Maa Elu, 12. oktoober 2017

ISSN 2504-5865

9

772504

586014

Toomas Kevvai: TÕDE ON SEE, ET ILMA TAIMEKAITSEVAHENDITETA EI SAA HAKKAMA EI SUURED EGA VÄIKESED TOOTJAD. ISEGI OMA KODUAIAS KASUTAME ÜHT VÕI TEIST AINET KAHJURITE TÕRJEKS.

meTsamasinaTe TooTliKKUs üleTab HinnaTõUsU

VÕIMSATE METSAMASINATE MÜÜK SÕLTUB SELLEST, KUIDAS LÄHEB METSAFIRMADEL. NENDE EDUKUS OLENEB OMAKORDA MAAILMATURU HINDADEST, ILMAST JA POLIITIKA TÕMBETUULTEST.

KUKerpUU Toidab, ravib ja vÄrvib

KUKERPUU JÄÄB KINDLASTI MEELDE KÕIGILE NEILE, KES MAITSEVAD SELLE PUNASEID MARJU. NEED ON MÕNUSALT HAPUKA MAITSEGA JA PALJUDES TÖÖSTUSHARUDES HINNATUD. 12. oKtooBer 2017 • nr 40 (122) • HInD 1 €

aJaLeHt

etteVÕtLIKULe

maaInImeSeLe

Puukooli pidaja

püüab taimed pildile

Leinapihlaka kobar.

riina marTinSOn Maa Elu

v

algamaal tegutseva Rebase talu puukooli omanik Ahti Tiirmaa kogub taimesõprade seas tuntust oma hobiga, nimelt armastab mees aias ja vabas looduses taimi pildistada.

Nagu loo kõrvalt näete, siis pildid on tal omamoodi – mõnikord ei saa vaataja esimese hetkega arugi, et tegu vana tuttava taimega, millest ka oma aias iga päev mööda käiakse.

Tiirmaa mainib, et talle meeldib teha väikese kiiksuga pilte. Mõnikord tabab silm taime huvitava külje lennult ja klõps käib hetkega, vahel tiirutab mees aga taime ümber veerand tundi, et sobiv pilt kinni püüda. Kui esimestel aastatel tegi ta pilte vaid enda lõbuks, siis nüüd jagab huvitavamaid näoraamatu vahendusel teistelegi aiasõpradele.

Nii nagu pildid on pisikese kiiksuga, armastab Tiirmaa kasvatada ka kiiksuga taimi.

Näiteks leiab keegi metsast tuuleluua ja hakkab seda paljundama või paneb mõnel teisel ebatavalisel moel saadud taim südame kiiremini põksuma.

Rebase talu maadel on kuuel hektaril kasvamas üle 2500 taime, neist 1700 on puittaimed.

Kõige arvukamalt on pihlakaid: 80 liiki ja sorti, põõsasmaranate seas on 100 sorti ja oma aretist. Kõige erilisemate taimedena nimetab mees aga Oklahoma naistepuna (Hypericum prolifera), Serbia kuuske ‘Viridis’ (Picea

Thunbergi kukerpuu.

Kuldsõstar.

omorica), Thunbergi kukerpuud ‘Orange Ice’ (Berberis thunbergii) ja põisenela aretist ‘Kuutse’ (Physocarpus opulifolius).

Tiirmaale meeldib uusi sorte aretada. „Neid tuleb nimetada aretisteks ikkagi!” rõhutab ta. „Sort on

oma puuKoolis on tiirmaa taimi müüGiKs KasVatanud 15 aastat.

FotoD: aHtI tIIrMaa

ametlik. Sellest hoolimata olen seemikutest selekteerinud erilisi taimi ehk aretisi.”

Oma loominguna taimevallas on Tiirmaal ette näidata iluõunapuu 15 aretist, põisenela 13 aretist, põõsamarana 25 aretist, päevaliilia seemikutest on pandud nimed kahekümnele, ka on kasvamas oma aretatud karusmari ‘Kessu’.

Kollektsiooni on taimi hangitud kohalikest puukoolidest, teistelt kollektsionääridelt, aga ka botaanikaaedadest. Osa taimi on saadud teiste Euroopa

riikide kasvatajatelt. Tiirmaa suhtleb interneti vahendusel okaspuukollektsionääridega, kellega siis taimi vahetatakse.

Siingi otsib mees eelkõige mingi erilise kiiksuga taimi, mida tavalisest puukoolist ei saa.

Oma puukoolis on Tiirmaa taimi müügiks kasvatanud 15 aastat: taimevalik ulatub põõsastest puudeni, sealhulgas marjapõõsad ja püsililled. Nüüd aga on mees otsustanud tegevust selles vallas kokku tõmmata. Raske on võistelda lõunapoolsetest riikidest

sissetoodavate istikutega. Suurem osa ostjaist valib ju hinna järgi. „Tulevikus pakun ainult haruldasi taimi. Need taimed pakuvad ka endale rohkem rõõmu kui massikaup,” sõnab Tiirmaa.

Samamoodi nagu paljud teised kodumaised istikukasvatajad ei vaata Tiirmaa just rõõmuga ehitus- ja toidupoes pakutavale taimevalikule. Ei, põhjus pole üksnes sealses odavamas hinnas, vaid valdkonna maine kahjustamises. „Seal ei

Topeltõieline kanarbik.

hoolitseta taimede eest nagu vaja. Potitaimenduses ei tohi pott mitte kunagi läbi kuivada. See on surnud taim,” rõhutab Tiirmaa.

Ta nendib, et taimemüügiturul toimuv tekitab kahetisi tundeid. „Tahaks, et inimeste aiad oleksid liigirikkamad, aga teisest küljest saan aru, et neil on mugavam võtta taim antud poodidest. Samas olen kindel, et tuleb tagasi aeg, kui hinnatakse ka aednike tööd, kes suudavad enamiku toodangust oma käega teha,” ütleb ta.

2 || TOiT || maa elu

12. oktoober 2017

ilma KvaliTeeTse mUllaTa Head ToiTU ei saa SirJe niiTra Postimees

e

elmisel nädalal Eesti ELi nõukogu eesistumise raames toimunud kõrgetasemelisel konverentsil, mille teema oli muld ja jätkusuutlik toidutootmine, arutlesid valdkonna juhtivad eksperdid, kuidas mulla kvaliteeti parandada.

Maaeluminister Tarmo Tamme sõnul halvenevad põllumullad sageli märkamatult kohalikele tingimustele sobimatute kasutustavade tõttu ja seetõttu on muldade kestlikkuse tagamine Euroopa põllumajanduse jaoks võtmetähtsusega. „Põllumuldade säästva majandamisega tagame endile kvaliteetse toidu ning hoiame meid ümbritsevat keskkonda. Konverentsi arutelude tulemused ja ettepanekud toome novembris toimuval ELi põllumajandusministrite kohtumisel lauale,” ütles minister.

Konverentsil esinenud maaeluministeeriumi asekantsleri Marko Gorbani sõnul puudub täna Euroopa Liidus ühtne mullapoliitika.

Mingil määral tegeletakse mullaga keskkonna- ja mingil määral ühise põllumajanduspoliitika raames. Muldade säilimise tagamiseks on tema sõnul vajalikud laiapõhjalised arutelud muldade olukorrast ja tulevikust. Lisaks on rahvusvaheline mullateaduse selts kuulutanud aastateks 2015–2024 välja muldade kümnendi, mis asetab Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise aegse konverentsi laiemasse konteksti.

Teemad, mida konverentsil arutati, puudutasid nii toidutootmist kui ka kliimamuutusi, mulla andmete kasutamist ja inimeste teadlikkust. Leiti, et vaja on terviklikku lähenemist ja lahendusi muldadele. Praegu on eri liikmesriikidel oma mullapoliitika ja eri toetusmeetmed.

Maaelu programmide raames peaks liikmesriikidele kättesaadavad olema üldised mullakaitsemeetmed, mida siis nad ise saaksid endale sobivaks kujundada. Ühtlasi oleks vaja harmoniseeritud muldade seire süsteemi.

Gorbani sõnul on mulla kohta palju andmeid juba olemas, neid tuleks senisest paremini ära kasutada po-

liitikate kujundamisel ja rakendamisel ning maakasutust puudutavate otsuste tegemisel. Kuna Eesti kui eesistuja üks prioriteete on digitaliseerimine, siis mulla andmed pakuvad mitmeid võimalusi, mille potentsiaali ärakasutamisel saaks arendada teenuseid ja rakendusi, millest võiks kasu saada põllumees oma igapäevaste tootmisotsuste tegemiseks.

Gorbani sõnul oli meie põllumaade pind enne Euroopa Liiduga liitumist madalseisus – põllumaad oli alla 800 000 hektari, nüüd on see ligikaudu miljon hektarit, ütles asekantsler. Aasta-aastalt on põllumaa pind meil tema sõnul kasvanud, kuid peagi võib kasvule piir ette tulla. Eestis ei ole suuri probleeme mullaerosiooniga nagu Lõuna-Euroopas.

Küll aga on ka meil mureks muldade hõivamine ehituste ja infrastruktuuriobjektide poolt. Et põllumajandusmaa kasutusest välja ei läheks, on Eestis praegu ettevalmistamisel siseriiklik regulatsioon väärtusliku põllumajandusmaa kaitseks. See näeb ette piiranguid põllumajandusmaale ehitamisele ja põllumajandusmaa sihtotstarbe muutmisele.

Selle aasta kevadel tegi Euroopa Komisjon avaliku konsultatsiooni, mille raames püüti teada saada avalikkuse seisukohta ühise põllumajanduspoliitika kohta ja küsiti ka põllumajanduse olulisemate keskkonnaprobleemide kohta. Selgus, et elurikkuse kõrval oli muldade kaitse teisel-kolmandal kohal.

Aastaks 2050 prognoositakse maailma elanikkonna kasvu 9 miljardi inimeseni, kelle toitmiseks on vaja toota 70 protsenti rohkem toitu, kui seda tehakse praegu.

Samal ajal väheneb Euroopas mulla kui ühe peamise toidu tootmiseks vajaliku ressursi pind mitmetel põhjustel iga päevaga kolme ruutkilomeetri, maailmas tervikuna aga 300 ruutkilomeetri võrra. Piltlikult öeldes hävineb iga päev kahe Tallinna territooriumi jagu mulda. On püütud kokku arvutada tekkivat majanduslikku kahju mulla seisundi halvenemise ja metsade raiumise tagajärjel ning leitud, et see on maailmas 1,5–3,4 triljonit eurot aastas.

Ohutu toidu ta tuleb palju va SirJe niiTra Postimees

iimastel aastatel on kogu Euroopas ja Eestiski teravalt päevakorda tõusnud mitmed toiduohutusega seotud teemad, nagu taimekaitsevahendite õige kasutamine, antibiootikumiresistentsus ja veel palju muid küsimusi, millele otsitakse vastuseid Eesti ELi eesistumise raames toimuvatel aruteludel.

Küsime maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantslerilt Toomas Kevvailt, kuidas on olukord toiduohutusega ja taimekaitsevahendite kasutamisega Euroopas ja meil Eestis.

Toiduohutus on äärmiselt lai valdkond, seega puudutaksin ehk vaid praegu enam kõne all olevaid teemasid. Võib öelda, et Euroopa on toiduohutusnõuete üks kõige kontrollitumaid piirkondi maailmas. Näiteks on väga tõhusalt reguleeritud GMOde kasutamine toidus ja söödas. Euroopas on praeguseks ainult üks kultuur, mida lubatakse kasvatada, ja Eestis pole selle vastu põllumehed huvi tundnud. Samas ei tähenda, et GMO oleks tervikuna midagi ohtlikku. Lihtsalt on tegemist aretusmeetodiga, mille tulemuste kasutamisel tuleb olla väga kindel selle ohutuses nii tarbijale kui ka loodusele.

Suurema teemana nii Euroopas tervikuna kui ka Eestis on praegu päevakorras taimekaitsevahendite kasutamine.

Euroopas kehtib kord, et pestitsiidide toimeained, mida võib kasutada, lepitakse ühiselt kok-

ku. Enne kui uusi toimeaineid tahetakse turule tuua, hindab Euroopa Toiduohutuse Amet (EFSA) nende võimalikke riske inimeste või loomade tervisele ja keskkonnale. Selles ametis on teadlaste paneelid, kus hinnatakse, kas riskide maandamiseks esitatud andmed on piisavad, ja seejärel konsulteeritakse vajadusel veel täiendavalt liikmesriikide selle ala parimate teadusasutustega. Turule toomise otsus sünnib kõigi liikmesriikide osalusel ja luba antakse alati piiratud ajaks, reeglina 15 aastaks. Teadus areneb ja uue teadmise valguses võivad ka riskihinnangud muutuda, mistõttu käib pidev uuesti hindamine. Aga mis Eestisse puutub, siis meil tarbitava toidu osas oleme Soome järel taimekaitsejääkide leidumise osas ühed kõige puhtamad. Mis ei tähenda, et me kogu aeg valvel ei pea olema.

meie jaoKs on raHVa terVis iGal juHul KoHal number üKs. Sellele hinnangule hakkaksid meie mesinikud, kel mesilased tänavu massiliselt hukkusid, kindlasti kohe vastu vaidlema.

Eks need hukkumised olid põhjustatud ikka taimekaitsevahendite väärast kasutamisest.

Juhin tähelepanu, et kõik turule lubatud vahendid on ohutud vaid õigel kasutamisel. Mainitud juhul kasutati valet preparaati valel ajal. Me ei saa suhtuda nii, et kui kusagil on taimekaitseprits põllul, siis on kohe tegemist mürgitamisega. Kui toimetatakse õigesti, on kõik vahendid nii inimesele kui ka mesilastele ja muule loodusele ohutud. Mesilased surevad ka haigustesse ja ebasobiva kliima tõttu. Loomulikult on mesinikule iga mesilaspere tähtis ja tuleb teha kõik kadude vähen-

damiseks. Selleks oleme alustanud mitmete organisatsioonide koostööd.

Mis need kõige kuumemad teemad taimekaitsevahendite osas praegu Euroopas on?

Neid on kolm. Kõigepealt toimeaine glüfosaat, mis on meie turul tuntud preparaadi Roundup toimeaine. Nüüd on jõutud seisukohale, et õige kasutamise korral ei kujuta see ohtu inimestele ega loodusele. Kuid rõhutan jälle – õige kasutamise korral. Praegu on Euroopa Komisjoni arvamus, et selle kasutamist võib pikendada, seekord küll mitte enam 15, vaid 10 aastaks. Teema on olnud avalikkuse suure tähelepanu all sellele vaatamata, et ohte praegu ei nähta, aga uuringutega on kavas jätkata. Eks lõpuks peame koos teiste liikmesriikidega otsustama.

Teine aktuaalne küsimus seondub putukatõrjevahendite neonikotinoididega, mis on Eestis üsna levinud rapsikasvatuses seemne töötlemisel ja pritsimisel. On leitud, et need võivad kujutada ohtu tolmeldajatele (ka mesilastele), ja lähiajal võib oodata nende keelustamise otsust. Põllumeestele tähendab see, et tuleb otsida alternatiive kahjurite tõrjumiseks.

Kolmanda teemana on päevakorral endokriin- ehk hormonaalsüsteemi häirijad. Arutletakse selle üle, millised peaksid olema täpsed kriteeriumid, et otsustada, kas konkreetsel toimeainel on inimese hormonaalsüsteemi häiriv mõju. Kui tulla Eesti juurde tagasi, siis on meil selliste küsimuste osas lepitud kokku lähenemine, mis toetab teaduspõhiseid otsuseid.

Teaduspõhiseks loeme aga EFSA hinnangut. Eelkõige lähtume siin põhimõttest, et inimese tervis eelkõige.

Mõne olulise preparaadi turult kadumine võib tuua põllumajandustootjaile palju muret

OSTAME • virnastatud võsa ja raidmeid • sae- ja puidutööstusjääke • saepuru ja puukoort www.tootsiturvas.ee

Jaak Raid • tel 5646 1882 • jaak.raid@tootsiturvas.ee Erik Rist • tel 5887 1549 • erik.rist@tootsiturvas.ee

PAKUME

• haamerhakkuri teenust

maa elu || TOiT || 3

12. oktoober 2017

agamiseks eva näha ja kulu juurde, sest ilma kahjureid tõrjumata kannatab ju saak.

Meie jaoks on rahva tervis igal juhul kohal number üks. Mis puutub endokriinsüsteemi häirivaid tooteid, siis toetame nende turult kõrvaldamist, mida Euroopa Liit ka teha kavatseb.

Kõik see ei tähenda, et olukord oleks katastroofiline, ei, see on kontrolli all. Aga riskid on alati olemas ja neid peame püüdma vähendada. Me ei jäta ju selle pärast näiteks Tartusse sõitmata, et maanteel võib midagi juhtuda. Usun, et risk sattuda liiklusavariisse on märksa suurem kui see, mida taimekaitsevahendid põhjustada võivad.

Siiski hindame neid riske kogu aeg uuesti. Teadus on alati võimeline tuvastama riski, kui see on olemas, aga teadlased ei ole kunagi võimelised saja protsendi kindlusega väitma, et kunagi ei teki uut teadmist, mis leiab praegu ohutuks hinnatud asjal mõne negatiivse mõju.

Tõde on see, et ilma taimekaitsevahenditeta ei saa hakkama ei suured ega väikesed tootjad. Isegi oma koduaias kasutame üht või teist ainet kahjurite tõrjeks. Meie siin ministeeriumis töötame selles suunas, et rakendada teadlikku taimekaitset, mis on kõigi huvides.

Kindlasti saab keemia kasutamist vähendada ja kui võimalik, tulebki seda teha. Me ei saa ka siin, oma nurgas teisiti toimida kui muu maailm, sest üha suurenev inimkond tuleb ära toita ja sada protsenti mahe on raske olla.

Kas selgitaksite palju kõmu tekitanud niinimetatud mürgiste munade teemat? Neist tehtud toode jõudis vist isegi meie turule?

See, et täiesti juhusliku kontrolli käigus avastati mõnes liikmesriigis asjaolu, et tibudel kasutati parasiitide tõrjeks preparaati, mis oli täiesti keelatud, oli muidugi väga alarmeeriv. Toimeaine fiproniil on ka meil vabalt saadav sipelgatõrje prepa-

Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai sõnul oleme meil tarbitava toidu osas Soome järel taimekaitsejääkide leidumise osas ühed kõige puhtamad.

Foto: eLMo rIIg / SakaLa

raadina. Aga see on lubatud turule lemmikloomadel parasiitide ja sipelgate tõrjeks, mitte mingil juhul toiduga kokku puutumiseks. Euroopa turule on lubatud kokku 400 taimekaitse toimeainet ja nende jääke toiduainetes kontrollitakse pidevalt. Kuna fiproniil oli sel otstarbel keelatud, siis seda ka keegi ei uurinud. See oleks sama, kui keegi hakkaks kahtlema, kas kanalates mitte Torusiili ei kasutata.

Selle loo puhul oli probleem, et info levis väga aeglaselt. Üks põhjus oli, et linnukasvatajad ei kasutanud keelatud ainet ise, vaid seda tegi firma, kelle ülesanne oli tootmise desinfitseerimine. Omanikud uskusid, et selleks kasutati lubatud ainet. Euroopas toimib tegelikult kiirhoiatussüsteem, mille kaudu peaks ühe liikmesriigi tehases juhtunud rikkumine kiiresti kõigi teiste riikideni jõudma, et need saaksid kontrollida, kas selle tehase toodangut on nendeni jõudnud. Kõik see peaks toimuma 48 tunni jooksul.

Nüüd aga avastati juhtumid juunis, aga näiteks meie saime sellest teada alles 30. augustil, kusjuures munapulbri kujul oli rikutud toodet ka siia jõudnud ja suurem osa sellest juba mahagi müüdud. Inimeste rahustuseks ütlen, et ega kahjuliku aine sisaldus neis lõpptoodetes enam tervisele ohtlik ei olnud. Kui keegi mõtleb nüüd, et sõi juulis kusagil söögikohas munaputru ja on nüüd mürgitatud, siis nii see kindlasti ei ole. Mürgituse tekkeks oleks pidanud ikka väga palju seda sööma. Samas on lu-

bamatu, et süsteem meid sellest ohust varakult ei teavitanud. Seetõttu arutasid juhtumit liikmesriikide ministrid ja lepiti kokku nii süsteemi kiiruse tõstmises kui ka mittelubatud ainete kasutamise edaspidises monitoorimises. Juhtum oli igal juhul kogu Euroopale väga õpetlik.

Toiduohutusest rääkides ei saa mööda antibiootikumiresistentsusest, mis on seotud nii veterinaarsete kui ka inimesele mõeldud ravimitega, mis loodusesse satuvad. See on vist endiselt päevakorras?

Võib välja tuua kolm taset: loomad, inimesed ja keskkond, näiteks vesi. Antibiootikume kasutame veterinaarias loomade ja tavameditsiinis inimeste raviks. Lõpuks jõuavad need kas läbi seedekulgla või jäätmetena loodusesse. Siin on meil palju teha kogu maailmas. Tegelikult on probleemiga tegelemisel vaja rakendada kogu ahelas väga arusaadavaid meet-

meid, mis üldjoontes on järgnevad.

Esiteks tuleks antibiootikume kasutada ainult siis, kui neid tõesti vaja on, teiseks tuleks tagada, et humanitaarmeditsiini jaoks oleksid alati olemas antibiootikumid, mida loomadel sarnaste haiguste ravimiseks kasutada ei tohi. Nii saame olla kindlad, et kui loomakasvatuse kaudu tekiks bakteritel resistentsus mõne antibiootikumi suhtes, siis oleksid inimeste jaoks alati olemas antibiootikumid, mis haigustekitajatest jagu saavad. Kindlasti on tähtis, et viiksime antibiootikumid, mis meil ravist üle jäävad, vastavasse jäätmekäitlusesse, mitte ei viskaks lihtsalt prügikasti, kust need loodusesse jõuavad.

Maailmas on juba näha, et mõned haigused ei taha enam hästi ravile alluda ehk on tekkinud resistentsus. Haiguse võime saada liha või kala süües või isegi oma lemmikloomaga mängides või mõne eksootiliselt maalt tulnud inimesega kokku puutudes.

Kõige hullem on, kui ravimid jõuavad loodusesse ja seal tekib nii-öelda mikroobide taimelava. On ennustatud, et kui midagi ette ei võta, siis aastaks 2070 võib maailmas inimeste arv, kes surevad seetõttu, et teatud haigused ei allu enam antibiootikumidele, ületada 70 miljoni piiri. Loomulikult otsitakse pidevalt uusi antibiootikume, aga see ei pruugi alati õnnestuda. Eesistumise raames on sel teemal kavas üks oluline Euroopa tasandil konverents.

JUHTKiri

PeeTer raidla

peatoimetaja

KUi seda riiKi ees ei oleKs

j

uba ei tea mitmendat korda siinsamas regionaalpoliitikast, õigemini selle puudumisest kirjutades tundun ma endale vana ja kulunud leierkastina. Üks viimaseid dokumente, mis selles valdkonnas üllitatud, on 1. augustil 2017 rahandusministeeriumi veebilehele üles riputatud riigiülesannete analüüs ja selle kokkuvõte.

Et mainitud analüüs võtab enda alla 653 lehekülge, siis keskendusin kokkuvõttele, kus ju peaks eelduste kohaselt see kõige olulisem kirjas olema. Just sealt lugesingi, et sel pühapäeval lõppevate kohalike volikogude valimiste järel, kui tekib Eesti uus haldusterritoriaalne jaotus ning maavalitsused lõpetavad oma tegevuse, on kavas moodustada regionaalamet, mis hakkaks tegelema ruumilise planeerimise korraldusega, regionaalse arengu kavandamisega, rahvastikutoimingutega, kohalike omavalitsuste haldusaktide järelevalve ja juriidilise nõustamisega, riigija kohaliku omavalitsuse asutuste koostöö koordineerimisega, riigimajade juhtimisega ning omandireformi küsimustega.

Tulevase regionaalameti esimese ülesandena mainitud „ruumilise planeerimise korraldus” seadis mu tõsise probleemi ette. Tunnistan ausalt, et ma ei saanud aru, mida sellega on mõeldud. Hakkasin seejärel otsima märksõnu, mida olen regionaalpoliitikale mõeldes esmatähtsaks pidanud.

Sõna „haridus” leidis mainimist ühes kohas, kus oli öeldud, et hariduskorralduse koordineerimine jääb ministeeriumi valitsemisalasse. Sõna „regionaalpoliitika” ei leidnud kordagi mainimist, nagu ka sõna „ääremaa”. Tõsi, korra kasutati terminit „regionaalpoliitilised eemärgid”, seda seoses sooviga pidurdada rahvastiku siirdumist pealinna. Leiti, et niisugust soovunelmat aitab meil ellu viia kaugtöö. Sõna „piirkondlik” kasutati kahes kohas seoses „piirkondliku ühistranspordiga”, millega peaks hakkama maavalitsuste asemel tegelema maanteeamet või siis loodav transpordiamet. Terminid „tööjõud” ja „tööhõive” ei leidnud kordagi kasutamist, korra kasutati küll liitsõna „tööjõukulud”, mis liigitati IKT suuremate kulugruppide hulka. IKT all peeti silmas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat. Kordagi ei kasutatud ka liitsõna „maamajandus”.

Muide, riigiülesannete analüüsi kümnest fookusvaldkonnast viimane on juba ellu viidud: neli ministeeriumi on kolitud ühisesse superministeeriumi hoonesse.

Nii et vähemalt ühes asjas on riik oma õnne tippu jõudnud ja sellele võib rahumeeli „Tehtud” templi peale lüüa.

Ainus, mida ma riigiülesannete kokkuvõttest ei leidnud, on regionaalpoliitika ning reaalsed lahendused elu edendamiseks pealinnast kaugel olevates omavalitsustes.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || meTSaTeHNika || maa elu

12. oktoober 2017

TUHandepealine linnUKari pani põllUmeHe marUTama SilVi lUKJanOV Järva Teataja

j

ärva-Jaani vallas Metstaguse Agro talirapsipõldu rüüstavad linnud ajavad ettevõtte juhi vihale, kuid ta teab, et temas keeva pahameele tegelik põhjus on hoopis mujal.

Metstaguse Agro juht Teet Kallakmaa on põllumajandusega tegelenud üle 30 aasta ja rapsigi selle aja jooksul kasvatatud mitmed aastad, kuid ta ei mäleta, et sügisesed linnuparved varem niimoodi talirapsi põldusid rüüstanud oleksid. „Loodus on ikka täitsa sassi ajanud ka linnu mõistuse. No söögu kõrval asuvat ilusat rohelist ristikupõldu, kuid ei! Neil on vaja minu talirapsis möllata, lausa taimi juurtega välja kiskuda. Nagu mul veel muresid vähe oleks,” sajatab ta vihaselt. „Praegugi ajan hanesid-laglesid siin, ma päris hästi vahet ei teegi neil, talirapsi põllult minema. Ühelt põllult saan karja minema, kuid siis maanduvad nad teisel põllul,” sõnab ta.

Kallakmaa tunnistab, et praegused linnuparved teevad talle pigem emotsionaalset kahju ja talirapsi järgmise aasta saak sõltub ikka rohkem talvitumisest. „Eks mul on närv püsti selle 100hektarilise nisusaagi pärast, mis tänavuste vihmadega põllule jääb. Nisu on pea segi ajanud ja nii ajabki kõik nüüd vihale,” ütleb ta.

Nisupõllul on tera viljapeas kasvama hakanud ja Kallakmaal endal puudub kogemus, mida nüüd saagiga teha. Ta teab vaid, et viljapeas kasvama hakkav vili on loomadele mürgine. Kuna odralõikuse ajal oli samuti vihma enam kui peaks, otsustas Kallakmaa teha proovid odralegi. „Proovi vastused näitasidki keskmise toksilisusega vilja juba, kuid seda loomade peamist söödavilja võime ikka sööta vähemalt,” lausub ta. Nisu puhul loodab mees, et ehk annab saaki kuidagi ikka kasutada.

Kallakmaal on koristada veel 100 hektarit suvirapsi.

Neidki põlde vaatab ta aina suurema murega, kuid loodab siiski veel looduse abiga sealt saagi kätte saada. Maisipõlludki ootavad üht korralikku sügiskülma, et silo tegema hakata. „Praegune maisimass põllul on siloks liiga pasta.

Külmakraadid annavad sellele sobiliku kuivuse,” selgitab ta.

metsamasinate TOOmaS Šalda Maa Elu

Metstaguse Agro juht Teet Kallakmaa ei mäleta, et sügisesed linnuparved varem niimoodi rapsi põldusid rüüstanud oleksid.

Foto: Marko SaarM / SakaLa

Kommentaar reine koppel talinisu aretaja, Eesti Taimekasvatuse Instituut

v

iljapeas kasvama hakanud terad ei ole mürgised. Terad hakkavad peas kasvama, kui valminuna niiskust saavad. Siis saab idu nii-öelda märguande, et on saabumas uus kasvuaeg ja tuleb valmistuda uue taime kasvuks. Ensüüm alfa-amülaasi mõjul hakkab terades tärklis suhkruteks lagunema, et kasvavale uuele taimele kasvuaja algul kergesti omastatavaid toitaineid saada. Sellistest teradest tehtud jahust ei saa enam korralikku saia küpsetada, sest küpsetusprotsessis on tärklisel tähtis roll täita. Samas ei ole selline tera ega sellest tehtud jahu kellelegi mürgine.

Mürgiseid ühendeid võib teradel ja sellest tehtud jahus tekkida siis, kui tera peal hakkavad kasvama hallitusseened, see protsess toodab elusorganismidele mürgiseid ühendeid.

Näiteks on Eestis odral ja nisul suhteliselt levinud Fusariumi perekonna seened. Seened tekitavad oma elutegevusega mükotoksiine ja siis on vili inimtoiduks ja loomasöödaks kõlbmatu.

Seente levikut soodustavad

niisked koristusilmad, nii nagu sel aastal just oligi. Mükotoksiinidega nakatunud vilja visuaalselt eristada ei ole võimalik. Tuleb teha laboriproovid ja siis on näha, kas vili on ohtlikult mürgine.

Peas kasvama läinud vili on aga kaotanud oma idanemisvõime ning seetõttu kõlbmatu seemneviljaks. Loomasöödaks peaks selline vili sobima juhul, kui pole mükotoksiine või hallitust. Kuid tänavusel ekstreemsel vilja valmimisja koristusajal tekkisid hallituse- ja mükotoksiinid suhteliselt kergesti.

See, et terad on peas kasvama läinud, on sel aastal Eestis üldine probleem, kui ei saanud enne suuri vihmasadusid koristada. ETKI talinisu aretuse põllul saime mõned sordid koristada ka normaalsetes tingimuses ja sel juhul peas kasvama läinud terasid ei olnud.

Probleem on sel aastal teravam just suvinisuga, sest suvinisu valmib alati hiljem kui talinisu ja vihmasajud rikkusid palju saaki. Kuna Eestis on sügisesed vihmasajud koristusajal üsna suur probleem, siis on Eestis parem kasvatada lühema kasvuajaga sorte.

Samas võib lühema kasvuajaga sortidel olla väiksem saagipotentsiaal.

etsa la ngetustraktorite ehk harvesteride ja metsaveotraktorite ehk forvarderide turg kõigub Eestis 30 – 60 masina vahel aastas. „Masinad on väga kallid, aga ühikute arv suhteliselt väike, mistõttu käib võistlus, vahel ka võitlus, sisuliselt iga tehingu nimel,” kinnitab aktsiaseltsi Intrac Eesti metsatehnika müügijuht Tauri Kakko. „Peaaegu iga tehing sisaldab ka vana masina tagasiostu ja kuna oleme arenenud valdavalt uusi masinaid kasutavaks turuks ja uusi metsafirmasid kasvab peale vähe, siis kõigile vanadele masinatele on Eestis võimatu ostjat leida,” tunnistab ta. Nii võib alguses kasumlikuna näivast tehingust väga lihtsalt kujuneda hoopis kahjumlik.

Raske ja kalli metsatehnika müügis valitsevad Tauri Kakko kinnitusel Eesti turgu kaks liidrit. „Meie müüdav John Deere ja Konekesko esindatav Ponsse jagavad kaks kolmandikku turust. Kolmas tugev tegija on läbi aastate olnud Komatsu Forest ehk endine Valmet, mille turuosa on 10–20 protsenti. Ülejäänu jagavad viis väiksemat ettevõtet, kusjuures nendest üks tublimaid on Eesti oma tootja Metsis.”

Võimsate metsamasinate müük sõltub sellest, kuidas läheb metsafirmadel. Nende edukus oleneb omakorda maailmaturu hindadest, ilmast, poliitika tõmbetuultest ja oma roll on RMK suurte hangete aastakäikudel. Kui ostuplaan on küpsemas, hakatakse vaatama metsatraktorite hindu, tasemel hooldust jms. „Kliendi jaoks on kogu pakett tähtis, kuid lõppotsuse tegemisel võivad saada määravaks mitmed, vahel ootamatudki tegurid, suhted ja isegi emotsioonid,” selgitab Kakko.

mUreKorTsU TeKiTab KorisTamaTa raps SilVi lUKJanOV Järva Teataja

p

aide vallas piimakarja kasvatava Sargvere põllumajandusühistu juhile teeb sügiseste linnuparvede asemel hoopis suuremat muret ilmataat, kelle tõttu võib jääda koristamata 150 hektarit suvirapsi.

Kui sügisesed linnuparved on siiani Paide vallas põldu hariva põllumajandusühistu maadelt vaid üle lennanud, siis kevaditi teevad parved küll ühistu esimehe Toomas Uus-

maa sõnutsi kahju talinisu- ja rukkiorasele. „Suurim mure on siiani 150 hektaril kasvav suviraps. Kui nüüd kuiva ilma ei anna, siis jääbki see võtmata ja see on juba suur majanduslik kahju,” ütleb ta.

15 hektarit odrapõldu jäigi Uusmaal tänavu võtmata, sest oli oht, et rohke vihm on tera juba kahjustanud. Vihma tõttu on aastaid põllumajanduses töötanud põllumehel suviraps võtmata jäänud varemgi. Huvi pärast jättis ta põllu puutumata kevadeni ja imestus oli suur, kui kevadel vaatas

põllult vastu koristuskõlblik suviraps. „Sügisel koristamata suvirapsi kaun oli kevadeks kenasti säilinud. Ei mingeid kahjustusi ega idanemisi,” kinnitab ta. Nii loodab Uusmaa tänavu siiski veel jõuda põllule suvirapsi koristama.

Enne seda alustavad nad maisisilo tegemist, mille sügiskülmad on Sargvere põllumajandusühistu maadel siloküpseks muutnud. „Tänavu tõlviku valmimist pole mõtet oodata ja leht on pärast külmasid muutunud juba koristamiseks õiget värvi,” selgitabUusmaa.

Üle 10 mudeli, sh hüdraulilised

eelisTaTakse TiPPTaseT Üldjuhul metsamasinad liisitakse, isegi vanu ja odavaid ostetakse harva välja, kuid on ka juhtunud, et uus masin makstakse kohe kinni. Eesti metsafirmade eelistuste kohta ütleb Kakko, et kuna meil sajab palju vihma ja talved on pehmed, peavad masinad püsima hästi maapinnal, aga hädaolukorras läbi pinnase tulema ja veomaad on meil üsna pikad. „Seetõttu lähevad paremini kaubaks keskklassi või suured masinad, mis on laiade rehvide ja roomikutega. Ettevõtete eesmärk on teenida kasumit, kuigi metsakasvatuses ja -harvenduses on see pikaajaline protsess, ning kõik otsivad Eesti tingimuste ja oma

Võimsate metsamasinate müük sõltub sellest, kuidas läheb metsafirmadel.

Foto: INtraC.ee

maa elu || meTSaTeHNika || 5

12. oktoober 2017

te tootlikkus ületab hinnatõusu

firma eripäradega kõige paremini sobivaid lahendusi. Seepärast ongi tänapäeval ostetavate masinate varustus maailma tipptasemel. Isegi arvestades Eesti väiksust ja teisi eripärasid, oleme meiegi tehaste tootearenduste suunajad.”

Areng on kiire selleski valdkonnas. „Puhttehniliste lahenduste kõrval on ajakohased metsamasinad varustatud arvutitega, suuremad tootjad suudavad diagnostikat teha kaugseire abil ja kliendi käsutuses on mobiilsed sidelahendused. Robotiseerimine on üha enam jõudmas metsamasinateni. Näiteks metsamasinate tootjatest esimesena on John Deere varus-

tanud oma metsaveotraktorid intelligentse tõstuki juhtsüsteemiga (IBC– intelligent boom control), mis muudab tõstukiga töötamise hulga lihtsamaks ja täpsemaks, operaatori iga käsklusega tehakse kaks liigutust loogilises sünkroonis sujuvalt kaasa. Tehnika täiustumine on masinate hindu pidevalt tasapisi kasvatanud, kuid nende tootlikkus on kasvanud hinda-

odaVad ja HalVema KValiteediGa tooted KaoVad paari aastaGa jälle turult.

dest kiiremini. Kliendid võtavad efektiivsust kasvatavad lahendused hästi vastu. Peaaegu kõigile masinatele, mille varustuses võimalik, oleme niipea, kui see saadavale tuli, müünud juurde intelligentse tõstuki juhtimise süsteemi.

Operaatorid, kes sellega harjuvad, ei taha enam ilma töötada. Nüüdsest on IBC saadaval ka John Deere’i metsalangetustraktoritel.”

Kuigi Intrac Eesti müüb enamasti enda poolt sisse ostetud masinaid, aitab firma aegajalt klientidel masinaid Eestisse tuua teisteltki turgudelt ja kui uue masina ostusoovi ei ole, võtab kasutatud masina komisjonimüüki. „Kasutatud masinate turu kohta täpset infot

ei ole, aga siin on meie turuosa kindlasti väiksem, sest kliendid ostavad ka otse üksteiselt ning turul tegutseb mitu vahendajat ja kasutatud tehnikale pühendunud ettevõtet,” kommenteerib Kakko.

Kui metsandussektori edukuse mõõdupuuks võtta metsamasinate müük, võib Kakko hinnangul praegust seisu heaks hinnata, müüdud ühikute arv on parimate aastate tasemel.

Sama kehtib Intrac Eesti pakutavate Bracke metsauuendusmasinate, Bruksi ja Jenseni hakkurite ja kogu firma pakutava professionaalse metsatehnika valiku kohta. „Viimasel ajal levinud metsandusteemaliste uitarvamuste asemel soovitan inimestel rohkem süvene-

da ja alles seejärel mõtestatult ennast väljendada ja tegutseda.

Mitte millestki midagi veel teha ei osata ja seega peame paratamatult oma ressursse, eriti taastuvaid, kasutama. Seda muidugi võimalikult mõistlikult ja säästlikult, aga selline on Eesti metsandus üldjoontes juba praegu. Kindlasti saab paremini, ka looduskaitse mõttes, aga seda tuleb teha sisukalt arutledes, mitte emotsioonidest lähtuvalt,” on Tauri Kakko veendunud. liHTsamaTe TOOdeTe kOnkurenTsisT Väiksematel metsaomanikel pole eelpool jutuks olnud suuri metsatraktoreid sageli vaja, nemad saavad oma tööd teh-

tud lihtsamalt ja odavamalt.

On firmasid, mille tootevalik ongi suunatud väikesele metsaomanikule. Näiteks aktsiaselts Sami tootevalikust kuuluvad metsavaldkonda puuja palgihaaratsid, vintsid ja puulõhkujad, kusjuures enamik toodangust eksporditakse. „Eksportijana teame, et eri sihtriikides mõjutab müüki kõige rohkem Aasiast tuleva odava kauba pealevool, millega meie hinna poolest konkureerida ei saa. Odavad ja halvema kvaliteediga tooted kaovad paari aastaga jälle turult, kuid haaravad lühiajaliselt lõviosa müügist. Kuna sellise seadme ostnud kliendile tasemel hooldusteenust ei pakuta ja varuosade saadavus on peaaegu olematu, pöördub ostjaskond taas usaldusväärsete seadmete poole,” ütleb Sami müügijuht Mari Loorman.

Edasimüüjaid valib ettevõte selle järgi, kui professionaalsed nad oma valdkonnas on ja kuidas suudetakse pakkuda järelteenindust. Kliendi jaoks on tähtsad nii hind, kindlustunne seadmete toimimise osas kui ka kiire reageerimisvõime probleemi korral.

Eestis on Sami toodete edasimüüjal Sami Masinakeskusel kaks müügi- ja teeninduskeskust (Valgas ja Sauel) ja nüüdisaegselt sisustatud hooldusbussid.

Veel aasta tagasi oli Sami tootevalikus ka väike metsatõstuk käruga, aga selle tootmine lõpetati, sest konkurents oli tihe ja konkurendid hakkasid samuti väiksemaid mudeleid pakkuma. „Kuna käruga metsatõstuki hinna saab alla ainult suurema tootmismahu pealt, otsustasime oma ressursi mujale suunata. Metsahaagiste ja tõstukite valdkonnas on konkurents tihe. Eesti turul soovivad müüa kümmekond kohalikku ja välismaist tootjat. Nõudlust on, aga pakkumine on kindlasti palju suurem. Valik on lai ja määrab hind. Ei ole välistatud, et kunagi alustame taas metsahaagiste tootmist, aga praegu keskendume eelkõige teehooldusseadmetele. Metsa- ja põllumajandusseadmeid toodame tunduvalt vähem. Suhteliselt uus on kunstmuru hooldamise seadmete osa. Neid müüme praegu eelkõige Skandinaavias,” tõdeb Loorman.

• metsa- ja põllumaa ost • kasvava metsa ost-müük • metsamaterjali transport • metsa ülestöötamine • võsaraie ja kokkuvedu • kallurveod, kopateenus • metsatehnika treilerveod Järvamaa, Türi, Tehnika 14a tel 503 5585 • www.kolmestar.ee kolmestar@kolmestar.ee

6 || elupaik || maa elu

12. oktoober 2017

KÖÖgiviljaKorisTUs oleneb ilmaTaadisT SilJa raTT Maa Elu

j

ahe suvi ja vihmased ilmad pole köögiviljakasvatajate sõnul nende saagile kuigi palju liiga teinud. Küll aga ähvardab saagi rikkuda vihmane sügisilm, mis põllukoristuse võimatuks teeb.

Janek Lass osaühingust Koorti Kartul räägib, et on kartuli üles võtnud. Saagiga võib rahul olla. Lassi sõnul pole talle niivõrd oluline saagi kogus, kuivõrd selle kvaliteet, kuna ta kasvatab seemnekartulit. „Missugune on mugula suurus ja tervis – see on kõige tähtsam,” lausub ta.

Viljandimaal põldu hariv Lass usub, et kartulisaaki võib hinnata isegi paremaks kui möödunud aastal, sest kartuli kasvuaeg oli soodus. Küll aga pole saagikoristus kõige kergem. „Olen õnneks saanud kartuli ära võtta, aga muud juurviljad on veel kõik koristamata. Praegu on pilt päris nukker.

Saju lõppu ei paista ja sügisel maa ju enam ei kuiva. Paistab, et koristamisega läheb järjest raskemaks,” kurdab Lass keeruliste ilmaolude üle.

Ta seletab, et kui teravili taheneb kuivema ilmaga ära, siis juurviljad kasvavad ju maas sees ja pinnas paraku nii kiiresti ei kuiva. „Praegu tõesti on olukord, kus varianti põllule minna ei ole. Saak on kõik valmis, hoidlad on valmis ja oleme kõik asjad ette valmistanud, aga põllule ei saa. Päris suur mure on,” nendib Lass.

Põllumees lisab, et isegi nädal kuiva ilma ei suudaks praegust olukorda päästa, kuna juurvilja koristamine võtab palju rohkem aega kui teravilja koristamine. Lassi sõnul on näiteks porgandi võtmisel tavaline, et koristus käib nii kaua, kuni sügisilm lubab. Koristuse lõpetavad miinuskraadid. Raskem seis on aga punapeediga, mis on külmatundlikum, seda võib öökülm juba tõsiselt kahjustada.

Kehva ilma kiuste ei pea Lass tänavust aastat millekski eriliseks. Põllumehe kinnitusel on selliseid jahedaid ja vihmaseid aastaid ikka olnud. „Vahepeal tundus, et see käib tsükli järgi, aga nüüd on viimased kaks aastat samasugused olnud,” märgib Lass.

Lass lisab, et sügisesed kehvad ilmad on paratamatud. Naiivne oleks loota, et Eestis peab sügisel pikalt kuiva ilma. „Praegu on muidugi teine äärmus. Ainult sajab.”

Jaheda ilma tõttu on saagi valmimine hilinenud. Vahepeal tundus, et kartul valmib tavapärasel ajal, kuid lõpuks see siiski hilines. Lass selgitab, et kartul peab ikkagi koristuseks valmis olema, võtmisel ei saa lähtuda ainult ilusast ilmast. „Kartulil peab koor kinni olema ja see peab pärast koristamist ka säilima jääma.”

Lass usub, et kõik põllumehed on heitlike ilmadega harjunud. „Midagi pole teha.

Selline ilm praegu on ja kogu lugu,” tõdeb ta. Justkui lohutuseks ütleb ta, et põllumajandus pole ju ainuke valdkond, kus ilm suurt rolli mängib.

Põllumajanduse juures on Lassi sõnul suur pluss see, et tuleb jälle uus aasta uute võimalustega. „Peab lootma, et järgmisel aastal tuleb parem ilm. Lootma peab tänavu ka. Kõik ootavad ja loodavad praegu veel tänavuse saagi peale. Vaevalt et keegi käega on löönud. Niipea kui helgem hetk tuleb, põrutavad kõik põllule,” seletab Lass.

Mees usub, et praegu uurivad kõik põllumehed iga tunni aja tagant ilmaportaale. Tema meelest on lühiajaline ilmaprognoos tavaliselt üsna täpne.

Lääne-Virumaal kartuleid kasvatava Leho Meltsa (Merl OÜ) sõnul on neil kartulivõtmine alles pooleli. Seis kõige hullem ei ole, see oleneb sordist. Küll aga on asi täbar siis, kui ülejäänud saak koristamata jääb. „Sajab küll palju, sellise ilmaga ei saa põllule,” tõdeb Meltsa, kes hindab tänavust aastat möödunuga võrreldes hulga raskemaks. Saagi valmimine on kaks nädalat hiljaks jäänud. „Midagi ilusat ei ole, kevad oli hiline, suvi oli vilets.

Sügisel on olnud natuke ilusaid ilmasid, siis kartul kasvas, aga nüüd on kättesaamisega mure. Kui kätte ei saa, siis on küll põhimõtteliselt ikaldus,” räägib Meltsa. „Aga kui tuleb ilusat ilma ja saab kõik üles, siis on hoopis teine asi,” lisab mees optimistlikult. „Nädal aega ilusat ilma päästaks saagi.”

maale elama. Kui valite kolida metsa, kuigi linnale lähedale, peate leppima

Kui tahaks elada Kairi OJa Maa Elu

nimeste soov vahetada linnakodu elamise vastu linna lähedal maal näib aina kasvavat. Tihtipeale kiputakse nn maarajoonidesse suundudes eeldama, et linnale omased teenused on maal samaväärselt saadaval. Enamasti, muide, ongi.

Tartus sündinud ja kasvanud, ent eri eluperioodidel nii linna- kui ka maaelu proovinud Saue vallavanem Andres Laisk elab juba 15 aastat Saue vallas Vatsla külas. „Küla on jaotatud olemuslikult eripalgelisteks piirkondadeks, kokku on siin umbes 300 elanikku, kes jaotuvad nõukogudeaegse suvilarajooni, väikese möödunud kümnendi uusarenduse, klassikalise eestiaegse hajaküla ja ajaloolise vana külasüdame vahel,” iseloomustab Laisk. „Viimane on nimetamist leidnud juba 13. sajandil ja mitmed tänagi külas esindatud suguvõsade perekonnanimed on samas püsinud sajandeid.”

Suurem kolimislaine Tallinnast Saue valda toimus aastail 2006–2008. „Selline tormijooks taastunud ei ole, kuigi väljakujunenud taristuga kohtades käib taas vilgas arendustegevus ja valla elanike arv kasvab selle tulemusena jõudsalt,” ütleb Laisk. Ka tema enda kodukoha naabrusesse on viimastel aastatel kerkimas paar uut elamist ja väga aktiivselt ehitatakse suvilapiirkonna elamuid ümber püsielukohtadeks. Tundub, et inimesed on jälle väärtustamas linna lähedal maal elamist, aga seda varasemast rohkem just maaelu võlude vaatevinklist, kus on rohkem privaatsust ja looduslikku keskkonda.

Saue vald on Laisa sõnul selgelt nii seda kui ka teist – nii linn kui ka maa. „Valla põhjapoolsem piirkond, Laagri alevik ja seda ümbritsevate küladega seotud arenduspiirkond on selgelt linnalise olemusega piirkond, mis kohati on linnaga nii kokku kasvanud, et raske on vahet teha, kus lõppeb linn ja algab vald,” räägib vallavanem. „Laagris on olemas kogu linnaline taristu kuni linnaliinibus-

sideni välja. Tõsi, ooperit ja kino ning öist suurlinnamelu tuleb siiski pealinna otsima minna,” sõnab Laisk kerge muigega.

Laisk ütleb, et teadvustab endale selgelt, et saab nõuda elult täpselt seda, mida endale ise lubada saab. „Oma valikutes kolida metsa, kuigi südalinnale väga lähedale, pean ma leppima kruusatee, ühistranspordi puudumise, halvimal juhul mõnel talvehommikul lumehanges kinni olemise ja laste puhul ka autojuhi staatusega,” räägib ta. „Vilets, et mitte ütelda olematu on mobiililevi ja internetti püüan katuselt kümnemeetrise mastiga, et üle metsa näha.”

Laisk nimetab, et sageli ostavad inimesed endale ilma taristuta kohta põllumaa hinnaga krundi ja kui see siis tõesti on võimalik ka hoonestada, on nad varsti segaduses: kus on asfalt, kergteed ja tänavavalgustus ning kus on iga tunni tagant käiv buss. „Miks on vihmaga aed porine ja talvel tee libe. Vana tõdemus on, et suur osa inimesi tahaks elada vanalinnas vaatega merele, metsa sees, jõe või järve kaldal ning kõige selle juures väheste kohustustega, aga maksta selle eest aiamaa hinda.

Kõike korraga kahjuks ei saa,” tõdeb vallavanem.

PaTikale Tänu VanaVanemaTele Patika ja Kautjala külavanem ja nelja lapse isa Margus Vain elab Patikal, mis asub kahe aleviku, Jüri ja Vaida vahel. Mõlemasse on ligemale viis kilomeetrit, külakeskusest Tallinnasse on aga 17 kilomeetrit.

Vain jõudis Patika külla tänu vanavanematele, kel oli sealkandis maakodu ja kus nüüdne külavanem lapsena kõik suved veetis, kuni hakkas käima spordilaagrites. Muul ajal elas tema pere Tallinnas. Alates aastast 2000 elab Vain Patikal püsivalt. „Võrreldes 2000. aastaga on külaelanike arv kasvanud kolm korda, 160 elaniku pealt 450ni,” sõnab Vain ja põhjendab kasvu peamiselt endiste suvilakooperatiivide (neid on paarsada krunti) ümberehitamisega aastaringseks elamiseks.

„Oma valikutes kolida metsa pean ma leppima kruusateega ja ühistranspordi puudumisega, halvimal juhul mõnel talvehommikul ka lumehanges kinni olemisega,” räägib Andres Laisk.

Foto: erakogu

„Ka on meie külla 2003. aastal rajatud uusarenduslik elamurajoon – 69 elamukrunti,” lisab Vain, kes ütleb end maal olemist ja elamist armastavat. „Kui pärast tööd juba Tallinnast maale koju sõidan, siis enam linna ei kisu küll miski.” linnaläHedase maa FenOmen Vain arvab, et inimesi mõjutab linna lähedale maale, aga mitte päriselt maale kolima seesmine vajadus privaatsuse ja rahu järele, samas võimalus saada kergesti osa suurlinna pakutavatest teenustest.

Vainu jutu järgi on Patikal säilinud veel mõned päris-maainimesed, kes endale ise toitu

Küttekoldelahendused

Küttekolle on kodu süda!

Tellistest küttekolle on isikupärane, sest selle saab ehitada oma vajadusi ja ootusi arvestades.

Lisaks sellele on tellistest laotud tulekoldel head soojust salvestavad omadused, mistõttu püsivad eluruumid kaua soojad ning kütmiseks kuluv energia on minimaalne. See teeb tellistest müüritud ahju, kamina ja pliidi säästlikuks soojaallikaks.

Parima ülevaate Terca telliste tootevalikust saad meie näidistesaalist, Peterburi tee 46, Tallinn.

maa elu || elupaik || 7

12. oktoober 2017

kruusatee, ühistranspordi puudumise, mõnel talvehommikul lumehanges kinni olemise ja laste autojuhi staatusega.

maal ja linnas korraga Kommentaar Tõnis Kõiv, Peetri alevi eestseisuse liige (Kelgumäe, Mõigu): Olen pärit „päris maalt” ehk Järvamaalt. Elasin lapsepõlves väikeses külas, täisealisena kolisin Järvamaa pealinna.

Abikaasa on Tartust ja praegu tunneme end juba 13. aastat õnnelikuna Peetris, sisuliselt pealinna kesklinna lähedal kvaliteetses elukeskkonnas elades.

Peetrisse kolivad Tallinnast inimesed, kes saavad omale lubada paremat elukeskkonda. Tuleb ju tunnistada, et eluaseme hinnad Peetris pole odavad.

Suundumus jätkub ehk elukvaliteet ja avalik taristu üha pareneb ja loomulikult väljendub see kinnisvara hinnas.

Meie pere peab endid linnainimesteks, kellele meeldib oma aias muru niita, ilupõõsaid kujundada, peenrast salatit ja tilli napsata ning oma õunapuult õunu võtta. Siin võib näha vastuolu, aga just selline tasakaal näib meile parim.

Peetris on teenustega suhteliselt hästi, sest vald on kõvasti pingutanud. Olemas on lasteaiad ja koolid, kahjuks pole veel perearstikeskust, aga sellegi nimel käib töö. Samas leevendab teenuste puudust Tallinna lähedus, sest seal on ju kõik olemas. kasvatavad ja metsast küttepuud koju toovad, mitte ei osta kõiki kaupu poest. „Osal on siiski säilinud alalhoidlikud ellujääjaoskused, mis linnainimesel kipuvad kaduma, kui harjutakse kõikide praegusaegsete mugavustega,” ütleb ta ja meenutab, et kui suvel maal oldi ja vanemad linnas töötasid, siis käisid nad vennaga õhtul isal-emal suure tee ääres vastas – neid linnast koju ootamas. „Oma laste juures ma seda väga pole täheldanud, ju on neil igasuguseid tegevusi rohkem kui meie lapsepõlve ajal,” poetab Vain.

Linnas, kus on hulga rahvast koos, on valikut ja pakutavat rohkem. Maal sõltub pal-

ju inimeste oma initsiatiivist ja valmisolekust ise endale need tingimused luua. „Nõuda on lihtsam, selle asemel et ise midagi teha, aga minu jaoks jookseb just isetegemise ja initsiatiivi kohalt see piir, kui kiputakse maalt linnaga üksühele sarnaseid teenuseid ja -keskkonda eeldama,” jätkab Vain. Samas pakuvad tema sõnul Rae kultuurikeskus, spordikeskus, huvialakool ja mitmed külaseltsid nii palju võimalusi kultuurist osa saada, et isegi väikest osa sellest ei jõua ära tarbida.

Paneelmajja enam ei kisu Tehnikaülikooli sillaehituse professorina, aga ka sildade ja rajatiste projekteermise vallas

ettevõtjana tegev Juhan Idnurm ütleb enese olevat sünnist saati ääre/aedlinna (Nõmme/Pirita-Kose) elanik. „Abiellumise ja laste saamisega jäid kodused seinad kitsaks ja korraks sai proovitud Mustamäel paneelmajas elamist, kuid see ei sobinud üldse,” räägib Idnurm ja arvab, et kodu peaks olema ikka enamat kui koht, kuhu tullakse magama.

Nüüd elab pere juba aastaid Keila vallas Tuulna külas.

Ka Idnurm näeb end ennekõike maaelu pooldajana, kuna linnas on kitsas ja lärmakas.

Tema hinnangul tõmbab

PETKUS VILJAKÄITLUSSEADMED • sorteerid • triöörid • vibrolaud • konveierid • mahutid • kuivatid • puhtimisseadmed www.petkus.fi info@petkus.fi, tel 5303 4211 Pärnu mnt 11, 71012 Viljandi

maaelu inimesi peamiselt privaatsuse tõttu. „Tahetakse, et koju saabudes ei peaks liftis poolvõõraid nägusid põrnitsema, auto parkimiskoha pärast võitlema. Kannatama naabrite tegemisi, sest seinad ikkagi kostavad läbi,” loetleb ta.

Maal on inimesed Idnurme ütlust mööda linnaelanikega võrreldes toimekamad ja sõbralikumad,

Kui pärast tööd juba Tallinnast maale koju sõidan, siis enam linna ei kisu küll miski.

naeratavad ja teretavad üksteist, isegi kui otseselt ei tunne.

Ainuke kitsaskoht on Idnurme sõnul ühistransport. „Raudteejaam on kaugel ja bussiliiklust optimeeritakse. Seni kuni lapsed koolis käisid, tuli hommikust logistikat optimeerida, nüüd, kui nad on suured, on lihtsam,” räägib ta.

Pendelränne TTÜ teetehnika lektor, ettevõtja ja konsultant Ain Kendra jutustab, et tema abikaasa otsis 1991. aastal tööd, mis annaks ka elamispinna. Leidis selle Raplas, koos korteriga, mis oli tähtis põhjus kolida, sest nelja lapsega oli raske vanemate juurde ära mahtuda. Tallin-

na lähedus võimaldas jätkata tööd seal, iga päev pendeldades: algul rongi või bussiga, pärast autoga.

Hiljem koliti Kohilasse. Päris maal elamiseks Kohilas elamist Kendra hinnangul lugeda ei saa, see on mõnus kompromiss, kus oled Tallinna kärast piisavalt kaugel, kuid kõik vajalikud teenused on käeulatuses. „Loomulikult on ka probleeme, eelkõige transpordigraafikutega, eriti juhul, kui õhtune liikumine hilisele ajale jääb: viimane rong linnast 22:02, linna suunas aga 22:24, mistõttu kaldub eelistus autokasutusele,” arutleb ta.

Kendra peab end pigem linnainimeseks, seda eelkõige töö ja kaubanduse-teeninduse kontekstis – e-keskkondade arenedes kahaneb tema sõnul vahetu linna vajadus. „Töö tõttu (õpetamine) on kooliajal siiski regulaarne pendeldamine linna vahet ja erialase töö tõttu ka üle Eesti, mistõttu tuleb ikkagi palju sõita. Virtuaalkeskkonnas ei ole enam tähtis füüsiline elukoht ja internet levib Eestis piisavalt hästi, et ka päris maakohas hakkama saada,” leiab Kendra.

Kohila on Kendra silmis pigem linn. „Väikelinn,” kostab ta täpsustades. Üldistusi „linnas ja maal” elavate inimeste olemuse kohta ta teha ei taha, ent saab välja tuua loogika asumi suuruse järgi. „Mida tihedam asustus (suurem linn või asula), seda kallim on aeg. Nii kella järgimise täpsuse kui ka elutempo järgi,” kostab Kendra.

Linna lähiala arendamine on Kendra hinnangul toimunud suuresti maaomanike soovi järgi – puudub igasugune süsteemne planeerimine „Tuleks eelistada piirkondi, millel juba on hea ühistranspordiühendus, eelkõige rööbastranspordiga. Kui autot pole või ei saa tervise tõttu enam autot juhtida, tekib sund liikuda tiheasustusalasse, kus vajalike teenuste kasutamine ei eelda isikliku auto olemasolu,” leiab mees ja pakub, et vahest leevendab seda probleemi isesõitjate ilmumine, mis pakuvad transporti ka neile, kel autot või juhtimisõigust pole.

8 || liND || maa elu

käbliku

meelispaik on rägune mets OlaV rennO linnuteadja

m

itmedki tihedamasse võssa või metsa rägastikku sattunud seenelised on igal sügisel saanud kuulda kellegi linnu ärevat täristamist, mis võib väldata kasvõi terve minuti. Kui jääda paigale ja pisut seirata, siis võib tihniku servale ilmuda pisike pruun, oma lühikest saba iseloomulikult püsti hoidev lind – käblik, kellest esimesel pilgul ei usugi, et tema oli äsjakuuldud valju ja kestva hääle autor. Pöialpoisi järel on ta üks meie väiksemaid linde, ainult 9–10½ sentimeetri pikkune ja kuni kümne grammi raskune. Ta on peaaegu üleni tumepruun, keresulestik ja saba tihedate tumehallide vöötidega, rinnaesine hallikas, nokk ja jalad kahkjaspruunid. Isas- ja emaslinnud on välimuselt peaaegu eristamatud.

Käbliklaste sugukonnas on 88 liiki, kellest vaid üks on levinud Vanas Maailmas. Meie käblikut arvatakse pärinevat sa-

muti Ameerika mandrilt – ta esivanem on sealt Aasiasse tulnud kümnete tuhandete aastate eest üle kunagise Beringiana maasilla; see toimis kümnete tuhandete aastate eest valitsenud viimasel jääajal, mil maailmamere pind oli mõnikümmend meetrit madalam. Nüüdisajaks on käblik Euraasias laialt levinud, ulatudes PõhjaAafrikassegi. Ent on iseloomulik, et talvitama meie käblikud Aafrikasse ei kipu, vaid veedavad talve parasvöötmes või vahemerelises kliimas.

Kogu areaali ulatuses võib nende koguarv küündida miljardini, kellest Eestile jagub veerand miljonit perekonda.

Jah, käblikute puhul ei saa öelda, et nii ja nii mitu haudepaari, sest see liik on polügüüniline, see tähendab, et pesitsusajal on igal isakäblikul mitu kaasat. Meie käblikurahva põhiosa saabub lõuna poolt, mahedamatest talveoludest tagasi märtsis. Esmalt naasevad isalinnud, kes hõivavad sobivas elupaigas – eeskätt tiheda alusrindega puistutes – igaüks üsna suure territooriumi, nii et kahe

isase vahemaa oleks vähemalt paarsada meetrit. Käblikud tegutsevad üsna varjatult põhiliselt võsarindes ja metsaalusel maapinnal, kuid laulupaik on ikka nähtaval kohal: kas kännutüüka otsas või puuvõrast välja ulatuval oksal.

Oma valdusest alatasa lauluga teada andes tassib iga isakäblik mitmesse sobivasse kohta – oksarisu sisse, varisenud puutüve alla või üleskerkinud puujuurte alla – oksaraokesi, kõrsi ja sammalt ning paneb sellest materjalist kokku 15 sentimeetri kõrguse ja kuni 13sentimeetrise läbimõõduga keraja „pesatooriku”. Käblikupesad asetsevad kaunis madalal, harva üle poole meetri kõrgusel. Paari nädala jooksul jõuavad pärale ka emased, keda on rohkem kui isaslinde, ja vaatavad koos territooriumi peremehega üle tema rajatud pesahakatised. Nende hulgast sobiva leidnud, asub emalind pesa lõpuni ehitama ja saab nädalaga valmis oma ümmarguse ulualuse, millel on tollipaksused samblast seinad ja katus ning kuhu pääseb küljel oleva

IAN DRUMMOND, KARA O’REILLY

„TAIMEDEGA KODUS”

Toalilled on moes ning loomingulist taimestatud interjööri on üha lihtsam kujundada. Sisehaljastus ei ole enam pelgalt mõne toataime kasvatamine. Taim on pigem aksessuaar, mis kombineerituna teiste objektidega loob kindla stiili ja meeleolu. Selles inspireerivas raamatus näitavad sisehaljastuse kujundaja, Kuningliku Aiandusseltsi Chelsea lillenäituse kuldmedalist Ian Drummond ja interjööridest kirjutaja Kara O’Reilly, kuidas oma kodu taimedega muuta, annavad nõu, missugused taimed erinevates kohtades kõige paremini mõjuvad, ning paja tavad, kuidas taimi hooldada.

Müü gil , a Teataja a m u r i V , Sakala stimehe, Pärnu Po ataja, Järva Te he ime ase, Post tu l a a m a g l Va ja Tar Tallinna es ning enindus kliendite amatupoodides ra i! üle Eest Tõlkinud Anu Kaur, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Kõva köide, 176 lk

Käbliku laulupaik on ikka nähtaval kohal: kas kännutüüka otsas või puuvõrast välja ulatuval oksal.

Foto: WIkIPeDIa

12. oktoober 2017 ava kaudu. Pesa kuju järgi on lind saanud rahvakeelse nime „kummkäblik”.

Samal ajal peibutab isalind oma viledest, tärinatest ja trillerdustest koosneva lauluga teist ja vahel ka kolmandatki kaasat, kellel samuti laseb valida ühe oma pooleli jäetud pesadest. Muide, inimkõrvale tundub käbliku laul ühe kaunima linnulauluna ja enamjao hindajate poolt on see paigutatud neljandale-viiendale kohale. Emased ehitavad valitud pesa valmis, lisades peamiselt sisevooderdist, isakäblik aga tegeleb sel ajal vaid oma reviiri valvamisega ja võõraste isaste eemal hoidmisega oma „haaremist”.

Aprilli lõpul või mai alul on pesades 5–7 valgekoorelist peente tellispunaste täppidega ja tähnidega muna. Neid haub ainult emalind ja kahe nädala pärast kooruvad pojad – paljad ja suletud silmadega. Poegade toitmisest võtab osa ka isalind, kes aga peab end jagama ka kobarkonna teiste pesakondadega, nii et põhikoormus poegade kasvatamisel jääb ikkagi ema kanda.

Poegadele tuuakse ämblikke ja pehmemaid putukaid, harva ka mullakakandeid. 15 päevaga saavad pojad lennuvõimeliseks ja jäävad mõneks ajaks oma territooriumile, ööbides reeglina pesas. Enamik emakäblikuid kasvatab suvel üles veel teisegi pesakonna. Noorlinnud aga hajuvad ja tegutsevad enamasti ühekaupa, hõlvates igaüks oma pisikest territooriumi, kust leiavad toiduks peale selgrootute ka marju ja seemneid.

maa elu || varia || 9

12. oktoober 2017

MOOD. Mulle on öeldud: sul on nii ilus elu, et sa ei pea teesklema ning saadki mõelda ilusaid mõtteid ja teha ilusaid asju.

Moelooja Katre Arula

on loonud Põltsamaale oma maailma Sander Silm Maa Elu

T

allinna Kultuurikatlas toimus 2016. aasta oktoobris Tallinn Fashion Weeki galaetendus. Teiste Eesti tippmoeloojate seas tuli koos oma kollektsiooniga lavale Katre Meistrikoja perenaine Katre Arula Põltsamaalt.

Kuidas jõudis väikelinna käsitöökoda pidav naine Eesti tippmoeloojate hulka?

Tallinn Fashion Week on Eesti moemaailma vaieldamatu tippsündmus, kuidas sellel osalemine muutis ühe väikelinna käsitöölise elu?

Ma ei pea ennast otseselt käsitööliseks, veel vähem moeloojaks. Pigem arvan, et olen leiutaja. Mulle meeldib õppida, kuid ei meeldi teha seda, mida mulle on keegi õpetanud. Mulle meeldib teha teistmoodi asju ja mõelda välja uusi tehnikaid.

Näiteks Katre kindakirja tehnika, mida keegi teine maailmas ei tee. Mul pole niipalju aega, et kedagi kopeerida.

Tallinn Fashion Weekil olin esimest korda ja pärast seda hakkas mu kollektsioon oma elu elama. Tuli päris palju tellimusi ja mitmed muusikud hakkavad minu kleiti kandma, üks kleit oli näiteks tantsupeol muusik Meelika Hainsoo seljas. Sellised moeüritused on hea reklaam, kuna nendega kaasneb suur meediakajastus, mis on mulle omajagu mainet toonud. See on mulle suur kompliment, et moepäevadel osaleda sain. Järelikult läheb minu looming korda.

Kleidikollektsioon kandis nime „Festival Day”, seega nagu pidu sinus eneses?

Jah, kollektsiooni tutvustuses kirjutasin, et olen inspiratsiooni saanud suvistest muusikafestivalidest ja nendega kaasnevatest erilistest hetkedest. Kuid pigem andis kollektsiooni loomise algtõuke see, kui igavalt inimesed riides käivad. Samas tehakse ju nii vingeid esemeid, seetõttu võiks iga päev meie elus olla pidupäev. Naised võiksid olla naiselikumad, mehed mehelikumad, näiteks. Meie elu on üürike ja seda võiks ägedamaks teha kasvõi sellega, et käia teistmoodi riides. Äsja pälvis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konkursil „Eesti-keha-kate2” parima töö tunnustuse sinu „Sõlelugu” ja see kleit on sinu jaoks väga isikliku looga.

Konkursi žüriid vaimustas selle kleidi lugu ja tõenäoliselt ka meetod, kuidas seda edasi andsin. Tegelikult on kõik mu esemed looga: mul on üks setoteemaline kleit, kus õmblesin nööbid kahe kanga vahele sümboliseerimaks vaese seto naise ehteid. See kleit on mälestus minu vanavanaemast, kes oli puhast verd seto, vaene talutüdruk ja läks mehele rikkale sepale. Sepa pere ei nõustunud abieluga ja noored põgenesid Se-

Uus seadus parandab maaparandussüsteemide toimimisvõimet

V

alitsus kiitis eelmisel nädalal heaks maaparandusseaduse eelnõu. Muudatustega lahendatakse peamiselt praktikas tekkinud kitsaskohti. Eelnõus kavandatud regulatsiooni rakendamise tulemusel paraneb maaparandussüsteemide toimimisvõime. „Eelnõu koostamise eesmärk on luua ilmnenud vajadusi arvestav uuendatud ja kogu ehitamise valdkonda reguleeriva ehitusseadustikuga kooskõlas olev maaparandusseadus. Kuna parandusi oli palju, töötati välja uus

seadus,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm. „Arvestades Eesti geograafilist asendit, maapinna kõrgust ja mullastikku, on maaparandus möödapääsmatu. Kuna maaparandussüsteemid paiknevad 1,35 miljonil hektaril, on süsteemide kokkupuude muudes eluvaldkondades toimuvate tegevustega paratamatult väga suur,” lisas Tamm. „Ilma toimivate maaparandussüsteemideta oleks 50 protsenti Eesti maatulundusmaast liigniiske ja selle kasutamine raskendatud.” (ME)

Kontrollisüsteem muutub

V

eterinaar- ja toiduamet planeerib muudatusi kontrollide kvaliteedi tõstmiseks loomatervishoiu ja lihakontrolli valdkondades.

Selleks korraldatakse ümber volitatud veterinaararstide süsteem, et tagada üleriigiliselt ühetaoline teenus. „Meie eesmärk on ühetaolise teenuse pakkumine üle Eesti, mis saab võimalikuks siis, kui järelevalvet teevad ametnikud ja muid töid volitatud veterinaararstid.

Volitatud veterinaararstide töö on olnud ja on jätkuvalt väärtuslik ning koostöö päris kindlasti jätkub. Muudatuste põhjuseks on asjaolu, et volitatud veterinaararstidel puudub täna ettekirjutuste tegemise õigus ja seetõttu kulub aeg-ajalt järelevalve tegemiseks topeltressurss. Ettekirjutused vormistab nii praegu kui ka tulevikus ametnik, mitte volitatud veterinaararst,” selgitas veterinaar- ja toiduameti peadirektor Indrek Halliste. (ME)

Ettevõtjad otsivad uusi müügivõimalusi

E „Põltsamaal elades võin olla õnnelik inimene, sest olen maandunud õigesse kohta, kuna siin on väga eluFoto: erakogu jõulised käsitöötraditsioonid,” sõnab Katre Arula.

tomaalt. Kuna seto naistel on rind rikkalikult hõbeehetega ehitud, siis mina mõtlesin, et minu vanavanaemal võiks olla vaese seto naise kleit, kus kahe riidekihi vahele on õmmeldud nööbid, mis meenutavad seto hõbesära. Kui kleit oli Tallinnas Hobusepea galeriis näitusel, siis sai see tänu omapärasele ideele üsna suure huvi osaliseks, kuna kõnetas inimesi. Tegelikult mul on tõesti näitustel hästi läinud ja minu kleidid on saanud meedias väga hea vastuvõtu osaliseks. „Sõlelugu” on kui järg eelnevale kleidile, mis on omakorda mälestus vanaemast, kes suri noorelt. Kui olin lasteaialaps, viis ta mind Tartu kunstikauplustesse. Me ei ostnud tavaliselt midagi, sest raha lihtsalt ei olnud, aga alati suhtles ta müüjatega, lastes meile maale, vaase, kujukesi ja ehteid näidata. Üks kord oli siiski ebatavaline. Vanaema ostis hõbedase sõle, mis tundus toona nii suur ja kallis. Ta laulis naiskooris, kus esinemisriieteks olid rahvarõivad.

Sõlge ostes lisas ta, et ostab esinemise tarbeks. Nüüdseks on neist esinemisrõivastest jäänud mulle ainult vöö, sõlge ei kusagil. Mälestus vanaemast ja kunstikauplusest ostetud sõlest ongi õmmeldud nüüd selle kleidi sisse.

Iseloomustaksin sinu loomingut ühe sõnaga – ilus. Ilusad kleidid, ilusad kotid, ilusad ideed. Millest see tuleb?

Mulle on öeldud: sul on nii ilus

elu, et sa ei pea teesklema ning saadki mõelda ilusaid mõtteid ja teha ilusaid asju. Nii ongi, mul on tore pere ja ma olen hoitud.

Saan teha asju, mis pähe tulevad, ega pea mõtlema elumurede peale. Põltsamaal elades võin olla õnnelik inimene, sest olen maandunud õigesse kohta, kuna siin on väga elujõulised käsitöötraditsioonid. Ainult see inimene, kes ise käsitööd teeb, oskab sellest lugu pidada.

Hästi lühidalt, kuidas sõnastaksid edu valemi?

Aja oma rida ja tee oma näoga asju. Ole püsiv, kui pole püsivust ja lööd käega, siis ei saavuta ka midagi. On liik inimesi, kes oma rida ajades jooksevad korduvalt peaga vastu seina, kuid ei jäta siiski jonni ja siis tuleb ka tulemus. Tuleb olla omanäoline. Mulle ei meeldi kuigivõrd jälgida käsitööliste lehti või blogisid, need võivad olla väga ilusad, aga on minu jaoks igavad. Ma ei ütle seda halvustavalt ega üleolevalt, kuna seal on väga ilusaid töid.

Mulle meeldib jälgida tippmoodi, meeldib vaadata kunsti, ma ei pruugi sellest aru saada, kuid see inspireerib ja annab mulle uusi mõtteid. Uurin hea meelega ERMis vanu mustreid, need kõnetavad ja inspireerivad. Tahaksin teha palju rohkem katsetusi, kuid pean ka leiba teenima. Võib-olla eristungi kunstnikust selle poolest, et olen kahe jalaga maa peal. Mind hoiab pööraseid asju tegemast teadmine, et minu asju peab ka ini-

mesele vaja olema. Pigem olen tarbekunstnik, kes ei kipu tegema tippmoodi, samas on tippmood minu jaoks meeletu inspiratsiooniallikas ja tippmood peabki olema kreisi. Aga tippmood polegi ju midagi muud kui palju kvaliteetset käsitööd.

Seega võib Põltsamaalgi tegeleda moekunstiga või peab seda siiski tegema Tallinnas?

Arvan, et mul on siin veel palju tööd teha. Abikaasal on siin töö ja võib-olla kunagi tõesti liigun ma Tallinna suunas, kuid praegu arvan, et müün siin, omaloodud keskkonnas asju paremini kui mõnes muus poes.

Miks ma jonnakalt siin püsin, on see, et tahan, et inimene tuleks siia kohale ja tal tekiks vauefekt ja ta seetõttu tahaks minult midagi osta. Mitte nii, et minu asjad on kuskil anonüümselt väljas. Kui mul tuleb klient, kellega satun pikema jutu peale, siis näen, kuidas ta saab siin mingi emotsiooni, mitte ei käi tuimalt poest poodi. Mulle on öeldud, et kui mul oleks pood näiteks Tallinnas, siis ei suudaks sellist butiiki pidada. Võib-olla, kuid praegu olen rahul, et saan kohapeal ka tööd teha ega pea ainult müüjana klienti ootama. Olen loonud Põltsamaale oma maailma ja naudin selles olemist. Elan siin ennast välja, sest teen seda, mida ma tahan teha. Tegelikult on see õnneliku inimese jutt, seega olen Põltsamaal õnnelik. Kuid ma ei välista, et kunagi tegutsen ka kuskil mujal.

esti toidutööstusettevõtted osalesid 7.–11. oktoobrini Saksamaal Kölnis toimunud rahvusvahelisel toidumessil ANUGA 2017. Põllumajandus-kaubanduskoja kaudu võttis Euroopa suurimast toidumessist osa üheksa ettevõtet – E-Piim Tootmine AS, Moe OÜ, Moe Õllevabrik OÜ, Remedia AS, Linnamäe Lihatööstus AS, Nõo Lihatööstus AS, Saaremaa Lihatööstus OÜ, Eesti Pagar AS ja Salvest AS.

„Eesti ettevõtete huvi ANUGA messil osalemise vastu oli tegelikult palju suurem, kuid viimastel aastatel on koha saamine Euroopa peamistele toidumessidele muutunud kasvava konkurentsi tõttu üsna keeruliseks. Siiski teeb rõõmu, et Eesti toidutööstused panustavad aktiivselt ekspordivõimaluste otsimisse,” selgitas Eesti põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse liige Tiina Saron. (ME)

KÕIKJAL, KUHU RASKETEHNIKA EI PÄÄSE JA KUS VAJAD TÕHUSAT ABI TÕMBAMISEL • Metsandus • Ehitus • Kaablitööd • Offroad • Päästeteenindus • Jahindus • Sõjavägi EDER POWERWINCH 1800 • • • • •

Piiramatu tõmbeköie pikkus Tõmbejõud otse 1800 kg, üle ploki 3600 kg Automaatne gaas ja köiepidur Kaal vaid 13,5 kg Saksa profikvaliteet

Tel 508 3731 • e-post greenfeed@greenfeed.ee www.vints.ee

10 || ilma- Ja TaimeTark || maa elu

12. oktoober 2017 se 1 tl marju ja valatakse üle tulise veega, lastakse termoses või kaane all 15 min tõmmata.

Päevane annus on 2–10 g marju, aga liialdada ja pikka aega järjest kasutada ei tohiks.

Vastunäidustatud on kadakamarjad neerupõletiku, soolepõletike ja haavandtõve põdejale. Ettevaatlik tuleb olla ka kõrge vererõhu, südamepuudulikkuse, nahahaiguste, kõrge palaviku ja raseduse korral.

Välispidiselt on kadaka eeterlikku õli ning marjadest ja okastest valmistatud tõmmiseid kasutatud salvides ja õlides, millega määritakse reuma tõttu valutavaid liigeseid.

Saunas on hea kadakavihaga vihelda, enne tuleb viht kuumas vees pehmeks leotada.

Närvivalu ja tselluliidi vastu lisatakse vannivette kadaka eeterlikku õli, seda peab enne õlis või rõõsas koores lahjendama, et õli kuumast veest ei lenduks.

Kadakamari on väärt maitseaine, eriti Põhja-Euroopa köögis. Kadakamarjadest ja okastestki valmistatakse siirupeid ja soolasid, millega maitsestatakse liha, kala, küülikut, ulukeid. Kadakamarjajahu saab lisada leivatainasse.

Kadakamarjadega on maitsestatud ka džinni, õlut ja muid jooke. Ise teen kadakamarjadest siirupit, selleks hautan neid 80–90 kraadi juures 8–9 tundi, siis kurnan. Lisan pektiiniga suhkrut ehk moosisuhkrut, sidrunimahla või muud haput mahla, keedan veel 10–15 minutit tasasel tulel ja siis panen purki. Selline siirup sobib juustuga, aga ka liha või kalaga. Kadakamari passib ka marinaadidesse ja hapukapsa sisse.

Karepa Ravimtaimeaia üks menukamaid tooteid on kadakasool, sedagi on lihtne teha: kuivatatud kadakamari pulbriks jahvatada, segada sama koguse soolaga ja ongi valmis. Kadakasoola on mugav kasutada ahjupraadi tehes, aga ka salatis. Sauna minnes võib purgi kaasa võtta, et end pärast lavalt tulekut soolaga sisse määrida, 5–10 minutit seista lasta ja seejärel maha pesta. Mõjub tselluliiti vähendavalt ja aitab reumast valutavaid liigeseid.

Vanarahvas uskus, et kadakal on kaitsevõime. Oksi kasutati saunas ja suitsuga aeti välja kurje vaime, tänapäeva mõistes vast viiruseid ja pisikuid. Veel usuti, et ilmaasjata ei tohi kadakaoksa murda ega puud lõhkuda, see toob kaasa õnnetuse.

Samas pakuvad kadakad oma vilju iga sügisel ja patt oleks neid mitte koguda ja kasutada.

ilmaTarK

JÜri KameniK ilmatark

eesTi ilma KUjUndavad TsüKloniTe seeriad

a

Kadakamarjadest ja okastestki valmistatakse siirupeid ja soolasid, millega maitsestatakse liha, kala, küülikut, ulukeid. Fotol Foto: taIro Lutter rohelised kadakamarjad.

Aeg korjata

kadakamarju K

adakakäbisid, mida rahvas marjadeks kutsub, saab koguda septembris-oktoobris, aga neid võib leida veel talvelgi. Tumesinised marjad valmivad kadakal 3–5 aasta järel.

Neid saab koguda mitmel moel. Mina võtan ühte kätte laia suuga kausi või kergema kasti ja teise kätte panen nahast ehituskinda, millega hõõrun sinised marjad oksa küljest lahti oksa all olevasse kaussi. Hiljem sõelun okkad ja sodi välja. Selleks sobivad ka poes müüdavad suurema auguga metallsõelad.

Edasi lähevad marjad kui-

VanaraHVas usKus, et KadaKal on KaitseVõime. oKsi Kasutati saunas ja suitsuGa aeti Välja Kurje Vaime, tänapäeVa mõistes Vast Viiruseid ja pisiKuid.

ju Kal

KÜlViKalender: OKTOOBer

08.02 18.10

17. T 18. K

20. R

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Õis 22.12

Õis

S

19. N

Juur Juur, alates kl 20.35 õis

VI

K

16. E

R

Ne i

Vili, alates kl 14.19 juur

Sõnn

15. P ISTUTUSAEG

Vili, aiatöödeks sobimatu päev

ur Amb

14. L

i ts

vi Lõ

Leht, alates kl 09.41 vili

Jäär

LI

13. R

kits

U

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

JU

KaTrin lUKe

vama. Parem on kuivatada neid soojas toas umbes kuu aega.

Kuivatis 30 kraadi juures. Kui on kõrgem temperatuur, kipuvad eeterlikud õlid lenduma.

Kadakamarjad on kasutusel nii ravimina kui ka maitseainena. Neis on suhkruid, eeterlikke õlisid, tanniine, flavonoide, terpeene, vaike, mineraalaineid: rauda, vaske, tsinki, mangaani.

Ravimina kasutatakse kadakamarju tee, tõmmise, siirupi ja tinktuurina. Seespidiselt parandab neerude tööd, suurendab uriinieritust, soodustab sapinõristust, aitab mikroobe hävitada.

Soodustab seedimist, takistab mao- ja soolegaaside teket.

Reuma, ishiase ja podagra korral tarvitatakse vett väljutava vahendina, rahvameditsiinis suhkruhaiguse ja ateroskleroosi vastu, samuti menstruatsiooni soodustamiseks.

Tee valmistamiseks võetak-

V

tlandi ookeanil on aktiveerunud tsüklonaalne tegevus ja nii jõuavad läänetsüklonid järjestikku Põhja-Euroopasse.

Need tekivad sageli seeriatena. Ka praegune aeg on selliste seeriate päralt, mistõttu kirjutan sellest nähtusest lähemalt.

Tsüklonite seeriad, mis tekivad sagedamini ja on selgemalt väljendunud sügisel ja (soojal) talvel, on väga huvitavaks nähtuseks parasvöötmes ja võimaldavad muu hulgas prognoosida ilma.

See nähtus kujuneb polaarfrondil, kus on suur barokliinne labiilsus, st erinevate õhumasside vastasseis (kui atmosfäär on barokliinne, siis on sagedasti fronte ja tsükloneid – sellised piirkonnad on maakeral suurematel kesklaiustel ja polaaraladel), kujutades endast üksteisele järgnevaid tsükloneid. Väljakujunenud seeria puhul on tsüklonid korraga nähtavad igas arengustaadiumis: näiteks läänepoolseim on alles tekkiv, aga kõige idapoolsem on juba hääbunud. Iga järgnev tsüklon liigub (põhjapoolkeral) eelmisest tavaliselt veidi lõunapoolsemat trajektoori mööda. Seeria koosneb tavaliselt 5–7 tsüklonist ja kestab umbes nädal aega.

Tsüklonite seeriad on iseloomulikud just sügisele ning pehmetele ja soojadele talvedele, kusjuures tsüklonid liiguvad siis Eestist tavaliselt põhjapoolsemaid teid pidi – Arktika on külm, aga keskmistel laiustel on soe, mis tähendab seeria tekkeks soodsaid barokliinseid tingimusi. Samal ajal on Põhja-Ameerika poolel pikaajalisest keskmisest märksa külmem ilmastik (see on seotud Rossby ehk planetaarsete lainete vastasfaasilisusega eri mandritel).

Tsüklonite seeriate seaduspärasustega saab seletada ka seda, miks on pehmetel või soojadel talvedel tavaliselt mõni ühe või kahe nädala pikkune talvise ilma periood. Nagu öeldud, siis iga järgmine tsüklon liigub seeriasiseselt tavaliselt rohkem või vähem lõunapoolsemat trajektoori mööda kui eelmine. Seeria võib lõppeda kolme stsenaariumiga, mis on järgmised: a) seeria viimane tsüklon liigub üle Eesti või isegi lõunapoolsemalt, tuues oma tagalas talvisema ilma; b) vana seeria lõppeb, aga uus veel ei alga või pole jõudnud siinset ilmastikku mõjutama hakata, mistõttu seeriate vaheajal pääseb suurematelt laiustelt jahedam õhumass ka Läänemere regiooni, muutes ilma jahedamaks, või c) külmas õhumassis areneb antitsüklon, mis tähendab talvekuudel (november–märts) samuti karget ilma, sest jahtumine on ülekaalus.

Kui suudetakse ära tabada tsüklonite seeria algus, siis võimaldab see suhteliselt suurele regioonile koostada üsnagi usaldusväärse ilmaprognoosi. Näitena sobib praegune ilmastik: kuigi nädala alguses määras ilma Musta mere äärest saabunud lõunatsüklon, käivitus Atlandil uus tsüklonite seeria, mis hoiab ilma pikemat aega üsna sooja (tõsi küll, 6. oktoobri öösel tsükloni keskmes ilm selgines, mistõttu õhus oli mõnel pool 0–3 °C), sajuse ja tuulise, mis on oktoobrile kohane. Kuid 15. oktoobriks ilm muutub: Atlandil on tekkimas uus tsüklonite seeria (või on tegu väga aktiivse ja sügava tsükloniga), mis on suunatud Teravmägedele, tuues Eestisse väga sooja õhumassi. Seetõttu on mõneks ajaks öösiti sooja 10, päeviti 15 kraadi, kuid võimalik, et rohkemgi.

K

Õis, alates kl 04.41 leht aLLIkaS: MÄrkMIk-kaLeNDer „aaSta aIaS 2017” kIrJaStuSeLt Varrak

V

12. oktoober 2017

kukerpuu

toidab, ravib ja värvib TOiVO niiBerG Räpina aianduskooli õpetaja

K

ukerpuu, rahvakeeles ka baburitsk (Berberis) või äädikamari on umbes 170–190 liigiga taimeperekond kukerpuuliste (Berberidaceae) sugukonnast, kuhu kokku kuulub 11 taimeperekonda. Kukerpuud on heitlehelised või igihaljad asteldega lehtpõõsad, harva madalad puud, mis on levinud peamiselt põhjapoolkeral. Õied kollased, marjad (viljad) punased või mustad, söödavad, õunhapperikkad, leiavad kasutust toidus ja toiduainetööstuses.

Kukerpuu jääb kindlasti meelde kõigile neile, kes maitsevad selle punaseid marju. Need on mõnusalt hapuka maitsega ja paljudes tööstusharudes hinnatud. Marjad on küll väikesed, kuid kasvavad suures kobaras ja seetõttu on neid lihtne korjata. Näiteks tehakse neist kompvekke. Varem laialt levinud köha leevendav lutsukomm „Barbariss” oli just selle marja abil hapukaks tehtud.

Toorete kukerpuuviljadega saab nahka, siidi, puu- ja lambavilla kollaseks värvida. Küpsed kukerpuumarjad annavad punase värvi. Kukerpuumahl säilib hästi ka suhkruta ja seda võib kasutada äädika aseainena marineerimisel, siit hariliku kukerpuu marjade rahvalik nimetus – äädikamarjad.

Eestis kasvab looduslikult harilik kukerpuu (Berberis vulgaris), mida kui kõrreliste roosteseene vaheperemeestaime on püütud looduses hävitada, eriti viljapõldude lähedalt. Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Eestis eriti rohkesti mandri loodeosas. Kasvab loodudel, metsaservades, hõredates metsades, teeservades ja võsastikes. Harilik kukerpuu kasvab 1–3 (5) m kõrguseks tugevalt harunevaks põõsaks.

Viljad on kirgaspunased elliptilised 0,8–1,2 cm pikkused marjad, mis valmivad septembris ja oktoobris. Marjas on kaks, harvem kolm seemet.

Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas seisma.

Levitajateks on linnud. Annab rikkalikult kännuvõsu. Kasutatakse sageli ka haljastuses, aretatud mitmeid kultuurvorme ja sorte. Külmakindel. Valgusenõudlik, kuid kasvab ka väheste puude varjus. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab lubjarikkaid muldasid, vastupidav heitgaasidele ja tahmale.

Harilikku kukerpuud paljundada seemnetest või kännuvõsudest. Seemned külvata peenrale kohe sügisel, aga võib ka kevadel, kuid siis on vaja seemneid eelnevalt stratifitseerida. Ta-

suks teada, et punaselehelised sordid haigestuvad jahukastesse vähem. Et punaste ja kirjude lehtedega sortidel oleks kena erk lehevärv, soovitab Räpina Aianduskooli õppejõud Andres Vaasa kärpida eelmise aasta oksi neljandiku kuni poole võrra tagasi.

Siis kasvavad tugevad värvikate lehtedega võrsed. Samuti tuleb põõsaid regulaarselt harvendada, lõigates välja vanemaid oksi.

Liiga tihedaks kasvanud vananevaid põõsaid on vaja noorendada, lõigates kogu põõsa 5 cm kõrguselt maha.

Vaasa soovitab enam kasvatada maitsvate viljadega ja samas külmakindlaid liike, nagu amuuri kukerpuud (B. amurensis). iluaianduses kasuTamine Sageli võib kukerpuid näha linnaparkides. Seal torkab see silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Tihti võib kohata kukerpuuliikide tumepunaste, kirjude ja lausa harilikust kukerpuust tundmatuseni erinevate lehtedega vorme ja sorte.

Kukerpuud kannatavad hästi pügamist ja nii võime sageli kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Kukerpuud mõjuvad paremini rühmiti istutatuna, jättes esiplaanile punaselehelisemad sordid. Ühekaupa istutatuna sobivad kauni võraga kompaktsemad, erksavärviliste lehtede ja ebatavaliste marjadega põõsad.

Kukerpuu näeb eriti efektne välja koos eri võrakujude ja varieeruva lehevärvusega põõsastega, mille nõudmised kasvutingimuste suhtes sarnanevad kukerpuu omadega: kibuvitsad, enelad, sõstrad, sirelid, mahoonia ja deutsia. raViOmadused Meie kodumaistest marjadest sisaldavad kukerpuu omad kõige rohkem orgaanilisi happeid (6,6–14%), neist põhiliselt õunhapet, vähem viin- ja sidrunhapet. Jõhvikate happesisaldus on kõigest 3–3,5%. Samas aga sisaldavad kukerpuumarjad 4–7% suhkruid, jõhvikad vaid 2,4–4,7%.

C-vitamiini sisaldus on kukerpuumarjades küllalt kõikuv, 15–50 (150 mg%), olenedes suve klimaatilistest oludest, ületades siiski märgatavalt jõhvikaid. Nagu jõhvikad on ka kukerpuumarjad looduslikud palavikualandajad. Makroelementidest tasuks esile tõsta suurt kaaliumisisaldust (kuni 35 mg%), mikroelementidest on piisavalt rauda, niklit, titaani, baariumi, vanaadiumi, tsirkooniumi, vaske ja magneesiumi.

Kukerpuu vilju ja lehti tarvitati ravimina juba ammustel aegadel Babüloonias ja Indias, kuid eriti kõrgelt hinnati kukerpuud keskajal, kui ilmnes selle malaaria- ja kollatõvevastane

SorDID Harilikul kukerpuul on mitmeid dekoratiivseid sorte.

• ‘Atropurpurea’ lehed on kogu kasvuaja tumepunased. Vajab päikesepaistelist kasvukohta.

• ‘Marginata’ lehed on valge-rohelisekirjud. Vajab poolvarjulist kasvukohta.

• ‘Variegeta’ lehed on kollase-rohelisekirjud. Vajab päikesepaistelist kasvukohta.

• ‘Alba’ viljad on valged kuni kollakasvalged.

• ‘Lucia’ viljad on helekollased.

Tänu suurele pektiinisisaldusele sobivad kukerpuu marjad tarretise valmistamiseks, veel võib neist valmistada moose, kompotte ja mahla, isegi likööri ja veini.

Foto: aNtS LIIguS / PÄrNu PoStIMeeS

toime. 1612. aastal andis Vene tsaar Aleksei Mihhalovitš käsu kasvatada kukerpuud kõikides apteegi- ja kloostriaedades.

Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Kukerpuu koor on mürgine. Rahvameditsiinis on kukerpuumarjad jämesoolepõletiku ehk koliidi tunnustatud looduslik ravim.

Ravimtaimena on kukerpuu hinnatud eelkõige alkaloid berberiini sisalduse tõttu, mida leidub kõige rohkem juurte koores.

Berberiin avitab maksa ja sapiteede põletike ning sapikivide korral, sellel on antibakteriaalne ja immuunsüsteemi tugevdav võime, peatab sisemist verejooksu, alandab vererõhku ja soodustab sapi eritumist. Seda tunnustab ka teadusmeditsiin.

Peale berberiini on kukerpuus veel kümmekond alkaloidi.

Rahvameditsiinis kasutatakse kukerpuu vilju uriini- ja sapieritust soodustava vahendina. Samas toimivad marjad ja nende mahl nõrga lahtistina.

Kukerpuuveinigi soovitatakse juua kõhukinnisuse, maksa-, sapi- ja seedekulglahaiguste korral. Kukerpuu marjad ja mahl on kasulikud südame- ja veresoonkonnahaigetele. Neil on ka valuvaigistav ja verejookse peatav ning vereringet parandav toime.

Kukerpuu viljade, lehtede ja juurte tõmmised ja leotised kutsuvad esile emaka kokkutõmbeid. Järelikult peavad rasedad hoiduma kukerpuuga ravimisest. Samuti ei sobi kukerpuuga ravimine inimesele, kelle veri hüübib väga kiiresti. Lehti korjatakse ravi eesmärgil pärast õitsemist, juuri aga sügi-

sel. Õieteed aga soovitas rahvameditsiin juua südamehaigetel.

Turgutava vitamiinitee valmistamiseks võta 1 kuhjas tl kuivatatud marju või lehti (nende segu), vala peale klaas keeva vett ja lase jahtuda toatemperatuurini, kurna. Soovi korral magusta meega. Joo 3 korda päevas 0,5–1 klaasi korraga kahe nädala jooksul külmetushaiguste profülaktikas ja muidu väsimuse korral.

Mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve korral soovitatakse kuivatatud marjadest valmistatud keedust. Keeduse valmistamiseks võta 2 sl kuivatatud peenestatud marju, peale vala klaas keeva vett ja keeda tasasel tulel 30 minutit, kurna ja jahuta. Joo ¼–½ klaasi korraga enne sööki.

Maksahaiguste korral soovitatakse juureteed. Võta ½ tl peenestatud kuivatatud juurepuru, peale vala klaas keeva vett ja keeda tasasel tulel 30 minutit, kurna. Lisa niipalju keeva vett, et saaks algse koguse. Keedust säilita külmikus ja tarvita 1 tl enne sööki 3 korda päevas. Sama keedus ja samas annuses aitab ka bronhiidi ja kopsupõletiku korral.

Peaaegu kõigis tunnustatud ravimtaimeraamatutes mainitakse ära kukerpuuessentsi kui ühte parimat sapieritust soodustavat looduslikku vahendit.

Essentsi valmistamiseks soovitatakse võtta 1 osa kuivatatud lehti ja peale valada 10 osa kanget alkoholi. Tõmmist lase kinnises nõus pimedas 2 nädalat seista ja siis kurna. Kasuta 1 sl

www.apmets.ee

maa elu || kODu Ja aeD || 11 korraga 3–4 korda päevas 10–15 minutit enne sööki.

Kukerpuumarja juurekooretõmmis. Võta 100 g kuivatatud juurte koort, vala peale 1 liiter kuiva valget veini ja lase kinnises nõus toasoojas 1 kuu seista (aeg-ajalt loksuta). Seejärel kuumuta tihedas keedunõus ja keeda aeglasel tulel 30 minutit, jahuta ja kurna. Tarvita 1–2 sl korraga 3 korda päevas enne sööki.

Tõmmis tõstab söögiisu, ravib soole- ja neeruhädasid. kukerPuumarjad TOidus Tänu suurele pektiinisisaldusele sobivad need tarretise valmistamiseks. Veel võib kukerpuumarjadest valmistada moose, kompotte ja mahla, isegi likööri ja veini. Arvestada tuleks, et kukerpuumarja seemned muudavad purustamisel ja keetmisel mahla kibedaks. Varematel aegadel valmistati mahlast haigetele haput värskendavat jooki. Marju lisati kapsastele hapendamisel. Noorte võrsete värsketest hapudest lehtedest keedeti kevadel suppi ja tehti salatit. Peale marjade on toidupooliseks noored (enne õitsemist kogutud) kukerpuulehed, mida kasutatakse kevadiste salatite ja suppide valmistamisel.

Näiteks on prantsuse kokaraamatuist leida vastavaid retsepte. Kuivatatud ja siis hakkmasinaga jahvatatud kukerpuumarjapulber on paljude Kesk-Aasia rahvaste köögi üks maitseaineid, millega hapustatakse-maitsestatakse nii praade kui ka magustoite, suppe ja salateid.

Naturaalse tarretise ehk želee saamiseks aseta küpsed marjad keedunõusse ja 1 kg marjade kohta lisa 1,5–2 klaasi vett ning kuumuta, kuni marjad on täiesti pehmed. Marjad suru läbi tiheda sõela, eraldamaks seemned. Püree vala laiemasse madalamasse keedunõusse, 1 kg püree kohta võta 1,5 kg suhkrut. Kuumuta tasasel tulel pidevalt segades kuni keemahakkamiseni, keeda 15 minutit. Nüüd lase jahtuda toatemperatuurini ja kuumuta uuesti tasasel tulel kuni keemahakkamiseni ja keeda želee lõplikult valmis (kuum tilk hangub külmal taldrikul). Valmis želee vala väiksematesse laiema suuga purkidesse ja sulge õhukindlalt.

12 || SiBul || maa elu

12. oktoober 2017

Pisaraid puistav

Peipsi sibul TiiT eFerT Maa Elu

T

uhandete aastate jooksul taandunud Peipsi järv on tänapäeva kallastele jätnud rammusa umbes poole meetri paksuse järvepõhjas settinud mudakihi, mis on hästi sobiv imehea ja väärtusliku sibula kasvatamiseks.

Peipsiääre vallas elab 670 inimest, see ongi sibulakasvatajate piirkond. „Kõik kasvatavad siin, sõltumata usutunnistusest,” räägib Kolkja mees Konstantin Avvo, keda kõik teavad Kostja nime all. Mees on palju teinud Peipsi sibula tutvustamiseks ja kaitsmiseks.

Mees räägib vene ja eesti keeles. Ta tutvustab meelsasti vanausuliste traditsioonilisi sibulakasvatusvõtteid ja tänapäevast tööd. Tema juures käiakse grupikaupa sealse eluga tutvumas.

Kostja sibulatalu asub Kolkjas tuntud sibularestorani taga väikese külatänava lõpus. Kostja tuli siia Pauli talu arendama mõned aastad tagasi. Tema abikaasa on siit pärit ja sai talu päranduseks vanaemalt.

Kostja on ise pärit Kallastelt ning elabki poolenisti Alatskivil ja poolenisti Kolkjal. Maja remontimise käigus leidis ta voodrilaudade vahelt plekist sildi, mis kinnitab, et majas on tegutsenud Omavalitsuste Kinnituse selts, mille pikk nimi oli Eesti Omavalitsuste ja Ühistegeliste Asutuste Kindlustuse Aktsiaselts OMA. laBidas käTTe ja Peenraid TeGema Kui Kostja Kolkjale tuli, nägi ta, kuidas naised teevad rasket tööd. Alguses otsustas, et abistab neid, aga siis mõtles ise kasvatama hakata.

Peipsi ääres on maalapid jagatud peregonideks, mis vastab 0,17 hektarile. Kostja hoolitseb ühe sellise peenralapi eest. Kui abikaasa vanaema veel elas, oli

Konstantin Avvo sõnul on Peipsi sibula toitainesisaldus kuni poole suurem kui FotoD: krIStINa eFert näiteks kaubanduses levinud Poola sibulal.

maalappe talus viis. Aga juba üksainuski on päris suur maalapp. „Ei jõua üksi rohkem labidaga kaevata,” sõnab Kostja.

Sibulakasvatamine sai Peipsi ääres alguse Piirissaarelt. Sealsed elanikud käisid 150 ja võibolla rohkemgi aastat tagasi Venemaal tööl ja tõid sealt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa kibesibula sordi ‘Bessonovski’, mis Eesti oludes hästi kohanes ja hakkas hea kvaliteediga püsivalt suuri saake andma.

Selle kasvatamine levis ka Peipsi läänekaldale, kus on hästi omapärane muld, mida kutsutakse vanajärve põhjaks. Arvatakse, et Peipsi järv oli 8000 aastat tagasi koguni viis meetrit kõrgem. Praegune pinnas, millel askeldatakse, on siiski paar tuhat aastat vana ja see ulatub praegusest Peipsi kaldast poole kilomeetri kauguseni. Sellel on kuni poolemeetrine mullakiht, mille all on liiv.

Kostja enda talu on Peipsi kaldast paarisaja meetri kaugusel.

Peipsi sibulast on Jõgeva

PeIPSI SIBUL

p

eipsi pesasibulal on kolmeaastane kasvatustsükkel.

Kevadel külvatakse must seemne. Sügisel on saagiks sevok ehk tippsibul. Kevadel istutatakse sevok mulda. Teise aasta sügisel on saa-

sordiaretusinstituudis aretatud sibulasort ‘Jõgeva kolm’, mille kirjeldus ja omadused peaksid olema sarnased Peipsi-äärse sibula kirjelduse ja omadustega.

Aga see sibul peaks olema kollane, Peipsi sibul on kohati ka roosa või lilla. „Ju on siis ajapikku segunenud,” sõnab mees. uuri Välja, kusT PeiPsi siBul PäriT On! Kostja sõnul on Peipsi sibula toitainesisaldus kuni poole suurem kui näiteks kaubanduses levinud Poola sibulal. „See on ka põhjus, miks me hakkasime

giks seemnesibul. Kolmanda aasta kevadel istutakse maha seemnesibul. Sügisel on saagiks võborka ehk söögisibul.

Väikseid mugulaid võib kasutada sevokina. Suures pesas on kolm-neli sibulat. taotlema toidukvaliteedi kava ja kaitsma oma kaubamärki,” räägib Kostja.

Siis aga selgus, et seadus lubab meie kaubamärki ka teistel kasutada.

Sama kaubamärgi all hakati müüma ei tea kust tulnud sibulat, mille kokkuostuhind jäi 50–60 sendi juurde kilogrammilt. Sellise hinnaga saab kasvatada ainult keemiaga töödeldud sibulat. „Me katsume keemiat mitte kasutada, selle vastu aitab käsitöö ja kõrged peenrad,” selgitab Kostja.

Kõrged peenrad tähendavad poole meetri kõrguseid mullapeenraid, mida igal aastal ringi songitakse. Seega mulda jäänud vanad jäätmed muutuvad väetiseks. Lisaks väetatakse peenraid vähemalt üks kord kolme aasta jooksul eheda sõnnikuga.

Võiks ka tihemini, aga sõnnikut pole piisavalt saada.

Peipsi sibul sisaldab rohkesti suhkruid ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikke mineraalaineid. Sibulas on väävlit sisaldavaid eeterlikke õlisid, flavonoide, fütontsiide, saponiine, õun- ja sidrunhapet. Väävel on see, mis hakkimisel õhku paiskub ja silmast pisara välja kisub. Praadimise käigus väävliühendid kaovad ja tulemuseks jääb magus maitse. Seetõttu on Peipsi sibulast tehtud pirukad nii magusad, justkui oleks neisse suhkrut lisatud.

Neid oskab imehästi ka Kostja abikaasa valmistada.

Kellel huvi, helistagu Kostjale ja telligu pirukad ette. Need on seda väärt! iseGi laadal ja Turul saaB PeTTa Suuremate kasvatajate toodang ulatub Peipsi ääres kuni 4000 kilogrammini. Mõned vanemad inimesed kasvatavad ka paarsada kilo aastas.

Peipsi ääres kasvav aastane saak ulatub 50–60 tonnini. Kostja on mõned aastad tagasi ühelt hulgimüüjalt kuulnud, et hulgilaod väljastavad sama koguse sibulat ainuüksi ühes nädalas.

Kogu Peipsi ääres kasvatatav sibul ei jõuagi eestlaste toidulauale, palju läheb välismaale. Legendaarne on Peipsi sibul näiteks soomlaste hulgas. Soomes graniidi peal teatavasti sibul kasvada ei taha ja juba ajaloost on teada, et põhjanaabrid käisid lotjadega üle lahe ja mööda Narva jõge Peipsi ääres sibulat ostmas. Nüüdki, kui Helsingis müüakse laatadel talukaupa, siis Peipsi sibul on seal hinnas. Hind, mida soomlased on nõus maksma, on Kostja sõnul korralik. Samuti käivad Peipsi sibulat ostmas lätlased.

Kahjuks müüakse meie oma kodumaistel laatadelturgudel Peipsi sibula pähe ka mujal kasvatatud sibulat.

Kostja on palju mõelnud, kuidas seda kontrollida. Nimekiri Peipsi-äärsetest kasvatajatest on olemas ja põhimõtteliselt saaks selle järgi kontrollida, aga Kostjale on öeldud, et enne keegi uurima ei hakka, kui pole kaebust esitatud.

Väga palju reedab tegelikult hind. Tuttavad on sibulakasvataja käest küsinud, kas turul 80 senti maksev sibul võib olla pärit Peipsi äärest. Vastus on kahjuks ei, sellise raha eest ei tasu omal jõul labidaga peenraid tehes sibulaid kasvatada.

Peipsi sibula hind ulatub kahe euroni kilo eest või jääb pisut alla selle. Praaksibulat, millel koor lahti tulnud, saab ka odavamalt. Paarikilosed punutud vanikud maksavad viiskuus eurot.

Eestlastel on alati võimalus Peipsi äärde kohale sõita ja sibul sealt varuda. Nii on kõige kindlam, et petta ei saa. Eesti kaubandusvõrgust õiget Peipsi sibulat naljalt ei leia.

Veel mõned aastad tagasi vedas Kostja sibulat laiali üle Eesti, aga enam ta sellega ei tegele, sest ei tasu ära. „Inimestele meeldib siia tulla, uurida, kus sibul kasvab, kus kuivab,” räägib ta. kauaks ei jäTku Aga sibula varumisega tuleb igal aastal kiirustada, sest nüüdseks, oktoobri keskpaigaks on sibul peaaegu otsas.

Aga millal sibul täpselt valmib, on Kostja sõnul raske öelda. Läinud aastal hakkas ta korjama augusti keskel, tänavu paar nädalat hiljem. Kokku võtab korjamine paar nädalat, aga sellega ei ole töö kaugeltki läbi. Järgneb kuivatamine ja võitlus umbrohuga, mis kestab kuni öökülmadeni.

Kostja räägib, et kasvataja jaoks on kõige mugavam müüa sibulat otse peenralt. Siis ei pea kuivatamisega vaeva nägema ja sibul on ka raskem.

Aga ostja peab arvestama, et selline sibul ei säili. Paariks nädalaks võib niimoodi varuda, aga talve need kindlasti üle ei ela, sest tekib kaelamädanik.

Tänavune saak oli Kostja sõnul enam-vähem, aga kuna suvi oli hästi vihmane, siis on sibul porine ning vajab korralikku kuivatamist.

Alguses kuivab sibul paar nädalat õues restidel tuule ja päikese käes, aga siis viib Kostja need puukuurist ehitatud kuivatisse, mida kütab talv läbi, hoides seal üle 20kraadist sooja. Kel aga kuivatit ei ole, kuivatavad ja hoiavad sibulat üle talve toas, nagu vanasti, lae alla riputatud restidel.

Kostja iseendale sibulat eriti ei varugi. „No eks me ikka midagi jätame endale, enamasti praaksibula,” räägib ta ning lisab, et on justkui metsamees, kes klientidele müüb väärtuslikku kasepuitu, aga oma ahju kütab roigastega.