Maa Elu, 3. jaanuar 2019

ISSN 2504-5865

9

772504

586014

MAA ELU SOOVIB KÕIGILE OMA LUGEJAILE HEAD UUT JA EDUKAT AASTAT!

3. JAANUAR 2019 • NR 1 (186) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Vennad tegid virtuaalse sahvri Maarius suViste Lõuna-Eesti Postimees

õlvamaalt pärit kaks venda panid aluse omamoodi sahvrile, mille märksõnad on külmutatud saadused ja külmkuller.

Vendade Martin ja Indrek Haavistu ettevõte sai alguse nende enda kogemusest. Käies Kanepi vallas vanemate juures, lahkusid nad sealt alatasa, kaasas marjad, seened ja muud hoidised.

Vennad jõudsid linna ja hoiustasid asjad sügavkülmutis, et neid süüa, kui isu tuleb. Küll aga olid nad sunnitud tõdema – sügavkülmuti ei ole nii suur, et kõik maalt kaasa võetu ära mahuks.

Nad arvasid, et nemad pole ainukesed, kes tahaksid tarbida rohkem hoidiseid, kui sügavkülmik mahutab. Nõnda tekkis idee teha uudne sahver, et saaks hooajal metsa- ja aiasaadused hoiustada ning pärast sobival ajal need kodusesse sügavkülmikusse transportida.

Nad otsustasid, et annavad teistelegi võimaluse Lõuna-Eesti marju ja seeni tarbida, ja lõid virtuaalse sahvri, mis sai nimeks E-Sahver.

VENNAD KIIRKÜLMUTAVAD Nad panid aluse kodulehele, kus tellija saab luua endale niiöelda panipaiga – virtuaalse sahvri. Sinna saab soetada vendade kokkukogutud tooted sellises mahus, nagu igaüks õigeks peab, ja seejärel koju nii palju, kui palju sügavkülma mahub. Ülejäänud kogus jääb venda-

KIIRKÜLMUTAMINE TAGAB, ET TOOTE SEES EI JÕUA TEKKIDA JÄÄKRISTALLID, MIS MUUDAVAD MARJA JÄISELT KÕVAKS. NEEDSAMAD JÄÄKRISTALLID LÕHUVAD MARJA SEESTPOOLT.

Vennad Martin (vasakul) ja Indrek Haavistu tegid virtuaalse sahvri, et hooajal saaks saadused hoiustada ja pärast endale sobival ajal need kodusesse sügavkülmikusse transportida.

Foto: MArgus Ansu / tArtu postiMees

de juurde tasuta hoiustamisele. Kaup transporditakse külmkulleriga kliendi koju.

Miks just külmutatud marjad, kas värske kraam pole etem? „Enamjaolt vastab tõele, et värske on parem kui külmutatud. Siin on siiski mõned agad,” ütleb Indrek Haavistu.

Näiteks ei ole aasta ringi võtta kohalikku värsket marja või muud aiasaadust.

Nende sõnul on tehtud uuringuid, kus on selgunud, et külmutatud marjad sisaldavad rohkem kasulikke aineid. Selle taga on lihtne seletus: kui värskelt korjatud mari õigesti külmutada, jääb sinna sisse kõik hea alles. Seevastu värske mari võib tihti rännata terve nädala, enne kui lauale jõuab. „Siiski on värskelt metsast korjatud mari kohe söömiseks alati kõige parem,” lausub Indrek Haavistu.

Nad kasutavad kiirkülmutamiskappe: tooted külmuvad lõplikult kahe-kolme tunni jooksul. Tavalises sügavkül-

mas võtab see aega umbes 24 tundi. „Kiirkülmutamine tagab, et toote sees ei jõua tekkida jääkristallid, mis muudavad marja jäiselt kõvaks. Needsamad jääkristallid lõhuvad marja seestpoolt. Kui mari üles sulab, jooksevad mahlad välja,” selgitab Martin Haavistu.

AINULT KODUMAISED SAADUSED Vennad Haavistud elavad ja töötavad Tartus. E-Sahvri aiaja metsasaadused tulevad osalt Põlvamaal Mügra külas asuvast Mihkle talust, vanematekodust, kus mehed on üles kasvanud.

Seal kasvatavad ema-isa ja nemad ise aiasaadusi, puhastavad, külmutavad, pakendavad ja osaliselt ka hoiustavad neid. Ülejäänud marjad-seened ostetakse kohalikelt nobenäppudelt. Ostetakse ainult Eesti päritolu metsa- ja aiasaadusi. „Kuna me ei lähe mahu peale välja, vaid hoiame kvalitee-

ti, siis ümberkaudsetel inimestel on tekkinud võimalus enda väikesed kogused meile müüa,” räägib Martin Haavistu.

Vendade sõnul neil seesuguse teenusega konkurendid puuduvad. Kindlasti pole külmutatud marjade müük midagi uut, need on aasta ringi kaupluses saadaval. Küll aga eristuvad nemad selle poolest, et nad ise kontrollivad ja puhastavad kõik saadused enne külmutamist.

Samuti ei paiguta nad lihtsalt saadusi sügavkülma, vaid kiirkülmutavad need.

E-Sahvrist saab kaupa tellida ainult Tallinna ja Tartu piires, sest sügavkülmatranspordi logistika pole nii lihtne kui tavatoodetel. Kogu transport Mihkle talust kuni näiteks Viimsini toimub 18 külmakraadi juures.

Vendade sõnul võtab veel aega, et kvaliteetset vedu üle Eesti pakkuda. Küll aga on neil plaan järgmisel hooajal laieneda Rakverre ja Pärnusse. Tule-

vikus loodavad nad igal hooajal mõnes uues linnas kohal olla.

TUNNUSTUS TEEB RÕÕMU Mullu sügisel pärjati E-Sahver Põlvamaa ettevõtete tunnustusõhtul tiitliga „Põlvamaa tõusev täht”. Vennad tõdevad, et alustava ettevõtte jaoks on igasugune tunnustus, kiitus või äramärkimine oluline. „Meil on ääretult hea meel, et meid märgatakse ja meisse usutakse,” ütleb Martin Haavistu. „Kuna meie kõige kiirem aeg on suvi, täpsemalt suvised õhtud, kus pärast tööd alustame marjade kokkukogumise, külmutamise ja pakendamisega, siis tihti me ei jõuagi ise kõrvalt enda ettevõtte arengut jälgida,” lisab Indrek Haavistu.

Vendadel on siht paigas ja nad liiguvad sammhaaval. „Kui keegi märkab ja tunnustab selle eest, millega tegeled, süstib see uut energiat ja annab motivatsiooni uuteks tegudeks,” kõneleb Martin Haavistu.

2 || omavalItsus || maa elu

MUUDATUSED UUEL AASTAL

E

esti Kaubandus-Tööstuskoda koostas eelmise aasta lõpul ülevaate muudatustest, mis meid tänavu ees ootavad. Maa Elu viitab mõnele neist.

GAASIAKTSIIS KASVAS Alanud aasta 1. jaanuarist tõsteti maagaasi ja vedelgaasi aktsiisi 25 protsenti. Diislikütuse ja bensiiniaktsiisi uuest aastast ei tõstetud.

MIINIMUMPALK TÕUSEB 540 EURONI Miinimumpalk on alates 1. jaanuarist 540 eurot ja tunnitasu alammäär 3,21 eurot.

2018. aastal olid need vastavalt 500 eurot ja 2,97 eurot.

SOTSIAALMAKSU MIINIMUMKOHUSTUS SUURENES 165 EURONI KUUS Sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär tõusis 2019. aastast 500 euroni. See tähendab, et tööandjal tuleb töötaja sotsiaalkindlustuse tekkimiseks tasuda sotsiaalmaksu vähemalt 165 eurot kuus ja seda ka juhul, kui töötaja teeb tööd osalise koormusega. Muudatus puudutab töötajaid, kelle töötasu jääb alla miinimumpalga.

TOIDU- JA VETERINAARJÄRELEVALVE TASUD TÕUSID 1. jaanuarist tõsteti toidu- ja veterinaarjärelevalve eest võetava tunnitasu määra praeguselt 11,5 eurolt 12,3 euroni. Tõusu põhjuseks on veterinaar- ja toiduameti ametnike palgatõus 8 protsenti ning majandamiskulude kasv. Tasu tõstmine mõjutab ligi 8100 ettevõtjat.

LAIENES VÄETAMISPLAANI KOOSTAMISE NÕUE Alates 1. jaanuarist laienes väetamisplaani koostamise nõue põllumajandusega tegelevatele isikutele, kes kasutavad 50 ja rohkem hektarit haritavat maad ning kasutavad lämmastikku sisaldavaid väetisi.

Varem oli väetamisplaani koostamise kohustus isikul, kes kasutab 100 ja rohkem hektarit haritavat maad. Muudatus mõjutab ligi 700 isikut.

TÖÖTAMISE REGISTRISSE TULEB KANDA TÖÖAJA MÄÄR Alates 1. jaanuarist tuleb tööandjal sisestada töötamise registrisse iga töötaja tööaja määr. See kohustus kehtib vaid töölepingu alusel töötavate inimeste osas. Juhatuse ja nõukogu liikmete ning käsundus- ja töövõtulepingu alusel töötavate inimeste puhul ei ole vaja tööaja määra registrisse sisestada. Muudatuse tulemusena ei pea tööandja esitama enam TSD lisal 1 töötaja tööaja määra.

Kui tööandja on kandnud töötaja enne 1. jaanuari 2019 töötamise registrisse, siis ei pea tööaja määra sisestama. Need andmed võetakse automaatselt TSD lisalt 1. Kui kanne tehakse töötamise registrisse uue aasta esimesel päeval või hiljem, tuleb sisestada ka tööaja määr.

TEGELIKULT JUHILT SAAB MAKSUVÕLGA SISSE NÕUDA Aasta alguses jõustusid mitmed muudatused maksukorralduse seaduses ning nüüd saab maksuvõlga nõudma hakata peale juhatuse liikme, tegevjuhi ja vara valitseja ka äriühingu tegelikult juhilt, kes on oma tegevusega põhjustanud ettevõttele tahtlikult maksuvõla. (ME)

Foto: Arvo Meeks / lõunA-eesti postiMees

3. jaanuar 2019

Linnapea: Omavalitsu Pärnuks pole kellegi hu tOOMas Šalda Maa Elu

novembril 2017 jõustus Audru valla, Paikuse valla, Pärnu linna ja Tõstamaa valla ühinemine. Haldusreformi tulemusena sündis kolme osavallaga Pärnu linn. Tõstamaa Vallavolikogu ei nõustunud vabatahtlikult Pärnu linnaga liituma ja vaidlustas riigi otsustatud sundliitmise Riigikohtus, kuid jäi seal kaotajaks. Omavalitsuse pindala on nüüd 858,07 km².

Selle koosseisu kuuluvad Pärnu linn, Audru ja Tõstamaa alevik, Paikuse ja Lavassaare alev ning 49 küla. Maa Elu käis külas Pärnu linnapeal Romek Kosenkraniusel.

Romek Kosenkranius, olete pindalalt Eesti suurima linna linnapea. On sel faktil teie jaoks mingi väärtus?

Tegelikult on väga tore, et Pärnu on saanud külge Eesti suurima linna märgi. Mis siis, et ainult pindala poolest. Reklaamin seda välismaalastele ja eriti turistidele meelsasti. See on turismis müügiargument, et meil on nii ilus puhas loodus ja eraldumisvõimalus kui ka kuurordist keskus koos kõige selle juurde kuuluvaga. Lõppenud aastal kosus üllatuslikult ühendatud omavalitsuse rahvaarv: kui aasta algas u 51 600 elanikuga, siis 270 elanikku on juurde tulnud.

Olete linnapea teist ametiaega.

Mees on sama, aga omavalitsus erinev. Mis on muutunud?

Linna mõõtmed on teised, struktuur ja töökorraldus hoopis erinev. Kohalikud valimised olid 2017. aasta 15. oktoobril, uus linnavalitsus asus ametisse 13. novembril. Midagi kindlat ju enne valimisi uue omavalitsuse töökorralduse osas otsustada ei saanud. 1. jaanuarini 2018 jäi seega ainult poolteist kuud, et luua uuel kujul jätkavale omavalitsusele toimiv struktuur.

SEE ON TURISMIS MÜÜGIARGUMENT, ET MEIL ON NII ILUS PUHAS LOODUS JA ERALDUMISVÕIMALUS KUI KA KUURORDIST KESKUS KOOS KÕIGE SELLE JUURDE KUULUVAGA. Tegelikult kulus sisuliseks omavalitsuse ümberkorraldamiseks pool aastat ja see protsess pole tänagi päris lõppenud.

Kõigepealt tuli tööle saada osavallakeskused, püüda ühtlustada kehtivad korrad ja lahendada hulk jooksvaid küsimusi.

Meie siin Pärnus valisime paljude teiste liitujatega võrreldes keerulisema tee. Neid, kes

Maa Elu korraldas linnapea Romek Kosenkraniusele põgusa teadmiste kontrolli Pärnu linna koosseisu kuuluva 49 küla asukoha osas. Sai hakkama küll.

Foto: tooMAs ŠAlDA

tegid osavallad oma osavallakogude ja -keskustega, on Eestis üsna vähe. Enamasti on haldusreformijärgsetel omavalitsustel üks keskus ja kaugemal infopunktid. Pärnu valitud variant tähendab sedagi, et osavaldu puudutav otsustusprotsess on pikem, sest osavallakogud teevad ettepanekud ja kujundavad oma arvamuse. Meil ei olnud eesmärki eri piirkondi ära pärnustada. Tahtsime, et osavaldades säiliks piirkonna eripära.

Enne ühinemise jõustumist kardeti, et kaugema kandi rahvaga ei arvestata ja kuna kõige arvukamalt on valijate seas ikkagi Pärnu keskuse elanikke, hakkavad otsused selle poole kalduma. Kas aastaga on see hirm üle läinud?

Osavallakogud ja -keskused saidki loodud mõttega, et inimesed saaksid olulised teenused jätkuvalt kätte võimalikult kodu lähedalt. Kes käis seni asju ajamas Audru, Paikuse või Tõstamaa vallamajas, läheb samasse majja tänagi, kuigi silt uksel on vahetunud. Ametnikud on uue ja suure omavalitsuse palgal, aga teenindavad oma kindlat piirkonda.

Olen osavallakeskuste juhatajatele tihti esitanud kontrollküsimuse, kas elanike jaoks on

midagi muutunud, ja vastuseks olen saanud, et elanikud ei taju võimu kaugenemist. Oma ala spetsialistidest ametnikud on viidud just maapiirkonna inimestele lähemale, tõusnud on avaliku teenuse kvaliteet. Nii et laias plaanis pole keegi midagi kaotanud, aga eks viperusi on ikka ette tulnud, näiteks on hooldaja vahetuse tõttu mingi ala niitmata jäänud, aga see on nii suure ühinemise puhul paratamatu.

Kaks haldusreformi märksõna olid kokkuhoid ja teenuste kvaliteedi parandamine. Kui palju on kokku hoitud, teenuste kvaliteet tõusnud?

Seda palju räägitud säästmist me ühinemisel esikohale ei seadnud. Kuigi oleme allesjäänud ametnike palka tõstnud, oli ometi 2018. aastal paariprotsendiline kokkuhoid. Tähtsam on kvaliteet. Tüüpilises paari tuhande elanikuga vallas pidid paljud ametnikud varem töötama väga laia küsimuste ringiga, näiteks sotsiaalnõunik tegeles nii lastekaitse kui ka vanuritega. Nüüd pakume teenust, kus spetsialist tegeleb konkreetselt oma valdkonnaga.

Teisalt oli valdu, kus teatud valdkonna spetsialistil oli alakoormus. Kõrgharidusega spetsialist aga polnud nõus töötama

poole koormuse ja poole palgaga, talle tuli maksta kas täispalka poole koormuse eest, anda ametnikule ülesandeid, mille täitmiseks tal puudus ettevalmistus, või oli koht täitmata. Suures omavalitsuses saame tööd sättida nii, et valdkonna spetsialist saab väiksema kohapealse nõudluse korral teenindada mitut osavallakeskust või linnakeskust.

Ametnike arv vähenes nelja omavalitsuse peale kokku 226lt 183le. Seega sama töö tehakse ära väiksema arvu inimestega, teenuste kvaliteet on tõusnud ja oma ala spetsialistidele saab maksta konkurentsivõimelisemat palka.

Viimase aastaga oleme struktuurid ja korrad põhiosas käima saanud, aga nurki on veel lihvida. Äsja ühtlustasime sotsiaaltoetuste määrasid, mis olid varasemates omavalitsustes erinevad. Siin on nii võitjaid kui ka kaotajaid: kui ühes omavalitsuses oli toetus suurem, aga teises väga väike, siis eelarveaukude vältimiseks tuleb leida kompromiss. Varem ainult Audru vallas kehtinud erateede toetus laienes üle terve omavalitsuse.

Püüame kogu uue omavalitsuse territooriumil kehtestada ühtsed ja parimad omavalitsuste varasemad praktikad.

maa elu || omavalItsus || 3

3. jaanuar 2019

uste liitumine uve kahjustanud

gal põllupidamise spetsialiste.

Nii et sisuliselt ei ole vahet, kas kanda linna või valla nime, see on emotsioonide ja harjumuse küsimus.

Aga mõistan ka neid, kes imestavad, et kuidas Pärnu linnas on nüüd sood ja põllud ja metsad. Vastu võib küsida, et kuidas siis Saaremaa vallas saab olla Kuressaare, mis harjumuspäraselt hinnates peaks olema linn mis linn. Tegelikult probleemi ju pole, sellele küsimusele pole mõtet aega ega energiat raisata, esmatähtis on omavalitsuse sisu ja suutlikkus.

Kuidas sundliidetud Tõstamaa inimesed Pärnu linnapeasse suhtuvad?

Esimene lugu Tõstamaalt, mis minuni eelmise aasta alguses jõudis, oli naljakalt positiivne. Üks Tõstamaa mees oli Pärnus suuremat sorti mööblit ostmas ja kassas oli silt, et kojuvedu linna piires on tasuta.

Aus kaupmees oli, viiski kauba „äärelinna” ära. Aga üldjoontes on teema maha jahtunud. Teenused Pärnu keskusse ei kolinud ja elu läheb edasi.

Aasijaid on ehk tänagi, kes peavad oma ametlikku aadressi imelikuks, näiteks Pärnu linn, Audru osavald, Päkapiku 8, aga seegi on emotsiooniküsimus. Kui sisu täidab ootused, pole kohalikel põhjust nuriseda.

Mujal Eestis tullakse mulle rohkem ligi ja visatakse nalja – tere, maailma suurima linna linnapea. Kahjuks ei ole me siiski maailma suurim, jagame pindala poolest alles 83.–84. kohta. Esikohal on New York.

Näiteks Paikuse osavallakeskuse juhataja Kuno Erkmann on kindel, et haldusreform Pärnumaal peab jätkuma ja loogiline lahendus on, et terve Pärnumaa on üks omavalitsus. Mida Teie arvate?

Seda nii toetuste kui ka tegevuste osas. Tähtis valdkond on ühistransport, selle oleme koostöös osavaldadega viinud paremini vastavusse inimeste vajadustega. Pärnust on saanud suur ja tugev omavalitsus, juba eelarve räägib enda eest – 2019. aasta eelarve on meil planeeritud 75 miljonit eurot, sellest kolmandik investeeringuteks.

SEADUSE MÕISTES ON KÕIK OMAVALITSUSED TÄPSELT ÜHESUGUSED. KÕIK PEAVAD OSUTAMA ÜHESUGUSEID TEENUSEID JA STRUKTUURIDKI ON SARNASED. Pärnu suurim investeering on tänavu uue ujula ja lasteaia ehitus. Kaheksa rajaga ujulat hakkavad kasutama kogu omavalitsuse elanikud. Samuti on olulised investeeringud avalikesse teedesse ja tänavavalgustusse, Tammsaare kooli ümberehitus, investeeringud haridusse ja inimestesse – näiteks kultuuri-, sotsiaalvaldkonna ja haridustöötajate palgad.

Kiidan osavallakeskuste juhatajaid Priit Annust Audrust, Kuno Erkmanni Paikuselt ja Anu Petersoni Tõstamaalt, kes

oma piirkonna kogenud esindajatena tunnevad kohalikke olusid põhjalikult. Koostöö nendega laabub tulemuslikult. Kohalikud inimesed teavad oma piirkonnas kindlasti paremini, millesse eelisjärjekorras panustada, usaldame neid. Pärast ühinemist vaatame kogu omavalitsust ühise arengupiirkonnana, enam ei ole see-on-meie-raha-ja-see-teie-raha-suhtumist. Ühinemisel kaotasime 300 000 eurot riigi raha põhjusel, et riik liitis vägisi Tõstamaa Pärnu külge. Kuna omavalitsuste ühinemislepingus lepiti kokku investeeringud vaid nende osas, kes vabatahtlikult ühinesid, arvati, et nüüd „unustab” suur Pärnu linn Tõstamaa ära.

Tõstamaa osavallas on planeeritud investeeringute mahuks omavahendeid ligi 400 000 eurot, 2017. aastal oli valla investeerimismaht u 53 000 eurot.

On mõni väliskülaline teilt küsinud, et mis imemoodustis see uus 858ruutkilomeetrine Pärnu linn on?

Euroopas ega mujal maailmas pole haruldane, et harjumuspäraselt linnaks ja maaks peetavad maa-alad ja nendega seostatavad tegevused on segunenud.

Olen suhteliselt palju reisinud ja kogenud, et on linnu, kus linn ei tähenda sugugi mitte ainult

tiheasustust, tööstust ja suuri kaubamajasid, vaid seal võib olla ka metsi, soid ja põlde. Maaomavalitsus omakorda võib olla vägagi linlik asum.

Näiteks Saksamaal on Travemünde Lübecki eeslinn ja nende vahele jääb mitmekümne kilomeetri jagu põlde ja metsi. Nüüd Audruga liitudes sai Pärnu lisaks sõpruslinn Vaasale endale kaasavaraks veel teisegi Soome linna, Kurikka, selle pindala on üle 1700 ruutkilomeetri, millest põhiosa moodustavad põllud, metsad ja järved. Elanikke on linnas 21 000, neist päris keskuses umbes 7500, ülejäänud elavad põldude ja metsade keskel juba aastakümneid.

Eesti kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ütleb, et kohalik omavalitsus võib olla linn või vald ja nende juurde võivad kuuluda osavallad ja linnaosad, kusjuures kumma külge need käivad, pole sätestatud. Järgnev osa seadusest ei ütle sõnagi selle kohta, et linn ja vald kuidagi erineksid, näiteks et linnas ehitatakse kõrgeid maju või vallas haritakse põldu.

Seaduse mõistes on kõik omavalitsused täpselt ühesugused. Kõik peavad osutama ühesuguseid teenuseid ja struktuuridki on sarnased. Varasemates vallavalitsustes ei olnud ju pal-

Esmatähtis on nende Tori valda jäänud linnalähedaste külade elanike mure, kes tahavad kuuluda linna koosseisu. Omavalitsuse ja maakonna piiride kattumiseni läheb veel aega, kuigi ratsionaalselt mõeldes oleks see õige. Võib-olla ongi hea, kui praegusel kujul asjad läbi teeme, õpime ja tunneme ära ohud.

Soome on teinud kolm haldusreformi ja andnud aega omavalitsustel uuega harjuda, reformide vahe on olnud ligemale 20 aastat. Mõistlik on siingi asja rahulikult ja etapiviisi edasi viia. Meie Eestis peame ka nüüd mõnda aega inimestele ja omavalitsustele rahu andma ja ehk kümne aasta pärast teema juurde tagasi tulema.

Pärnus on lisaks keskusele alevid, alevikud ja 49 küla. Kui paljudesse küladesse olete jõudnud?

Olen, ka koos abilinnapeade ja osavallajuhtidega, tuuritanud uues omavalitsuses omajagu ja püüdnud kohalikke probleeme lahendada. Näiteks ühele Pärnu linna Pootsi külas taimi kasvatavale ettevõtjale heitsid kaupmehed aastaid ette, et tema taimedel on peal hallituskiht. Ei olnud hallitus, lihtsalt tee oli suvel nii tolmune, et tolm tungis autosse. Sügiseks sai tee mustkatte ning elanike ja ettevõtja aastatepikkune mure lahendatud.

Ainult Sorgu saarele pole ma ise jõudnud, Manijale küll – sinna tuleb peagi uus hõljuk, hõljukiplats, parandatakse teed, lahendatakse tuletõrje veevõtuprobleem, külakeskuse maja remonditakse. Ei ole nii, et keegi on tähtis ja keegi vähem tähtis, oleme kõik üks Pärnu.

JuHtKiri

peeter raidla

peatoimetaja

HEAD UUT AASTAT!

T

änane leht juhatab sisse Maa Elu ilmumise viienda täisaasta. Oleme uhked selle üle, et oktoobris 2014 ilmuma hakanud Maa Elu on alates detsembrist 2015 Eesti suurima trükiarvuga ajaleht. Kavatseme samamoodi edaspidigi jätkata. Näiteks eelmisel aastal jäi meie kuukeskmine tiraaž ajalehtede liidu kogutud andmeil 75 000 ja 81 000 vahele. Ja nii igal neljapäeval ikka Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Järva Teataja, Virumaa Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel.

Maa Elu on algusest peale olnud väga kindla suunitlusega. Oleme end kaardistanud ettevõtliku maainimese nädalalehena ning hoidnud meie esimese numbri avaveerus kindlaks määratud kurssi. Täpselt nii, nagu ma 14. oktoobril 2014 esimeses Maa Elus kirjutasin: Maa Elu on neile, kelle põldudel valmib teravili ja juurvili, kelle aedades kasvavad köögi- ja puuviljad, kelle farmidest tuleb meie söögilauale liha ja piim, kelle metsadest suunduvad saeveskisse palgikoormad. Neile, kes kannavad hoolt selle eest, et maaettevõtja elu kõikvõimaliku tehnikaga kergemaks muuta.

Oleme oma tähelepanu jaganud ka maaga seotud haridusasutustele, kus omandavad teadmisi tulevased maaettevõtjad. Kajastanud oma lugudes maainimeste toimetusi peaaegu kõigis eluvaldkondades, olgu siis tegu väikepoodide, pagaritööstuste ja saeveskite, juustu- ja siidrikodade, õllepruulijate, käsitöömeistrite või teenindusettevõtetega. Ehk nagu ma olen meie tublidele kaasautoritele öelnud: teemade valikul pole vahet, millele konkreetselt üks või teine ettevõtja on keskendunud, peaasi, et ta suudab oma tegevusega end ja oma peret toita ning üleval pidada. Veel parem, kui teistelegi tööd anda.

Oleme püüdnud oma lugejateni tuua hakkajate maainimeste tegemisi just sellisel kujul, nagu see neile endile paistab ja tundub. Lasknud maainimestel lihtsalt oma lugusid rääkida, heas lootuses, et nende kogemustes ja vahel ka altminekutes on kõigile midagi õpetlikku. Üritades olla seejuures positiivse ellusuhtumisega ja teadlikult hoidudes viriseva kõnepruugi kasutamisest.

Maa Elu soovib kõigile oma lugejaile ja koostööpartneritele head uut aastat! Toogu 2019. aasta meile kõigile toredaid kordaminekuid, meeldivaid üllatusi, mõnusaid ja viljakaid mõttevahetusi! Kujunegu alanud aasta heade uudiste aastaks!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2019

4 || klIIma || maa elu

3. jaanuar 2019 kokkuleppe põhimõttega vältida topeltarvestust.

Kui suur on Eesti osa kliima soojenemises?

Kuna oleme väike riik, on maailma mastaabis meie osa tagasihoidlik. Kui aga vaadata kasvuhoonegaaside heitkogust elaniku kohta, oleme Euroopa Liidus üks suurima süsinikujalajäljega riike – selle põhjus on meie energeetikasektor ehk valdavalt põlevkivi kasutamine energiatootmisel. Eestis on energeetikatööstus suurim kasvuhoonegaaside heite allikas, mis 2016. aastal moodustas 70,4 protsenti koguheitest.

riiNa MartiNsON Maa Elu

U

udised hiljuti Poolas Katowices toimunud ÜRO kliimakonverentsist tundusid paljudele hirmigavad, ometi hakkab seal räägitu puudutama meie kõigi elu. Mere ligidal elavad inimesed, eakad ja kroonilised haiged on esimesed, kes tunnevad kliima soojenemisest tulenevat kahju. Ka põlevkivitööstusest palga saajad ei saa olla kindlad, et tööd jätkub pikkadeks aastateks.

KLIIMAMUUTUSED ON JUBA PRAEGU TUNDA KOGU MAAILMAS, KUSJUURES SOOJENEMINE EUROOPAS ON OLNUD KIIREM KUI MAAILMAS KESKMISELT.

Keskkonnaminister Siim Kiisler, kui riigid pidasid kaks nädalat läbirääkimisi ja kokkuleppele jõuti kompromisse tehes, võib sellest välja lugeda, et kokkutulnutele esitati andmeid, mis veensid, et vanaviisi jätkates on katastroof tulemas. Kas on nii?

Pariisi kokkuleppega võtsid riigid eesmärgi hoida ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu tuntavalt allpool 2 kraadi võrreldes tööstuseelse tasemega ja püüda piirata temperatuuri tõusu 1,5 kraadini.

Tänavustel läbirääkimistel andis tooni valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) avaldatud eriaruanne, mis rõhutab, et kahekraadise temperatuuritõusuga kaasnevad tagajärjed on palju tõsisemad võrreldes pooleteise kraadiga.

Poolekraadine vahe tähendab näiteks, et rohkem liike on kadumisohus; mais, riis ja nisu annavad vähem saaki; veepuudus hakkab mõjutama järjest suuremat hulka inimesi; merevee tase tõuseb; põua ja tormidega tuleb rinda pista järjest tihedamini ning ookeanide happelisuse suurenemine mõjutab koralle ja vee-elustikku.

Praeguseks on inimtegevus põhjustanud juba ligi ühekraadise soojenemise. Aruande kohaselt on jäänud vaid veidi üle kümne aasta aega tegutseda, et jääda 1,5 kraadi piiresse. Seejuures on iga riigi panus ja tegevus tähtis.

Millal kliima soojenemisest tingitud muudatused endast märku annavad?

Kliimamuutusi on juba praegu tunda kogu maailmas, kusjuures soojenemine Euroopas on olnud kiirem kui maailmas keskmiselt. Selliseid kuumalaineid nagu möödunud suvel tuleb tõenäoliselt tulevikus üha rohkem ette. Lisaks on meil oodata lumi- ja jääkatte vähenemist, talvel rohkem torme ja sademeid.

Haavatavamad piirkonnad Eestis on tiheasustatud rannikualad ja piirkonnad siseveekogude ääres. Peamised kliimamuutustega kaasnevad probleemid seal on rannikumere või siseveekogude suurenenud vooluhulgast tingitud veetaseme tõus ja äärmuslikud sademed, mis toovad kaasa sagedasemad ja suuremad üleujutused.

Mõjutatud saavad paljud valdkonnad: majandus, taristu, päästevõimekus, inimeste tervis ja looduskeskkond: taimkatte muutused, võõrliigid, uued taimekahjurid.

Seetõttu oleme Eestis koostanud kliimamuutustega kohanemise arengukava ja rakendusplaani, mis näeb ette konkreetse tegevuse, et mõjudega

Keskkonnaminister Siim Kiisler tõdeb, et Pariisi kokkuleppe rakendamiseks tuleb Eestil tunduvalt vähendada kasvuhoonegaaside heitkogust, paraku on põlevkivi kasutamise piiramine väga valus teema ja nõuab ühiskonnas laiemat arutelu.

Foto: tAiro lutter / postiMees

Kliimakonverents: tegutseda on jäänud kümme aastat, et pääseda hullemast toime tulla. Mõnda mõju saame ennetada ja leevendada, mõnega tuleb lihtsalt kohaneda. Äärmuslike ilmastikunähtustega kaasnev oht ei mõjuta ühiskonnagruppe võrdselt – mõju varieerub lokaalselt, näiteks üleujutused mereäärsetes või madalamates piirkondades, ja inimesiti – eakamad on külma- ja kuumaäärmuste suhtes tundlikumad. Samuti avaldub tervisemõju tugevamalt lastel ja kroonilistel haigetel.

Miks kliima soojeneb?

Kliimamuutuste põhjused on looduslikud ja inimtekkelised.

Enamik teadlasi leiab, et praegustes enneolematult kiiretes muutustes on inimesel märksa suurem roll. 1950. aastatest alates on hüppeliselt tõusnud CO2 atmosfääri paiskamine fossiilsete kütuste põletamise tõttu, temperatuuri tõus ongi reaktsioon suurenenud süsinikuheitele.

Katowices vastu võetud reeglistik hõlmab mitut aspekti Pariisi kokkuleppe rakendamise kohta.

Olulise osa moodustavad põhjalikud juhised, kuidas riigid kasvuhoonegaaside heitkoguseid arvestama peavad ja kliimaeesmärkide täitmisest aru annavad. Nii saab kontrollida, kas osalised oma kohustusi täidavad.

Millised riigid on kokkuleppe eestvedajad ja keda on vaja järele vedada?

Pärast USA otsust lahkuda Pariisi kokkuleppest on poliitiline olukord muutunud. Varem oli USA kliimaküsimustes üks häälekamaid ja aktiivsemaid.

Suurema rolli on nüüd haaranud Euroopa Liit koos Kanada ja Hiinaga, näiteks korraldati nende juhtimisel tänavu juba teine rahvusvaheline riigijuhtide kohtumine.

Rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel mängivad arvestatavat rolli riikide endi huvid, eriti rahaliste toetustega seoses. Erandiks polnud ka tänavune konverents. Arengumaad ja saareriigid nõuavad suuremat ambitsiooni ja raha, kuna nende riigi säilimine on kliimamuutuste tõttu ohus.

Tänavuselt konverentsilt jäi silma, et osa riike – USA, Kuveit, Saudi Araabia ja Venemaa ei olnud nõus tunnustama IPCC eriaruannet 1,5kraadise soojenemise kohta, mis kutsub riike üles kiiresti tegutsema. Seega tehti lõplik otsus tervitada aruande õigeaegset valmimist, mitte selle sisu.

Viimase hetkeni vaieldi kasvuhoonegaaside ühikutega kauplemise mehhanismi üle, kuna Brasiilia soovis, et mahamüüdud ühikuid saaks arvestada heite vähendamise hulka.

See aga oleks vastuolus Pariisi

Pariisi kokkuleppe rakendamiseks tuleb ka meil tunduvalt vähendada kasvuhoonegaaside heite kogust. Eesti kliimapoliitika raamdokument on „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050”, milles lepiti kokku valdkondlikes ja kogu majandust hõlmavates poliitikasuundades, mis seavad selge teekonna aastani 2050. „Kliimapoliitika põhialused” seab juba praegu meie eesmärgiks kasvuhoonegaaside heite vähendamise 80 protsenti aastaks 2050, seda võrreldes 1990. aastaga.

Põlevkivist väljumine on kompleksne teema ja vajab ühiskonnas laiemat arutelu, puudutades lisaks keskkonnale sotsiaalmajanduslikke aspekte ja turvalisust.

Kesk konnaministeeriumi valdkondadest keskendume praegu veel transpordile ja metsandus-maakasutussektorile. Transport on uuringute kohaselt Eestis suur heite vähendamise potentsiaaliga sektor.

Võtmesõnad on autopargi ökonoomsus, väiksema kasvuhoonegaaside heitega transpordi ja liikumisviisi valik ning säästlikud transpordikütused.

KASVUHOONEGAASIDE HEITKOGUSELT ELANIKU KOHTA OLEME EUROOPA LIIDUS ÜKS SUURIMA SÜSINIKUJALAJÄLJEGA RIIKE – SELLE PÕHJUS ON MEIE ENERGEETIKASEKTOR EHK VALDAVALT PÕLEVKIVI KASUTAMINE ENERGIATOOTMISEL. Võib arvata, et need muudatused pole odavad. Kuidas tavainimene oma rahakoti peal seda tunnetab?

Eesti maksab ÜRO kliimamuutuste konventsioonis osalemise liikmemaksu, mis arvatavasti suureneb. Läbirääkimised 2020.–2021. aasta eelarve üle algavad juunis.

Teisalt võib kasvuhoonegaaside aruandluskulu meil hoopiski väheneda. Tavainimese rahakotti need muudatused mõjutama ei hakka.

Mis puudutab aga kliimamuutuste leevendamist Eestis, siis kliimapoliitika mõjuhinnang Eestis on näidanud, et kasvuhoonegaaside vähendamisega kaasneb eelkõige positiivne mõju majandusele.

maa elu || kutseÕpe || 5

3. jaanuar 2019

KuidO saarpuu Järva Teataja

K

ui umbes pool aastat sai Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool nautida teraviljakombaini simulaatori kasutamise osas teerajaja rolli, siis mõned nädalad on vastav õppevahend olemas ka Järvamaa Kutsehariduskeskuses.

Kooli põllumajanduse valdkonna juhtõpetaja Aive Kupp põhjendab sellise õppevahendi vajalikkust mitmel moel. „Viljakoristuse hooaeg on suhteliselt lühike ja ettevõtetes saavad kombainirooli ennekõike ikka kogenud mehed,” selgitab ta. „Et ka meie õpilased saaksid kombainijuhtimise esmase kogemuse, sai muretsetud simulaator.”

NAGU SUUR ARVUTIMÄNG Digitaalne õppevahend – simulaator jõudis kutsehariduskeskusesse alles novembris, Euroopa Liidu projektiraha toel.

Järvamaa Kutsehariduskeskuses saavad simulaatorit moel või teisel kasutada põllumajandustöötaja ja -tootja eriala õpilased.

Vajadusel on masin abiks eksamil ehk lisaks arvuti poolt juhendamisele on olemas testülesanded. Neid on vähemalt kümmekonna õppetunni jagu.

Enne teistele õpetamist teeb virtuaalpõllul tegutsemise endale selgeks kutsehariduskeskuse juhendaja Felix Lavrentjev. Seega on loogiline, miks just tema on demomees.

Eriline arvutimängur Felix enda sõnul ei ole, kuid päris kombainiga on ta see-eest tööd teinud kolm hooaega. Nii koolis kui ka põllumajandusettevõttes. „Simulaator on peaaegu nagu päris: kõik nupud ja juhthoob on nagu tänapäevases masinas. Ainuke puudus ongi ekraanidelt nähtav pilt, see ikka päris reaalne ei ole,” vahendab ta muljeid.

Võhiku jaoks sarnaneb teraviljakombaini simulaator arvutimänguri unelmate mängukohaga: kõrge John Deere’i kirjadega platvorm, kuhu on kinnitatud mugav tool, selle ees rool ja neli suurt ekraani. Ei puudu ka mõned pisemad monitorid (üks on digitaalne armatuur,

Järvamaa kutsehariduskeskuse juhendaja Felix Lavrentjev näitab kombainijuhtimise simulaatori kasutamist.

Foto: DMitri kotJuH / JÄrvA teAtAJA

Juba teine kool saatis kombainerid virtuaalpõllule millelt jälgitakse kombaini töörežiimi põhiandmeid, teine on juhtmonitor, millelt valida ees ootavaks tööülesandeks sobivad programmid, seadistada masinat jms), juhtkang ja parema käe all kümned nupud.

On isegi pedaalid.

oskusi. Vaid roppuste ja suure haamriga probleemide lahendamise aeg on ammu läbi. Ka Marek Kõbu tõdeb, et pelgalt paari lihtsa liigutuse abil enam hakkama ei saa. „Peab oskama kasutada juhtpulti, millega tegelikult toimubki kogu kombaini juhtimine. Kõik reguleerimised, seadistused kombaini maksimaalse tõhususe saavutamiseks on võimalik teha kabiinist. Selleks tuleb tunda masina ajuks olevat arvutit,” arutleb ta.

Olustvere Teenin-

TEHNIKAT TULEB TUNDA Järvamaa Kutsehariduskeskuse tehnika ja taimekasvatuse tootmisjuht, kutseõpetaja Marek Kõbu nendib, et kõrvalt vaadates meenutas simulaator tallegi esmalt suurt arvutimängu. „Kui aga ise pinki istusin ja masinaga sõita proovisin, siis oli tekkinud tunne päris reaalne,” ütleb ta. „Võimsad tänapäeva kombainid maksavad 300 000 euro ringis, kogenematul juhil võib nendega sõitma õppimine, kui põllul poste või kivisid vältida ei suuda, päris kulukaks kujuneda.”

Tänapäevase põllumajandustehnika käsitlemine nõuab

ET SELLISED SEADMED MEIE KOOLIDESSE JÕUAVAD, ON AJA MÄRK. MÄRK DIGITAALSEST ÜHISKONNAST, KUS ERIALASID EI SAAGI ÕPETADA AEGUNUD ÕPPEVAHENDITEGA.

si teha juba talvel. Masina kallal saame mehaaniliste seadistuste poolelt teha n-ö kuiva trenni, kuid simulaator laseb saaki koristada kasvõi kõige külmema ja lumisema ilmaga.

John Deere’i simulaator GoHarvest võimaldab õppida mitmeid ülesandeid nii kogenud kombaineril kui ka koolipoisil. Simulaatoril saab näiteks harjutada, kuidas kombaini õigesti siseneda ja milliseid ohutusnõudeid jälgida masinaga opereerimisel. Samuti võib harjutada suure masinaga liikluses toimetulekut.

Kui põhiasjad selged, on järg konkreetse „tööpõllu” käes. Õpilane saab kätt proovida, kuidas kombaini külge haakida heeder ja kuidas ära võtta. Õppetükkide juurde kuulub videomaterjal, mis selgitab, kuidas need toi-

mingud päriselt väljaspool masinat käivad.

Kui heeder küljes, järgneb õppetund, millised on kombaini mehaanilised seadistused. See tähendab, milliseid peksukorve või sõelu tuleb konkreetse kultuuri juures kasutada või millist põhupeenesti kiirust kasutada.

Kui välised seadistused tehtud, läheb kombainer masinaga põllule. Põldudel saab harjutada saagikoristust ja kombaini seadistamist simuleeritud koristustingimuste järgi.

Kõiki õppetunde on võimalik läbida praktiseerimise ja eksamineerimise vormis, nii saavad koolid õpilaste teadmisi ka kontrollida. Programm on päris mahukas, see tagab, et meie põldudel teevad tööd hoolikalt koolitatud kombainerid.

KOMMENTAAR Marek Peensalu Baltic Agro Machinery teraviljakombainide- ja liikurhekseldite tootejuht John Deere panustab palju kliendi kogemustele ja koolitustele. Meie oleme John Deere’i käepikendus Eestis ja kanname hoolt, et kombainerid saaksid võimalikult asjakohase koolituse, kuidas masinaga opereerida, seda seadistada ja kuidas tulla toime eri koristustingimustes nii, et kombain säilitaks maksimaalse tootlikkuse.

Et teadmised püsiksid värsked, korraldab Baltic Agro Machinery igal aastal oma uutele ja vanadele kombainiklientidele koolitusi.

Sel põhjusel tõime kodumaale eelmisel aastal kombaini simulaatori. Nii võib masina koolitu-

dus- ja Maamajanduskooli õppetalu juhataja Riho Kala kinnitab, et simulaatori kui õppevahendi juhtimissüsteem on identne päris masinatega. Selle esmane kasu seisneb esmajoo-

nes varem kombainidega mitte kokku puutunud õpilase hirmude mahavõtmises. „Kui õpilane läheb päris kombaini, siis ei tohiks olla, et ta ehmub seal kohe ära, vaid

kogu juhtimine peaks talle juba arusaadav olema,” leiab ta. „Mehaanikat simulaatoriga ei õpi, aga juhtimist küll!”

Kala meenutab, et ajal, mil neil oli koolis vähem tulevasi põllumehi õppimas, kutsus ta noormehi graafiku alusel paariliikmeliste puntidega viljavõtmishooajal Olustverre tagasi. Seda praktilise töökogemuse omandamiseks: osa tegutses viljakuivatis, osa kombainiga põllul. Seejärel rollid vahetusid. „Kui aga poisse on palju, siis enne saab hooaeg otsa, kui jõuaksime kõikidega päriselt need asjad läbi teha,” sõnab ta. „Simulaatoriga on aga nii, et harjuta, palju tahad. Meil ei ole kommet, et õhtuti läheb uks kinni. Tulge kohale, pange simulaator käima ja muudkui harjutage.”

Et sellised seadmed meie koolidesse jõuavad, on aja märk. Märk digitaalsest ühiskonnast, kus erialasid ei saagi õpetada aegunud õppevahenditega.

Riho Kala meenutab, et 25 aastat tagasi, mil tema Olustverre tööle läks, olid õppevahenditena kasutusel mulaažid. „Neid me praegu ju enam ei kasuta. Tegelikult on ikka megahüpe tehtud, ennekõike selles, kuidas me õpetame ja milliseid vahendeid õpetamisel kasutame.”

Teraviljakombaini simulaatorid (John Deere’i GoHarvest) tarnis koolidele John Deere’i ametlik edasimüüja Baltic Agro Machinery OÜ. Virtuaalsed juhtimisseadmed, -programmid, millega kombainereid ja traktoriste koolitada, on olemas teistelgi tootjatel.

Osta, müü ja rendi targalt!

Soovid müüa edukalt?

Lisa kuulutus või oksjon.

TASUTA

Suurim maa ja metsa müügiportaal Eestis.

Müügiinfo jõuab hetkega enam kui 800 ostjani.

6 || teHNIka || maa elu

3. jaanuar 2019

MAHETOOTJA PEAB TÄPSELT TEADMA, MIS PÕLLUMULLAS TOIMUB aiN alVela Maa Elu

K

ui soovitakse üle minna mahev iljelusele, tasub alustada oma mulla põhjalikust uurimisest, et välja selgitada, millised on selle vajadused.

Abiks on mullaproovid.

Kui need tehtud, võib hakata uurima maheväetiste, looduslike mineraalide ja aktivaatorite kasutamise võimalusi.

OÜ Agri Partner mahevilja sisendite müügijuht Aive Jänes kinnitab, et järjest enam kasutatakse looduslikku päritolu biostimulaatoreid ja aktivaatoreid nii seemnete puhtimiseks kui ka lehestiku pritsimiseks.

Näiteks taliteraviljade pikka kasvuaega sügisest suveni mõjutab väga mitmekesine ilmastik. Eesti Taimekasvatuse Instituudi katsed on näidanud, et mida keerulisemad on kasvukeskkonna tingimused, seda suurem on biostimulaatorite mõju.

Maheviljeluses tähendab puhtimine seemnete töötlemist mikroorganismide ja toitainetega, et parandada taimede kasvukeskkonda ja kiirendada tärkamist. Agronoomid ütlevad, et see on väga tarvilik just umbrohtude ees kasvueelise saamiseks. „Puhtimisel lisatud biostimulaatori soodne mõju kasvuergutina avaldub külvi kiiremas tärkamises ning juurestiku võimsamas arengus ja kasvus,” selgitab Jänes. „Korralik juurestik võimaldab suuremat saagikust.

Heas kasvujõus taim peab paremini vastu kasvukeskkonna stressile ja taimekahjustajatele.”

Kasvuaegse lehestiku pritsimine biostimulaatoritega annab taimele toit- ja kaitseaineid. Pealt pritsimine mõjub taimele turgutavalt just stressirohkes kasvukeskkonnas.

Kuidas siis hinnata, millist väetist või aktivaatorit põld vajab ja kui palju seda põllule viia?

Tootjad hindavad oma põlde visuaalselt, käivad seal sageli ja takseerivad taimiku seisukorda. Taimi

MULLA ANALÜSAATORID • Mulla mikrobioloogilise aktiivsuse määraja • Mobiilsed mulla analüsaatorid • Kohver mulla pH määramise vahenditega • Penetromeeter • Mullapuur • Mulla temperatuuri mõõtur • Sademete mõõtur • Mükotoksiinide määraja Allikas: Agri Partner

võib välja kaevata ja uurida, kui hästi on juurestik arenenud. „Mahetootjad väetavad kevaditi taimikut lehekaudselt, kasutatakse kiseriidi baasil toodetud leheväetisi. Leheväetised mõjuvad taimekasvu eri kasvufaasides, kuid varajased pritsimised soodustavad juurestiku arengut,” räägib Aive Jänes. „Hästi arenenud ja sügavale tungiv juurestik laseb taimel omastada vett ja toitaineid sügavamast mullaprofiilist.”

Muldade seisukorrast annavad ülevaate mullaproovid. Sakus Eesti Põllumajandusuuringute Keskuses saab teha nii mulla põhielementidel põhineva analüüsi kui ka täisanalüüsi. On tootjaid, kes teevad analüüse ka väljaspool Eestit, kuid siis tuleb välja mõelda, kuidas saadud tulemusi Eesti tingimustes rakendada. Üks võimalus on soetada endale väike nn mullakohver ja sellega ise oma põldudel käia ja proovid võtta. Tegemist on väikse koduse n-ö mullalaboriga. „Mulla kiiranalüüsil põhinevad mobiilsed analüsaatorid aitavad jälgida mulla mikro- ja makroelementide sisaldust ning langetada ökonoomsemaid otsuseid põllumajandustootmises,” selgitab Aive Jänes kohverlabori tööpõhimõtet. „Kasutada saab eri võimsusega analüsaatoreid kas suure või väiksema tootmismahuga põllumajandustootjale.”

Mullaproove saab iga farmer spetsiaalse seadmega ise võtta ja laborisse saata.

FotoD: Ain AlvelA

Mulla pHtester näitab, kui muld on muutunud liiga happeliseks ja seda on tarvis lubjata.

Volvo diiselmootoriga varustatud 160 kW generaator on võimeline n-ö elus hoidma kasvõi mitmetuhandepealise lüpsikarja, tagama lüpsiseadmete töö, jahutama piima ja tagama muul moel farmi toimimise.

FotoD: Ain AlvelA

Generaator hoiab farmi käigus, kui torm elektri viib aiN alVela Maa Elu

O

n teada tõde, et elektrivool pole maakohas kaugeltki püsiv väärtus, mistõttu kusagil kõrvalises kohas farmi pidades tuleb olla valmis elu ja olemist jätkama ka siis, kui elekter kaob.

Eriti kriitiline on elektri pidev olemasolu loomakasvatuses, iseäranis piimakarjakasvatuses, kus lüpsiaja saabumisega pole võimalik tingida. Levinuim lahendus pideva elektrivarustuse tagamiseks on diiselgeneraatori paigaldamine.

Tänapäeval on need täisautomaatsed, lülitudes tööle kohe, kui elekter kaob. Generaatorit ei asenda päriselt ka päikesepatareid või tuulemootorid, sest eales ei tea, kas akud on piisavalt laetud, kui lisaelektrit vaja läheb. Üsna keeruline on leida piimatootjat, kel n-ö abielektrit kordagi vaja pole läinud.

Kolmefaasiline Mosa diiselgeneraator arendab võimsust 6 kW, on teisaldatav ja sobib tänu sellele hästi tavalise kodumajapidamise elektrivarustuse tagamiseks, farmi jaoks aga jääb nõrgukeseks.

Foto: DireCtinDustrY.CoM

Farmides, kus lüpsikorralduse eest hoolitsevad robotid, on viimaste komplektis juba niikuinii olemas elektrigeneraatorid. Eraldi generaatorit vajavad aga platsilüpsi ja karussell-lüpsiga lehmalaudad.

Juba vanasti olid piimafarmides generaatorid olemas, enamasti küll käsitsi käivitatavad ja mõne võimsama nõukogude traktori mootoriga varustatud riistad. Selline ajab ka asja ära, aga vajab pidevalt, et keegi selle juures valves oleks ja masina vajadusel käima paneks. Praegu on üle mindud automaatsetele generaatoritele, mille elektriline võimsus on 50–100 kW ja millest piisab nii lüpsiseadmete käigushoidmiseks, piima jahutamiseks, valgustuseks ja muuks vajalikuks, mis elektri jõul toimib. Söödajagamist elekter üldjuhul ei puuduta, sest seda tehakse enamasti traktorite ja söödamikseritega.

Generaatori soetamiseks ja elektrisüsteemi ühendamiseks tuleb arvestada keskmiselt 300 000eurose investeeringuga. Farmid, kel üles ehitatud oma biogaasi tootmine, saavad elektritootmiseks kasutada gaasigeneraatoreid.

ELEKTRIGENERAATOR • Elektrigeneraatoreid saab võimsuse järgi jagada väikesteks (15–20 kW), keskmisteks (20–500 kW) ja sellest võimsamateks, mis juba selgelt tööstuslikud, ette nähtud töös hoidma tervet tootmiskompleksi, aga ka näiteks haiglat jmt.

• Kodumajapidamises läheb harva vaja üle 10 kW generaatorit.

• Kui generaatoriga on tarvis varustada farmi või töökoda, tuleb arvestada minimaalselt 50 kW võimsusega.

• Elektrigeneraator peaks olema teatud võimsusvaruga, kasvõi selleks, et seadmed vajavad käivitamisel üldiselt rohkem voolu kui tavarežiimil töötades.

• Peab tagama, et generaator lülitaks tööle hakates peakaitsme automaatselt välja.

• Generaatorile tasub teatud intervalliga teha kontrollkäivitusi, spetsiaalse automaatikaga varustatud seade teeb seda ise.

• Ka õli tuleb regulaarselt kontrollida ja vahetada, isegi siis, kui mootor pole suuremat töötanud.

• Generaatoriruum peab olema kuiv, ventileeritud ja talvel kergelt köetud, põlemisgaasid tuleb korralikult ruumist välja juhtida.

• Elektrigeneraator peab olema maandatud.

FARMI ELEKTRIVARUSTUS TULEB HOIDA TÖÖKINDLANA • Loomafarmis peab olema sõltumatu toiteallikas, mis kindlustab elektrivoolu katkemisel veevarustuse, ventilatsiooni, lüpsiaparaatide, signalisatsiooni ja valvesüsteemi toite.

• Elektriseadmed töötavad häireteta ainult siis, kui need on õigesti ehitatud ja pidevalt tehniliselt korras.

• Elektrivarustuse töökindluse õige määratlemise, projekteerimise ja ehitamisega välistatakse, et võrgu toite katkestus põhjustab inimeste ohtusattumist, loomade hukkumist, vara hävimist või keskkonnakahju.

• Nõuetekohaselt projekteeritud ja ehitatud elektripaigaldisega hoitakse ära juhtumid, kus ettevõttes ei saa kuuma ilmaga ülekoormuse tõttu töötada konditsioneerid, farmis ei saa elektrivoolu puudumise tõttu lehmi lüpsta ja sigalas hukkuvad loomad ventilatsioonita jäämise tõttu.

Allikad: Riigi Teataja, Maa Elu

maa elu || eksImused || 7

3. jaanuar 2019

riiNa MartiNsON

Ärge korrake vanu vigu eakamad inimesed, kellel pole olukorra parandamiseks raha.”

Paraku valikuvõimalust ei ole, rikkujate suhtes alustatakse menetlust ja lisaks trahvile jäävad nad ilma põllumajandustoetustest kas osaliselt või kogu ulatuses.

Maa Elu

U

urisime maaeluga seotud ametite esindajatelt, milliseid vigu ettevõtjad mullu kõige enam tegid. Ehk leiate siit mõne vihje, kuidas alanud aasta vähemate probleemidega mööda saata.

PRIA leiab aastast aastasse rohumaade hooldamisnõude rikkumisi. Mullu leiti 273 taotleja juures kokku 901 põldu, mis polnud nõuetekohaselt hooldatud, lisaks oli 110 põllu karjatamine ebapiisav ja järelniide tegemata. Võrreldes 2017. aastaga oli mullu rikkumisi märgatavalt rohkem.

167 taotletud põldu ei olnud toetusõiguslikud, sest tõendamata jäi maa kasutamise õiguslik alus.

Sageli küsib samale maale toetust nii maaomanik kui ka õigusjärgne rentnik ning PRIA-l tuleb välja selgitada, kes reaalselt töid tegi.

Põldudel, kus kasvatatakse kanepit, tuleb kontrollida, et taime tetrahüdrokannabinooli sisaldus ei ületaks lubatud piirmäära, 0,2 protsenti. Mullu tuvastati viie põllu proovist THCd üle lubatud normi. Need põllud ei ole toetusõiguslikud.

LOOMAL POLE KÕRVAMÄRKI Loomakasvatuses tuleb ette, et loomadel puuduvad kõrvamärgid. Ühe kõrvamärgiga oli 6,2 protsenti kontrollitud loomadest (2017. aastal 3,6 protsenti).

Puuduv kõrvamärk tuleb juurde tellida kahe päeva jooksul selle puudumise avastamisest.

Looma eest, kel puuduvad mõlemad kõrvamärgid, toetust ei maksta.

KAHTLANE SEEMNEKARTUL Põllumajandusameti (PMA) taimetervise ja aianduse osakonna juhataja Riina Koidumaa toob oma haldusalast välja, et ainult 80 protsenti tarbekartuli tootjatest on kartulit maha pannes kasutanud sertifitseeritud seemnekartulit, kuigi see kohustus kehtib kõikidele taimetervise registrisse kantud tarbekartuli tootjatele.

Kontrollimata seemne kasutamine võib levitada ohtlikke taimekahjustajaid. Näiteks avastati mullu kahel tarbe- ja ühel seemnekartuli tootjal ohtlik taimekahjustaja kartuli-ringmädanik.

Ettevõtted, kes toodavad ja turustavad taimi, peavad jälgima, et ELi liikmesriikidest või Eesti ettevõtetest saabunud taimedel oleksid taimepassid. Eriti on tarvis jälgida viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimi, Eestis on need näiteks õuna-, pirni- ja viirpuu. 2018. aastal tuvastati rikkumisi, kus ettevõttesse saabunud taimedel puudus taimepass.

TAVATOODANG MAHEDA PÄHE PMA mahepõllumajanduse ja seemne osakonna juhataja Anu Nemvalts räägib, et valdkonna suurimad rikkumised olid seotud tavatoodangu mahetoodangu nime all turustamisega. „Tavatoodangu müümisel mahedana kahjustatakse kogu sektori mainet Eestis ja väljaspool,” rõhutab ta.

Loomakasvatuses tuleb ette, et loomadel puuduvad kõrvamärgid.

Kui mõlemad kõrvamärgid olemas, saab omanik looma eest toetust küsida.

Foto: erik proZes / postiMees

Mainekahjule lisandub rahaline kahju kokkuostjale ja teistele tootjatele. Kui eri tootjate saak kokkuostmisel kokku segatakse ja selgub, et üks koorem oli tavatoodangut, siis mahedana ei saa turustada enam midagi ning kõige eest makstakse tavatoodangu hinda.

Arvuliselt oli enim rikkumisi seemne ja paljundusmaterjali kasutamises, need ei vastanud nõuetele.

Teisel kohal oli taimekasvatussaaduste märgistamine, kus tootega koos liikuvatel dokumentidel oli märkimata, et tegemist on mahetoodanguga.

TUULEKAERA NUHTLUS Seemne valdkonnas on endiselt mureks tuulekaer. Seemnetootjad teevad oma põldudel küll hoolikalt tõrjet, kuid naabertootjad seda alati tähtsaks ei pea, sageli ei aita ka naabriga rääkimine.

SILMA JÄÄB, ET SAGEDAMINI ON RIKKUJAD EAKAMAD INIMESED, KELLEL POLE OLUKORRA PARANDAMISEKS RAHA. „Seemnetootjad saavad ise PMAsse pöörduda ja meie saame kontrollida, et naaber tõrjet teeks,” ütleb Nemvalts. „Palume olla tõrjes järjepidevad.

Kui on tugevasti saastunud põld, ei tohi ühtegi tõrjet vahele jätta. Aastati erinevad ilmastikuolud nõuavad tootjalt tarka tegutsemist, et leida toimiv tõrjeviis.”

Seemnete turustamisel on levinud probleem köögiviljaseemne nigel idanevus.

VALE MÄRGISTUS PMA taimekaitse ja väetise osakonna juhataja Maris Raudsepp räägib, et mullu avastati turustuskohtades väiksemaid rikkumisi 50. Tavaliselt ei vastanud toote märgistus nõuetele: toote nimi oli ebakorrektne, puudusid kehtivad piktogrammid, ohu- ja hoiatuslaused või oli kulunorm vale.

Aktiivsel taimekasvatusajal tehti üle 500 taimekaitse-

vahendi kasutamise kontrolli, eksimusi tuvastati 40. Peamised rikkumised: veekaitsevööndis pritsimine, õitsvate taimede pritsimine, lubatust suurema tuulega pritsimine, taimekaitsevahendi kasutamine selleks mitte ettenähtud kultuuridel, taimekaitsetunnistuse puudumine.

Kui taimekaitsevahendit kasutatakse valesti, võib see ohustada keskkonda, inimeste ja loomade tervist. Mesilaste ja teiste kasulike putukate kaitsmiseks kehtib Eestis juba aastaid taimekaitsevahendi õhust pritsimise ja õitsvate taimede pritsimise keeld.

KONTROLLI MAAPARANDUSSÜSTEEMI PMA maaparanduse osakonna nõunik Heiki Pajur toob välja, et pahatihti ei tea maaomanik, et tema põldude ja heinamaade all on keeruline dreenisüsteem, mis ehitatud aastakümnete eest. Aga üksnes tänu liigvee ärajuhtimisele on nendel maadel säilinud viljeluspotentsiaal. „Nagu kõik süsteemid, vajab ka maaparandussüsteem hooldust. Seda küll vähem kui samas väärtuses sõiduauto, aga olulised sõlmed võik s maaomanik kord nelja-viie aasta jooksul üle vaadata,” soovitab Pajur. „Põllumajandusamet on mures, et riigi poolt tehtud maaparandussüsteemide ühiseesvoolude korrashoid mõjub maatulundusmaa seisundile vähe, kui maaomanik oma kalliste süsteemide hooldamisele tähelepanu ei pööra.”

Maaparandussüsteemide riketest 86 protsenti on põhjustatud kaevude ja suudmete hooldamata jätmisest. „Samas on nende hooldamine lihtne ja

jõukohane igale maamehele,” ütleb Pajur.

POLE SÕNNIKUHOIDLAT Keskkonnainspektsiooni (KKI) keskkonnakaitseosakonna peainspektor Pavel Ojava räägib, et loomapidajatel on probleeme sõnniku ja virtsa käitlemisega.

Põllumajanduses avastatud rikkumiste üldarvust moodustavad sõnnikuhoidla puudumine, selle ebapiisav maht ja sõnniku aunastamisega seotud puudused suurema osa rikkumistest. „Paaril viimasel aastal on rikkumisi avastatud vähem suurtootjate juures ja skaala on nihkunud väiksema loomade arvuga tootjate suunas,” ütleb Ojava. „Silma jääb, et sagedamini on rikkujad

ÜLEVÄETAMINE KOGUB TUURE Veel toob Ojava välja, et tootjad peavad kinni pidama väetamisnormidest. KKI on tihendanud kontrolli ja kuigi väetiste liigkasutamine ei ole väga ulatuslik, see siiski kasvab.

Tihtipeale ei arvestata väetades kasvatatava kultuuri vajadusi ja väetatakse üle. Kuna hajureostuse üks põhjus on väetiste liigkasutamine, pöörab KKI tulevikus sellele rohkem tähelepanu.

Põllumajandustootjad peavad arvestama väetiste, ka sõnniku ja virtsa laotamise ajaliste piirangutega. „Kahjuks näitab kontroll, et väetiste laotamisega seotud rikkumiste arv ei vähene,” tõdeb Ojava. „Et talvel mitte jänni jääda, tuleb sõnnikuhoidlad tühjendada õigel ajal.”

KESKENDUTAKSE ENNETAMISELE Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) peadirektor Indrek Halliste ütleb, et mullu oli neil luubi all ennetustöö, näiteks ebaseaduslikud toidulisandid.

Avastati suur toiduvõltsimine, kus veisehakklihast tuvastati kanaliha. „Seevastu tuleb pisut tuhka pähe raputada seoses Viikingite küla Mihkli juhtumiga. VTA eksis, õppis ja on tulevikus tublim,” lubab ta. Halliste sõnutsi keskenduvadki nad uuel aastal rohkem ennetusele. „Oleme taotlenud lisarahastust, et suurendada seirete osakaalu,” sõnab ta.

Seemnetootjad teevad oma põldudel küll hoolikalt tõrjet, kuid naabertootjad seda alati tähtsaks ei pea, sageli ei aita ka naabriga rääkimine. Siis tuleb abi otsida Põllumajandusametist.

Foto: Arvo Meeks / lõunA-eesti postiMees

8 || varIa || maa elu

3. jaanuar 2019

SEAKATKU LEIUD 2018. aasta 15. novembri seisuga on uuritud: 4174 metssiga, neist 4098 kütitud, 51 surnud ja 25 hukatud metssiga.

Uuritud metssigadest 257 oli seakatku põdenud, neist 239 oli kütitud, 17 surnud ja 1 autoavarii tagajärjel hukkunud.

Viimased katkumetssead (3 looma) kütiti Narva-Jõesuu lähistelt 16. detsembril.

riiNa MartiNsON Maa Elu

E

hkki lõppenud aastal kuulsime Aafrika seakatkust „rindeteateid” mõne varasema aastaga võrreldes vähem, pole haigus Eestist kadunud ja aeg-ajalt leitakse haigeid loomi veel IdaEestistki. „Olukord on suhteliselt rahulik, aga mitte väga rõõmustav,” ütleb seakatku uuriv Eesti Maaülikooli professor Arvo Viltrop.

Tänavu on 4174 uuritud metsseast katkus olnud 257.

Aasta lõpunädala andmetel on viimased kolm katkumetssiga kütitud Narva-Jõesuu lähistelt 16. detsembril, räägib Veterinaar- ja Toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna nõunik Maarja Kristian. „Seni olid viimased leiud meil Lääne-Eestis, epideemia liikus idast läände ja lootsime väga, et ida poolt enam teateid ei tule, aga seekordne juhtum viitab, et viirus on endiselt kohal sealgi. Suvel oli juhtum ka Põlvamaal, seega ei saa kuidagi öelda, et katk on kadumas,” nendib Viltrop. „Need üksikud juhtumid, mis tulevad ida poolt, tõestavad, et lähiajal sellest veel vabaks ei saa.”

Narva kandi leidude põhjal võib arvata, et haiged loomad võivad tulla Venemaalt. Idapiiril on Peipsi järv küll hea tõke ees, kuid Narva jõgi pole loomale mingi takistus.

Haige loom ei peagi üle jõe ujuma, sest korjus võib meie poolele hulpida. Katkus siga läheb näiteks ennast jõkke jahutama ja vesi toobki ta siia.

Kui haige looma korjus on kaldale jõudnud, siis metssead on uudishimulikud loomad, käivad seda nuuskimas ja saavadki nakkuse.

Metssigade arv on nelja kat-

Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet

Metssigade arv on katkueelse ajaga võrreldes üle viie korra kahanenud, aga kui ükskord tulevikus tingimused taas soodsad, on metssiga võimeline väga kiiresti oma populatsiooni taastama.

Foto: Ants liigus / pÄrnu postiMees

Seakatk annab Ida-Eestis taas märku kuaasta jooksul hinnanguliselt langenud vähemalt viis korda. „Metssigade arv on veel piisavalt suur, et nakkus püsib populatsioonis. Metssigu peaks meil olema nii vähe kui võimalik. Teist varianti ei ole, paraku on nulltaset raske saavutada. Kui talvel 40 kraadi pakast ei tule, siis lahti me neist ei saa,” tõdeb Viltrop.

Isegi kui juhtuks nii, et metssead meie metsadest ühel

hetkel kaovad, tulevad nad kindlasti tagasi. Oli ju Eesti keskajal paari aastasaja vältel metssigadest vaba. Kui taas tingimused soodsad, on metssiga võimeline väga kiiresti oma populatsiooni taastama.

Praegu on Eestis seakatkuvaba vaid Hiiumaa ja teised väiksemad saared. Mööda merd metssiga ise Hiiumaale ei pääseks ja kui katk ühel hetkel

saarele jõuab, siis ilmselt inimese tõttu. Arvatakse, et Saaremaalegi tõi katku just inimene, sest Lääne-Eestis polnud katk veel rannikuni jõudnud, kui see Saaremaal endast märku andis.

Haigustekitajat võib inimene edasi viia näiteks saabaste ja metsatehnikaga, aga see võib levida ka nii, kui keegi annab tuttavale värsket metssealiha ja tükike sellest satub komposti-

hunnikusse, kust metssiga selle sisse sööb. „Olgem ausad, ega kõiki metssigasid, keda lastakse, ei jõuta uurida. Esineb ka salaküttmist,” nendib Viltrop.

Teatavasti loodus tühja kohta ei salli. Praegu metssigadest tühjemaks jäänud koht võiks mõjutada huntide söödabaasi, kuid viimaste pehmete talvede tõttu on meie metskitsede arv jõudsalt kosunud ja huntidel ei tohiks söögipuudust olla.

Kui seakatku Eestisse jõudmise ajal rahastas riik haiguse uurimist, siis praegu enam mitte. „Uurime asja oma isiklikust huvist, rahastatud projektid on läbi,” märgib Viltrop.

Teadlastele põnevust pakkunud asjaoluna toob Viltrop välja, et Eestist leiti nõrgeneva haigust tekitava võimega viirus, mis muutub aja jooksul nõrgemaks ega tapa väga efektiivselt. „Seda pole maailmas just sageli olnud, et loodusest oleks leitud nõrgenenud tüvesid,” nimetab Viltrop.

Euroopaski pole märke katku leevenemisest. „Läheb aina hullemaks,” sõnab Viltrop. Juba on haigus lähenemas Taanile, kes on Euroopa üks suuremaid sealihatootjaid. Eriti raske on praegu Rumeenias ja Poolas, kus on üsna palju puhanguid ka kodusigade seas.

Hea uudis on, et sellest aastast panustab Euroopa Liit kümme miljonit eurot seakatkuvastase vaktsiini väljatöötamisse.

liNNuVeerG

MARJA- JA PUUVILJASÖÖJAD OlaV reNNO linnuteadja

L

ooduse väga mitmekesiste toiduahelate üks lülisid on mahlakate taimeviljade söömine lindude poolt. Taimedele on see seemnete levitamiseks vajalik ja neil võib leida mitmeid sellega seotud kohastumusigi, et oma tarbijaid endaga soodsamalt siduda.

Nii värvub marjade ja puuviljade kest erksasse tooni alles seemnete valmimisel, andes lindudele märku, et viljad on söömiseks soodsad: viljalihasse on lisandunud suhkruid ja selle toiteväärtus on muutunud optimaalseks ning esialgne kibe maik on mahenenud.

Vastupidi viljaliha hõlpsale seeduvusele on seemned oma kesta tõttu lindude seedemahladele vastupidavad ja väljuvad linnu kehast enamasti kahjustumata või koguni paraja portsu „starterväetisega”.

Parasvöötmes kannavad taimed marju ja puuvilju hooajaliselt, nii et siinsete lindude hulgas pole ühtki täielikult viljatoidulist liiki. Marjad ja puuvil-

jad on sesoonne toit ja näiteks kevadel putuktoidulised värvulised ja teised lülituvad marjadieedile alles juulikuul ning kasutavad seda menüüd „kuni kaupa jätkub” või oma ärarändeni. Ka sügisrände ajal söövad paljud linnuliigid marju ja ilmselt neile kohastunult on Vahemere maadel mitme taime marjade valmimisaeg üsna hiline.

Metsamarjade söömist me peaaegu ei märkagi, ent aedades võivad kuldnokad ja hallrästad sõstrapõõsastel ja maasikapeenardel olulist kahju teha. On aga täheldatud, et juuli algupoolel jääb meil kuldnokki nädalakspaariks vähemaks, sest nad teevad vaherände ja jõuavad Leetu ja Poolasse. Sõstrasaagi valmimise ajaks on neid siin jälle rohkem, aga need on enamjaolt Soomes ja Venemaal pesitsenud linnud. Üks tuttavamaid marjasööjaid on Põhjala metsaharvikutes ja puistundras pesitsev siidisaba, kelle salgad-parved ilmuvad meile oktoobri lõpul ja püsivad siis kuni pihlamarjade lõppemiseni. Peale nende süüakse lodjapuu-, tuhkpuu-, leedripuu- ja kibuvitsamarju ning nokitakse ka õunu. Kesk-

Hoburästas.

talve veedavad nad lõuna pool ja ilmuvad uuesti meie kanti veebruaris, mil toitutakse ka mahlakamatest puupungadest.

Iga siidisaba on võimeline sööma päevas oma kehakaaluga võrreldes kahekordse portsu marju. Niihästi suhkru talletamiseks kui ka käärinud marjades oleva alkoholi kahjutuks muutmiseks on siidisabal suhteliselt suur maks.

Talvise marjasöömise järgi on saanud oma ladinakeelse nime hoburästad, kes sügisel lõuna poole siirdunult hõivavad mõne puuvõõrikuid kandva

Foto: elMo riig / sAkAlA

puu. Puuvõõrik on parasiittaim, mis kasvab lehtpuude okstel ja kannab valgeid marju. „Oma” puud kaitseb iga hoburästas südilt, kuni marjad otsas. See kaugemalt vaadates puu otsa sattunud luuana näiv taim levib just rästaste abil, kelle väljaheites olevad võõrikuseemned kleepuvad järgmise peremeespuu oksale, seal kevadel idanevad ja ajavad juured puidukoesse, toitudes puu mahlast. Veel hiljaaegu kuni Läti laiuskraadideni küündinud puuvõõrik on viimastel aastatel hakanud kanda kinnitama ka Kagu-Eestis.

Troopikavööndis, kus eri taimedel leidub küpseid marju enam-vähem aasta ringi, on palju linnuliike, kelle põhitoidus on just puuviljad ja marjad.

Selle järgi on neil, nagu tuukanitel-sarvlindudel, udelindudel, keisertuvidel ja paljudel papagoidel, suur nokk ja avar neel.

Kuigi kotkad ja teised nn röövlinnud on reeglina lihatoidulised, leidub nende seas ka erand: Kesk-Aafrikas elutsevad palmikotkad söövad õlipalmi viljaliha ja raffiapalmi vilju. See on ka nende poegade põhitoit – tervelt 90 protsendi ulatuses.

Muidugi ei ütle palmikotkad ära väiksematest loomadestki, nagu konnadest, krabidest ja kaldale uhutud kaladest. Üks huvitav marjasööja on öösorriliste hulka kuuluv õlilind ehk guahaaro, keda leidub Lõuna-Ameerika põhjapoolsemas osas ja Trinidadi saarel, ta pesitseb pikkade pimedate lubjakivikoobaste eenditel.

Osa õlilinde veedab koobastes päeva ka väljaspool pesitsusaega, enamasti aga peitutakse puuvõrades. Videviku saabudes lennatakse toituma palmide ja teiste taimede, eeskätt loorberiliste õlirikastest marjadest ja seemnetest, millega

toidetakse ka poegi. Marja- ja seemnekestadest koguneb kuni 30 cm kõrgune pesakuhik.

Koobastes ja ka lõunamaises pimeduses orienteeruvad õlilinnud oma kajaloodivõimet kasutades, viljad leiavad nende tugeva lõhna järgi. Vanalinnud kaaluvad keskmiselt 400 grammi, hästi toidetud pojad kosuvad kuni 600grammisteks ja on ülimalt rasvased.

Iidsetest aegadest peale on kohalikud elanikud käinud-turninud koobastes õlilinnupoegi hankimas ja sulatanud nendest õli nii enda toiduks kui ka valgustite tarbeks. Ilmselt pideva jälitamise tõttu kasutavad õlilinnud peaaegu ainult vee kohale avanevaid koopaid, kuhu inimeste juurdepääs on raskevõitu. Nüüdseks on õlilindude arvukus ja levila üsna kokku kuivanud ja nad on oma kodumail riikliku kaitse alla arvatud.

Linnud on marjades sisalduvate toksiliste ainete suhtes enamasti vähetundlikud. Näiteks söövad Lääne-Euroopas rästad astelpõõsa ehk iileksi vilju, kuid jõuluilu tarbeks tuppa toodud iileksioksad on oma punaste marjadega sageli põhjustanud mürgistusi, eriti lastel.

maa elu || Arvamusplats || 9

3. jaanuar 2019

Maaelu vajab terviklikku lähenemist Krista Habakukk Eesti Külaliikumise Kodukant juhatuse liige

E

t säilitada Eesti suurim rikkus – meie maaelu – on tarvis päevapoliitikast sõltumatut kokkulepet. Maaelu peab muutuma ühiskonnas läbivaks teemaks nagu haridus või tervishoid.

Juhtusin hiljuti raadio­nupu keerama Vikerraadio lainele, kus südamega kuulamist pakkunud saate „Kajalood” külaline oli Viljandimaal käsitöötalu ja muuseumi loonud teenekas vaibakunstnik, vanade mustrikirjade tundja, hoidja ja õpetaja Anu Raud. Eesti suurim rikkus on maaelu, kõlas tsitaat saatest. Maal on veel vaikust ja aega – väärtuslikku ressurssi, mida suurlinnade hektilises turbulentsis aina vähemaks jääb. „Maal on veel süvitsi minekut,” ütles mainekas kunstnik. „Hea on kasvada seal, kus pole ümber asju, sabinaidrabinaid. Kus su vaade on mets või meri, ümber endale sobiv väike kogukond.”

Külaliikumise Kodukant hiljutisest küsitlusest, millele vastajaid oli kõigist Eesti maakondadest, selgus, et maal elamise suurimaks eeliseks peetakse looduslähedust ja head kasvukeskkonda lastele. Hinnatakse rahu, vaikust ja turvalisust, aga ka seda, et inimestel on üksteise jaoks aega. Aega hoolida.

Maaelu kaaluka väärtuse-

Eesti külaelu argipäev, millesse toob vähe rõõmsama hetke kauplusauto.

Foto: Arvo Meeks / lõuna-eesti postimees

na nimetati noorte perede lisandumist. Tulemusi vaadates võin rõõmustada: palju kardetud elanike väljavool küladest on pidurdunud, noored ja pered igatsevad maale elama. Tulevad Tallinna kesklinnast, vahetavad korteri majakese vastu Saarevõi Setomaal, asuvad lapsi kasvatama, kohapeal ettevõtlust arendama ja kogukonnas aktiivselt kaasa lööma. Rassivad kiigeplatsi korrastada, sätivad korda mänguväljaku, puhuvad külamajale uue elu sisse.

Kuni avastavad, et tee, mida mööda kodumajani sõita saab, laguneb iga aastaga üha enam ja kuna sõitjaid on vähem kui põhimaanteedel (naabrimemm ja ümberkaudsete perede lap-

sed saavad ju ühe auto peale), pole väikest teed justkui kellelegi tarvis. Tallinnast vaadatuna mõistagi.

Kuni ühel päeval saabub pisikesest hubasest kohalikust koolist, kus õpetajatel oli veel aega õpilaste tegemistesse süveneda, nukker kiri, mis teatab, et uuest aastast pere kolm last sinna enam tulla ei saa. Pisikese kooli pidamiseks ei jaguvat riigil ressurssi ja üleüldse olevat suund tõmbekeskustele.

Bussipeatust pole, sest pole piisavalt sõitjaid ja ega ükski mõistlik transpordiettevõte laguneva teega sinna ei trügikski. Postipunkt ja raamatukogu

pandi kinni ning väike külapood vaagub hinge. Kiirest internetiühendusest, õhtutest kenades kohvimajades, kultuuriüritustest, spordisaalist ja rongipeatusest

EESTI MAAELU SUURIM HÄDA ON SELLE KILLUSTATUS: IGA VALDKONDA VAADELDAKSE JA ARENDATAKSE ERALDI, AGA PUUDUB SUUR PILT, MIS NEED KONTEKSTI ASETAKS.

võib ainult und näha. Õhinal alanud elu maal muutub päev päeva järel keerulisemaks.

Kas see peabki nii olema?

Või on veel võimalik teistsugune tulevik, kus praegu maaelu jaoks hiilgavast võimalusest on kinni hakatud, kokku lepitud, kogukondade vajadusi arvestatud, taristu loodud, teenused kättesaadavad ja kellelgi ei tule pähe arvata, nagu võiks elamisväärne elu tulla kõne alla vaid pealinnas.

Eesti maaelu suurim häda on selle killustatus: iga valdkonda vaadeldakse ja arendatakse eraldi, aga puudub suur pilt, mis need konteksti asetaks. Poliitikaülene kokkulepe aitab hoida maaeluga seondu-

va erakondlikest tõmbetuultest sõltumatuna.

Otsa tegid lahti kolm maaelu mõjukat organisatsiooni: Eesti Külaliikumine Kodukant, Eesti Leader Liit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, kes sõlmisid maaelu ühise ja tervikliku arendamise koostööleppe.

Eesti külad kogunevad 2019. suvel taas suurele Eestimaa külade maapäevale, et manifestis kirja pandu üle vaadata. Kahe aasta eest Vana-Võidus ütlesid külad maapäeva manifestis, et maaelu vajab terviklikku lähenemist, see on ministeeriumide vahel killustatud ja puudub valitsuse otsus, milline institutsioon vastutab maaelu tervikliku juhtimise eest.

Endiselt vajab täpsustamist maapiirkonna mõiste, kogukonna kaasamine otsustamisse ja kogukonnateenuste arendamine, maa- ja linnapiirkondade koostöö. Kuigi maaelu valdkonnas sünnib arengukavu, jääb tervikpilt ähmaseks.

Külade soovidest, organisatsioonide heast tahtest ja nende ühistest kavatsustest jääb väheks, kui riik jõuliselt õlga alla ei pane. Tähtis on, et maaelu puudutava poliitikaülese leppe vajadust teadvustaksid kõik erakonnad ja leppe peaeesmärk oleks selge igale Eesti inimesele. Kui tahame säilitada Eesti maaelu, saame seda teha ainult kõik koos. Pelgalt pilootprojektidest ja õhinapõhisusest ei piisa, et saaksime külades ka Eesti 200. sünnipäeva tähistada.

10 || Ilma- ja taImetark || maa elu

3. jaanuar 2019

ilMatarK

JÜri KaMeNiK

ilmatark

JÄÄPURIKAS PALJASTAB SOOJALEKKEID

K

Männimets puhastab ja kosutab, sest männiokkad toodavad mikroobe hävitavaid aineid.

Foto: Arvet MÄgi / viruMAA teAtAJA

Jalutuskäik männimetsas kosutab ja tervendab KatriN luKe fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

M

ännid kasvavad nii kuivas palumetsas kui ka rabas ja soos, segametsas ja rannaäärsetel alades, moodustades ligi poole meil kasvavatest puudest. Kasvutingimuste suhtes on mänd vähenõudlik, kuna juured ulatuvad sügavale ja hargnevad laiemale kui puu enda võra. Suurimad männid on üle 40 meetri kõrged, ümbermõõt võib olla kuni 140 cm. Kõrgeim mänd on Ootsipalus kasvav hiiglane – 46,6 meetrit.

Männi eluiga on pikk, 200–400 aastat, on ka vanemaid. Eesti vanim on Pedassaare mänd, mille vanuseks on hinnatud 460 aastat ja mille ümbermõõt on 3,56 meetrit.

Rabamännid, mis tunduvad

igerikud ja väikesed, on tihti väga vanad, üle 100aastased.

Mänd paljuneb seemnetega, käbid valmivad kahe aastaga.

Puitu kasutatakse ilusa mustriga vineeri ja mööbli valmistamisel, ehituses, tõrva ja vaigu tootmiseks. Männiokastest tehakse jahu ja pastat loomasöödaks. Naftareostuse kogumiseks kasutatakse männikoorepuru, mis imab naftat, aga vett mitte. Noore männi ladvast sai vanasti pudrumänna teha.

Mändi on kasutatud ka jõulupuuna. Männimetsas kasvavad seened ja marjad: männiriisikad, porgandiriisikad, sirmikud, tatikud, pohlad. Kuiva männimetsa alt võib suvel lei-

MÄNNIPUNGI KOOS OKSATIPPUDEGA SAAB KASUTADA INHALATSIOONIKS ÜLEMISTE HINGAMISTEEDE HAIGUSTE, NOHU JA KÖHA, BRONHIIDI JA ASTMA VASTU.

da nõmm-liivateed, leesikat jt ravimtaimi. Merevaik, millest tehakse ehteid, on ammu elanud mändide kivistunud vaik. Ökosüsteemis on männiokkad söögiks putukavastsetele ja metsisele, käbiseemnetega maiustavad rähn, käbilind ja orav, vette langenud õietolm maitseb kaladele, võrsed aga põtradele.

PUNGAD, OKKAD, KASVUD, KÄBID Taimravis on männil tähtis koht. Suvel kuiva ja kuuma ilmaga on mändide all eriline aroom, mille sissehingamine teeb head hingamisteedele.

Männimets puhastab ja kosutab, sest männiokkad toodavad mikroobe hävitavaid aineid. Kes korra männimetsas käinud, teab, et see on tervise tugevdamise ja taastamise koht.

Männipungi koos oksatippudega saab kasutada inhalatsiooniks ülemiste hingamisteede haiguste, nohu ja köha, bronhiidi ja astma vastu. Pange peotäis või paar oksatippe

KÜlViKaleNder: JaaNuar Istutusaeg

ui on piisavalt lund ja külma, siis tekib majade katuseräästastesse jääpurikaid. Käesoleval talvel ei ole kas soojade või kuivade (vähese lumega) ilmade tõttu eriti jääpurikaid tekkinud. Samas mõnel külmal ja lumerohkel talvel, nagu 2009/2010 ja 2010. aasta detsembris, oli neid ohtralt ja nad olid soodsates kohtades ülivõimsad (kuni 5meetrised). Aga nüüd on uuesti ilm külmem ja lund sadanud, samuti jagub soojuslekkega maju, nii et jääpurikad moodustuvad jälle. Kuidas jääpurikad tekivad ja arenevad?

Jääpurikate tekkeks on vaja soojusallikat ja 0 °C-st madalamat välisõhu temperatuuri. Enamasti on soojaallikaks hoonete sisesoojus, mis väljalekkimise korral sulatab katusel olevat lund. Seega võivad jääpurikad aidata avastada soojalekkeid. Paks lumi aitab kaasa veel sellega, et kuna lumi on väga halb soojusjuht, siis ei haju lekkiv soojus kohe ära, vaid jääb lume alla lõksu, mistõttu sulab rohkem lund ja jääd.

Muidugi tähendab paks lumi ka rohkem toormaterjali jääpurikatele. Jääpurikad kasvavad niisiis ka pilviste ilmade ja öö korral väga hästi, sest päikese mõju jääpurikate tekitamisele vähemalt sügisel ja talve esimesel poolel on üldiselt väike või puudub üldse.

Tavaliselt tekivad päikese mõjul jääpurikad hilistalvel ja varakevadel, mil päikesekiirguse soojendav mõju on piisav lume sulatamiseks, täpsemalt: katuseservad jms tumedad pinnad neelavad kiirgust, soojenevad ja hakkavad lund sulatama. Puhas valge lumi peegeldab pea kogu lühilainelise kiirguse ega hakka ise päikesekiirte toimel naljalt sulama. Päikese toel tekkinud purikad ei ole tavaliselt siiski väga suured, vaid paari kuni mõnekümne sentimeetri pikkused.

Seevastu soojalekete tõttu tekkivad purikad võivad kasvada paljude (kuue kuni kaheksa) meetrite pikkuseks ja selliseid leiab tavaliselt vanematelt hoonetelt, rongitöökodade katuseservadest jt ehitistelt. Väga võimsad purikad tekivad veel koskede ümbrusesse, kus on piisavalt vedelat vett, ning pankrannikule ja lubjakivide paljanditele, sest sealt imbub välja põhjavett, mis külma ilma tõttu jäätub ja moodustab jääpurikaid.

Vesi külmub katuselt alla liikudes just jääpurikateks, aga mitte näiteks jääplaadiks seetõttu, et veel on pindpinevus, mis püüab muuta vett kerakujuliseks. Seetõttu tekivad servadele veetilgad, mis külmuvad osaliselt või täielikult jääks, ja edasi areneb vee juurdevoolu korral jämedalt võttes koonusekujuline jäämoodustis, mida nimetame jääpurikaks. Selle kasvuks on vaja pidevat vee juurdevoolu.

Kui jääpurikas kasvab aktiivselt, siis on selle tipp niiske või veetilgaga.

On huvitav, et kaua aega ei teatud, miks jääpurikal on selline kuju, nagu tal on – kitsa põhjaga pikk koonus. Alles mõned aastad tagasi lahendasid teadlased selle küsimuse. Selgus, et kui vesi liigub mööda jääpurikat alla, kuni viimaks jäätub, siis vabaneb veidi soojust, mis tõuseb purika külgi mööda üles ning pidurdab jääpurika ülemise osa kasvu, samal ajal, kui tipp kasvab väga kiiresti edasi.

Järgmistel päevadel liigub madalrõhkkond üle Baltikumi või Venemaa lääneservast edasi lõunapoolsete oblastite poole ja selle lääneserva mööda kandub Läänemere äärde külmem õhumass. Aeg-ajalt sajab lund ja tuiskab. Puhub väga tugev põhjakaartetuul. Õhutemperatuur on ööpäeva jooksul –2...–7 °C.

metall- või keraamilisse kaussi, valage üle kuuma veega, katke rätikuga ja hingake auru rätiku all sisse. Nohu korral saab sedasi kogu nägu auru, see toimib paremini kui kitsas inhalaator.

Sama tõmmis vannivette lisatuna on hea liigestele, eriti seljavalu vastu. Tõmmiseks võtke 5 liitrit männiokste tippe. Tööstuslikult on valmistatud männiokkaekstrakti, tärpentini või eeterlikku õli, mida võiks vannivette tilgutada: 10–15 tilka segatuna piima või koorega. Muidu lendub eeterlik õli kuumas vees ja kasutegur on null. Vannisoleku aeg on 20 minutit. Vannivette võib lisada ka kasvude vesitõmmist, mis on samuti hea närvivalu vastu ja annab hea une.

Männipungadest saab teha teed või lisada neid teesegudesse. Tassi kohta võetakse vaid 1–2 punga, sest talvised pungad on hästi vaigused.

Männipungad sobivad köha- või nohusalvi sisse. Peotäis männipungi (võib lisada aedliivateed, sookailu) valage üle kuuma rasva või õliga, laske haududa 90 kraadi juures 2–3 tundi, seejärel kurnake. Õlile võib juurde panna mesilasvaha, 100 ml kohta 10 g, ja eeterlikke õlisid (eukalüpt, münt).

Nohu korral lisage salveid, külmetuse ja köha vastu 10–15 tilka kadakaõli. Salvi määrige rinna peale.

Aprilli lõpus ja mais hakkavad pungad paisuma ja neist saavad männikasvud. Kasvudes on eeterlikku õli vähem ja neid võib rohkem kasutada: 1 tl kuivatatud ja peenestatud kasve tassi vee kohta. Seltsiks sobivad iisop, aedliivatee, kassinaeris, paiseleht, üheksavägine ja ongi valmis hea köhatee, milles on eeterlikke õlisid, mis pisikuid tapavad, ja limaaineid, mis röga lahtistavad.

Männiokastest on valmistatud organismi tugevdavaid jooke. Okkad sisaldavad C-vitamiini, mida on talvistes okastes rohkem. Talviseid okkaid on katsetatud vähirakkude hävitamiseks. Rahvameditsiinis on vähiretsept, milles tarvitatakse männikasve koos aaloe, konjaki, musta pässiku, kasekäsna, koirohu ja naistepunaga.

Kasutatakse ka käbisid.

Noortest rohelistest käbidest on keedetud nii moosi kui ka siirupit: keetke, kurnake, lisage suhkur. Ise olen pannud moosisuhkrut, siis on siirup mõnusa konsistentsiga. Siirupi kasutamisel tasub olla ettevaatlik, kui on ülitundlikkus või neeruprobleemid.

Võtkem siis aasta alguses endale aega, et jalutada tervendavas ja kosutavas männimetsas.

4. R 5. L

03.28

6. P 7. E

Vili, alates kl 20.55 juur

Juur Juur

09.14 15.40

Juur, alates kl 08.46 õis Aiatöödeks sobimatu päev

8. T

Õis

9. K

Õis, alates kl 21.44 leht

10. N

Leht

11. R

Leht kuukAlenDri koostAJA signe siiM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || Aed ja kodu || 11

3. jaanuar 2019

Kaunis asalea vajab palju hoolt Säde lepik Maa Elu

E

simese asalea tõi mulle rohkem kui 30 aastat tagasi isa naistepäeva kingituseks.

Ma ei olnud nii ilusat toalille varem näinudki! Viisin imelisi roosasid õisi täis taime kohe uhkelt oma tuppa. Mõne tunni pärast aga avastasin ehmatusega, et vahepeal üksi jäänud „roosa ime” õied olid närbunud ja tema väikesed nahkjad lehedki juba longus. Asalea päästis kõige halvemast tema poti leigesse vette uputamine ja siis natuke nõrgunud taime maja kõige jahedamasse tuppa kolimine. Nii ilusaks, nagu mu asalea algul oli, ta seal enam aga ei toibunudki.

EI TALU PALAVUST EGA KUIVA ÕHKU Sellest kogemusest tulnuks muidugi õppida, et toataimede tahtmised on hoopis teistsugused kui meil ja uue taime soovid on vaja endale alati kohe teda saades selgeks teha. Paraku on imelist talvist ja varakevadist õitsejat asalead vist targem mitte tahta, kui talle pole pakkuda sobivaid elutingimusi. Tavaline keskküttega ruum on tema jaoks palav ja liiga kuiva õhuga, enamasti pole seal ka piisavalt valgust.

Ise pole ma endale ostnud ühtegi asalead, kuigi ahvatlevaid mitmevärvilisi, liht- ja täidisõielisi sorte tuleb üha juurde: valida on varjundirikaste valgete, roosade, punaste ja lillakate, laiguliste ja vöödiliste õite vahel. On rohkem või vähem säbrulise õieservaga sorte, valida võib ka hoopis tüvele kujundatud taime või poti, kus kasvab koos mitu mini-asalead.

Mõned asalea-kaunitarid olen aga saanud kingituseks ning nendega mässamine on kinnitanud mu usku, et see, kellel õnnestub asalea järgmiseks talveks uuesti õitsema saada, on kindlalt üle keskmise tubli (toalille)aednik. Tavaliselt jäävad nad meil ju ikka ühe hooaja taimedeks. Asaleale meele järgi olla püüdes olen näiteks isegi täitnud aprillis sügavkülmiku õuest viimasest hangest toodud lumega, et seda jätkuks natuke pikemalt talle kastmisveeks sulatada.

Asalea on nõudlikule toataimele väga hästi külge jäänud kaubanduslik ja rahvapärane hüüdnimi, nii räägime näiteks ka jõulutähest ega rõhuta alati, et tegelikult on selle taime õige nimi kaunis piimalill.

Enamik asaleasorte on aretusega saadud looduslikult Hiinas, Birmas, Taiwanis ja Jaapanis niisketel mäenõlvadel kuni 3 meetri kõrguse igihalja põõsana kasvavast Simsi rododendronist (Rhododendron simsii), mis jõudis Euroopasse 19. sajandi algul. Nimi pandi taimele Briti arsti ja botaaniku John Simsi auks.

Potiasaleade aretusega on palju tegeletud Jaapanis, USAs, Saksamaal, Hollandis ja Belgias. Potitaimena on meil mõnikord müügil olnud ka tömbilehise rododendroni (R. x obtusum) sorte.

SOBIKS AHIKÜTE VÕI TALVEAED Asaleaga on lihtsam hakkama

Asaleale meele järgi olla püüdes tasub talle õuest toodud lund sulatada. foto: Elmo Riig / Sakala

saada, kui teil on kodus ahiküte ja niiskem toaõhk või saate nõudlikule taimele pakkuda talveaias, verandal, kinni ehitatud rõdul vm ruumis valget ja jahedat kasvukohta. Keskpäevane päike pirtsutajale ka ei meeldi, nii et talle andke plats põhja- või idapoolsel aknalaual, kui selle alust ei küta muidugi soojaks radiaator.

Jahedus (hästi sobiks 12–16 kraadi) on eriti oluline asalea õitsemise ajal – meeldivas keskkonnas võib taim õitseda isegi kaks kuni kolm kuud. Kui ostate taime ise, siis valige selline asalea, millel on alles mõned õied avanenud ja palju õiepungi, kuid mille kattelehtede vahelt paistab juba kroonlehtede värv. Ka sedasi on lootust taime õitseaega pikendada.

TAVALINE KESKKÜTTEGA RUUM ON ASALEA JAOKS PALAV JA LIIGA KUIVA ÕHUGA, ENAMASTI POLE SEAL KA PIISAVALT VALGUST. Vaadake, et taim talvel kojutoomise ajal külma ei saaks ega avatud akna alla või tuuletõmbuse kätte ei jääks. Tuuletõmbust asalea ei talu, külmetamisele viitavad aga klaasjaks tõmbuvad õied.

Liiga kuiva õhuga palavas (üle 20 kraadi) ruumis muutuvad õiepungad kergesti pruuniks ja varisevad enne puhke-

mist. Enneaegses varisemises võib süüdi olla ka tõmbetuul. Närtsinud õied võtke taimelt ära.

Keskküttega ruumis saate õhu niiskemaks õhuniisutajaid kasutades või pannes asaleapoti lähedusse veeanuma. Ilusam on ehk aga selline lahendus, kui leiate vee jaoks madalaservalise ja lillepotiga sobivas toonis aluse, kuhu panete ka mõned ilusad kivid, millele saate toetada asaleapoti, nii et see jääks vee kohale, mitte põhjapidi vette ligunema, sest siis lähevad taime juured mädanema.

KASTMISVESI JA VÄETIS Asalea kardab nii läbikuivamist kui ka poti alusele või ümbrisesse seisma jäänud vett. Mullapalli läbikuivamist aitab kõige paremini vältida see, kui uputate asaleapoti 3–4 päeva tagant või vähemalt kord nädalas pehmesse toasooja vette. Kui lillepott on ääreni mulda täis, siis teistmoodi kasta ei saagi. Leotage asaleapotti vees u veerand tundi, kuni mullapallist ei tule enam õhumulle.

Laske ülearusel veel välja valguda ja kontrollige hiljem igaks juhuks, et lillepoti alusele ei oleks kogunenud seisvat vett.

Kui asalea veel ei õitse, siis tasub niiskuslembest taime aegajalt ka veega piserdada.

Mida soojem on ruum, seda sagedamini tuleb kasta ja piserdada.

Külm kloorine kraanivesi asaleale ei sobi. Hea oleks

k a sut ad a pehmet vihmavett, sulatada lund või kui neid pole võtta, siis laske kastmisveel keema tõusta, maha jahtuda ja natuke seista. Mõned riskivad asaleale ka lund panna, teised asaleafännid aga hoiatavad, et selline karastus võib pinnalähedase juurestikuga taimele liiga äkiliselt mõjuda.

Nii nagu teisedki rododendronid tahavad ka potiasalead õhu- ja huumusrikast happelise reaktsiooniga (pH 5,5–6,5) kasvumulda. Kui kasvumuld on liiga aluseline, hakkavad taime lehed peagi kolletuma.

Selle vältimiseks võiks liitrile kastmisveele lisada noaotsatäie sidrunhapet või pigistada sinna sidrunist natuke mahla.

Veebruarist sügiseni võiks taime kord kuus väetada happelembelistele taimedele mõeldud väetise lahusega. Enne seda kastke taime korralikult.

Ka siis, kui taim hakkab õitsemist lõpetama ja õiepungi enam juurde tulemas pole, ei või teda puhkama unustada, asalea tahab ikka kastmist ja lisatoitu, kuid nüüd harvem.

Et asalea oma ilusa kompakt-

Asalead on ahvatlevalt erivärvilised. foto: Toomas Huik / postimees

se kuju säilitaks, võib tema harusid pärast õitsemist kärpida. Kui teil on oma aed, siis viige asalea suveks õue poolvarjulisse tuulte eest kaitstud kohta. Kui pott maa sisse kaevata, on läbikuivamise oht väiksem. Enne öökülmi tuppa toodud taime hoidke valges ja jahedas paigas, kuni pungad paisuvad, siis aga meelitage taim temperatuuri järk-järgult natuke tõstes uuesti õitsema.

Asalea istutage ümber u kolme aasta tagant, seda saab teha kevadel pärast õitsemist.

Valige talle pigem madal pott ja kindlasti kas rododendronitele, sõnajalgadele vms happelembelistele taimedele mõeldud mullasegu.

Usun, et enamikul meist polegi ümber istutamisega ja asalea uuesti õitsema saamisega muret, hoopis lihtsam on ju talve hakul osta uus efektne asalea.

Kui tahate aga rododendronite ilu aastateks, rajage endale turbaaed, kus kasvab nii igihaljaid kui ka heitlehiseid rododendroneid. Ka nende valik on meil üha ahvatlevam.

12 || uksed || maa elu

siGrid KOOrep

3. jaanuar 2019

Uksed kõnelevad minekust

Sakala

J

uba mõnda aega on Viljandi vallas Mustlas vaadata näitus, mis kõneleb sellest, kuidas kõik läksid ära. Kohaliku huvikooli kunstiosakonna õpetaja Viive Talur jäädvustas perega väljasõite tehes ümbruskonnast fotole sada ust, millele koputades enam keegi ei vasta.

Näitus kannab pealkirja „Kõik läksid ära. 100 ust, kus koputusele ei vastata”.

MAJA TÄHTSAIM DETAIL Autori sõnul on näituse kesksete piltide hulgas näiteks abikaasa sünnikoht, samuti üks ilus tahveldatud uks autori enda kooliaegse Mustla kodu naabermajalt. Tolle uksega on näituse loojal unustamatu mälestus. Ühel külmal hommikul, kevadtalvel, kus eelmise päeva sula oli öise külma käes jäiseks muutunud, läks ta kooli. „Lõikasin nurka üle põllukese nagu ikka,” meenutab ta. Juba kaugelt paistis, et mingi tume kogu on raja kõrval maas. Selgus, et tegu on vanamemmega, kes elas sealsamas. „Ta oli küürakas ja käis kepiga. Ta oli öösel meeltesegaduses ööriideis välja tulnud, lumes kahlanud, sääred vermeile tõmmatud, ning siis surnuks külmunud,” jutustab Viive Talur. Taluril oli meeles seegi, kuidas tema enda jalad krampi tõmbusid ega paigast liikunud. Lõpuks, kui ta jooksma pääses ja koju jõudis, ei tulnud sel päeval kooliminekust enam midagi välja.

See uks on siiani alles, mille taga vanamemm elas. Maja ise paistab Taluri sõnul suisa läbi, aga uks on tugev ja just tugevus autorit kõnetaski. „Kogu aeg on sealt käidud ja see püsib. Uks on kõige tähtsam – sealt tullakse ja minnakse, saadetakse teele ja võetakse vastu. Uks on maja osa, mida puudutatakse kõige rohkem, sealt on ta on oma väe saanud.”

NUKRAD HÄÄBUMISLOOD Näitus kõneleb kurvast saatusest, mis võib kunagisi elu täis

Sada ust, mis jäid näitusepiltidele, kõnelevad äraminekust.

Neile koputades ei vasta enam keegi.

FotoD: kristi ilves

maapiirkondi tabata. Kuidas maal jääb inimesi vähemaks ja kui kiiresti üks tühjaks jäänud majapidamine sureb.

Mõni koht, mille uks pildile jäi, on müügis, aga ostjat leida pole lihtne. „Kes tuleb ja suudab investeerida nii palju,” jääb Talur nõutuks. „Töökohti nii palju pole ja maal elada on raske, kui pole korralikku liiklusvahendit ja head sissetulekut. Talu ülesehitamine nõuab suurt ressurssi ja seda peab ka järjest juurde tulema,” lausub ta. Nii polegi äraminejate rajale kedagi uut asunud.

SADA UST Saja ukse näitus algas Viive Taluri enda huvist. „Me sõidame nädalalõpul loodusesse ja ikka kõrvalteid mööda,” räägib ta. Kaasas on näiteks abikaasa, teinekord ka lapselapsed. „Oleme alati looduslähedased olnud.”

Ükskord tehti jälle seesugust tiiru ja esimesed uksed jäidki silma. „Teadsin seda kanti ja mäletan inimesi, kes seal elasid. Alles nad olid ja juba on läinud. See on väga kurb.” Talur on eluaeg koolis töötanud ja mäletab lastega peresid, kes täitsid maja eluga.

Ta tegi tookordsel ringsõidul telefoniga ühe pildi. Avastas siis, et kõrvalhoonet ennast peaaegu polegi, aga kivimajast on alles ukseraam ja sellel ripub tugev uks.

Nii jõudiski Talur oma sõnul enda sajani, viidates sellega paljudele ettevõtmistele, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.

Saja mahajäetud ukse ülespildistamine nõudis viit väljasõitu. Külastatud sai Mõnnaste, Kitsi, Roosilla, Suislepa ja Kärstna kanti, lisaks mõned rattasõidud ja jalutuskäigud Mustla alevikus. „Neljandik või

Nii mõnegi ukse kohta on autoril Viive Taluril rääkida isiklik lugu.

kolmandik meie piirkonnast,” ütleb autor.

Tõeliselt nostalgiliseks peab autor käiku lapsepõlveradadele Kärstna küla lähistel. „Undiusse oli seal metsa nimi ja Undiusse talu oli ka kusagil.” Varases lapsepõlves oli selle metsa vahel kõhe käia. Naabrite poole mindi ikka hobusega. Vanaisa talvel ütles: näe, hobune on ärevil, ju on hunt äsja üle tee läinud.

Taluri sünnikodus elavad praegu inimesed, seetõttu sel-

NÄITUS KÕNELEB KURVAST SAATUSEST, MIS VÕIB KUNAGISI ELU TÄIS MAAPIIRKONDI TABATA. KUIDAS MAAL JÄÄB INIMESI VÄHEMAKS JA KUI KIIRESTI ÜKS TÜHJAKS JÄÄNUD MAJAPIDAMINE SUREB.

le maja uks pildile ei saanud.

Seevastu naabermajapidamised, kus elasid tema esimesed sõbrad, olid tühjad. „Uksed olid lahti, aknad ripakil. On ära mindud. On nii mindud, et asjad on lihtsalt maja jäänud.” Õues losutasid põllutööriistad: äkked ja adrad – kõik need olid kunagi väga vajalikud.

Tuulekojad olid lahti. Sisse vaadates oli näha mööblit ja riideid, isegi mänguasju vedeles. Kõige selle keskel näisid aga uksed tugevad ja korralikud. „Uks ripub küll võib-olla üheainsa hinge peal, aga on olemas.”

Näitus sai esmalt üles Tarvastu gümnaasiumi vilistlaste kokkutulekul, kus nii mõnigi otsis oma lapsepõlveradu ja leidis tühjaks jäänud sünnikodu.

Kuna näitus kohalikku rahvast kõnetas, jõudis see edasi Mustla raamatukokku, kus see on üleval 20. jaanuarini. Huvi on tuntud ka naabervallast.

Eesti tünnisaunad teevad võidukäiku taaVi alas Maa Elu

H

emingway kirjutas, et igast maailma sadamast leiab ühe eestlase. Sama võib öelda Eestis valmistatud tünnisaunade ja kümblustünnide kohta – mõne nõnda-öelda Eesti tünni võib leida isegi Pakistanist, Lõuna-Koreast või Uus-Meremaalt.

Välismaistest telesaadetest või turismiprogrammidest on näha, et kümblustünnid ja tünnisaunad on sügisel ja talvel üsna populaarsed. Seal istuvad või võtavad leili ka rahvad, kellele saunakultuur muidu kaunis võõras.

Uurisime tuntud Eesti tünnisaunade tegijalt, kes tünni-

saunade vastu huvi tunnevad.

Veel enam – miks peaks traditsioonilise saunaga harjunud eestlane valima kümblustünni või torusauna?

Osaühingu Ecosauna Project juhatuse liige Marek Kamla räägib, et Eesti kümblustünn ja saun on kindel kaubamärk, mis leiab tarbijaid nii kodu- kui ka välismaal. „Kümblustünn või torusaun sobib sellele, kes ruumipuudusel ei saa päris sauna ehitada.” Neid tellivad inimesed, kellel on kodu või suvekodu juures aed, kuhu võib-olla sauna ei ehita, aga tünnisaun mahub ikka ära.

ISEGI HISPAANLANE TAHAB SAUNA Ecosauna Projectis teatakse, et mujalgi maailmas tahetak-

Kümblustünn ja torusaun.

se kümblustünne ja saunasid. „Eks eestlased on samuti saunakultuuri laia maailma viinud ja reklaaminud. Aastate jooksul on vana kooli puutünnid välja vahetatud moodsamate plast-

Foto: eCo oil

sisuga kümblustünnide vastu, neid on lihtsam hooldada ja kasutada. Inimesed on mugavamaks läinud,” kõneleb Kamla.

Ka ei maksa see mugavus enam nii palju kui aastaid tagasi.

Saunad ja kümblustünnid rändavad Kamla sõnul Soome, Rootsi, Taani ja Norra, Saksamaale, Hollandisse, Hispaaniasse, Islandile, Belgiasse, Tšehhisse, Iirimaale ja Prantsusmaale. „Huvitavamad ja erilised maad on Lõuna-Korea, USA, Pakistan, Austraalia, Uus-Meremaa,” loetleb Kamla. Ent näiteks Inglismaal tuntakse pigem huvi kämpingumajade vastu.

Ecosauna Eesti kliendid on enamasti eraisikud, kes teavad, et saun on kasulik, aga kel pole ruumi tavasauna ehitamiseks.

Samuti tahetakse lihtsalt ajaga kaasas käia. „Kümblustünn on mõnus ajaveetmiskoht, eriti talvel – istud ja naudid talvist karget loodust soojas tünnivees. Pärast kuuma sauna on see meeldiv lõõgastus.”

Paljud ei teagi, et kümblustünnikultuur on saanud alguse Jaapanist, kus kümblemine on sajanditepikkune traditsioon.

Legendi järgi said jaapanlased idee ahvidelt, kes talvel kuumaveeallikas sulistasid.

TAVASAUNAST SOODSAM Toru- ehk tünnisauna hind tuleb mitu korda odavam sellest, kui hakata ise endale sauna ehitama, ütleb Kamla. „Torusaun ei vaja ehitusluba ja seda võib igale poole paigaldada. Üsna korraliku kahe ruumiga torusauna saab umbes 2800 euro eest, plastsisuga kümblustünni umbes 1200 euroga.”

Tünnisaunategijatel on parasjagu soodusmüügid, seega tasub meelepärast pakkumist otsida.