed, mis ei jäta umbrohule kohta kasvada.

• Peenrakangaid ja multši selles aias pole.

• Peenraääred jäävad ilusad, kui need muru serva mööda kolm korda suve jooksul

poolkuulabidaga üle käia.

• Kui arvestada peale õite värvi ja õitsemisaja ka lehestiku tooni ja struktuuriga, jagub silmailu varakevadest külmadeni.

• Kui teie ja naabri lemmikloomad nagunii aia taga suhtlevad, siis jätke neile selleks eraldi koht. Nii ei laasta loomad peenraid.

gi – igapäevast suurt tööd see aed suvel ei nõua. Kevadel kasutab ta kompleksväetist ja kanakakat, sügisväetist ei anna, paari aasta tagant paneb oma tehtud komposti. „Kui kevadel ükskord peenrad korralikult üle käia, siis suvel on vähe tööd, puhmikud katavad mullapinna ja umbrohul pole ruumi kasvada,” tõdeb Maie. „Kõige töömahukam siin aias on sügisene puhmikute tagasilõikus.”

Tihti küsitakse tema käest,

kuidas saada alati õitsvat hooldusvaba aeda. Päris nii ei ole võimalik, et istud, käed süles, küll aga võib töö endale lihtsamaks teha − just taimi õigesti paigutades.

Kui tänapäeval kasutatakse mugavust taga ajades paljudes aedades peenarde tegemisel kangaid ja multši, siis siin aias neid ei näe. „Ei-ei-ei! Ei mingit kangast, multši ega ääriseid.

Suve jooksul teen ääred kolm korda poolkuulabidaga korda

ja püsib ilusti,” seletab naine.

Peenrakangad võivad algul küll hea lahendusena tunduda, aga kuna inimene taimi hooldades liigub nagunii peenra peal, siis tallatakse paratamatult pinnast kokku, aga muld tahab õhutamist. Maie räägib, et taimed kasvavad nii kähku, et kui need õigesti istutada, siis ei jäägi tühja mullapinda, kuhu umbrohud levida saaksid.

Nüüdseks on aias tuhatkond eri taime ja naine tunneb, et aed on enam-vähem valmis ning uusi taimi enam juurde tuua suurt ei plaani. „Mul on siin kõrgused ja värvid enda jaoks paigas ja kui kuskile mõni uus taim tuua, siis kooslus muutub ja vaja olemasolevaid taimi ümber tõsta,” põhjendab ta. Algusaastatel oli taimede ümbertõstmist palju, nüüd juba minimaalselt.

Kui aed veel „töös” oli, ei tahtnud perenaine seda eriti võõrastele näidata, kuid praegu võtab oma aias hea meelega inimesi vastu. „Mulle väga meeldib

suhelda aiainimestega – muljeid vahetada ja kogemusi jagada,” sõnab ta. „Kõike päritakse siin. Osa külastajaid on väga asjaga kursis, osa on algajad,” iseloomustab ta aiakülalisi. „Mul on silma jäänud, et tänapäeval on palju neid, kes eriti ei tunne taimi.”

Nii mõlgutabki naine praegu peas mõtet tulevikus oma aiamajas huvilistele aialoenguid pidama hakata.

Sai TöökS 2016. aasta kevadel registreeris pere osaühingu Maie Aed ja nii kasvaski hobist välja töö.

Maie Aed pakub huvilistele aiakülastust ning lisaks paljundab ja kasvatab püsililli. Ainult oma aia taimedest paljundatud istikuid müüakse aiapäevadel kohapeal, lisaks käiakse suurematel taimelaatadel.

Maie on oma nime all pakutavas kaubas kindel, sest kõik müügiks minevad taimed paljundab oma taimedest, mitte midagi sisse ei osta ega plaani tulevikuski Hollandist noor-

FOTO: URMAS LUIK

taimi tooma hakata. Kõik on omas aias katsetatud ja heaks kiidetud. Aastate jooksul on tal mõni aeda toodud taimedest ka välja läinud ja siis ta sama sorti enam ei kasvata. „Kui ei kasva, las olla,” sõnab naine.

Taimede paljundamisega tegutseb valdavalt üksi, aga laatade ajal abikaasa ja kaks tütart aitavad. „Ma naudin kõike seda tegemist,” kinnitab Maie.

Tänapäeval tahavad inimesed Eestimaa lühikeseks suveks aeda värve tuua. Jutt ja pilt aitavad küll lilletaimi müüa, aga hoopis teine lugu on, kui inimesed saavad aeda kohale tulla, vaadata, kuidas lill suurena välja näeb ja peenral õitseb. „Avatud aia päevad ongi seepärast eriti head, et inimesed näevad tegelikku pilti,” ütleb naine. „Mulle on avatud aia päeval tihti öeldud, et muidu poleks nad taime osanud osta, aga nähes teda puhmikuna teise taimede vahel kasvamas, on pilt hoopis muu.”

Põllumajandus- ja ehitustehnika sildade ja käigukastide varuosad, remont

Meil saad valida eriala viies valdkonnas:

Suvine põhivastuvõtt 5. juuni – 15. august 2017 Koolis on tänapäevased õppebaasid ja head elamistingimused Tallinna 46, Paide kool@jkhk.ee, tel 525 3736 ENTRA GRUPP OÜ Magasini 31 Tallinn Tel 644 3345 e-post entra@entra.ee

8 || maasIKaD || maa Elu

3. august 2017

Järvamaal Koigi vallas elava Kalev Altmetsa vanematekodu aias kõrguvad tema tehtud esimesed maasikaFOTO: ERAKOGU tornid kui mälestused Ameerikas töötamise ajast.

Koigis valmivad kõrgustesse pürgivad

maasikatornid SiLVi LUKJANOV Järva Teataja

m

aasikatorni võib e h it ad a ne lja üksteise otsa asetatava ämbri abil või permakultuuri austajana

vanadesse suhkrukottidesse.

Liivakastilaadsetest kastidest maasikatorni ehitamist õpetati juba 1991. aasta Türi lillelaada lehes. Ameerikast kodumaale naasnud Kalev Altmets teeb kõrgustesse pürgivaid maasikatorne aga hoopis

omamoodi. Teeb selliseid, mida saab ühest kohast teise tõsta ja talveks keldrisse külmavarjugi viia.

Kohtume Järvamaal Koigi vallas elava Kalev Altmetsaga tema vanematekodu õuel. „Siin mul need esimesed küm-

mekond maasikatorni ongi,” näitab ta aias põõsaste vahel kõrguvatele üle meetristele tornidele. „Justkui meenutused tornide linnas New Yorgis töötamise ajast. Alles esimesed katsetused, kuid täitsa kenasti paistavad saaki andvat. Ilusti punetavad marjadest,” lausub ta.

Altmets unistas 2000. aastal 25aastasena Ameerikasse minekust ja 2001. aastal tegi unistuse teoks. Heade juhuste kokkulangemisel ja paraja koguse õnne kaasabil läks noormees New Yorki. Õppis seal mööblitisleriks ja pärast mõneaastast töötamist ühes sealses mööblivabrikus lõi juba oma firma ja pakkus eritellimusel valmistatud mööblit. „Nii ma seal jõukamatele ameeriklastele mööblit tehes ja paigaldades märkasingi, mida kõike ja kuidas võib ka rõdul ja väikesel aialapil kasvatada,” lausub ta. Sealt jäi kuklasse teistmoodi aialappidele kastidega meisterdatavate tornide mõte, mis kodumaale naastes hakkas reaalset kuju võtma maasikatornidena.

Päris niisugust maasikatorni, nagu Altmets nüüd ise teeb, polnud ka seal, kuid analoogseid oli küll. Nii võib mees end julgelt pidada 1,20 meetri kõrguse ja 20 x 20 cm maasikatorni autoriks. Torni mahub kenasti kasvama 18 maasikataime. Põllumajandusministeerium annab maasikate kasvatamisel ette, et istutatud

taimede tihedus põllul peab olema vähemalt 27 taime 10 jooksva meetri kohta. See tähendab 18 taime korral umbes kuuemeetrist maad. Altmets pakub nüüd lahendust neilegi, kel sellist maalappi maasikate alla panna pole. „Praegu paistab, et maasikale selline kasvukoht meeldib, annavad täitsa head saaki,” sõnab ta tornist maasikat noppides. Torni esimene maasikataim asub maast 30 sentimeetri kõrgusel ja torni sees on alumiste taimede kastmiseks toru. Kuna maasikatel maapinnaga kokkupuudet pole, saab torni aias ümber paigutada sinna, kuhu parajasti päike peale paistab või aiakujunduslikult sobilikum tundub. „Kes võinuks arvata, et mina, kel oli lapsena maasikaallergia, hakkan Ameerikast kodumaale naastes maasikatorne ehitama,” imestab Kalev isegi.

Ameerikast tagasi tõi mehe koduigatsus. Üle kümne aasta sai oldud ja sedavõrd hästi elatud, et piisavalt tagavaragi kogutud. Õnne tipuks leidis Altmets kaugel maal ka eestlasest elukaaslase, kellega koos nüüd mehe lapsepõlvemaal Koigi vallas oma mööblitehast üles ehitatakse. „Nagu öeldakse, kes saab hakkama New Yorgis, see saab hakkama igal pool. Püüan seda ütlust nüüd siin tasa ja targu tõestada,” arutleb ta.

Peale maasikatornide teeb Altmets termotöödeldud männipuidust lillekaste ja vähehaaval hakkab mehe ettevõte Nordikcraft OÜ siit-sealt mööblitellimusi saama. Kui esimesed maasikatornid elavad ilusti ületalve, julgeb ta neid juba kõ-

lavama häälega pakkuda. Paar tükki on Kalev Altmetsalt juba praegugi ostetud. „Pealinnas elav sõbrapere ostis koduaeda.

On teisigi julgeid, kes tahavad koos minuga sedavõrd uudset asja katsetada. Nii on kõik teretulnud maasikatorne ostma.

25 eurot on tükk ja kestab torn kindlasti aastaid,” lubab ta.

Mees näitab jaanipäeva paiku valminud esimesi m a a si k ator ne en a m a st i kodukoha laatadel ja tutvustab täpsemalt neile, kes huvi tunnevad. Laiem avalikkus nägi Kalev Altmetsa kätetööd juuli alguses Järvamaa päevadel Paides. Lillekastide ja mööbliesemete kõrval tunti huvi ka maasikatornide vastu. Nagu ütleb firma nimi Nordikcraft, mis eesti keelde tõlgituna tähendab põhjamaist käsitööd, on soov pakkuda just eriilmelist mööblit nii aeda kui ka tuppa. „Kodumaalgi elades on ju maailm avatud. Valmistan kõike nii nagu Ameerikaski.

Teen seda, mida klient oskab soovida, ja siiani on kõik eritellimused täidetud saanud,” räägib Kalev.

Kalevi ema Kaie Altmetsa sõnul oli esimesel väljapanekul rohkem poja kätetöö juures seisatujaid kui tornide kohta küsijaid. „Nagu maasikatorn, nii paistavad teisedki mööbliesemed silma omapärase kujuga, kuid teave poja oskuste kohta hakkab tasapisi levima. Loodan ja usun, et see on ühe suure asja väike algus,” ütleb ta Järvamaa päevadel. Kui Järvamaa päevadel olid näidatavad tornid veel tühjad, siis järgmistes kohtades näeb neid juba maasikaid kandvatena.

7.–18. augustil seikluslik otsingumäng

”Tunne Eestit ja leia Elmar!”

Vaata: www.elmar.ee

Tallinn ja Harjumaa 91,5 MHz / Läänemaa 92,2 MHz / Kesk-Eesti 91,7 MHz / Saaremaa 91,5 MHz / Pärnumaa 99,0 MHz / Lõuna-Eesti 91,2 MHz / Tartu linn 88,5 MHz

maa Elu || PRuulIKoDa || 9

3. august 2017

täNavu tohiB küttida kuNi 55 karu

k

Raasiku Õlletehase käsitööõlled.

FOTO: ERAKOGU

eesti käsitööõllede

esk konnaamet lubab tänavu 1. augustil alanud karujahi hooajal küttida kuni 55 pruunkaru, mis on ühe isendi võrra vähem kui möödunud aastal.

Pruunkaru on kaitsealune liik, mistõttu jaht on lubatud vaid karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjude vältimise eesmärgil.

Pruunkaru küttimismahu otsustamisel arvestatakse karu asustustihedust, juurdekasvunäitajaid, arvukuse muutust viimase nelja aasta jooksul, eelnevate aastate küttimisstruktuuri ning 2016. ja 2017. aasta kahjustuste ulatust. Karu üldarvukus Eestis on mulluse sügisese seisuga ligi 700 isendit.

Karu käekäigu üheks indikaatoriks on samaealiste poegadega pesakondade arv. 2016. aastal registreeriti Eestis kokku 71 sellist pe-

mesiLaste hukkumisega seotud täieNdavad aNaLüüsituLemused

retseptid on vaimustavad p TAAVi ALAS Maa Elu

h

iljuti Padise kloostris toimunud kultuuripäeval pakkus oma käsitööõlut Wassalemma Pruulikoda, üllatades külalisi heade õllesortidega. Suurepärast maitseelamust on pakkunud kümned teisedki Eesti käsitööõllemeistrid, teiste seas Raasiku Õlletehas ja Rae vallas tegutsev Tankeri Pruulikoda, kelle toodangut sai maitsta ka avatud talude päeval.

Mitmele maitsjale tuli üllatusena, et käsitööõlle valmistamisel on kasutatud tõeliselt vingeid koostisosi – viikingite soola, nõgest ja isegi kasevihtu!

Uurisin kolmelt eestimaiselt käsitööõllemeistrilt, milles seisneb hea õlle saladus ja kuidas siiani on nende toodangut vastu võetud.

Kuna Eesti käsitööõlle pärast on mu sõbrad soomerootslased mitu korda ekstra Tallinnasse tulnud, et seda odavamalt ja korraga palju osta, siis see näitab, et meie meistrite joogid on ikka väga head.

Peamine küsimus kõigi väiketootjate jaoks: kuidas turul veelgi enam silma paista ja inimesteni jõuda. Mõnigi tegija on valmis tarbija tahtmise järgi õlleretsepti koostama ja õlut valmistama, sest klient olgu kuningas.

PrUUlida õlUT Ja kaSvaTada lamBaid Vasalemma kandi ettevõtja, Wassalemma Pruulikoja (Monterre OÜ, https://wassalemma. ee/) omanik Kaido Kasemets jõudis käsitööõlu valmistamiseni samamoodi nagu paljud teisedki väikeettevõtjad Eestis – aastate jooksul tekkis soov senise töö asemel midagi muud teha. Kasemetsal oli pärast riigitöölt lahkumist kaks soovi – hakata kasvatama lambaid ja pruulima õlut.

KÄSITÖÖÕLU miks käsitööõlut üha rohkem juuakse ja milline on eesti käsitööõlle tulevik?

Jaanis Tammela Tankeri Pruulikoda (Tanker Brewery) Käsitööõlu on muutunud kvaliteetsemaks, järjepidev areng käib tootmise juurde ja kasvav konkurents ei luba halba toodet turule lasta. See on asjade loomulik käik, sest enamik väiketootjaid on iseõppijad ning pidevalt katsetades saadakse uusi teadmisi ja oskusi. Väga paljudel väiketootjatel ei ole traditsioonilist toidutehnoloogia tausta. Pigem on tegu oma ala entusiastidega ja see teebki õlleturu põnevaks. Ennustan, et väikseid õllekööke tuleb veel rohkem turgu rikastama ja suuremad kasvavad hulga suuremaks. Turuosa võiks lähitulevikus jõuda 5 protsendini kogu õlleturust.

kida ja seltskonnas degusteerida. Maitsemeeled on erinevad, olen teinud õlle, mida üks sajatab ja teeb maha, kuid teine tuleb ja küsib juurde.

Eestis muutub käsitööõlu järjest populaarsemaks, pruulikodadel tulevad välja üha uued ja uued õlled ja kui hind muutub taskukohasemaks, siis rohkem ka proovitakse. Igaüks leiab omale meelepärase.

kaido kasemets Wassalemma Pruulikoda Vahepeal soovitakse uusi maitseid. Massiõlled ei kao kuhugi, neid juuakse edaspidigi, kuna see on kindel valik. Käsitööõlled on kaup, mida on hea kin-

marianne loik Raasiku Õlletehas Käsitööõllede suundumus on sarnane muu maailmaga. Inimesed on hakanud hindama kvaliteeti, mitte kvantiteeti. Näiteks meie õlu on elav ehk siis naturaalne ehtne õlu, mis sisaldab Bvitamiine ja mikroelemente.

Hinnatakse ehtsat toitu ja nii on ka õllega. Rahvas armastab erinevaid maitseid, mida kannavad edasi just käsitööõlled. Käsitööõllede pakkujaid on väga palju ja valik on suur. Praegune aktsiisitõus mõjub raskelt kõigile tootjatele. Loodame, et tarbija ei unusta käsitööõllesid ja hinnatõusust saadakse üle, sest ehtsat õlut juues nahk särab ja keha tänab vitamiinide eest.

„Hakkasin tegelema mõlemaga,” tunnistab ta. „Eelnev kokkupuude õlle valmistamisega oli maltoosa + suhkur ja kuum vesi ning kõik ankrusse. Ise ei joonudki seda hiljem,” räägib Kasemets sellest, kuidas asi alguse sai.

Nüüd pakub Wassalemma Pruulikoda mitmeid häid õllesorte: Setokene, Vahva Vend või siis Padise Klooster, mille lähedal pruulikoda asub. Pruulikoja slogan ütleb: „Õlu on nautimiseks.”

Kaido Kasemetsa käsitööõlle retseptid sünnivad pere keskel ja isegi lapsed soovitavad. „Kuna abikaasa on hea maitse-

meele ja kokandushuviga, siis temaltki tuleb palju ideid − tšilli, viikingi sool, mustasõstralehed, nõges jne,” loetleb õllemeister.

Kodulehel kutsub Wassalemma Pruulikoda inimesi üles tellima õlut oma soovi järgi – ja seda Wassalemma neile ka teeb. On tulnud mitmeid huvitavaid soove, kuid neid on suudetud päris hästi taibata ja tellija maitse järgi õlu valmis tehted. „Tavaliselt on kõige raskem valida silti! Milline ja kuidas, sellega on alati rohkem tegemist kui õllega. Näiteks oli vaja õlut poissmeesteõhtuks – aga sai tehtud,” seletab Kaido Kasemets.

20 aaSTaT kodUST õlleTeGU Harjumaal Vaidas tegutseva Tankeri Pruulikoja ehk Tanker Brewery (www.tanker.ee) üks omanik Jaanis Tammela ütleb, et tema on pruulinud kodus õlut juba 20 aastat. „Esialgu maltoosat ja õllekontsentraate kasutades, hiljem sai tehtud linnastest. Kord sain kokku kahe teise kodupruulijaga ja otsustasime kodus proovitud retsepte juba suuremas mahus tootma hakata.”

Tammela mainib, et enamik nende käsitööõlle retsepte on sündinud katse ja eksituse meetodil. Ühiste arutelude käigus on tekkinud üha uued ideed ja mõtted. „Meie kõige populaarsem õlu – Sauna Session – on unikaalne selles mõttes, et kasutame kasevihtasid, mis annavad õllele saunahõngu,” räägib Tammela. Õllesortide valik ja nimed on Tankeril uhked ja kutsuvad proovima. Teiste seas näiteks sellised: Mu Isamaa, Külapidu, Külmale Maale, Soojale Maale, Täiskuu.

HoBiST Sai eTTevõTe Raasiku Õlletehase (www.raasiku-olletehas.ee) esindaja Marianne Loik ütleb, et nende ettevõte jõudis käsitööõlle valmistamiseni omapärasel moel. „Nimelt oli meie omanikul väike salasoov – luua oma väike õlletegu.”

Paraku kasvas hobist välja, nagu vahel ikka juhtub, hoopis ettevõtte. Nii osteti Raasikule ruumid, seati need valmis. Seadmed toodi Iisraelist. „Kohale tuli väga kuulus ja võimekas pruulmeister Euroopast, kes aitas välja töötada traditsioonilise retseptuuri meie Raasiku Õlletehasele,” räägib Marianne Loik. Tuleb tõdeda, et toredad maitsed ja sortide nimed on sealgi: hele ja tume Verner, meeõlu, Verner Marzen jt.

sakonda. See on mõnevõrra rohkem kui mullu, pikemat perioodi vaadeldes viitab see karude arvukuse taastumisjärgsele stabiliseerumisele. Lisaks suurenenud siginud emasloomade arvule paistavad viimased kolm aastat silma ka kõrge pesakonna keskmise suurusega, mis on jäänud vahemikku 2,15-2,34. Sama number varasema perioodi kohta oli 2,1. Siginud ehk poegadega emakaru küttimine on jahieeskirja järgi keelatud.

Sel aastal on karud lõhkunud Eestis 205 mesitaru, hävitades 230 mesilasperet. Lisaks on karu murdnud kaks veist, kaks lammast ja kahjustanud nelja silopalli.

Kahju põhjustanud nuhtlusisendi küttimiseks väljastas Keskkonnaamet suve keskel eriloa Ida-Virumaale. Karu nähti küll korduvalt, kuid loom jäi küttide poolt tabamata. (ME)

õllumajandusamet andis eelmisel nädalal teada, et mõlemast Lääne-Virumaal hukkunud mesilaste elupaigast võetud proovis, samuti lähiümbruses kasvavatelt rapsipõldudelt võetud proovides on tuvastatud rapsi kasvatamiseks mittelubatud taimekaitsevahendi toimeaine (dimetoaat) jäägid.

Järvamaal ja Tartumaal hukkunud mesilastest taimekaitsevahendite jääke ei tu-

vastatud. Veterinaar- ja toiduameti kinnitusel ei põhjustanud Tartumaal mesilaste hukkumist viirused.

Põl lu maja ndusamet jätkab menetlust asjassepuutuvate isikute suhtes.

Toetuste taotlejate puhul t e a v i t a t a kse tuvastatud rik kumistest ka PRIA toetuste määramisel arvesse võtmiseks.

Põllumajandusametile on alates selle aasta juulist laekunud 5 mesilaste hukkumisega seotud kaebust. (ME)

OÜ Artiston on peagi 20aastaseks saav tänapäevane Eesti erakapitalil põhinev metsamajandusettevõte, mis kuulub Artiston Gruppi.

Artiston OÜ tegevusvaldkonda kuuluvad metsa uuendamine, metsakultuuride ja noorendike hooldus, metsa ülestöötamine, kasvava metsa raieõiguse võõrandamine, metsamaterjali ost, metsa- ja põllumaa kinnistute võõrandamine, metsa hindamine, maa mõõdistamine ja sellega seonduva dokumentatsiooni ning asjaajamise korraldamine.

Võtame tööle

METSASPETSIALISTI Tööülesanded: • korraldab metsamasina operaatorite ja raietööliste igapäevast tööd • korraldab, plaanib ja teeb metsamajanduslikke töid • töötab metsalao programmi ja metsanduslike andmebaasidega • eraldab ja hindab raielanke • koostab metsateatiseid • suhtleb erinevate ametkondade esindajatega Nõuded kandidaadile: • kõrgharidus metsanduses • analüüsivõime • hea arvutioskus • täpsus ja korrektsus • valdab vähemalt ühte võõrkeelt • B-kat juhiluba Kasuks tuleb: • juhtimiskogemus • majandusliku planeerimise kogemus • inglise keele oskus Omalt poolt pakume: • sõbralikku töökollektiivi • nüüdisaegset töökeskkonda • paindlikke töötingimusi • enesetäiendamise võimalusi Tööleasumine 1. september

Info 505 2494 CV saata margo@artiston.ee

10 || Ilma- Ja taImEtaRK || maa Elu

irJE KArJUS

fütoterapeut

j

uurte abil hangivad taimed toitu, toetuvad ja kinnistuvad, juured on vägevaim osa taimest. Nii ka inimesel − juurte juurest, oma lapsepõlvest, suguvõsast saame mõtetele tuge ja seal on meie teadmiste maja vundament. Iga päev võtame sealt mõtetele toitu, jõuame juurte juurde tagasi. Millised on siis Eestimaa vägevamad juured? kikkaPUTk Kikkaputkel (Angelica archangelica) kogutakse lehti ja seemneid, sügisel juuri. Seda kutsutakse inglijuureks.

Usuti, et jumal ise saatis selle taime inimestele abiks, et kaitsta kurja eest ja ravida kõikvõimalikke haigusi. Ladinakeelne nimetus tulebki sõnast angelus (ingel) ja archangelus (peaingel). Legend räägib, et ingel ilmutanud ennast ühele mungale, teatamaks, et seda taime saab kasutada kaitseks katku vastu. Taime kasvatati kloostriaedades ja mungad pidasid sellest väga lugu.

Vanasti usuti, et kui kanda kikkaputkejuurest kaelakeed, kaitseb see nõiduse ja haiguste eest. Kikkaputkejuur on mõnusa mõrkja aroomiga, lõhn meenutab natuke sellerit. Iga sentimeeter seda taime on „kulla väärtusega”.

Kikkaputk on seedehäirete, migreeni, kroonilise väsimuse, gripi, bronhiidi, närvihaiguste vastu, verd puhastav ja seedeelundite kasvajaid lagundav taim. Korrastab organismi bakteriaalset tasakaalu.

Kui on nakkushaiguse oht, näri kikkaputkejuurt või -seemneid. Köha korral tee kikkaputketeed: pane 1 tl juuretü-

kikesi 1 tassi kuuma vee sisse, keeda 5 minutit tasasel tulel ja joo.

Kui kõht valutab, tee kikkaputkejuure teed: pane 1 tl seemneid 1 tassi kuuma vee sisse, keeda 5 minutit tasasel tulel ja joo.

PoJenG Pojeng peidab maa all suurt ja külluslikku juurerägastikku.

Kui oled aastaid ühe koha peal kasvanud pojengi välja kaevanud, saad suure mehe sületäie juuri. Seda jagades saad istutada oma aia täis seda küllust ning südant rõõmustavat ja ergutavat energiat jagavat taime.

Pojengi toime on rahvasuus legendaarne. Korja kevadisi pojengiõisi, kuivata ja pane need linasest kotikesse ning hoia töölaua läheduses. Kui tegeled loomingulise või vaimse tööga, siis mudi ja nuusuta aegajalt pojengikotikest.

vanasti usuti, Et kui kanda kikkaputkEjuurEst kaElakEEd, kaitsEb sEE nõidusE ja haigustE EEst. Pojeng ravimtaimena on toniseeriv, valuvaigistav, põletikuvastane, emakalihaste toonust tõstev, töövõimet ergutav, parasiitide-, kasvajate- ja krambivastane.

Kasuta pojengijuuretõmmist sooleparasiitide hävitamiseks. Pojengi juure ja õite tinktuur sobib, kui on vaja tõsta vaimset töövõimet. Pojengi õite ja juure teed tarvita unetuse ja närvihäirete korral.

Joo pojengi lillevett seksuaalelu parandamiseks. Joo juurte, õite ja lehtede teed ainevahetuse parandamiseks.

SUUr TakJaS Takjas on huvitav taim, mille võib üleni ära kasutada. Juured on magusad – seepärast ni-

metatakse neid ka karjapoisi kommideks. „Kommi” saamiseks tuleb juuretükikesi pannil või sees röstida, parem, kui on esimese aasta juur.

Vartest võib teha hautist, lehed passivad haige ja valutava koha peale. Takjanupud võid kellelegi ilustuseks külge riputada, aga saad neist teha ka ilusa takjakiisu pildi, kui kasutad natuke paberit ja liimi.

Takjas ravimtaimena on allergiavastane, kergelt lahtistav, põletikuvastane, ajab vett organismist välja, soodustab juuksekasvu.

Juuri kogutakse nii: sügisel kaevatakse välja esimese aasta juur, kooritakse ja lõigatakse tükkideks, kuivatatakse ahju peal või mujal soojas kohas.

Kui sul on paistes kohti või oled saanud sinika, pane peale takjaleht ja hoia seal, kuni paistetus on taandunud.

Kui tahad, et juuksed kasvaksid ilusad ja tugevad, hoia tükeldatud takjajuurt öö otsa külma vee sees, lisa sooja vett ja loputa selle tõmmisega pead.

Joo takjajuureteed, et organismi tugevdada: pane 1 tl kuivatatud juuri tassi keeva vee sisse ja lase seista paar tundi. Joo tühja kõhu peale.

Tee takjavarrehautist: korja noored takjavarred, lõika 2 cm juppideks ja pane vähese veega hauduma.

Kui varred on pehmed, lisa võid ja hauta veel veidi.

Söö hapukoore ja hapukurgiga.

Pojengi õite ja juure teed võib tarvitada unetuse ja närvihäirete korral.

FOTOD: PUBLICDOMAINPICTURES.NET

Varemerohi ravimtaimena on kudesid taastav, põletikuvastane, haavu puhastav, hea luude kokkukasvataja.

KÜLViKALENDEr: AUGUST 5. L

Juur

6. P

Juur, alates kl 15.16 õis 05.19 21.32 21.11

Õis, alates kl 00.56 leht

10. N

Leht

11. R

Leht, alates kl 08.22 vili ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2017” KIRJASTUSELT VARRAK

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

9. K

VI

V

Õis, aiatöödeks sobimatu päev

R

i ts

Õis

8. T

Jäär

LI

7. E

kits

ur Amb

Vili, alates kl 03.37 juur

ju Kal

vi Lõ

4. R

Harilik varemeroHi Varemerohu energia on taastav ja parandav. Varemerohi ravimtaimena on kudesid taastav, põletikuvastane, haavu puhastav, hea luude kokkukasvataja.

Korja juurt kevadel või hilissügisel. Puhasta mullast, lõika 2 cm juppideks ja kuivata õhukese kihina soojas kohas.

Kui oled ennast ära löönud, pane varemerohu värske leht äralöödud koha peale või määri sinna varemerohusalvi.

Kui oled jala välja väänanud, põrutanud ja see on paistes, seo värske varemerohuleht rätikuga haige koha peale või määri sinna varemerohusalvi.

Kui ninast verd jookseb, pane varemerohu lehetükike ninna.

Määri valutavaid liigeseid varemerohusalviga. Kui oled saanud sinika, pane peale värsket varemerohulehte või varemerohusalvi. Kui mõni haav ei taha hästi paraneda, määri seda varemerohusalviga.

Varemerohi ei talu kõrget temperatuuri. Sellest saad salvi teha nii: sulata 100 g sea kõhuõõne rasva (ploomirasva), purusta selle sisse umbes 10 cm pikkune varemerohujuur, hoia soojas kohas 4–5 tundi ja kurna juurepuru välja. Pane salv külmkappi hoiule ja kasuta vajadusel.

K

t

eisipäeval võisime öelda: „Tere, august!” Ja august on mõnes mõttes tõeline udude kuu: ööd muutuvad üha pikemaks, nii et õhk jõuab öö jooksul jahtuda ja õhus olev niiskus muutuda uduks, ilmselt ei kujuta keegi augustit hommikuste ududeta ettegi.

Augustis on tegu enamasti kiirguslike ehk radiatsiooniududega, mistõttu sisemaal on udu rohkem kui mere ääres (soe vesi aeglustab õhu jahtumist ja seepärast on udusid seal ka vähem). Seetõttu teen juttu eeskätt radiatsiooniududest.

Udusid on mitut liiki. Need jaotatakse kahte suurde rühma: frontaalsed ja õhumassisisesed. Õhumassisisesed (ka massisisesed) udud jaotatakse omakorda jahtumise tagajärjel ja auramise tagajärjel tekkivateks. Jahtumise tõttu tekivad radiatsiooniudud, advektiivsed, advektiiv-radiatsioonilised ja nõlvade udud.

Kui külmal poolaastal on tavaline advektiivne ehk sisserännanud udu, mis tekib siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külma aluspinna kohale, siis suvel ja sügise hakul kiirguslik ehk radiatsiooniudu (ka jahtumisudu), mis tekib selge ja vaikse ööga, kui maapind tugevasti jahtub. Selle vertikaalne ulatus on tavaliselt mõnikümmend kuni 300 m, kusjuures taevas on sageli nähtav. Kõige rohkem tekib seda madalates ja niisketes kohtades, kus jahtumiseks on tingimused soodsaimad – rabades, lohkudes, jõgede orgudes, järvede nõgude kohal. Radiatsiooniudu on suve hakul (juunis) tavaliselt veel harva, kuna ööd on jahtumiseks liiga lühikesed. Seetõttu ei kasva kiirguslik udu enamasti ülduduks. Vahel juulis, sagedamini augustis (eriti just niiske õhumassi korral) võib kiirguslik udu pikema öö tõttu muutuda ülduduks.

Satelliitvaatlused näitavad, et radiatsiooniudud lagunevad esialgu servadelt, kus udu on kõige hõredam. Hommikune päike soojendab seal ka kõige kiiremini maapinda ja nii tekivad tõusvad õhuvoolud, mille tõttu udu hajub. Samuti aitab udu hajumisele kaasa õhutemperatuuri tõus. Mida soojem on õhk, seda kõrgem on küllastava veeauru rõhk, mistõttu temperatuuri tõustes suhteline õhuniiskus väheneb – udu moodustavad veetilgad aurustuvad.

Sageli aga advektiivne ja radiatsiooniline (jahtumis-)udu kombineeruvad, mis tähendab, et soe õhumass liigub külma aluspinna kohale ja jahtub altpoolt tugevasti, kuni tekib kondensatsioon. Sellised on sageli sügisesed udud. Udu tihenemist soosib vaikne ja udukihi kohal pilvedeta (selge) ilm. Juba suhteliselt vähese öise jahtumise tõttu saab veeauru kondenseerumise tõttu udu tekkida. Selline olukord viitab suurele äikese tekkimise võimalusele ja seda eeskätt sisemaal.

Nädal algas palava ilmaga, kui sooja oli koguni kuni 27 kraadi. Õhus oli ka elektrit: põhjarannik sai mitu korralikku äikesehoogu, Kundas aga sadas tunniga 21,9 mm vihma. Edasi ilm korraks rahunes kõrgrõhuharja toel, ent 2. august tõi taas esile ilma kurjema pale. Ilm jätkub edelavoolus ja tsüklonite meelevalla all, mistõttu edelatuul on tugev või isegi väga tugev, õhk aga mõõdukalt soe (päikese toel üle 20 kraadi, öösiti aga ei lange alla 10 kraadi). Kõige vihmasem on ilmselt 4. august.

juured

U

august – udude kuu

JU

ilmatark

Ne i

JÜri KAMENiK

Vägevad

Sõnn

iLMATArK

3. august 2017

K V

maa Elu || KoDu Ja aED || 11

3. august 2017

lilled ToidUTaimena. Minu viimase kahe aasta lemmiksalatitaimeks on osutunud salatkrüsanteem ehk kroonjas karikakar, mida on meil ammustest aegadest kasvatatud lillepeenral.

kroonjas karikakar

on hinnatud salatitaim TOiVO NiiBErG Räpina aianduskooli õpetaja

j

aanikakar (Chrysanthemum) on üheaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast.

Perekonda kuulub umbes viis liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt Vahemere mail.

Kroonjas jaanikakar on kiiresti kasvav üheaastane rohttaim, mis õitsemise ajaks võib sirguda kuni 80 cm kõrguseks. Salatiks tuleb seda tarvitada enne õitsemist, kui taimed on 10–25 cm kõrgused, sest niipea, kui puhkevad esimesed õied, muutub muidu maitsev ja meeldivalt vürtsikas taim ebameeldivalt mõrkjaks.

Rohelistes lehtedes on rikkalikult mineraalaineid (eriti kaaliumi ja rauda) ning antioksüdante. Taime biokeemiline tähtsus seisneb eelkõige vitamiinide, eriti C-vitamiini (keskmiselt 45 mg%, seega sama palju kui apelsinis), B2 (keskmiselt 0,3 mg%) ja karotiini (keskmiselt 3 mg%), samuti mineraalainete, eriti raua (keskmiselt 4,2 mg%) sisalduses. Hamba alla kõlbavad ka noored avanemata õienupud.

Vähem on toidutaimena kultiveeritud jaanikakart (C. leucanthemum), balsamirohtu (C. balsamita), kollast jaanikakart (C. segetum) ja Hiinas köögiviljana kultiveeritavat krüsanteemi (C. Nankingense).

SeedimiSele Soodne Ravimtaimena on salatkrüsanteemil seedetegevust soodustav, soolte patoloogilist mikrofloorat hävitav, närvisüsteemi rahustav ja põletikuvastane toime.

Eriti kuulus on salatkrüsanteem Jaapani köögis, kus leiab laialdast kasutust toore komponendina koos mereandidega − krevetid, karbid, kalmaarid.

Krüsanteemilehti tarvitatakse omaette salatitena või segasalatite koostises, samuti lisandina liha-, kala- ja sojatoitude juurde. Noori võrseid saab süüa ka keedetult, nagu spinatit. Lehed ja võrsed sobivad hästi mitmesuguste roogade garneerimiseks samal moel nagu petersellilehedki.

Noori avanemata õienuppe süüakse Jaapanis rasvas praetuna. Lehtedel ja võrsetel esinevat vänget krüsanteemimaitset saab tunduvalt vähendada, kui need lühikeseks ajaks kuuma vette kasta või väheses õlis passeerida. Toitudes sobib salatkrüsanteem hästi kokku mus-

Toiduks saab salatkrüsanteemi tarvitada enne õitsemist, sest niipea, kui puhkevad esimesed õied, muutub muidu maitsev ja meeldivalt vürtsikas taim ebameeldivalt mõrkjaks.

FOTO: TOIVO NIIBERG

RETSEPTID lihtne krüsanteemisalat 150−200 g krüsanteemilehti või noori võrseid, poole laimi mahl, 2−3 sl külmpressiõli, 1 tl suhkrut ja noaotsaga soola ning veidi värsket jahvatatud musta terapipart. Rebi lehed näppude vahel väiksemaks ja haki võrsed peenemaks. Laimimahlast, õlist, suhkrust ja soolast sega kaste. Sega kõik komponendid läbi ja tõsta salat tunniks külmikusse. Selline salat sobib hästi kõikide grillitud liha- ja kalaroogade kõrvale. krüsanteemisalat tuunikala ja kirsstomatitega 200 g värskeid krüsanteemilehti, 50−60 g kirsstomateid, 3−4 kuhjas sl õlis konserveeritud tuunikala ja 1 kuhjas sl seesamiseemneid ning maitseks veidi soola.

Rebi lehed näppude vahel veidi väiksemaks, lõigu kirsstomatid pooleks ja sega juurde ülejäänud komponendid. Serveeri kohe.

Tervislik krüsanteemisalat 4 portsjonit: 2 peotäit aedsalatit, pool pea- või jääsalatit, 1 punt salatkrüsanteemi, 10−12 kirikakraõit, peotäis piimnõgeseõisi, 3 sl valget veiniäädikat, 6 sl päevalilleõli, soola ja valget jahvatatud terapipart maitse järgi. Lehtsalat, salatkrüsanteem ja kirikakraõied pesta ning rebida tükkideks, pea- ja jääsalat lõikuda õhukesteks pikkadeks ribadeks, piimnõgeseõied ettevaatlikult teineteisest eraldada. Segada veiniäädikaga. Salat asetada taldrikule, kõige peale puistata veiniäädikaga segatud piimnõgese- ja kirikakraõied. roheline supp värske salatkrüsanteemiga 1 suurem sibul, 50 g võid, 100 g värsket maitserohelist (kressi, peterselli ja murulauku), 1 punt salatkrüsanteemi, 1 l kanapuljongit, 6 munakollast, 0,5 l koort, soola ja pipart maitse järgi. Si-

bul puhastada, lõikuda, praadida võis kergelt läbi ja lisada keevale kanapuljongile. Krüsanteem lõikuda laiadeks ribadeks ja lisada koos hakitud maitserohelisega keevale kanapuljongile, lasta supil keema tõusta, keeta tasasel tulel 3−5 minutit. Serveerida koos hapukoore ja tükeldatud munaviiludega. kartulid krüsanteemipastaga 1 kg kartuleid, 2 sl võid, 60 g salatkrüsanteemi, 1 küüslauguküüs, 8 sl pähkliõli, 4 sl parmesani (kuiva), 4 tl jämedalt purustatud Kreeka pähkleid ja kartulimaitseainet. Kartulid, võimalikult väikeseid, keeta pehmeks. Asetada taldrikule ja tulise võiga üle valada. Salatkrüsanteem pesta, lasta hästi kuivada ja hakkida peeneks. Küüslauguküüs segada purustatult salati hulka. Ülejäänud ained lisada samuti salatile, seejärel mass püreestada. Pasta valada kuumadele kartulitele ja kohe serveerida.

ta jahvatatud terapipraga. Pean mainima, et mind isiklikult spetsiifiline krüsanteemimaitse ei häirinud, vaid lihtsa salatina, ülevalatuna õlikastmega, andis hoopis meeldiva, omapäraselt vürtsika maitseelamuse. aGroTeHnika Kroonjas jaanikakar on valgust armastav taim. Seejuures talub see küllaltki hästi jahedust. Kasvab hästi peaaegu igal mullal, aga salatitaimena kasvatades saame mahlakama lehe ja suurema võrsesaagi. Varasema saagi saamiseks võiks meil külvid teha katmikalale. Seeme idaneb 7−10 päevaga. Taimed pikeerida 2−3 lehe faasis ja istutada ruutpesiti 2−3 reana, jättes reavaheks 40−45 cm ja taimevaheks 8−10 cm.

Avamaale külvata peenrale mai lõpus või juuni alguses kahes või kolmes reas, jättes reavaheks 40 cm. Võib teha ka sügisese külvi oktoobri lõpus või novembri alguses, taimed harvendada 5−10 cm vahega.

Pärast lehtede eemaldamist kasvavad need kiiresti tagasi, mispärast kroonjat jaanikakart nimetatakse n-ö lõputuks taimeks. Sügisese külvi korral õitseb varakevadel. Kevadise külvi korral areneb taim tunduvalt kiiremini, hakkab kiiresti õitsema, puitub kiiremini ning kaotab võime anda uusi lehti ja võrseid.

salatiks tulEb jaanikakart tarvitada EnnE õitsEmist.

Umbes kuu pärast tõusmete ilmumist moodustuvad õrnad kasutamiseks sobilikud lehed ja mõned keskmise suurusega pungad. Pärast lehtede korjamist moodustuvad lehekaenaldest uued õrnad külgvõrsed. Krüsanteemsalatisortidest on levinum ’Maiko’, aga ka kõik teised meil müügis olevad kroonjad jaanikakarad.

12 || KaRtul || maa Elu

3. august 2017

karTUlimardikaS kimBTaB. Kui mullu kirjutasime kartulimardikate rünnakust juba maikuu teises pooles, siis tänavu esimesed mardikad alles ronivad mullast välja, küll aga ohustab väikekasvatajate kartuleid niiskuse tõttu lehemädanik.

kartulimardikas

alles ronib mullast välja PANE TÄHELE riiNA MArTiNSON Maa Elu

k

artuliteadlane Luule Tartlan on nii Eestis ringi sõites kui ka telefonitsi kartulikasvatajatega vesteldes saanud kinnitust, et esimesi mardikaid nähti juuli lõpunädalatel ja sedagi vaid mõnes üksikus kohas.

Selline hiline algus pole sugugi tavapärane, Tartlani mäletamist mööda oli sarnane seis 2008. aastal. Kartulikasvataja Kalle Hamburg, MTÜ Eesti Kartul juhatuse esimees, meenutab, et mõned aastad tagasi oli koguni nii, et kui kartulipanek käis, olid mardikad juba väljas.

Kartulimardikad on soojalembesed ja jahedad ööd hoidsid nad suve esimesel poolel mullas. Kui korralikku soojalainet ei tule, võib suurem osa mardikaist maasse jäädagi. „Kartulimardikas talvitub küllaltki sügaval mullas ja välja ronima hakkab alles siis, kui muld on soojenenud 14−15 kraadini. Kui kliima on neile ebasoodne, ei pruugi nad sel aastal välja tullagi, tulevad alles järgmisel,” selgitab Tartlan. „Mardikad haistsid kehvapoolset toidulauda ega kiirustanud väljatulemisega, aga arvan, et küll nad tulevad veel.”

Nagu öeldud, on siin-seal üksikuid kartulimardikaid juba nähtud − need kuuluvad „luurajate” hulka. Kui olukord on soodne, tulevad mullas ootel olevad mardikad välja, üldjuhul 10−12 päeva pärast esimesi. Eriti tähelepanelik tasub olla neil põldudel-aedades, kus

• Kartulimardikad hakkavad mullast välja tulema, kui mulla temperatuur on 14–15 kraadi.

• Suurem osa mardikatest tuleb välja 10–12 päeva pärast esimesi.

• Kui põllul oli eelmisel aastal kartulimardikaid, siis nüüd tuleb põldu kontrollida iga päev.

• Mardikate vastu aitab nende järjepidev ärakorjamine või keemiline tõrje.

• Korjata tuleb neid päevas paar-kolm korda ja hävitada soolalahuses.

• Hoolega tuleb jälgida

mullu mardikatega hädas oldi, sest kui ühel aastal on mardikad kohal, võib karta, et nüüd jäätegi samas kohas kartulit kasvatades nendega võitlema.

Kui leiate mardikaid, ei tohi neil lasta tagasi mulda minna, vaid tuleb kindlasti ära korjata.

Tartlan tõdeb, et kartulimardikas kimbutab enam väiketootjate, mahetootjate ja aiapidajate kartuleid, aga suurtootjate põllud on üldiselt mardikavabad, sest neid pritsitakse spetsiaalsete tõrjevahenditega.

Hamburg märgib, et kartulimardikatest räägitakse küll igal suvel palju, kuid teema on pisut üle võimendatud – võtmeküsimuseks on kartulikasvatuses ikkagi sademete hulk ja kartuli-lehemädaniku levik. leHemädanik on koHal Pärast pikemat külma tulnud soojem aeg, mil sageli sajab, on igati soodne kartuli-lehemädaniku arenguks.

munakurnade esinemist ja need siis hävitada.

• Kui olukord väljub kontrolli alt, aitab ainult keemiline tõrje või kartulikasvatamise lõpetamine.

• Kartuli-lehemädaniku avastamiseks vaadake hommikul, kas lehtede alumisel küljel on hallikat kirmet.

• Nakatunud taimedele pange pähe kilekott, tõmmake välja ja hävitage varred.

„Väikekasvatajad peavad praegu valvel olema, sest soe ja sademerikas ilm soodustab lehemädaniku levikut,” räägib Tartlan. „Lehemädaniku avastamiseks tuleks hommikul, kui veel kaste maas, kartulite lehti keerata ja uurida, kas nende alumisel küljel on hallikas kirme. Kui on, siis tuleb kindlasti teha tõrjet. Kui vaid mõni üksik taim on nakatunud, võiks võtta kilekoti, see taimele pähe panna ja taim välja tõmmata. Pealsed tu-

Kalle Hamburg tõdeb, et kartul on arengus maha jäänud ja on hirm, et koristus võib vihmase aja peale jääda.

FOTO: LIIS TREIMANN

leb hävitada, aga mugulad kõlbavad söögiks.”

Hamburg hoiatab, et juulis suutsid külmad ööd veel kartuli-lehemädanikku tagasi hoida, kuid soojemate ööde saabudes võib see plahvatuslikult edenema hakata.

Tõsi, suurtootjate põllud enamasti lehemädanikuga hädas pole. Tõrjevahenditest rääkimine on tänavu ääretult hell teema, kuid paraku suurtootmises ei saa kartulimardikatest ja lehemädanikust pritsimata lahti. „Me ei saa võtta endale seda riski, et pritsimata jätame. Siis on garanteeritud, et saak on null,” rõhutab Hamburg. kÜlma kevade mõJU Jahe kevad ja suvi on pidurdanud taimede arengut ja mugulaid on tavapärasest vähem. „Kes panid kartuli vara maha, need on hädas tõusmepõletikuga, kes panid hiljem, neil taimed arengus maas,” kirjeldab Hamburg.

Tänavune suvi pole kartulikasvatuseks siiski kõlbmatu, aga kuna pisikeses Eestis erineb ilm suuresti, on seis paiguti teine. Näiteks oli Põhja-Eestis suve esimeses pooles kartuli kasvuks vihma liialt vähe, samal ajal kui Peipsi ääres seisis mõnel pool vihmavesi vaos.

Kesk-Eestis, kus asuvad Ha mbu rgi põllud, on sademeid parasjagu. „Vast natuke võiks rohkem olla,” soovib mees. „Taimekasv võiks lopsakam olla, kartul on arengus maha jäänud. Kuna kartuli areng on hilisem, on hirm, et koristus võib v ihmase aja peale jääda.” „ Suv i pole kokkuvõttes hull, aga kuna kevad oli väga jahe, siis varajase kartuli saagiga ei saa kasvatajad kiidelda,” sõnab Tartlan. „Ehkki tärkamine on olnud väga ebaühtlane, on suurtootjate põllud praeguseks siiski väga ilusad – vaatad ja naudid.”