Maa Elu, 7. detsember 2017

ISSN 2504-5865

NII SUURED KALKUNID

NURMENUKU PERENAINE VIKTORIA KAASIK VÕTTIS ESIMESED KALKUNITIBUD MULLU JA NÜÜDSEKS ON TA OMA 130 LINNUGA EESTI SUURIM KALKUNIKASVATAJA.

9

772504

586014

MIKK PIKKMETS: PLANEERINGUT ON PABERIL LIHTNE TEHA, KOHALIKU OLUKORRA NÜANSSIDENI TUNDMINE ON KEERULISEM.

SAAGIKINDLUSTUS

PÕLLUMEHED ARVAVAD, ET SAAGIKINDLUSTUSE MÕTE ON HEA, KUID TÄPSEMAKS OTSUSTAMISEKS ON VAJA KONKREETSEID ARVE.

7. DETSEMBER 2017 • NR 48 (130) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Euroopa munakriis tõstab Eestiski munade hinda

munarebule sügavkollase tooni.

Müük toimub 95 protsendi ulatuses Eestis ja see läheb ärijuhi hinnangul väga hästi: kliente tuleb pidevalt juurde. Vajadusel läheb 5 protsenti munatoodangust Eestist välja teistesse Euroopa riikidesse.

Linnu Talu kanadest on kolm neljandikku Euroopa Liidu nõuete kohastes puurides ning neljandik on õrrekanad ehk need, kes liiguvad lindlas vabalt ringi, kuid õue ei pääse.

Järgmisel aastal plaanivad omanikud laiendada õrrekanade osa märgatavalt ning hakata väiksemas osas pidama päris vabapidamisel kanu, kes pääseksid hea ilma korral ka õue jooksma.

SirJE niiTra Postimees

E

estis on peaaegu kõik munatootjad pidanud hinda tõstma, sest Euroopas on nõudlus kasvanud. See omakorda avaldab survet munatoodete ja -pulbrite hinnale, mida toidutööstus laialdaselt kasutab.

Poodides ringi vaadates näeb nõnda palju eri hinna, suuruse ja päritoluga mune, et võtab silme ees kirjuks. Rimi ja Selveri lettidelt leiab kõige odavama kümnese munapaki hinnaga 1,19 ja need kannavad sama poe kaubamärki, Maximas oli „Muheda muna” soodushind 1,14. Kõige kallimad on nende kolme kaubaketi võrdluses Rimis kollased tervisemunad (1,75) ja Selveris kollased kodukana munad (1,79). Hiidmunad on suuruse tõttu kõikjal kallimad, kuid vaid Maximas ulatub karbi hind üle 2 euro. Selle põgusa vaatluse kohaselt sai neis kolmes poeketis ostja valida 9–10 munasordi vahel.

Maxima Eesti kommertsdirektor Kristina Mustonen selgitab, et munade hind kujuneb vastaval börsil. See sõltub mitmest aspektist. Esiteks, mida nõutum on kaup, seda kallim see on. Teiseks mängib rolli munade suurus ehk mida suuremad on munad, seda kõrgem on hind. Kolmandaks on oluline tootmise tüüp – kõige kallimad on vabapidamisel kanade munad. Neljandaks oleneb hind sisseostetud kogusest – suuremat kogust on võimalik muidugi odavamalt saada. „Meie omalt poolt oleme teinud ja teeme edaspidigi kõik selleks, et meie kliendid saaksid osta neile vajalikke mune võimalikult soodsa hinnaga. Prae-

„Sisuliselt on Euroopas puudu 25 miljonit munejat kana ja on tekkinud munakriis, mis on muna hinna hüppeliselt üles viinud,” ütleb Dava FoodFoto: liis niitra si juht Vladimir Sapožnin.

gu pakume Eesti inimestele mitmesuguseid mune, mille valik sõltub suurel määral konkreetse kaupluse klientide eelistustest. Kokku on munade nimekirjas 25 sorti. Kõige populaarsemad on M-suurusega pruunid munad. Teisel kohal on samuti pruunid munad, kuid L-suurusega. Valgeid mune tarbivad Eesti inimesed pruunidest rohkem vaid lihavõtete ajal,” seletab Mustonen. Ta lisab, et enne jõulupühi ja aastavahetust võib munade hind kergelt tõusta eelkõige suureneva nõudluse tõttu.

MUNATOOTJAD SUNNITUD HINDA TÕSTMA Eesti suurima munatööstuse Dava Foods (omandas 2015. aastal HKScanilt Talleggi Lool asuva munatootmise – S. N.) juhi Vladimir Sapožnini sõnul on neljateistkümnes Euroopa riigis toodetud kanamunadest

leitud pestitsiid fiproniil otseselt mõjutanud ka meie munaturgu. „Sisuliselt on Euroopas puudu 25 miljonit munejat kana ja on tekkinud munakriis, mis on muna hinna hüppeliselt üles viinud,” ütleb Sapožnin. „Pakkimata ja sorteerimata tööstusliku muna hind Euroopas on tõusnud alates augustist 230 protsenti ja tõenäoliselt kestab see hinnaralli kuni lihavõteteni.”

Sapožnini sõnul on värske muna jaehind tõusnud umbes 25 protsenti ja ta ei näe, et see lähikuudel võiks kuigivõrd langeda. Euroopa munakriis on tugeva tõuke andnud ka Dava Foodsi munade ekspordile, mis on alates augustist kolmekordistunud, ulatudes ligi 60 tonnini igas kuus. Peamiselt ekspordib Dava Foods Estonia oma mune

Taani, Rootsi ja Leetu. Suurtootja kanad kasvavad ja munevad puurides, mis vastavad kehtestatud normidele. „Jaa, oleme sunnitud munade hinda tõstma ja oleme seda teinud ka, sest nõudlus on väga suur, mitu korda üle meie toodangumahu. Hinnatõus on kuni 34 protsenti,” vastab Maa Elu järelepärimisele Linnu Talu ärijuht Jarno Hermet. Tema selgitust mööda läks muna hind mullu võrrel-

MUNADE HIND OLENEB SISSEOSTETUD KOGUSEST – SUUREMAT KOGUST ON VÕIMALIK MUIDUGI ODAVAMALT SAADA.

des 2015. aastaga veidi soodsamaks, kuid hakkas selle aasta algul taas tõusma. Põhjuseks tõi ta mitmes Euroopa riigis levinud haiguspuhangutest tingitud munade puudujäägi. Selle aasta lõpu hinnatõus on tingitud fiproniiliskandaalist Hollandis-Belgias augustis, kus lühiajaliselt jäi tootmisest välja miljoneid kanu.

Linnu Talu on Eestis suuruselt neljas tootja, kes müüb aastas ligi 19 miljonit kanamuna. Hinnakujunduse kohta ütleb Hermet, et hind sõltub väga kliendist ja temaga sõlmitud lepingust, kuid ka munasordist ja -kogusest. Üldiselt jääb hind vahemikku 5–15 senti muna kohta. Erkkollase rebuga munad, mida Linnu talu reklaamib, saadakse nii, et kanade jõusöödale lisatakse 80 protsendi ulatuses looduslikul baasil toodetud karotinoide, mis annavadki

PAGARID JA TOITLUSTAJAD KANNATAVAD Muna on toidu valmistamisel üks põhikomponente. Keilas kauplus-kohvikut ja Tallinnas Narva maanteel bistrood omava väiketootja Usin juhataja Tatjana Mänd ütleb, et munade hinnatõus mõjutab neid rängalt. „Meil on lepingud kauplustega, kellele oma tooteid müüme, ja me ei saa neid iga kell muuta,” lausub ta.

Ehkki munade nii suur hinnatõus on nii kondiitri- kui ka muule toidutootmisele korralik põnts, mida saabuvad jõulud ja aastavahetus omakorda võimendavad, loodab Mänd selle kuidagi üle elada. „Muidugi toimub see kõik meie kasumi arvelt, mis meiesugusel väiketootjal nagunii kuigi suur ei ole,” nendib ta.

Kõige rohkem mõjutab kõnealune hinnatõus neid tooteid, mis on puhtalt muna baasil tehtud, nagu besee- ja biskviittainast tordid ja koogid. Aga ka näiteks omlett ja täidetud munad, mida söögikohtades pakutakse. Usina juhataja lubab uuel aastal vaadata, mis munade hind teeb, ja siis uued otsused vastu võtta. Ta loodab, et enne suve siiski oma toodete hinda tõstma ei pea.

2 || HalduSReFoRm || maa elu

VaSTUkaJa

METSAUUENDUSTÖÖST, LAGERAIEST JA METSANDUSSTATISTIKAST 30. novembri Maa Elus ilmus artikkel „Lageraie ületab mitu korda metsauuenduse mahtu”. Artikli pealkirjas väidetu ja seal kasutatud statistilised arvud vajavad veidi pikemat lahtiseletust.

madiS raUdSaar

Keskkonnaagentuuri andmehaldusosakonna peaspetsialist

K

una võrdluseks on vaja nii metsauuendustöid kui ka raiet iseloomustavaid arve, siis kõigepealt lühidalt sellest, kuidas niisugune statistika tekib.

Statistikaameti metsauuenduse andmed põhinevad Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hallatava metsa osas RMK tegelikel metsauuendustööde andmetel ning erametsa osas Keskkonnaametile (varasemalt keskkonnateenistustele) esitatud metsauuendusteatiste (ehk kavandatud metsauuendustööd) andmetel. Kui RMK andmeid võib usaldada, siis erametsa andmed ilmselt alahindasid tegelikku metsauuendustööde mahtu.

Erametsaomanikele oli metsauuendusteatise esitamine küll kohustuslik, kuid sisulist kontrolli metsauuendusteatise esitamata jätmise üle ei tehtud. Oleks ka üsna imelik olnud, kui riik oleks karistanud korralikult metsauuenduse teinud metsaomanikku vaid selle pärast, et ta Keskkonnaametisse vastavat paberit ei esitanud. Alates 2014. aastast metsauuendusteatiste esitamise kohustus kaotati, seega on Statistikaameti kodulehel hilisemate aastate kohta leitavad vaid RMK metsauuendustööde andmed.

Erametsa uuendamist ei saa alates 2014. aastast metsauuendusteatiste alusel hinnata, kuna need andmed ei ole samaväärse kvaliteediga.

Keskkonnaamet peab arvestust istutus- ja külvimaterjali turustamise kohta (taimede arv ja seemnete kogus). Kahjuks on keeruline täpselt hinnata, kui suur pindala metsamaad selle abil uuendatakse.

Näiteks looduslikule uuenemisele kaasaaitamisel (LUK) on sama metsauuendusmaterjali kogusega kaetav pind märksa suurem kui ülepinnalise istutamise või külvamise korral; kui tehakse vaid maapinna mineraliseerimist, siis ei kulu taimi-seemneid üldse.

Aastatel 2014–2017 on erametsades istutatud taimede hulk kiiresti kasvanud ning keskmisena võib hinnata, et neil aastatel on erametsas tehtud metsuuendustöid (istutus, külv ja LUK) 6000–8000 ha.

Kogu Eestit iseloomustava raiestatistika kasutamisel on soovitatav aluseks võtta statistilise metsainventeerimise (SMI) või Keskkonnaagentuuri raiehinnangu andmeid. Mõlema allika andmed on täpsemas jaotuses leitavad aastaraamatust „Mets 2016”, lisaks on SMI andmed avaldatud Statistikaameti kodulehel.

Maa Elus ilmunud artiklis on aga kasutatud kolmandat raiete andmeallikat – metsaraie raiedokumente. Nimeta-

tud andmed on saadud RMK tegelike raiete ja erametsa metsateatiste (ehk kavandatud raied) andmete summeerimisel. Kui RMK andmeid saab usaldada, siis erametsade osas on asi keerulisem.

Metsateatised on raiekavatsusest teavitamiseks ja eelduseks raiete tegemisel, see tähendab, et metsateatis küll esitatakse, aga raieid tegelikult ei pruugita teha. Keskkonnaagentuuri eksperdihinnangu alusel tehti 2015.–2016. aastal erametsaomanike lageraieteatistest napilt alla 50 protsendi.

Enne, kui leida uuendamise osakaal, tuleb kindlasti märkida, et osas kasvukohatüüpides uueneb mets sobivate puuliikidega hästi ka ise ning täiendavate uuendusvõtete kasutamine pole alati vajalik. Looduslikult uuenevad sobivate puuliikidega näiteks sooviku- ja salumetsad, mis moodustavad erametsade pindalast peaaegu kolmandiku, riigimetsades on nende metsatüüpide osakaal 18 protsenti. Uuendusvõtete rakendamine pole vajalik ka siis, kui vana metsa all on piisavalt arvukas järelkasv juba olemas.

Erametsades on dokumenteeritud metsauuendustööde maht alahinnatud. Kuna aga esitamata jäetud metsauuendusteatiste mahtu pole võimalik hinnata, tuleb lähtuda andmetest, mis on olemas. Arvutuslikult on aastail 2000–2016 jäänud metsauuendustööde maht kogu Eesti kohta natuke alla 50 protsendi lageraiete pindalast.

Viimastel aastatel on Eestis kasutatud metsauuendusmaterjali kogus kasvanud, sellest saab eeldada, et ka metsauuendustööde pind on suurenenud. Näiteks kui vaadata üheaastase nihkega viimase kolme aasta lageraieid ja metsauuendustöid (lageraied 2014–2016, metsauuendustööd 2015–2017), jääb keskmine metsauuendustööde mahu osakaal hinnanguliselt vahemikku 50–60 protsenti.

Riigimetsa ja erametsa vahel on olulised erinevused.

Riigimetsas on metsauuendustööde ja lageraiete pindala suhe viimastel aastatel keskmiselt olnud 80–85 protsenti.

Varasemalt kirjeldatud põhjustel on erametsa sama näitaja väljatoomine suure veaga, siiski võib ka konservatiivse hinnanguga arvata, et uuendustööde osakaal on 30–50 protsenti.

Ideaalset metsandusstatistikat pole, igal andmeallikal on oma eripära. See ei tähenda, et andmeid ei saaks kasutada. Metsandusstatistikaga tegelevad inimesed on võtnud lähenemise, et avaldame andmeid hoolimata neis peituvatest eripäradest.

Ilmselt vajaks aga suuremat tähelepanu andmetekke metoodika väljatoomine.

7. detsember 2017

Vallavalitsused valm TOOmaS ŠaLda Maa Elu

O

sast Läänemaast sai viimaste kohalike valimiste järel Pärnumaa. Uue Lääneranna valla moodustasid Lihula ja Hanila vald Läänemaalt ning Varbla ja Koonga vald Pärnumaalt.

Lääneranna vallavanemaks valitud Mikk Pikkmets, millises järgus liitumine on?

2. jaanuarist peab Lääneranna vallavalitsus uue struktuuri alusel otsustuspädeva ametiasutusena tööle hakkama. Kui praegu on meil veel neli eri registrikoodiga vallavalitsust, siis uuest aastast üks. Ettevalmistusega on hõivatud kõik vallavalitsuse töötajad, kes peavad samal ajal täitma ka kõiki teisi töölepingus seisvaid kohustusi ja kelle põhitöö tegelikult kannatab selle all. Ise sebin nelja maja vahet, et tagada kõigile enam-vähem sobiv lahendus. Eelmisel nädalal andsime inimestele teada, kes jätkab ja kes koondatakse. Kui nelja valla peale oli 72,5, siis uude valda jääb 66–67 ametikohta. Kümme inimest tuleb koondada ja neli kohta tuleb konkursiga täita, ülejäänud ametnike töö korraldame ümber.

Millal hakkab vald toimima ühtse tervikuna?

Kui päris ühtne tervik tekib nelja aastaga, on väga hästi. Olen veendunud, et alguses tuleb ette ka segadust, aga eesmärk on jõuda võimalikult kiiresti mõistlike lahendusteni just kodanike jaoks. Vallavalitsuses kohati tekkida võiva kaootilise olukorra tõttu ei tohi nemad kannatada.

Kas riik on selgelt sõnastanud, millised riigi kohustused, mida varem maavalitsus kandis, vallale üle lähevad?

Pigem tuleb lähinädalatel ja -kuudel selgeks saada, kuidas omavalitsuste koostöö toimima hakkab. Kui võtame elanikele olulised punktid, näiteks väiketoetusprogrammid, kohalik omaalgatusprogramm või kohalik turvalisusprogramm, mis toimivad EASi või maakondlike ettevõtlus- ja arenduskeskuste all, siis nendega pole muret.

Valla vedada olnud hajaasustuse programm läheb samuti üle EASile ja see peaks jätkuma vanaviisi. Veidi kahju on planeerimistegevuste ministeeriumi alla minekust. Nad on öelnud, et reaalsed töötajad jäävad maakonnakeskustesse, aga siiski ei ole veel päris selge, kuidas miski toimima hakkab. Planeeringut on paberil lihtne teha, kohaliku olukorra nüanssideni tundmine on keerulisem. Kõigil uutel omavalitsustel tuleb vastu võtta uued üldplaneeringud. Omavalitsuste ühine ülesanne on arendus-, kultuuri- ja spordikoostöö, ses osas omavalitsuste koostöö jätkub. Transpordiküsimustes on tänu Pärnumaa Ühistranspordikeskusele endisest vähem muret.

Kui varem oli vallavanema nõuandja ja kontrollija maavanem, siis kes seda nüüd on?

Rahandusministeeriumi halduspoliitika osakonna ametnikud. Maavanema ja maavalitsuse näol kaob lihtsalt üks vahelüli ära. Kui varem koolitasid ministeeriumi ametnikud uute otsuste puhul kõigepealt maavalitsuste töötajaid, kes omakorda tegid asja selgeks valdades, siis nüüd käib asi otse. Vallavanema ülesanded jäävad põhiolemuselt samaks, kuigi Koonga vallas, kus seni vallavanem olin, oli elanikke 1100, nüüd Läänerannas 5600 ja territoorium kasvas kolm korda.

Territooriumi, vallavalitsuse, elanike ja allasutuste arvu kasvuga kaasneb vajadus rohkem delegeerida. Vallavanem peab tagama, et kogu aparatuur tervikuna töötaks.

Millised küsimused vajavad kõige kiiremat tegutsemist?

Kõige tähtsam on transport.

Paberil on valdade liitmine lihtne, aga sisuline ühtsus eeldab liikumisvabadust. Ühistranspordikeskusega oleme tihedalt suhelnud, 1. detsembril toimusid esimesed liinimuudatused ja 1. jaanuaril saavad Lihula kui vallakeskusega parema ühenduse Koonga, Varbla, Paadrema jt. Sama teemaga seondub teede olukord, aga see on pikemaajaline protsess.

Meie valla 1352 ruutkilomeetril on 500 kilomeetrit kohalikke teid. Kuna 5600 elanikku on nendel ruutkilomeetri-

tel väga laiali, ei ole see ei lihtne ega odav küsimus.

Meil on hajaasustus ja koolivõrk on tõsine asi. Meil on 7 kooli, osa neist kool-lasteaiad, üks lasteaed ja põhikooliga koos toimiv Lihula gümnaasium, lisaks muusika- ja kunstikool. Tallinnas leitakse, et kõik tuleks maksimaalselt kokku pakkida, aga kui meil on valla ühest otsast teise 60 kilomeetrit, ei ole see mõeldav. Ministeerium leiab näiteks, et Lihula kooli gümnaasiumiosa tuleks sulgeda. Sellise otsuse korral saaksime kohe koolimaja remondiks raha, ilma mitte. Lähemad gümnaasiumid on Pärnus, Tõstamaal ja Kullamaal, viimased kaks tegelikult veel poole väiksemad kui Lihulas.

Küsitavusi on palju.

Meil on juba kinni pandud Tuudi, Kirbla ja Vatla kool, aga ikka tahetakse edasisi sulgemisi. Kõik on liiga õpilaste arvu põhine, kuigi nüüd tuuakse mõningal määral tasandusfondi sisse hajaasustuse moment. Kui riik ütleks selgelt välja, et esimese klassi lapsel ongi mõistlik tund aega kooli sõita ja teist sama palju koju, oleks asi selge.

Toome välja peamised ühinemise plussid …

Kui väikses vallas peab ametnik tegelema saja eri asjaga, ei jõua ta paljude teemadega sügavuti kursis olla, seega paraneb nüüd teenuste kättesaadavus ja kvaliteet. Kui meil on tugevad oma ala spetsialistid, saab ko-

danik kiirema ja pädevama lahenduse. Haldusreform vähendab ametikohti, kus töötav inimene reaalselt inimestele teenuseid ei osuta: need on vallavanemad, abivallavanemad, vallasekretärid, raamatupidajad. Kasvab konkreetsete teenuste osutajate arv. Tekib võimalus tõsta spetsialistide palka ja tagada, et ametnikud on motiveeritumad.

Aga edasiminek on seegi, et kõigil valla lastel tekib võimalus sõita tasuta Lihulasse huviharidust saama, näiteks kunstija muusikakooli. Varem sõltus igast vallast eraldi, kuidas toetati laste huvitegevust.

Kuhu ja mis ülesannetega jäävad valla teeninduspunktid?

Igasse senisesse vallamajja jääb teeninduspunkt. Kõik teenused, mida inimene seni vallamajast sai, saab ta edaspidigi sealtsamast kätte. Registripidajad tegelevad sündide ja surmade registreerimise, vallaga seotud ettepanekute, avalduste ja murekirjade vastuvõtmisega; sotsiaalametnik tegeleb toetuste ja teiste sotsiaalprobleemidega. Ehitusnõunik jääb ringi liikuma. Tekib võimekus võtta ehitusnõunikuks inimene, kes täiskohaga töötades on meie piirkonnaga maksimaalselt kursis. Rõhutan, et me ei tee inimesi sunnismaiseks, iga valla elanik võib teenuseid saada igast teeninduspunktist. Lisaks on teeninduspunktides poole kohaga tööl piirkondlik arendustöötaja, kelle ülesanne

maa elu || HalduSReFoRm || 3

7. detsember 2017

mistuvad restardiks

JUHTkiri

pEETEr raidLa

peatoimetaja

REGISTRI REGISTER

K

on näiteks kohalike MTÜde ja ettevõtete kaasamine ning nendega koostöös valla arengu planeerimine ja elluviimine.

Mis kaasneb maakonna piiri muutumisega?

Elektroonilised andmebaasid uuendavad riigiametid ise ära.

Praegu on reaalsus, et mitme andmebaasiga ei ole kõik ladusalt läinud. Näitab küll, et on uus Lääneranna vald, aga kellelgi pole õigust andmebaasi kasutada. Natuke jabur on olukord, kus Lääneranna vallavalitsus asutusena tekib uue aasta alguses, aga praegu enam nelja endist vallavalitsust ei ole, kuuajane auk on sees.

Valla lahendada on siltidega seonduv. Riigimaanteedel tegutseb maanteeamet, mujal peab vald selle töö ära tegema.

Miks on nii, et kuigi paljud mõistavad, et vanal moel edasi ei saanud, aga uut haldusjaotust ikkagi heaks ei kiida?

Mind üllatab seisukoht, et asi on halb, aga midagi muuta ei

„Paberil on valdade liitmine lihtne, aga sisuline ühtsus eeldab liikumisvabadust,” leiab Mikk Pikkmets.

Foto: toomas Šalda

tohi. Eks siin ole oma roll selgitustööl. Kõigepealt pead ise aru saama, miks sa midagi teed, ja siis suutma eesmärgid ka teistele selgeks teha. Meie piirkonnal on suhteliselt hästi läinud, sest liitumisprotsess algas siin juba enne eelmise valitsuse sündi, 2014. juunis käisid Hanila mehed tiiru peale ja selgitasid muutuste vajadust. Mulle on öeldud, et nelja vaese liitumisel ühte rikast ei saa. Olen naljaga vastanud: aga vaeste arv on ju kolme võrra kahanenud.

Haldusreformi viimases etapis läks kiirustamiseks, pean sil-

TERRITOORIUMI, VALLAVALITSUSE, ELANIKE JA ALLASUTUSTE ARVU KASVUGA KAASNEB VAJADUS ROHKEM DELEGEERIDA. VALLAVANEM PEAB TAGAMA, ET KOGU APARATUUR TERVIKUNA TÖÖTAKS.

mas seaduse väljatöötamist ja rakendamist. Eks küsimusi tekib edaspidigi, aga probleemid ongi lahendamiseks. Muidugi ei saa me hoobilt rikkaks, aga eelmisel neljapäeval otsustas valitsus, et Lääneranna saab 1 200 000 eurot ühinemistoetust, mida võib kasutada investeeringuteks, kulude katteks ja koondamistasudeks. Väike lootus on, et tulumaksu protsent läheb valdadesõbralikumaks ja tasandusfondi tuleb raha juurde. Huvihariduse osas on esimesed tegevustoetused laekunud, lasteaiaõpetajate palgaraha lisati.

KOVide rahastamissüsteem on selles suhtes siiski vildakas, et loetakse ainult arve, mitte seda, kus inimesed elavad. Belgias töötades elasin 1200 elanikuga majas, mida on sama palju kui endises Koonga vallas.

Kui need inimesed ei elaks 440 ruutkilomeetril, vaid kõrghoones, mille allkorrustel on koolid, lasteaiad, ametiasutused, poed jne, oleks ju lihtne ja odav majandada.

Kuidas Lääneranna valda arendada?

Ääremaaks olemine tuleb plussiks pöörata. Meil on kaunis looduskeskkond ja nii palju ruumi, et siin on kõik võimalik. Me ei hakka siia meelitama kahesaja töökohaga tehaseid, meil pole sinna töötajaid kuskilt võttagi.

Loodus ise on meie jaoks suur ressurss, mida ei tohi lörtsida, aga peaks aktiivsemalt näitama.

Matsalu linnuvaatluse ja filmifestivaliga ei saa piirduda. Teiseks, kaugelt üle miljoni inimese liigub aastas läbi Virtsu sadama, palju on liiklemist ka Pärnu ja Haapsalu suunal. Kui iga inimene jätaks meie valda ühe euro rohkem, oleks see meie jaoks väga suur asi. Peame suutma selle massi siin peatuma panna ja kulutusi tegema. Meil on ligi 170 kilomeetrit rannajoont, mida saaks palju atraktiivsemalt ära kasutada kas sadamaid või suvilarajoone arendades. Meie kõige suurem tööandja on põllumajandus, mis on jõuliselt arenenud ja areneb veel. Ääremaa teema on mõtlemises kinni.

äesoleva aasta 1. detsembril leidis kalanduse valdkonnas aset üks oluline muudatus.

Nimelt liideti seni maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna all tegutsenud kalapüügi korralduse ja andmete analüüsi büroo meie veterinaar- ja toiduametiga. Vähemalt pressiteate põhjal võib järeldada, et kedagi lahti ei lastud, üksnes mainitud büroo ametnikud rändasid ühest alluvusest teise.

Lahtiseletatult tähendab see seda, et nüüdsest tegeleb veterinaar- ja toiduamet oma senise tegevuse kõrvalt veel ka kutseliste kalapüügilubade andmise, püügiandmete kogumise ning kalalaevaregistris kalalaevade registreerimise ja kustutamisega.

Mulle kui kõrvalseisjale tekitas see muudatus kahetisi tundeid. Ühest küljest on ju selge, et kala on samamoodi toit nagu lihagi ning miks mitte ei võiks veterinaar- ja toiduamet ka kalandusel silma peal hoida. Teisalt aga hakkasin mõtlema kalalaevaregistri mõttekuse üle üldisemalt. On seda ikka vaja?

Kõik vähemalt 12 meetrit pikad laevad on niikuinii kantud laevakinnistusraamatusse, väiksemad peavad aga olema kirjas liiklusregistris. Ehk siis kalalaevaregister duubeldab juba olemasolevaid registreid. Kes on kursis registrite ajalooga, see ehk mäletab, et märtsis 1998 loodi toonase põllumajandusministeeriumi juurde traktoriregistrikeskus, mille eluiga ei kujunenud kuigi pikaks. Juba 1999. aasta lõpul läks traktoriregister likvideerimisele ja see liideti autoregistrikeskusega ehk siis tänase liiklusregistriga.

Meil ju pole eraldi registrit näiteks toidukraami vedavate sõidukite, sealhulgas külmutusautode kohta. Miks peab meil siis olema eraldi kalalaevade register.

Seda enam, et kalalaeva kandmiseks kalalaevaregistrisse on vajalik laevakinnistusraamatu või liiklusregistri väljavõte.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || meSilaSed || maa elu

7. detsember 2017

Põlde võiks pritsida

vaid öösel SirJE niiTra Postimees

V

iimasel ajal on ajakirjanduses üsna palju räägitud mesilaste hukkumisest taimekaitsevahendite väärkasutamise tõttu ja Maaeluministeeriumile on ette heidetud, et midagi pole ette võetud. Tegelikult on aga töös mitmed ettepanekud, millest üks paneb paika kellaajad, millal põlde pritsida võib.

Mesilaste hukkumine kui tahes vähesel määral on mõistagi väga kahetsusväärne. Pärast juulis aset leidnud mesilaste hukkumisjuhtumeid on olnud palju kriitikat ja rahulolematust mesinike poolt.

Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai, olete kohtunud mesindusorganisatsioonide esindajatega ja kuulanud nende ettepanekuid ning arutanud teemat eri poolte osalusel. Mida on võimalik nüüd kohe ette võtta, et mesilaste hukkumist vähendada?

Juba enne juulit, kui tuvastati mesilaste hukkumisjuhtumid, algatasime ministeeriumis taimekaitseseaduse muutmise, et meil oleks paremad võimalused turustamis- ja kasutamisnõuete rikkujate suhtes väärteomenetlus algatada. Ükskõik millise nõude rikkumine võib tekitada inimeste ja loomade tervisele ohtu, kahjustada looduskeskkonda, mistõttu peab olema võimalus ka karistus määrata.

Töös on taimekaitsevahendi hoiustamise ja kasutamise nõudeid reguleeriva määruse muutmine, sest on selge, et neid nõudeid on vaja ajakohastada.

Praegu ei täida eesmärki kehtiv nõue, mille järgi tuleb kavandatavast taimekaitsetööst teavitada neid mesinikke, kes on varem teatanud oma mesila olemasolust ja kelle mesitarud asuvad kuni kahe kilomeetri kaugusel põllust, kus taimekaitsevahendit kavatsetakse kasutada. Koos mesindusorganisatsioonidega leiti, et kui taimekaitsevahendeid kasutatakse nõuetekohaselt, ei kujuta need ohtu mesilaste tervisele, seega pole otstarbekas ka teavitamise kohustus. Ehk siis selline teavitus on oma aja ära elanud ja peamine on tagada nõuete järgmine ning tõhustada järelevalvet.

Euroopa Liidu tasandil kehtestatud toimeaine hindamis- ja otsustusprotsess on välja töötatud selleks, et tagada taimekaitsevahendite ohutus inimeste ja loomade tervisele ning keskkonnale. Enne toodete turule laskmist tehakse kindlaks nende nõuetele vastavus, mis tähendab, et lubatud taimekaitsevahendite nõuetekohane kasutamine ei saa endaga kaasa tuua halbu tagajärgi. Seetõttu ei ole ka edaspidi vaja taimekaitsetöödest teavitada.

Keskenduda tuleb järelevalve tõhustamisele ning taimede õitsemise ja mesilaste lendluse ajal lubatavate taimekaitsevahendite kasutamise karmistamisele. Mesindusorganisatsioonidega on kokku lepitud, et selleks lisatakse vastavate taimekaitsevahendite infolehtedele piirang, mis lubab pritsida vaid kella kümnest õhtul viieni hommikul. See on aeg, mil tolmeldajad üldjuhul ei lenda, seega nende võimalik kokkupuude taimekaitsevahendiga on väike.

Lepiti kokku ka ühine kohtumine põllumajandusameti, mesindus- ja põllumajandusorganisatsioonide esindajate ning Eesti Maaülikooli teadlastega, et kaitsevahendite infolehed üle vaadata.

Juttu on olnud kahjude korvamisest. Kas seda süsteemi on kavas muuta?

Oleme seisukohal, et ettepanekut, mis puudutab kahjude korvamiseks süsteemi loomist, ei ole otstarbekas rakendada, sest juba kehtivad seadused katavad selle. Praegu on meie fookuses mesindus, aga õigusvastaselt tekitatud kahju võib olla kõigis valdkondades: põldudel sõitmine võib rikkuda saagi, samuti võivad seda teha valed taimekaitsetööd naabrimehe põllul. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt tähendaks see, et kõikideks võimalikeks juhtudeks tuleks ette näha samalaadsed kahjude korvamise fondid. Kuna see ei ole reaalne, ongi asi reguleeritud üheselt võlaõigusseaduses.

Isikul, kellele on õigusvastaselt kahju tekitatud, on õigus hüvitis selle eest võlaõigusseaduse alusel välja nõuda. Selline õigus kehtib võrdselt kõikidele isikutele, kellele on kahju eraõiguslikult tekitatud. Seda on selgitatud nii Maaeluministeeriumis kui ka maaelukomisjonis

Toomas Kevvai kinnitab, et sel suvel ei põhjustanud mesilaste hukkumist mitte puudujäägid seadustes, vaid see, et üksikud põllumehed Foto: Elmo riiG eirasid kehtivaid nõudeid rängalt.

toimunud aruteludel. Olen jätkuvalt arvamusel, et võlaõigusseaduses kehtestatud reeglistik kahju hüvitamiseks on piisav ning täiendava kompensatsioonifondi loomine ei ole vajalik.

Samas on kõigil võimalik moodustada ühine eraalgatuslik riskifond, mille algatus peaks tulema mesinikelt endilt.

Kuidas on mesilaspere pidamise toetusega, kas seda hakatakse maksma ja millal?

Maaeluministeerium on alates 2015. aastast taotlenud riigieelarvest lisarahastust, et raken-

dada ka mesilaspere pidamise toetust. 2018. aasta riigieelarvest taotlesime nimetatud toetuse maksmiseks 800 000 eurot. Eelarve seaduse eelnõu menetlus on veel pooleli, kuid seni ei ole meie ettepanek heakskiitu leidnud.

Toonitan veel kord, et sel suvel ei põhjustanud mesilaste hukkumist mitte puudujäägid seadustes, vaid see, et üksikud põllumehed eirasid kehtivaid nõudeid rängalt. Seega kriitikat selles suunas, et õigusaktides on suured puudujäägid, ei pea ma õigustatuks.

maa elu || ViljaSaak || 5

7. detsember 2017

Saagi kindlustamist tuleb kaaluda SiLVi LUkJanOV Järva Teataja

P

õllumehed arvavad, et saagikindlustuse mõte on hea, kuid täpsemaks otsustamiseks on vaja konkreetseid arve.

Järvamaal üle 20 aasta loomi kasvatava Sargvere põllumajandusühistu juht Toomas Uusmaa ütleb otsekoheselt, et saagikindlustusele saab mõelda siis, kui kindlustus pakub mingi programmi välja, mitte enne. „Kõik sõltub hinnast ja sellest, kas saan kindlustamisotsuse teha vabatahtlikult.”

Kui kindlustus saab kohustuslikuks, tähendab see lisamaksu põllumehele, mis on Uusmaale väga vastukarva. „Kui üks püüab kõigest väest ja koristab saagi, teine veab seanahka ja talle makstakse see kindlustusega kinni, siis pole see õiglane. Kuid kohustuslikkusega võib selline olukord kiirelt tekkida,” arutleb ta. Isegi kui riik kindlustamisse panustab, jääb alles võimalus olla hooletu. „Olen sada protsenti selle vastu, et saagikindlustus läheb kohustuslikuks,” kinnitab ta.

Uusmaa meelest saab Eestis põllumajanduses tegutsedes olla vaid segatootja. See on parim kindlustus ja sellist ekstreemset aastat nagu tänavune tuleb harva ette. „Minul esimest korda, kuid nüüdki sain tänu loomakasvatusele enamiku teraviljast muljuda. Hoidsin nii hoopis kastmise pealt kokku, sest muljumisel on teravilja niiskus hästi oluline,” selgitab ta.

Uusmaa ei usu, et leidub kindlustusettevõtteid, kes kiirustavad põllumehele saagikindlustust pakkuma. See on ju riskantne ja kes hakkab pakkuma kindlustust, kui on näha, et välja tuleb maksta ka kahjusummasid. „Kindlustussummadena saad ju enda sissemakstud raha ja nii hoian parem ise oma raha, mis heal ajal üle jääb. Miks peaksin seda hoidma kellegi teise käes, kes võtab selle eest protsendi endale, ja riskima sellega, et ei suuda kahju korral seda ära tõestadagi. Kardan, et ma pole liituja, tänavu jäi maha kõigest üks protsent teraviljast. Kui selle aasta elasin üle, siis palju hullemat ju enam tulla ei saa. Abile lootes ma oma tootmist üles pole ehitanud. Tahan vaid, et ühises liidus põllumajanduse toetamise tingimused oleksid võrdsed. Muudes asjades tuleb ikka põllumehel osata riskidele ise mõelda,” räägib ta.

Viljandi- ja Järvamaal teravilja kasvatav Allan Paal ütleb, et idee saaki kindlustada on hea, kuid kõik sõltub hinnast. Kuni ükski kindlustusfirma pole teinud konkreetset pakkumist, pole millestki täpsemalt rääkida. „Ka 10–15 aastat tagasi kindlustati saaki, siis arvesta-

ti kolme aasta keskmist saagikust. Ei mäleta, et oleksin selles osalenud. Nii ei oska praegugi midagi enamat arvata,” nendib ta.

Teraviljakasvatajana hajutab Paal riski eri sorte kasvatades. Tal on traditsioonilise nisu, odra ja rukki kõrval maas mitmeid liblikõielisi. „Nii kasvab ühel aastal üks paremini kui teine ja see on põllumehele parem kindlustus, kui mis tahes kindlustusselts pakkuda võib,” arvab ta.

Ka ei usu Paal, et tänavusega sarnast rasket aastat sageli ette tuleb. Tänavu jäi tal üldpinnast maha kõigest viis protsenti. „Vaid uba jäi põllule 60 protsendi ulatuses, sest sellele sobis vihmane sügis kõige halvemini. Kuid sajaprotsendilist saagikoristust põllumees ju ei eeldagi,” teatab ta.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja värskest küsitlusest selgub, et valdav osa Eesti taimekasvatajatest oleks valmis kindlustama põllukultuuride saagi, kui selline võimalus oleks ja riik toetaks osaliselt kindlustusmakseid. Praegu Eestis põllukultuuride saaki kindlustada ei saa.

Maaeluministeeriumis toimunud saagikindlustuse ümarlaual ütles põllumajanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus, et põllumehed on väljendanud valmisolekut põllukultuuride saagikindlustust kasutada, seetõttu on mõistlik olemasoleva maaelu arengukava raames luua eeldused põllukultuuride kindlustustoote turuletulekuks. ELi ühise põllumajanduspoliitika nn minireformi käigus hiljuti kokkulepitud muudatuste jõustumine suurendaks usku,

et saagikindlustus võiks edukalt käivituda ka Eestis. „Juba mitu aastat toimib põllukultuuride saagikindlustuse süsteem Lätis ja Leedus. Eesti põllumeeste reaalne huvi saagikindlustuse vastu sõltub lõppkokkuvõttes aga ikkagi pakutavate kindlustustoodete tingimustest,” lausus ta.

EPKK küsitlusele vastanud põllumajandusettevõtetest 21 protsenti kasutaksid kindlasti ja 61 protsenti pigem kasutaksid saagikindlustust, kui see oleks olemas ja riik toetaks kindlustusmakseid 65 protsendi ulatuses. Saagikindlustust ei kasutaks 18 protsenti küsitlusele vastanutest.

Saagikindlustuse ideed kipuvad rohkem toetama need ettevõtted, kes olid tänavu koristusega rohkem hädas. Ettevõtetel, kes kasutaksid tulevikus saagikindlustust, jäi tänavu keskmiselt koristamata ligi 16 protsenti põllukultuuride pinnast, samas kui ettevõtetes, kes ei sooviks saagikind-

lustust kasutada, jäi koristamata umbes 12 protsenti põllukultuuridest.

Saagikindlustuse ettepanekusse positiivselt ja ettevaatlikult suhtuvate ettevõtete keskmises suuruses märkimisväärset erinevust pole. Pooldavad ettevõtted on natuke suuremad (357 ha) kui ettevaatlikumad (337 ha).

Ootuspäraselt on ettevõtete hulgas, kes oleksid valmis saagikindlustust kasutama, rohkem neid, kelle jaoks tänavune aasta kujuneb majanduslikult raskemaks. Ettevõtetest, kes oleksid valmis saagikindlustust kasutama, tõotab tänavune aasta majanduslikult kujuneda väga keeruliseks 43 protsendil, keeruliseks 45, keskmiseks 11 protsendil ja heaks ühe protsendi ettevõtete jaoks. Saagikindlustusse skeptiliselt suhtuvatest ettevõtetest tõotab tänavune aasta majanduslikult väga keeruliseks kujuneda 25 protsendil, keeruliseks 53 ja keskmiseks 22 protsendil vastanutest.

Kuigi taimekasvatusele spetsialiseerunud ettevõtted avaldasid selgemat valmisolekut saagikindlustust kasutada kui segatootmisettevõtted, kus kasvatatakse ka loomi, siis tegelikult on mõlemat tüüpi ettevõtete hulgas üsna suur valmisolek kindlustust kasutada.

Saagik indlustust puudutavale küsimusele vastas 657 põllumajandusettevõtet, kes kasvatasid tänavu põllukultuure kokku rohkem kui 230 000 hektaril, mis on peaaegu pool antud põllukultuuride kogupinnast.

Farmide ja põllumajandushoonete LED-valgustus Garantii 5 a

Highbay F 120 Lm / W

Highbay UFO 130 Lm / W

Highbay DBL 140 Lm / W

Triproof

Kõljala POÜ lüpsilaut

Highbay UFO 100 W ja 150 W

Loomakasvatusfarmide sisustus Sargvere põllumajandusühistu juht Toomas Uusmaa ei usu, et leidub kindlustusettevõtteid, kes kiirustavad põllumehele saagikindlustust Foto: dmitri kotJUH pakkuma.

www.latter.ee

IP65

6 || kalkuNikaSVatuS || maa elu

7. detsember 2017

Nii suured kalkunid, et riina marTinSOn Maa Elu

ähen Nurmenuku talu kalkunikasvatusse paraja kartusega, sest lapsepõlvest on meeles vanaema hoiatus, et lapsed peavad isakalkunist eemale hoidma. Iga kord see ei õnnestunud ja nii sai küllaga kurja häält tegeva linnu eest kabuhirmus ära joostud.

Nurmenuku perenaine Viktoria Kaasik teeb laudas tiiru, näitab kalkuneidkanu ja siis kõige suuremate isaste boksi juures avab ukse.

Kohe astuvad kogukad linnud välja ning toimetavad vaikselt me ümber. Minu imestunud pilku nähes kostab Kaasik, et tõepoolest kipuvad kõik arvama, et kalkunid on kurjad linnud. Tegelikult pole see sugugi nii. Lindude käitumine sõltub sellest, kuidas nendega ümber käia. Nagu kõigi loomade-lindudega.

Kaasik võttis esimesed kalkunitibud mullu ja nüüdseks on ta oma 130 linnuga Eesti suurim kalkunikasvataja. Äsja valminud oma tapamaja lubab tal ka linde turustada.

Erilist tähelepanu püüavad kahtlemata broilerkalkunid ehk Big 6 tõugu linnud.

Just need, kes meie ümber rahulikult sammuvad. Praegu on tal laudas linnud pooleaastased ja kaaluvad 16 kilo ringis. Naine võtab välja telefoni ja näitab kevadel tehtud pilti, kus tal süles 10kuune lind, kes kaalus 35 kilo.

See pole aga piir ja need kalkunid võivad umbes pooleteise aastaga kasvada ka 50kilosteks. Nii pirakaks kavatseb naine prooviks vaid ühel linnul kasvada lasta, ülejäänutel mitte, sest nii ei mahuks need kuidagiviisi kellegi koduahju.

Kaasik seletab, et tihtipeale võtabki ta kalkunitellimusi vastu nii, et perenaine on kodus ahju laiuse ära mõõtnud ja tema valib selle järgi kliendile so-

biva linnu. Too üle 30kilone tükeldati osadeks ja Kaasiku pere sõi selle ise ära. „Väga maitsev ja õrn liha,” kiidab perenaine.

Big 6 broilerkalkuneid paljundatakse kunstseemendusega. „Paljud on küsinud, et mida me lindudele söödame, et need nii suured on. Kas steroide?” räägib Kaasik. „Ei, mingil juhul ei kasuta. Big 6 kalkun on nii suureks saadud aretustöö tulemusel. Meie söödame neile ainult kvaliteetset sööta, mis on mõeldud vastavalt linnu vanusele.”

Esimesed kaks kuud on

Nurmenuku perenaine Viktoria Kaasik kinnitab, et tegelikult pole kalkunid sugugi kurjad.

Lindude käitumine sõltub sellest, kuidas nendega ümber käia.

Foto: Urmas lUik

VIKTORIA KAASIK VÕTTIS ESIMESED KALKUNITIBUD MULLU JA NÜÜDSEKS ON TA OMA 130 LINNUGA EESTI SUURIM KALKUNIKASVATAJA.

selle tõuga keerulisem, sest tibud tahavad sooja ja kuiva elukohta ning proteiinirikast toitu, selleks saavad nad kalajahu või spetsiaalselt kalkunitibudele välja töötatud jõusööta. Kolmekuustena kolitakse nad terveks suveks õue rohu peale ja söödaks hakkavad saama suure proteiinisisaldusega GMO-vaba toitu, sekka odra-nisu-hernejahu. Veel armastavad kalkunid õuna ja kõrvitsat. Oma kilo jagu toitu kindlasti sööb see lind päevas ära.

PARIMA LINNU OTSINGUL Kalkuniliha söömise juurdunud traditsiooni Eestis veel pole, aga Kaasik näeb siiski, et järjest enam hakkavad inimesed aru saama, et see liha on väga väärtuslik ja maitsev. „Ja loomulikult milline efekt, kui sellise suure linnu lauale kannad!” sõnab ta.

Pärast puhastamist kaalub pooleaastase Big 6 lihakeha kuskil 13 kilo ja see küpseb keskmises kuumuses kuus tundi.

Kaasik sõnab, et tegelikult leiaks kõige kergemini ostja umbes 10kilosele linnule ja seepärast üritab ta ristamisega „välja töötada” parajad linnud.

Selleks ristas ta emased Big 6 tõugu linnud pronkskalkunitega ja tulemuseks sai „miksid”, kes on hallima sulestikuga ja viiekuustena kaalusid 12 kilo.

Nüüd soovib ta need „miksid” veel kord ristata väiksemate isastega, et saada linnud, kellel Big 6 tõule iseloomulik suur rinnalihas, aga rümp väiksem. „Et oleks võimalikult palju liha, aga rümp kompaktsem ja mahuks koduahju ära,” seletab ta.

Kõrvuti Big-tõugu lindudega kasvavad talus tavakalkunid ehk pronksid. Needki turusta-

takse pooleaastastena, aga kaaluvad need siis 6–8 kilo.

Lisaks välisele erinevusele on käituminegi kalkunitõugudel erinev. „Need big’id on hästi sõbraliku iseloomuga, käivad nagu koerad järel ja lasevad paitada. Teised on aremad, hoiavad eemale,” räägib Kaasik. „Huvitav on see, et kalkunid tunnevad mind riietuse järgi ära. Käin tavaliselt kindlate tööriietega siin, aga ükskord tulin teistega ja linnud ehmusid ära, lausa paanika läks lahti. Niipea kui häält tegin, rahunesid maha, et oma inimene.”

OMA TAPAMAJA Sel sügisel sai valmis oma linnutapamaja. „Asi sai ette võetud, et saaksime oma linde ise turustada,” sõnab Kaasik ja märgib, et lubade saamine ja kogu asjaajamine polnudki nii keeruline, kui esialgu kartis.

maa elu || kalkuNikaSVatuS || 7

7. detsember 2017

t ei mahu ahju

Jõulukuu on linnulihatootjale megakuu riina marTinSOn Maa Elu

O

10kuuseks kasvanud broilerkalkuni lihakeha kaalus 30 kilo.

Foto: ErakoGU

pidasid nad 4000–5000 siga, oli oma tapamaja ja lihapood, vaat siis oli koormus suur. „Samas oli elu ses mõttes kergem, et 90ndatel oli liha vähe saada ja kogu toodang haarati käest, eriti jõuluajal,” meenutab ta.

Tasuvusest rääkides ütleb Kaasik, et kui suudab linnud enne kaheksat kuud maha müüa, on kõik hästi. „Kuni üksi teen, siis tasub ära, aga kui peaks töölisi palkama, siis kahtlen, kas tuleks välja, siis peaks tohutu tööstus taga olema,” nendib ta.

Investeering oli küll suur, kuid õnneks olid talus tapamajaks sobilikud ruumid olemas, oli vaja vaid need renoveerida ja seadmed muretseda. „Meil tegi asja lihtsamaks, et suured hooned olemas, aga tean, et paljudel jääbki asi selle taha, et ei ole võimalust sobivaid ruume ehitada,” tõdeb naine.

Praegust 130 kalkunit peab perenaine parajaks hulgaks ja laienemisplaani pole, sest siis peaks juba lisatööjõudu palkama. „Nii palju laienen, kui ise jaksan üksi ära teha. Kui vaja, tulevad pereliikmed appi, aga põhimõtteliselt teen kõik tööd üksi,” kinnitab ta.

See tähendab, et perenaisel pole ühtegi vaba päeva. „Ei ole jah, aga see on mulle rutiiniks kujunenud, see on minu elustiil,” tähendab Kaasik ja lisab, et tegelikult on isegi kerge praegu, sest omal ajal

TÕUKANAD JA KITSED Lindudega toimetades on hea seegi, et nendega ei pea töödega minuti pealt jooksma, nagu näiteks lehmade puhul. Kui perenaine teab, et tuleb homme hiljem, siis paneb õhtul rohkem sööta valmis.

Kui aga puhkusereis plaanis, tuleb vanem tütar asendama, teisedki pereliikmed löövad vajadusel käed külge. „Suur õnn, et mul lapsed samas lähedal elavad, saame suure perena kõike koos teha,” lisab Kaasik. „Kui vaja, aitavad nemad mind ja teinekord mina neid.”

Lisaks kalkunitele kasvatab Kaasik tõukanu, mõned neist on lausa nii haruldased, et isegi Moskvast on temaga ühendust võetud ja neid osta soovitud.

Kasvatab ta peamiselt põneva välimusega kanatõuge, ke-

da siis suvel oma puhkekeskuse loomapargis näitab või inimestele lemmiklinnuks müübrendib. Ühes boksis siblival neljal kanal on roheline pael ümber jala. „Need on meie Viimsi kanad,” muheleb Kaasik. „Need kanad osteti kevadel meie käest, suve läbi hoidis pere neid enda juures ja sügisel tõi tagasi meile talveks hoiule, kevadel viiakse jälle tagasi koju.”

Veel elavad Nurmenukul kitsed, haned, hobused ja küülikud.

Neid saab suvel uudistada Nurmenuku puhkekeskuse loomapargis. „Lastel on küüliku nägemine suur asi ja kui kits veel välja tuleb ja siis suur hobune, on emotsioonid üle pea,” kirjeldab Kaasik.

10–11KILONE LIND MAHUB ILUSTI AHJU, AGA SUUREMATEGA LÄHEB JUBA RASKEKS. Varem tegeles ta 20 aastat Eesti raskeveohobuste kasvatamisega, aga nüüd vähendab karja ja plaanis on jätta vaid kolm. „Nende hobuste kasvatamine on minu kirg, aga elu teeb oma korrektiivid ja pean oma tegevusi sättima nii, et suudaksin üksi hakkama saada,” tõdeb naine.

Kokku on majapidamises olenevalt ajast loomi-linde 300–400 vahel.

mal ajal ligemale 400 kalkunit pidanud Estfarm tänavu kalkuneid ei kasvata, farmi juht Janek Prits seletab, et kalkun on pühadelind ja sellel pole lihtsalt Eestis pidevat turgu. „Hani ja part on praegu aastavahetusel isegi parema minekuga kui kalkun,” tõdeb ta.

Jõulud ja aastavahetus ongi kodumaise linnuliha põhiline müügiaeg. „Jõulud on lihatootjale megakuu, ostetakse palju ega hoita raha kokku,” sõnab Prits. „Põhiline jõululind on hani, aga ka kalkunit ja parti ostetakse siis hästi.” Ülejäänud ajal on aga kalkuniliha nõudlus tagasihoidlik. Prits usub, et vabapidamisel kasvanud lindude lihale oleks Eestis kindlasti ostja olemas ja kalkuniliha eelis on, et see pole rasvane. „Kalkuniliha tootmine võiks suurem olla, aga meil pole veel selle söömise harjumust. Eestlane on ikka veel sea- ja veiselihausku. Olen palju restoranidega sel teemal rääkinud, aga nemad kehitavad õlgu – inimesed ei telli,” nendib Prits. „Oleks nõudlust, tuleks ka kasvatajaid.”

Haneliha toodetakse Eestis samuti üsna vähe. Miks? Ikka seepärast, et ostetakse vähe.

Part erineb hanest ja kalkunist selle poolest, et seda ostavad restoranid aasta ringi.

Kalkunitel kipub ka suurus takistuseks olema – kas arvab pere, et ei jõua kopsakat lindu ära süüa või ei mahu see ahju. „Enamik inimesi ei taha mingil juhul lindu poolikult saada,” ütleb Prits. „Me lõikasime kalkuni pooleks ja näitasime, kuidas selle saaks ilusti ahjuplaadile panna, aga ikka inimesed võõristasid. 10–11kilone lind mahub ilusti ahju, aga suurematega läheb juba raskeks – ei mahu sisse.”

KAUGJÄLGIMINE AITAB RUTTU RIKKEID KÕRVALDADA ain aLVELa Maa Elu

P

õllumajandustehnika kaugjälgimissüsteem võimaldab hooldusmeeskonnal masina tööl distantsilt silma peal hoida ja võimalikke vigu ette näha või nende tekkimisel kohe midagi ette võtta.

Põllumees teab hästi, kui tähtis on põllumajandusmasinate hoolduse ja remondi tugi kiirel tööajal. Eriti nüüd, kui masinad muutuvad üha keerulisemaks ja arvutipõhisemaks. Seisutunni hinda viljakoristuse, külvi või laudatööde tegemise ajal mõõdetakse suurtes summades. Sageli on suurim probleem vea põhjuse leidmine ja võib juhtuda, et hooldustiim sõidab mitu korda põllule tehnikat uurima, enne kui jõutakse põhjuseni.

John Deere on hooldusmeeskonna tühisõitude vältimiseks leidnud nutika lahenduse ja paigaldab alates 2011. aastast masinatele kaughallatavat süsteemi nimega JDLink. See on mobiilsidel põhinev infovahetus masina ja JD-serverite vahel. Saadetavat infot saab masina omanik jälgida arvutist või nutiseadmest. Ekraanilt näeb masina asukohta, töö- ja efektiivsusparameetreid, kütusekulu, samuti tõrkeid ja veakoode. Põhimõtteliselt on sarnane süsteem kasutusel F1 võidusõiduautode võistluskarakteristikute jälgimisel.

Baltic Agro Machinery hooldemeistri Jaanus Metsaotsa sõnul on sellise süsteemi abil võimalik saada ja saata kõikvõimalike aruandeid, näiteks kui palju masin töötas ja kulutas kütet töörežiimil, palju tegi transpordisõitu ja kui kaua seisis töötava mootoriga kohapeal. „Need on väga informatiivsed arvud, mille põhjal saab teinekord hulga kütust kokku

hoida,” kinnitab Metsaots. „On funktsioonid, mille abil masin saadab omanikule teate, kui kütusepaagi tase on näiteks alla 20 protsendi. On näha, kui palju on mootor töötanud ja kulutanud kütust töötades ja transportides, kui palju niisama põlluserval tiksunud või kui palju on operaator kasutanud automaatroolimist. Väga hea ülevaate masina efektiivsusest saab, kui võrrelda teiste sama mudeli omanikega.”

Olgu öeldud, et infole pääseb ligi ainult masina omanik ja tema poolt lubatud kolmandad osapooled. Kui masina omanik nõustub infot jagama hooldetiimiga, saab mehaanik jooksvalt silma peal hoida masina tööl ja veakoodidel. Vea tekkimisel saadetakse automaatselt info piirkonna hooldemeistrile, kes siis saab ennetavalt tegutseda.

Metsaotsa sõnul võib olla ka nii, et hooldetehnik teatab omanikule näiteks traktori madalast jahutusvedeliku tasemest enne, kui operaator seda teha jõuab. „Enne väljasõitu saavad hooldetehnikud üle kontrollida veakoodid, elektrilised probleemid, tarkvarauuendused, masina kasutusinfo,” iseloomustab ta süsteemi kasutusvõimalusi. „Hooldajad suudavad omakorda ette valmistada ja kaasa võtta probleemi tekitanud detaili, tellida tarkvara muudatuse või teha muud vajalikku.”

Jaanus Metsaots kinnitab, et nii saab kokku hoida põllumehe väärtuslikku aega. Kuigi masina operaator näeb ka ise masina monitorilt veakoode, võib siiski mõni varjatud kood juhtida tehniku kiirema lahenduseni.

Paljudel vanematel John Deere’i masinatel on peal JDLink-seadmed, mille lepingutähtaeg on aegunud. Praegu saab neid soodustingimustel taasaktiveerida.

Arvutiekraanil on kenasti näha kõik John Deere’i DJLinkiga varustatud masinad, mis on põllul tööhoos ehk nii-öelda online’is.

Foto: EkraanitÕmmis

8 || VaRia || maa elu

7. detsember 2017

Väike metsakana OLaV rEnnO linnuteadja

S

eeneline või lihtsalt metsas käimise harrastaja võib vahel kohata umbes tuvisuurust hallikirjut lindu, kes küll enamasti aegsasti, kümmekonna sammu kauguselt katkelise vurinaga lendu tõuseb ja siis vaiksel lennul eemale puude varju kaob, enamasti kusagile tiheda võraga puu oksale laskudes. Vargsi liikudes võib tähelepanelik noidleja seda kana meenutavat jässakat halli selja ja pruuni valkjakirju alapoolega lühijalgset lindu puuoksal või maapinnal seismas või kõndimas nähagi. Pikalt ta inimese silmavaadet ei talu, vaid lendab õige kähku kaugemale, mõnikord kuulda lastes piiksatava või kilksatava heli-hoiatushüüu.

See pisut salapärane suleline on laanepüü – meie metsade arvukaim kanaline ja metsise hoopis pisem sugulane. Eestis on ta meeliselupaigad parastiheda alusvõsaga segametsad, eriti tuulemurruga alad. Segapuistus kasvavate haabade, leppade, kaskede ja sarapuude õisikud ja urvad moodustavad olulise osa selle linnuliigi toidust. Ta sööb ka puupungi, noori võrseid ja rohttaimi. Suve lõpul ja sügisel on laanepüü põhitoiduks marjad.

Laanepüü levila ulatub Skandinaaviast ja KeskEuroopa mägisaladest piki Euraasia metsavööndit Kolõma ja Koreani. Ta elutseb eeskätt lausmetsades, hoidudes metsaservast vähemalt sada meetrit sissepoole, vältides metsalagendikke ja metsaäärset kultuurmaastikku. Niiviisi pole praegu lankide kaupa raiutavad metsad laanepüüle meelepärased.

Põllumaastikul ja soodel-rabadel laanepüüd ei näe, küll aga käib ta jõgede ja järvede ääres lepa- ja remmelgavõsas urbi nokitsemas. Toitudes on laanepüüd vaiksevõitu ja lasevad omavahel sidet hoides kuuldavale kõrgetoonilist vilet, mida vanema inimese kõrv ei suuda

tajuda – nagu näiteks pöialpoisi häälitsusigi.

Laanepüü on paigalind, liikudes kodupaigas hilissügisel ja talvel mõne kilomeetri raadiuses. Sügisel tekkinud paarid jäävad kogu talveks kokku. Eesti asurkonda hinnatakse 30 000 kuni 60 000 paarile. Ühe vähese erandina kanaliste ja metsislaste hulgas on laanepüüd monogaamsed. Laanepüü isaslinnud ei kogune varakevadel ühisele mänguplatsile ega võitle seal omavahel, vaid mängivad igaüks oma pesitsusterritooriumil oma kaasa ees. Püükuke mängulaul on tasane vilistamine-sidistamine, mis kostub vaid paarisaja meetri kaugusele. Seda esitatakse puuoksal istudes või kõndides. Seda ligikonnas, enamasti maapinnal jälgiv püükana vastab aeg-ajalt madalama vilega, ent enamjao aega otsib toitu, et olla munemiseks ja haudumiseks heas vormis. Isane aga unustab mänguperioodil söömise ja kaotab oma kehakaalust (tavaliselt 400–450 grammi) peaaegu veerandi. Mängu kõrgajal laskub ka isalind maapinnale, kõnnib-jookseb emase kannul, musta tipuvöödiga saba lehvikuna laiutatud ja pealael olev tutt turri aetud, ning lohistab tiibu mööda maad.

MAITSVA JA ÕRNA LIHA TÕTTU ON LAANEPÜÜDELE AGARALT JAHTI PEETUD. Paaritunud emapüü kaabib varjulisse kohta – mahalangenud puu või oksarisu alla mõne sentimeetri sügavuse ja paarikümnesentimeetrise läbimõõduga pesalohu, mille vooderdab väheste kõrte ja lehtedega ning muneb maikuul sinna kümmekond muna (kuni 14).

Püümunad on sileda läikiva pruunikasvalkja koorega, mida kirjavad punapruunid tähnid. Haudub emalind üksi – 21 päeva – ja lahkub siis kohe pärast poegade pruunikollast kirja udusulestiku kuivaks saamist

nendega toitu otsima. Alul tarbitakse väiksemaid putukaid, siis järjest rohkem taimeosi. Isapüü viibib sel ajal läheduses ja peletab oma reviirist sinna sattuvaid teisi laanepüüsid eemale.

Esimestel päevadel soojendab ema poegi lühiaegselt iga 5 kuni 10 minuti tagant. Ohu ilmnedes pagevad pojad laiali, nädalavanuselt aga suudavad lennatagi, ema aga teeskleb vigast ja meelitab kiskja eemale.

Aegamisi liiguvad pesakonnad hõredamatesse päikeseküllasematesse metsaosadesse ja serva aladelegi. Kolme kuuga saavad noored vanalindude suuruseks. Selle aja jooksul uidatakse laiemalt ringi, ollakse rohkem kontaktis ka teiste salkadega ja tekivad uued paarid.

Lumerohkel talvel „kolivad” laanepüüd lume alla, viibides selle kaitsvas kattevarjus öösiti ja suure osa päevastki. Lume all toitu otsides liikudes pistab laanepüü aeg-ajalt pea läbi lume välja. Põhilise osa talvisest toidust hangivad püüd siiski puuokste küljest pungi ja urbi süües.

Maitsva ja õrna liha tõttu on laanepüüdele agaralt jahti peetud. Lindude püssi ette meelitamiseks kasutati peibutusvilet. Ka silmustega on püüsid püütud. Üle-eelmise sajandi lõpul arvestati Venemaal nende aastasaagiks 5–6 miljonit lindu.

Saaremaal suri laanepüü 150 aasta eest küttimise tulemusel välja ja mujalgi Eestis on ta arvukus viimase paarisaja aasta kestel pidevalt kahanenud.

Eestis on laanepüü kaitsealuste liikide III kategoorias ja tema küttimine on keelatud.

Laanepüü on metsade toiteahelates oluline liik. Teda söövad nugised ja ilvesed, kana- ja raudkullid, maapinnal langeb neid, eriti emaslinde ja tibusid ka kährikute, mäkrade ja metssigade saagiks; viimased on aplad ka mune sööma.

Siberi taigas on sooblite uurimisel selgunud, et üks loom sööb talve jooksul muu toidu kõrval ka kuni 25 püüd. Laanepüü eluiga küünib heal juhul üle 7 aasta.

Service Advisori ekraanipilt, mis on ühesugune nii põllumasina pardakompuutris kui ka kontori lauaFoto: EkraanitÕmmis/montaaŽ arvutis.

Tehnik saab põllumasinat jälgida võrgu kaudu ain aLVELa Maa Elu

I

ga päev kasutavad kõik John Deere’i tehnikud Service Advisori diagnostika- ja remonditarkvara, mille abil saab lisaks põhjalikele juhenditele jälgida kontrollerite tööd ja tarkvara spetsiaalse ühendusjuhtme kaudu.

Kui juba kaugjälgimissüsteem JDLink olemas, siis saab selle abil rakendada funktsiooni Service Advisor Remote (SAR). Baltic Agro Machinery hooldejuht Jaanus Metsaots iseloomustab seda kui

järgmist sammu tavapärasest diagnostikast edasi. „Kõik on näinud, kuidas F1 võistluse ajal vahetatakse infot sõitja, masina ja „komandopunkti” vahel. See võimalus on olemas ka meil. Enam ei pea arvutit ja masinat andurite parameetrite saamiseks omavahel juhtmega ühendama,” selgitab Metsaots, „seda saab teha SARi kaudu kontorilaua tagant. Võimalik on jälgida kõiki elektroonilisi näitusid, samuti mootori koormust, pöördeid, kütusekulu, õlisurvet, klappide, solenoidide asendit, andurite väärtusi graafilisel kujul, neid analüüsida ja

hiljem uuesti „ette mängida” kas siis täppisdiagnostika või tehase jaoks.”

Nagu iga arvuti tänapäeval, vajavad ka moodsa põllutöömasina juhtplokid tarkvarauuendusi, et aktiveerida mõni uus lisafunktsioon, parandada toiminguid jne. Tavaliselt on vaja uuenduse tegemiseks kohale sõita, laadida tehase infolehelt alla uus versioon, ühendada arvuti masinaga ja vajutada OK-nuppu. SAR-programmi kaudu saab uuenduse õhu kaudu masina keskarvutisse saata. Kui see puldilt kinnitada, toimub uuendamine juba tehniku sekkumiseta.

Hinnad alates 2050 €

www.arcticfinland.com | info@arctic.ee | Tel 384 6360 Emane laanepüü kannab üsna hallivõitu sulgrüüd.

Foto: WikipEdia

maa elu || toit || 9

7. detsember 2017

Ehe sülditegu võtab terve ööpäeva Tiit Efert

SÜLDITEGU MATSIMOKA NÄITEL

Maa Elu

Ü

htegi jõulupidu ei kujuta ette ilma süldita. Kuna traditsioonilise süldi valmistamine on väga aeganõudev, tuleb see aegsasti plaani võtta ja õige tooraine soetada.

Sülditegu kipub eesti peredes unustuse hõlma vajuma, sest kaubandus pakub mitmekesist valikut. Kahjuks on suurtööstustel huvi, et sült säiliks poeletil pikka aega, aga sellisel tootel pole traditsioonilise süldiga kuigi palju ühist.

Sülditegu kipub eesti peredes unustuse hõlma vajuma.

metel hakati sealihast sülti tegema 19. sajandi lõpupoole, kui seakasvatus hakkas laiemalt levima.

PERENAISE OSKUSE MÕÕDUPUU Kõigepealt ilmus sealihasült talurahva peolauale, näiteks pulmalauale. Seda kutsuti mitmel pool ka jahelihaks, kuna lihatükkidel võisid kondid sees olla, nii oli käe vahelt mugavam süüa. Sült võis peale liha sisaldada veel maksa, kopsu jm. Tänapäeval harjumuspärane ilma kondita sült hakkas levima 19.–20. sajandi vahetusel.

20. sajandil rahva jõu­ foto: arvo meeks

SAKSTE TOIT Peame sülti Eesti traditsiooniliseks toiduks, ometigi pärineb see saksa kultuuriruumist. Esimese kirjaliku retsepti leiame juba 1781. aastal rootsi keelest tõlgitud esimesest eestikeelsest kokaraamatust „Köki ja Kokka Ramat”. Sült oli siis mõisasakste ja jõukama linnarahva toit, sest liha oli neile kergemini kättesaadav, kuid nii seal kui ka edaspidistes tõlkeraamatutes meenutab see pigem pressitud keeduliha või rulaadi moodi toitu.

Vürtsidega keedetud ja vajutise all olnud või kallerdises tarretatud liha pakuti viiludeks lõigatult.

Eesti taluperenaistele mõeldes avaldas Karl Treufeldt 1881. aastal raamatu „Lühikene õpetus söögide tegemisest ehk taluperenaese köögiraamat”, kus oli sees juba meile tuttava süldi tegemise õpetus.

Süldiretsept oli ka Jaan Koori 1889. aastal välja antud kokaraamatus, kus seda soovitati keeta põrsast või vana sea peast. Sülti võis keeta nii loomast kui ka linnust. Vanemal ajal keedeti sülti kevadisel ajal peamiselt vasikast, kuna seapead ja -jalgu hoiti mitmel pool tähtpäevadeks.

Etnoloog Aliise Moora and-

ku­ se kasvades sai sült üld­ tun­ tud roaks perekondlikel sündmustel ja hiljem argiroana. Sajandi teisel poolel sai hea kodune sült peolaua kindlaks osaks ja sülti peeti perenaise oskuste mõõdupuuks.

Erinevalt suurtööstustest proovib Lääne-Virumaal asuv OÜ Matsimoka valmistada sülti ikka traditsioonilisel moel. Ettevõtte ühe asutaja Jan Inno sõnul on süldi juures eriti tähtis, et kallerdis tekiks naturaalselt, seakootide ja -jalgade pika keetmise tulemusena. Keetmise käigus lagunevad temperatuuri mõjul kontide ja naha elast-

Foto: Tiit Efert

sust tagavad pikad molekulide ahelad lühikesteks juppideks ning liiguvad seejärel puljongisse. Kui süldipuljong uuesti jahtub, siis moodustuvad antud pikad molekulide ahelad uuesti puljongis ja see põhjustabki süldi kallerdumise. Sellisel viisil moodustunud kallerdis on hõrk ja sulab suus.

PEAME SÜLTI EESTI TRADITSIOONI­ LISEKS TOIDUKS, OMETIGI PÄRINEB SEE SAKSA KULTUURIRUUMIST.

Talvine tänavahooldus

„Sarnase tulemuse saab puljongisse želatiini lisades, kuid želatiiniga valmistatud sült on enamasti kõvema, tehisliku struktuuriga ja kvaliteet pole võrreldav naturaalsel teel valminud süldiga,” räägib Jan. Ta võrdleb sülditegu siidri valmistamisega, mida ta hobi korras teeb. „Siidris olevaid mulle on samuti võimalik tekitada nii naturaalselt kui ka tehislikult. Naturaalselt moodustuvad mullid käärimise tulemusel, see nõuab palju aega ja oskuseid.

Naturaalselt valmistatud siidris olevad mullid justkui paitavad suulage. Samal ajal tehislikult, keemiliselt lisatud mullid otsekui plahvatavad suus.”

2 liitri süldi valmistamiseks on vaja: 2 kg seakooti 350 g seajalgu 230 g sealiha 50 g porgandit 50 g sibulat 30 g soola 6 tera musta pipart 3 loorberilehte 4,2 liitrit vett Valmistamine Puhastatud seakoodid, -jalad ja -liha pane vette ning kuumuta keemiseni. Keetmise ajal pinnale tekkiv vaht riisu iga natukese aja tagant ära. Keetmise ja vahu korjamise aeg on umbes üks tund. Seejärel lisa katlasse maitseained, porgand, sibul, sool ja keeda võimalikult vaiksel tulel kaheksa tundi (näiteks üle öö).

Pärast keetmist kurna puljong ning tõsta sealiha ja -koodid kõrvale. Vala puljong eraldi nõusse. Keedetud sibul, porgand, loorberilehed, pipraterad on oma maitse juba puljongisse andnud ning neid sülditeol rohkem ei kasutata.

Puhasta sealiha ja -koodid võimalikult peki- ja kiuvabaks ning lõika väikesteks tükkideks.

Sama aja jooksul moodustub puljongi peale jahtumisel rasvakiht, selle peab samuti eemaldama.

Seejärel pane liha ja puljong kokku ühte potti ning lase korraks keema. Vala sült sobivatesse nõudesse: kaussidesse, topsidesse või kruusidesse. Lase toatemperatuuril ligemale kaks tundi jahtuda. Tõsta külmkappi edasi jahtuma ja kallerduma. Lõplikuks jahtumiseks ja kallerdumiseks kuluv aeg sõltub külmkapist, kuid arvestama peaks kuni nelja tunniga. Süldi valmistamine võtab kokku aega 18–20 tundi.

Männiku Teravili OÜ otsib põllumajandustööde mahtude olulise suurenemisega oma meeskonda

PÕLLUMAJANDUSMASINATE OPERAATOREID, kelle ülesanne on töö erinevate traktorite ja liikurmasinatega.

JAGAMISELE LÄHEB 22,5 MILJONIT EUROT Järgmisel nädalal saab esitada PRIAle taotlusi investeerimistoetuse saamiseks. Taotlusi võetakse vastu 11. detsembrist kuni 18. detsembrini 2017.

Samas on olnud juba alates 4. detsembrist võimalik e-PRIAs toetustaotlusi eeltäita.

Jutt on põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetusest Eesti maaelu arengukava 2014–2020 raames. Meetme üldeesmärk on põllumajandusettevõtjate tulemuslikkuse parandamine läbi tootmise ajakohastamise ja ühise majandustegevuse edendamise, keskkonnahoidlike põllumajandus- ja loomakasvatusehitiste rajamise ning uuendamise ja keskkonnasäästliku energia tarnekindluse suurendamise.

2014–2020 programmperioodiks kavandatud eelarve meetmele „Investeeringud

põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks” on kokku 146 miljonit eurot.

2017. aasta viiendaks taotlusvooruks on kavandatud eelarve 22,5 miljonit eurot.

Eelarve jaotus erinevate valdkondade vahel on järgmine: 1) teravilja, õliseemnete ja valgurikaste taimede kasvatamine – 5 625 000 eurot; 2) pi i m atoot m i ne – 6 750 000 eurot; 3) loomakasvatus (v.a piimatootmine ja mesindus) – 5 625 000 eurot; 4) muu põllumajandustootmine – 4 500 000 eurot.

Täpsemat teavet toetuse eesmärkide ja tingimuste kohta leiab PRIA kodulehelt. Toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning täpsem kord on sätestatud maaeluministri 2017. aasta 3. veebruari määrusega. (ME)

Müüme motoplokke lisadega: lumesahk, hari, lumepuhur, puistur, niiduk jpm.

Kandidaadilt eeldame: • T-kat juhiluba; • tänapäevase tehnika tundmist; • ausust, vastutusvõimet ja kohusetundlikkust; • head tehnilist taipu; • head pingetaluvust; • koostöövõimet; • soovitatavalt erialast haridust; • valmisolekut sessoonselt pingeliseks tööks.

Kasuks tuleb eelnev töökogemus põllumajanduses ja põllumajandustehnikaga.

Pakume: • konkurentsivõimelist palka; • püsivat töösuhet; • huvitavat ja vaheldusrikast tööd; • noort, aktiivset ja sõbralikku kollektiivi; • tööd nüüdisaegse tehnikaga.

Tööleasumise aeg kevadel.

Tel 503 3883. CV saata mannikuagro@gmail.com.

10 || ilma- ja taimetaRk || maa elu

7. detsember 2017 ja kurnatakse. Tilgutatakse umbes 10 tilka kuuma vette, mõni võtab ka lusikaga. Koirohust valmistatud tee ja tinktuur on mürkkibedad. Pikka aega järjest ei tohi kasutada, kuna koirohi on mürgine. Väikeses koguses on seda kasutatud vermutites ja muudes napsudes, et tõsta söögiisu.

Soopihl aitab samuti kõhulahtisuse ja soolepõletike vastu. Kasutatakse tee ja tinktuurina. Tee jaoks võetakse 1 sl taime, valatakse üle 300 ml kuuma veega, lastakse keeda 30 min või siis hoitakse termoses 8 tundi. Juuakse 1–2 tassi päevas. Mõjusam on enne sööki.

Tinktuuris on 1 osa soopihla ja 5 osa viina, lastakse seista 2 nädalat. Võetakse 1 sl 2 korda päevas, võib tilgutada ka kuuma vee sisse.

Naistepuna võib kasutada 1–2 nädalat. On leebema toimega, aga aitab rohkem viirusliku ja bakteritest põhjustatud kõhulahtisuse korral. Tee valmistamiseks võetakse 1 sl naistepunaürti, valatakse üle 300 ml kuuma veega, lastakse kaane all 15–20 min tõmmata.

Nelgil on tugev baktereid tappev toime. Vene rahvameditsiin soovitab seda soojale maale reisile minnes kaasa võtta. Nelki kasutatakse maitseainena lõunamaades just baktereid ja mikroobe tapva toime pärast, toidus ja konservides toimib loodusliku säilitusainena. Tavameditsiinis on nelgiõli hambaravis desinfitseeriv vahend. Nelki saab kasutada teena ja napsides koos tedremaranaga. Tee valmistamiseks võetakse 1 sl nelgiteri ja valatakse üle 300 ml keeva veega. Lastakse tõmmata 20 min või keedetakse 5 min. Võetakse lonkshaaval enne sööki.

Kui on kõhugripp, võib kasutada lepakäbi ja nelki või koirohtu koos. Abi on saadud ka toomingakoorest ja lepakoorest, mida saab samamoodi kasutada ja valmistada nagu tammekoort.

Kui on olnud pikem haigus, siis tasub soolte limaskesta taastumiseks süüa karotiinirikkaid marju ja köögivilju: porgandit, kõrvitsat, kibuvitsamarju, astelpaju. Soolte mikrofloora taastamiseks sobib maapirn, nii toorelt kui ka suppides ja hautistes. Maapirn on toiduks meie soolestikus elavatele headele bakteritele.

Kui aga kahe nädalaga neist taimedest kõhulahtisuse vastu abi ei saa, tuleb arstil lasta uurida, milles viga. Tavalise kõhulahtisuse korral saab lepakäbidest abi juba 5−30 minutiga. Lepakäbisid, tammekoort ja tedremaranat võib koguda nii praegu kui ka talvel.

iLmaTark

JÜri kamEnik

ilmatark

KIHTSAJUPILVED, MEIE IGAPÄEVASED KAASLASED

N

Lepakäbisid võib koguda oktoobrist kuni aprillini, soovitatavalt enne suuri sadusid.

Foto: sHUttErstoCk

Loodus pakub abi

kõhuhädade vastu

L

oodusest võib abi saada kõhulahtisuse, soolepõletike ja kõhugripiga võideldes.

Lepakäbid on üks paremaid vahendeid kõhulahtisuse korral. Lepakäbisid võib koguda oktoobrist kuni aprillini, soovitatavalt enne suuri sadusid, sest lepakäbides olev tanniin lahustub vees.

Kogutakse otse puult, puhastatakse okstest ja kuivatatakse. Kel kodus toidukuivati, saab seda käbide kuivatamiseks kasutada. Aga lepakäbid kuivavad ka toatemperatuuril nädalaga ilusasti ära. Kui häda käes, saab teed teha ka toorestest käbidest.

Tee valmistamiseks võetakse 1 sl käbisid ja valatakse üle keeva veega, lastakse tõmmata 5–10 min ja juuakse 1 tass enne sööki. Pikema kõhulahtisuse või soolepõletiku korral 1–2 tassi söögiaegade vahel ja enne sööki. On kasutatud ka tsöliaakiast põhjustatud kõhulah-

AINUKE LEPAKÄBIDE KÕRVALTOIME ON RINNAPIIMA KADUMINE NOORTEL EMADEL.

ju Kal

kÜLVikaLEndEr: dETSEmBEr

09.08 15.20

12. T

Juur, alates kl 07.01 õis Õis Õis, alates kl 15.59 leht

14. N

Leht

15. R

Leht allikas: märkmik-kalEndEr „aasta aias 2017” kirJastUsElt varrak

VI

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

13. K

R

K

11. E

Juur ISTUTUSAEG

09.51

LI

10. P

Ne i

Vili, alates kl 01.09 juur

Sõnn

9. L

i ts

ur Amb

Vili, aiatöödeks sobimatu päev

Jäär

vi Lõ

8. R

kits

U

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

kollakas-oranžiks, mis aitab seda paremini ära tunda ja koguda. Mina kougin taime noaga maast välja varte ümbert umbes 3 cm raadiuses, sest juuremugul on väga väike ja labidaga kaevates tuleb suur mätas ning juurikat ei leiagi. Pesta ei tohi, kuivanud juurikas puhastatakse harjaga.

Tedremaranast on tinktuuri tehtud ja siis on kõhurohi kogu aeg olemas. Tinktuuri võib tilgutada kuuma vee sisse, et alkohol ära lenduks. Kui närtsinud juurikas tükeldada, saab teematerjali. Tee jaoks võetakse 1 sl tükeldatud juurikat ja keedetakse 10 min, lastakse tõmmata 15 min.

Koirohi aitab viirusliku kõhulahtisuse korral, võib teha nii teed kui ka tinktuuri. Tee valmistamiseks võetakse 1 tl taimepuru ja valatakse üle 1 tassi kuuma veega, enne joomist lastakse kaane all 10 min tõmmata.

Tinktuuri valmistamisel võetakse 1 osa kuiva taimepuru ja valatakse üle 5 osa viinaga. Lastakse tõmmata 2 nädalat

JU

kaTrin LUkE

tisuse ja sooltepõletiku korral, aga selle haigusega tuleb toitumist muuta: valida gluteenivabad toidud ja eelistada mahetooteid. Viimased uuringud viitavad hoopis sellele, et põllumajanduses kasutatavad mürgid põhjustavad soolte kahjustust. Ainuke lepakäbide kõrvaltoime on rinnapiima kadumine noortel emadel. Vanasti olevatki lepakäbisid selleks kasutatud.

Tammekoort kogutakse noortelt okstelt, umbes pöidlajämedustelt okstelt tuleb kõige parem koor. Oksad lõigatakse ja kooritakse, siis hakitakse või lõigatakse oksakääridega 1–2 cm tükkideks. Kasutada võib ka võrseid ja peenikesi oksatippe, need lihtsalt lõigata tükkideks ja kuivatada. Teed või keedust võib teha ka toorest materjalist.

1 sl kuivatatud koore- või võrsetükikesi valatakse üle keeva veega ja keedetakse 10 min, lastakse tõmmata 15 min ja juuakse 1 tass korraga. Pikema sooltevaeguse või kõhulahtisuse korral 5–7 päeva 1 tass lonksudena. Tänapäeval ei soovitata tammekoort seespidiselt pikemat aega järjest kasutada.

Tedremarana sakilised lehed muutuvad oktoobris niiske kuusemetsa all ja raiesmikel

V

agu selgub Riigi Ilmateenistuse kokkuvõttest, on sügis olnud ebatavaliselt sajune – sajusele septembrile järgnes sajune oktoober. Lääne-Eestis sadas kuu jooksul vihmavett peaaegu kaks sajunormi. Mõnes ilmajaamas oli oktoobri sademete summa rekordilähedane. Lääne-Nigula ilmajaam sai uue oktoobri sajurekordi – sademete summaks mõõdeti 155,8 mm, s.o 200% pikaajalisest keskmisest (see on 78 mm). Eelmine oktoobri rekord oli 150,3 mm, mis mõõdeti 1980. aastal.

Sarnane seis püsis ka novembris, kui Eesti keskmine sajuhulk oli 67 mm, mis on 107% normist (paljuaastane keskmine 63 mm). Seega on kihtsajupilved saanud vaat et igapäevasteks kaaslasteks. Mis pilved need kihtsajupilved õieti on?

Kihtsajupilved (Nimbostratus) on kogu taevast kattev läbipaistmatu hall, tumehall, harva kollaka varjundiga pilvekiht, millest tuleb laussademeid. Need laussademed on lausvihm, lauslörts või lauslumi, harva jäävihm või jäätuv vihm.

Kuigi välimuselt ühtlane ja igav, on siiski tegu üpris põneva ja sademete seisukohalt äärmiselt olulise pilveliigiga. See pilveliik annab märkimisväärseid sademeid, sest kihtsajupilved on väga ulatuslikud ja mitme kilomeetri paksused. Kihtsajupilvede alumine piir asub tavaliselt 1,5–3 km kõrgusel Maa aluspinnast, kuid tõenäoliselt on võimalik hatakpilvedega sulandumine – võib tekkida mulje, et asuvad vaid paarisaja meetri kõrgusel.

Kihtsajupilved on vähemalt parasvöötmes sageli frontaalsed pilved. Need võivad tekkida nii soojal, oklusiooni- kui ka külmal frondil. Harvem juhtub meie kliimavöötmes seda, et kihtsajupilved moodustuvad rünksajupilvede laialivalgumise ja transformeerumise tagajärjel.

Troopikas on see tavalisem, eriti troopikatsüklonites.

Kuna kihtsajupilvedest sajab pidevalt või väikeste vaheaegadega, siis õhk tavaliselt küllastub veeaurust ning seetõttu tekivad väikseimagi õhu tõusu tagajärjel kiiresti liikuvad ja madalad hatak- ehk rebenenud (räbal-)pilved (Stratus fractus, Fractonimbus). Saju jätkudes, (sooja) frondi lähenedes ja niiskuse suurenedes pilvetükid ühinevad ning nende alumine piir võib laskuda kuni aluspinnani, mis loob soodsad tingimused udu tekkeks.

See toimub tavaliselt sooja frondi saabudes. Siis lakkab laussadu ja külmal ajal võib minna sulaks, sest kohale on jõudnud soe õhumass.

Kas kihtsajupilved tähendavad ilma muutumise seisukohast midagi? Need on sajuse ilma pilved, järgnevuse kulminatsioon – ilmamuutus ehk vihma- või lumesadu on juba kohale jõudnud.

Sajused ilmad näivad jätkuvat, kuid üha rohkem on vihma asemel lund näha, eriti sisemaal ja ida pool. Siiski talve võidukäiku veel ei paista. Nii laotub 7. detsembriks Eesti kohale sügava tsükloni soe sektor, mis toob sooja, tuulise ja sajuse ilma (esialgu võib tulla lund, kuid hiljem on ülekaalus vihm).

Tsükloni okludeerudes õhumass tasapisi jahtub ja lõunakaartetuul hakkab tasapisi nõrgenema, ent siiski jääb õhutemperatuur esialgu valdavalt plusspoolele ja lund sajab vaid ajuti. Võib-olla tulevad talvised olud pärast 10. detsembrit?

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

7. detsember 2017

Hiired, jänesed ja metskitsed viljapuu- ja iluaias Säde Lepik Maa Elu

H

iired võivad ilu- ja viljapuuaias talvel rohkemgi kurja teha kui jänesed ja metskitsed. Enne, kui külmaks läheb, jõuab selleks, et taimi kutsumata külaliste hammaste ja märja lume raskuse eest kaitsta, veel üht-teist ette võtta.

Metskitsede ja jäneste eest tuleb kaitsta maa-aedu ja dendroparke, millel pole ümber kindlat lipptara või võrkaeda.

Aeda hakkavad nad eriti tükkima siis, kui rohttaimi enam võtta pole.

Kõige väiksemad tegelased ehk siis hiired on ühtmoodi tegusad linnas ja maal, sügisel ja talvel.

Noortele taimedele on nad eriti ohtlikud seepärast, et hiired teevad lume või õrnemate taimede juurte kohale kuhjatud puulehtede vm õhulise talvekatte all rahulikult toimetades puhta töö.

Kui jänes noore õuna- või pirnipuu kallal maiustab, siis tema hammaste alt jääb tüvele tavaliselt laiguti alles puukoort, koorealust heledat niint või rohelist kambiumikihti. Et kambium ei kuivaks, katke närimisjäljed kohe, kui neid märkate, haavapeitsiga. Sellised haavad suudab puu mõnikord ise kinni kasvatada või siis on abi sildpookimisest.

HIIRETÕRJE ÕUES Hiir teeb noore puu, roosi vm juurekaela kohalt aga täitsa paljaks. Tagajalgadele tõustes

Kokku tohib siduda ainult külmumata oksi. Pakane teeb oksad väga rabedaks.

saavad nad kätte päris laia koorevõru ja kui maa on sula, siis söövad nad koort ka mulla alt.

Taim, millele on nii „ring” peale tehtud, kuivab ja hukkub.

Kahjuks maitseb hiirtele väga paljude taimede koor: nad on hukka saatnud noori elupuuja enelahekke, kuldvihmasid, Hiina kadakaid, musti mände, vahtraid, pihlakaid, hobukastaneid, elulõngu jt ilutaimi, metsakasvatajatel aga männi-, kuuse- ja kasehakatisi. Kiiresti leiavad nad üles ka mulda pandud tammetõrud. Et hiired nendeni ei pääseks, katke maapind tõrude kohalt umbes 5 cm paksuse kuuseoksa- või männikäbikihiga.

KÕIGE VÄIKSEMAD TEGELASED EHK HIIRED ON ÜHTMOODI TEGUSAD LINNAS JA MAAL, SÜGISEL JA TALVEL. Taimedele sätitud kuiva ja koheva talvekatte alla pange hiirtele parafiiniga niiskuskindlaks tehtud mürksööta. Helelillad Detia parafiinirattad, sinised Brody kuubikud vm mürksööt sättige torujupi sisse, äralõigatud otstega plastpudelisse, külili keeratud lillepotti, ostetud söödamajja vm anumasse, kuhu hiired ligi pääsevad, aga kust linnud, lapsed ja lemmikloomad seda kätte ei saa. Aeg-ajalt tuleb kadunud mürkhõrgutised uutega asendada.

Heledat närilisi peletavat

kaitsevärvi, mis ka natuke mürki sisaldas, pole ma enam aastaid müügil näinud. Vanemas aianduskirjanduses on aga mitmeid kodus tehtud peletussegude retsepte. Näiteks peletati nii hiiri kui ka jäneseid noortest viljapuudest eemale seguga, kus oli võrdselt savi ja veiserooja. Teine retsept soovitab võtta 90 osa savi, 9 osa tsinkfosfiidi ja 1 osa silikaatliimi.

Selliseid segusid saab puutüvedele kanda pintsliga ja siis, kui ilm on kuiv ja väljas veel plusskraadid. Kui peate kodulinde, siis saab hiiri ehmatada ka linnusõnnikuhaisuga. Segage kokku 1 osa linnusõnnikut ja kolm osa vett, laske paar ööpäeva seista, kurnake ja kastke haisva leotisega ohustatud puude võraaluseid, sibullillepeenart jm kohti, kus võib karta hiirerünnakut. Noori katmata puid võib talveks mullata, see kaitseb natuke nii külma kui ka hiirte eest. Ikka on soovitatud lume kinnitallamist puude ümber, kuid sellest on kasu siis, kui saate seda teha järjepidevalt ja alustada kohe pärast esimest sadu. Nabani hange ei suuda keegi nii tihedaks tallata, et hiir selle all enam liikuma ei mahu.

MITUT MOODI TÜVEKAITSED Külgoksteta puutüvede turvamiseks jäneste ja hiirte eest on müügil spiraalina tüvel keerduvad plastkaitsmed ning UVkiirguse eest kaitsva kattega traat- ja plastvõrgud, mis lasevad õhku läbi. Tüvele paigaldades suruge nende alumine ots tugevalt mulla sisse, siis ei pääse hiir puule sealt ligi. Heleda tüvekaitse võib kuumenemisohtu kartmata peale jättagi, siis saavad puud suvel trimmerdamise ja niitmise ajal ehk vähem vigastusi. Jälgige, et kaitse kusagilt puusse ei sooniks ja et spiraalid tuulega vm lahti ei keerduks. Lohakalt pandud kaitsest pole kasu. Hiiretõkke saab teha ka plastpudelist: lõikate pudelil põhja ja kaela ära ning külje lahti ja sätite kohale. Tüve ümber võib sättida ka kuusoksi, pilliroomatte vm.

Kõrgelt hangelt ulatub jänes ka puude alumiste oksteni. Nende ümber võib kaitseks mähkida ajalehe- või pakkimispaberit. Mähkida on parem, kui lõikate paberist laiad ribad valmis ja keerate need siis spiraalina ümber okste ja teibite otsad kinni. Mähkimiseks sobivad ka heledad kangaribad, katkised sukkpüksid, vana katteloori tükid. Mingit tumedat materjali ei tohi selleks tööks aga kasu-

Võrgust silinder laseb väikestel puudel talupargis suureks kasvada.

Fotod: säde lepik

tada, sest selle all läheb kevadtalvel ruttu palavaks.

Ilupuud ahvatlevad talvel aeda ka metskitsi ja põtru. Põdrad võivad rikkuda isegi käsivarrejämedusi mände, metskitsed on aga lausa gurmaanid: mida haruldasem või hinnalisem puu, seda maitsvam.

Neile meeldivad ebatsuuga- ja lehisenoorendikud, jugapuud, haruldasemad kadakad, väikeste tammede ja saarte ladvad ja noored võrsed jpm.

Taimetark Heino Kiige (1927–2013) Välja talu dendropargis kasvas umbes 500 nimetust puid ja põõsaid, kunagi võttis ta kokku, et umbes kümnendikku neist maitsesid metskitsed ja põdrad kohe, kui aga said. Noored puud sirgusid seal seepärast traatvõrgust kokku keeratud silindrite kaitse all.

Need võiksid olla vähemalt 1–1,5 m kõrgused. Võrgust kaitse jääb puu ümber mitmeks aastaks ja sobib siis teisal taaskasutusse.

METSLOOMI PELETAB VERE LEHK Tõhus peletusvahend on verejahul põhinev Rootsi toode Plantskydd. Aias saab selle lahusega pritsides kaitsta viljapuid, dekoratiivtaimi, vaarikaid, maasikaid, sõstrapõõsaid jm. Okaspuudel pritsitakse peamiselt latvu, lehtpuudel pintseldatakse üle tüved ja alumised oksad. Pritsimiseks sobivad kuivad ja plusskraadidega ilmad, sest peletusaine peab

jõudma enne vihma taimedel ära kuivada. Miinuskraadidega tõmbub pritsimissegu sültjateks klompideks.

Rootsis mõeldi välja ka aeda sobivam ja mugavam lahendus juhuks, kui pritsimine jäi hiljaks või selleks tööks pole olnud sobivat ilma. Lahustage 100 g Plantskyddi pulbrit 500 ml soojas vees, segage hoolega, laske 20 min seista ja segage uuesti. Kui on võimalik, siis lisage lahusele õues veel umbes 50 ml ammoniaaki.

PÕDRAD VÕIVAD RIKKUDA ISEGI KÄSIVARRE­ JÄMEDUSI MÄNDE. Plantskyddi ja ammoniaagiga toimetades kandke kindaid ja kaitseprille. Lõigake poroloonist umbes nõudepesuvammi suurused tükid (selleks võib muidugi ka vamme osta). Siin soovitatud kogusest jätkub 15 vammi jaoks. Kastke kõik vammid lahuses märjaks ja laske neil siis teises anumas natuke nõrguda.

Painutage traadist konksud, torgake need vammidest läbi ja riputage vammid konksuga puude külge: kitsede hirmuks kõrgemale, jänestele madalamale. Ühele väikesele puule piisab ühest vammist. See lehkab mõjusalt umbes kuu aega, siis tuleb protseduuri korrata.

Hea soovituse, kuidas vereleha mõju pikendada, andis Eva

Luigas raamatus „Aiatööd lihtsamaks”. Kõigil on savist lillepotte. Määrige mõned savipotid seest verepastaga kokku ja sättige need siis paraja kõrgusega tokkide otsa. Poorne savi imab pastat hästi ja tagurpidi keeratud poti seest ei saa vihm seda lehkavat ollust maha pesta.

LUMI JA JÄÄ Kohev lumevaip on aiale parim talvekate, kuid igaks juhuks tasub valmis olla ka Eestimaa tavaliseks väga vahelduvate ilmadega talveks. Hästi ränk oli 2010/2011. aasta talv. Raske märg lumi rikkus siis hoole ja armastusega loodud okaspuukogudes paljude kerade ja sammaste ilusa kuju. Et seda ei juhtuks või kahjud oleksid väiksemad, tõmmake enne külmade tulekut kerakujulistele puukestele nööriga mõned tiirud peale või sättige neile ümber näiteks see jalgadega traatrõngas, millega suvel toestate pojenge jt püsililli. Samba- või püramiidikujulisi elupuid, kadakaid, mände ja ebaküpresse sidudes saab tugi tõhusam, kui seote nööri esmalt tüve külge ja siis kinnitate oksad järjest tüve külge. Kaheharulistele kõrgematele puudele pange tugivai ja kinnitage harud selle külge. Roomavatele ja maa kohal laiuvatele kadaka- ja kuusesortidele pange okste alla mõni roigas vms, siis ei vaju need raske lume all vastu maad ega jäätu kinni. Seenhaiguste oht on väiksem, kui õhk okste vahel liikuda saab.

12 || ökoküla || maa elu

7. detsember 2017

Parmu Ökoküla kasvab jõudsalt Sander Silm

V Maa Elu

algamaa lõunaservas Mustjõe ja Läti piiri vahel tegutseb MTÜ Parmu Ökoküla, mida kogukonna liikmed ise nimetavad mõtteviisi külaks.

Taheva vallas toimetav Parmu Ökoküla ühendab umbes 15 inimest, kes elavad Tsirgumäe, Sooblase, Hargla ja Tõrvasõ külades. Tallinnast vaadatuna asub ökoküla justkui maailma lõpus: Mustjõe ja Läti piiri vahel. Traditsioonilisest ökokülast eristab Parmu ökoküla asjaolu, et üksteisest kaugemal asuvad majapidamised on liitunud mittetulundusühingusse, mis ühendab sarnase mõtteviisiga inimesi. Ökoküla hing ja eestvedaja on endine profirattur ja treener, praegune ettevõtja Kalev Raudsepp, kes kasvatab Koiva ja Mustajõe luhtadel 400pealist lihaveisekarja. Raudsepa plaan kümmekond aastat tagasi oli lihtne: ta soovis inimestest tasapisi tühjaks valguva Valgamaa serva rajada küla, mis oleks kestlik ja meenutaks kunagist toimivat külaelu koos toimiva kogukonnaga. „Vaatame kasvõi tormi metsas. Kui puud seisavad tihedalt, siis ei suuda kõige raevukamgi maru metsale midagi teha.

Kui aga hakatakse metsa auke raiuma, siis muutub mets tormide suhtes haavatavaks,” tõmbab ta paralleeli mulluse juulitormiga, mis laastas halastamatult ka Taheva kandi metsasid.

UISAPÄISA POLE MÕTET MAALE KOLIDA Parmu Ökoküla inimestest enamik on Taheva valda kolinud viimaste aastate jooksul.

Viimastena tulid sel kevadel Jandra Mölder ja Indrek Miller Tartust. Pedagoogiharidusega Jandra ja palkmajaehitaja Indrek ostsid Taheva valda vana talukoha, mida nad praegu kibekiiresti taastavad, et enne talve majja sisse saaks. „Mind huvitas liikumine juba ammu, uurisin raamatuid ja vahepeal oli suisa mõte rajada nullist oma kogukond, kuid siis sattusin kokku Parmu ökoküla rahvaga ja kevadel jätsin Tartu elu seljataha. Minu eesmärk on panna siin kogukond hingama, nii et kõigil oleks hea,” räägib Indrek Miller.

Ökoküla liikmete jaoks on tähtis kogukondlikkus ja üksteise toetamine. Koos tehakse talgutel tööd ja tähistatakse isadepäeva.

Teistel ökoküla asukatel on läinud majaostuga paremini, nii mõnelgi õnnestus osta eluase, kuhu sai kohe sisse kolida.

Paraku on kasvav huvi ökoküla vastu viinud selleni, et tühje maju sealkandis veel leiab, kuid selliseid, kuhu kohe sisse kolida kõlbab, on üksikuid.

Jandra ja Indrek tulid kindla plaaniga elu Taheva kandiga siduda, kuid selliseks tõsiseks sammuks tuleb valmis olla. „Kõige rohkem kardetakse teha seda viimast sammu, oma elu ollakse valmis muutma, kuid viimast sammu ei julgeta astuda,” mõtiskleb Jandra. „Maal on sisuliselt piiramatud võimalused endale elatist teenida, kuid plaan, kuidas seda teha, peab juba enne maale tulekut valmis olema ja mugavus­ tsoonist tuleb välja astuda.”

Kalev Raudsepp arvab samuti, et küla pole koht, kuhu põgeneda linnas jälitanud probleemide eest. „Probleemid tulevad ju kaasa ja kui tulla ainult seetõttu maale, siis kauaks siia ei jääda.” Mõni ökoküla elanik ongi linna tagasi pöördunud.

Juba paar aastat perega ökokülas elav Andres Rattasepp aga oma otsust ei kahetse. „On suur võlu elada looduse rütmis ja olla oma aja peremees. Võib küll teha isegi roh-

Foto: Sander Silm

Hobused pole unaruses

K MTÜ Parmu Ökoküla hing ja eestvedaja on ettevõtja Kalev Raudsepp.

kem tööd kui palgatööline ja elu võib siin olla raskem, kuid mul on vabadus teha täpselt seda, mida ma tahan ja kunas tahan,” kinnitab ta.

UUED ASUKAD ON OMAKS VÕETUD Maal ei saa üle sellisest delikaatsest probleemist nagu kohalike ja uusasukate suhted.

Kalev Raudsepp ei tee saladust, et uue vastu on alati tõrge, kuid palju sõltub sellest, kuidas uusasukad ise kohalikesse suhtuvad.

MTÜ „külakeskuseks” on Mustjõest mõnesaja meetri kaugusel asuv kunagine talukoht.

„Kui oled ökokogukonna liige, siis see eeldabki, et oled veidi rohkem avatud ja üldjuhul kohalik rahvas otsib ka ise kontakti,” selgitab kogukonna liige Imbi Rattasepp, kelle sõnul tunnevad põliselanikud siirast rõõmu, et suitsud on tühjaks jäänud majade korstnates tagasi.

Eriti head meelt tuntakse laste üle. Ökoküla peredes elab praegu 14 last ja lisa on tulemas. Paljud neist õpivad kohalikus Hargla koolis, kuid Jandra ja Indreku laps, kes on Rosma kooli nimekirjas, on praegu koduõppel.

TRADITSIOONID ELLU Jandra Mölder on lisaks pedagoogiharidusele lõpetanud terviklikku eluviisi õpetava Gaia akadeemia, mistõttu tema soovib ökokülasse luua Gaia kogukonna kooli. „Juba praegu on Eestis loodud nii Gaia koole kui ka kaugõppeklasse, kusjuures Karulas on väga tugev Gaia hariduse võrgustik, kus ei õpita mitte koolis, vaid taludes. Võiksime koostöös nendega luua kooli, kus lapsed käivad külakorda talust tallu ja kuhu lapsed lähevad terveks nädalaks,” räägib ta oma plaanidest.

Samas õpivad ka täiskasvanud külaelanikud iga päev midagi uut. Ökoküla kolme talu rahvas käis mardiõhtul marti jooksmas, olles endale enne mardikombestiku põhjalikult selgeks teinud. „Pärast öeldi

meile, et siin pole marti viimased 20 aastat joostud,” märgib Andres Rattasepp. Vanad kombed on ju osa meie rahva kultuuripärandist. Ökokogukonna suhtumist kohalikesse traditsioonidesse näitab seegi, et külas on korraldatud Hargla murde kümblustalgud, kus mujalt tulnud uusasukad õppisid kohaliku murret ja pärimust.

Kuna Parmu ökoküla on üksteisele toetuv kogukond või suisa sõpruskond, siis tehakse seal paljud tööd ühiselt.

Talgud on eestlaste üks vanimaid ühistöö vorme, ökokülaski on igal reedel talgupäev, mis liigub talust tallu ja kus aidatakse üksteisel mõni suurem töö ära teha. Ühiselt käiakse kevaditi kanuumatkal ja ökokülas on traditsioon, kus naised käivad iga täiskuu ajal koos saunas. Isadepäeval üllatasid naised mehi sellega, et saatsid nad linna bowling’ut mängima.

Külaelanike sõnul on just kogukondlik õlatunne toeks, mille abil saab nii mõnegi esmapilgul suure probleemi lahendatud. Kalev Raudsepp on seda meelt, et just kogukond aitab turbulentses maailmas püsima jääda. „Globaalseid probleeme tuleb hakata lahendama lokaalselt ja kogukondlik eluviis on üks lahendustest. Mida tugevamad on meie kogukonnad, seda tugevam on kogu ühiskond.”

uigi tänapäeval tundub hobusega põllutöö tegemine ja metsast puude väljaviimine anakronismina, on MTÜ Parmu Ökoküla eestvedaja Kalev Raudsepp veendunud, et hobust on maamajapidamisest veel vara maha kanda. Ökokülas elab omajagu hobuseid, kelle eest hoolitseb ökoküla ainukene palgaline töötaja Raul Tiit. Paljusid hobuseid kasutatakse igapäevastel töödel.

Külaelanikud künnavad hobustega põldu, teevad heina ja veavad talvel metsast puid välja. Kalev Raudsepp näitab väiketraktorile mõeldud kaarutit, millele osavate kätega kohalikud mehed ehitasid juurde jõuülekande, mis võimaldab ka hobust panna kaarutit vedama. „Eestis on hobune tööloomana unarusse jäänud. On küll üksikuid hobitalunikke, kes teevad üht või teist tööd hobusega, kuid see pole ka õige, sest tööhobune peab kogu aeg rakkes olema,” seletab ta.

Raudsepp möönab, et hobune jääb efektiivsuselt masinale alla, kuid seda vaid esmapilgul. „Kõigepealt on masina soetamiskulu suurem, aga peamine on see, et kui ostame masina, siis läheb raha kohalikust kogukonnast välja, kuid hobutöö puhul jääb see raha ringlema kogukonda.”

Kalev Raudsepa hinnangul on hobutöö tähtis ka toidujulgeoleku mõttes. Kriisi korral muutub ilmselgelt defitsiidiks ka fossiilne kütus ja hobused on siis asendamatud. Paraku on Eestis hobusega töötamise oskus kadumas ja Parmu ökoküla inimesed on missiooniks võtnud nende oskuste säilitamise.

Artikli kirjutamist on toetanud PRIA Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril II” raames.