Maa Elu, 10. august 2017 by AS Eesti Meedia

JAANUS PÕLDMAA: KUI KUNAGI OLEKS KOOLIS ÖELDUD, ET EESTIS ON VÕIMALIK SAADA KÜMME TONNI VILJA HEKTARILT, POLEKS KÕNELEJAT TÕSISELT VÕETUD. NÜÜD OLEME MUULE MAAILMALE JÄRELE VÕTNUD JA KOHATI MÖÖDAGI LÄINUD.

EKSOOTILISED LEMMIKLOOMAD

KUI SOOVITE ENDALE KOJU LEMMIKUKS PAABULINDU, KÄÄBUSSIILI, ÜMISEJAT, MARMOSETTI VÕI KARVUTUT MERISIGA, SIIS ON REINU TALU PIDAV PEETER RAJA JUST ÕIGE MEES, KELLELT ABI OTSIDA.

772504

586014

ISSN 2504-5865

MAAILMA ESIMENE TURBASAUN

„TAHTSIME TEHA NII, ET SAUNA MINNES OLEKS NATUKE SOOS KÕNDIMISE TUNNET, ET IKKA ÕÕTSUKS,” RÄÄGIB LAMMASMÄE PUHKEKESKUSE PEREMEES MEELIS PARIJÕGI.

10. AUGUST 2017 • NR 31 (113) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Hinnatundlik eestlane

tahab parimat vorsti, aga ostab odavat Maa Elu

ui mõned aastad tagasi said vorstidviinerid kõva kriitikat – liha neis peaaegu pole, hoopis kõikvõimalikke E-sid täis, siis nüüdseks on lihatööstused kõvasti vaeva näinud ning turule toonud lihakad ja E-ainetest vabad vorstid, aga müügitabelite tipus troonivad ikka odavaimad tooted. Töödeldud liha müük näitab, et suure lihasisaldusega ja E-ainetest vabad tooted on küll populaarsed, kuid enim ostetakse siiski neid viinereid ja sardelle, mis on soodsamad, tõdeb Rimi kaupluseketi kõneisik Katrin Bats. „Võib öelda, et see kliendigrupp, kel on võimalus toote eest rohkem tasuda, vaatab kindlasti koostist. Suurema mahuga toodete müükides domineerib aga siiski soodsama hinnaklassiga lihakaup,” räägib Bats. Eesti toiduainetööstuse liidu juhataja Sirje Potisepp kinnitab samuti, et hinnaargument ei ole valikute tegemisel kadunud. „Endiselt väga paljud inimesed peavad oma väljaminekuid jälgima, kuid tõsi on ka see, et tehaksegi teadlikumaid valikuid,” sõnab ta. Nii nagu toiduainete puhul üldiselt, jagunevad ka lihatoodetega seotud ootused kaheks. Ühest küljest on inimestele tähtis tervislikkus, jälgitakse toodete koostist ning eelistatakse pigem naturaalsemaid ja suurema lihasisaldusega tooteid. Teisalt on hinnas traditsioonilised maitsed. „Lihatoodete valikul lähtutakse üha enam koostisest ja pigem ostetakse vähem, kuid eelistades suurema lihasisaldusega tooteid,” iseloomus-

KURIKUULUS E621 VÄLJA HKScan Estonia juhatuse esimees Anne Mere räägib, et nad on üle vaadanud lisa- ja säilitusainete kasutamise oma toodetes. „Näiteks 2010. aastast me ei kasuta üheski Rakvere tootes maitsetugevdajat E621,” kinnitab ta. „Samuti on kõik uued välja töötatud marinaadis lihad ilma E-numbriteta.” Rakvere tõi nõudlikule ostjale mõeldes viie aasta eest välja Lihaka sarja, mille müük käib Mere sõnutsi kasvusuunas. Mullu sügisel toodi turule uudsed tooted „50/50 Meat&Vegetables”, mille koostises saavad kokku sealiha ja köögiviljad. „Kuna 50/50 tootekontseptsioon on vägagi edukaks osutunud, siis kavatseme seda edasi arendada ja tootevalikut suurendada,” kõneleb ta. Siiski tõdeb Mere, et tarbijate maitse-eelistused muutuvad väga aeglaselt, seetõttu on Rakvere tooteportfellis juba aastaid olnud kõige müüdumad tooted klassikaline viiner, Kodune hakkliha ning Lastevorst. „Arvestame, et tarbijad on erinevad ja kõik peavad leidma endale sobiva,

STATISTIKAAMETI ANDMEIL SÖÖDI MULLU EESTIS INIMESE KOHTA REKORDILISELT 82,2 KG LIHA.

olgu otsus tehtud rahakoti, lihasisalduse või millegi muu järgi,” sõnab ta. Rannarootsi Lihatööstuse turundusjuht Ingrid Prinsthal ütleb, et eestlased armastavad liha süüa ja kogu nende lihatoodete kategooria on tänu inimeste sissetulekute suurenemisele kasvanud. Rannarootsil on eriti liharikaste toodete jaoks kaubamärk EHE, mille all müüakse viinereid, sardelle, suitsu- ja keeduvorsti. Käesoleval aastal lisandusid singid, peekon, šašlõkivorst, toorvorstid ja šašlõkk. Selle sarja toodetele ei ole lisatud kunstlikke lõhna- ega maitsetugevdajaid. Prinsthali sõnutsi kasutatakse EHEda sinkide 100 grammi valmistamiseks 121 grammi liha, suitsuvorstide valmistamiseks 155 grammi liha. Viinerites ja sardellides on vastavalt 90 ja 80 protsenti liha. „Oleme liharikaste toodete sarja müügiga väga rahul ja erinevate toodete lõikes on müük võrreldes eelmise aastaga kasvanud enam kui 50 protsenti,” lisab ta. UUE IHALUS Eestlaste eripärana toob Prinsthal välja, et meie inimesed ootavad igaks hooajaks uusi tooteid. „See seab lihatootjatele suured ootused ja kõik püüavad alati välja tulla millegi uue ja huv itavaga,” kõneleb ta. „Näiteks meie naaberriigis Soomes on tarbijad palju konservatiivsemad, söövad aastast aastasse samu tooteid ja uudistooteid on neil meiega võrreldes palju vähem.” Potiseppki kinnitab eestlaste uudsuselembust. „Kuigi meid peetakse suhteliselt konservatiivseteks tarbijateks, on üha rohkem näha, kuidas meie maitse-eelistused laienevad, eestlased võtavad uusi li-

EESTI LIHATOODANG KOKKU 3 KUUGA 2011–2016 (tuhat tonni) 2011

2012

2013

2014

2015

2016

Lihatoodang kokku

80,6

78,4

79,8

80,7

83,2

77,9

Vorsttooted

36,5

34,5

33,5

30,4

29,6

30,9

keeduvorst

11,9

11,5

11,3

11,2

10,0

9,5

sardellid

3,5

3,4

3,3

3,2

3,3

viinerid

11,3

10,2

9,8

9,4

9,0

8,8

poolsuitsuvorst

5,8

4,4

4,2

3,6

3,5

3,4

täissuitsuvorst

1,0

1,3

1,6

1,7

1,8

maksavorst

0,9

1,1

0,9

2,1

1,0

verivorst

1,4

1,3

1,2

1,3

muud vorsttooted

0,8

1,5

1,4

1,7

1,2

1,8

Allikas: Statistikaamet, maaeluministeerium

LIHADE 3 KUU KESKMISED JAEHINNAD 2012–2017 12.00 10.00 8.00 Hind (€)

riina martinson

tab Potisepp. „Samal ajal pole toidulaualt kadunud ei viinerid, sardellid ega vorstid, sest need tooted annavad võimaluse kiirelt maitsva söögi valmistada.” Suvisel ajal on eestlased suured grillijad ja grilltooted teevad suure müügihüppe. Siingi valitseb kaks suunda: ühed otsivad uusi ja eksootilisi maitseid ning teevad tervislikumaid valikuid (grillvorstid köögiviljadega), teiselt poolt traditsioonid ja „juurte juurde” minek: šašlõkid ja grillvorstid, mis aastakümneid teada-tuntud.

6.00 4.00 2.00 0.00 2012

2013

Veiseliha (kondita)

2014 Sealiha (kondita)

2015

2016

Broiler (kohalik)

2017 Broiler (import)

Allikas: Statistikaamet, maaeluministeerium

hatooteid huviga ja hästi vastu,” sõnab ta. „Eestlased armastavad liha ja loodan, et teeme seda teadlikult. Konkurents on lihasektoris väga tugev ja sellega seoses üllatavad lihatootjad kogu aeg

uute ja huvitavate maitsete ja toodetega. Tervislikkust silmas pidades on meie müügilettidele jõudnud köögiviljasisaldusega lihatooted, mis minu andmetel on tarbijate hulgas populaarsed ja pälvinud kiidusõnu ka professionaalsetelt toitumisteadlastelt.” ÜLE 80 KILO LIHA Statistikaameti andmeil söödi mullu Eestis inimese kohta rekordiliselt 82,2 kg liha. Võrreldes aasta varasemaga kasvas tarbimine inimese kohta pea seitse protsenti. Liha tarbimisest kõige suurema osakaa-

lu annab sealiha, mida mullu söödi üle 44 kilo inimese kohta. Põhjust tuleb siin kindlasti otsida Aafrika seakatku mõju tõttu langenud sealiha hinnas. „Loodan siiski, et sealiha tarbimise kasvu taga ei ole mitte suurima argumendina taskukohane hind, vaid teadlikud valikud ning sealiha valmistamise oskused ja maitsvus,” mainib Potisepp. Kui võrrelda meid Euroopa suurte sealihariikidega, siis arenguruumi veel on. Näiteks Taanis süüakse aastas 56 kilogrammi sealiha inimese kohta, Saksamaal 52,4 kilo ja Leedus 48 kilo.

2 || PÕLLUMAJANDUS || MAA ELU

10. AUGUST 2017

Jaanus ja Marit Põldmaa: „Majandame kahe perefirmaga tuhandet hektarit. Kaks aastat tagasi alustasime ka mahevilja kasvatamist.”

foto: toomas šalda

Üks mees, seitse last,

kaks firmat, kümme ametit toomas šalda Maa Elu

ui kunagi oleks koolis öeldud, et Eestis on võimalik saada kümme tonni vilja hektarilt, poleks kõnelejat tõsiselt võetud. Edasiminek tuleneb sortidest, maa harimise viisidest ja väetamisest. Oleme muule maailmale järele võtnud ja kohati möödagi läinud,” ütleb Pärnumaal Audru vallas kahte perefirmat majandav Jaanus Põldmaa. Põltsamaalt pärit, Olustveres põllumajandust ja Saksamaal talupidamist õppinud osaühingu Põhara Agro peremees Jaanus Põldmaa tegi talupidamisega algust üheksakümnendate alguses peagi pärast Saksamaalt naasmist. „Unistasin oma talust. Nullist alustamiseks peab olema piisavalt noor ja hakkamist täis. Juhuste kokkulangemise tõttu läks nii, et sain Põhara külla viis hektarit maad. Nüüd majandame oma kahe perefirmaga tuhandet

„

hektarit, millest pool on oma, pool rendimaad.” Sellest üheksasajal hektaril kasvatatakse vilja, ülejäänud on püsi- või lühiajalised heinamaad. „Viljast 30 protsenti on talivili, enam-vähem võrdselt rukis ja nisu. 70 protsendi ulatuses kasvatame suvivilja, peamiselt nisu, aga järjest enam ka kaunvilju, näiteks hernest panime maha 100 hektarit. Hernes ja uba on suurepärased vahekultuurid. Nagu öeldakse, parim rahakultuur on nisu, aga seda ei saa vahetpidamata kasvatada ja kaunaliste eest saab tänu soodsale turuseisule samuti normaalse hinna. Rapsi jätsime kõrvale, sest kahjureid ja haigusi on nii palju, muudkui pritsi ja pritsi, lihtsalt tüütas ära,” tunnistab Põldmaa. Teravili, hernes ja uba on tema sõnul puhas börsikaup ja Põhara Agro paneb hinna sobival hetkel lukku, saagid on ette ära müüdud. „Seni pole mööda pükse saanud. Liigun palju ringi, kuulan asjatundjate juttu ja teen sellest oma järeldused. Kui Eestis on suured saagid, siis maailmaturu hinnataset see ei mõjuta. Börsihind sõltub pigem sellest, kas kuskil kaugel, võib isegi olla, et hoopis teises maa-

ilma otsas sajab palju või vähe, millised on Ameerikas sojasaagid jne. On ka selliseid taktikuid, kel olemas suured hoidlad ja kes loodavad talvel ja kevadel vilja eest paremat hinda saada, aga meie oleme valinud vähem riskantse tee.” Kus Põhara Agros kasvatatud vili lõpuks ära süüakse, kasvataja enamasti ei teagi. „Kohalike partneritega tegeleme nii palju, kui meid üles otsitakse. Näiteks kogu meie rukis läheb Tartu Milli, Cibusele hoiustame kamajahuks vajalikke vilju ja viime neid Cibuse vajaduste järgi järjest kohale. Päris väikeste kogustega varustame ümberkaudseid kana- ja lambakasvatajaid, hoiame neile vajaliku vilja alles ja nõnda saavad nad meis kindlad olla. Kotikaupa võtavad, vahel isegi kümme,” muheleb Põldmaa. Kõikide viljade peale kokku annavad Põhara Agro põllud aastas saaki kolm ja pool kuni neli tuhat tonni. ÕPIB JA KATSETAB Põllumajandus on kiiremini edasi arenenud kui enamik teisi elualasid. „Kuna mitte mida-

gi ei olnud, ei väetisi ega korralikku tehnikat, siis alustasimegi „mahedalt”, saagiootus oli 3 tonni hektarilt, kusjuures nõukogude ajal oli Eesti keskmine 1,4,” meenutab Põldmaa ja lisab, et kui tänapäeva tehnikast rääkida, siis meie põllumehed tahavad väga omada just seda kõige-kõigemat. Põllumajandustehnika turuga on ta hästi kursis, sest lisaks oma ettevõtete juhtimisele on ta konsulent põllumajandustehnika müügiga tegelevas osaühingus Oilseeds Jatiina.

KUI EESTIS ON SUURED SAAGID, SIIS MAAILMATURU HINNATASET SEE EI MÕJUTA. „Katsetame oma põldudel Krone ja Amazone’i kaubamärkide uusi, turule alles tulevaid masinaid. Müügi- ja hooldemehed saavad kätt proovida ning tehased saadavad vahel oma uusi, veel katsetusfaasis olevaid masinaid meie rasketesse tingimustesse proovile. Meie koduhoovil on üks Jatiina müügi- ja

hoolduspunktidest.” Lisaameti tõttu käib Põldmaa mitu korda aastas peamiselt Saksamaal toimuvatel koolitustel ja messidel, et seal kogutud info siinsetele müügimeestele edasi anda. Vahel tuleb ette sedagi, et põllumajanduskoolid kutsuvad teda oma õpilastele põllumajandusuudistest loenguid pidama. „Tarkvaralisi uusi lahendusi tuleb turule massiliselt, aga Põhara Agro enda masinate juures me seda „viimast moeröögatust” pole pidanud vajalikuks taga ajada,” tunnistab ta. Firmal on kolm traktorit ja kaks suurt kombaini. „Kombainidel jääb vahel tootlikkust ülegi, aga kui ilmad on heitlikud, nii nagu need meil olema kipuvad, on hea, kui suudad vilja operatiivselt õigel ajal ära koristada. Kuna rõhume kvaliteedile ja püüame müüa toiduteravilja, on koristuskiirus äärmiselt tähtis. Kuivatid ja hoidlad on meil endal kõik olemas.” Aasta ringi on Põhara Agros lisaks peremehele ametis kolm meest, kes kevadest sügiseni teevad põllutöid. Talvel on vaba aega rohkem või leiavad nad rakendust lumekoristustööl. Viimasega on Põldmaa sõnul küll sageli rohkem tüli kui tulu.

VEISED JA MAHEVILI Lisaks Põhara Agrole majandavad Jaanus ja abikaasa Marit Põldmaa viiendat aastat veisekasvatuse ja maheviljaga tegelevat osaühingut Põhara Veis. „Tundsime, et oleks kena, kui ümber maja oleksid mingid loomad. On ju meie kodugi ümber ehitatud kolhoosiaegsest noorkarjalaudast, nii nagu tootmishoone ja kuivatigi. Tõime Soomest viis herefordi, praegu on meil neid juba 38. Suuremaks ei tahagi karja ajada. Kõik ammlehmad on herefordid, aga pull on limousine, sest türklasele, kes on selle liha peamine tarbija, meeldivad praegu segud rohkem,” selgitab abikaasa Marit. Kaks aastat tagasi tegi Põhara Veis algust mahevilja kasvatamisega. „Vaatasime, et mahetooted lähevad üha enam hinda ja miks mitte katsetada. Teist aastat kasvatame ligi 80 hektaril mahevilja. Jõõpresse tehti mahevilja kokkuost, see andis meile lisastiimuli. Kolmeaastane üleminekufaas saab järgmisel aastal läbi ja siis saame sinna vilja müüma hakata. Praegu müüme tegelikult mahedat vilja koos tavaviljaga, kuigi hinna ja mõistagi ka saagikuse vahe on mitmekordne. Maheda nõuded on karmid, aga saame hakkama.” Kõigele lisaks on Jaanus Põldmaa kirglik jahimees ja mitte ainult aktiivne metsaskäija, vaid ta on kohaliku Aruvälja Jahiseltsi esimees, Pärnumaa Jahimeeste Liidu aseesimees ja esindab Pärnumaad Eesti Jahimeeste Seltsis. Meest jätkub veel Pärnumaa Talupidajate Liidu ja Talupidajate Nõuandekeskuse juhatusse. Ümbruskonna külasid ühendavas MTÜs Aruvälja Suurküla Selts on tema südameasjaks olnud kohaliku Aruvälja rahvamaja renoveerimine. „Kunagi, kui üheksakümnendate algul siia kolisin, avaldas mulle sügavat muljet ajalooline seik, et talumehed olid siia enda raha eest rahvamaja ehitanud. Nii ongi seda viimase kümne aasta jooksul Euroopa abiraha toel parandatud ja renoveeritud. Kuna kohaliku rahva seltsielu aktiivsus on sellest üha enam tuult tiibadesse saanud, aga majast lõpuks ikkagi asja ei saanud, mädanik ja kahjurid olid puidust jagu saanud ja ka kohalik lasteaia ja raamatukogu maja ehituslikult enam jätkusuutlik ei olnud, siis otsustas vald lõpuks külarahvale uue külakeskuse ehitada.” Viimased kuus aastat on Põldmaa olnud Audru vallavolikogu esimees. „Näha kõike ühtse tervikuna, suuta mõelda kõigile ja kõigele võrdselt ning näha ette tulevikku on olnud selle ameti suurimad väljakutsed. Tegevusi on tõesti hirmus palju, aga kes teeb, see jõuab. Jaht ja otsene töö traktoriroolis on minu jaoks üks puhkuse vorm, aga loomulikult on parim puhkus koos perega veedetud aeg. Seitse last ja armastav abikaasa suudavad lõpuks kõik päevad helgeks muuta,” on ta eluga rahul. Kaks aastat tagasi pälvis Jaanus Põldmaa Carl Robert Jakobsoni konkursil Pärnumaa populaarseima põllumehe tiitli ja 2010. aastal tunnustas põllumajandusministeerium teda oma hõbedase teenetemärgiga. Jahinduslikult on Põldmaa tegevust hinnatud Ilvese teenetemärgiga ja käesoleval aastal pälvis ta Audru valla vapimärgi.

MAA ELU || MARJAAEG || 3

10. AUGUST 2017

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

KUI RIIK PUHKAB ...

Netikommentaaridest ja Facebookist on näha, et huvilisi, kes tahavad ise endale soodsamalt marju korjata, on iga aastaga rohkem.

foto: urmas luik / pärnu postimees

KORJA ISE MARJU. Marjakasvatajate kodulehti sirvides hakkab silma aina rohkem leviv tava, et aiandid kutsuvad inimesi ise endale marju korjama ja hind on korjajale soodsam kui ostes.

Marjakasvatajad kutsuvad ise omale marju korjama taavi alas Maa Elu

acebook saadab juba mitu nädalat ette maasika- ja vaarikakasvatajate üleskutseid, et tulgu inimesed ise endale marju korjama. Kui Põhja-Eestis oli maasikate kilohind isegi marja tippajal püsivalt 4−6 euro piires, siis ise korjates on see mitu eurot odavam – töötasu ja transpordi võrra. Facebooki aiasaaduste portaalis nägi juuli teisel poolel ja augusti esimesel nädalal kuulutusi, et mõnes Lõuna-Eesti aiandis on ise endale korjates maasikakilo hind vaid 2 eurot. Huvilisi jagus rohkesti, sest nii odavalt ei saanud Eestis sel aastal isegi Poola maasikat. Samuti on Lõuna-Eesti aianditest ostes kõik marjad natuke odavamad alates mustikatest ja lõpetades sõstardega. Üha rohkem on Eesti aiandites kasutusel frigotaimed ehk enne istutamist külmhoidlas hoitud taimed, mis hakkavad saaki andma 60 päeva pärast istutamist. Tänu sellele pikeneb maasikahooaeg ja maasikaid saab korjata isegi terve augustikuu. Augusti algusest pakub enamik aiandeid-talusid vaarikate korjamise võimalust. Korjamisinfo levib enamasti tuttavate kaudu, kes elavad maakohtades. Linnainimesed ja kooliõpilased leiavad pakkumisi internetist, kuhu ja millisesse tallu saaks marju korjama minna. Üles leiab info kas otsi-

sõna järgi, aiandustalude veebilehti uurides või nendega ühendust võttes. Tehes netiülevaadet aiandustaludest, kes pakuvad korjamisvõimalust, leidus kõiki: maasika-, vaarika-, sõstra- ja mustikakasvatajaid. Pärnumaa Karukäpa talu, kus kasvatatakse musti sõstraid, kutsus inimesi ise endale marju korjama alates juuli lõpust, kuna sõstrahooaeg on nagu kõik muugi tänavu hilisem. Tartu lähedal on mitu aiandit ja talu, kes ootavad inimesi nüüd vaarikaid korjama. HUVI KASVAB Netikommentaaridest ja Facebookist on näha, et huvilisi, kes tahavad ise endale soodsamalt marju korjata, on iga aastaga rohkem. Tartumaal asuva Marjamaa talu (www.marjamaatalu.ee) peremees Tõnu Oks tunnistab, et isekorjamise nõudlus on kasvanud küll, kuid sel aastal on nad seda vähem võimaldanud: vaid maasika järelkorjamine ja punane sõstar. „Sel hooajal oleme varustanud ennast rohkema tööjõuga, kui valminud marjadeks vaja on,” selgitab Tõnu Oks põhjust. Sõstrapõldudele ootavad nad aga augustis endale korjata soovijaid küll, selleks tuleb taluga ühendust võtta. Samas rõhutab Tõ-

INIMESED ON ISEKORJAMIST ÜHA ROHKEM AVASTAMAS Maiko Markus Marjavabrik OÜ Jah, pakume peamiselt vaarikate isekorjamist kahes istanduses Viljandimaal. Inimesed on marjade isekorjamise võimalust aina rohkem avastamas ja tundub, et isekorjamise po-

pulaarsus on peaasjalikult seotud sellega, et marjakasvatajatel on üha raskem leida sobivat tööjõudu. Seega on valida, kas vähendada kasvatamist, või siis leida neid, kes on valmis soodsama hinna nimel ise korjama tulema. Teine pluss on kindlas-

ti lühem realiseerimisaeg (nn tarneahel) ja väiksem transpordikulu. Meil käib isekorjamine korraga kahel põllul Tarvastu vallas Viljandimaal. Ühel kasvatame mahevaarikaid ja teisel on vaarikaistikuid õitsemise ajal ka pritsitud.

KUS SAAB ENDALE MARJU KORJATA?

nternetist leitud info põhjal pakkusid augusti esimestel nädalatel maasikate, vaarikate või sõstarde või mitme marja omale korjamise võimalust need talud: • Harjumaal Raja talu • Tartumaal Marjamaa talu, Sillaotsa talu ehk vaarikad.ee, Aia Puukool, Marjasoo talu jt • Viljandimaal Tarvastu vallas Marjavabrik OÜ

• Pärnumaal sõstraid kasvatav Karukäpa talu • Jõgevamaal Tori talu jt • Ida-Virumaal Sotkara talu • Põlvamaal Tasuja talu jt. Soovitus Omale korjamist ei paku ainult Lõuna-Eesti aiandid ja talud. Guugeldage või otsige Facebooki aianduslehtedelt, kes pakuvad vaarikate, mustikate või sõstarde korjamise võimalust

nu Oks kõige positiivsemat aspekti − ise endale korjates on hind soodsam küll. Lisaks on marjakorjamine meeldiv kogemus neile, kellel endal aeda pole või kes soovivad maal värskes õhus natuke tööd teha. Inimene teab ka, et saab oma käega korjatud tõe-

Põhja- või Kesk-Eestis ja võtke ühendust. Paljud sellised talud kuulutavad marjade korjamis- või müügivõimalustest just Facebookis. Augusti algul hakkas levima vaarikate endale korjamise info Eesti taludes-aiandites, enim pakkujaid on Lõuna-Eestist. NB! Võta kindlasti taluga enne ühendust ja uuri, kas, mida ja millal korjata saab.

liselt puhtad ja vintsutamata marjad. Oks ütleb, et kui oleks tööjõupuudus, siis oleks istandusele muidugi kasulik, kui tullakse ise korjama. Miinus aiandi jaoks on see, et endale korjajad ei korja süsteemselt ehk jätavad osa ja enamasti just väiksemaid marju põllule.

iimati käis riigikogu koos 19. juunil, kui toimus erakorraline istungjärk. Kolme ja poole tunniga lasti saalist läbi 15 seaduseelnõu, kulutades igale neist keskmiselt 14 minutit. Kusjuures kõne all olid näiteks riigieelarve seadus, maksumuudatused, politsei ja piirivalve tegevus ning Rail Baltic. Sealt alates on käinud vilgas töö valijatega, sest rahvaasemik ei puhka kunagi. Vaid ühes kohas, nimelt riigikogu kodu- ja töökorra seaduses on meie esinduskogu läbi lasknud apsaka ja kirjutanud seadusesse sõna „puhkus”, sedagi seoses riigikogu esimehega, ehkki temagi ei puhka kunagi. Olgu meenutatud, et sõna „puhkus” käis veel hiljuti läbi ka presidendi töökorra seadusest, kuid president Kersti Kaljulaidi esildise alusel riigikogu kõrvaldas selle sõna alles 14. juunil 2017. Et rahvaasemikel on käed-jalad tööd täis, jäid riigikogu esimehe kohta käivad analoogsed sõnad tähelepanuta. Seda enam, et sel päeval oli vaja üle kesköö Toompea koridorides kõlkuda. Nüüd on rahvaasemikel hea võimalus keskenduda kohalikele valimistele, sest päev pärast valimisi, 16. oktoobrist 2017 kaob riigikogu liikme staatuse seadusest paragrahv, mis sinnani on sätestanud riigikogu liikmele pandud keelu olla samal ajal ka linna- või vallavolikogu liige. Ehk kui sinnani on riigikogu liikmed olnud vaid peibutuspardid, siis nüüd muutuvad nad korraga kahel pesal istuvateks partideks. Kohalikud volikogud peavad paraku praegu helpima riigikogu ja valitsuse kokku keedetud haldusreformisuppi. 13 omavalitsusele pole supp maitsenud ning nad on pöördunud riigikohtusse, kes on aga siiani senised kaebused jätnud menetlusse võtmata või tagastanud viitega Tallinna ringkonnakohtu 12. juuli otsusele: ehkki vaidlustatud sundliitmise määrused puudutavad vahetult konkreetseid omavalitsusüksusi ning on antud nii-öelda ühekordselt läbiviidava haldusreformi raames, muudetakse nendega sisuliselt Eesti haldusterritoriaalset korraldust tervikuna. Ja lisatud, et vaidlusi õigustloovate aktide põhiseaduspärasuse üle lahendab riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Juba on oma arvamuse nendele kaebustele jõudnud anda vabariigi valimiskomisjon, kelle hinnangul ei ole õigusriigile omane kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste eel tekkinud olukord, kus osa sundliitmise kohtus vaidlustanud valdadest mängivad mõttega korraldada paralleelvalimised haldusreformi eel kehtinud piiride alusel. Nii et kui riik puhkab, peavad linnad ja vallad maadlema riigi tekitatud probleemidega.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || MESINDUS || MAA ELU

10. AUGUST 2017

Taimekaitsest ja mesindusest

alju on räägitud sellest, et mesilaste hukkumist põhjustavad taimekaitsevahendid. Samas on kontrollide käigus tuvastatud, et taimekaitsevahendite puhul on mesilaste hukkumist põhjustanud eelkõige nende vale kasutamine. Taimekaitsevahendite nõuetekohase kasutamise tagajärjel hukkumisi tuvastatud ei ole. Seega kõikidest nõuetest kinni pidades ja omavahel koostööd tehes on võimalik saavutada olukord, kus taimekaitse ja mesindus saavad kõrvuti eksisteerida, kirjutab maablogis põllumajandusameti taimekaitse ja väetise osakonna juhataja Maris Raudsepp. Mesilasperede stress ja suremine oleneb enim sellest, kuidas mesilasi peetakse, sealhulgas hügieenist ja parasiitidest mesitarudes. Kuigi mesilaste peamiseks hukkumise põhjuseks peetakse varroalesta ja sellega kaasnevaid viirushaigusi, siis mesilasi mõjutavad ka halb ilmastik ja põllumajandusega seotud ohud. Kõige sagedamini on hukkumise põhjus mitme teguri kokkulangemine. TAIMEKAITSEVAHENDI VALE KASUTAMINE VÕIB MAKSTA MESILASTE ELU Põllumajandusamet on aastate jooksul järelevalve käigus lasknud analüüsida mesilastelt võetud proove. Kui 2015. ja 2016. aastal tuvastati üks taimekaitsevahendi väärkasutamine, mille tagajärjel hukkusid mesilased, siis tänavu on neid juh-

tumeid enam. Peamine mesilaste surmade põhjus läbi aastate on olnud taimekaitsevahendite toimeaine dimetoaat, mida on kasutanud rapsikasvatajad. Dimetoaati sisaldavad taimekaitsevahendid on küll Eestis turule lubatud, kuid pole lubatud kasutada rapsil, vaid hoopis peamiselt teraviljal. Seega on mesilaste hukkumise põhjustanud taimekaitsevahendi kasutusnõuete rikkumine. Põllumajandusamet saab taimekaitsevahendi väärkasutaja taimekaitsetunnistuse kehtetuks tunnistada ja teavitada PRIAt kohustusliku majandamisnõude rikkumisest, mis viib toetuste vähendamiseni. Lisaks on Maaeluministeerium tõhustamas meetmeid, et seadusega ette näha praegusest paremad võimalused väärteomenetluse algatamiseks ja karistuse määramiseks. MESINIKUD JA TAIMEKAITSE – KES, MIDA JA KUIDAS TEGEMA PEAB? Põllumajandusamet on käesolevaks hooajaks koostöös Veterinaar- ja Toiduameti ning Eesti Mesinike Liiduga koostanud käitumisjuhise, mille eesmärk on parandada mesinike ja taimekaitsevahendite kasutajate koostööd. Juhises on välja toodud nende omavaheline teavitamiskohustus, mis kehtib Eestis juba aas-

JÕHVIS

EESTI KEELES

Põhihariduse baasil kutsekeskharidus • IT-süsteemide nooremspetsialist, 3 a • Kokk, 3 a • Juuksur, 3 a • Tisler, 3 a Keskhariduse baasil kutseõpe • Juuksur, 1 a 6 k • Raamatupidamine, 2 a** Haridusnõudeta • Abikokk, 1 a

EESTI MESI VASTAB NÕUETELE

eterinaar- ja Toiduamet (VTA) võttis möödunud aastal tavapärase järelevalve käigus proove 68st Eestis müüdavast meest, sealhulgas 53 Eesti mesiniku meest. Kõikide Eestis valminud meest võetud proovide tulemused vastasid nõuetele. Ka käesoleval aastal võetud proovide tulemused on olnud nõuetekohased. 29 mee puhul uuriti 2016. aastal mee kvaliteedinäitajaid: hüdroksümetüülfurfaali (HMF) sisaldust, diastaasarvu ja niiskust. Lisaks Eesti mesinikelt pärit meele võeti jaekaubandusettevõtetest proove 15st välismaist päritolu meest. Kvaliteedinõuetele ei vas-

tanud üks Itaalia ja üks Ukraina mesi. VTA tegi ettekirjutused nimetatud toodete müük peatada ning jaemüüki saadetud kogused kutsuti kauplustest tagasi. „HMF on üks olulisemaid mee kvaliteedi parameetreid, mis näitab mee värskust ja annab teada mee võimalikust liigsest kuumutamisest. Kristalliseerunud mett kuumutatakse mee vedeldamiseks, kuna tarbija eelistab vedelat mett. HMFi sisaldus kasvab ka mee hoidmisel, sõltudes mee pHtasemest ja säilitamise temperatuurist,” selgitas Veterinaar- ja Toiduameti toiduosakonna peaspetsialist Merle Laurimaa. Ülejäänud 2016. aastal võetud 39 meeproovis uuriti kolmes mees

keelatud ravimite sisaldust, 17 juhul uuriti veterinaarravimite jääke, 16 proovist uuriti taimekaitsevahendite jääke ning kolmes mees uuriti plii ja kaadmiumi sisaldust. Kõik näitajad vastasid nõuetele. Sel aastal on VTA lasknud mee geograafilise ja botaanilise päritolu kindlaksmääramiseks teha neljale Eesti meele õietolmuanalüüsi. Kõik tulemused olid nõuetekohased. Samuti on uuritud neljas väljastpoolt Eestit pärit mees HMFi sisaldust, diastaasarvu ja niiskuse sisaldust. Siingi olid kõik näitajad nõuetekohased. Tänavu on plaanis uurida veel lisaks ülaltoodule 62 meeproovi, nendest 24 proovist uuritakse mee kvaliteedinäitajaid. (ME)

taid mesilaste kaitsmise eesmärgil. Mesinikul on kohustus endast teada anda oma kogukonnas tegutsevatele põllumeestele, lisaks tuleb teada anda mesila täpne asukoht ja mesilasperede arv PRIA põllumajandusloomade registrile. PRIA registri andmed võimaldavad põllupidajal leida enda läheduses asuvaid mesilaid PRIA veebikaardilt. Juhul kui mesinik on endast teada andnud, tuleb põllumehel vähemalt 48 tundi enne taimekaitsevahendi kasutamist teavitada

kõiki mesinikke, kelle mesitarud asuvad 2 km kaugusel tema põldudest. Nii saab mesinik ennekõike jälgida oma mesilaste tegevust ja vajadusel võtta kasutusele ettevaatusabinõud. Lisaks omavahelisele teavitamiskohustusele kehtib Eestis mesilaste ja teiste kasulike putukate kaitsmiseks juba aastaid ka taimekaitsevahendi õhust pritsimise ja õitsvate taimede pritsimise keeld. Õitsvaid taimi võib erandina pritsida vaid siis, kui taimekaitsevahendil on vastav märge ja sellisel juhul võib seda teha varahommikusel või hilisõhtusel ajal (kell 22.00–05.00), mil mesilased ei lenda.

MIDA TEHA, KUI ON HUKKUNUD TAVAPÄRASEST ROHKEM MESILASI? Kui on hukkunud tavapärasest rohkem mesilasi, tuleb mesinikul kohe teavitada kohalikku veterinaararsti või maakonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku. Kui on kahtlus, et mesilased on hukkunud taimekaitsevahendite väärkasutamise tagajärjel, tuleb teavitada oma maakonna taimekaitse valdkonna peaspetsialisti. Seejärel vaatavad ametnikud sündmuskoha üle, selle käigus võetakse vajadusel proovid nii hukkunud mesilastest kui ka taimsest saadusest. Põllumajandusamet reageerib kõigile kaebustele ja ainult

Tallinna mnt 13, Sillamäe, lda-Virumaa

koostöös mesinikuga on võimalik välja selgitada mesilaste hukkumise põhjused. TAIMEKAITSE JA MESINDUSE VAHEL PEAB VALITSEMA TASAKAAL Enne taimekaitsevahendi turule lubamist läbivad kõik tooted põhjaliku hindamise, mille käigus hinnatakse nende füüsikalis-keemilisi, toksikoloogilisi ja ökotoksikoloogilisi omadusi, sealhulgas mõju mesilastele. Niisamuti hinnatakse taimekaitsevahendi looduses käitumist ja levikut, võimalikke jääke toidus, efektiivsust taimekahjustajatele ja põllukultuuridele. Seega taimekaitsevahend lubatakse turule ainult tingimustel, et see ei avalda inimese ja loomade tervisele ega keskkonnale kahjulikku mõju, kusjuures taimekaitseseadusega taimekaitsevahendi kasutamisele sätestatud nõuded on kirja pandud selleks, et tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse kõrge tase. Kui aga taimekaitsevahendit kasutatakse turule lubamise tingimusi või kasutamise nõudeid eirates, võib see põhjustada ohtu nii keskkonnale kui ka inimese ja loomade tervisele. Seetõttu on väga oluline, et taimekaitsevahendeid kasutatakse nõuetekohaselt, järgides rangelt kasutusjuhendit. Taimekaitsevahendit võib kasutada ainult selleks ettenähtud kultuuridel, lubatud kulunormide piires ja õigetel kasutusaegadel. Kõikidest nõuetest kinni pidades ja omavahel koostööd tehes on võimalik saavutada olukord, kus taimekaitse ja mesindus saavad kõrvuti eksisteerida, arvestades mõlema osapoole huve. (ME)

2017. a suvine vastuvõtt Jõhvi, Sillamäe ja Narva õppekohtades 5. juunist 11. augustini

www.ivkhk.ee

NARVAS VENE KEELES

VENE KEELES Põhiharidusebaasil kutsekeskharidus • Sisetööde elektrik, 3 a • Automaatik, 3 a IVKHK pakub: • Mäetööline, 3 a • Tasuta õpe • Õppetoetus ja sõiduhüvitis • Laborant, 3 a • WiFi • Osalemine projektides • Noorem tarkvaraarendaja, 3 a • Parimatele preemiareisid • Välispraktika võimalus • Kokk, 3 a • Jõusaalid • Õpilaskodu Jõhvis ja Sillamäel • Pagari- ja kondiitritoodete tehnoloogia, 3 a • Laotöötaja, 3 a * Lisaks töökohapõhine õpe ** Paindlik õpe (õhtuti) • Puitkonstruktsioonide ehitaja, 3 a • Keevitaja, 3 a Põhihariduse baasil kutseõpe • Õmbleja, 1 a VENE KEELES • Maaler, 1 a • Kokk, 3 a • Plaatija, 6 k • Ehitusviimistlus, 3 a Keskhariduse baasil kutseõpe • Metallilõikamispinkidel töötaja, 3 a • Noorem tarkvaraarendaja, 2 a • Laotöötaja, 3 a • Kondiiter, 1 a • Noorem tarkvaraarendaja, 3 a • Sisetööde elektrik, 2 a** Keskhariduse baasil kutseõpe • IT-süsteemide nooremspetsialist, 2 a** • Keevitaja, 2 a** • Väikeettevõtja, 2 a** • Noorem tarkvaraarendaja, 2 a** • Mäetööline, 1 a 6 k** • Laotöötaja, 1 a 6 k** • Keemiaprotsesside operaator, 1 a 6 k** • Müürsepp, 1a 6 k** • Tootmisautomaatik, 1 a** • Keemiaprotsesside operaator, 1 a 6 k** • Veokorraldaja, 1 a** • Keevitaja, 1 a (osakutse poolautomaatkeevitja)**

Põhihariduse baasil kutsekeskharidus • Sõiduautotehnik, 3 a • Ehitusviimistlus, 3 a • Keevitaja, 3 a • Pagari ja kondiitritoodete tehnoloogia, 3 a • Kokk, 3 a • Mehhatroonik, 3 a • Multimeedium, 3 a Põhihariduse baasil kutseõpe • Keevitaja (osakutse poolautomaatkeevitaja), 1 a** • Veokorraldaja, 1 a 6 k* • Maaler, 1 a* • Müüja-klienditeenindaja, 1 a* • Rõivaõmblemine, (osaoskus kergete rõivaste õmblemine), 1 a* • Rõivaõmblemine (osaoskus soojendusvoodriga toodete õmblemine), 6 k* • Sisetööde elektrik, 2 a** • IT-süsteemide nooremspetsialist, 2 a** • IT tugiisik, 1 a** Keskhariduse baasil kutseõpe • Multimeedium, 2 a • Turismikorraldus, 2 a • Raamatupidaja, 2 a • Kondiiter, 1 a 6 k • Mehhatroonik, 2 a** • Ärikorralduse spetsialist, 2 a* • Arvjuhtimisega (APJ) metallilõikepinkide operaator, 2 a** Haridusnõudeta • Abikokk, 1 a • Puhastusteenindaja, 1 a

Jõhvi, Kutse 13 Tel 530 88342 · www.ivkhk.ee

Narva, Kreenholmi 45 Tel 356 9385 · www.nvtc.ee

SILLAMÄEL

Sillamäe, Tallinna mnt 13 Tel 392 5160 · www.svtc.ee

MAA ELU || PUIT || 5

10. AUGUST 2017

Toftani uue tehase tooraine saadakse ümberkaudsetest metsadest 50 kilomeetri raadiusest, osaliselt ka Lätist.

foto: creative union

Osula kandis pole tööpuudust karta kristina traks Maa Elu

ldiselt ollakse harjunud kurtmisega, et maapiirkonnas on tööd raske leida ja kui mingi tööotsa leiadki, siis nutma ajavalt väikese palgaga. Võrumaal Osula kandis on lood aga teisiti – siin on üleaedsed kaks kiiresti kasvavat puiduettevõtet ja praegu õpetatakse Toftanis välja jälle uusi töötajaid hiljuti avatud tööstuse laiendusse. Käivitamisfaasis on kõrval asuva ettevõtte Osula Graanul koostootmisjaam, mis saab valmis aasta lõpul. Eesti suurima saeveski Toftan tegevjuht Martin Arula ei kurda selle üle, et töötajaid ei leia. Ikka leiab, aga neile tuleb vääriliselt maksta. Näiteks möödunud aastal oli vaja ettevõttel palgata korraga 16 uut inimest, kuid soovijaid oli koguni 215. Toftanis oli eelmise aasta keskmine kuupalk 1700 eurot, mis on märksa rohkem kui statistikaamet Võrumaa kohta keskmiseks näitab. Suve hakul avatud Toftan 2 saeveskis töötab palju bakalaureusekraadiga inimesi. Arula selgitab, et nende töötajad peavad oskama inglise keelt, sest kui liiniga midagi juhtub, peab töötaja suutma end välismaa automaatikule arusaadavaks teha. Toftanis tuleb käive ühe töötaja

PÜÜAB KINNI PABERIPUU Uus tehas kahekordistab ettevõtte tootmisvõimsuse ja tõstab selle 400 000 m3 saematerjalini aastas. Investeering oli 30 miljonit eurot. Tehase tooraine saadakse ümberkaudsetest metsadest 50 kilomeetri raadiusest, osaliselt ka Lätist. „Meie kandis asuvad Eesti kõige tootlikumad metsad ja pole vaja karta, et uue tehase käivitamisega seoses Kagu-Eesti metsadest lagedaks raiutakse. Isegi kui töötame täisvõimsusel, kasvab metsa rohkem juurde, kui me jõuame ümber töödelda,” selgitab Arula. Uue tehase idee on veidi teistsugune võrreldes sellega, mis saetööstuses klassikaliselt on toiminud. Üldjuhul kasutavad saetööstused toorainena puutüve kõige alumist jämedamat osa ja ladvaosad müüakse paberipuuna välismaale. See on aga odav eksport, kohapeal väärindades saaks teenida palju rohkem

ning just see on Toftan 2 äriidee – püüda kinni võimalikult palju paberipuitu ning töödelda uues tehases ära just peenemad ja ainult kolmemeetrised palgid. Arula ütleb, et hankijatele alles tutvustatakse seda kontseptsiooni ja küllap see ka vastu võetakse. „See on loogiline, sest kui kõik soovivad osta vaid jämedat palki, siis ükskord tuleb looduses piir ette. Usun, et Toftan 2 suudab nii-öelda kinni püüda kaks kolmandikku siinkandis raiutavat paberipuitu, mille saame eksportida juba väärindatult.” Saetööstuse toodangusse suhtutakse tihtipeale üleolevalt: küll neil on lihtne – toodavad ju ainult kahte sorti kaubaartikleid ehk prusse ja laudu. Arula muigab selle peale, sest ühetaolisusest on saetööstuse toodang küll väga kaugel. Toftanil on koguni 620 tooteartiklit. Valmistatakse toorainet kõikvõimalikele puiduettevõtetele: aknaja uksetootjatele, mööblitootjatele, ehituseks. Suurem osa müüakse Eesti edasitöötlejatele, ülejäänu läheb eksporti ja sõidab ka kaugetesse kohtadesse. Näiteks müüb Toftan saematerjali Jaapanisse, kus sellest valmistatakse maavärinakindlaid maju. Samuti saadetakse puitu Hiinasse mööbli tooraineks.

TOFTAN ON 22 AASTAT VANA ETTEVÕTE JA ON KÕIK NEED AASTAD PIDEVALT KASVANUD.

KOOD ON KÕIGE TÄHTSAM Toftan on 22 aastat vana ettevõte ja on kõik need aastad pidevalt kasvanud. Alustati second- hand-seadmetega, mis toodi Rootsist Toftani-nimelisest külast ja pandi üles Varese külla Sõmerpalu vallas. See

kohta umbes 370 000 eurot aastas, see on Eestis juba praegu väga hea saavutus. Uus saeveski ei tööta veel täistuuridel, kui see juhtub, siis käive inimese kohta kahekordistub. Toftani kahes saeveskis ja kontoris on ametis 145 töötajat. Kui uusim tehas täie auruga tööle hakkab, on töötajaid 160 ringis.

Eesti suurima saeveski Toftan tegevjuht Martin Arula ei kurda selle foto: kristina traks üle, et töötajaid ei leia.

oli väike saeveski, mis tootis 17 000 m3 saematerjali aastas. Need seadmed on töös praegugi, kuid neile on lisatud võimsust ja jõudu. Ettevõtte omanikud on rootslased. Vaatame uues tööstuses ringi. Toftan 2 on Baltimaade suurim saeveski ning ettevõttel on ambitsioonikas plaan saada Euroopa kõige tootlikumaks saeveskiks. „See on reaalne, me liigume kogu aeg sinnapoole,” ütleb Arula. Saeveski tootlikkus sõltub sellest, kui kiiresti ja täpselt suudetakse sellest palgid niiöelda läbi lasta. Materjal peab kihutama ja kes suudab saagida nii, et võimalikult vähe kadusid

tekib, ongi võidumees ehk teenib suurema kasumi. Siin pole midagi pistmist keharammu või näpuosavusega, vaid ainult nutikuse ja haridusega, sest kogu ettevõtmist juhib arvuti ja kui on vaja teha muudatusi, tuleb neid teha koodis. Arula ütleb, et tehnoloogiliselt on saeveskid kõik üsna sarnased, kuid erinevad tootlikkuse ja tehnoloogia kasutamise nüansside poolest. Pidevalt otsitakse võimalusi efektiivsust suurendada ehk saadakse hakkama järjest vähemate inimestega. Saetööstuse töötajaid kohtame ringkäigul tööstuses vaid arvutite taga. Kui varem mängis väga suurt rolli inimese nä-

puosavus ehk laudade kvaliteet sõltus sellest, kuidas ta materjali sae ette juhtis, siis nüüd paneb liini käima programmeerija, kes on selle programmeerinud, nagu tarvis. Liini näol on tegemist väga suure tööstusrobotiga ja kui liini tahetakse kiiremaks või aeglasemaks muuta, siis tuleb muuta koodi. Toftan 2 liinidel kihutatakse hooga, tippkiirus võiks olla 50 palki minutis, kuid praegu „sõidetakse” kiirusel 43 palki minutis. Kõik palgid skaneeritakse ja sekundi jooksul otsustab arvuti, mis sellest palgist saab ning kuidas seda tuleb saagida. Sarnased palgid sorteeritakse eraldi. Seejärel palk kooritakse, skaneeritakse enne saeni jõudmist veel korra – arvuti langetab siis lõppotsuse, millises asendis peab palk sae alla jõudes olema ja liin kohendab puutüve just õigesse asendisse. Töö käib kogu aeg, igas tunnis keerab ettevõtte õuele kaks palgiveoautot. Tavaarusaama järgi on saeveski töötamiseks väga ohtlik koht, kuid Toftan 2 on esimene puidutööstus Baltikumis, mille tehnoloogia vastab täielikult Euroopa ohutusnormidele. Arula täpsustab, et päris keeruline on endale selles tehases viga teha ja tehnoloogiliselt on töö väga ohutu. Oma sõnade kinnituseks astub ta liinile lähemale ja see seiskub automaatselt. KOOSTÖÖ NAABRITEGA Palkide saagimisest jääb üle kooretükke ja hulk saepuru. Sellelegi on leitud otstarve, Toftani üleaedse pelletitööstuse koostootmisjaamas saab põletada ka halvema kvaliteediga biomassi. Nimelt on Toftan 2 ja Osula Graanuli soojaja elektrivarustus ühendatud. Saeveski saab vajadusel tarbida koostootmisjaamas toodetud elektrit ja sooja, ülejäänu tarbib Osula Graanul ise või müüb võrku. „See on esimene niisugune tööstuslik koostööprojekt. Puhtteoreetiliselt on Toftan 1, Toftan 2 ja Osula Graanul energeetiliselt sõltumatud,” märgib Arula. Graanul Investi juhatuse esimees Raul Kirjanen selgitab, et umbes veerandi koostootmisjaamas toodetavast energiast müüb Osula Graanul Toftanile. „Toftan sai jätta tegemata investeeringu kapitalimahukasse energiatootmisüksusse ja võimaluse investeerida see raha põhitegevusse. Tänu suuremale mahule ja mastaabiefektile on meie toodetav soojus- ja elektrienergia odavam. Seega saame lisaks oma pelleti tootmises kasutatavale energiale müüa energiat ka väljapoole ja langetada tootmiskulu. Lisaks on meil suuremas katlas võimalik põletada vähem kvaliteetset biomassi, mis on kütusena pikas perspektiivis odavam. Kokkuvõttes võimaldab selline koostöö Toftanil keskenduda oma põhitegevusele, jättes kogu energiaga varustamise meie hooleks,” räägib Kirjanen. Uus jaam on praegu käivitamisfaasis ja valmib aasta lõpus. „Tehniliselt aga saime Eesti Energiast sõltumatuks juba aastal 2012, kui valmis meie enda esimene koostootmisjaam Helmes. Koos Helme ja Imavere jaamaga katab Osula koostootmisjaam meie grupi elektrienergiavajaduse nii Eestis kui ka Lätis ja lubab meil energiahinda pikka aega kontrolli all hoida.”

6 || SUITSUSAUN || MAA ELU

10. AUGUST 2017 suurtest haabadest. Põrandalauad on lahtised ja suurte vahedega, et vesi laudadele seisma ei jääks, põranda all on hingamisruum ja täiteks kruusaliivasegu. Teine ja kolmas saun on ehitatud oma metsa palkidest 2012. aastal. Nende ehitamisel osalesid õpitubade vormis ka Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala üliõpilased.

Saunas

Mooska talu perenaise Eda Veeroja sõnul on talus saunapäevad neljapäeviti ja laupäeviti. Siis on võimalus kõigil huvilistel sauna tulla. fotod: kristina efert

saab puhtaks ihu ja valmib suitsusink

tiit efert Maa Elu

õrumaal Haanjas, imekauni looduse rüpes Vällamäe jalamil asuv Mooska talu on võtnud südameasjaks ajaloolise Võrumaa suitsusaunakultuuri säilitamise ja levitamise. Ettevõtmise taga on Mooska talu perenaine Eda Veeroja, kelle jaoks on huvist suitsusauna vastu kasvanud välja igapäevane töö. „See on elustiil. Kui midagi nii väga armastad ja sellega tegeled, siis kuigi palju kõrvale tegevust ei mahu,” ütleb ta. Talu õuel on kolm sauna, kaks on saunatamiseks ja üks liha suitsutamiseks. Lisaks aidaruum, kus saunalised saavad riietuda. Hoovi on kaevatud tiik, kuhu saab iga sauna juurest sisse hüpata. Algselt oli see soine koht. Võrumaa maastik ongi ju selline, kus künkad vahelduvad sooga. Tiigis elavad kogred, ahvenad, linaskid ja isegi jõevähid. „Võtsin täna hommikul lillekastmisvett, vähi sõrad vaatasid vastu,” sõnab Eda. Kuigi ta püüab ka kala, siis oma tiigist ta saaki ei püüa. „Need ju mu oma koduloomad,” põhjendab Eda. SÕBRAD SAUNA Eda ostis koos suusatreenerist abikaasa Urmasega talu Eesti taasiseseisvumise aegu. Urmas oli pärit Võrust, Eda Rõu-

gest. Nii leitigi mõlemale sobiv talukoht Vällamäe jalamil. Siit on hea juurdepääs maanteele ja Urmasele oli tähtis suusaradade lähedus. Mooska nimi pandi talule ise. See tähendab Eda sõnul Võru keeles elurõõmu. Hoovis oli vaid elumaja toorik, kõik muu on sinna juurde ehitatud. Maal üles kasvanud Edal oli talletunud mälestus, et saunaskäimine oli perele oluline sündmus. Seetõttu oli suitsusauna rajamine taluhoovi asjade loogiline käik. Aga et sellest ettevõtlus välja kasvab, ei osanud küll kohe arvata. Eda räägib, et on saanud huvi toidu vastu emalt, mistõttu ta hakkaski liha suitsutama. „Kutsud sõbrad sauna, pakud liha, nemad soovitavad sind omakorda sõpradele, nii see kasvas,” räägib ta. Esimese suitsusauna palgid on pärit Värska kandist ja neil on pikk ajalugu. Nagu enamik Eestimaa talusaunu olid needki palgid ühel päeval puhtaks nü-

SUITSUSAUN

raditsiooniline saun, mille kütmisel tekkivaid suitsugaase ei juhita küttekoldest korstna kaudu välja. Kerisekivid asuvad küttekolde kohal, leegid kuumutavad kive vahetult ja suits tõuseb otse läbi kerise ümbritsevasse ruumi. Osa suitsust võidakse saunaruumist õhuavade või luukide kaudu välja juhtida.

Käimas on suitsusaunanädal 10.−13. augustini toimub Haanjamaal suitsusaunanädal. Saunasõbrad saavad kütta sauna, võtta osa sauna töötubadest, kuulata saunalugusid. Oodatud on kõik sauna ja kohaliku pärimuse huvilised, kes soovivad tutvuda suitsusauna tavade, tarkuste ja tervistava mõjuga. Lisainfo: www.savvusann.ee.

hitud ja keris oli ümberehitamise käigus saanud korstna – suitsusaunast sai nii-öelda puhas saun. Ajapikku vajus saunake nagu peremeeski üha enam kössi, katus kukkus sisse ja peremehest polnud enam selle parandajat. Sauna üks nurk mädanes ja kasutuskõlbmatuna jäi hoone unustusse. Eda sõnul pakuti neile müügiks väärtusetuid saunapalke ja kobedamaid aidapalke. Täpse-

mal uurimisel osutusid ka saunapalgid kasutuskõlblikuks. Pereisa Urmas koos poegade Priidu ja Vahuriga tegid vanad palgid taas suitsusauna jaoks sobivaks. Tihenduseks on palkide vahel kasutanud naturaalset linatakku, vahelael on soojustuseks savi-liivasegu ja katust katab uhke mätas, kus on näha sooheinamaa taimi. Vahelagi, lava ja pingid on sauna praeguses asukohas kasvanud

EESTI OMA ASI „Suitsusaun on Eesti oma asi. Seda peaks väärtustama ja alles hoidma,” sõnab Eda. Alates 2014. aastast kuulub Võrumaa suitsusaun UNESCO kultuuripärandi nimekirja. „Suitsusaun on võrokesele paik, kus saavad puhtaks nii ihu kui ka hing. Sauna kütmine, vihtade tegemine, saunas leilivõtmine ja ravitsemine on meie taluperede tavapärane eluringi osa. Saunaga on seotud ka sellised teadmised ja oskused nagu saunaehitamine, puude tegemine, liha suitsutamine,” räägib Eda. Algatus suitsusaunakombestik UNESCOsse viia tuli võrokeste kogukonnalt juba 2009. aastal. Eda mäletab oma perekonna kombestikust, et sauna teretati enne kütmist, räägiti saunale, miks just täna sauna köetakse, ning lõpuks avaldati saunale tänu. Sauna kutsuti esivanemaid ja teisi kalleid kadunukesi. Saun oli esivanematega suhtlemise paik ka siis, kui seda polnud köetud. Mooska talus on saunapäevad neljapäeviti ja laupäeviti. Siis on võimalus kõigil huvilistel sauna tulla. Üks kütmiskord maksab 200 eurot ja ühte sauna mahub kuni 10 inimest, kuid Eda sõnul on paras hulk neli kuni kuus saunalist. Ühtegi külalist aga omapead sauna ei jäeta ning tavaks on, et peremees ja perenaine saunatavad koos külalistega. Sauna ei lubata neid, kes on alkoholi tarbinud. Mingeid kindlaid rituaale saunaskäimisega ei kaasne. Kui on huvi, siis Eda juhendamisel saab esivanemate poole pöörduda. „Julgustan kõiki uurima oma pere saunaskäimise traditsioone. Igal perel on oma kombed ja need ongi kõige õigemad,” räägib Eda. Osa saunalisi käivad korduvalt, aga on ka uusi. Üldiselt on Eda rahul, et suitsusaun kogub taas populaarsust. „Tore on, et maale tagasi kolinud noortel on huvi suitsusauna vastu.” Eda jagab tarkust meelsasti teistelegi. Tema juures on liha suitsutamist õppinud üle 200 inimese. LIHA SUITSUTAMINE NÕUAB KANNATLIKKUST Õige suitsuliha valmistamine on pikk ja kannatust nõudev protsess. Korraga läheb suitsu 50 kilogrammi liha. Inimeste maitsemeeled on erinevad, meestele kipub meeldima ribi, aga suitsutatakse veel karbonaadi, kõhuäärt ning

kintsu. „Konte ja päid me ei suitsuta,” lisab Eda. Liha jõuab Mooska tallu Viljandimaalt, sest kohalikke vajalikke dokumente omavaid kasvatajaid praegu lähemal ei ole. Kõigepealt pannakse liha 10protsendilisse soolvette soolduma. Temperatuur peab olema pluss viis kraadi ja nii viis kuni seitse päeva. Seejärel tuleb liha mõni tund nõrutada ja vajadusel natuke kuivatada. Seejärel lähevad lihatükid suitsu. Mõnda tükki tuleb eelnevalt siduda. Liha on suitsus 40 tundi. Enamasti pannakse liha suitsu reede hommikul ja valmis saab see laupäeva õhtuks. Eda tunnistab, et suitsutamine nõuab kannatlikkust. Temperatuur peab olema saunaruumis ühtlane, 75 kraadi, olgu väljas külm talv või kuum suvi. Arvestama peab kõikide väliste teguritega, ka õhurõhu ja tuulesuunaga. Puid tuleb alla panna iga pooleteise kuni kahe tunni tagant. Parim suitsutekitaja on kuiv lepp. „Külmal talveööl mõtled küll järjekordselt jopet selga ajades, et miks ma seda teen. Aga kui juba õue tuled ja näed, kuidas lumi kuuvalgel sillerdab ja ümberringi on sügav vaikus, siis saad aru, miks sa seda teed,” räägib Eda. Tema sõnul on eesmärgiks traditsioonilist lihasuitsutamist elus hoida. Aga see pole üldse lihtne tegevus, paari tunniga seda ei õpi ega ka õpeta.

ALATES 2014. AASTAST KUULUB VÕRUMAA SUITSUSAUN UNESCO KULTUURIPÄRANDI NIMEKIRJA. „Kui meie esimene suitsutamine oli 2005. aasta septembrikuus, siis alles järgmise aasta juulis tõdesime, et saame hakkama,” räägib Eda. Tal on kõik suitsutamised ka dokumenteeritud ja nii saab ta tagantjärele vaadata-analüüsida suitsutamise käiku ja tulemust. Tegemist on mahuka ja äärmiselt praktilise õppematerjaliga. Eda räägib, et liha sisetemperatuur peab lõpuks kerkima 73 kraadini. Selle saavutamiseks peab saunaruumi temperatuur olema 83 kraadi. Kui liha saab liiga palju kuuma, siis jooksevad mahlad välja ja tulemuseks on kuiv sink. Seetõttu tuleb viimased kaks tundi juures olla ja puid sättida, et temperatuur oleks õige. „See on omaette vilumus, mis on tulnud praktikaga,” lisab perenaine. Aga kui laupäeva õhtuks on partii valmis, siis huvilised juba teavad ja tulevad, kausikesed näpus, sellele järele. Kaugemale levitamiseks seda väärt kraami esialgu palju ei jagugi. Kokku on nimekirjas juba 700 inimest. Et kõik huvilised saaksid liha, on Mooska talul plaanis PRIA toetust kasutades investeerida. Heakskiitev otsus on juba olemas. Praegu on kitsaskoht külmkambrite puudumine, kus saaks liha soolata ja säilitada, samuti pakendada. „Hakkame ehitama, siis saame rohkem teha ja ka edasimüüjatele anda,” räägib Eda. Samamoodi ootavad suitsuliha restoranid ja poed.

MAA ELU || TALU || 7

10. AUGUST 2017

Tiido-Tiiu talu perenaine paneb purki särtsud kurgid silvia paluoja

Pärnu Postimees

iido-Tiiu talu perenaine Tiiu Sommer paneb väliköögis kurke purki retsepti järgi, mille järgi kuuldavasti tehakse seda sisse ka Rootsi kuningakojas. Eeltöö tegi agar hoidistaja juba ööpäev tagasi, kui lõikas kurgid õhukesteks viiludeks ja pani need suurde kaussi seisma suhkru, soola, äädika ja oma aia peenralt toodud tilli sisse. „Särtsukurgid on esimese hapukurgifestivali retsept, saadud Inge Musta käest, aga eks igaüks ju kohandab pisut enda järgi neid asju,” seletab naine purkide ja kurkidega askeldades. „See on Rootsi kuninganna kurgiretsept, mis on tulnud meile ikkagi Võiste kaudu, seal on erinevad sugupuud, kellel on sugulased välismaal ja niimoodi on neid retsepte vahetatud ja saadetud.” Nelja kilo kurkide kohta paneb Tiiu 1,4 kilo suhkrut, 300 grammi jämedat soola, 200 grammi äädikat ja paraja peotäie tilli. Aga ta ei ole grammitaja, vaid tunde järgi tegija. Kurgis on 99 protsenti vett ja lisatud kraam kisub sellest vee välja nii, et marinaadi polegi vaja keeta. Lindi kalurikülas kasvavad Tiido-Tiiu talus kurgid kasvuhoones, sel aastal on paarkümmend taime ka avamaal, kuid tänavune ei ole perenaise jutu järgi kurgiaasta. Kilemajas on 90 taimest veerandsada juba varrepõletikuga välja läinud ja avamaalt pole saaki tulnud, sest suvi on jahe, ööd külmad ja päikest vähe. Põlistalu juurde Tiiu esivanemate ajal ehitatud võlvkeldris on riiulitel nagu sõdurid sirges rivis marineeritud kurgi purgid. Need ja „särtsud” ei lähe ainult pererahva lauale, vaid on letis Pärnumaal hapukurgifestivalil, mida peetakse iseseisvuspäeval 20. augustil, kui töörahval on vaba päev. Sellest peost on kujunenud rohkem kui tava, sellest on saanud Tahkuranna kauba-

Tiiu Sommeril on abiks tütretütar Christelle.

märk. Õigustatult, sest sealt on pärit Eesti oma kurgisort „Tahkuranna murom”, mille 1920. aastatel aretas Metste talu peremees Johann Akkermann. Ametlikus sordikirjelduses öeldi, et see on varane ja saagirikas, ovaalse kujuga viljad valmivad 50.−55. päeval pärast külvi, on suuremad kui „Muromil” ja sobivad nii värskena kui ka hapendatuna. Tahkurannas on kurgikasvatamine olnud moes läbi aastakümnete, Pätsu-aegse Eesti vabariigi ajal tõrjus kohalik sort välja varem Peterburist ja Petserist Pärnu turule toodud kurgi, nõukogude ajal aga teenisid rannakülade kurgikasvatajad lisaraha Leningradis turul käimisega. Tahkuranna kurk on sedavõrd kuulus, et luuletaja Uno Laht kirjutas sellest „Tahkuranna idülli”. Lindilt kodutalu õuest on Tiiu Sommeril tööle Tahkuranna vallamajja Riia poole Pärnut 41 kilomeetrit. Ta on president Pätsi sünnivallas arendusspetsialist ja valla häälekandja Oma Leht toimetaja. Kunagise tugeval järjel majandi, Audruranna kolhoosi esimehe tütar, kes õppis kultuuritöötajaks ja on diplomeeritud

lavastaja-stsenarist, on Pärnumaal tuntud kui perenaiste ärgitaja ja Olustvere igasügisestel hoidisemessidel osaleja. Ise seletab ta sedasi, et „hakkasin kurkide kõrval tegema igasuguseid muid plöginaid ja mõtlesin, et võiks neid teistele inimestele ka näidata” ja selle mõttega tõmbaski ta kaasa Tahkuranna ja hiljem juba Lindi perenaised. Tahkuranna vallamajas peab Tiiu Sommer oma tööle lähenema sama loominguliselt nagu hoidiseid tehes, sest projektide kirjutamine ja igasugustest „rahapadadest” mõtete teostumise toetuse väljakirjutamine on omaette kunst. Kui palju on ta koduvalda raha sisse toonud, seda arvestust on keeruline pidada. Meeskonnatöö, ütleb Tiiu Sommer enda panust tähelepanu keskmest eemale lükates. Aga võtame ette kasvõi selle aasta, mis jääb ajaloolisele Tahkuranna vallale enne Häädemeeste vallaga ühinemist ja selle nime saamist omaette olemise viimaseks aastaks. Rekonstrueeritud on Reiuranna tee, mis viib külastajad nüüd mööda jalakäijatele mõeldud ala ja uuendatud mustkat-

PETKUS VILJAKÄITLUSSEADMED • sorteerid • triöörid • vibrolaud • konveierid • mahutid • kuivatid • puhtimisseadmed www.petkus.fi info@petkus.fi, tel 5303 4211 Pärnu mnt 11, 71012 Viljandi

Foto: Mailiis Ollino

tega teed pidi Lottemaale. Valmis on Reiu rand ise, kus paigaldati vee- ja kanalisatsioonitorustik, et rannalised saaksid puhast vett, rekonstrueeritud on juurdepääsutee ning rajatud parkla ja slipp, paigaldatud istepingid. Ikka selleks, et omadel ja külastajatel oleks parem seal puhata. Valmimas on Uulu tööstusala, kus ligemale 19hektarisel alal rekonstrueeriti ja laiendati tööstusala tugitaristut. Tööstusalal paikneb üle kümne ettevõtte. Alustatud on ülivajaliku kergliiklustee ehitamist Uulus külast linna poole ning ületuleval aastal jõuab see ratturitele ja jalgsikäijatele ülivajalik rajatis Pärnu piirini. Nende mahukate tööde ettevalmistamine projektikirjutajale algas aastat kolm tagasi, mil lõppes Euroopa Liidu üks rahastusperiood ja tekkis vahe järgmise ootel. Eelmisel aastal lõpetas Tahkuranna vald Uulu lasteaia laienduse sõimerühma võrra. Nii et kui paari aasta projektid rahasse ümber panna, siis „tuleb tubli 1,8 miljoni eurot toetusraha ära”. „Kirjutan projekte, olen koos meeskonnaga ja kui ettevõtmine algab, olen ehitaja, omaniku-

järelevalve ja vallavanemaga kogu aeg platsis sellepärast, et ma ei oskaks muidu põhjendada, lisaraha taotleda, aruandlust teha, sest näiteks EASil on sellised küsimused, mis viivad vahel endast välja,” tõdeb Tiiu Sommer, kellel on hea huumorisoon ja tugev närv, aga ametnike elukaugust ta tegija inimesena ei talu. Varuvariandina haldusreformi tõmbetuules on tal taskus sotsiaaltöö korraldaja diplom, mis on välja antud Tartu ülikoolis. Siiani pole ta päevagi seda tööd teinud, kuid ega amet leiba küsi ning ükski tarkus pole liiast. Vallamaja teise korruse mõneruutmeetrise põrandapinnaga kabinet ei suuda neelata arendusspetsialisti kogu energiat. Seda jätkub tal kodutallu ja selle õuel avatud Lindi käsitööaita, mis on kohaliku kogukonna päralt. Ülemöödunud sajandist pärit hoonel on uus elu ja otstarve, siin toimuvad koolitused, käivad koos käsitööhuvilised ja Lindi kooli lapsed tulevad savitööd tegema. „Olen pakkunud varianti, et viin asjad koolimajja ja lapsed saavad seal keraamikat teha, aga direktor Ulla Orgusaar ütleb, et lastel on põnevam siia

tulla. Käeline tegevus on peen motoorika ja sügisest lähebki isadepäevani savitöö käima, sest tahetakse ju isadepäeva- ja jõulukingitusi teha,” jutustab kohalike ütlemise järgi nende käsitööaida hea haldjas. Tiido-Tiiu talus juuakse kohvi perenaise valmistatud savikruusidest, millest vaatab rüüpajale vastu kirev lilleõis ning väljastpoolt on pitsilised ja tõsta imekerged ka täidetuna. Aga ega ta ennast ise näputööinimeseks ei arva, talle meeldib „kurke purki toppida” ja muid hoidiseid teha ning kui aega jääb, siis võtab ta savi kätte, et ka ise enda rõõmuks või teistele kingituseks mõni ilus asi meisterdada. Käsitööaida valmimise ja kohalikule kogukonnale pühendumise eest nimetas Pärnumaa Kodukant Tiiu Sommeri 2013. aastal sädeinimeseks. Järgmisel aastal sai Tiiu Sommeri ja Mati Kelleri pere siseministri ja Eesti külaliikumise Kodukant tunnustuse, Pärnumaa Kogukonnapärli austava tiitli, sest on siirast soovist ja vabast tahtest panustanud kogukonna arengusse. Käsitööaidal, väliköögil ja maakeldril on uksed kirgastes toonides kunstipäraselt värvitud, need ilmestavad taluõue ja tõmbavad pilgu endale. Need uksed maalis perenaise Pärnu tuttav, lasteraamatu „Nurrikud” autor Siiri Metsamägi. „Siiri käis siin suvitamas, nägi neid uksi ja sinna juurde minu mõtet ning ütles − ma teen ära. See on Audru kihelkonna rahvariideseeliku motiiv, see mõte oli mul ammu, sain algse mustri oma algkooli klassijuhataja Linda Mulgi käest. Nii et kavand oli olemas ja Siiril ei olnud muud kui koos minu onuga mõõdud paika panna, sest isegi värvid olid olemas,” seletab Tiiu Sommer ja arvab, et talle kurkide purki panemise juures abiks olnud noorema tütre tütar Christelle võib nüüd õue lipata. Audru poolt Lindile viiva tee ääres on Tiiu-Tiido talu õuenurgas teelistele jalapuhkamiseks ja pruukosti võtmiseks Pärnumaal turismimarsruuti ja ettevõtjaid ühendava Romantilise Rannatee üks tunnusmärke, kummuli paadinina kujutav varjualune. Väliköögi juures on aga teelistelegi vajalik kätepesemise ja kehakergendamise koht. Siinne taluperenaine kiirgab külalislahkust ja ettevõtlikkust, tema ööpäevas on kindlasti rohkem kui 24 tundi ja et ta kõigega toime jõuab tulla, selle eest saab kiita elukaaslane Mati Keller, kelle õlgadel on talus kõik meeste tööd ning ametilt on ta kutseline kalur.

8 || LOOMAD || MAA ELU

10. AUGUST 2017

PÕNEVAD LEMMIKLOOMAD. Kui soovite endale koju lemmikuks paabulindu, kääbussiili, ümisejat, marmosetti või karvutut merisiga, siis on Reinu talu pidav Peeter Raja just õige mees, kellelt abi otsida.

Reinu talu kasvatab eksootilisi lemmikloomi riina martinson Maa Elu

imelt tegeleb Raja Pärnumaal Lindil oma talus eksootiliste lemmikloomade kasvatamise ja müügiga. Linnu- ja loomapojad hangitakse enamasti Euroopa laatadelt, talus kasvatatakse ja paljundatakse neid ning sealt edasi rändavad nad loomasõprade kodudesse. Huvilistest nappust pole, sest Maa Elu külaskäigu ajalgi heliseb peremehe telefon korduvalt ja mees jagab seletusi, kas tal mõnda looma on või kui kiiresti hankida saaks. Raja kinnitab, et Eesti inimeste lemmikloomaeelistus on muutumas, möödas on vaid kassi-koera-merisea ajad ning erakogudesse otsitakse järjest põnevamaid loomi. Paabulind, kalkunid, tuvid, faasanid, erinevad küülikud, kivikanad, siidikanad, papagoid, Aafrika minisiilid, stepiümiseja, kääbusmarmosetid, kilpkonnad, maod, varaanid, tuhkrud, allergikutelegi sobiv karvutu merisiga skinny,, tutvustab Raja talu õuel ja siseruumides ringkäiku tehes oma kasvandikke. Kui aga peremehelt küsida, mitu looma-lindu tal praegu talus on, kostub vastuseks, et pole õrna aimugi. „Oleneb, kustmaalt lugeda, kui söödaputukad, mida ise kasvatame, ka sisse lugeda, siis tuleb üle saja liigi ära,” pakub ta. VÄRVIDE MÄNG Esimese ahhetuse võlub huulilt imeilusa kollase sulestikuga lind. „See on kuldfaasani sidrunvariant. Ta on alles noor, järgmiseks aastaks alles võtab õige tooni, siis on ta tõeliselt kuldkollane ja hästi kärtsu kontrastset värvi sulgedega,” seletab Raja. Järgmises puuris tulevad võõraid uudistama pesukarud. Kui veel mõned aastad tagasi jõudsid Reinu talu pesukarud isegi Riia loomaaia kollektsiooni, siis nüüdseks on Euroopa Liidus pesukarud tunnistatud ohtlikuks liigiks ja nende paljundamine keelatud. Raja arvab, et Eesti oludes ei elaks pesukaru looduses talve üle − külm polekski nii palju ohuks kui asjaolu, et nad ei leiaks endale piisavalt sobilikku toitu. Pesukaru on küll kiskja, aga samas ka kõigesööja ega põlga ära näiteks teravilja ja õunu. Reinu talus elavad pesukarud talvelgi õues, lihtsalt pesakoht tehakse soojem. Teine lugu on Euroopa lõunapoolsemate piirkondadega, kus algselt Põhja-Ameerikast pärit pesukaru on farmidest

loodusesse levinud ja näiteks Saksamaal kuulutatud jahiloomaks. „Tal on väga maitsev liha, nagu talleliha,” teab Raja. Eestis elab inimeste juures hinnanguliselt 30 pesukaru. „Mõni aktiivsem peab ka korteris pesukaru, aga mina elu sees ei võtaks teda korterisse, väga töömahukas oleks hoolitsemine. Ta on kõva ronija ja hull lammutaja, väga uudishimulik ja osavate käppadega,” iseloomustab mees. Pisut eemal jalutab õue pealt läbi nutria. Neidki ei tohi enam paljundada ja müüa, mainib Raja. KANAD SUVEKS RENDILE Lisaks jalutab õues ja sibab puurides rohkelt värvikirevaid kanu. Viimastel aastatel on kanapidamine väga popiks muutunud ja kasvatatakse neid nii maal kui ka linnas. „Kanu võetakse enamasti ikka munade pärast, aga kui lapsed majas, siis soovitakse ka dekoratiivkanu juurde,” seletab Raja. Just põneva välimusega kanu otsitaksegi Reinu talust kõige enam. Kevadel võetakse hulk noori linde ja kui selgub, et osa neist on kuked, tuuakse linnakodudest kuked mõnikord tallu tagasi, sest need ei lase naabritel magada. Suvel on lihtne kana pidada, aga neile sobilike talvituskohtade loomine pole linnatingimustes kerge, seepärast pakub talu võimalust võtta kanad suveks rendile. „Kui inimesed lähevad suvekodusse, võetakse munaka-

nad kaasa, ja sügisel, kui linna minek, tuuakse kanad tagasi,” kirjeldab Raja. Reinu talu andis sel aastal rendile poolsada kana. Kui soov suveks munemisvalmis kanad võtta, tuleks tellimus sisse anda jaanuaris. Kalkuneidki jalutab õue peal mitut tõugu, lisaks pardidhaned. Enamiku linde toob Raja Poolast, aga ka Tšehhist, kus on suured linnuturud. „Paned siin kaubiku puure täis, sõidad teatud päevaks kohale, paned linnud ja sööda peale ning siis jutiga siia tagasi. 1400 kilomeetri kaugusel on meil kaugeim laat toimunud. Koju jõuab sealt alla ööpäevaga,” jutustab mees ja lisab, et sel aastalgi on veel vähemalt üks reis plaanis,

sest üksjagu tellimusi on juba kogunenud. Silma hakkab, et paljud papagoid elavad talus kevadest hilissügiseni puuridega õues ja kodudeski võiksid inimesed võimalusel neil lasta õues elada. „Ega see kurvemaks neid ei tee,” tõdeb Raja. „Lind tahab ka värsket õhku ja päikest.” Papagoidest on inimeste ühed lemmikud näiteks Aafrika hallpapagoid, kes on intelligentsed ja suured lobasuud. „Inimese kõrval nad väga palju rääkida ei tahagi, aga kui toast välja minna, siis hakkab loba tulema,” muheleb mees. Ja tõepoolest, kui oleme kõrvaltuppa läinud, arvan papagoide toast kellegi nappi, aga väga selgesti kõlavate sõnadega vestlust kuulvat. Need on papagoid, kinnitab peremees. Päris hästi ostetakse Eesti kodudesse ka madusid ja kilpkonni, keda samuti talus mitut liiki kasvamas on. On ette tulnud, et Raja ei müü ostuhuvilisele mõnd looma-lindu. Kui näiteks soovitakse korteris pidada valju kriiskava häälega lindu, siis tuleks mõte maha matta, muidu olete naabritega kohe riius. „Paljud saavad aru ega lähe minema solvununa,

kui ilusti ära seletada linnu või looma eripärad,” sõnab Raja.

läks suhteliselt valutult meist mööda,” räägib peremees.

JALUTAVAD ÕUES Võõras teeb suured silmad, kui näeb, kuidas loomad ja linnud õues vabalt ringi jalutavad. Ei ole omavahelist jagelemist ega tee oma pere koeradki neile häda. „Koerad ei tee neile liiga, nad teavad, et kõik on omad, aga kahjuks arvavad nad, et rebased on ka omad. Kui rebane kõnnib nina eest läbi, siis ei tõsteta nina ka,” räägib Raja ja kinnitab, et loomad-linnud püsivad tõesti neil ilusti maja ligidal. „Kuhu nad ikka pudrukausi juurest lähevad. Nad teavad väga täpselt, millal süüa saab.” Sellise vabalt kulgemise pahupool on aga see, et osa linde paratamatult kaob. „Tänavu on kuskil 200 lindu meilt ära viidud,” nendib Raja. „Üks paabulind neljast on järel, rebased viivad ära.” Šaakalgi on ilmselt talus juba pahandust käinud tegemas. „Ühe ööga läks 22 parti. Paljudel neist oli kohapeal kael läbi näritud, aga lihakeha maha jäetud. See ei ole rebasele iseloomulik käitumine. Rebane teeb nii puhta töö, et sulgegi ei jää maha. See on täiesti uus mudel, et nii palju linde korraga ja jäetakse maha. Lisaks hüppab rebane üle aia, aga siin oli auk maasse kaevatud. Kahtlustan šaakaleid,” räägib Raja. Teine mure on seakatk, mille tõttu sai talu käsu kõik oma 16 Ungari villasiga maha tappa. „Valus teema, ei taha sellest rääkida,” poetab mees. Linnugripi piirangute aeg tõi samuti hulga peavalu ja hirme. Seepärast on tänavu linde talus mõnevõrra tavapärasest vähem. „Ei teadnud ju täpselt, mis saama hakkab, võtsime kevadet hästi rahulikult. Aga õnnek s

UNISTUS KAAMELIST Aastate eest on Raja ajakirjandusele rääkinud plaanist kaamel soetada. Kaamelit talu õuel veel pole, kuid unistus elab edasi. Julgust annab, et üks mehe sõber Lätis juba tõi endale, on väga rahul ja saab sügisel teise looma veel. „Ta on hästi sümpaatne loom,” kinnitab Raja. „Tahaks kangesti Eestis kaamelisafarit teha.”

Intelligentne Aafrika hallpapagoi on Peeter Raja sõnutsi suur lobasuu ja linnusõprade seas väga armastatud. foto: erakogu

PÄRAST HARRY POTTERI HULLUSE ALGUST ON PALJU KAKKE KÜSITUD, KUID NENDEGA RAJA EI AITA. Paraku pole kaamel sugugi odav loom, tahab pidamiseks korralikku suurt aeda ja peavarju. Raja teab, et näiteks Saksamaal on kaameleid päris tihti müüa. Mõne looma saaks kätte paari tuhande euro eest, mõni maksab ka 40 000. Meie kliimas poleks kaameliga talvelgi muret, vihma ja tuule eest peab tal varjualune olema, aga külm seda kõrbelooma ei ehmata. „Kasahsta-

nis on talved külmemad kui meil, aga seal elavad ju kaamelid ilusti,” toob mees näiteks. Huvi loomade vastu on Rajat saatnud kogu elu, juba koolipoisina kasvatas ta keset Pärnut küülikuid ja kui sõjaväeteenistus läbitud, võttis asja laiemalt kätte. Esmalt sai Lao linnujaamas pikalt tegeletud metslindude rõngastamisega ja peetud lambaid, palju oli paabulinde, faasaneid, tuvisid ja hulga linde-loomi veel. Paraku tegi 2005. aasta jaanuaritorm sellele kõigele lõpu – lammutas majad ja loomadest suutis vaid viis parti elu jääda. „Eks see kõva pauk oli mulle,” võtab meenutamine veel tänagi mehe väga tõsiseks. Kuna Lindil asuv vanaisa talu seisis toona tühjana, kolitigi praegusesse kohta. LÕVI VÕI AHV Raja näeb oma töös, et inimeste huvi liigub järjest haruldasemate loomade suunas. Juba praegu küsitakse tema käest, kas oleks võimalik mõnd suuremat kaslast saada. Kui load hankida, siis oleks tõesti Eestiski võimalik tiigrit või lõvi pidada. Neid on Euroopas aegajalt müügil. „10 000 eest saaks lõvikutsika küll,” teab Raja. „Minu andmeil Eestis erakasvatuses neid veel ei ole.” Sageli küsitakse ka ahve, eriti pärast seda, kui mõni ahvide film just jooksnud on. Osa ahviliike oleks võimalik Euroopast saada, kuid kindlasti mitte inimahve. „See on absoluutne tabu, neid ei tohi erakogudesse müüa. Isegi loomaaiad ei tohi neid omavahel müüa, vaid kinkida ja vahetada. Äri teha inimahvidega ei tohi,” rõhutab Raja. Pärast Harry Potteri hulluse algust on palju kakke küsitud, kuid nendega Raja ei aita. „Kakk on minu jaoks püha lind. Neid on küll kasvatustest saada, aga mina ei pea õigeks neid puuris pidada,” selgitab mees. Küll aga on üle Eesti paljudes kodudes uhkeid paabulinde, praegugi on Rajal tellimus paarikümnele paabulinnule. „Neid on hästi lihtne pidada, ei karda nad külma, natuke toiduga on peenutsemist, aga ei midagi hullu. Neid võib aias sees pidada, võib ka koduõuel jalutada lasta, aga siis tuleb rebase suhtes ettevaatlik olla,” selgitab mees.

MAA ELU || LIND || 9

10. AUGUST 2017

Herilased kõhutäiteks olav renno linnuteadja

a r ja a i a s v õib mõnikord sattuda silmitsi üsna ebameeldivate putukatega – sõstrapõõsa varjus maapinnas oleva mulgu juures käib vilgas herilaste sisse- ja väljalend. Need on maaherilased, kelle pesakond on ühestainsast end hiireurus kevadel sisse seadnud emaherilasest suve kestel paisunud sadade asukatega suurpereks, kelle liikmed on üsnagi ründevalmis, nii et oleme nõus marjad kasvõi sinnapaika jätma. Ühel päeval võime aga herilasepesa asemel leida äsjakraabitud augu, ümbrus paberjaid kärjetükke täis ja vaid mõni herilane tiirutamas. Keegi on vara hommikul seal kõvasti tööd teinud ja einet võtnud, sest kärjekannud on enamasti tühjad ja vaid mõnes leidub tõugu-

ke. Siin on käinud herilaseviu – peamiselt putukatest toituv kull, kes vahel küll ka mõne priskema pala, nagu konna, hiire või sisaliku, püüab, toidunappuse korral linnupesigi tühjendab. See on hiireviu suurune, kuid saledam, pikemate tiibade ja sabaga põhiliselt pruuni värvust lind. Selg on sageli hallikaspruun, alapool heledam, enamasti tumedate vöötidega, noortel aga pikitähnidega. Pea ja kukal on enamjaolt sinihall. Lendava herilaseviu kael paistab peenem ja pea on rohkem ette sirutatud kui hiireviul. Silma vikerkest on erekollane, väheldane nokk must, vahanahk selle ümber ja jalad kollased. Herilaseviu on metsalind, eelistades väludega vahelduvat segametsa. Põhitoiduks on tal kiletiivalised, eeskätt ühiselulised putukad. Neid püüab ta ka lennul puuvõrade vahel, enamasti aga seirab neid oksal istudes ja teeb püüdesöös-

te või haarab neid nokka maapinnalt, kõndides näiteks rohutirtsude leidmiseks sadu meetreid. Herilaste ja kimalaste pesad kraabitakse välja jalgade abil ning süüakse tühjaks kohapeal või kantakse tükkhaaval pessa. Herilaseviu võib oma saaki, mõnikord ka meemesilase pesi koukida puuõõnsustestki. Ta on võimeline seedima nii putukaid, mett kui ka vaha. Herilaste, kimalaste ja teiste end astlaga kaitsvate putukate ohutumaks tarbimiseks on herilaseviul kujunenud mitmeid kohastumusi. Ta laup ja nokalahu ümbruse nahk on tihedalt kaetud soomusjate sulgedega, mis kaitsevad mürgiste pistete eest. Sõõrmed on tal viltuse asetusega ja kitsad, et vältida mulla ninna sattumist kaevetöö ajal. Küünised on üsna tugevad, ent mitte nii kõverad kui kullidel tavaliselt – seega sobivad pinnase kraapimiseks. Kuna herilaseviul on kül-

lasem toiduhankimise aeg juulis ja augustis, siis asub ta pesitsema hiljem kui teised kullilised – alles juunis; oma talvekorteritest Kesk- ja Lõuna-Aafrikas saabub meile aprilli lõpus. Mängulende pesapaiga kohal etendatakse mai teisel poolel. Pesa ehitab viupaar kusagil hõredapoolses niiskes sega- või lehtmetsas, sageli metsaserval, üle kümne meetri kõrgusele kuuse või kase otsa, kasutades alusena ka mõne teise linnu vana pesa. Kuivadest raagudest pesa ääristatakse roheliste okstega. Munetakse tavaliselt kaks muna. Need on nii tihedalt kastanpruuniga kirjatud, et koore valge põhivärvus paistab vaid tükati. Haudeaeg vältab 34 päeva ja pojad kooruvad ühe- kuni kolmepäevase vahega juuli esimesel dekaadil. Esialgu toob toitu pesale vaid isalind, enamasti herilasekärje tükke. Kärjekannudest kougitakse vastsed või nukud

nokaga välja ja pistetakse ühekaupa poegade nokka. Kümnepäevased pojad hakkavad ka ise kärgede kallal nokitsema. Kolmenädalased tatsavad pesal ringi ja neljaselt hakkavad jalgadega pesamaterjali laiali ja uuesti kokku rehitsema, ilmselt tulevaseks toiduhankimiseks treenides. Omapärane on, et pojad roojavad pesaservale, nii et sinna tekib iseloomulik ringvall ja pesa all röövlindudele nii tavapäraseid roojapritsmeid ei leidu. Seitsmenädalased pojad lahkuvad pesast ja uitavad koos vanematega umbes nädala kodupaigas. Septembri alul rännatakse juba Aafrika poole, ü letades

Isane herilaseviu lennul uue saaginoosi järele. foto: wikipedia

Vahemere üle Gibraltari või Sitsiilia ning edasi kõrgel lennul ka Sahara, mõnede uuringute kohaselt noored ja vanad eraldi. Tihedat herilaseviude ülelendu võib näha Bosporuse väinas ja Suessi kanalil. Novembris jõutakse talvitusaladele. Osa aastavanuseid linde oma teisel elusuvel Aafrikast ei lahkugi. Herilaseviu pesitsuslevila hõlmab peaaegu kogu Euroopa metsavööndi ja ulatub Siberi leht- ja segametsades peaaegu Jenissei jõeni. Eestis küünib pesitsevate herilaseviude hulk 1200 paarini. Viimastel kümnenditel on herilaseviu arvukus meil pisuthaaval kasvanud. Nad pesitsevad üsna hõredalt, nii et iga paar kasutab isegi 15- kuni 20ruutkilomeetrist puistuala. Nendele on ohtlikud kanakullid, kes saavad ju jagu ka hiireviust. Ent suu r i m a id k aot u si on sellele üsna kahjutule linnuliigile tekitanud inimesed – nii loodust halvasti tundvad jahimehed kui ka rände ajal Vahemere kandis linde lõbu või lihahimu pärast küttijad; kunagi pakuti Lõuna-Itaalia restoranides adorno-nimelist rooga – praetud viurinda ... Ülemöödunud aastal oli herilaseviu pärisviude kõrval valitud Eesti aasta linnuks.

10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

10. AUGUST 2017

ilmatark

jüri kamenik ilmatark

ILMA ENNUSTAMINE KOHALIKE TUNNUSTE JÄRGI

Välispidiselt on punel haavu parandav ja hambavalu leevendav toime.

fotod: sille annuk / postimees

Harilik pune −

vanaemade vorstirohi ja rõõmu taim

avaliselt juulikuus, tänavu aga augustis õitsev harilik pune kasvab kuivades metsaservades, kadakate vahel, paepealsetel pindadel. Pune on 20−50 cm mitmeaastane, roosakaslillade, vahel ka valgete õitega hästi lõhnav taim. Pune õitsemise ajal on niidud ja kadakatevahe lillasid puhmaid täis ja märkamata need ei jää ... Aianduspoes on seemned müügil ja seda saab ise kasvatada, aga see pune on natuke teise maitsega kui metsas kasvav.

VANAEMAD KUTSUSID PUNET VORSTIROHUKS, SEDA KORJATI ALATI KIMPUDENA KUIVAMA, ET VERIVORSTIDELE MAITSET ANDA.

ju Kal

külvikalender: august

Juur, alates kl 13.40 õis 05.35 21.14

Õis

15. T

04.15

Õis, alates kl 17.06 leht

18. R

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Leht Leht, alates kl 19.13 vili

17. N

16. K

ISTUTUSAEG

14. E

Ne i

13. P

Sõnn

Juur

ur Amb

12. L

i ts

vi Lõ

Vili, alates kl 08.22 juur

Jäär

11. R

kits

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

katrin luke

Mulle meeldib looduses kasvav pune rohkem. Taime võib metsaservalt endale koju tuua ja kiviktaimlas või lillepeenras kasvama panna. Armastab liivasemat pinnast, talub kuiva ja on külmakindlam, sobib kasvama kivide vahele. Vana legend räägib, et kui pune õitseb, siis tulevad esivanemate hinged koju käima. Antiikajal pärjati punega pruutpaare, sest see pidi tagama peigmehe püsiva armastuse. Vanaemad kutsusid punet vorstirohuks, seda korjati alati kimpudena kuivama, et verivorstidele maitset anda. Aga pune sobib ka liha maitsestamiseks. Teen kuivatatud punest pitsaürdisoola, mis sobib mozzarella’le, tomatitele, pitsale ja lihale. Samuti võib seda na-

ugust on muutlike ilmadega kuu, sest päikese soojendav mõju väheneb – suurtel laiustel hakkab jahtumine, mis aga mõjutab tsirkulatsiooni ja polaarfrondi asukohta. Viimastest oleneb ilmastik – kas rahulik ja stabiilne või hoopis heitlik. Seetõttu tutvustan mõningaid tähelepanekuid, mis võimaldavad augusti ilmu oma tarbeks ennustada. Laussaju lähenemine ja püsimine. Laussajuga ilm seostub tsükloni üleminekuga või laussajualadesse sattumisega. Enne laussadu hakkab õhurõhk märgatavalt langema (tendents on vähemalt 1 hPa/h) ja tuule suund oluliselt ei muutu. Kui muutub, siis möödub tsükloni kese lõuna või põhja poolt ja ilm võib tulla parem. Tunnused: 1) hommikune kaste puudub; 2) taevasse ilmuvad kiudpilved; taevas on piimjas/valkjas, tekivad halod (tavaliselt 22° ehk väike ring). Kui kiudpilved muutuvad ja liiguvad kiiresti, siis on laussadu tõenäolisem. Kui kiudpilved saabuvad lõunast või kagust, võib see tähendada lõunatsükloni kohaleilmumist ja teatud juhtudel isegi paduvihmast ilma; 3) õhurõhk langeb kiiresti (3 hPa/3 h ja enam); 4) tuul pöördub vastupäeva ja hakkab kagust või lõunast puhuma (lõunatsükloni korral idast ja kirdest) ja seejärel püsib; 5) päikesetõus on punane, sest läänest või lõunast lähenevad pilvemassid. Samuti võib ilma halvenedes tekkida nn pilvede järgnevus. Sealjuures on eriti olulised kiudpilved, mis võivad viidata tsükloni või sooja frondi (vahel ka äikese) lähenemisele. See näitab ilma halvenemist lähitundidel või ööpäeva jooksul. Kuidas aimata peatset selget ilma. Sageli tähendab selginemine külma õhu sissevoolu, sest kohale on jõudnud tsükloni tagala, kuhu voolab loode ja põhja poolt jahe või külm õhumass. Selgeks läheb ka pärast külma fronti, millega on seotud ebapüsiv ehk hoovihmadega ilm. Tunnused võib kokku võtta nii: 1) laussadu muutub katkendlikuks ja tugevamaks (nn servaefekt – laussadu on alguses ja lõpus tugevam kui keskel), kuid mitte alati; 2) temperatuur langeb (mida enam, seda tõenäolisem, et ilm paraneb), tugev külm tuul; 3) õhurõhu kiire tõus; 4) tuul hakkab puhuma läänest, loodest või põhjast (või keerab päripäeva); 5) kui päikeseloojang on punane, tuleb öösel hea ja kuiv ilm, sest läänes on ilm juba selgem – keskmistel ja suurtel laiustel liiguvad ilmasüsteemid sageli läänest itta. Üldistatumalt on alust väita, et kui pilved tulevad, st tihenevad päikese vastaspoole jäävast ilmakaarest, siis ilm halveneb, vastasel juhul paraneb. Tsüklon tõi nädala alguseks viimaks ometi kauaoodatud vihma ja põuas vaevelnud piirkonnad said vähemalt ajutist leevendust. Õhutemperatuur küll langes, ent vastas südasuvele ehk ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsis jätkuvalt üle 15 °C. Südasuvi veel jätkub: antitsükloni servas saabus palav õhumass ja nii tõusis õhutemperatuur koguni üle 25 kraadi. Samas äikeseoht on väike (10. augustil) või isegi olematu. 12. augustil võib määravaks saada madalrõhulohk ja sel juhul annab suurem soojus järele, ühtlasi suureneb vihmavõimalus.

tuke panna kruubipudru sisse. Venemaal maitsestatakse punega kalja ja koduõlut. Pune sisaldab eeterlikke õlisid tümooli ja karvakrooli, flavonoide, tanniine, fenoole, lehed ka C-vitamiini. Raviteena suurendab nõristust bronhidest, toimides köha ja bronhiiti ravivalt, aitab külmetuse ja kurguvalu korral, soodustab sapieritust, sobib alahappesusega gastriidi, kõhukinnisuse, soolepõletike ja gaaside vastu, parandab soolte peristaltikat, leevendab krampe, mõjub silelihaseid lõõgastavalt, näiteks menstruatsioonivalu korral, vähendab seedekulglas spastilisi valusid, tõstab emaka toonust ja tugevdab kokkutõmbeid. Punetee alandab vererõhku, rahustab ja soodustab und. Välispidiselt on punel haavu parandav ja hambavalu leevendav toime. Pune eeterlikku õli on kasutatud lahjendatuna peavalu ning naha torkehaavade ja vigastuste raviks, samuti hambavalu vastu. Selleks sobivad rohkem tümooli sisaldavad sordid, näiteks Kreeka pune. Tee valmistamiseks võtta 1 tl peenestatud kuiva taimepuru, valada üle klaasi kuuma veega (95−98 kraadi) ja lasta tõmmata 5−10 min. Muidugi võib teed teha ka värskest taimest, siis on tõmbamisaeg 3−5 min. Pune raviomadused ei kao toidu sisse lisamisel. Kogutakse õitsvaid latvu, lõigates kääridega 15−20 cm kõrguselt. Ise lõikan sealtmaalt, kus lehed kollaseks ja plekiliseks läinud. Kuivatada tuleb õhukese kihina ja mitte liiga kõrgel temperatuuril, 35−40 kraadi on paras. Meil on taimed esialgu 1−2 päeva eelkuivatuses närbumas, siis elektrikapis 35−40 kraadi juures. Kui on krõpskuivad, siis peenestame läbi sõela. Nii eraldame varred ja järele jääb lehtede ja õite segu, tugeva lõhnaga ja ilus lilla-rohelisekirju. Kasutame seda une-, astma-, köhatees ning rahustavas ja stressi leevendavas tees. Jõulu ajal sobib pune koos kibuvitsa, mündi, õunte ja vürtsidega jõuluteeks. Köögi tarbeks valmistame ürdisoola lihale, pitsale ja metsamaitse ürdisoola. Kuna tänavune suvi on hiline, siis kestab puneaeg septembrini kindlasti. Korjake punet enda ja lähedaste rõõmuks. Tee on suurepärase maitsega ja kehale hea!

Vili allikas: märkmik-kalender „aasta aias 2017” kirjastuselt varrak

MAA ELU || KODU JA AED || 11

10. AUGUST 2017

Tigudele meeldivad kõrgeks kasvanud muru, umbrohtunud alad ja kõik niisked paigad.

foto: marko saarm / sakala

Mahedate võtetega

tigude vastu säde lepik Maa Elu

ihmasel ja jahedal suvel on aias palju tigusid. Nende lemmikaeg varasügis on aga alles ees ja kui tigusid kuhugi liiga palju koguneb, on saak rikutud. Koduaias tasub teotõrjet teha mahedalt ning kasutades järjekindlalt ja korraga mõnda järgnevalt soovitatud võtteist. Päris lahti tigudest ei saa, aga piisab sellestki, kui nad on niiöelda vaos hoitud. Teotõrjeks müügil olevad graanulid, mille toimeaine on metaldehüüd ehk kuivpiiritus, on mõjusad, kuid paraku on need ohtlikud ka lindudele ja lemmikloomadele. Väga kahju on, kui kellegi koer teograanulite pärast otsa saab. Seda on aga juhtunud ja hoiatust tasub seepärast igal suvel korrata. Kõike, mida uudishimulik ja mänguhimuline lemmik teha võib, ei oska me ette kujutada ja graanuleid on seetõttu keeruline piisava ettevaatusega kasutada. Parem karta kui kahetseda, väikesele koerale piisab mürgituse saamiseks sellestki, kui ta ampsab suhu vaid mõne graanuli või lakub pärast neist üle-

jooksmist käpad puhtaks. Veterinaar Tiina Toomet selgitab asja põhjalikult artiklis „Teomürk on surmaohuks ka lemmikloomale”, leiate selle huvi korral internetist. Väga tõhus tõrjevõte on sügisene ja kevadine kaevamine ning näiteks peenramaa kolmekordne freesimine või kultiveerimine kevadel päikeselise ilmaga. Sedasi tulevad mulla pinnale ka teomunad, neid kuivatab siis päike ja saavad paremini kätte tigude looduslikud vaenlased. Nii et kui kahtlete, kas tasub sügisel peenramaad kaevata, siis teonuhtluse vähendamine on kindlasti üks argument kaevamise kasuks. Teod armastavad muneda niiskesse, raskesse ja happelisse mulda. Natuke on abi happelise mulla lupjamisest ja sellest, kui segada liiga raskesse mulda liiva. Kui elate üksildases kohas, kus muruniitmine naabreid ei sega, katsuge niita kas hommikul või õhtul hiljem, siis saab tigusid rohkem otsa. Kui linnud teil marju süües hinge täis ajavad, siis mõelge, kui palju oleks aias tigusid ilma nende-

TEOPÜÜNISE VÕIB ISE TEHA, AGA NEID SAAB KA OSTA.

ta. Tublid teohävitajad on aias ka konnad, siilid, karihiired ja mutid. Kui on võimalik, siis laske kevadel enne peenarde tegemist ja sügisel pärast saagi koristust aiamaale siblima kanad ja pardid. AHVATLEVAD PÜÜNISED Praegu saame oma lilli ja aiavilju kaitsta tigusid kokku korjates. See töö on lihtsam, kui teod püünisesse meelitada. Kui kokku kogutud teod keeva veega üle valades hävitada, siis jääb tigusid ja nende mune sügisel vähem mulda talvituma. Teopüünise võib ise teha, aga neid saab ka osta. Näiteks firmas Swissinno on välja mõeldud feromoonidega teopüünis, kuhu ahvatlev lõhn peaks teod kokku tooma koguni 25 m2 pealt. Toote kasutusjuhendis soovitatakse vee ja valmissöödaga täidetud püünised aias viiemeetriste vahedega osalt mulda panna. Biolit Gardeni teopüüniseks on roheline topsik, millel on kaane serva all ava, kust teod ahvatleva lõhna peale sisse poevad. Püünisesse tuleb enne panna pisut õlut ja mõni tilk tootega kaasas olevat atraktanti ehk ligimeelitavat ainet. Topsik suruge seal, kus palju tigusid liikvel, nii mulda, et selle serv jääb maapinnast pisut kõrgemale. Püünis peaks

teod kohale meelitama kuni 2 m kauguselt. Kõiki taolisi püüniseid tuleb puhastada ja uuesti täita iga paari päeva tagant. Odavam on püünis muidugi ise teha, lisaks õllele võib taimede vahele sätitud nõusse või näiteks püstise servaga plastkarpi tigude meelituseks panna piima, pärmivett või käärinud mahla. Kui tigusid on palju, siis võiks üks selline püünis olla 1 m2 suuruse ala kohta. Et püünisesse ei satuks usinalt lehetäisid ja kapsaliblika röövikuid hävitavad jooksiklased või teised kasurputukad, vaadake, et plastkarbi vm nõu serv oleks maapinnast vähemalt 1 cm kõrgemal. Püünis pange üles õhtul või pärast vihma, sest siis lähevad teod liikvele. Tigusid aitab kokku meelitada ka köögi- ja puuviljade koorte lõhn. Kui sööte arbuusi, melonit või banaani, siis viige koored õhtul kindlasti peenrale tigusid püüdma ja hävitage nad hommikul. Katsetada võib ka rabarberilehtede, kõrvitsa-, kurgi-, õuna- ja isegi kartulikoortega. Pärast niitmist võib maha laotada kile, papitüki vm, mille alla teod päeval varjuvad ja kust neid siis samuti hulgi kätte saab. Tigusid korjates vaadake alati üle tigude lemmiktaimed: hos-

tad, saialilled, kobarpead, päevakübarad, madalad astrid, tsinniad, peiulilled, daaliad, päevaliiliad, tokkroosid. Tigudele meeldivad väga ka salatid ja kapsad, spinat, põldoad, mädarõigas jpm. Mõnda neist tasuks tigude ahvatluseks ehk kasvatada nende taimede läheduses, mida tahate kõige rohkem kaitsta. Tigude korjamisest on muidugi kasu ainult siis, kui saate seda teha järjekindlalt. MITU VÕTET KORRAGA Tigudele meeldivad kõrgeks kasvanud muru, umbrohtunud alad ja kõik niisked paigad. Korras aias, kus pole sobivaid elu- ja varjepaiku, on nendega vähem muret. Maas vedelevad oksad, lauajupid, kivid jm koristage ära. Kui kitkute, siis vii-

Tigude korjamisest on kasu ainult siis, kui seda saab teha järjekindlalt. foto: jüri rüsülainen / valgamaalane

ge ka umbrohi peenarde vahelt ära. Ärge jätke peenrale ülekasvanud ja õitsema läinud spinatit, rukolat, rediseid vm. Kui õhk liigub ja taimed kasvavad hõredamalt, on tigusid vähem. Ka kõduneva puukooremultši sisse on tigudel hea varjuda ja muneda. Samas osa multše jälle kaitseb taimi teorünnaku eest. Taimede ümber on tigude peletuseks soovitatud õhukese kihina panna näiteks kuivi orasheinajuuri, koirohtu, soolikarohtu, tammelehti, münti ja sidrunmelissi. Nimetatud taimed aitavat tigusid peletada ka kasvavatena, peletajateks peaksid sobima veel nõmm-liivatee, raudrohi, sibul, küüslauk, porrulauk, pune, kurereha, kurekell, pelargoon, üheksavägine, iiris ja gladiool. Mulda võiks pritsida koirohu-, purustatud ingverijuure, orasheina- või tubakaleotisega. Seda valmistades jätke taimedele valatud kuum vesi ööpäevaks tõmbama. Kuivast ja teravast materjalist tõkkeribadest on tigudel raske üle pääseda. Peenra ja üksikute taimede kaitseks on tõkkeid tehtud näiteks puutuhast, munakoortest, kuivatatud kohvipaksust, saepurust, jämedast liivast, graniitkillustikust, tellisepurust, klinkritolmust, väetisest, kuuse- ja männiokkaist, kustutamata lubjast ja isegi söögisoodast. Kui vihm kaitseribad läbi leotab, tuleb neid mõistagi uuendada. Mina katsin peenarde vahekäigud kevadel mereadruga, see pärsib umbrohu kasvu ja on ühtlasi väetiseks. Krõbekuival adrul on teol kindlasti valus liikuda. Suve edenedes olen adrukihti uuendanud. Peenarde ja kompostihunnikute ümber pannakse ka plasttõkkeid. Mujal maailmas kiidetakse tõhusa peletina veel vaskplekiribasid ja teibiga vasklinti, mida saab kinnitada peenraümbrisele või taimenõudele. Neid peaks saama eBayst osta. Vask mõjub tigudele ärritavalt, nad eritavad palju lima, ei saa lõpuks enam liikuda ja surevad. Aiapoest leiate veel söötmürgi Ferramol, mille toimeaine on raudfosfaat, mis laguneb rauaks ja fosfaatideks. Vette ei tohi Ferramol sattuda. Õigel kasutamisel see tõrjevahend koertele, teistele koduloomadele, siilidele ja lindudele ohtlik ei ole. Tõelist aiavaenlast ja õgardit, suurt ilma kojata hispaania teetigu (Arion vulgaris, varem A. lusitanicus) igas Eesti kandis õnneks veel pole. Rootslased on nendega aga väga hädas ja näiteks Fääri saartel ründavad nad isegi kartulipõlde. Hispaania teetigusid on kõige rohkem uutes elamupiirkondades, kuhu nad on jõudnud taimede ja mullaga. Kui ostate taimi, siis uurige enne istutamist hoolega, et istiku mullapallis ei oleks hispaania teeteo hallikasvalgeid umbes 3 mm läbimõõduga mune. Need tuleb kindlasti hävitada.

12 || SAUN || MAA ELU

10. AUGUST 2017

Kuidas ma maailma esimeses

turbasaunas käisin andres pulver

Virumaa Teataja

ammasmäe puhkekeskuse peremees Meelis Parijõgi võtab turbasauna esimesed katsetajad naerusuiselt vastu. Maailma esimene turbasaun on ju vaja järele proovida. Hütike kiigub vaikselt Kunda jõel ja selleni pääsemine polegi nii lihtne, sest astuda tuleb omavahel köitega ühendatud pontoonidel, mis jalge alt minema kipuvad sõitma. Õnneks on kõrval köis, millest käega saab haarata. „Tahtsime teha nii, et sauna minnes oleks natuke soos kõndimise tunnet, et ikka õõtsuks,” räägib Meelis Parijõgi. Saun ise on muljetavaldavalt suur, sest kogu aeg oli juttu olnud, et sinna mahub neli inimest, tegelikult on aga ruumi mitu korda suuremale seltskonnale. „Tänu sinule sain valmis,” teatab ta. Kui jään talle küsivalt otsa vaatama, siis ütleb: sa ju helistasid mitu korda ja küsisid, et millal siis lugu teeme. „No eks ma pidin siis ennast kokku võtma ja asja ära lõpetama,” sõnab Parijõgi. Ma ei tea, kas on nina natuke nohune või on see suitsumehe viga, aga mingit erilist lõhna saunas esialgu ei ole, ehkki seinad on turbapätsidest ja lagi turbaplaatidest. Tõele au andes tuleb öelda, et kui mõnda aega leili visatud ja õhk niiskemaks muutunud, hakkab ka turvas lõhnama. Turbapätsid on toodud Pärnumaalt. „Igavesed kõverikud

Turbaprotseduurideks sobib leebe kuumusega niiske saun.

olid, päris tükk tegemist oli neid saekaatris sirgeks lõigata, et neist ikka seina laduda saaks,” räägib Parijõgi. Turbaplaadid on aga toodud Soomest, Viru-Nigula sõprusvallast Karviast. „Karvia mehed tulevad sauna vaatama, ehk teevad endale ka,” lisab Lammasmäe peremees. Ja räägib, et ehitas sauna, mõeldes Eesti riigi sajandale sünnipäevale. Kui soomlased võtavad saunaehitamise mõttest kinni, oleks kingitus tehtud ka põhjanaabrite oma riigi sajandaks sünnipäevaks. Keriski on Soomest, kuulsa Harvia firma toodang. Kütab leiliruumi mõnusalt soojaks ja soojendab ka vett. Meelis valab veepaagi silmini täis, et nii kui keegi kõnnib, pritsib vett kerisele, sest vee peal ujuv saun hakkab õõtsuma. Nii et leilivis-

kamisega pole esimese hooga vaja vaeva näha. Kui peremees on askeldustega ühele poole saanud ehk paagi täitnud ja koldesse puid lisanud, pääseb ka tema lavale. „Turbasaunas saab teha mitmesuguseid turbaprotseduure: maske ja mähiseid, kasutada spetsiaalset turbašampooni. Istumise alla pannakse turbaplaadid. Turbamask aitab näiteks akne ja psoriaasi korral,” hakkab ta rääkima. Meie esivanemad hindasid turvast eelkõige selle põletikuvastase ja valu leevendava toime tõttu. Vanaemad määrisid reumavalus liigeseid püdela turbaga. Euroopas on turvast raviotstarbel kasutatud juba 200 aastat. Suured turbaprotseduuride huvilised on soomlased, kes juba aastaid tagasi hakka-

foto: kasper mäe / virumaa teataja

sid kodusaunas tegema maske ja mähiseid oma rabaturbaga. „Turu ülikoolis tehtud uuringud näitasid muu hulgas, et turbamähised aitavad leevendada stressist põhjustatud lihasepingeid,” pajatab Meelis Parijõgi. Kus rahvast on, sinna tuleb juurde – saabuvad perepoeg Toomas Patrik ja peretütar Karmen ja noor sugulane Annika Viiksaar ning Parijõgede labrador Sammeli, kes kõik samuti lavale ronivad. Leilimõnusid nautivat koera näen esimest korda. „Talle meeldib saunas käia, kui palav hakkab, hüppab lavalt alla. Kui meie oleme laval ja tema väljas, tuleb teinekord ukse taha sooja laskmist nõudma,” pajatab Karmen. Turbaprotseduurideks sobib leebe kuumusega niiske saun.

Protseduuride ajal ei peaks temperatuur tõusma üle 60 kraadi, siis toimib turvas kõige paremini. Tuleb ka meeles pidada, et turbal endal on soojendav mõju ning kõrge vererõhu ja kilpnäärme ületalitluse korral peab seetõttu olema ettevaatlik. Lapsed tõid turbakreemi kaasa ja peagi näevad kõik saunalised välja nagu neegrid. Fotograaf Kasper satub turbakreemist vaimustusse. „See teeb naha nii mõnusaks,” sõnab ta ja möksib endale musta määret üha rohkem peale. Esimese hooga saab küll. Ronin lavalt alla ja astun sauna ees olevale platvormile, kus pingikesed istumiseks ja omapärane dušš − nimelt on katuseräästasse riputatud naeltega sõelapõhjaks taotud ämber, kuhu käsitsi jõest vett pumbatakse. Pumbaks on aga paadi pilsiveepump. Sauna seintel on kastid, kus kasvavad sootaimed. „Need loovad looduslähedase meeleolu, ja ehk aitavad ka taimi tundma õppida,” avaldab Meelis Parijõgi lootust. Ühtäkki on kogu seltskond leiliruumist välja pudenenud ning ilmneb sauna esimene puudus – kui raskus on kõik sauna esiotsa koondunud, hakkab vool seda pisut vee alla kiskuma. Duši alla ega vette keegi ei tiku, sest turbamask peab ikka natuke aega peal olema, et see toimima hakkaks. Sõõm värsket õhku ja lonks külma jooki ning lavale tagasi. Kaua aga laval istuda ei lasta, sest jõe kaldale saabub perenaine Airi murjanitele mõeldud õhtusöögiga. Selle toimetamine sauna üle õõtsuvate pontoonide on päris keerukas, kuid kohale road jõuavad – metsseametsaseene kaste ning magustoiduks ahjus küpsetatud lapi juust murakamoosiga. Keele viib alla. Kui saunalised ka süüa tellivad, arvestatakse peremehe sõnul sellega, et toidulaudki omadega sohu jõuaks. „Pohlad, jõhvikad, murakad, seened, ulukiliha,” toob ta näite.

Täis kõhuga peab enne lavale kobimist pisut puhkama. Õnneks on Eestimaa suvi jõudnud helgemate päevadeni ning ilm on ilus. Kui külalised toidetud ja nõud kokku korjatud, jõuab sauna ka perenaine Airi koos abilisega. Ning esiots vajub veelgi rohkem vee alla. Jalad jäävad külma jõevette. „Sai küll juba lisapontoone alla pandud, aga peab veel panema,” tähendab Meelis Parijõgi mõtlikult. Ja kus on, sinna tuleb juurde, sest õige pea saabuvad Meelise õde Aivi ja tolle kaasa. Leiliruumi mahume ikka ära. Üksteist inimest, suur koer ja ka üks tilluke nähvits, kes küll lavale ei roni. Toomas Patrikul ehk Pätul läheb kõht ruttu tühjaks ja poiss lippab jäätist tooma. Ei too ühe, vaid koguni kaks. „Ma olen üksteist jäätist ka ühe päevaga ära söönud,” kiidab ta ja ronib jäätistega lavale. Kui üheteistkümne jäätise söömine käis sama moodi kui nüüd, võib seda uskuda küll, sest suurem osa jäätistest kaob Sammeli kõhtu. Aga jäätist ongi lavale vaja, sest temperatuur on märkamatult juba üle 80 kraadi tõusnud. Õhtu muutub jahedamaks ja välja ennast jahutama minnes on näha, kuidas räästa vahelt auru immitseb. „Mingit sideainet ei kasutanud, aga eks turvas mängib kuivades ja tõmbab praod sisse,” räägib Meelis Parijõgi. „Kui teist turbasauna ehitama hakkan, siis tean, et tuleb teha niisketest plokkidest,” lisab ta. Täiesti ootamatult avastan, et oleme saunamõnusid nautinud juba üle kolme ja poole tunni. Duši all peab käima Lammasmäe puhkekompleksi peamajas, seal saab peeglist vaadata, et turba ikka näolt (ja mujaltki) korralikult maha saab pestud. Muidu pärast linna jõudes vaatavad veel imelikult ... Aga tunne on mõnus – nahk värske, lõõrid lahti ning mõtleminegi kuidagi selge ja helge. Ja uni tuleb oi kui hea.

Ostame hakkimiseks Tartu Mill AS ostab

TERAVILJA NISU, RUKIS, KAER JA MAHE KAER

ja pakub kuivatusteenust.

Hakkimine ja tasumine kiire. www.reinpaul.ee

Vajadusel meie transport. Info Rauno Viljas, tel 50 740 50, rauno@tartumill.ee

Hoiame nõnda ühte! Mõtisklused, laulab ansambel Assamblee Brülee Piknikulaat Jumalateenistus Folgibeebide pilli- ja mänguaed Maarja puuskulptuuri pidulik avamine Etnotöötoad Näitused Puidust talusiltide valmistamine Kostivere teatri Kodukohvikud Söejoonistused vabaõhuetendus Põrsas vardas Rahvuslikud käsitöövõtted “Maardu armunud” Lasterong ja ponid Rahvalikud pillilood, laulud ja mängud Mõttekoda “Jalgupidi maal, peadpidi linnas. Mis mõttes?”

Talusiltide valmistamise töötoa eelregistreerimine: elle.himma@joelahtmekultuur.ee TULE RAHVARIIDEID TUULUTAMA JA OSALE RAHVUSLIKUS RÕIVASTUSES! VÕTA KAASA PIKNIKUTEKK, SÕBRAD NING HEA TUJU!

andrus@reinpaul.ee, tel 528 5800