Maa Elu, 31. august 2017

31. AUGUST 2017 • NR 34 (116) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

EESTI KÜNN

ISTRIVÕIS E T IM

TARTUMAAL RÕHUL 15.–16.09

ED 2017

9

AIVAR PAJO: OMAFINANTSEERINGU OSA LEIDMINE OLI PARAS PEAVALU, PANGAS EI SÜVENETUD PROJEKTI VÄGA PÕHJALIKULT JA PAKUTUD TINGIMUSED OLID LIIALT MÕELDAMATUD.

S LU

772504

586014

ISSN 2504-5865

MAAINIMESELE

Juba 2 nädala Pärast

toidupada keset metsa ehk julgust peab olema MaaRiuS SuviSte Valgamaalane

K

eset metsa Toidupaja püsti pannud toitlustaja ja peoteenindaja Krista Tiido soovitab alustavale väikeettevõtjale kaht asja: „Julgust peab olema. Samuti peab olema lai silmaring.”

Ta teab, mida räägib, sest on selle kõik oma nahal ära proovinud. Enne kui ta 2010. aastal Otepää vallas Kaurutootsi külas keset kupleid Toidupaja uksed avas, kogus ta aasta jagu julgust Pokumaal toitlustust pakkudes.

Ta pelgas, kas saab hakkama, kuidas tuleb toime. Mis saab siis, kui ei lähe hästi.

Nii mõnigi päris talt, mis tal ometi arus on, kui keset paksu metsa kohviku püsti paneb ja kes küll seal käima hakkab. Vähe sellest – pakub veel peoteenindust. Aga Krista jäi endale kindlaks.

2005. aastal pealinnast Kaurutootsi elama läinud Krista mõtles: kuidas edasi, mis on piirkonnas puudu, mida teha, millega leiba lauale saada. Ta läks töötukassa koolitusele.

Tegi äriplaani ja kirjutas sinna summa, kui suur käive esimese aasta lõpuks tuleb. Läkski nii, nagu oli märkinud. Tagantjäre-

le muigab ta, et mine tea, kui oleks suurema arvu kirja pannud, siis vast oleks veelgi parem käive tulnud. Ta sai starditoetust, toetust tuli ka Leaderi programmist. „Umbes aasta aega oli niiöelda hirmu, et kuidas hakkab minema. Algul oli nii, et kui oli tööd, sain raha, kui ei olnud, ei saanud. Aga sain hakkama,” tunnistab ta. Tal on sellevõrra lihtsam, et laenukoormat ei ole ja tegutseb oma ruumides, sestap kellelegi renti maksma ei pea. „Mõte peab olema, mida teha. Ise peab uskuma sellesse, mida teed – see on kõige tähtsam. Mul oli mõte olemas, unistus, mida tahan teha ja kuidas see peaks välja nägema,” meenutab nelja lapse ema Krista Tiido, keda on pärjatud Valgamaa parima uustulnuka tiitliga ettevõtlusmaastikul ning Otepää valla aasta ettevõtja tiitliga. „Algul oli ikka raske. Minu käest küsiti, mis tööd ma muidu teen, kus ma muidu tööl käin. Kuskil ei käi, vastasin. See ongi minu töö!

Olen veen-

dunud, et keskenduda tuleb ühele asjale. Kui oleksin läinud niinimetatud päristööle, siis tõenäoliselt ei oleks saanud nii palju süveneda oma toidu tegemisse,” arvab ta. vanaeMa ÕPetas süüa teGeMa Toidupada pakub maalähedast, ehtsat ja lihtsat toitu. Tooraine korjab Krista kokku saja kilomeetri raadiusest. Ühe oma hiti – naadisupi jaoks saab ta naati kodu juurest tamme alt.

Korja palju tahad! Kõige parem olevat naat, mis kasvab kiiremini kui muru, kolm päeva pärast niitmist.

kui oleksin läinud niinimeTaTud pärisTööle, siis TõenäoliselT ei oleks saanud nii palju süveneda oma Toidu Tegemisse.

Kui oma aiamaal peedid, porgandid, kurgid, tomatid ja muud säärased vitamiinipommid valmis saavad, on needki omast käest võtta. Kaugele ei pea tooraine järele minema ka siis, kui ta teeb näiteks kukeseenekastet või lõkkel küpsetatud pannkooke.

Muide, toite teeb ta ka elaval tulel – pajas, lõkkel või suit-

suahjus. Seega kui vaja, saab ilma elektrita hakkama. „Söögitegemist õppisin vanaema käest – tema tehtud võrratu oblikasupi tegin enda jaoks naadisupiks ümber,” ütleb ta. Ettevõtlikkust ja seda, kuidas olla edukas ettevõtja, õppis ta suuresti isalt. „Ta on kauaaegne ettevõtja, nägin kõike kõrvalt ja tema mind julgustaski kõige rohkem.”

Toidupaja kohvik aidamajas on avatud vaid ettetellimisel.

Põhjus on lihtne: Krista tahab just spetsiaalselt neile, kes tulevad, pakkuda värskelt tehtud toitu. Mitte nii, et teeb hulga head-paremat ootevalmis ja siis soojendab, kui külastajad tulevad. Aga kui ühel päeval ei tule piisavalt külastajaid, aga teisel päeval ostetakse kõik ruttu ära? Seega ta lihtsalt ei taha, et kvaliteet langeks. „Minu jaoks on kolm asja olulised: maamiljöö, teenindus ja eestimaine toit,” ütleb väikeettevõtja. Need tingimused on tal täidetud. Vähem tähtis pole ka looduslik privaatsus. vahetu tänu annab JÕudu Sel suvel on tal nii palju tööd olnud, et vaevalt sai puhkusemõtteid mõlgutada. „Vahepeal oli nõnda, et kaks nädalat ei olnud ühtegi vaba päeva. Kevadest on kõik päevad töid-tegemisi täis – ega siis teist elu polegi. Hakkasin juba kartma, vaat et tervise peale ei hakka, sest annan endast kogu aeg 200 protsenti. Kogu see vastutus ja muretsemine, et kas kõik

Kõik on oma, ehtne ja maalähedane, ka leivaahi ja -labidas,” ütleb Toidupaja perenaine Krista Tiido.

Foto: MaaRiuS SuviSte

saab ikka hästi ja õigeks ajaks valmis,” seletab Krista Tiido, kel nüüd tänu peoteenindusele nii oma vallas kui ka kogu Valgamaal on tööd aasta ringi.

Puhkust saab ta endale lubada varakevadel või sügisel.

Mis samuti oluline – suvel on kodupaigas nii hea ja ilus, et väga ei kisugi kusagile mujale. „Teised motiveerivad ka mind,” ütleb ta. Kui teda peetakse mõnel tähtsal üritusel meeles, kiidetakse ja tuuakse tänukirja üleandmisel teistele eeskujuks, siis ikka toob naeratuse näole.

Tähtis on klientide vahetu tagasiside. „Kui oled ise tore, siis tulevad ka sinu juurde toredad inimesed,” usub ta. „Vahetu tänu annab jõudu uuesti ja uuesti teha. Siis mõtled, et teed õiget asja ja jätkad kindlasti, sest kuidas sa ikka pooleli jätad.”

Poolelijätmise mõtteid tal polegi. Pigem kaalub ta, kas võtta töökäsi hoopis juurde.

See on aga kahe otsaga asi: kui hakata tööandjaks, siis peab olema kindel, et on kogu aeg tööd pakkuda. Samas jällegi, kui on rohkem töökäsi, saab rohkem töid-tellimusi vastu võtta. Eriti suvel on nõndamoodi, et mõnest pakkumisest tuleb loobuda, sest lihtsalt ei jõua kõike ja kõiki vastu võtta. Aeg-ajalt on toiduvalmistamisel, peoteeninduses, öömajavõi suitsusaunateenuse pakkumisel abiks pereliikmed. sÖÖGiteGeMine kui sPort Krista Tiido teab, et väikeettevõtjal, eriti just maal, peab olema sihikindlust ja jõudu, et vastu pidada. Kuna ta on omal ajal palju sporti teinud, võrdleb ta söögitegemistki spordiga. Pabistad enne starti, et kuidas läheb. Siis antakse start.

Teed, teed, teed. Siis tuleb lõpuspurt. Kui on hea tulemus, jõuad pjedestaalile ja saad medali kaela – ehk teisisõnu siira tänu klientidelt. „Tõsi on see, et kõik lihtsalt ei sobi ettevõtjaks,” tõdeb ta. Ta soovitab: enne kui väikeettevõtlusega alustada, peab olema sada ja rohkemgi protsenti kindel, et see sobib. Ja kui sobib, siis karta ei tohi.

Tõsi on seegi, et lihtsuses peitub võlu. Võtame või ettevõtte nime: Toidupada. „See nimi tuli lihtsalt,” meenutab Krista Tiido, „toit ja pada – need sobivad ju hästi kokku.”

2 || Ettevõtja || maa elu

31. august 2017

Päikest püüdes

mahedalt edasi Reet Saar Maa Elu

M

aal on palju ettevõtteid, mille tegevuse südames on lähestik ku mitmed tootmis- ja abihooned, ümber metsariba nagu piir ja kaitsev müür. Üks selliseid on Raikküla vallas Lipa külas asuv Malmi talu, kus tegutseb osaühing Pajo Saeveski ja OÜ Pajo Ranch.

Kui Aivar Pajo siia enam kui paarikümne aasta eest kodu rajama hakkas, oli metsa sees vaid lagunenud taluhoone. Esmalt sai ehitatud uus elumaja. Paekivist abihoonest on nüüdseks saanud ettevõtte kontor, mis ühtlasi eraldab elumaja tootmisest. Kõrvalõuel on saekaater, mitmed kuurid-angaarid, palgivirnad, vastne viljakuivati ja juunikuus käivitunud päikesepaneelide park. Eemal karjamaal nosib veisekari.

Kõik sai alguse 1992. aastal, kui Aivar Pajo hakkas liikuva saekaatriga mööda maakonda ringi sõitma. Saagimisteenusele lisandus peagi saematerjali müük, siis palkmajade ehitus.

1998. aastal asutatud Pajo Saeveski tegevusest 70 protsenti moodustab saematerjali müük, ülejäänu annab palkehitiste ja bussipaviljonide valmistamine ning küttematerjali ja hakkpuidu müük.

Enne masu läks üsna palju siin tehtud palkmaju just Eestist välja. Toona oli palgalehel üle kümne töötaja, nüüd on tootmist nii palju mehhaniseeritud, et saekaatris, kus varem oli viis inimest, saab üks kõigega hakkama. „See oligi mu eesmärk. Tööjõudu nii kerge leida pole, juba see sunnib teisi lahendusi otsima,” lisab Pajo.

Rootsist ja Soomest, kus ta on käinud töökorraldust uurimas, sai häid ideid, mida üle võtta.

Paneelid püüavad päikest Peremehe juttu kuulates kumab läbi uuendusmeelne ja otsiv vaim. Selle viimane väljund on 50 kWh võimsusega päikesepaneelide park, mis on Raplamaa suurim. Pajo teada peaks maakonnas varsti valmis saama veel suurem park, aga tema eesmärk pole olla „naabrist parem”, vaid lahendada oma vajadusi.

Kaks pikka paneelirivi on õuel raamide peal, üks osa saekaatri katusel, sest maapinnal oleks kõik võtnud liiga palju ruumi.

Päikesepaneelide soetamise projekt sai PRIAlt toetuse. „Omafinantseeringu osa leidmine oli paras peavalu, pangas ei süvenetud projekti väga põhjalikult ja pakutud tingimused olid liialt mõeldamatud. Leitakse, et väikesel töötleva tööstuse ettevõttel pole nii suuri ja stabiilseid rahavooge, kuigi Pajo Saeveski kõik näitajad on suu-

Aivar Pajo näeb päikesepaneelide parki kui üht oma pensionisammast.

repärased, ettevõttel pole ühtki laenu ega võlga, kõik toimib nagu kellavärk. Põllumajanduslikku tegevust toetatakse palju kergemini,” räägib Pajo oma kogemuse põhjal. Kui üks uks jäi kinni, leiti teised rahastamisvõimalused.

Tänavu juunis tööd alustanud päikesepaneelide võimsus võiks arvutuslikult ära katta viie majapidamise vajaduse.

Kui oma tarve on kaetud, saab ülejäägi müüa elektrivõrku.

Investeeringu tasuvusaeg on umbes seitse aastat. Palju sõltub sellest, kui palju oma tööstus elektrit tarbib. Igal juhul näeb ettevõtja päikesepaneele kui oma väikest pensionisam-

mast. Pajo lisab, et seoses päikesepaneelidega on ta palju targemaks saanud elektrilepingute osas. Elektrileping on juba vormistatud, võrguteenuse lepingu sõlmimine on lõpusirgel.

Mahedalt edasi 2013. aasta sügisel võttis Aivar koos poeg Madisega ette uue tee – mahetootmise ja siin on areng olnud eriti kiire. Kasumi kasvu poolest oli Pajo Ranch 2015. aastal Rapla maakonnas esimene ja Eestis kuues. Ka 2016. aastal läks väga hästi, ja vilju vaadates peaks 2017 veel parem tulema.

Pajo Ranch alustas kümne loomaga, praegu on karjas pi-

Foto: Reet Saar

sut üle saja herefordi ja limusiini tõugu lihaveise. Kevadel sündinud loomad söövad karjamaal kõhu täis ja müüakse sügisel Türki. Nii on tagatud kiire käive. Kõik sõltub maast, kui palju saab karja veel suurendada, aga ülisuureks pole plaanis seda suunda ajada. Peamine, et loomade heaolu on tagatud ja inimesed ei pea end väga palju nende hooldamisega koormama.

Viljakasvatust alustati 28 hektaril, nüüd on maas üle 100 ha tera- ja kaunvilja: oder, kaer, tatar, hernes. Hiljuti külvati maha talirüps. „Tahan nii oma kui ka ren-

ditud maid väga hästi hoida.

Minu eesmärk on panna muld elama ja saaki kasvatama. Eks see tähendab aastatepikkust tööd, paari aastaga tulemust ei saa. Palju maid on nii käest ära,” ütleb Pajo rõhuga, „aga see on peenem spetsiifika.”

Tänavu juunis tööd alustanud päikesepaneelide võimsus võiks arvutuslikult ära katta viie majapidamise vajaduse.

Tihemetsas tehnik-mehaanikuks õppinud mees on koolitanud end paljudel kursustel ja on Mahetootjate Nõu- ja Jõukoja liige. „Ma pole teisi suundi unarusse jätnud, aga mahepõllumajandus ja -loomakasvatus ning päikesepaneelide park on uued tegevussuunad. Uut peab otsima – muidu kaod argipäeva ära ja enam ei arene. See ei tähenda, et hüppan ühelt mättalt teisele, vaid samm-sammult edasiminekut.”

Praegu ongi põhiline põllumajandussuunda edasi viia. Siin on hiljuti tehtud suured investeeringud. Alles soetati kombain, uue viljakuivati teenust küsiti juba enne, kui see paika sai. „Oleme suutnud kolme aastaga kiiresti areneda. Arengu tempo sõltub sellest, kui palju on käes maid. Minu eesmärk on maid väga otstarbekalt kasutada ja väärtustada. Ja toota mahedalt – siis jäävad ka mesilased ellu,” toob Pajo sisse võrdluse, mis Eestimaal tänavu suvel eriti vastu kajab.

Ta on käinud paljudel õppepäevadel Eestis ja usub nähtu põhjal, et mahedalt kasvatades, õiget viljavaheldust ja allakülve tehes saab mullad elama panna. „Selline muld on pehme, hoopis teistsugune. Enne ma ei teadnud seda. Mahe oli mu jaoks nagu müstiline sõna, aga see on üks osa ökoloogilisest majandamisest. Mahe on meie tulevik,” usub Pajo.

Tema poeg ja tütar on mõlemad EBSis rahvusvahelist ärijuhtimist õppinud ja saavad saadud juhtimis-, müügija suhtlemiskogemusi koduettevõtluses kasutada. Lisaks tegutsevad mõlemad ise ettevõtjana. Isa tunnustab, kuidas nad pojaga teineteist ühises tegevuses täiendavad: Aivar on kohapeal toimetaja, sellele lisandub poja kogemus laiast maailmast, juhtimine ja finantspool.

Poeg Madisel on Southwesterni kompanii suvetöö programmi raames peaaegu kümneaastane kogemus raamatute müümisel Ameerikas. Aivar peab seda kogemust Eestile väga oluliseks, mida meie noored Ameerikas raamatuid müües saavad.

Meie kohtumise juures on ka tütar Maris Kaer, kes iseloomustab, et isa on ettevõtjana innovatiivne ja neile vennaga väga suur eeskuju. „Ta ei jää käed rüpes ootama, et midagi sülle kukub, vaid kogu aeg otsib. Paneb imestama, kust tal ideed tulevad. Ta ei löö käega ka mitme tagasilöögi korral, vaid katsetab lõpuni, kuni on selge, et tõesti on sein ees. Ta otsused on hästi läbi mõeldud.

Temas on tohutu töökus. Ta on õpetanud mulle ja vennale, et millegi saavutamiseks tuleb palju vaeva näha,” räägib tütar.

Pajot on kutsutud ka poliitikasse, aga sinna ta ei kipu. Ta peab end teoinimeseks, kes tahab oma asja ajada. Õppepäevadest võtab ta meelsasti osa, sest nii saab „silmaringi laiendada ja ei korda teiste vigu”. Rapla Ettevõtjate Ühenduse liikmena teeb ta kaasa sealsed kohtumised ja väljasõidud. Muide, peagi sõidetakse Odessasse. „Kui mõni juht ütleb, et tal pole ettevõtluses tagasilööke olnud, siis ta pole firmat juhtinud. Olen kaks masu üle elanud, pole firma nime vahetanud, pole pankrotti läinud – loen juba kõike seda suureks saavutuseks. Kindlasti on see aidanud, et pole liiga suuri laenukohustusi võtnud,” iseloomustab Aivar Pajo oma tegemisi.

maa Elu || PõllumajaNdus || 3

31. august 2017

juHtkiRi

Riina MaRtinSOn toimetaja

ÕUNAVARASTEST

N Loomasöödaks minevate viljatunnelite tegemiseks on parim praegu põllult saadav 30–40protsendilise niiskusega vili.

FotoD: DMitRi kotjuH

Kuivati jaoks on vili märg,

aga tunnelisse parim Silvi lukjanOv Järva Teataja

K

ui paljudele põllumeestele teeb praegune vihmane koristusaeg tuska, siis Järvamaa ettevõtjat põllult saadava tera suur niiskus rõõmustab, sest see hoiab nende kulutusi hoopis kokku. „Loodus on tänavu meie poolt, sest vilja niiskus on just sobilik vorsti tegemiseks,” kõneleb Kareda vallas tegutseva aktsiaseltsi Peetri Põld ja Piim agronoom Heli Kõva. „Tegelikult on need muidugi viljatunnelid ja neile on parim praegu põllult saadav 25–35protsendilise niiskusega vili,” täpsustab ta.

Kõva teeb vorste loomadele söödaks juba aastaid. Kuivematel aastatel on tulnud tal kiletunneli tegemisel vilja kasta, aga tänavune viljakoristusaeg laseb kastmiskuludelt kokku hoida.

Piimakarjakasvatusettevõtte tuhandepealisele karjale on vaja paarkümmend 85tonnist kiletunnelit aastas. Koristatud on 40 protsenti pinnast ja see on enamvähem samapalju kui eelmise aasta samal ajal. Sööta tuleb teha, sest loomad söövad kuus ära kaks vorsti. Vilja loomad iga päev ei saa, vaid paaril-kolmel päeval nädalas, sest head asja ei saa Kõva sõnul liiga palju anda.

Kas ja kuidas tunnelivili piimatoodangule mõjub, ei oska agronoom öelda, kuid usub, et mõjub hästi. „Ega muidu ei peaks aastaid seda tegema, sest vilja kiletunnelisse ajamine pole kerge töö,” lausub ta.

Töö nõuab vilumust ja keskendunult töötavad nii traktorist, kelle vastutada on vorsti ühtlane paksus, kui ka kopajuht, kes seisab hea ülejäänud protsessi täpse toimimise eest. „Ühe tunneli valmimine võtab aega kuus-seitse tundi ja sel ajal ma neid kahte meest ei sega. Selleks peab ikka olema mõjuv põhjus,” ütleb ta.

Kui siiani pole töö Peetri Põllu ja Piima ettevõttes ilma tõttu väga seisnudki, siis jätkuv vihm tekitab Kõvale murekortse. „Raps on juba kenasti maas, kuid hea tuju hakkab meilgi lõppema, sest eelmisel nädalal käis viimase vorsti tegu ja kui nüüd kuivatiküpset tera pole, tekib probleem külviga,” lausub ta.

Nädalane seisak pole veel kuigi hull, kuid mida enam looduse hilinemine tunda hakkab andma, seda vähem on lootust, et saab kätte talinisukülviks vajalikud põllud. „60 protsenti viljast on veel võtmata. Jutt käib 150 hektarist, see on pool meie soovitud talinisu külvipinnast. Viljavõtuks on meil üks kombain ja kuivati, päev läheb aina lühemaks, kuid on ennegi siin septembris vilja koristatud. Põllumeestena oleme karastunud,” räägib ta.

Peetri Põllu ja Piima juht Priit Süüden sõnab, vilja on lõigata 1300 hektarilt. Kuna kuivati saab töötada vaid teatud võimsusega, lõikavad nad vilja oma süsteemi järgi. Siiani on kiletunnelisse vilja tootmine aidanud hoida koristusaja optimaalse. Loodetavasti tänavugi jõuab tarvilik kogus kuiva vilja kuivatisse.

Aktsiaseltsi Peetri Põld ja Piim agronoom Heli Kõva ütleb, et kuivematel aastatel on tulnud tal kiletunneli tegemisel vilja kasta, aga tänavune viljakoristusaeg laseb kastmiskuludelt kokku hoida.

MULJUTUD SÖÖDAVILJA PLUSSID: 1. Väikesed kulutused – poole väiksemad kui kuivatamisel. Konservanti kulub sõltuvalt vilja liigist 3–5 liitrit tonnile. Ka on muljutud vilja varumine keskkonda ja energiat säästev sööda varumise viis.

2. Varane kombainimine. Koristamist saab alustada 2–4 nädalat enne täisküpsust. Kuivati võimsus ei piira viljasaagi koristamist. Saab kasvatada hiliseid viljasorte ja vilja võib koristada ka viletsa ilmaga. Varem koristatud vili on mükotoksiinidest vähem saastunud ja toksiine hävitab ka sileerumine. Aegsasti koristatud söödateravili laseb õigel ajal ja kvaliteetselt taliviljakesad ette valmistada. Varasem koristus annab umbrohtudele (eriti orasheinale) vähem võimalust areneda.

3. Väiksem koristuskulu. Saagi hulka koristatakse needki terad, mis täisküpsusel peeneks jäävad. Sellest lähtuvalt on kuivaine-, energia- ja proteiinisaak suurem.

4. Väiksem säilituskulu. Kasutatakse silohoidlaid.

Nagu silo peab ka muljutud teravili korralikult tihendatud ja õhukindlalt suletud olema. Viimastel aastatel kasutatakse üha rohkem kiletunneleid. Muljuriga komplektis olev seade pressib muljutud vilja õhukindlalt 1,5–2 m läbimõõduga kiletunnelisse. Tunnelite pikkus on 60 m ning need mahutavad 90 kuni 150 tonni valmis sööta.

5. Efektiivne sööt. Muljutud viljal on suur toiteväärus ja seda võib sööta kõikidele koduloomadele ja -lindudele. Proteiin lõhustub vatsas aeglasemalt kui jahvatatud söödas ja nii väärindab loom seda paremini. Sead ja linnud omastavad sellisest söödast paremini fosforit. Valgurikaste liikide korral saab vajaliku valgu omalt põllult. Sööt on otse hoidlast võetult kasutusvalmis.

6. Lihtne kasutada.

Kasutuskõlblik kaks nädalat pärast muljumist ilma eelneva töötlemiseta (jahvatuseta). Sobib nii miksersöötmisel kui ka vedelsöötmisel.

Allikas: atammel.ee

Trigon Dairy Farming Estonia ASi (TDFE) juhatuse liige Margus Muld ütleb, et muljutud teravilja toodab ta juba vähemalt kümme aastat. „Umbes 2000. aastate algusest ja siis veel osaühingus Nigula Piim, hiljem jätkasin juba ka TDFE grupi ettevõtetes.” Tänu teravilja muljumisele saab pikendada koristusaega, mis on põllumehele väga tähtis. „Kui lõikusaega pikendada ei saaks, ei riskikski,” tunnistab ta. Muljumisele mineva teravilja niiskus peab olema täpselt paigas, 30–40 protsendi vahel, siis võib olla kindel, et teravili ei lähe hallitama. Seega sõltub muljutud teravilja kogus suuresti kogumisaja ilmastikust.

Samuti kogub Muld muljutud teravilja vaid siloaukudesse. „Kunagi panime ka kiletunnelisse, kuid seal tekkisid suured probleemid kvaliteediga. Närilised ja linnud tegid kilesse augud, neist pääses õhk ligi ja teravili läks hallitama. Aga hallitanud teravili on lehmadele toksiline,” selgitab ta. „Korralikus betoonpinnaga siloaugus on kadu hulga väiksem.” Muld on märganud, et loomakasvatajad eelistavad muljutud vilja asemel loomadele sööta jahu. Lihtsalt seetõttu, et risk on väiksem. Nii eelistavad nad TDFE grupi siseselt loomi sööta jahvatatud teraviljaga. „On vähem riknemisriske ja saame kindlad olla sööda kvaliteedis,” nendib ta.

Internetist saab teada, et Eestis hakati muljutud teravilja tegema 1980. aastate teisel poolel. Kuigi paljud tootjad kasutavad seda odavat meetodit seniajani, pole see väga populaarseks kujunenud. Üks põhjus on arvatavasti see, et kuivatites kasutatav kütus oli üsna odav. Nüüdseks on kütus palju kallim ja küllap kallineb veelgi. Mitme aasta valusad kogemused märja koristusajaga on söödavilja muljutuna säilitamise uuesti ausse tõstnud.

õukogudeaegsed mälestused tunnustavad tööandjalt varastamist, praegu on see kindlalt taunitav. Täpselt samamoodi ei leia mõistmist poest varastamine ja linnapargist lilletaime väljatõmbamine. Küll aga peetakse endiselt lubatuks või muigama ajavalt pisikeseks patuks põllumehelt varastamist. Mis see paar hernekauna või kapsapead ikka teeb, tal ju neid suur põllutäis tasuta käes.

Lõppeval suvel pääses põllumajandus suurelt pildile, kui selfitajad põlde tallasid. Paljud neist rikkusid põllumehe töövaeva ise meelega halba soovimata. Maaelust kaugele inimesele lihtsalt ei tule pähe, et rukkilille- ja moonisegune põld on kellegi töö ja nad jätavad seal tallates konkreetse inimese pangaarve sadade eurode võrra kõhnemaks. Kõige hämmastavam on, et pärast meedias ilmunud selgitusi jagus ikka veel neid, kes ei kustutanud oma avalikelt kontodelt pilte, kus nad talunike põlde rikuvad. Nad ei häbene seda.

Nüüd, mil suveõhtud juba hämarad, seisatavad üle Eesti põldude kõrval autod, et „ainult mõni kotitäis” kapsast või porgandeid kaasa krahmata.

Sääraste varguste käes ei kannata vaid suurtootjad. Tiheasustusega maakohtades jääb iga aastaga aiamaade pidajaid vähemaks. Inimesed lihtsalt väsivad tühjast tööst, kui keegi võõras aastast aastasse nende peenralt ja kasvuhoonest saagi ära viib. Siit-sealt kuuldu ja näoraamatu paljude postituste põhjal on tõeliselt hirmutav, kui levinud selline käitumine on.

Sageli kuulutavad inimesed, et nemad küll mingit peenramaad tegema ei hakka, poest saab kõike odavamalt. Saabki ja ei peagi ise kasvatama. Aga kas need kõvahäälsed potipõllumajanduse mahategijad on kindlad, et nende lapsed ei käi naabri aiast herneid ja kirsse varastamas? Kes ise pole kasvatanud, ei kujuta ettegi, kui palju raha ja tööd nõuab see „tal on ju tasuta oma aiast võtta”. Õunavargust ei peeta patuks ja isegi uhkustatakse raksus käimisega. Tihti polegi aiaomanikul õuntest kahju ja rõõmuga jagaks igale küsijale kuhjaga. Lihtsalt küsimise vaev ja kasvatajal hea meel, et ta tööd hinnatakse.

Hiljuti tegin intervjuud põllumehega, kes jutuajamise keskel tulnud telefonikõnele vastas. „Küsiti, kas seal tee ääres on minu hernepõld ja tohib natuke korjata. Ikka luban, ega mul kahju ole, kui tee äärest natuke võetakse,” muheles silmanähtavalt rõõmsamaks muutunud mees.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || laadad || maa elu

31. august 2017

Sügis tuleb koos saja laadaga Taavi Alas

Väike-Maarjas on talutoidupäevi peetud juba 2012. aastast.

Maa Elu

T

Foto: Marianne Loorents

oidu- ja leivapäevad, seene-, sibula- ja kalafestivalid, kümned sügislaadad, kohalikud küla-, valla- või mõisapäevad – üle Eesti on sügisel oodata ligi sadakonda eripalgelist laata või üritust, mida külastada või kus oma kaupa müüa.

Augusti lõpp oli tihe sibula-, kala- ja suvelõpulaatade poolest, kuid septembris laadahooaeg ei kahane, vaid jätkub suure hooga novembrini välja. Laadahuvilistele peaks meeldiv uudis olema see, et mitmed suured sügislaadad leiavad aset alles novembris.

Kakskümmend laata ühel nädalavahetusel Kõige enam üritusi on oodata septembri teisel nädalavahetusel, kui üle Eesti toimub korraga mitukümmend laata või festivali. Nädala keskel, 7. septembril algab Järve Keskuse meistrite laat, sellele järgneb 8. septembril Jõgeva laat, Tallinna Mustika Keskuse mustikafestivali laat, Pärnu taimelaat, SaareMaaPäevad Saaremaal, Tartu suvelõpupidu ning laupäeval, 9. septembril Tori Põrgu Karika talulaat, Kolga laat, Mustamäe suur koolilaat, Kolga-Jaani sügislaat, Maardu folkloorifestival-sügislaat, Karksi meefestival, Tartu maarjalaat, Hüüru ja Haeska sügislaadad, Lüga-

nuse maarahva laat, Türi sügislaat, Raja-Kükita-Tiheda külapäev, Jäneda sügislaat, Sürgavere laat, Raplamaa suvelõpupidu, Mustamäe sügislaat, Tuula küla sügislaat, Vastemõisa laat, Rogosi mõisa laat, mihklikuu laat Raplamaal jne.

Seenelaat läheb üha suuremaks Seenesõpru kutsutakse 16. septembril Pärnumaale Saarde seenefestivale, mis sai alguse kunagisest seenenäitusest, mida Tihemetsa kool järjepidevalt korraldas. Kui hiljem li-

17 0 2 iit v e e 17 T 0 a 2 ik n ed h s e u T stl i õ riv t s i l ime

nn ü K i

t

Ees

kalast ja näljahädast päästnud kartulist. Seega on igal aastal Eesti leiva päev külastajale ainulaadne elamus,” lubab Triin Aadli.

õhu R l aa 017 m u 2 t Tar 16.09.

15.–

Eesti Künnimeistrivõistlused toimuvad koostöös Eesti Maaülikooliga 15.–16. septembril Tartumaal Rõhu katsejaamas ja

Haage Agro põldudel.

Samal ajal toimuvad ka põllumajandustehnika ja muu rasketehnika näitus ja töödemonstratsioonid: Tehnika Teeviit 2017.

www.emu.ee/kynnimv

sati näitusele meelelahutus ja hariduslik pool, sündiski seenefestival.

Saarde seenefestivali peaorganiseerija Sirli PedassaarAnnast ütleb, et seenefestival on kahepäevane üritus, esimesel päeval toimuvad lisaks näitusele käsitöö õpitoad, seeneretked, vestlusõhtu Valdur Mikitaga, vahepalaks mängib muusikat kitarrist Paul Neitsov. Seenefestivali keskmes on muidugi seened, meie metsade seenerikkus ja oskus seentega midagi ette võtta. „On üldiseks tavaks, et festivalide raames toimuvad laadad, seda eeldavad juba külastajad. Sellest tulenevalt olemegi korraldanud nii, et teisel päeval on peale näituse tähtsal kohal laat, kus on esindatud kohalik käsitöö ja toidukraam.”

Seenefestivali laadakorraldaja MTÜ Kärsu Arendus esindaja Katrin Pärn räägib, et müüma võivad tulla kõik omatoodangu pakkujad. Muidugi oleks vahva, kui ka seene teema olemas oleks. Tema sõnul ootavad inimesed laatadelt eelkõige kohalikku ja omanäolist kraami. Lisaks on külastajate jaoks tähtis kultuuriprogramm. „Laupäeval toimuvad seeneretked fotograafiga, kus seenemetsa ilu õpetab fotole jäädvustama tuntud loodusfotograaf Remo Savisaar,” avaldab laada korraldaja.

Avatud on seenetoitude valmistamise õpituba Ljudmilla Ruukeli juhendamisel, fookuses on soome-ugri köök, saab degusteerida kodukokkade maitsvaid seeneroogi.

Populaarsed leiva- ja talutoidupäevad Eesti Vabaõhumuuseum korraldab seenefestivaliga samal päeval juba traditsioonilist Eesti leiva päeva, mis on samuti saanud juurde sügislaada nimetuse.

Vabaõhumuuseumi avalike ürituste juht Triin Aadli rõ-

hutab, et Eesti leiva päevale ja sügislaadale on oodatud osalema kõik, kel huvi Eesti toidukultuuri ja pärandi vastu. „Siit leiab külastaja leivalaada, maheõue ja lugematul hulgal kohaliku toidu ja käsitööga kauplejaid. Lisaks saab näha ja kogeda, kuidas käib rehepeks, maitsta põranda- ja näljaleiba, osaleda 1960. aastate lõikuspeol ning tutvuda paastuaja toitudega. Lapsed saavad meisterdada ja etendusi vaadata,” tutvustab ta ürituse sisu.

Kõige enam üritusi on oodata septembri teisel nädalavahetusel, kui üle Eesti toimub korraga mitukümmend laata või festivali.

Laadale võivad Triin Aadli sõnul kauplema tulla kõik, kelle pakutav on ehe ja eestimaine. „Laadakaubaks on kohalik toidukraam: puu- ja köögiviljad, marjad, leib ja muud pagaritooted, liha ja kala, kohupiim, juustud, mesi, joogid ja maiustused. Samuti on oodatud käsitöölised: rahvuslikus laadis käsitöö, kudumid, linased tekstiilid, punutised, sepised jm. Oma tegemisi võivad tulla tutvustama ka traditsioonilise ehituse või elulaadiga seotud ettevõtlikud inimesed.” Eesti leiva päeva idee sündis juba kümme aastat tagasi, 2007. aastal, kui Eesti Leivaliidu juht Arnold Kimber pöördus vabaõhumuuseumi poole mõttega tutvustada ja populariseerida leivategu ja leiba kui eestimaise toidu kuningat.

Igal laadal, sh Eesti leiva päeval, on igal aastal programmis uusi tegevusi ja teemasid. „Oleme kümne aasta jooksul käsitlenud tavanditoitu – pulma-, katsiku- ja peielaual pakutavat, rääkinud leivakõrvasest

Juba 20. Suur Paunvere väljanäitus ja laat Palamuse vallavalitsuse arendusspetsialist Reelika Kivimurd ütleb, et nende ürituse mõte on aastaid olnud tuua osalejateni kõik suur ja erakordne, mida Eestimaa loodus selle kujundajate kaasabil on võimeline andma ja pakkuma.

Laadal on käsitööesemeid, põllu-, metsa- ja aiasaaduseid, loomad ja linnud, puud ja põõsad ning kõik erakordne ja kummaline nii taime- kui ka loomariigist. Päevajuht on Raivo E. Tamm, kes on 2017. aastast Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat. Esinevad Väikeste Lõõtspillide Ühing, Svjata Vatra ning mitmed kultuurikollektiivid Eestist ja Lätist.

Sellel aastal toimub Palamusel raievõistluste xTreem Cup üks tänavusi osavõistlusi, millest võtab osa Eesti paremik, lisaks Läti, Soome, Leedu ja Valgevene koondised. Samuti toimub Suur Sigadus ja mitmed muud põnevad ettevõtmised.

Eriline laat VäikeMaarjas 17. septembril toimub LääneVirumaal Väike-Maarjas üks eriline talutoidupäev, mille raames korraldatakse hoidisekonkurssi, toimub juurviljapillide valmistamise õpituba ning suur vanavara- ja sügislaat. Laat kannab nime talutoidupäev-hoidisekonkurss-vanavaralaat. Väike-Maarja Seltsimaja juhataja Kalev Pärtelpoeg ütleb, et esimest korda toimus talutoidupäev ürituste sarjas „Seltsimaja 100” 2012. aasta septembris. Talutoidupäev sai alguse Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi eestvedamisel. „Viie aastaga on sellest saanud tore ühisettevõtmine kohalike seltside ja kultuurikandjate koostöös, kuhu on alati oodatud kaugemadki külalised osalema ja kauplema. Hoidisekonkursil selgitatakse välja parimad magusad, soolased ja ahhaa-elamust pakkuvad hoidised. „Konkursil osalemiseks tuleb tuua seltsimajja korraldajate kätte kaks purki/pudelit vähemalt pool liitrit hoidist koos retseptiga.

Uudse ettevõtmisena toimub Väike-Maarja talutoidupäeval-laadal juurviljapillide valmistamise õpituba. Mida see endast täpselt kujutab, selgub kohapeal. Laadale on kauplema ja oma tooteid näitama oodatud kõik, kes müüvad talutoitu, põllumajandus-, aia- ja metsasaadusi, talutehnikat, käsitööd, vanavara ja muud tööstuskaupa.

Kes ei ole veel otsustanud, millisele laadale sel sügisel minna, saab valiku teha laadakalendri abil: laadakalender.ee.

maa Elu || vaRia || 5

31. august 2017

Krüüsel tuleb vahetevahel kaldanukile puhkama.

Foto: WikiPeDia

Kaks läbi-lõhki

merelindu OLAV RENNO linnuteadja

P

akri poolsaare loodenurga järsaku servalt merd uudistavad loodusehuvilised võivad seal ujumas näha musta sulestiku ja suure valge tiivalaiguga tuvisuuruseid linde. Aeg-ajalt tiibu lehvitades näitavad nad valgeid tiivaaluseid. Teravkooniline nokk viitab, et tegemist pole partidega. Terav kõrv tabab nende häälitsuse: kimeda kõrge vile. Aeg-ajalt hoiavad nad nokka ja pead vee all – siis paistavad punased lestjalad – ja saavad niiviisi ujudes mõne väikese kalagi noka vahele. Ammuli aetud noka puhul paistab, et see on seestpoolt samuti punane. Sukelduvad nad näivalt hõlpsasti ja viibivad vee all isegi üle minuti.

Need linnud on krüüslid, kes kuuluvad alklaste sugukonda ja kurvitsaliste seltsi ning on sugulased kajakate ja tiirudega. Krüüslid on põhjapoolsete merede asukad, kes talve veedavad jäävabadel vetel ega pelga talvitada isegi lausjää vahel lahvandustes. Talvel on neil pea, kael ja alapool valkjad, peenetriibulised, tumedal tiival ikka valge laik. Eesti vetel talvitab neid kuni 300, kes on pärit ilmselt

Soome asurkonnast. Krüüsleid võib Läänemerel silmata ka reisilaevalt. Peamised talvituskoondised on Põhjamerel, kuhu oktoobrist märtsini on koondunud enamik Euroopa enam kui poolemiljonilisest krüüslipopulatsioonist.

Saaremaa läänevetel on loendatud kuni kolm tuhat talvitavat krüüslit.

Krüüslid sukelduvad kuni 50 meetri sügavusele, nii et Paldiski ümbruses võivad nad merepõhjani küündida ning sealt oma kalamenüüle lisada ka limuseid-karploomi ja vähilaadseid. Vee all sõuavad nad tiibadega ja tüürivad jalalabade abil, liikudes õige kiiresti, mitu meetrit sekundis. Ühe sukeldumise ajal jõuab lind püüda ka mitu kala ja poegadele viimiseks võtab need ristipidiselt noka vahele, muidu aga kugistab järjest alla.

Ehkki krüüslipaarid jõuavad koduvetele kohe pärast jääkatte kadumist, pühendavad nad esimesed kevadkuud mängule ja pesakoha kaitsmisele. Nende paariseos on elukestev. Krüüsli pesa on alklaste hulgas kõige varjatum: see paikneb kas järskkalda lõhes kuni mõnikümmend meetrit üle merepinna või järsaku jalamile varisenud paelahmaka-

te all, harvem sadamakai või muu veeäärse ehitise seinaorvas. Arktika lagerandadel leitakse krüüslipesi kaldale uhutud kastide alt, Eestist on teada krüüsli pesitsemine laevavrakis. Suuri haudekolooniaid krüüslid ei moodusta, vaid piirduvad keskmiselt 20paariliste seltsingutega. Suurtel põhjala linnulaatadel – need on isegi sadade tuhandete paaride alklaste ja kajakate ühispesilad mitmesaja meetri kõrgu stel mereää rsetel kaljujärsakutel – hoiduvad krüüslid ikka serva poole. Eestis pesitseb arvata kuni veerandsada paari, pidevalt vaid Pakri neeme klindijärsakus.

Juunis muneb emakrüüsel pesaurus vooderdiseta lohukesele kaks pikergusepoolset muna, mille hägusvalkjal või pisut rohekal koorel on pruunikasmustad hõredad tähnid ja laigukesed, mis muna jämedama otsa ümber pärgjalt koonduvad. Haudumine kestab neli kuni neli ja pool nädalat, osalevad mõlemad vanemad vahetuste kaupa, isane enamasti öötundidel. Musta udusulestikuga kaetud pojad vajavad alul soojendamist ja isalind toob mõne päeva kestel toitu nii neile kui ka emasele.

Siis käivad kalu ja pisivähke püüdmas mõlemad vanemad

ning toovad poegadele toitu kuni 15 korda päevas, lennates pesast mitme kilomeetri kaugusele. Meelissaagiks näivad olevat võikalad.

Vähem kui kuu ajaga omandavad pojad valkjakirju noorussulestiku ja libistavad end ühel ilusal päeval pesaurust vanemate mõningast vastuseisust hoolimata vette, kus neid toidetakse lennuvõimestumiseni (umbes seitsmenädalaselt). Seejärel saavad nad hakkama iseseisvalt, kuid püsivad lähestikku. Hoolimata suhteliselt turvalisest pesakohast ja vanemahoolest on selleni jõudnute arv veerand kuni pool pesades olnud munade hulgast. Aga krüüsli eluiga on kuni 26 aastat ja see kindlustab selle huvitava liigi püsimise. Eestis on ta kaitsealune liik ja Pakri neem on kuulutatud tähtsaks linnualaks.

Selle 22 liiki hõlmava linnusugukonna nimiliik alk on teine Eesti piires pesitsev „põhjala pingviin” – musta pea ja seljapoole ning valge alapoolega umbes varesesuurune merelind, kes nagu teisedki sugulased viibib enamasti vees. Tedagi nähakse eeskätt talvistel jäävabadel merevetel, kuid ta pesitsemine, mida meil oletati juba sada aastat tagasi, sai tõestuse alles 1988. aasta suvel, mil koos Andres Kuresooga leidsime Põhja-Uhtju saarel kolm algipesa. Need kõik olid lihtsalt üheainsa muna haudumise kohad suurte rahnude all. Nüüdseks on alk Soome lahe väikesaartel regulaarne, ent ikkagi vähearvuline haudelind – kokku arvatavasti 10 kuni 15 paari. Talvitavaid alke on Eesti vetes loendatud kuni 3000. Neid nähakse sügavamatel mereosadel, sest algid on rekordsukeldujad, jõudes kuni 120 meetri sügavusele.

Alk tuleb kaldale ja rannakaljudele vaid pesitsusajaks. Linnulaatadel pesitseb ta servmistes osades, kasutades pesitsemiseks veidigi varjatud nurgakesi. Tema kurnas on üksainus muna. Poega soojendatakse 7–8 päeva ja veel 10 päeva pärast siirdub ta merre, hüpates-planeerides järsakueendilt vanalinnu järelvalvel alla. Edasi siirdutakse avamerele.

Tõeline pingviinide asemik põhjapoolkeral oli hanesuurune lennuvõimetu hiidalk, kes vaalapüüdjate ja kalurite ahnusest hävis 1850. aastaks ja kellest on säilinud vaid üksikud topised-kaavikud loodusmuuseumides.

Scanmet OÜ on metalliala ettevõte, kes on uue suunana alustanud valmistama roostevabast terasest seadmeid ja tarvikuid liha-, piima-, kala- ja pagaritööstustele, valmistoitude valmistajatele ning juurviljade käitlejatele, samuti alkoholi- ja mahlatootjatele.

Seadmete valmistamine toimub projektipõhiselt, et parimal võimalikul moel lahendada klientide ette kerkivaid hügieeni- ja materjalikäitlemise probleeme.

Meie uutel töötajatel on pikaaegne kogemus seadmete projekteerimisel, valmistamisel ja käikuandmisel Balti regioonis ja Skandinaavias.

Seadmete ja tarvikute valikusse kuuluvad: • Erinevad lint-, lamell- ja kruvitransportöörid ning automaatjuhtimisel konveierliinid.

• Mitmesugused tõste- ja kallutusseadmed kärudele, konteineritele ja mahutitele.

• Hügieenilüüside ja tootmisruumide inventar, kapid, riiulid ja pöördlauad.

• Tapamajade sterilisaatorid.

• Liha- ja kalalõikusliinid.

• Kogumis-, säilitus-, ja segamismahutid ning sulatus- ja tempereerimismahutid.

• Töötasapinnad ja hooldusplatvormid.

Ja palju muud tootmises vajalikku!

Võta ühendust ja leiame koos teie vajadustele sobivad lahendused!

SCANMET OÜ tel +372 504 2133 juri@scanmet.ee www.scanmet.ee

Inimesed liiguvad palju ja kõigil on nii kiire. Seetõttu üritamegi äratada toidu valmistamise vastu huvi just laste ja noorte seas, kellest sõltub Foto: katRin PReSS / MaaeLuMiniSteeRiuM ju Eesti toidu tulevik.

EESTI TOIDU KUU KESKENDUB NOORTELE SiRje niitRa Postimees

S

elle aasta Eesti toidu kuu keskmes on lapsed ja noored, kelle kaudu tahetakse kohaliku toidu eelistajate osakaal taas tõusuteele viia.

Eesti toidu kuu projektijuht Kadi Raudsepp, me räägime ju Eesti toidust kogu aeg, miks sellist eraldi kuud veel vaja on?

Idee sündis 2015. aastal, mil ministeeriumis tekkis mõte, et oleks vaja üht suuremat üritust, mis koondaks kõik Eesti toiduga seotud ettevõtmised ühe mütsi alla. Et sellest kujuneks suur Eesti toidu pidu. September, mil meie toidulaud on kõige rikkalikum, tundus selleks väga hästi sobivat. Kui vaadata neid tarbijauuringuid, mida igal aastal tehakse, siis näeme, et üldine Eesti toidu eelistamine püsib küll 75–80 protsendi ringis, kuid muret teeb, et nooremate inimeste hulgas on see langenud. See tähendab, et toidu kodumaisus pole noorte seas väga hinnas.

Seepärast siis otsustasitegi tänavu keskenduda lastele ja noortele?

Praegu on meil laste ja noorte kultuuriaasta, nii et Eesti toidu kuu peaks sellega hästi haakuma. Tahame koos toidutegijatega selgitada, mis see Eesti toit on, kust see tuleb ja mis sellest teha saab – algatada selleteemalise diskussiooni noorte osavõtul. Teisalt on huvitav teada saada, mida lapsed ise tahaksid omalt poolt Eesti toidule lisada, et see maitsev oleks.

Igas peres vist ei olegi nii tavaline, et koos süüa tehakse ja ühise toidulaua taga istutakse?

Kahjuks küll. Inimesed liiguvad palju ja kõigil on nii kiire. Seetõttu üritamegi äratada toidu valmistamise vastu huvi just laste ja noorte seas, kellest sõltub ju Eesti toidu tulevik. Teeme tänavu koostööd Kahvliahvi Kokakooliga. Eesti toidu kuu avaüritus on 3. septembril kell 12 Vääna mõisakoolis. Sinna saavad tulla pered koos lastega, töötubades kaasa lüüa ja üheskoos süüa teha. Põhitooraineks on Eesti toiduained, kuid et asi oleks huvitavam, siis lisatakse neile teisigi maitseid. Päeva juhivad lapsed. Koostöös meediaväljaannetega korraldatakse mitmeid toidu valmistamise konkursse.

Millised huvitavad üritused

septembris veel aset leiavad, kas neid on üle Eesti?

Põllumajandusmuuseum panustab märkimisväärselt – kuu algul on Tartus sügisnäitus ja lõpus lõikuspüha tähistamine.

Lastele on kavas igasuguseid üritusi, näiteks kondenspiima, kodujuustu ja juustusaia päevad. Igal sügisel ja tänavugi toimub Olustveres hoidisemess ja Eesti Vabaõhumuuseumis leivapäev. Kolmandat aastat leiab aset kokkade foorum Sauce, mis toob Eestisse 11. septembriks toidumaailma tipptegijaid ja mis peetakse ERMis. Sellele järgneb samas Peipsimaa maitsete aastale ja sealsele toidukultuurile pühendatud seminar.

Kindlasti on kuu keskel põhjust sõita Hiiumaale, kus toimub toidu- ja kunstinädal. Saaremaa toidufestivali raames on kavas aga üritus nimega Põrsas Kotis, kus pileti ostja ei tea ette, millised maitseelamused teda ootavad. Peipsimaal on veel sibulatee puhvetite päev ja palju teisi üritusi. Eesti toidu kuu ettevõtmistega on kaetud terve Eesti.

Tegelikult propageerivad Eesti toitu ju ka kõik meie linnades toimuvad kodukohvikute päevad, sest sealgi valmistavad kooke-pirukaid ja võileibu pered ise ja enamasti kodumaisest materjalist.

Kindlasti. Septembris tuleb Tallinnas Uue Maailma festival ja paljud linnaosad teevad oma avatud uste päevi. Neid, kes tahaksid meie programmis osaleda, tuleb iga päevaga juurde.

Ega me muud tuge paku, kui aitame kaasa teavitamisel ja paneme kogu info üles Eesti toidu kuu kodulehele aadressil www. eestitoit.ee.

Eraldi teema on kodust väljas hea Eesti toidu söömine.

Selleks on Eesti Toidutee söögikohad koostanud spetsiaalsed menüüd. Mööda Eestit ringi sõites ja sügist nautides on igaühel võimalik enda jaoks mõni uus söögikoht avastada. Kokku tehakse Eesti toidu kuu jooksul üle 30 kodumaisele toidule pühendatud ürituse ja festivali.

Mullu külastas Eesti toidu kuu ettevõtmisi ligi 75 000 inimest.

Kas kala kui kohalik toit ka mingit tähelepanu leiab?

Pöörame sellele tänavu kohe eraldi tähelepanu. Septembri viimane nädal on meil kalanädal, kus oma toodangut tutvustavad Eesti kalakasvatused koos Eesti tippkokkadega. Näiteks on siis viies Eesti koolis ühe kohaliku kasvataja kala laual, kuid kala pakutakse mujalgi.

6 || lOGistiKa || maa Elu

31. august 2017

Balti Veski ASi turundusdirektor:

„Logistika mõjutab kõike” tOOMaS ŠalDa Maa Elu

T

arbija läheb poodi, ostab talle tarviliku toiduaine, viib koju ja kasutab seda ettenähtud moel. Nii lihtne see ongi. Tootja poolelt vaadates on kõik mitu korda keerulisem.

Väga lihtsustatult lähenedes peab tootjal olema tootmisüksus, käibekapital, töötajad, tooraine ja toimiv turustussüsteem.

Kuigi eksisteerivad ka otse-tootjalt-tarbijale-võrgud, kus logistiline ahel koosneb vaid mõnest lülist, peavad suuremad ettevõtted üha enam tegelema logistiliste küsimustega, olgu siis tooraine hankimise, ettevõttesiseste tootmisetappide või valmis kauba sihtkohtadesse toimetamisega. Eespool kirjeldatu on vaid osa mahukatest logistilistest protsessidest, mis kaasnevad kodumaise kaubanduse, ekspordi ja impordiga. Igaüks võib ette kujutada tegevuste jada, mille tulemusena viidi mullu Eestist põllumajandussaadusi ja toidukaupu 102 sihtriiki 778 miljoni euro eest. Samuti võib nuputada, missugune on näiteks ühe Harjumaal küpsenud viljatera või sellest jahvatatud jahu teekond enne, kui see maakera teises otsas kellegi suhu rändab.

Maa Elu tutvus Harjumaal Rae vallas Jüris tegutseva aktsiaseltsi Balti Veski tegemistega. Ettevõtte müügimaht on viis aastat järjest kasvanud, praegu valmistatakse ja müüakse ligi 4 miljonit kilogrammi tooteid aastas. „Viimased suuremad investeeringud oleme teinud lao-

ja tootmishoonetesse ning teravilja töötlemise tehnilistesse lahendustesse. Veski Matis töötab 16 inimest, neist 11 tootmises. Paljud töötajad on meie hulgas olnud üle 20 aasta,” tutvustab Balti Veski turundusdirektor Heikki Põhi.

Balti Veski tegutseb Baltimaade suurima teraviljakontserni Baltic Mill koosseisus, siia kuuluvad ka leedukate veski Malsena Plius, lätlaste Rigas Dzirnavnieks, pastatehas Amber Pasta ning mõned väiksemad ettevõtted. „Meie töös mõjutab logistika kõike: tooraine vajaduse planeerimine, tooraine tellimine, tooraine tootmine, valmis tooraine jõudmine meieni, laovaru ringlus, pakendi ringlus, valmistoote tootmise planeerimine, tootmisprotsess, valmistoote ladustamine, logistika planeerimine vastavalt tellimustele, tellimuste täitmine. Arusaadavalt määrab toidutööstuse spetsiifika veel toodete „parim enne” kuupäev,” selgitab Põhi. „Veski Mati kaubamärgiga portfellis on 250 toodet, mida müüme jae- ja hulgikaubanduses, Horeca sektorisse ja toidutööstustele. Meie tootmisprotsess lähtub tellimuste prognoosist ja müügikampaaniate planeerimisest. Samuti on ettevõttele teada konkreetsed mahud ja perioodid, mil suurtööstused toorainet vajavad. Reeglina toodame lattu kuuajase varu. Jaekettidesse jõuab meilt üle saja toote, mis tähendab, et Veski Mati kuivainete sortiment on kindlasti Eesti suurim,” kinnitab ta.

Lätlaste ja leedukatega ühte kontserni kuulumine avardab kõigi kolme osapoole võimalusi. „Hästi toimivad ristmüük ja ühine turundus. Lisaks valmistavad grupi suurveskid meile

Balti Veski nelja miljoni kilogrammine aastane tootmismaht tähendab ülitihedat tooraine ja toodangu liigutamist.

Foto: eRakogu

mõnd suuremahulist toodet, mis tähendab, et siia saabub Vesk i Mati kaubamärgiga toode juba väikepakendisse pakendatult.

Nii katame kogu kuivainete segmendi jahust pastani ning helvestest ubade ja hernesteni. Saame kasutada üksteise oskusteavet ja mitut laborit, samuti on tootearendus jaotatud mitmesse ettevõttesse. Meie grupis on näiteks farmerid, kes kasvatavad spetsiaalselt meile speltanisu. Ekspordime väikses mahus oma tooteid Itaaliasse, Gruusiasse, Soome, loomulikult ka Lätti-Leetu. Grupisiseselt teeme allhanget, mille lõppsihtkoht on Aasia, täpsemalt Hongkong ja Kuveit.”

MilJonid kiloMeetrid Balti Veski 4 miljoni kilogrammine aastane tootmismaht tähendab ülitihedat tooraine ja toodangu liigutamist. Heikki Põhi toob välja neli peamist logistilist protsessi: tooraine ostu logistika, grupisisene logistika, oma toodete jaotusvedu ja ekspordi logistika, mille alla käivad mere- ja maanteetransport.

Paljud põllumehed toovad Balti Veskisse vilja oma transpordiga.

„Kuna meie tooteportfellis on üle saja toote, saabub meile toorainet üle maailma. On aastaid, mil meie ilmastik ei anna piisavalt head saaki ja oleme sunnitud kvaliteetse tooraine mujalt sisse ostma. Lisaks toodetakse meile majaväliselt valmis Veski Mati müslid, sest me ise ei käitle allergeene, see tähendab pähkleid, piimasaadusi jms,” avab Põhi transpordiahela toimimist. „Eesti-sisesed veod tellime partneritelt, Tallinna ümbruses toimetame oma kaubiku ja Veski Mati kaubaautoga, mille teenus on sisse ostetud, kuid konkreetse juhi ja

Koigi mõisa IV moosilaat „Aadlikule meelepärased maitsed“

Furgoonide ja eriotstarbeliste pealisehitiste valmistamine veokitele

info@vpe.ee • www.vpe.ee Peep Nork tel 502 5800 • Peep Kristal tel 510 4547

Koigi mõisa IV moosilaat on lisatud Maaeluministeeriumi Eesti toidu kuu sündmuste kalendrisse. „Me armastame Eesti moosi!“

16. septembril 2017 10.00 –12.00 Mooside kogumine hindamiseks kahes kategoorias - magusad ja soolased. Ootame hindamiseks moose hobiaednikelt, koduperenaistelt, seltsidelt, moosivalmistajatelt firmadelt jt.

12.00 –14.00 Mooside hindamine (pimehindamine, komisjonis 5 liiget) 15.00 Parimate soolaste ja parimate magusate mooside valmistajate tunnustamine 11.00 Moosilaada avamine, päeva tutvustus, päeva juhib Berit Tomilson 11.30 –14.00 Ajurveda praktik Kaja Keil õpetab kõigile mõeldud „tervisliku ja kasuliku“ asemel otsima individuaalselt sobilikku (puuviljad, köögiviljad + 6 maitset - magus, hapu jne), teises plokis praktiline õpetus tšatni valmistamiseks 11.00–16.00 Mooside degusteerimine, kauplemine, kohvikud 11.00–16.00 Kultuuriprogramm + lasteala Päeva sisustavad Koigi kultuuriseltsi kollektiivid: lauljad, ansamblid, estraaditegijad ning Koigi külaseltsi tantsurühm Koigi Daamid.

15.15 Artjom Savitski kontsert Oodatakse moosimüüjaid ja degusteerijaid (platsimaks 3 m = 2 €) Huvilistel palun võtta ühendust:tel 5309 0883, Kaie Altmets, e-post: kaie@koigi.ee.

Kava täiendatakse, jälgige reklaami!

täistööajaga.

Suured jaeketid võtavad meie kauba oma logistikakeskustesse, teisi Eesti-siseseid kliente teenindame koostööpartnerite abil, rahvusvahelised veod organiseerime samuti partnerite abil. Grupisiseselt teenindab meid juba aastaid üks konkreetne ettevõte.

Itaaliasse ja Gruusiasse saadame kauba reeglina merekonteineritega, samuti Aasia riikidesse.”

Kui palju kilomeetreid Balti Veski toodang aastas kokku läbib, on võimatu täpselt öelda. „Arvestades, et igal tööpäeval sõidab auto Jüri ja Riia vahet

edasi-tagasi 600 kilomeetrit ning meie kaubik ja kaubaauto läbivad päevas paarsada kilomeetrit, lisaks Eesti-sisene laialivedu, on meie kaupade aastane ringisõitmine üle 250 000 kilomeetri. Kuna suured jaeketid veavad meie tooteid iga päev ise üle Eesti oma kauplustesse, saavad Veski Mati tooted „reisida” miljoneid kilomeetreid. Igas väiksemas linnas ja vallas on 3–4 konkureerivat kauplust, teame, et sinna sõidab eraldi sama palju eri jaekettide kaubaautosid. Lisanduvad rahvusvahelised veod, mille kilometraaži pole mõtet pakkumagi hakata. Alates käesoleva aasta sügisest on meie ees uued logistilised ülesanded seoses pagaritööstuste (B2B sektor) jahuga varustamise ja Eestis toiduteravilja kokkuostu alustamisega. Viimati nimetatud tegevusega saame oma tootmisele (ja meie tarbijale) tagada kvaliteetse eestimaise tooraine. Viljahange tähendab meile seda, et lisanduvad uued logistilised ringid ja kasutama peame hakkama eriveokeid, ” avaldab Põhi.

Logistikas on tema sõnul ettevõtte jaoks määravad hind, aeg, efektiivsus ja kvaliteet. „Iga faktorit võib lõpmatuseni lahata, aga meile on tähtis, et teenindame kliente alati õigeaegselt. Äriinimestele pole tundmatu leppetrahvidega seonduv temaatika. Nii tooraine kui ka valmistoodete juures on väga oluline, et need jõuaksid kas meieni või kliendini parima võimaliku kvaliteediga. Meie töös ongi kvaliteedi kõrval teine võtmesõna logistika. Veski Mati on tuntud ja hinnatud väga kvaliteetsete toodete ja tooraine kaudu, seda ei saa tagada ilma korrektselt toimiva logistikata.”

maa elu || mets || 7

31. august 2017

Eestis kasvab e-mets VIIO AITSAM Maa Elu

K

ui metsaomanik praegu raiete tegemiseks elektroonilist metsateatist esitada tahab, näeb ta metsaregistri teadet, et 11. septembrini seda teha ei saa, kuna käib registri uuendus. Keskkonnaministeeriumi seletuse järgi ühendatakse senised rakendused ühte süsteemi: avalik register seotakse otse e-metsateatiste ja metsa inventeerimisandmete esitamisega ning tehakse muid uuendusi, mis registri kasutamise mugavamaks muudavad.

Kui vaadata veidi ajas tagasi, on „e-metsastumine” kiire olnud just praegusel aastakümnel. E-metsateatise esitamise võimalus jõudis näiteks kätte alles 2014. aastal. E-veoselehtede süsteem Elvis tuli metsa- ja puidutööstusliidu eestvõttel 2011. aastal. Just nüüdsel kümnendil on järjest täienenud metsatööde korraldamist hõlbustavad e-lahendused, mis põhinevad metsaregistri andmetel.

Viimaste aastate küsimus „Kui seitse aastat tagasi era­ metsandusse tööle tulin ja mõtlema hakkasime uutele võimalustele, mis metsatööde korraldamisel Exceli tabeleid asendaksid, oli see esialgu nagu vastu seina jooksmine,” meenutab Läänemaa metsaühistu juht, era­metsaliidu juhatuse esimees Mikk Link. Ühistu läks metsanduslike tarkvaralahenduste peale üle järk-järgult ja koostöös tarkvaraarendajaga ning on nüüdseks see, kes teistele oma kogemuse põhjal nõuandeid jagab. „Mõne minutiga näed hallatavate metsade kohta kõike. Ma ei oska paremat tahta,” ütleb OÜ Kinnistu juht Mart Erik, kelle ettevõte e-metsastus alles hiljuti. Erik räägib, et vajadus Exceli tabelite süsteem välja vahetada ilmnes ammu – käsitsi täidetud tabelites on vigade hulk liiga suur. Prooviti üht tarkvara, mis osutus liiga keeruliseks. Lõpuks valiti välja lahendus, mida kasutab ka Läänemaa metsaühistu.

Kui lihtsustatult öelda, on Läänemaa metsaühistu e-met-

E-metsandus laiemal määral on jõudnud eelkõige suurematesse metsadesse: riigimets, metsaühistud ja metsafirmad.

Foto: Elmo Riig

METSAKORRALDAJA Inventeerib metsa ja saadab andmed ka elektrooni­ lisse metsaregistrisse

METSAREGISTER Koondab metsaandmed ja metsaomanike esitatud metsateatiste andmed. Iga eestlane saab metsaregistrit vaadata. Iga metsaomanik saab oma metsa andmeid vaadata ja alla laadida.

LÕPPLADU Kui ostja juures on materjal üle mõõdetud, saab selle info saata metsa omanikule või haldajale.

METSAOMANIK VÕI -HALDAJA Koondab kõikide metsatükkide info, mille alusel saab teha metsamajanduslikke otsuseid, koostada e-metsateatisi, anda välja töökäske. Iga hetk on ülevaade metsadest, seal tehtavatest töödest ja töömahust.

ELVIS E-veoselehtede süsteem

Üks tarkvara arendamise kohti

LOGISTIK Saab info puidusortidest ja kogus­ test. Peab otsustama, kuhu müüa.

AUTOJUHT Täidab süsteemi info alusel eeltäidetud e-veoselehe. Lisab süsteemi info ostja lõpplattu veetud puidukogustest.

LANGI­ HALDUS Koos kaardiga, kus näha ka asukohad, optimaalsed ligipääsud jms.

HARVESTERIJUHT Saab töökäsult teada raielangi piirid ja info puidusortide kohta. Edastab andmed lõigatavate puidusortide ja koguste kohta süsteemi.

VÄLJAVEDAJA Näeb ülestöötatud puidukoguseid. Edastab süsteemi info väljaveetud koguste kohta.

Näide e-metsanduse toimimisest raietöödel. Skeemi alusena on kasutatud osaühingu Deskis ülevaadet väljatöötatud tarkvaradest.

sas pidevalt silme ees kõikide liikmete metsaandmed ja igal hetkel on võimalik vaadata, mida on vaja teha ja kusmaal metsatööd on. Näha on istutamispinnad ja lõigatud tihumeetrid, rääkimata sellest, et ühistu saab ühe nupuvajutusega öelda, kui mitu hektarit liikmete omandis on või näiteks, kui palju on sealhulgas kaitsealasid. „Metsatöid korraldades sisestab tööde juht olemasolevate

andmete alusel otsuseid tehes süsteemi töökäske. Harvesterijuht lisab selle, mis puidusorte ja kui palju ta on üles töötanud. Traktorijuht, kes neid andmeid näeb, veab puidu tee äärde välja ja ka see töö on süsteemis täpselt jälgitav,” toob Mikk Link näiteks. Samas süsteemis saab autojuht täita e-veoselehe, mis liigub edasi Elvisesse, kust seda omakorda saab näha puidu kokkuostja.

Mikk Link lisab, et Läänemaa metsaühistus tegeleb kogu süsteemi juhtimisega metsameister, kes korraldab ka puidu veo ostja juurde. „Ühistu raiemaht on 30 000 tihumeetrit aastas ja sellega saab üks inimene hakkama. Kui kogus oleks 60 000 tihumeetrit, tuleks hakata mõtlema, kas võtta tööle eraldi inimene, kes logistikaga tegeleb. 100 000 tihumeetrit on piir, kus kindlas-

ti peaks selle poole jaoks logistik olema.”

Kuhu edasi? Üldisem suund on olemasolevate eri funktsioonide ühildamine, et e-lahenduste kasutamine oleks mugavam. Teine suund on lahenduste täiustamine konkreetse kasutaja vajaduste järgi. Selle poolega on metsandusliku tarkvara arendajad jõudnud sinna, et kasu-

tajad kiidavad. „Kõik, mis puudutab töid metsas, on olemas,” ütleb Mikk Link. „Üksikule metsaomanikule oleks sellise süsteemi pidamine muidugi kallis, aga näiteks metsaühistule ja suuremale ettevõttele on selline tarkvara asendamatu tööriist,” räägib Mart Erik.

Kui küsida, kas pika kasutajakogemusega Läänemaa metsaühistu unistab ka millestki täiesti uuest, läheb Mikk Link jutuga metsast välja logistika poolele. „Üks asi on küll,” ütleb ta. „Osaühingul Deskis on olemas veologistika kalkulaator, kuhu saab sisestada puidu lõpphinna ja autotranspordi hinna ning mitu sihtkohta, mille põhjal kalkulaator arvestab, mis neist parim on. Unistan sellest, et see andmestik oleks laiem ja annaks võimaluse metsaomanikule hinnakalkulatsiooni tehes pakkuda hetke parimat lahendust.”

Link selgitab, et mõtleb kaardirakendust, kus oleks nii transpordihinnad kui ka puidu kokkuostuhinnad, teeolud jne. „Mõtlen varianti, kus kalkulaator arvestab välja, et eile oli kõige kasulikum müüa ühele, kuid täna, mil teine on hinda muutnud, on kasulikum hoopis selle teisega kaupa teha.”

Tarkvaraarendaja jaoks on puidu kokkuostuhinnad info, mida avalikult kätte ei saa. „Oleme seda teemat pisut uurinud,” räägib Peep Teppo OÜst Deskis. „Kokkuostjatel on igale kliendile erinevad hinnad ja seda infot peetakse tundlikuks äriinfoks. Seega ei ole kindlasti kõik kokkuostjad valmis seda teenusena internetis jagama.”

Peep Teppo sõnul oleks ainus lahendus, et kasutajad uuendavad ise oma andmebaasis hinnainfot ja siis saab tarkvara seda infot kasutades teha soovitusi. „Soovitusi seepärast, et lisaks hinnale on ka muid parameetreid – näiteks tarnekohustused, mis määravad, millisesse sihtkohta konkreetne materjal lõpuks viiakse,” ütleb Teppo.

Mikk Link näeb logistika poole huvitavaid võimalikke edasiminekuid seoses Metsaühistu kaubamärki hoidva ja juba Deskise tarkvara kasutava keskühistuga Eramets. Kaubamärgi alla koondunud ühistud turustavad puitu keskühistu kaudu ja sinna on kogunenud piisavalt palju puiduturuinfot.

Metsandusliku tarkvara arendajaid on Eestis mitu, lisaks erinevad kombineeritud lahendused.

Riiko OÜ on Kesla tõstukite ja hakkurite ametlik edasimüüja ja hooldaja Eestis.

RIIKO® pealisehitised metsaveokitele valmivad kliendi tellimuse järgi.

Vaheraamile kehtib 3aastane garantii.

Pärnu töökojas on võimalus testida Kesla 2110T tõstukit.

www.riiko.ee

Kaubasadama tee 18 1–22, Papsaare küla, Pärnumaa / 5595 6803 / info@riiko.ee

8 || mesi || maa elu

31. august 2017

Koostöös mesilastega

on saak alati hea Silvi Lukjanov Järva Teataja

K

ui mitmed mesinikud kipuvad tänavust meesaaki kiruma, siis Jõgevamaa mesinik Eero Saar teeb koostööd loodusega ja mesilastega ning peab tänavust saaki eelmise hooaja omast paremakski.

Jõgevamaalt Puurmannist Paide laadale meega kauplema tulnud Eero Saar sõnab, et tema mesilaste saak oli tänavu rohkem kui rahuldav.

Parem kui eelmisel aastal ja see on tänavuse hilise kevade ja peaaegu olematu suve juures väga hea saavutus. „Iga aastaaeg on igal aastal isemoodi ja selleks, et loodusega kooskõlas edukalt toimetada, tuleb seda osata vaadata ja mõista,” selgitab kümnendat aastat mesilasi pidav mees. Nii nagu pole inimesel võimalik muuta loodust, ei saa suunata ka loodusega kooskõlas elavat mesilindu. „Mul tuleb jälgida pere arengut ja selle järgi muuta oma töövõtteid,” kinnitab ta.

Kui soovitakse igal aastal saaki saada, ei saa olla kinni mingis ajakavas, sest mesilane ei tea ju kuupäevadest midagi.

Jõgevamaalt Puurmannist Paide laadale meega kauplema tulnud Eero Saar teab, et iga aastaaeg on igal aastal isemoodi ja selleks, et loodusega kooskõlas edukalt toimetada, tuleb seda osata vaadelda ja mõista.

Foto: Silvi Lukjanov

„Mesilane elab looduse järgi.

Ainult käsikäes loodusega saan olla edukas mesinik. Kui ilmad on ilusad, peab mesilastel olema ruumi, kuhu saak panna, ja kui ilm kehv, siis lihtsalt ei korja mina neilt ka mett ära,” kõneleb Olustvere kooli diplomeeritud mesinik.

Parema saagi sai ta tänavu ka seetõttu, et suurendas perede arvu. „Olen peresid juurde ostnud ja ka neid ise teinud.” Samuti ei looda Saar ainult sellele, mida ümbruskonna põllumehed külvavad, vaid annab mesilaste saagikorjesse oma panuse. „Külvan mesi-

laste jaoks erinevaid asju maha. Näiteks mesikat ja tatart,” täpsustab ta.

Kuna Saar on ise kutseline põllupidaja, saab ta teiste põllumeestega hästi läbi. Nii pole tal muret, et põllumaade pritsimise tõttu mesilased kannatada saavad. „Kui üksteist aus-

tades piirkonnas töötame, saame kõik hästi hakkama,” kinnitab ta. Nii pole Saarel vajadust olnud tänavu meehinda tõsta. „Müün sama hinnaga, mis eelmisel aastal.”

Ambla vallas Aravetel 2004. aastast mesindusega tegelenud Meelis Rikken lootis sel kevadel head meesaaki, paar viimast aastat pole saak kiita olnud. Nüüd, kus mesilastel enamik saaki korjatud, tuleb taas tõdeda, et meeküllust polnud tänavugi. „Ikka kehvapoolne on see saak, kuid tundub, et natuke rohkem koguneb kui eelmisel aastal,” arvab ta.

Mesilasi on tal kõik need aastad olnud samapalju, 150 mesitaru ringis. Lihtsalt loodus ei anna kuidagi enam toitu mesilastele. Tänavust aastat peab Rikken kohe eriti imelikuks. Kevad algas varakult, kuid kestis poole suveni. „Nüüd augustis, kus meekogumishooaeg tavaliselt läbi, tundub, et suvi läheb pikemaks, kuid taimi ju ikka pole, mis õitseksid,” arutleb ta.

Isegi kui tuleb vananaistesuvi, siis mesilased koguvad saaki vaid enda jaoks. Nii palju, et seda üle jääks, enam ei kogune. „Vaid neil, kel mesitarud kanarbikus, võib mett veel sedavõrd koguneda, et saab lisasaaki,” teab Rikken. Temal kanarbikus mesilasi pole, mõned grupid vaid kodulähedases tatrapõllus, mis samuti veel õitseb, kuid sealt koguneb tarudesse saaki vaid mesilaste enda tarbeks.

Nii kogub Rikken juba tarudest mett, kuid kiiret pole tal tänavu sellegi tööga. Kolmandikust tarudest on me-

si korjamata, sest ilmad lubavad veel suvesooja. Nii lükkab ta talveks mesilaste koondamist natuke edasi. „Tänavune aasta on teistmoodi kohe igas mõttes. Kui mee tarudest ära korjan, tuleb mesilasi söötma hakata. Kui söötma hakkan, hakkavad mesilasemad munele, kuid suvesoojade ilmadega pole see mõistlik. Nii ootan veel lõpliku koondamisega talvepesadeks, kuigi kaotan sedasi meesaagis,” seletab ta.

Suve pikemaks venimisest tingitud meekaotust ei pea Rikken kuigi oluliseks. Tähtsam on mesilaste heaolu, sest siis on põhjust saaki loota ka järgmistel aastatel. Kui mee müügist elatist teeniv mees sooviks mesilastega rikkaks saada, suurendaks ta tarude arvu. Siingi on talle tähtsam saada kõigi vajalike töödega ise hakkama ja 150 taruga majandades tuleb ta eluga maal täitsa toime. Mesinike kutsehaigus on seljavalu ja Rikkenile on see väga hästi teada. Kui selg valutama hakkab, laseks ta mesilastel ennast kohe vabatahtlikult nõelata. Kui vaid teaks seda õiget kohta.

Juba aastaid mesilasi pidavast tallust teavad kohalikud tulla mett ostma, veel käib Rikken mett müümas turul Paides ja Tapal. Kui aastaid püsis mee hind muutumatu, siis tänavu tõstis temagi turul kilohinna üheksale eurole. See teeb pooleliitrise purgi eest, kuhu mahub 700 grammi mett, 6,30 eurot. „See pole veel midagi, Tallinna turgudel on hind tõusnud juba 10–11 eurole kilost ja siiski ostetakse,” ütleb ta.

maa Elu || sEEN || 9

31. august 2017

Metsa seenele. Kukeseen on vaieldamatult üks eestlaste armastatumaid seeni.

Lisaks heale maitsele on seen meie tervisele ütlemata hea.

ussitamiskindel kukeseen

puhastab organismi parasiitidest Kukeseen on rikkalikult levinud üle Eesti ja praegu on ülim aeg sellega metsa kohtuma minna.

MaRet MakkO

Foto: MaRguS anSu

apteekertaimetark

E

estis kasvab kukeseeni rikkalikult, eriti Lõuna-Eesti kuppelmaastiku kaunites männimetsades. Veel leiab seda Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Mehhikos, Aasias, Himaalajas, Aafrikas ja Zambias.

Eesti mükoloogiaühing valis kukeseene selle aasta seeneks. Aasta seen on rikkalikult levinud üle Eesti ja praegu on ülim aeg sellega metsa kohtuma minna. Seeni jätkub külmadeni, oktoobrininovembrini. Võtke korv, lemmikloom ja lapsed ning veetke kena tervislik sügispäev Eestimaa looduses.

Kukeseen võib mükoriisa moodustada paljude puuliikidega, sagedamini kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Eestis kasvab kolme liiki kukeseeni: harilik, kahvatu ja lilla kukeseen.

Toores kukeseen on kibeda maitse ja erilise lõhnaga, see teebki seene väga ussikindlaks. Sisaldab tugevatoimelist putukamürki, mis on inimesele täiesti ohutu. Just see peletab kõik parasiidid seenest eemale. Piksevihmad mõjuvad seene

Toores kukeseen on kibeda maiTse ja erilise lõhnaga, see Teebki seene väga ussikindlaks.

kasvule eriti soodsalt.

Kukeseen on hindamatu looduslik tervendaja. Kõige imelisem omadus: see suudab pu-

hastada organismi peaaegu kõigist parasiitidest. Seen aitab helmitoosi korral, võitleb sisuliselt kõikide usside vastu

MIDA TEHA KUKESEENEST • seenesousti või seenepraadi • läbi kuumutada ja sügavkülma panna • kuivatada (mitte üle 40 kraadi) ja teha seenepulbrit • teha tinktuuri kukeseenetinktuur Kuivast kukeseenepulbrist valmistades võta 5 kuhjaga sl seenepulbrit ja pane puhtasse õhukindlasse pooleliitrilisse klaaspurki. Vala peale mahedat 40kraadilist viina, täida purk kaaneni ja sulge. Pane purk sooja pimedasse kohta kaheks nädalaks.

Iga päev loksuta kergelt ühe korra. Kui tinktuur on valmis, filtreeri läbi paberkohvifiltri vähemalt 3 korda. Filtreeritud tinktuur vala puhtasse tumedasse pudelisse ja hoida pimedas.

Kasuta 1 sl õhtuti sooja teega, vähemalt kolmenädalase kuurina, lastele 5. eluaastast 1 tl. Pane kuuma tee sisse, lase seista vähemalt 5 min.

Joo enne magama-

minekut, kui tee on joogisoe ja alkohol auranud. Kuuri on hea korrata 1–2 kuu tagant.

Värskest kukeseenest tegemisel puhasta ja pese seened, nõruta ja lõika näpuotsasuurusteks tükkideks, pane klaasist nõusse. Nõu lao kergelt täis ja vala peale 80kraadine teraviljapõhine kvaliteetne alkohol. Täida nõu kaaneni, et õhku vahele ei jääks. Sulge õhukindlalt, aseta kaheks nädalaks pimedasse ja sooja kohta. Kui alkohol alaneb, siis täida nõu uuesti kaaneni.

Kõik järgnevad toimingud on samad, mis eespool kirjeldatud.

AEG ON HAKATA OSTMA

VABAPIDAMISEL ÕRREKANADE MUNE!

Otsi esialgu Kaupmees&Ko-st ning Stockmannist.

inimorganismis, kus iganes need ka pesitsevad. Seenes olev aine hinomanoos tapab parasiidid, ümbritseb parasiitide munad ja lahustab nende kestad.

Sellist omadust pole täheldatud ühelgi teisel seenel ega taimel.

Hispaanias kasutatakse näiteks delfiinide ravimisel, kes elavad basseinides, kuna keemiline ravi kahjustab neid.

Kukeseenes sisalduv aine ergosterool toetab ja kaitseb maksa. Trametonoliinhape tapab kollatõveviiruse. Kliinilised uuringud on nende ainete mõju ja omadusi kinnitanud.

Kukeseentel on tõestatud märkimisväärne kasvajavastane toime. Seen tõstab immuunsüsteemi vastupidavust, abistab põletikuliste protsesside korral, toimib loodusliku antibiootikumina.

Rohke kiudainesisalduse tõttu stimuleerib kukeseen seedimist, leevendab seedehäireid, normaliseerib ja taastab soolte mikrofloorat. Seenes olev Avitamiin (mitu korda rohkem kui porgandis) korrigeerib nägemist.

Kukeseened on seeneriigis ühed rasvasemad, sisaldavad rasvu kuni 0,4 protsenti. Seeduvad vaevaliselt, kuid neis on palju vitamiine, mineraale ja mikrotoitaineid. Valku on 2,5 protsenti. Kõige enam on ikkagi vett, 91–93 protsenti.

Seega on meie metsade tuntuim ja armastatuim seen lausa väetoit. Vähe on inimesi, kes kukeseent ei tunne ega söönud pole.

Edukat kaunist sügist, pange tervis purki!

10 || ilma- ja taimEtaRK || maa Elu

31. august 2017

ilMataRk

RETSEPTID kukemarja jõujook • ½ klaasi kukemarju • ½ klaasi piima või rõõska koort • 1 muna • maitse järgi suhkrut Mikserda kukemarjad koos suhkruga läbi, lisa muna ja mikserda uuesti. Lisa piim või koor ja mikserda kõik ühtlaseks massiks. Serveeri jooki koos jääkuubikutega.

jÜRi kaMenik ilmatark

KOOLIALGUSE ILM

J

kukemarjabool Tambi 1 liiter kukemarju puunuiaga kergelt läbi (mõned marjad võivad terveks jääda). Vala mass boolinõusse, lisa 1 liiter punast viinamarjamahla, 0,5–1 liitrit gaseeritud mineraalvett ja jääkuubikuid (või kuiva vahuveini). Serveeri kohe.

Harilik kukemari on levinud Kesk- ja Lääne-Euroopas metsa- ja tundravööndis Rootsist Lääne-Siberini ja Põhja-Ameerika Foto: WikiPeDia kirdenurgas.

kukemari

antotsüaanide ja flavonoidide (rutiin, kvertsetiin, kempferool) sisaldus. Parkaineid on marjades 4,5%. Hapetest on ülekaalus bensoe- ja äädikhape; mikroelementidest tuleks esile tõsta suurt magneesiumisisaldust.

Rahvameditsiinis on kukemarjad leidnud peamist kasutust neeru- ja maksahaiguste ravis (soodustavad uriini eritumist), aga ka peavalu vähendajana ning organismi üldist toonust tõstva vahendina. Kukemarja lehetõmmis on osutunud heaks juuksetugevdajaks.

Peavalu vähendava ja rahustava tee valmistamiseks võtta 1 kuhjas sl kuivatatud kukemarja ürti (kuivatatud võrsed) klaasi keeva vee kohta ja lasta 1 tund kaane all tõmmata. Juua pool klaasi korraga 3 korda päevas.

Kamtšadaalid peavad kukemarjadest rohkem lugu kui pohladest, sinikatest, murakatest ja kuslapuumarjadest. Kukemarju süüakse koos hülgerasva ja kuivatatud lõhega. Norras valmistatakse kukemarjast toite kalamaksaga. Laplased teevad mitmesuguseid magussööke, isegi jäätist: kukemarjad tambitakse puruks põhjapõdrapiimas, säilitatakse põdramaos ja talvel pärast jäätumist süüakse.

Kukemarju on kerge säilitada vesihoidisena nagu jõhvikaid ja pohli, sest need sisaldavad piisavalt bensoehapet. Proovi kukemarjadest mahla valmistada, lisades mõnd haput marja või sidrunhapet ja kirsi- või mustasõstralehti. Sobib ka kisselliks ja pirukakatteks ning muffinitainasse. Kindlasti on kukemarjad igati tervislik lisand smuutidesse, olgu siis värske või sügavkülmutatud marjana.

leevendab peavalu ja tõstab toonust M

ul oli augusti alguses võimalus viibida oma unistuste maal, Islandil. Pea igal söögikorral pakuti meile kukemarjamoosi.

Tean, et paljud peavad kukemarja mürgiseks marjaks. Seega on mul soov see legend ümber lükata. Tegemist on väga väärtusliku ja Eestis laialt levinud marjaga, mida võib koduaiaski kasvatada.

Harilik kukemari (Empetrum nigrum L.) on levinud Kesk- ja Lääne-Euroopas metsaja tundravööndis Rootsist Lääne-Siberini ja Põhja-Ameerika kirdenurgas. Kukemari on meie soode ja rabade igihaljas kääbuspõõsas, rahvasuus ka varese-

kukemari on 15–45 Cm kõrguseks kasvav lamavaTe või TõusvaTe oksTega kahekojaline Taim.

ju Kal

kÜlvikalenDeR: SePteMBeR Teadmistepäev

06.25 20.14

8. R

10.03

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Leht Leht, alates kl 15.01 vili

S

7. N

Õis, alates kl 08.28 leht ISTUTUSAEG

6. K

Ne i

Õis, aiatöödeks sobimatu päev

5. T

VI

K

4. E

Sõnn

Õis

ur Amb

3. P

LI

Juur, alates kl 23.06 õis

R

i ts

Juur

2. L

Jäär

vi Lõ

1. R

kits

U

Räpina aianduskooli õpetaja

seid toite nagu meie mustikast ja pohlast.

Kukemari sobib hästi alpinaariumidesse ja kehva pinnasega nõlvadele, kinnitamaks pinnast nii turbastel kui ka liivastel aladel. Tiheda kasvu ja võrsumise tõttu ei pääse „kukemarjatihnikus” peaaegu ükski umbrohi võimutsema. Eelistab happelisi, liiv- ja turbamuldi.

Paljundada seemnete või võrsikutega. Noori taimi multšida 5–6 cm paksuse turbaga.

Marjade kogukaalust moodustab söödav osa 75–80%.

C-vitamiini on kukemarjas 20–100mg%, seega keskmiselt sama palju kui pestitsiididerohkes sidrunis. Teine tähtis asi on suur, mustikale lähedane

JU

tOivO niiBeRG

marjaks või linnusilmaks kutsutu. Harilik kukemari on levinud kogu Eestis. Seda tasub otsida rabades, rabametsades, rabastuvatel ja kuivadel nõmmedel.

Kukemari on 15–45 cm kõrguseks kasvav lamavate või tõusvate okstega kahekojaline taim. Kuna lehed asetsevad risti neid kandvate vartega, siis meenutavad need suuresti pisikesi okaspuude okkaid. Luuviljad on läikivmustad, kerajad, herneterasuurused, sissepöördunud tipuga ja asetsevad eelmiste aastate võrsete tipus, valmivad juulis ja augustis.

Hariliku kukemarja läikivmustad viljad on küllaltki rohke C-vitamiini sisaldusega, kuid maitsetud ja lääged. Söövad rabakanad ja teised kanalised, kelle pesitsusaladel võib kukemari anda põhitoiduse. Üks hektar kukemarjavälja võib anda 50–1300 kg marju. Külmemate alade kukemarjad on maitsvamad, mahlakamad ja neist valmistatakse samasugu-

V

ahedad, tõeliselt sügishõngulised ilmad on mõneks ajaks jäänud selja taha. Seetõttu tekkis kiusatus rääkida vananaistesuvest. Samas see teema on augusti lõpus ja septembri algul vastuoluline, sest vananaistesuveks peaks pärissuvi olema lõppenud. Suure tõenäosusega ei ole veel klimaatiline suvi läbi, astronoomiline jätkub veel kolm nädalat, ainult meteoroloogiline ehk kalendaarne suvi lõppeb igal juhul augustiga. Seetõttu keskendume hoopis koolialguse ehk 31. augusti ja 1. septembri ilmale.

Selleks ajaks on kätte jõudnud hilissuvi, mõnel aastal võib alanud olla juba klimaatiline sügis (rekordid sügise alguse varajasuse osas jäävad juuli lõppu ja eeskätt Pandiverre). Samas mõnel üksikul aastal jätkub veel südasuvi, nii oli näiteks 2002. aastal augusti lõpus pidevalt 25 kraadi, iroonilisel kombel olid just 1. ja 2. september jahedamad, kuni 20kraadised, aga edaspidi tõusis kuumus taas üle 25 kraadi.

31. august oli lähiminevikust kõige ekstreemsema kuumusega 2004. aastal, kui Tartu-Tõravere jaamas registreeriti 26,7 °C ja madalaim õhutemperatuur oli 14,7 °C hommikul Jõhvis (seega kõige soojem öö), lisaks räsisid Eestit sel päeval võimsad äikesed ja anti tornaadohoiatus.

Kõige jahedam oli see päev alates 2004. aastast 2007. aastal, kui kõige soojem koht oli Vilsandi 15,2 °C ja kõige külmem öö oli 2010. aastal Jõhvis, kui sooja oli vaid 1 kraad. Tugevaim tuulepuhang (loodetuul) oli 2006. aastal Sõrves 18,9 m/s ja kõige vaiksem oli see päev 2015. aastal, kui maksimaalne läänetuule puhang ulatus 9 m/s Pakril. Kõige märjem oli 31. august 2004. aastal Sõrvel, kui saju intensiivsus ulatus 14,6 mm/h. Maksimaalne õhurõhk mõõdeti 2005. aastal Vilsandil 1026 hPa ja minimaalne 2006. aastal Võrus 991,6 hPa. 1. september on olnud mõnevõrra ühtlasem: alates 2004. aastast on kõige soojem olnud 2009. aastal Võrus 22,5 °C, kõige külmem 2008. aastal Kuusikul –0,7 °C (2 m kõrgusel), kõige tugevam tuulepuhang (idast) 17,5 m/s Sõrves, kõige tugevam sadu 2007. aastal Pakril 32,6 mm/h, kõige kõrgem õhurõhk 1027,8 hPa 2005. aastal Tallinn-Harkus ja madalaim õhurõhk 2006. aastal 997 hPa Narva-Jõesuus.

Niisiis, võrrelgem sel korral 31. augustit ja 1. septembrit!

On huvitav, et tutvusringkonnas ja pereringis levib müüt, et 1. september on alati ilusa ilmaga – ometigi viimaste aastate ilmaanalüüs seda ei näita, sest kõikidel kordadel alates 2004. aastast on kuskil ikka sadanud, nii et see (hea ilm) võib olla üksnes kohalik anomaalia.

Eraldi väärib märkimist 1992. aasta 1. september, sest siis tõusis õhutemperatuur ka üle 30 °C, täpsemalt on Eesti septembri „kõigi aegade” kuumarekord mõõdetud 1.09.1992 Tartus, milleks on 30,2 °C. See erakordne kuumus päädis ka äikesega.

Nädala alguses (28.08.) liikus Skandinaavia kohal tugevnev kõrgrõhuala Soome ja Läänemere kohale. Seetõttu oli ilm rahulik, kuid mitmel pool oli pilvine, mis hoidis suurema öökülma ära, 29. augusti öö oli selgem, kuid saabunud soojemas ja niiskemas õhumassis öökülma enam ei tulnud.

Praeguseks on kohale jõudnud oluliselt soojem õhumass: päikeselise ilmaga võib siis sooja tulla kuni 24 kraadi, aga sajuse ja pilves ilmaga jääb õhutemperatuur 20 kraadist madalamaks. Nädal lõppeb jahedama ja kuivema ilmaga, sest läänevoolu katkestab antitsüklonaalne areng Skandinaavia kohal. Nii võivad ilmad tulla hilissuviselt soojad ja udused.

K

Vili aLLikaS: MÄRkMik-kaLenDeR „aaSta aiaS 2017” kiRjaStuSeLt vaRRak

V

maa Elu || KOdu ja aEd || 11

31. august 2017

Jahe ja niiske suvi

köögivilju ei hellitanud tiina PaaSik Maa Elu

S

uvi on olnud soojuseja päikesevaene. Viimasel ajal on siin-seal palju sadanud, ilmaolud võivad köögiviljade kvaliteedile kehvasti mõjuda.

Tooksin esile selle suve probleeme. Kõrvitsalised, nagu kurk, kõrvits, kabatšokk ehk suvikõrvits, patisson, arbuus ja melon, on soojanõudlikud ja vajavad palju päikest, paraku on seekord seda kõike jäänud väheks. kÕrvitsalised Mädanevad Suvikõrvits, kabatsokk ja rullkõrvits kannatavad jahedal, niiskel ja vihmasel suvel sageli selle all, et väikesed viljad mädanevad taime küljes. Seda põhjustab madal temperatuur (alla 12 kraadi päeval), liigne niiskus, liiga tihedalt peenrale istutatud taimed.

Taimede väetamisel ei ole soovitatav lämmastikväetistega liialdada. Haigestunud viljad tuleb taimelt eemaldada.

Hea on ööseks katta suvikõrvitsataimed kattelooriga, aga päevaks katteloor ära võtta, et tolmeldajad pääseksid õitele, ka see soodustab head viljumist.

Augustikuu lõpul ja septembri alguses on sageli oht, et öine temperatuur langeb null kraadi juurde, siis on abiks katteloor, mis taimi külma eest kaitseb. Taimede väetamine ei ole praegu enam vajalik.

Harilik arbuus kasvab üsna hästi aias peenral, kui on sooja ja päikest.

Tänavu on arbuusitaimedel vähem vilju moodustunud, olemasolevad viljad kasvavad silmanähtavalt.

Kui ööd on jahedad või on oodata tugevat sadu ja tuult, siis tuleks ööseks taimedele katteloor peale panna. Viljade alla on soovitatav asetada puidust laastud, sest liigniiske muld ja märg kile ei ole neile hea. Viljad tuleb kind-

Vesihein on Euroopa tavalisim üheaastane umbrohi, mis kasvab ühtviisi lopsakalt nii varjus kui ka põllul, niiskeil kraavikaldail ja Foto: Henn SooDLa prügilais.

VESIHEIN ON TERVISELE HEA tOivO niiBeRG

Räpina aianduskooli õpetaja

I Arbuusi viljade alla võiks panna puidust laastud, sest liigniiske muld ja märg kile ei ole viljadele hea.

Foto: tiina PaaSik

lasti asetada samasse asendisse, sest kui neid liigutada, siis edaspidi ei ole viljade sisu ühtlane.

Praegu taimedele lisaväetisi anda ei ole enam mõtet. Kasulik on eemaldada väikesed viljaalged, sest need ei jõua valmida ja kurnavad taime. Arbuusi vili on valminud, kui alumine külg muutub kollaseks ja viljavars hakkab kuivama. Kui on niisked ja külmad ilmad, siis võib vilju ka varem korjata ja nädalaks järelvalmima jätta.

Vilju tasub hoida toatemperatuuril pimedas ja kuivas ruumis.

praegu on paras aeg meloniTel alles Tekkinud viljaalged eemaldada, sesT paljud väikesed viljakesed ei suuda enam valmida.

Melon on sellel aastal viljunud väga hästi. Kuna soojust ja päikest on vähe ja niiskus kimbutab, siis praegu enam taimi pealtväetada ei ole õige. Ööseks tuleks panna taimedele katteloor ja päevaks eemaldada, siis pääsevad tolmeldajad ligi ja taimed viljuvad kenasti.

Praegu on paras aeg melonitel alles tekkinud viljaalged eemaldada, sest paljud väikesed viljakesed ei suuda enam valmida. Melonivili on siis valmis, kui viljavars tuleb kergelt taime küljest lahti, koor muutub pehmemaks ja on tunda melonilõhna. Meloniviljad tasub ära korjata ja järelvalmima panna, kui on liiga niiske või tugevad vihmasajud. toMatid värvuvad hilJeM Hariliku tomati viljade valmiminegi on sel suvel hilisem.

Kui taimed saavad kasvusubstraadist kätte kaaliumi, siis valmivad viljad ühtlaselt.

Mureks on olnud kollased laigud viljadel viljavarre

kinnituskohal. See on tingitud suurest ööpäevasest temperatuurikõikumisest, samuti kui muld on olnud liiga kuiv. Tomatitaimi tuleks kasta nii, et vett jaguks 8–10 liitrit ruutmeetrile, siis saavad taimed toitained kätte ja probleeme ei ole. Kasvuhoone õhutamine on tähtis, õhuniiskus tuleb hoida 60–70 protsendi piires.

Praegu on sobiv aeg anda mitmeaastastele köögiviljadele (rabarber, mädarõigas) sügisväetist, siis on taimedel kerge talvituda.

Edaspidi tasub teada, et tegelikult on köögiviljade kasvatamisel vaja juba seemnete külvist alates taimi tugevamaks muuta, nii et haiguste ja kahjurite kahjustused oleksid väikesed. Aiapoes on saadaval mitmesuguseid preparaate, millega tasub tutvuda. Kui kasvavatele taimedele on NPK (naatriumfosfor-kaalium) kõrval kättesaadavad olnud ka mikroelemendid, siis on loota head köögiviljasaaki.

lmselt on kõik aiapidajad sel niiskel suvel püsti hädas jõudsalt kasvava vesiheinaga. Kui järjekordne rohimine ees, tasub teada, et see tüütu umbrohi sobib imehästi salatisse ja on väärt ravimtaim.

Vesihein on Euroopa tavalisim üheaastane umbrohi, mis kasvab ühtviisi lopsakalt nii varjus kui ka põllul, niiskeil kraavikaldail ja prügilais. Taim on mahlane ja maitseb hästi koduloomadele, sagedamini on söödetud sigadele ja kanadele, kellele see on üheks meelistoiduks.

Vanasti ennustati vesiheina järgi ilma, see oli baromeetri eest: kui õied ei avanenud enne kella 9 hommikul, siis võis oodata vihma.

Käega katsudes tundub vesihein ka kuiva ilmaga märg olevat, sellest ka nimi.

Rahvameditsiin omistab vesiheinale rahustava toime.

Taimest tehtud mähist või salvi kasutatakse haavade, mädapaisete, külmamuhkude ja teiste nahanähtude korral. Värsket mahla aga tarvitati silmapesuks ja kõhukinnisuse korral.

Ravimina kasutatakse ürti, mida kogutakse õitsemise ajal. Kuivatatakse temperatuuril mitte üle 40 kraadi. Säilitatakse klaas- või puunõus 1–2 aastat. Soovitatav on kasutada värsket taime ja selle mahla. Vesiheinapreparaatidel on põletikuvastane, hüpotensiivne, diureetiline, rahustav ja kasvajaid imendav toime, need peatavad verejooksu ja soodusta-

vad haavade kinnikasvamist.

Neid kasutatakse ka maksaja neeruhaiguste kompleksravis. Neid võetakse sisse krooniliste maksahaiguste, sapija põiekivitõve, kõrgvererõhktõve, südame isheemia, kasvajate, kehvveresuse, bronhi- ja kopsuhaiguste korral ning ateroskleroosi ärahoidmiseks. Vesiheina tõmmis soodustab emadel rinnapiima paremat teket. Välispidiselt tehakse neist vanne jalgade tursete korral.

Vesiheinatee valmistamiseks võtta 2 tl kuiva ürti, valada peale ¼ liitrit vett, lasta 5–10 minutit tõmmata, kurnata ja juua neli korda päevas ½ tassi kaupa eelnimetatud haiguste korral. Eriti tõhus on selline tee kusepidamatuse, krooniliste maksahaiguste, sapi- ja põiekivitõve ning kõrge vererõhu vastu.

Vesiheinatõmmise valmistamiseks võtta 1 kuhjas sl kuivatatud droogi, valada peale veerand liitrit keeva vett, lasta 4 tundi tõmmata. Kurnata ja juua ¼ klaasi 4 korda päevas enne sööki.

Eriti tõhus on selline tõmmis ateroskleroosi, podagra, reumatismi ja liigesevalu korral.

Keskajast alates on vesiheina tarvitatud inimtoiduks, nii toorelt salatina kui ka keedetult suppides nagu spinatit. Vesiheina teeb toidutaimena väärtuslikuks suur C-vitamiini sisaldus. Toidutaimena kasutatakse vesiheina toorelt salatites nagu lehtsalatit, aga ka hautistes ja suppides ning smuutides.

Mikroelementidest on vesihein rikas tsingi, molübdeeni, vase, seleeni ja magneesiumi poolest.

Hüvasti mullamutid ja rotid!

PAKUME MUTI- JA VESIROTITÕRJUMISE TEENUST VÕTA MEIEGA ÜHENDUST JA OLED TÜLIKATEST NÄRILISTEST PRII!

Pome Grupp OÜ / +372 511 3328 / www.pomegrupp.ee

12 || mõis || maa Elu

31. august 2017

KOMMENTAAR Projektiteatri kell kümme juht roman baskin: Erik Laansoo on üks üsna karm vend. Ta on Ohtu mõisa kild killu haaval uuesti üles ehitanud ja suur töö on veel teha. Eks see ole üks pikk ja ränk töö, mis nõuab nii ressurssi kui ka aega, eriti kui kõike põhjalikult teha.

Alustasime seal kaheksa aasta eest suveetendustega mõisa õues ja pargis. Nüüd oleme üheskoos mõisatallist korraliku teatrisaali teinud ja mõlemad sinna parasjagu investeerinud. Meie teatri inimesed

ohtu mõisa Mõisaomanik Erik Laansoo koos 6aastase tütrepoja Karl-Eriku ja koerakarjaga Ohtu mõisa ees iidse tamme all.

FotoD: LiiS tReiMann

Ohtu mõisa talli rajatud teatrisaal on taas külaliste ootel.

PISUT AJALOOST:

toidab armastus ja kunst M SiRje niitRa Postimees

Ü

he Eesti terviklikuma ja kunstiväärtuslikuma Ohtu mõisaansambli taastamisega tegeleva Erik Laansoo sõnul kannustab teda ja tema peret selles suures töös armastus paiga ajaloo ja imeilusa looduse vastu.

Erik Laansoost sai Ohtu mõisa omanik 2003. aasta algul ja aasta lõpuks oli 1769. aastal valminud mõisahäärberil juba uus katus peal ja fassaad taastatud. Et maja välisseinad saaksid algse, päikesepaistel ja kuuvalguses sädeleva välimuse, tuli võtta veel säilinud vanalt krohvilt proov ja selle koostis labo-

ratooriumis kindlaks teha, kuid tulemus on nüüd suurepärane.

Peremees näitab aidahoonet, mis veel meistrikätt ootab, ja lausub, et häärbergi nägi varem samasugune välja. Selle valmimisaega saab lugeda tall-tõllakuuri katusel olevalt tuulelipult, millel on ka mõisahärra Christoph Heinrich von Kurselli initsiaalid. Laansood rõõmustab, et kogu mõisakompleks koos tallide, valitsejamaja, abihoonete ja jääkeldriga on tänaseni säilinud ja moodustab ühtse terviku.

Ehkki mees ennast arhitektiks ei pea, on ta varasemate tööde kaudu selle valdkonnaga üsna hästi kursis ja selle võrra on tal ehk olnud kergem taastustöid teha. „Olen tavaline Eesti Vabariigi kodanik, kes koos perega otsustas ühel päeval omandada mõisa, et seda renoveerima hakata,” pisendab ta oma isiku täht-

VILI KUIVAKS

MURETULT

!

― kvaliteetne viljakuivatite kütus ― gaasist soodsam ― garanteeritud töökindlus ― rikkeabi 1 h jooksul ― paindlik maksegraafik ― usaldusväärne partner Küsi pakkumist 447 7862 info@swenergia.ee www.swenergia.ee

sust. Müügikuulutuse leidis ta ajalehest.

Park Ja üle 250 aasta vana taMM on oMaette väärtused Omaette väärtus on mõisat ümbritsev ligi neljal hektaril laiuv omapärase kujundusega park, mille ehteks üle 250 aasta vana hiigelsuur tamm, mille all nüüd siin pulmi pidavad noorpaarid oma abielu sõlmida armastavad, kuid mis on ka pereliikmete üks lemmikkohti. Peremehe sõnul sobib see hästi mediteerimiseks. Parki raamistavad sakslaste poolt sisse toodud katkujuure suurte dekoratiivsete lehtedega massiivid. „Väga kaunis taim, mille lehed muudavad värvi ja mis kevadel ilusasti õitseb,” selgitab peremees. On ütlematagi selge, et siin jagub ruumi nii lapselastel mängimiseks kui ka mõisale kohaselt neljal kõrgejalgsel koeral ringi tuulamiseks.

on Laansoole selle võimaluse eest väga tänulikud.

Logistiliselt on tegu väga hea paigaga, sest Ohtu pole ka Tallinna inimestele väga kaugel. Lepingud on konfidentsiaalsed, kuid nii palju võin öelda, et ega kumbki pool Ohtul teatritegemisega kahjumis ei ole.

Ei ole mõisa tänase omanikuga puuda soola koos ära söönud ega koos merel käinud, aga tundub igati lahe vana olevat.

Oleme oma teatriga lihtsalt tema rentnikud. Ega Erik Laansoo kipu ka ennast väga avama. Ja miks ta peakski?

Mutimullahunnikute kohta ütleb mees, et neilgi töökatel ja kauni kasukaga loomadel on õigus siin toimetada.

Kuna tegu oli rüütlimõisaga, siis on siin ka mõisatiik ja -kaev ning säilinud viinaköögi varemed. Peremees näitab romantilist sillakest, mis üle tiigi viib ja mis ehitati kunagi ühe suvise teatrietenduse tarbeks. Ajakirjaniku külaskäigu ajal magab aastane Emilia mõisa tagahoovis oma lõunaund ja tema isa Kaarel istutab tammetaimi. Peremehe sõnul osalevad kõik pereliikmed jõudumööda mõisa ruumide ja ümbruse korrashoius ja mingit kindlat tööjaotust ei ole paika pandud.

Ka abijõudu kasutatakse minimaalselt. Arvata võib, et tööd on sellises kompleksis rohkem, kui ükski pere ära jõuab teha. vilJakas koostÖÖ roMan baskiniGa Ohtu mõisas toimuvad suviti juba kaheksa aastat teatrietendused. Peremees meenutab, kuidas koos hea sõbra Ann Lumistega tuli ühel lumisel veebruaripäeval mõisa õuele lavastaja ja teatrijuht Roman Baskin, vaatas seda ilusat kohta ja tõi selle tarvis 2009. aastal lavale tüki „Aiapidu”. Näidendi tegevusest osa leidis aset vana mõisakaevu kohal ja teine häärberi fuajees. Nüüd on vanasse tallihoonesse sisse ehitatud juba korralik teatrisaal koos mõisale sobilikus vanas stiilis sisustatud kohvikuruumiga, kus pakutakse pere naispoole valmistatud head-paremat. Sellal, kui kohal käisime, olidki perenaine Sirje ja tütar Elina ning mamma parasjagu köögis õhtuseks etenduseks küpsetisi tegemas. Etenduse eel ja vaheaegadel võib aga imposantset mõisahärrat ennastki leti taga jooke valamas näha.

õisa laskis 1769. aastal ehitada väga huvitava elusaatusega mees Christoph Heinrich von Kursell, kes sündis Läänemaal ja kes elukutselise sõjaväelasena veetis seitse aastat vangis. Kui Venemaal tuli võimule Katariina II, sai vabaks ka Kursell. Katariina kinkis talle kannatuste korvamiseks Ohtu mõisa maavalduse.

1793. aastal pantis Kursell Ohtu mõisa 45 000 rubla eest 77 aastaks parun Friedrich von Meyendorffile. Poolteist kuud pärast lepingu kinnitamist võttis uus mõisnik naiseks Vääna Stackelbergide tütre Anna.

1853. aastast sai mõisa oma-

nikuks Konrad von Meyendorff, kellele see jäi kuni tema surmani 1890. aastal. Pärijaks oli tema poeg Gottlieb, kelle nimele kinnitati mõis 29. septembril 1893. Gottlieb von Meyendorff jäi viimaseks Ohtu mõisnikuks kuni aastani 1919, mil perekond asus elama Saksamaale.

Nõukogude ajal vahetas Ohtu mõis mitut puhku peremehi ja hakkas pisitasa lagunema, nii et seda ähvardas nagu paljusid teisi Eesti mõisaid süngeks tondilossiks muutumine.

2003. aastal omandas Ohtu mõisa kinnistu Erik Laansoo ja 2006. aastal kolis ta pere kordatehtud mõisahäärberisse sisse.

MÕisaoManik rahast ei rääGi Aastas on Ohtu mõisas keskmiselt 30 etendust ja kõik täissaalile. Varem on ka kontserte korraldatud. Laansoo peab oluliseks, et väljaspool Tallinnatki kultuurielu toimuks. Tänutäheks selle eest pärjas Eesti Mõisate Ühendus Ohtu mõisa mullu kultuurimõisa tiitliga. Tulu teenimise kohta ütleb mees, et teeb seda kõike armastusest kultuuri ja ajaloo vastu ning see annabki jõudu edasi tegutseda. „Ärme räägi rahast.

Nautigem seda, et üks kultuuriväärtus on hukust päästetud ja ellu äratatud ning pakub paljudele teatrikülalistele meeldivaid elamusi. See on töö, mille tulemuse taga mitme põlvkonna inimesed ehk terve meeskond,” vastab mees sellekohase küsimuse peale.

Teater ongi see, millest peremees kõige meelsamini rääkida tahab. Ta ei väsi kiitmast Roman Baskinit, kes juba mitu suurepärast etendust Ohtul lavale toonud, nii et piletid on hooaja lõpuni välja müüdud. Nende kaudu on selle huvitava mõisa avastanud tuhanded Eesti inimesed. Suvel satub ilusat mõisakompleksi uudistama aeg-ajalt ka ju-

huslikke huvilisi ja päris palju käib baltisakslasi, kes Eestisse oma juuri otsima tulevad. Mõne aasta eest külastas mõisa Kursellide järeltulija Gregor von Kursell, kellega koos einestati ja arutleti mõisa saatuse üle. Külaline tegi pilte ja oli nähtuga väga rahul.

Eestis on palju lagunevaid mõisahooneid. Küsimusele, mida ta soovitab neile, kel mõttes mõni neist osta ja korda teha, vastab Erik Laansoo, et selleks on vaja esmalt julgust, seejärel palju pealehakkamist ja kindlasti ka viljakat koostööd muinsuskaitseametiga. Tema pere otsustas teha mõisast endale kodu ja seda peabki mees õigeks lähenemiseks, sest elades selles keskkonnas on võimalik palju rohkem ära teha. Teiseks tuleks hinnalistele hoonetele mingi rakendus leida. Paljudel juhtudel on takistuseks ümbrus, mis vahepealsel nõukogude ajal lautu või muid ebasobivaid rajatisi täis ehitatud, nii et rahulikust mõisamiljööst suurt midagi järele pole jäänud.

Kes siis enam sellist kohta osta tahab. Muidugi võiks ka riik kultuuriväärtuste taastamisele mõeldud toetusi suurendada ja mõisate taastamisele õla alla panna.