Maa Elu, 3. mai 2018

VLADISLAV KORŽETS: VÄGA HEA ON PRAETUD JA SEEJÄREL MARINEERITUD RÄIM. AGA KUI ON VÄRSKE RÄIM VÕTTA, SIIS LOOMULIKULT ON KA NIISAMA PRAETUD RÄIM SUPERHEA, SELLELE LIHTSALT POLE MIDAGI VASTU VAIELDA.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

VÕRRIDE KESTUSSÕIT

RIGA MOOTORIGA PUNNVÕRR ON MUUTUNUD EESTI TEEDEL RARITEEDIKS. KUI KUSAGIL KÜLAVAHEL NEID LIIGUBKI, SIIS SAGELI POLE TEGEMIST SÕIDURIISTAGA, MIS KORREKTSELT MAANTEEAMETIS ARVEL.

KÜLA JÄÄTISEMEISTER

„ÕIGE JÄÄTISEAEG ALGAB KOOS PÄIKESE JA SOOJADE ILMADE SAABUMISEGA. NII ET MAIKUUD VÕIB JUBA HOOAJA ALGUSEKS PIDADA,” SÕNAB KAIRE METS.

3. MAI 2018 • NR 18 (151) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Garantii 5 aastat!

2 || PeiPsi tint || maa elu

3. mai 2018

Kalasadamate päev lõpetas Peipsi tindi hooaja TiiT EFERT Maa Elu

N

ädalavahetusel peetud avatud kalasadamate päeval kujunes Peipsi järve ääres tõmbenumbriks Peipsi tint, mida tänavu võis üle kümne aasta taas püüda.

Kuigi Peipsi tindi püügihooaeg algas vaid paar nädalat tagasi, pärast jää sulamist, oli kalasadamate päeval pakutud tint juba selle aasta viimane, sest tänavune püüginorm täitus kiiresti. Kalameestel lubati püüda 400 tonni Peipsi tinti, mis on tegelikult väike kogus, sest see on olnud üks tähtsamaid piirkonna töönduskalu, mille saak on olnud ka üle kümne korra suurem. Peipsi tindi osakaal Eesti kalatööstuses on olnud kuni kolmandik. ÜKS KALA, KAKS RIIKI Jagame ju Peipsi järve ja selle kalavaru Venemaaga, kelle tindisaak on Eesti omast kakskolm korda suurem. Kuigi Eestis kehtis pikka aega piirang, siis arvatakse, et Vene poolel käis püük edasi.

Viimase kümne aasta vältel, püügikeelu ajal, on kalavarusid uurinud Eesti teadlased üsna pessimistlikud ning öelnud, et Peipsi tindivaru on madalseisus. Kuigi kalakogus käib ikka üles ja alla, siis vahepealne seis oli teadlaste väitel läbi aegade nigelaim.

PEIPSI TINTI ISELOOMUSTAB TUGEV VÄRSKET KURKI MEENUTAV LÕHN, MIS VÕIB MEELDIDA VÕI VASTUPIDI, PELETADA. Tindivaru on siiski Peipsis sedavõrd taastunud, et läinud aasta lõpul anti luba tänavu tinti püüda. Tindi heast seisust andis kinnitust juba talvine ahvenapüük, kui ahvenail olid püügihetkel tindid suus.

Mõneti tegi see sikutiga kalamehed nukraks. „Ahven ei taha võtta lanti või putukavastseid, kui kõht on head tinti täis,” räägib MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköögi kalakokk ja Peipsi toidu propageerija Tauno Laasik.

Aga nüüd, kui kevad käes,

Peipsi tindi ühe kilogrammi hind jäi kalasadamate päeval 1–2 euro kanti.

on tint kõige iseloomulikum Peipsi toidupiirkonna tooraine, mida tasub kindlasti proovida. Ta ise friteeris tinti Kolkja sadamas avatud kalasadamate päeval õli ja või segus ning maitsestas kergelt soolaga. „Nii tuleb kala enda maitse kõige paremini esile,” õpetab ta. Peipsi tint on teatud mõttes laisa kalamehe parim saak, sest seda ei pea puhastama. „Pesed ära ja otse pannile, need on nagu kohalikud friikartulid,” kirjeldab Tauno.

Sellisel moel valmistatud tindil on menu. Sadamas söödi ära paarkümmend kilogrammi tinti. Seda sai kaasa osta Kolkja sadamast ja Varnjast, kus peeti suuremat laata, mis meelitas kokku hulganisti rahvast.

MERITINDI VÄIKE SUGULANE Peipsi tint on meritindi mageveeline kääbuskasvuline lähisugulane, kelle silmad on pisut suuremad kui meritindil. Kala iseloomustab tugev värsket kurki meenutav lõhn, mis võib meeldida või vastupidi, peletada. Ülivarajase suguküpsuse ja lühikese eluea tõttu on Peipsi tindi saak äärmiselt kõikuv, olenedes eelkõige kudemistingimustest. Tindi jaoks on soodne püsiv veeseis, soe ja vaikne ilm ning küllalt suur kudejate hulk.

Näiteks 1972. aastal sai tindivaru rängalt kannatada järve madala veeseisu, kestvalt kuuma ja tuulevaikse ilma ning tugeva veeõitsengu tõttu tekkinud hilissuvise öise ummuksisse jäämise tagajärjel. Ridu harvendavad ka röövkalad.

Peamiselt on tinti Peipsil varakevadel kudemisajal suurte mõrdadega püütud. Mõrra suus oli peaaaegu kahemeetrise läbimõõduga puust võru ja edasi natuke väiksemad. Üldiselt

Tauno Laasik küpsetamas Kolkja sadamas Peipsi tinti. fotod: tiit efeRt

oli mõrd pikk võrgust kott, mis oli nende rõngaste abil seestpoolt avatuks toestatud. Venemaa poolel püütakse tinti ka traalidega, seda eeskätt sügisel.

TINDILIIV LÕHKUS HAMBAD Kuna Peipsi tindi püügiaeg on lühike, siis on kala alati kuivatatud. Kui kala toorest peast kuivatada, siis maitse tugevneb ja see ei pruugi kõigile meeldida. Tauno sõnul õpetasid talle teisel pool Peipsi järve elavad naabrid, et kala tuleb enne kuivatamist õlis kuumutada, siis säilib hea maitse.

Vanasti kuivatati Peipsi tinti spetsiaalses tindikuivatusahjus. Enne kalade ahjulaotamist

puistati ahjupõrandale Pihkva kandist toodud valget peent liiva, mida nimetatigi tindiliivaks. Kuivatatud tint kuhjati aita, vahele raputati natuke soola. Hiljem pakiti kala peergudest valmistatud püstjatesse korvidesse. Korvid olid alt laiemad ja ülalt kitsenevad, põhi oli peaaegu nelinurkne ja suuava ümmargusem. Pealt seoti korv riidega kinni.

Kuivatusliiv mõjus aga laastavalt sööjate hammastele. „See on ka põhjus, miks Peipsi ääres elanud inimesed olid hambutud,” sõnab Tauno.

AEG NÄITAB Vägagi ainulaadse ja konkreet-

se veekoguga seotud kala pandi nõukogude ajal tomatikastmes purki, mis ei erinenud tootest nimega räim toimatis. Mäletajad ütlevad, et see ei maitsenud kuigi hästi.

Kuidas tindivaru Peipsis taastub ja milline on püüginorm edaspidi, näitab aeg. Selge on, et kümne püügikeeluaastaga on Peipsi tindi maitse paljudel ununenud ja see vajab meeldetuletamist.

Loodame, et ei teki samasugust olukorda, nagu sajandi alguses, kui külmlaod olid tinti täis ja Peipsi-äärsed kalandusettevõtjad otsisid meeleheitlikult kohta, kuhu väärt kala müüa.

VILJANDI PÕLLUMEESTE AUHINNA KÄEKÄIGUST

JOHN DEERE TRAKTORID

100 AASTAT

HEiNO laiaPEa agronoom

V

iljandimaa majandite põllumeeste edukust näitasid üleeestilistel kutsevõistlustel ja tootmisvõistlustel saavutatud esikohad.

Viiel aastal kuulus 1968. aastal mängu pandud Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametühingute Nõukogu rändkarikas Viljandi rajoonile. Viimati ja jäädavalt võideti see 1976. aastal Gagarini Näidissovhoostehnikumis peetud jõuproovil.

Karikas seisis Viljandi Ra-

jooni Agrotööstuskoondise (ATK) esimehe Ülo Rahula kabinetis aukohal kuni agrotööstuskoondise likvideerimiseni.

Kuna ATK agronoomid jätkasid samas majas Taimetoodangu Inspektsiooni teenistuses, jäi ka auhind nende tööruumidesse. Ühel Viljandimaa põllumajandustöötajate ametiühingu jõulupeol andsid agronoomid karika hoiule maavalitsuse ametnikule Lembit Villemile. „Mine tea, mis reorganiseerimised meid ees ootavad, kus see auhind siis jääb,” põhjendasid agronoomid. 1999. aastal otsustasid Viljandimaa agronoomid agronoomide kok-

kutulekul Olustveres anda auhinna üle kooli muuseumile.

Selleks tõid nad karika maavalitsusest tagasi, lõid läikima ja panid oma tuppa kapi otsa.

Karika üleandmisest ei saanud aga asja, sest maavalitsuse ametnik oli selle ära keelanud. 2000. aastal viis ta karika maavalitsusse tagasi.

8. novembril 2000 kirjutasin sellest Sakalas loo „Põllumeeste auhind rändab endiselt” (https://sakala.postimees.ee/2457435/pollumeeste-auhind-randab-endiselt).

Tookord väitsid maavalitsuse ametnik Lembit Villem ja maavanem Helir-Valdor See-

der, et maavalitsus on ATK õigusjärglane ja vaid neil on õigus otsustada, kellele karikas saab. Seda juttu jäid inimesed uskuma. Tegelikult eksitasid ametnikud rahvast: nii ENSV ATK kui ka maakondade ATKd likvideeriti 1990. aastal ja mingit õigusjärglast neil polnud. Nii jäigi agronoomide plaan katki.

Rändkarikas kadus maavalitsusest 2003. aastal, kui maavanem siirdus riigikogusse.

Sellisel viisil sotsialismiaegse karika hõivamine pole soliidne ja näitab lugupidamatust mitme põlvkonna Viljandimaa põllumeeste suhtes.

Tänavu 31. jaanuari Sakalas tunnistab Helir-Valdor Seeder, et karikas on tema käes.

Karika loovutamisest põllumajandusmuuseumile juttu pole.

Praegune Maaeluministeerium tähistab novembris põllumajandusministeeriumi 100. aastapäeva. Sinna näitusele on ka Viljandimaa põllumeeste auhind oodatud.

maa elu || kala || 3

3. mai 2018

JUHTKiRi

PEETER RaiDla

Pärnu Japsi kaile kogunes kalasadamate päeval nii palju huvilisi, et värske räim sai kiirelt läbi müüdud ja nii mõnigi kalasõber pidi samal hommikul püütud räime järele hoopis turule minema.

peatoimetaja

KÕIGILE PASUNASSE JA VÕRDSELT

S

foto: uRmas luik / pÄRnu postimees

Mida teha värske räimega? Praadida!

RiiNa MaRTiNsON Maa Elu

M

aa Elu käis avatud kalasadamate päeval otse paadist värsket räime otsimas ja uuris, mida head Eesti rahvuskalast valmistada.

TOOMAS ARMULIK avatud kalasadamate päeva korraldaja: Kala söön hea meelega ja värske räim meeldib mulle väga.

Just praetult. Võib ju igasuguseid retsepte välja nuputada, aga kui ikka värske räim käes, siis prae ära ja midagi muud polegi vaja teha.

Tegelikult meeldib mulle praetud tint veelgi rohkem.

Kui viitsid, võib tinti munas ja jahus paneerida ning siis pannile panna, aga võib ka niisama praadida. Sel aastal ma esimest korda kuivatan tinti. Hoidsin kaks päeva kõva soola all, siis panin räästaalused täis. Näis, kuidas õnnestub.

Tihtipeale räägitakse, et kalale tuleb väärtust lisada, eks ta

nii olegi, aga kui saab hankida täiesti värsket kala, siis selle suurim väärtus ongi värskus.

Mäletate, mida öeldi „Meistris ja Margaritas”: ei ole olemas teise värskuskategooria kala, on kas värske kala või roiskunud kala.

Seega, värske räim ja tint otse pannile, nii saab parima toidu.

HANNO KASK kalaraamatute autor: Räimest ei saa midagi halba teha, saab ainult häid asju. Klassika on praetud räim, samuti suitsutatud, soolatud ja marineeritud räim. On variatsioone, kuidas praadida või marineerida, aga tehke nii, nagu maitseb, just see ongi hea. Põhiline on, et koka hing oleks sees – räime tuleb praadida hea tujuga.

Ja retseptidest ei tohi kinni pidada. Kes retseptist kinni peab, mingu ehitajaks, nemad peavad projektist kinni pidama. Roas peavad koka käed ja hing sees olema.

Mina praen räime: algul paneerin, soola ei pane. Ei suitsutamisel ega praadimisel ma räimele soola ei lisa. Kilu, räim ja lest on kalad, millele pannakse soola pärast kuumtöötlemist.

Mina arvan nii.

Siin üritusel paneerin räi-

me riivsaiaga, päikesekuivatatud tomati tükid on riivsaia sees, natuke münti ka. Kodus soovitan paneerida räime ning praadida või ja õli segus – väga hea tuleb. Räimel peab jälgima, et praadida tuleb hästi vähe, üle praadida ei tohi.

KALEV KALJUSTE Pärnu linnavolikogu liige: Söön meelsasti kõiki Eesti kalu.

Olen harrastuspüüdja, püüan palju vimba ja ahvenat. Räime söön pigem praetult. Tulimegi perega siia Pärnu Japsi kaile räime ostma, aga otsas on juba, ehk saab järgmisest paadist.

Kui õnnestub räime saada, siis ostsin just suitsuahju ja proovin räime selles teha. Abikaasa kindlasti praeb ka.

Eestlane on mugavaks läinud ning sööb rohkem lõhet ja forelli, aga vähemalt nüüd kevadel tasub kindlasti ka räime teha.

TARMO TAMM maaeluminister:

Mul on siit plaanis värsket räime osta. Minu meelest on kõige parem viis värsket räime teha praadimine. Nii saab tõeliselt maitsva toidu. Muidugi ei unusta ma oma kassi.

Mu kadunud ema tegi praetud räime munakastmega, seda meenutan siiani väga hea sõnaga.

Kevadel on üks mu suuri lemmikud suitsulatikas. Kahju, et eestlased seda kala nii vähe tarbivad. Käisin hiljuti Peipsi ääres ühe kaluri juures, kes rääkis, et väga palju latikat viiakse Eestist välja külmutatud kujul.

VLADISLAV KORŽETS kalatoitude ekspert: Väga hea on praetud ja seejärel marineeritud räim. Aga kui on värske räim võtta, siis loomulikult on ka niisama praetud räim superhea, sellele lihtsalt pole midagi vastu vaielda.

Siin üritusel pakume marineeritud räime hapukoore-sinepikastmes – hirmsa tuhinaga läksid need, söödi kõik ära.

Kõigepealt panime räime äädikavette, seal toimus keemiline küpsemine ehk peenemalt öeldes valkude denaturatsioon.

Seejärel paneme marinaadi peale, kust kala saab oma hea maitse.

el esmaspäeval, mil Keskerakond kinnitas Janek Mäggi riigihalduse ministri kandidaadiks, astus tuntud PR-mees äriregistri kinnitusel ka Keskerakonna liikmeks. Selline on tema praegune valik.

1990. aastate keskel, kui ma koos Mäggiga Äripäevas töötasin, kõlas tema moto nõnda: kõigile pasunasse ja võrdselt.

Elu Sõna piiblikoolis käinud ja luuletajana kätt proovinud noorelt mehelt poleks siis sellist resoluutsust oodanud. Mäggi jaks rauges paraku mõne aastaga, ta langetas otsuse ühe kindla poole kasuks ja jättis ajakirjandusega hüvasti. Selline oli tema toonane valik.

Nüüd ootaks Janek Mäggilt samasugust jõulist tegutsemist ja loodetavasti jagub seekord rammu kauemaks.

Ehkki nime poolest on tegu riigihalduse ministri ametikohaga, lasub Mäggi õlul ka kogu regionaalpoliitika elluviimine. Maa Elu vaatevinklist kiigatuna just selles kõige suuremad agad peidus ongi, sest regionaalpoliitika on nii praeguse kui ka eelmiste valitsuste mängulaual olnud otsekui jonnipunni seisuses. Sellest räägitakse kord vähem, kord rohkem, kuid reaalseid tegusid pole järgnenud. Nagu jonnipunn, keda on küll lõbus ja mõnus kõigutada, kuid teda maha murda pole kellelgi veel õnnestunud. Ja nii juba pikki aastaid.

Avalikkuse esimene reaktsioon Mäggi kutsumisele riigihalduse ministriks on olnud tõrjuv. Kaevati üles tema üksikud väljaütlemised ja küsiti, kas selline mees ikka sobib ministri ametisse.

Maa Elu on seda meelt, et kõigepealt tasuks ära oodata mehe praegused seisukohad ning seda ennekõike regionaalpoliitika kujundamise ja elluviimise suhtes. Ja alles siis hakata kaalukaussi kallutama. Usun, et julgust tal jätkub. Iseasi, kas jätkub ka veenvust valitsuse üldist suhtumist muuta.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

44||||sisuturundus SISUTURUNDUS |||| maa elu

3. MAI mai 2018 2018 3.

E-PÕLLURAAMAT. Peagi moodustavad põllumajandusprogrammid nutikatelt põllumasinatelt automaatselt kogutud andmete põhjal visuaalsed värvilised kaardid, mis annavad põllumehele lõpuks selge ja arusaadava pildi, mis toimub või on igal põllul toimunud ja miks.

Tanel Tang: Põllumees, planeeri paremini ja ära korda möödunud aasta vigu

tanel tang vitalfields.com

Enne uue põllumajandushooaja algust on paslik meenutada, kuidas meie põllumajandusel eelmisel aastal läks.

Kui tagasi sügisesse minna, meenuvad pea igale Eesti põllumehele luupainajalikud lõputud vihmased ilmad ning märjale põllule uppunud saak.

Erinevatel andmetel võis põllumeestel eelmisel aastal põllule jääda ligi 15% viljasaagist ning talivilja enam külvata ei saanudki.

Midagi polnud teha, sest ilm oli selline? Teatavasti mõjutab ilm põllumajandust ainult 25%. Ülejäänud 75% on puhtalt põllumehe enda otsuste tulemus. Kuidas aga sünnivad põllumehe otsused?

Kas isikliku kogemuse, kõhutunde, ilmatarkade ennustuste või hoolikalt aastate jooksul kogutud reaalsete võrreldavate andmete põhjal? Siinkohal peaks iga põllumees ise peeglisse vaatama ja ise ausalt endale vastama.

Põllumajandusettevõtte majandamine tundub pealtnäha tänu pikale ajaloole suhteliselt lihtne tegevus – külvad kevadel või sügisel seemned, annad väetist, hoiad taimi haiguste ja putukate eest ning lõpuks koristad saagi. Tegelikult on 21. sajandi põllumajandus lähenemas aina rohkem väga teadmistepõhisele tegutsemisele ning kogutavate andmete hulk on juba nii suur, et puhtalt paberi ja pliiatsiga enam põllumajandusettevõtet ei juhi.

Edu aluseks on ettenägemine ja planeerimine. Isegi kehval aastal on nutikatel põllumeestel võimalik kasumisse jõuda. Selleks, et alustada planeerimisega, on kõigepealt vaja infot ja teadmisi varasemalt toimunust ning samuti on hea sinna kõrvale võtta kogemused enda kolleegidelt ehk teistelt põllumeestelt.

Praegu võib öelda, et andmete kättesaamine ei ole tänu erinevatele digitaalsetele tööriistadele enam problee-

miks – mullaproovid annavad ülevaate mulla kvaliteedi andmetest, väetiste ja taimekaitsevahendite laoseis on täpselt välja arvutatud, eelmiste aastate saagikogused salvestatud ning nutikad põllumasinad teavad, kui palju külvavad või lõikavad. Küll aga tuleb osata neid kõiki andmeid õigesti lugeda, et nende põhjal paremaid otsuseid teha.

Möödunud aastal tekkis pajudel küsimus, millal saaki koristama minna ja kas üldse, sest ilm rikkus häid tööpäevi. Digitaalne vahend aitab näiteks sellisel puhul põllumehel aru saada, kui palju on juba põllule raha pandud ja nähes oma andmetest taime seisundit sellel hetkel, võtta vastu otsus, kas panustada veel ja oodata saagi küpsemist või võtta see, mis võtta annab.

Selleks aga, et üldse enda tegevusi analüüsida saaks, tuleks alustada andmete kogumisest. Õnneks on Euroopa Liit ja Eesti teinud põllumeestele kohustuslikuks toetuste saamiseks hoida päevikut enda põldudel toimuvast ja see ongi kõige esimene koht, kust andmed kätte saada.

Nüüdseks võiks olla juba pea igal põllumehel arvutis e-põlluraamatuprogramm, mis aitab tehtud töödel silma peal hoida ja mille kaudu on ka PRIAle lihtne vajadusel sobivat raportit näidata.

Näiteks VitalFieldsi e-põlluraamatus on võimalik kõik enda põlluraamatu kanded teha elektroonselt kasvõi põllu peal olles, säästes aega ja tõstes sisestatud andmete kvaliteeti. Rõhutan just sõna kvaliteet, sest kõik kättesaadavad andmed peavad olema kvaliteetsed – vastasel juhul võivad välja tulla moonutatud tulemused.

Analüüsides põlluraamatu kandeid on võimalik aru saada, kui palju on mingile kultuurile antud väetisi või taimekaitsevahendeid ja kui palju on hooaja lõpuks olnud saaki. See aitab teha esmased otsused kultuuripõhiselt uueks hooajaks. Kuna aga andmete kättesaadavus on suurenenud, siis võiks põllumees siit juba edasi üle minna põllupõhisele planeerimisele.

See aitab tervikpilti veelgi

Rahulolu, mis kaasneb andmete põhjal tehtud otsustest.

paremini näha ning lihtsate võtetega tõsta kogu saagikust ja kvaliteeti kultuuridel.

Põllupõhisel planeerimisel on väga tähtsal kohal iga põllu mulla kvaliteet. Regulaarne mullaproovide võtmine on põllumeestele seatud ka riiklikult kohustuseks ning need andmed annavad palju infot mulla seisundi kohta, mis peaksid olema üheks peamiseks sisendiks väetusplaani koostamisel.

Kui põlde on palju, on keerulisem proove analüüsida, sest numbrite hulk võtab tavaliselt silme ees kirjuks.

Selleks, et kõik analüüside andmed ühes kohas koos ja selgelt arusaadavad oleks, on tulemused mõistlik tõsta üle näiteks VitalFieldsi mullakaardile, kus on võimalik värvide kaupa näha iga põllu taimetoitainete kogus koos mulla pHga. Selge on see, et punane värv kaardil nõuab tähelepanu, sest ala- või üleväetamine enam kasumlikkust ei tooda ning lisaks saab kahjustada keskkond, milles taime kasvatatakse.

Sander Hiire foto

Planeerimise üheks peamiseks osaks on ka eelmiste aastate andmete analüüsimine. Tehtud kulutustele ja saadud saagikustele tuleb analüüsivalt otsa vaadata, et otsustada, mis kultuuride ja sortidega jätkata ning kas mõni uus kultuur riskide maandamiseks juurde võtta.

Olles kvaliteetselt täitnud e-põlluraamatut, on võimalik ühe klõpsuga kõik õiged andmed omale ette kuvada ning aastate lõikes muutusi analüüsida.

Kõik ülalpool kirjeldatu on meil kättesaadav juba täna, kuid mida toob piltlikult öeldes homne päev? Juba praegu koguvad masinad põllul tööd tehes erinevaid andmeid, kuid kuna üldjuhul on talus mitme tootja masinaid, siis on neid pea võimatu omavahel võrrelda või kokku panna, sest ühtset platvormi selle jaoks ei ole.

Lähitulevik tõotab aga tulla põllumehele aina helgem, sest lähiaastatel hakkame Eestis pakkuma tarkvara, mis oskab töödelda erinevate

VitalFields koos põllumehega põllul.

Tanel Tangu foto

masinate andmeid ning need automaatselt põllumehele lihtsasti arusaadavaks teha.

Peagi moodustavad põllumajandusprogrammid nutikatelt põllumasinatelt automaatselt kogutud andmete põhjal visuaalsed värvilised kaardid, mis annavad põllumehele lõpuks selge ja arusaadava pildi, mis toimub või on igal põllul toimunud ja miks.

Seega, hea põllumees, ära korda möödunud hooaja vigu, vaid tee paremaid otsuseid!

Sea oma prioriteedid paika ning kasuta ära juba olemasolevaid ja ka tulevasi nüüdisaegseid võimalusi, et rakendada kasumlikumalt iga oma põllu ruutmeetrit.

Edukat hooaega, põllumees!

maa elu || Varia || 5

3. mai 2018

Puumahl

läheb hästi kaubaks välismaal Veiste ternespiima antikehad võitlevad tõvestavate mikroobide vastu nii vasikal kui ka inimesel ja teistel imetajatel.

foto: eeRo VaBamÄGi / postimees

TEADLASED VÄÄRINDAVAD KODUMAISTE LEHMADE TERNESPIIMA RiiNa MaRTiNsON Maa Elu

O

saühingusse Teadus ja Tegu koondunud kolm Eesti Maaülikoolist lahkunud teadlast panid oma rikkalikud teadmised eestlaste tervise heaks tööle. „Oleme kolm teaduste doktorit, kes lõid firma, et arendada neid teemasid, mis meie arvates seda vajaksid,” ütleb Lembit Lepasalu. Üks edasist uurimist vajav valdkond on meeste hinnangul ternespiima väärindamine sööda- ja toidulisanditeks, samuti kosmeetika- ja farmaatsiatoodeteks. Ternespiimaga seotut on neist teadustöös põhjalikult uurinud toiduteaduse doktor Väino Poikalainen.

Teadus ja Tegu on sõlminud piimafarmidega ternespiima hankimise lepingud. Nimelt kui vasikas sünnib, annab lehm ternespiima, millest poole joob ära vasikas ja ülejäänu kogutakse farmides kokku ning pannakse pakendatult sügavkülma. „Meie ostamegi seda külmutatud ternespiima, viime Simuna külmkuivatustehasesse, kus aurutatakse vesi piimast välja.

Vahepeal piima üles ei sulatata.

Tänu sellele tehnoloogiale säilitab ternespiim oma bioaktiivsuse,” selgitab Lepasalu. „Termiline töötlemine oleks lubamatu, siis võivad kasulikud komponendid hävida. Nimekiri, mida head ternespiim sisaldab, on tohutult pikk.”

Veiste ternespiima antikehad toimivad tõvestavate mikroobide vastu ka inimesel ja teistel imetajatel. Enne antibiootikumide avastamist kasutatigi just ternespiima mitmesuguste nakkushaiguste raviks ja ennetamiseks. Nüüdseks levima hakanud antibiootikumidele resistentsed mikroobi-

JOHN DEERE TRAKTORID

100 AASTAT

TERNESPIIM Piima, mida lehm lüpsab pärast poegimist, nimetatakse ternespiimaks.

Ternespiimas on tavapiimaga võrreldes ligemale kaks korda suurem kuivaine- ja umbes viis korda suurem valgusisaldus. Seda põhjustavad eelkõige immuunglobuliinid, mida poegimisjärgne ternespiim sisaldab 5–10% (tavapiimas 0,06%).

Immuunglobuliinid ehk antikehad (IgA, IgG1, IgG2, IgM) kaitsevad organismi paljude üldlevinud bakter- ja viirusnakkuste vastu, seetõttu vasikatel, kes pole ternespiima saanud, on suremus väga suur. tüved on sundinud inimesi taas ternespiima usku.

Ternespiima pulbrit toodab Teadus ja Tegu 2016. aastast ja senine kogemus näitab, et kõige enam tunnevad ternespiima vastu huvi väikeste laste emad. „Mõni on meile tagasisidet andnud ja teatanud, et kui algul oli laps nädal lasteaias ja kolm haigena kodus, siis pärast ternespiima kuuri on vastupidi,” sõnab Lepasalu.

Tartu teadlased pulbrit kapslitesse ei pane. „Meie turustamegi seda pulbrina ja soovitame kasutada nii, et panna teelusikatäis pulbrit suhu ja hoida seal, sest komponentide imendumine algab juba suus,” soovitab Lepasalu.

Pulbrit turustavad nad oma kodulehe kaudu, aga ka näiteks taluturgudel. Tõbede ennetamiseks piisab umbes kolmest grammist ehk paarist teelusikatäiest päevas. Nakkusohtlikul ajal või kui kurk juba kibe, võib kogust suurendada, sest üledoseerimise ohtu pole, kui inimene muidugi laktoositalumatuse käes ei kannata.

Hästi mõjub pulbri tarvitamine igemeprobleemide ja hambakaariese korral. Just see on üks põhjusi, miks mehed soovitavad pulbrit enne allaneelamist mõnda aega suus hoida.

Ternespiima pulbrit kasutavad mehed ise ka. „Ega ei saa ju täpset toimet hinnata, aga seda võime küll uhkusega öelda, et meist kolmest ei olnud sel talvel keegi haige,” sõnab Lepasalu ja lisab muigelsui, et üks kolleegidest väidab ka, et tal on juuksed tagasi kasvama hakanud. „Praegu ma vaatan teda ja tundub, et justkui on jah juukseid jälle rohkem,” muheleb ta.

siGRiD KOOREP Sakala

K

ui kasemahlast veel isu täis pole, siis Nopri talu noorperemees Karl Niilo on käima lükanud ettevõtmise, mis just kasemahlale baseerub. Kasemahla on hapendatud, tehtud limonaadi, aga ka täiesti naturaalsel kujul müüki paisatud. „Meil on Lõuna-Eestis kohalikud inimesed, kes aitavad mahla koguda. Võib öelda, et 40–50 inimest saab kevaditi mõnusa lisasissetuleku,” räägib Niilo kasemahla varumisest. Ja varutud on seda tõesti meeletult. „Praeguseks oleme kogunud üle 100 000 liitri kasemahla,” lausub ta tänavust saaki silmas pidades.

PUUMAHL SAI PUDELISSE Ühest puust võib saada ööpäevas ligi kümme liitrit kasemahla, kuid see sõltub ilmast, kase vanusest ja asukohast.

Mahla jookseb kaskedest paar nädalat ja mahl säilib värskena vaid paar päeva. Sellest tingitult on osaühing Nopri Mahlad leidnud kasemahlale huvitavad väljundid – sügavkülmutatud toormahlast kuni kasemahlast limonaadideni.

0,3liitristes pudelites kasemahlatooteid on Eesti tu-

Maamessil oli Karl Niilo väljas oma kasemahlatoodetega ja tõdes, et kui Eestis on ostjaid vähem, siis välismaal neid jätkub ja kasemahlaäri läheb täiesti hästi. fotod: elmo RiiG / sakala

rulgi näha olnud, ent suurem osa läheb Karl Niilo sõnul siiski välismaale. Ikka seepärast, et lisaks turu väiksusele pole eestlased nii altid kasemahla poest ostma. „Mõeldakse, et võin ju ise ka tilgutada, aga kahjuks seda kuigi palju ei tehta,” põhjendab ta.

Nii on peamine sihtturg Saksamaa, kuhu puumahla müüakse ennekõike toormahlana. Ent kui Nopri Mahlad on selle ise pudelisse pistnud ja limonaadi teinud, leidub näiteks 95protsendilise kasemahlasisaldusega mus-

19. mail Koigi mõisa UMBROHUFESTIVAL

"Teadmised unustatud taimede väest" Päevakava:

08.00–10.00 10.00–14.00 11.00 11.00–14.00 11.00–14.00

11.30–12.45 13.00–14.00 12.00–13.00 13.00–14.00 20.00

Taimelaada ülesseadmine Taimelaat ja loodustoodete müük, lastele mängumaa UMBROHUFESTIVALI AVAMINE Umbrohutoitude maitsmine Kultuuriprogramm Koigi kultuuriseltsi taidlejatelt, välisesinejad Tiinamai Keskpaik ja Ele Pedassaar, Pajusi naisansambel Ettekanne-koolitus nõgese kasutamise võimalustest toiduks (Margit Kirsipuu) Töötuba nõgesetoitudest (Margit Kirsipuu) Aiaretk iluaias ja kevadiste toidutaimede tundmaõppimine (Helle Opivalov, Kaie Altmets) Taimetee valmistamine ja sellega kaasnevad rituaalid (õppeköögis, Kaie Altmets) Pop-up-restorani õhtusöök Henri Laksi kontserdiga.

Toidu eest maksmiseks kanda 20 € Järva valla kontole EE211010702000622006 SEB pank (selgitusse lisa broneeringu tegija nimi ja kohtade arv).

Toetab Järva vallavalitsus.

Taimede ja loodustoodete müüjatel platsimaks 2 €/m.

Lisainfo tel 5348 1225 (Arvo Kangas) ja 5330 7367 (Kaie Altmets, kaiealtmets@gmail.com)

tasõstra-, õuna- või jõhvikamaitselisi jooke.

SAKSAMAALE JA KAUGEMALE Pereettevõte Nopri Talu on piimatooteid teinud üle paarikümne aasta, kuid kasemahlatoodete mõte sündis alles mõne aasta eest. „Tegelikult tooksin kasemahla puhul välja hoopis birchsap.ee,” viitab ta veebilehele, mis tutvustab end kui Eesti kasemahla assotsatsioon.

Tõlkeski kasemahla tähendav veebileht on ingliskeelne, lisaks tõlgitud jaapani ja hii-

na keelde. „Sakslastele müüme täiesti tavalist kasemahla,” selgitab Niilo. „Neil endal ei ole väga kaskesid ja nende jaoks on uskumatu juba see, et kase seest üldse mahl tuleb.”

Kui rääkida jaekaubandusest Saksamaal, siis pisike pudelike puumahlajooki võib seal maksta nelja euro kanti. „Aga Jaapanis ja Hiinas müüakse kasemahla üldse apteegis ja seal maksab see näiteks juba 20 euro ringis,” teab ta ja lisab, et eks Nopri mahladega on samuti plaan Saksamaalt kaugemale jõuda.

6 || VÕrrid || maa elu

3. mai 2018

Võrride kestussõit

paneb proovile masinate ja sõitjate vastupidavuse Eili aRUla Postimees

lates 1960. aastatest kuni 1990. aastate alguseni oli punnvõrr Riga iga teismelise poisi helesinine unistus, mille soetamise nimel olid mehehakatised nõus suvel kilomeetrite kaupa kolhoosipõllul kapsavagusid kõplama.

Tol ajal Riia tehasest väljunud punnvõrrid olid tuntud viletsa töökindluse poolest: remontida tuli neid peaaegu iga pikema sõidu järel. Pidevalt oli neil häda süütega, mis kippus paigast minema. Asisemad mehaanikud paigaldasid neile süütesüsteemi töökindluse tagamiseks külge isegi traktori magneetosid.

VÕRRI KESTUSSÕIDU ETAPID 2018 Aeg 4.–5. mai 26. mai 9. juuni 14. juuli 19. august 8. september

Koht Otepää Aovere krossirada* Moe* Viru-Nigula Saaremaa* Vaimastvere*

Kestus 24 tundi 3 tundi 4 tundi 5 tundi 5 tundi 5 tundi

VÕRRI SPRINDIETAPID 2018 26. mai 9. juuni 30. juuni 28. juuli 18. august 8. september

Aovere krossirada* Moe* Pärnu-Jaagupi Vändra Saaremaa* Vaimastvere*

* Neil etappidel peetakse ka laste ja lapsevanemate võistkondlikku võistlust.

Võistlejad peavad stardis oma võrrid käima jooksma. foto: fRedRik punGa

Nüüdseks on Riga mootoriga punnvõrr muutunud Eesti teedel rariteediks. Kui kusagil külavahel neid liigubki, siis sageli pole tegemist sõiduriistaga, mis korrektselt maanteeametis arvel.

Siiski on üks võimalus, kuidas kuurinurgas tolmu koguva Riga võrriga täiesti legaalselt liigelda ning isegi enda võimed proovile panna. Eestis tegutseb hulk aktiviste, kes juba kümmekond aastat on kummutanud müüti punnvõrri puudulikust töökindlusest. Alates 2010. aastast korraldab MTÜ Punnvõrr sääreväristajatele kestussõidu võistlusi, kus rajal mitukümmend masinat ning lakkamatult sõidetakse tundide kaupa võidu.

Juba homme õhtul stardib Otepääl Tehvandi rullsuusarajal terve ööpäeva kestvaks võidusõiduks ligi poolsada sääreväristajat. Selgub, et isegi tehasest poolvigasena väljunud võrrimootorist on võimalik välja timmida seesugune töökindlus, mis peab probleemideta vastu lausa 24 tundi järjest.

RAVIMIREKLAAM

P

EL

A T E

P

U

U

G

ID

!

„Võrri standardvõimsus on 900 vatti. Ühel tavalisel föönil on ka võimsust rohkem,” võrdleb ööpäevasõidu korraldaja Meelis Parra. Siiski on osavad mehaanikud putitanud võrrimootoreid nii, et fööni võimsusega sääreväristajad arendavad võistlusrajal kiirust julgelt üle 50 kilomeetri tunnis. Tehasest väljunud võrride maksimaalne kiirus on kirjade järgi 45 km/h.

VÕRRIGA 80 KM/H Sääreväristajate kestussõidus on kolm masinaklassi: retro, hiinakas ja open ehk vabaklass. Retroklassi masinatel on üsna ranged piirangud. Mootori juures tohib originaalist erineda vaid õhupuhasti ja vähendada võib põlemiskambri suurust. Välimuselt tohib retroklassi sääreväristajal olla vabal valikul rehvid, iste ja jalapulk. Ülejäänud detailid peavad olema seesugused, nagu need tehasest väljusid.

Hiinaka klassis sõitvatel sääreväristajatel on Riga võrrimootori analoog. Nagu nimigi

ütleb, on nende masinate mootorid toodetud Hiinas.

Vabaklassi võrridel on tavalisest võrrimootorist üsna vähe järel. Mootorit võib mitmeti forsseerida ja kiirus, mida vabaklassi võrr arendab, ei meenuta enam ühestki otsast külateel kökerdavat sääreväristajat. „Audru ringil toimunud etapil mõõtsime vabaklassi nobedamate võrride kiiruseks üle 80 kilomeetri tunnis,” märgib Parra.

Tehvandi ööpäevasõidu peakorraldaja viitab asjaolule, et võrrivõistlus pole ammu enam mingi külameeste mõõduvõtt, vaid tegemist on täiesti tõsiseltvõetava mootorispordiga. „Turvanõuded lähevad meil aastatega aina rangemaks, masinate kiirus kasvab, paljud sõitjad on motokrossi taustaga ning rajal nalja ei mõisteta,” lisab ta.

Kestussõidu võistlussarja algataja ja korraldaja Andres Põldver lohutab jällegi, et ilmtingimata pole vaja võistlusvõrri tuunida selliseks, millest saab 80kilomeetrise tunnikiiruse välja pigistada. „See on mõnus igamehesport ja osaleda võib vabalt ka tehaseseades masinaga,” ütleb ta. Rajal on kiirusest tähtsam meeskonna ja sõiduvahendi vastupidavus.

Veel rõõmustab Andres Põldver asjaolu üle, et järjest

Osavamad sõidumehed suudavad isegi retroklassi võrriga tagarattal sõita. foto: fRedRik punGa

OSAVAD MEHAANIKUD ON VÕRRIMOOTOREID TIMMINUD NII, ET VÄIKSEMAT SORTI FÖÖNI VÕIMSUSEGA SÄÄREVÄRISTAJAD ARENDAVAD VÕISTLUSRAJAL KIIRUST JULGELT ÜLE 50 KILOMEETRI TUNNIS.

enam kogub võistlus populaarsust naiste seas. „Ilmselt avame ka sel hooajal naiste tiimide tarvis eraldi võistlusklassi,” lubab ta. ÜLIINIMLIK PINGUTUS Kuigi ööpäevasõit on võistkondlik ala, kus ühe võrriga sõidavad vaheldumisi 2–4 võistlejat, jääb Parra selle juurde, et tegemist on ikkagi tõsise pingutusega. „Kahekesi on ööpäevasõitu ikka suhteliselt võimatu sõita. Vähemalt kolm sõitjat peaks võistkonnas olema,” sõnab ta.

Parra ise on kaheksa aasta vältel sõitnud kolmel ööpäeva kestval võrrivõistlusel. „Kuigi sõit käib vahetustega, pole ma kunagi võistluse vältel magama läinud.” „Kui terve võistkond on ööpäevase sõidu ajal üleval, siis

Advantix® (permetriin, imidaklopriid) PELETAB ja HÄVITAB puugid juba enne, kui need jõuavad kinnituda.

permetriin, imidaklopriid

www.minulemmikule.ee Ära kasuta kassidel!

L.EE.MKT.AH.01.2018.0044

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendi infolehte. Kaebuste püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu oma loomaarstiga. Ainult veterinaarseks kasutamiseks.

s Kü

u ik n i l i is t ake e g m t o o ap l i

v st

õi

maa elu || VÕrrid || 7

3. mai 2018

Eelmise hooaja pikim kestussõit Haapsalus Kiltsi lennuväljal vältas 12 tundi. Ühte kaadrisse on sattunud Rain Jürissoni (nr 41), Viljar Villersi (nr 62) ja Erkko Noormaa (nr 61) võrrid. foto: fRedRik punGa

hommiku saabudes tekib kindlasti ühel hetkel tunne, et tahaks teineteist maha lüüa,” arvab Andres Põldver ja annab võistlejatele soovituse: püüdke ikkagi vahepeal magada. „Kui võistkonnas on neli sõitjat, siis õige sõidujaotuse korral saab igaüks korralikult kuus tundi magada,” täpsustab ta Samas tunnistab Põldver, et pole seni toimunud ööpäevastel võistlustel ise kunagi sõba silmale saanud. „Tavaliselt olen võistlustel viie võistlustiimiga seotud. Tihti tuleb masinaid öösel remontida: kui saan ühe võrri remonditud, läheb järgmisel midagi laiali,” meenutab Põldver varasemaid 24 tunni sõidu võistlusi, mida on peetud kolmel korral.

Homse ööpäevasõidu korraldajana teab Parra oma kogemusest, et pärast kümne tunni möödumist tekib kõigil sõitjatel tohutu väsimus, mille ületamiseks on vaja palju tahtejõudu ja energiat. „Sõitjad peavad soovitatavalt heas füüsilises vormis olema, et sellele kõigele vastu pidada,” leiab Parra ning lisab, et paljud võrrivõidusõitjad tegelevad või on varem tegelenud motokrossiga.

SOODSAIM MOTOSPORT Olgugi et aasta-aastalt on punnvõrrivõistluste nõuded turvavarustusele ja sõiduvahenditele muutunud karmimaks, on see endiselt soodsaim motosport. „Kui alustada päris nullist, siis üks heas sõidukorras retroklassi võrr maksab umbes 500 eurot. Ühe hooaja peale kulub veel umbes 300 eurot,” selgitab Parra. Kui võistkonnas on 2–4 võistlejat, siis ühe sõitja jaoks

VÕRRISÕIT HAARAB LAPSED JA LAPSEVANEMAD VÕISTLUSTULLE

T

änavusele võrrivõistlushooajale lisandub uus võistlusklass, kus ühes võistkonnas sõidavad laps ja tema isa või ema. Võistlustandem lapsevanem ja laps sõidavad sprinti, kus võistkonnal tuleb kahe peale läbida kümme ringi.

Võistlust alustavad lapsed ja lõpetavad vanemad. „Võrrivõistlus on muutunud sündmuseks, kus käiakse koos perega. Et lastelgi oleks võimalus võrrisõitu harjutada ja võist-

lustel osaleda, avame sel aastal laste ja lastevanemate võistlussarja,” lubab võistluste korraldaja Andres Põldver.

Laste-lapsevanemate võistlus peetakse neljal etapil. „Perekondade sõidud toimuvad tänavu nendel võistlustel, kus ühes paigas toimuvad nii sprindi kui ka kestussõidu võistlused. Siis saavad ka kestussõidus osalejad perevõistlusel võistkonna välja panna,” selgitab Põldver.

Sel aastal saavad esmakordselt sprindisõidus osaleda laste ja lapsevanemate ühisvõistkonnad. Pilt jäädvustatud eelmise aasta Palamuse sprindietapil, kus lastesõidul juhendas isa Rein Pärt võistlusrajal sõitnud 7aastast tütart Martat. foto: tÕnu elleR

maksab esimene hooaeg paarsada eurot. Edaspidine kulu on väiksem, sest võistlusmasin on juba olemas.

Kel tekib huvi võrrivõistlustel osaleda, kuid puudub sõidu-

riist, sel tasub veidi veebimüügiportaalides ringi tuhlata. „Kuulutuste veebiportaalid kubisevad võrridest. Neid on igas seisukorras ja hinnaklassis,” teab Andres Põldver.

8 || karulauk || maa elu

3. mai 2018

MAAMESSI LEMMIK ON MUMMI TALU KANARBIKUMESI

R

aadio Elmar ja ajaleht Maa Elu korra ldasid koostöös Eesti Mesinike Liiduga rahvusvahelise Maamessi raames võistluse „Maamessi meekonkurss 2018”, mille võitis oma kanarbikumeega Mummi talu mesinik Ülle Meister.

Konkursil osalesid Eesti meed, mis olid korjatud 2017. aastal ja pidid olema naturaalses olekus. Konkursile laekus 33 mett Eesti eri paigust ja nende hindamiseks kogunes 8liikmeline žürii, kelle ülesanne oli välja selgitada viis parimat mett, mis edasi suunati juba Maamessile rahvahääletusele. „Konkursile saadetud meepurkide kogus oli tõepoolest muljettekitav,” rääkis Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige Aleksander Kilk. „Ühelt poolt kiidab see raadio Elmar kuulatavust ja ajalehtede loetavust ning väljendab mesinike reageerimist üleskutsetele. Teisalt näitab huvi ja tähelepanu mee vastu ning samas ka soovi võistelda parima tiitlile.”

Rahvahääletusele pääsesid edasi Põlva valla Põndaku talu mesinik Andres Hindrikson, Vormsi valla Erkorsa talu mesinik Karmo Hälvin, Olavi Strandberg Põltsamaa vallast, Tarvo Kapp Kiili vallast ning Lääne-Harju valla Mummi talu mesinik Ülle Meister.

19.–21. aprillil toimunud rahvahääletusel osalenud Maamessi külastajad valisid ülekaalukalt oma lemmikuks Mummi talu mesiniku Ülle Meistri hilissuvise kanarbikumee. „Olen väga tänulik kõikidele inimestele, kes meile mett saatsid. Kahe viimase nädala jooksul on olnud Elmari eetris palju huvitavaid intervjuusid meest ja toimetus oli magusa meelõhnaga täidetud,” ütles Raadio Elmari programmijuht MariLiis Männik. „Selline konkurss tekitas palju elevust ja mina isiklikult väga loodan, et see ei jää viimaseks. Palju õnne Mummi talule, kelle mett hindasid kõrgelt nii žürii liikmed kui ka Maamessi külastajad. Perenaine Ülle Meister oli uudist kuuldes väga õnnelik.”

Viie parema mee valimise žüriisse kuulusid Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige Aleksander Kilk, Eesti Keskkonnauuringute Keskuse meekvaliteedi spetsialist Anna Aunap, Eesti Mesinike Liidu liige ning Tartu Aianduse ja Mesinduse Seltsi juhatuse liige Astrid Oolberg, Raadio Elmar programmijuht Mari-Liis Männik, Elmari saatejuhid Veiko Soom ning Priit Rand, Maamessi projektijuht Margus Kikkul ning Maamessi kommunikatsioonijuht Henrik Urbel. (ME)

ii on n s a n , m sau skel, uhkeruu e k a p i ka en. saun Uks duši- ku s suur ak , leili- tsaseina o

Saunamajade ja kümblustünnide valmistamine.

Viimsi seikluspargi ümber olevatel nõlvadel on suur karulaugu leviala. fotod: tiit efeRt

Müüa võib vaid enda kasvatatud karulauku TiiT EFERT Maa Elu

J

ärjest hinnatumat, ent looduskaitse all olevat karulauku võib müüa ainult siis, kui see on müügi otstarbel kasvatatud.

Looduses kasvavat karulauku võib korjata ainult enda tarbeks ja korjates ei tohi taimele suurt kahju teha.

Läinud nädalal teatas Keskkonnainspektsioon, et inspektorid võivad karulaugu müüjaid pisteliselt kontrollida. Müüja peab olema valmis tõestama kauba päritolu või isegi näitama, kus ta seda kasvatanud on.

Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõuniku Leili Tuule sõnul on inspektoritel võimalik karulaugumüüja kinnistu asukohta andmebaasist kontrollida. Linnakorteri elanikul on näiteks väga keeruline karulauku endal kasvatada.

Kui avastatakse rikkumine, siis selgitatakse müüjale nõudeid, aga seadus lubab määrata ka rahatrahvi.

OHUKS METSARAIE JA HOOLETUS Karulauku kui varjulisi salumetsi armastavat taime ohustab eeskätt kasvukohtade hävimine või kasvukoha seisundi halvenemine metsaraie või ehitustegevuse tõttu. Järsk valguse ja niiskuse muutus lageraielangil soodustab suurekasvuliste valguslembeste liikide pealetungi, karulauk jääb neile konkurentsis alla ja hääbub. „Pikapeale ka-

rulaugule sobilikud tingimused küll taastuvad, kuid see võtab aastakümneid,” selgitab Keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist Iti Jürjendal.

Teine suur oht ongi karulaugu kasutamine toidutaimena, süüakse nii lehti, õisi kui ka sibulaid. Lehtede liigne korjamine nõrgestab taime ja selle paljunemine seemnete ja tütarsibulatega on pärsitud. Sibulate üleskaevamisel väheneb taimede arv kasvukohas üleskaevatud sibulate võrra.

Et karulauk ei kaoks, on taim arvatud III kaitsekategooriasse. Seal on liigid, mis on praegu veel suhteliselt tavalised, kuid ohu jätkumisel võib nende arvukus kriitiliselt langeda. III kategooria taimi ei tohi hävitada ja loodusest korjata ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selle elupaigas. „Näiteks metsaraiel või ehitamisel tuleb vähemalt mingil osal kaitsealuse taimeliigi kasvukohast säilitada kasvamiseks sobilikud tingimused liigi kõikide isendite hukkumise vältimiseks,” selgitab Jürjendal.

KARULAUKU KUI VARJULIST SALUMETSA ARMASTAVAT TAIME OHUSTAB EESKÄTT KASVUKOHTADE HÄVIMINE METSARAIE VÕI EHITUSTEGEVUSE TÕTTU.

TERRASSIDE HOOLDUS

Küsi hinnapakkumist: tel 5620 4804, info@stylewood.ee www.stylewood.ee

Terrassiõli materjalikulu m² hind alates

1.65 €

PALKMAJADE VIIMISTLEMINE JA HOOLDUS

Seaduses ei ole määratletud, mitme taime allesjäämist saab lugeda piisavaks, mistõttu tuleb korjamisel olukorda alati hinnata. Kui on soov loodusest karulauku koguda, ei tohi kunagi ära korjata kõiki taimi, mida näed. Samuti tuleb korjamisel võimalikult vähe karulaugutaimi tallata, sest seegi nõrgestab ja kahjustab neid.

VIIMSI VALLA NÄIDE Viimsi vald on klindiastangul, kus on karulaugu leviala, viimastel aastatel ehitanud. Viimsi Vallavalitsuse kommunikatsioonijuht Elis Tootsman selgitab, et 2011. aasta juunis kehtestas Viimsi Vallavolikogu Viimsi valla üldplaneeringu teemaplaneeringu „Lapsesõbralik Viimsi”, mis nägi kogu klindiastangu ala puhke- ja virgestusalana. Nüüdseks ongi sinna rajatud Eesti Terviseradade koosseisu kuuluv ja populaarseks saanud 2,6 kilomeetri pikkune Karulaugu terviserada. Sügisel valmis astangule Põhjakonna trepp.

Tootsmani sõnul lähtuti asukohavalikul asjaolust, et 2015. aastal paigaldati maasse kõrgepingekaabel, mis algab Lubja külas asuvast alajaamast ja ulatub Paadi teel oleva alajaamani. Eesmärk oli tagada elektri tarnekindlus Haabneeme alevikule. Elektritöid tehes tekkis klindile koridor, kuhu 2017. aasta sügisel trepp paigaldatigi, et lihtsustada ja lühendada Lubja ja Pärnamäe küla elanike teed Viimsi keskusesse ehk Haabneeme alevikku.

„See tegevus ei mõjutanud karulaugu leviala suurust, kuid trepp ja terviserada on inimeste liikumist suunanud ja muu ala tallamiskoormus on vähenenud. Paranenud on piirkonna looduslik veerežiim, mis omakorda soodustab taimede kasvu,” selgitab Tootsman. Tema sõnul ei ole III kategooria kaitse nii range ja see ei oleks takistanud terviserada või treppi rajada.

Tootsmani hinnangul hõlmavad kõik ehitised kokku vaid mõne protsendi kogu klindiastangu ja Laidoneri pargi karulaugu levialast. Vallavalitsus on alati tegutsenud avalikku huvi silmas pidades ja looduskeskkonda heaperemehelikult majandades.

HAJUSALT ÜLE EESTI Karulaugule meeldivad varjulisemad salumetsad ja puisniidud, kus sageli leidub laialehiseid puuliike, näiteks vahtrad, pärnad, saared ja jalakad. Karulauku võib hajusalt leida üle Eesti, kuid lubjalembese liigina on Jürjendali sõnul karulauk enim levinud ranniku lähedal Põhja- ja Lääne-Eestis, ka Saaremaal. „Sobilikes tingimustes katab karulauk tiheda vaibana ulatuslikke alasid, harvemini kasvab pisemate laikudena,” täpsustab Jürjendal.

Kuna karulauk ei ole riikliku seire all, siis puuduvad täpsed andmed selle arvukuse ja leviku muutuste kohta. Hea ülevaate karulaugu levikust annab Eesti taimede levikuatlas, mis põhineb ulatuslikel välitöödel.

Pärandkoosluste Kaitse Ühingu eestvedamisel koostatava levikuatlase andmetest nähtub, et karulaugu levikumuster Eestis pole viimasel ajal kuigivõrd muutunud. Karulaugu stabiilset seisundit kinnitab iga kümmekonna aasta järel tehtav Eesti liikide ohustatuse hindamine, mille väljundiks on punane nimestik, varem tuntud kui Eesti punane raamat. Eelmisel aastal alustatud uue hindamise tulemused pole veel ametlikult kinnitatud, kuid tööversioonis on liigieksperdid arvanud karulaugu endiselt ohulähedaseks liigiks.

Seda aga, kas ja millal võiks karulaugu Eestis looduskaitse alt vabastada, on Jürjendali sõnul keeruline öelda, sest see eeldaks põhjalikke uuringuid ja analüüsi. „Aga kui karulauk poleks enam kaitse all ja seda võiks piiramatult korjata, ka müügiks, siis see võiks küll liigi seisundile halvasti mõjuda,” arvab ta.

maa elu || kirsid || 9

3. mai 2018

JOHN DEERE TRAKTORID

‘Läti-Leedu madalkirss’

‘North Star’

‘Huvimaja’

‘Šokoladnica’

‘Hindenburg’

‘Arthur’

‘Varjonmorelli’

‘Dönisseni kollane’

‘Carmine Jewel’

‘Leningradi must’

100 AASTAT fotod: wikipedia, eesti maaülikool, juhani puukool

Magusale hapukirsile Eesti kliima meeldib Taavi Alas Maa Elu

V

iimastel aastatel on rohkem kasvatatud maguskirsse ehk rahvakeeles mureleid, kuid ei tasuks unustada ka hapukirsse, kuna paljud sordid pole üldsegi hapud, vaid päris magusad.

Meie aias kasvasid nõukogude ajal madalat kasvu kirsipuud ja nende kirsid olid alati väga magusad. Kui tuli uus aeg, raiuti metsikuks läinud kirsivõsa maha, kuigi saaki olime saanud igal aastal.

Kirssidel on muidki häid omadusi. Need pakuvad kevadel õitsemise ajal erakordset vaatepilti. Jaapan on üks näide

riigist, kes oskab kirsipuid turismivankri ette rakendada. Samuti on hapukirsid väga tervislikud, nende kasulikkuse kohta leiab palju infot.

Juhani Puukooli viljakultuuride tootejuht Ülle Pekk ütleb, et hapukirsid on meie kliima taimed, mis peavad vastu ja annavad igal aastal saaki. „Külmakindlus on nende kõige tähtsam omadus. Teine asi, mida esile tõsta, on nende kevadine dekoratiivsus,” räägib Ülle Pekk. Kirss on hea alleepuu ja miks mitte ka soolotaim. „Kolmandaks tahaks kiita hapukirsse kui väga sobilikke marju mooside, džemmide, kompottide, pirukate valmistamiseks. Sortidest soovi-

tab meie puukool jätkuvalt vana head Läti-Leedu madalkirssi, mis on ilusa ümara võra ja madala kasvuga,” ütleb ta.

PROOVIGE UUSI KIRSISORTE Ülle Pekk selgitab, et uusi sorte on vahepeal lisandunud päris mitu. „Sort ‘Šokoladnica’ on juba mitu aastat turul, aga tutvustaks seda ikkagi uuesti, sest päris massidesse see sort pole jõudnud. Sel on tumedad viljad, meeldiv hapukasmagus maitse, puu on suhteliselt väike ja ilusa võraga.”

Lisaks pakub Juhani Puukool kahte väga külmakindlat Soome sorti: ‘Huvimaja’ ja ‘Varjonmorelli’. Nimed ei pruugi kohe meelde jääda, aga mõlemad

on saagikad, ilusate viljadega, ning mis põhiline, hästi vastupidavad. „Eraldi tahaks esile tõsta uut kirsisorti ‘Carmine Jewel’, mis on pärit Kanadast,” sõnab Ülle Pekk. Seda on tunnustatud eelkõige suurepäraste maitseomaduste poolest ning hinnatud väga heaks kulinaarseks sordiks. „Puu ise

KIRSSIDE KASVUKOHT VÕIKS OLLA PÄIKSELINE, HAPUKIRSID EELISTAVAD KERGEMAT MULDA JA KÕRGEMAT KOHTA. HEA SAAGI SAAMISEKS PEAKS MULD OLEMA KA VILJAKAS JA LUBJARIKAS.

on madalakasvuline, maksimaalselt 1,8 m kõrge, mistõttu on seda lihtne kaitsta lindude eest. Sorti on kasutatud ka hekitaimena. Sordis on ühendatud kõik hapukirsi head omadused.”

TÄHTIS ON KASVUKOHT „Kasvukoht võiks olla päikseline, hapukirsid eelistavad kergemat mulda ja kõrgemat kohta. Hea saagi saamiseks peaks muld olema ka viljakas ja lubjarikas. Hapukirsipuid peetakse kõige tundlikumateks suure happesuse suhtes. Koduaias võiks kirsipuude hooldamisel pidevalt kasutada tavalist aiaja murulupja, et tagada mulla õige happesus,” õpetab Ülle Pekk.

EESTI MÜÜJATE HAPUKIRSISORTE Juhani puukool: ‘VARJONMORELLI’ Soome sort, külmakindel, maitse sarnaneb maguskirsiga, kuid tunda on ka kerget hapukat maitset. Viljad valmivad juuli lõpus või augusti alguses.

Juhani puukool, Nurga puukool: ‘CARMINE JEWEL’ (PÕÕSASKIRSS) Kanadast pärit isetolmlev kirsisort, haigus- ja külmakindel. Puu on vähenõudlik kasvukoha suhtes. Viljad on mustjaspunased,

keskmise suuruse ja meeldiva maitsega. ‘ŠOKOLADNICA’ Keskvalmiv, viljad valmivad juuli keskel, üsna suured, mustjaspunased, maitsvad.

Juhani puukool, Hortes, Nurga puukool: ‘NORTH STAR’ Hiline, madalakasvuline, viljad helepunased, läikivad, suured, magushapud.

Juhani puukool, Hortes: ‘HINDENBURG’ Varasem või keskvalmiv sort. Vili

suurem, ümar, kantidega, tumepunane. Viljaliha (ka mahl) tumepunane, vürtsikalt magushapu, keskmise tihedusega.

‘LÄTI-LEEDU MADALKIRSS’ Keskvalmiv, vili väike, ümmargune, tumepunane. Viljaliha keskmise tihedusega, tumepunane, magushapu.

‘HUVIMAJA’ Soome sort, külmakindel, viljad valmivad juuli keskel, suured säravpunased, hapumagusad, maitsvad.

Hansaplant, Hortes, Nurga puukool: ‘LÄTI MADALKIRSS’ Madalavõitu või keskmine, varaviljuv, saagikas, hea talvekindlusega.

Hortes, Nurga puukool: ‘TURGENEVKA’ Keskvalmiv, vili on suur, pruunikaspunane. Viljaliha ja mahl tumepunane ja hapukasmagus.

Hortes: ‘LUTOWKA’ Külmakindel, viljad valmivad juu-

lis, on helepunased, suured, mahlased.

‘SÄILISVEIKSEL’ Hiline. Sort pärineb 17. sajandist, Lääne-Euroopast. Vili on suur tume- või mustjaspunane.

‘KAMPESUR’ Hapu- ja maguskirsipuu hübriid, valmib juuli lõpus. Vili suur, lameümmargune, pruunikaspunane, mahlane ja maitsev.

‘DIEMITZI AMARELL’ Varasem, vili suurepoolne lapik­ ümar, helepunane või punane tumedatäpiline. Viljaliha valkjaskol-

lane, mahlane, pehme, hapu ja veidi mõrkjas.

Nurga puukool: ‘FANAL’ Keskvalmiv sort. Suured mahlased magushapud viljad. Keskmist kasvu puu. Väga saagikas. Talvekindel.

‘TAMARIS’ Valmib juuli lõpus, suured maitsvad viljad. Madala võraga puu (1,5–2 m), saagikas, talve- ja haiguskindel.

MUTILÕKS

MUTILÕKSE KÜSI HÄSTIVARUSTATUD JAHINDUS- JA AIANDUSKAUPLUSTEST LÕKSE TURUSTAB BH TRADING OÜ TALLINNA 24, VILJANDI, 71008 tel. 4343262 order@bhtrading.ee www.bhtrading.ee

10 || ilma- Ja taimetark || maa elu

3. mai 2018

ilMaTaRK

JÜRi KaMENiK

ilmatark

VEEL KORD APRILLI ÄIKESE JA SUVE SEOSTEST

M

öödunud ilmajutu teema oli aprilli äikeselisus ja selle seos suve iseloomuga. Tõin mõne märkimisväärsema aprilliäikese näite minevikust. Seekord arutlen, mida need 27. aprilli jt aprillikuised äikesejuhtumid tähendavad ja kuidas siis ikkagi on lood selle hüpoteetilise seosega.

27. aprilli äikesejuhtumid 1999. ja 2001. a on silmapaistvad, sest justkui ei kinnita hüpoteesi, et äikeseline aprill tähendab äikesevaest ja ka jahedat, sajust suve, sest 1999. a suvi oli puhkajatele soodne – palju kuiva ilma, päikest ja soojust, ja 2001. a suvi oli soe, eriti kuum ja äikeseline oli juuli, kusjuures mälu järgi oli tollane juuli Leedu jaamades kõige äikeseküllasem, mõnes jaamas oli kuni 20 äikesepäeva. Samas peab siin mõtlema sellele, et aprillis oli tegu mõlemal aastal vaid ühe äikesepäevaga, kuid vastav seos võib olla 2 ja enam äikesepäeva või siis mitte ühtki kuni 2 äikesepäeva.

Samuti võis olla nii, et 2001. a oli juulis anomaalia, mis maskeeris muidu keskpärase suve, sest troopiline õhumass juulis tõi suurema osa kuumust ja äikesepäevi, seda isegi kogu suve kohta. Seevastu 2015. a oli pöörane äikesepuhang 28. aprillil, mis sisuliselt harmoneerub mainitud 27. aprillidega (äikesepuhang haaras suure osa Baltimaadest, ulatudes Eesti lõunapiirini), kuid suvi tuli jahe ja sajune, mis justkui kinnitab hüpoteesi.

Lühiülevaade viimase paarikümne aasta aprillipiksetest (saadaval http:// ilmjainimesed.blogspot.com.ee/2017/04/ mustiline-seos-aprilli-aikeselisuse-ja. html) ei näita Eesti kohta midagi lõplikku. Isegi kõigest 20 aasta andmeid ja võrdlusi esitades ei jää muljet kuigi selgest seaduspärasusest, ent peab arvestama, et jutt on Eestist, kus kehtib nn meteoroloogilise/sünoptilise tollipunkti olukord, mistõttu Lätis ja Leedus võib see kõik palju selgemini väljenduda, samas Soome äikesed ei tähenda selle seose osas midagi.

Kui selline seos aprilli äikeselisuse ja suve iseloomu vahel on olemas, siis saaks seda seletada tsirkulatsiooni seaduspärasustega ja veelgi üldisemalt mingi füüsikalise mehhanismiga nagu nt Rossby ehk planetaarsete lainete asendi ja liikumisega.

Kokkuvõtlikult võiks sõnastada selle seose nii: kui aprillis on kuskil Eesti kohal 0–2 äikesepäeva, ei näita see suve kohta midagi, aga kui üle 2 äikesepäeva (eriti just lõunamaakondades), võib see tähendada äikesevaest või jahedat ja sajust suve, ent uurima peaks olukorda selles osas ka Lätis ja Leedus.

Ilm on olnud hoogsadudega ja äikeseline, eriti möödunud nädalal, kui 29. aprillil oli juba 6. äikesepäev Eestis. Samas on olnud mõõdukalt soe ehk äärmusi ei ole olnud, kui aprilli suur sajuhulk (kohati üle 150% pikaajalisest keskmisest sajuhulgast) ja äikeselisus välja jätta. Selles osas jätkub Harju keskmine ilm – nii vihma kui ka kevadsooja. Võrdluseks, et aasta eest olid lumesajud ja mõnel hommikul kohati kuni –7 kraadi.

Külmaõrn steevia ehk Paraguay suhkruleht kasvab soojal suvel hästi päikesepaistelisel peenral, aga eelmise suve kogemus soovitab mõne taime ka kasvhoonesse istutada. foto: maRko saaRm / sakala

Magus lippia sobib hästi kiviktaimlasse või püsilillepeenra serva tühemikesse, kus enne on õieiluga uhkeldanud sibullilled või kasvanud karulauk. foto: shutteRstoCk

Steevia ja magus lippia

asendavad suhkrut sele on neis palju kasulikke aineid.

Steevia ehk Paraguay suhkruleht on ainus sada protsenti looduslikku päritolu kaloriteta suhkruasendaja.

Kuivatatud steevialehe pulber on ligi 300 korda magusam kui suhkur.

Indiaani rahvameditsiinis on Paraguay suhkrulehte kasutatud järgmiste seisundite ennetamiseks või leevendamiseks: vererõhu alandamine, immuunsüsteemi tugevdami-

TOivO NiiBERG

Räpina Aianduskooli õpetaja

S

uhkur on pidetud paljudesse toitudesse, mida poest koju toome.

Et mitte liialt palju suhkrut sisse süüa, oleks kaval vähemalt teesse ja magustoitudesse magusaid taimi lisada. Pealegi on neid üsna lihtne kodus kasvuhoones või päikesepaistelisel peenral kasvatada.

Juba tuntust kogunud maitsetaimed-suhkruasendajad on meile Mehhikost saabunud steevia ja magus lippia. Lisaks toidule magusa maitse andmi-

LIPPIAS LEIDUV LAKTOON HENANDULTSIIN ON TUHAT KORDA MAGUSAM KUI SUHKUR, OLLES SAMAS TÄIESTI KALORIVABA.

ne, suuhügieeni parandamine, suuhaavandite ja haavade ravi, samuti üldise antioksüdatiivse, diureetilise ja toniseeriva vahendina.

Hästi pidavat steevia mõjuma ka maohaavade, kõrvetiste ja seedehäirete vastu, samuti südant tugevdava vahendina, ülekaalu ja liigsöömise korral, diabeedi, hüperaktiivsuse, tähelepanuhäirete ning pea- ja näonahaprobleemide korral.

Steeviast veelgi võimsam tegija on aga magus lippia (Lippia dulcis). Lippias leiduv laktoon henandultsiin on tuhat korda magusam kui suhkur, olles samas täiesti kalorivaba. Kohvi või tee magustamiseks piisab paarist väikesest lehest.

Magusa lippia kodumaa on Mehhiko lõunaosa ja Kesk-

Ameerika. Taim kuulub raudürdiliste (Verbenaceae) sugukonda. Ravimina on see tuntud kui astmahoogude leevendaja ja bronhiidi peletaja.

Magus lippia on tagasihoidliku väljanägemisega steeviast mitu korda dekoratiivsem ja sobib hästi ka kiviktaimlasse või püsilillepeenra serva tühemikesse, kus enne on õieiluga uhkeldanud sibullilled või kasvanud karulauk.

Sügisel tasuks mõlema liigi ilusamad taimed istutada potti ja asetada tuppa valgusrikkale aknalauale. Kevadel võib teha üle talve elanud taimedest pistikud, nii saame kerge vaevaga aeda istutamiseks uued taimed. Suhkrulehte võiks kasvatada eelkõige külmas kasvuhoones või kiletunnelis, lippiat aga vabalt aiamaal.

KÜlviKalENDER: Mai 4. R

Vili, alates kl 05.06 juur

5. L

Juur

6. P

Juur, alates kl 17.49 õis

7. E 8. T

05.07 21.30

Õis, aiatöödeks sobimatu päev 05.09

Õis

9. K

Õis, alates kl 06.11 leht

10. N

Leht

11. R

Leht, alates kl 15.40 vili kuukalendRi koostaja siGne siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aed Ja kOdu || 11

3. mai 2018

JOHN DEERE TRAKTORID

liisi KONT

Räpina Aianduskooli puuviljanduse õpetaja

H

aigustekitajad ja kahjurid on tüütud tegelased, kes alustavad halastamatut rünnakut kohe, kui taimed pungad avavad. Lehetäid munevad juba sügisel oma munad viljapuu okstele ja koorepragudesse. Vastsed kooruvad just siis, kui pungad puhkema hakkavad.

Suve jooksul teeb mitu lehetäide põlvkonda armutut laastamistööd. Eriti hull on olukord noorte viljapuudega – kahjustus võib kogu taime kasvujõudu pidurdada.

Viljapuude lõikuse ajal tuleb eemaldada kõik oksad, kus on näha lehetäide või teiste kahjustajate mune. Samuti soovitatakse lehetäisid pritsida NeemAzal T/S-iga.

Abi võib saada ka kõrvenõgese, põldosja, paiselehe, hariliku raudrohu või küüslaugu leotisest. Viimane aitab tõrjuda ka maasika õielõikajat, kes sööb maasikaõied seest tühjaks. Kahjustatud õitest vilju ei arene.

VAATLE TAIMI Kevadine taimekaitse aias põhineb suuresti vaatlusel ja tähelepanelikkusel. Kui lehtedel on märgata esimesi kahjustuskohti ja haigestunud lehti on vähe, aitab nende eemaldamine ja põletamine. Näiteks sõstra pahklesta kahjustuse korral, kui sõstra pungad on muutunud suureks, kuid ei puhke, tuleb haiged pungad okstelt eemaldada. Kui oksal on kahjustunud palju pungi, tuleb välja lõigata kogu oks ja kindlasti põletada! Karm tõde on aga see, et kui pahklest on põõsa vallutanud, siis lahti temast saada on võimatu.

Tarvilikud on sügisesed ennetustööd, nagu haigestunud lehtede kokkuriisumine ja põletamine, nii viljapuudel, marjapõõsastel kui ka maasikatel.

Samuti tuleks puude alt ja okste küljest kokku koguda puuviljamädanikust ja kärntõvest nakatunud viljad ning need vähemalt ühe labidalehe sügavusele mulda matta. Komposteerimisel ei pruugi haigustekitajad taimejäänustel hukkuda ja kanduvad kevadel tagasi puudele.

Poodides on müügil lii-

Kahjurite vastsed kooruvad pungade puhkemise ajal Õunaaia suurim kahjur õunamähkur, kelle vastset me õunaussiks oleme harjunud kutsuma, hakkab lendama nädalapäevad pärast õitsemist, selleks ajaks on mõistlik üles riputada feromoonpüünised. foto: aRVo meeks / lÕuna-eesti postimees

mivöö, mida viljapuude tüvele kleepida. See aitab tõrjuda nende kahjurite rünnakut, kes talve mullas mööda saatsid ja nüüd kevadel sealt välja ronivad. Liimivöö tuleks tüvele paigaldada ka sügisel, et kahjurid tuldud teed pidi tagasi mulda talvituma ei saaks minna.

KEVADINE TAIMEKAITSE AIAS PÕHINEB SUURESTI VAATLUSEL JA TÄHELEPANELIKKUSEL. KUI LEHTEDEL ON MÄRGATA ESIMESI KAHJUSTUSKOHTI JA HAIGESTUNUD LEHTI ON VÄHE, AITAB NENDE EEMALDAMINE JA PÕLETAMINE.

Samuti takistab liimivöö sipelgatel tüve mööda üles ronida. Sipelgad ise taimele liiga ei tee, aga neil käib tõhus koostöö lehetäidega. Aiapidajale ei ole see koostöö soodne. Liimivöö aitab kinni pidada ka õunapuu-õielõikajat, kelle elu eesmärk on õunapuu õiepungadesse muneda, et seal koorunud röövikud saaksid õie sisu tühjaks süüa. Väga suurel saagiaastal võib õielõikaja isegi kasulik olla, et saaki normeerida, kuid tagasihoidlikumal aastal võib ta hävitada selle vähesegi, mis sügiseks valmis küpseks.

PÜÜA KINNI Õunaaia suurimaks kahjuriks peale õielõikaja võib pidada õunamähkurit, kelle vastset me õunaussiks oleme harjunud kutsuma. Õunamähkur hakkab lendama paar nädalat pärast õitsemist, kuid teda võib kohata ka juba õitsemise alguses. Selleks ajaks on mõistlik üles riputada feromoonpüünised, mida saab aianduskauplusest.

Isasputukatele meelepärast

lõhna eritavatele liimpüünistele jäävad liblikad kinni, selle alusel saab määrata keemilise tõrje vajaduse: kui püünisel on kinni jäänud kahjustajaid, on õige aeg pritsida.

Püünised on liigispetsiifilised ehk õunamähkurile mõeldud püünisele õunakoi ei lenda ja vastupidi. Pakendile on täpselt märgitud, mitu liblikat peab nädalaga püünisele kinni jääma, et oleks õige keemilist tõrjet rakendada.

Püünis riputatakse horisontaalselt puu lõuna- või läänepoolse välimise oksa külge nii, et see oleks varjatud otseste päikesekiirte eest. Väikeaias aga teinekord liimpüünistest ainult piisabki ja rohkemat keemilist tõrjet vaja teha pole. Õunakoile mõeldud feromoonpüünised tuleks üles riputada pärast õitsemist. Valmikud munevad viljahakatistele ehk pisikestele viljadele, kus röövikud hakkavad käike kaevama.

Kui noored, alles rohelised ploomid maha varisevad ja viljahakatise sisse on auk söödud, tuleb pahateos süüdistada

100 AASTAT

ploomivaablast.

Ploomivaablane muneb avanemata õitesse ja sealt kooruvad ebaröövikud võivad kiiresti hävitada kogu saagi.

Mullas talvituvaid nukke aitab hävitada pinnase läbikaevamine.

Kuldreegel on, et viljapuude ja marjapõõsaste alused tuleb hoida puhtana ning sügisel maa kindlasti läbi kaevata. Mulda talvituma läinud kahjutekitajad saavad siis pinnale toodud, kus nad külmaga hukkuvad.

Astelpajudel ja marjakultuuridel on väga pinnapealne juurestik, seetõttu tasub kaevamisega ettevaatlik olla, et mitte juuri kahjustada.

KÄRNTÕVEST LAHTI Kärntõbi on seenhaigus, mis on igale viljapuukasvatajale tuttav. Inimesele täiesti ohutu, kuid tugeva kahjustuse korral võib rikkuda kogu saagi. Tumedalaigulist, justkui kärnadega kaetud õuna pole kuigi meeldiv hammustada. Samuti ei säili sellised viljad kuigi pikalt.

Peale lehtede ja viljade kahjustab kärntõbi oksi. Taolist kahjustust märgates tuleks haigestunud oksad kindlasti välja lõigata. Aitab ka keemiline tõrje, kuid esiteks on seda suurtel viljapuudel keeruline teha ja teiseks, suurem osa aiapidajaid eelistab kodumaist õuna mahedalt kasvatada.

Aretatud on mitmeid kärntõvekindlaid sorte. On sorte, mis on aga kärntõvele väga vastuvõtlikud, seetõttu tuleks alati sordikirjeldusega tutvuda, enne kui istik koduaia mulda istutada. Kärntõbi kimbutab ka pirnipuid. Väga ulatusliku kahjustuse korral ei olegi midagi rohkemat teha kui puust loobuda.

Keemilise tõrjevahendi järgi tasub käsi sirutada siis, kui muud meetodid enam ei aita.

Meeles tasub pidada, et pritsimist ei tehta viljapuude ja marjapõõsaste õitsemise ajal. Pritsitakse pungade paisumise ajal, enne õitsemist, kui õienupud on juba eraldunud, või siis pärast õitsemist, kui kroonlehed on varisenud.

Preparaadid, mis koduaias kasutamiseks lubatud, on aiakauplusest hõlpsasti hangitavad. Kindlasti tuleb lugeda pakendile kirjutatud juhendit ja selle järgi talitada. Pakendile on märgitud, milliste kahjurite või haiguste vastu seda kasutada tohib.

Haigustesse nakatuvad kõige enam need puud, mille kasvutingimused pole taimele meelepärased.

Ka ülehoolitsetud ehk liigselt väetatud taimed võivad kahjustajatele vastuvõtlikumad olla. Tähtis on taimi õigesti lõigata. Liiga tiheda võraga puudes levivad haigused kiiremini kui neil, mille võrast tuul läbi käib ja pärast vihma lehed kiiremini kuivavad. Taimedele optimaalsete kasvutingimuste loomine küll ei väldi haiguste ja kahjurite rünnakut, kuid vähendab nende ulatust.

Haigusi ja kahjureid tõrjudes ei ole kunagi eesmärk neid täielikult hävitada, see isegi ei ole võimalik. Nende hulk tuleb viia tasemele, mis ei tekita aiapidajale ulatuslikku kahju.

VIHMAUSSISÕNNIK

(kontsentreeritud lõhnatu biohuumus ehk vermikompost) Vihmaussisõnnik on valmistatud veisesõnnikust. Sobib kõikidele taimedele, millel on juured. Soovitav on segada 1:3–1:5 kasvupinnasega või lisada istutusauku. Istutatud taimedele panna sentimeetrine kiht taime juurekrooni peale. Parandab pinnase agrokeemilisi omadusi. Kiirendab idanemist, juurdumist ning suurendab saagikust. Vähendab põllumajandustoodete nitraadisisaldust ja taimede haigusi. Ei ole inertne ega sisalda patogeenseid organisme. Üledoseerimise ohtu ei ole. Soovitav tarbida 5 aasta jooksul. Saadaval 2 l, 5 l, 20 l, 50 l ja 1000 l pakendis.

TEEME MAAELU MUGAVAMAKS • SEPTIKUD, BIOPUHASTID, PUMPLAD

• KONSULTATSIOON, MÜÜK, PAIGALDUS

UNIVERSAALNE TOITEVEDELIK

Universaalse toitevedeliku kontsentraat on valmis- immuunsust, saagikust ja idanevust. Parandab tatud vihmaussisõnnikust (vermikompostist). Toite- kasvupinnase agrokeemilisi omadusi. Seemnete lahus on tasakaalustatud toiteainete kogum, mis on idandamisel teha segu 1:10, kastmisel 1:50 ja ökoloogiliselt puhas ja naturaalne. See sisaldab taimede välispidiseks (varre ja lehe kaudu) vihmaussisõnnikus olevaid humiinaineid, fulfo- ja kastmiseks 1:100. Üledoseerimise ohtu ei ole. Kontaminohappeid, vitamiine, looduslikke fütohormoo- sentraat on ohutu keskkonnale, loomadele ja mesine, mulla mikroorganismide eoseid, mikro- ja makro- lastele. Saadaval 0,5 l, 1 l, 5 l ja 1000 l taaras. Soovitav elemente. Sobib toa- ja välitaimede kastmiseks, aed- kasutada 2 aasta jooksul. ja puuviljade kasvatamiseks. Aitab tõsta taimede Meie tooted saadaval: Magaziinis, Hortese Aianduskeskuses, Hansaplanti Aianduskeskuses, Jardini Aianduskeskuses, Agricenteris ja teistes hästi varustatud aiandus- ja lillepoodides.

TOODETUD EESTIS anno 2010

www.okomuld.eu

e-post okomuld@gmail.com 88209 Pärnumaa, Lääneranna vald, Hõbesalu küla. Tel +372 518 5433

KVALITEETNE TÖÖ • TURU PARIM HIND • SERTIFITSEERITUD TOOTED Telefon 5595 7767 | E-post info@septicum.ee septicum.ee

12 || kÖÖk || maa elu

MaaRiUs sUvisTE Lõuna-Eesti Postimees

P

õlvamaa Ihamaru küla jäätisemeister, vana Tartu-Võru maantee ehk ajaloolise Postitee ääres asuva Kopli taluköögi perenaine Kaire Mets hakkas itaaliapärast gelato-tüüpi jäätist tegema kolm aastat tagasi. „Õige jäätiseaeg algab koos päikese ja soojade ilmade saabumisega. Nii et maikuud võib juba hooaja alguseks pidada,” sõnab Mets. „Aga muidugi kasvab külma maiuse nõudlus ja valmistamine hüppeliselt kolmel suvekuul. Kehtib seaduspärasus – mida soojem ilm, seda maitsvam jäätis.”

Suveks jäävad tagaplaanile mõned talvisemad maitsed, nagu pihlaka-martsipani- ja metsjõhvika-meejäätis. Nende asemele tulevad hooajalised viljad. Sel suvel teeb Mets rabarberi-kaneeli- ja sidruni-basiilikujäätist.

Kaire Metsa sõnul jõuavad jäätise sisse veel mets- ja aiamaasikad, sõstrad, mustikad ja isegi kuusevõrsed. Päris uus on tal mandli-cantuccini-jäätis, kus sees naturaalne mandlipasta ja itaaliapärase mandliküpsise tükid. „Mulle meeldib, kui maitset andvad marjad-viljad on jäätises äratuntavad, olgu siis marjatükike, krõmps küpsis või pähkel,” toob ta välja.

Praegu on ta vajaliku tooraine kätte saanud – kogus pole ju suur. Küll aga kulub marjade külmutamiseks ruumi, et hooaega pikendada saaks. Samas on marjasordid erinevad ja mõnikord võib see jäätiseski tunda anda. Näiteks kõvema koorega must sõstar ei purune jäätisemasinas täielikult ja nii jääb jäätisesse suuremaid marjatükke sisse.

3. mai 2018

Ajaloolise Postitee äärest tuleb

itaaliapärane gelato

Postitee ääres asuva Kopli taluköögi perenaine Kaire Mets on gelato’t teinud kolm aastat. foto: aRVo meeks / lÕuna-eesti postimees

VÄIKETOOTJA KATSETAB MAITSETEGA Kas väiketootjal on jäätiseturul keeruline? „Väiketootjal on mõnevõrra raskem tõesti, aga see pole vaid jäätiseturuga nii. Näiteks olen kogenud, et ürituse korraldaja on jäätise ainumüügiõiguse kas teadlikult või kogemata maha müünud, mõtlemata, et nii jääb valik üritusel ju ühekülgseks,” tõdeb Põlvamaa jäätisemeister. „Ainumüügiõiguse osas on jäätis õllega sarnane kaup.”

Loomulikult on ka teisi probleeme: jäätise tootmine, transport ja müük nõuab katkematult külma temperatuuri, nii et logistika on keerukas ja alati pole mõtetki jäätist kaugemale pakkuda. „Aga samas on väiketootjal suurem paindlikkus uusi maitseid katsetada ja eriliste maitsekoosluste austajaid millegagi üllatada,” ütleb ta, „kasvõi tellija maitse järgi jäätist valmistada.”

Kopli taluköögis on jäätistega katsetatud küll ja küll.

Näiteks tegi Mets natuke punapeedijäätist. Temale mekkis see küll, aga pereliikmed üleliia vaimustuses ei olnud. Üks on kindel: oma maitset jäätisemeister teistele peale suruma ei hakka. „Hapukapsajäätist ma teinud pole,” nendib Kaire Mets, vihjates, et Harjumaal pakub üks käsitööjäätise tegija just säärast maiust.

Kopli taluköögi leivanumber on leiva-rummijäätis, kus maitset annab röstitud ja riivitud rukkileib, linnasesiirup ja rumm. Paljude lemmik on ka hõrgult pähkline-siidine pistaatsiajäätis. ÕPPIS ITAALIAS Kaire Metsale on Itaalia köök südamelähedane, ta on käinud gelato tegemist Itaalias õppimas. Ta kasutab saapamaa retsepte, kaks jäätisemasinatki on Itaaliast ostetud.

Korraga saab ta teha kaheksa liitrit gelato’t. Jäätisetegu võtab aega. Piimasegu ja maitsekomponentide ettevalmistusest ja jäätise külmutamisest kiire sügavkülmutuseni kulub umbes 48 tundi.

Kui itaallastel on gelato piimajäätis, siis Põlvamaa jäätisemeister paneb ka koort. Põhjus on lihtne: see annab siidisust

ja kreemisust juurde. Niisiis on tema käsitööjäätis tehtud pastöriseeritud piimast ja koorest.

Tema sõnul ei saa panna itaaliapärase gelato ja koorejäätise vahele võrdusmärki: traditsiooniliselt on gelato tihedam ja vähem vahustatud kui jäätis.

Täidlasema maitsega maius pole ka nii rammus.

JÄÄTISE TOOTMINE, TRANSPORT JA MÜÜK NÕUAB KATKEMATULT KÜLMA TEMPERATUURI, NII ET LOGISTIKA ON KEERUKAS JA ALATI POLE MÕTETKI JÄÄTIST KAUGEMALE PAKKUDA. Kaire Metsal on plaan jõuda mõnesse suurde poeketti. Läbirääkimised käivad, kuid pole veel selge, kuidas need lõpe-

vad. Praegu saab jäätist Tartust Lõunakeskuse taluturult, Andre talupoest ja mitmest kohvikust-restoranist.

Jäätise tootmine on Kopli taluköögi üks tegevusharu. „Kevadsuvi tuleb kindlasti töine ja jäätisemaitseline,” lubab Mets. Lisaks avab Kopli taluköök uksed nädalavahetustel, kodurestoranis pakutakse vaid kohapeal valmistatud toitu oma aiast ja aidast: käsitööpasta on ise tehtud, saiad omaküpsetatud, rabarberimorss oma rabarberitest, salati sees oma kasvuhoone tomatid. „Menüüs kasutame maksimaalselt kohalikku toitu. Kõik, mis kliendi taldrikusse jõuab, on värske ja kohapeal valmistatud,” kinnitab Mets. Juulikuus on Kopli taluköök Postiteel rändajatele avatud, muul ajal on tellimisel privaatrestoranina.

Uued mootorid – poole suurem jõudlus!

Uued Kubota 22hj diiselmootorid (D902) toodavad madalatel pööretel 50% rohkem pöördemomen� võrreldes eelkäijatega. tavahind:

20 625+ km

tutvumishind:

18 590 + km*

Avant 523 OPTIDRIVE pidev 4 vedu, POCLAIN rattamootorid, soojedusega iste ning LED esituled teevad töö Avant 523 erakordselt nauditavaks Tutvumishinnas lisavarustusena teleskoop-poom, 4-veo vabastus/lukustus; Joystick tüüpi 6 funktsiooniga juhtkang ning 240l mullakopp

tavahind:

17 385+ km

tutvumishind:

15 590 + km*

Avant 423 2 pumpa, hüdroväljavõte 34 l/min, FASTER kiirühendusega ja hüdroõli jahutus teevad uuest Avant 423 tõsise töövahendi.

Tutvumishinnas lisavarustusena teleskoop-poom, 4-veo vabastus/lukustus; Joystick tüüpi 6 funktsiooniga juhtkang ning 240l mullakopp

PS. Kuna meil on lattu jäänud veel paar vana mootoriga 400 ja 500 seeria laadurit, siis oleme need valmis eriti soodsalt ära andma. Küsi pakkumist!

Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-mail: joosep.kaba@sami.ee Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-mail: heiki.kuld@sami.ee