Maa Elu, 16. november 2017

ISSN 2504­5865

9

772504

586014

Kalle haMburg: KUI VAID TEAKS, MIDA TEEB KARTULI HIND. KUI SEE JÄÄB ALLA TASUVUSE PIIRI, SIIS EI MÕTLEKSKI KORISTADA, AGA LOOTUSESÄDE ON, ET HIND IKKA TÕUSEB.

Mitu tegeVusala tagab Kindlustunde

TÄNU SEGAPÕLLUMAJANDUSELE ON VÕIMALIK PÕLLUMAJANDUSES RISKE HAJUTADA KA SIIS, KUI ODAVA PIIMAHINNA AJAL ON VILJAHIND KÕRGEM JA VASTUPIDI.

Kände juurida on Kallis MITU KODUMAIST METALLIFIRMAT ON VÕTNUD KÄNDUDE JUURIMISEKS VAJALIKUD AGREGAADID OMA TOOTEPORTFELLI.

16. NOVeMBer 2017 • Nr 45 (127) • HIND 1 €

AJALeHt

etteVÕtLIKULe

MAAINIMeseLe

Hiidlased on hädas

huntidega SirJe niiTrA Postimees

V

iimasel ajal ei möödu Hiiumaal ühtki nädalat, kui ühes või teises saare osas poleks hunte nähtud. Seda on nii ettevõtjate hinnangul, kelle karjast on lambaid või vasikaid murtud, kui ka kohalike elanike ja jahimeeste sõnul ohtlikult palju.

Hiiumaa lambakasvataja Harri Hiisi 80 lamba suuruses karjas käisid hallivatimehed viimati hävitustööd tegemas selle aasta aprillis. Kuna poegimisaeg oli just alanud, käis mees oma karja vaatamas ja uusi tallesid üle lugemas igal hommikul. Kuna üks lammas ei tahtnud oma poega hästi omaks võtta, siis tuli ta ühel päeval olukorda kontrollima ka keset päeva. Kõik tundus korras olevat, kui siis märkas peremees, et üks talleke on verine. Karjakoplis ringi vaadates leidis ta veel kaks mahamurtud talle ja siis veel kahe noore lamba verised elutud kehad. Kui keskkonnaameti spetsialist kohale saabus, leiti kraavist hundi väljaheiteid ja ühe ilvese jälg. Murdmise ja söömise jälgede järgi leidis ka spetsialist, et hunt on karjas käinud.

Kaotas üle 30 lamba Osa karjast oli Hiisil veidi eemal ämma juures teise karjamaa peal. Augustis tuli sealtki hädakõne, kui karjast oli viisteist lammast maha murtud – kõik täiskasvanud. Kui õhtul korjuseid minema hakati viima, leiti vigastatuid veel omajagu ja neistki heitis kuus lammast hil-

jem hinge. Nii et koos talledega oli kaotus 21 lammast. „Üsna halb tunne oli neid korjuseid kokku koguda,” lausub mees tagantjärele juhtunut meenutades.

Korra varemgi on hundid sellest karjast lambaid murdnud. Neli aastat tagasi olid loomad mereäärsel karjamaal. Sügisel, kui oli vaja aiad kokku panna ja loomad koju ulualla tuua, avanes seal õõvastav vaatepilt – kaks kolmandikku karjast oli maha murtud, kusjuures söödud oli neist ainult kahest.

Pärast seda said saare jahimehed erandkorras rohkem laskmislubasid ja hunte jäi justkui vähemaks. Nüüd ei möödu aga nädalatki, kui keegi poleks kusagil mõnd hunti näinud ja korra silmati koguni kuuepealist hundikarja. Hiis on näinud ühe jahimehe paigaldatud rajakaamera pilte, kus selle aasta augustis tema talust umbes kümne kilomeetri kaugusel ilmus vaatevälja üks hunt ja kolmteist sekundit hiljem oli neid seal juba kuus. Sellest teeb mees järelduse, et murdjaid on viimasel ajal saarele juurde siginenud ja see teeb teda murelikuks.

Hiis on teinud omalt poolt kõik, et karja ohtlike sissetungijate eest kaitsta. Ta ajab lambad ööseks kinnisesse koplisse, kus on pooleteise meetri kõrgune võrkaed, millest väljaspool jookseb all elektrikarjuse liin ja kõrgemal veel elektrikarjuse lint. Jõudumööda ja jupikaupa ehitab ta kõikjale koplite ümber kuueliiniseid elektrikarjuseid juurde. Keskkonnaamet on lubanud kulud kompenseerida, aga kuna tööd on alles pooleli, siis ei tea ta, millises ulatuses ja kas ikka kõik vastab normidele, sest taotlused on tal alles esitamata. Kõik karjaaiad on kavas hundikindlaks teha ja loomulikult tähendab see lisaks investeeringule palju aja- ja jõukulu.

KütiKs rohKem, aGa ei saa Küsisime Hiiumaa jahimeeste esindajalt Urmas Alevilt, milles asi – kas ei saa või ei tohi hunte rohkem küttida. Tema sõnul on hundijaht keeruline ja aeganõudev jaht, kus tuleb väga kiiresti tegutseda. „Küll ja küll on olnud juhuseid, kus oleme hulga mehi liinile välja ajanud, aga meil on hundi laskmiseks ainult üks luba. Ehkki oleme taotlenud ka teist luba, pole seda meile antud. Nõnda saamegi ühe hundi lasta ja isegi kui näeme veel teistki, ei tohi rohkem küttida. Kui järgmisel päeval ka saame uue loa, ei pruugi tingimused küttimiseks enam sobida. Eeldus on, et peame nägema jälgi ja lumega on seda kõige parem teha.

Näiteks praegusel ajal ja ilma lumeta on hundijaht suhteliselt lootusetu ettevõtmine,” selgitab ta.

Keskkonnaamet on Hiiumaa jahimeeste pärimise peale vastanud, et saarel on ainult üks pesakond hunte, ehkki nii jahimehed kui ka kohalikud elanikud on näinud mitmeid. Alev on

Jahimehed ootavad praegu lumega talve, et huntide liikumist parem jälgida oleks ja küttida saaks.

Foto: piXABAY.CoM

ise näinud ema kolme kutsikaga, kuid nähtud on ka ema viie kutsikaga ja seda teises saare otsas – järelikult on seal pesakondi rohkem kui üks.

Tõenäoliselt on nad siginenud loomulikul viisil, sest viimased talved pole võimaldanud loomadel üle mere tulla. Samas arvatakse, et see on takistanud neil ka saarelt ära minna.

Jahimehed ootavad praegu lumega talve, et huntide liikumist parem jälgida oleks ja küttida saaks, kuid ka lisalube nende laskmiseks oleks tarvis. Praeguse süsteemi hindab

Alev liiga jäigaks. Tänase päeva seisuga on Hiiumaale antud neli huntide küttimise luba, kusjuures nende ärakasutamisel on lubatud juurde anda.

Samas on lubade juurde taotlemise protseduur pikk ja keeruline, nii et selle ajaga võib lumi ära sulada või jahiaeg sootuks ümber saada. Tänavu kestab huntide küttimisaeg novembri algusest märtsi lõpuni, mida on üks kuu rohkem kui varem ja see on loomulikult hea. „Kui aga taotlesime augustis eriluba väljaspool jahihooaega küttida, siis öeldi meile ära põhjendusega, et meil on hunte liiga vähe. Ei tea, kas siis lambaid on veel vähe murtud?” küsib Alev.

Saaremaa nimelt sai sellise loa.

Hiiumaa metsaomanik ja kohaliku metsaseltsi juht Aira Toss on samuti seda meelt, et nii väikesel saarel ei saa sellist hundikarja pidada, kui praegu tundub olevat. Lisaks loomakasvatajatele teeb see murelikuks metsaomanikke, sest see hakkab ohustama ökosüsteemi.

Hunt on teatavasti metsa sanitar, kes hävitab väetid ja viga saanud loomad ning kui hunte on parasjagu, siis toimetavad nad põhiliselt metsas ja inimeste lähedusse ei kipu. „Meil on neid aga juba nii palju, et nad lähevad elumajade juurde loomi noolima ja teevad talumeestele palju kurja.

Te isalt

toob suur hundikari ka metssea inimesele lähemale ja need teevad omakorda kahju,” räägib ta. Ka metssigu on saarel liiga palju, sest mujal möllanud katk pole seal nende hulka vähendanud, aga see on juba eraldi teema.

KesKKonnaamet probleemi ei näe Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko vastab meie järelpärimisele, et kui palju peavad hundid lambaid murdma, et nende küttimiseks lisalube antaks ja jahiaega pikendataks, järgmist: „Hiiumaale on antud 1. novembrist neli hundi küttimise luba. Tänase seisuga pole aga jahimehed ühtki looma seal küttinud. Tänavu oleme tuvastanud, et Hiiumaal on murtud 34 lammast, lisaks 10 vigastatud lammast. 34 murtud lammast on võrreldes teiste maakondade arvudega keskmisest väiksem murtud loomade arv. Võrdluseks: Saaremaal on 3. novembri seisuga murtud 177 lammast ja Raplamaal 172. Seetõttu anti mõlemasse maakonda eriluba hundi küttimiseks juba enne jahihooaja algust septembris.”

Sama ameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi vastab kiskjakahjude vähendamise kohta, et kõige suuremat abi hundi tekitatud kahjude vältimisel saab ennetusmeetmete rakendamisest, mida riik toetab 50 protsendi ulatuses. Et hunt kariloomi kahjustada ei saaks, tuleb tema sõnul rakendada järgmised abinõud: kariloomade ajamine ööseks väiksemasse kiskjatõrjeaiaga ümbritsetud aedikusse; kariloomade valve spetsiaalselt selleks kohandatud tõugu karjavalvekoerte abil; nõuetekohaselt rajatud kiskjatõrjeaed. „Hiiumaal meie poolt toetatud neljas kiskjakindla aiaga kaitstud lambakarjas pole pärast seda ühtegi lammast enam murtud. Ka neis lambakarjades, kus lambaid valvavad karjakaitsekoerad, pole ühtki hundirünnakut toimunud.

Seega toimuvad murdmised ilma tõhusa kaitseta lambakarjades, kus ei rakendata vajalikke meetmeid.”

2 || kartul || maa elu

16. november 2017

Kartuli hind tõotab tõusu riinA MArTinSon Maa Elu

K

artulivõtt käib tänavu veel novembriski, aga osa saaki jääb ikka talveks põllule mädanema. See tõotab tõsta kartuli hinda poes, teisalt on tootjatel käes palju nigelama kvaliteediga mugulaid, mida ollakse valmis peaaegu poolmuidu ära andma.

MTÜ Eesti Kartul juhatuse esimees Kalle Hamburg võttis läinud nädalal alles oma põldudel kartuleid, maas oli veel viis hektarit. „Suurte kulude, raskustega ja väga visalt läheb see töö,” nendib mees. „Maa on märg ja kombainile on see väga suur koormus. Lausa võllid lähevad pooleks.”

Kogenud kartulikasvataja on varemgi näinud, et veel novembris kartuleid võetakse, samamoodi seda, et saak jääb talveks maha. „Tänavu on olud igal pool hullud. Kes enne oktoobri algust kartulit üles võtta ei jõudnud, siis neil kõikidel on probleeme,” teab ta.

Olukorra teeb eriti kurvaks, et suvi oli kartulikasvuks hea. „Saak on tegelikult ju super ja väga valus oleks sellist põllule jätta,” ütleb Hamburg. „Kui vaid teaks, mida teeb kartuli

hind. Kui see jääb alla tasuvuse piiri, siis ei mõtlekski koristada, aga lootusesäde on, et hind ikka tõuseb.”

Novembri alguse ilm küll enamjaolt soosis kartulivõttu, kuid ülesvõtmine on üks asi, aga mugulad on vaja ka sorteerida, pesta ja säilitada. absurdne hind Hamburg avaldab lootust, et kartuli hind tänavu siiski tõuseb ehk normaliseerub. „Mullu oli poes kartul odavamgi kui tootja omahind, see on absurdne,” selgitab ta.

Kartul on põhiline ostukorvi toode ja poeketid vaatavad, et võimalikult soodsalt kaup sisse saada. „Poekett ütleb, et kui selle hinnaga annad, siis võtame.

Tootjal on raha vaja, nii jääbki kasvataja sundseisu ja on sunnitud odavalt käest andma,” nendib Hamburg.

Tänavu võib turule tulla palju mitte kõige parema kvaliteediga kartulit, mida ollakse sunnitud peaaegu olematu hinnaga ära andma. „See on igaaastane probleem, et kehvema kvaliteediga kartul antakse odavalt käest, see jõuab poes lahtise kartuli kastidesse, kust siis sünnibki kartuli maine, et see pole kvaliteetne ja on väga odav,” seletab Hamburg. „Ühest küljest kompromiteerib see kartulit, teiselt poolt luuakse tarbijale kuvand, et see on väärtusetu toiduaine,

Korralik talvekartul kartulisalvest!

Kojuvedu tasuta!

Sordid: Laura Esmee (aretatud sordist Laura) Elfe (keskmine muredus) Vineta (mure kartul) Kartul on pakitud 25 kg võrku. 0,40 €/kg Alates 500 kg hind kokkuleppel

Müük üle Eesti!

Harjumaal tasuta kojuvedu ja kaardimakse võimalus!

Info tel 513 2310 Kartulisalv OÜ

mille peabki odavalt kätte saama. Kui hinnad normaliseeruvad, siis on tarbija šokeeritud.”

Hamburg meenutab, kui ta mullu sügisel pidi telesaatesse minema ja näitama, milline üks korralik kartul välja näha ei tohi. Ta läks Maximasse, võttis lahtisest letist pool kilo kartuleid ja kassas näitas hinnaks seitse senti. „Kui arvestada kokku kõik kulud, mis kaasnevad kartuli poodi jõudmisega, siis jääb sellise müügihinna korral tootja hinnaks kolm senti. See pole normaalne,” ütleb ta.

Tootja hind mustal ehk lahtisel kartulil on 15 sendi juures. „Tänavu, kui vaid pool saagist on kaubandusliku kvaliteediga, peaks hind veel kallim olema, et kulutused tasa teenida,” sõnab Hamburg. „Kes sai saagi kuiva ajaga üles, sel muidugi seis parem.”

Märjal ajal üles võetud kartuli säilituskulud on suuremad. „Kui ei ole häid säilitustingimusi, võib asi käest ära minna.

Täna võib küll saak salves olla, aga kahe kuu pärast on seis seal nutune,” hoiatab Hamburg.

Kuna naabermaadeski oli põllumeestel äärmiselt kehv saagikoristusaeg, siis kartuliküllust ei paista kuskilt ja kevadeks tõenäoliselt eestimaist kartulit ei jätku. Enamasti hakatakse kartulit importima aprillist, tänavu tuleb seda teha ilmselt varem.

Alla omahinna tootmise tõttu jääb iga aastaga kartulikasvatajaid vähemaks. „Arvan, et sel aastal on lõpetajaid rohkem kui varasematel aastatel,” lisab Hamburg.

Kvaliteet niGelapoolne Kartuliteadlane Luule Tartlan pakub kasvatajatelt saadud vastukaja põhjal, et tänavu võib koristamata jääda hinnanguliselt kuni 30 protsenti kartulipõldudest. Samas on seis üle

Kui tavaliselt soovitab kartuliteadlane Luule Tartlan osta talvekartulid kahes osas, siis tänavu vähemalt kolmes jaos, sest keerulistes oludes kasvanud ja võetud mugulate säilimisega võib probleeme olla.

Foto: toni läänsAlu / postiMees

Eestimaa äärmiselt erinev, mõnel kasvatajal ikaldus 100–80 protsenti saagist, mõni õnnelik jõudis aga enne suuri sadusid kogu saagi põllult koristada. „Kuna tänavu kasvas imeilus saak, siis üritatakse, kus vähegi kannatab, veel koristada ja korralikumad mugulad välja sorteerida.

Tean mitmeid kasvatajaid, kes veel sel nädalal lubasid põllule minna,” räägib Tartlan. „Eks igaüks otsustab, kas tasub see töö ära.”

Praegu kartulit koristades tuleb mugulatega kaasa palju mulda, mis tähendab, et sortee-

rimine ja pesemine toob varem planeeritust suurema töökulu.

Ehkki väga harva tuleb ette, et veel novembris kartulipõllul töö käib, on ekstreemseid olusid varemgi olnud. Näiteks mõned aastad tagasi tuli kartulivõtu ajal paks lumi maha ja kui see nädala pärast sulas, sai kartulivõtt edasi minna, sest

alla omahinna mÜÜmisE tÕttu JääB iGa aastaGa kartulikasvataJaid vähEmaks.

maa ei olnud lume all läbi külmunud.

Tartlan nimetab, et liiga hilja koristatud mugulatel on koor paksem ja krobelisem ning niiskest ja raskest mullast võetud mugulates võib olla sisuvigastusi. Nii ei tasu praegu kogu talve kartulivaru ära osta. „Ei, mitte mingi hinna eest ei soovita ma praegu kogu talvevaru ära osta. Olgem ausad, kasvatajad ju realiseerivad esmalt selle kartuli, mis on säilitusõrnem. Kui tavaliselt soovitan talvekartulit osta kahes jaos, siis tänavu isegi kolmes jaos paari-kolme kuu varu korraga,” räägib Tartlan.

kõik, et hind oleks Eesti tarbija jaoks võimalikult soodne,” sõnab ta. „Oma jaeketi statistikast näeme, et aina kiireneva inflatsiooni tõttu muutub hind Eesti inimeste jaoks aina kriitilisemaks – üha enam sõltub ost hinnast. Meie jaekett on küll tuntud hinnaliidrina, kuid sellele vaatamata otsime uusi või-

malusi, kuidas klientide jaoks hinnatõusu peatada ja seda koostöös tarnijatega.”

Iga ostu- ja müügihind on Mustoneni sõnutsi läbirääkimiste tulemus ja kindlasti peegeldab turul toimuvat. „Praegu saavad Eesti inimesed osta meie kauplustest meie riigis kasvatatud kartulit hinnaga 0,26–1,20 eurot kilogrammi eest,” ütleb ta.

Pärnumaal (16).

Küsitlusele vastanute hinnangul on nende ettevõtete ebasoodsatest ilmastikuoludest tekkinud kogukahju üle 36 miljoni euro, millest tulenevalt võib EPKK hinnangul Eesti taimekasvatusettevõtete kogukahju ulatuda 60–70 miljoni euroni.

Küsimustikule vastanud ettevõtted kavatsesid tänavu külvata 83 584 ha talivilja, millest tegelikult külvati vaid 53 375 ha.

Sügiskülvid tänavu hilinesid, mistõttu muutub talivilja talvitumine riskantsemaks ja külvatud taliviljad ei pruugi järgmisel aastal korralikku saaki anda. Osaliselt on talikülvid jää-

nud vee alla.

Maaeluminister Tarmo Tamm on lubanud otsida võimalusi, kuidas Eesti põllumehi aidata. „Oleme Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinikule Phil Hoganile üle andnud sektori keerulist seisu tutvustava kirja, samuti saatis Jüri Ratas samateemalise kirja Euroopa Komisjoni presidendile Jean-Claude Junckerile,” märkis Tamm.

Minister lisas, et mainitud kirjades küsiti erakorralist toetust ja paluti paindlikkust rohestamise nõuete täitmisel, kuna ilmastikuoludest tulenevalt on nende täitmine järgmisel aastal raskendatud.

ÜHA eNAM sÕLtUB Ost HINNAst

K

artul on enamikul eestlastest peaaegu iga päev toidulaual ja kaubandusketid üritavad kartuli hinda võimalikult odavana hoida. Kui mullu talvel maksis lahtise kartuli kilo poodides 14–19 senti, siis praegu kümmekond senti enam. Kui kartulikasvatajad ei saa kõige suurema läbimüügiga lahtise kartuli

eest väärilist tasu, siis kaupluseketid tõdevad, et inimesed ostavad hinna järgi.

Hinnaliidriks pürgiv Maxima müüs oma 76 kaupluses mullu Eestis 5300 tonni kartulit. Keti kommertsdirektor Kristina mustonen ütleb, et hinnad on praegu pidevas muutuses. „Kui kartuli hinnad hakkavadki tõusma, teeme enda poolt

pÕLLUMAJANDUsseKtOr ON KeerULIses seIsUs mtü eesti Kartul juhatuse esimees Kalle hamburg: „Kui vaid teaks, mida teeb kartuli hind. Kui see jääb alla tasuvuse piiri, siis ei mõtlekski enam koristada, aga lootusesäde on, et hind ikka tõuseb.” veerand Kartulist iKaldus Hinnanguliselt jääb tänavu koristamata 20–30 protsenti kartulist.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) ja Eestimaa Talupidajate Keskliidu uuringu kohaselt jäi sel aastal koristamata 21 protsenti kartulist.

Teistest põllukultuuridest on kõige rohkem koristamata põlduba (69 protsenti pinnast), hernest (55), avamaa köögivilja (27), kartulit (21), suvinisu (14), kaera (13), rukist (6) ja rapsi (5).

Kokkuvõttes jäi Eestis koristamata umbes 15 protsenti põllukultuuride pinnast. Rohkem kui veerandil küsitlusele vastanud ettevõtetest jäi koristamata üle 30 protsendi pinnast, 10–30 protsenti jäi koristamata 64 protsendil vastanutest.

Maakondade lõikes jäi keskmisest rohkem saaki põldudele Idaja Lääne-Virumaal (18–19 protsenti koristuspinnast), Rapla- ja Järvamaal (17) ning Harju-, Võru- ja

maa elu || tÖÖStuS || 3

16. november 2017

masina- ja metallitööstus

JUHTkiri

pakub maanoortele väärt töökohti

AnnelA lAAneoTS Maa Elu

M

asina- ja metallitööstusettevõtted on maal elada soovivale tehnikahuvilisele noorele head kohad töötamiseks – elu maal saab ühendada huvitava ja tähendusrikka tööga.

Aktsiaseltsi VMT Tehased juhatuse liige Rainer Kütt on ise sama tee läbi käinud. Noore poisina tuli tal maal vanemaid aidates ikka traktorimootoreid lahti võtta, keevitada, treida ja freesida. Tihti tuli mõni seadme komponent ise valmis teha. „Kõik mu suved möödusid lapsepõlves maal. Maal kasvatasime loomi ja pidasime põldu. Puutusin kokku igasuguste seadmete ja mehhanismidega. Valdavalt oli tegemist Vene päritolu tehnikaga, mis kippus aeg-ajalt lagunema. Et töö edasi saaks minna, oli vaja tehnikat remontida,” kirjeldab Rainer Kütt.

Märkamatult oligi ta avastanud endas tehnikapisiku, mis tegi edasise erialavaliku tunduvalt lihtsamaks. „Mul tekkis huvi tehnikast rohkem teada saada, pärast keskkooli läksin maaülikooli tootmistehnikat õppima. Maatööd tehes olin saanud head baasteadmised ning masinate ja seadmetega ümberkäimise kogemuse. Tagantjärele mõeldes andis just see tõuke masinaja metallitööstust edasi õppida,” räägib ta.

Nüüd on Rainer Kütt ASi VMT Tehased juhatuse liige, tehased asuvad Viljandis, Karksi-Nuias ja Põltsamaal. „Praegu on peaaegu pooled töölised pärit maapiirkonnast. Saab kindlalt väita, et oleme maanoortele üks potentsiaalne tööandja,” kinnitab mees. Tehastes on pakkuda üle 25 töö.

Maalt saab tööl käia ka Meteci kaubamärgi all tegutsevas Eesti ühes juhtivas metallitööstusettevõttes osaühingus Tarmetec. „Peaaegu 25 aastat oleme pakkunud oma teenuseid tuntud Euroopa tööstusettevõtetele,” sõnab Tarmeteci personalijuht Britta Peetso.

Metec tegutseb Tartus ja on Lõuna-Eesti suurimaid metallitööstusi, tehas laiub 20 000 ruutmeetril. „Meie katuse all töötab üle 250 inimese, kellest peaaegu neljandik elab linnast väljas Tartu-lähedastes valdades. Kuna asume võrdlemisi linna ääres, on siia mugav ligi pääseda just lõunapoolsetest piirkondadest, kus tööletulekuks ei pea linnast läbi sõitma. Samas asume siiski piisavalt linna sees ja ühistranspordi peatused asuvad mugavalt lähedal,” räägib Peetso.

AQ Lasertool OÜ persona-

peeTer rAidlA

peatoimetaja

eesti onupojad

n Tänavu veebruaris valmis VMT Tehastes Soome maanteeameti tellimusel kolm hiiglaslikku sillakonsooli, mida oli võimalik Foto: MArko sAArM vaid ööhämaruses vedada.

lijuht Janne Eljas ütleb, et nende tehasedki asuvad maapiirkonnas. Pärnu tootmisüksus Audrus Lemmetsa külas asutati 2003. aastal ja praegu töötab seal umbes 270 töötajat. Viimsi tootmisüksus omandati ülevõtmise teel 2014. aastal, seal on 50 töötajat. Jüri tootmisüksus omandati samuti 2014. aastal, selles on tööl 60 inimest. Just Pärnu tootmisüksuses töötab palju maanoori, kes elavad tehase lähedal. „Samas töötavad meil ka maanoored, kelle elukoht jääb 60 kilomeetri raadiusesse, nemad sõidavad iga päev oma transpordiga tööle,” lisab Eljas. „Noori, kaasa arvatud maanoori tõmbab vaheldusrikas ja huvitavaid ülesandeid pakkuv töö, ettevõtte stabiilsus ja töötasu,” loetleb Eljas. „Oleme tööle võtnud noori, kellel on haridustee mingil põhjusel katkenud. Anname neile võimaluse omandada metallitöö oskused ja neist on saanud keevitajad, pingioperaatorid, koostelukksepad või programmiinsenerid.” tööd jätKub Rainer Küti sõnul on metallitööstuses oskuslikule ja töötahtega inimesele alati tööd pakkuda. Pragu on vaja insenere, tehnolooge, projektijuhte, keevitajaid, CNC-pinkide operaatoreid ja kogenud operatiivtasandi juhte. „Kui oskustest rääkida, siis kõik spetsiifilised oskused on õpitavad ja tulevad praktilise kogemusega,” arvab Kütt.

Ta ütleb, et insener peab olema loov ja suutma kursis olla uute tehnoloogiliste võimalustega, tehnoloogil tuleb valida tootmiseks kõige kulusäästlikum tehnoloogia, projektijuht peab oskama tööd planeerida, keevitajad ja CNC-pinkide operaatorid peavad tundma metallide hingeelu ning operatiivtasandi ju-

hid ergutama töölisi pidevalt arenema.

Sel nädalal on hea võimalus end masina- ja metallitööstusega kurssi viia, sest kolmapäevast reedeni toimub Tallinnas masina- ja metallitööstusmess Instrutec 2017, kus on väljas üle 80 ettevõtte. Britta Peetso Tarmetecist räägib messil sellest, mida teha, et tootmine õnnestuks. AQ Lasertool OÜ astub üles kontaktmessil, kus noored ettevõtetega kohtuvad. masinatööstuses on põnev Rainer Küti sõnul on metallitööstuses huvitav töötada, sest nende tehastes näiteks toodetakse enamasti projektipõhiselt.

Iga projekt nõuab tõsist läbitöötamist ja lahenduste leidmist. „Võrreldes seeriatootmisega ei hakka meil kunagi igav. Üks põhjus, miks meie kaadri voolavus on nullilähedane, võib-olla sellest tulenebki. Kui me iga päev peaksime samu liigutusi tegema ja ühtegi lahendust vajavat probleemi poleks, siis ega pikka pidu ei ole. Inimene tahab areneda,” arutleb Kütt. „Et ettevõte areneks, tuleb ennast pidevalt proovile panna. Arvan, et oleme loonud töökeskkonna, kus saab ennast teostada. Küllap see teebki töö ägedaks.”

Praegu on Eesti masinaja metallitööstus Küti arvates valdavalt üles ehitatud allhanke pakkumisele. Toodete spetsifikatsioonid on tehtud valdavalt mujal ja toote valmistamine on meie rida. „Tasapisi käib üleminekuaeg, kus ka tootespetsifikatsiooni valmistamine on

kolmapäEvast rEEdEni toimuB tallinnas masina- Ja mEtallitÖÖstusmEss instrutEC 2017.

liikunud meie vastutusalasse.

Järgmine samm on see, et toode mõeldakse siin ka välja ja pakutakse sellele järelteenuseid. Sellega seoses näen suurt vajadust tootearendusega seotud personali järele,” lausub Kütt.

Janne Eljase sõnul räägib metalli- ja masinatööstuse kasuks see, et töötaja saab areneda ja igasuguseid ülesandeid lahendada. „Paljud Eesti masinatööstusettevõtted teevad allhanketööd suurematele ja tuntud tootemarkidele, meie toodangut eksporditakse üle maa.

Meie tehtut leiab nii Scania kui ka Volvo bussides ja veoautodes, Volvo ehitusmasinates. Allhankena valmistame koosteosi rongidele ja trammidele. Näiteks Londoni metroos sõidavad Bombardieri rongitööstuse toodetud rongid, kus on meie tehases valmistatud trafokastid,” toob Eljas välja. „Meteci tooteportfell on lai, siin toodetakse meditsiinitehnika, autotööstuse ja masinaehituse tooteid, katsetatakse pidevalt uusi asju ja mõeldakse välja uusi tooteid. See teeb töö huvitavaks ja vaheldusrikkaks,” lisab Britta Peetso. „Meil on lai ja moodne masinapark, millesse investeeritakse palju. Tänapäevase tootmisettevõttena hoolitseme selle eest, et töötajatel oleks hea töökeskkond.”

Tema sõnul käib töö selle nimel, et elimineerida või vähendada tööd, mis on rutiinne, must või inimesele füüsiliselt raske. Üha enam investeeritakse seadmetesse ja tööpinkidesse, mis teeksid raske töö inimese eest ära, seega on suur vajadus spetsialistide järele, kes suudaksid need keerulised seadmed ja robotid tööle panna. „Arvutile käsklusi andes tuleb ise siiski tehnoloogiat tunda ja aru saada, kuidas metall painutades käitub või keevitusprotsess toimub.”

MÜÜ OMA VANA NING OSTA UUEM JA PAREM!

Maailma suurim RASKETEHNIKA portaal!

ädala alguses jõudis avalikkuse ette uudis, et tulekul on kõrgete riigiametnike palgareform. Jäi kõlama mõte, et nende palgad olevat justkui ajale jalgu jäänud. Mul on miskipärast hoopis tunne, et mitte riigijuhtide palk, vaid riik ise on ajale jalgu jäänud.

Usun, et kellelgi pole midagi selle vastu, kui tema palka tõstetakse. Ja olen veendunud, et hea palk pole mingi häbiasi. Küll on taunitav see, kui hea palgaga ametikohale määratakse inimesi parteilise usutunnistuse järgi. Vahet pole, kas see on toimunud riigi või kohalikul tasandil, veel hullem riigile kuuluva ettevõtte või siis riigi rahastatava sihtasutuse tasandil.

Selliseid näiteid on Eestis aastakümnete kestel olnud paraku sadu, et mitte öelda tuhandeid. Piisab, kui mõelda valimistele ja võimuvahetustele, mille järel hakkavad toimuma kummalised inimmanöövrid. Neile, kes pole ise haljale oksale pääsenud, kuid on olnud truud sinna pääsenutele, hakatakse paaniliselt kohta otsima. Nii ongi meil tekkinud iselaadne nõunike armee, kes saavad kõrget palka.

Tihtipeale on nende ainus oskus olla kellelegi meele järele.

Vanasti nimetati seda onupojapoliitikaks. Nüüd, juba paar aastakümmet, on hea onu rollis olnud Eesti riik ise, kes oma valitud, täpsemalt valikust välja jäänud poegadele sooja kohta otsib. Ja enamasti leiab ka.

Eesti eelmise aasta keskmine brutopalk oli 1146 eurot. Pole ülearu lisada, et keskmisest kõrgem oli see vaid Tallinnas, Harjumaal ja Tartumaal. Muide, põllumajanduses, metsamajanduses ja kalanduses oli see arv 1060. Selle taustal ei saaks kuidagi öelda, et riigijuhtide palgad on ajale jalgu jäänud. Tasub lihtsalt kahe jalaga maa peal olla.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna­Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || koduÕlu || maa elu

viimane aeg

on jõuluõlu käima panna Silvi lUkJAnov Järva Teataja

n

ovembris on tagumine aeg panna hakkama jõuluõlu, sest siis ei tekita see kodus valmistatud märjuke pühal jõuluõhtul pakkudes tervisehädasid, mis võivad meeleolu kõigil üsna ära rikkuda.

Ammusest ajast on eesti maarahval kaks tähtpäeva, millal talupere on teinud koduõlut: need on jõulud ja jaanid. Viimastel aastatel kogub hoogu isetegemine. Ise tehakse suitsukala ja -liha, valmistatakse kodus juustu ja leiba. Samamoodi pruulitakse aina rohkem õlut. Et jõuluajal koduõllest tõelist rõõmu tunda, mitte vaevelda pea- või kõhuvalu käes, soovitab kuuendat aastat pruulimistarvikuid müüva osaühingu Pruulmeistrid juhataja Alar Tammela õlu hakkama panna novembris. Mida varem, seda parema maitsega õlu saab.

Kui lihtne on koduõlut teha, kas sellega saab tõesti igaüks hakkama? Õlle tegemine on tänapäeval tõesti lihtne. Kõige mugavam on õlut teha õllekontsentraadist, mis sisaldab humalatega maitsestatud linnasesiirupit ehk maltoosat ja õllepärmi.

Kontsentraadile on vaja lisada vesi ja suhkur ning raputada peale kaasas olev pärm.

Vanasti oli õlleteoks eraldi ankur. Mille sees tänapäeval õlut teha? Üks suuremaid vana- ja nüüdisaegse õlleteo erinevusi on see, et õlu kääritatakse valmis kääritusnõus ja alles siis villitakse ankrusse või pudelitesse. Siis säilib õlu pikalt (vähemalt aasta), on selge ja maitse läheb seistes ainult paremaks. Otse ankrus kääritatud ja ümber villimata õlu on pärmine, tekitab peavalu ja kõhuhädasid ning rikneb kiiresti. Endiselt on neid, kes tulevad kaks päeva enne jõule ostma kraami koduseks õlleteoks. Müüme neile küll,

aga soovitame siiski õlletegemise õpetust jälgida ja tervisehädade vältimiseks kasutada jõuludeks soovitud koduõlut näiteks kolmekuningapäeval.

Kui kaua üks õlletegu aega võtab? Õlut saab teha õllekontsentraadist, mis on lihtsam viis, või pruulida algusest peale linnastest ja humalast. Õllekontsentraadi käimapanek võtab aega umbes kümme minutit. Algusest peale linnastest ja humalast valmiva õlle käimapanek võtab kuus-seitse tundi.

Lühemal variandil tuleb õllekontsentraat koos kilo suhkruga lahustada kahes liitris keevas vees, lisada juurde nii palju külma vett, et kokku saaks 23 liitrit õlut, ja peale raputada pak i s ole v kuivpärm.

Käärimisprotsess on mõlemal juhul sarnane ja selleks vajab õlu toatemperatuuril umbes kümmet päeva.

Pärast seda saab õlu villida kas pudelitesse või ankrusse ja panna jahedasse laagerduma. Nüüd sõltub tarbimisaeg juba tegija kärsitusest, kuid võib juua ka kohe. Maitses on tunda rohkem pärmi, kuid kõhuhädasid enam ei teki.

Mis õlletegu maksab? Õllekontsentraatide hinnad algavad kümnest eurost ja sõltuvalt õlle stii-

KODUÕLLe MAGUs MAItse NÄItAB pereMeHe LAHKUst rast valmimist nädalaga ära tarbida, pärast seda läks jook kibedaks ja aina kangemaks, soovitab Sõrmus õlle tegemisel kasutada tänapäevaseid vahendeid. „Olen õlut ka pudelisse villinud, kuid viimastel aastatel eelistan villida siidrit, sest esimene kord õnnestus nii hästi, et patt oleks rohkem mitte proovida,” lausub ta.

Siider valmib samas roostevabas ankrus, mis õlugi. Neli aastat tagasi oli neil maakodus õunauputus ja Paul, ema hea pojana, otsustas õunamahlast siidrit teha. Prooviks. Ostis selleks teise suurema ankrugi. „Panin sügisel mahla ankrusse ja kevadel avades sain meeldiva üllatuse osaliseks. Milline aroom ja maitse, tõeline kuld. Teisedki, kes proovisid, kinnitasid seda,” räägib ta.

Sõrmus hankis kirjandusest teadmisi juurde ja tasapisi ongi enda tarbeks koduõlle tege-

mine asendumas ettevõtjana käsitöösiidri valmistamisega. Et mehel on soov aina rohkem kuni lõplikult elama asumiseni puhuda elu sisse Obinitsa lähedal asuvale vanematekodule, siis loodi talumajapidamises kasvava turustamiseks mittetulundusühing Umatettu. On käidud turgudel kohe õige mitme kodus naise valmistatud hoidise ja muu kaubaga. Tulu teenitud sedavõrd, et sai taotleda alustava ettevõtja toetust taluhoonetele uue elu sissepuhumiseks ka euroraha toel. Kõik selle nimel, et kord kogu perega Setomaale tagasi elama kolida. „Kui kõik läheb müümiseks vajaliku paberimajandusega plaanipäraselt, siis oleme jälle astunud ühe suure sammu unistuse suunas,” kinnitab Sõrmus.

Et jõuluajal koduõllest tõelist rõõmu tunda, mitte vaevelda pea­ või kõhuvalu käes, soovitab kuuendat aas­ tat pruulimis­ tarvikuid müüva osaühingu Pruul­ meistrid juhataja Alar Tammela õlle hakkama panna novembris.

Foto: erAkogu

Tähelepanu, tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

s

etomaal Obinitsa lähistel hobitalupidajana tegutsev Paul Sõrmus teab, et koduõlle magus maitse ja rohke vaht on meeltmööda paljudele. Selle järgi teati tulla külla jõuludeks ja teistel setode pühadel, kuid viimastel aastastel on mehest siiski saamas hoopis käsitöösiidri meister.

Tartu linnas elava ja Obinitsas vanematekodus talu pidava Paul Sõrmuse peres ei möödunud ühedki pühad koduõlleta. Nii oli lihtsalt tavaks. Õlut tegid tema esivanemad ja teeb tema, küll maltoosast ja leivast, küll linnastest.

Magusa meki järgi hinnatakse peremehe lahkust ja nende pere õlu maitses ikka üsna magusalt. Nii Pauli isa kui hiljem ka Paul eelistavad koduõlut tehes magusust seetõttu, et õlu oleks suupärane ka naisperele. Kuna roostevabas ankrus õlu tuli pä-

16. november 2017 list lõpevad kolmekümne euro juures. Esmane investeering kodus õlut tegema hakates jääb 60 euro kanti, hiljem on juurde vaja osta vaid puhastusainet ja õllekontsentraati. Loomulikult võib maitsestamiseks juurde panna lisandeid ja anda õllele tsitruselist lõhna aroomihumalatega, nii et konkreetset hinda on raske välja tuua.

Kui aktiivselt koduõlut tehakse?

Viimastel aastatel tundub, et usinasti. Pruulitakse õlut, suitsutatakse kala ja liha, tehakse talveks sisse metsaande, valmistatakse kodus juustu, leiba ja muud. Õlle tegemise parim reklaam on kodus pruuliv sõber. Nii mõnigi kord on meie poodi sisse astunud mitu sõpra, kes eelmisel õhtul on kellelgi külas olles koduõlut saanud ja on nüüd otsustanud ise ka katsetada.

Enamik kodupruulijaid alustab õlletegu kontsentraadiga, sest nii on lihtsam, pole vaja palju ruumi ja vahendeid. Mõned liiguvad mõne aja möödudes linnastest pruulimise juurde, teised jäävadki kontsentraatidest valmistama.

Kas poest saab osta erimaitselisi õllekomplekte?

Suurim erinevus seisnebki selles, et vanasti oli tulemuseks koduõlu, küll erineva maitse ja värviga, kuid tänapäeval saab teha juba kindlat marki õlut: stout’e, IPAsid, stout laagriõlut, nisuõlut ...

Sel aastal lõime Pruulmeistrite meeskonnaga uue õllekontsentraatide brändi Bullet Brew, mille alt müüme enda retseptide järgi Inglismaal toodetud õllekontsentraate.

Heameelt teeb, et need on tõesti hästi vastu võetud nii Eestis kui ka mujal Euroopas.

See annab meile indu uute maitsetega turule tulla. Mitmeid üllatusi saame lubada juba lähiajal.

JÕULUÕLU 15 liitrit keedetud vett jahutada 25 kraadini. 50 grammi presspärmi ja umbes 1 kg suhkrut (vastavalt maitsele) segada omavahel kuivalt ning jätta toatemperatuuril käärima. Toatemperatuurini jahutatud veele lisada 3 pudelit maltoosat, noaotsatäis ingverit, kaneeli või piparmünti ja pärmi-suhkru segu, hoolikalt segada. Käärivat virret hoida üks ööpäev toas lahtises nõus, seejärel anum sulgeda ja viia jahedasse. Paari päeva pärast on õlu valmis.

Müügil Coopi, Grossi Toidukaupade ning Kaupmees & KO kauplustes.

RAKVERE PÕLLUMAJANDUSTEHNIKA OÜ, Puiestee 2, 44201 Sõmeru, Lääne-Virumaa Tel 327 0870, 527 8308, faks 327 0860, rpmt@rpmt.ee, maltoosa@rpmt.ee, www.rpmt.ee

maa elu || Piim || 5

16. november 2017

suured piimakarjad paisuvad veelgi AndreS pUlver

Virumaa Teataja

V

õib tunduda pisut uskumatuna, aga on olnud aegu, mil Eestis peeti 480 000 lehma. Praeguseks on neid järele jäänud 86 000.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) põllumajandusgrupi esimees ja Kõljala POÜ juht Tõnu Post loodab, et enam väiksemaks lüpsilehmade arv ei muutu ning pigem hakkab lehmade arv kasvama.

Kahe piimakriisi aastaga kadus Eestist 12 000 lehma. „Kui jätaksime noorloomad eksportimata, siis kuluks nende tagasi tootmiseks neli-viis aastat,” kõneles Post EPKK traditsioonilisel piimafoorumil Rakveres Aqva konverentsikeskuses, kus oli põhitähelepanu all Eesti piimanduse tulevik.

Kui Euroopa Liidus ollakse piimanduse tulevikku vaadates üpris optimistlikud, siis siinkandis kõik seda optimismi ei jaga.

Sophie Helaine Euroopa Komisjoni põllumajanduse peadirektoraadist rääkis, et lähikümnendil nõudlus piimatoodete järele suureneb, kuid mitte väga kiiresti. „Piima tarbimine maailmas võiks kasvada 1,7% ehk umbes 16 miljoni tonni võrra aastas,” märkis ta. Samas peaks

enam kui kolmandiku kasvust andma India.

Võrdluseks võib tuua, et Eesti piimanduse strateegia kohaselt on meie eesmärk jõuda miljoni tonni piima tootmiseni aastas.

Viimasel ajal on pidevalt vähenemas nõudlus joogipiima järele, küll tahavad tarbijad rohkem koort, juustu, võid ja piimapulbrit. Euroopa Liidus on viimase kümne aastaga vähenenud joogipiima tarbimine viie kilogrammi võrra inimese kohta ning prognoosi järgi väheneb see järgmise kümne aastaga veel seitsme kilo võrra. „Elustiili muutus on viinud piima tarbimise vähenemisele ja kõige drastilisemalt on see juhtunud minu kodumaal Prantsusmaal, aga ka teistes vanades Euroopa Liidu liikmesriikides, ent ilmselt on muutused ees ka uutes liikmesriikides,” kõneles Helaine.

Kokkuvõttes ennustas Helaine aga piima hinna kasvu, samal ajal kui teravilja hind võib lähema kümne aasta perspektiivis pigem langeda.

Tõnu Post lausus, et temas tekkis päris palju optimismi sellest, et piima hind püsib tasemel ja piima tootmine ennast ära tasub.

EPKK nõukogu esimees, Viru-Nigula valla Rabaveere farmi peremees Olav Kreen aga nentis, et rõõmustamiseks väga põhjust pole. „Inflatsioon sööb piima hinnatõusu ära ja kogemused näitavad, et lõpptoodangu hinnatõusust jõuab tooraine

tootjani ehk põllumeheni üpris väike osa,” lausus Kreen. Nii et piimajõed voolavad küll, aga pudrumägesid nende kõrvale kerkima ei kipu.

Euroopa tasandilt vaadates oleme me kõvad piimatootjad. „Kuna meie elamise ja tegutsemise koht siin geograafilisel laiusel on sobilik rohu kasvuks ja see võimaldab kvaliteetse piima tootmist, siis on Eesti põllumehed arendanud välja Euroopa ühe parema tõukarja. Suudame seetõttu piima toota palju rohkem, kui Eesti tarbijad suudavad seda kohapeal tarbida,” ütles EPKK juhatuse liige Tiina Saron.

Tõnu Post tõi välja, et võrdlusandmed Euroopaga on olemas alates 1990. aastast ning selle aja jooksul on Eesti piimatoodang lehma kohta ületanud Euroopa keskmist märgatavalt.

Hästi paistame silma oma lähinaabrite seas. 2016. aastal toodeti Eestis lehma kohta 8832 kilogrammi piima. Soomlastel oli sama näitaja 8808, rootslastel 8730, leedulastel 7995 ja lätlastel 6182 kilogrammi. Kogu Euroopa Liidus on meist eespool vaid üks riik – Taani 9750 kilogrammiga.

Post ütles, et meil on naabritega võrreldes suured piimakarjad, mis võimaldavad tootmist hästi korraldada. Ta pidas meie konkurentsieeliseks eksportturgudel sedagi, et inimestele muutub üha tähtsamaks

teadmine, et toit pärineb puhtast keskkonnast. „Lähiaastatel on Eesti piimasektor suures muutumises, mistõttu on väga oluline koos piimatootjate ja -töötlejatega vaadata tulevikku ja teha koos plaane, kuidas toorpiima väärindada, et saaksime sektoris tegutsevate tootjate toodangule

Kahe piimakriisi aastaga kadus Eestist 12 000 lehma.

Foto: piXABAY.CoM

anda rohkem lisandväärtust,” rõhutas Tiina Saron.

Tõnu Posti sõnul on meie piimakarjad muutumas veelgi suuremaks ja seeläbi ka efektiivsemaks. Meelis Mõttus osaühingust Lõunapiim rääkis, et lehmakasvatajana on ta karjade suurenemise üle rõõmus. „Maksumaksjana aga mitte, kui järgmise kriisi ajal tuleb jälle maksumaksja rahakoti kallale minna,” lausus ta.

Eesti põllumehed on isekeskis päris palju rääkinud sellest, et kõige parem oleks elu sootuks ilma toetusteta. „Aga kui Euroopas on igal pool toetused, ei oleks meil võimalik konkurentsis püsida,” nentis Tõnu Post. „Kui meie naaberriigid raskel ajal otsustavad oma põllumehi toetada, peab ka Eesti riik seda tegema, et meie konkurentsivõime säiliks.”

Post lisas, et headel aegadel toovad piimatootjad riigikassale kenasti tulu.

Farmi piimatööstuse juht Valdis Noppel ütles, et piimatööstuste eesmärk on teha efektiivselt kvaliteetset toodangut ja saavutada sellega tarbijate rahulolu. „Eks pakend aitab ka, aga pakendis peab hea sisu olema,” sõnas Noppel.

Toorpiima kvaliteedist rääkides tõi Noppel esile, et aastatega on probleemid piima mitte päris õige maitsega

tagaplaanile vajunud, viimase paari kümnendi süvenev mure on aga külmalembeste bakterite levik. See on aga otseselt seotud külmlautade kasutusele võtmisega.

Külmalembesed bakterid annavad juba kolmandiku kõigist piimatööstuste kvaliteediprobleemidest ning põhjustavad toodangul maitse- ja konsistentsivigu. „Näiteks üks neist, Bacillus spp, võib pikema säilivusajaga toodetes tekitada metallilõhna ja pinnadefekte ehk mullitamist,” kõneles Farmi piimatööstuse juht.

Antibiootikumijääkide sisaldus piimas on märkimisväärselt vähenenud, kuid suur oht on see ikka, sest viis liitrit antibiootikumijääkidega piima võib rikkuda isegi kuni 60 tonni kvaliteetset piima.

Kahe farmi kvaliteetsel piimal võib ikka väga suur vahe olla, tööstuste jaoks on väga olulised piima rasva- ja valgusisaldus. Noppel tõi näiteks kaks tinglikku tootjat: esimese toorpiima rasvasisaldus on 4,2% ja valgusisaldus 3,45%, teisel aga 3,75% ja 3,2%. „Ühest tonnist esimese tootja piimast saab teha 208 kilo 20protsendilist hapukoort ja lisaks sellele 114 kilo kohupiima, tonnist teise tootja piimast aga 185 kilo hapukoort ja 104 kilo kohupiima,” lausus Noppel.

Vahe on üle kümne protsendi. „Nii lihtne see ongi, miks rasvasisaldus tähtis on ja miks piimakilo alati sama palju ei maksa,” ütles ta.

6 || tehnika || maa elu

16. november 2017 rimist. Kuigi praeguse hakkpuidu hinna juures tulu kulusid ei kata.

Nimelt on juurimine kulukas ja sellest tulenevalt tellijale üksjagu kallis. Hakkpuiduks mineva küttepuidu kokkuostuhind on küll tõusnud ja küünib praegu juba 25 €/tm, ent kännujuurimiskulu see ei korva.

Hakkpuidu enda hind kõigub 7–10 €/m3. „Küttepuidu hind peaks vähemalt kaks korda kallim olema, et kände tasuks välja võtta ja hakkeks teha,” kirjeldab Naabel. „See töö võtab palju kütust, seejärel tuleb kännud peenemaks lõhkuda, hunnikusse laduda ja paariks aastaks kuivama jätta. Pärast veel hakkimine ja transport.”

Arnold Rüütli elutööd tunnustati Eesti Maaülikooli vilistlaskogu Foto: erakogu auliikme nimetusega.

Maaülikool tähistas 66. aastapäeva

E

elmisel reedel, 10. novembril toimus Eesti Maaülikooli peahoone aulas kooli 66. aastapäeva puhul akadeemiline aktus.

Aktusel promoveeriti maaülikooli audoktoriks nimekas rahvusvaheline teadlane Erik Jeppesen, kes pidas ka akadeemilise loengu teemal „Madalad järved ja muutuv kliima – Gröönimaalt troopikani ning

Taanist Eestini”. Lisaks promoveeriti 19 uut doktorit.

Aktusel anti kätte ka Eesti Maaülikooli teenetemärgid, mille laureaatideks on professor Marika Mänd, professor Tiina Nõges ja raamatukogu juhataja Tiina Tohvre. Vilistlaskogu juhatus tunnustas vilistlaskogu liikme Arnold Rüütli elutööd Eesti Maaülikooli vilistlaskogu auliikme nimetusega. (ME)

Viljelusvõistlus edendab teraviljakasvatust

M

aaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti ütles läinud nädala reedel Türil 2017. aasta viljelusvõistluse lõpukonverentsil korraldajate ja osalejate tunnustuseks, et iga-aastane mõõduvõtt annab põllumeestele täiendava motiivi kodumaise teraviljakasvatuse arendamiseks. „Juba kolmeteistkümnendat korda peetud võistlus innustab teraviljakasvatajaid katsetama uusi sorte, tehnoloogiaid ja tehnikat, et saavutada paremaid tulemusi. Viimasel ajal on harvaks jäänud aastad, kus võistluse raames ei püstitata uusi saagikuse rekordeid,” märkis kantsler. „Viljelusvõistlustel osalejad

tõestavad veenvalt, et ka Eestis saab häid sorte oskuslikult kasvatades koguda suuri ja hea kvaliteediga saake,” lisas ta.

Kantsler meenutas, et kui veel kümmekonna aasta eest tundus hektarilt 10 tonni teravilja ja viie tonni rapsi koristamine pigem unistusena, siis tänaseks on rekordid juba mitmendat aastat üle nende piiride nihutatud ja küllap tuleb veelgi häid aastaid, kus püstitatakse uusi rekordeid.

Järgmisest aastast suurendab riik mõnevõrra kodumaise sordiaretusprogrammi rahastamist. „Kindlasti annab ka Eestis toimuv uute sortide aretamine oma panuse meie teraviljakasvatuse arengusse,” sõnas Lemetti. (ME)

Virumaal leiti 46 avatud puurauku

L

ääne- ja Ida-Virumaal leiti 46 avatud geoloogilist puurauku, millest 24 soovitab uuringu läbi viinud Eesti Geoloogiakeskus likvideerida ning 16 konserveerida ja kasutada edaspidi põhjavee seireks. Kuus puurauku säilitatakse maaomaniku soovil. „Tellisime uuringu, et saada selgust, kui palju sulgemata puurauke Virumaal siis tegelikult on. Esialgu oli meil eesmärk uurida üksnes fosforiidiuuringuteks rajatud puur­ auke, valdadest tuli aga teateid igasuguste avatud puur­ aukude kohta − inimesed ei tea ju, mille jaoks need omal ajal puuriti. Lõppkokkuvõttes

õnnestus meil valdade abiga leida 46 avatud puurauku,” selgitas keskkonnaminister Siim Kiisler. Uuringu käigus leitud avatud puuraukude arv ei ole kindlasti lõplik. Tõenäoliselt leidub looduses avatud puurauke rohkem.

Möödunud sajandil rajatud ja seni avatud geoloogilised puuraugud võivad mõjutada piirkonna põhjavee­ režiimi ja -kvaliteeti, avaldades kahjulikku mõju kaevudele ning allikatele. Avatud puuraugud muudavad piirkonna põhjavee eriti haavatavaks erinevatele reostusallikatele. Valdav osa rajatud puuraukudest likvideeriti aastatel 1985−1988. (ME)

Peipsil tegutsesid organiseeritud röövpüüdjad

I

da-Virumaal Peipsi järvel peeti eelmisel nädalal kinni neli arvatavat kuritegeliku ühenduse liiget. Kahtlustuse kohaselt kuulusid isikud kuritegelikku ühendusse, mis tegi ulatuslikku kalade röövpüüki Peipsi järvel, tekitades sellega olulist kahju keskkonnale. Esialgsetel

hinnangutel on ühendus tekitanud keskkonnakahju üle 210 000 euro.

Varalise kasu saamise eesmärgil loodud kuritegelikus ühenduses olid ülesanded isikute vahel kindlalt paika pandud. Kahtlustuse kohaselt tegutses jõuk Peipsi järvel tänavu kevadest kuni novembrini. (ME)

Haaratsiga varustatud kännukopp tegutseb ekskavaatori noole otsa rakendatuna mängleva kergusega.

Foto: Ain Alvela Just tänu haaratsile püsib känd masina haardes paremini ja töö on efektiivsem.

Kände

juurida on kallis Ain Alvela Maa Elu

K

uigi kändude juurimine lageraielankidelt pole metsamajanduses veel kuigi agaralt kasutust leidnud, on mitu kodumaist metallifirmat võtnud juurimiseks vajalikud agregaadid oma tooteportfelli.

Kändude väljajuurimine tuleb kõne alla eelkõige kohtades, kus maaomanik soovib pärast puude mahavõtmist alale kultuurmaastiku luua, pargi rajada või maja ehitada. Metsast Eestis veel kände välja ei veeta, sest hakkpuidu hind on liiga odav, et töö ära tasuks.

Ent potentsiaali sel tegevusel on. RMK puiduturustusosakonna juhataja Ulvar Kaubi räägib, et raiejäätmete kokkukogumine on alles lapsekingades, takistuseks hakkpuidu madal hind ja tüma metsaalune. Näiteks kändude juurimine eeldab üsna intensiivset rasketehnikaga metsaaluse sõtkumist ja pole lihtsalt võimalik

ega eetilinegi kändude kättesaamise nimel kogu ala kapitaalselt üles sonkida.

Eestis toodetakse väärt tehnikat Peaasjalikult Viimsis, aga mujalgi Harjumaal võsalõikust, metsamaa raadamist ja hakkpuitu tegeva osaühingu Puiduhake.com varustusse kuuluvad võsagiljotiin, kännujuurija ja kändude lõhkuja. Kõik need saab hõlpsasti kinnitada tavalise roomikekskavaatori noole otsa. Pealinna ümbruses tuleb tavaliselt varem metsa või võsa all olnud maad ette valmistada, et seal saaks hakata elamuid ehitama. Kuni siinkandis elamuarendus järjest rohkem vaba maad vajab, jagub ka võsalõikajaile ja kännujuurijaile tööd.

Umbes aastapäevad on firmas kasutusel olnud Kadrina metallitööfirmas Pomemet prototüübina valmistatud hüdrauliline haaratsiga kännujuurija. Uudne on riist just sellele lisatud haaratsi poolest. Lihtsaid kännujuurimisharke on

varemgi toodetud, aga haarats muudab töö tõhusamaks, kännu väljajuurimisele rakendatav jõud suureneb ja kändu saab tugevamini kinni hoides paremini mullast puhtaks raputada.

OÜ Puiduhake.com juht ja osanik Erkki Naabel kinnitab, et Eestis tehakse maailmatasemel metsatehnikat ja tema eelistabki siinmail toodetud riistu. Tänavu on ta ettevõtte tehnilise taseme parandamisse investeerinud umbes pool miljonit eurot. „Olengi siin viimastel aastatel justkui meie tööstuste katsebaas, koostöö käib otse inseneridega, kes on seadmed välja töötanud,” kirjeldab ta. „Annan neile tagasisidet, nemad käivad minu juures töötavaid masinaid vaatamas, siis korrigeerivad nende juures üht-teist. Parim variant neile, mulle ja tulevastele kasutajatele.”

Tegelikult propageerib ta ka suurematel majandusmetsade raietel oksade langilt äravedamist ja kändude väljajuu-

Kännuhake tuleb kallilt kätte Erkki Naabel hindab, et hektari kunagi metsa all olnud maa siledaks tegemine, et sinna muruplatsi või aiamaa saaks rajada, maksab 1 €/m2 ehk 10 000 €/ha. Summa, mida enamasti ei õnnestu sealt varutud puidu müügist teenidagi.

Et kulusid kahandada, soovitab ta kännud ladustada võimalikult raielangi lähedale.

Hunnikus peseb vihm need mullast puhtaks ja seejärel tuleb hakkur kohale kutsuda. „Kände transportides veaksime õhku, juba valmis haket vedada on mõistlikum,” sõnab Naabel.

Parasjagu müttab OÜ Puiduhake.com kirjadega JCB-ekskavaator Viimsis Pringi küla piirimail, kuhu rajatakse Tammelaane elurajooni. Maa on pideva vihma mõjul üsna pehme ja et sinna üldse saaks midagi ehitada, tuleb kaevata kuivenduskraav, ühendada see olemasoleva süsteemiga ja suunata liigne vesi mere poole. Naabeli firma lõikab võsa ja juurib kände kohas, kuhu kraav peab tulema. Tulevaste majade vahele jääb üksjagu puid ka kasvama.

Lisaks Pomemetile toodavad kännujuurimise haaratseid teisedki kodumaa ettevõtted. Näiteks töötas OÜ Tamsalu EPT oma konstruktoritega välja võsagiljotiini.

Asi võeti ette mõned aastad tagasi, kui biokütuste tähtsus soojamajanduses kasvas.

Tamsalus valmistatakse ka nn kännukonksusid, mis on sarnased Pomemetis toodetuga, ent neil puudub eraldi liigutatav haarats. Põhiline turg, umbes 80 protsenti, on ikkagi Norras, Rootsis ja teistes Põhjamaades.

SCANDIC metsaveotehnika on projekteeritud ja toodetud Eestis. Kvaliteetsed komponendid, rohke lisavarustus ja varuosade kohene kättesaadavus teevad SCANDIC haagistest usaldusväärse valiku metsatöödel. Komplekteerime just Teile sobiva lisavarustusega lahenduse!

LAHENDUS HOBIMETSNIKULE

LAHENDUS PROFESSIONAALILE

6-tonnise kandejõuga ja 1,9 m² koormaalaga ST-6 on mõistliku hinnaga metsaveohaagis hooajatöödeks. See on projekteeritud silmas pidades väikemetsaomanikke, kes ei vaja iga päev rasketehnikat, kuid kes hindavad kvaliteeti, töötõhusust ja oma aega.

10-tonnise kandejõuga ja 2,8 m² koormaalaga ST-10D on mõeldud tõsisele tegijale, kes soovib metsa majandada aasta läbi. Erilise vastupidavuse annavad haagisele kaks tugevat raamitala. Tiisli pööramine võimaldab masinat hõlpsasti läbi erinevate maastike juhtida.

ST-6 on ideaalne kandma kuni 5 m palke ja energiapuitu ning ei jäta oma kerguse tõttu maapinnale sügavaid jälgi.

ST-10D on ideaalne kandma kuni 6 m palke ja on asendamatu kaaslane nii harvendustöödel kui lageraiel.

Scandicon OÜ | Turu 43, 50106 Tartu | +372 528 0229 | +372 5308 3173 | www.scandicon.eu | mail@scandicon.eu

maa elu || Sammal || 7

16. november 2017

Kantrimaja ajalooliste palkide vahele

läheb sammal

Pisikese hoone, näiteks sauna tarbeks korjavad kaks inimest soojus­ tusmaterjali kahe tunniga kokku. Fotol turbasammal. Foto: endlA rABA

SiGrid koorep Sakala

K

ui kantrifestivali paik, Karksi-Nuia külje alla asuv Urissaare rantšo sai endale kunagise Pärnumaa kooli palgid, tekkis mõte, et kuigi palkidest tuleb tänapäevane maja, tasub meeles pidada ajalugu. Ehituse käigus on au sees traditsioonid. „Need palgid tegid 1935. aastal Eesti talupojad hariduse heaks ja tahame neid käsitseda vanade kommete kohaselt, kuigi anname majale tulevikus moodsa funktsiooni ja reguleerime puldist sooja,” lausub Urissaare rantšo peremees ja kantrifestivali peakorraldaja Priit Oks, kes plaanib palgivahed soojustada samblaga. sammal Kantrimajja Enne kui sammalt korjama minna, tuleb võtta ühendust metsaülematega, kes oskavad nõu anda, kust võiks korjata. „Asja ees, teist taga suurt kogust ilma loata riigimetsast korjata ei tasu,” tähendab Priit Oks ja räägib, et kuna tema soovis esiti saada proovipartiid, helistas ta metsnikule ja rääkis plaanist.

Edasi oli tarvis teada ümberkaudseid metsi, et oleks aimu, kuhupoole sammud seada. „Kõige paremini sobivad mõned turbasambla liigid,” ütleb Oks ja arvab, et eks ajalooliselt on vast olnud nii, et kasutati seda, mis käepärast võtta. Kuna tänapäeval sõidetakse autoga, on võimalus piirkonnas rohkem ringi vaadata ja parimat otsida. „Muidugi looduskaitsealalt ei tohi korjata,” toonitab ta. Igatahes peamaja proovipartiiks sai kahe mehega kokku korjatud kaks kotti sammalt. „See võttis 40 minutit aega,” sõnab Oks ja arutleb, et kui maja on 40meetrise

Kevadel hakkab Urissaare rantšos peamaja ehitus, mille palgivahed plaanib peremees Priit Oks soojustada samblaga. Esimese proovipartii Foto: tAAvi purtsAk korjas ta sügisel metsast.

Palgi äärtelt üle ulatuvat sammalt ei ole mõtet kohe ära lõigata, las järgmised palgiread ja katus suruvad palgid enne omavahel rohkem kokku. Hiljem lõigatakse üle ulatuv sammal terava noaga täpselt mööda Foto: tAAvi purtsAk vara serva ära.

ümbermõõduga, siis ühe ringi tegemiseks kuluks üks kott sammalt. Peamajale tuleb 16 palgirida, see eeldab 16 kotti sammalt.

Praeguseks on plaan küll paigas, aga töö peab veel ootama. „Kui talvel hakata paigaldama, siis peab sambla enne toasoojaks sulatama ja siis ühe koti kaupa välja viima,” sõnab ta. Ehitama nad sügisel ja talvel ei hakka. Küll aga on pime aeg paras tuleva aasta festivali ettevalmistamiseks. „Kantrifestival toimub 17. ja 18 augustil,” teatab Oks. Selleks ajaks on kindlasti peamaja püsti. „Aga me ei tea veel, millised funktsioonid seal sees on ... kindlasti on seinad, katus ja põrand, aga kas ka aknad ...” arutleb ta. Eks kevade lõpus või suve alguses enne ehitust tuleb minna suurema samblanoosi järele.

näide: kindlasti ei tasu võtta sammalt vee seest või kraavist, sest see pole enam nii hea materjal.

Muidugi on iga Saulermani kliendi enda otsustada, mida ta soojustuseks soovib, kuid huvi turbasambla vastu on olemas. „Eelmisel aastal oli üks väga ilusa arhitektuuriga Värska maja, millele sai puhas sammal palkide vahele. Mina elan juba kümme aastat majas, mis on samblaga soojustatud. On hea ja soe,” kiidab Lõbu.

Kuna Eestis on palju soid ja rabasid, tuleb meile turbasammal lihtsalt ja kodu lähedalt kätte. See annabki Lõbu sõnul soojustusmaterjalile suure väärtuse. „See tuleb inimese enda tööga, ei pea poodi minema. Sammal on sama hea kui mis tahes muu soojustusmaterjal.”

Siin võib ettevõtja sõnul muidugi tulla vaidlemist, sest kindlasti on neid, kes ütlevad, et metsa niigi laastatakse ja nüüd tahetakse peale puude ka sammal ära vedada. „Piim

Käbid ja oKsad välja Sügisel proovipartii järel käies sai samblale lisaks hulga leherisu ja muud bioloogilist prah-

ti, mis samblaga segatuna ehitusmaterjaliks ei passi. „See ei lase palgil ära vajuda, palk jääb nendele toetuma ja siis on pärast igavene kehva,” seletab Priit Oks. Seda, et sammal peab okstest, käbidest ja muust taolisest puhas olema, teab ka Ragner Lõbu, kes on Räpina vallas tegutseva osaühingu Saulerman juht, ettevõte ehitab käsitööna palkmaju. „Kevadest sügiseni on mõistlik korjata,” ütleb ettevõtja. „Kuni sammal pole jäätunud, sest siis on keeruline seda kätte saada.”

Korjamisel tuleks silmas pidada, et hea on see tuua võimalikult kodulähedasest rabast või soost ja autotee lähedalt. Lõbu selgitab, et korjamine ise on küll lihtne töö, aga kottide tassimine võib raskeks osutuda, kui metsast välja on pikk maa. Samuti tuleks proovida leida võimalikult kohev sammal, kõige parem on see mätaste peal. „Kohev on ka soojustusena kohev,” märgib ettevõtja. Näpu-

ei tule ju poest ja ehituspoodi materjal õhust,” lausub ta. Eestis on piisavalt palju rabasid, kus turbasammalt on nii palju, et jätkuks ka siis, kui igaüks ehitaks kolm maja ja soojustaks need turbasamblaga. „Ka selle peale kuluks väga väike kogus,” ütleb ta. „Suitsusauna jaoks kulub sammalt maksimaalselt kümme 200liitrist kotti.” mõistliKKus enneKõiKe Liiati on sammal taastuv loodusvara. „Korjata tuleks nii, et ühtegi kohta lagedaks ei tõmba, vaid ikka mõistlikult – veidike siit ja sealt,” õpetab Ragner Lõbu. Sammal kasvab küll aeglaselt, aga ettevõte on kontrollinud, et kohtadest, kus nad on võtnud, ei saaks tavaline metsaskäija kolme kuni viie aasta pärast enam arugi, et sealt on sammalt korjatud.

Turbasammalt on siinkandis vanasti ehituse juures kasutatud ja möödunud aastal uurisid Tallinna Tehnikaülikooli tudengid selle tõhusust

PETKUS VILJAKÄITLUSSEADMED www.apmets.ee

• sorteerid • triöörid • vibrolaud • konveierid • mahutid • kuivatid • puhtimisseadmed www.petkus.fi info@petkus.fi, tel 5303 4211 Pärnu mnt 11, 71012 Viljandi

palkmaja ehitusel. Uurimistöös „Palkseina ja akna liitekohtade õhulekke analüüs” leiti, et nurgatapiga seinaosa parim looduslikust materjalist tihendusviis on turbasamblaga tihendamine. Parim tehislik ja moodne tihendusmaterjal on aga liimhermeetikuga palkide liitmine.

Turbasamblaga tegutsemisel on Lõbu sõnul muidugi teatud nüansid. „Nii nagu vanasti tehti, on kõige mõistlikum – sammal peab horisontaalselt palkide vahel lamama.”

Samuti tuleks sammal palkide vahele panna niiskena.

Kuivanuna muutub see rabedaks ja tolmjaks ning võib tuulega palgi vahelt lendu minna. „Sambla suur pluss on veel see, et see võtab ja annab niiskust,” lausub Lõbu. Kui sõrestiku vahele vesi satub, siis tehismaterjalist soojustusest enam niiskust välja ei saa ja materjal tuleb välja vahetada, aga sammal saab niiskuse väljaajamisega hakkama.

8 || varia || maa elu

16. november 2017

Verivorst

toob toidulauale jõuluhõngu Tiit Efert Maa Elu

Ü

hte kor ra l i k k u jõululauda ei kujuta ette ilma veri­vors­ tita. Miks mitte võtta nendel jõuludel eesmärgiks pakkuda külalistele enda tehtud verivorste.

Verivorst on üks vanimaid lihatoite, mida on mainitud isegi 5000 aasta vanustes tekstides. See on ka mõistetav, sest saakloomade küttimisel ja koduloomade kasvatamisel on veri alati kõrvalproduktiks. Sellest tulenevalt on verivorst maailmas laialt kasutusel ning varieerub koostiselt ja maitseomadustelt palju.

Eestisse jõudis verivorst lätlaste ja rannarootslaste vahendusel 19. sajandi lõpul. Aja jooksul on verivorst muutunud eestlaste jaoks üheks põhiliseks rahvustoiduks.

Leiba küpsetame, teeme vorsti ka Eestis on uuesti au sisse tõusnud traditsiooniliste toitude kodus valmistamine. Siis teame täpselt, mida oma toidu sisse

paneme ja saame maitset enda eelistuste järgi timmida.

Palju on räägitud leivaküpsetamisest, õlle- ja veiniteost.

Tundub, et verivorstide valmistaminegi kogub populaarsust.

Vorstitegu on suhteliselt lihtne, kuid protsessis on mõned etapid, millele tuleks erilist tähelepanu pöörata.

Lääne-Virumaal Huljal asuv väikeettevõte Matsimoka toodab käsitöölihatooteid traditsioonilisel meetodil. Matsimoka retseptimeistri Sten Inno sõnul on talvel, eriti detsembris, verivorstid ettevõtte kõige nõutumad tooted. „Verivorstidel on peamine, et kasutataks ehtsat verd, mitte kuivatatud verepulbrit või midagi muud.

Kui pole kasutatud päris verd, on erinevus kohe tunda. Veel on tähtis, et vorstid oleksid seavõi lambasooles, mitte tehiskestas ja et verivorsti sees oleks parajal hulgal kvaliteetset liha.”

Verivorstitegu koosneb mitmest osast, Sten Inno peab olulisimaks kruubi keetmist. „Kruup peab pärast keemist jääma natuke krõmps, ei tohi päris pudruks keeda, sest edasi segatakse kruup kokku maitseainete, vere ja lihaga. Kui kruup

retsept

V

eel leiab puudelt pihlakamarju, nendest tasub keeta verivorstide juurde mõnus moos vahelduseks tavapärasele pohlamoosile.

• 200 g apteegitilli • 2–3 dl vett • 1 kg pihlakamarju • 500 g õunu • 700 g suhkrut

Viiluta fenkol ja keeda 5 minutit. Lisa pihlakad ja õunad.

Keeda pehmeks.

Et moos oleks pehme ja siidine, aja keedetud mass läbi sõela ja pane potti tagasi. Lisa suhkur ja keeda uuesti läbi. Jahuta maha ja pane purki.

Ees­ tisse jõudis verivorst lätlaste ja rannaroots­ laste vahendusel 19. sajandi lõpul.

Foto: Tiit Efert

on pehmeks keenud ega seo enam vett, siis jääb verivorst seest vedela tekstuuriga, sest veri ja liha eraldavad kuumtöötlemise käigus palju vett, mille kruup peab ära siduma.”

5 kilo verivorstide valmistamiseks läheb vaja: • 750 g odrakruupi • 1,9 l vett • 1 kg sealiha • 500 g seaverd • 45 g soola • 7 g musta pipart • 270 g sibulat • 7 g majoraani Panna odrakruup keevasse vette ja keeta tasasel tulel 10

minutit. Selle aja jooksul paisub kruup nii palju, et kruubi peale jääb õhuke veekiht. Seejärel lülitada pliit välja ja lasta kruubil 15 minutit paisuda. Kruup peab jääma kergelt krõmpsuv.

Pärast kruubi jahtumist lisada kruubile tükkideks lõigatud sealiha, seaveri, sool, must pipar, tükeldatud sibul ja majoraan ning segada kogu mass ühtlaseks. Must pipar ja majoraan on parimad, kui need on jahvatatud vahetult enne kasutamist.

Seejärel tuleb verivorsti­ mass seasoolde pressida. Matsimoka kasutab selleks tänapäevast vorstipritsi, kuid kodus saab seda edukalt teha näi-

teks lehtrit ja sobiva jämedusega puupulka kasutades. Soovitud pikkusega vorstide saamiseks tuleb soolele sõlmed peale keerata. Kui sool läheb katki, siis sellest ei maksa heituda.

Soolele tuleb sõlm peale teha ja saab uute juppide pressimisega alustada.

Verivorstiteo juures on tore see, et korraga saab valmis teha suurema hulga, et neid jaguks terveks pühadeajaks. Kõigepealt tuleks vorste tasasel tulel 15–20 minutit keeta. Maha jahutatult saab neid külmkapis hoida ja paraja portsu ahjus või pannil kuumutada. Tegelikult ei pea verivorste ainult jõulude ajal

Kaks väikest rähni Olav Renno linnuteadja

S

eekord pajatan kahest rähniliigist, kellest üks on Euraasia väikseimat kasv u väike-kirjurähn ja teine üsna varjatud elulaadiga laanerähn.

Väike-kirjurähn on kasvult varblasesuurune, kuid mõneti sihvakam. Tal on must turi ja valkjas tagaselg, alapool on valge hõredate peente triipudega.

Ainsa kirjurähnina pole tal punast sabaalust, punane on vaid isaslindude lagipea, emastel on see musta-valgesegune. Mustad tiivad on valgevöödilised, sabapealne must. Nokk on tinahall ja suhteliselt nõrk, kuid pesaõõnsuse suudab seegi rähn mõnesse pehmema või poolkõdunenud puu tüvesse meisterdada.

Ta levila ulatub üle kogu Euraasia metsavööndi Inglismaast ja Prantsusmaast KaugIda, Sahhalini ja Kamtšatkani, väiksemaid „koldeid” on Portugalis, Põhja-Aafrikas, VäikeAasias ja Kaukaasias. See rähnike eelistab mitmesuguseid lehtpuistuid, sealhulgas suuremaid parke ja kalmistuid, aga ta ei põlga hõredamaid segametsigi. Siberis leidub teda taigavööndi lehtpuudega jõeorgudes, aga sealses karmis kliimas on ta rändlind. Eesti väike-kirjurähnid on enamjaolt hulgulinnud, sügisel ja kevadel rändab meilt läbi põhja ja kirde pool pesitsejaid, mõnel-

gi aastal silmahakkavalt rohkesti. Sügisel ja talvel uidatakse mööda lehtpuid ja -võsa ringi enamasti ühekaupa, tihtipeale koos tihastest saatesalgaga.

Talvist asurkonda Eestis hinnatakse 8000 kuni 15 000 linnule. Kevade eel osa sellest seltskonnast vahetub – meilt lõuna poole rännanud naasevad, põhjapoolse päritoluga linnud siirduvad oma pesapaikadesse. Eestis pesitseb 4000 kuni 7000 paari väike-kirjurähne. Talvelgi sageli häälitsevad linnud lasevad oma pesapaigal kuulda kuni kahekümnesilbilist heledat kikikiki-helirida, kevadel aga põristavad isased nokaga vastu mõnd kuiva oksa – lühidalt ja kiires tempos.

Mai teisel poolel muneb emalind poolpehkinud remmelga-, lepa-, haava- või kasetüvesse, harvem jämedasse külgoksa mõlema paarilise poolt peiteldatud pesaõõnde 5–8 valget muna. Hautakse kordamööda, kokku 11 päeva.

Ka poegi soojendavad ja toidavad mõlemad vanemad ning 20 päeva pärast on noored lennuvõimelised. Veel kaks nädalat ühiselu ja -õppusi ning pesakond hajub.

Toiduks on peaaegu eranditult putukad, keda hangitakse puudelt-põõsastelt, turnides enamasti oksa alaküljel, tihti ka puuvõra peenematel okstel.

Ta sööb lehetäisid, puudel liikuvaid sipelgaid, liblikaröövikuid, mardikatest üraskeid ja siklasi ning nende vastseid, sekka ka

Talvist väike-kirjurähni asurkonda Eestis hinnatakse 8000 kuni 15 000 linnule.

Fotod: wikipedia

puu otsa roninud tigusid. Putukaid suudab ta püüda ka õhust, kärbsenäpi moodi. Puukoorde oma nõrga nokaga kuigi sügavale ei tungi, vaid piirdub pealmise, poolirdunud kihiga.

Laanerähn satub meie silma ette hoopis harvem. Ta elupaigaks on, hoopis erinevalt väike-kirjurähnist, suured vanemad kuusikud ja kuuse valdavusega segametsad, kus leidub rohkesti surnud puid. Varemalt kandis ta meilgi kolmvarvas-rähni nime (nagu enamikus keeltes tänini), sest ta jal-

Laanerähni loetakse meil paigalinnuks, ent talvel lisandub meie kuusikutesse põhja ja kirde poolt pärinevaid isendeid.

gadel on tõepoolest vaid kolm varvast – kadunud on välimine varvas, nii et tal on puutüvele klammerdumine veidi ebakindlam kui teistel, nelja varbaga (kaks ette-, kaks tahapoole) rähnidel. Suuruselt ja kaalult jääb ta natuke alla suurkirjurähnile. Ta eritunnus on isaslinnu kuldkollane, pisut mustatäpiline laup ja lagipea, emastel on see valkjas. Punast pole ka valgel mustaga vöödistatud alapoolel. Tiivad ja sabapealne

on mustad, selg kuklast sabani valge ning pea ja kael laiade mustade triipudega. Häälitsused meenutavad suur-kirjurähni: summutatud gügg või terav kük.

Laanerähni loetakse meil paigalinnuks, ent talvel lisandub meie kuusikutesse põhja ja kirde

Eestis on metsaraie laanerähni arvukust pidevalt kahandanud.

sööma. Põnev on üllatada sõpru verivorstiga ka grilliõhtul.

Kust leida naturaalset soolt ja verd?

Matsimoka lihameister Sten Inno soovitab Eesti päritolu naturaalsooli ja verd otsida Kaupmehe poodidest. „Kui konkreetses poes neid saadaval pole, saab pood tellida paari päeva jooksul soovitud koguse. Soovitatav on helistada Kaupmehe ostuosakonda, kus ollakse tellimisvõimalustega paremini kursis, sest tegemist on üsna haruldaste toodetega ja on võimalik, et poed ise ei ole selle võimalusega kursis,” sõnab Sten Inno.

poolt pärinevaid isendeid. Liigi areaal on lai: okasmetsavööndis Skandinaaviast Kamtšatka ja Sahhalinini, katkeliselt ka Kesk-Euroopa mägismetsades, kus elutseb omaette alamliik. Eestis on metsaraie tema arvukust pidevalt kahandanud ja tänapäeval hinnatakse siinset asurkonda 3000 kuni 5000 haudepaarile ning talvitajate hulka kuni 12 000 isendile. Ta kaitsevajadust peetakse II kategooria vääriliseks.

Laanerähnil trummeldavad mõlemad paarilised. See heli on veidi aeglasem kui kirjurähnidel ning meenutab automaadivalangut. Oma pesakoopa raiub rähnipaar reeglina mõne kuivanud kuuse tüvesse, nii et nüüdisaegsed metsamajandustavad pärsivad laanerähni pesitsemist.

Vanu pesaõõnsusi ta ei kasuta, aga häda korral lepib pesa rajamisega haava- või kasetüvesse.

4–5 läikivvalge munaga täiskurna leidub mai algupoolel, haudeaeg on 11–12 päeva, poegi hooldavad mõlemad vanalinnud. 25 päeva pärast on noored lennuvõimelised, aga jäävad vanemate hoole alla veel neljaks nädalaks ning seejärel tegutsevad omapäi ja üksikult.

Lüheldase, ent tugeva nokaga saab ta koore alt ja ka kuivadest tüvedest toiduks mitmesuguseid puitu kahjustavaid mardikaid ja nende vastseid, samuti ämblikke ning puiduvaablaste ja pajumailase tõuke. Sügisel on nähtud teda pihlamarju söömas. Lisatoiduna kasutab talvel kuuseseemneid ja kevadel rüüpab mahla kasekoorde toksitud aukudest. Üheks meelispaigaks on põlengus kannatanud metsad, kus aitab putukapuhanguid piirata.

Nii et huvitav ja kasulik lind.

maa elu || aiatehnika || 9

16. november 2017

Paneme aiatehnika

talvekorterisse TAAvi AlAS Maa Elu

M

aa Elu uuris aiatehnikat hooldavatelt ettevõtetelt, kuidas trimmerid, muruniidukid ja aiatraktorid talveks ette valmistada.

Küllap on möödas ajad, kui meistrimees endale ise hädapärase niiduki meisterdas, kuna neid polnud saada. Need, kel vanast ajast harjumus ise kõike parandada ja sättida, võivad tänapäeva tehnikaga hätta jääda ja lõpuks tuleb ikka spetsialistide juurde minna. Veel halvem, kui valesti tehtud remondi tõttu tuleb sootuks uus tööriist soetada. Õigel ajal asjatundja kätte viies on lootus suurema kulutuse tegemisest pääseda. Seepärast tuleb suvel aias ja maakodus kasutatavatele masinatele enne talvepuhkusele saatmist nõuetekohane hooldus teha, et uue hooaja alguses oleks korras töövahend kohe võtta. muruniiduK puhtaKs Osaühingu Metsakaupmees (metsakaupmees.ee) esindaja Tauri Raudsepp rõhutab, et muruniiduki peab igal juhul sügisel enne seisma jätmist korralikult puhtaks pesema. Eri-

ÄrA JÄtA pUHAstAMAtA VÕI rIKKIs seADet KeVADet OOtAMA tauri raudsepp, oü metsakaupmees Valesti tehakse seda, et aiatehnika tuuakse nii-öelda hooldusesse alles siis, kui midagi on juba viga ja toode vajab pigem remonti kui hooldust. Samuti see, kui jäetakse vana bensiin talveks kütusepaaki. Vahel pääseb kütuse vahetamisega, vahel peab ka karburaatorit remontima (puhastamine, membraanide vahetus jne). Lisaks on märksõnad hooldamatus ja puhastamatus.

Tihtipeale loodetakse raha kokku hoida ise remontides või

hooldades. Paraku ebapädevuse või teadmatuse tõttu läheb asi lõpuks kallimaks, kui oleks kohe pöördunud oma tootega vastavasse aiatehnika kauplusesse.

ti hoolega tuleb pesta altpoolt, kuhu rohutuustid kogunevad. „Rohumahl on teatavasti happeline ja mõjub niidukorpusele. Mootoriõli imab niiskust ja muutub töötades happeliseks,” lisab ta. Enne talve tuleks mootoriõli ära vaheta-

da, sest vana õli võib mootori sisedetailidele halvasti mõjuda. „Mõistlik oleks ka niidutera üle vaadata ja vajadusel teritada või paigaldada uus, sama õhufiltriga – puhastada/pesta või paigaldada uus.” Vana bensiin tuleb välja valada või las-

allan heiberg, saestuudio Peamine on vähene hooldus, masinat hooldatakse/remonditakse siis, kui see enam üldse ei tööta. Kasutatakse järgneval kevadel eelmise sügise kütusesegu. Töökotta viiakse masin tipphooajal, kui kõigil on kiire ja kohe vaja. Populaarsemates

IAN DRUMMOND, KARA O’REILLY

„TAIMEDEGA KODUS”

töökodades pole kevadel isegi kolme nädala pikkune muruniidukitööde järjekord mingi haruldus. niidukihooldus.ee: Suurim viga – jäetakse masin murust puhastamata ja remonti vajav masin kevadet ootama.

Kas teha ise hooldust?

Kui tead, mida teed, siis võib ise hooldada, aga kui pole kindel, siis tasub viia masin asjatundjate kätte. Lihtsamate töödega saab enamik inimesi hakkama – õlivahetus, filtri puhastus (vahetus), süüteküünla vahetus.

Kui on vaja tera teritada ja balansseerida, võiks mõelda asjatundja abile, kellel on olemas seadmed tera tasakaalustamiseks ja terituseks. ta viimast korda niites töötada masinal seni, kuni bensiin otsa saab, sest seistes kaotab bensiin oma omadused ja kevadel tekivad käivitamisprobleemid.

Saestuudio (saestuudio.ee) müügikonsultant Allan Hei-

berg tuletab meelde, et muruniidukit tohib kallutada vaid sanga poole, esirattad õhus, eeldusel, et mootori silinder on ettepoole, nagu enamikul muruniidukitel on. „Niidukit võiks hoida kuivas kohas – niiske kelder pole parim paik,” soovitab ta.

Niidukihooldus.ee soovitab veenduda, et niidumasin on enne talvepuhkusele panekut töökorras. „Kevadel on palju kliente, kelle masin oli katki juba sügisel, kuid nad lükkasid hoolduse ja remondi kevadele. Siis on järjekord pikk ja kui on vaja tellida mõni spetsiifiline varuosa, mille tarneaeg võib venida, peab ootama, aga juba ammu oleks vaja niita. Soovitame kindlasti vaadata, kas masin on töökorras ja tegeleda probleemiga kohe.” murutraKtori aKu laadida Murutraktori kohta on hooldusfirmade jutt peaaegu sama. Enne seisma jätmist tuleb aku korralikult täis laadida. Kui murutraktorit hoitakse jahedas ruumis, peab aku eemaldama ja soojemasse ruumi viima.

Talve jooksul oleks Raudsepa sõnul mõistlik akut laadida 2–3 korda. „Kui endal laadimisvõimalus puudub, siis viia laadimisse.” Veel on tähtis korralik puhastamine, eriti niidukorpusel, seejärel tuleks ette võtta õlivahetus (täissurveõlitusega mootoritel ka õlifiltri vahetus), siis õhufiltri ülevaatamine/vahetus, niiduterade teritamine või vahetus, esisilla määrimine ja muude liikuvate osade määrimine näiteks universaalõliga. Töid,

Toalilled on moes ning loomingulist taimestatud interjööri on üha lihtsam kujundada. Sisehaljastus ei ole enam pelgalt mõne toataime kasvatamine. Taim on pigem aksessuaar, mis kombineerituna teiste objektidega loob kindla stiili ja meeleolu. Selles inspireerivas raamatus näitavad sisehaljastuse kujundaja, Kuningliku Aiandusseltsi Chelsea lillenäituse kuldmedalist Ian Drummond ja interjööridest kirjutaja Kara O’Reilly, kuidas oma kodu taimedega muuta, annavad nõu, missugused taimed erinevates kohtades kõige paremini mõjuvad, ning paja tavad, kuidas taimi hooldada.

Tõlkinud Anu Kaur, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Kõva köide, 176 lk

trimmer, rohulõiKur, võsalõiKur Nendelgi on Heibergi sõnul tarvilik üldine puhastus. „Õhufilter üle vaadata, puhastada. Reduktoriga masinatel reduktor puhastada ja vajadusel määret lisada. Kevadel tormakalt tööle asudes ununeb see kindlasti tegemata,” teab Heiberg.

Kütus tuleks trimmeril paagist välja võtta või lasta masinal töötada seni, kuni kütus lõpeb. „Hoiustada võiks masinaid kuivas kohas. Mugav on pika varrega tööriistu hoida seinale riputatuna.”

Teadmised tööohutusest tõstavad töötulemust ning töövõimet!

Töökeskkonna Haldus OÜ pakub töötervishoiu ja tööohutuse valdkonda puudutavaid teenuseid ja koolitusi, mille kvaliteedi tagavad pikaaegsete kogemuste ja teadmistega praktikud.

Ootame koolitusele ettevõtteid, kes hoolivad oma töötajatest!

Ootame koolitustele inimesi, kes soovivad end arendada uues valdkonnas, et paremini endale sobiv ning tasuv ametikoht leida.

Esmaabikoolitus Eesti Punase Risti ainekava mahus 16 akad h, hind 70 € 27.–28.11 vene keel – soodushind 65 € 13.–14.12 eesti keel – jõuluhind 65 €

Müü gil Teataja, a a m u r i V Sakala, stimehe, Pärnu Po ataja, Järva Te he e se, Postim u a l a a m a g Val ja Tart Tallinna es ning enindus kliendite amatupoodides ra i! üle Eest

mida on vaja ära teha, seega jagub. „Väga paljud kasutavad murutraktorit või raiderit talvel lume lükkamiseks. Siis peaks talveks mootorisse panema näiteks 5W30 õli,” soovitab Tauri Raudsepp.

Saestuudio müügikonsultant Allan Heiberg tuletab meelde, et murutraktoritki tuleb puhastada. „Eriti tähtis on puhastada lõikekorpus happelistest murujääkidest. Kui jätta regulaarne puhastus tegemata, võib juba paari hooaja järel tekkida tarvidus täiesti läbiroostetanud niidukorpus uuega asendada.”

Suured aiamasinad on üle talve paagis seisnud kütuse suhtes leplikumad kui väikesed seadmed. „Enamasti piisab, kui kevadel valada paaki värsket kütust juurde. Võib kasutada kütuse vananemist takistavaid lisaaineid.

Hea peremees hoiab masinat kuivas hoiukohas. Kui ei ole muud võimalust, siis vähemalt katte võiks masinale peale panna,” sõnab Allan Heiberg.

Tuletööde tegemise koolitus 6 akad h, hind 78 € 17.11 eesti keel – soodushind 70 € 22.11 vene keel – soodushind 70 € 11.12 eesti keel – jõuluhind 68 € Töökeskkonnaspetsialistide, -volinike ja -nõukogu liikmete koolitus 24 akad h, hind 140 € 29.11– 01.12 vene keel – soodushind 130 € 05.–07.12 eesti keel – jõuluhind 130 € 06.–08.02.2018 vene keel Tõstukijuhi koolitus 8 akad h, hind 97 € 19.12 vene keel Tõstukijuhi koolitus praktikaga 16 akad h, hind 138 € 19.–20.12 vene keel

Esmaabiandjate täiendkoolitus 8 akad h, hind 50 € 27.11 vene keel – soodushind 40 € 14.12 eesti keel – jõuluhind 40 € Evakuatsiooni- ja tuleohutuse eest vastutava isiku koolitus 8 akad h, hind 88 € 17.11 eesti keel – soodushind 75 € 22.11 vene keel – soodushind 80 € 11.12 eesti keel – jõuluhind 78 € Töökeskkonnaspetsialistide, -volinike ja -nõukogu liikmete täiendkoolitus 8 akad h, hind 80 € 01.12 vene keel – jõuluhind 70 € 07.12 eesti keel – jõuluhind 70 € Ehitusplatsi koordinaatori koolitus 8 akad h, hind 86 € 20.11 vene keel – soodushind 75 € 24.11 eesti keel – soodushind 75 € 18.12 eesti keel – jõuluhind 75 € Troppija/ kraanajuht 8 akad h, hind 82 € 21.11 vene keel – soodushind 72 € 12.12 vene keel – jõuluhind 72 €

Lisaks teeme järgmisi koolitusi: asbestitööde tööohutus ja töötervishoid; kontori töökoha ergonoomia; tööstusergonoomia, tööpsühholoogia, ohutus tellingutel ja kõrgtöödel. Teeme avatud koolitusi ning koolitusi ettevõtetes/asutustes kohapeal.

Rahvusvahelise tunnistuse soovi korral (tõstukijuht, troppija) lisandub koolituse hinnale 90 € .

10 || ilma- ja taimetark || maa elu

ilMATArk

JÜri kAMenik

16. november 2017

Granaatõun

jad ergutavad organismi, leevendavad depressiooni, stimuleerivad käitumisreaktsioone ja vaimset aktiivsust, suurendavad enesekindlust.

Tunnustatud erialaajakirja American Journal of Clinic Nutrition andmetel paraneb pärast ühenädalast 250 ml granaatõunamahla igapäevast tarbimist inimkeha antioksüdatiivne kaitse umbes 9 protsenti. Teine uuring tuvastas, et pärast igapäevast ühe klaasi granaatõunamahla joomist ühe aasta vältel suurenes vere antioksüdatiivne kaitsevõime 130 protsenti. Lisaks kliiniliste uuringutega tõestatud toimele südamele ja veresoontele on granaatõunal antioksüdatiivne kaitsetoime ajule ja närvisüsteemile. Mahla mõju tasub proovida ka neil, kellel on astma, kõrge vererõhk ja palju nn halba kolesterooli ning neil, kes tunnevad end lihtsalt väsinuna.

Granaatõunamahla soovitatakse südame ja veenide tugevdamiseks, juuste väljalangemise korral, osteoporoosi vastu ja selle ennetamiseks. Viiruserohkel ajal võib granaatõunamahl aidata immuunsüsteemi antioksüdantide ja vitamiinidega tugevdada ning põletikke ohjata.

Värskelt pressitud granaatõunamahla soovitatakse raviprofülaktikas juua korraga ½ klaasi 4 korda päevas veidi enne sööki. Siis pidada paar nädalat vahet ja vajadusel kuuri korrata. Värsket mahla võib magustada ka meega.

Suuremate koguste korral tuleks granaatõunamahla lahjendada veega vahekorras 1 : 1, sest suur orgaaniliste hapete sisaldus ärritab magu ja rikub hambaemaili.

Kalduvus tursetele: joo kolmandik klaasitäit granaatõunamahla, sest see on tõhus diureetikum.

Isutus: joo 0,5–1 klaasi mahla või söö üks õun 15 minutit enne sööki.

Palavik, nohu, kurguvalu: joo klaasitäis gra naatõu na ma h la, maitse järgi võib lisada mett või segada mahlale juurde magusamat õuna- või porgandimahla.

Kel on terviseprobleemid ja ravimite kasutamine igapäevane asi, peaks enne tarbimist arsti või apteekriga nõu pidama.

tõrjub põletikke ja kasvajaid

ilmatark

Räpina aiandus­ kooli õpetaja

g

ranaatõun sisaldab peaaegu kõike organismi ainevahetuseks vajalikku. Juba aastakümneid on teatud, et köögi- ja puuviljades sisalduvad looduslikud taimsed toitained takistavad vähirakkude arengut. Granaatõun on nende omaduste poolest üks parimaid. Näiteks eesnäärmevähi korral pole hoolimata vasturääkivatest toitumissoovitustest ja uurimistulemustest ühtegi kahtlust granaatõunamahla positiivsetes omadustes.

Juba ajurvedas, Vana-India terviseõpetuses oli granaatõun hinnatud jahutava põletikuvastase toime tõttu. Avicenna soovitas kasutada palaviku, külmetuse, gripi ja düsenteeria vastu aromaatset granaatõunapuuõitest valmistatud teed.

Värskelt pressitud mahla soovitas ta juua kõhuvalu korral.

Hippokrates soovitas ravi eesmärgil kasutada eelkõige granaatõunapuu koort. Seda määras ta kõhuhäirete korral, õunakoori soovitas aga panna haavadele desinfitseeriva vahendina ja selleks, et haav kiiremini paraneks.

Nüüdseks on selgitatud, et granaadi-

muti arteroskleroos ja südameveresoonkonnahaigused.

Loomulikult ei väida uuringud, et granaatõun oleks iseseisev ravivahend või asendaks klassikalisi ravivorme. See on neile täienduseks. Ka on granaatõun väga sobiv profülaktilise vahendina, eriti eesnäärme- ja rinnavähi ohu korral.

tänapäEval on GranaatÕuna uuritud Üsna pÕhJalikult Ja aussE on tÕstEtud EElkÕiGE mahl.

Punast värvi toiduained ergutavad vereloomet, tõstavad vere hemoglobiinisisaldust, kiirendavad vereringet, stimuleerivad lihastoonust. Punased puu- ja köögiviljad sisaldavad lükopeeni – antioksüdanti, mis täidab peamist rolli ilu ja noorusliku välimuse säilitamises. Punaste puu- ja köögiviljade tarvitamine kiirendab põletikuliste protsesside taandumist, kaitseb südame-veresoonkonnahaiguste ning kopsu-, rinna- ja põievähi eest. Punased vil-

Granaadipuu viljakest, juured ja koor sisaldavad kuni 32 protsenti valu pärssivaid bioaktiivseid aineid.

Foto: puBliCdoMAinpiCtures.CoM

ju Kal

kÜlvikAlender: noveMBer

08.27 15.45

VI

Ne i

Vili

22. K

Juur

23. N

Juur, alates kl 22.14 õis

24. R

Õis AllikAs: MärkMik-kAlender „AAstA AiAs 2017” kirJAstuselt vArrAk

TULI

VESI

ÕHK

S

Vili, alates kl 09.14 juur

MAA

V

21. T

U

Vili

K

20. E

R

Leht, alates kl 20.59 vili

LI

19. P

i ts

Leht

JU

13.42

Jäär

ur Amb

18. L

kits

vi Lõ

17. R

Sõnn

V

iimasel ajal on üpris palju nähtud ja pildistatud üsna uhkeid virmalisi. Lisaks on pimedat aega palju, nii et ilma selginemisel võib imetleda virmalisi, kui valgusreostus just liiga tugev pole. Seepärast teen juttu virmalistest. Virmalised on Põhjamaades – on ju ka Eesti põhjamaa – ja lõunamaades pimedatel öödel nauditav värvidemäng, mis on tegelikult atmosfääri ülakihtide hõredas õhus tekkiv valgus.

Nende teke on seotud päikesetuule ja (Maa) magnetvälja vastastikmõjuga – Päikeselt paisatakse maailmaruumi üsna juhuslikes suundades ja kiiresti muutuva intensiivsusega laetud osakeste voog, mis koosneb peamiselt prootonitest ja elektronidest. Sellised Maa lähedalt mööduvad laetud osakesed suunatakse Maa magnetvälja mõjul pooluste piirkonda, kus nad atmosfääri ülakihtides hõreda õhu molekulidega põrkudes viimaseid ergastavad. Ergastatud olekust tasakaaluolekusse tagasi pöördudes kiirgavad need molekulid ja aatomid valguskvante, mida näemegi virmalistena.

Olenevalt sellest, kus ja millised aatomid ergastatakse, võivad virmalised olla kas rohekad (atomaarne hapnik 100–150 km kõrgusel) või punakad (atomaarne hapnik ca 250 km kõrgusel koos molekulaarse lämmastikuga), harvem violetsed (molekulaarne lämmastik), sinakad jt toonid; palja silmaga on see sageli valkjas või õrnalt rohekas helendus, tugevamate virmaliste esinemise korral tulevad värvid ja sambad selgemalt esile.

Eesti jääb virmaliste levikuala lõunaserva, kuid võimsaimate vaatemängude korral võib neid isegi Vahemere maades näha. Üks kirjaliku ajaloo rängimaid päikesetorme oli 1859. a, mida tuntakse ka Carringtoni sündmusena. Virmalisi võis siis näha üsna ekvaatorilähedastes riikides (Senegal, Mauritaania, Colombia). Ka 2012. a oli sarnase võimsusega sündmus, ent erinevalt 1859. a juhtumist möödus päikesepurskest väljunud osakeste mass Maast ja me ei märganud midagi erilist.

Otse Maad tabades põhjustaks säärane sündmus suure tõenäosusega kommunikatsioonivõrkude kokkuvarisemise ja hävimise (1859. a sündmus põhjustas koguni telegraafside katkemise, aparaadid andsid tugevaid elektrilööke jne). Üldjuhul siiski meil Eestis palja silmaga virmalisi eriti näha ei ole, ent tundlikuma fototehnika abil võib virmaliste kuma pildile püüda üsna sageli, eriti Eesti loodenurgas, nt Hiiumaal. Kahjuks ei osata virmalisi eriti hästi prognoosida, ent jälgida on võimalik vastavaid graafikuid, mis siiski üht-teist näitavad, vt nt virmalised.ee/graafikud.

Mõnikord võib tähelepanelikum ööfotograaf pildile saada (või siis tundlikum ja kogenud vaatleja näha) roheka helenduse. See virmaliste nn sugulasnähtus on õhuhelendus (airglow). Erinevalt virmalistest näeb seda kõikjal maailmas. See tekib samuti ergastatud aatomite (enamasti hapnik) kiirgusest.

Ilm on püsinud hilissügisesel lainel ja lähem aeg ei too muutust.

Olulist ilmamuutust ei näi kaasa toovat ka nädala lõpp – on hilissügiseselt soe ja sombune ilm, tuul püsib veel tugev, ent raugeb tasapisi. Võib-olla tuleb pööre talve poole pärast 20. novembrit?

Elame, näeme!

Toivo niiBerG

Istutusaeg

VirMalised – piMedate ööde laternad

puu viljakest, juured ja koor sisaldavad kuni 32 protsenti valu pärssivaid bioaktiivseid aineid. Tuleb meeles pidada, et päevane klaasitäis granaatõunamahla tuleb võtta söögikorra järel, mitte tühja kõhu peale. Kuid mahlal on valuvaigistav toime vaid alahappesusega gastriidi ja haavandtõve korral.

Neile, kes kannatavad ülihappesuse all, on granaatõun vastunäidustatud.

Tänapäeval on granaatõuna uuritud üsna põhjalikult ja ausse on tõstetud eelkõige mahl.

Ka meie apteekides on müügil ainult kaks naturaalset mahla: astelpaju- ja granaatõunamahl. Granaatõun on kliinilistes uuringutes ennast tõestanud kõige efektiivsema ja kõige paremini uuritud puuviljana, olles efektiivne krooniliste põletike, südame-veresoonkonnahaiguste ja nii hormoonsõltuvate kasvajate (rinna- ja eesnäärmevähk) kui ka (prekliiniliste) kopsu-, naha- ja soolevähi korral.

Granaatõunas on eriti palju polüfenoole, tervisele hästi mõjuvaid taimse päritoluga keemilisi ühendeid. Granaatõunamahla polüfenoolid mõjuvad efektiivselt järgmiste hädade vastu: rakkude vananemine, kroonilised põletikud, vähkkasvajad, eriti eesnäärmevähk, rinnavähk ja leukeemia, sa-

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

16. november 2017

Marjapõõsad enne talve korda Säde Lepik

P Maa Elu

aljude tööde jaoks on parim aeg kevad. Kuid kõike siis ju ei jõua ja nii võivadki mõned asjad aastateks tegemata jääda.

Kevadel on marjapõõsaste lõikuseks aega ainult pungade puhkemiseni. Kui põõsad on jäänud korralikult lõikamata, siis on marjad kribud ja saak väike. Seda vihjet ei maksa ootama jääda, mõne ilusa kuiva novembripäevaga jõuab oma sõstra- ja karusmarjapõõsad nüüd korda teha.

Puhastage põõsaste sisemus esmalt umbrohust, kulust ja langenud lehtedest, siis on asjast parem ülevaade ja oksi on kergem tüükaid jätmata hästi maapinna lähedalt välja lõigata.

Vanemad oksad on tumedamad, jämedamad ja krobelisemad. Et järgmistel aastatel oleks harvenduslõikust lihtsam teha, katsuge äralõigatavaid oksi valides põõsasse alles jätta pigem selliseid, mis paiknevad omaette ega puutu alusel teistega kokku. Hea on lõigata 50 cm pikkuste käe­ pidemetega aiakääridega, nendega saate jagu ka jämedamatest okstest. Et põõsas oleks kääridega parem toimetada ja see liiga tihedaks ei läheks, lõigake vajaduse korral harunemiskohani maha ka mõni külgoks. Lõigake ära kõik murdunud ja katkised, kuivanud, haigustunnustega, lamandunud ja tihedalt risti-rästi kasvavad oksad. Sellisest esma­ abist aga ei piisa.

Parimas kandeeas oksad Saak on seda suurem, mida rohkem on põõsal parimas kandeeas oksi. Punasel ja valgel sõst-

ral kestab terve ja tugeva oksa kandeiga sordist olenevalt ehk 10 aastat ja kauemgi, kuid nii vanu oksi ei maksa küll põõsas hoida. Kui neid järjepidevalt eemaldada, kasvavad asemele uued ja saagikamad. Esimesed marjad saab oksalt kolmandal kasvuaastal. Kõige suuremat saaki kannavad 4–5aastased oksad. Paraja suurusega punase sõstra põõsas võiks olla kuni 15 erinevas eas oksa. Mõned noored harunemata oksad tuleb alati jätta järelkasvuks, et need asendaksid järgmistel aastatel väljalõigatavaid oksi. Jätke need võimaluse korral alles kohtadesse, kus okstel on rohkem ruumi kasvada. Kandvatest põhiokstest lõigake alati välja paar-kolm kehvemat. Valge sõstra põõsas võiks oksi olla 10–15, harvenduspõhimõtted on samad.

Mustal sõstral saame marju juba kaheaastastelt okstelt.

Oksad aga raugastuvad rutem kui punasel ja valgel sõstral ning põõsa kandeiga on seega lühem. Kõige suurema saagi annavad kolme- ja neljaaastased oksad.

Taimetark Heino Kiik (vt ka „Taimetark” III) selgitas, et musta sõstra oks kasvab hoogsalt kahel esimesel aastal, siis võtab saak okste kasvuhoo maha ning viiendal ja kuuendal aastal on juurdekasv juba väga väike. Õiepungad tekivad ja saak kujuneb aga peamiselt okste tipus ühe- ja kaheaastasel puidul. Langenud saagivõimega oksi pole seega mõtet säili­ tada. Kiik soovitas meeles pidada, et musta sõstra põõsas on vaja hoida 8–12 mitmes vanuses põhioksa, kusjuures ükski oks

Põõsaste alla pandud toed ei lase sõstraokstel lamanduda. Pungad puhkevad kevadel väga ruttu ja Foto: säde lepik seepärast võiks harvenduslõikuse sügisel ära teha.

ei tohi olla üle kuue aasta vana.

Et sellist seisu hoida, tuleb oksi lõigata igal aastal. Täiskande­ eas põõsast tuleb kõrvaldada kõik 5–6aastased oksad ja jätta nende asendajana põõsa eri osades kasvama sama arv elujõulisi püstakaid üheaastaseid võrseid. Kõik ülejäänud üheaastased võrsed lõigake samuti ära.

Oksatippe ei tohi sõstardel kärpida: kui seda teha, kasvab sinna peenikestest võrsetest tihe „luud”, kust marju ei saa.

Asteldega karusmarjapõõsa korrastamine võib olla üpris valus töö, kui oksad kasvavad põõsa alusel tihedalt, siis tuleb neid lõigata kõrgemalt.

Sõstardest aeglasema kasvuga tikripõõsas peaks korraga olema umbes 20 oksa.

Karusmari annab palju uusi võrseid ja peamine töö ongi üleliigsete üheaastaste võrsete kõrvaldamine, et põõsas liiga tihedaks ei läheks. Hea saagi annavad 4–10aastased oksad. Välja võiks neid lõikama hakata 10–12 aasta vanusena.

Karusmarjal võib liiga pikaks veninud asendusoksi veerandi või viiendiku võrra kärpida.

Noorendamine või uued põõsad Hooletusse jäetud marjapõõsastele võib teha ka tugeva noo-

renduslõikuse. Sel juhul lõigatakse esimesel aastal ära kas pooled või kaks kolmandikku vanadest okstest ja järgmisel aastal kõik ülejäänud või siis jaotatakse okstelõikus kolmele aastale. Istandustes tehakse ka lausnoorendamist, siis lõigatakse korraga maha kõik oksad, seejärel mullatakse põõsakoht umbes 20 cm kõrguselt. Pärast lõikust kasvab palju juurmisi võrseid, neist võiks tulevaste põhiokste kujundamiseks alles jätta näiteks 8. Järgmine saak tuleb siis, kui oksad kandeikka jõuavad.

Kui hakkate korrastama näiteks vanavanematelt üle

Mida teha vana eterniidiga?

Riina Martinson Maa Elu

V

anema maja renoveerimisel jääb tihtilugu üle korralik hunnik vana eterniiti, millest siis üsna keeruline lahti saada: prügimäe tasu ja sinna transportimine võib kokku maksta kolmekohalise summa ning nii otsitakse muid lahendusi.

Facebooki tasuta äraandmise gruppides leiab sageli vana eterniidi pakkumisi ja levinud on soovitus eterniitplaatidega teeauke täita. Eterniidimure lahendamiseks küsisime nõu Keskkonnaametilt ja Keskkonnainvesteeringute Keskuselt (KIK).

Kui muidu on taaskasutus väga moes ja keskkonnaametnikud soosivad seda, siis asbestijäätmete taaskasutamine ei ole lubatud. Vana eterniidiga on vaid üks õige tegevus: see tuleb üle anda jäätmekäitlejale, kellel on tegevusluba asbesti sisaldavate jäätmete kogumiseks ja käitlemiseks.

Kel katusevahetuse järel koduõuel vana eterniidi hunnik, neil soovitab Keskkonnaameti keskkonnakorralduse osakonna nõunik Kaili Kuusk esmalt küsida omavalitsusest, kuhu saab ohtlikke jäätmeid üle

anda. Tavaliselt on omavalitsus korraldanud vana eterniidi vastuvõtmise jäätmejaamas või korraldab vana eterniidi kogumisringe. „Vana eterniitkatust vahetades tekib suur kogus ohtlikke jäätmeid, mis võivad põhjustada kahju keskkonnale ja tervisele. Asbest ja asbesti sisaldavad materjalid just seda on.

Kui sellised jäätmed on tekkinud, vajavad need erikäitlust, et mitte kahju tekitada,” selgitab Kuusk.

Riik on KIKi kaudu toetanud omavalitsusi elanikelt ohtlike jäätmete kogumiseks ja käitlemiseks ning vahel korraldavad omavalitsused eterniidijäätmete tasuta kogumist. „Seega, selle kohta, kas on võimalik eterniidijäätmeid jäätmejaama ära anda ja kas selle eest ka tasu nõutakse ja kui palju, võiks selgitusi küsida kohalikust omavalitsusest,” soovitab Kuusk. „Ka siis, kui kohalikus omavalitsuses ei ole jäätmejaama, tuleks omavalitsusest küsida infot, kuidas on vallas või linnas asbestijäätmete kogumine korraldatud.”

Teeaukude täiteks Nagu öeldud, on rahva seas üks levinud soovitus vanade eterniitplaatide ärapeitmiseks: nendega saab teeauke täi-

Kuuri kõrval lagunev eterniidikuhi mureneb aja jooksul ja tekitab tolmu. Asbestitolm ei sadestu, vaid jääb Foto: Ants Liigus õhku hõljuma, kuni elusolend tolmu sisse hingab.

ta. Plaadid alla, killustik või kruus peale ning rahu majas, ega keegi ei näe. Kuusk nendib, et tõepoolest on sagedased juhtumid, kus eterniit purustatakse ja kasutatakse metsateede täiteks. „Sellise tegevusega ohustatakse kõiki, kes hingavad,” rõhutab ta. „Iga kord, kui auto sõidab üle teel olevate eterniiditükkide, mis võivad olla ka killustiku all, paiskub

õhku asbesti sisaldavat tolmu.

Asbestitolm jääb oma füüsikalise olemuse tõttu õhku hõljuma ega sadestu. Tolm hõljub, kuni elusolend tolmu sisse hingab.” Õhku paiskuv asbesti sisaldav tolm ei ole silmale nähtav, kuid ohustab kõiki, kes seda sisse hingavad. Mikroskoopiline tolm satub hingamisteede kaudu organismi. Organismi

sattunud asbestitolm võib tekitada asbestoosi, kopsuvähki ja teisi kopsuhaigusi.

Kui naaber eterniidiga tee­ auke täidab, tuleks sellest kohe teada anda järelevalveasutusele ehk siis omavalitsusele või keskkonnainspektsioonile, rõhutab Kuusk.

Küsimusele, kui majal on vana eterniitkatus, siis kas see mürgitab elanikke, kostab

võetud vana aeda, kus marjapõõsad on olnud kaua lõikamata, siis kaaluge küll hoolega, kas põõsaid üldse tasub noorendama hakata. Tavaliselt ei mäleta enam keegi, mis sortidega on tegu. Ükski põõsas ei peagi igavesti kestma, ehk on õigem raugad välja juurida, valida aeda lemmiksordid, istutada uued põõsad ja hakata neid siis ka järjepidevalt lõikama.

Kui mõni teadmata sordi­ nimega põõsas on aga kandnud väga maitsvaid marju, millest ei raatsi ilma jääda, siis näiteks musta sõstart on lihtne paljundada. Enne põõsa väljajuurimist või tõsist noorendamist-harvendamist uurige, võib-olla ongi mõni vastu maad kasvanud oks juba juured alla võtnud. Või painutage ise mõni noorem oks maha ja katke keskelt mullaga, oks juurdub kergesti ja ongi istik olemas. Või kasvatage see pistoksast. Novembris teh­tud pistoksi (korralik pistoks on sama aasta puitunud võr­sest lõigatud 15–20 cm pikkune ja vähemalt 2–3 pungaga oksajupp) hoidke kevadeni keld­ris vm jahedas kohas niiskes liivas.

Ka maha painutatud ja keskelt mullaga kaetud karusmarjaoks juurdub üsna hästi. Või tehke kevadel rennvõrsikuid, nii saate ühest oksast sügiseks mitu võrsikut.

Kes tahab teemasse süüvida, leiab häid soovitusi marjapõõsaste hooldamiseks Ave Kikase ja Asta-Virve Libeki kirjutatud „Maalehe sõstra- ja karusmarjaraamatust” või Sulev Järve ja Väino Eskla teosest „Puude ja põõsaste lõikamine”.

Kuusk vastuseks, et asbest on ohtlik üksnes siis, kui sellest eraldub lendlevaid kiude – asbestitolmu. Nende kiudude sissehingamine võib põhjustada raskeid haigusi. Seega kui eterniitkatus on terve, see ohtu ei kujuta. Kuuri kõrval lagunev eterniidikuhi võib aga aja jooksul mureneda ja siis võib tekkida ka tolmu.

Niiske töö Asbesti sisaldava materjali eemaldamisel tuleb tööd teha nii, et materjal saaks võimalikult vähe vigastatud. Pinnad tuleb hoida niisked, et vältida tolmu teket ja levikut. Asbestitolmu ja muude väikestest asbestiosakestest koosnevate jäätmete korral soovitatakse kasutada tugevaid kahekordseid plastkotte. Sisemist kotti ei tohi ääreni täita, vaid mõlemat kotti peab olema võimalik korralikult kinni siduda.

Koti peab enne selle asbestijäätmetega täitmist õhust võimalikult tühjaks saama. Suuremate ja teravate servadega asbestijäätmete korral peab vältima jäätmetükkide väiksemaks tegemist, need tuleb pakkida kahekordsesse kilesse või muusse sobivasse materjali. Asbesti sisaldavaid jäätmeid tuleb transportida kaetult, kinnises transpordivahendis või kotis.

Jäätmearuandluse järgi on asbesti sisaldavaid ehitusmaterjale tekkinud 2014. aastal 6108 tonni, 2015. aastal 6246 tonni ning mullu 7866 tonni.

12 || PÕllumajanduS || maa elu

16. november 2017 Seni suurima investeeringu tegi osaühing Tavex 2005. aasta alguses valminud 408kohalise külmlauda ehitamisse. „Veel oleme ostnud kuivati ja laohooned, töökoja, rohkem põllumaad juurde ning töötajatele eluruume,” loetleb Kokk.

Artur Kokk ja sel aastal rekonstrueeritud Tavex OÜ viljaait.

Fotod: tooMAs ŠAldA

mitu tegevusala tagab kindlustunde TooMAS ŠAldA Maa Elu

r

aplamaal Kehtna vallas Lokuta ja Eidapere piirkonnas kaht ettevõtet majandav Artur Kokk on optimistlikult meelestatud, sest nii segapõllumajandusega tegelev osaühing Tavex kui ka maheteravilja kasvatav osaühing Antera on tema tagasihoidliku hinnangu kohaselt vähemalt rahuldaval järjel.

Hiljuti lõppes Tavexi viljaaida rekonstrueerimine, veel selle aasta sees on plaan välja vahetada Pruki laudakompleksi vanema osa katused. Kui põldudel parasjagu toimetamist ei ole, uuendavad töömehed tootmishooneid.

1991. aastal jagunes tollane Lokuta kolhoos kaheksaks väikefirmaks, mille hulgas oli ka Tavex. Esialgu polnud Artur Kokal sellega mingit sidet. „Mina olin mõni aasta varem saanud enda majandada metsa sees asuvad maatükid, mis kolhoosile vähem väärtuslikud tundusid ning mis olid enamas-

ti noorloomade karjamaana kasutust leidnud,” meenutab Artur, kes alustas sel ajal uudse majandamisvormiga ehk talupidamisega. Ta juhtis ka Raplamaa Talupidajate Liitu, mis moodustati koos maakonna teiste hakkajate põlluharijatega. Tahe teha loovat tööd tõi mehe, kes ise peab end pigem omaette toimetajaks, põhjalikumalt talu arendamise juurde ning tänaseidki ettevõtteid juhib ta nagu vanasti peremees oma talu.

Tavexi endised omanikud ei näinud siinsetel tegemistel perspektiivi või alustasid oma talupidamisega ja müüsid järgemööda oma osakud talle. „Nüüdseks olen tollase kolhoosi sisuliselt uuesti kokku pannud,” muigab Artur, kes alustas 80 hektariga, aga praegu majandab Tavexis ligi tuhandepealist loomakarja, 1100 hektarit maad ja Anteras 650 hektarit põllumaad. Tänaseni Raplamaa Talupidajate Liidu liige Artur Kokk küsib endalt vahel, kes ta siis on – kas talupidaja, kellena kord alustas, või on nüüd muutunud suurtootjaks. „Tuleks lõpetada põllupidajate vastandamine suurteks ja väikesteks, Eestis on oma koht kõigil põllumeestel,” on ta veendunud.

seGapõllumajanduse pooldaja „Meie kandis, Rapla- ja Pärnumaa piiril, soode, rabade ja Vändra metsade vahel on mõistlik viljeleda just segapõllumajandust. Siinne mullastik on heitlik, samal põllulapil vahelduvad liiv-, savi-, rähk- ja turvasmullad. Need maad sobivad hästi rohumaadeks, kust piimakarjale sööta varuda. Osa põldusid saab panna vilja alla, kuna oleme enamikul põldudel uuesti maaparanduse teinud ja uuendanud kuivendussüsteeme,” avaldab Kokk. „Maaparandus on väga tähtis. Sisuliselt kõikidel põldudel oleme maad parandanud ja teeme seda ka rendipõldudel. Meid külastanud PRIA kontrollid on kiitnud, et maad on eeskujulikus korras.

Kraavid on puhtad, kusagil võsa ei kasva.” Artur Kokk on Lokuta Maaparandusühistu MTÜ juhatuse liige.

Tänu segapõllumajandusele on tema hinnangul võimalik põllumajandusettevõtluses riske hajutada ka siis, kui odava piimahinna ajal on viljahind kõrgem ja vastupidi. „Mina saan öelda, et seisan jalad kindlalt maas, meil on olnud õnne,” ei näe põllumajandust viimastel aastatel järjekindlalt kimbu-

Tavexi esisel teeotsal tervitab tulijaid ettevõtte nimega puuskulptuur.

tanud kriisid edukalt üle elanud Kokk nurisemiseks põhjust. Samuti ei ole ta keerulistelgi aegadel töötajate palkasid kärpinud. pidev tööjärG Mitmekesine tootmine tagab 27 töötajale aasta ringi töö. „Hoian väikest töötajate reservi juhuks, kui keegi haigestub või muul põhjusel on tarvis kohe kedagi asendada. Tööjõu leidmisega pole probleemi olnud. Kaader liiga vahelduv ei ole, käiakse küll ka ära, kuid tullakse siis jälle tagasi. Töötajaid on tulnud mujaltki, näiteks on meil palgal kaks ukrainlast ja bulgaarlane, nii et rahvusvahelisus ja maailma mitmekesisus ulatub siiagi.”

Osaühingu Tavex oman-

dis on peale põldude, hoonete, tehnika hulk elamispindu, mis asuvad töökoha lähedal ja mis on töötajate käsutusse antud: kuus ridaelamuboksi, kuus korterit kolmekordses korrusmajas ja veel mõned elamispinnad.

Töötajad maksavad ise elektri ja kommunaalmaksud ning sümboolse üüritasu. „Ei saa öelda, et meile tuldaks elamispinna pärast, pigem on ikka töö see, mida otsitakse. Töökoha lähedal asuv elamispind on vaid boonuseks,” nendib Kokk.

mahevilja KiituseKs Paljuski seetõttu, et piima kokkuostuhinnad hakkasid taas kosuma, võeti käesoleva aasta alguses ette viljaaida rekonstrueerimine, mida muidu taheti alustada juba 2015. aastal. „Tänu RV OÜ asjalikule tööle on rekonstrueerimine lõpule viidud. Kolm aastat tagasi töötas kuivatis viis meest, lõhuti puid ja loobiti halud ahju, et saaks vilja kuivatada. Nüüd saab üks töötaja vilja kuivatamise ja sorteerimisega hakkama puutetundlikul ekraanil tehnoloogilist protsessi juhtides. Kuivatist läheb vili transportööridega otse lattu nelja löövi,” kirjeldab peremees. Kuivatisse investeeriti panga abiga 550 000 eurot, 450 000 eurot maksma läinud laoosa ehitusele ulatas abikäe PRIA. Kuigi kuivatis on selle tõttu keerulisem majandada, tasub mehe sõnul üha enam ära maheteravilja kasvatamine. Osaühing Antera nii teebki. „Paljud suuredki viljakasvatajad on maheda vilja kasvatamise peale üle läinud, sest tava- ja mahevilja kokkuostuhinna vahe on peaaegu kahekordne, ehkki saagikus on mahedal muidugi väiksem. Kaalume, kas Tavexiga tasuks mahedale üle minna.

Oleks lihtsam. Näiteks kuivatis saaks siis ilma puhastustsükliteta hakkama. Praegu peame tavavilja kuivatamise järel kogu süsteemi ära puhastama ja esimene ports mahedat vilja tuleb tavaviljana ära kasutada.

Mahevilja kontrollitakse rangelt ja eksida ei tohi, äripartnerite usaldust ei saa petta, tagajärjed oleksid väga kulukad.”

Kui Tavexi vili läheb enamasti oma loomadele söödaks, siis Antera mahevili peaaegu kõik müügiks. „Rammu anname mahedale oma loomade sõnniku ja lägaga, vahekultuuridena kasvatame liblikõielisi: ristikut ja hernest, need rikastavad mulda lämmastikuga.

Uba eelmisel aastal väikesel pinnal proovisime, aga meie jaoks jäi selle valmimine liiga hiliseks ja tänavu uba maha ei pannud. Läks hästi,” on mehel põhjust tehtud otsustega rahul olla. „ Meie enda vilja kuivatamiseks on kuivatusvõimsust nüüd piisavalt ja kui süsteemi veel täiendame ja selle täiuslikult toimima saame, hakkame ümberkaudsetele viljakasvatajatele teenust pakkuma.

Veel mõned transportöörid ja muud täiendused ning siis on see kompleks päris valmis,” ütleb peremees ja mõtleb juba uute investeeringute peale. „1998. aastast töös olnud lüpsiplatsi oleme küll rekonstrueerinud ja kõik on tänapäevane, aga leian, et karussellplats on tulevikus targem valik. Lüpsilehmade arvu karjas võiks suurendada 600–700ni, selleks on tarvis juurdeehitust. Liiga suureks samas ka minna ei taha, pigem keskendume kvaliteedile ja toodangu tõstmisele.”