Maa Elu, 9. november 2017 by AS Eesti Meedia

ROOMET SÕRMUS: PEAAEGU 80 PROTSENTI VASTANUTEST TUNNISTAS, ET TÄNAVUNE AASTA TULEB MAJANDUSLIKULT KEERULINE VÕI ISEGI VÄGA KEERULINE.

772504

586014

ISSN 2504-5865

UUS JA VÕIMAS VILJATERMINAL

LÜÜSTE PÕLLUMAJANDUSÜHISTULE KUULUVA TERAVILJAKUIVATUSE JA LADUSTAMISE KOMPLEKSI KUIVATUSVÕIMSUS ON KUNI 70 TONNI VILJA TUNNIS.

KANEPIT POLE LIHTNE KASVATADA

SILLAOTSA TALUS ON 5,8 HEKTARIT MAAD NÜÜD JUBA KOLMANDAT AASTAT KANEPI ALL.

9. NOVEMBER 2017 • NR 44 (126) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Eesti seemneid säilitatakse

Teravmägede igikeltsas Riina MaRtinson Maa Elu

ue aasta alguses saadab Eesti Taimekasvatuse Instituut Norrasse paki, milles eestimaiste põllumajanduskultuuride seemned, et säilitada neid Teravmägede saarele ehitatud ülemaailmses seemnehoidlas. Teravmägedes asuv seemnehoidla kogub ja hoiustab pikaajaliselt erinevate riikide seemnevaru ja lubaduste järgi peaks seemnete idanevus säilima seal vähemalt viiekümneks aastaks. Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) direktor Mati Koppel ja Põhjamaade geneetilise ressursi keskuse direktor Lise Lykke Steffensen on juba allkirjastanud lepingu ETKI geenipangas säilitatavate seemnete varusäilikute hoiustamiseks Svalbardi seemnehoidlas. Eesti päritolu teraviljade, heintaimede, kaunviljade ja köögiviljade seemned saadetakse niiskus- ja õhukindlates fooliumpakendites Teravmägedele juba tuleva aasta jaanuaris. „Nüüdsest on võimalik instituudi geenipanga kollektsiooni aretus- ja rahvaselektsiooni sortide, aretiste ning loodusest kogutud materjali seemnete nii-öelda varukoopiaid seemnehoidlas pikaajaliselt hoiustada. Põhikollektsiooni hävimisel või muudel erakorralistelt põhjustel võib neid tagasi saada ja uuesti kasutusele võtta,” ütleb

Igikeltsa sisse raiutud hoidla koosneb kolmest kambrist, mida ühendab sissepääsuga umbes 100 meetri pikkune tunnel.

ETKI geenipanga juhataja Külli Annamaa. Norrasse saadetakse Jõgeval või mujal Eestis aretatud sordinimega sordid. „Mõnede Eesti sortide seemned on Teravmägede seemnepangas juba olemas, aga need pole meie saadetud,” selgitab Koppel. „Nüüd saadame Teravmägedele täiskomplekti.” Koppel räägib, et nad olid küll arutanud oma seemnete varu ülemaailmsesse seemnepanka saatmist, kuid praegune initsiatiiv tuli seemnepanga poolt, millest kohe kinni haarati. „Me ei või kunagi teada, mis juhtub, näiteks tulekahju või muu õnnetus. Kui seemneid mujal ei ole, on need jäädavalt hävinud,” selgitab ta.

Eestis aretatud sortidest ongi osa juba kadunud. „Viimastel aastatel on Eestis populaarseks muutunud kanepikasvatus ja Jõgeval on aretatud mõned kanepisordid, aga need pole säilinud,” räägib Koppel. „Põllumajanduse areng pole ühesuunaline, vaid tihtipeale tullakse ringiga tagasi. Mõnede kultuuride kasvatus kaob ja teatud aja pärast tekib nende vastu huvi ning siis oleks vaja sobilikke sorte, aga kui neid pole säilitatud, siis polegi kuskilt võtta.” Seemnete idanemisvõime ei säili isegi igikeltsas igavesti ja 50–60 aasta pärast tuleb saata samade sortide seemned uuesti. Üle maailma on juba 73 rahvuslikku, piirkondlikku ja rahvusvahelist geenipanka paigu-

tanud seemnehoidlasse pikaajalisele säilitamisele peaaegu 900 000 kõige väärtuslikuma seemneproovi varusäilikut rohkem kui 5000 taimeliigist. Hoidla on rajatud aga kuni 4,5 miljoni säiliku mahutamiseks. „2018. aasta veebruaris täitub kümme aastat seemnehoidla avamisest. Sünnipäeva tähistamiseks loodetakse ületada ühe miljoni säiliku piir. Soovime selle eesmärgi täitmiseks anda ka Eesti panuse,” ütleb Annamaa. Seemnehoidla tegevus- ja säilitamiskulud katab Norra Kuningriik ja globaalse tegevusulatusega põllumajanduskultuuride usaldusfond Crop Trust. Seetõttu on säilikute hoiusta-

mine kõikidele geenipankadele tasuta. Maailma kultuurtaimede seemnete tagavara sisaldav Teravmägede seemnepank asub Norras Lääne-Teravmägede saarel. Selle eesmärk on säilitada võimalikult paljude taimeliikide seemnevarusid, et tagada liikide säilimine näiteks looduskatastroofide, sõdade ja taimehaiguste korral. Seemned on pakitud neljakordsesse hermeetilisse ja sooju-

2018. aasta veebRuaRis täitub kÜmme aastat seemnehoidla avamisest.

Fotod: Heiko JUNGe / NtB SCaNpiX

sisoleeritud pakendisse. Seemnepank asub 130 meetri kõrgusel merepinnast. Hoidla koosneb kolmest eraldi kambrist, mida ühendab sissepääsuga umbes 100 meetri pikkune tunnel. Igikeltsa sisse kaljusse on raiutud kolm säilituskambrit, kus hoitakse temperatuuri miinus 18 kraadi. Ümbritseva igikeltsa temperatuur on 3–4 miinuskraadi. Tegevust haldavad ja rahastavad ÜRO, mitme riigi, sihtasutuse, uurimisasutuse ja ettevõtte moodustatud sihtasutus Global Crop Diversity Trust, Norra valitsus ja Põhjamaade geenivaramu NordGen. Aastal 2008 maksis seemnepanga ülalpidamine umbes 50 miljonit Norra krooni.

2 || ÜHiSTu || maa elu

9. november 2017

UUENDUSLIK TOIDU KINKEPAKEND

aaeluministeeriumi ja Kunstia k adeemia koostöös sündis uuenduslik Eesti toidu kinkepakend. Ministeeriumi Eesti toidu projektijuht Kadi Raudsepp kirjutas maablogis, et hea võimalus Eesti toidu tutvustamiseks ja meie toidust rääkimiseks avaneb tihti mitmesuguste rahvusvaheliste sündmuste raames, kui võõrustajana või külalisena tänukingitusi jagame. Seetõttu võetigi plaani välja töötada huvitav, ilus, meeldejääv ja funktsionaalne Eesti toidu kinkepakend, mis räägiks meie lugu, oleks kinkijale üllatuseks ning ärataks Eesti ja siinse toidu vastu huvi. Eesti toidu edendamine ja selle tutvustamine maailmas on maaeluministeeriumi üks olulisi ülesandeid. Selleks on koostatud eraldi teavitamis- ja müügiedendusprog-

ole. Vanematel on muidugi hea meel, et nende alustatut jätkame. Meile see eluviis sobib.”

Eesti toidu kinkepakend on hea võimalus Eesti toidu tutvustamiseks. Foto: MaaeLUMiNiSteeRiUM

ramm „Eesti toit 2015–2020”, mille raames viiakse ellu mitmesuguseid tegevusi Eesti toidu tutvustamiseks nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. (ME)

EESTI LIITUB EUROOPA MAASTIKUKONVENTSIOONIGA

elmise nädala neljapäeval kiitis valitsus oma istungil heaks Euroopa Liidu maastikukonventsiooni ning andis volitused sellega liitumiseks. Euroopa maastikukonventsioon käsitleb maastike kaitset, korraldust ja planeerimist ning koostööd Euroopas. „Inimestele seostub sõna maastik enamasti ikka loodusega, kuid tegelikult on

see mõiste märksa laiem,” ütles keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Urve Sinijärv. Kõnealune konventsioon ongi esimene rahvusvaheline kokkulepe, mis käsitleb kõiki maastikutüüpe: looduslikke, maa-, linna- ja linnalähialasid; nii silmapaistvaid, harilikke kui rikutud maastikke. Konventsioon rakendub nii maismaale, siseveekogudele kui ka merealadele. (ME)

LINNUGRIPP POLE EESTISSE JÕUDNUD

uigi linnugrippi on tänavu diagnoositud Soomes, Rootsis ja Leedus, saab veterinaarja toiduamet jahimeestega koostöös metslindudelt võetud proovide põhjal kinnitada, et viirus Eestisse jõudnud ei ole. Linnugripi seireks võttis veterinaarja toiduamet tänavu kütitud metslindudelt viroloogiliseks uurimiseks 200 proovi ja palus selleks meie jahimeeste seltsi kaudu abi jahimeestelt. „Saame kinnitada, et seatud eesmärgid on täidetud. Suur tänu kõigile, kes seiret läbi viia aitasid. Esile tuleb tõsta Lääne-Eesti

jahimehi, kes andsid selleks suurima panuse. Ühtegi linnugripi juhtu seire käigus ei tuvastatud,” ütles ameti loomatervishoiu osakonna juhataja Harles Kaup. „See aga ei tähenda, et linnugripi oht oleks möödas. Jälgime pidevalt olukorda ja jahimehed aitavad meil ka edaspidi lindudelt proove võtta.” Lindude gripi Eestisse jõudmise oht suureneb taas kevadel, kui Eestisse jõuavad tagasi potentsiaalselt viirust kandvad rändlinnud, kes võivad haigust levitada ka teistele lindudele. Praegu levib lindude gripp aktiivselt Itaalias, Šveitsis, Bulgaarias ja Saksamaal. (ME)

TÄNAVU KÜTITI 54 PRUUNKARU

esk konnaamet lubas sel karujahi hooajal küttida kuni 56 pruunkaru, kellest kütiti 54 isendit. Pruunkaru on kaitsealune liik, mistõttu jaht oli lubatud vaid karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjude vältimise eesmärgil. Pruunkaru küttimismahu määramisel arvestati karu asustustihedust, juurdekasvunäitajaid, arvukuse muutust viimase nelja aasta jooksul, eelnevate aastate küttimisstruktuuri ning 2016. ja 2017. aasta kahjustuste ulatust. Karu üldarvukus Eestis on 2016. aasta sügisese seisuga ligi 700 isendit.

Põhja-Pärnum piirkonna võims

„Enamikus maakondades lõppes karujaht küttimismahu ammendumise tõttu juba septembri lõpuks. Üks karu jäi küttimata Viljandimaal ning teine Ida-Harjumaal, kuhu oktoobris anti täiendav küttimisluba,” sõnas keskkonnaameti jahinduse ja veeelustiku büroo juhataja Aimar Rakko. Enim kahjustavad karud mesitarusid ja silopalle, vähemal määral teevad liiga koduloomadele. Mullusega võrreldes on kahjustuste arv mõnevõrra kasvanud. Riik on lubanud karu tekitatud kiskjakahjud kuni 100% ulatuses hüvitada. (ME)

tooMas ŠaLDa Maa Elu

õttes Vändrast suuna Viljandile ja Suurejõelt Kadjaste poole keerates kerkib mõne kilomeetri pärast silme ette uus ja võimas Lüüste Põllumajandusühistule kuuluv teraviljakuivatuse ja ladustamise kompleks, mille kuivatusvõimsus on kuni 70 tonni tunnis. Kuivatama hakati siin augustis, nüüdseks on ehitaja Nordecon Betoon OÜ töödega lõpusirgel. Ühistu osutab teenuseid enam kui 30 teraviljakasvatusettevõttele üle Eesti. Ühistu liikmete hulgas on 20 hektaril vilja kasvatavaid väiketootjaid ja 3000 hektaril segapõllumajandusega tegelevaid suurtootjaid. Ühistulise tegevuse eestvedajad on neli venda Soosaart, kes on kõik aktiivsed teraviljakasvatajad. „Ühistulise tegevuse eesmärk on leida kõigile soovijatele praegu parim võimalik lahendus. Meie jaoks ei ole oluline, kas põllumajandustootja on suur või väike, kas ta soovib ametlikult ühistu liikmeks astuda või mitte, peamine on, et põllumehed, kellele ühistu teenust osutab, meid usaldaksid ja ühistu saaks oma liikmeid usaldada,” selgitab vendadest vanim Tiit Soosaar (33). Tiit on EMÜ haridusega tootmistehnika magister, vend Ivo (32) õppis tehnikainseneriks TTÜs, Jaak (30) ja Jaan (26) õppisid Olustveres põllumajandust. Tiit pidas ülikooli ja hiljem juba enda ettevõtte kõrvalt kaheksa aastat tehnoloogi ja tootmisjuhi ametit, kuid oma põllumajandustootmise kosudes ei jätkunud palgatööks enam aega. Oma ettevõtted on igal vennal, Vändra kanti jäävad 2500 just nende haritavat hektarit. „Kes on tehnika poolel tugevam, aitab õigeid otsuseid teha selles vallas, kes agronoomiks õppinud, annab siin suunad kätte,” kirjeldab ta vendade koostööd. „Vanemad alustasid talupidamist tühjalt kohalt, kui ostsid 1989. aastal talukoha ja 10 hektarit maad. 2008. aastal, kui vanemad kasutasid 200 hektarit põllumaad ja meie vendadega lõpetasime koole, hakkasime aktiivsemalt ringi vaatama, kust maad juurde saada. Oleme maad ostnud, osa maast on renditud. Oleme küll vennad, aga igaüks ajab siiski oma rida ja keegi teise rahakotti ei piilu. Igal vennal on oma kodu, huvid ja iseloom ning iga päev me liiga palju ninapidi koos ei

ÜHISTEGEVUS Oma ettevõtetega järjele saamine nõudis vendadelt tõsist pingutust. „Kui 200 hektarilt laieneda 2500le, on kõike uut vaja. Laenud, liisingud – peaaegu kõik, mis teenid, maksad esialgu ära. Kasvades tekivad jälle teised mured, näiteks on suur vahe, kas on kolm või kolmkümmend töötajat, väikeses ettevõttes saad olla personaalsem ja läheneda inimestele rohkem süvitsi.” Aga on tegevusi, kus suurel on eelised. Nii asutasid vennad seitse aastat tagasi Lüüste Põllumajandusühistu, mille eesmärk oli sisendite (seemne, väetise jms) ostmisel soodsama ja saagi turustamisel omakorda kallima hinna saamine. Soosaare kinnitusel on ühistuna tegutsemise suur pluss võimalus saada täiendavat ELi toetust tootjarühmale. Tänu sellele võttis Lüüste PMÜ ette viljaterminali ehituse. Kompleksi kuivatusvõimsus on kuni 70 tonni tunnis, mis on Kesk- ja Lääne-Eesti ning Pärnumaa suurim näitaja. Ladustada saab 12 000 kuni 15 000 tonni. „Ega peale sadamate polegi Eestisse mõtet suuremaid terminale ehitada. Vili läheb enamasti ekspordiks sadamate kaudu ja varem või hiljem tuleb vili ikka sinna vedada, meil on vaid vaheladu. Pikemaks ajaks jääb meie juurde vili, mis viiakse välja Pärnu sadama kaudu ning ootab laeva. Kui Pärnu kaudu rohkem vedada saaks, hoiaksime transpordi pealt kokku arvestatava summa. On mõistlik, et meie piirkonnas tegutseb vähemalt üks korralik kuivatuskompleks,” on Soosaar veendunud. Sel aastal on Lüüstes oma vilja kuivatanud juba enam kui 40 põllumajandustootjat, sealhulgas Võru- ja Tartumaalt. „Kogu projekti realiseerimine võttis aega neli aastat, sellest enamik kulus eeltööle, projekteerimisele ja rahastuse otsimisele. Peagi saab siin valmis labor,” on kuivatikompleksi ehitust juhtinud ja edasise toimimise eest vastutav Tiit rahul.

Lüüste Põllumajandusühistule kuuluva teraviljakuivatuse ja ladustamise kompleksi kuivatusvõimsus on kuni 70 tonni tunnis. Foto: tooMaS ŠaLda

KRIISIABI OLEKS ÕIGLANE Kõik vennad kasvatavad oma põldudel põhikultuure. „Tali- ja suvinisu, uba, hernes, raps, otra vähem. Rukist ja kaera pole Vändra kandi savistel maadel mõtet palju kasvatada. Saviste maade tõttu paneme uba ja hernest maha keskmisest rohkem. Juba neli-viis aastat tagasi oli meil oa all 550 hektarit,

sel aastal on lÜÜstes oma vilja kuivatanud juba enam kui 40 põllumajandustootjat.

mis oli tollal ligi neljandik kogu Eesti oast. Nüüd on kaunaliste kasvatamine hüppeliselt kasvanud, kui mälu ei peta, oli tänavu Eestis oa all 25 000 hektarit. Meie pole kaunaliste osakaalu enam väga paisutanud. Tänavu jääb esimest korda osa saagist maha, vihm ei lasknud kõike ära koristada. Võimalusel oleme koristanud isegi kella kuueni hommikul. Praegu tuleb uba põllult niiskusega 45–50 protsenti. Aurutame igast sajast tonnist 40 tonni vett välja. Kuna uba on nii märg, lõhub kuivatamine veel tera ka ära, mistõttu kannatab kvaliteet. Kui kasvataja ostab kombaini- ja kuivatiteenuse sisse, polegi tal mõtet seda ära koristada,” kirjeldab Tiit Soosaar karmi reaalsust. Kuna mees juhib ühistut ja puutub iga päev kokku kümnete Eesti viljakasvatajatega, saab ta kinnitada, et viljakasvatuses on olukord hull. „Eelmisel aastal oli ikaldus, paljud ajatasid oma kohustused sellesse aastasse, aga tänavu jääb minimaalselt 20–30 protsenti saagist ilma tõttu lihtsalt koristamata. Kõige hullem on see, et suures osas jäävad põllule just raps ja uba, mis on tulusad kultuurid ja nõuavad ka rohkem sisendeid. Kui eelmise aasta võlg on kukil ja paksu rahapatakat tagataskus ei ole, on mure suur. Oleme mõne põllumehega asja arutanud ja tõdenud, et pankrot on üks ettevõtluse osa, mõnikord on see halbadest valikutest kõige vähem halb. Kui

maa elu || ÜHiSTu || 3

9. november 2017

maa vallas valmis saim viljaterminal

kult ebavajalikku kivist platsi, et tolmu ei tekiks, aga kui räägin maanteeametile, et naabri toodang on tolmuga kaetud, ei võeta mind kuulda. Meie toodame kalakonserve hoones sees autoklaavis ja mis iganes juhtub, toodang jääb puhtaks, aga plats olgu olla. Normaalset teed aga ei saa kuidagi ehitada. Ametnikud lähtuvad aastatetagusest infost, et meie juurde sõidab kaks veoautot ööpäevas ja andmeid tegelikkusele vastavaks nad viia ei suuda. Otsitakse põhjendusi, kuidas probleemi eirata. Eks kipub olema nagu elus ikka: teiste silmas näed pindu, omas palki ei näe! Nii paistab see olevat ka riigiasutustes. Sama kummaline on, et statistikaamet nõuab põllumehelt koristusandmeid 15. septembriks, aga meie tegelikult alles praegu koristame. Mul on kahju nendest ametnikest, kes sellist tööd peavad tegema. Milleks kulutada aega ja ressursse tegevusele, millest sisulist kasu või antud juhul tõeseid andmeid nii või naa ei saa. Sellist tegevust ja nii-öelda luksust saab endale lubada vaid riik.”

ikka mitu aastat järjest hävid, on see võimalus nullist alustada. Aga seda teed saab minna ainult väike ettevõte, suurtel sellist võimalust enam pole, nemad ei saa loobuda, tagasikäiku ei ole. Valitsus on nüüd lõpuks tegutsema asunud ja küsib Euroopa Liidust abi, aga minu hinnangul saab ettevõtja kindel olla ainult iseendas. Eks aastatega on riik ja ametnikud oma suhtumisega ettevõtjasse kujundanud minu kui ettevõtja arvamuse riigist ja tema ametnike pädevusest. Muidugi oleks õiglane, et viljakasvatajad saaksid kriisiabi, nii nagu said piimatootjad ja seakasvatajad. Seda enam, et vilja hinnad on jätkuvalt odavad.” ARUSAAMATUD NÕUDED Haritud mehel on elus mitmeid võimalusi. Tiit kinnitab, et on oma otsusega pühenduda põllumajandusettevõtlusele rahul. Töö on vaheldusrikas, rutiini ei ole. Küll aga ärritavad teda mõõdutundetu bürokraatia ja

Tiit Soosaare sõnul hakkab kalakasvandus kuus aastat tagasi tehtud kulutusi alles nüüd Foto: eRakoGU tagasi teenima ja nulli jõudmiseni läheb veel vähemalt kümme aastat.

rumalad nõuded. „Hiljuti ehitasime veterinaarameti nõudmisel kolme mehega meie perele kuuluva Tammekäära talu juurde rajatud kalakasvatushoone ette kivisillutisest platsi, ise olen vähemalt viis aastat võidelnud maanteeametiga, et saada Suurejõelt meie hooneteni paarikilomeetrine must-

kattega teelõik. Meie naabriks on aiandustalu, kus kasvatatakse puuvilju, viinamarju, teisi kultuure ja kruusateelt tõusev tolm kahjustab naabri tegevust. Viljakoristusajal läbib seda teed 50–80 raskeveokit päevas. Igaüks võib ette kujutada, milline tolmupilv kerkib. Minult nõutakse maja ette tegeli-

KES TEEB, SEE JÕUAB Kuus aastat tagasi rajati Soosaarte koduse Tammekäära talu juurde osaühingu For Angula angerjakasvandus, kus mullu valmis kalatöötlemistsehh. Enamik kasvanduse toodangust müüakse elusast peast Euroopasse, suurem kala jääb Eestisse omatoodetena. Vändra Kalatoodete kaubamärgi all turustatakse siin valminud delikatesse Coopi ketis ja Stockmannis, plaanis on käivitada angerjatoodete eksport. „Ise nimetan seda väga kalliks hobiks. Kuigi kalakasvanduse rajamist toetas 50 protsendi ulatuses EL, oleme sinna ise palju raha panustanud ja pidanud laenu võtma. Praegu on enamik võlgadest makstud, vaid Maaelu Sihtasutuse pikaajalisi laene veel tasume. Alles nüüd, pärast kuueaastast tegutsemist hakkab kalakasvandus tehtud kulutusi tagasi teenima, aga nulli jõudmiseni läheb veel kümme aastat.” For Angula kasvandus toodab 50–60 tonni angerjat aastas. „Mida suuremaks kala kasvatad, seda vähem tonne tuleb, kala kasvab kauem, võtab rohkem ruumi, aga suurema kala hind on ka kallim,” kommenteerib Tiit Soosaar.

JUHtKiRi

PEEtER RaiDLa

peatoimetaja

TEHAS JA SELLE MÕJUD

es vähegi kursis Eesti metsa- ja puidutööstuse arengutega viimase veerandsaja aasta kestel, teab, et on üks seltskond õppinud ja kogenud metsamehi, kes looduselt võttes on alati ka metsa tervist ja tulevikku silmas pidanud. Loomulikult on jutt omaaegse Sylvesteri kontserni üles ehitanud meestest, kellest suur osa on nüüd koondunud Est-For Investi ühise mütsi alla, et Eesti jaoks ainulaadne puidurafineerimistehas püsti panna. Kogu projekti maksumuseks on 1 miljard eurot, mille rakendumine tõotab kasvatada Eesti eksporti 250–350 miljoni euro võrra aastas ja pakkuda sadu uusi töökohti. Est-For Invest on algusest peale oma asju avalikult ajanud ja ettevõtte veebilehe kaudu huvilisi projekti edenemisega kursis hoidnud. Kusjuures tehase võimaliku keskkonna- ja majandusmõju põhjalikku uurimist ja hindamist on tehase kavandajad algusest peale esmatähtsaks pidanud. Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli rektorid on koguni moodustanud EstFori akadeemilise nõukoja, et keskkonnale avaldatava mõju hindamiseks vajalikud rakendusuuringud teeksid kõrgeima pädevusega teadlased. Senise kava kohaselt peaks keskkonnamõjude uurimine ja hindamine päädima vajalike keskkonnalubade saamisega 2019. aastal. Et seejärel juba investeerimisotsus langetada. Miks ma sellest just nüüd kirjutan? Põhjuse selleks andis sel teisipäeval aset leidnud Riigikogu keskkonnakomisjoni istung, kuhu olid palutud ka Est-For Investi esindajad. Ja eriti komisjoni esimehe Rainer Vakra istungi eel välja öeldud sõnad: puidurafineerimistehas peab arvestama keskkonnakaitsega. Aga just seda tehase kavandajad ongi kogu aeg silmas pidanud. Lihtsalt praegu on pall pigem riigi käes.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

Valmistame:

VALTSPLEKITOOTED OÜ

Traditsioonilisi plekkahjusid Katuse-ja seinaprofiile

Tehase 1, Lagedi, Rae vald Tel 634 8490

Akna- ja karniisiplekke

www.valtsplekitooted.ee

Erineva kujuga vihmaveesüsteeme

4 || lOOmaarST || maa elu

9. november 2017

Kolleegid valisid aasta loomaarstideks

Toomas Tiiratsi ja Arvo Viltropi Riina MaRtinson Maa Elu

esti loomaarstide konverentsi pool tuhat osalejat ammutasid uusi veterinaariateadmisi ja tunnustasid kolleege Eesti Maaülikoolist, kellest üks tõi tänavu Eestisse kõrgetasemelise Euroopa loomaarstide suurkogu ja teine uurib paaril viimasel aastal Eestit raputanud Aafrika seakatku. Eesti Loomaarstide Ühingu president Priit Koppel ütleb, et loomaarstide iga-aastane konverents on esiteks harimisvõimalus, nii näiteks oli tänavu esinejaid teiste seas ka Inglismaalt ja Soomest, teiseks saavad loomaarstid konverentsil võimaluse kohtuda kolleegide ja sõpradega.

Konverentsil käis töö neljas sektsioonis: väikelooma, suurlooma, toiduhügieeni ja abiliste gruppides. Rääkides praegu veterinaaride seas enim kõneainet pakkuvatest teemadest, ei saa kuidagi mööda Aafrika seakatkust. Seda märgib ka maaülikooli professorile Arvo Viltropile antud aasta loomaarsti tiitel. RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ Kui seni on tiitel läinud enamasti praktiseerivale loomaarstile, siis Viltrop sai tunnustuse teadustegevuse eest. Tema juhtimisel on tehtud kaalukaid analüüse ja uuringuid haiguse epidemioloogia selgitamiseks ja haigustekitaja tundmaõppimiseks. Tema koostöö Euroopa teadusinstituutide ja Euroopa Toiduohutusametiga on võimaldanud Eesti kogemuse ja teadmised viia ka mujale riikidesse. Eestis on Viltrop andnud suure panuse haiguse tut-

vustamisse nii loomaarstidele kui ka ametnikele, loomakasvatajatele, jahimeestele ja laiemale avalikkusele. Aasta loomaarsti tiitliga tunnustati ka maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktorit Toomas Tiiratsit. Koppeli sõnutsi on suuresti just Tiiratsi teene, et Eesti Loomaarstide Ühing võõrustas tänavu Euroopa Loomaarstide Föderatsiooni (FVE) suurkogu. See on kõrgetasemeline kohtumine, kus osalesid spetsialistid 38 riigi veterinaaride organisatsioonidest. „See on Euroopa juhtivate veterinaaria ja toiduohutusega tegelevate spetsialistide kokkusaamine,” selgitab Koppel. „Kohustust sellist üritust võõrustada pole enda peale varem võtnud ükski Põhjamaa ega Baltimaa. See on väga suur asi, et Eesti sellega hakkama sai.” Varem on see üritus toimu-

nud näiteks Pariisis, Amsterdamis ja Brüsselis. Lisaks jagati elutöö autasu, mille sai Taimi Parve pikaajalise panuse eest Eesti veterinaariasse. LÄHEVAD SOOME Rääkides loomaarstidele praegu peavalu valmistavatest probleemidest, tõdeb Koppel, et eri spetsialistidel on eri probleemid, kuid kõik need kipuvad ühel või teisel moel seostuma rahaga. „Põhiprobleem on ikka raha,” nendib ta. „Midagi pole teha: me õpime kuus aastat, me täiendame end igal aastal, üh-

tegi head teenust pole võimalik osutada odava raha eest.” Kui inimeste arstidel on laialt teada mureks spetsialistide välismaale tööle suundumine, siis loomaarstide kohta kehtib sama. „Soome suurfirmad käivad meil kolleege enda juurde tööle meelitamas,” sõnab Koppel. „Soomes on juba tööl märkimisväärne hulk Eesti loomaarste, nii loomakliinikutes kui ka vallaarstidena.” Mineku põhjus number üks on Eestiga võrreldes mitu korda suurem palk. Järgmise aasta olulisematest sündmustest toob Koppel välja juunis Eesti Väikeloomaarstide Seltsi korraldatava kongressi FECAVA 2018. „See on vaieldamatult 2018. aasta tähtsaim sündmus Eesti veterinaarias. Oodata on kuni tuhat delegaati paljudest riikidest,” lisab ta.

Maaülikooli professor Arvo Viltrop pälvis aasta loomaarsti tiitli seakatku uurimiseks tehtud töö eest. Foto: kRiStJaN teedeMa

Seakatk jõuaks Hiiumaale vaid inimeste abil Riina MaRtinson Maa Elu

raegu on Eestis Aafrika seakatkust puutumata Hiiumaa, kuid üsna tõenäoline on, et metssigade arvu kasvades hakkab haigus mandril ida suunas tagasi liikuma. Seakatku intensiivne leviala on Lääne- ja Loode-Eestis, idas ja lõunas on saabunud suhteline rahuaeg, kuid see ei tähenda, et epideemia peagi lõppemas oleks. „Leviala on küll läänes, kuid õhus on oht, et see hakkab tagasi veerema,” ütleb maaülikooli professor Arvo Viltrop, kes pälvis äsja aasta loomaarsti tiitli seakatku uurimiseks tehtud töö eest. See, et Lõuna- ja Kesk-Eestis metssigade populatsioon hakkab taastuma, on loodusseadus. „Iga emis annab viis kuni kümme põrsast ning kui konkurente kõrval vähem ja ilm soodne, on põrsaste ellujäämisprotsent suurem,” sõnab Viltrop.

Praegu on seakatkust vaba veel Hiiumaa ja loomulikku rada mööda see saarele ei jõua. „Vahemaad on piisavalt suured selleks, et haige siga sinna ujuda jõuaks. Haigus kulgeb sedavõrd ägedalt, et võtab loomalt jõu ruttu,” selgitab Viltrop. AUTORATTAD LEVITAVAD Seega jõuaks seakatk Hiiumaale vaid inimtegevuse kaasabil. Kas siis viiakse mandrilt sinna seakatkust nakatunud metssealiha, mis näiteks toidujäätmetega metssigade söögiks satub. Seaduslikult peetud jahiga ei saa nakatunud sealiha inimtoiduks sattuda, kuid teoreetiliselt on võimalik, et mõni mahalastud metssiga jääb uurimata. Samamoodi, inimese võileiva vahelt jõudis arvatavalt seakatk Tšehhi, kus palju Ukrainast pärit võõrtöölisi. Hoopis tõenäolisemalt jõuaks katk Hiiumaale masinate ratastelt pinnasega, näiteks kui nakatunud alal töötanud langetustraktor pannakse treilerile, siis tuleb uude kohta

kaasa kümneid, kui mitte sadu kilosid eelmise töökoha pinnast. Rääkides seakatku kohta tehtud uuringutest, ütleb Viltrop, et lõpuni pole veel selge, kuidas nakkus erinevates olukordades käitub. Küll on selge, et nakkus levib sealt seale otsekontakti kaudu või keskkonnast, kui siga surnud looma või nakatunud maapinda tuhnib. Nakkuse saanud ja haigestunud siga sureb kolme kuni viie päeva jooksul. EUROOPA MURETSEB Euroopas on Aafrika seakatk lääne poole liikudes jõudnud Tšehhi ja Rumeeniasse. Viltropi sõnutsi teevad need riigid, kuhu katk juba jõudnud, omavahel infot vahetades koostööd. „Väga murelikud on katku leviku piirialal asuvad riigid – Ungari, Slovakkia ja Saksamaa, samuti Balkanimaad teevad eeltööd, et olla valmis,” räägib ta. Euroopa üks suurimaid sealihakasvatajaid on Taani, kuid

seal teadaolevalt metssigu ei ela, küll aga Hollandis. „Hiljuti oli meil Tartus töötuba, kus olid kohal inimesed Hollandist, Rootsist, Soomest, Sloveeniast ja Serbiast – on näha, et need riigid, kuhu haigus veel jõudnud ei ole, on väga mures tuleviku pärast,” räägib Viltrop. Teadlased pingutavad, et töötada välja seakatkuvastast vaktsiini, kuid lähiaastail see kindlasti kasutusvalmis ei saa. Kui kaua seakatk veel Eestis ja mujal Euroopas võimutseb, on isegi ekspertidel väga raske ennustada. „Katkupiirkond on Eesis praegu väga kitsale alale surutud, kui me suudaksime selle sinna jätta, oleks hea, aga see nõuab väga otsustavat tegevust,” ütleb Viltrop. „Eelkõige tuleb sigade arvukus ja asustustihedus hoida väiksena. Samuti on olemas oht, et katk jõuab taas ida ja lõuna poole inimtegevuse tõttu.” Eestis on ette tulnud, kus katk jõuab sisuliselt üleöö 50

LIBLIKSAHAD: • Laiused 1800–4000 mm • Vedrudega terade leevendussüsteem • Elektrilise juhtimisega magnetklapp tiibade liigutamiseks • Hüdroaku • Teepinna kopeerimine

www.pmc.ee

LISAVARUSTUS: • Gabariidituled • Kummiterad

Teadlased pingutavad, et töötada välja seakatkuvastast vaktsiini, kuid lähiaastail see kindlasti kasutusvalmis ei saa. Kui kaua seakatk veel Eestis ja mujal Euroopas võimutseb, on isegi ekspertidel väga raske ennustada. Foto: URMaS LUik

kilomeetri taha või ilmub järsku välja keset Saaremaad. Selline levik ei ole looduslikul teel tõenäoline, pigem on põhjus ikka inimtegevus. Metsseakorjuseid koristama pidavad jahimehed, samuti loomakasvatajad on väljendanud pahameelt, et metsafirmadel ei ole kohustust masinaid desinfitseerida, kui neid ühest piirkonnast teise viiakse. Viltrop nendib, et sellest oleks ilmselt kasu ja seda on ametkondades arutatud, kuid ilmselt vastavat nõuet ei tule. „On leitud, et see pole teostatav, väga raske oleks täitmist kontrollida,” nendib ta. Seega on veel väga kaugel ajad, kui võib taas rahulikult koju põrsa kasvama võtta.

Lisaks valikus erinevad maanteesahad, U-sahad ja liivatuskopad

maa elu || aiaNDuS || 5

9. november 2017

EESTI AIANDUS. Soome endine president Tarja Halonen külastab Eestis käies meie aianduskeskusi, eelmisel kevadel ostis ta siit kaasa suure hulga lilli ja muid taimi, selgus Eesti Aiandusliidu visioonikonverentsil, mis seekord vaatas Soome poole.

Eesti aednik on leidlik taaVi aLas

teks kuulutati oktoobri lõpus 2017. aasta populaarsemaks rahvapõllumeheks aiandusinimene. 5. Suurt tähelepanu pööratakse toodete väärindamisele. Eesti smuutid, krõpsud jm on juba tuntud ja igapäevased meie jaekettide riiulitel.

Maa Elu

elle positiivse sõnumi avaldas 2. novembril toimunud aiandusliidu visioonikonverentsil Soome suursaatkonna ministernõunik Marko Laine, mainides ekspresidendi Tarja Haloneni armastust Eesti aiandustoodete vastu. Ta lisas selle näite põhjal, et kui Eesti-Soome aiandussuhted toimivad kõige kõrgemal tasemel, siis on Eesti aiandusel potentsiaali. Neljandat korda toimuv visioonikonverents oli üks sündmus, millega Eestis tähistatakse Soome 100. juubelit. Soome oli ka seekordse konverentsi kaaskorraldaja, jagades Eesti aiandustootjatele ja põllumajandusvaldkonna spetsialistidele kogemusi, kuidas Soome on ilmastiku ja maailmas valitseva tiheda konkurentsi kiuste suutnud aianduses teha suuri edusamme. Tänu kliima soojenemisele, tehnoloogia arengule ja paljudele muudele teguritele on aiandushooaeg pikenenud ka põhjapoolsetes riikides ja omamaised viljad on kauem saadaval. Marko Laine tõi näite, et nii nagu Eestis räägitakse Soomeski viimastel aastatel aiandusest üha rohkem, samuti tunnevad tarbijad huvi kodumaiste puu- ja juurviljade vastu. Nõudlus külmutatud marjade järele on Soomes tunduvalt tõusnud ja mahetoodete tarbimine kasvab. Ka Soomes tegeleb hobi korras aiandusega üha rohkem inimesi, kes töötavad hoopis teises valdkonnas, teiste seas ka Soome suursaatkonna ministernõunik ise. „Kolisime kümme aastat tagasi oma majja, kasvatan aias oma tarbeks köögivilju,” rääkis Marko Laine. Soome esindajate sõnul on mõlemal riigil sama eesmärk – keskenduda tervislikumale toodangule, sest Eesti ja Soome aednikel on teadmisi, mis aitavad muu Euroopaga võrreldes karmimas kliimas toime tulla.

„Eesti aednik ei ole kurtja tüüpi, vaid positiivne, ettevõtlik ja leidlik, kes kulutab ressursi tekkinud olukorras parema lahenduse leidmisele,” ütles Raivo Külasepp. Muidugi jätkub ka muresid.

Soome suursaatkonna ministernõuniku Marko Laine sõnul räägitakse Eestis ja Soomes viimastel aastatel aiandusest üha rohkem, samuti Foto: taaVi aLaS tunnevad tarbijad huvi kodumaiste puu- ja juurviljade vastu.

KUIDAS SÜNDIS VISIOONIKONVERENTSI IDEE? Raimond Strastin Eesti Aiandusliidu tegevjuht, konverentsi korraldaja isioonikonverentsi idee sündis viis-kuus aastat tagasi. Vaatasime, et kõik asjad, mis meil oma sektoris ja väljaspool tehtud said, olid justkui

oma aja ära elanud, natuke kopitanud maitsega. Mõtlesime, mida võiksime teha. Kusagilt oli jäänud mulle meelde, et oli üritus „Diplomaatilised noodid”, mida kultuuriinimesed tegid koostöös saatkondadega. Mõtlesime, miks ei võiks midagi samalaadset olla aiandussektoris. Siit tuli ka pealkiri – vi-

sioonikonverents: vaatame ettepoole, mitte oma varbaid. Kiikame silmapiirile ja küsime naaberriikidelt, milline on nende olukord, probleemid, võimalused ja kuidas nemad tulevikku ette kujutavad. Visioonikonverentsi eesmärk on kogemuste vahetamine ja üksteiselt õppimine.

Kõige esimene, kellega visioonikonverentsi tegime, oli Holland, kes on ju aianduse lipulaev ja kelle poole kogu maailm vaatab. Seejärel tuli Belgia ja eelmisel aastal oli konverentsi partner Taani. Need on riigid, kelle poole me vaatame. Järgmisel aastal tahaks teha visioonikonverentsi koostöös lätlastega.

EESTI AIANDUS LOOTUSRIKAS Eesti Aiandusliidu juhatuse liige, Grüne Fee Eesti juhatuse esimees Raivo Külasepp ütles, et Eesti aianduse olukord on

üsna optimistilik. 1. Aiandus on Eesti põllumajanduse arvestatav valdkond, sest 2016. aasta põllumajandussektori ettevõtete käibe edetabelis oli esime-

se 25 ettevõtte seas koguni seitsme ettevõtte põhitegevusala aiandustootmine. 2. Sektorit iseloomustavad investeeringud ja märgatavalt paranenud võimalused oma

ideedele toetust saada. 3. Eesti aiandus on ekspordisuutlik, eelkõige naabrite suunal, aga tulevikus ka kaugemale. 4. Ärksate tegijate rohkus. Näi-

TULEVIKUS ROHKEM ÜHISTEGEVUST Probleemid, mis Eesti aianduse arengut takistavad, on teada. Eelkõige Euroopa Liidu liikmesriikide erinev lähtepositsioon ja tingimused ning sellest lähtuvalt erinev konkurentsivõime. Kui naabritel on suuremad toetused või maksusoodustused, on neil ka konkurentsieelis. Teiseks kitsaskohaks peab Külasepp Eesti aianduses keskmiste ja väiketegijate kahetsusväärselt tagasihoidlikku ühistegevust. Samal ajal on tema sõnul märgata tootjate kasvavat huvi ühistegevuse vastu, nii et on oodata olukorra paranemist. Kolmas probleem, mis tulevikku takistab, on väike isevarustatuse tase ja sellega kaasnev toidujulgeoleku probleem, eelkõige puuviljanduses ja marjakasvatuses. „Samas on see ülesanne ja võimalus. Takistuseks on olnud kesised investeerimisvõimalused, aga ka pikk aeg ideest kuni reaalse rahavoo tekkimiseni,” loetleb Külasepp. Siiski on aiandussektor lootusrikkas olukorras, kus palju on tehtud ja palju veel pooleli. „Ootame juba juurutatud meetmete jätkumist tuleval eelarveperioodil, sektori investeerimisvõimekuse parandamist. Eestis on võimalik aiandussaadusi toota. Sektori missioon on täiendavate valikuvõimaluste loomine kodumaisele tarbijale,” rõhutas Raivo Külasepp.

HEA METSAOMANIK!

AASTA VIIMASED METSATOETUSTE VOORUD! ATVde, MOOTORKELKUDE, MOOTORRATTASTE JA PAATIDE HOOLDUS NING REMONT (alates pisivigadest kuni mahukate ümberehitusteni).

Metsa uuendamise toetus. Taotlemise tähtaeg 1. detsember 2017. Metsa inventeerimise toetus. Taotlemise tähtaeg 15. detsember 2017. * Metsa uuendamise toetust tasub küsida metsaühistu kaudu, sest siis on toetuse määrad erametsaomanikule kaks korda kõrgemad. * Metsa inventeerimise toetust saab küsida vaid läbi metsaühistu.

AV Motors Oleme Parts Europe ja Duelli esindajad Eestis. Vaata katalooge: www.partseurope.eu | www.duell.fi

Lisainfo taotlemise tingimuste kohta ja metsaühistute kontaktid leiab erametsaportaalist aadressil www.eramets.ee

Aimet Invest OÜ Niine 2, Rakvere Tel 506 3289, 5787 0100

Toeta oma metsa!

6 || TaimeKaSvaTuS || maa elu

9. november 2017 „Järgmisel aastal tuleb ilmselt teha majanduslikult keerulisi otsuseid, sest põllu normaalse tsükli seisukohalt tuleb võibolla mõned põllud jätta kesasse – nõnda saab sügisel ringi õigel ajal alustada. See otsus tähendab aga ühe aasta saagi kaotust.” SEEMNEKASVATAJA SAI VILJA MAHA Tartumaa seemneteraviljakasvataja Madis Ajaots ütleb, et kuigi ilm segas väga palju, on temal kõik plaanitu maas. „Seemnekasvatajana on mul veidi teine olukord, panustangi seemnele, külvikord on vastavalt tehtud ja maha panemata vilja ei saa jätta. Meil on suurem jõudlus ja see tasub seemne hinnaga ära,” selgitab ta. Üldiselt aga on olukord Ajaotsa sõnul kehvavõitu. „Teeme just Kevili meestega põlluringi ja vaatame talivilju üle. Mis on maas, see on väga ilus. Paraku on maha saanud vast kolmandik sellest, mis põllumehed plaanisid,” ütleb ta. „See tähendab, et kolm järgmist aastat ei saa külvikorda õigeks.” Ajaots toob välja, et kõige hullemini läks tänavu hernega, sest nn hernepäevi ehk selle koristuseks sobilikke päevi oli hooajal õigupoolest üksainus. „Praegu toimub alles oa kuivatamine, kuivatid kõik auravad. See on tänavu väga kallis töö, sest uba on erakordselt niiske,” lisab ta.

Vihmane sügis keeras põllumeeste plaanid pea peale. Fotol talivilja põld Sangaste vallas.

Foto: aRVo MeekS / VaLGaMaaLaNe

Kolmandik talivilja jäigi maha külvamata ILMAKAHJUSID 60 MILJONI EURO EEST

KRistina tRaKs Maa Elu

aagikoristuse hilinemise ja vihmaste ilmade tõttu jäi põllumeestel märkimisväärne osa taliviljast maha panemata. See annab tunda nii järgmise aasta rahakotis kui ka põldudel. Teraviljakasvataja, Põllumeeste Ühistu Kevili nõukogu esimees Jaak Läänemets ütleb, et jõudis teravilja osas oma põldudel täita kaks kolmandikku plaanist. „Oleme Eesti keskmisest suhteliselt rohkem jõudnud külvata, kuna tegime otsekülvi ilma põldu vahepeal harimata,” täpsustab ta. „Olusid arvestades poleks me kuidagi rohkem jõudnud, sest koristus jäi väga hilja peale. Mingil ajal lõpeb ära optimaalne külviaeg ja ega ei olnudki kuhugi külvata.” Läänemets ei kujuta täpselt ettegi, mis saab kevadel, sest sügisene maaharimine jäi puudulikuks. „Ma ei pea mõistlikuks prae-

õllumajandus-kaubanduskoja ja Eestimaa Talupidajate Liidu möödunud nädalal tehtud uuringust selgusid kahjud, mis ilm on põllumeestele sel aastal tekitanud. Uuringu tulemused on väga esinduslikud, sest vastanuid oli palju (686) ja nende haritavad maad hõlmavad 238 000 hektarit, mis on umbes pool Eesti haritavatest põldudest. Selgus, et keskmiselt jäi koristamata 15 protsenti teraviljast, kaunviljast, tehnilistest kultuuridest, kartulist ja avamaa köögiviljast. Kõige raskem oli seis

Ida- ja Lääne-Virumaal, kus koristamata jäänud põldude osakaal ulatus 18–19 protsendini. Kogu Eesti lõikes jäi kõige rohkem põllule põlduba, koguni kolmveerand saagist. Ka hernest jäi väga palju koristamata. Põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus ütleb, et küsitluses osalenud ettevõtjad kavatsesid külvata 84 000 hektarit talivilja, kuid tegelikult jõudsid maha panna vilja vaid 53 000 hektarile ehk kolmandik jäi külvamata. „Kui üldistada see arv kogu Eesti peale, siis võib öelda, et 60 000 hektarit talivilja jäi ma-

ha panemata. Seejuures hilinesid sügiskülvid, nii hilja maha saanud vili ei pruugi järgmisel aastal korralikku saaki anda. Lisaks on osa taliviljapõlde lausa vee all,” lausub Sõrmus. „Väga suured probleemid olid ka sööda ja maisi varumisel, maad olid pehmed ja kolmas niide jäi tegemata. Söödast võib puudus tulla.” Sõrmus vahendab, et küsitluse vastajad ise hindasid tänavused kahjud 35 miljoni euro peale, kuid Eesti peale üldistatuna on see umbes 60 miljonit eurot. „Peaaegu 80 protsenti vastanutest tunnistas, et tänavune

aasta tuleb majanduslikult keeruline või isegi väga keeruline,” tõdeb Sõrmus. Mis uuringu tulemustest edasi saab? Need on edastatud maaeluministeeriumile, kellelt on Euroopa Komisjon küsinud andmeid, mille põhjal otsustada, kas Eesti põllumehed vajavad erakorralist abi või mitte. „Siin küsitluses on palju argumente. Umbes sama halb või halvem olukord on naabrite juures Lätis, Leedus, Soomes. Ka mujal Euroopas polnud vilja-aasta kiita, kuid seal eelkõige põua pärast,” lisab Sõrmus.

gu poriga lihtsalt maad tallata ja põllul sonkida, see ei anna midagi. Jäi nii nagu on. Viimastest koristustest on põllud sügavaid rööpaid täis, ka neid tuleb hakata kevadel tasandama. Samuti jäi väetamine kevadesse, sest põhiväetised, mis tavaliselt viiakse mulda sügisel, jäid andmata. See on vähemalt nädala aja töö,” seletab Läänemets. „Sellist aastat küll ei mäleta, kus sügisel oleksid

jäänud tööd pilla-palla pooleli. Kogu tänavune aasta on olnud nagu sügis.”

pole aga mitte see kõige hullem, vaid meele teeb mõruks, et kogu elu on rütmist väljas mitu aastat. „Taliviljakoristus algab kõige varem, aga kui talivilja on vähem maha pandud, siis tähendab, et ei saa järgmisel aastal ka koristusega varem alustada. Siit tuleb sisse mitmenädalane lõtk, mida ühe kevade või aastaga ei tasanda. Seda enam, et hulk sügisesi töid on

lükkunud kevade peale. Arvestan, et kulub kolm aastat enne, kui saab elu jälle tavapärasesse rütmi,” arutleb Läänemets.

SUUR OSA KORISTAMATA Läänemetsal oli vili maas 1400 hektaril, sellest 170 jäi koristamata. „Kunagi pole sellist asja juhtunud. Koristamata jäi hernes ja uba,” sõnab ta. Kuna talivilja ettenähtud mahus maha ei saanud, võtab PRIA rahalisi toetusi vähemaks. Läänemetsa sõnul

sellist aastat kÜll ei mäleta, kus sÜgisel oleksid jäänud tÖÖd pilla-palla pooleli.

KÜMNENDIK PLAANIST Taimekasvatuse instituudi direktor Mati Koppel ütleb, et instituudis jäi külvamata veerand pinnast, sest põldudele polnud võimalik minna. „Seis on Eesti eri kohtades isesugune. Mõned Lõuna-Eesti põllumehed ütlevad, et pole väga hull, kuid Põhja-Eestis on tublisid viljakasvatajaid, kes said maha vaid kümnendiku plaanist, kui sedagi.” Mis juhtub põlluga, mis jääb talvise taimkatte alla panemata? „Põllul, kus on taimed peal, kasutavad taimed mullas olevaid toitaineid ja need ei voola minema, seal ei toimu erosiooni ega leostumist,” selgitab Koppel. „Põllumehele tähendab praegune olukord seda, et kevadel on töökoormus suurem, sest kõik, mis oli plaanitud sügisel teha, tuleb teha kevadel. Reeglina on suvivilja saagid väiksemad kui taliviljal. Võib juhtuda, et järgmisel sügisel ei saa taliviljamaid õigel ajal kätte, sest suvivili koristatakse reeglina hiljem.” Koppel nendib, et ei mäleta sellist sügist nagu tänavu. „Täna on veel põlde, mis on koristamata ja eilseni veel olid mehed põllul,” ütleb ta päeval, kui maha sadas selle aasta esimene lumi. „Need põllud jäävad kevadeks ette valmistamata. Koristamata jäänud põldudel on suur taimemass peal ja seda ei jõua ader maa sisse künda. Seega tuleb mass purustada ja alles siis saab künda. Jälle üks lisakulu.” Meie lõunanaabrid on nimetanud toimuvat looduskatastroofiks ja Koppelgi on sellega nõus. Samas on tema sõnul väheusutav, et Baltikumis, Poolas ja Lõuna-Soomes toimuv, kus on sel aastal eriti sajurohke olnud, võiks mõjutada maailmaturu teraviljahindu.

maa elu || JOOGiTOOTJa || 7

9. november 2017

JOOGID. Firma Realist Joogid oli Eestis üks esimesi, kes 2015. aastal naturaalsete käsitöölimonaadide tootmist alustas, nüüdseks on neile lisandunud siider ja mõtted liiguvad uute põnevate jookide poole.

Realist üllatab

uudse maitsega jookidega

Käimas on konkurss aasta toidupiirkonna leidmiseks, et PeipsiFoto: aRVo MeekS maa saaks teatepulga üle anda.

OTSITAKSE UUT TOIDUPIIRKONDA

äimas on maaeluministeeriumi välja kuulutatud konkurss 2018. aasta toidupiirkonna leidmiseks, et tänavune Eesti toidu piirkond Peipsimaa saaks teatepulga edasi anda. Eesti toidu piirkonna tiitli kandmiseks 2018. aastal saab taotlusi esitada veel kuni 20. novembrini 2017. Taotluses tuleb kirjeldada kava, kuidas aasta jooksul kavatsetakse oma piirkonna

siRJE niitRa Postimees

agu sageli juhtub, sai ka Realisti jookide idee alguse isiklikust kogemusest. Nimelt pidas selle firma asutaja Ragnar Vahemets varem Tartus baari, mis keskendus Eestis just populaarseks saanud käsitööõllede pakkumisele. Neile, kes alkoholi ei tahtnud, pakkus ta kodumaise alternatiivi puudumisel välismaiseid limonaade ja sealt see mõte ise millegi taolisega katsetada tekkiski. Siidri tootmist oli ta varem juba oma garaažis sõprade ja tuttavate abiga väikest viisi katsetanud. Tootmise pani Vahemets esialgu püsti Rummus, kus tegi limonaadi ja siidrit kuni selle suve lõpuni. Kuna aga ruumi hakkas nappima, viisid suuremate ruumide otsingud ta Tallinnas Koplisse, kus nüüd on kolm korda rohkem ruumi ja korralik laopind, mis võimaldab tootmist suurendada. Küsimusele, miks tasub eelistada just Realisti tooteid, vastab Vahemets, et need on täiesti puhtast toorainest ja seega naturaalsed ehk neisse pole lisatud midagi kunstlikku. Oluliseks peab ta sedagi, et Realisti karastusjookides on vähe suhkrut – alla seitsme grammi saja milliliitri kohta, mida on märksa vähem kui paljudes laialt levinud samalaadsetes toodetes. Jookide aluseks olevad täismahlad on kohapeal pressitud värsketest viljadest. Nii palju kui võimalik on toore kohalik, aga näiteks laim ja ingver, millest valmib viimase aja hitina ingveri-piparmündilimonaad, tuleb kaugemalt tellida. Rabarber, maasikas, astel-

maitseid esile tõsta ja tutvustada. „Eesti toit ja maitsed koosnevad paikkondlikest maitsetest ja nüanssidest, millest paljud on veel avastamata. Mullu Hiiumaale ja tänavu Peipsimaale osaks saanud tähelepanu näitab, et toidupiirkonna tiitel annab paikkonnale uut hingamist ning kasvatab tuntavalt turistide huvi konkreetse piirkonna vastu,” sõnas maaeluminister Tarmo Tamm (ME)

PIIMAFOORUM RAKVERES

R Ragnar Vahemetsa sõnul tasub eelistada just Realisti tooteid, sest need on täiesti puhtast toorainest ja Foto: eRakoGU seega naturaalsed ehk neisse pole lisatud midagi kunstlikku.

paju ja muidugi õun tuleb siitsamast Eestist. Praegu on valikus kolm limonaadi (ingveri-piparmündi, rabarberi-maasika ja astelpaju) ning õunasiider Citra. Viimane on Lõuna-Eesti õuntest valminud kuiv siider, millele on kuivhumaldamise meetodil lisatud Citra humalaid, mis lisavad joogile troopilisi maitsenüansse. Kvaliteetsiidrile kohaselt on Realisti õunasiider pastöriseerimata ja filtreerimata. Alkoholiprotsenti selles on kuus. Eeloleval talvel on kavas keskenduda tootearendusele ja uute jookide väljamõtlemisele. Koostöös ühe hea partneriga on juba sündimas jääteede sari Meets, mis tuleb hästi antioksüdandirikas ja kuhu suhkrut pole üldse lisatud. Tulevaks kevadeks lisandub kaks

uut siidri- ja kaks limonaadisorti. Ettevalmistused käivad koguni oma kange alkohoolse joogi tootmiseks. Seadmed on juba tellitud, käib vajalike dokumentide ajamine. „Tahame hakata tegema midagi põnevat, mis oleks Realisti nägu,” lausub Vahemets, kes mõistagi ei saa veel kõiki üksikasju avaldada. Ta on seda meelt, et iga uus toode peab olema huvitava maitsega ja teistest samalaadsetest selgelt eristuma. Turustamise hõlbustamiseks sõlmis Rea-

jookide aluseks olevad täismahlad on kohapeal pRessitud väRsketest viljadest.

list sel suvel koostööleppe turundusettevõttega Prike ja esimesed tulemused on juba näha, sest näiteks Kaupmehe hulgilaos, Rimi poodides, Tallinna Kaubamajas ja mitmes söögikohas on need joogid saadaval. Üks partii, mis on tavaliselt ühe päeva toodang, on veidi alla tuhande liitri, kuid uutesse ruumidesse kolimise järel tootmismaht kindlasti kasvab. Praegune võimekus on toota üle päeva. Küsimusele, kui lihtne on ühel väikesel joogitootjal Eestis alustada, vastab Vahemets, et sobilikud ruumid ja vahendid leiab ikka, aga kuna ressursid on loetud, siis tuleb olla oma sihtturu valikul väga täpne ja valmis palju katsetama. Hea, kui saab toetuda ka mõnele lähedasele inimesele. Ragnaril on selliseks heaks nõuandjaks ja abistajaks abikaasa Liis.

akveres toimus 7. novembril Eesti põllumajandusk auba nduskoja traditsiooniline piimafoorum, kus põhitähelepanu all oli Eesti piimasektori tulevik. Foorumil küsiti, kas Eestile on jõukohane saavutada piimanduse strateegias seatud eesmärk toota miljon tonni piima aastas ning mida peaks selleks tegema. „Kuna meie elamise ja

tegutsemise koht siin geograafilisel laiusel on sobilik rohu kasvuks ja see võimaldab kvaliteetse piima tootmist, siis on Eesti põllumehed arendanud välja Euroopa ühe parema tõukarja. Seetõttu suudame toota piima palju rohkem, kui Eesti tarbijad suudavad seda kohapeal tarbida,” ütles põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse liige Tiina Saron. (ME)

VILJANDIS VAETI MAHEMAJANDUSE PROBLEEME

elmise nädala kolmapäeval toimus Viljandis mahemajanduse tervikprogrammi raames toidu, põllumajanduse ja maaelu toimkonna arutelu. Peamiselt keskenduti mahetootjate, toiduainetööstuste ja toiduvõrgustike koostöö küsimustele. „Koostöö ja pikaajalised kokkulepped on edu aluseks igas valdkonnas, nii ka mahesektoris,” ütles toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai.

„Lisaks ekspordile suunatud töötlemisele on võtmetähtsusega omavahelised kokkulepped, et kvaliteetne mahetooraine jõuaks ka restoranide ja teiste toitlustusasutusteni.” Kohtumisel anti ülevaade eelmise toimkonna teemadest ja mahemajanduse tervikprogrammi edasistest plaanidest. Samuti räägiti tootjate ootustest tööstustele, tööstuste ootustest tootjatele ning arutleti nii koostöövõimaluste organiseerimise kui ka rahastuse üle. (ME)

dukaim Valgamaa e 16 ettevõte 20 √ √ √ √ Turgude ehitus √ √

mapri.eu

8 || varia || maa elu

9. november 2017

Raudse haardega kull OLAV RENNO linnuteadja

Raudkulli emaslind saaki seiramas.

Foto: wikipedia

elmise sajandi keskpaigas möllanud „kullisõda” viis meilgi niinimetatud röövlindude arvukuse enam kui tunduvalt alla. Kesk-Euroopas langes paljude kullide arvukus 80 kuni 90 protsendi võrra. Tavatõdemuste õgvendamiseks tehti laialdast selgitustööd, sealhulgas võtsid sakslased kullide ja kakkude kohta käibele uue nimetuse „haarajad linnud” (Greifvögel). Poolsada aastat tagasi õnnestus see mõttetu hävitustöö lõpetada, kuna kõigile hakkas pärale jõudma, et nii laululindude kui ka paljude teistegi linnurühmade arvukuse kahanemise peamised põhjused on hoopis muud kui kulliliste ja kakuliste tegevus oma toidutarbe rahuldamisel. Raudkulli emaslinnud kaaluvad keskmiselt 1,7 kuni kaks korda enam kui isased. Niisiis on emased raudkullid üsna kodutuvi kasvu, isaseid aga võib võrrelda turteltuviga. Sulestiku poolest sarnaneb emane raudkull isase kanakulliga: alapool on valkjas tumedate vöötidega, sabaalune valge, pikk tumehall saba nelja mustja vöödiga. Erisuseks on, et raudkulli kollased jalad on hoopis peenema jooksmega kui kanakullil. Isase raudkulli selg on sinakashall kuni kiltkivihall, vöödilise alapoole põhivärvus on ookerjas. Raudkull on haudelinnuna levinud põhiliselt Euraasia metsavööndis (ka mägismetsades) ja Loode-Aafrikas. Taigaaladel elutseb ta suvilinnuna, talvitama rändab Keskja Lõuna-Euroopasse, Siberist aga Lõuna-Aasia ja Kirde-Aafrika metsaaladele. Eestis pesitseb kaks kuni kolm tuhat paari raudkulle. Talveks jääb meile tuhat kuni kolm tuhat isendit, peamiselt vanalinde. Talvitajate hulgas on ka Soome päritoluga linde. Raudkullid rändavad septembris ja oktoobris samaaegselt lõuna poole siirduvate värblindude-päevaränduritega, võttes nende salkadest matti oma kõhutäiteks. Meie raudkullide peamine sügisrände suund on lõunasse, siin rõngastatud linde on lei-

tud Kesk-Euroopas ja Vahemere ääreski. Kevadel jõutakse tagasi varakult, alates veebruari lõpust. Märtsis asutakse kindlamalt oma pesitsusterritooriumile, eeskätt lagendikega vahelduval metsamaastikul, eelistades mõnekümneaastaseid okaspuunoorendikke ja kõrgemaid võsastikke. Aprillis võib näha reviiritähistuse- ja mängulende, mil isane lendab aeglaste ja jõuliste tiivalöökidega madalal oma territooriumi kohal, aegajalt lastes kuulda heledaid güihüüdeid. Oluline kosimisrituaal on saagi üleandmine emalinnule: isane lendab saaklindu kandes emase ligidusse ja paneb või kukutab oma anni maapinnale, kust partner selle üles korjab. Paarid pole püsivad, vaid reeglina vahetuvad igal aastal. Pesa rajatakse eelistatult tiheda kuuse otsa umbes selle keskkõrgusele vastu tüve – enamasti mõne pasknääri või hallvarese, aga ka orava vana pesa peale, seda lamendades ja raagude lisamisega laiendades kuni 60sentimeetrise läbimõõduni. Erinevalt mitmest teisest kullilisest ei „kaunista” raudkull oma pesa roheliste okstega. Harvem teeb raudkullipaar pesa männi või lehtpuu otsa.

Raudkullid rändavad septembris ja oktoobris samaaegselt lõuna poole siirduvate värblindude-päevaränduritega, võttes nende salkadest matti oma kõhutäiteks. Mai keskpaigas ilmub pessa 3 kuni 6 üsna ümmargust valge tausta ja ebaühtlaselt paiknevate pruunide tähnidega muna, mida emalind haub 5 nädalat, jäädes pesale juba esimese või teise muna munemise järel. Isane varustab teda toiduga, tuues pesa juurde murtud metsvinte, punarindasid, põldlõokesi, talvikesi ja teisi väikest kasvu värvulisi. Need kitkutakse sulgedest puhtaks mitte pesal, vaid sellest mõnikümmend

meetrit eemal. Isast alul pesa ligidale ei lubata. Umbes kümnepäevaste, valgete udusulgedega kaetud poegade juurest hakkab ka emalind saagijahil käima. Tema saagiks langevad rästad ja pisut suuremadki linnud, isegi pasknäärist võib ta jagu saada. Umbes kümnendiku saagist moodustavad metsahiired. Kuna raudkullipaar „haldab” suhteliselt suurt, keskmiselt 10 ruutkilomeetrini ulatuvat metsaala, siis ei ole nende mõju selle ala väikelindudele liialt laastav, vaid piirdub vähem kui kümnendikuga värblindude asurkonnast ja järelkasvust. Saak i kütib raudkull varitsuskohast välja sööstes ja ohvrit oma teravate küünistega pikkade varvaste raudsesse haardesse rabades, nii et see enamasti lausa silmapilkselt sureb. Harvem jälitab raudkull pikemat maad ohvri kannul lennates. Tihtipeale suudab sihikule võetu eest ära põigelda, nii et vaid umbes kolmandik rünnetest toob edu. Päevaste vahedega koorunud pojad on erinevat suurust ja toidunappuse korral saavad enama jao pessa toodud toidust suuremad õved (NB! see on uudissõna väliselt eristumatute õdede-vendade kohta) ja kasvavad seda kiiremini. Kuid 30 päeva kestva pesaelu lõpuks on emased kullipojad oma väiksemat kasvu vendadest suuruse poolest selgelt eristatavad. Juulis-augustis on pesitsemise õnnestumise korral raudkullide pesakonnad veel terve kuu koos ja vanalinnud koolitavad poegi nii saaki püüdma kui ka ohtudest hoiduma. Raudkullidele võivad saatuslikuks osutuda kanakullid, kodu- ja eriti händkakud, pesakondadele ja hauduvatele emastele ka metsnugised. Talvitama jäänud raudkullid tulevad metsast välja lagedamatele aladele ja ka inimasulatesse saagijahile. Nad ründavad varblasi, talvikesi ja rohevinte, tihtipeale ka tihaseid, keda on ju linnutoitlate juures üsna tihedalt. Jahihoos võib mõnigi raudkull põrkuda vastu aknaklaasi või takerduda põõsaste oksarägastikku. Raudkull on Eestis arvatud II kaitsekategooria liikide hulka.

Miks puud hiigelsuuri lehti kasvatavad? Riina Martinson Maa Elu

änavu võis lehtede langemise ajal mõnel pool Eestis leida tavapärasest hoopis suuremaid puulehti. Minu kodu ümber metsas kasvab üsna palju tammi ja nii olen oma õuelt leidnud kaks-kolm korda tavapärasest suuremaid tammelehti. Postimehe ja Pärnu Postimehe lugejad on saatnud toimetustele pilte erakordselt suurtest vahtralehtedest. Seega otsime vastust küsimusele, miks mõned puulehed

ebaharilikult suureks kasvavad ja kas siingi peitub põhjus tänavuses nigelas ilmas. Eesti Maaülikooli taimefüsioloogia professor Ülo Niinemets: „Siin on kaks füsioloogilist põhjendust. Esiteks, niiskel, jahedal ja pikalt venival kevadel on nii, et lehed ongi tihti suuremad, kuna lehtede venituskasv kestab kauem kui päikeselisel ja kuumal kevadel. See on sellepärast, et keskkonnastress, kuivus, kuumus on üks faktor, mis peatab lehtede venituskasvu. Küll on tavaliselt lehtede

suuruse erinevused eri aastate vahel suhteliselt väikesed. Teine suurte lehtede põhjus võib olla putukate, näiteks liblikaröövikute kahjustus eelmisel aastal. Olen näinud, kuidas terves tammepuistus sõid liblikaröövikud kõik lehed täielikult ära ja järgmisel aastal olid lehed tohutult massiivsed, 20–30 sentimeetrit pikad, aga samas õhukesed. Seda nimetatakse rejuvenatsiooniks. See tähendab, et lehed vanadel puudel meenutavad struktuuri poolest noorte puude lehti (õhukesed, juveniilsed), kuigi on suure-

mad kui noortel. Selline eelnev putukate kahjustus võib põhjustada ka üksikute lehtede suurenemist järgmisel aastal või uute lehtede moodustumist samal aastal, mis on siiski mõnevõrra harvem. Sarnane on olukord näiteks pärnal, kui pügamise järel tulevad esimesel aastal pärast pügamist otsa suured lehed. Taimel võimaldab selline tegevus kiiresti süsinikku assimileerida, et kompenseerida kahjustusi.

Lugejate saadetud pildid tavapärasest suurematest puulehtedest.

maa elu || TÖÖJÕuD || 9

9. november 2017

sellega ära elada ei anna, kui on vaja lapsed toita ja muud kohustused peal,” ütleb Otsus.

Tänavu töötas AranFarmingus ligi 70 välismaalast, kes peaasjalikult olid moldaavlased. Lisaks suvisele marjakorjamisele Tartumaal koristasid nad saaki ettevõtte tütarﬁrmale kuuluFoto: eLMo RiiG vas õunaaias Viljandimaal. Fotol on Ion Vassilju ja Mihhai Vologan (paremal).

Eesti marjakasvatus

on moldaavlaste seas hinnatud tööpõld siGRiD KooREP Sakala

n see siis areng või paratamatus, aga välistööjõud jõuab üha sagedamini ka Eesti põllumajandusse. Just nagu omal ajal käis hulgaliselt eestlasi Soome maasikapõldudel suviti tööd tegemas, on marjakasvatuse osaühingus Aran PM juba mitmendat aastat tööl moldaavlased. Praeguseks on suvel Tartumaal maasikapõldudel ja vaari-

kaistandustes ning sügisel Viljandimaal õunaaias töötanud välismaalased suures osas koju läinud. Sel aastal oli neid ettevõtte palgal 70, kuid mullu sada. „Mõned on veel jäänud, kes tegelevad pakkimisega. Üks poiss läheb vahetult enne jõule tagasi,” räägib osaühingu Aran PM juht Paavo Otsus, kes ise oma ettevõtet suupärasemalt AranFarminguks nimetab, ka koduleht kannab just seda nime. KÜMME KORDA SUUREM PALK Kuigi siinne suvi nõudis hoopis soojema ilmaga harjunud välismaalastelt esiti harjumist, olid nad töökohaga üsna rahul. Slaavi sugemetega räppmuusi-

ka meelelahutuseks mängimas, korjasid näiteks AranFarmingu tütarettevõttele Mulgi Õun kuuluvas Polli õunaaias sügisesi vilju Ion Vassilju ja Mihhai Vologan. Esimene neist ütleb, et kodumaal lihtsalt pole tööd teha ja sestap nad välismaisest pakkumisest kinni hakkasidki. Liiati on siinne kuupalk palju suurem, kui koduriigis seda üldse teenida võiks. Töötasu mõttes pole AranFarmingus kurta tõesti midagi. Korjaja võib teenida üle tuhande euro kuus, kuid see sõltub suuresti töömahust, sest tegu on peaasjalikult tükitööga: kes liigutab kiiremini, see saab rohkem palka. „Päevad on pikad. Kes teeb tunniajase pausi, sööb

võileiva ära, teeb suitsu peale ja läheb tööle tagasi – see on nende enda valik,” ütleb Otsus. Esiti proovis ta eestlastest töötajatega läbi ajada, kuid see katse luhtus. „Olen saanud vastu näppe sellega paar-kolm aastat tagasi.” Ta jutustab, et kui läks eestlastele järele ja auto peale pidi tulema kaheksa inimest, siis ootas neid vaid kaks, ülejäänutest ei teadnud ta mitte midagi. „Vihma sajab – ei tule, on liiga palav – ei tule, on nädalavahetus – ei tule, on Weekendi festival – ei tule,” nendib ta. Ta tõdeb, et see ongi täiesti uskumatu sõnum ja tegelik reaalsus. „Nad lihtsalt ei tule ja ei tee ja meil jääb saak

koristamata.” Alternatiiv oligi tuua välismaalt töötajaid sisse, kes olid valmis tööd tegema. Töösuhe moldaavlastega on näidanud, et neil siin töötades pole vahet, kas on jaanipäev või sajab vihma. „Olukord nende riigis on niivõrd kehv, et seal ei ole tööd teha ja kui on, siis palk on saja euro kandis, kui sedagi ja

kui vaRem läksime meie välismaale, siis pRaegu oleme juba aRenenum ja võtame ise välismaalasi vastu.

KOGEMUS ŠOTIMAALT Välistööjõu leidmise kogemuse on Paavo Otsus saanud ise välismaal töötades. Ta on olnud Šotimaal kümme aastat marjakasvatusega seotud. Seal oli 450 töölist ja tema üks ülesanne oligi hoolitseda, et oleksid inimesed, kes seda tööd teeksid. Tolleski Šotimaa marjakasvatuses olid korjajad Ida-Euroopa riikidest ja tollest ajast olid kontaktid võtta. „Tegime ise palju presentatsioone ja näitasime ennast,” ütleb Otsus. Ka tuli välismaalastele transport võimalikult mugavaks teha, sest paljud neist ei olnud kunagi nii kaugel piiri taga käinud või polnud üldse välismaale saanud. Tänavu saabusid esimesed moldaavlased AranFarmingusse märtsis, kui hakkas kasvuhoonete kiletamine, edasi tulid rohimistööd aprillis ja mais. Siis algas juba istutamine ja korjeaeg. Juunist kuni septembrini käis töö maasikate ja vaarikatega ning septembris suundusid välismaalased Polli õunu korjama. Ka tuleval aastal on plaanis moldaavlastest tööjõudu kasutada. „Igal aastal on nii, et kes on käinud, küsib, kas võib sõbra, venna, tädi, onu või mõne sugulase kaasa võtta,” tõdeb Otsus. See on tänu headele tingimustele, mis on välismaalastele loodud. „Nüüd nad tahavad juba ise tulla ja me ei pea neid otsima.” Näiteks elamine on tulijatele ettevõtte poolt organiseeritud. Polli külas töötades elasid nad mõnekümne kilomeetri kaugusel Tõrva linnas ja neile oli elukohta organiseeritud kõik alates patjadest-tekkidest kuni internetiühenduseni välja. „Pole mingi viietärnihotell, aga on väga normaalsed tingimused,” lausub ettevõtja. MIKS VÄLISTÖÖJÕUD? Välistööjõu kasutamine on Paavo Otsuse sõnul lihtsalt ühiskonna toimimine. „Mõnes mõttes on see positiivne areng, sest kui varem läksime meie välismaale, siis praegu oleme juba arenenum ja võtame ise välismaalasi vastu,” sõnab ta ja arvab, et see näitab progressi ega ole üldse paha, sest tegu on raske põllumajandustööga ja kohalik inimene valib teise variandi või on ise ettevõtja. „Samas see võimalus põllumajanduses töötada on meie inimestel olemas. See pole nii, et välismaalased tulevad ja võtavad meie töö ära, sest koht on juba enne tühi,” selgitab ta.

Võimalikud lisaseadmed: sahad ja lumetõrjeseadmed niidukid (ka maastikuhoolduseks)  haljastusseadmed  lehepuhurid/imurid  võsalõikurid ja kännufreesid  asfaldifreesid  tänavapuhastusseadmed ja -harjad  pesurid ja umbrohuharjad  laadurid, kopad, kahvlid, kastid ja palju muud  

Pakume nii Multihogide kui ka teiste liikurmasinate ja traktorite lisaseadmeid.

www.multimasin.ee

raktoom@raktoom.ee FB Multihog Eesti

10 || ilma- Ja TaimeTarK || maa elu

9. november 2017 mutades muutub inuliin fruktoosiks, mis annab maapirnile magusa maitse, kuid ei tõsta veresuhkrut. Seetõttu sobib maapirn magustama diabeetiku toite. Kasutada saab ka kuivatatult, tehes maapirnist krõpse ja jahu. Maapirnid tuleb pesta, harjaga puhtaks hõõruda või koorida, viilutada ja kiiresti toidukuivatis kuivatada. Ise viilutan neid köögikombaini viilutajaga. Kooritud või tükeldatud maapirn kipub kiiresti pruuniks minema. Keda see häirib, võib sidrunimahlaga üle piserdada. Maapirnijahu saab kasutada küpsetistes ja magustoitudes nende magustamiseks. Magus maitse tekib alates 70 kraadist. Toorel maapirnil on pähklit meenutav maitse, riivituna sobib salatiks koos õuna, selleri, porgandi ja peediga. Maapirn annab vähe kaloreid, 34 kcal 100 g kohta, kuid on mineraalirikas, sisaldades kaaliumi, fosforit, magneesiumi ja kaltsiumiühendeid, samuti B-grupi vitamiine. Kõige tähtsam aine maapirni mugulates on inuliin, vees lahustuv kiudaine, mis soodustab süsivesikute ja rasvade ainevahetust ning parandab soolestiku mikrofloorat. Osaliselt mitteseeduva kiudainena läbib see soolestiku, puhastab seda, vähendab kõhukinnisust ja endaga sidudes eemaldab soolestikust kolesterooli ja mürgiseid aineid. Maapirni on eriti kasulik süüa pärast antibiootikumide tarbimist, et saada soolestiku mikrofloora taas korda. Tänu inuliinisisaldusele vähendab maapirn magusaisu, parandab seedimist ja ainevahetust, ei tõsta veresuhkrut. Võib kasutada paastuajal organismi puhastava toiduna. Vogeli firma teeb toorest maapirnist ekstrakti, mida paastuajal saab organismi puhastamiseks toetava vahendina kasutada. Meil on maapirne kasvamas ja müügil piisavalt. Maapirni söömist tasuks alustada vähehaaval, sest mõnedel tekitab maapirn alguses gaase. Need võivad kaduda, kui tekib tasakaalustatud mikrofloora. Tänavune sügis kestab veel ja kuni on soe, tasub mugulaid kaevata ja kasutada. Kel aega, võib kuivatada. Et talvel võtta oleks, võib kasvukoha multšiga katta, siis ei jäätu maa kohe ära. Paljudel on kodus toidukuivatid, kuivatage maapirni. Kui kevadel maa sulama hakkab, saab kohe lisa.

iLMataRK

JÜRi KaMEniK ilmatark

TSIRKULATSIOON – MUUTLIKU ILMASTIKU TAGAMAAD

Maapirn Koduaias tasub maapirn istutada aia äärde hekina või metsaserva.

Foto: piXaBaY.CoM

vähendab magusaisu ja turgutab seedimist

orvõieliste sugukonda, päevalille perekonda kuuluv maapirn (Helianthus tuberosus), mida on nimetatud ka topinamburiks ja Jeruusalemma artišokiks, on ilus kollaste õite ja söödavate mugulatega 2–3 m taim. Pärit Põhja-Ameerikast, kus indiaanlased kasutasid seda söögitaimena. Maapirn kasvab igasuguses mullas, on haigus- ja kahjurikindel, seetõttu on seda ka ikaldusaastail toiduks kasutatud. Euroopasse jõudis maapirn 16.–17. sajandil, algul

maapiRnijahu saab kasutada kÜpsetistes ja magustoitudes nende magustamiseks.

ju Kal

KÜLViKaLEnDER: noVEMBER

14. T

08.11 15.59

Ne i

Juur Juur, alates kl 01.26 õis Õis

16. N

Õis, alates kl 10.19 leht

17. R

Leht aLLikaS: MÄRkMik-kaLeNdeR „aaSta aiaS 2017” kiRJaStUSeLt VaRRak

MAA

TULI

VESI

ÕHK

15. K

13. E

Sõnn

Juur ISTUTUSAEG

12. P

ur Amb

Vili, alates kl 18.41 juur, aiatöödeks sobimatu päev

11. L

i ts

Vili

22.36

Jäär

vi Lõ

10. R

kits

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

välja kaevata. Kaevata tasub jaokaupa, sest seistes lähevad mugulad hallitama ja mädanema. Mõned säilitavad mugulaid keldris turba sees. Ise kaevan jaokaupa ja suurema saagi kuivatan, et siis krõpsudena süüa või jahvatatud kujul teesegusse lisada. Jahu sobib smuutidesse koos marjadega. Huvitavaid retsepte leiab internetist. Mugulaid saab kasutada värsketes salatites, püreesuppides, vormiroogades, riivituna või jahuna kookides, karaskis, küpsistes, võis küpsetada ja praadida, ka aurutada. Kuu-

KatRin LUKE

muidugi kloostri- ja mõisaaedadesse. Minuni jõudsid esimesed mugulad 1990. aastatel ja kasvavad siiani. Õitseb septembris ja mugulad saavad valmis oktoobri keskel. Koduaias tasub maapirn istutada aia äärde hekina või metsaserva. Minu kogemus on näidanud, et ükskõik kui palju mugulaid korjata, ikka jääb mõni mulda ja kasvab edasi. Need võivad aia ka vallutada, kui neid ei ohjelda. Samas kui on niiskem maa, võivad rotid, hiired ja mügrid kõik ära süüa. Jahimehed istutavad maapirne metsa äärde, loomade söötmiskohale. Maapirni võib anda koduloomadelegi, minul söövad neid kanad. Septembris õitsevad kollaste õitega, pakkudes päikesekollast silmarõõmu enne halli ja pikka sügist. Oktoobrist maikuuni saab mugulaid

ks tuttav arutles kunagi: „Jugavool teeb ikka korralikke trikke – sisuliselt vist juba 2014. aasta poolest novembrist alates, et tekivad sellised pooles vinnas hooaja ilmad.” Seda tõdemust saabki selgitada tsirkulatsiooniga. Tsirkulatsioon on suurte ja suhteliselt püsivate õhuvoolude kogum, mille abil toimub õhumasside nii horisontaalne kui ka vertikaalne ümberpaiknemine maakeral. See muudab ilma ja ilmastiku muutlikuks. Tsirkulatsioonide klassifikatsioone on juba ainuüksi Euroopa kohta rohkesti koostatud. Kuigi Eesti kohta on välja töötatud ka nn kodumaine tsirkulatsioonikäsitus, eelistan kõige rohkem tsirkulatsioonide kolmest jaotust ehk Wangenheimi-Girsi klassifikatsiooni, mis on küll üsna üldine, samas töötab Ida-Euroopa, sh Eesti kontekstis, väga hästi, selgitades ja aidates mõista siinset ilmastikku ja selle tagamaid. Selles käsituses on (Ida-)Euroopale iseloomulikud kolm tsirkulatsiooni makrotüüpi (vormi): • vorm W – tsonaalne tsirkulatsioon, õhuvool läänest; • vorm E – poolmeridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool idast, kagust ja lõunast; • vorm C – meridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool põhjast. C-tüübile on iseloomulik olukord, kus Venemaal on tsüklon, Skandinaavias (või Põhjamerel Suurbritannia kohal) aga antitsüklon. E-tüübi korral on Venemaa kesk- või loodeosas antitsüklon ja/või Kesk-Euroopa kohal ulatuslik tsüklon. W-tüübi korral asub antitsüklon Vahemere regioonis (või meist lihtsalt lõuna pool), nii et Atlandi ookeanilt on tsüklonitele tee avatud. See, milline tsirkulatsioonivorm on parasjagu ülekaalus, sõltub Rossby lainetest ja polaarpöörise tugevusest. Kui viimane on nõrk, siis saavad areneda suure amplituudiga Rossby lained, mistõttu tavapärane läänevool (tsirkulatsiooni Wtüüp) asendub näiteks põhja- või kaguvooluga (vastavalt C- või E-tüüp) ja see tähendab tavaliselt suuri anomaaliaid. Ka viimastel päevadel oli tegu pigem meridionaalse tsirkulatsiooniga – Eestit mõjutas idapoolne antitsüklon, mistõttu võis rääkida E-tüübist. Peamiselt seetõttu on kuu algus olnud väga soe, kuni 10kraadise õhutemperatuuriga. Kuid olukord on muutumas, sest näib, et ülekaalu saab W-tüüp ja õhk hakkab liikuma valdavalt läänest itta. Neljapäeval (9.11) suundub kõrgrõhkkond Venemaa kohale ja selle lääneservas on ilm mandril suurema sajuta, kuid saartel on vähese vihma võimalus. Lõunakaartetuul on mõõdukas, kuid õhtupoolikul jõuab merele madalrõhulohk, mistõttu tuul saartel tugevneb. Õhutemperatuur on öösel 0 °C lähedal, tuulele avatud rannikul kuni 5 °C ja päeval 0...5, saartel ja läänerannikul kuni 7 °C. Reedel (10.11) läheneb Läänemerelt madalrõhulohk, mis liigub päevaks Eesti kohale. Sajab vihma, sisemaal võib esialgu sadada ka märga lund. Lõunakaartetuul on tugev, puhudes puhanguti 15–20 m/s (peamiselt avatud rannikualadel). Õhutemperatuur on ööpäevaringselt 0...5 kraadi, merel võib soojem olla. Edaspidi näib õhumass pisut jahtuvat, mistõttu lumesadude tõenäosus suureneb, aga talve veel ei paista.

K V

maa elu || KODu Ja aeD || 11

9. november 2017

Banaanitaim

sobib toas kasvatamiseks toiVo niiBERG Räpina aianduskooli õpetaja

oataimena kasvatatakse meil eelkõige Hiina banaani, mille seemneid on vahel isegi saada. Toa- ja dekoratiivtaimedena on tuntud ka Jaapani banaan (Musa basjoo), viigibanaan (M. acuminata ‘Lady’s Finger’), roosa banaan (M. velutina), lavendelbanaan (M. ornata Roxb.), erepunane banaan (M. coccinea ‘Andrews’) ja kuldbanaan (Musella lasiocarpa). Banaani maa-alune risoom annab hulgaliselt võrseid ja seega potitaimena on viljakandnud taimel uut võrset raske ära mahutada. Küll sobib see hästi suuremasse konteinerisse või potti. Istutussegu peab olema hea läbilaskvusega, pigem happelise reaktsiooniga. Samas on näiliselt suure banaanitaime juurestik üsna väike. Seega valida istutusnõu juurepalli suuruse, mitte taime suuruse järgi. Liigniiskes on juurtel mädanemise oht. Ideaalne temperatuur banaanide kasvuks on +25 kuni +30 °C. Isegi ilma viljadeta on banaan kena leherikas isend. Püsiv kõrge temperatuur ongi eriti tähtis viljakandvuse saavutamiseks, ka ei tohiks öine temperatuur langeda alla +18 kraadi. Meie oludes võib talvine toatemperatuur langeda ka kuni +10 kraadini, aga siis võib õitsemine üldse ära jääda. Banaanipuu õitseb toatingimustes harva. Kasvuperioodil on eriti tähtis taime regulaarselt kasta, soovitatav vihmaveega, ja hoiduda laskmast mullapallil läbi kuivada. Talvel võib kastmist vähendada koos temperatuuri vähendamisega. Valgust vajab banaan aga aasta ringi. Kevadel ja varasuvel tuleb väetada korrapäraselt, kuid talvel väetada ei tohi, sest see põhjustab juurdekasvu: uued lehed jäävad varre külge kinni ja lähevad mädanema. Banaani paljundatakse võsunditega või seemnetega. Kuna banaan kasvab algul kiiresti, siis vajavad noored taimed esimesel aastal korduvalt ümberistutamist. Hiina banaan kasvab kuni 1,5–2 m kõrguseks ja sobib seega hästi eelkõige talveaedadesse ja suurematesse valgusküllastesse fuajeedesse. Hiljem on taimi kerge paljundada juba uute tütartaimedega, mida ühe banaani kohta tekib 10–15. Anum (soovitatav puust tünn või kast) peaks mahutama vähemalt 40 liitrit kasvupinnast. Banaaniseemned idanevad peaaegu kolm kuud. Idanemise kvaliteedi kiirendamiseks on mõttekam neid idandada kõrgemas klaaskausis, mille põhja asetada 2–3 cm paksuselt keramsiiti ja selle pea-

le 4–5 cm paksuselt desinfitseeritud substraati, milleks parim on sõelutud lehemuld (kuumutada enne mikrolaineahjus). Soovitatakse ka substraati, mis koosneb neljast osast peenest liivast ja ühest osast peenest turbast. Enne külvi võiks seemneid 30 minutit leotada nõrgas kaaliumpermanganaadi lahuses. Selle lahusega võiks ka substraadi läbi kasta. Asetada kausile klaasist kaas ja tõsta kauss päikese kätte – nii tekib minikasvuhoone ja idanevatel taimedel on siin ka kasvuruumi. Temperatuur peaks idanemise ajal olema ööpäev läbi +20 kuni +25 kraadi piires. Vaja on külvi ka pidevalt piserdada ja jälgida, et õhk oleks niiske, aga pinnas ei tohiks olla veega üle ujutatud. Hästi tärganud taimed tuleb kohe istutada ettenähtud kasvupotti, mille põhjas on samuti korralik drenaaž. Kasvumuld segada kahest osast lehemullast, kahest osast kõdusõnnikust ja ühest osast liivast. Substraat võiks olla nõrgalt happeline kuni neutraalne (pH 5–7). Kasvukoht olgu valgusküllane ja kasta tuleks banaani mõõdukalt, kasuks tuleks piserdamine. Toatingimustes õitseb banaan harva ja see on ühtlasi peremehele suur kink õige hoolduse eest. Kodustes tingimustes õigesti hooldatud banaanitaim on võimeline kandma 8–15 cm pikkuseid banaanikesi juba 17 kuu vanusena. Taime tuleb rikkalikult kasta kevadsuvisel ajal, väetada õitsvatele toataimedele mõeldud väetisega suvel iga 10 kuni 14 päeva tagant ja talvel kord kuus. Liigkastmise ja liigniiskuse korral ilmuvad leheservadesse veetilgad. Talvel võib substraati lasta pigem kuivada kui üle kasta. Pärast viljade kandmist viljunud võrse sureb, andes asemele uued võrsed, mis tuleks istutada uude potti. Hiina banaanide optimaalne temperatuur kasvuks ja arenguks oleks aasta läbi 18–21 kraadi.

toatingimustes õitseb banaan haRva ja see on Ühtlasi peRemehele suuR kink õige hoolduse eest. Jaapani banaan. Pärineb Lõuna-Hiinast Himaalaja mäestiku jalamilt, kuid kasvatatakse enim Jaapanis Ryukyu saarel. See kasvab 2–2,5 m kõrguseks, lehed 2 m pikkuseks ja 70 cm laiuseks. Õisik kasvab peaaegu meetripikkuseks. Jaapani banaan on üks paremini külma taluvaid banaaniliike. Lehestik talub mõningasi miinuskraade, risoom korraliku multši all koguni 10–12 miinuskraadi. Viljad on söögiks kõlbmatud ja kasvatatakse eelkõige tema kollakasrohelise koheva igihalja le-

hestiku tõttu ilu- ja kiutaimena. Banaanikiust valmistatakse traditsioonilist Jaapani paberit, vaipu ja linikuid. Õisikud ilmuvad 12.–24. kasvukuul. Paljundatakse nagu Hiina banaani. Sobib meie oludes hästi talveaeda. Konteineris kasvatatud taimi võib suveks pärast öökülmade möödumist välja viia. Konteineri suurus peab olema minimaalselt 15 liitrit. Substraat võiks olla nõrgalt happeline kuni neutraalne (pH 5,5–6,5). Soovitatav oleks substraadi sisse segada vermikuliiti või perliiti. Jaapani banaan võib kasvada ka aias! Kaevata taime jaoks suur auk ja kobestada muld. Istutada taim veidi sügavamale, nii et juurepall jääb umbes 10 cm mulla alla, siis on juurepall paremini külma eest kaitstud. Mulla parendamiseks segada pinnasesse huumusr i k a st mulda.

hed kergesti narmendavaks. Õitseb peaaegu aasta ringi. Meie oludes võib seda suvel vabalt välja viia või istutada ajutiselt peenrasse. Talub öist temperatuuri +5 kuni +4 °C. Paljundada saab seemnete või risoomitükkide abil. Seemned tuleb külvata toiteainerikka substraadiga täidetud 10 cm läbimõõduga pottidesse 2–3 cm sügavusele. Enne külvamist võiks seemneid 24 tundi leotada soojas vees. Idanemise ajal peaks temperatuur olema püsivalt +20 °C piires. Istutuskonteiner täita toalilledele mõeldud substraadi ja lehekomposti seguga vahekorras 1 : 1.

Kuldbanaan, tuntud ka Hiina kääbusbanaanina, Hiina kollase banaanina või lootosbanaanina. Kuldbanaan on üks omapärasemaid ja dekoratiivsemaid banaane oma suure püstise kuldkollase õisiku tõttu, mis kompaktsuselt sarnaneb veidi lootoseõiele. Looduses on taim levinud Hiinas Yunnani mäestikus, kus seda esineb kuni 2500 m kõrgusel merepinnast. Õisiku maksimaalse ilutsemise ajal m u u t u vad õisikut kandva va rre lehed inetu k s (kuivavad) ja

Viigibanaan. Tegemist on suhkru- ehk dessertbanaani aretisega. Viigibanaanid kasvavad looduses 7,5 m kõrguseks. Toalillena kasvatamiseks on sobilikud väikesekasvulised sordid ‘Dwarf Lady Finger’, ‘Dwarf Cavendish’, ‘Dwarf Thai’ jt. Viigibanaanide viljad on seemneteta ja igati banaani väärilised. Paljundamine toimub võsundite abil, mida saab hankida suurematelt toataimede müüjatelt. Viigibanaanile sobib substraat, mis on segatud lagunenud turbast, liivast ja perliidist vahekorras 1 : 1 : 1. Taim

vajab väetamist vees lahustuva täisväetise seguga kord kuus. Viigibanaan talub talvel temperatuuri langust kuni +12 °C-ni.

Lisada ka lehmasõnniku graanuleid ja kasta taime kohe pärast istutamist. Küllaldase kastmise korral võib banaan kasvada ka lauspäikese käes. Muld ei tohi läbi kuivada, ka talvel mitte. Erepunane banaan ehk Scarleti banaan. Tegemist on ühe kõige dekoratiivsema banaaniliigiga, mis kasvab 1–1,2 (3) meetri kõrguseks ja on sobilik ka üsna väikestesse, aga valgusküllastesse ruumidesse. On suurepärane konteineritaim. Levinuim haljastuses kasutatav taim Hawaii saarel. Lehed on ühe meetri pikkused ja 25 cm laiused, leheroots 35 cm pikk. Õisik on erepunane, 15 cm pikkune, viljad mittesöödavad ja ainult 2 cm pikkused, valminud valge viljaliha on täis musti seemneid. Kasutatakse ja kasvatatakse ka lõikelillena. Need banaanid vajavad kergelt happelist mulda, pH alla 6. Ei talu seisvat vett ja seega peab substraat olema hästi õhurikas ja vett läbilaskev. Vajab süstemaatilist väetamist kogu aasta. Väetada tuleb toalilledele mõeldud täisväetiste lahusega iga 10–12 päeva tagant. Tugevam tuul ja füüsiline kontakt muudab le-

need tuleks eemaldada. Nii moodustub meetrine jäme vars, mida kroonib kuldkollane õisik. Taim õitseb teisel-kolmandal kasvuaastal ja õitsemine kestab paar kuud. Kuna samas on taimele tekkinud ka piisavalt uusi leherikkaid võsundeid, ei kaota taim kasvatatuna laiemas konteineris oma üldist dekoratiivsust. Viljad on söögiks kõlbmatud. Optimaalne kasvutemperatuur on +18 kuni +24 °C, ei talu temperatuuri juba alla +10 °C. Seega on meie oludes eelkõige toataim ja sobib hästi talveaeda või suuremasse fuajeesse. Paljundada ja hooldada tuleb seda nii nagu erepunast banaanigi.

Näiliselt suure banaanitaime juurestik on üsna väike, seega valige istutusnõu juurepalli suuruse järgi. Foto: pUBLiCdoMaiNpiCtUReS.Net

Roosa banaan. Kasvatatakse eelkõige dekoratiivse punase õisiku tõttu. Ei kasva kõrgema k s kui 1,5–1,8 m. Viljad on väikesed, söödavad, viljakoor roosa, valge viljaliha sisaldab musti seemneid. Maitselt sarnaneb väikestele dessertbanaanidele. Küpsedes viljakoor lõhkeb, koorub tagasi ja banaan avaneb nagu lilleõis, paljastades valge viljalihaga südamiku. Roosat banaani saab paljundada seemnetest. Seemneid tuleb leotada 2 kuni 3 ööpäeva soojas vees, iga päev vett vahetades. Enne külvi võiks seemneid 30 minutit leotada nõrgas kaaliumpermanganaadi lahuses. Selle lahusega võiks ka substraadi läbi kasta. 10–12 cm läbimõõduga potid täita kasvumullaga, segades sellesse vermikuliiti 1 : 1. Külvata seemned 2,5 cm sügavusele ja idandada +20 kuni +25 °C juures. Idanevus on ettearvamatu ja võib kesta 1–6 (12) kuud. Lehed kahjustuvad juba 0° juures, risoom talub külma kuni miinus 5 kraadi. Sobivam kasvusubstraat oleks segu, mis koosneb turbast, huumusrikkast aiamullast, kompostist ja liivast, vahekorras 2 : 2 : 2 : 1. Soovitatakse ka segu lehemullast, kõdusõnnikust ja liivast vahekorras 2 : 2 : 1. Taim sobib hästi talveaeda ja päikesepaistelisele terrassile. Põnev taim suurte ruumide sisehaljastuses. Sooja suve korral võib õue viia. Kahjuritest ohustavad banaane lehetäi, kedriklest, karilane ja kilptäi.

12 || KaNeP || maa elu

9. november 2017

KANEPIKASVATUS. Kes nüüd arvab, et järgnevas loos on juttu keelatud kanepist, peab pettuma – nagu ka need sajad kutsumata külalised, kes suve jooksul Maidla küla Sillaotsa talu põldudelt keelatud taime otsimas käivad.

Kanepit pole lihtne kasvatada siRJE niitRa Postimees

arjumaa piiril väikeses Maidla külas asuv Sillaotsa talu paistab juba eemalt silma sellega, et eluhoone, kuivati, laut ja teised tootmishooned oma punaste katustega moodustavad värskelt küntud põllu taustal nägusa kompleksi. Saak ongi juba hoolimata tänavusest märjast sügisest salves, ehkki toidunisu jäi seekord saamata ja kuivatamiskulud olid suured. Kolmandat aastat on siin koristatud tavalistele teraviljadele lisaks kanepit. Kokku tuli erinevat vilja 600 tonni jagu, sellest kanepit 4,8 tonni. Pärast Ääsmäe sovhoosi lagunemist 1990ndate algul esialgu oma põllulapil seakasvatusega alustanud ja selle tarvis sööta kasvatama hakanud Aavo ja Ene Mitt on nüüdseks Harjumaa ühed edukamad teraviljakasvatajad. Maad on vähehaaval juurde ostetud ja renditud, nii et praegu on erinevate kultuuride all kokku 150 hektarit. KATSETADA MILLEGI UUEGA Uudisena on 5,8 hektarit maad nüüd juba kolmandat aastat kanepi all. Mõte tekkis sellest, et oli vaja olemasolevatele viljasortidele lisaks veel üht vahekultuuri. „Tahtsime katsetada millegi uue ja huvitavaga, pealegi annab see talvelgi tegevust,” selgitab perenaine. Algul katsetati vaid ühel hektaril. Õlipress saadi Balsnackilt laenuks ja esimene kanepiõli kogus oli peagi maitsmiseks valmis. Muide, see õli on väga mõnusa pähklimaitsega ja rikas tervisele kasulike oomegarasvhapete poolest. Kuid lisaks õlile sobivad toidu valmistamiseks ka kanepiseemned ja neist saadav jahu, mis kõik samuti tervisele head. Veendume selles

Kanepitoodete turustamisel on Aavo Miti sõnul takistuseks nii see, et kanepil on halb maine, mis osa ostjaid eemale peletab, kui Fotod: taiRo LUtteR ka see, et neid tooteid ei tunta ega teata nende häid omadusi.

omal nahal, kui perenaine Ene pakub imemaitsvaid muffineid, mis tehtud kanepijahust kanepiõli ja -seemnete lisamisel, mis hamba all mõnusalt prõksuvad. Ka leivas on kanepiseemned huvitav lisand. Õppimist oli pererahval palju. Esialgu katsetati kanepist tehtud tooteid sõprade peal ja kui need kiitsid kauba heaks, julgeti seda Tallinnas turgudel müüki panna. Nüüd on juba esimene tunnustus Soome rannikutoidu messilt koju toodud ja see annab

julgust edasisi plaane teha. Põhjanaabrite juures sai kiita nii Sillaotsa talu kanepiõli kui ka selle pudeli kujundus. Diplom ehib nüüd Mittide elutoa seina. Medalit seekord ei saanud, kuna teisi konkurente samas kategoorias lihtsalt polnud. Järgmine aasta on kavas uuesti minna ja siis on ehk lootus ka medal koju tuua. KANEPI NIMI PELETAB JA MEELITAB Ega kanepit kuigi lihtne kasvatada ei ole, sest paljusid hir-

Eesti Maaülikooli Polli teadlased koos Kaunase Tehnikaülikooli teadlastega korraldavad

29. novembril 2017 10–15 Polli Aiandusuuringute Keskuses PlantValor (peamaja saalis Uus 2, Polli küla, Karksi vald, Viljandimaa)

TEADUSLIK-PRAKTILISE SEMINARI ETTEVÕTJATELE

„Taimse toorme väärindamise võimalustest” Seminar on suunatud kõigile taimse tooraine tootjatele ja töötlejatele. Seminaril on sünkroontõlge eesti keelde. Seminar on TASUTA, vajalik eelnev registreerumine plantvalor.ee lehel leitaval lingil. Lisainfo reelika.ratsep@emu.ee.

30. novembril toimub Tartus seminar, mis on suunatud ennekõike teadlastele (vähem praktilisi näiteid teadustöö tulemuste praktilistest rakendustest), inglise keeles. Täpsem info seminari kohta www.emu.ee

mutab juba ainuüksi selle sõna kuulmine. Palume pererahval selgeks rääkida, mis vahe siis ühel ja teisel kanepil õieti on. Kanepijahu ja -seemne pakkidel ilutseb täpselt samasugune roheline haraline taim, nagu oleme näinud politseihaarangutes konfiskeeritud narkokurjategijate kodustes kasvandustes. Kanepisorte on tegelikult kümmekond, millest kolm sobivad õli tootmiseks, selgitab Aavo Mitt. Tema ostab oma seemne Eestis Perfect Plantilt, nagu ka teised siinsed ametlikud kanepikasvatajaid, keda on Eestis käputäis, neist vanim ja tuntuim Tammejuure talu. Sort, mida Sillaotsa talu kasutab, kannab Finola nime ja on aretatud Soomes, kuid Perfect Plant toob seda Kanadast. Muide, omakasvatatud seemne taaskülvamine on seadusega keelatud, nii et igal aastal tuleb kindlalt maaletoojalt uus osta. Tema annab kaasa ka kõik vajalikud sertifikaadid. Ei tea, miks, aga võib arvata, et kaebuse peale on erariides narkopolitseinikud ka Sillaotsa talu kontrollimas käinud. Kui pererahvas dokumendid ette näitas, nad siiski loobusid põldude kontrollimisest. Hullem on lugu nende külalistega, kes siit joovastavat taime otsima tulevad. Neid on pererahva sõnul lausa karjakaupa minema aetud ja mõnel korral on tulnud ka polit-

sei kutsuda. Tulevad auto või mootorrattaga, peatuvad ja uurivad, mõned pildistavad, teised viivad taimi kaasa. Otsitakse, et äkki „valede” taimede seas on ikka mõni „õige” ka. Ükskord pani pererahvas kraavi visatud taimekotid, millele hiljem taheti järele tulla, vahepeal põhku täis ja pidas siis hiljem peenikest naeru, kui kotid ära viidud olid. Naljakaid juhtumisi on olnud teisigi. Esimesel kahel aastal oli kanepipõld tee ääres, siis oli asi üsna hull, nüüd külvati kanep metsa taga asuvale põllule ja kutsumata külalisi käib vähem. Teisalt teevad palju paha ka need inimesed, kes tavalistel viljapõldudel lõbu pärast või pildistamiseks ringi tuuritavad. Mõned võtavad lahkudes ka viljavihke põllult kaasa – ei tea, kas kodu kaunistamiseks või mõnel muul otstarbel.

tänavu kÜlvati eestis õlikanepit kokku umbes 5000 hektaRile. Kanepitoodete turustamisel on Aavo Miti sõnul takistuseks nii see, et kanepil on halb maine, mis osa ostjaid eemale peletab, kui ka see, et neid tooteid ei tunta ega teata nende häid omadusi. Ehkki kanepi legaliseerimise eest võitle-

jad peavad silmas hoopis teist kanepit, kandub sellega seotud negatiivne maine üle kogu kanepiga seotud teemale. Praegu läheb kõige paremini müügiks kanepitee, millel on väidetavalt rahustav toime. Populaarsust kogub ka õli, mida saab lisada salatitesse ja teistesse toitudesse ning millel peaks olema paljalt sisse võttes kolesterooli alandav toime. Kanepiseemneid võib panna küpsetistesse ja need on head ka niisama krõmpsutada. Jahu võib jällegi lisada küpsetamisel tavalisele jahule, aga ka kotleti ja jogurti sisse. Nüüd, kui vili koristatud ja kuivatatud, algab kanepiseemnetest õli pressimine ja selle pudelitesse villimine. Järele jääb õlikook, mille peeneks jahvatamisel saab jahu. Tee jaoks korjatakse suvel rohelisi lehti. Selle kraami pakendamist ja pakkidele siltide kleepimise tööd jagub kogu talveks. Vahel käivad emal-isal abiks pere kolm tütart. Mingit toetust kanepikasvatusele Mitid seni peale pindalatoetuse saanud ega taotlenud ei ole. On teada, et tänavu külvati Eestis õlikanepit kokku umbes 5000 hektarile. Lisaks kasvatatakse vähesel määral ka tööstuslikku kanepit, millest saab köie tegemiseks pikka kiudu. Kõik need sordid on aretatud nii, et need ei sisalda kannabinoide, mis on teatavasti narkootilise mõjuga.