Maa Elu, 17. august 2017

ISSN 2504-5865

eesti PeHme mÖÖBeL On HinnatUd

LÄÄNEMAAL TAEBLA VALLAS PALIVERES PEHMET MÖÖBLIT TOOTEV OÜ DINOXO EKSPORDIB OMA EMAFIRMA BELLFIRE KAUDU IGAL NÄDALAL SOOME JA MUJALEGI SADU DIIVANEID.

9

772504

586014

aLdO vaan: TÜRGIS ON PALJU TOITU NÕUDVAID SUID, AGA POLE SOBIVAT ROHUMAAD, KUS LOOMI KARJATADA. MULLU TAHTSID TÜRKLASED EUROOPAST SAADA 500 000 LOOMA.

HanemaLts On vÄÄRt tOidUtaim

TÜLIKA UMBROHUNA TUNTUD HANEMALTS ON SUURE TOITEVÄÄRTUSEGA TAIM, MIDA VÕIB KASUTADA SALATITES, AGA KA SUPPIDES, HAUTISTES JA PANNKOOKIDES.

17. auguSt 2017 • nr 32 (114) • hind 1 €

aJaleht

etteVÕtliKule

maainimeSele

Hundikutsikad nõuavad järjest toekamat kõhutäidet riiNa MartiNsoN Maa Elu

k

ohe on käes aeg, mil uudistest loeme ja kuuleme huntide sagenenud rüüsteretkedest lammaste juurde, ja üldlevinud on arvamus, et hilissuvel võtavad vanad hundid kutsikad sappa, et neile lammaste peal murdmist õpetada.

Tegelikult on hundikutsikad veel tükk aega pesas ja teevad lühikesi käike ümbruskonnas. Küll aga tahavad kasvavad noorukid järjest toekamat kõhutäidet ja nii peavadki vanemad neile rohkem sööki ette tooma. Kuna hunt on tark loom, siis saagi valib ta sellise, mida lihtsama vaevaga kätte saab, seletab hundikahjude hindamisega tegelev Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.

Hundil sünnib enamasti kolm kuni seitse kutsikat.

Vähem on kutsikaid nooremal loomal ja kehv aasta mõjutab samuti. Kogenud vanemal võib olla seitse kuni kaheksa kutsikat. Kindlasti ei kasva kõik kutsikad täisealisteks, hea on, kui järgmisel kevadel on neist elus üks-kaks.

Ehkki arvatakse, et augusti teisest poolest võtavad hundid kutsikad jahiretkele kaasa, ei ole see hundiuurijate hinnangul nii. „Selleaastased kutsikad ei hakka vanematega jahil käima enne hilissügist,” ütleb Talvi. „See arvamus, et augusti pimedatel öödel, mil murdmised sagenevad, hakkavad kutsikad murdmas käima, on kindlasti vale. Kutsikad püsivad veel pesakohas.”

Toitu toovad neile vanemad. Nad murravad saaklooma, söövad seda murdmiskohal nii palju, kui jaksavad ja aega on, ning oksendavad toidu pesitsuskohas kutsikatele. „Hunt on karjaloom ja karjas domineerib alfapaar – alfaemane ja -isane. Lisaks on

Tänavu kevadel sündinud kutsikad hakkavad vanematega jahil käima alles talve eel.

Foto: ARVo MEEKS / VALgAMAALANE

karjas eelmise ja üle-eelmise aasta noori, kes osalevad jahil ja territooriumi kontrollimisel, kuid ei sigi,” seletab Talvi.

Kui eksperdid lähevad

lambakasvataja juurde huntide tekitatud kahju hindama, siis üldjuhul nad oskavad öelda, kui suur oli kari ja kas murdis oskustega loom

• kulumaterjalid • varuosad• loomakasvatustarvikud

www.pmkaubamaja.ee SE TEHNIKAKESKUS OÜ • Tel 5668 7957, 5687 7399

või alles noor ja kogemusteta. „Me võime oma kogemuse pealt hinnata, aga samal ajal rõhutame, et kui pole ise näinud, siis sajaprotsendili-

se kindlusega ei tohi väita, mis sündmuskohal toimus,” lisab Talvi.

Lambakasvatajate üks hirmudest on seotud sigade Aafrika katku tõttu kadunud metssigadega. Kas nüüd hakkavad hundid rohkem karju kimbutamas käima? „Kui Lõuna-Eestist, kuhu esimesena seakatk jõudis, tulid küsimused, kas nüüd teevad koduloomade murdmised tormilise hüppe, siis senised andmed ei kinnita neid hirme,” räägib Talvi. „Olemasolevate andmete põhjal ei saa väita, et metssigade otsa saamise järel langeb koormus kariloomadele. Lokaalselt võib murdmistes olla kõikumisi, aga seda on olnud läbi aegade.” Üheks põhjuseks on siin ilmselt soojade talvede tõttu taastunud metskitsede populatsioon. Peale selle muutuvad üha tavalisemaks punahirved, eriti saartel ja LääneEestis on neid juba arvukalt.

Need on hundile väga sobivad saakloomad. „Hunt murrab saaklooma, kes on piirkonnas kõige tavalisem. Kuna hunt on väga plastiline, nutikas ja kohanemisvõimeline loom, on ta inimesele väärikas vastane. Kui hunt saab korduvalt kinnitust, et selles piirkonnas on lammas kõige kergemini saadav saakloom ja olukorra muutusi ei järgne, siis ta kohandub kiiresti lammastele,” tõdeb Talvi.

2 || liHaVeis || maa elu

17. august 2017

RUkkikUninGas Lõikas esimese viLJaviHU

e

esti rukki selts ja põllumajandus-kaubanduskoda korraldasid sel teisipäeval Lääne-Virumaal VäikeMaarja vallas Simunas piduliku rukkilõikuse. Külaliste silme all lõikas rukkikuningas Hans Kruusamägi esimese tänavuse rukkivihu oma eelmise aasta augustis Eesti Vabariigi juubeli auks külvatud põllult. „Rukki kasvatamine seostub tänases Eestis rohkem patriotismi ja traditsioonidega kui majanduslikult tulusa ettevõtmisega. Seetõttu algataski Eesti rukki selts möödunud aastal Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud ülemaalise liikumise „100 rukkipõldu ja miljon juubelileiba Eestile!”, mille eesmärgiks on hoida elus eesti rukkikultuuri, rukki kasvatamise, tarbimise ja aretamise traditsioone,” ütles seltsi asepresident, rukkikuningas Hans Kruusamägi. „Millal siis veel, kui mitte meie riigi suure juubeli puhul teadvustada aastasadade jooksul siinmail austatud tavasid ja rahva elujõu allikaid.

Rukkileival on siin asendamatu koht,” rõhutas Kruusamägi. „Valmistas suurt rõõmu, et põllumehed tulid aktsiooniga hästi kaasa – kokku 2526 hek-

tarile üle Eesti külvati koguni 134 riigi juubelile pühendatud rukkipõldu. Kui kõik see vili õnnestub ka ära koristada, siis jätkub rukist palju rohkemaks kui aktsiooni raames Eestile kingitava miljoni juubelileiva küpsetamiseks vaja läheb,” selgitas põllumajanduskaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus.

Aktsiooniga teevad põllumehed koos möldrite ja pagaritega Eestile kingituse ning peagi jõuab tarbijateni selle aasta uudseviljast valminud juubelileib. 3. juunil 2016 sõlmisid Eesti rukki selts, põllumeeste keskliit, Tartu Mill möldrite esindajana ja Leibur leivatootjate esindajana vastavasisulise koostööleppe. Eelmise aasta 24. augustil korraldati rukkikuninga Hans Kruusamäe maadel Väike-Maarja vallas suur külvipäev, millega sai ülemaaline rukkiaktsioon alguse. Kõik aktsiooniga liitunud rukkikasvatajad üle Eesti said oma juubelipõldude tähistamiseks vastava viida, et ka tarbijad näeksid, kust tuleb juubelileiva valmistamiseks kasutatav rukis. Juubeliviljast valminud esimene leib lõigatakse pidulikult lahti 17. novembril Eesti Rahva Muuseumis toimuval põllumajanduskoja lõikuspeol. (ME)

IN MEMORIAM LeOnHaRd POLLi 13. Xii 1927 – 9. viii 2017

e

rametsaliit andis teada, et lahkunud on igipõline metsamees, taasiseseisvunud Eesti erametsanduse üks ülesehitajaid Leonhard Polli. Oma aktiivse tegevusega, Eesti Erametsaliidu asutamise ühe algatajana ja selle juhatuse esimehena 1992–1996 ning 1998–2000 kirjutas ta end jäädavalt Eesti erametsandusse ajalukku.

Leonhard Polli sai metsamehe diplomi aastal 1951, mis oli ka Eesti põllumajanduse akadeemia (EPA) loomise aasta, baasiks kolm Tartu ülikooli teaduskonda, millest üks oli metsandusteaduskond. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta mitmes ametis metsamajandust juhtinud ministeeriumis, mis kõige pikemalt kandis metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi nimetust. Ta töötas riigimetsanduses kokku 37 aastat ja 1977. aastal tunnustati teda teenelise metsakasvataja tiitliga.

Pärast nõukogudeaegse ministeeriumi ümberkorraldusi võinuks ta jääda pensionile, kuid tegelikult töötas veel mitmes ametis, 1990. aastate algul ka riigikontrollis, kus puutus tihedasti kokku Eesti omandireformi võlude ja valudega. Ta ise on öelnud, et kui koos mõttekaaslastega hakati korraldama Eesti vastsete erametsaomanike ühenduse loomist, oli veel olemas selge veendumus, et Eesti küla suudab taastuda elujõuliste traditsiooniliste hajataludena. Talumaad olid nõukogude aastail aga võssa kasvanud ja metsastunud. Ametkondlikud struktuurid ei osanud ega julgenud veel eraisikut potentsiaalse metsaomanikuna usaldada. Neil eraisikuil tuli ohjad enda kätte võtta.

Riigis, kus kõik muutus,

Oma limusiini vaatama läinud Aldo Vaan (paremal) koos poja Andresega näitavad kord ühe, siis teise looma peale ja oskavad rääkida, kust keegi pärit, on palju lihtsam nendega toimetada,” ütleb Andres Vaan.

Leonhard Polli.

Foto: ERAKogU

polnud kuigi kerge eraomanikel end tõestada. Õnneks on säilinud paljud kirjalikud märgid sellest, milliseid vaidlusi ja lausa võitlusi tuli pidada, et erametsaliitu hakataks riigi tasandil tunnistama erametsaomanike esindajana.

Tuli võidelda, et uued seadused ja muud riigikorralduslikud aktid eraomandust arvestaks. Samal ajal oli vaja toeks olla ka erametsaomanikele endile – väga paljud puutusid vanaisa talumaid tagasi saades või maid erastades metsandusega kokku esimest korda elus.

Leonhard Polli oli ka ise metsaomanik. Eriti siis, kui pingeline juhatuse esimehe amet oli teistele üle antud, võttis ta sageli sõna ka puhtmetsanduslikel teemadel, toetudes oma metsakasvatuslikule kogemusele. 2005. aastal tunnustas Erametsaliit teda erametsanduse elutööpreemiaga.

Leonhard Polli jääb meelde kui metsamees, kes alati ütles otse välja, mida mõtles.

Väga suur teadmiste ja kogemuste pagas võimaldas tal näha Eesti metsanduses toimuvat sellises pikas ajamõõtmes, mida paljudel noorematel kõrvale panna polnud.

Eesti Erametsaliit

lihaveise kas

turu leidmisega ras riiNa MartiNsoN Maa Elu

ööda Eestimaad sõites näeb järjest harvemini piimalehmakarju ja üha enam lihaveiseid.

Viimaste arv ületas sel suvel esimest korda 80 000 piiri.

Lihaveisekasvatajaid on Eestis 2100 kanti. Tõsi, osa neist peab vaid üht või mõnd looma.

Aigar Suurmaa on lihaveiste kasvatamise teemat uurinud (ja vahepeal ka neid kasvatanud) pea pool sajandit ja tegutseb praegugi loomakas-

vatuse konsulendina. Ta näeb oma ametis, et ala vastu huvi tundjaid tuleb iga aastaga juurde ja märkimisväärselt palju on nende seas nooremaid inimesi. „Noored saavad vanavanemate maad kätte ja mõtlevad, mida edasi teha. Piimalehmadega on palju tööd, lihaveistega on märksa lihtsam ja lisaks saavad maad hooldatud,” räägib ta.

Suurmaa sõnutsi sobib Eesti lihaveiste kasvatamiseks, sest siin on palju rohumaid. „Välismaalased käivad siin ja ütlevad, et meil on paradiis – nii palju puhast loodust,” sõnab Suurmaa. „Üks herefordikasvataja tuli kord Uus-Meremaalt ja imestas, et meil on nii palju kasutamata maad, aga neil on iga sentimeeter kasutuses.”

Kuna mereäärsed alad sobivad lihaveiste karjatamiseks eriti hästi, ongi neid loomi kõige arvukamalt Saare- ja Lääne-

maal. Eestis kasvatatakse praegu 15 lihaveisetõugu, aga levinumad on hereford, aberdiinangus, limusiin, simmental, šarolee, šoti mägiveis ja akviteeni hele. Enam tahetakse kasvatada pigem suuremaid tõuge, nende järele on Euroopaski nõudlus suurem.

PiimaKaRJa aSemel liHaloomad Eesti lihaveisekasvatajate seltsi esimees Aldo Vaan alustas lihaveiste kasvatamisega selle sajandi algusaastatel ja nüüdseks on ta perekonnal Lihula ligidal Topi talus limusiine ja akviteeni heledaid kokku 350– 400 vahel.

Varem pidas Vaan piimakarja, aga siis tuli järgemööda paar piimanduskriisi ja piimaraha jäi saamata ning nii langeski otsus uue suuna kasuks.

Lihaveiste kasvatajate seltsi juhtides näeb ta, et praegu-

maa elu || liHaVeis || 3

17. august 2017

juHtKiri

lihaVeiSe KaSVatamine • Lihaveistel on kõrge karjainstinkt ja loomad on üldjuhul sõbralikud.

• 80% ajast on loomad väljas karjatamisel ja on vabapidamisel ka talvel.

• Loomi pole vaja lüpsta, see-

ga on tööjõukulud väiksed.

• Vasikad kasvavad kiirelt, sest saavad palju piima – paarkümmend liitrit päevas.

• Loomad haigestuvad harva, on vähenõudlikud sööda suhtes.

Peeter raiDla

lihaVeiSte eKSpOrt 2016. aastal eksporditud lihaveiste arv.

POOLA BELGIA 191 RUMEENIA GRUUSIA 1 SAKSAMAA HISPAANIA 2 SLOVAKKIA HOLLAND 46 SLOVEENIA HORVAATIA 10 TÜRGI ITAALIA 1 TURKS JA CAICOS LÄTI 1 031 UNGARI LEEDU 415 KoKKu LIIBANON 52

kui vana ja milline iseloom tal on. „Loomadega peab suhtlema, nad peavad sind usaldama, siis Foto: RIINA MARtINSoN

vatajal

askusi pole gi läheb nii mõnigi piimakarja kasvataja lihaveisele üle. Samuti on paljud lambakasvatajad, kel villand huntide ja šaakalite rünakutest, võtnud suuremad loomad.

Vaan seletab, et lihaveisekasvatusega alustamine nõuab piimakarjaga võrreldes vähem investeeringuid. Pealegi ei pea lihaveistega oma tegemisi täpselt kella järgi sättima ja väiksema karjaga võib tegelda muu töö kõrvalt.

Suurmaa sõnutsi saab lihaveiste kasvatamise eesmärke laias laastus jagada kolmeks.

Esmalt võimalus toota kvaliteetset veiseliha, mis on majanduslikult tulutoov eeskätt suurte karjade puhul.

Teiseks kasvatatakse puhtatõulisi veiseid, et müüa neid tõuloomadena teistele farmidele, ka välismaale. Lisaks on lihaveised head rohumaade hooldajad.

„Põllumajanduses läheb suund järjest suurenemisele ja piimafarmidki lähevad suuremaks ning lehmad on laudas kinni, sünnivad seal ja isegi suvel veetakse neile traktoritega sööt ette, aga lihaveised võivad olenevalt asukohast olla aasta läbi väljas,” räägib Vaan.

Lihaveised viibivad varakevadest hilissügiseni karjamaal ööpäev läbi. Mõnel pool on nad väljas talvelgi. Külma nad ei karda, kuid vihma ja tuule eest peab neil kindlasti olema varju alla mineku võimalus. Paljudes Eesti piirkondades ei saa lihaveiseid siiski hilissügisel ja tal-

liHaveised viiBivad varakevadest HilissÜgiseni karjamaal ööpäev läBi. mÕnel pool on nad väljas talvelgi.

vel väljas pidada, sest pinnas on loomade jaoks pehme. Olemine läheb liialt mudaseks.

Maastikuhoolduse puhul on plussiks, et loomadega pääseb säärastesse kohtadesse, kuhu tehnikaga peale ei kannata minna. Üha sagedamini karjatatakse lihaveiseid linnadeski. „Kuressaares üks maaomanik ütles, et linnaloomad tõstavad ta kinnisvara hinda, kui nad kõrge pilliroo ära söövad ja nii ta krundilt merevaate avavad,” toob Vaan näiteks.

Statistikaameti numbrid näitavad enamiku põllumajandusloomade arvukuse langust ja lihaveised tunduvad olevat ainukesed, kelle hulk iga aastaga kindlalt suureneb.

Kui selle sajandi alguses oli lihaveiseid Eestis tuhatkond, siis tänavu juulis sai ületatud 80 000 piir ja praeguseks on neid veel pea paar tuhat juures. „See on juba päris märkimist vääriv arv,” rõõmustab Vaan. „Nüüd oleme seisus, kus lihaveiste kasvatajatel on oma aretusmaterjali müüa ja saab siit Eestist häid loomi.”

Eestist ostes saavad kasvatajad tõupulli kätte tuhat või enam eurot odavamalt kui piiri tagant. Eestis maksab tõupull Vaani sõnutsi 2000–2500 eurot, mõni väga hea loom ka 3000.

Loomi tuuakse sisse Taanist, Rootsist, Soomest, Saksamaal, Tšehhist ja Prantsumaalt.

Peale selle imporditakse pullide sügavkülmutatud spermat.

KeS SÖÖB? Lihaveise liha kilo maksab poes paarkümmend eurot ja peale ning osale eestlastest pole see hind taskukohane. Siiski olukord paraneb ja iga aastaga jääb järjest enam siinkasvatatud liha Eestisse.

Praegu kasvatajatel toodangu realiseerimisega probleeme pole.

Suur osa lihaveiste ekspordist läheb Türki, põhiliselt lähevad sinna nuumapullid. „Türgis on palju toitu nõudvaid suid, aga pole sobivat rohumaad, kus loomi karjatada. Mullu tahtsid türklased Euroopast saada 500 000 looma,” teab Vaan. „Hind oli mullu kohati isegi väga hea. 300kilose looma eest sai kätte sama summa, mis kulunuks looma üles kasvatamiseks 600–700kiloseks ja siis lihakombinaati viies.”

Türklastel on Eestis oma esindajad, kes siin loomi kokku ostavad. Eestis pannakse 60 looma reka peale ja teekond Türgimaale võtab aega nädala.

peatoimetaja

3 205 120 2 939 46 4 407 2 67 10 537

Selle aja sees tuleb mitu korda loomad maha laadida, korralikult toita ja joota. Juua-süüa saavad sõidu ajalgi.

Vaan räägib, et vahepeal oli paar aastat aeg, mil Baltimaadest ei tohtinud Türki osta ja siis tekkis seis, kus pullidest polnud võimalik õigel ajal lahti saada ja pakkumine kohalikul turul oli nõudlusest suurem, mistõttu hind läks alla. Siis tulid siia loomi ostma poolakad ja Poola on praegu meie jaoks teine suur ekspordimaa. „Momendil meil loomade realiseerimise muret ei ole. Momendil,” sõnab Vaan. „Ma näen, et maailmas on nõudlus liha järele suur ja hind läinud paremaks. Eestiski on kokkuostuhind läinud paremaks.”

Vaan tunnistab, et poliitika mõjutab loomakasvatajate elu oluliselt. „Alati jälgin uudiseid Türgi kohta, see, mis seal toimub, mõjutab meid väga.

Kui sealne turg kaob, tekib kohe ülepakkumine ja uute kanalite leidmine võtab aega,” selgitab ta.

Türki minevate loomade puhul pole vahet, on nad mahedalt kasvatatud või mitte, küll aga mujal Euroopas saab lihaks realiseerides mahelooma eest enam raha. metSloomadeGa muRet Pole Lihaveised on üle poole aasta ööpäev ringi karjamaal, aga rebased ja hundid nii suurtele loomadele liiga ei tee. Vaan on kuulnud üksikutest juhtumistest, kus hundid on piiranud vasikaid. „Pigem tean mitut juhtumit, kus lambakasvatajad lõpetavad ja lähevad lihaveiste peale üle, sest šaakalid ei lase lammastega normaalselt tegelda,” sõnab ta.

Vaan pelgab pisut, et selline rahulik seis võib muutuda: kui lambakasvatust tõmmatakse koomale ja metssead kaovad, keda hundid siis sööma hakkavad?

Kui keegi tuleb alustamisplaaniga tema käest nõu küsima, ütleb Vaan, et kui sobiv maa olemas, siis ta pigem innustab lihaveiseid võtma. „See on võimalus elada maal ja toime tulla, maad korras hoida ja lisasissetulekut saada,” arvab ta.

Suurmaa näeb samuti alal perspektiivi. „Isegi vanemal inimesel oleks täiesti jõukohane kümmekond looma üles kasvatada. See oleks hea tegevus ja väike lisasissetulek,” soovitab ta.

kaHe kOdU PidaJad

n

ägin hiljuti Lihula poes üht luuletajast ja tõlkijast tuttavat, kes tuletas mulle meelde oma ammust palvet uurida, kui palju on Eestis neid peresid, kes peavad nagu mina ja tema korraga kahte kodu – ühte linnas ja teist maal. Nagu me seal riiulite vahel arutasime, on meie tutvusringkonnas selliseid kahe kodu pidajad üsna palju, et mitte öelda enamus. Tõsi, oleme mõlemad juba üle 60aastased ning meie mõttemaailm ja elulaad eristuvad ilmselt suuresti noorte ja mõneti ka noorema keskealise põlvkonna omast. Aga siiski ...

Lõin statistikaameti veebilehel lahti seni viimase, 2011. aastal toimunud rahva ja eluruumide loenduse tulemuste andmestiku (järgmine selline loendus tuleb alles 2020. aastal). Otsest vastust ma sealt kahjuks ei leidnud või ei osanud otsida.

Ilmselt liigitub minugi maakodu, kus ma veedan ligemale kolmandiku aastast, püsielaniketa tavaeluruumi alla. Neid oli sel ajal Eestis 93 442. Kitsendasin valikut valdades asuvate püsielaniketa tavaeluruumidega, ning sain vastuseks 48 830. Püsielanikega ehk põliste maainimeste tavaeluruume oli sel ajal valdades 185 930.

Ehk siis iga püsielaniketa tavaeluruumi kohta tuleb keskmiselt 3,8 põlise maapere elamist.

Kindlasti ei kuulu kõik need 48 830 püsielaniketa tavaeluruumi linnainimestele ega ole suvekoduna kasutusel, kuid paremat lähtekohta oma tuttavale vastuse andmiseks ma ka ei leidnud. Mõtlesin seejärel oma suvise koduvalla ja koduküla peale ning leidsin, et miks mitte, see 3,8 võib üsnagi tõelähedane olla. Tuge oma mõtetele sain koduvalla veebilehelt, kus on öeldud, et valla rannikuosa on hinnatud puhkepiirkond, kus asub ligemale 250 Tallinna, Pärnu, Tartu ja teiste linnade elanike suvekodu. Püsielanikke on minu praeguses koduvallas sama veebilehe andmeil 897. Praeguses selles mõttes, et kohe-kohe sünnib nelja valla ühinemisel minu uus suvine koduvald, mille keskuseks saab seesama Lihula, kust lugu alguse ju saigi.

Samas Lihula poes kohtasin ühel päeval veel teistki oma ammust tuttavat, ühte sotsioloogi, kes heitis Maa Elule ette seda, miks me kirjutame üksnes neist, kes maal põldu peavad või muu ettevõtlusega tegelevad. Et temasuguseid, kes aasta läbi maal elavad, kuid kes meie liigituse alla ei kuulu, on üsna rohkesti. Jätsin needki sõnad edaspidiste lugude tarvis meelde ...

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || pais || maa elu

17. august 2017

Sindi paisu kroonika:

kas epopöa lõpeb 2018. aasta sügiseks?

Kalev Vilgats Pärnu Postimees

J

ärgmisel aastal möödub kümme aastat rahvaalgatusrühma „Sindi pais” asutamisest. Sindi paisu pikale veninud epopöa ei pruugi selleks ajaks veel otsas olla, aga loodame parimat.

11 asutajaliikme allkirjaga 16. novembril 2008 asutatud survegrupp seadis oma eesmärgiks tolleks ajaks 32 aastat siirde- ja poolsiirdekaladel kudealadele jõudmist takistava Sindi paisu kõrvaldamise.

Esimese asjana saadeti keskkonnaminister Jaanus Tamkivile pöördumine, milles huvituti, kas ministeerium on kaalunud paisu võõrandamist ja milliseid tegevusi on plaanis selleks, et Pärnu vesikond avaneks siirdekaladele.

Minister lubas vastuskirjas, et 2009. aasta esimeses kvartalis toimuvad sobiva lahenduse leidmiseks läbirääkimised teiste hulgas ka Sindi paisu omanikega.

Paisu võõrandamist oli kaalutud, kuid kõik takerdus küsitava hinna taha.

31. märtsil 2009 peeti Pärnu raekoja saalis esimene rahvakoosolek, kus osalesid peale keskkonnaministeeriumi ja jõeäärsete valdade esindajate ka paisu omanikud.

Kõik osapooled said avaldada oma seisukohad, mis ulatusid seinast seina.

26. mail võeti kokku teine rahvakoosolek. Seekord oli raekojas rahva ees keskkonnaministeeriumi asekantsler Harry Liiv.

3. septembril 2009 selgus, et riik hindas aktsiaseltsile Raju kuuluva Sindi paisu väärtuseks 18,5 miljonit krooni, omanikud nõudsid 59 miljonit.

Liiv teatas kirjas, et 3. septembril kinnitati valitsuse istungil ligemale 100 miljoni krooni suurune investeeringute kava jõgede ökoloogilise seisundi ja kalade kudemisvõimaluste parandamiseks 11 Eesti jõel ning see puudutas 23 paisu. Sindi paisu nimetati probleemide ringis üheks suuremaks ja kuna omanikud küsisid summat, mis ületas kolm korda eksperdihinnangus pakutud maksumuse, jäi maa võõrandamise kokkulepe sõlmimata. Mis aga tähendas, et kaladele läbipääsu pidi tagama paisuomanik.

30. septembril 2009 kohtus algatusrühm keskkonnaministeeriumi kantsleri Andres Talijärve ja teiste ministeeriumi töötajatega. Selgus, et paisu saatuses pole märkimisväärseid nihkeid toimunud. Talijärv kinnitas, et ministeeriumis otsitakse parimat viisi, kuidas kalad keerulisest takistusest üles aidata ja mõte liikuvat „paisu kuju muutmise suunas”. Ühtlasi lubati alustada dokumentide ettevalmistamist Sindi paisu sundvõõrandamiseks.

7. oktoobril 2009 kaebas AS Raju peaministrile keskkonnaministeeriumi vastavate ametnike ebakompetentsuse peale.

Vahepeal uuris Hans Soll soomlaste kogemust ja sai vas-

Sindi pais enne algatusrühma • I Sindi pais valmis 1834. aastal, oli 2,5 meetrit kõrge ja kestis 51 aastat.

• II Sindi pais valmis 1883 ja püsis 39 aastat. 1919. aasta kevadine suurvesi ja jääminek võttis kaasa paisu keskosa.

• III Sindi pais ehitati 1922, oli 3,4 meetrit kõrge ja 200 meetrit pikk ning püsis 1971. aastani.

• IV Sindi pais, sedapuhku raudbetoonist, valmis 1977.

Selle ümberehitusega valmis ka olemasolev kalatrepp, mis ei toimi ja kalad Pärnu jõe ülemjooksule kudema ei pääse. Betoontamm asub 13,6 kilomeetrit ülesvoolu, on 151 meetrit pikk ja 4,3 meetrit kõrge. Veetaseme erinevus tammist üles- ja allavoolu on ligi kolm meetrit.

• Hüdroelektrijaam ehitati 1930. Kui vesirattajõujaama võimsus oli 350 hobujõudu, siis hüdroelektrijaama planeeritud võimsus oli 1350 hobujõudu, mida ei saavutatud kunagi, sest pais lasi palju vett läbi.

Allikas: Aadu Must, „Sindi linn ja 1. detsembri nimeline vabrik 1833−1983”.

Teadlaste hinnangul on Pärnu jõe lõhe taastootmispotentsiaal ligikaudu 45 000 – 58 000 noorkala aastas, kuid praegu jõuab enamikul aastatel Foto: URMAS LUIK / PÄRNU POSTIMEES jõest merre tagasi alla saja kala.

tuseks, et Sindi paisu kõrvaldamine oleks kaladele vaba läbipääsu loomiseks kõige parem variant.

21. jaanuaril 2010 pöördus algatusrühma esindaja Hans Soll toetuse saamiseks Sindi linnavolikogu ja linnapea poole.

8. mail 2010 korraldas algatusrühm poliitilise protestimiitingu „Sindi paisu välikohus”.

15. mail 2011 otsustati uimast riigiaparaati tagant torkida ja kiri läks teele president Toomas Hendrik Ilvesele. Avaldati soovi, et kui president peaks taas Pärnumaale tulema, siis ehk õnnestub kohtuda ja üheskoos külastada Eesti riigi üht keskkonnavaenulikumat rajatist. President ei tulnud.

Samal ajal pöörduti riigikogu keskkonnakomisjoni ja valitsuse poole nõudmisega likvideerida Sindi pais ja taastada selle asemel kärestik. Keskkonnakomisjoni vastusest nähtub, et teemasse suhtuti tõsiselt ja põhjalikke selgitusi käis andmas keskkonnaministeeriumi kantsler Rita Annus. Ta väitis, et kõige tähtsam oli teha paisule keskkonnamõjude hindamine ja seejärel leida tehnoloogia, mis võimaldaks kaladele läbipääsu.

6. märtsil 2012 toimus Sindi linnavalitsuses Sindi hüdrosõlme keskkonnamõju hindamise programmi avalik arutelu. Keskkonnaministeerium kinnitas, et kõrvale pole jäetud ühtegi lahendusvarianti seadusest tuleneva kalade läbipääsu nõude tagamiseks Sindi paisul.

8. mail 2012 korraldati Sindi raekojas Sindi paisu ümarlaud, mille järel läkitati kirjad riigikogu keskkonnakomisjonile ja peaministrile. Sisuliselt väljendati rahulolematust keskkonnaministeeriumi suutmatusega lahendada Sindi paisu olukorda. Karta oli, et enne kukub 1. jaanuariks 2013 seatud tähtaeg, mis ajaks peab kalade läbipääs paisul olema avatud. Sellest lähtuvalt oli ohus teinegi

tähtaeg 2015. aastal, millega Euroopa Liidu direktiiv kohustas Eestit Pärnu jões taastama vähemalt poole veekogu loodusliku kalastiku potentsiaalist. Paraku ei saanud lõhe noorjärkusid jõkke asustada, kuna pais seisis tõkkena ees.

Märgukiri peaministrile jõudis ringiga keskkonnaministeeriumisse, mis vastas algatusrühmale, et mitmed olulised protsessid, mis on hea tulemuse saavutamise eeldused, on alles töös.

Samal ümarlaual algatati allkirjade kogumine Sindi paisu likvideerimise toetuseks. 2090 allkirja anti hiljem üle riigikogu esimehele Ene Ergmale.

23. oktoobril 2012 läks paisuteemaline kiri Brüsselisse Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraati.

2013. aasta algas konsultatsioonifirma Ramboll Eesti ASi aruande avaliku aruteluga Sindi gümnaasiumis. Muu hulgas oli Ramboll korraldanud küsitluse, millest selgus, et Sindi paisu hüdrosõlme uuendamisse suhtus hästi 37 protsenti, pigem hästi 31 protsenti ja vastu oli 13 protsenti küsitletutest.

ASi Raju eesmärk oli rajada paisule hüdroelektrijaam ja hakata elektrit tootma. ASi Raju nõukogu liige Ain Laiverik ütles, et kui kõik nende soovide järgi läheb ja ehitamisele takistusi ei seata, on hüdroelektrijaam Sindi paisul 2015. aastaks valmis.

Hans Soll põrutas vastu, et pais on kaladele tõkkeks ja mingit kompromissi ei tule. „Paisu mahavõtmine ja kärestikuga asendamine on kõige optimaalsem lahendus,” ütles Soll.

Sindi linnavolikogu esimees Aleksander Kask nimetas paisu linna sümboliks ja lisas, et sintlased peavad selle eest seisma.

Keskkonnamõjude hindamise aruannet keskkonnaamet esitatud kujul heaks ei kiitnud

ja esitas oma ettepanekud puuduste kõrvaldamiseks. Alles seejärel saavat otsustada, kas aruanne heaks kiita ja lubada ASil Raju liikuda hüdroelektrijaama ehitamise suunas edasi.

Oktoobris 2013 korraldati Tori-Oore Kiisa talu jõeaasal miiting ja toimus lõhe noorjärkude asustamisvooru esimene pidulik vettelaskmine.

19. märtsil 2014 võeti taas kokku rahvakoosolek, et arutada, mida Sindi paisu takerdunud protsessiga peale hakata.

Koosoleku deklaratsioon väljendas sügavat muret, et Sindi paisu omanik AS Raju pole kavandanud ühtki sisulist tegevust talle seatud kohustuste täitmiseks. Keskkonnaministrile tehti ülesandeks algatada jõulised läbirääkimised Sindi paisutammi riigile võõrandamiseks, pidades silmas, et lõpuks tuleb rajatis lammutada.

Keskkonnaministeeriumi läks kiri ka Pärnumaa Omavalitsuste Liidult (POL). POL avaldas sügavat muret Sindi paisu küsimuses kujunenud ummikseisu pärast. POL väljendas arusaamist, et kuna keskkonnaamet ei väljasta Sindi paisul elektritootmiseks luba, siis pole erakapitalil vähimatki huvi nõutavate kalapääsude rajamiseks. POL tegi keskkonnaministrile ettepaneku algatada läbirääkimised Sindi paisutammi riigile võõrandamiseks. POL­-ile vastati, et osapooled tegelevad olukorra lahendamisega aktiivselt.

Oktoobri lõpus 2014 lasti Tori-Oore Kiisa talu jõeaasal taas jõkke lõhe noorjärke.

Hans Sollil tuli tõdeda, et kuus aastat on seistud Sindi paisu siirdekaladele ujumisvabaks muutmise eest ja hüdroelektrijaama turbiini paisutammile ehitamise vastu, aga riik polnud ikkagi suutnud tagada kaladele vaba läbipääsu.

Keskkonnaamet ei andnud ASile Raju vee-erikasutusluba

hüdrojaama ehitamiseks ja seetõttu oli alanud pikk kohtutee.

Kokkutulnud taunisid seisakut Sindi paisu saatusega tegelemisel ja ähvardasid meeleavaldusega.

Tundub, et kõige enam suutis Sindi paisu probleeme klaarida kõige lühemat aega keskkonnaministri ametis olnud Mati Raidma. Tema oli see minister, kes tuli kohtuma algatusrühma ja kohalikega ning kinnitas, et paisutamm ostetakse omanikelt ära.

Veebruari lõpus 2015 oldigi niikaugel, et keskkonnaministeerium ja AS Raju sõlmisid kokkuleppe paisurajatise riigile müümiseks. Ministeerium andis lubaduse, et kaladele on vaba läbipääs 2018. aastaks.

Ministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Ulvi Päädam ütles, et kalade läbipääsu tagamiseks on üks lahendus rajada kärestik, millega paisutase oluliselt alaneks, ja teine rajada kalaramp koos lauge looduslähedase kalapääsuga.

Teadlaste hinnangul on Pärnu jõe lõhe taastootmispotentsiaal ligikaudu 45 000 – 58 000 noorkala aastas, kuid praegu jõuab enamikul aastatel jõest merre tagasi alla saja kala.

Pärnu jõestik võimaldaks paljuneda pea niisama suurel hulgal lõhekalal kui ülejäänud Eesti lõhejõgedes kokku.

Mis puudutas mitmesuguseid tähtaegu, mis Eesti oli Pärnu jõega seoses mööda lasknud, siis EL näitas armulikumat palet ja andis Eestile Pärnu jõel korra loomiseks aega juurde. Päädam avaldas lootust, et 2017. aastal võidakse tulla Sindi paisu uuel kujul avama.

Aprilli lõpus 2015 viidi Sindi paisu ostutehing lõpuni.

Keskkonnaminister Marko Pomerants tõdes, et paisu riigile ostmine oli väga suur samm, aga kõige suurem töö on veel ees. Siiski avaldas ka Pomerants lootust, et Eesti Vabarii-

gi 100. aastapäevaks on Pärnu jõgi kaladele avatud ja uju kas või Roosna-Allikule välja.

Kokkuvõttes tegi AS Raju suurepärase äri. Nad ostsid Sindi paisu umbes kolme miljoni krooni eest (umbes 192 000 eurot), tahtsid saada riigilt 59 miljonit krooni, kuigi kinnisvarafirma LVM turuväärtuse eksperdihinnang paisu eest üle 18,5 miljoni krooni ei pakkunud. Lõplikuks summaks kujunes 1,32 miljonit eurot, mis on ikka päris muhe hulk raha.

Tõsi, kange Kihnu naine, vahepeal Pärnu abilinnapea ja riigikogu liikme leiba maitsnud Annely Akkermann leidis, et õiglane hind Sindi paisu eest olnuks … üks euro!

Novembri algul 2016 tutvustas keskkonnaagentuur Sindi seltsimajas põhiprojekti tehnilisi lahendusi ja edasisi tegevusi projekti „Pärnu jõestiku elupaikade taastamine” raames.

6. mail 2016 kogunes Pärnu jõe suur ümarlaud Sindi forellikasvanduses. Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Andres Metsoja ütles, et Sindi pais on Eesti kalavarude taastootmise seisukohalt objekt number üks, mis sellisel kujul tuleb likvideerida.

Metsoja rõhutas, et vähendada ei tohi Sindi kogukonnas toimunud arutelu tähtsust. Paisu mahavõtmise asjus saavutati kogukonnaga kokkulepe, mis avab sintlastele senisest rohkem jõekallast ja pääsu jõe äärde.

Tauno Jürgenstein keskkonnaagentuurist lubas, et aasta pärast samal ajal mürisevad paisul kopad ja veetase lastakse alla. 2018. aasta sügiseks peaks tööd kärestike loomisel olema lõppenud.

6. mail 2017 toimus seni viimane Pärnu jõe suur ümarlaud Tori vallamaja aasal, vaatega jõele ja Tori põrgule. Kopad Sindi paisul ei mürise, kuid 2018. aasta sügiseni on veel aega …

maa elu || uudised || 5

17. august 2017

Lihula mõisal hakkab taas

Raielankinkide kaitse alla võtmisest

K tiksuma ajanäitaja Silvia Paluoja Pärnu Postimees

L

ihula tähistas kultuurigalaga „Kingitud aeg” linna 806. aastapäeva, mille puhul rahvusvahelise mainega ettevõte OÜ Narma kinkis kodulinnale ja Eesti rahvale ajanäitaja, kella, mis pannakse taas üles mõisa häärberi peasissekäigu kohale. Seinakell on valmistatud Inglismaal ja selle sihverplaadi läbimõõt on 1220 millimeetrit. „Kingitusi teha on meeldiv, kui saaja kingitavat ka tegelikult vajab ning on selle üle ootusärevalt õnnelik,” mainis OÜ Narma juhataja Janek Vip­re. „Narma vaibavabrik sai 25aastaseks ja mul oli selge soov teha sel puhul kogukonnale kingitus ning maailmavaatest tulenevalt eelistasime lahendust, mis oleks märgilise tähenduse ja püsiva väärtusega.”

Parima lahenduse leidmiseks pidas kinkija nõu Lihula vallavalitsusega, MTÜga Keskaegne Lihula ja muinsuskaitseametiga. Ettevõtmise edendajad ei jõudnud jälile, millal pandi kell üles 1840. aastal valminud härrastemaja külge ja mis põhjusel sealt maha võeti.

Tuntud vaibatootja OÜ Narma kinkis kodulinnale Lihulale 806. aastapäevaks seinakella, mis pannakse Foto: Mailiis Ollino mõisahäärberi esiküljele. Kingituse andis üle OÜ Narma juhataja Janek Vipre.

Janek Vipre jutu järgi tellisid nad kingituse Inglismaalt, sest maailmas ei ole just palju neid tootjaid, kes valmistavad suuremõõtmelisi ja välistingimustesse sobivaid kellasid eritellimusena. Kella töö- ja juhtimisfunktsioonid on elekt-

roonsed ning juhtimiskeskuse GPS-ühendus taastab õige aja näiteks voolukatkestuse järel.

Standardkomplektile lisas kinkija muusikaploki, mis võimaldab tähistada täistundi helisemisega ja reguleerida hääle­ tugevust.

Lihula vallavanem Varje Ojala-Toos võttis kingituse kohalike tugeva aplausi saatel vastu.

Järgmist aastapäeva peab Lihula juba Lääneranna valla sisese linnana Pärnu maakonna koosseisus.

eskkonnaministeerium reageeris valuliselt esmaspäevases Postimehes ilmunud Nils Niitra artiklile „Riik võtab kaitse alla hulgaliselt lageraielanke” ning asus põhjendama metsaseaduse muutmise vajadust. „Selgitame, et uute kaitsealade moodustamine salu- ja laanemetsade kaitseks kokku 27 000 hektaril Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) alal lepiti huvigruppidega kokku metsaseaduse muutmise arutelude käigus 2017. aasta talvel. Alad valiti riigimetsas välja Tartu Ülikooli teadlaste ettepanekute järgi,” selgitas keskkonnaministeerium. Kohe peatati RMK juhatuse otsusega nendel aladel majandustegevus, seega enne seda otsust on noid alasid majandatud tavaviisidel. Lisaks loodavatele uutele kaitsealadele peatati raied ka riigimaal hoiualadel ning kaitsealade ja püsielupaikade piiranguvöönditesse jäävates salu- ja laanemetsades, kus on kohati samuti vajalik praegu kehtiva kaitsekorra muutmine.

Hetkel on RMKs käimas nende uute kaitsealade kaitse alla võtmise ettevalmistamine. Tervikanalüüsi, mille põhjal järeldusi teha, veel valminud ei ole. Samas, kuna uuteks kaitsealadeks planeeritud territooriumid on varasemalt olnud majandamises, siis sisaldas esialgne ettepanek ka mitmeid raiutud alasid ja kindlasti jääb neid ka lõpuks

kujunevate alade koosseisu. Üheks eesmärgiks selles protsessis on võimalikult suurte terviklike alade pikaaegne edasine kaitse, mitte väikeste killustatud alade teke.

Pika perspektiiviga suuri alasid eelistab ka Tartu Ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus, kelle arvamus Postimehe artiklis kajastub. Septembri alguseks selgitavad RMK ja Tartu Ülikooli teadlased välja täpsustatud kaitsealade piirid ja kaitsekorrad, samuti esitatakse andmed, kus ja mida täpselt oleks mõistlik kaitse alla võtta.

Keskkonnaministeerium lähtub looduskaitse korraldamisel põhimõtetest kaitsta kaitsealuseid liike ja elupaiku seal, kus nad eksisteerivad.

Eesti maismaast on kaitse all kokku ca 18,7%, sellest suur osa kuulub ka Natura 2000 võrgustikku, mis koosneb 66 linnualast ja 542 loodusalast kogupindalaga 14 863 km2.

Pisut alla poole Natura aladest asub meres. Eesti maismaa territooriumist on Natura 2000 aladega kaetud ligemale 17%.

Metsanduse ja looduskaitse arengukavades aastani 2020 seatud eesmärk võtta range kaitse alla vähemalt 10% Eesti metsamaast on saavutatud, range kaitse all on 270 000 hektarit metsa.

Kokku on metsadest erinevate kaitsepiirangutega 25%.

2016. aasta lõpu seisuga on riigimetsast range kaitse all 19%, uute kaitsealade moodustamisega ületab see number 20% piiri.” (ME)

6 || meTs || maa elu

17. august 2017

2017. aasta parim metsamajandaja on

liidia Köster läänemaalt

L

äinud nädalavahetusel, 12. augustil andis Eesti Erametsaliit koostöös Erametsakeskusega juba 24. korda välja parima metsamajandaja tiitli. Sel aastal võitis konkursi Läänemaa metsaomanik Liidia Köster.

Tänavune parim metsamajandaja Liidia Köster majandab metsa Läänemaal Piirisalus Enniste talus, mis on Köstrite pere käes juba kuuendat põlve.

Metsa majandatakse koostöös poeg Sveniga, aga Liidia Köster võtab ka ise tihti sae kätte, teeb valgustusraiet või kultuurihooldust. Samuti lööb ta kaasa istutustöödel.

Liidia Köster on väga hästi kursis kõigi oma metsas tehtud töödega ja tal on selge ettekujutus, milliseks metsa kujundada soovib. Oma metsa nimetab Köster pensionisambaks, mis annab tänu tarkadele majandamisotsustele talle iga kuu 180 eurot pensionilisa.

Köstri mets on sertifitseeritud PEFC-sertifikaadiga. Majandamine käib metsanduslike reeglite järgi, kuid samal ajal nii, nagu talumetsas loomulik – omaniku otsuseid ei määra mitte ainult majanduslik kasu, vaid ka emotsionaalsed väärtused. Liidia Köster ta-

hab oma metsas hoida mitmekesist kooslust, näiteks jäetakse alles kõik tammed ja pihlakad, hoitakse sarapuid. Ühes metsaosas, kus võinuks teha lageraie, on tehtud hoopis valikraie ja kõik ilusamad puud jäetud kasvama. Maja kõrval on seenemets, mida majandatakse üldse väga vähe.

Metsas on uuendatud vanu kraave, et vett liikuma saada. Tehtud on kõiki metsamajanduslikke töid. Lageraie järel korjatakse suuremad mahajäänud oksad hunnikutesse ja kasutatakse neid kütteks.

Selle üks siht on, et raiesmikul oleks mugavam liikuda nii endal kui ka naabritel. Suhted naabritega on Enniste talus metsa majandadeski tähtsal kohal.

Istutamise alal saadi hiljuti kogemus, et tuleb paar aastat oodata, enne kui raiesmikku uuendada – 2015. aastal istutatud taimedel oli eelmise aasta suvel suur männikärsaka kahjustus ja väike ooteaeg vähendab selle tõenäosust. Kui kõik istutamised kokku võtta, näeb talu metsas ka 15aastast omarajatud noort metsa.

Investeeritud on ulukiaedadesse ja nendes paikades on efekt selgelt näha: aia taga on mänd ära söödud, kuid

Parim metsamajandaja 2017 Liidia Köster koos poeg Sveni ja pojapojaga.

Foto: ERAMEtSALIIt

aias kasvab see väga jõudsalt. Aia sees hakkab seegi silma, et ka looduslikult on palju rohkem taimi elujõus.

Aiad on nüüdseks püsti olnud kümme aastat ja jäävad veel kümneks.

Parimate metsamajandajate konkursile kutsuti osalema metsaomanikke, kes oma metsast hoolivad ja seda jätkusuutlikult majandavad. Konkursist võttis osa üheksa metsaomanikku üle Eesti.

Lisaks parima metsamajandaja tiitlile anti konkursil välja mitu eripreemiat, mille pälvisid: • Karl Axel Adelman Läänemaalt − põlvest põlve metsamajandaja, • Andres Tammeveski Hiiumaalt – teadmistepõhine metsamajandaja, • Daniil Starodubtsev Ida-Virumaalt − noor metsainvestor, • Starforest OÜ − kogenud metsakasvataja, • Metsamaahalduse AS − professionaalne metsamajandaja, • Ökokütus OÜ Põlva- ja Võrumaalt − biomajanduse edendaja, • Kairi-Kristiine Haller Pärnumaalt − pealehakkaja metsaomanik, • Sindlivabrik OÜ Raplamaalt − pika vaatega metsakasvataja.

Kandidaatide juures hinnati nende viimaste aastate metsamajanduslikke töid ja muid metsa eri väärtustega seotud tegevusi. Arvesse võeti metsaomanike põhimõtteid metsade majandamisel, panustamist kogukonna ja maaelu arengusse ning traditsioonide hoidmisse. (ME)

OÜ Valga Puu, Hummuli, 68410 Valgamaa tel 551 9478 | joel@valgapuu.ee | www.valgapuu.ee Turumajanduse tingimustes kujunevad hinnad välja tuginedes nõudluse ja pakkumise suhtele. Kui turul on puidust puudus, ostetakse metsamaterjali kallimalt ja kui raiutakse palju, siis metsamaterjali hind langeb. Hind oleneb ajahetkest – kuidas läheb majandusel, missugune on nõudlus saematerjali, paberi- või küttepuu järele.

Osaühingu Valga Puu ressursijuht Jüri Tambets kinnitab, et hetkel on nõudlus stabiilselt suur kogu sortimendi ulatuses ja hinnad kõrged.

tähendab see, et saeveskitel ei ole palki ja pelletitehastes toorainet piisavalt,“ tõdeb Jüri Tambets.

Turg on näljane

Metsaomanikule tähendab kõik eelnev mõistagi suuremat sissetulekut. „Kui küttepuu tihumeetri eest maksime alles kolm kuud tagasi 21-22, siis täna juba 25 eurot, mis tähendab raiekulude maha arvamisel metsaomaniku jaoks 30–40% rohkem raha „kännule“.

Võrreldes eelmise perioodiga on jõuliselt kasvanud kuusepalgi ja männipalgi hind.

Reeglina ei püsi kõrged hinnad kaua,“ on Tambets veendunud.

Märkimisväärne hinnatõus on

„Eestis arenevad jõudsalt sae- ja pelletitööstus ning see tekitab puiduturul korraliku nõudluse.

Praegusel hetkel ongi metsamaterjalist puudus ja hinnad märgatavalt tõusnud. Arvestada tuleb sedagi, et suvi pole metsameestele kõige soodsam olnud ja raiutakse suhteliselt vähe.

Metsaveomasinaid kohtab meie teedel praegu keskmisest oluliselt harvemini.

Kokkuvõttes

Tema sõnul on puidu hinnad üle pika aja oluliselt tõusnud: “Eelmise aasta keskpaigas hinnad küll veidi tõusid, aga talv tuli peale, siis raiutakse ikka rohkem ja hinnad stabiliseerusid. Viimane talv ja kevad olid metsaraieks kehvapoolsed ja kellelgi suuri laoseise ei tekkinud. Nüüd ongi tekkinud situatsioon, kus pingutatakse kõvasti, et turul liikuv vähene materjal omale saada.“

viinud selleni, et paljud metsaomanikud loodavad, et ehk tõusevad hinnad veelgi. Ollakse n.ö ooteasendis, aga kogenud metsamehena ei soovita Tambets müügiga liiga kaua viivitada, sest kogemus näitab, et langus võib tulla järsk ja valus: „Hinnad on küll laes, aga liiga kaua venitamine võib teie rahakotile ja enesetundele karmilt kätte maksta. Suundumused võivad pöörduda ja hilinejal pole kedagi süüdistada.“ Nii soovitabki ta metsaomanikel, kel müük plaanis, hakata pakkumisi võtma.

Kui müüd, uuri tausta Ühe ja sama metsa eest võidakse omanikule pakkuda vägagi erinevaid summasid. Eriti kui mängus on vahendajad ja siinkohal tasub pea külmana hoida. Müüa tasub ikka regiooni suurematele metsa raiujatele/majandajatele. „Hind kujuneb välja mitmetest teguritest, peale koguse tuleneb ju metsa väärtus sellestki, mis puuliigid seal kasvavad – mitu protsenti on kuuske, mändi,

kaske või hoopis leppa jne.

Selleks, et mäng oleks lõpuni aus, pakume oma klientidele välja variandi, et lõplik tasu kujuneb välja täpselt selle põhjal, mida ja kui palju metsast kätte saame.

Meil on olemas turutingimustega arvestav hinnakiri ja kõik on kontrollitav,“ selgitab Tambets ja lisab, et läbi vahendajate müües tuleb üsna sageli ette sedagi, et parima pakkumise tegijaga tehinguni ei jõutagi.

Kui metsamüüjatele veel midagi soovitada, siis eriti just raieõiguse müügi puhul tasub põhjalikult uurida ostja tausta, seda ikka selleks, et teile ei jääks alles lagastatud lank. „Ja tausta tasub uurida sellegi tõttu, et raha ei jääks kätte saamata. Selliseidki juhtumeid tuleb ette,“ manitseb Tambets ettevaatusele.

Kõikuvatest hindadest hoolimata lähtuvad tuleviku peale mõtlevad metsaomanikud enamasti enda varasematest kogemustest.

Eelistatud on firmad, mille puhul võib kindel olla, et sul ei tõmmata nahka üle kõrvade ja metsamaa

jääb korda ka pärast raiumist. Kes mõtlevad metsa uuendamise peale, valivad koostööpartneri, kellel on ka metsauuendamise võimekus tasemel. Valga Puul on palju püsivaid koostööpartnereid nii suurte metsamajandajate kui ka väiksemate omanike seas.

Võetakse küll mõni muu pakkumine kõrvale, aga reeglina jäädakse vanale, end tõestanud koostööpartnerile truuks. Valga Puu pakub pikaajalist stabiilset hinda nii metsamaterjalidele kui ka metsa ülestöötamisele.

AS Graanul Investi kontserni kuuluv Valga Puu raiub igal aastal 350 kuni 400 tuhat tihumeetrit puitu. Kuna puiduga varustatakse mitut graanulitehast, ostetakse kokku ka metsamaterjali, nii kasvab ettevõtte aastane maht kuni 800 tuhande tihumeetrini aastas. Ettevõttele endale kuulub ligikaudu 12 000 hektarit metsa, igal aastal investeeritakse metsauuendusse umbes 0,6 miljonit eurot.

Praegu on õige aeg metsa müügiks.

maa elu || mÖÖBliTÖÖsTus || 7

17. august 2017

mÜRGimUnadest tULenev kaHJU võiB ULatUda ÜLe 150 miLJOni eURO

H

Pehme mööbli tootmises on palju käsitööd.

Foto: tooMAS ŠALDA

eesti pehme mööbel on piiri taga hinnatud tooMas ŠalDa Maa Elu

L

äänemaal Taebla vallas Paliveres pehmet mööblit tootev osaühing Dinoxo ekspordib oma emafirma Bellfire kaudu igal nädalal Soome ja mujalegi sadu diivaneid. Samasse gruppi kuuluvad Pajusi Mööbel Jõgevamaal ning Tallinnas tegutsev De Disain toodavad samuti pehmet mööblit ja Dinoxo Haapsalu tehas valmistab voodeid.

Bellfire juht Raivo Tõnne ja Dinoxo juhataja Heido Peterson tegid ise kümmekond aastat ühes suures pehmet mööblit tootvas ettevõttes palgatööd, aga eelmise aastakümne keskel leidsid, et targem on omal käel jätkata. 2005. aastal asutati Bellfire, mis tegeleb pehme mööbli ja mööblikanga hulgimüügiga ning sidusettevõtete toodangu turustamisega. Varem puidust lastemööblit ja mänguasju tootnud Dinoxo jõudis nende omandisse 2007. aastal. „Esialgu püüdsime ka eelmiste omanike tegevust jätkata, aga kolme-nelja kuu pärast nägime, et see ei ole ikka meie pärusmaa. Mõistsime, et tegelda tuleb enda õpitud valdkonnaga. Pehme mööbli tootmisest teadsime sisuliselt kõike. Meie kolmas partner Tarmo Sauna-aho oli selleks ajaks juba pikalt Soomes mööbliäri ajanud ja temagi innustas meid Dinoxoga pehme mööbli tootmisele keskenduma,” meenutab Heido Peterson. Puidutöötlejad jätkasid, lisandus õmblemine, juurdelõikus, polsterdamine, selleks otsiti ja leiti uued

inimesed. Praegu on Dinoxos 35, kogu Bellfire grupis kokku 120 töötajat.

Bellfire tegeleb kõikide tootmisüksuste toodangu müügi ja turundusega, disainib uued mudelid ja otsib sobivad kangad. Kogu kaup kannab Bellfire kaubamärki. Pehmet mööblit tehakse peale Palivere küll ka Pajusis ja Tallinnas, aga eri tehastes toodetakse valdavalt erinevaid mudeleid.

Töö käib kõikjal tellimuspõhiselt, lattu ei toodeta midagi. „Viimased aastad on olnud stabiilsemad, enne seda arenesime ikka väga hoogsalt. Praegu saadame nädalas välja kaheksa kui kümme rekatäit mööblit.” Tulevikuplaanide kohta ütleb Peterson, et suureks eesmärgiks on Rootsi turg: „Läbirääkimised on päris kaugele jõudnud, lähiajal peaksid tulemused selguma. Kui kõik hästi läheb, võime loota paari miljoni eurosele käibekasvule.” mudeleid on Sadu Terve Bellfire grupi peale kokku toodetakse umbes sadat mudelit, kusjuures uusi mudeleid lisandub kiiremini, kui vanu „välja sureb”. „Meil on kliente, kes lihtsalt tahavad kümne aasta tagust mudelit edasi müüa, ju on rahule jäänud.

Näidised on kauplustes väljas ja inimesed ostavad. Suured kliendid võtavad suuri partiisid, väiksemad vähem, aga meilt saab isegi ühekaupa tellida, eks siis ole ühiku hind mõnevõrra kõrgem. Eritellimusi me ei tee. Mõnd mudelit tellitakse isegi kuni kolmsada ühikut korraga. Eestis leiab Dinoxo ja teiste Bellfire üksuste toodangut Sotka ja Asko kauplustest, kus on väljas mitukümmend meie mudelit. Peale selle saab sama diivani puhul vali-

da eri kangaste vahel, samuti kasutame kunstnahka,” avaldab Peterson.

Kogu grupi aastane käive ulatub kuue-seitsme miljoni euro kanti ja vaid umbes kümme protsenti toodetest jääb Eestisse, 80 protsenti läheb Soome, ülejäänud kümnest protsendist enamik jõuab Rootsi ja nipet-näpet mujalegi. Messidel käiakse oma tooteid näitamas Soomes ja Rootsis. „Et klientidele huvi pakkuda, peab uusi mudeleid pidevalt peale tulema.

Otsest tulu ei pruugi messidel oma ekspositsiooniga käimisest kohe tõusta, aga olemasolevad ja potentsiaalsed kliendid näevad uusi tooteid ning mõningase viivitusega on sellest ikkagi kasu,” usub Peterson.

Dinoxo juhataja tunnistab, et iga aastaga läheb hinnasurve tugevamaks: „Tootjaid järjest lisandub ja import teeb oma töö. Kui varem toodi Eestisse palju pehmet mööblit Hiinast, siis see vist ei tasunud enam ära. Voodeid ja suvemööblit sealt veel tuuakse, aga diivaneid enam mitte nii palju. Praegu tuleb turu kõige odavam pehme mööbel Leedust, kus on tohutu suured tehased ja väikseid seeriaid ei tehta üldse. Samas ei ole Eesti kliendi puhul enam pikka aega kõige määravam näitaja hind.” Toodete hinnaklassilt on Bellfire kaubamärgiga pehme mööbel keskmiste seas.

kui teistes valdkondades pÜÜtakse vÕimalikult palju automatiseerida, on peHme mööBli valmistamisel esikoHal käsitöö.

KÄSitÖÖ domineeRiB Investeeritud on Dinoxos omajagu – näiteks kaks aastat tagasi osteti automaatne juurdelõikuspink, mis maksis üle 140 000 euro. „Juba üks uus tööstuslik õmblusmasin maksab 6000 eurot, neid oleme palju juurde hankinud, aga õnneks on need ka üsna vastupidavad,” kiidab Peterson.

Kui teistes valdkondades püütakse võimalikult palju automatiseerida, on pehme mööbli valmistamisel esikohal käsitöö. Juurdelõikus on küll automatiseeritud, aga puidutöö, õmblemine ja polsterdamine vajavad inimest. „Osata on vaja, aga ega siin mingit kosmost ei ole. Tootmisprogrammi praegu arendame, see aitab tootmist planeerida, aga üle automatiseerida pole siin mõtet, sest me ei tee üht ja sama mudelit korraga nii palju, et saaks mingeid ülivõimsaid tootmisliine tekitada.” Dinoxos töötavatest inimestest pool on kohalikud, pool Haapsalust. „Me ei eeldagi, et tööle tulevad ainult spetsialistid, enamasti koolitame oma töötajad ise välja.”

Kuna kauplustes on pehme mööbli valik Eestiski suhteliselt soliidne, küsis Maa Elu nõu, kuidas ja mille põhjal peaks klient valiku tegema. „Klienditeenindajalt tasub julgelt küsida, milliseid kulumis- ja muid teste on mööblikangale tehtud, kas ja millistele standarditele see vastab, millist porolooni marki on kasutatud, millest on valmistatud diivani karkass, kas kasutatud on vineeri või puitlaastplaati jne. Lõpliku valiku teeb klient ikka toote disaini, kanga värvi ja tekstuuri ning loomulikult istumismugavuse põhjal. Müüjatel on kogu vajalik info olemas, küsida ja aru pidada oleks mõistlik,” soovitab Peterson.

ollandi farmerite ja jaemüüjate hinnangul võib putukamürgiga fiproniil saastunud kanamunadest tulenev kahju ulatuda üle 150 miljoni euro. „Kahju on praeguseks vähemalt 150 miljonit eurot,” ütles Lõuna-Hollandi farmerite föderatsiooni kõneisik Mark de Jong, kelle organisatsioon esindab ligikaudu 15 000 põllumeest, kellest paljud on linnukasvatajad. „Kahju suurus sõltub sellest, kui kiiresti me saame sellest kriisist üle, kuid see võib veel tõusta.” „Kaubanduskettide kahjud on kümnetes miljonites eurodes,” lisas jaemüüjate liidu CBL direktor Rene Roorda. „Me pidime munad eemaldama müügist 4000 k aupluses.

Miljonid munad tuli hävitada,” ütles Roorda.

Möödunud nädalal pidasid Hollandi uurijad juurdluse raames kinni kaks kahtlusalust, keda kahtlustatakse kanalate fiproniiliga varustamises ja selle kasutamises.

Lubatust suurema fiproniilisisaldusega mune on leitud 15 ELi riigist ning Šveitsist ja Hongkongist.

Putukamürgi leidmine avalikustati 1. augustil ning sestpeale on poelettidelt eemaldatud miljoneid mune ja munapõhiseid tooteid. Saksamaa, Holland ja Belgia, kust mürgimune esimesena leiti, süüdistavad mürgi leviku põhjustamises üksteist.

Fiproniili kasutatakse peamiselt loomade täitõrjeks, kuid Euroopa Liit ei luba seda kasutada toidutööstuses. Fiproniili tarvitamine suures koguses võib kahjustada inimeste neere, maksa ja kilpnääret. (AFPBNS)

PõLLUmaJandUse Ja kaLandUse aRenGUkava aastani 2030

v

a l itsu s k i it is n äd a l t a ga si heaks ettepaneku koostada põllumajanduse ja kalanduse arengukava aastani 2030.

Maaeluministeerium esitab arengukava valitsusele hiljemalt 2018. aasta novembris.

Arengukava koostamise eesmärk on koostöös teiste ministeeriumide, koostööpartnerite ja huvigruppidega luua ühtne strateegiline arengudokument

ning töötada välja arengukava rakendamiseks vajalikud programmid, meetmed ja tegevused, mis aitaksid kaasa Eesti põllumajanduse, kalanduse, vesiviljeluse ja toiduainetööstuse arengule ja konkurentsivõime kasvule, maa- ja rannapiirkondade tasakaalustatud arengule, taimede ja loomade heale tervisele, toiduohutusele ning puhta keskkonna ja liigilise mitmekesisuse säilimisele. (ME)

26. augustil 2017 Palmse mõisas

Kolmas Palmse jahikoerapäev ja jahikoerte erinäitus Hind 10 € Info www.palmse.ee, www.ejs.ee

8 || liNd || maa elu

PindaLatOetUstest

e

elmisel nädalal teatas PRIA, et alanud on iga-aastane pindalatoetuste ja loomapõhiste MAK meetmete kohapealse kontrolli periood, mis kestab oktoobri lõpuni. Taotlejal või tema esindajal on mõttekas ka ise kontrolli juures viibida.

Kui taotlejale teatatakse kontrollist ette, siis PRIA palub hoolikalt kuulata, milliseid dokumente soovib inspektor näha ning need siis aegsasti välja otsida. Nii kulgeb kontroll ladusamalt ja aitab vältida lisakontrolle.

Pindala- ja loomatoetuste valimi raames teevad oma pädevuse piires lisaks PRIAle kontrolle veel keskkonnaamet, veterinaar- ja toiduamet ning põllumajandusamet; nõuetele vastavuse osas ka keskkonnainspektsioon.

Alates käesolevast aastast tehakse kohapealseid kontrolle püsirohumaa tagasirajamise nõude täitmise üle. Püsirohumaid pole lubatud mitte mingis ulatuses üles harida. PRIA palub sellega kindlasti arvestada ka järgmise aasta põllutööde planeerimisel. Tasub meeles pidada, et ülesharimise keeld ei kohaldu vaid väikepõllumajandustootjate toetuse kavaga liitunutele ja mahetootjatele mahetunnustatud maa osas juhul, kui taotleja pole valinud taotlemisel võimalust täita rohestamise nõudeid kogu maal. (ME)

17. august 2017

Kõigile kajakatele

nime andja OLAV RENNO linnuteadja

P

oole sajandi eest veetis kirjanik Jüri Piik (1911–1969) kevade Matsalu lahe ääres ja kirjutas seal saadud muljete ja teabe najal loodusraamatu „Matsalu roostikus”. Selles kirjeldab ta ka toonast Lihula alevit ja märgib, et see on linn, kus „iga maja katusel istub valge peaga kajakas”. Need linnud olid kalakajakad, kes pesitsesid Lihulast mõne kilomeetri kaugusel Matsalu siselahe ääres ja Kasari luhtadel ning kesklahe saartel, kuid on nüüdseks looduse teisenemise ja neljajalgsete kiskjate survel suure mere poole taandunud.

Selle sinihalli selja, mustade tiivasulgede ja muidu valge sulestikuga varesesuuruse linnu kilav häälitsus kaijak küllap ongi talle andnud eesti ja mitmeski teises keeles kasutatava nime, mis käibib ka teiste kajaklaste põhinimetusena. Tihti lükib kalakajakas oma tuntuima häälitsuse mitme kaupa rodusse, mis märgib ta rahulolu või häire lõppu. Enamasti aga kuuleb temalt lühidat heledat kjäkhüüdu, mis kiirelt korratuna tähendab mingi ohu märguan-

net. Saledavõitu nokk on kollane, jalad määrdunudkollakad ja silma ümber kitsas punane rõngas. Talvel on pea peenelt hallitriibuline.

Osa kalakajakaid viibib pehme talve korral meie randadel või mere lähikonnas linnades. Varemalt soodustasid nende ja hõbekajakate talvitamist lahtised prügilad, nüüd tuleb toitu leida prügikastide juures ja veepiiril või lausa avaveel. Kuna reisipraamidelt ei lubata enam kajakatele toitu pilduda, siis saadavad nad laevu vaid sõukruvi poolt uimastatud ja veepinnale ilmunud kalade noppimiseks. Kalapüügilaevade saatjaiks on teiste hulgas olnud ikka ka kalakajakad.

Olenevalt kevade kulgemisest saabub meie kalaka-

jakate põhiosa oma Läänemere lõunaosa ja Põhjamere talvituspaikadest Eestisse märtsikuu jooksul. Aprillis asutakse pesakohtadesse saarekestel-laidudel, kus on koos mõni kuni mitukümmend paari.

Oma koloonia suhtes ilmutatakse suurt paigatruudust ja võetakse kasutusele isegi vana, eelmise aasta pesakoht. Ka ilmutatakse suurt paaritruudust. Ehkki võidakse talvitada eraldi, kohtuvad paarilised jälle oma kodukohas – kui ikka hing sees püsinud on. Meie suurimate kogemustega kajakauurija Kalev Rattiste sedastas, et tema uurimistööde ajal vanimaks, 34aas-

Kalakajakal käib asja ette iga toidupaluke.

FoRo: WIKIPEDIA

taseks elanud kalakajakas Marta pesitses 21 kevadet koos ühe ja sama Oskariga. Kui Oskar aga mullu kevadel pikisilmi, kuid asjata oli oma kaasa saabumist oodanud, heitis ta paari endast 23 aastat noorema, 4aastase kaaslannaga.

Suurem osa Eesti kalakajakate asurkonnast pesitseb saartel, järjest vähem niitudel ja rannikul – ilmselt neljajalgsete kiskjate pidevalt suureneval survel. Lääne-Eestis hakkasid kalakajakad 40 aasta eest pesitsema rabalaugaste ääres nagu varemalt hõbekajakad.

Eestit läbib kahe alamliigi levikupiir: Peipsil ja Kagu-Eesti järvedel pesitseb idapoolne, pisut suurem järve-kalakajakas, kuna aga mere ääres ja LääneEestis on tegemist nominaatalamliigi ehk põhivormiga. On huvitav, et seda vahet pani tähele juba üle-eelmise sajandi alul Tartu ülikooli esimene looduslooprofessor Gottfried Germann, kelle varajase surma tõttu jäi teema ligi poolteiseks sajandiks unarusse.

Enamasti rajab kajakapaar pesa tasasele pinnale, kuid märgades paikades mättale.

Pesaks tuuakse mulluseid rohukõrsi ja -liblesid, millest pannakse hoolikalt kokku ümmarguse põhiplaaniga poole meetri laiune pesalamend, mille keskel 17–18 cm läbimõõduga mõne sentimeetri sügavune pesalohk. Võimalusel rajab kajakapaar pesa veest kõrguvale kivile, kandes sinna pesaaluseks tubli hunniku vetikaid. Rannakülades teevad kajakad pesa ka rookatusele, sellesse eelnevalt väikest lohku kraapides. Olen näinud kalakajakat pesitsemas

ka kahara rannamänni külgoksal, kadakapõõsa lamedal ladval, Toolse lossi müüridel ja Otepää lähedal ühel toonekure pesal elektriposti otsas. Asulate lamekatustelgi leidub kalakajaka pesi üha enam. Enamasti kasvatatakse sellistes kohtades pojad suureks, ilma et nad pesast alla kukuksid. LääneEesti sooservadel ja Peipsi ääres paiknevad kalakajakapesad reeglina suurematel tarnamätastel. Eriti saartel pesitsedes ilmneb kalakajaka seltsinguline loomus, ent iga paar hoiab kiivalt teisi kajakaid ja nende poegigi oma pesa lähiümbrusesse tulemast. Pesadest munade või poegade näol matti võtta kavatsevaid rebaseid, vareseid ja suurkajakaid tõrjutakse ühiselt ja enamasti tulemuslikult.

Aprilli lõpul – mai alul muneb emalind pessa kolm rohekashalli pruunide tähnidega muna. Poegade väljahaudumiseks kulub kolm ja pool nädalat ning nende lennuvõimeliseks saamiseni läheb veel 4–5 nädalat. Seejärel jääb senine tegevus- ja kärarikas koloonia aegamisi tühjaks. Noored kajakad on pruuni-hallikirjud, sabatipul must vööt.

Kalakajakat kohtab haudelinnuna suuremas osas Euraasia parasvöötmest – Islandist Kamtšatkani – ja Põhja-Ameerika loodeosas. Maailma poolteisest miljonist paarist pesitseb Eestis tervelt 1%, ent tema „õitseaeg” oli umbes 40 aasta eest, mil meil pesitses enam kui poolsada tuhat kalakajakapaari. Seejärel aga võtsid järjest võimust hõbe- ja merikajakas, kelle nokka läheb suur osa nõrgema sugulase mune ja poegi tänini. Aga ta peab siiski vapralt vastu.

7.–18. augustil seikluslik otsingumäng

”Tunne Eestit ja leia Elmar!”

Vaata: www.elmar.ee

Tallinn ja Harjumaa 91,5 MHz / Läänemaa 92,2 MHz / Kesk-Eesti 91,7 MHz / Saaremaa 91,5 MHz / Pärnumaa 99,0 MHz / Lõuna-Eesti 91,2 MHz / Tartu linn 88,5 MHz

maa elu || saaRed || 9

17. august 2017

Väikesaared vajavad

nende eripäraga arvestavat liiklusseaduse muudatust silvia Paluoja

Pärnu Postimees

k

ihnu sadamas on hommikul laevaootel kastiautod, juhid ja giidid jutlevad, kuni uhke ja paarsada reisijat mahutav Kihnu Virve sildub ning inimmass liikvele läheb. Päevaks Liivi lahe suurimale püsiasustatud väikesaarele jõudnud paigutuvad grupiti autodele ja Kihnu avastamine algab. Õhtuse laevaga koduteele asudes jagatakse vaimustust elamusest, mis saadud autokasti kõrguselt saare kaunitele küladele pilku heites. See kordumatu elamus püsib mandrielanikel kaua meeles. Aga ...? Selle aga taga on ajalehe Harju Elu kaudu üleriigiliseks kerkinud teema, et inimeste sõidutamine veoauto kastis on lubatud sõjaväele, kuid on keelatud reisifirmadele. Väikesaartel teist võimalust gruppe teenindada paraku pole ja nii rikutaksegi liiklusseadust. „Meil on autokastis istepingid ja seljatugi peakõrguseni,

Kihnu Virve on sadamasse toonud turismigrupid, mis alustavad Liivi lahe suurima saarega tutvumist giidi Foto: MAILIIS oLLINo saatel veoauto kastis.

treppi pidi saab kasti minna, luugi paneme korralikult kinni, sõidame mitte üle 40 kilomeetri tunnis, sest turist tahab ringi vaadata ja siin ei olegi võimalik kupatada, nii et küsimus on meie jaoks liiklusseaduse nüansis,” seletab turismifirma Kihnurand töötaja Kerli Vahkel.

Paljud suveturistid kasutavad Kihnus ringisõitmiseks ka jalgrattaid, mille laenutusega te-

geleb sadamaalal kaks firmat.

Suured turismibussid pääsevad küll saarele, aga tulenevalt kitsastest teedest ei ole neil lubatud saare lääne- ja lõunaosas liigelda. Kannatada saaks teekategi ja vaja oleks möödasõitudeks ehitada taskuid. Sellist raha merelise saarvalla eelarve välja ei kanna ning kuna turismihooaeg kestab keskmiselt kaks kuud, poleks sel mõtet.

Giid ja SA Kihnu Kultuuriruum juhataja Mare Mätas väidab, et ekskursioonide tegemine väikesaartel veoauto kastis tuleb seadustada. Seda kinnitab üle 20 aasta head praktikat, et asi vaid nii toimuda saabki, sest suure seltskonna ainus võimalus kiiresti ühest saare otsast teise saada ongi veoauto. „Eesti Vabariiki on olnud 26 aastat, need autod on sõit-

nud enne ja sõidavad siiani, turismimajandus, töökohad, kõik on selle peal, et inimesed vedada tuletorni, toitlustuskohtadesse,” nendib Kihnu vallavanem Ingvar Saare. „See ei ole ju kellelegi üllatus, et seadus otseselt seda ei luba. Ehk ongi hea, et teema on nii suurelt üles tulnud, saab lõpuks kiirelt lahendatud ja edaspidi saavad Kihnut külastavad ministrid autokastis rahulikult edasi sõita.”

Ingvar Saare sõnade kohaselt sesinebki kogu väikesaarte elu nüanssides, mis mandriga sama mõõdupuu alla ei mahu nagu ka liiklusseaduse paragrahv 34 lõige 2, mille sõnastuse järgi võib sõitjaid vedada ainult valmistaja poolt ettenähtud kohtadel ja viisil.

Eesti Kaitseväes teeninud vallavanema jutu järgi ei ole loogiline, et kaitseväes saavad noored kogenematud juhid õiguse vedada autokastis presentkatte all sõdureid, sõites teinekord ka kiiremini kui 60 kilomeetrit tunnis, aga väikesaartel on 40 kilomeetrit tunnis liiklevad kogenud autojuhtidega kastiautod suur liiklusoht. Saartel kogevad kastiautoturistid vaadet, lõhnu, näevad ümbrust. Bussijuhiloa nõuet kastiauto juhile peab Saare üleliigseks ja tema arvates tuleks lähtuda tervest mõistusest, praktikast ning sellest, et need autod on kohandatud reisijate veoks.

Kihnu vallavanema arvamust jagab tema Vormsi kolleeg Tanel Viks, kelle meelest on lahendus üks: liiklusseadust tuleb muuta ja lubada selles küsimuses väikesaartele erand. „Kõnealusel juhul on seadus eluvõõras ja tuleb eluga kooskõlla viia, kui seda ei tehta, siis ega

sellest vedu lõpe,” tõdeb Viks, kelle jutu järgi on kastiautos turiste sõidutatud kogu iseseisvusaja.

Vormsi vallavanema arvates ei ole mõtet koduriigis tekitada kunstlikult totraid konflikte ja panna rumalasse seisu kontrollima suunatud politseinikku, kes saab aru, et see on väikesaartele oluline, liiklusseadus eluvõõras, aga samal ajal justkui peaks ta trahvi tegema.

Naissaarel juunis toimunud Eesti saarte kogu (ESK) üldkogul olid kogu juhataja Leo Filippovi sõnade kohaselt päevakorral väikesaarte elukorraldust ja elanike toimetulekut mõjutavad teemad, eelkõige kogukonna turvalisuse kujunemine koostöös Kaitseliiduga ja kirikukogukondade osatähtsus kogukonnasuhetes. „Eriti murettekitavalt jäi päevakorda Prangli saare esindaja esiletoodud probleem, nimelt liiklusseadus, mis keelab inimeste vedamise veokastis,” märgib Filippov. „Ometi on saarte pikaajaline praktika sellise safaritüüpi transpordiga looduse tutvustamisel omaette aktraktiivne ja transpordioludest lähtuvalt ka asjakohane ning sellise võimaluse keelamine ei ole saartel elu edasiviiv lahendus.”

ESK esindab 19 püsiasustusega saart ja Filippov möönab, et igasugune õiguslik ülereguleerimine põhjustab väikesaare kogukonnale ja majanduselule tagasilööke. „Tuleb aru saada, et elamine ja töötamine tiheasustuse tingimustes või väikesaartel on täiesti erinevad olukorrad ning elamine saartel püsib ja areneb, kui selleks on loodud piisavalt erinevaid eeldusi,” märgib Filippov. „Saared on võimelised kujunema Eesti looduse ja kultuuriruumi pärliteks, kui on tarkust säilitada seda head, mida võib neil näha, leida, ja sellest osa saada. Üks peamisi tarkusi on kuulata ja arvestada saarte püsielanike ellujäämise kogemusi ja elamise traditsioone.”

Filippovi arvates on meil piisavalt asjatundjaid ja tahet ning mõistmist, et leida liiklusseaduses selline sõnastus, mis võimaldab kontrollijatel teha oma tööd nii, et süda ei jääks valutama mittemõistliku keelu või karistamise tõttu. „Õigusruum kui arengu üks eeldusi peab võimaldama edasiviivaid, elukeskkonda ja kultuuriruumi sobivaid lahendusi,” lisab ta.

Lääne prefektuuri patrullija liiklusjärelevalveteenistuse juht Sander Peremees selgitab, et kehtivad liiklusreeglid ei tee väikesaartele sõitjate veo koha pealt mingisuguseid erandeid. „Liiklusseadust ei ole võimalik ka kuidagi „väänata” nii, et sellist vedu tegelikult teha tohiks,” täpsustab Peremees, kelle arvates võiks siiski selline erand väikesaarte kohta olla. „Praegu ju tegelikult inimesi selliselt veetakse. Seaduses on kaitseväele ja Kaitseliidule juba erand tehtud, miks mitte siis ka väikesaartele. Mootorsõidukile kehtestatud tehnonõuete osas on väikesaartel juba pisut leebemad nõuded.

Kindlasti on vaja täpsustada sellistele sõidukitele ja veole kehtivad nõuded, sealhulgas sõidukiirus, et vähendada ohtu inimeste elule ja tervisele, juhi õlule jääb siiski päris suur vastutus.”

Hiljuti koos Balti riikide kolleegidega Kihnut külastades ütles Eesti valitsusjuht Jüri Ratas, et veoautodega turistide vedamise küsimus väikesaartel peab saama lahendatud seadusandlikul tasandil nii, et säiliks väikesaarte eripärane elulaad.

10 || ilma- ja TaimeTaRk || maa elu

17. august 2017 na Flora lemmiktaim olevat olnud kaunis rukkilill. Maagias soovitatakse rukkilillega hõõruda otsmikku, et suurendada selgeltnägemise võimet.

Vanadel aegadel kasutati rukkilille õisi sinise värvi ja tindi tegemiseks. Räägitakse, et õisi pandi tubaka sisse. Rukkilill on tuntud ka hea meetaimena.

Rahvameditsiinis on rukkilille kasutatud ammustest aegadest. Ravimtaimena kogutakse rukkilille õisi.

Ru k k ilil le k asutata kse laialdaselt palaviku, köha, põletiku ja valu leevendajana. Rukkilille õied soodustavad uriini-, sapi- ja higieritust. Need on antimikroobse toimega, parandavad haavu, alandavad palavikku ja ergutavad seedetegevust, turgutavad väsinud ja põletikulisi silmi. Võib panna kompressiks ekseemidele, loputada haavu, nahka ja limaskesti ning juua teed organismi puhastamiseks ja kõhukinnisuse vähendamiseks. Sinised äärisõielehed sisaldavad sinise värvusega antotsüaane.

Flavonoidid õielehtedes soodustavad uriinieritust. Mõruglükosiidid annavad rukkililleteele mõrkja maitse, mis ergutab seedetegevust ja abistab loidunud seedimist, kui sööme veidi liiast või rasvasemat toitu.

Päevaseks annuseks on paras paar tassi teed, üks teelusikatäis droogi ühe tassi tee kohta. Tõmbamisaeg ei peaks ületama 3−4 minutit. Kurnake kohe ja jooge teed ikka soojalt kas enne söögikorda või söögi ajal.

Rukkilille õisi korjake aiast või puhastelt põldudelt, kus pole kahjuritõrjet tehtud.

Koguge kuiva ilmaga ja pange õied õhurikkasse valguse eest kaitstud kohta kuivama. Mõne päevaga on õied kuivanud.

Pange need kohe õhukindlasse tumedasse purki, sest õied on vägagi tundlikud niiskuse ja eriti valguse suhtes.

Oskajamad võivad õitest teha tinktuuri. Kuivatatud õisi ja õielehti on hea kasutada toitude ja tortide kaunistamiseks. Tore on neid pillutada jookidesse ja siirupisse, millele tahame anda huvitavat sinist värvi. Toidu ja tee tegemisel võime intensiivsema sinise värvi ja tugevama puhastava toime saamiseks sinistele rukkililleõitele lisada punast basiilikut. See kooslus on väga pikantse maitse ja efektse värviga. Need ravimtaimed on ka maitsetaimed ja mõistlikult kasutades pole põhjust neid peljata.

ilMatarK

jÜri KaMeNiK ilmatark

tÄHeLePanekUid iLma LÜHiPROGnOOsimisest

e

Rukkililleõisi korjake aiast või puhastelt põldudelt, kus pole kahjuritõrjet tehtud.

Foto: ELMo RIIg / SAKALA

eeSti RaHVuSlill. Käes on rukkilille õitsemise aeg ja paras aeg varuda neid kauneid õisi talviseks ajaks, kus kaunist suvest on jäänud vaid ilus mälestus koos aurava tassi sinise teega.

Rukkilill

turgutab silmi ja leevendab köha n

agu teada, on rukkilill Eesti rahvuslill juba aastast 1968. Ka Saksamaal on rukkilill rahvuslik sümbol. Leivaviljas põldudel kasvades on rukkilill käinud kaasas meie rahva ajalooga.

Seda on peetud nii umbrohuks

rukkilill on oma sÜmBoolsuse ja kaunidusega kÕikjal armastatud.

ju Kal

KÜlviKaleNDer: august

Vili, alates kl 23.25 juur, aiatöödeks sobimatu päev Juur Juur

24. N

Juur, alates kl 04.05 õis

25. R

Õis ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2017” KIRJASTUSELT VARRAK

VI

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

23. K

R

K

22. T

05.52 20.55

Vili ISTUTUSAEG

21. E

Taasiseseisvumispäev

LI

20. P

Ne i

Leht, alates kl 20.55 vili

Sõnn

19. L

i ts

ur Amb

Leht

Jäär

vi Lõ

18. R

kits

U

apteekertaimetark

JU

Maret MaKKo

kui ka kenaks lilleks. Kui näeme rukkilille õõtsumas kuldse rukkivilja rüpes voogaval põllul, ei jää kellegi süda külmaks. Rukkilill on oma sümboolsuse ja kaunidusega kõikjal armastatud.

Uskumuse kohaselt aitab rukkilill kurjade vaimude vastu, kaitstes ründava maagia eest, ka andvat rukkilill abi maohammustuse korral. VanaKreeka mütoloogiast on teada, et Kentaur ravinud oma haavatud kapja rukkilillega.

Ka roomlaste kevadejumalan-

V

t august on mõneti kõige muutlikuma ilmastikuga kuu, jätkan praktiliste näpunäidetega ilmade prognoosimisest oma tarbeks ja kohalike tunnuste alusel.

Kuidas aru saada, kas hea ilm püsib? Selleks peab teadma, et see seostub antitsükloni liikumisega üle vaadeldava piirkonna. Kuna seal valitsevad laskuvad õhuvoolud ja veeauru on vähe, siis on pilvede areng takistatud.

Väikesed õhurõhugradiendid aga ei soosi tugevat tuult. Niisiis, ilus ilm püsib, kui: 1) suvel tekivad selge taevaga tavaliselt pärastlõunaks väikesed rünkpilved, mis jäävad sageli madalaks ja muutuvad vähe; talvel on tugeva jahtumise tõttu tavalised inversiooniga seotud madalad kihtpilved ja udu; 2) kiudpilvi ei ole või on neid vähe ja hajutatult; 3) õhurõhk eriti ei muutu või tõuseb/langeb aeglaselt; 4) hästi on jälgitav ilmaelementide ööpäevane rütm; 5) soojal aastaajal on välja kujunenud tuule ööpäevane käik: päeval nõrk või mõõdukas, öösel tuulevaikus; talvel võib olla pidevalt tuulevaikus või nõrk tuul, sest päike on madalal ega saa tuulele energiat anda nagu suvel; 6) soojal aastaajal tekib udu sinna, kus see on tavaline, kuid talvel võib udu ööpäev läbi püsida; 7) soojal aastaajal on tugev kaste; 8) loojangud pole kuigi värvikad.

Ebapüsiva ehk hoovihmadega ilma ennustamisel kehtivad omad reeglid ja seaduspärasused, millega tuleb tingimata arvestada.

Need on järgmised: 1) äike on äärmiselt ettearvamatu ja muutlik; 2) rahega rünksajupilved on iseloomulikult kontrastsed ja tavaliselt hästi nähtavate tippudega. Teine lugu on tugeva äikesega kaasneva rahega; sagedasem on just hästi jälgitavatest ja jaheda ilmaga tekkivatest rünksajupilvedest sadav rahe, rahet sisaldavad pilved on sageli roheka varjundiga; 3) ebapüsiva ilma korral ei aita ükski mudel ennustada, kus ja millal täpselt mõni hoogsajupilv tekib, sest looduses formeeruvad asjaomased tingimused alles üsna vahetult enne pilve saabumist või tekkimist; 4) sageli moodustub rünksajupilvede kogum, mis toob sinna, kust see üle läheb, rikkalikult sademeid, samal ajal kui kõrvalolev ala võib jääda täiesti kuivaks; 5) kui konvektsioonipilved õhtul püsivad, võib öösel ja järgmisel päevalgi hoogsadusid ja äikest olla; 6) suve esimesel poolel ja päeval arenevad rünksajupilved eeskätt maismaa kohal, suve teisel poolel ja öösel mere või ranniku kohal, sest siis on meri piisavalt soe ja näiteks öösel jaheda õhumassi korral on õhumassi kihistus labiilne. See soodustab tõusvaid õhuvoolusid ja pilvede teket; 7) ebapüsiva ilma korral saab ilma täpselt ette ennustada vaid kohalike tunnuste järgi 6–12 tunniks. Üldisest ilmateatest on kasu vaid nii palju, et teada saada, kas ebapüsiv ilm tervikuna püsib või mitte ja mis perioodil võib ilm muutlik olla, väga üksikasjalikku prognoosi see teha ei võimalda.

12. augustil tipnenud tavatu kuumus (niiske troopiline õhumass) päädis erakordse äikesega, mis tõid kuni 38,2 m/s tuult (Osmussaarel) ja kohatist hiidrahet. Pärast rahutu kuumuse lahkumist on ilm püsinud rahulik ja mõõdukalt soe, selgetel vaiksetel öödel on alla 10 kraadi, kuid päeviti valdavalt üle 20 kraadi.

Tugevnev Venemaa antitsüklon laseb südasuvel veel kesta: öösiti üle 10 ja päeviti kohati üle 25 kraadi, ajuti on äikeseoht (suurim ilmselt 17. augustil). Pärast 20. augustit näib südasuvi järele andvat.

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

17. august 2017

Retseptid Hanemaltsasupp kõrvitsaga • 1,8−2 liitrit vett • 3−4 sl hapukoort • 450 g kõrvitsat • 200−250 g noort hanemaltsaürti • 2−3 lihakamat tomatit • 3−4 kana- või köögiviljapuljongi kuubikut • 1 keskmine mugulsibul • veidi jahvatatud muskaati • veidi peenestatud rosmariini • veidi jahvatatud värsket musta pipart Mugulsibul hakkida peeneks, hautada kergelt võis või margariinis läbi. Kõrvits tükeldada parajateks kuubikuteks. Malts pesta, nõrutada ja lõikuda peenteks ribadeks. Tomatid valada kuuma veega üle, koorida ja tükeldada. Keedupotti valada 1,8−2 liitrit vett, lisada mõned kana- või aedviljapuljongi kuubikud, kuumutada keemiseni ja lisada kõik ülejäänu. Kui supp on keema tõusnud, vähendada kuumust ja hautada tasasel tulel kaane all, kuni aedvili on pehme, soovi korral võib maitseks lisada veidi jahvatatud muskaati, peenestatud rosmariini ja pipart. Serveerida koos röstsaia või -leivaga, supile võib lisada hapukoort.

Peaja hanemaltsa viljade ja porgandi salat • 300 g porgandit • 1 klaas küpseid peaja hanemaltsa vilju • 2−3 sl mett • 1 sidrun • 2 kuhjas sl jämedalt purustatud Kreeka pähkleid • 1 sl külmpressi taimeõli Porgandid riivida jämedalt, segada juurde 2−3 sl mett, 1 sl õli, ühe sidruni välimine õhukeselt riivitud koor ja mahl, küpsed pea­ja hanemaltsa viljad ja jämedalt purustatud Kreeka pähklid. Kõik segada hästi läbi ja tõsta salat pooleks tunniks külmikusse.

Peajat hanemaltsa ehk maasikaspinatit saab kasutada salati- ja ravimtaimena.

Hanemalts

Foto: erakogu

on väärt toidutaim Toivo Niiberg, Merike Aomets Maa Elu

T

ülika umbrohuna tuntud hanemalts on suure toiteväärtusega taim, mida võib kasutada salatites, aga ka suppide, hautiste ja pannkookide koostises. Söödavate punaste viljadega peajat hanemaltsa võib sobitada isegi lillepeenrasse.

Hanemaltsa ladinakeelne nimetus Chenopodium tuleneb kreeka sõnadest chen (hani) ja podion (jalg), lehtede kuju järgi.

Euroopa parasvöötmekliimas on levinud 16 liiki hanemaltsa.

Kõige sagedasem liik nii umbrohuna aedades ja põldudel kui ka prahipaikadel on valge hanemalts (C. album). Hanemalts võib õitseda kogu suve ja üks taim võib anda suve jooksul kakskümmend kuni sada tuhat seemet, mis kõik ei idane järg-

misel suvel, vaid võivad püsida mullas aastaid idanemisvõimelistena, isegi 40−100 aastat.

Taim on keemiliselt koostiselt suure toiteväärtusega ja mitmel pool kasutatakse seda söödataimena. Eriti soovitatakse sellest teha silo koos teiste taimedega. Toitainena on eriti väärtuslikud hanemaltsa seemned, sisaldades 15−17% valkaineid, 37−38% süsivesikuid, milles on ülekaalus tärklis, 4−6% rasvainet ja 17−21% kestainet.

Seemnetel on tugev kest ja seetõttu on need halvasti seeditavad, neid keedetakse või jahvatatakse ja lisatakse siis loomade söödale (eriti sigadele).

Rahvameditsiinis on kasutatud eelkõige seemneid angiini ja kõhuvalu korral. Taime rohtsetest osadest on valmistatud punast värvi naha värvimiseks.

Hanemaltsa loetakse õitsemise ajal ka üheks tähtsamaks allergiat põhjustavaks taimeks.

Rahvapärased nimetu-

sed on mals, saviein, searohi, mäldsas ja ka searohi, sest seda söödeti sigadele. Kuna taim on kaetud heleda valkja kirmega, siis sellest ka nimi.

Eestiski on hanemaltsa söödud arvatavasti sajandeid, kuid varasema aja kohta puuduvad kirjalikud tõendid. Veel enne 19. sajandi lõppu nimetati Eestimaal Gustav Vilbaste andmetel maltsaks eeskätt valget hanemaltsa. Nimetuse „hanimalts” võttis eesti keeles esimest korda tarvitusele Juhan Kunder 1882. aastal.

Taim on püstine, 20−80 (150) cm kõrge, vars haruneb ülaosas, värvuselt roheline, punasetriibuline või punane. Juurestik on harunenud. Lehed on rombjalt munajad kuni süstjad, teravatipulised, jahuja kattega, leheserv ebakorrapäraselt hambuline kuni terve. Õitseb juulist septembrini. Õisik paljude tihe-

date osaõisikutega. Õite alusel on väikesed kandelehekesed, maltsadel need puuduvad. Vili pähklike, 1000 seemne mass 1,2−1,5 g. Hanemaltsa seemned ei idane korraga, vaid ebaühtlaselt kogu suve jooksul. Optimaalne idanemissügavus 0,5−5 cm, kuivemal mullal ka kuni 8−10 cm. Võimeline idanema 3−4 kraadi juures, optimaalne aga 18−24 kraadi. Hanemaltsa seemne elujõud väheneb kompostimisel aeglaselt, ka looma seedetrakti läbinud seemnetest pooled säilitavad idanemisvõime. Seemnetel on võime järelvalmida.

Hanemalts on keemiliselt koostiselt suure toiteväärtusega ja mitmel pool kasutatakse seda söödataimena.

Valge hanemalts on mulla suhtes leplik, kuid mida viljakam muld, seda jõulisem kasv.

Eelistab huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. Soodustab paljude kahjurite levikut, nagu peedikärbes ja oatäi, kes parasiteerivad hanemaltsa lehtedel. Tõrjeks eemaldada taim enne, kui see jõuab hakata õitsema. Looduslikud vaenlased on varblased jt linnud, kes söövad seemneid.

Peajat hanemaltsa, tuntud ka nime alla ere hanemalts (C. capitatum) ehk maasikaspinatit on viljeldud salati- ja ravimtaimena, mis ka peenral kasvatatult väiksema rühmana mõjub üsnagi dekoratiivselt, olles keskajal üsna populaarne köögivili. Sellele lähedased liigid on vits-hanemalts (C. virgatum ) ja paljulehine hanemalts (C. foliosum), mis mõlemad sarnanevad peaja hanemaltsaga ning kannavad söödavaid, punaseid, dekoratiivseid, mahlaseid ja maitsvaid vilju. Peajas hanemalts pärineb Lõuna-Euroopast ja Väike-Aasiast, olles seal üsna tavaline asukas. Seda leidub ka Põhja-Ameerikas. Rahvameditsiinis on seda tänu suurele eeterlike õlide sisaldusele kasutatud eelkõige soolenugiliste väljaajajana.

Peajas hanemalts on üheaastane taim, mis kasvab 30−60 cm kõrguseks. Vars on lihtne või harunenud, püstine või tõusev, paljas, alumises

osas tihedalt lehistunud. Lehed on odaja alusega, pikarootsulised, terve või hõredalt hambulise servaga, kolmnurksed. Õied asuvad suurtes kerajates osaõisikutes, moodustavad lehitu, tipuosas tihedama peaja õisiku. Viljad marjataolised, sarnased mesimurakaga, on söödavad, mahlased ja omapärase maitsega, kuigi mitte nii magusad ja aromaatsed kui murakatele omane.

Seemned on pruunid ja ovaalsed. Õitseaeg juulis, augustis. Noori lehti ja õitsemata taimelatvu võib kasutada toiduks nagu spinatit.

Peajas hanemalts on tänu lõunamaisele päritolule meie kliimas suhteliselt aeglase idanemisega, sest vajab ikkagi soojemat mullatemperatuuri. Külvist tõusmete ilmumiseni võib kuluda 2−3 nädalat. Kui seda kasvatada kui salatikultuuri, siis teha külve mõnenädalaste vaheaegadega mai algusest juuli lõpuni. Salatiks kõlbliku saagi annab hanemalts 6−8 nädalat pärast külvi. Nüüd võib lõigata ära kas kogu taime või selle lihakamad lehed.

Soodsaim kasvutemperatuur on 15−18 kraadi piires, seega annab parema saagi vihmase ja jaheda suve korral. Taimede vahekauguseks jätta 8−12 cm.

Harvendamist teha siis, kui taimed on sõrmepikkused. Kuivade ilmadega vajab pidevat kastmist ja mahlasemate lehtede saamiseks ka varjutamist, seda eriti südapäeval.

Hanemalts toidus Kevadisel ajal keedeti hanemaltsast eeskätt leent muu söögipoolise nappuse tõttu ja vahel ka näljasurmast pääsemiseks. Tõeline hädatoit oligi maltsaleem, mida maitsestati vaid soolaga. Hanemaltsad murti peeneks, valati veega üle ja keedeti pajas pehmeks.

Nõnda pehmenesid rakukestad ja mingi osa vees lahustuvatest toitainetest kandus keeduvedelikku. Valge hanemaltsa värsketes lehtedes on ka arvestataval hulgal vitamiine, eeskätt askorbiinhapet ja vitamiini A eelühendeid. Biokeemiliselt koostiselt veelgi parema toiteväärtusega on seemned, kuid nende kõvad kestad ja väiksed mõõtmed nõuavad toitainete omastamiseks eritöötlust.

Valge hanemaltsa lehtede kohta peab mainima, et hoolimata toitainete näilisest rohkusest on paljud neist kas seedumatud, nagu tselluloos, või toidupoolisest raskesti omastatavad. Veelgi enam, valges hanemaltsas leidub biokeemilisi ühendeid, mis kiirendavad ainevahetust. Salenejatele teeb see asjaolu kindlasti rõõmu, nälgijatele aga loomulikult mitte. Samuti sisaldavad hanemaltsa lehed oblikhapet, nii et värskelt ja suurtes kogustes ei tasu neid süüa. Siiski on valget hanemaltsa pruugitud ka toidukülluse ajal, isegi tänapäeval. Kõnealuse taime rohtseid osi on kasutatud kuumutatud toitude valmistamiseks suppide, hautiste, pannkookide jm koostises. Loomulikult mitmekesistatakse neid toite köögiviljade, munade, piimatoodete, jahu, liha, kala, või, rasva, õli ja maitseainetega, kusjuures malts on tavaliselt vähemuses. Hanemaltsa lehti kasutatakse ka värsketes segasalatites. Kõvakestalistest, ent suure toiteväärtusega seemnetest jahvatatud jahu lisatakse küpsetistele.

12 || aiaeHiTus || maa elu

17. august 2017

aiaehituses on Eesti inimene konservatiivne Puitaia suurim pluss on võimalus valida just endale sobiv ja meelepärane lahendus, alustades piirdeaia värvist, aialippide kujust ja laudise paiknemisest.

taavi alas Maa Elu

U

ue maja ehitamisel või vana elamu olukorda parandada soovides mõeldakse ka aiaehituse peale – milline aed sobiks maja või aia ümber kõige paremini, oleks heast materjalist, vastupidav, ilus ja soodne.

Maal elaval majaomanikust tuttaval oli eelmisel aastal pidevalt mure, et kitsed ja teised metsloomad tulevad akna taha või söövad nende äraolekul rahulikult aias, sest kogu krundi ulatuses ei olnud head vastupidavat aeda. Aja jooksul mõnest kohast alla vajunud võrkaed ja madal hekk aeda ei kaitsnud.

Uueks valikuks sai seekord uus puitaed tee poole ja kõrgem võrkaed krundi metsapoolsesse ossa. eeliStataKSe Puitu Maa Elu uuris aiaehitusettevõtetelt, milliseid piirdeaedu Eestis praegusel ajal kõige enam tellitakse ja kui tähtis on majaomanike jaoks aia ilu, mood või eripära. Kas valida tuleks puit, võrk või mõni kallim materjal?

Osaühingu Piirdeaiad (www. piirdeaiad.ee) juht Alari Sander ütleb, et rohkem kui kümme aastat selles valdkonnas tegutsenuna pole nad märganud, et eestlase eelistused piirdeaedade materjali valikul oleksid muutunud. Eesti inimene on suh-

teliselt konservatiivne ega lähe moe või ülikalliste suundumustega kaasa. „Tänavapoolse piirdeaia materjalina kasutatakse traditsiooniliselt kõige enam puitu. Puitaia suurim pluss on võimalus valida just endale sobiv ja meelepärane lahendus, alustades piirdeaia värvist, aialippide kujust, laudise paiknemisest ehk kas horisontaalne või vertikaalne laudis. Samuti annab puitaed rohkem privaatsust kui näiteks metallaed,” selgitab Alari Sander.

Kruntidevahelised piirdeaiad rajatakse Piirdeaiad OÜ kogemusel aga üldjuhul aiavõrgust või keevispaneelidest. „Võrkaia ja paneelaia eelis võrreldes teis-

te piiretega on kiirem paigaldus, ilmastikukindlus ja soodsam lõpphind, samas ei paku need aiatüübid eraldatust ega kaitse müra eest,” märgib Sander.

Paneelaed Samuti SooSinGuS Ettevõtte Eesti Aiad (eestiaiad. ee) esindaja Elin Lukk ütleb, et sageli arvatakse ekslikult, et puit on kõige odavam. See võib olla põhjus, miks aiavalmistajatelt ikka puitu küsitakse. Tegelikult vajab puitaed igal aastal üle värvimist, nii et tööd ja vaeva sellega jätkub. „Meie paigaldatud ja toodetud aedadest on 80 protsenti siiski paneel- või metallaiad, mida toodame ise,” ütleb Lukk. Sel hoo-

Scanmet OÜ on metalliala ettevõte, kes on uue suunana alustanud valmistama roostevabast terasest seadmeid ja tarvikuid liha-, piima-, kala- ja pagaritööstustele, valmistoitude valmistajatele ning juurviljade käitlejatele, samuti alkoholi- ja mahlatootjatele.

Seadmete valmistamine toimub projektipõhiselt, et parimal võimalikul moel lahendada klientide ette kerkivaid hügieeni- ja materjalikäitlemise probleeme.

Meie uutel töötajatel on pikaaegne kogemus seadmete projekteerimisel, valmistamisel ja käikuandmisel Balti regioonis ja Skandinaavias.

Seadmete ja tarvikute valikusse kuuluvad: • Erinevad lint-, lamell- ja kruvitransportöörid ning automaatjuhtimisel konveierliinid.

• Mitmesugused tõste- ja kallutusseadmed kärudele, konteineritele ja mahutitele.

• Hügieenilüüside ja tootmisruumide inventar, kapid, riiulid ja pöördlauad.

• Tapamajade sterilisaatorid.

• Liha- ja kalalõikusliinid.

• Kogumis-, säilitus-, ja segamismahutid ning sulatus- ja tempereerimismahutid.

• Töötasapinnad ja hooldusplatvormid.

Ja palju muud tootmises vajalikku!

Võta ühendust ja leiame koos teie vajadustele sobivad lahendused!

SCANMET OÜ tel +372 504 2133 juri@scanmet.ee www.scanmet.ee

Foto: ERAKogU

ajal on kõige enam tellitud 3Dpaneelaedasid.

Paneelaed on esteetiliselt atraktiivne, väga vastupidav ja lihtne paigaldada. Samuti on paneelaed hinnalt odavam kui teist tüüpi aiad. Ühe jooksva meetri hind koos paigaldusega algab 20 eurost. Paneele on peamiselt kolme tüüpi: 3D, 2D ja 358 Securifor. „Eestis paigaldatakse peamiselt 3D-paneelaeda, kuna see on odavam kui 2D-paneel,” selgitab ta. Traadi läbimõõt on 3D-paneelidel 4 või 5 mm ja aia kõrguse saab valida 83 sentimeetrist kuni 2,43 meetrini. Värvitoonidest on põhivalikus roheline, tumepruun, must ja tumehall. „Võrkaedasid me oma klien-

tidele väga ei soovita, kuna võrkaed vajab järelhooldust, aga paneelaed mitte,” märgib Elin Lukk. Võrkaia ja paneelaia hinnavahe on umbes 3 eurot meetri pealt.

Samas nõustub Elin Lukk osaühingu Piirdeaiad seisukohaga, et puitaed on vastupidav ja tugev. „Puitaia jooksva meetri hind sõltub sellest, kui tihedalt lippi panna, millised on lipi otsad, kas kumerad, sirged või teravad, milline on pinnatöötlus jne,” loetleb ta.

Kes tahab esinduslikumat ja uhkemat aeda ega pea raha väga lugema, siis on hea valik metallist varbaed, mille iga klient saab tellida just sellise, nagu soovib. „Varbaial kasutatakse palju laotud poste ja vundamenti. Kaunis tulemus jääb ka siis, kui kasutada kuivbetoonsokleid, see tuleb palju soodsam kui vundament,” toob Elin Lukk näiteks.

Väravate valikul tuleks arvestada ruumi olemasolu. „Tiibvärav on hinnalt odavam kui liugvärav. Mõistlik on see paigaldada kohtadesse, kus värava kõrval ei ole piisavalt vaba ruumi.”

Liugväraval on samuti eelised, näiteks on see Elin Luki sõnul suurtest väravatest kõige töökindlam, ruumisäästlik ja talub paremini tugevamat tuult.

Jalgvärava soovituslik avalaius on 1−1,2 meetrit. uuRime HindaSid Arvata võib, et enamiku jaoks on tähtis aia vastupidavus ja soodsus. Millise väljaminekuga peab ühe keskmise aia puhul arvestama?

Osaühingu Piirdeaiad juht Alari Sander räägib, et võrkaia maksumus koos paigaldusega jääb üldjuhul vahemikku 17−25 eurot meeter. „Hind sõltub kasutatavate materjalide kvaliteedist, piirdeaia kõrgusest, asukohast ja rajatava aia pikkusest.”

Ta rõhutab: mida väiksem on võrgusilm ja mida suurema diameetriga traat, seda tugevam on võrkaed. „Võrgutraadi diameeter on tavaliselt 1,8−3 mm, võrgusilma suurus 50 x 50 mm, 50 x 100 mm või 75 x 100 mm. Keevisvõrgu kõrgus 1000 mm kuni 2000 mm. Ühes rullis on tavaliselt 25 meetrit.”

Puitaia maksumus koos paigaldusega on Sanderi sõnul umbes 50−80 eurot meeter. „Palju sõltub kasutatavate materjalide viimistlusest (värvitud puitmaterjal, immutatud puitmaterjal), puitaia kõrgusest, rajatava piirdeaia asukohast ja aia pikkusest,” lisab Sander.

aiaehituS millist aeda soovitate? alari Sander, Piirdeaiad OÜ (www.piirdeaiad.ee)

halik omavalitsus on piirdeaedade kõrgusele ja materjali valikule piiranguid seadnud.

Piirdeaiad jaotatakse kolmeks: 1. Võrkaiad/paneelaiad.

2. Puitaiad.

3. Metallaiad/varbaiad.

Kõige odavam piirdeaed on võrk- ja paneelaed.

Kõige hooldevabam on korralikult töödeldud metallaed.

Piirdeaia materjalide ja kõrguse valikul tasuks arvestada ümbruskonnas olevate piirdeaedadega ja eramu arhitektuurse projektiga. Samuti tasub uurida, kas ko-

mida enne piirdeaia tellimist või ehitamist silmas pidada? elin lukk, Eesti Aiad (eestiaiad.ee) Aed on kodu visiitkaart. Tuleb läbi mõelda ja selgeks teha: 1. Mis on aia eesmärk? Kas ainult takistada kõrvaliste isikute ja loomade liikumist või on soov ala ka kõrvaliste pilkude eest kaitsta?

2. Millised on omavalitsuse nõuded?

3. Hind.