Maa Elu, 19. oktoober 2017

ISSN 2504-5865

NiRU KÖÖGiviLjasaaK

KÖÖGIVILJASAAK JÄÄB TÄNAVU KEHVAPOOLSEKS JA ISEGI KUI SEE MÕNE KULTUURI OSAS ON MAHULT VÕRRELDAV EELMISTE AASTATEGA, SIIS TÖÖD, VAEVA JA MURET ON OLNUD PALJU ROHKEM.

9

772504

586014

iNdReK ORav: VÕRRELDES PIDEVA LIIKLUSVOOLUGA MAANTEEL ON KIIRRONGI MÖÖDASÕIT TUNDUVALT VAIKSEM JA EPISOODILISEM.

siidRi tOOtmiNe aLGab PUUde istUtamisest

SELLEKS ET TEHA SIIDREID, MIS RAHVUSVAHELISTEL KONKURSSIDEL MEDALEID VÕIDAVAD, TULEB KOKKU KOMBINEERIDA ERI ÕUNASORTE.

19. OKTOOBER 2017 • NR 41 (123) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

vaibakuduja

Vaibakuduja Kulla Altmäe armastab värve.

Foto: Reet SAAR

peab ka postipunkti ReeT SaaR Maa Elu

R

ootsipunane valgete kantidega Rohuaia talu Kullamaa keskuses juba märkamata ei jää. Verandaukse kohal olev tekst annab teada, et siin on Kulla vaibatuba, majale kinnitatud teine silt viitab ka postipunktile.

Tuulekojast astub külastaja kohe töötuppa, mille ühes nurgas troonivad kangasteljed, seintel ja teises nurgas püüavad pilku valmis vaibad.

Kududes müüGile ei mõtle Põlvast pärit Kulla Altmäe läks 1990. aastate algul sõbrannaga kohalikku käsitöötuppa, kus naised käisid vaipu kudumas.

Seal valmisid esimesed vaibad, aga tuli ka meelde, et kuuris on omalgi kangasteljed olemas.

Ta tassis teljed tuppa ja ootas, et keegi tuleks appi neid kokku panema, aga lõpuks laenutas raamatukogust raamatu ja selle abil sai töö tehtud. „Ma pole ühelgi kangakudumiskursusel käinud, olen täielik iseõppija.

Mulle meeldib väga lugeda, kõige põhjalikumalt olen elus lugenud kangakudumise raamatuid,” meenutab Altmäe algust.

Vaibakudumine haaras niivõrd, et naine jättis kondiitriameti ja hakkas FIEna tegutsema. Tõsi, vahepeal ta loobus sellest, sest sotsiaalmaksu tasumine käis üle jõu, aga nüüd on ettevõtjana uuesti alustanud.

Esimesed tööd olid klassikalised triibuvaibad, nüüdseks on kuduja jõudnud isikupärase stiilini. Tema värviküllast loomingut ilmestavad vaipadesse kootud ruudud, millesse viimasel ajal on hakanud lisanduma rahvariideseelikute värvides triipe. Taevatähtedest inspireeritud ristikesed ja päikesekiired oleksid kui vaibale tikitud, mõni vaip on nagu piltmaal. Jah, vaibakudumine on küll teenistus, aga „kududes ei mõtle ma mitte kunagi müügile või et koon neid kellelegi teisele, koon neid alati endale”. Esimestele vaipadele pani Altmäe isegi nimed ja tegi juurde luuletused. Praegugi on nii, et kui keegi tahaks äsja valminud vaipa osta, siis seda

kohe müüa ei raatsigi, niivõrd on see veel südame küljes. Üks omapärasemaid tellimusi oli Viluste kooli võimla akustika parandamiseks lae alla kootud triibulised ribad, üle saja meetri. Aastate jooksul on olnud mõned Altmäe vaipade näitused. mardilaada ootel Käsitöölise elus on laadad tähtsad – ei saa ju ainult kududa, raha saamiseks tuleb müüa. Algusaastail käis ta suvel mitu korda kuus mõnel laadal müümas, nüüd tuleb aasta peale mõni üksik kord.

Kindel koht aastaringis on Mardilaadal, see on eesti traditsiooniline käsitöölaat ja aasta peamine müügiaeg, aga ka aeg teiste käsitöölistega kokku saada. Ettevalmistused laadaks tähendavad praegu väga täpset päevakava. Naine lisab muheledes, et juba kondiitrikooli ajal tuli teha korraga mitut asja ja rööprähklemise oskus kulub praegugi ära.

Tänavu aprillikuust on Rohuaia talus postipunkt, mis on iga päev neli tundi avatud.

„ Mu l on hea meel, et pakkumise vastu võtsin. Mõni päev on nii palju sagimist, et polegi aega telgede taha istuda. Mardilaadaks valmistumisel tõusen hommikul varem, et enne postipunkti avamist jõuaksin kududa,” räägib Altmäe. Ta koob postipunkti sulgemiseni, sealt edasi kuni magamaminekuni lõikab kaltsuribasid. Tööks vajaliku materjali hangib ja lõikab naine ise, siis on soovitud tulemus tagatud.

Kui Mardilaat selja taga, on aega hakata tellimusi täitma, samuti võib uusi ideid proovida. Vaibakudumise kõrval keedab naine seepi ja valab küünlaid.

Laadad on hea koht uu-

• kulumaterjalid • varuosad• loomakasvatustarvikud

www.pmkaubamaja.ee SE TEHNIKAKESKUS OÜ • Tel 5668 7957, 5687 7399

te tellimuste saamiseks, kuid need on väga väsitavad. „Kui tuled tühjana koju, aga ostja helistab ja kiidab, et mu vaibad sobivad ta kodus igasse tuppa, siis annab see kohe energiat juurde.” 25 aastaga on tekkinud püsikliendid. On perekond, kes tellib juba mitmendat korda ühesuguseid vaipu.

Vahel helistavad möödasõitjad, kes põikavad ostmiseks sisse.

Enamasti on vaibad laiuses 79–85 cm, kõige laiemad on 90 cm. Suurem vaip maksab rohkem, seegi on üks kitsamate eelistamise põhjusi. Teine praktiline põhjendus: 80 cm laiune ja paari meetri pikku-

ne vaip mahub kodusesse pesumasinasse. „Mulle meeldivad kaltsuvaibad, sest kududes saan nii palju värvitoone kokku sobitada. Vaibakudumine on üksildane töö. Lased kätel käia ja heietad mõtteid,” ütleb Kulla Altmäe. Kui küsitakse, kust ta ideed tulevad, on vastuseks kõlanud, et kui teaks, siis oleks kogu aeg seal.

Viimased neli aastat on naise suureks kireks aed. Nende pere kutsuti eelmisel aastal Eesti kaunimate koduaedade tunnustamisele. Ta vaatab internetist aiafilme, uurib aia- ja vaibaraamatuid. Internet võib olla huvitavaid leide täis, aga Altmäe kindel hoiak on, et „neid võib vaadata, aga teise inimese loomingut oma ideeks üle võtta ei saa”.

2005. aastast käivad abikaasad tsikliga reisimas. Hiljuti osteti Harley Davidson ja viimane teekond viis Šveitsi.

Unenägudes sõidab Kulla uljalt tsikliga, päriselus piirdub tagaistmega. Mootorrattaluba pole tal üsna proosalisel põhjusel – nääpsuke naine lihtsalt ei ulata üht kangi vajutama.

2 || RaIl BalTIC || maa elu

19. oktoober 2017

raudtee. Rail Balticu Eesti põhitrassil läheb ehitamiseks hiljemalt aastal 2020, praegu pole veel teada, kust „Mõistlik oleks alustada lõigust, millel oleks ka iseseisev väärtus ja mida oleks võimalik vajadusel rakendada,”

aiaga piiratud

lubab liikluse katkestada vaid RiiNa MaRTiNSON Maa Elu

audtee ehitamine jagatakse hangete mõttes mitmesse lõiku. „Kindlasti kutsun meie ehitusettevõtteid juba praegu kaasa mõtlema ja planeerima oma tegevust selliselt, et see võimaldaks neil ehitushangetest osa võtta,” räägib Orav ja ütleb end uskuvat, et ehitamiseks vajalik kompetents on Eestis olemas või saab seda pakkuda koostöös välismaiste ettevõtetega. „Täiendavalt peame jälgima ja hindama teiste suurte infrastruktuuriobjektide, näiteks Kose-Mäo maanteelõigu ja Via Baltica ehitamise ajakava Eestis, et võimalusel mitte tekitada liiga suurt defitsiiti materjalide ja tööjõu osas mõnes kitsas ajavahemikus,” lisab Orav.

Kui kindel on, et ka lõunanaabrid ehitusega alustavad? Öeldakse, et ainsad kaks kindlat asja siin elus on surm ja maksud, aga väljaspool neid kahte asja olen ma kindel, et nii eestlased, lätlased kui ka leedukad selle ehitusega edasi liiguvad. Miks ei peakski olema. Kõik riigid on andnud lubaduse Rail Baltic ehitada ning selle kokkuleppe on tänaseks ratifitseerinud Eesti, Läti ja Leedu parlamendid. Läti ja Leedu on taotlenud Euroopa ühendamise rahastust (CEF) vahendeid terminalide, depoode jt objektide ning raudtee projekteerimiseks ja ehituseks. Tähele tuleb panna, et Rail Balticu rajamine on Euroopa Liidu jaoks väga oluline projekt, mistõttu ei tohi

riigid ehitusega väga viivitada.

Vastasel juhul tekib ELi Komisjonil õigus juba antud raha tagasi küsida.

Kas raudtee on kogu ulatuses piiratud kõrge aiaga?

Raudtee jääb praeguse teadmise kohaselt valdavalt tõesti aedade vahele ja aedade vahe on sõltuvalt kohast 30–50 meetrit. Aia kõrgus on üldjuhul 2,2 meetrit ja see peaks eelkõige piirama inimeste sattumist raudteele, aga ka takistama raudteeliiklusele ohtu kujutavate suurulukite liikumist.

Praegu uurivad tippspetsialistid, millises ulatuses on võimalik trass tarastamata jätta, et säilitada suurulukite liikumisteed, kuid tagada inimeste turvalisus.

Mitu rööpapaari tuleb?

Rööpapaare on kõrvuti kaks, rööpmelaiusega 1435 mm, täpselt nagu kõikjal mujal Euroopas. Mõlemad suunad on kasutatavad nii kaubarongidele kui ka reisirongidele, sõltumata distantsist. Lisaks tasub märkida, et kogu raudtee saab olema elektrifitseeritud ja mööda seda saavad sõita elektrirongid.

Kaks rööpapaari annavad ühe paariga võrreldes palju paindlikumad võimalused sõidugraafikute kooskõlaks, et kiire reisirong ei peaks aeglase kaubarongi järel pikalt ootama.

Kahe rööpapaari eelis: kui ühe suunaga midagi juhtub või on vaja teha remonti, siis rongiliiklus sellel lõigul ei katke, vaid saab kõr valolevat rada pidi jätkuda.

R au dte e l hakkab liikuma k a kohalik reisirong, palju sellel peatusi tuleb?

Maavalitsused on välja pakkunud kohad kogu maakonda hõlmavates maakonna planeeringu-

tes, kuhu võiks lisada kohalikke peatusi. Nende väljaehitamise otsus tuleb teha Rail Balticu projektist eraldi, üldise transpordisüsteemi arendamise käigus. Samas, kohalike peatuste väljaehitamine võib toimuda ülejäänud raudtee ehitamisega samas ajaraamis, kui vastav otsus langetatakse.

Kuhu tulevad peatused rahvusvahelisel liinil?

Seda, millistes peatustes reisirong peatub, määrab rongide opereerija, raudtee ehitaja ülesanne on pakkuda võimalikult häid peatuskohti.

Rahvusvahelised rongiliinid peatuvad tõenäoliselt suuremates linnades, trassile jäävad Tallinn, Pärnu, Riia, Kaunas. Samas on ka näiteks Raplas peatusele koht ette nähtud, seega ei ole seal rahvusvahelise rongiliini peatuse võimalust välistatud.

Kui palju viadukte tuleb?

Eesti lõigule on eelprojekti käigus ette nähtud 110–120 eritasandilist ristet: silda, viadukti, tunnelit, ökodukti, nendest umbes 80 on ristumised teedega. Tähtis on, et kõik reaalselt kasutuses ja liigeldavad teed viiksid autoga, jalgrattaga või jalgsi liikleja ka pärast raudtee valmimist sihtkohta ja ringteekond ei tuleks liiga pikk. Viaduktide ja sildade tihedus tuleneb kohalikest vajadustest ja need tulevad seega kohtadesse, kus Rail Balticu trass olemasolevate teedega ristub.

Mis on viaduktide pikim vahe?

Loogiliselt võttes on sildade ja viaduktide vahe kõige suurem seal, kus liiklust vähem, seega suuremates metsamassiivides asulatest kaugel metsas. Nii näiteks võib tihedas transpordikoridoride ja asustuse piirkonnas risteid olla mitu ühel-kahel kilomeetril, näiteks Pärnu linnas ja selle lähialadel. Samas piirkonnas, kus praegu puudub asustus ja teedevõrk, võib ristete vahele jääda 5–6 kilomeetrit. Nii on see näiteks Pärnust põhja poole jääva Rääma raba piirkonnas, kus eritasandiline riste on kavandatud rabast lõunasse jäävale Kauba tänavale ja järgmine riste rabast põhja poole jäävale Jänesselja-Urge riigimaanteele.

Kui palju teesid raudtee katki lõikab?

Läbi lõigatakse ainult väga vähese kasutussagedusega teed.

Suletakse mõned väiksemad teed, sealhulgas RMK metsateed. Teede sulgemise osas tuleb arvestada, et ligipääs kinnistutele, ka nendele, kus ei ole eluhooneid, peab jääma tagatuks, seega ehitatakse vajadusel uued ühendusteed. Iga tee puhul lähtutakse uute teede rajamisel kohalikust vajadusest, see tähendab, et üritatakse leida lühim ja mugavaim võimalik ühendustee.

TRASSIVARIANTIDE VISANDAMISEL OLI ALGUSEST PEALE EESMÄRK VÄLTIDA HOONESTUSALASID. Trassivariantide visandamisel oli algusest peale eesmärk vältida hoonestusalasid. Küll on tõenäoline, et raudtee pikendab mõnes piirkonnas harjumuspäraseid teekondi. Raudtee poolt põhjustatava barjääriefekti leevendamiseks rajatakse piisavalt alt- ja ülepääse, sealhulgas kergliiklusteid ning juurdepääse põllumajandus- ja metsamajandusmaadele. Täpsemate lahenduste väljatöötamisel on koostööd tehtud omavalitsustega ja tahaks loota, et lahendused arvestavad võimalikult palju kohaliku kogukonna huvidega. Eelkõige lähtutakse sellest, et säiliks avalike teenuste kättesaadavus, kogukonna sidusus ja turvalisus.

Lubate, et õnnetusoht raudteel on viidud nulli. Mida see tähendab?

Põhimõtteliselt on viidud õnnetusoht tõepoolest nullilähedaseks, kuid õnnetusi täielikult välistada pole võimalik. Ohutusmeetmete mõte on, et juhuslik jalakäija või autojuht ei satuks hooletusest või ettevaatamatusest raudteele. Selle eeldus ongi suur hulk eritasandilisi ristumiskohti, et loomal ega inimesel polekski vajadust rongi ette sattuda, vaid kõik pääseksid rongist ohutult ja mugavalt alt või ülevalt mööda.

Kuidas suurulukid üle raudtee pääsevad?

Osaliselt lahendatakse see ökoduktide rajamisega, kuid praegu uuritakse võimalust jätta Eestis osa trassist tarastamata. See tähendaks, et kohtades, kus potentsiaalsed raudtee ületajad on metsloomad, oleks neile tagatud läbipääs otse üle raudtee, kui ühtki rongi lähe-

nemas ei ole. Selleks aga on vaja tehniliste vahenditega tagada, et loomad ei satuks raudteel kahe aia vahele ja et läheneva rongi saabudes loomad raudtee ületamisest hoiduksid. Just selliste lahenduste kallal praegu töö käibki. Need on eelkõige hoiatushelid, kuid need võivad olla kombineeritud visuaalsete signaalidega.

Aga pisikesed loomad ja konnad?

Tähtsamate rohevõrgustike koridoride ja loomade liikumisteede juurde rajatakse ökoduktid, tunnelid ja truubid koos nende juurde suunavate rajatistega. Keskmise suurusega loomadele, kes on väiksemad kui mäger, tuleks võimaldada läbipääs tara alt kogu raudtee ulatuses. Erandiks võiks olla inimasustused, kus liiguvad ka koduloomad. Keskkonnauuringute tulemusena on kogu trassil kindlaks määratud kohad, kuhu rajatakse läbipääsud kahepaiksetele, roomajatele ja väikeimetajatele (närilised), kes ei suuda üle rööbaste ronida. Tegu on lihtsate rennilaadsete avaustega.

Tartu Ülikooli teadlaste juhendamisel tehti uuring, mille käigus kaardistati loomade liikumisteed ja pakuti välja leevendavaid meetmeid: ökoduktid ja lahendused väiksematele loomadele.

Kust tuleb ehitusmaterjal?

Rail Balticu ehitamiseks vajalike ehitusmaavarade varustuskindluse uuring tehti käesoleva aasta alguses ja vaadeldi eelkõige maakondi, mida Rail Balticu trass läbib. Sellest lähtuvalt võib öelda, et ehitusotstarbelise karbonaatkivimi varustuskindlus on Rapla- ja Harjumaa osas rahuldav, Pärnumaal on olukord kasinam. Liiva ja kruusa varustuskindlusega on Pärnuja Raplamaal seis pigem kriitiline, Harjumaal on rahuldav olukord. Varustuskindluse tõstmiseks oleks tarvis avada uusi karjääre ja uurida võimalusi alternatiivsete ehitusmaterjalide, nagu põlevkiviaheraine, killustik, põlevkivituhk ning šlakikillustik ja šlakiliiv, kasutamiseks Rail Balticu raudtee muldes. Muidugi pole täiesti välistatud, et ehitusmaavarasid tuleb transportida soovitust pisut kaugemalt.

Kas projekteerijad teevad tööd arvutis või tõmbavad kummikud jalga ja käivad trassi ka looduses läbi?

Tänaseks on kogu raudtee Eesti

Rail Baltic Estonia OÜ juht Indrek Orav ütleb, et ligipääs kinnistutele peab jääma ja vajaduFoto: MARtiNS pLUMe sel ehitatakse uued ühendusteed.

maa elu || RaIl BalTIC || 3

19. oktoober 2017

ehitus täpselt alguse saab. ütleb Rail Baltic Estonia OÜ juht Indrek Orav.

rail baltic

üksikutel külateedel KOHALIK REISIRONG

osa mitu korda läbi käidud ja tehniline eelprojekt kolmes maakonnas on sisuliselt valmis. Projekteerimisel kasutatakse väga nüüdisaegseid tehnikaid, mille tarvis sisendeid kogutakse ikkagi kohapealt. Näiteks on kogu maapinna kõrguse mõõdistamine tehtud Maa-ameti eritehnikaga varustatud lennukiga.

Samas on kõik liiklusmärgid ja truubid maamõõtjal kohapeal mõõdetud. Ettevalmistustööde käigus on iga 100 meetri tagant tehtud geotehniline uuring aluspinna väljaselgitamiseks, loomapääsude planeerimiseks on loomastiku uurijad mitmel talvel uurinud trassile jäävaid alasid ja kogu trassile on maastikuseire teinud Tartu ülikooli arheoloogid.

Maapiirkonnas ehitamine tähendab teede lõhkumist. Mida siin kartma peaks?

Liikleja ei pea teede lõhkumist ja parandamata jätmist kartma. Raudtee ehitaja vastutab kohalike teede seisukorra eest ehituse ajal ja peab tagama nende ehitusele eelneva seisukorra taastamise ehituse lõppedes. Lisaks on omavalitsusel õigus otsustada, milliseid teid hakatakse kasutama maavarade vedamiseks või materjalide objektile toimetamiseks. Vajadusel peab raudtee arendaja ja ehitaja seisma hea selle eest, et teesid juba ennetavalt tugevdada.

Kõrvuti rahvusvaheliste reisi- ja kaubarongidega hakkab raudteel liikuma kohalik reisirong, millele ehitatakse peatused maavalitsuste väljapakutud kohtades.

Kui mürarikkad on sõitma hakkavad rongid, näiteks veoautoga võrreldes?

Rail Baltic saab olema elektrifitseeritud raudtee, mis tähendab, et sellel hakkavad sõitma elektrijõul liikuvad rongid.

Võrreldes pideva liiklusvooluga maanteel on kiirrongi möödasõit tunduvalt vaiksem ja episoodilisem.

Taristu rajamisel planeeritakse kohe alguses müra leevendajad. Muu hulgas kasutatakse kõrghaljastust. Müratõkkeid rajatakse juba ehitusfaasis, et vähendada ehitustööde tekitatavat müra. Vibratsiooni lee-

vendamiseks on võimalik kasutada pinnase kuivendamist, vibratsioonimatte ja muid tehnilisi lahendusi.

Kuidas läheb trassi alla jäävate maatükkide ostmine?

Maa riigile omandamise menetlust alustades tellitakse litsentseeritud ja atesteeritud maa hindajalt eksperdihinnang maa turuväärtuse leidmiseks. Läbirääkimiste käigus kuulatakse maaomanike selgitusi. Kui jõutakse kokkuleppele, sõlmitakse notariaalselt tõestatud leping maa võõrandamiseks Eesti Vabariigile.

Kõik maa omandamisega seotud kulutused, nagu maamõõdutööd, müügilepingute notaritasud ja riigilõivud, tasub riik.

Praegu on protsessi koordineeriv Maa-amet teinud Pärnumaal maaomanikega eraviisilised eel-läbirääkimised ning need jätkuvad Raplamaal ja Harjumaal.

Mis saab siis, kui maaomanik küsib pakutavast kõrgemat hinda?

Hind määratakse litsentseeritud hindaja sõltumatu eksperdihinnangu alusel, mis leiab maa turuväärtuse. Selle hindamise järel saab Maa-ameti esindaja asuda maaomanikuga täiendavaid tingimusi läbi arutama. Maaomanikud saavad esitada oma ettepanekuid maa hüvitamiseks. Maa eest riik ebaproportsionaalset hüvitist pakkuda ei saa, kuid kokkulepitav lahendus võib lõppkokkuvõttes maaomanikule olla olemasolevast olukorrast kasvõi logistiliselt parem.

Kas on palju neid, kes ei taha oma maad müüa?

Et sellele küsimusele vastata, on läbirääkimised veel liiga varases staadiumis ja konkreetsete pakkumisteni jõutaksegi järgmisel aastal. Alati ei olegi riigi eesmärk ega maaomaniku soov vahetada maa raha vastu, vaid teise maatüki vastu näiteks riigile kuuluvalt naaberkinnistult. Praegused õigusaktid sellist tehingut ei luba. Tuleb kõigepealt ära oodata riigile vajalike maade võõrandamist reguleeriva seaduse muudatused.

MÜÜ OMA VANA NING OSTA UUEM JA PAREM!

Maailma suurim RASKETEHNIKA portaal!

JuHTkiRi

peeTeR RaidLa

peatoimetaja

teistsUGUNe eesti

P

ühapäeval lõppenud kohalike volikogude valimiste järel võime tõdeda, et elame nüüd teistsuguses Eestis. Kui eelmistel, 2013. aasta valimistel osutus valituks 2951 kandidaati kokku 215 kohalikus omavalitsuses, siis nüüd osutus valituks 1729 kandidaati 79 kohalikus omavalitsuses.

Sedavõrd ulatuslikud muudatused viidi läbi küll enamasti demokraatlikel alustel, kuid kahjuks kaugeltki mitte kõikjal. Keskvalitsus rakendas mitmel pool ka jõuga pealesurutud sundliitmisi, millele Riigikohus oma otsustega õnnistuse andis. Neidki juhtumeid serveeriti demokraatiana, ehkki pigem oli tegu Nõukogude ajast tuntud demokraatliku tsentralismiga, millel tõelise demokraatiaga suurt pistmist ei ole: vähemus allutatakse enamusele ja kõrgemalseisvate organite otsused tehakse alamalseisjatele kohustuslikuks. Vastuhakk enamuse tahtele ei ole mõeldav, sest nüüd etendab oma rolli juba parteiline distsipliin.

Kahjuks ei ole demokraatliku tsentralismi põhimõtete rakendamine välistatud ka edaspidi. Piisab, kui pisutki süveneda mandaatide jaotusse sundliidetud omavalitsustes. Üks ehedamaid näiteid ses suhtes on uus Pärnu linn, mille senise territooriumiga liideti pealtnäha vabatahtlikult Audru ja Paikuse vald ning selgelt sunniga veel ka Tõstamaa vald.

Uues Pärnu volikogus on 39 kohta, kusjuures 31 mandaati jagati Pärnu linnas ja kaheksa mandaati kolmes liidetud vallas. 2013. aasta valimistega võrreldes kaotas senine Pärnu linn kaks mandaati (siiani oli Pärnu volikogus 33 saadikut), kolm liidetud valda kokku aga 33 mandaati (siiani oli Audru volikogus 17, Paikuse volikogus 15 ja Tõstamaa volikogus 9 saadikut). Vaadates elanike jaotust Pärnu linna ja kolme endise valla vahel, võib see ju isegi õiglane ja demokraatlik tunduda, kuid nn territoriaalne koefitsient on absoluutselt arvestamata jäetud.

Ja minu arvates ei ole see demokraatlik.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || ÜHISTu || maa elu

19. oktoober 2017

Rein Järviste teeb nii tulundusühistu Rapter tegevjuhi tööd kui ka majandab ühistu Raplas asuvat kuivatit.

Foto: tooMAS ŠALdA

ühistuline tegevus ei saa Eestis juuri alla TOOMaS ŠaLda Maa Elu

s

oomes on ühistu põllumajanduses üks levinumaid ettevõtlusvorme. Eestis leitakse, et omaette on kindlam, usaldust on vähe,” leiab kuut Raplamaal ja üht Harjumaal tegutsevat rapsi- ja teraviljakasvatuse osaühingut ja FIEt ühendava põllumajandusühistu Rapter juhatuse liige ja tegevjuht Rein Järviste.

Neli aastat tagasi koostatud põhjalikus ülevaates „Ühistegevus Eesti põllumajandussektoris” tõdevad autorid, et ühiselt tegutsedes suudavad põllumajandustootjad tugevdada oma positsiooni tarneahelas, toodetud põllumajandussaaduste ühisturustamisega saab kasumi teenimiseks vajaliku mastaabiefekti, samuti vähendab ühistegevus investeeringuvajadust tehnika ja tootmishoonete soetamisel, väiketootjad saavad tootmist moderniseerida ja parandada toodangu kvaliteeti. Ühistuline tegevus laseb hajutada riske ja hoida tootmiskulusid (seemned, väetised, kemikaalid, masinad, tööjõud, maksud, intresside tasumine ja teenused) võimalikult väikesed, on ülevaate koostajad veendunud.

Põllumajandusliku ühistegevuse eelistest on rääkinud ministrid ja ametnikud, avaldatakse lootust, et umbusk ühistute

„

suhtes väheneb ja muutub möödanikuks, aga arenenud lääneriikide eeskuju pole eestlast nakatanud. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse andmetel oli meil näiteks 2008. aastal 159 põllumajanduse, metsamajanduse või kalapüügiga tegelevat tulundusühistut, aga 2016. aastal kümne võrra vähem ehk 149. usalduse puudumine taKistab Tulundusühistuna tegutseva Rapteri tegevjuht Rein Järviste kinnitab, et ühistu asutamise põhjuseks sai paljuski asjaolu, et riik maksab tootjarühma loomise ja arendamise toetust. „Toetust saab viis aastat, summa sõltub läbimüügist. Protsent küll vähenes iga aastaga, aga meie jaoks oli igal juhul tegu arvestatava rahaga. Rapter sai veel toetust vana korra järgi, aga 2014. aastal tõsteti toetusi kaks korda.”

Rein Järviste on pärast EPA lõpetamist ja Raplamaale suunamist 1983. aastast katkematult põllumajanduses töötanud, olnud ka kolhoosi esimees ehk punaparun, nagu ta ise muiates ütleb. Aastatega oli tekkinud ring rapsi ja teravilja kasvatavaid mehi, kes paljud asjad nii või teisiti koos tegid või vähemalt omavahel läbi arutasid. Rapteris on selle loomisest saati olnud samad seitse liiget. „Ühistu on küll äriühing, aga selle eesmärk ei ole kasumi teenimine, vaid liikmete majandustegevuse maksimaalne toetamine,” räägib Järviste, kes ühtlasi majandab Raplas asuvat ühistule kuuluvat kuivatit. „Tänu ühis-

OMAPÄI OLI RASKEM

R

na meil on ühine laomajandus, ostame soodsamalt seemneid, väetisi jms.

tulundusühistu valgu vili juhatuse liige meelis burmeister, miks ühistu lõite ja kuidas seni on läinud? Üks peaeesmärk oli osta sisen-

deid ja müüa toodangut ühiselt. Suurte kogustega on ikka parem kaupa teha. Teiseks oli plaan taotleda investeeringutoetusi, milleni me veel jõudnud küll pole. Oleme ise ka natuke vigu teinud, nimelt registreerisime tegevustoetuse saamiseks ühistu mõni päev liiga vara, 30. detsembril 2013, aga toetust saavad need, kes registreerisid 2014. aastal. Kokkuvõttes oleme liikmetega ikkagi võitnud, ku-

tu loomisele olemegi saanud investeerida kolme uue kuivati ehitusse, maksma läksid need ligikaudu 600 000 eurot. Ilma pangalaenuta siiski hakkama ei saanud.” Siinkohal meenutab ta mullust laenutaotlemist, mille põhjal saab väita, et põllumajandusühistutesse suhtumine on siiani ebamäärane. „SEB vastas meile kirjalikult, et neil puudub põllumajandusühistutega kogemus ja nemad laenu ei anna. Meie õnneks oli Nordeal see kogemus olemas.”

Järviste hinnangul võiks Eesti põllumajanduses ühistulist tegevust palju rohkem olla, aga takistab usalduse puudumine. „Kunagi üheksakümnendatel oli mul 500 lehma ja hakkasime looma üle-eestilist piimaühistut, aga õiget asja sellest ei saanud. Samal ajal on näiteks Rakvere lihakombinaadi omanik Soome ühistu. Soomes on ühistu üldse üks

peamisi ettevõtlusvorme. Sama kehtib paljude Euroopa riikide kohta. Eestlane arvab, et omaette on parem.”

Kui konkreetselt küsida, mida Rapteri liikmed ühistusse kuulumisest võitnud on, vastab tegevjuht, et kõige tähtsam on müügimahu koondamine. „Lähed ostjaga hinnast rääkima, on teine lugu. Kogus on oluline. Maht muidugi kõigub sõltuvalt aastast. Kui ülemöödunud aastal müüsime teravilja ja rapsi kolme miljoni euro eest, siis mullu umbes kolmandiku võrra vähem ja tänavu ei ole ka kiita.” Ühistu põhiline lepingupartner on aktsiaselts Baltic Agro. Sealt võetakse ka sisendid. „Hinnad sõltuvad maailmaturu hindadest ja vanajumala tujust. Näiteks ühel aastal maksis tonn nisu 200 eurot, peagi langes hind 170le ja keegi ei

tahtnud müüa ega hinda lukku panna, aga koristusajal selgus, et tonni eest saab ainult 140 eurot. See on paras õnnemäng, hind muutub iga päev.

Rapsi kokkuostuhind on praegu 340–350 eurot tonni eest, aga on olnud ka 500 eurot.”

Rapteri liikmetel on kokku üle viie tuhande hektari põldu, millest enamikul kasvatavad nad rapsi ja teravilja. Mõni liige kasvatab ka teisi kultuure, näiteks uba ja maisi. Aastatega on suvirapsi osakaal ühistu põldudel kahanenud miinimumi, sest see annab väiksema saagi. Altmineku oht on Järviste kinnitusel ole-

aplamaal 2013. aastal asutatud tulundusühistusse Valgu Vili kuulub neli teravilja-, kaunvilja- ja kanepikasvatajat. Ühistu liikmetel on 2600 hektarit põllumaad. Laienemisplaani esialgu ei ole.

miks pole eestis ühistuline tegevus hoogu sisse saanud?

Minu arvates on konkureerivatel lähipiirkonna ettevõtjatel keeruline omavahel kokkuleppele saada. Kui konkureeritakse maa või millegi muu pärast, siis pole koostööd teha lihtne. Suured ühistud haaravad tegijaid üle Eesti ja seetõttu ei mängi omavahelised suhted nii suurt rolli.

HINNAD SÕLTUVAD MAAILMATURU HINDADEST JA VANAJUMALA TUJUST.

mas nii tali- kui ka suvirapsiga. „Talirapsiga on risk, kuidas see talvitub. Suvirapsiga on sel aastal päris hull lugu, seda on mitmel pool Eestis veel praegugi põldudel, see ei olegi veel valmis.” Nagu teada, on tänavu häda ka teravilja kättesaamisega, mitmel Rapteri liikmel on arvestatav osa koristamata. Tegevjuht loodab, et midagi ikka saab veel kätte. Ilmast tulenevate koristusraskuste tagajärjel on tänavu toiduvilja osakaal tavapärasest hulga väiksem. „Paljud sileerivad, see tähendab, et muljuvad vilja, lisavad konservandi ja panevad siloauku. Selle asemel et vilja kuivatada ja jahvatada loomadele andmiseks, saab sel moel vähemalt sööda odavamalt kätte.”

Kogu meie põllumajanduse seisu vaagides tõdeb Järviste, et piimahinna madalseisust väljatulek on tore, aga ega teraviljamehedki just priskelt ela, sest hinnad on langenud. „Nüüd veel see vihm, mis paljude lootused kustutas. Juba praegu võib öelda, et teraviljakasvatajatel on kriis, Leedu kuulutas selle juba ametlikult välja. Paljud viljakasvatajad ei suuda sisendeid kinni maksta, mis tähendab, et jäädakse justkui pärisorjaks – pead järgmisel aastal viimasegi tera ühte kohta viima. Eelmiselgi aastal jäi osa mehi võlgu, sel aastal paljude jaoks seis halveneb,” on Järviste kurb. „Ega meie liikmetelgi teistest parem pole. Ilmselt on Lõuna- ja Ida-Eestis siiski veel raskem. Ennustus, et septembris on sademete hulk keskmine, ei pidanud paika. Kuu norm sadas mõne päevaga alla ning sadu muudkui jätkus. Kui siin mõni koristuskõlblik päev oli, läks kuivatites asi hulluks, kõik tahtsid vilja tuua, aga ei mahtunud, nädalaga ei saa ju kuu aja tööd ära teha.” saab Ka vÄiKsena Rapteril oli ja on seitse liiget ning sellega ollakse rahul, kuigi Eestis on ka mitu korda suuremaid põllumajandusühistuid.

Järviste tunnustab siinkohal Kevilit, mis ühendab nende kodulehe andmetel 149 teraviljaja rapsikasvatajat ning liikmete kasutuses on 80 000 hektarit, keskmiselt on ühel liikmel 580 hektarit haritavat maad. „Meie ei ole kedagi juurde otsinud. Keegi end pakkunud ka pole. Liikmed aitavad üksteist vajadusel. Ühel liikmel läks vili peas kasvama, teine, kes loomi peab ja konserveerib loomade jaoks vilja, võttis selle endale ja andis müügivilja vastu. Usaldus ja tugi on kõva valuuta.”

Lisaks ühisele müügile ja kolmele kuivatile on ühistul üks traktor, mis teeb tööd seal, kus tarvis, aga üldiselt on masinad igal liikmel enda omad. „Kui meil oleks 30–50 hektari omanikud, siis võiks ühiste masinate peale mõelda, aga muidu jooksevad vajadused ja võimalused kinni. 500 hektarit põldu vajab üht kombaini. Meie kõige suuremal liikmel, osaühingul Pae Farmer, on neid neli.”

Selles, et ühistulisest tegevusest on põllumajandustootjatel kasu, on Järviste veendunud, aga soovitab ühistu loomisel järgida põhimõtet, et parima tulemuse saab, kui liikmed on sarnase tootmisvõimsusega, sest ühistus on otsuste tegemisel igaühel üks hääl, olgu tal siis viiskümmend või tuhat hektarit. Vastasel juhul võivad huvid erineda. „Edukuse peamised eeldused on koos tegutsemise tahe ja eestvedaja olemasolu,” kinnitab ta.

maa elu || HoIdISed || 5

19. oktoober 2017

Kokk väärtustab kodumaa sünnipäeva

100 hoidisega SiLVi LukJaNOV Järva Teataja

t

ürilane Valli Järve on hoidiseid teinud juba aastaid ja andnud välja paar retseptiraamatutki. Nii usub ta, et vanaemalt päritud oskusega on ta kodumaa sünnipäeva auks koostanud sada hoidist.

Kokaks-kondiitriks õppinud ja üle 25 aasta Türi toimetulekukoolis kokana töötav Järve teeb aastaid hoidiseid just rahvale maitsmiseks, kortermaja kahetoalises korteris elades pole tal enda aiamaadki. Üle kümne aasta on ta hoidiseid konkurssidele esitanud.

Inspiratsiooni otsides käib naine ringi turul, poes ja metsas.

Konkursi jaoks mõne purgi hoidiste tegemiseks pole kuigi palju kraami tarvis, selle jõuab osta turult. Järve ei põlga ära ka poest saadavaid eksootilisi puuvilju.

Üks hoidiste põhikomponent on Türile kui aiandusega tuntud piirkonnale omaselt õun. Järve usub, et on õunale lisanud peaaegu kõike: vaarikaid, mustikaid, pihlakaid, kaneeli. „Sügislaadale olen teinud 60 sorti hoidist, tänavusel Türi õunafestivalil oli neid maitsmiseks peaaegu 40. Mulle meeldib katsetada. Usun, et sada sorti hoidist olen kindlasti teinud. See on mulle lihtsalt huvitav hobi, kohe väga põnev,” lausub ta.

Kodukandi Türi konkurssidel ei jää naine peaaegu ükski aasta auhinnata ja tihti saab lausa esikoha, tunnustust on jagunud ka ülerii-

gilistelt konkurssidelt. „Kaks aastat tagasi tunnistas mu õuna-paprikamarmelaadi oma lemmikuks Eesti restoranikultuuri grand old man Dmitri Demjanov. See oli küll meeldiv tunne,” märgib Järve. Sama hoidis sai Olustvere hoidisemessil viimase kümne aasta parima hoidise nimetuse ja tõi Järvele hoidistekuninga tiitli.

Valli Järve tänavusel õunafestivalil.

Foto: SiLVi LUkJANoV

Hoidiseretsepte on Järve pannud raamatukaante vahele ja võib-olla tuleb trükiseid veelgi, sest vanaemalt pärandusena saadud kokkamisannet tahab Järve tulevastele põlvedele talletada. „Endal on mul pojad, aga ämm miniaid ju õpetada ei tohi, kuid raamatu ikka võin pühadeks kinkida,” naerab ta.

Järve rõõmustab, et neljast lapselapsest üks tütreke on hakanud tema kokkamise vastu huvi tundma. „Ma ju küpsetan ka ja küpsetised meeldivadki paljudele. Inspiratsiooni ammutan internetist ja retseptid kohandan enda omadeks,” täpsustab ta.

See tähendab tervislikumaks, sest Järve mõistab turueelistust – mida vähem nisu, seda parem! „Asendusvariante on palju: mulle meeldib enam mängida kaera ja odraga, ei pelga ka rukist ega eksootilisemaid jahusid.”

VALLI JÄRVE AUHINNATUD HOIDISEID esikoht tänavusel türi õunafestivalil – õuna-kohupiimakook kaerahelvestega.

Jahusegu: 1 pk Juubeli tordipulbrit, 3 spl nisujahu, 250 g kaerahelbeid, 100 g fariinsuhkrut, 3 spl linaseemneid, 250 g võid, 3 tl vaniljesuhkrut. Kohupiimasegu: 600 g vaniljega kohupiima, 500 g hapukoort, 5 muna, 350 g puhastatud porgandit, 7 spl suhkrut, 800–1000 g õunu.

Rösti pannil kaerahelbed 50 g võiga ja jahuta. Lisa fariinsuhkur. Sega tordipulber, nisujahu, linaseemned ja röstitud kaerahelbed. Lisa külm või ja haki jahusegusse. Sega käsitsi, kuni või ja jahu on puruseguks saanud. Tõsta paar peotäit segu kõrvale. Sega kohupiim ja hapukoor, lisa peenelt riivitud porgandid, munakollane ja linaseemned, lõpuks vahustatud munavalge.

Määri ahjuplaat rasvainega või kata küpsetuspaberiga. Raputa pool jahust plaadile laiali. Sellele tõsta lusikaga pool kogust kohupiima-porgandisegu. Raputa peale väikesteks kuubikuteks lõigatud õunad. Sellele raputa ülejäänud puru, siis jälle ülejäänud kohupiimasegu ja õunatükid. Viimasena puista peale kõrvale pandud purusegu. Küpseta 180kraadises ahjus 50–60 minutit. Jahtunud koogile raputa tuhksuhkrut. valli järve lemmik – bulgaaria salat 1 kg paprikaid, 1 kg tomateid, 0,5 kg sibulaid, 0,5 kg porgandeid, 300 ml toiduõli, 300–400 g tomatipastat, 1 sl soola, 1 sl suhkrut, 1 klaas vett. Köögiviljad tü-

kelda, lisa teised komponendid ja keeda salatiks. rahva lemmik türi õunafestivalil – õuna- ja varssellerikaste 500 g hapusid kooritud ja tükeldatud õunu, 400 g varsselleri varsi, 100 g sibulaid, 150–200 g suhkrut, 1 tl soola, klaas vett, 1 tl jahvatatud vürtsi, 1 tl paprikapulbrit, 1–2 sl 30% äädikat. Tükeldatud õunad, peeneks hakitud sibul ja hakitud varsseller keeda koos vähese veega pehmeks ning suru läbi sõela. Lisa sool, suhkur ja vürts, keeda tund aega tasasel tulel. Vajadusel lisa veidi keeva vett. Enne tulelt tõstmist maitsesta kaste paprikapulbri ja äädikaga. Kaste tõsta kuumadesse steriliseeritud purkidesse ja sulge kohe õhukindlalt.

Grillisõpradele – õuna-sibulamoos 500 g punaseid sibulaid, 500 g ettevalmistatud õunu, 1,5 dl punast veini, 7–8 tera nelki, 5 tera pipart, 1 kaneelikoor, 2 dl moosisuhkrut, 4 sl sidrunimahla, natuke ingverit. Kooritud sibulad haki peenemateks tükkideks ning pane punase veini ja marlisse asetatud maitseainetega keema.

Keemahakkamisel vähenda kuumust ja lase tasasel tulel umbes 20 minutit haududa. Eemalda vürtsid. Lisa õunad, moosisuhkur ja hauta veel umbes 15 minutit.

Lisa sidrunimahl, kuumuta veel natuke ja püreesta saumikseriga ühtlaseks massiks. Vürtsisema maitse saamiseks lisa õige pisut riivitud ingverit. Kasuta röstitud saia või grilltoitude peal.

6 || meTS || maa elu

19. oktoober 2017

metsaveoautod – Rootsi näg ViiO aiTSaM Maa Elu

äiteks langet u s t r a k to r id (harvesterid) ostetakse tehasest täiskomplektina, kuid metsaveoautode puhul ostetakse tehasest vaid alusauto. Pealisehitus paigaldatakse tavaliselt selles riigis, kuhu auto osteti.

Kui maanteel metsaveoauto vastu tuleb, on see kõige sagedamini Scania või Volvo. Vaid asjatundja silm eristab, kas pealisehitus on paigaldatud Võhmas, Viljandis või Lätimaal. Kolm ettevõtet on Eesti metsaveoautode põhilised pealisehituste paigaldajad ja väiksem osa tuleb sekka üksikutelt väiketegijailt.

Võhmas on metsaveoautosid komplekteeritud sellest ajast, kui OÜ Prenton ostis kuus aastat tagasi Võhma vana

Ago Vingissare sõnul on Eesti suur eelis see, et turuliider Poola pole siiani eurot kasutusele võtnud.

katlamaja ja ehitas selle oma töökojaks ringi. Siin käib nüüd nii oma metsamasinate hooldus kui ka uute metsaveoautode (ka haagiste) kokkupanek vastavalt tellija soovile.

Oma metsamasinaid on Prentonil kaheksateist (langetustraktorid, kokkuveotraktorid ja metsaveokid), kuna üks põhitegevus on metsa ülestöötamine riigimetsas. Uusi metsaveoautosid oli osaühing varem rendipinnal kokku pannud kümmekond, kuid nüüd on võimekust kahekümne auto valmistamiseks aastas.

Ettevõtte omanik Ago Vingissar räägib, et on eelistanud suurte arenguhüpete asemel järjepidevat sammsammulist edasiminekut. Siia juurde käib, et suuri reklaamikampaaniaid ei tehta ja suuri riske ei võeta. Tootmismaht on aga nüüdseks selline, et tänavu esimest aastat pannakse Võhmas valmis saanud metsaveomasinatele külge oma firma nimest tuletatud kaubamärk Premaster.

Prentonis on töötajaid 37, neist viis on seotud metsaveoautode ja haagiste tegemisega.

KompleKtid ja KÄsitÖÖ Põhimõtteliselt käib asi nii, et auto ostja otsib endale kohe välja ka selle, kes masinast metsaveoauto teeb. Toob alusauto töökotta, kus sellele paigaldatakse metsaveo vaheraam, tugipostid, tõstuk ja kogu hüdraulika. Ago Vingissar seletab, et eri tegijad teevad

seda igaüks isemoodi. Näiteks Viljandis tegutsev AS Vilvo Auto, soomlaste Alucari pealisehituste esindaja Eestis, paigaldab autole Alucari pealisehituse. Lätlaste OÜ (läti keeles SIA – sabiedrība ar ierobežotu atbildību) Metsatek paigaldab oma pealisehituse, mille ta on ka standardsena välja töötanud, kuna see firma turustab pealisehitust ka eraldi komplektina.

Prenton OÜ ostab mõned pealisehituse osad (nt tõstuk) sisse, kuid suure osa valmistab ise käsitsitööna – mahud nii suured pole, et liinitööd sisse seada. Niivõrd-kuivõrd käib selle juurde uute lahenduste otsimine. Metsaveoautode arendamise peaeesmärk on muuta autot kergemaks, et oleks võimalik vedada suuremat koormat.

Tühi metsaveok kaalub keskmiselt 20–22 tonni (sh tõstuk u 2,5 tonni), lubatud täismass Eestis on praegu eritingimustel ja sõltuvalt masina telgede arvust kuni 48 ja 52 tonni.

Teine uuenduste põhjus võib olla veokijuhi mugavus, näiteks lisatrepid. „Nüüd oleme juba ka Lätist tellimusi saanud,” märgib Ago Vingissar.

HaaGistel on poola nÄGu Haagiseid komplekteerides kasutab Prenton poolakate Bodexi alusraame, millele paigaldab tugipostid. Eestis ostetakse uusi metsaveohaagiseid aas-

Prentoni töökojas: ootel alusauto, mille muutmist metsaveokiks on just alustatud.

tas keskeltläbi 30. Poolakad on Euroopa haagiseturul turu haarajad. Üks kindel pluss Vingissare sõnul on siin see, et Poola pole siiani eurole üle läinud.

Miks ei võiks Võhmas haagiseid või autosid ehitada nul-

list alates? „Autode tootmine ei tule muidugi üldse kõne alla, Eestis ei ole niisugust pädevust. Ega ju mujal ka uusi autotootjaid naljalt välja ei ilmu, kui just Hiina mõne järeletehtud mudeliga seda ei tee, aga

Ligipääsuta mets annab vähe tulu Metsaparanduse kõige tulemuslikumateks tegevusteks on metsakuivendus ja teedeehitus. Eestis tehtud uuringute alusel on metsakuivenduse tagajärjel meie metsade tootlikkus tõusnud keskmiselt 0,8 kuni 1,0 tihumeetrit hektari kohta aastas. Siinses kliimavöötmes, kus sademete hulk ületab aurumise, hoiab tark metsaomanik kuivenduskraavid korras. Sama kehtib teede kohta, sest ilma nendeta ei pääse masinad metsa. 100% osaühingule Valga Puu kuuluva osaühingu AAB Ekskavaator põhitegevuseks ongi maaparandus ja teedeehitus. Ettevõte teostab kuivendussüsteemide ehitust, rekonstrueerimist ja uuendamist metsa- ja põllumaadel, drenaažisüsteemide läbipesu ja rekonstrueerimist, kuivendussüsteemide hooldust, teeäärte niitmist, võsa eemaldamist giljotiini või võsafreesiga ja koostab uuendustööde kavasid.

Kus see kraav küll on?

AAB Ekskavaatori projektijuht Rando Allilender kinnitab, et peamiselt kutsutakse neid taastama olemasolevaid kraave: „Metsaühistud ja erametsaomanikud saavad Erametsakeskuse kaudu küsida riigilt toetust, mis on mõeldud olemasoleva maaparandussüsteemi uuendamiseks. Toetatakse olemasolevate kuivenduskraavide ja eesvoolu puhastamist settest, voolunõva rajamist ja truubi asendamist.

Toetuse saamise võimalus on innustanud ka paljusid väiksemaid metsaomanikke meie poole pöörduma. Klient ei peagi tegema muud, kui meiega ühendust võtma ja ütlema oma kinnistu numbri. Meie vaatame seejärel üle, kas seal on kaardimaterjalide põhjal olemas varasemad kraavid, käime need läbi, hindame seisukorda, koostame uuendustööde kava, ajame korda dokumentat-siooni, aitame vajadusel kraave arvele võtta ja teostame metsas kõik vajalikud tööd. Toetust maks-

takse poolteist eurot jooksva meetri kohta. Hindade kujunemine on küll juhtumipõhine, on lihtsamaid ja keerulisemaid variante, aga keskmiselt tuleb kinnistu omanikul lisada umbes euro meetri kohta.

Sel juhul arvestame, et raie on omaniku poolt tehtud ja see hind sisaldab kändude juurimist, sette eemaldamist ja laiali ajamist.“ Allilender lisab, et nagu ikka, peab järgmisegi aasta toetuse saamiseks olema taotlus esitatud 01. septembriks, aga tegutsema tasub hakata juba märksa varem. „Hea, kui puudel pole lehti, talvel või varakevadel on külmunud maal parem toimetada. Kui vana kraav on ummistunud ja pinnas vee all, on vana kraavi asukohta raske määrata. Vahel ongi kohapeal üks suur järv, kuigi kaartide järgi peaks ainult kraav jooksma. Uuendustööde kava oleks mõistlik sel talvel või varakevadel ära teha.“ Arvestada tuleb ka tööde ajastamisega. „Soojal ajal ei saagi igal pool kaevata. Metsateede ehitus ja turbastes pinnastes kaevamine

ongi peamiselt talvised tööd.“ Kui nõukogude perioodil tehti maaparandustöid väga suures mahus, väidetavalt töötas ENSV-s maaparanduse valdkonnas umbes 11 000 inimest, siis tänapäeval jääb see number Eestis julgelt alla tuhande. Nii ongi meie metsa- ja põllumaadel igasuguse vanusega kraave, mis on tänaseks pahatihti kinni kasvanud ja mõne omaniku metsas võib kraavi asukohta vaid aimata. „Sageli otsin vanadelt kaartidelt kraavi üles, aga metsas on selle leidmisega suuri raskusi,“ kommenteerib Allilender ja tunnistab, et paljud metsaomanikud tegelikult ei teagi, kas nende metsas on kraavid olnud või mitte.

Nii on see näiteks pärimise puhul.

Tehnikal ja tehnikal on vahe Tänapäeval tähendabki metsaparandus enamasti vanade kraavide taastamist. Uue kraavi rajamisel on vaja läbida üsna tihe bürokraatia

Metsa terviseks!

OÜ Valga Puu, Hummuli, 68410 Valgamaa tel 551 9478 | joel@valgapuu.ee | www.valgapuu.ee kadalipp ja kuna üldjuhul on vanad kraavivõrgud vajalikus kohas olemas, polegi uute kraavide tegemine vajalik. „Vanasti oli kraavide kaevamine inimese jaoks tunduvalt raskem töö kui praegu ja seda tehti reeglina hoolega läbimõeldult. Mäe otsa keegi kraavi ei kaevanud,“ kinnitab Allilender. „Põhimõttedki on jäänud samaks - metsaparandaja töö algab kraavitrasside puidust puhastamisest ehk raadamisest, et tehnikaga ligi pääseda. Kuna tavaliselt suubuvad veed mingisse ojja või eesvoolukraavi, järgneb kaevamine altpoolt ülespoole. Teede alla ja kraavide ristumiskohtadesse tuleb paigaldada truubid.“ AAB Ekskavaator soovitab metsaomanikel oma tegemised kooskõlastada naabriga, sest oma kinnistu tuleb korda teha ilma naabrile probleeme tekitamata. „Kui veed on vaja juhtida läbi mitme kinnistu, tuleb naabrid kaasata. Raske on siis, kui mõni on entusiastlik ja teist ei huvita.“ 2005 asutatud AAB Ekskavaatoril

on metsaparandustööde teostamisel palju kogemusi. „RMK aladel on meil igal aastal olnud vähemalt üks umbes tuhandehektariline kuivendustööde projekt.

See tähendab 75-95 kilomeetrit kraave, teedevõrgustiku kilomeetrid sõltuvad konkreetsest objektist.

Just praegu lõpetame järjekordset RMK objekti, kus kaevasime ca 90 kilomeetrit kraave ja valmis 20 kilomeetrit metsateid, ainuüksi truupe on siin kahe kilomeetri jagu,“ kommenteerib Allilender. Suurte ja mahukate tellimuste saamine tähendab vajalike litsentside ja võimsa tehnika olemasolu. AAB Ekskavaatoril on 5 spetsiaalset roomikekskavaatorit, millel all laiad lindid ja eriti pehmete pinnaste jaoks on firmal olemas spetsiaalsed plaadid, millelt sisse vajumist kartmata kaevata. Teedeehituseks kasutatakse buldooserit ja kaht rataslaadurit. Metsaparandus ei ole raketiteadus, aga asja peab tundma, võtab AAB Ekskavaatori projektijuht teema kokku.

maa elu || meTS || 7

19. oktoober 2017

gu ja Eesti tegu Üks valmis saanud metsaveohaagiseid.

Hundrüüs aulipapa näeb õige tore välja.

METSAVEOAUTOD autod olnud eelkõige seoses aastaid kestnud vaidlusega nende täismassipiirangute üle.

Praeguseks on kokku lepitud, et suurema telgede arvuga masinad saavad eritingimustel ja eriloaga vedada ka suuremaid koormaid (täismass kuni 48 või 52 tonni). Seda käsitletakse kui teatud prooviaega. 2019. aasta alguses teeb maanteeamet analüüsi, mille alusel otsustatakse, missuguste täismassipiirangutega edasi minna.

• 2010. aasta alguses oli Eestis veoautosid arvel 81 200 ja haagiseid 65 500. Veoautodest 664 olid metsaveokid.

Metsaveokite O-kategooria haagiseid oli 890.

• Aastal 2016 oli Eestis arvel 108 200 veoautot ja 96 400 haagist. Metsaveokeid oli 758 ja metsaveoki O-kategooria haagiseid 1050. Andmed sisaldavad peatatud registrikandega sõidukeid.

• Avalikkuse ees on metsaveoFotod: Viio AitSAM

nende kvaliteeti ei saa vanade tegijate omaga võrrelda,” räägib Ago Vingissar. „Haagiseid saab toota, kuid mitte meil Võhmas. Et niisugune tootmine vee peale jääks, on vaja väga suurt tootmismahtu.”

Küsimuse peale, kui palju Eestis on Prentonis komplekteeritud metsaveoautosid, ütleb Ago Vingissar, et Premasteri kaubamärgiga masinaid on kümmekond ja varasemaid kokku 60–70.

Kui palju üldse Eestis metsaveomasinaid on? „Selle vastuse jään võlgu. Seda pole võimalik võib-olla üldse ütelda, sest eks osa neist ole kindlasti juba aia äärde seisma jäänud.”

LAS KALLAB...

SÜGISENE SÜGISENE AIAPIDU AIAPIDU TOIMUB TOIMUB SIISKI! SIISKI!

Küsi grillkoda ja teisi aiamaju info@arctic.ee www.arctic.ee

Foto: WikipediA

Oma nime teadustav part OLAV RENNO linnuteadja

j

uba septembris hakkas meie rannamerel silma suurte parvedena parte. Terasemalt neid binokli või vaatetoruga silmitsedes näeb, et osal lindudest on õige pikad peenikesed sabasuled. Need on aulid, kes oma pesapaikadelt tundrajärvede ja -jõgede ning fjordide ääres on jõudnud läbirände- ja talvitusaladele.

Nende hulk suureneb sügise edenedes pidevalt, vastavalt põhjapoolsete rannamerede jäätumisele.

Oktoobris omandavad isased aulid pruunikasmusta- ja valgelapilise sulestiku ning vahetavad kulunud sabasuled pikemate vastu, noka keskosa muutub kollakaks või isegi roosaks (nokatüvik ja -tipp on tumehallid). Emaslinnud on kogu aasta peaaegu ühtlaadi sulgrüüga: alapool ja põsed valged ning selg, kaelapealne ja lagipea tumepruunid, saba aga lühike. Isaste valgeküljeline ja kahe pika peene musta sulega saba on varakevadisel paaritumismängul oluline „instrument”: oma kaasa kannul ujudes kergitab ta sabasulepaari lausa vertikaalseks ja langetab taas veepinnale, ajades sel ajal kaela sirgeks ning pea kõrgele ja noka püsti. (Tavaolukorras ujudes on isasauli sabasuled rõhtsalt veepinnal.)

Mängu saadab iseloomulik „laul”: auu au aulii(ng), kusjuures pea on seljale painutatud. Selle häälitsuse järgi ongi see pardiliik oma eestikeelse nime saanud.

Aul, see kõige väiksem sukelpart, on levinud tsirkumpolaarselt, st Maa põhjapoolses külmvöötmes nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.

Ta on sedavõrd külmalembene, et jääb enamjaolt talvitama talvise jääkatte piirile ja soodsatel toitumisaladel ka paakjää-vahelistele lahvandustele. Talvitavate aulide põhitoiduks on koorikloomadmerekarbid, kelle järele sukeldutakse tavaliselt kuni 15, vajadusel aga isegi 60 meetri sügavusele.

Eelmisel sajandil hinna-

ti talvitavate aulide koguhulgaks terve areaali ulatuses 10 miljonit isendit, kuid siis hakkas nende arvukus Euroopa ja Lääne-Siberi pesitsuspaikadel järjest kahanema, eriti drastiliselt alates 2012. aastast. Põhjuseks on talvitavate lindude massiline hukkumine õlireostuse ja kalavõrkudesse sattumise tõttu. Näiteks Kirde-Saksamaa lahtedes oli eelmisel sügisel ja talvel kalurite „kaaspüügi” hulgas 60 protsenti aule – tervelt kuus tuhat isendit. Rahvusvaheline looduskaitse liit on nüüd auli paigutanud ohustatud liikide hulka. Eestis ja mitmel pool mujalgi on tema küttimine keelatud.

Eesti jäävabadel merevetel talvitab kuni pool miljonit auli. Nende parvede suurus küündib tuhandetesse, aga loendada on neid üsna raske, sest linnud sukelduvad alatasa. Sukeldumine käib nagu muuseas – aul lihtsalt käändub hetkega vee alla, vahel on näha, et lind ajab tiivad pisut laiali. Jalgadega sõudes ja tiibadega kaasa aidates liigub ta vertikaaljoones põhjani, neelab seal mõned sini- ja südakarbid ning kerkib keskmiselt minuti pärast uuesti pinnale peaaegu samas kohas, kust sukeldus.

Mai keskel vallandub Läänemere kohal aulide ja teiste Põhjalas pesitsevate veelindude – sõtkaste, vaeraste ja kauride kevadränne. See kulgeb enamasti mitmesaja meetri kuni paari kilomeetri kõrgusel, enamjaolt ikka mere kohal. Väinade (eriti Suure väina) ja neemetippude (näiteks Põõsaspea) piirkonnas tõmbub ränderinne mõnevõrra koomale ning pakub häid loendusvõimalusi ja suurepäraseid vaatepilte. Ornitoloogide arvestuste kohaselt käändub Soome lahe suudmes ida ja kirde sihile igal kevadel üle kahe miljoni auli, peale selle küllap samapalju teisi sukellinde. Suur hulk aule rändab ka põiki üle Eesti mandri ja neid võib kohata sadadena puhkepausi pidamas ka Peipsil.

Mai lõpul või juuni algupoolel jõuavad aulid oma pe-

sitsusaladele tundrates ja Põhja-Jäämere ääres. Ilma pikemata – on ju pulmamängud peetud ja paarisuhted sõlmitud juba talvitusaladelt lahkumise eel – leiavad emalinnud sobiva taimestikust varjatud pesakoha, süvendavad sinna lameda pesalohu ja munevad viis kuni üheksa rohekas- või kollakashalli koorega muna, pesavoodriks järjest oma rinnalt ja kõhult udusulgi katkudes. Haudumine vältab 26 päeva. Isalind püsib pesa lähedal veekogul kuni haudeaja pooleni ja ühineb siis omataolistega salkadeks, mis järjest suurenevad ja juulis sulgimisrände korras lõuna poole suunduvad. Poegade hooldamine jääb täielikult emalindude hooleks, kes ligistikku pesitsenult oma pesakonnad nii-öelda lastesõimedeks koondavad, mis lubab järelpõlve seadsamalt kaitsta paljude röövlindude, eeskätt kajakate ja ännide eest. Aulipojad suudavad juba esimesel elupäeval sukelduda, et jõe või järve põhjast putukavastseid hankida. Hiljem hakkavad nad ka limuseid ja pisikalu sööma ning kosuvad viie nädalaga lennuvõimelisteks.

Niisiis kulub aulidel uue põlvkonna kasvatamiseks vähem kui kaks ja pool kuud.

Septembris ja oktoobris rännatakse talvitusaladele, mis peavad olema sukeldumiseks sobiva sügavuse ja toitumiseks küllaldase põhjaloomastikuga. Paraku pakuvad sellised paikkonnad nüüdisajal suurt huvi ka elektrienergiatootjatele, kes on seni vaid lindude päralt olnud madalikele hakanud hulgaliselt tiivikgeneraatoreid püstitama. Need häirivad linde nii kaudselt kui ka otseselt, sest kolmemegavatise seadme tiivaotsad liiguvad kiirusega üle 100 m/sek ... Meil moodustati 1990. aastal küll rahvusvahelise tähtsusega Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala, mille uurimistegevus ja kaitse-järelevalve aga summutati tosina aasta pärast. Nõnda ootab nüüd aule ja teisi linde väljatõrjumine kümnetelt ruutmiilidelt neile talvitamiseks ainusobivatelt merealadelt.

8 || VaRIa || maa elu

19. oktoober 2017

Mulgi pudrust ja kamavahust

ei saa kunagi küllalt TaaVi aLaS

LINNAINIMENE TAHAB NÄHA, KUST TOIT TULEB

Maa Elu

t

urismitalu pererahvas näitab külastajatele, milliselt peenralt täpselt nende köögiviljad pärit on või milline kana hommikusöögiks pakutud muna munes.

Turismitalu külastaja peab iga aastaga aina tähtsamaks, milliseid tervislikke ja maalähedasi toite talle pakutakse. Söögi pealt turismitalu aega ja raha kokku hoida ei tohi, kui soovib, et turist tagasi tuleks ja teistele oma elamusi edasi jagaks.

Maa Elu uuris, millist toitu hindavad turismitalude külastajad praegusel ajal kõige enam ja kui suure osa toidust talupidajad ise kasvatavad-toodavad.

Enamik küsitletutest ütleb, et neile puhkama tulnud tahavad näha, kust toit pärit on, seepärast on väga hea, kui turismitalu kasvatab osa pakutavast toidukraamist ise. Veelgi parem on, kui kraam on mahedalt kasvatatud ja pererahvas näitab külalistele, milliselt peenralt täpselt nende köögiviljad pärit on või milline kana hommikusöögiks pakutud muna munes.

Teiseks tahetakse, et toit oleks tervislik, maitsev ja algusest lõpuni ise valmistatud.

Eesti turismitalude suur pluss on oma köögiviljaaiad, vanaaegsetes ahjudes küpsetatud leib ja liha ning oskus vanaaegseid retsepte elustada või kohalikke maitseid pakkuda.

Pärnumaal asuva Teispere talu toidud on kogunud kuulsust. Toitlustust pakutakse mitte ainult puhkajatele, vaid ka mitmesugustel eriüritustel.

Kes pole Teispere talus puhkamas käinud, on saanud maitsta nende toitu avatud talude

ülle jukk kohaliku toidu spetsialist, Jõgevamaa Koostöökoda

Teispere talu perenaine Malle Lilleste.

päeval ja maaturismiettevõtete avatud väravate päeval, lisaks saab talust toitu tellida, kui soovist ette teatada.

Toorainena kasutatakse oma talu saaduseid – kui see on vähegi võimalik. Teispere talu perenaise Malle Lilleste sõnul on neil välja kujunenud oma firmaroog: kukesupp nuudlitega ja munavõi leivaga.

Suvisel ajal ka värske keedetud kartul lisanditega. Magustoiduks pakuvad nad sefiiritorti,

mis on maalähedane toit, mida inimesed maakohti ja turismitalusid külastades soovivad süüa?

Olen täheldanud, et soovitakse kas nn vanaaegseid toite väga lihtsa serveeringuga või siis vanaaegseid koduseid toite uues vormis. Enamasti tahetakse koduseid toite, pealegi sobib see hästi turismitalu kontseptsiooniga. Kindlasti eeldatakse, et toidu tooraine on võimalikult kohalik ja värske. Linnainimene soovib juba näha, kust see või teine tooraine tuleb, nii et kui peenrad-põlludkanala ette näidata, siis on eriti vahva. See on muutumas omaette turismiatraktsiooniks.

Mida aeg edasi, seda enam soovivad n-ö teadlikud turistid süüa just sellele kandile iseloomulikku toitu. See annab ettevõtjale uued ülesanded, et uurida oma kandi toidupärandit (küsitleda vanemaid inimesi, uurida retseptiraamatuid ja vastavat kirjandust jne) ning valmistada selliseid toite algupärasel moel või toidupärandist ins-

pireeritult. Toidupärandi mõiste võib olla väga lai ja sõltub toidupakkuja asukohast. See võib olla küla, kihelkonna või kultuurilis-ajaloolise piirkonna järgi või veel midagi neljandat. Kindlasti on oma osa üleriiklikel kampaaniatel. Tänavu on Eestis näiteks Peipsimaa maitsete aasta, see piirkond saab oma toidu iseärasusi laiemalt tutvustada ja turistide huvi on tõusnud.

milliste toitudega eesti talud praegu turiste võluvad?

Usun, et see on seinast seina, iga talu lähtub ju sellest, mida nad saavad pakkuda, oskavad valmistada, mis on hooajaline ja mida külastajad aegade jooksul on eelistanud. Üldist pilti vaadates tundub, et Mulgi pudrust, pannkookidest ja kamavahust ei saa kunagi küllalt. Samas rõõmustan, et üha rohkem kasutatakse metsaande ja looduslikest toidutaimedest valmistatud toite-jooke. Samuti on rohkem näha just vähe levinud köögiviljade kasutust: erinevad kapsad, värvilised porgandid jne. Omaküpsetatud rukkileib on kindlasti üks kvaliteedi näitaja, milleta enam ei saa.

KoostÖÖ jaHi- ja KalameesteGa Kui vanasõna ütleb, et lihtsuses peitub ilu, siis Pärnumaa Maria talus öeldakse nii – lihtsates roogades peitub maitseelamus. Maria talu perenaine Riina Rand märgib, et nende talu Pärnumaal on eelmise sajandi algusaastail ehitatud Lääne-Eesti tüüpi rehielamu, kus on säilinud ehe kohapeal käsitsi valmistatud tellistest reheahi. See annab eheda

ja maitsva toidu valmistamiseks suure eelise.

Talu rehetoas pakutakse külalistele maalähedasi ja koduseid maitseelamusi ning Maria talu menüü lähtub kohalikust kultuuripärandist. Riina Rand lisab, et inspiratsiooni on saadud ka läbi aegade talus ja piirkonnas valmistatud roogadest.

Lisaks teeb Maria talu koostööd kohalike jahi- ja kalameestega, tänu sellele saavad

Kui omanik juhtub nägema, kuidas koer mürki sööb, tasub esmaabiks ajada looma oksendama. Selleks võib talle näiteks lusika pealt lahjat vesinikülihapendit juua pakkuda. Samuti võib proovida soolaga, pannes veega niisutatud soola koera

keele tagaosale. Kindlasti peab aga meelde jätma, et oksendamist võib esile kutsuda ainult kuni tund aega pärast mürgi söömist ning mingil juhul ei tohi ajada oksendama juba uimaseks muutunud koera.

Kui maosisu on välja oksendatud, siis võib koduse abivahendina anda koerale söetablette.

Foto: MAiLiiS oLLiNo

mis pole küll nn vana aja toit, aga on juba nii tuntud, et selle saamiseks tullakse koguni kaugemalt kohale. Tordi saamislugu ise on selline: minia, kes varem polnud eriti suur küpsetaja, hakkas torti tegema siis, kui ämm-äi võtsid esimesed kanad-kuked ja sai kasutada oma talu mune. Küpsetis õnnestus tänu oma kanamunadele täiuslikult ning nüüd kogub tort juba ise aina kuulsust juurde.

nad külalistele pakkuda talus küpsetatud leiva ja koduõlle kõrvale smooritud ulukiliha või suitsukala. Kõige populaarsem roog on talu menüüs „Karjapoiss juustu-majoneesikatte, praetud peedi ja sibulaga”, magustoitudest „Kuremarja rukkivaht” ja „Kama-kohupiimavaht palukakastmega”. Pidulistele pakutakse klassikalist peolauamenüüd seaprae ja kartulisalatiga. Korraldatakse ka leivaküpsetamise õpitubasid. tervendav toit oma põllult Viljandimaal asub kuulus Energia talu, mille peremees Aivar Siim ütleb, et nende talu pakub külastajatele ökoloogiliselt kasvatatud ürtidega tervendavat kohalikku toitu. „Sügishooajal on valikus kõrvitsaga tehtud toidud, juurviljad, talvel jällegi toekamad lihatoidud. Toit kohandub aastaaja järgi. Lisandub kindlasti ökotaimetee oma põllult,” rõhutab Aivar Siim.

Põlvamaal, täpsemalt ajaloolise Tartu-Võru postitee ääres asuva Kopli Taluköögi perenaise Kaire Metsa sõnul on nende firmamärgiks kohapeal valmistatud käsitööjäätis. „See on meie valikus alati ja seda oskavad inimesed nüüd juba ka küsida. Jäätist valmistame värskest piimast ja koorest ning hooajalistest viljadest-marjadest, näiteks on meie valikus rabarberijäätis, mustasõstrajäätis, metsmaasikajäätis, jõhvikameejäätis.”

Taluköögi leivanumbriks võib pidada leiva-rummijäätist, ehkki suvisel avatud talude päeval kogus enim kiidusõnu kama-iirisejäätis. „Kuna klientide tagasiside on olnud kiitev, siis on kavas jäätist pakendada ka kaubanduse tarbeks, aga juba praegu saavad tartlased seda meie kodulehelt tellida,” märgib Kaire Mets.

Maalähedus tähendab Kopli taluköögi jaoks kohaliku tooraine kasutamist ja seda, et toit tehakse algusest lõpuni ise valmis. „Mingeid poolfabrikaate me ei kasuta. Peale jäätise pakume isetehtud käsitööpastat ja saia, kartulid ja köögiviljad on kindlasti kohalikud – näiteks tomatid ja kurgid tulevad osaliselt meie enda kasvuhoonest.”

KUi LemmiKLOOm sÖÖb ROtimÜRKi RiiNa MaRTiNSON Maa Elu

K

una sügisel kipuvad hiired-rotid inimeste elamisse tungima, algab nüüd agaram peletustöö ja ükskõik kui hoolikalt mürki panna, võib ikka juhtuda, et sinu või naabri lemmikloom satub seda sööma.

Pärnu Ülejõe loomakliiniku juhataja Mart Taggel tõdeb, et suvel rotimürk loomaarstidele tööd ei too, aga sügisel pole see sugugi haruldane: koerad on enamasti rotimürki söönud, aga kassid mürki ennast ei puutu, küll aga söövad mürgist uimaseks muutunud hiiri. „Olen kuulnud juhustest, kus kass on ka mürki söönud, aga tavaliselt puutub ta mürgiga kokku ikka hiire kaudu,” lisab ta. teKitab verejooKsu Väga paljudes aia- ja kodukaupu müüvates poodides ja loomakliinikutes on praegu rotimürgid ja -lõksud kõige nähtavamale kohale seatud ja nõud-

lus nende järele suur. Väga levinud rotimürgi toimeaine on varfariin, millel on vere hüübimist takistav toime. „Meie poodides müüdavad rotimürgid aeglustavad vere hüübimist, veresooned hakkavad lekkima ja põhjustavad sisemisi verejookse,” selgitab Taggel.

Mürk on üritatud teha närilistele võimalikult ahvatlevalt lõhnavaks ja seega meelitab paratamatult ka koeri ligi.

Mürki söönud koeral tekivad sisemised verejooksud ja raskematel juhtudel võib ta surra. Seda, et koer võib olla rotimürki söönud, tasub kahtlustada, kui loom on uimane ja tal on kõht lahti, hingamisraskused või tuleb ninast verist eritist või on roojas verd.

Paraku on nii, et mürgistustunnused ilmuvad koeral alles mõne päeva pärast. Kui aga omanikul tekib kahtlus, et loom on mürki söönud, ei pea sümptomeid ära ootama, vaid võib kohe arsti poole pöörduda. Lootus, et koer mürgistusest ise terveneb, ei ole loomaarsti sõnul

kuigi suur. Kui aga kohe reageerida, saab koer terveks.

Kui koer on juba uimane, tuleb kiiresti kliinikusse minna. Seal tehakse loomale verehüübivust parandav K-vitamiini süst ja järgneb K-vitamiini tablettide kuur. Taggel rõhutab, et K-vitamiini manustamiseks ei pea sümptomeid ootama, juba kahtluse korral tasub tegutseda. „Kui on kahtlus, et loom võib olla mürki söönud, aga jookseb ikka rõõmsalt edasi, siis vereprooviga saab juba enne tunnuste ilmnemist kindlaks teha, kas on söönud,” selgitab ta.

Mürki ostes tuleb ülimalt hoolikalt lugeda kasutusjuhendit ja sättida mürk paika nii, et lisaks koertele ei saaks paeluvalt värvilisi terakesi kätte lapsed.

Foto: SCANdAGRA.ee

Kass peab vastu Kassile pole kokkupuude rotimürgiga üldjuhul eluohtlik.

Tema mürgikuubikuid või mürgitatud viljateri näksima ei kipu, aga pistab pintslisse mürki söönud hiire. Pärast mürgipala söömist võib hiir veel õige mitu päeva ringi sibada ja kui kass ta kinni püüab, on mürk hiires juba oma põhilise töö ära teinud ning kassid surmavat mürgistust ei saa.

Küll aga võib neil tekkida seedehäireid ja uimasust. Üldjuhul on kassid visad, põevad mõnda aega ja toibuvad ise. Tõsi, tõukassid ei pruugi nii tugevad ja visad olla. Seega tasub ka mügistustunnuste või -kahtlusega kassiga minna loomakliinikusse, kus neile tehakse K-vitamiini süst.

Hiirte ja rottidega ei taha keegi koos elada ning surnud närilisi lõksust välja võtta ei suuda mitte igaüks. Sel puhul ongi majas ja aias suureks abiks mitmesugused rotimürgid. Neid ostes tuleb ülimalt hoolikalt lugeda kasutusjuhendit ja sättida mürk paika nii, et lisaks koertele ei saaks paeluvalt värvilisi terakesi kätte lapsed. Üks hea võimalus mürk hiirtest-rottidest suurematele loomadele kättesaamatuks muuta on pista see mõne torujupi sisse. Toru ei pea olema üldsegi jäme. Teatavasti suudab hiir ennast sisse pressida ka pliiatsijämedusest august.

Näiteks jupike aiavoolikust on täiesti paras.

maa elu || kÖÖGIVIlI || 9

19. oktoober 2017

siim KiisLeR: mtÜ eesti metsa abiKs õHUtab tÜLi ja vaeNU

K

eskkonnaminister Siim Kiisler leiab, et ettevõtte Est-For Invest kavandatava puidutehase vastu üha uusi absurdseid kohtukaebusi esitades käitub mittetulundusühing Eesti Metsa Abiks (EMA) nii, et sellest ei ole Eesti metsale tegelikult vähimatki abi. „Arutellu tulevase tehase üle tuleks kaasata lai avalikkus, aga EMA tahab kogu arutelu muuta juriidiliseks kohtuvaidluseks, kus avalikkus ei saa tegelikult sõna sekka öelda, sest kohtus arutavad asja juristid, mitte rahvas,” sõnas Kiisler. „Ükski normaalne inimene ei jookse esimese asjana kohtusse, kui ta tahab avalikku arutelu ja probleemidele mõistlikku lahendust leida. EMA tegelik eesmärk on Eesti ettevõtjate vastu vaenu õhutada ja asja sisulist arutelu kohtu kaudu takistada. Selline käitumine võib olla kasulik ainult advokaatidele, aga kesk-

Rainer Soosaar on kõige enam mures praegu maha pandava ja veel maha panemist ootava küüslaugu pärast.

Foto: kRiStiNA tRAkS

tänavune aasta

on köögiviljasaagi poolest üsna niru kRiSTiNa TRakS Maa Elu

K

öögiviljasaak jääb tänavu kehvapoolseks ja isegi kui see mõne kultuuri osas on mahult võrreldav eelmiste aastatega, siis tööd, vaeva ja muret on olnud palju rohkem.

Põlvamaal asuv Kõlleste Garlic kasvatab küüslauku ja Peipsi sibulat. Ettevõtte juht Rainer Soosaar märgib, et praegu on päris keeruline midagi rõõmustavat näha. Kõige enam on ta mures praegu maha pandava ja veel maha panemist ootava küüslaugu pärast. Ettevõttel toimub just nüüd arenguhüpe, kus kasvupinda mitmekordistatakse, ja lähinädalatel peaks valmis saama senine suurim investeering – lao- ja tootmishoone. „Praegu peaks taliküüslauk juba maas olema, kuid meil on pandud neljandik ning sellegagi on suur mure, kas sellest üldse asja saab. Sisuliselt läks see pori sisse. Põllud on liiga märjad masinatega peale minemiseks ja seemne maha panekuks,” ütleb ta. „Kui küüslauk ei jõua enne talve korralikult juurduda, ei ole sealt järgmisel aastal saaki oodata. Kolm ilmajaama saiti on korraga kogu aeg lahti, kuid keegi ei näita praegu ilma paranemist.”

Kogu tänavune hooaeg on Soosaare sõnul olnud üks vaevlemine. Kevadel püsis kaua külm ja küüslauk kannatas selle all väga – oli kidur ja viletsake. Suvine niiskus sobis küüslaugule ja sibulale hästi ning saak paistis juba päris hea. Paraku mängis ilm jälle vingerpussi. „Kui olid kuivad ilmad, siis me ei tahtnud veel sibulat üles võtta, sest see oli

täies kasvuhoos. Nii jäigi koristus vihmaajale, mis tähendab, et kvaliteet kannatab ja sibul ei säili nii hästi. Sorteerime neid praegu kaks korda nädalas ja võtame kogu aeg välja pehmeid sibulaid, et saak veidigi säiliks,” jutustab Soosaar.

Küüslauku kasvatab Kõlleste Garlic seitsmendat aastat ja on viie Eesti suurema küüslaugukasvataja hulgas. Nad väärindavad küüslauku ise, marineerivad purkidesse. Umbes 40 protsenti küüslaugust müüakse Soome seemneks. Sibula müüb ettevõte maha Eestis ja Soosaar mainib, et Peipsi sibula müümisega pole probleemi – see on tarbijate poolt armastatud ja nõutud.

juht Kristo Raud ütleb, et kurgiaeg hakkas planeeritust hiljem ja kogused olid tavapärasega võrreldes väiksemad. Eriti keeruline oli tänavune hooaeg tootmise rahvale, kuna tootmisplaani muutmine käis sisuliselt mitu korda päevas. Selle järgi, kui palju ja millist kurki hommikul kasvatajad tõid, sai hakata plaanima, mida sellest valmistada. „Eelnevalt kasvatajatega kokku lepitud kogused olid totaalselt midagi muud, kui reaalselt põllult kätte saadi. Eesti kogused jäidki kokkuvõttes plaanitust väiksemaks.

Et ka kõik eksporditellimused täita, pidi ettevõte mõnevõrra kurki sisse ostma Saksamaalt,” sõnab Raud.

KurKideGa lÄKs napilt Suurtel hoidisevalmistajatel Põltsamaa Felixil ja Salvestil on samuti hea pilt sellest, milline tänavune köögivilja-aasta oli, sest suurem osa purki minevast köögiviljast ostetakse kohalikelt kasvatajatelt.

Põltsamaa Felixi turundusjuht Marek Viiol räägib, et tänavune aasta on olnud hoopis teistsugune. „Juuli lõpus tundus, et kurki ei tulegi ja meil jääb osa kogust tootmata. Tavaliselt valmib kurk korraga, tuleb nagu paisu tagant, kuid sel aastal ei tulnudki. Õnneks augusti keskel hakkas siiski tulema ja 1300tonnise lepingumahu, mis meil Eesti kasvatajatega oli, saime kätte,” seletab Viiol. „Ärevaid hetki siiski oli ja juba oli mõttes varuplaan, kui tõepoolest kurke nii palju ei saagi.

Oleme ju omakorda seotud ekspordilepingutega ja ligi pool meie kurgihoidistest läheb ekspordiks. Õnneks kvaliteedilt oli kurk isegi parem tavapärasest, kuna valmis pikema aja jooksul, mitte järsku.”

Salvesti ostu- ja logistika-

Kõrvitsad jÄidKi tilluKeseKs Kui mõned aastad tagasi jõudsid Felixisse ja Salvestisse nii suured kõrvitsad, mida andis lausa mitmekesi laua peale vinnata, siis tänavu seda muret küll ei ole. Viljad on pigem väikesed ja neid on vähe. Felixil on plaan kõrvitsat 900 tonni purki panna ja Viioli sõnul on praegu 60 protsenti sellest valmis. „Seega eestimaalaste talvised kõrvitsahoidised on tehtud, nüüd teeme tooteid Soome turule,” räägib ta. „Kõrvitsaaasta on olnud väga keeruline.

Meil on lepingud kümne kasvatajaga ja piirkonniti on saak erinev. Oma pitseri vajutas külm suvi, seetõttu vili jäigi väiksemaks. See tähendab meile, et koorimisel on kadu suurem ja tööd

KURGIAEG HAKKAS PLANEERITUST HILJEM JA KOGUSED OLID TAVAPÄRASEGA VÕRRELDES VÄIKSEMAD.

rohkem. Ka on muist saaki veel põllul ja seda ei saa kätte, kuna pehmele põllule ei saa masinatega minna.” Ideaalne nn tööstuskõrvits on 30–35sentimeetrise diameetriga, kuid Viioli sõnul on tänavu kasvatajatele järeleandmisi tehtud.

Kristo Raud Salvestist ütleb, et kõrvitsaga on tänavu olnud kõige suurem mure ja tootmisplaani ettevõte täis ei saanudki. Puudu ei jäänud küll palju, ligi 10 protsenti. „Eelmisel aastal tahtsid meile kõrvitsaid tuua ka need kasvatajad, kellega meil lepingut polnud.

Nii mõnigi pakkus enda laualt ülejäänud paarikümmet vilja.

Tänavu aga helistasime ise, et vast on kellelgi midagi meile lisaks anda, kuid ei – kellelgi polnud midagi üle. Letid Salvesti kõrvitsast siiski tühjaks ei jää, järgmisel aastal peame lihtsalt proovima pisut varem tootmisega pihta hakata,” räägib ta.

Kapsas Kasvas HÄsti Viiol ja Raud tõdevad, et teiste köögiviljade kokkuostuga pole suurt häda olnud. Kristo Raud kiidab tänavust kapsa- ja tillisaaki. „Tilli pakuti meile tänavu väga-väga palju lisaks lepingutele, mis meil kasvatajatega on.”

Veel ostavad Felix ja Salvest kokku punapeeti, millest tehakse borši, ja porgandit, kartulist rääkimata. Huvitavatest viljadest on Felixil leping suvikõrvitsakasvatajaga, kes kasvatas ettevõttele 100 tonni suvikõrvitsat. Sellest valmistatakse üht salatit Soome turule.

Kaunviljade kvaliteedist on kuulda, et vihm on seda halastamatult rikkunud ja osal kasvatajatest jääbki osa hernestuba võtmata. „Herne-oa kohta ei oska veel lõplikke järeldusi teha, sest oasaak on alles põllul. Venima on selle võtmine küll jäänud ja kvaliteedi kohta ei oska seetõttu hinnangut anda,” ütleb Raud.

konnale ja Eestile tervikuna ei tõuse sellest mingit tulu, pigem vastupidi.”

Keskkonnaminister avaldas oma kriitilise kommentaari pärast seda, kui EMA oli kohtule esitanud järjekordse kaebuse puidutehase rajamisega seotud haldusaktide tühistamiseks. Tallinna halduskohus jättis tänavu septembris EMA esimese kaebuse läbi vaatamata, kuna leidis, et mittetulundusühingul Eesti Metsa Abiks puudub selles asjas üldse kaebeõigus. Nüüd on EMA esitanud halduskohtu määruse peale kaebuse ringkonnakohtule.

EMA on ise toonitanud, et tehase kavandamise plaanidele peavad eelnema kõiki huvigruppe rahuldava inventuuri tegemine meie metsades, mis annaks täieliku ülevaate kogu meie metsaressursist, ning tehases kasutatavate tehnoloogiate avalikustamine, et plaanitava tselluloositööstuse mõju Emajõele oleks selge. (ME)

seaKatKU tõttU KeHtestatUd KaUPLemisPiiRaNGUid LeeveNdataKse

v

eterinaar- ja toiduamet andis eelmisel nädalal teada, et Euroopa Komisjon kiitis heaks uue jaotuse Euroopa riikides seakatku tõttu kehtestatud tsoonideks jagamisel, mis leevendab ulatuslikult seakatkust tingitud kauplemispiiranguid.

Otsusega jääb suurem osa Eestist II tsooni. III tsoonis on Saaremaa Laimjala, Orissaare, Pöide, Valjala vald ning pool Leisi valda ning Pärnumaal Audru ja Tõstamaa vald. Endiselt on seakatkust puutumata Hiiumaa, mis jääb I tsooni. „Piirangutega alade ulatuse oluline vähenemine on märk tulemuslikust koostööst seakasvatajate, jahimeeste ja järelevalveametni-

ke vahel,” ütles veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitja Olev Kalda.

Varem oli keelatud I või II tsoonist pärinevat metssealiha viia teistesse liikmesriikidesse. Nüüd võib I ja II tsoonist pärit metssealiha viia teistesse liikmesriikidesse, kui liha on eelnevalt läbinud kindla töötlemisrežiimi.

Lisaks sellele on otsuses täpsemalt lahti kirjutatud, kuidas peab toimuma II tsoonist pärit kodusigade saatmine tapamajja.

Kitsendustega tsoone on kolm – I tsoon, II tsoon ja III tsoon. I tsoon on puhverala.

II tsoonis on seakatku diagnoositud metssigadel. III tsoonis on seakatku diagnoositud ka kodusigadel. (ME)

www.epiim.ee Pikk 16, Järva-Jaani

Leia meid toidumessi juustutänavalt ja tule Epiima juuste maitsma!

· EESTI JUUST · KOORENE JUUST · GOUDA JUUST · HARMONY JUUST · SULATATUD SUITSUJUUST · HARD CHEESE

25.–27. oktoober Eesti Näituste messikeskus Pirita tee 28, Tallinn

10 || Ilma- ja TaImeTaRk || maa elu

19. oktoober 2017

iLMaTaRk

JüRi kaMeNik ilmatark

meie iLm OLeNeb sUUReL määRaL õHUmassidest

O

Musta aroonia marju ja mahla soovitatakse kõrgvererõhktõve algstaadiumis.

Foto: URMAS LUik

aroonia

ni 8 protsenti sahhariide ehk looduslikke suhkruid. Rikkalik parkainesisaldus laseb marjadel hästi säilida. P-vitamiini aktiivsusega flavonoidid (2%) aitavad selle vitamiini puudust ennetada.

Arooniamarjad on tugevad antioksüdandid (antotsüaanidest tulenevalt), sisaldavad rohkelt vitamiine ja mineraalaineid. Need ained soodustavad perifeerset verevarustust, parandavad nägemist ja tugevdavad immuunsüsteemi.

Siit tuleneb ka aroonia maksa kaitsev ning diabeeti ennetav ja leevendav toime. Päevane tooreste marjade annus ei tohiks ületada 100 grammi (30– 40 g kuivatatud marju). Mahla võiks lahjendada veega ja lisada pisut mett. Mahla hoida pimedas ja jahedas ühtlase temperatuuri juures. Tarvitamisel eelistada värskeid või külmutatud marju. Kuivatatud marjadest või pressimisjääkidest saab teha pulbrit, seda tarvitada kuni kaks teelusikatäit päevas enne sööki. Arooniamarju peaks vältima haavandtõve ja maomahla ülihappesuse korral.

Arooniat on paslik segada teiste mahlade ja marjadega, kus see annab hea koosluse ja ilusa värvi. Arooniamarjad sisaldavad rikkalikult vitamiine, nii et kasutage kõik aias pakutav ikka kenasti ära.

turgutab veresooni RETSEPT

m

usta aroonia marju korjatakse valminult ja kuivatatakse pärast närvutamist. Hooajal saab arooniamarju tarvitada värskelt, neist tehakse keedist, kompotte, mahla, siirupit, veini, külmutatakse jne.

Must aroonia on kasvutingimuste suhtes vähenõudlik.

Paremat saaki annab kindlasti päikesepaistelises kasvukohas. On täiesti talvekindel põõsas, pärineb Põhja-Ameerikast.

Arooniad pesta ja kuivatada. Mündi varred panna läbipaistvasse klaasist pudelisse, lisada arooniad

ja valada peale viin. Sobib laiema suuga ja õhukindlalt suletav pudel. Valida õige suurusega pudel, et see saaks korgini täis valatud ja marjad ei jääks viinast välja. Lasta 14 päeva valguse käes seista, iga päev korra pudelit liigutada. Seejärel arooniad ja

Marjade söömisega peavad olema ettevaatlikud need, kellel on kalduvus kõhukinnisusele, sest aroonia parkained võivad seda süvendada. Marju ja mahla soovitatakse kõrgvererõhktõve algstaadiumis. Need suurendavad ka maomahla happe-

münt kurnata ning saadud lahus läbi kohvifiltri filtreerida. Lisada mesi ja lasta veel nädal valmida. Valmis liköör villida tumedatesse pudelitesse. Liköör sobib vererõhu alandamise napsina või nautimiseks tassikese teega. Liköör on ka kena kingitus.

lisust ja tõhustavad seedimist.

On head alahappeliste maopõletike vastu, samuti sobivad veresoonkonnahaiguste korral.

Marjad sisaldavad rikkalikult orgaanilisi happeid, mis varjutavad marjade magusust, kuigi marjades on piisavalt, ku-

ju Kal

küLVikaLeNdeR: OkTOObeR

08.19 17.51

25. K

Vili, alates kl 03.12 juur

26. N

Juur

27. R

Juur, alates kl 15.59 õis ALLikAS: MäRkMik-kALeNdeR „AAStA AiAS 2017” kiRJAStUSeLt VARRAk

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

Vili

VI

Ne i

Vili

24. T

R

K

23. E

Leht, alates kl 14.57 vili

LI

22. P

Sõnn

Leht

ISTUTUSAEG

21. L

i ts

ur Amb

Õis, alates kl 04.41 leht

Jäär

vi Lõ

20. R

kits

U

apteekertaimetark

aroonia-mündiliköör: • 200 g arooniaid • 3 mündi vart • 4–5 spl mett • 1 liiter mahedat ökoviina

JU

MaReT MakkO

V

ktoobris võib ette tulla südasuvist soojust (2000. aastal kuni 23 kraadi kuu alguses) kui ka südatalvist külma (–17 kraadi 2002. a kuu keskel). Selline aastatevaheline muutlikkus on võimalik, sest Eestisse võivad jõuda väga erinevate omadustega õhumassid. Niisiis on õhumass sünoptilise olukorra ja tsirkulatsiooni kõrval üks peatähtis faktor, mis määrab ilma ja ilmastikku. Seetõttu keskendun seekordses ilmajutus õhumassidele. Õhumass on ulatuslik sarnaste omadustega õhu kogum, mille vertikaalne ulatus on vaid mõni kilomeeter, aga horisontaalsuunas sadu või tuhandeid kilomeetreid. Õhumassid erinevad üksteisest eelkõige tiheduse poolest – tiheduse erinevust põhjustab nii temperatuur kui ka niiskus. Seal, kus õhu tihedus kõige kiiremini muutub, on tavaliselt ka front olemas.

Front on kahe erineva tihedusega õhumassi vahel olev üleminekuvöönd.

Kõige paremini on see mõistetav temperatuuri alusel, aga fronti saab määrata ka niiskuse, tuule suuna või õhurõhu kaudu.

Frondid jagunevad näiteks soojadeks, külmadeks või liitunuteks (oklusioonifront), olenevalt sellest, milline õhumass on pealetungil (teisi klassifitseerimise võimalusi ei käsitle).

Selleks, et formeeruks mingi õhumass, peab korraga suur kogus õhku sarnase aluspinna (kolde) kohal olema, milleks kulub harilikult nädalaid aega. Selle ajaga omandab õhukogum teatud kindlad omadused ja nii formeerub õhumass. Õhumasside levinumad klassifikatsioonid on termodünaamiline ja geograafiline. Viimase järgi jagunevad õhumassid arktilisteks, polaarseteks, troopilisteks ja ekvatoriaalseteks, need omakorda merelisteks ja mandrilisteks. Ekvatoriaalse õhumassi jagamine mereliseks ja mandriliseks on alles viimane areng. Enamasti peetakse siiski ekvatoriaalset õhumassi mereliseks, kusjuures mandri kohal on see suurema evapotranspiratsiooni tõttu niiskem kui ookeani kohal. See õhumass on väga labiilne ja seotud troopikasisese koondumisvööndiga (ITCZ – the Intertropical Convergence Zone) ega jõua kunagi Eestisse. Kõige harvemini jõuab Eestini troopiline õhumass, mida ei juhtu igal aastal. Termodünaamiliselt jagunevad õhumassid labiilseteks, stabiilseteks ja indiferentseteks ehk ükskõikseteks (ka kohalikeks).

Praegusel nädalal (16.–22.10.2017) tuleb Eestil rinda pista nii orkaan Ophelia jäänuste kaasatoodud troopilise õhumassiga, mis nädala algul kergitas õhutemperatuuri 15 kraadini, kui ka arktilise õhumassiga, mida on nädala lõpuks põhjakaartest oodata.

Kuid läänekaartest on tulekul uued madalrõhkkonnad ja osatsüklonid. Seetõttu on ilm muutlik, sageli sajune ja aegajalt tugeva tuulega. Näib siiski, et tsüklonid on valimas üha lõunapoolsemaid liikumisteid, mistõttu pääseb varasema sooja asemel üha enam mõjule ida- ja põhjakaartest saabuv külm õhumass – nädala lõpus ja edaspidi jääb õhutemperatuur alla 10 kraadi ning ilma selginemisel varitseb öökülmaoht ka õhus.

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

19. oktoober 2017

Eerikad ja kanarbikud

aiavaasis või peenras Säde Lepik Maa Elu

O

ktoobris säravad meil õue lillekastides ja muudes anumates tavaliselt roosaõielised saledad eerikad ja kanarbikusordid, mille toonid ulatuvad heledast kanarbikulillast kollaka, roheka ja valgeni. Tänavusel vihmasel sügisel öökülmad ei kiirustanud ning seetõttu olid pelargoonid ja mõned teisedki suvikud veel oktoobri alguseski täitsa kenad. Seega paistab, et paljudesse lillekastidesse sügistalviseid istutusi vist ei tehtagi. Sügisel sobivad taime­anumaisse värviandjaiks ka näiteks puismailane ehk hebe, helmikpööris, akakapsas, luuderohi, dekoratiivkapsad, punaste marjadega lamav talihali ja roosade viljadega teravatipuline talihali, oranžide viljadega tuliastel, põim-ronitatar, ilusad hallid padipõõsad, santoliinid ja viltlehed. Õhulisust ja liikuvust lisavad istutusele kõrrelised. Need taimed tulnuks anumaisse istutada septembris.

Eerikaid ja kanarbikke istutatakse praegugi, kuna neisse ju suhtutaksegi nagu ajutisse silmailusse, mis peab nagunii vastu kõigest ühe hooaja. Kuid kanarbikku võiks mitmeid aastaid kasvatada ka hoopis turbapeenras ning eerikategi seas on kevadel õitsvaid liike, mis sinna sobivad. Neile meeldib happeline pinnas, mis laseb hästi vett läbi, kuid ei pea olema kuigi toitainerikas.

Praegu on igatahes kurb vaadata, kui taimed on lihtsalt kuidagi anumasse torgatud ning kui linnud, tuul või mõni pahatahtlik tegelane need uppi löövad või välja kergitavad, siis jäävad juuri ümbritsevad turbapallid ju peaaegu kohe kuivale.

Kastke mulla külmumiseni Sügishalli aega kena taimeseadet tahtes tuleb ka üheks hooajaks mõeldud istutus korralikult teha. Sügisel õitsev sale eerika leotage esmalt korra-

likult läbi ja harutage taime juurepall natuke lahti. Siis saavad juured kasvupinnast niiskuse paremini kätte ja taim juurdub paremini. Kasvumulla happesus pole üheks sügiseks tehtud istutuse puhul eriti oluline, kuid nii eerika kui ka kanarbik siiski eelistavad happelist turbast mulda.

Neutra liseerimata turba hulka võiks segada puukoort või kergkruusa, siis püsib k a s v upi n na s õhulisem. Üsna pind­ mise juurestikuga taimekesed jäävad väikeses anumas või turbasubstraadis kasvades hästi kergesti kuivale. Vihmavesi ei pruugi tihedalt täidetud taimeanumas mullapinna ja juurteni jõudagi. Sügisel ja talvel särama mõeldud eerikaid ja kanarbikusorte tuleb seepärast kasta nii kaua, kuni muld kasvunõus külmub, sest siis püsivad taimed vähemalt jõuludeni ilusad. Kasvunõu põhjas peavad olema liigvee äravooluks muidugi augud.

Saledad eerikad justkui koosnevadki ainult õitest ja vartest, nende lühikesi nõeljaid ja igihaljaid vartel turritavaid lehti ei pane tähelegi. Kui taimed kastmata jätta, tõmbuvad need ruttu pruuniks ja kuivanud õied hakkavad pudisema. Kuigi sale eerika meie talve üle ei ela, võiksid selle ilusad roosad või valged õied ikka kevadeni silma rõõmustada. Kui värvitoon on alles, siis tundub, nagu õitseksid eerikad ka keset härmatist ja lund. Külmunud õied püsivad taimel paremini, kui piserdate neid kuiva ilmaga juukselakiga. Raske ja märg sulalumi lükake taimedelt ära.

Ühes aiavaasis kasvab kirju valik kanarbikku.

Foto: Säde Lepik

Esmapilgul üsna sarnasena tunduvad eerikad ja kanarbikud kuuluvad kanarbikuliste (Ericaceae) sugukonda. Kanarbiku perekonnas ongi ainult üks liik (Calluna vulgaris), mis on meile tuttav nõmme- ja rabamännikutest, luidetelt ja raiesmikelt, kus see hea hilissuvine meetaim õitseb juuli lõpust septembrini. Näljahädade aegu on katkitambitud kanarbikku segatud leivajahu hulka. Kanarbikuõieteed juuakse selle rahustava, röga lahtistava, põletikuvastase jms toime pärast.

Lilleanumais kasvatame kanarbiku hilisema õitseajaga liht- ja täidisõielisi sorte, millel on erinev kõrgus (5–60 cm)

Maa Elu küsib

Kas aiajäätmed võib võssa visata?

E

lamurajoonide ümbruses ringi sõites hakkab sügise saabudes järjest enam silma, et teede äärde võsasse veetakse aiajäätmeid: muruniidet, taimevarsi ja varsti ka puulehti. Visatakse tee kõrvale hunnikusse ja nüüd, mil ümbritsev hein ära kuivab, paljastuvad mädanevad ja haisvad hunnikud. Samuti on üle Eesti levimas komme, et inimesed toovad kilekottidega metsa alla kokkuriisutud puulehti ja jätavadki sedasi kinniste kottidega sinna.

Mida ütleb seadus sellise käitumise kohta ja mida siis peaksid tegema need, kes aiajäätmeid kompostida ei taha?

vastab Keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader: „Aia- ja haljastusjäätmete metsa alla viimine on keelatud.

Puulehtede, niidetud muru ja muu sellise puhul on tegemist jäätmetega, mille metsa alla viimine ei ole lubatud.

Sarnaselt teiste jäätmetega tuleb puulehed ja muud kodumajapidamistes tekkinud aia- ja haljastusjäätmed anda üle vastavat luba omavale isikule. Kogumispunktide kohta leiab infot kaardirakendusest www.kuhuviia.ee.

Samuti võib kodumajapidamistes tekkinud biolagunevaid jäätmeid kompostida nen-

de tekkekohas, arvestades kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjas sätestatud nõudeid.

Seega on antud juhul ikkagi kaks võimalust: anda tekkinud biolagunevad jäätmed üle vastavat luba omavale isikule või kompostida kodus.

Kui jäätmehoolduseeskirjas on välja toodud muid võimalusi, näiteks sügisene puulehtede äraveo korraldamine kohaliku omavalitsuse poolt või täiendavad kodumajapidamistes lubatud käitlusvõimalused, võib kasutada neid variante.”

Küsis Riina Martinson

ja õietoon. Põnevama istutuse saabki siis, kui panna kokku mitut tooni sorte. Eriti vastupidavad on nn pungõitsvad sordid, mis päriselt ei avanegi, sajud ei riku nende toone ruttu ära.

Võiksid kasvada turbaaias Igihaljas kanarbik on külmakindel ja ka sügisel aiavaasi istutatud taimed võivad talvel ellu jääda. Tõenäosus, et pakane taime juuri ei kahjusta, on siiski suurem, kui kaevate lille­ anuma talveks mulla sisse. Krõbeda külmaga võib taimenõu

ümber mähkida pakasekanga. Vastu pidanud kanarbikud saate siis kevadel elujõulise osani tagasi lõigata ja näiteks turbapeenra päikeselisse serva istutada. Rododendronid tahavad turbaaias vähemalt poolvarju, kanarbikud aga just päikest. Pärast juurdumist kanarbik seal enam kuivust ei pelga. Kanarbiku kollaselehelisi sorte (näiteks ‘Theresa’, ‘Sandy’ jt) tuleb varakevadel varjutada, muidu kõrvetab päike need ära.

Erinevatest sortidest kanarbikuvaip võib olla väga efektne.

Kärpimine paneb taimed paremini harunema. Tugevamalt lõigake kanarbikku tagasi iga kolme aasta tagant.

Väga suures eerikate pe-

rekonnas on üle 850 liigi. Enamik neist ja meilgi armastatud sale eerika (Erica gracilis) kasvab lo o du sl i k u lt Lõuna-Aafrikas ning need taimed võtab talv paraku ära.

Veidike eerikaliike kasvab looduslikult ka Euroopas. Kunagi on isegi Eestis kasvanud sooeerika (E. tetralix).

Meie aedades saab ilma talvekatteta hästi kasvatada varakevadel õitsevat kuni 20 cm kõrgust punast eerikat (E. herbacea), kääbuspõõsakesel on ka punaste, roosade ja valgete õitega sorte. See liik hoiab kenasti oma vormi ja tavaliselt kärpimist ei oota, kui tahate seda teha, siis kärpige kohe pärast õitsemist, sest uued õiepungad moodustuvad juba suvel.

Varakevadel õitseb meil punase eerika ja Erica erigena hübriid värd-eerika (Erica x darleyensis), mis talub ka lubjasemat pinnast. Sügisel on kenad selle õienuppudega varred. Mõned sordid kasvavad isegi kuni 70 cm kõrguseks. Hall eerika (E. crinea) kasvab kuni poole meetri kõrguseks. Neid eerikaid on aga kindlam istutada kevadel, sest külm võib nõrga juurekavaga taimed kasvupinnast hõlpsasti välja kergitada.

Varakevadise päikese eest tuleb värd-eerikat ja halli eerikat kindlasti kaitsta. Eerikad vajavad erinevalt kanarbikust üpris palju niiskust ka turbapeenras kasvades.

12 || SIIdeR || maa elu

19. oktoober 2017

siidri tootmine

algab puude istutamisest SiRJe NiiTRa Postimees

t

änavune õunasaak on Eesti eri nurkades väga erinev ja ubinad valmivad aeglaselt, mistõttu on osa siidrikodasid raskustes tooraine saamisega, eelisolukorras on aga need, kel endal varakult õunaaed rajatud.

Põlva maakonnas Valgjärvel Orava talus tegutseva Siidrikoda OÜ asutaja Sulev Nõmmann õunapuudust ei kurda, sest enne seda, kui tootmise paika pani, rajas ta korraliku õunaaia.

Teadaolevalt on tegu ainukese siidrikojaga Eestis, kel on täielik oma varustuskindlus, ja õunu juurde ei osteta. Õunaaedade rajamisega alustati sel eesmärgil juba aastast 2006 ehk kümme aastat tagasi, mil mulda pandi 4000 õunapuud. „Siidri tootmiseks kahjuks igasugune tooraine ei passigi. Sobiliku õunaaia rajamiseks tuleb kõvasti vaeva näha ja aastaid tööd teha. Esimese korraliku saagi saab ju alles viiendal aastal pärast istutust. Hakkasime oma siidrikoja tarvis seadmeid hankima 2011. aastal, nelja aasta pärast saime aktsiisiloa ja nüüd hakkame uut tehast püsti panema,” selgitab omanik asjade käiku.

Oma õunaaia osatähtsust ettevõtte edus Nõmmann, kes on doktorikraadiga teadlane, siiski üle ei tähtsusta. Ta peab ülioluliseks konkurentsieeliseks hoopis kümne aasta pikkust teadusarendust. „Õunad saab ju osta, aga teadmist on hoopis raskem sisse osta,” märgib ta ja lisab, et teeb 2009. aastast koostööd nii siinse Toidu ja Fermentatsiooni Arenduskeskusega kui ka Soome teadusasutustega. Läbi on analüüsitud kogu selle regiooni õunad ja katsetatakse erinevaid pärmitüvesid.

Küsimusele, milliseid õunasorte ta ise kasutab, vastab mees, et nende hulgas paraku väga pal-

Karmo ja Veranika Haas kevadel valminud selle aasta siidriga.

ju Eesti sorte ei ole. Ta lisab, et kahjuks on ka Polli Aiandusuuringute Keskus oma arendustegevuse suunanud eelkõige lauaõuna aretamisele. Selleks et teha siidreid, mis rahvusvahelistel konkurssidel medaleid võidavad, tuleb kokku kombineerida eri õunasorte. Siidrikoda OÜ võib uhkustada sellega, et neil on nüüd maailma parim poolmagus siider, sest just selle tiitli koos kuldmedaliga nad tänavu Inglismaalt ära tõid. Mimikri nime kandvat kihisevat jooki, mille alkoholi mahuprotsent on ainult 1,6, saab osta Tallinna ja Tartu kaubamajadest ning Coopi poeketist. Nime sai see sellest, et maitseb ja lõhnab nagu pirnisiider, kuid ühtki tilka pirnimahla lisatud ei ole ehk siis tegu nagu väikese pettusega.

Siider on täiesti naturaalne, mis tähendab, et õunamahlale pole midagi juurde lisatud. 0,33liitri-

se pudeli hind kõigub poes kolme euro ümber.

Tänavu ulatub Siidrikoja toodang esmakordselt üle 20 000 liitri, kuid seda on plaanis uue tootmishoone valmimisel kasvatada kümme korda ehk 200 000 liitrini välja ning minna ka välisturule. Eks mõnevõrra sõltub see turu üldisest arengust. Praegu tundub siider olevat hea alternatiiv neile kerge alkohoolse joogi sõpradele, kellele õlu ei maitse. „Vahe on veel selles, et kui õllest juuakse sageli ennast purju, siis pole kuulnud, et keegi ennast siidrist täis jooks. Siidrit võib võrrelda ka kvaliteetse valge veiniga ja seda tarbivad võrdselt nii naised kui ka mehed,” selgitab Nõmmann. Siiski vajab siidrikultuur tema hinnangul Eestis veel tutvustamist. Väikepruulikodade liit sellega jõudumööda tegeleb.

Uuenenud „342“ veelgi tõhusam ja efektiivsem!

• Parandatud maitseomadustega mürksööt närilistele • Turbo-impregneeritud nisu tera (toimeaine on viidud otse tera sisemusse) • Tolmuvaba • Efektiivne toime pärast esimest manustamist!

• Ei idane • Sisaldab Bitrex mõruainet • Säilivusaeg 45 kuud Toimeaine: Bromodialoon 0,05 g/kg Pakend: 200 g Kasutage biotsiidi ohutult! Enne kasutamist lugege lisatud teave alati läbi!

varustatud Saadaval kõikides hästi hästivarustatud tööstuskaupade tööstuskaupade kauplustesja kauplustes ja apteekides üle eesti.

Eesti.

JUSS SASkA / toRi SiidRitALU

saab Ka „mustlast” teHa, aGa selleGa KauGele ei jõua Peninuki Napsukoda Tartumaal oli sunnitud tänavu lausa lehes kuulutama, et ostab siidri valmistamiseks õunu kokku, ja praegu käibki kibekiire tooraine varumine. Firma omanik Martin Maatee ütleb, et ega LõunaEestis tänavu toorainega eriti kiidelda ei saa. Õitsemise ajal oli nii külm, et putukad ei lennanud ja paljud aiad on täitsa tühjad, toob ta põhjuseks. Teisalt valmivad ka neil puudel, mis kannavad, viljad väga aeglaselt. Peninukil endal õunaaeda praegu ei ole, rendile on võetud kaks vana õunaaeda ümbruskonnas. Ka pruulimine on seni käinud teiste juures ehk „tehakse mustlast”, nagu sellise tegevuse kohta joogitootjate seas tavaks öelda on. Nüüd on kevadel plaanis toormepuuduse vä-

hendamiseks oma istikud maha panna ja ettevalmistused käivad juba ka tootmishoone püstipanekuks.

Seejärel on võimalik laiendada tootevalikut ja suurendada mahtu.

Maatee sõnul valmivad Peninuki joogid kõik kohalikust toorainest ja need on naturaalselt kääritatud ehk mull on pudelisse tekkinud loomulikul teel. Väike alkoholiprotsent tuleb niiviisi küll limonaadile juurde, aga see jääb siiski mittealkohoolsele joogile lubatu piiridesse. Lisaks limonaadile ja siidrile on tootevalikus mõdu ja toonikud. Nüüd tuleb välja ka esimene džinn, mis valmib küll siin-

sest toorainest, aga destilleerimine toimub esialgu Lätis. Peninuki siider oli tänavu Intsikurmu muusikafestivali ametlik jook. Müük on iga aastaga kasvanud ja nüüd loodab firma omanik ka mustlaseajast välja jõuda ehk kõike ise tegema hakata. Maatee ajab äri koos sõbra Silver Koppeliga. Tartus on neil oma baar Naiiv, kus toimetavad kaks briti noormeest, kes varem tantsisid Vanemuise teatri balletis, kuid on nüüd Peninuki täieõiguslikud osanikud. siidrit Kannatab teHa iGast eesti õunast Tori Siidritalu majandavad Karmo ja Veranika Haas. Peremehe sõnul on neil miinimumkogus õunu kogutud ja kõik, mis nüüd edasi veel tuleb, on puhas boonus. „Taliõun pole veel õieti korjeküpseks saanud ja vihmad takistavad korjamist, aga üldiselt ei saa nuriseda,” lausub ta. Kindlaid lepinguid kellegagi sõlmitud ei ole ja üht-teist tuleb juba ka oma õunaaiast, kuhu on istutatud üle 40 sordi.

Siidrit kannatab Karmo Haasa sõnul teha igast Eesti õunast ja isegi valgest klaarist, kui see õigel ajal ära korjata. Kõige paremad on siiski tuntud taliõunad, nagu talvenauding ja Liivi sibulõun, samuti sügisjoonik ja lambanina, milles kõigis on siidri jaoks vajalikku sügavust ja maitset. Tegelikult tehakse siidri alused sortide kaupa valmis ja seejärel segatakse need retseptide järgi omavahel kokku, et õige maitse saada.

Tori Siidritalu valmistab siidrit šampanjameetodil, mis tähendab, et esimene kääritamine toimub mahutis, teine aga pudelis. Välja tuleb pidulik jook, mis sobibki vahuveini aseaineks ja mida müüaksegi suurtes 0,75liitristes pudelites. Maitsta saab seda mitmes kohvikus ja restoranis, aga ka käsitööõlut müüvates kohtades. Kuna maht pole veel kuigi suur, siis kaubakettidesse esialgu asja pole. „Me ei suuda võistelda suurte inglise ja prantsuse tootjatega, aga meie siidri väärtuseks ongi, et see on tehtud siinsamas meie oma õuntest,” lausub Haas. Uus laar kodumaist siidrit peaks valmis saama järgmiseks suveks, mil selle joogi hooaeg taas algab.

Talvine aeg kulub siidritootjatel õunapuude pookimiseks ja järgmiseks hooajaks valmistumiseks.