Maa Elu, 8. veebruar 2018 by AS Eesti Meedia

MARGUS KARRO: PRAEGUSE AKTSIISIPOLIITIKA TÕTTU ON HOOBI ALL KOGU ETTEVÕTLUS, KUNA SEE VÄHENDAB ETTEVÕTTE KONKURENTSIVÕIMET.

OHTLIK VIIRUS

OSA VAHEMERE MAADEST MEIE POELETILE JÕUDVATEST TOMATITEST SISALDAB VIIRUST, MIS VÕIB PÕHJUSTADA KUNI SAJAPROTSENDILIST SAAGIKADU.

772504

586014

ISSN 25045865

PÄIKE KÜTAB

ÜHA ENAM ON INIMESI, KES ON OTSUSTANUD ENDALE ISE ENERGIAT TOOTA JA VALINUD SELLEKS PÄIKESEPANEELID.

8. VEEBRUAR 2018 • NR 6 (139) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

sealiha. Vastlate ja jõulusüldi tegemise aegu potsatavad seajalad tavapärasest sagedamini eestlase ostukorvi, kuid suur osa siin kasvanud kodusigade jalgadest rändab siiski Aasia riikidesse.

eesti sigade

jalad süüakse Aasias ja pead Aafrikas riina marTinSon Maa Elu

akvere lihakombinaat ehk HKScan Estonia müüb aastas seajalgu üle 600 tonni, sellest vaid kümme protsenti Eestis. „Lõviosa läheb ekspordiks Aasiasse, kus seajalad on väga populaarne toidutooraine. Eriti hinnas on sea esijalad, mis on kaalult poole väiksemad kui tagajalad,” ütleb ettevõtte juhatuse esimees Anne Mere. „Selline ekspordivõimalus on ülimalt oluline, et poleks raiskamist ja toimuks looma väärindamine ninast sabani.” Eesti suuruselt teine seakasvataja ja lihatööstus Atria

müüb enamiku seajalgadest Eesti turul. Atria tapamajas töödeldakse keskmiselt 100 000 siga aastas, valdavalt pärinevad sead Atria Farmide Lõuna- ja KaguEestis asuvast neljast sigalast. „Hea meel on tõdeda, et jätkuvalt keedavad meie inimesed traditsiooniliselt kodus sülti,” ütleb Atria müügidirektor Meelis Laande. „Suurem osa seajalgade müügist toimub aasta alguses ja lõpus. Seega enim ostetakse seajalgu kas vastlapäeva või jõulude eel. Enne jõule on müük ligemale 1,5–2 korda suurem kui vastlapäeva eel.” Mere tõdeb samuti, et Eestis on seajalgade müügitipp selgelt detsember, mil müüakse veerand kogu aasta seajalgade kogusest. Teine aktiivsem müügiaeg on veebruar, seda vastlapäeva pärast. „Kuna jahutatud seajalgade kogus on aktiivse tarbi-

Eestlane kodumaiste sigade päid suurt ei hinda, küll aga pistab nahka kõik sabad ja kõrvad. Foto: elmo riig / SaKala

mise perioodil alati piiratud, tasub tarbijal kindlasti seajalgu otsida kaupluse sügavkülmaletist – külmutatud seajalgade puhul varustamishäireid ei esine,” kinnitab ta. Seapeadest rääkides tõdeb Mere, et nende kohalik nõudlus on peaaegu olematu. „Pea on üks odavamaid osi seast ja suurema osa neist ekspordime Aafrikasse. Talvel kasutame maitsvat seapealiha ka verivorstides,” lisab ta. Atria kasutab seapealiha Maksi & Mooritsa sealihasüldi tootmiseks. „See on üks väheseid aastakümneid tootmises püsinud traditsiooniline seapeast valmistatud sült,” nimetab Laande. „Vähesel määral ekspordime Aafrikasse, kasutades selleks koostööpartnereid.” Seevastu seakõrvad on kohalikul turul väga hinnatud. „Põhiosa kõrvu suitsutamemaitsestame-ribastame ja müü-

me näksina – neid võib leida peaaegu igas Eesti kaupluses,” ütleb Mere. Atria valmistab seakõrvadest Maksi & Mooritsa kaubamärgi all müüdavaid suitsutatud seakõrva ribasid. „See on jälle üks pikkade traditsioonidega toode, mis aastaid olnud stabiilselt poeletil näksina müügil,” sõnab Laande. „On näha, et ribastatud ja suitsutatud seakõrvade müük on liikunud pigem tõusujoones. Kui midagi järele jääb, siis väga vähesel määral ekspordime.” Ka seasabad meeldivad eestlasele ja nende tarbimine on siin tõtakalt kasvanud, nii et varasem eksport Aasiasse on sisuliselt lõppenud ja Eesti sigade sabad süüakse kodumaal ära. Sabade müügitipp langeb tootjate sõnul novembrisse-detsembrisse, siis võib jahutatud seasabadest ka poes puudus olla. Jällegi tasub vaadata sügavkülmaletti.

2 || ÜHIsteGevus || maa elu

8. veebruar 2018

nurgakivi sai esimene

põllumeeste ühistuline ettevõtlus Silvi lukJanov Järva Teataja

maveresse 7,8 miljoni euroga valmivast õlikultuuride töötlemise tehasest saavad kasu kõik, sest sellega astus Eesti ühistulist tegevust arendavate edukate põllumajandusriikide sekka. Tulundusühistu Farm In ja osaühingu Farm In Productions juhatuse liige Urmas Pallon sõnas reedel Farm In Productionsi õlikultuuride töötlemise tehasele nurgakivi panekul, et sellele eelnenud kolm aastat kestnud protsess on olnud keeruline. „Kuid tänu loodavale õlitöötlemistehasele lahenevad mitmed valusad probleemid, mis põllumehi iga päev kimbutavad,” kinnitas ta. Helget tulevikku ootab esimese põllumeeste ühistegevusena valmivalt tehaselt ka eelmisel aastal aasta põllumehe tiitliga pärjatud Tõnu Post. Esmalt tõi ta välja juba selleks koristusajaks valmivad kuivatid, millest oli möödunud aastal suur puudus, kuid veel tähtsam on rapsikoogitehas, kust põllumees saab just meie loomadele kasulikku lisasööta. „Mujalt ostes ei saa me soovitud kvaliteeti, sest tehased on suunatud õli tootmisele ja neil on rapsikook kõrvalprodukt. Meil vastupidi: õli on kõrvalprodukt,” selgitas ta. Lisaks odava toorme müügile saab põllumees nüüd palju suuremat kasu toodangu müügil. „Töötleme toorme ja jagame omavahel sellelt saadavat kasumit,” sõnas Post. Veel lisas Post praktilistele arvestustele tuginedes, et oma tehasest saab põllumeestele rapsikooki müüa märksa parema hinnaga. „Nii suudame ra-

KOMMENTAAR Tarmo Tamm maaeluminister

maveres ei pandud nurgakivi vaid tehasele, vaid tõendusele, et Eesti põllumees suudab koostööd teha. Lõpuks on mõistetud, et seni, kuni ekspordime kolmandiku toorainest, kaotab nii põllumees kui ka hääbub külaelu. Nii on vastastikusel usaldusel ja austusel loodud projekt eduprojekt, mis annab võimaluse jätta raha Eesti põllumehele. Kõik edukamad põllumajandusriigid kasutavad ühistulist tegevust. Nüüd siis ka Eestis panid põllumehed seljad kokku ja see on väga hea kingitus Eesti Vabariigile sajandaks aastapäevaks.

Tulundusühistu Farm In juhatuse liige Urmas Pallon paneb koos minister Tarmo Tammega uue tehase nurgakivi paika.

ha koju jätta kohe mitut moodi, kasu saavad nii ühistulise ettevõtlusega liitujad kui kõik teisedki,” sõnas ta. „Tehas pole suunitletud megakasumile, vaid kasumlikkusele just pikemaajaliselt. Oma tööga jätame rohkem raha koju.” Et esimene ühistuline ettevõtlus saab alguse just Imaveres ja on nagu ajaloo kordumine, toonitasid nii Urmas Pallon kui ka osaühingu Farm In Productions nõukogu esimees Tarmo Lehiste. Nimelt 110 aastat

18. veebruaril admiral Johan Pitka mälestuseks pühendatud

tagasi 6. veebruaril 1908 loodi Imaveres esimene tegutsema jäänud piimaühistu. „Ju see paik on ühistegevustele soodne, sest tänane (reedel – toim) nurgakivi panek põllumeeste ühistulisele ettevõtlusele on märgiline sündmus,” lausus ta. Et Eesti põllumehed on alati olnud parajad Andresed ja Pearud, on põllumajandus ja ühistegevus riigis arenenud üsna loomulikku rada. „Pärast taasiseseisvumist on ühistegevust käivitada olnud eriti vaevaline, kuid

nüüdseks on viis piimaühistut jõud ühendanud ja pannud nurgakivi kogu Eesti jaoks olulisele tootmiskompleksile.” Kokku pole tuldud mitte ühekordse, vaid pikaajalise kasu pärast ja tuginetakse maaülikooli uuringule ühistegevuse väärtustest. „Pudelikaelaks on põllumeestel korraga suures summas omaosaluse kokkusaamine. Ka siin võiks riik aidata mõelda nii selle kui ka järgmiste ühisprojektide la-

Eesti piimandusmuuseum on võtnud südameasjaks, et me sööksime puhast eesti toitu.

MATKALISTE EELREGISTREERIMINE LÕPEB 11. VEEBRUARIL KL 23.59. Kirja saab end panna kas Järva maleva tel 717 9749 või http://jarva.kaitseliit.ee/). Matka osalustasu on 1 €, mis tasutakse lõpp-punktis Peetris. Kaasa võtta ka eelnevatelt admiralimatkadelt saadud matkakaart, kõik templiga varustatud kaardid osalevad loosimisel. Matkakaart antakse ka kõikidele osalejatele, kes on esimest korda matkal. Nende vahel, kes on osalenud kolm või enam korda, loositakse välja sepistatud Admiralimõõk. Täiendav info Urmas Piigert, tel 717 9717, 525 3860, urmas.piigert@kaitseliit.ee.

hendusi, sest põllumeeste tahe teha ühistegevust on tähtis,” toonitas ta. Eesti Piimatootjate Ühistu ja osaühingu Kehtna Mõis juha-

tehAs pole suunitletud megAkAsumile, vAid kAsumlikkusele just pikemAAjAliselt.

UUS VALD EI SAA VAPI, LIPU JA LOGOTA

JÄRVA VALLAVOLIKOGU OTSUSTAS KORRALDADA AVALIKU KONKURSI JÄRVA VALLA VAPI, LIPU JA LOGO LEIDMISEKS.

RAHVAMATK Ajakava: 09.30–10.00 matkaliste kogunemine (kes soovivad Kaitseliidu transpordiga Jalgsemale) Peetri kiriku parklas. Väljasõit Jalgsemale kell 10. 10.30–10.45 matkaliste kogunemine Jalgsemal. 10.45–11.00 avakõned Jalgsemal. 11.00 matka start Jalgsemalt. 11.45 peatus Järva-Jaani kultuurimaja juures. Alates 12.45 kuuma tee ja piruka peatus. Alates 14.00 osalejate registreerimine, soe supp ja auhindade jagamine Peetris Kareda Valla Majas. Umbes 16.30 matka lõpp.

Foto: dmitri KotJuH

tuse liige Märt Riisenberg sõnas, et õlikultuuride töötlemise tehas on põllumajandusvaldkonna viimase aja üks suuremaid ja eredamaid ühistulise ettevõtluse näiteid, tehas pakub teenuseid piimatootjatele ja teraviljakasvatajatele, seeläbi kogu sektorile. „See, et viis piimandusühistut ja 11 põllumajandustootjat panid raha kokku tehase ehitamiseks, näitab, et ühistulisel koostööl on Eestis suur tulevik,” rõhutas Riisenberg, kes on ka piimatootjate-farmerite tulundusühistu EPIKO ja farmisisendeid vahendava tulundusühistu Farm In nõukogu liige. Osaühingu Farm In Productions õlikultuuride töötlemise tehas on Eesti piimatootjate ühisprojekt, kuhu asutajaliikmetena panustavad Eestimaa Piimatootjate Ühistu, piimandusühistu E-Piim, Saaremaa Piimaühistu, Rakvere Piimaühistu ja AS Metsaküla Piim. Tööstuse projekti on osakapitali investeerinud veel 11 põllumajandustootjat. Ühistute liikmete lautades toodavad piima 30 protsenti Eesti piimalehmadest. Valminud õlikultuuride tehases hakatakse tootma rapsiseemnest rapsikooki ja rapsitoorõli. Aastas suudab tehas töödelda 42 000 tonni rapsiseemet. Valitud pressimistehnoloogiaga saab töödelda ka teisi Eestis kasvatatavaid õlikultuure, nagu lina, kanep ja sojauba. Projekti toetatakse Eesti maaelu arengukavast 2014–2020 ligi 2 miljoni euroga. Tehase rajamise eeldatav maksumus on 7,8 miljonit eurot. Õlikultuuride töötlemise tehas ehitatakse 1,8 hektarile ja esimene etapp, 15 000 tonni mahutav teraviljahoidla, peab valmis olema 2018. aasta saagikoristuseks. Seal pakutakse osanikele kuivatamis- ja ladustamisteenust. Aasta lõpus häälestatakse ja käivitatakse õlikultuuride pressimisliinid. Koos Eesti Maaülikooli teadlastega viiakse rapsikoogi tootmine vastavusse veiste söötmise nõudmistega. Tehast rajab ehitusettevõte Wesico Project OÜ.

Konkursitöö esitamise tähtaeg on 28. veebruar kell 12.

Meid, eestlasi, on üks miljon. Kuldne või on selle miljoni laual olnud alati aukohal.

Soovime Eesti Vabariigile sajandaks sünnipäevaks, et vähemalt sajas eesti peres valmistataks ise kodus võid. Selle aasta piimapäeval, 1. juunil avame pildi, kuhu oleme kogunud sada võifotot. Sellega austame oma piimatootjaid ja eesti toitu. Iga osaleja saab rinnamärgi "Mina tegin võid". Suurel sajandi võiteol osalemiseks tee enda valmistatud võist foto ja saada see koos oma nime ja telefoninumbriga aadressil ev100@piimandusmuuseum.ee

Osalejal tuleb konkursile esitada vapi, lipu ja logo kavand, selgitus valitud kujunduselementide tähenduse ja seotuse kohta Järva valla või kogukonnaga, vapi kasutamise eskiislahendus kirjaplangil näitlikustamiseks. Sümbolikavandid peavad olema kooskõlas heraldikanõuetega. Logo võib olla kas kujutis või kombineeritud märk, mis koosneb kujutisest ja sõnamärgist Järva vald. Konkursi auhinnafond on 3000 eurot. Konkursile laekunud kavandeid hindab Järva vallavalitsuse moodustatud kaheksaliikmeline komisjon selgitades välja kavandite paremusjärjestuse. Oma lemmiku saavad kuue parima kavandi seast valida ka Järva valla elanikud. Lõplik sõna jääb öelda vallavolikogule. Sümboolikakonkursi lähteülesanded http://jarvavald.kovtp.ee/et/uudised-ja-teated

maa elu || teHtud eestIs || 3

8. veebruar 2018

eesTi Toode. Euroopa Komisjon valmistab ette toidu vabatahtliku päritolumärgistuse eelnõu, mis peaks andma tarbijale selguse lisaks tootja kodumaale ka põhikoostisosa päritolu kohta.

vaidlus selle üle,

mis on Eesti toode, kogub tuure SirJe niiTra Postimees

uroopa Komisjon on algatanud tagasiside kogumise toidu päritolumärgistuse eelnõule. Hinnanguid oodatakse kõigilt liikmesriikide organisatsioonidelt, aga ka üksikisikuilt, kes üht- või teistpidi teemaga seotud. Küsime Maaeluministeeriumi asekantslerilt Toomas Kevvailt, miks üldse peaks vabatahtlikku märgistamist kuidagi reguleerima. „Päritolu märgistus ongi vabatahtlik. Kui värske liha puhul peab selle päritolu olema ka praegu teada, siis valmistoodetel sellist nõuet tooraine päritolu kohta ei ole. Samas eelistavad paljud tarbijad siiski kodumaist toodangut. Kui pakendil on kasutatud vabatahtlikke viiteid, milleks võivad olla kas Eestile viitavad sõnad, pildid või sümbolid, siis tarbija eeldab, et toode on valmistatud ka kodumaisest toorainest, kuid praegu ei pruugi see alati nii olla,” selgitab ta. Määruse eelnõu on juba tekitanud huvigruppides erinevaid emotsioone. Tarbija teeb oma ostuotsuse pakendi järgi ja kui sellel on näiteks lipumärk peal, siis eeldab, et toode on tehtud Eesti toorainest, aga praegu see alati nii ei ole. Lipumärgi statuudi kohaselt näitab see praegu vaid töötleja asukohta. Valmiv määrus ütleb, et kui põhikoostisosa ei ole pärit samast riigist, millele pakend viitab, siis tuleb tegelik päritolu li-

saks märkida. Näiteks kui Võhma viiner on tehtud Hispaania lihast, siis peaks see olema pakendil kirjas. Või kui Eesti talu maasikamoos on tehtud Poola marjadest, siis on ostjal õigus seda teada. Rakvere viineri puhul eeldame, et see on valminud Eestis sündinud ja kasvanud sigade lihast ja kui see nii ei ole, on tegu tarbija eksitamisega. Määruse eelnõu kohaselt peaks sellekohane info olema pakendil selgelt kirjas. Põhilise koostisosa päritoluteabe peab esitatama kirja suurusega, mis on vähemalt 75 protsenti toidul vabatahtlikult esitatud päritoluviite kirja suurusest. Vabatahtlikkus tähendab siinjuures seda, kui keegi annab vabatahtlikult viite päritolumaale, siis ei tohi see eksitav olla ja tooraine päritolu märkimine on kohustuslik. Ettevõtjal on võimalik valida, kas märkida tooraine tegeliku päritolumaa nimetus või näiteks, et see on toodetud Euroopa Liidus või siis väljaspool Euroopa Liitu või ka lihtsalt, et see ei pärine Eestist. „Kui tootja annab vabatahtlikult tarbijale signaali päritolu kohta, siis peab see olema täielik ehk kui tooraine pole Eestist pärit, peab see ka kirjas olema,” kinnitab Kevvai. Toidutöösturitele tekitavad uued nõudmised mõistagi lisakulu ja nende täitmine nõuab aega. Nende jaoks, kes valmistavad juba praegu tooteid kohalikust toorainest, tundub

NÄITEID: • Kui põhiline koostisosa on veiseliha ja see ei pärine ühest ELi riigist, siis esitatakse veiseliha puhul looma sündimise, kasvatamise ja tapmise riik või nt „veiseliha päritolu: Euroopa Liit”. Selle asemel võib kirjutada aga ka „veiseliha ei ole pärit Eestist”. • Geograafilisi väljendeid, mis viitavad üldtuntud nimetusele või valmistamisviisile, ei käsitleta vabatahtlike päritoluviidetena. Näiteks Hollandi juust, Kreeka salat, Moskva sai. • Eesti lipu märk või pilt Tallinna vanalinnast – kui põhikoostisosa on Eestist, siis pole eksitamist, kui aga ei ole, siis tuleb lisada selle päritolu. • Keeduvorst Saaremaa – kui on tehtud mujal kasvanud loomade lihast, tuleb tarbijale teada anda liha päritoluriik või märkida „Liha ei ole pärit Saaremaalt”. Allikas: Maaeluministeerium Maaeluministeeriumi asekantsleri Toomas Kevvai sõnul on vabatahtliku päritolumärgis Foto: elmo riig / SaKala tuse eelnõu jõustumiseks planeeritud järgmise aasta aprill.

see hea mõte, teised ajavad sõrad vastu. Paljude tootjate jaoks tähendab see lisaks pakendi muutmisele ka muudatusi tooraine hankimise strateegias ja võimalikku turuosa kaotust. Kui valida on kahe võrdse hinnaga toote vahel, võib tarbija langetada ostuotsuse selle kasuks, mille pakendil on kirjas, et on valmistatud kohalikust toorainest. Samas ei ole suur osa tarbijaist veel valmis selle eest rohkem maksma. Kevvai sõnul pole Eestis kahjuks välja kujunenud tar-

bijaid esindavaid tugevaid organisatsioone, kes selles küsimuses jõuliselt häält teeksid. Nüüd tuleks kiiresti kokku leppida selleski, mida lugeda Eestile viitavaks päritoluviiteks: kas selleks on riigi kontuur, lipuvärvid, pääsukese kujutis või midagi muud. Tootjaile tuleks anda piisavalt aega muutustega kohaneda. Esialgu on vabatahtliku päritolumärgistuse eelnõu jõustumiseks planeeritud järgmise aasta aprill. Turu läbipaistvuse tagamiseks oleks selline korrastamine kindlasti vajalik.

KOMMENTAAR sirje potisepp, Eesti Toiduainetööstuse Liidu (Toiduliidu) juht:

estis kasutatakse toiduainete valmistamisel eri päritoluga toorainet. See võib olla tingitud nii kodumaise tooraine kättesaadavusest (näiteks linnu- ja sealihaga omavarustatus on väiksem, kui vajame) kui ka sellest, et vajatakse toorainet, mida Eestis ei toodeta: eksootilised püreed, suhkur, kakao. Toiduliit leiab, et on hea, kui päritolu esitamise reeglid on Euroopa Liidus ühesugused. See on meie väikese riigi ettevõtete jaoks esmatähtis, et keegi ei hakkaks kehtestama siseriiklikke seadusi, mis pidurdaksid kaupade vaba liikumist. Oleme eelnõu analüüsinud, ettevõtetelt ta-

gasisidet kogunud ja leiame, et esitatud projektis on praegu palju küsitavusi ning halle alasid. Seetõttu vajab see kindlasti täiendamist ja konkreetsemat kasutusjuhendit. Kõigepealt pole selge, mida loetakse toidu päritolu vabatahtlikuks esitamiseks ehk millised olukorrad kuuluvad määruse reguleerimisalasse ja millised mitte. Toon hästi lihtsaid näiteid, millele vastuseid praegu ei ole. Kas eksportturule suunatud väljend made in, mida nõuavad kolmandad riigid eksportimisel, on päritolule viitamine? Kas nimetused Eesti juust, Kreeka jogurt, Itaalia peekon või Saaremaa viin on? Kas Tallinna vanalinna pilt kommikarbi kaanel ütleb, et see on Eesti päritolu toode? Kas Toidu-

liidu väljaantav lipumärk, mis annab teavet, et toode on valmistatud Eestis, kuulub siia? Murelikuks teeb, kas ja kuidas hakatakse tulevikus reguleerima kaubamärkidega seonduvat. Kaubamärgi järgi peab tarbija aru saama, et toodet pakub mingi kindel ettevõtja. Kaubamärgi eesmärk ei ole anda tarbijale infot toidu päritolu kohta. Kaubamärke ei peaks meie arvates nende nõuete raames üldse käsitlema. Kohanimedega konkreetsete kaubamärkide ülestöötamisse on ettevõtted paigutanud suure hulga raha. Mis saab edasi? Samuti on turg muutunud ja globaliseerunud ning ongi võimalik, et sama kaubamärgi all müüdavaid tooteid tehakse erinevates riikides. Eelnõust ei ole võimalik selgelt aru saada, mida

loetakse põhiliseks koostisosaks, mille päritolu tuleks näidata. Kas põhilisi koostisosi võib olla mitu? Kui mitu? Lihtne on olukord siis, kui räägime näiteks jogurtist, siis on loomulikult põhiline koostisosa piim. Aga on palju keerukamaid tooteid, näiteks pelmeenid, smuutid, segumahlad, neljaviljapuder, keeduvorst eri liiki lihast. Kas õlle põhiline koostisosa on vesi ja selle päritolu tuleb hakata näitama? Nii toorest ja küsimusi tekitavat eelnõu ei ole ma oma ametiaja jooksul Toiduliidus just sageli näinud. Seetõttu vajame hädasti üle-euroopalist detailset juhendit, mis aitab määrust kõigis Euroopa Liidu riikides ühtmoodi mõista ja see peab olema valmis poolteist aastat enne nõuete kohaldumist. See ei ole täh-

tis ainult ettevõtetele, vaid ka järelevalve seisukohast. Mitte mingil juhul ei saa lasta tekkida olukorral, kus iga liikmesriik tõlgendab määrust omamoodi. Euroopa tasandil on välja toodud, et igasugustest siseriiklikest piirangutest kaotavad eelkõige väiksemate riikide ettevõtjad, sest nende kulutused nõuete täitmiseks on suured. Oleme oma seisukohad edastanud nii Maaeluministeeriumisse kui ka avaliku konsultatsiooni lehe kaudu Euroopa komisjonile, lisaks toetame Euroopa toiduliidu seisukohti Brüsselis. Eesti ettevõtted soovivad selgust eeltoodud küsimustes ja selleks, et vajadusel pakendid ümber teha, on vaja aega. Usume, et määrust saaks kõige varem hakata rakendama alates 2020. aastast.

JuHTkiri

PeeTer raidla

peatoimetaja

TUBLISID MEIL JAGUB

aasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimesed teenetemärgid anti välja küll 1995. aasta augustis, kuid alates 1996. aasta veebruarist on just vabariigi aastapäev see, mille eel on meie presidendid annetanud kõige tublimatele riiklikke autasusid. Ja nagu aeg on näidanud, jagub meil tublisid küllaga. Meeliülendav on seegi, et teenetemärkidega on sageli silmas peetud just maaelu edendajaid. Nii ka aastal 2018. Seekord on esiletõstmist väärinud ökoloog Andres Koppel ja metsateadlane Andres Kiviste, mahepõllumajanduse edendaja Anne Luik ja ulukiuurija Peep Männil. Eesti mõistes suurettevõtjate hulka kuuluvad teenetemärgi pälvinud puidutöötlemise tehnoloogia arendamisega tegeleva Hekoteki juht Heiki Einpaul, puuja juurviljakasvatajate toodangut kokkuostva Salvesti omanik Veljo Ipits ning Saaremaa Piimatööstuse juhatuse liige Ülo Kivine. Põlistest põllumeestest pälvisid riikliku autasu samuti Saaremaal tegutsev ja sealse suurima põllumajandusettevõttena tuntud Kõljala Põllumajandusliku Osaühingu juht Tõnu Post, kes lööb lisaks aktiivselt kaasa mitme põllumajandusorganisatsiooni tegemistes. Muide, Kivine ja Post on mõlemad otsapidi seotud äsja nurgakivi saanud Imavere õlikultuuride töötlemise tehase rajamisega. Teenetemärgiga pärjatute seas on ka kaks sõna otseses mõttes legendaarset tegelast, rukkikrahvi tiitlit kandev viljakasvataja Hans Kruusamägi ja eluaegne mesinik Aleksander Kilk. Janek Vipre pole küll nii tuntud, ent tema juhitava osaühingu Narma Lihula vaibavabriku toodang on hinnatud nii siin kui sealpool piiri. Tubli ametnikuna on silma paistnud maaparandusinsener Genadi Vassiljev, kes põllumajandusametis nõunikuna tegutseb. Ehkki loomaarst Enel Niin on projektijuhina tegev veterinaar- ja toiduametis, peab ta ise Raplamaal ka lambaja kitsekasvatustalu. Teenetemärgi sai samuti toiduliidu energiline tegevjuht Sirje Potisepp. Tore, et president on meeles pidanud kohaliku elu edendajaid. Olgu siin ära märgitud Raido Liitmäe Muhumaalt, Rein Lember Abrukalt, Natalja Mõttus ja Irina Seletskaja Ida-Virumaalt ning Vilma Tikerpuu Hiiumaalt. Ja miks mitte ka ligi pool sajandit bussirooli keeranud Toomas Aguraiuja ja Valgamaal perest perre käiv kirjakandja Liia Piho. Maa Elu õnnitleb kõiki värskeid teenetemärkide kavalere!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja LõunaEesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || õlI || maa elu

8. veebruar 2018

masina verering

hoiab töökorras õige õli kasutam ain alvela Maa Elu

ii nagu inimesele sobib vaid tema oma veregruppi kuuluv veri, nii hoolitseb ka tehnika töökorras oleku eest vaid sellele masinale ettenähtud värske ja tõhus õli. Põllumajandus-, ehitus- ja metsatehnikale sobilikku õli valides on kõige tähtsam pöörata tähelepanu ACEA/ API standarditele ja litsentside olemasolule. Tuleb selgeks teha, millised nõuded määrdeainetele on esitanud mootoritootja. Seda saab teada kasutusjuhendist, võib küsida masina maaletoojalt, õlimüüjalt või uurida internetist määrdeainete tootja kodulehelt. mÄrGisTus Ja Tehase sooviTus Osaühingu Jungent Estonia Shell määrdeainete tehniline nõustaja-koolitaja Tarmo Klaar märgib, et põllumajandus- ja metsandusmasinates kasutatavatele määrdeainetele esitatavad nõuded on iseenesest aastakümneid samasugused püsinud, samas lisanduvad neile üha uued, eelkõige keskkonnasäästliku majandamisega seotud nõuded. Esmajoones puudutab see mootoriõlisid. „Tulenevalt karmistuvatest heitmenormidest on ka maastikurakendustes kasutatavad sisepõlemismootorid varustatud heitgaaside järeltöötlussüsteemidega (näiteks kübemefiltrid, katalüsaatorid). Sellised mootorid nõuavad väikese tuhasusega mootoriõli,” selgitab Klaar. „Kui kasutaja läheb kergema vastupanu teed ja orienteerub

vaid mootoriõli hinnale, saab ta tõenäoliselt suure tuhasusega toote, mis nüüdisaegsetele mootoritele ei sobi.” Selliste õlide kasutamise tagajärg on Klaari sõnul keerukate ja kallite heitgaaside järeltöötlussüsteemide ummistumine ja riknemine. Sama juttu räägib Klaar hüdroõlide kohta, sest nendelgi on pelgalt hind väga vale valikukriteerium. „Tuleb jälgida, et hüdroõli oleks mõeldud kasutamiseks välitingimustes (HVLP DIN standardi järgi, HV ISO järgi),” ütleb Tarmo Klaar. „Tänapäevased hüdrosüsteemid on väikeste tolerantsidega, töörõhud on kõrgemad, süsteemide mahud on väiksemad. Aina olulisemaks muutub hüdrovedelike õhu- ja vee-eraldusvõime, temperatuuritaluvus, hüdrosilindrite katkendliikumise vältimine. Tänapäeval on hüdrovedelike kvaliteedinäitaja Bosch Rexrothi standardi RDE 90245 omamine.” Põllu- ja metsamasinates, mis töötavad eriti rasketes tingimustes, sageli suure õhutemperatuuri kõikumise meelevallas, märjas keskkonnas, mis vaheldub tolmusega, ja masinal lasuvad suured löökkoormused, peab plastsete määrete kasutamisel ennekõike eelistama seda marki ja tüüpi määrdeaineid, mida seadme valmistajatehas soovitab. „Nii on kõige lihtsam ja kindlam. See pole umbes katsetamise koht,” toonitab Klaar. „Näiteks võib sõltuvalt tootjast kasutada hüdrosüsteemis kas mootoriõli või peab see olema eraldi hüdrovedelik. Omavahel neid kahte segada ei tohi, sest mootoriõli seob vett, hüdroõli seda aga ei tee. ” hüdroõli TaluGu koormusT Põhimõtteliselt sama kehtib hüdroõlide kohta – iga seade vajab just sellele mõeldud õli,

mille omapäi kombineerimine võib masina eluiga lühendada või halvemal juhul selle üldse rivist välja viia. Osaühingu Addinol Lube Oil müügiinsener Rauno Tammisto kinnitab, et hüdroõli valikul on vaja jälgida selliseid tähtsaid näitajaid nagu viskoossusindeks, õhu eraldamisvõime, desemulgeerimisvõime (vee eralduvus), vahutavus ja filtreeritavus (puhtus). Eriti suur kaal on viskoossusindeksil (VI), seda iseäranis talvel, sest hüdrosüsteem peab töötama ka kõige käredama pakasega, kasvõi –30 kraadiga. Saadaval on ka aasta ringi kasutatavad hüdroõlid. „Selliste õlide kasutamine võimaldab vähendada ostetavate määrdeainete sortimenti ja mahtu, kuna kaob vajadus eraldi suvise ja talvise õli järele,” kinnitab Tammisto. „Tänu

KONKURSILE OODATAKSE VAPI, LIPU JA LOGO KAVANDIT. Konkursi ja esitatavate tööde täpsemad juhised on sätestatud Peipsiääre valla sümboolika konkursi tingimustes. Töid saavad konkursile esitada nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Tööde esitamise tähtaeg on 21. veebruar kell 15. Konkursitöö tuleb tuua või saata posti teel Peipsiääre vallavalitsusse (Tartu mnt 1, Alatskivi alevik, 60201 Tartumaa), märksõnaks „Peipsiääre valla sümboolika konkurss". Avalikule konkursile laekunud kavandeid hindab vallavalitsuse moodustatud 11 liikmeline komisjon. Auhinnafond on 3000 €, mis jaguneb vastavalt komisjoni otsusele kuni kolme parima konkursil osalenud töö autori vahel. Täpsemad tingimused on vallavalitsuse veebilehel www.peipsivald.ee Lisainfot saab abivallavanem Peeter Kiurult (peeter.kiuru@peipsivald.ee, 5393 2566).

sellele ei kogune lattu eri õlisortide pooltühje vaate, hüdrosüsteemide hooldusskeem muutub lihtsamaks ja väheneb õlivahetusega kaasnev tööjõukulu.” lisandeid ei vaJa Üldiselt õlid mingeid lisandeid ei vaja. Määrdeainete spetsialistid ütlevad, et tänapäevastel traktoritel ja põllutööriistadel on peaaegu iga sõlme ja tööorgani jaoks spetsiaalne määrdeaine või õli – näiteks määre, mis sobib rattalaagritesse, ei kõlba kardaaniristile. Määrde valikut ja määrimise sagedust mõjutab see, millistes tingimustes masin töötab – tolmustes oludes, vee all, suures kuumuses, samuti see, kas masina tööorganid puutuvad kokku happeliste või soolaste ainetega. Sellest sõltub määrimise sagedus. Näiteks rullsilopresside laagreid tuleb sageli

määrida, et vältida silomahlade tungimist laagritesse. Sagedast määrimist vajavate sõlmede juures kasutatakse uuematel masinamudelitel automaatmäärimist. Määrimisel tasub silmas pidada, et seda tuleb teha vähehaaval, aga pidevalt. Rusikareegel ütleb, et hästi on määritud siis, kui määrdega on täidetud kolmandik laagriõõnest. Määret ei tohi suruda niplisse ülemäära jõuliselt, see võib tihendi pesast välja liigutada. Igasuguste õlilisandite kasutamise suhtes on määrdeainete müüjad eri meelt. Lisaainete peamine ülesanne on parandada baasõlide ja määrdeainete omadusi ja pikendada nende eluiga. Samas pole neil üldjuhul mootoritootjate litsentse, sest viimased eelistavad oma toodetes kindlaid õlimarke. Osa spetsialiste väidab, et

Tänapäevastel traktoritel ja põllutöö riistadel on peaaegu iga sõlme ja töö organi jaoks spetsiaalne määrdeaine või õli. Fotod: PiXaBaY.Com

maa elu || õlI || 5

8. veebruar 2018

mine lisaained annavad kulumiskaitset, vähendavad energiakulu ning pikendavad seadme ja õli enda eluiga. Teised ütlevad, et töötavad oma mootoriõlid välja koostöös mootoritootjatega, iga õli on ette nähtud kindlale mootoritüübile ja mingeid lisandeid sinna segada ei tohi. BiolaGunev õli ei seGune Biolagunev õli tavalisega ei segune. Remondimehed teavad rääkida, et teinekord tuuakse Skandinaavia maadest meile kasutatud metsamasin, mille hüdrosüsteemis on kasutusel olnud ülikallis biolagunev hüdrovedelik. Paraku seda aga ei teata, pannakse tavalist peale ja siis on enam-vähem kindel, et süsteemi kummitihendid ja mansetid hakkavad lekkima. Seetõttu on kasutatud tehnika soetamisel hädavajalik uurida, milliseid määrdeaineid selles seni on kasutatud. Kui biolagunev hüdrovedelik on tarvis asendada mittebiolagunevaga, siis tuleb hüdrosüsteem enne uue vedelikuga läbi pesta ja kõik kummidetailid välja vahetada. Kui räägitakse õli universaalsusest, siis peetakse silmas üldiselt seda, et õli sobib kasutamiseks aasta läbi. Kui aga soovitakse nii mootorrattale, traktorile kui ka sõiduautole sobivat mootoriõli, siis sellist pole veel välja mõeldud. Määrdeaineid on soovitatav ladustada kinnises ruumis plusskraadidel, kuid mitte üle 40kraadises soojuses. Tarmo Klaar soovitab, et vaate tuleb hoida horisontaalselt ja vältida väliste saasteainete (tolm, vesi) sattumist korgi vahelt mahutisse. Hoiustatavate toodete kogus peaks olema selline, et need kasutatakse ära vähemalt viie aasta jooksul. Siis on kindel, et määrdeaine on selline, nagu tootja ette näeb, pikemal hoiustamisel võivad toote omadused halveneda.

SOOVITUSI MOOTORIÕLI OSTJALE

TRAKTORIÕLID

• Tuleb järgida mootoritootja nõudeid. • Õli peab olema originaalpakendis. • Tähtis on müüjapoolne tehniline tugi ja nõustamine. • Müüja peaks pakkuma täiendavat informatsiooni õli kohta (toote- ja ohutuskaardid jmt). • Kui mootoritootja nõuab litsentse, siis tuleb jälgida selle olemasolu ka mootoriõlil (WV, MB, MANi, Scania, Volvo jne litsentsid). • Kui litsentsinõue puudub, siis järgida ACEA, API, JASO

• Spetsiaalsed traktoriõlid on mitmeotstarbelised ja sobivad kasutamiseks mootorites, käigukastides, hüdrosüsteemides, diferentsiaalides, peaülekannetes, märgpidurites ja jõuülekande sidurites. • See võimaldab mitme õlisordi asemel kasutada ühte multifunktsionaalset õli. • UTTO-tü ü pi traktoriõ lid (Universal Tractor Trans-

standardeid. • Kui mootoritootja on nõudnud konkreetseid SAE nõudeid, siis jälgida ka neid (nt mootoritootja Cummins). Allikad: Fuchs Lubricants Estonia, Jungent Estonia, Addinol Lube

ÕLI PEAB VASTAMA STANDARDILE

õiduautodele ja raskeveokitele mõeldud õlide suurim erinevus on rahvusvahelistes spetsifikatsioonides – Euroopa Autotootjate Assotsiatsioon ACEA (European Automobile Manufacturers’ Association), Ameerika Naftainstituut API (American Petrol Institute) ja OEM (Original Equipment Manufacturer) ning SAE (Society of Automotive Engineers) ja nende viskoossusklassides. Viskoossusklassid näitavad õli „paksust” ja temperatuuritaluvust, kuid ei ole otseselt seotud õli kvaliteediga. Esimene number, millele tavaliselt järgneb W-täht (winter), näi-

tab õli voolavust madalal temperatuuril ehk nn talvist viskoossust. Teine number näitab õli võimet säilitada piisav paksus ka kõrgel temperatuuril ehk õli viskoossust 100 kraadi juures. Valdavalt on sõiduautode õlid väiksema viskoossusega (5w-30, 0W-20) kui raskeveokite õlid (10W-40, 15W-40). Põllumajandus- ja ehitusmasinate õlidel kasutatakse mõisteid STOU (Super Traktor Oil Universal) ja UTTO (Universal Traktor Transmission Oil). Need on õlid, mida kasutatakse nii mootori, hüdrosüsteemi kui ka jõuülekande karterites. Allikas: www.acea.be

MOOTORIÕLID, TRAKTORIÕLID JA MÄÄRDEAINED • Low emission õlid heitgaasi järeltöötlussüsteemidega sõidukitele, mis sobivad ideaalselt kasutamiseks ka väga madalal välistemperatuuril ja vastavad Euro 4, 5, 6 emissiooninõuetele. • Mootoriõli, mis sobib kasutamiseks biodiisliga töötavates mootorites. • Monoviskoossed mootoriõlid nii turboülelaadimisega ja turboülelaadimiseta diisel-

mootoritele kui ka keskmise kiirusega ja kiiretele diiselmootoritele, mõeldud kasutamiseks tingimuste suhtes nõudlikes statsionaarsetes seadmetes, aga ka ülekandemehhanismides ja hüdrosüsteemides. • Kahetaktilised mootoriõlid, mis on isesegunevad, väikemasinate õhkjahutusega mootoritele, kõikidel kiirustel.

mission Oil) on universaalselt käigukastidele, hüdrosüsteemidele, diferentsiaalidele, lõppülekannetele, märgpiduritele ja powershift-siduritele ettenähtud õlid. Need on tasakaalustatud hõõrdumisomadustega, takistades märgpidurite libisemist ja kinnijä ämist. Hea nihkepinge stabiilsuse tõttu sobivad kasutamiseks suu-

rel koormusel, tagavad kulumis- ja korrosioonikaitse ning vähendavad müra. • STOU-tü ü pi traktoriõ lisid võib lisaks kasutada mootorites. Need pakuvad samu eeliseid nagu UTTO-tüüpi õlid ning tagavad lisaks mootori laitmatu puhtuse ja parima dispergeerimisvõime. • Nii UTTO kui ka STOU õ lid on multiviskoossed ja neid saab kasutada aasta ringi.

• Kompressoriõlid – nii mineraalipõhised kui ka sünteetilisel õlil baseeruvad. • Lüpsimasinaõlid – vaakumpumpadele, multiviskoossed, hea kokkusobivus tihenditega. • Saeketiõlid – nii mineraalsed kui ka biolagunevad (keskkonnasäästlikud) määrivad usaldusväärselt, aasta ringi kasutatavad, ka madalal temperatuuril. • Korrosioonitõrjevahendid –

lahustavad roostet, kaitsevad metallpindu, moodustades vahasarnase kaitsekile, roostekaitse. • Aerosoolid – universaalaerosool korrosiooni- ja kulumiskaitseks, niiskuskindlad, sööbimisvastaste omadustega. • Ketiõlid – kõrgel temperatuuril (toiduainetööstuses) ja ketiaerosoolid raskelt koormatud või kiiresti liikuvatele kettidele. • Aerosoolmäärded.

mutamise ja mustuse eemaldamise eest. • Enamikus hüdrosüsteemides nõuavad tootjad standarditele DIN 51524-2 või DIN 515243 vastavate õlide kasutamist. • Standard kehtestab nõuded muu hulgas vee eraldusvõimele, puhtusklassidele, õhu eraldusvõimele, filtreeritavu-

sele, kokkusobivusele tihenditega, oksüdatsioonikindlusele ja kulumiskaitsele. • Lisaks on määrava tähtsusega vastavus soovitud viskoossusele ja viskoossuse sõltuvus temperatuurist. • Eraldi liigitatakse energiasäästlikud ja biolagunevad hüdroõlid.

MÄÄRDED, ERITOOTED • Olemas on universaalmäärded, poolvedelad määrded, biolagunevad määrded jne. • Kui mõ nda mä ä rimiskohta ei saa tehnilistel põhjustel määrida õliga, kasutatakse selleks määret. • Mä ä rded sisaldavad manustega parendatud baasõlisid, mis on suletud spetsiaalsesse tahkestisse. • Tahkesti takistab õ li minemavoolamist ja toidab määrimiskohta pidevalt õliga.

HÜDROÕLID • Hü droõ lid kannavad ü le ja juhivad täpselt jõudu ja liigutusi, ühtlasi kaitsevad need kulumise eest ning takistavad korrosiooni ja sadestiste teket. • Hüdroõlid määrivad liikuvaid seadmeosi, jahutavad, kaitsevad korrosiooni eest ning hoolitsevad vibratsiooni sum-

LAI VALIK CASTROLI MOOTORIÕLISID SINU MASINAPARGILE

TRANSMISSIOONIÕLID • Transmissiooniõ lid pakuvad igaks kasutusjuhuks määrdetehniliselt usaldusväärse lahenduse, olenemata sellest, kas tegemist on mootorsõidukite ja töömasinate

koormatud hüpoidülekandega, piiratud libisemisega (limited slip) diferentsiaaliga sildadega, sünkroniseeritud manuaalkäigukastiga, roolimehhanismi või jaotuskastiga.

VÕTA ÜHENDUST CASTROLI MOOTORIÕLIDE AMETLIKU MAALETOOJAGA EESTIS!

KÕIK MÄÄRDEAINED ÜHEST KOHAST PARIMA HINNAGA!

www.maardekeskus.ee

MENTUM AS INFO@MENTUM.EE Tel: +372 6737125 www.balticoil.eu

6 || seemnekasvatus || maa elu

8. veebruar 2018

Oma tarbeks pole keelatud taimi ka poeviljade seemnetest kasvatada, aga olge topeltvalv sad haiguste suhtes, et need levima ei pääseks. Foto: PuBliCdomainPiCtureS.net

viirus. Osa Vahemere maadest meie poeletile jõudvatest tomatitest sisaldab viirust, mis on maailmas üks majanduslikult kõige ohtlikumaid tomativiiruseid, põhjustades kuni sajaprotsendilist saagikadu.

MIDA KARTA

isaks tomati kollase keerdlehisuse ehk koldlehisuse viirusele ((tomato yellow leaf curl virus, TYLCV) levib seemnetega ka teine tomati söödavust mittemõjutav viirus: pepiino-mosaiikviirus (PepMV). Selle nakkuse sümptomid on taime üldine kasvupeetus ja kollased või tumedad laigud lehtedel ning tumedad triibud lehevartel. Vili võib olla marmorjas. Ka tubakamosaiigi viirus (TMV) kandub edasi seemnetega ja nakatunud tomativili võib olla ilma sümptomiteta. Nakatunud taimedel on aga lehtedel iseloomulik mosaiikne värvumine. TMV on väga püsiv ning võib nakatunud ja kuivanud taimedes säilida isegi sada aastat. Tomati mosaiigiviirus (ToMV) levib samuti seemnetega ja tomati vili võib olla ebaühtlaselt valminud välimusega. Varajases arengujärgus nakatunud taim kolletub ja kängub, lehed võivad olla keerdunud ja neil võib esineda nekrootilisi laike. Allikas: Kadri Just

poetomatilt võetud seeme

võib kasvuhoonesse haiguse tuua riina marTinSon Maa Elu

oidupoes müüakse järjest põnevamaid tomateid. Talvel, kui aiasõbrad sunnitult jõude istuvad, urgitseb nii mõnigi võileivale lõigatud tomatilt või paprikalt seemne välja ja pistab mulda – põnev ju vaadata, milline taim sellest kasvab. Paraku võib nii oma kasvuhoonesse tuua mõne taimehaiguse ja see oht pole sugugi teoreetiline, sest Eesti Maaülikooli (EMÜ) lektori Kadri Justi doktoritöö tarbeks analüüsitud Eestisse imporditud tomatitest üle kolmandiku sisaldas ohtlikku viirust. „Poes müügil olevad tomatipartiid, nagu ka kõik teised puuja köögiviljad, peaksid eelduste kohaselt olema haigusvabad, sest on meile saabunud koos fütosanitaarsertifikaadi või taimepassiga ja läbinud piiril taimetervise kontrolli,” tõdeb Just. „Ometi saab tuua markantse näite: oleme katsete käigus meil müügil olevatest imporditud tomatitest leidnud tomati kollase keerdlehisuse ehk koldlehisuse viirust (tomato yellow leaf curl virus, TYLCV), mis on maailma mastaabis üks majanduslikult kõige ohtlikumaid tomativiirusi, põhjustades kuni sajaprotsendilist saagikadu. Üle kolmandiku meie katsetes testitud Eestis müügil olevatest importtomatitest sisaldasid TYLCVd.”

Just tõdeb, et vili või seeme võib haigust kanda hoolimata igati tervest välimusest. Ka nimetatud TYLCV puhul ei esine viljal sümptomeid ja välisel vaatlusel on võimatu nakkust määrata. „Katsete käigus leidsime viirust ka tomati seemnetest: 10–44 protsenti uuritud seemnetest olid viirusega nakatunud ja kirjanduse andmetel on leitud ka 20–100 protsendi seemnete nakatumist TYLCVga,” räägib Just. „Õnneks seni teadaolevalt taimeviirused inimese tervisele ohtlikud ei ole. Probleemiks on ikkagi taimekasvatajatele põhjustatud saagilangus.” Justi sõnul on TYLCV katsed näidanud, et enamik nakatunud vilju olid pärit Hispaaniast ja üks Marokost. „Rootsist oleme leidnud positiivseid proove ka Egiptusest, Iisraelist ja Itaaliast imporditud tomativiljadest. Seega on suurem tõenäosus saada selle viirusega nakatunud vili ja seeme Vahemere piirkonnast toodud tomatist,” lisab ta. Kuna taimeviirused inimesele ohtlikud pole, siis tootmiskasvuhoonest võetud tomat, mis läheb müügiks köögiviljana, ei pea olema taimehaiguste suhtes kontrollitud. EMÜ taimekaitse teadur Eha Kruus tõdeb, et mingi väega ei jõuakski kontrollida eraldi igat toiduks mõeldud puuja köögivilja. „Seetõttu ongi mindud süsteemile, et köögiviljakasvuhoonetes taimetervise inspektorid ei käi, vaid taimede seisundit jälgib agronoom: kui taimekaitse ei mõju, siis silmanähtavalt haiged taimed lihtsalt hävitatakse. Taimetervise kontroll käib reeglina

seal, kus risk haigust levitada on suurem – taimse paljundusmaterjali tootjate juures,” selgitab ta. „Tomat on ju poes mitte kui „seemned”, vaid ärasöömiseks mõeldud köögivili. Seetõttu polegi mõtet igat tomatit poes kontrollida, kuna üldiselt need eluringlusesse enam ei sisene muidu kui toitained meie endi kehas. Inimese haigused tomatist võetud seemnetega tõenäoliselt ei levi, aga tomatite välispinnal võib neid põhjustavaid mikroobe olla küll.”

kuidas Ära Tunda

Ükski seadus ei ütle, et oma tarbeks kasvatades ei või eksperimenteerida poest ostetud viljadest pärit seemnetega või reisilt kaasa toodud lubatud taimedelt pärit seemnetega, aga kindlasti tasub sel juhul arvestada haiguste levitamise ohuga. „Tuleb tähelepanelikult oma taimi jälgida ja kahtlaste sümptomite korral teavitada Põllumajandusametit, sest kui tegu on ohtliku taimekahjustajaga, eksisteerib teavitamis- ja tõrjekohustus,” rõhutab Just. TYLCV sümptomid avalduvad lehtedel kolletumise, leheäärte keerdumise, taime kasvupeetuse ja vähenenud (kuni 100 protsenti) viljade moodustumise näol, samuti jäävad viljad kasvult väiksemaks. „Oleme katsetes kasutanud suureviljalist sorti ‘Moneymaker’, mis TYLCVga nakkuse korral moodustas vaid kirsstomati suuruseid vilju,” toob näiteks Just. eksooTilised seemned Talvel reisitakse palju Aasias ja mujal soojadel maadel ning tuuakse kaasa põnevaid seem-

PÕLLUMAJANDUSAMET SOOVITAB Ärge tooge reisilt kaasa taimi, seemneid, vilju ega õisi, sest nendes võivad peituda kahjurid ja haigused. Ärge kasutage külviks toiduks mõeldud viljade seemneid, need ei pruugi idaneda. Samuti võivad need olla saastunud viirushainepakke. Paraku minnakse seemneid kaasa tuues mõnikord seadusega vastuollu, eriti näiteks siinsete aiasõprade seas hinnatud Venemaa köögiviljade seemneid varudes. Üldreegel on, et Euroopa Liidu piires võib seemneid tellida ja reisidelt kaasa tuua, aga väljaspool seda kehtivad piirangud ja keelud, mis on riigiti ja taimerühmiti üsna keerulised. Maksu- ja Tolliameti (MTA) pressiesindaja Uku Tampere räägib, et kuna seemnete import on väga mitmetahuline valdkond ja kui inimene ei tea täpselt või kahtleb, tasub kindlasti tolliinfost üle küsida ja tutvuma peaks ka võimalike tolliformaalsustega. Nimekirjad, millistest Euroopa Liidu välistest riikidest milliseid seemneid tohib tellida või reisilt kaasa tuua, leiab Põllumajandusameti ja MTA kodulehtedelt. Keelud puudutavad peaasjalikult põllumajanduslikke (sertifitseeritavaid) seemneid: köögi- ja juurviljad, sööda-, õli- ja kiukultuurid ning teraviljad. Seemnete importi kontrollib MTA ja taimetervise valdkonnas Põllumajandusamet. Põllumajandusameti seem-

eesti maaülikooli (emü) lektori kadri Just: „Oleme katsete käigus meil müügil olevatest imporditud tomatitest leidnud tomati kollase keerdlehisu-

se viirust (TYLCV), mis on maailma mastaabis üks majanduslikult kõige ohtlikumaid tomativiirusi, põhjustades kuni sajaprotsendilist saagikadu. Üle kolmandiku meie katsetes analüüsitud Eestis müügil olevatest importtomatitest sisaldas TYLCVd.”

neosakonna juhataja Anu Nemvalts selgitab, et kuna Eesti asub Euroopa Liidu välispiiril, on oluline, et kontroll oleks tehtud euroliidu nõuete järgi. „Aitame MTAd ekspertidena, kui on tegemist spetsiifilisemate küsimustega,” lisab ta. Piirangud on sisse seatud ikka kõikvõimalike haiguste eemale hoidmiseks. Nemvaltsi sõnutsi on petlik arvata, et troopilisest kliimast toodud taimehaigus meil ellu ei jää. „Kuidas need haigused siia jõudes käituvad, me ei tea, seda saaksime alles tagantjärele teada,” nendib ta. Kruus kinnitab, et oht haigusi seemnete või sibulatega levitada pole sugugi teoreetiline. „Eriti kui lihtsalt leiate midagi tänavalt või loodusest – seal on kontrollimata kraam ja bioloogilise saastumise tõenäosus väga suur. Umbes nii, nagu hulkuvat kassi ei soovitaks kohe koju voodisse lubada, enne tuleks talle vähemalt ussikuur teha,” selgitab ta. Kruusi sõnul võivad seemnetega levivad haigustekitajad paikneda eri seemneosades. „On neid, mis asuvad saastajana seemnepakendis, mitte vahetult seemne küljes. Näiteks seemne-

te hulka võib sattuda mõningate seente õhu kaudu levivaid eoseid või varisega levivaid sklerootsiume ehk seenemügaraid, mis mõnel liigil on seemnetest raskesti eristatavad. On patogeene, mis peidavad end seemne pinnal, seemnekestade vahel või seemne toitekoes või idus endas,” loetleb ta. Nemvalts ütleb, et igal kevadel tõuseb küsimus seemnete Venemaalt importimise kohta, paraku paljusid köögiviljaseemneid sealt tuua ja tellida ei tohi. Näiteks Venemaa tomatisorte on Eestis ammusest ajast kasvatatud ja väga hinnatud, kuid neid praegu tuua ei saa. Põhjus pole mitte niivõrd haiguste ennetamine, kuivõrd bürokraatia. „Praeguseks ei ole Venemaa Euroopa Liidule taotlust esitanud, et saaks alustada importimise heakskiitmise menetlust. See tähendab, et näiteks tomatiseemet ei tohi Eestisse Venemaalt tuua ja pole vahet, kas seemet kasvatatakse koduaias või plaanitakse edasi müüa,” rõhutab ta. „Venemaa pole ise astunud samme oma turu avamiseks Euroopa Liidus. Seemnearetus on seal heal tasemel, selles keegi ei kahtlegi, keelu põhjus on pigem õiguslik.”

gustega, mistõttu saaki ei pruugi saada

maa elu || ettevõtja || 7

8. veebruar 2018

Värska kauplus laieneb väheneva rahvaarvu kiuste Sander Silm Maa Elu

ärska alevikus tegutseb juba veerand sajandit kauplus Lemmik, kes pole uksi sulgenud ei piirikaubanduse, väheneva rahvaarvu ega riigi aktsiisipoliitika kiuste. Vastupidi: kauplus üritab tegevust laiendada üsnagi uuenduslikul moel. Lemmiku omanik on kõik need aastad olnud Värska ettevõtja Margus Karro, kelle jaoks on maakaupluse pidamine olnud paras proovikivi. Poe käivet on mõjutanud nii usin piirikaubandus kui ka maakoha rahvaarvu pidev kahanemine – pole inimesi, pole ka kliente. Margus Karro toonitab, et praegu meedias kujunenud arvamus, et maapoode hoiab hinges vaid alkoholimüük, ei vasta vähemalt Lemmiku puhul tõele. „Meie poes pole alkoholi osakaal kunagi väga suur olnud, kuid praeguse aktsiisipoliitika tõttu on hoobi all kogu ettevõtlus, kuna see vähendab ettevõtte konkurentsivõimet,” räägib mees. Tema hinnangul ei saa poliitikud alati aru, et kui maal kao-

vad ettevõtted, siis kaovad ühel hetkel ka elanikud ja valijad. Ettevõtja ei tee saladust, et on ka ise mänginud mõttega pood kinni panna. Aga kuna Karro jaoks on Värska ideaalne elukeskkond, siis on ta kõigi raskuste kiuste jäänud. Ainuke võimalus – laieneda Ainsa ellujäämisvõimalusena näeb ettevõtja poe tegevuse laienemist, aga kuidas laieneda, kui kauplus asub Eesti äärealal? Margus Karro töötas välja ärimudeli, mis annab maapoele hoopis laiema tähenduse. Kuna Värska kandis on järjest rohkem vanu inimesi, kel probleem poodi pääsemisega, siis hakkab kauplus lähipäevil pakkuma ukselt uksele teenust. On tellitud kaubaveoauto ja tööle võetud müügisekretär, kes tegeleb telefonitellimustega. „Tehniliselt näeb asi välja nii, et anna-

Ainsa ellujäämisvõimalusena näeb ettevõtja poe tegevuse laienemist.

Ettevõtja Margus Karro hinnangul jäävad ellu vaid need maakauplused, kes suudavad muutunud oludega Foto: Sander Silm kohaneda.

me välja oma kaubakataloogi, mis ongi mõeldud peaasjalikult neile, kel pole juurdepääsu internetile. Inimene helistab tellimiseks poodi, annab teada oma valiku ja meie viime talle kauba koju,” selgitab Karro. „Taolist teenust on tarvis eel-

kõige vanemaealistele, kuna neil pole pahatihti arvutit ega oskust e-poes iseseisvalt ostmisega hakkama saada.” Kauplus prindib ja köidab oma kaubakataloogid ise, see annab kauplusele hinnaeelise ja paindlikkuse. Teisalt polnud in-

vesteering printimismasinasse ja kogu kojuveosüsteemi väljaarendamisse väike. Karro sõnul muud võimalust aga polnud. „Minu jaoks on ukselt uksele teenuse pakkumine ainuke väljapääs, sest maapoed, kus on väike valik ja kõrged

hinnad, on määratud väljasuremisele. Tahan saada suuremaks ja edasi areneda, juba praegu oleme IT valdkonnas samal tasemel suurte kettidega. Ega selline areng pole kerge olnud, kuna minusugusel üksikettevõtjal tuleb investeeringud teha sõna otseses mõttes kõhu kõrvalt.” Ukselt uksele teenuse projektile on oma programmist toetusettepaneku teinud ka MTÜ Piiriveere Liider. MTÜ tegevjuhi Rutt Riitsaare sõnul on Margus Karro hea näide ettevõtjast, kes ei mõtle ainult kasumile, vaid panustab aktiivse tegevusega kohalikku kogukonda. „Taolist teenust on meie piirkonda vaja,” kinnitab ta. Tax-free külapood Kauplus Lemmik on juba lähitulevikus üks väheseid, kui mitte ainuke külapood Eestis, kes on liitunud tax-free süsteemiga. Enesestmõistetavalt peab Karro selle sammuga silmas Värskat läbivaid Venemaa turiste. Nende maitse-eelistusi arvestades võtab kauplus oma valikusse eksklusiivsema juustuvaliku ja on investeerinud korralikku kohvimasinasse, millest poeomaniku sõnul voolab Värska aleviku parim kohv. Samuti on kaupluses olemas kahepoolne kontaktgrill, klientidele pakutakse veiselihaburgereid. „Maapoe ellujäämiseks on ülitähtis kohaneda muutunud oludega,” võtab poeomanik jutu kokku.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril II” raames.

8 || Põllumajandus || maa elu

Linnuveerg

8. veebruar 2018

Kattekultuur

jätab toitained mulda Margus Ameerikas Baltic Agro

Hallrästas on talvelgi üsna kireva sulestikuga. FOTO: WIKIPEDIA

HALLRÄSTAS TULEB AASTA LÄBI TOIME OLAV RENNO linnuteadja

liima soojenemisega kaasnevad pehmemad talved lubavad mitmel linnuliigil üha arvukamalt loobuda ohtlikest rännetest, leides lumikatte kiuste endale hädavajalikku toitu ja oma suhteliselt paksu sulgrüü varal trotsides pakaselisi öid. Üks selline lind on hallrästas, kes on Eestis ka üsna tavaline pesitseja. Mõnel laiu alasid hõlmanud külmemal talvel võib hallrästaid Eestis talvitada koguni rohkem kui tavaliselt – need salgad ja parved on siia pagenud veelgi külmematelt ida- ja kirdealadelt. Tavatalvel võib Eestis viibida kokku kümmekond tuhat hallrästast, kes leiavad peamise toidu pihla- ja muude marjade ning lume alt välja tuustitud õunte ja seemnete näol. Hallrästa nimi tuleneb ta tuhkhallist peast, kaelast ja tagaseljast; selg on kastanpruun, saba ja tiivasuled mustjaspruunid, noka tipp must ja tüvik kollane. Alapool on valkjas, rind pruuni mustriga ookerkollane. Aprillis asuvad hallrästad, kes enamjaolt veetsid talve Kesk-Euroopas, oma pesapaikadele mitmesugustes puistutes. Eestis pesitseb neid üle 100 000 paari, tavaliselt hajusate kolooniatena, kus reeglina on igal paaril oma pesapuu. Pesa ehitatakse oksale või oksakaenlasse suure poolkerana, mille väliskiht on oksaraokestest, putkevartest ja jämedatest kõrtest, keskkiht rohke poriga tugevdatud ning sisekiht kuivade lehtede ja rohulibledega vooderdatud. Aprilli lõpul või mai alul on pesas 5–6 sinirohelise taustaga pruunitähnilist muna, mida haub emalind. Pojad kooruvad 12 päevaga ja saavad mõlema vanalinnu hoolel 18 päevaga lennuvõimeliseks, kuid enamasti lahkuvad nad pesast varem ja varjavad end maapinnal rohu sees, kuhu vanemad neile toitu toovad. Selleks on maikuul peamiselt vihmaussid, juunis ka suuremad kahetiivalised, näiteks parmud. Osa Eesti hallrästaid asub juunis teist korda pesitsema. Soomes juhtub seda harva, Poolas aga enamikul paaridest. Juuli keskpaigaks on ka teise kurna pojad lennuvõimelised ja pesakolooniad jäävad vaikseks. Nimelt on hallrästakoloonia kaugelt kuuldav, kuna iga paar püüab oma pesapuud kui territooriumi enda päralt hoida. Kui aga mõni paar pesitseb omaette, teistest eraldi, siis häälitsustega pesa asupaika naljalt ei reedeta. Mõne röövluskommetega linnu või neljajalgse kiskja koloonia lähedusse sattudes kaitstakse pesapaika peale kisa, sööstlendude ja nokahoopide veel sootuks omamoodi: vaenlase suunas pikeeriv rästas vallandab hästi sihitud roojalaadungi ehk, maakeeli öeldes, pasandab häirija täis. Sellest tavast tuleneb üks hallrästa rahvakeelseid nimetusi: paskrästas. Juulis-augustis hakkavad hallrästad põhitoiduna marju sööma ja seda menüüd ka aedades harrastades pälvivad meie pahameele. Nad kuuluvad küll jahilindude hulka, ent asulates peaks kasutama veretuid tõrjevõtteid.

attekultuurid, vahekultuurid, püüdurkultuurid – kõik need sõnad on sünonüümid taolistele põllutaimedele, mida kasvatatakse mitte saagi saamiseks, vaid, nagu ka nimetus kattekultuur ütleb, põllu(mulla)pinna kultuuridega katmiseks aasta ringi. Ka sügisel pärast põhikultuuri saagikoristust, talvel ja kevadel enne järgmiste suviviljade külvi. Või siis vahekultuur selles mõttes, et kasvab kahe põhikultuuri vahepealsel ajal, ja püüdurkultuur selles mõttes, et püüab kinni põhikultuuride vahepealsel ajal mullast põhjavette või veekogudesse leostuvad taimetoitained. Laialdasemalt hakati taoliste agrotehnoloogiliste võtetega tegelema sajandivahetuse paiku ja viimasel kümnendil on see üsna levinud. Eriti piirkondades, kus kasvatatakse valdavalt (ka monokultuuris) taolisi suvikultuure nagu mais ja sojauba ning talvel on põllud pikka aega mustad (kultuurita), lumikatteta ja muld külmumata. USAs on vahekultuure juba aastaid propageeritud ja eelmisel hooajal tehti nende kasutamise kohta juba viies põhjalikum turu-uuring. Selgus, et nüüdseks on kuni 88 protsenti sealsetest põllumeestest seda meetodit kasutamas. Viimastel aastatel on kasutajate arv stabiilselt suurenenud ja kasvupind farmides järjest laienenud. Täpsemalt, viie aastaga ligikaudu kahekordistunud: kui 2012. aastal oli keskmiselt ühes farmis kattekultuuride all 88 hektarit, siis 2017. aastal juba 183 hektarit. Lühidalt turu-uuringu huvitavamatest faktidest: • Kolmveerand kasutajatest külvas kattekultuurid ise, veerand aga kasutas külviteenust. • Selle võttega saadud saagid ei olnud tavapäraselt saadutest palju suuremad, kuid sellegi poolest statistiliselt usutavad: maisil 1,3, sojaoal 3,8 ja nisul 2,8 protsenti suurem saak. • Kattekultuure kasutatakse ühtemoodi võrdselt eri mullaharimismeetodite puhul ning võrdselt erineva põllupinna suurusega farmides. • 15 protsenti kasutas spetsiaalseid seemnesegusid, ülejäänud peamiselt rukist ja vähem teisi kiirekasvulisi kultuure, nagu redis, raihein, rüps jt. • Rajamise aja järgi külvas 73 protsenti kasutajaist kattekultuuri pärast eelkultuuri kombainimist. Veerand aga juba suvel põhi(eel)kultuuri sisse. • Veerand küsitletutest leidis, et rukki vahekultuurist oli kasu resistentsete umbrohtude vastu, 44 protsenti hindas efekti vahelduvaks ja 31 protsenti ei näi-

nud olulist mõju raskesti tõrjutavatele umbrohtudele. • Üle kümneaastane kattekultuurikogemus oli 19 protsendil vastanutest, 2–3 aastat ja 4–5 aastat kogemusi oli võrdselt neljandikul farmeritest. • 54 protsenti kasutajaid nägi positiivset efekti mullale juba pärast teist aastat, ülejäänud 2–5 aasta jooksul ja vaid 2 protsenti oli neid, kes üldse mingit erinevust ei märganud. • Resistentsete umbrohtudega on probleeme 59 protsendil taimekasvatajatest. Meil Eestis on kattekultuurid veel suhteliselt vähe levinud. Peamine põhjus on hiline põhikultuuri koristus. Kui see jääb septembrisse või oktoobrisse, ei jõua kattekultuur areneda enne talve taolisesse seisu, et tehtud kulutused tasa teeniks. Augusti keskpaik oleks meil üldjuhul viimane aeg kattekultuure külvata. Talivilja kesa, kus kasvatatavaid kultuure saagiks ei koristata, on meil üks kattekultuuride viljelemise parim koht. Sinna saab tinglikult liigitada ka mesikakasvatajad, kes kasvatavad kattekultuuri kahe põhikultuuri vaheaastal, et mulla viljakust parandada. Kattekultuuride peamised eesmärgid: • Mulla omaduste parandamine • Taimetoitainete püüdmine, fikseerimine • Umbrohtude surve vähendamine • Tuule- ja vee-erosiooni ärahoidmine Kattekultuurideks kasutatakse võimalikult kiirekasvulisi taimi: rukis, raihein, naeris, rüps jt. Spetsiaal-

Augusti keskpaik oleks meil üldjuhul viimane aeg kattekultuure külvata.

sed seemnesegud koostatakse nii, et seal oleks erinevaid liike: kõrrelisi, liblikõielisi, ristõielisi ja tugeva pika sammasjuurega taimi. Taolise seguga jääb sooja ja pika sügise ja kevade korral mulda suur hulk taimset materjali, mis on järgnevale põhikultuurile hea orgaaniline väetis. Paranevad mulla bioloogilised ja füüsikalised omadused. Mida enam on mullas orgaanilist ainet, huumust, seda viljakam on muld. Taimedel on tänu aktiivsemale mikrobioloogilisele tegevusele enam toitaineid. Kuivemas kliimas on eriti tähtis mulla suurem veemahutavus, millega tagatakse saagi väiksem sõltuvus põuast. Liigniiskel põllul vastupidi, sügava sammasjuurega taimed tekitavad vee liikumise kanaleid ja murendavad künnikihi alust tihest. Kiirekasvulised kattekultuurid vajavad kasvuks ohtrasti taimetoitaineid. Need elemendid, mis potentsiaalselt sügisel, talvel ja varakevadel põhjavette või veekogudesse võiksid leostuda, püüab püüdurkultuur kinni. Eelkõige mullaveega kergesti liikuva lämmastiku ja väävli, aga ka kaaliumi. Fosfor on tugevasti mullaühendiga seotud ja leostub suhteliselt vähe. Loodus tühja kohta ei salli ja kultuurita põllul kipuvad levima just taolised umbrohud, millest hiljem on väga raske vabaneda. Piirkondades, kus aastaid on ühekülgselt kasutatud minimaalset mullaharimistehnoloogiat, on resistentsed umbrohud järjest suurem probleem. Selle vastu on mujal maailmas viimastel aastatel kasutusele võetud dikamba (taimekaitsevahend) tolerantseid sorte. Tuule-erosioon kannab kuiva mulla korral kultuurita põllult ära suure hulga mulla peen osakesi. Uus huumuskiht tekib aga väga aeglaselt, looduslikes tingimustes 2–3 cm viiesaja aasta jooksul. Liigvesi võib samuti suure osa viljakandvast mullakihist ära uhtuda ja taimetoitainete leostumine põhjavette või veekogudesse on üsna tõenäoline.

Kuigi enamasti külvatakse kattekultuur pärast põhikultuuri, siis põhjamaal võib sügis selle arenguks liialt lühikeseks jääda. Vahel on otstarbekam külvata see juba suvel põhikultuuri sisse. See on eelkõige levinud maisi korral, kui külvatakse ligikaudu meetrikõrgusesse taimikusse kas kõrge kliirensiga külvikuga reaskülvis või tsentrifugaalkülvikuga lauskülvis. Ka lennukit on kasutatud. Seeme jääb siis mullapinnale ja idaneb vihmaga. Maisipõllul on pärast koristust mullapind juba tiheda rukkiorasega kaetud. Kattekultuuri on mõtet vaid suviviljade külvi eel kasutada. Taliviljad on niigi aasta ringi põllul. Mujal maailmas kasutatakse kattekultuure maisi, sojaoa, päevalille jt eel. Meil oleksid sobivad kultuurid põldhernes, põlduba, suviraps, suviteraviljadest oder, suvinisu ja kaer. Muidugi on kattekultuuride lõppeesmärk ka tulukuse kasv. Kattekultuuri seemned maksavad, külv ja järgneva kultuuri eelne taimiku hävitamine samuti. Kevadel enne põhikultuuri külvi tehakse seda kas herbitsiidiga või mehaaniliselt spetsiaalsete rullidega. Kõik need kulutused peavad saama tasutud järgnevate aastate stabiilsema ja suurema saagiga. Vähem tähtis pole kattekultuuride esteetiline faktor. Sõites maanteel või raudteel on palju ilusam näha kahel pool rohetavat rukkiorast kui tolmavat põldu. Eelkõige taolistes piirkondades, kus pole püsivat lumikatet. Ka meie talved on järjest muutlikumad. Rukkioras vahekultuurina püsib põllul erkroheline sügisest kevadeni, on vahel isegi ilusam kui spetsiaalne muruväljak. Eestis võib suvivilja külvi planeerides põld olla enne kuni kaheksa kuud kultuurita. Septembrist kuni maikuuni jõuab ka meil kattekultuur põllumullale palju kasu tuua. Kui talveilmad on üha pehmemad ja lumi maas järjest lühemat aega, peame valmis olema kliimamuutusest kasu lõikama.

Öeldakse, et üks pilt ütleb enam kui tuhat sõna. Siin on väga lihtne ja näitlik katse liigvee mõjust mullale. Parempoolses anumas on puhas muld, keskmises taime jäänustega ja vasakpoolses taimikuga, imiteerides kattekultuuri. Anumatesse pidevalt kraa nist vett lastes jõuab puhtast mullast vesi kogumispude lisse pruunina, sisaldades mulla peen osakesi ja arvatavasti ka taimetoit aineid. Sama moodi võib küntud liigniis kelt põllult vesi kraavidesse ja jõgedes se jõuda. Taimejäänus tega anumas seotakse osa mullaosakesi ja väljajooksev vesi on veidi selgem. Taimi kuga anumas on ülejooksev vesi suhteliselt puhas. Foto: erakogu

maa elu || Palk || 9

8. veebruar 2018

LISAINFO põllumajandusspetsialistide töötasu Keskmine brutoväljamakse täistööajaga töötajatele taimeja loomakasvatuses oli Maksu- ja Tolliameti andmetel suurim Järvamaal ja väikseim Hiiumaal. Eesti keskmine täistööajaga töötajale tehtud brutoväljamakse taimeja loomakasvatuses oli 2017. aasta oktoobris 1022 eurot. Rohkem täistööajaga põllumajandustöötajaid oli oktoobris 2017 Tartumaal ja Lääne-Virumaal (Maksu- ja Tolliameti andmed), vähem Hiiumaal, IdaVirumaal ja Läänemaal.

põllumajanduse palgad

jäävad Eesti keskmisele alla Kvaliﬁtseeritud tööjõu puudus põllumajanduses on tingitud sellest, et viimastel aastakümnetel on maalt ära linna elama mindud.

põllumajandustöötajate soodustused Hüved või soodustused põllumajanduse, metsanduse või kalandusega tegelevates ettevõtetes: • Töötajatele pakutakse tasuta kohvi, teed ja joogivett. • 46 protsenti põllumajandusorganisatsioonide töötajatest saavad organisatsiooni tooteid või teenuseid soodustingimustel. • 55 protsenti ettevõtetest katab erialase täiendkoolituse kulud. • Tavaliselt võimaldatakse paindlikku tööaega – üle poolte töötajatest (65 protsenti) märkis, et nende organisatsioonis seda lubatakse. Allikas: Kadri Seeder, Palgainfo Agentuur

Foto: meeliS meilBaum / Virumaa teataJa

Taavi alaS

K Maa Elu

ui suured põllumajandusettevõtted ja talud kurdavad töökäte puuduse üle, siis töötajad tahaksid saada rohkem palka. Maa Elu uuris, millist töötasu põllumajandusvaldkonnas makstakse. Tegevusvaldkondade kohta palgaanalüüse tegeva Palgainfo Agentuuri juht ja analüütik Kadri Seeder märgib, et Statistikaameti andmetel oli keskmi-

ne brutokuupalk põllumajanduse, metsanduse ja kalapüügi tegevusalal 2017. aasta III kvartalis 1082 eurot, kuid võrreldes 2016. aasta III kvartaliga keskmine brutokuupalk isegi pisut vähenes. „Eesti keskmisest brutokuupalgast on põllumajanduse keskmine brutokuupalk mõnevõrra väiksem,” sõnab Kadri Seeder. Palgainfo Agentuuri töötasude uuringu andmed näitavad, et keskmine brutotöötasu oktoobris 2017 oli põllumajanduse

KOMMENTAAR 60 proTsenTi põllumaJanduse TÖÖandJaTesT plaaniB palGaTõusu

HenrY auvÄÄrT CV Keskuse Baltikumi kommunikatsioonijuht

elmisel aastal avaldati 13 protsenti rohkem tööpakkumisi põllumajanduse ja loodusteaduste kategoorias kui 2016. aastal. Kiireim kasv oli kolmandas kvartalis, kus sektori tööpakkumisi avaldati aasta võrdluses koguni 34 protsenti enam. Töökäte nõudlus sektoris ületas meie andmetel tööjõupakkumise kasvu, kuna kandideerimiste arv põllumajandussektoris suurenes tööpakkumiste arvuga võrreldes mõne protsendi võrra aeglasemalt (+9 protsenti). Praegu on põllumajanduse ja loodusteaduste kategoorias avaldatud ligemale 30 tööpakkumist. Otsitakse lüpsjaid, traktoriste, agronoome, farmitöölisi ja põllumajandusmasinate operaatoreid. Lüpsjatele pakutakse tunnipalka alates 4 eurost kuni 5,50 euroni. Otsitakse ka asendustalunikku, kes täidaks loomakasvatustaluniku ülesandeid tema põllumajandusettevõttes puhkuse

või haiguse ajal. Palka pakutakse alates 7 eurost tunnis. Nende töövõtjate palgaootus, kes on märkinud põllumajanduse ja loodusteadused enda soovitud valdkonnaks, on aastaga kasvanud 4,1 protsenti. 2018. aasta prognoosid pärinevad tööportaali CV Keskus ja sõltumatu uuringute agentuuri Palgainfo Agentuur ühisest tööturu-uuringust, kus osales 2017. aasta sügisel üle 800 tööandja Eesti eri piirkondadest ja tegevusaladelt, kes andsid tööd kokku umbes 66 000 inimesele. Uuringust selgus, et 60 protsenti tööandjatest, kes märkisid tegevusalaks põllumajanduse, metsamajanduse või kalapüügi, plaanisid järgneval poolaastal palgatõusu. Samas mahus tööandjaid plaanis värvata uusi töötajaid. Kolmandik soovis luua uusi töökohti, mis on teiste sektoritega võrreldes märkimisväärselt väiksem näitaja. Lisaks märkis 82 protsenti antud sektori tööandjatest, et töötajate leidmine on muutunud keerukamaks.

tegevusalal töötavatel juhtidel, tippspetsialistidel, keskastme spetsialistidel ja oskustöölistel mõnevõrra väiksem kõigi tegevusalade keskmisest brutokuutöötasust vastavates ametirühmades. „Lihttööliste töötasu oli keskmisega võrreldes põllumajanduses mõnevõrra kõrgem,” avaldab Kadri Seeder. põllumaJandusJuhTide palGaooTus Palgainfo Agentuuri uuringutes küsitakse töötajatelt lisaks saa-

davale palgale ka palgaootust – töötajatel palutakse märkida, millistel ametitel nad sooviksid töötada ja milline on oodatud netotöötasu nendel ametitel. „Palgaootus iseloomustab töötaja soovitud palka, aga ka seda, millistel ametitel ta soovib töötada. Töötajad, kes soovisid töötada juhtidena põllumajanduses, metsanduses või kalanduses, soovisid keskmiselt 1975 eurot palka saada (neto), põllumajanduse valdkonna tippspetsialistide netopalgaootus

oli 1872, keskastme spetsialistidel 1602, oskustöölistel 1201 ja lihttöölistel 1028 eurot kätte. Võrreldes saadava palgaga on erinevused suuremad juhtide ametirühmas,” tõdeb Seeder. Seda, et spetsialistid ja oskustöötajad ei teeni põllumajanduses just eriti head palka, kinnitab muugi statistika. Majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK) kahekohalise koodiga palgastatistika näitab, et taimeja loomakasvatuse tegevusala keskmine brutokuu-

palk 2017. aasta III kvartalis oli 1084 eurot. Tähtis on lisada, et EMTAKi kahekohalise koodiga palgastatistika ei hõlma alla 50 töötajaga ettevõtteid, mida põllumajanduses on aga just üsna palju – enamik talusid, ühistud, väikesed põllumajandusettevõtjad ja -tootjad. Põllumajanduse mitte kõige uhkemaid palku kinnitab ka Maksu- ja Tolliameti brutoväljamaksete statistika, mille järgi oli keskmine brutoväljamakse taimeja loomakasvatuses oktoobris 2017. aastal 992 eurot. See oli samuti Eesti keskmisest brutoväljamaksest väiksem. Kadri Seeder rõhutab, et brutoväljamaksete statistika sisaldab ka osalise tööajaga töötajatele tehtud väljamakseid. Osaajaga töötajate osatähtsus on taimeja loomakasvatuses Maksu- ja Tolliameti väljamaksete statistika alusel keskmiselt 7 protsenti. „Põllumajanduse tegevusala on küllaltki hooajaline ning seda iseloomustab töötajate arvu kõikumine ja erinevused väljamaksetes kuude lõikes,” täpsustab Seeder. TÖÖJõud liiGuB linna Teisalt on põllumajanduses tööjõupuudus. Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liige Kerli Ats tunnistab, et kõige suurem probleem on kvalifitseeritud tööjõu puudus maapiirkondades. „Kõige raskem on töötajaid leida ametikohtadele, kus on suurem vastutus – näiteks töö loomadega, ja kus on keerukamad tööülesanded – näiteks töö nüüdisaegse tehnikaga,” toob ta välja. Kvalifitseeritud tööjõu puudus on tingitud sellest, et viimastel aastakümnetel on maalt ära linna elama mindud. „Seetõttu on äärmiselt tähtis maapiirkondade arendamine ja seal konkurentsivõimelise palgaga töökohtade säilitamine ja uute töökohtade loomine. Eriti oluline on, et noored maalt ei lahkuks. Eestimaa Talupidajate Keskliidu hinnangul on äärmiselt tarvilik jätkata noorte toetamist, kes alustavad põllumajandustegevust,” lisab Kerli Ats.

10 || Ilma- ja taImetaRk || maa elu

8. veebruar 2018

nende söömisega piiri pidada ja kasutada oomega-3 sisaldavaid taimseid õlisid: lina-, tšiia-, tudra-, kanepi-, kõrvitsa- ja rapsiõli. Pähklites ja seemnetes on ülivajalik magneesium, mis parandab tuju, keha energiatootmist ja serotoniini tootmist ajus. Samuti leidub neis tervislikke rasvu, mis aitavad üldist tervist toetada ja veresuhkrut stabiliseerida, ja L-trüptofaani, asendamatut aminohapet, mis taas organismis serotoniini moodustada aitab, reguleerides nii meeleolu, vähendades stressi, tõstes tuju, lõõgastades ja andes kosutava une. Parimad on kõrvitsa-, seesami- ja päevalilleseemned ning Brasiilia pähklid. Vabapidamisel lindude munad on väga toitainerikkad. Munakollases sisaldub ohtralt B-grupi vitamiine, millel on kliiniliselt tõestatud depressiooni leevendav toime, kuna need parandavad närvirakkude tööd. Roheline tee soodustab aju ja südame tööd ning meeleolu tõusu. Sisaldab aminohapet, mis aitab ajus tekitada alfa-laineid, need rahustavad ja parandavad tähelepanuvõimet. Naistepuna on samuti looduslik antidepressant, ainult ilma negatiivsete kõrvalmõjudeta. Tõstab meeleolu, vähendab ajus kortisooli hulka. Goji Goji-marjad (harilik taralõng) parandavad üldist enesetunnet ja tervist. Marjad sisaldavad kõiki kehale vajalikke asendamatuid aminohappeid ja mineraale. Safran on vürts, mida saadakse safranikrookuste õitest. Safran on looduslik antidepressant. Kurkum kuulub samuti looduslike antidepressantide ritta. See erakordne vürts on hea depressiooni leevendaja ja ennetaja. Veiste-südamerohtu kasutatakse südamehaiguste ennetamiseks. See toimib rahustavalt ning võitleb põletike, ärevus- ja unehäiretega. Roosilõhnaline kuldjuur, ženšenn, palderjan, muskaatpähkel, lõvilakk, rosmariin – nemadki annavad jõudu depressiooni ennetada ja sellega võidelda. Ka mineraalainete puudust kehas, eriti magneesiumi ja tsingi puudust seostatakse depressiooni, halva mälu ja nõrga immuunsusega. Head tsingiallikad on mereannid, liha, täisteratooted, kaunviljad, seemned, idud, maks ja munad.

ilmaTark

JÜri kamenik ilmatark

MEREEFEKT ON AKTUAALNE

Pähklites ja seemnetes on ülivajalik magneesium, mis parandab tuju, keha energiatootmist ja serotoniini tootmist ajus.

Toidud,

Fotod: PuBliCdomainPiCtureS.net

mis parandavad meeleolu

epressioon on sageli esinev terviseprobleem, mis mõjutab inimesi kogu maailmas. Seda peetakse üheks peamiseks töövõimetuse põhjuseks. Seisund võib varieeruda üldisest kurbusest kuni intensiivse ja isegi enesetapumõteteni viiva vaimse häireni. Olenevalt sellest, kui raskelt depressioon tabab, piisab raviks vahel ainult ravimtaimedest ja elustiili muutmisest, kuid mõnikord vajab depressioon tõsisemat sekkumist. Depressioon ei möödu lihtsalt niisama üleöö. Pole mõtet depressioonis inimesele öelda: ära end haletse ja võta end kokku. Kroonilisest depressioonist on võimalik paraneda vaid väikeste sammude haaval. Depressiooni füüsilised sümptomid on näiteks ärevus,

Safran on looduslik anti depressant.

ju Kal

09.05 17.06

Juur, alates kl 17.12 õis

14. K

Õis, aiatöödeks sobimatu päev Õis, aiatöödeks sobimatu päev

MAA

TULI

VESI

ÕHK

16. R

23.05

Ne i

Juur

13. T

15. N

12. E

Juur

11. P

Vili, alates kl 04.21 juur

Õis, alates kl 04.42 leht KuuKalendri KooStaJa Signe Siim, 2018

ur Amb

10. L

Jäär

i ts

Juur

Sõnn

9. R

kits

vi Lõ

ISTUTUSAEG

kÜlvikalender: veebruar

apteeker taimetark

Depressioon on kindlasti ravitav! Kas medikamentidega, ravimtaimedega koos toitumise ja elustiili muutusega või kõik kombineeritult koos. Regulaarne kehaline koormus suurendab endorfiinide hulka ajus ja aitab depressiooni vastu. Ka õigel ja täisväärtuslikul toitumisel on tervisele ja meeleolule suur mõju. Alustuseks tuleks menüüst eemaldada tugevalt töödeldud toidud ja joogid ning asendada need toiduainetega, mis võitlevad depressiooniga. Rikkalikult võiks kasutada näiteks vabalt kasvanud kalkuni liha, mis sisaldab rohkelt aminohapet trüptofaani, mis paneb keha tootma õnnehormooni serotoniini. Rasvane kala: tuunikala, lõhe ja makrell sisaldavad oomega-3-rasvhappeid, mis mõjutavad positiivselt aju tööd. Kuna kalad võivad olla reostunud raskmetallidega, siis võiks

mareT makko

iiveldus, seedehäired, peavalu, valu lihastes ja liigestes. Miski ei valmista rõõmu, midagi ei taha teha, naudingud puuduvad. See on väga karm seisund. Depressiooni tasub kahtlustada, kui juba kuu aega on püsinud meeleolu langus, puhkus ei taasta jõudu, magate palju või hoopiski liiga vähe, sööte palju või isu pole üldse, olete sageli haige, töötegemine on raske, pea- ja kõhuvalu on sagedased külalised, eelistate üksi olla, ärritute ja solvute kergesti, pisarad on kerged vallanduma või muutute lausa agressiivseks. Ei suuda keskenduda, ohutunne on kadunud ja kipute mõttetult riskima, tunnete, et olete väärtusetu, lootust pole, elu on liiga raske ja tekitab lausa soovi surra. Depressioonil ei olegi ühest põhjust. Ka meie kehas toimuvad keemilised muutused võivad seda tekitada. Kui seisund püsib pikalt, siis organismis tekivad lõpuks pöördumatud muutused. Seega ei tohiks venitada, vaid rääkida oma lähedastega või pöörduda usaldusväärse tohtri poole.

ui vaadata lumeolusid, torkab silma, et eriti paks on lumi mere lähedal, vt http://www. ilmateenistus.ee/ilm/ilmavaatlused/sademed. Selle peamine põhjus on mereefekt (inglise keeles lake-effect snow). Alustan tutvustamist pisut kaugemalt. Omast kogemusest võime ilmselt tõdeda, et kõige suuremad lumesajud ja tuisud on tavaliselt 0 °C lähedase õhutemperatuuri juures. Pilvedes on külmem, kuid siiski enamasti mitte oluliselt madalam kui –10 °C, v.a kõrgetes pilvedes, nagu kiud- ja kiudkihtpilved. Selline temperatuuri ja saju tugevuse seos tuleneb sellest, et mida külmem on õhk, seda väiksem on selle niiskussisaldus (külm õhk on absoluutses mõttes kuiv, isegi kui suhteline niiskus on suur, nt 90%) – seega jätkub vähem veeauru sademeteks. Sellega on seletatav, miks suuremad lumesajud on iseloomulikud just pehme talveilma või sulaga seoses. Ometigi sajab mõnikord laia ja tugevat lund ka päris külma ilmaga – sel juhul on õhuvooludega kandunud kuskilt kohale suurem kogus niiskust ja ilm läheb väga tõenäoliselt tunduvalt soojemaks või on tegu mereefekti lumega. Mis on mereefekt? Mereefekt tähendab pilvede ja sademete moodustumist veekogude kohal, kust need võivad liikuda rannikualadele, tuues kaasa peamiselt lume või isegi lumepagidena rikkalikult sademeid. Eestis on mereefekt tihti seotud Soome lahega, mistõttu võiksime siin seda nimetada ka ainult laheefektiks. Maailmas peetakse klassikaliselt nähtuse esinemiskohaks PõhjaAmeerika järvistut, millest nimetus lake-effect (otsetõlkes järveefekt). Eestis tekib mereefekt talvel (detsembrist märtsini) eelkõige siis, kui õhuvoolu suund on kirdest edelasse ja Soome laht on jäävaba, kuid selle kohal ca 1,5 km kõrgusel on temperatuur vähemalt –10 °C (kui õhumass on labiilne, tegu tsüklonaalse või frontaalse mõjutusega, võib temperatuur mereefekti ilmnemiseks olla –10 °C-st kõrgem). Sügisel, kui vesi on veel väga soe (10 °C ja rohkem), võib see tekkida juba õhutemperatuuri langemisel alla 0 °C (ikka ca 1,5 km kõrgusel), vahel lisandub äike (septembris, oktoobris). Nädala lõpuks tõi kõrgrõhkkonna kaguserv ilma külmenemise ja ilmnes mereefekt, mis oli tugevaim 5. veebruari õhtul. Seejärel kõrgrõhkkond nõrgenes, Läänemerele tuli Lääne-Venemaal paikneva madalrõhkkonna lääneserv (tõi Moskvasse lõunatsüklonina eelnevatel päevadel lumetormi), tsüklon liikus üle Eesti ja seetõttu lumesajud jätkusid. Venemaal on oodata uue antitsükloni tugevnemist, mistõttu ilm on rahulik, lumesadude võimalus väheneb ja õhumass soojeneb, kuid õhutemperatuur püsib alla 0 °C (ainult neljapäeval on mere lähedal võimalik sula), pole välistatud, et öösiti on selgema ilmaga kuni –15 °C. Alles esmaspäeval (12.02.) liigub madalrõhulohk üle Skandinaavia Läänemerele, toob lund, lõuna- ja kagutuul tugevneb, kuid õhutemperatuur tõuseb päeval 0…–5 °C-ni.

maa elu || kodu ja aed || 11

8. VEEBRuar 2018

KASVATA TOAS Lisaks portulak-turdlehele võib toas kasvada veel neid: • Puis-turdleht (C. arborescens). Sarnaneb paljus portulak-turdlehega, kuid lehed veidi suuremad, hallikasrohelised, punase ääre ja sama värvi täppidega pealmisel poolel. • Piimvalge turdleht (C. lactea). 20–25 cm kõrguseks kasvav harunenud okstega põõsas. Lehed lame-laiad, peaaegu munajad, teritunud tipuga, rohelised, ääristatud sügavate valgete täppidega, vastamisi kokku kasvanud ja paiknevad varrel kompaktselt. Õitseb detsembrist märtsini. Õied on valged, meeldiva lõhnaga, koondunud õrnadesse õisikutesse. Suveks õue viimine tuleb selle liigi välimusele ainult kasuks. • Polster-turdleht (C. socialis). Väga dekoratiivne ja omapärane taim. Lehed teravalt võrdkülgse kolmnurga kujulised ja asuvad varrel tihedalt 1,2 cm läbimõõduga kodarikes. Esmasel vaatamisel jätab mulje plastmassist valatud taimest; vanemad lehed tumerohelised, nooremad võrse tipmised lehed kollakasrohelised. Veebruaris-märtsis õitseb rikkalikult, väikesed valged õied asetsevad lühivarrelistes kuni 10 cm pikkustes õisikutes. • Raik-turdleht (C. lycopodioides). Esmasel vaatlemisel sar-

Rahapuu Loo autor Toivo Niiberg külastas äsja Tenerifet ja seal kasvavad turdlehed õues.

Räpina aianduskooli õpetaja

ortulak-turdleht ehk rahapuu on ideaalne katsetaim algajale bonsaihuvilisele. Pügatud lihakaid vitamiini- ja toitainerikkaid võrseid võib kasutada toorsalatites ja hautistes või määrida mahlaga veenilaiendeid. Turdlehed pole kahjulikud koduloomadele ja kassidki ei pelga neid veidike pügada. Paksuleheliste sugukond (Crassulaceae) on ühe- kuni mitmeaastased sukulentsed rohttaimed, harva põõsad, enamikus vahelduvate või vastakute lihtlehtedega ja abilehtedeta. Sugukonda kuulub kuni 1450 liiki. Eesti oludes on tuntumad paksulehelised harilik kukehari (Sedum acre) ja harilik liiv-mägisibul (Jovibarba sobolifera). Paksuleheliste sugukonna turdlehtede perekond (Crassula) on esindatud peaaegu 300 liigiga ja seda peamiselt LõunaAafrikas, aga mõned liigid ka Austraalias ja Uus-Meremaal. Turdlehti aetakse tihti segamini Aafrikas kasvava ahvileivapuu

ehk baobabiga (Adansonia digitata), mis on küll nendega välimuselt sarnane, kuid tegelikult ei kuulu need ühte perekonda. Portulak-turdleht (Crassula ovata) on jässaka välimusega Lõuna-Aafrikast Mosambiigist pärit taim. Sel on paksud varred, jäme tüvi ja ümarad, paksud ja nahkjad 3–4 cm läbimõõduga läikivalt tumerohelised lehed. Kui kasvukoht on hästi valge ja päikeseline, muutuvad muidu tumeroheliste lehtede servad veidi punakaks. Portulak-turdlehe väljanägemine on andnud põhjust kutsuda seda mitmesuguste nimetustega. Meil on see tuntud eelkõige ekslikult ahvileivapuuna, Soomes ja Venemaal rahapuuna, Venemaal ka karukõrvana, inglise keeles kutsutakse seda nii õnne-, sõpruse- kui ka rahapuuks (lucky plant, friendship tree, money plant), nii rahapuu kui ka pennipuu nimetuse all (geldbaum, pfennigbaum) teatakse taime saksa keeles. Lisaks toredale väljanägemisele pakub portulak-turdleht õieilu. Tipmistesse ebasarikõisikutesse koondunud viietised roosakasvalged

õied on väikesed, valkjad ja õrnad. Õitel on ka meeldiv õrnmagus aroom. Turdleht toataimena Turdleht kannatab väga erinevaid kasvutingimusi, alates talvel jahedast kuni sooja ja kuivani suvel, seega temperatuurivahemik jääb 10–25 kraadini. Taim talub ka otsest päikesevalgust. Vähenõudliku ja vastupidava sukulendina sobib portulak-turdleht laisavõitu ja hajameelsele lillesõbrale. Samuti sobib see kaunistama valgusküllast ja kuiva õhuga kodu või kontoriruumi. Portulak-turdleht peab saama talvekuudel suhteliselt jahedas (10–15 kraadi) ja peaaegu kuivana hoitult puhata. Kui taime kasvatatakse aasta ringi soojas kasvukohas, näeb see küll kena välja, kuid õieilu pole loota. Portulak-turdleht talub nii kuiva, kuuma päikesepaistet kui ka jahedust. Kasvukohaks on parim hästi valge lõuna-, idavõi läänesuunda avanev aknalaud või selle lähiümbrus. Hästi ei sobi hämar kasvukoht, kus taim muutub nõrgaks ja nige-

Lisaks mainitutele kasvatatakse toalillena veel püramiid-turdlehte (C. pyramidalis), südajat turdlehte (C. cordata), keskpäeva-turdlehte (C. mesembryanthemoides), kumavat turdlehte (C. pellucida L.), kalju turdlehte (C. rupestris Thunb.) ja neljatist turdlehte (C. tetragona L.).

Foto: erakogu

toob õnne majja Toivo Niiberg

naneb paljus meie tuttava hariliku kukeharjaga, jättes sellest suursugusema ja kompaktsema mulje. Tegu on 15–25 cm kõrguse poolpõõsaga. Varred peenikesed, püstised, veidi harunenud, nelja tiheda reana ümbritsetud soomusjate hele- või tumeroheliste lehekestega. Õied valged ja mõne cm pikkustes õisikutes. Vähenõudlik toataim. • Sirp-turdleht (C. falcata). Üks lihakamate ja kompaktsemate lehtedega turdlehti. Lehed valkjashallikasrohelised, 7–10 cm pikad ja 3–4 cm laiad, sirbikujuliselt kõverdunud, mida on eriti hästi märgata pealtvaates. Õied on erepunased, suures õisikus, mis püsib taimel ilusana augustist oktoobrini. • Ahel-turdleht (C. perforata). Seda eristab eelmistest liikidest see, et tegemist on ripptaimega. Alumised lehed väiksemad (1,5 cm pikkused) ja ülemised üha suurenevad (2,5 cm pikkused), mis teeb varre ülaosa raskemaks.

laks. Hoopis imelik oht võib tekkida aga pideva valgustuse korral kaktustel, aga ka paksude lehtedega taimedel (aaloe, turdleht). Kui pimedavõitu ruumis kipuvad need kergesti välja venima ja pooleldi surema, siis pideva täisvalgustuse korral võivad need hoopis surra. Nemad nimelt hangivad süsihappegaasi öösel pimedas, kasutavad seda aga päeval. Kui on pidevalt valge, ei saa nad õhulõhesid piisavalt avada ja taimed võivad seetõttu nälga jääda. Suvel tuleks turdlehte mõõdukalt kasta, mulla pealmine kiht peab 2–3 cm ulatuses ära kuivama, siis võib uuesti kasta, talvel tuleks kasta veelgi harvem. Jahedas kasvukohas võib hoida peaaegu kuivana, kuid jälgida, et taime lehed kuivast krimpsu ei tõmbuks. Ülekastmise korral taim haigestub ja juured lähevad mädanema. Kui soovite taime ümber istutada, siis tuleb valida võimalikult väike pott, sest taime ülaosa on väga raske ja väiksem pott tasakaalustab taime paremini. Kastmisega mitte liialdada, sest liiga märjas mullas kim-

butavad mädanikud, mis võivad taimele hukatuslikuks saada. Väetada minimaalselt, vaid aktiivsel kasvuperioodil, kasutada kaktustele ja sukulentsetele taimedele mõeldud väetist. Nooremaid taimi istutatakse ümber 1–2 aasta järel, vanemaid taimi veelgi harvem. Istutusmullaks sobib vett hästi läbilaskev liivasegune toitainerikas ja veidi savikam muld. Istutuspott olgu pigem väike. Vanemad taimed muutuvad üsnagi raskeks ja seega peaks pott olema raske ja savist, et vältida taime ümberkukkumist. Paljundada on taime lihtne. Seda saab teha nii ladva- kui ka lehepistikutega, mis liivaseguses mullas hästi juurduvad. Varreosa peaks olema 5–10 cm pikkune, mida võib paar päeva kuivas hoida ning seejärel panna valgesse kohta ja niiskesse mulda. Looduses paljunebki taim mahakukkunud lehtede abil. Ka toas tekivad niiskema ruumi korral vanemate lehtede alaossa väikesed narmasjuurekesed. Et taim õitsemisega rõõmustaks, peab see olema piisavalt

vana ja õitsemiseks tuleb luua soodsad tingimused. Õitsemiseks on tarvis lühikest päeva, jahedat ööd (u 5 kraadi) ja päeval veidi kõrgemat temperatuuri. Ehk siis peaks seda talvel hoidma nagu kaktuseidki, toatemperatuurist veidi jahedamal (öösel peaks temperatuur päeva omast madalam olema) ja vähem kastma. Vanemad taimed õitsevad tavaliselt detsembris-jaanuaris. Kahjuritest esinevad lehetäid ja kedriklestad. Taim talub hästi pügamist ja see on isegi soovitatav, kuna nii saab taimele kujundada tugeva võra. Turdleht toidus Turdlehtede valgurikkad lihakad lehed sisaldavad rohkesti Cvitamiini ja karotiini, E-vitamiini, PP-vitamiini ja pektiini. Lehed sobivad peenteks ribadeks lõigutuna kõikidesse toor- ja puuviljasalatitesse, kurgi- ja tomatitoitudesse, kohupiima ja kodujuustuga segatult, koos tilli ja peterselliga hapukoore ja kefiiri külmkastmetesse. Aafrikas hautatakse lehti piimas. Ravimina on kohalikus rahvameditsiinis hinnatud eelkõige kui soolestikku puhastav ja kinnistav, aga ka iiveldust vähendav vahend. Värskeid, lapiti pooleks lõigatud lehti asetatakse elastiksideme abil ka raskesti paranevatele haavadele, vahetades neid vähemalt kaks-kolm korda päeva jooksul (puhastav raviefekt peaks ilmnema juba mõne päeva pärast). Taimemahlal on ka mõningane rahustav toime. Värske taimemahlaga soovitatakse määrida veenilaiendeid ja hemorroidide korral kasutada värske lehemahlaga immutatud tampoone. Turdlehe värske lehemahlaga tasub kindlasti määrida sääse ja kihulaste tekitatud kuplaid, aga ka mesilase ja herilase torkekohti – seda olen oma nahal edukalt katsetanud.

12 || eneRGIa || maa elu

8. veebruar 2018

päike kütab

pesuvee ja annab elektri Sigrid kooreP Sakala

ha enam on inimesi, kes on otsustanud endale ise energiat toota ja valinud selleks päikesepaneelid, mida panna näiteks majakatusele, et toimida keskkonnasäästlikumalt või osta vähem energiat võrgust. „Kui viis aastat tagasi alustasin, olin üks esimesi,” ütleb mittetulundusühingu Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon juhataja Andres Meesak. Pärast seda tuli mõne aastaga päikeseenergia tootjaid juurde kümnetes, aga viimastel aastatel saab rääkida juba tuhandest. „Neid on eri suuruses, alustades eratarbimises mõne kilovatiga ja lõpetades ühe- kuni kahemegavatiste jaamadega. Juurdekasv järjest kiireneb.” Neli-viis aastat tagasi lasi eramaja küljeseinale paigutada päikesepaneelid Viljandimaal elav Randi Lenk, kes toonast otsust siiani kiidab. Tema jaam ei tooda elektrit, küll aga energiat, mille abil vett soojas hoida. „Märtsi keskpaigast kuni septembrini pole vaja sooja vee pärast muretseda ja ma ei pea puid raiskama,” on ta rahul. Neli paneeli seati algul üles mõttega, et see on ökonoomne. „Tegelikult on ka,” kiidab Lenk nüüd mitme aasta jagu kogenumana. Tal on majas suur katel, millega kütta vett ja tubade radiaatoreid. Kui ta varemalt tahtis suvel pesemiseks vett, pidi ta suurt katelt kütma puudega ja isegi kui radiaatorid olid süsteemist välja lülitatud, et toad liiga soojaks ei läheks, siis nõudis katel ikkagi päris palju küttematerjali. Nüüd kuumutavad paneelid nendega ühes süsteemis oleva sajaliitrise boileri ilusti 70 kraadini. Paneele on aga palju ja et vältida ülekütmist, peab soojal veel olema võimalus kuhugi edasi lii-

kuda, sest nii palju seda majapidamises ei kulutata. „Üks paneel oleks saja liitri kohta paras.” Tekkinud energiat ta maha müüa ei saa, sest elektrit ta ei tooda ega ole võrguga sedasi liitunud. Lahendus on see, et tal on oma maja keskkütte jaoks suur veemahuti, kustkaudu ka radiaatorite vesi ringi käib. „Siis läheb ülejäänud soe vesi mul sinna, nii et ülekütmist ei toimu,” ütleb Lenk. Vajadusel saab suvisel ajal ülejäänud sooja vee maja keldrikorruse kütmiseks ära kasutada, et seal niiskeks ei läheks. „Praegu talvel see jaam mul midagi ei tee, aga kui esimene päike paistma hakkab, siis hakkab toimetama.” kolm kuud Talveund Kui Eesti napile kolmele suvekuule mõelda, tekib muidugi küsimus, kas päikeseenergia tootmine tasub end ära. Andres Meesaku sõnul suvisele ajale niivõrd palju mõelda ei tasugi, sest tema aastatepikkune kogemus näitab, et kõige tootlikumad on paneelid hoopis aprillikuus. „Päikesepaneelid tahavad küll saada päikest, kuid ei taha soojust,” kinnitab ta. Südasuvel lauspäikese käes paneeli pinnatemperatuur tõuseb, paneeli tootlikkus on aga lineaarses sõltuvuses: mida kõrgem temperatuur, seda väiksem tootlikkus. „Näiteks aprilli algus, temperatuur on nulli ümber, valitseb kõrgrõhkkond ja päike särab hästi kõrgel. Kui kõrvutame seda juuli päikesepaistelise 30kraadilise ilmaga, siis on paneel aprillis 15 protsenti võimsam,” võrdleb ta. Näitest selgub, miks on päikesepaneelidele nagu tuulikutelegi sobivam rannikuala. Tuul jahutab paneeli pinda. Seega on päikesepaneelide jaoks kõige soodsam koht Eestis Kuressaare. „Jah, kuigi Eesti on väike, erineb päikeseliste tundide arv aastas 22 protsenti. Kõige päikeselisem on Kuressaare ja kõige pilvisem koht on kuskil Rapla ja Kuusiku kandis.” Seegi on õige, et Eesti laiuskraadil magab päikese-

elektrijaam kolm kuud talveund, novembri lõpust vabariigi aastapäevani. Et sel ajal majapidamisele elektrit jaguks, sõlmitakse leping elektriettevõttega. Enamik jaamu, mis on eramute või ettevõtete juures näha, ongi võrguühendusega. Kui päike paistab ja jaam töötab, tarbitakse esmalt majas ära päikeseelekter, kui sellest puudu jääb, võetakse võrgust juurde. Samuti toimib süsteem vastupidi: kui tarbimine on väiksem kui tootmine ja elektrit jääb üle, müüakse see võrku tagasi. Et toodetud elektrienergiat müüa, tuleb elektritootjal sõlmida kaks lepingut: tootja võrguleping võrguettevõttega ja lisaks elektrileping vabalt valitud elektrimüüjaga, kes võrku antava elektri tootjalt ära ostab ja kellelt saab vajadusel elektrit juurde osta. Elektritootja võrgulepingu sõlmimiseks tuleb elektrivõrguga elektritootjana liituda. Tootjana liitumiseks loetakse ka olukorda, kus olemasolevale tarbimissuunalisele võrguühendusele taotletakse tootmistingimusi ehk kui tavaline tarbija liitumispunkt ehitatakse ümber tootja liitumispunktiks. Viimaste aastate statistika on Elektrilevi liitumiste tootejuhi Kaija Villi sõnul näidanud, et mida aasta edasi, seda rohkem elektritootjaid jaotusvõrkudega liitub. Elektrilevi jaotusvõrguga on 2017. aasta lõpu seisuga liitunud juba üle 1100 elektritootja ja arv kasvab pidevalt. Kindlasti on Andres Meesaku sõnul perele või eramu jaoks otstarbekam toota päikeseenergiat kui tuuleenergiat.

Päikesepaneele paigutades tuleks esmalt välja uurida, kui palju ettevõte või majapidamine aastas elektrit tarbib, ning selle järgi jaama võimsus valida. Foto: gertrud alatare

„Kui jätame kõrvale isegi kõik riiklikud toetused, siis päikesepaneelidega elektri tootmine on igal juhul kasulikum kui väikese tuulikuga,” sõnab ta.

Tuult kasutades loeb mastaap: mida suurem tuulik, seda suurem kasutegur. perekonna elekTriJaam Päikeseelektrijaama passib luua näiteks neljaliikmelisel perel. Rusikareegel on, et toota võiks niipalju, kui majapidamine või ettevõte aastas elektrit tarbib. „Võtame statistiliselt Eesti keskmise kodumajapidamise eramus, mis tarbib kuni 5500 kilovatt-tundi elektrit. Sellisele kodumajapidamisele oleks optimaalne viie- kuni kuukilovatine päikeseelektrijaam,” soovitab Andres

Meesak. Isegi kui pinda on palju, ei tasu ülearu paneele välja seada mõttega ülejäänud elekter võrku tagasi müüa. Seda ostetakse tagasi börsihinnaga, samuti maksab riik taastuvenergia toetust. Saadav tulu jääb ikkagi väiksemaks summast, millega elektrit majapidamisse sisse osta. Meesaku sõnul tuleb võrgust ostetava kilovatt-tunni hind kodutarbijale 12–13 eurosenti. Kui toodetud elekter võrku maha müüa, saab 9,2–9,4 eurosenti. „Vahe on 3–4 senti iga kilovatt-tunni kohta.”