Maa Elu, 5. oktoober 2017

EvA Tuusis: 7–8 PÄEVA JÄRJEST EI SAANUD PÕLLULE MINNA, KUNA VIHMA KALLAS. LIHTSALT ISTUD JA VAATAD, KUIDAS ASJAD JÄRJEST HALVEMAKS LÄHEVAD, JA MIDAGI TEHA EI SAA.

koRsTnAPüHkiJAT TAsuB kuulATA

KORSTNAPÜHKIJAD NÄEVAD OMA TÖÖS IMEASJU – MÕNI KÜTAB AHJU PLASTPUDELITEGA, TEISEL HOIAB HARJAVARS AHJUUST EES.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

JuHivAHETus EdGARis

OTEPÄÄ LIHATÖÖSTUSE SUUROMANIK MAIE NIIT ANDIS FIRMA JUHTIMISE ÜLE MINIALE MAIRE NIIDULE, KES ON ÄMMAGA KÕRVUTI TÖÖTANUD 24 AASTAT.

5. oKtooBer 2017 • nr 39 (121) • hind 1 €

ajaleht

ettevÕtliKule

maainimesele

vilu ja vihmane suvi mõjutas saagi kvaliteeti Ebasoodsate ilmastikuolude tõttu hilines nii saagi valmimine kui ka koristuse algus mitme nädala võrra.

SiLja ratt Maa Elu

T

änavune suvi jäi meelde jaheda ja vih­ masena. Saagi valmi­ mine on mitmel pool viibinud ja selle kvaliteet pole alati kiita olnud. Ometi ei pan­ nud heitlikud ilmad saagile sellist põntsu, nagu seda oleks võinud teha põuane suvi.

Eesti taimekasvatuse ins­ tituudi Jõgeva sordiaretuse osakonna vanemteadur Ilmar Tamm räägib, et märja ja jahe­ da suve tõttu on saagikoristus umbes kolm nädalat hiljaks jää­ nud. „Mitmed oa­ ja rapsipõl­ lud ei ole siiamaani valmis,” üt­ leb Tamm oktoobri esimesel es­ maspäeval.

Vanemteadur märgib, et heitlike ilmadega suvel on tai­

mekasvatuse jaoks nii plusse kui ka miinuseid. Saagi ja sor­ diaretuse mõttes olnud pigem hea aasta. „Ootame katselappi­ delt väga suuri saake. Esimesed andmed, mis meile on tulnud, kinnitavad neid ootusi. Pare­ mad saagid odra­ ja kaeralappi­ delt on ulatunud koguni seits­ me­kaheksa tonnini hektarilt ja mõni isegi rohkem,” kiidab Tamm. „Ka talioder oli väga hästi talve üle elanud, sealt tu­ lid saagid kaheksa­üheksa ton­ ni. Kuna koristust tuli kolm nä­ dalat edasi lükata, kasvuaeg pi­ kenes ja viljal oli aega kasvada.” kvAlitEEt polE kiitA Samas nendib vanemteadur, et saagi kvaliteet ei ole väga kii­ ta. Jahe ja pilvine ilm ei mõju proteiinihulgale hästi. Tamme sõnul eeldavad nad, et tänavu­

se nisu proteiinisisaldus ei ole kuigi suur ning seetõttu ei ole nisu ilmselt hea küpsetuskva­ liteediga.

Samas on Tamme sõnutsi positiivne see, et vähemalt ikal­ dust ei ole ühegi sordiga ette tulnud. „Täna vaatasin esimesi talinisu andmeid, mis tulid al­ les eelmise nädala lõpus. Mõne­ le sordile sobis see ilmastik pa­ remini, mõnele halvemini, aga ikaldust ei olnud küll kuskil,” kinnitab vanemteadur. Tuge­ vad äikesevihmad mõjusid keh­ vasti nõrgema seisukindlusega sortidele ja väga hilised sordid ei tahtnud hästi valmis saada, kuid mingi saagi andis iga sort.

Tamm usub, et taimekasva­ tuse mõttes oli tänavune suvi kindlasti parem kui mõni kuum ja põuane suvi. Eriti hästi läks neil, kel õnnestus vara külvata

Foto: Urmas lUiK

ja kel oli suurem koristusvõim­ sus. Oli ju septembri viimane nädal saagikoristuseks ideaalne: päike paistis, vihma ei tulnud. „Väga harva juhtub nii, et kasvuajal sajab vihma ja koris­ tusajal on ilus, nii et jõuab kõik ära koristada,” seletab Tamm.

Ta lisab, et vihmase suve tõt­ tu on vili siiski küllalt märg ol­ nud. Seega on kuivatamiskulud palju kopsakamad. hErnEpõllul nutunE Herne­ ja oapõldude seis on Tamme meelest vast isegi kõi­ ge kehvem. „Oletan, et külvati väga palju hernest ja võib ar­ vata, et suur osa hernepõldu­ dest tuleb sisse künda või on juba küntud. Seal on kahju pä­ ris suur. Väga võimalik, et osa oapõldegi ei pruugi korraliku saaki anda,” seletab vanemtea­

dur. Majanduslikus mõttes pol­ nud taimekasvatuses siiski kõi­ ge parem aasta. „Aga pole ka mingi katastroofiaasta.”

Tamm tõdeb, et Eesti tingi­ mustes peab nii või naa enami­ ku kultuure esimesel võimalu­ sel külvama. Tänavu oleks see võinud mitmete põllumeeste saagi päästa. Sordiaretusest rääkides märgib teadur, et kui suved peaksidki nii jahedaks jääma, tuleb hakata eelistama lühema kasvuajaga sorte. Pi­ ka kasvuajaga sordid ei pruu­ gi lihtsalt enam valmis saada.

Eelis on Tamme sõnul ka va­ rem valmivatel taliviljadel, mis kevadel kohe kasvama hakka­ vad. Samas sõltub taliviljade saa­ gikus ka talvest. Kui on pehme talv, võib taliviljadelt head saaki loota, kui aga karm, võib talivili tugevalt kahjustada saada.

Palju on räägitud sellest, et Eesti suved on muutunud jahe­ damaks ja talved pehmemaks.

Samas tuletab Tamm meelde, et alles mõned aastad tagasi oli meil talvel 30 kraadi külma ja maas pool meetrit lund, suved olid aga kuumad ja põuased.

Vanemteaduri meelest ei saa viimase paari aasta ilma põh­ jal veel mingeid järeldusi teha.

Pole võimatu, et eelolev talv tu­ leb taas väga külm ja järgmine suvi põuane. „Pigem võib arvata, et ilmad jäävad muutlikuks ja me pea­ me olema valmis muutlikeks il­ mastikuoludeks. Ilma me muu­ ta ei saa ja peame kohanema selliste tingimustega, nagu meil on,” arvab Tamm. „Kevadel ei tea kunagi, milline kasvuaeg tuleb. Taimekasvataja elu po­ le lihtne.”

2 || saaGikORistus || maa elu

5. oktoober 2017

Agronoom: „Ma ei nimeta praegu toimuvat ikalduseks, kuid rahalises

tänavust saagiko

põldu uppunud kombai Kui septembri lõpus vihmapilved hajusid ja põldudele päike paistma hakkas, vurasid sinna ka kombainid. Fotol Kaarel Saaremets Foto: taavi pUrtsaK Karksi vallas oma odrapõldu koristamas.

vÄHEsEd PÄikEsT TÄis PÄEvAd TÕid PÕllulE kiBEkiiRE TööAJA SiGrid KOOrep Sakala

k

uigi Viljandimaal kasvas suvel ilus viljasaak, mil­ le üle põllumees võib heameelt tunda, siis kehv koristusaeg on rõõmu kõvasti kärpinud. „Koristustingimused on väga rasked ja kuivatiku­ lud kindlasti topelt, kui mit­ te rohkem,” ütleb põllumees Kaarel Saaremets. Vihma ju sadas kogu aeg.

Siiski ei saanud vilja ma­ ha jätta ja poolvägisi tuli ko­ ristust jätkata ka vähestel vihmavaheaegadel. See aga tähendas, et saak oli märg ja kuivati pidi huugama 12 tun­ di tööd teha.

Kui septembri lõpp tõi päikese välja, sai ka vahepeal põlluveerde seatud kombaini­ dele hääled sisse panna. „Tä­ nase niiskusega on vili kuskil kuus tundi kuivatis,” sõnab Saaremets septembri viima­ se nädala alguses, kui hak­ kab kombainile heedrit ette panema.

Neil vähestel ilusatel il­ madel põllumees endale hõl­ pu ei anna. Sel päeval asus ta tööle poole kaheksast hom­ mikul ja lõppu ei oska ette näha. „Kunagi öösel,” arvab Saaremets.

Veel on põllul abiks kaks meest. Ühes nendega on vih­ made kiuste suurem osa 700 hektaril laiuvast saagist õn­ nestunud koristada. „Väga palju pole enam jäänud – 80 hektari kanti.” vÄgEvAlt kAsvAs Siiski ei saa tehtud töö üle täit rõõmu tunda, sest saagi kvaliteet on ikkagi kannata­ nud. „See on pideva saju ta­ gajärg,” ütleb põllumees ja tõ­ deb, et enamik läheb nüüd ju­ ba söödaviljaks. „Toidu jaoks enam ei tule.” See tähendab, et saak tuleb odavama hin­ naga maha müüa. „Talivilja me pole veel üh­ tegi hektarit jõudnud külva­ ta – ei tea, kas jõuabki,” jät­

kab ta. Praeguseks ajaks võiks normaalsel aastal ta­ livili juba maas olla. Põl­ lud läksid aga vahepeal lii­ ga pehmeks ja siis lihtsalt ei jõudnud.

Saaremets räägib, et ok­ toobrisse seda tööd ka jätta ei saa, septembrikuuga peaks ühele poole saama. Kui see nii ei ole, on olukord võrdle­ misi nukker ja toob häda kae­ la ka järgmiseks aastaks, mil seda vilja koristama hakatak­ se. „Ei pruugi enam üles tulla ilusti ega talvituda.”

Talivilja alla oli tal plaa­ nis panna 250 hektarit, kuid nüüd tuleb jooksvalt vaadata, kui palju saab. „Esmatähtis on ikkagi juba külvatud kul­ tuurid lõigata, aga vast jõua­ me midagi külvata ka,” loo­ dab ta.

Tänavu olid ettevõtja põllud kaera, talirapsi ja ni­ su all. „Hernest on ka koris­ tada veel, aga tõesti ei tea, kas saan selle kätte või ei, sest hernes on tugevalt vas­ tu maad lamandunud,” nen­ dib Saaremets. Ta lisab, et kuigi koristusaega kiita ei saa, siis loodus kasvatas su­ vega ikkagi vägeva saagi ja kasvuajale tagasi mõeldes oli see super.

Seda, et suvi võis tões­ ti hea olla, kinnitab teinegi Viljandimaa talumees Mih­ kel Rang. „Patt oleks kurta.

Rohkem võiks alati olla, aga nuriseda põhjust pole.”

Rangil on taliviligi juba maas ja veel veidike rapsi ko­ ristada. Tema salved on ava­ tud ka teistele ümberkaudse­ tele talumeestele, Rang oma Halliste vallas asuva laoga on sõlminud lepingu Baltic Agro­ ga, vilja kokkuostjaga. „1500 tonni mahub siia hoiule,” näitab Rang oma salvele viidates. Nädalapäe­ vad on vaikus olnud, sest oli vihmane, aga peatselt ootab ta ametivendade söödaotra. „Muud siia sisse ei tulegi,” lausub ta ja arvab, et eelnev tühimik oli vast ikka sellepä­ rast, et tänavusel aastal toi­ muvad kõik asjad hiljem.

KriStiNa traKS Maa Elu

üsides põllu­ meestelt täna­ vuse viljasaa­ gi ja koristuse koh­ ta, palju head ei kuu­ le – kombainid upu­ vad pehmetesse põldudesse, ta l iv i lja k ü lv on hilinenud, tööd tä iel i­ kult kuhjunud ja nii mõnelgi jääbki saak põldudele rikne­ ma, sest seda ei saa kätte või on kvaliteet nii halb, et pole mõtet koristada.

Agronoom.ee veebisaidi pi­ daja Janne Ehte­Talviste üt­ leb, et sel aastal on ilm nööki­ nud põllumeest igapidi ja finaa­ li näeme praegu: saagikoristus on hilinenud vähemalt kuu ae­ ga ja praegu põldudelt tulev vili on viletsa kvaliteediga. „Vahepealne vihmaperiood rikkus ära ja nüüd ei päästa enam järgnenud ilus kuiv aeg.

Kahjud on pöördumatud ja iga päevaga muutub koristamine aina keerulisemaks. Septemb­ ri viimase nädalaga peab kogu saak koristatud ja talivili maha saama. Kui viimase külv jääb oktoobrisse, siis on juba väga suur risk, kas sealt üldse mi­ dagi saab,” räägib Ehte­Talvis­ te. „Ma ei nimeta praegu toi­ muvat ikalduseks, kuid raha­ lises mõttes on häving äärmi­ selt suur. Võtame kasvõi kui­ vatikulud – on olnud vaid mõ­ ni päev, kui vilja niiskus oli al­ la 20 protsendi. Samuti mak­ sab masinate remont, sest ega kombain ei ole ette nähtud põl­ lu sees rüselemiseks. Aga tu­ lud jäävad väiksemaks, sest vil­ ja kvaliteet on halb.” jÄrjEst hAlvEmAks lÄhEb Tänavuseks parimaks taluks valitud Koolitare talu perenai­ ne Eva Tuusis ütleb, et saagikus on viljal hea, kuid kvaliteet po­ le kõige parem just nigelate ko­ ristustingimuste tõttu. „Koristamise rikkus va­ hepealne suur vihm ära, kor­ ra kombain lausa uppus põldu.

7–8 päeva järjest ei saanud põl­ lule minna, kuna vihma kallas.

Lihtsalt istud ja vaatad, kuidas asjad järjest halvemaks lähevad ja midagi teha ei saa. Külviku­ ga ootasime neli päeva, et põld saaks taheneda, kuid ikkagi jäi masin põldu sisse. Oleme ka nii vilja võtnud, et kombainil on vesi all,” kirjeldab Tuusis olusid Lõuna­Eestis. „See vili, mis on põldu jäänud, idaneb juba peas.

Praegu algab suvirapsi koristus, kuid kuna sooja õieti polnudki, on see ebaühtlaselt valminud.”

Koristus on nädalaid hiline­ nud, seetõttu on hiljaks jäänud ka taliviljakülv. Tuusis ütleb, et selle tööga ollakse (septembri viimasel nädalal – toim) alles

alguses, kuigi tegelikult peaks talivili selleks ajaks juba maas olema. Oktoobris on juba hilja külvata, sest kui see enne tal­ vitumist ei jõua arengus teatud etappi, ei ole sealt normaalset saaki loota,” sõnab ta. „Nii hili­ se koristamisega on seegi prob­ leem, et saame alustada alles lõunast, kuskil kella 13st. Päev lõpeb aga kohe, kui päike lä­ heb metsa taha, sest kaste tu­ leb maha ja õhk jaheneb.” osA jÄÄbki koristAmAtA Tuusis ütleb, et mõned põllud jäävadki koristamata ja arves­ tatud on, et see võib olla kuni 15 protsenti maadest.

Võrumaal asuva Jaagumäe talu peremees Mart Timmi sõ­ nab, et sel aastal jääb tal esi­ mest korda elus osa põldusid koristamata. „Olen 25 aastat se­ da talu pidanud ja mitte kunagi pole nii juhtunud, kuid sel aas­ tal jääb 35 hektarit hernest võt­ mata,” sõnab ta. „Kõik on täna­ vu nii hiljaks jäänud. Meil on septembriks olnud alati teravi­ li koristatud, kuid praegu oleme alles poole peal ja teeme kan­ gelastegu – kõiki töid korraga.”

Timmi räägib, et just koris­

tuse eel soetati üks kasutatud kombain lisaks ja see kulub prae­ gu väga ära. Ometi on kõik tööd jooksnud üksteise otsa: korraga võetakse vilja, kartulit, köögivilja ja tehakse talivilja maha. „Suure vihmaperioodi eel ko­ ristasime lausa 2–3 ööpäeva jär­ jest, kuid ikka ei jõudnud enne suuri vihmasid kõike üles, vaid pool jäi veel võtta. Siis ootasime nädal aega. Nüüd on nii, et kartu­ livõtuga alustame kell 7 ja päevad lõpevad kuskil 22 ajal, lisatöökäsi palkasime ka,” räägib mees.

Timm ütleb, et iseenesest kasvatas loodus palju saaki, kuid selle kättesaamine on kee­ ruline ja kulukas. „Kõige enam on kannatada saanud tera­ ja kaunviljad. Kuivatikulud on vä­ ga suured. Mis algul sai võetud, see oli hea kvaliteediga, hiljem võetud vili on aga väga niiske.

On kuulda, et mõnel pool on vi­ li nii märg, et seda ei suudetagi ära kuivatada. Seevastu kartu­ li­ ja köögiviljasaak tuleb enam­ vähem,” lausub ta. igA pÄEv jÄÄdAksE põllulE sissE Põlvamaal tegutsev seemnevil­ jakasvataja Erki Oidermaa ütleb

Poolteist kuud tagasi oli Koolitare talu perenaine Eva Tuusis rapsisaagi suhtes vägagi lootusrikas – paistis, et tuleb rohke ja kvaliteetne saak. Paraku rikkus vahepealne vihmaperiood parima koristusaja. „Lihtsalt istud ja vaatad, kuidas asjad järjest halvemaks lähevad, ja midagi teha ei saa,” nendib naine.

Foto: Kristina traKs

maa elu || saaGikORistus || 3

5. oktoober 2017

mõttes on häving äärmiselt suur.”

oristust saadavad

inid ja üüratud kuivatikulud mis saaB toetustest?

P

õlvamaal tegutseva Oidermaa talu Seemnekeskus OÜ juht Erki Oidermaa alustas taliviljakülvi alles 27. septembril. „Põllud olid väga märjad ja otsustasime, et ei pane vilja pori sisse. Keeruliseks teevad asja PRIA tähtajad, mis puudutavad keskkonnasäästliku majandamise toetust. Kui kevadel on põllud taotlusesse kirjutatud, siis tuleb need tähtajaks talivilja alla saada. On kuulda, et PRIAle tehti pöördumisi, et tähtaegu pikendataks, kuid vastus on minu teada siiani eitav olnud,” räägib Oidermaa.

Jutt käib talvise taimkatte rajamise kohustusest – 1. novembrist 31. märtsini peab keskkonnasäästliku majandamise toetuse saajal olema 30, mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotlejal 20 protsenti toetusõiguslikust maast talvise taimkatte all, et vältida muldade leostumist. PRIA pressiesindaja Maris Sarv-Kaasik ütleb, et asutuse poole on pöördunud murelikke põllumehi, kes on küsinud, et mida teha, kui ilmastiku tõttu jääb täitmata talvise taimkatte rajamise nõue.

Neil päevil arutavad küsimust PRIA ja maaeluministeerium, kuid loo trükkimineku ajal polnud veel teada, kas ja milliseid muudatusi seoses erakorraliste ilmaoludega tehakse. Kindlasti tasuks aga põllumeestel, kel pole talvise taimkatte nõuet võimalik täita erandlike ilmastikuolude tõttu, saata selle kohta PRIAle teavitus.

septembri viimasel nädalal, et on saagikoristusega lõpu­ sirgel – 95 protsenti on prae­ guseks koristatud. „Võrdlu­ seks – eelmisel aastal olin ko­ ristusega lõpus 27. augustil!

Seega täpselt kuu aega on kõik hilinenud,” sõnab ta. „Saagikus on hea, vilja on rohkem kui eelmisel aastal, kuid selle kät­ tesaamine on raskem ja kuiva­ tamine palju kallim. See saak, mis praegu tuleb, ei ole enam kuigi hea kvaliteediga ja sel­ le eest saab odavamat hinda.”

Oidermaal on põllud hajali eri piirkondades ja see on vei­ di riske hajutanud, sest kõikjal pole sadanud ühepalju. „Kom­ bainile panime topeltrattad

alla ja katsume ka loikudest vilja vähemaks võtta. Samas on põllud ikkagi nii pehmed, et sisuliselt iga päev jäädak­ se sinna masinaga sisse,” kir­ jeldab ta. pitsEr jÄrgmisE AAstA sAAgilE Põllumeeste ühistu Kevili ju­ hataja Meelis Annus ütleb, et 25–40 protsenti põldudest oli septembri lõpuks veel koris­ tamata ja vaid üksikud, väik­ semate ettevõtete juhid teata­ sid, et jõudsid selleks ajaks ko­ ristuse lõpetada. „Lõuna­Eestis on jõutud umbes 10 protsen­ ti rohkem koristada kui Viru­ maal,” ütleb ta.

Saagi kvaliteediga on nii ja naa. Suurim probleem on her­ nega, mis on lamandunud, eba­ ühtlaselt valminud ja osaliselt juba riknema hakanud. Põllult tulev hernes on enamasti söö­ da kvaliteediga. „Suvirapside õlisisaldus ja terad on väiksed. Suurem osa nisu läheb söödaks, toidunisu oleme saanud vaid poole oo­

iseenesest kasvatas loodus palju saaki, kuid selle kättesaamine on keeruline ja kulukas.

datud kogusest. Ka söödavil­ jal esineb nii kasvama läinud terasid kui ka muid kvalitee­ diprobleeme,” kirjeldab Annus.

Seevastu talikultuuri­ de saagikus on Annuse sõnul suur, mis natuke leevendab olukorda ja võimaldab põllu­ meestel oma arveid tasuda. Sa­ mas on Kevili võrreldes eelmi­ se aastaga kogunud umbes 15 protsenti vähem saaki ja juba eelmine aasta oli saagikuselt vilets aasta. „Lisame siia veel mitu korda suurenenud kuiva­ tamis­ ja kütusekulu. Õige kül­ viaeg on praeguseks möödas ja külvipinnadki vähenenud.

See kõik mõjutab juba järgmi­ se aasta saaki,” lisab ta.

jUHtKiri

riiNa MartiNSON toimetaja

TAiMEkAsvATAJA loTERii

o

leme viimastel nädalatel kajas­ tanud põllu­ ja aiapidajate ko­ gemust sel jahedal suvel. Mõ­ ned korjavad hea saagi, teised aastate viletsaima. Tänases lehes loeme, et viljasaak kasvas küll hea, kuid selle kättesaamine oli raske ja kuivatamine kallis ning kokkuvõttes saab kasvataja odavamat hinda. Kohati jäävad põllud sootuks koristamata.

Kui Lääne­Eesti põllumehed on pigem kiitnud rekordsaake, siis Lõuna­Eestit ta­ basid magusaimal koristusajal päevi kest­ vad paduvihmad, mistõttu venis koristus oktoobrisse, see aga tähendab, et hilisem talivilja külv tõotab järgmisel aastal taas korraliku saagita jäämist.

Hämmastav on, kui suured on erine­ vused selle pisikese maalapikese ilmas.

Just ilm muudab taimekasvatuse tõeli­ seks loteriiks. Kevadel külvates ei tea ku­ nagi, kas tuleb palav ja põuane suvi või kestab edasi aprilli ilm. Praegu ei oska mitte keegi öelda, kas talvel püsib vesi­ ne sügisilm või saavad põllud lumevaiba all puhata. Ei suuda paikapidavat ennus­ tust anda ei „metsavanad” ega satelliitide ja tohutu arvutipargi abil prognoosijad.

Usutavasti jäävad ilmad edaspidigi muutlikuks ja kevadel ei tea ükski põl­ lumees, milline kasvuperiood tuleb. Va­ likud tuleb langetada oma kogemusele ja intuitsioonile tuginedes.

Meie inimesed küll räägivad kohaliku toidu armastusest, aga kas oleme valmis põllumehele ja toiduainetootjale maks­ ma hinda, et nad oma vaeva eest väärili­ se tasu saaksid? Ja oma töötajatele kor­ ralikku palka maksta suudaksid? Ka keh­ val aastal?

Viimaste nädalate tarbija käitumine tõestas taas, et paraku nii see ei ole. Pii­ sab vaid kõrvu jäävast kuuldusest, et või hind tõuseb mõnikümmend senti, kui tor­ matakse poodi vana hinnaga varusid soe­ tama. Usun, et nii mõneski kodus on veel seismas mõni tatrapakk, mis aastate eest paarikümnesendise hinnatõusu kartu­ ses varutud.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || mesinik || maa elu

5. oktoober 2017

Aasta mesiniku tarud asuvad Kairi Oja Maa Elu

õned aas­ tad tagasi Uus-Mere­ maad külasta­ des sai Põlva­ maalt pärit Er­ ki Naumanis külge ühe isevärki vii­ ruse – me­ sindusevii­ ruse. Nüüdseks on olukord ko­ guni „nii hull”, et mesilased on end sisse seadnud tema korter­ maja hoovis garaaži katusel ja haaranud suure osa tema elust.

Kahe lapse isa Erki Nauma­ nis (34) töötab IT-valdkonnas, senini võtab see lõviosa tema päevast, ent tasapisi hakkavad mesilased põhitööle konkurent­ si pakkuma ja mesindus kui te­ gevus põhitööga põimuma. Õigupoolest hakkas Nau­ manis Tallinnas mesilasi pida­ ma seetõttu, et nõrgad mesi­ laspered vajasid rohkem hoolt. „Tegelikult on minu mesilagru­ pid peamiselt ikka linnast väljas. Algne plaan oligi pered tagasi linnast väl­ ja viia, aga jäin oma te­ gevustega hiljaks ja se­ dasi esimesed kaks taru 2015. aastal garaaži katu­ sel talvele vastu astusidki,” räägib ta. Toona elas vaid üks pere talve üle. „Sealtpeale olen proovinud rohkem peresid tal­ vitada linnas.”

Tänavu augustiks olid Nau­ manise veerandsada linnataru kogunud üle 70 kilo mett, ko­ gusaak jäi paarisaja kilo ringi.

Enamiku meest on Naumanis siiani tuttavatele laiali jaganud.

Naumanise tegemised po­ le jäänud märkamata ja mees kannab uhkusega aasta mesi­ niku tiitlit. Eesti Mesinike Lii­ du lehelt võib tema kohta lu­ geda: „Erki on teinud ära suu­ re töö Tallinna piirkonna me­ sinike heaks. Tema algatusel ja peamiselt tema eestvedamisel on tänavu (2016) moodustatud Tallinna Mesinike Selts. Tal on head mesindusteadmised ja ta täiendab neid pidevalt, uurides välismaiseid veebisaite ja tea­ duslikke töid. Erki idee ja teos­ tuse toel valmisid tänavuse me­ silaste päeva tarbeks vaatlus­ tarud.”

Endiselt hobimesinik Enese hinnangul on mees oma tegemistega endiselt hobi ta­ sandil. „Pigem jäin ma silma aktiivse kohaliku seltsi – Tal­ linna Mesinike Seltsi eestveda­ misega. Oleme proovinud jätkata traditsiooni ja iga kuu teisel teisipäe­

mesilindude toidulaud on linnakeskkonnas tunduvalt liigirikkam kui linnast väljas.

val koos käia, lektorite mesin­ dusteemalisi ettekandeid kuu­ lata ja päevakajalisi mesindus­ küsimusi arutada,” räägib Nau­ manis, kes on seltsi juhatuse esimehena mitmekülgne, alus­ tades lektorite ja teemade vali­ kust ja lõpetades virtuaalse ta­ rupäeviku Hivelog eesti keelde tõlkimisse panustamisega. Li­ saks igapäevased jooksvad kü­ simused ja projektid.

Nüüdseks on Naumanisel mesitarud ka Valdeku täna­ va spordihoone katusel, ehk­ ki seal teeb läbi pööninguluu­ gi ronimine mee kättesaami­ se raskeks. „Mett täis tarukor­ pus kaalub kolmekümne ki­ lo ringis ja sellega juba naljalt edasi-tagasi mööda redelit ei turni,” märgib mees muigami­ si. Ent sellised pisiasjad pole teda seni pidurdanud – pigem vastupidi.

Küsimise peale, kuis saavad mesilased hakkama linnakesk­ konnas, nii Endla tänaval kui ka presidendi kantselei mesi­ tarudes Kadriorus, kostab Nau­ manis mõtlikult, et ega mesi­ laste endi käest seda ju küsi­ da ei saa, kas neile siin meel­ dib või mitte. „Võin ainult järeldada, et neile meeldib. Nimelt on me­ silindude toidulaud linnakesk­ konnas tunduvalt liigirikkam kui linnast väljas,” tuleb ülla­ tuslik vastus. „Ka korjetaimed hakkavad linnas enamasti va­ rem õitsema kui maal, sest ül­ diselt on linna mikrokliima

Erki Naumanise veerandsada mesitaru olid tänavu augustiks kogunud 70 kilo mett.

soojem. Kogu aeg on midagi õitsemas ja seda kuni hilissü­ giseni välja.”

Naumanise sõnutsi on Kad­ rioru park ja presidendi roo­ siaed kahtlemata hea korje­ baas mesilastele, ent pindala on küllaltki väike. „Arvesta­ me mesilase korjeraadiuseks ikkagi 2,5–3 km. Kogu Kadri­

oru ümbrus on hea korjeala,” tõdeb mees. Pigem teenib pre­ sidendi mesila esindusrolli ja tõstab tähelepanu mesilastele.

Tegelikult on linnas palju tol­ meldajaid, keda me kiire sagi­ na sees lihtsalt ei oska tähe­ le panna.

Naumanise kinnitust möö­ da võtavad mesilased pereme­

SÜGIS ON HUSQVARNA VÄRVI Kas sa tead oma metsa väärtust?

HUSQVARNA 236 Kettsaag Võimsus 1.4kW • Kubatuur 38.2cm³ • Kaal 4.7 kg(ilma lõikevarustuseta)

€169

Lehepuhur Võimsus 0.8 kW • Kaal 4.26 kg Kubatuur 28 cm³ • Õhuvoolu kiirus 76 m/s

METSA RAIE

METSAKINNISTU

Metsa hinnakalkulaator www.metsaoksjon.ee

€235 €265

HUSQVARNA 445 II Kettsaag Võimsus 2.1 kW • Kubatuur 45.7 cm³ • Kaal 4.9 kg (ilma lõikevarustuseta)

€479

-30 EUR

HUSQVARNA 530BT

-50 EUR

Lehepuhur Võimsus 0.95 kW • Kaal 6.7 kg Kubatuur 29.5 cm³ • Õhuvoolu kiirus 65 m/s

€449 €499

Pakkumised kehtivad kuni 15.11.2017.

www.husqvarna.ee

-80 EUR

€399

€199

HUSQVARNA 125B

METSAMATERJAL

-30 EUR

maa elu || mesinik || 5

5. oktoober 2017

garaažikatusel

Foto: Kairi Oja

he elust suure tüki aega. „Kallis kaasa ikka kurdab naljatades, et väikeste laste isadel-emadel võiks mesindamine sootuks keelatud olla,” naerab ta. „Kah­ juks on hobi tasemel tegutsedes vaja paljud asjad ise valmistada ja nokitsemist jagub igaks päe­ vaks. Talvel vähem, suvel roh­ kem.”

Moekas harrastus Linnamesilaste pidamine on populaarne Euroopas ja Amee­ rikas. „Helsinki linnamesini­ kud on meile kõige lähemal.

Kahjuks pole ajanappuse tõttu saanud nendega ühiselt mida­ gi korraldada. Arvatavasti lähi­ tulevikus ühistegevus ikka tu­ leb,” loodab Naumanis, kes jäl­ gib mesinike tegemisi ka Aust­ raalias, Uus-Meremaal ja Amee­ rikas.

Põhjusi, miks linnas on jär­ jest rohkem mesilaste pidajaid, on mitmeid. Kindlasti on sel­ le taga keskkonnateadlikku­ se kasv. Ka pole linnaelanikul enam maakodu, kus toimeta­ da, pakub Naumanis. Samuti on linnamesinduse üks käima­ tõmbajaid see, et linnamesinda­ mine on viimasel ajal meedias palju kajastust leidnud.

Naumanis ütleb, et temale on suhtlemine ja „kooselu” me­ silastega õpetanud selgeks ühe tähtsa tõe – loodusele vastu ei saa. „Sageli on põhitöö siis­ ki peamine ja mesilased jäävad tahtmatult tagaplaanile. Siis tu­ leb aga tõdeda, et hoolealused on järjekordselt omaloomin­ gut teinud ja minu töö tundu­ valt raskemaks muutnud,” mui­ gab mees. „Suurem osa mett on tavaliselt oma tarbeks läinud, sest tarbime perega palju mett.

Vanemad ja tuttavad saavad oma osa. Samas ei saa salata, et mesindamine hobina on üp­ ris kulukas, seepärast olen või­ malusel osa mett kulude kat­

teks maha müünud.” Eriti to­ re on tema sõnul tuttavatega vahetuskaupa teha: mesi teiste aiasaaduste vastu.

Tahaks jõuda tasuvuseni Aasta mesiniku kõige suurem unistus ja ambitsioon on saa­ da mesindamisega nii kaugele, et see end ära tasuma hakkaks.

Praegu on vahel vaja tegevust finantsiliselt toetada.

Veel sooviks Naumanis alustada mesinduselektrooni­ ka tootmist. „Et mesindustööd lihtsustada, oleksid kaugelt jäl­ gitavad tarud väga mugavad.

Praegused kättesaadavad la­ hendused on aga liiga kulukad ega täida kaugeltki kõiki funkt­ sioone,” arutleb ta.

Tallinna mesinikel läheb hästi. „Neist, kellega olen su­ helnud, pole keegi kehva saa­ ki kurtnud. Isegi uustulnukad, kes tänavu esimest korda lin­ nas toimetavad, on kiitnud saa­ gi rohkust ja kirjeldanud mee konsistentsi iseärasusi,” sõnab Naumanis. „Mesi sõltub ju suu­ resti korjetaimedest ja nagu va­ rem mainisin, on linnas liikide mitmekesisus üllatavalt suur.”

Ju siis oskavad linnamesila­ sed liigirohkust hinnata. Jääb vaid põnevusega oodata, mil linnamesindus päriselt tuu­ le tiibadesse saab ja nende lin­ nakodanike arv, kes neid tillu­ kesi tiivulisi oma elus ja kodu­ õuel, kasvõi garaaži katusel, nä­ ha ja pidada soovivad, jõudsalt kasvab.

Toiduainetööstused kutsuvad külla

A

vatud toiduaine­ tööstuste näda­ la raames pakuvad tuleval nädalal üle Eesti 26 toiduainetööstust roh­ kem kui 4100 inimesele võima­ lust tulla tootmisettevõttesse ekskursioonile. Enim külasta­ jaid suudavad päevas vastu võ­ ta Tartumaal Nõo vallas tegut­ sev Breti Luke Farmimeierei (kuni 200 külastajat) ja Pärnu­ maal Audru vallas asuv Tam­ me aiandustalu (kuni 165 kü­ lastajat). „Avatud toiduainetöös­ tuste nädal pakub suurepära­ se võimaluse minna vaatama, kuidas kodukandi või kauge­ mates toiduainetööstuse ette­ võtetes valmivad omamaised tooted,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm. „Olen viimase aasta jooksul külastanud mit­ meid kodumaiseid toidutoot­ jaid, need käigud on alati hu­ vitavad ja harivad.”

Toiduliidu juhataja Sirje Potisepa sõnul pakub avatud toiduainetööstuste nädal suu­ repärase võimaluse tutvuda nende inimestega, tänu kelle tööle ja panusele saab kaetud meie igapäevane toidulaud. „Tööstusi külastades võib iga­ üks veenduda, et kodumaine toidutootmine on kõrgel ta­ semel ja tooted kvaliteetsed,” lisas ta.

Eesti Põllumajandus-Kau­ banduskoja juhatuse liige Tii­ na Saron tõi positiivsena välja, et lisaks suurtele toidutööstus­ tele soovivad selle nädala raa­ mes oma tootmist ja toodan­ gut tutvustada paljud põlluma­ jandusettevõtted, kes väärin­

Külastajaid ootavad A. Le Coq, Andre Juustufarm, Artocarpus, Balbiino, Balsnack, Balti Veski (Veski Mati), Breti (Luke Farmimeierei), Ecofarm, Estover Piimatööstus, Jaanihanso, Kalev, Leibur, Lõuna Pagarid, Ma-

ru Food, Minna Sahver, Moe, Põltsamaa Felix, RemedyWay, Saidafarm, Saku Õlletehas, Salvest, Scanola Baltic (Olivia), Sepa mahetalu, Tallegg (HKScan Estonia), Tamme talu ürdiaed ja Uvic.

Tamme talu ürdiaia perenaine Heli Viedehof on valmis oma valdusi Foto: Gertrud Alatare näitama 165 külastajale.

davad ise põllult ja laudast tul­ nud saadused. „Kõikidele neile, kes suvisel avatud talude päe­ val põllumeestele külla ei jõud­ nud, avaneb taas hea võima­ lus näha, kuidas valmib juust väikemeiereides, tehakse põ­ nevaid maitseainesegusid või jõuab purki mitut sorti mesi ja pudelisse kodumaine õunasii­ der,” ütles ta.

Avatud toiduainetööstus­ te nädalal osalevad ettevõt­ ted Tallinnast, Tartust, Har­ jumaalt, Tartumaalt, LääneVirumaalt, Pärnumaalt, Saa­ remaalt, Ida-Virumaalt, Jõge­ vamaalt, Raplamaalt ja Põlva­ maalt.

Loe lähemalt Eesti toidu kodulehelt www.eestitoit.ee.

(ME)

Jõgeva kooli õpilased sõid taldrikud kalast puhtaks.

Foto: Urmas Glase

Pakkuge lastele kalapulkade

asemel päris kala Postimees

kala või saab mõnest tänasest õpilasest tulevikus kalakokk.

esti toidu kuul viies Eesti koolis kalanä­ dala raames kohali­ kust kalast kokku li­ gi tuhat portsjonit hõrgutisi valmistanud restoranide pea­ kokad tõdesid, et lastele kala maitseb, kui see on hästi val­ mistatud.

Maaeluministeeriumi Ees­ ti toidu programmi projektiju­ hi Kadi Raudsepa sõnul sün­ dis kalanädala idee vajadusest tutvustada Eesti tarbijale Ees­ ti kasvatuste kala, mida prae­ gu veel kahjuks vähe tuntak­ se, aga mis võiks eestlaste toi­ dulauale palju sagedamini jõu­ da. „Ilmselt paljud ei tea, et Eestis kasvatatakse toiduks üle kümne kalaliigi, tegemist on kvaliteetsete ja maitsvate kaladega, millest saab valmis­ tada suurepäraseid roogasid,” räägib ta.

Mullu ühendasid Eesti toidu kuu raames Kalanduse Teabekeskus ja maaeluminis­ teerium jõud ning ellu kutsu­ ti esimene kalanädal. Sel aas­ tal toimus kalanädal teist kor­ da ja kuna tänavune Eesti toi­ du kuu on pühendatud teema­ le lapsed ja toit, siis oli ka ka­ lanädala fookus seekord laste­ le ja noortele suunatud.

Nii valmistasidki viis Ees­ ti tippkokka viies Eesti koolis Eesti kasvatuste kaladest res­ toraniroad ja pakkusid neid lastele, et huvi kala ja kalatoi­ tude vastu kasvatada. Lisaks rääkisid kalakasvatajad õpi­ lastele, kuidas nende töö kala­ kasvatustes välja näeb ja milli­ seid kalu Eestis kasvatatakse. „Loodan, et tänu kalanä­ dalale tekib noortel side kodu­ kandi kalakasvanduse ja seal kasvatatava kalaga. Hõrkude kalatoitude noortele tutvusta­ mine on kasulik ka kokkadele, sest tänased gümnasistid on ju homsed aktiivsed restora­ nikülastajad,” ütleb Kalandu­ se Teabekeskuse juhataja Too­ mas Armulik.

Kalanädalal osalesid Jõ­ geva, Tarvastu, Põlva, Võ­ ru ja Kuressaare koolid, sest just seal piirkondades tegut­ sevad suurimad kalakasvan­ dused. Armulik avaldab loo­ tust, et äkki sütitas üritus ka mõnes noores sügavama huvi kalanduse ja vesiviljeluse vas­ tu ja järgmine kord pakutak­ se juba tema enda kasvanduse

Lapsed söövad küll kala Põhjaka peakokk Ott Tomik, kes valmistas koos kaaslas­ tega möödunud esmaspäeval koolilõunat Jõgevamaa Güm­ naasiumis kokku 250 inime­ sele, ütles, et talle jäi mulje, et õpilastele ja õpetajatele ür­ dikoorikuga üleküpsetatud karpkalafilee maitses. „Paljud käisid eraldi tänamas ja kiitsid kala maitset,” lausub ta. Kala kõrvale pakuti kartuli-kõrvit­ satampi ja kurgisalatit Kreeka jogurtiga. Kõrvale sai haugata Seidla tuuleveskis jahvatatud rukkijahust juuretisega leiba.

Tuntud peakoka sõnul tuleks lastele kala pakkuda juba vä­ ga varajasest east, siis harju­ vad nad kala maitsega ja oska­ vad seda hinnata. „Minu lap­ sed, üks on ühe- ja teine kol­ meaastane, söövad rõõmuga kala, näiteks latikat, lesta, räi­ me. Loomulikult peavad va­ nemad ise olema eeskujuks ja hoolitsema selle eest, et lap­ sed saaksid erinevaid kalu proovida. Enamiku inimeste laual on paraku ainult puna­ ne kala ehk lõhe ja forell, ku­ na neid on lihtne poest kät­ te saada ja nende valmista­ minegi pole raske. Tegelikult on Eestis veel palju toredaid ja maitsvaid kalu,” selgitab ta.

Marfotka Toidutoa oma­ nik Inga Paenurm hindab oma Tarvastu Gümaasiumi kooli­ sööklas toimetamise väga meeleolukaks. Pearoaks tegi ta kaht moodi angerjat: nii 60 kraadi juures küpsetatud kui ka tainas praetud kala. Selle juurde käis värske kartul pu­ napeedi majoneesiga, eelroaks oli aga kreemjas porgandipü­ reesupp juustujahuga.

Paenurme sõnul söödi ka­ lataldrikud igal juhul tüh­ jaks ja üks noormees tuli pä­ rast sööki tema juurde ütle­ ma, et ta muidu üldse kala ei söö, aga seekord sõi ja täit­ sa maitses. Naise sõnul võiks koolides üldse rohkem kala­ toite pakkuda. Kala teadvus­ tamise päevade kõrval võiks koolides olla näiteks ka seente ja teiste metsaandide tutvus­ tamise päevad. „See on hästi oluline, mida koolikokk teeb, tal on nii suur roll väikeste inimeste elus,” leiab ta.

Selleks, et lapsi kodus kala sööma harjutada, tuleks tema

Sirje Niitra

E

sõnul teha toit võimalikult hu­ vitavaks, võtta laps kööki en­ da kõrvale ja näidata, kuidas ja millest söök valmib. Kasu­ tada võib ka erinevaid nippe, kuidas liig tugevat kalamait­ set mahendada, kastes seda näiteks piima sisse. Oluline on ka kala küpsetamise tempe­ ratuur, mis ei tohiks üle saja kraadi ulatuda, sest nii jääb kala hästi pehme ja lausa su­ lab suus. Tundmatu päritolu­ ga kalapulki Paenurm pigem väldiks toidulaual.

Vanemad annavad eeskuju Põlva Gümnaasiumis kalanä­ dala raames tegutsenud Ur­ po Reinthal pakkus koos oma YliCooli tiimiga pearoaks tuu­ rafileed ürdi-õlimarinaadis, porgandi-pastinaagipüreed, punapeedi-tšilliketsupit võis praetud kukeseente, bataadi­ krõpsude ja porgandipuruga. „Lastele ja kogu koolipe­ rele maitsesid road ülihäs­ ti ja õpilased kiitsid toite vä­ ga. Öeldi, et kõik oli üli-cool.

Suutsime õnneks kõiki üllata­ da, et kala on väga maitsev ja eriti meeldivaks teevad kala­ toidu hästi sobitatud lisandid, mis kõik kokku annab tõelise maitseelamuse,” hindab pea­ kokk ürituse kordaläinuks.

Kõige suurem eeskuju ka­ la söömisel on Reinthali sõnul ikkagi vanemad. „Lapse toitu­ musharjumused ja tervislik toi­ tumine on ainult isa ja ema kä­ tes. Kõige tähtsam on pakkuda värsket kala, mitte sügavkül­ mutatud pooltooteid. Kui näi­ teks kalapulkadega rikutakse laste arusaam kalatoidust ära, siis ümber kasvatada ja tagasi kalausku veenda on ikka väga raske,” räägib ta. „Mõistan, et kala on poes lihast kallim, aga nädalas paar korda või vähe­ malt korragi võiks värsket kala õhtusöögiks pakkuda. Kui lap­ sevanem ise millegipärast kala ei söö, siis ei pea laps selle pä­ rast kannatama. Lastele võiks ikka kasvõi eraldi maitsvat ka­ lafileed praadida. Ja muidugi väike soovitus isadele või siis ka emadele – võtke lapsed kaa­ sa ja minge vabal hetkel koos kuhugi jõe või järve äärde ka­ lastama. Praktiseerin ise seda oma kahe tütrega ja võin kin­ nitada, et see töötab. Kui äs­ ja püütud kala sama veekogu ääres lõkkel küpsetada, on see hoopis erilisem kui kodus pan­ nil kala kärsatada.”

6 || tOit || maa elu

5. oktoober 2017

tEEmE isE vorsti. Toidublogija Ilse Metsamaa kodused katsetused vorsti valmistada viisid selleni, et nüüd on tal kodus teavitatud köök, kus ta teeb vorste juba kõigile huvilistele.

käsitöövorstid

rikastavad toiduvalikut tiit efert Maa Elu

s

auel elav Ilse on maast madalast toiduhuvili­ ne. Lapsepõlvekodus tegi süüa isa ja just te­ ma kõrval tekkis ka tütrel hu­ vi toiduvalmistamise vastu.

Nüüdseks on tema koduses riiulis mitusada kokaraamatut.

Ilse on toidublogi pidanud pigem oma tarbeks, sinna on ta üles märkinud ununenud retseptid, et neid oleks liht­ ne taas leida. Blogindus viis ta kokku teiste toidumaailma inimestega ja nüüd töötab Il­ se Nami­Nami portaali juures toimetajana. Tema ülesanne on retsepte läbi proovida ja neist pilte teha.

Katsetamise vaimus alus­ tas ta ka vorstivalmistamist.

Alati on ju põnev, mis välja tu­ leb. Algul tegutseti sõbrannaga koos, aga tootmismaht kasvas ja haldamine läks raskemaks.

Kõik, kes olid vorsti maitsnud, tahtsid veel ja veel.

Kuuldused vorstidest jõud­ sid Ilse ammuse sõbra ja klas­ sivenna Olavi Reinbergi kõrvu. „Ta tuli külla ja ütles, et hak­ kame vorste tegema,” sõnab Il­ se. Vanast koliruumist ja sel­ le kõrval asuvast puukuurist otsustati korralik köök ehita­ da. Olavi sõnul kasutati köö­

gi ehitamisel võimalikult pal­ ju vana kraami ära. „Nii mõ­ nigi vana asi leidis uue kasu­ tuse,” lisab ta.

Kui enne tehti vorsti ainult entusiasmist ja oma tarbeks, siis nüüd oli vaja, et keegi ka majanduspoole peale mõtleks.

Abiks võeti Ilse tütar Jaana.

Nii oligi meeskond koos. Prae­ guseks on vorste tehtud mitu kuud ja huviliste arv muudkui kasvab.

Esimese turunduskohana loodi Facebookis oma grupp. Seal teavitati koduköögist, kus toode­ tud kaupa võib ka lõpptarbija­ le müüa. Reeglid ei luba praegu vorste müüa poodidele ja toitlus­ tusasutustele, aga selles suunas tegutsetakse. Vorste saab telli­ da vorstipood.ee kaudu. Niisa­ ma ukse taha küsima tulla on ka mõtet, aga pole kindel, et ala­ ti kaupa saab. „Paar kilogrammi leiame ikka,” arvab Ilse.

Maja jalgvärav viib maja ta­ ha hoovi, aga autovärava juurde on tehtud köögi sissepääs, ku­ hu saab kliente kutsuda ja köö­ ki tutvustada. 27. augustil Saue kodukohvikute päeval jagus Il­ sel külalisi hommikust õhtuni.

Inspiratsiooni vorstide val­ mistamiseks kogub Ilse inter­ netist. Ühele vorstile kulub pä­ ris kaua aega, näiteks vinnuta­ tud chorizo retsepti timmimi­ ne võttis mitu aastat. Vorstide

Ilse Metsamaa ja Olavi Reinbergi lihatooted valmivad kõik käsitööna.

Fotod: Kristina eFert

vinnutamiseks on kööki oste­ tud kaks jahekappi, kus vors­ tid peavad viis nädalat seisma.

Ilsel on ka kelder, kuhu vorstid talvel riputada.

Veel on sortimendis kolm toorvorsti: vinnutamata va­ riant chorizo’st, kadakamarja grillvorst ja klassikaline grill­ vorst.

Maitsete timmimisel on Il­ se arvestanud eestlaste eelis­

tustega, chorizo on mõõdu­ kalt vürtsikas. Meeldiva mait­ senoodi lisab suitsupaprika.

Eestipärane kadakamarjadega sealihagrillvorst on aga ideaal­ ne džinniõhtuks. Selle vorsti sees on kasutatud õlut. Klassi­ kalisele grillvorstile lambasoo­ les annab maitsenüansi suitsu­ tatud seapõsk. Toorvorstid on kõige populaarsemad.

Samuti on Ilse katsetanud

toodetes Iisaku farmi Lammas ja Roos lambaliha ning Jõhvi kandis asuva Rajamõisa farmi veiseliha. Sortimenti pole need tooted siiski tooraine krõbe­ da hinna tõttu jäänud. Ilse on mõelnud, et tootmisse jäävad kindlad tooted, millele lisandu­ vad mitmesugused katsetused.

Jõuluajaks lubab ta uut vorsti.

Kuidas vorsti Õigesti Küpsetada?

k

uumuta ahi 200 kraadini. Määri vorstid õliga kokku. Pane ahju. Jälgi vorste ja keera need vastavalt küpsemisele umbes kümne minuti pärast ringi. Auke vorstidesse tegema ei pea, sest mikroaugud on juba eelnevalt sisse tehtud. Küpsetama peaks 15–20 minutit. Sealihal tulevad maitsed esile siis, kui liha on küps.

„Kui tuleb hea idee, siis ko­ he katsetame, kui on kvaliteet­ ne liha, siis piisab soolast ja piprast, et tulemus oleks mait­ sev,” räägib Ilse.

Kõik retseptid on Il­ sel timmitud viie kilogram­ mi kaupa. „On küll öeldud, et miks sa korraga nii vähe teed, tee poole rohkem. Aga see eeldab jällegi retseptide­ ga katsetamist. Ei ole nii, et tõstad kõiki koguseid poole võrra ja maitse jääb samaks,” selgitab Ilse.

Samas ei ole tema eesmärk suure vabriku püstipanek. „Teeme vaikselt oma kodus.

Kellelegi ei pea üüri maksma.

Kõik vorstid on käsitöö. Üh­ tegi masinat ei kasuta, väl­ ja arvatud hakklihamasin,” kirjeldab Ilse.

Praegu toodab ta näda­ las 15–20 kilogrammi vorste, kuigi jõuaks palju rohkem.

Enne jaanipäeva sai näiteks tehtud 150 kilogrammi kol­ me päevaga.

Vorstidesse pole lisatud fosfaate, sulfaate, stabilisaato­ reid ega muid lisaaineid. „Ka­ sutan nitritsoola, mis toimib säilitusainena, sest tapab mik­ roobe. Pean ikka kindel olema, et kui minu juurest viiakse vorstid auto pakiruumis Saa­ remaale, siis need ei lähe teel halvaks,” selgitab Ilse.

täistera lisab leivale-saiale kasulikke aineid Sirje Niitra Postimees

T

äisteratootest rääki­ des peavad inimesed tihti ekslikult silmas leiba­saia, millel on kas peal või sees näha terveid terasid, ehkki need võivad olla lisatud puhtalt ilu pärast, ka sõ­ nad tera, seeme ja klii ei tähen­ da alati, et tegemist on täiste­ ratootega. Nüüd on kokku le­ pitud, et täisteratooted peavad sisaldama poole ulatuses kasu­ likku täistera.

Viimaste aastate üks selgeid suundi on täisterast pagaritoo­ dete tarbimise hüppeline kasv.

2016. aastal allkirjastasid maa­ eluministeerium, Tervise Aren­ gu Instituut ja Eesti Toiduliit Põhjamaade eeskujul „Täiste­ ra mõiste kasutamise hea tava” lepingu, mis pani paika, mil­ list toodet saab lugeda täiste­ ratooteks.

Leiburi tootejuhi Illi Pikk selgitab, et kehtib üldine põhi­ mõte: kui kasutatud teraviljast on vähemalt 50 protsenti täis­ tera, siis on tegemist täistera­

tootega. „Sel juhul on piisavalt alust eeldada, et täistera kasu­ likud omadused on olemas ka tootel,” lausub ta. Euroopas po­ le ametlikult seda mõistet veel sõnastatud, ehkki arutelu käib.

Eestis sõlmitud kokkulepe sün­ dis siinsete suuremate tootjate eestvedamisel.

Näiteks Leiburil on täistera­ tooteid praegu 13, mis moodus­ tab kolmandiku kogu tooteva­ likust. Rohelise täistera märgi võib juba leida populaarse Ruk­ si sarja toodete pakendilt. Sa­ muti vastab nüüd täisteratoo­ te nõuetele Saib, mille retsep­ tis seda enne pisut vähem oli.

Varem sortimendis olnud Kuld­ ne täisteraröst on välja vaheta­ tud täisterasepiku vastu, milles piisav kogus peenikest täistera­ jahu, samas säilinud hea saia­ maitse. Kõige kiiremini saab poelettidel otsa Leiburi Ruk­ kipala, mille pakendile pole jõu­ tud veel eraldi täistera märki li­ sadagi. Küll on roheline täiste­ ra märk peal populaarse Ruksi sarja toodetel.

Pikk kummutab müüdi, et täisterast saab ainult leiba teha, sest ka saia tootmiseks kasu­ tatav jahu võib piisavalt täiste­ ra sisaldada, sel juhul ei ole see aga enam nii valge, vaid sisal­ duvate seemnekestade tõttu pi­

Täisteratooteid süües püsib täiskõhutunne kauem.

sut hallikas või kollakas. Kõik teraviljad on täisterana kasu­ likumad, erinevad ainult vita­ miinide ja mineraalainete sisal­ duse ning süsivesikute­valgu­ rasva osakaalu poolest. Täiste­ raleivas saab teravilja kasutada erinevas vormis: lõigatult, pu­ rustatuna, helvestena, erineva jahvatusega jahuna.

Pika sõnul võib täistera­ toodete tarbimine vajada har­ jumist, sest kui on kasutatud jämedamaid fraktsioone, tuleb saia­leiba või sepikut rohkem närida. Samas on erinevate uu­ ringute andmetel täisterast ka­ su vitamiinide, mineraalide ja kiudainete sisalduse näol vä­ ga suur. See on tema sõnul üks

Foto: Urmas lUiK

täiendav võimalus tervisele ka­ sulikult toituda ja inimesed on sellest aru saanud. Täisteratoo­ teid süües püsib täiskõhutunne kauem. Vahe on selles, et püü­ lis on kiired süsivesikud ehk nõndanimetatud tühjad kalo­ rid, täisteras aga aeglased süsi­ vesikud. Ka jääkainete sidumi­ sel ja organismist väljaviimisel

on täisteral oluline osa.

Eesti Pagari turundusjuhi Maria Martini sõnul on ette­ võtte sortimenti aastaga lisan­ dunud neli toodet, mis sisalda­ vad üle 50 protsendi täisteraja­ hu. Eelmise aasta sügisel turu­ le toodud Pagari röst on tarbi­ ja poolt hästi vastu võetud ning toode pälvis ka tiitli „Parim pa­ garitoode 2017”.

Uued tooted, mis sisalda­ vad vastavalt hea tava kokku­ leppele üle poole täisterajahu, on Pagari täisterasepik, peedi­ porgandi­pastinaagi­pihlaka Pehmik, tatra­kanepi Pehmik ja täiustatud retseptiga Rukki­ tasku. Kõigi eelmainitud toode­ te pakendilt võib leida ka vas­ tava märgistuse.

Uued tooted on Martini sõ­ nul tarbija heakskiidu leidnud, köögiviljalisandite ja seemnete­ ga täisterast Pehmikud on ku­ junenud aga tõeliseks hitt­too­ teks.

Tegelikult kasutasid täiste­ ra juba meie esivanemad, sest kehval ajal ei visatud suurt mi­ dagi ära. Valge jahu kasutami­ ne tekkis siis, kui elu paremaks läks ja ega siiski saia iga päev saanud. Arusaamine, et kõik see, mis teralt maha kooritud, on väga väärtuslik, tuli uuesti tagasi palju hiljem.

maa elu || Ettevõtja || 7

5. oktoober 2017

Kommentaar Silver Laido OÜ Apricot juhataja:

K

una Tiina ja Erki olid koduste katsetuste näol suure töö juba ära teinud, siis midagi keerulist ei olnud. Meie tehnoloogil on selles vallas pikk kogemus ja maitsele tuli koos vaid viimane lihv anda.

Oleme varemgi pipraleotistest viina tootnud, aga erinevus on selles, et tootes Pipar&Viin kasutatakse mitut sorti kuivatamata pipraid.

Koostöö alguses tuli tellijat natuke kurssi viia õigusaktide ja

Kuigi Tiina Tauraite ütleb, et ei plaani tootmist massiliseks ajada, on ta välja mõelnud uusi tooteid.

Foto: erakogu

Kirg põldu harida

viis tšilliviinani Tiit Efert Maa Elu

H

uvist põllumajan­ duse vastu hakkas näitlejanna Tiina Tauraite mitmes Eesti kohas tšillit kasvatama, millest valmib käsitööviin.

Kohtume Tiinaga Kuu­salu kandis Kursi külas väikese ta­ luhoovi taga heinamaa veerel asuvate kasvuhoonete juures.

Tšillisid on viit liiki. Neist tuntumad on mahedama ja magusama maitsega Capsicum annuum’id, mille üks kuulus esindaja on näiteks jalapeno, ja Capsicum chinense’d. Vii­ maste seltskonnas on ‘Haba­ nero’ üks pehmemaid ja loe­ telu lõpetab maailma kibe­ daim ‘Carolina Reaper’, mida on ka Tiina maitsnud. „Lõika­ sin nii väikse viilu kui võima­ lik ja sain sellest tõelise tšil­ lielamuse,” lisab ta muiates.

‘Carolina Reaperit’ on ta kat­ setanud oma esimeses viina­ partiis.

Aga mis sorti tšilli meile Kursil vastu vaatab, seda pe­ renaine ei avalda. Need on an­ nuumid,” ütleb ta salakava­ lalt naeratades. „Chinense kas­ vab mujal.” Küll aga võtab ta punaseks läinud kauna ja pa­ kub maitsta. Esimene mulje on magus, kuid tasahilju muundub see teravamaks ja nagu iga tšil­ li puhul, mida lähemale varrele, seda kangem. Lõpus enam ma­ gusust ei tunne. Vajadust lee­ vendava piima järele siiski ei teki.

Ilukaunad Tiina tuli Kursile tšillisid kor­ jama. Eesmärk on kõik tšillid kätte saada rohelisena, sest kui need juba punaseks värvuvad, siis muutuvad kuivemaks, mõ­ rumaks. „Rohelise tšilli maitset on vaja, ma nimetan seda muru maitseks,” sõnab Tiina.

Neidsamu ilusaid tšillisid näeme pudelis viina sees leos.

Pudelisse ei lähe need siiski ot­ se kasvuhoonest. Maitseviina tootmine on mõnevõrra keeru­ lisem, sest iga pudelitäis ei tohi maitseda isemoodi. Seetõttu lä­ hevad tšillid kõigepealt alkoholi sisse likku, kuni on oma mait­ se välja andnud. Leotist kasuta­ takse omakorda kogu viinapar­ tii maitsestamiseks. Nii ongi ta­ gatud, et partiisiseselt on mait­ se üks, aga aastakäiguti erinev. „Peabki olema,” rõhutab Tii­ na. „Muidu peaksin sinna värs­ ke tšilli asemel hoopis tšilli­ pulbrit sisse panema.” Pulbrit ta ei lisa, küll aga paneb kõik tšillid paarikaupa pudelisse oma käega.

Tiina loodud viina eripära: maitsestamiseks on kasutatud ainult toorest tšillit. Igal aastal on tšillid eri maitse ja teravu­ sega, sõltuvalt sellest, kui pal­ ju vett ja päikest saavad. Sel­ lest kujuneb lõpptoote maitse, mis teebki asja põnevaks. Aas­ takäike saab omavahel võrrel­ da, eriti tuntud on selline võrd­ lus veinimaailmas.

Kolleeg andis impulsi Tiina sõnul nakatas teda tšilli­ huviga kolleeg ja sõber Tarmo

Männard, kes koukis Stock­ mannist ostetud tšillikaunadel seemned välja ja otsis kedagi, kes need kasvama paneks. „Ta tõi need minu kätte, panin ma­ ha ja kõik läksid kenasti kasva­ ma. Ta tõmbas mind veel ha­ neks ka, läksin ise Stockman­ ni otsima, et kas seal on tõesti seemneriiul püsti pandud,” nae­ rab Tiina tagantjärele.

Tšillide maailm hakkas te­ da huvitama, et millised mait­ sed ja teravused kõik olemas on. „Ma pole küll tulelondi aus­ taja, aga kui tarbin toodet, kus on kirjas tšilli, siis pean para­ ku tihti küsima, et kus siin see teravus on,” räägib Tiina. „Meil on tšillisool pide­ valt laual ja kui süüa te­ hes tšillit kasutan, siis kokkan ikka nagu täis­ kasvanutele.”

Tiina lisab muiates, et ta oma lapsed tunnevad sa­ muti huvi tšillide maitsmise ja võimaliku teravuse vastu.

Kuna Tiinat huvitas põllupi­ damine, aga vastavat haridust ei olnud, otsustas ta teise hari­ dusena Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis taimekas­ vatuse eriala omandada, mil­ le diplomi ta 2012. aastal sai­ gi. Siis tekkis soov teadmisi ra­ kendada ja luua päris oma too­ de. Sealt edasi viiski mõte Ees­ ti joogi- ja toidukultuuri rikas­ tamisele.

Pärast mitmeid katsetu­ si kodus ja maitsete timmi­ mist koos näitlejast abikaasa Erki Lauriga jõuti osaühingu­ ni Apricot, kellest sai tšillivii­

na tootja. Kodustes tingimus­ tes valmistatud prototüübist suurtootmiseni jõudmine võt­ tis vähemalt aasta jagu aega, sest oli vaja kasvatada terve partii tšillit.

Nüüdseks peab Tiina en­ nast pooleldi näitlejaks ja poo­ leldi põllumeheks. „Hobiks se­ da enam nimetada ei saa, töö­ maht on selleks liiga suur, sa­ mas tahaks, et see hakkaks ka sisse tooma,” sõnab naine lõbu­ salt. Toode on olnud müügil ju­ ba mitu aastat ja Tiina sõnul on põnev jälgida, kui palju tehakse kordusoste, sest esialgne uudis­ himu tagab teatud müügi alati.

Toode on müügil mitme­ tes poodides üle Eestis ja tellitav internetist.

on põnev jälgida, kui palju tehakse kordusoste, sest esialgne uudishimu tagab teatud müügi alati. „Paljud ütlevad, et ei taha tšillit ega viina, aga kui maitse­ vad, siis üllatuvad täiesti uuest kogemusest, mis erineb ootus­ test viinale ja senisest kibedast kogemusest,” räägib Tiina. „Üri­ tan õpetada tarbijaid unustama see hirmus pipraviin.”

Seemnekollektsioon Oma toodete jaoks kasvatab Tiina tšilliseemne ise. Kuna tšillid kasvavad ühe sordi kau­

muuga, mida selles sektoris peab teadma. Aitasime tooraine (mahepiirituse), taara, korkide ja muuga varustamisel. Näitlejad ise on öelnud, et ka meie toidutehnoloogi abi on olnud asendamatu.

Kuna meie müügiga ei tegele, pole otsest tagasisidet saanud.

Kuna tegemist on nn käsitöötootega, siis Eesti mõistes on meie arvates müük hea.

Loodetavasti õnnestub tellijal toodet tulevikus ka välismaale müüa. Ise olen sõprade käest, kes seda toodet poest on ostnud, väga kiitvat tagasisidet saanud.

Tšillitaimed kasvavad ämbrites, mida on kahe kasvuhoone peale kokFoto: Kristina Efert ku üle 140.

pa samas kasvuhoones, siis tolmlemise käigus sortide se­ gunemise ohtu ei ole. „Seemet tellides on ikka nii, et kunagi ei tea, mis lõpuks kasvama hak­ kab. See on samuti põnev, aga kui sul on kindel toode, siis nii­ moodi mängida ei saa,” räägib Tiina.

Praegu on tema kollektsioo­ nis poolsada sorti seemet, aga tänavu pani ta maha ainult need, millest teadis, et kind­ lalt kasutab.

Eelkasvatamist alustab Tii­ na kodumajas selleks eraldatud kunstvalgustatud toas juba jaa­ nuaris. Niipea, kui kevad hak­ kab kanda kinnitama, viib ta taimed kasvuhoonesse ja ka­ tab looriga.

Ettekasvatamine on Tiina sõnul ülioluline. Tänavu ke­ vadel võttis ta ennast selleks ajaks lausa teatrist vabaks ja pühendus taimedele. Tavaliselt maikuus, kui öökülmaoht on möödas, saab taimed istutada kasvuhoonesse kas mulda või suurematesse ämbritesse.

Kursil on tal taimed ämb­ rites, mida on kahe kasvuhoo­ ne peale kokku üle 140. Mõnes ämbris on kasvamas mitu tai­ me. Ta kasutab ämbreid seetõt­ tu, et Kursil puudub sobiv pin­ nas ja tegelikult Tiina ei teagi, kumba kasvupinda tšillid ise eelistaksid. Palaval suvel peab piiratud mullakogusega ämb­ ris hoolikalt jälgima, et taimel oleks piisavalt niiskust.

Kogu tootmisvajaduse kat­ miseks on Tiinal kaheksa kas­ vuhoonet. Lisaks Tiina ja Er­ ki vanemate kodudes Iklas ja Muugal. „Endale ei mahtunud ära, pidin abi paluma,” ütleb Tiina. Kursi küla on tema sõnul õnneks talutaval kaugusel Tal­ linnast. Siin peab ta korjamis­ ajal käima vähemalt korra nä­ dalas. Suvel on vaja kasta, kas­ vuhooneid õhutada. Selles on suureks abiks kohalik pererah­ vas, kelle abita poleks tšillikas­ vatus seal võimalik. Abikäed peavad iga kasvuhoone juures olema, samuti Muugal ja Iklas.

„Minu marsruut on ikka kogu aeg Vääna-Jõesuu–Muuga–Ik­ la–Kursi,” sõnab Tiina.

Tšillide korjamine algab augustis ja kestab seni, kuni niiskus, pimedus ja külm tee­ vad oma hävitava töö. Taimed ise tahaksid saaki anda ikka kauem, aga Eesti põhjamaine kliima seab piirid. Tšillid on pä­ rit mitu korda soojema kliima­ ga Lõuna-Ameerikast.

Taimi kastab Tiina puhta veega ja väetab peamiselt ka­ nakakaga. „Mul ei ole vaja, et kaun oleks väga suur, see peab ikka pudelisse mahtuma!” nae­ rab Tiina. Toode kannab „Tun­ nustatud Eesti maitse” kva­ liteedimärki ehk pääsukese­ märki, mis tähendab, et see on valminud ainult kodumaisest toorainest.

Uudiseid on ka Kuigi Tiina ütleb, et ei plaa­ ni tootmist massiliseks ajada, on ta välja mõelnud uusi too­ teid. Juba on pudelisse pan­ dud mustasõstraliköör. Ins­ piratsiooni andis prantslaste klassikaline Crème de cassis, mida Agatha Christie krimi­ lugude peategelane belglasest detektiiv Hercule Poirot tihti naudib. Originaalis on prants­ laste mustasõstraliköör väga magus, Tiina oma mitte eri­ ti. Tehakse koostööd Põhjaka mõisa viinaköögiga, kellel on astelpajunapsi valmistamise kogemus. „Meil on Iklas kasvamas terve hektari jagu musti sõst­ raid. Must sõstar on võimas taim, vägev nii ravi- kui mait­ seomaduste poolest. Mustad sõstrad on väga põnevad mait­ sete poolest, need erinevad sor­ diti,” räägib Tiina õhinal. Iklas on savine maa ja see pinnas so­ bib sõstardele hästi. Lisaks on neid kasvatada lihtsam, ei pea nii palju kohal käima. Igal ju­ hul on jõuludeks oodata põne­ vat toodet, mis muutub seistes järjest paremaks. Müügile tule­ vad partiid on pärit eelmisest ja üle-eelmisest aastast.

8 || kORstnapÜhkija || maa elu

5. oktoober 2017

küttEkoldEd kordA. Kui palju tahma ja pigi kütte koguneb, sõltub kasutatava puidu niiskusest ja sellest,

korstnapüh

kilekotid, kommipabe ja plastpudelid ei käi tOOMaS ŠaLda Maa Elu

Staažikas korstnapühkija Arvo Jõe soovitab korstnapühkija juttu tõsiselt võtta ja oma küttekollete eest hoolt kanda.

Foto: toomas Šalda

ogenud korst­ napü h k ijad näevad oma töös imeasju – mõni mees laob ahju plastpudeleid täis ja sätib süütamiseks nende vahele paberitükid, teine paran­ dab tahma­ topse pabe­ riga, kolmandal püsib ahjuuks ees vaid harjavarre toel.

Korstnapühkija hooaeg kes­ tab maist jõuludeni. Kõige krii­ tilisem periood algab septemb­ ris, kui puhkused on läbi, ja jät­ kub novembri lõpuni, kinni­ tab kaheksa aastat küttekolle­ te eest hoolt kandnud Hääde­ meestel elav Arvo Jõe. „Täna oli seitse ma­ ja, sealhulgas üks kor­ termaja, homme on jälle seitse, ega palju rohkem ei jõuagi,” tõdeb Jõe. „Isikliku rekordi püsti­ tasin kolm aastat tagasi, kui Kaisma kandis pani koha­ lik sotsiaaltöötaja mulle nime­ kirja kokku, aga kuskilt lisan­ dusid veel mõned hädalised ja nii ma seal pealambiga öösse välja neid küttekoldeid hoolda­ sin, tehtud sai 16 kodu.”

Kui praegu Jõele helistada ja tellimus esitada, peab arves­ tama vähemalt kuuajalise jär­ jekorraga. „Iga aasta loodan, et tööd jääks veidi vähemaks, aga ikka läheb vastupidi. Päris pi­ kalt pole ühtegi puhkepäeva ol­ nud, ka nädalavahetusel mitte.

Proua on juba kuri. Meie ame­ ti juures on see lugu, et kui lä­ hed ühele objektile, ilmuvad välja naabrid, kelle küttekol­ ded ja korstnad samuti asja­ tundja järele igatsevad.

Lähed ühte tegema, koguneb viis,” kir­ jeldab Arvo Jõe oma argipäe­ va.

kliEntuur kAsvAb isEEnEsEst Korstnapühkijatel on viis ta­ set, Pärnu kandis on ühel me­ hel, Kalle Vaargasel, neist kõi­ ge kõrgem käes. Neljal, seal­ hulgas Arvo Jõel, on taskus neljanda taseme paberid. „Ta­ semed on olulised selles mõt­ tes, et kolmas tase ei luba te­ ha kortermaju, ainult erama­ ju ja suvilaid. Neljanda taseme omanik võib kõike teha, aga ei saa anda ametlikke eksper­ tiishinnanguid,” seletab Jõe. „Kliendile on tähtis, et teed head tööd, suhtled professio­ naalselt ja viisakalt ning tee­ nuse hinda ebamõistlikuks ei paisuta. Puhastamise ajal rää­ gin kliendile täpselt ära, mi­ da ja kuidas teha, et küttekol­ le võimalikult kaua korras pü­ siks, ja mida annaks paremini teha. Kui mõnele probleemile kohe vastata ei oska, uurin jä­ rele ja helistan tagasi. Kui alus­ tasin, panin lehte kuulutuse, aga nüüd suunan osa töid ju­ ba sujuvalt kolleegidele. Klien­ tuur kasvab ilma igasu­ guse reklaamita.”

reeglina mõistetakse, et tulega nalja ei ole ja kütteseadmed olgu korras.

Kõik litsentseeritud korst­ napühkijad ja Eesti Korstna­ pühkijate Koja liikmed saavad paar korda aastas üldkoosole­ kul ja koja korraldatud õppe­ päevadel kokku. Seal võetak­ se läbi lisandunud õigusaktid ja kui turule on jõudnud uued kütteseadmed või korstnaliigid, tutvustatakse neid. Küttesüs­ teeme ja nende variante tuleb pidevalt juurde. „Käin üsna sageli ehitus­ poodides uurimas, mida uut on müüki jõudnud, püüan end uuendustega kursis hoida. Sa­ geli paigaldatakse korteritesse kaminaid ja enne kutsutakse meid hindama, kas antud ka­ minat võib korterisse paigalda­ da või mitte,” räägib Jõe.

Litsentseeritud korstna­ pühkija akti, et küttekoldega on kõik korras, nõuavad kind­ lustusseltsid, aga Jõe kinnitab, et ainult selle paberi pärast te­ da reeglina ei kutsuta. „Reegli­ na mõistetakse, et tulega nalja ei ole ja kütteseadmed olgu kor­ ras. Pigem on neid, kes on üli­ kartlikud – käin kogu süsteemi üle ja tulemuseks on paar sen­ timeetrit tahma ämbri põhjas.

Aga parem nii kui teistpidi,” tõ­ deb Jõe.

prügi koht Ei olE Ahjus Kui palju tahma ja pigi kütte­ koldesse, lõõridesse ja korstnas­ se koguneb, sõltub kasutatava puidu niiskusest ja sellest, mida küttekoldesse panna. „Ei saa­ da aru, et kilekotid, pakendid, kommipaberid, kriitpaberist ajakirjad ja isegi plastpudelid ei käi pliidi alla või ahju, nende koht on prügikonteineris. Ahju sobib ainult kuiv küttematerjal ja süüteks veidi paberit, ise ka­ sutan kodus süütetablette,” rää­ gib korstnapühkija.

Häda on ka nendega, kes jä­ tavad kütte hankimise viimase­ le minutile. Kohe on vaja haka­ ta kütma, kuid puud on pool­ märjad. Juhtub, et kliendile lu­ batakse kuivi puid, kuid saabu­ vad pooltoored. „Tegin ühel kundel pliidi puhtaks, kolme nädala pärast kutsus tagasi: ei tõmba. Läk­ sin kohale, platealune oli nar­ mastahma paksult täis,” jutus­ tab Jõe. „Mõõtsin puidu niisku­ se ära, puud olid täiesti märjad.

Kuidagi oli klient märjad puud pliidi all siiski põlema saanud.

Vett ajasid välja, aga sooja sealt ei saanudki tulla, ainult tahma ja pigi. Üks mees aga arvas, et nupukas on pliiti kaheliitris­ te õllepudelitega kütta. Ladus need riita nagu halud ja ise­ gi paberitükk oli süüteks pai­ ka sätitud. Kütmiseks sobib ik­ ka see, mis selleks mõeldud on.

Ise kasutan puidubriketti, väga kuiv ja annab palju sooja, aga üle ei tohi kütta.” kuivAtAtud kArtulikoorEd Ahju Pigi tekkimise vastu on poes müügil pigihalud ja tabletid, aga asja ajavad ära ka korralikult kuivatatud kartulikoored, mis tuleb visata hõõguvatele süte­ le. Aitab ka kartulitärklis, mi­ da visata 1 supilusikatäis süte­ le, aga seda tuleks teha pikema aja jooksul, üks­kaks korda pa­ nek ei anna mingit efekti.

Küttekoldeid ei tohi kütta poolkinnise siibriga, siibrid pea­ vad olema 100 protsenti lahti.

Kui on vaja põlemisintensiiv­ sust vähendada, siis seda te­ hakse alumise õhuluugi kau­ du. Sama kehtib katelde kohta. „Räägin ikka majaomani­ kule, et kui tahad rahulikumat tõmmet, reguleeri alt õhuluugi­ ga, aga tema usub ikka, et siib­ riga mängimine aitab puid kok­ ku hoida. Kindlasti mitte. Kü­ ta pool tundi nii, et tuli laulab all ja tuba on soe. Ei pea mitu tundi sussutama,” teab meister kinnitada. Üks, mida vist kõik korst­ napühkijad kiruvad, on juurde­ pääs korstnatele. „Kuuel juhul kümnest on mul ligipääsuga raskusi, turnin justkui alpinist.

maa elu || lind || 9

5. oktoober 2017

ekoldesse, lõõridesse ja korstnasse mida küttekoldesse panna.

ühkija:

erid, ajakirjad i pliidi alla KütteKolde aBC: • Korras küttekolded ja puhtad lõõrid • Kuiv küte Juurdepääsud on kõikvõima­ likku kola täis topitud ja rede­ lid tihtipeale mädanenud või pole neid üldse. Kuigi ei peaks, vean redelit alati autoga kaa­ sas. Tegelikult peab klient taga­ ma juurdepääsu korstnale, nii on see ka seaduses kirjas,” rõ­ hutab Jõe. mAArAhvAs kogEnum Laias laastus on maainimesed tema hinnangul oma küttekol­ lete hooldamisel linnarahvast veidi asjalikumad, sest nad on lapsepõlvest saati kütmisega kokku puutunud ja ka ise küt­ tekoldeid puhastanud. Linna­ inimene, kes nüüd elujärje pa­ ranedes endale maja on ostnud, pole sageli näinudki, kuidas ah­ ju köetakse. „Maal saadakse üldiselt hakkama, aga üsna tihti koh­ tab just vanemate inimeste ko­ dudes kehvas seisus pliite, mil­ le küttekolde sisu on vaja välja vahetada. Üksi jäänud inimes­ tel on raske talu üleval pidada, palju jääb raha taha pidama. Ei ole abistavat kätt. Praeahjudel on augud sees, need on läbi põ­ lenud,” kirjeldab Jõe. „Pliidi kor­ dategemine ei ole nii kallis, kui kardetakse, sageli piisab küm­ nest kivist, segukotist ja teh­ tud see ongi. Olen siis ise selle töö ära teinud või mõne tuttava pottsepa appi saatnud.” isEtEgEmisE poolt jA vAstu Küttekoldeid ja korstnaid võib ka ise puhastada, poes on töö­ riistad olemas. „Kui otsustatak­ se oma küttekollet ise puhasta­ da ja seda ka osatakse, tuleb os­ ta õiged riistad. Näiteks on osa müügil olevatest harjadest lii­ ga jäigad, hari peab olema soft (pehme). Kui on moodulkors­ ten, peab kasutama plastharju.

Tänapäevased perenai­ sed on aru saanud, et profes­ sionaalne korstnapühkija teeb töö kiiresti ja korralikult ära ja seejuures väga puhtalt. Ise te­ hes on tuba sageli tahma täis ja koristamiseks kulub pärast pool päeva. „Paljud puhastavad paar aastat ise, seejärel kutsu­ vad ametliku korstnapühki­ ja. Siis nad ikka imestavad, et kui ise puhastavad, saavad pool ämbrit tahma, aga mina saan poolteist ja pärast on tõmme hoopis parem. Osa vanemaid inimesi küll seest puhastavad ise, kuid korstna otsa ei jõua,” räägib Jõe.

• Siibrid maksimaalselt lahti • Piisav õhu juurdevool Kuna Jõe töötab ka pääs­ teametis, saab ta kinnitada, et paraku jagub neidki, kes ei kutsu ei korstnapühkijat ega hoolda oma küttekoldeid ka ise. Aastakümne alguses vastu võetud tuleohutusseadus pani omanikule kohustuse lasta vä­ hemalt kord viie aasta jooksul litsentseeritud spetsialistil ahi või pliit üle vaadata, aga paljud seda teinud ei ole. „Päästeametiga teeme ko­ dukülastusi ja tean, et nõutud aktid on paljudel puudu,” nime­ tab Jõe. „Üritatakse kuidagi ise hakkama saada. Olen näinud päris koledaid asju: tahmatop­ sid on läbi põlenud, ära rooste­ tanud, paber on peale kleebi­ tud, võtad paberi ära, kõik on süsimust. Ime, et see seal põle­ ma pole läinud. Vahel on kütte­ kolletel uksed eest ära, asemele on mingi plekk kuidagi kinni­ tatud ja pooliku harjavarre abil püsib ahju uks kinni. Sellistel juhtudel paneme küttekolletele keelu peale, ei tohi kütta, kuni küttekolded saavad korda, tu­ leohutus peab olema tagatud.”

Korstnapühkija töö pluss­ poole pealt toob Jõe välja, et endist viisi suhtutakse sel­ le ameti esindajatesse vä­ ga heakskiitvalt. „Tänagi käi­ sin kliendi juures, kelle lapsed tahtsid korstnapühkija nööpi katsuda ja minuga pilti teha, neil lubati minu tuleku tõttu isegi lasteaiast koju jääda. Pul­ maliste seas oleme väga popu­ laarsed. Traditsioone hinna­ takse,” rõõmustab mees. „Tih­ ti olen küll must ja tahmane, aga selle elab üle, mulle see töö meeldib.”

Juba pikemat aega on Ees­ ti Korstnapühkijate Koja liik­ metel olemas uhked paraad­ mundrid, millega esindusüri­ tustel käiakse, ja tööpäevalgi peab Jõe hinnangul korstna­ pühkijal seljas olema väärikas rõivas. Ise laseb ta oma töörii­ ded rätsepal õmmelda. „Maksa­ vad omajagu, aga on tehtud mi­ nu keha järgi, on praktilised ja nägusad. Ma ei salli, kui objek­ tile minnakse suvalistes dressi­ pükstes ja kingades. Mis õnne sa nii pererahvale tood? Ame­ tit ja klienti peab austama,” on Jõe veendunud. „Tahan klienti­ dele südamele panna, et kõike, mis korstnapühkija teile küt­ tekollete kohta räägib, tasuks ka järgida. Me ei räägi neid as­ ju suusoojaks, vaid ikka ainult selleks, et teil hästi läheks.”

Maailma suurim kajakas OLAV RENNO linnuteadja

R

annakividel pea­ tuvate­puhkavate suurte halliselgsete hõbekajakate kõr­ val võib aeg­ajalt näha mõnd veelgi suuremat, musta üla­ poolega kajakat. Need musta mantlit kandvad linnud, kel­ lele väiksemad sugulased au­ paklikult isteplatsi vabasta­ vad, on merikajakad. Maailma enam kui poolesaja kajakalii­ gi hulgas on neil suurim keha­ kaal (isaslindudel keskmiselt kaks kilogrammi, hea toidu­ laua korral rohkemgi) ja kõige laiem tiivasirutus (ligikaudu meeter ja kolmveerand). Tei­ si linde võrdluseks võttes on ta lausa väikese hane suuru­ ne ning lennul paistavad me­ rikajaka tiivad laiad ja kume­ rad nagu hallhaigrul. Ta hää­ litsusedki annavad aimu lin­ nu kogukusest: enamasti on need bassihäälsed hau ja kijau­hüüatused või räme hahahaha­rodu.

Merikajaka vanalindude selg ja tiibade ülapool on mus­ tad ja kokku pandud tiiba­ de puhul paistab kajakal na­ gu must mantel seljas olevat.

Tiibade ees­ ja tagaserv on val­ ge, samuti hoosulgede tipud.

Muu sulestik on lumivalge, kuid talve eel ilmuvad pealae­ le ja ülakaelale peened hallid triibud. Aukartust äratavalt suur nokk on kollane, alanoka tipu eel märgatava punase lai­ guga. Sellise sulestiku oman­ davad merikajakad alles nel­ jandaks elukevadeks, noored alustavad aga tumehalli­pruu­ nimustrilise rüüga, mis aas­ ta­aastalt järjestikuste sulgi­ miste käigus mantli osas üha mustjamaks ja keresulestiku osas valgemaks muutub. Alul must nokk läheb heledamaks tüvikust alates, kuni saab üle­ ni kollaseks. Nii et vilunud sil­ maga saab noore kajaka vanust lausa aasta täpsusega öelda.

Merikajakad pesitsevad Põhja­Atlandi randadel No­ vaja Zemlja lõunasaarest üle Koola poolsaare ja ümbert Skandinaavia Läänemere­ ni, kus nad asustavad kogu rannikut ja vähesel määral ka suuremaid järvi. Mujal Euroopa randadel leidub liiki katkendlikult, samuti Briti saartel. Nad on ko­ dus ka Teravmägedel, Islandil ja Gröönimaa lõunaosas ning Põhja­ Ameerikas Labradorist H at te r a s e ne e me n i .

Talveks kinni külmuvatelt mereosadelt rännatakse lõu­ na poole.

Euroopa ligikaudu sajast tuhandest merikajakapaarist pesitseb praegu Eesti saare­ kestel ja neemetippudel kahe tuhande paari ringis. Sisevetel neid naljalt ei näe. Selle liigi arvukus on viimase poole sa­ jandi kestel läbi teinud vägagi suure muutuse. Saja aasta eest pesitses merikajakaid Eestis kõigest mõnikümmend paa­ ri ja neid leidus vaid Saa­ remaa ümbruses. Tasapi­ si hakkas neid ilmuma ka Väinamerele, kus veel viis­ kümmend aastat tagasi pe­ sitses näiteks Matsalu kaitse­ ala laidudel alla 20 paari (mui­ de, tollal mitu korda enam kui hõbekajakaid). Seejärel puh­ kes suurte kajakate sigimis­ buum, mille käigus merika­ jaka arvukus suurenes mõ­ nekümne aastaga ornitoloog Eve Mägi hinnangul 150kord­ seks ja selle liigi arvukus Ees­ tis jõudis enama kui viie tu­ hande haudepaarini. Siis aga, eelmise aastasaja lõpust peale hakkas nende hulk järjest ka­ hanema ja nüüdseks on paari­ de arv langenud alla kahe tu­ hande künnise.

Merikajakad eelistavad pe­ sitseda eraldi paaridena, üks­ teisest eemal. Suure arvuku­ se perioodil siiski tekkis mõ­ ningaid kolooniaid, isegi mõ­ nekümnepaarilisi, milliseid

Merikajaka lennupildistki aimub võimukust.

Foto: WiKipedia

nüüd enam ei leidu. Pesa­ paigale saabub merikajakapaar varakult, juba märtsis, eten­ dab vigurma­ nöövritest rikkaid ja kõlavatest kuvääkuvää­hüüetest saa­ detud mängulende ning asub peagi pesa ehitama. See on päris kogukas, kuni 60sen­ timeetrise läbimõõduga mit­ mesuguse taimeprahi kuhja­ tis, mille keskel olev pesalohk on peaaegu 30sentimeetrise läbimõõduga ja kuni 10 senti­ meetri sügavune. Vahel võe­ takse üle mõne teise linnu, isegi kühmnokk­luige rajatud pesa.

Aprilli lõpupoole leidub pesas reeglina kolm muna.

Need on enamasti hallikas­ roheka tausta ja hõredavõitu

tumepruunide plekkide ja tähnidega, kaalult ikka üle 110 grammi. Haudumises osalevad järjepannu mõlemad vanemad ja pojad kooruvad nelja nädalaga. Alul püsivad nad seadsalt pesal, hiljem peituvad pesa lähedal taimede või kivide varju. Vanemad tassivad neile mitmesugust toitu, enamjaolt kalu ja teis­ te lindude (ka kajakate) poe­ gi. Oma maos kohale toodud saak öögatakse pessa või pe­ sa kõrvale maha. Hallid tume­ date tähnidega pojad saavad tuule tiibadesse 45–50 päeva vanuselt.

Merikajaka ramm käib üle pea kõigi vee­ ja rannalindude omast ning ta on halasta­ matu murd­ ja, kes röö­ vib nii uju­ vaid par­ dipoegi kui ka teiste kajakate poegi nende kolooniatest.

On täheldatud, et kin­ ni nabitud kajakapoja heidab merikajaks sel­ le surmamiseks kõrgelt vastu maad. Rästasuu­ ruse linnu allakugista­ mine pole merikaja­ kale mingi probleem ja ta suudab linde ka lennult püüda.

Tihtipeale võtab ta ära väiksema­ te kajakate, ise­ gi ännide saagi.

Meelsasti sööb ta raibet, näiteks toitub ran­ da uhutud hülgekorjusel. Kui poleks merikotkaid, võiks me­ rikajakaid oma elupaikades lu­ geda lausa tippkiskjateks.

Merikajakapaarid püsi­ vad enamasti koos ühe part­ neri surmani. Loomaparkides on vanim merikajakas elanud 44 aastat, rõngastusandmetel aga pole vabalt elavate isen­ dite eluiga üle 28 aasta küün­ dinud.

AS Stora Enso Latvija

kutsub transpordiettevõtteid osalema algavatel maanteetranspordi konkurssidel: 1. Läti-sisene saematerjali transport Launkalne saeveskist 2. Konteinerite ettevedu marsruudil Launkalne saeveski – Riia sadam 3. Saematerjali transport Launkalne saeveskist Eestisse

Pakkumiste esitamise tähtaeg on 16.10.2017.

Uued sõlmitavad lepingud hakkavad kehtima alates 01.01.2018.

Lisainformatsiooni saamiseks pöörduda (eesti, vene või inglise keeles):

Mait Marran Venemaa ja Baltikumi maanteetranspordi juht Stora Enso Eesti AS mait.marran@storaenso.com Tel +372 511 8882 Stora Enso on rahvusvaheline paberi-, pakkematerjali- ja metsatööstuse kontsern, mis on pühendunud innovatsioonile ning uutele lahendustele seoses taaskasutatavate materjalidega. Ettevõttes töötab 26 000 inimest üle maailma. Ettevõtte Lätis asuvad üksused on seotud puidu varumise, töötlemise (Launkalne) ja pakenditootmisega (Riia).

Vaata lisa www.storaenso.com

THE RENEWABLE MATERIALS COMPANY

10 || hekk || maa elu

5. oktoober 2017 kesepaistet, varjuga lepivad he­ kis mage sõstar, harilik lume­ mari, harilik ebajasmiin, sibe­ ri kontpuu, läikiv tuhkpuu ja ungari sirel. Saastunud linna­ õhuga saavad paremini hakka­ ma enelad, kurdlehine kibuvits, kontpuud, kukerpuud, harilik lumimari, suur läätspuu, hari­ lik põisenelas, harilik liguster.

Seda viirpuuhekki on väga hästi hooldatud.

Foto: Säde Lepik

Kuidas istutada lehtpõõsahekki Säde Lepik Maa Elu

H

ek imõtet tasub hoolega kaaluda, sest hekiga seos­ tuvaid asju on tõesti palju. Heki varjus on mõnus olla, kuid kõrge hekk ei tohi ka naabrite aiast päi­ kest ära varjata. Hekk kaitseb müra ja tuule eest, kuid ar­ vestage, et osa liike, näiteks mitmed viirpuud ja harilik si­ rel, annavad tüütut juurevõ­ su, ja siis on hea, kui hekile pääseb muruniidukiga ligi, et need maha niita.

Muidugi on tihe roheline müür palju ilusam kui näiteks lihtne võrkaed. Sellise müü­ ri kasvatamisega on aga palju tööd, tihe lehtpõõsahekk oo­ tab suve jooksul kolm korda pügamist. Alt hõredaks jää­ nud, tühikutega või ebaühtla­ ne hekk pole kuigi kena. Va­ bakujulise ehk vabalt, ilma pügamata kasvava he­ kiga on lihtsam, kuid vanu oksi on ikka va­ ja igal aastal põõsaid hooldades välja lõigata.

Heki jaoks tuleb leida paraja kõrgusega meelepärane ja külmakin­ del taimeliik, mis kasvab häs­ ti teie krundi mullas. Ja en­ ne taimede koju toomist on vaja heki jaoks maa ette val­ mistada.

Sügisese istutuse plussid Potis kasvavaid lehtpõõsataimi saab istutada kogu hooaja väl­ tel. Kui istutate heki paljasjuur­ setest istikutest, mis on oda­ vamad kui nõuistikud, siis sel­ leks tööks on aga just oktoober hea aeg. Ümberistutamine trau­ meerib taime. Et elukeskkonna muutus paremini läheks, istu­ tatakse paljasjuurseid lehtpõõ­ said kas pärast kasvu lõppu või enne selle algust. Sügisel on sel­ leks tööks õige aeg siis, kui tai­ melehed kolletuvad ja öökülm need lahti lööb, kevadel aga maa tahenedes ja soojenedes, kuid kindlasti enne pungade puhkemist. Kevadel on igasu­ guseid aiatöid palju ja istutami­ seks sobiv ajavahemik jääb sa­ geli üürikeseks. Raskel ja niis­ kel pinnasel, kus külm võib tai­ med mullast hõlpsasti välja ker­ gitada, võiks istutustöö siiski ehk kevadeks jätta.

Sügisese hekiistutamise ka­ suks kõneleb see, et õhk on niiskem ja ilmad ja­ hedamad, mullas on pii­

Ärge istikuid ostes koonerdage.

Liiga hõredalt istutades ei saa ilusat tihedat hekki.

savalt niiskust ja heki kastmise­ ga on teil seega vähem muret.

Eriti tähtis on see sügisene niis­ kusvaru liivasel ja põuasel pin­ nasel, liivmullad kuivavad keva­ del väga ruttu. Sügisel on head istutusaega keskeltläbi umbes kuu, see töö peaks tehtud saa­ ma nii, et taimedele jääks enne püsivate külmade algust paar nädalat juurdumisaega. Igihal­ jaste taimede istutamiseks on tänavu juba hilja, see töö pida­ nuks tehtud saama septemb­ ri keskpaigaks, sest neil võtab juurdumine rohkem aega.

Vabama vormi võlu Vabakujulises hekis kasvavad põõsad vabalt kõrvuti oma loo­ mulikus suuruses. Nende ok­ sad peaksid aga sirgudes enamvähem kokku ulatuma, siis on hekk ka tõkkeks, kust ei saa lä­ bi jalutada. Sedasi on väga ke­ nad kõrged või madalamad õits­ vad põõsaliigid ja nende sordid, mida ei raatsigi pügada, näiteks harilik sirel ja ungari sirel, hari­ lik ebajasmiin, tatari kuslapuu, tuhkur enelas ja pihlenelas, ha­ rilik lumemari; madalamatest põõsastest harilik põõsasmaran, nipponi ja jaapani enelas.

Vabalt kasvades on ilu­ sad ka söödavate viljadega lii­ gid, nagu kurdlehine kibuvits, kuldsõstar, toompihlakas, meie tänavune aasta puu viirpuu ja must aroonia, mille lehtedel on ka väga kaunis sügisvärvus. Si­

beri kontpuudki on kenamad vabakujuliselt, need kannata­ vad küll hästi lõikust, kuid nen­ de katkilõigatud suured lehed ja pügades nähtavale ilmuvad oksatüükad pole kuigi ilusad.

Pealegi tahame ju talvel imet­ leda kontpuude erepunaseid oksi. Paremini värvuvad noo­ red oksad, kui palju lõigata, siis on vanad oksad, mis pöetavas hekis mõjule pääsevad, igavalt pruunikashallid. Vabalt kasva­ vaid kontpuid võiks igal keva­ del noorendada nii, et kärbite üheaastaseid oksi umbes nel­ jandiku võrra.

Kui juhtub, et talv mõne õr­ nema taime ära võtab, siis on neid vabakujulises hekis liht­ sam asendada.

Ja taimi kulub vähem, 30 m pikkuse vabakujulise heki jaoks on tarvis umbes 20 tai­ me. (Vrdl: pöetud hekis peaks näiteks ungari sirelil vahekau­ guseks jätma 0,3–0,6 m ja viir­ puudel 0,3–0,4 m, põõsaste va­ balt kasvades on paras vahe aga vastavalt 1 m ja 0,7 m. Sa­ mas võtab vabakujuline leht­ põõsaistutus aias aga palju roh­ kem ruumi kui pöetav hekk, arvestage, et üherealiselt ka­ tab see 2,5–3 m laiuse maariba.

Taimede kasvusoovid Põõsaste tulevane suurus sõl­ tub väga pinnasest jm kasvu­ tingimustest. Helve Sarapuu põhjaliku raamatu „Hekid ja he­

kitaimed” andmeil tasub näi­ teks kuival liivasel ja kruusasel mullal lehtpõõsahekiks istuta­ da kurdlehist kibuvitsa, musta arooniat, harilikku lumimarja, harilikku ja viltjat tuhkpuud, harilikku viirpuud, harilikku ja Thunbergi kukerpuud, mage­ dat sõstart. Heal parasniiskel liivsavimullal kasvavad ilusti harilik ebajasmiin, must aroo­ nia, jaapani enelas, harilik viir­ puu, kuslapuud, harilik ligus­ ter, mis paraku võib olla kül­ maõrn. Harilik viirpuu, eba­ jasmiinid ja lodjapuud peak­ sid hakkama saama ka savi­ sel mullal. Lubjarikas pinnas meeldib kindlasti põõsasmara­ nale, kurdlehisele kibuvitsale, tähklavendlile, villasele tuhk­ puule, harilikule kukerpuule, si­ beri ja verevale kontpuule, kuid toime peaksid tulema ka sirelid, mage sõstar ja kuldsõstar, suur läätspuu, villane lodjapuu, ha­ rilik liguster. Happeline muld sobib Thunbergi kukerpuule ja võsund-kontpuule. Nii kui­ val kui ka liigniiskel mullal saa­ vad hakkama vähenõudlik sibe­ ri kontpuu ja ungari sirel. Mul­ la sobivust tuleb eriti arvesta­ da siis, kui tahate vabakujulises istutuses koos kasutada mitut taimeliiki. Kindlam on kokku panna sama perekonna eri õit­ seajaga liike.

Hekis on taimed valgus­ nõudlikumad kui vabalt sirgu­ des. Enamik taimi tahab päi­

Istutaja meelespea Enne heki istutamist märki­ ge selle pikkus maha ja kae­ vake valmis 30–40 cm laiu­ sed ja sügavused istutusaugud või -kraav. Kehvemal mullal on kraav õigem lahendus, sest sin­ na on lihtsam lisada korralik­ ku mulda. Kraav täitke umbes poolenisti kompostmullaga.

Tulevase pöetava heki al­ guses ja lõpus suruge mulda tokid, nende vahele kinnitage nöör. Sellel tasub kas nöörijup­ pide või, mis veel lihtsam, pesu­ lõksudega õigete vahedega ära märkida taimede istutuskohad.

Umbes poole meetri kõrgusena hoitavas madalas hekis on pa­ ras taimevahe 25–35 cm, kesk­ mise kõrgusega (kuni 1,5 m) he­ ki korral 30–40 cm ja kuni 2 m kõrguse heki puhul 50–80 cm. Ärge istikuid ostes kooner­ dage. Liiga hõredalt istutades ei saa ilusat tihedat hekki.

Enne istutamist kastke oma kraav märjaks ja laske veel mulla sisse imbuda.

Paljasjuursete istikute õr­ nad narmasjuured kardavad päikest ja tuult ning võivad kergesti kuivada. Ärge laske sel juhtuda, mida rutem istutate, seda parem. Hoidke taimi ja­ hedas niiskes ruumis, juuripidi olgu need kilekotis niiskes tur­ bas või siis pange need varjuli­ ses kohas puntide kaupa mul­ la alla. Enne istutamist hoid­ ke neid mõni tund vees. Võtke neid istutamiseks mõne kaupa.

Murdunud juured lõigake taga­ si. Lihtsam on istutada kahe­ kesi, siis saab üks istiku juu­ red ilusti laiali suunata ja tei­ ne need mullaga katta. Jälgige enne mulla kinnitallamist, kas istik on sama kõrgel, nagu see kasvades ennegi oli: juurekael olgu maapinnaga tasa. See on väga tähtis, sest muidu ei saa taim piisavalt õhku. Kui um­ bes 5 taime on istutatud, siis kastke.

Kui kasutate nõuistikuid, siis leotage needki korralikult märjaks ja harutage tihedast juurepallist natuke juuri välja.

Mullapall võiks olla umbes 1 cm kraavi või istutusaugu servast madalamal, et selle saaks mul­ laga katta ja kinni tallata.

Multšige taimede ümbrus kuni 10 cm paksuse laager­ dunud männikoorepuru kihi­ ga, jälgides, et see ei jääks vas­ tu taimi. Multš hoiab niiskust ega lase hekialusel umbrohtu­ da. Noorest hekist võib umb­ rohi kergesti üle kasvada, kui alumised oksad valgust ei näe, siis jääb hekk alt lage.

Ilusat taimerivi ei raat­ si hästi kohe lõikama hakata, aga paljasjuursetest istikutest hekki tuleb lõigata, sest tugev tagasilõikus sunnib taimi juba maapinna lähedalt harunema ja paremini võrsuma – ühe ma­ halõigatud haru asemele kas­ vab mitu uut. Lõigake ära kõik katkised või kuivad oksad. Siis võtke jälle tokid appi, siduge nöör 15–20 cm kõrgusele ja lõi­ gake hekk selle joone järgi ta­ gasi. Kuival sügisel tuleb hek­ ki kuni külmadeni järjepide­ valt kasta. Kui hekk jääb sügi­ sel siiski istutamata, siis kraa­ vi võiks selle tarbeks küll nüüd valmis kaevata.

maa elu || nÄRilised || 11

5. oktoober 2017

närilised koguvad aias talvevaru

pane tähele

v

anadest aiaraamatutest võib leida selliseid nõuandeid: Viljapuude tüvesid ja jämedamaid võraharusid lubjata (1,5–2 kg kustutatud lupja 10 liitri vee kohta) novembrisdetsembris. Sama korrata veebruaris sulailmaga. Teha umbes hapukoorepaksune mass, kanda pintsliga puule.

Tugevalt sammaldunud ja hai-

kamisega. Ohutum on eemal­ dada iga pudenenud haige tai­ meleht ja varrejupp, kui loota, et sealt läheb mõni toitaine tagasi juure sisse ja peal­ sed koguvad lund. Tu­ gevasti nakatunud tai­ mede ümbert võiks pi­ gem õrnalt eemaldada pealmise haigestunud lehtede ja mulla se­ gu ning asendada see haigusteta kompost­ mulla või mullaga.

Mida teha koori­ tud mullaga, mis on täis haigeid taimeosi?

Kõige lihtsam on vala­ da üle keeva veega ja siis viia komposti või panna pärast saunaskäiku aia­ jäätmed lavale. Sealne tem­ peratuur peaks mõjuma hävi­ tavalt peaaegu kõigile haigus­ tele.

eNeLi KäGer Maa Elu

v

astu talve mõtle­ vad kõik, kuidas see raske aeg üle elada, vahet pole, kas inimesed, loomad või linnud. Kes liigub sooja­ le maale, kes valmistub talveuneks lootuses, et seekord ehk talv tu­ leb. Need, kes siia jää­ vad, koguvad talve­ tagavarasid: moosid, seened, mahlad, por­ gandid või tulbi­ ja liiliasibulad.

Appi, hiirEd! Kuni on piisavalt toitu ja mõnus pal­ juneda, hiired liht­ salt paljunevad. Loo­ duslikku vastast neil ju enam inimeste ko­ dude läheduses ei ole.

Kassid söövad krõbi­ naid ja vahest ajaloohä­ marusest pärit jahikire ra­ huldamiseks võtavad rajalt maha mõne hiire või linnu.

Kunagi olid hinnatud nende ta­ lude kassipojad, kelle emad olid head hiirekütid, tänapäeval on tähtis sugupuu ja välimus.

Samas on huvitav, et Facebooki aiateemalistel lehte­ del tekkib lausa paanika, kui keegi paneb üles pildi oma kas­ sist või koerast, kes püüab hii­ ri, rotte, mutte ... Samas tahe­ takse mingit tõhusat vahendit, et need olevused ei tegutseks nende kodus ja aias, vaid ku­ sagil eemal. Ei­ei, tappa ei ta­ ha, lõksud on julmad ja need nagunii ei tööta.

Pean tõdema ka oma koge­ musest, et kinnine lõks ei püüa ja ega see vaatepilt just küm­ met punkti ei teeni, kui keegi on lõksu jäänud ja pead murega mõtlema, kuhu ta matta. Mui­ dugi on olemas puurid, kust saab püütud hiired­rotid õue lahti lasta. Huvitav, kui kiires­ ti nad elamisse tagasi jõuavad?

Mürgivalik võtab silme ees kirjuks: isegi keskmises söögi­ kohas pole nii suur valik kui aia­ või ehituspoes näriliste mürgiriiuli juures. Kuidas teha õige valik? Võib uurida, millist mürki hiired on eelistanud ja pakke avanud, nii et roosa ri­ da järel. Lootuses, et kauplu­ ses on pädev klienditeeninda­ ja, võib nõu küsida, sest mõned mürgid sobivad rohkem sisetin­ gimustesse, teisi saab kasutada keldris, aias jne.

Kindlasti ei tohi mürke ja lõkse kasutades unustada ohu­ tust – lapsed, lemmikloomad jt. Suitsuvorst lõksu vahel võ­ tab külmutuskapi ees põran­ dal kinni esmalt mõne suure­ ma näljase kui väikese hiire­ kese. Roosad kaerahelbed kuu­ ris jahtuva koerapudru kõrval pakkuvad huvi varblastele na­ gu puder isegi.

Tuleb jätkuvalt meelte tule­ tada, et tänapäevased hiire­ ja

gestunud puid-põõsaid pritsida pärast lehtede varisemist raudsulfaadi (100–500 g 10 liitrile) või vasksulfaadi (100–150 g 10 liitrile) lahusega. Puud peaksid tilkuma.

Puid pritsida karbamiidi lahusega sügisel vahetult enne lehtede varisemist (0,5 kg 10 liitrile veele) ja kevadel enne pungade avanemist (0,5–0,8 kg 10 liitrile veele).

Kui näete aias 5–8sentimeetrise läbimõõduga augukesi, siis tõenäoliselt olete naabriks saanud vesirotid ehk mügrid. See taimtoiduline näriline sööb juuri ja mugulaid, näiteks kartuleid, porgandeid, lillesibulaid ja marju. Talvel võib ta noorema viljapuu juured nii ära süüa, et puu saab lihtsalt maast välja tõmmata. Nüüd sügisel kogub ta endale talvevaru.

Fotod: elmo riiG

rotimürgid on söötmürgid, mis meelitavad ligi. Mürki ei tohiks panna vahetult taimede lähe­ dusse, mida kaitsta tahate, sest kui hiir lõhna peale kohale tu­ leb ja mürk on otsas, asub ta mõnuga taimi näkitsema. Seega tuleb silm peal hoida, et mürki ikka jaguks. hiirtE lEmmikud Milline võiks olla taimede ede­ tabel hiirte jaoks? Maitse üle ei vaielda, kuid neile meeldi­ vad viljapuud, roosid, viina­ puud, nelgid.

Tundub, et puutüvede val­ gendamine vähendab samuti närilisekahjustusi. Poest tüve­ de valgendamiseks mõeldud va­ hendit ostes pöörake tähelepa­ nu koostisele. Alati pole kõige otstarbekam osta kõige odava­ mat, selle ise timmimine võib kokkuvõttes kallimaks osutu­ da. Kui lisate tüvevalgendajale näiteks raudsulfaati või vask­ sulfaati, ei paku sellised noored tüved ja oksad enam näriliste­ le (ka jänestele) nii palju huvi kui valgendamata tüved­oksad.

Valgendamine vähendab tumeda koore soojenemise ja külmumise tagajärjel tekki­ vaid koorelõhesid. Koorelõhed on nagu kehv külalismaja, kus leiavad peavarju mitmesugused putukad, nende hulgas õielõi­ kajad, kes eelistavad toidulaual magada, et kevadel pooluimase­ na oleks lihtsam tegutsema ha­ kata. Samuti tungivad koore­ lõhede kaudu taime sisse hai­ gused.

kuidAs hAigusi pElEtAdA Nüüd pisut märkamatumate te­ gelaste juurde, need on taime­ haigused. Mida vähem neid üle talve elab, seda vähem on neid järgmisel aastal taimi nakata­ mas. Seega kuulun mina nende hulka, kes ei poolda haigustun­ nustega lehtede ja viljade tai­ me alla mahajätmist. Kindlasti annavad lehed­viljad lagunedes mulda tagasi taimedele vajalik­ ku toitu, kuid enne on sealt õh­ ku paiskunud suur kogus uuele eluringile minevaid eoseid. Mi­ nu meelest on palju ohutumaid viise taimi väetada.

Olen kuulnud vastuväiteid, et vanaema küll jättis. Minu vanaema jättis ka. Pärast kar­ tulivõtmist lakkasid ju maal käimised ja kevadel ei vedele­ nud kusagil ei lehti ega mäda­ nenud õunu. Õigus, õunad pidi­ me ju lastena kokku korjama ja loomadele viima ning neile vä­ hestele lehtedele ei pööranud me tähelepanu, mis koos sõn­ nikuga kevadel põllule veeti.

Sõnnik on teatavasti loomade (sh kodulindude) väljaheidetest ja allapanust (peamiselt põhk ja sõimest pärinev hein, mitte turvas ega saepuru) moodustu­ nud orgaaniline aine, mida põl­ lumajanduses laialdaselt väeti­ sena kasutatakse. Korralikult käideldud sõnnik sisaldab suh­ teliselt palju taimedele vajalik­ ke toitaineid, nagu lämmasti­ ku­ ja kaaliumiühendid. Samu­ ti sisaldab sõnnik rohkesti mik­ roorganisme, kes aktiviseerivad mullaprotsesse. Nii kaaliumklo­

riidi­ kui ka lämmastikurikkaid väetisi on kasutatud tootmis­ ja tarbeaias viljapuulehtede kiire­ maks lagundamiseks. lEhEd kompostiks Tänapäeval võiks vähemasti ti­ heasustusega aladel viljapuude ja põõsaste alt lehed kokku rii­ suda ja kuna neid enam põleta­ da ei tohi, jääb võimalus need prügilasse saata, salaja metsa alla vedada (mida teha samu­ ti ei tohi) või komposteerida.

Kiirkompostrid, milles tempe­ ratuur tõuseks piisavalt kõr­ geks, et haigusetekitajad osali­

seltki häviks, on nii pisikesed, et on kohe servani täis ja vas­ tu talve toimuvad selleski prot­ sessid vaevaliselt. Olen kom­ posteerimiseks edukalt kasu­ tanud tugevaid rohelisi prügi­ kotte. Lehed sisse ja paar peo­ täit lämmastikurikast väetist (kanakaka, kevadväetis, kar­ bamiid) juurde, mõned õhuau­ gud ja kotti aeg­ajalt liigutada.

Järgmiseks sügiseks on paras lagunemisaste, et võib peen­ ra sisse kaevata või multšiks kasutada.

Aias ei tohiks viivitada hai­ gestunud püsilillede tagasilõi­

okAspuud hÄdAs Tänavu on eriti kannatada saa­ nud okaspuud ja tundub, et vä­ hemasti elupuudel on ees suu­ rem „okkavahetus”. Kindlasti ei maksa neid sealt igal nädalal välja rebimas käia, vaid pigem oodata, kuni puu need ise loo­ vutab. Sellise vägivaldse rün­ nakuga vigastame paraku ok­ si ja oksakesi, mis muidu olek­ sid vast veel mõne aasta puus püsinud. Tulemuseks on veelgi rohkem kollast oksa ja okkase­ gu (varist). Seenhaiguste leviku vältimiseks tuleks varis eemal­ dada ja hävitada. Kellel on aias peenrad ja hekialused kaetud kooremultšiga, peaksid rehaga seda segama ja panema peale uue kihi multši, kuna sealt ei saa kätte peaaegu mitte ühte­ gi varisenud haiget lehte ega okast. Kindlasti peaksid mult­ šitud alasid kontrollima aiapi­ dajad, kellel on ilusad oranžid lusitaania teeteod naabriks kip­ pumas. Üle tuleks kontrollida ka multši ja peenrakilega kae­ tud alad, et piirata lusitaanlaste munemisvõimalust vähemasti oma koduaias.

Tomson OÜ Teaduse 12-12, 75501 Saku Telefon 5690 3944 E-post putukatorje@gmail.com www.kahjuritorje.ee

12 || puuviljad || maa elu

5. oktoober 2017

millised sordid valida? ülle pekk, juhani puukooli (Asi plantex) viljakultuuride tootejuht: Sortide valikul soovitan kindlasti toetuda Eesti Aiandusliidu soovitussortimendile, kus on välja toodud, milline sort sobib hästi koduaeda ja milline äriaeda.

Kõik need sordid saavad kenasti hakkama ka meie kliimas. Tooksin kummastki liigist välja oma lemmikud.

Ploom: ‘Emma Leppermann’, ‘Renklod Haritonovoi’, ‘Liisu’.

Pirn: ‘Mlijevskaja rannaja’, ‘Suvenirs’, ‘Kadi’. Igas aias võiks olla

‘Pepi’ pirn, mis on üks saagikamaid ja paremaid tolmuandjaid kõikidele sortidele. krista puukooli juht krista liiv-kalbus: Ploomisortidest on külmakindlaimad minu arvates ‘Noarootsi punane’, ‘Märjamaa’, ‘Kihelkonna’, ‘Liivi kollane munaploom’; ‘Mõisaploom’, ‘Pärnu sinine’, ‘Perdrigon’, ‘Polli munaploom’. Viljakaimad ploomisordid on ‘Edinburghi’, ‘Victoria’, ‘Perdrigon’, ‘Märjamaa’ ja ‘Jubileum’.

pane tähele

Saare-Tõrvaaugu aiandi aednik Harri Poom ütleb, et ploomipuid kasvatades tuleb olla hoolikas ploomivaablase suhtes, sest viimasel ajal on just Foto: Urmas lUiK see kahjur ploomipuude kesises saagis süüdi.

millEgA on vAjA pirnE jA ploomE kAsvAtAdEs ArvEstAdA? ülle pekk, juhani puukooli (Asi plantex) viljakultuuride tootejuht: „Kuna tegemist on kahe erineva liigiga, üks on luuviljaline ja teine õunviljaline, siis nende kasvukohad võivad pisut erineda. Aga üks ühine joon neil on: mõlemad armastavad päikselist ja sooja kasvukohta, et nende viljad jõuaksid ka jahedama suve korral valmida.

Mõlemale liigile meeldib, kui need ei kasva üksi, vaid võiks olla kaks-kolm puud aias, isegi isetolmlevate sortide korral.

See tagab suurema saagikuse.

Mullastiku suhtes on nõudmised pisut erinevad, mõlemad vajavad viljakat mulda, kuid ploomipuul tuleb kindlasti jälgida, et pinnas poleks liiga happeline, pigem aluseline.

Sellepärast soovitatakse ploomipuu võra alla juurte ümbrusesse aeg-ajalt lisada tuhka või aialupja.”

pirni- ja ploomipuud

tahavad õunapuust rohkem hoolt taavi aLaS Maa Elu

P

irnide­ploomide kas­ vatamine on õunast pisut keerulisem ja külma talvega ei pruugi puud ellu jääda.

Maa Elu küsis puukoolidelt ning pirni­ ja ploomikasvataja­ telt parimate sortide ja hea saa­ gi saladuste kohta. ‘pEpi’ – EEstis numbEr üks Krista Puukooli juht Kris­ ta Liiv­Kalbus ütleb, et pirni­ puudest sobib nii saagikuselt kui ka külmakindluselt meie koduaedadesse kõige paremi­ ni ‘Pepi’, mis on õigusega Ees­ ti populaarseim pirnisort ega jäta peaaegu kunagi saagita. „Kui see on juba aias olemas, siis võiks sinna kõrvale mu­ retseda ‘Mramornaja’ või ‘Marsianka’, mis on suu­ remate ja väga maitsva­ te viljadega. Säilitami­ seks sobib ainult tali­ pirn ’Belorusskaja pozd­ naja’,” soovitab ta.

Pirnipuude jaoks on tema sõnul kõige kriitilisemad esi­ mesed istutusjärgsed aastad, mil talvekülmad ja kevadine temperatuurikõikumine või­ vad noore puu tüve nii tuge­ valt kahjustada, et puu hävib.

Selle vastu võiks tüve üm­ ber kasutada katte­ või varju­ tuskangast või kuuseoksi. „Kui pirn on juba kandeikka jõud­ nud ja öökülmad õisi ei kahjus­ ta, kannab see enamasti rikka­ likult. Ka mõnel pirnisordil tu­ leb jälgida, et oleks olemas tol­ muandja, aga pirnid pole selles suhtes nii nõudlikud kui ploo­ mid,” räägib Krista Puukoo­ li juht.

Harjumaal Kloostrimet­ sas asuv Korjuse­Vanapere ta­

lu tõmbas avatud talude päe­ val rohkelt külastajaid ligi, sest tegutsetakse mitmes valdkon­ nas. Inimesed ostavad meelsas­ ti nende kase­ ja vahtramah­ la, samuti kasvatatakse talus viljapuid. Kloostrimetsa Fidei­ komissi juhataja Ando Eelmaa tunnistab, et Eesti pirnikasva­ tusolud pole tõesti ideaalsed ja käesolev aasta polnud kuigi soodne. „Kevad oli jahe, pirnid õitsesid vara, vähe tolmeldajaid oli liikvel. Suvi oli samuti liiga jahe. Kõik sordid ei valmigi ilm­ selt korralikult,” kirjeldab ta.

Eelmaa soovitab samuti va­ lida sordi ‘Pepi’ – see pole küll kõige maitsvam, kuid saagi­ kas ja vähenõudlik. ‘Pepi’ on isetolmleja, saaki annab ka üksik pirnipuu. Samuti so­ bivad tema sõnul aeda vanemad Eestis aretatud sordid ‘Karmla’, ‘Kurvitsa lemmik’, ‘Seiu’, uuematest ‘Kadi’.

vastupidavamaid, saagikamaid ja varasemaid sorte üldse, mis pealegi tolmuandjat ei vaja ja väga harva saagist ilma jätab.

Ainus miinus: viljad kipuvad väikeseks jääma.” ploomipuulE lEiA õigE koht Krista Puukooli juhi sõnul on ploomisaak meie kliimas suu­ resti õnneasi, sest ploomipuu kasvab siin üsna oma leviku põhjapiiril. „Samas on koduaia ploomidel palju parem maitse

ploomisaak on meie kliimas suuresti õnneasi, sest ploomipuu kasvab siin üsna oma leviku põhjapiiril.

Tuntud ja hinnatud ekspert, Saare­Tõrvaaugu aiandi aednik Harri Poom ütleb, et kuna nad asendasid mõned aastad tagasi ploomi­ ja pirnipuud uute vastu ning noored puud on just kan­ deikka jõudmas, siis selle aas­ ta saaki teistega võrrelda ei saa. „Mullu saaki veel polnud, tänavu mõned ploomisordid ju­ ba kandsid, näiteks ‘Kubanska­ ja Kometa’, ‘Ave’ ja ‘Jubileum’,” loetleb Poom. „Pirnisort num­ ber üks on muidugi ‘Pepi’ – üks

kui poeploomidel. Sellepärast tasuks ploome ikka kasvatada ja püüda leida neile tuulevar­ julisem ja soojem kasvukoht.

Hästi valitud kasvukoht on­ gi põhiline, sellest sõltub puu eluiga ja saagikus. Ploomipuu armastab viljakat mulda, toit­ ainevaesel liivamaal kipub see kiduma.”

Mõnel sordil on ülitarvi­ lik sobiva tolmuandja olemas­ olu, samuti mõjutavad saaki

õitsemisaegsed öökülmad. Nii et ploomisaaki saame ise mõ­ jutada vähesel määral, valides külmade tuulte eest kaitstud kasvukoha, tolmlemise poolest hästi sobivad sordid ning hoo­ litsedes, et puul toitaineid ja­ guks. ploomivAAblAnE tEEb kurjA Poom kiidab ploomisortidest ‘Avet’, mis on suureviljaline lah­ tise luuga imehea isetolmlev lauaploom. Saagikuselt pigem keskpärane, ent seetõttu jõuab alati talveks korralikult valmis­ tuda ja saagi maitsvaks kasva­ tada, erinevalt ülimalt viljaka­ test ‘Victoriast’ ja ‘Emma Leppermannist’, mis end vahel lihtsalt surnuks kanna­ vad. „ Ploom i­ delt saab saak i küll, aga tingimu­ sel, et ploo­ m iv a abla se vastu mida­ gi ette võetak­ se. Viimasel ajal on just see kahjur ploomipuude kesi­ ses saagis süüdi,” sel­ gitab Poom.

Kuna ploomid ei järel­ valmi, siis tõeliselt hea mait­ sega ploomi saab vaid kasva­ tajalt värskeid ploome ostes, jaekaubandusvõrku neid väga pakkuda pole mõtet, sest täis­ küps ploom poes näppimist ei talu. „Taluturu vahendusel saab vast ka müüa. Pirnidega on enam­vähem samamoodi.

Pealegi on Eesti oma lauaploo­ mi ja ­pirni tootmine nii väike, et toodang müüaksegi pigem nii­öelda põlve otsast ära,” sõ­ nab Poom.

Pirnisortidest peetakse Eestis kasvatamiseks parimaks ‘Pepit’ – ei vaja kõrvale tolmuandjat, ei kasva liialt kõrgeks ja on peaaegu igal aastal Foto: marKo saarm saagi all lookas.

Et ploomipuu head saaki annaks, soovitatakse puu võra alla juurte Foto: Urmas lUiK ümbrusesse aeg-ajalt lisada tuhka või aialupja.

maa elu || puuviljad || 13

5. oktoober 2017

Astelpaju. Kui puuvilja- ja marjakasvatajad kurdavad jahedat suve ja hilist kevadet, mis mõjutasid saaki, siis astelpajukasvatajad võivad selle aastaga rahule jääda, sest saak on parem kui varem.

Astelpaju andis hea saagi Taavi Alas Maa Elu

A

stelpaju kasvatami­ ne on aastatega po­ pulaarsust kogunud ja selle aasta kehv ilm saaki õnneks ei mõjutanud.

Võrumaa Villagu astelpaju­ talu peremees Ain Marran üt­ leb, et tänavune marjasaak on väga hea, parem kui eelnevad kaks aastat kokku.

Ka Viljandimaal asuva Aa­ viku Marjatalu perenaine Mee­ lika Allik kinnitab, et astelpa­ jusaak on kahe eelmise aasta­ ga võrreldes tunduvalt rikkali­ kum. „Iga aasta nii viljakas ei ole. Ilmselt järgmisel aastal on saak selle võrra väiksem,” pa­ kub ta.

Põhja-Eesti kasvatajad on samuti rahul. Harjumaal Padi­ se lähistel astelpajusid kasvata­ va Kloostrimetsa Fideikomissi juhataja Ando Eelmaa tõdeb, et neilgi on astelpajusaak parem kui mullu.

Vajab siiski hoolt Levinud arvamuse kohaselt on astelpaju lihtne kasvatada, ku­ na puu ei vaja hoolitsust. See ei vasta siiski tõele.

Villagu talu peremees Mar­ ran selgitab, et vastupidi ku­ nagisele loosungile „Astelpaju

ei vaja hoolitsust, kasvab ise ja annab igal aastal saaki” pole asi nii lihtne. „See on ikkagi vilja­ puu ja tahab samuti kuiva­ nud ja haigete oksade ee­ maldamist, heapereme­ helikku suhtumist,” rõhutab ta.

Aaviku marja­ talu perenaine li­ sab, et kasvata­ misel on täh­ tis järjepidev hooldamine ja kannat­ likkus. Ka tema on sa­ geli kuul­ nud rahva seas levi­ nud arusaa­ ma, et astel­ paju kasvab ise ega vaja erilist tegele­ mist. „Nii see pa­ raku pole. Tege­ likult on astelpa­ jukasvatus päris vaevarikas ja kulu­ kas. Istikud on kallid ja saagi koristamine võ­ tab palju ressurssi. Astel­ pajupuud kipuvad tihtipeale ära kuivama, sest nende juu­ red asuvad väga pinna lähedal.

Koristamisel lõhub palju käsi ja

korjajaid on ka hea tasu korral raske leida,” loetleb Allik.

Pealegi on nii, et üldiselt astelpaju igal aastal saaki ei kanna, võib juhtuda, et lau­ sa mitu aastat ei tule mi­ dagi. „Seega tuleks as­ telpaju kasvatades ol­ la äärmiselt kannat­ lik ja puid järjepi­ devalt hooldada,” märgib Allik. Õnnestub natuke eksportida Mida heal aas­ tal saagiga te­ ha ja kui palju Eesti inimesed astelpajumarju või -mahla tar­ bivad?

Marran üt­ leb, et neil lä­ heb kogu mar­ jasaak oma too­ dete valmistami­ seks, sest marju nad ei müü. Nende tooteid võib leida mit­

Astelpaju kasvatamine on aastatega populaarsust kogunud ja selle aasta kehv ilm saaki õnneks ei mõjutanud.

Foto: Marko Saarm

melt poolt, isegi Tallinna ja Tartu kaubamajast, rääkima­ ta taluturgudelt, suurematelt laatadelt ja Võrumaa suurtest poodidest.

Kloostrimetsa Fideikomis­ si juhataja Ando Eelmaa ütleb, et nende istandus on vana ja uusi nad enam juurde ei raja. „Töötlejatele müües jääb tulu väikeseks ja ise ei ole plaani­ nud tootearendust teha,” sel­ gitab ta.

Seega tasub väiksemad ko­ gused ise väärindada. „Kopsa­ kamad kogused peab Eesti või välismaa suurematele töötleja­ tele müüma. Et väiksemal toot­ jal oleks turgu, peaks tõhusalt edasi arendama marja- ja puu­ viljakasvatajate ühistulist tege­ vust,” arvab Eelmaa.

Kui Viljandimaa Aaviku ta­ lu kümme aastat tagasi astel­ pajukasvatust ja -müüki alus­ tas, oli see kultuur rahva seas üsna tundmatu. „Esimesed viis aastat oli palju seletamist, mis see on ja kuidas kasutatakse. Prae­ guseks on astelpajumarjad ju­ ba teada-tuntud. Ei ütleks, et müük tohutu oleks, aga kui tooted õigele sihtgrupile suu­ nata, lähevad need kaubaks ikka. Enamik astelpajumarju eksporditakse siiski Soome,” ütleb Allik.

14 || ilma- ja taimetaRk || maa elu

iLMatarK

5. oktoober 2017

Kui pea valutab tub. Tekib hea vabanenud olek ja rahulik uni. Tilguta melissi lillevett (destillatsiooni meeto­ dil saadud) pähe juuste sisse ja määri kuklasse.

jÜri KaMeNiK

jõhvikA pEAvAlu Palavikuga kaasnev peava­ lu, kui sees on nõrk ja väsinud tunne. Kõrge vererõhuga koos käiv rõhuv peavalu. Pressi jõh­ vikad tassis katki ja vala pea­ le toasoe vesi. Võid lisada veidi tatramett. Langetab vererõhku, on palavikku alandava ja valu­ vaigistava toimega.

P

külmast kangestunud. Tuul on läbi tõmmanud ja pea valutab.

Raudrohi on sügava, tuge­ va, intensiivse ja kiire mõjuga taim. Tekitab kiiresti soojatun­ de ja ajab higistama. Kui peava­ lu on tulnud külmetamise ta­ gajärjel, aitab raudrohu­ tee efektiivselt.

Pane tassi 1 sl raudro­ huõisikuid, vala peale keev vesi ja lase tõmmata 10 mi­ nutit. Joo nii kuumalt kui või­ malik, võta lusikaga mett peale, ära seda tee sisse pane.

Hoia jalgu soojas raudrohu­ vannis.

hobumAdArA pEAvAlu Tunnen, et elu on liiga pingeli­ ne, pinge on koondunud pähe.

Peavalu menstruatsiooni ajal koos tugeva verejooksuga.

Pane tassi 1 tl hobumada­ ratõmmist ja vala peale kuum vesi. Lase tõmmata 15 minutit.

Hobumadaratee on kootava ja valuvaigistava, pinget langeta­ va toimega.

vEistE-südAmErohu pEAvAlu Peas kohiseb, pulss on ebasta­ biilne ja rahutu, vererõhk on kõrge. Olen väsinud ja nõrk, tahan puhata. Pea käib ringi ja kõndida pole kindel, tasa­ kaal on paigast ära. Tahan ra­ hu. Veiste­südamerohi on pa­ rim vererõhu kõikumisest tu­ leneva peavalu korral, rahus­ tab pulsi ja ärritunud tunded.

Pane tassi 1 sl veiste­süda­ merohu lehti ja õisi, vala peale keev vesi ja lase tõmmata 5 mi­ nutit. Tee kõrvale võta lusikaga mett, ära tee sisse pane.

rAudrohu pEAvAlu Tunnen, et olen üdini läbikülmu­ nud. Veri ei liigu minu sees, olen

mElissi pEAvAlu Tunnen, et olen väsinud ja när­ viline. Päeva tegemised ja te­

gematajätmised kummitavad, und ei tule või on uni rahutu, 100 mõtet on korraga peas, ma ei meeldi iseendalegi. Olen saa­ matu ja rahulolematu. Kukal on pinges.

Meliss rahustab, leevendab, tekitab rahulolutunde iseenda­ ga, annab rahuliku une, päeva­ probleemid taanduvad.

Pane tassi 1 sl melissileh­ ti, vala peale keev vesi ja lase tõmmata 5 minutit. Joo väikes­ te rahulike sõõmudega ja tun­ neta, kuidas valu tasapisi lah­

Foto: piXaBaY.Com

peavalud saavad alguse eri põhjustel. kui mõtled välja õige põhjuse, oskad abi otsida õigelt taimelt.

ju Kal

KÜLviKaLeNder: OKtOOBer Vili, alates kl 02.56 juur

8. P

Juur 07.45 18.31

Juur, alates kl 04.45 õis Õis

11. K

13. R

15.25

TULI

VESI

ÕHK

Õis, alates kl 06.38 leht Leht

S

12. N

MAA

V

10. T

VI

K

9. E

R

i ts

ur Amb

7. L

Jäär

vi Lõ

Vili

kits

LI

6. R

nurmEnuku pEAvAlu Tunne, et mind ei armastata piisavalt, olen üksi ja pettu­ nud, mind on solvatud ja alt veetud, pean üksi kõike tege­ ma. Kõik käib närvidele. Und ei tule, häirivad mõtted tiir­ levad peas. Olen üksi siin il­ mas, keegi ei saa must aru ega aita mind. Peavalu, mis hak­ kab hommikul esimeste nega­ tiivsete mõtetega pakitsema ja päeva lõpuks paisub tõeliseks stressipeavaluks.

Pane tassi 1 lusikatäis nur­ menukuõisi ja vala peale keev vesi. Lase tõmmata 10 minu­ tit. Joo jahtunult väikeste sõõ­ mudega, minnes iga sõõmuga päevas tagasi ja leia igas nega­ tiivses asjas midagi positiivset.

Tunned, kuidas peavalu leeve­ neb.

Pane nurmenukuõied lina­ se kotikese sisse, aseta kotike laubale ja kuklale. Kasuta nur­ menuku lillevett.

Melissitee rahustab ja annab korraliku une.

U

mündi pEAvAlu See on tunne, et kõik problee­ mid on kuhjunud. Ma ei jaksa enam, nii palju asju tuleb ära teha. Kõik asjad tulevad korra­ ga, ei tea, millest alustada. Olen pilgeni täis pahna, mis ei mahu enam pähe.

Münti kustutab vana, üle­ liigse informatsiooni, aitab alustada uut, inspireerides ja noorendades sind. Lõpetab ja aitab alustada.

Pane tassi 1 sl mündilehti, vala peale keev vesi ja lase tõm­ mata 5 minutit. Joo väikeste sõõmudega ja tunneta, kuidas valu su seest tasapisi lahkub.

Tilguta vatitupsudele mündi lil­ levett ja pane need meelekoh­ tadele, kuni peavalu taandub.

kÄbihEinA jA mAilAsE pEAvAlu Tunnen, et pea ei tööta, häid mõtteid ei tule, olen hirmul, et pea hakkab jälle valutama, olen kimpus migreenihoogudega ja kardan neid.

Käbihein ja mailane pa­ nevad mõtte tööle. Need on ajuga seotud taimed, mis pa­ randavad ajuvereringet ja tu­ gevdavad ajuveresooni. Aita­ vad mõista, et pole problee­ me, on vaid õppetunnid. Joo seda teed, kui tahad otsuse­ le jõuda. Mailane aitab vere­ soonte lupjumise korral, muu­ tes veresooned elastsemaks.

Pane tassi paar värsket käbi­ heinanutti ja mõned mailase­ varred koos lehtede ja õitega või 1 tl kuiva­ tatud taimi. Vala pea­ le kuum vesi, lase tõm­ mata 5 minutit.

Kui palavikuga või kõrge vererõhuga hakkab pea valutama, võib leevendust pakkuda Foto: elmo riiG jõhvikajook.

JU

raegu, kui lapsed on jälle kooli läinud ja tööpäevad pikaks ve­ nivad, kipub närvi­ süsteem märku andma, et ter­ visele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Peavalud saavad algu­ se eri põhjustel. Kui mõtled väl­ ja õige põhjuse, oskad abi otsi­ da õigelt taimelt.

Pole kahte identset inimest maailmas. Me kõik erineme füüsise, toitumise, suhtumise, keskkonnatingimuste ja im­ muunsüsteemi poolest.

Kuigi taimemaailmast saab tervise turgutuseks mitme­ külgset abi, on siiski igal tai­ mel omad energeetilised oma­ dused ja mentaalne mõju ini­ mesele.

Toon siin ära mõned erine­ valt avalduvad peavalud ja tai­ me, mida sel puhul kasutada.

Ne i

k

äesoleva aasta ilmastikku iseloomustavad tsüklonid – möödunud suvi oli meil ju ja­ he ja sajune, eriti kagumaa­ kondades (tõsi küll, Hiiumaal ja loode­ servas oli ennekõike juuli põuane). Äsja lõppes rahuliku antitsükloni poolt valit­ setav vananaistesuvi ja asemele tuli tsük­ lonite aeg. Seetõttu kirjutan tsüklonitest.

Mis on õigupoolest tsüklon ja miks need vahel ründavad järjestikku Lääne­ mere idakallast? Tasub meenutada orkaa­ ne puudutavast artiklist: tsüklon on kol­ memõõtmeline õhukeeris, milles õhk lii­ gub põhjapoolkeral Coriolisi jõu mõjul vas­ tupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; õhu­ rõhk on sellise keerise keskel tüüpiliselt kõige madalam, äärealadel kõrgem. Mõis­ tet tsüklon ja madalrõhkkond kasutatak­ se enamasti läbisegi, üksteise sünonüümi­ dena, kuid nüansiline erinevus on siiski: tsüklon viitab õhu suletud tsirkulatsiooni­ le (õhukeeris), madalrõhkkond aga ümbrit­ sevast suhteliselt madalamale rõhule. Mõ­ lemate olukordade koosesinemisest tule­ neb ka sünonüümne sõnakasutus.

Tsükloneid on mitut tüüpi: näiteks troopikas tekivad soojade ookeanivete ko­ hal troopikatsüklonid, mida iseloomustab frontide puudumine, energia ammutami­ ne veeauru kondenseerumisest ja konvekt­ sioonist, samuti kompaktsus ja tundlik­ kus maismaa mõjutuste suhtes. Seevastu keskmistel laiustel, sh Eestis, teevad ilma parasvöötmetsüklonid, mis tekivad ja saa­ vad oma energia barokliinsetest protses­ sidest (õhumasside vastasseisust) – seega on neis fronte ja eri omadustega õhumas­ se, samuti pole nende teke piiratud üksnes ookeanialadega. Veel on olemas lähistroo­ pilised tsüklonid (eelmise kahe tüübi vahe­ pealne), polaartsüklonid (troopikatsüklo­ nite polaaralade analoog, Läänemerel tea­ da üks juhtum 4.02.2012) jt.

Niisiis, parasvöötmetsüklonid tekivad eeskätt keskmistel laiustel, kus on suurim õhumasside vastasseis (kontrast). Roh­ kem esineb neid tsükloneid, sest polaar­ alad jahtuvad, aga väikestel laiustel pü­ sib soojus – nii on ka kontrast suurem, mis tähendab ühtlasi nende suuremat in­ tensiivsust.

Nii parasvöötmetsüklonid kui ka an­ titsüklonid on Eesti ilmastiku tunnusjoon­ teks. Nende ühiste jõupingutuste tulemu­ sena tekibki kordumatult vahelduskülla­ ne Eesti ilm ja ilmastik.

Mida toob meile lähipäevade ilm? Nor­ ra merele jõudnud tsüklonist lähtuv lohk lähenes Eestile ja muutis nädala alguspoo­ lel lõunakaartetuule väga tugevaks, isegi tormiseks. Ühtlasi jõudis kohale ka mär­ kimisväärne vihmasadu.

Tsüklon tuleb nädala vältel viimaks Soome ja Baltikumi kohale, tasapisi täitu­ des, eemaldudes seejärel Venemaale. Hil­ jem võib läänest saabuda madalrõhulohk, mis soodsatel tingimustel võib edasi are­ neda osatsükloniks. Seetõttu valdavalt pil­ vine ja sajune ilm püsib, kuid lõunakaarte­ tuul nõrgeneb, asendudes muutliku suuna­ ga tuulega ja lõpuks põhjakaartetuulega. Õhutemperatuurifoonis erilisi muutu­ si pole: sooja on valdavalt 10 kraadi lähe­ dal, sest õhumass on veel suhteliselt soe (võrdluseks: 5.10.2002 hommikul oli Laag­ ris –2 °C ja päeva jooksul sadas suhteliselt paks lumekiht maha). Siiski, kui esineb selgemaid hetki, võib eriti öösiti olla õhus sooja alla 5 kraadi ja vaikse ilmaga varit­ seb ka öökülma oht.

fütoterapeut

Sõnn

PARAsvööTMETsüklonid

irje KarjUS

ISTUTUSAEG

ilmatark

K

Leht, alates kl 09.41 vili, aiatöödeks sobimatu päev alliKas: märKmiK-Kalender „aasta aias 2017” KirjastUselt varraK

V

maa elu || kOdu ja aed || 15

5. oktoober 2017

lasta 10 minutit tõmmata, kur­ nata ja juua.

Ploomilehe tõmmis kolme­ protsendilises veini­ või õuna­ äädikas on hea mädanevate haavade parandaja.

Kreeke on kerge paljundada juurevõsudest, mis kaevata välja varakevadel ja istutada kohe kasvukohale.

Külmavõitu suvi tõi

Foto: WiKipedia

kreegirohke sügise retseptid tOivO NiiBerG Räpina aianduskooli õpetaja

k

reegipuu (Prunus domestica var. insititia, sün. P. insititia) on hariliku­ le ploomipuule väga lähedane liik. Venelased kutsuvad kree­ ki ternosliv ja käsitlevad seda sageli kui harilikule ploomi­ puule lähedast, aga iseseisvat liiki; teisalt jälle kui ploomipuu selgelt piiritletud sordirühma.

Kreegipuu pärineb Kesk­ ja Lõuna­Euroopast. Arvatak­ se, et tegu on Kaukaasias tek­ kinud laukapuu ja müroblaa­ ni hübriidiga. Meil vanades taluaedades ja ahervaremetel kasvab sageli poolmetsistu­ nult. Võra on tihedam, tuge­ vasti harunevate peente püs­ tisemate okstega. Paljude juu­ revõsude tõttu kasvab peami­ selt põõsaspuuna, kuid juu­ revõsude iga­aastase eemal­ damise korral võib kasvada ka 3–6 meetri kõrguseks tü­ vipuuks. Õied on valged või pisut roosakad, asuvad enamas­ ti kahekaupa. Õitseb mais, ploomipuust varem ja on ise­ tolmleja, seega säilitanud oma omadused võrdlemisi püsiva­ na. Luuviljad ovaalsed kuni kerajad, mustjaslillad, sinaka vahakirmega, külgvagu vae­ valt märgatav, viljad valmivad septembris. Viljaliha rohekas­

sulge õhukindlalt ja vii mõneks kuuks jahedasse pimedasse ruumi laagerduma. Laagerdunud äädikas villi väiksematesse pudelitesse ja pudelid sulge õhukindlalt.

kreegiäädikas Äädika valmistamiseks kasuta tekkinud pressimisjääke, varisenud ja plekilisi vilju, kuid

mitte mädanenuid ja hallitanuid. Pressimisjäägid ning eelnevalt pestud ja mädaplekkidest puhastatud puruks tambitud kreegid aseta suuremasse klaas- või emailnõusse (veelgi parem puhtasse puidust tünni), peale vala vesi, nii et see kataks purustatud massi paari sõrme paksuselt. Segu hoia 4–5 päeva soojas kohas, pressi ja kurna. 10 liitri virde kohta lisa pudel viina või head viljapuskarit. Virre vala 5–10liitristesse käärimispudelitesse. Segu jätta toasooja pimedasse kohta kaheks nädalaks seisma, segades seda vähemalt paar-kolm korda päevas puulusikaga.

Käärinud pulp pressi, saadud vedelik kurna ja aseta 5–10liitrisesse käärimispudelisse, täites pudeli laiema kohani. Pudel sulge kerge vatist või marlist korgiga. Kolme nädala pärast saame laagerdamata äädika. Tooräädikas kurna läbi tiheda riide, pese käärimisnõu ja vala äädikas tagasi käärimisnõusse, nõu

protsenti. Askorbiinhapet ehk C­vitamiini on valminud vilja­ des 9 mg%. Ploome ja kreeke kasutati rahvameditsiinis ju­ ba antiikkultuuris. Need olid tuntud kui seedetegevuse ak­ tiviseerijad, soodustades mao­ näärmete tegevust ja soolte pe­ ristaltikat. Neil on tugev vere kolesteroolisisaldust alandav toime. Suur kaaliumisisaldus stimuleerib ja tasakaalustab

närvisüsteemi tegevust, alan­ dab füsioloogilist väsimust, ee­ maldab organismist liigset vett ja keedusoola. Kreeke soovi­ tatakse süüa reuma, podagra, kõrge vererõhu ja neeruhaigus­ te ravis.

Maomahla alahappesuse ja pikaajalise kõhukinnisuse korral soovitavad arstid süüa värskeid ploome kuni pool ki­ lo korraga, ja seda enne söö­

ki. Nii ploomid kui ka viljaliha­ ga ploomimahl on head seede­ kulgla puhastajad sinna kuhju­ nud jääkainetest.

Noorte kreegipuulehte­ de teed soovitatakse maohaa­ vandtõve ravis. Noori lehti ko­ guda aprillis­mais. Leheteeks võtta supilusikatäis kuivatatud ploomilehti, valada peale klaas keeva vett, tõmmist keeta kaa­ ne all tasasel tulel 2–3 minutit,

kreegiketšup 1 kg kreeke, 1 terve pea küüslauku, ½ juursellerit, 1 klaas suhkrut, ¼ klaasi valget veiniäädikat, 2–3 sl jämedat soola, 2 sl hmeli-suneli vürtsisegu, 1 tl jahvatatud musta pipart ja noaotsaga jahvatatud kardemoni. Eemalda kreekidel kivid ja aseta keedupotti, lisa veiniäädikas ja suhkur, pressitud küüslauk, jämedalt riivitud juurseller, sool ja pipar.

Kuumuta tasasel tulel, kuni kõik on püreeritav, ja püreesta. Kuumuta nüüd massi tasasel tulel kuni keemahakkamiseni, aga ära keema lase. Tõsta püree kuumalt eelkuumutatud väiksematesse purkidesse või laiema suuga pudelitesse ja sulge õhukindlat. Serveeri lihatoitude kõrvale.

Serveerimise ajal võid sisse lõikuda ja segada värsket peenestatud basiilikut või majoraani.

jahvatatud ingverit, 1 sl jahvatatud nelki, 1 sl jahvatatud Jamaika pipart ja 1 tl peenestatud kardemoni. Torka kreegid mõnest kohast terava orgiga läbi. Aseta keedunõusse, lisa kõik ülejäänud komponendid ja kuumuta kaane all, kuni kreegid on veidi pehmenenud, aga mitte pehmed. Võta pada tulelt ja tõsta kreegid vahukulbiga purkidesse. Aja nüüd marinaad keema ja keeda tasasel tulel kaane all 15 minutit. Vala kuum marinaad kreekidele peale, aseta lahtised kaaned ja lase ööpäev seista. Nüüd vala marinaad tagasi keedunõusse ja kuumuta seda uuesti kuni keemiseni ja siis vala uuesti kreekidele peale ja lase jälle ööpäev seista. Toimi nii ka veel kolmandal päeval.

Neljas kord sulge purgid õhukindlalt.

marineeritud vürtsikad kreegid 1,6 kg kreeke, 900 g suhkrut, 600 g punast veiniäädikat, 1 sl kollane kuni roheline, pehme, mahlakas ja luuseemne üm­ bert teravalt hapu. Saak on kuni 50 kilo puult. Kreegipuu on mullastiku suhtes nõudlik ja valguselembene, juurestik pindmine. koostis jA toitEvÄÄrtus Viljad sisaldavad 8–11 protsenti suhkruid, ülekaalus invertsuh­ kur. Orgaanilisi happeid 1,4–2,5

kreegivein Kreegid on üks sobilikumaid kuiva lauaveini materjale. Veiniks kõlbulikud kreegid peavad olema üle küpsenud. 17–20 kg kreekidest saab 10 liitrit mahla. Mahl veini jaoks valmista samamoodi nagu ploomimahl. 25–30 liitri veinivirde valmistamiseks võta 10 liitrit puhast kreegimahla.

Lauaveini valmistamiseks lisa 10 liitrile virdele 2,4 kg suhkrut, dessertveinile 3,1 kg. Samuti tuleks iga 10 liitri virde kohta lisada 2–3 g ammooniumkloriidi (salmiaaki) või ammooniumfosfaati.

Lauavein: 10 liitrit mahla, 24–26 liitrit vett, 8,5–9,5 kg suhkrut.

Dessertvein: 10 liitrit mahla, 23–24 liitrit vett; 11,75–12,5 kg suhkrut.

krEEgi AgrotEhnikA Kreeke on kerge paljundada juurevõsudest, mis kaevata välja varakevadel ja istutada kohe kasvukohale, soovitata­ valt 2–4 kaupa ühte istutusau­ ku, et saaksime kompaktse­ mad põõsad. Sobib ideaalselt rühmiti vabakujulistessse hek­ kidesse. 40–60 cm sügavused ja 80–120 cm laiused istutusau­ gud võiks valmis kaevata juba sügisel ja lisada sinna kevadel 16–20 kg komposti või kõdu­ sõnnikut, 400 g superfosfaati, 200 g kaaliumkloriidi ja 400 g puutuhka või 300–400 g lup­ ja. Mineraalväetised ja lubiai­ ned võiks segada põhjamul­ lale, et vältida nende kokku­ puudet istutusmaterjali juurte­ ga. Rühmade vahele jätta 4–5 meetrit. Istikute ümbrust ja is­ tutusauku soovitatakse multši­ da. Juurevõsusid lõigata istu­ tamisel poole või kolmandiku võrra tagasi.

2.–4. kasvuaastal anda täiendavalt mineraalväetisi.

Esimese saagi võib saada 4.–5. kasvuaastal. Võra kujundami­ sel lõigata välja üksikud pike­ mad oksad ja hiljem ka võrasi­ sesed kuivanud, katkised ja ris­ tuvad oksad.

Ainukeseks sordiks Eestis peetakse ‘Hiiu sinist’. Sort ole­ vat tekkinud Lääne­Eestis ja kõige rohkem levinud Lihula ümbruses. 1951. aastast stan­ dardsortimendis ja alates 1985. aastast kuulub koduaias kas­ vatamiseks soovitatud sorti­ de hulka.

Vili on ploomiga võrreldes väiksem, peaaegu ümmargu­ ne, lillakassinine. Viljaluu on kergesti eraldatav, mis teeb vil­ ja kergesti töödeldavaks, se­ da eriti hoidiste valmistami­ sel. Viljad küpsevad septembri alguses. Koduses majapidami­ ses hinnatud moosimari. Val­ minult viljad lõhenevad ja va­ risevad vihmase sügise korral massiliselt. Omajuursed puud paljunevad kiiresti juurevõsu­ dega, mis on üks leviku põh­ jus. Oma õietolmuga viljastub hästi ja on hea tolmuandja ka hilisema õitsemisega ploomi­ dele. Talvekindlus hea. krEEgi kuivAtAminE Kuivatamise kiirendamiseks lastakse kreekidel enne kui­ vama panemist tuuletõmbu­ ses närbuda. Kreeke kuivata­ takse enamasti koos seemnega (kiviga), kuid ka ilma. Kuiva­ mise kiirendamiseks võib kree­ ke blanšeerida 2–4protsendili­ ses söögisooda või potase la­ huses nagu ploomegi. Seemne­ ga kuivatamisel pestakse kree­ gid, mahla eraldumise vältimi­ seks jäetakse viljavarred alles ja eraldatakse alles pooleldi kuivanud kreegilt. Kreeke tu­ leb kuivatada väga ettevaatli­ kult. Algul peab temperatuur olema 40–45 kraadi ja alles pä­ rast suurema hulga vee kadu­ mist, kui kreegid tõmbuvad kipra, tuleb temperatuuri tõs­ ta kuni 70–80 kraadini. Kuiva­ tamine kestab 10–12 tundi. Kui seda nõuet ei täideta, lõhkeb viljade kest ja mahl jookseb välja, sest nõrk kest ei kanna­ ta välja suurt aurusurvet, mis tekib marjas kõrgel tempera­ tuuril, ja mari lõhkeb. Saadus omandab ebameeldiva välimu­ se ja sõelad kattuvad kleepuva mahlaga.

16 || lihatööstus || maa elu

5. oktoober 2017

Ämm andis juhtimise

miniale üle MAARIUS SUVISTE Valgamaalane

O

saühingu Otepää Lihatööstus Edgar suuromanik ja 25 aastat firmat juhti­ nud Maie Niit andis oktoobri algul firma juhtimise üle mi­ niale Maire Niidule, kes on äm­ maga kõrvuti töötanud 24 aas­ tat. „Elu läheb lihtsalt edasi,” ütleb uus tegevjuht. Juhivahe­ tus kardinaalseid muutusi kaa­ sa ei too. „Elu läheb edasi uue nime all,” muigab seepeale Maie Niit (79), kel ei ole kahju ju­ hi kohast loobuda. „Ega ma nüüd koju istuma jää. Võ­ tan tellimusi vastu. Nii pal­ ju kui tervis lubab, nii palju teen. Omanik olen edasi. Se­ da osa ei ole ma ära andnud, aga küll see ka omal ajal tu­ leb,” sõnab ta ja tunnistab, et tegelikult on minia juba kaks aastat firmat juhtinud. „Olen jäänud järjest tahapoole. Aga kui Mairet ei olnud, siis ot­ sustasin ja tegin. Kui Maire oli kohal, siis lootsin ikka te­ ma peale.”

Mis siis saab, kui üks on otsustanud, aga teine ütleb, et talle see otsus ei meeldi?

Maire: Meil ei ole läbi aegade tegelikult olnud sellisel tasemel konflikte. Oleme suutnud kok­ ku leppida. Meil on vaikiv kok­ kulepe, et kui üks otsustas ära, siis teine ei sekku. Enne otsus­ tamist arutame küll.

Maie: Me ei hakka omava­ hel tülitsema, et sina tegid, si­ na tegid.

Maire: Filosoofiline lause – ka see läheb mööda – toimib.

Maie: Aga töölised üks­ kord ütlesid mulle: siin ei saa üldse aru, üks kamandab, tei­ ne kamandab ... Muidugi kee­ gi valesti ei kamanda. Selli­ seid otsuseid, mida vaja ei ole ja mis on rumalad, meil ei olegi.

Maire: Lõpetasin Tartu Üli­ kooli 1991. aastal, siin ettevõt­ tes olen finantsjuhina töötanud üle 20 aasta. 2002. aastal lõpe­ tasin maaülikoolis lihatehno­ loogia eriala. Siin sellel erialal ei saa töötada inimene, kes ei tunne tootmist.

Maie: Kui ei tunne eriala, siis ei oska ka juhtida – sa liht­ salt ei ole otsustusvõimeline.

Kuidas ämma ja minia koostöö välja nägema hakkab, kui miniast saab juht?

Maie: Arutame ikka edasi, nii nagu kogu aeg oleme arutanud.

See on nii tavaline.

Mis on teie kui juhtide jaoks praegu kõige suurem probleem?

Maie: Kõige suurem mure on müük, müük ja veel kord müük.

Ring jääb järjest väiksemaks, Vene turg langes omal ajal ära, aga Eesti turg suuremaks ei lä­

Nii et töötajate puudust teil ei ole?

Maire: Oleme siiani hakkama saanud. Aga suuresti tänu sel­ lele, et tegeleme selle problee­ miga ega lase sellel süveneda.

Maie: Riik annab mõtlema­ tult toimetulekutoetusi ja igasu­ guseid muid toetusi neile, kes se­ da tegelikult ei vaja. Kõige hul­ lem on see, et me oleme mehe välja õpetanud, andnud talle kor­ teri, aga nüüd ta joob. Ja on veel häbematu ka meie vastu. Kui ta­ had teda kasvõi üheks päevaks tööle, siis ta ei tule, naerab sulle näkku: miks pean tööd tegema, kui saan riigilt toetusi?

Riik peab midagi nende toe­ tustega ette võtma, teistmoo­ di tegema. Joodikutele ei to­ hiks anda.

Kui mitmele inimesele te tööd annate?

Maire: Lihatööstuse nimekirjas on 30 töötaja ringis. Enamik on Otepää piirkonna inimesed, aga on ka Kanepist, Neerutist, Pa­ luperast, Sangastest. Mehaanik tuli meile Võrust, ta tuli Ote­ pääle elama, rajas siia kodu.

Aga lihunik on meil Ukrainast, ise tõime ta siia.

Kuidas teie sellesse suhtute, et kõik muudkui koonduvad, suuremad ostavad väiksemad ära, et veelgi suuremalt äri ajada?

Maire: Väikeettevõtlus on ette­ võtluse tugitala. Igal pool maa­ ilmas. Kui vaadata Eesti ette­ võtlust, siis üle 90 protsendi on väikeettevõtjad.

Maie: Mina võrdlen ette­ võtteid perekondadega. Näi­ teks on üks perekond: isa-ema ja 10 last. Kas nad elavad pare­ mini kui see perekond, kus on isa-ema ja kaks last?

Räägitakse, et kui on suur, siis saame suurema rahapaki peo peale. Aga tegelikult ära­ elamise seisukohalt on väike­ sed struktuurid palju elujõuli­ semad. Peale selle on neid pa­ rem juhendada, nad on iseseis­ vamad. Minu meelest on nad ka võitlusvõimelisemad.

Väikefirmad on kokkuhoid­ likumad kui suured firmad.

Tööõhkkond on väikeses fir­ mas palju parem, sõbralikum.

Väikses firmas saad inimesi rohkem tundma õppida.

Osaühingu Otepää Lihatööstus Edgar uus juht Maire Niit ning suuromanik ja 25 aastat firmat juhtinud Maie Niit.

he. Oleme katsetanud ka Soo­ me, aga kõik riigid kaitsevad oma turgu.

Maire: Ainult Eesti ei kait­ se, meil on kõik uksed-aknad valla.

Maie: Teine mure on põhju­ seta palgatõus. Seda surutakse peale ka ajakirjanduse poolt – kirjutis kirjutise otsa. Ja siis ka teised muudkui leiavad, et tõs­ ta palka ...

Maire: Aga tootlikkus ei tu­ le järele.

Maie: Inimesed ei tee nii palju tööd, kui nad võib-olla eelmisel aastal tegid.

Maire: Aga ta loeb lehest, et igal pool palgad tõusevad.

Maie: Üks töötaja küsis minu käest, miks tal pole ju­ ba kaks aastat palka tõstetud.

Ei olegi tõstetud, aga ta pole ju ka rohkem tööd teinud. Ole­ neb sellest, mis sortimenti kee­ gi teeb. Kui teatud sortimen­

ti tehakse vähem, siis tähen­ dab, et ka tööd tehakse vähem.

Aga palka kohe justkui peab igal aastal tõstma. Aga mille eest sa tõstad? Meil on ka see halb asi, et oleme turgudest väga kaugel. Põhiturg on ik­ ka suured linnad, aga kõik tu­ leb sinna ju vedada ja kõik see maksab.

Millal te viimati alluvatel palka tõstsite?

Maie: Ega me nii tõsta nagu rii­ giasutuses: esmaspäeval tõuseb palk ja kõigil 10 protsenti. Meie tõstame ühekaupa. Kui näeme, et inimene püüab, tahab, tal on juba kiirus, tal on otsustusvõi­ met, tal on kvaliteet tootmi­ ses, siis tõstame. Mõnel roh­ kem, mõnel vähem. Uutel ini­ mestel, kes omandavad ala ja katseaeg saab läbi, tõstame ka palka. Nii et kogu aeg käib ni­ hutamine.

Foto: Maarius Suviste

Otepää Lihatööstus Edgar • Asub Otepää vallas VanaOtepää külas • Maie Niit hakkas tööstust looma 12. jaanuaril 1990 • Kulus kaks aastat, enne kui endise sovhoosi suurfarmi asemele tuli lihatööstus • 7. aprill 1992 oli esimene töö-

päev • Edgar tähendab: Eesti demokraatia garanteerib arengu ja rikkuse • 2016. aasta müügitulu: 1 837 501 eurot • 2016. aasta ärikasum: 43 876 eurot

Kui suur teie ettevõttes kaadri voolavus on?

Maire: Enamik on püsikaader.

Võib-olla kümme protsenti on voolavust. Nagu tavaliselt: kes läheb pensionile, kes kolib ära.

Mai: Noori ei tule kusagilt peale. Ei ole verinoori, et tu­ leksid kohe otse koolist siia tööle.

Maire: Tegelikult me pea­ me ise oma kaadri välja õpe­

tama. Praegu on meie vorsti­ meistrid ja lihalõikajad eriala­ se haridusega.

Maie: Keskmine töötajate vanus on meil 42–43 eluaastat.

Parimas tööeas. Noorim tööta­ ja on 27aastane. Päris vanakesi ei ole peale minu kedagi.

Maire: Oleme öelnud: meie võtame teid tööle, aga kollektiiv on see, kes otsustab, kas te jää­ te siia tööle või mitte.

Kui mitu korda on tahetud teie lihatööstust ära osta?

Maie: Minu meelest neli korda.

Maire: Alles augustis oli üks pakkumine.

Maie: Katsetatakse küll, aga me ei ole tahtnud. Mina vaatan asja praktiliselt, olen pragmaa­ tiliselt mõelnud. Kui saamegi suure summa raha, siis peab ju selle rahaga midagi uut tegema, kusagile investeerima. Kui ma seda iga päev kulutama hak­ kan ja mitu aastat lihtsalt ku­ lutan, siis ükskord tuleb ju sel rahal lõpp. Raha peaks tegema uut raha.

Aga kuna praegu midagi sellist ei ole, mida ja kuhu in­ vesteerida, siis me ei olegi müü­ mise peale läinud. Suurt häda ei ole ka olnud, oleme hakkama saanud. Kogu aeg oleme arene­ nud, igal aastal midagi juurde ehitanud.

Maie Niit, kas teil on meeles kõige esimene tööpäev siin majas?

Maie: Väga hästi on meeles. Üks Kääriku naine tõi siia oma lehma. Arvasin, et keegi ei hak­ ka tooma, olin ju siin algul täit­ sa võõras inimene. Aga teisel päeval tõi ta sea. Nii see pih­ ta hakkas.