Maa Elu, 21. september 2017

ISSN 2504-5865

772504

586014

EINAR PÄRNPUU: MEIE TÖÖLISED TAHAVAD SAMUTI SAADA INIMVÄÄRSET PALKA JA AASTA RINGI KAHEKSATUNNIST TÖÖPÄEVA, AGA HOOAJAL POLE SEE VÕIMALIK.

KANAD KODUAIAS

MALLE JÜRILO JAGAB OMA KANAPIDAMISE KOGEMUSI.

9

VILETS ÕUNASAAK

VIHMANE JA JAHE SUVI SOODUSTAS KÄRNTÕVE JA PUUVILJAMÄDANIKU LEVIKUT.

21. SEPTEMBER 2017 • NR 37 (119) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Eakal traktoril triumfeerinud meister:

künnab mees, mitte masin riSTO MeTS

VÕITJAD:

Tartu Postimees

L

äinud nädalavahetusel Tartumaal maaülikoolile kuuluvas Rõhu aias peetud Eesti künnimeistrivõistlustele jättis oma pitseri ilm. Nii rohkete vihmavalingutega ja poriste oludega polnud arvestanud ei võistlejad ega korraldajad. Algsesse programmi tuli teha korrektiive ja paremusjärjestus selgus laupäevalt reede peale tõstetud rohumaakünni tulemuste põhjal. Kõrrepõllukünd katkestati pärast avavagu sootuks.

Favoriidid võtsid aga ikka oma, hoolimata ekstreemsetest oludest. konkurendid soomest Nagu tavaks, olid suurema tähelepanu all meistriklassi kündjad, sest just nende seast valiti välja kaks, kes sõidavad Eestit esindama tuleva aasta maailmameistrivõistlustele Saksamaale. Pöördatrade klassis võttis oma 11. meistritiitli Türi külje all elav Jüri Lai. Ainsat konkurenti selles klassis, Priit Puuorgu, edestas Lai selge vahega. Kuna mees oli parim

• Meistriklass tavaadral: indrek Zilensk (Kesa Agro OÜ) • Meistriklass pöördadral: jüri lai (Stokker Agri AS) • Vabaklass tavaadral: alvar inginen (EMÜ Tehnikainstituut) • Noorkündjad tavaadral: keit uusen (Olustvere TMK) Allikas: Eesti künniselts Künnimeistrivõistlustel võis näha ka ühehobujõulist künnimasinat.

ka mullustel võistlustel, saab ta maailmameistrivõistlustel osaleda juba tänavu. Detsembri alguses sõidab ta Keeniasse koos mullu tavaatrade klassis parimat tulemust näidanud Raido Kunilaga.

Tänavune tavaatrade meister on aga Indrek Zilensk Valgamaalt Sangaste kandist. Eri-

nevalt Laist, kes sõitis kohale moodsa traktoriga, ajas Zilensk vagusid Valgevene päritolu MTZ-82ga, millesarnased kadusid taasiseseisvumisjärgsetel aastatel Eestimaa põldudelt juba paarkümmend aastat tagasi. „Seda ma tahangi tõestada, et ega masin ei künna, vaid

meest on vaja,” lausus võidumees rahulolevalt. Masinal on originaalosad, üksnes mõned hüdraulikaseadmed on välja vahetatud. Soomest saabunud konkurenti Lars-Erik Staffansit edestas ta viie silmaga, mullune meister Raido Kunila jäi maha 8,5 punktiga. Soomest saabus veel teinegi võist-

• kulumaterjalid • varuosad• loomakasvatustarvikud

www.pmkaubamaja.ee SE TEHNIKAKESKUS OÜ • Tel 5668 7957, 5687 7399

Foto: SiLLe annUk

leja, Reio Elg, kes saavutas neljanda koha.

Traktorirooli on vastne künnimeister keeranud poisikesepõlvest peale ja sellega teenib ta praegugi Kesa Agros leiva lauale. Helesinise võistlusmasina paneb ta käima aga üksnes kodusteks töödeks või siis võistlemiseks. Tavaadral

on Zilenskil Eesti meistritiitleid kogunenud aastate jooksul juba viis, pjedestaalikohti vabariiklikelt võistlustelt on tema kaukas veelgi. MMiks lubas mees kõvasti trenni teha, sest sinna niisama mütsiga lööma minna ei saa. noorsugu kÜnnab ka Künnivõistluste üks Tartumaale kolimise põhjus oli peakorraldaja Margus Ameerikase sõnul seegi, et maaülikooli tehnikaala tudengid saaksid kasvõi korra stuudiumi jooksul kündmist proovida. Maaülikool panigi välja kaks noort kündjat. Alvar Inginen ja Johannes Toom võistlesid omavahel pöördatrade vabaklassis.

Noorteklassis lõi kaasa ka ainus naisvõistleja Kristiine Frei Järvamaa kutsehariduskeskusest. Enda sõnul ta võistlustele suurte lootustega ei tulnud, kuna kündmist proovis ta esimest korda elus kõigest mõned päevad enne üritust. Õpetaja Vello Vilu julgustas teda ja nii otsustas ta end konkurentsis proovile panna. Tõsi, kogenumate konkurentsis tal väga kõrget kohta saada ei õnnestunud, kuid naiste arvestuses tuli kindel võit.

Noorteklassi võitjaks osutus Keit Uusen Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolist.

Karl Kihvat Järvamaa kutsehariduskeskusest edestas ta seitsme silmaga.

Tuleva aasta künnivõistlusi peetakse taas Kehtnas, aasta hiljem Vändras.

2 || peIpSImaa || maa elu

21. september 2017

VIINAMARJAKASVATAJA: EESTIMAA AEDNIKKE EI KAITSE KEEGI MAAriUS SUViSTe Valgamaalane

S

ee aasta on olnud 30 aasta kõige kehvem,” tunnistab Eesti viinamarjakasvatuse grand old lady Lija Kaska, rääkides tänavusest saagist. „Jaanuaris sulas maa üles, taimed hakkasid juba kasvama ja siis tuli külm. Aprillis läks soojaks, pärast seda tuli maikuus kümme kraadi ja võttis saagi. Nüüd on areng kuu aega hilisem – võrreldes kasvõi eelmise aastaga,” jutustab Kaska, kes nii viletsat aastat ei mäletagi.

Lija ja Jüri Kaska Pruuli-Kaska talus Võrumaal Sõmerpalu vallas Liiva külas kasvab üle paarisaja viinamarjasordi. 1500 ruutmeetril kasvavad viinamarjad 60 meetrit pikkades ja 8 meetrit laiades kiletunnelites.

Künkanõlval avamaaistanduses on viinamarjade all pool hektarit. „Kolm aastat ei ole ka lund olnud, kuid lume all säilivad võrsed paremini,” ütleb Lija Kaska, „mis seal ikka teha – tuleb lihtsalt oodata järgmist aastat, paremat aastat.”

„

mÜrgist taime mesilane ei puutu Maa Elu kohtus viinamarjakasvatajaga Otepää sügislaadal. „Näete, meil on külalised – meil on mesilased viinamarjadel,” osutab Kaska käega marjadele letil. „See tähendab, et on mürgitamata mari. Siia võib tuua poest võrdluseks viinamarjakobara, kuhu ükski mesilane peale ei lähe. Mesilane on tark, teab ja valib.”

Kui pühapäeval käis ta talvepealinnas laadal, siis laupäeval Palamuse laadal. „Sügisest tuleb võtta veel, mis võtta on. Laadahooaeg lõpeb tavaliselt Lindora laadaga,” ütleb Lija Kaska.

Teda teeb üks asi kurvaks. „Eestimaa aednikke häirib, et meile tulevad külalismüüjad Lätist ja Leedust.

Poolast tuuakse Eestisse istikuid, kuna seal on odavam, seal on vegetatsiooniaeg palju pikem ja taimed hulga suu-

Pühapäeval Otepää sügislaadal müümas käinud viinamarjakasvataja Lija Kaska ütleb, et tänavu on saak kehvapoolne.

Foto: MaariUS SUViSte

remad. Aga meil ei ole kusagile minna põhja poole,” räägib naine. „Nad on võõrad, nad ei vastuta selle eest, kas see sort üldse meile sobib ja kas üldse saab midagi edaspidi. Mis haigusi toovad lõuna poolt kaasa, ei tea. Nemad tulevad ja lähevad, aga meie oleme siin kontrollitavad ja vastutajad. Tunne on, et meid, Eestimaa aednikke, ei kaitse keegi. Nii nagu põllumees vaevleb, nii on ka aednik samas seisus,” toob välja viinamarjakasvataja.

Kuna Lija ja Jüri Kaska käivad ise laatadel müümas, siis on nad oma toodete turustamisega ise hakkama saanud. huVi kodumaiste Viinamarjade Vastu kasVab Kui tahta Pruuli-Kaska talu viinamarju poest osta, siis see võimalik ei ole. „Minu marja poes müügil pole. Tallinnasse eelmisel aastal viidi, Solarise keskusesse, aga seal pandi pool hinda juurde, maksis lõpuks 8,5 eurot kilo, aga meilt läks välja 4,5 euroga. Niiviisi hakkab enda tööst kahju,” tunnistab Lija Kaska.

Neid, kes huvituvad kodumaistest viinamarjadest, tuleb üha juurde. „Nõudlus on väga suur – Palamuse laadal müüsime kõik viinamarjad ära. Tahetakse ka laste pärast – lapsed tahavad neid marju, millest ei tule punne,” sõnab ta. „Kui poemarjad on kõik ühe maitsega, siis meil on igal sordil oma omapära.”

Nad teevad oma viinamarjadest ka veini. „Ikka katsetame, teeme ja pakume,” ütleb Lija Kaska, kes on ka ise sorte aretanud. Kõik viinamarjad veini tegemiseks paraku ei sobi. „Mõni ei anna nüanssi.”

Eelmisel aastal tunnistati Lija ja Jüri Kaska Eesti parimateks alternatiivtalunikeks.

Lija Kaska alustas viinamarjadega tegelemist 30 aastat tagasi, kui pani esimese istiku mulda.

Külas Eestimaa s SirJe NiiTrA Postimees

eipsimaad on nimetatud Eestimaa sahvriks, kust käib endale toiduvarusid ammutamas suur osa Eesti elanikest, kuid selles, nelja maakonda ühendavas piirkonnas on ka kohapeal mitmetahuline ja avastamisrõõmu pakkuv toidukultuur.

Kui maaeluministeerium kutsus mind koos grupi toiduajakirjanikega kaasa Peipsimaa maitseid avastama, olin rõõmuga nõus, sest teadsin, et ees ootab palju põnevat. Oleme perega igal sügisel teinud sealkandis väikese ringi, et värvikirevate majadega vanausuliste külade kaubatänavatel peatuda ja head-paremat, aga kindlasti kohe Peipsi kuulsaid sibulaid terveks talveks kaasa osta. hapendamine aus Peipsimaa Kogukonnaköögi ja Maitseelamuse Koja üks eestvedajaid Triinu Akkermann kiidab Peipsimaa külade tänavakaubandust, kust võib sügisel saada kõike, mida sealsed aiad ja põllud pakuvad, aga ka Peipsi rikkalikku kalasaaki. Suitsukala silte on tee ääres tõesti iga mõnesaja meetri järel. Siiski tasub alati küsida, kas suitsuahju on pandud värskelt püütud või vahepeal külmutatud mereannid. Näiteks rääbist praegu püüda ei tohi ja suitsutatud kala on seega sügavkülmast võetud ja üles sulatatud, aga kui seda on tehtud õigesti, on tulemus sama hea.

Kuna Peipsimaa metsad on seeni ja marju täis, siis on seal tähtis teema hapendamine. Isegi rääbist hapendatakse ja tulemus saab ülihea, veendusime. Mis siis veel seentest rääkida! „Eestis te rikkamat piirkonda ei leia,” on Akkermann veendunud. Ta vaid kahetseb, et kohalikud toidukohad pole tänavamüügile järele jõudnud ja neil on veel tublisti arenguruumi. lammas ja roos Iisaku vallas asuvas Liiva talu koduses köögis valmivad peremehe Jaak Armi, poja Madise ja tütre Triinu ning perenaise Lagle Armi käe all mitmed hõrgutised, mida ürituste ajal välikohvikus ka külalistele pakutakse. Seda talu on õigusega gurmeetaluks nimetatud. Ajakirjanike tuleku ajal oli lauale degusteerimiseks välja pandud sellised maitsvad delikatessid nagu suitsutatud lambakints ja -sink, kuid üllatusena ka lambapeasült ja praetud lambaaju, mis, muide, maitsesid kõigile üllatavalt hästi. Peremees on nimelt pähe võtnud, et lambast tuleb võimalikult kõik ära kasutada. Seni on kasutamata veel neerud. Üks lambaaju kaalub sada grammi ja seda tellivad praegu põhiliselt restoranid.

Laualt ei puudunud muidugi kala – maitsta sai külmsuitsu

Selle aasta sibulad on väiksemad kui tavaliselt, kuid hind jääb ikka 1,50 kanti.

PEIPSIMAA

H

õlmab neli maakonda Vasknarvast Värskani: IdaViru-, Jõgeva-, Tartu- ja Põlvamaad.

• Elanikud: eestlased, venelased, vanausulised ja poluvernikud ehk poolusulised (vadja-vene rahvarühm, kes tänaseks on eestistunud).

• 175 km pikk rannaäär, hõlmab 350 müügikohta.

• Koos on kolm kööki: Eesti, vanausuliste ja Seto traditsioonidega omanäoline toidukultuur sisaldab kilde nii eestlaste, venelaste, vadjalaste, setude, vene vanausuliste kui ka baltisakslaste köögist, põimides kokku mineviku ja tänapäeva.

• Iseloomulikud toidud: suitsukala ja kalauhhaa (järvest saada 36 liiki kala, sh latikas, rääbis, koha, ahven, haug, särg, luts), sibulasöögid, pirukad ehk piirakad, samovaris IvanTšai koos vanausuliste keedusuhkruga, sõir jt.

maa elu || peIpSImaa || 3

21. september 2017

sahvris peipsimaal

JUHTkiri

riiNA MArTiNSON toimetaja

LAPS EI TUNNE HERNEKAUNA ÄRA

S Peipsimaa Kogukonnaköögi taganttõukajad Triinu Akkermann ja Tauno Raasik Kauksi rannas kalapraadimist õpetamas.

Fotod: UrMaS GLaSe

koha ja soolarääbist. Eraldi tähelepanu pälvisid veel peretütre koduköögis valminud valge ja sinivalge juust. Üks koht, kuhu talu toodang läheb, on Iisaku õhtuturg, mis avab oma letid õhtutundidel. Arutame omavahel, et see on hea idee, mida teisedki kohad võiksid praktiseerida, sest siis saavad tööinimesed koju minnes maitsvat kraami kaasa osta. Õueski jagus uudistamist rikkalikus roosiaias ja tiigi ääres, kus kepsutasid ringi musta värvi suure lakaga ponid. Sajapealine lambakari on jaotatud kolme ossa: ühes on tõupässid, teises noored pässid, kes peagi lihaks lähevad, ja kolmandas põhikarja uted, kelle ülesanne on uusi tallesid toota.

Talu püüab esialgu oma pere jõududega hakkama saada, ehkki vahel, kui näiteks enne jaanipäeva on vaja 15 kilo sibulat korraga ära koorida, oleks abikäsi hädasti tarvis. Kui valmib uus meierei juustu tegemiseks, tuleb tõenäoliselt siiski mõned abilised võtta. Piim juustu tarvis tuleb Lohusuu vallas asuvast Mesivissi farmist.

1830. aastatest pärit samovar koos keedusuhkruga, mis tuleb kohaliku kombe kohaselt teejoomise ajal põske pista ja mis maitseb nagu üks hea lehmakomm.

kalapraadimist õppimas Kauksi ranna väliköögis ootab meid 1830. aastatest pärit samovar koos keedusuhkruga, mis tuleb kohaliku kombe kohaselt teejoomise ajal põske pista ja mis maitseb nagu üks hea lehmakomm. Põdrakanepist valmistatud Ivan-Tšai on üks väega jook, selgitab Akkermann.

Suupistelaud on kaetud kohalike hõrgutistega, milleks on kaladest külmsuitsu koha, punase peediga värvitud koha, hapendatud rääbis ja lutsumaksasalat. Muide, kaks viimast kutsuvad esile sellise kiidutormi, et kõik tahavad seda koju kaasa viia. Korraldajate abiga saamegi neid kaladelikatesse tagasiteel ühest poest osta. Väikestes mensuurides on sügiskülma peletamiseks Avinurme meenaps, mis ongi meest aetud kange alkohol, mitte poeviinale hiljem lisatud meega tehtud. Lisaks saab maitsta põdrakanepist tehtud napsu ja peale ampsata kohalikku malosolnõi ehk vähesoolast kurki.

Potis podiseb ülimaitsev metsaseenesupp, mis samuti kohalikest, kuid seekord kuivatatud seentest valmistatud. Seda pakutakse plekist konservikarpidest, mida tuleb kuuma tõttu hoida kinnastatud käega.

Peipsimaa Kogukonnaköögi taganttõukaja Tauno Laasik õpetab, kuidas on õige ahvenat praadida. Selleks valmistab ta munast, jahust ja õllest üsna vedela taina, millesse kalafilee tükid sisse kastab. Mõningase otsimise peale leitakse üles võipakk, mis praeguse väidetava võikriisi ajal panni üm-

Liiva talu lambakari on sajapealine.

ber olijatele pisut nalja teeb. Niimoodi praetud kala tuleb hästi krõbe ja maitsev. Tauno on seda meelt, et heast kalast ei saa lasta suurt midagi raisku minna, ja praeb kõigi imestuseks ära ka varem eemaldatud kalanaha, mis maitseb tõesti paremini kui kartulikrõps.

peipsimaad hinnati selle jÄrgi, et kui pÜÜdsid peipsi jÄrvest kala, siis pidid sellega nii koju saama, et veel sÜÜa kÕlBas. Kauksi rannast veidi eemal metsa sees on Kauksi puhkemaja. Selle perenaine Piret Talistu peab seda koos põllumehest abikaasa Aivari ja koka Ainaga. Põhikliendid on sünnipäevade ja muute tähtpäevade pidajad. Lisaks tavalisele Eesti peolauale pakutakse ka Peipsimaa maitseid, nagu näiteks ahvenat koduses marinaadis, aga ka lambaliha, mis tuleb eespool kirjeldatud firmast Lammas ja Roos. Palju tähelepanu pööratakse metsast saadavale. Muide, meie külaskäigu ajal tükkisid ilusad pilvikud ja kuuseriisikad lausa tee peale. Nii pakub ka Kauksi puhkemaja seeni pirukates, kastmetes ja muu toidu peal. Möödunud suvi oli puhkemaja omaniku sõnul väga töine ja selle paneb ta suures osas Peipsimaa maitsete aasta teeneks. Korraga saab seal ööbida 28 inimest.

Küsin lõpuks meie reisijuhilt Triinult, et kuidas Peipsimaad mõõta, kui see asub laiali mitmes maakonnas. Ta vastab, et kokku hõlmab see 175 kilomeetrit rannaäärt Vasknarvast Värskani, aga üks 30–40 kilomeetri pikkune lõik tuleb ka sisemaale sisse. „Peipsimaad hinnati selle järgi, et kui püüdsid Peipsi järvest kala, siis pidid sellega nii koju saama, et veel süüa kõlbas,” selgitab ta.

Muidugi ei saa meiegi oma reisil läbi ilma kuulsat sibulateed Kasepää-Varnja-Kolkja läbimata ja seda väärt toidukraami kaasa ostmata. Selle aasta sibulad on väiksemad kui tavaliselt, kuid hind jääb ikka 1,50 kanti.

Vanausuliste külasse jääb veel Mesi Tare puhkemaja, mis pakub nii majutust vanausuliste tüüpilises talumajas kui ka paadisõitu kõigi mugavustega laeval Peipsi järve peal. Kõike seda juhib pereisa Marko, kes varem samas kandis piirivalvuri ametit pidas. Tema teeb soovijaile laevasõitu ja abikaasa Herling Jürimäe haldab vanausuliste puhkemaja. „Kui endale siia elamise ostsime, siis mõne aja pärast leidis mees, et mulle on samuti tegevust vaja, ja ostis lähedusse veel teisegi vana maja, millest sai maailmas ainulaadne majutus vanausuliste tares kümnele inimesele,” räägib Herling. Hoone on säilitatud sellisena, nagu see kunagi oli, tänapäeva mugavusi seal pole, aga saab kütta samas majas olevat sauna. Lisaks korraldab tegus paar safareid ja muid elamusmatku järve peal nii suvel kui ka talvel.

uvel algul meenutas üks maainimene lugu, kuidas talle tuli külla linnapere just kooliikka jõudnud lapsega ja ta saatis lapse aeda herneid sööma. Linnalaps seisis nõutult hernepeenra ees ega mõistnud, kus herned on. Ta polnud päriselus kunagi hernekauna näinud ega teadnud, kuidas herned kätte saab.

Jõudsin juba hämmingut avaldada ja kriitikanooligi sääraseid eluvõõraid lapsi kasvatavate vanemate suunas lendu lasta, kui taipasin, et ega ma ise parem ole.

Jah, mõnemeetrisele hernepeenrale leiame oma aias koha küll, aga näiteks kana ja lammast on mu lapsed lähedalt näinud vaid mõnel laadal või klassiekskursioonil turismitallu, kus aedikus loomakesi paarkümmend last üksteise võidu rohulibledega toita üritavad.

Kuna loomi pidavaid vanavanemaid meil pole, üritasin lapsi sel suvel kaasa võtta oma töösõitudele, mis viisid mõne loomakasvataja juurde. Kõik, kellelt tulekuks luba küsisime, polnud vastu ja tundus, et isegi rõõmsad, et lapsi nende tegemised huvitavad. Nii sai kanade vahel jalutatud, jaanalinde uudistatud ja isegi karjamaal lihaveiste juures käidud.

Siiski tabasin end kübeke kadedust tundmas, kui lugesin meie tänases lehes perest, kes aedlinnas kanu peab ja juurvilju-marju kasvatab. Mitte et nad neid poest osta ei jõuaks (muide, ise kasvatada on köögivilju ja mune tänapäeval kallim, kui poest osta), vaid et säiliks side loodusega. Näpud mulda pista ja mune otsimas käia on tõeliselt rahustav ja mõnus, tervislik toit on boonuseks.

Täpselt nagu metsas seenel käies. Tuhanded inimesed üle Eesti vaatavad praegu pingsalt taevasse ja kui vihmavalingutesse väiksemgi vahe sisse tuleb, tõttavad korvidega metsa poole. Looduses saavad nad tööpingeid maha laadida, seeni otsides oma ürgset jahikirge välja elada ja lisaks maitsva söögi lauale ka. Seened tunduvad üldse eestlaste suur armastus olevat. Kas on veel taime, mille auks nii palju näituseid korraldatakse?

Kindlasti tasub metsast korjata pihlakaid, mis läinud nädala lehes ilmunud Katrin Luke soovituse kohaselt sobivad hästi organismi virgutamiseks. Tänasel taimetarga küljel soovitab Maret Makko aga kanarbikuõisi, millest muu hea kõrval ka rahustavat teed teha saab.

Loomulikult saaks virgutajaid ja rahustajaid apteegistki osta, aga minge ikka metsa – närvid tänavad teid!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || etteVÕtja || maa elu

21. september 2017

uba annab Sel aastal kasvas uba Reinu-Einari OÜ põldudel peretütar Sandrast pikemaks.

Fotod: tooMaS ŠaLda

rohkem kui võtab TOOMAS ŠALdA Maa Elu

M

itmekülgse viljakasvatusettevõtte juhina on ReinuEinari osaühingu pealikul Einar Pärnpuul hea

meel, et kaunaliste näol on Eesti põllumehel üks võimalus juurde tekkinud. „Liblikõieliste protsent peab olema täidetud ja tekkis turg,” võtab ta lühidalt kokku põhjused, miks külvati Eestis uba tänavu koguni 27 000 hektarile.

Eestis söödaks seda uba, mis siit tänavu koristatakse, mitukümmend aastat. „Vahendusfirmad nägid, et herne ja oa järele on nõudlust, ning hak-

kultuure, mida on rapsi ja ristiku kõrval ka hernes ja uba, siis tõusidki kaunviljad au sisse,” selgitab mees.

Pärnpuu ettevõte pani esimest korda oa maha kolm aastat tagasi, tänavu juba 200 hektarile. „Soovitati ka kanepit, kuid sellega ma ei haakunud. Lisaks oale proovisime sel aastal hernega, aga vist rohkem ei pane, sest hernest on raske koristada,” räägib ta. „Praegu olemegi koristusliiniga päris suurest osast hernest mööda läinud, lihtsalt jätsime selle maha. Oaga on lihtsam, see valmib hiljem ja seisab tugevamalt püsti. Tänavu kasvas vars küll kohati nii pikaks, et läks keskelt pooleks. Eks varsti ole näha, kui valmiks see nõnda küpseb. Veel ei ole kombaini oapõllule saatnud. Kui ilma oleks, võiks vist juba saata.”

Uba saab kasvatada savistelgi põldudel, mis on Läänemaa muldasid arvestades väga oluline. Teravilja eelkultuurina on uba Pärnpuu hinnangul väga tänuväärne.

Koristatakse uba tavalise kombainiga, uba ei taha palju lämmastikku, ei vaja suurt väetisefooni ja haigusigi pole siia veel eriti jõudnud. Kui saak valmib õigel ajal, saab kohe talivilja maha panna, aga sel aastal vist ei jõua.

Kui saaki on korralikult, tasub oa kasvatamine end rahaliselt kenasti ära. „Saak võiks olla vähemalt neli tonni hektarilt. Võrreldes teravilja ja rapsiga kõneleb herne ja oa kahjuks kuivatamisele kuluv pikem aeg.

Üle 22protsendilise niiskusega vilja tavaliselt kokkuostjad vastu ei võta ja isegi meist suuremad kasvatajad on tänavu kuivatusvõimsusega hädas.” Ka seetõttu koristus venib.

Kaunviljade hind kõigub kasvatajast sõltumatult. „Mina panin osa herne hinna lukku 233 euro peal, aga täna saaks selle eest 195 eurot. Põhjuseks olevat see, et India käsib hernest töödelda gaasidega, mis on ELis keelatud. Ju siis meie kaupa lihtsalt ei vajata.”

uBa saaB kasvatada savistelgi pÕldudel, mis on lÄÄnemaa muldasid arvestades vÄga oluline.

Uba ostetakse kokku kas toidu- või söödaoana. Hinnavahe on umbes 25 eurot tonni kohta. Toiduoa hind sadamasse viiduna on praegu 185 eurot tonni eest. Tähtis on väljanägemine: lapiline uba läheb tavaliselt söödaks, ühtlane kollane toiduks. „Mina ei olegi päriselt selgeks saanud, millest see sõltub. Ju sordist ja kasvutingimustest. Kasvatad ühtmoodi, aga üks aasta läheb kõik söödaks, teine aasta toiduks. Aga kasvatame ju alles kolmandat aastat ja õppida on veel palju.

Soovitan uba teistelegi ja kui on koristus- ja kuivatusvõimsust, siis miks mitte ka hernest.

Aga kõik oleneb hinnast,” tõdeb Pärnpuu.

kasid seda põllumeestele soovitama.

Kuna riik viis sisse nõuded, et pindala- ja keskkonnasäästliku majandamise toetuse saamiseks peab järgima viljavahelduse nõuet ja osal põldudel kasvatama liblikõielisi

PÕLLULT SAAB REKORDSAAKE TOOMAS ŠALdA Maa Elu

K

akskümmend aastat tagasi asutatud Läänemaal Kullamaa vallas tegutseva Reinu-Einari osaühingu tegevjuht ja põhiosanik Einar Pärnpuu ütleb, et põlluharimisega tegi firma algust, kuna tänaseks meie hulgast lahkunud teine osanik oli põllumees ja et metsanduse taustaga Pärnpuul endal suvel rohkem tegemist oleks. „Põllumajandusega saime alustada tänu metsast teenitud rahale,” kinnitab ta.

Oma metsa on ettevõttel praegugi tuhatkond hektarit.

Kui põlluharimist alustati nullist, siis praegu kasvab vili 1800 hektaril. Töötajaid on firmas alla kümne, nende seas Pärnpuu abikaasa Linda, poeg Risto ja maaülikoolis taimekasvatust tudeeriv tütar Sandra. Kontorija põllumasinate töökoja kõrval on avatud autoteenindus. „Õigel ajal saime paraja hulga maad omandisse ja rendile.

Praegu oleks ikka väga keeruline põllumajandusettevõttega alustada, vaba maad lihtsalt ei ole või on see nii kallis, et seda saavad osta vaid meist kasumlikumatel aladel raha teenivad firmad. Põllumajandus on väga kapitalimahukas ja aeglase käibega, kui täna paneme talivilja maha, siis investeeritud raha saame tagasi aasta pärast. Suvivilja korral kiiremini, aga üldistatult saab öelda, et rahapatakas on keskeltläbi pool aastat mullas ja enne sügist seda kätte ei saa,” selgitab Pärnpuu.

Peamiselt kasvatab ReinuEinari OÜ teravilja, aga 250 hektarit on rapsi ja teist sama palju kaunviljade all. Rapsiga on muret omajagu, aga kui saak on hea, on peremehe sõnul rahaline võit korralik. „Kuna meie keskkonnasäästlik majandamine lubab ühel põllul rapsi kasvatada igal neljandal aastal, siis liiale ei saa kuidagi minna.”

Tänavustest saakidest rääkides ütleb Pärnpuu, et tema küll ilma ei kiru, eelmise aasta kogused on juba käes ja et-

tevõtte rekordsaakidest saab rääkida peaaegu iga kultuuri puhul. Hästi mõjus asjaolu, et vett oli kasvuajal pidevalt palju. Kehvem, et koristusajal on seda veel rohkem. Kõik saagi valmimised hilinesid ja mida hiljem koristad, seda kallimaks see läheb. „Näiteks varajast otra hakkasime eelmisel aastal koristama 21. juulil, tänavu 7. augustil,” toob Pärnpuu näite.

Võrreldes varasemaga on mehe sõnul põllumehe elu lihtsamaks läinud. Kasvõi selle poolest, et turundusega tegelevad teised, kaup on börsil müüdav ja ostjad usaldusväärsed. Ole mees ja tooda, aga võimalikult odavalt. Siin tulevadki taas jutuks riigiti ebavõrdsed ELi toetused. „Kui turg on vaba, siis ei tohi toetused olla mitu korda erinevad või ärgu olgu neid üldse mitte üheski riigis. Kui meie saame sakslasega võrreldes kolm korda vähem toetust, siis tehnika hindade tõusu kaudu võtab ta selle veel kolmekordselt tagasi.

Kombain, mis maksis ka-

heksa aastat tagasi 3,2 miljonit krooni, maksab nüüd üle kahe korra rohkem. Eelmisel aastal ostsime kombaini juba 410 000 euro eest, mis kroonides teeks 6,72 miljonit. Põhijutt on, et hoidke palgalt kokku. Miks mina pean oma töötajaid näljutama, et „vanad riigid” saaksid oma tehnikat ülikallilt

Peamiselt kasvatab Reinu-Einari OÜ teravilja, aga 250 hektarit on rapsi ja teist sama palju kaunviljade all.

OÜ tegevjuht on Einar Pärnpuu.

müüa? Meie töölised tahavad samuti saada inimväärset palka ja aasta ringi kaheksatunnist tööpäeva, aga hooajal pole see võimalik. Kaks kuud rabame nii, et pole aega ninagi pühkida ja lapsed ei tunne kodus ära. Tehnika muidugi areneb, uus masin teeb esialgu suurepärast tööd, aga näib, et hooldus ei jõua sellele supermoodsale IT-le, mis masinatel küljes on,

piisavalt hästi järele. Kui tehnika vananeb, pole sellega enam midagi teha. Mingi andur läheb läbi ja ongi kõik, masin seisab.

Skeemi sulle ei anta, tasuv töö hoitakse kiivalt hooldusmeeskondadele ja ega nemadki kõiki probleeme lahendada suuda.” Pärnpuu kinnitusel kaoks toetuste ebavõrdsusega seotud mured juhul, kui need üldse ära kaotataks, aga siis tekiks see häda, et Euroopa põllumajandus ei suuda Ameerika või Uus-Meremaaga konkureerida. „Samas nõuded ja tingimused on Eestis jälle karmimad kui Euroopas tavaliselt. Meie ametnikud on küll ülipüüdlikud, aga sageli asjatundmatud,” on mees pahane. Pärnpuu kuulub maaeluministeeriumi juurde moodustatud põllumajanduse ja maaelu arengu nõukokku ning ei saa näiteks tänini aru, miks on vaja tuulekaera seadust. Nii on see ainult Soomes ja meil. „Turg paneb ise asjad paika, sest tuulekaeraga vilja eest saab raha vähem,” on tema seisukoht.

maa elu || ÕuN || 5

21. september 2017

Kärntõbi kimbutab õunasaaki TAAVi ALAS Maa Elu

K

ui tavaliselt on septembris suurem õunakorjamine juba lõppenud, siis sel aastal pole igas aias veel õunad valmiski.

Sõprade aias Rae vallas on üks suviõunapuu praegu õunu täis, kõrval olev sügis- ja talisort on seevastu pooltühjad, kuid eelmisel aastal kandsid need kõvasti. Kui tavaliselt saab suviõunu süüa juba augusti esimesel poolel, siis sel aastal valmisid need alles septembri algul.

Samasugust pilti võib näha igal pool, ka Nõmme ja Pääsküla aedades: mõni puu on lookas, teine kõrval tühi. Kuidas näevad tänavust õuna-aastat Eesti tuntud õunakasvatajad ja mismoodi mõjus ebamäärane ilm? kesisemat saaki oli ette nÄha Tulundusühistu Vasula Aed juhataja Imbi Rohejärv räägib, et õunapuude õiepungade moodustumine algab eelneva aasta juulikuus. „Kuna 2016. aasta õunasaak oli väga rikkalik, siis õunapuud ei suuda korraga kasvatada sama aasta vilju ja järgmise aasta õiepungi,” rõhutab ta.

See on üks põhjus, miks õunapuud kannavad üle aasta. Ka eri sordid on isesuguse perioodilisusega. „Seetõttu oli täna-

Kui ühel aastal on õunapuu saagi all lookas, siis ei suuda see korraga kasvatada sama aasta vilju ja järgmise aasta õiepungi ning tuleval aastal suurt saagilootust pole.

KOMMENTAAR mis mõjutas tänavust õunasaaki?

Toivo Univer, Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse vanemteadur: „Pollis on sel aastal saak keskmine. Vanemad aiaosad, mis eelmisel aastal väga rikkalikult kandsid, on tühjad. Oleme käinud Lätimaal Jelgavas, kus oli näha kõrvuti kasvavaid pilgeni õunu täis puid ja saagivaeseid puid. Hea aednikust sõber Lõuna-Soomest helistas ja ütles, et nende õunaaiad on tänavu tühjad ning soovis Pollist

vune väiksem õunasaak prognoositav. Kui palju saaki vähem on, oleneb juba agrotehnikast ja hooldamisest. Saagita aastal moodustub õiepungi jälle palju ning kui talvel ja õitsemise ajal kahjustusi pole, vahelduvad suure ja väikese saagiga aastad,” selgitab Rohejärv.

Tema sõnul on seega kindel, et tänavune saak on mullusest väiksem, aga kui palju, on raske hinnata, sest õunad on veel koristamata. „2016. aasta ei sobi erilise saagirohkusega ka mõõdikuks,” täpsustab ta. Kui uurida, millised sordid on sel aastal hästi saaki andnud ja millised

jõuluks taliõunu osta.

Katses olevatest sortidest on rikkaliku saagiga K. Kase aretatud ‘Liivika’ ja ‘Krista’. Tühjad on ‘Kikitriinu’ puud.

Selle aasta suvel tabas Lõuna-Eestit rahehoog ja vigastas õunapuu lehti ja noori vilju. Ilmastik soosis ka õunapuu kärntõve levikut, samuti rikkusid saaki lehetäid.”

vähem, siis Vasula Aia näitel võib öelda, et saagikad on tänavu ‘Liivi kuldrenett’, ‘Tiina’, ‘Antei’, ‘Krameri tuviõun’. Vähem kannavad Rohejärve sõnul ‘Veteran’, ‘Cortland’ ja ‘Krista’.

Vihmane ja jahe suvi soodustas kärntõve levikut ja palju on ka puuviljamädanikku. „Kahjuritest on rohkesti õunamähkurit. Õunakoid on aga sel aastal vähe.” suViõunu napib Järvamaa tuntud õunakasvataja, Rebase talu perenaine Piia Tiigemäe ütleb, et võrrel-

Foto: Marko SaarM

des varasemate aastatega on nende õunasaak samuti tagasihoidlikum, vähem on just suviõunu. „Tormituuled on osa õunasaagist hävitanud. Õunad valmivad tõepoolest hiljem – samu sorte, mida müüme tänavu septembri algul, müüsime eelmisel aastal juuli lõpus.”

Hästi annavad Rebase talus sel aastal saaki ‘Tiina’, ‘Liivi

kuldrenett’, ‘Kaari’, ‘Talvenauding’, kehvem on saak ‘Martsipanil’ ja hilistel talisortidel. Tiigemäe märgib, et ‘Melba’ ja ‘Lobo’ saak on peaaegu täielikult rikutud vihmasest ja jahedast suvest tingitud kärntõve tõttu. Talisortidel on oht, et jaheda sügise ja varase talve korral ei jõua need korjamisküpseks valmida.

Id a-Vi r umaal Vaivara vallas õunu kasvatavast Raudkivi talust öeldakse samuti, et saak on pisut kesisem kui muidu.

Raudkivi talus pole veel viljad koristusküpseks sanud, seega loodetakse soodsale sügisele.

Saagikamad on Raudkivi talus sel aastal ‘Valge klaar’, ‘Krista’, ‘Antei’ ja sort ‘73-15-155’.

Nagu mujalgi on saaki rikkunud kärntõbi ja lehetäid.

Kokkuvõttes ei tohiks keegi päris õunteta jääda ja kui enda aias on ubinaid vähevõitu, võib alati pöörduda aiandite ja õunatalude poole. Kindlasti tasub igaühel, kes tahab kodumaist puhast õuna, võtta Eesti aiandite ja taludega ühendust ja ise kohapeale ostma või korjama minna.

HOYER EXCEEDING EXPECTATIONS

Lai valik standardseid Hoyeri elektrimootoreid nii jalg- kui ka aarikkinnitusega. _ www.alas-kuul.ee

OSTA KUULILT!

6 || kaNapIdamINe || maa elu

21. september 2017

kanad koduaias. Nelja lapse ema kasvatab juur-

malle jüri

Kanapidamine on Malle Jürilo kogemust mööda üsna lihtne – kaks korda päevas süüa, jook peab kogu aeg ees olema, õige valgusrežiim, et munatoodangut tuleks. Oluline on ka puhas pesa ja aeg-ajalt parasiiditõrFOTO: HELE-MAI ALAMAA jet teha ning rebaste suhtes peab valvel olema.

kAiri OJA Maa Elu

reisile,” jätkab naine. Kanamaja sai valmis ja reis ka tehtud.

allinnas ei kosta kuke kiremist kuigi sagedasti. Malle Jürilo ja tema pere koduaiast Meriväljal kostab. Tõsi – nelja lapse, kolme kassi, ühe koera, ühe roti ja paariteistkümne kanaga perekond ei ela päris südalinnas, vaid Meriväljal. Linna lähedal maal, nagu naine tavatseb öelda. „Sellest on viis ja pool aastat, kui ühel hommikul oli kiiks peas, et nüüd on kindlasti kanu vaja,” alustab Jürilo, kes nüüdseks ilma kanadeta elu enam ette ei kujutagi. „Küsimus oli lihtsalt selles, kuidas mees enda poole moosida,” muheleb ta.

Nii alustas ta abikaasaga juttu esialgu mõnest kanast ja sellest, et tegelikult ei ole vaja kellelgi teisel nende eest hoolitseda ja kanapidamine on väga lihtne. Ent mõistagi ei saa kanad elada korraliku talvemajata. Parajasti oli ajastus selline, kus mees unistas reisileminekust. „Mina aga kõhklesin ja seadsingi väga kavalalt ultimaatumi: kui sina ehitad mulle kanamaja, tulen mina sinuga

esimesed kaks kana Kahele esimesele kanale sõideti järele Eesti teise otsa Tsirguliinasse, elevust oli üle pea. Ühel suvehommikul aeda minnes kuulis Malle kummalist kriiksuvat häält ega saanud aru, mis heli see on. „Lõpuks hakkas kohale jõudma, et üks minu kana oli kirema hakanud. Paari nädala pärast selgus, et ka minu teine kana on hoopiski kukk.”

Rõõmust ta just lakke ei hüpanud, sest ootas ju, kunas kanad munele hakkavad. Praegu patseerib aias ringi 13 tavalist munakana ja araukaana tõugu kanad. „Need annavad siniseid mune,” lisab naine. Veel on seltskonnas uhked puhvis ja karvaste jalgadega faverollid. „Esimesel aastal on munatoodang kõige parem, siis väheneb aasta-aastalt,” märgib Malle. Praegu on kõik kanad kahe ja poole aastased ning katavad pere munavajaduse täielikult. „Tarbime mune päris palju. Kui linnud on nooremad, jagub ka sõpradele-tuttavatele. Viimase viie aasta jooksul olen mune poest ostnud vaid paaril korral, kui olen korraldanud suuremaid üritusi. Loomulikult ei vaadanud ma muid kui mahe-

Mahlapressid, marja- ja õunapurustajad Cider Mill OÜ tootevalikust leiab sobivaid tooteid nii eratarbija kui ka väike- ja suurtootja. Valikus on mahla tegemise varustus, toidukuivatid, piima töötlemise seadmed, õlle pruulimise seadmed ja ka tervikud tootmise ja pakendamise automaatliinid. Eraisikutele pakume suures valikus mahalapresse, purustajaid, toidukuivateid ning kõike vajalikku mahla ja marjade säilitamisel või kuivatamisel. Ettevõtete vajadustele läheneme projektipõhiselt ning arutame koos läbi iga detaili tööprotsessi lihtsustamisel ja automatiseerimisel.

MEIE TEENUSED:

HOOLDUSTEENUS – toidutööstuse seadmed k.a kõik meie pakutavad seadmed.

VÕTMED KÄTTE TEENUS – pastöriseerimine, villimine, korkimine, sildistamine, pakkimine – kõik koos meie või Teie materjalidega. ÜKSIKTEENUSED ERALDI või KOMBINEERITULT: toorme eelpesu, saaduse purustus- ja pressimiseteenus, pastöriseermine, saaduse villimisteenus, taara korkimis- ja sildistamisteenus; teie toorainest valmib meie juures lõpptoode – organiseerime teile kõik pakendamiseks vajaliku (taara, pakendid, sildid jms materjalid), et saaksite oma saaduse ise luua.

RENDITEENUS: lihtsamate seadmete renditeenus (purustaja ja mahlapressid).

Palun tutvuge enimmüüdud tootevalikuga meie e-poes www.cidermill.eu Cider Mill OÜ, Lao 8-26, 80010 Pärnu Tel 5351 6054 (müük eraisikutele), 5450 2075 (projektimüük) info@cidermill.eu, www.cidermill.eu

Toitainete doseerimine ja pakendamine

Piima töötlemise seadmed

Seadmed istanduse hooldusest kuni villimiseni!

Toidu kuivatamine

Õlle pruulimise seadmed

maa elu || kaNapIdamINe || 7

21. september 2017

ja puuviljad pere toidulaua tarbeks oma aias, kanamunad tulevad pere arvukatelt sulelistelt.

ilo maalähedane elu mune,” räägib naine, kes koos pere ja sõpradega sai alles hiljaaegu hakkama üsna suuremahulise kodukohvikuga Merivälja kodukohvikute päeval. Järjekord oli pikk ja rahvast jagus õhtutundideni. „Kui kanade võtmiseks valmistusime, otsisin kõikvõimalikku materjali, et endale selgeks teha, kuidas asjad käivad,” jätkab Malle, kel on lapsepõlvest vanaema juures kanade talitamise kogemus. „Aga kes seda enam mäletab, sellest ajast on juba palju möödas ja asjad käivad tänapäeval üsna teisiti,” ütleb Malle, kelle unelektüüriks olid tükk aega Piret Purru-Lemetti „Faberge munad” ja Kerstin Nelke-Heinroosi „Lihtne abimees algajale kanapidajale”. kana muneb nokast Facebookis on linnukasvatajate grupp, kust saab omasugustelt nõu küsida ja rõõme jagada.

Söödaks on lindudel spetsiaalne mahegraanul ja -vili. „Meie majapidamises ei visata toitu ära – kõik läheb tarbimiseks.

Välja arvatud avokaado, hapukurk, tilgastanud piimatooted jmt, mis kanadele ei sobi.

Munade kvaliteedi loogika on Malle sõnutsi lihtne: saad seda, mida kana noka vahele annad. „Anname head-paremat, see on kindel. Poemunade peale ei taha mõeldagi – eriti kui kümne muna hind on ainult sentides,” on Malle kindel.

Kui on jälle parasjagu aasta, kus uued tibud tulevad, on Jürilote kodu alatasa laste sõpru täis. Kõikide laste lasteaiarühmad on käinud koogil-kakaol ja tibudega tutvumas. Linnalastel rõõmu kui palju. elu loomadega õpetab Vastutama Ent nagu lastel ikka, on algul elevust palju ja tahetakse kõike teha, aga aja jooksul tüdinetakse ja tööind kaob. Hommikune söötmine on ikka pereema teha, sest lapsed ju koolis, õhtul käivad nad aga kordamööda kanadega asjatamas.

Pereema tegi mõned aastad tagasi, peamiselt just laste tõttu, otsuse kodus töötamise kasuks.

Nüüdseks on Malle valmistatud hõbe- ja muud väärisehted tellijate seas juba kaubamärgina tuntust kogunud. Veel sai naisest hiljaaegu „Rännaku” terapeut. Varem töötas ta pikki aastaid raamatupidajana, kõik muud tegevused on tema ellu tulnud laste kasvamise ajal. „Olen oma elu seadnud nii, et olen ise oma aja peremees.

Kui tööst villand saab või kondid kangeks jäävad, lähen õue, paitan kanu, mängin koeraga, mõni kassidest magab niikuinii kas süles või seljataga, kevaditi lõikan puid ja põõsaid, kastan tomateid või rohin peenraid,” räägib Malle, kelle jaoks on see kõik väga-väga mõnus enese laadimise viis. „Ega paljude lastega elu muudmoodi hästi saagi toimida – töö, sujuv hetk puhkuseks, lapsed, toiduvalmistamine, majapidamine – kõik käib suures osas jooksvalt just nii, nagu tuleb. Siin ongi tähtis, et saab võtta hetked endale, kus

end lõdvaks lasta, need teevad rõõmu ja pakuvad naudingut.

Eks need on igaühe jaoks erinevad – mina naudin oma peret, loomi ja suurt aeda, seda, et saan näpud mulda pista.”

Aleksander (15), Iskander (10), Anna-Loviisa (9), HeleneLisette (7) teavad, et ilma midagi tegemata ei tule ka midagi. Nii aitavad lapsed koos emaga kordamööda korraldada õhtust kanapidamist. „Poisid aitavad kanamaja puhastamisel ja niidavad suvel muru. Lisaks koristavad kõik enam-vähem ise oma tube ja köögi-söögitoa korrashoidmiseks on meil külmkapiuksel graafik – et emme ei pea õhtul pärast tundi-paari söögitegemist enam põrandat pühkima või nõusid koristama. Ega see igakord vaidlusteta kulge, kuid toimib siiski,” muigab Malle.

Laste külalistele meeldib Malle sõnul söötmise-munakorjamise juures olla. „See neile uus ja huvitav tegevus,” ütleb naine ja lisab, et poisid on talle kanamaja kraamimisel tõhusaks abiks. „Eks saaksin muidugi isegi tehtud, aga on just oluline, et nad õpiksid tööd tegema ja vastutust võtma. Seda mitte ainult kanade, vaid ka teiste koduelukate puhul – meil elab veel üks rott, kolm kassi ja koer,” loetleb Malle. Tema sõnul on lastel tarvis mõista, et kõik, kes on perre võetud, vajavad hoolt, toitmist ja tähelepanu. „Kui oleme korra otsustanud, siis on meil kohustused kuni lõpuni. See ei ole ühepäevane mängulust, vaid vastutus teise, endast väiksema eest,” ütleb Malle kindlal toonil. kanakarjane ei sobinud Mõni aasta tagasi oli Jürilotel borderkolli, kes arvas Malle ütlust mööda, et tema eluülesanne on kanu karjatada. „Tol ajal olid meil paar braama tõugu kana, ilusad prisked sulepallid, aga natuke pikavõitu taipamisega,” jutustab naine. „Seega ka koerale hästi ei allunud. Koer oli õpetatud lambaid ajama – tohtis kasukast naksata, aga nahk pidi loomal terveks jääma. Ühel õhtul otsiti kogu kambaga kadunud braamat – Annat. „Lapsed lõpuks loobusid, õnneks. Šokk oli suur, kui ta lõpuks põõsast leidsin – ilma ühegi suleta. Koer tegi oma tööd, mis oli talle elulise tähtsusega, aga kana oli juhmivõitu ega allunud korraldustele, eks koer siis muudkui naksaski sulgi ta küljest ... kuni enam polnud ühtegi,” meenutab Malle. „Tol hetkel proovisin teda elule poputada, soojendasin-söötsin, paari päeva pärast ta muidugi suri,” lausub Malle. Nüüd teab ta, et kanal oleks olnud õige tol hetkel minna lasta, mitte tema agooniat pikendada.

Kanapidamine on Malle kogemust mööda siiski tegelikult

Perekond Jürilo lapsed Iskander (10), Helene-Lisette (7), Anna-Loviisa (9) aitavad kordamööda emal õhtuti kanadega toimetada. Pere vanim Foto: erakoGU laps Aleksander (15) oli pildi tegemise ajal veel koolis.

kaunis lihtne – kaks korda päevas süüa, jook peab kogu aeg ees olema. „Õige valgusrežiim, et munatoodangut tuleks. Puhas pesa ja aeg-ajalt parasiiditõrje, kui välihooaeg läbi saab ja siseruumi üle kolitakse.”

Reisile minnes tuleb Malle sõnul muidugi alati leida keegi kogu loomamajandust haldama. „Aga ega lapsigi saa üksi koju jätta, nii et üks asjaajamine kokkuvõttes,” leiab ta.

Malle meenutab, et kui esimesed kanad hakkasid aias vabalt ringi jalutama, tuli tihtipeale ette, et mõni neist kuskilt aia vahelt plehku sai. „On korduvalt nähtud lehviva kleidi ja õuekalossidega kanapidajat mööda kodutänavat au-

kui tÖÖst villand saaB vÕi kondid kangeks jÄÄvad, lÄhen Õue, paitan kanu, mÄngin koeraga.

tode vahel käed laiali jooksmas, et autod kanu alla ei ajaks,” naerab Malle. „Nalja kõigil nabani, minul küll mitte senini, kuni suleline süles on.”

Kevadistel noortel kanadel ei tulnud algul õhtuti majjaminek veel kuigi hästi välja, nii sättisid nad siis end kambakesti mööda hoovi puude okste peale ritta. „Siis käisime abikaasaga õhtuti, redel kaenlas ja lamp otsaees, mööda aeda ja otsisime puude otsast kanu,” jutustab Malle. See oli üsna igaõhtune rituaal algul. „Sõpradel-tuttavatel oli siis jälle, mille üle naerda. Eks ta naljakas ongi.” muretsesid kiremise pÄrast Kanapidamise alguses oli pere mures, mida naabrid kuke kiremisest arvavad, sest isegi siis, kui kukk majas kinni oli, kostis kiremine kaugele. „Ent naabrid olid väga nostalgilises meeleolus ja arvasid hoopis, et tore, ongi nagu maal lapsepõlves,” lausub ta.

Muidugi, kui kord õhtul ununes kanamaja uks kinni panemata ja pool viis hommikul kikas viisijupi üles võttis, lidus perenaine otse voodist, saba seljas, kukke püüdma, lootuses jaole saada enne, kui naabrid kukest ja temast enesest ka suppi teevad.

Praegu Jürilotel kukke polegi. „Eelmisel suvel juhtus kahetsusväärne lugu, kus üks väike laps hirmutas kukke, pärast kukk ründas ehk kaitses oma kanu,” räägib Malle. Edaspidi sai majast välja tulla ainult kas labida või rehaga, muidu oli kukk kohe kallal. „Kuri kukk tekitab koledaid haavu ja lastele kohutavaid emotsionaalseid

traumasid,” teab ta. Seda ei saanud nad lubada ja kukk pidi perest lahkuma.

Läinud talv oli soe ja kanad kogu aeg väljas. „Ühel päeval nägin aknast, et kogu kanaaed on valge. Lumi see kindlasti polnud. Jooksin ähmiga välja – kõik oli ühtlase sulekihi all. Lugesin kanad üle – kaks oli puudu. Niipalju läks õnneks, et kaks kõige vanemat,” räägib Malle. „Rebaserein oli lõunal käinud – ühe oli aia alt ära vedinud, teine, paksem, oli sinna kinni jäänud.

Aga nii okkaliste põõsaste vahel, et jäime paariks päevaks mõtlema, kuidas ta sealt kätte saame. Polnudki vaja kaua mõelda, sest ega reinuvadergi juhm ole, viis ka teise päeva lõunasöögi minema. Õnneks rohkem pole tulnud.”

Väiksena oli Malle enda sõnul ikka maatüdruk – kõik vaheajad ja suved Taevaskojas, maal vanaema juures. „Enamik talutöid on mulle tuttavad – alates lehma lüpsmisest, heinateost, aiamaa hooldamisest kuni lauda koristamiseni ja hoidiste tegemiseni. See kodu, mis meil praegu on, on olnud minu unistus,” kõneleb naine ja tema pilgust kumab vastu miski, mida lõpuni seletada ei saa. Öeldakse ju, et meie lapsepõlv on meiega alati kaasas. Kas ongi vaja nii väga lõpuni täiskasvanuks saada? „Praegu on see minu tänane päev – suur aed, kanad, kassid ja koer, peenramaa, kus juurikaid kasvatada, kasvuhoone, õunapuud, mida mööda kevaditi kõõluda ja oksi lõigata. See on lihtsalt super,” kiidab naine.

suVised juurikad oma aiast Peenramaa Mallel enda meelest liiga suur ei ole, aga suvised värsked juurikad, salatid, ürdid, tomatid-kurgid saab ikka enda aiast. „Lisaks õunad, ploomid, kirsid, mustad ja punased sõstrad, tikrid ja vaarikad,” loetleb ta. Moosid, mahlad, hoidised teeb Malle kõik ise, ilma suhkruta. „Meil on suur pere ja mulle on alati olnud tähtis, et toit laual oleks võimalikult puhas ja kvaliteetne. Seega, valmistoitu või poolfabrikaate meie kodu köök ei tunne, keedan-küpsetan-vaaritan kõik ise,” jätkab Malle. 30kilone talvine maasikalaar ostetakse tuttava taluniku käest ja hoiustatakse koos teiste marjade ja aiasaadustega jääkapis. „Väetisi ma ei kasuta, kanakaka ja kompostmuld kuluvad aga marjaks ära,” kinnitab ta.

unistus turismitalust Vahel räägib Malle mehele, et kui lapsed koolid lõpetavad ja nemad pensionieas, siis lähevad maale turismitalu pidama. Et siis saab rahulikult maaelu nautida. „Aga eks mina vist naudin seda rohkem kui abikaasa. Temal on lihtsalt kuldsed käed – teeb peedist pesumasina ja rohkemgi veel. Eks näis, kuidas elu veereb ja mis tal meie jaoks varuks on,” arutleb naine.

Veel taotleb ta koduköögi tunnustamise dokumente, et hakata pakkuma ilma nisujahu, suhkru, piima ja munata toitu inimestele, kel terviseprobleemid ja sobilikku toitu raskem leida. „Kuna ise olen omadega samuti praegu samas kohas, siis muudkui katsetan ja proovin ning kõik on väga põnev. Kõige võti on üks – teen seda, mida armastan. Armastuse ja hingega,” ütleb Malle.

8 || lINd || maa elu

mänsak on osav pähklinäppaja OLAV reNNO linnuteadja

A

iaservas kasvavatel sarapuupõõsastel näis üsna keskmine pähkliand kujunevat, ent septembri keskpaiku hakkas sealt aeg-ajalt kuulduma rämedapoolseid krääksatusi, ainult pisut mahedamaid kui samal ajal tammede otsast tõrusid metsa poole tassivatel pasknääridel.

Sarapuuvõsas tegutses kaks-kolm niisama suurt, aga tumepruuni, valgete tähnidega kirjatud rüüga lindu – mänsakut. Nad koukisid pähkel pähkli järel oma nokka ja nokaalune lott aina paisus.

Umbes kümnest pähklist sai üheks korraks küllalt ja siis läks lend metsa suunas. Umbes veerand tunni pärast tuli pähklinäppaja tagasi ja asus jälle pähkleid noppima. Üsna pika ja parajalt tüseda nokaga käis see töö näivalt hõlpsasti ja kolme päevaga oli aiaomanike jõulupähkliootus otsas. Nimelt oldi oodatud pähklituumade tahenemist,

aga mänsakud viisid minema veel pooltoored pähklid.

Need pähklid, mis sarapuu otsa jäid, on enamasti augukesega – pähklikärsaku tõuk on need tühjaks söönud.

Mänsaku levila ulatub Lõuna-Skandinaaviast Kamtšatka ja Jaapanini ning kaares ümber Aasia suurte mäestike kitsa ribana Põhja-Indiani. Euroopas pesitseb ta ka Alpide ja Karpaatide eelmäestikes, ent puudub Türgis ja Kaukaasias.

Võib-olla ongi viimati nimetatud aladel just selle pähklimaia linnu puudumise tõttu kõige tootlikumad sarapuupähkli kasvandused?

Mänsaku sulgrüü üldtoon on tumepruun. Keresulestik on kirjatud valgete tähnidega, pea ja kukal on pruunid, tiivad tumepruunid sinaka metalliläikega, sabaalune ja sabatipp valged. Ka tiivaalune on hele. Silmapaistvalt pikk nokk on must, samuti jalad. Isas- ja emaslinnud on välimuselt ühtmoodi.

Eestis pesitseb viis kuni kümme tuhat mänsakupaari. Varemalt leidus neid pea-

miselt Lääne-Eestis ja saartel, nüüdseks aga on liik üsna tavaline ka mujal. Nad on enamjaolt paigalinnud ja jäävad aasta ringi oma piirkonda, uidates sügisel paremaid saagimaid otsides vaid paarikümne kilomeetri ringis, nii et meie mänsakute talviseks koguarvuks hinnatakse 15 000 kuni 30 000 isendit.

Muidugi – miks peaksid nad oma sügisel talletatud talvevarude juurest lahkuma!

Iselugu on, kui siin pähkli- ja tõrusaak kasinaks jääb – siis tuleb toidu leidmiseks kaugemale minna. Nii kaugeid invasioone ehk irdrändeid,

nagu seda ette võtavad idapoolsed seedrimänsakud, kui Siberis seedermändidel käbisaak äpardub, meie pähklimänsakud küll ei tee. Viimatist seedrimänsakute massilist esinemist mäle-

Sageli seirab mänsak ümbrust kõrgel kohal istudes.

Foto: Wikipedia

21. september 2017 tan 1968. aasta algusest, mil Eestis vaadeldi hulgaliselt mänsakuid, kuni 10 lindu salgas, nokk saledam kui meie omadel. Ilmselt on seedrikäbide lüdimine hõlpsam kui pähklituumade kättesaamine, nii et nende siberlaste nokk ei pea nii tüse olema kui pähklipurustajatel. Seedrimänsakute tagasirännet ei ole kusagil täheldatud – need väljaränded näivad olevat „ühe otsa piletiga”.

Kevadel ja suvel söövad mänsakud putukaid, sisalikke, linnumune ja -poegi ning sügise poole ka marju, talvel panipaikadesse talletatud pähkleid ja muid seemneid, eeskätt männi omi.

Pähkli surub mänsak varvaste varal vast u o ksa ja raiub pähklikoore nokaga puruks ning tükeldab tuuma ka tugeva nokapära vahel.

Männikäbist kougib ta seemned välja nokaotsa abil, käbi varvastega paigal hoides. Mänsaku menüüs on samuti kuuseseemned, mida ta kougib pooleldi avanenud soomustega käbidest talve lõpu poole, aga nopib ka maast või lumepinnalt. Maapinnalt toitu otsides kaarutab t a l a nge nud lehed

ja muu varise nokaga laiali ja nopib sealt nii seemneid kui ka putukaid.

Pesitsetakse kuuse enamusega metsades. Märtsis-aprillis võib kuulda isaslindude laulu – see on kuuseladvas esitatav vaiksepoolne mahedate vilehelide ja kriuksatuste segu, umbes nagu pasknäärilgi. Pesa teeb mänsakupaar oksale vastu kuuse või tiheoksliku männi tüve 4–7 m kõrgusele ja see sarnaneb pasknääri omaga: väliskiht raagudest, sisevooder pehmemast ainesest. Munadki – neid on kolm kuni neli – sarnanevad sugulase omadega, kuid valkjas koor on pisut rohekas ja seda katvad pruunid täpid veidi suuremad. Mänsak on varane pesitseja ja enamik paare alustab juba märtsi lõpul.

Hauvad mõlemad vanemad ja pojad kooruvad kolmenädalase haudumise järel. Alul toidetakse neid putukatega, siis aga suuremate loomakestega, sealhulgas hiirte ja linnupoegadega. Mõne nädalaga hakkavad pojad lendama, aga jäävad talveni vanemate seltsi. Neil on kahkjam sulestik kui vanalindudel, nii et salgas on võimalik noorlinde eristada.

Kuna mänsak seedermänni seemneid varudes ja neid kaugemale peites soodustab selle puuliigi levimist ja kasvuala uuenemist, siis on talle Tomskis ühte parki püstitatud ausammas – mänsaku pronkskuju silindrilise graniitsamba otsas. Euroopas on mänsakul kindel roll sarapuu leviku tihendamisel ja laiendamisel.

Eestis kuulub mänsak kaitsealuste liikide kolmandasse kategooriasse.

Otsid kaaslast?

Helista 742 7927 või kirjuta armastus@elmar.ee

Priit Rand

Kristiina Kraus

Liana Kolodinskaja

Lauri Hermann

Raadio Elmar tutvumissaade-

reedeti kell 19

Tallinn ja Harjumaa 91,5 MHz / Läänemaa 92,2 MHz / Kesk-Eesti 91,7 MHz / Saaremaa 91,5 MHz / Pärnumaa 99,0 MHz / Lõuna-Eesti 91,2 MHz / Tartu linn 88,5 MHz

Võta meiega ühendust! info@metsaoksjon.ee, telefon: 671 8108

maa elu || SeeNed || 9

21. september 2017

Saarde seenefestivalil pidasid „Seenesahvrit” kohalikud perenaised Eha Gentalen, Mall Kuningas ja Tiiu Tammiste.

Fotod: UrMaS LUik

seenesÜgis. Saarde seenefestivalil kui Eesti toidu kuu kalendriüritusel pakkusid kohalikud perenaised enda valmistatud hoidiseid ja seletasid, et nemad võivad kasvõi jõulukuul valmistada värsketest kukeseentest rooga.

Seeni võib külmikust korjata jõuludekski SiLViA pALUOJA

Pärnu Postimees

L

oomulikult ei lähe nad siis, korv käes, metsa nagu muinasjutus „Kaksteist kuud”, vaid avavad kodus sügavkülmiku ukse, kus on suve lõpus korjatud kukeseened. „Võiga praetud kukeseened lähevad sügavkülmikusse,” räägib Tiiu Tammiste, kes koos Eha Gentaleni ja Mall Kuningaga avas neljandal Saarde seenefestivalil seenesahvri.

Toiming on lihtne: puhastatud kukeseened praetakse pannil võiga, jagatakse jahutamise järel väikestesse plastkarpidesse portsjonideks ja pannakse sügavkülma. Paari-kolme kuu pärast välja võttes ja kuumale pannile pannes on need nagu äsja korjatud, nii värsked. Aga selliselt säilitatuna sobivad kukeseened ka pirukate täidiseks ja salatiks. „Mina ei lisa kukeseentele praadimise ajal midagi, sibu-

lad ja soola panen siis, kui talvel kasutan neid,” mainib Tiiu Tammiste. „Mina soolan seened väikestesse purkidesse, ise ma seeni ei söö, aga mees võtab purgi, paneb sisu veidiks ajaks ligunema ja tarvitab ära, pidavat olema nii hea nagu magustoit,” ütleb Eha Gentalen. „Katsetasin sel aastal ja tegin marineeritud seeni juurviljadega, panin porgandit ja uba, tšillit veidi, nüüd on huvitav teada, kuidas maitseb,” lisab Mall Kuningas.

Metsas korjavad jutukaaslased korvi vaid neid seeni, mida nad Eesti metsade ligemale 400 söödava seeneliigi hulgast kindlalt tunnevad ja mille kohta on teadmine tulnud kaasa lapsepõlvest, ikka ema või vanaema õpetuse järgi. Kümmekond liiki, sealhulgas kukeseened, pilvikud, puravikud, riisikad. Kui agara korjamisega satub kor-

seenelise Üldreegel on lihtne: kui kahtled, jÄta korjamata.

Tihemetsa spordihoones avatud seenenäitusel on uudistada 174 seeneliiki, mis ümbruskonna metsades, parkides, niiduservadel kehval sügiselgi kasvavad. Kohaliku seenetarga Ivi Hiie jutu järgi on neist vaid kolmandik söödavad, mürgiseid on kõige vähem ja suur

RIISIKATE MARINAAD • • • • • • • • •

1 klaas vett 2 tl soola 2 tl suhkrut 1–2 tl äädikat 1 väike sibul 1 väike porgand 1 küüslauguküüs 1 loorberileht terapipart, vürtsi, nelki

Retsepti autor on Mall Kuningas. vi kahtlane seen, siis uuritakse kodus tarkadest raamatutest selle kohta järele, kas on söödav, ja kui kahtlus püsib, siis seen pannile ei jõua. „Marinaadi keetes ikka katsetan ka veidi, aga maitseaineid lisan tunde järgi, ei grammita, põhiretsept on olemas, aga kui on pilvikud, panen rohkem suhkrut, ja kui on riisikad, panen rohkem sibulat, niimoodi varieerin,” jagab kogemusi Tiiu Tammiste.

Silma hakkab, et igale hoidisepurgile on kirjutatud seente korjamise kuupäev, sest hoolikas perenaine peab teadma, kas ta korjas ja valmistas näiteks kukeseened suvel või sügisel.

Kukeseent tunnevad enamasti kõik.

ports mittesöödavaid neile lisaks. „Aga söömise mõttes on kindla peale minek riisikas, sest nagu juba vanaema õpetas, kui seenekübara alt valget piima imbub, võid julgelt korjata, kupatada, marineerida,” räägib Ivi Hiie ja tõstab samas hoiatavalt sõrme püsti. „Kuid riisikatest ei sobi toiduks sooriiskas, mis näeb välja nagu männiriisikas, aga sel on kübar kuiv ja ei tule valget piimmahla, mahl on täiesti vesine. Kuid seenelise üldreegel on selline: kui kahtled, jäta korjamata.”

Seenetark soovitab korjata nooremaid, ussitamata seeni ning kohapeal kohe vaadata, kas tasub metsaleidu korvi panna. „Kukeseent tunnevad enamasti kõik, ainult see võib segamini minna kuldkukeseenikuga, mida on viimasel ajal metsa tulnud ja mis on hariliku kukeseenega hästi sarnane. Ei ole mürgine, kuid on puine ja maitsetu, olen kuulnud, kui inimesed kurdavad, et kukeseen oli paha, kibeda maitsega ega kõlvanud üldse süüa.”

Kuldkukeseenik kasvab tavaliselt üksinda ega ole nii lihakas nagu harilik kukeseen, mis armastab seltskonda: kui oled korvi maha pannud, võid ühest kohast selle täita.

Kukeseened ja riisikad on põhikomponendid ka seenefestivali õpitoas, kus Ljudmila Ruukel juhendab soome-ugri seenetoitude valmistamisest huvitatuid ning mida oldi õppima sõidetud isegi pealinnast. „Täna kasutame pelmeenide täidisena kukeseeni, aga võib kasutada teisigi seeni. Panime täidiseks hautatud tükeldatud sibulat, soola ja pipart.

Teise täidise valmistame seente ja kartuliga,” seletab Ljudmila Ruukel, kes on kodumaalt Udmurtiast kaasa toonud sealsete esiemade tarkused ja oskused. Pelmeenitaina valmistavad õppurperenaised kohapeal, rullivad selle hirmõhukeseks ja hakkavad ümmarguste vormidega pelmeeniümbriseid välja vajutama.

Salatid olid valmistatud vadja moodi, kuuseriisikate, punase sibula ja pohladega, ning ersa moodi, milles olid kuivatatud pilvikud, tükeldatud sibul, hapukapsas, maitseained.

Aga seeni võib vormida ka küpsisteks, nagu Marin Mitt oli teinud. Tema valmistatud mitmekihilisi küpsiseid kaunistab pruuni šokolaadikübaraga just samblasülest sirgunud valgetüveline puravik ja meister räägib, et ajas terve Eesti läbi, enne kui Rakverest vajalikud seenevormid leidis.

Seenesügis jätkub.

Samblasülest on ennast ilma uudistama välja sirutanud pilvikud, riisikad, puravikud ja kukeseenedki, neil tundub pea samuti sassis olevat nagu looduse kalendrilgi. „Tegelikult on korjamise rõõm seente juures kõige parem, seente puhastamine kodus enne kupatamist ei ole eriti meeldiv töö, aga marineerimine selle järel pakub jälle rõõmu ja eksperimenteerimise võimalust,” arvab Tiiu Tammiste.

Ta oli lahkelt nõus jagama marineeritud riisikate retsepti, kuigi igal perenaisel on oma nipid ja harjumused.

10 || Ilma- ja taImetaRk || maa elu

apteekertaimetark

K

uni Eestimaal on veel puutumata loodust, on meil kasvamas ka kanarbikku. Samamoodi nagu puhas loodus on meie rikkus, on seda ka kanarbik. Põhjamaades on kanarbikku tuntud ja kasutatud väga ammustest aegadest. Kanarbik ravimtaimena on pakkunud leevendust inimesele ja loomadele laudas, samuti on seda voodis küljealusena kasutatud.

Norralased on valinud kanarbiku oma rahvustaimeks, nii kõrgelt on seda taime seal hinnatud.

Usutakse ka, et kanarbik toob õnne. Samas pannakse kanarbikku pruudikimpudesse, et see vähendaks pruudi kirge teiste meeste vastu.

Vihmamaagias on kanarbiku põletamist kasutatud vihma väljakutsumiseks. Pidavat aitama liiga võimuka ülemuse vastu, kui panna oma töölauale kimp kanarbikku. Meie esivanemad ennustasid kanarbiku õitsemise järgi ilma ja ajastasid põllutöid. kanarbik õitseb pikalt Kanarbik on tänapäeval meie nõmmede ja kõrgete liivaste metsaaluste peamine kattetaim. Kasvab ka rabas ja rabamännikutes ja muudab need sügise hakul rikkalikult õitsedes ülikauniteks paikadeks.

Pikk õitsemine, juunist kuni septembrini-oktoobrini, on teinud kanarbikust asendamatu mesilaste rõõmu. On ju enamik meist maitsnud kanarbikumett, head, ravitoimelist ja tumedat.

Taim ise on igihaljas kääbuspõõsas, sirelilillad, harva ka valged õied on väikesed ja kellukakujulised. Lõpetab õitsemise septembris-oktoobris külmade tulles. Parim kogumisaeg on augustis-septembris õitsemise ajal, kuivade ja päikseliste ilmadega. Kogutakse 10–15 cm

Kuna sel aastal on loodus hilisem, on praegu metsaalustes ja raielankidel veel küllalt õitsvat kanarbikku.

pikkuseid taimelatvu või võetakse ainult õied, need kuivatatakse laiali laotatult õhurikkas ja varjulises ruumis. raVimtaimena kasutusel juba sajandeid Juba 1640. aastal on briti arst John Parkinson kirjeldanud kanarbikku kui tugevat veeajatit.

Kui juua kanarbikuteed kaks tassi päevas, hommikul ja õhtul tühja kõhuga, ja nii 30 päeva järjest, siis vabanetakse neeru- ja sapikividest. Kanarbikuürt sisaldab flavoonglükosiide, arbutiini, alkaloid erikodüniini, mõruglükosiid erikoliini, saponiine, parkaineid, orgaanilisi happeid, tärklist, karotiini ja mineraalsoolasid.

Kanarbiku kõige tugevam toime on eritusorganitele. Veel toimib kanarbik põletikuvastaselt, antiseptiliselt, desinfitseerivalt ja suurendab diureesi. Kanarbikuürti kasutatakse seetõttu kusepõie-, neeru- ja sapikivide vastu. Kanarbikutee on hea köhavaigistaja ja rögalahtistaja. Gastriidi, enterokoliitide korral tuleks samuti juua kanarbikuteed. Sel ravimtaime-

teel on ka rahustav toime, soovitatakse neuroosi, unetuse ja asteenilise seisundi korral. Piinava podagra või reumaatiliste liigesevalude vastu on hea teha kanarbikuvanni ja juua kanarbikuteed, mis paneb higistama ja võtab ära valu. Suure maohappesuse korral on soovitatav lisada naistepuna ja piparmünti. Kanarbikutee alandab palavikku, soodustab seedimist ja võitleb mikroobidega.

Tee toimib rasvumise vastu ja seda pannakse paljudesse dieedisegudesse.

Välispidiselt tarvitatakse haavade raviks, silmade loputamiseks, nahahaiguste ja allergiate korral. Võtab ära halva hingeõhu, kui loputada suud, aitab hambavalu ja igemepõletikku ravida.

Vanal ajal kasutati kanarbikku ka loomasöödana na-

Rahustav tee, mis vähendab ka maohappesust ja refluksi: • 1 tl peenestatud kanarbikuõisi • ½ tl naistepunaõisi • ⅓ tl piparmündilehti Segu puistata 250 ml tassi, lisada keev vesi ja lasta kaane all vähemalt viis minutit tõmmata. Kurnata ja juua soojalt soovitatavalt koos kanarbikumeega, 30 minutit enne magaminekut.

Tassike teed aitab hästi sügismasendust leevendada, rahustab päevasest stressist ärevad mõtted. Samas on see ülimaitsev ja nautimist väärt õhtune lõõgastusrituaal.

ju Kal

07.12 19.11

Leht Leht, alates kl 07.01 vili Vili

27. K

Vili, alates kl 19.24 juur Juur

TULI

VESI

ÕHK

S

29. R

05.53

MAA

V

26. T

28. N

VI

Leht

K

25. E

R

i ts

Õis, alates kl 20.40 leht

LI

24. P

Jäär

K

Juur ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2017” KIRJASTUSELT VARRAK

ur Amb

23. L

kits

vi Lõ

Sügise algus 23.02

gu heina, sellest tehti harjasidluudasid ja kasutati värvimiseks. Vaestel aegadel tehti voodi aluskotid kanarbikuga pehmemaks.

Kuna sel aastal on loodus oma imeliste andidega hilisem, on praegu metsaalustes ja raielankidel veel küllalt kanarbikuõisi. Kui lähete kuiva ilmaga seenemetsa või jõhvikarappa, võtke kaasa paberkott kanarbikuõite korjamiseks, nii saate mitu sügisandi korraga.

meie esivanemad ennustasid kanarBiku Õitsemise jÄrgi ilma ja ajastasid pÕllutÖid.

kÜLVikALeNder: SepTeMBer 22. R

Foto: erik proZeS

RETSEPT

U

V

iimasel ajal on meedia huviorbiiti tõusnud Atlandi ookeanil tegutsevad troopikatsüklonid, eriti nende intensiivne vorm orkaan. Ka Eestis olid 18. ja 19. september tormised, sest lõunast saabus torm (aktiivne lõunatsüklon), teine selline määrab ilma nüüd ehk 22. septembril. Seetõttu teen juttu nii troopikas kui ka parasvöötmes möllavatest tormidest.

Suur tänu konsultant Ott Tuulbergile, kes oli suuresti abiks!

Mõistet „tsüklon” kasutatakse kirjanduses ja kõnepruugis väga sageli kõrvuti „madalrõhkkonnaga”. Kui aga süüvida tsükloni mõiste sisusse, viitab see tegelikult suletud tsirkulatsioonile, seevastu „madalrõhkkond” tähendab ümbritsevast madalama rõhuga piirkonda. Kuna mõlemad nähtused on tavaliselt seotud, tulenebki sellest näiline sünonüümsus. Eeltoodu ajendil saab õhurõhukaardi puhul rääkida madalrõhkkondadest, aga mitte tsüklonitest. Madalrõhuala ja tsükloni mõiste sisu erinevad ka selle poolest, et esimene viitab vaid suhtelisele õhurõhule: näiteks kui selle naaberalal valitseb piisavalt kõrge õhurõhk, võib madalrõhuala sees olla normaalrõhust (1013,25 hPa merepinnal) kõrgem õhurõhk. Lisaks sellele hõlmab madalrõhkkonna mõiste vähemalt üht suletud samarõhujoont või samakõrgusjoont.

Madalrõhkkonna mõiste kõrval võib siis tsüklonit määratleda kui kolmemõõtmelist suletud tsirkulatsiooniga õhukeerist, milles õhk liigub põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige madalam.

Kõige märkimisväärsemad on barokliinsed ehk parasvöötme ja troopika (fronditud) tsüklonid. Olenevalt sellest, millist tüüpi parasjagu käsitletakse, on ka nende tekkekoht ja -viis erinev. Troopikatsüklonid tekivad valdavalt barotroopses troposfääris, st seal, kus on ühtlaselt kuum õhumass ega ole fronte, st puudub õhumasside vastasseis; need saavad oma energia vaid kondenseerumissoojusest.

Tormid, millest viimasel ajal palju meedias räägitakse, on troopikatsüklonid. Need saavad tekkida vaid väga sooja ja ulatusliku veepinna kohal. Seega pole Eestis tingimusi nende tekkeks ega kohalejõudmiseks. Troopikatsükloneid klassifitseeritakse Saffir-Simpsoni skaala alusel, mis põhineb just 1 minuti keskmisel tuule kiirusel ja millel on 5 kategooriat.

Selleks otstarbeks ei kasutata Beauforti skaalat, mis loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830 ja mis sobib kasutamiseks parasvöötmetormide puhul. Orkaani läveks on kokkuleppeliselt 32,7 või 33 m/s, mida mõõdetakse keskmise ehk püsiva kiiruse järgi – seega pole veel igasugune tuul(epuhang) orkaan!

Eestit räsivad ikka ja ainult parasvöötmetsüklonid. Üht sellist saime tunda 18. ja 19. septembril, kui lõunast lähenes lõunatsüklon, mis tõi kaasa tormist tuult, tugevat sadu ja äikest. Sellele järgnenud lühike hingetõmbepaus on läbi saamas, sest Musta mere äärest läheneb juba uus lõunatsüklon. Näib siiski, et see nii lähedale ei tule kui eelmine, kuid tugevat tuult ja sadu toob see küll kaasa. Lisaks sellele tirib see lõunatsüklon kagust kohale suviselt sooja õhumassi, mis parimal juhul võib aluse panna vananaistesuvele – soojade ja päikeseliste päevadega perioodile pärast pärissuve lõppemist. Elame, näeme!

MAreT MAkkO

JU

TSÜKLONID PARASVÖÖTMES JA TROOPIKAS

rahustab ja alandab palavikku

Ne i

ilmatark

Sõnn

JÜri kAMeNik

kanarbikutee

ISTUTUSAEG

iLMATArk

21. september 2017

V

maa elu || kodu ja aed || 11

21. september 2017

muutumist põnev jälgida. Terve suve hoiab oma lehtede mustjaspunast tooni umbes 50 cm kõrguseks kasvav tumeroosade õitega ‘Purple Emperor’. Tumepurpursete lehtede ja roosakaspunaste õitega on ka hiline sort ‘Karl Funkenstein’. Verev kukehari ‘Bon Bon’ on erandlikult varane, selle 30–40 cm kõrguse sordi väikestes õisikutes puhkevad tumeroosad õied juba juulis, lehed on purpursed või pruunikad. Mustjaspunaste varte, tumelillade lehtede ja roosade õitega on sort ‘Xenox’.

‘Xenox Rainbow’ on veel erilisem, sest mustjaspunaste lehtede kohal avanevad mitut värvi õied: näeb roosasid, pronksjaid ja kollakaid toone. Roosade õitega sordi ‘Forsted Fire’ sinakasrohelistel lehtedel on kreemikaskollakas serv. Sordi ‘Lajos’ lehti ehib kollane serv. Kui ‘Ice Ruffles’ on veel puhkemata, siis usud, et nuppudest tulevad valged õied, need on aga siiski kreemikasroosad ja sobivad hästi taime punakate vartega.

Lehtedel on üpris kirev sügisvärvus. Lindudele maitsevad kukeharjade seemned ja nende õisikuid ei maksa sügisel peenart korrastades maha lõigata.

Ka härmatise ja lumega kaetult on need päris toredad.

Pooleldi õide puhkenud kukehari varasügiseses lillepeenras.

Foto: Säde Lepik

Sügisel püüavad peenras pilku

kukeharjad Säde Lepik Maa Elu

S

eptembris ja oktoobris, kui õitsejaid on iga päevaga üha vähem, hakkavad järjest enam pilku püüdma kõrgema kasvuga roosade ja punaste õitega kukeharjad. Praegu on neil osa viie kroon- ja tupplehega õietähti alles nupus. Vapramad sordid hallasid ei karda, nemad õitsevad külmade tulekuni.

Kukeharja liike ja aretisi on palju ning neid vähenõudlikke ja leplikke taimi saab aias väga mitmeti kasutada. Meie taimemüügikohad pakuvad neid ka päris suures valikus.

Hästi laias laastus võib kukeharjad jagada hilisemateks ja

kõrgeteks ning varasemateks ja madalateks. Kollaste õitega harilik kukehari (Sedum acre) kasvab Eestis looduslikult ja on hea meetaim. Teisedki kukeharjad meelitavad aeda mesilasi ja liblikaid.

Kõrgema kasvuga hilisemad õitsejad Sügisel imetleme kukeharju eelkõige lillepeenardes, aiavaasides ja parkide suurtel istutusaladel, kus neid näeb iga aastaga üha rohkem. Menu põhjus on see, et paksuleheliste sugukonda kuuluvad kukeharjad ei oota meilt erilist hooldust ning neid on huvitav vaadata ka enne ja pärast õitsemist. Kõrgemate kukeharjade sarikõisikud püsivad ka vaasis kaua kenad.

Kõrgetele kukeharjadele meeldib päikeseline kasvukoht, kõik värvi muutvate või mitmevärviliste lehtedega sordid värvuvad paremini täispäikeses. Neile sobib keskmise viljakusega neutraalne aiamuld, kuid see peab vett hästi läbi laskma, muidu võivad taimede juured mädanema minna. Kukeharjad talletavad oma lihakatesse lehtedesse vett ja põuda need ei pelga.

Kui muld on üleväetatud, liiga rammus ja niiske, siis võib taimepuhmik laiali vajuda. Sellisel juhul on soovitatud kukeharja suve algul pisut kärpida. Õisikuid sellepärast vähem ei teki, kuid taim on madalam ja hakkab natuke hiljem õitsema.

Kui kukeharja puhmik on liiga

hõredaks või tihedaks muutunud, siis jagage taime. Mõned liigid annavad isekülvi, kukeharju saate paljundada ka varre- ja lehepistikutega.

Kõrgeks (40–60 cm) kasvavad kaunis kukehari (S. spectabile), verev kukehari (S. thelephium), nende sordid ja liikidevahelised hübriidid.

Kõige levinum on meil ilmselt umbes 50–60 cm kõrgune vapralt külmadeni õitsev liikidevaheline hübriid ‘Herbstfreude’ (ka ‘Autumn Joy’).

Sel sordil on suured (läbimõõt 20–30 cm) tumeroosad õisikud ja õrnalt hallikasrohelised lehed. Tuttavlik on ka verev kukehari ‘Matrona’: see 1986. aastal Saksamaal

aretatud sort jääb meelde ilusa püstise kasvu, valgetest pungadest puhkevate roosade õite, pronksjate servadega suurte roheliste lehtede ning purpurpunaste varte ja leheroodudega.

Talveks lähevad selle õisikud šokolaadikarva. Sarnane vereva kukeharja sort on ka ‘Munstead Dark Red’, purpurpunaste õite avanemine võtab aega ligi kaks kuud ning kogu selle aja on taime

paksuleheliste sugukonda kuuluvad kukeharjad ei oota meilt erilist hooldust.

Varasemad õitsejad kiviktaimlasse Madalad, kõigest 5–10 cm kõrguseks kasvavad ja jõudsalt laienevad roomavate või püstiste vartega kukeharjad on asendamatud kiviktaimlas, kuivmüüridel, liiva- või kruusapeenral ja pinnakattetaimena katusehaljastuses. Sellised sordid õitsevad valdavalt juunist augustini. Ka madalad kukeharjad tahavad kasvada päikesepaistes ja lahjal mullal, üle kõige kardavad need liigniiskust. Seega peab kasvupinnas hästi vett läbi laskma. Levinumatest liikidest suudavad harilik ja valge kukehari kasvada ka üsna õhukesel liivakihil.

Roomavale kukeharjale meeldib erandina poolvarjus.

Hariliku kukeharja sordid ‘Yellow Queen’ ja ‘Elegans’ on õitsedes nagu kollased vaibad, kus õite vahelt nende väikeseid rohelisi lihakaid lehti ei paistagi. Kollaste õite ning kitsaste tipust hambuliste tumeroheliste lehtedega on natuke hilisem ja suurem õiekas kukehari (S. floriforum) ‘Weihentephaner Gold’. Õieka kukeharja sortidel on tihti põnev sügisvärvus. Erkroosade õitega pisut kohevama (kõrgus kuni 20 cm) vaiba saaks kujundada roomava kukeharja (S. spurium) sortidega ‘Fuldaglut’, ‘Coccineum’ ja ‘Voodoo’, nende lehed on punakasrohelised ja viimasel lausa tumepunased.

Juba enne õitsemist on hästi huvitav ilusti maapinda kattev valge kukehari (S. album) ‘Coral Carpet’, sest selle pisikesed pulkjad lehed on enne roosakasvalgete õite puhkemist punased, suve edenedes muutuvad need aga järjest rohelisemaks ja talveks pronksjaks. Valge-roosa või kollase leheserva ja kollaste õitega on Kamtšatka kukehari (S. kamtchaticum) ‘Variegatum’. Punaste õite ja sinakasroheliste lehtedega on Ewersi kukehari (S. ewersii). Juba mais õitsev hallikasroheliste lehtede ja kollaste õitega talblehine kukehari (S. spathulifolium) on meil paraku talveõrn ja eeldab eriti hea drenaažiga kasvupaika. Kukeharjad nagu paljud teisedki püsikud ei karda mitte niivõrd külma, kuivõrd liigniiskust ja seisvat vett.

12 || puutöö || maa elu

21. september 2017

puiduait. Peipsi põhjarannikul Alutaguse metsade vahel ja Avijõe kallastel asuvas Avinurmes tõmbab Võidu tänava äärne Avinurme Puiduait tähelepanu.

Puidutraditsioonid püsivad Avinurmes kindlalt elus

Tiit Efert Maa Elu

K

es poleks kuulnud Avinurme tünnilaadast või puidust kor v idest, mida just nüüd sügisesel ajal on mõnus seenemetsa kaasa võtta. Kuigi laata korraldab nüüd kohalik omavalitsus, on selle käimalükkaja Avinurme ettevõte E. Strauss, kes toodab lisaks punutud korvidele muidki huvitavaid puidust tooteid.

Iga puidukotta sisseastuja leiab korraga eest nii näitusesaali, tehasepoe kui ka kohviku. Selle taga on pikk puidutöö- ja käsitöötraditsioon Avinurme piirkonnas ja ühe pereettevõtte lugu.

Strausside peres algavad kõigi eesnimed E-tähega, alustades pereisast-pereemast Ennost ja Evest ning jätkates laste Eiki, Eero ja Eveliga. Neli neist on ettevõttes nüüdki tegevad. Üksnes Eiki otsustas lapsepõlves omandatud peene näputöö suunata hoopis teise valdkonda ja töötab ortopeedina.

Ettevõte registreeriti 1994. aastal, kuid tegevust alustati kaks aastat varem. Pereisa Enno oli töötanud tootmiskoondise Uku Avinurme filiaalis meistrina. Pöördelistel aegadel 1990. aastate alguses soetas aga tootmiskoondise Uku Avinurmes asunud vara omaaegne Rae Pank. Pank omakorda pakkus seda Strausside perele, teades nende huvi puidutootmise jätkamise vastu.

Nii asutigi ühisel jõul toimetama, et Avinurme sajanditepikkust puidutootmistraditsiooni jätkata.

Puiduaida idee on selles, et jutustada Avinurme puidutootmise lugu ja meelitada siia ka Fotod: Kristina Efert välisturiste.

Tootmist alustati pisikeses tootmishoones, hiljem laiendati tööruume sisehoovi arvelt, juurde ehitati ruumid toormaterjali hoidmiseks. Esimene E. Straussi firma tootesari eksporditi Rootsi.

Kohaliku elu edendajad 17 aastat tagasi loodi MTÜ Avijõe Tünnilaat, mis hakkas jaanipäeviti tünnilaata korraldama. Praeguseks on Avinurme

tünnilaadast välja kasvanud üks suurem ja hinnatum käsitööga kauplemise koht Eestis.

Peale kohalike meistrite sõidavad igal aastal Avinurme oma toodangut pakkuma kaupmehed üle Eesti. Laadapäeval täitub Avinurme tuhandete külalistega, et uudistada rikkalikku käsitöövalikut, aiasaadusi ja nautida kogu päeva kestvat kultuuriprogrammi. Tavapäraselt annab laadapäeva lõpus

PETKUS VILJAKÄITLUSSEADMED • sorteerid • triöörid • vibrolaud • konveierid • mahutid • kuivatid • puhtimisseadmed www.petkus.fi info@petkus.fi, tel 5303 4211 Pärnu mnt 11, 71012 Viljandi

etenduse Avinurme Suveteater, süüdatakse jaanituli ja simmanil saab jalga keerutada.

Nüüdseks on laada korraldamine vallavalitsuse kanda. MTÜ jaoks on päevakorda tõusnud rong.

Avinurmes on 178,5 meetri pikkune muuseum-raudtee, mis taastati Sonda–Mustvee raudteeliini 75. sünnipäevaks.

Esimene raudteelõik ja veerem taastati aastal 2001.

Kohalike entusiastide ja kooliõpilaste kaasabil renoveeriti järgmisel aastal sild. Suurim lubatud kiirus lõigul on viis kilomeetrit tunnis.

Nüüd on aga plaan raudteed ligi kümme korda pikendada, et see ka kuhugi välja viiks, näiteks metsa seenele. Esialgu on see veel projekti kirjutamise staadiumis.

Muuseumraudteest peavad väga lugu Saksa ja Läti turistid. Omal ajal oli Sonda–Avinurme–Mustvee kitsarööpmeline raudteeliin suisa 63 kilomeetrit pikk. See oli tähtis taristu osa Avinurme jaoks, mis oli osa puidutootmise ahelast.

Raudteed mööda tuli tooraine ja viidi valmis kaup välja.

E. Straussil on sortimendis üle 650 toote. Üle 70 protsendi toodangust läheb ekspordiks.

Maja jutustab lugu Puiduaida idee on selles, et jutustada Avinurme puidutootmise lugu ja meelitada siia ka välisturiste. Maja ise asub tehase krundi kõrval. Varem asus samal kohal kelder, kus hoiti naftat. Kui maja ehitamisega alustati, siis öeldi kohalikele uudishimulikele, et hakatakse naftat puurima.

Naabruses on nii kirik kui ka bussijaam.

2010. aastal avatud majas on kaks korrust, lisaks soklikorrus, kus on töötoa ruumid, kus kõigil huvilistel on võimalik korvi punumist õppida. Üks õpetaja on kohalik 85aastane vanaema, kes räägib ka välisturistidega eesti keeles. Tema soovib alati, et tulemus oleks ilus ja ta on pisut kuri, kui asjad ei lähe tema meelest hästi. Ometigi mõistavad teda nii turistid kui ka kohalikud ja lahkuvad alati naeratades ning tädi tänuks kallistades. „Ta on meie varamu. Töötu-

ba annab talle tervist ja elujõudu,” räägib Eveli, kes vastutab pereettevõttes turunduse eest.

Siin saab ka korvide kaunistamist proovida, oodatud on grupid ja juhuturistid.

Kui palju juhuturiste Avinurme satub, sõltub paljuski ilmast. Tullakse rataste, autode või bussidega. Aasta jooksul ulatub külastajate arv 30 000ni. Aktiivsem aeg ongi maist septembrini ja siis jällegi kenal jõuluootusajal novembris ja detsembris.

Teisel korrusel asuvas suures saalis on 80 kohta, saab korraldada pidusid, seminare ja koosolekuid.

Esimesel korrusel on kohvik, kus pakutakse kohalike traditsioonide järgi ja niipalju kui võimalik kohalikust toorainest valmistatud toitu. Siin laiub riiulitel ja põrandal kogu vabrikus valmistatud kauba valik: mängumajadest võinugadeni. Leiab laastutooteid, korve, majapidamistarbeid, puidust valgusteid, saunatooteid, aga ka maalingutega kaunistatud kalosse. Maalinguid on tehtud ka korvidele. „Eestlastele meeldivad värvitud tooted, eeskätt rukkililled. Soomlane armastab aga mereteemat. Kivid, linnud, majakesed,” räägib Eveli. Maalija on väga hea käega. Igat toodet kaunistatakse eraldi.

Eveli sõnul on Avinurme Puiduait justkui messiboks, kus saab tehase toodangust ülevaate ka hulgiklient. Ettevõte on loobunud laatadel käimisest, sest sinna ei saa niikuinii kõiki tooteid kaasa võtta. Tootevalik on lai ja alati kiputakse küsima just neid, mis on just maha jäänud. Eveli sõnul on huvilisel alati võimalik külastada Avinurme Puiduaita või tellida tooteid veebipoe vahendusel.

Elamiseks õdus keskkond Kog u too dang on käsitöö. A a stas valmib näiteks spoonikorve 25 000 tükk i, laastu kor ve 10 000. Kogu vajalik materjal – liistud ja vasknaelad valmistatakse ise. Saunakibusid valmib kuus paari tuhande ringis.

Iga korv saab külge meistri märgi, tegemist on justkui kvaliteedimärgiga, millega meister võtab ka vastutuse. Kui korviga midagi juhtub, siis meister peab vea ära parandama.

Siit leiab igasugu põnevaid tooteid. Eveli tutvustab neid rõõmuga, küsib kasutusala.

Vastused on põnevad ja üllatavad. Samasuguseid mõistatusi saavad lahendada teisedki külalised. Sellised väikese kiiksuga tooted tekitavad Eveli sõnul alati lõbu ja elevust.

Näiteks tutvustab Eveli puidust käekotti, mis tänapäeval looduslike eluviiside levides muutub järjest populaarsemaks. Klientidel on võimalus ka eritellimusi anda.

Ettevõttes töötab üle 30 inimese. „Tellimusi palju, kes tööd tahab teha, siis tööd on Avinurmes piisavalt,” kinnitab Eveli.

Ta kiidab Avinurmet elupaigana: „Ilus alevik. Keskkooli ja lasteaeda jõuab minutiga. Elukeskkonnana väga hea ja turvaline koht.”