Maa Elu, 7. september 2017 by AS Eesti Meedia

586014 772504 9

aJaleHt

etteVõtliKule

TARTUMAAL RÕHUL 15.–16.09

ED 2017

7. septembeR 2017 • nR 35 (117) • HinD 1 €

ISTRIVÕIS E T IM

S LU

PEETER ADLER: HAKKA AJAMA ASJA, MIS HUVITAB, SEST KUI TEHA MIDAGI SELLIST, MIS TOOB KÜLL RAHA SISSE, AGA ENNAST EI HUVITA, SIIS SEE TAPAB ÄRA.

EESTI KÜNN

ISSN 2504-5865

maainimesele

JUBa JÄRgMisEL NÄDaLaL

Kvaliteetne Väderstadi masin sügiseks kätte! Carrier 400

15 900.-

Carrier 400

* lisandub km 20%

Terasrull, uued agressiivsed 470 mm TrueCut kettad.

Opus 500

55 900.* lisandub km 20%

Double SoilRunner. Kaasa tasuta 80 mm Marathon piiotsad.

Carrier 625X

29 000.* lisandub km 20%

Rapid 400C

56 000.* lisandub km 20%

Carrier 625X

HeavyDuty rull, uued 470 mm agressiivsed kettad.

Rapid 400C

System Disc Aggressive, pakker, markeerid. Kaasa tasuta E-control.

Cultus 350

16 900.* lisandub km 20%

Rapid 600S

89 000.* lisandub km 20%

Cultus 350

CageRunner rull. Kaasa tasuta 80 mm .arathon piiotsad!

Rapid 600S

CrossBoard Heavy libisti, pakker, markeerid. Kaasa tasuta E-control.

* Masinate pildid on illustratiivsed

Sügiseks tellitud masinatel on küljes tasuta Marathon piiotsad, TrueCut kettad ja E-service juhtimissüsteem. Tasuta Marathon piiotsad, kui tellid sügiseks tüükultivaatori Cultus või Opus

Tasuta Marathon piiotsad + TrueCut kettad, kui tellid sügiseks kultivaatori TopDown

Tasuta eControl + iPad, kui tellid sügiseks Rapid külviku

* Tasuta varuosade pakkumine kehtib 31. septembrini 2017 või kuni kaupa jätkub

Küsi lisainfot või anna teada oma ostusoovist:

Müük ja demod üle Eesti Tarmo Jõemägi Tel: +372 53 432 772, tarmo.joemagi@vaderstad.com Priidu Adrijan Tel: +372 58 557 473, priidu.adrijan@vaderstad.com Müük ja demod Lääne- ja Pärnumaal Urmet Kalden, tel: +372 524 2544, Kalle Johanson, tel: +372 503 8026

www.vaderstad.com/ee

2 || KÖÖGiVili || maa elu

7. september 2017

KÜsiME AsJATUNDJALT

Seenekorjaja võib ise valida, kas kasutab nuga või mitte, peaasi Foto: elMo riig / saKala et pinnast segi ei pööra.

KAS LÕIGATA VÕI TÕMMATA?

äes on seenesõprade pidupäevad. Mõnel pool saab seeni korvidega metsast koju tuua, teises Eesti paigas tuleb pikalt otsida, et üksainus pannitäiski leida. Kõigile on pähe kulunud tarkus, et seeni tuleb jalalt noaga lõigata, muidu samas kohas järgmistel aastatel suurt saagilootust pole. Viimasel ajal räägitakse aga järjest sagedamini, et tegelikult pole vahet ja seent võib ka jalaga välja tõmmata. Otsustasime spetsialistilt uurida, kuidas tegelikult asi on: kas lõigata või mitte? Kadri Pärtel, mükoloog: „Seente korjamisel on kõige tähtsam, et ei kahjustataks pinnast, milles elab peen seeneniidistik – sellest saab seen oma väe ja see on seene eluringis põhiline. On ju viljakeha lühiajaline justkui õun õunapuus ja seene puhul on „õunapuu” enamasti inimsil-

male nähtamatult mullas ja kõdus. Kui seene väljatõmbamisega ei kaasne kõdu- ja samblakihi ümberpööramist, siis ei tohiks see niidistikule kahjulik olla ega kuidagi tuleva aasta seenesaagile mõjuda. Samuti ei sekku me siis muu elustiku tegemistesse, kes peale seente veel elavad oma elu. Ise eelistan söögiseeni korjates siiski nuga, sest siis on lõikepinnalt hästi näha, kui palju seen ussitanud on ja korvi pannes ei tule kaasa mulda, mis teised seened ära määriks. Muide, seeni saab korjata ka kääridega, eriti mugav on lõigata torbikseeni (vaata neist lähemalt Eesti Looduse juuninumbris kukeseente loos). Niisiis võib seenekorjaja ise valida viisi, mis just talle parem tundub, kuid tuleb olla hoolikas – segipööratud mets ei tee kellelegi rõõmu.” Küsis Riina Martinson

EESTISSE JÕUDIS OHTLIK MUNATOODE

estisse jõudis pool tuhat kilo fiproniili sisaldavat omletisegu, teatas veterinaar- ja toiduamet. Ameti teatel kutsus Saksamaa ettevõte Eipro-Vermarktung turult tagasi Eestisse tarnitud pastöriseeritud maitsestatud omletisegu. Tootja kinnitusel ei kujuta omletisegu tarbimine ohtu inimese tervisele. Omletisegu tarniti ühele Eesti hulgimüügiettevõttele ja tuginedes seniseks tehtud täiendavale järelevalvele, võib väita, et toode ei ole jõudnud jaemüüki. Maaeluminister Tarmo

Tamm kostis selle uudise peale, et riikide infovahetust tuleks tõhustada, et selliseid juhtumeid ära hoida. „Selge on see, et teema on väga muret tekitav ning sellega tuleb tõsiselt edasi tegeleda,” rõhutas ta. Uusimad teadusuuringud ütlevad maaeluministeeriumi pressiteate kohaselt, et fiproniil pole kantserogeenne ega mutageenne, kuid võib olla inimestele neurotoksilise mõjuga. Olenevalt doosist võib olla mõju kesknärvisüsteemile, kilpnäärmele ja maksale. Toimeaine on väga toksiline vesikeskkonnale, veeorganismidele, kaladele, mesilastele ja lindudele. (ME)

ALGAS POOL AASTAT KESTEV ŠAAKALIJAHT

aakalite jahihooaeg algas mullusest kaks kuud varem ehk 1. septembrist ja kestab veebruari lõpuni, andis teada keskkonnaministeerium. Jahiaja pikendamise tingis vajadus ohjata šaakalite arvukuse kiiret kasvu ja sellega kaasnevate kahjustuste hulka. Keskkonnaagentuuri hiljuti avaldatud ulukiseire aruande ja küttimissoovituste kohaselt on šaakalite arv jõudsalt kasvamas ja levikuala laienemas. Šaakal elab meil praegu enamasti rannikualadel, kus karjatatakse lambaid poollooduslike koosluste rannaniitude hooldamiseks. Alates 2015.

aastast on šaakalid mitmel pool sellistel aladel lambaid murdnud. Esimesed Eesti šaakalid avastati 2013. aastal Matsalust. Mullu anti šaakalile jahiuluki staatus. Praeguseks on Eestis vähemalt 11 šaakali pesakonda. Enamik neist on hõivanud Läänemaa, kuid leide on olnud ka Peipsi äärest. Eesti ulukiteadlaste osalusel tehtud analüüsist selgub, et meie šaakalid on geneetiliselt lähedased Kaukaasia suguvendadele. Eestisse rändamiseks on nad kasutanud marsruuti, kuhu jäävad sisse rannikud ja jõeorud. Eestis kütiti 2015. aasta jahihooajal kuus ning 2016. aastal 32 isendit. (ME)

kEHV sUVi. Kui mullune vihmane suvi jättis kartulisaagi väikeseks, siis tänavune küll alles nädala-paari pärast, kuid proovivõtmised näitavad suurt saaki. Seevastu

Vilets suvi kö ja hinda suurt m siLVi LUKJANOV MAARiUs sUVisTE

üri vallas Jõeääre talus köögivilju kasvatava Urmas Laksi h in na ngu l oli eelmine aasta viimase kümne aasta üks märjemaid. Kuna tänavune suvi palju kuivem polnud, ei julgenud ta suurt midagi loota, kuid varane kartul lubab head saaki. „Varast kartulit võtame iga päev turule müügiks ja saak on vähemalt minu põldudel küll kohe hea,” kinnitab ta. Talvekartulisortidelt on ta teinud proovivõtmised ja nendegi saagikuse üle pole põhjust nuriseda. „Septembri esimesel nädalavahetusel läheb pealsete purustamiseks, siis lasen kaks nädalat järelvalmida ja kõige varem 18. septembril hakkan võtma,” arutleb Laks kalendrit vaadates. „Siis saame rääkida õigest saagikusest, praegu veel vara öelda.” Köögiviljadest paistis Laksi maadel tänavune suvi meeldivat punasele peedile, porrule seevastu mitte. Ei tea peremeeski täpselt, mis ei sobinud, oli selleks ilmastik või läks külvikorraga midagi viltu. „Ka Hiina kapsa teine külv ei anna loodetud saaki, kuid maal elades peadki olema mitmekülgne ja valmis kõigeks. Ühe kultuuri saak on parem ühel, teisel teine aasta,” tõdeb ta. HiRM ViHMa EEs Ka Ambla vallas asuva Rebase talu perenine Piia Tiigemäe arvab, et kartulisaagist on veel vara rääkida. „Vaid varase kartuli oleme üles võtnud. Kui eelmine aasta oli saak väiksem, siis tänavu hilisem,” sõnab ta ja lisab, et talvekartuli põllud on ilusad. Võtuks läheb neilgi alles kahe nädala pärast. „Tundub, et tuleb hea kartuliaasta, lehemädanik liiga vara sisse ei tulnud, niiskust oli piisavalt ja kartul jõudis kasvada,” loetleb Tiigemäe. Kui nüüd vaid vihm saagikoristust ära ei rikuks. Oht

on olemas küll. „Märja suvega tuleb eriti hoolikalt jälgida, et kartul saaks hoidlas hästi kuivada. Hoidlasse pannes vaadata, et haiget kartulit tervete hulka ei satu,” teab ta. Köögiviljade osas seletab Tiigemäe, et porrulaugule oligi tänavune suvi jahe. Sellepärast ei andnud need saaki. Seevastu porgand ja peet on ilusad. „Kesiseks jäi ka ubade saak, ka kõrvitsaga on asi päris nutune,” nendib naine. Tänavu hakkas kõrvits õitsema tavalisest kuu aega hiljem. Nii on viljad Tiigemäe põldudel väikesed ja toored. „Kui annab sooja sügist, siis võivad mõned neist võib-olla valmida.” Väätsa vallas kartulit kasvatava osaühingu Osa ja Tervik juht Margo Heinmaa sõnab, et neilgi käib varase kartuli võtmine kaupluste ja suurklientide tellimuste järgi. Hilisemate sortide võtmine on alles ees. „Varast kartulit sai võtma hakata juuli lõpust. Selle saak on hea ja paistab, et paras kogus vihma on andnud ka hea kvaliteedi,” lausub ta. Hilisema kartuli proovivõttude pealt paistab Heinmaale, et sealtki on tulemas parem saak kui eelmisel aastal. Seega ei pea ta oma põldudel saagi tõttu küll sorte vahetama. „Jätkuvalt head saaki annavad varane sort ’Elfe’ ja keskvarane ’Laura’. Põldudelt paistab, et hea saagi saab keskvaraselt sordilt ’Lady Clear’ ja hiliselt sordilt ’Jelly’,” loetleb ta. ’Lady Clear’ on sort, mida Heinmaa kasvatab kolmandat aastat ettevõttele Orkla Snacks & Confectionery, täpsemalt valmivad sellest sordist Taffeli kartulikrõpsud. „Eks kahe nädala pärast näeb täpsemalt, siis võtame hilisemaid sorte ja hoidlasse. Selleks on tarvilik, et koor oleks korralikult kinni, see tagab hea säilivuse,” lisab ta.

kURgisaak NaPP Valgamaal Pukas elav Piret Herm kasvatab aeduba, kurki, kapsast, kaalikat, porgandit, nuikapsast, tomatit ja muid vilju, nii avamaal kui ka kasvuhoones.

Võrumaa kartulikasvataja Vaino saaroja: „Osa maad jätsin sööti. Lihtsalt ei ole turgu, kuhu müüa. Suurkasvatajad on igalt poolt kõik endale võtnud: asutused ja muud sellised. Ei ole mul midagi teha – järjest vähendan kõike.” Foto: Cärol tutK

Rääkides tänavusest kehvast suvest, ütleb Herm, et see pole köögivilju hellitanud. „Avamaakurki on kõvasti mõjutanud. Kevad oli väga külm, suvi oli külm ja läks kaua, enne kui hakkas üldse midagi tulema. Kasvuhoones samamoodi,” räägib ta. „Oli niiskust ja rõskust, kasvuhoonekurkidele läksid haigused ruttu ligi. Tomat ei lähe punaseks sellepärast, et lihtsalt päikest on vähe ja jahe on.” Hermi sõnul on tal kauaaegsete põllumeestega juttu olnud, et ei mäletata säärast kevadet ja

Rebase talu perenaine Piia Tiigemäe: „Porrulaugule oli tänavune suvi jahe, sellepärast saaki ei tulnud. Seevastu porgand ja peet on ilusad. Kesiseks jäi ka oasaak, ka kõrvitsaga on asi päris nutune.” Foto: liis treiMann

Varajase kartuli saak oli tänavu paar nädalat hilisem, talvekartuli põllud on seni ilusad. Põllumehed loodavad, et vihm saagikoristust ära ei riku. Foto: liis treiMann

maa elu || KÖÖGiVili || 3

7. september 2017

suvi paistis varajasele kartulile ja köögiviljadelegi sobivat, talvekartuli võtmiseks läheb soojemat ilma tahtvale kurgile, kõrvitsale ja porrule polnud suvi sugugi meele järgi.

öögivilja saaki mõjutanud pole august pÄÄstis KuRgisaagi Riina Martinson

uhteliselt jahe suvi polnud soojalembesele kurgile sugugi soodne, kuid augusti pisut leebemad ilmad tagavad siiski selle, et talvel saame poeletilt siiski eestimaiste viljadega kurgipurke. Felixi turundusdirektor Marek Viilol tunnistab, et see suvi oli kurgihooaja planeerimise ja kurkide varumise osas keeruline. Kui tavaliselt saabuvad esimesed kurgid tehasesse Eesti põldudelt juba juuli esimeses pooles ja kõrgaeg jõuab kätte juuli lõpus, siis tänavu saabus kõige rohkem kurke alles augusti teisel poolel. „Tänu piisavalt soojale augustikuule saame planeeritud koguse kurki oma Eesti lepingulistelt kasvatajatelt kätte ja tootmismahud saavad täidetud,” sõnab Viilol. „Selle hooaja kurgitootmise lõpetame Põltsamaal 8. septembril.” Salvesti müügi- ja turundusjuht Triin Kõrgmaa tõdeb samuti, et seekordne kurgisuvi oli äärmiselt ootamatu ning tavapärased ajalised ennustused paika ei pidanud. „Küll aga aitas lõpuks kaasa juuli lõpu ja augusti alguse soojalaine. Hoolimata sellest on meil veel pisut puudu väikesest kurgist, mida loodame viimaste suvepäevade jooksul ikka kätte saada,” räägib ta. Sellel aastal aasta jääb Salvesti kodumaise ja importkurgi suhe umbes 60/40 peale. „Ekspordime kurgitooteid ka Soome ja sinna kasutamegi importkurki,” lisab Kõrgmaa. Rääkides eelseisvast kõrvitsavarumise ajast tõdeb Viilol, et kuna kogu looduse areng on sel aastal mitu nädalat tavapärasega võrreldes hilisem, siis kõrvitsa valmimine võtab samuti veel aega. „Eelmise nädala soe kindlasti turgutas kõrvitsat ja andis kasvule hoogu juurde, kuid milliseks saak kujuneb, selgub nädala jooksul,” märgib ta. „Tulenevalt hilisemast kõrvitsa valmimisest oleme sunnitud edasi lükkama ka kõrvitsahooaja algust. Plaan on kõrvitsateoga alustada 20. septembri paiku.”

suve, et nii pikalt oleks külm olnud. „Kasvumajasid kütsime peaaegu poole suveni välja. Seda pole enne nähtud!” HiNDa TÕsTa Ei saa Herm lausub, et vilets suvi köögiviljade hindu mõjutanud ei ole. „Tegelikult hinnad on umbes samad, mis eelmisel aastal. Võib-olla tomati hind ei lähe nüüd lausa euro peale, see on turul praegu kahe euro ringis. Kurgi hind on sama, mis eelmisel aastal, võib-olla kurgiuputus lõppes rutem.” Herm käib oma toodangut müümas poolesaja kilomeet-

ri kaugusel Tartu turul. Iga päev. Varahommikul stardib, õhtul saab koju tagasi. Tööpäevad on vähemalt 12 tundi pikad. „Kauplen turul viis kuud jutti oma toodanguga,” ütleb ta. „Keldrisse koguja ma ei ole ning hulgimüüki teinud ka mitte. Mis ise kasvatan, selle turul ära müün.” Herm on Emajõe linna turul kaubelnud 17 aastat, tal on kindlad kliendid välja kujunenud. „Miinuses ei tööta,” täpsustab ta, „ära elab, aga suuri kasumeid ole, sest rahvast on ikkagi vähe. Kes on harjunud turul käima, need käivad.”

saak HiLisEM Võrumaa kartulikasvataja Vaino Saaroja kinnitab, et vilets suvi pole kartulile midagi halba teinud. „Saak on normaalne, lihtsalt jäi paar nädalat hiljemaks.” Sõmerpalu vallas Hargi külas elav Saaroja ütleb, et kartul maksab sama palju kui eelmisel aastal samal ajal. Kar-

kevad Oli väGa kÜlm, suvi Oli kÜlm Ja saak kaua aeGa OOTas, enne kui hakkas Üldse midaGi Tulema.

tulivõtuks läheb tema sõnul septembri keskpaigas või lõpupoole. „Praegu nipet-näpet võtame, aga ega kiiret tegelikult pole. Vananaistesuvi alles tulemas.” Köögiviljadki on tal hästi kasvanud. „Punapeet on väga ilus, porgand ja kapsas kasvavad tavapäraselt,” on ta rahul. Saarojal on palju maad, kuid osa sellest jättis ta sööti. „Lihtsalt ei ole turgu, kuhu müüa. Suurkasvatajad on igalt poolt endale kõik ära võtnud: asutused ja muud sellised. Ei ole mul midagi teha – järjest vähendan kõike,” tunnistab väikeettevõtja.

JUHTKiRi

RiiNA MARTiNsON toimetaja

KANAD RENDILE

olegi nii ammu, kui me kõik teadsime, et üle kahe-kolme muna nädalas süüa ei tohi, muidu tõuseb kolesterool lakke ja süda ütleb üles. Nüüd kinnitatakse meile, et muna võib rahulikult süüa, see on lausa täiuslik toit. Muna ongi üks enim tarbitav toit – nii hommikuse härjasilmana kui ka peidetuna paljudes töödeldud toitudes. Seetõttu lähevad kõik kanade ja munadega seotud uudised meile korda. Ma ei imestaks, kui viimaste nädalate uudiste taustal on veganite read tublit täiendust saanud. Alles jahmatas meid teadmine, kuidas äsjakoorunud kuketibud purustajasse saadetakse. Isegi kui masin korras ja tibud saab „humaanselt” hukata, tahaks ikkagi, et poleks kunagi sellest munade tootmisega kaasas käivast tegevusest teada saanud. Siis teatati, et Eestisse jõudis fiproniili sisaldav omletisegu (vaata lugu lk 2). Veterinaar- ja toiduamet küll rahustas, et jaemüüki see ei jõudnud ja isegi kui keegi seda söönuks, poleks ohtu tervisele olnud. Jah, umbrohumürkidega üle käidud põllul kasvanud porgandi söömine polevat ka me tervisele ohtlik ... Toidupoes uurin ikka hinnasilte. Kui enamasti on soodsam hind kindel huvitekitaja, siis munade puhul tekitab see pigem hirmu, eriti kui karp pärit mõnest lõunapoolsest riigist. Silme ette kerkivad pisikeses puuris veriseks nokitud ja pooleldi sulgedeta kanad. Loomulikult ei pruugi see kujutluspilt iga kord tegelikkusele vastata. Lihtsalt kunagi nähtud uudiste järelmõju. Usun, et munad on üliväärtuslik toit, aga võimalusel tasub need osta mõnelt talunikult, kel linnud õues sibamas. Poes aga hoidkem meeles, et odav hind tähendab tootmiskuludelt ehk lindude elutingimuste pealt kokkuhoidu. Üha popimaks muutub kodus enda tarbeks kanade pidamine. Kui aed olemas, pole see suvel ülemäära keeruline, küll aga talvel. Nii ongi leidlikud talunikud hakanud pakkuma kanade renditeenust: võta kevadel kanad ja too sügisel tagasi. Et soovitud ajaks munemisvalmis kanad kindlalt võtta oleks, tasub tellimus pool aastat varem sisse anda.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || leiVaTÖÖsTus || maa elu

7. september 2017

Miks üks lei

on neli korda kalli TOOMAs ŠALDA Maa Elu

ui kolm-neli aastakümmet tagasi sai ema lapsele öelda, et mine poodi ja too leiba, siis nüüd peab märksa täpsemad juhised andma, sest k auplu ste leiva-, saiaja sepikuletid on laiad, kõrged ja kirevad. Septembri esimesel päeval võis Pärnu Suurejõe Selverist osta rukkileiba kilohinnaga nii 1,29 kui ka 5,73 eurot. Kõige odavam sepik maksis 1,30 kilo, kõige kallim 2,42, saia hinnad kilo eest jäid vahemikku 1,30 kuni 1,84 eurot. Maa Elu palus mitme suurema Eesti leivatööstuse esindajatel selgitada, millest nõnda suured hinnaerinev used tu lenevad. Eesti Leivatööstuse, Eesti Pagari ja Leiburi tootevalikus on igaühel vähemalt 40 leiba, saia, sepikut, aga tootjaid on teisigi. Kõige suuremad arvud saab välja tuua Eesti Pagari juhataja Veikko Vaarja, sest siin toodetakse koguni 30 leiva- ja 29 saiatoodet. Kõige soodsamad on tavalised rukkileivad ja lauasaiad, kallima hinnaga mitmesuguste lisanditega (seemnesegud, puuviljad, täisterad) leivad, röstid ja kuklid.

Üha enam On märGaTa TarBiJa Teadlikkuse kasvu. enne OsTu TuTvuTakse TOOTe Pakendil Oleva inFOGa Ja alles seeJärel Tehakse OTsus. Eesti Leivatööstuse turundusjuht Henri Kriisa kinnitusel toodab nende ettevõte 49 leiba-saia-sepikut ja kogu tootevalikust kaks kolmandikku moodustavad leivatooted. Siingi on kõige soodsamad traditsioonilised rukkileivad viilutamata kujul. Suure lisandväärtusega viilutatud leivad, millele on lisatud seemneid ja kuivatatud peeditükke ning millel on eksklusiivsem pakend, on hinnakirja teises otsas. „Toote hinda mõjutab kõige rohkem toorainekulu ja see, kui suures mahus üht või teist leiba toodame – mida suurem on igapäevane par-

tii, seda efektiivsem on seda toota ja seda odavamaks kujuneb toote omahind,” seletab Kriisa. „Suures mahus ja ilma lisanditeta toodetava traditsioonilise leiva omahind võib olla mitu korda odavam kui väikeses mahus toodetava suure lisandväärtusega leiva oma. Mõnda toodet valmistame päris käsitööna.” Leiburi juhataja Asso Lankots tõdeb, et nende hulgihinnakirjas on kõige kallima ja odavama kilohinnaga toodete vahe neljakordne, kõige kallimad on burgerikuklid ja kõige soodsam Isa peenleib. „Leiburi hinnakujundus ei ole automaatne, lähtume iga toote puhul paljudest teguritest: sihtrühma ootustest toote koostisele ja kvaliteedile, sihtrühma hinnatundlikkusest, konkurentide hinnakujundusest, jaekaubanduse prognoositavast juurdehindlusest, tootmisprotsessi keerukusest ja enda kasuminormist,” räägib Lankots. „Kui suudame valmistada sihtgrupi ootustele vastava konkurentsivõimelise toote, mis võimaldab jaekauplejal täita oma ärilisi eesmärke ja vastab meie sisemistele normidele, saab toode turuletoomiseks rohelise tule.”

TooTJaLE aLLa PooLE LETiHiNNasT „Ühe pagaritoote hinda mõjutavad üldjoones tooraine, tööjõu, tootmise, transpordi ja turundusega seotud kulud. Täpsemat kirjeldust siin paraku anda ei saa, sest see on tundlik siseinfo,” on Veikko Vaarja Eesti Pagari hinnakujunduse osas napisõnaline. Lankots seletab, et toodete hinnad erinevad mitmel põhjusel. Toormaterjalide maksumuse vahe kilo kohta võib olla mitmekordne. Ka tööjõukulu on väga erinev. „Üldjuhul on ikka nii, et mida rohkem tootmisliin toodab ja mida kõrgem on automatiseerituse tase, seda väiksem on tööjõukulu,” märgib ta. „Meil on tooteid, millel peame aktsepteerima madalamat kasuminormi, sest turg ei oleks valmis meie suhtelist ebaefektiivsust kinni maksma.” Konkreetse toote tootmisprotsessi keerukusaste on kindlasti tähtis hinnakujunduskomponent. „Üldjuhul vähendavad keskmisest keerukamad tooted meie tootmisliinide vaba ressurssi märkimisväärselt, see on juba praegu üsna piiratud. Sellistest toodetest me praeguses olukorras pigem hoidume,” tõdeb Lankots. Eesti Leivatööstuse turundusjuht Kriisa täiendab, et

Kõige soodsamad on tavalised rukkileivad ja lauasaiad, kallima hinnaga mitmesuguste lisanditega (seemnesegud, puuviljad, täisterad)

miDa enim OstetaKse? asi Leibur juhataja asso Lankots: Leiburi enim müüdavad tooted on kogu Eesti turu enim müüdavad tooted. Need on Leiburi Mitmeviljaröst (nr 1 pakendatud pagaritoode Eestis) ja Leiburi Rukkipala (nr 2 pakendatud pagaritoode Eestis, nr 1 rukkileib Eestis). Eesti turu omapärana võib välja tuua asjaolu, et siin armastatakse järjest enam korrapärase ku-

juga, vormis küpsetatud või kandilisi palatüüpi leiva- ja saiatooteid. asi Eesti Pagar juhataja Veikko Vaarja: Tarbijad eelistavad Rehe rukkileibasid, sest tegemist on traditsiooniliste 100% rukkileibadega. Samuti on populaarne Kanepiseemne leib rukkiteradega, sest see sisaldab täisterarukkijahu, kanepijahu, -seemneid, -õli

toote väljamüügihind sõltub mitmest tegurist, kuid peamine kulukoht on tooraine sisseostuhind. „Kuna väärtustame kodumaiseid tootjaid ja kasutame oma leibades Eesti päritolu viljast valmistatud jahu, võib selle hind importjahuga võrreldes olla mõnevõrra kallim. Toorainekulule lisandub tööjõukulu, kulutused energiale leiva küpsetamisel ja jahutamisel, ka pakendi hind võib tootesegmendist sõltuvalt olla väga erinev. Olulise osa toote väljamüügihinnast moodustab logistika- ja veo-

ja tšiiaseemneid. Palju ostetakse Jassi seemneleiba, Perenaise saia ja Õnne sepikut. Poolehoiu on võitnud Pehmikute perekond. asi Eesti Leivatööstus turundusjuht Henri kriisa: Eesti Leivatööstuse kõige ostetum leib on Pärnu Leib. Tegemist on kõige klassikalisema hapuka 100% rukkijahust leivaga,

kulu. Lisandub poe juurdehindlus ja käibemaks,” loetleb ta. Veikko Vaarja lisab ühe hinda tõstva komponendina ka kauplustele makstava turundustoetuse. Kõike kokku võttes jääb tootjale vähem kui pool letihinnast. Väikseima juurdehindlusega on tooted, mille peamine roll on ostjaid kauplusse meelitada. Üldjuhul on leiva-saia tootekategoorias selliseks tooteks tavaline lauasai, näiteks Leiburi Kirde sai. Tavapäraselt on lauasaia kasumimar-

millele pole lisatud suhkruid ega pärmi. Valmistamisel on kasutatud traditsiooniliselt kääritatud juuretist. Populaarne on veel nisujahuta rukkileib Rukkirääk, mis on pärjatud 2016. aasta Eesti parima pagaritoote hõbemärgiga. Tõusvas joones ostetakse Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks valmistatud ohtralt seemneid sisaldavat Meie Eesti Uudseleiba.

ginaal nii tootjale kui ka jaekaupmehele pisike, kohati nullilähedane. TERVisLikkUs MaksaB Laias laastus saab tarbijad jagada kaheks – need, kes uurivad põhjalikult toitumisinfot, ja need, kes vaatavad hinnasilti. „Üha enam on märgata tarbija teadlikkuse kasvu. Enne ostu tutvutakse toote pakendil oleva infoga ja alles seejärel tehakse otsus,” ütleb Kriisa. „Tarbija eelistab järjest enam tervislikumat toitu ja valib toote,

maa elu || leiVaTÖÖsTus || 5

7. september 2017

esitleb:

im? MAHELEIVA TOOTJA OTSIB VEGANIPIRUKATEGA TURUL OMA KOHTA siRJE NiiTRA Postimees

Foto: eraKogu

mis sisaldab naturaalseid koostisosasid. Teadlik tarbija eelistab üldiselt rukkijahust valmistatud leiba või leiba, mille kiudainesisaldus on suurem.” Lankotsa sõnutsi otsustab terviseteadlik ostja järjest enam täisterajahust toodete kasuks. Siinkohal tulebki rõhutada, et täisteranisujahu ja täisterarukkijahu on toiteomadustelt sisuliselt samaväärsed. Ka kaera- ja muude tervislike komponentidega tooteid ostetakse järjest rohkem. Lähtuvalt ostjaskonna huvist tervisliku toitumise vastu on kõik kolm küsitletud leivatööstust just toonud või toomas turule uusi tooteid. Leibur tõi septembri esimesel nädalal turule üle 40protsendilise köögiviljasisaldusega palaja röstitooted. Eesti Leivatööstus kutsub proovima 100% rukkijahust ja ilma E-aineteta esimest clean label’i terviseleibade sarja „Heas vormis”. Eesti Pagar pakub augusti lõpust uut kiudainerikast täisterasepikut, mis tehtud nisujuuretisega täisteranisujahust, millest leiab idandatud rukkiteri ja tšiiaseemneid ning millele lisab iseloomuliku maitse ehe mesi.

nn i Kü

Ees

OÜ Maheleib omanik Ville Vallaste tunnistab, et väikesel tootjal tuleb kõvasti vaeva näha, et oma Foto: MihKel MariPuu / PostiMees tooted tarbijani viia ja kogu aeg uusi müügikanaleid otsida.

leivad, röstid ja kuklid.

arjumaal Jüri alevis asuv väike pagaritöökoda teeb vähese suhkru- ja soolasisaldusega maheleiba, mida pakub lõunasöögi kõrvale ka samas tegutsevas kohvikus einestajatele. Uudisena on ettevõte nüüd veganitele pirukaid tegema hakanud. Nagu igal ettevõttel, on ka osaühingul Maheleib oma lugu, millest kõik alguse sai. Nimelt avas 20. sajandi alguses väikeses Mõisaküla linnakeses oma pagaritöökoja Liisa Liplap, kes küpsetas põhiliselt leiba, aga ka muid pagaritooteid. Liisa valmistas leiba nii, nagu seda ikka talus oli tehtud: tõi veskist täisterarukkijahu, lisas sellele eelmise päeva juuretise, vee ning soola ja suhkru. Mingeid masinaid Liisal ei olnud ja ta tegi kõik tööd käsitsi. Tema leib ja muud tooted olid tol ajal ümbruskonnas tuntud oma hea maitse poolest. Kahjuks ei olnud Liisa lapsed pagaritöökoja juhtimisest huvitatud ja nõnda pole ka retseptid säilinud, kahetseb nüüd Liisa lapselapselapselaps Ville Vallaste, kes on osaühingu Maheleib ainuomanik. ELU sUNDis isE TEgEMa Ville oli lapsena seda lugu kuulnud vanaemalt ja teda hakkas küpsetamine juba varakult huvitama. Kiili elama kolides avastas ta: selleks, et saada häid pagaritooteid, peab minema Tallinnasse ja sealgi pole täisterarukkileiba, kuhu pole pärmi lisatud, lihtne leida. Ühtlasi märkas ta Tallinna lähivaldades töötades, et häid sööklaid, kus tööinimene taskukohase hinnaga lõunaks maitsvat toitu saaks, pole eriti leida. Kui finantsjuhi töö ennast 2014. aastal ammendas, otsustas Vallaste loobuda palgatööst. „Tahtsin teha midagi muud, mis roh-

kem huvi pakuks. Mõtlesin, mis see võiks olla, ning otsustasin hakata oma esivanema Liisa eeskujul inimestele ehedat Eesti leiba ja muid pagaritooteid pakkuma. Lisaks avasin Jüris söökla, kust saab head kodust toitu, millega ise lapsest saati kodus harjunud olin,” jutustab ta. Et mees tõtt räägib, kinnitavad Maa Elu külaskäigu ajal sealsamas einestavad kõrval asuva ABB firma töötajad. „Eriti tore on see, et toitu saab ise valida ja taldrikule tõsta,” kiidab üks noormeestest.

eriTi häsTi maiTsevad TarBiJale naTuraalse kOhuPiima Ja vahukOOreGa TuuleTaskud. Oma üsna laiast tootevalikust on Vallaste eriti uhke leiva üle, kuhu pole peale täisterarukkijahu midagi juurde pandud ja mis on valminud naturaalse juuretisega. Ka suhkrut ja soola on lisatud poole vähem kui enamikul teiste firmade leibadel, mistõttu need pole kuigi magusad ega soolased. Pagaritooted on samuti tervislikumad, sest neile pole lisatud kunstlikke kergituspulbreid, säilitus- ega värvaineid. Eriti hästi maitsevad tarbijale naturaalse kohupiima ja vahukoorega tuuletaskud. PoEg PoELEiBa Ei sÖÖ Nelja-aastane poeg KasparJan armastab väga vanemate firmas valminud leiba ja juustusaiu. Isa oli väga imestunud, kui kord lasteaias õpetaja talt küsis, kas tema laps leiba ei söögi. Selgus, et poiss keeldus lihtsalt poeleiba söömast, sest see talle ei maitsenud. Töötajaid on ettevõttes seitse, enamik lähedal asuvalt Raasikult. Abikaasa Anneli aitab juhatuse liikmena dokumente hallata. Kui eelnevad

aastad kulusid enda ülestöötamise peale, siis tänavu loodetakse lõpuks ka väikesesse plussi jõuda. Kerge see ei ole, sest konkurents leiva- ja pagaritoodete osas on üsna tihe ja tegijaid tuleb kogu aeg juurde. Nii väikesel tootjal nagu Maheleib tuleb kõvasti vaeva näha, et oma tooted tarbijani viia ja kogu aeg uusi müügikanaleid otsida. Lõunasöögi pakkumine oma kohvikus on pagaritöökojale igal juhul suureks abiks olnud. Maheleiva leivad on müügil mõnes suuremas kaupluseketis ja ka näiteks toiduvõrgustiku Otse Tootjalt Tarbijale ehk OTTi raames ning PERHi haiglapoes Mustamäel. Paraku on ka neid poode, kes on algul Maheleiva tooted sisse võtnud ja siis liiga väikese müügi tõttu loobunud. Hinnas ei saa ju suurte tootjatega, kes teevad masstoodangut, võistelda. Kui kohvik Jüris töötab tööpäeviti, siis nädalavahetusel käib Maheleib üle Eesti laatadel oma tooteid tutvustamas. Leiba võtavad ka kaks peoteenindusfirmat. Restoranides pole seni veel jalga ukse vahele saadud, sest osa neist küpsetavad pakutava leiva ise, osal on kindlad tarnijad juba olemas ja veel suurem osa ostab odavat poeleiba. Päikesekiir on paistmas Soomes, kus Jüri pagaritöökojal esialgu kaks püsiklienti, millel on eestlastest omanikud. Lisaks käiakse pakkumas sealsetel suurematel laatadel ja muudel üritustel. Põhjanaabrite juures on kavas nüüd kandepinda sealsete Eesti poodide arvelt veelgi suurendada. Lootus on ka täiesti uuel suunal, milleks on veganitooted. Need pirukad ja saiakesed valmivad ilma muna, piima, või ja muude loomset päritolu toiduaineteta. Pirukate sees on sel juhul kasutusel sojaliha ja -sojaviiner, kringel koosneb põhiliselt tainast ja moosist. Novembris on plaanis osaleda nende toodetega juba ka taimetoidumessil Kultuurikatlas.

017 2 t i i eev 2017 T a nik ed Teh istlus rivõ t s i e ul Rõh , l a a 017 tum Tar 6.09.2 1 15.-

Eesti Künnimeistrivõistlused 2017 . Tehnika Teeviit 2017 Eesti Maaülikooli Rõhu katsejaamas Reede, 15. september 10.00-17.00

13.00 Võistluste avamine 13.30-18.00 Künnimeistrivõistlused kõrrepõllul 13.30-15.00 Maa Elu VIP künnivõistlus 15.00 Traktorite tõmbevõistluse treeningud

Laupäev, 16. september 10.00-17.00

10.00-14.00 Künnimeistrivõistlused rohumaal 13.00-15.00 Traktorite tõmbevõistlus 16.00 Võistlejate autasustamine

Mõlemal päeval põllumajandustehnika töödemonstratsioonid, masinate proovisõidud, vanatehnika näitus ning hobukünni töödemonstratsioonid. Soovijatele ekskursioonid Rõhu viljapuuaeda. Sissepääs: 1 euro.

Vaata lisaks: www.emu.ee/kynnimv

6 || lind || maa elu

7. september 2017

Lõopistrik

jahib pääsukesi ja nahkhiiri OLAV RENNO linnuteadja

agendike ja metsatukkadega vahelduval loodusmaastikul võime suvel kohata kiirelennulist saledatiibset hakisuurust kulli. Lähemalt silmates näeme, et tal on valge kaelus ning roostepunased püksid ja tagakõht, mustjaspruun selg ja triibuline alapool. Kaugemalt nähes sarnaneb ta lennupilt sirpjate tiibade tõttu piiritaja omaga. Tegemist on lõopistrikuga, kes on hõredalt, kuid üsna ühtlaselt levinud kogu Eestis. Sageli võib seda liiki leida rabade servamännikutes. Meil on tema arvukust hinnatud 500 kuni 800 haudepaarile. Kevadel saabuvad lõopistrikud meile suhteliselt hilja, aprilli lõpul. Maikuul näeb neid kaunis sageli – sellal käib kirdepoolsete asurkondade läbiränne. Lõopistrik on levinud kogu Euraasia metsavööndis ja ka metsatundras, pesitsedes kohati teispool polaarjoontki. Hilise saabumise põhjus on isemoodi toitumistava: kevadkuudel söövad lõopistrikud põhiliselt

Lõopistriku arvukust hinnatakse Eestis 500 kuni 800 haudepaarile. Foto: Martin Mollet / freenatureimages.eu

putukaid, neid nii õhust püüdes kui ka maapinnal kõndides. Õhust püütud ohver süüakse lennul, kusjuures enne allaneelamist rebitakse kiilidelt ja suurematelt liblikatelt tiivad, mida mõnelt lagendikult võib vahel päris ohtralt leida. Ka kima-

lased satuvad lõopistrike küünistesse – nimelt haaratakse saaki jalgade abil. Putukajaht käib laug- või sõudelennul, linde aga püütakse sööstlennul. Lõopistrik suudab tabada isegi piiritajaid ja pääsukesi, aeglasema lennuga värvulistest rääki-

mata. Kui vaja midagi maapinnalt uurida, siis rapleb see kull mõne sekundi õhus ühel kohal. Lõopistrikku on LääneEuroopas kasutatud jahikullina, näiteks põldvuttide ja rästaste tabamiseks – inglased ja prantslased kutsuvadki se-

da kulli „harrastuspistrikuks”. Eestikeelne liiginimi on ilmne tõlge saksa keelest; ka Skandinaavia keeltes on ta lõopistrik, aga soomlastel noolekull. Iisaku kihelkonnast on rahvakeelekogujad kirja pannud lõokesekull ja pääsukesekull. Jahimehi olen õige ammu kuulnud teda nimetavat krantskaelkulliks. Pesa lõopistrikupaar ise ei ehita, vaid leiab pesitsemiseks mõne mulluse varese-, rongavõi hiireviupesa puistu servaosas, soositumalt hästi kõrgel paikneva. Oma territooriumi ehk reviiri, mille läbimõõt on vähemalt kilomeeter, kontrollivad lõopistrikud kiivalt ja ajavad sealt naabrid minema. Osalt toimub mängulendki reviirist teavitamiseks. Mai teisel poolel lendavad mõlemad paarilised heleda kiikii-kii-hüüeterodu saatel kõrgel pesapaiga kohal, imiteerides rünnakuid kuni vastastikku küüniseid pidi teineteise külge haakudes. Mõnikord annab isalind emasele lennu peal üle mingi saagi. Juuni alul on pesas 2 kuni 4 helepruuni tausta ja tumepruuni peenetriibulise mustriga muna, mida emalind hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist. Isalinnu hooleks on talle toitu tuua. Ka pisikeste valges udusulestikus poegade ajal ei tohi isalind pesale laskuda, vaid annab saagi emasele üle lausa õhust pesale kukutades. Jahipidamise vaheaegadel jälgib isalind kõrge puu, enamasti männi ladvaoksalt ümbrust. Põhiline saagijaht käib videvikus ja koidikul ning siis on liikvel ju ka nahkhiired, keda lõopistrik osavasti tabada suudab.

Pääsukesejahti peetakse neid isegi saja meetri kõrgusel jälitades ja tihti järsu kerepöördega oma küüniste vahele rabades. Muidugi ei ole saagipüüdmine lihtne – näiteks Austrias on jälgitud kaldapääsukesi küttivaid isaseid lõopistrikke, kes tabasid ühe ohvri keskmiselt 7 kuni 8 rünnaku kohta. Noorlinde on muidugi hõlpsam kinni haarata ja ka putukajaht on edurikkam. Pojad kooruvad neljanädalase haudumise järel, päeva või paarise vahega, nii et on suuruselt erinevad. Nüüd on pesakonna põhitoiduks väikelinnud, keda püütakse enamasti lennult. Sekka võidakse tuua ka mõni sisalik. Umbes 35 päevaga saavad pojad lennuvõimeliseks, aga jäävad veel niisama kauaks vanemate hoole ja õpetuse alla. Augusti teisel poolel püütaksesüüakse palju pulmalennul tegevaid sipelgaid. Siis jõuabki juba kätte septembri algus ja aeg ärarändeks üle Euroopa ja Vahemere Aafrikasse – talvitama selle mandri kesk- ja lõunaosas. Satelliidi-raadioseadmega emaslind jõudis Berliinist Angoolasse vähem kui pooleteise kuuga, uitas seal peaaegu kuus kuud ringi ja asus aprilli alul jälle koduteele ning naasis oma reviiri viie nädala pärast. Üle vihmametsaregiooni ja Sahara lennates kattis ta ööpäevas kuni 900 kilomeetrit, mujal kulges aeglasemalt. Ehkki enamikus Euroopa riikides on lõopistrik kaitse all, lastakse neid Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas lihtsalt „spordi mõttes” sadade kaupa. Kui aga kõik hästi läheb, siis võib lõopistriku eluiga küündida 15 aastani.

maa elu || PereeTTeVÕTe || 7

7. september 2017

Tee, mida armastad, ja suuda seda ka müüa KAiRi OJA Maa Elu

mal ajal roosikasvatusega alustanud Juhan Juhani (84) sõnul on elu ise olnud tema kõige suurem õpetaja. Koos poegadega loodud pereettevõte Juhani Puukool tegutseb mitmes maakonnas ning on dekoratiiv- ja metsaistikute tootjate seas tunnustust leidnud meil ja võõrsil. „Ei-ei, tegemist on küll ja veel, pensionile jäämine ei tule mulle mõttessegi,” lausub Juhan Juhani, kellele tema õiget vanust iialgi pakkuda ei oskaks. Võrtsjärve lähistel Pühaste külas asub ettevõtliku härrasmehe perekonna suvekodu, millest lõviosa, viis hektarit, võtab enda alla puukool suure hulga ilupuude ja põõsaste istikutega. Päris iga päev mees siin ise ei toimeta, sest linnakodus on omad tegemised. Ent üksinda ei ole maakodu kunagi, asukaid on siin igat masti. „Raamatupidaja on iga päev kohal, ta on siinse istanduse perenaine ja teab ilmselt iga puu ja põõsa asukohta peast näidata. Mõned spetsialistidabilised on tööl,” räägib Juhani ja teeb John Deere’i rohelise miniautoga tiiru ümber oma valduste. „Siin on veidi igast sordist. Mis paremini läheb, neid toodame juurde. Eks mõned jäävad seisma ka, midagi pole parata.” ÜLE EEsTi Pereettevõtte hing ja süda on praegu siiski poeg Tiit Juhani, kelle juhtimisel on ASist Plantex – kaubamärgina Juhani Puukool – välja kasvanud tunnustatud ja kasumlik ettevõte. Juhani Puukoolil on viis tootmispaika üle Eesti. „Taimede kasvukohad on Räpina, KohtlaJärve ja Lohkva aiandid, Valgamaal kasvavad kahes talus allee- ja pargipuud,” loetleb vanameister Juhani, kelle armastus rooside-tulpide ja aianduse vastu laiemalt on selgelt suunanud ka poja valikuid. „Kasvatame peaaegu kõiki suvelilli, puid-põõsaid, mida on koduaedades vaja, ja toodame ka metsaistikuid, mis rändavad peamiselt Rootsi ja Leetu,” seletab Juhani. Tallinnas on ASil Plantex viis müügikohta, müügikohad on ka Tartus ja Jõhvis. Juhani jutustab, et Rõngu kanti asus ta istandusi looma 1984. aastal, mil pojad olid veel paariteistaastased. „Siia olen ma sisse rännanud, ma pole siitkandist pärit. Tiit oli vist umbes kümnene siis,” jätkab mees ja keerab otsustavalt sisse väiksemale külateele, mis mehe sõnul viib otse Pattule – Juhani Puukooli üks uuemaid puukoole, mis rajati Pattu talu maadele. „Siinsamas olid suured õunapuuaiad sovhoosi ajal, ent nüüd on see talumaa meie Pühaste puukooli üks osa,” kõne-

leb ta. „Põhiliselt on siin dekoratiivpuud, mis lähevad parkidesse ja aedadesse, osalt ka Kadriorgu. Enamjaolt on need puud ära laasitud ja võra kujundatud. Nii nagu tütarlapsi kujundatakse koolis, nii teeme me puiega – et näeks ilus välja! Kui hiljem näitan meie algklassiõpilasi, siis nood praegused siin on juba keskkooliõpilased.” Esmalt tuleb välja selgitada, kuidas uued sordid meie kliimas vastu peavad. Juhani osutab käega kahele pikale puurivile. „Kuna müüme puid oma nime all, siis vastutame pakutava kauba eest. Ise kasvatame ja ise paljundame. Saame näha, kuidas üks või teine sort meie kliimas vastu peab. Võtame näiteks varajase pirni – Mramornaja, oletan, et Vene sort –, saab näha, kuis see siin kohastub.” Juhani lisab, et kuna Eesti on väike, siis katseaeda Juhani Puukool pidada ei jõua. „Aga katsetame nii palju kui jõuab – kõik, mis tootmisse läheb, peab olema katsetatud!” lausub Juhani kindlal toonil. „Ma ei saa ju väita, et tegemist on hea roosisordiga, kui see mul endalgi vastu ei pea.” RaBaRBERiD, RoosiD Ja NaisEVÕTT Nooruses oli Juhani tööl ehitusel, mida mees on ka õppinud. Päris pikalt töötas ta kraana peal. „Üsna suur jupp Vanemuisest sai minu käe ja toonase kraana abil valmis,” ütleb Juhani, kelles tärkas tõsisem aiandushuvi aastakümneid tagasi, mil ta kohtas oma tulevast abikaasat. Tolsamal ehitusel, tõsi, tulevikku aimata ei osanud kumbki. „Üks keskkooli tütarlaps saadeti mulle abitööliseks, kuid kujunes nõnda, et hoopis mina aitasin teda,” meenutab tarmukas härrasmehes naisevõtulugu. Kuna ehitusel ja iseäranis kraanajuhina ei olnud töötasu teab mis suur, asus hakkaja mees otsima võimalusi, kuidas tulusid suurendada. „Ega stardikapitali ju polnud. Ostsin 24 kopika eest kaks pakki rabarberiseemneid ja panin maha. Tehas ostis tollal rabarbereid kokku suurtes kogustes, nõnda teenisin esimese raha,” jutustab mees. Veel katsetas ta varajast kartulit, mis tõi küll tulu, ent rentaablus polnud kõige parem, edasi jõudis Juhani roosideni. „Kultuurpihlaka sorte on praegu kümne ringis, uusi, veel katsetamata sorte on aga kaheksakümne viie ümber,” jätkab Juhani ringkäiku Pattu talu puukoolis. Ta viipab käega „latikakujulise pärna” suunas: „Selle võra jääbki ka täiskasvanuna selliseks.” Suur osa taimi tuleb Juhani sõnul Hollandist. Taamal paistab dekoratiivõunapuu ja veel üks peene nimega puu, mis peremehe ütlust mööda olevat igavesti hea sakummimari. Edasi jõuame püramiidpuudeni, mida kasuta-

takse palju parkides, et päike pääseks ligi ka puude allossa. „Puukooliga seonduv sunnib pidevalt midagi juurde õppima, et ajaga sammu pidada,” teab Juhani. „Omal ajal koolis õppisin Ohmu-seadust, ent nüüd on lood teisiti ja tuleb ümber õppida,” naljatab ta. „Hõbepuu – juba esimese talvega läheb väga palju ära, kindel märk, et meie kliimas läheb keeruliseks, ei ole mõtet neid rohkem teha,” jätkab ta, „tervest rivist juba kaheksa-üheksa on välja läinud. Seda on palju, niisuguseid ei ole mõtet teha.” „Tegemise” all peab Juhani mõistagi silmas paljundamist. „Ega nüüdsel ajal selliseid katseid väga palju tehtagi nagu omal ajal Pollis õunapuudega,” sõnab ta. „Maaülikool on praegu puuviljapuude, iseäranis dekoratiivaianduse osas küllaltki tagasihoidlikult esindatud.” TEE sEDa, MiDa aRMasTaD Taimede paljundamist võrdleb Juhani naljatamisi suudlemisega. „See on just nõnda, taimed suudlevad ja nõnda nad ka paljunevad,” õpetab ta. „Suures plaanis on kogu paljundusprotsess veel nagu suhtlemine. Alguses kardad, siis mõtled, siis harjud ära ja jäädki tegema. Tüved kasvatatakse ette, poogitakse kultuurosa peale ja see kasvatatakse suureks. Nagu roosidel, nii ka puudel. Elu on tegelikult lihtne, ainult õigel ajal pead midagi tegema.” Juhani on enda jaoks kujundanud elu põhimõtte: „Tee elus seda, mida meeldib. Ent pead tegema seda teistest veidikenegi paremini. Pead natukegi teistest enam püüdma ja siis seda ka müüa suutma, muidu pole ju kasu.” Ta jätkab: „Kas kood vaipa või müüd kõrvarõngaid – vahet pole. Oluline on, et sa ka müüa oskaksid. Inimene tahab alati oma tööst rohkem saada. Sama minuga: hakkasin rabarbereid tegema – oli auto juba olemas, lisandus võimalus tulpe ja nartsisse tuua. Olin toona naistepäeval ikka tehtud mees,” naerab Juhani. Jälle tuli edasi mõelda – mida teenitud summaga arukat peale hakata. „Järgmine loogiline samm oli kasvuhoone ehitamine ja siis tuli juba tomatitaim,” jutustab Juhani, kes määras toona ühe tomatitaime hinnaks ühe pudeli õlle hinna. „See on kindel rehkendus, pudeli õlle hinda mõistab igamees hinnata,” põhjendab ta. Mõne aja pärast kohtus Juhani lätlase Guntisega, kes „tegi” roose. „Ka minus tärkas huvi. Toona oli Lätis taimekasvatuseks lubatud pindalanorm hulga väiksem kui Eestis. Arendasime koostööviisi, mil tema pookis

roose Lätis, mina aga müüsin neid Eestis,” jutustab Juhani esimese kooperatiivi sündi ja üleminekut „rooside maailma”. Edasi alustati koos poeg Tiiduga maade raadamist ja tasapisi lisandusid puud-põõsad. Juhani oli tol ajal tööl tuletõrjes. „Kui oli vähe tulekahjusid, oli hästi, kui rohkem, siis oli vähem aega aiandi jaoks,” mäletab ta. Küsimuse peale, kus Juhani end kõige enam kodus tunneb, vastab mees: „Olen gurmaan – mulle meeldib hästi süüa. Tean, et täna tehakse Tartus head süüa, ja lähen õhtul sinna. Olen kahepaikne, nagu konn,” muigab mees. PEaB oLEMa MiDagi ooDaTa Veel meenutab Juhani, kuidas ta omal ajal ootas ja oma esimesest jalgrattast unistas. „Kui selle viimaks sain, sõjaväest maha kantuna ja traadiga parandatuna, olin ikka paganama õnnelik, et ära jõudsin oodata,” lausub ta. „Nüüdsel ajal on aga kõigil kõige saamisega nii kiire, kannatust ei ole, kõik peab juhtuma paugupealt. Uue informatsiooniga, kasvõi interneti infotulvaga tuleb kohaneda käigupealt, ent see pole vaimsele tervisele hea. Nõnda ei ole enam varsti midagi oodata. Aga inimesel peab olema midagi oodata! Muidu ei saa.”

Juhan Juhani: „Nii nagu tütarlapsi kujundatakse koolis, nii teeme me puiega – et näeks ilus välja!” Foto: Kairi oja

8 || ÕlleTehas || maa elu

7. september 2017

Marianne Loik tõdeb, et umbes sama suuri käsitööõlle tootjaid on Eestis praegu poolesaja ringis ja konkurents kogu aeg kasvab.

FotoD: MihKel MariPuu

Raasiku Õlletehasest

saab omanimelist õlut tellida siRJE NiiTRA Postimees

elja aasta eest Raasi ku end isesse meierei hoonesse tehast rajama hakanud tõelise ehk elava õlle sõbrad, nagu nad end nimetavad, on nüüdseks käima pannud igati tänapäevase tootmise, pakkudes muu hulgas võimalust tähtpäevaks omanimeline jook tellida. Raasiku on väike koht Tallinnast vaid poole tunni pikkuse autosõidu kaugusel. Sealse vana meierei ees seisvad töömasinad annavad tunnistust sellest, et käib ehitus. Ehkki hoonel ilutsevalt sildilt saab lugeda, et tegu on tõepoolest Raasiku Õlletehasega, siis mingit elu ei paista siin olevat – isegi uksealune on umbrohtu kasvanud.

Otsid kaaslast? Helista 742 7927 või kirjuta armastus@elmar.ee

Priit Rand

Kristiina Kraus

Liana Kolodinskaja

Lauri Hermann

Raadio Elmar tutvumissaade-

reedeti kell 19

Tallinn ja Harjumaa 91,5 MHz / Läänemaa 92,2 MHz / Kesk-Eesti 91,7 MHz / Saaremaa 91,5 MHz / Pärnumaa 99,0 MHz / Lõuna-Eesti 91,2 MHz / Tartu linn 88,5 MHz

TEHNikaT PaLJU, iNiMEsi VÄHE Meid vastu võttev tehase esindaja ehk kõneisik Marianne Loik on lahkelt nõus uhket sisseseadet näitama ja toodangut tutvustama. Ringkäiku alustame fuajeest, kuhu juba paigaldatud õllekraanid ja loomisel interjöör, mis annab aimu tulevasest pubist. Seal ongi kavas hakata soovijaile jooke pakkuma ja väiksemaid olenguid korraldama. Tuleb tunnistada, et õlle

keetmise ja kääritamise mahutid koos vajalike torude, kraanide ja muude seadmetega ei jää palju alla suurte tehaste omadele. Selle kõige soetamisel on kasutatud mitme maa tehnoloogide abi. Pruulmeister on oma, kuid tema ei soovi pildile tulla ega juttu rääkida. Üks neiu kleebib tagaruumis kaljapudelitele silte ja rohkem me kolmapäeval kella 11 paiku tehases töötajaid ei näe ja ega neid väga palju olegi, kokku seitse inimest. Nagu hiljem selgub, on järjekordne laadung eelmisel päeval just ära villitud ja lattu saadetud. Tehase esindaja näitab, kuidas käib linnase jahvatamine ning eri õllesortidel humala, mee ja teiste ainete lisamine. Keetmisest järele jääv mass, mi-

Raasikul valmib üksnes elav õlu, millel kõik kasulikud ained sees. Paraku on sellised tooted suhteliselt kallid ega säili väga kaua, mistõttu paljud poed neid müüki ei võta.

da kohapeal pudruks nimetatakse, läheb kohalikele talunikele loomasöödaks. „Selles mingeid promille sees ei ole,” selgitab naine. Laagerdamise tünnidest kahes on siiski midagi sees, mis nimelt ja kui kaua olnud, saab lugeda juures olevalt sildilt. Kali saab valmis mõne päevaga, õllel kulub selleks 30 päeva. Pruulmeister käib aeg-ajalt vaatamas, mis seisus käärimine on, ja vajadusel maitseb vedelikku pika kulbiga. Kuna iga alkoholitootja toimib ka aktsiisilaona, siis peetakse iga valmiva ja väljamineva õlleliitri kohta täpselt arvet. Kui poes müüdavast kümnest õllest on üheksa pastöriseeritud ja filtreeritud ehk elutud, siis Raasikul valmib üksnes elav õlu, millel kõik kasulikud ained sees. Paraku on sellised tooted suhteliselt kallid ega säili väga kaua, mistõttu paljud poed neid müüki ei võta. Samas on tõeliste õllesõprade hulgas käsitööõlled oma erinevate maitsetega väga hinnas. Raasiku Õlletehase õllemargid: Raasiku pilsner, Marzen ja meeõlu. Muide, meeõlu on seal tehtud nii, et mesi, mis on kohalik, on lisatud juba käärimisel. Sellega saadakse joogile tugev mee lõhn, aga maitselt on tegu ikka õllega ja see pole ka liiga magus. Teised tootjad lisavad mee enamasti valmisõllele ja tulemus meenutab siis pigem mõdu. Ka Raasikul tehtud kali on hästi naturaalse maitsega. saaB BaaRi koJU TELLiDa Koduste tähtsündmuste või firmapidude korraldamiseks saab Raasikult lausa liikuva õllebaari kohale tellida ja selleks vajalikke seadmeid rentida. „Kui soovida lõõgastuda kordki luksuslikult, saadame sulle õllebaari kohale kulleriga või kasvõi helikopteril,” seisab Raasiku Õlletehase kodulehel. Kui 10- või 30liitrist õllevaati elava õllega koju tellida ei soovi, võib vaid päevase etteteatamisega saada lihtsa, kraaniga õllejahutusseadme, mille saab vaid minutiga üles panna igale poole. Teenustööna ja eritellimusel on tehtud omanimelisi õllepudeleid nii juubelite kui ka firmapidude tarvis, isegi poliitikutele kinkimiseks. Näiteks seisavad riiulil Jevgeni veepudelid. Mõned restoranid ja kohvikud on tellinud oma firma sildiga limonaadi ja siidrit, mille tarvis siis sisu tuleb mujalt. Raasiku tooted torkavad silma oma kujundusega. Sellega tegelev reklaami- ja turundusjuht Oksana Bandura, kes praegu täidab ka tegevjuhi ülesandeid, ütleb, et mõtleb need välja, hangib materjalid ja suhtleb klientidega ise. „Kuna oleme eesmärgiks võtnud pakkuda nii sisult kui ka vormilt midagi erilist, siis see tõstab muidugi hinda ja kuna nüüd tõusis veel ka aktsiis, on müügikohti üsna raske leida,” tõdeb Bandura. Ta toob näiteks Selveri, mis ütles nende kaljast ära, ehkki see on inimeste hulgas väga nõutud. Kuna ettevõte töötab täismahus alles kolm ja pool aastat ja sisseseade nõudis suurt investeeringut, siis ollakse esialgu miinuses. Umbes sama suuri käsitööõlle tootjaid on Eestis praegu poolesaja ringis ja konkurents kogu aeg kasvab.

maa elu || haridus || 9

7. september 2017

Tagasi kooli. Maaelu erialasid õpetavates koolides tõdetakse, et jätkuvalt on menukad aianduserialad. Kel huvi end täiendada, võib koolidest täiendõppevõimalusi uurida.

Milliseid maaeluga seotud

erialasid tahetakse õppida? dusõppe juht Jane Üksik ütleb, et neil toimuvad põllumajanduse õppekavarühma kursused ainult täiendusõppe vormis ja reeglina on sinna tahtjaid väga palju. Tasemeõppes pakub kool mitmeid aianduserialasid. „Sel aastal on huvi uuenenud aianduserialade vastu olnud elavam kui varem,” märgib Üksik.

Taavi Alas Maa Elu

aa Elu küsis õppeaasta alguse puhul põllumajanduse või maaeluga seotud erialasid õpetavatelt koolidelt, milline seis vastu sügist on. Kas õppijaid on rohkem või vähem, kas mõni maaeluga seotud eriala on muutunud populaarsemaks? Eesti Maaülikooli õppe peaspetsialist (vastuvõtt, praktika, tuutorid) Eda Aitsen ütleb, et maaeluga seotud erialadega on lood mitmeti. „Jätkuvalt on huvi suur veterinaarmeditsiini ja toiduainete tehnoloogia vastu, seal kandideerijaid jagub. Varasemast suurem oli sel aastal huvi tehnikaerialade vastu: tehnika ja tehnoloogia, tehno troonika, maaehitus ning vesiehitus ja veekaitse. Seevastu on loomakasvatuse ning kalanduse ja vesiviljeluse õppekava Aitseni sõnul nukramas seisus. „Põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise õppekaval ning metsanduses on märgata mõningast huviliste arvu langust, ent arvestades palju räägitud demograafilist situatsiooni on see ootuspärane.” Kui vaadata Eesti Maaülikooli maaeluga seotud erialasid populaarsuse järgi, siis edetabel on selline: veterinaarmeditsiin, toiduainete tehnoloogia, keskkonnakaitse, loodusturism, maamajanduslik ettevõtlus ja finantsjuhtimine. Olustvere Teenindusja Maamajanduskooli projekti- ja arendusjuht ning täiendkoolituse koordinaator Marika Šadeiko ütleb, et viimastel aastatel on huvi põllumajandusega seotud erialade vastu püsinud üsna stabiilne. Põhihariduse baasil on juba mitu aastat igal aastal vastu võe-

Järvamaa Kutsehariduskeskuse (JKHK) koolitusjuht Ruth Türk tõdeb, et näiteks varasemast rohkem tullakse põhikooli baasil põllumajandust õppima. „Täiskasvanud õppijate soov põllumajandust õppida püsib stabiilne, igal aastal on menukad erinevad erialad. Sel aastal on palju tahtjaid lamba- ja kitsekasvatuse ning veisekasvatuse suunale,” toob Türk näite. Endiselt on Järvamaal populaarne hobuhooldaja ja loomaarsti abilise eriala. Täitunud on ka kalakasvatajaks õppijate kohad.

Järvamaa kutsehariduskeskuses on võimalik muu hulgas õppida kalakasvatajaks.

tud 50–60 noort ja 150 täiskasvanut. Šadeiko sõnul on maaelu sedavõrd lai, et sinna alla võib mahutada nii toiduainete töötlemise, käsitöö kui ka turismi ja kokandusega seotud erialad. „Kui neist rääkida, siis ootaks suuremat huvi toiduainete töötlemise ja turismiga seotud õppe vastu. Tingimused on ju head: on õppetööstuse hoone, kus saab piima-, liha, pagaritoodete

Tihti tullakse kursusele teadmisi täiendama, et alustada maal ettevõtlust.

ja jookide valmistamise oskuse; on Olustvere mõisakompleks, mis pakub reaalset turismiteenust õpilaste praktilise väljaõppe raames,” loetleb ta. Räpina Aianduskooli täienduskoolituse metoodik Eda Gross: „Pakume palju tasuta kursusi tööalaseks enesetäiendamiseks.” Tihti tullakse kursusele teadmisi täiendama, et alustada maal ettevõtlust, näiteks aianduse või maastikuehituse alal. Samuti tulevad õppima talunikud/põllumajandustöötajad, kes soovivad põllumajanduse kõrval hakata tegelema aiandusega või talvisel ajal käsitööga. Hinnatumad täiendõppekursused Räpinas on taimekaitse, maastikuehitus ja kä-

Kas sel sügisel saab veel õppima minna? • Eesti Maaülikool Tasemeõppesse enam avaldusi anda ei saa, kuid kõik huvilised on teretulnud osalema Eesti Maaülikooli täienduskoolituskursustel. Vaata www.emu.ee. • Hiiumaa Ametikool Täiendusõppekalendrit tasub kooli kodulehel www.hak.edu.ee jooksvalt jälgida – kindlasti lisandub põllumajanduskursuseid 2018. aasta esimesel poolaastal. Tasub märkida, et eri sihtgruppidele on mitmed koolitused ka tasuta. • Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool Igal aastal on nii olnud, et koolid annavad septembrikuu jooksul täiendavalt võimaluse astuda põhihariduse baasil õppima kõikidele koolis olevatele erialadele. Nii

ka Olustveres. Täiskasvanud õppijate avaldusi mittestatsionaarsesse õppesse oodatakse samuti septembri jooksul. Täpsem info www.olustvere.edu.ee. • Räpina Aianduskool Põllumajanduserialadega seotud oskusi (näiteks osaoskusi) on võimalik omandada ka kursustel. Nii on huvilistel võimalik läbida mitu kursust kindlas valdkonnas (näiteks köögiviljade kasvatamine) või osaoskuse saavutamiseks (näiteks viljapuude hooldamine). Soovijal tuleb jälgida kooli kodulehel olevaid kursusi ja sobilik(ud) välja valida: www. aianduskool.ee/taienduskoolitus. • Järvamaa Kutsehariduskeskus Praegu on võimalus sisse astu-

da peaaegu kõikidele põllumajandusvaldkonna erialadele. Õppetöö on õppijale tasuta. Lisaks on tulemas täienduskoolitusi, mis on samuti tasuta. Info erialade kohta kooli kodulehelt www.jkhk.ee. • Tartu Rahvaülikool Sel sügisel on koolil pakkuda koolitusi, kuhu kõiki huvilisi oodatakse: „Erinevad kattematerjalid ja multšid”, „Väikeaia kujundamine”, „Rooside ja püsikute ettevalmistamine talveks” ja „Viinapuude sügisene lõikus”. Enamasti on aianduskoolitused praktilised ja kursuslased saavad ise töövõtteid ja harjutusi läbi teha. Aianduskoolituste kohta leiab rohkem infot www.rahvaylikool.ee/kursus/8/71/kursused-hobiaednikule.

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Vaata veel õpivõimalusi: • Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool: www.kehtna.edu.ee • Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool: www.vigalattk.ee sitöö. Gross rõhutab, et tasuta kursustele tullakse meeleldi, sest maal elaval inimesel napib raha kõigi soovitud koolituste jaoks. Luua Metsanduskooli kommunikatsioonispetsialist Toomas Kelt märgib, et nende kogemus näitab, et metsandus erialade vastu on jätkuvalt huvi, kuid muutumas on õppijate va-

• Rakvere Ametikool: www.rak.ee • Luua Metsanduskool: luua.kovtp.ee • Kutsehariduskeskused Eesti linnades ja maakondades nus. Järjest rohkem astub kooli täiskasvanud õppureid, kes osalevad tasemeõppes mittestatsionaarses õppes ja mitmesugustel täiendõppekursustel. Populaarseimat eriala on tema sõnul raske välja tuua, kuid suur huvi on jätkuvalt metsamasinate (langetus- ja välja veotraktori juhid) ja metsuri eriala vastu. Hiiumaa Ametikooli täien-

Tartu Rahvaülikooli aianduskoolituste koolitusjuht Kristiina Kaarlõpp märgib, et nende koolis on aianduskursustel osalejad enamasti 45–55aastased naised, kuid peaaegu igas grupis on ka mõni 30aastane. „Näiteks väikeaia kujundamise, permakultuuri ja seenepaku nakatamise vastu tunnevad suuremat huvi nooremad inimesed,” sõnab ta. „Üha enam osaleb aianduskursustel mehi. Kui paar aastat tagasi oli mehi harva, siis näiteks sel kevadel/ suvel osales aianduskoolitustel 19 meest.” Huvi aianduskursuste vastu on üsna stabiilne, tänavu polnud märgatavat tõusu või langust. Kõige edukamad on rahvaülikoolis endiselt kursused, mis igal aastal hästi lähevad: seenepaku nakatamine, väikeaia kujundamine, viinamarjakasvatus, õunapuude pookimine. Uue kursusena läks väga hästi ka „Taimevalik koduaeda”.

ALTERNATIIVVARUOSAD JCB tehnikale HOOLDUS ja REMONT

ENTRA GRUPP OÜ Magasini 31 Tallinn Tel 644 3345 e-post entra@entra.ee

10 || ilma- Ja TaimeTarK || maa elu

Väävlikuomlett 200 g kupatatud väävlikku, 1 kuhjaga sl võid, 3 muna, 100 g suitsusinki, 4 sl jahu, 1–2 sl valget veini, hakitud petersellilehti, maitseks soola, veidi suhkrut ja musta jahvatatud terapipart ning praadimiseks õli või rasva. Lõigu kupatatud jahutatud seened ribadeks. Hauta hakitud peterselli ja maitseainetega 5–10 minutit võis. Valmista munarebudest, jahust ja veinist paras tainas. Sega taina hulka seened ja vahustatud munavalge. Prae rohkes rasvas omletid. Puista valmis omlettidele peeneks hakitud sinki.

TOiVO NiiBERG Räpina aianduskooli õpetaja

õige kaunim ja ilmselt silmatorkavaim pargipuude seen on vääveltorik ehk väävlik (Laetiporus sulphureus). Selle eredad sidrunkollased kuni punakasoranžid viljakehad kasvavad peamiselt vanade tammede ja hõberemmelgate tüvel ja jämedatel oksaharudel, harvem teiste lehtpuude tüvedel ja kändudel. Viljakehi moodustab väävlik juunist augustini, soojadel sügistel septembrini. Viljakehad kasvavad tüve alusel või kuni 3 meetri kõrgusel. Seenekübarad on üheaastased ja ilmuvad puule tavaliselt juunis. Väävlikud on juustutaoliselt lihakad ja haprad ning kasvavad hulgakaupa liitunud kogumikena – pehkinud puutüvel võib neid ülestikku olla kümmekond. Üks selline „seeneriiul” võib kaaluda kuni 300 kg. Torukesed on 1–5 mm pikkused, väävelkollased, lihast kergesti eraldatavad. Mõne nädala vanusena viljakehad surevad, luituvad ja murenevad puu küljest lahti, jättes koorele heleda jälje. Vääveltorik tekitab puu südamikus üsna kiiresti areneva pruunmädaniku, mistõttu on meil üks sagedaim tamme tüveõõnsuste tekitaja ning hõberemmelgate mahamurdja. Väävlik on noorelt söödav ja kuulub ravimseente hulka. Väävlik tugevdab immuunsüsteemi, sest selle kollasel pigmentainel on mikroobivastane toime nii gramm-positiivsete kui ka -negatiivsete bakterite suhtes. Väävlik sisaldab ainuomast proteiini lektiin (LSL),

m il lega kaitseb end väliste vaenlaste eest. Lektiinidel on kindel funktsioon, paljud taimsed lektiinid on väga toksilised, see kaitseb ilmselt taime ärasöömise eest. Kõrgematel organismidel osalevad lektiinid rakkudevahelistes kontaktides. Vanemate seente viljakehade kuumal vesitõmmisel on teaduslikult täheldatud tugevat antioksüdatiivset toimet. Uuringud on tõestanud ka seene leukeemiavastase toime. Tammel ja remmelgal kasvavad noored väävlikud on söögiseenena kõrgelt hinnatud Saksamaal ja Põhja-Ameerikas. Noore seene viljakeha lõigatakse viiludeks, kastetakse õlisse ja seejärel riivsaia sisse, praetakse ja maitsestatakse sidrunimahlaga. Noore seene maitset on võrreldud krabi või homaariga. Söödavad on ainult noored seened, mis aga võivad toorelt tarvitatuna esile kutsuda seedehäireid (igal kümnendal), seega on soovitatav neid kind-

lasti kupatada. Viljaliha maitse on kergelt hapukas ega pruugi kõigile meeldida. Kindlasti ei tohiks seent korjata toiduks suure sõidutee ääres kasvavatelt puutüvedelt. Väävlik sobib hästi suitsutatud sealiha ja peekoniga. Käivad katsetused väävliku kasvatamiseks kultuuris analoogiliselt austerservikuga. Seen säilib hästi sügavkülmutatult, kusjuures nii muutub viljaliha maitsvamaks. Maitseainetest ja -taimedest sobivad väävlikule küüslauk, petersell, basiilik ja karri ning alati võiks lisada ka veidi suhkrut.

Foto: eraKogu

ju Kal

10. P

Juur 06.41 19.53

Juur, alates kl 22.29

13. K

15. R

09.25

TULI

VESI

ÕHK

Õis Õis, alates kl 01.12 leht

14. N

Õis

MAA

12. T

11. E

i ts

ur Amb

Vili, alates kl 19.23 juur

Jäär

vi Lõ

9. L

kits

Vili

Hiina kapsa ja väävliku hautis 400 g Hiina kapsast, 100 g kupatatud väävlikku, 100 g porgandit, 5–6 sl õli, 1–2 sl valget rummi, maitseks soola, suhkrut, 1 kuhjaga tl musta seesami seemneid või mustköömnet. Pese ja tükelda kapsas ning riivi jämedalt porgand. Lõika väävlikud peenikesteks ribadeks või kuubikuteks ja hauta 2 sl õlis. Kuumuta ülejäänud õlis kapsast soola ja suhkruga. Sega juurde porgand, lõigutud seened, rumm ja maitseained. Hauta tasasel tulel 15 minutit. Kõrvale paku sõmerat riisi.

sÖÖdavad On ainulT nOOred seened, mis aGa võivad TOOrelT TarviTaTuna esile kuTsuda seedehäireid.

KÜLViKALENDER: sEPTEMBER 8. R

Väävliku- ja suitsukanasalat 150–200 g suitsukana, 150 g kupatatud väävlikku, 100 g viinamarju, ⅔ klaasi maitsestamata jogurtit, 1 mugulsibul, 1 õun, 1 kuhjaga sl hakitud petersellilehti, 1 sl õli, ½ tl karrit, veidi jahvatatud tšillipipart. Tükelda suitsukana ja lõigu seened peenikesteks ribadeks. Lõigu viinamarjad pooleks või veerandiks, õunal eemalda südamik ja lõigu koos koorega kuubikuteks. Haki mugulsibul peeneks. Sega kõik kokku. Sega jogurti hulka maitseained, õli ja hakitud petersell ning vala kaste valmis salatile. Tõsta salat tunniks külmikusse.

Väävlikud on juustutaoliselt lihakad ja haprad ning kasvavad hulgakaupa liitunud kogumikena.

ihti hakatakse juba augustis ootama vananaistesuve, eriti kui suvi polnud suurem asi, ja erandiks pole seegi aasta. Kuna kätte on jõudnud september ja ilmad on muutunud päris sügisesteks ja kõledateks, tasubki seekord juttu teha vananaistesuvest – mis see on ja millal võib seda oodata. Maret Kents kirjutas kord: „Vananaistesuvi – see on suvest järele jäänud päikesekild, mis vaatab kord sügisel tagasi, nagu oleks tal kahju anda loodust kõike hävitavale sügisele.” Juba augustis võis kuulda, et vananaistesuvi ongi käes (oli ju näiteks 31. augustil 19…24 kraadi, päikesega tundus ilm lausa palav). Tegelikult oli siiski veel pärissuvi, sest ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsis pidevalt üle 13 kraadi. Meenutuseks, et klimaatiline suvi algab siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +13 °C. See langeb kokku ajaga, mil väljas võib hakata kasvatama soojalembesi köögivilju, viljapuud on lõpetanud õitsemise, kuid pihlakas alles puhkeb õide. Sügis algab ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiva langemisega alla +13 °C ja lõppeb siis, kui see temperatuur püsib alla +5 °C. Isegi veel praegu ei saa ilmaandmete põhjal väita, et päris- ehk klimaatiline suvi on lõppenud, sest enamasti on ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsinud üle 13 kraadi ja öökülmi pole õieti veel olnudki. Mis on vananaistesuvi ja millal seda võib siis oodata? Paraku on vananaistesuve määratlus küllaltki segane. Euroopas mõistetakse vananaistesuve all üldiselt septembris või oktoobris mitmepäevast soojade päevade ja kargete öödega ilma, mille põhjuseks on blokeeriv kõrgrõhkkond (antitsüklon). Tavaliselt väidetakse, et vananaistesuvest ei saa rääkida enne astronoomilise või pärissuve lõppu, millega kaldun nõustuma, ja sel juhul ei saaks veel vananaistesuvest rääkida, isegi kui nüüd läheks ilm soojaks ja päikeseliseks. Samas, kui näiteks augusti lõpp või septembri algus on väga jahe ja pilvine (ööpäeva keskmine alla 13 kraadi), kuid seejärel näiteks septembri keskpaigas on mitu päeva sooja ilma (päevane maksimum vähemalt +17 °C), siis võiks seda ikkagi nimetada vananaistesuveks. Päris üksmeelel ollakse vist küll selles, et septembri lõpus või oktoobris olevat ilusate ja soojade ilmadega perioodi võib pidada vananaistesuveks. Niisiis on vananaistesuve peamiseks kriteeriumiks ikkagi just blokeeriva kõrgrõhkkonna olemasolu, mis suudab pakkuda mitu päeva kuiva ja päeval sooja ilma, kusjuures pärissuvi peaks selleks hetkeks olema juba lõppenud. Lähiminevikust olid väga ilusad vananaistesuved näiteks 1999., 2000., 2005. a, nendest 1999. ja 2005. a. juhtumid olid septembri lõpus, kusjuures ööpäeva keskmine küündis klimaatilise suveni ehk oli üle 13 kraadi. Kuigi praeguseni on ilmad jahedad ja tuulised, tundub, et ilm võib pisut soojemaks muutuda, sest jahe idavool asendub lõunakaartest saabuva soojema õhumassiga. Vananaistesuve pole praegu küll ette näha – pigem toovad tsüklonid ja nende lohud pilves ja sajuseid ilmu, kuid jagub ka kuivemaid hetki. Öökülmaohtu esialgu ei paista, kuid päeviti on vaid mõnel pool üle 15 kraadi oodata (parema stsenaariumi kohaselt 10. ja 11. septembril 15...20 kraadi), seda ikka siis, kui on kuivem ja päikeselisem.

on delikatess puutüvel

VANANAISTESUVI – OODATUD SUVEJÄTK

Väävlikud tomatikastmes 300–400 g väävlikut, 2 klaasi tomatipüreed, ½ klaasi valget kuiva veini, 2–3 sl oliiviõli, 3–4 küünt küüslauku, 1 kuhjas tl suhkrut, maitse järgi soola ja jahvatatud musta terapipart. Lõigu väävlik 0,5 cm laiusteks ribadeks, seejärel tükelda ribad väiksemaks. Aja pann keskmiselt kuumaks, lisa õli ja peeneks lõigutud küüslauk. Kuumuta pidevalt segades 1 minut. Lisa tükeldatud seened ja kuumuta pidevalt segades 10 minutit. Lisa vein ja hauta ilma kaaneta 5 minutit. Vala peale tomatipüree, lisa maitseained ja kuumuta lahtiselt, aeg-ajalt segades 10–15 minutit. Serveeri koos röstsaiaga.

Ne i

ilmatark

RetseptiD

Sõnn

JÜRi KAMENiK

Väävlik

ISTUTUSAEG

iLMATARK

7. september 2017

Leht alliKas: MärKMiK-KalenDer „aasta aias 2017” Kirjastuselt varraK

maa elu || KOdu Ja aed || 11

7. september 2017

Pihlakamarjadest peavad lugu ka meie sulelised. Pildil kuldnokk.

Foto: Margus ansu

Pihlakaid iluks ja tarbeks sÄDE LEPiK Maa Elu

õidu sl i k u v äega harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) võiks kasvada igas koduaias. See kasulik puu on kena igal aastaajal, eriti aga muidugi kevadel õitsedes ja sügisel hästi tervislikke vilju kandes. Väga kaunis on pihlakas väravapuuna või hoopis alleena, mis juhib maanteelt kodutalu juurde. Hea on uskuda, et pihlakas hoiab eemal kurjad jõud, kaitseb välgu, tulekahju ja muude õnnetuste eest. Pihlakas aitavat ka soovidel täituda. Tänapäevalgi kannavad paljud pihlakast tehtud amuletti või hoiavad autos pihlakaoksakest. Pühaks puuks on pihlakaid peetud teisteski põhjamaades. Rahvauskumuse kohaselt teeb pihlaka maagiliseks viiskand ehk viie haruga risti moodi märk igal pihlakamarjal. Pihlakail on tegelikult marjade asemel väikesed õunviljad ja see risti kujutis on moodustunud tupplehtede jäänukeist. MaDaLaD Ja kÕRgED, kiTsaD VÕi ÜMaRaD Metsa all või rannas kasvav pihlakas tundub väikese armsa puuna. Põliste tammede, pärnade ja mändide kõrval see ongi väike, aga sobivas kohas ja mullas võib ka harilik pihlakas sirguda poole suuremaks – isegi 10–15 meetri kõrguseks ja 5–8 m laiuseks. Maailmas on üle 100 pihlakaliigi. Pihlakad ristuvad kergesti ja seepärast ei ole aiahuvilisel alati kerge nen-

de täpseid esivanemaid määrata või meeleski pidada. Meie puukoolide ja suuremate istikumüügikohtade valikus on tänavu kokku rohkem kui 50 nimetust pihlakaid. Dekoratiivpihlakaid on nende seas rohkem, kuid on ka mitmeid sorte, mille viljad on suuremad, mahedamad ja maitsvamad kui harilikul pihlakal. Tegelikult on ju ka viljade pärast kasvatatavad puud ilusad. Sellest valikust leiab sobiva pihlaka igaks otstarbeks: on soliste ja ilusaid alleepuid, kõrgeid ja madalaid, kitsa, sammasja või hoopis ümara võraga puid ja ilusa sügisvärvusega edvistavaid põõsaid. Kui soovite näiteks punaste efektsete marjadega leinapuud, mille oksad ulatuvad murule, siis ostke tüvele poogitud harilik pihlakas ‘Pendula’. Sordist ‘Asplenifolia’ kasvab kõrge 3–4 m laiuse püramiidja võraga puu. Sort ‘Fastigiata’ sobib hästi väikesesse aeda, sest selle võra on väga kitsas, 0,8–1 m või natuke rohkem. Kitsa võraga on ka püstiste okstega lepalehine pihlakas ‘Red Bird’. Sel pihlakal pole sulgjaid liitlehti, terved ja lepalehtede moodi lehed värvuvad sügisel oranžiks ja punaseks, viljad on roosakaspunased. Kui ruumi on vähe, tasub valida kaunis sort ‘Autumn Spire’ (sün ‘Flanrock’), mis kasvab umbes 3 m kõrguseks ja 1–1,5 m laiuseks, puukese lehed värvuvad sügisel tume- või lillakaspunaseks ja nende vahelt säravad siis vastu kollakasoranžid viljad, mis kahjuks on väga mõrud. Sordi ‘Chinese Lace’ kitsaste ja väga sügavate sisselõigetega lehtede sügisvärvus on

purpurpunane. Sahhalini pihlakal (S. commicta) on aga Eestis veel üsna uus keraja võraga sort ‘Dodong Globosa’, mis on eriti kena kõrgele poogitult ja näiteks alleepuuna. koLLasED, RoosaD Ja isEgi VaLgED Paljud pihlakad üllatavad viljade ootamatu värvusega. Kollaste viljadega on näiteks sordid ‘Xanthocarpa’, ‘Sunshine’, ‘Brigitta’ ja Arnoldi pihlakas (S. × arnoldiana) ‘Golden Wonder’, lausa erekollaseks värvub ‘Joseph Rock’. Aprikoosikarva on ‘Schouten’ ja ‘Apricot Queen’. ‘Red Robini’ ja umbes 4 m kõrguseks kasvava sordi ‘Pink Veil’ viljad on roosad. Liikidest on valgete viljadega ümara võraga ja üsna madal (2–5 m) Koehne pihlaks (S. koehneana), kašmiiri pihlakas (S. cashmiriana) ja neist mitu meetrit kõrgemaks kasvada võiv Pratti pihlakas (S. prattii). Valge värv pole lindude jaoks ahvatelev – ka hübriidsortidel ‘White Swan’ ja ‘White Magic’ püsivad valged viljad sügisel kaua. Põnevalt vahetab oma viljavärvi 2–4 m kõrguseks põõsaks kasvav Vilmorini pihlakas (S. vilmorinii): esmalt tõmbuvad need roosakaspunaseks, siis lähevad aga heledamaks ja võib tunduda, nagu oleks valgele põhjale roosat peale tõmmatud. Eesti mandriosas võib see tore pihlakas kahjuks olla külmaõrn. Lihtlehiste pihlakate rühma kuuluva valge pihlaka (S. aria) viljad on oranžikad, nime on puu saanud altpoolt valkjate ja viljate lehtede järgi.

MaiTsVaMaD soRDiD Pihlakaid võib kasvatada ka viljapuuna, sest on aretatud tavalisest suuremate viljadega (kaal 1 g ja rohkemgi) saagikaid sorte (täiskandeeas puult võib saada 60–80 ja isegi 100 kg vilju), mille maitse ei ole hoopiski nii kibekas-parkiv kui harilikul pihlakal. Söödavate viljadega kultuurpihlakad olid meil üsna moekad mõnikümmend aastat tagasi, neid on uurinud ja katsetanud Polli teadur Robert Piir. Kui teie tuttavate aias kasvab selliseid sorte, siis maitske kindlasti – ehk leiate endalegi midagi suupärast. Hariliku pihlaka söödavad teisendid ehk sordid on nt ‘Rosina’, ‘Konzentra’, ‘Moravica’, ‘Rossica’, ‘Kubovaja’, ‘Krasnaja’, ‘Sahharnaja’ jt. Mitmed hübriidsordid on sündinud hariliku pihlaka ristamisel aroonia, viirpuu, õunapuu ja pirnipuuga. Enamikul meil levinud maitsvatel sortidel on aretuskohale vihjavalt vene nimi. Söödavate pihlakate aretusega tegeles innukalt juba Ivan Mitšurin. Tema esimene pihlakasort ‘Likernaja’ (1905) on sündinud hariliku pihlaka ristamisel musta arooniaga. Suurte tumepunaste viljadega ‘Granatnaja’ teiseks va-

hea On uskuda, eT Pihlakas hOiaB eemal kurJad Jõud, kaiTseB välGu, TulekahJu Ja muude õnneTusTe eesT.

nemaks on verev viirpuu, sordi ‘Dessertnaja’ saamiseks ristati ‘Likernajat’ astelpihlakaga. ‘Titani’ esivanemate seas on pihlakasort ‘Burka’ ning mitu õunapuu sorti ja liiki, keerukas liikidevaheline hübriid on ka ‘Alaja Krupnaja’. ÜLikasULikUD ViLJaD Hariliku pihlaka mõrkjaid vilju jätkub tänavu nii lindudele kui ka inimestele ja külluslikku saaki tuleks kasutada oma tervise turgutuseks. Pihlakates sisaldub palju kasulikku: näiteks C-, A-, B-, E- ja Pvitamiinide gruppi kuuluvaid ühendeid, õun-, viin-, sidrun- ja sorbiinhapet. Pihlakal on antibakteriaalne toime. Sorbiinhape hävitab pärmi- ja hallitusseeni ning pidurdab nende kasvu, toiduainetööstuses on sorbiin hinnatud konservant, sest ei mõjuta teiste toiduainete lõhna ega maitset. Sorbiinhape toimib ka kui sapiajati, see vähendab vere kolesteroolisisaldust, hoiab ära gaaside tekke sooltes ja mõjub kerge lahtistina. Sorbitooli saab kasutada suhk-

ruasendajana. Pihlaka viljad on head raua- ja mangaaniallikad, neis sisalduvad pektiinid aitavad aga kahjulikke aineid kehast välja viia. Karotinoide on pihlakas rohkem kui porgandis. Rahvameditsiinis on pihlakaõisi ja -vilju kasutatud maksa-, seede-, neeru- ja kuseteedehaiguste ja reuma korral ning köha ja verejooksude leevendamiseks. Paljudele keskealistele teevad muret järjest ümaramaks paisuv keskkoht ja rasvunud maks. Kaks korda päevas tuleks praegu ära süüa vähemalt 10 pihlakavilja, sest need puhastavad maksa, vähendavad gaase, leevendavad podagrat jpm tõbesid. Maksale teeb head ka pihlakatee. 1 kl vee kohta võtke 1 sl kuivatatud marju, keetke mõni minut ja jooge paar korda päevas enne sööki poole klaasi kaupa. Kui mahub, pange väärtuslikke pihlakaid sügavkülma, miinuskraadid teevad nende maitse mahedamaks. Vanasti leotati kibedaid pihlakaid külmas allikavees. Häid retsepte pihlaka hoidistamiseks ja kasutamiseks toitudes-jookides leiate Robert Piiri ja Toivo Niibergi raamatust „Pihlakas aias ja köögis”. Sealt on ka soovitus, et pihlakate maitse saate mahedamaks, kui keedate neid mõned minutid 2–3protsendises keedusoola lahuses, jahutate siis ruttu maha ja leotate neid veel umbes pool ööpäeva külmas vees.

12 || TurismiTalu || maa elu

7. september 2017 Enne ta vibuspordiga kokku puutunud polnud. Kui esimene vibu olemas, hakkas ta asja vastu huvi tundma. Helistas vibutajad läbi ja sai teada, et Läänemaal on tulemas Kullamaa vibufestival. Võttis poja kampa ja läksid kohale. Õppisid, said targemaks ja hakkasid võistlustel käima. Nüüd on Peeter Adleri nimel kõik veteranide maastikul laskmise rekordid. „Ei ole kunagi hilja õppida vibu laskma. Siin vanus ei mängi üldse rolli,” teab ta oma kogemusest. „Kui pere tuleb siia vibu laskma, siis enne õpime harjutusväljakul ja seejärel lähme metsarajale. Kui võistlevad isa ja kümneaastane tütar, siis ei tea ette, kes võidab, sest jõuga ei ole siin midagi teha. Lihtsalt mõnel tuleb kergemini välja ja mõnel raskemalt.” Tema talus on käinud vibu laskmas eestimaalased, aga tulijaid on olnud piiri tagantki: Soomest, Norrast, Saksamaalt ja mujalt. Üks püsiklient on Petserist – käib Sangaste kandis koos perega sünnipäeva tähistamas ja siis läheb ka vibu laskma.

Vibu ja mustikad: tegelikult Peeter Adler mustikate vahel vibu ei lase, kuid pildi tegemise jaoks nõustus ta vibu põllule kaasa võtma.

Foto: Maarius suviste

Vibu ja mustikad

aitavad maal toime tulla MAARiUs sUVisTE Valgamaalane

eli aastat tagasi jäi Valgamaa mees Peeter Adler koos abikaasaga korraga töötuks. Tuli mõelda, mida edasi teha, kuidas maal edasi elada. Vajalikud koolitused seljataga ja äriplaan koostamisel, tuli nuputada, millega õigupoolest edasi tegeleda. „Raadiost olin kuulnud, kuidas muudkui räägiti: vaat nüüd on mul selline töö, kus töö ja hobi koos. Hakkasin mõtle-

ma, mis minu jaoks oleks töö ja hobi,” meenutab Sangaste valla Tiidu küla elanik Peeter Adler. Ta ei mõelnud rohkem midagi muud välja, kui et saaks mustikaid süüa ja vibu lasta. Ta sai töötukassast starditoetust, ostis kõik vajaliku, et alustada mustikakasvatuse ja vibulaskmisega. Starditoetust oma äri püstipanemiseks sai ka abikaasa. „Siin on 857 mustikataime, sordiks Norhtblue,” näitab Peeter Adler keset põldu seistes. Põlluveerel seisab ka viis mesitaru, enda hobiks. „Mustikatega läheb kolmas aasta ja sisuli-

selt alles praegu tuleb esimene saak,” selgitab ta. Eelmisel aastal korjas ta 50 liitrit kultuurmustikaid. Oma tarbeks. Nüüd tuleb mitu korda rohkem, prognoosi järgi 200 liitrit. „Osa taimi veel valmib, osa õitseb. Need valmivad väga ebaühtlaselt.” Ise korjatakse ja ise müüakse. „Kes maitseb, see ostab,” teatab ta. Turustamisel oli ka abiks suvel toimunud avatud talude päev. Adleri kinnitusel ta mustikatega ja vibulaskmisega ära ei ela, ka mitte siis, kui mustikad hakkavad rikkalikumat saaki andma. „Abikaasale meeldib töö arvutiga, tema töötleb and-

meid – pakub andmetöötlusteenust ühele Tallinna firmale. Tänu temale saangi selliste asjadega tegeleda, nagu tegelen. Siin kodus on tal hea võimalus teha kaugtööd,” märgib ta. HEiNaPaLLisT LEiTUD NooL aNDis TÕUkE Tuleme nüüd mehe enda tegemiste juurde tagasi. Niisiis teine asi, mis tema jaoks töö ja hobi, on vibulaskmine. Tal on oma talu maal vibuharjutusväljak ja viburada metsas. Veel korraldab ta kooli võimlas lastele treeninguid ning käib lähematel ja kauge-

matel üritustel vibulaskmisvõimalust pakkumas. Kokku on tal 11 pikkvibu. Kuidas ta vibu peale tuli? „Naabritel oli turismitalu. Seal käisid ka ratsutajad ja ühel neist oli vibu kaasas. Vibulaskmisel kadus üks nool heinapalli sisse ära,” ütleb ta. „Kui talvel hobuseid söödeti, tuli see välja. Naabripoiss võttis noole ja tuli meie poiste juurde. Nad otsisid ühe vana pajust tehtud vibu ja hakkasid sellega laskma. Minu poeg vaatas, et see vibu ikka ei toimi, läks ja ostis esimese korraliku vibu. Siis tiriti mind kampa, sealt see alguse saigi.”

MaaELU TULEVik PEiTUB kaUgTÖÖs Peeter Adleril on 16 hektarit metsa ja ligi 40 hektarit maad. Maa on põllumeestele välja renditud, ise ta põllumeheameti peale mõelnud pole. „Kui tahad näiteks veiseid pidada, siis on mõttekas seda teha ainult suurelt. Aga neid suuri ju eriti palju ei mahu. Põllupidajaid jääb järjest vähemaks. Need, kes alles on, järjest kasvavad,” räägib ta. Kõik ei tegele põllumajandusega ega hakkagi vast tegelema – on lihtsalt teised tegevused ja ülesanded. „Kui keegi tahab maal elada lihtsalt maal elamise pärast, siis ainuke variant, kõige parem lahendus on kaugtöö. Nagu mu oma abikaasa. Kaugtöö on minu meelest maaelu tulevik,” leiab ta. Milliseid õpetussõnu anda sellele, kes alustab väikeettevõtlusega? „Kõigepealt tuleb välja mõelda, mida sa teha tahad. Hakka ajama asja, mis huvitab, sest kui teha midagi sellist, mis toob küll raha sisse, aga ennast ei huvita, siis see tapab ära,” räägib mees. „Sa pead tahtma seda teha. Kui tahad, siis millega iganes tegeled, kõik tuleb välja. Kui su enda silmad säravad, siis tunnevad teisedki asjast rõõmu.” Ja Rüütli talu peremehel Peeter Adleril silmad säravad.