Maa Elu, 13. detsember 2018

ISSN 2504-5865

EESTI ILM SOOJENEB KIIRESTI

AASTAL 2100 VÕIB EESTI KLIIMA SARNANEDA PRAEGU ŠOTIMAAL OLEVAGA.

9

772504

586014

ALO KARUS: KUI VAADATA EESTI VÄIKEÕLLETEGIJAID, SIIS MILLEGIPÄRAST ON IT-MEESTE OSAKAAL NENDE SEAS PÄRIS SUUR.

KÜLAPOODIDE SAATUS

MIDA VÄHEM KOHAPEAL TEENUSEID KASUTADA, SEDA SUUREM ON TÕENÄOSUS, ET VARSTI KODU LÄHEDALT ENAM MIDAGI EI SAAGI.

13. DETSEMBER 2018 • NR 50 (183) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Mulgi savikojal läheb hästi, kinnitavad selle perenaised Külli Allikvee (vasakul) ja Leili Randjärv nagu ühest suust. Tööd jagub jõulukuusse kenasti, kuid pühadetellimused valmivad juba varem.

FOTO: TAAVI PURTSAK

Keraamikutest mulkidel läheb hästi sigrid koorep Sakala

u l g i maale eduka sav ikoja loonud naised seisavad selle eest, et kooliõpilased saaksid ettevõtluskogemuse toormest tooteni ja sealt kasumini välja. „Mõni jäi kenasti kasumisse, aga üks oli lehe alla kirjutanud, et nii lähen kiiresti pankrotti ... Hästi vahva on lastega, kohe oli näha, kes plaane tehes ei raatsi oma tööd ära müüa ja kirjutas, et see jääb oma perele,” räägib Leili Randjärv, kes

koos Külli Allikveega on Viljandimaale Loodi külla loonud Mulgi savikoja.

Taolist majandusõpet saavad Heimtali põhikooli lõpuklassi noored. „Läbi töö ja mängu ettevõtlikuks,” meenutab Leili Randjärv kooliõpilaste projekti nime. Savikoja perenaised seletasid õpilastele keraamikakoja äri lahti ja panid tähele, et noorte vaatenurgad on mitmesugused.

Protsess on kestnud mitu kuud: tootekavandid, seejärel reaalne valmistamine. Lõpuks saavad õpilased oma kätetöö kohalikul jõululaadal maha müüa. „Kui muidugi raatsivad,” täpsustab Randjärv. Õpilased saavad juurelda, kellele nende toode on suunatud, mis on selle hind, kui palju sellest on materjali- ja töökulu ning kes ja kus on üldse inimesed, kes seda ostaksid.

Niisiis pole majandusõpe pelgalt teooria ja arvud. Õpilased saavad asja päriselt läbi teha. „Mõistagi me ei lähe liiga keeruliseks, et tuleksid mak-

sud ja muu seesugune nagu päriselt,” lisab perenaine. Õigupoolest on Mulgi savikoda tegusa toimetamise suurepärane näide. Kolm aastat tagasi asutatud ettevõte on tuntust kogunud ka väljaspool Mulgimaad. „Saku lasteaed tellis endale tassid,” räägib koja teine perenaine Külli Allikvee. Põhiline infojagamine käib sotsiaalmeedias, kaugemalt inimesed saavad nende kohta teavet Facebookist.

SÕSARSTUUDIO NAABERKÜLAS „Oleme õnnelikud, et kogu aeg midagi toimub. Teinekord isegi hirmus palju,” lausub Leili Randjärv. Agarad naised ei oota hetke, mil töö tehtud saab, vaid hangivad seda aina juurde. Detsembri alguses avasid nad naaberkülas sõsarkoja ehk Heimtali loomestuudio. „Vaatame, kuidas minema hakkab, aga karta on, et mina jään rohkem Heimtali peale ja Leili Mulgi savikotta,” arvab Külli Allikvee. Randjärv li-

sab, et tuleb üha usinam ja agaram olla, sest töö tahab tegemist, aga ööpäevas on endiselt 24 tundi.

Igatahes kinnitavad mõlemad, et savikojal läheb hästi – isegi nii hästi, et Looti nad enam ära ei mahtunud. „Potikedrad asuvad kõik Heimtalis,” ütleb Allikvee, „üritan seal teha asju ja õpitubasid just nendega.

Loodis on käsitsi modelleerimine ja suurem müügigalerii.”

TÖÖ KIIDAB TEGIJAT Teadagi pole käsitööna valminud keraamika odav. Ent kui ostjaskond mõistab, et tass on tõesti 35 eurot väärt, sest on ainulaadne ja selle valmistamine nõudis tunde käsitsitööd, on asjal jumet. Tõtt-öelda ongi taoline arusaam juurdumas. Juba mõnda aega jagatakse ümbruskonna üritustel meenete ja au-

AGARAD NAISED EI OOTA HETKE, MIL TÖÖ TEHTUD SAAB, VAID HANGIVAD SEDA AINA JUURDE.

hindadena just Mulgi savikoja tooted.

Perenaisi taoline suundumus imestama ei pane. Külli Allikvee kinnitab, et ta ei kahelnudki, et neil hästi minema hakkab.

Mõlemad naised on oma oskusi arendanud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis keraamika erialal.

Enne jõule on savikoja perenaistel käed-jalad tööd täis. „Kuivad, kaks põletust ja glasuurimine ning juba ongi jõulud käes,” võtab Allikvee kokku mõnenädalase aja, mis veel pühadeni jäänud. Detsembri algul tellisid nad tonni savi, küllap kulub see jõulukuu lõpuks ära, võib-olla jääb veidi üle. Tavaliselt päris tonni kuu ajaga ei lähe, teinekord saab sellega hakkama lausa mitu kuud. „Oleneb intensiivsusest. Ega detsember tegemise poole pealt nii pingeline polegi, siis tulevad juba inimesed oma üritustega meile asju tegema. Need, mis meil endil jõuluks müüki lähevad, on juba valmis.”

2 || KLIIMA || MAA ELU

Kui tänavu juulis võis Metstaguse Agro juht Teet Kallakmaa põua käes vaevleval viljapõllul toimuvat pidada erakorraliseks, siis järgmise põllumeeste põlvkonna jaoks on säärane pilt tavaline.

FOTO: DMITRI KOTJUH / JÄRVA TEATAJA

13. DETSEMBER 2018

Eesti ilm soojeneb

maailma keskmisest kiiremini riina martinson Maa Elu

eskmine õhutemperatuur on viimastel aastakümnetel kogu maailmas kasvanud. Mõnekraadine muutus ei tundu justkui midagi erilist olevat, ometi mõjutab see otseselt põllumehi ja kõiki teisigi. Isegi kui keskmine muutub vaid õige pisut, siis äärmused suurenevad. Seega see, mis praegu on väga ekstreemne ilm, muutub tulevikus tavaliseks.

Kes tahab aimu saada, milline ilm valitseb Eestis siis, kui praegu sündivad lapsed pensioniikka jõuavad, sel tasub reisida Šotimaale. Nimelt arvatakse, et aastal 2100 võib Eesti kliima sarnaneda praegu seal olevaga, räägib Eesti Taimekasvatuse Instituudi agrotehnoloogia osakonna teadur Triin Saue.

MEIE PÕLLUMEESTE ELU MÕJUTAVAD ENIM TERAVILJASAAKI VÄHENDAVAD ILMASTIKUOLUD, MILLE ESINEMISE TÕENÄOSUS KLIIMA SOOJENEMISEL SUURENEB. Kui lühiajaline prognoos on meil juba väga täpne ja selle täituvus 98 protsenti, siis mitte keegi ei oska öelda, milline ilm on täna 30 aasta pärast. Küll aga saab prognoosida keskmist ilma. „Senise põhjal võib kind-

lalt öelda, et kliima soojenemine toimub ka tegelikult ja soojenemine jätkub edaspidigi,” rõhutab Saue.

Ennustatav kliima soojenemine on globaalne, aga inimest huvitab kõige rohkem, mis hakkab juhtuma tema elupaigas. „Ka meil Läänemere ääres toimub soojenemine: nii on seni olnud ja jätkub edaspidi,” ütleb Saue.

Läänemere-äärse piirkonna ilma iseloomustab suur varieeruvus. Kui vaadelda kahte järgnevat aastat, siis nende keskmised ilmaandmed võivad kokkuvõttes tulla täiesti normikohased, kuid tegelikult oli üks aasta ühes suhtes äärmuslik, teine vastupidises suunas. „See suund ei muutu ja meie kliima suur varieeruvus jääb püsima ka 30 aasta pärast,” tõdeb Saue ja lisab, et kardetavasti äärmuste ulatus suureneb veelgi.

Ilmaandmed näitavad, et Eestis on soojenemine olnud suurem kui globaalne keskmine.

Aastatel 1966–2010 on keskmine õhutemperatuur tõusnud kõikides Eesti vaatlusjaamades.

Aasta keskmine temperatuur on tõusnud 1,6–2 kraadi, kõige enam jaanuaris – üle viie kraadi. 20. sajandi teises pooles toimus suurim soojenemine veebruaris ja märtsis.

Sademete hulk on viimase 45 aasta jooksul samuti pisut suurenenud, ehkki ebaühtlaselt – kõige rohkem on kasvanud sademete hulk jaanuaris ja juunis, vähenenud aga aprillis ja septembris.

Inimesed märkavad vast kõige enam seda, et suurenenud on ekstreemsete päevade arv. Vaatlusandmete põhjal on aastatega kasvanud nii kuivade kui ka vihmaste päevade koguarv.

KAS VÕTAME MÕISTUSE PÄHE? Keskkonnaagentuuri kliimaprognoos räägib kahest või-

malikust stsenaariumist. Ühel juhul võtab inimkond mõistuse pähe ja piirab kasvuhoonegaaside emissiooni. Teine väljavaade on pessimistlik: inimkond jätkab vanaviisi.

Mõlemal juhul liigume ikkagi kliima soojenemise suunas.

Kui Eesti alal on kliima kiiremini soojenenud kui maailmas keskmiselt, siis sama tendents võib jätkuda: talved soojenevad, sajab vähem lund ja lumevaba märts on soojem. Kindlasti tuleb vahele ka lumiseid ja väga lumiseid talvi.

Soojenevad just talve- ja kevadkuud, väiksemat temperatuuritõusu on oodata suvel, aga kaugemas perspektiivis soojenevad ka suved. Tulevikus kujuneb meil välja veel suurem erinevus maismaa ja merealade vahel. Mida kaugemasse tulevikku vaadata, seda rohkem erineb ilm sisemaal ja mere ääres.

Kui temperatuur on suhteliselt kindlalt prognoositav, siis teine lugu on sademetega. Mitmed mudelid näitavad tulevikku ses suhtes isemoodi, küll aga on tõenäoline, et sademeidki on rohkem tulemas. Talve- ja kevadkuudel on maismaal ohtramalt sademeid, suvel mere kohal.

Sademete koha pealt võib muutuda seegi, et tõenäoliselt on kaugemas tulevikus LõunaEuroopas senisest vähem sademeid, aga Euroopa põhjaosas rohkem.

MIKS TASUB TEADA? Kui keskmine temperatuur tõuseb pisut, siis ilmaäärmused suurenevad. Seega see, mis praegu on meie jaoks väga ekstreemne ilm, muutub tulevikus tavaliseks. Sama on sademetega. Kui sademete kogusumma muutub õige pisut, siis tugevamad sajud suurenevad veelgi ja seal, kus praegu vähem sajab, sajab veelgi vähem. See aga mõjutab taimekasvatust väga tugevalt.

Talvede soojenemine tä-

MIDA OODATA? • Eesti kliima soojeneb kiiremini kui maailmas keskmiselt.

• Talved soojenevad, sajab vähem lund.

• Kaugemas perspektiivis soojenevad ka suved.

• Märts on tihti lumevaba ja kevadel napib mullas niiskust.

• Sagedamini tuleb põuaseid ja sademerohkeid perioode.

• Ennustatakse tormide arvu kasvu.

• Suureneb sisemaa ja mereäärsete alade ilma erinevus.

• Vegetatsiooniaeg pikeneb.

• Eestis kasvatatakse taimi, mis senini lühikese kasvuaja tõttu ei valminud. hendab, et sagedamini esineb nullkraadiseid päevi. Sageli tuleb sulatab-külmetab-sulatab-päevi. Ennustatakse tormide arvu kasvu. Mõnel talvel ei tekigi püsivat lumikatet, siis napib kevadel mullas niiskust.

UUED TAIMED MEIE PÕLLUL „Tegelikult ei ole kliimamuutus taimekasvatusele ilmtingimata ja ainult negatiivne,” märgib Saue. „Üldiselt hinnatakse, et mõõduka keskmise temperatuuri tõusuga – üks kuni kolm kraadi – kaasneb põllumajandussaakide tõus.”

Põhjamaade ja Eesti jaoks on keskmise temperatuuri tõusust tähtsam aastaaegade alguse ja kestuse muutumine, samuti muutused kliima varieeruvuses ja ekstreemsustes, mis võivad positiivsed muutused hoopis vastupidiseks pöörata. „Neid muutusi oleme tegelikkuses juba kogenud,” nendib Saue.

Meie põllumeeste elu mõjutavad enim teraviljasaaki vähendavad ilmastikuolud: põud või liigniiskus vahetult enne ja pärast külvi, kõrgenenud temperatuur ja põud kõrsumise ajal, samuti tera täitumise aja kõrgenenud temperatuur. Koristust raskendavad ja kahju tekitavad ka tugevad sajud tera täitumise ajal või pärast valmimist.

Talivilju hakkavad mõjutama varieeruvad talvitumistingimused. Proteiinikultuuridel (näiteks raps, uba, hernes) mõjutab saagi kujunemist õitsemisaja kõrgem temperatuur.

Just nende probleemidega saab tegeleda sordiaretus. „Aga positiivse poole pealt võib välja tuua, et kliima soojenemisega pikeneb vegetatsiooniperiood, mis praegu on meil põhiline taimekasvatust limiteeriv tegur,” toob välja Saue.

Aastatel 1965–2013 on nii üldine kui ka aktiivne vegetatsiooniaeg Eestis pikenenud keskmiselt kolme nädala võrra, seda peamiselt tänu varasemaks nihkunud kevadele.

Enam on kevad varasemaks nihkunud Kagu-Eestis, vähem Kirde-Eestis.

Hinnanguliselt jääb keskmine muutus taimede vegetatsiooniaja pikkuses sajandi keskpaigaks vahemikku 17–37 päeva ja sajandi lõpuks 33–86 päeva, sõltuvalt asukohast ja soojenemise stsenaariumist. „Kui senine kasvuaja pikenemine on eelkõige toimunud kevade varasemaks nihkumise tõttu, siis temperatuuri jätkuval tõusmisel pikeneb taimede kasvuks sobilik aeg tõenäoliselt ka sügise arvel,” pakub Saue. „Samas pole tõenäoline, et sügise pikenemine kultuuride kasvule kevadega võrreldavat kasu tooks, kuna soojenemisega jääb siiski muutumatuks sügisene vähene valgusintensiivsus ja lühikesed päevad.”

Küll aga tuleb soojalembeste kultuuride valmimisele kasuks soojema aja pikenemine. „Aktiivse taimekasvu aeg, mil õhutemperatuur on püsivalt üle 10 soojakraadi, pikeneb aastaks 2050 prognoosi kohaselt 11–25 päeva ja aastaks 2100 22–64 päeva võrra, mis võimaldab selliste kultuuride kasvatamist, mis senini lühikese kasvuaja tõttu ei valminud,” kõneleb Saue.

MAA ELU || PRUULIKODA || 3

13. DETSEMBER 2018

andres pulver

Virumaa Teataja

P

eediveiniks kutsuti omal ajal kahtlase väärtusega vastiku maitsega rüübet, mille ainus „voorus” oli see, et ta purju tegi. Peediõlu võib aga olla midagi sellist, mis õllegurmaanidel mõtted liikuma paneb.

Haljalas otse Viru Õlu õlletehase külje all kunagise ilusalongi tagaruumis keeb paarikümneliitrine katel. Pruulmeister Alo Karus katsetab oma tillukeses õllekojas peediõlle valmistamist.

Apelsinikoortega maitsestatud peediõlle virre podiseb omaette. Alo Karus mõõdab refraktoriga virde suhkrusisaldust ja on pisut murelik, sest virde keetmise käigus kaob peedi antud kena punane värv ja õlu kipub kavandatust kangemaks minema. „Peab veel katsetama, aga mine sa tea, ehk saab ka see kunagi turukõlblikuks,” mõlgutab ta.

Praeguseks on Karus Pruuliuse õllekojas turukõlblikuks saanud viis õlut ja kuues on sellele juba üpris lähedal.

Haljalas mees siiski õlut päris valmis ei tee. Sealses õllekojas valmivad paarikümneliitrised või väiksemadki katsepartiid retsepti paika saamiseks.

Kui tulemus lõpuks meistri heakskiidu pälvib, läheb ta seda mõnda tegutsevasse pruulikotta tegema. Õllemeistrite juures nimetatakse seda mustlaspruulimiseks.

Tehas tuleb valida partii suuruse järgi ja selle omanikega tuleb üpris varakult kokku leppida, sest õlletünnid naljalt tühjad ei seisa.

Veerand sajandit IT valdkonnas töötanud Alo Karus on õllepruulimise vastu huvi tundnud vaat et lapsepõlvest alates ja on oma märkmeraamatusse tähendanud, et on teinud umbes paarsada erinevat pruuli. „Kui vaadata Eesti väikeõlletegijaid, siis millegipärast on IT-meeste osakaal nende seas päris suur,” naerab ta, kuid ei oska seda kokkusattumust selgitada.

Kui mees viimaselt töökohalt koondati, tuligi tal mõte rohkem õllele pühenduda. Seda enam, et koos sõpradega oli juba asutatud firma nimega Oma Õlu, mis valmistab koduõllekomplekte. „Et inimesed saaksid ise kodus lihtsa vaevaga korraliku õlle valmis teha,” selgitab Alo Karus.

Oma Õlu keedab humalast, linnastest ja maitseainetest „õllepõhja” kokku, lisaks kuulub komplekti spetsiaalne õllepärm. Kodus tuleb kaasas oleva valmistamisjuhendi järgi lisada suhkur ja vesi ning kesvamärg käima panna.

Tulemus on poeõllest märksa odavam ja maitselt kindlasti nüansirikkam. Lisaks kõigele on ju võimalik ka ise veel enda tehtava õlle maitset timmida.

WABADUS, VIRVATULI JA VAGA VIIRASTUS Oma Õllest tuli mehel aga lahkuda, et saaks enda firma asutamiseks toetust küsida. Sama katuse all tegutsetakse aga Haljalas tänase päevani. Uue ettevõtte loomise plaan oli paigas

Pruulius proovib peedist õlut teha

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

KUIDAS SAADA VÕRDSEKS?

T

Veerand sajandit IT valdkonnas töötanud Alo Karus on õllepruulimise vastu huvi tundnud vaat et lapsepõlvest alates.

FOTO: MEELIS MEILBAUM / VIRUMAA TEATAJA

ja pidulik porter Wabadus juba mullu detsembrist Põlvamaal Käbliku pruulikojas käimas, et saaks sellega Eesti riigi 100. sünnipäevaks turule tulla, kuid töötukassa jättis esimese toetustaotluse rahuldamata.

Karus ei jätnud jonni, küsis raha teist korda ja lõpuks selle saigi, kuid vabariigi aastapäev oli ajaks, mil Pruulius tänavu märtsis ametlikult loodud sai, juba möödas.

Angervaksaga tembitud Wabadusele järgnes saison-tüüpi Virvatuli, mida on maitsestatud apelsinikoore ja koriandriseemnetega.

Tabiveres Juhuse pruulikojas on valminud Pruuliuse armutu ingveri-stout Lembetu, uue õllekoja tõeliste õllegurmaanide tähelepanu alla viinud greibine IPA G-Punkt ja seni viimasena kaneeline belgiapärane kange ja tume Vaga Viirastus, mis õllesõpradelt samuti väga kiitvaid hinnanguid pälvinud.

KUI VAADATA EESTI VÄIKEÕLLETEGIJAID, SIIS MILLEGIPÄRAST ON ITMEESTE OSAKAAL NENDE SEAS PÄRIS SUUR. Järgmine õlu on Karusel peaaegu valmis, aga tahab veel timmimist. Kui enamasti on tal õige retseptini jõudmiseks tulnud kolm proovipruuli teha, siis uus õlu ei taha ennast nii kergesti kätte anda. „Päris rahul ma veel ei ole,” sõnab ta suveks turule jõudva õlle kohta.

Küll on aga olemas juba uue

õlle nimi, mis tavaliselt pidavat viimasel hetkel sündima. „Nimi on seotud ühe värvika tegelasega Rakvere ajaloost,” lausub Alo Karus.

Tänavuse suve saatis mees mööda laatadel ja üritustel õlut müües ja täheldas, et inimesed joovad käsitööõlut küll, kuid päris palju küsitakse suvel kergemat suvejooki. Just sellisega proovibki ta nüüd hakkama saada.

VAATAB TULEVIKKU Pisikese õllekoja toodangut realiseerida on üpris keerukas ja peamiselt on Karus oma õlut müünud kõrtsidele. Poest saab Pruuliuse pruuliseid osta vaid Tartu ja Tallinna käsitööõlledele spetsialiseerunud kauplustest ja Rakvere Lilleoru Aldar Marketist.

Ainuüksi õllemeistrina aga mees end praegu veel ära ei elata. Mis sest, et teenusena pakub ta ka igaühele võimalust Haljalas Pruuliuse õllekojas (või mujalgi) koos endaga väike tünnitäis õlut keeta, et klient saaks selle ise kodus valmis kääritada. „Suvel sain hakkama küll, aga talvel tuleb natuke IT-tööd ka teha,” lausub mees, kel lisaks õllekojale ka oma IT-firma. Veel on Karus aktiivne kaitseliitlane, kes valiti 2011. aastal võidutule toojaks Lääne-Virumaale.

Naabrite ehk Viru Õllega Alo Karuse Pruuliuse õllekoda ei konkureeri. Mahud on sootuks teised – väiketootja teeb ühte õlut ju vaid tuhatkond liitrit. Ning eks väiketootja ja suurtootja õlle ostjadki on suuresti erinevad.

Tegelikult on Karus ise kunagi aastate eest Viru Õlles töötanud. „Olin pärast kaitseväeteenistust õlletehases süsteemiadministraator, aga eks ma panin õlletegemisest ühtteist ka kõrva taha,” meenutab ta.

Mingit konkreetset lemmikut õllede seas Karusel endal pole. „Saunas või suvel palava ilmaga eelistan lihtsamat õlut, näiteks Tšehhi pilsenit, õhtul kamina ees istudes võiks aga õlu olla paksem ja tugevamaitselisem,” räägib ta. Ja lisab, et käsitööõllede maailmas on avastamist väga palju. „Muudkui prooviks ja prooviks, kogu aeg tuleb midagi uut nii Eestist kui ka kaugemalt.”

Uusi asju tahaks mees aga ise ka teha. Katsetanud on Karus näiteks kuuseokastega õllega (mis ei ole küll mingi eriline ime, nagu suuremad õllesõbrad ilmselt teavad) ja teeseeneõllega. „Abikaasal läks teeseenejook äädikaks ja ta tahtis ära visata, aga proovisin sellest õlut teha ja täitsa vahva tuli välja,” räägib ta.

Teeseeneõllel võiks Alo Karuse arvates turgugi olla, kuid arvestades teeseene vohamist õlle valmimise käigus pelgab pruulmeister, et keegi ei taha teda sellega oma tehasesse lasta.

Unistus oma tehasest on marssalikepikesena Karuse paunas kindlasti olemas. „Enne on vaja endale nime teha ja tuntuks saada, siis on ehk lihtsam ka investoreid leida,” arutleb ta. Ja läheb tagatuppa vaatama, kuidas peediõlut paremaks timmida annaks.

äna kogunevad Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid ja riigipead Euroopa ülemkogu kohtumisele, et võtta vaatluse alla Euroopa Liidu eelarvekava aastaiks 2021−2027. Sellest, milliseks see eelarvekava kujuneb, sõltuvad otseselt Eesti põllumeestele makstavad toetused, mis sellestsamast katlast jagatavatele Euroopa vanade riikide põllumajandustoetustele praegu oluliselt alla jäävad.

Kuidas siis ikkagi saada võrdseks võrdsete hulgas? Üks võimalus on protesti avaldada. Nii läkitasid Eesti, Läti ja Leedu põllumeeste esindusorganisatsioonid läinud reedel Euroopa Liidu juhtidele avaliku pöördumise, kutsudes üles ühise põllumajanduspoliitika raames makstavaid otsetoetusi Euroopa Liidu riikide vahel õiglaselt jaotama. Lisaks korraldatakse täna ennelõunal Brüsselis Schumani väljakul meeleavaldus, kus nõutakse ausaid konkurentsitingimusi Euroopa ühisturul.

Oma toetust meeleavaldusele on sotsiaalmeedia kaudu võimalik avaldada kõigil. „Algsed ajaloolised referentstasemed, mille põhjal Eesti otsetoetused on arvestatud, ei peegelda adekvaatselt meie tootjate praegust olukorda ja tootmiskulusid. Meie põllumehed on uhked, et nad on Euroopa Liidu kodanikud, mistõttu on ka õiglastel tingimustel toimiv Euroopa ühisturg meie põllumeestele nii oluline,” on sellega seoses rõhutanud põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus.

Ent võrdsuse saavutamiseks on teinegi võimalus. Omal ajal, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga, pärjati liitumiskõneluste pidanuid rohkete aurahadega. Kuid just need rahvuskangelased „võitlesidki” meile välja need ebavõrdsed tingimused.

Mõistagi ei toiminud nad omatahtsi, vaid riigilt saadud volituste alusel. Eks see oli omamoodi paratamatus, sest liitumistingimustele allakirjutamisel oli Eesti väikevenna rollis.

Et riik selliste tingimustega toona leppis, on nüüd (ja on juba aastaid alates liitumislepingu sõlmimisest) ka riigi kohus meie põllumeestele võrdsed tingimused tagada. Ehk siis toetuste vahe peaks kinni maksma seesama meie oma Eesti Vabariik.

Valitsejate viited sellele, et riigil puuduvad toetuste tasandamiseks vajalikud vahendid, ei ole asjakohased kõige selle taustal, kuidas võimukandjad riigi rahakotiga ringi käivad. Mõeldes näiteks nn katuserahadele või praegu aktuaalsele 143 miljonile eurole, mille valitsus tahab Eesti Energiale ei-tea-mille-jaoks anda. Selliseid sadu miljoneid on meil jagamiseks jagunud kahjuks peaaegu igal aastal.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || KÜLAPOOD || MAA ELU

TOIDUPIIRKONNA TIITLI VÕTAB ÜLE VANA-VÕROMAA

M

aaeluministeeriumi korraldatud 2019. aasta toidupiirkonna konkursi võitjaks valiti nelja kandidaadi seast Vana-Võromaa. Aasta toidupiirkonda valimine aitab tutvustada kohalikku toitu ja toidukultuuri. „Vana-Võromaale tõi tiitli pikaajaline töö kohaliku toidu väärtustamise ja arendamise vallas ning brändi Uma Mekk ülesehitamine. Võrumaa on loonud väga hea pinnase, et kohalik toit oleks au sees ka pärast maitsete aasta lõppu,” kommenteeris Maaeluministeeriumi Eesti toidu programmi projektijuht Kadi Raudsepp. Ta lisas, et Uma Meki tooted on unikaalsed, tekitavad kõneainet ja avastamisrõõmu on palju.

Maitsete aasta tiitel antakse üle 2019. aasta maikuu esimestel päevadel. (ME)

RAHASTAMINE SELGEMAKS

E

elmise nädala kolmapäeval Riigikogus vastu võetud seadusemuudatus teeb keskkonnavaldkonna rahastamise arusaadavamaks ja paindlikumaks ning vähendab paljude inimeste töökoormust, kinnitas Keskkonnaministeerium.

Seadusemuudatus teeb lõpu rahastamissüsteemile, mida on aastaid kritiseeritud ennekõike liigse bürokraatia, kuid ka läbipaistmatuse tõttu. Seni laekusid keskkonnatasud riigieelarvesse ja sealt kindlaksmääratud ulatuses sihtasutusele Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK). Senisele süsteemile on etteheiteid teinud ka riigikontroll. Olukorrale lahenduse toonud seadusemuudatuse algatas tänavu kevadel keskkonnaminister Siim Kiisler. Keskkonnatasude seaduse ja sellega seonduvate seaduste muudatuse järgi eraldatakse nüüd keskkonnatasudest riigieelarvesse laekunud rahast osa Keskkonnaministeeriumile. (ME)

JAHIMEESTE 2019.

AASTA TEEMA ON JAHIOHUTUS

E

esti Jahimeeste Seltsi (EJS) juhatus valis jahimeeste 2019. aasta teemaks jahiohutuse. EJSi presidendi Margus Puusti sõnul mõjutas teema valikut asjaolu, et viimasel jahihooajal on olnud mitu õnnetust relvadega. „Ohutusnõuete täitmine jahirelvade käsitlemisel on meie prioriteet number üks,” kinnitas Puust.

Jahimeeste selts on aasta teemasid määranud alates 2013. aastast, mil võeti fookusesse jahikultuur ja eetika. 2014. aasta teema oli „Märka ulukit”, 2015. aastal „Koostöö”, 2016. aastal „Jahimeheks”, 2017. aastal „Loenda ulukit” ja sel aastal „Jahindus on looduskaitse”. (ME)

13. DETSEMBER 2018

Külapood sulgeb uksed.

Mis saab edasi? maarius suviste Lõuna-Eesti Postimees

N

õuni pood Otepää vallas ning Elva vallas paiknevad Annikoru ja Hellenurme kauplus panevad järgmisel kuul uksed kinni. Nüüd otsitakse neisse rentijaid, kes tahaksid kauplust edasi pidada.

Elva tarbijate ühistu sulgeb uue aasta algul kauplused Annikorus, Nõunis ja Hellenurmes. Põhjuseks see, et pikka aega toimetulekupiiril tegutsenud poodide kahjumid on viimase kahe aastaga mitmekordistunud. Kokku on kolme poe kahjum viimaste aastate jooksul ulatunud üle 100 000 euro, teatas ühistu.

Nõuni kauplus asub Otepäält kaheksa kilomeetri kaugusel. Pood on kohe maantee ääres, kui sõita Tartust talvepealinna.

Kohalikud elanikud räägivad, et eriti just vanemale inimesele on oma küla pood väga vajalik, et söögikraami saaks kodu lähedalt kätte. Samas on ka nii, et kui Otepääl on suur üritus, peatuvad läbisõitjad sageli just Nõunis ja teevad ostud pisipoest. Näiteks Rally Estonia ajal tänavu suvel osteti pood lausa tühjaks!

Muide, Nõuni kaupluse tegevuse jätkamise toetuseks koguti paar aastat tagasi koguni 168 allkirja. Sellest paraku päästeinglit ei saanud. ÜKS KUU VÄIKESES KASUMIS Elva tarbijate ühistu teatel lõpetab näiteks Nõuni kauplus tänavuse aasta 10 000-eurose kahjumiga, 2017. aastal oli kahjum 10 000 ja 2016. aastal 1400 eurot. Kokku on ühistu toetanud Nõuni kauplust teiste kaupluste arvelt alates 2012. aastast 27 000 euroga. Tänavuse aasta ainukeseks kasumiga kuuks oli juuli, mil kasum oli 167 eurot. Just sel kuul oli Rally Estonia.

Elva tarbijate ühistu sulgeb uue aasta algul ka Valgamaal Nõunis asuva maapoe.

FOTO: MAARIUS SUVISTE

Elva tarbijate ühistu juhi Hando Ivaski sõnul on ühistu hoidnud kõnealuseid kauplusi aastaid avatuna nende kahjumist hoolimata. Paari viimase aastaga on aga kahjum kasvanud sedavõrd suureks, et neid ei ole võimalik enam teiste kaupluste kasumi arvelt katta. „Kaupluse sulgemine on iga kaupmehe jaoks kõigist halbadest valikutest viimane. Samas ei tohi me unustada ühistu teisi poode, kuhu tuleb investeerida, et need jätkusuutlikult tegutseksid,” ütles Ivask.

KOHALIKUD ELANIKUD RÄÄGIVAD, ET ERITI JUST VANEMALE INIMESELE ON OMA KÜLA POOD VÄGA VAJALIK, ET SÖÖGIKRAAMI SAAKS KODU LÄHEDALT KÄTTE. Ta lisas, et nimetatud kolme maakaupluse külastatavus on viimaste aastatega vähenenud ning seda on võimendanud klientide ostuharjumuste muutumine. „Elu hoidmine igas Eestimaa nurgas toetub kohalike ja ühistu koostööle. See tähendab, et kui kohalikud teevad sisseostud meie poes, saame poo-

di arendada ja lahti hoida. Kui kohalikud otsustavad muude poodide ja võimaluste kasuks, jääb meil poe arendamise ja avatuna hoidmise võimalusi üha vähemaks,” rääkis Elva tarbijate ühistu juht. „Kindlasti tuleb ostukäitumise juures arvestada veel piirikaubanduse mõju. Varemgi kahjumit tootnud poed kannatavad selle tõttu rohkem.”

KOOS SISUSTUSEGA TASUTA RENDILE Novembris, kui Elva tarbijate ühistu teatas maakaupluste sulgemisest, ütles ühistu juht ka, et on alustanud läbirääkimisi kohaliku omavalitsusega. Eesmärk: anda kaupluste ruumid soodustingimustel kasutamiseks kohalikule kogukonnale soovi korral kauplusega jätkamiseks. Kohtumised toimusid piirkondades, kus poed kinni lähevad. „Kohtumiste eesmärk oli leida kogukonnas hakkajaid inimesi, kes on valmis kauplusega jätkama,” ütles Hando Ivask. „Koos otsime lahendusi. Peamine on, et keegi peale poe sulgemist hätta ei jääks. Sellel hoiab silma peal valla sotsiaalteenistus. Huvilisi kõigi kolme kaupluse osas on, loodan positiivset lahendust.”

Elva tarbijate ühistu annab

kõik kolm kauplust koos sisustusega tasuta rendile. Pakkumine ei kehti teistele kaubanduskettidele.

Elva vallavalitsuse arenguja planeeringuosakonna juhataja Kertu Vuks ütles, et võimalike huvilistega suhtleb otse Elva tarbijate ühistu. „Loodame väga, et leidub huvilisi, kes sooviksid Annikoru ja Hellenurme poe eestvedamise üle võtta,” märkis ta. „Omavalitsustel on siinjuures eelkõige toetav ja nõustav funktsioon. Saame parandada infovahetust ettevõtja, kogukonna ja omavalitsuse vahel.

Näiteks korraldasime koostöös Elva tarbijate ühistuga võimalike huviliste leidmiseks ning kohaliku kogukonna informeerimiseks kohtumised-arutelud Annikoru ja Hellenurme kogukonnaga,” rääkis Vuks, kelle sõnul on vald kindlasti ka tulevikus abiks ettevõtjate nõustamisel – Elva vallas toimib muu hulgas ettevõtlushuvilisi ja ettevõtjaid koondav mentorklubi. „Kindlasti on väikepoode silmas pidades oluline, et kohalikud elanikud mõistaksid, et nende igapäevane ostukäitumine mõjutab poodide püsimajäämist ka tulevikus.”

Elva tarbijate ühistu tegutseb praeguse seisuga 22 kauplusega Tartu- ja Valgamaal.

MAA ELU || KÜLAPOOD || 5

13. DETSEMBER 2018

kuido saarpuu Järva Teataja

J

ärvamaal maapoode pidav Marek Balder soovitab maaelu kritiseerijatel peeglisse vaadata. Mida vähem kohapeal teenuseid kasutada, seda suurem on tõenäosus, et varsti kodu lähedalt enam midagi ei saagi.

Tegelikult ei piirdu Marek Balderi ja Aili Tammlehe Tanksemäe Safferi tegevus vaid Kaalepi ja Albu külapoodide pidamisega. Asjaosalised majandavad ka Albu toiduaidas. See tähendab Albu kooli- ja lasteaialaste toitlustamist, kuid mitte ainult. Toiduaita võib lõunatunnil sisse astuda igaüks, ka ei puudu toitlustusärist toiduringid kohalikesse ettevõtetesse.

KAHEKSA TÖÖKOHTA Inimesi, kellele Marek Balder tööle lõunasöögi toob, on talvehooajal kolme firma jagu, 25–30. „Suvel lõunatajate arv kasvab, siis viin välja ligi 60 portsjonit,” täpsustab ta. „See on meile väga oluline arv eriti suvel, sest kooli siis ju ei ole.

Toiduaida töötajate töömaht selle võrra väheneb, kuid õnneks kasvab põllumeeste osa ja see tasandab aasta ära. Teeme ka sünnipäevadeks peolaudu, detsembris läheb väga hästi, kuid jaanuar-veebruar on nutused. See on toitlustuses ja kaubanduseski tavapärane.”

Maapiirkonnas ettevõtjana hakkamasaamine pole Marek Balderi sõnul kerge, kuid nad on siiani toime tulnud ükskõik mis tööga. „See ettevõte on mu põhitöö olnud juba paar viimast aastat ning hetkeseis on selline, et kui kes tahes mu töötajatest haigeks jääks, suudan kõiki asendada,” on ta kindel.

Tanksemäe Saffer annab koos omanikega tööd kaheksale inimesele. Kaupluses on ametis kolm ja toiduaidas samuti kolm inimest. „Noorte osas olen märganud suundumust, et inimesed võivad küll maale kolida, kuid see on nende jaoks vaid magala. Nad õpivad ja töötavad mujal ega tarbi kohapealseid teenuseid,” leiab ta. „Mu elukaaslane käib Tallinnas tööl. Ta jõuab koju kell 19 ja hommikul kell kuus jälle stardib. Kui inimene on suure osa ärkvelolekuajast

Osaühingu Tanksemäe Saffer juhatuse liige Marek Balder Albu toiduaidas.

FOTO: DMITRI KOTJUH / JÄRVA TEATAJA

Külapoodide pidaja: maaelu väljasuretamisotsus on meie endi kätes mujal, siis paratamatult ta kohalikku teenust ei tarbi. Kui ma ka ise linnas tööl käisin (Balder on toitlustuses olnud tööl aastaid, pealinnas palgatöölisena), siis eks ma tõin samamoodi toidu sealt. Lihtne ja mugav!”

Kõigele vaatamata näeb Marek Balder elu- ja äritegevust Järvamaal Järva vallas positiivsena. „On juttu olnud sellesama Albu põhikooli väljasuremisest,” sõnab ta. „Inimesed, vaadake peeglisse. Me teeme kõik ise selleks, et kool välja sureks.

Ise oleme need, kes viivad lapsed mujale õppima. Kooli, kus on piisavalt õpilasi, ju kinni ei pandaks.”

VAJALIKUD TEENUSED Samasuguse võrdluse saab tuua poepidamises. Kui kooli elujõud on õpilased, siis kauplustel kliendid. Kui ostjaid ei jagu ja nende suhtumine on, et mis sealt maapoekesest, kehvast kaubavalikust ja kallitest hindadest ikka võtta on, siis on keeruline. Samas eeldatakse, et ka maal peaks pood olema, saamata aru, et suuresti on elu väljasuretamisotsus inimeste eneste kätes. „Olen huvi pärast teinud oma ja ketipoodide hinnavõrdluse. Jah, on kalli-

maid kaubagruppe, näiteks piimatooted, kuid küsimus on ka mahtudes,” räägib Marek Balder. „Kui võtsime toiduaida üle, siis tegelikult piimatööstus tõstis piima väljamüügihinda. Meile tuli aga mahtu juurde ehk sain hinna samaks jätta.” „Valdava osa kaupade puhul pole hinnavahe selline, et tasuks kaugemale sõita,” lisab ta. „Tegelikkus on selline, et mida rohkem inimesi poes käib, seda rohkem on toidukaupa ning seda soodsamaks läheb hind.

Vaadakem nüüd kõik peeglisse: mis me selleks teinud oleme, et kodukohast ei kaoks pood, postkontor, kool? Kui me teenust ei tarbi, siis järelikult pole seda ka vaja.”

Igapäevane elu sunnib aga kauplusepidaja teatud raamidesse. Eriti vähese ostjaskonnaga piirkondades. Nii peab ta kogu aeg kaalutlema, et telliks kaupa, mida reaalselt ostetakse, sellises koguses, nagu see ära ostetakse. „Kui täna meie poodi minna, siis tean, et näiteks leivariiul on väga hõre,” jätkab ta. „Mul on kogused, millest alates tuuakse kaup kohale. Saaksin küll iga päev kaupa juurde tellida, kuid kui teatud arv täis

ei tule, tuleb transport otsa ja lõpphind tõuseb.” Ühel keskmisel päeval käib Albu ja Kaalepi kaupluses mõnikümmend inimest. Kuu alguses, mil makstakse palka, liiguvad pensionid-toetused, on aktiivsem aeg. Kuu lõpp on tagasihoidlikum. „Albus annavad tooni koolilapsed, Kaalepis on ostjaid küll vähem, kuid nende toidukorvi maksumus suurem,” toob Marek Balder välja. „Albus on neljapäev välja kujunenud kalapäevana. Kalaauto tuleb umbes kell 13, kuid ostjad tulevad kohale varem. Saadakse kokku, jutustatakse, ostetakse ka poest. Meile kasulik, neile kasulik, sest poest meil värsket kala ei saa.”

NOORTE OSAS OLEN MÄRGANUD SUUNDUMUST, ET INIMESED VÕIVAD KÜLL MAALE KOLIDA, KUID SEE ON NENDE JAOKS VAID MAGALA. Ka on Marek Balder kaalunud poodide lahtiolekuaegade muutmist, kuid leidis kiiresti, et neid (E–R kella 18ni, L kella 16ni) ei ole kuhugipoole muuta. „Kui

lähedal töötav inimene lõpetab kell 17 tööpäeva, siis peaks tal olema piisavalt aega, et kohalikku poodi jõuda,” arvutab ta. „Meilt on küsitud ka pühapäeval poe avamise kohta. Arvan, et läbimüük ei tõuseks, pigem langeks laupäeva käive.” „Lähimad toimivad kauplused asuvad Roosna-Allikul ja Aravetel, viimases on ka toidukohti,” avaldab Marek Balder. „Samas, konkurents on edasiviiv jõud, sunnib pingutama.

Mulle meeldib konkurents! Kui täna teen midagi valesti, võib klient kohe konkurendi poole üle minna.” Üle nelja aasta tagasi loodud Tanksemäe Safferi eestvedajad, Järva valla Vetepere küla elanikud Marek Balder ja Aili Tammleht on tuntust kogunud sellega, et avasid 2015. aasta kevadel Pärnu-Rakvere maantee ääres Seidla mõisa aidas suvekohviku.

Esmalt avasid nad poe Kaalepis 2017. aasta veebruaris.

Kuu aega hiljem asuti tegutsema Albu kaupluses. Teine õppeaasta jookseb Albu toiduaidas.

Marek Balder ei välista, et mõni tegevusvaldkond võib tulevikus juurde tulla. Paigaltammumine ei ole ju edasiminek.

6 || MAHEVÄETIS || MAA ELU

13. DETSEMBER 2018

PUHTA TOIDU TAGA TULEKS NÄHA PÕLLUMEEST sigrid koorep Sakala

S

iim Sepp on Eesti Maaülikooli tudeng, kes õpib bakalaureuseõppe kolmandal kursusel ja on tudengeid koondava Noorte Põllumeeste Klubi juhatuse aseesimees. „Meie organisatsioonis on mõlemat – kõik on üliõpilased, aga osa meist on juba ka ettevõtjad,” lausub ta. Ise õpib Sepp põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Nagu enamik kaasüliõpilasi, leidis temagi eriala sedakaudu, et pere oli varem põllumajandustootmisega tegelenud. Umbes 80 protsenti üliõpilastest tulebki eriala õppima, kuna on varem sellega kokku puutunud.

PÕLLUMEES ON TOIDUTOOTJA Noorte Põllumeeste Klubi loomisaeg jääb 1970. aastate lõppu, kuid vahepeal selle tegevus hääbus. Taasasutamine toimus 2013. aastal, sellest ajast on noorte eesmärk tugevdada üliõpilaste ja praktikute sidet. „Korraldame külastusi ja noorte põllumeeste arutlusõhtuid,” kõneleb Sepp.

Liikmeid on 25 ja kellegi ees, kes oma teadmisi laiendada tahab, ust kinni ei panda. Siiski võib öelda, et põllumeheamet pole Eestis noorte seas ülearu populaarne. „Põllumajanduse maine Eestis pole nii hea kui mujal maailmas,” nendib Sepp.

Näiteks tänavu astus põllumajanduserialal esimesele kursusele 26 üliõpilast, oodatust kõvasti vähem. „Kohti on 50 inimesele.”

Noore vaatevinklist on põllumajandusele külge jäänud liiga palju minevikku, et kõik on raske ja must, kuigi tänapäeval ei erine moodsa traktori juhtimine kuigivõrd arvuti taga töötamisest. „Tehnoloogia on viimastel aastatel jõudsalt arenenud,” sõnab Sepp. „Põllumajandustootjat võiks võtta kui toidutootjat, kes toob toidu su lauale. Meie oleme niimoodi püüdnud seda pilti inimesteni tuua – mitte et põllumees on see, kes teeb ainult rasket musta tööd.”

AMETIL ON PERSPEKTIIVI Niiviisi, noorte vaatepunktist vaadates, on asjal jumet küll, sest puhas ja kodumaine toit on ühiskonnas teretulnud. Aga sageli ei jõutagi põllumeheni, kui räägitakse toidu päritolust. „Soovime, et saadaks aru, kus see algus on, ja hinnataks seda, et toode tuleb Eesti põllult,” räägib Siim Sepp. Ei tohiks pidama jääda poemüüja juurde, kes leti tagant head toitu ulatab, vaid vaadata tuleb kaugemale.

Klubi aseesimees leiab, et põllumeheametil on perspektiivi. „Põllumajanduses on päris hea võimalus karjääri teha, sest konkurents pole tihe ja noori niipalju peale ei tule.”

Samas otsivad suurettevõtted spetsialiste ja müügiinimesi ning peagi on Eestis oodata generatsioonivahetust, sest praegu on põllumehe keskmine vanus päris kõrge.

Bioloogilised looduslikud väetised ja mullaparandajad on saadaval ka granuleeritud kujul ja külvatakse neid põllule näiteks tavalise väetisekülvikuga nii, et väetis satuks mulda just õigesse kohta.

FOTO: AIN ALVELA

Orgaanilist väetist saab asendada mahedate looduslike mineraalidega ain alvela Maa Elu

L

ooduslikel mineraalidel põhinevaid väetisi on sobilikum anda põllule vahetult enne külvi või rohumaadel kevadise kasvu alguses pealtväetisena.

Nii on võimalik vähendada ka toitainekadu.

OÜ Agri Partneri mahevilja sisendite müügijuht Aive Jänes pakub ühe võimalusena mullas toitainekadu vähendada vahekultuuride kasvatamist sügistalvisel perioodil. Muide, talviste vahekultuuride kasvatamist uuritakse Eesti Maaülikoolis, kusjuures üks uus Eestis uuritav vahekultuur on näiteks talivikk.

KULTUURIDE LÄMMASTIKUVAJADUSE SAAB SAGELI KOMPENSEERIDA LIBLIKÕIELISTE HALJASVÄETISTE, VAHEVÕI EELKULTUURIDE KASVATAMISE JA SÕNNIKU ANDMISEGA.

Noorte Põllumeeste Klubi käis läinud kuul enne eksameid külas kolmel ettevõttel: Scanolas uurimas, kuidas tehakse rapsiõli, seejärel Kõo Agro biogaasijaamas ja osaühingus Mangeni PM. FOTO: ERAKOGU

Aive Jänes teab, et kuna väetiste maksumus mahetootmises võib olenevalt tootmisettevõttest olla suur, uuritakse Eesti Põllumajandusuuringute Keskuses haljasväetiseks kasvatatava eelkultuuri väetamist.

Näiteks põldhein, mis kasutab hästi kaaliumväetisi, võib olla väga hea eelkultuur teraviljale, mida omakorda enam ei väetata. Samuti tehakse söödatootmise katseid, sest rohumaade saagikus on maheloomakasvatuses sageli väike.

Mahetootmises kasutatavad mineraalväetised ja mullaparandajad erinevad Jänese sõnul eelkõige selle poolest, et kui mineraalidega püütakse leevendada toitainete puudust mullas, siis mullaparandajad aitavad neutraliseerida mulda, et tekitada taimekasvuks soodne keskkond. „Aktivaatorite ja biostimulaatorite erinevused on väga väikesed. Need on üldjuhul tooted, mis sisaldavad mikroorganisme või toitaineid, mis aitavad aktiviseerida mullaelustikku mullas,” kirjeldab ta. „Mahetootmises kasutatakse biostimulaatoreid valdavalt seemnete külvieelsel töötlemisel, et aidata taimedel kiiresti kasvada ja saavutada kasvueelis eelkõige umbrohtude ees.”

Aive Jänes kinnitab, et mahetootmises ei pea mineraalväetisi kasutama suurtes kogustes.

Kultuuride lämmastikuvajaduse saab sageli kompenseerida liblikõieliste haljasväetiste, vahe- või eelkultuuride kasvatamise ja sõnniku andmisega. Kui aga sõnnikut kasutada pole või ei jagu seda piisavalt, tulekski mõistlikes kogustes kasutada just fosfori, kaaliumi, väävli, magneesiumi ja muude elementide puuduse korvamiseks vastavat mahemineraalväetist.

Ta kinnitab, et mahetooteid võivad kasutada kõik põllumajandustootjad, olenemata

HEA SAAGI TAGAB TERVE MULD Mükoriisa • Taimede ja seente vahel toimuv vastastikku kasulik toitumine.

• Taimejuured põimuvad läbi seeneniidistiku, moodustades mükoriisa ehk seenjuure.

• Taim saab seentelt vett, mineraalaineid (peamiselt fosforit) ja vitamiine.

• Seened saavad taimedelt süsivesikuid.

• Põhikultuuri nakatamine mükoriisaga aitab suurendada taimede juurte ulatust.

Orgaaniline maheväetis • Orgaanilise väetise all mõeldakse tavaliselt sõnnikut või n-ö taimset massi, mis viiakse künniga mulda, siin on need vahekultuurid, haljasväetiskultuurid jmt.

• Põhiliselt mõeldud orgaani-

kal põhineva kaaliumi, lämmastiku ja fosfori mulda viimiseks.

• Koosneb orgaanilistest ja mineraalsetest komponentidest, mis lahustuvad mullas aeglaselt ja mida taimed kasutavad kaua.

Mineraalne maheväetis • Põhiliselt kaaliumi, aga ka teiste mineraalide mulda viimiseks.

• Kaaliumimineraalid stimuleerivad mulla aktiivsust ja parandavad pinnase struktuuri.

• Toitained vabanevad järkjärgult kogu taime kasvuhooaja vältel.

• Kaaliumväetiste pH on neutraalne ja kloorisisaldus väga väike.

tootmise suunast. Ta toob näiteks, et mõnel kivijahude baasil toodetud väetisel on lisaks toitainetele ka mulla happesuse neutraliseerimise võime. Tavatootmises võib asendada sünteetilisi taimekaitsevahendeid alternatiivsete looduslike toodetega, et vältida resistentsust ja tugevdada taimede tervist.

Ka näiteks seemnete töötlemise (puhtimise) osas on tema kinnitusel tavatootjaid, kes enda tervist väärtustades on loobunud keemilistest puhistest ja kasutanud hoopis mikroorganismide baasil tehtud tooteid.

Või kasutatakse mikrobioloogilisi tooteid taimejäänuste (põhu) lagunemise kiirendamiseks.

Jänes siiski kahtleb, kas

kõiki mahetooteid tasub üks ühele tavaviljelusse üle võtta, küll aga on nende oskuslik kombineerimine mõistlik ja edasiviiv.

Kulude poolelt on võrdlust keeruline teha, sest tootjate tingimused ja võimalused on erinevad. Jänes tõdeb, et mahetootmise väetised on üldjuhul kallimad tavatootmise omadest. Nagu ka maheteravilja kokkuostuhind on tavavilja omast kõrgem. „Samas on maheviljeluses kasutada lubatud kaaliumväetistes teinekord näiteks kaaliumi (ka väävlit) palju, mistõttu neid polegi vaja suurtes kogustes kasutada ja kulutused pole ka suured,” märgib ta.

Allikas: Agri Partner

MAA ELU || HARRASTUS || 7

13. DETSEMBER 2018

Ettevõtlikud naised tõid unustatud küladesse joogatrennid gut, üks Roosna-Allikul (Paide linn), ülejäänud laiali Järva vallas – Aravetest ja Amblast Järva-Jaani, Imavere ja Koeruni. Kaks korda kutsusid erinevad sõpruskonnad neid ka koduhoovi privaattrenne andma. „Huvi oli erinev, mõnel pool oli inimesi rohkem, teisal vähem,” kommenteeris lõppenud suve Kristi Kirss. „Osalusrekord 18 inimest pärineb Roosna-Allikult. See arv oli ka meile üllatus, oli ikkagi suvi, aga inimesed leidsid siiski igapäevategevuste ja puhkuse kõrvalt aega tulla meie joogatundi.”

Pop-up-joogatuur sai läbi augusti lõpus Amblas. 88 inimest, valdavalt naised, harva sattus treeningule ka mehi, aktiivseim joogahuviline näitas end kuuel treeningul – nõnda said kokkuvõtete tegemise aegu asjaosalised kirja panna.

Valdavalt said välkjoogast osa alaga esmatutvust tegevad inimesed.

kuido saarpuu Järva Teataja

E

elmise aasta sügise hakul ei olnud Kristil ja Triinul teineteise olemasolust aimu. Ka ei olnud kumbki eriline joogakummardaja, kummardusi küll tehti, kuid need olid rohkem teiste tegevuste poole, pigem suunatud välis-, kui sisemaailma.

Nüüd lood teised. Kristi Kirss ja Triin Jalast sammuvad sama teed, kesksel kohal on jooga, lõppenud suvigi kulges pop-up-jooga rütmis. See tähendab, et välkjooga kujul korraldasid kaks naist PõhjaJärvamaal joogatreeninguid.

Koht ja aeg reklaamiti välja, nemad õpetajate ja ettenäitajatena olid kohal ning nii see suvetuur käis. Ja joogaarmastus... muudkui süvenes. ÜHINE JOOGAARMASTUS Kristi Kirss, A. H. Tammsaare muuseumi pedagoog-programmijuht, elab Järva vallas.

Triin Jalast, raamatupidajaasjaajaja, elab Järva vallas.

Tegemist on eakaaslastega, kes elavad Järvamaal Järva vallas – see on peamine ühisosa.

Samuti ei teadnud nad joogast suurt midagi. „Minul oli esimene kokkupuude joogaga eelmise aasta oktoobris siinsamas JärvaJaanis Pamela Marani joogatrennis,” meenutas Triin Jalast. „Jooga seostus mul pigem vanematele inimesele mõeldud rahuliku võimlemistunniga. Siiski otsustasin kohale minna.”

Enne tuli muidugi julgus kokku võtta, sest eakaaslastest ei olnud huvipuuduse tõttu joogasse kedagi kaasa võtta.

Pidi minema üksi. Läkski... ja nagu elu ikka läheb, jäi. „Esimene tund oli piisav, et mind joogaga nakatada,” põhjendas ta.

Ka Kristi Kirss tuli eelmise aasta oktoobris tutvustavasse joogatrenni. Elu esimesse. „Olin teinud joogaharjutusi,

Pop-up-jooga eestvedajad Kakerdaja rabas.

FOTO: JAANIKA JALAST

vaadanud üksikuid videoid internetist, kuid see oli ka kõik.

Juba esimeses tunnis muutus minu jaoks jooga olemus,” meenutas ta.

Teineteist asjaosalised ei tundnud ega ausalt öeldes pannud esimestes trennides tähelegi. Siiski tuli tänavune kevad teistmoodi. Järva-Jaani trennides tärkas ühine joogaarmastus. Pamela Maran kutsus mõlema Rakverre joogaõpetajate kursusele ning edasine on ajalugu.

Kristi ja Triin tegid koolituse läbi ning et vaja oli praktikat, mõtlesid naised jooga tutvustamiseks välja välkjooga formaadi.

Triin Jalast selgitas, et nad otsisid Facebooki oma treeningugrupile sobivat nime. „Igasu-

VÄLKJOOGAGA ON SELLEKS AASTAKS KÕIK. TRIIN JALAST JA KRISTI KIRSS ANDSID FÄNNIDELE TEADA, ET JÄID PAIKSEKS, KOGUVAD JOOGATUNDIDES KÄIMISEGA ENERGIAT JA ANNAVAD KUMBKI JOOGATREENINGUID.

MÕTE • Tegelikult on kõigi füüsiliste eneseületuste taga siiski vaimne eneseületus. Ületada laiskus, eemaldada vabandused, hoida järjepidevust ja lihtsalt tegutseda, unustades selle, mis on tulemas.

• Eesmärgid on küll head, aga alati ei pea neid seadma. Lihtsalt olla hetkes, anda endast parim, see on oluline ja nii me ka areneme.

• Uskuda endasse, õppida lahti laskma nii füüsilistest kui ka emotsionaalsetest pingetest.

Hoolida endast ja kõigest meie ümber. Andestada, kui me langeme, sest langused on ju selleks, et taas tõusta.

Allikas: Kristi Kirss

gused tavalised nimed osutusid liiga pikaks. Järsku kargas mulle pähe sõnapaar pop-up. Seda on tänapäeval väga moekas kasutada küll kohvikute, küll millegi muu juures,” täpsustas ta.

Pop-up-jooga tähendabki jooga tutvustamist välktundide formaadis. „Kutsume inimesed kokku, tuleme kohale, teeme tunni ära ja pakime end taas kokku,” selgitas Jalast välkjoogat.

Esimene pop-up-jooga tutvustustund oli juuli keskel Kristi Kirsi töökohas muuseumis, Vargamäel. Kokku oli joogatuuril kaheksa treenin-

ISEENDALE PÜHENDUMINE Miks aga üldse jooga?

Kristi Kirss selgitas, et jooga ühendab füüsilise ja vaimse poole. „Joogaga tegeledes saad juurde nii füüsilist tugevust kui olla kontaktis oma keha ja meelega,” arutles ta. „Mis kõige parem, joogatundidest saadud teadmised saab võtta igapäevaellu. Ülemõtlemise vältimine ja kohalolekutunne on vast ühed olulisemad märksõnad.”

Siiski tasub märkida, et suvine pop-up-jooga oli pigem mõeldud intensiivse treeninguna kui süvitsi joogamaailma minekuna. Samas ei tasuks sealt oodata spordisaalidest nähtut. „Kui tavalisel rühmatreeningul näidatakse harjutused ette, sinu osa on need järele teha ja sellega asi suures osas piirdub, siis joogatundides õpetatakse ennekõike endale keskenduma, oma keha jälgima, teadlikult lähenema,” lisas Triin Jalast. „Rühmatreeningutega võrreldes on jooga kindlasti palju personaalsem.”

Välkjooga sai suvega selleks aastaks läbi. Triin Jalast ja Kristi Kirss andsid fännidele teada, et jäid paikseks, koguvad joogatundides käimisega energiat

KOMMENTAAR

Pamela Maran joogaõpetaja Pop-up-teema on minu arust täiesti geniaalne! Hullult kihvt, et nad sellele ideele tulid. Endasse vaatamine muudab inimest ja on kole kahju, et paljud väiksemad kohad jäävad võimalusest ilma puhtalt seetõttu, et pole õpetajat.

Sisult on Triin ja Kristi teadlikkuse saadikud väikekülades ja see on ikka suur õnnistus sadadele inimestele. Ilmselt nad ise ei hooma seda olulisust veel nii hästi.

Vaimsed teemad on üle Eesti väga populaarsed, aga ma tahan sellesse teemasse tuua pigem teaduslikumat lähenemist.

Ma ei lähtu koolitamisel sellest, mida mulle on õpetatud, vaid sellest, mida olen kogenud, mida mu kümned õpilased on kogenud ja mida teadus on kinnitanud.

Kui mõni mu õpilane hakkab rääkima südametšakrast, siis ma küsin: kas sa tead, mida see tähendab? Kas sa oled seda tundnud?

Kui ei, ära räägi. Pole vaja ajada häma ja hirmutada inimesi praktikate juurest ära keerulise ja pseudodiibi jutuga.

Tegelikult on teadus jooga või meelepraktikate taga ülimalt lihtne ja tõhus. Kes isegi ei tea seda tausta, mida räägib teadus, võib aastase praktika peale öelda lihtsalt kogemuse põhjal, et jah, midagi on muutunud. ja annavad kumbki oma joogatreeninguid.

Järgmise aasta suvel võiks pop-up-joogatuur taas toimuda juba nii, et asjaosalistel on huvilistele välja jagada ka joogatunniks vajalik varustus. Piirkond võiks laieneda, miks ei võiks Põhja-Järvamaast saada Järvamaa, Järvamaast kunagi tulevikus aga Eestimaa.

MAA ELU || ARVAMUSPLATS || 9

13. DETSEMBER 2018

Hoidugem valimiseelsest kommunismiehitamisest Mõistetavatel põhjustel buss lihtsalt ei sõida sealt ja sinna, kuhu vaja, ja sel kellaajal, kui vaja.

FOTO: URMAS LUIK / PÄRNU POSTIMEES

jaanus männik

Saarde abivallavanem, Riigikogu VIII–X koosseisu liige

K

adunud president Lennart Meri tuletas kunagi Riigikogu ja valitsust arukamale tegutsemisele kutsudes meelde Stalini-aegset kolhoosi volinike koosolekut, kus päevakorras kaks punkti: koplitarade parandamine kevadiseks karjalaskeks ja kommunistliku ülesehitustöö tõhustamine. Kuna kolhoosi esimehe sõnul puudusid kolhoosil tarade remondiks mitte ainult naelad, vaid ka okastraat, siis asuti kohe teise päevakorrapunkti kallale.

Paistab, et praegu, vähem kui kolm kuud enne Riigikogu valimisi, oleks hädasti vaja Meri kaaluga korralekutsujat.

Või vähemasti paljusid väiksema kaaluga osutajaid. Teavad ju kõik vähegi arukad inimesed, millega kommunismiehitus Nõukogude Liidus ja sotsialismileeris 30 aastat tagasi lõppes. Teame ju ometigi, et (ausal teel hangitavaid) tasuta asju ilmas pole. Selle, mille osa rahvast justkui tasuta saab, maksavad kinni kõik teised mak-

sumaksjad. Eestis kui vaesemaid jõulisemalt maksustavas riigis teevad seda eeskätt vaesemad ja pealinnast kaugemad maksumaksjad. Just maksukorraldus vajab tasakaalustatud muutmist!

Teisalt, kes teab kedagi, kes oleks parteidelt-valitsuselt tellinud-nõudnud kommunismiehitamise taasalustamist?

KAS KEEGI TELLIB RUMALUSI? Kes tellis niigi lõviosas doteeritud ühistranspordi asemel tasuta bussitransporti ja sellest tulenevalt kogu ühistranspordis konkurentsi segipaiskamist? Teab ju iga maainimene, et hõreasustatud maapiirkonnas oma autota ei saa, sest tasuga või tasuta liinibuss on kättesaadav-kasutatav vähem kui neljandikule elanikest. Mõistetavatel põhjustel buss lihtsalt ei sõida sealt ja sinna, kuhu vaja, ja sel kellaajal, kui vaja. Samas eeldab võrdse kohtlemise põhiseaduslik alussäte, et kõigile ühisest rahakotist mõeldud riiklik soodustus peab olema kõigile võrdselt (vähemasti võrreldavalt) kättesaadav.

Kes nõuab parteidelt niigi

70–80 protsendi osas kohalike omavalitsuste eelarvest rahastatavate lasteaiakohtade asemel täiesti tasuta lasteaiakohti? Aga Tartus, Viimsis ja teistes suuremates linnades, kus lasteaiakoha kuumakse 100 eurole läheneb, hõikate? Nõus, just seal tuleb makse mõistlikumaks taandada, mitte kaotada. Arukad vallad-linnad teevad hädas olevatele peredele soodustusi niikuinii.

Reitingu poolest juhterakondadel – kesk- ja reformierakonnal, aga ka EKRE-l ja SDE-l pole valimiste eel mingit põhjust võistu ja üksteisest üle karjudes lollusi rääkida ega lollusi lubada. Lollitajate valimistulemused sellest kindlasti ei parane, küll aga keeldutakse neid kuulamast või valimistel osalemast.

Või siis on kuulajad nagu rääkijadki kergelt hullutatavad ullikesed ja maakera laperguseks mõtlejad.

PEAME PINGUTAMA, ÜHESKOOS! Iga päev kuuleme ja loeme teadlaste teavitusi-manitsusi sellest, millise amokijooksuga kihutame üleilmse ökokatastroofi poole. Järeltulijatele ta-

lutava eluruumi võimaldamine nõuab kohe ja kõigilt enese kokkuvõtmist, arukat säästmist ja vastutust. Kohustusi ja vastutust.

Pole kahtlust, et talutava elu kestmise tagamiseks on vaja meilgi – ÜRO riikide esiviisiku heaoluga väikeriigil – järsku pööret, asendamaks tarbimisralli tubli kokkuhoiuga. Asendamaks põlevkivielektri kavandatust märksa kiiremini ja suuremas mahus taastuvenergiast elektriga. Lõpetamaks töötlemata ümarpuidu sõidutamiselaevatamise sadade kilomeetrite taha. Lõpetamaks – globaalses mastaabis, arvestades adekvaatselt transpordi tekitatud ökoloogilist kahju – (Hiina) kaupade ümbermaailmareisid ja tootes taas rohkem kohapeal.

Igapäevaelu eeldab meilt üha suuremat vastupidamist ja võimekust, üha rohkemate eksamite eduka sooritamise võimet totaalsele konkurentsile rajatud globaalses elukorralduses. Samas selle asemel, et õpetada ja kasvatada lapsi tunnetama vabaduste ja õigus-

te kõrval ka kohustusi ja vastutust, soovivad minister ja ametnikud kaotada koolides hinnete panemise ja eksamid, tulemuste sisulise hindamise ja piiride tunnetamise üldse. Suurenev õpetajate nappus ei tulene mitte ainult väikesest palgast, vaid ka õpetajatele üha enam peale surutavast klienditeenindaja rollist ning olukorrast, kus õpilasele on jäetud enamast õigused, õpetajale aga vaid kohustused.

Iga vanavanema ikka jõudnud inimene teab omal nahal, mida tähendab tervise, igakülg-

KES NÕUAB PARTEIDELT NIIGI 70–80 PROTSENDI OSAS KOHALIKE OMAVALITSUSTE EELARVEST RAHASTATAVATE LASTEAIAKOHTADE ASEMEL TÄIESTI TASUTA LASTEAIAKOHTI?

se võimekuse ja väärtusliku elu jaoks rohke liikumine ja füüsiline tegevus titeeast alates. Enamik lapsevanemaid on selle oma lapsukeste puhul peaaegu täielikult unustanud, mistõttu nutiseadmete sõltuvuse-hulluse tõttu oleme sunnitud konstateerima laste füüsiliste võimete ja tervise süüdimatut allakäiku. Masendav hulk poisse pole kehva füüsise tõttu kaitseväeteenistuseks kõlblikud. Püüdkem ometigi pidurdada seda lohisemist põrguteel!

Sada aastat tagasi vaarisade-emade loodud ja nüüd üle veerandsajandi vanuses taasiseseisvunud Eestis oleme üldiselt hästi ja operatiivselt elu korraldanud. Ongi ju (potentsiaalne) üksmeel ja kiire reageerimise võime väikeriigi hiigeleelis suurte ees. Paljud Euroopa Liidu ja muudki riigid tunnustavad meid vaat et rohkem, kui peaks. Jätkakem siiski arukamalt ja teokamalt, säästlikumalt ja ettenägevamalt, lahkemalt ja ühtehoidvamalt!

linnuveerg

PÕHITOIDUSEKS KALA olav renno linnuteadja

L

ihatoiduliste linnuliikide hulgas võime leida nii selgroogsetest maismaaloomadest, putukatest ja teistest lülijalgsetest, koorikloomadest ja limustest ning kaladest toituvaid linde. Päris kindlat, vaid üht liiki või kitsamat loomarühma tarbivaid linde polegi.

Põhiliselt kalu söövad kuue linnuseltsi esindajad: pingviinid, kaurid, pütid, tormilinnud, pelikanid ja haigrud, kokku umbes 320 liiki.

Ka teistes linnurühmades on rohkesti kalatoidulisi, näiteks kosklad, kajakad, ännid, tiirud, käärnokad, alklased, hulk kullilisi, paar kakku, hulk jäälinde jt. Värblindude hulgast söövad kalu juhuse avanedes paljud vareslased, meil näiteks hallvares ja ronk, kes aga ise aktiivset kalajahti ei pea. Ka mitmed kajakad ja kullid, näiteks must-harksaba, lepivad kaldalt leitud või veepinnal ulpivate surnud kaladega. Peale kalade püüavad hea sukeldumisvõimega pingviinid, enamik

alklasi ja tormilinde ning mitmed teisedki ookeanilinnud ka vähilaadseid (nn krilli) ja väikesi peajalgseid (seepiaid ja kalmaare).

Toitu hangivad eri linnuliigid üsna mitmel viisil. Pingviinid, sukel-tormilinnud ja alklased (nt krüüsel, lunnid, tirgud) kasutavad vee all sõudes tiibu.

Enamikul teistel veelindudel on põhilised sõudevahendid ujulestad. Veealust kalajahti peetakse enamasti horisontaalselt ujudes. Seda harrastavad kaurid, pütid, kormoranid, kosklad ja algid. Pingviinide ujumisvõime lubab neil sukeldumissügavust väga operatiivselt muuta ja nad lausa sähvatlevad ülesalla, kala- või krilliparve liikumise järgi.

Mitmed linnud tabavad kalu sööstsukeldumise teel. Nii talitavad mitmed pelikanid ja pelikaniliste seltsi kuuluvad suulad, kes mere kohal tavaliselt salkadena lennates-patrullides kalaparve märgates tõmbavad väljasirutatud tiivad keha ligi kokku ja kukutavad end pea ees mitmekümne meetri kõrguselt vette. Langemishoog viib neid kuni 10 meetri sügavusele,

Kormoranid Pärnu lahe laidudel.

kus kahmavad kala või kalmaari noka vahele. Nad võivad vee all jalgade ja tiibade varal ujudes oma saaki jälitadagi, jõudes mõnikord kuni 25 meetri sügavusele.

Samasse linnuseltsi kuuluvad kormoranid – neid on maailmas üle 40 liigi – seiravad saaki veepinnal ujudes ja kala märgates sukelduvad. Nad liiguvad vee all suurte ujulestadega jalgadega ja tiibadega sõudes ning võivad mitu minutit kestval püügiretkel küündida kuni 45 meetri sügavusele. Püütud kalad kugistatakse kohe alla, enne

FOTO: HENN SOODLA / PÄRNU POSTIMEES

seda muidugi keeratakse nad pea ees neelu poole. Poegade toitmiseks öögatakse saak tagasi kurku, kuhu pojad selle juba poolseedunud toidumassi järele peadpidi küünitavad.

Enamik pelikanilaadseid pesitseb ookeanisaartel hiigelkolooniatena ja nende miljonite lindude poolt sinna kümnete või sadade aastatuhandete kestel poetatud väljaheidetest on moodustunud paksud guaanolademed, mida oskasid väetisena kasutada juba inkad.

Alklased, nagu tirgid, krüüslid ja teised, kasutavad

sukelujumisel nii jalgu kui ka tiibu. Pesitsusajal püütud kalad võtavad nad ristipidi noka vahele, isegi kuni tosin korraga, hoides neid ülanoka ja keele vahel. Kalanoosiga pesa poole lennates jäävad nad tihtipeale silma ännidele, varasema nimetusega röövkajakatele, kelle sihikindlad ründed sunnivad kalakandjaid oma saagi hülgama ja röövlitele loovutama...

Sööstsukeldumise teel püüavad kalu ka jäälinnud, kes aga tulevad saagiga tagasi varitsusoksale ja seal selle alla neelavad või pesaurgu poegadele viivad.

Kala- ja merikotkas küll sööstavad oma saagi poole, tiivad taha koomale tõmmatud, jalad ette sirutatud ja teravate küünistega varustatud varbad harali, kuid aktiivselt ei sukeldu, vaid püüavad võimalikult madalalt vette süüvida. Uuesti lendu saamiseks nad justkui toetuvad oma veepinnal laiali aetud tiibadele. Püütud kala kannavad nii nemad kui ka Kagu-Aasias leiduvad kalakakud küüniste vahel, kusjuures kalakotkas sätib saagi pea lennusuunas ettepoole, vähendamaks õhutakistust.

Kalakakud rabavad kalu veepinna alt ka pilkases pimeduses oma sulgedeta pikkade jalgade varal, sealjuures sulestikku märjaks tegemata.

Haigrud kütivad kalu neid madalas vees varitsedes. Mõnikord löövad nad ohvri pika terava nokaga nagu piigiga läbi.

Saagi neelavad nad samas alla ja kui pojad on toita, öögatavad neile toidu pesaplatvormile. Sügisrändel võib hallhaigruid näha rohumaadel, kus nad püüavad ka hiiri, nälkjaid ja muid loomakesi. Mõned „kõverkaelkured” aga jäävad talveks siia, osates elus püsida mõnel kinnikülmumata veesoonel toitu leides.

10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

ilmatark

jüri kamenik

ilmatark

JÄÄLILLEDE „ÕITSEMINE”

K

uigi talvest on saanud mõneti kauge mälestus, tuleb aegajalt ette kargemaid päevi, näiteks kui mõni torm puhastab taeva pilvedest, mistõttu õhk saab jahtuda – nii võime avastada mõnel hommikul, et öö jooksul on „õitsele puhkenud” jäälilled. Tuttav Hiiumaaltki kirjeldas: „Mul oli neljapäeva [6.12.] õhtul imeilusad jäälilled auto katusel, aga nii pime oli, et pilti püüdma ei hakanud, ja metsikult libe. Tulime jala /---/ kursusekaaslastega ja vaatasime, et ühele rehve katsetavale jõnglasele auto ette ei jääks.” Niisiis, mis on jäälilled ja kuidas nad tekivad? Üldiselt on nii, et kui mõnel talveööl jahtub õhk tugevasti (ilm on siis tuulevaikne ja enamasti selge, õhus aga on piisavalt niiskust – veeauru), siis võib õhus olev niiskus härmuda välja jäämustritena. Tavaliselt võib neid jäämustreid näha bussipeatustes ootepaviljonide klaasidel, autoklaasidel, ka puidust aialippidel jne, seejuures härmatist puudele eriti ei pruugi tekkida.

Autoklaasidele ja ootepaviljonidele tekivad jäälilled seetõttu, et need pinnad jahtuvad rohlem ja sinna „jääb õhuniiskus jäälilledena kinni” ehk veemolekulid moodustavad külma pinnaga kokku puutudes huvitavaid mustreid. Natuke keerulisem on asi akende puhul. Tänapäevastele hermeetilistele (õhukindlatele) akendele ei teki eriti jäälilli, kuid vanaaegsetele akendele küll. Miks nii? Vaja on küllalt tugevat soojusvahetust siseruumi ja välisõhu vahel, mis on tagatud just vanaaegsete akende puhul.

Aga mis siis täpselt toimub nendel pindadel jäälillede tekkimise ajal? Igasugune kondenseerumisprotsess vajab jahtumist, veeauru ja mingit laadi mustust (tolm, bakterid jms), viimased annavad kondenseerumiseks vajaliku pinna. Seega on protsess sarnane sademe (lume) tekkega pilvedes: veemolekulid hakkavad jahtumisel „kleepuma” kristallvõredena tolmukübemetele ja bakterile – moodustuvad lumehelbed, kui jätkub niiskust ja on aega. Sama on ka aknaklaasidel jäälillede tekkimisega: klaas on välisõhu mõjul tugevasti jahtunud, õhus (kas akendevahelises ruumis või siseruumis) leidub niiskust ja klaaspind ei ole täiesti puhas, vaid seal on tolmukübemeid, baktereid, mikropragusid, mille ümber hakkavad veemolekulid esimesena kristallvõresid moodustama. Kui niiskele ja külmale (jäälillede tekkeks valmis olevale) klaasile langeb jääkübemeid, siis hakkavad kristallid tekkima nende ümber.

Neljapäeval (13.12.) tugevneb põhjapoolse kõrgrõhkkonna mõju. Kohati sajab (märga) lund – eelkõige põhjarannikul ja Hiiumaal. Puhub tugev kirde- ja idatuul. Õhutemperatuur on ööpäeva vältel 0...–4, meremõjuga rannikul veidi üle 0 °C. Edasine ilm jätkub kõrgrõhkkonna servas suurema sajuta. Idakaartetuul on enamasti nõrk. Õhutemperatuur on öösiti –4…–9, vastu Läänemerd ainult natuke alla 0 °C, päeviti –1…–5 °C. Edasine ilm võib muutuda: esmaspäeval (17.12.) jääb Eesti Venemaal paikneva kõrgrõhkkonna ja lääne pool valitseva madalrõhkkonna piirimaile. Merelt jõuavad sajupilved, saartelt mandrile liikuv sadu tuleb alla enamasti lumena, võib tuisata, sest kagutuul tugevneb.

13. DETSEMBER 2018

Magus hurmaa toidab südant toivo niiberg

Räpina Aianduskooli õpetaja

L

ühikese aja jooksul hilissügisel jõuavad meie poeletile oranžid hurmaad. Magus, mõnel pool lausa mee asemel kasutatav hurmaa on toitev ja tervislik puuvili.

100 g hurmaad annab 60 kcal energiat, sisaldab keskmiselt 80 g vett, 15–17 g süsivesikuid, 6 g kiudainet, 0,5 g proteiini, 0,5 g parkaineid ja 0,3 g rasvu. Hurmaa massist moodustavad tervelt neljandiku glükoos ja fruktoos. Organism kasutab hurmaa „suhkru” ära südamelihase toitmiseks, seejuures ei saavuta glükoosisisaldus veres haripunkti, nii nagu see juhtub rafineeritud suhkrut kasutades.

Jaapanis olidki täisküpsed hurmaad algselt suhkru aseaine, nende püreed kasutati nagu mett. Veel sisaldab hurmaa palju kaaliumi ja magneesiumi, mikroelementidest joodi, seleeni, tsinki, vaske ja mangaani. Vitamiinidest A-provitamiini (2000 ühikut), E- ja Kvitamiini, kuid C-vitamiini ainult 10 mg%. Hurmaa on rikas antioksüdantidest ehk rakkude eluea pikendajatest. Hurmaad hinnatakse porgandi kõrval teiseks imikule sobivaks toidulisandiks.

Muide, hurmaa botaaniline nimetus Diospyros tähendab kreeka keeles jumalate toitu. Vilju süüakse peamiselt toorelt, kasutatakse tervisliku magustajana smuutis ja puuviljasalatis, magustoitudes ja hoidistes, lisandina jäätise, kohupiimakreemi, keedukreemi, kodujuustu ja vahukoore juurde.

Vili (tegelikult mari) lõigatakse pikuti pooleks ja süüakse lusikaga, koor jäetakse alles. Likööri ja rummi lisamine annab viljalihale eriti pikantse maitse. Ida-Aasias kuivatatakse hurmaasid päikese käes ja saadak-

Hurmaa viljad kasvad 3–18 meetri kõrgustel puudel.

Täiskasvanud puult võib saada kuni 250 kilo saaki.

FOTO: SHUTTERSTOCK

se kristalliseerunud suhkruga kaetud hõrgutised.

Hea salati prae kõrvale saab, kui vili koorida, tükeldada ja serveerida koos kodujuustuga. Hurmaad võib lisada kookidele, muffinitele, tortidele, vahvlitele. Kellele eelnevast veel ei piisa, võib viljaliha välja uuristada, kuumutada pannil koos oliiviõliga ja kasutada küpsetatud kana, pardi, kala või sealiha glasuurina.

Rikkaliku parkainesisalduse tõttu ei soovitata hurmaad süüa tühja kõhuga.

Poes võib hurmaad müügil näha ka muude nimetuste all: diospüür, persimon, jaapani aprikoos, jaapani kakiploom, hiina datliploom, käki, šaron või hiina küdoonia. Vanemates eestikeelsetes kokaraamatutes võime seda imelist puuvilja enim kohata kakiploomi nime all.

Hurmaa vili on botaanilises mõistes mari, mis kasvab 3–18 meetri kõrgustel puudel. Täiskasvanud puult võib saada saaki kuni 250 kilo.

Kuna hurmaa kuulub ühte perekonda eebenipuuga, siis mööblitööstuses on hinnatud selle puit, millest valmistatak-

HURMAAD OSTES JÄLGI, ET SEE OLEKS ÜMMARGUNE JA PRISKE, SILEDA JA LÄIKIVA PINNAGA. ÄRA OSTA VILJU, MILLEL ON PLEKID VÕI ARMID, KOOR MÕRANENUD VÕI LEHED VILJA TIPUS PUUDU.

se muu hulgas piljardikiisid, vibusid ja golfikeppe.

Hurmaa päritolumaa on Indo-Hiina subtroopika. Hurmaa viljad olid eelajaloolisel ajal tähtis toiduallikas Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Looduslikult kasvab taim subtroopilistes Hiina metsades ja selle vilju on esmakordselt kirjeldatud umbes aastal 2000 eKr. Hurmaa esimesed kultuursordid pärinevad 5. või 6. sajandist. Tänapäeval tuntakse üle 2000 hurmaasordi.

Küps hurmaa on veidi klaasjas ja katsudes sültjas, välimuselt meenutab pisut tomatit. Üks vili kaalub keskmiselt 100–400 g. Õhukese sileda ja läikiva koore värv varieerub kollasest sügavpunaseni.

Hurmaad ostes jälgi, et see oleks ümmargune ja priske, sileda ja läikiva pinnaga. Ära osta vilju, millel on plekid või armid, koor mõranenud või lehed vilja tipus puudu. Soovitatav on valida kõva pinnaga hurmaa ja lasta sel toatemperatuuril paar päeva küpseda. Täisküpsuse tunnus on klaasjalt läikiv viljasisu.

Hurmaa mõned sordid on tanniinirikkad nagu toominga-

RETSEPTID Mesine hurmaasmuuti 3–4 hurmaad, 1 klaas vett ja 8–12 sl mett. Lahusta soojas vees mesi, pane lahus külmikusse jahtuma. Lõika hurmaad pikuti pooleks, pane nende sisu mikserisse. Lisa jahtunud meesiirup, mikserda kõik ühtlaseks massiks ja serveeri kohe.

Hommikusmuuti 1 küps hurmaa, 1 punane apelsin, ½ üleküpsenud banaani, ½ kiivit ja 1 klaas keefiri. Lõika hurmaa pikuti pooleks, pane pehme sisu lusikaga mikserisse.

Koori apelsin, eemalda terava noa abil kogu valge osa, lõigu sisu väiksemaks ja pane mikserisse. Mikserda kõik koostisosad maksimumkiirusel ja serveeri kohe. marjad, teevad süües suu veidi kuivaks. Selliseid vilju tasub hoida tund aega sügavkülmas ja nende maitse paraneb tunduvalt. Poolvalminud vilju saab harilikus külmikus säilitada nädalajagu või pisut rohkem.

külvikalender: detsember 14. R

Leht

15. L

13.49

16. P 17. E

Leht Leht, alates kl 02.44 vili

09.15 15.20

Vili

18. T

Vili, alates kl 11.37 juur

19. K

Juur

20. N

Juur, alates kl 16.35 õis

21. R

Õis KUUKALENDRI KOOSTAJA SIGNE SIIM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

MAA ELU || AED JA KODU || 11

13. DETSEMBER 2018

KUIDAS JÕULUPUUD ÕIGESTI KOHELDA riina martinson Maa Elu

L

Kui pika valgusketi puu tüve ümber keerate, siis jätke juhtmele mänguruumi, et torm puuoksi pekstes juhtmeid puruks ei venitaks. FOTO: ANTS LIIGUS / PÄRNU POSTIMEES

Pange puud aias põlema JÕULUTULED

riina martinson Maa Elu

K

ui lumi on iga aastaga järjest haruldasem aiaehe, saab pimedal ajal puud ja põõsad särama jõulutuledega. Nii on taas põhjust talvelgi toast õue astuda või teetassiga akna all istudes oma aeda nautida.

Aeda jõulutulesid valima asudes on esmatähtis jälgida, et nii tuled kui ka pikendusjuhe oleksid mõeldud välitingimustesse. Sellest annab märku kiri IP44. „Maakeeli tähendab see ilmastikukindlust sellisel määral, et neid võib muretult õues kasutada,” ütleb jõulutulesid maale toova Artus Pro turundusjuht Rene Türk.

Enne poodiminekut tasub mõõdulindiga üle käia aiamajad ja puud, mida soov kaunistada, samuti vahemaa kohani, kust elektrit hakkate võtma. „Tuleks välja vaadata, millised õunapuud ja marjapõõsad tahaksite ära dekoreerida ja kas neid on ikka aknast ilusti näha,” soovitab Türk. „Kui kõik varakult üle mõõdetud, on poes lihtsam majandada.”

Eriti silmatorkavad ja efektsed jäävad suured õunapuud, mis tuledesse keeratud. Kõige lihtsam on selleks tööks kasutada pikka sirget leedtuledega valgusketti. Neid on saadaval eri värvuse ja tulede suurusega.

Kui puu või põõsas majast

• Leedvalgusallika sees puudub tavapärane hõõgniit. Seetõttu on see vastupidavam põrutustele ja löökidele ja selle kestvust mõõdetakse kümnetes tuhandetes tundides.

• Välikasutuseks mõeldud tooted on märgistatud koodiga IP44, IP65.

• Kvaliteettoodetel on iga leedelement n-ö turvatud eraldi ühendusega, mis tagab, et kui üks pirn kustub, jäävad ülejäänud põlema.

• Pika sirge valgusketi kasutuskohad on puud, põõsad, arhitektuurilised kontuurid.

• Jääpurikakujulised valgusketid sobivad hoone karkassile, rõdule, katuseäärtele.

• Võrgukujulise valgusketi parimad kasutuskohad on väikesed põõsad, mida võrguga kattes saab eriti ühtlase ja kauni tulemuse. eemal, on tihtipeale suur nuputamine, kuidas neid elektrivõrku ühendada. Kindlasti peab jälgima, et pikendusjuhe oleks õueoludele vastav ehk markeeringuga IP44.

JÕULUTULEDELE PUHKUST ANDMA EI PEA JA NEED VÕIVAD PÕLEDA JÄRJEST KOGU JÕULUAJA. LEEDTULEDE ELUIGA EI SÕLTU SELLEST, MITU TUNDI NEED PÕLEVAD, VAID LÜLITUSTE ARVUST. „Juba on olemas spetsiaalsed kiirühenduskomplektid, millega saab valguskette jätkata ja mitmeks jagada. Nii kaob vajadus vedada eraldi pikendusjuhtmed iga puu, põõsa ja maja nurga juurde. Nendega on võimalik viia vool ühe puu juurest otse teise juurde,” räägib Türk.

Kui kord ette võetud suur töö ja raagus puu valgusketi sisse mähitud, tundub tülikas see kevadel taas lahti harutada, et talve tulekul töö taas ette võtta.

Türk ütleb, et tegelikult võib valgusketi rahulikult puu peale jätta. „Isiklikus praktikas jätan ma jõulutuled aasta ringi puudele. Valgusketile ei tee see midagi, kuid tuleb arvestada, et puu kasvab ja seega tuleks vähemalt iga kolme aasta tagant need ketid siiski maha kerida ja uuesti peale panna,” seletab ta.

Kui valguskettidega on plaanis kaunistada õunapuud, ei tasu unustada, et kunagi tuleb kevad, mil puid lõigatakse.

Nii tuleks juba dekoreerimisel jälgida, et valgusketti oleks lihtne ära võtta või paigaldada see vaid neile okstele, mille suhtes olete kindlad, et neid lõikama ei hakka.

Kvaliteetsed valgusketid peavad aasta ringi puu otsas olles vastu aastaid. „Me oleme valguskettidega dekoreerinud linnaruumis suuri puid ja need kestavad julgelt kuus-seitse aastat. Pärast seda pole küsimus mitte selles, et valguskett oleks kahjustunud, vaid selles, et linnas on saaste suur, tuled kattuvad tahmakorraga ja muutuvad tuhmiks,” seletab Türk.

Jõulutuledele puhkust andma ei pea ja need võivad põleda järjest kogu jõuluaja. Leedtulede eluiga ei sõltu sellest, mitu tundi need põlevad, vaid sisseväljalülituste arvust. „Mugavuse huvides soovitan dekoratsioonidel kasutada hämaraandureid, mis lülitavad tuled põlema ainult pimeda ajaks. Neid saab mitmes

variatsioonis ja enamikus ehituskauplustes on need olemas,” räägib Türk.

Leedtulede eluiga mõjutab kõige enam hooletu paigaldus ja mahavõtt. Kui tulekette panna puudele, tuleb arvestada, et oksad liiguvad ja mitte kümne sentimeetri ulatuses, vaid rohkem. Seega jälgige, et okste liikudes ei saaks juhtmed venitada. Hoonele valgusketti paigaldades tuleb jälgida, et juhe kuskil vastu teravat serva ei puutuks, sest kui tuul juhet liigutab, hõõrub selles kohas juhtme lõpuks katki.

Kvaliteetsed ja korralikult paigaldatud juhtmed peavad vastu aastaid. „Pigem on määrdumine esimene põhjus, miks tulesid ükskord vahetama hakatakse,” nimetab Türk.

Kuna pikk tuledekett pole just odav lõbu, võib dekoreerimise jagada mitme aasta peale ja seda igal aastal täiendada. Ühenduste poolest kokkusobivad tooted on kindlasti saadaval ka järgmistel aastatel.

Türk soovitab maja räästakasti dekoreerimiseks kasutada pikki sirgeid valguskette, paigaldades need loogetena. „Kui tundub väheks jääma, võib paigaldada valgusketi kahekordselt ja väiksema lookega. Tulemus on sama kaunis kui jääpurikakujulise valgusketiga, kuid soodsam,” lisab ta.

Kes soovib põnevamat lahendust, võiks otsida sädeleva efektiga leedvalguskette, millel iga viies leed vilgub. „Sellist lahendust kasutades saate oma puudele, põõsastele sätendava efekti! Sarnase lahendusega on saadaval ka jääpurikakujulised valgusketid,” räägib Türk.

ähipäevil läheb lahti kuusejaht – kes toob puu metsast, kes ostab kaupmehelt. Et puu kolmekuningapäevani ikka ilus püsiks ja vahepeal okkaid maha ei pudistaks, tasub mõned tarkuseterad meelde jätta.

Madis Haak Arli puukoolist rõhutab alustuseks, et kuuske ei tohiks kohe õuest tuppa tuua, eriti kui õues miinuskraadid. Enne tasub puud soojusega harjutada mõnes jahedas kohas, näiteks garaažis, keldris, trepikojas, kuuris, kinnisel rõdul või terrassil, seejärel veidi jahedamas esikus ning alles siis tuua sooja tuppa. Järsk temperatuurimuutus võib okkad pudenema panna.

Eriti hea, kui puu tüvi on sulatusajal vee sees. „Lase vanni põhja natuke vett või pane kuusetüvi ämbrisse ja lase võra dušist jaheda veega üle. Korda protseduuri iga paari tunni tagant,” soovitab Haak.

Oluline on vahetult enne puu vettepanemist lõigata tüve alumisest otsast ära vähemalt kahesentimeetrine seib, sest vahepeal kuivale jäädes moodustub kuuse alla kuivanud mahlast kork ja puu ei võta enam vett sisse.

Sage viga, mida tehakse, on kuusetüve alumise otsa koorimine. „Seda ei tohiks mingil juhul teha,” hoiatab Haak.

Kuusk tuleks panna sooja, mitte külma vette. Veele võib lisada lõikelillede säilitamiseks mõeldud pulbrit või lõikelillede toitelahust. Lõikelillede säilitusvahendid aitavad kuusel säilida vähemalt kolmekuningapäevani. Lisaks hoiavad säilitusvahendid vee selgena ja see ei hakka roiskuma.

Veetaset tuleb sageli kontrollida ja vajadusel lisada toasooja vett. Esimese päevaga võib puu sisse imeda kuni kaks liitrit vett, keskküttega soojas ruumis vajab suurem kuusk esimese janu kustutamiseks isegi kuni kolm liitrit vett. Hiljem tarbitava vee kogus väheneb, kuid igal järgmisel päeval neelab puu ikkagi vähemalt liitri vett.

Kui kuusele saab majas kohta valida, võiks see olla jahedam ruum, kindlasti mitte päris vastu radiaatorit, ahju või põrandaküttega põranda peal – nii säilib puu kindlasti kauem värskena. „Kui pole võimalik valida ja toas on põrandaküte, siis on mõistlik osta kuuse asemel hoopis nulg, see ei hakka hiljem okkaid pudistama,” soovitab Haak.

Kui kuusk miinuskraadide juurest otse sooja tuppa tuua, võib see kiiresti okkaid maha pudistama hakata. FOTO: MARKO SAARM / SAKALA

12 || VERIVORST || MAA ELU

13. DETSEMBER 2018

Lihatööstused ajavad kilomeetrite viisi verivorste soolde riina martinson Maa Elu

L

ihatööstustes käib praegu kibekiire töö selle nimel, et rahuldada eestlaste verivorstihimu. Pühade hooajal kulub ainuüksi Atria lihameistritel verivorstiteoks sea- ja lambasooli üle 800 kilomeetri, mis pikkuselt on võrreldav teekonnaga siit Lapimaale Rovaniemisse jõuluvana juurde.

Eestis on lihatoodetel kaks magusat müügiaega – jaanipäev ja jõulud.

Atria müügidirektor Meelis Laande ütleb, et suvekuudest on konkurentsitult kiireim aeg juuni ja eriti jaanipäev, kui ostetakse grilltooteid. „Jaanipäevale pakub konkurentsi jõulukuu. Lihatööstuse jaoks on mõlemad pühad suur proovikivi. Näiteks detsembris müüme jõulunädalal verivorsti kuu mahust umbes 45 protsenti,” seletab ta.

Saaremaa Lihatööstuse müügidirektor Koit Repnau tõdeb, et jõulud, liha ja verivorstid on lahutamatu kooslus. „Aasta viimasel kuul tarbitakse meie toodangut tavakuudega võrreldes 30–40 protsenti rohkem. Kui jõulunädal eraldi võtta, siis isegi kaks korda rohkem,” iseloomustab ta.

Kuna lihatoodete realiseerimisaeg pole teab mis pikk, ei saa ladusid varakult kaupa täis toota ja tehased huugavad enne jõule seitse päeva nädalas. „Vahetult enne pühi lähevad teele viimased suuremad kogused kauplustesse. Tahame ka oma inimestele anda võimaluse jõuludest rõõmu tunda.

Järgmine kiirem aeg tuleb enne aastavahetust,” lisab Laande.

Saaremaa tööstus toodab nii ahjulihad kui ka verivorstid jooksvalt tellimuste järgi ja suuri laojääke ei varu. Kokku saadetakse nende pühade eel teele nii palju kaupa, millega saaks täis laduda 22 rekat. „Ette ei ole selliseid tooteid võimalik toota, kuna realiseerimisaeg on suhteliselt lühike. Seetõttu

on iga jõuluaeg tööstuses väga pingeline ja töötame täie võimsusega,” kirjeldab Repnau. „Sellest hoolimata saavad meie inimesed jõulupühad perega veeta ja puhata.”

KANEP JA KAERAHELBED Kuna eestlane armastab verivorsti, siis üritavad lihatööstused ostja tähelepanu püüda kõikvõimalike vorstilisanditega. Mõni tundub esmapilgul üsna uskumatu kooslus.

Laande toob välja, et nende tõeline hitt-toode on kanepiverivorst, samuti on menukas röstitud kaerahelvestega verivorst. Viimased on tunnistatud Tallinna Toidumessi parimateks verivorstideks 2016. ja 2017. aastal. „Kanepi verivorsti populaarsus kasvas kaks aastat tagasi nii uhkesti, et jäime prognoose tehes jänni,” tõdeb Laande. „Tootsime Kanepi verivorsti nii palju, kui suutsime, kuid tarbija soovis rohkem ja vähesel määral jäi nõudlus rahuldamata. See oli meie jaoks õppetund ja möödunud jõuluajal tegime juba julgema prognoosi.”

Röstitud kaerahelvestega verivorstid võivad lihasõbra kulmu üllatusest kõrgele tõsta, aga tegelikult on need Laande kinnitusel väga klassikalise maitse ja tekstuuriga. „Esmalt võib kaerahelves tunduda kummaline, kuid meenutab verivorstis pigem väikest lihatükki. Seega klassikalise toote austajad ei pea kartma,” ütleb ta.

Rääkides veel uudistoodetest, siis Laande sõnutsi on rusikareegel selline, et uutest toode-

MEIE TOIDUTÖÖSTUSE TOOTEARENDUS AVALDAB MULJET. ARVESTADES MEIE VÄIKEST TURGU, ON EESTI TARBIJAL VEDANUD, TALLE PAKUTAKSE PIDEVALT UUSI JA PÕNEVAID TOOTEID. SEE ON MAAILMAS VÄGA HARUKORDNE JA AINULAADNE.

test sünnib harva hitt. „Alati ei peagi kõik uudistooted menukaks saama. Kui saavad, on toode tõesti eriline ja väärib oma staatust,” märgib ta. „Lihatööstused toovad aastas välja sadu uusi tooteid, kuid nendest jäävad pikemaks ajaks letile üksikud. Meie toidutööstuse tootearendus avaldab muljet. Arvestades meie väikest turgu, on Eesti tarbijal vedanud, talle pakutakse pidevalt uusi ja põnevaid tooteid. See on maailmas väga harukordne ja ainulaadne.”

Repnau tõdeb, et uusi tooteid proovitakse küll, aga kõige rohkem ostab Eesti tarbija ikkagi klassikalisi jõulutooteid.

SEA- VÕI LAMBASOOL? Talvetoodetest on kindlasti populaarsemad veretooted. Mõne ostja võib nõutuks teha soolte valik, millesse sisu pressitud. Üha vähem näeb letil kollageensooles vorste, pigem seaja lambasooles.

Kollageenkest valmistatakse loomsest kollageenist, mis puhutakse soolteks. „Kogu protsess on väga töömahukas ja neid valmistavad spetsiaalsed tehased,” selgitab Laande. „Kollageenkesta eelis soole ees: vorstid on kena ja stabiilse kujuga, aga meie kasutame oma tootmises siiski ainult sea- ja lambasooli.”

Lamba- ja seasoole põhiline vahe on suurus, seasooles on jämedamad vorstid ja lambasooles peenemad. Enim ostetakse seasooles klassikalisi tooteid, kuid lambasool on järjest populaarsem. Näiteks toorvorste soovitaksegi rohkem peenikesena ehk lambasooles. Erinevustest võib veel välja tuua, et seasool on lambasoolega võrreldes mõnevõrra õhem.

VERIVORST JÄÄB SIIA Laande räägib, et jõulutooteid, nagu verivorstid ja süldid, toodavad nad ainult Eesti turu jaoks, neid ei ekspordita. „Igal riigil on oma väljakujunenud maitse-eelistused ja traditsioonilised rahvustoidud. Seega meie jõulutoodete eksportimine ei ole väga lihtne,” seletab ta. „Samas on Inglismaal igas kodus traditsiooniline toit black pudding, mis mõnevõrra meie verikäkiga sarnaneb.”

Ka Saaremaa lihatööstuse verivorstid ja süldid jäävad vaid Eestisse.

Jõulukuul suureneb verivorsti tarbimine suure hüppega, kahtlemata tõstetakse praegu paljudes peredes need vorstikesed lauale ja käib proovimine, millised tänavu parimad on, et jõuluõhtul valikuga mitte eksida.

FOTO: RIINA MARTINSON

Osta, müü ja rendi targalt!

Soovid müüa edukalt?

Lisa kuulutus või oksjon.

TASUTA

Suurim maa ja metsa müügiportaal Eestis.

Müügiinfo jõuab hetkega enam kui 800 ostjani.

FOTO: MARIANNE LOORENTS / VIRUMAA TEATAJA