Maa Elu, 4. oktoober 2018

ISSN 2504­5865

PUIT NAFTA ASEMELE

KÕIKE, MIDA PRAEGU TEHAKSE NAFTAST, SAAKS TULEVIKUS TEHA PUIDUST.

9

772504

586014

TEET SOORM: EKS EESTI SEAKASVATUS ON KOGU AEG SELLINE OLNUD, ET EI SUUDETA KUIDAGI OMAVAHEL SIIN PISIKESEL TURUL ASJU ÄRA JAGADA.

KEELATUD TAIMEKAITSEVAHENDID

MUUDATUSI SELLES, MILLISEID TAIMEKAITSEVAHENDEID EESTIS LUBATAKSE VÕI KEELATAKSE, TULEB ALATASA.

4. OKTOOBER 2018 • NR 40 (173) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Haldusreformi viljad panevad riigilt abi küsima MAAriuS SuviSTe Lõuna­Eesti Postimees

aldusterritoriaalsest reformist saab varsti aasta täis. See, mida on uuele vallale kaasa toonud sundliidetud vald, on ehedal kujul näha Va lgamaal.

Otepää vallavolikogu esimees Jaanus Barkala ja vallavanem Kaido Tamberg saatsid augusti lõpus pöördumise riigihalduse ministrile Janek Mäggile. „Kiri on ajendatud sundliitmisega tekkinud ebavõrdsest ja ebaõiglasest kohtlemisest olukorras, kus riik sundliidab vabatahtliku liitumise juba kokku leppinud valdadele veel ühe valla. Ilma et need eelnimetatud protsessides eriti kaasa rääkida saaksid,” selgitas vallavanem riigilt rahalise abi küsimist.

OTEPÄÄ VALD ON NÜÜD KOHUSTATUD ARENDAMA PIIRKONDA JA KATMA HULGALISELT PUKA SUNDLIITMISEGA KAASNEVAID OOTAMATUID KULUTUSI. „Lisaks nii-öelda karistatakse justnagu riigile vastutulekut liitumispreemia ärajätmisega oludes, kus see raha on eriti vajalik liidetavatega kaasatulevate kohustuste ja kulude tõttu.”

Valgamaal on Otepää vald ainuke sundliidetava valla vastu võtnud uus omavalitsus. Ni-

„Kes ei küsi, see ei saa na­ gunii. Usume, et meie taotlus on õiglane ja õigustatud ning leiab vastutulekut,” loodab valla­ vanem Kaido Tamberg.

Foto: Arvo Meeks / lõunA-eesti PostiMees

Otepää valla­ võimu sõnul kuluks rahaabi hädasti ära katastroofilises seisus Puka koolihoonele.

Foto: MAArius suviste

melt sai osast Puka vallast reformi käigus uue Otepää valla osa, kus vabatahtlikult liitusid Otepää ja Sangaste vald ning osa Palupera vallast.

Tambergi ja Barkala sõnul ei suutnud riik ette näha ega läbi mängida sundliitmisega kaasnevat mõju teistele osapooltele, kes olid riigi antud tingimused täitnud vabatahtliku liitumise reeglite järgi.

RAHALINE ABI 300 000 EUROT Otepää vallavõim leidis, et kuigi riik oli otsustanud Puka valla sundliita uue tekkiva Otepää vallaga, lasti Puka vallal siiski üle anda suur osa valla elujõulisemaid külasid ning suured RMK alad (olulised maksubaasina) teistele valdadele.

Pöördumises toodi ka esile, et Puka volikogu võis valimisteni teha tehinguid ja võtta kohustusi liidetavate valdadega kooskõlastamata. Samas pidid vabatahtlikud liitujad ise-

gi printeri ostu omavahel kooskõlastama. „Uuele vallale jäid arendamata külad ja Puka keskus oma probleemide ja amortiseerunud avalike hoonetega, mille käigushoidmise kulu ja remondivajadus on väga suur,” seisis pöördumises. Otepää vald on nüüd kohustatud arendama piirkonda ja katma hulgaliselt Puka sundliitmisega kaasnevaid ootamatuid kulutusi. See kõik on tekitanud vallale märkimisväärse rahalise lisakoormuse ja korralduslikud probleemid.

Nii paluski Otepää riigilt kaasabi sundliitmisest tingitud kahju osaliseks kompenseerimiseks ja sellega seotud probleemide lahendamiseks. Rahalises arvestuses peaks see abi vallavõimu hinnangul olema minimaalselt 300 000 eurot.

Selline summa kaasnes reeglipäraselt vabatahtliku liitumisega ja oli ka riigieelarves selleks arvestatud eelduse alusel, et kõik liituvad vabatahtlikult.

Vallajuhid palusid summa eraldada Otepää vallale lisaeelarvega või reservist otsetoetusena sundliitmise kulude katteks või toetada sama summa ulatuses avaliku taristu parandamist. Näiteks toetades lasteaiaruumide väljaehitamist Puka vanasse koolimajja. Samas on vallavõimu sõnul omavalitsuse kõik vabad ressursid Pukas kavandatud avariilises olukorras veevärgi uuendamisele ja katastroofilises seisus koolihoone küsimuse lahendamisele. „Kes ei küsi, see ei saa nagunii. Usume, et meie taotlus on õiglane ja õigustatud ning leiab vastutulekut,” lisas vallavanem.

MINISTER VASTAS EITAVALT Minister Janek Mäggi vastas hiljuti pöördumisele. „Mõistame tekkinud probleemistikku, kuid rahandusministeerium ei saa toetada Otepää valla esitatud taotlust 300 000 eu-

ro eraldamiseks valitsuse algatatud ühendamise kulude täiendavaks katmiseks,” ütles Mäggi ning selgitas kirjas pikalt ja põhjalikult, miks seda teha ei saa. Kokkuvõtvalt: vastasel korral rikutaks haldusreformi seadust.

Minister tõi välja, et Otepää valla tulumaksulaekumised endise Puka valla kohta on aastas umbes 650 000 eurot. „Nende maksulaekumiste arvelt on võimalik Otepää vallal järk-järgult endise Puka valla territooriumil asuvaid objekte ja taristut korrastada,” märkis Mäggi.

Tema sõnul ei ole õigusaktides nõutav, et kõik investeeringud taristusse ja hoonete rekonstrueerimised või ümberehitused saaksid tehtud ühinemisjärgse aasta jooksul. „Investeeringuvajadusi on võimalik jagada pikema perioodi peale,” teatas ta. „Samuti on vallal võimalus teiste omavalitsustega võrdsetel alustel taotleda erinevatest meetmetest toetust.”

2 || dRiFtiMine || Maa elu

4. oktoober 2018

KOMMENTAARID Karl-Sander Lebbin Eesti üks staažikaimaid driftisõitjaid

Marko Opmann rõhutab, et nad soovi­ vad minna driftivõistlus­ tega Tallinnast eemale.

Driftimine on kõvakattega alal autoga külglibisemine mööda kohtu­ nike etteantud trajektoori võimalikult suure nurga ja kiirusega.

Fotod: kuido sAArPuu

Pealinna poisid toovad maale

rehvisuitsust melu kuiDO SAArPuu Järva Teataja

ü llap pole ühe lugupeetava võistlusspordiklubi kohta võimalik midagi ebaviisakamat öelda, kui et sealt tulevad tänavakaklejad.

Sama on arvata, et talveõhtul libedal parkimisplatsil hoogsalt autodes käsipidurit tõmbavad noorsandid teaksid midagi driftimisest. Päris driftimisest.

Septembri alguses Rapla kardirajal kümnendale võistlushooajale ja üheksandale tegevusaastale joone alla tõmmanud teavad aga sellest vaatemängulisest alast kõike, mida Eestis on selle kohta üldse teada.

SOBIVAID VÕISTLUSPAIKU NAPIB Ala eestvedajad, ennekõike ettevõtjatest duo Kristjan Salmre ja Marko Opmann elavad ja tegutsevad pealinnas, kuid drifti kestlikkuse nimel otsivad kogu aeg sobivaid võistluspaiku. Selgub, et tihti leitakse sobiv plats suurlinnast väga kaugel.

Nii oskab Eesti driftimise promootor Marko Opmann meenutada Missot, Eesti kagunurka, kust kilomeeter Luhamaa piiripunkti, Eesti-Vene kontrolljooneni. Sealt leiti asfaltplats ja pandi kahel aastal järjest vägev võistlus püsti.

Inimesi tuli kohale tuhandeid, sealt pärineb üks kohalike driftivõistluste publikurekordeid. „Missos oli ikka korralik melu,” muljetab Opmann. „Õhkkond ja seltskond on kaugemates kohtades teistsugune kui mujal. Kohalikud memmed-

taadid, rahvariided seljas, tulid kohale ja uudistasid ringi. Üle terve Eesti võtsid ala fännid vastu otsuse, et sõidavad sadu kilomeetreid maha ja tulevad kohale. Ühesõnaga ühendati driftivõistlus pikema väljasõiduga.”

Marko Opmann kinnitab, et driftiks sobivaid võistlusradu otsides on nad tuttavatega aastate lõikes käinud läbi kogu Eesti. „Mida rohkem laiali ala üle Eesti saame, seda parem,” sõnab ta. „Meile piisab asfaltkattega platsist. Loomulikult spetsiaalrada on alati sõitja jaoks põnevam, aga saaksime hakkama ka platsiga, kuhu ise rada maha märkida. Vahet pole, kuhu rada ehitada, andke meile vaid võimalus.”

Aastate jooksul on driftivõistlusi peatud nii pealinnas ja Harjumaal, Virumaal kui ka Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis.

Paaril korral on põigatud Pärnumaale.

Opmann rõhutab, et nad soovivad minna driftivõistlustega Tallinnast eemale. „Pealinnas napib nii sobivaid võistluspaiku kui tihti ka otsustusjulgust. Sageli on nii, et inimene, kes vastutab teatud koha eest, ei julge võistlust oma alale lubada. Isegi kui esimene mees annab loa, siis viimane otsustaja ootab viimase hetkeni ja mitte kunagi pole meile sealt tulnud positiivset vastust,” arutleb ta. „Mis teha, ala on uus ja peame jätkuvalt selgitustööd tegema. Vahet pole, mis mootorispordialaga on tegemist, 95 protsendi inimeste jaoks on see ikka ralli. Väärarvamused on kahjuks väga lihtsad tulema, aga ega me ei jäta. Otsime uusi võistluspaiku ega lase end äraütlevatest vastustest segada.”

PEALTVAATAJATE JA AUTODE HULK VARIEERUB Marko Opmann oli ala sünni juures. Nad tulid sõpradega aastaid tagasi Rapla kardirajal kokku ning üheskoos hakati autodega külg ees sõitmist

proovima. Esimene drifti karikasari korraldati 2008. aastal. „Miks just Raplas? Ega Eestis driftiks sobivate radadega väga kiita ei ole ja Rapla on üks väheseid, kus sõita sai,” põhjendab ta. „Rapla rada sobib driftiks hästi, seda ennekõike ülesehituselt. See on hea kompaktne kompleks, kus võistlust korraldada.”

Kui esimesele võistlusele tuli kohale üheksa masinat, siis tänapäeval on neid ühel siinsel driftivõistlusel 35–40. Rekordvõistlusele paar aastat tagasi Laitse rajale oli välja panna näiteks 87 autot.

Pealtvaatajaid oli juba ala algusaastail omajagu. Avavõistlusel näiteks tuhatkond. Praegu jääb pealtvaatajate arv nigelamatel päevadel 350 ja parematel 3700 inimese juurde. „Publikurekordid tulid just Lõuna-Eestist,” kinnitab Opmann. „Sealsamas Missos olid meil ühed senised parimad üritused.”

KOLM VÕISTLUSKLASSI Eesti driftiautod on hästi ehitatud ja meie sõitjad on tugevad. Seda on näidanud välisriikide võistlused, kus meie sõitjad on korduvalt poodiumi vääriliselt esinenud. Näiteks Norras tuli Eesti sõitja teiseks ja seal oli 300 osavõtjat.

Meie sõitjad on tulnud poodiumile ka Lätis, aga Lätiga on see konks, et seal käib meeletul hulgal võistlemas ülitugevaid sõitjaid kogu maailmast,” kõneleb Marko Opmann. „Alaliidus ongi meie soov, et üha rohkem Eesti sõitjaid saaks välismaal sõita. Püüame sobitada kohaliku sarja etapid välismaistega, näiteks Balti sarjas, et meie sõitjatel oleks võimalus ka mujal võistelda.” „Miks? Välismaal võistlemine arendab sõitjat. See on ala arengu ja sõitjate professionaalsuse küsimus,” põhjendab ta.

Lõppenud driftihooaega peab Marko Opmann tavapäraseks. „Väga palju uusi sõitjaid peale ei tulnud, samuti polnud palju klassivahetusi,” selgitab

DRIFTIMINE • Driftimine – kõvakattega alal autoga külglibisemine mööda kohtunike etteantud trajektoori võimalikult suure nurga ja kiirusega.

• Ala arenes välja Jaapani mägiteedel, kus olid sõiduks ideaalsed tingimused. Sõitsid hulljulged amatöörid, külg ees, öistel touge-sõitudel. Järgmisena jõudis drift maanteele ja alles hiljuti sai ametlikuks spordialaks.

• Esimene maailmas kõige hinnatum professionaalide ehk pro-klassi võistlus peeti 2001. aastal Jaapani maanteedel.

• Rahvusvahelisele areenile jõudis ala 2003. aastal, esimene võistlus toimus USAs. 2007. aastal peeti võistlusi juba ka Austraalias, Uus-Meremaal, Malaisias, Suurbritannias ja Iirimaal.

Allikas: Eesti driftiliidu esimees Kristjan Salmre

ta. „Äraminejaid oli, nagu ikka. Osa müüs auto maha, osa endiselt ehitab autosid. Kõik on mõistetav – võtad tehasest tuttuue masina, tõmbad selle driftikaks ehitamiseks pulkadeks, see kõik võtab aega ja raha. Järgmisel aastal on tagasitulijaid vast rohkem.”

LOOMULIKULT SPETSIAALRADA ON ALATI SÕITJA JAOKS PÕNEVAM, AGA SAAKSIME HAKKAMA KA PLATSIGA, KUHU ISE RADA MAHA MÄRKIDA. Kui street-klassiks (võistlusklasse on kolm: street, pro-AM, pro) sobiva võistlusauto leiaks hea õnne korral 5000–6000 euroga, siis muud kulud võib lakke lüüa rehvivalik. Marko Opmann toob näite, et 10–20 rehvi ühe võistlusega läbi kulutada pole midagi tavatut. „Aastane võistluseelarve võib minna pilvedesse, kuid kui tulla street-klassi nullist sõitma, võiks avahooajal arvestada 10 000 euroga. Selle summa sisse jääb ka auto maksumus. Kui hakata ise autot ehitama, siis on teada, et kõik arvestused lähevad lõhki. Valmisautot osta on kindlasti odavam.”

Nägin omal ajal foorumis üleskutset tulla driftitrenni.

Tulin kohale ja ala hakkas kohe meeldima. See on adrenaliinirohke ja äge asi. Olin varem proovinud kiirendusvõistlusi, aga see polnud minu ala. Drift oli.

Drifti sõitsin üheksa aastat, praeguse, kümnenda hooaja tegin kaasa elamussõite pakkuva driftitaksoga.

Tahaksin kunagi võistlejana drifti juurde tagasi tulla, sest olnust ja tehtust on jäänud väga hea mälestus.

Loomulikult, eks minagi tahtsin jõuda üha kaugemale ja kõrgemale, sõita suuremaid sarju, kuid suuresti jäi kõik sponsorite taha. Oma rahakoti pealt välja vedada on väga kulukas.

Alas sees olles kulgebki kogu elu drifti rütmis: talvel ehitatakse autosid ja otsitakse toetajaid, et saaks suvel alaga tegeleda. Suvel olid peaaegu kõik nädalavahetused võistluste all kinni. Kui Eestis võistlusi ei olnud, siis käidi sõitmas lähiriikides.

Võistlusradu võiks olla rohkem. Olemasolevaid on nii palju sõidetud, et pisut juba tüütavad. Midagi uut ja huvitavat oleks tarvis. Eelmisel aastal avastati Kehala rada.

Kui selliseid kohti juurde tuleb, areneb ala edasi.

Eduard Vahemets kolmekordne Eesti driftimeister Lätlased tegelesid driftiga varem kui meie. Kümmekond aastat tagasi tulid eestlased Rapla kardirajal kokku ja alustati treeningupäevi, samal ajal käidi Lätis vaatamas, mida ala endast kujutab. Mingeid uhkeid tulemusi me seal loomulikult ei teinud, kuid hammas läks verele ja nii hakkasime ka Eestis driftiasja korraldama.

Kunagi tegelesin minagi kiirendusvõistlustega nagu paljud teised driftisõitjad. See polnud siiski päris minu ala, ma ei olnud seal päris poodiumisõitja. Driftis on hea tulemus sageli tingitud rohkem juhist kui autost ehk auto kiirusest on olulisem sõiduoskus.

Loomulikult ei saa kümne aasta tagusest ajast Eesti sõitjate puhul rääkida erilisest sõiduoskusest. Siis oli lasteaed, praegu oleme jõudnud kõrgkooli. Ala on jõudsalt arenenud.

Püsima jäin minagi, sest ala on äge, mõnus ja kaasahaarav. Kuna autod on pealtvaatajatele lähedal, puhtad ja ilusad, on driftis mõneti kergem toetajaid leida. Samas ei ole õla alla panijaid liiga palju ja selle taha jäi minu edasine driftikarjäär. Viimase võistluse sõitsin 2017. aastal.

Nüüd käin etappidel pealtvaatajana.

Maa elu || PiiM || 3

4. oktoober 2018

Uusi piimatooteid tuleb nagu küllusesarvest

juHTkiri

PeeTer rAiDlA

peatoimetaja

MAAKONNAD JA EKSPORT

riinA MArTinSOn

S

Maa Elu

Õ

htul teleri ees istudes näeme alatasa mõne uue piimatoote reklaami ja piimaletid meie poodides võtavad silme ees kirjuks. Mõni toode püsib müügil 15, 20 ja isegi 50 aastat, teised kaovad aastaga. Võib juhtuda, et tarbija ei ole jõudnud uut toodet letilt veel õieti leidagi, kui see juba loodetust väiksema läbimüügi tõttu sortimendist eemaldatakse – poeketid on selles osas armutud.

Tere turundusjuht Katrin Tamm räägib, et 70 protsenti nende toodetest on turul olnud aastaid või isegi aastakümneid, ülejäänud tulevad ja lähevad. „Mõni uudistoode ongi letil vaid aastakese, seejärel asendame millegi uue ja huvitavamaga. Isegi kui meie sooviksime toodet pikemalt hoida, siis kaupluseketid teevad valiku meie eest ära – kui toode pole saavutanud soovitud müügitulemust, eemaldatakse see sortimendist ning meie asi on sinna kiiresti midagi asemele leida,” seletab Tamm. „Konkurents on karm nii Eestis kui ka eksporditurul. Et olla edukas, tuleb olla konkurentidest kiirem, parem ja nutikam.”

Mõnikord lähevad aga piimatööstused tootearenguga ajast ette. „Tere portfellis olid viis-kuus aastat tagasi naturaalsed ilma lisatud suhkruteta tooted, kuid siis oli nõudlus väga väike. Praegu on see aga kuum trend,” toob näiteks Tamm.

Valio turundus- ja tootearendusdirektor Krista Kalbin räägib, et nende kahes tehases – Tartu külje all Laeva meiereis ja Võru juustutööstuses valmistatakse 300 toodet ning sortiment on viie aasta taguse ajaga võrreldes kasvanud. „Kuna tootevalik on mitmekesisem kui kunagi varem, siis piimatoodete tarbimine ka kasvab,” ütleb ta.

PIIMALETI KUNINGAD Kalbin tõdeb samuti, et mõnest uuest tootest sünnib klassik, teine kaob müügilt aastaga. „Näiteks tunnevad kõik eestimaalased Võru juustumeistrite klassikat – juustu Atleet, mis tuli müügile 1984. aastal.

Seda oleme söönud 34 aastat,” nimetab ta. „Teine näide on Al-

Valio Võru juustutehases valmiva itaa­ liapärase kõva juustu Forte maitse meeldib saapariigi ostjaile ja selle juustu suuri­ maks ekspordi sihtriigiks ongi saanud Itaalia.

Foto: Mihkel MAriPuu / PostiMees

Tere turun­ dusjuht Katrin Tamm: Meie keefi­ rimarinaadid ja Yofirid valiti oktoobris Pa­ riisi toiduin­ novatsiooni messi SIAL innovatsiooni stendi. „Sinna kandideerib üle maailma mitu tuhat toodet.

Millegi taolise­ ga pole Eestis juba pikka aega hakkama saadud.”

Foto: erAkoGu

ma metsmaasikajogurt, mida oleme tootnud aastast 1996.”

Tere valikus on tõeline piimaleti kuningas sulatatud juust Merevaik, mis eelmisel aastal tähistas 50. sünnipäeva. Juba 15 aastat on müügil Helluse sari ja 20 aastat Emma kohupiimakreemid. „Ja muidugi kohukesed, mis olid 20 aastat tagasi poeletil ja siiani populaarsed,” ütleb Tamm.

Uued piimatooted sünnivad suure saladuskatte all piimatööstuste endi laborites.

Valios mõtleb iga päev uusi tooteid välja 10–15 inimest. „Retsepte me sisse ei osta, küll aga teeme koostööd oma ala spetsialistidega, et luua parimaid tooteid,” sõnab Kalbin. „Näiteks on Atleedi pasta ja küpsetiste riivjuusturetseptid välja töötanud ja katsetanud tippkokk Koit Uustalu, PROfeeli tooteseeria juures on olnud Eesti 19kordne meister kulturismis Ott Kiivikas.”

VALIO KAHES TEHASES VALMISTATAKSE 300 SORTI PIIMATOODET. TERE SORTIMENDIS ON ÜLE 200 PIIMATOOTE.

Üks viimaste aastate edukas Valio toode on Alma Maapiim, samuti Kreeka jogurtite sari ja Atleet Cheddar, mis võitis 2016. aastal Eesti parima piimatoote tiitli.

Tere uudistoodete retseptid töötab välja ettevõtte tootearendusmeeskond, aga vahel vajatakse abi väljastpoolt. „Aastaid tagasi ME-3 probiootikumidega Helluse sarja lansseerides tehti koostööd Tartu ülikooli teadlastega,” nimetab Tamm. „Selle aasta uudistoodetest on hästi vastu võetud meie ilma lisatud suhkruta ja valguga rikastatud kohupiimad ja pudingud. Suhkru asemel oleme kasutanud steeviat, mis on looduslik suhkruasendaja.”

Tamm räägib, et nende Tere keefirimarinaadid ja Yofirid valiti oktoobris Pariisi toiduinnovatsiooni messi SIAL innovatsiooni stendi. „Sinna kandideerib üle maailma mitu tuhat toodet. Millegi taolisega pole Eestis juba pikka aega hakkama saadud,” sõnab ta.

Võrreldes muu Euroopaga on eestlased varmad uusi asju proovima. Tõsi, maa- ja linnainimeste ostuharjumused pole ühesugused. Asi võib olla hinnas ja selles, et ratsionaalsetel maainimestel ei ole vajadust trendidega kaasa minna.

Tere sortimendis on üle 200 piimatoote, sortiment on selline olnud aastaid. Eestis küll armastatakse piimatooteid, kuid muutunud on eelistus omaduste osas. „Kui varem ei pööratud palju tähelepanu toote koostisele, siis nüüd on tarbija palju nõudlikum – soovitakse üha naturaalsemaid ja tervi-

sele kasulikumaid tooteid. Tooteid arendades jälgime suhkrusisaldust ja lisame vitamiine,” seletab Tamm.

ITAALLANE TAHAB SIINSET JUUSTU Kui tavapäraselt loetakse ekspordiks müüki, mis läheb Eestist välja, siis Valio jaoks on naabrid Läti ja Leedu juba koduturg. Ekspordina käsitletakse müüki väljapoole Baltikumi. „Ekspordime valdavalt oma Võru juustutööstuses valmivat juustu ja suur ekspordiartikkel on Eestis kõrgelt hinnatud itaaliapärane kõva juust Forte,” ütleb Kalbin. „Suurim ekspordi sihtriik on Itaalia, mis paljudele tundub uskumatu. Forte juustu maitse ja kvaliteet on kõva juustu sünnimaal väga hinnatud, müüme sinna juba aastaid oma suurimad kogused.”

Tere ekspordib mitmekümnesse riiki. Kui värskete piimatoodetega sihitakse pigem lähiriike, sest toote säilimisaeg seab piirangud, siis pulbrit, UHT-piima (kõrgpastöriseeritud ja kauasäiliv) ja võid müüakse ka kaugemale. „Meie viimase aja töövõit oli ekspordi taaskäivitamine Jaapanisse, mis on tuntud kõrgete kvaliteedistandardite poolest,” ütleb Tamm. „Mugavustooted lähevad teistessegi Aasia riikidesse.”

Eri riikides on omad eelistused – Skandinaavias on väga suur osa toodetest laktoosivabad ja tähtis on toote naturaalne maitse. Lõuna pool ei teata laktoosivabadusest midagi, samuti ei paku erilist huvi piimatoodete suhkrusisaldus.

eptembri lõpus ilmus statistikaameti järjekordne kvartalikiri, kus muu hulgas analüüsiti Eesti ekspordi jaotumist Tallinna ja maakondade lõikes.

Tallinna ekspordivõimekuse üleolek kõigi teiste piirkondadega võrreldes – 2017. aasta tulemuste põhjal andis Tallinn 42,2% kaupade ja 58,6% teenuste ekspordist −, süveneb kahjuks üha enam.

Kuidagi ei anna aga rahu mitme maakonna olematu osakaal meie ekspordis.

Nelja maakonna panus Eesti kaupade eksporti jääb koguni alla protsendi: Põlvamaa ja Läänemaa võrdselt 0,4, Hiiumaa 0,5 ja Jõgevamaa 0,9 protsenti. Et siin on jutt maakondadest enne haldusreformi kehtinud piirides, siis peaks oma pindala kaotanud Põlvamaa, Läänemaa ja Jõgevamaa osatähtsus kaupade ekspordis tänavu veelgi kahanema.

Alla kahe protsendi jäävad oma osatähtsuselt kaupade ekspordis lisaks juba mainitutele veel viis maakonda: Võrumaa ja Järvamaa võrdselt 1,1, Saaremaa ja Valgamaa 1,3 ning Raplamaa 1,7 protsenti.

Ehk siis üheksa siin mainitud maakonna osakaal Eesti kaupade ekspordis on kokku vaid 8,7 protsenti.

Teenuste ekspordiga on veelgi hullem seis. Koguni üheteistkümne maakonna osakaal meie teenuste ekspordis jääb alla 1 protsendi. Ja ega Ida-Virumaa oma 1,4 ja Pärnumaa 1,6 protsendiga saa ka kuidagi rahul olla. Tõsi, teenuste ekspordis on tervelt 22,4 protsendi puhul teenust pakkunud maakond määramata jäänud (kaupade ekspordil oli maakond määramata 6,4 protsendil), ent ega seegi asjaolu suuda lohutust pakkuda.

Selge on, et Eesti ebaühtlane areng süveneb iga aastaga. Ma ei tea, mida sellest arvavad Eesti juhid ja kas nad üldse sellest midagi arvavad. Eelseisvaid valimisi silmas pidada peaksid aga valijad erakondadelt otse küsima, mida neil on kavas ette võtta sellise väärarengu peatamiseks.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna­Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || taiMekaitseVaHendid || Maa elu

4. oktoober 2018

Mesilaste surm paljastas keelatud aine kasutamise koduaias ber näha nn golfimuru, sel soovitab Kukk tihti ja madalalt niita. Hea lahendus on robotniiduk, mis pidevalt ja madalalt niidab. „Üks põhjus, miks umbrohi saab murus hästi elada, on liiga kõrge niide, nii viis sentimeetrit, ja harv niitmine,” selgitab Kukk. „Umbrohud murus on reeglina toitainevaese mulla indikaator ja siis tuleb mulda ja murutaimi poputada. Võib-olla on muld vana ja väsinud ega suuda edastada taimeväetisi.

Siis peaks mulda elustama kas kompostiga uue muru rajamisel või olemasolevale pritsima orgaanikat.”

Kel alles plaanis muru rajada, peaks valima muruseemnesegu, kus ei ole sees karjamaa raiheina, enne murukülvi laskma umbrohtudel tärgata ja need käsitsi ära rohima.

riinA MArTinSOn Maa Elu

M

esilaste surmajuhtumit uurinud Põllumajandusameti spetsialistid avastasid sel suvel ühes koduaias keelatud taimekaitsevahendi kasutamise.

Enamasti arvatakse, et mesilaste surma põhjust otsides kontrollitakse ainult ümbruskonna suurte põllumajandusettevõtete põlde. Tegelikult uurib Põllumajandusamet (PMA) kõiki mesila ümbruses olevaid võimalikke reostusallikaid, vajadusel ka eramajapidamisi.

PMA taimekaitse ja väetise osakonna nõunik Eva Lind räägib, et kõnealusel juhul jäidki nende huviorbiiti just erakasvatajate maalapid ja taimikust võetud proovide analüüsist selgus, et ühel oli kasutatud vahendit, mille toimeaine ei ole vabamüügis lubatud.

Toimeaine ei olnud küll mesilaste hukkumise põhjus, kuid tegemist oli siiski eraaias keelatud taimekaitsevahendiga. „Maakasutaja seletuse kohaselt oli ta vahendit ostnud tundmatu pakkuja käest viimase soovitusel,” ütleb Lind. „Rikkujale sai põhjalikult selgitatud taoliselt soetatud taimekaitsevahendi kasutamise riski.”

APPI, NAABER MÜRGITAB! Inimesed jagunevad üldjuhul kaheks: osa kasutab taimekaitsevahendeid ja teised on tulihingelised „mürgi” vastu võitlejad ega salli silmaotsaski, kui naaber kõrvalkrundil midagi pritsib.

Lind tõdeb, et aeg-ajalt jõuab ka nendeni kaebusi, kus inimesele lihtsalt ei meeldi, et naaber midagi pritsib. „Selgitame pöördujale, et kui taimekaitsetööl järgida kõiki nõudeid, siis naabri tehtu mõju ei tohiks kuidagi ulatuda kõrvalkrundini. Eelkõige tuleks need asjad omavahel selgeks arutada,” selgitab ta.

Taimedele pritsitava „mürgi” sünonüümiks on saanud

Mesilasi hukutanud mürki otsides võtavad amet­ nikud proove nii ümbruskon­ na suurpõl­ dudelt kui ka väiksematest aedadest.

Foto: MAriAnne loorents / viruMAA teAtAjA

glüfosaati sisaldav Roundup.

Paraku on selle ümber üsna palju segadust. Räägiti ju mõne aja eest, et see keelatakse ära, aga ometi on siiani kõigis aiapoodides saadaval.

Lind seletab, et segadus glüfosaati sisaldavate taimekaitsevahendite osas võis tekkida, kuna 2016. aastal keelati ära 14 glüfosaadiga taimekaitsevahendit, sest need sisaldasid toksilist lisaainet talloamiin.

Glüfosaati sisaldavad taimekaitsevahendid on endiselt turul lubatud, ent neile on seatud piirangud. Glüfosaadi heakskiidu aega pikendati viie aasta võrra, mis tähendab, et glüfosaadiga vahendeid võib vähemalt selle aja jooksul edasi kasutada ja tähtaja möödudes toimub uus ümberhindamine.

PIIRANGUD POLE KIVISSE RAIUTUD Muudatusi selles, milliseid taimekaitsevahendeid Eestis lubatakse või keelatakse, tuleb alatasa. Lind ütleb, et tänavu seati 34 tootele müügi- ja kasutuspiirang.

1. detsembrist on keelatud glüfosaati sisaldavate taimekaitsevahendite kasutamine koolialadel, laste mänguväljakutel ja tervishoiuasutuste läheduses. Väikeaiapidajale tohib müüa kuni liitriseid pakendeid, suuremad on mõel-

dud vaid professionaalsele kasutajale, kel on kehtiv taimekaitsetunnistus.

Samuti keelati glüfosaadi koristuseelne kasutus saagi närvutamisel või kuivatamisel.

Nimelt kasutati glüfosaati viljakoristusel, kuna see aitab kõrtel kuivada ja kergendas koristust. Mõned põllumehed kasutasid seda, kui oli vihmane ja vili ebaühtlaselt valminud. „Tegu on suuresti mugavustootega, mis on vastuolus heade põllumajandustavadega. Esmane alternatiiv on õigete agrotehniliste lahenduste rakendamine ja integreeritud taimekaitse järgimine,” seletab Lind.

UNISTUS IDEAALSEST MURUST Muru hooldamisel kasutati varem Staraned, aga seda ei tohi enam tavatarbijale müüa ja nii tundubki koduaias peaaegu võimatu Inglise stiilis muru saavutada.

Lind nendib, et Starane 180 oli tõepoolest registreeritud hobiaednikele kasutamiseks, aga läks 2016. aastal registrist välja. „Praegu on meil registreeritud kaks Starane nime kandvat vahendit: Starane 333 HL ja Starane XL, mõlemad on vaid professionaalile, kumbagi ei tohi kasutada umbrohtutõrjeks

murul,” rõhutab ta ja soovitab teha mehaanilist tõrjet.

Kui aga soovitakse professionaalsele kasutajale mõeldud vahendit, tuleb läbida taimekaitsekoolitus või tellida teenus professionaalilt.

Taimekaitsevahendite turustaja andmed peavad olema kantud taimekaitsevahendite turustuskohtade registrisse. „Seega ei või aiandusfirmalt ega kelleltki teiselt, kes pole kantud registrisse, mitte mingil juhul taimekaitsevahendeid osta,” rõhutab Lind.

PRO Haljastuse maastikukujundaja Piret Kukk räägib, et taimekaitsetunnistuse saanud haljastajad kasutavad umbrohutõrjeks murult näiteks Arianet, aga see ei ole vabamüügis.

Omal jõul koduaias toimetajal keemilisi vahendeid murus kasvavate soovimatute taimede vastu enam ei ole.

Kes tahab kodu üm-

TAIMEKAITSETUNNISTUSE SAANUD HALJASTAJAD KASUTAVAD UMBROHU TÕRJEKS MURULT ARIANET, AGA SEE EI OLE VABAMÜÜGIS.

ÄRA AJA VAHENDEID SEGI Sellest kevadest ei tohi taimekaitsetunnistust omamata kasutada kärntõvevastast Effectorit. Õuna- ja pirnipuu kärntõve vastu on taimekaitsevahendite registris vabamüügitoodetest Score 250 EC (sisaldab toimeainet difenokonasool) ning Chorus 50 WG (sisaldab toimeainet tsüprodiniil).

Lind juhib tähelepanu, et tuleb selgeks teha, mis häda puudel on ja millist vahendit kasutada. „Muidu levivad eksiarvamused ning võib juhtuda, et putukatõrjeks pritsitakse kuulduste põhjal seenhaiguste preparaati ja vastupidi. Sellised tähelepanekud on ka meieni jõudnud,” toob ta välja. „Kui aga teadmisi kahjustajatest napib, soovitame kutsuda professionaalse aedniku, kes aitab valida õige taimekaitsevahendi.”

Lisaks nimetatutele on viimasel ajal tavatarbijale müügilt kadunud veel Decis Mega ja Topas ning hiljuti tunnistati kehtetuks Mido SL luba – tegemist on insektitsiidiga, mida kasutati kartulimardikate tõrjeks ja lehetäide tõrjeks õunapuudel. 20. detsembrist ei tohi Mido SLi Eestis turustada ega kasutada.

Vastukaja keelustamisele on olnud mitmetine. „Muidugi ollakse häiritud, et kahjustajale või kultuurile ei pruugi

MIKS KEELATAKSE? Taimekaitsevahendeid võib keelata eri põhjustel. Võib tekkida oht inimtervisele, mida ei ole võimalik isikukaitsevahendeid kasutades (maskid, prillid, kindad jne) maandada. Üha rohkem toimeaineid Euroopa Liidu tasemel keelatakse ökotoksikoloogilistel põhjustel ehk need on risk loomadele tervisele, näiteks hiljuti kehtestatud ranged piirangud meemesilaste ja teiste tolmeldajate kaitseks. Lisaks võib tekkida oht keskkonnale, näiteks kui taimekaitsevahendi toimeaine on keskkonnas püsiv või akumuleeruv.

Kui on tuvastatud, et jäägid võivad toidus ületada lubatud piirnormi, siis ka see on keelustamise põhjus. Eri taimekaitsevahendite jääkide esinemine toidus teatud kogustes on lubatud.

Kui eraaiapidajal on vaja taimekaitsevahendit kasutada, siis kõige ajakohasemat infot saab Põllumajandusameti turule lubatud taimekaitsevahendite registrist. Taimekaitsevahendite kasutamise ja müügi muudatused toimuvad pidevalt ja uusim info kajastub just seal.

Allikas: Põllumajandusamet

vabamüügis enam sobivat toodet leiduda,” tõdeb Lind. „Teisalt piiratakse kasutust ju inimeste, loomade ja keskkonna kaitseks. Ka Põllumajandusamet on seisukohal, et keemiliste taimekaitsevahendite kasutamine nõuab suuremat teadlikkust ja hobiaednikud võiksid eelistada bioloogilisi või mehaanilisi tõrjevõtteid.”

MÜRK VÕI KAITSEVAHEND Lind räägib, et levinud väärarusaam on taimekaitsevahendite kutsumine mürkideks ja nende kasutamist mürgitamiseks.

Põllumajanduses kasutatakse rahvusvahelist mõistet taimekaitsevahend (plant protection product), mille eesmärk on taimehaiguste ja -kahjurite tõrje, samuti umbrohtude tekitatava kahju vältimine. „Palju kohtab ka vähest informeeritust taimekaitsevahendi turule laskmise protsessist,” nimetab Lind. „Taimekaitsevahend saab turule pärast põhjalikku hindamist ja ainult tingimusel, et nõuetekohasel kasutamisel ohtu ei ole. Samuti vaadatakse uusi teadmisi arvesse võttes taimekaitsevahendite lubade tingimusi pidevalt üle.”

Maa elu || Puit || 5

4. oktoober 2018

Mis muutub teie valdkonnas lähemate aastakümnete jooksul?

Tiheneb ressursikonkurents, turul võtavad jõuliselt positsiooni innovaatilised tehnoloogiad, mis võimaldavad luua puidule suuremat väärtust.

See muudab klassikaliste puidutöötlemistehaste olukorda.

Väga tähtsaks saab tööstusbiotehnoloogia ja sünteetiline bioloogia, mis võimaldavad biomaterjale võtta kasutusele toorainena bioprotsessides, mida praegu võib-olla pole veel laboris katsetatud. Tööstusbiotehnoloogia ja sünteetiline bioloogia on valdkonnad, kus Eestil on tugev teaduskoolkond. See sünergia võiks olla uue globaalse haardega tööstusharu alus Eestis.

TOOMAS ŠAlDA Maa Elu

G

raanul Invest on metsanduse, pelletite ja taastuvenergia tootmise ning bioprotsesside arendamisega tegelev erakapitalil põhinev ettevõte, alustas tegevust 2003. aastal Eestis. Nüüdseks on Graanul Invest grupp kasvanud Euroopa suurimaks pelletitoojaks, tal on pelletitehaseid ja koostootmisjaamu üle Baltikumi.

Tootmisega samal ajal käib ettevõttes aktiivne teadustöö.

Maa Elu palus Graanul Investi teadus- ja arendusjuhil Peep Pitkil tutvustada grupi bioprotsesside suuna arendust ja tulevikuplaane.

Peep Pitk, mis suunas liigub Graanul Investi teadus- ja arendustöö?

Usun, et jätkusuutlike biomaterjalide tootmine kasvab lähikümnendil plahvatuslikult. See muudab kardinaalselt arusaama puidu kasutusest. Seetõttu oleme puidu töötlemistehnoloogiaid kaardistanud viimased kaks-kolm aastat. Oleme välja valinud maailma mõistes innovaatilise biomassi töötlemise tehnoloogia, mida praegu katsetamegi.

Meie fookus on puidu maksimaalselt efektiivsel kasutamisel, samas oleme otsinud lahendust, mis võimaldaks luua väikseid lokaalseid tehaseid, mis on väikese keskkonnajalajäljega ja võimaldavad tootmise suurust planeerida lähtuvalt kohalikest tingimustest.

Oleme teadlikult keskendunud lehtpuule, sest on selge, et praegused puidusektori rõhuasetused peavad muutuma.

Kes on maailmas biotehnoloogia valdkonna liidrid? Kellega teeb Graanul Invest teadus- ja arenduskoostööd?

Biomassil põhinev tööstusbiotehnoloogia ja biomaterjalide arendus areneb üha kiiremas tempos. Seda veavad eelkõige USA ja Euroopa keemiatööstusettevõtted ning tippu kuuluvad teadus- ja arenduskeskused.

Meie oleme osalised mitmes Euroopa Liidu koostööprojektis, kus tegeleme maailma mõistes erakordsete lahenduste väljatöötamisega. Sweetwoodsi nime kandva projektiga saime uute väärtusahelate

Arendate aktiivselt uut biotehnoloogia suunda, kuid peamine tegevusharu on pelletitootmine.

Kuidas on arenenud pelletitootmise tehnoloogia? Kas on muutunud pelletite kvaliteet?

Graanul Investi koostootmis­ jaam ja puidu­ graanulitehas Imaveres.

Foto: dMitri kotjuh / järvA teAtAjA

Mida praegu tehakse naftast, saaks tulevikus teha puidust katsetamiseks ja arendamiseks ELi mõjukaima BBI–JU biomajanduse teadus-ja arendustoetuse. Neli aastat kestva projekti raames valideerime koos kaheksa tööstuspartneriga puidusuhkrute ja ligniini kasutusvõimalusi. Partneriteks on mitu valdkonna juhtivat ettevõtet, kes katsetavad biomaterjalide kasutamist näiteks autoja lennukikütuse, ehitusvahtude, bioplasti ja komposiitmaterjalidena.

Graanul Invest teeb koostööd Tartu Ülikooliga, et arendada bioprotsesside abil innovaatiliste puidutoodete tegemist Eestis. Koostöö aitab bioprotsesse optimeerida. Panustame ka valdkonnaga seotud kraadiõppesse Tartu Ülikoolis, valmistame ette ühiseid teadusuuringuid ja koolitusprogramme. Loomulikult oleme avatud koostööle teistegi teadusasutustega.

Järgmisel aastal valmib Imaveres puidu fraktsioneerimise te-

has, kus kasutate USA ettevõtte Sweetwater Energy tehnoloogiat.

Sweetwater Energy puidu fraktsioneerimise ehk puidu baaskomponentideks eraldamise tehnoloogiat kasutav katsetehas loob väärtust kõikidele puidu osadele, võimaldades kogu puidus sisalduva muuta biomaterjalideks.

Esimese etapi tulemusena loome nii-öelda algmaterjale, need on suure puhtusega ligniin ja puidusuhkrud. Edasi saab biomaterjalidest toota mitmesuguseid vaheprodukte ja biomaterjale. Puidusuhkrute kasutusvõimalused ulatuvad eta-

OLEME TEADLIKULT KESKENDUNUD LEHTPUULE, SEST ON SELGE, ET PRAEGUSED PUIDUSEKTORI RÕHUASETUSED PEAVAD MUUTUMA.

noolist ja bioplastist kuni söödalisandite ja farmaatsiatööstuseni. Suure puhtusega ligniin sobib ehitussektorisse vahtude tootmiseks kuni süsinikkiudude tootmiseni välja.

Väga lihtsustatult – kõike, mida praegu tehakse naftast, saaks tulevikus teha puidust.

Imaverre plaanime rajada puidu fraktsioneerimise katseliini. Edaspidi hakkame mõtlema tööstusliku tehase planeerimisele.

Mille poolest erineb uus tehnoloogia praegusest?

Suurim tehnoloogiline erinevus seisnebki lahenduse väljatöötamise lähteülesandes. Senised tehnoloogiad on olnud algusest peale suunatud vaid ühele konkreetsele tootele, nagu tselluloosi pulp või etanool.

Lõike ülejäänut on käsitletud kui väikese väärtusega kõrvalprodukti, mida suudetakse sisuliselt kasutada vaid energia tootmiseks.

Meie väljavalitud lahendus võimaldab üle 90 protsendi

puidust muundada kasulikeks lõpp-produktideks.

Suurendame puidust valmistavate toodete paletti, keskendudes just lehtpuule. Puidusuhkrute turuks on kogu globaalne tööstusbiotehnoloogia sektor ja ligniini rakendus on seotud kogu keemia- ja materjalitööstusega. Puidu komponentideks lahustamisel saadud suhkrud ja ligniin on väga puhtad ja uudsete omadustega, neid saab kasutada paljudes bioprotsessides ja biomaterjalide tööstustes, kus halva kvaliteedi tõttu pole neid seni kasutatud.

Kui palju puitu Imavere katsetehas vajab?

Puiduvajadus on tagasihoidlik, 25 000 kuupmeetrit aastas. See on alla 5 protsendi meie Imavere pelletitehase puiduvajadusest. Seega puiduturgu see ei mõjuta. Meie suur eesmärk on biomaterjalide tootmises kasutada palju leppa. See nõuab kindlasti arendust, kuid väärtustab kindlasti kohalikku lepapuitu.

Me ei taha endale klassikalise suurtööstuse kuvandit, vaid soovime olla võimalikult uuendusmeelsed. Pelletite tootmistehnoloogia ja põhiprotsesside arendus on olnud pidev protsess 15 tegutsemisaasta jooksul. Viimane suurem uuendus on olnud koostootmisjaamade rajamine ja integreerimine pelletitehastega, et muuta pelletitootmine võimalikult energiaja ressursitõhusaks.

Paranenud on pelletite tugevus, mis on vähendanud kauba purusust. Logistikaahelas murrab iga tõstmine ja mahapanek graanulite otsast väikseid tükke, mis on sisuliselt materjalikadu, sest lõpptarbija seda kasutada ei saa. Kuna puru puhastamiseks, kogumiseks ja utiliseerimiseks peavad kõik osapooled palju ressurssi kulutama, on karmistunud ka sellega seonduvad nõuded. Tugevamat pelletit kulub vähem.

Pelletile annab tugevuse puidus sisalduv ligniin, mis moodustab pelleti välispinnale läikiva kile moodi kihi. Lisaks tugevusele ja paremale voolavusele kaitseb see kiht pelletit niiskuse eest. Niiskuse vähenemine tõstab pelleti kütteväärtust.

Kuidas tagatakse Graanul Investis maksimaalne keskkonnasäästlikkus?

Esiteks kvaliteedi, energia ja keskkonna võtmeparameetrite pidev parendamine. Teiseks: varumis-, tootmis- ja logistikaahela koondemissioonide monitooring. Kolmandaks: meil on maailmatasemel sertifikaadid kogu väärtusahelas.

6 || liHatÖÖstus || Maa elu

4. oktoober 2018

Vastse-Kuuste lihatööstuses AArne MÄe Maa Elu

uurde rahvusvahelisse kontserni kuuluvat Rakvere Lihakombinaati ja Rakvere Farme üle 20 aasta juhtinud Teet Soorm võttis suvel vastu pakkumise hakata VastseKuustes asuva pisikese ühistulise lihatööstuse nõukogu esimeheks Urmas Lahe asemele.

Koos uue tegevjuhi Mairot Paksu ja müügijuhi Tanel Graubergiga üritatakse tihedas konkurentsis turul kanda kinnitada. Mõlemal mehel on omal alal erinevates lihatööstustes suured kogemused, ent Teet Soorm ise jätaks oma isiku pigem tagasihoidlikuks. „Minu nõukogu esimehe rolli ei pea võtma väga suuresõnaliselt,” tõrgub Soorm väikeettevõttes endale suurt rolli võtmast. Näiteks pole tal seal uhket ametiautot ja heameelega läheb ta nädala lõpul koos müügijuhiga, vorstid kaubikus, Narva turgu kompama. „Täitsa huvitav on vahelduseks,” kiidab ta.

Soorm nendib, et ühistu liikmed lihtsalt leppisid kokku, et ta võiks keerulisel ajal ja konkurentsitihedas sektoris oma teadmiste ja kogemustega abiks olla. Kolme ettevõttega ühistusse kuuluv Urmas Laht astus pärast tööstuse käivitamist kõrvale, sest temal on kogemused pigem seakasvatuse kui lihatööstuse alal.

Uue tegevjuhi multitalent Mart Luige asemele leidis Soorm Viiratsist. Mairot Paksuga on koos tööd tehtud juba aastaid tagasi.

JUST SELLISTES POODIDES, KUS MÜÜJAL ON OSTJAGA OTSENE KONTAKT, LÄHEB VÄIKETÖÖSTUSE TOODANG PAREMINI KAUBAKS, VÕRRELDES SUURTE POESAALIDE LETTIDEGA. Tänavu suvest Eesti Lihatööstuse tegevjuhina ametis olev Paks peab ettevõtte suurimaks ülesandeks leida võimalusi oma toodete müügiks, sest tootjaid on palju. „Me peame ise tõestama, eks see võtab aega. Suurenda-

Ettevõtte te­ gevjuht Mairot Paks tutvus­ tab tööstuse leivanumb­ riks olevaid lambasooles viinereid.

Fotod: AArne Mäe

me tooteportfelli ja loodame ikka nina ülespoole keerata,” ütleb ta.

Toormega probleeme ei ole, sest ühistuliikmed kõik on ise ka seakasvatajad, ka tootmisvõimsust oleks palju rohkem, jätkuks vaid edasimüüjaid. Vastse-Kuustes võiks paarkümmend töötajat toota lihasaadusi kümme tonni päevas. Potentsiaalist kasutakse ära umbes 20 protsenti.

Vastse-Kuuste toodete suurim müügikanal on Coop. Lihatööstuse müügijuht Tanel Graubergi sõnul teiste kettidega arvestatav koostöö tegelikult puudub. Paljudes poodi-

des Vastse-Kuuste kuldse sea logoga musti etikette küll leiab, kuid enamasti vaid ükskuid tooteartikleid. „Need tooted, mis letile jõudnud, müüvad ometi samaväärselt kui suurtööstuste omad,” märgib Grauberg, kelle kinnitusel on üks paremini müüv kauplusi nende esinduspood samas tehases, mis asub otse Tartu-Põlva tee ääres.

Ta kiidab, et just sellistes poodides, kus müüjal on ostjaga otsene kontakt, läheb väiketööstuse toodang paremini kaubaks, võrreldes suurte poesaalide lettidega.

EESTI LIHATÖÖSTUS • Liikmeteks kuus ühistut: OÜ Markilo Jõgevaja Lääne-Virumaalt, OÜ Viru Mölder Lääne-Virumaalt, OÜ Kirro Lääne-Virumaalt, OÜ Hinnu Seafarm Harjumaalt, OÜ Kupna Mõis LääneVirumaalt ja OÜ Saimre Seakasvatus Viljandija Jõgevamaalt.

• Ametis üle 30 töötaja, neist 24 tööstuses.

• Valmistoodete nimekirjas on 80 toodet.

Väike töövõit saavutati äsja Grossi Toidukaupade jaemüügiketiga, kuhu võeti Eesti Lihatööstuse suitsuvorst nädalaseks kampaaniamüügiks.

„Kettides on hinna kõrval tähtis igasugune turundustegevus. Kui tootmismaht tõuseb, saab ka hinnaga mängida,” lausub Grauberg, kelle sõnul on aktiivset müügitööd tehtud alles alla aasta.

Müügijuhi sõnul ei ole see eriline müügiargument, et müüakse sajaprotsendiliselt Eesti toodet, sest selle peale mängib enamik. Praegu on Eestist pärit sealiha osakaal turul umbes 70 protsenti.

Mõne aja eest kiitis lihatööstuse nõukogu esimehe Teet Soormi elukaaslane, majandus- ja kommunikatsiooni-

Maa elu || liHatÖÖstus || 7

4. oktoober 2018

on potentsiaali palju enamaks TEET SOORM: PEAME OMA KULDSE SEAGA JALA UKSE VAHELE SAAMA AArne MÄe Maa Elu

V

õrreldes algusega on paar ühistut ringist lahkunud, jäänud on kuus, kuid nõukogu esimehe Teet Soormi kinnitusel on üks võib-olla tagasi tulemas ja mõni uus liitumas.

Teet Soorm, kas lahku mindi tüliga?

Ei ütleks, et mingid tülid on olnud. Mõned tegid enda tööstuse. Eks Eesti seakasvatus on kogu aeg selline olnud, et ei suudeta kuidagi omavahel siin pisikesel turul asju ära jagada.

Seakasvatajad tuleks kuidagi rohkem ühe mütsi alla saada.

Pingeline aeg oli ka, eeskätt Vene turu kadumine, siis seakatk ...

Müügijuht Tanel Graubergi suurim ülesanne on leida ettevõtte toodetele suuremat turgu lisaks tehase esinduspoele ja COOPile.

minister Kadri Simson VastseKuuste viinereid. Selle postituse üle visati sotsiaalmeedias pärast kõvasti nalja stiilis, et Kadrile meeldib Teedu viiner.

Tegelikult ongi see toode kõige populaarsem, lisaks heale maitsele mõjub tarbijale meelitavalt tõik, et viinerimass on lastud lambasoolde, mis suurte tööstuste jaoks on tülikas materjal. Järgmisel kohal on müügihittide tabelis sardellid ja poolsuitsuvorstid.

Praegu on Vastse-Kuustes asuva tööstuse valmistoodete hinnakirjas umbes 80 artiklit. Tegevjuht Mairot Paks rõhutab, et sortimenti suurendatakse pidevalt, lisaks tuleb iga uus toode turukõlblikuks teha – kui üks toode tahetakse kindlaks ajaks müüki panna, tuleb sellega alustada juba paar kuud varem.

EESTI KAPITAL SOOMLASTE ASEMELE

P

ankrotistunud lihatööstuse asemel Vastse-Kuustes tegevust jätkanud Eesti Lihatööstus alustas tootmist läinud aasta aprillis ja algselt kuulus selle omanikeringi kaheksa ühistut üle Eesti. „See on esimene ühistuline lihatööstus taasiseseisvunud Eestis,” rõhutas toona ettevõtmise üks eestvedajaid Urmas Laht, kes pidas oluliseks, et Eesti seakasvatajad ostsid VastseKuustes tootmise lõpetanud tehase just välismaalaste ehk soomlaste käest.

Pärast seda, kui Atria Vastse-Kuustes otsad kokku tõmbas, seisis tootmine seal umbes pool aastat. Tehase taaskäivitamise ajaks olid paljud oskustöölised juba uue ameti leidnud kodukohast kaugemal, kuid Atriast maha jäänud seadmed olid väga tänapäevased ja heas seisukorras.

Avamisel käinud maaeluminister Tarmo Tamm ütles siis, et hea näha, kuidas põllumeestel on taas sära silmis ja julgus investeerida. Eriti tervitas ta tõika, et mängus on kodumaine kapital.

Pingeline on kogu aeg. Praegu on sisendihinnad kõrged, väljundihinnad kukkunud. Kerge ei ole. Aga raskused ühendavad.

Oleks ühistulise lihatööstusega tulnud turule üheksakümnendate aastate keskel, ma arvan, oleks olukord täna rõõmsam olnud.

Turg on ju küllaltki jagatud, hästi on jalad alla saanud Rannarootsi, Linnamäe, Olle Horm on Atrias aastatepikkuse tööga palju ära teinud, teistest suurematest tööstustest ma ei hakka rääkimagi. Samas on väikesi tööstusi iga nuka peal. Meie ülesanne on oma „kuldse seaga” sinna nokk vahele saada.

Aafrika seakatkust enam eriti ei räägita.

Eestis pole üle kuu registreeritud ühtegi seakatku juhtumit, mis ei tähenda, et see möödas oleks. Metsas on viirus ikkagi olemas. See ei tähenda, et seakasvatajad võiksid jala sirgu lasta. Aga seda võib küll öelda, et meie seakasvatajad on olukorraga kohanenud. Praegu on haiguslaine liikunud Euroopa suunas.

Eestis kukkus seakasvatus katkueelsele ajale, kui madalpunkti ajal oli meil vaid 20 000 emist. Seal oli kaks põhjust – Venemaa turu ärakukkumine ja katk. Praegu tean vähemalt kahte farmi, kes oma kar-

Lisaks Vast­ se­Kuustes asuva Eesti Lihatööstuse nõukogu esi­ mehe kohale täidab Rakvere lihakombinaadi direktori­ na tuntuks saanud Teet Soorm sama rolli tõusigade aretusühistus.

ja taastavad, üks on Läänemaal Linnamäe ja teine Lääne-Virumaal Viru Peekon. Pigem järgmisel aastal, kui viljahind on üleval, sigade hulk väheneb veelgi.

aidatud – seal saaks küll oma nime taha kirjutada –, siis on see ikkagi päris huvitav ülesanne.

Kui palju ise pühendute selles ametis muu tegevuse kõrval?

Varasemaga võrreldes on ju mastaabid päris erinevad.

Algul loopisid soomlased hagu alla kõvasti, ma loopisin hagu vastu. Nad arvasid, et suudavad ära lömastada, aga ei tulnud välja. Nad peavad aru saama, et nende probleemid lõppevad kontserni lagunemisega.

Suured mehed, suured egod ...

Siiamaani pole asi kohtusse jõudnud ja kas üldse jõuabki. Ütleme nii, et praegu käib positsioonide määramine.

Proovin ikka iga päev kontaktis olla ja aidata. Aga kui oled 22 aastat suures süsteemis möllanud, siis oli see aja küsimus, kui tuleb uus juht ja meie huvid põkkuvad ... Kuigi suurt asja sai juhitud päris pikalt, Talleggi, Eksekot ja Riiat jalgadele

Mis seis teil endise tööandja HKScaniga on?

8 || Mets || maa elu

4. oktoober 2018

Linnud kogunemas enne pikale teele asumist. foto: Arvo Meeks / lõuna-eesti postimees

VIIO AITSAM

linnuveerg

Maa Elu

OHUD PIKAL RÄNNUTEEL OLAV RENNO linnuteadja

L

aulusõnad „... langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded” on kohased ka lindude iga-aastase rände kohta. Ohtusid on loendamatu hulk, kaotused on kujuteldamatult suured, ent tänu tuhandete põlvkondade kestel kujunenud kohastumustele ja kordaläinud teekonnal omandatud kogemustele on igat liiki rändlinnud suutnud oma asurkondi aastatuhandete ja isegi -miljonite kestel säilitada. Paraku peab nentima, et antropogeensete faktorite järjepannu ilmumise ja lisandumisega ei suuda linnud (nagu muugi loodus) enam piisavalt sammu pidada.

Lindude sesoonsed ränded on tekkinud miljonite aastate eest, suuremjaolt seoses jääaegadega. Mandrijää laienemise järgi pidid linnud oma pesitsuspaikadest järjest loobuma ja endale kliima poolest sobivatele aladele taanduma. Mandrit katva jääkilbi kahanedes aga liiguti aasta-aastalt uuesti kaugemale polaarmaade suunas, kus leiti soodsamaid toite- ja pesitsusolusid, sügiseti aga rännati tagasi paikkondadesse, kus oli parajat soojust.

Viimase (seni?) jääaja järel kujunesid meil praegu tavaliste haudelindude areaalid mõne aastatuhande jooksul välja n-ö samm-sammult – igal aastal asuti pisut põhja poole, vastavalt sobivate ökosüsteemide nihkumisele.

Klassikalise näitena tuuakse esile tavalist kivitäksi, kes oma Aafrika tekkekeskmest „kolis” järjest põhja ja eriti kirde suunas, keskmise levimiskiirusega kilomeeter või paar aastas, ning on nüüdisajaks üle Siberi avaruste jõudnud pesitsema Alaskasse. Igal sügisel asutakse tagasiteele mööda tuhandete eelmiste põlvkondade levimisradu, et jõuda talvitama Sahara-tagusesse Aafrikasse.

Et vältida päeval saaki jahtivate kullide ja mere kohal kajakate nokka sattumist, rändab suur osa väikelindudest öösiti. Laevasõidule vajalike tuletornide rajamine lõi ööränduritele uudse ohu – majakate valguse peale lennates ja seal vastu laternaklaase põrgates võis ühe ööga mõnes kohas surma saada isegi sadasid linde. Selle ohu leevendamiseks hakati majakaseinu vertikaalselt valgustama. Viimastel aastatel on väga palju väikelinde põrkunud vastu klaasiga kaetud hooneid, nii et all seina ääres lebab koguni kümneid laipu.

Rändavate värblindude kannul liiguvad sageli haukad ja pistrikud. Eriti on märgata oma pesitsusareaali põhjaosast talveks lõuna poole siirduvaid raudkulle järgimas päeval rändavaid linde. Nii tagavad nad endale piisavalt toitu.

Metsasertifikaadi asus suunama puidu

Eriti spetsialiseerunud sügisel lõunasse pürgivatele väikelindudele on Vahemere pistrikud, kes pesitsevadki just Vahemere rannikukaljudel.

See liik on nihutanud oma pesitsusaja päris hiliseks – juuli keskelt oktoobri alguseni ja toitub sel ajal üle mere rändavatest lindudest. Vahemere pistrikud ise on kaugrändurid, talvitavad peamiselt Madagaskaril ja naasevad oma kodukohta aprilli lõpul.

Kevadel ja suve hakul söövad nad kiile ja teisi suuremaid putukaid, keda püüavad lennust nagu lõopistrikudki. Nad pesitsevad kolooniatena (Kreekas kuni 150 paari lähestikku, mujal vähem), pojad kooruvad augusti teisel poolel. Esialgu hoolitseb poegade toidu eest isane, püüdes üle mere rändavaid linde. Septembri keskpaigast käivad jahil mõlemad vanemad, kasutades ka kuuvalgeid öid. Selge ilmaga peavad nad jahti isegi tuhande meetri kõrgusel, enne üleslendu kusagil kaljunukil linnusalkade ilmumist oodates. Tihti alustatakse ründamist koos koloonianaabritega, nii et sellise kütiaheliku eest pole ohvritel naljalt pääsu. Vahemere pistrike üldhulka hinnatakse praegu 30 000le.

Tihti ohustavad rändlindude elu ebasobivad ilmastikutingimused: madal temperatuur, tugevad tuuled, tihe vihm jms.

Ootamatult vara jahenenud õhk ja külm vihm võivad Euroopas poolel teel olevaid linde sedavõrd nõrgestada, et nad ei suuda teekonda jätkata, eriti kui ees on ülelendamist vajavad mäed.

Septembris 1974 tabas ootamatu külmalaine Lõuna-Saksamaad ja halvas rändel olevaid suitsupääsukesi sedavõrd, et nad ei suutnud lennata. Loodusesõbrad kogusid neid pappkastidesse tervelt kaks miljonit. Lennukite, rongide ja autodega veeti nad Itaaliasse, Lõuna-Prantsusmaale ja Hispaaniasse ning lasti vabaks, ilma et neil seal tekkinuks probleeme orienteerumisega. Hiljemgi on samasuguseid päästeaktsioone korraldatud, ent paraku on enamus hättajäänud linde ikkagi hukkunud.

Vahemere maadel on ammune tava linde rändevoolust küttida või mitmel moel püüda. Seda kümnete miljonite lindude elu nõudvat tegevust ei ole suutnud nimetamisväärselt vähendada ükski selgitustöö ega euroliidu direktiiv. Lisaks senisele püügile on viimastel aastatel Põhja-Aafrikas lisandunud kõrgete ritvade külge kinnitatud loorvõrgud, mille jadade kogupikkus ulatub peaaegu tuhande kilomeetrini.

Ja kui on jõutud instinktiivselt ihaldatud „tõotatud maale”, ootavad sealgi mitmed erilaadsed ohud ...

rametsade tuhandete metsaeraldiste puit on omanike selja taga kahtlaseks kuulutatud.

See, et jätkusuutlikku metsandust tõendavad sertifikaadid seavad puidutöötlejaile kõrgendatud nõudmisi seoses majandusmetsades asuvate vääriselupaikadega (VEP), oli teada juba paar aastat tagasi. Otse puiduturule astusid sellega esimesena graanulitootjad, kes hakkasid väravalt tagasi saatma puitu, mis pärit metsaeraldistelt, kus asub ka VEP. Reegel tekitas metsaomanikes nördimust (puit ju ei pärinenud vääriselupaigast), kuid oli siiski sisu poolest ühene – jutt käis VEPidest, mis inventeeritud ja registrisse kantud.

Nüüd on Eesti FSC koostöös Eestimaa Looduse Fondiga (ELF) seadnud turutõkkeid mitte ainult tegelike VEPide lähistelt raiutud metsale, vaid tuhandete selliste metsaeraldiste puidule, kust võib-olla võiks vääriselupaiga tunnuseid leida.

VABATAHTLIK VÕI KOHUSTUSLIK Selle käigu tagamaal näib olevat asjaolu, et läbi aja on looduskaitsjad suhtunud vääriselupaikadesse teisiti kui riik.

VEPid kutsuti sajandivahetusel ellu, et Eestis ametlikule looduskaitsele lisaks juurutada tänapäevast vabatahtlikku looduskaitset. See tähendab, et üle riigi inventeeriti majandusmetsades suur hulk alasid, kus olemas tingimused (teatud indikaatorliikide esinemine, lamapuidu hulk jms) ohustatud või haruldaste seene-, putukaliikide jt võimalikuks esinemiseks.

Metsaomanikele pakuti välja, et kui nad oleksid vabatahtlikult nõus neid enamasti üsna väikese pindalaga alasid keset majandusmetsa puutumatuna hoidma, saavad nad sõlmida riigiga nende alade kaitse lepingu ja riik maksab selle eest hüvitust.

SEADUSE JÄRGI VÕIB OMANIK LEPINGUTA VEPI MAJANDADA, KUID PALJUD PUIDUOSTJAD SEALT PUITU EI OSTA NING NÜÜD ON LISANDUNUD VEEL NIMEKIRJAD ALADEGA, KUS JUSTNAGU-VEPID, MIDA KAITSMAS JUSTKUI PARALLEELSÜSTEEM. Looduskaitseorganisatsioonid pole läbi aja vabatahtliku looduskaitse sisulisi plusse hinnanud, vaid on olnud seisukohal, et kõikide inventeeritud VEPide kaitse peaks olema

Vääriselupaik Viljandimaal.

kõigile kohustuslik. On olnud vaidlusi, kuid metsaseaduses on VEPi vabatahtlik kaitse alles. Riigimetsas ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute metsas on VEPide kaitsmine kohustuslik, kuid erametsas otsustab omanik ise, kas valib kaitsmise ja lepingu või majandab seda metsaosa jätkuvalt nagu tavalist majandusmetsa.

MAHUKAD TABELID JUSTNAGU-VEPidega ELF on teinud „Metsa vääriselupaikade määramise metoodika” vanast versioonist võetud paari näitaja (peapuuliigi vanus ja metsa kasvukohatüüp) alusel metsaregistrisse päringu ja saanud registrist mahuka andmestiku erametsade katastri- ja eraldisenumbrite ning muu detailse teabega.

Eesti FSC on kogu selle andmestiku tänavu kevadel saatnud Exceli tabelitena kõikidele FSC kontrollitud puidu tarneahela sertifikaadiga puiduettevõtteile. Kaas- ja seletuskirjast saab lugeda, et tegu on potentsiaalsete VEPi-aladega ja ettevõtteil „tekib võimalus taolistest kohtadest puitu mitte osta” või „näiteks korraldada nendesse piirkondadesse audit ja lasta hinnata litsentseeritud eksperdil, kas tegemist on VEPiga või mitte”.

Selle käigu taust on, et FSC sertifikaadiga ettevõtted tohivad koos FSC puiduga realiseerida ka sertimata metsade puitu, mis peab aga olema kontrollitud – vastama teatud tingimustele. Üks tingimus on, et FSC toodangusse ei tohi sattuda VEPidest pärinev puit.

Seadus, nagu juba kord öeldud, lepinguta VEPi majandamist ei keela. FSC sertifikaadiga ettevõtteile saadetud andmestiku puhul pealegi ei ole

tegu VEPiks määratud aladega, vaid metsaeraldistega, kust võiks leida VEPi tunnuseid või võib-olla ka mitte.

PÄRIS SUUR SEGADUS Metsaomanikel pole aimugi, et nende metsad on kuulutatud kahtlaseks. „Pole kuulnud, et sellisesse tabelisse olen sattunud,” märkis üks metsaomanik, kelle õnnestus Eesti FSC tabelist võetud katastriandmete järgi üles leida. „Mul on tõesti sellel kinnistul 130aastased männid, aga neid pole mul olnud mõtteski maha raiuda. Samas on seal lähedal üks raie plaanitud. See mulle küll ei meeldiks, kui tabelisse sattumise tõttu seda puitu müüa ei saa.”

Tegelikult on puidukoormaid juba ka tagasi saadetud.

Stora Enso Eesti on võtnud ette kontrollimise, nagu Eesti FSC ja ELFi kirjas on soovitatud. „Selline kontrollimine paneb asja seisma, võtab aega kaks-kolm nädalat,” rääkis metsandusjuht Indrek Tust. „Tellisime litsentseeritud eksperdi, kes käis kohapeal. Nii Hiiumaa kui ka Põlvamaa kinnistu kohta selgitas ekspert, et VEPi elemente seal ei leidunud.”

Eesti Erametsaliit on metsaomanike esindajana saatnud Keskkonnaministeeriumile kirja, kus küsimused nii Eesti FSC VEPi käsitluse kui ka erametsade andmete nii mahuka ja laia levitamise kohta. Liit küsib, kas selline andmete kasutamine on üldse seaduslik. Ühtlasi märgib liit kirjas, et puiduturul on tekkinud suur segadus. Seaduse järgi võib omanik lepinguta VEPi majandada, kuid paljud puiduostjad sealt puitu ei osta ning nüüd on lisandunud veel nimekirjad aladega, kus justnagu-VEPid, mi-

maa elu || Mets || 9

4. oktoober 2018

hoidja u turgu

Silvi lukjanov Maa Elu

M

etsa majandada oleks lust ja lillepidu: piisavalt tööd ja parajalt tulu, kui loomade arvukust suudetaks normi piires hoida, tõdevad erametsaomanikud.

Järvamaal Lõõla külas elav Leida Madrus sai metsa päranduseks. „Meil on nelja peale ühisomandis tagastamisega saadud 82,5 hektarit maad, millest pool on mets.

Põllud on Väätsa Agrole renditud. Metsaga toimetan mina, sest jäin neljast esimesena pensionile,” sõnab ta.

Foto: Anneli Palo

da kaitsmas justkui paralleelsüsteem.

Kirjale vastust pole erametsaliit veel saanud.

HOOPIS SEADUSANDJA SÜÜDI? Eesti FSC tegevjuht Indrek Talpsep põhjendab erinevust metsaseaduse VEPi käsitlusega sellega, et FSC raamistikus kehtivadki omad reeglid ja see, kes FSCga on ühinenud, peab sellega arvestama. VEP kui kõrge kaitseväärtus on Indrek Talpsepa sõnul seatud rahvusvaheliselt ja kajastub määratletud riskina Eesti riskihinnangus. Nüüdse koondatud andmete levitamise peapõhjuseks nimetas tegevjuht aga metsaseaduse ja vastava määruse mullust muudatust, mille järgi uusi inventeeritud erametsa-VEPe märgitakse avalikku registrisse nüüd vaid metsaomaniku nõusolekul. „Ettevõtetele, kes FSC sertifikaadist lähtuvalt peavad puidu päritolu kontrollima, ei ole register üksi enam piisav tööriist ja nad ei saa olla kindlad, et kontrollitud puidu hulka VEPist raiutud puitu ei satu,” rääkis Indrek Talpsep. „Sellepärast otsustasimegi neid aidata ja saatsime välja potentsiaalsete VEPide andmestiku, mille koostas Eestimaa Looduse Fond.”

Eestis on FSC tarneahela sertifikaate väljastatud 267, mis tähendab, et Exceli tabelid on levimas võrdlemisi laialt. Tabelite seletuskirjas on öeldud, et Eesti FSC on nõus „andmekihti regulaarselt uuendama”. „Lahendus ei ole kaugeltki hea, eriti metsaomanike vaatepunktist. Ministeerium teadis

tegelikult mullu määrust muutes ette, et FSC poolelt selline samm tuleb. Olukord saaks klaariks, kui määruse muudatus tagasi võetaks ja info kõikide inventeeritud VEPide kohta oleks avalik,” nentis ELFi metsaekspert Liis Kuresoo.

MINISTEERIUM UURIB TAGAMAID „Erametsaliidu kirjas viidatud metsaomandi detailandmete uurimisega praegu tegeleme. Igasugust piiratud andmete loata levitamist taunime,” kommenteeris olukorda Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp. Üldisemalt lisas ta, et rohkem kui kahele kolmandikule vääriselupaikadest on kaitse tagatud, kuna need asuvad riigimaal, kus VEPi kaitse on kohustuslik. Riigimetsas on plaanis uusi VEPe suuremahuliselt juurde inventeerida.

Erametsas jätkub VEPide vabatahtlik kaitse. Määrusemuudatus, mille järgi nüüd eramaadel kantakse uusi VEPe registrisse ainult maaomaniku nõusolekul, muutis Marku Lambi sõnul senist määramise praktikat „peaaegu olematult”. Ta tõi näiteks, et eramaadel registreeriti 2007–2016 ehk kümne aasta vältel uusi VEPe 46 ha ehk 4,6 ha/aastas.

Enamasti sõlmisid omanikud ka kaitselepingud ja lepinguta jäi vaid 10 ha ehk 1 ha/aastas. „Kui arvestada, et Eestis on majandatavaid metsi 2,03 mln ha ning aastas jääb mulluse muudatuse tõttu registrisse märkimata 1 ha VEPe, siis tõenäosus, et aasta jooksul puit pärineb sellisest VEPist, on 0,00005%. Seda ei saa hinnata reaalseks riskiks,” ütles Marku Lamp.

METS AJAS ÕPPIMA Keegi pidi hakkama tegelema majaga, mis oli üsna viletsas seisus, samuti metsaga. Naine müüs Tartu korteri ja selle raha eest tegi maja enam-vähem elamiskõlblikuks ning metsa majandamist õppis mitmel kursusel. „Mõistsin kiiresti, et metsaga ei saa toimetada ilma teadmisteta,” räägib nüüd üle kümne aasta maal tegutsev naine, kel metsale tellitud juba teine metsamajandmiskava. Selle järgi on tehtud lageraiet ja noore metsa hooldust.

Saadud mitu toetust metsale, mis seda väärt. Müüdud metsa nii oksjonit korraldades kui võetud ka pakkumisi.

Ainult istutanud Madrus metsa pole, sest Lõõla kandis on nii palju põtru, et söövad kõik taimed ära. Hea, et mets looduslikult taastub, muidu ei teakski, mida teha. Kümme aastat tagasi tehtud lagerraie taastus ja kui suuremaks kasvab, tuleb hakata noort metsa hooldama.

Selle üle on naisel väga hea meel, sest metsa järjepidevus on talle väga tähtis. Nii pole ta hakanud kahjustute peale toetusi küsima ja võtab seda kui paratamatust. Ta teab, et metsa eest tuleb hoolitseda arukalt, et ka noorem põlvkond sellest tulevikus kasu saaks. Ta ei pelga nõu küsida, ja abistajaid leidub. Seda on Madrus korduvalt kogenud.

Mets toetab tema vanaduspõlve. Ainult pensioni eest ta maal elades maja ei korrastaks, seda on saanud teha tänu metsale. „Seest on elamine juba täitsa elamisväärne, täitsa euro kohe,” sõnab ta naljatledes.

Nüüd vaja veel raha korjata, sest metsatulu jagavad nad nelja peale, et teha maja pilkupüüdvaks ka väljastpoolt.

Rahajagamine on neil läinud sõbralikult. See on Madruse meelest õnnestunud seetõttu, et nad saavad hästi läbi. „Meil käib suguvõsa omavahel tihedalt läbi. Usaldus on olemas. Mina pensionärina toimetan siin rohkem praegu. Nüüd jäi ka õde pensionile, kuid teised käivad veel tööl. Oleme arusaajad,” on ta rahul.

Nad püüavad neljakesi metsa eest hoolitseda sedasi, et see tooks tulevikus tulu ka lastelastele, keda kamba peale on juba mitu. Metsa müügi peale pole nad mõelnud, Madruse meelest pole neil selleks õigustki. „Meie põlvkond pole metsa ostnud ja meil pole õigust seda ka müüa ja raha vaid endale võtta. Võime võtta metsast tulu ja panna seda metsa

Erametsa­ omanikud Leida Madrus ja Aivo Voor. fotod: dmitri kotjuh / järva teataja

Kui neid loomi metsas

vähem oleks järjepidevusse. Oleme selle saanud ja peame ka edasi andma,” sõnab ta kindlusega hääles.

Madrus on metsaomanik, kes tunneb metsast rõõmu. Talle meeldib maal elada. „Ju see on geenidega kaasa saadud, olen Lõuna-Eestist pärit,” ütleb hiljuti 69aastaseks saanud naine.

METS ANNAB VABADUST Järvamaal Türi vallas puude ladumise juurest tabatud Aivo Voor on 81aastane härrasmees, kes hoolitseb siiani metsa eest, nii palju, kui jõuab. Ta on harjunud seda tegema sestsaadik, kui ennast mäletab. Metsa sai ta päranduseks vanematelt. Nende järjepidevat tööd on ta proovinud sama oskuslikult edasi teha, et oleks ise metsa edasi pärandades rahul.

Küsimusele, kas metsast elab ära, vastab Voor, et ära elab ta ikka pensionist. „Mets on minu hobi, mis, tõsi küll, teeb käed rahaliselt vabamaks, aga see pole kõige tähtsam.”

Lisavõimalusi andis mets ka kolhoosiajal traktoristina töötades ja pärast talunikuna loomi pidades. Ta on püüdnud metsas teha seda, mida loodus dikteerib.

METSAMEHE SUURIM RÕÕM ON, KUI IGA PUU ILUSTI KASVAB JA ASJA ETTE LÄHEB.

Ainult metsast äraelamisele pole mõelnud. Ega ka metsa müügile. Kuigi mets pressib töödega aina rohkem peale. Selleski näeb ta pigem head – hoiab tegevuses, metsas on iga päev midagi teha.

Füüsilisest isikust ettevõtja on Voor 2009. aastast. Ettevõtte tegevusala on metsakasvatus ja muud metsamajandusalad.

Metsa on mehel 20 hektari jagu. Kuigi see kipub räpakaks minema, sest jõud ei käi enam üle, nii nagu hing ihkaks. „Mets valmib iga aasta, tuleb järjepidevalt kohendada,” teab ta.

Kohendamine tähendab mitte ainult puude langetamist saematerjaliks, vaid ka istutamist ja hooldust, sest õige metsamehe hing ei jäta ühtegi puud metsa mädanema. Kuigi loodushoidjad seda ju tahaksid.

Nii teeb Voor metsast palki ja kõrvalsaadusena küttepuid. Mis oma tarbeks, mis väikest viisi müügiks. „Mets kohe nõuab mahavõtmist. Vana ta juba on. Nüüd ei tohi raisku lasta minna.”

Puid võiks metsast rohkemgi võtta, saaks tulu rohkem, kuid sedagi pole talle vaja. „Võtan saematerjali nii palju, kui jõuan, mitte nii palju, kui võiks,” tunnistab ta. Ta loodab mõõdukalt ja kaalukalt tegutsedes säilitada metsa ka tulevastele põlvedele.

Selleks istutab ta uusi puid ja teeb sanitaarraiet. Metsamehe suurim rõõm on, kui iga puu ilusti kasvab ja asja ette läheb.

Voor teab, et see on vaid unistus, mille poole tuleb kogu aeg pürgida.

Istutamiseks lähevad kuusk ja mänd. Võiks panna ka kaske, kuid neid pole Voor istutanud. Ta ei oskagi öelda, miks, kuigi okaspuude kasvatamine on paras peavalu. Metskitsed söövad need ära. Just viimasel ajal on sellega jälle häda. „Palju aastaid on läinud nii, et istutad puid justkui kitsedele. Üle poole taimedest tuleb uuesti istutada,” kurdab ta.

Kui omal ajal tuli võidelda põtrade rüüstetööga keskealises metsas, siis nüüd ei jõua puud enam suureks kasvadagi. Kitsed on juba noorte puukeste kallal.

MURET TEEVAD METSAELUKAD Vahepeal mehele juba tundus, et kitsede arv saadi kontrolli alla. Nüüd sööb kitseke noore puukese ära juba siis, kui rohi väljas, mitte ainult talvel.

Kui metsloomade hulga saaks taas normi piiridesse, poleks Voore meelest metsamehel muret miskit. Kõva häälega, aga rahuliku olemisega mees sellest rääkida ei taha. Ka riigi toetustest mitte, sest tema pole neist kunagi sõltunud. Võtab vastu, mis antakse, aga käsi pikalt küsimas pole käinud. „Tulen omadega välja ja loodan, et tänu metsale olen toimekas edasi,” ja hakkab puid edasi laduma. Töö tahab tegemist.

10 || ilMa- ja taiMetaRk || Maa elu

4. oktoober 2018

ilMATArk

RETSEPTID Söögiisu ja sapinõristust soodustav tee 1 tl juurepulbrile valada peale 1 klaas keeva vett, lasta 20 minutit seista, jahutada, kurnata ja juua ¼ klaasi 3–4 korda päevas pool tundi enne sööki.

jÜri kAMenik

ilmatark

A

tlandi ookeanil on juba mõnda aega tagasi aktiveerunud tsüklonaalne tegevus ja nii jõuavad läänetsüklonid järjestikku Põhja-Euroopasse. Need tekivad sageli seeriatena. Ka praegune aeg on selliste seeriate päralt, tuues sageli sajuseid ja tormiseid ilmu, mistõttu seekord tutvustan just seda nähtust lähemalt.

Tsüklonite seeriad esinevad sagedamini ja on selgemalt väljendunud sügisel ja (soojal) talvel, on väga huvitavaks nähtuseks parasvöötmes ja võimaldavad muuhulgas prognoosida ilma. See nähtus kujuneb polaarfrondil, kus on suur barokliinne labiilsus, st erinevate õhumasside vastasseis (kui atmosfäär on barokliinne, siis on sagedasti fronte ja tsükloneid – sellised piirkonnad on maakeral suurematel kesklaiustel ja polaaraladel), kujutades endast üksteisele järgnevaid ja erinevas arengustaadiumis tsüklonite jada.

Tsüklonite seeriad on iseloomulikud just sügisele ning pehmetele ja soojadele talvedele, kusjuures tsüklonid liiguvad siis Eestist tavaliselt põhjapoolsemaid teid pidi – Arktika on külm, aga keskmistel laiustel on soe õhumass, mis tähendab seeria tekkeks soodsaid barokliinseid tingimusi. Samal ajal on PõhjaAmeerika poolel pikaajalisest keskmisest märksa külmem ilmastik (see on seotud Rossby ehk planetaarsete lainete vastas faasilisusega eri mandritel).

Tsüklonite seeriate seaduspärasustega saab seletada ka seda, miks on pehmetel või soojadel talvedel tavaliselt mõni ühe või kahe nädala pikkune talvise ilma periood. Nagu öeldud, siis iga järgmine tsüklon liigub seeriasiseselt tavaliselt rohkem või vähem lõunapoolsemat trajektoori mööda kui eelmine. Seeria võib lõppeda kolme stsenaariumiga, mis on järgmised: a) seeria viimane tsüklon liigub üle Eesti või isegi lõunapoolsemalt, tuues oma tagalas külmema / talvisema ilma; b) vana seeria lõppeb, aga uus veel ei alga või pole jõudnud siinset ilmastikku mõjutama hakata, mistõttu seeriate vaheajal pääseb suurematelt laiustelt jahedam õhumass ka Läänemere regiooni, muutes ilma jahedaks või c) külmas õhumassis areneb antitsüklon, mis tähendab talvekuudel (november–märts) samuti karget ilma, sest jahtumine on siis ülekaalus.

Kui suudetakse ära tabada tsüklonite seeria algus, siis võimaldab see suhteliselt suurele regioonile koostada üsnagi usaldusväärne ilmaprognoos. Näitena sobib praegune ilmastik: kuigi nädala alguses määras ilma Põhja-Venemaale nihkunud ja täituva tsükloni lõuna-, hiljem edelaserv, samas ka kohaliku tekkega rahumeelne madalrõhkkond, algas juba uus seeria Atlandil. See oli märgiks sellest, et praegu on järjestikku uusi tsükloneid ühes saju ja tugeva tuulega saabumas. Nii marutab tänagi üks sellistest keeristest Eestis, tuues rannikutele ja vetele kuni 25 m/s tuulepuhanguid. Sellele järgneb rahulikum kõrgrõhuhari, kuid homne päev (5.10.) toob uue tormi. Küll on näha, et uus nädal võib alata rahulikuma, kuivema ja soojema ilma periood, mis võib millegagi meenutada isegi vananaistesuve (sellest oli ühes eelmises ilmaloos juttu). Elame, näeme!

Tükeldatud ja kuivatatud võilillejuuri võib aasta või kauemgi säilitada, et siis kohvi tegema asudes need helepruuniks kõrvetada ja kohviveskis jahvatada.

Võiga praetud võilillejuured Juured lõigata 2–3 cm tükkideks, keeta soolvees, nõrutada, kasta munavalgesse, veeretada riivsaias, lisada veidi soola ja karrit ning praadida võis kergelt kuldkollaseks. Toit on kalorsuselt lähedane kanalihale.

Foto: urMAs luik / Pärnu PostiMees

Hilissügisel ammutame jõudu võilillejuurest TOivO niiBerg

Räpina Aianduskooli õpetaja

J

uba antiikajal hinnati võilille kui elueliksiiri, seda peeti ainevahetuse korrastajaks, söögiisu tekitajaks, suguvõime suurendajaks, soolade eemaldajaks, sapinõristajaks, kõhulahtistiks, toniseerijaks ja aktiveerijaks.

Ravimina kasutatakse rohkem võilillejuurt, mida kogutakse augusti lõpust, kui lehed hakkavad närtsima, kuni oktoobri lõpuni. Võilillejuured ületavad toiteväärtuselt tunduvalt meie tavalisi juur- ja mugulvilju, koosnedes sõna otseses mõttes suhkrust, monosahhariidi ja disahhariidi sisaldus on kuni 20 protsenti, inuliini kuni 40 ja valkainet 5 protsenti.

Mineraalelementidest sisaldab võilill inimorganismile vajalikku fosforit, rauda, kaltsiu-

mi. Eriti väärtuslikuks muudab võilille suur mangaanisisaldus: 100 g võililles on 50–60 mg mangaani (inimese ööpäevane mangaanitarve on 15 mg).

Mangaan soodustab omakorda B1- vitamiini omastamist.

Toiduks kaevata juurikas üles hilissügisel. Juured pesta, panna nõrguma ja kuivatada varjulises tuuletõmbusega ruumis. Juurepulbrit tarvitatakse ravimina söögiisu tõstmiseks, kõhukinnisuse korral ja sapinõristust soodustava vahendina.

Neil, kes kimpus kõhukinnisuse ja vähesest maomahlast tingitud hädadega, tasub enne sööki võtta peenestatud juurepuru ja juua klaas vett peale.

Sobib neilegi, keda vaevab sa-

NEIL, KES KIMPUS KÕHUKINNISUSE JA VÄHESEST MAOMAHLAST TINGITUD HÄDADEGA, TASUB ENNE SÖÖKI VÕTTA PEENESTATUD JUUREPURU JA JUUA KLAAS VETT PEALE.

pipõis, verenõrkus, kõhukinnisus või väsimus.

Võilillejuur kuulus koos seente, porgandi ja kartuliga lihasupi koosseisu. Kuivatatud ja kergelt röstitud võilillejuurejahust võib küpsetada kakke, kooke, pannkooke ja küpsiseid, sest röstimisel muutub inuliin suhkruks.

Röstitud võilillejuuri võib niisama närida kui väga tervislikke kuivikuid. Kellel on keelatud soola tarbida, neil asendab võilill toidus edukalt keedusoola. Praadidele, hautistele võib aga lisada kuivatatud võilillejuure pulbrit, see on väga hea maitseaine praetud seentele, sobib koos tilli ja vürtsbasiilikuga.

TEEME VÕILILLEKOHVI Võilillekohvi tegemiseks tuleb võilillejuured puhastada, pesta, jämedamad juured poolitada ja tükeldada 1–2 cm tükkideks, kuivatada õhukese kihina päikese eest varjatud kohas. Nii kuivatatud võilillejuuri võib aastaid hoida toas riidekotis. Kohvi tegemiseks kõrve-

Võilillejuure karaskid Võilillejuured pesta ja asetada 5 minutiks soolaga maitsestatud vette keema, nõrutada ja hakkida. Hakitud võilillejuurtest, hapupiimast, nisujahust ja munast valmistada paks pannkoogitainas. Küpsetada õliga määritud pannil väikesed paksud lusikapannkoogid. tada kuivatatud võilillejuured helepruuniks, jahvatada kohviveskis ja valmistada tõmmisena masinakohv, arvestades, et jahvatatud kohvi kogus on kolmandiku võrra väiksem kui oakohvil.

Eriti maitsev on võilillekohv piima või rõõsa koorega. Võilillekohv ei häiri südametegevust, vaid mõjub toniseerivalt ajutegevusele – tõeline tudengikohv.

Kohvi võib keeta ka röstitud juuretükkidest. Kuivatatud võilillejuured röstida pannil vähese võiga helepruuniks.

Jahtunult jahvatada ja lisada 10 protsendile naturaalsele kohvile (parandab kohvi omadusi).

Kohvi võib valmistada ka ainult röstitud võilillejuurtest, aga keetmiseaeg on pikem.

Jook meenutab vilja-hernekohvi. Eriti meeldiva maitse ja aroomi saamiseks lisada keetmisel röstitud ja jahvatatud kibuvitsamarjaseemneid. Võilillekohv on toitvam kui oakohv, sobib dieedi korral. Röstitud ja jahvatatud kohvipurule võib lisada tammetõru ja sigurijuurte jahu ning kohviube.

kÜlvikAlenDer: OkTOOBer 5. R

Vili

6. L

Vili, alates kl 02.19 juur

7. P

Juur

8. E 9. T 10. K

07.42 18.34 06.47

Istutusaeg

MEIE ILMASTIKKU ISELOOMUSTAVAD TSÜKLONITE SEERIAD

Sapinõristust soodustav tee Võtta võrdses koguses kuivatatud kadakamarju, kasepungi, võilillejuurt. 1 sl segule valada klaas keeva vett, lasta jahtuda, kurnata. Saadud tõmmist võtta 1 sl 3 korda päevas veidi enne sööki.

Juur, alates kl 04.10 õis Õis Õis, alates kl 07.09 leht

11. N

Leht

12. R

Leht, alates kl 12.53 vili kuukAlendri koostAjA siGne siiM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aed ja kodu || 11

4. oktoober 2018

Suvelilli saab toas talvitada Merike Aomets

Räpina Aianduskooli õpetaja

S

oovime enda ümber ikka ilu näha, see seostub paljudel lilledega.

Paraku ei kesta lilleilu õues meie kliimas terve aasta.

Paljude taimede eluiga saab enne sügist otsa kas taime elutegevusest tingituna või vale hoolduse tõttu. Mitme taime ilu kestaks aga edasi, kui sooja oleks natukenegi kauem. Neid saaks toas või muus valges ja jahedas ruumis kenasti edasi kasvatada.

Milliseid suvelilli sügisel tuppa tuua? Lilled liigituvad püsililledeks ja suvelilledeks.

Püsililled talvituvad kenasti õues ja õitsevad järgmisel aastal uuesti. Suvelilled on enamasti üheaastased ja nende eluiga kestabki vaid ühe suve. Need on külmade tulekuks kas juba ammu ära õitsenud, seemnedki valmis saanud ja maha pudisenud või ära korjatud või lõpetab külm nende õitsemise. Nende taimede seemneid tuleb kevadel külvata aknalauale, kasvuhoonesse või peenrasse ja peagi saab õieilu jälle nautida. Sellised on näiteks pruudisõled, peiulilled, aedastrid, klarkiad ja paljud-paljud teised.

TUPPA VÕI KELDRISSE Teine osa suvelilledest on oma looduslikus kasvukohas püsikud, kuid meie talve üle ei ela, sest neile on meie talv ja isegi väikeste plusskraadidega ilm hukutav. Neid taimi kasvatatakse meie kliimas kui üheaastaseid, ostes kevadel taimed või kasvatades neid ise igal aastal uuesti.

Tuntuimad taimed, mida toas edasi hoida, on fuksiad ja pelargoonid. Neid võib kasva-

tada nagu toataimi või viia nad keldrisse talvituma ja tuua kevadtalvel tuppa või muusse valgesse ruumi.

Värd-kirinõgest ja sultanlemmmaltsa (rahvasuus tuntud kui virkliisu, laiskliisu või vanapoisilill) on samuti kasvatatud toataimena, tavalistest toataimedest on saanud suvised lillekasti- või õuetaimed.

Vanad taimed muutuvad alumises osas valguse puudusel lehtedest lagedaks ja kaotavad dekoratiivsuse, seetõttu on mõistlik sügisel võtta pistikuid ja kasvatada neid noorte taimedena talvel edasi. Kevadtalvel saab neid uuesti pistikutega paljundada ja sedasi kenad lillekastitaimed kasvatada.

Toataimena võib kasvatada edasi veel hertsog-lemmmaltsa, aednelki, vanikkuljust, tilk­ viljakut, asariini ehk ripplõuga. Vanikkuljust, asariini, tilkviljakut paljundatakse kevadel seemnest.

Tilkviljak on mitmeaastane ronitaim, mida väga sageli ei kohta. Taimevõrsed tuleb talveks maha lõigata ja taim jahedas ruumis väikeste plusskraadide juures talvitada, kevadel jälle sooja tuua ja võrsed hakkavad kenasti kasvama. Sügisel ümberistutatuna võivad võrsed viga saada ja kuivavad nagunii.

Kui need aga kasvavad anumas ja võrsed transportimisel viga ei saa, kasvavad need siseruumis kenasti edasi.

Taimed, mida saab enne öökülmi tuppa tuua ja kevadtalvel pistikuid võtta, on näiteks tungergia, südajas suutera, puispetuunia, padipõõsas, lamav ja ahtalehine käokuld, hõbepael, sinine tiiviklill, lobeelia hübriidsed sordid, begooniad.

Mugulbegoonia mugulaid

saab säilitada 12–15 soojakraadi juures turba sees. Talvitumisel kontrollida, et mugulad läbi ei kuivaks. Veebruaris-märtsis tuua mugulad sooja ruumi ja istutada amplisse juurdumiseks.

Juurdumise ajaks katta nõu kilega, mida päevas korra õhustamiseks kergitada, vajadusel piserdada ja kasta. Liigniiskus ei mõju hästi. Kasvama läinud taimedelt eemaldada kile, viia valgesse ruumi. Õue viia pärast öökülmi.

TUNTUIMAD TAIMED, MIDA TOAS EDASI HOIDA, ON FUKSIAD JA PELARGOONID. NEID VÕIB KASVATADA NAGU TOATAIMI VÕI VIIA NAD KELDRISSE TALVITUMA. KEVADEL TEE PISTIKUD Suvelilli, mida saab talvitada siseruumis ja kevadtalvel pistikutega paljundada, on veelgi, näiteks lantaan, timbu, sinine kartulipõõsas, alonsoa, raudürt, portulak, aster-tähtlill, randtärnik, sanvitaalia, Eckloni kuldkakar, põõsas-hõbekakar, kaksikkannus jne.

Sobivad jahedad, 8–12kraadised (kuni 15kraadised) valged ruumid. Jahedas ruumis talvitades ei tohi taimi üle kasta, muidu hakkavad levima haigused. Kasta pigem vähe kui palju, kuid muld ei tohi olla liiga kuiv. Samuti tuleb kontrollida, et poleks kahjureid. Talvel pole taimi vaja väetada, väetama hakata veebruari lõpus või märtsi algul.

Siseruumidesse tasub taimi kasvama tuua, kui on piisavalt ruumi ja viitsimist nendega tegeleda.

Suvelillede seas on palju sääraseid, mida saab enne öökülmi tuppa tuues edukalt talvita­ da, kevadtalvel pistikuid võtta ja nii endale järgmiseks suveks ise uued taimed kasvatada. foto: shutterstock

ROHELISED TOMATID TOOGE TUPPA JÄRELVALMIMA Tiina Paasik Maa Elu

I

Heade tingimuste korral võib toas järelvalminud tomateid veel paar kuud süüa. foto: dmitri kotjuh / järva teataja

lm muutub aina külmemaks ja kasvuhoones on vaja kogu saak ära korjata. Alati tekib küsimus, kuidas seda teha nii, et tomatid, paprikad, kibepiprad järelvalmiksid ja sünniksid süüa jõuludeni.

Tomatite lõplik saagikoristus oleneb välistemperatuurist ja kui hästi kasvuhoone sooja peab. Tomatite koristamine tasub ette võtta siis, kui taimed ja viljad on kuivad. Soovitatav on jätta viljadele viljavars või lõigata koos kogu kobaraga.

Tooreid või poolküpsenud vilju on hea säilitada laastukorvis või õhuaukudega plastkastis. Korvi või kasti põhja soovitan asetada kihi pehmet paberit, seejärel laduda rida rohelisi tomateid, siis jälle vahele kiht paberit ja tomatirida. Pealmine kiht võib olla juba poolvalminud viljadest. Seejärel säilitada tomateid 8–10 kraadi juures kuivas ruumis. Tomateid on

vaja aeg-ajalt kontrollida ja valminud või riknenud viljad välja noppida.

Pottides ja anumates õues kasvanud paprika- ja kibepiprataimed on hea esialgu tuua rõdule või kasvuhoonesse külmavarju. Kui ilm muutub veel külmemaks, siis tõsta tuppa, hoida esialgu jahedamas, aga kindlasti valgusrikkas kohas.

Taimi kasta mõõdukalt. Taimedel olevad viljad valmivad üsna hästi.

Kasvuhoonest paprikataimede potti istutamine ei pruugi alati õnnestuda, sest juured saavad vigastada ja taimed ei suuda enam korralikult juurduda ja edasi kasvada.

Kui kasvuhoones on veel kurgitaimed, mis õitsevad hoogsalt, ja ka viljaalged on moodustunud, siis tasub taimi kasta ja mässida katteloor ümber taimede. Olen täheldanud, et sel moel saab saaki küll.

Kurgid on küll väiksemad, aga värsked ja maitsvad.

Kasvuhoone ettevalmistamine talveks algab kohe pärast

saagikoristust. Kasvuhoone tuleks esmalt desinfitseerida koos taimedega. Selleks on hea kasutada rohelise seebi või majapidamisseebi lahust, kasvuhoone-keldri septikut või keemilisi haiguste ja kahjurite tõrje­ preparaate.

Soovitan kasutada kasvuhoone sisemuse puhastamiseks kasvuhoone-keldri septikut. Vahend kahjustab mikroorganismide rakukesti ja hävitab need. Kasutamisjuhend on pakendil.

Desinfitseerimist on parem teha päikesepaistelisel päeval, sest niiske ilmaga preparaadi toime väheneb. Valmistage töölahus pakendi õpetuse järgi, peske harjaga konstruktsioonid, pritsige aiapritsiga kasvuhoone lagi, seinad ja taimmaterjal nii tugevalt, et kasvuhoone lausa tilgub. Seejärel tuleb kasvuhoonel lasta kuivada.

Pärast kasvuhoone desinfitseerimist korjake kokku taimmaterjal, eemaldage sidumiseks kasutatud nöör, taimesil-

did, samuti liimpüünised. Taimed koos nööridega soovitan põletada. Kasvuhoone sisemus peske puhta veega üle, selleks võib kasutada aiapritsi.

Taimmaterjali ei tasu viia komposti, sest on oht, et osa kahjustajaid on alles jäänud. Juba sügisel pärast kasvuhoone korrastamist on hea kollased liimpüünised uuendada.

Kasutatud kassetid, potid ja muud töövahendid peske rohelise seebi või kaaliumpermanganaadi lahuses, loputage puhta leige veega, laske kuivada ja pakkige kastidesse.

Kasvuhoone peenrad kaevake korralikult läbi. Iga paari aasta järel on soovitatav eemaldada vähemalt 10 cm ulatuses peenralt mulda ja see kevadel uuendada. Värske muld või kasvuturvas mõjub taimekasvule hästi.

Korrastage kasvuhoone katkised osad. Sügisel-talvel on sageli tuuline ja sademerohke, igasugused katkised-lahtised osad saavad ilma käes veelgi rohkem kahjustada.

12 || Aednik || maa elu

4. oktoober 2018

Tööle kuulsasse

iluaeda Taavi Alas Maa Elu

K

as Eesti aiandushuvilisel või noorel, kes tahab õppida tõelistelt meistritelt, on võimalik pääseda tööle või praktikale mõnda maailmakuulsasse iluaeda või parki?

Kes on näinud saadet Briti kuningliku pere ilusatest aedadest ja parkidest, sel võib tekkida küsimus, kuidas sinna töötajaid valitakse. Kui kuningliku perekonna valduste vastu on huvi suur ja töösoovijate rivi ukse taga, siis muid võimalusi peaks jaguma rohkem.

Sageli kuuluvad iluaiad ja pargid muuseumide juurde, sinna oodatakse töötajaid-vabatahtlikke lähemalt ja kaugemalt. Kus saab veel paremini õppida ja kogemusi omandada kui riikides, kus iluaiandus on sajandeid kõrgel tasemel olnud?

Kuna Eestis ei ole iluaia rajamine enam ammu ainult õppinud inimeste, vaid ka tuhandete asjaarmastajate hobi, uuris Maa Elu Eesti tuntud iluaednikelt ja valdkonna ekspertidelt, kuidas eestlane välis-

Viini loodus­ ajaloo muu­ seumi aed

Linnapark Viinis. fotod: taavi alas

maa iluaedadesse tööle-praktikale pääseb, sest ainult CV saatmisest jääb väheks.

TULEB OLLA ÕHINAT TÄIS Eesti ühe kuulsama iluaia omanik, dendroloog Andres Vaasa rõhutab, et mõnda maailma kuulsasse aeda praktikale saamiseks tuleb kõigepealt ise olla õhinas taimehuviline. „Et taimemaailmas suhelda, tuleb taimi tunda, teada nende ladina-

ÜLDJUHUL SAAVAD VÄLISPRAKTIKALE ÕPILASED, KES PAISTAVAD SILMA JA ON JULGED. PEALEHAKKAMINE ON OLULINE, SEST VÄLISPRAKTIKAL EI OLE PEREKONDA LÄHEDAL, KÕIK PROBLEEMID TULEB ISE LAHENDADA.

keelseid nimesid. Praktiline aiatööoskus ja kogemus tuleb alati kasuks. Paremini võetakse jutule, kui oled aianduskooli lõpetanud või õpid aianduskoolis,” toob Andres Vaasa välja. „Koolis õppimine tõstab soovija tõsiselt võetavust. Aiandust mitte õppival inimesel võib kasu olla varasema õppija või aedniku soovitusest, keda tuntud aednik tunneb. Samas võib olla õnne, et saab ka ilma igasuguste soovitusteta, kui vaid suudad endast pühendunud aedniku mulje jätta,” selgitab Andres Vaasa. Inglismaa kuulsates aedades töötavad sageli vabatahtlikud aiahuvilised, kes küll teevad lihtsamaid aiatöid, kuid sealt on ju võimalus edasi liikuda. „Tuleb vaid elukoht mõne kuulsa aia lähetusse muretseda,” soovitab ta.

JULGE PEALEHAKKAMINE ON POOL VÕITU Luua metsanduskooli aiandus­ erialade praktika koordinaator Marko Loogus tunnistab, et Luua õpilased ei ole praktiseerinud kuulsates parkides välismaal, küll aga on nad sattunud suurematele haljasaladele ja parkidesse seoses hooldusvõi istutustöödega. „Üldjuhul saavad välispraktikale õpilased, kes paistavad silma ja on julged. Pealehakkamine on oluline, sest välispraktikal ei ole perekonda lähedal, kõik probleemid tuleb ise lahendada. Tuleb olla enda eest väljas ja palju suhelda. Prakti-

TÖÖ VÄLISMAA UHKETES AEDADES

KOMMENTAAR

Valik internetilehti: • www.nationaltrust.org.uk/ features/work-in-our-gardens • www.nationaltrustjobs.org. uk/find-your-place/gardening • europeanleisurejobs.com/ disciplines/gardening-jobs • www.kew.org/about-our-organisation/jobs-and-volunteering • www.horticulturejobs.co.uk • www.obga.ox.ac.uk/working-us • en.chateauversailles.fr/publicestablishment/jobs • www.gardensbythebay.com. sg/en/join-us/volunteer.html

Raimond Strastin Eesti Aiandusliidu tegevjuht

ka käib läbi Europassi ja kool saadab enne ettevõttesse nimekirja sellest, mida õpilane peaks kindlasti praktiseerima.” Üsna samadele tingimustele tuleks vastata ka välismaa tuntud iluaedadesse-parkidesse tööle minnes. Luua kooli õpilased on käinud Hollandis, Prantsusmaal, Belgias, Soomes, Saksamaal ja Rootsis. „Tööpaikadeks on olnud haljasalad, pargid, eraaiad ja ühiskasutatavad alad,” selgitab Loogus.

VÕTA ISE ÜHENDUST Kui õpilasel on kindel soov välismaal praktiseerida, aga sobivat ettevõtet kooli nimistus ei ole, aitab alati suhtlemine, on Loogus kindel. „Meie õpilased on leidnud endale ise praktika-

Algul võiks noor aednik või aiandusala õpilane võtta maksimumi kohapealsetelt meistritelt ja siis edasi pürgida. Kohalikelt iluaednikelt on palju õppida.

Need, kel on uhke kollektsioonaed, Eestis jagub. Nad kõik on tugevad praktikud, välismaal ennast täiendanud ega jää milleski alla piiritagustele tippkolleegidele.

Mida noor aednik tegema peaks, et pääseda välismaa kuulsasse iluaeda tööle või praktikale?

• Kindel soov ja järjekindlus selle realiseerimisel.

• Juhus nagu elus ikka ja kooli kontaktid.

• Head õpitulemused ja tehtud praktilised tööd. Kutsetunnistus, mis tõestab kompetentsi ja selle sõltumatut hindamist. kohti välismaal. Kooli organiseeritud praktikakohaga on lihtsam, sest projektijuht uurib välja kõik vajaliku: ööbimine, toitlustamine. Ise kohta otsides tuleb kõik endal teha. Ettevõtted märkavad motivatsiooni ja võtavad hea meelega praktikandi.”